Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Justiits- ja Digiministeerium Teie: 13.08.2026 nr 9.13.1/26-0262/-2T

Meie: 31.08.2026 nr 5-1/65-2

Siseministeeriumi arvamus Euroopa

uurimismääruse eelnõu kohta

Tulenevalt Riigikantselei resolutsioonist 2-5/26-01585 edastab Siseministeerium arvamuse

Justiits- ja Digiministeeriumile Euroopa uurimismääruse eelnõu (COM(2026) 313) kohta.

Ülevaate koostasid Siseministeeriumi EL ja välissuhete osakond ([email protected]),

sisejulgeoleku osakond ning korrakaitse- ja süüteomenetluse osakond. Arvamuse koostamisse

oli kaasatud Politsei- ja Piirivalveamet ning nende seisukoht on läbivalt arvestatud. Valdkonna

eest vastutab Siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Joosep Kaasik

([email protected]).

Siseministeerium toetab määruse eelnõud, kuid soovib juhtida tähelepanu mitmele

olulisele aspektile.

1. Põhimõtteline probleem:

1) Art 30 – Piiriülene jälgmine

Art 30 lg 6 lubab Euroopa uurimismääruse (EIO) alusel jätkata teise liikmesriigi (LR)

territooriumil isiku või objekti jälgimist, sh tehniliste vahenditega salvestise (tõendi) kogumist,

kiireloomulisel juhul enne EIO väljastamist ja tunnustamist, tingimusel, et vastuvõtvat riiki

teavitatakse ning EIO esitatakse hiljemalt 48 tunni jooksul.

Kui tegemist on juba tõendite kogumisele suunatud jälitustoiminguga, ei saa ega tohi Schengeni

operatiivse kiireloomulisuse loogikat lihtsalt EIO-sse üle kanda. Schengeni konventsiooni Art

40 sätestatud piiriülese jälgimise eesmärk on võimaldada käimasolevat varjatud jälgimist

kiireloomulises olukorras ajutiselt üle piiri jätkata, et jälgitavat mitte kaotada ja kavandada

edasisi meetmeid (eeskätt kinnipidamine, kui LR-i territooriumile naaseb, või palve teise LR-i

asutusel isik kinni pidada). See ei ole tõendite kogumise instrument ehk tõendeid Schengeni

alusel toimetades teises riigis koguda ei tohi. Kui jälgimise eesmärk on koguda

kriminaalmenetluses tõendeid, on instrumendiks EIO. Ehkki EIO menetluse kiiremaks

muutmine on vajalik, tekitab pakutud kiireloomuline kord õiguslikke ja praktilisi probleeme:

a) Asukohariigil peab olema kontroll tematerritooriumil toimuva tegevuse üle. Õiguslikult

ei ole piisav, et teist LRi üksnes teavitatakse sellest, et tema territooriumil jätkatakse

tõendite kogumisele suunatud jälitustegevust, selleks luba küsimata ja saamata.

Tõendite kogumist jälitustoimingu abil ühe riigi territooriumil ei saa sisuliselt otsustada

2 (5)

teine riik, tegemist on riigi suveräänsuse küsimusega. Asukohariigil peab olema tegelik

võimalus hinnata, kas selline tegevus on tema õiguse järgi lubatav, vajalik ja

proportsionaalne ning millistel tingimustel seda teha võib. Selleks peab asukohariigil

olema kohe minimaalselt teave selle kohta, mis kriminaalmenetlusega on tegemist,

milline on menetluse ese või kahtlustus, keda või mida jälgitakse, miks jälgimine on

vajalik, milliseid vahendeid kasutatakse ning millises ulatuses ja kui kaua soovitakse

tegevust jätkata. Kui alguses on olemas üksnes üldine teavitus ja sisuline EIO tuleb alles

kuni 48 tundi hiljem, ei ole vastuvõtval riigil võimalik adekvaatselt otsustada, kas

tegevust lubada või keelata. See on probleemne ka kavandi enda Art 30 lg 3 seisukohalt,

mille järgi võib täitev riik EIO täitmisest keelduda, kui sama meede ei oleks võrreldavas

siseriiklikus asjas lubatud, ning seada selle tegemisele siseriiklikus asjas kohaldatavad

tingimused. Kiireloomulises korras saab täitev riik seda sisulist kontrolli teha alles

pärast seda, kui jälitustoiming tema territooriumil juba toimub.

b) LR-de õigused on erinevad ning ehkki mõnes LR-s on lubatud ka

kriminaalmenetluseelne jälitus, ei saa toetada sellisel alusel tegutsemise ülekandumist

Eesti territooriumile. Eesti õiguses ei ole üldist menetlusvälist „igaks juhuks jälgimist“,

mida õiguskaitseasutus võiks iseseisvalt teha ja hiljem formaliseerida. Kui Eestis ei või

tõendite kogumiseks sellist toimingut ilma kriminaalmenetluse alustamise ja jälitusloata

teha, ei peaks seda saama Eesti territooriumil teha ka teise LR-i ametnik üksnes

kiireloomulisusele ja teavitusele tuginedes. Hilisem EIO ei tohiks muutuda juba tehtud

põhiõigusriive tagantjärele legitimeerimise vahendiks.

c) Pakutav lahendus on probleemne, sest võimaldab välisriigi ametnikel kuni 48 tunni

jooksul pelgalt teavituse alusel teise LR-i territooriumil varjatud jälgimist jätkata ja

tõendeid koguda, andmata vastuvõtvale riigile reaalset võimalust tegevuse lubatavust

kontrollida. Kiireloomulisust tuleks lahendada mitte EIO sisuliste eelduste

edasilükkamise, vaid esialgse lihtsustatud EIO menetluse kaudu. Pädeva

(justiitsa)asutuse esialgne taotlus peaks jõudma vastuvõtva riigini viivitamata ja

sisaldama vähemalt otsustamiseks vajalikku teavet menetluse, kahtlustuse või uuritava

teo, jälgitava isiku või objekti, kavandatava meetme, selle eesmärgi, kasutatavate

vahendite ning kiireloomulisuse põhjuse kohta. Esialgne taotlus peab sisaldama

elementaarset teavet, mis vajalik selleks, et vastuvõttev riik saaks otsustada, kas

toimingut üldse lubada, piirata või mitte lubada. Taotluse ja loa põhjalikum

vormistamine saab järgneda hiljem, 48 tunni raames, kuid ka kiireloomulisel juhul peab

kohe jääma kirjalik ja kontrollitav jälg selle kohta, millistele argumentidele tuginedes

toiming lubati või sellest keelduti (elementaarne kaalutlusotsuse nõue). Esialgne taotlus

ei pea vastama täieliku EIO vorminõuetele, kuid see peab olema piisavalt sisuline, et

hiljem oleks võimalik kontrollida, milliste faktiliste ja õiguslike asjaolude pinnalt otsus

tehti. Üksnes üldsõnaline põhjendus, et toiming oli vajalik või kiireloomuline, ei ole

jälitustoimingu lubamiseks piisav.

d) Art 30 lg 5 regulatsioon sõnastuses „Upon request, cross-border surveillance shall be

handed over to the law enforcement officers of the executing State“ sätestab eelduse, et

piiriülest jälgimist jätkavad teise LR-i territooriumil taotleva riigi enda ametnikud ning

3 (5)

asukohariigi ametnikele antakse tegevus üle alles eraldi taotluse korral. Selline

lähtekoht ei ole põhjendatud, sest asukohariigil peab olema esmane vastutus ja kontroll

tema territooriumil toimuva jälitustegevuse üle.

Füüsilise jälgimise puhul lisanduvad sellele ka praktilised põhjused. Võõrriigi ametnik ei tunne

kohalikku keskkonda, keelt, liikluskorraldust ega tavapäraseid käitumismustreid, mistõttu

suureneb nii tema paljastumise kui ka jälgimise nurjumise oht. Samuti võib relvastatud

välisriigi ametniku tegevus võõral territooriumil tekitada konflikti kohalike elanike või

politseiga ja kujuneda ohtlikuks nii ametnikule endale kui ka kolmandatele isikutele.

Art 30 lg 4 näeb küll ette, et jälgimise kestus ja praktiline korraldus lepitakse pädevate asutuste

vahel kokku ning välisriigi ametnikud ei või kasutada sunnivõimu ega siseneda eraruumidesse,

kuid kiireloomulises olukorras võib tegevus alata enne sellise kokkuleppe saavutamist. Seetõttu

ei taga pelk teavitus ja võimalus hiljem juhiseid anda piisavat kontrolli selle üle, kes, milliste

meetoditega ja millistes piirides täitva riigi territooriumil varjatud politseitegevust teostab.

Üldreegel peaks seetõttu olema vastupidine – pärast kiireloomulist piiriületust peaks täitev riik

jälgimise võimalikult kiiresti üle võtma või otsustama, kas ja millistel tingimustel võib taotleva

riigi ametnik tegevust tema territooriumil jätkata.

Samuti võiks teavitus toimuda enne piiri ületamist alati, kui see on asjaolusid arvestades

võimalik, ning alles juhul, kui isegi kiire teavitamine ei ole objektiivselt võimalik, vahetult

pärast piiri ületamist.

2) Art 33 – Pealtkuulamise ja tehniliste salvestusseadmete teavitusmenetlused

Art 33 sätestab teavituskorra olukorras, kus ühe LR-i poolt lubatud telekommunikatsiooni

pealtkuulamine puudutab teises LR-is viibivat isikut, kuid teise riigi tehnilist abi ei vajata.

Teavitatud LR saab kuni 96 tunni jooksul hinnata, kas samalaadne meede oleks tema enda

õiguse järgi lubatud, ning vajaduse korral nõuda pealtkuulamise lõpetamist, keelata juba

kogutud materjali kasutamise ja nõuda selle kustutamist või seada selle kasutamisele tingimusi.

Riigisisese menetluse vajaduse korral saab tähtaega pikendada veel kuni 96 tunni võrra. Kui

vastuväidet ei esitata, võib pealtkuulamine jätkuda. Art 34 laiendab põhimõtteliselt sama korra

asukoha-, heli- või visuaalandmeid koguvale tehnilisele salvestusseadmele, mis siseneb teise

LR-i territooriumile.

Teavitatud LR-ile antud võimalus hinnata meetme kooskõla tema enda õigusega on oluline

põhiõiguste ja territoriaalse jurisdiktsiooni tagatis. Eesti seisukohast vajab siiski täiendavat

hindamist süsteem, mille puhul teavitatud riigi vaikimine 96 tunni või pikendatud tähtaja

jooksul võimaldab meetme jätkamist, sealhulgas olukorras, kus samalaadse meetme

rakendamine Eesti kriminaalmenetluses eeldaks eelnevat kohtulikku kontrolli.

Oluline on tagada, et teavitusmenetlus võimaldaks LR-il tegelikult läbi viia kogu tema enda

õiguses nõutava sisulise kontrolli ning et teavitus jõuaks kiiresti sellise otsuse tegemiseks

pädeva asutuseni. Lisaks on tehnilise salvestusseadme ja telekommunikatsiooni pealtkuulamise

eristamise oluline reegel praegu toodud peamiselt põhjenduses 46: üksnes salvestusseadmega

4 (5)

kogutud andmete edastamine elektroonilise side võrgu kaudu andmete säilitamiseks ei muuda

meedet iseenesest telekommunikatsiooni pealtkuulamiseks.

Eesti võiks paluda selgitada, kuidas Art 33 ja 34 teavitusmenetlus suhestub olukorraga, kus

teavitatud LR-i õiguse järgi vajaks samalaadne meede kohtulikku luba. Tuleks tagada, et

direktiiv ei võimaldaks kohustuslikust riigisisesest kohtulikust kontrollist mööda minna üksnes

seetõttu, et teavitatud asutus ei ole ettenähtud tähtaja jooksul vastuväidet esitanud.

Samuti võiks kaaluda telekommunikatsiooni pealtkuulamise ja tehnilise salvestusseadme

kasutamise piiritlemise põhimõtte toomist põhjendusest 46 direktiivi operatiivteksti või

mõistete hulka. See vähendaks ohtu, et LR-id kvalifitseerivad sama tehnilise lahenduse

erinevalt ning kohaldavad sellest tulenevalt erinevat teavitusmenetlust.

2. Ressursiküsimus:

1) Art 21 – EIOga saadud tõendi hilisem kasutamine:

Kui taotlev LR soovib tõendit kasutada muul eesmärgil kui menetluses, mille raames ta seda

esialgu küsis, peab ta EIO täitnud LR-lt uuesti nõusolekut küsima ja täitnud LR tohib keelduda

teisesest kasutamisest siis, kui samasugune kasutuspiirang tuleneks tema enda õigusest

võrreldavas siseriiklikus menetluses.

Kui kolmandatele riikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele (nt Interpol, mis neid

koondab) edastamisel tuleks rangelt järgida andmete omandiõiguse põhimõtet, siis tõendi

jätkuva kontrolli vajalikkus EL-i puhul on küsitav (Art 21 lg 2(b)). Seda mh Riigikohtu praktika

vaates - Eesti kohus ei hinda, kas välisriik järgis tõendi kogumisel oma õigust, seda saab hinnata

tõendi kogunud riik. Üldjuhul eeldatakse, et välisriigist saadud tõend on kogutud õiguspäraselt

(RKKKo 1-21-7384/240, p-d 24–25; RKKKo 1-21-7780/262), eriti EL puhul. Samuti on

loogika vastuoluline Encrochat (C-670/22) lahendi kontekstis - Euroopa Kohus rõhutas, et EIO-

ga juba teises LR-is kogutud tõendi üleandmist taotlev asutus ei pea ega saagi sisuliselt uuesti

kontrollida selle tõendi kogumise õiguspärasust täitvas riigis.

Ehk siis eeltoodud loogikat võiks kaaluda ka vastupidises suunas, st et pärast tõendi õiguspärast

üleandmist peaks tõendit kasutava LR-i ülesanne olema hinnata selle kasutamise lubatavust

oma menetluses, sest tema tunneb oma menetlusõigust ja vastutab põhiõiguste järgimise eest.

Päritoluriigi kohustus iga uue kasutuse puhul taotlust menetleda ja hinnata tekitab täiendava

halduskoormuse ning säilitab päritoluriigil tõendi üle pikaajalise kontrolli.

2) Art 35 – Varem vahetatud teabe kasutamine tõendina

Sättega luuakse vajalik uus instrument ehk taotlus Rootsi direktiivi (EL 2023/977) ehk

õiguskaitseasutuste operatiivse teabevahetusdirektiivi alusel edastatud info kasutamiseks

tõendina (Rootsi direktiiviga võib sellise loa ka kohe anda, ent vaikimisi kehtib tõendina

kasutamise keeld) kriminaalmenetluses.

Küsitav on aga Art 35 lg 6(a), mille järgi võib teabe andnud riik nõusolekust keelduda, kui “the

use of the information as evidence would not be admissible under the law of the requested State

in proceedings of the same nature” ehk et teabe päritoluriik peab hindama mitte üksnes seda,

5 (5)

kas teave anti õiguspäraselt edasi, vaid ka selle tõendina lubatavust oma õiguse järgi. Eesti

kriminaalmenetlusõigus tunneb juba täna (ehkki päris hiljutise täienduse tulemusena)

põhimõtet, et mitte kogu õiguskaitseteave ei ole vabalt edasiantav ning kõrgema

põhiõigusriivega teabe puhul peab enne edastamist olema täiendav kontroll (KrMS § 508-91 p

6). Seega tekib sisuliselt topeltkontrolli vajadus, mis mõjutab justiitsressurssi.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Joosep Kaasik

sisejulgeoleku asekantsler

Elisabeth Prants 6125137

[email protected]