AVALIK PÖÖRDUMINE
Eesti veteranide nähtavusest, tunnustamisest ja nende perekondade rollist meie ühiskonnas
Lugupeetud Eesti Vabariigi institutsioonide esindajad
Pöördun Teie poole Eesti Kaitseväe veteranina, kes on osalenud kuuel välismissioonil.
Selle kirja eesmärk ei ole vastandada veterane teistele ühiskonnagruppidele ega vähendada kellegi saavutuste, töö või ühiskondliku panuse väärtust. Vastupidi – Eesti vaba ühiskonna tugevus seisnebki selles, et siin saavad inimesed õppida, kasvatada lapsi, luua ettevõtteid, tegeleda kultuuri, teaduse ja spordiga, ehitada üles karjääri ning saada oma tegevusega tuntuks.
Kuid selle kõige eelduseks on vabadus, julgeolek ja riigi püsimine.
Nende väärtuste kaitsmises on oma osa olnud ka Eesti kaitseväelastel, kes on riigi otsusel teeninud rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel. Missioonile ei mindud eraisikuna ega isikliku seikluse pärast. Sinna mindi Eesti lipu all, Eesti Vabariigi otsusega ning Eesti julgeolekuhuvide kaitseks.
Seetõttu puudutab mind sügavalt küsimus, kui nähtavad on need inimesed Eesti ühiskondlikus mälus pärast seda, kui vorm on seljast võetud.
20. august ja Roosiaia vastuvõtt
20. augustil 2026 tähistas Eesti taasiseseisvumise 35. aastapäeva. Vabariigi Presidendi Roosiaia vastuvõtt on aastatega kujunenud üheks selle päeva keskseks riiklikuks sündmuseks. Presidendi kõnes meenutati põhjendatult inimesi, kes 1991. aasta augustis olid valmis Eesti vabadust oma rinnaga kaitsma.
See tunnustus on igati õigustatud.
Samas jäi mulle nii ürituse avalikku programmi kui ka selle kajastust jälgides valusalt silma, et Eesti rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel teeninud veteranide panus ei olnud eraldi nähtav osa sellest loost.
Kui me räägime Eesti vabadusest ja sellest, kes on aidanud seda vabadust hoida, siis miks peaks see lugu lõppema 1991. aastaga?
Pärast taasiseseisvumist on Eesti kaitseväelased teeninud Balkanil, Afganistanis, Iraagis, Malis ja mitmel teisel operatsioonil. Nad on teeninud koos meie liitlastega ning aidanud üles ehitada seda usaldust, millele Eesti julgeolek NATO liikmena tänapäeval toetub.
Veteran ei ole veteran ainult 23. aprillil. Veteran on veteran 365 päeva aastas.
Ja teenistuse tagajärjed – olgu need füüsilised või vaimsed – ei tunne kalendrit.
1. september ja meie lapsed
Teiseks ajendas mind seda kirja kirjutama 1. septembril Kroonikas avaldatud lugu Eesti tuntud inimestest, kes saatsid oma lapsed kooliteele.
Mul ei ole midagi nende inimeste ega nende laste vastu. Vastupidi – igal lapsel peab olema õigus turvaliselt kooli minna ning igal vanemal õigus selle üle uhkust tunda.
Kuid just see lugu pani mind küsima: kus on selles ühiskondlikus pildis veteranide lapsed ja veteranide perekonnad?
Sõjaline missioon ei puuduta ainult missioonile läinud inimest. Koju jäävad abikaasad, elukaaslased, vanemad ja lapsed. Nemad ootavad. Nemad elavad kaasa. Nemad kannavad ebakindlust. Ja mõnikord peavad nemad aastaid hiljem elama koos teenistusest koju toodud nähtamatute haavade tagajärgedega.
Eesti enda veteranipoliitika tunnistab, et veteranipoliitika hõlmab veteranide ühiskondlikku väärtustamist, tervist, sotsiaalset toimetulekut ning lähedaste rolli.
Mida teevad meie liitlased?
Eesti ei pea siin midagi nullist leiutama.
Meie liitlasriikides on veteranipoliitika oluline osa laiemast riigikaitse ja ühiskonna süsteemist. Taanis, Norras, Ühendkuningriigis, Ameerika Ühendriikides ja Hollandis ühendatakse veteranide tunnustamine tervise-, vaimse tervise-, perekonna-, haridus- ja ühiskonda taasintegreerimise meetmetega.
Ühine põhimõte on selgelt nähtav: veteranipoliitika ei tähenda ainult hüvitisi ja ravi. See tähendab ka kuuluvust, nähtavust, ühiskondlikku mälu ja austust.
Minu ettepanek Eestile
Ma ei taotle seda, et veteranid peaksid asendama teisi inimesi riiklikel vastuvõttudel, meediakajastuses või ühiskondlikus tähelepanus.
Ma palun, et me oleksime nende kõrval.
Teen ettepaneku kujundada Eestis põhimõte, mille kohaselt veteranide tunnustamine ei piirdu aprillikuu ja 23. aprilliga.
24. veebruaril, 23. juunil, 20. augustil ja teistel Eesti riikluse, vabaduse, perekonna ning ühiskonna jaoks olulistel tähtpäevadel peaks sobivas vormis olema nähtav ka nende inimeste panus, kes on pärast Eesti taasiseseisvumist teeninud Eesti julgeoleku nimel.
See ei pea tähendama igal üritusel eraldi pikka sõnavõttu veteranidest. Mõnikord piisab ühest lausest presidendi, peaministri või ministri kõnes. Mõnikord veteranide ja nende perekondade kutsumisest riiklikule vastuvõtule. Mõnikord veteranide laste ja perede lugude kajastamisest. Mõnikord sellest, et koolis räägib õpilastega inimene, kes on Eesti nimel välismissioonil teeninud.
Mõnikord lihtsalt sellest, et riik ütleb avalikult: me teame, mida te tegite, me teame, mida teie pered kandsid, ja me ei ole teid unustanud.
Teen seetõttu ettepaneku kaaluda:
1. veteranide ja veteraniühenduste regulaarset esindatust Vabariigi Presidendi ning teiste põhiseaduslike institutsioonide riiklikel vastuvõttudel;
2. veteranide panuse sobivas vormis kajastamist Eesti peamistel riiklikel tähtpäevadel kogu aasta jooksul, mitte ainult veteranipäeval;
3. veteranide perekondade ja laste rolli senisest nähtavamat tunnustamist;
4. veteranide lugude süstemaatilisemat viimist koolidesse, avalik-õiguslikku meediasse ja riigi kommunikatsiooni;
5. veteranide endi kaasamist sellise tunnustamispoliitika kujundamisse;
6. vaimse tervise probleemidega ja teenistusest pikaajalisi tagajärgi kandvate veteranide kogemuse käsitlemist veteranipoliitika lahutamatu osana, mitte erandjuhtumina.
Lõpetuseks
Ma ei kirjuta seda pöördumist sellepärast, et tahan endale kuulsust või erilist kohta ühiskonnas.
Kirjutan, sest tean omast kogemusest, et missioon võib lõppeda, aga missioon ei pruugi inimeses lõppeda.
Mõni haav on nähtav. Mõni ei ole. Mõni saadab inimest aastaid.
Ja seda koormat kannavad sageli koos veteraniga ka tema lapsed ning lähedased.
Vabadus ja julgeolek ei teki iseenesest. Need loovad keskkonna, milles saavad meie lapsed rahulikult kooli minna, ettevõtjad ettevõtteid rajada, kunstnikud luua, sportlased võistelda ja avaliku elu tegelased saada tuntuks.
Veteranid ei ole ainsad inimesed, kes selle Eesti võimalikuks teevad. Aga nad on üks neist.
Seetõttu palun, et Eesti riik ei meenutaks oma veterane ainult siis, kui kalender näitab 23. aprilli. Palun, et me oleksime osa Eesti loost 365 päeva aastas.
Lugupidamisega
Artjom Heinsaar
Eesti Kaitseväe veteran
kuue välismissiooni veteran

ALLIKAD
Kaitseministeerium – Veteranipoliitika: https://kaitseministeerium.ee/poliitikad-ja-planeerimine/poliitikad/veteranipoliitika
Vabariigi Presidendi 20.08.2026 kõne: https://president.ee/et/ametitegevus/koned/58716-president-alar-karis-usaldagem-noori-panustagem-haridusse/
Delfi Kroonika – Eesti tuntud näod saatsid oma võsukesed kooliteele: https://kroonika.delfi.ee/artikkel/120607601/ulevaade-edu-ja-jaksu-uueks-oppeaastaks-eesti-tuntud-naod-saatsid-oma-vosukesed-kooliteele
Danish Armed Forces – Flagdag: https://www.forsvaret.dk/da/side/flagdag/
Norwegian Armed Forces – Veteransenteret: https://www.forsvaret.no/veteraner/veteransenteret
UK Government – Veterans Strategy: https://www.gov.uk/government/publications/veterans-strategy
Armed Forces Covenant – About the Covenant: https://www.armedforcescovenant.gov.uk/about-the-covenant/
U.S. Department of Veterans Affairs – Veterans Day: https://department.va.gov/veterans-day/
U.S. Department of Veterans Affairs – Mental Health: https://www.mentalhealth.va.gov/
Netherlands Ministry of Defence – Veteranennota 2025–2026: https://www.defensie.nl/actueel/nieuws/2026/06/12/veteranennota-2025-2026-erkenning-en-waardering-centraal