OTSUS

Vaidlustusasja number

165-26/312199

Otsuse kuupäev 01.09.2026

Vaidlustuskomisjoni liige Ulvi Reimets

Vaidlustus OÜ Eagle Vision vaidlustus Tervisekassa riigihankes

„Eriarstiabi teenus (oftalmoloogia)“ (viitenumber 312199)

riigihanke alusdokumentidele

Menetlusosalised

Vaidlustuse läbivaatamine

Vaidlustaja, OÜ Eagle Vision, esindajad vandeadvokaat

Lise-Lotte Lääne, vandeadvokaat Mario Sõrm

Hankija, Tervisekassa, esindajad vandeadvokaat Erki Fels,

vandeadvokaadi abi Gregor Saluveer

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

RHS1 § 197 lg 1 p-i 4 ja § 198 lg 3 alusel

1. Jätta OÜ Eagle Vision vaidlustus rahuldamata.

2. Mõista OÜ-lt Eagle Vision Tervisekassa kasuks välja lepinguliste esindajate kulu

3956 eurot (käibemaksuta).

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kaebuse halduskohtule kümne päeva jooksul otsuse avalikult

teatavaks tegemisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku § 270 lg 1).

JÕUSTUMINE

Otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui ükski menetlusosaline ei

esitanud kaebust halduskohtusse. Otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole

seotud edasikaevatud osaga (RHS § 200 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29.06.2026 avaldas Tervisekassa (edaspidi ka Hankija) riigihangete registris sotsiaal- ja

eriteenuste erimenetlust „Eriarstiabi teenus (oftalmoloogia)“ (viitenumber 312199) (edaspidi

Hange) hanketeate.

2. 30.07.2026 laekus Riigihangete vaidlustuskomisjonile (edaspidi vaidlustuskomisjon) OÜ

Eagle Vision (edaspidi ka Vaidlustaja) vaidlustus taotlusega kohustada RHS § 190 lg 4 p-i 2

1 riigihangete seadus

2 (36)

alusel Hankijat viima vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetega järgmised Hanke

alusdokumentide tingimused:

1) „Riigihanke erimenetluse kord ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks

oftalmoloogia erialal teenuse osutajatega“ (edaspidi Kord) p-id 3.15.1 ja 3.15.2,

„Kõrvaldamise alused ja kvalifitseerimise tingimused“ ja Kord p 5.1.1 (seonduvalt

teise ettevõtja vahenditele tuginemise, tegevusloa ja tegevuskoha nõuetega);

2) „Ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise aluste

hindepunktide kehtestamine oftalmoloogia eriala teenuste hankes“ (edaspidi

Hindamise alused) p 2.1.2 ja Hindamise alused p 3.1 alap C (seonduvalt uute

pakkujate pakkumuste hindamisega);

3) Hindamise alused p 3.2 alap-id A ja B (seonduvalt sama hoone nõudega);

4) Hindamise alused p 3.2 alap-id A ja B (seonduvalt seadmete nõudega);

5) Kord p 8.1.1 (seonduvalt RHS §-de 85 ja 117 kohaldamata jätmisega).

Oma 10.08.2026 otsusega vaidlustuskomisjon peatas Hanke.

3. Vaidlustuskomisjon teatas 06.08.2026 kirjaga nr 12.2-10/165 menetlusosalistele, et vaatab

vaidlustuse läbi esitatud dokumentide alusel kirjalikus menetluses, tegi teatavaks otsuse

avalikult teatavaks tegemise aja ning andis täiendavate seisukohtade ja dokumentide

esitamiseks aega kuni 11.08.2026 ja neile vastamiseks kuni 14.08.2026.

Vaidlustuskomisjoni poolt määratud esimeseks tähtpäevaks esitas täiendavad seisukohad ja

menetluskulude välja mõistmise taotluse Vaidlustaja ning menetluskulude välja mõistmise

taotluse Hankija, teiseks tähtpäevaks esitas Hankija täiendavad seisukohad ja täiendava

menetluskulude välja mõistmise taotluse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Vaidlustaja, OÜ Eagle Vision, põhjendab vaidlustust järgmiselt.

4.1. Vaidlustaja kuulub kontserni, mille emaettevõtjaks on Soome äriühing Silmäasema

Optiikka Oy (Silmäasema).

Vaidlustaja soovib Hankes esitada ühispakkumust Silmäasema kontserni teise ettevõtjaga

Silmäasema Julkiset Silmäterveyspalvelut OY, kelle näitajad ületavad kõiki Hankes nõutud

kvalifitseerimise tingimusi ja hindamise kriteeriume. Alternatiivselt sooviks Vaidlustaja

tugineda viidatud Soome ettevõtja näitajatele ühispakkumust esitamata, kuna Vaidlustaja ei

täida iseseisvalt kõiki antud Hanke kvalifitseerimise tingimusi. Vaidlustatud tingimused aga

sellist lahendust ei võimalda.

4.2. Tuginemise piirang ja tegevusloa nõue on seadusega vastuolus

4.2.1. Vaidlustaja mõistab Korra p 3.15.1 nõnda, et Hankija on piiranud tuginemist teiste

ettevõtjate vahenditele nii, et tugineda võib üksnes teise ühispakkuja vahenditele. Seda

kinnitab ka Hankija poolt teabevahetuses esitatud seisukoht.2

2 Teabevahetuse sõnum

1111564.

3 (36)

Hankija on tingimuse sisu selgitanud nii, et tegevusluba peab olema igal ühispakkujal eraldi

ja tuginemine teise ühispakkuja tegevusloale pole lubatud.

Kogumis tähendavad tingimused seda, et tugineda võib ainult ühispakkuja vahenditele, kuid

igal ühispakkujal peab teenuse osutamise kohas olema eraldi tegevusluba ambulatoorsete

oftalmoloogiateenuste osutamiseks. Kuna välisriigi tegevusluba Hankija antud selgituste

kohaselt ei arvestata, siis on nende kahe tingimuse koosmõjuks, et ühispakkujatena saavad

kvalifitseeruda ainult Eestis tegevusluba omavad ettevõtjad.

Vaidlustajale tähendab see, et kui ta soovib esitada ühispakkumuse koos oma kontserni

ettevõtjaga Soomest ning viimase vahenditele tugineda näiteks netokäibe nõude või teenuse

osutamise arvu osas,3 siis ei vastaks ühispakkujad ikkagi nn individuaalse tegevusloa nõudele,

kuna teise liikmesriigi tegevuslubasid Hankija selgituste kohaselt ei arvestata.

Põhjendamatu ja õigusvastane on nii tuginemise piirang kui ka tingimus, et kõigil

ühispakkujatel oleks tegevusluba ambulatoorsete oftalmoloogiateenuste osutamiseks Eestis.

Ka on õigusvastane see, et Hankija ei kvalifitseeri ettevõtjaid, kellele on teises Euroopa Liidu

liikmesriigis väljastatud samaväärne tegevusluba.

4.2.2. Hanke eeldatav maksumus ületab rahvusvahelist piirmäära ja Hankija on Hanke ka

rahvusvaheliselt välja kuulutanud. Euroopa Kohus on kohtuasjas Partner Apelski Dariusz

rõhutanud, et Hankija peab hoiduma selliste tingimuste kehtestamisest, mis võiks tuginemise

õigust põhjendamatult piirata.4

Teistsugune ei ole ka Eesti halduspraktika. VAKO leidis juba 2018. aastal eriarstiabi teenuste

hankes peetud alusdokumendi vaidluses, et RHS-iga ei ole kooskõlas piirang, mille kohaselt

ei saa ühispakkujad teineteise vahenditele tugineda.5 Sealjuures oli tegemist samamoodi

sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusega.

Hankija on selgitanud, et ühispakkujad võivad oma näitajad ka summeerida, sh nii netokäibe

näitajad kui ka teenuste osutamise arvu näitajad ja viidatud nõue on täidetud ka siis, kui kõik

nõutud teenuseid on osutanud üks ühispakkuja.6

Olustikus, milles Hankija kvalifitseerib teineteise vahenditele tuginevad ühispakkujaid,

kelledest nt ühel pole ette näidata mitte mingit käivet ega kogemust ning teisel nõutav käive

ja kogemus, ei ole mingit vahet analoogse lahendusega, milles pakkuja tugineks teise ettevõtja

vahenditele ilma temaga ühispakkumust esitamata.

Netokäibele tuginemine ei eelda, et tuginetav peaks hankelepingu täitmisel üldse mingit rolli

mängima, vaid isik, kelle netokäibele tuginetakse, tegutseb piltlikult pakkuja finantsalase

toena. Kui Hankija aktsepteerib kvalifitseeruvate ühispakkujatena „tegevusloaga tühja kesta“,

kellel ei ole käivet ega kogemust ja temaga oma näitajaid summeerivat teist ühispakkujat, kes

iseseisvalt kõik tingimused täidab, tegutseb teine ühispakkuja täpselt samamoodi esimese

3 Kvalifitseerimise tingimus tehnilisele ja kutsealasele suutlikkusele – Pakkuja peab olema hanke

väljakuulutamise otsuse tegemise päevale eelneval 12 kuul osutanud ambulatoorseid oftalmoloogia teenuseid

vähemalt 50 korral. 4 EKo 27.05.2016,C-324/14, Partner Apelski Dariusz, p 35-36 ja 53. 5 VAKOo 93-18/194960, p 7-16. 6 Teabevahetuse sõnum nr 1116936.

4 (36)

ühispakkuja nn finantsalase toena. Sarnaseid olukordi tuleb kohelda sarnaselt, kuid antud

juhul Hankija seatud tingimused seda ei võimalda.

Vaidlustatud tingimus on vastuolus RHS § 3 p-s 2 sätestatud võrdse kohtlemise,

proportsionaalsuse, asjakohasuse ja põhjendatuse põhimõtetega. Samamoodi on vaidlustatud

tingimus vastuolus RHS § 3 p-s 3 sätestatud konkurentsi efektiivse ärakasutamise

põhimõttega, kuna tuginemise instituudi mõte on võimaldada riigihangetes osaleda nendel

ettevõtjatel, sh VKE-del, kes iseseisvalt kvalifitseerimise tingimusi täita ei suudaks.7

Olustikus, milles konkurentsi efektiivsemalt ära kasutatakse, on paremini tagatud ka RHS § 3

p-s 5 sätestatud üldpõhimõtte järgimine, kuivõrd laialdasema konkurentsi tingimustes saab

Hankija olla ka kindel, et kasutab rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt.

4.2.3. Vaidlustaja mõistab, et tervishoiuteenuse osutamiseks on tegevusluba vajalik, kuid ei

pea põhjendatuks nõuda tegevusloa olemasolu igalt ühispakkujalt. Seda iseäranis siis, kui

Vaidlustaja võib soovida ühispakkumuse esitamist koos oma kontserni ettevõtjaga Soomest,

mis annaks Vaidlustajale võimaluse kvalifitseeruda, kui Hankija nt arvestaks Soome

tegevusloaga.

Samamoodi peab Vaidlustaja õigusvastaseks seda, et nt ühispakkujad ei kvalifitseeruks, kui

ühel neist on teise Euroopa Liidu liikmesriigi vastav tegevusluba, mille kontrolliese vastaks

Eesti tegevusloa kontrolliesemele. Arvestades Euroopa Kohtu ja Eesti kohtute pikaaegset

praktikat küsimuses, kas välisriigi vastavaid lube ja litsentse tuleb riigihangetes samaväärselt

kohelda, siis ilmselt ei saa praegu olla suuremat vaidlust selles, et välisriigi tegevusloaga

mittearvestamine kohtleb teise liikmesriigi ettevõtjaid ebavõrdselt. See põhimõte on Eesti

õigusesse harmoneeritud majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 22 lg-ga 1.

Arvestades, et Vaidlustaja soovib Hankes osaleda koos oma kontserni liikmega Soomest, siis

kohtleb antud piirang ebavõrdselt ka Vaidlustajat. Seda enam, et tegevusluba nõutakse juba

kvalifitseerimise tingimusena, mitte aga näiteks raamlepingu või hankelepingu täitmise

tingimusena.

Selline tingimus on nn kodakondsuse alusel diskrimineeriv ja vastuolus mh direktiivi

2014/24/EL art 76 lg-s 1 sätestatud kohustusega järgida läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse

kohtlemise põhimõtteid. Diskimineerimise keeld on võrdse kohtlemise põhimõtte

edasiarendus.

Samadel põhjustel on tegevusloa nõue vastuolus ka RHS § 3 p-s 2 sätestatud võrdse

kohtlemise, proportsionaalsuse, asjakohasuse ja põhjendatuse põhimõtetega. Samuti on antud

tingimus vastuolus RHS § 3 p-s 3 sätestatud konkurentsi efektiivse ärakasutamise

põhimõttega, kuna enamate pakkujate osavõtu võimaldamine lubaks konkurentsi

efektiivsemalt ära kasutada.

Olustikus, milles konkurentsi efektiivsemalt ära kasutatakse, on paremini tagatud ka RHS § 3

p-s 5 sätestatud üldpõhimõtte järgimine, kuivõrd laialdasema konkurentsi tingimustes saab

Hankija olla ka kindel, et kasutab rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt.

7 TlnHKo 3-16-924, p 16.

5 (36)

4.3. Tulenevalt asjaolust, et Vaidlustaja hinnangul on õigusvastane nii tegevusloa nõue kui ka

tuginemise piirang, ei saa RHS § 3 p-ga 2 kooskõlas olevaks pidada ka Korra p-i 3.15.2 lisatud

tingimust, mille kohaselt peab ühispakkumuse korral iga ühispakkuja osalema lepingu

täitmises vähemalt ühe pakkumuses esitatud tegevuskoha kaudu.

Eraldiseisvalt jääb Vaidlustajale ebaselgeks, millistel õiguslikel või ka praktilistel põhjustel

peaks iga ühispakkuja osalema lepingu täitmises vähemalt ühe tegevuskoha kaudu. Selline

kohustus erineb märkimisväärselt riigihangete tavapraktikast, mille kohaselt otsustavad

ühispakkujad enamasti ise, millises vahekorras nad raam- või hankelepinguid täidavad.

4.4. Vaidlustaja on nn uus pakkuja, ehk teisisõnu selline pakkuja, kellel pole Tervisekassaga

Hanke algamise päeval kehtivat ravi rahastamise lepingut teenuse osutamiseks ambulatoorse

oftalmoloogia erialal.8

Hindamise alused p-i 2.1.2 omistatakse hindepunkte selle järgi kas Tervisekassa on esitanud

pakkujale kahju hüvitamise nõudeid. Antud tingimusele lisatud märkuse * kohaselt antakse

uue pakkuja pakkumusele RaKS § 36 lg 4 p-is 8 sätestatud asjaolu hindamisel teenuse

osutamise kohas teenuse osutamiseks pakkumuse esitanud kehtivat lepingut omavate

pakkujate, va uue pakkujaga ühispakkumuse esitanud ühispakkuja, keskmised punktid.

Samasugune lahendus on Vaidlustajale äratuntavalt kehtestatud ka sama Hindamise alused p

3.1 alap-is C.

Vaidlustaja hinnangul on viidatud sätted vastuolus RHS § 3 p-s 2 ja § 3 p-s 5 sätestatud

üldpõhimõtetega ja direktiivi 2014/24/EL art 76 lg-s 1 sätestatud kohustusega järgida

läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtteid.

RHS § 3 p-i 5 kohaselt peab hankija sõlmima hankelepingu parima võimaliku hinna ja

kvaliteedi suhte alusel. Majanduslik soodsus selgitatakse lihtsustatult välja lähtudes

pakkumuses esitatust, mis tähendab enamasti seda, et hindamiskriteeriumite alusel hinnatakse

pakkumust, mitte pakkujat.9 Ka ei tohi hindamise kriteeriumid seonduda õiguskaitsevahendite

kohaldamisega, kuna need ei peegelda pakkumuse soodsust.10

Vaidlustaja on käesoleva vaidlustusega eraldi vaidlustanud ka RHS § 85 ja § 117 kohaldamise

välistamise. Küll aga ei päästaks isegi viidatud sätete kohaldamise välistamine igal juhul

hinnangu andmisest, kas need sätted on kooskõlas riigihanke korraldamise üldpõhimõtete

ning direktiivi 2014/24/EL art 76 lg-s 1 sätestatuga.

RHS § 3 p 5 sätestab, et hankelepingu peab sõlmima parima võimaliku hinna ja kvaliteedi

suhte alusel. Selle sätte kohaldamist ei saa Hankija ühelgi moel enda jaoks välistada.

Vaidlustaja hinnangul tuleneb RHS §-st 3, sh § 3 p-st 5, et ka sotsiaal- ja eriteenuste

erimenetluses hinnatakse pakkumusi, mitte pakkujaid ning pakkumuste hindamise

kriteeriumid peavad olema seotud hankelepingu esemega. Seetõttu ei ole vaidlustatud

tingimused ka RHS §-ga 3 kooskõlas, kuna neil puudub seos hankelepingu esemega ja

hindamine ei toimuks antud juhul esitatud pakkumuste alusel. Kui võtta seisukoht, et RHS §

8 Vt RHAD „Ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise aluste hindepunktide kehtestamine

oftalmoloogia eriala teenuste hankes“, p 1.5. 9 Vrd TlnHKo 3-06-113. 10 Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne (2025), § 85/20.

6 (36)

3 võimaldaks hindepunkte omistada mitte pakkumuste alusel ega isegi hinnates pakkujaid,

siis tähendaks see, et sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses võiks hinnata mistahes arbitraarseid

asjaolusid.

Vaidlustatud tingimuste puhul ei hinda Hankija isegi nn uute pakkujate pakkumusi ega uusi

pakkujaid endid. Hankija on kehtestanud sellise hindamiskriteeriumi, milles omistatakse

uutele pakkujatele hindepunkte mitte lähtudes nn uute pakkujate pakkumusest või uuest

pakkujast, vaid lähtudes kolmandatest isikutest ja nende varasemast käitumisest ja tegevusest.

Vaidlustatud hindamiskriteeriumid ei järgi ka võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ühte liiki

pakkujad on saanud oma varasema tegevuse või käitumisega neile omistatavaid hindepunkte

mõjutada, kuid teist liiki pakkujatel selline võimalus sootuks puudub.

Seda, et Hankijal pole tegelikult ka vajadust teiste pakkujate keskmisi hindepunkte nn uutele

pakkujatele omistada, väljendab tegelikult ka Hankija vastus teabevahetuses hankes

Eriarstiabi teenus (otorinolarüngoloogia).11 Selles on üks pakkuja küsinud, et kuidas nn uuele

pakkujale omistatakse hindepunkte, kui samas piirkonnas teised teenuse osutajad puuduvad.

Hankija on sellele päringule vastanud nii, et sellisel juhul omistatakse nn uuele pakkujale või

uutele pakkujatele vastavas hindamiskriteeriumis maksimaalsed punktid.12 Samamoodi on

Hankija vastanud ka küsimusele hankes Eriarstiabi teenus (dermatoveneroloogia).13

RHAD-s viidatud RaKS § 36 lg 4 p 8 kohustab Hankijat hindama varasemate ravi rahastamise

lepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohast täitmist tervishoiuteenuse osutaja poolt.

Viidatud sättes ei ole reguleeritud seda, kuidas peaks kõnealust asjaolu hindama nn uute

pakkujate puhul. Seega ei tulene RakS § 36 lg 4 p-st 8 alust, et uutele pakkujatele tuleks

omistada tema konkurentide keskmised hindepunktid.

Sama lugu on ka RHAD-s viidatud RaKS § 36 lg 4 p-s 2 sätestatuga, kuivõrd see annab

Tervisekassale aluse hinnata üksnes teenuse osutamise kvaliteeti ja tingimusi ega ütle samuti

midagi selle kohta, et uutele pakkujatele peaks hoopis omistama tema konkurentide

keskmised hindepunktid.

4.5. Hankija muutis keset riigihanke menetlust riigihanke tingimusi ja sätestas Korra p-s 8.1.1,

et ei kohalda RHS §-i 85 ega §-i 117.

Vaidlustaja eeldab, et Hankija motiivid nimetatud sätete välistamiseks on tegelikult kantud

Vaidlustaja või mõnede teiste pakkujate teabevahetuses esitatud küsimustest selle kohta,

kuidas saavad olla õiguspärased hindamiskriteeriumid, millega ei hinnata uute pakkujate

pakkumusi, vaid hoopis seda, millega on uute pakkujate konkurendid hakkama saanud. Teisiti

öeldes on Hankija motiivid nende sätete välistamisel olnud tõenäoliselt kantud sellest, et seada

hindamiskriteeriume, mis ei ole seotud hankelepingu esemega ja hinnata teatud pakkujate

pakkumusi hoopis kõrvaliste asjaolude alusel. Rääkimata siinjuures hea halduse tavaga mitte

kooskõlas olevast motiivist lihtsalt vähendada ettevõtjate võimalusi oma õiguste eest seista.

Kuivõrd seadusandja on RHS § 126 lg-s 7 ette näinud, et RHS § 85 ja § 117 peaksid olema

nn automaatselt kohalduvad sätted, siis on nende sätete välistamine erandlik ja peab igal juhul

11 Viitenumber 312201. 12 Teabevahetuse sõnum nr 1117725. 13 Teabevahetuse sõnum nr 1116924.

7 (36)

vastama RHS §-s 3 sätestatud üldpõhimõtetele. Teisisõnu peab Hankija suutma põhjendada,

kuidas RHS § 85 ja § 117 välistamine on õiguspärane.

Vaidlustaja eeldab, et vaidlusaluse välistuse mõju seisneb sisuliselt selles, et kui RHS § 85

kohaldub, siis saab Vaidlustaja oma vaidlustust argumenteerida viidates otse RHS § 85 lg 1

esimeses lauses sätestatud kohustusele seada hankelepingu esemega seotud hindamise

kriteeriumid.

Vaidlustaja hinnangul on välistus vastuolus ka RHS § 3 p-s 1 sätestatud läbipaistvuse ja

kontrollitavuse põhimõttega, kuna ei ole arusaadav, millises osas on RHS § 85 ja § 117

kohaldamine tegelikult välistatud. Ainest selliseks ebaselguseks annab tõsiasi, et vaatamata

p-s 8.1.1 sätestatud välistusele, on RHAD-st ilmne seegi, et selles esitatu RHS §-e 85 ja 117

sisus suuresti järgib.

Nõnda on Hankija RHAD-s ette näinud näiteks hindamiskriteeriumite osakaalud (RHS § 85

lg 9), hindamise vastavalt hindamiskriteeriumitele (RHS § 117 lg 1) ning hindamise osade

kaupa (RHS § 117 lg 2). Ka on Hankija RHAD-s ette näinud, et hindab vastavaks tunnistatud

pakkumusi ja tõenäoliselt soovib Hankija tunnistada pakkumused edukaks ikkagi põhjendatud

kirjaliku otsusega (RHS § 117 lg 1 teine lause).

Vaidlustaja hinnangul ei saa läbipaistev ja kontrollitav olla RHAD regulatsioon, millega ühest

küljest teatud sätete kohaldamine välistatakse, kuid tegelikkuses neid kohaldatakse.

See ei võimalda ka pakkujatel lõpuni mõista, millest Hankija pakkumuste hindamisel või

edukaks tunnistamisel lähtub, rääkimata sellistest praktilistest küsimustest nagu nt kas

Hankija tunnistab pakkumused edukaks kirjaliku otsusega (RHS § 117 lg 1 – säte, mida

RHAD alusel väidetavalt ei kohaldata) või mingil muul enda valitud moel.

4.6. Hindamise aluste p 3.2 alap-id A ja B näevad kokkuvõtlikult ette, et hindepunkte

omistatakse mh ka sellest lähtudes kas pakkuja on samas hoones osutanud silmpõhja optilise

koherentse tomograafia teenust (alap A) ja fluorestsentset angiograafia teenust ja/või

intravitreaalseid süste (alap B).

Teisisõnu on hindepunktide omistamine seatud sõltuvusse sellest, kas pakkuja on varem

samas hoones teenuseid osutanud ja jätkab nende osutamist sellessamas hoones.

Selline tingimus ei saa RHS § 3 p 2 mõttes olla proportsionaalne, asjakohane ja põhjendatud,

rääkimata sellest, kas selline tingimus pakkujaid võrdselt kohtleb.

Selline tingimus kohtleb ebavõrdselt neid pakkujaid, kes on oma tegevuses nt teinud

ümberkorraldusi, mistõttu ei ole nõutud teenuseid 12 kalendrikuu jooksul osutatud samas

hoones objektiivsetel põhjustel. Samamoodi kohtleb kõnealune tingimus ebavõrdselt neid

pakkujaid, kes on viimase 12 kuu jooksul näiteks kellegagi ühinenud või ettevõtteid

omandanud ning sellega seonduvalt tegevuskohtasid vahetanud või kavatsevad seda teha.

4.7. Hindamise aluste p 3.2 alap-i A kohaselt peab pakkuja kinnitama, et tal on olemas optiline

koherentne tomograaf (edaspidi ka OCT). Kinnitusele peab lisama tõendi pakkuja optilise

koherentse tomograafi ostu või liisimise või rentimise või tasuta kasutamise või muude

8 (36)

omandamist tõendavate dokumentide koopiad ja foto seadmest, kus näha ka seadme unikaalne

seerianumber, mis identifitseerib üheselt konkreetse seadme, sh seadme mudeli.

Hindamise aluste p 3.2 alap-i B kohaselt peab pakkuja kinnitama, et tal on olemas

fluorestsentne angiograaf. Kinnitusele peab lisama fluorestsentse angiograafi ostu või

liisimise või rentimise või tasuta kasutamise või muude omandamist tõendavate dokumentide

koopiad ja foto seadmest, kus näha ka seadme unikaalne seerianumber, mis identifitseerib

üheselt konkreetse seadme, sh seadme mudeli.

Lähtudes tingimuse sõnastusest peavad OCT ja angiograaf olemas olema pakkumuse

esitamise hetke seisuga ja pakkuja peab selle olemasolu tõendama mh dokumentide ja

fotodega, millelt oleks tuvastatav ka konkreetse seadme seerianumber.

Vaidlustaja selgitas Hankijale juba riigihangete registri teabevahetuses, et mistahes seadme

olemasolu ei ilmesta Hankijale ühegi pakkumuse majanduslikku soodsust,14 ega ilmesta ka

RHS § 3 p 5 mõttes ühegi pakkumuse hinna ja kvaliteedi suhet, mistõttu on tegemist selgelt

asjakohatu hindamiskriteeriumiga. Vaidlustaja jääb selle seisukoha juurde.

VAKO ja kohtute järjepideva ja pikaaegse praktika kohaselt ei ole õiguspärased sellised

RHAD tingimused, mis eeldavalt pakkujalt tehnika, materjalide ja muu vajaliku omandamist

enne, kui hankelepingu sõlmimine on kindel.15 Vaidlustatud tingimus seda haldus- ja

kohtupraktikat ei arvesta, sundides pakkujad tegema kulukaid investeeringuid pakkumuse

esitamise hetkeks. Kõnealused seadmed ei ole odavate killast ja kulukas on nii nende

soetamine kui ka hilisem hooldus.

Seetõttu ei ole kõnealune tingimus RHS § 3 p 2 mõttes proportsionaalne, asjakohane ega

põhjendatud ja sellest tulenevalt pole hankijast õiguspärane ka nõuda, et pakkuja peaks juba

koos pakkumusega seadme olemasolu dokumentaalselt tõendama.

4.8. Vaidlustaja 11.08.2026 täiendavad seisukohad.

4.8.1. Kohtuasjades Medisanus ja Roche-Lietuva on Euroopa Kohus selgitanud, et

liikmeriikidel on teatud kaalutlusruum otsustada, kuidas rahvatervise kaitse tagada ja kuidas

selline tase saavutatakse. Antud juhul on see diskretsioon aga piiratud Euroopa Liidu esmase

ja teisese õigusega ning liikmesriik, ehk praegusel juhul Eesti, on viidatud kaalutlusruumi

riigihangete kontekstis RHS §-dega 3 ja 126 ära sisustanud.

Hankija väidetud allikatest ei tulene Hankijale mistahes laiemat diskretsiooni kui on

lõppastmes Eesti ja Euroopa Liidu seadusandjad otsustanud. Vastupidine käsitlus tähendaks

seda, et sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlust saaks korraldada õigusväliselt. Kui seadusandjad

oleks seda soovinud, siis oleks ju ette nähtud, et tervishoiuteenuseid ei pea üldse hankima või,

et sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlus käib tervikuna Hankija suvaõiguse järgi, kuid ilmselgelt

see ju nii ei ole.

14 Teabevahetuse sõnum nr 1111842. 15 VAKOo 163-21/240266, p 5.5; 152-22/256269, p 8.

9 (36)

4.8.2. Hankija sisustab netokäibe nõuet nõnda, et ühispakkujate korral on talle täiesti

aktsepteeritav olukord, milles näiteks ühel ühispakkujal puudub nõutav netokäive ja ka teised

näitajad peale tegevusloa.

Teisisõnu on Hankija positsioon lõppastmes see, et mistahes varasemat netokäivet mitte omav

ühispakkuja on võimeline oma võimekustega lepingumahtu teenindama ainult seetõttu, et tal

on ühispakkuja, kes tema asemel kõik tingimused eraldiseisvalt täidab. Samas kui Hankija

positsioon Vaidlustaja suhtes on selline, et kuigi Vaidlustajal on tervishoiuteenuste netokäive

olemas väiksemas mahus, kui kvalifitseerimise tingimustes nõutud, siis tema ei ole võimeline

lepingumahtu teenindama, ainuüksi põhjusel, et ta soovib ühispakkuja asemel tugineda oma

kontserni teise ettevõtja tervishoiuteenuste netokäibele.

Kõik Hankija vastuses väidetud riskid võivad täpselt samamoodi realiseeruda olukorras,

milles üks ühispakkuja tugineb täies ulatuses teise ühispakkuja vahenditele. Seega puudub

Hankija seatud tuginemise piirangul vähemalt Hankija väidetud põhjustel ka sisuline mõte ja

vajadus, rääkimata sellest, et kõnealune piirang ei ole RHS §-s 3 sätestatuga kooskõlas.

Ebaõige ja eksitav on ka Hankija käsitlus sellest, kuidas Vaidlustaja viidatud kohtuasjad

Ballast Nedam, Holst Italia ning Partner Apelski Dariusz asjasse ei puutu, kuna käsitlevad

teise ettevõtja vahenditele tuginemist hankemenetluses. Hankija jätab siinjuures tähelepanuta

olulise asjaolu, mille Vaidlustaja tõi selgelt välja juba vaidlustuses – kohtuasjade Ballast

Nedam ja Holst Italia tegemise ajal polnud „hankemenetluses“ tuginemist üldse olemas.

Järelikult pidi Euroopa Kohus tuginemise õiguse millestki ju tuletama. Vaidlustaja on

seisukohal, et Euroopa Kohus tuletas tuginemise õiguse konkurentsi efektiivse ärakasutamise

põhimõttest,16 Euroopa Liidu esmasest õigusest ning kvalifitseerimise instituudist.

Hanke puhul Euroopa Liidu esmane õigus kehtib, sh kohaldub põhimõte, et konkurents peaks

olema võimalikult suures ulatuses ära kasutatud ning Hankija on kvalifitseerimise tingimused

seadnud ning kontrollib neid. Seega kohalduvad ka Hankes olemuslikult samad põhimõtted,

mis eksisteerisid kohtuasjade Ballast Nedam ja Holst Italia ajal, mistõttu ei peaks õiguslik

järeldus ka olema kuidagi teistsugune - tuginemise õigus tuleneb Euroopa Liidu esmasest

õigusest ja riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest.

Sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses tuleks RHS §-i 3 tõlgendada nõnda, et sellest tuleneb

pakkuja õigus tugineda oma kontserni ettevõtja käibele, kuivõrd see õigus võimaldaks mh

konkurentsi efektiivsemalt ära kasutada.

Hankija on RHAD-s tuginemise võimaluse ette näinud ühispakkujatele, mis tähendab, et

Hankija on vähemasti ühispakkujate osas ennast RHS § 103 regulatsiooniga sidunud. Nõnda

tuleneb väljakujunenud VAKO praktikast mh ka eriarstiabi hangetes, et kui hankija on ennast

mõne RHS-i sättega sidunud, siis muudab hankija ka nende sätete sisu ja neid tõlgendava

vaidlustus- ja kohtupraktika endale siduvaks ega saa neid instituute põhimõtteliselt teisiti

sisustada või anda menetlustoimingutele teistsugust sisu kui on ette näinud seadusandja.17

Kuna Hankija on ennast RHS §-iga 103 vähemalt ühispakkujate osas sidunud, siis on Hankija

ühelt poolt tuginemise kontseptsiooni endale juba vastuvõetavaks pidanud. Teiselt poolt

16 Euroopa Liidu õiguse kontekstis nn the widest possible opening-up to competition. 17 Vt Riigihangete seaduse kommenteeritud väljaanne (2025), § 126/16.

10 (36)

tähendaks Hankija seisukohaga nõustumine, et tuginemise võimaldamine ainult

ühispakkujatele oleks vastuolus RHS § 3 p-s 1 sätestatud läbipaistvuse ja kontrollitavuse

põhimõttega.18

Vaidlustuskomisjon leidis otsuses 98-18/194960, et ühispakkujate tuginemise õigus tuleneb

sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse puhul RHS §-st 3, mistõttu ei olnud tuginemise keeld

õiguspärane. Ka sellele lahendile viidates on ka värskemas õiguskirjanduses üldistatud, et

kuna ettevõtjal on seadusest tulenev õigus tugineda teise ettevõtja vahenditele, peab hankija

hoiduma selliste tingimuste kehtestamisest, mis võiksid seda õigust põhjendamatult piirata.19

Kõnealune VAKO otsus tähistab lähenemist, et tuginemise õigus ka muule isikule, kui

ühispakkujale, tuleneb RHS §-st 3 mh ka eriarstiabi tellimiseks mõeldud sotsiaal- ja

eriteenuste erimenetluses. Vaidlustaja saab aru, miks Hankija püüab tema jaoks ebasoodsat

lahendit kitsendada väidetega, kuidas „lahend käsitles ainult ühispakkujate tuginemise

keeldu“, kuid see ei muuda kuidagi asja olemust. Liiatigi on RHS § 103 lg-s 4 sätestatud

ühispakkujate tuginemise õigus lihtsalt üks alaliik üldisest tuginemise õigusest ning

ühispakkujad tuginevad teineteisele vahenditele samadel tingimustel ja eeldustel, milles nt

pakkuja saab teise isikule vahenditele tugineda (vt RHS § 103 lg 4 sõnastus).

Hankija poolt seatud tuginemise piirang on Vaidlustajale peamiseks takistuseks just netokäibe

nõude täitmisel, mistõttu ei mõjutaks Soome ettevõtja tegevusloa puudumine Eestis kuidagi

Vaidlustaja õigust tema netokäibele RHS § 103 alusel tugineda. Vaidlustajal on viis

ambulatoorse oftalmoloogia tegevusluba Eestis ning Vaidlustaja on osutanud ambulatoorseid

oftalmoloogiateenused oluliselt enam, kui kvalifitseerimise tingimuses nõutud, mistõttu

poleks Vaidlustajal vajalik nn teenuste osutamise nõude osas ka kellelegi teisele tugineda.

4.8.3. Hankija kaalutlused ei muuda vaidlustatud tingimust õiguspäraseks, kuivõrd nn uusi

pakkujaid koheldakse hindamismetoodika kohaldamisel igal juhul ka ebavõrdselt võrreldes

nn vanade pakkujatega. Vaidlusaluse kriteeriumi kohaselt hinnatakse nn vanade pakkujate

varasemat käitumist selle järgi, mida nad on teinud. Hankija omistab vanadele pakkujatele

hindepunktid, mis on vähemalt seotud nende endi käitumisega varasemate ravi rahastamise

lepingute täitmisel.

Uutele pakkujatele, sh Vaidlustajale, hindepunktide omistamisel, ei ole aga mistahes

põhjuslikku seost uute pakkujate varasema käitumisega, vaid Hankija omistab uutele

pakkujatele hindepunkte, mis neist ei sõltu. Teisiti öeldes hinnatakse kahte pakkujate gruppi

erinevatel alustel, sh ühte gruppi lähtudes sellest, kuidas just nemad on varasemaid lepinguid

täitnud ja teist gruppi lähtudes sellest, kuidas on nende vanemad konkurendid varasemaid ravi

rahastamise lepinguid täitnud.

Vaidlustaja hinnangul tuleneb RHS § 3 p-st 2, et igal juhul tuleb pakkumusi hinnata samadest

hindamiskriteeriumitest lähtudes ja samadel alustel, kuid antud juhul see nii ei ole, isegi kui

oletada, et pakkujate varasema käitumise hindamine oleks üldse lubatav. Seega ei õigusta ka

Hankija kaalutlused antud juhul võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

4.8.4. Kui seadusandja on otsustanud, et sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses peaks Hankija

üldjuhul kohaldama RHS §-e 85 ja 117, siis järelikult on nende välistamine erandlik. Kui

18 Vt Riigihangete seaduse kommenteeritud väljaanne (2025), § 126/16. 19 Vt Riigihangete seaduse kommenteeritud väljaanne (2025), § 103/14.

11 (36)

mõne sätte välistamine on erandlik, siis tuleneb juba sellest asjaolust Hankijale suurem

põhjendamise kohustus kui nn tavapäraste valikute langetamisel ühe või teise tingimuse

kasutamiseks. Hankija ei saa antud juhul väita, et tal oleks mingi eriti ulatuslik kaalutlusruum

otsustada ühe või teise fundamentaalse sätte välistamise üle.

Hankija vastavad selgitused on üldsõnalised ja vastuolulised. Ühelt poolt väidab Hankija, et

Tervisekassal on kaalutlusruum RaKS §-s 36 sätestatud asjaolude kohaldamisel, kuid samal

ajal sedagi, et viidatud säte kohustaks teda kohaldama RHS §-iga 85 ja 117 vastuolus olevaid

tingimusi. Sealjuures ei ole Hankija vastusest tegelikult jälgitav, et millises täpses osas ja miks

ei saa hankija oma kaalutlusruumi kohaldada nõnda, et see oleks RHS §-iga 85 ja 117

kooskõlas. Vaidlustaja hinnangul on see võimalik ja teostatav, kuid Hankija tegevus on kantud

soovist lihtsalt kasutada neid tingimusi, mida varasemates eriarstiabi hangetes.

4.8.5. Hankija on oma vastuses vaidlustusele asunud väitma, et sama hoone nõuet RHAD-s ei

ole või vähemasti ei ole sellisel kujul nagu Vaidlustaja neid mõistab.

Need Hankija väited ei vasta aga kuidagi vaidlusaluste tingimuste esitusele, milledest

mõlemad algavad järgmise sõnastusega: Pakkuja on teenuse osutamise kohas samas hoones

riigihanke väljakuulutamise otsuse tegemise kalendrikuule eelnenud 12 kalendrikuu jooksul

[...].

Kui Hankija leiab, et tema teabevahetuses esitatud selgitus vastab sellele, kuidas ta on seda

tingimust päriselt soovinud sisustada, siis peab Hankija viidatud tingimuse sõnastuse oma

selgitusega kooskõlla viima.

4.8.6. Vaidlustaja on jätkuvalt seisukohal, et kallihinnaliste seadmete olemasolu, milledest

mõnede maksumus on kuuekohaline summa,20 pakkumuse esitamise hetke seisuga ei näita

pakkumuse majandusliku soodsuse ega hinna ja kvaliteedi suhte kohta suurt mitte midagi.

Kuna vaidlusalune tingimus nende asjaolude kohta midagi ei ütle, siis ei ole kõnealune

tingimus ka proportsionaalne ega põhjendatud RHS § 3 p 2 mõttes.

Seadmete olemasolu Hankijale pakkumuse hinna ja kvaliteedi suhte ega ka majandusliku

soodsuse osas midagi ei näita, ei ole ka proportsionaalne asuda hindama seda, kas pakkujate

omandis või valduses on teatud kallihinnalised seadmed juba enne, kui nendega raamlepingute

sõlmimine on kindel.

4.8.7. Euroopa Kohus on Eestiga seotud kohtuasjas Riigi Tugiteenuste Keskus asunud

seisukohale, et direktiivi 2004/18 art-it 46 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see,

kui hankija kehtestab kvalitatiivse valikukriteeriumina hankelepingute täitmise liikmesriigis

registreerimise ja/või tunnustuse saamise juhul, kui pakkujal juba on sarnane registreering või

tunnustus tema asukoha liikmesriigis.21

Hankija on kehtestanud kvalifitseerimise tingimused lähtudes RHS-i 2. peatükist, st muutnud

endale vastavad 2. peatüki normid ka siduvaks. Kuna need normid on siduvad, siis peab

mitmeid kordi viidatud haldus- ja kohtupraktika alusel omaks võtma ka neid tõlgendava

vaidlustus- ja kohtupraktika.

20 Optiline koherentne tomograaf maksab vahemikus 45 000 – 70 000 eurot. 21 EKo C-6/20, Riigi Tugiteenuste Keskus, p 55.

12 (36)

Vastupidine tõlgendus, milles Hankija võiks RHS 2. peatüki sätteid, sh kvalifitseerimise

tingimuste sisu ja kontrollimist rakendada nii, et kogu muu haldus- ja kohtupraktika ei

kohaldu, tähendaks olulist hälbimist VAKO varasemast praktikast, sh praktikast nii eriarstiabi

hangete kui ka üleüldiselt sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse praktikast.

5. Hankija, Tervisekassa, vaidleb vaidlustusele vastu.

5.1. Hange viiakse läbi sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusena. Sotsiaal- ja eriteenuste

erimenetluses määrab Hankija ise menetluskorra (RHS § 126 lg 2). Seadus ei sätesta kindlaid

nõudeid, kui põhjalik peaks RHAD-s määratav erimenetluse kord olema ja milliseid küsimusi

tuleks selles tingimata reguleerida.22

RHS §-id 85, 98—101 ja 103 kohalduvad sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses üksnes siis,

kui Hankija on nii otsustanud (RHS § 126 lg 7). Hankija pole otsustanud neid sätteid

kohaldada.

Euroopa- ja Riigikohtu praktikas on seejuures rõhutatud, et rahvatervise valdkonnas hankija

eriti suurt vabadust: „Rahvatervise valdkonnas kohaldatakse proportsionaalsuse põhimõtet

siiski erilisel moel, arvestades asjaolu, et inimeste elu ja tervis on Euroopa Liidu toimimise

lepinguga kaitstud hüvede ja huvide hulgas esikohal, ning seda, et liikmesriigid võivad

otsustada, millisel tasemel nad kavatsevad rahvatervise kaitse tagada ja kuidas selline tase

saavutatakse; sellega seoses tuleb tunnustada liikmesriikide kaalutlusruumi olemasolu

(Roche Lietuva, p 42; C-296/15 Medisanus, p 82).“23

5.1.1. Alusetu on Vaidlustaja käsitlus, justkui on RHS §-de 85 ja 117 välistamine erandlik.

Seadus ei seo RHS §-de 85 ja 117 kohalduvuse välistamist erandliku olukorra, vältimatu

vajaduse ega muu kõrgendatud normatiivse eeldusega. Samuti ei nõua RHS, et Hankija esitaks

RHAD-s eraldi põhjenduse iga sätte kohta, mille kohaldamisest ta RHS § 126 lg 7 alusel

kõrvale kaldub. Vaidlustaja etteheide on seega suunatud seadusandjale, mitte Hankijale. Kui

Vaidlustaja arvates on RHS § 126 lg-te 2 ja 7 näol tegemist õigusvastaste normidega, pole

vaidlustusmenetlus tema õiguste kaitseks sobiv vahend.

5.1.2. RHS § 126 lg 7 kohaselt kohaldatakse erimenetluses RHS §-e 81 ja 82, mis reguleerivad

RHAD muutmist. Nimetatud sätetest ei tulene, et RHAD muutmine menetluse kestel allub

teistsugustele reeglitele, kui RHAD esialgne avaldamine. Täienduse eesmärk oli selgelt

määrata ja rõhutada, millisest õiguslikust raamistikust Hankija pakkumuste hindamisel ja

edukaks tunnistamisel lähtub.

Vaidlusaluses erimenetluses kasutatakse nimelt tavapärasest hankemenetlusest erinevat

hindamismetoodikat ja lepingute sõlmimise korda, mis RHS §-dega 85 ja 117 ei ühildu:

1) RaKS § 36 lg-st 4 tulenevad asjaolud, mida Tervisekassa lepingu sõlmimisel

hindab. Tervisekassal on kaalutlusruum RaKS § 36 lg-s 4 loetletud asjaolude

rakendamisel.24 Mitu loetletud asjaoludest on sellised, mis ei kirjelda pakkumuse

majanduslikku soodsust ja mida ei saaks seega hindamise kriteeriumina sätestada

hankemenetluses. Näiteks p-st 8 tulenev õigus hinnata varasemate lepingute

nõuetekohast täitmist või p-st 9 tulenev õigus hinnata tervishoiuteenuse osutaja

22 TlnRnKm 3-21-1809/12, p 16. 23 RKHKo 3-20-718, p 15.2. 24 RKHKo 3-3-1-81-07, p 22; RKHKo 3-3-1-29-12, p 22.

13 (36)

üldist majanduslikku seisundit. Kuna tegemist on seadusandja poolt ette antud

loeteluga, peaks ka ilma Korra p-ita 8.1.1 olema ilmne, et erimenetluses ei

kohaldata RHS §-i 85 tavapärasel moel;

2) RHAD võimaldab tunnistada samas Hanke osas edukaks mitu pakkumust, mis

ületavad lävendi. Hindamise tulemusel määratakse kindlaks nende

tervishoiuteenuse osutajate ring, kellega Tervisekassa võib ravi rahastamise

lepingu sõlmida;

3) pakkumuse edukaks tunnistamine ja saadud punktisumma ei määra

automaatselt kindlaks pakkujale antavat ravijuhtude mahtu. Edukaks tunnistatud

pakkujate vahel jaotatakse ravijuhud Korras sätestatud reeglite kohaselt,

arvestades muu hulgas pakkuja teenuse osutamise võimekust ja hinnakoefitsienti.

Seega ei kaasne ka kõige kõrgema punktisumma saamisega õigust kogu Hanke

osa mahule. Hindamise tulemus on üks osa laiemast metoodikast, mille kaudu

valitakse lepingupartnerid ja jaotatakse teenusemaht.

5.1.3. Vaidlustaja näidetest ei järeldu vastuolu ega see, nagu Hankija oleks tegelikult

otsustanud RHS §-d 85 või 117 üle võtta.

5.2. Tuginemise piirang ja ühispakkujate sisulise osalemise nõue on õiguspärased

5.2.1. Ühispakkujate osalemise nõue (p 3.15.2) tagab teistele ettevõtjatele tuginemise piirangu

(p 3.15.1) sisulise toimimise. Tingimused koos välistavad olukorra, kus ettevõtja kaasatakse

ühispakkujaks üksnes tema käibe või kogemuse kasutamiseks, kuid ettevõtja ise jääb lepingu

täitmisest täielikult kõrvale.

RHS § 103 ei kuulu RHS § 126 lg-s 7 nimetatud sätete hulka, mida kohaldatakse

erimenetluses, seda isegi nö vaikimisi. Vaidlustaja viidatud Euroopa Kohtu lahendid Ballast

Nedam, Holst Italia ja Partner Apelski Dariusz on asjakohatud, kuna need käsitlevad teiste

ettevõtjate vahenditele tuginemist hankemenetluses. Seega on asjakohatud ka Vaidlustaja

argumendid stiilis „miks muidu seadusandja tuginemise ette nägi“. Seadusandja on just

nimelt jätnud Hankijale õiguse kujundada erimenetluses ettevõtjate suutlikkuse kontrollimise

ja teiste ettevõtjate vahendite kasutamise kord ise. Direktiivi 2014/24/EL art 63 reguleerib

teiste ettevõtjate suutlikkusele tuginemist hankemenetluses. Erimenetluses kohaldub art 76,

mis jätab Hankijale avara kaalutlusruumi konkreetse teenuse eripäraga sobiva menetluskorra

kujundamiseks.

5.2.2. Hanke esemeks on avalikest vahenditest rahastatavate eriarstiabi teenuste järjepidev

osutamine konkreetsetes pakutavates tegevuskohtades. Hankijal on inimeste elu ja tervise

kaitsest tulenev kohustus kontrollida, et tervishoiuteenuse osutajal on toimiv organisatsioon,

arstid, ruumid, seadmed, töökorraldus ning võimekus tagada patsientidele teenuse

kättesaadavus kogu lepingu kehtivuse ajal. Hankija kaitseb end selle eest, et ühispakkumuse

toel ei osutuks edukaks pakkuja, kes tegelikult ei suuda oma majandusalase, ruumide, arstide

vm võimekusega Hankes ühispakkuja(te) toel saadud lepingumahtu teenindada. Selle tõttu

oleks kannatajaks patsient.

Selles kontekstis ei ole Hankija jaoks piisav, et pakkuja kvalifitseerub üksnes sellise ettevõtja

käibe või kogemuse toel, kes tegelikult tervishoiuteenuse osutamises ei osale. Kolmanda

ettevõtja varasem kogemus ei tõenda, et pakkumuses nimetatud tegevuskohas teenust osutaval

ettevõtjal on olemas samaväärne võimekus. Samuti ei taga kolmanda ettevõtja netokäive, et

14 (36)

tema majanduslik suutlikkus toetab lepingu täitmist, kui sellel ettevõtjal puudub lepingu

täitmisel sisuline roll.

5.2.3. Vaidlustaja kinnitab kehtestatud menetluskorra vajalikkust, kui kirjeldab olukorda, kus

üks ühispakkuja oleks tema sõnul „tegevusloaga tühi kest“ ning teine ühispakkuja tegutseks

üksnes esimese ühispakkuja finantsalase toena. Just sellise formaalse ühispakkumuse

välistamiseks on Hankija kehtestanud nõude, et iga ühispakkuja peab osalema lepingu

täitmises vähemalt ühe pakkumuses esitatud tegevuskoha kaudu. Vaidlustaja näide kirjeldab

olukorda, mille vaidlustatud tingimused sõnaselgelt välistavad.

Samaväärselt tõendab menetluskorra vajalikkust Vaidlustaja väide, et ta sooviks tugineda

varasema kogemuse osas Soome ettevõtjale, aga ei saa. Varasem kogemus näitab ettevõtja

tegelikku võimekust üksnes juhul, kui sama ettevõtja osaleb ka nende teenuste osutamisel,

mille jaoks tema kogemusele tuginetakse. Sel põhjusel võib ka hankemenetluses tugineda

teise ettevõtja varasemale kogemusele üksnes juhul, kui see ettevõtja osutab vastavaid

teenuseid ise (RHS § 103 lg 2). Vaidlustaja nimetatud Soome ettevõtjal pole Eestis

tegevusluba tervishoiuteenuse osutamiseks.

5.2.4. Kogumis näib Vaidlustaja taotlevat, et Hankija kehtestaks erimenetluses sisuliselt

samasuguse tuginemise regulatsiooni, nagu kohaldub hankemenetluses RHS § 103 alusel.

Selline käsitlus muudaks sisutuks RHS § 126 lg-tes 2 ja 7 sätestatud eriregulatsiooni. Kui

Hankija oleks kohustatud üle võtma RHS §-s 103 sätestatud tuginemise regulatsiooni

muutmata kujul, puuduks tal tegelik võimalus kujundada hangitava sotsiaalteenuse eripärale

vastav menetluskord.

5.2.5. VAKO lahendis 93-18/194960 käsitleti tingimust, mis keelas ühispakkujatel

kvalifitseerimise tingimuste täitmiseks üksteise näitajatele tuginemise. Käesolevas

erimenetluses sellist keeldu pole. Korra p-d 3.15.1 ja 3.15.2 ei välista teiste ettevõtjate

suutlikkuse kasutamist, vaid määravad kindlaks selleks lubatud koostöövormi. Ettevõtja, kelle

käivet või kogemust kvalifitseerimiseks kasutatakse, peab osalema ühispakkujana. Lahendist

ei tulene, et Hankija peab lubama tuginemise ka selliste ettevõtjate vahenditele, kes ei osale

lepingu täitmises.

5.2.6. Kuna Korra p 3.15.2 kohaselt peab iga ühispakkuja osalema lepingu täitmisel vähemalt

ühe tegevuskoha kaudu, pole võimalik, et tegevusluba on ainult ühel ühispakkujal.

Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 40 kohaselt on ambulatoorse eriarstiabi

osutamiseks nõutav tegevusluba. Tegevusluba annab õiguse tervishoiuteenuse osutamiseks

tegevusloas märgitud tegevuskohas. Tegevusluba antakse konkreetsele tervishoiuteenuse

osutajale. Ühe ühispakkuja tegevusluba ei anna teisele ühispakkujale õigust sama tegevusloa

alusel tervishoiuteenust osutada.

Ebaõige on Vaidlustaja väide, et nõue on kodakondsuse või ettevõtja asukohariigi alusel

diskrimineeriv. Nõue pole seotud kodakondsuse ega asukohariigiga. Patsient ei saa minna

teise riiki teenusele. Soomes või muus liikmesriigis väljastatud tegevusluba ei saa tõendada,

et sellel ettevõtjal on õigus osutada eriarstiabi teenust Eesti tegevuskohas. Teistes riikides on

tegevusloale esitatud teistsugused nõuded. Ka Eestis asutatud ettevõtja ei kvalifitseeru, kui tal

puudub nõutav tegevusluba pakkumuses nimetatud tegevuskohas.

15 (36)

Ebaõige on ka väide, justkui peaks Hankija kontrollima tegevusloa olemasolu alles lepingu

sõlmimise hetkel. Kui leping hakkab kehtima, peab patsiendil juba olema võimalus koheselt

ka teenust tarbida. Hankijal peab pakkumuste hindamisel olema kindlus, et iga pakkumuse

esitanud tervishoiuteenuse osutaja võib nimetatud tegevuskohas õiguspäraselt tegutseda ja et

Terviseamet on tema vastavust kontrollinud. Vastasel juhul jääks Hankija kanda risk, et

pakkuja ei saa lepingu sõlmimise ajaks tegevusluba või ei saa seda pakkumuses nimetatud

tegevuskohale. See kahjustaks eriarstiabi järjepidevat kättesaadavust. Tervishoiuteenuse

eripära ja patsientide tervise kaitse tõttu ei pea Hankija sellist riski aktsepteerima.

Identse kvalifitseerimise tingimuse saaks sätestada hankemenetluses RHS § 99 lg 1 alusel.

Nimetatud säte võimaldab Hankijal nõuda pakkujalt õigusaktidest tuleneva tegevusloa

olemasolu, kui see on lepingu esemeks oleva teenuse osutamiseks vajalik. Pole loogilist

põhjust järeldada, et erimenetluses ei saa sätestada tingimust, millega identne oleks lubatud

hankemenetluses.

5.3. Ringkonnakohus on selgitanud, et Hankija võib erimenetluses sätestada ka selliseid

hindamise kriteeriume, mis on vastuolus RHS §-s 85 sätestatud põhimõtetega: „Kuid ka juhul,

kui lugeda näidismenüü pakkuja kvalifitseerimise tingimuseks, ei oleks praeguses hankes

sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses keelatud näha RHADis ette pakkumuse hindamise

kriteeriume erinevalt RHS § 85 lg-s 1 sätestatust (RHS § 126 lg 7). /…/ Ringkonnakohus ei

näe, et toodud normist või muust sättest tuleneks vastustajale keeld näha RHADis ette

pakkumuste hindamise kriteeriumid kaldudes kõrvale RHS § 85 lg-s 1 riigihankemenetlustele

üldiselt kehtestatud reeglitest.“25

Samaväärselt on selgitanud Euroopa Kohus, et teenuste osutajate valikut võib erimenetluses

korraldada viisil, mida Hankija peab kõige sobivamaks: „Seega, nagu kinnitab direktiivi

2014/24 põhjendus 114, iseloomustab selle artikliga 76 kehtestatud õiguskorda

liikmesriikidele antud ulatuslik kaalutlusõigus korraldada direktiivi XIV lisas loetletud

teenuste osutajate valikut viisil, mida nad peavad kõige sobivamaks. Sellest põhjendusest

nähtub veel, et liikmesriigid peavad arvesse võtma ka protokolli nr 26, mis näeb muu hulgas

ette liikmesriikide ametiasutuste ulatusliku kaalutlusõiguse korraldada üldist majandushuvi

pakkuvaid teenuseid nii palju kui võimalik kasutajate vajadustele vastavalt.“26

Ebaõige on ka väide, justkui tuleneks pakkumuse majandusliku soodsuse hindamise kohustus

üldpõhimõtetest (RHS § 3 p 5). RHS § 126 lg 7 kohaselt tuleb 1. peatüki nõudeid kohaldades

võtta arvesse sotsiaal- ja eriteenuste eripära. Nimetatud sättes ette nähtud võimalus välistada

RHS § 85 kohalduvus muutuks fiktiivseks, kui Hankija on tegelikult ikkagi kohustatud

lähtuma pakkumuste hindamisel pakkumuste majanduslikust soodsusest.

Õiguskirjanduses on sel põhjusel eraldi rõhutatud, et eriteenuste puhul ei saa hankijalt eeldada,

et ta hindab pakkumuse majanduslikku soodsust: „Sotsiaal- ja eriteenuste tellimisel

domineerib tihti vajadus sõlmida hankeleping eelkõige usaldusväärse, mitte tingimata

majanduslikult soodsaima pakkumuse teinud pakkujaga. Hankemenetluse reeglite

täiemahuline rakendamine oleks sotsiaal- ja eriteenuste puhul liialt koormav ning

ebatõhus.“27

25 TrtRnKo 3-26-911, p 21. 26 EKo C-436/20, p 85. 27 Sõrm, M., Parind, M. RHSK § 126/4. – Simovart, M.A., Parind, M., Fels, E. (koost). Riigihangete seadus.

Komm vlj. 2. vlj. Tartu: Juura 2025.

16 (36)

Tervisekassa on kohustatud ravi rahastamise lepingute sõlmimisel lähtuma RaKS § 36 lg-s 4

sätestatud asjaoludest. Riigikohus on selgitanud, et RaKS § 36 lg 4 alusel kehtestatud ravi

rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused kujutavad endast Tervisekassa

kaalutlusõiguse teostamist suunavat halduseeskirja.28 Üks hinnatavatest asjaoludest on

varasemate ravi rahastamise lepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohast täitmist

tervishoiuteenuse osutaja poolt (RaKS § 36 lg 4 p 8). Selle asjaolu hindamine põhineb

paratamatult tervishoiuteenuse osutaja varasema tegevuse andmetel.

Uue pakkuja puhul ei ole võimalik Hindamise aluste p-ides 2.1.2 ja 3.1 alap-is C nimetatud

asjaolusid hinnata samade andmete alusel nagu kehtiva ravi rahastamise lepinguga pakkuja

puhul. Sellises olukorras peab Hankija kehtestama puuduva ajaloolise teabe käsitlemiseks

läbipaistva reegli. Vaidlustatud reegli eemaldamine vähendaks menetluse läbipaistvust ja

kontrollitavust. Sellest ei kao ära Hankija objektiivne vajadus leida viis, läbi mille annab ta

uutele teenuseosutajatele RaKS-is sätestatud aluse eest punkte.

Uuele pakkujale null punkti andmine asetaks ta automaatselt ebasoodsamasse olukorda üksnes

Tervisekassaga varasema lepingusuhte puudumise tõttu. Maksimaalsete punktide andmine

asetaks uue pakkuja aga automaatselt soodsamasse olukorda ka nende seniste

lepingupartnerite ees, kelle nõuetekohane lepingutäitmine või teenuse kvaliteet on tegelike

andmetega tõendatud. Hindamise aluse täielik kohaldamata jätmine olukorras, kus

konkreetses osas konkureerivad nii uued kui senised teenuseosutajad, moonutaks tulemust,

arvestades et pakkumuse edukaks tunnistamiseks peab olema saavutatud konkreetne punktide

lävend (Kord p 8.4.1).

Keskmiste hindepunktide andmine on nendest võimalustest neutraalseim. Uus pakkuja

asetatakse seniste teenuseosutajate keskmisele positsioonile. Talle ei anta andmete puudumise

tõttu ei kõige halvemat ega kõige paremat tulemust. See pole vastuolus võrdse kohtlemise

põhimõttega. Nagu on VAKO öelnud pakkumuse selgitamise kontekstis: „Võrdselt saab ja

tuleb kohelda isikuid, kes on sarnases olukorras.“29 Uus ja senine teenuseosutaja pole sarnases

olukorras. Võrdse kohtlemise põhimõte võimaldab käsitleda erinevalt objektiivselt erinevaid

olukordi.

5.4. Hindamise aluste p 3.2 alap-ides A ja B ei nõuta, et varasem teenus oleks osutatud samas

hoones, mille pakkuja esitab käesolevas Hankes tegevuskohana. Samuti ei nõuta, et pakkuja

oleks kogu hindamise perioodi vältel tegutsenud ühel aadressil või jätkaks teenuse osutamist

varasema tegevuskoha hoones.

Mõiste „samas hoones“ kirjeldab teenuse ning patsiendile vajaliku uuringu või protseduuri

omavahelist ruumilist seost. Hinnatakse seda, kas pakkuja on tervishoiuteenuse osutajana

korraldanud teenuse nii, et patsient sai ambulatoorse oftalmoloogiateenuse ja selle käigus

vajaliku OCT-uuringu, fluorestsentse angiograafia või intravitreaalse süsti ühes hoones.

Tingimus ei võrdle varasema ja pakkumuses esitatud tegevuskoha aadresse.

Hankija on seda tõlgendust teabevahetuses ka selgelt kinnitanud (09.07.2026 vastus sõnumile

ID-ga 1111567 ja 03.08.2026 vastus sõnumile ID-ga 1120472).

28 RKHKo 3-3-1-81-07, p-d 13—14. 29 VAKOo 90-22/248019, p 7.6; VAKOo 81-

23/261717, p 10.5.

17 (36)

Selgitused ei muuda hindamise alust, vaid täpsustavad selles kasutatud mõiste „samas hoones“

tähendust. Vaidlustaja etteheited tegevuskoha vahetanud pakkujate ebasoodsama kohtlemise

kohta põhinevad tingimusel, mida Hankija ei ole kehtestanud.

Patsiendi võimalus saada ambulatoorne vastuvõtt ning selle käigus vajalik uuring või

protseduur ühes hoones puudutab otseselt teenuse korraldust ja patsiendi raviteekonna

kvaliteeti. Kui uuring või protseduur toimub teises hoones või teises tegevuskohas, peab

patsient liikuma teenuse saamiseks ühest tegevuskohast teise. Sellega võib kaasneda täiendav

ajakulu, uue vastuvõtu või aja broneerimise vajadus, liikumisraskustega patsientide suurem

koormus ning raviteekonna pikenemine ja killustumine. Teenuste korraldamine ühes hoones

vähendab neid takistusi ning parandab teenuse kättesaadavust, terviklikkust ja patsiendi

raviteekonna sujuvust.

5.5. Uuringu tegemine samas hoones vähendab patsiendi vajadust liikuda teise hoonesse või

tegevuskohta, broneerida täiendav aeg ja oodata teenuse jätkumist. Seadme olemasolu

tõendab, et vastav teenusekorraldus on pakkumuse esitamise ajal tegelikult olemas. Tulevikku

suunatud kinnitus, et pakkuja võib seadme hiljem hankida, ei tõenda samaväärset

valmisolekut. Eesmärk on seega eristada pakkujat, kellel on pakkumuse esitamise tähtpäeval

juba olemas tegelik ja kontrollitav võimekus osutada samas hoones vastavaid diagnostika- ja

raviteenuseid, pakkujast, kes alles kavandab sellise võimekuse loomist.

Asjaolu, et parema teenusekorralduse loomine võib nõuda kulutusi, ei muuda selle

teenusekorralduse hindamist ebaproportsionaalseks. Seejuures on väited mahukate

investeeringute tegemise vajadusest ebaõiged, kuna Hankija ei nõua seadme omandiõigust

ega uue seadme ostmist. Hindamise aluste kohaselt võib seadme kasutusõigus tuleneda ostust,

liisingust, rendist, tasuta kasutamisest või muust asjakohasest õigussuhtest. Pakkujal on

võimalik kasutada talle sobivat ja majanduslikult jõukohast lahendust.

Kui pakkujal pole seadet pakkumuste esitamise tähtpäeval olemas, pole Hankijal kindlust, et

pakkuja saab sobiva seadme soovitud ajaks, sobivatel tingimustel ja konkreetsesse

tegevuskohta. Seadme tegelik olemasolu vähendab lepingu täitmise alustamisega seotud riski,

mille maandamise suhtes on hankijal lepingu eset arvestades ilmne huvi. Pakkuja reaalse

valmiduse hindamises maksimaalselt 9 punktiga pole midagi ebaproportsionaalset.

Vaidlustaja viidatud VAKO lahendid asjades 163-21/240266 ja 152-22/256269 pole

asjakohased. Esiteks pole viidatud lahendites lahendatud vaidlust, mis võrsub erimenetlusest.

Teiseks ei tulene nendest üldist keeldu arvestada pakkumuste hindamisel lepingu täitmiseks

vajalike vahendite olemasolu.

5.6. Hankija 14.08.2026 täiendavad seisukohad.

5.6.1. Vaidlustaja taotleb seda, et Hankija lähtuks eriarstiabi hangete läbiviimisel samadest

menetlusreeglitest, mis kohalduvad hankemenetluses. Argument „kui seadusandja oleks seda

soovinud, oleks ta nõnda RHS-is ka sätestanud“ toetab Hankija, mitte Vaidlustaja positsiooni.

Arvestada tuleb seejuures, millises laiemas süsteemis vaidlusalune riigihange toimub.

Ravi rahastamise lepingu sõlmimine ei ole tavapärane turult teenuse ostmine, vaid piiratud

ravikindlustusvahendite jaotamine tervishoiuteenuse osutajate vahel selleks, et tagada

kindlustatud isikutele vajalik eriarstiabi. Riigikohus on rõhutanud, et Tervisekassa vahendid

18 (36)

on piiratud avalik ressurss ning ravi rahastamise lepingu saamine annab tervishoiuteenuse

osutajale olulise konkurentsieelise. Seetõttu on Tervisekassal õigus lepingupartnereid

selekteerida ja otsustada, milliste teenuseosutajate kaudu ravikindlustussüsteemi eesmärke

kõige paremini täita.30

Eesti on kujundanud eriarstiabi rahastamiseks segasüsteemi. Haiglavõrgu arengukava (HVA)

haiglad täidavad avaliku haiglavõrgu põhiülesandeid ning nendega sõlmitakse

ravikindlustusseaduse (RaKS) § 36 lg 5 alusel vähemalt viieaastased ravi rahastamise

lepingud. HVA haiglad kannavad vastutust eelkõige statsionaarse eriarstiabi, ööpäevaringse

valmisoleku ja piirkondliku kättesaadavuse eest. Hankepartnerid täiendavad HVA haiglate

kaudu tagatavat teenusemahtu ning suurendavad patsientide valikuvõimalusi eeskätt

ambulatoorses ravis ja päevaravis. 2025. aastal osutasid hankepartnerid 20% eriarstiabi

vastuvõttudest, kuid nende osakaal eriarstiabi rahalises mahus oli ligikaudu 7%. Statsionaarse

ravi rahalisest mahust osutasid HVA haiglad ligikaudu 99%.31

Selline avaliku ja erasektori rollijaotus on riigi teadlik tervishoiupoliitiline valik. Euroopa

Liidu õigus ei kohusta liikmesriiki avama avalikest vahenditest rahastatavaid

tervishoiuteenuseid erasektorile kindlas ulatuses. Euroopa Komisjon on kinnitanud, et

liikmesriigil on avar kaalutlusruum tervishoiusüsteemi korraldamisel ning avalikest

vahenditest rahastatavate haiglaraviteenuste osutamise võib usaldada peamiselt või isegi

täielikult avalikele haiglatele.32

Seega võib riik tervishoiusüsteemi kujundada ka selliselt, et avalikest vahenditest rahastatavat

eriarstiabi osutavad suuremas ulatuses HVA haiglad. Haiglavõrgu olemasolev võimekus allub

riigi tervishoiukorralduslikele valikutele. Riik saab haiglavõrku ümber kujundada, suunata

sellesse täiendavaid investeeringuid ning kasvatada avaliku haiglavõrgu personali-, taristu- ja

teenuseosutamise võimekust. Juba praegu asub 96% aktiivravi vooditest avaliku sektori

omandis olevates haiglates.33

Eesti riik on siiski otsustanud säilitada HVA haiglate kõrval ka mitte-HVA teenuseosutajate

segmendi. Riigihangetega leitakse täiendavad lepingupartnerid selle nõudluse

teenindamiseks, mis jääb HVA haiglate ravi rahastamise lepingutega katmata. Hanke mahu ja

teenuse osutamise kohtade määramisel hinnatakse esmalt kindlustatud isikute vajadust,

rahastatavat nõudlust ja HVA haiglate võimekust ning riigihanke esemeks jääb selle hindamise

tulemusel tuvastatud täiendav teenusevajadus. Erasektori kaasamine aitab ühtlasi säilitada

teenuseosutajate mitmekesisust, paindlikkust, patsientide valikuvõimalusi ja võimekust

rakendada uusi teenusemudeleid.

Hanget tuleb hinnata selles kontekstis. Tegemist ei ole olukorraga, kus erasektori ettevõtjatel

oleks algusest peale õigus konkureerida kogu avalikest vahenditest rahastatavale eriarstiabi

mahule ning Hankija saab üksnes määrata sellele konkurentsile kohalduva

menetlusreeglistiku. Riik on esmalt otsustanud üldse avada konkurents eraturule. Seejärel,

milline osa eriarstiabist tagatakse avaliku haiglavõrgu kaudu ja milline täiendav osa avatakse

mitte-HVA teenuseosutajatele. Hange on selle tervishoiukorraldusliku valiku rakendamise

30 RKHKo 3-3-1-29-12, p-d 14, 17 ja 22.

31 Tervisekassa 2025. aasta majandusaasta aruanne, lk 41.

32 Euroopa Komisjoni 12.11.2020 otsus SA.39324, p-d 39—40.

33 Eesti haiglavõrgu arengusuunad aastani

2040, lk 4.

19 (36)

vahend.

Hankija ei väida, et sellest tuleneb talle piiramatu õigus kehtestada mis tahes hanketingimusi.

Hankija peab järgima üldpõhimõtteid, sh eriti läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid.

Tingimuste õiguspärasust ei saa aga hinnata Vaidlustaja lähtekohast, justkui erimenetlus peaks

võimalikult täpselt jäljendama hankemenetlust või võimaldama ettevõtjatele kõiki muidu

hankemenetluses ette nähtud osalemisviise.

5.6.2. Hankija jaoks on oluline, et kvalifitseerimiseks kasutatud suutlikkus oleks olemas

ettevõtjate kogumil, kelle kõigiga tekib Hankijal vahetu lepinguline suhe, kes vastutavad

lepingu täitmise eest solidaarselt ja kes kõik osalevad tegelikult tervishoiuteenuse osutamises.

Sellise eesmärgi õiguspärasus kajastub ka hankemenetluse regulatsioon. Teise ettevõtja

varasemale kogemusele tuginemise korral peab see ettevõtja täitma lepingut isiklikult (RHS

§ 103 lg 2). Majanduslikule ja finantsseisundile tuginemise korral võib hankija nõuda, et

pakkuja ja ettevõtja, kelle vahenditele tuginetakse, vastutaksid hankelepingu selle osa täitmise

eest solidaarselt (RHS § 103 lg 3).

Eriarstiabi teenuse puhul tähendab RHS § 103 lg-s 2 nimetatud isiklik täitmine paratamatult

seda, et ettevõtja osaleb teenuse osutamisel vähemalt ühe tegevuskoha kaudu, sest

tervishoiuteenust osutatakse tegevusloal märgitud tegevuskohas. Vaidlusalune erimenetluse

kord erineb niisiis RHS §-s 103 sätestatust üksnes sellega, et Hankija on nõudnud tegelikku

osalemist lepingu täitmisel ka ettevõtjalt, kelle majanduslikule ja finantsseisundile

tuginetakse, mitte pole piirdunud solidaarvastutusega. Tegemist on marginaalse erinevusega

hankemenetluses kehtiva regulatsiooniga.

Hankija ei ole piiranud seda, kuidas ühispakkujad omavahel kvalifitseerimiseks vajalikku

suutlikkust jaotavad. Nõue on teadlikult seatud ühispakkujate kogumile. Oluline on, et kõik

ühispakkujad vastutavad lepingu täitmise eest ning osalevad tegelikult teenuse osutamises.

Kui Vaidlustaja etteheide oleks põhjendatud, saaks sellest järelduda üksnes vajadus kitsendada

teistele ettevõtjatele tuginemise võimalust veel enam. Vaidlustuse esitamise eelduseks on

Vaidlustaja subjektiivsete õiguste rikkumine (RHS § 185 lg 1). Ettevõtjal ei ole subjektiivset

õigust nõuda Hankijalt konkurentsi täiendavat piiramist.

Korras pole tsiteeritud RHS §-i 103 ega kirjutatud, et Hankija kohaldab RHS §-i 103. On

täiesti tavapärane, et Hankija kasutab erimenetluses ka hankemenetlusest tuttavaid elemente.

Sellest ei ole võimalik mõistlikult järeldada Hankija tahet võtta üle see osa regulatsioonist,

mille sisust erimenetluse kord teadlikult erineb.

5.6.3. Kehtiva ravi rahastamise lepinguga pakkuja kohta on Tervisekassal olemas võrreldavad

ajaloolised andmed varasema lepingu täitmise ja Tervisekassa rahastatud teenuste kohta. Uue

pakkuja puhul neid andmeid ei ole. Võrdse kohtlemise põhimõte ei nõua objektiivselt

erinevate olukordade identset käsitlemist.

Uuele pakkujale antav punktisumma ei tulenegi tema enda varasemast tegevusest. Hankija ei

anna hinnangut uue pakkuja varasemale käitumisele ega omista talle konkurentide tegevust.

Tegemist on asendusreegliga punktisumma tuletamiseks olukorras, kus konkreetse hindamise

aluse rakendamiseks vajalikud võrreldavad ajaloolised andmed puuduvad.

20 (36)

5.6.4. Eksitav on väide, justkui oli RHS § 126 lg 7 lisamise mõte oluliste ja fundamentaalsete

RHS-i sätete kohaldamise kohustuslikuks tegemine.

491 SE seletuskirjas, lk 40, on öeldud:

„Hindamiskriteeriumide seadmist, pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamist, pakkumuse

vastavuse kontrollimist, pakkumuste hindamist ja edukaks tunnistamist ning edukaks

tunnistatud pakkumuse tagasivõtmise korral riigihanke menetluse jätkamist reguleerivad

sätted kohalduvad sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse läbiviimisel siis, kui hankija pole

riigihanke alusdokumentides näinud ette antud sätetes märgitust erinevat menetluskorda.“

Seadusandja mõttekäigust on mõistlikult võimalik aru saada vaid nii, et RHS §-de 85 ja 117

kohaldamiseks ei pea Hankija isegi sõnaselgelt RHAD-s ütlema (nii nagu on Hankija teinud),

et need sätted ei kohaldu. Neid sätteid kohaldatakse üksnes juhul, kui RHAD-s pole ette

nähtud üldse mingit menetluskorda või vähemalt mitte RHS-is sätestatust erinevat

menetluskorda. Kuna Hanke puhul on hindamismetoodika ammendavalt RHAD lisas 4

sätestatud, mis pealegi erineb RHS §-dest 85 ja 117, pole Korra p 8.1.1 isegi vajalik, et

järeldada RHS §-de 85 ja 117 mittekohaldamist.

Hankija ei saa olla RHS §-de 85 ja 117 kohaldamata jätmisega RHS-i rikkunud, kuna nende

sätete kohaldamata jätmine ei eelda RHS § 126 lg 7 kohaselt Hankija põhjendust ega muid

erilisi asjaolusid peale selle, et tegemist on direktiivi 2014/24/EL XIV lisas nimetatud sotsiaal-

või eriteenusega.

RHS § 126 lg-s 7 pole viidet kõrgendatud põhjendamiskohustusele.

5.6.5. Hankija tõi vastuses vaidlustusele esile kaks sõnumit, mille ta on Vaidlustajale seoses

Hindamise aluse p 3.2 alap-idega A ja B saatnud, mis selgitavad „sama hoone“ tähendust.

Vaidlustajal näib puuduvat etteheide juhul, kui sisustada neid tingimusi nii, nagu Hankija

teabevahetuses selgitab: „Kui hankija leiab, et tema teabevahetuses esitatud selgitus vastab

sellele, kuidas ta on seda tingimust päriselt soovinud sisustada, siis peab hankija viidatud

tingimuse sõnastuse oma selgitusega kooskõlla viima.“

Hankija ei pea viidatud selgitust RHAD-i viima. Sõnastusest „teenuse osutamise kohas samas

hoones“ ei järeldu, et teenust peab olema osutatud pakutavas tegevuskohas. „Teenuse

osutamise koht“ tähendab konkreetset maakonda ehk Hanke osa, kus pakkumus esitatakse

(Kord p 3.4), „tegevuskoht“ aga konkreetset aadressiga asukohta, kus teenust osutatakse

(Kord p 10.7.2.1; hindamise alused; pakkumuse vorm). Hankija antud selgitus üksnes

täpsustab „sama hoone“ tähendust ja selline täpsustus on RHS § 46 lg 3 kohaselt lubatud.

Hankija ei muuda selgitusega RHAD-i.

5.6.6. Seadmete olemasolu võimaldab pakkujal osutada patsiendile hinnatavat uuringut samas

hoones. Seadme olemasolu ei ole hindamisel väärtus iseeneses. Väärtustatakse selle abil

olemasolevat teenusekorraldust, mis muudab patsiendi raviteekonna terviklikumaks ja

vähendab vajadust liikuda vajaliku diagnostika saamiseks teise tegevuskohta.

Euroopa Kohtu Contse lahend ei toeta Vaidlustaja järeldust. Vaidlustaja moonutab lahendi

sisu. Selles asjas leidis Euroopa Kohus, et täiendavate punktide andmine järjest suurema

hapniku tootmisvõimsuse eest ei olnud enam seotud lepingu eesmärgiga, kui tootmisvõimsus

ületas oluliselt hankelepingu eeldatavat vajadust. Kohus eristas seega lepingu täitmiseks

21 (36)

vajalikku võimekust põhjendamatult ülemäärase võimekuse premeerimisest. Siinsel juhul ei

anta punkte selle eest, et pakkujal on lepingu vajadust ületav arv seadmeid. Hinnatakse seda,

kas pakkujal on olemas konkreetne seade, mida on vaja vaidlusaluse kvaliteedieelise (samas

hoones teenuse osutamine) realiseerimiseks.

Pakkujalt pole nõutud seadme välja ostmine. Kvaliteedieelis eeldab sageli personali,

seadmeid, ruume või töökorraldust, mille loomine nõuab ettevõtjalt ressursse. Sellest ei muutu

hindamise kriteerium õigusvastaseks. Vaidlustaja käsitlus viiks selleni, et Hankija ei saaks

hindamisel väärtustada ühtegi asjaolu, mille loomise või säilitamisega kaasneb pakkujale

kulu.

5.6.7. Tegevusloa nõude puhul pole määrav, et tegemist on erimenetlusega. Eesti tegevusloata

ettevõtjal ei ole võimalik osutada Eestis tervishoiuteenust. Sealhulgas pole võimalik osutada

Eestis tervishoiuteenust nt Pärnumaa tervishoiuteenuse osutajal, kellel puudub tegevusluba

Harjumaal. Küsimus pole päritoluriigis, vaid ettevõtja põhimõttelises regulatiivses sobivuses

lepingut täita. Sama kvalifitseerimise tingimuse võiks Hankija sätestada ka hankemenetluses

(RHS § 99 lg 1).

Selgelt asjakohatu on Vaidlustaja viide Euroopa Kohtu otsusele nr C-6/20. Siinsel juhul ei ole

tegemist olukorraga, kus Hankija jätab kõrvale sisuliselt sama asjaolu kohta juba teises

liikmesriigis tehtud kontrolli. Kontrolliese hõlmab konkreetset Eesti tegevuskohta, milles

hakatakse Eesti kindlustatud isikutele tervishoiuteenust osutama. Soome pädev asutus ei ole

tegevusloa väljastamisel kontrollinud Eesti tegevuskoha ruume, aparatuuri, infosüsteemidega

liidestumist ega muude Eesti õigusest tulenevate nõuete täitmist.

Kõnealusel juhul on siiski oluline ka asjaolu, et tegemist on erimenetluse ja tervishoiuteenuse

osutamisega, mitte avatud hankemenetlusega. Hankijal on patsientide elu ja tervise huvist

lähtuv kohustus teha kindlaks, et edukatel pakkujatel on lubatud teenust osutada. Sel põhjusel

ei saa Hankija nt rahulduda ka pelga kinnitusega, et tervishoiuteenuse osutaja omandab

tegevusloa lepingu sõlmimise ajaks. Tegevusloa saamine ei ole kindel nii kaua, kui see on

päriselt Terviseameti poolt väljastatud. Tervisekassa ei pea aktsepteerima riski, et eriarstiabi

kättesaadavus katkeb.

Ebaõige on Vaidlustaja väide, et kuna Hankija on kvalifitseerimise tingimused seadnud, on ta

seetõttu sidunud ennast ka vastavate RHS 2. peatüki reeglitega. Vaidlustaja käsitlus muudab

erimenetluse eriregulatsiooni sisutuks. Ka hankemenetluses omavad RHS §-d 98—101

praktilist tähendust üksnes siis, kui Hankija otsustab kvalifitseerimise tingimused kehtestada.

Kui kvalifitseerimise tingimuste kehtestamine erimenetluses tooks juba iseenesest kaasa RHS

§-de 98—101 automaatse kohaldumise, kohalduksid need sätted erimenetluses alati, kui

hankija üldse pakkuja suutlikkust kontrollida soovib. Sellisel juhul puuduks sisuline tähendus

seadusandja otsusel jätta RHS §-d 98—101 erimenetluses kohaldatavate sätete hulgast välja.

VAIDLUSTUSKOMISJONI PÕHJENDUSED

6. Kord p-i 8.1.1 kohaseltHankija ei kohalda erimenetluse läbiviimisel RHS § 85 ega RHS §

117.

Vaidlustaja on seisukohal, et:

22 (36)

1) kuivõrd seadusandja on RHS § 126 lg-s 7 ette näinud, et RHS § 85 ja § 117 peaksid

olema nn automaatselt kohalduvad sätted, siis on nende sätete välistamine erandlik ja

peab igal juhul vastama RHS §-s 3 sätestatud üldpõhimõtetele;

2) Kord p-s 8.1.1 sätestatud välistus on vastuolus RHS § 3 p-s 1 sätestatud läbipaistvuse

ja kontrollitavuse põhimõttega, kuna Hanke alusdokumente (edaspidi RHAD)

kogumis hinnates ei ole arusaadav, millises osas on RHS § 85 ja § 117 kohaldamine

tegelikult välistatud, Hankija on ühelt poolt väitnud, et ei kohalda RHS §-e 85 ja 117,

kuid teiselt poolt kohaldab nendes sätestatut nii nagu kõnealused paragrahvid ette

näevad.

Hankija leiab, et:

1) nende sätete välistamine ei ole erandlik. Seadus ei seo RHS §-de 85 ja 117

kohalduvuse välistamist erandliku olukorra, vältimatu vajaduse ega muu kõrgendatud

normatiivse eeldusega. Samuti ei nõua RHS, et Hankija esitaks RHAD-s eraldi

põhjenduse iga sätte kohta, mille kohaldamisest ta RHS § 126 lg 7 alusel kõrvale

kaldub;

2) Hankes kasutatakse tavapärasest hankemenetlusest erinevat hindamismetoodikat ja

lepingute sõlmimise korda, mis RHS §-dega 85 ja 117 ei ühildu;

3) Vaidlustaja näidetest ei järeldu see, nagu Hankija oleks tegelikult otsustanud RHS §-e

85 või 117 üle võtta.

6.1. Hankija viib Hanget läbi sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusena. RHS § 126 lg 2 kohaselt

määrab hankija riigihanke alusdokumentides sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse korra.

RHS § 126 lg 7 kohaselt sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse läbiviimisel järgib hankija

käesoleva seaduse 1. peatükis ning §-des 77, 81 ja 82 sätestatut, võttes arvesse sotsiaal- ja

eriteenuste eripära. Pakkumuste või taotluste esitamise tähtaja pikendamisel käesoleva

seaduse § 82 lõike 1 alusel arvestab hankija käesoleva paragrahvi lõikes 61 sätestatud

minimaalset tähtaega. Hankija kohaldab sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse läbiviimisel

käesoleva seaduse §-des 85, 110–112, 114–117 ja 119 sätestatut, kui riigihanke

alusdokumentides ei ole sätestatud teisiti. Hankija võib hankelepingu sõlmimisel arvesse võtta

teenuste kvaliteedi, katkematuse, ligipääsetavuse, taskukohasuse, kättesaadavuse ja

terviklikkuse kaalutlusi, erinevate kasutajagruppide, sealhulgas ebasoodsas olukorras olevate

isikute erivajadusi, kasutajate kaasamist ja innovatsiooni.

RHS 2. ptk-s hankemenetluse kohta sätestatud menetlusreeglid ei ole sotsiaal- ja eriteenuste

erimenetluses otsekohaldatavad, va üksikud erireeglid, ja hankijale on antud õigus kehtestada

RHS-is sätestatust erinevad menetlusreeglid.

RHS § 126 lg 7 ls 4 võimaldab hankijal arvesse võtta teenuste kvaliteedi, katkematuse,

ligipääsetavuse, taskukohasuse, kättesaadavuse ja terviklikkuse kaalutlusi, erinevate

kasutajagruppide, sealhulgas ebasoodsas olukorras olevate isikute erivajadusi, kasutajate

kaasamist ja innovatsiooni.

Vaidlust ei saa olla selles, et Hankijal on Hankes tavapärasest ulatuslikum otsustusõigus

Hanke alusdokumentide kehtestamisel.

6.2. RHS § 126 lg 7 annab Hankijale õiguse RHS §-i 85 ja §-i 117 osas otsustada, et need

Hankes ei kohaldu. Kord p-is 8.1.1 on Hankija seda ka teinud. Vaidlustuskomisjoni hinnangul

pole oluline see, et Hankija on seda teinud peale Hanke alustamist.

23 (36)

Nii, nagu kõik RHAD tingimused/nõuded on vaidlustatavad, on vaidlustatav ka Kord p 8.1.1

- Hankija otsustus mitte kohaldada Hankes RHS §-e 85 ja 117.

6.3. Vaidlustuskomisjonil pole alust nõustuda Vaidlustajaga selles, et RHS §-de 85 ja 117

Hankes kohaldamata jätmine on selline erand, millega kaasneb Hankija kõrgendatud

põhjendamiskohustus. Vaidlustaja pole ka selgitanud seda, mida ta kõrgendatud

põhjendamiskohustuse all käesoleval juhul silmas peab.

Õige on see, et RHAD-s ei pidanud Hankija Kord p-i 8.1.1 põhjendama. Kuid vaidluse korral

pidi Hankija seda tegema.

6.4. Hankija on vastuses vaidlustusele välja toonud Hankes kasutava hindamismetoodika ja

lepingute sõlmimise korra, mis RHS §-dega 85 ja 117 ei ühildu. Vaidlustuskomisjon ei hakka

seda kordama.

Ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) § 36 lg 4 näeb ette valikukriteeriumid. RaKS § 36

lg 4 kohaselt ravi rahastamise lepingu sõlmimise ning lepingu tähtaja üle otsustamisel hindab

Tervisekassa järgmisi asjaolusid:

1) kindlustatud isikute vajadus teenuse järele ja teenuse kättesaadavus;

2) teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused;

3) teenuse hind;

4) teenuse osutamise võimalikkus vastavalt majutuse standardtingimustele;

5) tervishoiuteenuse osutajate piirarv;

6) tervishoiuteenuse osutamise keskmise koormuse näitajad;

7) riigi tervishoiupoliitika arengusuunad;

8) varasemate ravi rahastamise lepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohane täitmine

tervishoiuteenuse osutaja poolt;

9) maksuvõlgnevuse olemasolu või puudumine ning tervishoiuteenuse osutaja üldine

majanduslik seisund;

10) ravikindlustust ja tervishoidu reguleerivate õigusaktide nõuetekohane täitmine

tervishoiuteenuse osutaja või temale tööd andva isiku poolt.

Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et osade nende asjaolude hindamine ei ühildu RHS

§-idega 85 ja 117. Hankija ei saa eirata RaKS § 36 lg-t 4, küll on tal aga RHS § 126 lg-st 7

tulenevalt õigus jätta kohaldamata RHS §-id 85 ja 117.

Kuna Hankija peab kasutama Hankes pakkumuste hindamise aluseid ja metoodikat, mis

erinevad RHS §-des 85 ja 117 sätestatust, on see mõjuv põhjus Kord p-i 8.1.1 kehtestamiseks.

6.5. Vaidlustuskomisjon ei nõustu Vaidlustajaga, et pole selge millises osas on RHS §-ide 85

ja 117 kohaldamine tegelikult välistatud. RHAD-st, täpsemalt Hindamise alustest, tulenevad

asjaolud, mida hinnatakse ja kuidas hinnatakse. Kui Hankija on Hindamise alustes

kehtestanud pakkumuste hindamise ja Kord p-is 8.1.1 välistanud RHS §-ide 85 ja 117

kohaldamise, siis ei saa tekkida vaidlust sellest kas mingis osas RHS §-id 85 ja 117 siiski

kohalduksid.

6.6. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Vaidlustaja toodud põhjendustel ei ole Kord p 8.1.1

vastuolus õigusaktidega.

24 (36)

7. Kord p-i 3.15.1 kohaselt Hankijale vastuvõetav viis teiste ettevõtjate vahenditele

tuginemisel on ühispakkujate pakkumuse kaudu, muudele viisidele tuginemine ei ole lubatud.

Kord p 5.1.1 - Tegevusloa nõue 1 – ambulatoorsed oftalmoloogiateenused. Pakkujal, sh

ühispakkumuse korral kõigil ühispakkujatel, peab olema pakkumuse esitamise päeval teenuse

osutamise kohas tegevusluba järgmiste teenuste osutamiseks: ambulatoorsed

oftalmoloogiateenused. Tegevusluba peab katma tegevuskohtasid, milles pakkuja asub teenust

osutama. Pakkuja esitab tegevusloa numbri (mitme tegevusloa olemasolul kõigi

tegevuslubade numbrid) pakkumuse vormil ja kinnitab, et ta osutab teenust tegevusloa

väljaandmise aluseks olnud ruumides. Hankija kontrollib nõude täitmist Terviseameti

kodulehelt tegevuslubade registri lehe kaudu ja kinnituse õigsust Terviseametist. Tegemist on

pakkujate kvalifitseerimise tingimusega.

Kord p-i 3.15.2 kohaselt ühispakkumuse korral peab iga ühispakkuja osalema lepingu

täitmises vähemalt ühe pakkumuses esitatud tegevuskoha kaudu.

Neist Korra p-idest tuleneb, et:

1) Hankes nõutud tingimused peavad olema täidetud kas pakkujal või ühispakkujatel

ühiselt, teise ettevõtja vahenditele ei saa pakkuja tugineda;

2) kui pakkumuse esitavad ühispakkujad, siis peab igal ühispakkujal olema tegevusluba

teenuse osutamise kohas ja iga ühispakkuja peab osalema sõlmitava ravi rahastamise

lepingu täitmisel ühe pakkumuses esitatud tegevuskoha kaudu.

Vaidlustaja on Korra p-id 3.15.1, 3.15.2 ja 5.1.1 vaidlustanud järgmistel põhjendustel:

1) põhjendamatu ja õigusvastane on nii tuginemise piirang kui ka tingimus, et kõigil

ühispakkujatel oleks tegevusluba ambulatoorsete oftalmoloogiateenuste osutamiseks

Eestis. Hankija ei kvalifitseeri ettevõtjaid, kellele on teises Euroopa Liidu liikmesriigis

väljastatud samaväärne tegevusluba, igalt ühispakkujalt tegevusloa nõudmine on nn

kodakondsuse alusel diskrimineeriv ja vastuolus mh direktiivi 2014/24/EL art 76 lg-s

1 sätestatud kohustusega järgida läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse kohtlemise

põhimõtteid;

2) kui Hankija kvalifitseerib teineteise vahenditele tuginevad ühispakkujaid, kelledest nt

ühel pole ette näidata mitte mingit käivet ega kogemust, ei ole mingit vahet analoogse

lahendusega, milles pakkuja tugineks teise ettevõtja vahenditele ilma temaga

ühispakkumust esitamata, tuginemise piirang on põhjendamatu näiteks netokäibe

nõude kontekstis - netokäibele tuginemine ei eelda, et tuginetav peaks hankelepingu

täitmisel üldse mingit rolli mängima;

3) tingimused on vastuolus RHS § 3 p-s 2 sätestatud võrdse kohtlemise,

proportsionaalsuse, asjakohasuse ja põhjendatuse põhimõtetega, RHS § 3 p-s 3

sätestatud konkurentsi efektiivse ärakasutamise põhimõttega, kuna tuginemise

instituudi mõte on võimaldada riigihangetes osaleda nendel ettevõtjatel, sh VKE-del,

kes iseseisvalt kvalifitseerimise tingimusi täita ei suudaks ja ka RHS § 3 p-iga 5;

4) kuivõrd Korra p 3.15.2 kohustaks igat ühispakkuja osalema lepingu täitmises vähemalt

ühe pakkumuses esitatud tegevuskoha kaudu, siis ei saaks selle tingimuse kehtima

jäämisel ilmselt ühispakkumust Soome ettevõtjaga ikkagi esitada, kuivõrd Soome

ettevõtjal oleks raskendatud pakkumuses esitatud tegevuskoha kaudu teenuse

osutamine.

Hankija leiab, et:

25 (36)

1) tingimused koos välistavad olukorra, kus ettevõtja kaasatakse ühispakkujaks üksnes

tema käibe või kogemuse kasutamiseks, kuid ettevõtja ise jääb lepingu täitmisest

täielikult kõrvale;

2) RHS § 103 ei kuulu RHS § 126 lg-s 7 nimetatud sätete hulka, mida kohaldatakse

erimenetluses, seda isegi nö vaikimisi. Vaidlustaja viidatud Euroopa Kohtu lahend

Ballast Nedam, Holst Italia ja Partner Apelski Dariusz on asjakohatu, kuna see

käsitleb teiste ettevõtjate vahenditele tuginemist hankemenetluses. Direktiivi

2014/24/EL art 63 reguleerib teiste ettevõtjate suutlikkusele tuginemist

hankemenetluses. Erimenetluses kohaldub art 76, mis jätab Hankijale avara

kaalutlusruumi konkreetse teenuse eripäraga sobiva menetluskorra kujundamiseks;

3) kolmanda ettevõtja varasem kogemus ei tõenda, et pakkumuses nimetatud

tegevuskohas teenust osutaval ettevõtjal on olemas samaväärne võimekus. Samuti ei

taga kolmanda ettevõtja netokäive, et tema majanduslik suutlikkus toetab lepingu

täitmist, kui sellel ettevõtjal puudub lepingu täitmisel sisuline roll;

4) varasem kogemus näitab ettevõtja tegelikku võimekust üksnes juhul, kui sama

ettevõtja osaleb ka nende teenuste osutamisel, mille jaoks tema kogemusele

tuginetakse. Vaidlustaja nimetatud Soome ettevõtjal pole Eestis tegevusluba

tervishoiuteenuse osutamiseks. Hankijal peab pakkumuste hindamisel olema kindlus,

et iga pakkumuse esitanud tervishoiuteenuse osutaja võib nimetatud tegevuskohas

õiguspäraselt tegutseda ja et Terviseamet on tema vastavust kontrollinud;

5) ajakohatu on viide VAKO lahendile asjas 93-18/194960, kus käsitleti tingimust, mis

keelas ühispakkujatel kvalifitseerimise tingimuste täitmiseks üksi teise näitajatele

tuginemise. Hankes sellist keeldu pole;

6) tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 40 kohaselt on ambulatoorse eriarstiabi

osutamiseks nõutav tegevusluba. Tegevusluba annab õiguse tervishoiuteenuse

osutamiseks tegevusloas märgitud tegevuskohas. Tegevusluba antakse konkreetsele

tervishoiuteenuse osutajale. Ühe ühispakkuja tegevusluba ei anna teisele

ühispakkujale õigust sama tegevusloa alusel tervishoiuteenust osutada;

7) Soomes või muus liikmesriigis väljastatud tegevusluba ei saa tõendada, et sellel

ettevõtjal on õigus osutada eriarstiabi teenust Eesti tegevuskohas. Teistes riikides on

tegevusloale esitatud teistsugused nõuded. Ka Eestis asutatud ettevõtja ei kvalifitseeru,

kui tal puudub nõutav tegevusluba pakkumuses nimetatud tegevuskohas;

7.1. RHS § 126 lg 7 ei pane Hankijale kohustust kohaldada Hankes RHS §-i 103 ja Hankijal

on õigus otsustada seda, kuidas Hankes tingimustele vastavust saab tõendada. Asjaolu, et

Hankija on ette näinud, et Hankes nõutud tingimused peavad olema täidetud kas pakkujal või

ühispakkujatel ja et ei ole lubatud tugineda teisele ettevõtjale, ei tähenda, et Hankija on asunud

mingil moel kohaldama RHS §-i 103.

Vaidlust ei saa olla selles, et kui ettevõtja ise ei vasta kvalifitseerimise tingimustele, saab ta

esitada ühispakkumuse ja osaleda ühiselt Hankes ette nähtud tingimustel.

7.2. Hankija selgituste kohaselt on Korra p-ide 3.15.1 ja 5.1.1 ja 3.15.2 eesmärgiks see, et ei

osutuks edukaks pakkuja/ühispakkujad, kes tegelikult ei suuda oma majandusalase, ruumide,

arstide vm võimekusega teiste toel saadud lepingumahtu teenindada.

Hankija ilmselt eeldab, et ühispakkumus esitatakse just kvalifitseerimise tingimuste

täitmiseks ja soovib, et kõik need tingimused oleksid täidetud just sõlmitava ravi rahastamise

lepingu täitjal/täitjatel. Hankija jaoks on oluline see, et ka kõik ühispakkujad osalevad

26 (36)

tegelikult teenuse osutamises.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et kuna RHS § 103 Hankes ei kohaldu (pole ette nähtud,

et teise isiku vahenditele tuginemisel see teine isik peab teatud juhtudel ravi rahastamise

lepingut hakkama täitma), siis on Hankija õigustatud RHAD-s ette nägema selle, kuidas

ühispakkujad ravi rahastamise lepingut täidavad.

7.3. Hankes on kehtestud järgmised kvalifitseerimise tingimust:

- Tegevusloa nõue;

- Pakkuja 2025. aasta tervishoiuteenuste netokäibe suurus peab olema vähemalt 143

261 eurot. Kvalifitseerumiseks vajalik netokäive on arvestatud ühe ambulatoorselt

täiskoormusega vastuvõtte tegeva arsti kohta ning see suureneb proportsionaalselt

vastavalt pakkumuses esitatud arstide arvule ja koormusele. Pakkuja esitab oma 2025.

aasta netokäibe suuruse riigihangete registris;

- Pakkuja peab olema hanke väljakuulutamise otsuse tegemise päevale eelneval 12 kuul

osutanud ambulatoorseid oftalmoloogia teenuseid vähemalt 50 korral. Pakkuja esitab

riigihangete registris sellekohase kinnituse. Hankija kontrollib nõude täitmist

Tervisekassa andmekogu andmete või tervise infosüsteemi esitatud epikriiside alusel;

- Pakkuja on riigihanke väljakuulutamise otsuse tegemise kalendrikuule eelneva 12

kalendrikuu jooksul pakutaval erialal osutanud e-konsultatsioone või pakkujal on

pakkumuse esitamise tähtpäeva seisuga valmidus osutada e-konsultatsiooni tervise

infosüsteemi vahendusel. Tingimust rakendatakse erialadel, kus e-konsultatsiooni

osutamine tervise infosüsteemi vahendusel on õigusaktis sätestatud, välja arvatud

hemodialüüsi ja viljatusravi teenuse hankimisel ja ennetuse teenuste osutamisel.

Pakkuja esitab riigihangete registris sellekohase kinnituse.

Vaidlustusest tuleneb, et Vaidlustaja vaidlustusega taotletavaks üheks eesmärgiks on tagada

vastavus just netokäibe nõudele. Vaidlustaja leiab, et tuginemise piirang on põhjendamatu

netokäibe nõude kontekstis - netokäibele tuginemine ei eelda, et tuginetav peaks hankelepingu

täitmisel üldse mingit rolli mängima.

Netokäive (müügitulu) näitab äriühingu kaupade või teenuste müügi suurust (ilma

käibemaksuta), seda kas ja millises mahus on toimunud pakkuja äritegevus. Käibenõudega

kontrollib Hankija ühelt poolt ettevõtja finantsilist võimekust, kuid ka laiemat majanduslikku

võimekust ravi rahastamise lepingu täitmiseks. Netokäive ei saa tõendada ettevõtja hetke

finantsseisundit, kuid saab näidata, et ettevõtja on oma kogemusest lähtudes võimeline

tervishoiuteenuste osutamise valdkonnas ka tulevikus võrreldavas mahus jätkusuutlikult

tegutsema. Sisuliselt on valdkondliku (tervishoiuteenused) netokäibe nõue sobiv selle

valdkonna (tervishoiuteenused) juhtimisalase võimekuse ja kogemuse eeldamiseks.

Tõepoolest - Hankija peab kvalifitseerima teineteise vahenditele tuginevad ühispakkujad,

kelledest näiteks ühel pole üldse nõutavat käivet. Kuid samas on Hankija nõudnud, et igal

ühispakkujal peab pakkumuse esitamisel olema vastav tegevusluba ja valmisolek osutada

teenust ühes pakkumuses esitatud tegevuskohas.

Ühispakkujad on sõlmitava ravi rahastamise lepingu üheks pooleks. Vaidlustuskomisjon

nõustub Hankijaga, et kolmanda ettevõtja netokäive ei taga, et tema majanduslik suutlikkus

toetab lepingu täitmist, kui sellel ettevõtjal puudub sõlmitava ravi rahastamise lepingu

täitmisel sisuline roll.

27 (36)

7.4. Vaidlustuskomisjoni hinnangul on käesoleval juhul oluline, et Hankes pole tegemist

tavalise netokäibe nõudega. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et netokäibe nõue on otseselt

seotud sõlmitava ravi rahastamise lepingu täitmisega. Nimelt sõltub pakkumuses esitatavate

arstide arv ja koormus sellest, milline on 2025 olnud pakkuja/ühispakkujate tervishoiuteenuste

netokäive. Toetudes netokäibe nõude osas kas teisele isikule või ühele ühispakkujale, kes ei

hakka teenust osutama, saaks pakkuja eelise nende pakkujatega võrreldes, kes omavad ise

nõutavad netokäivet ja on valmis netokäibele vastava arvu arstidega teenust osutama.

7.5. Nõue, et igal ühispakkujal peab olema tegevusluba, on seotud eesmärgiga, et Hankes

ühispakkumuse esitamisel peab iga ühispakkuja ravi rahastamise lepingu täitmisel osalema.

MSÜS § 22 lg 1 kohaselt majandushaldusasutus vabastab Eestis loakohustusega

majandustegevust alustada sooviva teise lepinguriigi teenuseosutaja ning seaduses sätestatud

juhul teise lepinguriigi ettevõtja, sealhulgas tema tütarettevõtja, Eestis loakohustusest, kui

nimetatud teenuseosutajale või ettevõtjale on teises lepinguriigis antud asjaomasel

tegevusalal tegutsemiseks tegevusluba [---], mis kontrollieseme poolest valdavas osas vastab

Eesti tegevusloale ja mille kehtivust ei ole piiratud väljaspool Eestit asuva territooriumi või

tegevuskohaga.

MSÜS § 5 lg 4 järgi teenuseosutaja käesoleva seaduse § 6 lõike 7, § 10 lõike 2, § 12, § 14

lõike 3 punkti 2, § 22 lõigete 1, 5 ja 6, § 31 ja 6. peatüki 2. jao tähenduses on Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376,

27.12.2006, lk 36–68) [---] artikli 4 punktis 2 nimetatud ettevõtja, kes alustab teenuste

direktiivi kohaldamisalasse kuuluva teenuse osutamist või osutab sellist teenust.

Direktiivi 2006/123/EÜ art 2 lg 2 p f kohaselt on tervishoiuteenused välistatud direktiivi

kohaldamisalast.

Seega peab näiteks Soome ettevõtjal olema tegevusluba tervishoiuteenuse osutamiseks Eestis

ja pole alust nõustuda Vaidlustajaga selles, et on õigusvastane jätta kvalifitseerimata

ühispakkuja siis, kui tal on teise Euroopa Liidu liikmesriigi vastav tegevusluba, mille

kontrolliese vastaks Eesti tegevusloa kontrolliesemele.

Vaidlustuskomisjon ei nõustu Vaidlustajaga, et tegevusloa nõue on vastuolus direktiivi

2014/24/EL art 76 lg-s 1 sätestatud kohustusega järgida läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse

kohtlemise põhimõtteid. On üheselt aru saadav, et tegevusluba peab olemas olema igal

ühispakkujal, kõikki ettevõtjaid koheldakse tegevusluba nõude osas ühtemoodi.

7.6. Vaidlustuskomisjoni otsuses asjas 93-18/194960 oli vaidlusaluseks küsimuseks see, kas

hankijal oli õigus võtta ühispakkujatelt võimalus tugineda kvalifitseerimistingimuste täitmisel

üksteise vahenditele. Vaidlustuskomisjon pidas sellist piirangut õigusaktidega vastuolus

olevaks - ühispakkujate võimalus tugineda üksteise vahenditele on kooskõlas RHS

eesmärkidega, kuna aitab olemasolevaid konkurentsitingimusi efektiivselt ära kasutada.

Käesoleval juhul pole Hankija keelanud ühispakkujatel üksteise vahenditele tuginemist.

Nõustuda tuleb Hankijaga, et Euroopa Kohtu 27.05.2016 otsuses C-324/14 (p-id 35-36, 53)

esitatud seisukohtadest ei saa selles vaidluses lähtuda, sest sotsiaal- ja eriteenuste menetluse

alused RHS-is ei näe ette RHS § 103 otsekohaldumist. Direktiiv 2014/24/EL art-st 76 tuleneb

28 (36)

kohustus järgida läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtet, ja õigus arvesse

võtta RHS § 126 lg 7 ls 4 toodut. Direktiiv 2014/24/EL art-st 76 ei ole võimalik tuletada

kohustust, et tuleb lubada teise ettevõtja vahendite kasutamist kvalifitseerimise tingimuse

täitmise tõendamiseks.

7.7. Võrdse kohtlemise põhimõte (RHS § 3 p 2) nõuab, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks

erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühetaoliselt.

RHS § 3 p 3 kohustab hankijat tagama konkurentsi efektiivse ärakasutamise, st sisuliselt on keelatud õigusvastane konkurentsi piiramine.

RHS § 3 p-i 5 kohaselt hankija kasutab rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt, sõlmib

hankelepingu parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte alusel ning viib riigihanke läbi

mõistliku aja jooksul.

Vaidlustusmenetluses pole leidnud tõendamist, et Kord p-id 3.15.1 ja 5.1.1 ja 3.15.2 on

vastuolus nende riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega. Asjaolud, et Vaidlustaja ei täida ise

netokäibe nõuet ja ettevõtjal, kelle netokäibele ta tahab toetuda, pole Eestis tegutsemiseks

tegevusluba ja pole valmis osalema ravi rahastamise lepingu täitmisel, ei viita võrdse

kohtamise põhimõtte rikkumisele, konkurentsi piiramisele ega ka RHS § 3 p-i 5 rikkumisele.

7.8. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Vaidlustaja toodud põhjendustel ei ole Kord p-id

3.15.1 ja 5.1.1 ja 3.15.2 vastuolus õigusaktidega.

8. Hindamise alused p 2.1.2 on järgmine:

2.1.2. RaKS § 36 lõike 4 punktis 8 sätestatud asjaolu – varasemate ravi rahastamise lepingute

või sellesarnaste lepingute nõuetekohane täitmine pakkuja poolt – hindamise alused on

järgmised:

Hindamise alused Hindepunktid

A. Tervisekassa on esitanud pakkujale kahju

hüvitamise nõude(id) pakutaval eriarstiabi

erialal või haiguste ennetamise projektis

lepingutingimuste rikkumise kohta (v.a

retseptinõuded) tervishoiuteenuse osutamisel

riigihanke väljakuulutamise otsuse tegemise

kalendrikuule eelneva kahe aasta jooksul.*

Nõuete mitteesinemine – 5 punkti

Nõuded summas kuni 200 eurot - 3 punkti

Nõuded summas 201-400 eurot – 1 punkt

Nõuded summas üle 401 euro – 0 punkti

B. Tervisekassa on esitanud pakkujale

riigihanke väljakuulutamise otsuse tegemise

kalendrikuule eelneva kahe aasta jooksul

mistahes erialal ja ravitüübil teenuse

osutamiseks sõlmitud lepingu tingimuste

rikkumise eest leppetrahvinõude.*

Leppetrahvi mitteesinemine – 5 punkti

Leppetrahvi esinemine – 0 punkti

* Märkus: uue pakkuja pakkumusele antakse RaKS § 36 lõike 4 punktis 8 sätestatud

asjaolu hindamisel teenuse osutamise kohas teenuse osutamiseks pakkumuse esitanud

kehtivat lepingut omavate pakkujate, v.a uue pakkujaga ühispakkumuse esitanud ühispakkuja,

keskmised punktid.

29 (36)

* Märkus: ühispakkumusele antakse RaKS § 36 lõike 4 punktis 8 sätestatud asjaolu

hindamisel teenuse osutamise kohas teenuse osutamiseks ühispakkujate hindepunktide

keskmised punktid.

Hindamise alused p 3.1 alap C on järgmine:

3.1. RaKS § 36 lõike 4 punktis 2 sätestatud asjaolu – teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused

– hindamise alused on järgmised:

C. Tervisekassa andmekogu andmetel**

pakkuja Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu

4. peatükis nimetatud uuringute ja

protseduuride (tk) osakaal pakutaval

ambulatoorsel erialal pakkuja kõigist

pakutavatest teenustest väljakuulutatud

ambulatoorsel erialal (tk) riigihanke

väljakuulutamise otsuse tegemise kalendrikuule

eelneva 12 kalendrikuu andmetel. Pakkuja

osakaalu võrreldakse vastava eriala

tervishoiuteenuse osutajate uuringute ja

protseduuride osakaaluga kõigist teenustest.*

Pakkuja uuringute ja protseduuride osakaal

teenuste mahust on kuni 10,0% (kaasa arvatud)

madalam, võrdne või suurem kui kõigi vastava

eriala tervishoiuteenuse osutajate uuringute ja

protseduuride osakaal kõigist teenustest

väljakuulutatud erialal riigihanke

väljakuulutamise otsuse kuule eelneva 12

kalendrikuu andmetel - 10 punkti

Pakkuja uuringute ja protseduuride osakaal

teenuste mahust on kuni 20,0% (kaasa arvatud)

madalam kui kõigi vastava eriala

12 kalendrikuu andmed võetakse Tervisekassa

raamatupidamise andmete alusel.

Uuringute ja protseduuride ning teenuse hulka ei

arvata erakorralise meditsiini osakonnas tehtud

uuringuid ja protseduure ning teenuseid.

tervishoiuteenuse osutajate uuringute ja

protseduuride osakaal kõigist teenustest

väljakuulutatud erialal riigihanke

väljakuulutamise otsuse kuule eelneva 12

kalendrikuu andmete - 5 punkti

Pakkuja uuringute ja protseduuride osakaal

teenuste mahust on rohkem kui 20,0% madalam

kui kõigi vastava eriala tervishoiuteenuse

osutajate uuringute ja protseduuride osakaal

kõigist teenustest väljakuulutatud erialal

riigihanke väljakuulutamise otsuse kuule

eelneva 12 kalendrikuu andmetel - 0 punkti

* Märkus: ühispakkumusele antakse teenuse osutamise kohas teenuse osutamiseks

ühispakkujate hindepunktide keskmised punktid.

** Märkus: uue pakkuja pakkumusele antakse teenuse osutamise kohas teenuse osutamiseks

pakkumuse esitanud kehtivat lepingut omavate pakkujate, v.a uue pakkujaga ühispakkumuse

esitanud ühispakkuja, keskmised punktid.

Vaidlustaja on Hindamise alused p-i 2.1.2. ja p 3.1 alap-i C vaidlustanud järgmistel

põhjendustel:

1) uutele pakkujatele antakse hindepunkte mitte lähtudes sellest, mida nn uus pakkuja on

pakkunud, vaid lähtudes sellest, milline on olnud tema konkurentide käitumine

varasemate ravi rahastamise lepingute täitmisel, vaidlustatud tingimuste puhul ei

hinda Hankija uute pakkujate pakkumusi ega uusi pakkujaid endid;

2) vaidlustatud hindamiskriteeriumid ei järgi ka võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ühte

liiki pakkujad on saanud oma varasema tegevuse või käitumisega neile omistatavaid

hindepunkte mõjutada, kuid teist liiki pakkujatel selline võimalus sootuks puudub;

30 (36)

3) need sätted on vastuolus RHS § 3 p-s 2 ja § 3 p-s 5 sätestatud üldpõhimõtetega ja

direktiivi 2014/24/EL art 76 lg-s 1 sätestatud kohustusega järgida läbipaistvuse ja

ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtteid;

4) RHS § 3 p-i 5 kohaselt peab hankija sõlmima hankelepingu parima võimaliku hinna

ja kvaliteedi suhte alusel, hindamiskriteeriumite alusel hinnatakse pakkumust, mitte

pakkujat.34 Ka ei tohi hindamise kriteeriumid seonduda õiguskaitsevahendite

kohaldamisega, kuna need ei peegelda pakkumuse soodsust;35

5) RHS §-st 3, sh § 3 p-st 5 tuleneb, et ka sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses hinnatakse

pakkumusi, mitte pakkujaid ning pakkumuste hindamise kriteeriumid peavad olema

seotud hankelepingu esemega;

6) RaKS § 36 lg 4 p-idest 2 ja 8 ei tulene alust, et uutele pakkujatele tuleks omistada tema

konkurentide keskmised hindepunktid.

Hankija leiab, et:

1) Ringkonnakohus on selgitanud, et Hankija võib erimenetluses sätestada ka selliseid

hindamise kriteeriume, mis on vastuolus RHS §-s 85 sätestatud põhimõtetega: „Kuid

ka juhul, kui lugeda näidismenüü pakkuja kvalifitseerimise tingimuseks, ei oleks

praeguses hankes sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses keelatud näha RHADis ette

pakkumuse hindamise kriteeriume erinevalt RHS § 85 lg-s 1 sätestatust (RHS § 126 lg

7). /…/ Ringkonnakohus ei näe, et toodud normist või muust sättest tuleneks

vastustajale keeld näha RHADis ette pakkumuste hindamise kriteeriumid kaldudes

kõrvale RHS § 85 lg-s 1 riigihankemenetlustele üldiselt kehtestatud reeglitest.“36,

samaväärselt on selgitanud Euroopa Kohus (C-436/20, p 85);

2) RHS § 126 lg 7 kohaselt tuleb 1. peatüki nõudeid kohaldades võtta arvesse sotsiaal- ja

eriteenuste eripära. Nimetatud sättes ette nähtud võimalus välistada RHS § 85

kohalduvus muutuks fiktiivseks, kui Hankija on tegelikult ikkagi kohustatud lähtuma

pakkumuste hindamisel pakkumuste majanduslikust soodsusest;

3) Tervisekassa on kohustatud ravi rahastamise lepingute sõlmimisel lähtuma RaKS § 36

lg-s 4 sätestatud asjaoludest. Riigikohus on selgitanud, et RaKS § 36 lg 4 alusel

kehtestatud ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused kujutavad

endast Tervisekassa kaalutlusõiguse teostamist suunavat halduseeskirja.37;

4) uue pakkuja puhul ei ole võimalik Hindamise aluste p-des 2.1.2 ja 3.1 alap-is C

nimetatud asjaolusid hinnata samade andmete alusel nagu kehtiva ravi rahastamise

lepinguga pakkuja puhul. Sellises olukorras peab Hankija kehtestama puuduva

ajaloolise teabe käsitlemiseks läbipaistva reegli. Vaidlustatud reegli eemaldamine

vähendaks menetluse läbipaistvust ja kontrollitavust;

5) Hankija on kaalunud võimalikke muid lahendusi ning ei pea neid õiguspäraseks ega

otstarbekaks, keskmiste hindepunktide andmine on nendest võimalustest neutraalseim.

8.1. Hankija hindab Hindamise alused p-i 2.1.2. ja p 3.1 alap-i C alusel pakkumusi lähtudes

RaKS § 36 lg 4 p-idest 2 ja 8 - hinnatakse varasemate lepingute nõuetekohast täitmist ja

teenuse kvaliteeti, tingimusi. Uutel pakkujatel ei saa olla Tervisekassaga sõlmitavatest

lepingutest rikkumisi, leppetrahvinõudeid ega ka Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu 4.

peatükis nimetatud uuringute ja protseduuride (tk) osakaalu.

34 Vrd TlnHKo 3-06-113. 35 Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne (2025), § 85/20. 36 TrtRnKo 3-26-911, p 21. 37 RKHKo 3-3-1-81-07, p-d 13—14.

31 (36)

Kui RaKS näeb ette, et tuleb hinnata midagi, mida uuel pakkujal pole, siis saa uue pakkuja

puhul rääkida pakkumuse või pakkuja hindamisest. See, et RaKS ei näe ette seda, kuidas uut

pakkujat hinnata, ei tähenda seda, et Hankija ei peaks seda tegema.

Hankija on ette näinud uue pakkuja pakkumusele anda teenuse osutamise kohas teenuse

osutamiseks pakkumuse esitanud kehtivat lepingut omavate pakkujate, va uue pakkujaga

ühispakkumuse esitanud ühispakkuja, keskmised punktid.

Vaidlus on üksnes selles, et nähakse ette keskmiste punktide andmine.

8.2. Kuna vaidlustuskomisjon on asunud seisukohale (käesoleva otsuse p 6), et Hankija on

õiguspäraselt otsustanud jätta RHS § 85 Hankes kohaldamata ja osad pakkumuste hindamise

alused on ette nähtud ka RaKS § 36 lg-s 4, siis võis Hankija kehtestada hindamissüsteemi,

mis RHS § 85-le ei vasta.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et uut pakkujat ei saa pakkumuste hindamisel karistada ega

ka põhjendamatult eelistada. Kui uus pakkuja pole vastaval perioodil seda teenust

Tervisekassale osutanud, siis ei saa asuda seisukohale, et ta peaks saama maksimaalsed

punktid. Ka 0 punkti andmine poleks põhjendatud, sest see pole õiglane uue pakkuja suhtes.

Pakkumuste võrreldavuse tagamiseks tuleb Hankijal uut pakkumust Hindamise alused p-i

2.1.2. ja p 3.1 alap-i C alusel hinnata, Hankijal tuli leida selline lahendus, mis on kooskõlas

RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega.

Vaidlust ei saa olla selles, et Hindamise alused p-i 2.1.2. ja p 3.1 alap-i C eesmärk on hinnata

pakkuja enda usaldusväärsust või varasemat lepingutäitmist. Kui uuele pakkujale antakse

samas menetluses osalevate teiste pakkujate punktide keskmine, siis tema tulemus sõltub

sellest, kes veel pakkumuse esitasid. Vaidlustuskomisjon möönab, et pakkujate keskmine ei

ole ideaalne lahendus, kuid sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses on selline keskmise

punktisumma lahendus lubatav ja üksnes siis, kui:

• hindamisreegel on enne pakkumuste esitamist teada;

• keskmise arvutamise meetod on üheselt määratletud;

• mõisted on selgelt määratletud;

• Hankija kohaldab reeglit kõigi pakkujate suhtes ühtemoodi;

• hindamine ei muutu Hankija suvaotsuseks.

Kui kõigist neist lähtutakse, siis ei ole tegemist vastuoluga RHS § 3 p-ides 2 ja 5 sätestatud

üldpõhimõtetega.

8.3. Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et pakkujate erinev kohtlemine tuleneb

objektiivsest erinevusest kahe pakkujate grupi vahel. Uuele pakkujale antav punktisumma ei

tulene tema enda varasemast tegevusest. Hankija ei anna hinnangut uue pakkuja varasemale

käitumisele ega omista talle konkurentide tegevust. Hankija on õigesti määratlenud, et

tegemist on asendusreegliga punktisumma tuletamiseks olukorras, kus konkreetse hindamise

aluse rakendamiseks vajalikud võrreldavad ajaloolised andmed puuduvad.

8.4. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Vaidlustaja toodud põhjendustel ei ole Hindamise

alused p 2.1.2. ja p 3.1 alap C vastuolus õigusaktidega.

32 (36)

9. Hindamise alused p 3.2 alap-id A ja B on järgmised: RaKS § 36 lõike 4 punktis 2 sätestatud asjaolu - teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused – hindamise alus oftalmoloogias on järgmine:

Hindamise alused Hindepunktid

A. Pakkuja on teenuse osutamise kohas samas

hoones riigihanke väljakuulutamise otsuse

tegemise kalendrikuule eelnenud 12 kalendrikuu

jooksul Tervisekassa andmekogu andmetel

osutanud vähemalt kaheteistkümnele isikule

silmpõhja optilise koherentse tomograafia

teenust (Tervisekassa tervishoiuteenuste kood

7268) ja jätkab teenuse osutamist või pakkujal

on pakkumuse esitamise tähtpäeva seisuga

valmidus osutada nimetatud tervishoiuteenust.*

Pakkuja esitab kinnituse, et tal on olemas

optiline koherentne tomograaf. Kinnitusele lisab

pakkuja optilise koherentse tomograafi ostu või

liisimise või rentimise või tasuta kasutamise või

muude omandamist tõendavate dokumentide

koopiad ja foto seadmest, kus näha ka seadme

unikaalne seerianumber, mis identifitseerib

üheselt konkreetse seadme, sh seadme mudeli.

Kui Tervisekassa andmekogus puuduvad andmed

silmpõhja optilise koherentse tomograafia

tegemise kohta, kuid pakkuja on samas hoones

osutanud teenust tasulisena, siis esitab ta selle

kohta kinnituse ja samas hoones vastava perioodi

jooksul teostatud optilise koherentse tomograafia

teenuste arvu ja lisab epikriisid vastavalt teenuse

osutamise perioodile, mis kajastavad vastava

teenuse osutamist vähemalt 12-le isikule (epikriis

esitatakse ilma isikuandmeteta).

Pakkujal on olemas aparaat ja ta on samas

hoones osutanud riigihanke väljakuulutamise

otsuse tegemise kalendrikuule eelnenud 12

kalendrikuu jooksul vähemalt kaheteistkümnele

isikule silmpõhja optilise koherentse

tomograafia teenust ja jätkab selle teenuse

osutamist – 3 punkti

Pakkujal on olemas aparaat ja ta hakkab samas

hoones osutama silmpõhja optilise koherentse

tomograafia teenust – 1 punkt

Pakkujal puudub võimalus teenust osutada samas

hoones – 0 punkti

33 (36)

B. Pakkuja on teenuse osutamise kohas samas

hoones riigihanke väljakuulutamise otsuse

tegemise kalendrikuule eelnenud 12 kalendrikuu

jooksul Tervisekassa andmekogu andmetel

osutanud vähemalt kaheteistkümnele isikule

fluorestsentset angiograafia teenust

(Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu kood

7261) ja/või intravitreaalseid süste

(Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu koodid

7271 ja 365R või 366R) ja jätkab nimetatud

teenuste osutamist või pakkujal on pakkumuse

esitamise tähtpäeva seisuga valmidus osutada

nimetatud tervishoiuteenust.*

Pakkuja esitab kinnituse, et tal on olemas

fluorestsentne angiograaf. Kinnitusele lisab

pakkuja fluorestsentse angiograafi ostu või

liisimise või rentimise või tasuta kasutamise või

muude omandamist tõendavate dokumentide

koopiad ja foto seadmest, kus näha ka seadme

unikaalne seerianumber, mis identifitseerib

üheselt konkreetse seadme, sh seadme mudeli.

Kui Tervisekassa andmekogus puuduvad

andmed fluorestsentse angiograafia teenuse

ja/või intravitreaalseid süstidetegemise kohta,

kuid pakkuja on samas hoones osutanud teenust

tasulisena, siis esitab ta selle kohta kinnituse ja

samas hoones vastava perioodi jooksul

teostatud fluorestsentse angiograafia teenuste

või intravitreaalsete süstidearvu ja lisab

epikriisid vastavalt teenuse osutamise

perioodile, mis kajastavad vastavate teenuste

osutamist (epikriis esitatakse ilma

isikuandmeteta) vähemalt 12-le isikule.

Pakkujal on olemas aparaat ja ta on samas

hoones osutanud riigihanke väljakuulutamise

otsuse tegemise kalendrikuule eelnenud 12

kalendrikuu jooksul vähemalt 12-le isikule

fluorestsentset angiograafia teenust ja/või

teinud intravitreaalseid süste ja jätkab teenuse

osutamist – 3 punkti

Pakkujal on olemas aparaat ja ta hakkab samas

hoones osutama fluorestsentset angiograafia

teenust ja/või hakkab tegema intravitreaalseid

süste – 1 punkt

Pakkujal puudub võimalus teenust osutada samas

hoones – 0 punkti

Märkus: ühispakkumusele antakse teenuse osutamise kohas teenuse osutamiseks

ühispakkujate hindepunktide keskmised punktid.

9.1. Vaidlustaja on seisukohal, et:

1) hindepunktide omistamine on seatud sõltuvusse sellest, kas pakkuja on varem samas

hoones teenuseid osutanud ja jätkab nende osutamist samas hoones;

2) pakkujaid koheldakse ebavõrdselt - neid, kes on oma tegevuses nt teinud

ümberkorraldusi, mistõttu ei ole nõutud teenuseid 12 kalendrikuu jooksul osutatud

samas hoones objektiivsetel põhjustel ja neid, kes on viimase 12 kuu jooksul näiteks

kellegagi ühinenud või ettevõtteid omandanud ning sellega seonduvalt

tegevuskohtasid vahetanud või kavatsevad seda teha.

Hankija leiab, et:

1) Hindamise alus ei nõua, et varasem teenus oleks osutatud samas hoones, mille pakkuja

esitab käesolevas Hankes tegevuskohana. Samuti ei nõuta, et pakkuja oleks kogu

34 (36)

hindamise perioodi vältel tegutsenud ühel aadressil või jätkaks teenuse osutamist

varasema tegevuskoha hoones;

2) mõiste „samas hoones“ kirjeldab teenuse ning patsiendile vajaliku uuringu või

protseduuri omavahelist ruumilist seost. Hinnatakse seda, kas pakkuja on

tervishoiuteenuse osutajana korraldanud teenuse nii, et patsient sai ambulatoorse

oftalmoloogiateenuse ja selle käigus vajaliku OCT-uuringu, fluorestsentse

angiograafia või intravitreaalse süsti ühes hoones.

9.1.1. Hankija on 09.07.2026 vastanud selgitustaotlusele järgmiselt (sõnumi ID 1111567):

„Hindamise alus on seotud teenuse osutamise kvaliteedi ja tingimustega (RaKS § 36 lg 4 p

2). Eesmärk on hinnata, kas patsiendile vajalik uuring või protseduur on korraldatud samas

hoones, ilma et patsient peaks vastava uuringu või protseduuri saamiseks liikuma teise

hoonesse või teise tegevuskohta. Varasem samas hoones teenuse osutamine näitab, et pakkujal

on vastav aparatuur, töökorraldus ja teenuse osutamise võimekus ühes ja samas

tegevuskeskkonnas olemas. See parandab teenuse kättesaadavust, terviklikkust ja patsiendi

raviteekonna sujuvus.“

Hankija on 03.08.2026 vastanud selgitustaotlusele järgmiselt (sõnumi ID 1120472): „Juhime

tähelepanu juba küsimusele nr 1111567 antud vastusele. Hindamise aluse kohaselt hinnatakse

pakkuja ehk tervishoiuteenuse osutaja varasemat kogemust optilise koherentse tomograafia

teenuse korraldamisel selliselt, et patsient sai ambulatoorse oftalmoloogiateenuse ja vajaliku

uuringu ühes ja samas hoones. Hindamise eesmärk on hinnata pakkuja varasemat

teenusekorraldust ja patsiendi raviteekonna terviklikkust, mitte üksnes konkreetse arsti

isiklikku seadme kasutamise kogemust. Hindamise alus ei nõua, et varasem teenus oleks

osutatud samas hoones, mida pakkuja praeguses hankes pakub. Oluline on, et varasema

teenuse osutamise ajal ei pidanud patsient optilise koherentse tomograafia uuringu saamiseks

liikuma teise hoonesse või teise tegevuskohta.“

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Hindamise alused p 3.2 alap-id A ja B koos Hankija

09.07.2026 ja 03.08.2026 esitatud vastustega võimaldavad vaidlusalusest nõudest teenuse

osutamise kohas samas hoones aru saada selgelt - hinnatakse seda, kas patsient sai silmpõhja

optilise koherentse tomograafia teenuse, fluorestsentset angiograafia teenuse ning

intravitreaalseid süste ambulatoorse oftalmoloogia teenusega samas hoones. Et nende teenuste

osutamiseks ei peaks patsient minema mõnda teise hoonesse.

9.1.2. Hindamise alused p 3.2 alap-idest A ja B ei järeldu, et punkte saab pakkumus, mille

pakkuja on varem samas hoones teenuseid osutanud ja jätkab nende osutamist samas hoone.

Punktide saamise tingimus on täidetud, kui pakkuja on samas hoones osutanud

oftalmoloogiateenust ja viidatud lisateenuseid. Seega tingimus on suunatud komplektselt

teenuse osutamisele samas hoones, aga mitte sellele, et pakkuja peab olema samas hoones

teenust osutanud.

Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et antud selgitused (sõnumi ID 1111567 ja sõnumi ID

1120472) ainult täpsustavad (ei muuda) nõuet teenuse osutamise kohas samas hoones ja on

RHS § 46 lg 3 kohaselt lubatud.

9.2. Vaidlustaja on seisukohal, et:

35 (36)

1) mistahes seadme olemasolu ei ilmesta Hankijale ühegi pakkumuse majanduslikku

soodsust, ei ilmesta RHS § 3 p 5 mõttes ühegi pakkumuse hinna ja kvaliteedi suhet,

mistõttu on tegemist selgelt asjakohatu hindamiskriteeriumiga;

2) need seadmed ei ole odavad ja kulukas on nii nende soetamine kui ka hilisem hooldus;

3) tingimus ei ole RHS § 3 p 2 mõttes proportsionaalne, asjakohane ega põhjendatud ja

sellest tulenevalt pole õiguspärane ka nõuda, et pakkuja peaks juba koos pakkumusega

seadme olemasolu dokumentaalselt tõendama.

Hankija leiab, et:

1) seadme olemasolu tõendab, et vastav teenusekorraldus on pakkumuse esitamise ajal

tegelikult olemas. Tulevikku suunatud kinnitus, et pakkuja võib seadme hiljem

hankida, ei tõenda samaväärset valmisolekut. Eesmärk on seega eristada pakkujat,

kellel on pakkumuse esitamise tähtpäeval juba olemas tegelik ja kontrollitav võimekus

osutada samas hoones vastavaid diagnostika- ja raviteenuseid, pakkujast, kes alles

kavandab sellise võimekuse loomist;

2) väited mahukate investeeringute tegemise vajadusest on ebaõiged, kuna Hankija ei

nõua seadme omandiõigust ega uue seadme ostmist. Hindamise aluste kohaselt võib

seadme kasutusõigus tuleneda ostust, liisingust, rendist, tasuta kasutamisest või muust

asjakohasest õigussuhtest;

3) kui pakkujal pole seadet pakkumuste esitamise tähtpäeval olemas, pole Hankijal

kindlust, et pakkuja saab sobiva seadme soovitud ajaks, sobivatel tingimustel ja

konkreetsesse tegevuskohta.

9.2.1. Pakkumuste hindamisel Hindamise alused p 3.2 alap-ide A ja B alusel saab

maksimaalsed punktid pakkumus, mille pakkuja on riigihanke väljakuulutamise otsuse

tegemise kalendrikuule eelnenud 12 kalendrikuu jooksul vähemalt 12-le isikule seadmetega

teenust osutatud samas hoones ambulatoorse oftalmoloogia teenusega ja jätkab selle teenuse

osutamist.

Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et ei hinnata eraldi seademete olemasolu, vaid pakkuja

varasemat kogemust ja võimalust osutada teatud teenust, mida ei saa osutada ilma nende

seadmeteta. Seadmete olemasolul on otsene seos sõlmitava ravi rahastamise lepingu täitmise

võimekusega, see näitab valmisolekut asuda koheselt seadmega teenust osutama. Punkte ei

anna ainult seadmete olemasolu, vaid varasem kogemus ja võimalus seadmetega osutada

teenust.

9.2.2. Hankija selgitustest tuleneb, et seadmete olemasolu pakkumuse esitamisel vähendab

teenuse osutamise alustamisega seotud riske. Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga.

9.3. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Vaidlustaja toodud põhjendustel ei ole Hindamise

alused p 3.2 alap-id A ja B vastuolus õigusaktidega.

10. Vaidlustusmenetluse kulud

Kuna vaidlustusmenetlus lõpeb RHS § 197 lg 1 p-i 4 alusel vaidlustuse rahuldamata

jätmisega, kuulub vaidlustusmenetluse kulude osas kohaldamisele RHS § 198 lg 3.

Hankija on esitanud tähtaegselt taotlused lepinguliste esindajate kulude väljamõistmiseks

summas 3956 eurot (käibemaksuta), 17,2 tunni õigusabi osutamise eest, tunnitasuga 230 eurot

(käibemaksuta).

36 (36)

Vaidlustuskomisjon leiab, et Hankija lepinguliste esindajate kulud on vajalikud ja

põhjendatud, need tuleb Vaidlustajalt välja mõista.

Vaidlustaja kulud vaidlustusmenetluses jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)