EESTI ÕENDUSKVALITEEDI ARENDUSKESKUS 28.08.2026
Siseministeerium
Igor Taro
siseminister
Koopia: Sotsiaalministeerium
Arvamus korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (21.08.2026 nr 1-6/3514-1) kohta
Eesti Õenduskvaliteedi Arenduskeskus (EÕAK) on tutvunud korrakaitseseaduse (KorS) muutmise seaduse eelnõu ja selle seletuskirjaga ning esitab alljärgnevad seisukohad neljas küsimuses: (1) joobeseisundi tuvastamise sidumine tervishoiuasutuse, sh erakorralise meditsiini osakonna (EMO) ruumide ja personaliga; (2) terviseseisundi kirjeldamise õiguse laiendamine arstilt teistele tervishoiutöötajatele; (3) proovivõtu ja ekspertiisihinnangu tasustamise alused; (4) kateetriga uriiniproovi võtmisega kaasnev vastutuse ja patsiendiohutuse lünk. Tegemist ei ole üksnes ressursikorralduse, vaid õenduskutse pädevuspiiride ja patsiendiohutuse küsimusega.
1. Joobeseisundi tuvastamine ei ole tervishoiuteenus – EMO ei ole selleks õige koht
Joobeseisundi tuvastamine, sh sellega seotud terviseseisundi kirjeldamine, ei ole tervishoiuteenus TTKS tähenduses. Seda kinnitab eelnõu ise: täiendava selgitava sätte (kavandatud KorS § 37 lg 4) lisamisest loobuti kooskõlastamisel üksnes seetõttu, et põhimõte kehtib niigi, ilma sõnaselge normita. Kui tegevus ei ole tervishoiuteenus, puudub alus toimetada selleks isikuid tervishoiuasutusse, saati EMO-sse. EMO personali koosseis ja tööajanormid (vt sotsiaalministri 19.08.2004. a määrus nr 103 „Haigla liikide nõuded“ § 13–14) on arvestatud üksnes tervishoiuteenuse mahuga. Korrakaitselise toimingu lisamine samale personalile ja samadesse ruumidesse toimub vältimatult tervishoiuteenust vajavate patsientide arvelt.
Eelnõu jätab selle tervishoiuteenuse osutajale näiliselt vabatahtlikuks, kuid praktikas suunab nii senine PPA töökorraldus kui ka seletuskirja enda eesmärk (arstide koormuse vähendamine, „kõikjal kättesaadava“ tervishoiutöötaja kasutamine) joobekahtlusega isikud jätkuvalt EMO-sse. Seletuskiri (lk 18) tunnistab ise, et Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku kiirteenuse lõpetamise järel 2025. aastal peab PPA juba praegu pöörduma EMO poole. Formaalne valikuvabadus ei kaitse EMO-t reaalse koormuse eest.
Arvestada tuleb ka sellega, et kavandatav kiirabireform suurendab EMO koormust tulevikus juba iseseisvalt, sõltumata käesolevast eelnõust. Sellises olukorras on täiendava, tervishoiuteenusega mitteseotud ülesande lisamine EMO personalile vastutustundetu ja süvendab olemasolevat ressursikriisi veelgi. EÕAK peab vajalikuks, et joobeseisundi tuvastamisega seotud toimingud korraldataks sõnaselgelt väljaspool tervishoiuasutusi (nt politseiasutuses või riiklikus ekspertiisiasutuses), mitte EMO ruumide ja personali arvel.
2. Terviseseisundi kirjeldamise õigust ei tohi laiendada arstilt teistele tervishoiutöötajatele
EÕAK ei toeta KorS § 41 muutmist viisil, mis annab terviseseisundi kirjeldamise õiguse teistele tervishoiutöötajatele peale arsti – ei sõnastuses „tervishoiuteenuse osutaja“ ega „tervishoiutöötaja“. Kehtiv põhimõte, et terviseseisundi kirjelduse koostab arst, tuleb säilitada.
Joobeseisundile viitavate tunnuste hindamine on diferentsiaaldiagnostiline, menetlusliku ja õigusliku kaaluga otsus – joobe eristamine peatraumast, hüpoglükeemiast, psühhiaatrilisest seisundist ja muust haigusest –, mis eeldab arstiõppes omandatud kliinilist otsustuspädevust. See ei kuulu õendusabi kutsestandardi baaspädevuste hulka. Ülesande andmine õdedele ilma riikliku pädevus-, koolitus- ja vastutusmudelita ei ole õendusabi kvaliteedi ega patsiendiohutuse seisukohast aktsepteeritav.
Sisuliselt sama ettepanekut on kooskõlastusringil juba teinud mitmed tervishoiuasutused ning see on tagasi lükatud põhjendusega, et kaasamine jääb tervishoiuteenuse osutajale vabatahtlikuks. See vastus ei puuduta küsimuse tuuma: probleem ei ole vabatahtlikkuses, vaid selles, et seadus looks üldise õigusliku aluse ülesandele, milleks puudub riiklik kutsepädevuse raamistik. Kui riik peab laiendamist vältimatuks, tuleb enne kehtestada pädevusstandard, kohustuslik koolitusmaht, pädevuse tõendamise kord ja vastutusmudel – mitte vastupidi.
3. Proovivõtu ja ekspertiisihinnangu tasud on lahus hoidmata ja osaliselt ebaadekvaatsed
Kohtuekspertiisiseaduse § 38 lõike 2 alusel kehtestatud hinnakiri kehtib üksnes Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) hinnangu tasustamisel ega tohi olla aluseks tervishoiuteenuse osutajale terviseseisundi kirjeldamise eest makstavale tasule (KorS § 41 lg 14, rakendusakti kavandi § 3¹ kohaselt praegu 155 eurot). Need kaks tasustamisalust – ekspertiisiasutuse ja tervishoiuteenuse osutaja oma – on põhimõtteliselt erineva iseloomu ja kulubaasiga ning tuleb seletuskirjas üheselt lahus hoida.
Eraldi probleem on rakendusakti kavandis (Vabariigi Valitsuse määruse nr 88 muutmine) kavandatud proovivõtu tasud: 4 eurot vereproovi ja 3 eurot uriiniproovi võtmise eest. Need summad ei kata tegelikke kulusid – personali tööaega, materjale, dokumenteerimist ega infrastruktuuri – ning on nähtavasti kehtestatud ilma kuluanalüüsita. EÕAK peab vajalikuks kõigi käesoleva eelnõuga seotud tasumäärade (proovivõtt, terviseseisundi kirjeldamine, ekspertiisihinnang) läbivaatamist ja sidumist tegelike kuludega.
4. Kateetriga uriiniproovi võtmine: lahendamata vastutuse ja patsiendiohutuse küsimus
Rakendusakti kavand näeb ette 40 euro suuruse tasu kateetriga uriiniproovi võtmise eest. Tegemist on invasiivse ja kõrge tüsistusriskiga protseduuriga (sh verejooksu, kuseteede vigastuse või perforatsiooni oht), mida tavapäraselt teostatakse meditsiinilise näidustuse alusel tervishoiuteenuse raames kehtiva ohutus- ja kvaliteedisüsteemi sees.
Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse (TOKVS) § 2 lõike 1 ja § 10 lõike 1 kohaselt kohaldub vastutuskindlustus üksnes kahjule, mis on tekkinud tervishoiuteenuse osutamise käigus. Kuna eelnõu kohaselt ei ole joobeseisundi tuvastamisega seotud terviseseisundi kirjeldamine ega proovi võtmine tervishoiuteenus, jääb TOKVS-i kohaldamisalast välja just olukord, kus kateetriga uriiniproovi võtmisel tekib patsiendile kehavigastus või tervisekahjustus. Samuti on selgusetu, millise skeemi alusel sellisel juhul ohujuhtumit registreeritakse ja menetletakse. Tegemist ei ole oletusliku, vaid TOKVS-i enda kohaldamisalast otseselt tuleneva kindlustuslüngaga, mis jätab nii patsiendi kui protseduuri teinud tervishoiutöötaja kaitseta. EÕAK peab vajalikuks, et enne eelnõu vastuvõtmist sätestataks üheselt, milline vastutus-, kindlustus- ja ohujuhtumite käsitlemise kord kehtib kateetriga uriiniproovi võtmisel tekkivate tüsistuste korral, kui tegevust ei loeta tervishoiuteenuseks.
Kokkuvõte ja ettepanekud
EÕAK teeb eelnõu edasisel menetlemisel ettepaneku:
1. Sätestada, et joobeseisundi tuvastamisega seotud toimingud toimuvad väljaspool tervishoiuasutusi, sh väljaspool EMO-t; arvestada, et kavandatav kiirabireform suurendab EMO koormust veelgi.
2. Loobuda sõna „arst“ asendamisest KorS § 41 lõike 9 punktis 1 ning lõigetes 12 ja 14 (ning vastavas rakendusaktis) ja säilitada arsti ainupädevus terviseseisundi kirjeldamisel kuni riikliku pädevusmudeli kehtestamiseni.
3. Hoida kohtuekspertiisiseaduse alusel kehtestatud hinnakiri ja tervishoiuteenuse osutaja tasu selgelt lahus ning vaadata üle kõik proovivõtu ja terviseseisundi kirjeldamise tasumäärad, sidudes need tegelike kuludega.
4. Sätestada selge vastutus-, kindlustus- ja ohujuhtumite käsitlemise kord kateetriga uriiniproovi võtmisel tekkivate tüsistuste jaoks.
EÕAK on valmis eelnõu edasises menetluses osalema.
Lugupidamisega
Aleksei Gaidajenko
Juhatuse liige