Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

Suur-Ameerika 1

10122, Tallinn

[email protected]

Tartu Ringkonnakohtu arvamus seaduseelnõu väljatöötamiskavatsusele pankrotihalduri

kutseala jätkusuutlikkuse ja professionaalse kompetentsi säilitamiseks ja järelkasvu

tagamiseks ning kohtutäituri ametiala jätkusuutlikkuse ja professionaalse kompetentsi

säilitamiseks

Täname meile antud võimaluse eest väljatöötamiskavatsuse osas seisukohta avaldada.

Sissejuhatavalt

Üldjoontes tuleb nõustuda VTK-s püstitatud eesmärgiga, et maksejõuetusmenetluste efektiivse

toimimise tagab professionaalne maksejõuetuse asjatundja (haldur, usaldusisik,

saneerimisnõustaja) ning vajalik on tagada nende kutsete, sh pankrotihalduri kutseala

jätkusuutlikkus, professionaalse kompetentsi säilitamine ja järelkasv. Küsimuse all on see, kas

ja milliseid muudatusi peab sellel eesmärgil tegema kehtivas õiguses.

Kehtiva õiguse järgi on haldur kohtu määratud pankrotimenetlust läbi viiv isik, kelle õiguslik

staatus sarnaneb avalik-õiguslikku ametit pidavate notari ja kohtutäituri tegevusega. Ajutise

halduri ja halduri valik ning nimetamine on kohtu üks olulisemaid ülesandeid

pankrotimenetluses. Vestlustest kolleegidega oleme teadlikud, et kohtutel on probleeme nii

haldurite kui ka füüsiliste isikute maksejõuetusmenetlustes usaldusisikute leidmisega, kuna

erinevalt eelmistest kümnenditest on haldurite ja usaldusisikute nimekirjadesse kantud isikud

hakanud tööpakkumistest keelduma. Põhjusena on nimetatud eelkõige suurt töökoormust,

füüsiliste isikute menetlustes ka ebaselget õiguslikku olukorda tarbijakrediidist tulenevate

nõuete menetlemisel. Neid probleeme on arutatud ka kohtunike koolitusseminaridel. Samuti

kohtunike ja haldurite/usaldusisikute koostöönõupidamistel. Viimastel on avaldatud

rahulolematust ka töötasu osas. Need mured on ilmselt ka põhjuseks, mis haldurite järelkasv ei

ole kooskõlas maksejõuetusmenetluste arvuga.

Samas märgime, et üldjuhul pole kohtutel probleeme halduri leidmisega suuremahulistes

juriidiliste isikute pankrotimenetlustes, kus on piisavalt vara halduri tasu ja kulude katteks.

Samuti ei esine üldjuhul probleeme saneerimisnõustaja nimetamisel, kus sõlmib vastava

kokkuleppe (sh tasu osas) saneerimisnõustajaga ettevõtja ise.

Üldised märkused

Eelkõige toetame eraõiguslike haldurite jätkamist. Põhjendatud on ettepanekud, mis on

suunatud halduritele esitatavate haridusnõuete tõstmisele ja ettevalmistuse tugevdamisele.

Teie 19.06. 2026 a nr 10-3/26/71-1

Meie 31.08. 2026 a nr 10-3/26/71-2

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

Samuti ettepanekud, mis võimaldavad halduril delegeerida osa oma ülesandeid abilistele

(lahendused 1, 2, 3).

Samas tuleks kaaluda, kas on eluliselt vajalik piirata haridusnõudeid üksnes õigusteaduse või

majandusvaldkonnaga. Kui isikul on magistrikraad küll muus valdkonnas, kuid ta sooritab

edukalt halduri eksami, siis ei peaks tema võimalusi haldurina tegutseda piirama. Senises

praktikas ei ole teada olulisi probleeme pankrotihaldurite haridusnõuetega. Haridusnõuete

muutumisel on vajalikud ka üleminekusätted, tagamaks tegutsevate haldurite õigused.

Halduri ülesannete delegeerimisel ja halduri asendamisel tuleb silmas pidada, et säiliks halduri

isiklik vastutus abiliste tegevuse eest (PankrS § 62 lg 3). Samuti on oluline järgida põhimõtet,

et abilistele ei või üle anda kogu menetlust, selle läbiviimist. Seaduses peaks olema sätestatud,

milliseid toiminguid peab haldur kindlasti ise tegema.

Halduri asenduse lubamine ei tohiks muuta seda halduri kohustuseks. Näiteks puudub vajadus

halduri puhkuse ajaks asendaja määramine neil juhtudel, kui menetluses puudub sel perioodil

vajadus toiminguid teha või saavad need toimingud ära teha halduri abilised. VTK-st ei nähtu,

kes peaks otsustama haldurile lühiajalise asendaja määramise. Mõistlik võib olla lahendus, et

haldur võib endale ise lühiajaliselt määrata asendajaks teise halduri, kuid see otsustus peab

olema kohtuga eelnevalt kooskõlastatud. Oluline on silmas pidada, et nimetatud muudatused ei

hägustaks halduri vastutusega seotud küsimusi ega koormaks kohut ülemäära.

Ilmselt praktilised küsimused on ka halduribüroo organisatsioonilise võimekuse tagamine ja

halduribüroo teenuste kasutamise tingimused. Praktika on näidanud, et keerukaid menetlusi ei

suuda üks haldur ilma büroo toeta efektiivselt läbi viia. Seega on tegemist ka halduri teenuse

kvaliteedi küsimusega. Oluline on Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja (KPK) toetav ja

suunav roll nendes küsimustes (andmekaitse, raamatupidamine jms).

Töövoo (st pankrotimenetluste) läbipaistvam jaotamine pankrotihaldurite nimekirja kantud

isikute vahel (lahendus 2B) on kindlasti oluline arutelu teema. Samas tuleb selle lahenduse

kaalumisel kindlasti tagada, et automatiseeritud tööjaotuse korral arvestatakse halduri

nimetamisel nii halduri kogemustega ja konkreetse menetluse spetsiifikaga (eriti on see oluline

piiriüleste menetluste puhul). Automatiseeritud tööjaotuse korral tuleks oluliselt ümber

mõtestada kohtu ja võlausaldajate roll halduri nimetamisel. Kehtiva õiguse järgi peab halduril

olema kohtu ja võlausaldajate usaldus (PankrS § 56 lg 2). Halduriks nimetatava isiku kuulumine

haldurite nimekirja tekitab halduri usaldusväärsuse eelduse, samas tegelik usaldus halduri vastu

tekib ikkagi praktikas. Automatiseeritud jagamine ei peaks tooma kaasa olukorda, kus kohtunik

ei soovi teha koostööd halduriga, kelle osas on tal negatiivsed kogemused (haldur ei täida oma

kohustusi nõuetekohaselt, on ebaaus jms), kuid automatiseeritud jagamissüsteemi alusel on ta

kohustatud halduri nimetama. Selline stsenaarium ilmselgelt suurendab kohtu kohustusi halduri

üle järelevalve teostamisel ja tõstab kohtu koormust, millest võiks õiguspoliitilisi otsustusi

tehes hoiduda. Ilmselgelt eeldab automaatne jagamissüsteem praegusest tõhusamat

haldusjärelevalvet haldurite tegevuse üle. Küsimus on, kas see on KPK-le ja

Maksejõuetusteenistusele jõukohane.

Väljatöötamiskavatsus ei erista töövoo jagamise osas füüsiliste ja juriidiliste isikute

pankrotimenetlusi, kuigi see võiks olla põhjendatud ja vajalik. Praktikas on kohtutel probleeme

halduri leidmisel eelkõige just füüsiliste isikute maksejõuetusmenetlustes, mistõttu võiks asjade

jaotamispõhimõtete muudatusi (kui selle kasuks otsustatakse) alustada just füüsiliste isikute

maksejõuetusmenetlustes (seejuures peaks kaaluma usaldusisikute kaasamist

tööjaotussüsteemi).

VTK-s lahendusettepanekute tegemisel võiks olla antud ülevaade ka teiste riikide vastavatest

arengutest. Näiteks Rootsi muutis oma pankrotiseadust oluliselt 1. juulist 2026.

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

Haldurite tasustamissüsteem kui kutse jätkusuutlikkuse tagatis

Halduri tasu määramine on sätestatud kehtivas õiguses eelkõige PankrS §-des 65 ja 651.

Halduril on õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest (PankrS § 65 lg 1).

Halduri tasu sõltub kehtiva õiguse kohaselt eelkõige halduri tegevuse tulemusena tekkinud

pankrotivara suurusest. Mida suurem on pankrotivara, seda töömahukam on eelduslikult

menetlus ja seda suurem võib absoluutnumbrites olla ka halduri tasu. Erinormid on halduri

tasustamiseks füüsilise isiku pankrotimenetluses (toimingutasu). Samuti varatutes menetlustes,

kus haldurit võib tasustada ka tunnitasu põhimõttel.

VTK-s on halduri kutseala jätkusuutlikkus väga selgelt seostatud tasustamismudeli

asjakohasusega. Samas puudub VTK-s analüüs, kas ja millised praegu kehtivad halduri

tasustamispõhimõtted (eelkõige tasu sõltuvus pankrotivara väärtusest) on osutunud haldurite

suhtes ebaõiglaseks ega taga nende õigust mõistlikule tasule. Samuti ei selgu VTK-st, kas

kehtivad tasu põhimõtted on osutunud ebaõiglaseks varaga menetlustes või varatutes

menetlustes või mõlemates. VTK-s puuduvad võrdlusandmed ja analüüs, kui suurt tasu on

haldurid kehtiva õiguse järgi praktikas saanud ja kui suurt tasu tuleks

halduritele/usaldusisikutele maksta, et nad oleksid jätkuvalt huvitatud selle töö tegemisest ja

tagatud oleks järelkasv. Samuti puuduvad VTK-s andmed, kas haldurite tasuootused on

kooskõlas turu nõudluse-pakkumise vahekorraga. Selliste andmete puudumise tõttu on

äärmiselt raske hinnata välja pakutud lahendust nr 5 ehk vajadust halduri tasu süsteemi

terviklikult muuta.

Kui pakutav lahendus varaga menetlustes on mõeldud oluliselt suurendama halduri tasu

absoluutsuurust, mistõttu väheneksid väljamaksed võlausaldajatele, siis vajaks selline

ettepanek väga selget argumentatsiooni.

Eestis on seni halduri tasustamisel valitud lihtne mudel – üldreegli järgi määrab kohus haldurile

tasu üks kord menetluse jooksul, st menetluse lõpus (juriidilisest isikust võlgniku puhul kui

selleks on vahendeid, peab kohus määrama haldurile ka esialgse tasu, kuid mitte varem kui

kuus kuud pankroti välja kuulutamisest, vt PankrS § 65 lg 3). Tasu suurus sõltub pankrotivara

suurusest ja halduri töö tulemuslikkusest. Sellise tasusüsteemi mõte on tekitada halduris huvi

menetleda pankrotiasja võimalikult efektiivselt ja saavutada mõistliku aja jooksul

võlausaldajatele parim tulemus. Kui see eesmärk on täidetud, saab haldur kätte ka oma tasu.

Haldurile tasu määramisel kontrollib kohus ka halduri kulutusi menetluse jooksul ja kohtul on

võimalik põhjendamatult tehtud kulutused tasaarvestada halduri tasuga (PankrS § 65 lg 8).

Selline tasusüsteem ei koorma liigselt ka kohut ja peaks motiveerima haldurit menetlust lõpule

viima (sellega on meil praktikas probleeme).

Kui halduri tasu hakkaks koosnema erinevatest osadest ja muutub halduri tasu põhiloogika, siis

tekib vajadus otsustada haldurile tasu määramine menetluses korduvalt. Seejuures tuleks

arvestada ka kohtu piiratud ressurssidega (seda muidugi juhul, kui tasu jääb haldurile määrama

kohus). Kui jaotada halduri tasu baas-, tulemus- ja lisatasuks, tuleb selleks kehtestada selged

mõõdikud õigusaktidega (Eestis puudub analoogselt nt Soomega vastavasisuline soft law ehk

hea tava). Samuti läbi mõelda, et uus tasumudel ei tooks kaasa menetluste venimist

(sh menetlusi menetluse pärast) ning võlausaldajatele tehtavate väljamaksete olulist

vähenemist.

VTK-st ei nähtu, kas halduri tasu põhiloogika muutmisel ei oma enam üldse tähtsust

pankrotivara suurus. Pankrotimenetlus ei peaks toimuma menetleja huvides, vaid ikka

võlausaldajate huvides. Rõhutame, et halduri tasumudeli muudatus ei tohiks kaasa tuua

olukorda, kus praegusest suurem osa pankrotivarast kulutatakse halduri tasu ja kulutuste

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

katteks.

VTK-st ei nähtu, miks on lahenduses 5 välja pakutud kohtu kinnitatav rahastusotsus parem viis

menetluse finantse juhtida kui kehtivas õiguses ette nähtud halduri koostatud tasu ja kulude

kalkulatsioon (PankrS § 661). Samuti ei ole selge, kas menetluse alguses on rahastusotsuse

tegemiseks piisavalt andmeid ja kuidas peaks toimuma rahastusotsuse muutmine (vajadus

selleks tekib ilmselt paljudel juhtudel) ja kuidas see mõjutab kohtu koormust. Olukorras, kus

pole teada, kui suur osa pankrotivarast kulub menetluskulude katteks (sellised andmed ei ole

avalikult kättesaadavad), on väga raske hinnata haldurite tasustamissüsteemi ettepandud

muudatuste mõju nii halduri kutse jätkusuutlikkusele kui ka võlausaldajate huvidele.

Riigi roll maksejõuetusmenetluste, sh pankrotimenetluste rahastamisel

VTK-s välja pakutud lahendus 4, aga ka lahendus 6A on suunatud võimalusele kasutada ajutise

halduri ja halduri tasustamiseks varatutes menetlustes riigi vahendeid.

VTK-st ei nähtu, mis peaks olema riigi huvi maksejõuetusmenetluste kulude kandmiseks riigi

arvel. On kaheldav, kas selleks huviks saab olla üksnes haldurikutse elujõulisuse säilitamine.

Kehtiva õiguse järgi peaks pankrotimenetlus toimuma eelkõige võlgniku arvel, vajadusel

pankrotivõlausaldajate arvel. Oleme seisukohal, et kuigi pankroti väljakuulutamise otsuse saab

teha üksnes kohus ja kogu menetlus toimub kohtu järelevalve all (seda aluspõhimõtet ei ole

praegusel juhul VTK-s kahtluse alla seatud), ei pea riik sellest tulenevalt kõiki menetluskulusid

kinni maksma ega menetluses osalema suuremal määral, kui see on vajalik avaliku huvi

kaitseks.

Avalik huvi kaasneb eelkõige nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute pahatahtlike pankrottidega

ning selle tuvastamisega.

Kehtiva õiguse järgi võib varatute võlgnike menetlemine olla vajalik maksejõuetuse põhjuste

välja selgitamiseks (PankrS § 2) ja maksejõuetuse põhjustanud isikute vastutuse

realiseerimiseks. Selle tulemusena võib osutuda võimalikuks ka pankrotivara suurendada.

Samuti võib olla sellel n-ö preventiivne mõju, suunamaks võlgnikke esitama pankrotiavaldust

õigeaegselt, st veel ajal, kui varast jätkuks ka pankrotimenetluse kulude katteks.

Avalik huvi kaasneb ka füüsiliste isikute maksejõuetusmenetlustega, kus ausale võlgnikule

peab olema tagatud võimalus saada maksejõuetusmenetluse kaudu vabaks oma

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Ka sel eesmärgil peab riik tagama haldurile

tasu maksmise.

Samas on eelnimetatud põhimõtted Eestis juba praegu kehtiva õigusega tagatud. Haldurile on

seaduses ettenähtud juhtudel õigus saada tasu riigi arvel menetlusabi korras. Näiteks reguleerib

juriidilise isiku pankrotiavalduse menetluses ajutise halduri tasu maksmist riigi eelarvest

menetlusabi korras PankrS § 23 lg 4. Kahjuks ei nähtu VTK-st kui palju riik on viimastel

aastatel pidanud panustama pankrotimenetluste ja füüsiliste isikute maksejõuetusmenetluste

läbiviimisesse. Selline analüüs oleks edasises õigusloomes ja muudatuste mõjuanalüüsiks

kindlasti vajalik.

Kui võlausaldajad ei pea võimalikuks juriidilise isiku varatut menetlust pärast pankroti

väljakuulutamist finantseerida, siis on pankrotiavalduse menetluse raugemise vältimiseks

võimalik see riigi arvel avaliku uurimise korras (PankrS § 30 lg 5). VTK-st ei nähtu, kas ja

millised on probleemid nende sätete kohaldamisega ja miks neid põhimõtteid tuleb muuta.

Seega maksab riik juba praegu kinni olulise osa pankrotimenetluse kuludest, kuid pole teda,

millises summas. VTK-st ei ole võimalik aru saada, kas riik peaks maksma senises veel rohkem

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

(näiteks suurendades riigi arvel makstavate tasude määrasid). Teadmata riigi kulutuste suurust

ei ole võimalik hinnata lahendusettepaneku 6A – avalikes huvides tehtava ajutise halduri töö

üleviimine maksejõuetuse teenistusele – mõju riigi eelarvele.

Oleme seisukohal, et riigi eelarvest ei peaks (ei tohiks) kinni maksta kõikide varatute või

väikese varaga menetlustes halduri tasu. Pankrotimenetlus toimub eelkõige võlausaldajate

huvides ja on eelkõige nende otsustada, kas ja kuidas pankrotimenetlust läbi viia ja

finantseerida, kui pankrotivara selleks ei jätku. Riigi sekkumine peaks olema viimane võimalus

ja eelkõige siis, kuis seda nõuab avalik huvi (nn ebaausad pankrotid, kus vastasel juhul jääksid

maksejõuetuse tekkimise põhjused välja selgitamata, ärikeeld kohaldamata jms).

Pankrotihalduri ülesannete üle andmine riigile – riiklik mudel (lahendus 6B)

Seda ettepanekut ei saa vähemalt VTK-s märgitu alusel toetada. Raske on näha põhjuseid, miks

riik peaks võlausaldajate huvide kaitsmise ja nende nõuete rahuldamise haldamise enda peale

võtma. Pankrottide arv oleneb suuresti majandustsüklist ja riik ei suuda olla ametnikega

piisavalt paindlik ja efektiivne, et tagada sujuv töö.

Vältimatult tekib ka küsimus, kuidas tagada, et riigiametnik julgeks ettevõtja asemel riskidega

seotud ärilisi otsuseid vastu võtta. Juriidilise isiku pankrotimenetluses peab haldur olema

võimeline ka ettevõtet tervendama, täitma juriidilise isiku juhatuse liikme ülesandeid, osalema

juriidilise isiku esindajana nii kannatanuna kui ka kohtualusena kriminaalmenetluses (vt KrMS

§ 36, § 37 lg 2) jms. VTK-s puudub igasugune nägemus, kuidas riigiametnik neid ülesandeid

täitma hakkab, kas on tagatud riigiametniku sõltumatus neid otsuseid tehes (haldur peab olema

sõltumatu) ja kas ning kuidas toimub tema tegevuse üle järelevalve (sh kohtu järelevalve). Kui

tekiksid n-ö riigihaldurid, siis tuleb uuesti mõtestada ka kogu halduri üle teostatav

järelevalveline tegevus, sh kohtu roll pankrotimenetluse organina. Neid küsimusi ei ole VTK-s

käsitletud.

Kui selle lahendusega soovitakse edasi liikuda, siis tuleks kõigepealt analüüsida teiste riikide

praktikat (VTK-s näited puuduvad). Näiteks Suurbritannias määratakse teatud

maksejõuetusmenetluse liikides riiklik haldur üksnes siis, kui erahaldurit menetlusse ei leita

(keegi ei ole nõus tööd vastu võtma). Kui erahaldur annab nõusoleku, siis riiklik haldur taandub.

Riikliku halduri/usaldusisiku mudelit võiks olla mõistlik kaaluda selliste tarbijatest füüsilise

isiku maksejõuetusmenetlustes, kus puudub vajadus müüa võlgniku vara ja menetlus on

suunatud kas võlgade ümberkujundamisele või kohustustest vabastamisele. Seejuures on

oluline võrrelda lahendusega tekkivat rahalist koormust riigieelarvele võrreldes praeguse

koormusega (kui kohus määrab haldurile ja usaldussikule tasu menetlusabi korras riigi

vahenditest).

Samas tuleb ka sellisel juhul läbi mõelda teiste pankrotimenetluse organite, sh kohtu roll,

järelevalve ja halduri/usaldusisiku vastutusega seotud küsimused.

Kokkuvõtvalt

Maksejõuetusmenetlus, sh pankrotimenetlus on kompleksne menetlus, mille efektiivseks

toimimiseks on vajalik kõigi menetluse organite (haldur, võlausaldajate organid ja kohus)

koostöö ja mõistlik toimimine menetluse eesmärkide täitmiseks.

VTK eesmärk tagada halduri kutse järjepidevus on küll üllas, samas tuleb selle eesmärgi

täitmiseks pakutavaid lahendusi kaaludes arvestada mh seda, kuidas see mõjutab teisi

pankrotimenetluse organeid (sh kohtu tegevust) ja kas tagatud on ka võlausaldajate huvide

kaitse. Analüüsida tuleb muudatuste mõju riigieelarvele. Halduri tegevusega seotud kulud (sh

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

tasu) peavad teenima menetluse esmast eesmärki – võlausaldajate nõuete paremat rahuldamist.

Menetlust üksnes menetluse pärast ei ole vaja pidada, eriti siis, kui võlausaldajad selle vastu

huvi ei tunne ja puudub ka selge avalik huvi menetluse läbiviimise vastu.

Riik peaks maksejõuetusmenetlusi finantseerima üksnes avaliku huvi kaitseks (sh ka

väiksemate võlausaldajate huvide kaitseks). Esmaselt on see kohustus kehtiva õiguse kohaselt

Maksejõuetusteenistusel, kes peaks vastavad kriteeriumid ka välja töötama.

Lugupidamisega

Mario Truu

Tartu Ringkonnakohtu esimees

(allkirjastatud digitaalselt)

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

Justiits- ja Digiministeerium

Suur-Ameerika 1

10122, Tallinn

[email protected]

Tartu Ringkonnakohtu arvamus seaduseelnõu väljatöötamiskavatsusele pankrotihalduri

kutseala jätkusuutlikkuse ja professionaalse kompetentsi säilitamiseks ja järelkasvu

tagamiseks ning kohtutäituri ametiala jätkusuutlikkuse ja professionaalse kompetentsi

säilitamiseks

Täname meile antud võimaluse eest väljatöötamiskavatsuse osas seisukohta avaldada.

Sissejuhatavalt

Üldjoontes tuleb nõustuda VTK-s püstitatud eesmärgiga, et maksejõuetusmenetluste efektiivse

toimimise tagab professionaalne maksejõuetuse asjatundja (haldur, usaldusisik,

saneerimisnõustaja) ning vajalik on tagada nende kutsete, sh pankrotihalduri kutseala

jätkusuutlikkus, professionaalse kompetentsi säilitamine ja järelkasv. Küsimuse all on see, kas

ja milliseid muudatusi peab sellel eesmärgil tegema kehtivas õiguses.

Kehtiva õiguse järgi on haldur kohtu määratud pankrotimenetlust läbi viiv isik, kelle õiguslik

staatus sarnaneb avalik-õiguslikku ametit pidavate notari ja kohtutäituri tegevusega. Ajutise

halduri ja halduri valik ning nimetamine on kohtu üks olulisemaid ülesandeid

pankrotimenetluses. Vestlustest kolleegidega oleme teadlikud, et kohtutel on probleeme nii

haldurite kui ka füüsiliste isikute maksejõuetusmenetlustes usaldusisikute leidmisega, kuna

erinevalt eelmistest kümnenditest on haldurite ja usaldusisikute nimekirjadesse kantud isikud

hakanud tööpakkumistest keelduma. Põhjusena on nimetatud eelkõige suurt töökoormust,

füüsiliste isikute menetlustes ka ebaselget õiguslikku olukorda tarbijakrediidist tulenevate

nõuete menetlemisel. Neid probleeme on arutatud ka kohtunike koolitusseminaridel. Samuti

kohtunike ja haldurite/usaldusisikute koostöönõupidamistel. Viimastel on avaldatud

rahulolematust ka töötasu osas. Need mured on ilmselt ka põhjuseks, mis haldurite järelkasv ei

ole kooskõlas maksejõuetusmenetluste arvuga.

Samas märgime, et üldjuhul pole kohtutel probleeme halduri leidmisega suuremahulistes

juriidiliste isikute pankrotimenetlustes, kus on piisavalt vara halduri tasu ja kulude katteks.

Samuti ei esine üldjuhul probleeme saneerimisnõustaja nimetamisel, kus sõlmib vastava

kokkuleppe (sh tasu osas) saneerimisnõustajaga ettevõtja ise.

Üldised märkused

Eelkõige toetame eraõiguslike haldurite jätkamist. Põhjendatud on ettepanekud, mis on

suunatud halduritele esitatavate haridusnõuete tõstmisele ja ettevalmistuse tugevdamisele.

Teie 19.06. 2026 a nr 10-3/26/71-1

Meie 31.08. 2026 a nr 10-3/26/71-2

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

Samuti ettepanekud, mis võimaldavad halduril delegeerida osa oma ülesandeid abilistele

(lahendused 1, 2, 3).

Samas tuleks kaaluda, kas on eluliselt vajalik piirata haridusnõudeid üksnes õigusteaduse või

majandusvaldkonnaga. Kui isikul on magistrikraad küll muus valdkonnas, kuid ta sooritab

edukalt halduri eksami, siis ei peaks tema võimalusi haldurina tegutseda piirama. Senises

praktikas ei ole teada olulisi probleeme pankrotihaldurite haridusnõuetega. Haridusnõuete

muutumisel on vajalikud ka üleminekusätted, tagamaks tegutsevate haldurite õigused.

Halduri ülesannete delegeerimisel ja halduri asendamisel tuleb silmas pidada, et säiliks halduri

isiklik vastutus abiliste tegevuse eest (PankrS § 62 lg 3). Samuti on oluline järgida põhimõtet,

et abilistele ei või üle anda kogu menetlust, selle läbiviimist. Seaduses peaks olema sätestatud,

milliseid toiminguid peab haldur kindlasti ise tegema.

Halduri asenduse lubamine ei tohiks muuta seda halduri kohustuseks. Näiteks puudub vajadus

halduri puhkuse ajaks asendaja määramine neil juhtudel, kui menetluses puudub sel perioodil

vajadus toiminguid teha või saavad need toimingud ära teha halduri abilised. VTK-st ei nähtu,

kes peaks otsustama haldurile lühiajalise asendaja määramise. Mõistlik võib olla lahendus, et

haldur võib endale ise lühiajaliselt määrata asendajaks teise halduri, kuid see otsustus peab

olema kohtuga eelnevalt kooskõlastatud. Oluline on silmas pidada, et nimetatud muudatused ei

hägustaks halduri vastutusega seotud küsimusi ega koormaks kohut ülemäära.

Ilmselt praktilised küsimused on ka halduribüroo organisatsioonilise võimekuse tagamine ja

halduribüroo teenuste kasutamise tingimused. Praktika on näidanud, et keerukaid menetlusi ei

suuda üks haldur ilma büroo toeta efektiivselt läbi viia. Seega on tegemist ka halduri teenuse

kvaliteedi küsimusega. Oluline on Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja (KPK) toetav ja

suunav roll nendes küsimustes (andmekaitse, raamatupidamine jms).

Töövoo (st pankrotimenetluste) läbipaistvam jaotamine pankrotihaldurite nimekirja kantud

isikute vahel (lahendus 2B) on kindlasti oluline arutelu teema. Samas tuleb selle lahenduse

kaalumisel kindlasti tagada, et automatiseeritud tööjaotuse korral arvestatakse halduri

nimetamisel nii halduri kogemustega ja konkreetse menetluse spetsiifikaga (eriti on see oluline

piiriüleste menetluste puhul). Automatiseeritud tööjaotuse korral tuleks oluliselt ümber

mõtestada kohtu ja võlausaldajate roll halduri nimetamisel. Kehtiva õiguse järgi peab halduril

olema kohtu ja võlausaldajate usaldus (PankrS § 56 lg 2). Halduriks nimetatava isiku kuulumine

haldurite nimekirja tekitab halduri usaldusväärsuse eelduse, samas tegelik usaldus halduri vastu

tekib ikkagi praktikas. Automatiseeritud jagamine ei peaks tooma kaasa olukorda, kus kohtunik

ei soovi teha koostööd halduriga, kelle osas on tal negatiivsed kogemused (haldur ei täida oma

kohustusi nõuetekohaselt, on ebaaus jms), kuid automatiseeritud jagamissüsteemi alusel on ta

kohustatud halduri nimetama. Selline stsenaarium ilmselgelt suurendab kohtu kohustusi halduri

üle järelevalve teostamisel ja tõstab kohtu koormust, millest võiks õiguspoliitilisi otsustusi

tehes hoiduda. Ilmselgelt eeldab automaatne jagamissüsteem praegusest tõhusamat

haldusjärelevalvet haldurite tegevuse üle. Küsimus on, kas see on KPK-le ja

Maksejõuetusteenistusele jõukohane.

Väljatöötamiskavatsus ei erista töövoo jagamise osas füüsiliste ja juriidiliste isikute

pankrotimenetlusi, kuigi see võiks olla põhjendatud ja vajalik. Praktikas on kohtutel probleeme

halduri leidmisel eelkõige just füüsiliste isikute maksejõuetusmenetlustes, mistõttu võiks asjade

jaotamispõhimõtete muudatusi (kui selle kasuks otsustatakse) alustada just füüsiliste isikute

maksejõuetusmenetlustes (seejuures peaks kaaluma usaldusisikute kaasamist

tööjaotussüsteemi).

VTK-s lahendusettepanekute tegemisel võiks olla antud ülevaade ka teiste riikide vastavatest

arengutest. Näiteks Rootsi muutis oma pankrotiseadust oluliselt 1. juulist 2026.

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

Haldurite tasustamissüsteem kui kutse jätkusuutlikkuse tagatis

Halduri tasu määramine on sätestatud kehtivas õiguses eelkõige PankrS §-des 65 ja 651.

Halduril on õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest (PankrS § 65 lg 1).

Halduri tasu sõltub kehtiva õiguse kohaselt eelkõige halduri tegevuse tulemusena tekkinud

pankrotivara suurusest. Mida suurem on pankrotivara, seda töömahukam on eelduslikult

menetlus ja seda suurem võib absoluutnumbrites olla ka halduri tasu. Erinormid on halduri

tasustamiseks füüsilise isiku pankrotimenetluses (toimingutasu). Samuti varatutes menetlustes,

kus haldurit võib tasustada ka tunnitasu põhimõttel.

VTK-s on halduri kutseala jätkusuutlikkus väga selgelt seostatud tasustamismudeli

asjakohasusega. Samas puudub VTK-s analüüs, kas ja millised praegu kehtivad halduri

tasustamispõhimõtted (eelkõige tasu sõltuvus pankrotivara väärtusest) on osutunud haldurite

suhtes ebaõiglaseks ega taga nende õigust mõistlikule tasule. Samuti ei selgu VTK-st, kas

kehtivad tasu põhimõtted on osutunud ebaõiglaseks varaga menetlustes või varatutes

menetlustes või mõlemates. VTK-s puuduvad võrdlusandmed ja analüüs, kui suurt tasu on

haldurid kehtiva õiguse järgi praktikas saanud ja kui suurt tasu tuleks

halduritele/usaldusisikutele maksta, et nad oleksid jätkuvalt huvitatud selle töö tegemisest ja

tagatud oleks järelkasv. Samuti puuduvad VTK-s andmed, kas haldurite tasuootused on

kooskõlas turu nõudluse-pakkumise vahekorraga. Selliste andmete puudumise tõttu on

äärmiselt raske hinnata välja pakutud lahendust nr 5 ehk vajadust halduri tasu süsteemi

terviklikult muuta.

Kui pakutav lahendus varaga menetlustes on mõeldud oluliselt suurendama halduri tasu

absoluutsuurust, mistõttu väheneksid väljamaksed võlausaldajatele, siis vajaks selline

ettepanek väga selget argumentatsiooni.

Eestis on seni halduri tasustamisel valitud lihtne mudel – üldreegli järgi määrab kohus haldurile

tasu üks kord menetluse jooksul, st menetluse lõpus (juriidilisest isikust võlgniku puhul kui

selleks on vahendeid, peab kohus määrama haldurile ka esialgse tasu, kuid mitte varem kui

kuus kuud pankroti välja kuulutamisest, vt PankrS § 65 lg 3). Tasu suurus sõltub pankrotivara

suurusest ja halduri töö tulemuslikkusest. Sellise tasusüsteemi mõte on tekitada halduris huvi

menetleda pankrotiasja võimalikult efektiivselt ja saavutada mõistliku aja jooksul

võlausaldajatele parim tulemus. Kui see eesmärk on täidetud, saab haldur kätte ka oma tasu.

Haldurile tasu määramisel kontrollib kohus ka halduri kulutusi menetluse jooksul ja kohtul on

võimalik põhjendamatult tehtud kulutused tasaarvestada halduri tasuga (PankrS § 65 lg 8).

Selline tasusüsteem ei koorma liigselt ka kohut ja peaks motiveerima haldurit menetlust lõpule

viima (sellega on meil praktikas probleeme).

Kui halduri tasu hakkaks koosnema erinevatest osadest ja muutub halduri tasu põhiloogika, siis

tekib vajadus otsustada haldurile tasu määramine menetluses korduvalt. Seejuures tuleks

arvestada ka kohtu piiratud ressurssidega (seda muidugi juhul, kui tasu jääb haldurile määrama

kohus). Kui jaotada halduri tasu baas-, tulemus- ja lisatasuks, tuleb selleks kehtestada selged

mõõdikud õigusaktidega (Eestis puudub analoogselt nt Soomega vastavasisuline soft law ehk

hea tava). Samuti läbi mõelda, et uus tasumudel ei tooks kaasa menetluste venimist

(sh menetlusi menetluse pärast) ning võlausaldajatele tehtavate väljamaksete olulist

vähenemist.

VTK-st ei nähtu, kas halduri tasu põhiloogika muutmisel ei oma enam üldse tähtsust

pankrotivara suurus. Pankrotimenetlus ei peaks toimuma menetleja huvides, vaid ikka

võlausaldajate huvides. Rõhutame, et halduri tasumudeli muudatus ei tohiks kaasa tuua

olukorda, kus praegusest suurem osa pankrotivarast kulutatakse halduri tasu ja kulutuste

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

katteks.

VTK-st ei nähtu, miks on lahenduses 5 välja pakutud kohtu kinnitatav rahastusotsus parem viis

menetluse finantse juhtida kui kehtivas õiguses ette nähtud halduri koostatud tasu ja kulude

kalkulatsioon (PankrS § 661). Samuti ei ole selge, kas menetluse alguses on rahastusotsuse

tegemiseks piisavalt andmeid ja kuidas peaks toimuma rahastusotsuse muutmine (vajadus

selleks tekib ilmselt paljudel juhtudel) ja kuidas see mõjutab kohtu koormust. Olukorras, kus

pole teada, kui suur osa pankrotivarast kulub menetluskulude katteks (sellised andmed ei ole

avalikult kättesaadavad), on väga raske hinnata haldurite tasustamissüsteemi ettepandud

muudatuste mõju nii halduri kutse jätkusuutlikkusele kui ka võlausaldajate huvidele.

Riigi roll maksejõuetusmenetluste, sh pankrotimenetluste rahastamisel

VTK-s välja pakutud lahendus 4, aga ka lahendus 6A on suunatud võimalusele kasutada ajutise

halduri ja halduri tasustamiseks varatutes menetlustes riigi vahendeid.

VTK-st ei nähtu, mis peaks olema riigi huvi maksejõuetusmenetluste kulude kandmiseks riigi

arvel. On kaheldav, kas selleks huviks saab olla üksnes haldurikutse elujõulisuse säilitamine.

Kehtiva õiguse järgi peaks pankrotimenetlus toimuma eelkõige võlgniku arvel, vajadusel

pankrotivõlausaldajate arvel. Oleme seisukohal, et kuigi pankroti väljakuulutamise otsuse saab

teha üksnes kohus ja kogu menetlus toimub kohtu järelevalve all (seda aluspõhimõtet ei ole

praegusel juhul VTK-s kahtluse alla seatud), ei pea riik sellest tulenevalt kõiki menetluskulusid

kinni maksma ega menetluses osalema suuremal määral, kui see on vajalik avaliku huvi

kaitseks.

Avalik huvi kaasneb eelkõige nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute pahatahtlike pankrottidega

ning selle tuvastamisega.

Kehtiva õiguse järgi võib varatute võlgnike menetlemine olla vajalik maksejõuetuse põhjuste

välja selgitamiseks (PankrS § 2) ja maksejõuetuse põhjustanud isikute vastutuse

realiseerimiseks. Selle tulemusena võib osutuda võimalikuks ka pankrotivara suurendada.

Samuti võib olla sellel n-ö preventiivne mõju, suunamaks võlgnikke esitama pankrotiavaldust

õigeaegselt, st veel ajal, kui varast jätkuks ka pankrotimenetluse kulude katteks.

Avalik huvi kaasneb ka füüsiliste isikute maksejõuetusmenetlustega, kus ausale võlgnikule

peab olema tagatud võimalus saada maksejõuetusmenetluse kaudu vabaks oma

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Ka sel eesmärgil peab riik tagama haldurile

tasu maksmise.

Samas on eelnimetatud põhimõtted Eestis juba praegu kehtiva õigusega tagatud. Haldurile on

seaduses ettenähtud juhtudel õigus saada tasu riigi arvel menetlusabi korras. Näiteks reguleerib

juriidilise isiku pankrotiavalduse menetluses ajutise halduri tasu maksmist riigi eelarvest

menetlusabi korras PankrS § 23 lg 4. Kahjuks ei nähtu VTK-st kui palju riik on viimastel

aastatel pidanud panustama pankrotimenetluste ja füüsiliste isikute maksejõuetusmenetluste

läbiviimisesse. Selline analüüs oleks edasises õigusloomes ja muudatuste mõjuanalüüsiks

kindlasti vajalik.

Kui võlausaldajad ei pea võimalikuks juriidilise isiku varatut menetlust pärast pankroti

väljakuulutamist finantseerida, siis on pankrotiavalduse menetluse raugemise vältimiseks

võimalik see riigi arvel avaliku uurimise korras (PankrS § 30 lg 5). VTK-st ei nähtu, kas ja

millised on probleemid nende sätete kohaldamisega ja miks neid põhimõtteid tuleb muuta.

Seega maksab riik juba praegu kinni olulise osa pankrotimenetluse kuludest, kuid pole teda,

millises summas. VTK-st ei ole võimalik aru saada, kas riik peaks maksma senises veel rohkem

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

(näiteks suurendades riigi arvel makstavate tasude määrasid). Teadmata riigi kulutuste suurust

ei ole võimalik hinnata lahendusettepaneku 6A – avalikes huvides tehtava ajutise halduri töö

üleviimine maksejõuetuse teenistusele – mõju riigi eelarvele.

Oleme seisukohal, et riigi eelarvest ei peaks (ei tohiks) kinni maksta kõikide varatute või

väikese varaga menetlustes halduri tasu. Pankrotimenetlus toimub eelkõige võlausaldajate

huvides ja on eelkõige nende otsustada, kas ja kuidas pankrotimenetlust läbi viia ja

finantseerida, kui pankrotivara selleks ei jätku. Riigi sekkumine peaks olema viimane võimalus

ja eelkõige siis, kuis seda nõuab avalik huvi (nn ebaausad pankrotid, kus vastasel juhul jääksid

maksejõuetuse tekkimise põhjused välja selgitamata, ärikeeld kohaldamata jms).

Pankrotihalduri ülesannete üle andmine riigile – riiklik mudel (lahendus 6B)

Seda ettepanekut ei saa vähemalt VTK-s märgitu alusel toetada. Raske on näha põhjuseid, miks

riik peaks võlausaldajate huvide kaitsmise ja nende nõuete rahuldamise haldamise enda peale

võtma. Pankrottide arv oleneb suuresti majandustsüklist ja riik ei suuda olla ametnikega

piisavalt paindlik ja efektiivne, et tagada sujuv töö.

Vältimatult tekib ka küsimus, kuidas tagada, et riigiametnik julgeks ettevõtja asemel riskidega

seotud ärilisi otsuseid vastu võtta. Juriidilise isiku pankrotimenetluses peab haldur olema

võimeline ka ettevõtet tervendama, täitma juriidilise isiku juhatuse liikme ülesandeid, osalema

juriidilise isiku esindajana nii kannatanuna kui ka kohtualusena kriminaalmenetluses (vt KrMS

§ 36, § 37 lg 2) jms. VTK-s puudub igasugune nägemus, kuidas riigiametnik neid ülesandeid

täitma hakkab, kas on tagatud riigiametniku sõltumatus neid otsuseid tehes (haldur peab olema

sõltumatu) ja kas ning kuidas toimub tema tegevuse üle järelevalve (sh kohtu järelevalve). Kui

tekiksid n-ö riigihaldurid, siis tuleb uuesti mõtestada ka kogu halduri üle teostatav

järelevalveline tegevus, sh kohtu roll pankrotimenetluse organina. Neid küsimusi ei ole VTK-s

käsitletud.

Kui selle lahendusega soovitakse edasi liikuda, siis tuleks kõigepealt analüüsida teiste riikide

praktikat (VTK-s näited puuduvad). Näiteks Suurbritannias määratakse teatud

maksejõuetusmenetluse liikides riiklik haldur üksnes siis, kui erahaldurit menetlusse ei leita

(keegi ei ole nõus tööd vastu võtma). Kui erahaldur annab nõusoleku, siis riiklik haldur taandub.

Riikliku halduri/usaldusisiku mudelit võiks olla mõistlik kaaluda selliste tarbijatest füüsilise

isiku maksejõuetusmenetlustes, kus puudub vajadus müüa võlgniku vara ja menetlus on

suunatud kas võlgade ümberkujundamisele või kohustustest vabastamisele. Seejuures on

oluline võrrelda lahendusega tekkivat rahalist koormust riigieelarvele võrreldes praeguse

koormusega (kui kohus määrab haldurile ja usaldussikule tasu menetlusabi korras riigi

vahenditest).

Samas tuleb ka sellisel juhul läbi mõelda teiste pankrotimenetluse organite, sh kohtu roll,

järelevalve ja halduri/usaldusisiku vastutusega seotud küsimused.

Kokkuvõtvalt

Maksejõuetusmenetlus, sh pankrotimenetlus on kompleksne menetlus, mille efektiivseks

toimimiseks on vajalik kõigi menetluse organite (haldur, võlausaldajate organid ja kohus)

koostöö ja mõistlik toimimine menetluse eesmärkide täitmiseks.

VTK eesmärk tagada halduri kutse järjepidevus on küll üllas, samas tuleb selle eesmärgi

täitmiseks pakutavaid lahendusi kaaludes arvestada mh seda, kuidas see mõjutab teisi

pankrotimenetluse organeid (sh kohtu tegevust) ja kas tagatud on ka võlausaldajate huvide

kaitse. Analüüsida tuleb muudatuste mõju riigieelarvele. Halduri tegevusega seotud kulud (sh

Aadress: Kalevi 1, Tartu, 51010; registrikood: 74001972; kohtute infotelefon: 620 0100; e-post: [email protected]

Lisainfo: www.kohus.ee

tasu) peavad teenima menetluse esmast eesmärki – võlausaldajate nõuete paremat rahuldamist.

Menetlust üksnes menetluse pärast ei ole vaja pidada, eriti siis, kui võlausaldajad selle vastu

huvi ei tunne ja puudub ka selge avalik huvi menetluse läbiviimise vastu.

Riik peaks maksejõuetusmenetlusi finantseerima üksnes avaliku huvi kaitseks (sh ka

väiksemate võlausaldajate huvide kaitseks). Esmaselt on see kohustus kehtiva õiguse kohaselt

Maksejõuetusteenistusel, kes peaks vastavad kriteeriumid ka välja töötama.

Lugupidamisega

Mario Truu

Tartu Ringkonnakohtu esimees

(allkirjastatud digitaalselt)