Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.fin.ee

Registrikood 70000272

Lili Kuusk

MTÜ Eesti Autorendi ja Kasutusrendi Liit

[email protected]

Teie 20.05.2026

Meie 01.09.2026 nr 5-1/2199-2

Eesti Autorendi ja Kasutusrendi

Liidu pöördumise vastus

Lugupeetud Lili Kuusk

Esitasite Rahandusministeeriumile selgitustaotluse, milles palute hinnata mootorsõidukimaksu

seaduse (MSMS) § 5 kooskõla põhiseaduse (PS) §-ga 12 ning algatada muudatused, mis

tagaksid sõidukirendi ja sõidukiliisingu samaväärse kohtlemise. Lisaks palute kinnitada

liiklusseaduse (LS) § 190¹⁸ lõike 1 tõlgendust, mille kohaselt võib ka sõidukirenditeenuse

pakkuja klient olla registreerimistasu tasuma õigustatud isik, kelle huvides registrikande

toiming tehakse.

Esmalt selgitame, et Rahandusministeeriumi hinnangul ei anna taotluses esitatud

asjaolud alust järeldada, et MSMS § 5 oleks vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse

kohtlemise põhimõttega. Samuti ei pea me põhjendatuks MSMS § 5 muutmist taotluses

esitatud põhjustel.

Nõustume, et MSMS §-s 5 sätestatud maksukohustuslase määramise kord võib tuua

sõidukirendi ja liisingu puhul kaasa erineva käibemaksutagajärje. MSMS § 5 kohaselt maksab

mootorsõidukimaksu üldreeglina sõiduki omanik. Kui sõiduki omanik on liisinguandja ja

sõidukil on LS § 2 punkti 93 tähenduses vastutav kasutaja, maksab seaduses sätestatud

tingimustel mootorsõidukimaksu vastutav kasutaja. Sõidukirendi puhul jääb maksukohustus

üldjuhul sõiduki omanikule ehk renditeenuse pakkujale.

Taotluses on sellest tulenev erinev mõju õigesti esile toodud: kui renditeenuse pakkuja kannab

mootorsõidukimaksu kulu kliendile edasi renditeenuse hinna osana, kuulub see renditeenuse

maksustatava väärtuse hulka ja sellele lisandub käibemaks; liisingu puhul tasub vastutav

kasutaja talle seadusega määratud mootorsõidukimaksu enda maksukohustusena. Erinev

käibemaksutagajärg ei ole siiski MSMS § 5 eesmärk omaette, vaid kaasneb seadusandja valitud

maksukohustuslase määramise korraga.

PS § 12 seisukohalt tuleb seetõttu hinnata, kas liisingu- ja rendisuhte erinevaks kohtlemiseks

maksukohustuslase määramisel on objektiivne ja mõistlik põhjus.

2

Taotluses leitakse, et täisteenusrent ja sõidukiliising on sisuliselt samaväärsed teenused ning

nende teenusepakkujad on samaväärses olukorras. Seda põhjendatakse muu hulgas asjaoluga,

et mõlemal juhul annab teenusepakkuja sõiduki kliendi kasutusse, jäädes ise sõiduki

omanikuks. Taotluses peetakse üheks peamiseks sisuliseks erinevuseks liisingule omast

kolmnurksuhet, kus liisinguvõtja valib vara ja liisinguandja selle tema jaoks omandab.

Rahandusministeeriumi hinnangul ei ole liisinguleping ja rendileping samaväärsed.

Võlaõigusseaduse kohaselt on liisinguleping ja rendileping erinevad lepinguliigid.

Liisinguleping on oma majanduslikult funktsioonilt eelkõige finantseerimis- või krediidisuhe.

Liisinguandja põhikohustus ei seisne sõiduki kasutamise korraldamises ega selle kasutamisega

seotud teenuste osutamises, vaid liisinguvõtja kasutusse antava eseme omandamise

finantseerimises.

See iseloomustab ka liisinguandjate poolt pakutavat kasutusrenti. Näiteks LHV Panga

kasutusrendilepingu üldtingimuste kohaselt on kasutusrendileping finantseerimis- ja

krediidileping, mille alusel finantseerib liisinguandja liisinguvõtjat finantseeritava summa

ulatuses. Liisinguandja omandab liisingueseme liisinguvõtja valitud müüjalt ning annab selle

liisinguvõtja valdusse ja kasutusse. Lepingus määratakse muu hulgas kindlaks finantseeritav

summa, intress ja maksegraafik. Sõiduki kasutamisega seotud kulud, sealhulgas hooldus- ja

remondikulud, jäävad lepingutingimuste järgi olulises ulatuses liisinguvõtja kanda. Samuti

kannab liisinguvõtja sõiduki registreerimise, kindlustamise, hoidmise ja korrashoiuga seotud

kulusid ning sõiduki juhusliku hävimise, kahjustumise ja kadumise riisikot.

Kasutusrendi käsitamine finantseerimissuhtena ei tähenda, et liisinguvõtja peab lepingu

lõppemisel sõiduki omandama. Kasutusrendi puhul võib sõiduk liisinguperioodi lõppedes

liisinguandjale tagasi minna. See ei muuda siiski õigussuhte põhiolemust ega poolte rollijaotust

lepingu kestel: liisinguandja finantseerib konkreetse liisinguvõtja valitud sõiduki omandamist

ning annab sõiduki tema valdusse ja kasutusse, samal ajal kui liisinguvõtja kannab olulise osa

sõiduki kasutamisega seotud kuludest ja riisikost.

Seda rollijaotust kajastab ka liisinguvõtja positsioon vastutava kasutajana. Näiteks SEB

Liisingu lepingutingimuste kohaselt kantakse liisinguandja liiklusregistrisse sõiduki

omanikuna ning liisinguvõtja vastutava kasutajana. Vastutava kasutaja staatus ei tähenda

üksnes registrikannet, vaid sellega kaasnevad isikule sõidukiga seotud seadusest tulenevad

kohustused. Muu hulgas peab vastutav kasutaja LS § 72 kohaselt tagama tema valduses oleva

sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise.

Täisteenusrendi puhul on õigussuhte ülesehitus teistsugune. Rendileandja annab talle kuuluva

sõiduki kliendile kasutamiseks, kuid täisteenusrendi puhul ei piirdu teenus üksnes sõiduki

kasutusse andmisega. See hõlmab ka sõiduki kasutamise ja haldamisega seotud teenuste

korraldamist. Ka taotluses kirjeldatakse täisteenusrenti kompleksteenusena, mille puhul

rendileandja tellib kolmandatelt isikutelt muu hulgas kindlustuse, ülevaatuse, hoolduse ja

remondi ning müüb need täisteenusrendi osana kliendile edasi.

Seetõttu ei muuda asjaolu, et kasutusrent ja täisteenusrent võivad kliendi jaoks olla

alternatiivsed viisid sõiduki pikaajaliseks kasutamiseks ning turul omavahel konkureerida, neid

õigussuhte ülesehituse ja poolte rollijaotuse poolest samasugusteks.Taotluses viidatud

riigihanked võivad näidata teenuste funktsionaalset vahetatavust konkreetse hankija vajaduse

rahuldamisel, kuid sellest ei tulene, et teenusepakkujate õiguslik positsioon või nende ja kliendi

vahelised õigussuhted oleksid MSMS § 5 kohaldamise seisukohalt identsed. Taotleja ise

tugineb riigihangetele selleks, et näidata teenuste turul konkureerimist.

3

Lisaks erinevad liisinguandjad ja renditeenuse pakkujad neile seadusega kehtestatud nõuete ja

riikliku järelevalve poolest. Tarbijatele liisinguteenust osutavatele krediidiandjatele

kohalduvad krediidiandjate ja -vahendajate seadusest tulenevad nõuded ning

Finantsinspektsiooni järelevalve. Finantseerimisasutusena tegutsevatele liisinguandjatele

võivad omakorda kohalduda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest

tulenevad nõuded ning Rahapesu Andmebüroo järelevalve. Renditeenuse pakkujatele ei

kohaldu pelgalt renditeenuse osutamise tõttu samaväärset finantsteenuse osutamisest tulenevat

kontrolliraamistikku.

Järelevalve erinevus ei ole siiski ainus ega iseseisev põhjus liisingu- ja rendisuhete erinevaks

kohtlemiseks. See toetab erandi piiritlemist olukorras, kus liisingusuhte enda ülesehitus ja

poolte rollijaotus annavad juba aluse siduda maksukohustus sõiduki omanikust erineva

vastutava kasutajaga.

Rahandusministeeriumi hinnangul on erineva kohtlemise eesmärk seega seotud

maksukohustuslase määramisega, mitte rendi- ja liisinguteenuse pakkujate

konkurentsipositsiooni mõjutamisega. MSMS § 5 üldreegli kohaselt maksab

mootorsõidukimaksu sõiduki omanik. Liisinguandja suhtes tehtud erand võimaldab

liisingusuhte olemust ja poolte rollijaotust arvestades määrata maksukohustuse sõiduki

omanikust erinevale isikule ehk vastutavale kasutajale.

Erand on seejuures piiritletud. Vastutava kasutaja liiklusregistrisse kandmine ei too iseenesest

kaasa mootorsõidukimaksu kohustuse üleminekut omanikult vastutavale kasutajale. MSMS §

5 punktis 2 on selline võimalus piiratud seaduses nimetatud juhtudega. See tähendab, et sõiduki

omanik ei saa üksnes vastutava kasutaja registrisse kandmisega suunata mootorsõidukimaksu

kohustust teisele isikule. Selline piiritlemine vähendab ühtlasi võimalust kasutada vastutava

kasutaja kannet üksnes maksukohustuse ümberpaigutamiseks.

Taotluses tuuakse eraldi esile ka asjaolu, et MSMS § 5 varasemas eelnõuversioonis ei olnud

vastutava kasutaja maksukohustus piiratud liisinguandjaga ning kehtiv kitsam sõnastus kujunes

Riigikogu menetluse käigus. Asjaolu, et eelnõu varasem versioon nägi ette laiema

maksukohustuslaste ringi, ei tähenda siiski iseenesest, et menetluse käigus valitud kitsam

regulatsioon oleks vastuolus PS §-ga 12. Põhiseaduspärasuse hindamisel on määrav kehtiva

regulatsiooni sisuline põhjendatus ja proportsionaalsus.

Rahandusministeeriumi hinnangul on erinev kohtlemine põhjendatud ja proportsionaalne.

Renditeenuse pakkujale ei ole pandud liisinguandjast suuremat mootorsõidukimaksu, vaid

erinevus seisneb selles, et liisingusuhte puhul võimaldab seadus maksukohustuse erandina üle

viia vastutavale kasutajale. Renditeenuse pakkuja võib mootorsõidukimaksu kulu arvestada

oma teenuse hinnakujunduses, kuid selle käibemaksukäsitlus võib seetõttu erineda

liisingusuhtest.

Arvestades kasutusrendi ja täisteenusrendi eespool kirjeldatud erinevusi, liisinguvõtja

positsiooni sõiduki valdajana ja vastutava kasutajana ning vajadust piiritleda juhud, mil

maksukohustus võib minna sõiduki omanikult üle teisele isikule, ei ole erineva kohtlemisega

kaasnev mõju Rahandusministeeriumi hinnangul taotletava eesmärgi suhtes ebamõõdukas.

Seetõttu ei anna taotluses kirjeldatud erinev käibemaksutagajärg alust järeldada, et MSMS § 5

oleks vastuolus PS §-ga 12.

Samuti ei pea Rahandusministeerium põhjendatuks taotluses pakutud lahendust jätta vastutav

kasutaja mootorsõidukimaksu maksukohustuslaste ringist välja või laiendada maksukohustuse

vastutavale kasutajale üleminekut üldiselt rendisuhetele. Taotluses pakutud lahenduste

4

rakendamine muudaks olemasolevat maksukohustuslase määramise süsteemi laiemalt ega ole

põhjendatud üksnes kirjeldatud käibemaksutagajärje kõrvaldamise eesmärgil.

Registreerimistasu

Registreerimistasu osas nõustume, et LS § 190¹⁸ lõige 1 ei piira registreerimistasu tasumist

üksnes sõiduki omanikuga. Kehtiva sätte kohaselt tasub registreerimistasu isik, kelle huvides

või kelle suhtes registrikande toiming tehakse. Seega võib konkreetse registritoimingu

asjaolusid arvestades olla selliseks isikuks ka sõidukirenditeenuse klient ehk rendilevõtja.

Siin tuleb aga eristada registreerimistasu tasumise õigust ja selle käibemaksukäsitlust.

Taotluses järeldatakse rendilevõtja käsitamisest huvitatud isikuna, et renditeenuse pakkuja

saaks registreerimistasu kulu rendilevõtjalt ilma käibemaksuta tagasi nõuda. Selline järeldus ei

tulene aga üksnes LS § 190¹⁸ lõikest 1.

Rahandusministeeriumi registreerimistasu ja käibemaksu juhendis on samuti selgitatud, et

registreerimistasu tasuja ja selle käibemaksukäsitlus on erinevad teemad. Kui registreerimistasu

on kauba või teenuse müüja enda kulu, mis nõutakse kliendilt sisse kauba või teenuse hinna

osana, kuulub see üldjuhul maksustatava väärtuse hulka. Seevastu KMS § 12 lõike 9

kohaldamisel peab tegemist olema kliendi nimel ja arvel tehtud kuluga ning täidetud peavad

olema ka muud selles sättes ette nähtud tingimused. Seetõttu ei piisa KMS § 12 lõike 9

kohaldamiseks üksnes sellest, et rendilevõtjal on LS § 190¹⁸ lõike 1 tähenduses huvi sõiduki

registreerimise vastu. Registreerimistasu peab olema kantud konkreetse kliendi nimel ja arvel.

See eristus on eriti oluline taotluses kirjeldatud täisteenusrendi ärimudeli puhul. Taotluses

endas märgitakse, et rendiklient võib valida sõiduki rendileandja olemasolevast sõidukipargist.

Kui renditeenuse pakkuja soetab ja registreerib sõiduki oma sõidukiparki ajal, mil konkreetset

rendilevõtjat ei ole veel teada, ei ole registreerimistasu selle tasumise hetkel kantud konkreetse

hilisema rendilevõtja nimel ja arvel. Sellisel juhul ei ole KMS § 12 lõike 9 kohaldamise

eeldused täidetud. Registreerimistasu hilisem arvestamine renditeenuse hinnas või selle kulu

muul viisil rendilevõtjale edasi kandmine ei muuda seda iseenesest kliendi nimel ja arvel tehtud

kuluks.

Kui aga registritoiming tehakse konkreetse rendilevõtja huvides ning registreerimistasu

tasutakse tema nimel ja arvel, tuleb KMS § 12 lõike 9 kohaldamist hinnata konkreetse tehingu

asjaolude ja kõigi selles sättes ette nähtud tingimuste alusel.

Seega saab Rahandusministeerium kinnitada, et sõidukirenditeenuse klient võib

konkreetse registritoimingu asjaolusid arvestades olla LS § 190¹⁸ lõikes 1 nimetatud isik,

kelle huvides registrikande toiming tehakse. Sellest ei tulene aga automaatselt õigust

käsitada renditeenuse pakkuja tasutud registreerimistasu KMS § 12 lõike 9 tähenduses

kliendi nimel ja arvel tehtud kuluna ega nõuda seda kliendilt sisse käibemaksuta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Evelyn Liivamägi

finants- ja maksupoliitika asekantsler

5

Anna-Liisa Juhtver 5627 4057

[email protected]