Veeseaduse ja ehitusseadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Veeseaduse ja ehitusseadustiku muutmise seaduse eelnõu eesmärk on täpsustada joogivee valdkonna õigusraamistikku kolmel teemal:
• joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide hügieeninõuetele vastavuse rakendussätted Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/2184 olmevee kvaliteedi kohta artikli 11 ja selle alusel Euroopa Komisjoni antud rakendusotsuste ja delegeeritud määruste rakendamiseks;
• Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetluses esitatud märkustega seotud täpsustused, mis puudutavad riskipõhise käsitluse kohandamist, prioriteetse tarbimiskoha mõistet ning joogivee kontrolli kava pidevat läbivaatamist;
• Terviseameti töökoormuse vähendamine ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetluses, asendades senise kooskõlastusrolli kasutusloa väljastamisest teavitamisega ehitisregistri kaudu.
Joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide hügieeninõuete eesmärk on vältida olukorda, kus joogiveega kokkupuutuv materjal või toode halvendab joogivee kvaliteeti, mõjutab vee värvust, lõhna või maitset, soodustab mikroobset kasvu või põhjustab saasteainete leostumist inimese tervisele ohtlikul või muul viisil lubamatul määral.
Eelnõuga sätestatakse, et joogiveega kokkupuutuva toote ja materjali hügieeninõuetele vastavuse, märgistamise, turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemisega seotud tootja, tema volitatud esindaja, importija ja levitaja kohustustele, vastavushindamisele ja turujärelevalvele ning vastutusele kohaldatakse toote nõuetele vastavuse seadust veeseadusest tulenevate erisustega. Riikliku järelevalve tegijaks joogiveega kokkupuutuva toote ja materjali hügieeninõuetele vastavuse, vastavushindamise ja märgistamise nõuete ning nendega seotud turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise nõuete täitmise üle määratakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (edaspidi TTJA).
TTJA esitatud ressursihinnangu kohaselt ei eelda kavandatav ülesanne täiendava ametikoha loomist, kuna ülesande täitmine on võimalik korraldada olemasoleva meeskonna tööjaotuse ja prioriteetide kohandamisega. Samas kaasneb TTJA-le mõõdukas lisatöömaht ning vajadus tagada koolituseks ja vajaduse korral toodete katsetamiseks piiratud iga-aastane eelarvereserv.
Rakendamisel on oluline tagada ka TTJA valmisolek osaleda Euroopa Liidu tasandi infovahetuses ja koordineerimises ning kujundada praktiline kontrolliloogika koostöös teiste asjakohaste asutustega, sealhulgas Terviseameti ning kolmandatest riikidest pärit toodete puhul vajadusel Maksu- ja Tolliametiga.
Rikkumismenetlusega seotud muudatustega täpsustatakse veeseaduse sätteid, mille osas Euroopa Komisjon on juhtinud tähelepanu direktiivi (EL) 2020/2184 ülevõtmise puudustele. Muudatustega asendatakse riskipõhise käsitluse täielikust rakendamata jätmisest lähtuv sõnastus direktiivikohase loogikaga (mis lubab riskipõhist käsitlust kohandada), täpsustatakse prioriteetse tarbimiskoha mõistet ning lisatakse joogivee kontrolli kava pideva läbivaatamise nõue.
Eelnõu kohaselt peavad joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalidega seotud asjaomased ettevõtjad, sealhulgas tootja, tema volitatud esindaja, importija ja levitaja, tagama oma rollist tulenevalt, et turule lastavad või turul kättesaadavaks tehtavad tooted ja materjalid vastavad hügieeninõuetele ning et olemas on nõuetekohane märgistus ja vastavust tõendav dokumentatsioon. Samal ajal täpsustub TTJA pädevus ja järelevalve nende nõuete täitmise üle.
Halduskoormuse suurenemine on eelduslikult piiratud, kuna joogivee ohutuse tagamise kohustus kehtib ka praegu ning eelnõuga täpsustatakse peamiselt Euroopa Liidu otsekohalduvate nõuete rakendamist. Suurem mõju võib avalduda üksikutele tootjatele, importijatele ja levitajatele, kelle toodetel tuleb läbida vastavushindamine või kohandada dokumentatsiooni ja märgistust uuele Euroopa Liidu süsteemile. Eestis tegutsevate asjaomaste tootjate arv on hinnanguliselt väike.
Mõju tasakaalustab ühisveevärgi puurkaevu kasutusluba taotleva vee-ettevõtja või arendaja menetluse lihtsustumine, kuna Terviseameti kohustuslik kooskõlastusetapp asendatakse Terviseameti teavitamisega kasutusloa väljastamisest ehitisregistri kaudu. Samal ajal väheneb Terviseameti automaatne menetluskoormus. Kuni automaatse EHR-i teavituse valmimiseni võib kasutusloa menetlejale (KOV) kaasneda üksnes vähene tehniline teavitamistoiming. Teavituse tehniline lahendus ja võimalik EHR-i kohandus on Maa- ja Ruumiametiga täpsustamisel.
Kokkuvõttes on eelnõu mõju halduskoormusele ja töökoormusele tasakaalustav: osa ettevõtjate ja TTJA koormus võib suureneda, kuid vee-ettevõtjate, arendajate ja Terviseameti menetluskoormus väheneb.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi rahvatervishoiu osakonna nõunik Ramon Nahkur (
[email protected]) ja analüüsiosakonna analüütik Evelin Tähtväli (
[email protected]). Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud õigusnõunik Piret Eelmets (
[email protected]). Eelnõule ja seletuskirjale tehakse keeletoimetus peale avalikku kooskõlastusringi.
Eelnõu ettevalmistamiseks vajalik sisend joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide hügieeninõuete rakendamise kohta koondati direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 11 rakendamise analüüsi põhjal ning 2026. aastal korraldatud kaasamise, küsimustiku ja asutustevaheliste arutelude alusel. Kaasamisel osalesid muu hulgas asjaomased ministeeriumid ja riigiametid ning joogivee ja toodete nõuetele vastavuse valdkonna osapooled.
Rikkumismenetlusega seotud muudatuste ettevalmistamisel on lähtutud Euroopa Komisjoni direktiivi (EL) 2020/2184 ülevõtmise kohta esitatud märkustest ning Eesti seisukohtadest rikkumismenetluses.
1.3. Märkused
Eelnõuga täpsustatakse direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 11 rakendamiseks vajalikku riigisisest õigusraami. Direktiivi artikli 11 rakendamiseks on Euroopa Komisjon vastu võtnud mitu omavahel seotud rakendusotsust ja delegeeritud määrust. Need käsitlevad muu hulgas Euroopa positiivseid nimekirju, lähteainete, koostiste ja koostisosade katsetamise ning heakskiitmise meetodeid, valmismaterjalide katsetamise ja heakskiitmise korda, vastavushindamismenetlusi ning joogiveega kokkupuutuvate toodete märgistamise ühetaolisi spetsifikatsioone. Nimetatud Euroopa Liidu õigusaktid on liikmesriikides otsekohalduvad, kuid nende praktiliseks toimimiseks tuleb riigisiseselt määrata pädevad asutused, funktsioonid, järelevalve ja menetluslikud normid.
Eelnõu on seotud Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetlusega nr 2025/2122, milles komisjon on esitanud Eestile etteheiteid direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 7 lõike 2 mittenõuetekohase ülevõtmise kohta. Käesoleva eelnõuga lahendatakse need etteheited muutes veeseadust. Muud rikkumismenetluse käigus tuvastatud küsimused lahendatakse määruse tasandil.
Eelnõule eelnevalt väljatöötamiskavatsust ei koostatud, tuginedes Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1 lõike 2 punktidele 1, 2 ja 5. Eelnõu menetlus peab olema kiireloomuline, kuna tegemist osaliselt direktiivi puuduliku ülevõtmisega seotud rikkumismenetlusega. Muudatused on seotud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/2184 rakendusaktide kohaldamise tagamisega ning ei too muudatused kaasa olulist õiguslikku muudatust. Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi ja nende redaktsioone:
1) veeseadus (RT I, 11.07.2026, 69);
2) ehitusseadustik (RT I, 11.07.2026, 33).
Eelnõu vastuvõtmiseks piisab Riigikogu poolthäälteenamusest.
2. Seaduse eesmärk
Eelnõu eesmärk on tagada direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 11 rakendamiseks vajalik riigisisene õiguslik raamistik, kõrvaldada joogivee valdkonna kehtivas õiguses rikkumismenetluse käigus tuvastatud puudused ning vähendada välditavat haldus- ja töökoormust ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetluses.
Joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide hügieeninõuetele vastamise eesmärk on luua selge ja toimiv süsteem, mille kohaselt peavad turule lastavad ja turul kättesaadavaks tehtavad joogiveega kokkupuutuvad tooted ja materjalid vastama Euroopa Liidu hügieeninõuetele, olema läbinud nõutud vastavushindamise ning kandma vastavat märgistust. Regulatsioon aitab tagada, et joogivee võtmiseks, töötlemiseks, hoidmiseks ja jaotamiseks kasutatavad tooted ei kahjusta joogivee kvaliteeti ega inimese tervist.
Kehtivas õiguses puudub eraldi selge norm, mis seoks joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide artikli 11 alusel kehtestatud hügieeninõuded, vastavushindamise, märgistamise ja turujärelevalve riigisisese toote nõuetele vastavuse raamistikuga. Eelnõu täidab selle lünga, kohaldades asjaomastele ettevõtjate kohustustele, vastavushindamisele, turujärelevalvele ja vastutusele toote nõuetele vastavuse seadust veeseadusest tulenevate erisustega.
Eelnõu eesmärk on samuti tagada selge asutuste pädevusjaotus. Joogivee kvaliteedi järelevalve jääb veeseaduse alusel jätkuvalt Terviseameti pädevusse. Joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide nõuetele vastavuse, vastavushindamise, märgistamise ning turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise nõuete täitmise üle teeb eelnõu koha riiklikku järelevalvet TTJA. Selline lahendus järgib tootepõhise turujärelevalve loogikat ja väldib Terviseameti klassikalise joogivee kvaliteedi järelevalve ning toote turujärelevalve ülesannete segunemist.
Rakendusmudeli kujundamisel on arvestatud TTJA hinnanguga, mille kohaselt saab uue turujärelevalveülesande täitmist korraldada olemasoleva personali raames, kuid ülesande tõhus täitmine eeldab ametnike valdkondlikku koolitamist ja võimalust tellida vajaduse korral toote nõuetele vastavuse kontrollimiseks katseid.
Rikkumismenetlusega seotud muudatuste eesmärk on viia veeseaduse sätted paremini kooskõlla direktiivi (EL) 2020/2184 nõuetega. Muudatustega tagatakse, et riskipõhise käsitluse rakendamist võib direktiivis sätestatud tingimustel kohandada, kuid mitte täielikult rakendamata jätta; prioriteetse tarbimiskoha mõiste hõlmab ka üldsusele mitteavatud suuri valdusi, mis ei ole kodumajapidamised (näiteks suurettevõtted, tööstusliku tootmise üksused või haldusasutuste ruumid, millele on juurdepääs ainult seal töötaval personalil); ning joogivee kontrolli kava vaadatakse pidevalt läbi ja ajakohastatakse vähemalt iga kuue aasta tagant.
Eesmärk on vähendada ka haldus- ja töökoormust kaotades ära välditava kooskõlastusetapi ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetluses. Kooskõlastusroll asendatakse Terviseameti teavitamisega kasutusloa väljastamisest ehitisregistri kaudu. Muudatus säilitab Terviseameti informeerituse, kuid väldib olukorda, kus amet osaleb eraldi kooskõlastajana menetluses, mille sisuline joogivee ohutuse kontroll toimub veeseaduse kohaselt hilisemas joogivee käitlemise ja kontrolli kava kooskõlastamise etapis.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
§ 1. Veeseaduse muutmine
Punktiga 1 muudetakse veeseaduse § 2 pealkirja sõnastades selle üldisemalt. Muudatus on seotud punktis 2 kavandatud muudatusega, mille kohaselt §-i 2 täiendatakse viitega ka toote nõuetele vastavuse seadusele.
Punktiga 2 täiendatakse veeseaduse §-i 2 lõikega 3. Uue lõike kohaselt kohaldatakse joogiveega kokkupuutuva toote ja materjali hügieeninõuetele vastavuse, märgistamise, turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemisega seotud tootja, tema volitatud esindaja, importija ja levitaja kohustustele, vastavushindamisele ja turujärelevalvele ning vastutusele toote nõuetele vastavuse seadust veeseadusest tulenevate erisustega.
Muudatus on vajalik direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 11 rakendamiseks. Artikli 11 kohaselt tuleb tagada, et joogiveega kokkupuutuvad materjalid ja tooted vastaksid Euroopa Liidu ühtsetele hügieeninõuetele. Artikli 11 süsteem hõlmab kahte omavahel seotud tasandit: esiteks joogiveega kokkupuutuvate materjalide ja valmismaterjalide hügieeninõuded ning teiseks toodete vastavushindamine, märgistus ja turule laskmise tingimused.
Toote nõuetele vastavuse seadus on Eestis üldine raamistik, mille kaudu reguleeritakse toote turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise tingimusi, ettevõtjate kohustusi, vastavushindamist, turujärelevalvet ja vastutust. Joogiveega kokkupuutuvate toodete puhul on tegemist tootepõhise nõuetele vastavuse ja turujärelevalve küsimusega. Seetõttu on põhjendatud kohaldada nende suhtes toote nõuetele vastavuse seadust, arvestades veeseadusest ja direktiivi artikli 11 alusel kehtestatud Euroopa Liidu õigusaktidest (Euroopa Komisjoni rakendusotsused ja delegeeritud määrused) tulenevaid erisusi.
Uus lõige loob silla veeseaduse ja toote nõuetele vastavuse seaduse vahel. Sellega tagatakse, et joogiveega kokkupuutuvaid tooteid ja materjale puudutavad nõuded ei jää üksnes joogivee kvaliteedi üldregulatsiooni osaks, vaid nende turule laskmise, turul kättesaadavaks tegemise, vastavushindamise, märgistamise ja turujärelevalve küsimused alluvad toote nõuetele vastavuse süsteemile.
Sättega ei looda uut riigisisest sertifitseerimissüsteemi ega dubleerita Euroopa Liidu õiguse alusel kehtestatud vastavushindamise nõudeid. Tootja, importija ja levitaja peavad tagama, et turule lastav või turul kättesaadavaks tehtav toode vastab kohaldatavatele Euroopa Liidu nõuetele ning et nõuetele vastavus on nõuetekohaselt tõendatud ja dokumenteeritud. Järelevalveasutusel on omakorda alus kontrollida nõuete täitmist toote nõuetele vastavuse seaduse raamistikus.
Punktidega 3 ja 4 muudetakse veeseaduse § 851 lõiget 4.
Muudatus on seotud direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 7 lõike 2 ülevõtmise täpsustamisega. Direktiivi kohaselt võivad liikmesriigid teatud tingimustel veeohutuse riskipõhise käsitluse rakendamist kohandada. Kehtiv veeseaduse sõnastus võimaldab aga riskipõhise käsitluse teatud juhul üldse rakendamata jätta. Selline sõnastus ei vasta direktiivi mõttele, sest direktiiv lubab riskipõhist käsitlust kohandada, kuid ei näe ette selle täielikku kohaldamata jätmist.
Muudatuse eesmärk on täpsustada, et riskipõhine käsitlus jääb ka erandjuhtudel põhimõtteliselt kohaldatavaks, kuid selle rakendamise ulatust ja viisi võib direktiivis lubatud tingimustel üksnes kohandada.
Punktiga 5 muudetakse veeseaduse § 854 lõiget 4 ja täpsustatakse prioriteetse tarbimiskoha mõistet. Muudatus on seotud direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 2 punktis 4 sätestatud mõiste „prioriteetsed tarbimiskohad“ ülevõtmisega. Euroopa Komisjon on rikkumismenetluses juhtinud tähelepanu sellele, et veeseaduse määratlus on liiga kitsas, kuna see hõlmab üksnes üldsusele kasutamiseks avatud valdusi ega hõlma üldsusele mitteavatud suuri valdusi, mis ei ole kodumajapidamised, kuid kus paljud kasutajad võivad siiski kokku puutuda veega seotud riskidega.
Direktiivi tähenduses võivad prioriteetseteks tarbimiskohtadeks olla eelkõige üldsusele kasutamiseks avatud suured valdused, kuid samuti üldsusele mitteavatud suured valdused, mis ei ole kodumajapidamised. Sellised võivad olla näiteks suurettevõtted, tööstusliku tootmise üksused või haldusasutuste ruumid, millele on juurdepääs üksnes seal töötaval personalil. Nendes kohtades võib suur hulk inimesi kasutada sama joogiveesüsteemi ning puutuda kokku veega seotud riskidega, mistõttu on põhjendatud nende hõlmamine prioriteetse tarbimiskoha mõistega.
Muudatusega viiakse veeseaduse mõiste direktiivi kohaldamisalaga paremini kooskõlla. Sõnastus ei tähenda, et iga mitteavalik valdus muutuks automaatselt prioriteetseks tarbimiskohaks. Määravaks jääb see, kas tegemist on kodumajapidamisest erineva valdusega, kus paljud kasutajad võivad kokku puutuda veega seotud riskidega ning mille määratlemine prioriteetse tarbimiskohana on veega seotud riskide juhtimise eesmärgist lähtudes põhjendatud.
Punktiga 6 täiendatakse veeseaduse §-i 855 lõigetega 3 ja 4.
Lõike 3 kohaselt peavad joogiveega kokkupuutuvad tooted ja materjalid vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 11 ning selle alusel kehtestatud Euroopa Liidu õigusaktide kohastele hügieeninõuetele, vastavushindamise ja märgistamise nõuetele. EL nõuded kohalduvad alates 31.12.2026.
Direktiivi artikli 11 lõike 1 kohaselt ei tohi joogiveega kokkupuutuvad materjalid otseselt ega kaudselt ohustada inimtervist, halvendada vee värvust, lõhna ega maitset, soodustada mikroobset kasvu ega põhjustada saasteainete leostumist rohkem kui materjali kavandatud eesmärki arvestades vältimatu.
Direktiivi artikli 11 alusel vastu võetud Euroopa Liidu õigusaktid täpsustavad nõudeid, mille abil artikli 11 eesmärki praktikas saavutatakse. Need hõlmavad muu hulgas Euroopa positiivseid nimekirju, lähteainete, koostiste ja koostisosade katsetamise ning heakskiitmise meetodeid, valmismaterjalide katsetamise ja heakskiitmise korda, vastavushindamismenetlusi ning joogiveega kokkupuutuvate toodete märgistamise ühetaolisi spetsifikatsioone.
Joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide hulka võivad kuuluda näiteks joogiveetorud, toruliitmikud, kraanid, segistid, ventiilid, joogivee mahutid ja paagid, joogiveega kokkupuutuvad filtriseadmete, veetöötlusseadmete või veesoojendite osad ning muud tooted, mille joogiveega kokkupuutuvad osad kuuluvad joogivee võtmise, töötlemise, hoidmise või jaotamise süsteemi. Kohaldamisala täpne ulatus sõltub direktiivi artikli 11 ja selle alusel kehtestatud Euroopa Liidu õigusaktide kohaldamisalast ning konkreetse toote kasutusotstarbest.
Artikli 11 kohaldamisalast tuleb eristada tooteid, aineid ja materjale, mis ei ole käsitatavad joogiveega kokkupuutuva tootena artikli 11 tähenduses või mille suhtes kohaldub muu õigusraamistik. Sellisteks võivad olla näiteks veetöötluskemikaalid, teatud filtrimaterjalid või eel- ja vahetooted, mille suhtes lõpptoodete vastavushindamise ja märgistamise nõuded ei kohaldu samal viisil. Piirjuhtumite käsitlemine vajab rakenduspraktikas täiendavat juhendamist, kuid seaduse tasandil on otstarbekas siduda nõue Euroopa Liidu artikli 11 raamistikuga, mitte luua eraldi riigisisest tehnilist loetelu.
Lõike 4 kohaselt tõendab joogiveega kokkupuutuva toote ja materjali hügieeninõuetele vastavust direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 11 ja selle alusel kehtestatud Euroopa Liidu õigusaktide kohaselt pädev vastavushindamisasutus, kelle suhtes kohaldatakse toote nõuetele vastavuse seadust veeseadusest tulenevate erisustega.
Sätte eesmärk on siduda joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide nõuetele vastavuse tõendamine Euroopa Liidu artikli 11 süsteemi kohase vastavushindamisega. Vastavushindamisasutus hindab toote või materjali vastavust kohaldatavatele nõuetele Euroopa Liidu õigusaktides ettenähtud korras. Riigisisene õigus peab samal ajal määrama, millist raamistikku kohaldatakse sellise vastavushindamisasutuse tegevusele, tegevusloa või pädevuse hindamisele ja järelevalvele Eestis. Selleks kohaldatakse toote nõuetele vastavuse seadust veeseadusest tulenevate erisustega.
Teadaolevalt Eestis puudub praegu selles tooteohutuse valdkonnas hügieeninõuete vastavushindamisasutus, seega saab ettevõtja kasutada teises liikmesriigis asuva pädeva vastavushindamisasutuse teenust, kui see vastab direktiivi artikli 11 ja selle alusel kehtestatud Euroopa Liidu õigusaktide nõuetele. Kui vastavushindamisasutusele annab TTJA tegevusloa, tegutseb TTJA ka teavitava asutusena (toote nõuetele vastava seaduse (TNVS) §-d 30 ja 34).
Vastavushindamisasutuse rolli eristatakse järelevalveasutuse rollist. Vastavushindamisasutus tõendab toote või materjali vastavust kohaldatavatele nõuetele. TTJA kui turujärelevalveasutus kontrollib nõuete täitmist oma pädevuse piires, sealhulgas seda, kas vajalik dokumentatsioon, märgistus ja vastavushindamise tõendid on olemas, asjakohased ning seotud konkreetse toote, tootetüübi, tootja, importija või levitajaga. TTJA ei tee tootja ega vastavushindamisasutuse asemel uut vastavushindamist, kuid tal peab olema võimalik kontrollida dokumentide olemasolu, asjakohasust ja usaldusväärsust turujärelevalve pädevuse raames. TTJA-le peab jääma ka võimalus saata toode vajadusel katselaborisse nõuetele vastavuse kontrolliks.
Punktiga 7 muudetakse veeseaduse § 87 lõiget 5 nii, et joogivee kontrolli kava tuleb läbi vaadata pidevalt, mitte ajakohastada vaid kuue aasta tagant, nagu kehtiv sõnastus seda ette näeb.
Muudatus on seotud direktiivi (EL) 2020/2184 II lisa A osa punktiga 4, mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et joogivee seireprogramme vaadatakse pidevalt läbi ning need ajakohastatakse või taaskinnitatakse vähemalt iga kuue aasta tagant.
Euroopa Komisjon on rikkumismenetluses juhtinud tähelepanu sellele, et üksnes kuueaastase ajakohastamise kohustus ei kata täielikult direktiivi nõuet, mille järgi seireprogrammi tuleb ka jooksvalt ja pidevalt läbi vaadata. Joogivee kontrolli kava ei ole üksnes perioodiliselt uuendatav dokument, vaid riskipõhise joogivee ohutuse süsteemi osa, mida tuleb hinnata ja vajaduse korral muuta ka enne kuue aasta möödumist, kui veevarustussüsteemis, riskides, seiretulemustes või muudes olulistes asjaoludes toimuvad muutused.
Punktiga 8 tunnistatakse kehtetuks veeseaduse § 192 lõike 3 punkt 2, mille kohaselt võib veeloa andmisest keelduda juhul, kui Terviseamet ei kooskõlasta ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa taotlust ehitusseadustiku alusel.
Muudatuse eesmärk on vähendada Terviseameti töökoormust ning vältida sama joogiveeohutuse aspekti korduvat hindamist (üks puurkaevu menetluses, teine joogivee kontrolli kava menetluses). Kehtiva õiguse järgi on Terviseamet kaasatud ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetlusse kooskõlastajana.
Kooskõlastuskohustuse kaotamine ei tähenda, et Terviseamet kaotaks võimaluse hinnata joogivee ohutust. Kohaliku omavalitsuse antav veeluba ei anna iseseisvalt õigust joogivee tootmiseks ega asenda joogivee käitlejale veeseadusest tulenevaid kohustusi. Veeseaduse § 87 lõike 4 kohaselt peab joogivee käitleja koostama joogivee kontrolli kava ja kooskõlastama selle Terviseametiga. Just joogivee kontrolli kava kooskõlastamise ning sellele järgneva joogivee kvaliteedi järelevalve käigus saab Terviseamet hinnata joogivee ohutust, joogivee käitlemise riske ja vajalikke seiremeetmeid sisuliselt joogivee valdkonna pädevuse piires.
Terviseamet ei pea osalema eraldi kooskõlastajana ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetluses, kuid kohalik omavalitsus teavitab Terviseametit kasutusloa väljastamisest ehitisregistri kaudu. See võimaldab Terviseametil olla teadlik uuest või kasutusele võetud ühisveevärgi puurkaevust ning vajaduse korral arvestada seda infot joogivee käitleja kontrolli kava kooskõlastamisel ja joogivee kvaliteedi järelevalves.
Sätte kehtetuks tunnistamine on sisuliselt seotud eelnõu §-ga 2, millega muudetakse ehitusseadustiku § 127 lõiget 2 ja nähakse ette Terviseameti teavitamine nn ühisveevärgi puurkaevule (mõistet muudetakse) väljastatud kasutusloast ehitisregistri kaudu.
Selle muudatusega seonduvalt on vaja muuta ka taristuministri 24.03.2026. a määrust nr 25 „Puurkaevu ja -augu ning salvkaevu ehitamise nõuded ja kord“ (§ 19 lg 1).
Punktidega 9 ja 10 täiendatakse veeseaduse § 250 lõikeid 1 ja 8 selliselt, et riikliku järelevalve tegijaks nimetatakse ka TTJA.
Muudatus on vajalik, kuna TTJA-le hakkab tegema riikliku järelevalvet ka joogiveega kokkupuutuva toote ja materjali hügieeninõuetele vastavuse, vastavushindamise ja märgistamise nõuete ning nendega seotud turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise nõuete täitmise üle.
Joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide puhul tuleb kontrollida eeskätt seda, kas toode on turule lastud või turul kättesaadavaks tehtud nõuetekohaselt, kas toode vastab kohaldatavatele hügieeninõuetele, kas toode on läbinud nõutud vastavushindamise, kas selle kohta on olemas nõutud dokumentatsioon ning kas toode on nõuetekohaselt märgistatud.
TTJA järelevalvepädevus hõlmab oma pädevuse piires eelkõige dokumentatsiooni, märgistuse, vastavushindamise tõendite, vastavusdeklaratsiooni, tootja, tema volitatud esindaja, importija ja levitaja andmete ning turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise nõuete kontrolli. Samuti hõlmab see turujärelevalve pädevust hinnata, kas esitatud dokumendid on asjakohased, piisavad ja seotud konkreetse toote, tootetüübi, partii, tootja, importija või levitajaga.
TTJA rolli tuleb eristada Terviseameti joogivee kvaliteedi järelevalvest. TTJA lisamine veeseaduse järelevalveasutuste hulka ei muuda Terviseameti senist pädevust joogivee kvaliteedi järelevalves. Terviseamet teostab jätkuvalt joogivee kvaliteedi järelevalvet veeseaduses sätestatud alustel, sealhulgas hindab joogivee kvaliteeti, joogivee käitlemise riske ja võimalikku terviseriski kasutusetapis. TTJA järelevalvepädevus puudutab toote turule laskmise, turul kättesaadavaks tegemise, vastavushindamise ja märgistamise nõuete täitmist.
TTJA roll ei tähenda joogivee kvaliteedi või terviseriski sisulist hindamist ega tootja või vastavushindamisasutuse tehtud vastavushindamise dubleerimist. See ei välista siiski TTJA õigust turujärelevalveasutusena kontrollida, kas toote hügieeninõuete kohta esitatud dokumendid ja tõendid on olemas, asjakohased ning usaldusväärsed. Kui dokumendid on formaalselt olemas, kuid tekib põhjendatud kahtlus toote tegelikus vastavuses või dokumentide sisulises õigsuses, saab TTJA tegutseda toote nõuetele vastavuse seaduse ja kohaldatavate Euroopa Liidu õigusaktide kohaste turujärelevalve meetmete raames.
TTJA ressursihinnangu kohaselt ei too kavandatav järelevalveülesanne kaasa eraldi ametikoha loomise vajadust. Hinnang tugineb asjaolule, et osa joogiveega kokkupuutuvatest toodetest on juba praegu TTJA järelevalve all ehitustoodete nõuete kontekstis ning teavitava asutuse rolli menetlusloogika on TTJA-s olemas teiste õigusaktide alusel. Uus ülesanne lisab olemasolevale järelevalvepraktikale täiendava joogivee kontaktmaterjalide tehnilise mõõtme, eelkõige dokumentatsiooni, vastavushindamise, märgistuse ja vajaduse korral katsetamise vaates.
TTJA ülesande täitmine eeldab lisaks riigisisesele turujärelevalvele valmisolekut osaleda Euroopa Liidu tasandi infovahetuses ja koordineerimises, mis puudutab joogiveega kokkupuutuvate toodete vastavushindamist, teavitatud asutusi ja turujärelevalvepraktikat. See on vajalik, et Eesti turujärelevalve oleks kooskõlas Euroopa Liidu ühtse raamistikuga ning et järelevalveasutusel oleks võimalik kasutada teiste liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni kaudu kättesaadavat teavet.
Kolmandatest riikidest pärit toodete puhul võib rakenduspraktikas olla vajalik TTJA koostöö Maksu- ja Tolliametiga (TNVS § 50 lg 9), eelkõige olukorras, kus impordietapis tekib vajadus kontrollida nõutud dokumentide olemasolu või edastada turujärelevalveasutusele asjakohane teave võimaliku nõuetele mittevastavuse kohta. Selline koostöö ei tähenda Maksu- ja Tolliametile uue valdkondliku järelevalveülesande andmist, vaid puudutab vajaduse korral teabevahetust pädeva turujärelevalveasutusega.
Järelevalve praktilises rakendamises võib tekkida olukordi, kus kasutuses oleva veesüsteemi joogivee kvaliteedi probleem viitab võimalikule seosele konkreetse kontaktmaterjali või tootega. Sellisel juhul tuleb eristada Terviseameti joogivee kvaliteedi järelevalvet ja TTJA toote turujärelevalvet. Terviseameti ja TTJA vaheline täpsem infovahetuse kord, juhtumi üleandmise lävend, tähtaeg ja edastatava teabe miinimumsisu täpsustatakse vastavas ametite vahelise koostöö juhendis.
§ 2. Ehitusseadustiku muutmine
Paragrahviga 2 muudetakse ehitusseadustiku § 127 lõiget 2. Uue sõnastuse kohaselt puurkaevule, tootlikkusega üle 10 m3 ööpäevas või üle 50 inimese, väljastatud kasutusloast teavitatakse Terviseametit ehitisregistri kaudu.
Muudatus on seotud eelnõu § 1 punktiga 8, millega tunnistatakse kehtetuks veeseaduse § 192 lõike 3 punkt 2. Kehtiva õiguse kohaselt on Terviseamet ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetluses kooskõlastaja ning Terviseameti kooskõlastamata jätmine võib olla veeloa andmisest keeldumise alus. Eelnõuga asendatakse see kooskõlastusloogika teavitamisega. Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et kehtivas sättes on nimetatud „ühisveevärgi puurkaevu“ kasutusloa taotlus, aga uus sõnastus (puurkaev, tootlikkusega üle…) on parem vaste ehitusseadustiku lisas 1. märgitud loamenetlusele ja ehitisregistris kasutatavale mõistele. Ühisveevärk ja -kanalisatsioon on (ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse kohaselt) ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu varustatakse tarbijaid joogiveega ja juhitakse ära ning puhastatakse reo- ja sademevett ning mille projekteeritud jõudlus on vähemalt kümme kuupmeetrit ööpäevas ja mis teenindab vähemalt 50 inimest. Ehk ka ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni mõiste ühtib eelnõu kohase sõnastusega.
Muudatus ei mõjuta kasutusloa üldist funktsiooni. Kasutusloa menetlust läbiviiv pädev asutus kontrollib ka edaspidi kasutusloa andmise eeldusi ehitusseadustiku ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Eelnõuga ei anta Terviseameti joogivee kvaliteedi ja terviseriski hindamise ülesannet üle kohaliku omavalitsuse üksusele, KAUR-ile, ega muule asutusele. Terviseameti pädevus joogivee terviseohutuse, joogivee käitleja kontrolli kava kooskõlastamise ja joogivee kvaliteedi järelevalve osas säilib veeseaduse alusel.
Terviseameti kohustusliku kooskõlastusrolli kaotamine ei tähenda, et puurkaevust võetava vee kvaliteedi ennetav käsitlus kaoks. Puurkaevu kavandamise ja rajamise etapis kohaldub taristuministri 24. märtsi 2026. a määrus nr 25 „Puurkaevu ja -augu ning salvkaevu ehitamise nõuded ja kord“, mis reguleerib muu hulgas puurkaevu projekteerimist, proovipumpamist, veeproovide võtmist ja puurkaevu andmete esitamist. Joogivee võtmiseks kavandatava puurkaevu puhul tuleb juba projekteerimise ja rajamise etapis arvestada põhjavee kvaliteediga ning vajaduse korral veetöötluse vajadusega.
Kasutusloa menetlust läbiviiv pädev asutus kontrollib kasutusloa menetluses nõutavate andmete ja dokumentide olemasolu ning kasutusloa andmise eeldusi. Kohaliku omavalitsuse üksus ei pea hakkama Terviseameti asemel sisuliselt hindama joogivee terviseriski ega otsustama joogivee nõuetele vastavuse üle. Kasutusloa andmine ei anna iseenesest õigust anda nõuetele mittevastavat vett tarbijatele joogiveena. Joogivee käitleja peab täitma veeseadusest tulenevaid joogivee kvaliteedi ja kontrolli nõudeid ning vajaduse korral rakendama veetöötlust. Terviseametil säilib võimalus hinnata joogivee ohutust veeseaduses sätestatud joogivee kontrolli kava kooskõlastamise ja joogivee kvaliteedi järelevalve raames.
Terviseameti kohustusliku kooskõlastusrolli kaotamine ei välista Terviseameti kaasamist arvamuse avaldamiseks või konsulteerimiseks juhul, kui kasutusloa menetluses ilmneb joogivee kvaliteedi või terviseriskiga seotud küsimus. Kui veeanalüüside tulemused, puurkaevu andmed või muu menetluses teada olev teave viitavad võimalikule joogivee nõuetele mittevastavusele, veetöötluse vajadusele või muule terviseriskile, saab kasutusloa menetlust läbiviiv pädev asutus küsida Terviseametilt arvamust. Sellisel juhul kaasatakse Terviseamet riskipõhiselt, mitte automaatse kooskõlastajana kõigis ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetlustes.
Muudatus vähendab Terviseameti automaatset menetluskoormust, kuna Terviseamet ei pea enam andma kooskõlastust kõigis ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetlustes. KOV-ile ei kavandata uut joogivee kvaliteedi või terviseriski sisulise hindamise ülesannet. Kui teavitamine toimub esialgu kasutusloa menetleja eraldi toiminguna EHR-is, võib sellega kaasneda vähene menetluslik lisatoiming.
Automaatse teavituse rakendamine eeldab EHR-i tehnilist arendust, sealhulgas lähteülesande koostamist, arenduskulu hindamist ja arenduse ajakavaga arvestamist eelnõu jõustumistähtaja määramisel. Kui automaatset teavitust ei ole võimalik muudatuse jõustumise ajaks rakendada, tuleb üleminekuperioodiks kokku leppida ajutine töökorraldus, mille kohaselt kasutusloa menetlust läbiviiv KOV teavitab Terviseametit olemasoleva EHR-i funktsionaalsuse kaudu või muu ametlikult kokku lepitud kanali kaudu kuni automaatse andmeedastuse valmimiseni.
Muudatusega ei vähendata joogivee ohutuse kaitsetaset. Nn ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa väljastamine ei asenda joogivee käitleja kohustust tagada joogivee nõuetekohasus ega Terviseameti pädevust teha joogivee kvaliteedi järelevalvet. Muudatus korrastab üksnes menetluslikku tööjaotust ja väldib dubleerivat kooskõlastamist.
Selle muudatusega seonduvalt on vaja muuta ka taristuministri 24.03.2026. a määrust nr 25 „Puurkaevu ja -augu ning salvkaevu ehitamise nõuded ja kord“ (§ 19 lg 1).
§ 3. Seaduse jõustumine
Paragrahviga 3 sätestatakse seaduse jõustumise ajaks 2027. aasta 1. jaanuar. Jõustumiskuupäev on seotud vajadusega tagada direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 11 alusel kehtestatud Euroopa Liidu õigusaktide rakendamiseks vajalik riigisisene raamistik alates 2027. aastast arvestades, et artikli 11 kohane õigusraamistik hakkab üldjuhul kohalduma 31. detsembril 2026.
Rikkumismenetlusega seotud muudatuste jõustumine samal kuupäeval võimaldab viia veeseaduse sõnastuse võimalikult kiiresti kooskõlla direktiivi nõuetega.
Terviseametiga kooskõlastamise nõude väljajätmise jõustumine alates 2027. aasta algusest võimaldab rakendada ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetluses kooskõlastamise asemel teavitamise loogikat ja suunata vabaneb ressurss 2027. a tööde planeerimisele.
Järelevalve praktilise korralduse, juhendmaterjalide ja asutustevahelise infovahetuse täpsustamine toimub eelnõu menetluse ja rakendamise ettevalmistamise käigus.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõuga täpsustatakse terminit „prioriteetne tarbimiskoht“, et see vastaks direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 2 punktis 4 sätestatud mõistele.
Eelnõu kasutab veeseaduses, toote nõuetele vastavuse seaduses ja direktiivis (EL) 2020/2184 ning selle alusel kehtestatud Euroopa Liidu õigusaktides kasutatavat terminoloogiat.
Artikli 11 rakendamisega seoses on keskse tähendusega terminid „joogiveega kokkupuutuv toode“, „joogiveega kokkupuutuv materjal“, „hügieeninõuded“, „vastavushindamine“, „vastavushindamisasutus“, „märgistamine“, „turule laskmine“ ja „turul kättesaadavaks tegemine“. Nende mõistete sisustamisel tuleb lähtuda direktiivi artiklist 11, selle alusel kehtestatud Euroopa Liidu õigusaktidest ning toote nõuetele vastavuse seaduse üldisest terminoloogiast.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2020/2184 joogivee kvaliteedi kohta. Eelnõu keskne Euroopa Liidu õigusega seotud eesmärk on direktiivi artikli 11 rakendamiseks vajaliku riigisisese raamistiku loomine ning direktiivi ülevõtmise kohta esitatud rikkumismenetluse märkuste lahendamine.
Direktiivi artikli 11 eesmärk on ühtlustada Euroopa Liidus joogiveega kokkupuutuvate materjalide ja toodete hügieeninõuded. Artikli 11 lõike 1 kohaselt ei tohi joogiveega kokkupuutuvad materjalid otseselt ega kaudselt ohustada inimtervist, halvendada vee värvust, lõhna ega maitset, soodustada mikroobset kasvu ega põhjustada saasteainete leostumist rohkem kui materjali kavandatud eesmärki arvestades vältimatu. Artikli 11 lõige 2 näeb ette spetsiifilised minimaalsed hügieeninõuded, sealhulgas Euroopa positiivsed nimekirjad, valmismaterjalide katsetamise ja heakskiitmise metoodikad, vastavushindamismenetlused ning toodete ühtse märgistuse. Artikli 11 lõike 7 kohaselt peab liikmesriik tagama, et turule lastakse üksnes nõuetele vastavad joogiveega kokkupuutuvad tooted.
Artikli 11 rakendamiseks on vastu võetud järgmised Euroopa Liidu õigusaktid, millega eelnõu on seotud:
1) komisjoni rakendusotsus (EL) 2024/365, millega kehtestatakse lähteainete, koostiste ja koostisosade katsetamise ja heakskiitmise meetodid Euroopa positiivsetesse nimekirjadesse kandmiseks (ELT L, 2024/365, 23.04.2024);
2) komisjoni rakendusotsus (EL) 2024/367, millega kehtestatakse joogiveega kokkupuutuvate materjalide või toodete valmistamisel lubatud lähteainete, koostiste ja koostisosade Euroopa positiivsed nimekirjad (ELT L, 2024/367, 23.04.2024);
3) komisjoni rakendusotsus (EL) 2024/368, millega kehtestatakse valmismaterjalide katsetamise ja heakskiitmise kord ning meetodid (ELT L, 2024/368, 23.04.2024);
4) komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2024/369, millega kehtestatakse Euroopa positiivsetesse nimekirjadesse kandmise ja neist väljajätmise menetlus (ELT L, 2024/369, 23.04.2024);
5) komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2024/370, millega kehtestatakse joogiveega kokkupuutuvate toodete vastavushindamismenetlused ning neis osalevate vastavushindamisasutuste määramise eeskirjad (ELT L, 2024/370, 23.04.2024);
6) komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2024/371, millega kehtestatakse joogiveega kokkupuutuvate toodete märgistamise ühetaolised spetsifikatsioonid (ELT L, 2024/371, 23.04.2024).
Nimetatud Euroopa Liidu õigusaktid on otsekohalduvad. Eelnõuga ei korrata nende tehnilisi nõudeid, vaid luuakse nende rakendamiseks vajalik riigisisene pädevus- ja järelevalveraamistik. Selline lahendus väldib Euroopa Liidu tehniliste nõuete dubleerimist Eesti õiguses ja vähendab riski, et riigisisene sõnastus erineb otsekohalduvatest nõuetest.
Tähelepanu tuleb pöörata ka asjaolule, et joogiveega kokkupuutuv toode võib olla samal ajal ehitustoode määruse (EL) 2024/3110 (CPR määrus) tähenduses. Sellisel juhul tuleb siiski eristada ehitustoodete regulatsiooni kohaldamisalasse kuuluvaid nõudeid ja direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 11 kohaseid hügieeninõudeid. CPR määruse artikli 2 lõike 2 punkti b kohaselt ei kohaldata nimetatud määrust nõuetele ega toimivuse hindamisele, mis kuuluvad direktiivi (EL) 2020/2184 kohaldamisalasse ja on hõlmatud selle direktiivi artikli 11 lõike 8 alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktidega. Seega kuuluvad joogiveega kokkupuutuvate toodete artikli 11 kohased hügieeninõuded ja nende vastavushindamine DWD süsteemi, mitte CPR-i alusel paralleelselt hinnatavate nõuete hulka. CPR-i kohaldamine on välistatud üksnes selles osas, milles konkreetne nõue või toimivuse hindamine on DWD artikli 11 alusel hõlmatud.
Eelnõu kohaselt kohaldatakse joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide hügieeninõuetele vastavuse, märgistamise, turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemisega seotud ettevõtjate kohustustele, vastavushindamisele, turujärelevalvele ja vastutusele toote nõuetele vastavuse seadust veeseadusest tulenevate erisustega. Sellega luuakse riigisisene alus direktiivi artikli 11 alusel kehtestatud Euroopa Liidu õigusaktide praktiliseks rakendamiseks.
Eelnõuga määratakse TTJA pädevaks riikliku järelevalve tegijaks joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide hügieeninõuetele vastavuse, vastavushindamise, märgistamise ning nendega seotud turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise nõuete täitmise üle. Joogivee kvaliteedi järelevalve jääb veeseaduse kohaselt Terviseameti pädevusse.
Artikli 11 rakendamisel tuleb arvestada Euroopa Liidu õiguses ette nähtud üleminekukorraga. Artikli 11 kohane kord kohaldub üldjuhul 31. detsembril 2026. Siiski nende toodete suhtes, mis on enne nimetatud kuupäeva hinnatud vastavaks joogiveega kokkupuutuvate toodete suhtes kohaldatavatele riiklikele hügieeninõuetele ning mille riiklik vastavustunnistus on 31. detsembril 2026 veel kehtiv, kohaldub uus kord üleminekusätete kohaselt 2033. aastast (Komisjoni delegeeritud määrus (EL) 2024/370 artikkel 11; Komisjoni rakendusotsuse (EL) 2024/367 artikkel 3). Eestis ei ole varasemat riiklikku joogivee kontaktmaterjalide heakskiidu- ja sertifitseerimissüsteemi, mille alusel selliseid riiklikke vastavustunnistusi oleks väljastatud.
Üleminekuaja tingimustele vastavate dokumentide käsitlus toimub Euroopa Liidu õiguse ja asjakohaste juhendmaterjalide alusel. Vajaduse korral täpsustatakse üleminekukorra praktiline kohaldamine järelevalvepraktikas või juhendmaterjalides.
Rikkumismenetlusega seotud muudatustest on eelnõu § 1 punktid 3 ja 4 seotud direktiivi artikli 7 lõike 2 ülevõtmise täpsustamisega. Komisjon on leidnud, et kehtiv veeseaduse sõnastus võimaldab riskipõhist käsitlust üldse mitte rakendada, kuigi direktiiv lubab üksnes riskipõhise käsitluse rakendamist kohandada. Sõnastuse muutmine „ei pea rakendama“ asemel „võib kohandada“ ning „rakendamata jätmise“ asemel „kohandamata“ viib veeseaduse sõnastuse direktiivi artikli 7 lõike 2 loogikaga paremini kooskõlla.
Eelnõu § 1 punkt 5 on seotud direktiivi artikli 2 punktiga 4, milles on määratletud prioriteetsed tarbimiskohad. Muudatusega laiendatakse veeseaduse mõistet nii, et see hõlmaks lisaks üldsusele kasutamiseks avatud suurtele valdustele ka üldsusele mitteavatud valdusi, mis ei ole kodumajapidamised ja mille paljud kasutajad võivad kokku puutuda veega seotud riskidega.
Eelnõu § 1 punkt 7 on seotud direktiivi II lisa A osa punktiga 4, mille kohaselt seireprogramme vaadatakse pidevalt läbi ning ajakohastatakse või taaskinnitatakse vähemalt iga kuue aasta tagant. Muudatusega täpsustatakse veeseaduse § 87 lõiget 5 selliselt, et joogivee kontrolli kava vaadatakse pidevalt läbi ehk ajakohastatakse vastavalt vajadusele, aga vähemalt iga kuue aasta järel.
Eelnõu § 1 punkt 8 ja § 2 ei ole seotud direktiivi uue sisulise ülevõtmisega, vaid Terviseameti töökoormuse vähendamise ja menetluskorralduse lihtsustamisega.
6. Seaduse mõjud
Eelnõu muudatused aitavad tagada joogivee ohutust, mõjutavad joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalidega seotud ettevõtjaid ning täpsustavad asjaomaste riigiasutuste ülesandeid ja töökorraldust. Eelnõuga täpsustatakse joogivee valdkonna õigusraamistikku kolmes sisuliselt eristatavas küsimuses:
• direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 11 riigisisene rakendamine;
• rikkumismenetluse märkustest tulenevad veeseaduse täpsustused;
• Terviseameti töökoormuse vähendamine ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetluses.
Muudatuste peamine oodatav mõju on joogivee ohutuse parem tagamine ning joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide nõuetele vastavuse kontrollitavuse suurendamine. Regulatsiooni täpsustamine loob selgema aluse turujärelevalveks, aitab vähendada joogivee kvaliteedi halvenemise ja terviseriskide ohtu ning toetab direktiivikohast joogivee riskijuhtimist.
Mõjude olulisuse hindamisel lähtuti mõju ulatusest, avaldumise sagedusest, mõjutatud sihtrühma suurusest ja ebasoovitavate mõjude riskist. Analüüs tugineb eelnõu sisule, artikli 11 rakendamise I etapi analüüsile, Terviseameti, TTJA, Statistikaameti andmetele ning eelnõu praktilise rakendamise eeldatavale korraldusele.
Mõjuanalüüsis käsitletakse eelnõu sotsiaalset mõju, mõju majandusele ning mõju riigivalitsemisele. Mõjud on analüüsitud mõjuvaldkondade ja sihtrühmade lõikes. Peamised mõjutatud sihtrühmad on elanikkond, joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide tootjad, importijad, levitajad ja teised ettevõtjad ning riigiasutustest Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Terviseamet ning Maksu- ja Tolliamet. Muudatustel ei ole otsest mõju regionaalarengule, riigikaitsele ja välissuhetele, infotehnoloogiale ja infoühiskonnale, keskkonnale, haridusele, kultuurile ega spordile ning seetõttu ei ole mõjusid nendes valdkondades eraldi hinnatud.
6.1. Sotsiaalne mõju
Sihtrühm: elanikkond
Mõjutatud on potentsiaalselt kõik Eestis joogivett tarbivad inimesed, sealhulgas Eesti elanikud ja Eestis ajutiselt viibivad inimesed. 2025. aastal sai 86,2% Eesti elanikest joogivett ühisveevärgist ja 13,8% eraveevärgist1. Joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide nõuded aitavad kaitsta mõlema rühma tarbijaid, sest eraveevärgist joogivett saavad elanikud võivad näiteks töö-, õppe- või teeninduskeskkonnas tarbida ühisveevärgi vett.
Eraldi tähelepanu vajavad kohad, kus sama veevärki kasutab palju inimesi või viibivad terviseriskidele vastuvõtlikumad isikud. Prioriteetse tarbimiskoha mõiste täpsustamine puudutab täiendavalt üldsusele avatud suuri valdusi ning üldsusele mitteavatud suuri valdusi, mis ei ole kodumajapidamised ja kus paljud kasutajad võivad kokku puutuda veega seotud riskidega. Terviseameti esialgse hinnangu kohaselt võivad prioriteetsete tarbimiskohtade hulka kuuluda näiteks haiglad, hooldekodud ja vanglad. Prioriteetsete tarbimiskohtade lõplik koosseis ja muudatuse mõju ulatus selguvad Terviseameti riskianalüüsi valmimisel, seega ei ole hetkel võimalik prioriteetsete tarbimiskohtade arvu esitada.
Artikli 11 rakendamise peamine oodatav mõju on joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide nõuetele vastavuse parem tagamine. Ühtne Euroopa Liidu hügieeninõuete, vastavushindamise ja märgistamise süsteem aitab vähendada riski, et joogivee võtmiseks, töötlemiseks, hoidmiseks või jaotamiseks kasutatakse tooteid või materjale, mis võivad halvendada joogivee kvaliteeti või ohustada rahvatervist.
Tarbijatele on muudatuse mõju positiivne, kuna joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide nõuetele vastavuse parem kontroll aitab ennetada joogivee kvaliteedi halvenemist ja võimalikke terviseriske. Rikkumismenetlusega seotud muudatused suurendavad joogivee riskijuhtimise õigusselgust. Terviseameti töökoormuse vähendamise muudatusel ei ole joogivee tarbijatele negatiivset mõju, kuna joogivee kvaliteedi järelevalve ja kontrolli kava kooskõlastamise kohustus säilivad.
Eelnõu ei loo artikli 11 osas joogivee tarbijatele ega kodumajapidamistele uusi kohustusi. Joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide nõuetele vastavuse kohustused on suunatud tootjatele, nende volitatud esindajatele, importijatele ja levitajatele. Nõuete täitmine ja tõhusam turujärelevalve võivad aidata vähendada nõuetele mittevastavate toodete kasutamist kodumajapidamiste joogiveesüsteemides ning toetada seeläbi ka eraveevärgist joogivett tarbivate inimeste joogivee ohutust.
Kokkuvõttes on mõju sihtrühmale väike kuni keskmine. Positiivselt on mõjutatud potentsiaalselt kõik Eestis joogivett tarbivad inimesed ning mõju avaldub püsivalt, kuid mõju on peamiselt kaudne ja ennetava iseloomuga. Ebasoovitavate mõjude risk väike, kuid prioriteetsete tarbimiskohtadega seotud mõju täpne ulatus selgub Terviseameti riskianalüüsi valmimisel.
6.2. Mõju majandusele
Sihtrühm: tootjad, importijad, levitajad, joogivee käitlejad ja teised ettevõtjad
Muudatus mõjutab eeskätt tootjaid, importijaid, levitajaid ja teisi ettevõtjaid, kes toodavad, lasevad turule, teevad turul kättesaadavaks või kasutavad joogiveega kokkupuutuvaid tooteid ja materjale. Ettevõtjatel tuleb tagada toodete vastavus Euroopa Liidu hügieeninõuetele, nõutud vastavushindamise läbimine ning nõuetekohase märgistuse ja dokumentatsiooni olemasolu.
2025. aastal oli Eestis 973 ühisveevärki ja 228 joogivee käitlejat2. Artikli 11 nõuetest mõjutatud tootjate, importijate ja levitajate täpne arv ei ole teada, kuid Sotsiaalministeeriumi esialgse turukaardistuse ja avalikult kättesaadava teabe põhjal tegutseb Eestis üksikuid joogiveega kokkupuutuvate toodete või nende komponentide tootjaid. Kaardistuse käigus tuvastati vähemalt neli võimalikku tootjat. Kaardistus põhineb asjaomastelt liitudelt ja asutustelt saadud tagasisidel ega pruugi olla ammendav.3 Importijate ja levitajate võimalikku sihtrühma suurusjärku aitab hinnata asjaolu, et sanitaarseadmete ja mujal liigitamata ehitusmaterjalide hulgimüügi tegevusalal tegutses 2024. aastal 398 ettevõtet4 ehk ligikaudu 4,8% kõigist Eestis tegutsenud 8253 hulgikaubandusettevõttest5. Kõik neist ei tegele siiski joogiveega kokkupuutuvate toodete või materjalidega, mistõttu ei väljenda näitaja mõjutatud ettevõtjate täpset arvu.
Joogivee käitlejaid, sealhulgas vee-ettevõtjaid, mõjutavad artikli 11 nõuded eelkõige joogiveetaristu rajamisel, uuendamisel ja hooldamisel kasutatavate joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide kaudu. Mõju seisneb vajaduses arvestada toodete hankimisel nende vastavust tõendava teabega.
Tootjatele, importijatele ja levitajatele võib lisanduda kulu seoses katsetamise, vastavushindamise, vastavust tõendavate dokumentide hankimise, märgistamise ja dokumentatsiooni säilitamisega. Kui Eestis asjaomases valdkonnas pädev vastavushindamisasutus puudub, võib ettevõtjal olla vaja kasutada teises liikmesriigis asuva pädeva vastavushindamisasutuse teenust, mis võib lisaks kulule mõjutada ka vastavushindamise ajakulu ning toote turule jõudmist ja kättesaadavust lõpptarbijale. Kulud võivad osaliselt kanduda toodete hinda ning nõuetele mittevastavad tooted võivad turult kaduda, kuid mõju suurust ei ole olemasolevate andmete põhjal võimalik täpselt hinnata.
Mõju ulatus sõltub konkreetsetest tooterühmadest, ettevõtja rollist tootmis- ja tarneahelas ja sellest, kas tooted on juba varem hinnatud vastavaks riiklikele või muudele nõuetele. Suuremat mõju võib eeldada ettevõtjatele, kelle tooted ei ole seni läbinud artikli 11 kohast vastavushindamist või kelle dokumentatsioon ja märgistus ei vasta uuele Euroopa Liidu süsteemile. Samas võivad ühtsed Euroopa Liidu nõuded parandada nõuetele vastavate ettevõtjate konkurentsitingimusi ja lihtsustada toodete müüki teistes liikmesriikides.
Mõju võib avalduda ka joogiveetaristut projekteerivatele ja ehitavatele ettevõtjatele, kuna mitmed joogiveega kokkupuutuvad tooted võivad olla samal ajal ehitustooted või osa ehitise tehnosüsteemist. Ehitaja, projekteerija, tellija ja omanikujärelevalve peavad praktikas arvestama, et joogiveega kokkupuutuvate toodete puhul ei piisa üksnes üldisest ehituslikust sobivusest, vaid joogiveega kokkupuutuvad osad peavad vastama ka direktiivi artikli 11 kohastele hügieeninõuetele. CPR-i ehk ehitustoodete määrust ei kohaldata nendele nõuetele ja toimivuse hindamisele, mis kuuluvad direktiivi (EL) 2020/2184 kohaldamisalasse ja on hõlmatud selle art 11 lg 8 alusel kehtestatud õigusaktidega. Seega võib joogiveega kokkupuutuv toode olla samal ajal ehitustoode, kuid DWD art 11 kohaseid hügieeninõudeid ei hinnata sama toote puhul paralleelselt CPR-i alusel. Asjasse puutuvate ehitusettevõtete arvu ei saa mõjuanalüüsis esitada, sest tegevusalade statistikas ei ole eraldi eristatavad ettevõtjad, kes projekteerivad või ehitavad joogiveetaristut või kasutavad oma tegevuses joogiveega kokkupuutuvaid tooteid ja materjale.
Rikkumismenetlusega seotud muudatused – riskipõhise käsitluse täpsustamine, prioriteetse tarbimiskoha mõiste laiendamine ja joogivee kontrolli kava läbivaatamise nõu – ei too ettevõtjatele üldjuhul kaasa uut eraldiseisvat majanduslikku koormust, vaid täpsustavad olemasolevate joogivee riskijuhtimise ja seirekohustuste ulatust ning viivad riigisisese regulatsiooni kooskõlla direktiiviga.
Prioriteetse tarbimiskoha mõiste täpsustamine võib puudutada suuri mitteavalikke valdusi, mis ei ole kodumajapidamised ja kus paljud kasutajad võivad kokku puutuda veega seotud riskidega. Mõju ulatus sõltub sellest, millised valdused määratakse praktikas prioriteetseteks tarbimiskohtadeks ja millised riskijuhtimismeetmed nende suhtes kohalduvad.
Kui sellises tarbimiskohas tuvastatakse Legionella, plii või muu risk joogivee kvaliteedile ja inimese tervisele, võib valduse omanikule või haldajale kaasneda seire korraldamise ning riski vähendavate või kõrvaldavate meetmete rakendamise kohustus. Mõju ulatust ja kulusid ei ole enne Terviseameti analüüsi valmimist võimalik hinnata.
Joogivee kontrolli kava pideva läbivaatamise nõue võib eeldada joogivee käitlejatelt senisest süsteemsemat jooksvat hindamist ja vajaduse korral infovahetust Terviseametiga. Kuna see on seotud juba kehtiva kohustusega tagada joogivee nõuetekohasus ja rakendada riskipõhist joogiveeohutuse käsitlust, ei ole olulist halduskoormuse kasvu oodata. Ühisveevärgi puurkaevu kasutusluba taotleva vee-ettevõtja või arendaja jaoks menetlus lihtsustub ja võib kiireneda, kuna Terviseameti eraldi kooskõlastusetapp kaob.
Kokkuvõttes on mõju ulatus ettevõtjate lõikes erinev ja tervikuna keskmine. Mõjutatud sihtrühm on tootjate osas väike ning importijate ja levitajate osas keskmine. Mõju avaldub püsivalt, kuid eelkõige nõuete rakendamise alguses. Ebasoovitav mõju võib seisneda vastavushindamise ja kohanemise kuludes, toodete turule jõudmise aja pikenemises ning võimalikus hinnatõusus või tootevaliku vähenemises. Ebasoovitatavate mõjude risk on hinnanguliselt väike kuni keskmine. Mõju olulisust ei ole ettevõtjate arvu ja kulude kohta täpsemate andmete puudumise tõttu võimalik lõplikult hinnata.
6.3. Mõju riigivalitsemisele
Sihtrühm: riigiasutused (Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Terviseamet, Maksu- ja Tolliamet) ning kohaliku omavalitsuse üksused
Eelnõu mõju riigiasutustele avaldub peamiselt joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide turujärelevalve korralduses, joogivee kvaliteedi järelevalvega seotud infovahetuses ning kasutusloa menetluse lihtsustamises. Mõju on asutuste lõikes erinev: TTJA-le lisandub täpsustuv järelevalveülesanne, Terviseameti menetluskoormus väheneb ning Maksu- ja Tolliameti roll piirdub vajaduse korral impordietapi teabevahetusega. Kohaliku omavalitsuse üksustele (edaspidi: KOV) avaldub mõju eelkõige joogiveetaristu omaniku või tellijana ja kasutusloa menetlust läbiviiva asutusena.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet
TTJA-le lisandub turujärelevalve ülesanne joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide nõuetele vastavuse, vastavushindamise, märgistuse, dokumentatsiooni ning turule laskmise ja turul kättesaadavaks tegemise nõuete täitmise üle. Ülesanne lisab olemasolevale ehitustoodete järelevalvele täiendava tehnilise kontrollimõõtme, kuid TTJA hinnangul ei eelda täiendava ametikoha loomist.
TTJA hinnangul6 on lisatöömaht esimesel rakendusaastal ligikaudu 315 tundi ehk 0,18 täistööaja ekvivalenti ning järgnevatel aastatel on lisatöömaht ligikaudu 255 tundi. Sellest moodustavad dokumentatsioonikontroll 150 tundi, Terviseametiga koostöö ja juhtumite menetlemine 60 tundi ning teavitava asutuse rolli laiendus 45 tundi aastas; esimesel rakendusaastal lisandub protsesside ja koostöökorra väljatöötamiseks 60 tundi. Töömaht on hinnanguliselt võimalik katta olemasoleva personali tööülesannete ja prioriteetide ümberkorraldamisega, kuid tegeliku koormuse suurenemisel tuleb ressursivajadust uuesti hinnata.
Otsekulud on TTJA hinnangul seotud toodete või materjalide katsetamise ja ametnike koolitamisega. Esimesel rakendusaastal on hinnanguline otsekulu 7000 eurot, millest 5000 eurot moodustab katsetamise eelarvereserv ja 2000 eurot koolitus. Alates teisest aastast on korduv aastane kulu hinnanguliselt 6000 eurot, millest 5000 eurot moodustab katsetamise eelarvereserv ja 1000 eurot täienduskoolitus või ajakohastav koolitus.
TTJA ülesandega kaasneb vajadus tagada valmisolek Euroopa Liidu tasandi koostööks ja teabevahetuseks, sealhulgas teavitatud asutuste, vastavushindamise ning turujärelevalvega seotud info kasutamiseks. See ei tähenda eraldi uue riikliku süsteemi loomist, kuid eeldab, et TTJA-l on piisav valdkondlik pädevus ja töökorraldus Euroopa Liidu raamistikus liikuvate andmete ning teiste liikmesriikide praktika arvestamiseks.
Uue tehniliselt detailse raamistiku ühetaoliseks rakendamiseks on vaja koostada praktilised juhendmaterjalid ja kontrolliloogika. Neis on asjakohane käsitleda eelkõige artikli 11 kohaldamisala ja piirjuhtumeid, dokumentatsiooni ja märgistuse kontrolli, vastavushindamise tõendite hindamist, kohapeal peale kantavaid materjale ning eel- ja vahetoodete käsitlemist.
Maksu- ja Tolliamet
Maksu- ja Tolliametile ei lisandu uut sisulist järelevalveülesannet. Kolmandatest riikidest pärit toodete puhul võib siiski olla vajalik koostöö TTJA-ga, eelkõige nõutud dokumentide olemasolu või võimaliku nõuetele mittevastavuse kohta teabe edastamisel impordietapis. Koostöö täpsem korraldus kujundatakse rakenduspraktikas. Eelnõu ei anna Maksu- ja Tolliametile eraldi joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide sisulise hindamise ülesannet.
Sihtrühm: Terviseamet
Artikli 11 rakendamisel jätkab Terviseamet joogivee kvaliteedi järelevalvet ega muutu turujärelevalveasutuseks. Terviseameti mõju on seotud eelkõige olukordadega, kus joogivee kvaliteedi järelevalve käigus ilmneb põhjendatud kahtlus, et joogivee kvaliteedi probleem võib olla seotud konkreetse joogiveega kokkupuutuva toote või materjali nõuetele mittevastavusega. Selline kahtlus võib tekkida muu hulgas veeanalüüside tulemuste, veesüsteemis tehtud muudatuste, uute toodete või materjalide paigaldamise, korduvate kaebuste, vee organoleptiliste omaduste muutuste või muu menetluses kogutud teabe põhjal.
Sellisel juhul kogub Terviseamet joogivee kvaliteedi järelevalve pädevuse piires asjakohase esmase teabe, sealhulgas vajaduse korral vee-ettevõtjalt või joogivee käitlejalt teabe veesüsteemis tehtud muudatuste ja kasutatud toodete või materjalide kohta, ning edastab selle TTJA-le. Terviseamet ei hinda toote vastavushindamise dokumentide, sertifikaatide, märgistuse ega turule laskmise nõuete täitmist toote turujärelevalve tähenduses. Nende dokumentide ja nõuete kontrollimine kuulub TTJA pädevusse.
Terviseameti ja TTJA infovahetuse kord, juhtumi üleandmise lävend, tähtajad ja edastatava teabe miinimumsisu täpsustatakse asutuste koostöökorralduses.
Rikkumismenetlusega seotud muudatused mõjutavad Terviseameti tööpraktikat eelkõige riskipõhise käsitluse, prioriteetsete tarbimiskohtade ja joogivee kontrolli kava pideva läbivaatamise kaudu. Muudatused ei loo Terviseametile uut menetlusliiki ega uut joogivee riskijuhtimise süsteemi, kuid eeldavad olemasolevate ülesannete direktiivikohast rakendamist ja senisest selgemat jooksvat hindamist. Prioriteetsete tarbimiskohtade lõplik koosseis ja nendega seotud töökoormus selguvad Terviseameti riskianalüüsi valmimisel.
Terviseameti koormus ühisveevärgi puurkaevude kasutusloa menetlustes võib väheneda, kuna amet ei pea enam osalema menetluses kooskõlastajana ja info loa väljastamisest jõuab ametini ehitisregistri kaudu. Kuna dubleerivat tööd on vähem, saab Terviseamet keskenduda joogivee ohutuse hindamisele läbi kontrollikavade kooskõlastamise ja kvaliteedi järelevalve. Muudatuse täpne mõju sõltub menetluste arvust ning ehitisregistri teavitussüsteemi tehnilisest toimimisest.
KOV-id
KOV-dele ei kaasne artikli 11 rakendamisega otsest uut kohustust. Kaudne mõju võib avalduda juhul, kui KOV on joogiveetaristu omanik, tellija või ehitusprotsessi osapool ning peab tagama nõuetele vastavate toodete ja materjalide kasutamise. Ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetlust läbiviiva KOV-i jaoks võib menetlus lihtsustuda ja kooskõlastuskoormus väheneda, sest Terviseameti kooskõlastuse küsimise asemel teavitatakse ametit väljastatud kasutusloast ehitisregistri kaudu. KOV-le ei kavandata muudatusega uut joogivee kvaliteedi või terviseriski sisulise hindamise ülesannet. KOV kontrollib jätkuvalt kasutusloa andmise eeldusi ehitusseadustiku ja selle alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Kui automaatset EHR-i teavitust ei tule või pole see muudatuse jõustumise ajaks valmis ning teavitamine toimub ajutiselt kasutusloa menetleja eraldi toiminguna, võib KOV-ile kaasneda vähene menetluslik lisatoiming Terviseameti teavitamiseks. Täpne mõju sõltub sellest, kui palju ühisveevärgi puurkaevude kasutusloa menetlusi praktikas läbi viiakse.
Rikkumismenetlusega seotud muudatused suurendavad õigusselgust ning täpsustavad olemasolevate joogivee riskijuhtimise ja järelevalvega seotud ülesannete rakendamist. Riskipõhise käsitluse, prioriteetse tarbimiskoha mõiste ja joogivee kontrolli kava pideva läbivaatamise täpsustamine võib muuta Terviseameti ja teiste pädevate asutuste tööpraktikat, kuid toimub olemasolevate järelevalve- ja riskijuhtimisülesannete raames.
Kokkuvõttes on mõju riigiasutustele ja KOV-dele töökorralduslik ning tervikuna väike kuni keskmine. TTJA-le lisandub uus turujärelevalveülesanne ja piiratud korduv kulu, Terviseameti ning KOV-ide töökoormus võib väheneda ning Maksu- ja Tolliametile uut sisulist järelevalveülesannet ei lisandu. Ebasoovitavate mõjude risk seisneb eelkõige selles, et TTJA tegelik töökoormus, asutustevahelise infovahetuse maht või ehitisregistri tehnilise kohandamise vajadus võib kujuneda prognoositust suuremaks. Ressursivajadust ja töökorralduse toimivust tuleb seetõttu rakendamise käigus uuesti hinnata.
6.4. Haldus- ja töökoormuse mõju analüüs
Eelnõu mõju halduskoormusele ja töökoormusele on tervikuna tasakaalustav ning olulist koormuse kasvu ei kaasne.
Riigiasutuste lõikes koormus osaliselt suureneb ja osaliselt väheneb. TTJA puhul lisandub joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide turujärelevalve ülesanne, millega kaasneb mõõdukas täiendav töömaht. Samas hinnatakse, et täiendavat töökoormust on võimalik katta olemasolevate ressursside ja tööülesannete ümberkorraldamisega. Maksu- ja Tolliametile uusi sisulisi ülesandeid ei lisandu.
Terviseameti töökoormus väheneb mõningal määral ühisveevärgi puurkaevude kasutusloa menetlustes, kuna kaob ameti kohustus osaleda kooskõlastajana. Samuti ei looda eelnõuga uusi menetlusliike ega eraldiseisvaid riskijuhtimissüsteeme, vaid täpsustatakse olemasolevate ülesannete rakendamist. Ka KOV-de menetluskoormus väheneb kasutusloa menetluste lihtsustumise tõttu. Kui kasutusloa menetluse automaatset EHR-i teavitust ei arendata või pole see muudatuse jõustumise ajaks valmis ning teavitamine toimub ajutiselt kasutusloa menetleja eraldi toiminguna, võib KOV-ile kaasneda vähene menetluslik lisatoiming Terviseameti teavitamiseks.
Ettevõtjatele kaasneb artikli 11 rakendamisest teatav täiendav halduskoormus seoses vastavushindamise, dokumentatsiooni ja märgistamise nõuetega, sest ettevõtja, kes ei ole tootja, ostab juba nõuetele vastavalt märgistatud tooteid ja materjale. Samuti lihtsustub asjaomaste vee-ettevõtjate ja arendajate jaoks kasutusloa menetlus.
Seetõttu võib järeldada, et eelnõu mõju halduskoormusele ja töökoormusele on väike kuni mõõdukas. Üksikutes valdkondades koormus suureneb, kuid teistes väheneb ning muudatused tasakaalustavad üksteist. Eelnõu ei too kaasa olulist halduskoormuse ega töökoormuse kasvu ning täiendava ressursivajaduse mõju on hinnanguliselt vähene.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud
Artikli 11 rakendamine eeldab riigilt eelkõige TTJA järelevalvepädevuse rakendamist, juhendmaterjalide ja kontrollipraktika kujundamist ning vajaduse korral koostööd Terviseametiga. Samuti võib olla vajalik turuosaliste teavitamine ja nõustamine uue Euroopa Liidu süsteemi rakendumise kohta.
Rakendamise ettevalmistamisel tuleb arvestada ka Euroopa Liidu tasandi infovahetuse ja koordineerimisega, sh teiste liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni kaudu kättesaadava teabega teavitatud asutuste, vastavushindamise ja turujärelevalve kohta.
Kolmandatest riikidest pärit toodete puhul võib olla vajalik kujundada TTJA ja Maksu- ja Tolliameti vaheline praktiline teabevahetus, et impordietapis tuvastatud võimalikud nõuetele mittevastavuse või dokumentide puudumise juhtumid jõuaksid pädeva turujärelevalveasutuseni.
TTJA hinnangu kohaselt ei kaasne artikli 11 turujärelevalve ja teavitava asutuse rolli täitmisega täiendava ametikoha loomise vajadust. Lisanduv töömaht on esimesel rakendusaastal ligikaudu 315 tundi ehk 0,18 täistööaja ekvivalenti ning järgnevatel aastatel ligikaudu 255 tundi ning see kaetakse olemasoleva personali tööjaotuse raames. Täiendav ressursivajadus seisneb eelkõige katsetamiseks ja koolituseks vajaliku eelarve tagamises.
2027. aastal täidetakse seaduse eesmärke minimaalsel baastasemel TTJA omavahenditest. 2028. aastal on TTJA hinnanguline otsekulu ligikaudu 7000 eurot, sealhulgas 5000 eurot toodete või materjalide katsetamise eelarvereserviks ja 2000 eurot baaskoolituseks. Alates 2029. aastast on korduv aastane kulu hinnanguliselt ligikaudu 6000 eurot, sealhulgas 5000 eurot katsetamise eelarvereserviks ja 1000 eurot täienduskoolituseks või ajakohastavaks koolituseks.
Eelkirjeldatud vahendeid taotleb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium RES 2028–2031 protsessi raames kui õigusaktist tuleneva lisavajadusena. Kui lisarahastust RES 2028–2031 protsessis ei eraldata, peab TTJA katma seadusest tulenevate uute ja vältimatute ülesannete täitmiseks vajalikud kulud asutuse olemasoleva baaseelarve piires, vaadates ümber asutusesisesed prioriteedid. Samuti tähendab lisarahastuse puudumine, et seaduse eesmärke suudetakse täita vaid minimaalsel baastasemel.
Rikkumismenetlusega seotud muudatused ei eelda uue asutuse loomist ega eraldi riikliku süsteemi ülesehitamist. Tegemist on eelkõige kehtiva veeseaduse sõnastuse täpsustamisega, et tagada direktiivi nõuetega parem kooskõla. Muudatuste rakendamine toimub olemasolevate joogivee kvaliteedi järelevalve ja riskijuhtimise ülesannete raames.
Eelnõuga ei kavandata Terviseametile uut rahalist kohustust. Vastupidi, Terviseameti kooskõlastusrolli asendamine teavitamisega vähendab ameti menetluskoormust ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetluses. Muudatuse kuluneutraalsus eeldab, et Terviseameti teavitamine kasutusloa väljastamisest toimub ehitisregistri kaudu olemasoleva funktsionaalsuse või vähese tehnilise kohandusega (võimalused hetkel Maa- ja Ruumiametiga täpsustamisel).
KOV-dele artikkel 11 rakendamisega otsest uut kohustust ei kavandata. Kaudne mõju võib avalduda olukorras, kus KOV on joogiveetaristu omanik, tellija või ehitusprotsessi osapool ning peab tagama nõuetele vastavate toodete kasutamise.
Ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetlustes väheneb KOV-i, Keskkonnaameti või muu kasutusloa menetlust läbiviiva asutuse kooskõlastuskoormus, kuna Terviseameti kooskõlastuse küsimise asemel toimub Terviseameti teavitamine väljastatud kasutusloast ehitisregistri kaudu. Täpne mõju sõltub menetluste arvust ning ehitisregistri tehnilisest rakendusest.
8. Rakendusaktid
Käesoleva tööversiooni kohaselt ei ole artikli 11 rakendamiseks kavandatud uut riigisisest rakendusakti, millega korrataks Euroopa Liidu otsekohalduvaid tehnilisi nõudeid. Artikli 11 alusel kehtestatud Euroopa Liidu õigusaktid on otsekohalduvad ning eelnõuga luuakse nende rakendamiseks vajalik riigisisene pädevus- ja järelevalveraamistik.
Vajaduse korral võib rakendamise käigus koostada juhendmaterjale joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide kohaldamisala, dokumentatsiooni, märgistuse, vastavushindamise tõendite ja järelevalvepraktika kohta. Juhendmaterjal ei asenda õigusakti, vaid aitab ühtlustada ettevõtjate ja järelevalveasutuse praktikat.
Juhendmaterjalides ja kontrollnimekirjades on otstarbekas käsitleda muu hulgas artikli 11 kohaldamisala, piirjuhtumeid, dokumentatsiooni ja märgistuse kontrolli, vastavushindamise tõendite hindamist, kohapeal pealekantavaid materjale ning eel- ja vahetoodete käsitlemist. Samuti võib juhendites täpsustada, millal ja millises ulatuses on vajalik koostöö Terviseameti või Maksu- ja Tolliametiga.
Juhendmaterjalide koostamisel tuleb arvestada ka TTJA ressursihinnangus kirjeldatud praktiliste vajadustega, sh dokumentatsioonikontrolli ulatuse, katsetamise vajaduse hindamise, teavitava asutuse menetluse ning Terviseametiga kahesuunalise infovahetuse töökorraldusega.
Rikkumismenetlusega seotud muudatuste täielikuks rakendamiseks võib olla vajalik täpsustada ka seadusest madalama tasandi õigusakte, eelkõige joogivee kontrolli kava ja seireprogrammi nõudeid reguleerivaid sätteid. Nende muudatuste vajadus ja ulatus täpsustatakse eelnõu edasise menetluse käigus.
Kui eelnõu edasises õiguslikus analüüsis leitakse, et Terviseameti ja TTJA vaheline infovahetus, juhtumite üleandmise kord või muu menetluslik küsimus vajab õigusakti tasandil reguleerimist, täiendatakse eelnõu ja seletuskirja vastavalt.
Ehitusseadustiku muudatuse rakendamine eeldab, et Terviseameti teavitamine ühisveevärgi puurkaevule väljastatud kasutusloast toimub ehitisregistri kaudu. Kui ehitisregistri olemasolev funktsionaalsus ei võimalda teavitamist piisavalt selgelt või automatiseeritult, tuleb rakendamise ettevalmistamisel hinnata tehnilise täpsustuse vajadust. Selle muudatusega seonduvalt on vaja muuta ka taristuministri 24.03.2026. a määrust nr 25 „Puurkaevu ja -augu ning salvkaevu ehitamise nõuded ja kord“ (§ 19 lg 1).
9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril. Jõustumiskuupäev on vajalik eelkõige direktiivi (EL) 2020/2184 artikli 11 rakendamiseks. Euroopa Liidu artikli 11 süsteem hakkab üldjuhul kohalduma 31. detsembril 2026 ning alates 2027. aasta algusest peab riigisiseses õiguses olema olemas raamistik, mis võimaldab nõuete täitmist ja järelevalvet.
Rikkumismenetlusega seotud muudatuste jõustumine 2027. aasta 1. jaanuaril võimaldab kõrvaldada seaduse tasandil tuvastatud ülevõtmispuudused võimalikult kiiresti. Terviseameti töökoormuse vähendamise muudatuse jõustumine samal kuupäeval võimaldab alates 2027. aasta algusest rakendada ühisveevärgi puurkaevu kasutusloa menetluses kooskõlastamise asemel teavitamise loogikat.
Jõustumistähtaeg annab asjaomastele asutustele ja turuosalistele minimaalse ettevalmistusaja. Täpsem rakenduspraktika, juhendamine ja asutustevaheline töökorraldus valmistatakse ette eelnõu menetluse ja seaduse jõustumise vahelisel perioodil.
Ettevalmistusperioodil tuleb eelkõige kujundada TTJA kontrollipraktika, valmistada ette vajalikud juhendmaterjalid, täpsustada infovahetus Terviseametiga ning vajaduse korral kujundada koostöö Maksu- ja Tolliametiga kolmandatest riikidest pärit toodete impordietapi juhtumite jaoks.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Joogiveega kokkupuutuvate toodete ja materjalide artikli 11 rakendamise ettevalmistamisel on toimunud asutustevahelised arutelud ning kogutud sisendit asjaomastelt ministeeriumidelt ja riigiametitelt. Aruteludes on käsitletud muu hulgas toote nõuetele vastavuse seaduse kohaldamist, TTJA võimalikku rolli teavitava asutuse ja turujärelevalveasutusena, Terviseameti rolli joogivee kvaliteedi järelevalves ning piirjoont toote turujärelevalve ja kasutusetapi joogivee kvaliteedi järelevalve vahel.
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Kliimaministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Välisministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks TTJA-le, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Maksu- ja Tolliametile, Maa- ja Ruumiametile, Terviseametile, Põllumajandus- ja Toiduametile, Eesti Akrediteerimiskeskusele, Taltech´i Materjali- ja Keskkonnatehnloogia Instituudile, Eesti Vee-ettevõtete Liidule, Eesti Plastitööstuse Liidule, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidule, Eesti Keemiatööstuse Liidule, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liidule, Eesti Veeinseneride Liidule, AS-le Pipelife Eesti, OÜ-le Aquaphor International, OÜ-le Krah Pipes, AS-le AP ja P Grupp ja OÜ-le Innovative Water Systems eelnõude infosüsteemi EIS kaudu.