EELNÕU 24.07.2026

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn ….nr…. Keskkonnaministri määruste muutmine

Euroopa Liidu õhukvaliteedi direktiivi

(EL) 2024/2881 ülevõtmiseks

Määrus kehtestatakse atmosfääriõhu kaitse seaduse § 43 lõike 1, § 44 lõike 4, § 47 lõike 1 ja 2, § 48 lõike 1, § 79 lõike 3, § 127 lõike 2 ja § 128 lõike 2 alusel.

§ 1. Keskkonnaministri 10. novembri 2016. a määruse nr 47 „Riigi territooriumi jaotus

õhukvaliteedi piirkondadeks ja linnastuteks õhukvaliteedi taseme järgi ning linnastute

määratlemiseks vajalik asustustihedus“ muutmine

Keskkonnaministri 10. novembri 2016. a määruses nr 47 „Riigi territooriumi jaotus õhukvaliteedi piirkondadeks ja linnastuteks õhukvaliteedi taseme järgi ning linnastute

määratlemiseks vajalik asustustihedus“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 sissejuhatav lause sõnastatakse järgmiselt:

„Riigi territoorium jaguneb õhukvaliteedi taseme järgi, võttes arvesse saasteainete hindamispiiri, järgmisteks õhukvaliteedi piirkondadeks:“;

2) paragrahvi 3 tekstist jäetakse välja teine lause;

3) normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosad „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/107/EÜ arseeni, kaadmiumi, elavhõbeda, nikli ja polütsükliliste aromaatsete

süsivesinike sisalduse kohta välisõhus (ELT L 23, 26.01.2005, lk 3–16);“ ja „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (ELT L 152, 11.06.2008, lk 1–44);“;

4) normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

(EL) 2024/2881, mis käsitleb välisõhu kvaliteeti ja Euroopa õhu puhtamaks muutmist (ELT L, 2024/2881, 20.11.2024).“.

§ 2. Keskkonnaministri 14. detsembri 2016. a määruse nr 67 „Tegevuse künnisvõimsused

ja saasteainete heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav

õhusaasteluba“ muutmine

Keskkonnaministri 14. detsembri 2016. a määruses nr 67 „Tegevuse künnisvõimsused ja

saasteainete heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba“ tehakse järgmised muudatused:

1) normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosad „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/107/EÜ arseeni, kaadmiumi, elavhõbeda, nikli ja polütsükliliste aromaatsete

süsivesinike sisalduse kohta välisõhus (ELT L 23, 26.01.2005, lk 3–16);“ ja „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks

muutmise kohta (ELT L 152, 11.06.2008, lk 1–44);“;

2) normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2881 mis käsitleb välisõhu kvaliteeti ja Euroopa õhu puhtamaks muutmist (ELT L, 2024/2881, 20.11.2024).“.

§ 3. Keskkonnaministri 14. detsembri 2016. a määruse nr 68 „Keskkonnakaitseloa omaja

välisõhu saastamisega seotud aastaaruande andmekoosseis ja esitamise kord“ muutmine

Keskkonnaministri 14. detsembri 2016. a määruses nr 68 „Keskkonnakaitseloa omaja välisõhu

saastamisega seotud aastaaruande andmekoosseis ja esitamise kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 5 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui andmed saasteaine heitkoguse kohta põhinevad mõõtmistel, märgitakse, kas tehtud on

paiksed või pistelised mõõtmised.“;

2) paragrahvi 5 lõike 3 sissejuhatav lause sõnastatakse järgmiselt: „Pistelise mõõtmise korral märgitakse mõõtmiste sagedus järgmiselt:“;

3) normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosad „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/107/EÜ arseeni, kaadmiumi, elavhõbeda, nikli ja polütsükliliste aromaatsete

süsivesinike sisalduse kohta välisõhus (ELT L 23, 26.01.2005, lk 3–16);“ ja „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (ELT L 152, 11.06.2008, lk 1–44);“;

4) normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

(EL) 2024/2881 mis käsitleb välisõhu kvaliteeti ja Euroopa õhu puhtamaks muutmist (ELT L, 2024/2881, 20.11.2024).“.

§ 4. Keskkonnaministri 27. detsembri 2016. a määruse nr 75 „Õhukvaliteedi piir- ja

sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid ning õhukvaliteedi

hindamispiirid“ muutmine

Keskkonnaministri 27. detsembri 2016. a määruses nr 75 „Õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused,

õhukvaliteedi muud piirnormid ning õhukvaliteedi hindamispiirid“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 1 punkt 9 sõnastatakse järgmiselt: „9) eriti peenete osakeste (PM2,5) ja lämmastikdioksiidi (NO2) keskmise kokkupuute

vähendamise eesmärk ja kohustus;“; 3) paragrahv 3 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 3. Eriti peenete osakeste (PM2,5) ja lämmastikdioksiidi (NO2) keskmise kokkupuute

näitaja, vähendamise kohustused ja eesmärgid

(1) Keskmise kokkupuute näitajat (AEI – Average Exposure Indicator) väljendatakse ühikutes μg/m3 ja see põhineb mõõtmistel kõikides linnakeskkonna taustapiirkondades

asuvates proovivõtukohtades. Konkreetse aasta keskmise kokkupuute näitaja on sama aasta ja eelneva kahe aasta keskmine kontsentratsioon.

(2) Eriti peenete osakestega (PM2,5) ja lämmastikdioksiidiga (NO2) kokkupuute näitaja vähendamise eesmärgid ja keskmise kokkupuute vähendamise kohustused on esitatud käesoleva määruse lisas 2.“;

4) paragrahv 4 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 4. Õhukvaliteedi hindamispiirid (1) Õhukvaliteedi hindamispiirid on esitatud lisas 3.

(2) Hindamispiir loetakse ületatuks, kui eelneva viie aasta jooksul on seda ületatud

vähemalt kolmel eri aastal.“; 5) normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosad „Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv 2004/107/EÜ arseeni, kaadmiumi, elavhõbeda, nikli ja polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sisalduse kohta välisõhus (EÜT L 23, 26.01.2005, lk 3–16);“ ja „Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (ELT 152, 11.06.2008, lk 1–44);“;

6) normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2881, mis käsitleb välisõhu kvaliteeti ja Euroopa õhu

puhtamaks muutmist (ELT L, 2024/2881, 20.11.2024).“; 7) määruse lisad 1, 2 ja 3 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).

§ 5. Keskkonnaministri 27. detsembri 2016. a määruse nr 84 „Õhukvaliteedi hindamise

kord“ muutmine

Keskkonnaministri 27. detsembri 2016. a määruses nr 84 „Õhukvaliteedi hindamise kord“

tehakse järgmised muudatused:

1) määruses asendatakse sõna „indikaatormõõtmised“ sõnadega „pistelised mõõtmised“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 2 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Õhukvaliteedi taseme hindamise andmeid kasutatakse atmosfääriõhu kaitse seaduse § 73

lõigetes 1 ja 2 nimetatud õhukvaliteedi parandamise kavade ja tegevuskavade ja atmosfääriõhu kaitse seaduse § 103 lõikes 1 nimetatud saasteainete heidete vähendamise tegevuskavade koostamisel ning keskkonnakaitselubade menetlemisel.“;

3) paragrahvi 3 lõike 2 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „„Katse- ja kalibreerimislaborite

kompetentsuse üldnõuded““; 4) paragrahvi 4 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Seirejaamade ja proovivõtukohtade asukoha valikul arvestatakse võimaluse korral järgmiste nõuetega:

1) proovivõtuotsiku lähedal ei tohi vähemalt 270 kaarekraadi või hoonerivi joonel olevate seirejaamade ja proovivõtukohtade korral 180 kaarekraadi ulatuses olla kohalikku õhuvoolu mõjutavaid takistusi;

2) kui seirejaam või proovivõtukoht on mõeldud õhukvaliteedi taseme määramiseks hoonerivi joonel, peab proovivõtuotsik olema hoonetest, rõdudest, puudest ja muudest takistustest

vähemalt 1,5 meetri kaugusel ja vähemalt 0,5 m kaugusel lähimast hoonest;

3) proovivõtuotsiku kõrgus maapinnast peab olema 0,5 (hingamistsoon) kuni 4 meetrit, kõrgem paigutus võib olla samuti asjakohane, kui proovivõtukoht asub taustapiirkonnas; otsus kasutada sellist kõrgemat paigutust tuleb dokumenteerida;

4) proovivõtuotsik ei tohi olla heiteallika vahetus läheduses, et vältida välisõhuga segunemata saasteainete sattumist otse õhuproovi;

5) proovivõtuseadet läbinud õhk ei tohi sattuda tagasi proovivõtuotsikusse; 6) liiklussaastet iseloomustav seirejaam ja proovivõtukoht peavad asuma vähemalt 25 m kaugusel suurematest ristmikest ja mitte kaugemal kui 10 m sõidutee servast;

7) sadenevate koguste mõõtmisel taustapiirkondades kohaldatakse õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (EMEP) suuniseid ja kriteeriume;

8) osooni mõõtmiseks peab tagama, et proovivõtukoht asub piisavalt kaugel sellistest heiteallikatest nagu ahjud ja põletusseadmete lõõrid ning kaugemal kui 10 m lähimast teest, kusjuures kaugus suureneb liiklustiheduse järgi.“;

5) paragrahvi 4 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Proovivõtukohti, kus kolme eelneva aasta jooksul on registreeritud õhukvaliteedi piirväärtuse või sihtväärtuse ületamine, ei tohi ümber paigutada, välja arvatud juhul, kui ümberpaigutamine on vajalik eriasjaolude, sealhulgas ruumilise arengu tõttu. Selliste

proovivõtukohtade ümberpaigutamine peab tuginema modelleerimisele või pistelistele mõõtmistele, tagama võimaluse korral mõõtmiste järjepidevuse ja toimuma nende ruumilise

esindatuse piirkonna sees. Proovivõtukohtade ümberpaigutamise üksikasjalik põhjendus dokumenteeritakse ning Kliimaministeerium esitab põhjenduse Euroopa Komisjonile.

(6) Seirejaamade ja proovivõtukohtade valikul tuleb jälgida nende ruumilist esindatust. Ruumiline esindavus on hindamismeetodi omadus, mille kohaselt proovivõtukohas mõõdetud

õhukvaliteedi näitajad kajastavad ümbritseva geograafilise piirkonna õhukvaliteeti ning on kasutatavad selle piirkonna õhukvaliteedi hindamiseks.“;

6) paragrahvi 7 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses: „(11) Vähemalt ühes linnakeskkonna taustapiirkonna superseirejaamas:

1) tehakse eriti peenete osakeste (PM2,5), peenosakeste (PM10), ülipeenete osakeste, musta süsiniku, lämmastikdioksiidi ja osooni paikseid mõõtmisi; 2) määratakse vääveldioksiidi, süsinikmonoksiidi, ülipeenete osakeste suurusjaotuse,

benso(a)püreeni, benso(a)püreeni ja muude polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sadenemise üldkogus, arseeni, kaadiumi, plii, nikli, benseeni ja eriti peente osakeste (PM2,5)

kalendriaasta keskmine summaarne sisaldus või sadenemise üldkogus; 3) mõõdetakse vähemalt SO4

2–; Na+; NH4 +; Ca2+; Mg2+; NO3–; K+; Cl–, samuti elementaarse

süsiniku ja orgaanilise süsiniku sisaldust, paiksete või pisteliste mõõtmistega.

(12) Vähemalt ühes maakeskkonna taustapiirkonna superseirejaamas:

1) tehakse eriti peenete osakeste (PM2,5), peenete osakeste (PM10), ülipeenete osakeste, musta süsiniku, lämmastikdioksiidi, osooni ja ammoniaagi paikseid mõõtmisi; 2) määratakse ülipeenete osakeste suurusjaotuse, benso(a)püreeni, benso(a)püreeni ja muude

polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sadenemise üldkogus, arseeni, kaadiumi, plii, nikli, benseeni, summaarse gaasiline elavhõbe ja eriti peente osakeste (PM2,5) kalendriaasta

keskmine summaarne sisaldus; 3) mõõdetakse vähemalt SO4

2–; Na+; NH4 +; Ca2+; Mg2+; NO3–; K+; Cl–; elementaarse süsiniku

ja orgaanilise süsiniku sisalduse ning summaarse gaasilise elavhõbeda mõõtmine paiksete või

pisteliste mõõtmistega.

(13)Vähemalt ühes linnakeskkonna- või maakeskkonna taustaseirejaamas võib vajaduse korral õhukvaliteedi hindamisel mõõta järgmisi saasteaineid:

1) ülipeenete osakeste suurusjaotus; 2) osakeste oksüdatsioonipotensiaal (näitaja, mis kajastab osakeste võimet oksüdeerida võimalikke sihtmolekule);

3) ammoniaak; 4) levoglükosaan, mida mõõdetakse eriti peente osakeste (PM2,5) keemilise koostise osana;

5) summaarne gaasiline elavhõbe; 6) kahevalentne elavhõbe osakeste või gaasina; 7) lämmastikhape.“;

7) paragrahvi 7 lõiked 2, 3 ja 31 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Eriti peenete osakeste (PM2,5) ja lämmastikdioksiidide (NO2) keskmise kokkupuute näitaja määramise seirejaamade paiknemine ja arv peavad tagama elanikkonna üldise kokkupuute kajastamise § 9 kohaselt ning seirejaamade minimaalne arv on sätestatud lisas 2.

(3) Häire- ja teavitamistasemele vastavust mõõdetakse järgmiselt:

1) vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi mõõdetakse häire- ja teavitamistasemele vastavuse hindamiseks kolme järjestikuse tunni jooksul; 2) peenosakeste (PM10) ja eriti peente osakeste (PM2,5) puhul mõõdetakse häire- ja

teavitamistasemele vastavuse hindamiseks päeva keskmise väärtusena kolme või vähema järjestikuse päeva jooksul kohtades, mis iseloomustavad õhukvaliteedi taset vähemalt 100

ruutkilomeetril või terves piirkonnas või linnastus, sõltuvalt sellest, milline neist on väiksem; 3) osooni häire- ja teavitamistasemele vastavust mõõdetakse ühe tunni jooksul, häiretaseme ületamisest põhjustatud lühiajalise õhukvaliteedi parandamise kava rakendamiseks peavad

tasemest kõrgemad väärtused olema mõõdetud või prognoositud kolme järjestikuse tunni jooksul.

(31) Vesiniksulfiidi pidevseire on kohustuslik Kohtla-Järvel.“;

8) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 32 järgmises sõnastuses: „(32) Vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi mõõdetakse teavitamistasemetele vastavuse

hindamiseks ühe tunni jooksul ning peenosakeste (PM10) ja eriti peente osakeste (PM2,5) puhul ühe päeva jooksul kohtades, mis iseloomustavad õhukvaliteedi taset vähemalt 100 ruutkilomeetril või terves piirkonnas või linnastus, sõltuvalt sellest, milline neist on väiksem.“;

9) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses:

„(81) Sadestuse üldkogus on teataval alal ja teatava aja jooksul atmosfäärist pindadele kanduvate saasteainete kogumass.“;

10) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses: „(10) Kui õhukvaliteedi piirkonnas, kus saasteainete tase ületab atmosfääriõhu kaitse seaduse

§ 47 alusel kehtestatud määruse lisas 1 toodud piir- või sihtväärtust, kasutatakse õhukvaliteedi hindamiseks lisaks paiksetele mõõtmistele arvutuslikku hindamist või pistelisi mõõtmisi.“;

11) paragrahvi 9 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Piirkondades ja linnastutes, kus lisaks seirejaamade mõõtmisandmetele on olemas ka

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud saasteainete õhukvaliteedi taseme modelleerimise või pisteliste mõõtmise tulemused, võib lisas 2 määratud seirejaamade arvu vähendada kuni 50% võrra, kui:

1) pistelised mõõtmised või modelleerimine tagavad õhukvaliteedi hindamiseks küllaldase teabe piir- ja sihtväärtuste, kriitiliste tasemete, häiretasemete ja teavitamistasemete järgimise

kohta, samuti asjakohase teabe üldsusele andmiseks lisaks paiksete mõõtmiste proovivõtukohtadest saadavale teabele;

2) rajatavate proovivõtukohtade arv ja pisteliste mõõtmiste ja modelleerimise ruumiline eraldusvõime on küllaldane, et teha asjassepuutuva saasteaine kontsentratsioon kindlaks lisas 1 kindlaksmääratud andmekvaliteedi eesmärkide kohaselt.“;

12) paragrahvi 13 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Saasteainete sisalduse määramiseks kasutatakse järgmisi mõõtemeetodeid: 1) vääveldioksiid – mõõtmise standardmeetod EVS-EN 14212:2012; 2) lämmastikdioksiid ja lämmastikoksiidid – mõõtmise standardmeetod EVS-EN 14211:2012;

3) osakeste kõik fraktsioonid – proovivõtu ja mõõtmise standardmeetod EVS-EN 12341:2023; 4) süsinikoksiid – mõõtmise standardmeetod EVS-EN 14626:2012;

5) benseen – gaaskromatograafia meetod, proovivõtu ja mõõtmise standardmeetodid EVS-EN 14662-1:2005, EVS-EN 14662-2:2005, EVS-EN 14662-3:2016; 6) osoon – mõõtmise standardmeetod EVS-EN 14625:2012;

7) arseen, kaadmium, nikkel ja plii – proovivõtmise standardmeetod EVS-EN 12341:2023, mõõtmise standardmeetod EVS-EN 14902:2005;

8) polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud – proovivõtmise standardmeetod EVS-EN 12341:2023, mõõtmise standardmeetod EVS-EN 15549:2008. Kui muude polütsükliliste aromaatsete süsivesinike analüüsimiseks puudub EN standardmeetod, võib kasutada riiklikke

standardmeetodeid või ISO meetodeid; 9) summaarne gaasiline elavhõbe – mõõtmise ja kontsentratsiooni määramise standardmeetod

EVS-EN 15852:2010; 10) arseeni, kaadmiumi, nikli ja plii sadestus – määramise standardmeetod EVS-EN 15841:2010;

11) elavhõbeda sadestus – määramise standardmeetod EVS-EN 15853:2010; 12) benso(a)püreeni ja muude polütsükliliste süsivesinike sadestus –

määramisestandardmeetod EVS-EN 15980:2011; 13) eriti peentes osakestes (PM2,5) NO3 -, SO4 2-, Cl-, NH4 +, Na+, K+, Mg2+ ja Ca2+

kontsentratsioonide määramine – proovide võtmise standardmeetod EVS-EN 12341:2023,

määramise standardmeetod EVS-EN 16913:2017; 14) elementaarse süsiniku ja orgaanilise süsiniku proovivõtu standardmeetod EVS-EN

12341:2023, määramise standardmeetod EVS-EN 16909:2017; 15) osooni eeldusainete, metaani, ülipeenete osakeste, musta süsiniku, ülipeenete osakeste tase suurusjaotuse ammoniaagi, osakeste või gaasina esineva kahevalentse elavhõbeda,

lämmastikhappe levoglükosaani ning osakeste oksüdatsioonipotensiaali proovide võtmiseks ja määramiseks võib EN standardmeetodite puudumise korral valida muu samaväärse

üldtunnustatud meetodi. (2) Mõõtetulemused esitatakse taandatuna standardtingimustele – temperatuurile 293,15 K ja

rõhule 101,3 kPa. Osakeste ja osakestes määratavate ainete (sealhulgas arseeni, kaadmiumi, plii, nikli ja benso(a)püreeni) puhul esitatakse proovi ruumala ümbritseva keskkonna

tingimustel (temperatuur ja atmosfäärirõhk), mis esinesid mõõtmise kuupäeval. (3) Saasteaine sisaldust mõõdetakse heiteallika mõjupiirkonnas väljaspool käitise

tootmisterritooriumi kohas, kus võib orienteerivalt tekkida saasteaine suurim sisaldus, arvestades saasteaine väljumiskõrgust, ilmastikutingimusi, sealhulgas valdavate tuulte suunda,

vähemalt saasteaine ühe tunni keskmise sisalduse mõõtmisega. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetodite asemel võib kasutada muid

rahvusvaheliselt üldtunnustatud meetodeid, mis annavad lõikes 1 esitatud meetoditega samaväärseid tulemusi.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 kohase muu meetodi kasutamisel saadud õhukvaliteedi taseme hindamisetulemusi korrigeeritakse, et saada tulemused, mis on samaväärsed standardmeetodiga saadavate tulemustega. Võimaluse korral korrigeeritakse tagasiulatuvalt ka

varasemaid mõõtmisandmeid;“;

13) paragrahvi 14 lõikes 4 jäetakse välja tekstiosa „ülemist või alumist“; 14) paragrahv 15 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 15. Õhukvaliteedi taseme mõõtmise aruande andmed

(1) Mõõtja koostab mõõtetulemuste aruande, mis sisaldab käesolevas paragrahvis sätestatud andmeid.

(2) Õhukvaliteedi taseme hindamiseks tehtud saasteainete mõõtmise aruanne sisaldab järgmist: 1) mõõtmiste tellija nimi ja kontaktandmed;

2) proovivõtja nimi, asutus ja kontaktandmed; 3) proovivõtukoha asukoht ja ristkoordinaadid L-EST97 koordinaatsüsteemis; 4) proovivõtu alguse ja lõpu kuupäev ja kellaaeg;

5) proovi võtmise viisi kirjeldus koos analüüsitavate saasteainete nimetustega; 6) mõõtmise ajaline resolutsioon, kui asjakohane;

7) mõõtetulemused iga mõõdetud näitaja kohta koos ühikuga; 8) meteoroloogilised parameetrid mõõtmiste ajal (temperatuur, õhurõhk, tuule suund ja kiirus) ; 9) muud asjakohased parameetrid ja tegurid, mis võivad avaldada mõju mõõtetulemusele;

10) käitise tegevuse hindamise eesmärgil tehtud mõõtmistel mõõtmise ajal käitises toimunud tegevused ning töörežiimi kirjeldus.

(3) Õhukvaliteedi taseme hindamiseks tehtud saasteainete mõõtmise aruanne sisaldab vähemalt järgmisi andmeid kasutatud mõõteseadmete kohta:

1) mõõteseadme nimetus, tüüp, valmistaja ja väljalaskeaasta ning mõõteprintsiip; 2) mõõdetavad parameetrid, iga mõõdetud parameetri mõõtepiirkond, kontsentratsiooniühikud;

3) seadme kalibreerimise andmed, kui asjakohane. (4) Õhukvaliteedi taseme hindamiseks tehtud saasteainete mõõtmise aruanne sisaldab vähemalt

järgmisi andmeid kasutatud mõõtemeetodite kohta: 1) mõõtemeetodi number ja nimetus;

2) mõõtemeetodi aluseks oleva standardi või muu mõõtejuhise viide; 3) viide akrediteeringule, kui asjakohane.

(5) Õhukvaliteedi taseme hindamiseks tehtud saasteainete mõõtmise aruanne sisaldab vähemalt järgmisi andmeid mõõtja kohta:

1) mõõtmise teinud labori nimetus; 2) mõõtmise teinud isikute nimed; 3) labori akrediteerimistunnistuse number, kui asjakohane.“;

15) määruse 4. peatükki täiendatakse §-ga 151 järgmises sõnastuses:

„§ 151. Heiteallikate heite koguse mõõtmise aruande andmed

(1) Mõõtja koostab heiteallikate heite koguse mõõtmisel aruande, mis sisaldab järgmisi

andmeid: 1) mõõtmiste tellija nimi ja kontaktandmed;

2) proovivõtja nimi, asutus ja kontaktandmed; 3) proovivõtukoha heiteallika registrikood, selle puudumise korral heiteallika nimetus;

4) proovivõtu alguse ja lõpu kuupäev ja kellaaeg; 5) proovi võtmise viisi kirjeldus koos analüüsitavate saasteainete nimetustega; 6) mõõtmise ajaline resolutsioon, kui asjakohane;

7) mõõtetulemused iga mõõdetud saasteaine kohta koos ühikuga; 8) muud asjakohased parameetrid ja tegurid, mis võivad avaldada mõju mõõtetulemusele.

(2) Heiteallikate heite koguse mõõtmiste aruanne sisaldab vähemalt järgmisi mõõtepunkti iseloomustavad andmeid, kui need on asjakohased:

1) gaaside temperatuur, ºC; 2) gaasi rõhk, Pa;

3) gaaside niiskus; 4) gaaside joonkiirus; 5) mõõtekoha ristlõike pindala;

6) vookambri või tuuletunneli alune pind; 7) vookambrist või tuuletunnelist läbi juhitud õhu kogus;

8) õhutemperatuur mõõtepunktis; 10) muud asjakohased parameetrid ja tegurid, mis võivad avaldada mõju mõõtetulemusele.

(3) Heiteallikate heite koguse mõõtmiste aruanne sisaldab vähemalt järgmisi protsessi iseloomustavaid andmeid, kui need on asjakohased ja kättesaadavad:

1) katla nominaalne soojusvõimsus; 2) katla tegelik soojusvõimsus; 3) kütuseliik ja kütteväärtus;

4) kütusekulu mõõteperioodil; 5) toodangu maksimaalne kogus või käitise maksimaalne võimsus;

6) toodangu kogus mõõteperioodil või käitise võimsus mõõteperioodil; 7) mõõtmise ajal käitise tegevus ning töörežiimi kirjeldus.

(4) Heiteallika heite koguse hindamiseks tehtud saasteainete mõõtmise aruanne sisaldab vähemalt järgmisi andmeid kasutatud mõõteseadmete kohta:

1) mõõteseadme nimetus, tüüp, valmistaja ja väljalaskeaasta ning mõõteprintsiip; 2) mõõdetavad parameetrid, iga mõõdetud parameetri mõõtepiirkond, kontsentratsiooniühikud; 3) seadme kalibreerimise andmed, kui asjakohane.

(5) Heiteallika heite koguse hindamiseks tehtud saasteainete mõõtmise aruanne sisaldab

vähemalt järgmisi andmeid kasutatud mõõtemeetodite kohta: 1) mõõtemeetodi number ja nimetus; 2) mõõtemeetodi aluseks oleva standardi või muu mõõtejuhise viide;

3) viide kasutatava mõõtemeetodi akrediteeringule, kui asjakohane.

(6) Heiteallikate heite koguse mõõtmise aruanne sisaldab vähemalt järgmisi andmeid mõõtja kohta: 1) mõõtmise teinud labori nimetus;

2) mõõtmise teinud isikute nimed; 3) labori akrediteerimistunnistuse number.“;

16) paragrahvi 16 lõiget 2 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses: „5) saasteainete ekspositsiooni arvutamisel ja tervisemõju hindamisel.“;

17) paragrahvi 17 lõike 1 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:

„3) võimaldab arvutada saasteaine kontsentratsioone ajalise lahutusega vähemalt üks tund;“;

18) paragrahvi 17 lõikes 7 asendatakse tekstiosa „käitise igast heiteallikast“ tekstiosaga „tootmisterritooriumist“;

19) paragrahvi 181 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja sõna „isojoontega“;

20) paragrahvi 181 lõikes 3 asendatakse sõnad „vastav isojoon“ sõnadega „selgelt eristuv tähis“; 21) paragrahvi 181 lõikes 5 jäetakse välja sõna „ülemist“;

22) normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosad „Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv 2004/107/EÜ arseeni, kaadmiumi, elavhõbeda, nikli ja polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sisalduse kohta välisõhus (EÜT L 23, 26.01.2005, lk 3–16);“ ja „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks

muutmise kohta (ELT 152, 11.06.2008, lk 1–44);“;

23) normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/288 mis käsitleb välisõhu kvaliteeti ja Euroopa õhu puhtamaks muutmist (ELT L, 2024/2881, 20.11.2024).“;

24) määruse lisad 1, 2, 3 ja 4 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud);

25) määruse lisa 5 tunnistatakse kehtetuks.

§ 6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 11.detsembril 2026 aastal. Andres Sutt

Energeetika- ja keskkonnaminister Marten Kokk Kantsler

Määrus 75 Lisa 1. Saasteainete õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused, teavitamis- ja häiretasemed ning kriitilised tasemed

Määrus 75 Lisa 2. PM2,5 ja NO2 kokkupuute vähendamise eesmärgid ja kohustused Määrus 75 Lisa 3. Õhukvaliteedi hindamispiirid

Määrus 84 Lisa 1. Õhukvaliteedi taseme hindamise andmete kvaliteedi nõuded Määrus 84 Lisa 2. Seirejaamade arvu määramise nõuded Määrus 84 Lisa 3. Seirejaamade liigitamise ja paiknemise nõuded osoonisisalduse määramiseks

Määrus 84 Lisa 4. Nõuded osoonisisalduse ja ülipeente osakeste mõõtmise seirejaamadele kohtades, kus andmed saadakse vaid pideval mõõtmisel

1

Energeetika- ja keskkonnaministri määruse

„Keskkonnaministri määruste muutmine seoses Euroopa Liidu õhukvaliteedi direktiivi

2881/2024/EL ülevõtmiseks“ eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

Eelnõukohase määrusega muudetakse viite keskkonnaministri määrust, et viia need kooskõlla

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2024/2881/EL, mis käsitleb välisõhu kvaliteeti ja Euroopa õhu puhtamaks muutmist (ELT L, 2024/2881, 20.11.2024) (edaspidi ka uus

õhukvaliteedi direktiiv), nõuetega. Lisaks täpsustatakse saasteainete mõõtmiste protokollimise nõudeid, mis ei tulene direktiivi otseselt ülevõtmisest, kuid on vajalikud õigusselguse parandamiseks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/107/EÜ arseeni, kaadmiumi,

elavhõbeda, nikli ja polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sisalduse kohta välisõhus (ELT L 23, 26.01.2005, lk 3–16) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50/EÜ

välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta muutuvad kehtetuks 11.12.2026, kui jõustub uus õhukvaliteedi direktiiv.

Eelnõukohase määrusega muudetakse järgmisi keskkonnaministri määrusi: 1) keskkonnaministri 10.11.2016. a määrus nr 47 „Riigi territooriumi jaotus õhukvaliteedi

piirkondadeks ja linnastuteks õhukvaliteedi taseme järgi ning linnastute määratlemiseks vajalik asustustihedus“; 2) keskkonnaministri 14.12.2016. a määrus nr 67 „Tegevuse künnisvõimsused ja saasteainete

heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba“; 3) keskkonnaministri 14.12.2016. a määrus nr 68 „Keskkonnakaitseloa omaja välisõhu

saastamisega seotud aastaaruande andmekoosseis ja esitamise kord“; 4) keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 75 „Õhukvaliteedi sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid ja õhukvaliteedi hindamispiirid“;

5) keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 84 „Õhukvaliteedi hindamise kord“.

Määruste muutmise aluseks on Riigikogu 17.06.2026 vastu võetud atmosfääriõhu kaitse seaduse, keskkonnatasude seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus (RT I, 11.07.2026, 5), (edaspidi ka 17.06.2026 vastu võetud seadus).

Määruse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi välisõhu osakonna nõunik

Mikk Toim (634 5059, [email protected]). Eelnõu keeletoimetuse tegi Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi tegi Kliimaministeeriumi õigusosakonna

nõunik Helen Holtsman (626 2820, [email protected]).

Käesolev määruste muudatuste pakett on otseselt seotud 17.06.2026 vastu võetud seaduse rakendamisega. Halduskoormuse tasakaalustamise rakendamise kohta käivad selgitused on eeltoodud seaduse eelnõu seletuskirjas1 (edaspidi ka seaduseelnõu 861 SE seletuskiri).

Käesoleva määruste muutmise eelnõu seletuskirjas on seaduseelnõu 861 SE seletuskirjale viidatud.

2. Määruse eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõukohane määrus koosneb kuuest paragrahvist.

1 Seaduseelnõu - Riigikogu

2

Paragrahv 1 sätestab keskkonnaministri 10.11.2016. a määruses nr 47 „Riigi territooriumi jaotus õhukvaliteedi piirkondadeks ja linnastuteks õhukvaliteedi taseme järgi ning linnastute määratlemiseks vajalik asustustihedus“ tehtavad muudatused.

Paragrahv koosneb neljast punktist.

Punktiga 1 muudetakse § 2 teksti, viies selle vastavusse uue õhukvaliteedi direktiivi artikli 4 lõikes 21 ja artiklis 7 esitatud hindamispiiri määratlusega. Muudatust on käsitletud

seaduseelnõu 861 SE seletuskirja punktis 23. Õhukvaliteedi direktiiv sätestab ühe hindamispiiri kehtiva ülemise ja alumise hindamispiiri asemele.

Muudatuse eesmärk on lihtsustada ja ühtlustada õhukvaliteedi hindamist kogu Euroopa Liidus. Üks hindamispiir lihtsustab varasemat süsteemi ning aitab tagada, et seiret tehakse seal, kus see

on vajalik. Modelleerimise ja kaugseire meetodite areng võimaldab saada täpse ülevaate ka ilma ulatusliku mõõtevõrguta, mistõttu suunatakse rohkem tähelepanu seire kvaliteedile, mitte

üksnes selle olemasolule. Samuti loob uus süsteem õiglasema ja läbipaistvama raamistiku Euroopa Liidu liikmesriikidele, vältides võimalust alahinnata saastetasemeid, kasutades pelgalt modelleerimist.

Punktiga 2 muudetakse linnastute nimekirja, jättes Kohtla-Järve nimekirjast välja.

Õhukvaliteedi hindamiseks ja juhtimiseks jaotatakse Eesti territoorium Põhja-Eesti ja Lõuna- Eesti õhukvaliteedi piirkonnaks ning linnastuteks (Tallinn ja Kohtla-Järve).

Euroopa Komisjoni hinnangu2 kohaselt on Eesti seirevõrgustikus puudujääke seoses uuest direktiivist tulenevate äärelinna osoonimõõtejaamade ning PM₂,₅ liiklussaaste mõõtepunktide

nõutava arvuga. Vastavalt direktiivi lisa III punktile A peab vähemalt 50% linnastu osooni mõõtepunktidest paiknema äärelinna piirkondades. Euroopa Komisjoni analüüsis on Kohtla-Järve linnastu toodud näitena linnastust, mis sellele nõudele praegu ei vasta. Viies

Kohtla-Järve linnastult Põhja-Eesti õhukvaliteedi piirkonna alla tagab uue direktiivi nõuete täitmise ja hoiab ära uute mõõtepunktide rajamise vajaduse.

Linnastu on üle 250 000 elanikuga linna-ala või väiksema elanike arvuga tiheasustusega ala, mida käsitletakse õhukvaliteedi hindamisel eraldi üksusena. Aastast 2004 on Kohtla-Järve

olnud linnastu, lähtudes õhukvaliteedi tasemest ja õhukvaliteedi hindamispiiridest ja asustustihedusest üle 1000 elaniku ruutkilomeetril. Võrreldes 2004. aastaga on seiratavate

saasteainete tasemed Kohtla-Järvel oluliselt vähenenud. Kohtla-Järve asustustihedus ei vasta enam kehtivas määruses linnastule seatud tingimusele vähemalt 1000 elanikku ruutkilomeetri kohta. Statistikaameti andmetel on Kohtla-Järve asustustihedus ligikaudu 820 elanikku

ruutkilomeetri kohta. Muudatus on kooskõlas teiste Euroopa riikide praktikaga, kus väiksema elanike arvu ja hõredama asustusega piirkondi käsitletakse suuremate õhukvaliteedi

piirkondade koosseisus ning eraldi linnastud moodustatakse suurematele linnaaladele või piirkondadele, mille õhukvaliteet või rahvaarv tingib vajaduse neid eraldi linnastuna käsitleda.

Riiklik õhuseirejaam Kohtla-Järve linnas jääb alles ning õhukvaliteedi seire jätkub samas mahus, et tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitseks vajalikud mõõtmised.

Punktidega 3 ja 4 muudetakse määruse normitehnilist osa, jättes sellest välja viited 12.12.2026 kehtetuks muutuvatele direktiividele ning lisades viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivile 2024/2881/EL.

2 Analysis of minimum number sampling points - Publications Office of the EU

3

Paragrahv 2 sätestab keskkonnaministri 14.12.2016. a määruses nr 67 „Tegevuse künnisvõimsused ja saasteainete heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba“ tehtavad muudatused.

Paragrahv koosneb kahest punktist.

Punktidega 1 ja 2 muudetakse määruse normitehnilist osa. Välja jäetakse viited 12.12.2026 kehtetuks muutuvatele direktiividele ning lisatakse viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivile 2024/2881/EL.

Paragrahv 3 sätestab keskkonnaministri 14.12.2016. a määruses nr 68 „Keskkonnakaitseloa omaja välisõhu saastamisega seotud aastaaruande andmekoosseis ja esitamise kord“ tehtavad muudatused.

Paragrahv koosneb neljast punktist

Punktides 1 ja 2 asendatakse termin „indikaatormõõtmised“ terminiga „pistelised mõõtmised“. Muudatuse eesmärk on viia määruse tekst vastavusse uue õhukvaliteedi direktiiviga. Sama

muudatus tehti 17.06.2026 vastu võetud seaduses, kus muudatust on kirjeldatud täpsemalt seletuskirja punktis 21. Termin „indikaatormõõtmised“ ei ole eesti keeles laialt levinud ja seda

on tõlgendatud erinevalt. Termin „pistelised mõõtmised“ on täpsem ning paremini mõistetav ka sihtrühmadele (sh kohalikud omavalitsused ja järelevalveasutused), kuna viitab selgelt korduvatele juhuslikele mõõtmistele, mida tehakse kindlatel eesmärkidel, näiteks lisateabe

kogumiseks või kontrollimiseks.

Punktidega 3 ja 4 muudetakse määruse normitehnilist osa, jättes sealt välja viited 12.12.2026 kehtetuks muutuvatele direktiividele ning lisades viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2024/2881/EL.

Paragrahv 4 sätestab keskkonnaministri 27.12.2016. a määruses nr 75 „Õhukvaliteedi piir- ja

sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid ning õhukvaliteedi hindamispiirid“ tehtavad muudatused.

Paragrahv koosneb seitsmest punktist.

Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks § 1 lõige 2, et jätta määrusest välja mõiste „õhukvaliteedi piirväärtuse lubatud ületamise määr“, kuna seda võimalust ei ole enam direktiivis 2024/2881. Direktiivi 2008/50/EÜ tähenduses viitab mõiste „lubatud ületamise määr” (inglise keeles

margin of tolerance) ajutisele kõrvalekaldepiirile, mille võrra võib saasteaine kontsentratsioon piirväärtusest kõrgem olla piiratud ajavahemikul enne lõpliku nõude jõustumist. Täpsemalt on

selgitatud seaduseelnõu 861 SE punktides 6 ja 7. Punkt 2 sätestab keskmise kokkupuute näitaja vähendamise eesmärgi ja kohustuse ka

lämmastikdioksiidile. Muudatus tehakse õhukvaliteedi direktiivi artikli 13 järgi ning direktiivi üle võtva seaduseelnõu 861 SE seletuskirjas on seda täpsemalt selgitatud punkti 10 juures.

Lisaks eriti peenetele osakestele (PM2,5) kehtestatakse nüüd ka lämmastikdioksiidi (NO2) keskmise kokkupuute vähendamise kohustus ja eesmärk. See on oluline muudatus, kuna senine süsteem arvestas pikaajalise kokkupuute vähendamist vaid PM2,5 puhul, kuid teadusuuringud

on näidanud, et ka pikaajaline kokkupuude NO2-ga põhjustab tõsiseid tervisemõjusid, sealhulgas südame-veresoonkonna haigusi ja hingamisteede kahjustusi. Keskmise kokkupuute

näitaja (AEI) määratlus jääb üldjoontes samaks – see näitab linnaelanike keskmist pikaajalist kokkupuudet saasteainega, kasutades mitme aasta keskmisi tulemusi taustaseirejaamades. Küll

4

aga täpsustatakse metoodikat, et tagada andmete võrreldavus ja esinduslikkus kogu riigi või linnapiirkonna kohta.

Punktiga 3 muudetakse § 3, tuues sisse keskmise kokkupuute näitaja vähendamise kohustuse ja eesmärgi lämmastikdioksiidi kohta. Samuti lisatakse viide vähendamise kohustustele lisas 2.

Punkt 4 muudab § 4 ning toob sisse muudetud hindamispiiri mõiste. Hindamispiiri muudatuse põhjendus on esitatud § 1 punktis 1.

Punktidega 5 ja 6 muudetakse määruse normitehnilist osa, jättes välja viited 12.12.2026

kehtetuks muutuvatele direktiividele ning lisades viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2024/2881/EL.

Punktiga 7 kehtestatakse määruse kolm lisa uues sõnastuses.

Lisas 1 viiakse õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused vastavusse uue õhukvaliteedi direktiivi nõuetega. Õhukvaliteedi direktiivi lisa I tabelid 1 ja 2 sätestavad uued piirväärtused. Tabelis 1 sätestatakse piirväärtused, mis hakkavad kehtima alates 2030 ning tabelis 2 on piir- ning

sihtväärtused, mis kehtivad kuni 31.12.2029. Allpool olevas tabelis on välja toodud kehtivate direktiivide 2004/107/EÜ ja 2008/50/EÜ ning uue direktiivi (EL) 2024/2881 piirväärtuste

võrdlus.

Saasteaine / mõõteperiood 2004/107/EÜ

(sihtväärtus)

2008/50/EÜ

(piirväärtus /

sihtväärtus)

(EL) 2024/2881

(piirväärtus – kehtib

2030. a)

PM2,5 – aastane — 25 µg/m3 (piirväärtus)

10 µg/m3 (piirväärtus)

PM2,5 – ööpäevane — — 25 µg/m3, ületamine lubatud kuni 18 päeva

aastas

PM10 – aastane — 40µg/m3

(piirväärtus) 20 µg/m3 (piirväärtus)

PM10 – ööpäevane — 50 µg/m³, kuni 35 ületust aastas

45 µg/m³, kuni 18 ületust aastas

Lämmastikdioksiid (NO2)

– aastane —

40 µg/ m3 (piirväärtus)

20 µg/ m3 (piirväärtus)

Lämmastikdioksiid (NO2)

– tunni keskmine —

200 µg/m3, kuni 18 ületust aastas

200 µg/m3, ületamised piiratud (rangem

kriteerium)

Vääveldioksiid (SO2) –

ööpäevane —

125 µg/m3, kuni 3

ületust aastas

50 µg/m3, kuni 18

ületust aastas

Vääveldioksiid (SO2) –

tunni keskmine —

350 µg/m3, kuni 24 ületust aastas

350 µg/m3 (3 ületamist aastas)

Osoon (O3) – 8 tunni

keskmine —

120 µg/m3 (sihtväärtus, pikaajaline eesmärk)

100 µg/m3 (piirväärtus, maksimaalselt 3 päeva aastas)

Süsinikmonooksiid (CO)

– 8 tunni keskmine —

10 mg/m3

(piirväärtus) 10 mg/m3

Benseen – aastane — 5 µg/m3 (piirväärtus) 3,4 µg/m3 (piirväärtus)

5

Saasteaine / mõõteperiood 2004/107/EÜ

(sihtväärtus)

2008/50/EÜ

(piirväärtus /

sihtväärtus)

(EL) 2024/2881

(piirväärtus – kehtib

2030. a)

Plii (Pb) – aastane — 0,5 µg/m3

(piirväärtus) 0,5 µg/m3 (piirväärtus)

Arseen (As) – aastane 6 ng/m3 (sihtväärtus)

— 6 ng/m3 (piirväärtus)

Kaadmium (Cd) –

aastane 5 ng/m3 (sihtväärtus)

— 5 ng/m3 (piirväärtus)

Nikkel (Ni) – aastane 20 ng/m3 (sihtväärtus)

— 20 ng/m3 (piirväärtus)

Benso(a)püreen (edaspidi

ka BaP) – aastane 1 ng/m3 (sihtväärtus)

— 1 ng/m3 (piirväärtus)

Eestis on välisõhu kvaliteet hea ning 2025. aasta seiretulemuste ja saastetasemete suundumuse põhjal ei ole näha ohtu, et 2030. aastal kehtima hakkavaid uusi piirväärtusi ületataks riiklike seirejaamade mõõtmistes. Seireandmed näitavad, et saasteainete kontsentratsioonid püsivad

stabiilselt madalal tasemel ning saasteainete tasemed on olnud pigem vähenemas. Seetõttu on Eesti lähiaastate õhukvaliteedi perspektiiv positiivne ning vastavus rangematele Euroopa Liidu

nõuetele realistlik ja saavutatav ilma ulatuslike lisameetmeteta. Eesti Keskkonnauuringute Keskus (edaspidi ka EKUK) hindas käitiste vastavust uutele

õhukvaliteedi piirväärtustele. Analüüsitud tulemuste põhjal tuvastati ligikaudu 250 käitist, mille puhul on arvutusliku hindamise tulemuste põhjal oht ületada aastal 2030 kehtima hakkavaid piirväärtusi. Arvutusliku hindamise tulemused võivad tegelikku olukorda üle hinnata, sest

reaalses olukorras käitiste töökoormus ja heitkogused varieeruvad. Näiteks piirväärtuste teoreetiline ületamine võib olla tingitud asjaolust, et osa modelleerimisel kasutatud

sisendandmeid on üle hinnatud või puudulikud, mistõttu on modelleerimisel eeldatud 100% tööajadünaamikat ning see võib tekitada näilise piirväärtuste ületamise.

Keskkonnaamet teavitab võimalikke piirväärtuste ületajaid 2027. aastal, et käitised saaksid aegsasti hinnata oma tegevuse vastavust uutele õhukvaliteedi piirväärtustele. Kui käitis teeb

hinnangu ning see tõendab, et piirväärtusi ei ületata, ei pea käitis oma luba muutma ega lisameetmeid rakendama, välja arvatud loal olevate ebaõigete andmete korrigeerimiseks.

Esmakordselt sätestatakse häiretase ka peenosakestele PM10 ja PM2,5. Seni oli häiretase määratud üksnes vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ja osooni suhtes. Häiretase tähistab

saastetaset, mille ületamisel tuleb rakendada kiireid ja ajutisi õhukvaliteedi parandamise meetmeid (nt liikluspiirangud), et vähendada elanike terviseriske ja vältida olukorra edasist halvenemist.

PM10 ja PM2,5 häiretase määratakse päeva keskmise väärtusena kolme või vähema järjestikuse

päeva jooksul. Selline ajavahemik on valitud, kuna peenosakeste kontsentratsioon õhus muutub aeglasemalt kui gaasiliste saasteainete puhul ning nende mõju tervisele on seotud pigem mitmepäevase kokkupuutega.

Lisaks sätestatakse teavitamistasemed ka vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi, PM10 ja PM2,5

jaoks. Seni oli teavitamistase ette nähtud vaid osooni puhul. Muudatuse eesmärk on tagada, et elanikkonda ja pädevaid asutusi teavitatakse aegsasti, kui saasteainete sisaldus õhus tõuseb

6

lühiajaliselt kõrgele tasemele ja võib põhjustada terviseriske, eriti tundlikele ja haavatavate elanikkonna rühmade jaoks.

Peenosakesed on tervisemõjude poolest üks olulisemaid õhusaastekomponente. Need võivad sügavale hingamisteedesse tungides süvendada südame- ja kopsuhaigusi ning põhjustada

hingamisteede ärritust. Lühiajalised episoodid, mil PM10 ja PM2,5 tase õhus suureneb, võivad oluliselt mõjutada tundlike ja haavatavaid elanikkonna rühmi, mistõttu on vaja elanikkonda aegsasti hoiatada ja vajalik on riskikommunikatsioon.

Teavitamistaseme määramine võimaldab õhukvaliteedi seiresüsteemil ja ametiasutustel anda

elanikele õigeaegseid soovitusi käitumiseks (nt vähendada välitegevust, vältida kütmist või autokasutust suure saaste korral) ning valmistuda vajaduse korral ajutiste meetmete rakendamiseks, kui õhusaaste suureneb.

Vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi puhul hinnatakse teavitamistasemele vastavust ühe tunni

keskmisena, PM10 ja PM2,5 puhul tehakse hindamine ööpäevase keskmise alusel. Selline erinevus tuleneb saasteainete omadustest – peenosakeste kontsentratsioon õhus ei kõigu nii kiiresti kui gaasiliste saasteainete puhul ning nende tervisemõju on seotud pigem kogu päeva

jooksul sissehingatava kogusega. Viimaste aastate seiretulemuste andmetel ei ole tekkinud sellist saastetaset, mis tingiks kehtestatavate häire- või teavitamistasemete ületamise.

Lisas 2 muudetakse keskmise kokkupuute näitaja väärtusi. Muudatused tulevad õhukvaliteedi direktiivi artikli 12 lõikest 3 ja lisa I tabelist 5. Keskmise kokkupuute näitajaga seotud väärtuste

muutmine aitab paremini hinnata pikaajalist kokkupuudet ja selle tervisemõjusid, mitte ainult lühiajalisi ületamisi. Samuti aitavad muudatused ühtlustada liikmesriikide aruandlust ja

andmekvaliteeti, sest AEI arvutamise metoodika muutub täpsemaks ja ühtsemaks. See aitab parandada ka inimeste tervise kaitset, vähendades pidevat kokkupuudet saasteainetega, mis põhjustavad tuhandeid enneaegseid surmasid Euroopas igal aastal.

Uus õhukvaliteedi direktiiv muudab kohustuse rangemaks: liikmesriigid peavad saavutama

kindla kokkupuute vähendamise taseme mitte ainult PM2,5 puhul, vaid ka NO2 puhul. See tähendab, et tuleb hinnata ja vähendada elanikkonna keskmist saastega kokkupuudet, mitte ainult vältida piirväärtuste ületamist üksikutes seirepunktides. Sellega seatakse pikaajaline

kokkupuute vähendamine sama kaalukaks eesmärgiks, kui on piirväärtuste järgimine.

Lisaks vähendatakse PM2.5 sihttaset, et see oleks kooskõlas uuema teadusliku arusaamaga saasteainete tervisemõjust. Eesmärk on viia keskmine kokkupuude madalamale tasemele, mis tagab parema kaitse kogu elanikkonnale, mitte ainult piirkondades, kus on suurim saaste.

Samuti muutub kokkupuute vähendamise kohustus senisest siduvamaks ja selgema ajakava alusel täidetavaks.

Lisa 3 viiakse vastavusse õhukvaliteedi direktiivi artikliga 7 ja lisaga II, mis sätestab ühe hindamispiiri kehtiva ülemise ja alumise hindamispiiri asemele. Täpsemalt on selgitatud

seletuskirjas § 1 punkti 1 juures ning direktiivi üle võtva 17.06.2026 vastu võetud seaduse seletuskirjas punkti 23. juures.

Kui riiklik keskkonnaseire tuvastab, et saasteaine kontsentratsioon piirkonnas ületab hindamispiiri, tuleb riiklikus seires kasutada täpsemaid hindamismeetodeid ehk paikseid

mõõtmisi (seirejaam). Kui kontsentratsioon jääb alla hindamispiiri, võib õhukvaliteeti hinnata modelleerimise, pisteliste mõõtmiste või nende kombinatsiooni abil. See lähenemine võimaldab

tõhusamalt suunata seireressursse piirkondadesse, kus saastetase on kõrgem, tagades samal ajal usaldusväärse õhukvaliteedi hindamise kogu ELis.

7

Aastate 2020–2024 seiretulemuste järgi võidakse uute NO2 hindamispiiride ületamisi mõõta Tallinnas Kesklinna seirejaamas ning PM10 puhul Liivalaia tänavas ja Kohtla-Järvel (ületati

2024. aastal, 2020–2023 olid seiretulemused alla hindamispiiri) ning BaP hindamispiiri Tartus. Ülejäänud seirepunktides jäid nimetatud aastate saastetasemete mõõtmistulemused alla

hindamispiiri. Paragrahv 5 sätestab keskkonnaministri 27.12.2016. a määruses nr 84 „Õhukvaliteedi

hindamise kord“ tehtavad muudatused.

Paragrahv koosneb kahekümne viiest punktist. Punktiga 1 asendatakse määruses läbivalt termin „indikaatormõõtmised“ terminiga „pistelised

mõõtmised“. Muudatuse selgitus on esitatud § 3 punktide 1 ja 2 juures.

Punktiga 2 muudetakse § 2 lõiget 2 , et viia määrus vastavusse uue õhukvaliteedi direktiivi ja direktiivi üle võtva seadusemuudatusest tuleneva kohustusega rakendada õhukvaliteedi parandamise tegevuskava juhul, kui perioodil 2026–2029 ei tagata piirkonnas 2030. aastal

kehtima hakkavaid õhukvaliteedi norme.

Punktiga 3 jäetakse kalibreerimislaborite nõuetest välja standardi nimetus, sest standardile viitamisel piisab selle numbri esitamisest ning standardi täielikku nimetust ei ole vaja korrata. Standardi number identifitseerib selle üheselt, mistõttu nimetuse lisamine ei anna õiguslikult

lisaväärtust ja muudab sätte tarbetult sõnaliselt raskemaks. Nimetuse väljajätmine lihtsustab teksti ja hoiab ära vajaduse seda muuta juhul, kui standardi ametlik nimetus muutub.

Punktiga 4 täiendatakse § 4 lõikes 1 üldisi seirenõudeid. Muudatusega ühtlustatakse seirejaamade ja proovivõtukohtade paigutamise nõuded uue õhukvaliteedi direktiivi järgi ning

täpsustatakse kehtivaid tingimusi, et need oleksid selgemad, põhjendatumad ja võrreldavad teiste liikmesriikide seirekogemusega. Täpsem sõnastus ja uued lisatingimused tagavad, et

seirejaamade asukoht peegeldab paremini tegelikku õhukvaliteeti, mitte üksikut lokaalset eripära (nt otsene heite mõju või hoonete varjus tekkiv turbulents).

Tekstiosa „mõne meetri kaugusel“ asendatakse konkreetse väärtusega „vähemalt 1,5 meetrit“, mis välistab tõlgendamisvõimaluse ja tagab võrreldava rakendamise kõikides seirepunktides.

Proovivõtu kõrguse määramisel (0,5–4 m) täpsustatakse, et see peab vastama inimeste hingamistsooni kõrgusele, ning lisatakse nõue dokumenteerida kõrgem paigutus, kui see on vajalik – see parandab sätestatu läbipaistvust ja aruandluse kvaliteeti.

Uued nõuded osooni ja sademeproovide kohta viivad Eesti seirekorralduse vastavusse EMEP

suuniste ja Euroopa Komisjoni rakendusotsustega, tagades, et mõõtmised on võrreldavad mõõtmistega rahvusvahelise seiresüsteemis.

Selgem põhjendus proovivõtuotsiku kauguse kohta heiteallikatest ja ristmikest aitab vähendada riski, et mõõdetakse vaid lokaalseid heiteid, mitte piirkonna õhukvaliteeti tervikuna.

Punktiga 5 võetakse üle uue õhukvaliteedi direktiivi artikli 9 lõike 7 seireseadmete ümbertõstmise keeld. Samuti tuuakse sisse ruumilise esindavuse nõuded. Ruumiline esindatus

tähendab uue õhukvaliteedi direktiivi artikli 4 lõike 26 järgi, et konkreetne mõõtepunkt või proovivõtukoht ei anna teavet ainult selle täpse asukoha kohta, vaid iseloomustab ka

ümbritsevat piirkonda. See on oluline seire usaldusväärsuse seisukohalt, sest ühe mõõtepunkti tulemusi kasutatakse sageli laiema ala õhukvaliteedi hindamiseks.

8

Ruumilise esindavuse all peetakse silmas, et proovivõtukohas mõõdetud õhukvaliteedi näitajad on sarnased samas piirkonnas valitsevatele tingimustele. Sel viisil tagatakse, et seireandmed

kajastavad tegelikku olukorda suuremas ruumilises ulatuses, mitte ainult väga kitsalt mõõtepunktis.

Punktiga 6 tuuakse sisse uue õhukvaliteedi direktiivi artikli 10 kohased superseirejaama kohustused. Artikli 10 kohaselt tuleb linna- või maakeskkonna taustapiirkonda rajada

superseirejaam, mis ühendab mitut proovivõtukohta, et koguda pikaajalisi andmeid saasteainete kohta. Superseirejaamas jälgitakse samaaegselt suurt hulka saasteaineid ja meteoroloogilisi

näitajaid. Seal kogutakse detailset infot nii tavapäraste õhusaasteainete kui ka nende keemilise koostise ja tekkepõhjuste kohta. Sellised jaamad aitavad paremini mõista heiteallikate mõju, hinnata terviseriske ja toetada teaduspõhist õhukvaliteedi juhtimist.

Eestis hakatakse superseirejaamades mõõtma uues õhukvaliteedi direktiivis reguleeritud

saasteaineid, sealhulgas musta süsinikku, ülipeeneid osakesi ja ammoniaaki, ent teatud tingimustel võib osa neist jätta maapiirkondades mõõtmata. Seiret koordineeritakse ka rahvusvaheliste programmide ja teadustaristutega, näiteks EMEP ja ACTRIS, et tagada

andmete kvaliteet ja võrreldavus.

Linnakeskkonna ja maakeskkonna superseirejaamad on vajalikud, et hinnata saasteainete omavahelisi seoseid ja koosmõju, mida tavapärased seirejaamad ei pruugi piisava täpsusega kajastada. Nendes jaamades tehakse lisaks tavapäraste saasteainete (nt NO2, PM2,5, PM10, SO2,

O3) mõõtmistele ka selliseid, mis annavad teavet osakeste keemilise koostise, suurusjaotuse ja toksilisuse kohta (nt must süsinik, elementaarne ja orgaaniline süsinik,

oksüdatsioonipotentsiaal). Selline teave aitab paremini mõista, millised allikad põhjustavad suurimat terviseriski ja kuidas erinevad saasteained koos mõjutavad inimeste tervist ja keskkonda.

Uues õhukvaliteedi direktiivis rahvaarvule ning pindalale seatud nõuete järgi tuleb Eestisse

rajada kaks superseirejaama. Kuna superseirejaama asukoht võib kattuda juba varem rajatud seirejaama asukohaga, siis on Eestis kõige optimaalsem tagada superseirejaama rajamise nõue, täiendades Õismäe seirejaama, et see tagaks linnakeskkonna superseirejaama nõudeid, ning

Lahemaa seirejaama, et see tagaks maakeskkonna superseirejaama nõudeid.

Punkt 7 sätestab tingimused lämmastikdioksiidide keskmise kokkupuute näitaja määramiseks. Tingimused on samad mis eriti peenete osakeste keskmise kokkupuute näitaja määramisel, kuid uuest õhukvaliteedi direktiivist tuleb ka lämmastikdioksiidide keskmise kokkupuute näitaja

vähendamise kohustus.

Lisaks kehtestatakse häiretase ka peenosakeste PM10 ja PM2,5 jaoks. Seni oli häiretase määratud vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ja osooni suhtes. Häiretase tähistab saastetaset, mille ületamisel tuleb rakendada kiireid ja ajutisi õhukvaliteedi parandamise meetmeid, et vähendada

elanike terviseriske ja vältida olukorra edasist halvenemist.

PM10 ja PM2,5 häiretase määratakse päeva keskmise väärtusena kolme või vähema järjestikuse päeva jooksul. Selline ajavahemik tuleb uuest õhukvaliteedi direktiivist ning tähendab, et peenosakeste kontsentratsioon õhus muutub aeglasemalt kui gaasiliste saasteainete puhul ning

nende mõju tervisele on seotud pigem mitmepäevase kokkupuutega.

9

Mõõtmised tehakse kohtades, mis iseloomustavad õhukvaliteeti vähemalt 100 km2 suurusel alal või terves piirkonnas või linnastus – sõltuvalt sellest, kumb on väiksem. See tagab, et häiretase kajastab piirkonna üldist õhusaaste olukorda, mitte üksnes lokaalseid heiteallikaid.

Häiretase võimaldab reageerida olukorras, kus peenosakeste tase tõuseb kiiresti mitmel päeval

järjest, ning hoiatada varakult elanikke ja anda soovitusi tundlike rühmade kaitseks (nt lapsed, eakad, kroonilisi hingamisteede haigusi põdevad inimesed).

Täiendavalt muudetakse lõiget 31, jättes välja Kohtla-Järve järel sõna „linnastu“. Muudatus on seotud paragrahvis 1 punktis 2 ettenähtud muudatusega Kohtla-Järve linnastu liitmisega Põhja-

Eesti piirkonnaga. Punktiga 8 sätestatakse peenete osakeste ja eriti peenete osakeste teavitamistasemetele

vastavuse hindamise nõuded ning lämmastikdioksiidi ja vääveldioksiidi teavitamistasemete vastavuse hindamine. Õhukvaliteedi direktiivi lisa I jagu 4 sätestab teavitamistasemed ka

vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja PM10 ja PM2,5 kohta, et tagada elanikkonna ja ametiasutuste varajane teavitamine olukorrast, kus osakeste kontsentratsioon õhus tõuseb oluliselt üle tavapärase taseme ning võib ohustada inimeste tervist. Seni olid teavitamistase

kehtestatud vaid osooni kohta. PM10 ja PM2,5 teavitamistase määratakse päeva keskmise väärtusena kolme või vähema järjestikuse päeva jooksul. Selline ajavahemik on sobiv, kuna

peenosakeste kontsentratsioon õhus muutub aeglasemalt kui gaasiliste saasteainete puhul ning nende mõju tervisele on seotud pigem mitmepäevase kokkupuutega.

Mõõtmised tehakse kohtades, mis iseloomustavad õhukvaliteeti vähemalt 100 km2 suurusel alal või terves piirkonnas või linnastus – sõltuvalt sellest, kumb on väiksem. See tagab, et häiretase

kajastab piirkonna üldist õhusaastet, mitte üksnes lokaalseid heiteallikaid. Punktiga 9 täiendatakse § 7 lõikega 81, milles määratletakse sadestuse üldkogus. Muudatuse

eesmärk on täpsustada lõikes kasutatud terminit ning tagada üheselt mõistetav terminoloogia õhusaaste seire ja aruandluse kontekstis. Sadestuse üldkogus kirjeldab atmosfäärist pindadele

langevate saasteainete kogumassi kindlal alal ja ajavahemikul. Termin on vajalik, et eristada sadestust kui õhusaaste ülekande protsessi õhust maapinnale, veekogudele või muudele pindadele, ning tagada, et sadestust seiratakse ja hinnatakse ühtsetel alustel.

Punktiga 10 täiendatakse § 7 lõikega 10, mis täpsustab, et juhul kui õhukvaliteedi piirkonnas

ületatakse piir- või sihtväärtust, tuleb õhukvaliteedi hindamisel kasutada lisaks paiksetele mõõtmistele ka arvutuslikku hindamist või pistelisi mõõtmisi. Muudatus on kooskõlas 17.06.2026 vastu võetud seadusega. Muudatuse sisu on täpsemalt selgitatud seaduseelnõu 861

SE seletuskirja punktis 22.

Muudatuse eesmärk on tagada, et õhukvaliteedi tase oleks hinnatud piisava täpsusega ka nendes piirkondades, kus püsiv mõõtejaamade võrk ei pruugi anda täielikku ülevaadet saasteainete levikust ja ruumilisest ulatusest. Arvutuslik hindamine ja pistelised mõõtmised võimaldavad

täiendada pidevmõõtmiste andmeid, et saada terviklikum pilt õhukvaliteedist, tuvastada ületusalad ning kavandada asjakohased õhukvaliteedi parandamise meetmed.

Punktiga 11 muudetakse § 9 lõiget 3. Täpsustatakse tingimusi, mille korral võib seirejaamade arvu vähendada kuni 50%. Eesmärk on viia säte vastavusse uue õhukvaliteedi direktiivi lisa III

nõuetega ning täpsustada õhukvaliteedi hindamise metoodikat.

Ühe muudatusena asendatakse mõiste „indikaatormõõtmised“ mõistega „pistelised mõõtmised“, et kasutada terminoloogiat, mis vastab õhukvaliteedi direktiivis ja uues

10

seirekorralduses kasutatavatele mõistetele. Pistelised mõõtmised viitavad sihipäraselt ja ajutiselt tehtavatele mõõtmistele, mida kasutatakse paiksete mõõtmiste täiendamiseks ja ruumilise katvuse parandamiseks.

Samuti täpsustatakse, et lisaks piir- ja sihtväärtustele ning häiretasemetele tuleb tagada teave ka

kriitiliste tasemete ja teavitamistasemete järgimise kohta. See muudatus on vajalik, kuna õhukvaliteedi direktiivis on täiendatud seiratavate saasteainete tasemete liike ja nende hindamiskriteeriume.

Samuti rõhutatakse, et seirejaamade arvu võib vähendada üksnes juhul, kui arvutuslik

hindamine või pistelised mõõtmised tagavad piisava andmekvaliteedi ja ruumilise eraldusvõime, et hinnata õhukvaliteeti määruse lisas 1 sätestatud andmete kvaliteedi nõuete kohaselt.

Punktiga 12 muudetakse õhukvaliteedi hindamisel kasutatavate standardmeetodite nimekirja

ning täiendatakse uute seiratavate saasteainete metoodikatega. Paragrahvi 13 uus sõnastus ajakohastab ja täpsustab saasteainete mõõtemeetodite loetelu,

standardiviiteid ning mõõtetulemuste esitamise põhimõtteid. Muudatuse eesmärk on viia määrus vastavusse uue õhukvaliteedi direktiivi lisaga VI ning laiendada nende ainete ja

parameetrite ringi, millele laieneb uue õhukvaliteedi direktiivi kohane seirekohustus. Uues õhukvaliteedi direktiivis on uuendatud standardiviiteid. Näiteks osakeste (PM10 ja PM2,5)

proovivõtu ja mõõtmise standard EVS-EN 12341:2014 on asendatud uuema versiooniga EVS- EN 12341:2023, mis tagab parema andmekvaliteedi ja vastavuse Euroopa Liidu nõuetele.

Samuti on ajakohastatud benseeni mõõtmise standard kuna õhukvaliteedi direktiivi kuuendas lisas on nüüd viidatud standardile EN 14662.

Eelnõu muudatusega ühtlustatakse ka metallide ja ühendite määramise metoodikat. Kui kehtivas määruses käsitleti pliid, arseeni, kaadmiumi ja niklit osaliselt eraldi, siis edaspidi

määratakse need ühe metoodika järgi. Lisatud on kõigi nimetatud metallide sadestuse mõõtmise standardid, mis tugevdab seire terviklikkust ja vastavust uutele seirekohustustele.

Samuti on täpsustatud polütsükliliste aromaatsete süsivesinike (PAH) määramise metoodikat. Uues sõnastuses on eristatud proovivõtu ja määramise standardid ning lisatud võimalus

kasutada riiklikke või ISO meetodeid, kui mõne muu PAH-ühendi jaoks puudub Euroopa standard. See tagab paindlikkuse ja võimaldab seiret laiendada uute teadussaavutuste põhjal.

Oluline sisuline uuendus on uute mõõteparameetrite lisamine. Esmakordselt tuuakse sisse PM2,5 osakestes olevate ioonide (nitraat, sulfaat, kloriid, ammoonium, naatrium, kaalium,

magneesium, kaltsium) määramine, samuti elementaarse ja orgaanilise süsiniku määramine. Lisatakse võimalus mõõta osooni eeldusaineid, metaani, ülipeeneid osakesi, musta süsinikku, ammoniaaki ja elavhõbeda eri vorme. Nende puhul lubatakse kasutada samaväärseid

üldtunnustatud meetodeid, kui puudub Euroopa standard. Täiendused toetavad direktiivi 2024/2881 eesmärki laiendada seire ulatust ja parandada saaste koostise mõistmist.

Lõiked 4 ja 5 sätestavad võimaluse kasutada rahvusvaheliselt üldtunnustatud alternatiivseid meetodeid, kui need tagavad standardmeetoditega samaväärse tulemuse. Selliste meetoditega

saadud tulemusi tuleb vajaduse korral korrigeerida standardmeetodi tasemele ning võimaluse korral ka tagasiulatuvalt, et säilitada ajaline võrreldavus ja andmete usaldusväärsus.

11

Punktiga 13 eemaldatakse viide ülemisele ja alumisele hindamispiiridele. Täpsem selgitus hindamispiiri kohta on toodud § 1 punkt 1 juures.

Punktiga 14 muudetakse § 15, et ajakohastada aruandlusnõuded ja viia need vastavusse uuendatud terminoloogiaga. Määrusest jäetakse välja lisa 5 ning selle sisu- ja vorminõuded

sätestatakse otse määruses, et tagada üheselt mõistetav ja selgem regulatsioon. Lisaks aruandluse korrastamisele ühtlustatakse ka terminoloogiat. Kehtivas määruses

kasutatakse paralleelselt termineid „pistelised mõõtmised“ ja „indikaatormõõtmised“, mis on tekitanud segadust. Edaspidi kasutatakse ainult terminit „pistelised mõõtmised“, mis vastab

õhukvaliteedi direktiivis kasutatavale terminile ning kajastab täpsemalt mõõtmiste eesmärki – ajutisi, sihipäraselt kavandatud mõõtmisi, mida tehakse paiksete mõõtmiste täiendamiseks ja ruumilise katvuse parandamiseks.

Uues sõnastuses on lihtsustatud ja täpsustatud ka aruande struktuuri. Nõuded on jaotatud nelja

kategooriasse: – mõõtmiste üldandmed (nt tellija, proovivõtukoht, aeg, meteoroloogilised parameetrid); – mõõteseadmete andmed (nt tüüp, valmistaja, mõõtepiirkond, mõõteprintsiip);

– mõõtemeetodite andmed (nt standardi number ja nimetus, viide akrediteeringule); – mõõtja andmed (nt labori nimi, akrediteeringu ja pädevustunnistuse number).

Põletusseadmete aruandlust reguleeritakse veel ka muude õigusaktidega.

Muudatuse tulemusena on § 15 selgem ja keskendub just õhukvaliteedi taseme mõõtmistele ning lisaks rahvusvahelistele standarditele on võimalik kasutada muid tunnustatud

metoodikaid. See läheb kokku üldise põhimõttega mõõtemetoodikatele viitamisel. Punktiga 15 täiendatakse määrust §-ga 151, mis sätestab nõuded, mis esitatakse heiteallikate

heite koguse mõõtmise aruandes.

Lisatava paragrahvi eesmärk on eristada õhukvaliteedi taseme mõõtmiste aruandlus ja heiteallikate heite koguse mõõtmiste aruandlus ning luua viimasele selge ja eraldi õiguslik alus. Kehtivas määruses on heite koguse mõõtmise aruande nõuded osaliselt § 15 lõigetes 6 ja 7, mis

käsitlevad nii õhukvaliteedi kui ka heite koguse mõõtmisi koos. Selline kord ei olnud piisavalt selge ega eristanud piisavalt kahe mõõtmisliigi eesmärki ja metoodikat. Paragrahviga 151

luuakse selge struktuur: § 15 reguleerib õhukvaliteedi mõõtmisi ja § 151 heiteallikate heite koguse mõõtmisi.

Heiteallikate heite koguse mõõtmiste aruande eesmärk on kirjeldada käitise või heiteallika tegelikku heidet, tagades, et mõõtmistulemused on võrreldavad ja piisavalt põhjalikud, et

hinnata vastavust keskkonnaloa tingimustele või saasteainete heite piirväärtustele. Selleks sätestatakse, millised andmed peavad aruandes sisalduma – alates proovivõtu üldandmetest kuni protsessi- ja mõõtepunkti tehniliste parameetriteni. Samuti lihtsustub aruannete struktuur,

et kõik laborid saaksid esitada andmeid sama loogika ja detailsusega.

Aruannetes paraneb andmete kvaliteet ja kontrollitavus, kuna esitatakse kõik peamised mõõte- ja protsessiandmed (nt temperatuur, rõhk, niiskus, kütuseliik, toodangu kogus jms). Keskkonnaametil lihtsustub nii andmevahetus kui ka järelevalve, sest selge aruandlusvorm

võimaldab kontrollida heite vastavust lubadele ja keskkonnanormidele.

Lisaks parandab lisatud paragrahv õigusselgust, kuna õhukvaliteedi ja heite koguse mõõtmise erinevad eesmärgid ja aruande nõuded on nüüd selgesti eraldi sätestatud.

12

Punktiga 16 täiendatakse § 16 lõiget 2 punktiga 5, laiendades arvutusliku hindamise kasutusvaldkonda. Varem keskendus arvutuslik hindamine peamiselt saasteainete hajumise ja

taustasisalduse määramisele ning heiteallikate mõju hindamisele. Muudatusega lisatakse võimalus kasutada arvutuslikku hindamist ka saasteainete ekspositsiooni arvutamisel ja

tervisemõju hindamisel, mis on oluline samm õhukvaliteedi juhtimise ja poliitika täpsustamiseks.

Ekspositsiooni ja tervisemõju modelleerimine võimaldab hinnata, kui suur osa elanikkonnast mingis piirkonnas on tegelikult saasteainetega pikaajaliselt või lühiajaliselt kokku puutunud

ning milline on selle põhjustatav hinnanguline terviserisk. Selline teave on oluline nii õhukvaliteedi parandamise tegevuskavade koostamisel kui ka riiklike tervise- ja keskkonnastrateegiate kujundamisel. Samuti toetab see nõuet hinnata õhukvaliteedi mõju

elanike tervisele ja sotsiaalmajanduslikule heaolule, mida uus õhukvaliteedi direktiiv rõhutab kui üht olulisemat poliitikaeesmärki.

Punktiga 17 täpsustatakse § 17 lõike 1 punkti 3 sõnastust, et tagada parem loetavus ja ühtlus teiste sätetega. Sätte sisu jääb samaks: arvutuslik hindamine või hajumismudel peab suutma

arvutada saasteainete kontsentratsioone vähemalt tunnise ajasammuga, et tulemused oleksid võrreldavad õhukvaliteedi piirväärtuste, teavitamis- ja häiretasemete hindamisega, mis on

samuti määratud tunni põhjal. Punkti 18 kohaselt tuleb hajumisarvutustes arvestada 500 m raadiusega tootmisterritooriumist.

Paragrahvi 17 lõike 7 sõnastust parandatakse sarnaselt keskkonnaministri 23. oktoobri 2019. a määruse nr 56 „Keskkonnaloa taotlusele esitatavad täpsustavad nõuded ja loa andmise kord

ning keskkonnaloa taotluse ja loa andmekoosseis“ sõnastusega, et sätestatu oleks selgem ja üheselt arusaadav. Muudatuste jõustumisel menetluses olevate taotluste korral võib Keskkonnaamet arvestada ka senisel viisil tehtud hajumisarvutusi.

Punktiga 19 jäetakse § 181 lõike 2 punktist 2 välja sõna „isojoontega“, kuna see täpsustus on

ebaoluline ja võib põhjustada tõlgendamisprobleeme arvutuslike hindamiste tulemuste esitamisel.

Punktiga 20 asendatakse § 181 lõikes 3 sõnad „vastav isojoon“ sõnadega „selgelt eristuv tähis“, et ajakohastada ja täpsustada terminoloogiat, mis kirjeldab arvutusliku hindamise tulemuste

graafilist esitust. Sätte sisu on muudatuse järel tehnoloogiliselt neutraalsem ja võimaldab paremini kohaldada tänapäevaseid andmevisualiseerimise meetodeid.

Varasem nõue esitada arvutuslikud tulemused isojoonte kujul (st kontuurjoontega, mis ühendavad võrdse kontsentratsiooniga punkte) pärines ajast, mil modelleerimistulemusi

kujutati valdavalt staatilistel kaartidel. Tänapäeval esitatakse hajumisarvutuste tulemusi aga sageli digitaalselt, värvikaartide, punktandmete või interaktiivsete ruumikihtidena, kus traditsioonilisi isojooni ei kasutata.

Uus sõnastus võimaldab kujutada saasteaine kontsentratsioonide tasemeid või piirväärtuste

ületuspiirkondi mõnel muul üheselt arusaadaval viisil (nt värvitoon, sümbol või legendi tähistus), sõltumata kasutatavast tarkvarast või visualiseerimisvahendist.

Punktiga 21 eemaldatakse tekstist viide ülemisele hindamispiirile. Hindamispiiride definitsiooni muutmise kohta on täpsemalt selgitatud § 1 punktis 1.

13

Punktidega 22 ja 23 muudetakse määruse normitehnilist osa, jättes sealt välja viited 12.12.2026 kehtetuks muutuvatele direktiividele, ning lisatakse viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2024/2881/EL.

Punktiga 23 kehtestatakse määruse lisad 1–4 uues sõnastuses.

Lisaga 1 võetakse üle uue õhukvaliteedi direktiivi lisa V kohased andmekvaliteedi nõuded saasteainete mõõtmise määramatuse korral. Õhukvaliteedi direktiivi lisa V muudab

andmekvaliteedi nõudeid võrreldes direktiivi 2008/50/EÜ lisaga I täpsemaks ja rangemaks. Kui varasemad nõuded keskendusid peamiselt mõõtmiste üldistele tingimustele, mõõtepunktide

valikule ja viitemeetoditele, siis nüüd laiendatakse need kogu andmehaldusele: mõõtmisele, valideerimisele, modelleerimisele, andmete kättesaadavusele ning nende kasutatavusele. Uues õhukvaliteedi direktiivis on andmekvaliteedi mõiste detailsemalt lahti kirjutatud, mis loob

selgemad ja ühtlasemad standardid kõigile liikmesriikidele. Üks olulisemaid muudatusi on selged minimaalse andmekatte nõuded. Direktiiv 2008/50/EÜ küll sätestas samuti, et

mõõtmised peavad olema esinduslikud ja vastama teatud katvuskriteeriumidele, kuid need nõuded olid üldised. Uus õhukvaliteedi direktiiv kordab üle vajaduse koguda vähemalt ühe aasta ulatuses mõõtmisandmeid, täpsustab katvuse miinimumnõudeid ja seob need otseselt

andmekvaliteedi eesmärkidega. See tähendab, et katvuse miinimumid on täpselt määratud.

Täpsustunud on ka viitemeetodite ja alternatiivsete meetodite kasutamise põhimõtted. Direktiiv 2008/50/EÜ nõudis viitemeetodite kasutamist ja lubas lisaks ka alternatiivseid meetodeid, kuid tingimused olid üldised. Uus õhukvaliteedi direktiiv sätestab, et kõik alternatiivsed meetodid

peavad olema võrreldavad, standardiseeritud ning kvaliteedijuhtimise süsteemiga kaetud. See muudab andmekvaliteedi kontrolli järjepidevamaks ja vähendab erinevusi liikmesriikide

mõõtetulemuste täpsuses. Samuti on õhukvaliteedi direktiivis andmekvaliteedi tagamisel oluliselt suurem rõhk

modelleerimisel. Direktiiv 2008/50/EÜ käsitles modelleerimist eelkõige täiendava hindamisviisina olukorras, kus mõõtmisi oli vähe, kuid ei sidunud seda otseselt

andmekvaliteedi eesmärkidega. Uus õhukvaliteedi direktiiv seob mõõtmise ja modelleerimise üheks terviklikuks hindamissüsteemiks, kus modelleerimise kasutamine on lubatud üksnes juhul, kui selle kvaliteet on tõendatud ja vastab lisa V nõuetele. Seega on arvutuslik hindamine

osa standardiseeritud andmekvaliteedi raamistikust.

Uuendatud on ka andmete valideerimise ja kättesaadavuse nõuded. Direktiiv 2008/50/EÜ rõhutas peamiselt õhukvaliteedi seiret ja aruandlust Euroopa Komisjoniga, jättes andmete avaliku kättesaadavuse ning kasutusmugavuse detailid liikmesriikide enda kehtestada. Uus

õhukvaliteedi direktiiv nõuab, et andmed oleksid esitatud ühtlustatud vormingus, valideeritud ja avalikkusele kättesaadavad. See suurendab läbipaistvust ning tagab, et andmekvaliteet on

ühtne nii hindamiseks, järelevalveks kui ka otsustamise aluseks. Lisaga 2 muudetakse seirejaamade arvu määramise nõuded vastavaks uue õhukvaliteedi

direktiivi lisa III nõuetele. Direktiivis 2008/50/EÜ on seirejaamade arvu nõuded määratud konkreetsete minimaalkogustena, mis lähtusid piirkonna rahvaarvust ja etteantud tabelitest.

Eesti pidi tagama vajalikud statsionaarsed proovivõtukohad ning vähemalt ühe maatausta mõõtepunkti iga 100 000 km2 kohta. Lisaks lubab õhukvaliteedi direktiiv jaamade arvu vähendada kuni 50%, kui mõõtmisi täiendati modelleerimise või pisteliste mõõtmistega.

Seirevõrgu ülesehitus oli seega määratud selgelt kvantitatiivselt.

Uus õhukvaliteedi direktiiv jätab miinimumnõuded alles, kuid ajakohastab need ja seob tihedamalt seire kvaliteedi nõuetega. Tabelites, milles on sätestatud seirejaamade minimaalne

14

arv erinevate saasteainete puhul, on rõhk liikunud sellele, et jaamade arv peab tagama piisava esinduslikkuse ning vastama metoodilistele nõuetele. Eesti kontekstis on oluline, et uued tabelid ei nõua seirejaamade arvu suurenemist võrreldes senise võrguga. Muudatused ei sisalda Eestile

kohustust rajada uusi seirejaamu. Tuleb tagada, et praegune seirevõrk vastaks lisades sätestatud metoodilistele ja esinduslikkuse nõuetele ning toetaks kvaliteetset õhukvaliteedi hindamist.

Lisas 3 esitatakse õhukvaliteedi direktiivi IV lisa osa IV kohaselt muudetud osoonisisalduse määramise nõuded. Lisas ajakohastatakse osooni seirejaamade liigitamise ja paiknemise

põhimõtted. Kehtiva direktiivi 2008/50/EÜ lisa VII liigitas osooni mõõtmise proovivõtukohad selgelt eristatavatesse kategooriatesse, sealhulgas linnakeskkonna tausta, maakeskkonna tausta,

liikluskoormusega ja tööstuspiirkondadesse. Nõuded olid esitatud detailsete kriteeriumidena, mis määrasid nii mõõtekoha tüübi kui ka selle asukoha suhte hoonestuse, liikluse ja teiste saasteallikatega. Samuti sätestati minimaalne proovivõtukohtade arv, mis oli sätestatud

õhukvaliteedi direktiivi lisa tabelites.

Uue õhukvaliteedi direktiivi lisa säilitab põhimõtte, et osooni peab seirama eristatavates linnakeskkonna ja maakeskkonna taustapiirkondades ning vajaduse korral transpordikoormusega asukohtades, kuid ajakohastab liigitamise ja paiknemise nõuded

uuendatud metoodiliste ja esinduslikkuse kriteeriumide kohaselt. Uue õhukvaliteedi direktiivi lisa IV osa 4 ei muuda seirejaamade liigitamise üldpõhimõtet, kuid täpsustab paiknemise

tingimusi, keskendudes eelkõige sellele, et proovivõtukohad peavad tagama usaldusväärse teabe piirkonna osoonikoormuse ning elanikkonna kokkupuute kohta.

Miinimumnõuded seirejaamade arvule osooni puhul jäävad uue õhukvaliteedi direktiiviga alles, kuid need on koondatud lisa III tabelitesse ning seotud tihedamalt seire kvaliteedi ja

modelleerimisega. Erinevalt kehtivast direktiivist, mis sätestab jaamade arvu peamiselt rahvaarvu alusel, seob uus õhukvaliteedi direktiiv miinimumnõuded kokkupuuteolukordadega ja andmekvaliteedi tagamisega. Eestile ei too see muudatus kaasa vajadust rajada uusi osooni

seirejaamu, kuna olemasolev seirevõrk vastab õhukvaliteedi direktiivis sätestatule. Küll aga tuleb tagada, et mõõtekohtade paiknemine ja liigitus vastaksid ajakohastatud

paiknemiskriteeriumidele. Lisaga 4 võetakse õhukvaliteedi direktiivi lisa III tabelist 4 üle osooni mõõtmise nõuded

pidevseire jaamades ja ülipeenete osakeste (PM0,1) seire tingimused lisa VII neljandast jaost. Kehtivas õhukvaliteedi direktiivis on osooni seirejaamade miinimumarvud määratud

konkreetsetes tabelites. Need tabelid näitavad selgelt, mitut mõõtejaama tuleb igas tsoonis või linnastus vähemalt kasutada. Arvutuskäik sõltub põhimõttest, et kui mõõtmised on ainus meetod, peab tsoonis olema vähemalt üks seirejaam iga kahe miljoni elaniku kohta või vähemalt

üks seirejaam iga 50 000 km2 kohta, olenevalt sellest, kumb nõue tõi suurema jaamade arvu. Seega on tegemist rangelt arvulise miinimumnõudega, mille alusel tuleb tagada piisav arv

osooni mõõtepunkte. Uues õhukvaliteedi direktiivis jäetakse osooni mõõtmise jaamade minimaalsed arvud alles,

kuid need on esitatud uuendatud tabelina ja seotud otsesemalt sellega, et seirevõrk peab olema esinduslik ning kajastama inimeste tegelikku kokkupuudet saastega. Miinimumarv ei sõltu

enam rahvaarvust ja pindalast, vaid nõue on seotud sellega, et igas linnakeskkonna ja maakeskkonna taustapiirkonnas peab olema piisavalt mõõtekohti, et saada terviklik ülevaade osoonitasemest.

Oluline erinevus seisneb ka selles, et uus õhukvaliteedi direktiiv sätestab hulga uusi

saasteaineid, mida tuleb samuti seirata. Nende hulgas näiteks ülipeened osakesed, mida direktiivis 2008/50/EÜ ei olnud. See tähendab, et lisaks osooni mõõtmisele tuleb riigil tagada

15

ka PM0,1 mõõtmine eraldi nõuete kohaselt. See ei suurenda otseselt osooni jaamade arvu, kuid lisab uue seirekohustuse, mis täidetakse sobivates mõõtejaamades.

Punktiga 25 tunnistatakse lisa 5 kehtetuks. Selles kehtestatud aruande sisu- ja vorminõuded tuuakse määruse §-desse 15 ja 151. Muudatuse sisu on selgitatud punktide 14 ja 15 juures.

Paragrahv 6 sätestab määruse jõustumisaja, mis on 11. detsember 2026. See on õhukvaliteedi direktiivi ülevõtmise tähtaeg ning selleks ajaks on kavandatud ka õhukvaliteedi direktiivi üle

võtva seaduse jõustumine.

3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on vastavuses ELi õigusega. Eelnõukohase määrusega võetakse üle Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/2881 nõuded.

4. Määruse mõju

4.1 Õhukvaliteedi piirväärtuste muutumine

Sihtrühmad:

tootmisettevõtted – ligikaudu 1800 keskkonnakaitseloaga ettevõtet;kohalikud omavalitsused; Keskkonnaamet;

Eesti Keskkonnauuringute Keskus.

Määrusel on positiivne mõju elanikele ja keskkonnale. Paragrahvi 4 kohased õhukvaliteedi piirväärtuste muudatused aitavad kaasa tervema elu- ja puhtama looduskeskkonna kujunemisele.

Direktiiv (EL) 2024/2881 on oluline samm Euroopa Liidu õhusaastenormide ajakohastamisel

ja ühtlustamisel. Õhukvaliteedi direktiiv koondab ning uuendab seni kehtinud 2008/50/EÜ ja 2004/107/EÜ sätteid, tuues need ühe akti kokku. Muudatuste peamine eesmärk on viia ELi piirväärtused lähemale Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2021. aasta soovitustele, mis

põhinevad uuemal teaduslikul tõendusmaterjalil õhusaaste kahjulike tervisemõjude kohta.

Kõige olulisemad muudatused puudutavad peeneid ja eriti peeneid osakesi (PM2,5 ja PM10) ning lämmastikdioksiidi (NO2), mis on terviseriskide seisukohalt kõige olulisemad saasteained linnakeskkonnas. PM2,5 aastane piirväärtus väheneb 25 mikrogrammilt kuupmeetri kohta 10

mikrogrammile, PM10 aastane piirväärtus 40-lt 20 mikrogrammile ja NO2 aastane piirväärtus 40-lt 20 mikrogrammile.

Õhukvaliteedi direktiiv muudab varasemad 2004/107/EÜ sihtväärtused raskmetallide (arseen, kaadmium, nikkel) ja BaP siduvateks piirväärtusteks. See tähendab, et nende saasteainete puhul

ei ole tegu enam üksnes seire- ja hindamissoovitustega, vaid liikmesriigid peavad tagama nende reaalse vastavuse piirnormidele.

Mõju ettevõtlusele: majanduslik mõju

EKUK hindas käitiste vastavust uutele õhukvaliteedi piirväärtustele. Selle põhjal tuvastati

ligikaudu 250 käitist, kelle puhul on arvutusliku hindamise tulemustes oht ületada aastal 2030 kehtima hakkavaid piirväärtusi. Hindamine tugines keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS

registreeritud heiteallikate maksimaalsetele heitkogustele. Seetõttu võivad arvutusliku hindamise tulemused tegelikku olukorda üle hinnata, sest reaalses olukorras käitiste

16

töökoormus ja heitkogused ajas varieeruvad. Näiteks piirväärtuste teoreetiline ületamine võib olla tingitud käitiste koosmõjust ehk olukorrast, kus mitme käitise modelleeritud mõjud kattuvad ning nende ühine mõju võib arvutuslikult viia piirväärtuse ületamiseni. Samuti võivad

olla ületamised tingitud kas tööajadünaamika ülehindamisest või valedest heiteallika parameetritest, mis on jäänud loal ajakohastamata.

Eelnimetatud 250 käitise hulgas võib olla mitu käitist, mis juba praegu rakendavad meetmeid heite piiramiseks, et vastata Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2015/2193/EL

(keskmise võimsusega põletusseadmetest (1–50 MWth) õhku eralduvate teatavate saasteainete heite piiramise kohta) nõuetele.

Alates 1. jaanuarist 2030 hakkavad olemasolevatele 1–5 MWth põletusseadmetele kehtima rangemad heite piirväärtused. Võttes arvesse põletusseadmete soojussisendile vastavaid

nimisoojusvõimsusi, millest alates saavutatakse 50% piirväärtuse tase, ja alates 2030. aastast kehtima hakkavaid rangemaid heite piirväärtusi, jõudis Kliimaministeerium koostöös EKUK-

iga täiendavate mudeldamiste järel järeldusele, et 1–5 MWth põletusseadmete puhul on keskkonnariski tekkimine ebatõenäoline. Nendele põletusseadmetele hakkavad kehtima rangemad õhusaaste piirväärtused, mis toob kaasa vajaduse muuta 449 katlamaja

õhusaasteluba. Bürokraatia vähendamise eesmärgil näeb 17.06.2026 vastu võetud seadus ette võimaluse viia väikese keskkonnamõjuga käitised õhusaasteloalt registreeringule. Selle

tulemusel väheneb õhusaastelubade menetlemisaeg, taotluse andmekoosseisude maht, keskkonnatasude deklareerimise intervall ning lisaks kiirendatakse katlamajade toimepidevuse tagamise aluseks olevate dokumentide menetlust.

Keskkonnaamet teavitab võimalikke uute piirväärtuste ületajaid 2027. aastal, et käitised saaksid

aegsasti hinnata oma tegevuse vastavust uutele õhukvaliteedi piirväärtustele. Kui käitis teeb hinnangu ning see tõendab, et piirväärtuseid ei ületata, ei ole käitisel vaja oma luba muuta ega lisameetmeid rakendada.

Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 101 lõike 1 punkti 6 kohaselt hindavad käitised vähemalt kord

aastas oma tegevuse vastavust õhukvaliteedi piir- või sihtväärtustele väljaspool tootmisterritooriumi, kui nende heide võib tõenäoliselt põhjustada õhukvaliteedi hindamispiiri ületamist. Kuna selline kohustus on käitistel juba kehtivas seaduses, ei tekita uute

piirväärtustega vastavuse hindamine käitistele märkimisväärset halduskoormust.

Keskkonnakaitseloa ettevõtted on koostanud lubatud heitkoguste projekti, mille alusel on juba praegu võimalik saada algne hinnang heidete vastavusest õhukvaliteedi uutele piirväärtustele ning kavandada ja rakendada asjakohaseid meetmeid uute piirväärtuste tagamiseks.

Kui käitisel tekib reaalne oht ületada 2030. aastal kehtima hakkavaid piirväärtusi, tuleb tal

selleks, et tagada keskkonnaloa vastavus ja keskkonnanõuete täitmine, kasutada näiteks saasteainete püüdeseadmeid, võtta kasutusele vähemsaastav kütus või rakendada muid tööprotsesside ressursisäästlikkust suurendavaid meetmeid. Käitiste võetavad meetmed

sõltuvad ka sellest, milliseid saasteaineid nad välisõhku heidavad.

Keskkonnaametile tähendab lubade muutmine ajutist lisatööd, kuid muudetavate lubade hulk sõltub sellest, kui paljud käitised peavad muutma lube 2030. aastal kehtima hakkavate piirväärtuste tõttu.

Mõju kohalikele omavalitsustele

Õhukvaliteedi direktiivi rakendamine võib kohalikele omavalitsustele (edaspidi ka KOV) tuua kaasa lisakohustusi ja -kulusid, eelkõige juhul, kui nende haldusalas tuvastatakse riikliku

17

keskkonnaseire käigus aastal 2030 kehtima hakkavate õhukvaliteedi normide ületus enne aastat 2030. Sel juhul peab KOV koostama õhukvaliteedi parandamise tegevuskava, mis on uus nõue. Samas ei ole õhusaasteainete seiretulemuste suundmust arvestades sellise vajaduse tekkimine

tõenäoline.

Mõjusid on täpsemalt hinnatud direktiivi üle võtva 17.06.2026 vastu võetud seaduse seletuskirjas.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Mõju elu- ja looduskeskkonnale on positiivne.

Elanikkonna jaoks on rangematel õhukvaliteedi normidel mitmekülgne ja pikaajaline mõju. Eesmärk on inimeste tervise parem kaitse, kuna uuemad teadusuuringud näitavad, et ka senised

lubatud saasteainete tasemed võivad kahjustada inimeste tervist.

Aastal 2022 valmis Keskkonnaministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli uuring 3„Välisõhu kvaliteedi mõju võrdlus inimeste tervisele Eestis aastatel 2010 ja 2020 ning õhusaaste tervisemõjude prognoos aastaks 2030“. Uuringu kohaselt põhjustasid eriti peened osakesed ja

lämmastikdioksiid 2020. aastal Eestis keskmiselt 1179 varajast surma. Kokku põhjustab õhusaaste Eestis 14 179 kaotatud eluaastat aastas, mille sotsiaalmajanduslikud väliskulud ehk

tervisemõju rahaline ekvivalent on 666 miljonit eurot aastas. Keskmiselt väheneb oodatav eluiga õhusaaste tõttu ligi kümme kuud, ent riskirühmades oluliselt rohkem, ulatudes kuni 12 aastani. Seega on muudatused inimeste tervise kaitseks väga vajalikud.

Esmane ja otsene mõju avaldub inimese tervise paranemises. Rangemate normide järgmisega

väheneb kokkupuude tervisele kahjulike saasteainetega, nagu eriti peened osakesed (PM2.5), lämmastikdioksiid või osoon. See aitab ennetada hingamisteede haigusi, südame- veresoonkonna probleeme, allergiaid ja muid kroonilisi seisundeid, eriti tundlikel

elanikkonnarühmadel.

Tervem elanikkond tähendab väiksemaid kulusid tervishoiusüsteemile, vähem töölt puudumist ja suuremat töövõimet. Samuti võib paraneda elukvaliteet tihedalt asustatud piirkondades, kus õhusaaste on seni olnud probleemiks.

Lisaks võivad rangemad normid mõjutada ka inimeste käitumist ja ootusi elukeskkonnale.

Elanikkond muutub teadlikumaks oma õigustest puhtale õhule ning kasvab surve kohalikele omavalitsustele ja käitistele võtta kasutusele meetmeid saaste vähendamiseks – näiteks edendada ühistransporti, piirata autoliiklust või rakendada puhtamaid tehnoloogiaid.

4.2. Õhukvaliteedi hindamise korra muutmine

Sihtrühmad: Eesti Keskkonnauuringute Keskus;

Keskkonnaagentuur; Kliimaministeerium.

3 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2025-

03/V%C3%A4lis%C3%B5hu%20kvaliteedi%20m%C3%B5ju%20v%C3%B5rdlus%20inimeste%20tervisele%2

0Eestis%20aastatel%202010%20ja%202020%20ning%20%C3%B5husaaste%20tervisem%C3%B5jude%20pro

gnoos%20aastaks%202030%20l%C3%B5plik.pdf.

18

Mõju riigiasutuste töökoormusele

Paragrahvis 5 sätestatud seiretingimuste muudatuste tõttu tuleb EKUK-il arvestada seire tegemisel uute nõuetega, samuti parandada seirevõimet, sest seirata tuleb rohkem saasteaineid.

Selleks on juba rakendamisel SF21+ projekt „Õhukvaliteedi seirevõrgustiku arendamine ja täiendamine ning asukohapõhise terviseriski hinnangute süsteemi loomine“.

Välisõhu seire uute nõuete tõttu tuleb muuta ka riikliku seireprogrammi välisõhuseire alamprogrammi, kus on sätestatud seirejaamade asukohad, seiratavad parameetrid, kasutatud seadmed ja muud dokumenteerimist vajavad andmed. Alamprogrammi uuendatakse 2026.

aastal ning selles osalevad Kliimaministeerium, Eesti Keskkonnauuringute Keskus ja Keskkonnaagentuur. Mõju asutuste töökoormusele on minimaalne ning lisakulutusi ei teki.

5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, rakendamiseks vajalikud kulud ja määruse

rakendamise eeldatavad tulud

Määruse rakendamisega tekivad ajutised kulud Keskkonnaametile nende hallatava

infosüsteemi KOTKAS arendustööde vajaduse tõttu. Infosüsteemi on vaja täiendada määruses 75 olevate uute piirväärtustega.

EKUK-il suureneb töökoormus saasteainete seirele kehtestatud uute nõuete tõttu. Saasteaineid peab seirama määruses sätestatud rahvusvahelise metoodika kohaselt. See eeldab

kvaliteedikontrolli ja mõõtemetoodikate järjepidevat ajakohastamist. Lisanduvad ka uued seiratavad saasteained, näiteks must süsinik ja ultrapeened osakesed, mille mõõtmine nõuab täpsemat aparatuuri ja spetsiifilisi oskusi. Andmekvaliteedi nõuded muutuvad varasemast

täpsemaks ja rangemaks. Euroopa Liidu uuendatud õhukvaliteedi direktiivi lisades 3–6 on sätestatud üksikasjalikud tingimused seirevõrgu kavandamisele, mõõtmismeetoditele,

andmekvaliteedi eesmärkidele ja tulemuste valideerimisele. EKUK peab tagama, et nende seirekorraldus ja mõõteprotseduurid vastaksid nende lisade nõuetele, sh mõõtmistäpsuse, andmekao, proovivõtu esinduslikkuse ning laboratoorsete kvaliteedikontrollide kohta. See

eeldab, et EKUK rakendab ja dokumenteerib järjepidevalt kvaliteedijuhtimissüsteemi, osaleb võrdlusmõõtmistes ja järgib rahvusvaheliselt tunnustatud standardeid. Samuti tuleb tagada, et

andmed oleksid võrreldavad teiste liikmesriikide seireandmetega ja vastaksid Euroopa Komisjoni ettenähtud aruandlusnõuetele.

Määruse 75 paragrahvis 5 tehtavate seirenõuete muudatuste tõttu tuleb EKUK-il seire tegemisel arvestada uute nõuetega. Uute seiratavate saasteainete tõttu tuleb parandada seirevõimet.

Selleks juba rakendatakse SF21+ projekti „Õhukvaliteedi seirevõrgustiku arendamine ja täiendamine ning asukohapõhise terviseriski hinnangute süsteemi loomine“, mis keskendub Eesti õhukvaliteedi seirevõrgustiku ulatuslikule moderniseerimisele. Projekti elluviija on

EKUK. Projekti käigus uuendatakse kõik olemasolevad statsionaarsed seirejaamad õhukvaliteedi direktiivi nõuete kohaselt ning luuakse üks uus jaam Lõuna-Eestisse. Eesti

õhukvaliteedi seirevõrgustiku arendamise ja asukohapõhise terviseriski hindamise süsteemi loomise projekti kogumaksumus aastatel 2021–2029 on 14,3 miljonit eurot, millest 10 miljonit eurot kaetakse Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusega ja 4,28 miljonit eurot riikliku

kaasfinantseeringuna. Suurima osa projektist moodustab õhukvaliteedi seirevõrgustiku arendamine ja täiendamine. Sellele järgneb asukohapõhise terviseriski hindamise süsteemi

loomine. Projekt katab ka kahe superseirejaama sisustamise kulud. Õhukvaliteedi direktiivis sätestatud nõuete järgimisega kaasnevate seirekulude rahastamiseks

on vaja eraldada riigieelarvest suurusjärgus 150 000 € aastas alates 2027. aastast. Sellest kaetakse ka uute saasteainete seire kulud ning Lõuna-Eestisse rajatava seirejaama

hoolduskulusid, mis on ligikaudu 10 000 eurot aastas (sh jooksvad kulud, nagu elekter, transport, kuluvahendid).

19

Määruse rakendamiseks on lisaks vaja ajakohastada infosüsteemi KOTKAS hajumisarvutuste moodulit. Arenduse maksumus võib olla hinnanguliselt kuni 50 000 eurot. Aastal 2026 tehtav

ärianalüüs annab täpsema hinnangu KOTKAS arendamiseks kuluvale summale. Kulud kaetakse riigieelarvest eraldatud iga-aastasest infosüsteemide arendamise vahenditest. Kulude

katteks taotleb Kliimaministeerium vahendeid 2027. aasta riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve menetlemise protsessis. Juhul kui riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve menetlemise käigus täiendavaid vahendeid ei eraldata, siis katab Kliimaministeerium lisandunud kohustused

olemasoleva valitsemisala eelarve piires.

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub koos atmosfääriõhu kaitse seaduse muudatustega 2026. aasta 11. detsembril.

7. Kooskõlastamine

Eelnõu saadetakse kooskõlatamiseks Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile.

Eelnõu saadetakse arvamuse avaldamiseks ka Eesti Linnade- ja Valdade Liidule, Eesti

Põllumajandus-Kaubanduskojale, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Eesti Keemiatööstuse Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale ja Terviseametile.

Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/

Registrikood 70001231

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

30.07.2026 nr 1-4/26/2899

Keskkonnaministri määruste muutmine seoses

Euroopa Liidu õhukvaliteedi direktiivi (EL) 2024/2881 ülevõtmisega

Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks keskkonnaministri määruste muutmise eelnõu seoses Euroopa Liidu õhukvaliteedi direktiivi (EL) 2024/2881 ülevõtmisega. Palume kooskõlastust või tagasisidet 20 tööpäeva jooksul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt) Andres Sutt

energeetika- ja keskkonnaminister

Lisad: 1. Eelnõu

2. Seletuskiri 3. Määruste lisad (7) 4. Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktide vastavustabel

Lisaadressaadid: Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Sotsiaalministeerium Koopia:Terviseamet , [email protected], Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda , Eesti Kaubandus-

Tööstuskoda , Eesti Keskkonnaühenduste Koda , Eesti Linnade ja Valdade Liit

Mikk Toim, 6345059

[email protected]

Energeetika- ja keskkonnaministri määruse

„Keskkonnaministri määruste muutmine seoses Euroopa Liidu õhukvaliteedi direktiivi 2881/2024/EL ülevõtmiseks“ eelnõu

seletuskirja

Lisa 2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2024/2281 ja Eesti õigusaktide vastavustabel

ELi õigusakti

norm

ELi õigusakti

normi ülevõtmise

kohustus

ELi õigusakti normi sisuliseks rakendamiseks kehtestatavad

riigisisesed normid

Kommentaarid

Artikli 1 lõige 1

Jah AÕKS § 14 lg 3 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega1

Artikli 4

lõige 2

Jah AÕKS § 31 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 4

lõige 5

Ei Määrus nr 84 §7 lg 81 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

Artikli 4 lõige 7

Jah AÕKS § 33 lg 3 Varem kehtestatud

Artikli 4 lõige 9

Jah AÕKS § 33 lg 1 Varem kehtestatud

Artikli 4

lõige 11

Jah AÕKS § 33 lg 12 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 13

Jah AÕKS § 50 lg 11 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 14

Jah AÕKS § 33 lg 13 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 15

Jah AÕKS § 33 lg 31 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4

lõige 16

Jah Määrus nr 84 § 7 lg 13 p 2 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

Artikli 4 lõige 18

Jah AÕKS § 151 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 21

Jah AÕKS § 41 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4

lõige 22

Jah AÕKS § 35 Varem kehtestatud

Artikli 4

lõige 23

Jah AÕKS § 36 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 24

Jah AÕKS § 38 lg 1 Varem kehtestatud

1 Eelnõu - Riigikogu

Artikli 4

lõige 25

Jah AÕKS § 38 lg 2 Varem kehtestatud

Artikli 4 lõige 26

Jah AÕKS § 38 lg 5 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 27

Jah AÕKS § 42 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4

lõige 28

Jah AÕKS § 18 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 29

Jah AÕKS § 18 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 30

Jah Määrus nr 84 § 7 lg 1 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikli 4 lõige 33

Jah AÕKS § 16 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4

lõige 34

Jah AÕKS § 16 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 35

Ei AÕKS § 16 lg 3 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 41

Jah AÕKS § 73 lg 1 Varem kehtestatud

Artikli 4

lõige 42

Jah AÕKS § 73 lg 3 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 4

lõige 43

Jah AÕKS § 78 lg 1 Varem kehtestatud

Artikli 4 lõige 44

Jah AÕKS § 14 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 45

Jah HMS § 11 lg 1 p 3 Varem kehtestatud

Artikli 5 p

a-g, j

Jah AÕKS § 30 lg 51 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 5 p

h

Jah AÕKS § 73 lg 2 Varem kehtestatud

Artikli 5 p i

Jah AÕKS § 78 lg 1, Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikkel 6 Jah AÕKS § 44 lg 4 ja selle alusel kehtestatud määrus nr 47

Varem kehtestatud

Artikli 7

lõige 1

Jah Määrus nr 75 lisa 3 Lisatud määruse nr 75

muutmise eelnõusse

Artikli 7 lõige 2

Jah AÕKS § 44 lg 5 Varem kehtestatud

Artikli 7 lõige 3

Jah AÕKS § 42 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 8 lõige 1

Jah AÕKS § 33 lg 1 Varem kehtestatud

Artikli 8

lõige 2

Jah AÕKS § 41 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikkel 8

lõige 3

Jah Määrus nr 84 § 7 lg 10 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

Artikli 8 lõige 4

Jah AÕKS § 41 lg 3 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 8 lõige 5

Jah AÕKS § 38 lg 6 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 8

lõige 6

Jah AÕKS § 38 lg 7 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 8 lõige 8

Jah AÕKS § 38 lg 10 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 9 lõige 1

Jah Määruse nr 84 lisa 2 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikli 9 lõige 2

Jah Määruse nr 84 lisa 2 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikli 9

lõige 3

Jah Määruse nr 84 lisa 2 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

Artikli 9 lõige 5

Jah Määruse nr 84 § 11 lg 4 Varem kehtestatud

Artikli 9 lõige 6

Jah Määrus nr 84 lisa 2 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikli 9

lõige 7

Jah Määrus nr 84 § 4 lg 5 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

Artikli 9

lõige 8

Jah Määrus nr 84 § 7 lg 6-8 Varem kehtestatud

Artikli 9 lõige 9

Jah Määrus nr 84 § 7 lg 11 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikkel 10

Jah Määrus nr 84 § 7 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikkel 11

Jah Määrus nr 84 § 13 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikkel 12 lõige 1

Jah AÕKS § 10 Varem kehtestatud

Artikkel 12 lõige 2

Jah AÕKS § 12 Varem kehtestatud

Artikkel

12 lõige 4

Jah AÕKS § 14 lg 3 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 13

lõige 1

Jah AÕKS § 10 lg 1 Varem kehtestatud

Artikli 13

lõige 2

Jah AÕKS § 12 Varem kehtestatud

Artikli 13 lõige 3

Jah AÕKS § 16 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 13

lõige 5

Jah Määrus nr 75 lisa 2 Lisatud määruse nr 75

muutmise eelnõusse

Artikli 13 lõige 6

Ei AÕKS § 771 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikkel 14

Jah AÕKS § 47 lg 1 p 5 Varem kehtestatud

Artikli 15

lõige 1

Jah AÕKS § 47 lg 1 p 6 Varem kehtestatud

Artikli 15 lõige 2

Jah AÕKS § 47 lg 1 p 7 Varem kehtestatud

Artikli 15 lõige 3

Jah AÕKS § 78 lg 4 Varem kehtestatud

Artikli 15 lõige 4

Jah AÕKS § 54 Varem kehtestatud

Artikli 16

lõige 1

Jah AÕKS § 46 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikkel 18

Jah AÕKS § 2502 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 19 lõige 1

Jah AÕKS § 73 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 19 lõige 2

Jah AÕKS § 73 lg 8 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 19

lõige 3

Jah AÕKS § 73 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 19 lõige 4

Jah AÕKS § 2501 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 19 lõige 5

Jah AÕKS § 73 lg 5 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 19 lõige 6

Jah AÕKS § 74 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 19

lõige 7

Jah AÕKS § 73 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 19 lõige 8

Jah AÕKS § 73 lg 12 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 20 lõige 1

Jah AÕKS § 78 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 20

lõige 2

Jah AÕKS § 78 lg 2 Varem kehtestatud

Artikli 20

lõige 3

Jah AÕKS § 78 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 20 lõige 4

Jah AÕKS § 78 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 21 lõige 1

Jah AÕKS § 78 lg 7 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 21

lõige 2

Jah AÕKS § 78 lg 7 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 21

lõige 4

Jah AÕKS § 78 lg 9 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 21 lõige 5

Jah AÕKS § 78 lg 9 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 21 lõige 7

Jah AÕKS § 78 lg 10 Varem kehtestatud

Artikli 22

lõige 1

Jah AÕKS § 52 lg 1 Varem kehtestatud

Artikli 22 lõige 2

Jah AÕKS § 30 lg 51 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 22 lõige 3

Jah AÕKS § 52 lg 4 Varem kehtestatud

Artikli 27 lõige 1

Jah HMS § 11 lg 1 ja lg 2, AÕKS § 73 lg 1, § 78, KeSS § 4 lg 3, HKMS § 44, KeÜS § 30, § 31

Varem kehtestatud, AÕKS § 78 muudatus kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud

seadusega

Artikli 28 lõige 1

Jah RVastS § 7 Varem kehtestatud

Artikli 28 lõige 2

Jah RVastS § 7 Varem kehtestatud

Artikli 28

lõige 3

Jah RVastS § 7 Varem kehtestatud

Artikli 29 lõige 1

Jah AÕKS § 228-232 Varem kehtestatud

Artikli 29 lõige 2

Jah KarS § 56 lg 1, § 58 Varem kehtestatud

I lisa Jah Määrus nr 75 lisa 1 Lisatud määruse nr 75

muutmise eelnõusse

II lisa Jah Määrus nr 75 lisa 2 Lisatud määruse nr 75

muutmise eelnõusse

III lisa Jah Määrus nr 84 lisa 2 ja 3 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

IV lisa Jah Määrus nr 84 lisa 4 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

V lisa Jah Määrus nr 84 lisa 1 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

VI lisa Jah Määrus nr 84 § 13 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

VII lisa Jah Määrus nr 84 § 7 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

VIII lisa Jah AÕKS § 74 lg 1 Varem kehtestatud

IX lisa Jah AÕKS § 78 lg 4 Varem kehtestatud

X lisa Jah AÕKS § 52 Varem kehtestatud

Keskkonnaministri 27.12.2016.a määrus nr 75

„Õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid

ning õhukvaliteedi hindamispiirid“ Lisa 1

(Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

SAASTEAINETE ÕHUKVALITEEDI PIIR- JA SIHTVÄÄRTUSED, TEAVITAMIS-

JA HÄIRETASEMED NING KRIITILISED TASEMED

Tabel 1

Saasteainete õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused kuni 31.12.2029

Saasteaine CAS-nr Piirväärtus Sihtväärtus Keskmistamise ajavahemik

Aastas lubatud ületamiste arv

Vääveldioksiid (SO2) 7446-09-5 350 µg/m3 - 1 tund 24

125 µg/m3 - 24 tundi 3

Lämmastikdioksiid (NO2)

10102-44-0 200 µg/m3 - 1 tund 18

40 µg/m3 - 1 aasta -

Peenosakesed (PM10) 50 µg/m3 - 24 tundi 35

40 µg/m3 - 1 aasta -

Eriti peened osakesed (PM2,5) 25 µg/m3 - 1 aasta -

Süsinikoksiid (CO) 630-08-0 10 mg/m3 -

kõrgeim 8 tunni

keskmine -

Benseen (C6H6) 71-43-2 5 µg/m3 - 1 aasta -

Osoon (O3) 10028-15-6 120 µg/m3

kõrgeim 8 tunni keskmine

25 päeva 3 aasta keskmisena1

Plii (Pb) 7439-92-1 0,5 µg/m3 1 aasta -

Arseen (As)2 7440-38-2 - 6 ng/m3 1 aasta -

Kaadmium (Cd)2 7440-43-9 - 5 ng/m3 1 aasta -

Nikkel (Ni)2 7440-02-0 - 20 ng/m3 1 aasta -

Benso(a)püreen2 - 1 ng/m3 1 aasta -

1 Kui kolme või viie aasta keskmisi väärtusi ei saa määrata järjestikuste aastate täielike andmete alusel, on sihtväärtustest kinnipidamise kontrollimiseks vajalikud vähemalt ühe aasta andmed. 2 Saasteaine kogusisaldus peenosakeste PM10 fraktsioonis arvutatuna kalendriaasta keskmisena.

Tabel 2

Saasteainete piir- ja sihtväärtused, mis kehtivad alates 1. jaanuar 2030

Saasteaine CAS-nr Piirväärtus Sihtväärtus Keskmistamise ajavahemik

Aastas lubatud ületamiste arv

Vääveldioksiid (SO2) 7446-09-5 350μg/m3 1 tund 3

50 μg/m3 24 tundi 18

20 μg/m3 1 aasta

Lämmastikdioksiid (NO2)

10102-44-0 200 μg/m3 1 tund 3

50 μg/m3 24 tundi 18

20 μg/m3 1 aasta

Peenosakesed (PM10) 45 μg/m3 24 tundi 18

20 μg/m3 1 aasta

Eriti peened osakesed

(PM2,5) 25 μg/m3 24 tundi 18

10 μg/m3 1 aasta

Süsinikoksiid (CO) 10 mg/m3

8 tunni keskmine

4 mg/m3 24 tundi 18

Benseen (C6H6) 3,4 ng/m3 1 aasta

Osoon (O3)

120μg/m3

Suurim päevane

8 tunni keskmine

18,keskmistatuna

üle kolme aasta

Plii (Pb) 0,5μg/m3 1 aasta

Arseen (As)2 6 ng/m3 1 aasta

Kaadmium (Cd)2 5 ng/m3 1 aasta

Nikkel (Ni)2 20 ng/m3 1 aasta

Benso(a)püreen2 1 ng/m3 1 aasta

1 Kui kolme või viie aasta keskmisi väärtusi ei saa määrata järjestikuste aastate täielike andmete

alusel, on sihtväärtustest kinnipidamise kontrollimiseks vajalikud vähemalt ühe aasta andmed. 2 Saasteaine kogusisaldus peenosakeste PM10 fraktsioonis arvutatuna kalendriaasta keskmisena.

Tabel 3

Saasteainete teavitamis- ja häiretasemed ning kriitilised tasemed

Saasteaine Keskmistamise

ajavahemik

Häiretase

µg/m3

Teavitamistase

µg/m3 Kriitiline tase µg/m3

Vääveldioksiid (SO2)

1 tund 350 275 202

Lämmastikdioksiid

(NO2) 1 tund 200 150 303

Osoon 1 tund1 240 180

18 0004

kaugem eesmärk 6000

PM10 1 päev 90 90

PM2,5 1 päev 50 50

Ammoniaak (NH3)7 1 aasta 8

1 tund 500 1 Lühiajaliste õhukvaliteedi parandamise kavade koostamise vajaduse uurimisel tuleb

kõrgemaid osoonisisalduse väärtusi mõõta või prognoosida kolme järjestikuse tunni jooksul; 2 kalendriaasta ja talveperioodi (1. oktoobrist 31. märtsini) jooksul; 3 aasta jooksul;

4 AOT40 – osooni kokkupuuteindeks, väljendatuna μg/m3 tunnis on väärtust 80 μg/m3 (40 pbm)

ületavate tunnikontsentratsioonide ja 80 μg/m3 vahede summa teatava ajavahemiku kohta, kus arvestatakse üksnes neid tunnikontsentratsioonide väärtusi, mis mõõdetakse iga päev ajavahemikus 8.00–20.00 Kesk-Euroopa (CET) aja järgi maist juulini. Kui kolme või viie aasta

keskmisi väärtusi ei saa määrata järjestikuste aastate täielike andmete alusel, on kriitilisest tasemest kinnipidamise kontrollimiseks vajalikud vähemalt kolme aasta andmed;

5 häiretasemed mõõdetakse vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi puhul tunni keskmise väärtusena kolme järjestikuse tunni jooksul ning PM10 ja PM2,5 puhul päeva keskmise

väärtusena kolme või vähema järjestikuse päeva jooksul vähemalt 100 km2 õhukvaliteeti esindavates kohtades või kogu piirkonnas, olenevalt sellest, kumb on väiksem. Osooni puhul

mõõdetakse ühe tunni jooksul. Lühiajalise õhukvaliteedi parandamise kava rakendamiseks peavad tasemest suuremad väärtused olema mõõdetud või prognoositud kolme järjestikuse tunni jooksul;

6 teavitamistasemed mõõdetakse vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi puhul ühe tunni jooksul

ning PM10- ja PM2,5-osakeste puhul ühe päeva jooksul vähemalt 100 km2 õhukvaliteeti esindavates kohtades või kogu piirkonnas, olenevalt sellest, kumb on väiksem. Osooni puhul mõõdetakse ühe tunni jooksul;

7 kriitilise taseme rakendamise vajadust hindab Kliimaministeerium.

Tabel 4

Riigisisese tähtsusega saasteainete õhukvaliteedi piirväärtused ja sihtväärtused

Jrk

nr Saasteaine CAS-nr Valem

Õhukvaliteedi

piirväärtus/sihtväärtus

µg/m3

Ühe tunni

keskmine

24 tunni

keskmine

Aasta

keskmine

1. Vesinikkloriid 7647-01-0 HCl 600 200

2. Formaldehüüd (metanaal) 50-00-0 HCHO 150

50

30*

3. Ksüleenid, kõik isomeerid

(dimetüülbenseen) C6H4(CH3)2 300 100

4. Tolueen (metüülbenseen) 108-88-3 C6H5CH3 600 200

5. Fenool (hüdroksübenseen) 108-95-2 C6H5OH 30 10

6. Stüreen (fenüületeen, vinüülbenseen)

100-42-5 C6H5CH=CH2 140 50

7. Etüülatsetaat

(etüületanaat) 141-78-6 CH3COOC2H5 3000 1000

8. Diklorometaan

75-09-2 CH2Cl2 1350 450

9. Etüülbenseen

100-41-4 C8H10 600 200

10. Etüültsellosolv (2- etoksüetanool, o- etüületüleenglükool,

etüleenglükoolmono- etüüleeter)

110-80-5 C2H5OCH2CH2OH 150 50

11. Metaantiool (metüülmerkaptaan)

74-93-1 CH3SH 0,2

12. n-Butüülatsetaat

123-86-4 CH3COO(CH2)3CH3 1950 650

13. Propanoolid (1-propanool, 2-propanool)

71-23-8 67-63-0

C3H7OH 3000 1000

14. Atsetoon (2-propanoon) 67-64-1 CH3COCH3 1050 350

15. Mangaan ja ühendid,

ümberarvutatuna mangaaniks

7439-96-5 Mn 1 0,15

16. Kroomi (VI) ühendid, ümberarvutatuna

kroomiks

7440-47-3 Cr 0,1 0,01

17. Tsingiühendid,

ümberarvutatuna tsingiks 7440-66-6 Zn 50

18. Vanaadium ja ühendid, ümberarvutatuna vanaadiumiks

1314-62-1 (V2O5)

7440-62-2 (V)

V 1

19. Vask ja anorgaanilised ühendid, ümberarvutatuna

vaseks

7440-50-8 Cu 2

20. 1,2-dikloroetaan

(etüleendikloriid) 107-06-2 ClCH2CH2Cl 150 50

21. Tetrakloroetüleen 127-18-4 CCl2=CCl2 180 60

22. Vesiniksulfiid 7783-06-4 H2S 8

23. Benseen 71-43-2 C6H6 600 200 5

24. Lenduvad orgaanilised ühendid (välja arvatud

metaan)

NMHC 5000** 2000**

25. Aromaatsed süsivesinikud summaarselt (BTEX – benseen, ksüleen,

etüülbenseen ja tolueen)

600 200 5

* Sihtväärtus. ** Kui kasutatakse orgaanilise süsiniku mõõtmist, siis on üleminekutegur 0,85 ja piirväärtuse ühik on µgC/m3.

Keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 75

„Õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid

ning õhukvaliteedi hindamispiirid“ Lisa 2

(Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

PM2,5 JA NO2 KOKKUPUUTE VÄHENDAMISE EESMÄRGID JA KOHUSTUSED

Tabel 1 PM2,5 kokkupuute vähendamise kohustus aastaks 2030

Kokkupuutenäitaja vähendamise eesmärk võrreldes 10 aasta taguse ajaga

PM2,5 esialgne sisaldus välisõhus,

µg/m3

PM2,5-osakestega kokkupuute näitaja vähendamise eesmärk, %

< 10 10

< 12 ja ≥ 10 15

≥ 12 25

Tabel 2 NO2 kokkupuute vähendamise kohustus alates 2030

Kokkupuutenäitaja vähendamise eesmärk võrreldes 10 aasta taguse ajaga

NO2 esialgne sisaldus välisõhus,

µg/m3

NO2 kokkupuute näitaja vähendamise eesmärk, %

< 20 15

≥ 20 25

Tabel 3 Keskmise kokkupuutetaseme eesmärgid

Saasteaine Keskmise kokkupuutetaseme eesmärk

PM2,5 AEI = 5 μg/m3

NO2 AEI = 10 μg/m3

Keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 75

„Õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid

ning õhukvaliteedi hindamispiirid“ Lisa 3

(Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

ÕHUKVALITEEDI HINDAMISPIIRID

Tabel 1

Vääveldioksiidi hindamispiir

Inimese tervise kaitseks

Taimestiku kaitseks

Hindamispiir 40 µg/m3 (24 tunni keskmine1) 8 µg/m3 (keskmine

1. oktoobrist 31. märtsini)

Tabel 2

Lämmastikdioksiidi ja lämmastikoksiidide hindamispiir

Aasta piirväärtus inimese tervise kaitseks

(NO2)

Aasta kriitiline tase taimestiku ja

ökosüsteemide kaitseks (NOX)

Hindamispiir 10 µg/m3 19,5 µg/m3

Tabel 3 Peenete osakeste (PM10) ja eriti peenete osakeste (PM2,5) hindamispiir

PM10 kalendriaasta keskmine PM2,5 kalendriaasta keskmine

Hindamispiir 15 µg/m3 5 µg/m3

Tabel 4

Plii, benseeni ja süsinikoksiidi hindamispiir

Plii aasta sisalduse

keskväärtus

piirväärtusest

Benseeni aasta

sisalduse keskväärtus

piirväärtusest

Süsinikoksiidi 8 tunni

sisalduse keskväärtus

piirväärtusest

Hindamispiir 0,25 μg/m3 1,7 μg/m3 4 mg/m3 (24 tunni

keskmine)

1 99s protsentiil, st 3 ületamise päeva aastas.

Tabel 5

Arseeni, kaadmiumi, nikli ja benso(a)püreeni hindamispiir

Kalendriaasta keskmine sisaldus PM10 fraktsioonis

Arseen Kaadmium Nikkel Benso(a)püreen

Hindamispiir 3 ng/m3 2,5 ng/m3 10 ng/m3 0,3 ng/m3

Keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 84

„Õhukvaliteedi hindamise kord“ Lisa 1

(Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

ÕHUKVALITEEDI TASEME HINDAMISE ANDMETE KVALITEEDI NÕUDED

Tabel 1 Mõõtemääramatus ja arvutusliku hindamise määramatus välisõhu kvaliteedi hindamisel pikaajaliste (aasta) keskmiste

kontsentratsioonide mõõtmisel

Õhusaasteaine Paiksete mõõtmiste

maksimaalne

mõõtemääramatus

Pisteliste mõõtmiste maksimaalne

mõõtemääramatus1

Arvutusliku hindamise ja hinnangulise

määramise mõõtemääramatuse ning paiksete

mõõtmiste mõõtemääramatuse maksimaalne

suhe

Absoluutne

väärtus

Suhteline

väärtus

Absoluutne

väärtus

Suhteline

väärtus

Maksimaalne suhe

PM2,5 3 μg/m3 30% 4,0 μg/m3 40% 1,7

PM10 4,0 μg/m3 20% 6,0 μg/m3 30% 1,3

SO2 / NO2 / NOX 6,0 μg/m3 30% 8,0 μg/m3 40% 1,4

Benseen 0,85 μg/m3 25% 1,2 μg/m3 35% 1,7

Plii 0,125 μg/m3 25% 0,175 μg/m3 35% 1,7

Arseen 2,4 μg/m3 40% 3,0 μg/m3 50% 1,1

Kaadmium 2,0 μg/m3 40% 2,5 μg/m3 50% 1,1

Nikkel 8,0 μg/m3 40% 10,0 μg/m3 50% 1,1

Benso(a)Püreen 0,5 μg/m3 50% 0,6 μg/m3 60% 1,1

1 Kui pistelisi mõõtmisi kasutatakse muudel eesmärkidel kui nõuetele vastavuse hindamine, näiteks selleks, et kavandada või läbi vaadata seirevõrgustikku, kalibreerida ja

valideerida modelleerimist, või muul eesmärgil, siis võib mõõtemääramatuseks olla modelleerimise puhul kindlakstehtud määrama tus.

Tabel 2

Lühiajaliste (24 tunni, 8 tunni ja tunni) keskmiste kontsentratsioonide mõõtemääramatus ja arvutusliku hindamise määramatus

Õhusaasteaine Paiksete mõõtmiste

maksimaalne

mõõtemääramatus

Pisteliste mõõtmiste

maksimaalne

mõõtemääramatus2

Arvutusliku hindamise ja hinnangulise määramise

mõõtemääramatuse ning paiksete mõõtmiste

mõõtemääramatuse maksimaalne suhe

Absoluutne

väärtus

Suhteline

väärtus

Absoluutne

väärtus

Suhteline

väärtus

Maksimaalne suhe

PM2,5 (24h) 6,3 μg/m3 25% 8,8 μg/m3 35% 2,5

PM10 (24h) 11,3 μg/m3 25% 22,5 μg/m3 50% 2,2

NO2 /(24h) 7,5 μg/m3 15% 12,5 μg/m3 25% 3,2

NO2 (1h) 30 μg/m3 15% 50 μg/m3 25% 3,2

SO2 (24h) 7,5 μg/m3 15% 12,5 μg/m3 25% 3,2

SO2 (tund) 52,5 μg/m3 15% 87,5 μg/m3 25% 3,2

CO (24h) 0,6 mg/m3 15% 1,0 mg/m3 25% 3,2

CO (8h) 1,0 mg/m3 10% 2,0 mg/m3 20% 4,9

O3 (8h keskmine) 18 μg/m3 15% 30 μg/m3 25% 2,2

1. Tabelites 1 ja 2 esitatud andmekvaliteedi eesmärkidele vastavuse hindamisel arvutatakse hindamismeetodite mõõtemääramatus (95%

usaldatavustaseme juures) iga saasteaine vastava ENi standardi alusel. Meetodite, mille kohta standard puudub, hindamismeetodi määramatust hinnatakse metroloogiaalaste suuniste ühiskomitee (JCGM) suuniste 100:2008 „Evaluation of measurement data – Guide to the Expression of

Uncertainty in Measurement“ („Mõõtmisandmete hindamine – mõõtemääramatuse väljendamise juhend“) põhimõtete ja standardis ISO 5725- 5:1998 esitatud metoodika kohaselt. Pisteliste mõõtmiste puhul tuleb tagada ja dokumenteerida, et kasutatav mõõtemeetod annab tulemused, mis on EN-standardi või muu rahvusvahelise standardmeetodiga samaväärsed.

2 Kui pistelisi mõõtmisi kasutatakse muudel eesmärkidel kui nõuetele vastavuse hindamine, näiteks selleks, et kavandada või läbi vaadata seirevõrgustikku, kalibreerida ja

valideerida modelleerimist, või muul eesmärgil, siis võib mõõtemääramatuseks olla modelleerimise puhul kindlakstehtud määrama tus.

2. Tabelites 1 ja 2 esitatud mõõtemääramatuse protsendimäärasid kohaldatakse kõigi piirväärtuste ja sihtväärtuste suhtes, mis arvutatakse üksikute

mõõtmiste, näiteks tunni, päeva või aasta keskmise väärtuse keskmistamise teel, arvestamata ületamiste arvu arvutamisel täiendavat mõõtemääramatust. Seda mõõtemääramatust käsitatakse rakendatavana asjakohaste piirväärtuste või sihtväärtuste ümbruses. Seda

mõõtemääramatuse arvutust ei kohaldata AOT40 suhtes ega väärtuste suhtes, mis hõlmavad rohkem kui üht aastat, rohkem kui üht proovivõtukohta (nt AEI) või rohkem kui üht komponenti. Samuti ei kohaldata seda häiretasemete, teavitamistasemete ega taimestiku ja looduslike ökosüsteemide kaitse kriitiliste tasemete suhtes.

3. Enne 2030. aastat kohaldatakse tabelites 1 ja 2 esitatud maksimaalse mõõtemääramatuse suhtelisi väärtusi kõigi saasteainete, välja arvatud tabelis 1 esitatud PM2,5-osakeste ja NO2/NOx suhtes, mille paiksete mõõtmiste puhul kohaldatakse maksimaalset mõõtemääramatust 25% (PM2,5-osakeste suhtes) ja 15% (NO2/NOx suhtes). Alates 2030. aastast ei tohi välisõhu kvaliteedi hindamiseks kasutatavate mõõtmisandmete mõõtemääramatus

ületada tabelites 1 ja 2 olevat absoluutset või suhtelist väärtust, olenevalt sellest, kumb on suurem.

4. Modelleerimise maksimaalseks määramatuseks loetakse paiksete mõõtmiste mõõtemääramatust, mis on korrutatud kohaldatava maksimaalse suhtega. Modelleerimise kvaliteedieesmärki kontrollitakse vaadeldava ajavahemiku jooksul vähemalt 90% ulatuses hindamispiirkonna

olemasolevates proovivõtukohtades. Modelleerimise kvaliteedinäitaja arvutatakse proovivõtukohas modelleerimistulemuste ja mõõtmistulemuste vahelise ruutkeskmise vea suhtena modelleerimise määramatuse ja mõõtemääramatuste ruutude summa(de) ruutjuuresse kogu hindamisperioodi jooksul. Aasta keskmiste arvutamisel kasutatakse summa asemel üksikväärtust. Modelleerimise mõõtemääramatuse hindamiseks kasutatakse kõiki

paikseid mõõtmisi, mis vastavad andmekvaliteedi eesmärkidele ning on mõõdetud modelleerimise hindamispiirkonnas. Maksimaalset suhet tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav kogu kontsentratsioonivahemikus.

5. Lühiajaliste keskmiste kontsentratsioonide puhul on modelleerimise kvaliteedieesmärgi hindamiseks kasutatavate mõõtmisandmete

maksimaalseks mõõtemääramatuseks piirväärtuse ületamise korral käesolevas punktis esitatud suhtelise väärtuse alusel arvutatud absoluutne mõõtemääramatus ja see väheneb lineaarselt piirväärtuse juures kasutatavast absoluutsest väärtusest kuni kindla miinimumväärtuseni kontsentratsiooni nullväärtuse juures. Täita tuleb nii lühi- kui ka pikaajalised modelleerimise kvaliteedieesmärgid. Nendeks

miinimumväärtusteks loetakse 4 μg/m3 PM10-osakeste, 3 μg/m3 PM2,5-osakeste, 10 μg/m3 O3, 3 μg/m3 NO2 ja 5 μg/m3 SO2 puhul ning 0,5 μg/m3 CO puhul. Need väärtused kajastavad praegust teadmiste taset ja neid ajakohastatakse korrapäraselt vähemalt iga viie aasta järel, et võtta

arvesse tehnika arengut. Benseeni, arseeni, kaadmiumi, plii, nikli ja benso(a)püreeni aasta keskmiste kontsentratsioonide modelleerimisel ei tohi modelleerimiskvaliteedi eesmärgi hindamiseks kasutatud mõõtmisandmete maksimaalne mõõtemääramatus ületada käesolevas punktis esitatud suhtelist väärtust.

6. PM2,5-osakeste, PM10-osakeste ja lämmastikdioksiidi aasta keskmiste kontsentratsioonide modelleerimisel ei tohi modelleerimiskvaliteed i

eesmärgi hindamiseks kasutatud mõõtmisandmete maksimaalne mõõtemääramatus ületada käesolevas punktis esitatud absoluutset ega suhtelist väärtust.

Kui hindamisel kasutatakse õhukvaliteedi mudelit, tuleb koostada dokument, mis sisaldab viiteid modelleerimise kirjeldusele ja teavet

modelleerimiskvaliteedi eesmärgi arvutamise kohta. Objektiivse hindamise määramatus ei tohi ületada pisteliste mõõtmiste mõõtemääramatust rohkem kui kohaldatava maksimaalse suhte võrra ning see ei tohi ületada 85%. Objektiivse hindamise määramatus määratletakse kui mõõdetud ja

arvutatud kontsentratsioonide suurim erinevus piirväärtuse või sihtväärtuse juures kõnealuse ajavahemiku jooksul, arvestamata kõrvalekallete täpset aega.

Tabel 3 Mõõtmisandmete katvus välisõhu kvaliteedi hindamisel

Õhusaasteaine Minimaalne andmete katvus

Paiksed mõõtmised3 Pistelised mõõtmised4

Aasta keskmised 1h, 8h või 24h

keskmised

Aasta keskmised 1h, 8h või 24h

keskmised

SO2, NO2, NOx, CO 85% 85% 13% 50%

O3 ja sellega seotud NO ja NO2 85% 85% 13% 50%

PM10, PM2,5 85% 85% 13% 50%

Benseen 85% - 13% -

Benso(a)püreen, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud

(PAH), summaarne gaasiline elavhõbe, kahevalentne elavhõbe osakeste või gaasina

30% - 13% -

As, Cd, Ni, Pb 45% - 13% -

Must süsinik, ammoniaak, ülipeened osakesed, ülipeenete

osakeste suurusjaotus

80% - 13% -

Lämmastikhape, levoglükoosaan, orgaaniline süsinik, elementaarne süsinik, PM2,5-osakeste keemiline koostis, PM-osakeste oksüdatsioonipotentsiaal

45% - 13% -

Sadenemise üldkogus5 - - 30% -

3 Osooni puhul tuleb andmete katvuse miinimumnõuded täita nii kogu kalendriaasta kohta kui ka ajavahemik ul aprillist septembrini ja oktoobrist märtsini.

AOT40 hindamiseks tuleb osooniga seotud andmete katvuse miinimumnõuded täita AOT40 väärtuse arvutamiseks määratud ajavahemiku jooksul. 4 Osooni puhul nõutakse minimaalset andmete katvust aprillist septembrini (talveperioodil minimaalset andmete katvust ei nõuta) . 5 Sadenemise üldkogus on teataval alal ja teatava aja jooksul atmosfäärist pindadele kanduvate saasteainete kogumass.

1. SO2, NO2, CO, O3, PM10-osakeste, PM2,5-osakeste ja benseeni paikseid mõõtmisi tuleb teha pidevalt kogu kalendriaasta jooksul.

Muudel juhtudel tuleb mõõtmised jaotada kalendriaastale (või O3 pistelised mõõtmised ajavahemikule aprillist septembrini) ühtlaselt. Et neid nõudeid täita ja tagada, et võimalik andmekadu tulemusi ei moonuta, tuleb andmete katvuse miinimumnõudeid täita kogu aasta konkreetsete

ajavahemike nagu kvartali, kuu või nädalapäeva jooksul, olenevalt saasteainest ja mõõtmismeetodist või sagedusest. 2. Aasta keskmiste väärtuste hindamiseks pisteliste mõõtmiste ja vähem kui 80% andmete katvusega saasteainete puhul paiksete mõõtmiste abil

võib pidevate mõõtmiste asemel kasutada pistelisi mõõtmisi, kui mõõtemääramatus, sealhulgas juhuslikult võetud proovist tulenev määramatus, vastab nõutavatele andmekvaliteedi eesmärkidele ja pisteliste mõõtmiste andmete katvuse miinimumnõuetele. Selline juhuslik proovide võtmine

peab olema ühtlaselt jaotatud kogu aastale, et hoida ära tulemuste moonutamist. Juhuslikult võetud proovist tulenev määramatus arvutatakse meetodiga, mis on esitatud standardis ISO 11222:2002 „Air Quality — Determination of the Uncertainty of the Time Average of Air Quality Measurements“ („Õhukvaliteet. Õhukvaliteedi mõõtmise ajas keskmistatud tulemuse mõõtemääramatuse kindlakstegemine“).

Mõõteseadmete tavapärast hooldust ei tehta saaste tippkoormuse ajal.

3. Benso(a)püreeni ja muude polütsükliliste aromaatsete süsivesinike proovide võtmisel on nõutav minimaalselt 24-tunnine proovivõtutsükkel. Kuni ühe kuu pikkuse perioodi jooksul võetud üksikproove võib ühendada ja analüüsida liitproovina, tingimusel et meetodiga tagatakse kõnealuse perioodi jooksul proovide stabiilsus. Kolme analoogi, benso(b)fluoranteeni, benso(j)fluoranteeni ja benso(k)fluoranteeni, võib olla keeruline

analüüsi käigus üksteisest eraldada. Sellisel juhul võib andmed nende kohta esitada summeerituna. Proovivõtt peab olema nädalapäevade ja aasta lõikes ühtlaselt jaotatud. Sadenemise koguse mõõtmiseks on soovitatav võtta proove iga kuu või iga nädal kogu aasta jooksul.

Üksikproove käsitlevaid sätteid kohaldatakse ka arseeni, kaadmiumi, plii, nikli ja summaarse gaasilise elavhõbeda suhtes. Lisaks on täiendava analüüsi tarbeks lubatud võtta PM10-osakeste filtritest osaproove metallide määramiseks, kui tõendatakse, et osaproov on tervikut esindav ja avastamistundlikkus ei ole võrreldes asjaomaste andmekvaliteedi eesmärkidega vähenenud. Igapäevase proovivõtu asemel võib PM10-osakeste

metalli kontsentratsiooni proove võtta kord nädalas, kui see ei halvenda kogutavate andmete kvaliteeti.

4. Sadenemise üldkoguse saamiseks võib kogu sadenemise proovide asemel võtta märgsadenemise proove, kui erinevus nende vahel jääb 10% piiridesse. Sadenemise kogust väljendatakse üldjuhul ühikutes μg/m2 päevas.

Tabel 4

Andmete koondamisel statistiliste näitajate arvutamise kriteeriumid

Näitaja Kehtivate andmete nõutav osakaal

1 tunni keskmised 75% (45 minutit)

8 tunni keskmised 75% väärtustest (6 tundi)

24 tunni keskmised 75% ühe tunni keskmistest (vähemalt 18 ühe tunni keskmist väärtust päeva jooksul)

Suurim päevane 8 tunni keskmine 75% kaheksa tunni libisevatest keskmistest (vähemalt 18 kaheksa tunni keskmist väärtust päeva jooksul)

Vastavust asjaomastele, piirväärtuste ja sihtväärtustega seotud nõuetele hinnatakse olenemata sellest, kas andmete katvusega seotud andmekvaliteedi eesmärgid on saavutatud, tingimusel et olemasolevad andmed võimaldavad anda lõpliku hinnangu. Lühiajaliselt mõõdetud

piirväärtuste ja sihtväärtustega seotud juhtudel võivad mõõtmised, mis tehakse ainult osal kalendriaastast ja millega pole saadud tabelis 3 nõutud piisavaid kehtivaid andmeid, siiski tähendada nõuetele mittevastavust. Sellistel juhtudel ja kui ei ole selget alust kahelda saadud kehtivate andmete

kvaliteedis, käsitatakse seda piirväärtuse või sihtväärtuse ületamisena ja sellest teavitatakse.

Keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 84

„Õhukvaliteedi hindamise kord“ Lisa 2

(Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

SEIREJAAMADE ARVU MÄÄRAMISE NÕUDED

1. Seirejaamade miinimumarv hajusallikatest pärinevate saasteainete määramiseks

Tabel 1 Seirejaamade miinimumarv inimeste tervise kaitseks ette nähtud piirväärtustele ja

sihtväärtustele ning häiretasemetele ja teavitamistasemetele vastavuse hindamiseks

Piirkonna

rahvaarv

(tuhandetes)

Proovivõtukohtade miinimumarv, kui kontsentratsioonid ületavad

hindamispiiri1

NO2, SO2,

CO, benseen PM10 PM2,5 Pb, Cd, As,

Ni

PM10-

osakestes2

Benso(a)püreen

PM10-osakestes

0–249 2 2 2 1 1

250–499 2 2 2 1 1 500–749 2 2 2 1 1

750–999 3 2 2 2 2 1000–1499 4 3 3 2 2

1500–1999 5 3 4 2 2

1Hindamispiiri ületamise korral peab olema vähemalt üks linnakeskkonna taustapiirkondi jälgiv ja üks liikluse mõju jälgiv seirejaam, eeldusel et see ei suurenda seirejaamade arvu. Nende saasteainete tõttu ei tohi linnakeskkonna taustapiirkondade ja liikluse mõju jälgivate

seirejaamade koguarv riigi territooriumil erineda üle kahe korra. Seirejaamad, kus peenosakeste õhukvaliteedi piirväärtust on ületatud viimasel kolmel aastal, tuleb säilitada

juhul, kui ei teki vajadust valida uut kohta, näiteks ruumilise arengu tõttu.

2Kui peenosakeste ja eriti peenete osakeste sisaldust mõõdetakse käesoleva määruse § 11 lõike 1 punktides 4 ja 5 või lõikes 3 nimetatud meetoditel samas seirejaamas, loetakse see kaheks

seirejaamaks. Riigi territooriumil nõutav peenosakeste ja eriti peenete osakeste seirejaamade koguarv ei tohi erineda üle kahe korra ja eriti peenete osakeste seirejaamade arv linnastute ja linnakeskkonna taustapiirkondades peab vastama käesoleva lisa punktis 2 esitatud nõuetele.

Seirejaamade arvu leidmiseks õhukvaliteedi taseme hindamisel punktallika naabruses võetakse

arvesse heidete koguseid, eeldatavat välisõhu saaste jaotumist ja elanike võimalikku kokkupuudet saasteainega.

2. Seirejaamade miinimumarv eriti peenete osakeste (PM2,5) ja lämmastikdioksiidi (NO2)

kokkupuute näitaja määramiseks

Seirejaamade miinimumarv eriti peenete osakeste (PM2,5) ja lämmastikdioksiidi (NO2) kokkupuute näitaja määramiseks on üks proovivõtukoht miljoni elaniku kohta linnastutes ja

teistes linnapiirkondades elanike arvuga üle 100 000. Need seirejaamad võivad kattuda käesoleva lisa tabelis 1 sätestatud proovivõtukohtadega.

3. Seirejaamade miinimumarv vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ja lämmastikoksiidide

sisalduse vastavuse hindamisel ökosüsteemide või taimestiku kaitseks rakendatud

õhukvaliteedi kriitilistele tasemetele väljaspool linnastuid

3.1 Kui saasteaine suurim sisaldus ületab õhukvaliteedi kriitilist taset, tuleb rajada 1 seirejaam iga 20 000 km2 kohta.

3.2 Kui saasteaine sisaldus on kõrgem kui õhukvaliteedi hindamispiir , tuleb rajada 1 seirejaam iga 40 000 km2 kohta. 3.3 Seirejaamade arv saarte piirkonnas arvutatakse, võttes arvesse eeldatavat välisõhu saaste

jaotumist ja taimestiku võimalikku kokkupuudet sellega.

Tabel 2

Seirejaamade miinimumarv inimeste tervise kaitseks ette nähtud piirväärtustele ja

sihtväärtustele ning häiretasemetele ja teavitamistasemetele vastavuse hindamiseks

piirkondades, kus selliste mõõtmiste arvu vähendatakse 50% võrra

Piirkonna

rahvaarv

(tuhandetes)

Proovivõtukohtade miinimumarv, kui kontsentratsioonid ületavad

hindamispiiri

NO2, SO2,

CO, benseen PM10 PM2,5 Pb, Cd, As,

Ni PM10-

osakestes

Benso(a)püreen

PM10-osakestes

0–249 1 1 1 1 1 250–499 1 1 1 1 1

500–749 1 1 1 1 1 750–999 2 1 1 1 1

1000–1499 2 1 2 1 1

1500–1999 3 2 2 1 1

Saastetaseme hindamiseks punktallikate läheduses võetakse paiksete mõõtmiste

proovivõtukohtade arvu arvutamisel arvesse heite tihedust, eeldatavat välisõhu saaste jaotumist ja elanike võimalikku kokkupuudet sellega. Need proovivõtukohad võivad olla paigutatud selliselt, et oleks võimalik seirata direktiivis 2010/75/EL tööstus- ja loomakasvatusheidete

kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (uuesti sõnastatud), määratletud parima võimaliku tehnika (PVT) kasutamist.

PM2,5 ja NO2 seireks peab igas keskmise kokkupuute territoriaalüksuses olema vähemalt üks proovivõtukoht ning linnapiirkondades, kus elab üle 100 000 elaniku, tuleb rajada vähemalt üks

proovivõtukoht iga miljoni elaniku kohta. Need proovivõtukohad võivad kattuda tabelis 1 osutatud proovivõtukohtadega.

Keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 84

„Õhukvaliteedi hindamise kord“ Lisa 3

(Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

SEIREJAAMADE LIIGITAMISE JA PAIKNEMISE NÕUDED

OSOONISISALDUSE MÄÄRAMISEKS

Proovivõtukoha

tüüp

Mõõtmise eesmärgid Esindatavus1 Makrotasandi asukoha

määramise kriteeriumid

Linnakeskkonna

taustapiirkonnad osooni hindamiseks

Inimeste tervise kaitse:

hinnata linnaelanikkonna

kokkupuutumist osooniga (suhteliselt suure

elanikkonna tiheduse ja osooni kontsentratsiooni juures, mis esindavad

kogu elanikkonna kokkupuutumist

osooniga).

1 kuni 10 km2 Eemal kohalike saasteallikate

(liiklus, bensiinijaamad vms) mõjust;

õhuvahetusele avatud kohad,

kus saastetasemete proove saab võtta hästi segunenud õhust; kui see on asjakohane ja

niivõrd, kui see on võimalik, kohad, kus sageli viibivad

tundlik elanikkond ja haavatavad rühmad, nagu koolid, mänguväljakud,

haiglad ja eakate hooldekodud;

kohad, nagu elu- ja ärirajoonid, pargid (ent eemal

puudest), laiad tänavad või väljakud, kus liiklust on väga vähe või see puudub, avatud

alad haridus-, spordi- või puhkeasutuste juures.

Linnalähipiirkonnad

osooni hindamiseks

Inimeste tervise ja

taimestiku kaitse:

hinnata elanikkonna ja taimestiku

kokkupuutumist osooniga linnaala servades, kus esineb kõrgeimaid osooni

tasemeid, millega elanikkond ja taimestik

võivad otseselt või kaudselt kokku puutuda.

10 kuni

100 km2

Teatud kaugusel suurimate

heidete alast, soodsaimal osoonitekke ajal valitseva tuulesuuna/valitsevate

tuulesuundade suhtes allatuult;

kohad linnapiirkonna äärealal, kus elanikkond, tundlikud

põllukultuurid või looduslikud ökosüsteemid puutuvad kokku

kõrgete osoonitasemetega;

asjakohasel juhul peaks osa linnaäärseid proovivõtukohti asuma suurimate heidete ala

suhtes ka vastutuult, et teha

kindlaks osooni

taustkontsentratsioon selles piirkonnas.

Osooni hindamise

kohad maapiirkondades

Inimeste tervise ja

taimestiku kaitse:

hinnata elanikkonna, põllukultuuride ja

looduslike ökosüsteemide kokkupuutumist allpiirkonnale

iseloomulike osooni kontsentratsioonidega.

Allpiirkonna

tasandid

(100 kuni 1 000 km2)

Proovivõtukohad võib rajada

väikeasulatesse või looduslike ökosüsteemide, metsa või

põllukultuuridega aladele;

esindavad osoonitaset eemal vahetute kohalike saasteallikate (tööstusalad,

teed) mõjupiirkonnast;

avatud kohtades.

Maakeskkonna taustapiirkonnad

osooni hindamiseks

Inimeste tervise ja taimestiku kaitse:

hinnata põllukultuuride,

looduslike ökosüsteemide ning elanikkonna

kokkupuudet piirkonnale iseloomulike osooni kontsentratsioonidega.

Piirkonna, riigi,

maailmajao tasandid

(1000 kuni

10 000 km2)

Proovivõtukohad asuvad piirkondades, kus rahvastiku

tihedus on väike, näiteks looduslike ökosüsteemide või

metsaga kaetud aladel, mis asuvad vähemalt 20 km kaugusel linna- ja tööstus-

ning kohalike heidete piirkondadest;

vältida asukohti, kus võib

esineda kohalikke maapinnalähedasi temperatuuriinversioone;

ei soovitata rannikualasid, kus

esinevad tugevad ööpäevarütmiga kohaliku

iseloomuga tuuletsüklid.

1Vajaduse korral ühildatakse osoonisisalduse hindamiseks kasutatavate proovivõtukohtade asukohad maapiirkondades ja maakeskkonna taustapiirkondades komisjoni määruses (EÜ)

nr 1737/2006(2) sätestatud seirenõuetega.

Keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 84 „Õhukvaliteedi hindamise kord“

Lisa 4 (Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

NÕUDED OSOONISISALDUSE JA ÜLIPEENETE OSAKESTE MÕÕTMISE SEIREJAAMADELE

KOHTADES, KUS ANDMED SAADAKSE VAID PIDEVAL MÕÕTMISEL

Tabel 1

Paiksete mõõtmiste proovivõtukohtade miinimumarv osooni sihtväärtustele, pikaajalistele

eesmärkidele ning häiretasemetele ja teavitamistasemetele vastavuse hindamiseks (ainult osooni jaoks)

Piirkonna rahvaarv

(tuhandetes)

Proovivõtukohtade miinimumarv

< 250 1

< 500 2

< 1000 2

< 1500 3

< 2000 4

Vähemalt üks seirejaam eeslinnapiirkonnas, kus on tõenäoline elanike kokkupuude osooni suurima sisaldusega. Linnastutes peab vähemalt 50% seirejaamadest olema eeslinnapiirkondades.

1. Pikaajaline eesmärk inimeste tervise ja taimestiku kaitseks osooni eest

Maakeskkonna taustapiirkonna mõõtmiste puhul peavad liikmesriigid tagama riigi kõigi piirkondade keskmise

tihedusena vähemalt ühe proovivõtukoha iga 50 000 km2 kohta. Keeruka pinnamoega aladel on soovitatav üks proovivõtukoht iga 25 000 km2 kohta.

2. Ülipeenete osakeste paiksete mõõtmiste proovivõtukohtade miinimumarv tõenäoliselt suure

kontsentratsiooniga kohtades

Valitud kohtades mõõdetakse lisaks muudele õhusaasteainetele ülipeeneid osakesi. Proovivõtukohad ülipeenete osakeste mõõtmiseks peavad langema asjakohasel juhul kokku osakeste või lämmastikdioksiidi proovivõtukohtadega. Ülipeeneid osakesi peab mõõtma vähemalt ühes seirepunktis, mis iseloomustab tiheda

tööstuse, kodumajapidamiste kütmisega või liiklusega ala.

Tabel 2

Paiksete mõõtmiste proovivõtukohtade miinimumarv osooni sihtväärtustele, pikaajalistele

eesmärkidele ning häiretasemetele ja teavitamistasemetele vastavuse hindamiseks piirkondades, kus

selliste mõõtmiste arvu vähendatakse 50% võrra

Piirkonna

rahvaarv

(tuhandetes)

Proovivõtukohtade miinimumarv, kui proovivõtukohtade arvu vähendatakse kuni

50% võrra

< 250 1

< 500 1

< 1000 1

< 1500 2

< 2000 2

Vähemalt üks proovivõtukoht piirkondades, kus on tõenäoline elanike kokkupuude osooni suurima kontsentratsiooniga. Linnastutes peab vähemalt 50% proovivõtukohtadest asuma eeslinnapiirkondades.

EELNÕU 24.07.2026

ENERGEETIKA- JA KESKKONNAMINISTER

MÄÄRUS

Tallinn ….nr…. Keskkonnaministri määruste muutmine

Euroopa Liidu õhukvaliteedi direktiivi

(EL) 2024/2881 ülevõtmiseks

Määrus kehtestatakse atmosfääriõhu kaitse seaduse § 43 lõike 1, § 44 lõike 4, § 47 lõike 1 ja 2, § 48 lõike 1, § 79 lõike 3, § 127 lõike 2 ja § 128 lõike 2 alusel.

§ 1. Keskkonnaministri 10. novembri 2016. a määruse nr 47 „Riigi territooriumi jaotus

õhukvaliteedi piirkondadeks ja linnastuteks õhukvaliteedi taseme järgi ning linnastute

määratlemiseks vajalik asustustihedus“ muutmine

Keskkonnaministri 10. novembri 2016. a määruses nr 47 „Riigi territooriumi jaotus õhukvaliteedi piirkondadeks ja linnastuteks õhukvaliteedi taseme järgi ning linnastute

määratlemiseks vajalik asustustihedus“ tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 sissejuhatav lause sõnastatakse järgmiselt:

„Riigi territoorium jaguneb õhukvaliteedi taseme järgi, võttes arvesse saasteainete hindamispiiri, järgmisteks õhukvaliteedi piirkondadeks:“;

2) paragrahvi 3 tekstist jäetakse välja teine lause;

3) normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosad „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/107/EÜ arseeni, kaadmiumi, elavhõbeda, nikli ja polütsükliliste aromaatsete

süsivesinike sisalduse kohta välisõhus (ELT L 23, 26.01.2005, lk 3–16);“ ja „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (ELT L 152, 11.06.2008, lk 1–44);“;

4) normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

(EL) 2024/2881, mis käsitleb välisõhu kvaliteeti ja Euroopa õhu puhtamaks muutmist (ELT L, 2024/2881, 20.11.2024).“.

§ 2. Keskkonnaministri 14. detsembri 2016. a määruse nr 67 „Tegevuse künnisvõimsused

ja saasteainete heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav

õhusaasteluba“ muutmine

Keskkonnaministri 14. detsembri 2016. a määruses nr 67 „Tegevuse künnisvõimsused ja

saasteainete heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba“ tehakse järgmised muudatused:

1) normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosad „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/107/EÜ arseeni, kaadmiumi, elavhõbeda, nikli ja polütsükliliste aromaatsete

süsivesinike sisalduse kohta välisõhus (ELT L 23, 26.01.2005, lk 3–16);“ ja „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks

muutmise kohta (ELT L 152, 11.06.2008, lk 1–44);“;

2) normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2881 mis käsitleb välisõhu kvaliteeti ja Euroopa õhu puhtamaks muutmist (ELT L, 2024/2881, 20.11.2024).“.

§ 3. Keskkonnaministri 14. detsembri 2016. a määruse nr 68 „Keskkonnakaitseloa omaja

välisõhu saastamisega seotud aastaaruande andmekoosseis ja esitamise kord“ muutmine

Keskkonnaministri 14. detsembri 2016. a määruses nr 68 „Keskkonnakaitseloa omaja välisõhu

saastamisega seotud aastaaruande andmekoosseis ja esitamise kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 5 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Kui andmed saasteaine heitkoguse kohta põhinevad mõõtmistel, märgitakse, kas tehtud on

paiksed või pistelised mõõtmised.“;

2) paragrahvi 5 lõike 3 sissejuhatav lause sõnastatakse järgmiselt: „Pistelise mõõtmise korral märgitakse mõõtmiste sagedus järgmiselt:“;

3) normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosad „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/107/EÜ arseeni, kaadmiumi, elavhõbeda, nikli ja polütsükliliste aromaatsete

süsivesinike sisalduse kohta välisõhus (ELT L 23, 26.01.2005, lk 3–16);“ ja „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (ELT L 152, 11.06.2008, lk 1–44);“;

4) normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

(EL) 2024/2881 mis käsitleb välisõhu kvaliteeti ja Euroopa õhu puhtamaks muutmist (ELT L, 2024/2881, 20.11.2024).“.

§ 4. Keskkonnaministri 27. detsembri 2016. a määruse nr 75 „Õhukvaliteedi piir- ja

sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid ning õhukvaliteedi

hindamispiirid“ muutmine

Keskkonnaministri 27. detsembri 2016. a määruses nr 75 „Õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused,

õhukvaliteedi muud piirnormid ning õhukvaliteedi hindamispiirid“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 punkt 2 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 1 punkt 9 sõnastatakse järgmiselt: „9) eriti peenete osakeste (PM2,5) ja lämmastikdioksiidi (NO2) keskmise kokkupuute

vähendamise eesmärk ja kohustus;“; 3) paragrahv 3 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 3. Eriti peenete osakeste (PM2,5) ja lämmastikdioksiidi (NO2) keskmise kokkupuute

näitaja, vähendamise kohustused ja eesmärgid

(1) Keskmise kokkupuute näitajat (AEI – Average Exposure Indicator) väljendatakse ühikutes μg/m3 ja see põhineb mõõtmistel kõikides linnakeskkonna taustapiirkondades

asuvates proovivõtukohtades. Konkreetse aasta keskmise kokkupuute näitaja on sama aasta ja eelneva kahe aasta keskmine kontsentratsioon.

(2) Eriti peenete osakestega (PM2,5) ja lämmastikdioksiidiga (NO2) kokkupuute näitaja vähendamise eesmärgid ja keskmise kokkupuute vähendamise kohustused on esitatud käesoleva määruse lisas 2.“;

4) paragrahv 4 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 4. Õhukvaliteedi hindamispiirid (1) Õhukvaliteedi hindamispiirid on esitatud lisas 3.

(2) Hindamispiir loetakse ületatuks, kui eelneva viie aasta jooksul on seda ületatud

vähemalt kolmel eri aastal.“; 5) normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosad „Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv 2004/107/EÜ arseeni, kaadmiumi, elavhõbeda, nikli ja polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sisalduse kohta välisõhus (EÜT L 23, 26.01.2005, lk 3–16);“ ja „Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (ELT 152, 11.06.2008, lk 1–44);“;

6) normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2881, mis käsitleb välisõhu kvaliteeti ja Euroopa õhu

puhtamaks muutmist (ELT L, 2024/2881, 20.11.2024).“; 7) määruse lisad 1, 2 ja 3 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud).

§ 5. Keskkonnaministri 27. detsembri 2016. a määruse nr 84 „Õhukvaliteedi hindamise

kord“ muutmine

Keskkonnaministri 27. detsembri 2016. a määruses nr 84 „Õhukvaliteedi hindamise kord“

tehakse järgmised muudatused:

1) määruses asendatakse sõna „indikaatormõõtmised“ sõnadega „pistelised mõõtmised“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 2 lõige 2 sõnastatakse järgmiselt: „(2) Õhukvaliteedi taseme hindamise andmeid kasutatakse atmosfääriõhu kaitse seaduse § 73

lõigetes 1 ja 2 nimetatud õhukvaliteedi parandamise kavade ja tegevuskavade ja atmosfääriõhu kaitse seaduse § 103 lõikes 1 nimetatud saasteainete heidete vähendamise tegevuskavade koostamisel ning keskkonnakaitselubade menetlemisel.“;

3) paragrahvi 3 lõike 2 punktist 1 jäetakse välja tekstiosa „„Katse- ja kalibreerimislaborite

kompetentsuse üldnõuded““; 4) paragrahvi 4 lõige 1 sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Seirejaamade ja proovivõtukohtade asukoha valikul arvestatakse võimaluse korral järgmiste nõuetega:

1) proovivõtuotsiku lähedal ei tohi vähemalt 270 kaarekraadi või hoonerivi joonel olevate seirejaamade ja proovivõtukohtade korral 180 kaarekraadi ulatuses olla kohalikku õhuvoolu mõjutavaid takistusi;

2) kui seirejaam või proovivõtukoht on mõeldud õhukvaliteedi taseme määramiseks hoonerivi joonel, peab proovivõtuotsik olema hoonetest, rõdudest, puudest ja muudest takistustest

vähemalt 1,5 meetri kaugusel ja vähemalt 0,5 m kaugusel lähimast hoonest;

3) proovivõtuotsiku kõrgus maapinnast peab olema 0,5 (hingamistsoon) kuni 4 meetrit, kõrgem paigutus võib olla samuti asjakohane, kui proovivõtukoht asub taustapiirkonnas; otsus kasutada sellist kõrgemat paigutust tuleb dokumenteerida;

4) proovivõtuotsik ei tohi olla heiteallika vahetus läheduses, et vältida välisõhuga segunemata saasteainete sattumist otse õhuproovi;

5) proovivõtuseadet läbinud õhk ei tohi sattuda tagasi proovivõtuotsikusse; 6) liiklussaastet iseloomustav seirejaam ja proovivõtukoht peavad asuma vähemalt 25 m kaugusel suurematest ristmikest ja mitte kaugemal kui 10 m sõidutee servast;

7) sadenevate koguste mõõtmisel taustapiirkondades kohaldatakse õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (EMEP) suuniseid ja kriteeriume;

8) osooni mõõtmiseks peab tagama, et proovivõtukoht asub piisavalt kaugel sellistest heiteallikatest nagu ahjud ja põletusseadmete lõõrid ning kaugemal kui 10 m lähimast teest, kusjuures kaugus suureneb liiklustiheduse järgi.“;

5) paragrahvi 4 täiendatakse lõigetega 5 ja 6 järgmises sõnastuses:

„(5) Proovivõtukohti, kus kolme eelneva aasta jooksul on registreeritud õhukvaliteedi piirväärtuse või sihtväärtuse ületamine, ei tohi ümber paigutada, välja arvatud juhul, kui ümberpaigutamine on vajalik eriasjaolude, sealhulgas ruumilise arengu tõttu. Selliste

proovivõtukohtade ümberpaigutamine peab tuginema modelleerimisele või pistelistele mõõtmistele, tagama võimaluse korral mõõtmiste järjepidevuse ja toimuma nende ruumilise

esindatuse piirkonna sees. Proovivõtukohtade ümberpaigutamise üksikasjalik põhjendus dokumenteeritakse ning Kliimaministeerium esitab põhjenduse Euroopa Komisjonile.

(6) Seirejaamade ja proovivõtukohtade valikul tuleb jälgida nende ruumilist esindatust. Ruumiline esindavus on hindamismeetodi omadus, mille kohaselt proovivõtukohas mõõdetud

õhukvaliteedi näitajad kajastavad ümbritseva geograafilise piirkonna õhukvaliteeti ning on kasutatavad selle piirkonna õhukvaliteedi hindamiseks.“;

6) paragrahvi 7 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses: „(11) Vähemalt ühes linnakeskkonna taustapiirkonna superseirejaamas:

1) tehakse eriti peenete osakeste (PM2,5), peenosakeste (PM10), ülipeenete osakeste, musta süsiniku, lämmastikdioksiidi ja osooni paikseid mõõtmisi; 2) määratakse vääveldioksiidi, süsinikmonoksiidi, ülipeenete osakeste suurusjaotuse,

benso(a)püreeni, benso(a)püreeni ja muude polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sadenemise üldkogus, arseeni, kaadiumi, plii, nikli, benseeni ja eriti peente osakeste (PM2,5)

kalendriaasta keskmine summaarne sisaldus või sadenemise üldkogus; 3) mõõdetakse vähemalt SO4

2–; Na+; NH4 +; Ca2+; Mg2+; NO3–; K+; Cl–, samuti elementaarse

süsiniku ja orgaanilise süsiniku sisaldust, paiksete või pisteliste mõõtmistega.

(12) Vähemalt ühes maakeskkonna taustapiirkonna superseirejaamas:

1) tehakse eriti peenete osakeste (PM2,5), peenete osakeste (PM10), ülipeenete osakeste, musta süsiniku, lämmastikdioksiidi, osooni ja ammoniaagi paikseid mõõtmisi; 2) määratakse ülipeenete osakeste suurusjaotuse, benso(a)püreeni, benso(a)püreeni ja muude

polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sadenemise üldkogus, arseeni, kaadiumi, plii, nikli, benseeni, summaarse gaasiline elavhõbe ja eriti peente osakeste (PM2,5) kalendriaasta

keskmine summaarne sisaldus; 3) mõõdetakse vähemalt SO4

2–; Na+; NH4 +; Ca2+; Mg2+; NO3–; K+; Cl–; elementaarse süsiniku

ja orgaanilise süsiniku sisalduse ning summaarse gaasilise elavhõbeda mõõtmine paiksete või

pisteliste mõõtmistega.

(13)Vähemalt ühes linnakeskkonna- või maakeskkonna taustaseirejaamas võib vajaduse korral õhukvaliteedi hindamisel mõõta järgmisi saasteaineid:

1) ülipeenete osakeste suurusjaotus; 2) osakeste oksüdatsioonipotensiaal (näitaja, mis kajastab osakeste võimet oksüdeerida võimalikke sihtmolekule);

3) ammoniaak; 4) levoglükosaan, mida mõõdetakse eriti peente osakeste (PM2,5) keemilise koostise osana;

5) summaarne gaasiline elavhõbe; 6) kahevalentne elavhõbe osakeste või gaasina; 7) lämmastikhape.“;

7) paragrahvi 7 lõiked 2, 3 ja 31 sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Eriti peenete osakeste (PM2,5) ja lämmastikdioksiidide (NO2) keskmise kokkupuute näitaja määramise seirejaamade paiknemine ja arv peavad tagama elanikkonna üldise kokkupuute kajastamise § 9 kohaselt ning seirejaamade minimaalne arv on sätestatud lisas 2.

(3) Häire- ja teavitamistasemele vastavust mõõdetakse järgmiselt:

1) vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi mõõdetakse häire- ja teavitamistasemele vastavuse hindamiseks kolme järjestikuse tunni jooksul; 2) peenosakeste (PM10) ja eriti peente osakeste (PM2,5) puhul mõõdetakse häire- ja

teavitamistasemele vastavuse hindamiseks päeva keskmise väärtusena kolme või vähema järjestikuse päeva jooksul kohtades, mis iseloomustavad õhukvaliteedi taset vähemalt 100

ruutkilomeetril või terves piirkonnas või linnastus, sõltuvalt sellest, milline neist on väiksem; 3) osooni häire- ja teavitamistasemele vastavust mõõdetakse ühe tunni jooksul, häiretaseme ületamisest põhjustatud lühiajalise õhukvaliteedi parandamise kava rakendamiseks peavad

tasemest kõrgemad väärtused olema mõõdetud või prognoositud kolme järjestikuse tunni jooksul.

(31) Vesiniksulfiidi pidevseire on kohustuslik Kohtla-Järvel.“;

8) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 32 järgmises sõnastuses: „(32) Vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi mõõdetakse teavitamistasemetele vastavuse

hindamiseks ühe tunni jooksul ning peenosakeste (PM10) ja eriti peente osakeste (PM2,5) puhul ühe päeva jooksul kohtades, mis iseloomustavad õhukvaliteedi taset vähemalt 100 ruutkilomeetril või terves piirkonnas või linnastus, sõltuvalt sellest, milline neist on väiksem.“;

9) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 81 järgmises sõnastuses:

„(81) Sadestuse üldkogus on teataval alal ja teatava aja jooksul atmosfäärist pindadele kanduvate saasteainete kogumass.“;

10) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 10 järgmises sõnastuses: „(10) Kui õhukvaliteedi piirkonnas, kus saasteainete tase ületab atmosfääriõhu kaitse seaduse

§ 47 alusel kehtestatud määruse lisas 1 toodud piir- või sihtväärtust, kasutatakse õhukvaliteedi hindamiseks lisaks paiksetele mõõtmistele arvutuslikku hindamist või pistelisi mõõtmisi.“;

11) paragrahvi 9 lõige 3 sõnastatakse järgmiselt: „(3) Piirkondades ja linnastutes, kus lisaks seirejaamade mõõtmisandmetele on olemas ka

käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud saasteainete õhukvaliteedi taseme modelleerimise või pisteliste mõõtmise tulemused, võib lisas 2 määratud seirejaamade arvu vähendada kuni 50% võrra, kui:

1) pistelised mõõtmised või modelleerimine tagavad õhukvaliteedi hindamiseks küllaldase teabe piir- ja sihtväärtuste, kriitiliste tasemete, häiretasemete ja teavitamistasemete järgimise

kohta, samuti asjakohase teabe üldsusele andmiseks lisaks paiksete mõõtmiste proovivõtukohtadest saadavale teabele;

2) rajatavate proovivõtukohtade arv ja pisteliste mõõtmiste ja modelleerimise ruumiline eraldusvõime on küllaldane, et teha asjassepuutuva saasteaine kontsentratsioon kindlaks lisas 1 kindlaksmääratud andmekvaliteedi eesmärkide kohaselt.“;

12) paragrahvi 13 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Saasteainete sisalduse määramiseks kasutatakse järgmisi mõõtemeetodeid: 1) vääveldioksiid – mõõtmise standardmeetod EVS-EN 14212:2012; 2) lämmastikdioksiid ja lämmastikoksiidid – mõõtmise standardmeetod EVS-EN 14211:2012;

3) osakeste kõik fraktsioonid – proovivõtu ja mõõtmise standardmeetod EVS-EN 12341:2023; 4) süsinikoksiid – mõõtmise standardmeetod EVS-EN 14626:2012;

5) benseen – gaaskromatograafia meetod, proovivõtu ja mõõtmise standardmeetodid EVS-EN 14662-1:2005, EVS-EN 14662-2:2005, EVS-EN 14662-3:2016; 6) osoon – mõõtmise standardmeetod EVS-EN 14625:2012;

7) arseen, kaadmium, nikkel ja plii – proovivõtmise standardmeetod EVS-EN 12341:2023, mõõtmise standardmeetod EVS-EN 14902:2005;

8) polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud – proovivõtmise standardmeetod EVS-EN 12341:2023, mõõtmise standardmeetod EVS-EN 15549:2008. Kui muude polütsükliliste aromaatsete süsivesinike analüüsimiseks puudub EN standardmeetod, võib kasutada riiklikke

standardmeetodeid või ISO meetodeid; 9) summaarne gaasiline elavhõbe – mõõtmise ja kontsentratsiooni määramise standardmeetod

EVS-EN 15852:2010; 10) arseeni, kaadmiumi, nikli ja plii sadestus – määramise standardmeetod EVS-EN 15841:2010;

11) elavhõbeda sadestus – määramise standardmeetod EVS-EN 15853:2010; 12) benso(a)püreeni ja muude polütsükliliste süsivesinike sadestus –

määramisestandardmeetod EVS-EN 15980:2011; 13) eriti peentes osakestes (PM2,5) NO3 -, SO4 2-, Cl-, NH4 +, Na+, K+, Mg2+ ja Ca2+

kontsentratsioonide määramine – proovide võtmise standardmeetod EVS-EN 12341:2023,

määramise standardmeetod EVS-EN 16913:2017; 14) elementaarse süsiniku ja orgaanilise süsiniku proovivõtu standardmeetod EVS-EN

12341:2023, määramise standardmeetod EVS-EN 16909:2017; 15) osooni eeldusainete, metaani, ülipeenete osakeste, musta süsiniku, ülipeenete osakeste tase suurusjaotuse ammoniaagi, osakeste või gaasina esineva kahevalentse elavhõbeda,

lämmastikhappe levoglükosaani ning osakeste oksüdatsioonipotensiaali proovide võtmiseks ja määramiseks võib EN standardmeetodite puudumise korral valida muu samaväärse

üldtunnustatud meetodi. (2) Mõõtetulemused esitatakse taandatuna standardtingimustele – temperatuurile 293,15 K ja

rõhule 101,3 kPa. Osakeste ja osakestes määratavate ainete (sealhulgas arseeni, kaadmiumi, plii, nikli ja benso(a)püreeni) puhul esitatakse proovi ruumala ümbritseva keskkonna

tingimustel (temperatuur ja atmosfäärirõhk), mis esinesid mõõtmise kuupäeval. (3) Saasteaine sisaldust mõõdetakse heiteallika mõjupiirkonnas väljaspool käitise

tootmisterritooriumi kohas, kus võib orienteerivalt tekkida saasteaine suurim sisaldus, arvestades saasteaine väljumiskõrgust, ilmastikutingimusi, sealhulgas valdavate tuulte suunda,

vähemalt saasteaine ühe tunni keskmise sisalduse mõõtmisega. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetodite asemel võib kasutada muid

rahvusvaheliselt üldtunnustatud meetodeid, mis annavad lõikes 1 esitatud meetoditega samaväärseid tulemusi.

(5) Käesoleva paragrahvi lõike 4 kohase muu meetodi kasutamisel saadud õhukvaliteedi taseme hindamisetulemusi korrigeeritakse, et saada tulemused, mis on samaväärsed standardmeetodiga saadavate tulemustega. Võimaluse korral korrigeeritakse tagasiulatuvalt ka

varasemaid mõõtmisandmeid;“;

13) paragrahvi 14 lõikes 4 jäetakse välja tekstiosa „ülemist või alumist“; 14) paragrahv 15 sõnastatakse järgmiselt:

„§ 15. Õhukvaliteedi taseme mõõtmise aruande andmed

(1) Mõõtja koostab mõõtetulemuste aruande, mis sisaldab käesolevas paragrahvis sätestatud andmeid.

(2) Õhukvaliteedi taseme hindamiseks tehtud saasteainete mõõtmise aruanne sisaldab järgmist: 1) mõõtmiste tellija nimi ja kontaktandmed;

2) proovivõtja nimi, asutus ja kontaktandmed; 3) proovivõtukoha asukoht ja ristkoordinaadid L-EST97 koordinaatsüsteemis; 4) proovivõtu alguse ja lõpu kuupäev ja kellaaeg;

5) proovi võtmise viisi kirjeldus koos analüüsitavate saasteainete nimetustega; 6) mõõtmise ajaline resolutsioon, kui asjakohane;

7) mõõtetulemused iga mõõdetud näitaja kohta koos ühikuga; 8) meteoroloogilised parameetrid mõõtmiste ajal (temperatuur, õhurõhk, tuule suund ja kiirus) ; 9) muud asjakohased parameetrid ja tegurid, mis võivad avaldada mõju mõõtetulemusele;

10) käitise tegevuse hindamise eesmärgil tehtud mõõtmistel mõõtmise ajal käitises toimunud tegevused ning töörežiimi kirjeldus.

(3) Õhukvaliteedi taseme hindamiseks tehtud saasteainete mõõtmise aruanne sisaldab vähemalt järgmisi andmeid kasutatud mõõteseadmete kohta:

1) mõõteseadme nimetus, tüüp, valmistaja ja väljalaskeaasta ning mõõteprintsiip; 2) mõõdetavad parameetrid, iga mõõdetud parameetri mõõtepiirkond, kontsentratsiooniühikud;

3) seadme kalibreerimise andmed, kui asjakohane. (4) Õhukvaliteedi taseme hindamiseks tehtud saasteainete mõõtmise aruanne sisaldab vähemalt

järgmisi andmeid kasutatud mõõtemeetodite kohta: 1) mõõtemeetodi number ja nimetus;

2) mõõtemeetodi aluseks oleva standardi või muu mõõtejuhise viide; 3) viide akrediteeringule, kui asjakohane.

(5) Õhukvaliteedi taseme hindamiseks tehtud saasteainete mõõtmise aruanne sisaldab vähemalt järgmisi andmeid mõõtja kohta:

1) mõõtmise teinud labori nimetus; 2) mõõtmise teinud isikute nimed; 3) labori akrediteerimistunnistuse number, kui asjakohane.“;

15) määruse 4. peatükki täiendatakse §-ga 151 järgmises sõnastuses:

„§ 151. Heiteallikate heite koguse mõõtmise aruande andmed

(1) Mõõtja koostab heiteallikate heite koguse mõõtmisel aruande, mis sisaldab järgmisi

andmeid: 1) mõõtmiste tellija nimi ja kontaktandmed;

2) proovivõtja nimi, asutus ja kontaktandmed; 3) proovivõtukoha heiteallika registrikood, selle puudumise korral heiteallika nimetus;

4) proovivõtu alguse ja lõpu kuupäev ja kellaaeg; 5) proovi võtmise viisi kirjeldus koos analüüsitavate saasteainete nimetustega; 6) mõõtmise ajaline resolutsioon, kui asjakohane;

7) mõõtetulemused iga mõõdetud saasteaine kohta koos ühikuga; 8) muud asjakohased parameetrid ja tegurid, mis võivad avaldada mõju mõõtetulemusele.

(2) Heiteallikate heite koguse mõõtmiste aruanne sisaldab vähemalt järgmisi mõõtepunkti iseloomustavad andmeid, kui need on asjakohased:

1) gaaside temperatuur, ºC; 2) gaasi rõhk, Pa;

3) gaaside niiskus; 4) gaaside joonkiirus; 5) mõõtekoha ristlõike pindala;

6) vookambri või tuuletunneli alune pind; 7) vookambrist või tuuletunnelist läbi juhitud õhu kogus;

8) õhutemperatuur mõõtepunktis; 10) muud asjakohased parameetrid ja tegurid, mis võivad avaldada mõju mõõtetulemusele.

(3) Heiteallikate heite koguse mõõtmiste aruanne sisaldab vähemalt järgmisi protsessi iseloomustavaid andmeid, kui need on asjakohased ja kättesaadavad:

1) katla nominaalne soojusvõimsus; 2) katla tegelik soojusvõimsus; 3) kütuseliik ja kütteväärtus;

4) kütusekulu mõõteperioodil; 5) toodangu maksimaalne kogus või käitise maksimaalne võimsus;

6) toodangu kogus mõõteperioodil või käitise võimsus mõõteperioodil; 7) mõõtmise ajal käitise tegevus ning töörežiimi kirjeldus.

(4) Heiteallika heite koguse hindamiseks tehtud saasteainete mõõtmise aruanne sisaldab vähemalt järgmisi andmeid kasutatud mõõteseadmete kohta:

1) mõõteseadme nimetus, tüüp, valmistaja ja väljalaskeaasta ning mõõteprintsiip; 2) mõõdetavad parameetrid, iga mõõdetud parameetri mõõtepiirkond, kontsentratsiooniühikud; 3) seadme kalibreerimise andmed, kui asjakohane.

(5) Heiteallika heite koguse hindamiseks tehtud saasteainete mõõtmise aruanne sisaldab

vähemalt järgmisi andmeid kasutatud mõõtemeetodite kohta: 1) mõõtemeetodi number ja nimetus; 2) mõõtemeetodi aluseks oleva standardi või muu mõõtejuhise viide;

3) viide kasutatava mõõtemeetodi akrediteeringule, kui asjakohane.

(6) Heiteallikate heite koguse mõõtmise aruanne sisaldab vähemalt järgmisi andmeid mõõtja kohta: 1) mõõtmise teinud labori nimetus;

2) mõõtmise teinud isikute nimed; 3) labori akrediteerimistunnistuse number.“;

16) paragrahvi 16 lõiget 2 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses: „5) saasteainete ekspositsiooni arvutamisel ja tervisemõju hindamisel.“;

17) paragrahvi 17 lõike 1 punkt 3 sõnastatakse järgmiselt:

„3) võimaldab arvutada saasteaine kontsentratsioone ajalise lahutusega vähemalt üks tund;“;

18) paragrahvi 17 lõikes 7 asendatakse tekstiosa „käitise igast heiteallikast“ tekstiosaga „tootmisterritooriumist“;

19) paragrahvi 181 lõike 2 punktist 2 jäetakse välja sõna „isojoontega“;

20) paragrahvi 181 lõikes 3 asendatakse sõnad „vastav isojoon“ sõnadega „selgelt eristuv tähis“; 21) paragrahvi 181 lõikes 5 jäetakse välja sõna „ülemist“;

22) normitehnilisest märkusest jäetakse välja tekstiosad „Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv 2004/107/EÜ arseeni, kaadmiumi, elavhõbeda, nikli ja polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sisalduse kohta välisõhus (EÜT L 23, 26.01.2005, lk 3–16);“ ja „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks

muutmise kohta (ELT 152, 11.06.2008, lk 1–44);“;

23) normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/288 mis käsitleb välisõhu kvaliteeti ja Euroopa õhu puhtamaks muutmist (ELT L, 2024/2881, 20.11.2024).“;

24) määruse lisad 1, 2, 3 ja 4 kehtestatakse uues sõnastuses (lisatud);

25) määruse lisa 5 tunnistatakse kehtetuks.

§ 6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 11.detsembril 2026 aastal. Andres Sutt

Energeetika- ja keskkonnaminister Marten Kokk Kantsler

Määrus 75 Lisa 1. Saasteainete õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused, teavitamis- ja häiretasemed ning kriitilised tasemed

Määrus 75 Lisa 2. PM2,5 ja NO2 kokkupuute vähendamise eesmärgid ja kohustused Määrus 75 Lisa 3. Õhukvaliteedi hindamispiirid

Määrus 84 Lisa 1. Õhukvaliteedi taseme hindamise andmete kvaliteedi nõuded Määrus 84 Lisa 2. Seirejaamade arvu määramise nõuded Määrus 84 Lisa 3. Seirejaamade liigitamise ja paiknemise nõuded osoonisisalduse määramiseks

Määrus 84 Lisa 4. Nõuded osoonisisalduse ja ülipeente osakeste mõõtmise seirejaamadele kohtades, kus andmed saadakse vaid pideval mõõtmisel

1

Energeetika- ja keskkonnaministri määruse

„Keskkonnaministri määruste muutmine seoses Euroopa Liidu õhukvaliteedi direktiivi

2881/2024/EL ülevõtmiseks“ eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

Eelnõukohase määrusega muudetakse viite keskkonnaministri määrust, et viia need kooskõlla

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2024/2881/EL, mis käsitleb välisõhu kvaliteeti ja Euroopa õhu puhtamaks muutmist (ELT L, 2024/2881, 20.11.2024) (edaspidi ka uus

õhukvaliteedi direktiiv), nõuetega. Lisaks täpsustatakse saasteainete mõõtmiste protokollimise nõudeid, mis ei tulene direktiivi otseselt ülevõtmisest, kuid on vajalikud õigusselguse parandamiseks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/107/EÜ arseeni, kaadmiumi,

elavhõbeda, nikli ja polütsükliliste aromaatsete süsivesinike sisalduse kohta välisõhus (ELT L 23, 26.01.2005, lk 3–16) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/50/EÜ

välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta muutuvad kehtetuks 11.12.2026, kui jõustub uus õhukvaliteedi direktiiv.

Eelnõukohase määrusega muudetakse järgmisi keskkonnaministri määrusi: 1) keskkonnaministri 10.11.2016. a määrus nr 47 „Riigi territooriumi jaotus õhukvaliteedi

piirkondadeks ja linnastuteks õhukvaliteedi taseme järgi ning linnastute määratlemiseks vajalik asustustihedus“; 2) keskkonnaministri 14.12.2016. a määrus nr 67 „Tegevuse künnisvõimsused ja saasteainete

heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba“; 3) keskkonnaministri 14.12.2016. a määrus nr 68 „Keskkonnakaitseloa omaja välisõhu

saastamisega seotud aastaaruande andmekoosseis ja esitamise kord“; 4) keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 75 „Õhukvaliteedi sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid ja õhukvaliteedi hindamispiirid“;

5) keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 84 „Õhukvaliteedi hindamise kord“.

Määruste muutmise aluseks on Riigikogu 17.06.2026 vastu võetud atmosfääriõhu kaitse seaduse, keskkonnatasude seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus (RT I, 11.07.2026, 5), (edaspidi ka 17.06.2026 vastu võetud seadus).

Määruse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Kliimaministeeriumi välisõhu osakonna nõunik

Mikk Toim (634 5059, [email protected]). Eelnõu keeletoimetuse tegi Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi tegi Kliimaministeeriumi õigusosakonna

nõunik Helen Holtsman (626 2820, [email protected]).

Käesolev määruste muudatuste pakett on otseselt seotud 17.06.2026 vastu võetud seaduse rakendamisega. Halduskoormuse tasakaalustamise rakendamise kohta käivad selgitused on eeltoodud seaduse eelnõu seletuskirjas1 (edaspidi ka seaduseelnõu 861 SE seletuskiri).

Käesoleva määruste muutmise eelnõu seletuskirjas on seaduseelnõu 861 SE seletuskirjale viidatud.

2. Määruse eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõukohane määrus koosneb kuuest paragrahvist.

1 Seaduseelnõu - Riigikogu

2

Paragrahv 1 sätestab keskkonnaministri 10.11.2016. a määruses nr 47 „Riigi territooriumi jaotus õhukvaliteedi piirkondadeks ja linnastuteks õhukvaliteedi taseme järgi ning linnastute määratlemiseks vajalik asustustihedus“ tehtavad muudatused.

Paragrahv koosneb neljast punktist.

Punktiga 1 muudetakse § 2 teksti, viies selle vastavusse uue õhukvaliteedi direktiivi artikli 4 lõikes 21 ja artiklis 7 esitatud hindamispiiri määratlusega. Muudatust on käsitletud

seaduseelnõu 861 SE seletuskirja punktis 23. Õhukvaliteedi direktiiv sätestab ühe hindamispiiri kehtiva ülemise ja alumise hindamispiiri asemele.

Muudatuse eesmärk on lihtsustada ja ühtlustada õhukvaliteedi hindamist kogu Euroopa Liidus. Üks hindamispiir lihtsustab varasemat süsteemi ning aitab tagada, et seiret tehakse seal, kus see

on vajalik. Modelleerimise ja kaugseire meetodite areng võimaldab saada täpse ülevaate ka ilma ulatusliku mõõtevõrguta, mistõttu suunatakse rohkem tähelepanu seire kvaliteedile, mitte

üksnes selle olemasolule. Samuti loob uus süsteem õiglasema ja läbipaistvama raamistiku Euroopa Liidu liikmesriikidele, vältides võimalust alahinnata saastetasemeid, kasutades pelgalt modelleerimist.

Punktiga 2 muudetakse linnastute nimekirja, jättes Kohtla-Järve nimekirjast välja.

Õhukvaliteedi hindamiseks ja juhtimiseks jaotatakse Eesti territoorium Põhja-Eesti ja Lõuna- Eesti õhukvaliteedi piirkonnaks ning linnastuteks (Tallinn ja Kohtla-Järve).

Euroopa Komisjoni hinnangu2 kohaselt on Eesti seirevõrgustikus puudujääke seoses uuest direktiivist tulenevate äärelinna osoonimõõtejaamade ning PM₂,₅ liiklussaaste mõõtepunktide

nõutava arvuga. Vastavalt direktiivi lisa III punktile A peab vähemalt 50% linnastu osooni mõõtepunktidest paiknema äärelinna piirkondades. Euroopa Komisjoni analüüsis on Kohtla-Järve linnastu toodud näitena linnastust, mis sellele nõudele praegu ei vasta. Viies

Kohtla-Järve linnastult Põhja-Eesti õhukvaliteedi piirkonna alla tagab uue direktiivi nõuete täitmise ja hoiab ära uute mõõtepunktide rajamise vajaduse.

Linnastu on üle 250 000 elanikuga linna-ala või väiksema elanike arvuga tiheasustusega ala, mida käsitletakse õhukvaliteedi hindamisel eraldi üksusena. Aastast 2004 on Kohtla-Järve

olnud linnastu, lähtudes õhukvaliteedi tasemest ja õhukvaliteedi hindamispiiridest ja asustustihedusest üle 1000 elaniku ruutkilomeetril. Võrreldes 2004. aastaga on seiratavate

saasteainete tasemed Kohtla-Järvel oluliselt vähenenud. Kohtla-Järve asustustihedus ei vasta enam kehtivas määruses linnastule seatud tingimusele vähemalt 1000 elanikku ruutkilomeetri kohta. Statistikaameti andmetel on Kohtla-Järve asustustihedus ligikaudu 820 elanikku

ruutkilomeetri kohta. Muudatus on kooskõlas teiste Euroopa riikide praktikaga, kus väiksema elanike arvu ja hõredama asustusega piirkondi käsitletakse suuremate õhukvaliteedi

piirkondade koosseisus ning eraldi linnastud moodustatakse suurematele linnaaladele või piirkondadele, mille õhukvaliteet või rahvaarv tingib vajaduse neid eraldi linnastuna käsitleda.

Riiklik õhuseirejaam Kohtla-Järve linnas jääb alles ning õhukvaliteedi seire jätkub samas mahus, et tagada inimeste tervise ja keskkonna kaitseks vajalikud mõõtmised.

Punktidega 3 ja 4 muudetakse määruse normitehnilist osa, jättes sellest välja viited 12.12.2026 kehtetuks muutuvatele direktiividele ning lisades viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivile 2024/2881/EL.

2 Analysis of minimum number sampling points - Publications Office of the EU

3

Paragrahv 2 sätestab keskkonnaministri 14.12.2016. a määruses nr 67 „Tegevuse künnisvõimsused ja saasteainete heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba“ tehtavad muudatused.

Paragrahv koosneb kahest punktist.

Punktidega 1 ja 2 muudetakse määruse normitehnilist osa. Välja jäetakse viited 12.12.2026 kehtetuks muutuvatele direktiividele ning lisatakse viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivile 2024/2881/EL.

Paragrahv 3 sätestab keskkonnaministri 14.12.2016. a määruses nr 68 „Keskkonnakaitseloa omaja välisõhu saastamisega seotud aastaaruande andmekoosseis ja esitamise kord“ tehtavad muudatused.

Paragrahv koosneb neljast punktist

Punktides 1 ja 2 asendatakse termin „indikaatormõõtmised“ terminiga „pistelised mõõtmised“. Muudatuse eesmärk on viia määruse tekst vastavusse uue õhukvaliteedi direktiiviga. Sama

muudatus tehti 17.06.2026 vastu võetud seaduses, kus muudatust on kirjeldatud täpsemalt seletuskirja punktis 21. Termin „indikaatormõõtmised“ ei ole eesti keeles laialt levinud ja seda

on tõlgendatud erinevalt. Termin „pistelised mõõtmised“ on täpsem ning paremini mõistetav ka sihtrühmadele (sh kohalikud omavalitsused ja järelevalveasutused), kuna viitab selgelt korduvatele juhuslikele mõõtmistele, mida tehakse kindlatel eesmärkidel, näiteks lisateabe

kogumiseks või kontrollimiseks.

Punktidega 3 ja 4 muudetakse määruse normitehnilist osa, jättes sealt välja viited 12.12.2026 kehtetuks muutuvatele direktiividele ning lisades viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2024/2881/EL.

Paragrahv 4 sätestab keskkonnaministri 27.12.2016. a määruses nr 75 „Õhukvaliteedi piir- ja

sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid ning õhukvaliteedi hindamispiirid“ tehtavad muudatused.

Paragrahv koosneb seitsmest punktist.

Punktiga 1 tunnistatakse kehtetuks § 1 lõige 2, et jätta määrusest välja mõiste „õhukvaliteedi piirväärtuse lubatud ületamise määr“, kuna seda võimalust ei ole enam direktiivis 2024/2881. Direktiivi 2008/50/EÜ tähenduses viitab mõiste „lubatud ületamise määr” (inglise keeles

margin of tolerance) ajutisele kõrvalekaldepiirile, mille võrra võib saasteaine kontsentratsioon piirväärtusest kõrgem olla piiratud ajavahemikul enne lõpliku nõude jõustumist. Täpsemalt on

selgitatud seaduseelnõu 861 SE punktides 6 ja 7. Punkt 2 sätestab keskmise kokkupuute näitaja vähendamise eesmärgi ja kohustuse ka

lämmastikdioksiidile. Muudatus tehakse õhukvaliteedi direktiivi artikli 13 järgi ning direktiivi üle võtva seaduseelnõu 861 SE seletuskirjas on seda täpsemalt selgitatud punkti 10 juures.

Lisaks eriti peenetele osakestele (PM2,5) kehtestatakse nüüd ka lämmastikdioksiidi (NO2) keskmise kokkupuute vähendamise kohustus ja eesmärk. See on oluline muudatus, kuna senine süsteem arvestas pikaajalise kokkupuute vähendamist vaid PM2,5 puhul, kuid teadusuuringud

on näidanud, et ka pikaajaline kokkupuude NO2-ga põhjustab tõsiseid tervisemõjusid, sealhulgas südame-veresoonkonna haigusi ja hingamisteede kahjustusi. Keskmise kokkupuute

näitaja (AEI) määratlus jääb üldjoontes samaks – see näitab linnaelanike keskmist pikaajalist kokkupuudet saasteainega, kasutades mitme aasta keskmisi tulemusi taustaseirejaamades. Küll

4

aga täpsustatakse metoodikat, et tagada andmete võrreldavus ja esinduslikkus kogu riigi või linnapiirkonna kohta.

Punktiga 3 muudetakse § 3, tuues sisse keskmise kokkupuute näitaja vähendamise kohustuse ja eesmärgi lämmastikdioksiidi kohta. Samuti lisatakse viide vähendamise kohustustele lisas 2.

Punkt 4 muudab § 4 ning toob sisse muudetud hindamispiiri mõiste. Hindamispiiri muudatuse põhjendus on esitatud § 1 punktis 1.

Punktidega 5 ja 6 muudetakse määruse normitehnilist osa, jättes välja viited 12.12.2026

kehtetuks muutuvatele direktiividele ning lisades viite Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2024/2881/EL.

Punktiga 7 kehtestatakse määruse kolm lisa uues sõnastuses.

Lisas 1 viiakse õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused vastavusse uue õhukvaliteedi direktiivi nõuetega. Õhukvaliteedi direktiivi lisa I tabelid 1 ja 2 sätestavad uued piirväärtused. Tabelis 1 sätestatakse piirväärtused, mis hakkavad kehtima alates 2030 ning tabelis 2 on piir- ning

sihtväärtused, mis kehtivad kuni 31.12.2029. Allpool olevas tabelis on välja toodud kehtivate direktiivide 2004/107/EÜ ja 2008/50/EÜ ning uue direktiivi (EL) 2024/2881 piirväärtuste

võrdlus.

Saasteaine / mõõteperiood 2004/107/EÜ

(sihtväärtus)

2008/50/EÜ

(piirväärtus /

sihtväärtus)

(EL) 2024/2881

(piirväärtus – kehtib

2030. a)

PM2,5 – aastane — 25 µg/m3 (piirväärtus)

10 µg/m3 (piirväärtus)

PM2,5 – ööpäevane — — 25 µg/m3, ületamine lubatud kuni 18 päeva

aastas

PM10 – aastane — 40µg/m3

(piirväärtus) 20 µg/m3 (piirväärtus)

PM10 – ööpäevane — 50 µg/m³, kuni 35 ületust aastas

45 µg/m³, kuni 18 ületust aastas

Lämmastikdioksiid (NO2)

– aastane —

40 µg/ m3 (piirväärtus)

20 µg/ m3 (piirväärtus)

Lämmastikdioksiid (NO2)

– tunni keskmine —

200 µg/m3, kuni 18 ületust aastas

200 µg/m3, ületamised piiratud (rangem

kriteerium)

Vääveldioksiid (SO2) –

ööpäevane —

125 µg/m3, kuni 3

ületust aastas

50 µg/m3, kuni 18

ületust aastas

Vääveldioksiid (SO2) –

tunni keskmine —

350 µg/m3, kuni 24 ületust aastas

350 µg/m3 (3 ületamist aastas)

Osoon (O3) – 8 tunni

keskmine —

120 µg/m3 (sihtväärtus, pikaajaline eesmärk)

100 µg/m3 (piirväärtus, maksimaalselt 3 päeva aastas)

Süsinikmonooksiid (CO)

– 8 tunni keskmine —

10 mg/m3

(piirväärtus) 10 mg/m3

Benseen – aastane — 5 µg/m3 (piirväärtus) 3,4 µg/m3 (piirväärtus)

5

Saasteaine / mõõteperiood 2004/107/EÜ

(sihtväärtus)

2008/50/EÜ

(piirväärtus /

sihtväärtus)

(EL) 2024/2881

(piirväärtus – kehtib

2030. a)

Plii (Pb) – aastane — 0,5 µg/m3

(piirväärtus) 0,5 µg/m3 (piirväärtus)

Arseen (As) – aastane 6 ng/m3 (sihtväärtus)

— 6 ng/m3 (piirväärtus)

Kaadmium (Cd) –

aastane 5 ng/m3 (sihtväärtus)

— 5 ng/m3 (piirväärtus)

Nikkel (Ni) – aastane 20 ng/m3 (sihtväärtus)

— 20 ng/m3 (piirväärtus)

Benso(a)püreen (edaspidi

ka BaP) – aastane 1 ng/m3 (sihtväärtus)

— 1 ng/m3 (piirväärtus)

Eestis on välisõhu kvaliteet hea ning 2025. aasta seiretulemuste ja saastetasemete suundumuse põhjal ei ole näha ohtu, et 2030. aastal kehtima hakkavaid uusi piirväärtusi ületataks riiklike seirejaamade mõõtmistes. Seireandmed näitavad, et saasteainete kontsentratsioonid püsivad

stabiilselt madalal tasemel ning saasteainete tasemed on olnud pigem vähenemas. Seetõttu on Eesti lähiaastate õhukvaliteedi perspektiiv positiivne ning vastavus rangematele Euroopa Liidu

nõuetele realistlik ja saavutatav ilma ulatuslike lisameetmeteta. Eesti Keskkonnauuringute Keskus (edaspidi ka EKUK) hindas käitiste vastavust uutele

õhukvaliteedi piirväärtustele. Analüüsitud tulemuste põhjal tuvastati ligikaudu 250 käitist, mille puhul on arvutusliku hindamise tulemuste põhjal oht ületada aastal 2030 kehtima hakkavaid piirväärtusi. Arvutusliku hindamise tulemused võivad tegelikku olukorda üle hinnata, sest

reaalses olukorras käitiste töökoormus ja heitkogused varieeruvad. Näiteks piirväärtuste teoreetiline ületamine võib olla tingitud asjaolust, et osa modelleerimisel kasutatud

sisendandmeid on üle hinnatud või puudulikud, mistõttu on modelleerimisel eeldatud 100% tööajadünaamikat ning see võib tekitada näilise piirväärtuste ületamise.

Keskkonnaamet teavitab võimalikke piirväärtuste ületajaid 2027. aastal, et käitised saaksid aegsasti hinnata oma tegevuse vastavust uutele õhukvaliteedi piirväärtustele. Kui käitis teeb

hinnangu ning see tõendab, et piirväärtusi ei ületata, ei pea käitis oma luba muutma ega lisameetmeid rakendama, välja arvatud loal olevate ebaõigete andmete korrigeerimiseks.

Esmakordselt sätestatakse häiretase ka peenosakestele PM10 ja PM2,5. Seni oli häiretase määratud üksnes vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ja osooni suhtes. Häiretase tähistab

saastetaset, mille ületamisel tuleb rakendada kiireid ja ajutisi õhukvaliteedi parandamise meetmeid (nt liikluspiirangud), et vähendada elanike terviseriske ja vältida olukorra edasist halvenemist.

PM10 ja PM2,5 häiretase määratakse päeva keskmise väärtusena kolme või vähema järjestikuse

päeva jooksul. Selline ajavahemik on valitud, kuna peenosakeste kontsentratsioon õhus muutub aeglasemalt kui gaasiliste saasteainete puhul ning nende mõju tervisele on seotud pigem mitmepäevase kokkupuutega.

Lisaks sätestatakse teavitamistasemed ka vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi, PM10 ja PM2,5

jaoks. Seni oli teavitamistase ette nähtud vaid osooni puhul. Muudatuse eesmärk on tagada, et elanikkonda ja pädevaid asutusi teavitatakse aegsasti, kui saasteainete sisaldus õhus tõuseb

6

lühiajaliselt kõrgele tasemele ja võib põhjustada terviseriske, eriti tundlikele ja haavatavate elanikkonna rühmade jaoks.

Peenosakesed on tervisemõjude poolest üks olulisemaid õhusaastekomponente. Need võivad sügavale hingamisteedesse tungides süvendada südame- ja kopsuhaigusi ning põhjustada

hingamisteede ärritust. Lühiajalised episoodid, mil PM10 ja PM2,5 tase õhus suureneb, võivad oluliselt mõjutada tundlike ja haavatavaid elanikkonna rühmi, mistõttu on vaja elanikkonda aegsasti hoiatada ja vajalik on riskikommunikatsioon.

Teavitamistaseme määramine võimaldab õhukvaliteedi seiresüsteemil ja ametiasutustel anda

elanikele õigeaegseid soovitusi käitumiseks (nt vähendada välitegevust, vältida kütmist või autokasutust suure saaste korral) ning valmistuda vajaduse korral ajutiste meetmete rakendamiseks, kui õhusaaste suureneb.

Vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi puhul hinnatakse teavitamistasemele vastavust ühe tunni

keskmisena, PM10 ja PM2,5 puhul tehakse hindamine ööpäevase keskmise alusel. Selline erinevus tuleneb saasteainete omadustest – peenosakeste kontsentratsioon õhus ei kõigu nii kiiresti kui gaasiliste saasteainete puhul ning nende tervisemõju on seotud pigem kogu päeva

jooksul sissehingatava kogusega. Viimaste aastate seiretulemuste andmetel ei ole tekkinud sellist saastetaset, mis tingiks kehtestatavate häire- või teavitamistasemete ületamise.

Lisas 2 muudetakse keskmise kokkupuute näitaja väärtusi. Muudatused tulevad õhukvaliteedi direktiivi artikli 12 lõikest 3 ja lisa I tabelist 5. Keskmise kokkupuute näitajaga seotud väärtuste

muutmine aitab paremini hinnata pikaajalist kokkupuudet ja selle tervisemõjusid, mitte ainult lühiajalisi ületamisi. Samuti aitavad muudatused ühtlustada liikmesriikide aruandlust ja

andmekvaliteeti, sest AEI arvutamise metoodika muutub täpsemaks ja ühtsemaks. See aitab parandada ka inimeste tervise kaitset, vähendades pidevat kokkupuudet saasteainetega, mis põhjustavad tuhandeid enneaegseid surmasid Euroopas igal aastal.

Uus õhukvaliteedi direktiiv muudab kohustuse rangemaks: liikmesriigid peavad saavutama

kindla kokkupuute vähendamise taseme mitte ainult PM2,5 puhul, vaid ka NO2 puhul. See tähendab, et tuleb hinnata ja vähendada elanikkonna keskmist saastega kokkupuudet, mitte ainult vältida piirväärtuste ületamist üksikutes seirepunktides. Sellega seatakse pikaajaline

kokkupuute vähendamine sama kaalukaks eesmärgiks, kui on piirväärtuste järgimine.

Lisaks vähendatakse PM2.5 sihttaset, et see oleks kooskõlas uuema teadusliku arusaamaga saasteainete tervisemõjust. Eesmärk on viia keskmine kokkupuude madalamale tasemele, mis tagab parema kaitse kogu elanikkonnale, mitte ainult piirkondades, kus on suurim saaste.

Samuti muutub kokkupuute vähendamise kohustus senisest siduvamaks ja selgema ajakava alusel täidetavaks.

Lisa 3 viiakse vastavusse õhukvaliteedi direktiivi artikliga 7 ja lisaga II, mis sätestab ühe hindamispiiri kehtiva ülemise ja alumise hindamispiiri asemele. Täpsemalt on selgitatud

seletuskirjas § 1 punkti 1 juures ning direktiivi üle võtva 17.06.2026 vastu võetud seaduse seletuskirjas punkti 23. juures.

Kui riiklik keskkonnaseire tuvastab, et saasteaine kontsentratsioon piirkonnas ületab hindamispiiri, tuleb riiklikus seires kasutada täpsemaid hindamismeetodeid ehk paikseid

mõõtmisi (seirejaam). Kui kontsentratsioon jääb alla hindamispiiri, võib õhukvaliteeti hinnata modelleerimise, pisteliste mõõtmiste või nende kombinatsiooni abil. See lähenemine võimaldab

tõhusamalt suunata seireressursse piirkondadesse, kus saastetase on kõrgem, tagades samal ajal usaldusväärse õhukvaliteedi hindamise kogu ELis.

7

Aastate 2020–2024 seiretulemuste järgi võidakse uute NO2 hindamispiiride ületamisi mõõta Tallinnas Kesklinna seirejaamas ning PM10 puhul Liivalaia tänavas ja Kohtla-Järvel (ületati

2024. aastal, 2020–2023 olid seiretulemused alla hindamispiiri) ning BaP hindamispiiri Tartus. Ülejäänud seirepunktides jäid nimetatud aastate saastetasemete mõõtmistulemused alla

hindamispiiri. Paragrahv 5 sätestab keskkonnaministri 27.12.2016. a määruses nr 84 „Õhukvaliteedi

hindamise kord“ tehtavad muudatused.

Paragrahv koosneb kahekümne viiest punktist. Punktiga 1 asendatakse määruses läbivalt termin „indikaatormõõtmised“ terminiga „pistelised

mõõtmised“. Muudatuse selgitus on esitatud § 3 punktide 1 ja 2 juures.

Punktiga 2 muudetakse § 2 lõiget 2 , et viia määrus vastavusse uue õhukvaliteedi direktiivi ja direktiivi üle võtva seadusemuudatusest tuleneva kohustusega rakendada õhukvaliteedi parandamise tegevuskava juhul, kui perioodil 2026–2029 ei tagata piirkonnas 2030. aastal

kehtima hakkavaid õhukvaliteedi norme.

Punktiga 3 jäetakse kalibreerimislaborite nõuetest välja standardi nimetus, sest standardile viitamisel piisab selle numbri esitamisest ning standardi täielikku nimetust ei ole vaja korrata. Standardi number identifitseerib selle üheselt, mistõttu nimetuse lisamine ei anna õiguslikult

lisaväärtust ja muudab sätte tarbetult sõnaliselt raskemaks. Nimetuse väljajätmine lihtsustab teksti ja hoiab ära vajaduse seda muuta juhul, kui standardi ametlik nimetus muutub.

Punktiga 4 täiendatakse § 4 lõikes 1 üldisi seirenõudeid. Muudatusega ühtlustatakse seirejaamade ja proovivõtukohtade paigutamise nõuded uue õhukvaliteedi direktiivi järgi ning

täpsustatakse kehtivaid tingimusi, et need oleksid selgemad, põhjendatumad ja võrreldavad teiste liikmesriikide seirekogemusega. Täpsem sõnastus ja uued lisatingimused tagavad, et

seirejaamade asukoht peegeldab paremini tegelikku õhukvaliteeti, mitte üksikut lokaalset eripära (nt otsene heite mõju või hoonete varjus tekkiv turbulents).

Tekstiosa „mõne meetri kaugusel“ asendatakse konkreetse väärtusega „vähemalt 1,5 meetrit“, mis välistab tõlgendamisvõimaluse ja tagab võrreldava rakendamise kõikides seirepunktides.

Proovivõtu kõrguse määramisel (0,5–4 m) täpsustatakse, et see peab vastama inimeste hingamistsooni kõrgusele, ning lisatakse nõue dokumenteerida kõrgem paigutus, kui see on vajalik – see parandab sätestatu läbipaistvust ja aruandluse kvaliteeti.

Uued nõuded osooni ja sademeproovide kohta viivad Eesti seirekorralduse vastavusse EMEP

suuniste ja Euroopa Komisjoni rakendusotsustega, tagades, et mõõtmised on võrreldavad mõõtmistega rahvusvahelise seiresüsteemis.

Selgem põhjendus proovivõtuotsiku kauguse kohta heiteallikatest ja ristmikest aitab vähendada riski, et mõõdetakse vaid lokaalseid heiteid, mitte piirkonna õhukvaliteeti tervikuna.

Punktiga 5 võetakse üle uue õhukvaliteedi direktiivi artikli 9 lõike 7 seireseadmete ümbertõstmise keeld. Samuti tuuakse sisse ruumilise esindavuse nõuded. Ruumiline esindatus

tähendab uue õhukvaliteedi direktiivi artikli 4 lõike 26 järgi, et konkreetne mõõtepunkt või proovivõtukoht ei anna teavet ainult selle täpse asukoha kohta, vaid iseloomustab ka

ümbritsevat piirkonda. See on oluline seire usaldusväärsuse seisukohalt, sest ühe mõõtepunkti tulemusi kasutatakse sageli laiema ala õhukvaliteedi hindamiseks.

8

Ruumilise esindavuse all peetakse silmas, et proovivõtukohas mõõdetud õhukvaliteedi näitajad on sarnased samas piirkonnas valitsevatele tingimustele. Sel viisil tagatakse, et seireandmed

kajastavad tegelikku olukorda suuremas ruumilises ulatuses, mitte ainult väga kitsalt mõõtepunktis.

Punktiga 6 tuuakse sisse uue õhukvaliteedi direktiivi artikli 10 kohased superseirejaama kohustused. Artikli 10 kohaselt tuleb linna- või maakeskkonna taustapiirkonda rajada

superseirejaam, mis ühendab mitut proovivõtukohta, et koguda pikaajalisi andmeid saasteainete kohta. Superseirejaamas jälgitakse samaaegselt suurt hulka saasteaineid ja meteoroloogilisi

näitajaid. Seal kogutakse detailset infot nii tavapäraste õhusaasteainete kui ka nende keemilise koostise ja tekkepõhjuste kohta. Sellised jaamad aitavad paremini mõista heiteallikate mõju, hinnata terviseriske ja toetada teaduspõhist õhukvaliteedi juhtimist.

Eestis hakatakse superseirejaamades mõõtma uues õhukvaliteedi direktiivis reguleeritud

saasteaineid, sealhulgas musta süsinikku, ülipeeneid osakesi ja ammoniaaki, ent teatud tingimustel võib osa neist jätta maapiirkondades mõõtmata. Seiret koordineeritakse ka rahvusvaheliste programmide ja teadustaristutega, näiteks EMEP ja ACTRIS, et tagada

andmete kvaliteet ja võrreldavus.

Linnakeskkonna ja maakeskkonna superseirejaamad on vajalikud, et hinnata saasteainete omavahelisi seoseid ja koosmõju, mida tavapärased seirejaamad ei pruugi piisava täpsusega kajastada. Nendes jaamades tehakse lisaks tavapäraste saasteainete (nt NO2, PM2,5, PM10, SO2,

O3) mõõtmistele ka selliseid, mis annavad teavet osakeste keemilise koostise, suurusjaotuse ja toksilisuse kohta (nt must süsinik, elementaarne ja orgaaniline süsinik,

oksüdatsioonipotentsiaal). Selline teave aitab paremini mõista, millised allikad põhjustavad suurimat terviseriski ja kuidas erinevad saasteained koos mõjutavad inimeste tervist ja keskkonda.

Uues õhukvaliteedi direktiivis rahvaarvule ning pindalale seatud nõuete järgi tuleb Eestisse

rajada kaks superseirejaama. Kuna superseirejaama asukoht võib kattuda juba varem rajatud seirejaama asukohaga, siis on Eestis kõige optimaalsem tagada superseirejaama rajamise nõue, täiendades Õismäe seirejaama, et see tagaks linnakeskkonna superseirejaama nõudeid, ning

Lahemaa seirejaama, et see tagaks maakeskkonna superseirejaama nõudeid.

Punkt 7 sätestab tingimused lämmastikdioksiidide keskmise kokkupuute näitaja määramiseks. Tingimused on samad mis eriti peenete osakeste keskmise kokkupuute näitaja määramisel, kuid uuest õhukvaliteedi direktiivist tuleb ka lämmastikdioksiidide keskmise kokkupuute näitaja

vähendamise kohustus.

Lisaks kehtestatakse häiretase ka peenosakeste PM10 ja PM2,5 jaoks. Seni oli häiretase määratud vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ja osooni suhtes. Häiretase tähistab saastetaset, mille ületamisel tuleb rakendada kiireid ja ajutisi õhukvaliteedi parandamise meetmeid, et vähendada

elanike terviseriske ja vältida olukorra edasist halvenemist.

PM10 ja PM2,5 häiretase määratakse päeva keskmise väärtusena kolme või vähema järjestikuse päeva jooksul. Selline ajavahemik tuleb uuest õhukvaliteedi direktiivist ning tähendab, et peenosakeste kontsentratsioon õhus muutub aeglasemalt kui gaasiliste saasteainete puhul ning

nende mõju tervisele on seotud pigem mitmepäevase kokkupuutega.

9

Mõõtmised tehakse kohtades, mis iseloomustavad õhukvaliteeti vähemalt 100 km2 suurusel alal või terves piirkonnas või linnastus – sõltuvalt sellest, kumb on väiksem. See tagab, et häiretase kajastab piirkonna üldist õhusaaste olukorda, mitte üksnes lokaalseid heiteallikaid.

Häiretase võimaldab reageerida olukorras, kus peenosakeste tase tõuseb kiiresti mitmel päeval

järjest, ning hoiatada varakult elanikke ja anda soovitusi tundlike rühmade kaitseks (nt lapsed, eakad, kroonilisi hingamisteede haigusi põdevad inimesed).

Täiendavalt muudetakse lõiget 31, jättes välja Kohtla-Järve järel sõna „linnastu“. Muudatus on seotud paragrahvis 1 punktis 2 ettenähtud muudatusega Kohtla-Järve linnastu liitmisega Põhja-

Eesti piirkonnaga. Punktiga 8 sätestatakse peenete osakeste ja eriti peenete osakeste teavitamistasemetele

vastavuse hindamise nõuded ning lämmastikdioksiidi ja vääveldioksiidi teavitamistasemete vastavuse hindamine. Õhukvaliteedi direktiivi lisa I jagu 4 sätestab teavitamistasemed ka

vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja PM10 ja PM2,5 kohta, et tagada elanikkonna ja ametiasutuste varajane teavitamine olukorrast, kus osakeste kontsentratsioon õhus tõuseb oluliselt üle tavapärase taseme ning võib ohustada inimeste tervist. Seni olid teavitamistase

kehtestatud vaid osooni kohta. PM10 ja PM2,5 teavitamistase määratakse päeva keskmise väärtusena kolme või vähema järjestikuse päeva jooksul. Selline ajavahemik on sobiv, kuna

peenosakeste kontsentratsioon õhus muutub aeglasemalt kui gaasiliste saasteainete puhul ning nende mõju tervisele on seotud pigem mitmepäevase kokkupuutega.

Mõõtmised tehakse kohtades, mis iseloomustavad õhukvaliteeti vähemalt 100 km2 suurusel alal või terves piirkonnas või linnastus – sõltuvalt sellest, kumb on väiksem. See tagab, et häiretase

kajastab piirkonna üldist õhusaastet, mitte üksnes lokaalseid heiteallikaid. Punktiga 9 täiendatakse § 7 lõikega 81, milles määratletakse sadestuse üldkogus. Muudatuse

eesmärk on täpsustada lõikes kasutatud terminit ning tagada üheselt mõistetav terminoloogia õhusaaste seire ja aruandluse kontekstis. Sadestuse üldkogus kirjeldab atmosfäärist pindadele

langevate saasteainete kogumassi kindlal alal ja ajavahemikul. Termin on vajalik, et eristada sadestust kui õhusaaste ülekande protsessi õhust maapinnale, veekogudele või muudele pindadele, ning tagada, et sadestust seiratakse ja hinnatakse ühtsetel alustel.

Punktiga 10 täiendatakse § 7 lõikega 10, mis täpsustab, et juhul kui õhukvaliteedi piirkonnas

ületatakse piir- või sihtväärtust, tuleb õhukvaliteedi hindamisel kasutada lisaks paiksetele mõõtmistele ka arvutuslikku hindamist või pistelisi mõõtmisi. Muudatus on kooskõlas 17.06.2026 vastu võetud seadusega. Muudatuse sisu on täpsemalt selgitatud seaduseelnõu 861

SE seletuskirja punktis 22.

Muudatuse eesmärk on tagada, et õhukvaliteedi tase oleks hinnatud piisava täpsusega ka nendes piirkondades, kus püsiv mõõtejaamade võrk ei pruugi anda täielikku ülevaadet saasteainete levikust ja ruumilisest ulatusest. Arvutuslik hindamine ja pistelised mõõtmised võimaldavad

täiendada pidevmõõtmiste andmeid, et saada terviklikum pilt õhukvaliteedist, tuvastada ületusalad ning kavandada asjakohased õhukvaliteedi parandamise meetmed.

Punktiga 11 muudetakse § 9 lõiget 3. Täpsustatakse tingimusi, mille korral võib seirejaamade arvu vähendada kuni 50%. Eesmärk on viia säte vastavusse uue õhukvaliteedi direktiivi lisa III

nõuetega ning täpsustada õhukvaliteedi hindamise metoodikat.

Ühe muudatusena asendatakse mõiste „indikaatormõõtmised“ mõistega „pistelised mõõtmised“, et kasutada terminoloogiat, mis vastab õhukvaliteedi direktiivis ja uues

10

seirekorralduses kasutatavatele mõistetele. Pistelised mõõtmised viitavad sihipäraselt ja ajutiselt tehtavatele mõõtmistele, mida kasutatakse paiksete mõõtmiste täiendamiseks ja ruumilise katvuse parandamiseks.

Samuti täpsustatakse, et lisaks piir- ja sihtväärtustele ning häiretasemetele tuleb tagada teave ka

kriitiliste tasemete ja teavitamistasemete järgimise kohta. See muudatus on vajalik, kuna õhukvaliteedi direktiivis on täiendatud seiratavate saasteainete tasemete liike ja nende hindamiskriteeriume.

Samuti rõhutatakse, et seirejaamade arvu võib vähendada üksnes juhul, kui arvutuslik

hindamine või pistelised mõõtmised tagavad piisava andmekvaliteedi ja ruumilise eraldusvõime, et hinnata õhukvaliteeti määruse lisas 1 sätestatud andmete kvaliteedi nõuete kohaselt.

Punktiga 12 muudetakse õhukvaliteedi hindamisel kasutatavate standardmeetodite nimekirja

ning täiendatakse uute seiratavate saasteainete metoodikatega. Paragrahvi 13 uus sõnastus ajakohastab ja täpsustab saasteainete mõõtemeetodite loetelu,

standardiviiteid ning mõõtetulemuste esitamise põhimõtteid. Muudatuse eesmärk on viia määrus vastavusse uue õhukvaliteedi direktiivi lisaga VI ning laiendada nende ainete ja

parameetrite ringi, millele laieneb uue õhukvaliteedi direktiivi kohane seirekohustus. Uues õhukvaliteedi direktiivis on uuendatud standardiviiteid. Näiteks osakeste (PM10 ja PM2,5)

proovivõtu ja mõõtmise standard EVS-EN 12341:2014 on asendatud uuema versiooniga EVS- EN 12341:2023, mis tagab parema andmekvaliteedi ja vastavuse Euroopa Liidu nõuetele.

Samuti on ajakohastatud benseeni mõõtmise standard kuna õhukvaliteedi direktiivi kuuendas lisas on nüüd viidatud standardile EN 14662.

Eelnõu muudatusega ühtlustatakse ka metallide ja ühendite määramise metoodikat. Kui kehtivas määruses käsitleti pliid, arseeni, kaadmiumi ja niklit osaliselt eraldi, siis edaspidi

määratakse need ühe metoodika järgi. Lisatud on kõigi nimetatud metallide sadestuse mõõtmise standardid, mis tugevdab seire terviklikkust ja vastavust uutele seirekohustustele.

Samuti on täpsustatud polütsükliliste aromaatsete süsivesinike (PAH) määramise metoodikat. Uues sõnastuses on eristatud proovivõtu ja määramise standardid ning lisatud võimalus

kasutada riiklikke või ISO meetodeid, kui mõne muu PAH-ühendi jaoks puudub Euroopa standard. See tagab paindlikkuse ja võimaldab seiret laiendada uute teadussaavutuste põhjal.

Oluline sisuline uuendus on uute mõõteparameetrite lisamine. Esmakordselt tuuakse sisse PM2,5 osakestes olevate ioonide (nitraat, sulfaat, kloriid, ammoonium, naatrium, kaalium,

magneesium, kaltsium) määramine, samuti elementaarse ja orgaanilise süsiniku määramine. Lisatakse võimalus mõõta osooni eeldusaineid, metaani, ülipeeneid osakesi, musta süsinikku, ammoniaaki ja elavhõbeda eri vorme. Nende puhul lubatakse kasutada samaväärseid

üldtunnustatud meetodeid, kui puudub Euroopa standard. Täiendused toetavad direktiivi 2024/2881 eesmärki laiendada seire ulatust ja parandada saaste koostise mõistmist.

Lõiked 4 ja 5 sätestavad võimaluse kasutada rahvusvaheliselt üldtunnustatud alternatiivseid meetodeid, kui need tagavad standardmeetoditega samaväärse tulemuse. Selliste meetoditega

saadud tulemusi tuleb vajaduse korral korrigeerida standardmeetodi tasemele ning võimaluse korral ka tagasiulatuvalt, et säilitada ajaline võrreldavus ja andmete usaldusväärsus.

11

Punktiga 13 eemaldatakse viide ülemisele ja alumisele hindamispiiridele. Täpsem selgitus hindamispiiri kohta on toodud § 1 punkt 1 juures.

Punktiga 14 muudetakse § 15, et ajakohastada aruandlusnõuded ja viia need vastavusse uuendatud terminoloogiaga. Määrusest jäetakse välja lisa 5 ning selle sisu- ja vorminõuded

sätestatakse otse määruses, et tagada üheselt mõistetav ja selgem regulatsioon. Lisaks aruandluse korrastamisele ühtlustatakse ka terminoloogiat. Kehtivas määruses

kasutatakse paralleelselt termineid „pistelised mõõtmised“ ja „indikaatormõõtmised“, mis on tekitanud segadust. Edaspidi kasutatakse ainult terminit „pistelised mõõtmised“, mis vastab

õhukvaliteedi direktiivis kasutatavale terminile ning kajastab täpsemalt mõõtmiste eesmärki – ajutisi, sihipäraselt kavandatud mõõtmisi, mida tehakse paiksete mõõtmiste täiendamiseks ja ruumilise katvuse parandamiseks.

Uues sõnastuses on lihtsustatud ja täpsustatud ka aruande struktuuri. Nõuded on jaotatud nelja

kategooriasse: – mõõtmiste üldandmed (nt tellija, proovivõtukoht, aeg, meteoroloogilised parameetrid); – mõõteseadmete andmed (nt tüüp, valmistaja, mõõtepiirkond, mõõteprintsiip);

– mõõtemeetodite andmed (nt standardi number ja nimetus, viide akrediteeringule); – mõõtja andmed (nt labori nimi, akrediteeringu ja pädevustunnistuse number).

Põletusseadmete aruandlust reguleeritakse veel ka muude õigusaktidega.

Muudatuse tulemusena on § 15 selgem ja keskendub just õhukvaliteedi taseme mõõtmistele ning lisaks rahvusvahelistele standarditele on võimalik kasutada muid tunnustatud

metoodikaid. See läheb kokku üldise põhimõttega mõõtemetoodikatele viitamisel. Punktiga 15 täiendatakse määrust §-ga 151, mis sätestab nõuded, mis esitatakse heiteallikate

heite koguse mõõtmise aruandes.

Lisatava paragrahvi eesmärk on eristada õhukvaliteedi taseme mõõtmiste aruandlus ja heiteallikate heite koguse mõõtmiste aruandlus ning luua viimasele selge ja eraldi õiguslik alus. Kehtivas määruses on heite koguse mõõtmise aruande nõuded osaliselt § 15 lõigetes 6 ja 7, mis

käsitlevad nii õhukvaliteedi kui ka heite koguse mõõtmisi koos. Selline kord ei olnud piisavalt selge ega eristanud piisavalt kahe mõõtmisliigi eesmärki ja metoodikat. Paragrahviga 151

luuakse selge struktuur: § 15 reguleerib õhukvaliteedi mõõtmisi ja § 151 heiteallikate heite koguse mõõtmisi.

Heiteallikate heite koguse mõõtmiste aruande eesmärk on kirjeldada käitise või heiteallika tegelikku heidet, tagades, et mõõtmistulemused on võrreldavad ja piisavalt põhjalikud, et

hinnata vastavust keskkonnaloa tingimustele või saasteainete heite piirväärtustele. Selleks sätestatakse, millised andmed peavad aruandes sisalduma – alates proovivõtu üldandmetest kuni protsessi- ja mõõtepunkti tehniliste parameetriteni. Samuti lihtsustub aruannete struktuur,

et kõik laborid saaksid esitada andmeid sama loogika ja detailsusega.

Aruannetes paraneb andmete kvaliteet ja kontrollitavus, kuna esitatakse kõik peamised mõõte- ja protsessiandmed (nt temperatuur, rõhk, niiskus, kütuseliik, toodangu kogus jms). Keskkonnaametil lihtsustub nii andmevahetus kui ka järelevalve, sest selge aruandlusvorm

võimaldab kontrollida heite vastavust lubadele ja keskkonnanormidele.

Lisaks parandab lisatud paragrahv õigusselgust, kuna õhukvaliteedi ja heite koguse mõõtmise erinevad eesmärgid ja aruande nõuded on nüüd selgesti eraldi sätestatud.

12

Punktiga 16 täiendatakse § 16 lõiget 2 punktiga 5, laiendades arvutusliku hindamise kasutusvaldkonda. Varem keskendus arvutuslik hindamine peamiselt saasteainete hajumise ja

taustasisalduse määramisele ning heiteallikate mõju hindamisele. Muudatusega lisatakse võimalus kasutada arvutuslikku hindamist ka saasteainete ekspositsiooni arvutamisel ja

tervisemõju hindamisel, mis on oluline samm õhukvaliteedi juhtimise ja poliitika täpsustamiseks.

Ekspositsiooni ja tervisemõju modelleerimine võimaldab hinnata, kui suur osa elanikkonnast mingis piirkonnas on tegelikult saasteainetega pikaajaliselt või lühiajaliselt kokku puutunud

ning milline on selle põhjustatav hinnanguline terviserisk. Selline teave on oluline nii õhukvaliteedi parandamise tegevuskavade koostamisel kui ka riiklike tervise- ja keskkonnastrateegiate kujundamisel. Samuti toetab see nõuet hinnata õhukvaliteedi mõju

elanike tervisele ja sotsiaalmajanduslikule heaolule, mida uus õhukvaliteedi direktiiv rõhutab kui üht olulisemat poliitikaeesmärki.

Punktiga 17 täpsustatakse § 17 lõike 1 punkti 3 sõnastust, et tagada parem loetavus ja ühtlus teiste sätetega. Sätte sisu jääb samaks: arvutuslik hindamine või hajumismudel peab suutma

arvutada saasteainete kontsentratsioone vähemalt tunnise ajasammuga, et tulemused oleksid võrreldavad õhukvaliteedi piirväärtuste, teavitamis- ja häiretasemete hindamisega, mis on

samuti määratud tunni põhjal. Punkti 18 kohaselt tuleb hajumisarvutustes arvestada 500 m raadiusega tootmisterritooriumist.

Paragrahvi 17 lõike 7 sõnastust parandatakse sarnaselt keskkonnaministri 23. oktoobri 2019. a määruse nr 56 „Keskkonnaloa taotlusele esitatavad täpsustavad nõuded ja loa andmise kord

ning keskkonnaloa taotluse ja loa andmekoosseis“ sõnastusega, et sätestatu oleks selgem ja üheselt arusaadav. Muudatuste jõustumisel menetluses olevate taotluste korral võib Keskkonnaamet arvestada ka senisel viisil tehtud hajumisarvutusi.

Punktiga 19 jäetakse § 181 lõike 2 punktist 2 välja sõna „isojoontega“, kuna see täpsustus on

ebaoluline ja võib põhjustada tõlgendamisprobleeme arvutuslike hindamiste tulemuste esitamisel.

Punktiga 20 asendatakse § 181 lõikes 3 sõnad „vastav isojoon“ sõnadega „selgelt eristuv tähis“, et ajakohastada ja täpsustada terminoloogiat, mis kirjeldab arvutusliku hindamise tulemuste

graafilist esitust. Sätte sisu on muudatuse järel tehnoloogiliselt neutraalsem ja võimaldab paremini kohaldada tänapäevaseid andmevisualiseerimise meetodeid.

Varasem nõue esitada arvutuslikud tulemused isojoonte kujul (st kontuurjoontega, mis ühendavad võrdse kontsentratsiooniga punkte) pärines ajast, mil modelleerimistulemusi

kujutati valdavalt staatilistel kaartidel. Tänapäeval esitatakse hajumisarvutuste tulemusi aga sageli digitaalselt, värvikaartide, punktandmete või interaktiivsete ruumikihtidena, kus traditsioonilisi isojooni ei kasutata.

Uus sõnastus võimaldab kujutada saasteaine kontsentratsioonide tasemeid või piirväärtuste

ületuspiirkondi mõnel muul üheselt arusaadaval viisil (nt värvitoon, sümbol või legendi tähistus), sõltumata kasutatavast tarkvarast või visualiseerimisvahendist.

Punktiga 21 eemaldatakse tekstist viide ülemisele hindamispiirile. Hindamispiiride definitsiooni muutmise kohta on täpsemalt selgitatud § 1 punktis 1.

13

Punktidega 22 ja 23 muudetakse määruse normitehnilist osa, jättes sealt välja viited 12.12.2026 kehtetuks muutuvatele direktiividele, ning lisatakse viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2024/2881/EL.

Punktiga 23 kehtestatakse määruse lisad 1–4 uues sõnastuses.

Lisaga 1 võetakse üle uue õhukvaliteedi direktiivi lisa V kohased andmekvaliteedi nõuded saasteainete mõõtmise määramatuse korral. Õhukvaliteedi direktiivi lisa V muudab

andmekvaliteedi nõudeid võrreldes direktiivi 2008/50/EÜ lisaga I täpsemaks ja rangemaks. Kui varasemad nõuded keskendusid peamiselt mõõtmiste üldistele tingimustele, mõõtepunktide

valikule ja viitemeetoditele, siis nüüd laiendatakse need kogu andmehaldusele: mõõtmisele, valideerimisele, modelleerimisele, andmete kättesaadavusele ning nende kasutatavusele. Uues õhukvaliteedi direktiivis on andmekvaliteedi mõiste detailsemalt lahti kirjutatud, mis loob

selgemad ja ühtlasemad standardid kõigile liikmesriikidele. Üks olulisemaid muudatusi on selged minimaalse andmekatte nõuded. Direktiiv 2008/50/EÜ küll sätestas samuti, et

mõõtmised peavad olema esinduslikud ja vastama teatud katvuskriteeriumidele, kuid need nõuded olid üldised. Uus õhukvaliteedi direktiiv kordab üle vajaduse koguda vähemalt ühe aasta ulatuses mõõtmisandmeid, täpsustab katvuse miinimumnõudeid ja seob need otseselt

andmekvaliteedi eesmärkidega. See tähendab, et katvuse miinimumid on täpselt määratud.

Täpsustunud on ka viitemeetodite ja alternatiivsete meetodite kasutamise põhimõtted. Direktiiv 2008/50/EÜ nõudis viitemeetodite kasutamist ja lubas lisaks ka alternatiivseid meetodeid, kuid tingimused olid üldised. Uus õhukvaliteedi direktiiv sätestab, et kõik alternatiivsed meetodid

peavad olema võrreldavad, standardiseeritud ning kvaliteedijuhtimise süsteemiga kaetud. See muudab andmekvaliteedi kontrolli järjepidevamaks ja vähendab erinevusi liikmesriikide

mõõtetulemuste täpsuses. Samuti on õhukvaliteedi direktiivis andmekvaliteedi tagamisel oluliselt suurem rõhk

modelleerimisel. Direktiiv 2008/50/EÜ käsitles modelleerimist eelkõige täiendava hindamisviisina olukorras, kus mõõtmisi oli vähe, kuid ei sidunud seda otseselt

andmekvaliteedi eesmärkidega. Uus õhukvaliteedi direktiiv seob mõõtmise ja modelleerimise üheks terviklikuks hindamissüsteemiks, kus modelleerimise kasutamine on lubatud üksnes juhul, kui selle kvaliteet on tõendatud ja vastab lisa V nõuetele. Seega on arvutuslik hindamine

osa standardiseeritud andmekvaliteedi raamistikust.

Uuendatud on ka andmete valideerimise ja kättesaadavuse nõuded. Direktiiv 2008/50/EÜ rõhutas peamiselt õhukvaliteedi seiret ja aruandlust Euroopa Komisjoniga, jättes andmete avaliku kättesaadavuse ning kasutusmugavuse detailid liikmesriikide enda kehtestada. Uus

õhukvaliteedi direktiiv nõuab, et andmed oleksid esitatud ühtlustatud vormingus, valideeritud ja avalikkusele kättesaadavad. See suurendab läbipaistvust ning tagab, et andmekvaliteet on

ühtne nii hindamiseks, järelevalveks kui ka otsustamise aluseks. Lisaga 2 muudetakse seirejaamade arvu määramise nõuded vastavaks uue õhukvaliteedi

direktiivi lisa III nõuetele. Direktiivis 2008/50/EÜ on seirejaamade arvu nõuded määratud konkreetsete minimaalkogustena, mis lähtusid piirkonna rahvaarvust ja etteantud tabelitest.

Eesti pidi tagama vajalikud statsionaarsed proovivõtukohad ning vähemalt ühe maatausta mõõtepunkti iga 100 000 km2 kohta. Lisaks lubab õhukvaliteedi direktiiv jaamade arvu vähendada kuni 50%, kui mõõtmisi täiendati modelleerimise või pisteliste mõõtmistega.

Seirevõrgu ülesehitus oli seega määratud selgelt kvantitatiivselt.

Uus õhukvaliteedi direktiiv jätab miinimumnõuded alles, kuid ajakohastab need ja seob tihedamalt seire kvaliteedi nõuetega. Tabelites, milles on sätestatud seirejaamade minimaalne

14

arv erinevate saasteainete puhul, on rõhk liikunud sellele, et jaamade arv peab tagama piisava esinduslikkuse ning vastama metoodilistele nõuetele. Eesti kontekstis on oluline, et uued tabelid ei nõua seirejaamade arvu suurenemist võrreldes senise võrguga. Muudatused ei sisalda Eestile

kohustust rajada uusi seirejaamu. Tuleb tagada, et praegune seirevõrk vastaks lisades sätestatud metoodilistele ja esinduslikkuse nõuetele ning toetaks kvaliteetset õhukvaliteedi hindamist.

Lisas 3 esitatakse õhukvaliteedi direktiivi IV lisa osa IV kohaselt muudetud osoonisisalduse määramise nõuded. Lisas ajakohastatakse osooni seirejaamade liigitamise ja paiknemise

põhimõtted. Kehtiva direktiivi 2008/50/EÜ lisa VII liigitas osooni mõõtmise proovivõtukohad selgelt eristatavatesse kategooriatesse, sealhulgas linnakeskkonna tausta, maakeskkonna tausta,

liikluskoormusega ja tööstuspiirkondadesse. Nõuded olid esitatud detailsete kriteeriumidena, mis määrasid nii mõõtekoha tüübi kui ka selle asukoha suhte hoonestuse, liikluse ja teiste saasteallikatega. Samuti sätestati minimaalne proovivõtukohtade arv, mis oli sätestatud

õhukvaliteedi direktiivi lisa tabelites.

Uue õhukvaliteedi direktiivi lisa säilitab põhimõtte, et osooni peab seirama eristatavates linnakeskkonna ja maakeskkonna taustapiirkondades ning vajaduse korral transpordikoormusega asukohtades, kuid ajakohastab liigitamise ja paiknemise nõuded

uuendatud metoodiliste ja esinduslikkuse kriteeriumide kohaselt. Uue õhukvaliteedi direktiivi lisa IV osa 4 ei muuda seirejaamade liigitamise üldpõhimõtet, kuid täpsustab paiknemise

tingimusi, keskendudes eelkõige sellele, et proovivõtukohad peavad tagama usaldusväärse teabe piirkonna osoonikoormuse ning elanikkonna kokkupuute kohta.

Miinimumnõuded seirejaamade arvule osooni puhul jäävad uue õhukvaliteedi direktiiviga alles, kuid need on koondatud lisa III tabelitesse ning seotud tihedamalt seire kvaliteedi ja

modelleerimisega. Erinevalt kehtivast direktiivist, mis sätestab jaamade arvu peamiselt rahvaarvu alusel, seob uus õhukvaliteedi direktiiv miinimumnõuded kokkupuuteolukordadega ja andmekvaliteedi tagamisega. Eestile ei too see muudatus kaasa vajadust rajada uusi osooni

seirejaamu, kuna olemasolev seirevõrk vastab õhukvaliteedi direktiivis sätestatule. Küll aga tuleb tagada, et mõõtekohtade paiknemine ja liigitus vastaksid ajakohastatud

paiknemiskriteeriumidele. Lisaga 4 võetakse õhukvaliteedi direktiivi lisa III tabelist 4 üle osooni mõõtmise nõuded

pidevseire jaamades ja ülipeenete osakeste (PM0,1) seire tingimused lisa VII neljandast jaost. Kehtivas õhukvaliteedi direktiivis on osooni seirejaamade miinimumarvud määratud

konkreetsetes tabelites. Need tabelid näitavad selgelt, mitut mõõtejaama tuleb igas tsoonis või linnastus vähemalt kasutada. Arvutuskäik sõltub põhimõttest, et kui mõõtmised on ainus meetod, peab tsoonis olema vähemalt üks seirejaam iga kahe miljoni elaniku kohta või vähemalt

üks seirejaam iga 50 000 km2 kohta, olenevalt sellest, kumb nõue tõi suurema jaamade arvu. Seega on tegemist rangelt arvulise miinimumnõudega, mille alusel tuleb tagada piisav arv

osooni mõõtepunkte. Uues õhukvaliteedi direktiivis jäetakse osooni mõõtmise jaamade minimaalsed arvud alles,

kuid need on esitatud uuendatud tabelina ja seotud otsesemalt sellega, et seirevõrk peab olema esinduslik ning kajastama inimeste tegelikku kokkupuudet saastega. Miinimumarv ei sõltu

enam rahvaarvust ja pindalast, vaid nõue on seotud sellega, et igas linnakeskkonna ja maakeskkonna taustapiirkonnas peab olema piisavalt mõõtekohti, et saada terviklik ülevaade osoonitasemest.

Oluline erinevus seisneb ka selles, et uus õhukvaliteedi direktiiv sätestab hulga uusi

saasteaineid, mida tuleb samuti seirata. Nende hulgas näiteks ülipeened osakesed, mida direktiivis 2008/50/EÜ ei olnud. See tähendab, et lisaks osooni mõõtmisele tuleb riigil tagada

15

ka PM0,1 mõõtmine eraldi nõuete kohaselt. See ei suurenda otseselt osooni jaamade arvu, kuid lisab uue seirekohustuse, mis täidetakse sobivates mõõtejaamades.

Punktiga 25 tunnistatakse lisa 5 kehtetuks. Selles kehtestatud aruande sisu- ja vorminõuded tuuakse määruse §-desse 15 ja 151. Muudatuse sisu on selgitatud punktide 14 ja 15 juures.

Paragrahv 6 sätestab määruse jõustumisaja, mis on 11. detsember 2026. See on õhukvaliteedi direktiivi ülevõtmise tähtaeg ning selleks ajaks on kavandatud ka õhukvaliteedi direktiivi üle

võtva seaduse jõustumine.

3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu on vastavuses ELi õigusega. Eelnõukohase määrusega võetakse üle Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/2881 nõuded.

4. Määruse mõju

4.1 Õhukvaliteedi piirväärtuste muutumine

Sihtrühmad:

tootmisettevõtted – ligikaudu 1800 keskkonnakaitseloaga ettevõtet;kohalikud omavalitsused; Keskkonnaamet;

Eesti Keskkonnauuringute Keskus.

Määrusel on positiivne mõju elanikele ja keskkonnale. Paragrahvi 4 kohased õhukvaliteedi piirväärtuste muudatused aitavad kaasa tervema elu- ja puhtama looduskeskkonna kujunemisele.

Direktiiv (EL) 2024/2881 on oluline samm Euroopa Liidu õhusaastenormide ajakohastamisel

ja ühtlustamisel. Õhukvaliteedi direktiiv koondab ning uuendab seni kehtinud 2008/50/EÜ ja 2004/107/EÜ sätteid, tuues need ühe akti kokku. Muudatuste peamine eesmärk on viia ELi piirväärtused lähemale Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2021. aasta soovitustele, mis

põhinevad uuemal teaduslikul tõendusmaterjalil õhusaaste kahjulike tervisemõjude kohta.

Kõige olulisemad muudatused puudutavad peeneid ja eriti peeneid osakesi (PM2,5 ja PM10) ning lämmastikdioksiidi (NO2), mis on terviseriskide seisukohalt kõige olulisemad saasteained linnakeskkonnas. PM2,5 aastane piirväärtus väheneb 25 mikrogrammilt kuupmeetri kohta 10

mikrogrammile, PM10 aastane piirväärtus 40-lt 20 mikrogrammile ja NO2 aastane piirväärtus 40-lt 20 mikrogrammile.

Õhukvaliteedi direktiiv muudab varasemad 2004/107/EÜ sihtväärtused raskmetallide (arseen, kaadmium, nikkel) ja BaP siduvateks piirväärtusteks. See tähendab, et nende saasteainete puhul

ei ole tegu enam üksnes seire- ja hindamissoovitustega, vaid liikmesriigid peavad tagama nende reaalse vastavuse piirnormidele.

Mõju ettevõtlusele: majanduslik mõju

EKUK hindas käitiste vastavust uutele õhukvaliteedi piirväärtustele. Selle põhjal tuvastati

ligikaudu 250 käitist, kelle puhul on arvutusliku hindamise tulemustes oht ületada aastal 2030 kehtima hakkavaid piirväärtusi. Hindamine tugines keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS

registreeritud heiteallikate maksimaalsetele heitkogustele. Seetõttu võivad arvutusliku hindamise tulemused tegelikku olukorda üle hinnata, sest reaalses olukorras käitiste

16

töökoormus ja heitkogused ajas varieeruvad. Näiteks piirväärtuste teoreetiline ületamine võib olla tingitud käitiste koosmõjust ehk olukorrast, kus mitme käitise modelleeritud mõjud kattuvad ning nende ühine mõju võib arvutuslikult viia piirväärtuse ületamiseni. Samuti võivad

olla ületamised tingitud kas tööajadünaamika ülehindamisest või valedest heiteallika parameetritest, mis on jäänud loal ajakohastamata.

Eelnimetatud 250 käitise hulgas võib olla mitu käitist, mis juba praegu rakendavad meetmeid heite piiramiseks, et vastata Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2015/2193/EL

(keskmise võimsusega põletusseadmetest (1–50 MWth) õhku eralduvate teatavate saasteainete heite piiramise kohta) nõuetele.

Alates 1. jaanuarist 2030 hakkavad olemasolevatele 1–5 MWth põletusseadmetele kehtima rangemad heite piirväärtused. Võttes arvesse põletusseadmete soojussisendile vastavaid

nimisoojusvõimsusi, millest alates saavutatakse 50% piirväärtuse tase, ja alates 2030. aastast kehtima hakkavaid rangemaid heite piirväärtusi, jõudis Kliimaministeerium koostöös EKUK-

iga täiendavate mudeldamiste järel järeldusele, et 1–5 MWth põletusseadmete puhul on keskkonnariski tekkimine ebatõenäoline. Nendele põletusseadmetele hakkavad kehtima rangemad õhusaaste piirväärtused, mis toob kaasa vajaduse muuta 449 katlamaja

õhusaasteluba. Bürokraatia vähendamise eesmärgil näeb 17.06.2026 vastu võetud seadus ette võimaluse viia väikese keskkonnamõjuga käitised õhusaasteloalt registreeringule. Selle

tulemusel väheneb õhusaastelubade menetlemisaeg, taotluse andmekoosseisude maht, keskkonnatasude deklareerimise intervall ning lisaks kiirendatakse katlamajade toimepidevuse tagamise aluseks olevate dokumentide menetlust.

Keskkonnaamet teavitab võimalikke uute piirväärtuste ületajaid 2027. aastal, et käitised saaksid

aegsasti hinnata oma tegevuse vastavust uutele õhukvaliteedi piirväärtustele. Kui käitis teeb hinnangu ning see tõendab, et piirväärtuseid ei ületata, ei ole käitisel vaja oma luba muuta ega lisameetmeid rakendada.

Atmosfääriõhu kaitse seaduse § 101 lõike 1 punkti 6 kohaselt hindavad käitised vähemalt kord

aastas oma tegevuse vastavust õhukvaliteedi piir- või sihtväärtustele väljaspool tootmisterritooriumi, kui nende heide võib tõenäoliselt põhjustada õhukvaliteedi hindamispiiri ületamist. Kuna selline kohustus on käitistel juba kehtivas seaduses, ei tekita uute

piirväärtustega vastavuse hindamine käitistele märkimisväärset halduskoormust.

Keskkonnakaitseloa ettevõtted on koostanud lubatud heitkoguste projekti, mille alusel on juba praegu võimalik saada algne hinnang heidete vastavusest õhukvaliteedi uutele piirväärtustele ning kavandada ja rakendada asjakohaseid meetmeid uute piirväärtuste tagamiseks.

Kui käitisel tekib reaalne oht ületada 2030. aastal kehtima hakkavaid piirväärtusi, tuleb tal

selleks, et tagada keskkonnaloa vastavus ja keskkonnanõuete täitmine, kasutada näiteks saasteainete püüdeseadmeid, võtta kasutusele vähemsaastav kütus või rakendada muid tööprotsesside ressursisäästlikkust suurendavaid meetmeid. Käitiste võetavad meetmed

sõltuvad ka sellest, milliseid saasteaineid nad välisõhku heidavad.

Keskkonnaametile tähendab lubade muutmine ajutist lisatööd, kuid muudetavate lubade hulk sõltub sellest, kui paljud käitised peavad muutma lube 2030. aastal kehtima hakkavate piirväärtuste tõttu.

Mõju kohalikele omavalitsustele

Õhukvaliteedi direktiivi rakendamine võib kohalikele omavalitsustele (edaspidi ka KOV) tuua kaasa lisakohustusi ja -kulusid, eelkõige juhul, kui nende haldusalas tuvastatakse riikliku

17

keskkonnaseire käigus aastal 2030 kehtima hakkavate õhukvaliteedi normide ületus enne aastat 2030. Sel juhul peab KOV koostama õhukvaliteedi parandamise tegevuskava, mis on uus nõue. Samas ei ole õhusaasteainete seiretulemuste suundmust arvestades sellise vajaduse tekkimine

tõenäoline.

Mõjusid on täpsemalt hinnatud direktiivi üle võtva 17.06.2026 vastu võetud seaduse seletuskirjas.

Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Mõju elu- ja looduskeskkonnale on positiivne.

Elanikkonna jaoks on rangematel õhukvaliteedi normidel mitmekülgne ja pikaajaline mõju. Eesmärk on inimeste tervise parem kaitse, kuna uuemad teadusuuringud näitavad, et ka senised

lubatud saasteainete tasemed võivad kahjustada inimeste tervist.

Aastal 2022 valmis Keskkonnaministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli uuring 3„Välisõhu kvaliteedi mõju võrdlus inimeste tervisele Eestis aastatel 2010 ja 2020 ning õhusaaste tervisemõjude prognoos aastaks 2030“. Uuringu kohaselt põhjustasid eriti peened osakesed ja

lämmastikdioksiid 2020. aastal Eestis keskmiselt 1179 varajast surma. Kokku põhjustab õhusaaste Eestis 14 179 kaotatud eluaastat aastas, mille sotsiaalmajanduslikud väliskulud ehk

tervisemõju rahaline ekvivalent on 666 miljonit eurot aastas. Keskmiselt väheneb oodatav eluiga õhusaaste tõttu ligi kümme kuud, ent riskirühmades oluliselt rohkem, ulatudes kuni 12 aastani. Seega on muudatused inimeste tervise kaitseks väga vajalikud.

Esmane ja otsene mõju avaldub inimese tervise paranemises. Rangemate normide järgmisega

väheneb kokkupuude tervisele kahjulike saasteainetega, nagu eriti peened osakesed (PM2.5), lämmastikdioksiid või osoon. See aitab ennetada hingamisteede haigusi, südame- veresoonkonna probleeme, allergiaid ja muid kroonilisi seisundeid, eriti tundlikel

elanikkonnarühmadel.

Tervem elanikkond tähendab väiksemaid kulusid tervishoiusüsteemile, vähem töölt puudumist ja suuremat töövõimet. Samuti võib paraneda elukvaliteet tihedalt asustatud piirkondades, kus õhusaaste on seni olnud probleemiks.

Lisaks võivad rangemad normid mõjutada ka inimeste käitumist ja ootusi elukeskkonnale.

Elanikkond muutub teadlikumaks oma õigustest puhtale õhule ning kasvab surve kohalikele omavalitsustele ja käitistele võtta kasutusele meetmeid saaste vähendamiseks – näiteks edendada ühistransporti, piirata autoliiklust või rakendada puhtamaid tehnoloogiaid.

4.2. Õhukvaliteedi hindamise korra muutmine

Sihtrühmad: Eesti Keskkonnauuringute Keskus;

Keskkonnaagentuur; Kliimaministeerium.

3 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2025-

03/V%C3%A4lis%C3%B5hu%20kvaliteedi%20m%C3%B5ju%20v%C3%B5rdlus%20inimeste%20tervisele%2

0Eestis%20aastatel%202010%20ja%202020%20ning%20%C3%B5husaaste%20tervisem%C3%B5jude%20pro

gnoos%20aastaks%202030%20l%C3%B5plik.pdf.

18

Mõju riigiasutuste töökoormusele

Paragrahvis 5 sätestatud seiretingimuste muudatuste tõttu tuleb EKUK-il arvestada seire tegemisel uute nõuetega, samuti parandada seirevõimet, sest seirata tuleb rohkem saasteaineid.

Selleks on juba rakendamisel SF21+ projekt „Õhukvaliteedi seirevõrgustiku arendamine ja täiendamine ning asukohapõhise terviseriski hinnangute süsteemi loomine“.

Välisõhu seire uute nõuete tõttu tuleb muuta ka riikliku seireprogrammi välisõhuseire alamprogrammi, kus on sätestatud seirejaamade asukohad, seiratavad parameetrid, kasutatud seadmed ja muud dokumenteerimist vajavad andmed. Alamprogrammi uuendatakse 2026.

aastal ning selles osalevad Kliimaministeerium, Eesti Keskkonnauuringute Keskus ja Keskkonnaagentuur. Mõju asutuste töökoormusele on minimaalne ning lisakulutusi ei teki.

5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, rakendamiseks vajalikud kulud ja määruse

rakendamise eeldatavad tulud

Määruse rakendamisega tekivad ajutised kulud Keskkonnaametile nende hallatava

infosüsteemi KOTKAS arendustööde vajaduse tõttu. Infosüsteemi on vaja täiendada määruses 75 olevate uute piirväärtustega.

EKUK-il suureneb töökoormus saasteainete seirele kehtestatud uute nõuete tõttu. Saasteaineid peab seirama määruses sätestatud rahvusvahelise metoodika kohaselt. See eeldab

kvaliteedikontrolli ja mõõtemetoodikate järjepidevat ajakohastamist. Lisanduvad ka uued seiratavad saasteained, näiteks must süsinik ja ultrapeened osakesed, mille mõõtmine nõuab täpsemat aparatuuri ja spetsiifilisi oskusi. Andmekvaliteedi nõuded muutuvad varasemast

täpsemaks ja rangemaks. Euroopa Liidu uuendatud õhukvaliteedi direktiivi lisades 3–6 on sätestatud üksikasjalikud tingimused seirevõrgu kavandamisele, mõõtmismeetoditele,

andmekvaliteedi eesmärkidele ja tulemuste valideerimisele. EKUK peab tagama, et nende seirekorraldus ja mõõteprotseduurid vastaksid nende lisade nõuetele, sh mõõtmistäpsuse, andmekao, proovivõtu esinduslikkuse ning laboratoorsete kvaliteedikontrollide kohta. See

eeldab, et EKUK rakendab ja dokumenteerib järjepidevalt kvaliteedijuhtimissüsteemi, osaleb võrdlusmõõtmistes ja järgib rahvusvaheliselt tunnustatud standardeid. Samuti tuleb tagada, et

andmed oleksid võrreldavad teiste liikmesriikide seireandmetega ja vastaksid Euroopa Komisjoni ettenähtud aruandlusnõuetele.

Määruse 75 paragrahvis 5 tehtavate seirenõuete muudatuste tõttu tuleb EKUK-il seire tegemisel arvestada uute nõuetega. Uute seiratavate saasteainete tõttu tuleb parandada seirevõimet.

Selleks juba rakendatakse SF21+ projekti „Õhukvaliteedi seirevõrgustiku arendamine ja täiendamine ning asukohapõhise terviseriski hinnangute süsteemi loomine“, mis keskendub Eesti õhukvaliteedi seirevõrgustiku ulatuslikule moderniseerimisele. Projekti elluviija on

EKUK. Projekti käigus uuendatakse kõik olemasolevad statsionaarsed seirejaamad õhukvaliteedi direktiivi nõuete kohaselt ning luuakse üks uus jaam Lõuna-Eestisse. Eesti

õhukvaliteedi seirevõrgustiku arendamise ja asukohapõhise terviseriski hindamise süsteemi loomise projekti kogumaksumus aastatel 2021–2029 on 14,3 miljonit eurot, millest 10 miljonit eurot kaetakse Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusega ja 4,28 miljonit eurot riikliku

kaasfinantseeringuna. Suurima osa projektist moodustab õhukvaliteedi seirevõrgustiku arendamine ja täiendamine. Sellele järgneb asukohapõhise terviseriski hindamise süsteemi

loomine. Projekt katab ka kahe superseirejaama sisustamise kulud. Õhukvaliteedi direktiivis sätestatud nõuete järgimisega kaasnevate seirekulude rahastamiseks

on vaja eraldada riigieelarvest suurusjärgus 150 000 € aastas alates 2027. aastast. Sellest kaetakse ka uute saasteainete seire kulud ning Lõuna-Eestisse rajatava seirejaama

hoolduskulusid, mis on ligikaudu 10 000 eurot aastas (sh jooksvad kulud, nagu elekter, transport, kuluvahendid).

19

Määruse rakendamiseks on lisaks vaja ajakohastada infosüsteemi KOTKAS hajumisarvutuste moodulit. Arenduse maksumus võib olla hinnanguliselt kuni 50 000 eurot. Aastal 2026 tehtav

ärianalüüs annab täpsema hinnangu KOTKAS arendamiseks kuluvale summale. Kulud kaetakse riigieelarvest eraldatud iga-aastasest infosüsteemide arendamise vahenditest. Kulude

katteks taotleb Kliimaministeerium vahendeid 2027. aasta riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve menetlemise protsessis. Juhul kui riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve menetlemise käigus täiendavaid vahendeid ei eraldata, siis katab Kliimaministeerium lisandunud kohustused

olemasoleva valitsemisala eelarve piires.

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub koos atmosfääriõhu kaitse seaduse muudatustega 2026. aasta 11. detsembril.

7. Kooskõlastamine

Eelnõu saadetakse kooskõlatamiseks Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile.

Eelnõu saadetakse arvamuse avaldamiseks ka Eesti Linnade- ja Valdade Liidule, Eesti

Põllumajandus-Kaubanduskojale, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Eesti Keemiatööstuse Liidule, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale ja Terviseametile.

Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/

Registrikood 70001231

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

30.07.2026 nr 1-4/26/2899

Keskkonnaministri määruste muutmine seoses

Euroopa Liidu õhukvaliteedi direktiivi (EL) 2024/2881 ülevõtmisega

Esitame kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks keskkonnaministri määruste muutmise eelnõu seoses Euroopa Liidu õhukvaliteedi direktiivi (EL) 2024/2881 ülevõtmisega. Palume kooskõlastust või tagasisidet 20 tööpäeva jooksul.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt) Andres Sutt

energeetika- ja keskkonnaminister

Lisad: 1. Eelnõu

2. Seletuskiri 3. Määruste lisad (7) 4. Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktide vastavustabel

Lisaadressaadid: Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, Sotsiaalministeerium Koopia:Terviseamet , [email protected], Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda , Eesti Kaubandus-

Tööstuskoda , Eesti Keskkonnaühenduste Koda , Eesti Linnade ja Valdade Liit

Mikk Toim, 6345059

[email protected]

Energeetika- ja keskkonnaministri määruse

„Keskkonnaministri määruste muutmine seoses Euroopa Liidu õhukvaliteedi direktiivi 2881/2024/EL ülevõtmiseks“ eelnõu

seletuskirja

Lisa 2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2024/2281 ja Eesti õigusaktide vastavustabel

ELi õigusakti

norm

ELi õigusakti

normi ülevõtmise

kohustus

ELi õigusakti normi sisuliseks rakendamiseks kehtestatavad

riigisisesed normid

Kommentaarid

Artikli 1 lõige 1

Jah AÕKS § 14 lg 3 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega1

Artikli 4

lõige 2

Jah AÕKS § 31 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 4

lõige 5

Ei Määrus nr 84 §7 lg 81 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

Artikli 4 lõige 7

Jah AÕKS § 33 lg 3 Varem kehtestatud

Artikli 4 lõige 9

Jah AÕKS § 33 lg 1 Varem kehtestatud

Artikli 4

lõige 11

Jah AÕKS § 33 lg 12 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 13

Jah AÕKS § 50 lg 11 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 14

Jah AÕKS § 33 lg 13 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 15

Jah AÕKS § 33 lg 31 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4

lõige 16

Jah Määrus nr 84 § 7 lg 13 p 2 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

Artikli 4 lõige 18

Jah AÕKS § 151 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 21

Jah AÕKS § 41 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4

lõige 22

Jah AÕKS § 35 Varem kehtestatud

Artikli 4

lõige 23

Jah AÕKS § 36 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 24

Jah AÕKS § 38 lg 1 Varem kehtestatud

1 Eelnõu - Riigikogu

Artikli 4

lõige 25

Jah AÕKS § 38 lg 2 Varem kehtestatud

Artikli 4 lõige 26

Jah AÕKS § 38 lg 5 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 27

Jah AÕKS § 42 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4

lõige 28

Jah AÕKS § 18 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 29

Jah AÕKS § 18 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 30

Jah Määrus nr 84 § 7 lg 1 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikli 4 lõige 33

Jah AÕKS § 16 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4

lõige 34

Jah AÕKS § 16 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 35

Ei AÕKS § 16 lg 3 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 41

Jah AÕKS § 73 lg 1 Varem kehtestatud

Artikli 4

lõige 42

Jah AÕKS § 73 lg 3 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 4

lõige 43

Jah AÕKS § 78 lg 1 Varem kehtestatud

Artikli 4 lõige 44

Jah AÕKS § 14 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 4 lõige 45

Jah HMS § 11 lg 1 p 3 Varem kehtestatud

Artikli 5 p

a-g, j

Jah AÕKS § 30 lg 51 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 5 p

h

Jah AÕKS § 73 lg 2 Varem kehtestatud

Artikli 5 p i

Jah AÕKS § 78 lg 1, Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikkel 6 Jah AÕKS § 44 lg 4 ja selle alusel kehtestatud määrus nr 47

Varem kehtestatud

Artikli 7

lõige 1

Jah Määrus nr 75 lisa 3 Lisatud määruse nr 75

muutmise eelnõusse

Artikli 7 lõige 2

Jah AÕKS § 44 lg 5 Varem kehtestatud

Artikli 7 lõige 3

Jah AÕKS § 42 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 8 lõige 1

Jah AÕKS § 33 lg 1 Varem kehtestatud

Artikli 8

lõige 2

Jah AÕKS § 41 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikkel 8

lõige 3

Jah Määrus nr 84 § 7 lg 10 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

Artikli 8 lõige 4

Jah AÕKS § 41 lg 3 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 8 lõige 5

Jah AÕKS § 38 lg 6 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 8

lõige 6

Jah AÕKS § 38 lg 7 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 8 lõige 8

Jah AÕKS § 38 lg 10 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 9 lõige 1

Jah Määruse nr 84 lisa 2 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikli 9 lõige 2

Jah Määruse nr 84 lisa 2 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikli 9

lõige 3

Jah Määruse nr 84 lisa 2 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

Artikli 9 lõige 5

Jah Määruse nr 84 § 11 lg 4 Varem kehtestatud

Artikli 9 lõige 6

Jah Määrus nr 84 lisa 2 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikli 9

lõige 7

Jah Määrus nr 84 § 4 lg 5 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

Artikli 9

lõige 8

Jah Määrus nr 84 § 7 lg 6-8 Varem kehtestatud

Artikli 9 lõige 9

Jah Määrus nr 84 § 7 lg 11 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikkel 10

Jah Määrus nr 84 § 7 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikkel 11

Jah Määrus nr 84 § 13 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

Artikkel 12 lõige 1

Jah AÕKS § 10 Varem kehtestatud

Artikkel 12 lõige 2

Jah AÕKS § 12 Varem kehtestatud

Artikkel

12 lõige 4

Jah AÕKS § 14 lg 3 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 13

lõige 1

Jah AÕKS § 10 lg 1 Varem kehtestatud

Artikli 13

lõige 2

Jah AÕKS § 12 Varem kehtestatud

Artikli 13 lõige 3

Jah AÕKS § 16 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 13

lõige 5

Jah Määrus nr 75 lisa 2 Lisatud määruse nr 75

muutmise eelnõusse

Artikli 13 lõige 6

Ei AÕKS § 771 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikkel 14

Jah AÕKS § 47 lg 1 p 5 Varem kehtestatud

Artikli 15

lõige 1

Jah AÕKS § 47 lg 1 p 6 Varem kehtestatud

Artikli 15 lõige 2

Jah AÕKS § 47 lg 1 p 7 Varem kehtestatud

Artikli 15 lõige 3

Jah AÕKS § 78 lg 4 Varem kehtestatud

Artikli 15 lõige 4

Jah AÕKS § 54 Varem kehtestatud

Artikli 16

lõige 1

Jah AÕKS § 46 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikkel 18

Jah AÕKS § 2502 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 19 lõige 1

Jah AÕKS § 73 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 19 lõige 2

Jah AÕKS § 73 lg 8 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 19

lõige 3

Jah AÕKS § 73 lg 2 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 19 lõige 4

Jah AÕKS § 2501 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 19 lõige 5

Jah AÕKS § 73 lg 5 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 19 lõige 6

Jah AÕKS § 74 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 19

lõige 7

Jah AÕKS § 73 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 19 lõige 8

Jah AÕKS § 73 lg 12 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 20 lõige 1

Jah AÕKS § 78 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 20

lõige 2

Jah AÕKS § 78 lg 2 Varem kehtestatud

Artikli 20

lõige 3

Jah AÕKS § 78 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 20 lõige 4

Jah AÕKS § 78 lg 1 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 21 lõige 1

Jah AÕKS § 78 lg 7 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 21

lõige 2

Jah AÕKS § 78 lg 7 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 21

lõige 4

Jah AÕKS § 78 lg 9 Kehtestatud 17.06.2026

vastuvõetud seadusega

Artikli 21 lõige 5

Jah AÕKS § 78 lg 9 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 21 lõige 7

Jah AÕKS § 78 lg 10 Varem kehtestatud

Artikli 22

lõige 1

Jah AÕKS § 52 lg 1 Varem kehtestatud

Artikli 22 lõige 2

Jah AÕKS § 30 lg 51 Kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud seadusega

Artikli 22 lõige 3

Jah AÕKS § 52 lg 4 Varem kehtestatud

Artikli 27 lõige 1

Jah HMS § 11 lg 1 ja lg 2, AÕKS § 73 lg 1, § 78, KeSS § 4 lg 3, HKMS § 44, KeÜS § 30, § 31

Varem kehtestatud, AÕKS § 78 muudatus kehtestatud 17.06.2026 vastuvõetud

seadusega

Artikli 28 lõige 1

Jah RVastS § 7 Varem kehtestatud

Artikli 28 lõige 2

Jah RVastS § 7 Varem kehtestatud

Artikli 28

lõige 3

Jah RVastS § 7 Varem kehtestatud

Artikli 29 lõige 1

Jah AÕKS § 228-232 Varem kehtestatud

Artikli 29 lõige 2

Jah KarS § 56 lg 1, § 58 Varem kehtestatud

I lisa Jah Määrus nr 75 lisa 1 Lisatud määruse nr 75

muutmise eelnõusse

II lisa Jah Määrus nr 75 lisa 2 Lisatud määruse nr 75

muutmise eelnõusse

III lisa Jah Määrus nr 84 lisa 2 ja 3 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

IV lisa Jah Määrus nr 84 lisa 4 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

V lisa Jah Määrus nr 84 lisa 1 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

VI lisa Jah Määrus nr 84 § 13 Lisatud määruse nr 84

muutmise eelnõusse

VII lisa Jah Määrus nr 84 § 7 Lisatud määruse nr 84 muutmise eelnõusse

VIII lisa Jah AÕKS § 74 lg 1 Varem kehtestatud

IX lisa Jah AÕKS § 78 lg 4 Varem kehtestatud

X lisa Jah AÕKS § 52 Varem kehtestatud

Keskkonnaministri 27.12.2016.a määrus nr 75

„Õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid

ning õhukvaliteedi hindamispiirid“ Lisa 1

(Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

SAASTEAINETE ÕHUKVALITEEDI PIIR- JA SIHTVÄÄRTUSED, TEAVITAMIS-

JA HÄIRETASEMED NING KRIITILISED TASEMED

Tabel 1

Saasteainete õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused kuni 31.12.2029

Saasteaine CAS-nr Piirväärtus Sihtväärtus Keskmistamise ajavahemik

Aastas lubatud ületamiste arv

Vääveldioksiid (SO2) 7446-09-5 350 µg/m3 - 1 tund 24

125 µg/m3 - 24 tundi 3

Lämmastikdioksiid (NO2)

10102-44-0 200 µg/m3 - 1 tund 18

40 µg/m3 - 1 aasta -

Peenosakesed (PM10) 50 µg/m3 - 24 tundi 35

40 µg/m3 - 1 aasta -

Eriti peened osakesed (PM2,5) 25 µg/m3 - 1 aasta -

Süsinikoksiid (CO) 630-08-0 10 mg/m3 -

kõrgeim 8 tunni

keskmine -

Benseen (C6H6) 71-43-2 5 µg/m3 - 1 aasta -

Osoon (O3) 10028-15-6 120 µg/m3

kõrgeim 8 tunni keskmine

25 päeva 3 aasta keskmisena1

Plii (Pb) 7439-92-1 0,5 µg/m3 1 aasta -

Arseen (As)2 7440-38-2 - 6 ng/m3 1 aasta -

Kaadmium (Cd)2 7440-43-9 - 5 ng/m3 1 aasta -

Nikkel (Ni)2 7440-02-0 - 20 ng/m3 1 aasta -

Benso(a)püreen2 - 1 ng/m3 1 aasta -

1 Kui kolme või viie aasta keskmisi väärtusi ei saa määrata järjestikuste aastate täielike andmete alusel, on sihtväärtustest kinnipidamise kontrollimiseks vajalikud vähemalt ühe aasta andmed. 2 Saasteaine kogusisaldus peenosakeste PM10 fraktsioonis arvutatuna kalendriaasta keskmisena.

Tabel 2

Saasteainete piir- ja sihtväärtused, mis kehtivad alates 1. jaanuar 2030

Saasteaine CAS-nr Piirväärtus Sihtväärtus Keskmistamise ajavahemik

Aastas lubatud ületamiste arv

Vääveldioksiid (SO2) 7446-09-5 350μg/m3 1 tund 3

50 μg/m3 24 tundi 18

20 μg/m3 1 aasta

Lämmastikdioksiid (NO2)

10102-44-0 200 μg/m3 1 tund 3

50 μg/m3 24 tundi 18

20 μg/m3 1 aasta

Peenosakesed (PM10) 45 μg/m3 24 tundi 18

20 μg/m3 1 aasta

Eriti peened osakesed

(PM2,5) 25 μg/m3 24 tundi 18

10 μg/m3 1 aasta

Süsinikoksiid (CO) 10 mg/m3

8 tunni keskmine

4 mg/m3 24 tundi 18

Benseen (C6H6) 3,4 ng/m3 1 aasta

Osoon (O3)

120μg/m3

Suurim päevane

8 tunni keskmine

18,keskmistatuna

üle kolme aasta

Plii (Pb) 0,5μg/m3 1 aasta

Arseen (As)2 6 ng/m3 1 aasta

Kaadmium (Cd)2 5 ng/m3 1 aasta

Nikkel (Ni)2 20 ng/m3 1 aasta

Benso(a)püreen2 1 ng/m3 1 aasta

1 Kui kolme või viie aasta keskmisi väärtusi ei saa määrata järjestikuste aastate täielike andmete

alusel, on sihtväärtustest kinnipidamise kontrollimiseks vajalikud vähemalt ühe aasta andmed. 2 Saasteaine kogusisaldus peenosakeste PM10 fraktsioonis arvutatuna kalendriaasta keskmisena.

Tabel 3

Saasteainete teavitamis- ja häiretasemed ning kriitilised tasemed

Saasteaine Keskmistamise

ajavahemik

Häiretase

µg/m3

Teavitamistase

µg/m3 Kriitiline tase µg/m3

Vääveldioksiid (SO2)

1 tund 350 275 202

Lämmastikdioksiid

(NO2) 1 tund 200 150 303

Osoon 1 tund1 240 180

18 0004

kaugem eesmärk 6000

PM10 1 päev 90 90

PM2,5 1 päev 50 50

Ammoniaak (NH3)7 1 aasta 8

1 tund 500 1 Lühiajaliste õhukvaliteedi parandamise kavade koostamise vajaduse uurimisel tuleb

kõrgemaid osoonisisalduse väärtusi mõõta või prognoosida kolme järjestikuse tunni jooksul; 2 kalendriaasta ja talveperioodi (1. oktoobrist 31. märtsini) jooksul; 3 aasta jooksul;

4 AOT40 – osooni kokkupuuteindeks, väljendatuna μg/m3 tunnis on väärtust 80 μg/m3 (40 pbm)

ületavate tunnikontsentratsioonide ja 80 μg/m3 vahede summa teatava ajavahemiku kohta, kus arvestatakse üksnes neid tunnikontsentratsioonide väärtusi, mis mõõdetakse iga päev ajavahemikus 8.00–20.00 Kesk-Euroopa (CET) aja järgi maist juulini. Kui kolme või viie aasta

keskmisi väärtusi ei saa määrata järjestikuste aastate täielike andmete alusel, on kriitilisest tasemest kinnipidamise kontrollimiseks vajalikud vähemalt kolme aasta andmed;

5 häiretasemed mõõdetakse vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi puhul tunni keskmise väärtusena kolme järjestikuse tunni jooksul ning PM10 ja PM2,5 puhul päeva keskmise

väärtusena kolme või vähema järjestikuse päeva jooksul vähemalt 100 km2 õhukvaliteeti esindavates kohtades või kogu piirkonnas, olenevalt sellest, kumb on väiksem. Osooni puhul

mõõdetakse ühe tunni jooksul. Lühiajalise õhukvaliteedi parandamise kava rakendamiseks peavad tasemest suuremad väärtused olema mõõdetud või prognoositud kolme järjestikuse tunni jooksul;

6 teavitamistasemed mõõdetakse vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi puhul ühe tunni jooksul

ning PM10- ja PM2,5-osakeste puhul ühe päeva jooksul vähemalt 100 km2 õhukvaliteeti esindavates kohtades või kogu piirkonnas, olenevalt sellest, kumb on väiksem. Osooni puhul mõõdetakse ühe tunni jooksul;

7 kriitilise taseme rakendamise vajadust hindab Kliimaministeerium.

Tabel 4

Riigisisese tähtsusega saasteainete õhukvaliteedi piirväärtused ja sihtväärtused

Jrk

nr Saasteaine CAS-nr Valem

Õhukvaliteedi

piirväärtus/sihtväärtus

µg/m3

Ühe tunni

keskmine

24 tunni

keskmine

Aasta

keskmine

1. Vesinikkloriid 7647-01-0 HCl 600 200

2. Formaldehüüd (metanaal) 50-00-0 HCHO 150

50

30*

3. Ksüleenid, kõik isomeerid

(dimetüülbenseen) C6H4(CH3)2 300 100

4. Tolueen (metüülbenseen) 108-88-3 C6H5CH3 600 200

5. Fenool (hüdroksübenseen) 108-95-2 C6H5OH 30 10

6. Stüreen (fenüületeen, vinüülbenseen)

100-42-5 C6H5CH=CH2 140 50

7. Etüülatsetaat

(etüületanaat) 141-78-6 CH3COOC2H5 3000 1000

8. Diklorometaan

75-09-2 CH2Cl2 1350 450

9. Etüülbenseen

100-41-4 C8H10 600 200

10. Etüültsellosolv (2- etoksüetanool, o- etüületüleenglükool,

etüleenglükoolmono- etüüleeter)

110-80-5 C2H5OCH2CH2OH 150 50

11. Metaantiool (metüülmerkaptaan)

74-93-1 CH3SH 0,2

12. n-Butüülatsetaat

123-86-4 CH3COO(CH2)3CH3 1950 650

13. Propanoolid (1-propanool, 2-propanool)

71-23-8 67-63-0

C3H7OH 3000 1000

14. Atsetoon (2-propanoon) 67-64-1 CH3COCH3 1050 350

15. Mangaan ja ühendid,

ümberarvutatuna mangaaniks

7439-96-5 Mn 1 0,15

16. Kroomi (VI) ühendid, ümberarvutatuna

kroomiks

7440-47-3 Cr 0,1 0,01

17. Tsingiühendid,

ümberarvutatuna tsingiks 7440-66-6 Zn 50

18. Vanaadium ja ühendid, ümberarvutatuna vanaadiumiks

1314-62-1 (V2O5)

7440-62-2 (V)

V 1

19. Vask ja anorgaanilised ühendid, ümberarvutatuna

vaseks

7440-50-8 Cu 2

20. 1,2-dikloroetaan

(etüleendikloriid) 107-06-2 ClCH2CH2Cl 150 50

21. Tetrakloroetüleen 127-18-4 CCl2=CCl2 180 60

22. Vesiniksulfiid 7783-06-4 H2S 8

23. Benseen 71-43-2 C6H6 600 200 5

24. Lenduvad orgaanilised ühendid (välja arvatud

metaan)

NMHC 5000** 2000**

25. Aromaatsed süsivesinikud summaarselt (BTEX – benseen, ksüleen,

etüülbenseen ja tolueen)

600 200 5

* Sihtväärtus. ** Kui kasutatakse orgaanilise süsiniku mõõtmist, siis on üleminekutegur 0,85 ja piirväärtuse ühik on µgC/m3.

Keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 75

„Õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid

ning õhukvaliteedi hindamispiirid“ Lisa 2

(Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

PM2,5 JA NO2 KOKKUPUUTE VÄHENDAMISE EESMÄRGID JA KOHUSTUSED

Tabel 1 PM2,5 kokkupuute vähendamise kohustus aastaks 2030

Kokkupuutenäitaja vähendamise eesmärk võrreldes 10 aasta taguse ajaga

PM2,5 esialgne sisaldus välisõhus,

µg/m3

PM2,5-osakestega kokkupuute näitaja vähendamise eesmärk, %

< 10 10

< 12 ja ≥ 10 15

≥ 12 25

Tabel 2 NO2 kokkupuute vähendamise kohustus alates 2030

Kokkupuutenäitaja vähendamise eesmärk võrreldes 10 aasta taguse ajaga

NO2 esialgne sisaldus välisõhus,

µg/m3

NO2 kokkupuute näitaja vähendamise eesmärk, %

< 20 15

≥ 20 25

Tabel 3 Keskmise kokkupuutetaseme eesmärgid

Saasteaine Keskmise kokkupuutetaseme eesmärk

PM2,5 AEI = 5 μg/m3

NO2 AEI = 10 μg/m3

Keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 75

„Õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtused, õhukvaliteedi muud piirnormid

ning õhukvaliteedi hindamispiirid“ Lisa 3

(Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

ÕHUKVALITEEDI HINDAMISPIIRID

Tabel 1

Vääveldioksiidi hindamispiir

Inimese tervise kaitseks

Taimestiku kaitseks

Hindamispiir 40 µg/m3 (24 tunni keskmine1) 8 µg/m3 (keskmine

1. oktoobrist 31. märtsini)

Tabel 2

Lämmastikdioksiidi ja lämmastikoksiidide hindamispiir

Aasta piirväärtus inimese tervise kaitseks

(NO2)

Aasta kriitiline tase taimestiku ja

ökosüsteemide kaitseks (NOX)

Hindamispiir 10 µg/m3 19,5 µg/m3

Tabel 3 Peenete osakeste (PM10) ja eriti peenete osakeste (PM2,5) hindamispiir

PM10 kalendriaasta keskmine PM2,5 kalendriaasta keskmine

Hindamispiir 15 µg/m3 5 µg/m3

Tabel 4

Plii, benseeni ja süsinikoksiidi hindamispiir

Plii aasta sisalduse

keskväärtus

piirväärtusest

Benseeni aasta

sisalduse keskväärtus

piirväärtusest

Süsinikoksiidi 8 tunni

sisalduse keskväärtus

piirväärtusest

Hindamispiir 0,25 μg/m3 1,7 μg/m3 4 mg/m3 (24 tunni

keskmine)

1 99s protsentiil, st 3 ületamise päeva aastas.

Tabel 5

Arseeni, kaadmiumi, nikli ja benso(a)püreeni hindamispiir

Kalendriaasta keskmine sisaldus PM10 fraktsioonis

Arseen Kaadmium Nikkel Benso(a)püreen

Hindamispiir 3 ng/m3 2,5 ng/m3 10 ng/m3 0,3 ng/m3

Keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 84

„Õhukvaliteedi hindamise kord“ Lisa 1

(Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

ÕHUKVALITEEDI TASEME HINDAMISE ANDMETE KVALITEEDI NÕUDED

Tabel 1 Mõõtemääramatus ja arvutusliku hindamise määramatus välisõhu kvaliteedi hindamisel pikaajaliste (aasta) keskmiste

kontsentratsioonide mõõtmisel

Õhusaasteaine Paiksete mõõtmiste

maksimaalne

mõõtemääramatus

Pisteliste mõõtmiste maksimaalne

mõõtemääramatus1

Arvutusliku hindamise ja hinnangulise

määramise mõõtemääramatuse ning paiksete

mõõtmiste mõõtemääramatuse maksimaalne

suhe

Absoluutne

väärtus

Suhteline

väärtus

Absoluutne

väärtus

Suhteline

väärtus

Maksimaalne suhe

PM2,5 3 μg/m3 30% 4,0 μg/m3 40% 1,7

PM10 4,0 μg/m3 20% 6,0 μg/m3 30% 1,3

SO2 / NO2 / NOX 6,0 μg/m3 30% 8,0 μg/m3 40% 1,4

Benseen 0,85 μg/m3 25% 1,2 μg/m3 35% 1,7

Plii 0,125 μg/m3 25% 0,175 μg/m3 35% 1,7

Arseen 2,4 μg/m3 40% 3,0 μg/m3 50% 1,1

Kaadmium 2,0 μg/m3 40% 2,5 μg/m3 50% 1,1

Nikkel 8,0 μg/m3 40% 10,0 μg/m3 50% 1,1

Benso(a)Püreen 0,5 μg/m3 50% 0,6 μg/m3 60% 1,1

1 Kui pistelisi mõõtmisi kasutatakse muudel eesmärkidel kui nõuetele vastavuse hindamine, näiteks selleks, et kavandada või läbi vaadata seirevõrgustikku, kalibreerida ja

valideerida modelleerimist, või muul eesmärgil, siis võib mõõtemääramatuseks olla modelleerimise puhul kindlakstehtud määrama tus.

Tabel 2

Lühiajaliste (24 tunni, 8 tunni ja tunni) keskmiste kontsentratsioonide mõõtemääramatus ja arvutusliku hindamise määramatus

Õhusaasteaine Paiksete mõõtmiste

maksimaalne

mõõtemääramatus

Pisteliste mõõtmiste

maksimaalne

mõõtemääramatus2

Arvutusliku hindamise ja hinnangulise määramise

mõõtemääramatuse ning paiksete mõõtmiste

mõõtemääramatuse maksimaalne suhe

Absoluutne

väärtus

Suhteline

väärtus

Absoluutne

väärtus

Suhteline

väärtus

Maksimaalne suhe

PM2,5 (24h) 6,3 μg/m3 25% 8,8 μg/m3 35% 2,5

PM10 (24h) 11,3 μg/m3 25% 22,5 μg/m3 50% 2,2

NO2 /(24h) 7,5 μg/m3 15% 12,5 μg/m3 25% 3,2

NO2 (1h) 30 μg/m3 15% 50 μg/m3 25% 3,2

SO2 (24h) 7,5 μg/m3 15% 12,5 μg/m3 25% 3,2

SO2 (tund) 52,5 μg/m3 15% 87,5 μg/m3 25% 3,2

CO (24h) 0,6 mg/m3 15% 1,0 mg/m3 25% 3,2

CO (8h) 1,0 mg/m3 10% 2,0 mg/m3 20% 4,9

O3 (8h keskmine) 18 μg/m3 15% 30 μg/m3 25% 2,2

1. Tabelites 1 ja 2 esitatud andmekvaliteedi eesmärkidele vastavuse hindamisel arvutatakse hindamismeetodite mõõtemääramatus (95%

usaldatavustaseme juures) iga saasteaine vastava ENi standardi alusel. Meetodite, mille kohta standard puudub, hindamismeetodi määramatust hinnatakse metroloogiaalaste suuniste ühiskomitee (JCGM) suuniste 100:2008 „Evaluation of measurement data – Guide to the Expression of

Uncertainty in Measurement“ („Mõõtmisandmete hindamine – mõõtemääramatuse väljendamise juhend“) põhimõtete ja standardis ISO 5725- 5:1998 esitatud metoodika kohaselt. Pisteliste mõõtmiste puhul tuleb tagada ja dokumenteerida, et kasutatav mõõtemeetod annab tulemused, mis on EN-standardi või muu rahvusvahelise standardmeetodiga samaväärsed.

2 Kui pistelisi mõõtmisi kasutatakse muudel eesmärkidel kui nõuetele vastavuse hindamine, näiteks selleks, et kavandada või läbi vaadata seirevõrgustikku, kalibreerida ja

valideerida modelleerimist, või muul eesmärgil, siis võib mõõtemääramatuseks olla modelleerimise puhul kindlakstehtud määrama tus.

2. Tabelites 1 ja 2 esitatud mõõtemääramatuse protsendimäärasid kohaldatakse kõigi piirväärtuste ja sihtväärtuste suhtes, mis arvutatakse üksikute

mõõtmiste, näiteks tunni, päeva või aasta keskmise väärtuse keskmistamise teel, arvestamata ületamiste arvu arvutamisel täiendavat mõõtemääramatust. Seda mõõtemääramatust käsitatakse rakendatavana asjakohaste piirväärtuste või sihtväärtuste ümbruses. Seda

mõõtemääramatuse arvutust ei kohaldata AOT40 suhtes ega väärtuste suhtes, mis hõlmavad rohkem kui üht aastat, rohkem kui üht proovivõtukohta (nt AEI) või rohkem kui üht komponenti. Samuti ei kohaldata seda häiretasemete, teavitamistasemete ega taimestiku ja looduslike ökosüsteemide kaitse kriitiliste tasemete suhtes.

3. Enne 2030. aastat kohaldatakse tabelites 1 ja 2 esitatud maksimaalse mõõtemääramatuse suhtelisi väärtusi kõigi saasteainete, välja arvatud tabelis 1 esitatud PM2,5-osakeste ja NO2/NOx suhtes, mille paiksete mõõtmiste puhul kohaldatakse maksimaalset mõõtemääramatust 25% (PM2,5-osakeste suhtes) ja 15% (NO2/NOx suhtes). Alates 2030. aastast ei tohi välisõhu kvaliteedi hindamiseks kasutatavate mõõtmisandmete mõõtemääramatus

ületada tabelites 1 ja 2 olevat absoluutset või suhtelist väärtust, olenevalt sellest, kumb on suurem.

4. Modelleerimise maksimaalseks määramatuseks loetakse paiksete mõõtmiste mõõtemääramatust, mis on korrutatud kohaldatava maksimaalse suhtega. Modelleerimise kvaliteedieesmärki kontrollitakse vaadeldava ajavahemiku jooksul vähemalt 90% ulatuses hindamispiirkonna

olemasolevates proovivõtukohtades. Modelleerimise kvaliteedinäitaja arvutatakse proovivõtukohas modelleerimistulemuste ja mõõtmistulemuste vahelise ruutkeskmise vea suhtena modelleerimise määramatuse ja mõõtemääramatuste ruutude summa(de) ruutjuuresse kogu hindamisperioodi jooksul. Aasta keskmiste arvutamisel kasutatakse summa asemel üksikväärtust. Modelleerimise mõõtemääramatuse hindamiseks kasutatakse kõiki

paikseid mõõtmisi, mis vastavad andmekvaliteedi eesmärkidele ning on mõõdetud modelleerimise hindamispiirkonnas. Maksimaalset suhet tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav kogu kontsentratsioonivahemikus.

5. Lühiajaliste keskmiste kontsentratsioonide puhul on modelleerimise kvaliteedieesmärgi hindamiseks kasutatavate mõõtmisandmete

maksimaalseks mõõtemääramatuseks piirväärtuse ületamise korral käesolevas punktis esitatud suhtelise väärtuse alusel arvutatud absoluutne mõõtemääramatus ja see väheneb lineaarselt piirväärtuse juures kasutatavast absoluutsest väärtusest kuni kindla miinimumväärtuseni kontsentratsiooni nullväärtuse juures. Täita tuleb nii lühi- kui ka pikaajalised modelleerimise kvaliteedieesmärgid. Nendeks

miinimumväärtusteks loetakse 4 μg/m3 PM10-osakeste, 3 μg/m3 PM2,5-osakeste, 10 μg/m3 O3, 3 μg/m3 NO2 ja 5 μg/m3 SO2 puhul ning 0,5 μg/m3 CO puhul. Need väärtused kajastavad praegust teadmiste taset ja neid ajakohastatakse korrapäraselt vähemalt iga viie aasta järel, et võtta

arvesse tehnika arengut. Benseeni, arseeni, kaadmiumi, plii, nikli ja benso(a)püreeni aasta keskmiste kontsentratsioonide modelleerimisel ei tohi modelleerimiskvaliteedi eesmärgi hindamiseks kasutatud mõõtmisandmete maksimaalne mõõtemääramatus ületada käesolevas punktis esitatud suhtelist väärtust.

6. PM2,5-osakeste, PM10-osakeste ja lämmastikdioksiidi aasta keskmiste kontsentratsioonide modelleerimisel ei tohi modelleerimiskvaliteed i

eesmärgi hindamiseks kasutatud mõõtmisandmete maksimaalne mõõtemääramatus ületada käesolevas punktis esitatud absoluutset ega suhtelist väärtust.

Kui hindamisel kasutatakse õhukvaliteedi mudelit, tuleb koostada dokument, mis sisaldab viiteid modelleerimise kirjeldusele ja teavet

modelleerimiskvaliteedi eesmärgi arvutamise kohta. Objektiivse hindamise määramatus ei tohi ületada pisteliste mõõtmiste mõõtemääramatust rohkem kui kohaldatava maksimaalse suhte võrra ning see ei tohi ületada 85%. Objektiivse hindamise määramatus määratletakse kui mõõdetud ja

arvutatud kontsentratsioonide suurim erinevus piirväärtuse või sihtväärtuse juures kõnealuse ajavahemiku jooksul, arvestamata kõrvalekallete täpset aega.

Tabel 3 Mõõtmisandmete katvus välisõhu kvaliteedi hindamisel

Õhusaasteaine Minimaalne andmete katvus

Paiksed mõõtmised3 Pistelised mõõtmised4

Aasta keskmised 1h, 8h või 24h

keskmised

Aasta keskmised 1h, 8h või 24h

keskmised

SO2, NO2, NOx, CO 85% 85% 13% 50%

O3 ja sellega seotud NO ja NO2 85% 85% 13% 50%

PM10, PM2,5 85% 85% 13% 50%

Benseen 85% - 13% -

Benso(a)püreen, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud

(PAH), summaarne gaasiline elavhõbe, kahevalentne elavhõbe osakeste või gaasina

30% - 13% -

As, Cd, Ni, Pb 45% - 13% -

Must süsinik, ammoniaak, ülipeened osakesed, ülipeenete

osakeste suurusjaotus

80% - 13% -

Lämmastikhape, levoglükoosaan, orgaaniline süsinik, elementaarne süsinik, PM2,5-osakeste keemiline koostis, PM-osakeste oksüdatsioonipotentsiaal

45% - 13% -

Sadenemise üldkogus5 - - 30% -

3 Osooni puhul tuleb andmete katvuse miinimumnõuded täita nii kogu kalendriaasta kohta kui ka ajavahemik ul aprillist septembrini ja oktoobrist märtsini.

AOT40 hindamiseks tuleb osooniga seotud andmete katvuse miinimumnõuded täita AOT40 väärtuse arvutamiseks määratud ajavahemiku jooksul. 4 Osooni puhul nõutakse minimaalset andmete katvust aprillist septembrini (talveperioodil minimaalset andmete katvust ei nõuta) . 5 Sadenemise üldkogus on teataval alal ja teatava aja jooksul atmosfäärist pindadele kanduvate saasteainete kogumass.

1. SO2, NO2, CO, O3, PM10-osakeste, PM2,5-osakeste ja benseeni paikseid mõõtmisi tuleb teha pidevalt kogu kalendriaasta jooksul.

Muudel juhtudel tuleb mõõtmised jaotada kalendriaastale (või O3 pistelised mõõtmised ajavahemikule aprillist septembrini) ühtlaselt. Et neid nõudeid täita ja tagada, et võimalik andmekadu tulemusi ei moonuta, tuleb andmete katvuse miinimumnõudeid täita kogu aasta konkreetsete

ajavahemike nagu kvartali, kuu või nädalapäeva jooksul, olenevalt saasteainest ja mõõtmismeetodist või sagedusest. 2. Aasta keskmiste väärtuste hindamiseks pisteliste mõõtmiste ja vähem kui 80% andmete katvusega saasteainete puhul paiksete mõõtmiste abil

võib pidevate mõõtmiste asemel kasutada pistelisi mõõtmisi, kui mõõtemääramatus, sealhulgas juhuslikult võetud proovist tulenev määramatus, vastab nõutavatele andmekvaliteedi eesmärkidele ja pisteliste mõõtmiste andmete katvuse miinimumnõuetele. Selline juhuslik proovide võtmine

peab olema ühtlaselt jaotatud kogu aastale, et hoida ära tulemuste moonutamist. Juhuslikult võetud proovist tulenev määramatus arvutatakse meetodiga, mis on esitatud standardis ISO 11222:2002 „Air Quality — Determination of the Uncertainty of the Time Average of Air Quality Measurements“ („Õhukvaliteet. Õhukvaliteedi mõõtmise ajas keskmistatud tulemuse mõõtemääramatuse kindlakstegemine“).

Mõõteseadmete tavapärast hooldust ei tehta saaste tippkoormuse ajal.

3. Benso(a)püreeni ja muude polütsükliliste aromaatsete süsivesinike proovide võtmisel on nõutav minimaalselt 24-tunnine proovivõtutsükkel. Kuni ühe kuu pikkuse perioodi jooksul võetud üksikproove võib ühendada ja analüüsida liitproovina, tingimusel et meetodiga tagatakse kõnealuse perioodi jooksul proovide stabiilsus. Kolme analoogi, benso(b)fluoranteeni, benso(j)fluoranteeni ja benso(k)fluoranteeni, võib olla keeruline

analüüsi käigus üksteisest eraldada. Sellisel juhul võib andmed nende kohta esitada summeerituna. Proovivõtt peab olema nädalapäevade ja aasta lõikes ühtlaselt jaotatud. Sadenemise koguse mõõtmiseks on soovitatav võtta proove iga kuu või iga nädal kogu aasta jooksul.

Üksikproove käsitlevaid sätteid kohaldatakse ka arseeni, kaadmiumi, plii, nikli ja summaarse gaasilise elavhõbeda suhtes. Lisaks on täiendava analüüsi tarbeks lubatud võtta PM10-osakeste filtritest osaproove metallide määramiseks, kui tõendatakse, et osaproov on tervikut esindav ja avastamistundlikkus ei ole võrreldes asjaomaste andmekvaliteedi eesmärkidega vähenenud. Igapäevase proovivõtu asemel võib PM10-osakeste

metalli kontsentratsiooni proove võtta kord nädalas, kui see ei halvenda kogutavate andmete kvaliteeti.

4. Sadenemise üldkoguse saamiseks võib kogu sadenemise proovide asemel võtta märgsadenemise proove, kui erinevus nende vahel jääb 10% piiridesse. Sadenemise kogust väljendatakse üldjuhul ühikutes μg/m2 päevas.

Tabel 4

Andmete koondamisel statistiliste näitajate arvutamise kriteeriumid

Näitaja Kehtivate andmete nõutav osakaal

1 tunni keskmised 75% (45 minutit)

8 tunni keskmised 75% väärtustest (6 tundi)

24 tunni keskmised 75% ühe tunni keskmistest (vähemalt 18 ühe tunni keskmist väärtust päeva jooksul)

Suurim päevane 8 tunni keskmine 75% kaheksa tunni libisevatest keskmistest (vähemalt 18 kaheksa tunni keskmist väärtust päeva jooksul)

Vastavust asjaomastele, piirväärtuste ja sihtväärtustega seotud nõuetele hinnatakse olenemata sellest, kas andmete katvusega seotud andmekvaliteedi eesmärgid on saavutatud, tingimusel et olemasolevad andmed võimaldavad anda lõpliku hinnangu. Lühiajaliselt mõõdetud

piirväärtuste ja sihtväärtustega seotud juhtudel võivad mõõtmised, mis tehakse ainult osal kalendriaastast ja millega pole saadud tabelis 3 nõutud piisavaid kehtivaid andmeid, siiski tähendada nõuetele mittevastavust. Sellistel juhtudel ja kui ei ole selget alust kahelda saadud kehtivate andmete

kvaliteedis, käsitatakse seda piirväärtuse või sihtväärtuse ületamisena ja sellest teavitatakse.

Keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 84

„Õhukvaliteedi hindamise kord“ Lisa 2

(Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

SEIREJAAMADE ARVU MÄÄRAMISE NÕUDED

1. Seirejaamade miinimumarv hajusallikatest pärinevate saasteainete määramiseks

Tabel 1 Seirejaamade miinimumarv inimeste tervise kaitseks ette nähtud piirväärtustele ja

sihtväärtustele ning häiretasemetele ja teavitamistasemetele vastavuse hindamiseks

Piirkonna

rahvaarv

(tuhandetes)

Proovivõtukohtade miinimumarv, kui kontsentratsioonid ületavad

hindamispiiri1

NO2, SO2,

CO, benseen PM10 PM2,5 Pb, Cd, As,

Ni

PM10-

osakestes2

Benso(a)püreen

PM10-osakestes

0–249 2 2 2 1 1

250–499 2 2 2 1 1 500–749 2 2 2 1 1

750–999 3 2 2 2 2 1000–1499 4 3 3 2 2

1500–1999 5 3 4 2 2

1Hindamispiiri ületamise korral peab olema vähemalt üks linnakeskkonna taustapiirkondi jälgiv ja üks liikluse mõju jälgiv seirejaam, eeldusel et see ei suurenda seirejaamade arvu. Nende saasteainete tõttu ei tohi linnakeskkonna taustapiirkondade ja liikluse mõju jälgivate

seirejaamade koguarv riigi territooriumil erineda üle kahe korra. Seirejaamad, kus peenosakeste õhukvaliteedi piirväärtust on ületatud viimasel kolmel aastal, tuleb säilitada

juhul, kui ei teki vajadust valida uut kohta, näiteks ruumilise arengu tõttu.

2Kui peenosakeste ja eriti peenete osakeste sisaldust mõõdetakse käesoleva määruse § 11 lõike 1 punktides 4 ja 5 või lõikes 3 nimetatud meetoditel samas seirejaamas, loetakse see kaheks

seirejaamaks. Riigi territooriumil nõutav peenosakeste ja eriti peenete osakeste seirejaamade koguarv ei tohi erineda üle kahe korra ja eriti peenete osakeste seirejaamade arv linnastute ja linnakeskkonna taustapiirkondades peab vastama käesoleva lisa punktis 2 esitatud nõuetele.

Seirejaamade arvu leidmiseks õhukvaliteedi taseme hindamisel punktallika naabruses võetakse

arvesse heidete koguseid, eeldatavat välisõhu saaste jaotumist ja elanike võimalikku kokkupuudet saasteainega.

2. Seirejaamade miinimumarv eriti peenete osakeste (PM2,5) ja lämmastikdioksiidi (NO2)

kokkupuute näitaja määramiseks

Seirejaamade miinimumarv eriti peenete osakeste (PM2,5) ja lämmastikdioksiidi (NO2) kokkupuute näitaja määramiseks on üks proovivõtukoht miljoni elaniku kohta linnastutes ja

teistes linnapiirkondades elanike arvuga üle 100 000. Need seirejaamad võivad kattuda käesoleva lisa tabelis 1 sätestatud proovivõtukohtadega.

3. Seirejaamade miinimumarv vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ja lämmastikoksiidide

sisalduse vastavuse hindamisel ökosüsteemide või taimestiku kaitseks rakendatud

õhukvaliteedi kriitilistele tasemetele väljaspool linnastuid

3.1 Kui saasteaine suurim sisaldus ületab õhukvaliteedi kriitilist taset, tuleb rajada 1 seirejaam iga 20 000 km2 kohta.

3.2 Kui saasteaine sisaldus on kõrgem kui õhukvaliteedi hindamispiir , tuleb rajada 1 seirejaam iga 40 000 km2 kohta. 3.3 Seirejaamade arv saarte piirkonnas arvutatakse, võttes arvesse eeldatavat välisõhu saaste

jaotumist ja taimestiku võimalikku kokkupuudet sellega.

Tabel 2

Seirejaamade miinimumarv inimeste tervise kaitseks ette nähtud piirväärtustele ja

sihtväärtustele ning häiretasemetele ja teavitamistasemetele vastavuse hindamiseks

piirkondades, kus selliste mõõtmiste arvu vähendatakse 50% võrra

Piirkonna

rahvaarv

(tuhandetes)

Proovivõtukohtade miinimumarv, kui kontsentratsioonid ületavad

hindamispiiri

NO2, SO2,

CO, benseen PM10 PM2,5 Pb, Cd, As,

Ni PM10-

osakestes

Benso(a)püreen

PM10-osakestes

0–249 1 1 1 1 1 250–499 1 1 1 1 1

500–749 1 1 1 1 1 750–999 2 1 1 1 1

1000–1499 2 1 2 1 1

1500–1999 3 2 2 1 1

Saastetaseme hindamiseks punktallikate läheduses võetakse paiksete mõõtmiste

proovivõtukohtade arvu arvutamisel arvesse heite tihedust, eeldatavat välisõhu saaste jaotumist ja elanike võimalikku kokkupuudet sellega. Need proovivõtukohad võivad olla paigutatud selliselt, et oleks võimalik seirata direktiivis 2010/75/EL tööstus- ja loomakasvatusheidete

kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (uuesti sõnastatud), määratletud parima võimaliku tehnika (PVT) kasutamist.

PM2,5 ja NO2 seireks peab igas keskmise kokkupuute territoriaalüksuses olema vähemalt üks proovivõtukoht ning linnapiirkondades, kus elab üle 100 000 elaniku, tuleb rajada vähemalt üks

proovivõtukoht iga miljoni elaniku kohta. Need proovivõtukohad võivad kattuda tabelis 1 osutatud proovivõtukohtadega.

Keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 84

„Õhukvaliteedi hindamise kord“ Lisa 3

(Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

SEIREJAAMADE LIIGITAMISE JA PAIKNEMISE NÕUDED

OSOONISISALDUSE MÄÄRAMISEKS

Proovivõtukoha

tüüp

Mõõtmise eesmärgid Esindatavus1 Makrotasandi asukoha

määramise kriteeriumid

Linnakeskkonna

taustapiirkonnad osooni hindamiseks

Inimeste tervise kaitse:

hinnata linnaelanikkonna

kokkupuutumist osooniga (suhteliselt suure

elanikkonna tiheduse ja osooni kontsentratsiooni juures, mis esindavad

kogu elanikkonna kokkupuutumist

osooniga).

1 kuni 10 km2 Eemal kohalike saasteallikate

(liiklus, bensiinijaamad vms) mõjust;

õhuvahetusele avatud kohad,

kus saastetasemete proove saab võtta hästi segunenud õhust; kui see on asjakohane ja

niivõrd, kui see on võimalik, kohad, kus sageli viibivad

tundlik elanikkond ja haavatavad rühmad, nagu koolid, mänguväljakud,

haiglad ja eakate hooldekodud;

kohad, nagu elu- ja ärirajoonid, pargid (ent eemal

puudest), laiad tänavad või väljakud, kus liiklust on väga vähe või see puudub, avatud

alad haridus-, spordi- või puhkeasutuste juures.

Linnalähipiirkonnad

osooni hindamiseks

Inimeste tervise ja

taimestiku kaitse:

hinnata elanikkonna ja taimestiku

kokkupuutumist osooniga linnaala servades, kus esineb kõrgeimaid osooni

tasemeid, millega elanikkond ja taimestik

võivad otseselt või kaudselt kokku puutuda.

10 kuni

100 km2

Teatud kaugusel suurimate

heidete alast, soodsaimal osoonitekke ajal valitseva tuulesuuna/valitsevate

tuulesuundade suhtes allatuult;

kohad linnapiirkonna äärealal, kus elanikkond, tundlikud

põllukultuurid või looduslikud ökosüsteemid puutuvad kokku

kõrgete osoonitasemetega;

asjakohasel juhul peaks osa linnaäärseid proovivõtukohti asuma suurimate heidete ala

suhtes ka vastutuult, et teha

kindlaks osooni

taustkontsentratsioon selles piirkonnas.

Osooni hindamise

kohad maapiirkondades

Inimeste tervise ja

taimestiku kaitse:

hinnata elanikkonna, põllukultuuride ja

looduslike ökosüsteemide kokkupuutumist allpiirkonnale

iseloomulike osooni kontsentratsioonidega.

Allpiirkonna

tasandid

(100 kuni 1 000 km2)

Proovivõtukohad võib rajada

väikeasulatesse või looduslike ökosüsteemide, metsa või

põllukultuuridega aladele;

esindavad osoonitaset eemal vahetute kohalike saasteallikate (tööstusalad,

teed) mõjupiirkonnast;

avatud kohtades.

Maakeskkonna taustapiirkonnad

osooni hindamiseks

Inimeste tervise ja taimestiku kaitse:

hinnata põllukultuuride,

looduslike ökosüsteemide ning elanikkonna

kokkupuudet piirkonnale iseloomulike osooni kontsentratsioonidega.

Piirkonna, riigi,

maailmajao tasandid

(1000 kuni

10 000 km2)

Proovivõtukohad asuvad piirkondades, kus rahvastiku

tihedus on väike, näiteks looduslike ökosüsteemide või

metsaga kaetud aladel, mis asuvad vähemalt 20 km kaugusel linna- ja tööstus-

ning kohalike heidete piirkondadest;

vältida asukohti, kus võib

esineda kohalikke maapinnalähedasi temperatuuriinversioone;

ei soovitata rannikualasid, kus

esinevad tugevad ööpäevarütmiga kohaliku

iseloomuga tuuletsüklid.

1Vajaduse korral ühildatakse osoonisisalduse hindamiseks kasutatavate proovivõtukohtade asukohad maapiirkondades ja maakeskkonna taustapiirkondades komisjoni määruses (EÜ)

nr 1737/2006(2) sätestatud seirenõuetega.

Keskkonnaministri 27.12.2016. a määrus nr 84 „Õhukvaliteedi hindamise kord“

Lisa 4 (Energeetika- ja keskkonnaministri xxxx määruse nr xx sõnastuses)

NÕUDED OSOONISISALDUSE JA ÜLIPEENETE OSAKESTE MÕÕTMISE SEIREJAAMADELE

KOHTADES, KUS ANDMED SAADAKSE VAID PIDEVAL MÕÕTMISEL

Tabel 1

Paiksete mõõtmiste proovivõtukohtade miinimumarv osooni sihtväärtustele, pikaajalistele

eesmärkidele ning häiretasemetele ja teavitamistasemetele vastavuse hindamiseks (ainult osooni jaoks)

Piirkonna rahvaarv

(tuhandetes)

Proovivõtukohtade miinimumarv

< 250 1

< 500 2

< 1000 2

< 1500 3

< 2000 4

Vähemalt üks seirejaam eeslinnapiirkonnas, kus on tõenäoline elanike kokkupuude osooni suurima sisaldusega. Linnastutes peab vähemalt 50% seirejaamadest olema eeslinnapiirkondades.

1. Pikaajaline eesmärk inimeste tervise ja taimestiku kaitseks osooni eest

Maakeskkonna taustapiirkonna mõõtmiste puhul peavad liikmesriigid tagama riigi kõigi piirkondade keskmise

tihedusena vähemalt ühe proovivõtukoha iga 50 000 km2 kohta. Keeruka pinnamoega aladel on soovitatav üks proovivõtukoht iga 25 000 km2 kohta.

2. Ülipeenete osakeste paiksete mõõtmiste proovivõtukohtade miinimumarv tõenäoliselt suure

kontsentratsiooniga kohtades

Valitud kohtades mõõdetakse lisaks muudele õhusaasteainetele ülipeeneid osakesi. Proovivõtukohad ülipeenete osakeste mõõtmiseks peavad langema asjakohasel juhul kokku osakeste või lämmastikdioksiidi proovivõtukohtadega. Ülipeeneid osakesi peab mõõtma vähemalt ühes seirepunktis, mis iseloomustab tiheda

tööstuse, kodumajapidamiste kütmisega või liiklusega ala.

Tabel 2

Paiksete mõõtmiste proovivõtukohtade miinimumarv osooni sihtväärtustele, pikaajalistele

eesmärkidele ning häiretasemetele ja teavitamistasemetele vastavuse hindamiseks piirkondades, kus

selliste mõõtmiste arvu vähendatakse 50% võrra

Piirkonna

rahvaarv

(tuhandetes)

Proovivõtukohtade miinimumarv, kui proovivõtukohtade arvu vähendatakse kuni

50% võrra

< 250 1

< 500 1

< 1000 1

< 1500 2

< 2000 2

Vähemalt üks proovivõtukoht piirkondades, kus on tõenäoline elanike kokkupuude osooni suurima kontsentratsiooniga. Linnastutes peab vähemalt 50% proovivõtukohtadest asuma eeslinnapiirkondades.