| Dokumendiregister | Õiguskantsleri Kantselei |
| Viit | 7-5/261827/2607047 |
| Registreeritud | 28.08.2026 |
| Sünkroonitud | 31.08.2026 |
| Liik | Väljaminev kiri |
| Funktsioon | 7 Järelevalve põhiõiguste ja -vabaduste järgimise üle |
| Sari | 7-5 Isiku kaebuse alusel KOV organi või asutuse tegevuse kontroll |
| Toimik | 7-5/261827 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | Maardu Linnavalitsus |
| Saabumis/saatmisviis | Maardu Linnavalitsus |
| Vastutaja | Evelin Lopman (Õiguskantsleri Kantselei, Ettevõtluskeskkonna osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
Pr Aurika Sin-Kerra
Maardu Linnavalitsus
Teie 27.08.2026 nr
Meie 28.08.2026 nr 7-5/261827/2607047
Puhta joogivee kättesaadavus
Austatud linnapea
Õiguskantsleri poole pöördus Aarde tänaval elav inimene, kui selgus, et tema kodu veega
varustavast ühisveevärgist tulev joogivesi ei vasta nõuetele. Teadaolevalt on joogivees mangaani
sisaldus lubatust suurem ning perearst on keelanud seetõttu koduse vee tarbimise.
Puhta joogivee kättesaadavuse korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne, vt veeseaduse
(VeeS) § 88. Õiguskantsler on varasemalt sel teemal saatnud kohalikele omavalitsustele ringkirja
Puhta joogivee kättesaadavus.pdf.
VeeS § 88 kohaselt peavad just vallad ja linnad korraldama oma territooriumil puhta joogivee
kättesaadavuse. See tähendab, et kui joogiveele juurdepääs on mingil põhjusel takistatud, peab
kohalik omavalitsus hoolitsema, et inimesed ei jääks puhta joogiveeta. Muu hulgas peab kohalik
omavalitsus välja selgitama, mis takistab joogiveele juurdepääsu ning kuidas on võimalik olukorda
parandada. Kohalik omavalitsus peab inimestele teada andma ka teistest joogivee saamise
võimalustest, kui elanikel pole võimalik võtta joogivett kraanist või kaevust. Nende 17. veebruaril
2023 jõustunud VeeS § 88 muudatustega võttis Eesti üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
(EL) 2020/21841 (edaspidi joogivee direktiiv) artikli 16 sätted, mis käsitlevad ligipääsu tagamist
joogiveele. Veeseaduse muutmise eelnõu seletuskirjas on märgitud, et muudatuste eesmärk on
vähendada joogivee varustamisega seotud riske tervisele ja keskkonnale, optimeerida joogivee
käitlemise kulusid ning tagada ohutu joogivesi kogu elanikkonnale.
Väga oluline on, et kohalik omavalitsus rakendaks vajaduse korral asjakohaseid ja
proportsionaalseid meetmeid haavatavatele ja tõrjutud rühmadele joogivee kättesaadavuse
parandamiseks. Vajaduse korral tuleb luua avalik joogiveevõtukoht, arvestades seejuures
kohalikke olusid (näiteks talvel võib vesi väljas asuvas joogiveevõtuseadmes ära külmuda).
Juurdepääs puhtale joogiveele on otseselt seotud õigusega tervisele1. Ka joogivee direktiivi üks
eesmärke on inimeste tervise kaitse.
1 Past, M. Inimõiguste raamat. „Õigus tervisele majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelises
paktis ja teistes ÜRO rahvusvahelistes konventsioonides“. Vt ka Maailma Terviseorganisatsiooni 13.09.2023
avaldatud seisukohti ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 04.09.2014 otsust Dzemyuk vs. Ukraine; ja 07.09.2020 otsust
Hudorovič and others vs. Slovenia.
2
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja Maailma Terviseorganisatsiooni soovituste2 kohaselt ei
tohiks avalik joogiveevõtukoht jääda inimese kodust kaugemale kui üks kilomeeter (kõige rohkem
30-minutise jalutuskäigu kaugusele). See tähendab, et kui avalik joogiveevõtukoht või näiteks
veevärgiga ühendatud muu avalikkusele juurdepääsetav koht jääb inimese elukohast liiga kaugele,
siis tuleb leida muid viise joogivee jagamiseks või anda inimestele toetust vee ostmiseks, kui see
on vajalik. VeeS §-ga 88 sätestatud kohustuste täitmisel tuleb arvestada ka lapse õiguste
konventsiooni põhimõtteid. Konventsiooni artikli 24 lõike 2 punkti c järgi võtavad konventsiooni
osalisriigid tarvitusele abinõud, et lastele oleks kättesaadav puhas joogivesi. Eesti on selle
kohustuse täitnud ka VeeS § 88 kaudu. Niisiis tuleb valdadel ja linnadel tagada, et nende elanikele
oleks kättesaadav puhas joogivesi.
Kui kohalik omavalitsus on jätnud oma kohustused joogivee kaitsel või kättesaadavuse tagamisel
täitmata ja inimesed kannavad selle tõttu kahju, on neil õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt
kahju hüvitamist. See tähendab, et kui inimesed on ise hankinud endale joogivee ning kandnud
sellega seotud kulud, siis saavad nad esitada kohaliku omavalitsuse vastu nõude varalise kahju
hüvitamiseks (riigivastutuse seaduse § 2 lõike 1 punkt 5, §-d 8 ja 9; halduskohtumenetluse
seadustiku § 37 lõike 2 punkt 4 ja § 38 lõige 2). Võimalik on nõuda ka puhta joogivee puudumise
tõttu tekkinud tervisekahjuga kaasnenud kulu ja mittevaralise kahju hüvitamist.
Palun andke hiljemalt 25.09.2026 teada, kuidas lahendate Aarde tänava elanike mure seoses puhta
ja nõuetelevastava joogivee kättesaadavusega.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Olari Koppel
asetäitja-nõunik, õiguskantsleri kantselei direktor
õiguskantsleri ülesannetes
Teadmiseks: avaldaja
Evelin Lopman 693 8431
2 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni veebilehel: The Human Right to Water and Sanitation, lk 5.
| Nimi | K.p. | Δ | Viit | Tüüp | Org | Osapooled |
|---|