24.08.2026
Maagaasiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõukohase seadusega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1788, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturgude ühiseid norme ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2023/1791 ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/73/EÜ (ELT L, 2024/1788, 15.07.2024, http://data.europa.eu/eli/dir/2024/1788/oj) (edaspidi ka direktiiv (EL) 2024/1788).
Eelnõukohase seadusega muudetakse maagaasiseadust, mille peamine eesmärk on võimaldada üleminekut kliimaneutraalsusele, tagades vesinikuturu kasvu ning tõhusa maagaasituru. Direktiivi (EL) 2024/1788 ülevõtmisega ajakohastatakse gaasi siseturureegleid, et võimaldada üleminekut fossiilselt maagaasilt taastuvatele ja vähese süsinikusisaldusega gaasidele (biometaan ja vesinik). Luuakse eraldiseisev õigusraamistik vesinikutaristule. Selles käsitletakse vesiniku ülekande- ja jaotusvõrkude haldamist ning kolmandatele isikutele ligipääsu tagamist. Sätestatakse piirang pikaajalistele maagaasi tarnelepingutele: nende kehtivus ei tohi ulatuda üle 2049. aasta. Laiendatakse tarbijate õigusi, sealhulgas õigust müüjat senisest kiiremini vahetada, saada selget teavet arvete kohta, ning kaitstakse haavatavaid tarbijaid võrgust väljalülitamise eest. Muudatused annavad vajaliku õiguskindluse uute vesinikuprojektide arendamiseks ja aitavad vähendada sõltuvust imporditud fossiilsetest kütustest, edendades samal ajal konkurentsivõimelist ja puhast energiaturgu.
Eelnõu sisaldab muudatusi, millega juriidiliste isikute halduskoormus suureneb, aga ka muudatusi, millega nõudeid leevendatakse ja halduskoormust vähendatakse. Täpsemalt on mõju halduskoormusele selgitatud muudatuse sisu selgituses ja mõjuanalüüsis.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Kliimaministeeriumi (KLM) energeetikaosakonna energiaturgude ekspert Marie-Ursula Vaks (
[email protected], 53956695). Eelnõu ja seletuskirja õigusekspertiisi tegi Kliimaministeeriumi õigusosakonna jurist Kaili Kuusk (
[email protected]). Eelnõu on keeletoimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Aili Sandre (
[email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõukohase seadusega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1788 gaasituru korralduse parandamiseks. Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.
Eelnõuga muudetakse MGSi redaktsiooni RT I, 30.06.2026, 95, ATKEASi redaktsiooni RT I, 29.04.2026, 14, AÕSi redaktsiooni RT I, 30.06.2026, 5, AÕKSi redaktsiooni RT I, 30.06.2026, 6, EnKSi redaktsiooni RT I, 12.05.2026, 28, KonkSi redaktsiooni RT I, 18.11.2025, 2, KüTSi redaktsiooni RT I, 30.06.2026, 131, MKSi redaktsiooni RT I, 03.06.2026, 54, RLSi redaktsiooni RT I, 03.06.2026, 21, VVSi redaktsiooni RT I, 30.06.2026, 43, VKSi redaktsiooni RT I, 30.06.2026, 44, VPTSi redaktsiooni RT I, 30.12.2025, 7.
Eelnõu on seotud Riigikogu menetluses oleva elektrituru ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga 892 SE1, millega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1711, millega muudetakse direktiive (EL) 2018/2001 ja (EL) 2019/944 seoses liidu elektrituru korrastamise parandamisega (ELT L, 2024/1711, 26.06.2024). Eelnõu 892 SE käsitleb muuhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1106, millega muudetakse määrusi (EL) nr 1227/2011 ja (EL) 2019/942, et parandada liidu kaitset turuga manipuleerimise eest energia hulgimüügiturul (ELT L, 2024/1106, 17.04.2024) (edaspidi ka REMIT määrus) rakendamist. REMIT määruse rakendamiseks, nimetatud eelnõuga maagaasiseaduses tehtavate muudatustega, antakse Konkurentsiametile volitused järelevalve teostamiseks ja sätestatakse karistusmäärad REMIT määruses sätestatud kohustuste rikkumiste korral.
Tuginedes Vabariigi Valitsuse 22.12.2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lõike 2 punktidele 1 ja 2, mille kohaselt ei ole seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb ELi õiguse rakendamist, ei ole koostatud seaduseelnõu väljatöötamise kavatsust.
Käesoleva eelnõuga muudetakse olemasolevat maagaasiseadust, mitte ei algatata uue seaduse tervikteksti. Kuigi direktiivi (EL) 2024/1788 ülevõtmine on sisuliselt ja mahuliselt ulatuslik, on olemasoleva seaduse muutmise tee valitud põhjusel, et uue seaduse tervikteksti koostamine ja kooskõlastamine on märkimisväärselt ajamahukam protsess, kuna see eeldaks ka kõigi muutumatute sätete uuesti debateerimist ja hindamist. Seaduse muutmise vorm võimaldab fookust hoida rangelt direktiivist (EL) 2024/1788 tulenevatel uutel sätetel (nt vesinikutaristu, tarbijakaitse uued reeglid). Kuna vesinik ja muud taastuvgaasid hakkavad tulevikus osaliselt või täielikult asendama maagaasi, on õiguslikult ja sisuliselt loogiline integreerida need reeglid samasse raamistikku, näidates gaasisektori sujuvat evolutsiooni, mitte tekitades paralleelseid või täiesti eraldiseisvaid regulatsioone.
Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide, Eesti suhtes jõustunud välislepingute ning Euroopa Liidu õigusega.
Eelnõu vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamust.
2. Seaduse eesmärk
Kavandatud seaduseelnõuga võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1788 tehtud muudatused gaasituru korralduse parandamiseks.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb kolmeteistkümnest paragrahvist, millest esimesega muudetakse ja täiendatakse maagaasiseadust, teises paragrahvis muudetakse alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadust, kolmandas paragrahvis muudetakse asjaõigusseadust, neljanda paragrahviga muudetakse atmosfääriõhu kaitse seadust, viies paragrahv käsitleb energiamajanduse korralduse seaduses tehtud muudatusi, kuuendas paragrahvis muudetakse konkurentsiseadust, seitsmes paragrahv muudab küberturvalisuse seadust, kaheksandas paragrahvis muudetakse maksukorralduse seadust, üheksanda paragrahviga muudetakse riigilõivuseadust, kümnes paragrahv sätestab Vabariigi Valitsuse seaduse muudatusi, üheteistkümnenda paragrahviga muudetakse vedelkütuse seadust, kaheteistkümnendas paragrahvis muudetakse väärtpaberituru seadust ja kolmeteistkümnendas paragrahvis sätestatakse maagaasiseaduse alusel antud alamaktide muutmiseks rakendussäte.
3.1. Paragrahv 1. Maagaasiseaduse (MGS) muutmine
MGSi pealkirja muutmine
Maagaasiseaduse uus pealkiri on „Gaasituruseadus“. Kehtivat pealkirja muudetakse, kuna see ei hõlma uusi energiakandjaid, nagu vesinik ja sünteetilised gaasid, mille turureegleid eelnõu käsitleb. Termini „gaas“ kasutamine üldmõistena võimaldab kohelda erinevaid gaasilisi kütuseid ühtses raamistikus, toetades seeläbi energiapööret ja fossiilkütustest järkjärgulist loobumist.
MGSi § 1
Lõige 11
Seaduse reguleerimisala loetelu täiendatakse vesinikuga, millele kohalduvad seaduses sätestatud nõuded. Samuti eemaldatakse täpsustavad eesliited sõnadelt „kvaliteedinõuded“ ja „võrk“, muutes need üldmõisteteks. Oluline on, et seadus ei kohtleks erinevaid gaase (maagaas, biometaan, vesinik) eraldi, vaid reguleeriks neid kui ühtse turu osi. Vesiniku lisamine ja mõistete üldistamine on vajalik, et seadus käsitleks ka tulevikus tekkivat eraldiseisvat vesinikutaristut ning võimaldaks paindlikku reguleerimist konkreetse gaasiliigi tehniliste omaduste järgi, tagades samas süsteemi ohutuse.
MGSi § 2
Punktid 11–14
Seadust täiendatakse nelja terminiga: vesinikuvõrk, vesiniku jaotusvõrk ning nende haldurid. Terminoloogia on üle võetud direktiivist (EL) 2024/1788 ning see on vesinikuturu reguleeritud toimimise eeldus.
Punkt 11
Vesinikuvõrk (ülekandevõrk) on magistraaltorustik (sh merealune), mis on mõeldud vesiniku transportimiseks. Oluline kriteerium on kõrge puhtusaste, mis on vajalik näiteks kütuseelementide või täppistööstuse tarbeks.
Punkt 13
Vesiniku jaotusvõrk on kohaliku tasandi võrk, mis toob vesiniku lõpptarbijani. Erandina loetakse jaotusvõrguks ka need endised maagaasivõrgud, millele on antud uus kasutusotstarve, isegi kui need on tehniliselt keerukamad, et soodustada olemasoleva taristu ärakasutamist.
Punktid 12 ja 14
Määratluse kohaselt ei ole haldur lihtsalt torude omanik, vaid isik, kes vastutab süsteemi pikaajalise suutlikkuse eest. See tähendab kohustust investeerida võrku ja arendada ühendusi naaberpiirkondadega, et tagada varustuskindlus.
Halduri roll on eristatud müügist, mis on oluline lahususe põhimõtte tagamiseks – võrguettevõtja peab olema sõltumatu ja kohtlema kõiki turul tegutsevaid vesinikumüüjaid võrdselt.
Terminite määratlemine loob juriidilise aluse järgmistele peatükkidele, mis reguleerivad liitumistasusid, võrguteenuse hinda ja haldurite sertifitseerimist. See annab ettevõtjatele selge teadmise, millisesse kategooriasse nende arendatav taristu kuulub ja millised kohustused sellega kaasnevad.
Punkt 8
Punkti 8 täiendatakse sõnadega „või vesiniku“, et tagada vesiniku lõpptarbijatele maagaasitarbijatega samaväärne õiguskaitse ja turupositsioon. Muudatusega laienevad kõik seaduse tarbijakaitset, sealhulgas lepingute sõlmimist, tarnija vahetamist ja arveldamist puudutavad nõuded ka vesiniku ostjatele. See on eelduseks vesiniku kasutuselevõtu soodustamisele tööstuses ja transpordis, pakkudes tarbijatele vajalikku õiguskindlust. Tegemist on õigusselgust loova muudatusega. Ilma selle täienduseta jääksid vesiniku ostjad seaduse mõistes nn halli alasse, kus poleks selge, kas neile kohalduvad maagaasiseaduse tarbijakaitsesätted või tavaline võlaõigusseadus. Muudatus tagab kaitstuse ka uue energiakandja kasutuselevõtul.
Punktid 81 ja 82
Eelnõuga täiendatakse seadust terminitega „süsteemi kasutaja“ ja „võrgu kasutaja“. Muudatuse eesmärk on ühtlustada maagaasiseaduse terminoloogiat direktiiviga (EL) 2024/1788 ning kasutada neid termineid ka vesinikusektori puhul.
Täiendus on vajalik, et eristada isikuid, kes on süsteemis tarnijad või tarbijad, neist, kes on süsteemihalduri lepingulised kliendid või kellel on potentsiaalne huvi teenuse vastu.
Punkt 8¹
Terminiga süsteemi kasutaja tähistatakse isikute ringi füüsilise kaubavoo järgi. Süsteemi kasutaja on nii tootja (kes tarnib vesinikku või maagaasi võrku) kui ka tarbija (kellele seda tarnitakse). Vesiniku lisamine tagab, et uue kütuseliigi tootjad ja tarbijad saavad seaduse tähenduses samasuguse staatuse ja kaitse kui senised maagaasi turuosalised.
Punkt 8²
Võrgu kasutaja mõiste on laiem ja keskendub lepingulistele suhetele ning süsteemihalduri tegevusele. See hõlmab nii olemasolevaid kliente (nt müüjad või suurtarbijad, kellel on võrguleping) kui ka potentsiaalseid kliente, mis on oluline mittediskrimineeriva ligipääsu tagamiseks. Seega ka isik, kes alles peab läbirääkimisi liitumiseks, on seaduse tähenduses võrgu kasutaja ning tal on õigus võrdsele kohtlemisele. Samuti loetakse võrgu kasutajaks süsteemihaldurit ennast, kui ta liigutab gaasi või vesinikku oma tehniliste ülesannete täitmiseks (nt süsteemikao katmiseks või rõhu hoidmiseks).
Terminid on määratletud kooskõlas direktiivis (EL) 2024/1788 esitatud sõnastusega, soodustades piiriülest koostööd ja ühtset arusaama turuosaliste rollidest.
Punkt 101
Seaduses määratletakse termin „hulgimüüja“. See on isik, kelle põhitegevus on maagaasi või vesiniku ostmine ja edasimüük teistele turuosalistele (nt jaemüüjatele või suurtarbijatele), mitte aga lõpptarbijatele jaemüügi tähenduses.
Mõistesse on lisatud vesinik, et tagada tuleviku energiaturul tekkivatele vesiniku hulgimüüjatele selge õiguslik staatus ja kohustused.
Hulgimüüjat eristab lõpptarbijast asjaolu, et ostetud ressurss on suunatud turul edasiliikumiseks. See on oluline turuseire ja statistika seisukohalt, et vältida topeltarvestust tarbimismahtudes.
Hulgimüüjad on nii need, kes ostavad ja müüvad gaasi/vesinikku kohalikus süsteemis, kui ka need, kes tegelevad impordi või piiriülese kauplemisega.
Määratlus välistab selgelt ülekande- ja jaotusvõrgu haldurid. Kuigi võrguettevõtjad võivad osta gaasi või vesinikku (nt süsteemikao katmiseks või tehniliseks transpordiks), ei ole nende eesmärk tegutseda kaubandusliku vahendajana ehk hulgimüüjana. See eristus on oluline omandilise eraldamise põhimõtte järgimiseks, kus võrgu haldamine ja kütusemüük peavad olema lahus.
Definitsioon toetab ühtse siseturu toimimist, kus hulgimüüjate ülesanne on tagada likviidsus ja konkurentsipõhine hinnakujundus.
Punkt 102
Seadust täiendatakse terminiga „arvel esitatav teave“, et selgelt eristada tarbijale antavat informatsiooni ja rahalist maksenõuet. Sellega tagatakse gaasitarbijatele igakülgne ja läbipaistev info nende tarbimise ja õiguste kohta, eristades sisulise teabe rahalisest kohustusest.
Aktiivse kliendi ja energiakogukondade kontekstis on see eriti oluline, sest nende arved sisaldavad lisaks tarbimisele ka infot võrku antud või jagatud energiakoguste kohta.
Arvel esitatakse näiteks teavet tegeliku tarbimise kohta, võrdlust eelmise aasta sama perioodiga, energiasegu koostist (sh taastuvgaasi osakaalu), infot tarbija õiguste ja vaidluste lahendamise kohta ning energiatõhususe nõuandeid. Isegi kui maksetingimused muutuvad või kui tegemist on ettemaksuarvega, ei tohi müüja jätta tarbijat ilma seadusega ette nähtud informatsioonist. See takistab olukorda, kus müüja esitab vaid summa, kuid jätab esitamata analüütilise osa, mis aitab tarbijal oma tarbimist juhtida. Täiendus loob aluse tehnilistele nõuetele, kuidas müüjad peavad andmeid infosüsteemides ja portaalides esitama, et tagada erinevate teenusepakkujate andmete loetavus ja võrreldavus.
Tarbijad saavad parema ülevaate oma energiakasutusest. Selge eristus aitab vältida segadust, kus oluline teave (nt lepingu lõppemise tähtaeg või soodustuste kadumine) jääb maksenõude varju.
Punkt 103
Seadust täiendatakse terminiga „pikaajaline leping“, mis on vajalik fossiilsetest kütustest väljumise strateegia rakendamiseks.
Seni puudus ühene arusaam, millise kestvusega leping loetakse pikaajaliseks. Direktiiv (EL) 2024/1788 sätestab, et fossiilse maagaasi pikaajalised lepingud ei tohi kesta kauem kui 2049. aasta lõpuni. Selleks, et seda piirangut oleks võimalik üheselt kohaldada, peab olema selge, millistest lepingutest seadus räägib. Üheaastane piir on valitud rahvusvahelise energiaturu praktika alusel, kus kõik üle aasta kestvad kohustused loetakse pikaajalisteks strateegilisteks lepinguteks.
Muudatus iseenesest ei keela lepingute sõlmimist, kuid loob aluse hilisematele piirangutele (nt fossiilse gaasi lepingute lõpptähtaeg 2049). Ettevõtjad peavad arvestama, et üle aasta kestvad lepingud toovad kaasa rohkem aruandlus- või sisunõudeid.
See on oluline täiendus direktiivi (EL) 2024/1788 nende artiklite korrektseks ülevõtmiseks, mis käsitlevad gaasituru dekarboniseerimist.
Pikaajaliste lepingute määratlemine on aluseks fossiilsest maagaasist järkjärgulise loobumise reeglitele, piiritledes selgelt lepingud, mille kestus ületab ühte aastat ning mis seetõttu alluvad rangemale regulatiivsele kontrollile.
Punkt 121
Eelnõus määratletakse termin „tarnimine“ laiemalt müügi senisest tavapärasest käsitlusest. Muudatuse eesmärk on hõlmata lisaks maagaasile ka vesinik selle erinevates agregaatolekutes ja keemilistes vormides. Derivaadid (ammoniaak, metanool) lisatakse eelkõige seetõttu, et need on rahvusvahelises kaubanduses eelistatud viisid vesiniku transportimiseks pikkade vahemaade taha, ning Eesti peab olema valmis nende käitlemiseks oma energeetikataristus. Täiendus võimaldab reguleerida arenevat vesinikuturgu ka siis, kui vesinikku ei transpordita ainult gaasilisel kujul torustikus, vaid ka vedelikuna või muude kandjate koosseisus.
Lisaks gaasilisele vesinikule on lisatud veeldatud vesinik (transpordiks ja hoiustamiseks) ning vedel orgaaniline vesinikukandja, mis võimaldab vesinikku transportida olemasoleva kütusetaristu abil. Eraldi on välja toodud ammoniaak ja metanool. Need on olulised vesiniku kandjad ja kütused, mille tootmine ja tarnimine on osa laiemast dekarboniseerimise protsessist. Nende lisamine tagab, et neile kohalduvad samad turu- ja ohutusreeglid nagu maagaasile. Tarnimine tähendab nii esmamüüki, vahendust kui ka edasimüüki lõpptarbijatele. See tagab, et kogu tarneahel on seadusega reguleeritud alates tootjast/importijast kuni kodutarbijani.
Selge definitsioon annab ettevõtjatele kindlustunde, et vesiniku derivaatidega kauplemine on õiguslikult reguleeritud tegevus. See soodustab investeeringuid vesinikuterminalidesse ja -tanklatesse.
Tarnimise mõiste on aluseks müüja teavituskohustusele ja muudele turuosalise kohustustele. Muudatus tagab, et Konkurentsiamet saab teha järelevalvet ka ammoniaagi või metanooli kui energiakandjate müügi üle, kui neid kasutatakse kütusena.
Kuna tarnimine tähendab ka müüki tarbijatele, laienevad seaduses sätestatud tarbijaõigused (nt arvete esitamise reeglid, lepingu lõpetamise tingimused) automaatselt ka neile, kes hakkavad tulevikus tarbima vesinikupõhiseid kütuseid.
Punktid 131 ja 132
Seadust täiendatakse terminitega „vesinikuterminal“ ja „vesinikuterminali haldur“. Kuna vesiniku transporditakse pikkade vahemaade taha sageli vedelal kujul (jahutatult või ammoniaagi koosseisus), on vaja määratleda rajatised, kus toimub kütuse oleku muutus (veeldamine või taasgaasistamine) ja selle suunamine võrku.
Punkt 131
Vesinikuterminalis toimub:
1) import/regasifitseerimine: veeldatud vesiniku või ammoniaagi vastuvõtmine, selle gaasiliseks muutmine ja võrku juhtimine. Oluline on märge ammoniaagi kohta, mis on üks peamisi vesiniku kandjaid globaalses kaubanduses;
2) eksport/veeldamine: gaasilise vesiniku veeldamine laevadele või muudele transpordivahenditele laadimiseks.
Definitsioon täpsustab, et terminal ei ole hoiustamisrajatis. Kuigi terminalis toimub ajutine hoiustamine, on see lubatud vaid niivõrd, kuivõrd see on vajalik tehnoloogiliseks protsessiks. Pikaajaline hoiustamine liigitub teise tegevusala alla.
Punkt 132
Vesinikuterminali haldur on ettevõtja, kes terminali tegelikult käitab ja vastutab selle ohutuse ning toimimise eest. Halduri määratlemine on vajalik tegevusloa kohustuse ja süsteemipääsu reeglite kohaldamiseks.
Vesinikuterminalid nõuavad suuremahulisi investeeringuid. Selge õigusraamistik annab arendajatele teada, milliste reeglite (nt kolmandate isikute juurdepääs, tariifid) alusel terminalid Eestis toimima hakkavad.
Terminali määratluse järgi saab vesinikku suunata nii spetsiaalsesse vesinikuvõrku kui ka maagaasisüsteemi, mis toetab olemasoleva gaasitaristu järkjärgulist dekarboniseerimist.
Halduri mõiste kaudu saab Konkurentsiamet teha järelevalvet terminali teenustasude ja mittediskrimineeriva kohtlemise üle, tagades, et terminali omanik ei kuritarvitaks oma turgu valitsevat seisundit.
Punkt 15
Muudatusega täpsustatakse terminit „gaasihoidla“, kehtestades selged erandid rajatistele, mida ei loeta seaduse tähenduses gaasihoidlaks. Lisatakse mahupõhine piirmäär (5000 tonni) ja funktsioonipõhine erand (aktiivse võrguteenuse kasutaja omatarve).
Kehtestatakse miinimumlävend, millest väiksemaid mahuteid ei loeta süsteemi vaates strateegiliseks hoiustamiseks. See on oluline väikeettevõtjatele ja lokaalsetele lahendustele (nt tööstusparkide lokaalsed mahutid), vabastades nad hoidla haldurile esitatavatest rangetest nõuetest. 5000 tonni on rahvusvaheliselt tunnustatud piirmäär, mis eristab operatiivmahuteid strateegilistest reservidest.
Täiendus on suunatud suurtele tööstustarbijatele või energiatootjatele, kes hoiustavad gaasi oma tootmisprotsessi stabiilsuse tagamiseks. Kui rajatise osa on ette nähtud vaid ettevõtja enda tarbeks (mitte teenuse pakkumiseks turul), ei ole põhjendatud käsitleda seda avaliku hoidlana. See soodustab ettevõtete autonoomsust ja energiakindlust.
Muudatusega väheneb regulatiivne surve neile, kes käitlevad gaasi väikeses mahus või ainult enda tarbeks. Neil ei teki kohustust avaldada oma hoidmistingimusi ega pakkuda vaba võimsust teistele turuosalistele.
Konkurentsiamet ja Tehnilise Järelevalve Amet koondavad tähelepanu strateegiliselt olulistele rajatistele, mis reaalselt mõjutavad riigi varustuskindlust ja turgu.
Selgem piiritlemine julgustab tööstusettevõtteid rajama oma territooriumile puhvermahuteid (sh vesiniku omatarbeks), kuna neile ei kohaldu hoidla regulatsioon.
Muudatus viib MGSi kooskõlla direktiivi (EL) 2024/1788 põhimõtetega, mis lubavad liikmesriikidel teha erandeid väikestele ja isoleeritud rajatistele, et mitte pärssida kohalike lahenduste teket.
Punkt 151
Seadusesse lisatakse termin „vesinikuhoidla“. Vesiniku hoiustamine on oluline, et tasandada taastuvenergia tootmise kõikumisi (salvestades ülejäägi vesinikuna ja kasutades seda vajaduse korral).
Definitsiooni eesmärk on määratleda objektid, millele kohalduvad kolmandate isikute juurdepääsu reeglid ja muud hoidla haldurile seatud kohustused, jättes samas välja tehnoloogilised ja väikesemahulised seadmed.
Rõhutatud on kõrget puhtusastet, mis viitab sellele, et hoidla on mõeldud puhta vesiniku, mitte gaasisegude (nt maagaasi ja vesiniku segu) hoiustamiseks. See on oluline tehnoloogiliste nõuete ja hoidla kasutusotstarbe määramisel.
Erandina ei loeta hoidlaks rajatise osa, mis on vahetult seotud vesiniku tootmisega (nt elektrolüüseri juures asuvad vahemahutid). See väldib tootjate koormamist hoidla halduri kohustustega olukorras, kus hoiustamine on vaid tootmisprotsessi tehnoloogiline etapp. Samuti võib vesinikuvõrgu haldur kasutada hoidlaid võrgu stabiilsuse ja rõhu hoidmiseks. Need on süsteemi toimimiseks vajalikud tehnilised hoidlad, milles hoiustamist ei pakuta turul eraldiseisva teenusena.
Hõlpsalt jäljendatavad seadmed ehk standardsed ja mobiilsed lahendused (nt balloonid, konteinerhoidlad, vahetatavad mahutid) on seadmed, mida on turul lihtne hankida ja dubleerida, mistõttu ei peeta neid loomuliku monopoliga taristuks, kuhu riik peaks tagama ligipääsu teistele isikutele. Seega neid eelnõus ei reguleerita.
Vesinikuhoidlate (eriti suurte maa-aluste soolakoobaste või kahanenud gaasiväljade) määratlemine on vajalik, sest neis hoitakse unikaalseid ja raskesti asendatavaid ressursse. Nende avamine konkurentsile on vajalik toimiva vesinikuturu tekkeks.
Selge eristus tootmisseadmete ja hoidlate vahel tagab, et vesiniku tootjad saavad oma projekte planeerida teadmises, et nende protsessisisesed mahutid ei kuulu avatud juurdepääsu reeglite alla. Definitsioon võimaldab käsitada vesinikuhoidlana erinevaid füüsilisi lahendusi, kui need vastavad mastaapsuse ja funktsiooni kriteeriumidele.
Punktid 161 ja 162
Eelnõus määratletakse terminid „vesiniku ülekandevõrk“ ja „vesiniku ülekandevõrgu haldur“, et eristada vesiniku hulgivedu (ülekanne) jaemüügist ja kohalikust jaotamisest. See on eeldus vesiniku siseturu tekkeks, võimaldades reguleerida kõrge puhtusastmega vesiniku transporti tootjatelt suurtesse tarbimissõlmedesse, hoidlatesse ja rahvusvahelistele ühendustesse.
Punkt 161
Vesiniku ülekandevõrk. Rõhutatakse, et tegemist on puhta vesiniku taristuga (erinevalt maagaasivõrgust, kus võib olla väike vesinikulisand). Ülekandevõrguks loetakse torustikud, mis ühendavad strateegilisi objekte (hoidlad, terminalid, piiriülesed ühendused). See on n-ö vesiniku magistraaltee. Säte lubab ülekandevõrguga ühendada ka suurtarbijaid otse, mis on oluline tööstuspiirkondade varustamiseks ilma vahepealse jaotusvõrguta. Muudatus ei kohusta olemasolevaid gaasitorusid kohe vesinikule üle viima, vaid loob õigusraamistiku juhuks, kui hakatakse ehitama uusi vesinikutorusid või kohandama olemasolevaid.
Punkt 162
Vesiniku ülekandevõrgu haldur. Haldur ei ole lihtsalt võrgu omanik, vaid isik, kes vastutab süsteemi stabiilsuse, hoolduse ja pikaajalise planeerimise eest. Haldurile pannakse kohustus arendada võrku turu vajaduste järgi, tagades, et taristu ei muutuks takistuseks vesinikumajanduse arengule.
Ülekandevõrk on loomulik monopol, selle määratlemine on esimene samm selleks, et kohaldada haldurile omandilise eraldamise nõudeid, vältimaks olukorda, kus võrgu valdaja eelistab omaenda toodetud vesinikku teistele tootjatele.
Selge määratlus võimaldab Eestil osaleda projektides, näiteks European Hydrogen Backbone, ning loob ühtse õigusliku aluse piiriülesteks vesinikuühendusteks naaberriikidega.
Oluline on õiguslikult lahutada maagaasi- ja vesinikuvõrgud, isegi kui neid haldab sama ettevõtja (Elering AS), kuna neile kehtivad erinevad tehnilised ja kvaliteedinõuded.
Punkt 171
Seadusesse lisatakse termin „vesinikuhoidla haldur“. Haldur on isik, kes vastutab vesinikuhoidla kui füüsilise rajatise tehnilise käitamise, ohutu toimimise ja teenuse osutamise eest.
Mõiste loomine on vajalik, et eristada hoidla omanikku (kes võib olla passiivne investor) hoidla käitajast (haldurist), kes täidab seadusest tulenevaid operatiivseid ülesandeid ja suhtleb teiste turuosalistega.
Energeetikasektoris on tavapärane, et taristu omanik ja käitaja on erinevad juriidilised isikud. Definitsioon selgitab, et kõik seadusest tulenevad hoidla käitamisega seotud kohustused (nt süsteemipääsu tagamine, tehniline korrashoid, andmevahetus) lasuvad just halduril. Haldur peab tagama kõigile turuosalistele võrdsed tingimused hoidla kasutamiseks. Halduri määratlemine võimaldab Konkurentsiametil kontrollida konkreetse isiku tegevust tariifide ja hoidla täituvuse haldamisel.
Punkt 19
Muudatusega täiendatakse vertikaalselt integreeritud ettevõtja definitsiooni, lisades selle koosseisu vesinikuettevõtjad ning vesinikuga seotud taristutegevused (vesiniku transportimine, terminali käitamine ja hoiustamine).
Eesmärk on laiendada maagaasisektoris kehtivat omandilise eraldamise põhimõtet ka vesinikusektorile. See tähendab, et kui üks kontsern kontrollib samaaegselt nii strateegilist vesiniku infrastruktuuri (nt torustikku või terminali) kui ka vesiniku tootmist või müüki, loetakse ta vertikaalselt integreerituks ning talle kohalduvad ranged sõltumatuse reeglid.
Vesiniku ülekandevõrk ja terminalid on loomulikud monopolid. Kui võrgu omanik saaks samal ajal olla ka vesinikumüüja, tekiks tal majanduslik huvi takistada konkurentide ligipääsu võrgule või pakkuda endale soodsamaid tingimusi. Definitsiooni laiendamine võimaldab selliseid struktuure tuvastada ja reguleerida.
Vesinikuturu tekkimisel on oluline, et uued tootjad (nt taastuvenergia arendajad) julgeksid investeerida, teades, et taristuoperaator on neist sõltumatu ega konkureeri nendega samal turul.
Näiteks loetakse ettevõtja vertikaalselt integreerituks ka siis, kui ta tegeleb maagaasi ülekandega, kuid omab tütarettevõtet vesiniku tootmiseks. See hoiab ära olukorra, kus fossiilkütuste monopol laiendab oma mõjuvõimu taastuvgaaside turule ebaausate eeliste abil.
Punktid 191–193
Eelnõus täpsustatakse ettevõtjate vaheliste seoste ja kontrolli mõisteid. Muudatuse eesmärk on ühtlustada maagaasiseaduse terminoloogiat, mis loob õigusliku aluse, et hinnata ettevõtja tegelikku mõjuvõimu ja seotust teiste äriühingutega nii gaasisektoris kui ka väljaspool seda.
Punkt 191
Termin „horisontaalselt integreeritud ettevõtja“ tähistab olukorda, kus gaasiettevõtja tegutseb lisaks energiasektorile ka muudes valdkondades (nt kinnisvara, transport, telekommunikatsioon). Definitsioon on vajalik raamatupidamisliku eraldatuse kontrollimiseks. Riik peab tagama, et gaasi- või vesinikuvõrgu teenustasudest saadavat tulu ei kasutataks ettevõtja muude, väljaspool energiasektorit konkurentsile avatud äriliinide ristsubsideerimiseks.
Punkt 192
Termini „seotud ettevõtjad“ tähendust laiendatakse lisaks klassikalise ema-tütarettevõtja suhtele ka ühistele aktsionäridele. See hoiab ära olukorra, kus ettevõtted on juriidiliselt eraldiseisvad, kuid nende strateegilisi otsuseid koordineerivad ühised omanikud. See aitab tuvastada vertikaalselt integreeritud ettevõtjat, et vältida turuga manipuleerimist.
Punkt 193
Kontroll tähendab muudatuse järgi reaalset võimet käsutada ettevõtja strateegilist vara (nt torustikke või terminale), mitte üksnes aktsiate omamist. Kontroll hõlmab hääleõigust ja lepingulisi suhteid (nt aktsionäride lepingud), mis võimaldavad määrata juhatust või suunata äriotsuseid.
Konkurentsiamet saab selgemad kriteeriumid, mille alusel teha järelevalvet turuosaliste üle. See muudab sertifitseerimisprotsessi ja koondumiste kontrolli prognoositavamaks. Kui kolmandast riigist pärit isikul on otsustav mõju süsteemihalduri üle varjatud lepingute kaudu, saab amet sellele tuginedes sekkuda. Kontrolli mõiste täpsustamine on eriti oluline julgeoleku kaalutlustel, et vältida strateegilise taristu libisemist ebasõbralike riikide kontrolli alla variisikute või keerukate laenulepingute kaudu.
Ettevõtjad peavad oma aruannetes ja tegevusloa taotlustes arvestama laiema seotuse mõistega. See suurendab esialgset halduskoormust andmete esitamisel, kuid tagab pikaajalise õiguskindluse ja turu läbipaistvuse. Aus konkurents on tagatud, kuna turuosalised ei saa peita oma tegelikku turujõudu keerukate juriidiliste struktuuride taha.
Punkt 221
Seadusesse lisatakse termin „vesiniku ühendustoru“. See tähistab spetsiifilist osa vesiniku ülekandevõrgust, mille peamine ülesanne on vesiniku riikidevaheline transport.
Sellega eristatakse riigisisesed torud rahvusvahelistest ühendustest, kuna viimastele kohalduvad sageli erandid tariifide reguleerimisel, kolmandate isikute juurdepääsu reeglites ning koostöös naaberriikide regulaatoritega.
Vesiniku ühendustoru on näiteks ühendus, mis ühendab Eesti vesinikuvõrgu Läti või Soome vesinikuvõrguga. Seejuures pole oluline, kas toru kulgeb maismaal või meres (õhu kaudu liikumine on lisatud tehnoloogianeutraalsuse huvides, et katta kõik võimalikud paigaldusviisid).
Definitsioon katab ka ühendused riikidega väljaspool ELi. Sel juhul loetakse ühendustoruks lõiku kuni Eesti territooriumi või territoriaalmere piirini. See on oluline julgeoleku ja jurisdiktsiooni määramisel – Eesti õigus ja Konkurentsiameti järelevalve ulatuvad täpselt riigipiirini. Rõhutatakse, et ühendustoru eesmärk on riigisiseste võrkude sidumine terviklikuks Euroopa võrgustikuks, mitte pelgalt üksiku tootja ühendamine tarbijaga teisel pool piiri.
Algatus „Euroopa vesinikumagistraal“ (European Hydrogen Backbone) eeldab, et liikmesriikidel on ühtne arusaam ühendustorude olemusest. See võimaldab taotleda ELi kaasrahastust (nt Connecting Europe Facility) piiriülestele projektidele.
Ühendustorude haldamine nõuab sageli kahe riigi süsteemihaldurite (nt Elering ja Lätisüsteemihaldur AST) tihedat koostööd. Mõiste on aluseks kokkulepetele, kuidas jagatakse kulusid ja tulusid.
Ühendustorud suurendavad Eesti energiajulgeolekut, võimaldades vesiniku importi või eksporti turuolukorra ja tootmisvõimsuse järgi. Sellega luuakse eeldused vedela ja likviidse vesinikuturu tekkeks Läänemere piirkonnas. See on tähtis tuuleenergia arendajatele, kes soovivad toota vesinikku ekspordiks Kesk-Euroopasse.
Punkt 231
Eelnõuga laiendatakse gaasi mõistet, muutes selle avatuks erineva päritoluga gaasidele. Kui varem käsitati maagaasi peamiselt maapõuest ammutatava fossiilse maavarana, siis muudetud määratlus keskendub gaasi keemilisele koostisele (metaanile) ja tehnilisele ühilduvusele olemasoleva taristuga.
Eesmärk on luua õiguslik alus biometaani, sünteetilise metaani ja muude taastuvate gaaside võrdseks kohtlemiseks fossiilse maagaasiga, tingimusel et need on ohutult transporditavad.
Märge „koosneb peamiselt metaanist“ on oluline, sest maagaasitaristu ja tarbijate seadmed (nt katlad, tööstuslikud põletid) on projekteeritud töötama metaaniga. See määrab gaasi kütteväärtuse ja põlemisomadused. Eraldi viitamine biometaanile ja muud liiki gaasidele (nt sünteetiline metaan või metaani-vesiniku segud) kõrvaldab juriidilised takistused taastuvgaaside võrku sisestamisel. See kinnitab, et maagaasisüsteem on energiataristu, mitte ainult ühe konkreetse maavara transpordikanal. Iga gaas, mis vastab metaanisisalduse nõudele, peab lisaks vastama ka kvaliteedistandarditele (nt niiskus, väävlisisaldus, kastepunkt), et mitte kahjustada torustikke ega põhjustada ohtu lõpptarbijale.
Muudatus soodustab kohaliku biometaani tootmist ja uusi tehnoloogiaid (nt Power-to-Gas), andes tootjatele kindluse, et nende toodang on seaduse silmis maagaas ja sellele kehtib ligipääsuõigus võrgule.
Selge mõiste vähendab tõlgendamisruumi. Võrguettevõtjad saavad teha pikaajalisi investeeringuid taristu kohandamiseks taastuvgaasidele, teades, et regulatiivne raamistik toetab kütuste segamist ja asendamist.
Muudatus ei suurenda halduskoormust, vaid lihtsustab uute kütuseliikide turuletoomist, kuna neile ei ole vaja luua eraldi reegleid lisaks tehnilistele standarditele.
Kui tulevikus arendatakse välja uusi tehnilisi lahendusi metaani tootmiseks (nt õhust püütud süsihappegaasist), ei ole vaja seaduse põhimõisteid uuesti muuta, sest need on kaetud terminiga „muud liiki gaas“.
Punkt 232
Seadusesse lisatakse termin „vesiniku kvaliteet“. Erinevalt maagaasist, mille kvaliteeti mõõdetakse peamiselt kütteväärtuse ja gaasi koostise stabiilsuse kaudu, keskendub vesiniku kvaliteet selle puhtusastmele ja lubatud saasteainete (nt vesi, hapnik, väävliühendid) minimaalsele sisaldusele.
Mõiste loomine on vajalik, et kehtestada standardid, mis tagavad vesiniku ohutu transpordi ja ühilduvuse lõpptarbijate tehnoloogiatega (nt kütuseelemendid või tööstuslikud põletid).
Vesiniku kasutamiseks kütuseelementides (nt transpordisektoris) on vaja selle väga kõrget puhtusastet (tavaliselt 99,97% ja rohkem). Isegi väikesed kogused süsinikmonooksiidi või väävlit võivad kütuseelemendi muuta töövõimetuks. Määratluse alusel saab süsteemihaldur kehtestada tehnilised piirangud võrku sisestatavale vesinikule.
Vesiniku kvaliteet mõjutab ka taristu vastupidavust. Mõned lisandid võivad põhjustada materjalide korrosiooni või rabedust. Selge kvaliteedinõue võimaldab seada standardeid, mis kaitsevad ülekande- ja jaotusvõrgu pikaajalist töökindlust.
Kvaliteedinõuete reguleerimine seaduse tasandil tagab, et võrguettevõtja ei saa kehtestada meelevaldseid tehnilisi nõudeid uutele vesinikutootjatele, vaid peab tuginema ühtsetele ja läbipaistvatele standarditele.
Muudatus kohustab vesinikuvõrgu haldurit tegema pidevat seiret võrku sisestatava ja seal liikuva vesiniku kvaliteedi üle. See eeldab asjakohase mõõte- ja analüüsitehnika paigaldamist. Samuti on selged kriteeriumid, millistele näitajatele peab toodetud vesinik vastama, et seda saaks üldisesse süsteemi suunata, olulised puhastusseadmete planeerimisel.
Tarbijal tekib õigus saada vesinikku, mis vastab kehtestatud standarditele, vältides seeläbi tehnoloogilisi riske.
Vesiniku kvaliteedi standardid ei ole staatilised, vaid neid täpsustatakse tehnoloogia arengu järgi alamaktides või süsteemihalduri tüüptingimustes, mida kooskõlastab Konkurentsiamet.
Punkt 233
Eelnõus määratletakse termin „kõrge puhtusastmega vesinik“. Erinevalt maagaasist, mida saab põletada ka varieeruva koostisega, eeldavad nüüdisaegsed vesinikutehnoloogiad (eriti kütuseelemendid) väga ranget kontrolli gaasi keemilise puhtuse üle.
Eesmärk on määrata standard, millele vastavat vesinikku võib transportida vesiniku ülekandevõrgus ja müüa lõpptarbijatele kui kohe kasutusvalmis kütust.
Paljud vesinikku kasutavad rakendused, nagu kütuseelemendiga sõidukid või kõrgtehnoloogilised tööstusprotsessid, on tundlikud mikroskoopiliste saasteainete (nt süsinikmonooksiid, väävliühendid, ammoniaak) suhtes. Isegi minimaalne saaste võib põhjustada seadmete katalüsaatorite pöördumatu kahjustuse.
Lisades tingimuse, et gaas peab olema kasutatav ilma täiendava puhastamiseta, pannakse kvaliteedi tagamise kohustus tarneahelale (tootjad ja võrguhaldurid). See vabastab lõpptarbija vajadusest investeerida kulukatesse puhastusseadmetesse oma tarbimispunktis ning muudab vesinikutehnoloogia kasutuselevõtu majanduslikult soodsamaks.
Vesiniku ülekandevõrgu haldur saab kehtestada ranged liitumistingimused. See tagab, et võrku ei sisestata ebakvaliteetset vesinikku, mis võiks saastata süsteemi ja rikkuda tarbijate seadmed.
Definitsioon tugineb rahvusvaheliselt tunnustatud standarditele (nt ISO 14687, EN 17124). Täpsemad keemilised näitajad (nt puhtusaste 99,97% ja lubatud lisandite kontsentratsioonid) sätestatakse alamaktides või süsteemihalduri tehnilistes tingimustes, lähtudes just nendest standarditest.
Termini täpne määratlemine loob õigusselguse ja mittediskrimineerivad tingimused. Kõik tootjad teavad, millisele kvaliteeditasemele peab nende toodang vastama, et pääseda ülekandevõrku. See soodustab vesinikutanklate ja kütuseelemendil põhinevate koostootmisjaamade rajamist, kuna väheneb risk saada ebakvaliteetset kütust.
Süsteemihaldurile lisandub kohustus seirata ja sertifitseerida võrgus liikuva vesiniku vastavust kõrge puhtusastme nõuetele. See on vajalik usaldusväärse turu toimimiseks.
Vesinikku võib ikka suunata maagaasivõrku, kuid sel juhul ei loeta seda segu kõrge puhtusastmega vesinikuks ning sellele kohalduvad maagaasi kvaliteedi reeglid.
Punkt 234
Seadusesse lisatakse termin „maagaasi mahuvaru“. Mahuvaru tähistab gaasikogust, mida on võimalik gaasi kokkusurutavuse tõttu ajutiselt hoiustada otse ülekande- ja jaotustorustikes, muutes nendes rõhku.
Eesmärk on eristada torustikus olevat tehnoloogilist gaasivaru, mida turuosalised saavad kasutada oma tarnete ja tarbimise lühiajaliseks tasakaalustamiseks, eraldiseisvatest gaasihoidlatest.
Erinevalt hoidlatest ei ole mahuvaru puhul tegemist eraldiseisva rajatisega, vaid võrgu võimega mahutada nominaalsest suuremat kogust gaasi, kui rõhku tõstetakse. See on vajalik süsteemi paindlikkuse tagamiseks (nt tarbimistippude katmisel).
Mõiste ei hõlma rajatisi ja gaasikoguseid, mida ülekandesüsteemi haldur (Elering AS) kasutab süsteemi tehniliseks juhtimiseks ja varustuskindluse tagamiseks. See tähendab, et mahuvaru seaduse tähenduses on eelkõige kaubanduslikult kättesaadav paindlikkus, mida pakutakse turuosalistele tasakaalustamisteenusega.
Mahuvaru on aluseks mittediskrimineerivatele reeglitele, kuidas turuosalised saavad võrgu paindlikkust kasutada. See väldib olukorda, kus võrguettevõtja eelistab iseennast või teatud tarnijaid, andes neile ebaausat ligipääsu nn tasuta hoiustamisvõimalusele torustikus. Määratluse järgi on võimalik täpsemalt reguleerida mahuvaru kasutamise eest võetavaid tasusid. Kui turuosaline tekitab süsteemis suure tasakaalustamatuse, kasutab ta süsteemi mahuvaru, millel on reaalne majanduslik väärtus.
Selge eristus aitab optimeerida torustike koormust ja planeerida vajalikke investeeringuid kompressorjaamadesse, mis reguleerivad rõhku ja seeläbi mahuvaru suurust.
Mahuvaru ei asenda pikaajalist hoiustamist gaasihoidlates, vaid on ette nähtud lühiajaliste (nt ööpäevasiseste) kõikumiste tasakaalustamiseks.
Punkt 235
Seadusesse lisatakse termin „vesiniku mahuvaru“, mis tähistab kõrge puhtusastmega vesiniku kogust, mida hoitakse vesiniku ülekande- või jaotusvõrgus rõhu muutmise teel.
Eesmärk on määratleda vesinikuvõrgusisese paindlikkuse varu, mida turuosalised saavad kasutada oma sisendite ja väljundite lühiajaliseks tasakaalustamiseks, eristades seda statsionaarsetest vesinikuhoidlatest.
Mõiste seotakse eelnõus varem toodud kõrge puhtusastmega vesiniku mõistega (§ 2 p 23³). See kinnitab, et mahuvaru arvestust peetakse vaid spetsiaalses vesinikutaristus, kus gaasi omadused peavad säilima stabiilsena tarbijate (nt kütuseelementide) jaoks.
Vesinik on väga kerge gaas ja selle mahuvaru dünaamika erineb maagaasist. Mahuvaru võimaldab puhverdada lühiajalisi tootmiskatkestusi (nt tuule vaibumine) või tarbimishüppeid, ilma et peaks kohe aktiveerima kalleid väliseid hoidlaid.
Sarnaselt maagaasile välistatakse need gaasikogused, mida haldur kasutab võrgu tehniliseks opereerimiseks (nt kompressorite tööks või süsteemi minimaalse töörõhu hoidmiseks). See tähendab, et seaduse tähenduses on mahuvaru turupõhine toode/teenus, mida pakutakse võrgukasutajatele.
Vesinik on peamine vahend taastuvenergia salvestamiseks. Vesiniku mahuvaru on esimene ja kiireim võimalus võrgu tasakaalustamiseks. Selle selge määratlemine võimaldab luua reeglid, kuidas elektrolüüserite omanikud ja vesiniku tarbijad saavad võrgu paindlikkust kasutada.
See takistab võrguhalduril mahuvaru ebaõiglast jagamist (nt pakkudes seda vaid oma kontserni ettevõtetele). Mahuvaru kasutusreeglid peavad olema avalikud ja läbipaistvad.
Kuna vesiniku kokkusurumine on energiamahukas protsess, on mahuvarul selge kulu ja väärtus. Mõiste on aluseks tasakaalustamistasude arvutamisel vesinikuvõrgus.
ELi suund on soodustada nn nutikaid vesinikuvõrke, kus mahuvaru on aktiivselt juhitav ja kaubeldav ressurss, toetades seeläbi kogu energiasüsteemi stabiilsust.
Kuigi esialgu võivad vesinikuvõrgud olla lühikesed ja mahuvaru väike, on selle mõiste olemasolu vajalik juba esimeste liitumislepingute ja tüüptingimuste koostamiseks.
Punkt 236
Seaduses sätestatakse termin „vähese süsihappegaasiheitega vesinik“. See on vesinik, mida ei toodeta taastuvallikatest (nt päike või tuul), kuid mille tootmisprotsess on piisavalt puhas, et anda oluline panus kliimaeesmärkide täitmisse. Need on nn sinine vesinik ja muud mitte-taastuvad, kuid kliimasõbralikud vesinikuvormid, mis on vajalikud vesinikumajanduse kiiremaks käivitamiseks.
Eesmärk on luua õiguslik alus vesinikuvormidele, mis toimivad üleminekulahendusena seni, kuni taastuvatest allikatest toodetava vesiniku (nn rohelise vesiniku) mahud on saavutanud piisava taseme. See kategooria hõlmab vesinikku, mis on toodetud näiteks maagaasist süsiniku püüdmise ja ladustamisega või tuumaenergia abil. Need allikad ei ole taastuvad, kuid on vähese süsinikuheitega.
Vesinikku loetakse vähese heitega vesinikuks vaid siis, kui selle kogu elutsükli heide on vähemalt 70% väiksem kui fossiilkütuste võrdlusväärtus. See tagab, et soodustatakse vaid reaalselt keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid.
Definitsioon tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil (EL) 2018/20012, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta, ühtsele arvutusmetoodikale (edaspidi direktiiv 2018/2001), mis tagab, et Eesti vesinikuturg on integreeritud ELi ühtse turuga ning siin toodetud või tarbitud vesiniku kliimamõju hinnatakse samadel alustel kui teistes liikmesriikides.
Ainult taastuva vesiniku peale lootmine võib esialgu tekitada tarnepuudujääke. Vähese heitega vesiniku kasutamise sätestamine võimaldab tööstusel ja transpordisektoril minna vesinikule üle kiiremini, kasutades laiemat valikut energiaallikaid.
Punkt 237
Sätestatakse termin „vähese süsihappegaasiheitega gaas“. Sellega tähistatakse erinevaid gaasilisi kütuseid, mis vastavad rangetele kasvuhoonegaaside heite vähendamise nõuetele.
Muudatuse eesmärk on võimaldada lisaks maagaasile ja biometaanile juhtida gaasisüsteemi ka uusi sünteetilisi ja ringlussevõetud kütuseid, andes neile selge õigusliku staatuse ning kriteeriumid, mille alusel hinnata nende keskkonnasäästlikkust.
Vähese heitega gaasid on:
1) ringlussevõetud süsinikupõhised kütused: gaasid, mis on toodetud näiteks plastijäätmetest, rehvidest või tööstuslikest heitgaasidest, mida ei ole võimalik vältida. Nende kasutamine kütusena hoiab ära uue fossiilse süsiniku toomise ringlusesse;
2) vähese süsihappegaasiheitega vesinik: vesinik, mis on toodetud mittetaastuvatest allikatest (nt maagaasist koos süsiniku püüdmisega või tuumaenergia abil), kuid mis vastab puhtuse kriteeriumidele;
3) sünteetilised gaasilised kütused: näiteks sünteetiline metaan, mis on toodetud vähese heitega vesinikust ja püütud süsinikdioksiidist.
Kõik need kütused peavad saavutama vähemalt 70% kasvuhoonegaaside heite vähenemise võrreldes fossiilkütuste võrdlusväärtusega. See künnis on kooskõlas direktiivi 2018/2001 ühtse metoodikaga, tagades, et märgistust „vähese heitega“ ei kuritarvitata.
Eesti gaasisüsteemis on edaspidi võimalik kasutada laiemat valikut kütuseid. See on eriti oluline tööstusharudele, kus täielik üleminek taastuvatele allikatele on tehniliselt keeruline või kulukas, kuid kus vähese heitega gaasid võimaldavad heidet märkimisväärselt vähendada.
Ringlussevõetud süsinikupõhiste kütuste kaasamine soodustab jäätmete väärindamist energiaks, pakkudes alternatiivi prügilasse ladestamisele või masspõletusele.
Toetudes ELi direktiivile (EL) 2024/1788, tagatakse, et Eestis toodetud vähese heitega gaasid on tunnustatud ka teistes liikmesriikides. See on eeldus päritolutunnistustega kauplemiseks ja piiriüleseks tarnimiseks.
Kuigi riigi eelistus on taastuvgaasidel (biometaan, roheline vesinik), on vähese süsihappegaasiheitega gaasid hädavajalikud stabiilse ülemineku tagamiseks, aidates täita heitkoguste vähendamise kohustust olukorras, kus taastuvenergia pakkumine ei pruugi olla piisav.
Punkt 238
Seaduses määratletakse termin „vähese süsihappegaasiheitega kütused“ definitsioon. Tegemist on koondmõistega, mis ühendab vähese süsinikuheitega gaasilised ja vedelad kütused ühtsesse regulatiivsesse raamistikku.
Eesmärk on tagada, et kütuste klassifitseerimisel ei lähtuta ainult nende agregaatolekust (gaas vs. vedelik), vaid nende tegelikust kliimamõjust. See on vajalik sektorite lõimumise soodustamiseks, kus näiteks vähese heitega vesinikku kasutatakse vähese süsinikuheitega vedelkütuste tootmiseks.
Mõiste hõlmab järgmist:
1) ringlussevõetud süsinikupõhised kütused: kütused, mis on toodetud vedelatest või tahketest jäätmevoogudest (nt plastijäätmed) või tööstuslikest heitgaasidest;
2) sünteetilised vedelkütused: e-kütused (nt e-metanool või e-kerosiin), mille energiasisaldus pärineb vähese heitega vesinikust;
3) 70% heite vähendamise künnis: sarnaselt teistele puhastele kütustele on ka siin aluseks nõue, et elutsüklipõhine kasvuhoonegaaside heide peab olema vähemalt 70% väiksem fossiilse kütuse võrdlusväärtusest.
Definitsioon on vajalik, kuna tänapäeva energiatehnoloogiad on omavahel tihedalt seotud. Näiteks võib vesiniku ülekandevõrgu haldur tarnida vesinikku tehasele, mis toodab sellest vedelat e-kütust. Seadus peab suutma käsitleda kogu ahelat ühtsetel alustel.
Selge definitsioon annab raamistiku neile investoritele, kes arendavad kompleksseid energiaprojekte (nt Power-to-X lahendused), kus protsessi sisend on gaas (vesinik), kuid väljundiks võib olla vedelkütus.
Muudatus soodustab konkurentsi erinevate lahenduste vahel, mis aitab hoida energiatoodete hindu taskukohasena.
Punkt 25
Seadusesse lisatakse termin „gaasitarneleping“, mis määratluse järgi asendab või täiendab mõistet, mis käsitles tarnet kitsalt vaid maagaasi müügina. Muudatuse eesmärk on luua ühtne õiguslik raamistik kütuste müügiks, hõlmates nüüd lisaks maagaasile (sh biometaanile) ka vesinikku.
Samuti tõmbab definitsioon selge piiri füüsilise kütusetarnimise ja finantsinstrumentide (tuletisinstrumentide) vahele.
Kuna seaduse reguleerimisala laieneb vesinikule, peab ka tarnelepingu mõiste olema universaalne. See võimaldab kohaldada tarbijakaitsereegleid, müüja vahetamise tingimusi ja muid tururegulatsioone sarnaselt nii maagaasi kui ka vesiniku ostu-müügitehingutele.
Sellega välistatakse maagaasi tuletisinstrumendid, sest need (nt futuurid, optsioonid, vahetuslepingud) on finantstooted, mida reguleerib väärtpaberituru seadus, mitte maagaasiseadus. Välistamine hoiab ära topeltreguleerimise ja õigusliku segaduse. Gaasitarneleping maagaasiseaduse tähenduses on suunatud füüsilisele tarnele, kus kütus reaalselt liigub müüjalt ostjale, mitte aga finantshindade maandamisele börsil.
Definitsioon on aluseks tarbijate õiguste tagamisele. Kõik lepingud, mis kvalifitseeruvad gaasitarnelepinguks, peavad vastama seaduses sätestatud nõuetele (nt arveldamise selgus, lepingu lõpetamise tingimused).
Selge määratlus aitab turuosalistel (müüjad ja tarbijad) mõista, millal nad tegutsevad energiaturu reeglite ja millal finantsturu reeglite järgi. See on eriti oluline suurtele tööstustarbijatele, kes sõlmivad nii füüsilisi tarnelepinguid kui kasutavad ka finantsinstrumente hinnariski maandamiseks.
Muudatus annab vesinikumüüjatele kindla õigusliku aluse lepingute koostamiseks, teades, et nende tegevus on reguleeritud sarnaselt maagaasisektoriga.
Punkt 26
Seadusesse lisatakse termin „maagaasi tuletisinstrument“, mille definitsioon viitab ELi finantsturgude direktiivile 2014/65/EL3 (edaspidi MiFID II), mis määratleb kaubatuletisinstrumendid.
Muudatuse peamine eesmärk on tõmmata selge piir füüsiliste gaasitarnete (mida reguleerib maagaasiseadus) ja finantstehingute vahele, mida kasutatakse hindade maandamiseks või spekuleerimiseks (mida reguleerib väärtpaberituru seadus).
Definitsioonis viidatud MiFID II lisa C jao punktid 5, 6 ja 7 käsitlevad järgmisi instrumente, kui need on seotud maagaasiga:
1) punkt 5: sularahas arveldatavad optsioonid, futuurid, vahetuslepingud (swaps) ja muud tuletislepingud;
2) punkt 6: tuletislepingud, mida saab füüsiliselt arveldada ja millega kaubeldakse reguleeritud turul või mitmepoolses kauplemissüsteemis (MTF);
3) punkt 7: muud füüsiliselt arveldatavad tuletislepingud, mida ei ole nimetatud punktis 6 ja millel on muude tuletisinstrumentide tunnused (nt arveldamine kliiringukeskuse kaudu).
Finantsinstrumentide kasutamine on range finantsjärelevalve all (Eestis Finantsinspektsioon). Maagaasiseaduse tähenduses ei ole tegemist gaasi müügiga tarbijale, vaid õigusega osta või müüa gaasi tulevikus teatud hinnaga. Terminit määratlemata võib tekkida küsimus, kas börsil kaubeldavatele futuuridele laienevad gaasimüüja kohustused (nt tegevusload, tüüptingimuste kooskõlastamine).
Suuremad turuosalised kasutavad tuletisinstrumente, et kaitsta end gaasi hinna järskude muutuste eest. Definitsioon selgitab, et selline tegevus kuulub finantsvaldkonda, mitte gaasiturul tegutsemise alla, isegi kui alusvara on maagaas.
Punkt 26 täiendab punkti 25, luues ühese jaotuse: kui leping on suunatud füüsilisele tarnele, on see gaasitarneleping; kui tegemist on finantstootega, on see maagaasi tuletisinstrument.
Ettevõtjad saavad kindluse, et nende finantsriskide maandamise tehingud ei tekita juurde halduskoormust või kohustusi maagaasiseaduse alusel (nt kohustuslik liitumine andmevahetusplatvormiga või varustuskindluse nõuded).
Konkurentsiamet saab selge pädevuspiiri – amet teeb järelevalvet füüsilise turu ja tarnelepingute üle, finantstehingud jäävad Finantsinspektsiooni ja ACERi (REMIT määruse kaudu) vaatevälja.
Muudatus ühtlustab Eesti seaduse ELi ühtse energiaturu põhimõtetega, kus energeetika- ja finantsregulatsioonid on funktsionaalselt lahutatud, kuid terminoloogiliselt kooskõlastatud.
Muudatus on suunatud õigusselguse loomisele ning see ei muuda senist turupraktikat, vaid kinnistab selle seaduse tasandil.
Punkt 27
Seadust täiendatakse terminiga „sisend-väljundsüsteem“. Tegemist on ELi energiaturgu reguleerivas õigusaktis (direktiivis (EL) 2024/1788) kasutatava standardse võrgule juurdepääsu mudeliga, mis on seni olnud kasutusel maagaasi ülekandevõrkudes, kuid mida laiendatakse nüüd ka vesinikuvõrkudele.
Sisend-väljundmudel lahutab gaasi või vesiniku füüsilise liikumise tee selle lepingulisest teest. See tähendab, et turuosaline ei pea broneerima võimsust igas konkreetses torustikulõigus, vaid broneerib õiguse sisestada gaas süsteemi (sisendpunktis) ja võtta see välja mis tahes teises punktis (väljundpunktis). See on eeltingimus konkurentsivõimelise vesinikuturu tekkeks.
Erinevalt varasemast regulatsioonist, mis keskendus maagaasile, võimaldab täiendus käsitleda vesinikuvõrke sarnastel alustel. See loob õigusselguse investoritele ja võrguettevõtjatele, kes hakkavad arendama vesiniku ülekande- ja jaotustaristut.
Mõiste laiendamine tähendab, et süsteem võib hõlmata nii ülekandevõrku, jaotusvõrku kui ka uusi vesinikuvõrke ühtse virtuaalse kauplemispunktina. See vähendab halduskoormust turuosalistele, kes soovivad transportida vesinikku tootmisüksusest lõpptarbijani erinevate võrguosade kaudu.
See soodustab piiriülest kaubandust ja tagab, et vesiniku transportimisel ei teki pandiõiguse tüüpi takistusi, kus iga võrguosa eest tuleks eraldi keerulisi läbirääkimisi pidada. Muudatus on suunatud turu liberaliseerimisele. Traditsiooniline punktist-punkti-mudel ei ole vesiniku puhul tõhus, kuna pärsib uute tootjate (nt elektrolüüsijaamade) liitumist turuga.
Punkt 28
Seadusesse lisatakse termin „sissevoolupunkt“. Sisend-väljundsüsteemis on sissevoolupunkt koht, kus maagaas või vesinik siseneb ülekandevõrku.
Eesmärk on määratleda võrgu asukoht, kus tekib võrgu kasutajal (tarnijal või tootjal) õigus ja kohustus reserveerida ülekandevõimsust. See muudatus on vajalik, et muuta gaasi transport paindlikumaks, eemaldudes vananenud punktist-punkti transpordimudelist.
Sissevoolupunkt on juriidiline ja tehniline sõlm, kus sõlmitakse võimsuse broneerimise leping. Võrgu kasutaja ei pea teadma gaasi täpset füüsilist teekonda võrgus, talle piisab, kui ta on broneerinud piisava sissevooluvõimsuse punktis A, et saata gaas virtuaalsesse kauplemispunkti.
Sissevoolupunktid võivad olla:
• piiriülesed ühenduspunktid (interkonnektorid naaberriikidega)
• LNG-terminalide liitumispunktid
• riiklikud biometaani või vesiniku tootmisrajatiste liitumispunktid
• hoidlate ühenduspunktid võrguga.
Sisend-väljundmudeli puhul on sissevoolupunktid selgelt eristatud väljavoolupunktidest. See võimaldab gaasiga kaubelda virtuaalses kauplemispunktis, mis asub sisse- ja väljavoolupunktide vahel. See soodustab konkurentsi, kuna gaasi päritolu ei ole tehniliselt seotud selle sihtkohaga. Samuti tagab see, et süsteemihaldur peab pakkuma võimsust sissevoolupunktides kõigile soovijatele võrdsetel alustel. See on eriti oluline uute vesinikutootjate jaoks, kes vajavad selgust, kus ja kuidas nad saavad oma toodangu ülekandevõrku suunata.
Sissevoolupunkti määratluse alusel kehtestatakse sisenemistariifid, mille on kooskõlastanud Konkurentsiamet.
Tarnijad saavad täpsema ülevaate, millistes võrgu punktides on vaba võimsust ja millised on sisenemisega kaasnevad kulud.
Haldur peab määrama konkreetsed sissevoolupunktid ja avaldama nende kaudu pakutava võimsuse suuruse (sh tehniline, lepinguline ja vaba võimsus).
Eristatakse selgelt füüsilist ühendust (liitumispunkt) ja kaubanduslikku õigust gaasi võrku suunata (sissevoolupunkt).
Käsitlus on vältimatu samm Eesti, Läti ja Soome ühise gaasituru edasiseks integreerimiseks, mis nõuab sissevoolupunktide ühtset käsitlust.
Sissevoolupunkti mõiste rakendub tulevikus ühtmoodi nii maagaasi- kui ka vesinikuvõrkudele, tagades süsteemse lähenemise kogu gaasiliste kütuste sektorile.
Punkt 29
Seadusesse lisatakse termin „väljavoolupunkt“. Sisend-väljundsüsteemis on väljavoolupunkt asukoht, kus maagaas või vesinik väljub ülekandevõrgust kas jaotusvõrku, teise liikmesriigi süsteemi, hoidlasse või otse suurtarbija seadmetesse.
Eesmärk on määrata juriidiline koht, kus võrgu kasutaja (tarnija või suurtarbija) reserveerib õiguse võtta süsteemist välja teatud kogus energiat (võimsust), sõltumata sellest, millisest sissevoolupunktist see gaas algselt süsteemi sisestati.
Väljavoolupunkt on kaubanduslik sõlm, kus tekib kohustus tasuda väljumistariifi (exit tariff). See võimaldab turuosalistel paindlikult planeerida oma tarnemahu suurust tarbijate vajaduste järgi.
Väljavoolupunktid on:
• piiriülesed ühenduspunktid naaberriikidega (eksport)
• ülekandevõrgu ja jaotusvõrgu vahelised liitumispunktid (gaasijaotusjaamad)
• suurtarbijate (nt elektrijaamad, suurtööstus) otseliitumispunktid ülekandevõrguga
• vesiniku- või gaasihoidlate täitmispunktid.
Väljavoolupunkti määratlemine eraldiseisvana sissevoolupunktist on vajalik virtuaalse kauplemispunkti toimimiseks. Tarnija võib osta gaasi virtuaalsest kauplemispunktist ja broneerida vaid väljavooluvõimsuse, et toimetada kütus oma kliendini, ilma et ta peaks tegelema gaasi füüsilise teekonna haldamisega tootjast tarbijani.
Selge definitsioon tagab, et süsteemihaldur pakub väljavooluvõimsust kõigile turuosalistele võrdsetel alustel ja läbipaistva hinnakirja alusel. See on eriti oluline uute vesiniku jaotusvõrkude või suurte tööstustarbijate lisandumisel süsteemi.
Väljavoolupunkti määratlus võimaldab Konkurentsiametil kehtestada tariife, mis peegeldavad gaasi süsteemist väljaviimisega seotud kulusid, tagades süsteemi ülalpidamiskulude õiglase jaotuse kõigi kasutajate vahel.
Tarnijad saavad täpsemalt prognoosida oma kulusid ja riske, kuna väljavooluvõimsuse broneerimine on selgelt reguleeritud ja prognoositav protsess.
Haldur peab avalikustama iga väljavoolupunkti tehnilise võimsuse ja lepingulise täituvuse, mis aitab vältida võrgu ülekoormust ja suunata investeeringuid sinna, kus nõudlus on suurim.
Definitsioon eristab füüsilise väljumise (toruühendus) ja kaubandusliku õiguse energiat süsteemist eemaldada (võimsuse reserveerimine väljavoolupunktis).
Väljavoolupunkti mõiste tagab, et Eesti gaasi- ja vesinikusüsteem on ühildatav Euroopa ühtse energiaturuga, soodustades piiriülest kaubandust ja varustuskindlust.
Punkt 30
Eelnõus määratletakse termin „ühenduspunkt“. See on spetsiifiline sisse- või väljavoolupunkt, kus saavad kokku kaks eri sisend-väljundsüsteemi (nt Eesti ja Läti süsteemid) või süsteem ja rahvusvaheline ühendustoru (nt Balticconnector).
Mõiste eesmärk on luua juriidiline alus võimsuse jagamiseks ja reserveerimiseks punktides, kus gaasi või vesiniku liikumine eeldab kahe naaberriigi süsteemihalduri koostööd.
Füüsiline punkt on reaalne asukoht (nt Karksi mõõtejaam), kus torustikud ühenduvad.
Virtuaalne punkt on kaubanduslik lahendus, kus mitu samal piiril asuvat füüsilist punkti liidetakse üheks, et lihtsustada kauplemist ja võimsuse reserveerimist (nt Eesti-Läti piiril).
Oluline on tingimus, et turuosalistel peab olema võimalik selles punktis ülekandevõimsust broneerida. See eristab ühenduspunkti tavalisest tehnilisest torude hargnemisest, kus kaubanduslikku tegevust ei toimu.
Käsitlus katab ka punktid, kus riigisisene võrk liitub uute vesiniku ühendustorudega, tagades, et vesinikuturg toimib sama loogikaga kui maagaasiturg.
Ühenduspunktide selge määratlemine on eeldus ühtse tariifipiirkonna (nt Eesti-Läti-Soome ühine turupiirkond) toimimiseks. See võimaldab rakendada ühtseid reegleid võimsuse jaotamisel ja ülekoormuse juhtimisel.
Ühenduspunkt nõuab süsteemihalduritelt (nt Elering ja Conexus) ühiseid protseduure, et gaasivood mõlemal pool piiri oleksid ühesugused.
Ühenduspunktis pakutav võimsus on kõigile turuosalistele kättesaadav võrdsetel alustel ja väldib olukorda, kus mõni riik või ettevõte saaks piirata gaasi vaba liikumist.
Säte loob selguse, kus lõpeb üks ja algab teine süsteem ning millised on piiriülese võimsuse broneerimise reeglid. See vähendab nende tarnijate halduskoormust, kes tegutsevad mitmes riigis. Süsteemihaldur on kohustatud tegema tihedat koostööd naabersüsteemide halduritega võimsuse pakkumisel (nt ühendatud toodete pakkumine, kus sisenemis- ja väljumisvõimsus broneeritakse korraga).
Eristatakse selgelt riigisisesed liitumispunktid (tootjad/tarbijad) ja rahvusvahelised strateegilised ühenduspunktid.
Ühenduspunkt on see koht, kus rakenduvad tihti ka erilised nn kasuta-või-kaota- reeglid, mis hoiavad ära võimsuse kunstliku kinnihoidmise ja soodustavad konkurentsi.
Punkt 31
Seadusesse lisatakse termin „virtuaalne kauplemispunkt“. Virtuaalne kauplemispunkt võimaldab turuvalitsejatel osta ja müüa gaasi või vesinikku süsteemi sees, määramata konkreetset füüsilist sisenemis- või väljumispunkti. See tähendab, et omanikuvahetus toimub nn raamatupidamislikult süsteemi sees, mis muudab kauplemise kiiremaks ja paindlikumaks. Virtuaalses kauplemispunktis tehtavate tehingute puhul ei pea turuosaline broneerima torustiku võimsust. Võimsust on vaja broneerida vaid siis, kui gaasi või vesinikku soovitakse süsteemi sisestada (nt tootmisüksusest) või sealt välja võtta (nt tarbimiskohta või teise riiki suunamiseks). See vähendab kauplejate kulusid ja takistusi turule sisenemisel.
Virtuaalse kauplemispunkti loomine vesinikule on aluseks standarditud kauplemisplatvormide ja börside tekkeks. Kui kogu süsteemi sisestatud vesinik on virtuaalselt ühes punktis kättesaadav, tekib selgem ja läbipaistvam turuhind. Mõiste laiendamine vesinikule tagab, et tulevane vesinikuturg toimib samadel põhimõtetel kui maagaasiturg, võimaldades turuosalistel kasutada neile juba tuttavaid kauplemismehhanisme.
Virtuaalse kauplemispunkti määratlus soodustab konkurentsi, kuna selle järgi saavad turule tulla ka väiksemad vahendajad ja tarnijad, kes ei oma füüsilist taristut, vaid tegelevad ainult kauba ostu-müügiga. See suurendab süsteemi likviidsust ja tagab lõpptarbijale parema hinna tarnijate tihedama konkurentsi tõttu.
Punkt 32
Seadusesse lisatakse termin „virtuaalne ühenduspunkt“. See tähistab olukorda, kus kaks naaberriigi süsteemihaldurit liidavad kõik nendevahelisel piiril asuvad füüsilised ühenduspunktid üheks kaubanduslikuks sõlmpunktiks.
Muudatuse eesmärk on võimaldada võrgu kasutajatel reserveerida ülekandevõimsust ühe koondpunkti kaudu, selle asemel et hallata mitut füüsilist toruühendust samal piiril.
Kui kahe riigi (nt Eesti ja Läti) vahel on mitu füüsilist torustikku, siis virtuaalse ühenduspunkti puhul ei pea turuosaline valima konkreetset toru, vaid ta reserveerib võimsust piiril üldiselt. See suurendab paindlikkust, kuna süsteemihaldur saab gaasivoogusid füüsiliselt suunata sinna, kus on parasjagu vaba ressurssi, ilma et see mõjutaks kliendi lepingulist õigust.
Oluline tingimus on, et virtuaalne punkt saab ühendada vaid samu naabersüsteeme. Näiteks kõik Eesti ja Läti vahelised punktid võib liita üheks virtuaalseks ühenduspunktiks, kuid Eesti-Läti ja Eesti-Soome punkte omavahel liita ei saa, kuna tegemist on erinevate sisend-väljundsüsteemidega.
Virtuaalne ühenduspunkt vähendab võrgukasutajate halduskoormust. Selle asemel et esitada mitu prognoosi eri punktidele, esitatakse üks koondprognoos. See muudab piiriülese kauplemise kiiremaks ja odavamaks. Kuna kogu piiriülene võimsus on saadaval ühes punktis, koondub ka nõudlus ja pakkumine ühte kohta. See tekitab selgema turusignaali ja vähendab ohtu, et ühes füüsilises punktis on võimsus otsas, samal ajal kui teine on tühi.
Süsteemihalduritel on lihtsam hallata hooldustöid. Kui üks füüsiline toru on remondis, saab gaasi suunata läbi teise, kuid kliendi jaoks jääb virtuaalne punkt avatuks ja tarnelepingud ei katke. Sarnane loogika on juba kasutusel Eesti-Läti ühises gaasiturupiirkonnas ning mõiste defineerimine seaduses kinnistab sellise praktika ka tulevase vesinikuturu jaoks.
Punkt 33
Seadusesse lisatakse termin „uue kasutusotstarbe andmine“. See tähistab protsessi, kus algselt maagaasi transportimiseks ehitatud torustikud ja seadmed kohandatakse tehniliselt ümber vesiniku transportimiseks.
Eesmärk on võimaldada olemasoleva taristu kasutuselevõttu uue kütuseliigi (vesiniku) jaoks, selle asemel et ehitada uusi paralleelseid süsteeme. Olemasolevatele torudele uue kasutusotstarbe andmine on hinnanguliselt 50–80% soodsam kui uue vesinikutorustiku rajamine. See vähendab survet võrgutariifidele ja muudab vesiniku lõpptarbijale kättesaadavamaks.
Uute trasside rajamisega kaasnevad sageli keerulised planeerimisprotsessid, keskkonnamõjude hindamine ja maaomanike talumiskohustus. Taaskasutamine võimaldab vältida uusi ehitustöid looduslikult tundlikes piirkondades. Kuna füüsiline taristu on juba maas, on uue kasutusotstarbe andmine oluliselt kiirem viis piiriüleste vesinikuühenduste (nt Nordic-Baltic Hydrogen Corridor) loomiseks.
Uue kasutusotstarbe andmine eeldab:
1) tehnilist kohandamist: torustike siseseinad, tihendid, kompressorjaamad ja mõõteseadmed tuleb vahetada või modifitseerida, et need oleksid vastupidavad vesiniku omadustele (nt vesinikhaprus);
2) otstarbe jäävat muutmist: torustik eemaldatakse maagaasisüsteemist ja lisatakse vesinikusüsteemi.
Süsteemihaldur (Elering AS) saab õigusliku aluse investeerida olemasolev vara ümberehitusse. See võimaldab paindlikult juhtida varade portfelli selle järgi, kuidas nõudlus maagaasi järele väheneb ja nõudlus vesiniku järele kasvab.
Varustuskindluse seisukohast võimaldab see luua järkjärgulise ülemineku maagaasilt puhtamatele kütustele, ilma et süsteemi stabiilsus ohtu satuks.
Uue kasutusotstarbe andmine on seotud ka vara väärtuse arvestamisega (reguleeritud varade baas). See annab Konkurentsiametile raamistiku, kuidas käsitleda selliste investeeringute kulusid gaasi- ja vesinikutariifide arvutamisel.
Punkt 34
Seadust täiendatakse terminiga „ühekordse gaasi lasti sisestamine“. See tähistab olukorda, kus LNG-laev, millel on taasgaasistamise võimsus (nt FSRU-tüüpi laev või spetsiaalne tanker), ühendub otse ülekandevõrguga ja pumpab oma lasti süsteemi, ilma et see toimuks püsiva ja reguleeritud LNG-terminali kaudu.
Muudatuse eesmärk on võimaldada kriisiolukordades või ootamatu tarnedefitsiidi korral kiiret gaasi tarnimist süsteemi, vältides seejuures täiemahulist LNG-terminali operaatori regulatiivset koormust (nt tariifide kooskõlastamine, pikaajaline teenuse pakkumise kohustus).
Tegemist on laevaga, mis suudab muuta veeldatud gaasi tagasi gaasilisse olekusse, et see oleks ülekandevõrku suunamiseks sobiv. Mõiste piirdub vaid selle kogusega, mis on laeval juba olemas. See ei tähenda pidevat terminalitegevust, kus laev jääb kaile ja võtab vastu järgmisi tankereid. Terminaliteenuse välistamine tähendab, et sellisele ühekordsele tegevusele ei kohaldu veeldatud gaasi terminali halduri (LNG-halduri) kohustused, nagu kolmandate isikute juurdepääsu reeglid ja metoodikapõhise tariifi andmine.
Kui tavapärased tarneahelad katkevad (nt toruühenduse rike), on selle määratluse alusel võimalik tuua operatiivselt süsteemi gaasi juurde. See annab süsteemihaldurile õigusliku aluse sellise tarnija aktsepteerimiseks. See on vajalik varustuskindluse tagamiseks kriisiolukorras.
Kuna tegemist on ühekordse ja ajutise tegevusega, oleks püsiva LNG-terminali nõuete kohaldamine ebamõistlikult koormav ja aeganõudev. Definitsioon loob erandi, mis võimaldab kiiret reageerimist. See võimaldab turuosalistel realiseerida üksikuid LNG-laste, kui selleks on vaba võimsust ja vajadust, ilma et nad peaksid asutama püsivat terminaliettevõtet.
Süsteemihaldur peab tagama, et laevalt sisestatava gaasi kvaliteet ja rõhk vastavad võrgu nõuetele, kuid ta saab seda teha lihtsustatud korras võrreldes püsiva terminaliga.
Suureneb varustuskindlus ja suureneb konkurentsisurve hindadele, kuna turule sisenemise barjäär ühekordseks tarneks on madalam.
Eristatakse selgelt strateegilist LNG-taristut (püsivad terminalid) ja operatiivset abi (ühekordne lasti sisestamine).
Muudatus lubab teatud tingimustel ja varustuskindluse huvides teha erandeid terminalile kohaldatavatest reeglitest. See on eriti asjakohane, arvestades viimaste aastate geopoliitilist olukorda ja vajadust mitmekesistada gaasitarneteid kiirelt ja paindlikult.
Punkt 35
Seadust täiendatakse terminiga „ühine gaasitsoon“. See on mudel, kus mitu naaberriiki või süsteemihaldurit liidavad oma võrgud ühtseks kaubanduslikuks piirkonnaks. Muudatuse eesmärk on kaotada riikidevahelistest ühenduspunktidest tulenevad kaubandusbarjäärid, muutes gaasi (maagaasi või vesiniku) liikumise piirkonnas sujuvamaks ja kuluefektiivsemaks.
Ühises tsoonis ei ole gaasi hind ja kättesaadavus seotud konkreetse füüsilise teekonnaga. Võrgu kasutaja broneerib sissevooluvõimsuse tsooni sisenemisel (nt LNG-terminalis) ja väljavooluvõimsuse tsoonist väljumisel (nt tarbija juures), ilma et ta peaks maksma vahepeal riigipiiride ületamise eest.
Määratluse järgi on sisse- ja väljavoolupunktid iseseisvad. See tähendab, et tarnija võib tuua gaasi ühes tsooni riigis ja müüa seda teises riigis, kasutades ühtset ja lihtsustatud reeglistikku.
Mudel hõlmab nii ülekande- kui ka jaotussüsteeme, mis tagab, et ühtse turu eelised (konkurents ja valikuvabadus) jõuavad kõigi lõpptarbijateni, sõltumata nende asukohast tsoonis.
Ühine gaasitsoon suurendab kauplemismahtusid, kuna see koondab mitme riigi pakkumise ja nõudluse ühte virtuaalsesse kauplemispunkti. See toob kaasa õiglasema hinna ja vähendab sõltuvust üksikutest tarnijatest. See võimaldab luua piiriüleseid vesinikukanaleid, kus reeglid on algusest peale ühtlustatud. Ühine tsoon võimaldab kaotada sisesed tariifid, kus iga piiri ületamine lisaks gaasi hinnale ülekandetasu.
Selleks peavad haldurid sõlmima omavahel koostöölepingud tulude jagamiseks ja tasakaalustamise juhtimiseks.
Ühise gaasitsooniga lihtsustub asjaajamine (väheneb halduskoormus) ja vähenevad riskid, kuna turuosaline peab tegutsema ühe reeglistiku järgi ja ühe virtuaalse kauplemispunkti kaudu, selle asemel et hallata eraldi lepinguid igas riigis. Suurem konkurents ja efektiivsem võrgukasutus avaldavad tulevikus positiivset mõju gaasi ja vesiniku lõpphinnale.
Punkt 36
Seadust täiendatakse terminiga „ülepiiriline võrguteenus“. See tähistab spetsiifilist ülekandevõrgus osutatavat teenust, mis on suunatud gaasi või vesiniku liigutamisele ühise gaasitsooni (nt Eesti-Läti-Soome piirkonna) sisenemis- ja väljumispunktide vahel.
Määratakse teenuste pakett, mis on vajalik piiriülese kaubanduse toimimiseks, ning eristatakse see jaotusvõrgu teenustest ja riigisisestest ülekandeteenustest, millel on erinev kulu- ja tariifistruktuur.
Definitsioon järgi on kolm olulist võrguhalduse etappi:
• võimsuse broneerimine: õiguse saamine kasutada teatud mahus torustiku läbilaskevõimet sisse- või väljavoolupunktis kindlal ajaperioodil
• nomineerimine: võrgukasutaja teatab süsteemihaldurile, kui palju gaasi ta tegelikult plaanib järgmisel ööpäeval süsteemi sisestada või sealt välja võtta
• jaotamine: süsteemihaldur kinnitab tegelikult liigutatud gaasikogused ja jaotab need turuosaliste vahel, lähtudes nende broneeringutest ja tegelikust vooluhulgast.
Ülepiirilise võrguteenuse kaudu realiseeritakse ühise gaasitsooni eelised. Ilma selle mõisteta oleks keeruline reguleerida, kuidas turuosaline reserveerib võimsust ühes riigis (nt sisenemisel Leedust), kuid nomineerib selle tarbimiseks teises riigis (nt Eestis).
Konkurentsiamet saab kehtestada ja kontrollida spetsiifilisi ülepiirilise ülekande tariife. Need tariifid katavad just piiriülese taristu ja süsteemide koordineerimise kulud.
Vesinikumajanduse algusjärgus on piiriülene liikumine (nt tootmine Eestis ja eksport Kesk-Euroopasse) peamine ärimudel. Ülepiirilise teenuse määratlemine seaduses loob investoritele kindluse, et piiriülesed tehingud on reguleeritud ja läbipaistvad.
Süsteemihaldur on kohustatud pakkuma ühildatud ja sünkroniseeritud teenuseid naaberriikide halduritega. See eeldab ühiseid IT-platvorme ja reegleid võimsuse jaotamiseks. Tarnijad saavad käsitada kogu ühist gaasitsooni ühe tervikuna. Nad ei pea sõlmima eraldi ülekandelepinguid igas punktis, vaid kasutavad ühtset ülepiirilist võrguteenust. Ülepiirilise teenuse tingimused ja hinnad peavad olema avalikud, mis vähendab turule sisenemise barjääre väiksematele gaasimüüjatele.
Punkt 37
Seadust täiendatakse terminiga „ülepiiriline bilansipiirkond“. See tähistab mitut riiki hõlmavat ühtset ala, kus gaasi või vesiniku sisse- ja väljavoolu tasakaalu (bilanssi) ei mõõdeta igas riigis eraldi, vaid kogu piirkonnas korraga. Muudatuse eesmärk on võimaldada turuosalistel hoida oma tarned ja tarbimine tasakaalus ühes suures piirkonnas, mis vähendab nende riske ja kulusid võrreldes olukorraga, kus nad peaksid tagama bilansi igas riigis eraldi.
Ülepiirilises bilansipiirkonnas summeeritakse turuosalise kõik tehingud (nt sisenemine Leedust, müük Eestis ja hoidlasse panek Lätis). Bilanssi kontrollitakse selle summaarse tulemi põhjal. Piirkonna toimimine eeldab süsteemihaldurite lepingut, millega määratakse kindlaks, kuidas jaotatakse tasakaalustamise kulud ja tulud ning kes vastutab piirkonna üldise füüsilise tasakaalu eest. Ülepiiriline bilansipiirkond on eeldus ühise virtuaalse kauplemispunkti toimimiseks. See tähendab, et gaasiga kaubeldakse ühes raamatupidamislikus keskkonnas, sõltumata sellest, kus gaas füüsiliselt asub.
Riigisisestes bilansipiirkondades peab tarnija maksma trahvi (tasakaalustamistasusid) iga kord, kui ta ühes riigis eksib. Ülepiirilises piirkonnas võivad ühe riigi ülejäägid ja teise riigi puudujäägid üksteist taandada, mis vähendab tarnija kulusid ja seeläbi ka gaasi lõpphinda.
Vesinikuturu loomisel on oluline, et bilansihaldus oleks piiriülene, kuna tootmis- ja tarbimispunktid võivad asuda üksteisest kaugel (nt tootmine Eestis, tarbimine Saksamaal).
Lihtsam bilansihaldus vähendab sisenemisbarjääre uutele ja väiksematele müüjatele, kes ei suudaks hallata keerulisi bilansisuhteid mitmes riigis korraga. Süsteemihaldurid peavad ühtlustama oma tasakaalustamise reeglid, hinnastamise ja andmevahetuse. See nõuab tihedat operatiivset koostööd naabritega. Bilansihaldurid saavad tegutseda ühe bilansihalduslepingu alusel kogu regioonis, mis lihtsustab oluliselt aruandlust ja finantsriskide maandamist.
Suurem bilansipiirkond on üldjuhul stabiilsem ja vähem tundlik üksikutele suurtele kõikumistele ning parandab süsteemi üldist toimimist.
Ülepiiriline bilansipiirkond on kaubanduslik vabadus, mis ei muuda süsteemihalduri kohustust tagada võrgu füüsiline ohutus igas konkreetses riigis.
Punkt 38
Seadust täiendatakse terminiga „ühendatud süsteem“. Selle määratluse järgi on vähemalt kaks eraldiseisvat gaasi- või vesiniku ülekande- või jaotussüsteemi omavahel füüsiliselt ühendatud (näiteks Eesti ja Läti ülekandevõrgud või ülekandevõrk ja sellega liitunud jaotusvõrgud).
Eesmärk on luua õiguslik alus nõuetele, mis puudutavad süsteemide koostööd, andmevahetust ja tehnilist opereerimist, tagamaks, et gaasivood liiguvad takistusteta ühest süsteemist teise.
Tänapäevane energiaturg ei piirdu ühe riigi või ühe võrguettevõtjaga. Gaasi ja vesiniku varustuskindlus sõltub sellest, kui hästi naabersüsteemid koos toimivad. Ühendatud süsteemi mõiste võimaldab seadusega kehtestada kohustusi, mis laienevad mitmele süsteemihaldurile korraga (nt ühised avariiplaanid või koordineeritud hooldustööd). Kuna seaduse reguleerimisala laieneb vesinikule, on oluline käsitleda maagaasi- ja tulevasi vesinikuvõrke (sh nendevahelisi liideseid) ühtse ühendatud süsteemina seal, kus need on tehnoloogiliselt seotud (nt segamise kaudu).
Ühendatud süsteem aitab selgelt määrata piirpunktid, kus lõpeb ühe süsteemihalduri vastutus ja algab teise oma, tagades samas, et süsteemi kui terviku stabiilsus on kaitstud. Süsteemihaldurile tähendab see kohustust sõlmida koostöölepinguid ühendatud süsteemide halduritega, et tagada gaasi kvaliteedi ühtsus, rõhu hoidmine ja reaalajas andmevahetus.
Turuosalistele annab see kindluse, et kauplemine ja tarned ei piirdu vaid ühe füüsilise võrguosaga, vaid on võimalikud kogu ühendatud süsteemi ulatuses. Konkurentsiamet saab hinnata ühendatud süsteemi kui terviku efektiivsust ja tariifide mõju piiriülesele kaubandusele.
MGSi § 3
Muudatus määrab kindlaks uued turuosalised, kes gaasiturul tegutsevad. Muudatus loob selge õigusliku staatuse uutele osalistele, kes on hädavajalikud detsentraliseeritud ja nn rohelise gaasituru toimimiseks. See soodustab innovatsiooni, lubades tavatarbijatel muutuda passiivsetest ostjatest aktiivseteks turuosalisteks, ning annab vesiniku arendajatele ametliku staatuse turul.
MGSi § 31
Seadust täiendatakse §-ga § 3¹, milles määratletakse aktiivse võrguteenuse kasutaja ning sätestatakse tema õigused ja kohustused.
Lõiked 1 ja 2
Sätestatakse põhimõte, et tarbija ei pea olema pelgalt passiivne gaasiostja. Aktiivsel kasutajal on õigus toota taastuvatest allikatest gaasi (nt kodumajapidamise juures asuv väike biogaasijaam või elektrolüüsiseade), seda võrku müüa või osaleda nõudluse muutmise programmides. Oluline on koos tegutsemise võimalus (punkt 1), mis lubab näiteks korteriühistutel või energiakogukondadel tegutseda ühiselt aktiivse kasutajana.
Lõige 3
Sättes eristatakse teenuse osutaja aktiivsest kasutajast, kes võib seadmete haldamise (nt päikesepaneelide abil vesiniku tootmise seadmete hooldus) tellida väliselt partnerilt, ilma et see partner ise muutuks aktiivseks võrguteenuse kasutajaks. See hoiab ära vastutuse ja õiguste ebaselge ülemineku.
Lõige 4
Sätestab bilansivastutuse. Kuna aktiivne kasutaja annab gaasi süsteemi ja võtab seda sealt, peab ta vastama bilansivastutuse nõuetele (s.t tema sisestatud ja võetud kogused peavad olema tasakaalus). Bilansivastutuse võib delegeerida professionaalsele bilansihaldurile, et mitte koormata väiketarbijaid liigsete kohustustega.
Lõige 5
Lõikes 5 sätestatakse toetav raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi hoidlat omavale aktiivsele kaustajale, mis tagavad kiirema liitumisprotsessi hoidlatele, välistades olukorra, kus tarbija peab maksma võrgutasu nii gaasi hoidlasse suunamisel kui ka sealt välja võtmisel. Lokaalne salvestamine muutub majanduslikult tasuvaks, väheneb halduskoormus (litsentsimisnõuded) ja pakkuda saab mitut teenust (nt pakkuda paindlikkust võrguhaldurile ja samal ajal müüa gaasi börsil). Muudatus soodustab innovatsiooni ja annab tarbijatele kontrolli oma energiakulude üle. See loob õigusliku aluse tulevikus nn tootva tarbija tekkeks gaasisektoris, nagu on päikesepaneelide omanikud elektrisektoris. Samuti toetab see Eesti kliimaeesmärke, soodustades kohaliku biometaani ja vesiniku tootmist ning salvestamist.
MGSi § 4
Eelnõuga muudetakse § 4 lõiget 1, täpsustades gaasiettevõtja mõistet ning loetledes ammendavalt tegevusalad, mis muudavad isiku gaasiettevõtjaks. Lisatavas lõikes 2 sätestatakse gaasiettevõtja vastutuse ulatus. Säte täpsustab, et gaasiettevõtja on isik, kes ei ole tarbija. See on vajalik, et vältida olukorda, kus aktiivset võrguteenuse kasutajat (§ 3¹) või tavatarbijat hakataks käsitama gaasiettevõtjana pelgalt selle tõttu, et ta müüb oma tootmisjääki või liigset kogust võrku. Gaasiettevõtjale kohalduvad nõuded (tegevusload, aruandlus jne). Lõige 2 paneb gaasiettevõtjale selge vastutuse tema tegevusala kaubanduslike, tehniliste ja hooldusküsimuste eest. See tähendab, et ettevõtja ei saa delegeerida vastutust teistele osalistele viisil, mis vabastaks ta seadusest tulenevatest kohustustest (nt ohutuse tagamine või turureeglite järgimine). See tagab süsteemi stabiilsuse ja selge vastutusahela riiklikele järelevalveasutustele (Konkurentsiamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet).
MGSi § 41
Seadust täiendatakse §-ga 4¹, mis määratleb termini „vesinikuettevõtja“ ja sätestab tema tegevusalad. See muudatus loob õigusliku aluse uuele energiaturu osalisele, kes keskendub spetsiifiliselt vesiniku käitlemisele. Erinevalt maagaasist (metaanist) liigub vesinik tulevikus suures osas mööda spetsiaalselt selleks kohandatud või ehitatud vesinikuvõrke.
Sarnaselt gaasiettevõtjale on vesinikuettevõtja tegevusalad (kogu väärtusahel) järgmised:
1) tootmine: näiteks elektrolüüsi teel taastuvenergiast vesiniku tootjad;
2) transportimine: erinevalt maagaasist kasutatakse vesiniku puhul terminit „transportimine“ (mitte ülekanne/jaotus), mis viitab uuele vesiniku transpordivõrgule;
3) terminalid ja hoiustamine: vesiniku impordiks vajalikud vastuvõturajatised ja maa-alused või mahutipõhised hoidlad.
4) müük ja ost: vesinikuga kauplemine hulgitasandil.
Sätestatud on põhimõte, et vesinikuettevõtja peab olema professionaalne turuosaline, mitte lõpptarbija. See on vajalik, et suunata regulatiivne koormus (tegevusload jm) äritegevusele, mitte omatarbeks tootvatele üksustele.
Lõikes 2 sätestatakse vesinikuettevõtja vastutus tehniliste, kaubanduslike ja hooldusküsimuste eest. Kuna vesinik on füüsikaliselt ja keemiliselt eripärane (kõrgem süttimisoht, difusioon), on selge vastutusahela loomine ohutuse tagamiseks möödapääsmatu.
Paragrahv 4¹ on alus kogu edasisele vesiniku reguleerimisele seaduses. See annab investoritele selguse, et vesinikuga seotud äritegevus on riiklikult tunnustatud ja reguleeritud. See soodustab puhta vesiniku turu teket Eestis, võimaldades eristada vesiniku taristut traditsioonilisest maagaasivõrgust seal, kus see on tehniliselt vajalik.
MGSi § 5
Eelnõuga muudetakse § 5 pealkirja ja lõikeid, määratledes vabatarbija kui turuosalise, kes ei ole kodutarbija, ning sätestades tema õiguse valida vabalt tarnijat nii gaasi- kui ka vesinikuturul. Uus sõnastus lihtsustab vabatarbija mõistet. Vabatarbijateks loetakse kõik äritarbijad, asutused ja muud üksused, kes kasutavad gaasi või vesinikku oma majandus- või kutsetegevuses. Vabatarbijale antakse seaduslik tagatis osta lisaks maagaasile ja taastuvatele gaasidele ka vesinikku mis tahes turul tegutsevalt müüjalt. See on otseselt suunatud vesiniku siseturu loomisele ja konkurentsi soodustamisele.
Sättesse on jäetud märge „võrgu tehniliste võimaluste piires“. See on oluline täpsustus vesiniku kontekstis, kuna vesiniku tarnimine eeldab kas puhast vesinikutaristut või kindlat seguvahekorda olemasolevas maagaasivõrgus. Tarbijal on õigus tarnijat valida, eeldusel et füüsiline ühendus ja võrgu võime seda konkreetset gaasiliiki edastada on olemas.
Muudatus soodustab energiaturgude lõimumist. Äritarbijatele (nt tööstusettevõtted) antakse kindlus, et nad saavad tulevikus oma süsinikujälje vähendamiseks vabalt valida vesiniku või biometaani tarnijaid, soodustades seeläbi üleminekut puhtamatele energiakandjatele ja elavdades konkurentsi.
MGSi § 6
Muudetakse § 6 pealkirja ja lõiget 1, täiendades kodutarbija definitsiooni sõnaga „vesinik“. Kodutarbijana käsitatakse füüsilist isikut, kes tarbib energiakandjat väljaspool oma majandus- või kutsetegevust ehk isiklikus majapidamises. Kuigi esialgu prognoositakse vesiniku laiemat kasutamist tööstuses ja transpordis, siis tulevikus võib vesiniku kasutamist ette näha ka kodumajapidamistes (nt vesiniku ja maagaasi segud või lokaalsed vesinikupõhised küttelahendused). Seaduse täiendamine tagab, et kodutarbijale laienevad samasugused õigused ja kaitse (nt lepingu tingimused, teave arvete kohta, vaidluste lahendamine) sõltumata sellest, kas ta tarbib maagaasi, biometaani või vesinikku. Muudatus loob tulevikuks kindla õigusraamistiku: kui tehnoloogiline areng ja taristu ehitus jõuavad etapini, kus vesinik muutub kättesaadavaks ka kodutarbijatele, on nende õigused seaduse tasandil juba kaitstud. Samuti lihtsustab see järelevalvet, kuna kodutarbija on määratletud üheselt mõistetavalt ja tehnoloogiat eelistamata.
MGSi § 71
Seadust täiendatakse §-ga 7¹, milles sätestatakse vesiniku käitlemise ahela etapid: transport, ülekanne, jaotamine ja müük. Need on aluseks vesinikuvõrkude reguleerimisele.
Lõige 1
Vesiniku transportimine hõlmab nii ülekannet kui ka jaotamist vesinikuvõrgu kaudu. Oluline on eristus, et transportimine on tehniline edastamine, mitte tarnimine (müük). See järgib lahususe põhimõtet: võrgu haldaja tegeleb transportimisega, kuid ei tohi ise müüa vesinikku.
Lõige 2
Vesiniku ülekanne tähendab kõrge puhtusastmega vesiniku vedu suurtes kogustes ja pikkadel vahemaadel. See hõlmab ühendusi hoidlate, terminalide ja teiste riikide võrkudega (ühendustorud). Ülekandevõrk on vesinikuturu magistraalvõrk, mis varustab jaotusvõrke või suurtööstusi.
Lõige 3
Vesiniku jaotamine tähendab kohaliku tasandi võrgu kaudu vesiniku toimetamist lõpptarbijateni (nt väiketööstused, tanklad või kodutarbijad). Sättes on oluline viide 4. augustile 2024. See lubab olemasolevaid maagaasi jaotusvõrke, mis on selleks kuupäevaks ehitatud, võtta uuesti kasutusse vesiniku jaotamiseks. See on majanduslikult oluline, kuna võimaldab vältida uute torustike ehitamist seal, kus vana taristu on kohandatav vesiniku tarbeks.
Lõige 4
Vesiniku müük on vesiniku kaubanduslik üleandmine. Müük on eraldatud transportimisest, mis võimaldab tarbijal osta vesinikku ühelt ettevõtjalt (müüja), lastes see kohale toimetada teise ettevõtja (võrguhaldur) torude kaudu.
Paragrahv 7¹ loob eeldused vesinikuettevõtjate tegevuslubade süsteemi loomiseks. See võimaldab rakendada erinevaid reegleid ülekandevõrgu haldurile ja jaotusvõrgu haldurile, tagades samal ajal, et tarbijateni jõuab just kõrge puhtusastmega vesinik, mis on vajalik näiteks kütuseelementide tööks.
MGSi § 72
Seadust täiendatakse §-ga § 7², mis koondab vesinikuettevõtja peamised tegevuslikud, raamatupidamislikud ja andmevahetusega seotud kohustused ning sätestab vesinikuturul tegutsemise reeglid. Need kohustused on vajalikud turu läbipaistvuse tagamiseks, konkurentsi soodustamiseks ja tarbijate kaitseks, peegeldades maagaasisektoris juba toimivaid põhimõtteid.
Lõige 1
Varustuskindlus: ettevõtja üldine kohustus tagada katkematu ja kvaliteetne vesiniku tarne lepingute ja tegevusloa kohaselt. See on oluline usalduse tekitamiseks tekkival turul.
Lõiked 2 ja 3
Raamatupidamislik lahusus on üks direktiivi (EL) 2024/1788 põhinõudeid. Vesinikuettevõtja peab pidama eraldi arvestust ülekande, jaotamise ja müügi kohta. See on vajalik, et vältida ristsubsideerimist (nt et jaotusvõrgu tasudest ei rahastataks müügitegevust), tagades ausa konkurentsi ja kulupõhised hinnad.
Lõiked 4–6 ja 12
Järelevalve ja auditeerimise sätted annavad Konkurentsiametile õiguse kontrollida raamatupidamist ja vandeaudiitorile sätestatakse kohustus hinnata aruande vastavust seadusele. See tagab, et riiklikul regulaatoril on täielik ülevaade turuosaliste finantskäitumisest.
Lõiked 7 ja 8
Teabe säilitamise kohustus: tehinguandmeid tuleb säilitada viis aastat. See on vajalik võimalike turumanipulatsioonide uurimiseks ja koostööks ELis (sh Euroopa Komisjoniga). See tagab turu läbipaistvuse ja jälgitavuse.
Lõiked 9–11
Tarbija õigused ja andmed. Ettevõtja peab oma veebilehel avaldama hinnakirjad ja tüüptingimused. Tarbijal on õigus saada oma tarbimisandmed tasuta. See on tähtis aktiivsele võrguteenuse kasutajale (§ 3¹), et ta saaks optimeerida oma tarbimist ja tootmist.
Lõige 13
Varustuskindluse teave. Vesinikuturg seotakse ELi ühise varustuskindluse õigusaktiga (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/1938), mis annab Konkurentsiametile aluse kriisiolukordade ennetamiseks vajaliku info kogumiseks.
Paragrahv 7² loob vesinikuettevõtjatele selge ja prognoositava tegevusraamistiku. See vähendab ebaausa konkurentsi riski ja annab tarbijatele vesiniku korral samasugused garantiid, mis on neil maagaasi või elektri puhul. Samuti lihtsustab see riiklikku järelevalvet ja andmete kogumist uue energiakandja kohta.
MGSi § 81
MGSi § 8¹ lõikeid 2 ja 5 täiendatakse sõnadega „või vesiniku“, mis tähendab, et maagaasisektoris kehtivad ranged tegevuse lahususe reeglid laienevad ka vesinikuettevõtjatele. Täiendus on vajalik, et tagada vesinikuturu mittediskrimineeriv toimimine ja vältida huvide konflikti võrgu haldamise ning vesiniku tootmise ja müügi vahel. Tegevuse eristamise nõuete laiendamine vesinikusektorile tagab, et vesinikuvõrgu haldurid tegutsevad tarnijatest sõltumatult. See loob võrdsed võimalused kõigile turuosalistele ja hoiab ära olukorra, kus taristut omav ettevõte saaks eelistada omaenda kaubanduslikke huve vesiniku müügil.
Kuna vesinikuturg on Eestis alles tekkimas, on oluline kehtestada reeglid kohe alguses. Kui lubada tegevuste läbipõimumist, tekiks oht, et uued turule tulijad tõrjutakse kõrvale ja vesiniku hind püsiks kunstlikult kõrge.
Ettevõtjatele tähendab see vajadust vaadata üle oma struktuurid. Kui ettevõte soovib arendada nii vesiniku tootmist kui ka pakkuda võrguteenust teistele, peavad need tegevused olema õiguslikult ja funktsionaalselt eraldatud. See tagab läbipaistvuse ja kaitseb lõpptarbijat varjatud monopolide eest.
MGSi § 9
Paragrahvi pealkiri muudetakse, uus pealkiri on „Müük“. See peegeldab seaduse laiemat fookust, mis ei piirdu vaid maagaasiga. Muudatus on suunatud tarbijate teavitamise parandamisele ja turu läbipaistvuse suurendamisele.
Lõiked 1 ja 1¹
Lõigete täiendamine sõnadega „või vesiniku“ on vajalik vesiniku müügituru integreerimiseks gaasituruga. Muudatusega laienevad maagaasi müügile kehtestatud turukorralduslikud nõuded ja tarbijakaitse põhimõtted ka vesiniku müügile. See tagab vesiniku tarnijate vahel ausa konkurentsi ning annab tarbijatele kindluse, et vesiniku ostmisel on tagatud läbipaistvad lepingutingimused ja selge hinnakujundus. Tarbijatele (eriti suurtööstusele) annab see kindlustunde, et vesiniku ostmine on reguleeritud tegevus, kus müüjale kehtivad ranged hoolsuskohustused. Müüjatele loob see selge õigusraamistiku, sätestades nõuded lepingutele ja infovahetusele süsteemihalduriga.
Lõige 2¹
Lõike lisamine sätestab selge põhimõtte, et vesiniku müügihind ja võrguteenuse hind peavad olema lahutatud. See välistab varjatud kulud ja võimaldab tarbijal võrrelda eri müüjate pakkumisi. Vesiniku hinna kujunemine on mitme erineva teguri koosmõju, alates selle tootmismeetodist kuni transpordini. Kuna vesinik ei ole vabalt kättesaadav maavara, vaid seda tuleb toota, määrab suurema osa hinnast just tootmistehnoloogia ja energiaallikas.
Lõiked 5¹–5⁵
Lisatud lõiked sätestavad detailsed nõuded arve sisule ja esitamisele, et aidata tarbijat teadlikke valikuid tegema.
Lõige 5¹
Arve esitatakse vähemalt kord kuus ja see peab olema tarbijale tasuta. See tagab pideva ülevaate kuludest.
Lõige 5²
Kehtestatakse 14-punktiline loetelu andmetest, mis peavad arvel olema.
Võrdlemisvõimalus: viited võrdlemisvahenditele (§ 92) ja andmevahetusplatvormile (§ 10²) aitavad tarbijal leida soodsamat tarnijat.
Päritolu ja keskkonnamõju. Tarbija peab saama infot, kui suur osa tema energiast on taastuvpäritoluga või vähese süsinikusisaldusega. See soodustab keskkonda säästvama vesiniku ja gaasi eelistamist.
Segajäägi kasutamine. Kui päritolu pole tõendatud, tuleb kasutada süsteemihalduri avaldatud segajääki, mis välistab riski, et toodet esitletakse eksitavalt keskkonnasõbralikumana.
Lõige 5³
Arvel peavad olema eraldi välja toodud energia hind, võrgutasud ning riiklikud maksud ja lõivud.
Lõiked 5⁴–5⁵
Müüja on kohustatud pakkuma e-arveid ja erinevaid makseviise, tagades teenuse kättesaadavuse ja paindlikkuse.
Lõige 8
Sättega luuakse nn turvavõrk kodutarbijatele. Kui tarbija leping lõppeb ja ta ei ole valinud uut tarnijat, ei katke gaasitarne automaatselt. Sel juhul määratakse talle müüjaks piirkonna suurima turuosaga ettevõtja. See tagab varustuskindluse ja tarbija kaitse olukordades, kus ta on jäänud passiivseks või turul on toimunud ootamatud muudatused.
Muudatused suurendavad oluliselt gaasi- ja vesinikumüüjate vastutust tarbija ees. Üksikasjalikud arvenõuded sunnivad ettevõtjaid arendama oma infosüsteeme, kuid tarbijale tähendab see selgemat ülevaadet kuludest ja lihtsamat üleminekut keskkonnahoidlikele kütustele.
MGSi § 92
Seadust täiendatakse §-ga 9², mis sätestab nõuded gaasi- ja vesinikumüüjate pakkumiste võrdlemiseks mõeldud veebikeskkonnale (võrdlemisvahendile). Säte määrab õigustatud kasutajate ringi, vahendi tehnilised ja eetilised kriteeriumid ning Konkurentsiameti rolli kvaliteedi tagamisel. Muudatus on suunatud tarbijate turujõu suurendamisele ja konkurentsi edendamisele, võimaldamaks juurdepääsu sõltumatule võrdlusportaalile, mis aitab tarbijatel leida turul parimaid pakkumisi.
Lõige 1
Sihtrühm ja tasuta juurdepääs. Õigus tasuta võrdlemisvahendile laieneb lisaks kodutarbijatele ka mikroettevõtjatele (kuni 10 töötajat, käive/bilanss kuni 2 mln eurot) ja väiketarbijatele (tarbimine kuni 100 000 kWh). See on oluline, kuna väikeettevõtetel on sageli samasugune vajadus turuülevaate järele kui eratarbijatel, kuid neil puuduvad ressursid keeruliste turuanalüüside tegemiseks.
Lõige 2
Müüjatele pannakse kohustus teavitada tarbijat arvel olemasolevatest usaldusmärgistatud võrdlusportaalidest. See tagab, et info soodsamate alternatiivide kohta jõuab otse tarbijani, soodustades tarnija vahetamist ja turu dünaamilisust.
Lõige 3
Võrdlemisvahend peab vastama üheksale nõudele. Kõige olulisemad on:
1) sõltumatus: portaal ei tohi eelistada ühtegi energiakontserni;
2) läbipaistvus: kasutaja peab teadma, kes portaali rahastab;
3) ligipääsetavus: kohustuslik kättesaadavus puudega inimestele;
4) andmekaitse: isikuandmete küsimustikud peavad olema minimaalsed.
Lõiked 4 ja 5
Konkurentsiamet väljastab nõuetele vastavale portaalile usaldusmärgise. See märk annab tarbijale kindluse, et esitatud andmed on kontrollitud ja objektiivsed. Amet teeb ka järelevalvet, et portaal ei muutuks aja jooksul kallutatuks.
Lõige 6
Selleks, et võrdlemisvahendid töötaksid reaalajas, peavad müüjad edastama oma hinnakirjad ja tingimused süsteemihalduri või portaali käitajale. Täpsemad tehnilised detailid ja tähtajad kehtestatakse ministri määrusega (võrgueeskirjas).
Võrdlemisvahendi seadustamine vähendab turu läbipaistmatust. Tarbija jaoks muutub parima hinna leidmine lihtsamaks, mis sunnib müüjaid pakkuma konkurentsivõimelisemaid tingimusi ja uudseid tooteid (nt dünaamilised hinnapaketid). Elektriturul on see juba toimiv lahendus.
MGSi § 101
Ajakohastatakse müügilepingutele esitatavaid nõudeid, laiendades neid vesinikule, parandades tarbijate õiguskaitset arveldamisel ning kehtestades ajalise piirangu fossiilse gaasi tarnelepingutele.
Lõike 2 punkt 2
Asendades sõna „maagaas“ sõnadega „gaasi või vesiniku“, tagatakse, et kõik lepingulised nõuded ja kaitse laienevad ühtmoodi nii maagaasile, biometaanile kui ka turule sisenevale vesinikule.
Lõike 2 punkt 13
Punkt 13 kohustab müüjat lepingus selgelt lahti kirjutama, mis saab siis, kui arve hilineb või on ebatäpne müüja süül. Tarbijal peab olema ettenähtav info selle kohta, kuidas toimub raha tagastamine või hüvitamine. See muudab turu läbipaistvamaks ja vähendab tarbija ebakindlust vaidluste korral.
Lõiked 4 ja 6–8
Sätteid täiendatakse sõnadega „või vesiniku“, et lepingutingimustele esitatavad nõuded (sh sisu, muutmise kord ja teavitamine) laienevad lisaks maagaasile ka vesinikule. See muudatus toob vesiniku ostu-müügi ja võrguteenuse lepingud samade rangete kvaliteedinõuete alla, mis kehtivad maagaasile, vältides ebaõiglaste tingimuste seadmist uutele vesiniku tarbijatele. Tarbijatele (väikeettevõtetele ja tulevikus kodutarbijatele) tähendab see turvalist üleminekut uuele energiakandjale. Müüjatele paneb see kohustuse standardida lepingud energeetikasektori heade tavade ja seaduste alusel, mis soodustab ausat konkurentsi ja läbipaistvat hinnakujundust ning ei vähenda tarbija õigusi, kui ta valib keskkonnahoidlikuma kütuse (vesiniku).
Lõige 8
Paragrahvi 101 lõike 8 teise lause kehtetuks tunnistamine on suunatud müüja vahetamise kiirendamisele. Eesmärk on liikuda dünaamilisema turu poole, kus uue müügilepingu jõustumine ei ole enam rangelt seotud kalendrikuu vahetusega, vaid toimub kiiremini. Elektriturul juba toimub müüja vahetamine kahe nädalaga.
Lõige 8¹
Säte loob selge õigusliku seose: kui lõpeb füüsiline võrguühendus (võrguleping), lõpeb automaatselt ka sellega seotud müügileping. See väldib n-ö kummituslepingute ja arusaamatute arveperioodide tekkimist suletud tarbimiskohtades.
Lõige 11
Lisatud lõike järgi ei tohi kodutarbijatelt ja väikeettevõtetelt (kuni 50 töötajat, käive kuni 10 mln €) müügilepingu sõlmimise eest tasu küsida. See eemaldab tõkked turule sisenemisel ja soodustab konkurentsi, takistades müüjatel tarbijaid ebamõistlike liitumistasudega enda küljes hoidmast.
Lõige 12
Sätestatakse strateegiline muudatus, mis tuleneb ELi kliimaeesmärkidest. Pärast 31. detsembrit 2049 ei tohi enam kehtida ükski pikaajaline fossiilse gaasi tarneleping, kui sellega ei kaasne süsiniku püüdmise tehnoloogiat. See säte annab turule selge signaali investeerida taastuvatesse gaasidesse ja vesinikku, kuna fossiilkütuste kasutamine piiratakse õiguslikult enne 2050. aasta kliimaneutraalsuse tähtaega.
Muudatused suurendavad tarbijate mobiilsust ja kaitstust. Ettevõtjatele tähendab see vajadust üle vaadata tüüptingimused ja pikaajalised strateegiad. Piirang fossiilsetele lepingutele on oluline samm Eesti energiajulgeoleku ja keskkonnaeesmärkide täitmisel.
MGSi § 102
Lõige 31
Paragrahvi täiendatakse lõikega 3¹, mis sätestab selge nõude, et kui füüsilisest isikust tarbija andmeid soovib andmevahetusplatvormi kaudu kätte saada müüja, kellega tarbijal veel lepingut ei ole (nt pakkumise tegemiseks), peab selleks olema tarbija teadlik nõusolek kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega (EL) 2016/679. Tarbimisandmeid (nt millal ja kui palju gaasi või vesinikku tarbitakse konkreetses elukohas) käsitatakse siin isikuandmetena, kuna nende põhjal on võimalik teha järeldusi isiku eluviiside kohta. Muudatus tagab, et andmete töötlemine on seaduslik, õiglane ja läbipaistev. Praeguse süsteemi kohaselt on võrguettevõtjal ja müüjal õigus andmetele lepingu täitmiseks. Uus säte reguleerib aga olukorda, kus uus potentsiaalne müüja soovib andmeid, et teha tarbijale personaalne hinnapakkumine. Sellisel juhul ei tohi andmete edastamine toimuda automaatselt, vaid tarbija peab andmevahetusplatvormil (või muul viisil) andma selleks selge nõusoleku. Nõusolekupõhine andmevahetus võimaldab tarbijal jagada oma seniseid tarbimisandmeid uute pakkujatega (nt vesiniku- või biometaanitarnijatega), et saada täpsemaid pakkumisi, ilma et ta peaks muretsema oma andmete loata levimise pärast. Nõusolek peab olema antud vabatahtlikult, see peab olema konkreetne ja tagasivõetav. See annab tarbijale õiguse olla n-ö nähtamatu või piirata oma andmete nähtavust müüjatele, kelle teenustest ta ei ole huvitatud.
Muudatus suurendab tarbijate usaldust digitaalsete energiateenuste vastu. Andmevahetusplatvormi haldaja (süsteemihaldur) peab tagama tehnilised lahendused (nt kliendiportaal), kus tarbija saab mugavalt oma nõusolekuid hallata, andes või tühistades turuosalistele ligipääsu oma isikustatud tarbimisandmetele.
MGSi § 11
Maagaasiseaduse § 11 muudatused laiendavad energeetikas tuntud bilansihalduse ja süsteemi tasakaalustamise põhimõtteid ka vesinikule.
Lõiked 1 ja 8
Sätte täiendamine sõnadega „ülepiiriline bilansipiirkond“ peegeldab gaasituru arengut, kus Eesti on osa ühisest regionaalsest turust (nt koos Läti, Leedu ja Soomega). See täpsustus on vajalik, et seadus toetaks olukorda, kus bilanssi hallatakse ja gaasivooge mõõdetakse riigipiire ületavalt ühtses tsoonis, tagades tõhusama ressursikasutuse ja parema varustuskindluse. Sõnade „või vesinikukoguse“ lisamine on terminoloogiline muudatus. See kohustab rakendama vesiniku suhtes samu mõõtmis- ja tasakaalustamisreegleid nagu maagaasi puhul. See on aluseks vesinikuettevõtjate ja bilansihaldurite vahelisele arveldamisele.
Lõiked 4–6
Lõigete täiendamine sõnadega „või vesiniku“ tähendab, et vesinikusektorisse tuuakse sisse samasugune vastutusahel, mis kehtib maagaasi puhul. See on vältimatu, et tagada vesinikuvõrkude füüsiline stabiilsus. Turuosalistele (tootjad ja müüjad) tähendab see vajadust arvestada bilansihalduse kulude ja suutlikkusega. Süsteemihaldurile tagab see aga kontrolli võrgu füüsilise seisukorra üle. See muudab vesiniku n-ö tõsiseks energiakandjaks, mille käitlemine allub energeetikasektori reeglitele, mitte vabale kokkuleppele. Bilansivastutuse laiendamine on vajalik süsteemi operatiivse ohutuse tagamiseks – kui tootjad ja tarbijad ei vastutaks oma koguste eest, peaks süsteemihaldur kandma kõik tasakaalustamise kulud, mis tõstaks ebaõiglaselt võrgutariife kõigile tarbijatele.
Lõige 10¹
Säte määratleb termini „bilansivesinik“. See on vesinik, mida süsteemihaldur (AS Elering) kasutab bilansihalduri tekitatud ebabilansi (erinevus planeeritud ja tegeliku tarbimise/tootmise vahel) tasakaalustamiseks. Kui bilansihalduri portfellis tekib puudujääk, müüb süsteemihaldur talle bilansivesinikku. Ülejäägi korral ostab süsteemihaldur selle neilt ära. See tekitab turuosalistele rahalise stiimuli hoida oma vesiniku tootmine ja tarbimine tasakaalus.
Lõige 11¹
Lõige toob sisse tasakaalustamisvesiniku mõiste, mis on suunatud võrgu füüsilise terviklikkuse säilitamisele. Süsteemihaldur peab hoidma ülekandevõrgus püsivat rõhku. Tasakaalustamisvesinik on see kogus vesinikku, mida süsteemihaldur peab turult ostma või müüma, et kompenseerida võrgus tekkivaid füüsilisi kõikumisi. Tasakaalustamisvesiniku kogust hakatakse arvutama energiaühikutes (nt kWh või MWh), mitte ainult mahuühikutes. See on oluline, kuna vesiniku energiasisaldus massi kohta on suur, kuid mahu kohta väike, ning energiaühikupõhine arvestus on täpsem ja ühildatav teiste energiaturgudega.
Muudatus loob tehnilise ja finantsilise raamistiku toimiva vesinikuturu tekkeks. Ilma selgete bilansireegliteta ei oleks võimalik vesinikuvõrku stabiilselt käitada ega turuosalistel omavahel ausalt arveldada. Muudatused tagavad, et vesinikusektor integreeritakse olemasolevasse energiasüsteemi samadel usaldusväärsetel alustel nagu maagaas.
MGSi § 12
Eelnõuga täiendatakse § 12, lisades sõnad „vesinik“, „vesinikukaubandus“ ja „bilansivesinik“. Muudatuse eesmärk on laiendada kohustuslikku bilansivastutuse ahelat vesiniku turuosalistele. Sarnaselt maagaasile peab ka vesiniku tootmisel, tarnimisel või tarbimisel olema tagatud, et iga võrku sisestatud või sealt võetud energiakogus on kaetud vastutusega. See kohustab vesinikuturu osalisi määrama endale bilansihalduri, kes vastutab süsteemi tasakaalu hoidmise eest. Muudatus on oluline varustuskindluse seisukohalt, kuna võimaldab süsteemihalduril hallata vesinikuvoogusid ja tasakaalustamatust ühtsetel alustel maagaasiga, vältides süsteemi ebastabiilsust ja katmata kulusid.
Lõige 1
Lõiget täiendatakse sõnadega „või vesiniku“. Turuosaline, kes sisestab võrku või võtab võrgust vesinikku, on kohustatud tagama bilansivastutuse. Selleks peab tal olema sõlmitud bilansileping bilansihalduriga või ta peab ise tegutsema bilansihaldurina.
Vesiniku tootjatele ja suurtarbijatele tähendab see, et nad peavad liituma olemasoleva bilansihaldussüsteemiga. See võib tähendada lepingute sõlmimist olemasolevate energiamüüjatega, kes pakuvad bilansihaldusteenust, või vajadust arendada selleks ettevõttesisest kompetentsi. Riigile tagab see kindlustunde, et vesinikuturu areng ei sea ohtu gaasisüsteemi üldist stabiilsust.
Lõige 2
Lõike täiendamine sõnaga „vesinikukaubandus“ tähendab, et süsteemihaldur (Elering AS) peab tagama võrdsed ja läbipaistvad tingimused ka vesinikuga kauplemiseks. See hõlmab juurdepääsu andmevahetusplatvormile ja selgeid reegleid tehingute tegemiseks. See on oluline eeldus toimiva ja konkurentsipõhise vesinikuturu tekkeks, kus hinda ei määra üksikud osalised, vaid nõudlus ja pakkumine.
Lõiked 4–9
Lisatakse termin „bilansivesinik“. Bilansihaldus on protsess, kus tagatakse, et võrku sisestatud ja sealt võetud energiakogused on tasakaalus. Kui vesinikuettevõtja või aktiivne tarbija tekitab ebabilansi (nt toodab vähem vesinikku, kui lubas), peab ta puuduoleva osa süsteemihaldurilt n‑ö bilansivesinikuna sisse ostma. Bilansivesiniku hind arvutatakse, arveldatakse ja tagatised esitatakse samadel alustel ja sama süsteemi kaudu kui maagaasi puhul. See vähendab turuosaliste aruandluskoormust, kuna nad saavad kasutada sarnaseid protsesse mõlema kütuse puhul. Kuigi vesinik ja maagaas on füüsikaliselt erinevad, on nende majanduslik loogika (tootmine -> transport -> tarbimine) piisavalt sarnane, et kasutada ühtset bilansihaldussüsteemi. See on kõige kuluefektiivsem viis uue turu käivitamiseks.
Täienduste tulemusel muutub vesinik täisväärtuslikuks turukaubaks. See annab vesiniku tootjatele ja tarnijatele selge raami, kuidas nende tekitatud hälbeid võrgus rahaliselt hinnatakse. Samuti võimaldab see süsteemihalduril hallata vesinikuvõrgu stabiilsust, ilma et see tekitaks põhjendamatuid kulusid teistele turuosalistele.
MGSi § 121
Seaduse § 12¹ lõigetes 1, 2 ja 4 tehtavate muudatuste eesmärk on laiendada bilansihalduri vastutust ja bilansihaldust puudutavat regulatsiooni ka vesinikule. Täiendused loovad õigusliku aluse vesinikuga kauplemiseks ja sellega seotud rahaliste kohustuste arveldamiseks, mis on praegu maagaasiturul. Muudatus on tingitud vajadusest luua reeglid vesiniku transpordiks ja kauplemiseks olemasoleva või rajatava gaasitaristu kaudu. Vastasel juhul tekiks õiguslik ebaselgus olukorras, kus süsteemis liigub puhas vesinik või kus on vaja eristada vesiniku bilansivastutust maagaasi omast.
Lõiked 1 ja 2
Teksti täiendatakse terminiga „bilansivesinik“, et sätestada õiguslik alus vesiniku bilansi selgitamiseks ja hoidmiseks sarnaselt maagaasile. Kui seni on bilansivastutus piirdunud vaid maagaasiga (bilansigaas), siis tulevikus käsitatakse bilansienergiat kahes osas selle päritolu ja liigi järgi.
Lõige 4
Sätet täiendatakse sõnadega „või vesinik“. See täpsustus tagab, et gaasisüsteemis liikuva kütuse mõõtmise, arvestuse ja kao katmise põhimõtted kohalduvad ka vesinikule, kui seda edastatakse võrgu kaudu või kasutatakse segus. Täiendus tagab, et bilansihaldus on tehnoloogiliselt neutraalne ja valmis vesinikumajanduse kasutuselevõtuks, võimaldades süsteemihalduril hallata süsteemi tasakaalu sõltumata sellest, millist energiakandjat torus edastatakse.
MGSi 4. jagu
Maagaasiseaduse 4. jao pealkirja muutmine kinnistab seaduse uue ja laiaulatuslikuma reguleerimisala. See muudatus peegeldab otseselt loogikat, kus gaasi- ja vesinikusüsteeme käsitletakse küll tehniliselt eraldiseisvatena, kuid ühtse süsteemivastutuse ja turukorralduse raames.
Muudatustega ei reguleerita enam üksnes maagaasivõrku, vaid luuakse alused ka eraldiseisva vesinikusüsteemi (ülekande- ja jaotusvõrgud, hoidlad, terminalid) toimimiseks. Pealkirja täiendamine on vajalik, et jaos sisalduvad volitusnormid ja kohustused laieneksid selgelt mõlemale süsteemile. Süsteemivastutus on süsteemihalduri (Elering AS) kohustus tagada võrgu stabiilsus ja varustuskindlus. Muudatus toetab Eesti pikaajalist energiapööret, kus maagaasisüsteem hakkab järk-järgult kahanema ning vesinikusüsteem kasvama. Ühine pealkiri ja jaotus võimaldavad neid kahte paralleelset protsessi hallata ühtses õigusruumis, vältides seaduse liigset killustatust.
MGSi § 131
Seadust täiendatakse §-ga § 13¹, mis määratleb termini „vesinikusüsteem“. Vesinikusüsteem on terviklik tehniline võrgustik, mis hõlmab vesiniku ülekannet, jaotamist, hoiustamist, terminale ning kõiki süsteemiga ühendatud tootjaid ja tarbijaid koos vajaliku juhtimistaristuga. Täiendusega eristatakse vesinikutaristu traditsioonilisest maagaasisüsteemist. See loob selge piiri, millistele tehnilistele seadmetele ja võrkudele kohalduvad edaspidi vesinikusüsteemi vastutuse, liitumise ja tegevusloa nõuded.
See võimaldab arendajatel ja investoritel mõista, millised rajatised kuuluvad reguleeritud süsteemi ning millistele tehnilistele ja operatiivsetele standarditele (juhtimine, side) nad peavad vastama. See on eeldus Eesti vesiniku ülekandevõrgu arendamiseks ja integreerimiseks Euroopa ühtsesse võrku.
MGSi § 14
Paragrahvi 14 täiendatakse sõnadega „ja vesinikusüsteemi“. Kui seni vastutas süsteemihaldur vaid maagaasitaristu toimimise eest, siis see muudatus paneb talle kohustuse tagada ka vesinikusüsteemi tehniline korrasolek ja stabiilsus. Vesinik on tuleviku energiasüsteemi lahutamatu osa. Selleks, et tagada energeetika terviklik ülevaade, peab nii maagaasi- kui ka vesinikusüsteemi operatiivne juhtimine olema ühe halduri käes. See võimaldab optimeerida voogusid ja reageerida kiiremini võimalikele häiretele taristus.
Süsteemivastutus tähendab reaalajas jälgimist, et võrgus oleks piisav rõhk ja gaasi/vesiniku kvaliteet vastaks standarditele. Kuna vesinik on füüsikaliselt eripärane (kõrgem süttivusoht, väiksem molekul), on riiklik järelevalve ja vastutus selle süsteemi toimimise üle ohutuse seisukohalt väga oluline.
Muudatus annab süsteemihaldurile seadusliku aluse ja kohustuse planeerida vesiniku ülekandevõimsusi ning teha investeeringuid, et tagada vesiniku kättesaadavus tarbijatele sarnaselt maagaasiga.
Tegemist on ette vaatava muudatusega. Lühiajalises vaates loob see õigusliku raamistiku vesiniku katseprojektide ja esimeste võrguühenduste tekkeks. Pikas vaates tagab see, et Eesti vesinikutaristut juhitakse professionaalselt ja see on integreeritud Euroopa ühtsesse vesinikuvõrku.
MGSi § 15
Täiendatakse süsteemihalduri definitsiooni ja tegevuse aluseid sätestavat paragrahvi, lisades täienduse „või vesinik“. Muudatus ei ole pelgalt terminoloogiline, vaid annab süsteemihaldurile õiguse tegeleda vesinikutaristu arendamisega riiklikul tasandil.
Lõige 1
Sätte täiendamine laiendab süsteemihalduri põhikohustust. Kui kehtiva seaduse kohaselt on süsteemihaldur ettevõtja, kes osutab ülekandeteenust ja vastutab gaasisüsteemi toimimise eest, siis muudatuse kohaselt laieneb see vastutus ka vesiniku ülekandele ja vesinikusüsteemi toimimise tagamisele.
Lõige 1¹
Lõiget täiendatakse süsteemihalduri kohustusega arendada süsteemi selliselt, et oleks tagatud gaasi- ja vesinikusüsteemiga liituda soovivate isikute tarbimistingimuste täitmine ja liitumisvõimalused kogu süsteemi ulatuses.
Muudatus on vajalik, et integreerida vesinik riiklikku energiasüsteemi ühtsetel alustel maagaasiga. Kuna süsteemihaldur (Elering AS) vastutab riikliku energiakindluse ja strateegilise taristu eest, peab tema tegevus olema tehnoloogiliselt neutraalne.
Vesiniku lisamine süsteemihalduri mõistesse annab selge õigusliku aluse vesiniku ülekandevõrgu planeerimiseks, rajamiseks ja haldamiseks. See on eeltingimus, et süsteemihaldur saaks täita oma rolli ka dekarboniseeritud gaaside turul.
Muudatusega tagatakse, et süsteemihaldur peab arendusplaanides ja liitumiste pakkumisel kohtlema vesiniku tootjaid ja tarbijaid analoogselt maagaasi turuosalistega.
Lõige 2
Eelnõuga täiendatakse § 15 lõiget 2, lisades süsteemihalduri tegevusvaldkonda vesinikuettevõtjad. Sellega laiendatakse süsteemihalduri õigust koordineerida tegevust ja nõuda tehnilist teavet kõigilt turuosalistelt, kes mõjutavad riikliku energiavõrgu stabiilsust. Süsteemihaldur peab tagama gaasi- ja vesinikusüsteemi tõhusa toimimise. Kuna need süsteemid on tulevikus omavahel seotud (nt ühiste tarbimispunktide kaudu), peab süsteemihalduril olema seaduslik alus koordineerida tegevust ka vesinikuettevõtjatega. See on vältimatu avariide ennetamiseks, hooldustööde planeerimiseks ja süsteemi tasakaalustamiseks.
MGSi § 15¹
Lõige 1
Eelnõuga täiendatakse § 15¹, lisades süsteemihalduri tegevusvaldkonda vesinikuettevõtja. Sellega laiendatakse süsteemihalduri õigust koordineerida tegevust ja nõuda tehnilist teavet kõigilt turuosalistelt, kes mõjutavad riikliku energiavõrgu stabiilsust.
Süsteemihaldur vajab oma ülesannete täitmiseks (nt varustuskindluse analüüsid, võrgu arengukavad) täpseid tehnilisi andmeid. Muudatus kohustab vesinikuettevõtjaid esitama süsteemihaldurile vajalikku teavet samadel alustel gaasiettevõtjatega. Samas laieneb süsteemihaldurile kohustus hoida selle käigus saadud ärisaladusi ja konfidentsiaalset infot.
Vesinikuettevõtjate lisamine süsteemihalduri infovälja on eeldus, et Eesti saaks täita liiduüleseid aruandluskohustusi ja arendada riiklikku vesinikutaristut täpsete andmete põhjal.
Vesinikuettevõtjatele toob see kaasa kohustuse vahetada infot süsteemihalduriga. See on standardne nõue kõigile reguleeritud võrgusektoris tegutsejatele. Süsteemihaldurile annab see tervikliku ülevaate Eesti gaasi- ja vesinikuvoogudest, mis on aluseks turu turvalisusele ja uute liitujate teenindamisele.
Lõige 6
Lõiget 6 täiendatakse kohustusega tagada süsteemihalduri sõltumatus mitte ainult gaasi, vaid ka vesiniku tootmise ja müügiga tegelevatest ettevõtjatest. Täpsustatakse, et süsteemihalduri nõukogu liige või juhatuse liige ei tohi kuuluda sellise äriühingu nõukogusse või juhatusse, mille põhitegevusalaks on gaasi või vesiniku tootmine või müük. Samuti laienevad süsteemihalduri juhtorgani liikmetele samad kutsealase sõltumatuse nõuded ja piirangud sõltumata sellest, kas tegemist on maagaasi- või vesinikusektori huvidega.
Muudatuse eesmärk on laiendada tegevusalade lahusust vesinikusektorile, et ennetada võimalikke turumoonutusi ja tagada aus konkurents. Kuna tulevikus võib süsteemihaldur hallata nii maagaasi kui ka vesiniku ülekandevõrke, on oluline välistada olukord, kus juhtorgani liikmed on seotud vesiniku tootmise või müügiga. See tagab, et otsused võrgu arendamiseks ja liitumistingimuste seadmiseks tehakse erapooletult. Vesinikumajandus on kujunemisjärgus ning investorite usalduse võitmiseks on vaja selget regulatiivset raamistikku, mis kinnitab, et infrastruktuuri haldaja (süsteemihaldur) on tootjatest ja tarnijatest täielikult sõltumatu.
MGSi § 16
Lõike 1 punkt 21
Muudatusega asendatakse kehtetu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 715/2009, maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta, kehtiva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2024/17894, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturge ning millega muudetakse määruseid (EL) nr 1227/2011, (EL) 2017/1938, (EL) 2019/942 ja (EL) 2022/869 ja otsust (EL) 2017/684 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 715/2009 (edaspidi määrus (EL) 2024/1789).
Kuna määrus (EL) 2024/1789 asendab senised maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu eeskirjad, peab riigisisene seadus viitama kehtivale õigusaktile. See tagab, et Eesti süsteemihalduri tegevus on sünkroonitud ELi siseturuga.
Süsteemihaldur on kohustatud rakendama turupõhiseid ja läbipaistvaid meetodeid võrgu vabade võimsuste jagamiseks. See on eriti tähtis piiriüleste ühenduste puhul, et vältida põhjendamatuid piiranguid gaasi- või vesinikuvoogudele riikide vahel.
Muudatus kinnistab süsteemihalduri ülesanded tasakaalustusturu korraldajana. See tähendab selliste reeglite loomist, mis motiveerivad turuosalisi hoidma oma sisestatud ja võetud energiakoguseid tasakaalus, võimaldades samal ajal üleliigse võimsusega järelturul kaubelda.
Määrus (EL) 2024/1789 seab rangemad nõuded turuinfo avalikustamisele (nt reaalajas andmed võrgu seisukorra ja tariifide kohta). Süsteemihaldur peab tagama, et kõik turuosalised saavad otsuste tegemiseks vajalikku infot samal ajal ja samas mahus.
Muudatusel on positiivne mõju turu usaldusväärsusele ja konkurentsile. See tagab, et Eesti gaasi- ja vesinikusüsteemi hallatakse Euroopa parimate kogemuste kohaselt. Turuosalistele (müüjate, suurtarbijate) tähendab see selgemaid reegleid ja paremat ligipääsu taristule, mis on eeldus uute puhaste gaaside (biometaan, vesinik) turule tulekuks.
Lõike 1 punktid 22 ja 24 ja lõige 5
Tekstis asendatakse läbivalt kehtetu viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 715/2009 maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta, viitega kehtivale Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2024/1789, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturge ning tunnistab kehtetuks senise määruse (EÜ) nr 715/2009. Kuna tegemist on otsekohalduva ELi õigusaktiga, peab riigisisene seadus viitama kehtivale redaktsioonile, et tagada õigusselgus ja vältida vastuolusid rahvusvahelise õigusega.
Erinevalt vanast määrusest, mis keskendus peamiselt maagaasi ülekandevõrkudele, katab uus määrus (EL) 2024/1789 ka vesiniku ülekandevõrgud ning reeglid vesinikutaristule juurdepääsuks ja selle haldamiseks, taastuvgaaside (sh biometaan) integreerimise olemasolevasse süsteemi ning tarbijakaitse ja läbipaistvuse, nagu tugevdatud nõuded andmete säilitamisele ja turuinfo avaldamisele.
Lõike 1 punkt 26
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks maagaasiseaduse § 16 lõike 1 punkt 2⁶, kuna selles sisalduvad viited Euroopa Liidu õigusaktidele on aegunud ja vastav regulatiivne kohustus on EL-i tasandil lõpetatud.
Sättes viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EL, Euratom) nr 617/2010 ja nr 833/2010 asendati omal ajal Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 256/2014, mis on tänaseks samuti kehtetu. Nimetatud õigusaktid reguleerisid Euroopa Komisjoni teavitamist energeetikataristu investeerimisprojektidest.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. oktoobri 2018. aasta määrusega (EL) 2018/1504 tunnistati määrus (EL) nr 256/2014 kehtetuks ilma seda uue sisulise määrusega asendamata. Euroopa Komisjoni analüüsi kohaselt ei andnud kõnealune teavitamiskord oodatud tulemusi, tekitas turuosalistele ja liikmesriikidele põhjendamatut halduskoormust ning vajalikud andmed investeeringute kohta on Komisjonile kättesaadavad muude olemasolevate aruandluskanalite (nt kümneaastaste võrgu arengukavade) kaudu.
Kuivõrd EL-i tasandil on liiduülese energeetikataristu investeerimisprojektidest teavitamise kohustus lõpetatud, puudub alus ja vajadus sellekohase eraldiseisva kohustuse ja aegunud viidete säilitamiseks maagaasiseaduses. Muudatus tagab õigusselguse ja vähendab turuosaliste potentsiaalset halduskoormust.
Lõike 1 punktid 27–212
Süsteemihalduri ülesannete loetelu täiendatakse punktidega 2⁷–2¹², mis keskenduvad vesinikusüsteemi operatiivsele juhtimisele, varustuskindluse planeerimisele ja metaanilekete ning vesiniku kadude minimeerimisele.
Punkt 2⁷. Süsteemihaldur peab tagama võrgu töökindluse ja majanduslikkuse. Oluline märksõna on „ümberkujundamine“, mis annab selge volituse kohandada olemasolevaid maagaasitorustikke vesiniku transpordiks. See on majanduslikult soodsam kui uue paralleelse võrgu ehitamine.
Punkt 2⁸. Kohustus tagada süsteemi suutlikkus seotakse kümneaastase võrguarendusplaaniga. See tähendab, et süsteemihaldur ei tohi tegutseda pelgalt reaktiivselt, vaid peab prognoosima tulevast vesiniku nõudlust ja pakkumist, et taristu oleks valmis tööstuse ja energeetika vajadusteks.
Punktid 2⁹ ja 2¹⁰. Need punktid on suunatud kasvuhoonegaaside heite vähendamisele.
Vesinikul on väga väike molekul ja lekib kergemini kui metaan. Süsteemihaldurilt nõutakse perioodilisi kontrolle ja lekete kõrvaldamist.
Statistiline aruandlus ja remondiprogrammid tagavad läbipaistvuse – avalikkus ja regulaator saavad jälgida, kui tõhusalt süsteemihaldur energiakadusid kontrolli all hoiab. See on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1787, 13. juuni 2024, milles käsitletakse metaaniheite vähendamist energeetikasektoris (edaspidi määrus (EL) 2024/1787).
Punkt 2¹¹. Sätestatakse kohustus käitada süsteeme viisil, mis toetab avatud turgu. See tähendab, et tehniline hooldus või arendus ei tohi luua eelistusi ühele turuosalisele teise ees. Samuti peab süsteemihaldur arvestama kliimaeesmärkidega, liikudes järk-järgult dekarboniseeritud gaaside suunas.
Punkt 2¹². Vesinikuturg ei ole suletud süsteem. Süsteemihaldur peab võimaldama teistele võrguhalduritele (nt naaberriikide ülekandevõrkudele) juurdepääsu oma süsteemile. See on vältimatu eeldus Euroopa vesinikumagistraali loomiseks, võimaldades vesiniku eksporti ja importi. Süsteemihalduri roll muutub pelgalt maagaasi edastajast laiahaardeliseks energia- ja keskkonnahalduriks. Muudatused loovad eeldused vesinikuettevõtluse arenguks Eestis, tagades, et taristu on juhitud professionaalselt, turvaliselt ja keskkonnasäästlikult.
Lõiked 32 ja 33
Paragrahvi 16 täiendatakse kahe lõikega, mis panevad süsteemihaldurile selge kohustuse jagada tehnilist operatiivinfot teiste võrgu- ja taristuhalduritega nii Eestis kui ka piiriüleselt. Muudatus nõuab integreeritud süsteemi käitamist, kus erinevad gaasiliigid ja taristud töötavad ühtse tervikuna.
Lõige 32. Erinevalt maagaasist on vesiniku puhul puhtusaste ja kvaliteet väga tähtis (nt kütuseelemendid vajavad ülimat puhtust). Süsteemihaldur peab teavitama naabervõrke ja ühendatud süsteeme vesiniku koostisest, et vältida seadmete kahjustamist ja tagada taristu tõhus toimimine. See on eeldus vesiniku vabaks liikumiseks eri haldurite võrkude vahel, tagades, et sisend ühes otsas vastab väljundile teises otsas.
Lõige 3³ keskendub maagaasi- ja vesinikuturu terviklikkusele. Süsteemihaldur peab jagama infot:
• maagaasihoidlate ja LNG-terminalide halduritega, et saabuvad gaasikogused ühtiksid võrgu vaba läbilaskevõimega
• naaberriikide ülekandesüsteemi halduritega piiriüleste voogude planeerimiseks ja kriisiolukordade (nt tarnehäirete) koordineeritud lahendamiseks
• jaotusvõrguettevõtjatega, et kohalikud võrgud teaksid arvestada ülekandevõrgus toimuvate rõhumuutuste või hooldustöödega.
Muudatused suurendavad kogu Eesti ja piirkondliku energiasüsteemi läbipaistvust ja turvalisust. Infovahetus ei ole enam pelgalt hea tava, vaid seadusest tulenev kohustus. See vähendab tehnilisi riske (nt ebakvaliteetse gaasi sattumine võrku) ja soodustab piiriülest kaubandust, kuna turuosalised saavad olla kindlad, et süsteemid on tehniliselt koordineeritud.
Lõiked 5 ja 9
Eelnõuga täiendatakse süsteemihalduri kohustusi käsitlevat § 16, lisades termini „gaas“ juurde täienduse „või vesinik“ vastavas käändes. Süsteemihaldur on energiaturu kujundaja ja operatiivne juht. Kohustuste laiendamine vesinikule on vajalik, et tagada sujuv üleminek vähese süsinikuheitega kütustele. Kuna vesinikku võidakse edastada nii puhtal kujul (eraldi vesinikuvõrgus) kui ka segatuna maagaasiga, peab süsteemihalduril olema seadusest tulenev kohustus jälgida mõlema kütuse vooge ja tasakaalu. Muudatus loob raamistiku, kus süsteemihaldur vastutab vesinikutaristu töökindluse eest samasuguse hoolsusega nagu maagaasitaristu puhul, tagades turuosalistele kindluse, et vesiniku transport on riiklikult kontrollitud ja turvaline.
Lõike 5 täiendamine paneb süsteemihaldurile kohustuse tagada gaasi- ja vesinikusüsteemi tasakaal ning vastutada süsteemi varustuskindluse ja tehnilise ohutuse eest. Kui varem oli süsteemihalduri operatiivne vastutus piiritletud maagaasiga, siis muudatuse järgi laieneb see kohustus ka vesiniku ülekandele ja süsteemi talitluskindlusele. Muudatus ei tähenda, et süsteemihalduril peab kohe olema täielik vesinikuvõrk, vaid see loob valmiduse ja vastutuse hetkest, mil vesinik süsteemi siseneb.
Lõike 9 täiendamine kohustab süsteemihaldurit andma teiste süsteemide (nt jaotusvõrkude või naaberriikide ülekandevõrkude) halduritele piisavalt teavet, et tagada gaasi või vesiniku transportimise ohutus ja tõhusus ning süsteemide vastastikune talitluskindlus.
Täpsustus on oluline piiriülese ja võrkudevahelise koostöö reguleerimiseks. Vesiniku transport eeldab erinevaid tehnilisi parameetreid (rõhk, koostis, mõõtmine) võrreldes maagaasiga, mistõttu peavad osalised vahetama ka vesinikku puudutavaid andmeid. Ilma selle täienduseta poleks süsteemihalduril selget kohustust jagada naaberriikide halduritega just vesiniku transpordiks vajalikku spetsiifilist tehnilist infot.
Lõige 11
Paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 11, mis paneb süsteemihaldurile kohustuse teha aktiivset koostööd jaotusvõrguettevõtjatega. Koostöö eesmärk on tagada, et jaotusvõrguga ühendatud turuosalised (nt biometaani tootjad, kohalikud vesinikutootjad, suurtarbijad või aktiivsed tarbijad) pääseksid takistusteta ligi jae-, hulgi- ja tasakaalustamisturgudele. Kõnealune koostöökohustus on analoogne elektrisektoris juba toimivate kohustustega: ülekandevõrgu haldur ja jaotusvõrgu haldur koordineerivad andmevahetust ja süsteemi tasakaalustamist.
Nüüdisaegne gaasi- ja vesinikuturg ei ole enam ainult ühesuunaline voog ülekandevõrgust tarbijani. Üha enam tekib jaotusvõrkudesse kohalikke tootjaid (nt biometaanijaamad või elektrolüüsiseadmed). Muudatus tagab, et süsteemihaldur arvestab nende kohalike sisenditega ja võimaldab neil osaleda üleriigilisel tasakaalustamisturul.
Koostöö jaotusvõrguettevõtjaga võimaldab süsteemihalduril saada täpsemat infot jaotusvõrku läbivate voogude kohta. See on oluline tasakaalustamisturu toimimiseks, kus jaotusvõrgu kliendid saavad pakkuda paindlikkust (nt tarbimise piiramist või toodangu suurendamist), aidates hoida kogu süsteemi stabiilsena. Säte kohustab süsteemihaldurit looma tehnilised ja protseduurilised lahendused (nt andmevahetus), mis ei diskrimineeri jaotusvõrgus asuvaid turuosalisi võrreldes otse ülekandevõrguga ühendatud suurtööstustega.
Tegemist on turu liberaliseerimist toetava meetmega. See soodustab investeeringuid taastuvenergia kohalikku tootmisse (biometaan, vesinik), kuna tootjad saavad kindluse, et neil on jaotusvõrguga liitumisest hoolimata täielik ligipääs hulgimüügiturule ja võimalus teenida lisatulu tasakaalustamisteenuste pakkumisega.
Lõige 12
Paragrahvi 16 täiendatakse lõikega 12, mis kohustab süsteemihaldurit looma vajaduse korral nõuetele vastava võrdlemisvahendi ja käitada seda.
Säte on otseselt seotud seadusesse lisatava §-ga 92 ning on vajalik tarbijate õiguste kaitse tagamiseks. Vastavalt § 92 lõikele 1 peab kodutarbijatel ja väikeettevõtjatel olema tasuta juurdepääs vähemalt ühele usaldusmärgisega võrdlemisvahendile.
Muudatusega määratakse süsteemihaldur vastutavaks osapooleks, kes peab nimetatud vahendi looma ja seda käitama juhul, kui turul ei eksisteeri ühtegi teist usaldusmärgisega võrdlemisvahendit. Süsteemihalduri roll on siinkohal toimida garantiiandjana, et seaduses sätestatud õigus pakkumiste võrdlemiseks oleks igal juhul realiseeritud.
Kuna süsteemihaldur on turuosalistest sõltumatu ning valitseb turu toimimiseks vajalikke andmeid, tagab tema loodud vahend erapooletuse ja vastavuse § 92 lõikes 3 sätestatud kvaliteedinõuetele. Kui turul on juba olemas Konkurentsiameti usaldusmärgisega erasektori pakutav võrdlemisvahend, ei ole süsteemihalduril kohustust paralleelset rakendust luua, hoides seeläbi kokku süsteemihalduri kulusid.
MGSi § 17
Lõige 8
Eelnõuga täiendatakse süsteemihalduri õigusi reguleerivat § 17, lisades lõikesse 8 sõna „gaas“ juurde täienduse „või vesiniku“.
Muudatuse kohaselt on süsteemihalduril õigus kohustada turuosalist (nt bilansihaldurit või tarbijat) muutma gaasi või vesiniku koguseid, mida süsteemi sisestatakse või sealt välja võetakse, kui see on vältimatu süsteemi tehnilise stabiilsuse ja tasakaalu säilitamiseks.
Süsteemihalduri õiguste laiendamine on vältimatu, et tagada operatiivne kontroll uue energiakandja üle süsteemis. See õigus on erakorraline ja seda rakendatakse vaid siis, kui turupõhised meetmed (nt bilansigaasi või -vesiniku ost/müük) ei ole piisavad süsteemi tasakaalustamiseks.
Vesiniku füüsikalised omadused ja dünaamika torustikus erinevad maagaasist. Et süsteemihaldur saaks täita oma põhiülesannet – hoida süsteem tasakaalus –, peab tal olema selge seadusest tulenev õigus nõuda voogude piiramist või suurendamist ka vesiniku puhul. See on n-ö viimase instantsi õigus avariiliste olukordade vältimiseks.
Kuna maagaasi- ja vesinikusüsteemid on energiabilansi vaates üha enam seotud, ei saa süsteemihaldur tagada võrgu stabiilsust, kui tal puudub sekkumisõigus ühe kütuseliigi puhul. Täiendus tagab, et süsteemihaldur saab tegeleb mõlema kütuse puhul sarnaste juhtimispõhimõtete alusel.
Muudatus sätestab selged reeglid ka vesinikuturul tegutsejatele. See annab teada, et sarnaselt maagaasisektorile peavad ka vesiniku tootjad ja tarbijad alluma süsteemihalduri korraldustele, kui kaalul on kogu süsteemi varustuskindlus ja ohutus.
MGSi §-d 17, 171 ja 172 (§ 17 lg 8, §171 lg 2 p-d 2 ja 3, § 172 lg 2 p-d 2 ja 3)
Eelnõuga asendatakse tekstis läbivalt kehtetu viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 715/2009, maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta, viitega kehtivale Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2024/1789, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturge ning tunnistab kehtetuks määruse (EÜ) nr 715/2009. Kuna tegemist on otsekohalduva ELi õigusaktiga, peab riigisisene seadus viitama kehtivale redaktsioonile, et tagada õigusselgus ja vältida vastuolusid rahvusvahelise õigusega.
Viidete muutmine (nt § 16, § 17 jne) tagab, et Eesti süsteemihaldur ja teised gaasiettevõtjad järgivad oma tegevuses (võimsuste jaotamine, tasakaalustamine, tariifide arvutamine) nüüdisaegseid ELi standardeid.
Tegemist on tehnilise korrastamisega, mis ei too turuosalistele kaasa uusi kohustusi lisaks neile, mis tulenevad otsekohalduvast ELi õigusaktist endast. Küll aga tagab see Eesti gaasituru regulatsiooni vastavuse Euroopa ühtse energiaturu reeglitega ja võimaldab sujuvat üleminekut biometaani ja vesiniku laiemale kasutuselevõtule.
MGSi § 171
Lõike 2 punkt 6
Täiendatakse maagaasi veeldusjaama (LNG-terminali) halduri kohustuste loetelu. Haldur peab tagama jaama turvalise ja tõhusa käitamise, arendamise või vajaduse korral kasutuselt kõrvaldamise, lähtudes avatud turu, keskkonnakaitse ja kliimaeesmärkide põhimõtetest. Säte on eriti oluline piiriülese varustuskindluse tagamisel, kuna LNG-terminalid on regioonis oluline alternatiiv torugaasile. Muudatus ühtlustab Eesti reeglid teiste Läänemere piirkonna riikidega, kes rakendavad sama ELi määrust (EL) 2024/1787.
Säte katab veeldusjaama kogu olelusringi alates igapäevasest hooldusest ja arendamisest kuni kasutuselt kõrvaldamiseni. See tagab, et kui terminali tehniline eluiga lõpeb või see muutub energeetikapöörde käigus mittevajalikuks, likvideeritakse see turvaliselt ja keskkonnasäästlikult.
Halduril on kohustus käitada jaama viisil, mis toetab vaba konkurentsi. See tähendab, et juurdepääs terminali teenustele (lossimine, regasifitseerimine) peab olema tagatud kõigile turuosalistele võrdsetel ja läbipaistvatel alustel.
Viide määrusele (EL) 2024/1787 paneb terminali haldurile konkreetsed lekete tuvastamise ja kõrvaldamise kohustused. LNG-terminalid on potentsiaalsed metaaniheite allikad ning uus säte kohustab haldurit investeerima tehnoloogiatesse, mis minimeerivad jaama ökoloogilist jälge.
Kohustus tagada piisavad vahendid tähendab, et halduril peab olema vajalik finantssuutlikkus ja tehniline ressurss, et täita talle pandud avaliku teenuse osutamise kohustust (varustuskindluse tagamine), ilma et tekiks ohtu tarneahela katkemiseks.
Pikas perspektiivis aitab see integreerida LNG-taristut dekarboniseeritud gaasituruga, tagades samal ajal Eesti varustuskindluse.
MGSi 172
Lõike 2 punkt 7
Täiendatakse maagaasihoidla halduri kohustuste loetelu. Haldur peab tagama hoidla turvalise ja tõhusa käitamise, arendamise või vajaduse korral kasutuselt kõrvaldamise, lähtudes avatud turu, keskkonnakaitse ja kliimaeesmärkide põhimõtetest. Säte on tihedalt seotud ELi ühise eesmärgiga täita gaasihoidlad enne talveperioodi, mistõttu on halduri suutlikkus ja vahendite olemasolu otseselt seotud kogu regiooni energiajulgeolekuga.
Maagaasihoidlad on strateegilised objektid, mis võimaldavad gaasi hoiustada vähese nõudlusega perioodil ja kasutada seda tiputarbimise või tarnehäirete korral. Muudatus kohustab haldurit tagama piisavad vahendid, et see teenus oleks kättesaadav ka kriisiolukordades.
Viide määrusele (EL) 2024/1787 on hoidlate puhul eriti oluline. Gaasihoidlad (eriti maa-alused hoidlad) on potentsiaalsed metaanilekete kohad. Uus säte paneb haldurile kohustuse lekete seireks ja kõrvaldamiseks, et vähendada energiasektori mõju kliimale.
Hoidlat tuleb käitada ja arendada majandustingimuste kohaselt. See tähendab, et investeeringud peavad olema põhjendatud ja suunatud süsteemi efektiivsuse suurendamisele, vältides samal ajal liigset kulusurvet võrgutariifidele. Hoidla haldur peab tagama, et hoidla mahtu jagatakse läbipaistvalt ja mittediskrimineerivalt. See takistab turu monopoliseerimist ja võimaldab müüjatel oma riske hoiustamise kaudu maandada.
Esmakordselt tuuakse seaduse tasandil sisse kohustus reguleerida hoidla elutsükli lõppu. See tagab, et hoidla sulgemisel (nt üleminekul vesinikuhoidlatele või muudele lahendustele) ei jäeta tehnilisi ega keskkonnariske riigi kanda, vaid haldur vastutab hoidla ohutu likvideerimise eest.
Muudatus tugevdab Eesti ja regiooni gaasituru stabiilsust. Kuigi Eestis praegu suuri maa-aluseid hoidlaid ei paikne, on säte oluline tulevikuvaates (nt võimalikud vesinikuhoidlad või olemasolevate süsteemide integreerimine naaberriikide hoidlatega). See annab selge raamistiku, millistele standarditele peab hoidlateenuse pakkuja vastama.
MGSi § 174
Seadust täiendatakse §-ga 17⁴, mis reguleerib vesinikuhoidla halduri määramist, tema põhiülesandeid süsteemi korrashoiul, andmevahetuse kohustust ning teenuste hinnastamise (tariifide) läbipaistvust.
Lõige 1
Sarnaselt maagaasihoidlatele peab ka vesinikuhoidlale olema määratud haldur. See tagab, et riiklikul regulaatoril (Konkurentsiamet) ja süsteemihalduril on konkreetne vastutav osapool, kes tagab objekti tehnilise ja operatiivse valmiduse.
Lõige 2
Vesinikuhoidlad on sageli loomulikud monopolid või piiratud ressursid. Seetõttu on kohustuslik rakendada kolmandate isikute juurdepääsu põhimõtet. Haldur peab pakkuma hoiustamisteenust kõigile turuosalistele võrdsetel alustel, vältides olukorda, kus hoidla omanik eelistab oma kontserni kuuluvaid ettevõtjaid. Vesiniku hoiustamine on otseselt seotud ülekandevõrgu stabiilsusega. Haldur on kohustatud jagama operatiivinfot teiste süsteemiosalistega (süsteemihaldur, terminalid), et tagada vesiniku sujuv transport ja vältida häireid ühendatud võrkudes.
Lõiked 3–7
Kuna tegemist on reguleeritud teenusega, peab haldur kooskõlastama Konkurentsiametiga tariifide arvutamise metoodika. Hind peab olema kulupõhine, katma vajalikud investeeringud (sh keskkonna- ja ohutusnõuded) ning tagama põhjendatud tulukuse.
Tagamaks, et lepingulised suhted turuosalistega on õiglased ja läbipaistvad, peab kooskõlastama ka tüüptingimused Konkurentsiametiga. Konkurentsiamet peab metoodika kinnitamisel küsima võrgukasutajate arvamust, mis suurendab turu usaldusväärsust. Haldur peab avalikustama piisavalt infot (nt vabad mahud, tariifid), et soodustada konkurentsi, kuid on samas kohustatud kaitsma turuosaliste tundlikku äriinfot.
Sätte lisamine loob õiguskindluse investoritele, kes soovivad Eestisse rajada vesiniku hoiustamise lahendusi. See tagab, et vesinikuhoidlad ei jää isoleeritud süsteemideks, vaid on integreeritud osa avatud ja konkurentsipõhisest energiaturust, toetades samal ajal riiklikku varustuskindlust.
MGSi § 175
Seadust täiendatakse §-ga 17⁵, mis sätestab vesinikuterminali halduri määramise korra, tema kohustused taristu arendamisel, turu avatuse tagamisel ja tariifide kujundamisel.
Lõige 1
Sarnaselt teistele energiataristu osadele peab terminalile olema määratud haldur. Omanik peab teavitama Konkurentsiametit halduri määramisest, mis tagab riikliku järelevalve konkreetse vastutava isiku üle.
Lõige 2
Vesinikuterminalid on strateegilised väravad turule sisenejatele. Haldur on kohustatud tagama kolmandate isikute juurdepääsu, mis tähendab, et ta ei tohi diskrimineerida turuosalisi ega eelistada oma emaettevõtjat. Rakendada tuleb läbipaistvaid võimsuse jaotamise ja ülekoormuse juhtimise reegleid määruse (EL) 2024/1789 kohaselt. Terminali tegevus (nt suure koguse vesiniku sisestamine süsteemi) mõjutab otseselt ülekandevõrgu rõhku ja stabiilsust. Halduril on kohustus jagada tehnilist infot süsteemihalduri ja teiste võrguettevõtjatega, et vältida tehnilisi häireid ühendatud süsteemides.
Lõige 3
Haldur peab avalikustama piisavalt infot (nt terminali vabad võimsused), et turg saaks toimida, kuid on samas kohustatud hoidma ärisaladusi, et mitte kahjustada terminali kasutajate konkurentsipositsiooni.
Lõiked 4 ja 5
Kuna terminal on loomulik monopol, ei saa teenuse hinda määrata vabaturu tingimustel. Haldur on kohustatud kooskõlastama tüüptingimused ja tariifide arvutamise metoodika. Konkurentsiamet kontrollib, et tariifid oleksid kulupõhised ja läbipaistvad. Tariifid peavad katma terminali tegevuskulud, tagama ohutuse ja keskkonnanõuete täitmise, kuid võimaldama haldurile ka põhjendatud tulukust. See loob tasakaalu tarbijate kaitse ja investorite huvi vahel taristut arendada.
Säte loob õigusliku aluse vesiniku impordi- ja ekspordisuutlikkuse tekkeks Eestis. See on vältimatu eeldus, et Eesti saaks osaleda rahvusvahelises vesinikukaubanduses ja arendada kohalikku vesinikumajandust, tagades samal ajal terminaliteenuse osutamise läbipaistvuse ja ohutuse.
MGSi § 18
Lõige 1
Paragrahvi 18 lõiget 1 täiendatakse võimalusega sisestada ülekandevõrku ühekordne gaasilast. See lisatakse olemasolevate liitumisliikide (tarbija, tootja või terminali ühendamine) juurde.
Erinevalt püsivatest terminalidest või jaotusvõrkudest võimaldab see säte turuosalistel tuua gaasi turule projektikaupa. See on asjakohane, kui gaasi tarnitakse näiteks autotranspordiga (veoautodega LNG) või muude mobiilsete lahendustega punktidesse, kus puudub statsionaarne terminal, kuid on olemas tehniline valmidus gaasi süsteemi suunamiseks.
Ühekordse lasti sisestamise võimalus loob lisakanali gaasi toomiseks süsteemi kriisiolukorras või erakorralise nõudluse korral. See vähendab sõltuvust suurtest statsionaarsetest tarneahelatest ja soodustab uute, väiksemate tarnijate turule pääsu.
Muudatusega laienevad ühekordsele lastile samad põhimõtted, mis kehtivad teiste liitujate puhul: ühendamine peab toimuma liituja kulul, tehniliselt turvaliselt ja süsteemihalduri väljastatud liitumistingimuste alusel. See tagab, et ühekordne last ei sea ohtu ülekandevõrgu stabiilsust ega teiste tarbijate varustuskindlust.
Seni on seadus keskendunud püsivatele ühendustele. Muudatus täidab õigusliku lünga, andes süsteemihaldurile selge aluse koostada liitumislepinguid ka lühiajaliste või ühekordsete gaasikoguste sisestamiseks. Muudatus soodustab konkurentsi, võimaldades turule tulla tarnijatel, kel puudub oma terminalitaristu, kuid kes soovivad realiseerida üksikuid tarneid (nt biometaani või LNG konteinertransport). Süsteemihalduri jaoks tähendab see kohustust hinnata selliste ühekordsete sisestuste tehnilist mõju võrgule ja väljastada asjakohased tingimused.
Lõiked 1 ja 6
Eelnõuga täiendatakse võrguga liitumise põhimõtteid reguleerivat paragrahvi, lisades täienduse „või vesinik“. Liitumisreeglite täiendamine on vajalik vesinikumajanduse edendamiseks ja investeeringute soodustamiseks.
Muudatus välistab olukorra, kus võrguettevõtja saaks keelduda liitumisest üksnes seetõttu, et liituv seade toodab või tarbib vesinikku, mitte maagaasi. See tagab kõigile kütuseliikidele võrdsed võimalused võrguressursi kasutamiseks.
Vesiniku füüsikalised omadused (nt tihedus ja energiamahukus) erinevad maagaasist, mistõttu on oluline, et liitumislepingutes oleks selgelt sätestatud just vesiniku vooluhulgad ja kogused. See võimaldab võrguettevõtjal hinnata võrgu hüdraulilist suutlikkust ja ohutust.
Liitumisõiguse laiendamine on eeltingimuseks taastuvvesiniku (P2G ehk power-to-gas) projektidele, võimaldades salvestada liigset taastuvenergiat vesinikuna ja edastada seda gaasivõrgu kaudu tarbijateni.
Lõiget 1 täiendatakse võrguettevõtja üldise kohustusega ühendada võrguga tarbijate, gaasihoidlate, LNG-seadmete ja ka vesiniku tootmisüksuste seadmed, kui need vastavad tehnilistele nõuetele. Sellega luuakse õiguslik alus vesinikutootjate õigusele liituda olemasoleva või rajatava taristuga.
Lõike 6 punkti 1¹ täiendatakse, lisades liitumislepingu tingimuste hulka nõude määrata kindlaks liitumispunkti läbiva gaasi või vesiniku maksimaalne kogus (vooluhulk). See täpsustus on vajalik tehniliste parameetrite seadmiseks liitumislepingus, et tagada võrgu läbilaskevõime korrektne planeerimine.
Lõige 4
Sätte muudatuse kohaselt tekib võrguettevõtjal kohustus korraldada enne liitumistingimuste kehtestamist avalik konsultatsioon. Samuti täpsustatakse, et liitumistingimused peavad olema avalikustatud veebilehel ning need võivad varieeruda sõltuvalt liitumise liigist.
Avaliku konsultatsiooni nõue tagab, et liitumistingimused on õiglased, mittediskrimineerivad ja vastavad turu tegelikele vajadustele. See annab potentsiaalsetele liitujatele (nt uued biometaani- või vesinikutootjad) võimaluse juhtida tähelepanu võimalikele tehnilistele või majanduslikele barjääridele enne tingimuste lõplikku kinnitamist. Tingimuste avalikustamine võrguettevõtja veebilehel tagab, et info on kättesaadav kõigile huvilistele ühel ajal. See soodustab ausat konkurentsi.
Seadus selgitab selgesõnaliselt, et võrguettevõtja võib kehtestada erinevad tingimused erinevatele liitujatele (nt tarbija vs. tootja vs. ühekordne last). See on põhjendatud, kuna tehnilised nõuded ja mõju süsteemile on erinevad – näiteks gaasi võrku sisestamine (tootmine) nõuab rangemat kvaliteedikontrolli kui gaasi võrgust võtmine (tarbimine).
Võrguettevõtjate halduskoormus suureneb, kuid edaspidi väheneb vaidluste hulk liitujatega. Turuosalistele annab muudatus suurema kindluse ja prognoositavuse investeeringute planeerimisel, kuna liitumisreeglid on avalikud ja enne läbi arutatud.
Lõige 8
Paragrahvi täiendatakse lõikega 8, mis keelab süsteemihalduril lükata tagasi liitumistaotlusi (sh vesinikutaristu ja suurtööstuste puhul) põhjendusega, et võrgu võimsus on tulevikus piiratud või et liitumine toob kaasa vajaduse võrku tugevdada. Süsteemihaldur on kohustatud tagama vajaliku sisse- ja väljavooluvõimsuse. Suuremahuliste projektide (nt vesinikuterminalid või uued tehased) rajajad vajavad kindlust, et investeerides, on neile tagatud ka ligipääs võrgule. Muudatus välistab probleemi, kus arendaja ei saa investeerida võrgu puudumise tõttu ja süsteemihaldur ei ehita võrku tarbija puudumise tõttu.
Säte paneb süsteemihaldurile kohustuse arendada võrku ettevaatavalt. Kui liitumine nõuab võrgu laiendamist, peab süsteemihaldur selle ellu viima, mitte kasutama seda takistusena liitumisest keeldumiseks. See on vältimatu eeldus Eesti vesinikumajanduse käivitamiseks. Ühtlasi kaitseb säte uusi turule tulijaid. Olemasolevate võrgukasutajate broneeritud võimsus ei tohi olla automaatne takistus uutele liitujatele, kui süsteemihalduril on võimalik tehniliste lahendustega (võrgu tugevdamine) võimsust lisada.
Süsteemihaldurile tähendab see rangemat planeerimiskohustust ja vajadust prognoosida investeeringuid võrgu tugevdamisse kümneaastases arengukavas. Liitujatele (eriti vesinikuettevõtjad ja tööstus) tähendab see aga olulise barjääri eemaldamist, kuna süsteemihaldur ei saa enam liitumisest keelduda pelgalt ettekäändel, et võrk on täis, vaid peab pakkuma lahenduse võimsuse suurendamiseks.
Lõige 9
Paragrahvi täiendatakse lõikega 9, mis ei luba võrguettevõtjal keelduda taastuvgaaside (nt biometaan) ja vähese süsinikuheitega gaaside (nt roheline vesinik) tootmisrajatiste ühendamisest võrguga, kui liitumine on majanduslikult mõistlik ja tehniliselt teostatav.
Sätte eesmärk on soodustada fossiilse maagaasi asendamist säästlikumate alternatiividega. Luues tootjatele õiguse liituda, vähendatakse määramatust ja soodustatakse investeeringuid kohalikesse tootmisüksustesse.
Majanduslik mõistlikkus tähendab, et liitumisega kaasnevad kulud peavad olema proportsionaalsed loodava hüvega ning liituja on valmis katma talle ette nähtud liitumistasu.
Tehniline teostatavus tagab, et liitumine ei sea ohtu võrgu füüsilist terviklikkust, ohutust ega selle gaasi kvaliteeti, mis on süsteemis juba olemas.
Säte takistab võrguettevõtjatel põhjendamatult keelduda uute tehnoloogiate integreerimisest või sellega viivitada, viidates näiteks ebamugavusele hallata hajutatud tootmisüksusi (erinevalt ühest suurest sisendpunktist piiril).
Tootjatele (põllumajanduslikud biometaani jaamad, elektrolüüsiseadmed) tähendab see suuremat õiguskindlust. Võrguettevõtjatele tähendab see kohustust leida tehnilised lahendused uute sisendite vastuvõtmiseks. Kui võrguettevõtja soovib keelduda, peab ta suutma tõendada, et ühendamine on tehniliselt võimatu või majanduslikult põhjendamatu.
MGSi § 184
Seadust täiendatakse terminiga „otsetoru“ ja selle rajamise piirangutega. Otsetoru on lisatorujuhe, mis ei kuulu ühendatud süsteemi (põhi- või jaotusvõrku) ning selle rajamine on lubatud vaid väga piiratud tingimustel.
Otsetoru võimaldab gaasitootjal (nt biometaanijaam) varustada vahetult lähedal asuvat tarbijat (nt tööstusettevõte), ilma et gaas peaks läbima reguleeritud võrku. See vähendab ülekandekulusid ja võrgutariifide mõju neile osalistele.
Kuritarvituste vältimiseks ja võrgumonopoli kaitseks on otsetoru rajamise õigus piiratud: toru tohib asuda vaid tootja jaamaga samal või sellega piirneval kinnistul. See takistab paralleelsete eravõrkude tekkimist, mis võiksid hakata konkureerima avaliku võrguga ja viia tavatarbijate võrgutasude tõusuni (kuna suurtarbijad lahkuksid ühisest süsteemist).
Säte lubab paindlikkust suurtele tööstuskontsernidele, kus tootmisüksus ja tarbiv üksus on eraldi juriidilised isikud, kuid asuvad samal territooriumil.
Tegemist on positiivse muudatusega kohalikele energiatootjatele ja tööstusele. See soodustab energiatõhusate lahenduste (nt koostootmisjaamad tööstusparkides) teket, võimaldades optimaalsemat ressursside kasutust lokaalsel tasandil, ilma et see koormaks riigi gaasivõrku.
MGSi § 185
Seadust täiendatakse terminiga „suletud jaotusvõrk“. Tegemist on spetsiifilise võrguliigiga, mis teenindab piiratud geograafilist ala ja kindlat ringi äritarbijaid, kelle tootmisprotsessid on ühtsed või kes on omavahel seotud valitseva mõju kaudu.
Suletud jaotusvõrk on mõeldud kohtadesse, kus gaasi või vesiniku edastamine on osa suuremast ühtsest tootmisprotsessist (nt keemiatööstuspargid või suured logistikakeskused). Sellistel puhkudel on ebaefektiivne ja põhjendamatult kulukas rakendada kõiki avaliku jaotusvõrgu reegleid, kuna võrgu kasutajad on professionaalsed osapooled, kes tunnevad süsteemi eripära.
Suletud jaotusvõrgu kasutajad peavad olema tehniliselt või ohutuse seisukohalt seotud. See tähendab, et ühe tarbija tegevus mõjutab otseselt teist (nt rõhu ühine reguleerimine või ohutussüsteemid), mis õigustab võrgu käitamist ühtse suletud üksusena.
Oluline kitsendus on see, et suletud jaotusvõrk on mõeldud äritarbijatele. See ei ole ette nähtud kodutarbijate varustamiseks, kuna kodutarbijad vajavad riiklikku kaitset ja reguleeritud tariife, mida suletud võrgu mudel tavaliselt sellises mahus ei paku. Tööstus-, äri- või ühisteenuste kompleksid, nagu rongijaamad, lennujaamad, haiglad, suured kämpingud integreeritud rajatistega või keemiatööstuskompleksid võiksid oma tegevuse eripära tõttu kasutada suletud jaotusvõrku. See võimaldab neile võrkudele rakendada lihtsustatud regulatiivset režiimi (nt vabastus tariifide kooskõlastamise kohustustest), kui see ei kahjusta konkurentsi. Säilib kohustus kehtestatavate tariifid ja nende arvutamise metoodika kooskõlastada juhul, kui seda taotleb mõni seda võrku kasutavatest tarbijatest.
Muudatus loob selguse suurtele tööstusarendajatele ja energiakogukondadele. See võimaldab neil hallata oma sisevõrke tõhusamalt, vähendades halduskoormust, mis kaasneks tavalise jaotusvõrguettevõtja staatusega. Samas säilib selge piir avaliku võrgu ja suletud süsteemi vahel, tagades, et üldised võrgutasud püsivad tavatarbijate jaoks õiglased.
MGSi § 186
Seadusesse lisatakse säte, mis annab gaasiettevõtjatele ja vabatarbijatele õiguse liituda maagaasi tootmise etapi torustikega (v.a vahetult maardla juures asuvad tootmisrajatised). Määratakse kindlaks liitumistingimuste alused ja keeldumise kord.
Tootmisetapi torustikud on sageli taristu gaasi toomiseks tootmiskohast (nt biometaani tootmisest või gaasimaardlast) põhivõrku. Säte tagab, et selle torustiku omanik ei saa piirata konkurentsi, keelates teistel tootjatel või suurtarbijatel seda taristut kasutada, kui seal on vaba võimsust.
Lõige 1
Juurdepääsuõigus ei laiene rajatistele, mida kasutatakse maardlas kohapeal toimuvas tootmises. See erisus on vajalik, et mitte sekkuda vahetusse ammutamisprotsessi, mis on tehnoloogiliselt spetsiifiline ja suunatud vaid konkreetse maardla teenindamisele.
Lõige 2
Sarnaselt põhivõrguga peavad ka tootmisetapi torustiku omanikud järgima läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid. See takistab meelevaldset hinnastamist või tehniliste takistuste loomist ebamugavatele konkurentidele.
Lõiked 3 ja 4
Seadus kaitseb torustiku omanikku, sätestades, et liitumine peab olema tehniliselt teostatav. Kui torustiku läbilaskevõime on ammendunud või liituda sooviva gaasi kvaliteet ei vasta nõuetele, on omanikul õigus ühendamisest keelduda, kuid ta peab seda otsust kirjalikult ja ammendavalt põhjendama.
Muudatus soodustab uute gaasiallikate (eelkõige kohaliku biometaani) jõudmist turule, kuna võimaldab kasutada olemasolevat tootmistaristut tõhusamalt. See vähendab vajadust ehitada paralleelseid torusid samasse piirkonda, hoiab kokku investeeringuid ja vähendab keskkonnamõju.
MGSi § 187
Seadusesse lisatakse paragrahv, mis reguleerib piiriüleste vesiniku ülekandeprojektide rahastamist, kulude jaotamist naaberriikide vahel ning pikaajalist üleminekut riikidevahelisele rahalise hüvitamise süsteemile.
Lõiked 1 ja 3
Vesinikutaristu rajamisel võib tekkida olukord, kus projekti kulud on suuremad kui otsene tulu tariifidest, kuid projekt on ühiskondlikult kasulik (nt varustuskindluse või kliimaeesmärkide tõttu). Säte lubab süsteemihalduril koostada projektikava ja taotleda kulude jaotamist nende riikide vahel, kes projektist kasu saavad. Selleks tuleb teha põhjalik kulude-tulude analüüs ja koostada äriplaan.
Lõige 2
Süsteemihaldur võib lisada oluliste vesinikuprojektide kulud võrguteenuse tariifidesse, kui Konkurentsiamet selle heaks kiidab. See tagab taristu arendamiseks vajaliku finantsstabiilsuse.
Lõige 4
Piiriülese projekti puhul ei otsusta kulusid Eesti üksi. Konkurentsiamet peab jõudma ühisele otsusele naaberriigi regulaatoriga. See tagab, et kulud jaotatakse õiglaselt selle põhjal, kui palju üks või teine riik uuest ühendusest kasu saab.
Lõiked 5 ja 6
ELi pikaajaline eesmärk on, et liikmesriikide ühenduspunktides ei maksta vesiniku edastamise eest eraldi tariife (sarnaselt maanteedele).
Selleks peavad haldurid hiljemalt 2033. aastaks alustama läbirääkimisi rahalise hüvitamise süsteemi üle. Kui riigid kokkuleppele ei jõua, sekkuvad regulaatorid või viimase instantsina ACER (Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet).
Lõige 7
Rahalise hüvitamise süsteemile üleminekul kehtestab või kiidab heaks läbipaistvate kriteeriumide alusel vesinikuvõrkudele juurdepääsu tariifid või nende arvutamise metoodika Konkurentsiamet.
Lõiked 8 ja 9
Uuele süsteemile üleminek ei tohi rikkuda juba sõlmitud võimsuslepinguid. Sätestatu on eeldus Nordic-Baltic Hydrogen Corridor (Põhjala-Balti vesinikukoridor) ja samalaadsete suurprojektide elluviimiseks. See annab süsteemihaldurile selge juhise, kuidas taotleda rahastust ja jagada riske naaberriikidega. Tarbijatele tagab see, et piiriüleste torustike kulusid ei kanta pimesi, vaid need on põhjendatud ja riikide vahel proportsionaalselt jaotatud.
MGSi § 19
Lõike 2 punkt 11
Eelnõuga täiendatakse liitumislepingu sõlmimist reguleerivat paragrahvi, lisades lõike 2 punkti 11 täienduse „või vesinik“. Muudatus kohandab olemasoleva eduka maagaasi liitumispraktika uuele energiakandjale.
Muudatuse kohaselt peab liitumistaotlus edaspidi sisaldama andmeid tarbitava või võrku sisestatava gaasi või vesiniku koguste ja rõhkude kohta. See tähendab, et isik, kes soovib liituda vesinikusüsteemiga või sisestada vesinikku gaasivõrku, peab esitama võrguettevõtjale täpsed prognoosid ja tehnilised näitajad, nagu teevad seda maagaasivõrguga liitujad. Andmete esitamise kohustuse laiendamine vesiniku puhul on vajalik võrguettevõtja ja süsteemihalduri tehnilise planeerimisvõime tagamiseks. Andmed rõhu ja koguse kohta on vajalikud, et määrata, kas liitumispunkti ehitatavad mõõtesõlmed ja torustikud vastavad vesiniku edastamiseks vajalikele ohutusstandarditele.
Muudatus tagab, et liitumisprotsess on standarditud. See välistab olukorra, kus vesinikuseadmete liitmisel jääks andmete koosseis õiguslikult ebaselgeks, mis võiks kaasa tuua viivitusi liitumislepingu sõlmimisel.
MGSi § 20
Lõige 5
Eelnõuga ajakohastatakse võrguettevõtja õigust võtta tasu tehniliste tingimuste muutmise eest. Kehtivat sõnastust täiendatakse viidetega vesinikule ja vesinikuettevõtjale.
Muudatuse kohaselt on võrguettevõtjal õigus küsida põhjendatud tasu juhul, kui tarbija, tootja või teine võrguettevõtja (olgu selleks gaasi- või vesinikuettevõtja) soovib muuta juba olemasolevaid liitumistingimusi. Sellisteks muudatusteks võivad olla näiteks liitumispunkti läbilaskevõime suurendamine, rõhu muutmine või muud tehnilised ümberseadistused, mis nõuavad võrguettevõtjalt lisakulutusi.
Muudatus tagab, et tehniliste tingimuste muutmise kulupõhisuse ja tasustamise põhimõtted on samasugused nii maagaasi- kui ka vesinikusüsteemides. See on oluline, et vältida ristsubsideerimist eri kütuseliikide kasutajate vahel.
Sõnastusse lisatakse „teine vesinikuettevõtja“, kuna tulevikus võivad omavahel liituda erinevad vesinikuvõrgud või vesiniku- ja gaasivõrgud. Kui muudatuse algatab naabervõrgu haldur (vesinikuettevõtja), peab olema selge õiguslik alus sellega kaasnevate kulude hüvitamiseks.
Tasu võtmise õigus tekib vaid siis, kui muudatus toimub kliendi algatusel. Kui võrguettevõtja muudab tingimusi omal algatusel (nt võrgu renoveerimise käigus), ei tohi ta kliendilt selle eest tasu küsida.
MGSi § 212
Lõiked 11–14
Süsteemihaldurile pannakse kohustus koostada iga kahe aasta järel võrgu arengukava, mis võib lisaks maagaasile sisaldada ka vesiniku- ja elektrivõrku. Samuti sätestatakse teiste energiaettevõtjate (sh soojus- ja elektriettevõtjate) infovahetuse kohustus.
Lõige 11. Kaheaastane tsükkel ja läbipaistvuse nõue tagavad, et turuosalised (investorid, tööstus) saavad õigeaegset infot planeeritavate võrguvõimsuste kohta. See vähendab turu määramatust.
Lõige 12. Lubades koostada ühise arengukava maagaasi, vesiniku ja elektri kohta, saab süsteemihaldur planeerida taristut tervikuna. Näiteks saab hinnata, kas piirkonnas on otstarbekam tugevdada elektrivõrku või rajada vesinikuhoidla/-torustik. See hoiab ära olukorra, kus erinevaid energialiike arendatakse üksiti, mis võib viia ebatõhusate investeeringuteni.
Lõige 13. Kuigi arengukava võib olla ühine, peab see olema liigendatud nii, et Konkurentsiamet saaks eristada iga sektori (gaas, vesinik, elekter) spetsiifilisi vajadusi ja kulusid. See on vajalik tariifide õiglaseks määramiseks – ühe sektori tarbijad ei tohi kinni maksta teise sektori põhjendamatuid arenduskulusid.
Lõige 14. Arengukava ei ole pelgalt süsteemihalduri nägemus, vaid see tugineb reaalsetele andmetele. Kohustus kaasata soojusettevõtjaid (kaugküte) ja teisi energiaettevõtjaid võimaldab näha n-ö suurt pilti – näiteks kus ja millal plaanitakse üle minna gaasiküttelt vesinikule või elektrile.
Muudatus soodustab integreeritud energiasüsteemi kujunemist. See annab riigile ja regulaatorile parema tööriista suunata investeeringuid sinna, kus need on sotsiaalmajanduslikult kõige kasulikumad. Energiaettevõtjatele tähendab see küll lisaandmete esitamise kohustust, kuid vastu saadakse kvaliteetsem ja kindlam pikaajaline vaade Eesti energiataristu arengule.
Lõige 3
Täpsustatakse ja täiendatakse võrgu kümneaastase arengukava kohustuslikke komponente. Arengukava ei ole enam ainult investeeringute nimekiri, vaid terviklik strateegiline dokument, mis käsitleb nii uue taristu rajamist, vana kohandamist kui ka nõudluse juhtimist.
Arengukavas peavad olema konkreetsed meetmed biometaani ja muude taastuvgaaside võrku integreerimiseks. Vastassuunavoogude arendamine on oluline, et gaas saaks liikuda jaotusvõrkudest (kus toimub kohalik tootmine) tagasi ülekandevõrku, tagades süsteemi paindlikkuse.
Esmakordselt rõhutatakse, et enne uute kulukate torujuhtmete ehitamist tuleb hinnata alternatiive, mis ei vaja uusi investeeringuid (nt tarbimise juhtimine, energiatõhusus). See kaitseb tarbijat põhjendamatute võrgutasude tõusu eest.
Edaspidi võib osa maagaasitaristust muutuda ülearuseks. Arengukava peab andma turule selge sõnumi, millised torustikud suletakse, et ettevõtjad saaksid oma investeeringuid (nt katlamaju) seda arvestades planeerida.
Arengukava peab analüüsima, kas maagaasitorudele saab uue otstarbe anda ehk kohandada vesiniku transportimiseks, suunates gaasitorud eeskätt rasketööstusesse, kus dekarboniseerimine on muul viisil keeruline.
Arengukava ei tohi põhineda isoleeritud oletustel. See peab tuginema gaasi-, vesiniku-, elektri- ja kaugkütteettevõtjate ühisele nägemusele (stsenaariumile). See tagab, et kui näiteks soojussektor plaanib üle minna elektrile, ei planeeri gaasiettevõtja samasse piirkonda uut suurt gaasitoru. Võrgu planeerimine muutub teaduspõhisemaks ja läbipaistvamaks. See vähendab riski teha investeeringuid varadesse, mida tulevikus ei vajata, ning kiirendab vesinikumajanduse ja taastuvgaaside turule tulekut.
Lõiked 31–35
Sätestatakse kohustuslikud kriteeriumid võrgu arengukavadele. Planeerimine peab olema kooskõlas riiklike ja Euroopa kliimaeesmärkidega, eelistama energiatõhusust taristu ehitamisele ning analüüsima vesiniku kasutuselevõttu eeskätt raskesti dekarboniseeritavates sektorites.
Lõige 3¹. Võrgu arengukava ei ole enam ainult tehniline dokument, vaid peab otseselt toetama 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärki. See tagab, et tehtavad investeeringud on pikaajaliselt jätkusuutlikud ega tekita n-ö luhtunud varasid.
Lõige 3². Tagatakse horisontaalne kooskõla: ülekandevõrgu kava peab arvestama, mida planeerivad jaotusvõrguettevõtjad ja milliseid gaasitorusid plaanitakse kasutuselt kõrvaldada. See väldib olukorda, kus ülekandevõrku arendatakse piirkonnas, kus jaotusvõrk plaanitakse sulgeda.
Lõige 3³. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2023/17915 energiatõhususe põhimõtte (Energy Efficiency First) järgi peab süsteemihaldur enne uue torustiku planeerimist hindama, kas vajadust saab lahendada teisiti. Näiteks tarbimiskaja või hoonete energiatõhususe parandamise kaudu, mis vähendaks üldist vajadust uue taristu järele.
Lõige 3⁴. Süsteemihaldur peab leidma optimaalseima asukoha uutele tehnoloogiatele, nagu P2G (Power-to-Gas ehk elektri jõul gaasi tootmine). Eesmärk on, et vesiniku tootmine ja tarbimine asuksid võimaluse korral samas asukohas, mis vähendab vajadust ehitada kalleid ülekandevõrke ja vähendab energiakadusid.
Lõige 3⁵. Vesinikutaristu planeerimisel arvestatakse esmalt tööstussektorit (nt metallitööstus, teatud keemiatööstuse harud, rasketransport). Kuna vesinik on väärtuslik ja piiratud ressurss, suunatakse selle võrgu arendus piirkondadesse, kus muid puhtaid alternatiive (nagu elektrifitseerimine) ei ole tehniliselt võimalik kasutada.
Muudatus võimaldab targemat ja säästlikumat võrguarendust. See sunnib süsteemihaldurit koostööle teiste sektoritega (elekter, soojus) ja tagab, et tarbijate võrgutasudest rahastatavad investeeringud on kooskõlas riigi pikaajalise energiastrateegiaga. See soodustab taastuvenergia laiemat kasutuselevõttu, võimaldades liigset tuule- ja päikeseenergiat salvestada vesinikuna.
Lõige 51
Sätestatakse Konkurentsiameti kohustus korraldada avalik konsultatsioon süsteemihalduri koostatud võrgu kümneaastase arengukava üle. Regulaator peab kaasama kõik tegelikud ja potentsiaalsed turuosalised ning avalikustama konsultatsiooni tulemused.
Avalik konsultatsioon annab turuosalistele (tööstustarbijad, gaasimüüjad, uued vesinikutootjad) võimaluse kontrollida, kas süsteemihalduri planeeritud investeeringud on tegelikult vajalikud või on mõni oluline vajadus tähelepanuta jäetud.
Eriti oluline on see vesinikuturu puhul. Kuna tegemist on tekkiva sektoriga, võimaldab säte paljudel potentsiaalsetel süsteemikasutajatel (nt rajatavatel ammoniaagitehastel või vesinikuveokite tanklavõrkudel) anda märku oma tulevasest võimsusvajadusest. Kuritarvituste vältimiseks on regulaatoril õigus nõuda potentsiaalselt kasutajalt tõendeid kavatsuste tõsiduse kohta.
Konkurentsiamet peab avalikustama tulemused, mis puudutavad:
◦ investeerimisvajadusi: kas uued torud on põhjendatud?
◦ varade kasutusest kõrvaldamist: millised piirkonnad jäävad tulevikus gaasita?
◦ alternatiivseid lahendusi: rõhutatakse nõudlusega seotud lahendusi (nt tarbimise juhtimine), mis säästavad tarbijate raha, kuna ei nõua kalleid ehitustöid.
Muudatus viib Eesti seaduse kooskõlla ülevõetava direktiivi (EL) 2024/1788 nõuetega, mis panevad riiklikele regulaatoritele suurema vastutuse taristuarenduse koordineerimisel ja järelevalves.
Tulemuseks on kvaliteetsem ja turu tegelikele vajadustele vastav arengukava. See vähendab riski, et tarbijate võrgutasude arvelt ehitatakse taristut, mida keegi ei kasuta, või suletakse liiga vara taristut, millele on turul nõudlus. Protsess muutub prognoositavamaks, andes investoritele selgelt teada riigi energiataristu tulevikusuundadest.
Lõige 6
Sätet muudetakse selliselt, et Konkurentsiametile pannakse kohustus analüüsida arengukava vastavust kõigile uutele sisunõuetele (sh vesiniku valmidus ja energiatõhusus). Amet peab hindama investeeringuid võrdluses Euroopat katvate võrgukavadega ja tal on õigus kohustada süsteemihaldurit arengukava muutma.
Kuna sama paragrahvi lõiked 3–3⁵ sätestavad arengukavale ranged strateegilised nõuded, peab regulaator veenduma, et süsteemihaldur on neid sisuliselt järginud. See hoiab ära olukorra, kus arengukava on vaid formaalne dokument.
Investeeringud gaasi- ja vesinikusüsteemi peavad olema sünkroonis Euroopa ühise visiooniga. See on tähtis piiriüleste ühenduste puhul ja tagab, et Eesti ei ehita taristut, mis jääks isolatsiooni või ei ühilduks naaberriikide tehniliste lahendustega.
Kui Konkurentsiamet leiab, et planeeritud investeering on põhjendamatult kallis või dubleerib muud energialiiki (nt elektrit), on ametil õigus nõuda arengukava ümbertegemist. See kaitseb lõpptarbijat, kuna takistab ebatõhusate kulude lülitamist võrgutariifidesse.
Konkurentsiamet peab oma iga-aastases aruandes andma avaliku hinnangu süsteemihalduri tegevusele. See suurendab poliitilist ja ühiskondlikku järelevalvet strateegiliste energiainvesteeringute üle.
Muudatus pidurdab põhjendamatuid investeeringuid. Süsteemihaldurile tähendab see vajadust oma investeerimisotsuseid paremini põhjendada, turuosalistele ja tarbijatele aga kindlust, et võrgutasude eest arendatav taristu on optimaalne, tulevikku arvestav ja teenib riigi pikaajalisi huve.
Lõiked 7–11
Sätestatakse Konkurentsiameti õigused ja meetmed juhuks, kui süsteemihaldur ei vii ellu kümneaastases arengukavas ette nähtud investeeringuid, mis on vajalikud süsteemi töökindluse või turu arengu tagamiseks. Konkurentsiametile antakse volitus nõuda investeeringu tegemist või kaasata kolmandaid osapooli (investoreid).
Lõige 7. Kui süsteemihaldur on arengukavas lubanud investeeringut, mis on määrava tähtsusega (nt uus vesinikuühendus või võrgu tugevdamine biometaani jaoks), kuid ei asu seda kolme aasta jooksul täitma, peab Konkurentsiamet sekkuma. See välistab olukorra, kus süsteemihaldur hoiab investeeringuid kinni, takistades sellega konkurentsi või uute tootjate turulepääsu.
Lõige 8. Kui süsteemihalduril puudub ressurss või huvi projekti ellu viia, saab Konkurentsiamet korraldada avatud vähempakkumise, et leida kolmandatest isikutest investorid ja ehitajad. Amet saab volituse kohustada süsteemihaldurit suurendama kapitali ja lubama sinna välisinvestoreid. See on oluline meede, et strateegilised projektid ei jääks ühe ettevõtte finantsvõimaluste või ärihuvide taha kinni. Kui avatud vähempakkumine peaks mingil põhjusel läbi kukkuma (kedagi ei huvita või pakkumised on ebamõistlikud), siis on Konkurentsiametil veel muid rangeid ja otseseid mõjutusvahendeid ning õiguslikke alternatiive. Kõige esmasem tööriist on haldusmenetluslik ettekirjutus. Konkurentsiamet teeb süsteemihaldurile ettekirjutuse kohustuse täitmiseks (investeeringu alustamiseks) ning määrab tähtaja. Kui tähtaega eiratakse, rakendatakse sunniraha. Sunniraha ei ole ühekordne trahv, vaid seda saab määrata korduvalt ja kasvavas summas seni, kuni kohustus on täidetud. Konkurentsiametil on ka näiteks õigus kohustada süsteemihaldurit nõustuma kapitali suurendamisega (aktsiakapitali laiendamisega), et finantseerida vajalikku investeeringut ja lubada sõltumatutel investoritel märkida ettevõtte aktsiaid.
Lõige 9. Isegi kui investeeringu teeb kolmas isik, jääb süsteemihaldur võrgu terviklikkuse eest vastutajaks. Ta on kohustatud jagama tehnilist infot, lubama uute varade liitmist oma süsteemiga ja igati soodustama projekti õnnestumist.
Lõiked 10 ja 11. Selleks, et kolmandad isikud oleksid huvitatud investeerimisest, peab investeering olema majanduslikult turvaline. Seadus sätestab, et kui Konkurentsiamet on meetmed rakendanud, peavad võrgutariifid katma need kulud (sh põhjendatud tulukuse) sarnaselt süsteemihalduri enda investeeringutele.
Säte on tugev stiimul süsteemihaldurile arengukavasid korrektselt planeerida ja ellu viia. See annab turule kindluse, et arengukavasse märgitud taristu ka tegelikult ehitatakse – kui mitte süsteemihaldur, siis keegi teine. See soodustab uute investorite sisenemist energiaturule ja kiirendab vesiniku- ning taastuvgaasitaristu rajamist.
MGSi § 213
Kehtestatakse kohustus koostada kümneaastase vaatega võrgu kasutuselt kõrvaldamise kava juhuks, kui gaasinõudlus väheneb. Määratakse kindlaks kava sisu, koostööpartnerid, järelevalve ja tarbijate kaitseks mehhanismid taristust lahti ühendamisel.
Lõiked 1–3
Võrguettevõtja peab kaasama naabersektorid (elekter, kaugküte, vesinik), et gaasivõrgu sulgemisel tagada tarbijatele alternatiivsed soojusallikad. Kui gaasitoru suletakse, peab olema selge, kas piirkond läheb üle elektriküttele, kaugküttele või antakse torule uus kasutusotstarve vesiniku edastamiseks. Kava esitatakse Konkurentsiametile.
Lõige 4
Kava peab tuginema reaalsele nõudlusprognoosile ja seda tuleb uuendada iga nelja aasta järel. See tagab, et otsused taristu sulgemiseks põhinevad värskeimal turuinfol ja riiklikul kliimapoliitikal. Sama piirkonna võrguettevõtjatel on lubatud koostada ühine kava. Kava peab olema otseses kooskõlas riikliku energia- ja kliimakava (REKK)6 ning ELi kliimaneutraalsuse eesmärgiga7. See tagab, et gaasitaristu arendamine (või sulgemine) toetab Eesti pikaajalisi huve kasvuhoonegaaside vähendamisel.
Lõige 5
Konkurentsiamet hindab kava vastavust nõuetele ning võib nõuda kava muutmist.
Lõiked 6 ja 7
Tarbijatele, kes on investeerinud gaasiseadmetesse, on võrgust lahtiühendamine suur muudatus. Seadus näeb ette vähemalt kolmeaastase etteteatamisaja. See periood on vajalik, et koduomanikud ja ettevõtted jõuaksid planeerida ja rahastada üleminekut teistele kütuseliikidele.
Lõiked 8 ja 9
Kui võrk suletakse enne selle füüsilise eluea lõppu, tekivad võrguettevõtjal n-ö luhtunud kulud. Konkurentsiamet peab looma suunised, kuidas selliste varade väärtust raamatupidamislikult ja tariifide kaudu käsitleda, et vältida hüppelist hinnatõusu järelejäänud tarbijatele või ettevõtte maksevõimetust.
Muudatus annab selge raamistiku gaasivõrgu sujuvaks sulgemiseks piirkondades, kus gaasitarbimine hääbub. See kaitseb tarbijaid ootamatute katkestuste eest, annab investoritele prognoositavuse ja võimaldab Konkurentsiametil hoida võrgutasusid kontrolli all ka väheneva tarbijaskonna tõttu.
MGSi § 214
Seaduse täiendamine § 21⁴ loob õigusliku raamistiku kohalike vesiniku jaotusvõrkude planeerimiseks. Kui ülekandevõrgu arengukava (§ 21²) vaatab strateegilisi magistraalühendusi, siis jaotusvõrgu kava keskendub vesiniku jõudmisele konkreetsete lõpptarbijateni, tagades, et taristu ehitatakse sinna, kus see on sotsiaalmajanduslikult kõige põhjendatum.
Lõige 1
Sätestatakse vesiniku jaotusvõrguettevõtja kohustus koostada iga nelja aasta järel arengukava. See peab põhinema reaalsel nõudlusel, olema koordineeritud teiste energiasektoritega ning keskenduma taastuvvesiniku tarnimisele eeskätt rasketööstuse piirkondadesse.
Lõige 2
Vesinikuvõrku ei tohi arendada isolatsioonis. Jaotusvõrguettevõtja peab tegema koostööd elektri-, gaasi- ja soojusettevõtjatega. See on oluline, et vältida dubleerivaid investeeringuid – näiteks kui piirkonnas on soodsam lahendus elektrifitseerimine või kaugküte, ei peaks sinna planeerima vesinikutaristut.
Lõige 3
Lubatud on koostada ühine kava maagaasi ja vesiniku kohta, kuid need peavad olema selgelt eristatavad. Eraldi modelleerimine ja kaardid tagavad, et Konkurentsiamet ja turuosalised näevad täpselt, milline osa taristust on mõeldud kummagi energiakandja jaoks ning kus plaanitakse maagaasitorude uuskasutust.
Lõige 4
Vesiniku jaotusvõrk peab eelistama lõppkasutajaid, kelle süsinikuheidet on muude tehnoloogiatega (nt elekter) keeruline vähendada. Kavas tuleb hinnata, kas vesiniku pakkumine on konkreetses asukohas energia- ja kulutõhusam kui muud alternatiivid. Säte kohustab järgima energiatõhususe põhimõtet. See tähendab, et vesinikuvõrgu laiendamist ei toetata sektorites, kus on olemas energiatõhusamad puhta energia lahendused. Arengukava peab olema kooskõlas riikliku energia- ja kliimakavaga (REKK) ning ELi-ülese visiooniga.
Lõige 5
Säte kohustab vesiniku jaotusvõrguettevõtjat jagama arengukava koostamiseks vajalikku teavet teiste vesinikuettevõtjatega, sealhulgas naaberriikide ettevõtjatega, kui võrgud on omavahel ühendatud. See vähendab tehniliste tõrgete riski ja soodustab ühtse, toimiva vesinikuturu teket nii riigis kui ka regioonis. Kuna vesinikusüsteem on tervik, peab jaotusvõrk tehniliselt ja mahuliselt sobima kokku ülekandevõrguga ning naaberpiirkondade süsteemidega. Kui jaotusvõrk ulatub piirini või on seotud naaberriigi taristuga (nt Valga/Valka piirkonnas või tulevaste merealuste ühenduste kaudu), tagab teabevahetus, et planeeritud võimsused on mõlemal pool piiri sünkroonis. Info jagamine teiste vesinikuettevõtjatega (nt hoidlate või terminalide halduritega) aitab vältida nn pudelikaelu tarneahelas ja tagab, et jaotusvõrk on suuteline vastu võtma või edastama planeeritud vesinikukoguseid.
Lõiked 6 ja 7
Konkurentsiamet kontrollib kava vastavust nõuetele, võib nõuda selle muutmist ning võtab kava arvesse tariifide (sihtotstarbeliste tasude) heakskiitmisel.
Säte tagab, et Eesti vesiniku jaotusvõrk areneb loogiliselt ja kulutõhusalt. See annab tööstusettevõtetele kindlustunde oma dekarboniseerimisplaanide tegemiseks, teades, millal ja kuhu on planeeritud vesinikuühendused. Samas kaitstakse tarbijaid ebamõistlike investeeringute eest, suunates vesiniku sinna, kus selle vajadus on suurim.
MGSi § 22
Lõiked 1¹, 4¹ ja 5.
Eelnõuga täiendatakse ja ajakohastatakse võrguettevõtja kohustusi, mis on seotud müüja nimetamise, kvaliteediandmete avaldamise ja infoühendusega, seda ka vesiniku puhul. Muudatused on suunatud turu toimimise tagamisele ja läbipaistvuse suurendamisele. Muudatused loovad õigusraamistiku, mis võimaldab vesinikul liikuda laboritingimustest reaalsele tarbijaturule, tagades sealjuures maagaasiga sarnase usaldusväärsuse ja reguleerituse.
Lõike 1¹ uus sõnastus tagab tarbija kaitse olukorras, kus vesinikuturg on veel välja kujunemata. Kui võrgupiirkonnas puuduvad alternatiivsed tarnijad, peab võrguettevõtja nimetama müüja, et tagada tarbijale katkematu gaasi või vesiniku varustus. See hoiab ära olukorra, kus tarbija jääks vajaliku energiata konkurentsi puudumise tõttu. Lõike 1¹ täiendus on ennetav meede ja universaalteenuselaadne kaitse tarbijale. Kui tarbija on investeerinud vesinikuseadmetesse, peab riik tagama, et võrguettevõtja määratud müüja kaudu on kütus kättesaadav ka siis, kui vaba turg veel ei toimi.
Lõike 4¹ täiendamine paneb võrguettevõtjale kohustuse avaldada oma veebilehel ka vesiniku kvaliteedi näitajad (sh kütteväärtused). Kuna vesiniku kütteväärtus erineb oluliselt maagaasi omast, on see info oluline tarbijatele nende energiakulude ja seadmete tõhususe hindamiseks. Kuna gaasiarved põhinevad energiahulgal (kWh), mitte mahul (m3), on kütteväärtuse avaldamine vältimatu. Vesiniku lisamine süsteemi muudab gaasisegu energeetilist väärtust ning tarbijal on õigus teada täpseid parameetreid, mille alusel tema tarbimist arvestatakse. Vesiniku alumine kütteväärtus mahuühiku kohta on ligi kolm korda väiksem kui maagaasil, mis muudab kvaliteedinäitajate avaldamise tarbija jaoks veelgi olulisemaks kui seni.
Lõike 5 muudatus kohustab süsteemihaldurit jagama teavet teiste süsteemiosalistega, mis on vajalik vesiniku jaotamiseks ja müügiks. See tagab, et omavahel ühendatud võrkude, hoidla ja terminali haldurid tegutsevad koordineeritult, tagades süsteemi tõhususe ka segasüsteemide (maagaas ja vesinik) puhul. Lõike 5 täiendamine on vajalik, et tagada info liikumine ülekandevõrgu ja jaotusvõrgu vahel. Ilma vesinikuinfo vahetamiseta ei ole võimalik tagada ohutut ja kindlat kütuse jaotamist mitme ettevõtja vahel. Gaasi- ja vesinikusüsteem koosneb omavahel füüsiliselt ühendatud osadest: torustikud, hoidlad ja terminalid. Selleks, et tagada ühendatud võrkude tõhus ja ohutu kasutamine, peavad kõik taristuhaldurid teadma, mis süsteemis toimub (nt rõhu muutused, vabad võimsused, hooldustööd). Vesiniku tarneahelas on hoidlad (nt maa-alused mahutid) ja terminalid (nt impordisõlmed) olulised puhvrid. Kui süsteemihaldur ei jaga neile operatiivinfot võrgu seisukorra kohta, võib see viia tehniliste häireteni või takistada gaasi/vesiniku sujuvat liikumist tootjalt tarbijani. Info jagamine võrgu-, hoidla- ja terminalihalduritele on oluline ka kolmandate isikute juurdepääsu tagamiseks. See võimaldab halduritel pakkuda oma klientidele täpsemat teavet selle kohta, millal ja kui suures mahus on võimalik gaasi või vesinikku süsteemi sisestada või sealt võtta.
Muudatus parandab koordineerimist erinevate taristuosade vahel. See vähendab operatiivseid riske ja suurendab süsteemi läbipaistvust, mis on eriti oluline uue vesinikuturu tekkimisel, kus taristu on alles kujunemisjärgus ja erinevad lülid peavad olema täpselt sünkroonitud.
Lõiked 71 ja 72
Muudatus sätestab väga konkreetsed raamid ja kaitsemeetmed olukorraks, kus gaasivõrgu ülalpidamine teatud piirkonnas muutub ebaotstarbekaks ning võrguettevõtja soovib teenuse osutamise lõpetada. Lisatakse tingimused ja protseduur, mille alusel on võrguettevõtjal lubatud võrgu osa kasutuselt kõrvaldada ja liitumislepingud üles öelda. See on lubatud vaid äärmuslikel juhtudel, kui kulud on ebamõistlikud, taristu on vana ja tarbijatele on tagatud kompensatsioon.
Lõige 71
Punkt 1. Säte kehtestab range kvantitatiivse kriteeriumi: võrgu ülalpidamiskulud peavad kümne aasta vaates olema vähemalt viis korda suuremad kui sealt saadav võrgutasutulu. See hoiab ära olukorra, kus võrguettevõtja sulgeb kergekäeliselt vähem kasumlikke piirkondi. Tähelepanukese on kohtadel, kus tarbimine on peaaegu lakanud, kuid torustiku hooldamine on endiselt väga kallis.
Punkt 2. Enne sulgemist peab võrguettevõtja tõendama, et torustiku rekonstrueerimine on kallim kui tarbijate üleviimine muule energialiigile (nt soojuspumpadele või kaugküttele). See järgib säästlikkuse põhimõtet: tarbijate võrgutasude eest ei tohi taastada ebaefektiivset taristut.
Punkt 3. Võrguettevõtja ei tohi klienti (eelkõige kodutarbijat) lihtsalt võrgust lahti ühendada. Ta peab tagama alternatiivsele kütteallikale ülemineku kulude kompenseerimise. See tähendab, et tarbija ei tohi jääda majanduslikult halvemasse olukorda sundülemineku tõttu teisele energialiigile.
Punktid 4 ja 5. Võrguosa sulgemine ei ole võrguettevõtja ainuotsus. See peab olema fikseeritud arengukavas, mille on heaks kiitnud Konkurentsiamet. Lisaks peab olema tõendatud, et olemasolev toru ei suuda tehniliselt enam kokkulepitud rõhku ja võimsust tagada (nt on avariiline või ohtlik).
Lõige 7²
Tarbijale antakse vähemalt kolm aastat aega muudatusega kohanemiseks. See on oluliselt pikem kui tavapärane äritegevuse etteteatamisaeg, võimaldades kodumajapidamistel ja ettevõtetel planeerida oma investeeringuid (nt uue küttesüsteemi tellimine ja paigaldamine).
Muudatus loob õigusselguse olukorras, kus gaasivõrk hakkab teatud piirkondades kahanema. See kaitseb ülejäänud gaasitarbijaid, et nende võrgutasud ei tõuseks hüppeliselt ebaefektiivsete võrguosade ülalpidamise tõttu, kuid samas tagab range kaitse ja rahalise kompensatsiooni neile, kes võrgust lahti ühendatakse.
Lõike 10 punkt 1
Muudatus on terminoloogiline täpsustus, mis on vajalik seaduse kohandamiseks vesinikuturu tulekuga ja mõistete ühtlustamiseks teiste energiasektoritega (nt elektrituruseadus). Sättes asendatakse kitsas termin „gaasipaigaldis“ laiema ja tehnoloogiliselt neutraalsema „tarbijapaigaldisega“.
Kuna seaduse reguleerimisala laieneb lisaks maagaasile ka vesinikule, ei ole termin „gaasipaigaldis“ enam piisavalt ammendav. Tarbijapaigaldis hõlmab igasugust kliendi kinnistul asuvat taristut (nii maagaasi-, segugaasi- kui ka tulevikus vesiniku tarbimiseks mõeldud seadmeid), ilma et peaks iga kütuseliigi jaoks eraldi mõistet looma. Tarbijapaigaldis on liitumispunktist tarbija poole jääv osa, mille korrashoiu ja ohutuse eest vastutab tarbija (või omanik). See ühtlustab terminoloogiat ka teiste võrguteenustega (nt elekter ja kaugküte), kus kasutatakse samasugust loogikat.
Muudatus vähendab vajadust dubleerivate loetelude järele ning tagab, et võrguettevõtja kohustused ja õigused (nt kontrolliõigus liitumispunktis) kehtivad ühtviisi, sõltumata sellest, kas tarbija seadmetes liigub maagaas või vesinik.
Tegemist on täpsustusega, mis ei muuda tarbija õigusi ega kohustusi, kuid arvestab tulevikus tekkida võivaid muudatusi. See lihtsustab õigusakti lugemist ja rakendamist olukorras, kus ühes ja samas piirkonnas võib paralleelselt toimuda üleminek erinevatele gaasilistele energiakandjatele.
Lõike 10 punkt 3
Lõike täiendamine punktiga 3 on juriidiline jätk eelmistes punktides kirjeldatud võrgu kasutuselt kõrvaldamise reeglitele, andes võrguettevõtjale seadusliku aluse keelduda võrguteenuse osutamisest või lõpetada leping, kui see on planeeritud ja heaks kiidetud arengukavas.
Muudatus seob võrguteenuse osutamise kohustuse §-des 21² ja 21³ kirjeldatud arengukavadega. See tähendab, et võrguettevõtja ei saa teenuse osutamist lõpetada meelevaldselt, vaid see samm peab olema pikalt ette planeeritud, majanduslikult põhjendatud ja Konkurentsiameti heaks kiidetud arengudokumendis fikseeritud. Olukorras, kus liigutakse kliimaneutraalsuse suunas ja gaasinõudlus mõnes piirkonnas kaob, peab võrguettevõtjal olema õiguslik hoob ebaefektiivse võrguosa sulgemiseks. Vastasel juhul oleks võrguettevõtja kohustatud pakkuma teenust ka ainsale tarbijale pika torustiku lõpus, mille ülalpidamiskulud maksaksid ebaõiglaselt kinni kõik teised võrgukasutajad.
Kuna arengukava on avalik dokument, annab see punkt tarbijale ja turuosalistele varakult teada sellest, et konkreetses piirkonnas on planeeritud üleminek muudele energialiikidele. See võimaldab teha teadlikke otsuseid pikaajalisteks investeeringuteks.
Muudatus annab võrguettevõtjale vajaliku paindlikkuse taristu kohandamiseks muutunud turunõudluse ja riiklike kliimaeesmärkide kohaselt. Samas on tarbija kaitstud, kuna teenuse lõpetamise alusena saab kasutada vaid läbipaistvat ja järelevalveorgani kontrollitud arengukava.
Lõige 141
Muudatus on suunatud gaasituru paindlikkuse suurendamisele ja tõkete kaotamisele jaotusvõrgu tasandil. See säte paneb jaotusvõrguettevõtjatele kohustuse aktiivselt toetada tarbijate ja tootjate osalemist gaasiturul, tehes selleks tihedat koostööd süsteemihalduriga. Lisatava lõikega sätestatakse jaotusvõrguettevõtja ja süsteemihalduri koostöökohustus, et võimaldada jaotusvõrku ühendatud turuosalistel (nt biometaanitootjad, tööstustarbijad, energiasalvestid) osaleda piiranguteta jae-, hulgi- ja tasakaalustamisturgudel. Tavaliselt on suurte kogustega kauplemine ja süsteemi tasakaalustamine toimunud ülekandevõrgu tasandil. Kuna aga üha enam taastuvgaasi (biometaan, tulevikus vesinik) sisestatakse süsteemi just jaotusvõrkudes, peavad jaotusvõrguettevõtjad tagama, et need tootjad pääseksid ligi hulgimüügiturgudele ja saaksid pakkuda tasakaalustamisteenuseid. Säte toetab jaotusvõrku ühendatud tarbijate osalemist turgudel. Näiteks kui jaotusvõrgu tarbija vähendab oma tarbimist, et aidata süsteemi tasakaalustada, peavad jaotusvõrguettevõtja ja süsteemihaldur vahetama andmeid viisil, mis võimaldab sellel tarbijal oma paindlikkust turul rahaks teha. Koostöö on vajalik, et jaotusvõrk ei toimiks isoleeritult, vaid oleks sujuv osa ühtsest sisend-väljundsüsteemist. See tähendab andmevahetuse, mõõtmisprotsesside ja võimsuste jaotamise ühtlustamist. Muudatus vähendab jaotusvõrguettevõtja rolli pelga toruhaldajana ja muudab ta turu käivitajaks, kes peab looma tehnilised ja administratiivsed eeldused selleks, et tema võrku ühendatud isikud saaksid turul võrdselt konkureerida.
Muudatus suurendab gaasituru likviidsust ja soodustab taastuvgaaside tootmist, kuna jaotusvõrku ühendatud tootjatel on lihtsam ja kindlam oma toodanguga turule pääseda. Tarbijatele tähendab see potentsiaalselt uusi teenuseid ja võimalust osaleda energiaturu tasakaalustamises, mis aitab optimeerida kulusid.
MGSi § 23
Lõige 1
Sättes, mis reguleerib võrguteenuse osutamist ja tariifide kehtestamist, lisatakse teenuste loetellu lisaks tavapärasele võrguteenusele ka ülepiiriline võrguteenus.
Eesti on osa ühisest Soome-Balti gaasiturust. Ülepiiriline võrguteenus viitab tegevusele, kus võrguettevõtja osutab teenust, mis hõlmab gaasi liikumist üle riigipiiride, kasutades selleks naaberriikidega ühendatud taristut. Muudatus on vajalik, et Konkurentsiamet saaks reguleerida ja kooskõlastada tariife, mis on seotud piiriüleste ühenduspunktidega (nt Balticconnector). See loob õigusliku aluse käsitleda piiriüleseid ülekandekulusid ja tulusid eraldi tavapärase riigisisese jaotus- või ülekandeteenuse kuludest-tuludest.
Muudatus tagab, et Eesti süsteemihalduril on selge volitus osutada teenuseid, mis on suunatud rahvusvahelisele transiidile või regionaalsele varustuskindlusele. Arvestades tulevasi piiriüleseid vesinikuprojekte (nt Nordic-Baltic Hydrogen Corridor), on terminoloogiline valmidus ülepiiriliste teenuste reguleerimiseks hädavajalik juba planeerimisfaasis.
Tegemist on olulise täiendusega, mis täpsustab süsteemihalduri tegevust rahvusvahelisel tasandil. See tagab, et piiriüleste ühenduste kasutamine on reguleeritud samade läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete alusel nagu riigisisene teenus, soodustades seeläbi konkurentsi ja gaasituru likviidsust kogu regioonis.
Lõiked 1–3 ja 51
Seaduse § 23 on võrgutasude kujundamise ja reguleerimise alus. Eelnõuga täiendatakse võrguteenuse mõistet ja hinnakujunduse aluseid, laiendades neid ka vesinikule. Muudatused tagavad, et vesiniku edastamine ja jaotamine toimub reguleeritud ja läbipaistvatel alustel. Vesiniku lisamine võrguteenuse definitsiooni ja hinnakujundusse ei ole pelgalt tehniline täiendus, vaid loob majandusliku raamistiku vesinikutaristu ülalpidamiseks ja arendamiseks.
Lõike 1 muudatusega määratletakse laiemalt termin „võrguteenus“. Edaspidi loetakse võrguteenuseks ka vesiniku ülekannet ja jaotamist. See on muudatus, mis reguleerib vesiniku transporti maagaasiga samasugustel alustel.
Lõikes 2 täiendatakse võrgutasude kujundamise põhimõtted. Võrgutasu peab katma vesiniku ohutuks edastamiseks, mõõtmiseks ja süsteemi arendamiseks tehtavad põhjendatud kulutused. See tagab, et investeeringud vesinikusuutlikku taristusse on majanduslikult kaetud, kaitstes samas tarbijat ebamõistlike hinnatõusude eest. Vesinikutaristu rajamine on kapitalimahukas ning muudatus annab ettevõtjatele kindluse, et vesinikuvõrgu arendamiseks tehtud põhjendatud kulud ja mõistlik tulukus on seadusega tagatud ning neid on võimalik võrgutasude kaudu tagasi teenida. Kuna vesiniku mõõtmine ja arvestus on tehniliselt keerukam, peab seadus selgelt sätestama, et need kulud peavad olema põhjendatud. Tarbija peab saama kindluse, et tema makstav võrgutasu vastab tegelikele kuludele. Vesiniku mõõtmine eeldab uusi seadmeid ja IT‑lahendusi, mille kulude kajastamine võrgutasu arvestuses on nüüd selgelt õiguslikult reguleeritud.
Lõike 3 punkti 6 täpsustus lubab võrguettevõtjal lülitada võrgutasusse kulud, mis kaasnevad võrgu toimimiseks (nt kaod või tehnoloogiline kulu) vajaliku gaasi või vesiniku ostmisega. Muudatused välistavad olukorra, kus maagaasi ja vesiniku transpordi hinnastamine toimuks erinevatel alustel. See soodustab kütusevahetust ja dekarboniseerimist, kuna turuosalised saavad prognoosida kulusid samasuguse metoodika alusel. Kuigi põhimõtted on samad, peab Konkurentsiamet järelevalve käigus tagama, et maagaasitarbijad ei maksaks kinni vesinikutarbijate erikulusid (ja vastupidi), kui need võrgud on füüsiliselt või raamatupidamislikult eraldatud.
Lõike 5¹ täiendamine laiendab kiirmenetluse võimalust Konkurentsiametis. Kui võrguteenuse hind muutub seetõttu, et on muutunud sisseostetava ülekande- või jaotusteenuse hind (nt jaotusvõrgu jaoks tõuseb ülekandevõrgu tasu), saab amet teha kooskõlastuse kiirendatud korras (kümne tööpäeva jooksul) ka juhul, kui tegemist on vesinikuteenusega.
Võrguteenuse sätete ajakohastamine on vajalik vesinikuturu majandusmudeli käivitamiseks.
Lõike 5¹ täiendamine tagab, et hinnamuutused ahelas (ülekandevõrk -> jaotusvõrk) jõuavad operatiivselt lõpptarbijani liigse viivituseta, mis on oluline turu dünaamilisuse tagamiseks ettevõtjate rahavoogude juhtimiseks.
Lõige 43
Säte kohustab suletud jaotusvõrgu ettevõtjat järgima tavapäraseid võrgutasude kalkuleerimise ja kooskõlastamise reegleid (lõiked 4–4²), kui seda nõuab selles võrgus tegutsev äritarbija. Suletud jaotusvõrgus on tarbija sageli n-ö lõksus, kuna tal puudub võimalus valida teist võrguettevõtjat. Ilma selle sätteta võiks suletud jaotusvõrgu omanik kehtestada võrgutasusid ilma Konkurentsiameti range kontrollita. Muudatus annab äritarbijale õiguse nõuda, et tema kulud põhineksid samasugustel läbipaistvatel alustel nagu tavalises jaotusvõrgus. Kui äritarbija esitab asjakohase nõude, peab suletud jaotusvõrgu ettevõtja tõendama Konkurentsiametile, et tema küsitav tasu on kulupõhine, sisaldab vaid põhjendatud kulusid ja lubatud tulukust. Säte tagab, et tööstusparkides või eraldatud tootmisüksustes tegutsevad ettevõtted ei oleks halvemas konkurentsiolukorras võrreldes ettevõtetega, kes on ühendatud avaliku võrguga. Seadus ei pane suletud jaotusvõrgule automaatset ja rasket aruandluskohustust. Kontrollimehhanism käivitub vaid siis, kui äritarbija ise tunneb, et teenuse hind ei pruugi olla õiglane ja annab sellest teada.
Muudatus parandab ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust. See hoiab ära võimalikud kuritarvitused suletud jaotusvõrkudes ja tagab, et ka suletud süsteemides on tagatud riikliku järelevalve võimalus hinna kujunemise üle, kui turuosaline seda vajalikuks peab.
MGSi § 231
Lõige 21
Muudatusega sätestatakse selge reegel, et ülekandevõrguga liituv isik peab hakkama maksma võrgutasu kohe, kui võrguettevõtja on liitumislepingukohased tööd lõpetanud ja liitumispunkt on valmis. Kohustus algab kalendrikuust, mis järgneb võrguettevõtja asjakohasele kirjalikule teatele. Kui võrguettevõtja on investeeringud teinud ja liitumispunkti välja ehitanud, tekivad talle kohe püsikulud taristu hooldamiseks, opereerimiseks ja amortisatsiooniks. See säte tagab, et need kulud katab liituja, kes on selle võimsuse reserveerinud, mitte teised võrgukasutajad üldise tariifi kaudu.
Reegel motiveerib liitujaid planeerima oma tegevust (nt tehase ehitust või tootmise algust) täpsemalt. See hoiab ära olukorra, kus ülekandevõrgu võimsus broneeritakse aastateks ette, ilma et reaalselt teenust kasutataks või selle ülalpidamisse panustataks.
Seaduses määratud „kirjaliku teate saatmisele järgnev kalendrikuu“ annab mõlemale poolele juriidilise selguse ja prognoositavuse arveldamise alguse kohta. See välistab vaidlused teemal, millal loetakse liitumisühendus piisavalt valmiks, et rakendada püsitasusid või võimsustasusid.
Ülekandevõrgus on liitumised sageli mahukad ja kulukad. Muudatus tagab, et suurtarbijad või -tootjad vastutavad oma reserveeritud võimsuse eest alates hetkest, mil süsteemihaldur on oma valmisoleku taganud.
Muudatus parandab võrguettevõtja rahavoogude planeerimist ja tagab õiglasema kulude jaotuse. Liitujatele tähendab see vajadust viia oma tarbimise/tootmise algus paremini kooskõlla võrgu valmimise ajakavaga, et vältida tühiseisu eest maksmist.
Lõige 3
Täiendatakse süsteemihalduri kohustust kooskõlastada Konkurentsiametiga lisaks tavapärastele võrguteenuse tüüptingimustele ka ülepiirilise võrguteenuse osutamisega seotud tüüptingimused.
Ülepiiriline võrguteenus (nt gaasi transiit Eesti kaudu või ülekanded Soome-Balti ühtsel turul) vajab spetsiifilisi reegleid, mis puudutavad võimsuste jaotamist, piiripunktide haldamist ja andmevahetust naaberriikide süsteemihalduritega. Tüüptingimuste kehtestamine muudab need reeglid turuosalistele prognoositavaks.
Konkurentsiameti järelevalve tüüptingimuste üle tagab, et ülepiirilise teenuse kasutamise eeskirjad on võrdsed kõigile turuosalistele. See välistab olukorra, kus süsteemihaldur saaks kehtestada piiriülestele kauplejatele põhjendamatuid tehnilisi või regulatiivseid takistusi. Kuna Eesti on osa laiemast regionaalsest gaasiturust, peavad meie piiriülesed reeglid ühilduma naaberriikide omadega. Ametlikult kinnitatud tüüptingimused on aluseks koostööle teiste riikide regulaatorite ja süsteemihalduritega, et ühtlustada turu toimimist.
Turuosalistele (gaasikauplejatele) suureneb tingimuste läbipaistvus. Nad saavad kindlad olla, et piiriülese võimsuse broneerimine ja kasutamine toimub kinnitatud eeskirjade järgi, mitte läbirääkimiste teel. See soodustab konkurentsi ja aitab kaasa gaasihindade ühtlustumisele regioonis, kuna vähenevad piiriülese kauplemisega seotud riskid.
MGSi § 24
Sättesse, mis kohustab võrguettevõtjat tagama võrku sisestatavate ja võrgust võetavate koguste mõõtmise, lisatakse lisaks gaasikogustele ka vesinikukogused. Seaduse muutmise üldine eesmärk on luua raamistik vesinikumajanduse arenguks. Kuna vesinik on uus energiakandja, peavad kõik võrgu käitamise põhifunktsioonid – sealhulgas koguste täpne mõõtmine – laienema ka vesinikule.
Võrku sisestatud ja sealt tarbitud energiakoguste mõõtmine on oluline finantsarvelduseks, võrgutasude määramiseks ja süsteemi bilansi hoidmiseks. Muudatus tagab, et vesiniku jaotus- ja ülekandevõrkudes kehtivad samasugused mõõtmisstandardid nagu maagaasi puhul. Olukorras, kus süsteemis võib liikuda nii maagaas kui ka vesinik (või nende segud), peab õigusraamistik võimaldama mõlema koguse korrektset arvestust. See on vajalik ka päritolutunnistuste süsteemi toimimiseks, et oleks täpselt teada, kui palju taastuvvesinikku on süsteemi sisestatud.
Vesiniku füüsikalised omadused – eriti selle väga väike tihedus ja kalduvus materjalidesse imbuda – seavad mõõteseadmetele rangemad nõuded kui tavalise maagaasi puhul. Kuna vesiniku tihedus varieerub rõhu ja temperatuuri muutudes oluliselt, on vaja mõõta kas massi või korrigeeritud mahtu. Vesinikukoguseid väljendatakse sõltuvalt valdkonnast (tööstus, transport või energeetika) erinevates ühikutes.
1. Massiühikud (kg, t). Vesiniku puhul on kilogramm (kg) kõige standardsem ühik, eriti transpordisektoris (vesinikutanklad). Erinevalt bensiinist või diislikütusest (liitrid) müüakse vesinikku peaaegu alati massi põhjal, sest 1 kg vesinikku sisaldab ligikaudu sama palju energiat kui 1 gallon (u 3,8 l) bensiini, sõltumata rõhust.
2. Mahuühikud (Nm3, Sm3). Gaasisektoris kasutatakse normkuupmeetrit (Nm3) või standardkuupmeetrit (Sm3). Kuna gaasi maht muutub vastavalt rõhule, on need ühikud taandatud kokkuleppelistele tingimustele (tavaliselt 0oC või 15oC ja 1,01325 bar).
3. Energiaühikud (kWh, MWh, GJ). Kuna vesinikku käsitletakse energiakandjana, teisendatakse mass või maht sageli energiaks, kasutades vesiniku alumist kütteväärtust (LHV ≈ 33,3\ kWh/kg). See on oluline võrdluses maagaasi või elektrienergiaga.
Mõõteseadmete valikul on oluline materjalitehnoloogia. Vesinik võib põhjustada metallide vesinikhaprust, mis tähendab, et tavalised terasest mõõteseadmed võivad muutuda rabedaks ja puruneda. Seetõttu kasutatakse vesinikuga kokkupuutuvates seadmetes spetsiaalseid roostevaba terase sulameid (nt 316L).
Muudatus annab signaali võrguettevõtjatele ja Tehnilise Järelevalve Ametile, et mõõtesüsteemid ja metroloogilised nõuded peavad vastama ka vesiniku füüsikalistele omadustele (nt suurem voolukiirus, erinev kütteväärtus).
Tegemist on täiendusega, mis tagab vesinikusektori läbipaistva ja usaldusväärse toimimise. See loob võrdsed tingimused maagaasi ja vesiniku käitlejatele, allutades mõlemad ühtsetele mõõtmise ja aruandluse reeglitele.
MGSi § 25
Lõike 1 punkt 4
Täiendatakse loetelu juhtudest, mil võrguettevõtjal on õigus võrguühendus kohe katkestada. Uueks aluseks on olukord, kus ühendusel puudub võrguettevõtja paigaldatud nõuetekohane mõõteseade. Mõõteseadmeta tarbimine on kontrollimatu energiakasutus, mis tekitab võrguettevõtjale põhjendamatuid võrgukadusid. Kuna võrgukadude kulud jagatakse kaudselt kõigi tarbijate vahel tariifi kaudu, on mõõtmata tarbimise peatamine vajalik teiste tarbijate huvide kaitseks. Säte rõhutab, et seade peab olema võrguettevõtja paigaldatud ja nõuetekohane (nt taadeldud ja plommitud). See välistab olukorra, kus tarbija kasutab omavoliliselt paigaldatud või kontrollimata seadmeid, mille täpsust ja turvalisust võrguettevõtja ei saa tagada.
Mõõteseade on piiripunktiks võrguettevõtja ja tarbija vahel. Kui seade puudub (nt on ebaseaduslikult vahelt eemaldatud või möödaviik ehitatud), on tegemist lepingu olulise rikkumise ja ohutusriskiga, mis õigustab ühenduse viivitamatut katkestamist.
Gaasisüsteemis on täpne mõõtmine vältimatu süsteemi tasakaalustamiseks. Iga mõõtmata punkt tekitab ebatäpsusi kogu süsteemi bilansis, mis võib mõjutada varustuskindlust ja finantsarveldust turuosaliste vahel.
Muudatus tugevdab võrguettevõtja järelevalveõigust ja distsiplineerib tarbijaid hoiduma omavolilisest tegevusest mõõtesüsteemide juures. See tagab, et kogu võrgust võetav energia on korrektselt arveldatud ja mõõdetud metroloogiliste nõuete järgi.
Lõige 11
Sätestatakse kord, mille alusel määratakse vastutav isik, kui on tuvastatud gaasi ebaseaduslik kasutus, kuid konkreetset rikkumise toimepanijat ei ole võimalik kindlaks teha. Sellisel juhul vastutab kas võrgulepingu omanik või kinnistu omanik.
Sageli on keeruline tõendada, kes täpselt rikkumise toime pani (nt üürnik, omanik või kolmas isik), eriti kui tegemist on pikaajalise ja varjatud tegevusega. Seadus ütleb nüüd selgelt, et vastutus lasub isikul, kes kontrollib tarbimiskohta või on võrguettevõtjaga lepingulises suhtes.
Punkt 1. Kui tarbimiskoha kohta on sõlmitud kehtiv võrguleping, lasub hoolsuskohustus lepingu osapoolel. See tähendab, et tarbija peab tagama, et tema tarbimiskohas ja selleks eraldatud võimsuse raames ei toimu ebaseaduslikku tegevust.
Punkt 2. Kui lepingut sõlmitud ei ole (nt omavoliline taasliitumine pärast lepingu lõpetamist), vastutab kinnistu omanik. Omanik on kohustatud oma vara üle järelevalvet tegema ning vastutab selle eest, et tema kinnistul asuv taristu oleks nõuetekohane.
Ebaseaduslik tarbimine on vargus teiste ausate tarbijate arvelt, kuna tuvastamata kaod lülitatakse lõpuks üldise võrgutasu sisse. Muudatus aitab neid kulusid sihtotstarbeliselt sisse nõuda isikutelt, kes ebaseaduslikust tarbimisest otsest või kaudset kasu said või seda võimaldasid.
Säte distsiplineerib tarbimiskohtade omanikke ja lepingupartnereid. See lihtsustab võrguettevõtja tööd kahjude sissenõudmisel ning annab selge juriidilise aluse esitada arveid tuvastatud, kuid n-ö peremeheta ebaseadusliku tarbimise eest. See ühtlustab praktikat ka elektrituruseadusega, kus kehtib samasugune vastutuse jagunemise loogika.
MGSi § 26
Paragrahvi pealkirja, mis varem keskendus vaid maagaasile, täiendatakse sõnaga „vesinikuvarustus“. Täiendatud pealkiri on „Gaasi- või vesinikuvarustuse katkestamine ja taastamine“.
Kuna seaduse eesmärk on reguleerida lisaks maagaasile ka vesiniku ülekannet ja jaotamist, peavad kõik operatiivtegevusi puudutavad sätted (sh varustuse piiramine) hõlmama mõlemat energiakandjat. Pealkirja muutmine tagab, et tarbija ja ettevõtja saavad kohe aru, et samad protseduurilised reeglid (etteteatamisajad, võlgnevuste käsitlemine, ohutusnõuded) kehtivad nii maagaasi- kui ka vesinikuühenduse puhul.
Pealkiri vastab paragrahvi sisule. Edaspidi reguleerib see mõlema kütuseliigi varustuskindlust ja kliendisuhete haldamist.
Tegemist on tehnilise ja selgust loova muudatusega. See ei muuda reegleid, kuidas varustust katkestatakse või taastatakse, vaid kinnitab, et vesiniku tarbijatel on maagaasi tarbijatega samasugune õiguskaitse ja ettevõtjatel samasugused kohustused.
Lõike 2 punkt 1
Võrguettevõtjal tekib õigus viivitamata katkestada ühendus turuosalisel, kes tarbib vesinikku ebaseaduslikult (nt ilma lepinguta või mõõtesüsteemiga manipuleerides). See on tähtis ohutuse ja võrgu majandusliku stabiilsuse tagamiseks. Muudatuse eesmärk on laiendada maagaasiseaduse reguleerimisala, et võrguühenduse ja varustuse katkestamist puudutavad sätted kohalduksid lisaks maagaasile ka vesinikule.
Kuna vesinik on muutumas oluliseks energiakandjaks nii tööstuses kui ka elamumajanduses, on vaja tagada võrguettevõtjatele selge õiguslik alus tegutsemiseks olukorras, kus vesiniku kasutamine on ebaseaduslik või ohustab süsteemi stabiilsust.
Lõiked 3–5
Seaduse § 26 lõigete 3, 4 ja 5 täiendamine on süsteemne terminoloogiline muudatus. Selle eesmärk on tagada, et kõik varustuskindlust, võlgnevusi ja tarbijakaitset puudutavad reeglid kohalduksid ühetaoliselt nii maagaasi kui ka vesiniku tarbijatele.
Paragrahvi teksti täiendatakse läbivalt sõnadega „vesinikuvarustus“ ja „vesinik“. See tagab, et sätted, mis reguleerivad võrguettevõtja ja müüja õigusi varustus katkestada (nt makseviivituse korral) ning kohustusi see taastada, hõlmaksid ka vesinikusektorit.
Muudatus tagab, et vesiniku tarbijatele kehtivad samasugused kaitsemehhanismid ja protseduurireeglid nagu maagaasi tarbijatele.
Lõike 3 täiendus annab vesinikumüüjale ja võrguettevõtjale selge õigusliku aluse varustamine peatada, kui vesiniku eest on jäetud tasumata. See on vajalik vesinikuettevõtjate finantsstabiilsuse tagamiseks ja sarnaneb maagaasiettevõtete senise praktikaga.
Lõike 3 punkti 1 täiendamine sõnaga „vesinik“ kinnitab, et kui tarbija tegevus (nt seadmete omavoliline muutmine) ohustab vesinikuvarustuse turvalisust, on ettevõtjal õigus ja kohustus sekkuda sarnaselt maagaasiga seotud ohtudele.
Lõigete 31 ja 4 täiendamine laiendab maagaasile kehtinud sotsiaalseid garantiisid ka vesinikutarbijatele. Kui vesinikku kasutatakse alalise elukoha kütmiseks, rakendub talvisel perioodil (1. oktoober – 1. mai) pikendatud teavitustähtaeg (90 päeva) enne varustuse katkestamist makseviivituse tõttu. See on tähtis sotsiaalne garantii kütuse liigist sõltumata.
Lõige 5. Kui tarbija on oma kohustused täitnud (võla tasunud või rikke kõrvaldanud), on ettevõtja kohustatud taastama vesinikuvarustuse samadel alustel nagu gaasivarustuse. See hoiab ära meelevaldsed viivitused teenuse osutamisel.
Tegemist on tehnoloogianeutraalse reegliga, mis valmistab Eesti energiaturgu ette vesiniku kasutuselevõtuks jaotus- ja ülekandevõrkudes. Tarbijatele tähendab see, et üleminek vesinikküttele ei vähenda nende seadusest tulenevaid õigusi ega kaitset varustuse katkestamise korral.
Lõike 4 punktid 3–6
Seaduse § 26 lõike 4 täiendamine punktidega 3–6 on suunatud tarbijakaitse tugevdamisele ja sotsiaalse vastutuse suurendamisele. Need muudatused kohustavad võrguettevõtjat või müüjat pakkuma tarbijale enne varustuse katkestamist (eriti kütteperioodil) mitte ainult hoiatust, vaid ka reaalseid lahendusteid ja abivõimalusi. Lisaks varasemale teavituskohustusele peab teade sisaldama juhiseid sotsiaalabi, energiatõhususe ja maksegraafikute kohta.
Punkt 3. Kohustus teavitada sotsiaalhoolekandeseaduse võimalustest (nt toimetulekutoetus) on suunatud vähekindlustatud isikutele. Sageli ei ole tarbijad teadlikud, et neil on õigus saada riigilt või kohalikult omavalitsuselt abi küttearvete tasumiseks. See säte aitab ennetada olukorda, kus inimene jääb talvel kütteta vaid info puudumise tõttu.
Punkt 4. Suunised energia säästmiseks või viited asjakohastele veebilehtedele (nt KredExi või energiatarkuse portaalid) aitavad tarbijal vähendada tulevasi kulusid. See on ennetav meede, mis toetab tarbija pikaajalist maksevõimet.
Punkt 5. Alternatiivsete maksevõimaluste (nt maksegraafikud, maksepuhkus või ettemaksusüsteemid) pakkumine võimaldab vältida radikaalset sammu – teenuse täielikku lõpetamist. See soodustab konstruktiivset koostööd võlgniku ja ettevõtja vahel.
Punkt 6. Kui tehnilised tingimused võimaldavad, pakutakse tarbijale võimalust võimsuse piiramiseks (nt rõhu alandamine miinimumini, mis hoiab torusüsteemi elus, kuid ei võimalda täismahus tarbimist). See on leebem meede kui täielik sulgemine, mis aitab vältida näiteks torustike külmumist hoonetes.
Muudatused suurendavad energiaturu läbipaistvust. Ettevõtjatele toob see kaasa vajaduse täiendada oma teavitusmalle, kuid edaspidi võib see vähendada võlgnevuste sissenõudmise kulusid ja parandada kliendisuhteid.
Lõiked 41–45
Sätestatakse täpne kord teadete edastamiseks, ajutise maksejõuetuse (haigus, töökaotus) arvesse võtmiseks ning kinnitatakse, et varustuse katkestamine ei lõpeta rahalisi kohustusi.
Lõige 4¹. Füüsilisest isikust tarbijale tuleb katkestamise teade edastada kirjalikult tema antud kontaktaadressil. See tagab tõendatuse ja kindluse, et info teenuse peatamise kohta jõuab tarbijani õigeaegselt, vältides olukorda, kus teenus lülitatakse välja, ilma et inimene oleks sellest teadlik.
Lõiked 4² ja 4³. Need lõiked loovad erisuse tarbijatele, kes on sattunud raskustesse neist sõltumatutel põhjustel, nagu raske haigus või töökaotus. Tarbija peab esitama võrguettevõtjale kirjaliku teate ja tõendi (nt haigusleht või Töötukassa kinnitus). Sellisel juhul pikeneb reageerimisaeg: võrguettevõtja võib ühenduse katkestada alles 30 päeva möödumisel (tavapärase seitsme või 14 päeva asemel), andes tarbijale lisaaega sotsiaalabi taotlemiseks või maksegraafiku sõlmimiseks. Selline lähenemine aitab vältida elutähtsa teenuse katkemist lühiajalise kriisi hetkel.
Lõige 4⁴. Selgitatakse, et võrguühenduse füüsiline katkestamine ei tähenda lepinguliste suhete lõppu ega võlgnevuse kustumist. Tarbija peab endiselt tasuma nii tarbitud gaasi/vesiniku kui ka püsitasude eest (nt võimsustasud), mis on ette nähtud kehtivates lepingutes. See kaitseb ettevõtjat tulude laekumata jäämise eest.
Lõige 4⁵. Andes võrguettevõtjale õiguse nõuda põhjendatud kulutuste (nt tehniku väljasõit kraani sulgemiseks ja hilisemaks avamiseks, tähitud kirjade kulud) hüvitamist, tagatakse, et rikkumistega seotud lisakulusid ei pea kinni maksma teised, korrektselt käituvad tarbijad üldise võrgutasu kaudu.
Muudatused suurendavad õigusselgust ja suurendavad haavatavate tarbijagruppide turvatunnet. Samas säilib võrguettevõtjate finantsstabiilsus, kuna neil on selge alus nõuda sisse võlgnevusi ja menetlemisega kaasnevaid kulusid. See soodustab tarbijate ja ettevõtjate vahelist aktiivset suhtlust probleemide lahendamisel.
Lõiked 6–8
Seaduse § 26 täiendamine lõigetega 6–8 on suunatud tarbijakaitse tugevdamisele ja võlaõiguslike suhete selgemale reguleerimisele. Kehtestatakse nn rahuperiood võrguühenduse katkestamisele ja lepingu ülesütlemisele juhul, kui tarbija on algatanud ametliku vaidluse. Need muudatused takistavad elutähtsa teenuse katkestamist olukorras, kus arve õigsuse üle veel vaieldakse, ning reguleerivad võrguettevõtja ja müüja koostööd võlgnevuste sissenõudmisel.
Lõiked 6 ja 8. Sätted keelavad võrguettevõtjal ja müüjal rakendada kõige radikaalsemaid meetmeid (katkestamine või lepingu lõpetamine), kui käimas on kohtuväline vaidluse lahendamise menetlus (nt Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti juures asuvas tarbijavaidluste komisjonis). See hoiab ära olukorra, kus ettevõtja kasutab teenuse katkestamist survemeetmena, et sundida tarbijat tasuma arvet, mille sisu või suurus on parajasti vaidlustatud. Teenuse võib katkestada alles siis, kui menetlus on lõppenud tarbija kahjuks või kui kaebust ei võeta menetlusse. See tagab tarbijale ausa menetluse ilma hirmuta jääda kütteta vaidluse kestel.
Lõige 7. Mõnikord loovutab võrguettevõtja võrgutasu nõude müüjale (et tarbija saaks ühe koondarve). See annab müüjale õiguse paluda võrguettevõtjal ühendus katkestada, kui tarbija on võlgu. Oluline on võrguettevõtja diskreetsusõigus: võrguettevõtja ei ole kohustatud pimesi müüja soovi täitma. Ta võib taotluse lükata edasi või jätta rahuldamata, kui ta näeb selleks sotsiaalseid või tehnilisi põhjusi. See hoiab ära kergekäelised katkestamised ahelas müüja-võrguettevõtja-klient.
Muudatused suurendavad füüsilisest isikust tarbijate turvatunnet ja õiguslikku tasakaalu suurte energiaettevõtetega suhtlemisel. See sunnib ettevõtjaid eelistama dialoogi ja vaidluste sisulist lahendamist jõuvõtetele.
MGSi § 2610
Selles paragrahvis laiendatakse majandustegevusteate esitamise kohustust ettevõtjatele, kes soovivad tegeleda vesiniku müügiga. Kehtiva seaduse kohaselt on teavitamiskohustus vaid gaasimüüjatel, kuid energeetikasektori areng ja vesiniku kasvav osatähtsus nõuavad ka vesiniku müügiõiguse reguleerimist.
Teate esitamine annab Konkurentsiametile aluse teha järelevalvet turuosaliste üle (nt kontrollida tüüptingimuste vastavust või lahendada tarbijakaebusi), mis on vajalik tarbijakaitse ja ausa konkurentsi tagamiseks areneval vesinikuturul.
Ettevõtjale on muudatuse mõju minimaalne, kuna majandustegevusteate esitamine on lihtne protseduur majandustegevuse registri kaudu ega nõua riigilõivu tasumist (erinevalt tegevusloast). Sama kohustuse sätestamine soodustab konkurentsi, luues selged ja ühesugused reeglid kõigile gaasiliste kütuste müüjatele, sõltumata sellest, kas müüakse fossiilset maagaasi, biometaani või vesinikku.
MGSi § 27
Lõike 1 punktid 2–6
Tegevusloa omamise kohustust laiendatakse ettevõtjatele, kes tegutsevad vesiniku tarneahelas. Sarnaselt maagaasisektorile muudetakse ka vesiniku ülekandmine, jaotamine, import, terminalide haldamine ja hoiustamine loakohustuslikuks tegevuseks. Tegevusloa nõue ei ole takistus, vaid kvaliteedigarantii, mis on vajalik vesiniku kui kütuse laialdasemaks usaldusväärseks kasutuselevõtuks. Muudatuse peamine eesmärk on tagada vesinikutaristu ohutu ja usaldusväärne toimimine ning luua Konkurentsiametile järelevalvevõimalus strateegiliselt oluliste energiateenuste üle.
Lõige 1
Punktid 2 ja 3. Vesiniku ülekandmine ja jaotamine torustike kaudu nõuab nagu maagaasigi puhul tehnilisi standardeid ja süsteemihalduri pädevust. Tegevusloa nõue tagab, et võrku haldavad vaid ettevõtjad, kellel on selleks vajalik tehniline ja finantssuutlikkus.
Punktid 4 ja 6. Kuna vesinik on tuleviku energiasüsteemis oluline kütus energiajulgeoleku tagamisel, peavad tarnete ja hoiustamisega tegelevad isikud olema registreeritud ja kontrollitud.
Punkt 5. Vesiniku käitlemine on tehnoloogiliselt keerukas ja suure ohuga tegevus, mis eeldab operaatorilt eriettevalmistust, mida kontrollitakse loa andmisel. Vesinikuvaldkonnas tegutsema hakkavatele ettevõtjatele lisandub kohustus taotleda Konkurentsiametilt tegevusluba. See tagab aga samas neile selge õigusliku raamistiku ja investoritele kindlustunde, et turg on reguleeritud.
Tegevusloa kohustus välistab ebakompetentsete osaliste sisenemise infrastruktuuri, vähendades tehnoloogiliste avariide riski ja tagades süsteemi stabiilsuse.
Lõike 1 punkt 7
Täiendatakse tegevuslubade loetelu, sätestades, et edaspidi on lubatud taotleda luba otsetoru rajamiseks ja kasutamiseks. Otsetoru võimaldab gaasitootjal (nt biometaani- või vesinikutootjal) tarnida gaasi otse konkreetsele tööstustarbijale või tanklale, läbimata üldist jaotus- või ülekandevõrku. See soodustab konkurentsi ja annab turuosalistele suurema valikuvabaduse oma tarneahelate planeerimisel. Uued taastuvgaasi tootmisüksused asuvad sageli tarbijate vahetus läheduses. Otsetoru rajamine on sellistel puhkudel majanduslikult ja tehniliselt efektiivsem kui pika liitumisühenduse ehitamine olemasoleva võrguni, eriti kui olemasoleva võrgu võimsus on piiratud.
Otsetorud võimaldavad arendada lokaalseid energialahendusi, ilma et see nõuaks süsteemihaldurilt või jaotusvõrguettevõtjalt koheseid investeeringuid võrgu laiendamiseks piirkondades, kus on vaid üksikud suurtarbijad.
Muudatus soodustab investeeringuid kohalikku energiatootmisesse, eriti vesiniku- ja biometaanisektoris. See loob eeldused madalamateks tarnetasudeks konkreetsete projektide korral, säilitades samal ajal riikliku järelevalve (litsentsimise või lubade kaudu) ohutuse ja tehniliste standardite järgimise üle.
Lõige 2
Täiendatakse sätet, mis vabastab tegevusloa kohustusest isikud, kes müüvad gaasi kitsale ringile tarbijatele (liikmed, rentnikud, üürnikud) eraldi oma põhitegevusest. Erandit laiendatakse lisaks kinnistupõhisele müügile ka müügile suletud jaotusvõrgu kaudu.
Suletud jaotusvõrgud (nt tööstuspargid või suured ärikompleksid) hõlmavad sageli mitut kinnistut, kuid toimivad ühtse majandusliku üksusena. Ilma selle täienduseta peaks sellise võrgu haldaja taotlema gaasi müügiks tegevusluba, isegi kui ta müüb gaasi vaid oma rentnikele. Muudatus välistab liigse halduskoormuse olukordades, kus reguleerimiseks puudub avalik huvi (vaba turg). Suletud jaotusvõrk võib tehniliselt ulatuda üle mitme kinnistu piiri (nt teedega eraldatud tehasehooned). Väljendi „ühe kinnistu piires“ täiendamine väljendiga „suletud jaotusvõrgu kaudu“ võimaldab seaduse kohandada tänapäevaste tööstusparkide planeeringuga, kus taristu on terviklik, kuid juriidiliselt mitmel katastriüksusel.
Muudatus lihtsustab tööstusparkide ja ärikeskuste arendajate tegevust. See annab neile õiguskindluse, et rentnikele gaasi (sh biometaani või vesiniku) edasimüümine ühtse suletud võrgu piires ei too kaasa kohustust registreerida end ametlikult gaasimüüjaks koos sellega kaasneva aruandluskohustusega.
MGSi § 28
Lõike 2 punkti 1 muudatusega täpsustatakse tegevusloa taotlemisel esitatavate andmete loetelu, lisades viite vesinikule, kuna vesinikukäitlus lisatakse loakohustusega tegevusalade hulka.
Punkt 1 sätestab, et ettevõtja peab tegevusloa taotluses märkima oma tegevuspiirkonna, kuid teeb sellest nõudest erandi müügi- ja imporditegevusele. Muudatuse tulemusel laieneb see erand ka vesiniku müügile ja impordile.
Energeetikasektoris on tegevusluba tavaliselt seotud füüsilise infrastruktuuriga (ülekande- ja jaotusvõrgud), millel on selgelt piiritletud geograafiline tegevuspiirkond. Seevastu müük ja import ei ole seotud konkreetse piirkonnaga – müüja võib pakkuda teenust kogu Eestis ja importija võib tegutseda erinevates sisenemispunktides.
Kuna maagaasi ja vesiniku füüsilised tarneteed ja turuloogika on sarnased, on põhjendatud nende käsitlemine ühtsetel alustel. Vesinikumüüjatele ja importijatele ei ole otstarbekas määrata piiratud tegevuspiirkonda, kuna see takistaks vaba konkurentsi ja vesinikuturu arengut.
Muudatus hoiab ära olukorra, kus vesinikumüüja peaks taotlema tegevuspiirkonna muutmist iga kord, kui ta laiendab oma kliendibaasi uude piirkonda. See tagab, et tegevusloa taotlemise protsess keskendub sisulistele näitajatele (nt tehniline pädevus ja finantssuutlikkus), mitte ebaolulisele geograafilisele piiritlemisele müügi tasandil.
Vesinikumüüjad ja -importijad saavad tegutseda paindlikult kogu riigi territooriumil ilma vajaduseta piiritleda tegevusluba ühe konkreetse regiooniga. See soodustab uute turuosaliste tulekut ja suurendab turu likviidsust.
Konkurentsiamet saab keskenduda järelevalves sisulistele nõuetele, omades samas selget ülevaadet turul tegutsevatest importijatest ja müüjatest.
MGSi § 29
Punktid 4–6
Muudatusega täiendatakse tegevusloa andmise tingimusi, laiendades seni maagaasiettevõtjatele kehtinud minimaalse aktsia- või osakapitali nõudeid ka vesinikuvaldkonnas tegutsevatele ettevõtjatele.
Energiataristu opereerimine eeldab ettevõtjalt püsivat suutlikkust kanda tegevuskulusid, investeerida turvalisusesse ning maandada võimalikke riske. 128 000 euro suurune kapitalinõue on miinimumlävend, mis tõendab, et ettevõtjal on piisav majanduslik suutlikkus strateegiliselt olulise teenuse pakkumiseks.
Kuna vesiniku ülekande-, terminali- ja hoiustamisteenused on olemuselt ja riskiprofiililt sarnased maagaasi samade teenustega, peavad neile kehtima ka samad sisenemisbarjäärid. See väldib turumoonutusi.
Miinimumkapitali nõue väldib nn riiulifirmade sisenemist väga tähtsa energiataristu opereerimisse, kus tegevuse katkemisel või operaatori maksejõuetusel on suur mõju energiajulgeolekule ja tarnekindlusele.
Vesinikusektori uutele tulijatele (v.a jaotusvõrgud ja müük, millele eespool nimetatud punktid ei kohaldu) kehtestatakse selge finantslävend. Olemasolevatele gaasiettevõtjatele, kes juba vastavad nõudele ja laiendavad tegevust vesinikule, lisakulu ei kaasne.
Selged ja prognoositavad nõuded tegevusloa saamiseks suurendavad investorite usaldust Eesti vesinikuturu vastu, kuna on tagatud, et kõik olulised turuosalised vastavad miinimumpädevuse ja -stabiilsuse standarditele.
Vesinikutaristu on osa riiklikust kriitilisest infrastruktuurist. Samasugused kapitalinõuded on tavapärased ka teistes liikmesriikides ja energeetika muudes valdkondades (nt elektrisüsteem), tagades süsteemioperaatorite piisava vastutusvõime.
MGSi § 291
Lõiked 1, 11 ja 3–5
Muudatusega laiendatakse gaasi ülekandevõrgu haldajale kehtivaid omandilise eristamise ja juhtimise sõltumatuse nõudeid ka vesiniku ülekandevõrgu haldajale. Sätte eesmärk on tagada, et vesiniku ülekandetaristu oleks selgelt eraldatud vesiniku või muude energiakandjate (maagaas, elekter) tootmisest ja müügist.
Energiaturu läbipaistvuse ja konkurentsi tagamiseks on hädavajalik, et ettevõtja, kes kontrollib infrastruktuuri, ei oleks samal ajal huvitatud konkreetse kütuse müügist või tootmisest. Kui vesiniku ülekandevõrgu haldaja kuuluks samasse kontserni suure vesinikutootjaga, tekiks oht, et võrguettevõtja eelistab võrguga liitmisel või võrguteenuse osutamisel oma kontserni kuuluvat tootjat, diskrimineerides teisi turuosalisi.
Eristamine takistab olukorda, kus monopoolses seisundis olevast võrguteenusest saadavat tulu kasutataks tootmis- või müügiüksuste ebaausa konkurentsieelise rahastamiseks vabaturul.
Muudatuse kohaselt ei tohi vesinikuvõrgu haldaja olla seotud ka elektrienergia või maagaasi tootmise/müügiga. See peegeldab energeetikasektori integreeritust – vesinikku toodetakse sageli elektrist (elektrolüüs), mistõttu on kontrolli hajutamine oluline kogu energiaturu tasakaaluks.
Muudatus loob usaldusväärse keskkonna uutele vesinikuturu osalistele (tootjatele ja müüjatele), tagades neile mittediskrimineeriva ligipääsu ülekandetaristule.
Konkurentsiamet saab volituse sertifitseerida vesiniku ülekandesüsteemi haldajaid samasugustel alustel maagaasi ja elektri põhivõrguettevõtjatega.
MGSi § 292
Lõiked 1, 2, 4 ja 5
Muudatusega laiendatakse strateegilise taristu eelkontrolli kohustust vesiniku ülekandevõrkudele. Ettevõtja, kes soovib omandada vesiniku ülekandevõrku, peab läbima nagu maagaasi ülekandevõrgu puhul sisejulgeoleku kontrolli, mida teeb Siseministeerium.
Vesinikust saab prognooside kohaselt Eesti ja ELi energiasüsteemi üks tähtsamaid kütuseid, asendades järk-järgult fossiilset maagaasi. Vesiniku ülekandevõrk on riiklikult strateegiline taristu, mille sattumine ebasõbraliku mõju alla või ebakompetentsete omanike kätte võib ohustada riigi toimepidevust ja varustuskindlust.
Kuna vesiniku ülekandevõrk täidab samasugust ülesannet nagu maagaasi ülekandevõrk, peavad sellele kehtima samasugused julgeolekustandardid. Vältida tuleb olukorda, kus vesinikuturu edasi arenemisel saaks kriitilist taristut omandada ilma riigipoolse julgeolekukontrollita.
Eelkontroll võimaldab Siseministeeriumil hinnata potentsiaalse ostja tausta, rahastamisallikaid ja sidemeid, lähtudes Eesti julgeolekupoliitika alustest. See on ennetav meede, et välistada kolmandate riikide ebasoovitav sekkumine Eesti energiataristusse.
Eelkontroll on kohustuslik etapp enne tehingu lõpuleviimist. Ilma Siseministeeriumi positiivse seisukohata ei ole vesinikuvõrgu võõrandamine õiguspärane.
Siseministeeriumi otsus on siduv kõigile osalistele (müüja, ostja, otsustajad). Negatiivne seisukoht tähendab tehingu keelamist, kui tuvastatakse oht riigi sisejulgeolekule.
Vesiniku ülekandevõrku osta soovivatele investorid peavad läbima haldusmenetluse nagu maagaasi ülekandevõrku osta soovivad investorid. Samas loob see selge ja prognoositava keskkonna usaldusväärsetele investoritele, kinnitades, et turg on riiklikult kaitstud. Siseministeerium ei teosta seda kontrolli perioodiliselt vaid kontroll toimub juhtumipõhiselt (ehk ad hoc). Kontroll algatatakse alati siis, kui tekib konkreetne õiguslik alus – ehk kui keegi soovib ülekandevõrku omandada, osta või kui toimub ülekandevõrgu halduri omanikeringis selline muutus, mis annab uuele isikule otsese või kaudse kontrolli võrgu üle (näiteks aktsiate kontrollpaki ostmine). Kui omanik on juba kinnitatud ja võrk toimib, siis igapäevast majanduslikku ja tehnilist järelevalvet ning sertifitseerimise nõuete täitmist kontrollib Konkurentsiamet, mitte Siseministeerium. Kui aga juba heaks kiidetud omaniku struktuuris või juhtkonnas peaks hiljem toimuma uusi olulisi muudatusi, mis võivad mõjutada julgeolekut, võib see käivitada uue kontrolli- või sertifitseerimismenetluse.
Siseministeeriumil ja Kaitsepolitseiametil on juba täna olemas toimiv mehhanism, juriidiline võimekus ning kogemus strateegilise taristu omanike kontrollimiseks. Sarnast eelkontrolli tehakse juba praegu lisaks maagaasi ülekandevõrgule (Elering AS) ka elektri põhivõrgu ning muude välisinvesteeringute usaldusväärsuse hindamise raames. Vesiniku ülekandevõrgu omaniku eelkontrolli lisamine seadusesse ei loo Siseministeeriumile uut püsivat töökoormust. Tegemist on olemasoleva ja sissetöötatud riikliku julgeolekukontrolli protseduuri laiendamisega vesinikutaristule. Kuna kontroll toimub juhtumipõhiselt ja ülekandevõrgu omaniku vahetus on strateegilises energiasektoris erandlik, on mõju ministeeriumi ja julgeolekuasutuste töökoormusele episoodiline ning kaetav olemasolevate ressursside arvelt.
MGSi § 293
Lõiked 1, 3 ja 4
Muudatusega laiendatakse nõuetekohasuse hindamise (sertifitseerimise) kohustust vesiniku ülekande teenust osutavatele ettevõtjatele. Sarnaselt maagaasi põhivõrguettevõtjale peab ka vesiniku ülekandevõrgu haldaja läbima Konkurentsiameti kontrolli, et tõendada oma vastavust seaduses sätestatud sõltumatuse ja juhtimise reeglitele. Nõuetekohasuse hindamine on järgmine samm pärast § 29² nimetatud sisejulgeoleku kontrolli – kui Siseministeerium hindab omaniku sobivust riigile, siis Konkurentsiamet hindab ettevõtja struktuurset ja turupõhist vastavust energeetikasektori reeglitele.
Lõige 1. Nõuetekohasuse hindamine on eeldus tegevusloa saamiseks. See välistab olukorra, kus strateegiliselt olulist vesiniku ülekande teenust hakkaks osutama ettevõtja, kes ei vasta ELi ja riigisisese õiguse sõltumatuskriteeriumidele.
Lõige 3. Vesinikuturg on dünaamiline ja omanikustruktuurid võivad muutuda. Muudatus kohustab ettevõtjat teavitama Konkurentsiametit igast tehingust, mis võib mõjutada tema sõltumatust (nt uue aktsionäri sisenemine). See tagab, et sertifitseerimise tingimused on täidetud kogu tegevusaja vältel.
Lõige 4. Konkurentsiametile antakse selge volitus nõuda vesinikuettevõtjalt andmeid (sh konfidentsiaalset finants- ja juhtimisinfot), ilma milleta ei ole sisuline kontroll võimalik.
Konkurentsiametile lisandub kohustus hinnata vesiniku ülekandevõrgu haldajaid, et saaks tekkida aus ja avatud vesinikuturg, kus kõigil tootjatel on võrdne ligipääs ülekandetaristule.
Vesiniku ülekandevõrgu operaatorile tähendab see põhjalikku auditeerimisprotsessi. Samas annab sertifitseerimine ettevõtjale ja tema partneritele kindluse, et tegevus on õiguspärane ja vastab rahvusvahelistele standarditele.
Sertifitseerimisnõue tuleneb otse ELi energiaturu reeglitest, mille eesmärk on ühtne ja reguleeritud vesiniku siseturg.
Lõike 2 muudatus on tehniline parandus, mis on tingitud ELi energiaturu õigusaktide uuenemisest. Viide kehtetule Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 715/2009 asendatakse viitega kehtivale Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2024/17898 (maagaasi ja taastuvgaaside ning vesiniku siseturgu käsitlev määrus). Euroopa Liit võttis 2024. aastal vastu uue gaasi- ja vesinikuturu paketi, mis tühistab järk-järgult senise määruse (EÜ) nr 715/2009. Seetõttu peavad ka riigisisesed seadused viitama uutele asjakohastele regulatsioonidele. Määruse (EL) 2024/1789 artikkel 14 käsitleb põhivõrguettevõtjate sertifitseerimist ja süsteemihalduri määramist. See asendab määruse (EÜ) nr 715/2009 artiklit 3, mis reguleeris samu aspekte. Muudatus ei muuda sisuliselt sertifitseerimise põhimõtteid, vaid viib need uude nummerdus- ja regulatsioonisüsteemi, mis käsitleb nüüd lisaks maagaasitaristule ka vesinikutaristut. Muudatusel puudub sisuline mõju turuosalistele või halduskoormusele. See on vajalik korrektsuse tagamiseks, et Konkurentsiamet ja süsteemihaldur saaksid oma tegevuses tugineda kehtivatele ELi õigusnormidele.
MGSi § 294
Lõiked 1, 31 ja 4
Muudatusega laiendatakse kolmandatest riikidest pärit isikute kontrolli all olevate ettevõtjate nõuetekohasuse hindamise korda ka vesiniku ülekandevõrkudele.
Eesmärk on tagada, et kolmandate riikide investeeringud Eesti vesiniku ülekandetaristusse ei ohustaks Eesti ega ELi varustuskindlust. Muudatus kehtestab selge koostööraamistiku Konkurentsiameti ja Euroopa Komisjoni vahel vesinikusektori turvalisuse tagamiseks. Vesinikuvõrkude puhul on vaja kõik senised maagaasi turvamehhanismid kehtestada ka vesiniku puhul, et vältida julgeolekuauke energiasektoris.
Vesinik on tähtis ressurss ELi dekarboniseerimise eesmärkide saavutamiseks ja energiasõltumatuse suurendamiseks. On oluline, et vesiniku magistraalvõrgud ei satuks nende isikute kontrolli alla, kelle huvid võivad olla vastuolus ELi ühise energiapoliitika või julgeolekuhuvidega.
Lõige 1. Kehtestatakse operatiivse teavitamise kohustus. Konkurentsiamet peab Euroopa Komisjoni teavitama kohe, kui kolmandast riigist pärit isik soovib omandada kontrolli vesinikuvõrgu üle. See võimaldab ELi tasandil koordineeritud reageerimist.
Lõige 3¹. Vesinikuvõrgud on piiriüleselt integreeritud. Seetõttu ei hinda Konkurentsiamet ohtu vaid Eesti vaatest, vaid kohustub küsima Euroopa Komisjoni arvamust mõju kohta kogu liidu varustuskindlusele. See tagab, et ühe liikmesriigi otsus ei kahjustaks naaberriikide energiajulgeolekut.
Lõige 4. Konkurentsiametile antakse õiguslik alus keelduda tegevusloa andmisest või tunnistada sertifitseerimine ebaõnnestunuks, kui eksisteerib risk Eesti või teiste liikmesriikide gaasi- või vesinikuvarustuse stabiilsusele.
Tugevneb riiklik ja ELi tasandi kontroll välisinvesteeringute üle vesinikutaristusse. See täiendab §-s 29² sätestatud sisejulgeoleku kontrolli, lisades sellele spetsiifilise kontrolli energiaturu ja varustuskindluse üle.
Kolmandatest riikidest pärit investoritele kohaldub rohkem ja põhjalikumaid kontrollimehhanisme. See muudab turu läbipaistvamaks, kuid seab rangemad nõuded väljaspool ELi asuvatele isikutele, kes soovivad opereerida ülekandevõrke.
Muudatus on otseselt suunatud ELi nn kolmanda riigi klausli rakendamisele vesinikusektoris, järgides maagaasi- ja vesinikuturu direktiivide põhimõtteid.
MGSi § 295
Eelnõus täiendatakse § 295 lõikeid 1, 3, 5 ja 6, laiendades jaotusvõrguettevõtja sõltumatuse nõudeid ka suhetes vesinikuettevõtjatega. Muudatuse eesmärk on tagada turu läbipaistvus ja konkurentsi olukorras, kus energiaturg on integreerumas ning lisaks maagaasile hakkab olulist rolli mängima vesinik.
Lõige 1
Muudatusega laieneb juhtkonna lahususe nõue. Kui jaotusvõrguettevõtjal on üle 100 000 tarbija, ei tohi tema juhatuse liige kuuluda samasse kontserni (valitseva mõju alla) kuuluva vesinikuettevõtja juhatusse. See hoiab ära huvide konflikti ja tagab, et suure jaotusvõrgu juhtimine on strateegiliselt eraldatud tootmis- või müügitegevusest, olgu selleks siis gaas või vesinik.
Lõige 3
Muudatusega sätestatakse, et jaotusvõrguettevõtja juhatuse liikme tasustamisskeem peab olema sõltumatu kontserni kuuluvate vesinikuettevõtjate majandustulemustest. See välistab olukorra, kus võrguettevõtja juhtkond oleks motiveeritud tegema otsuseid, mis eelistavad kontserni vesinikuäri võrguteenuse neutraalsuse arvelt.
Lõiked 5 ja 6
Jaotusvõrguettevõtjat kohustatakse täiendama võrdse kohtlemise kava. Edaspidi peab kava sisaldama meetmeid, mis tagavad, et kõiki vesinikuettevõtjaid (nii kontsernisiseseid kui ka väliseid konkurente) koheldakse võrgu kasutamisel võrdsetel alustel. Kava täitmist kontrolliv isik saab õiguse pääseda ligi ka seotud vesinikuettevõtja andmetele, et kontrollida lahususe nõude täitmist.
Muudatus aitab ennetada turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ja soodustab vaba konkurentsi tekkivas vesinikusektoris. See on vajalik samm, et tagada energiaturu osaliste võrdne kohtlemine sõltumata energiakandja liigist (maagaas vs. vesinik).
MGSi § 296
Täiendatakse hoidlatevõrgu halduri juhtimise lahususe nõudeid, lisades reguleerimisalasse vesinikuettevõtjad. Muudatuse eesmärk on luua integreeritud ja konkurentsivõimeline turg nii maagaasile kui ka vesinikule.
Hoidlatevõrgu haldurile sätestatakse kohustus olla juhtimisotsustes ja igapäevases majandustegevuses sõltumatu kontserni kuuluvatest vesinikuettevõtjatest.
Lõige 1
Täiendus välistab isikute ristsidemed hoidlatevõrgu halduri ja vesinikuettevõtja vahel. Isik, kes vastutab hoidlate juhtimise eest, ei tohi sekkuda vesinikuettevõtja (nt vesiniku tootja või müüja) operatiivjuhtimisse. See tagab, et hoidlate haldamise otsused on tehtud neutraalselt, mitte kontserni kuuluva vesinikuettevõtja huve silmas pidades.
Lõige 2
Sätestatakse nõue, et hoidlatevõrgu halduri juhatuse liikmete tasustamine ei tohi olla seotud kontserni vesinikuäri tulemustega. See on oluline meede vältimaks varjatud huvi eelistada võrgule juurdepääsu andmisel oma kontserni üksusi.
Lõiked 4 ja 5
Hoidlatevõrgu haldur peab täiendama oma sisekontrolli korda (võrdse kohtlemise kava), et see hõlmaks ka vesinikuettevõtjate diskrimineerimise vältimist. Kava täitmist kontrolliv isik peab olema sõltumatu ja omama ligipääsu infole nii gaasi- kui ka vesinikuettevõtjate kohta samas kontsernis.
Muudatusel on positiivne mõju turu konkurentsiolukorrale. See annab turule sisenevatele vesinikuettevõtjatele kindluse, et neile tagatakse ligipääs vajalikule taristule (hoidlatele) samadel tingimustel, mis kehtivad vertikaalselt integreeritud ettevõtja enda tütarettevõtjatele. See hoiab ära ristsubsideerimise ja info kuritarvitamise kontserni sees.
MGSi § 301
Lõiked 1 ja 2–4
Muudatusega sätestatakse vesiniku ülekande teenuse osutamise tegevusloa andmise eritingimused. Kuna ülekandevõrk (nii maagaasi kui ka tulevikus vesiniku puhul) on strateegiline ja loomuliku monopoliga taristu, kehtestatakse sellele loasaamise tingimused ja menetlustähtajad.
Lõige 1. Säte koondab kõik varasemad kontrollmehhanismid. Vesiniku ülekandeks tegevusloa saamiseks peab ettevõtja lisaks üldistele tingimustele olema läbinud nõuetekohasuse hindamise (§ 29¹) ja vajaduse korral kolmanda riigi kontrolli (§ 29⁴). Lisaks peab ettevõtja füüsiliselt omama võrku ja piiriüleseid mõõtesüsteeme, tagamaks reaalne suutlikkus süsteemi hallata.
Lõige 2. Vesiniku ülekande tegevusluba antakse vaid ühele ettevõtjale. See on vajalik süsteemi terviklikkuse, tehnilise tasakaalu ja varustuskindluse tagamiseks. Üks süsteemihaldur vastutab kogu riigi vesiniku ülekandevõrgu toimimise eest, vältides killustatust ja ebatõhusust, nagu gaasi ülekandevõrgu puhul.
Lõige 3. Erinevalt tavapärastest tegevuslubadest on ülekandeloa andmise tähtaeg kuni kümme kuud. See on põhjendatud sertifitseerimisprotsessi keerukusega ning vajadusega kaasata Euroopa Komisjon nõuetekohasuse hindamisse.
Lõige 4. Vesinikusüsteemi halduri määramine on rahvusvahelise tähtsusega. Konkurentsiamet kohustub teavitama Euroopa Komisjoni, et tagada läbipaistvus ELi energiaturul ja võimaldada süsteemihalduri nime avaldamine Euroopa Liidu Teatajas.
Muudatusega tagatakse selgus, kes on riiklikult tunnustatud vesinikusüsteemi haldur. See annab potentsiaalsetele vesiniku tootjatele ja tarbijatele kindlustunde, et turul on üks keskne ja reguleeritud partner võrguga liitumiseks.
Konkurentsiamet saab selge menetlusliku raamistiku vesiniku põhivõrguettevõtja määramiseks.
Lõikes 11 asendatakse viide senisele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (edaspidi ka direktiiv 2009/73/EÜ) viitega direktiivile (EL) 2024/1788. Ühtlasi asendatakse viited konkreetsetele artiklitele ja jagudele, et need vastaksid uue direktiivi ülesehitusele. Kuna Eesti maagaasiseadus tugineb süsteemihalduri ja võrguettevõtja määratlemisel otse ELi õigusest tulenevatele mudelitele, peab seaduse tekst viitama kehtivale alusaktile. Direktiivi 2009/73/EÜ artikkel 14, mis reguleeris sõltumatu süsteemihalduri määramist, on direktiivis (EL) 2024/1788 asendatud artikliga 61. Viide direktiivi 2009/73/EÜ IV peatükile on asendatud viitega direktiivi (EL) 2024/1788 3. jaole.
Direktiiv (EL) 2024/1788 ei käsitle enam ainult maagaasi, vaid peegeldab energeetikasektori muutust, hõlmates taastuvgaase (biometaan) ja vesinikku. Viidete uuendamine tagab, et Eesti süsteemihalduri (Elering AS) sertifitseerimine ja tegutsemisraamistik on kooskõlas ELi nõuetega, mis toetavad dekarboniseerimist.
Muudatus on vajalik selleks, et vältida tõlgenduserinevusi riiklikes menetlustes ja järelevalves.
Tegemist on tehnilise muudatusega, mis ei muuda olemasoleva süsteemihalduri staatust ega igapäevast tööd.
MGSi § 361
Sättes asendatakse viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/73/EÜ (viidatud läbi muutmise direktiivi (EL) 2019/692) viitega Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2024/1788. Kuna Euroopa Liit võttis 2024. aastal vastu direktiivi (EL) 2024/1788, mis tühistab direktiivi 2009/73/EÜ, on vaja ajakohastada kõik viited, et Eesti seadus tugineks kehtivatele ELi õigusnormidele.
Direktiiv (EL) 2024/1788 on märksa laiem, käsitledes taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturgude ühiseid norme. Viite uuendamine on vajalik, et § 36¹ (mis käsitleb ühendusliine kolmandate riikidega ja erandeid) oleks kooskõlas ELi energiapoliitikaga. Viide direktiivile (EL) 2019/692 oli suunatud konkreetselt maagaasi siseturureeglite laiendamisele kolmandatest riikidest tulevatele torujuhtmetele. Kuna need reeglid on nüüd integreeritud uude direktiivi (EL) 2024/1788, on korrektne viidata uuele alusaktile tervikuna.
Muudatus ei muuda sisuliselt Eesti riigi kohustusi ega õigusi kolmandate riikidega seotud taristu haldamisel, vaid tagab juriidilise korrektsuse. Tegemist on tehnilise ja korrastava muudatusega, millel puudub otsene mõju turuosaliste igapäevategevusele või halduskoormusele.
MGSi § 364
Maagaasiseaduse täiendamine peatükiga 4³ on strateegiline muudatus, mis reguleerib Eesti riigi suhtlust kolmandate riikidega (ELi-välised riigid) vesiniku transportimisel. Seadust täiendatakse peatükiga, mis sätestab Kliimaministeeriumi kohustuse koordineerida Euroopa Komisjoniga kõiki lepinguid, mis puudutavad vesiniku importi või eksporti ühendustorudes, mis ulatuvad ELi-välise riigi territooriumile.
Lõige 1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1788 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2024/1789 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et nende kahepoolsed lepingud kolmandate riikidega ei riku ELi siseturu reegleid (nt kolmandate isikute juurdepääs võrgule, tariifide läbipaistvus ja süsteemihaldurite lahusus). Teavitamiskohustus tagab, et Eesti vesinikuühendused on kooskõlas kogu Euroopa energiaturgu reguleerivate normidega.
Lõige 2
Detailne tehniline kord (millal täpselt, millisel vormil ja millist infot komisjonile edastada) sätestatakse ministri määrusega (muudetav majandus- ja taristuministri 28.07.20217 määrus nr 41 „Gaasituru toimimise võrgueeskiri9“). See hoiab seaduse teksti põhimõttelisena, jättes operatiivse täpsuse alamastme aktile.
Lõiked 3 ja 4
Eesti ei saa pidada ametlikke läbirääkimisi ega sõlmida lepinguid kolmandate riikidega enne, kui Euroopa Komisjon on veendunud, et kavandatav leping on kooskõlas ELi huvidega. Enne lepingu allkirjastamist kontrollib komisjon üle lepingu lõpliku teksti. See hoiab ära olukorra, kus liikmesriik sõlmib lepingu, mis võiks tekitada ebaausat konkurentsi või ohustada ELi energiajulgeolekut.
Muudatus loob õiguskindluse potentsiaalsetele vesinikuühenduste arendajatele. See tagab, et kõik tulevikus rajatavad ühendused (nt võimalikud vesinikuühendused meritsi või naaberriikidega väljaspool ELi) on algusest peale kooskõlas ELi õigusega, vältides hilisemaid kulukaid juriidilisi vaidlusi või nõuetest taganemist.
MGSi § 37
Lõike 3 punkt 12
Regulaatori (Konkurentsiameti) ülesannete loetelu täiendatakse kohustusega kontrollida perioodiliselt turul pakutavate võrdlemisvahendite (hinnavõrdlusportaalid) vastavust seaduses sätestatud kvaliteedinõuetele. Selleks, et tarbija saaks teha teadliku valiku erinevate gaasi- või vesinikumüüjate vahel, peab võrdlemisvahend (veebiportaal) olema sõltumatu, erapooletu ja sisaldama ajakohast infot. Perioodiline kontroll tagab, et portaalid ei eelistaks kindlaid müüjaid varjatult ega esitaks eksitavaid andmeid.
Viidatud § 92 lõige 3 sätestab konkreetsed kriteeriumid, millele võrdlemisvahend peab vastama (nt teenusepakkujate võrdne kohtlemine otsingutulemustes, selge teave omanike kohta ja tasuta kättesaadavus kodutarbijatele). Punkt 12 annab ametiasutusele seadusliku aluse sekkuda, kui need nõuded ei ole täidetud.
Vesiniku tulek turule muudab pakkumiste struktuuri keerukamaks. Järelevalve tagab, et ka uued energiatooted on tarbijale võrreldavad samadel alustel maagaasiga.
Tarbijate jaoks suureneb kindlustunne, et portaalides kuvatav soodsaim hind on tõepoolest turu parim pakkumine. Võrdlemisvahendite haldajatele toob see kaasa vajaduse olla valmis regulaarseteks audititeks või andmete kontrolliks, tagades teenuse kvaliteedi ja erapooletuse.
Lõike 3 punktid 93, 25 ja 26
Muudatusega täiendatakse Konkurentsiameti turuanalüüsi, hinnakujunduse suunamise ja hulgimüügituru järelevalve ülesandeid, et tagada riiklik kompetents ja järelevalve areneva vesinikuturu üle selle varases staadiumis. Muudatused on vajalikud seetõttu, et Konkurentsiamet peab hakkama koostama regulaarseid aruandeid ka vesinikuturu kohta.
Punkt 9³. Vesiniku lisamine pakkumise ja nõudluse tasakaalu analüüsi on oluline, et riik saaks planeerida energiaturu tulevikku. See kohustab Konkurentsiametit hindama, kas kavandatavad vesinikuühendused ja -tootmine on piisavad tulevikunõudluse rahuldamiseks. Analüüs on alusdokument investeeringute planeerimiseks ja riiklike energiakavade koostamiseks.
Punkt 25. Vesinikuturg on algusjärgus ja vähelikviidne. Konkurentsiameti õigus avaldada soovitusi hinnakujunduse kohta aitab vältida ebaõiglast hinna kujundamist olukorras, kus konkurents pole veel välja kujunenud. See kaitseb tarbijaid ja annab turuosalistele suuniseid ausaks kauplemiseks.
Punkt 26. Hulgimüügituru jälgimine on vajalik turumanipulatsioonide ja siseinfoga kauplemise vältimiseks. Vesiniku lisamine selle ülesande alla tähendab, et vesinikuga kauplemisele hakkavad kehtima samasugused läbipaistvuse nõuded nagu elektri- ja maagaasiturul, tagades ausa konkurentsi.
Konkurentsiametist saab seega ka strateegiline nõustaja ja turuseiraja. See nõuab uute andmevoogude töötlemist (vesiniku tootmisvõimsused, impordimahud jne), et koostada pädevaid prognoose.
Ettevõtjatele tähendab see läbipaistvuskohustust. Samas suurendab see investorite kindlust, kuna turg on reguleeritud ja jälgitav, mis vähendab turutõrgete riski. Suureneb kindlustunne, et vesiniku kasutuselevõtt toimub kontrollitult, hindade kujunemine on jälgitav ja varustuskindluse riskid on riiklikult maandatud.
Lõike 3 punkt 94
Konkurentsiameti ülesannete loetellu lisatakse kohustus jälgida, kuidas turuosalised (põhivõrguettevõtjad, jaotusvõrguettevõtjad, tarnijad, hoidlaettevõtjad jne) rakendavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1789 nõudeid. See määrab täpsemalt, kes ja mille eest vastutab olukorras, kus süsteemi lisanduvad vesinikuvõrgud, biometaani sisestuspunktid ja uut tüüpi tarbijad.
Energeetikaturu tõhusaks toimimiseks on oluline, et rollid ei kattuks ja vastutus ei hajuks. Näiteks peab olema selge, kes vastutab vesiniku kvaliteedi eest võrguühenduse punktis või kuidas jaguneb vastutus süsteemi tasakaalustamise eest. Järelevalve tagab, et ettevõtjad ei tõlgendaks oma kohustusi meelevaldselt. Konkurentsiameti kontroll aitab vältida olukordi, kus turul valitsevat seisundit omavad ettevõtjad (nt põhivõrguettevõtja) takistavad uute pakkujate (nt väikeste biometaanitootjate) turulepääsu.
Kuna määrus 2024/1789 reguleerib ka piiriüleseid gaasivoogusid ja vesiniku ülekannet, tagab Konkurentsiameti järelevalve, et Eesti turuosalised täidavad oma kohustusi ka naaberriikide süsteemihaldurite ees, tagades piirkondliku energiajulgeoleku.
Muudatus tugevdab regulatiivset kontrolli energiaturu üle üleminekuperioodil fossiilselt maagaasilt taastuvatele gaasidele ja vesinikule. Turuosalistele tähendab see vajadust viia oma tegevus ja lepingud vastavusse nimetatud määrusega, teades, et Konkurentsiametil on õigus ja kohustus nende täitmist kontrollida.
Lõike 3 punkt 14
Ajakohastatakse Konkurentsiameti järelevalvekohustust, asendades viited kehtetule Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 715/2009 viidetega kehtivale Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2024/1789. Järelevalve hõlmab nüüd lisaks maagaasi süsteemihaldurile ja LNG-terminali haldurile ka vesinikusüsteemi ja taastuvgaasidega seotud uusi nõudeid ning määruse (EL) 2024/1789 artikli 74 alusel kehtestatud suuniseid.
Kuna määrus (EL) 2024/1789 tühistab varasema määruse (EÜ) nr 715/2009, on vältimatu muuta seaduse teksti, et säilitada Konkurentsiametile õiguslik alus järelevalve tegemiseks.
Määrus (EL) 2024/1789 kehtestab ranged reeglid võrkudele juurdepääsu, tariifide struktuuri ja võimsuste jaotamise kohta. Konkurentsiamet peab tagama, et süsteemihaldur kohtleks kõiki turuosalisi võrdselt ning LNG-terminali haldur pakuks teenuseid läbipaistvalt ja mittediskrimineerivalt.
Määruse (EL) 2024/1789 artikkel 74 annab Euroopa Komisjonile õiguse võtta vastu üksikasjalikke suuniseid (näiteks võrgu koormuse juhtimise, andmevahetuse või tariifide ühtlustamise kohta) ning laiendab nõudeid ka vesinikuvõrkudele. Muudatus annab Konkurentsiametile volituse kontrollida nende tehniliste suuniste täitmist riigi tasandil.
Tegemist on muudatusega, mis on suunatud turu läbipaistvuse tagamisele ja loomulike monopolide (võrgu- ja terminalihaldurid) omavoli takistamisele.
Lõike 3 punkt 15
Tekstis asendatakse läbivalt viide kehtetule Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 715/2009 viitega kehtivale Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2024/1789, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturge.
Tegemist on tehnilise korrastamisega, mis ei too turuosalistele kaasa uusi sisulisi kohustusi. Küll aga tagab see Eesti gaasituru regulatsiooni vastavuse Euroopa ühtse energiaturu reeglitele ja võimaldab sujuvat üleminekut biometaani ja vesiniku laiemale kasutuselevõtule.
Lõike 3 punkt 16
Konkurentsiameti ülesannete loetelu täiendatakse, pannes ametile selge kohustuse hinnata ja kontrollida vesiniku ülekandevõrgu tegevusloa taotleja vastavust seaduses sätestatud nõuetele.
Eelnõus sätestatakse nõuded vesinikuettevõtjale ja see säte kinnitab Konkurentsiameti pädevust kontrollida nende nõuete täitmist. Konkurentsiamet on riiklik energeetikasektori regulaator. Muudatusega kinnitatakse, et just Konkurentsiamet on see asutus, kes hindab (sertifitseerib) vesiniku ülekandevõrgu haldaja nõuetekohasust. Kuna maagaasi ja vesiniku ülekandetaristu on olemuslikult sarnased ja hallatud sama süsteemihalduri poolt, on majanduslikult ja halduslikult otstarbekas koondada järelevalve ühte pädevasse asutusse.
Tagatakse, et seaduse järelevalvet puudutav peatükk (§ 37) on kooskõlas eespool toodud erisätetega, vältides võimalikke õigusvaidlusi ameti pädevuse üle vesinikusektoris.
Lõike 3 punktid 191 –195
Seaduse § 37 lõike 3 täiendamine punktidega 19¹–19⁵ on muudatus, mis paneb Konkurentsiametile keskse ülesande energeetikasektori pikaajaliseks planeerimiseks. Need sätted on vajalikud, et juhtida üleminekut maagaasilt vesinikule ja taastuvgaasidele, tagades samal ajal võrgutasude õigluse ja taristu tõhusa kasutamise.
Konkurentsiameti ülesannete hulka lisatakse võrgu arengukavade ja kasutuselt kõrvaldamise kavade kinnitamine, kontrollimine ning metoodiliste suuniste andmine. Tähelepanukese nihkub sektoriülesele planeerimisele (elekter-gaas-vesinik).
Punkt 19¹. Energeetikasüsteem on muutumas integreerituks. Konkurentsiamet peab heaks kiitma stsenaariumid, mis arvestavad üheaegselt elektri-, gaasi- ja vesinikusektori vajadustega. See väldib olukorda, kus eri sektorid planeerivad taristut üksteisest sõltumatult, ning aitab leida ühiskonnale kõige soodsamaid lahendusi (nt kas ehitada uus elektrikaabel või vesinikutoru).
Punkt 19². Võrguarendus mõjutab otseselt tarbijaid ja turuosalisi. Konkurentsiamet peab tagama, et arengukavade koostamisse kaasataks kõik asjaomased osalised. See aitab vältida põhjendamatuid investeeringuid, mis hiljem kajastuvad tarbija võrgutasudes.
Punktid 19³ ja 19⁴. Amet saab õiguse nõuda arengukavade muutmist. See on oluline järelevalveinstrument, et hoida ära investeeringud taristusse, mida tulevikus vaja ei lähe. Vesiniku jaotusvõrkude puhul on ametil ülevaataja ülesanne, et tagada vesinikuturu areng kooskõlas riiklike eesmärkidega.
Punkt 19⁵. Dekarboniseerimise tõttu võib tekkida vajadus maagaasivõrgu osi sulgeda enne nende füüsilist kulumist. Amet koostab reeglid, kuidas sellist enneaegset sulgemist ellu viia.
Suunised määravad, kuidas jaotada sulgemisega kaasnevad kulud nii, et see ei tooks allesjäänud tarbijatele kaasa hüppelist võrgutasu tõusu. See kaitseb tarbijaid olukorras, kus gaasitarbimine väheneb, kuid võrgu ülalpidamiskulud jäävad samaks.
Muudatused tagavad, et Eesti energiataristu arendamine on koordineeritud, läbipaistev ja majanduslikult optimeeritud. Konkurentsiameti roll muutub passiivsest kontrollijast aktiivseks suunajaks, kes tagab õiglase tasakaalu tulevikuinvesteeringute ja tarbijahindade vahel.
Lõike 3 punkt 23
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks maagaasiseaduse § 37 lõike 3 punkt 23, kuna selles sisalduvad viited Euroopa Liidu õigusaktidele on aegunud ja vastav regulatiivne kohustus on EL-i tasandil lõpetatud.
Sättes viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EL, Euratom) nr 617/2010 ja nr 833/2010 asendati omal ajal määrusega (EL) nr 256/2014, mis on tänaseks samuti kehtetu. Nimetatud õigusaktid reguleerisid Euroopa Komisjoni teavitamist energeetikataristu investeerimisprojektidest.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. oktoobri 2018. aasta määrusega (EL) 2018/1504 tunnistati määrus (EL) nr 256/2014 kehtetuks ilma seda uue sisulise määrusega asendamata. Euroopa Komisjoni analüüsi kohaselt ei andnud kõnealune teavitamiskord oodatud tulemusi, tekitas turuosalistele ja liikmesriikidele põhjendamatut halduskoormust ning vajalikud andmed investeeringute kohta on Komisjonile kättesaadavad muude olemasolevate aruandluskanalite (nt kümneaastaste võrgu arengukavade ehk TYNDP) kaudu.
Kuivõrd EL-i tasandil on liiduülese energeetikataristu investeerimisprojektidest teavitamise kohustus lõpetatud, puudub alus ja vajadus sellekohase eraldiseisva kohustuse ja aegunud viidete säilitamiseks maagaasiseaduses. Muudatus tagab õigusselguse ja vähendab turuosaliste potentsiaalset halduskoormust.
Lõike 3 punkt 261
Lõike 3 täiendamine punktiga 26¹ on suunatud biometaani jt taastuvate gaaside turulepääsu soodustamisele. See säte annab Konkurentsiametile järelevalveülesande tagada, et suured turuosalised (eelkõige võrguettevõtjad) ei tõrjuks lokaalseid taastuvgaasi tootjaid turult välja.
Taastuvgaasi tootjad (nt põllumajanduslikud biometaanijaamad) on sageli väikesed üksused võrreldes suurte maagaasi importijate või võrguettevõtjatega. Muudatus tagab, et võrguettevõtjad ei kehtestaks taastuvgaasi võrku sisestamisele meelevaldseid tehnilisi või rahalisi takistusi, mis muudaksid kohaliku tootmise majanduslikult võimatuks.
Säte toetab Eesti ja ELi kliimaeesmärke, soodustades fossiilse maagaasi asendamist kohaliku taastuvenergiaga. Järelevalve aitab luua võrdsed reeglid, kus taastuvgaasid saavad võistelda maagaasiga ilma süsteemsete takistusteta. Rõhk on asetatud ka omatoodetud gaasi tarbimisele. See tähendab, et kui ettevõte toodab gaasi oma tarbeks (nt reoveepuhastusjaamad või farmid), ei tohi turuosalised seada takistusi selle gaasi kasutamisele või ülejäägi võrku müümisele.
Taastuvgaasi arendajatele annab see kindlustunde, et nende investeeringud on kaitstud monopoolsete võrguettevõtjate võimaliku omavoli eest. See soodustab kohalikku energiatootmist, parandab energiajulgeolekut ja vähendab sõltuvust imporditavast maagaasist.
Lõike 3 punktid 30–34
Muudatused keskenduvad teenuse kvaliteedile, kliimaeesmärkidele ja ELi ühtsete tehniliste reeglite rakendamisele. Konkurentsiameti ülesandeid täiendatakse gaasi ja vesiniku kvaliteedi ning varustuskindluse seire, fossiilse gaasi tarnelepingute ajapiirangu kontrolli ning ELi võrgueeskirjade riigisisese rakendamise kohustusega.
Punkt 30. Muudatusega täiendatakse Konkurentsiameti ülesandeid riikliku järelevalve teostamisel, pannes ametile kohustuse jälgida tavapärase gaasi (maagaas, biometaan) ja vesiniku kvaliteedi arengut ning seda, kuidas süsteemihaldur gaasi ja vesiniku kvaliteeti juhib.
Punkt 31. Muudatuse eesmärk on laiendada Konkurentsiameti järelevalvefunktsiooni gaasituru uutele tehnoloogilistele suundadele. Säte kohustab ametit jälgima, kuidas maagaasihoidlate ja veeldusjaamade haldurid arendavad võimekust vesiniku segamiseks maagaasivõrku ja selle tagasivõtmiseks (eraldamiseks), tagades valmisoleku vesinikuturu järkjärguliseks integreerimiseks olemasoleva taristuga.
Punkt 32. Säte annab ametile selge volituse kehtestada ja kontrollida gaasi- ja vesinikuvarustuse kvaliteedinõudeid. See hõlmab nii tehnilist usaldusväärsust (katkestuste sagedus ja kestus) kui ka klienditeeninduse standardeid. Regulaator peab analüüsima varasemat toimimist, et tuvastada süsteemsed nõrkused ja kohustada ettevõtjaid tegema investeeringuid võrgu turvalisuse parandamiseks.
Punkt 33. See on strateegiline kliimapoliitiline meede, mis tuleneb ELi eesmärgist saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus. Keelatakse sõlmida ilma süsiniku püüdmise tehnoloogiata (CCS) fossiilse maagaasi tarnelepinguid, mis kehtivad kauem kui 31. detsember 2049.
Eesmärk on vältida olukorda, kus Euroopa sõltuks fossiilsetest kütustest ajal, mil süsteem peaks olema täielikult dekarboniseeritud. Konkurentsiamet peab jälgima, et uued pikaajalised lepingud ei takistaks taastuvate gaaside ja vesiniku turulepääsu.
Punkt 34. Säte annab Konkurentsiametile õigusliku aluse sätestada Euroopas kehtivad reeglid riiklike meetmetega (nt metoodikate kinnitamine). See tagab, et Eesti gaasi- ja vesinikusüsteem on ühildatav naaberriikide ja ühtse ELi turuga, vähendades tehnilisi takistusi piiriüleseks kaubanduseks.
Tarbijatele tagab muudatus teenuse kvaliteedi ja kindluse, et riik liigub plaanipäraselt maagaasilt puhtamatele kütustele. Gaasiettevõtjatele seab see selge raami investeeringute planeerimiseks ja lepingute sõlmimiseks, välistades pikaajalised kohustused pärast 2049. aastat.
Lõige 31
Eelnõuga täiendatakse ja täpsustatakse Konkurentsiameti volitusi kehtestada ajutisi hindu olukorras, kus ettevõtja rakendatav hind ei ole kulupõhine või põhjendatud. Muudatuse peamine eesmärk on laiendada järelevalvemehhanismi ka vesinikusektorile ning tagada regulatiivne järjepidevus ja tarbijate kaitse.
Kui seni kehtis ajutise hinna kehtestamise õigus vaid gaasiettevõtjatele, siis muudatusega laieneb see ka vesinikuettevõtjatele (vesinikuvõrkude, -hoidlate ja -terminalide halduritele). See on vajalik, et tagada tekkiva vesinikuturu kontrollitavus ja vältida monopoolset hinnastamist sektoris, kus puudub esialgu vaba konkurents.
Konkurentsiameti õigus ajutist hinda määrata on erandlik meede. See rakendub vaid juhul, kui ettevõtja eirab ametiasutuse ettekirjutusi ega suuda tõendada oma hindade põhjendatust. Ajutise hinna kehtestamine kuni kaheks kuuks annab ametile piisava aja uue püsiva tariifi kooskõlastamiseks, tagades samal ajal teenuse kättesaadavuse mõistliku hinnaga.
Sätte teine pool sätestab selge rahalise tagajärje ettevõtjale, kes on rakendanud põhjendamatult kõrget hinda. Enam teenitud tulu (nn liigtulu) ei jää ettevõtjale, vaid see arvatakse maha järgmiste perioodide tariifi arvutustest. See tähendab, et liigselt makstud summad jõuavad kaudselt tarbijateni tagasi madalamate tulevaste võrgutasude kaudu.
Muudatus tugevdab turuosaliste (tarbijate ja teiste ettevõtjate) kindlustunnet, et monopoolsetel positsioonidel olevad taristuettevõtjad ei saa kuritarvitada oma seisundit. See distsiplineerib ettevõtjaid esitama kulupõhiseid ja läbipaistvaid hinnataotlusi õigeaegselt.
Lõige 33
Seaduse § 37 täiendamine lõikega 3³ on seotud ELi vesinikuturu loomise ja maagaasitaristu järkjärgulise ümberseadistamisega. Konkurentsiametile antakse pädevus kehtestada ja kontrollida spetsiifilisi finantsmehhanisme (sihtotstarbeline tasu ja rahaülekanded), mis on vajalikud vesinikutaristu arendamiseks, ning reguleerida varade (nt torustike) üleminekut maagaasisektorist vesinikusektorisse.
Punkt 1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1789 artikli 5 kohaselt on liikmesriikidel lubatud kehtestada ajutine finantsmehhanism, mille kohaselt võivad maagaasitarbijad osaliselt toetada vesinikutaristu algset väljaarendamist. Vesinikuturu algfaasis on tarbijaid vähe ja ainult neile suunatud tariifid oleksid liiga kõrged. Konkurentsiamet peab heaks kiitma metoodika, kuidas seda tasu kogutakse ja kui kaua see kestab, tagades samas, et maagaasitarbijate koormus oleks läbipaistev ja proportsionaalne.
Punkt 2. Paljud tulevased vesinikutorud on endised maagaasitorud, mis puhastatakse ja kohandatakse ümber. Konkurentsiamet peab määrama kindlaks nende varade turuväärtuse ülemineku hetkel. Kui vara müüakse või kantakse üle ühelt ettevõttelt teisele (nt gaasivõrgult vesinikuvõrgule), tekib raamatupidamislik kasum või kahjum. Amet otsustab, kas see tulu peab minema võrgutasude alandamiseks või investeeringuteks, vältides ebaõiglast kasumit tarbijate arvelt.
Punkt 3. Täpsustatakse, kuidas kogutakse ja eraldatakse raha. See tagab, et kogutud raha kasutatakse vaid sihtotstarbeliselt – ainult uue vesinikutaristu rajamiseks või olemasoleva kohandamiseks, mitte ettevõtete muudeks kuludeks.
Muudatus loob selge finantsraamistiku vesinikumajanduse käivitamiseks Eestis. See kaitseb praeguseid gaasitarbijaid kontrollimatu hinnatõusu eest, andes samal ajal investoritele kindlustunde, et riik reguleerib ja toetab vesinikutaristu arendamist.
Lõige 34
Muudatusega täiendatakse Konkurentsiameti ülesandeid seoses vesinikutransporditaristu arendamise ja selle rahastamise järelevalvega. Täienduse kohaselt kohustatakse Konkurentsiametit võtma sihtotstarbeliste tasude heakskiitmisel arvesse süsteemihalduri koostatud ning läbivaadatud ja hinnatud vesinikutransporditaristu arendamise kavasid.
Kuna Euroopa Liidu üleselt luuakse raamistikku vesinikuturu tekkeks, on oluline tagada, et taristu arendamine ja selle kulude katmine (sihtotstarbeliste tasude kaudu) oleksid omavahel kooskõlas ja põhjendatud.
Muudatus tagab, et tarbijatelt või turuosalistelt kogutavad sihtotstarbelised tasud on otseses seoses reaalselt hinnatud ja heakskiidetud vesinikutaristu arendusvajadustega. See hoiab ära olukorra, kus tasusid kehtestataks projektidele, mis ei vasta süsteemihalduri pikaajalistele arengukavadele, tagades seeläbi turuosaliste kaitse ja investeeringute läbipaistvuse.
Lõige 4
Sättes asendatakse viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 713/2009, millega luuakse Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet, viitega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2019/942, millega asutatakse Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet (edaspidi ka määrus (EL) 2019/942). Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 713/2009 tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/942 osana ELi paketist „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ (Clean Energy for all Europeans)10.
MGSi § 37 lõige 4 reguleerib riikliku regulaatori kohustust teha koostööd teiste liikmesriikide regulaatorite ja energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööametiga (ACER). Määrus (EL) 2019/942 andis ACERile uusi ülesandeid ja volitusi (nt piiriüleste vaidluste lahendamisel ja turu seirel), mistõttu peab riigisisene volitusnorm viitama nüüdisaegsele pädevusraamistikule.
Muudatus tagab, et Konkurentsiameti tegevus Euroopa tasandi koostööstruktuurides tugineb kehtivale ja vahetult kohalduvale ELi õigusele, vältides võimalikke juriidilisi takistusi ametitevahelises suhtluses.
Tegemist on tehnilise muudatusega, mis ei muuda Konkurentsiameti tööülesandeid, kuid viib Eesti õiguse kooskõlla ELi õigusega.
Lõiked 41–46
Paragrahvi 37 täiendamine lõigetega 4¹–46 on suunatud Konkurentsiameti järelevalvepädevuse ja sekkumisõiguste tugevdamisele. Sätestatakse Konkurentsiameti üldine kohustus tagada seadusest tulenevate nõuete täitmine, antakse ametile piiramatu õigus nõuda turuosalistelt andmeid, ning volitus kehtestada meetmeid turu tõrgeteta toimimiseks.
Lõige 4¹. Säte koondab kõik peamised ELi otsekohalduvad aktid (määrused, võrgueeskirjad ja suunised), mille täitmist Konkurentsiamet peab kontrollima. Eriline rõhk on pandud piiriülestele küsimustele ja energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti otsustele. See tagab, et Eesti järgib ühtseid Euroopa reegleid ja tehnilisi standardeid.
Lõige 42. Muudatus kohustab Konkurentsiametit tegema koostööd teiste EL-i riikide regulaatoritega, et ühiselt kontrollida ja tagada suurte Euroopa võrguorganisatsioonide kohustuste täitmist. Kolm peamist organisatsiooni, mille üle järelevalvet teostatakse on ENTSOG (Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik), EU DSO Entity (Euroopa jaotusvõrguettevõtjate üksus) ja uus loodav üksus ENNOH (Euroopa vesinikuvõrguettevõtjate võrgustik). Jälgida tuleb, et need ühendused täidaksid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1788 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2024/1789 nõudeid, tehnilisi võrgueeskirju ning Euroopa energeetikasektori regulaatorite koostööameti (ACER) otsuseid.
Konkurentsiameti roll tugevneb (koostöös ACER-i ja teiste riikide regulaatoritega), tagades, et Euroopa võrgueeskirjad ja otsused ei kahjustaks Eesti turuosalisi ega tarbijaid.
Kui on tagatud, et suured Euroopa võrguorganisatsioonid toimivad mittediskrimineerivalt ja läbipaistvalt, siis see lihtsustab Eesti gaasi- ja vesinikuettevõtjate lõimumist Euroopa ühtse energiaturuga.
Lõige 43. Sätestatakse Konkurentsiametile kohustus teha aktiivset koostööd teiste Euroopa Liidu liikmesriikide regulaatoritega, et ühiselt tuvastada ja selgitada välja juhtumid, kus Euroopa-ülesed võrguorganisatsioonid (ENTSOG, EU DSO Entity ja ENNOH) jätavad oma õiguslikud kohustused täitmata. Kuna nimetatud organisatsioonid tegutsevad üleeuroopalisel tasandil, ei ole ühel riiklikul regulaatoril üksinda võimalik nende rikkumisi tõhusalt avastada ega uurida. Säte tagab ametliku ja toimiva koostööraamistiku, mis võimaldab hoida ära rikkumisi gaasi- ja vesinikuturu juhtimises, kaitstes seeläbi ka Eesti turuosaliste huve ühtsel Euroopa turul.
Lõige 44. Säte loob selge tegevuskava ja tähtaja puhuks, kui liikmesriikide reguleerivad asutused ei jõua Euroopa võrguorganisatsioonide rikkumiste uurimisel ühisele kokkuleppele. Kui üksmeelt ei saavutata nelja kuu jooksul alates konsultatsioonide algusest, antakse vaidlusküsimus otsustamiseks Euroopa Liidu energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööametile (ACER). Neljakuulise tähtaja seadmine hoiab ära menetluste ebamõistliku venimise ja patiseisud riikide vahel, tagades, et üleeuroopalised reeglite rikkumised saavad igal juhul lõpliku ja siduva lahenduse ACER-i tasandil.
Lõige 45. Tõhus järelevalve on võimalik vaid siis, kui regulaatoril on täielik ülevaade turul toimuvast. Vesiniku- ja gaasiturutehingud võivad olla keerukad ja piiriülesed. Säte annab ametile õiguse nõuda andmeid mitte ainult võrguettevõtjatelt, vaid kõigilt turuosalistelt (sh müüjad, hoidlaettevõtjad ja suurtarbijad). See on vältimatu turumanipulatsioonide tuvastamiseks ja tariifide põhjendatuse kontrollimiseks.
Lõige 46. Kui amet tuvastab, et turg ei toimi tõhusalt (nt konkurents on puudulik või esineb sisenemistõkkeid), võib ta kehtestada konkreetseid meetmeid turu toimimise parandamiseks. Kuna energiaturg on üha enam seotud finantsturgudega (tuletisinstrumendid, futuurid), on ametil kohustus teha koostööd Finantsinspektsiooni ja teiste riikide regulaatoritega. See on oluline energiaturu läbipaistvuse tagamiseks.
Konkurentsiameti positsioon muutub tugevamaks. Turuosalistele tähendab see suuremat aruandluskohustust, kuid samas tagab see õiglasema ja läbipaistvama turu, kus reeglid on üheselt mõistetavad ja nende täitmine kontrollitud.
Lõike 5 punkt 7
Paragrahvi 37 lõike 5 täiendamine punktiga 7 on suunatud Konkurentsiameti ja ELi energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti (ACER) vahelise koostöö süvendamisele. See muudatus tagab, et Eesti energiaturg toimib ühtsetel alustel ülejäänud ELiga. Konkurentsiameti ja teiste liikmesriikide regulaatorite koostöös sätestatakse kohustus täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/942 artikli 21 kohaselt vastu võetud suuniseid.
Määruse (EL) 2019/942 artikkel 21 annab ACERile õiguse anda välja suuniseid, mis on suunatud riiklikele reguleerivatele asutustele. Nende suuniste eesmärk on tagada ELi energiaturu reeglite ühtne tõlgendamine ja rakendamine kõigis liikmesriikides.
Energiaturud (nii gaasi- kui ka tuleviku vesinikuturg) on üha enam piiriüleselt lõimunud. Kui iga riigi regulaator tõlgendaks ELi määrusi erinevalt, tekitaks see turuosalistele (nt kauplejatele) ebaõiglast halduskoormust ja turutõrkeid. Suuniste järgimine tagab, et Eesti Konkurentsiameti otsustusprotsessid on sünkroonis Euroopa omadega.
Täiendus annab Konkurentsiametile selge volituse juhinduda oma töös ACERi suunistest. See on oluline olukorras, kus ELi otsekohalduvad määrused vajavad täpsemat tehnilist selgitust (nt tariifide määramise metoodika või piiriüleste ühendusvõimsuste jaotamine).
Tegemist on tehnilise ja menetlusliku muudatusega, mis tugevdab Konkurentsiameti positsiooni ja tema tegevuse õiguslikku alust. Turuosalistele tähendab see suuremat õiguskindlust, kuna regulatiivne keskkond Eestis muutub prognoositavamaks ja ühildub ELi üldiste standarditega.
Lõiked 7 ja 9
Sätetes asendatakse viited kehtetule direktiivile (2009/73/EÜ) ja seda muutnud direktiivile (EL) 2019/692 viitega kehtivale Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2024/1788. Seni reguleerisid maagaasi siseturgu ja selle laiendamist kolmandatele riikidele mitu eraldiseisvat direktiivi. Direktiiv (EL) 2024/1788 koondab need reeglid ühte, lisades ka vesinikuturu ja taastuvgaaside (nt biometaan) regulatsiooni. Viidete uuendamine tagab, et Eesti õigus tugineb kehtivale ja terviklikule ELi õigusele.
MGSi § 37 reguleerib riikliku regulaatori ülesandeid ja koostööd. Viidete ajakohastamine on vajalik, et Konkurentsiametil säiliks õiguslik alus teha järelevalvet ja otsuseid (nt tariifide, võrgule juurdepääsu või erandite osas) kooskõlas uute ELi normidega.
Direktiiv (EL) 2024/1788 ei räägi enam ainult maagaasist, vaid kajastab ka taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesinikku. Viite muutmine tagab, et Konkurentsiameti järelevalvepädevus laieneb automaatselt ka uutele energiakandjatele, ilma et igat üksikut pädevust peaks seaduses eraldi sätestama.
Tegemist on tehnilise muudatusega, mis ei muuda Konkurentsiameti põhimõttelisi tööülesandeid, kuid tagab nende ülesannete täitmiseks vajaliku korrektse õigusliku aluse. See tagab Eesti gaasi- ja vesinikuturu sujuva integratsiooni Euroopa ühtsesse energiaruumi.
Lõige 10
Sättega antakse Konkurentsiametile järelevalve- ja sanktsioneerimisõigus kolme peamise Euroopa-ülese üksuse üle, kui nende juriidiline asukoht on Eesti:
1) ENTSOG (Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik);
2) ENNOH (Euroopa vesinikuvõrguettevõtjate võrgustik – uus üksus);
3) ELi jaotusvõrguettevõtjate üksus (EU DSO entity).
Direktiivi (EL) 2024/1788 ja määruse (EL) 2024/1789 järgi peab nendel Euroopa-ülestel üksustel olema konkreetne riiklik regulaator, kes kontrollib nende tegevuse vastavust ELi õigusele. Kuigi need üksused esindavad kõigi liikmesriikide haldureid, teeb vahetut järelevalvet nende riigisiseste kohustuste üle selle riigi regulaator, kus üksus on registreeritud.
Esmakordselt tuuakse seadusesse viide vesinikuvõrguettevõtjate võrgustikule (ENNOH). See on uus struktuur, mis hakkab sarnaselt gaasi- ja elektrivaldkonnale koostama Euroopa-üleseid võrgu arengukavasid ja tehnilisi eeskirju.
Ettekirjutuse õigus: võimalus nõuda rikkumise lõpetamist või kohustuse täitmist (nt kui üksus jätab esitamata nõutud arengukava või rikub läbipaistvusnõudeid).
Kohtusse pöördumine: õiguslik alus vaidluste lahendamiseks kohtus, kui ettekirjutust ei täideta.
Kooskõla ACERiga: Konkurentsiamet ei tegutse siin isolatsioonis, vaid rakendab ka energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti (ACER) õiguslikult siduvaid otsuseid.
Kuigi praegu ei asu mainitud Euroopa üksuste peakorterid Eestis, on Konkurentsiametile sellise pädevuse sätestamine seaduses kohustuslik direktiivi (EL) 2024/1788 ülevõtmisel. See tagab, et Eesti õigusruum on valmis võõrustama ja reguleerima rahvusvahelisi energeetikaorganisatsioone, tagades samas nende tegevuse vastavuse liidu energiapoliitikale.
MGSi § 371
Muudatusega laiendatakse Konkurentsiameti järelevalvepädevust süsteemihalduri nõuetekohasuse üle ka vesiniku ülekandevõrgu haldurile. Säte kohustab ametit algatama uue hindamisprotsessi (korduvsertifitseerimise), kui ilmnevad asjaolud, mis võivad mõjutada vesinikusüsteemi halduri sõltumatust või vastavust seaduse nõuetele.
Vesiniku ülekandevõrk on loomulik monopol, mille sõltumatus tootmisest ja müügist on turu toimimiseks vajalik. Muudatusega tagatakse järelevalve järjepidevus.
Konkurentsiametile antakse selge õiguslik alus sekkuda vesinikusektori turustruktuuri muudatustesse. See tähendab ennetavat järelevalvet, mitte ainult ühekordset kontrolli tegevusloa andmisel.
Vesiniku ülekandevõrgu haldaja peab arvestama, et iga oluline muudatus tema juhtimis- või omanikustruktuuris toob kaasa uue ametliku hindamisprotsessi. See tagab pikaajalise õigusselguse ja stabiilsuse.
Turuosalised (vesiniku tootjad ja tarbijad) saavad kindlustunde, et süsteemihaldur püsib mittediskrimineerivana ja sõltumatuna ka pärast turu avamist ja uute investorite sisenemist.
MGSi § 381
Lõike 1 muudatusega laiendatakse Konkurentsiameti õigust kehtestada ajutine võrguteenuse hind ka vesiniku ülekande- ja jaotamisteenustele. Seni kehtis see õigus vaid maagaasiettevõtjate suhtes, kuid vesiniku lisandumisega energiaportfelli on vaja tagada regulaatori sekkumisõigus ka vesinikuettevõtjate tegevuse üle.
Võrguteenus (ülekandmine ja jaotamine) on loomulik monopol – tarbijal puudub võimalus valida teist võrguettevõtjat. Seetõttu on vajalik riiklik järelevalve hindade üle.
Kui vesinikuettevõtja kehtestab põhjendamatult kõrge hinna ja eirab Konkurentsiameti ettekirjutust hindade korrigeerimiseks, peab regulaator operatiivselt olukorra lahendama. Ajutise hinna kehtestamine hoiab ära olukorra, kus monopol saavutab tarbijate arvelt põhjendamatut tulu ajal, mil kestab vaidlus hinna õigsuse üle.
Säte piirab ajutise hinna kehtestamise kahe kuuga. See on piisav aeg, et ettevõtja saaks oma hinnakirja seadusega kooskõlla viia või esitada täiendavad põhjendused kulude katmiseks, tagades samal ajal teenuse kättesaadavuse mõistliku hinnaga.
Sõna „vesinikuettevõtja“ lisamine tagab terminoloogilise selguse ja kajastab kõiki turuosalisi, kes vesiniku võrguteenust osutavad, sõltumata sellest, millist gaasi nad käitlevad.
Suureneb kindlustunne, et vesinikule üleminekul on tagatud riiklik kaitse monopolide võimaliku hinnakujunduse omavoli vastu.
See motiveerib vesinikuettevõtjaid tegema Konkurentsiametiga koostööd ja järgima ettekirjutusi, et vältida riigi sekkumist hinnakujundusse.
Konkurentsiamet saab tõhusa täitemeetme, mis tagab ettekirjutuste reaalse täitmise. See on eriti oluline uue turu (vesinikuturu) kujunemise ajal, kus pretsedendid ja hinnakujunduse tavad on alles loomisel.
Muudatus on kooskõlas majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse ja haldusmenetluse seaduse põhimõtetega, pakkudes proportsionaalset meedet avaliku huvi (mõistlikud energiahinnad) kaitseks.
MGSi § 441
Lõige 1. Viide kehtetule määrusele (EÜ) nr 715/2009 asendatakse viitega kehtivale Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2024/1789, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, maagaasi ja vesiniku siseturge.
Kuna tegemist on otsekohalduvate ELi õigusaktidega, peab seadus viitama kehtivale õigusele, et tagada õigusselgus ja vältida vastuolusid rahvusvahelise õigusega.
Erinevalt määrusest (EÜ) nr 715/2009, mis keskendus peamiselt maagaasi ülekandevõrkudele, sätestab määrus (EL) 2024/1789 ka vesiniku ülekandevõrgud ja vesinikutaristule juurdepääsu ja haldamise reeglid, taastuvgaaside (sh biometaan) integreerimise olemasolevasse süsteemi ning tarbijakaitse ja läbipaistvuse nõuded, nagu tugevdatud nõuded andmete säilitamisele ja turuinfo avaldamisele.
Konkurentsiameti ja teiste ametiasutuste järelevalvepädevus seotakse määruse (EL) 2024/1789 nõuetega, mis annab neile õiguse kontrollida, kas ettevõtjad täidavad uusi dekarboniseerimise ja turu avatuse eesmärke.
Tegemist on tehnilise korrastamisega, mis ei too turuosalistele kaasa uusi kohustusi lisaks neile, mis tulenevad otsekohalduvast määrusest (EL) 2024/1789 endast. Küll aga tagab see Eesti gaasituru regulatsiooni vastavuse Euroopa ühtse energiaturu reeglitega ja võimaldab sujuvamat biometaani ja vesiniku kasutuselevõttu.
MGSi § 487 ja § 488
Seaduse rakendussätete peatükki täiendatakse §-ga 487 süsteemihalduri loodava võrdlusvahendi tähtaeg.
Sätestatakse selge tegevuskava ja tähtaeg § 16 lõikes 12 nimetatud võrdlemisvahendi loomiseks. Sätte eesmärk on soodustada vaba turgu. Esimesel aastal pärast seaduse jõustumist on erasektori teenusepakkujatel võimalus taotleda Konkurentsiametilt usaldusmärgist, tõendades oma platvormi sõltumatust ja andmete korrektsust. Kui selle aja jooksul (ühe aasta vältel) saab vähemalt üks eraõiguslik võrdlemisvahend usaldusmärgise, puudub süsteemihalduril vajadus ja kohustus luua riiklikku paralleelset lahendust. Sellega välditakse dubleerivaid kulusid ja riigi sekkumist toimivasse turusegmenti.
Kui aga selgub, et ühe aasta jooksul ei ole ükski turul tegutsev platvorm suutnud või soovinud vastata seaduses toodud kvaliteedinõuetele, on süsteemihaldur kohustatud looma riikliku võrdlemisvahendi hiljemalt 2029. aasta 1. septembriks. See tähtaeg on valitud arvestusega, et süsteemihaldurile jääks piisav aeg (ca kaks aastat pärast turuanalüüsi perioodi lõppu) infosüsteemi arendamiseks, testimiseks ja andmevahetuse seadistamiseks müüjatega.
Rakendussäte tagab, et tarbijate õigus tasuta ja usaldusväärsele võrdlemisvahendile (§ 92 lg 1) realiseeruks igal juhul, eelistades esmajärjekorras turupõhiseid lahendusi ja teises järjekorras süsteemihalduri arendust.
Seaduse rakendussätete peatükki täiendatakse §-ga 488 vesinikuvõrgu tasakaalustamise vastutus.
Sättega määratakse süsteemihaldur (Elering AS) vastutavaks vesinikuvõrgu tasakaalustamise eest hiljemalt 1. jaanuarist 2033. Samas antakse Konkurentsiametile õigus see kohustus süsteemihaldurile üle anda ka varem, kui vesinikuturu areng seda nõuab.
Sarnaselt elektri- ja maagaasisüsteemile vajab ka vesinikuvõrk keskset haldurit, kes jälgib reaalajas võrgu füüsilist tasakaalu. Kui süsteemi kasutajad (tootjad ja tarbijad) ei suuda oma prognoositud kogustest kinni pidada, peab süsteemihaldur näiteks ostma või müüma vesinikku, et vältida rõhu kõikumist ja tagada tarnekindlus.
2033. aasta tähtaeg tuleneb ELi vesinikupaketi suunistest, mis näevad ette vesinikuturu järkjärgulise kujunemise.
Kuna Eesti võib osaleda regionaalsetes vesinikuprojektides (nt Nordic-Baltic Hydrogen Corridor), võib tekkida vajadus reguleeritud tasakaalustamise järele juba varem. Konkurentsiameti diskretsioonõigus võimaldab turu arengule operatiivselt reageerida.
Tasakaalustamise ja tasaarvestuse reeglid peavad olema avalikud ja kõigile turuosalistele ühesugused.
Süsteemi kasutajad, kes tekitavad ebatasakaalu, peavad selle eest maksma tasu, mis katab süsteemihalduri kulud võrgu tasakaalustamiseks. See motiveerib turuosalisi oma tarbimist ja tootmist täpselt planeerima.
Oluline on, et uued ja väikesed vesinikutootjad (nt biometaanist vesiniku valmistajad) saaksid turule tulla samadel tingimustel kui suured tööstusettevõtted.
Muudatus loob õigusraamistiku Eesti vesinikuvõrgu tehniliseks toimimiseks. See annab vesiniku tootjatele ja tarbijatele (nt keemiatööstus, transport) kindluse, et loodavat võrku juhitakse professionaalselt ja läbipaistvalt, nagu juhitakse praegust gaasi- ja elektrisüsteemi.
3.2. Paragrahvid 2–12 teiste seaduste muudatused
Paragrahvides 2–12 muudetakse ATKEASi, AÕSi, AÕKSi, EnKSi, KonkSi, KüTSi, MKSi, RLSi, VVSi, VKSi, VPTSi, kus asendatakse sõna „maagaasiseadus“ sõnaga „gaasituruseadus“ vastavas käändes, seoses maagaasiseaduse pealkirja muutmisega.
3.3. Paragrahv 13 seaduse rakendussäte
Kuna käesoleva eelnõuga muudetakse MGSi pealkirja, siis on vaja ülemineku sätete, et seaduse jõustumisel ei kaotaks kehtivust MGSi alusel antud alamaktid.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõuga kohandatakse ja täiendatakse maagaasiseaduse mõisteid, et tagada kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1788 artikliga 2. Muudatused on vajalikud, kuna direktiiv laiendab seni peamiselt maagaasile keskendunud regulatsiooni taastuvatele gaasidele ja vesinikule.
Täpsem ülevaade uutest terminitest on seletuskirja peatükis 3.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõukohase seadusega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1788.
Direktiivi (EL) 2024/1788 algatamisel ja läbirääkimistel aastatel 2021–2024 oli Eestil mitmeid põhimõttelisi seisukohti, mis peegeldasid meie regiooni geopoliitilist asendit, turu väiksust ning üleminekut puhtamatele kütustele. Euroopa Komisjon esitatud algatusele (koodid COM(2021) 803 (direktiivi ettepanek) ja COM(2021) 804 (määruse ettepanek)) kujundas Eesti Vabariigi Valitsus oma seisukohad, mis kinnitati Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis (ELAK) 19. aprillil 202211.
Eesti toetas üldiselt paketi eesmärke (kliimaneutraalsus, taastuvgaaside ja vesiniku turu arendamine), kuid esitas ka olulisi märkusi ja tingimusi.
Eesti (koos Balti riikide ja Poolaga) oli üks aktiivsemaid eestkõnelejaid, nõudes, et liikmesriikidele peab jääma õigus julgeoleku kaalutlustel piirata või täielikult keelata tarneid kolmandatest riikidest. See punkt sai pikkade läbirääkimiste tulemusena lõppteksti sisse (direktiivi (EL) 2024/1788 artikkel 8, mis lubab liikmesriikidel piirata ettevaatusabinõuna maagaasi ja vesiniku tarneid Venemaalt ja Valgevenest).
Eesti rõhutas, et kuna vesinikuturg on alles lapsekingades (eriti väikestes riikides), ei tohiks liiga varajane ja range reguleerimine (nt kohene tegevuste täielik eraldatus võrguettevõtjatele) pärssida investeeringuid. Eesti pooldas pikemaid üleminekuperioode ja paindlikkust väiketurgudele.
Lisaks oli Eesti ettevaatlik vesinikuvõrkude piiriüleste tariifide kaotamise osas, kui see oleks asetanud ebaõiglase kulukoormuse transiit- või äärealade riikide tarbijatele, nõudes kohalike eripärade arvestamist.
Maagaasiseadusesse lisatakse:
1) vesinikusüsteemi halduri kohustused ja õigused;
2) sektoriülene planeerimine ja integreeritud gaasi- ja vesinikusektori ühiseid arengukavad;
3) pikaajaliste fossiilse maagaasi lepingute kehtivuse piirang (keeld ulatuda üle 2049. aasta);
4) maagaasivõrgu osade kasutuselt kõrvaldamise reeglid;
5) olemasoleva maagaasivõrgu kasutuselevõtt vesiniku jaoks, millega väheneb uute trasside rajamise vajadus ja looduskeskkonna häirimine;
6) aktiivne võrguteenuse tarbija gaasiturul;
7) nõuded võrdlemisvahendile (hinnaportaal).
Määratakse vesinikusüsteemi halduri ülesanded. Haldur vastutab vesiniku edastamise ja taristu haldamise eest. Samuti pannakse haldurile kohustus tagada süsteemi pikaajaline suutlikkus, diskrimineerimisvaba juurdepääs kolmandatele osalistele ja süsteemi tehniline ohutus. See loob õigusliku aluse reguleeritud vesinikuturu tekkeks.
Energeetikasektoreid (elekter, gaas, vesinik) ei vaadelda enam eraldiseisvana. Ühine planeerimine võimaldab leida süsteemiüleselt kõige soodsamaid ja tõhusamaid lahendusi. Näiteks planeeritakse elektrivõrgu tugevdamist ja vesiniku tootmisüksuste asukohti kooskõlastatult, et vältida dubleerivaid investeeringuid.
Kehtestatakse selge tähtaeg fossiilse maagaasi kasutamisele, keelates 2049. aastast kauem kehtivad tarned. See on vajalik ELi kliimaneutraalsuse eesmärgi täitmiseks aastaks 2050 ning annab turuosalistele selge suunise investeerida taastuvgaasidesse ja vesinikku.
Luuakse selge kord juhuks, kui gaasitarbimise vähenemise tõttu ei ole mingite võrguosade ülalpidamine enam majanduslikult põhjendatud. Reeglid tagavad, et taristu suletakse kontrollitult, ohutult ja järelejäänud tarbijate huve arvestades.
Soodustatakse olemasolevate gaasitorude kohandamist vesiniku transpordiks. See on majanduslikult soodsam kui uute trasside ehitamine ning vähendab survet looduskeskkonnale, kuna uusi koridore ja kaevetöid on vaja oluliselt vähem.
Tarbijale antakse õigus mitte ainult tarbida, vaid ka toota taastuvgaasi (nt biometaani), seda hoiustada või pakkuda võrgule paindlikkusteenuseid (tarbimise piiramine tipukoormusel). See suurendab tarbija võimalusi ja võimaldab tal oma energiakulusid paremini juhtida.
Kohustatakse looma või täiendama sõltumatut veebiplatvormi, kus tarbijad saavad tasuta võrrelda gaasimüüjate pakkumisi, sealhulgas taastuvgaasi osakaalu ja lepingu tingimusi. See soodustab konkurentsi ja aitab tarbijal teha teadlikke valikuid.
Need muudatused muudavad gaasituru passiivsest fossiilkütusepõhisest süsteemist dünaamiliseks ja mitmekesiseks energiaturuks, mis toetab Eesti energiajulgeolekut ja keskkonnaeesmärke.
Eelnõu ja ELi õigusakti vastavustabel on lisatud seletuskirjale (lisa 1).
6. Seaduse mõjud
Eelnõukohane seadus käsitleb järgmisi teemasid:
• vesinikuturu loomine ja regulatsioon
• maagaasitaristu uuskasutus ja fossiilsest gaasist järkjärguline loobumine
• aktiivne võrguteenuse tarbija gaasiturul.
Seaduseelnõuga kavandatavate muudatuste tulemusena ettevõtjate kohustused senisega võrreldes kasvavad. Halduskoormuse kasv puudutab eelkõige gaasitarnijaid, võrguettevõtjaid ning uusi turuosalisi (nt vesinikuvõrgu käitajad), kuna neile kehtestatakse uusi teavitamis-, aruandlus- ja eraldatusnõudeid.
Gaasitarnijad peavad oma IT- ja arveldussüsteeme kohandama, sest neile lisandub kohustab tagada tarbijatele selgem ja detailsem arveldusinfo ning luua tasuta ja kiirem tarnijavahetuse protsess. Koormuse kasv puudutab arvete sisu ja lepingueelse teavituse tehnilist ümberseadistamist ning võrdlusvahendi jaoks andmete esitamist.
Vesinikuvõrgu haldurile laiendatakse sarnaseid juhtimise, juriidilise ja organisatsioonilise eraldatuse reegleid, mis kehtivad maagaasi põhivõrkudele.
Süsteemihaldur peab hakkama koostama kümneaastaseid võrgu arengukavasid, mis on integreeritud maagaasi, vesiniku ja taastuvgaaside vahel, mis hõlmab andmete kogumise, modelleerimise ja valdkondade vahelise prognoosimise mahu märkimisväärset kasvu.
Koormuse vähenemine tuleneb peamiselt reeglite ühtlustamisest ning väikeettevõtetele või suletud jaotusvõrkudele tehtavatest eranditest.
Luuakse tingimused, mis vabastab suletud jaotussüsteemid (nt tööstuspargid) ja geograafiliselt isoleeritud võrgud tariifide kinnitamise kohustustest, seeläbi pääsevad väiksemad võrgukäitajad muidu kohustuslikust aruandlusest. Muudatusega väheneb halduskoormus ettevõtetele, kes käitlevad gaasi väikeses mahus või ainult enda tarbeks. Neil ei teki kohustust avaldada oma hoidmistingimusi ega pakkuda vaba võimsust teistele turuosalistele.
Seaduseelnõuga reguleeritakse ja ühtlustatakse andmetele juurdepääsu reegleid kogu EL-i tasandil (sealhulgas virtuaalsed kauplemispunktid). Kuigi süsteemide käivitamine nõuab algset investeeringut, väheneb piiriüleselt tegutsevate ettevõtjate (nt hulgikauplejad ja tarnijad) pikaajaline halduskoormus, kuna nad ei pea kohanduma iga liikmesriigi unikaalsete ja erisuguste andmevahetusstandarditega. Vesinikuturu algfaasis on ette nähtud teatav üleminekuperiood ja leebemad reeglid kolmanda osapoole juurdepääsule kuni turu küpsemiseni, see hoiab uute vesinikuprojektide käivitamise algfaasis halduskoormuse madalamal tasemel.
Virtuaalne ühenduspunkt vähendab võrgukasutajate halduskoormust. Selle asemel, et esitada mitu prognoosi eri punktidele, esitatakse üks koondprognoos. See muudab piiriülese kauplemise kiiremaks ja odavamaks. Kuna kogu piiriülene võimsus on saadaval ühes punktis, koondub ka nõudlus ja pakkumine ühte kohta. See tekitab selgema turusignaali ja vähendab ohtu, et ühes füüsilises punktis on võimsus otsas, samal ajal kui teine on tühi.
6.1. Vesinikuturu loomine ja regulatsioon
Seni on Eesti maagaasiseadus keskendunud fossiilsele kütusele. Direktiivi (EL) 2024/1788 ülevõtmise eesmärk on luua õiguslik raamistik vesinikuturu tekkeks. Vesiniku turule tuleku reguleerimine annab investoritele kindluse vesiniku tootmiseks ja transpordiks vajaliku taristu rajamiseks ja aitab täita Eesti kliimaeesmärke. Loodavad reeglid võimaldavad vesinikku transportida sarnaselt maagaasiga, kuid eraldatud süsteemina.
Eesti vesinikuturg on 2026. aastaks jõudnud arengujärku, kus esimesed tööstuslikud tootmisüksused on kas tööd alustamas või valmimas. Kui varem räägiti vesinikust kui kaugest tulevikukütusest, siis nüüd on selle käitlemisest kujunemas reaalne majandusharu, mida direktiiv (EL) 2024/1788 reguleerib.
2026. aastaks on Eesti positsioneerinud end osana Põhjala-Balti vesinikukoridorist, mis tähendab, et kohalikud tootjad ei tooda enam ainult Eesti turu jaoks, vaid valmistuvad vesiniku eksportimiseks Euroopa ühtsesse võrku ja suurtööstuse tarneahelatesse. See piiriülene integratsioon tagab Eesti tootjatele stabiilse nõudluse ja mastaabisäästu, mis omakorda aitab kiirendada kohaliku taristu arendamist.
Näiteid Eesti vesinikutootjatest ja projektidest:
1) Stargate Hydrogen12 (tehnoloogia ja tootmine)
Eesti üks juhtivaid vesinikuettevõtteid, mis on keskendunud järgmise põlvkonna leeliseliste elektrolüüserite arendamisele ja tootmisele.
2026. aasta märtsis sai nende projekt „SCALE“ märkimisväärse ELi toetuse, et laiendada keraamilistel katalüsaatoritel põhinevate elektrolüüserite tootmist.
Nad ei ole ainult vesiniku tootjad, vaid pakuvad täislahendusi (elektrolüüserite süsteeme) teistele tööstusharudele.
2) Utilitas (rohevesiniku pilootprojekt)13
Energiakontsern Utilitas on käivitanud Eesti esimese täisahela rohevesiniku projekti Tallinnas (Väos).
Taastuvast elektrienergiast toodetakse nn rohelist vesinikku. Toodang on suunatud peamiselt transpordisektorile (nt vesinikuautod ja bussid) ning selleks on rajatud ka spetsiaalsed tanklad.
3) Derivaat NH3 (Paldiski projekt)14
Üks ambitsioonikamaid projekte Eestis, mis asub Paldiski Lõunasadamas.
Tehas on kavandatud tootma nii nn rohelist vesinikku kui ka nn rohelist ammoniaaki (mis on kütus laevandusele ja toore väetisetööstusele).
Planeeritud tootmisvõimsus on kuni 22 500 tonni aastas ja kasutatakse kohalikku tuule- ja päikeseenergiat.
4) Hydrogen Valley Estonia15 (Vesinikuorg)
See on laiem konsortsium (Alexela, Eesti Energia, Tallinna Sadam, Tartu Ülikool jne), mille eesmärk on luua Eestit hõlmav vesiniku ökosüsteem.
Arendatakse tootmisüksusi ja jaotusvõrke kogu Eestis, et tagada vesiniku kättesaadavus tööstusele ja transpordile.
6.1.1. Majanduslik mõju ettevõtlusele
Direktiivi (EL) 2024/1788 ülevõtmisega kaasnev vesinikuturu reguleerimine avaldab Eesti ettevõtjatele ulatuslikku, kuid kahetist majanduslikku mõju. Ühelt poolt kaasnevad uue turu käivitamisega investeeringuvajadused ja regulatiivsed täitmiskulud, teiselt poolt aga pikaajaline turustabiilsus, uued ärivõimalused ja finantsriskide maandamine.
6.1.1.1. Mõju tulevasele vesinikuvõrgu haldurile
Vesinikuvõrgu haldur on ettevõtja, kes hakkab reaalselt omama ja käitama vesiniku ülekande- või jaotustaristut. Vesinikuettevõtjale laienevad maagaasisektorist tuttavad tegevuse eraldatuse reeglid. Ettevõtja peab investeerima juriidiliste üksuste lahutamisse ja raamatupidamise eraldamisse. See toob kaasa halduskoormuse ja otsese püsikulude kasvu tegevuse algfaasis.
Vesinikutaristule kehtestatakse reguleeritud tariifid. See tähendab, et Konkurentsiamet tagab võrguettevõtjale lubatud tulukuse määra kaudu stabiilse ja prognoositava rahavoo. Investoritele annab see kindluse, et tehtud suured kapitalimahutused on pikas perspektiivis kaetud.
Kuna alguses on tarbijaid vähe, lubab eelnõuga kehtestatav regulatsioon kulusid ajas edasi lükata. See tähendab, et tänaseid ehituskulusid ei panda täies mahus tänaste üksikute tarbijate õlgadele, vaid osa investeeringust amortiseeritakse ja kogutakse sisse tulevastelt turuosalistelt, kui turg on kasvanud.
6.1.1.2. Mõju olemasolevatele gaasiettevõtjatele
Maagaasi tarbimise järkjärgulisel vähenemisel ähvardab gaasivõrguettevõtjaid risk, et nende torustikud muutuvad kasutuks varaks. Seadus loob reeglid ja majandusliku stiimuli olemasolevate maagaasitorude ümberseadistamiseks vesiniku transpordiks. See hoiab ära varade mahakandmise ja võimaldab teha uusi investeeringuid oluliselt odavamalt kui täiesti uut trassi ehitades.
Regulatsioon lubab ajutiselt suunata osa maagaasi tariifituludest vesinikutaristu arendamisse. Olemasolevale gaasiettevõtjale tähendab see võimalust finantseerida uue turu ja tehnoloogia käivitamist oma toimiva äri arvelt, vähendades vajadust võtta kohe alguses kalleid pangalaene.
6.1.1.3. Mõju energiamahukale tööstusele ja suurtarbijatele (lõpptarbijad)
Sektorid nagu keemiatööstus, väetisetootmine, rasketransport ja metallurgid vajavad dekarboniseerimiseks vesinikku.
Reguleeritud kolmanda osapoole juurdepääsu kehtestamine tagab, et ükski taristuomanik ei saa dikteerida suvalisi hindu ega eelistada oma tütarettevõtteid. See tagab tööstusettevõtetele vaba juurdepääsu vesinikuturule, mis soodustab konkurentsi tootjate vahel ja hoiab sisendhinnad turupõhised.
Selge regulatiivse raamistiku olemasolu meelitab Eestisse välisinvesteeringuid (nt rohelise vesiniku tootmiseks). Kohalikele suurtarbijatele tähendab see kohapealse ja kindla puhta kütuse tarneahela tekkimist, mis võimaldab neil vältida ELi süsinikukaubanduse (ETS) ja süsinikupiiri kohandusmehhanismi (CBAM) kasvavaid kulusid ning jääda globaalsel turul konkurentsivõimeliseks.
6.1.2. Riigiasutuste töökorraldus
Konkurentsiameti töömaht suureneb ning seega võib amet vajada lisatöökohti. Lisaks tänasele regulatsioonile lisandub vesinikuturu korralduse kontroll ja järelevalve (tegevusload, tüüptingimuste kooskõlastamine, arengukavad, tariifide kooskõlastamine, arvete kontroll) hulgiturust kuni jaeturuni. Vesinikuga seotud töömaht suureneb vastavalt vesinikuturu tekkimisega. Kuid samas pikemas perspektiivis, kui fossiilsete gaaside kasutamine ei ole enam lubatud, siis ameti töökoormus väheneb, sest siis enam nt maagaasi osas tegevusi ei ole.
Siseministeeriumile ei lisandu uut püsivat töökoormust. Vesiniku ülekandevõrgu omaniku eelkontrolli lisamine seadusesse on olemasoleva ja sissetöötatud riikliku julgeolekukontrolli protseduuri laiendamisega vesinikutaristule. Kuna kontroll toimub juhtumipõhiselt ja ülekandevõrgu omaniku vahetus on strateegilises energiasektoris erandlik, on mõju ministeeriumi ja julgeolekuasutuste töökoormusele episoodiline ning kaetav olemasolevate ressursside arvelt.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi ka TTJA) töökoormuse kasv on otseses seoses sellega, kui kiiresti liigub vesinik laiatarbesektorisse. Algfaasis kasutavad vesinikku peamiselt suurtööstused ja hulgikauplejad, kelle vahelised vaidlused ja lepingud kuuluvad pigem Konkurentsiameti või kohtu pädevusse, mitte tavapärase tarbijakaitse alla.
Tulevikuperspektiivis kui vesinik jõuab ühistransporti, tanklakettidesse või segatuna maagaasivõrku (kaugküttevõrkudesse ja kodudesse), kasvab TTJA koormus seoses tarbijakaebuste lahendamise, arvete selguse kontrollimise, ebaausate kauplemisvõtete seiramise ja tarnijavahetuse reeglite tagamisega. Seega tulevikus võib TTJA vajada lisatöökohti ning rahalist ressursi.
6.1.3. Sotsiaalne ja regionaalne mõju
Vesinikuturu regulatsiooni loomisega kaasnev sotsiaalne ja regionaalne mõju on tihedalt seotud Eesti tööhõive struktuuri muutumise ja piirkondliku arenguga. Kuna vesinikutaristu (tootmine, transport ja hoidlad) vajab spetsiifilisi geograafilisi ja tööstuslikke eeldusi, ei jagune mõjud üle Eesti ühtlaselt, vaid fokuseeruvad teatud regioonidesse. Vesinikuprojektid koonduvad sageli rannikualadele (tuuleparkide lähedus) ja tööstuspiirkondadesse (Ida-Virumaa), aidates kaasa õiglasele üleminekule. Esialgu võib vesiniku hind olla kõrgem kui maagaasil ning nõuab riiklikke tugimehhanisme või tarbijate teadlikkuse suurendamist.
6.1.3.1. Regionaalne mõju ja tasakaalustatud areng
Vesinikuturu reguleerimine ja väljaehitamine toimib tugeva regionaalmajandusliku stimulaatorina, nihutades energeetika ja tööstuse fookuspunkte.
Ida-Virumaal on olemasolevad suure võimsusega elektrivõrguühendused, tööstusalad ja veeallikad, mis teevad piirkonnast ideaalse asukoha suuremahuliseks vesiniku tootmiseks (elektrolüüsijaamad). Selge regulatiivne raamistik meelitab piirkonda uusi suure lisandväärtusega tööstusinvesteeringuid, aidates leevendada põlevkivisektori koomaletõmbamisest tingitud majanduslikke riske.
Lääne-Eestisse ja saartele plaanitavad suured meretuulepargid loovad eelduse odava taastuvenergia tekkeks, mida saab kohapeal vesinikuks väärindada.
Regulatsiooni olemasolu võimaldab nendes piirkondades luua lokaalseid vesiniku „orge“, mis elavdavad rannikualade ja saarte majandust, tuues sinna pikaajalist kõrgetasemelist taristut.
Kuna Eesti asub plaanitava Põhjamaade-Balti vesinikukoridori (Nordic-Baltic Hydrogen Corridor) trassil, mõjutab torustiku reguleerimine ja ehitus otseselt neid omavalitsusi, mida trass läbib, luues eeldused kohalike tanklate ja jaotusvõrkude tekkeks suurte maanteede ja sadamate läheduses.
6.1.3.2. Sotsiaalne mõju, tööhõive ja haridus
Sotsiaalses vaates toob vesinikuturg kaasa tööturu moderniseerimise ja uute oskuste nõudluse.
Vesinikutehnoloogiate (tootmisseadmed, kompressorjaamad, spetsiifilised torustikud) paigaldamine, hooldus ja käitamine vajavad spetsiifiliste teadmistega insenere, tehnikuid ja ohutusspetsialiste. See loob tööturul uusi kõrgepalgalisi positsioone, mis aitab hoida noori spetsialiste regioonides ega koonda kogu majandustegevust pealinna ümbrusesse.
Regulatsiooni kehtestamine annab ülikoolidele ja kutsekoolidele (nt TalTech, Tartu Ülikool, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus) kindluse arendada ja finantseerida uusi õppekavasid ja täiendkoolitusi vesiniktehnoloogia ja -ohutuse valdkonnas.
Traditsiooniliste fossiilkütuste (sh maagaasi ja põlevkivi) sektorist vabanevale tööjõule tekib sarnases, kuid puhtamas valdkonnas (gaasilised kütused ja energeetika) uus väljund, mis vähendab struktuurse tööpuuduse riski.
6.1.3.3. Mõju elanikkonnale, tarbijakaitsele ja ohutusele
Kuna vesinik on laiemale avalikkusele uus ja tundmatu kütus, kaasneb sellega sageli ohutushirm (kõrge rõhk, plahvatusohtlikkus). Tehniliste ja ohutusnõuete reguleerimine seaduses (sh järelevalve pädevused) on sotsiaalselt oluline, et tagada elanikkonna usaldus uue taristu rajamise vastu nende kodupiirkonda.
Tarbijakaitse reeglite laiendamine vesinikuturule (nt diskrimineerimise keeld, selge arveldus, vaidluste lahendamine) tagab, et kui vesinik jõuab tulevikus kodutarbijateni (nt kaugküttes või transpordis), on nende õigused koheselt kaitstud sarnaselt elektri- ja maagaasitarbijatega.
6.1.4. Keskkonnamõju
Mõju on positiivne, sest võimaldab dekarboniseerida raskesti elektrifitseeritavaid sektoreid (nt terasetootmine, raskeveod). Samas suureneb vajadus puhta vee ja taastuvenergia järele, kuid vesinikuturu loomine on oluline kliimaneutraalsuse saavutamiseks 2050. aastaks.
6.1.4.1. Kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguste vähenemine
Vesinikuturu reguleerimise kõige olulisem ja laiaulatuslikum keskkonnamõju on pikaajaline süsinikuheite vähendamine. On tööstusharusid (nt tsemendi-, terase- ja keemiatööstus) ning transpordiliike (nt rasketransport, lennundus ja merendus), kus otsene elektrifitseerimine akutehnoloogia abil ei ole tehniliselt või majanduslikult võimalik. Regulatsioon loob õigusliku raamistiku, mis võimaldab neil sektoritel võtta kasutusele taastuvenergiast toodetud vesiniku, mis põlemisel või kütuseelemendis kasutamisel eraldab heitmena vaid veeauru. Fossiilse maagaasi asendamise selged reeglid võimaldavad taastuvate gaaside (sh biometaani ja vesiniku) järkjärgulist segamist olemasolevasse maagaasivõrku, mis vähendab tarbitava gaasisegu üldist süsinikuintensiivsust juba enne täielikule vesinikutaristule üleminekut.
6.1.4.2. Olemasoleva taristu taaskasutus ja ressursitõhusus
Keskkonnamõju ei seisne ainult kütuses endas, vaid ka selle transportimiseks vajaliku taristu rajamises. Regulatsioon soosib olemasolevate maagaasitorustike ümberseadistamist vesiniku edastamiseks, selle asemel et ehitada täiesti uusi trasse.
Olemasoleva taristu taaskasutamine vähendab vajadust uute kaevetööde, metsaraie ja uute maa-alade (põllu- ja loodusmaade) hõivamise järele, hoides ära uusi negatiivseid mõjusid elurikkusele ja kohalikele ökosüsteemidele.
6.1.4.3. Taastuvenergia integreerimine ja võrgu stabiilsus
Taastuvenergiast vesiniku tootmine toimib paindliku koormusena, mis toetab taastuvenergia laiemat levikut. Päikese- ja tuuleenergia tootmine on ilmastikutundlik ja ebaühtlane. Kui elektrit toodetakse rohkem, kui võrk tarbida suudab, saab seda ülejääki kasutada elektrolüüsi teel vesiniku tootmiseks. Tegemist on suuremahulise keemilise energiasalvestusega, mis vähendab vajadust hoida töös fossiilsetel kütustel töötavaid reservjaamu võrgu tasakaalustamiseks.
6.1.4.4. Potentsiaalsed negatiivsed mõjud ja riskid
Kuigi vesinikuturg on suunatud keskkonna parandamisele, kaasnevad tehnoloogia käivitamisega ka spetsiifilised keskkonnakaitse väljakutsed.
Taastuvenergiast vesiniku tootmine elektrolüüsi teel nõuab suures koguses puhastatud vett. Piirkondades, kus rajatakse suuri tootmisüksusi (nt elektrolüüsijaamad), tuleb hoolikalt hinnata mõju kohalikele põhja- ja pinnavee varudele.
Vesiniku molekul on erakordselt väike ja lekkeohtlik. Kuigi vesinik ise ei ole otsene kasvuhoonegaas, pikendab see atmosfääri sattudes teiste kasvuhoonegaaside (eriti metaani) eluiga. Seetõttu peavad tehnilised nõuded tagama taristu range tiheduse, et lekete kaudne negatiivne mõju ei nulliks ära saavutatavat keskkonnakasu.
Risk võib seisneda võimaluses, et vesinikutaristu jääb alakasutatuks, kui nõudlus ei kasva oodatud tempos. Kuid seda riski leevendab asjaolu, et regulatsioon lubab olemasolevaid maagaasitorusid taaskasutada, mis on kuni 80% odavam kui uute ehitamine.
6.2. Maagaasitaristu uuskasutus ja fossiilsest gaasist järkjärguline loobumine
ELi kliimaeesmärgid nõuavad fossiilse maagaasi tarbimise järkjärgulist lõpetamist. See tekitab kaks peamist probleemi. Esiteks, kuidas vältida olukorda, kus olemasolev gaasitaristu muutub väärtusetuks koormaks ja selle ülalpidamiskulud jäävad väheneva tarbijaskonna kanda. Teiseks, kuidas reguleerida olemasolevate torustike uuele otstarbele (vesinikule) andmist viisil, mis on tehniliselt ohutu ja majanduslikult efektiivne. Energiaturu struktuuris on toimumas oluline muutus: üleminek monokütusesüsteemilt (gaas) mitmekesisele süsteemile (vesinik/elekter).
Eesmärk on luua selge õiguslik raamistik taristu etapiviisiliseks sulgemiseks või kohandamiseks, tagades samal ajal energiajulgeoleku.
Direktiiv (EL) 2024/1788 eelistab olemasoleva taristu kohandamist vesinikule, kuna see on kuni 80% odavam kui uue võrgu ehitamine.
Näiteks Kagu-Eestit läbiv maagaasi transiitkoridor, mille nõudlus maagaasi järele väheneb, kuid mis on oluline lüli Soome-Balti vesinikukoridoris. Eelnõu reguleerib, kuidas toimub vara raamatupidamislik üleviimine gaasivõrgu haldurilt vesinikuvõrgu haldurile.
Kui piirkonnas puudub perspektiiv vesinikule üleminekuks, tuleb torustik konserveerida või lammutada. Näiteks piirkondlik jaotusvõrk asulas, kus korterelamud on üle läinud kaugküttele või soojuspumpadele. Seadusemuudatuse kohaselt peab võrguettevõtja koostama kasutuselt kõrvaldamise kava, mille kinnitab Konkurentsiamet, vältimaks liigsete kulude kandumist järelejäänud tarbijatele.
6.2.1. Majanduslik mõju ja ettevõtluskeskkond
Tarbijate arvu vähenemine maagaasivõrgus võib põhjustada olukorra, kus vähenev tarbijaskond peab ülal pidama suurt põhivara. Seadusemuudatus võimaldab diferentseerida kulusid ja kiirendada varade kulumit. Selge raamistik taristu uue otstarbe andmiseks soodustab erasektori investeeringuid vesinikuprojektidesse.
6.2.1.1. Varade väärtuse säilimine ja mahakandmiste vältimine
Suurim otsene majanduslik võit olemasolevatele gaasivõrguettevõtjatele tuleneb õiguslikust raamistikust, mis lubab ja reguleerib olemasolevate torustike kasutuselevõttu vesiniku või muude taastuvgaaside jaoks. Ilma uuskasutuse regulatsioonita muutuksid maagaasivõrgud fossiilsest gaasist loobumisel väärtusetuks ja ettevõtjad peaksid miljoneid eurosid väärt taristu bilansist kahjumiga maha kandma. Olemasoleva maagaasitoru kohandamine vesinikule on hinnanguliselt 60–80% odavam kui täiesti uue paralleelse trassi ehitamine. See hoiab võrguettevõtjate ja lõpuks ka tarbijate jaoks investeeringuvajaduse ja tariifisurve oluliselt madalamana.
6.2.1.2. Kulude jaotamine ja uued finantseerimismudelid
Seadusandlus lubab maagaasi tariifitulusid ajutiselt ja reguleeritult kasutada uuskasutuse projektide finantseerimiseks. See annab gaasiettevõtetele likviidsust ja investeerimisvõimekust uuele tehnoloogiale üleminekul, ilma et nad peaksid koheselt kogu finantskoormust kandma.
Kuna fossiilsest gaasist loobutakse järkjärgult, peavad ettevõtjad kohandama oma varade amortisatsiooniperioode. See toob kaasa raamatupidamises kulude ümberhindamise, kuid tagab investeeringute õigeaegse tasuvuse enne fossiilse ajastu lõppu.
6.2.1.3. Gaasitarnijate ja -müüjate ärimudelite sundmuutus
Fossiilsest gaasist loobumine seab traditsioonilised gaasikauplejad olukorda, kus senine tegevus ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Ettevõtjad peavad investeerima biometaani, e‑metaani (süsteetiline metaan) ja vesiniku hankimisse ning tarneahelatesse. Need, kes suudavad kiiremini ümber lülituda taastuvgaaside hulgimüügile, saavutavad uuel turul esmase eelise.
Taastuvgaaside päritolutunnistuste ja jätkusuutlikkuse kriteeriumide tõendamine toob kaasa halduskoormuse ja IT-süsteemide arenduskulude kasvu, et tagada gaasi elutsükli heitmete korrektne arvestus.
6.2.1.4. Tööstuslike lõpptarbijate konkurentsivõime ja üleminekukulud
Majanduslik mõju ulatub võrguettevõtjatest kaugemale – otseselt kõigi ettevõteteni, kes kasutavad maagaasi tootmissisendina või soojusenergiaks. Järkjärguline loobumine tähendab fossiilse maagaasi pakkumise kahanemist ja (koos ELi kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguste ühikutega - ETS) selle hinna tõusu. See sunnib energiamahukaid ettevõtteid oma tootmisprotsesse moderniseerima. Selge ajakava (aasta 2049 lõpp) ja taristu uuskasutuse reeglid annavad suurtööstustele (nt toiduaine-, keemia- või ehitusmaterjalide tööstus) õiguskindluse. Nad saavad planeerida oma pikaajalisi investeeringuid (nt uute põletite või kütusesüsteemide ostu), teades täpselt, millal ja millises mahus on nende piirkonnas maagaasi asendavad taastuvgaasid kättesaadavad.
6.2.2. Sotsiaalne mõju
Direktiivi (EL) 2024/1788 ülevõtmisega kaasnev üleminek fossiilselt maagaasilt taastuvatele gaasidele ning olemasoleva taristu uuskasutus mõjutab otseselt ühiskonda, elanikkonna heaolu ja tarbijate õigusi. Kodutarbijad, kes ei suuda kiiresti küttelahendust vahetada, võivad sattuda raskustesse tõusvate gaasivõrgutasude tõttu.
6.2.2.1. Sotsiaalne mõju ja kättesaadavus
Fossiilsest gaasist loobumine on pikaajaline protsess, mille sotsiaalseks väljakutseks on tagada, et üleminek ei süvendaks sotsiaalset ebavõrdsust ega kergitaks hüppeliselt eluasemekulusid.
Eestis on maagaas paljudes piirkondades kasutusel kaugkütte baaskütusena või tippkoormuste katmiseks. Fossiilsest gaasist järkjärguline loobumine sunnib soojusettevõtteid üle minema alternatiividele (biomass, soojuspumbad, biometaan). Regulatsioon tagab sujuva üleminekuaja, mis hoiab ära järsud hüpped toasooja hinnas, kaitstes sellega vähemkindlustatud leibkondi.
Nende kodutarbijate jaoks, kes kasutavad lokaalset gaasikütet (gaasikatlad), tähendab fossiilsest gaasist loobumine pikaajaliselt vajadust küttesüsteemi vahetamiseks. Seadusandlik selgus ja pikad üleminekuperioodid (kuni aasta 2049 lõpuni) annavad inimestele aega investeeringuid planeerida. Samuti võimaldab taristu uuskasutus (nt biometaani või e-metaani transportimine samades torudes) osal tarbijatest jätkata olemasolevate seadmete kasutamist ilma kuluka väljavahetamiseta.
6.2.2.2. Tarbijakaitse ja uued õigused
Direktiiv (EL) 2024/1788 toob kaasa olulise hüppe tarbijaõiguste kaitses, ühtlustades gaasituru reeglid elektrituru arengutega. See tagab, et tarbijad ei ole passiivsed maksjad, vaid kaitstud turuosalised.
Tarbijatele tuleb tagada tasuta juurdepääs vähemalt ühele sõltumatule hinnavõrdlusvahendile (võrdlusvahend). Arved peavad muutuma lihtsamaks ja sisaldama selget infot mitte ainult hinna, vaid ka tarbitava gaasi päritolu (kas tegu on fossiilse gaasi, biometaani või e-metaaniga) ja selle keskkonnamõju kohta.
Regulatsioon tagab, et tarnijavahetus toimuks tehniliselt võimalikult kiiresti (kahe nädala jooksul) ning sellega ei tohi tarbijale kaasneda täiendavaid tasusid ega trahve (välja arvatud tähtajaliste lepingute ennetähtaegsel lõpetamisel kokkulepitud juhtudel).
Haavatavad tarbijad on kaitstud läbi sotsiaalhoolekande seaduse.
6.2.2.3. Tööhõive ja sotsiaalne õiglus
Fossiilse gaasi hulgimüügi ja hooldusega tegelevate ettevõtete töötajad ei kaota oma vajadust turul, vaid nende oskused suunatakse ümber taastuvgaaside ja uuskasutatava taristu haldamisele. Kuna gaasivõrke ei lammutata, vaid neile antakse uuskasutus, säilib vajadus olemasolevate spetsialistide ja tehnikute järele, kes tunnevad Eesti gaasitaristu eripärasid.
6.2.3. Keskkonnamõju
Fossiilsest gaasist loobumine on vältimatu samm kliimaneutraalsuse suunas, millel on otsene positiivne mõju. Olemasolevate torustike taaskasutus vähendab vajadust uute kaevanduste ja ehitusmaterjalide järele (ringmajanduse põhimõte).
6.2.3.1. Kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguste vähenemine
Maagaasi asendamine taastuvate gaasidega (biometaan, e-metaan) ja vesinikuga vähendab põletamisel tekkivat süsinikuheidet. Kuna taastuvate gaaside tootmiseks kasutatakse biomassi või õhust kinni püütud süsinikku, on tegemist ringprotsessiga, mis ei lisa atmosfääri uut süsinikku. Fossiilse gaasi tootmise ja kaugtranspordiga (puuraugud, LNG terminalid, suured magistraaltorustikud) kaasnevad sageli suured metaani lekked. Kohalikule taastuvgaasi- ja vesinikuturule üleminek vähendab sõltuvust nendest pika tarneahela riskidest.
6.2.3.2. Ressursitõhusus ja säästlik maakasutus läbi taristu uuskasutuse
Keskkonnamõju hindamisel on oluline, kuidas taristut arendatakse. Olemasoleva taristu uuskasutus hoiab ära uued keskkonnakahjud.
Olemasolevate maagaasitorude kohandamine vesiniku või taastuvgaaside transpordiks tähendab, et ei ole vaja kaevata tuhandeid kilomeetreid uusi trasse. Uute torustike rajamata jätmine hoiab ära täiendava metsaraie, maastike killustamise ning elupaikade häirimise. See säästab lokaalset floorat ja faunat ning vähendab ehitusaegset pinnase- ja veereostuse riski.
6.2.3.3. Ringmajanduse ja säästva tootmise edendamine
Fossiilsest gaasist loobumise ajakava sunnib ettevõtteid ja omavalitsusi juurutama ringmajanduse lahendusi. Maagaasi asendamiseks vajaliku biometaani tootmine tugineb suuresti põllumajandusjäätmetel (sõnnik, virts), toiduainetööstuse jäätmetel ja muudel biolagunevatel jäätmetel. See parandab riiklikku jäätmekäitlust ja vähendab põllumajandussektori otsest keskkonnamõju.
Fossiilsest gaasist loobumine loob nõudluse e-metaani järele, mille tootmiseks püütakse kinni tööstusheitmetest pärinev süsinik, mis toimib tööstusliku süsiniku ringlussevõtuna.
6.2.3.4. Potentsiaalsed riskid ja täiendavad keskkonnakaitse vajadused
Kuigi regulatsiooni üldmõju on positiivne, toob tehnoloogiline üleminek kaasa uusi spetsiifilisi keskkonnariske, mida peab järelevalve käigus maandama.
Kui uuskasutatav taristu kohandatakse puhtale vesinikule, on lekete oht suurem, kuna vesiniku molekul on erakordselt väike. Kuigi vesinik ise ei ole otsene kasvuhoonegaas, pikendab see atmosfääri sattudes teiste soojendavate gaaside (nagu metaan) eluiga. Seetõttu peavad tehnilised tihedusnõuded olema väga ranged.
Biometaani tootmise kasv ei tohi kaasa tuua maakasutuse halvenemist või toidujulgeoleku riske (nt olukorda, kus toidukultuuride asemel kasvatatakse ainult energiakultuure). Seetõttu rakendatakse EL-i jätkusuutlikkuse kriteeriume.
Liiga vara maagaasist loobumine võib ohustada varustuskindlust tipukoormuse ajal.
Leevendava asjaoluna näeb seadusemuudatus ette paindliku ajakava, mille kohaselt võrgu kasutuselt kõrvaldamine toimub sünkroonis alternatiivsete energiaallikate (taastuvenergia, vesinik, biometaan) lisandumisega.
6.2.4. Riigiasutuste töökoormus
Konkurentsiametile lisandub kohustus kontrollida võrgu kasutuselt kõrvaldamise kavasid ja hinnata varade ümberhindamise põhjendatust.
Kuigi direktiivi (EL) 2024/1788 ülevõtmine loob õigusliku raamistiku uutele tegevustele, ei too see kaasa Keskkonnaameti töökoormuse kohest ja hüppelist kasvu. Kõnealune direktiiv sätestab fossiilsest gaasist järkjärgulise loobumise pikaajalise tähtaja (2049. aasta lõpp) ja ka vesinikutaristu väljaehitamine on pikaajaline protsess, seega lähiaastatel on mõju asutusele minimaalne ja piirdub regulatiivse ettevalmistusega, mis võimaldab ametitel ressursse aegsasti ning sujuvalt planeerida.
Kohalikud omavalitsused peavad oma soojusmajanduse arengukavades arvestama gaasivõrgu etapiviisilise kadumisega.
6.3. Aktiivne võrguteenuse tarbija gaasiturul
Direktiiv (EL) 2024/1788 toob gaasiturureeglitesse aktiivse võrguteenuse tarbija mõiste, mis peegeldab elektriturul juba toimunud muutusi.
Seni on gaasitarbija olnud passiivne lõppkasutaja. Kehtiv õigus ei anna tarbijale õigust toodetud gaasi (nt biometaani) võrku tagasi müüa või oma tarbimist paindlikult juhtida, selleks on praegu ebamõistlikud lepingulised takistused.
Eesmärk on võimaldada tarbijatel panustada energiasüsteemi tasakaalustamisse, vähendada oma energiakulusid ja soodustada kohaliku taastuvgaasi tootmist.
Aktiivne klient on lõpptarbija, kes tarbib või hoiustab gaasi, mis on toodetud tema kinnistu piires, või müüb ise toodetud taastuvgaasi või osaleb energiatõhususe meetmetes. Aktiivne võrguteenuse tarbija tegutseb eelkõige maagaasiturul, mis hõlmab ka taastuvgaase (nagu biometaan ja sünteetiline metaan), et soodustada nende suunamist olemasolevasse võrku. See on vältimatu samm detsentraliseeritud gaasisüsteemi suunas, mis toetab Eesti energiajulgeolekut ning ühiskonna ja majanduse tasakaalukat ümberkujundamist.
Eestis tegutseb juba praegu üksuseid, kes vastavad selle aktiivse tarbija mõistele – nad ei ole pelgalt passiivsed tarbijad, vaid panustavad süsteemi energiaga.
Praegune olukord jaguneb kaheks:
1) biometaani tootjad-tarbijad
Eestis on mitu biometaanijaama (nt Aravete, Vinni, Oisu, Ilmatsalu), mis on kõige lähedasemad näited aktiivsele tarbijale. Need üksused toodavad põllumajandusjäätmetest gaasi, puhastavad selle biometaaniks ning sisestavad jaotus- või põhivõrku.
Need ei piirdu vaid tarbimisega, vaid on integreeritud osalised, kes muudavad gaasivõrgu dünaamikat – gaas ei liigu enam ainult kesksest punktist tarbijani, vaid ka tarbijapoolsest sõlmest võrku tagasi.
2) tööstuslikud tootjad-tarbijad
Mõned suurtööstused on rajanud lokaalseid lahendusi, kus toodavad taastuvgaasi oma tarbeks ja katavad sellega osa oma baaskoormusest, vähendades koormust avalikule võrgule.
Seni on takistuseks olnud asjaolu, et ülejäägi müümine või naabriga jagamine on olnud juriidiliselt keeruline ja koormav (nõuab sageli tegevusluba sarnaselt suurtele gaasimüüjatele). Muudatus seaduses teeb selle protsessi lihtsamaks.
Praegu on nad pigem tootjad või suurtarbijad. Direktiivi (EL) 2024/1788 ülevõtmine muudab olukorda järgmiselt:
• väiketarbija kaasamine: praegu ei ole Eestis ühtegi korteriühistut või väikeettevõtet, kes saaks end nimetada aktiivseks gaasitarbijaks (erinevalt elektriturust, kus on tuhandeid mikrotootjaid). Seadusemuudatus loob selleks õigusliku aluse
• energiakogukonnad: tekib võimalus luua ametlikke gaasienergiakogukondi. Näiteks võiks tulevikus uusarendus või tööstuspark hallata biometaani ühist lokaalset mahutit ja jaotada gaasi liikmete vahel paindlikult vastavalt vajadusele
• paindlikkusteenused: praegu ei müü ükski Eesti gaasitarbija süsteemihaldurile (Elering AS) teenust, mida võiks nimetada nii: vähendan täna oma tarbimist, et võrku tasakaalustada. Pärast direktiivi (EL) 2024/1788 rakendamist muutub selline tarbimiskaja ametlikuks turukomponendiks.
Eestis on tehniline valmidus ja esimesed suured turuosalised (biometaani tootjad) olemas, kuid aktiivseid tarbijaid (väikeettevõtted, kogukonnad) veel mitte, sest puudub soosiv õigusruum ja majanduslikud stiimulid (nt lihtsustatud võrgutasud).
6.3.1. Majanduslik mõju ja ettevõtluskeskkond
Aktiivsete tarbijate lisandumine suurendab pakkumist turul, mis võib hakata avaldama survet gaasi hinna langusele. Soodustab investeeringuid lokaalsetesse tootmisüksustesse (biometaanijaamad, elektrolüüserid). Võib tekkida vajadus vaadata üle võrgutasude struktuur, et vältida kulude ebaõiglast kandumist passiivsetele tarbijatele (kui aktiivsed tarbijad kasutavad võrku vähem, kuid süsteemi valmidus peab säilima).
6.3.1.1. Mõju aktiivsele võrguteenuse tarbijale
Aktiivseks tarbijaks hakkamine on ettevõtetele ja tarbijagruppidele vabatahtlik, kuid regulatsioon loob neile selged majanduslikud eelised. Tarbija saab oma toodetud taastuvgaasi (nt kohapealsest biogaasi jaamast pärit biometaani) ise tarbida, vähendades sõltuvust võrgugaasi kõikuvatest turuhindadest ja hoides kokku võrgutasusid nendelt mahtudelt, mida võrku ei suunata.
Kui tarbija toodab gaasi rohkem kui ise vajab, annab seadus talle õiguse suunata ülejääk võrku ja see maha müüa. See loob uue tuluallika näiteks põllumajandusettevõtetele või suurtele toidutööstustele, kes saavad oma tootmisjäägid (sõnnik, biolagunevad jäätmed) otseseks finantstuluks ümber teha.
Aktiivne tarbija saab pakkuda turule paindlikkust – näiteks tarbida vähem või suunata gaasi võrku siis, kui hinnad on tipus, teenides sellega lisatulu ja optimeerides oma investeeringute tasuvusaega.
6.3.1.2. Mõju võrguettevõtjatele
Aktiivsete tarbijate lisandumine muudab gaasivõrgu toimimise ühesuunalisest kahesuunaliseks, mis toob kaasa nii kulusid kui ka säästu. Kuna tarbijad hakkavad gaasi võrku tagasi suunama, peavad võrguettevõtjad investeerima gaasi kvaliteedi seiresüsteemidesse (et võrku sisenev biometaan vastaks standarditele) ja nutikatesse kahesuunalistesse arvestitesse. See toob võrguettevõtjatele kaasa esmaseid infotehnoloogilisi ja taristulisi kulusid.
Pikemas perspektiivis aitavad aktiivsed tarbijad oma paindliku tootmise ja tarbimisega gaasisüsteemi tasakaalustada. See vähendab süsteemihalduri vajadust osta kalleid süsteemiteenuseid või hoida käigus suuri reservvõimsusi, mis omakorda hoiab pikas vaates võrgutariifid stabiilsemana kõigi tarbijate jaoks.
6.3.1.3. Mõju gaasimüüjatele
Kuna osa tarbijaid hakkab ise gaasi tootma või hoidma, väheneb traditsiooniliste gaasimüüjate müügimaht nendesse segmentidesse. Gaasimüüjad peavad kohandama oma ärimudeleid. Tekib vajadus uute lepingutüüpide (nt dünaamilise hinnaga lepingud, tagasiostulepingud) ja teenuste järele, kus kauplejad aitavad aktiivsetel tarbijatel nende toodetud või salvestatud gaasi turul parima hinnaga realiseerida. See elavdab gaasiturgu ja tihendab konkurentsi.
Aktiivse tarbija tulek gaasiturule on majanduslikult väga sarnane päikesepaneelide omanike (prosumerite) tulekuga elektriturule umbes kümme aastat tagasi. See viib raha ja kontrolli suurte tootjate käest osaliselt tarbijate kätte, luues lokaalset majanduskasu.
6.3.2. Sotsiaalne mõju ja tarbijakaitse
Tarbijal tekib suurem kontroll oma energiakulude üle. Eelnõu keelab võrguettevõtjatel kohaldada aktiivsetele klientidele ebamõistlikke lisatasusid või tehnilisi takistusi. Aktiivse osalusega kaasneb vajadus nutiarvestite ja andmevahetuse järele, mis nõuab ranget kontrolli tarbimisandmete üle.
6.3.2.1. Kodanike ja kogukondade suurem autonoomia
Aktiivse tarbija regulatsioon muudab ühiskonna rolli energiaturul – passiivsest maksjast saab otsustaja. Regulatsioon võimaldab luua kohalikke energiakogukondi (nt korteriühistute liidud, kohalikud piirkondlikud ühendused), kes saavad ühiselt investeerida biogaasi- või vesinikuseadmetesse. See tugevdab kohalikku koostööd ja sotsiaalset sidusust, andes inimestele võimaluse oma elupiirkonna energiatootmises otseselt kaasa rääkida.
Oma tarbeks gaasi tootmine või paindlik juhtimine pakub leibkondadele ja kogukondadele sotsiaalset turvatunnet. Väheneb haavatavus globaalsetest poliitilistest kriisidest tingitud hinnakõikumiste suhtes.
6.3.2.2. Energiaostujõuetuse leevendamine
Aktiivseks tarbijaks olemine võib luua sotsiaalseid kaitsemehhanisme neile, kes on majanduslikult raskemas seisus. Kui korteriühistud saavad hakata tegutsema aktiivse tarbijana (näiteks väärindades kohalikke biojäätmeid või hallates ühiselt hübriidküttesüsteeme), kandub sellest tekkiv majanduslik sääst edasi madalamate kommunaalkuludena. See aitab otseselt vähendada toimetulekuraskustes perede või eakate eluasemekulusid.
Tarbimise teadlik ajatamine ja juhtimine võimaldab vähemkindlustatud tarbijatel (kui neil on juurdepääs nutikatele juhtimislahendustele) vähendada oma energiakulusid ilma elukvaliteedis järeleandmisi tegemata.
6.3.2.3. Tarbija teadlikkuse suurendamine
Kui tarbija näeb, et tema tegevusel (nt biolagunevate jäätmete korrektsel sortimisel biometaani tootmiseks või tarbimise vähendamisel tiputundidel) on otsene rahaline mõju, suureneb ühiskondlik vastutustunne. See kasvatab elanikkonna keskkonnateadlikkust ning toetust laiemale üleminekule kliimaneutraalsele majandusele.
6.3.2.4. Võimalikud sotsiaalsed riskid
Aktiivseks tarbijaks hakkamine eeldab esmaseid investeeringuid (nutiseadmed, liitumised, tootmisseadmed) ja IT-alast kirjaoskust.
Tekib risk, et säästuvõimalustest lõikavad kasu vaid jõukamad tarbijad ja suurema haldusvõimekusega ettevõtted, samas kui vähemkindlustatud tarbijad jäävad passiivseteks süsteemi ülalpidajateks.
6.3.3. Keskkonnamõju
Soodustab taastuvgaaside osakaalu suurenemist võrgus. Väheneb vajadus importida fossiilset maagaasi, kuna soodustatakse kohalikku ja hajutatud tootmist.
6.3.3.1. Kohaliku ringmajanduse edendamine ja jäätmete väärindamine
Suur osa aktiivsetest tarbijatest (nt põllumajandusettevõtted, toidutööstused või suuremad kogukonnad) toodavad gaasi lokaalselt kogutud biolagunevatest jäätmetest. Aktiivsed tarbijad suunavad tekkinud biolagunevad jäätmed, reoveesetted või põllumajandusjäägid (sõnnik, virts) biogaasijaamadesse, et toota biometaani. See hoiab ära biojäätmete lagunemise avatud keskkonnas, mis vabastaks atmosfääri ohtlikku metaani ja vähendab prügilasse ladestatavate jäätmete hulka. Kohapeal toodetud taastuvgaasi kasutamine asendab otse fossiilset maagaasi, vähendades põletamisel tekkivat uut süsinikuheidet.
6.3.3.2. Tarneahela transpordikoormuse ja kadude vähenemine
Kuna aktiivne tarbija toodab ja tarbib energiat sageli samas asukohas või piirkondlikus võrgus, väheneb vajadus transportida gaasi pikkade vahemaade taha läbi riiklike magistraaltorustike.
Lühemad tarneahelad ja lokaalne tarbimine vähendavad transpordil tekkivate süsteemsete gaasilekete (metaani emissioonide) riski, mis on pikkade rahvusvaheliste trasside puhul üheks suuremaks keskkonnaprobleemiks.
6.3.3.3. Taastuvenergia parem integreerimine läbi paindliku tarbimise
Aktiivse tarbija üks põhiomadusi on võime oma tarbimist või tootmist ajatada (paindlikkus).
Kui aktiivsed tarbijad kasutavad gaasi salvestuslahendusi (nt lokaalseid mahuteid) või toodavad e-metaani/vesinikku siis, kui taastuvenergiat (tuul, päike) on võrgus liiga palju, toimivad nad keskkondliku puhvrina. See vähendab vajadust käivitada fossiilsetel kütustel töötavaid reserv- ja tippkoormuselektrijaamu süsteemi tasakaalustamiseks.
6.3.3.4. Potentsiaalsed lokaalsed keskkonnariskid
Lokaalne tootmine toob kaasa spetsiifilised kohalikud keskkonnariskid, nt lõhn. Biogaasi või biometaani tootmine võib ebaõige käitlemise korral põhjustada lõhnaprobleeme lähedalasuvatele elanikele. Seetõttu peavad väikejaamad töötama vastavalt kehtestatud nõuetele.
Aktiivseks tarbijaks olemine ja paindlikkusteenuste pakkumine nõuab nutiarvutite, juhtimissüsteemide ja sensorite paigaldamist. See suurendab spetsiifiliste elektroonikaseadmete kasutamist, mille tootmisel ja käitlemisel on oma keskkonnamõju (e-jäätmed).
6.3.4. Halduskoormus ja riigiasutused
Konkurentsiameti ülesanne on tagada, et suured gaasivõrguettevõtjad ei kehtestaks sellistele isetoimivatele kogukondadele ja paindlikkust pakkuvatele tööstustele põhjendamatuid liitumistasusid või tehnilisi nõudeid, mis muudaksid aktiivseks tarbijaks olemise majanduslikult ebaotstarbekaks. Sellist järelevalvet teeb Konkurentsiamet juba elektriturul.
Võrguettevõtjad peavad kohandama oma tehnilisi süsteeme kahepoolseks gaasivooks, mis nõuab lisainvesteeringuid mõõtesüsteemidesse.
7. Riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud seaduse rakendamise korral
Seadusemuudatusega lisatakse Konkurentsiametile kohustusi, mis on direktiivi (EL) 2024/1788 kohaselt sõltumatu energiaregulaatori (Eestis Konkurentsiamet) kohustused, seega Konkurentsiameti töökoormus suureneb ELi õiguse rakendamisega ning sellega kooskõla tagamisega.
Muudatuste tulemusel suureneb algselt Konkurentsiameti töökoormus. Hinnanguliselt on Konkurentsiametil vaja lisaks kahte ametnikku. Lisaks tänasele regulatsioonile lisandub vesinikuturu korralduse kontroll ja järelevalve (tegevusload, tüüptingimuste kooskõlastamine, arengukavad, tariifide kooskõlastamine, arvete kontroll jne) hulgiturust kuni jaeturuni, samuti lisandub uusi ülesandeid gaasisektoris (usaldusmärgise andmine gaasihinna võrdlusportaalile ja selle kontroll, võrgu kasutuselt kõrvaldamise kavade kontroll (ettevõtteid üle 20), ajutise hinna kehtestamine) jne.
Lisanduvad töökohad toovad ametile kaasa kulude kasvu mahus ca 150 000 eurot aastas. Lisaks palgakulule sisaldab 150 tuhande euro suurune eelarve lähetus-, majandus- ja koolituskulusid.
Reguleeritud ettevõtted maksavad konkurentsiseaduse (KonkS) kohaselt järelevalvetasu, mis laekub riigieelarvesse. Vastava tasu laekumine eelarvesse on eelnõu koostajale esitatud info järgi ca 2,5 M€, millest Konkurentsiamet kasutab käesoleval aastal ca 1,44 M€. Seega kaetakse direktiivist (EL) 2024/1788 tulenevate ülesannete täitmisega seotud tööjõu- ja tegevuskulud järelevalvetasust. Täiendavad vahendid taotletakse riigi eelarvestrateegia protsessis 2027‑2030.
Kuid siinkohal tuleb märkida, et pikemas perspektiivis ameti töökoormus väheneb, kui fossiilseid gaase enam ei kasutata.
Siseministeeriumi töökoormus ei kasva märkimisväärselt. Vesiniku ülekandevõrgu omaniku eelkontrolli lisamine maagaasiseadusesse ei loo Siseministeeriumile uut püsivat töökoormust. Tegemist on olemasoleva ja sissetöötatud riikliku julgeolekukontrolli protseduuri laiendamisega vesinikutaristule. Kuna kontroll toimub juhtumipõhiselt ja ülekandevõrgu omaniku vahetus on strateegilises energiasektoris erandlik, on mõju ministeeriumi ja julgeolekuasutuste töökoormusele episoodiline ning kaetav olemasolevate ressursside arvelt.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (edaspidi ka TTJA) töökoormuse kasv on otseses seoses sellega, kui kiiresti liigub vesinik laiatarbesektorisse. Algfaasis kasutavad vesinikku peamiselt suurtööstused ja hulgikauplejad, kelle vahelised vaidlused ja lepingud kuuluvad pigem Konkurentsiameti või kohtu pädevusse, mitte tavapärase tarbijakaitse alla.
Tulevikuperspektiivis kui vesinik jõuab segatuna maagaasivõrku (kaugküttevõrkudesse ja kodudesse), kasvab TTJA koormus seoses tarbijakaebuste lahendamise, arvete selguse kontrollimise, ebaausate kauplemisvõtete seiramise ja tarnijavahetuse reeglite tagamisega. Seega tulevikus võib TTJA vajada lisatöökohti ning rahalise ressursi ülevaatamist.
Kuigi direktiivi (EL) 2024/1788 ülevõtmine loob õigusliku raamistiku uutele tegevustele, ei too see kaasa ametite töökoormuse kohest ja hüppelist kasvu. Lähiaastatel on mõju asutusele minimaalne ja piirdub regulatiivse ettevalmistusega, mis võimaldab ametil ressursse aegsasti ning sujuvalt planeerida.
8. Rakendusaktid
Sisuliselt tuleb muuta kahte rakendusakti:
1) majandus- ja taristuministri 28. juuli 2017. a määrust nr 41 „Gaasituru toimimise võrgueeskiri“. Täpsustada on vaja direktiivist (EL) 2024/1788 tulenevaid kauglugemisseadme funktsioone, avatud tarnija vahetamist ning AVP kaudu digitaalsete andmete saamist ja andmeid, mida müüja peab edastama usaldusmärgisega ja süsteemihalduri loodud võrdlemisvahendi käitajale tema nõutud viisil ja tähtaegadel.
2) majandus- ja taristuministri 29. juuli 2014. a määrust nr 60 „Tarbimisandmete vorm“ täiendatakse vesiniku tarbimisandmete esitamise vormiga.
Nimetatud kahe rakendusakti kavandid on lisatud seletuskirjale (lisa 2).
Kuna käesoleva seaduse eelnõuga muutub ka kehtiva seaduse pealkiri, siis tuleb muuta ka alamakte, mis on kehtestatud MGSi alusel (vt eelnõu § 13) ja ka neid, milles on viide MGSile.
9. Seaduse jõustumine
Seadusemuudatused jõustuvad üldises korras. Eelnõuga seotud direktiivi (EL) 2024/1788 ülevõtmise tähtaeg on 5. august 2026.
10. Seaduseelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi kaudu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Siseministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Justiits- ja Digiministeeriumile, Eesti Linnade ja Valdade Liidule ning arvamuse avaldamiseks Konkurentsiametile, Keskkonnaametile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Elering AS-ile, AS Gaasivõrgule, Eesti Gaasiliidule, Eesti Vesinikutehnoloogiate Ühingule, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingule, Eesti Biogaasi Assotsiatsioonile, Eesti Tööandjate Keskliidule.
Algatab Vabariigi Valitsus
…………… 2026. a