Pr Karmen Joller
Sotsiaalminister
Kirjalikud küsimused kiirabireformi ja kiirabiteenuse kättesaadavuse kohta Eestis

Lugupeetud Karmen Joller
Sotsiaalministeerium on asunud ette valmistama kiirabivõrgu muudatusi, mille eesmärgina on nimetatud ressursside senisest tõhusamat kasutamist. Samal ajal on avalikkuses tekitanud tõsiseid küsimusi kavandatav üleminek kaheliikmelistele kiirabi brigaadidele ja öise kiirabivõimekuse vähendamine. Suurt muret tekitab ka Teie avaldatud seisukoht, et osa kiirabikutseid võiks muuta tasuliseks.
Kiirabi puhul ei saa lähtuda üksnes ressursside kasutamise efektiivsusest. Kiirabi on elutähtis teenus, mille puhul peab inimene saama abi sõltumata oma elukohast ja majanduslikust olukorrast. Eriti oluline on seda arvestada regionaalpoliitiliselt. Tallinna või Tartu elanikul on ootamatu tervisemure korral võimalik suhteliselt lihtsalt jõuda perearsti, valvearsti või EMO-ni ka takso või sõidujagamisteenuse abil. Maapiirkondades, kus ühistransport on hõre või puudub ning vahemaad on pikad, ei ole sellist alternatiivi enamasti olemas.
Seetõttu peab kiirabireformi keskseks küsimuseks olema mitte üksnes ressursside efektiivsem kasutamine, vaid kuidas tagada kiire ja turvaline abi igale Eesti inimesele sõltumata tema elukohast.
Eeltoodust lähtudes esitan Teile Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 147 alusel järgmised küsimused:
1. Te olete avalikult öelnud, et osa kiirabikutseid võiks tulevikus olla tasulised. Milliseid konkreetseid kiirabikutseid Te peate silmas ning milliste objektiivsete ja patsiendile ette teada olevate kriteeriumide alusel otsustataks, kas väljakutse on olnud „põhjendatud“ või „põhjendamatu“? Kuidas välditakse olukorda, kus inimene jätab kiirabi kutsumata kartuses, et talle esitatakse hiljem arve, kuigi tema terviseseisund osutub raskeks või üliraskeks?
2. Kas Teie hinnangul on õige panna rahaline vastutus patsiendile olukorras, kus kiirabi väljakutsumise hetkel ei pruugi inimesel endal olla võimalik objektiivselt hinnata oma terviseseisundi tõsidust? Kuidas tagate, et kiirabikutsete tasuliseks muutmine ei mõjutaks negatiivselt eelkõige eakaid, väiksema sissetulekuga inimesi ja krooniliste haigustega inimesi?
3. Terviseameti ja Tervisekassa sõnul ei vähene uue mudeli rakendamisel kiirabi koguvõimekus, kuid öisel ajal brigaadide arv väheneb ning pikemas perspektiivis suureneb kaheliikmeliste brigaadide osakaal. Millisele analüüsile Te tuginete, kui leiate, et väiksema öise brigaadide arvu ja väiksema meeskonnaga on võimalik tagada vähemalt senine abi kättesaadavus ning milline on kavandatava muudatuse mõju just maapiirkondade reageerimisajale? Palun Teil tuua välja konkreetsed näited Viljandi ja Järva maakondade osas.
4. Kiirabi esindajad on avalikult juhtinud tähelepanu sellele, et kaheliikmelise brigaadi puhul võib tekkida probleeme patsiendi tõstmise ja transportimisega ning visiidi pikenemine võib omakorda suurendada brigaadide hõivatust. Milline sõltumatu töökorralduslik analüüs kinnitab, et kaheliikmelised brigaadid suudavad Eesti tingimustes tagada vähemalt samaväärse patsiendiohutuse kui kolmeliikmelised brigaadid?
5. Kuidas arvestab kavandatav reform Eesti regionaalset eripära? Kas ministeerium on eraldi hinnanud olukordi, kus maapiirkonna elanikul puudub realistlik alternatiiv kiirabile – näiteks puudub öine ühistransport, takso või sõidujagamisteenus ning lähima haigla või EMO-ni on kümneid kilomeetreid? Kas peate õiglaseks rakendada suuremates linnades ja hajaasustusega piirkondades sisuliselt sama lähenemist kiirabi kättesaadavusele?
6. Milline on reformi eeldatav mõju kiirabi reageerimisajale maakondade ja piirkondade kaupa, sealhulgas öisel ajal? Kas ministeerium on enne reformi kavandatavate muudatuste otsustamist koostanud prognoosi, millistes piirkondades võib reageerimisaeg pikeneda ning kui suur võiks olla see pikenemine? Kas olete nendes küsimustes pidanud nõu omavalitsuste esindajatega?
7. Kui kiirabireformi eesmärk on ressursside tõhusam kasutamine, siis milline on reformi tulemusel saavutatav konkreetne rahaline kokkuhoid või muu mõõdetav kasu võrreldes praeguse korraldusega? Kui suur osa võimalikust kokkuhoiust tuleneb brigaadide arvu, brigaadide koosseisu ja öise valmisoleku muutmisest?
8. Arvestades, et tegemist on elutähtsa teenusega ning kavandatavad muudatused mõjutavad otseselt Eesti inimeste turvatunnet ja abi kättesaadavust, kas Te peate vajalikuks enne lõplike otsuste tegemist esitada Riigikogule kiirabireformi terviklik mõjuanalüüs, milles on eraldi hinnatud muudatuste mõju patsiendiohutusele, regionaalsele võrdsusele, reageerimisajale, kiirabitöötajate töökoormusele ning madalama sissetulekuga elanike juurdepääsule vältimatule abile?


Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Helir-Valdor Seeder
Riigikogu liige

Pr Karmen Joller
Sotsiaalminister
Kirjalikud küsimused kiirabireformi ja kiirabiteenuse kättesaadavuse kohta Eestis

Lugupeetud Karmen Joller
Sotsiaalministeerium on asunud ette valmistama kiirabivõrgu muudatusi, mille eesmärgina on nimetatud ressursside senisest tõhusamat kasutamist. Samal ajal on avalikkuses tekitanud tõsiseid küsimusi kavandatav üleminek kaheliikmelistele kiirabi brigaadidele ja öise kiirabivõimekuse vähendamine. Suurt muret tekitab ka Teie avaldatud seisukoht, et osa kiirabikutseid võiks muuta tasuliseks.
Kiirabi puhul ei saa lähtuda üksnes ressursside kasutamise efektiivsusest. Kiirabi on elutähtis teenus, mille puhul peab inimene saama abi sõltumata oma elukohast ja majanduslikust olukorrast. Eriti oluline on seda arvestada regionaalpoliitiliselt. Tallinna või Tartu elanikul on ootamatu tervisemure korral võimalik suhteliselt lihtsalt jõuda perearsti, valvearsti või EMO-ni ka takso või sõidujagamisteenuse abil. Maapiirkondades, kus ühistransport on hõre või puudub ning vahemaad on pikad, ei ole sellist alternatiivi enamasti olemas.
Seetõttu peab kiirabireformi keskseks küsimuseks olema mitte üksnes ressursside efektiivsem kasutamine, vaid kuidas tagada kiire ja turvaline abi igale Eesti inimesele sõltumata tema elukohast.
Eeltoodust lähtudes esitan Teile Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 147 alusel järgmised küsimused:
1. Te olete avalikult öelnud, et osa kiirabikutseid võiks tulevikus olla tasulised. Milliseid konkreetseid kiirabikutseid Te peate silmas ning milliste objektiivsete ja patsiendile ette teada olevate kriteeriumide alusel otsustataks, kas väljakutse on olnud „põhjendatud“ või „põhjendamatu“? Kuidas välditakse olukorda, kus inimene jätab kiirabi kutsumata kartuses, et talle esitatakse hiljem arve, kuigi tema terviseseisund osutub raskeks või üliraskeks?
2. Kas Teie hinnangul on õige panna rahaline vastutus patsiendile olukorras, kus kiirabi väljakutsumise hetkel ei pruugi inimesel endal olla võimalik objektiivselt hinnata oma terviseseisundi tõsidust? Kuidas tagate, et kiirabikutsete tasuliseks muutmine ei mõjutaks negatiivselt eelkõige eakaid, väiksema sissetulekuga inimesi ja krooniliste haigustega inimesi?
3. Terviseameti ja Tervisekassa sõnul ei vähene uue mudeli rakendamisel kiirabi koguvõimekus, kuid öisel ajal brigaadide arv väheneb ning pikemas perspektiivis suureneb kaheliikmeliste brigaadide osakaal. Millisele analüüsile Te tuginete, kui leiate, et väiksema öise brigaadide arvu ja väiksema meeskonnaga on võimalik tagada vähemalt senine abi kättesaadavus ning milline on kavandatava muudatuse mõju just maapiirkondade reageerimisajale? Palun Teil tuua välja konkreetsed näited Viljandi ja Järva maakondade osas.
4. Kiirabi esindajad on avalikult juhtinud tähelepanu sellele, et kaheliikmelise brigaadi puhul võib tekkida probleeme patsiendi tõstmise ja transportimisega ning visiidi pikenemine võib omakorda suurendada brigaadide hõivatust. Milline sõltumatu töökorralduslik analüüs kinnitab, et kaheliikmelised brigaadid suudavad Eesti tingimustes tagada vähemalt samaväärse patsiendiohutuse kui kolmeliikmelised brigaadid?
5. Kuidas arvestab kavandatav reform Eesti regionaalset eripära? Kas ministeerium on eraldi hinnanud olukordi, kus maapiirkonna elanikul puudub realistlik alternatiiv kiirabile – näiteks puudub öine ühistransport, takso või sõidujagamisteenus ning lähima haigla või EMO-ni on kümneid kilomeetreid? Kas peate õiglaseks rakendada suuremates linnades ja hajaasustusega piirkondades sisuliselt sama lähenemist kiirabi kättesaadavusele?
6. Milline on reformi eeldatav mõju kiirabi reageerimisajale maakondade ja piirkondade kaupa, sealhulgas öisel ajal? Kas ministeerium on enne reformi kavandatavate muudatuste otsustamist koostanud prognoosi, millistes piirkondades võib reageerimisaeg pikeneda ning kui suur võiks olla see pikenemine? Kas olete nendes küsimustes pidanud nõu omavalitsuste esindajatega?
7. Kui kiirabireformi eesmärk on ressursside tõhusam kasutamine, siis milline on reformi tulemusel saavutatav konkreetne rahaline kokkuhoid või muu mõõdetav kasu võrreldes praeguse korraldusega? Kui suur osa võimalikust kokkuhoiust tuleneb brigaadide arvu, brigaadide koosseisu ja öise valmisoleku muutmisest?
8. Arvestades, et tegemist on elutähtsa teenusega ning kavandatavad muudatused mõjutavad otseselt Eesti inimeste turvatunnet ja abi kättesaadavust, kas Te peate vajalikuks enne lõplike otsuste tegemist esitada Riigikogule kiirabireformi terviklik mõjuanalüüs, milles on eraldi hinnatud muudatuste mõju patsiendiohutusele, regionaalsele võrdsusele, reageerimisajale, kiirabitöötajate töökoormusele ning madalama sissetulekuga elanike juurdepääsule vältimatule abile?


Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Helir-Valdor Seeder
Riigikogu liige

Pr Karmen Joller
Sotsiaalminister
Kirjalikud küsimused kiirabireformi ja kiirabiteenuse kättesaadavuse kohta Eestis

Lugupeetud Karmen Joller
Sotsiaalministeerium on asunud ette valmistama kiirabivõrgu muudatusi, mille eesmärgina on nimetatud ressursside senisest tõhusamat kasutamist. Samal ajal on avalikkuses tekitanud tõsiseid küsimusi kavandatav üleminek kaheliikmelistele kiirabi brigaadidele ja öise kiirabivõimekuse vähendamine. Suurt muret tekitab ka Teie avaldatud seisukoht, et osa kiirabikutseid võiks muuta tasuliseks.
Kiirabi puhul ei saa lähtuda üksnes ressursside kasutamise efektiivsusest. Kiirabi on elutähtis teenus, mille puhul peab inimene saama abi sõltumata oma elukohast ja majanduslikust olukorrast. Eriti oluline on seda arvestada regionaalpoliitiliselt. Tallinna või Tartu elanikul on ootamatu tervisemure korral võimalik suhteliselt lihtsalt jõuda perearsti, valvearsti või EMO-ni ka takso või sõidujagamisteenuse abil. Maapiirkondades, kus ühistransport on hõre või puudub ning vahemaad on pikad, ei ole sellist alternatiivi enamasti olemas.
Seetõttu peab kiirabireformi keskseks küsimuseks olema mitte üksnes ressursside efektiivsem kasutamine, vaid kuidas tagada kiire ja turvaline abi igale Eesti inimesele sõltumata tema elukohast.
Eeltoodust lähtudes esitan Teile Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 147 alusel järgmised küsimused:
1. Te olete avalikult öelnud, et osa kiirabikutseid võiks tulevikus olla tasulised. Milliseid konkreetseid kiirabikutseid Te peate silmas ning milliste objektiivsete ja patsiendile ette teada olevate kriteeriumide alusel otsustataks, kas väljakutse on olnud „põhjendatud“ või „põhjendamatu“? Kuidas välditakse olukorda, kus inimene jätab kiirabi kutsumata kartuses, et talle esitatakse hiljem arve, kuigi tema terviseseisund osutub raskeks või üliraskeks?
2. Kas Teie hinnangul on õige panna rahaline vastutus patsiendile olukorras, kus kiirabi väljakutsumise hetkel ei pruugi inimesel endal olla võimalik objektiivselt hinnata oma terviseseisundi tõsidust? Kuidas tagate, et kiirabikutsete tasuliseks muutmine ei mõjutaks negatiivselt eelkõige eakaid, väiksema sissetulekuga inimesi ja krooniliste haigustega inimesi?
3. Terviseameti ja Tervisekassa sõnul ei vähene uue mudeli rakendamisel kiirabi koguvõimekus, kuid öisel ajal brigaadide arv väheneb ning pikemas perspektiivis suureneb kaheliikmeliste brigaadide osakaal. Millisele analüüsile Te tuginete, kui leiate, et väiksema öise brigaadide arvu ja väiksema meeskonnaga on võimalik tagada vähemalt senine abi kättesaadavus ning milline on kavandatava muudatuse mõju just maapiirkondade reageerimisajale? Palun Teil tuua välja konkreetsed näited Viljandi ja Järva maakondade osas.
4. Kiirabi esindajad on avalikult juhtinud tähelepanu sellele, et kaheliikmelise brigaadi puhul võib tekkida probleeme patsiendi tõstmise ja transportimisega ning visiidi pikenemine võib omakorda suurendada brigaadide hõivatust. Milline sõltumatu töökorralduslik analüüs kinnitab, et kaheliikmelised brigaadid suudavad Eesti tingimustes tagada vähemalt samaväärse patsiendiohutuse kui kolmeliikmelised brigaadid?
5. Kuidas arvestab kavandatav reform Eesti regionaalset eripära? Kas ministeerium on eraldi hinnanud olukordi, kus maapiirkonna elanikul puudub realistlik alternatiiv kiirabile – näiteks puudub öine ühistransport, takso või sõidujagamisteenus ning lähima haigla või EMO-ni on kümneid kilomeetreid? Kas peate õiglaseks rakendada suuremates linnades ja hajaasustusega piirkondades sisuliselt sama lähenemist kiirabi kättesaadavusele?
6. Milline on reformi eeldatav mõju kiirabi reageerimisajale maakondade ja piirkondade kaupa, sealhulgas öisel ajal? Kas ministeerium on enne reformi kavandatavate muudatuste otsustamist koostanud prognoosi, millistes piirkondades võib reageerimisaeg pikeneda ning kui suur võiks olla see pikenemine? Kas olete nendes küsimustes pidanud nõu omavalitsuste esindajatega?
7. Kui kiirabireformi eesmärk on ressursside tõhusam kasutamine, siis milline on reformi tulemusel saavutatav konkreetne rahaline kokkuhoid või muu mõõdetav kasu võrreldes praeguse korraldusega? Kui suur osa võimalikust kokkuhoiust tuleneb brigaadide arvu, brigaadide koosseisu ja öise valmisoleku muutmisest?
8. Arvestades, et tegemist on elutähtsa teenusega ning kavandatavad muudatused mõjutavad otseselt Eesti inimeste turvatunnet ja abi kättesaadavust, kas Te peate vajalikuks enne lõplike otsuste tegemist esitada Riigikogule kiirabireformi terviklik mõjuanalüüs, milles on eraldi hinnatud muudatuste mõju patsiendiohutusele, regionaalsele võrdsusele, reageerimisajale, kiirabitöötajate töökoormusele ning madalama sissetulekuga elanike juurdepääsule vältimatule abile?


Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Helir-Valdor Seeder
Riigikogu liige