EELNÕU
19.08.2026

Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (varajase abi sekkumise teenus)

§ 1. Rahvatervishoiu seaduse muutmine

Rahvatervishoiu seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõiget 1 täiendatakse pärast tekstiosa „tagamiseks,“ tekstiosaga „varajase abi sekkumise teenuse osutamist,“;

2) seadust täiendatakse 31. peatükiga järgmises sõnastuses:

„31. peatükk
Varajase abi sekkumise teenus

§ 221. Teenuse eesmärk ja sisu

(1) Varajase abi sekkumise teenus on juhendipõhine inimesele suunatud ennetustegevus näidustatud ennetuse tasandil ning selle eesmärk on leevendada psüühika- või käitumishäire või muu haiguse sümptomeid või ennetada lisanduvate sümptomite väljakujunemist.

(2) Varajase abi sekkumised on järgmised:
1) struktureeritud eneseabi sekkumine, mida teenusesaaja saab rakendada iseseisvalt;
2) väheintensiivne psühholoogiline sekkumine, mille rakendamist toetab teenust vahetult osutav spetsialist;
3) muu lõike 4 alusel kehtestatud loetelus nimetatud varajase abi sekkumine.

(3) Varajase abi sekkumise rakendamise üldnõuded on järgmised:
1) sekkumist rakendatakse juhendipõhiselt, sealhulgas on sekkumisel konkreetne eesmärk, ühtselt kirjeldatud sisu ning selge algus ja lõpp;
2) sekkumine on suunatud inimesele, kelle sümptomite leevendamine on sekkumise eesmärk;
3) sekkumise rakendamine sisaldab teenusesaaja seisundi hindamist sõelinstrumendiga vähemalt teenuse osutamise alguses ja lõpus;
4) sekkumise tõenduspõhisust on hinnanud Tervise Arengu Instituudi juhitav ennetuse teadusnõukogu ning see vastab 5. või 4. tasemele või kui konkreetse probleemi ennetamiseks või valitud sihtrühma jaoks puudub 5. või 4. taseme varajase abi sekkumine, võib ajutiselt rakendada 3. taseme sekkumist koos selle uurimise ja arendamisega.

(4) Varajase abi sekkumise teenuse osutamise tingimused ja korra ning sekkumiste loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 222. Teenuseosutaja kohustused

(1) Struktureeritud eneseabi sekkumist võib rakendada Eestis registreeritud juriidiline isik ja füüsilisest isikust ettevõtja.

(2) Väheintensiivset psühholoogilist sekkumist ja muud käesoleva seaduse § 221 lõike 2 punktis 3 nimetatud sekkumist võib rakendada tervishoiuteenuse osutaja, välja arvatud kiirabi, sõltumata tegevusloal märgitud tegevusalast.

(3) Teenuseosutaja on kohustatud:
1) tagama teenuse osutamise käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud tingimustel;
2) tagama, et tal on õigus teenuse osutamisel kasutatavat sekkumist rakendada;
3) tagama, et temaga lepingulises suhtes olev teenust vahetult osutav spetsialist vastab käesoleva seaduse 224 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele;
4) tagama, et temaga lepingulises suhtes olev teenust vahetult osutav spetsialist osaleb nõuetekohasel supervisioonil;
5) tagama teenuse nõuetekohase dokumenteerimise;
6) tagama talle eraldatud rahaliste vahendite efektiivse ja väärtuspõhise kasutamise.

§ 223. Teenuse osutamise dokumenteerimine

(1) Varajase abi sekkumise teenuse osutaja dokumenteerib enda infosüsteemis või muus tema kasutatavas infosüsteemis:
1) isiku üldandmed;
2) isiku heaolu ja terviseseisundit puudutavad andmed, mis on vajalikud varajase abi sekkumise teenuse osutamiseks;
3) varajase abi sekkumise teenuse osutamise ja selle tulemuse hindamise andmed.

(2) Varajase abi sekkumise teenuse osutaja säilitab andmeid kolm aastat pärast teenuse osutamise lõppemist.

(3) Varajase abi sekkumise teenuse dokumenteerimise nõuded ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete täpsema andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 224. Teenust vahetult osutav spetsialist

(1) Teenust vahetult osutaval spetsialistil peab olema kõrgharidus ning ta peab vastama pädevusnõuetele, et sekkumist kvaliteetselt rakendada.

(2) Teenust vahetult osutavale spetsialistile esitatavad täpsemad pädevusnõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(3) Teenust vahetult osutav spetsialist peab teenuse osutamise ajal ja pärast teenuse osutamise lõppemist hoidma konfidentsiaalsena talle teatavaks saanud teenusesaaja andmed, kui seaduses või kokkuleppel teenusesaajaga ei ole ette nähtud teisiti.

§ 225. Teenuse korraldamine ja rahastamine

(1) Varajase abi sekkumise teenust korraldab Tervisekassa.

(2) Varajase abi sekkumise teenust rahastab Tervisekassa riigieelarveliste võimaluste piires ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud tingimustel ja korras.

(3) Varajase abi sekkumise teenuse osutamiseks sõlmib Tervisekassa teenuseosutajaga halduslepingu, milles lepitakse kokku vähemalt rakendatav sekkumine, teenuse osutamise ja rahastamise tingimused, lepingu täitmise kontroll ning lepingu muutmise ja lõpetamise alused.

(4) Teenuseosutaja ja Tervisekassa vahelise halduslepingu täpsemad tingimused kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;

§ 2. Käibemaksuseaduse muutmine

Käibemaksuseaduse § 16 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast sõna „tähenduses“ tekstiosaga „, rahvatervishoiu seaduse §-s 221 sätestatud varajase abi sekkumise teenus“;

§ 3. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 14 lõiget 1, § 22 lõiget 3 ja § 251 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „sotsiaalteenuste“ tekstiosaga „ja rahvatervishoiu seaduse §-s 221 sätestatud varajase abi sekkumise teenuse“.

§ 4. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2028. aasta 1. jaanuaril.



Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, … …………….. 2026. a
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2026. a

Rahvatervishoiu seaduse jt seaduste muutmise seaduse
eelnõu seletuskirja
Lisa 1


SOTSIAALMINISTRI MÄÄRUSE KAVAND





Varajase abi sekkumise teenuse osutamise ja dokumenteerimise kord



Määrus kehtestatakse rahvatervishoiu seaduse § 221 lõike 4, § 223 lõike 3, § 224 lõike 2 ja § 225 lõike 2 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimisala

Määrus kehtestab varajase abi sekkumise teenuse osutamise tingimused ja korra, sekkumiste loetelu ning rahastamise tingimused ja korra.

§ 2. Struktureeritud eneseabi sekkumise osutamise tingimused

Struktureeritud eneseabi sekkumine peab vastama järgnevatele tingimustele:
1) sekkumine peab keskenduma nii adresseeritavate sümptomite leevendamisele kui ka nende aluseks olevate mehhanismide muutmisele, mis võivad sümptomeid põhjustada või alal hoida;
2) sekkumine peab olema iseseisvalt kasutatav ning läbitav ka ilma spetsialisti toeta, kuid võib sisaldada soovi korral kontakteerumise võimalust;
3) sekkumine peab olema struktureeritud ning sisaldama selgeid juhiseid, praktilisi harjutusi ja ülesandeid, mis toetavad iseseisvat õppimist ja arengut;
4) sekkumise käigus peab inimesel olema võimalik jälgida enda edusamme;
5) sekkumine peab võimaldama kasutajapoolset tagasisidet;
6) sekkumine vastab isikuandmete kaitse ja infoturbe nõuetele;
7) teenuse osutamine tuleb dokumenteerida määruse lisa andmekoosseisus.

§ 3. Väheintensiivse psühholoogilise sekkumise (VIPS) osutamise tingimused

(1) VIPS teenuse osutamine peab vastama järgmistele nõuetele:
1) sekkumist vahetult osutav VIPS-spetsialist viib sekkumise jooksul läbi kolm kuni kümme kohtumist teenusesaajaga;
2)  kohtumised toimuvad kas individuaal- või grupiformaadis, kas vahetult või sidevahendi teel;
3) ühe kohtumise kestus on kuni 60 minutit individuaalse tegevuse puhul ja kuni 90 minutit grupitegevuse puhul;
4) kohtumiste maht on konkreetse VIPS-i eesmärgi suhtes ja sihtrühma puhul põhjendatud;
5) sekkumine tugineb juhendile ehk teenust osutatakse kõigi teenusesaajate puhul ühtselt juhendipõhiselt ning tegemist ei ole kutsealaste kompetentside rakendamisega;
6) teenuse osutamine tuleb dokumenteerida määruse lisa andmekoosseisus;
7) teenust osutavad VIPS-spetsialistid osalevad teenuse osutamise perioodil regulaarselt kutsega psühholoogi, vaimse tervise õe või psühhiaatri juhendatud supervisioonis;
8) teenuse osutamise käigus tagatakse teenusesaajale võimalus esitada tagasisidet VIPS-i kvaliteedi ja korralduse kohta.

§ 4. Nõuded teenust vahetult osutavale spetsialistile

VIPS teenust vahetult osutav VIPS-spetsialist peab vastama järgmistele kriteeriumitele:
1) on omandanud vähemalt rakenduskõrghariduse või bakalaureusekraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni;
2) omab teadmisi vaimse tervise häiretest, psühholoogilisest traumast, suitsiidiriskist, stressi- ja elustiiliteguritest ning nende mõjust inimese igapäevaelule, oskab hinnata nimetatud häireid, tegureid ja riske, koostada ohutusplaane ning suunata inimene sobivat abi saama, oskab rakendada nõustamise baastehnikaid, toetada ja motiveerida inimest eesmärkide seadmisel, probleemide lahendamisel ja enesejuhitud muutuste protsessis, mida tõendab kas akrediteeritud õppeasutuses omandatud kõrgharidus vaimse tervisega otseselt seotud erialal või mikrokvalifikatsiooni "Väheintensiivsete psühholoogiliste sekkumiste osutamine";
3) on läbinud konkreetse pakutava ühe või mitme VIPS-i osutamiseks vajalikud täiendkoolitused, mida tõendab sekkumise omaniku poolt väljastatud vastav täiendkoolituse diplom;
4) järgib andmekaitse ja eetilisi põhimõtteid, austab isiku õigusi ning hoiab professionaalseid piire;
5) on lepingulises suhtes tervishoiuteenuse osutajaga, kes on teenuse osutamisel Tervisekassa lepingupartneriks;
6) tal puudub kehtiv karistus isikuvastase süüteo eest.


§ 5. Varajase abi sekkumiste hindamine

1) Varajase abi sekkumiste teaduspõhise mõju hindamine toimub Tervise Arengu Instituudi poolt juhitava ennetuse teadusnõukogu ennetustegevuste hindamise raames.
2) Tervise Arengu Instituudi poolt juhitava ennetuse teadusnõukogu ülesanded varajase abi sekkumise teenuse osas on
1) varajase abi sekkumiste teaduspõhine hindamine;
2) hindamiskriteeriumide avalikkuse ja ühtlustatuse tagamine;
3) otsuste tähtaegade määramine, avalikustamine ja järgimine;
4) hindamise käigus huvide konflikti maandamine.
3) Tervise Arengu Instituudi poolt juhitava ennetuse teadusnõukogu poolt hinnatud ennetustegevuste vastavust varajase abi sekkumise teenuse eesmärgile ja sisule vastavalt rahvatervishoiu seadusele ning määruse tingimustele hindab kord aastas Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise poliitikavaldkonna komisjon, kuhu kuulub vähemalt kolm inimest.


§ 6. Struktureeritud eneseabi sekkumiste loetelu

1) …
2) ....

§ 7. Väheintensiivsete psühholoogiliste sekkumiste (VIPS) loetelu

1) …
2) ...

§ 8. Varajase abi sekkumise teenuse rahastamise leping

(1) Varajase abi sekkumise teenuse rahastamiseks sõlmivad Tervisekassa ja teenuseosutaja lepingu (edaspidi varajase abi leping) kuni üheks aastaks.
(2) Varajase abi lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamisel hindab Tervisekassa järgmisi asjaolusid:
1) regionaalsed vajadused ja teenuste kättesaadavus;
2) erinevate sihtrühmade kaetus (käsitletava sümptomaatika, vanusrühmade ja kasutatavate metoodikate lõikes);
3) teenuseosutaja jätkusuutlikkus;
4) riigi tervishoiupoliitika arengusuunad;
5) varasemate Tervisekassa lepingute või nendega sarnaste lepingute nõuetekohane täitmine;
6) tervishoiuteenuste ja muude asjakohaste teenuste osutamist reguleerivate õigusaktide nõuetekohane täitmine.
(3) Varajase abi lepingus lepitakse Tervisekassa ja teenuseosutaja vahel iga sekkumise kohta kokku järgmised tingimused:
1) lepingu tähtaeg;
2) sekkumise osutamise eest makstav maksimaalne kogusumma;
3) lepinguperioodil teenust vahetult osutavate spetsialistide nimekiri;
4) juhtumid, kui pooltel on õigus ühepoolselt leping lõpetada, seda muuta või selle täitmine osaliselt või täielikult peatada, ja juhtumid, kui rikkumine on vabandatav;
5) osutatud teenuse kohta Tervisekassale andmete esitamise sagedus ja esitatavate andmete koosseis;
6) muud tingimused, mis on vajalikud teenuse osutamiseks eraldatud rahaliste vahendite efektiivse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks.


§ 9. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. jaanuaril 2028. a.

Määruse lisa
Varajase abi sekkumise teenuse dokumenteerimise andmekoosseis

Väheintensiivse psühholoogilise sekkumise andmekoosseis:
1) ees- ja perekonnanimi;
2) isikukood;
3) alaline elukoht asula täpsusega;
4) e-posti aadress;
5) teenuseosutamise alguskuupäev;
6) teenuseosutaja juriidiline isik;
7) osutatav sekkumine;
8) VIPS spetsialisti ees- ja perekonnanimi;
9) sõelinstrumentide skoorid enne sekkumist:
• Depressiivsete sümptomite esinemine: Patient Health Questionnaire-9 (PHQ-9) (täiskasvanud) või Patient Health Questionnaire 9 Modified for Teens (PHQ-9 Modified for Teens) (15–18 aastased).
• Ärevuse sümptomite esinemine: Generaliseerunud ärevushäire küsimustik GAD-7 (täiskasvanud) või GAD-7 Child (15–18 aastased)
• Toimetuleku skaala: Work and Social Adjustment Scale (WSAS) (täiskasvanud) või KIDSCREEN-10 Index (15–18 aastased)
• Sotsiaalne toetus: The Medical Outcome Study Social Support Survey valitud väited (MOS-SSS) (täiskasvanud)
• Heaolu: WHO Heaolu Indeks (WHO-5)
• Sõltuvusttekitavate ainete tarvitamine: NIDA Quick Screen (täiskasvanud) või Screening to Brief Intervention (S2BI) (15–18 aastased)
10) toimunud kohtumiste arv ja iga kohtumise toimumise kuupäev;
11) kas sekkumine on:
1) läbitud täismahus;
2) katkestatud.
12) sõelinstrumentide skoorid pärast sekkumist (kui sekkumine on täismahus läbitud);
• Depressiivsete sümptomite raskusaste: Patient Health Questionnaire-9 (PHQ-9) (täiskasvanud) või Patient Health Questionnaire 9 Modified for Teens (PHQ-9 Modified for Teens) (15–18 aastased)
• Ärevuse sümptomite raskusaste: Generaliseerunud ärevushäire seitsme küsimusega küsimustik GAD-7 (täiskasvanud) või GAD-7 Child (15–18 aastased)
• Toimetuleku skaala: Work and Social Adjustment Scale (WSAS) (täiskasvanud) või KIDSCREEN-10 Index (15–18 aastased)
• Sotsiaalne toetus: The Medical Outcome Study Social Support Survey valitud väited (MOS-SSS) (täiskasvanud)
• Heaolu: WHO Heaolu Indeks (WHO-5)
• Sõltuvusttekitavate ainete tarvitamine: NIDA Quick Screen (täiskasvanud) või Screening to Brief Intervention (S2BI) (15–18 aastased)
13) teenusesaaja peamine jätkutegevuse soov teenuseosutamise lõppemise järel:
1) Ei vaja täiendavat tuge.
2) Pöördub sotsiaal- või haridussüsteemi abivõimaluste poole.
3) Pöördub mõne teise varajase abi sekkumise poole.
4) Pöördub suurema abivajaduse tõttu esmatasandi tervishoiu poole.
5) Pöördub erakorralise abivajaduse ilmnemise tõttu erakorralise psühhiaatrilise abi poole.
6) Teenuseosutamine katkes teenusesaaja soovil, seisundi muutus ning edasised soovid hindamata.

Struktureeritud eneseabi sekkumise andmekoosseis:

1) ees- ja perekonnanimi;
2) isikukood;
3) kasutatav sekkumine;
4) sõelinstrument, mida kasutatakse enne ja pärast sekkumise läbimist;
5) sõelinstrumendi tulemused.

Rahvatervishoiu seaduse jt seaduste muutmise  seaduse eelnõu seletuskiri 
Lisa 2 
 
Kooskõlastustabel 
 
Kooskõlastustabel on koostatud rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse kohta. 

Esitaja ja märkuse sisu
Sotsiaalministeeriumi vastus
1.
Justiits- ja Digiministeerium

1.1
Sotsiaalministeerium on Justiits- ja Digiministeeriumile esitanud kooskõlastamiseks rahvatervishoiu seaduse (RTHS) muutmise seaduse eelnõu (eelnõu). Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastab eelnõu märkustega.
1. Eelnõu § 1 p 2 (RTHS § 1311 lg 3) – volitusnorm on liiga lai ja jätab ministri määrusega reguleerida sisuliselt kogu varajase abi sekkumise teenuse sisu. Seadusest ei nähtu piisavalt selgelt, milliste sisuliste kriteeriumide alusel sekkumised loetellu kantakse ega milliste põhimõtete kohaselt määratakse nende osutamise tingimused. Samas määrab loetellu kuulumine otseselt ära, milliseid sekkumisi on võimalik avalikest vahenditest rahastada ja osutada. Tegemist on küsimustega, mis mõjutavad nii teenuseosutajate ettevõtlusvabadust kui ka isikute ligipääsu avalikult korraldatud teenustele. Seetõttu tuleks vähemalt sekkumiste loetellu kandmise põhikriteeriumid ning osutamise tingimuste peamised alused sätestada seaduses endas, mitte jätta neid täielikult rakendusakti tasandile. RTHS § 1311 lg 3 volitusnorm vajab täiendavat sisustamist, et see vastaks õigusselguse ja volitusnormi määratletuse põhimõttele.
Arvestatud. Eelnõu on täiendatud varajase abi sekkumise teenuse raames osutatava sekkumise üldnõuetega.
1.2
Eelnõu § 1 p 2 (RTHS § 1312 lg 4) – sätte kohaselt dokumenteerib teenuseosutaja enda infosüsteemis või muus tema kasutatavas infosüsteemis: 1) isiku üldandmed; 2) isiku heaolu ja tervise seisundit puudutavad andmed, mis on vajalikud varajase abi sekkumise teenuse osutamiseks; 3) varajase abi sekkumise teenuse osutamise ja selle tulemuse hindamise andmed. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et varajase abi sekkumise teenuse dokumenteerimise nõuded ja lõikes 4 nimetatud andmete täpse andmekoosseisu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Sotsiaalministri määruse kavandi lisas nähakse ette varajase abi sekkumise teenuse dokumenteerimise andmekoosseis. Leiame, et sotsiaalministri määruse kavandi lisa näeb ette väga detailse isikuandmete loetelu. Eelnõu seletuskirja andmekaitsealases mõjuhinnangus on üldiselt kirjeldatud andmete töötlemise eesmärgid, kuid puudub analüüs, milliseid konkreetseid andmeid ja miks just neid andmeid on vaja teenuse osutamiseks dokumenteerida. Palume selles osas seletuskirja täiendada, sealhulgas seostada andmekategooriad konkreetsete töötlemise eesmärkidega ning hinnata, kas kõik andmed on vajalikud kõikidel juhtudel või sõltuvad konkreetse teenuse osutamise asjaoludest. Lisaks on sotsiaalministri määruse kavandi lisa pealkiri „Varajase abi sekkumise teenuse dokumenteerimise andmekoosseis“, kuid määruse kavandi lisas on ette nähtud ka varajase abi sekkumise teenuse dokumenteerimise nõuded. Seetõttu palume kaaluda sotsiaalministri määruse kavandi lisa pealkirjastamist järgmiselt: „Varajase abi sekkumise teenuse dokumenteerimise andmekoosseis ja dokumenteerimise nõuded“.
Arvestatud. Seletuskiri ning määruse kavandi pealkiri vastavalt täiendatud.
Andmekaitsealane mõjuanalüüs on täiendatud. Selgitatud on isikuandmete töötlemise eesmärki, töödeldavate andmete vajalikkust, töötlemise õiguslikke aluseid, säilitamise põhjendusi ning isikuandmete töötlemise proportsionaalsust. Täpsustatud on, et kõiki määruse andmeid ei koguta iga teenuse osutamise juhul, vaid üksnes ulatuses, mis on vajalik konkreetsele teenuse osutamiseks inimesele.
1.3
Eelnõu § 1 p 2 (RTHS § 1314 lg 1) – sätte kohaselt korraldab Tervisekassa varajase abi sekkumise teenust. Seaduseelnõu kohaselt töötleb teenuseosutaja andmeid oma süsteemis ning Tervisekassa korraldab ja rahastab teenust. Seletuskirjast tuleneb, et Tervisekassa teeb järelevalvet ning lisaks saab andmeid: „Kui andmeid kasutatakse lisaks rahastamise või aruandluse eesmärgil, peab vastav töötlemine tuginema selgele õiguslikule alusele ning olema piiratud ulatusega, mis on vajalik seaduses ja selle alusel kehtestatud tingimuste täitmiseks.“ Eelnõu ja seletuskirja põhjal jääb seega arusaamatuks, kas Tervisekassa on isikuandmete kaasvastutav töötleja, eraldi vastutav töötleja või volitatud töötleja. Seletuskirjas on viiteid andmete kasutamisele rahastamise ja järelevalve eesmärgil ning Tervisekassa rollile nende funktsioonide täitmisel, kuid ei ole selgelt kirjeldatud, milliseid isikuandmeid Tervisekassa töötleb ega millises rollis ta seda teeb. Isikuandmete vastutav töötleja tuleb kindlaks määrata seaduse tasandil (vt andmekaitseõiguse ja avaliku teabe juhis1). Palume selles osas eelnõu ja seletuskirja täiendada.
Arvestame osaliselt. Mõjuanalüüs on täpsustatud. Eelnõuga ei looda uut andmekogu, dokumenteerimine toimub teenuseosutaja infosüsteemis ning teenuseosutaja on isikuandmete vastutav töötleja. Tervisekassa korraldab teenust ning sõlmib teenuseosutajaga halduslepingu.


1.4
Eelnõu § 1 p 2 (RTHS § 1314 lg 3) – säte jätab väga laia kaalutlusruumi ministri määrusele ja Tervisekassale. Kui rahastamine on piiratud ning kõikide soovijatega lepingut ei sõlmita, peaksid põhilised valikukriteeriumid tulenema seadusest, mitte üksnes määrusest. Soovitame kaaluda seaduses minimaalselt sätestada lepingu sõlmimise eeldused, teenuseosutajate hindamise põhimõtted ja pingerea moodustamise või valiku üldised alused.
Selgitame. Eelnõu on täiendatud. Tegemist on halduslepinguga, milles kokkulepitavad minimaalsed tingimused on nimetatud. HKTS erandit ei tehta, halduslepingu sõlmimisel juhindutakse riigihangete seadusest.
1.5
Eelnõu seletuskiri (lk 14) – seletuskirja kohaselt nähakse terviseandmete töötlemise õigusliku alusena ette IKÜM artikli 9 lõike 2 punkt a (andmesubjekti nõusolek). Palume täpsustada, kas selline käsitlus on kooskõlas asjaoluga, et andmete töötlemine on teenuse osutamise lahutamatu osa. Samuti palume selgitada, millised on tagajärjed nõusoleku tagasivõtmisel, sealhulgas kas ja millises ulatuses on võimalik teenuse osutamist jätkata. Arvestades, et tegemist on avalikes huvides täidetava ülesandega (IKÜM art 6 lg 1 p e), palume tagada piisava õigusselguse andmete töötlemisel, täpsustades seaduses selgelt andmete adressaadid, edastamise õigusliku aluse ning kas ja millistel tingimustel toimub andmete edastamine, sh automatiseeritult.
Arvestatud. Eriliigiliste isikuandmete töötlemise alus on IKÜM artikkel 9 lõike 2 punkt h ning lisatud on konfidentsiaalsuskohustus.
1.6
Eelnõu seletuskiri (lk 14) – seletuskirjas on selgitatud, et terviseandmete töötlemise eesmärk on hinnata inimese sobivust varajase abi sekkumiste teenusele, jälgida teenuse kulgu ja mõju ning võimaldada vajaduse korral inimese edasi suunamise üle muule abi- või ravitasandile koos juba kogutud informatsiooniga. Praegu ei ole eelnõus ega seletuskirjas täpsustatud, kellele andmeid edastatakse (nt perearst, eriarstiabi, muu teenus); mis õiguslikul alusel see toimub; kas see toimub automaatselt või eraldi otsusega. Palume täpsustada, millistel juhtudel ja millises ulatuses selline andmete edastamine toimub ning millisel õiguslikul alusel.
Arvestatud. Seletuskirja on täpsustatud. Käesoleva eelnõuga ei looda iseenesest automaatset andmevahetust teiste abi- või ravitasanditega. Andmed dokumenteeritakse teenuseosutaja kasutatavas infosüsteemis. Teenuseosutaja saab anda inimesele soovituse pöörduda järgmisele abitasandile ning inimene saab soovi korral kaasa teenuseosutamisel tema kohta kogutud teabe, et see ise järgmisele abi- või raviteenuse osutajale edastada.

1.7
Eelnõu seletuskiri (lk 14) – seletuskiri viitab digitaalse raviteekonna arendusele ja sõelinstrumentide kasutamisele: „Varajase abi sekkumise teenuse osutamisel dokumenteeritavad andmed ei hõlma raviplaane, meditsiinilisi otsuseid ega kliinilisi diagnoose, kuid teenuse vajaduse, sobivuse ja mõju hindamiseks on vajalik kasutada sõel- või hindamisvahendeid.“ Arvestades, et eelnõu raames kasutatakse sõelinstrumente ja digilahendusi, palume hinnata, kas tegemist võib olla IKÜM artikli 4 punktis 4 nimetatud profileerimisega ning kas ja millises ulatuses toimub automatiseeritud otsuste tegemine. Kui jah, palume täpsustada vastav regulatsioon seaduse tasandil, sealhulgas töötlemise eesmärk, ulatus ja andmesubjekti kaitsemeetmed, arvestades IKÜM artikleid 6, 9 ja 22. Kaitsemeetmed võiksid olla näiteks inimliku sekkumise võimalus, isiku õigus esitada oma seisukoht ja vaidlustada hinnang ning profileerimise loogika ja tagajärgede piisav selgitamine.
Selgitame. Teenuse osutamisel kasutatavad hindamisvahendid ei too kaasa automatiseeritud otsuste tegemist IKÜM art 22 tähenduses. Art 22 kohaselt on andmesubjektil õigus, et tema kohta ei võetaks otsust, mis põhineb üksnes automatiseeritud töötlusel, sealhulgas profiilianalüüsil, mis toob kaasa teda puudutavaid õiguslikke tagajärgi või avaldab talle märkimisväärset mõju. Esiteks, kavandatud VIPS sekkumised on selgelt inimsekkumisega, kuna hindamisvahendeid kasutab vahetult teenust osutav spetsialist. Struktureeritud eneseabi puhul ei tehta selliseid otsuseid, mis tooks isikule kaasa õiguslikke tagajärgi või mõjutaks teda märkimisväärselt. Struktureeritud eneseabi sekkumise kasutamine ei piira kuidagi isiku ligipääsu teistele abitasanditele.


1.8
Sotsiaalministri määruse kavand – sotsiaalministri määruse kavand nimetab eraldi 15–18 aastastele mõeldud mõõdikud. Arvestades, et rakendusakt hõlmab ka 15–18-aastaseid isikuid, palume täpsustada alaealiste isikuandmete töötlemise erisused, arvestades IKÜM-ist tulenevat laste kõrgendatud kaitse põhimõtet (IKÜM artikkel 8, põhjenduspunktid 38 ja 75).
Mittearvestatud. Laste puhul, kes on vanemad kui 13-aastased on isikuandmete töötlemine infoühiskonna teenuste pakkumiseks lubatud isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 8 lõike 1 alusel. Alla 13-aastastel lastel on vajalik lapse seadusliku esindaja nõusolek, sest IKS § 8 lõige 2 lubab alla 13-aastaste laste isikuandmete töötlemist lapse seadusliku esindaja nõusolekul, kes esindab taotlemisel oma last.
Isikuandmete andmekaitseriskide maandamine on seletuskirjas kirjeldatud.
1.9
Sotsiaalministri määruse kavandi § 4 lg 1 p 10 – sätte kohaselt säilitatakse teenuse osutamise käigus kogutud andmeid kuni 5 aastat. Isikuandmete säilitamise maksimaalne tähtaeg peab olema sätestatud seaduses (vt ka eelviidatud andmekaitseõiguse ja avaliku teabe juhist). Palume selles osas seaduse eelnõu täiendada ja ka seletuskirjas selgitada, miks ei piisa lühemast tähtajast. Konkreetne õiguslik põhjendus võiks olla iga andmekategooria kohta. Praegu ei ole eristatud eriliigilisi isikuandmeid. Säilitamise tähtaeg võib olla liiga pikk võrreldes teenuse olemusega (ennetamine, mitte ravi).
Arvestatud. Andmete säilitamise regulatsioon on täpsustatud. Esiteks on säilitamistähtaeg toodud seaduse tasandile. Säilitamistähtajaks nähakse ette 3 aastat alates teenuse osutamise lõppemisest. Eelnõu ja seletuskiri täiendatud.
1.10
Seletuskirja sisukokkuvõttes on jäänud märkimata info selle kohta, milliste sihtrühmade jaoks halduskoormus eelnõu vastuvõtmisega muutub. Seal kasutatud sõnastus teenuste korralduse ühtlustamine jääb samuti ebaselgeks. Halduskoormuse vaatest on olulisim märkida, milliste uute või muutuvate nõuete tõttu see kasvab ning kellele, misjärel tuleb viidata ka neile nõuetele, mida saab tasakaalustamiseks kas vähendada või kaotada ning keda see omakorda mõjutaks. Praegu eelnõus ja seletuskirjas toodu põhjal saab järeldada, et koormus kasvab varajase abi sekkumise teenuseosutajatele, kellel tuleb oma tegevus, dokumenteerimine ja andmevahetus viia kooskõlla uute nõuetega ning vajaduse korral tõendada vastavust kehtestatud tingimustele. Halduskoormus kaasneb lisaks teenuse dokumenteerimise ja rahastamiseks vajalike andmete esitamisega. Samas ei ole selge, milliste nõuete leevendamise või kaotamise tõttu võiks halduskoormus ning kelle jaoks seejuures väheneda. See, et uued eelnõuga kehtestatavad ühtlustatud nõuded ja aruandlus võiksid pikemas perspektiivis tuua kaasa koormuse vähenemise sihtrühmadele, kes samas uute nõuetega kohanema peavad, ei ole siiski vastavuses halduskoormuse tasakaalustamise põhimõttega, mis eeldab konkreetseid nõuete leevendusi. Näiteks kui senise projektipõhise lähenemise korral on aastast aastasse tulnud esitada uusi rahastustaotlusi, kuid edaspidi piisaks vastava taotluse ühekordsest esitamisest, võiks see kvalifitseeruda halduskoormuse vähenemiseks. Info reegli rakendamise kohta leiab reegli rakendamise juhisest.2 Palume seletuskirja sisukokkuvõtet eelnevast lähtuvalt täiendada.
Arvestatud. Seletuskirja (sisukokkuvõte ja p. 6) on vastavalt täiendatud, tuues välja täpsemalt sihtrühmad ning kuidas ühelt poolt lisanduvad ning teiselt poolt vähenevad kohustused on kooskõlas halduskoormuse tasakaalustamise põhimõttega.
1.11
Palume arvestada käesoleva kirja lisas esitatud eelnõu ja seletuskirja failis tehtud märkustega. Vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõikele 5 palume eelnõu esitada Justiits- ja Digiministeeriumile täiendavaks kooskõlastamiseks pärast praegusel kooskõlastamisel saadud arvamuste läbivaatamist ja vajaduse korral eelnõu parandamist, et enne eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamist kontrollida selle vastavust hea õigusloome ja normitehnika eeskirjale.
Täname põhjaliku tagasiside eest ning edastame parandatud eelnõu Justiits- ja Digiministeeriumile.
2.
Rahandusministeerium

2.1
Seletuskirja kohaselt esitatakse eelnõuga kaasnevate lisakulude katteks lisataotlus 2027–2030 riigi eelarvestrateegia protsessis ja kui lisataotlust ei rahuldata, siis süsteemseid lahendusi välja ei töötata ning selliseid teenuseid süsteemselt ei pakuta, jätkatakse senise projektivoorupõhise rahastusega. Seega on risk, et kogu süsteem jääb rakendamata ja efekti ei saavutata. Ei ole plaani juhuks, kui süsteem osaliselt ei realiseeru rahastuse puudumise tõttu, mille arvelt seda oleks võimalik ikkagi ellu viia. Palume eelnõu pärast rahastusallikate täpsustumist uuesti esitada Rahandusministeeriumile kooskõlastamiseks, kuna ilma katteallikata eelnõu me kooskõlastada ei saa.
Arvestatud. Parandasime seletuskirjas sõnastust: kui lisaraha taotlust ei rahuldata, teeme tegevusi väiksemas mahus vastavalt SOM VA eelarvevõimalustele.
2.2
Eelnõu § 1 punktiga 2 lisatava RTHS § 13¹¹ lõike 1 kohaselt on varajase abi sekkumise teenus juhendipõhine isikule suunatud ennetustegevus näidustatud ennetuse tasandil, mille eesmärk on leevendada psüühika- või käitumishäire või muu haiguse sümptomeid või ennetada lisanduvate sümptomite väljakujunemist ehk teenuse eesmärk on sama mis tervishoiuteenusel tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 järgi. TTKS § 2 lõike 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.
Kuigi seaduse teksti kohaselt on tervishoiuteenus vaid tervishoiutöötaja tegevus, lähtutakse praktikas, et tervishoiuteenus on tervishoiuteenuse osutaja vastav tegevus. Tervishoiuteenuse osutajaks on tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuseid osutatav juriidiline isik, kellel on vastav tegevusluba. Eelnõule lisatud sotsiaalministri määruse kavandi kohaselt võib varajase abi sekkumise teenust osutada nii vastava kõrgharidusega isik (nt vaimse tervise õde) kui vastavad täienduskoolitused läbinud isik ja vastava mikrokraadi saanud isik. Ehk nii isikud, kes on TTKS-i mõistes tervishoiutöötajad, kui ka need, kes seda pole. Seega ei ole näiteks arusaadav, kas vaimse tervise õe poolt eelnõus toodud teenus on tervishoiuteenus TTKS-i mõistes. Eelnõu tekstist võib pigem aru saada, et varajase abi sekkumise teenus on tervishoiuteenus TTKS-i mõistes. Eelnõu seletuskirjas aga märgitakse, et tegemist ei ole tervishoiuteenusega TTKS-i mõistes.
Kuna käibemaksuseaduse § 16 lg 1 punkti 2 kohaselt ei maksustata käibemaksuga tervishoiuteenuseid TTKS-i tähenduses ja eelnõu järgi ei ole üheselt arusaadav, kas varajase abi sekkumise teenus on tervishoiuteenus TTKS tähenduses või mitte (ei piisa seletuskirjas antud selgitusest), siis palume eelnõud selles osas täpsustada.
Arvestatud osaliselt. Varajase abi sekkumise teenus ei ole tervishoiuteenus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 tähenduses, vaid rahvatervishoiu seaduses reguleeritud näidustatud ennetuse tasandil rakendatav juhendipõhise sekkumise rakendamine. Teenuse eesmärk on sümptomite varajane leevendamine ja seisundi halvenemise ennetamine, mitte diagnoosimine või ravi. Samuti ei osuta teenust tingimata tervishoiutöötajad tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses, vaid teenust võivad vahetult osutada ka muu asjakohase ettevalmistusega spetsialistid, kes vastavad varajase abi sekkumise teenusele kehtestatud nõuetele. Asjaolu, et teenust saavad osutada tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajad, ei muuda teenust tervishoiuteenuseks.
Lisatud on käibemaksuseaduse muudatus.
2.3
Eelnõu § 1 punktiga 2 lisatava RTHS § 13¹² lõike 1 kohaselt võib varajase sekkumise teenust osutada vaid juriidiline isik. Kaaluda võiks, kas seda teenust võib osutada ka füüsilisest isikust ettevõtja. Pakutud sõnastuse kohaselt näiteks vaimse tervise õde, kui ta on füüsilisest isikust ettevõtja, seda teenust ta osutada ei saa. 
Arvestatud. Täiendasime eelnõu sõnastust, kaotades vastavalt struktureeritud eneseabi osas teenusepakkujaid piirava sõnastuse (uues sõnastuses „juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja“).
2.4
Eelnõu § 1 punktiga 2 lisatava RTHS § 13¹² lõike 2 kohaselt võib varajase abi teenust (va struktureeritud eneseabi sekkumine) osutada tegevusloaga tervishoiuteenust osutav juriidiline isik. Seletuskirjas on selgitatud, et teenuseosutamist ei piirata konkreetse tegevusloaga, et võimaldada teenuste osutamist nii näiteks iseseisva psühholoogilise ravi, iseseisva õenduse, peremeditsiini kui ka eriarstiabi tegevusloaga teenuseosutajate juures. Palume täpsustada (vajadusel vastavalt ka eelnõu teksti), kas mõte on, et tegemist ei ole eraldi loakohustusega teenusega ja piisab TTKS § 40 lõike 1 alusel antud tegevusloast. Vastasel juhul tuleb selgelt sätestada uue teenuse jaoks antava tegevusloa andmise tingimused ja kord seaduses. 
Selgitame. Eelnõuga ei kehtestata varajase abi sekkumise teenuse osutamiseks uut tegevusluba ega eraldi loakohustust. Varajase abi sekkumise teenust võivad osutada tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel tegevusluba omavad tervishoiuteenuse osutajad, sõltumata tegevusloal märgitud tegevusalast, välja arvatud kiirabi tegevusluba. Eelnõud on täiendatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muudatustega, millega on lisatud varajase abi sekkumise teenus tegevusalade loetellu.

2.5
Eelnõu § 1 punktiga 2 lisatava RTHS § 13¹⁴ lõike 3 kohaselt sõlmib Tervisekassa varajase abi sekkumise teenuse osutamiseks vastavalt valdkonna eest vastutava ministri määruses sätestatud tingimustele rahastamise lepingud. Eelnõust, seletuskirjast ega eelnõule lisatud sotsiaalministri määruse kavandist ei selgu, kas tegemist on halduslepinguga, millise menetluse tulemusel teenuseosutaja(d) leitakse ning leping teenuseosutajaga sõlmitakse või mis tingimustel see leping sõlmitakse.  Tulenevalt ülaltoodust palume selgitada, kuidas teenuseosutaja(d) leitakse ning mis menetluse tulemusel nendega leping sõlmitakse? Palume vastavas osas täiendada seletuskirja ja vajadusel eelnõud. 
Täiendavalt märgime, et riigihange on asja ostmine, teenuse tellimine, ideekavandi saamine, ehitustöö tellimine või kontsessioonilepingu sõlmimine hankija poolt. Hankija definitsioon on avatud riigihangete seaduse (RHS) §-s 5. Eelnõust tuleneb, et Tervisekassa vahendusel hakkab toimuma varajase abi sekkumiste rahastamine. Tervisekassa tegevused hõlmavad sekkumiste rahastamise lepingute sõlmimist ja haldamist jne. Tervisekassa on hankija RHS tähenduses, kes peab korraldama ostude tegemiseks riigihankeid tuginedes RHS-ile. Juhul, kui te leiate, et eelnõus kirjeldatud varajase abi sekkumise teenuse osutaja leidmiseks ja teenuse hankimise puhul ei ole tegemist riigihankega, siis palume põhjus seletuskirja vastavas osas lahti kirjutada.  
Ka riigiabi riski vähendaks, kui see menetlus oleks avatud, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja tingimusteta. Hetkel tundub, et tegemist on sisuliselt otsustuskorras lepingute sõlmimisega, seega ei ole tagatud turuosaliste võrdne kohtlemine, mis tekitab märkimisväärse riigiabi riski. Seletuskirjas puudub riigiabi analüüs täielikult.  
Arvestatud. Varajase abi sekkumiste osutajate leidmisel sõlmib Tervisekassa teenuseosutajatega halduslepingu riigihanke tulemusena. Eelnõu ja seletuskirja on vastavalt täpsustatud. HKTS erandit ette ei nähta.
Teenuse rahastamine riigieelarvest ei kujuta endast Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi. Teenuseosutajad valitakse riigihanke tulemusel. Teenuse piirhind määratakse VV määruses. Teenuseosutaja ei saa turutingimustega võrreldes majanduslikku eelist.

2.6
Kuigi seletuskirja kohaselt kaetakse kolme uue ametikoha loomise kulu Tervisekassa rahastusest, ei lähe see kokku riigi üldise suunaga vähendada avalikku sektorit ja seepärast tuleks uute ametikohtade loomise asemel esmajärgus kaaluda olemasolevate ametikohtade ümberkujundamist.  
Selgitame. Teenuste korraldamise võimalused on hoolikalt läbi kaalutud. Väljaspool eriarstiabi pakutavad vaimse tervise teenused on süsteemist seni täiesti puudu olnud, mistõttu ei ole nende katmine võimalik olemasolevate teenuskihtide korraldamiseks (nt eriarstiabi lepingupartneritega tegelevad spetsialistid vmt) tagatud ressursside arvelt. Tervisekassa hinnangul eeldab väheintensiivsete psühholoogiste sekkumiste rahastamine täiesti uue teenus- ja rahastusmudeli väljatöötamist ning rakendusplaani loomist. Tegemist ei ole tervishoiuteenustega, mille rahastamist ja korraldamist on seni Tervisekassa kujundanud. Ressursse ei võeta tervishoiuteenuste arvelt, mis on Tervisekassa esimene vastutusala.
3.
Haridus- ja Teadusministeerium

3.1
Haridus- ja Teadusministeerium kooskõlastab rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse eelnõu, kuid toob välja mitmed murekohad, millele eelnõust ja seletuskirjast vastust ei leidnud. Meie hinnangul on selleks seaduses nimetatud teenuse hinna kujunemine ning isegi näilise konkurentsi puudumine. Tervise Arengu Instituudi hinnang mingi sekkumise tõendatud mõjust on vaid üks, väga baasiline osa tegevusest, aga vastuseta jäävad küsimused:
1) kuidas toimub teenuse osutajate vahel valik?
2) millises proportsioonis ja millist tegevust rahastatakse?
3) kas selles protsessis on mingi mehhanism, mis paneks teenuse pakkuja käituma majanduslikult efektiivselt või tuleb leppida nende kuludega, mis teenuse osutaja on lugenud asjakohaseks? Või luuakse piirhind teenusele?
4) teenusele kuuluva raha suuruse järgi ei saa tuletada lahendust, et need teenused oleksid ühtlaselt kättesaadavad üle riigi – milline on regionaalne ja sihtrühma paiknemise suurusega arvestamise plaan?
5) kas teenuse ebapiisavuse korral tekib teenusele järjekord ehk üksikisik on ootel? Või on plaanitud tegevus pigem olemuselt ekspressiivne ehk pakutakse rahalise mahu täitumiseni?

Selgitame. Need küsimused on lahendamisel rakendusakti tasandil, rakendusakti koostamine koostöös sidusosapooltega on kavas 2027. aastal. Esitatud esmase rakendusakti kavandi kohaselt
(§ 7 lg 3) toimub teenuse osutajate vahel valiku tegemine lähtuvalt 1. regionaalsetest vajadustest ja teenuste kättesaadavusest; 2. erinevate sihtrühmade kaetusest (vanusrühmade, käsitletava sümptomaatika ja kasutatavate metoodikate lõikes); 3. teenuseosutaja jätkusuutlikkusest;
4. riigi tervishoiupoliitika arengusuundadest;
5. varasemate Tervisekassa lepingute või nendega sarnaste lepingute nõuetekohasest täitmisest;
6. tervishoiuteenuste ja muude asjakohaste teenuste osutamist reguleerivate õigusaktide nõuetekohasest täitmisest.
Varajase abi lepingute maht on piiratud vastava eraldise mahuga, st teenust pakutakse rahalise mahu täitumiseni ning teenusele luuakse piirhind, mis kantakse TTL-i.
3.2
6) kes ja kuidas hindab teenuse rakendamise kvaliteeti?

Selgitame. Teenuse kvaliteet koosneb kolmest komponendist. Esimene neist on TAI ennetuse teadusnõukogu hinnang sekkumise tõendatusse tasemele, teine on VIPS-teenuse puhul TTO tegevusloa olemasolu, kolmas Tervisekassa poolne lepingujärgne järelevalve, st lepingute sõlmimine ainult määruse tingimustele vastavate teenuste osutamiseks ning lepingu rikkumiste ilmnemisel lepingu ülesütlemine. Tegemist on sekkumispõhise (mitte kutsepõhise) regulatsiooniga, kus osutatavate juhendipõhiste sekkumiste sisu on selgelt kirjeldatud ning ei eelda kutsealaste kompetentside rakendamist.
3.3
7) kuidas tagatakse Tervise Arengu Instituudi poolt veel mitte hinnatud, kuid kusagil mujal piisava tõendatud mõjuga sekkumise pakkujate ligipääs avalikule rahale?
Selgitame. Vastavalt ennetuse rahastus-põhimõtetele ei kavandata käesolevas eelnõus selle teenuse raames rahastada TAI ennetuse teadusnõukogu poolt hindamata sekkumisi. Küll aga on mujal tõenduspõhiseks hinnatud sekkumistel eeldatavasti suur tõenäosus saada kõrge tõenduspõhisuse tase ka TAI hindamisel.
4.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

4.1
MKM edastas tagasiside e-kirjaga: Seletuskirja punktis 6.3 on kirjeldatud eelnõu mõjusid muu hulgas võrdsetele võimalustele ja soolisele võrdsusele. Käsitletud on mitmed sihtrühmi, kelle ligipääsu eelnõu toetab. Välja on toodud, et mehed soostereotüüpide ja häbimärgistamise hirmu tõttu pöörduvad naistest harvem abi psühhiaatrilisse eriarstiabisse. Samas on neil tunduvalt kõrgemad sõltuvushäirete ja suitsiidi näitajad. Naised on sagedamini tööturult eemal lähedasi hooldamas, millest tulenevalt aitab paindlikum abi paremini sellest tuleneva psühholoogilise pingega tegeleda. Olulise sihtrühmana on välja toodud noored, kelle seas on kõige suurem depressiooni- ja ärevuse risk. Eraldi riskirühmana on välja toodud NEET-noored, kellel on töö või õppimisega mitte tegelemise tõttu suur risk  vaimse tervise muredeks. Palume lisada mõjude alaossa üheks riskirühmaks LGBTIQ-inimesed kõrge vaimse tervise riski ning lisabarjääride tõttu vaimse tervise abi saamisel.
Vaimse tervise rohelise raamatu järgi on LGBTIQ-inimestel suurem risk vaimse tervise probleemide tekkeks. Dokumendi järgi on riski põhjuseks ühiskonna suhtumine ja valitsevad stigmad, mistõttu tuleb LGBTIQ-lastele, noortele ja täiskasvanutele vaja eraldi tähelepanu pöörata ja tugisüsteeme pakkuda. FRA 3. LGBTIQ  uuringu järgi on 28% LGBTIQ-noortest vanuses 15-17 teinud enesetapukatse. Sama näitaja on 18-25 aastaste noorte puhul 25%. Viimase 2 nädala jooksul tundis masendunud (downhearted) või vaevatud (depressed) 39% LGBTIQ inimestest (neist 7% kogu aeg, 10% enamus aega ning 12% enam kui pool ajast).EU LGBTIQ Survey III | European Union Agency for Fundamental Rights. 2024. aasta üleeuroopalise internetipõhise meestega seksivate meeste (MSM) uuringu järgi (avaldamisel) võib PHQ-4 skoori tulemuse järgi vaid ligikaudu kolmandiku vastajate vaimset tervist heaks lugeda, samas depressiooni ja ärevust võis mõõdukalt põdeda 22% ja raskekujuliselt 13% kõigist vastanutest. Cis-soolistest MSMidest 34% ja transinimestest 70% on elu jooksul tundud kartust oma seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu tervishoiuasutusse pöördumise ees. Enam kui kümnendik cis-coolistest meestest ja pooled transinimestest on seetõttu ka teenuse kasutamist vältinud.
LGBTIQ-inimeste võrdsete võimaluste aluspõhimõtete ja tegevuskava 2025-2030 üheks tegevussuunaks on kujundada LGBTIQ-inimestele võrdseid võimalusi pakkuv tervise valdkond. Selle järgi sekkumise planeerimisel arvestatakse, et need ei suurendaks olemasolevaid lõhesid, vaid pigem aitaksid neid vähenda. LGBTIQ-inimesed elavad kaua ja on võimalikult terved kogu elukaare jooksul ning nende tervis ja heaolu on hoitud ja toetatud. Tegevuskavas on mitmeid tegevusi, mille läbi tervise valdkonnas töötavad inimesed oskaksid luua LGBTIQ-patsientidele kaasavat, toetavat ja turvalist keskkonda tervise valdkonnas.
Arvestatud. Lisasime mõjude alaossa üheks riskirühmaks LGBTIQ-inimesed kõrge vaimse tervise riski ning lisabarjääride tõttu vaimse tervise abi saamisel.
5.
Eesti Linnade ja Valdade Liit

5.1
Eesti Linnade ja Valdade Liit kooskõlastab eelnõu märkustega. Palume täpsustada, mida peetakse silmas kohalike omavalitsuste ning sotsiaal- ja haridusvaldkonna spetsialistide (sh sotsiaaltöötajad, lastekaitsetöötajad, tugispetsialistid) nn „suunanäitaja“ rolli all (eelnõu seletuskiri lk 13). Seletuskirja kohaselt ei lisata eelnõuga otseseid uusi bürokraatlikke kohustusi, kuid eeldatakse spetsialistidelt baasteadmisi varajase abi süsteemist, et osata suunata abivajajaid õigetele teenustele. Palume seletuskirjas täpsustada kohalike omavalitsuste suunanäitaja rolli tähendust, ootusi ja vastutust.
Arvestatud. Kohalike omavalitsuste ning sotsiaal- ja haridusvaldkonna spetsialistide nn „suunanäitaja“ rolli all on seletuskirjas peetud silmas seda, et ka neil osapooltel on võimalus inimest varajase abi sekkumise teenusele suunata, st teenuskihile ei rakendu saatekirja nõuet või muud taolist piirangut ning loodame, et võimalus enda klientidele vajaduse ilmnemisel uut täiendavat abivõimalust soovitada toetab ka tervishoiuväliste valdkondade spetsialiste nende igapäevatöös. Seletuskirja sõnastus vastavalt täiendatud.
5.2
Samuti teeme ettepaneku koostada juhendmaterjale, korraldada infotunde või tagada muul moel piisav väljaõpe, et kohalikud omavalitsused ning sotsiaal- ja haridusvaldkonna spetsialistid oskaksid täita nimetatud suunanäitaja rolli. Kohalike omavalitsuste ning sotsiaal- ja haridusvaldkonna spetsialistide selge rollijaotus ja ühtne väljaõpe tagaksid eelnõukohase seaduse ühetaolise rakendamise.
Arvestatud. Põhjalikumad kommunikatsiooni-tegevused on kavandatud alates 2027. aasta teisest poolest, mil rakendusakti detailid on otsustatud. Arvestame omavalitsuste ning sotsiaal- ja haridussektori vajadustega ning kaasame neid samaväärselt tervishoiuvaldkonnaga.
6.
Eesti Õdede Liit

6.1
Eesti Õdede Liit, sealhulgas vaimse tervise õenduse seltsing, on tutvunud rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Toetame suundumist astmelise abi rakendumisele. Peame oluliseks inimeste teadlikkuse kasvatamist, vaimse tervise häiretele viitavate sümptomite varajast märkamist ja võimalust saada varajase abi sekkumise teenust. Peame hädavajalikuks, et varajase abi sekkumiste tõenduspõhisus on eelnevalt hinnatud. Eriti tervitatav on üleminek projektipõhiselt rahastuselt eelarvepõhisele.
Täname EÕL-i toetuse ja koostöö eest!
6.2
Oluline on tagada, et isikustatud abi osutamise korral osutatav abi on dokumenteeritud ning kättesaadav Terviseportaali kaudu; seda eriti juhul, kui abivajaja suunatakse edasi järgmisse etappi. Vastasel juhul ei ole tagatud abi järjepidevus ega inimese terviklik hindamine. Eesti Õdede Liit kooskõlastab rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse eelnõu.
Selgitame. Sotsiaalministeerium peab oluliseks selget ja turvalist andmete liikumist ning hindamiste dubleerimise kui ka abitasandite vaheliste infosulgude vältimist. Käesoleva eelnõuga ei looda automaatset andmevahetust teiste abi- või ravitasanditega. Vajaduse korral saab inimene teenuse osutamise käigus tema kohta kogutud asjakohase teabe ise järgmisele abi- või raviteenuse osutajale edastada.
Teenust täpsustava rakendusakti koostamised koostöös sidusosapooltega on kavas 2027. aastal ning arvestame selle käigus EÕL-i kaasamisega.
7.
Eesti Väike-ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon (EVEA)

7.1
Eelnõu seletuskirja kohaselt koondab varajane abi näidustatud ennetuse ja esmase prekliinilise abi: sekkumiste sihtrühmaks on inimesed, kellel esinevad juba psüühika- või käitumishäire või muu asjakohase haiguse sümptomid, kuid need on kas kliiniliselt alalävised (teenuse eesmärk on ennetada haigusseisundi väljakujunemist) või osutatakse esmast kiiret abi kergetele haigusjuhtudele (teenuse eesmärk on ennetada seisundi halvenemist ja vähendada haigusseisundist tingitud toimetulekuraskusi). Varajase abi sekkumised on ainult selgelt juhendipõhised sekkumised, st sinna alla ei kuulu kutsealane töö tervise-, sotsiaal- või haridusvaldkonnas (nt eripedagoogiline nõustamine, psühholoogilise ravi osutamine). Varajase abi sekkumiste teenus ei ole tervishoiuteenus ning selle osutamiseks ei sõlmita tervishoiuteenuse osutamise lepingut tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahel võlaõigusseaduse tähenduses.
Eelnõus sätestatakse, et väheintensiivse psühholoogilise sekkumise (VIPS) teenust ja muid määruses nimetatud teenuseid osutav juriidiline isik peab olema tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja. See on vajalik, et tagada teenuseosutajate vastavus tervishoiu valdkonnas kehtivatele usaldusväärsuse, kvaliteedi ja ohutuse nõuetele, kuna teenus puudutab isiku terviseseisundiga seotud sümptomeid ja terviseandmete töötlemist. See toetab ka VIPS teenuse nõude täitmist, kuna vajalik on pakkuda teenust vahetult osutavatele VIPS spetsialistidele kutsega psühholoogi, vaimse tervise õe või psühhiaatri supervisiooni. Sealjuures ei piirata teenuseosutamist konkreetse tegevusloaga, et võimaldada teenuste osutamist nii näiteks iseseisva psühholoogilise ravi, iseseisva õenduse, peremeditsiini kui ka eriarstiabi tegevusloaga teenuseosutajate juures.
EVEA hinnangul on teenuse osutamiseks, mis ei ole tervishoiuteenus, tervishoiuteenuse tegevusloa nõude kehtestamine ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalne riive. Sellises nõude kehtestamisel on esiteks takistatud uute teenuse osutajate turule sisenemine ja teiseks võivad eelpool nimetatud teenuseid pakkuda näiteks ka hambaarstid, füsioterapeudid, logopeedid ning ämmaemandad. Loogiline võiks olla, et näiteks VIPS teenuse osutamiseks tuleks taotleda tegevusluba mõne sarnase tervishoiuteenuse, näiteks iseseisva psühholoogilise ravi osutamiseks. Aga ka selline ülereguleerimine ei ole asjakohane ning see piirab ülemääraselt ettevõtlusvabadust. Viitamine ainult tervishoiu valdkonnas kehtivatele usaldusväärsuse, kvaliteedi ning ohutuse nõuetele ei ole põhiõiguste kaitse seisukohast piisav ega õigusta nii intensiivset riivet nagu loakohustus. Teenuse kvaliteedi tagamiseks tuleb kasutada muid meetmeid, mis piiravad ettevõtlusvabadust vähem.
Selgitame. Väheintensiivne psühholoogiline sekkumine ei ole eelnõu kohaselt tervishoiuteenus ning tegevusloa nõue ei ole kehtestatud eesmärgiga käsitada VIPS-i tervishoiuteenusena. Nõue puudutab teenust korraldavat ja selle kvaliteedi eest vastutavat juriidilist isikut, mitte sekkumist vahetult osutava spetsialisti staatust. VIPS on küll madala intensiivsusega ja juhendipõhine sekkumine, kuid seda osutatakse inimestele, kellel esinevad psüühika- või käitumishäire sümptomid. Teenuse käigus hinnatakse inimese seisundit ja riske, töödeldakse terviseandmeid, vajaduse korral koostatakse ohutusplaan ning suunatakse inimene sobivama abi juurde. Samuti peab teenuseosutaja korraldama VIPS-spetsialistide regulaarse supervisiooni kutsega psühholoogi, vaimse tervise õe või psühhiaatri poolt. Seetõttu on vajalik, et teenuse korralduslik vastutus oleks usaldusväärsel juriidilisel isikul, kellel on tervisevaldkonnas tegutsemise kogemus ja võimekus korraldada teenuse kvaliteeti, riskijuhtimist, supervisiooni ning edasisuunamist. Eelnõus ei ole tegevusloa nõuet seotud ühe konkreetse tervishoiuteenuse liigiga. Selle eesmärk on võimaldada VIPS-i pakkuda erineva profiiliga tervishoiuteenuse osutajatel, näiteks psühholoogilise ravi, õendusabi, perearstiabi või eriarstiabi osutajatel, ning vältida täiesti uue tegevusloa liigi ja eraldi loamenetluse loomist. Terviseamet väljastab tegevuslubasid mitmel erineval tervishoiuteenuse tegevusalal, sealhulgas iseseisva psühholoogilise ravi, õendusabi, füsioteraapia ja logopeedilise ravi osutamiseks. Tegevusloa olemasolu ei ole seejuures ainus ega piisav tingimus VIPS-i osutamiseks. Teenuseosutaja peab lisaks tõendama konkreetse sekkumise kasutamise õigust ja osutamise võimekust, kasutama nõuetele vastavaid spetsialiste, korraldama supervisiooni ning vastama Tervisekassa lepingus sätestatud tingimustele. Seega ei anna näiteks üksnes hambaravi tegevusloa olemasolu automaatselt õigust VIPS-i riiklikult rahastatud teenusena osutada, kuid VIPS-ide osutamine on täiendav lubatud lisategevusala tervishoiuteenuse osutajatele.
7.2
Sotsiaalministri määruse kavandi kohaselt peab varajase abi sekkumine vastama muuhulgas järgmisele tingimusele: sekkumine on tõenduspõhine ning on läbinud Tervise Arengu Instituudi juhitava ennetuse teadusnõukogu hindamise ning vastanud tasemele „5“ või „4“. Kui aga vastava probleemi ennetuseks või valitud ennetuskeskkonnas puudub 4. või 5. taseme ennetustegevus või olemasolev tegevus ei vasta enam sihtrühma vajadustele, võidakse ajutiselt rahastada tase 3 sekkumiste osutamist juhul, kui samal ajal suunatakse ressursse ennetuse teadusnõukogu poolt antud suuniste rakendamiseks, et jõuda järgmisele tõendatuse tasemele. Arusaamatuks jääb, millises õigusaktis või dokumendis fikseeritud tasemetele peab Tervise Arengu Instituudi ennetuse teadusnõukogu hindamisel tuginema. Samuti ei ole selge, mida tähendab ajutine rahastamine nn 3. taseme korral, mille kohaselt on ennetustegevuse mõju kohta olemas ainult mõningad andmed.
Selgitame. Ennetustegevuste tõendatuse tasemed põhinevad Tervise Arengu Instituudi ennetuse teadusnõukogu kehtestatud hindamismetoodikal (Ennetustegevuste tõendatuse taseme hindamine) ning 8. detsembril 2025 vastuvõetud ennetustegevuste rahastamispõhimõtete kokku-leppel. Riiklikult on kavandatud rahastada eelkõige 4. ja 5. taseme sekkumisi, mille kasutusvalmidus on väga hea ja mõju on vähemalt mõõdukalt tõendatud. Erandina võimaldab eelnõu rahastada ka 3. taseme ehk hea kasutusvalmidusega sekkumisi olukorras, kus kõrgema tõendatuse tasemega sekkumised puuduvad või ei vasta sihtrühma vajadustele. Sellisel juhul on rahastamise eelduseks tegevused, mis on suunatud sekkumise tõendatusastme tõstmisele. Mõiste „ajutine rahastamine“ viitab sellisele üleminekulahendusele, mille eesmärk on toetada tõenduspõhisuse suurendamist kuni kõrgema taseme saavutamiseni.
7.3
Sotsiaalministri määruse kavandi järgi peab VIPS teenust vahetult osutav VIPS-spetsialist olema läbinud konkreetse pakutava ühe või mitme VIPS-i osutamiseks vajaliku(d) täiendkoolituse(d), mida tõendab sekkumise omaniku poolt väljastatud vastav täiendkoolituse diplom. Ei ole selge, millal ja millise mahuga täiendkoolitus tuleb läbida, samuti tekib küsimus, et kes väljastab diplomi ehk kes on nn sekkumise omanik. Kavandis toodud kohustus järgida andmekaitse ja eetilisi põhimõtteid, austada isiku õigusi ning hoida professionaalseid piire ei ole VIPS spetsialisti vastavuse kriteerium. See on teenuse osutamise tingimus ja see ei sobi vastavuse kriteeriumite loetellu. Samuti ei sobi vastavuse kriteeriumite loetellu nõue, et VIPS spetsialist peab olema lepingulises suhtes juriidilise isikuga, kes on teenuse osutamisel Tervisekassa lepingupartneriks. Sellise nõude saab esitada hoopis teenuse osutajale, mille kohaselt tal peab olema lepinguline suhe VIPS spetsialistiga. Oluline on siin ka see, et delikaatsete isikuandmete käitlemisel ei piisa ainult andmekaitse põhimõtete järgimisest, lisaks põhimõtetele tuleb järgida kõiki vastavaid reegleid.
Arvestatud. Konkreetse sekkumise väljaõppe maht sõltub sekkumise sisust ja keerukusest ning seda ei ole põhjendatud ühtselt kehtestada. Täpsustame sekkumise omaniku mõistet ning vaatame üle spetsialisti nõuete ja teenuse osutamise tingimuste eristamise. Teenuseosutaja vastutus nõuetele vastavate spetsialistide kaasamise eest säilib.
7.4
Kui varajase abi sekkumise lepingute sõlmimise teenuseosutajatega otsustab Tervisekassa määruses toodud kriteeriumite alusel, siis on selge, et lepinguid ei pea sõlmima kõigi teenuseosutajatega. Seda ei ole vaja eraldi sätestada.
Arvestatud. Rakendusakti kavandi teksti muudetud.
7.5
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt peab tööandja psühhosotsiaalsest ohutegurist tuleneva tervisekahjustuse ennetamiseks rakendama abinõusid, sealhulgas kohandama töökorralduse ja töökoha töötajale sobivaks, optimeerima töötaja töökoormust, võimaldama töötajale tööpäeva või töövahetuse jooksul tööaja hulka arvatavaid vaheaegu ning parandama ettevõtte psühhosotsiaalset töökeskkonda. EVEA hinnangul on tööandjatel nende ülesannete täitmisel vaja rohkem riigi tuge ja seda eriti väiksemate tööandjate puhul. Vastav juhendmaterjal või muud asjakohased meetmed võiksid ettevõtjaid aidata. Näiteks võib kiita MTÜ Peaasjad tegevust vaimse tervise edendamisel, aga psühhosotsiaalse töökeskkonna parandamise jaoks on nende portaalis toodud abimaterjalid pigem teoreetilise väärtusega ega toeta tööandjaid igapäeva tööelus piisavalt. Ka ühiskonnale edastatavad sõnumid peavad olema lihtsalt arusaadavad. Teiste tegevuste hulgas antakse nimetatud mittetulundusühingu poolt välja vaimset tervist väärtustava organisatsiooni märgist, millel on neli kategooriat: tärkaja, sirguja, õitseja ja viljuja. Nende kategooriate kriteeriumite vahel vahe tegemine on liiga keeruline ja sellisel kujul loodud märgis ei täida kõige paremini oma eesmärki väärtustada head psühhosotsiaalset töökeskkonda. Tegelikult on vaja tõhusaid metoodikaid ja praktikaid, kuidas töötajate pingetaluvust tõsta, samuti kuidas tööandjad saavad töökohtades pingeolukordade tekkimist vältida või vähendada ja nende mõju leevendada. Töökohal kiusamise ja ahistamise probleemi lahenduse jaoks võiks võimalikku analoogiat otsida näiteks nn vilepuhumise regulatsioonidest. Nende töötajate jaoks, kes töötavad inimestega (õpetajad, meditsiinitöötajad, klienditeenindajad), oleks näiteks läbipõlemise vältimiseks vaja neid õpetada rohkem kasutama erinevaid tagasisidestamise kanaleid ja teadvustada tööandjaid sellise praktika olulisusest.
Võtame teadmiseks. Täname ettepanekute eest. EVEA tõstatatud aspektid on olulised, kuid jäävad eelnõu reguleerimisalast välja. Käesoleva eelnõu eesmärk on reguleerida individuaalseid varajase abi sekkumisi inimestele, kellel juba esinevad vaimse tervise häire sümptomid. Tegemist on näidustatud ennetuse tasandi teenusega, mille peamine tulemusnäitaja on konkreetse inimese sümptomite vähenemine. Käesolev eelnõu ei reguleeri universaalset ennetust, riskirühmadele suunatud ennetust ega inimest ümbritseva töö- või elukeskkonna kujundamist – kuid kinnitame, et ka need valdkonnad on Sotsiaalministeeriumi silmis olulised.
8.
Eesti Psühhiaatrite Selts

8.1.
Täname võimaluse avaldada arvamust varajase abi sekkumise teenuse osas. Peame oluliseks vaimse tervise astmelise abi arendamist ning ühtse õigusliku raamistiku loomist sekkumistele, mida käesolevalt korraldatakse erinevate projektide ja muude koostöövormide kaudu. Teenuste potentsiaalseks sihtrühmaks hinnatakse 270 000–340 000 inimest aastas. Tõenäoliselt jääb teenuste tegelik kasutus esimestel rakendusaastatel väiksemaks, kuni teenused saavutavad elanikkonna hulgas tuntuse ja populaarsuse. Oodatud mõju saavutamiseks tuleb siiski arvestada märkimisväärse teenusesaajate arvuga esimestest rakendusaastatest alates. Teenuste rakendamiseks peavad olema riiklikul tasandil loodud eeldused teenuste osutamiseks, sealhulgas toimiv haldus- ja järelevalvesüsteem. Ette tuleb valmistada piisaval hulgal kvalifitseeritud spetsialiste ning arendada välja toimivad IT-lahendused. Tagada tuleb teenuste kvaliteet ja järjepidevus. Seletuskirjast ei nähtu prognoos VIPS-spetsialiste arvu osas. Vajaliku hulga VIPS-spetsialistide tagamise eelduseks on, et leidub piisavalt motiveeritud isikuid, kes vastavad määruse „Varajase abi sekkumise teenuse osutamise kord“ § 4 lõige 2 punktides 1 ja 2 kirjeldatud nõuetele ning on valmis läbima VIPS-i osutamiseks vajaliku(d) täiendkoolituse(d). Väljaõppeks peavad olema tagatud piisavas mahus vajalikud koolitused ning nende rahastamine. Jääb ebaselgeks, millise regulaarsusega ning kuidas on korraldatud, tagatud ja rahastatud VIPS spetsialistide superviseerimine kutsega psühholoogi, vaimse tervise õe või psühhiaatri poolt.
Selgitame. Eelnõu loob varajase abi sekkumise teenusele õigusliku ja rahastusliku raamistiku. VIPS-spetsialistide täpsemad haridus- ja pädevusnõuded kehtestatakse rakendusaktis ning teenuse rakendamisega samaaegselt kavandatakse ka spetsialistide väljaõpet. Teenuse kvaliteet tugineb kolmele komponendile:
1. TAI ennetuse teadusnõukogu hinnangule sekkumise tõendatuse tasemele,
2. tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja nõudele, mis tagab teenuseosutaja vastavuse kvaliteedi-, ohutus- ja usaldusväärsuse nõuetele,
3. Tervisekassa lepingulisele järelevalvele, mille raames sõlmitakse lepingud üksnes määruse tingimustele vastavate teenuste osutamiseks ning rikkumiste korral on võimalik leping lõpetada.
Lisaks on VIPS-spetsialistidele ette nähtud regulaarne supervisioon, mille korraldamise eest vastutab teenuseosutaja. IT-arendused on töös, kuid nende puudumine ei takista teenuste pakkumist ega eelnõu rakendamist.
8.2
Ühtse raviteekonna põhimõttest lähtuvalt peaksid teenuse osutamisega seoses dokumenteeritud andmed, sh hindamisvahendite tulemused, olema vajadusel infosüsteemi kaudu kättesaadavad ka tervishoiuteenuse osutajatele.
Selgitame. Käesoleva eelnõuga hetkel ei looda automaatset andmevahetust tervise infosüsteemi ega teiste abi- või ravitasanditega. Andmed dokumenteeritakse teenuseosutaja kasutatavas infosüsteemis. Tulevikus võib tervise- ja heaoluvaldkonna infosüsteemide edasiarendamine luua täiendavaid võimalusi erinevate teenuseosutajate koostöö toetamiseks, kuid käesoleva eelnõuga selliseid lahendusi veel ei kehtestata.
8.3
Kulude tabelis on toodud teenuse osutamiseks kavandatud rahalised vahendid aastate lõikes. Samas ei nähtu, kuidas hinnanguliselt jaotuvad kulud erinevate varajase abi sekkumiste vahel ega millise teenusesaajate arvuga on kulude kavandamisel arvestatud. Arvestades, et VIPS koosneb 3–10 kohtumisest kestusega 60–90 minutit ning teenuse hind peab katma lisaks spetsialisti tööle ka IT-lahendused, supervisiooni ja üldkulud, jääb ebaselgeks, kui suures mahus on kavandatud rahastuse juures võimalik VIPS-teenuseid tegelikult osutada. Struktureeritud eneseabisekkumiste rakendamisel tuleb lisaks arendusvajadusele arvestada ka IT-lahenduste haldamise, uuendamise ja kasutajatoe kuludega. Teenuste edukaks rakendamiseks tuleb panustada ka süsteemsesse teavitustöösse nii elanikkonna kui võimalike suunajate seas.
Selgitame. Seletuskirjas esitatud kuluprognoos kirjeldab kavandatavat üldist rahastusraami. Teenuse täpne maht, rahastatavad sekkumised ning teenuse hinnakujundus sõltuvad rakendusaktidest, lepingutingimustest ja riigieelarves eraldatavatest vahenditest.
Tegemist on Eesti süsteemis täiesti uue teenuskihiga, mistõttu ei ole enne piloteerimist võimalik usaldusväärselt määrata teenusesaajate arvu ega kulude täpset jaotust struktureeritud eneseabi, VIPS-i ja erinevate rakenduskulude vahel. Tegelik kulu sõltub muu hulgas määruse loetellu kantavatest sekkumistest, nende osutamise mahust ja vormist, teenuse hinnast, kasutajate nõudlusest ning teenuseosutajate võimekusest.
Teenuse osutamisega seotud kulude hulka kuuluvad muu hulgas spetsialistide väljaõpe, supervisioon, dokumenteerimine ning vajalikud IT-lahendused. Teenuse käivitamine eeldab ka elanikkonna, võimalike suunajate ja teenuseosutajate süsteemset teavitamist. Täpsemad teenusemahud ja kulukomponendid selguvad pilootprojekti ning järkjärgulise rakendamise käigus kogutavate andmete põhjal. Neid kasutatakse teenuse hinnamudeli, Tervisekassa lepingumahtude ja järgnevate aastate riigieelarvelise vajaduse täpsustamiseks.
8.4
Kokkuvõttes peame eelnõu vajalikuks ja toetame selle eesmärke. Eelnõu ootuspäraseks rakendumiseks on oluline tagada piisaval hulgal kvalifitseeritud spetsialistid, toimivad IT lahendused, mõistlik halduskorraldus ning piisav ja pikaajaliselt jätkusuutlik rahastus.
Täname toetuse eest! Teenust täpsustava rakendusakti koostamised koostöös sidusosapooltega on kavas 2027. aastal ning arvestame EPS-i kaasamisega.
9.
Eesti vaimse tervise ja heaolu koalitsioon VATEK

9.1
Täname võimaluse eest esitada Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni VATEK seisukohad rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse eelnõu (1.2-2/58-1) kohta. VATEK koondab vaimse tervise valdkonnas tegutsevaid organisatsioone ning peab oluliseks, et rahvatervise seadus looks tugeva aluse nii elanikkonna vaimse kui ka füüsilise tervise edendamiseks, ennetustegevuse tugevdamiseks ning eri valdkondade koostöö toetamiseks. Peame oluliseks seda, kuidas kogu uus süsteem hakkab ennast defineerima. Kui see jääb liiga kitsalt sõnastatud, võib see hiljem hakata mõjutama nii rakendamist, hangete tingimusi kui ka ametnike tõlgendusi. Alljärgnevalt esitame VATEKi seisukohad ja ettepanekud. 1. Üldine toetus eelnõule Seisukoht: VATEK toetab eelnõu eesmärki luua rahvatervishoiu seaduses ametlik raamistik vaimse tervise varajase abi osutamiseks. - Põhjendus: Praegune praktika on olnud suures osas projektipõhine või tuginenud lühiajalistele strateegilistele partnerlustele. Püsiva õigusliku aluse ja pikaajalise riikliku rahastuse loomine tagab teenuste jätkusuutlikkuse ja aitab leevendada survet tervishoiusektorile.
Täname VATEKit toetuse ja koostöö eest!
9.2
Tegevusloa nõue ja teenuste kättesaadavus Seisukoht: Kuigi VATEK mõistab vajadust tagada kvaliteet ja ohutus tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja kaudu, tuleb rakendusaktide väljatöötamisel tagada, et see kriteerium ei välistaks süsteemist vaimse tervise valdkonnas tegutsevaid kogenud organisatsioone, eelkõige kolmandat sektorit. Palume täpsustada tegevusloa nõude eesmärki ja proportsionaalsust olukorras, kus väheintensiivsed psühholoogilised sekkumised ei ole käsitletavad tervishoiuteenusena. Kui tegemist ei ole tervishoiuteenusega, vajab täiendavat põhjendamist, miks on teenuse osutamise eelduseks tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba. Praegune lahendus võib põhjendamatult välistada süsteemist kogenud kolmanda sektori organisatsioonid, kes osutavad tõenduspõhiseid sekkumisi, kuid kellel puudub tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba. Samuti tuleb vältida olukorda, kus tegevusloa nõue piirab kaudselt nende tõenduspõhiste sekkumiste kasutuselevõttu, mida viivad ellu teised Eestis tunnustatud vaimse tervise, rehabilitatsiooni või heaoluvaldkonna spetsialistid koostöös tegevusloaga teenuseosutajaga. Samuti tuleb täpsustada ka seda, kas teenused saavad olema kättesaadavad ka tervisekindlustuseta inimestele. Kuna Eestis on märkimisväärne hulk elanikke, kes ei ole ühegi teise teenusmudeli vaateväljas (nagu näiteks NEET noored), oleme seisukohal, et ka nendel peab olema ligipääs madala lävendiga teenustele. Samuti palume täpsustada, et varajase abi süsteem hõlmab erinevate vaimse tervise probleemide, sealhulgas käitumuslike sõltuvushäirete (nt hasartmängusõltuvus) sümptomitele suunatud tõenduspõhiseid sekkumisi. Praegune eelnõu ja seletuskiri keskenduvad valdavalt ärevuse ja depressiooni näidetele, mistõttu võib jääda ekslik mulje, et teiste sihtrühmade vajadused ei ole süsteemis ette nähtud. - Põhjendus: Tuleb luua selged ja sujuvad võimalused (näiteks partnerlus- või litsentsimudelite kaudu), mis võimaldavad nendel organisatsioonidel uues süsteemis tõhusalt osaleda ilma liigse bürokraatliku tõkketa, säilitades samal ajal nõutud erialase supervisiooni. Samal ajal tuleb luua selged ja sujuvad võimalused ka teenuste kasutajate jaoks.
Selgitame. Tegevusloa nõue on eelnõus teadlikult valitud ning selle eesmärk on tagada teenuse kvaliteet, ohutus, selge vastutusraamistik ning eeldused tulevikus andmete liikumiseks Tervise Infosüsteemi ja teenuskihi selgeks seotuseks tervishoiuteenustega, mh astmelise abiteekonna raames. Nõue ei muuda VIPS-i tervishoiuteenuseks, kuid seob teenuse tervishoiuteenuse osutaja organisatsioonilise kvaliteedi- ja järelevalvesüsteemiga. Kolmanda sektori organisatsioone ei välistata sekkumiste arendamisest ega rakendamisest. Eelnõu kohaselt võib sekkumise õiguste omaja ja teenuseosutaja olla erinev juriidiline isik. Tegevusloata organisatsioon võib olla sekkumise arendaja, õiguste omaja, koolitaja või metoodiline partner ning anda tegevusloaga teenuseosutajale sekkumise kasutamise õiguse litsentsi-, koostöö- või muu lepingu alusel. Tervisekassa lepingupartneriks ja VIPS-i osutamise eest vastutavaks juriidiliseks isikuks jääb siiski tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja. Tegevusloa nõue ei ole seotud ühe konkreetse tervishoiuteenuse tegevusalaga, mistõttu võib teenust korraldada erineva sobiva tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja, välja arvatud kiirabi. 
Varajase abi teenuse saamine ei sõltu ravikindlustuse olemasolust. Õigusselguse huvides on täiendatud seletuskirja.
Eelnõu kohaldamisala ei ole piiratud ärevushäirete ega alanenud meeleolu sümptomitega. Need on seletuskirjas esitatud eelkõige senise pilootprojekti ja Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi näidetena. Eelnõu kohaselt on varajase abi sekkumise eesmärk leevendada psüühika- või käitumishäire või muu haiguse sümptomeid või ennetada lisanduvate sümptomite väljakujunemist. Regulatsiooni sõnastus on seega laiem ning võimaldab rahastada ka muid tingimustele vastavaid psüühika- ja käitumishäirete sümptomitele suunatud sekkumisi.
9.3
Koolitus- ja pädevusnõuded Seisukoht: Ministri määrusega kehtestatavad täpsemad haridus- ja pädevusnõuded spetsialistidele peavad olema piisavalt paindlikud, et võimaldada erineva baasharidusega spetsialistide (sh sotsiaal-, haridus-, rehabilitatsiooni- ja tervisevaldkonna spetsialistide, näiteks loovterapeutide ja tegevusterapeutide) kaasamist. - Põhjendus: Eelnõu üks peamisi väärtusi on vaimse tervise toe mahu laiendamine mitte-tervishoiutöötajate abil. Kui spetsialistide sisendlävend seatakse liiga kitsaks, võib see tekitada uue personalipõua ja takistada teenuse tegelikku kättesaadavust, mis räägiks vastu eelnõu algsele eesmärgile. Seejuures olulised VATEKi ettepanekud: Supervisiooni täpne kohustuslik maht (nt mitu tundi supervisiooni peab spetsialist saama teatud arvu nõustamistundide kohta) ning näiteks nõue, et ilma kehtiva supervisioonilepinguta teenust osutada ei tohi. Garantii, et Tervisekassa poolt kehtestatav teenuse hind katab 100% kohustusliku supervisiooni kulud, vastasel juhul langeb supervisiooni kvaliteet või jääb see pelgalt "paberile", mis seab ohtu metoodika eesmärgipärase rakendamise.
Selgitame. Määruse kavand ei piira VIPS-spetsialistide ringi kindlate erialade loeteluga. Nõutud on vähemalt rakenduskõrgharidus või bakalaureusekraad ning teenuse osutamiseks vajalikud vaimse tervise, riskihindamise ja nõustamise pädevused, kõrghariduse nõue on toodud ka seaduse tasandile. Neid pädevusi võib tõendada vaimse tervisega otseselt seotud kõrghariduse või ka arendatava VIPS-spetsialisti mikrokvalifikatsiooniga. Lisaks peab spetsialist läbima konkreetse sekkumise väljaõppe. Seega võivad teenust osutada ka sotsiaal-, haridus-, rehabilitatsiooni- ja tervisevaldkonna spetsialistid, sealhulgas loov- või tegevusterapeudid, kui nad vastavad määruses sätestatavatele üldpädevus-nõuetele ja on läbinud konkreetse VIPS-i väljaõppe. Eelnõu eesmärk ongi võimaldada sekkumisi osutada laiema taustaga spetsialistidel, kes ei pea olema tervishoiutöötajad.
Supervisioon on kohustuslik: VIPS-spetsialiste peab teenuse osutamise ajal superviseerima kutsega psühholoog, vaimse tervise õde või psühhiaater. Kõigile sekkumistele ühetaolise supervisiooni-tundide arvu kehtestamine määruses ei ole põhjendatud, sest vajalik maht sõltub sekkumise sisust, spetsialisti kogemusest, sihtrühmast ja riskitasemest. Supervisiooni minimaalne sagedus ja vorm tuleb määrata konkreetse sekkumise juhendis või Tervisekassa lepingutingimustes. Supervisiooni tagamise eest vastutab teenuseosutaja. Seetõttu ei ole vajalik nõuda igalt spetsialistilt eraldi supervisioonilepingut, kuid teenuseosutaja peab suutma tõendada, et nõuetekohane supervisioon on kogu teenuse osutamise ajal korraldatud.
Kohustuslik supervisioon on VIPS-i osutamise lahutamatu osa ning sellega seotud mõistlikud kulud tuleb teenuse hinna kujundamisel arvesse võtta. Määruse kavandis ei ole teenuse hinnad veel kindlaks määratud. Eraldi garantiid, et riik hüvitab iga teenuseosutaja tegelikud supervisioonikulud 100% ulatuses, ei ole põhjendatud, sest kulud võivad teenuseosutajate lõikes erineda. Teenuse hind peab siiski võimaldama nõuetekohaselt ja tõhusalt tegutseval teenuseosutajal täita kõiki kohustuslikke kvaliteedinõudeid, sealhulgas korraldada supervisiooni. Hinna arvutamise metoodikas käsitletakse supervisiooni seega teenuse vajaliku kulukomponendina.
9.4
Varajase abi sekkumiste käsitlus ja süsteemi ulatus Seisukoht: VATEK peab oluliseks, et eelnõu rakendamisel lähtutaks järjekindlalt sekkumispõhisest, mitte konkreetseid metoodikaid või kutsegruppe eelistavast lähenemisest. Kuigi eelnõu § 13¹¹ võimaldab lisaks struktureeritud eneseabile ja väheintensiivsetele psühholoogilistele sekkumistele ka muid varajase abi sekkumisi, jätab eelnõu tervik (seadus, seletuskiri, rakendusakti kavand ja joonised) mulje, et süsteem koosneb sisuliselt ainult digitaalsetest struktureeritud eneseabisekkumistest ja väheintensiivsetest psühholoogilistest sekkumistest (VIPS), mis võib kujundada eksliku arusaama nende käsitlemisest ainsate seaduse mõttes sobivate varajase abi sekkumistena. VATEK teeb ettepaneku täiendada eelnõu seletuskirja, rakendusakti selgitusi ning vajadusel ka eelnõu sõnastust, et oleks selgelt välja toodud, et varajase abi süsteem hõlmab kõiki tõenduspõhiseid varajase abi sekkumisi, mis vastavad seaduses sätestatud kvaliteedi- ja tõenduspõhisuse nõuetele, sõltumata nende metoodikast või kutsealasest taustast. Samuti soovitame täiendada seletuskirja jooniseid, et need kajastaksid seaduse tegelikku loogikat ega piiraks visuaalselt varajase abi süsteemi üksnes kahe sekkumise liigiga. - Põhjendus: Eelnõu üks suuremaid tugevusi on põhimõte, et hinnatakse sekkumise tõenduspõhisust, mitte konkreetset kutseala. Praegune seletuskiri ja visualiseeringud seda põhimõtet siiski ei peegelda. Kõik toodud näited ning mõlemad seletuskirja skeemid keskenduvad üksnes digitaalsetele eneseabisekkumistele ja VIPS-idele, kuigi seadus ise võimaldab ka teisi tõenduspõhiseid varajase abi sekkumisi. See võib hilisemas rakendamispraktikas põhjendamatult kitsendada nii sekkumiste arendamist, hindamist kui ka rahastamist ning jätta kõrvale muud tõenduspõhised juhendipõhised sekkumised, mida Eestis juba rakendatakse erinevate vaimse tervise probleemide ennetamisel ja varajasel toetamisel.
Arvestatud. Eelnõu lähtub juba sekkumispõhisest, mitte kutsealapõhisest regulatsioonist. Seletuskirjas on märgitud, et esmalt hinnatakse konkreetse sekkumise tõenduspõhisust ja seejärel teenuseosutaja võimekust seda sekkumist osutada ning spetsialistide baasharidus võib olla mitmekesine.
Samuti ei piirdu seaduse regulatsioon ainult struktureeritud eneseabi ja VIPS-iga. Eelnõu volitusnorm võimaldab ministri määrusega loetellu kanda ka muid varajase abi sekkumisi.
VATEKi tähelepanekuga arvestatakse siiski selles osas, et seletuskirja terminoloogiaosas on varajase abi sekkumistena nimetatud üksnes struktureeritud eneseabi ja VIPS-i, kuigi eelnõu võimaldab ka muid sekkumisi. Seda sõnastust ning vajaduse korral jooniseid täpsustatakse, et oleks selge, et kujutatud sekkumised ja näited ei ole ammendavad.
Ettepanekuga ei arvestata osas, milles soovitakse hõlmata automaatselt kõiki tõenduspõhiseid sekkumisi sõltumata nende metoodikast. Riiklikult rahastatav varajase abi sekkumine peab lisaks tõenduspõhisusele olema näidustatud ennetuse tasandil; olema suunatud sümptomitega inimesele; leevendama sümptomeid või ennetama nende lisandumist; olema juhendi- või algoritmipõhine; sisaldama seisundi hindamist; olema läbinud ennetuse teadusnõukogu hindamise ning kõige eelnimetatu alusel sisalduma ministri määrusega kehtestatud loetelus.
Spetsialistide kutsealane taust võib olla mitmekesine, kuid nad peavad vastama sätestatud haridus- ja pädevusnõuetele. Sekkumispõhine lähenemine ei tähenda kvaliteedi-, pädevus- ega teenuseosutaja nõuetest loobumist.
9.5
Sekkumistegevuste hindamiskriteeriumid ja arendustegevus Seisukoht: Toetada põhimõtet, et rahastatavad varajase abi sekkumised peavad olema tõenduspõhised. Teeme ettepaneku alustada sekkumiste kaasamist vähemalt tõendatuse tasemest 3, et tagada süsteemi käivitumisel piisav teenuste valik ning võimaldada uute sekkumiste järkjärgulist lisandumist. Mõistame, et menetlemine on pikaajaline protsess, kuid inimestel peab tekkima ka valikuvõimalus ka praeguse raamistiku juurutamisel. Rõhutame, et ka madalama taseme sekkumised vajavad arendamist ja uuringute läbiviimist, mistõttu peab olema eelarvesse sisse arvestatud ka sekkumiste “järelkasvu” toetamine. - Põhjendus: Eesti-spetsiifiliste või kohandatud sekkumiste tõendatuse taseme tõstmine nõuab aega ja teaduspõhist hindamist. Riik peaks koostöös Tervise Arengu Instituudiga looma selge toetusmeetme, mis aitab kohalikel vaimse tervise organisatsioonidel oma programmide mõju uuringutega tõendada, et nimekiri ei jääks ajas liiga suletuks, hetkel on see oht reaalne. Seisukoht: Peame oluliseks, et eelnõu rakendamisel lähtutaks sekkumispõhisest, mitte konkreetseid metoodikaid või kutsegruppe eelistavast lähenemisest. Seetõttu tuleks seaduse seletuskirjas, rakendusakti selgitustes ning vajadusel ka eelnõu sõnastuses selgemalt rõhutada, et varajase abi süsteem hõlmab kõiki tõenduspõhiseid varajase abi sekkumisi, mis vastavad seaduses sätestatud kvaliteedi- ja tõenduspõhisuse nõuetele. - Põhjendus: Varajase abi süsteem peab olema avatud kõigile tõenduspõhistele juhendipõhistele sekkumistele sõltumata nende metoodikast või erialasest päritolust, kui need vastavad seaduses sätestatud kvaliteedi- ja tõenduspõhisuse nõuetele
Selgitame. Riiklikult rahastatava püsiva teenuse põhinõudeks jääb üldjuhul tõendatuse tase 4 või 5. Taseme 3 sekkumiste üldine võrdsustamine kõrgema tõendatusega sekkumistega ei tagaks piisavalt, et riiklikku teenusesse jõuavad tõendatud mõjuga ja kasutusvalmis sekkumised. Arvestades, et teenuskiht alles hakkab kujunema, võimaldab määruse kavand kolmanda taseme sekkumist siiski erandina ajutiselt rahastada, kui vastava probleemi või sihtrühma jaoks puudub sobiv 4. või 5. taseme sekkumine või olemasolev sekkumine ei vasta sihtrühma vajadustele. Sellisel juhul tuleb suunata ressursse ennetuse teadusnõukogu soovituste rakendamiseks, et sekkumine jõuaks järgmisele tõendatuse tasemele. Seega on sekkumiste arendamise ja tõendusbaasi kasvatamise võimalus kavandis juba ette nähtud. Eelnõu alusel rahastatava teenuse eesmärk on eelkõige nõuetele vastavate sekkumiste osutamine, mitte sekkumiste üldine arendus- ja uuringutoetus. Kohalike sekkumiste mõju-uuringute ja arendustegevuse toetamiseks võib kujundada eraldi piloot-, uuringu- või arendusmeetmeid, kuid sellise meetme loomine ja rahastamine ei kuulu käesoleva eelnõu reguleerimisalasse.
Eelnõu juba lähtub sekkumispõhisest, mitte kutsealapõhisest lähenemisest. Seletuskirja kohaselt hinnatakse esmalt konkreetse sekkumise tõenduspõhisust ning seejärel teenuseosutaja võimekust sekkumist nõuetekohaselt osutada. Sekkumist vahetult osutavate spetsialistide baasharidus võib olla mitmekesine. Süsteemi ei kaasata siiski automaatselt kõiki tõenduspõhiseid tegevusi. Varajase abi sekkumine peab lisaks tõenduspõhisusele paiknema näidustatud ennetuse tasandil; olema suunatud sümptomitega inimesele; leevendama sümptomeid või ennetama nende lisandumist; olema juhendi või algoritmi alusel ühetaoliselt rakendatav; sisaldama inimese seisundi hindamist; olema kantud ministri määrusega kehtestatud loetellu.
Eelnõu ei piirdu ainult struktureeritud eneseabi ja VIPS-iga. Eelnõu võimaldab määrusesse lisada ka muid tingimustele vastavaid varajase abi sekkumisi. Seega ei ole eelnõu sõnastuse muutmine vajalik. Seletuskirjas ja jooniste juures võib õigusselguse huvides täiendavalt rõhutada, et nimetatud sekkumisliigid ja näited ei ole ammendavad ning määruse loetellu võib lisada ka muid seaduse eesmärgile ja kvaliteedinõuetele vastavaid juhendipõhiseid sekkumisi.
9.6
Rahastamise piisavus ja teenuste kättesaadavus Seisukoht: Otse riigieelarvest eraldatav rahastus peab olema reaalses vastavuses elanikkonna tegeliku vajadusega. Kuna teenuse maht on piiratud eelarve eraldise summaga, tekib risk pikkade järjekordade tekkeks juba ka madalama tasandi abis. - Põhjendus: Kui varajase abi järjekorrad venivad pikaks, kaob varajase sekkumise efekt - inimeste sümptomid süvenevad ooteajal ning nad vajavad lõpuks ikkagi kulukamat ja spetsialiseeritumat eriarstiabi.
Selgitame. Nõustume, et varajase abi teenuse maht peab võimalikult hästi vastama elanikkonna vajadusele ning pikad ooteajad vähendaksid varajase sekkumise mõju. Eelnõu eesmärk ongi luua senise projektipõhise rahastamise asemel teenusele püsiv ja süsteemne riigieelarveline rahastusmudel. Teenuse mahtu ei ole siiski võimalik seaduses siduda kogu hinnangulise abivajaduse automaatse rahastamisega. Riigieelarvest rahastatavate teenuste maht sõltub iga-aastastest riigieelarvelistest võimalustest ning eelnõu ei loo piiramatut subjektiivset õigust teenuse saamiseks. Eelnõu kohaselt korraldab teenust Tervisekassa ja sõlmib lepingud eraldatud vahendite piires.
Teenuse rakendamisel tuleb Tervisekassal jälgida nõudlust, kättesaadavust ja ooteaegu ning kasutada neid andmeid järgmiste perioodide teenusemahu ja riigieelarvelise vajaduse kavandamisel. Määruse kavand näeb lepingute sõlmimisel juba ette regionaalsete vajaduste, teenuste kättesaadavuse ja eri sihtrühmade kaetuse arvestamise.
Seaduse või määruse muutmine ei ole märkuse põhjal vajalik. Piisava teenusemahu tagamine on eelkõige rakendamise, seire ja iga-aastase riigieelarve kavandamise küsimus.
9.7
Lähedaste toetamise roll varajase abi süsteemis Seisukoht: VATEK teeb ettepaneku selgemalt käsitleda eelnõus ka lähedastele suunatud varajase abi sekkumisi olukordades, kus need on tõenduspõhiselt põhjendatud. - Põhjendus: Praegune eelnõu lähtub valdavalt inimesest, kellel vaimse tervise sümptomid esinevad. Praktikas pöörduvad aga mitmete probleemide, sealhulgas sõltuvushäirete, aga ka laste ja noorte vaimse tervise raskuste korral sageli esimesena abi saamiseks just lähedased. Mitmete tõenduspõhiste sekkumiste eesmärk on toetada pereliikmeid ja teisi lähedasi, sest nende teadmised, toimetulekuoskused ja valmisolek inimest toetada mõjutavad otseselt taastumist ning võivad aidata ennetada probleemide süvenemist. Seetõttu teeme ettepaneku täpsustada eelnõu või selle seletuskirja selliselt, et varajase abi süsteem võimaldaks vajadusel rahastada ka lähedastele suunatud tõenduspõhiseid sekkumisi.
Selgitame. Eelnõuga loodav varajase abi teenus on suunatud inimesele, kellel endal esinevad psüühika- või käitumishäire või muu haiguse sümptomid. Sekkumise eesmärk ja peamine tulemusnäitaja on konkreetse teenusesaaja sümptomite leevendamine või lisanduvate sümptomite ennetamine. Määruse kavand sätestab samuti, et sekkumine peab olema suunatud sümptomitega inimesele ning tema seisundit hinnatakse sekkumise alguses ja lõpus.
Eelnõu ei välista lähedase kaasamist, kui see on tõenduspõhise sekkumise juhendis ette nähtud ja toetab sümptomitega teenusesaaja seisundi paranemist. Samuti võib mõne haigusega isiku lähedane saada teenust, kui tal endal esinevad sekkumise sihtrühmale vastavad sümptomid.
Eraldiseisvate sekkumiste rahastamine, mille teenusesaajaks on üksnes lähedane ning mille peamine eesmärk on lähedase teadmiste, toimetuleku või heaolu parandamine, ei kuulu eelnõu praegusesse kohaldamisalasse. Sellise võimaluse lisamine eeldaks teenuse sihtrühma, tulemuste hindamise, dokumenteerimise ja rahastamise aluste sisulist laiendamist.
10.
MTÜ Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit

10.1

ETTKL tänab võimaluse eest anda tagasisidet rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse eelnõule varajase abi sekkumise teenuse ja väheintensiivsete psühholoogiliste sekkumiste (VIPS) regulatsiooni kohta. Veebikeskkonna loomine, kus inimene saab varajases faasis iseseisvalt abi, enesehindamise vahendeid ning juhendatud eneseabiprogramme kasutada, on hea ja vajalik idee ning toetab vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamist. Kuid eelnõus väljapakutud kujul me ei toeta VIPS-ide lahendust.
Täname MTÜ-d Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit põhjaliku tagasiside ning eelnõu eesmärkide toetamise eest vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamisel. Alljärgnevalt selgitame eelnõus kavandatud lahenduse eesmärke.
10.2
Meie hinnangul ei ole eelnõust selgelt arusaadav, kuidas see suhestub olemasoleva vaimse tervise astmelise abi süsteemiga. Praegune lahendus loob tervishoiu- ja mitte-tervishoiuteenuste vahele uue, ebaselgete piiridega kihi, mis suurendab süsteemi killustatust.
Selgitame. Eelnõu eesmärk ei ole luua olemasoleva vaimse tervise abi süsteemi kõrvale uut paralleelset teenuskanalit, vaid luua õiguslik raamistik vaimse tervise varajase abi süsteemseks korraldamiseks ja rahastamiseks. Eelnõu on koostatud vaimse tervise astmelise abi mudeli põhimõtetest lähtudes (Vaimse tervise astmelise abi tegevuskava) ning kavandatavad sekkumised paiknevad olemuslikult esmase ennetuse ja tervishoiuteenuste vahel. Varajase abi eesmärk on pakkuda inimestele abi juba sümptomite varases faasis, ennetades tervisemurede süvenemist ning seejuures vähendades survet tervishoiusüsteemile.
10.3
Teiseks peame vastuoluliseks, et VIPS ei ole eelnõu kohaselt tervishoiuteenus, kuid sellele rakendatakse mitmeid tervishoiuteenusele omaseid nõudeid. Teenust võivad osutada üksnes tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga juriidilised isikud, teenust rahastab ja korraldab Tervisekassa, teenuse osutamine tuleb dokumenteerida ning teenuse osutajatele kehtestatakse ulatuslikud kvaliteedi-, andmekaitse- ja järelevalvelised nõuded. Jääb mulje, et sisuliselt püütakse luua mitte-tervishoiuteenust, millele rakendatakse olulises osas tervishoiuteenuse regulatsiooni. Kui teenus ei ole tervishoiuteenus, ei ole põhjendatud ka nõue, et selle osutamise eelduseks peab olema tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba. On ilmne, et patsientide silmis on selline teenus käsitletav üksnes tervishoiuteenusena.
Meie hinnangul peab vaimse tervise abi süsteemis säilima selge piir tervishoiuteenuste ning sotsiaal-, haridus- ja kogukonnapõhiste tugiteenuste vahel. Kui eesmärk on pakkuda inimestele varajast tuge, eneseabivõtteid ja sümptomite leevendamist enne kliinilise abi vajaduse tekkimist, tuleb seda käsitleda mitte-tervishoiuteenusena. Tervishoiuspetsialistid on piiratud ja kallis ressurss ning nende rakendamine mittekliiniliste probleemide lahendamisel ei ole otstarbekas.
Samuti ei näe me põhjendust, miks mitte-tervishoiuteenuse osutamine peaks eeldama järelevalvet kliinilise spetsialisti poolt.
Selgitame. Eelnõus on selgelt sätestatud, et varajase abi sekkumise teenus ei ole tervishoiuteenus. Küll aga on teenuse raames osutatavad sekkumised suunatud inimestele, kellel esinevad psüühika- või käitumishäire või muu asjakohase haiguse sümptomid, ning teenuse osutamisel töödeldakse terviseandmeid ja hinnatakse sekkumise sobivust inimese vajadustele. Seetõttu peame vajalikuks kehtestada teenuse kvaliteeti, andmekaitset ja järelevalvet puudutavad nõuded, et tagada teenuse ohutus, usaldusväärsus ja ühtlane kvaliteet. Varajase abi teenuse alla kuuluvad erineva tasandi sekkumised: struktureeritud eneseabi sekkumisi (astmelise abi esimene aste) ei pea osutama tervishoiuteenuste osutajad. Väheintensiivsed psühholoogilised sekkumised (astmelise abi teine aste) on tervishoiuteenuse osutamise tegevusloaga juriidilistele isikutele lisanduv uus lubatud lisategevus.
Tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja nõude eesmärk on tagada teenuseosutajate vastavus tervishoiuvaldkonnas kehtivatele kvaliteedi-, ohutus- ja usaldusväärsuse nõuetele ning luua teenuse osutamiseks vajalik organisatsiooniline võimekus, sealhulgas võimalus tagada VIPS-spetsialistidele erialane supervisioon. Tegevusloa nõue ei muuda VIPS-i tervishoiuteenuseks ega anna teenust vahetult osutavale spetsialistile tervishoiutöötaja staatust, vaid loob teenuse olemust arvestades vajalikud kvaliteedi tagamise mehhanismid. Samuti ei piirata teenuse osutamist ühe konkreetse tegevusloa liigiga, võimaldades teenust osutada erinevate tegevuslubadega tervishoiuteenuse osutajatel.
10.4
Eelnõus puudub ka mõjuanalüüs olemasolevale tööjõuturule. Eesti inimressurss on piiratud ning iga uue teenuse loomisel tuleb hinnata, kust tulevad selle teenuse osutajad ja millisele valdkonnale avaldab see mõju. Praegu sellele küsimusele vastuseid ei ole. Kindlasti tuleks analüüsida ja hinnata järelevalvespetsialistide eeldatavat töökoormust.
Arvestatud osaliselt. Eelnõu seletuskirja on täiendatud tööjõuturule avalduva mõju kirjeldusega. Teenuse kvaliteedi tagamine tugineb teenuseosutajatele kehtestatud nõuetele, sekkumiste tõenduspõhisuse hindamisele ning Tervisekassa lepingulisele järelevalvele, mistõttu ei ole põhjendatud hinnata eraldiseisvate järelevalvespetsialistide töökoormust.
10.5
Veel jääb ebaselgeks, kes on VIPS-spetsialist, millised on tema pädevusnõuded, kuidas tagatakse teenuse ühtne kvaliteet ning mille poolest eristub tema tegevus juba olemasolevatest nõustamis- ja tugiteenustest.
Selgitame. VIPS-spetsialist ei ole uus iseseisev tervishoiukutse ega üldnimetus kõigile vaimse tervise nõustajatele. Ta on konkreetse, juhendipõhise väheintensiivse psühholoogilise sekkumise läbiviimiseks väljaõppe saanud inimene, kes töötab oma pädevuse piirides ning kvalifitseeritud spetsialisti supervisiooni all. Eelnõu eesmärk on võimaldada vaimse tervise toe pakkumist laiemale ringile vastava väljaõppe saanud spetsialistidele, kelle täpsemad haridus- ja pädevusnõuded kehtestatakse rakendusaktis. Teenuse kvaliteet tagatakse sekkumiste tõenduspõhisuse hindamise, teenuseosutajale seatud nõuete, regulaarse supervisiooni ning lepinguliste kvaliteedinõuete kaudu. Teenuse rakendamisega samaaegselt on kavandatud spetsialistide väljaõpe, et tagada uue teenuse osutamiseks vajalik kompetents ja võimekus.
10.6
Samuti ei toeta me lähenemist, mille kohaselt kaasnevad uue teenusega seotud kohustused ja halduskoormus tervishoiuteenuse osutajatele. Tegevusloa nõuded, järelevalve, andmekaitse, IT-arendused, dokumenteerimine ning ligipääs terviseandmetele tähendavad reaalselt tervisekeskustele täiendavat töökoormust ja kulusid. Puudub selgus, kas kavandatav rahastus katab need kulud tegelikult. Tekib põhjendatud oht, et tervisekeskustele pannakse täiendavad ülesanded ilma nende täitmiseks vajalike ressurssideta.
ETTKL-i ettepanekul võiks VIPS-i mudeli rakendumisel Tervisekassa sõlmida iseseisva teenuseosutajaga lepingu otse, jättes teenuseosutaja leidmise ja tasustamisega seotud küsimused enda vastutusalasse, mitte tervishoiuteenuse osutajate (TTO) kanda. Seda, kas VIPS teenust hakatakse pakkuma TTO-de poolt, koostöös nendega või sõltumatult, selgub praktika käigus. Nii tagatakse ka paindlikkus süsteemi juurutamisel, mida tänane lahendus ei võimalda.
Selgitame. Võtame tõstatatud tähelepanekud teadmiseks. Eelnõu koostamisel on arvestatud, et teenuse rakendamine võib üleminekuperioodil kaasa tuua täiendavaid tegevusi teenuseosutajatele, sealhulgas dokumenteerimise, andmevahetuse ja kvaliteedinõuete täitmisega seoses. Samas on üheks eelnõu eesmärgiks asendada senine killustatud ja projektipõhine korraldus ühtsema ning pikaajaliselt etteaimatavama süsteemiga, mis vähendab pikemas perspektiivis halduskoormust teenuseosutajate jaoks, kes juba täna varajase abi sekkumisi pakuvad. Teenuse täpsem korraldus töötatakse välja koostöös Tervisekassa ja teiste osapooltega rakendusaktide ettevalmistamise käigus.
10. 7
ETTKL toetab vaimse tervise varajase abi paremat kättesaadavust, sealhulgas digitaalseid eneseabi- ja juhendatud eneseabikeskkondi, kuid ei pea põhjendatuks uue VIPS-teenusekihi loomist ega selle kohustuslikku sidumist tervishoiuteenuse osutajatega. Enne sellise teenuse loomist tuleb analüüsida ja paremini määratleda, kuidas uus teenus suhestub olemasolevate tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna teenustega ja kuidas mitte luua olemasoleva patsienditeekonna kõrvale uut paralleelset teenusekanalit.
Selgitame. Eelnõu eesmärk on parandada vaimse tervise varajase abi kättesaadavust ning luua õiguslik raamistik sekkumistele, mida Eestis on seni rahastatud peamiselt projektipõhiselt. Hindame, et varajase abi sekkumised täidavad olulist lünka ennetuse ja tervishoiuteenuste vahel ning toetavad vaimse tervise astmelise abi mudeli rakendamist. Eelnõu eesmärk ei ole luua tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna olemasolevate teenuste kõrvale paralleelset süsteemi, vaid võimaldada inimestel jõuda sobiva abini varasemas etapis ning vähendada vajadust intensiivsemate ja ressursimahukamate teenuste järele.
11.
Andmekaitse Inspektsioon

11.1
Eelnõu seletuskirja andmekaitsealases mõjuhinnangus tuuakse välja, et isikuandmete töötlemise õiguslik alus tuleneb IKÜM art 6 lg 1 p-dest c ja e ning eriliigiliste isikuandmete töötlemise lubatavus tuleneb IKÜM art 9 lg 2 p-st a. Seletuskirjas tuleks täpsemalt välja tuua, milliste konkreetsete isikuandmete töötlemise toimingute suhtes kohaldatakse konkreetset õiguslikku alust. Mõjuhinnangust jääb ebaselgeks, millise töötlemise puhul tuginetakse seadusest tulenevale kohustusele või avaliku ülesande täitmisele ning millise töötlemise puhul andmesubjekti nõusolekule. Seejuures räägitakse seletuskirjas ühelt poolt andmesubjekti nõusolekust terviseandmete töötlemiseks, kuid teisalt viidatakse õiguslikele alustele, mille kohaldamisel andmesubjekti nõusolek ei ole vajalik. Täiendavalt vajaks põhjendamist, miks on eriliigiliste isikuandmete töötlemise õiguslikuks aluseks valitud andmesubjekti nõusolek ning kuidas on tagatud vabatahtlikkus olukorras, kus terviseandmete töötlemine on teenuse osutamise vältimatu eeldus. Seletuskirja kohaselt on andmesubjektil õigus terviseandmete töötlemiseks antud nõusolek igal ajal tagasi võtta, kuid seletuskirjas ei selgitata, millised on nõusoleku tagasivõtmise õiguslikud tagajärjed. Eelkõige vajab selgitamist, kas sellisel juhul teenuse osutamine lõpetatakse ning millisel õiguslikul alusel säilitatakse või töödeldakse edasi juba kogutud terviseandmeid olukorras, kus kavandatav RTHS § 13 lg 4 näeb ette terviseandmete dokumenteerimise.
Arvestatud. Terviseandmete töötlemise alus on IKÜM art 9 lg 2 p h). Konfidentsiaalsuskohustus on eelnõusse lisatud. Eelnõu ja mõjuanalüüs on täiendatud.
11.2
Seletuskirjas ei ole ka põhjendatud, miks on teenuse osutamise käigus kogutud andmete säilitamiseks valitud just 5 aastat ja miks ei piisaks lühemast säilitustähtajast. IKÜM art 5 lg 1 p e kohaselt ei tohi isikuandmeid säilitada kauem, kui see on vajalik töötlemise eesmärgi täitmiseks. Säilitustähtaja valikul tuleks tugineda konkreetsele eesmärgile mitte üksnes võrdlusele tervishoiuteenusega. Samuti on kavandatava varajase abi sekkumise teenuse osutamise korras 5 aastane säilitustähtaeg sätestatud ainult väheintensiivse psühholoogilise sekkumise pakkumisele, kuid puudub struktureeritud eneseabi sekkumise pakkumisel.
Arvestatud. Eelnõu ja seletuskiri täiendatud. Säiltamistähtaeg on 3 aastat alates teenuse osutamise lõppemisest.
12.
Tervisekassa

12.1
Jätame kooskõlastamata rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse eelnõu, märkides ära järgnevad Tervisekassat puudutavad küsimused ning ebapiisavalt lahti mõtestatud lahendused. 1) Eelnõuga ei reguleerita sekkumiste kvaliteedi ja metoodilise vastavuse kontrollimehhanismi ega järelevalvet Rahvatervishoiu seadusesse luuakse uus teenus koos dokumenteerimise ja teenuse osutajale seatavate nõuetega. Lisaks sätestatakse, et teatud teenuseid tohivad osutada vaid tegevusluba omavad TTO-d. Samas ei muudeta seaduse § 32, mis sätestab riikliku järelevalve. Seega tekib küsimus, kelle vastutusalas on seaduses sätestatud nõuete täitmise kontrollimine. Niisamuti puudub järelevalve objekt. Eelnõus puudub mehhanism sekkumise sisulise kvaliteedi ja metoodilisele mudelile vastavuse kontrollimiseks. Tervisekassa ei ole olemuslikult kliinilise või metoodilise kvaliteedi hindaja ning vastavate funktsioonide ja vastutuse jaotus vajab täpsustamist.
Selgitame. Teenuse kvaliteet koosneb kolmest komponendist. Esimene neist on TAI ennetuse teadusnõukogu hinnang sekkumise tõendatusse tasemele, teine on TTO tegevusloa olemasolu, kolmas Tervisekassa poolne lepingujärgne järelevalve, st lepingute sõlmimine ainult määruse tingimustele vastavate teenuste osutamiseks ning lepingu tingimuste rikkumiste ilmnemisel lepingu ülesütlemine. Seega osutatava sekkumise sisuline kvaliteet on Tervise Arengu Instituudi vastutusel, vastava sekkumise osutamise õiguse omamine ning sekkumist vahetult osutavate spetsialistide nõuetele vastavuse tagamine on teenust osutava TTO vastutusel ning lepingujärgne järelevalve on Tervisekassa vastutusel. Tegemist ei ole tervishoiuteenusega ning kaebuste korral on kliendil võimalus pöörduda vastavalt probleemi iseloomule kas teenust osutanud TTO, Tervisekassa või kohtu poole.
12.2
2) Hetkel jääb arusaamatuks, kas VIPS teenusele, mida võivad osutada vaid tegevusloaga TTO-d, luuakse eraldiseisev tegevusluba? Alternatiivselt, kas TTO-l võib olla ükskõik milline tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba selleks, et Tervisekassaga lepingusse tulla?
3) Perearstiabi osutavatel TTO-del ja haiglatel on TTKS-i kohaselt ette nähtud tegevuspiirangud (§ d 14, 22 ja 251). Kuna uus teenus ei kuulu tervishoiuteenuste hulka, siis kas tegemist on sotsiaalteenusega (mida TTKS-s nimetatakse) või ei ole plaanitud anda võimalust seda teenust pakkuda perearstikeskustel ja haiglatel? 6) VIPS teenuse sihtrühma käsitluse ebapiisav määratlus ja ulatuse ebaselgus Eelnõus ei ole piisavalt selgelt määratletud VIPS teenuse sihtrühm ja rakendusala. Ebaselgeks jääb, milliste riskikäitumiste ja abivajaduse tasemete korral teenust rakendatakse ning kuidas toimub inimeste suunamine teenusele. Samuti puudub arusaam, kuidas tagatakse VIPS teenuse sidusus teiste vajalike tervishoiu- ja sotsiaalteenustega ning milline on teenuse roll olukorras, kus inimesel esineb juba väljakujunenud või süvenev abivajadus. Selline ebaselgus võib viia olukorrani, kus teenuse sihtrühma kuuluvad isikud ei jõua õigeaegse ja sobiva sekkumiseni. Eriti oluline on see keerukama abivajadusega juhtudel, sh mitmikdiagnoosiga isikute puhul, kus erinevate teenuste koostoime on vältimatu. Täiendavat selgitamist vajavad eskalatsioonimehhanismid, sh kõrgenenud riski, suitsiidiohu või raskema psüühikahäire kahtlusega isikute käsitlemise põhimõtted ja vastutusahel. Eelnõus ei ole piisavalt selgelt määratletud VIPSilt raviile (sh erakorralisele ravile) suunamise mehhanismid. Eelnõu seletuskirjas kirjeldatud sihtrühma ulatus ja kavandatud rahastusmaht ei ole omavahel põhjendatult seotud. Tervisekassa hinnangul vajab täiendavat analüüsi teenuse realistlik maht, oodatav kaetus ja rahastusvajadus.
Selgitame. Nagu on kirjeldatud eelnõu seletuskirjas, ei ole varajase abi sekkumise teenustele eraldi tegevusluba ning teenust võivad osutada erinevate tegevuslubadega tervishoiuteenuse osutajad, v.a kiirabi tegevusloa omajad. Samuti on kavas anda teenuse osutamise võimalus mh ka perearstikeskustele ja haiglatele ning vastavalt on plaanipäraselt lisatud järgmises menetlusfaasis ka muudatusega seonduvate seaduste muudatused, sh TTKSi § 14 täiendamine.
Varajase abi sekkumised, sealhulgas VIPS, on kavandatud vaimse tervise astmelise abi mudeli esimesele ja teisele astmele ning on suunatud inimestele, kellel esinevad vaimse tervise sümptomid, kuid kes ei vaja koheselt intensiivsemat ravi. Inimese sobivust sekkumisele hinnatakse standardiseeritud hindamisvahendite abil.
VIPS-spetsialisti pädevus hõlmab vaimse tervise sümptomite ja riskitegurite, sealhulgas suitsiidiriski äratundmist, esmast riskihindamist, ohutusplaani koostamist ning vajadusel inimese suunamist tervishoiuteenusele. Need teadmised ja oskused omandatakse VIPS-spetsialistidele mõeldud baaskoolituse ja sekkumispõhise väljaõppe käigus. Lisaks nähakse väljaõppes ette suitsiidiennetuse, akuutsete ohumärkide tuvastamise ning kriisi- ja ohutusplaani koostamise õpet.
Kõrgema riskitaseme, suitsiidiriski või psüühikahäire kahtluse korral ei ole VIPS inimesele sobiv või piisav sekkumine. Sellisel juhul suunatakse inimene edasi tervishoiuteenusele. Rakendusakti koostamisel täpsustatakse täiendavalt riskihindamise, edasisuunamise ja eskalatsioonimehhanismide põhimõtteid.
Paralleelselt toimub vaimse tervise astmelise abi digitaalse teenuseteekonna väljatöötamine, mille eesmärk on toetada inimese seisundi hindamist, sobivale sekkumisele suunamist ning vajaduse korral liikumist kõrgematele abiastmetele. Digilahenduse raames töötatakse koostöös kliiniliste ekspertidega välja ka riskikriteeriumid, tegutsemisjuhised ja reageerimisloogika kõrgenenud riskiga juhtumite käsitlemiseks.
12.3
4) VIPS-ide lepingu sõlmimise tingimuste regulatsiooni aste on ebaselge Siiani on erinevad lepingu sõlmimise hindamise kriteeriumid kehtestanud TerK-i nõukogu, s.t selleks on TerKS-s alused. Kas VIPS-ide puhul sellist regulatsiooni ei plaanita ja tegemist on TerK-i sisemise otsustusega ehk vastav tegevus võib olla juhatuse pädevuses? 5) VIPS-ide rahastamise teenusmudel ja piirangud on ebaselged Esiteks jääb arusaamatuks, kas nimetatud teenust võib osta inimene ka oma raha eest või on see teenus vaid selline, mida osutatakse Tervisekassa lepingupartneri poolt ja riigi rahastusel. Lisaks puudub regulatsioon selles osas, kas ja kui palju on õigus TTO-del või teenust pakkuvatel juriidilistel isikutel inimese käest täiendavalt küsida. Kuna tegu pole tervishoiuteenusega, siis ei kohaldu ju ka VÕS § 761 ega RaKS. Teiseks, eelnõust ja rakendusaktist ei nähtu teenuste tasustamise põhimõtted. Selgusetuks jääb, milline on rahastamise ühik (nt isik, teenuskord, kompleksteenus/teenuste seeria) ning kuidas kujuneb sekkumise maksumus. See raskendab teenuse korraldusmudeli ja eelarvemõju hindamist.
Arvestatud.
Eelnõu on täiendatud. Tegemist on halduslepinguga, milles kokkulepitavad minimaalsed tingimused on nimetatud. HKTS erandit ei tehta, halduslepingu sõlmimisel juhindutakse riigihangete seadusest.
Inimesele on teenus tasuta. Piirihind ja omaosaluse määr 0% kantakse TTL-i.

12.4
7) Tervisekassale antud korraldusliku vastutuse ebapiisav õiguslik raamistik Eelnõu annab Tervisekassale ulatusliku korraldusliku ja sisulise otsustusrolli, kuid ei reguleeri piisavalt selle ülesande ulatust, õigusi, kohustusi ega õiguslikke tagajärgi. Tervisekassa hinnangul vajab teenuse korraldaja roll selgemat seaduslikku raamistikku. Niisamuti ei ole eelnõus ja seletuskirjas piisavalt selgelt määratletud terviseandmete töötlemise õiguslik alus ega Tervisekassa roll andmete töötlemisel. Ulatusliku terviseandmete töötlemise puhul vajab andmekorraldus täiendavat analüüsi ning selgemat regulatsiooni. Kokkuvõte Kokkuvõtteks, planeeritava korraldusega lasub Tervisekassal suur vastutus kogu teenuse sisu ja kvaliteedi ees. Ehk praeguse plaani alusel puudub riikliku järelevalve mehhanism ja Tervisekassale pannakse kohustus valida partnerid, veenduda spetsialistide pädevuses ning teenust rahastada, ent puudub arusaadav raamistik, millistes piires seda teha.
Selgitame. Tervisekassal on lubatud teha konkreetseid ettepanekuid neile vajaliku täpsema raamistiku osas. Eelnõud on täiendatud andmete töötlemise osas, lisaks selgitame, et spetsialistide pädevuse tagamine on teenust osutava juriidilise isiku kohustus ning nii spetsialistide pädevusnõuded kui ka vastavalt pädevuste kontrollimise mehhanismid konkretiseeruvad rakendusakti koostamise käigus 2027. aastal.
13.
Tervise Arengu Instituut

13.1
TAI teeb ettepaneku sõnastada selgelt seaduse eelnõus ja/või määruse kavandis, et TAI poolt juhitava ennetuse teadusnõukogu roll hõlmab: 1) varajase abi sekkumiste teaduspõhist hindamist; 2) hindamiskriteeriumide avalikkust ja ühtlustatust; 3) otsustuste tähtaegu; 4) huvide konflikti maandamise korda.

Arvestatud. Nõustume, et sekkumiste hindamise menetlus peab olema läbipaistev, ühetaoline ja huvide konfliktide eest kaitstud. Rakendusakti kavandit täpsustatakse nii, et oleks selgemalt kirjeldatud TAI ennetuse teadusnõukogu hindamise eesmärk, hindamiskriteeriumide avalikkus, hindamise üldine menetlus, tähtajad ning huvide konflikti vältimise põhimõtted.
Teadusnõukogu hinnang käsitleb sekkumise tõenduspõhisust ja kasutusvalmidust. Sekkumise määruses olevasse loetellu kandmise otsustab valdkonna eest vastutav minister ning teenuse rahastamise ja lepingupartnerite valiku korraldab Tervisekassa. Rollide lahusus aitab vältida olukorda, kus üks asutus hindab sekkumist, otsustab selle rahastamise ja korraldab samaaegselt teenuse osutamist.
13.2
TAI teeb ettepaneku siduda 3. taseme sekkumiste ajutine rahastamine: 1) selge ajapiiriga; 2) kohustusliku vahehindamisega; 3) arenduskavaga järgmisele tõendatuse tasemele liikumiseks; 4) ning TAI metoodilise rolliga selle ülemineku jälgimisel.
Arvestatud. Kolmanda taseme sekkumiste rahastamise võimalus on ette nähtud erandina olukorraks, kus konkreetse probleemi või sihtrühma jaoks puudub neljanda või viienda taseme sekkumine. Selle eesmärk on võimaldada perspektiivikatel sekkumistel kontrollitud tingimustes tõendusbaasi arendada, mitte kujundada kolmanda taseme sekkumistest püsivalt rahastatavat teenusekihti.
Määruse kavandit täpsustatakse nii, et kolmanda taseme sekkumise rahastamine eeldab tähtajalist rahastamisotsust, arendus- ja hindamiskava, vahehindamist ning sekkumise uuesti hindamist enne rahastamise jätkamist. Kõigile sekkumistele ei ole põhjendatud kehtestada sama pikkusega ajapiiri, sest tõendusbaasi kogumiseks vajalik aeg sõltub sekkumise sihtrühmast, kasutajate arvust ja kavandatud uuringust.
13.3
TAI teeb ettepaneku sõnastada seaduse eelnõus ja määruse kavandis selgemalt: 1) millal varajane abi lõpeb ja millal algab tervishoiuteenus; 2) millal on tegemist sotsiaal- või haridusvaldkonna sekkumisega; 3) ning millistel juhtudel tuleb teenuse saaja suunata perearsti, psühhiaatri, erakorralise abi või sotsiaalsüsteemi juurde. Selgem eristamine on vajalik teenuse saajate ohutuse kui ka vaimse tervise süsteemi sidususe tagamiseks.
Selgitame. Varajase abi sekkumise piirid on eelnõus, seletuskirjas ja määruse kavandis juba kirjeldatud. Varajase abi sekkumine on näidustatud ennetuse tasandil olev, inimese sümptomite leevendamisele või lisanduvate sümptomite ennetamisele suunatud juhendipõhine sekkumine. Varajase abi sekkumine ei ole tervishoiuteenus ning selle alla ei kuulu tervise-, sotsiaal- või haridusvaldkonna spetsialisti tavapärane kutsealane töö.
Seletuskirjas on täiendavalt selgitatud, et VIPS erineb tervishoiuteenusest madalama intensiivsuse, lühema kestuse ja selgelt piiritletud sekkumismudeli poolest. Sotsiaal- ja haridusvaldkonna tegevustest eristab varajase abi sekkumist selle peamine eesmärk ja tulemusnäitaja, milleks on konkreetse inimese sümptomaatika leevendamine või haigusseisundi väljakujunemise või süvenemise ennetamine, mitte näiteks õpiedukuse, peresuhete või üldise sotsiaalse toimetuleku parandamine.
Määruse kavandi kohaselt peab VIPS-spetsialist oskama hinnata vaimse tervise häireid ja riske, sealhulgas suitsiidiriski, koostada ohutusplaani ning suunata inimese sobivat abi saama.
Konkreetseid perearsti, psühhiaatri, erakorralise abi või sotsiaalsüsteemi juurde suunamise lävendeid ei ole põhjendatud kõigile varajase abi sekkumistele määruses ühetaoliselt kehtestada. Edasisuunamise kriteeriumid sõltuvad konkreetse sekkumise sihtrühmast, eesmärgist, kasutatavatest hindamisvahenditest ning kaasamis- ja välistamiskriteeriumidest. Need peavad sisalduma määruse loetellu kantud sekkumise juhendis või rakendusprotokollis ning teenuseosutaja peab tagama nende järgimise.
13.4
TAI teeb ettepaneku kirjeldada seaduse eelnõus TAI koolitusfunktsiooni kui: 1) riikliku pädevusraamistiku arendamine; 2) baaskoolituse ja jätkukoolituse metoodiline juhtimine; 3) koolitusmaterjalide ja juhendite ajakohastamine; 4) ning rakenduskvaliteedi seire. Koolitusfunktsiooni jaoks tuleks kavandada ka püsikulu, mitte üksnes algusfaasi projektikulu.
Mittearvestatud. Eelnõus on juba sätestatud, et varajase abi sekkumist vahetult osutav spetsialist peab vastama teenuse kvaliteetseks osutamiseks vajalikele haridus- ja pädevusnõuetele, ning valdkonna eest vastutavale ministrile on antud volitus kehtestada täpsemad nõuded määrusega. Seejuures on sätestatud VIPS-spetsialisti minimaalne haridustase, vajalikud teadmised ja oskused, üldpädevuse tõendamise viis, konkreetse sekkumise väljaõppe nõue ning regulaarse supervisiooni kohustus. Seega on spetsialistidele kohalduva üleriigilise pädevusraamistiku põhielemendid eelnõus ja määruse kavandis juba olemas.
TAI ettepanek ei käsitle üksnes spetsialistidele esitatavaid nõudeid, vaid soovib anda TAI-le püsiva ülesande juhtida koolitussüsteemi metoodiliselt, ajakohastada materjale ja teha rakenduskvaliteedi seiret. Käesoleva eelnõu eesmärk ei ole määrata ühte konkreetset asutust VIPS-koolituste ainsaks või püsivaks metoodiliseks juhiks. Koolituste korraldamisse peab olema võimalik kaasata ka kõrgkoole, koolitusasutusi, sekkumiste õiguste omajaid ja teisi pädevaid kompetentsikeskusi.
TAI konkreetne roll koolituste arendamises ja korraldamises ning selleks vajalik tööjaotus lahendatakse rakenduskorralduse ja asutustevaheliste kokkulepete kaudu. Kui edaspidi otsustatakse anda TAI-le eraldiseisev püsiv avalik ülesanne kogu VIPS-koolitussüsteemi juhtimiseks või rakenduskvaliteedi seireks, tuleb selle ülesande sisu, pädevus ja rahastamine eraldi läbi analüüsida.
Seletuskirjas ei ole spetsialistide ettevalmistamist käsitletud üksnes ühekordse algusfaasi kuluna. TAI-le on spetsialistide koolitamiseks kavandatud iga-aastane rahastus aastateks 2027–2030. Seetõttu ei vasta märkuse osa, mille kohaselt on kavandatud üksnes algusfaasi projektikulu, seletuskirja praegusele sisule.
13.5
Kolme kuni kümne kohtumise piir, kindel kestus ja sekkumise omaniku väljastatud täiendkoolituse diplom võivad turgu tugevalt kitsendada ning soodustada üksikute mudelite omandi- või litsentsikeskset lähenemist. See võib muuta riikliku süsteemi sõltuvaks eraõiguslikust intellektuaalomandist. TAI huvi seisneb selles, et riiklikult rahastatav teenus ei muutuks liiga suletuks ega sõltuks ainult sekkumise omaniku äriloogikast.
Seaduse eelnõu ja seletuskiri kasutavad samaaegselt kahte eri loogikat. Ühelt poolt öeldakse, et varajase abi sekkumine ei ole tervishoiuteenus ning selle osutamiseks ei sõlmita tervishoiuteenuse osutamise lepingut patsiendiga. Teisalt on VIPS-i osutajaks lubatud üksnes tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja ning teenuse rahastamine ja järelevalve on seatud Tervisekassa süsteemi sisse. Antud juhul ja sõnastuses ei ole varajase sekkumise õiguslik staatus üheselt määratletav ja loob riski, et teenuse tegelik olemus ning sellele kohaldatav vastutus- ja andmekaitseraamistik jäävad vastuoluliseks ja vaidlusi põhjustavaks. TAI teeb ettepaneku seaduse eelnõus määratleda kas tegu on eraldi rahastatava rahvatervishoiuteenusega, tervishoiuga külgneva eriteenusega või tervishoiu teenuse eriliigiga.
TAI teeb ettepaneku VIPS-i pädevusnõuete ja koolitustõendi sõnastamiseks nii, et: 1) riik saab määrata üldised kompetentsid; 2) koolituste sisu ja standardid on TAI või riiklikult tunnustatud kompetentsikeskuse poolt ühtlustatud; 3) kuid teenuse kasutamine ei sõltu üksnes sekkumise omaniku väljastatud diplomist. Määruse kavandi § 4 lõike 2 punkt 3 eeldab, et konkreetse sekkumise väljaõppe korraldab või tõendab sekkumise omanik. 4) täpsustada seaduses varajase abi teenuse olemust ja määratlust.
Selgitame. Määruse kavandis sätestatud kolme kuni kümne kohtumise vahemik ja kohtumiste maksimaalne kestus on vajalikud VIPS-i olemuse piiritlemiseks. VIPS on eelnõu kohaselt madala intensiivsusega, selge alguse ja lõpuga ning kindla kohtumiste arvuga juhendipõhine sekkumine. Just madalam intensiivsus, lühem kestus ja piiritletud sekkumismudel eristavad VIPS-i psühholoogilisest ravist ja muudest pikemaajalistest teenustest.
Regulatsioon võimaldab seejuures sekkumiste vahel paindlikkust. VIPS võib sisaldada kolme kuni kümmet kohtumist, toimuda individuaalselt või grupis, vahetult või sidevahendi kaudu ning kohtumiste maht peab olema konkreetse sekkumise eesmärgi ja sihtrühma suhtes põhjendatud. Seega ei kehtestata kõigile sekkumistele ühesugust mahtu, vaid määratakse vahemik, mille piires peab sekkumine säilitama väheintensiivse olemuse.
Kui mõni tõenduspõhine sekkumine ei vasta VIPS-i tunnustele, ei tähenda see automaatselt selle välistamist varajase abi süsteemist. Eelnõu võimaldab määruse loetellu lisada ka muid varajase abi sekkumisi. VIPS-i määratlust ei ole siiski põhjendatud muuta nii avaraks, et kaoks sisuline piir VIPS-i ja tervishoiuteenuse vahel.
13.6
Määruse kavandi kohaselt on VIPS-i osutaja seotud tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajaga ning rahastuslepinguid sõlmib Tervisekassa vaid selliste juriidiliste isikutega. See on ohutuse ja järelevalve seisukohast mõistetav, kuid TAI jaoks on siin oluline risk: selline lahendus võib välistada teadus- ja arendusasutused või teised avaliku huvi kandjad, kellel on olemas pädevus sekkumiste arendamiseks, piloteerimiseks ja koolitamiseks, kuid kellel puudub tervishoiuteenuse osutaja staatus. Kui eelnõu eesmärk on tugevdada riiklikku vaimse tervise võimekust, siis ei tohiks juba ette välistada TAI või TAI-ga seotud arenduspartnerite võimalikku rolli teenuste kujundamisel, testimisel või isegi teenuse osutamise korraldamisel eraldi mudeli kaudu. Praegu ei ole see lahendus piisavalt avatud. TAI teeb ettepaneku seaduse eelnõus või määruse kavandis sätestada kas ja millistel tingimustel võivad varajase abi teenuse arendamises või osutamises osaleda: 1) teadusasutused; 2) arenduspartnerid; 3) avaliku sektori kompetentsikeskused; 4) ning TAI-ga seotud rakenduste arendusüksused.
Selgitame. Eelnõus on teadlikult valitud lahendus, mille kohaselt peab VIPS-i teenuse osutaja olema tervishoiuteenuseosutaja. Seos tervishoiuteenuse osutajaga ei tähenda, et VIPS oleks tervishoiuteenus. Tegemist on varajase abi sekkumisega, mille õiguslik olemus ja osutamise tingimused sätestatakse rahvatervishoiu seaduses. Tegevusloa nõue puudutab teenuse korralduslikku raamistikku ning teenuse kvaliteedi, ohutuse ja järjepidevuse eest vastutavat juriidilist isikut.
VIPS-i sidumine tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajaga on vajalik mitmel omavahel seotud põhjusel.
Esiteks võimaldab see kujundada selge vastutus- ja järelevalveraamistiku. VIPS-i osutatakse inimestele, kellel juba esinevad vaimse tervise sümptomid. Teenuse käigus hinnatakse inimese seisundit ja riske, koostatakse vajaduse korral ohutusplaan ning otsustatakse sobiva abi juurde suunamine. Tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja seob teenuse olemasoleva kvaliteedi- ja ohutuskorraldusega ning annab selge juriidilise isiku, kes vastutab spetsialistide tegevuse, dokumenteerimise, andmekaitse, riskijuhtimise ja teenuse nõuetekohase osutamise eest. Eelnõu seletuskirjas on tegevusloa nõuet põhjendatud just teenuse usaldusväärsuse, kvaliteedi ja ohutuse tagamise vajadusega.
Teiseks on seos tervishoiuteenuse osutajaga vajalik süsteemse ja jätkusuutliku rahastusmudeli loomiseks. Eelnõu kohaselt korraldab teenust Tervisekassa ja sõlmib teenuseosutajatega riigieelarvelise eraldise piires rahastamise lepingud. Mudeli eesmärk on asendada senine projektipõhine ja killustunud rahastamine püsivama ning ühetaolisema korraldusega. Tervisekassa lepingupartner vastutab teenuse mahu, spetsialistide, andmete esitamise, kvaliteedinõuete ja rahaliste vahendite sihipärase kasutamise eest.
Kolmandaks loob tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja kaudu teenuse korraldamine selgema aluse VIPS-i andmete tulevaseks liikumiseks tervise infosüsteemi ja sekkumise tulemuste sidumiseks inimese terviseteekonnaga. Kehtiv tervise infosüsteemi andmevahetuse raamistik on üles ehitatud eelkõige tervishoiuteenuse osutajate kaudu, kes on tervise infosüsteemi andmeandjad ja peavad järgima tervise infosüsteemi standardeid. Eesmärk on, et inimese seisundi hindamise, saadud sekkumise ja selle tulemuse andmed oleksid edaspidi asjakohastele spetsialistidele kättesaadavad ning toetaksid inimese sujuvat liikumist astmelise abi eri tasemete vahel. Täpne TIS-i andmevahetuse õiguslik ja tehniline lahendus vajab eraldi väljatöötamist, kuid tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajaga sidumine loob selleks selgema vastutusahela.
Neljandaks peab VIPS-i osutaja tagama sekkumist vahetult osutavatele spetsialistidele regulaarse supervisiooni. Samuti peab olema korraldatud spetsialistide toetamine keerukate ja kõrge riskiga juhtumite korral ning inimese edasisuunamine perearsti, psühhiaatri või muu sobiva abi juurde. Tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja raamistik võimaldab neid ülesandeid täita süsteemselt, mitte üksikute spetsialistide või projektipõhiste kokkulepete kaudu.
Eelnõu ei välista teadusasutuste, arenduspartnerite, avaliku sektori kompetentsikeskuste ega TAI osalemist varajase abi sekkumiste arendamises, kohandamises, piloteerimises, uurimises, hindamises või koolituste korraldamises. Sellised asutused võivad olla sekkumise arendajad, õiguste omajad, koolitajad, metoodilised partnerid või uuringupartnerid ning teha teenuse rakendamisel koostööd tegevusloaga tervishoiuteenuse osutajaga. Nende arendustegevuses osalemiseks ei ole vaja seaduses eraldi luba ega asutuste ammendavat loetelu.
Ettepanekuga ei arvestata osas, milles soovitakse luua tegevusloata teadus- või arendusasutustele eraldi võimalus VIPS-i osutamise korraldamiseks ja Tervisekassa lepingupartneriks saamiseks. See lõhestaks teenuse vastutus- ja järelevalveraamistiku ning muudaks ebaselgemaks, kes vastutab teenuse kvaliteedi, terviseandmete töötlemise, TIS-i andmevahetuse, supervisiooni, riskijuhtimise ja edasisuunamise eest. Teadus- ja arendusasutuste panus tagatakse koostöö kaudu, kuid VIPS-i osutamise eest vastutavaks isikuks jääb tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja.
13.7
Rahastamise mudel on üles ehitatud Tervisekassa lepingutele, mille sõlmimise maht on piiratud eraldisega ning mille puhul ei pea lepinguid sõlmima kõikide teenuseosutajatega. Sisuliselt võib see viia väga kitsalt valitud teenusepakkujate ringini ning tekitada turule pääsemise osas ebavõrdust. Kui seaduse eelnõu ja määruse kavandi kohaselt on TAI roll ennetuse ja koolituse kaudu valdkonda arendada, siis peab rahastusmudel olema läbipaistev, ennustatav ja põhjendatav. Vastasel korral tekib olukord, kus teenuse standardite kujundamine ja teenuse tegelik turulepääs liiguvad lahku. Seda riski süvendab asjaolu, et lepingutingimused on määruse kavandis kirjeldatud üldiselt, kuid mitte piisavalt mõõdetavalt. TAI teeb ettepaneku täpsustada määruse kavandis lepingute sõlmimise aluseid nii, et need sisaldaksid: 1) avalikke hindamiskriteeriume; 2) läbipaistvat valikuloogikat; 3) põhjenduskohustust; 4) ning võimalust arvestada mitte ainult teenuse lühiajalist kättesaadavust, vaid ka valdkonna arendamise ja teadusliku kvaliteedi huvi.
Selgitame. Määruse kavandis on varajase abi lepingute sõlmimise kriteeriumid juba sätestatud. Tervisekassa hindab lepingu sõlmimisel muu hulgas piirkondlikke vajadusi ja teenuse kättesaadavust, sihtrühmade kaetust, teenuseosutaja jätku-suutlikkust, varasemate lepingute täitmist ning õigusaktide järgimist. Samuti on määruse kavandis selgelt sätestatud, et lepingute maht on piiratud riigieelarvelise eraldisega ja lepingut ei pea sõlmima kõigi nõuetele vastavate teenuseosutajatega.
Ettepanekuga arvestatakse selles osas, et lepingupartnerite valik peab olema läbipaistev ja põhjendatud. Määruse kavandis või Tervisekassa avalikus valikukorras täpsustatakse, millised hindamiskriteeriumid ja prioriteedid kehtivad, kuidas neid rakendatakse ning kuidas jaotatakse piiratud teenusemaht. Samuti tagatakse valikuotsuste põhjendamine.
Kõiki hindamise tehnilisi üksikasju, sealhulgas punktisüsteemi, esitatavaid tõendeid ja menetlustähtaegu, ei ole otstarbekas ministri määruses sätestada. Need kehtestab ja avalikustab Tervisekassa enne lepingupartnerite valimist.
Ettepanekuga ei arvestata osas, milles soovitakse käsitada valdkonna arendamise ja teadusliku kvaliteedi huvi Tervisekassa teenuseosutajate valiku üldise kriteeriumina. Sekkumise teaduslikku kvaliteeti ja tõenduspõhisust hindab enne selle rahastamist ennetuse teadusnõukogu ning rahastatavate sekkumiste loetelu kehtestatakse määrusega. Tervisekassa ülesanne on seejärel hinnata teenuseosutaja võimekust loetellu kantud sekkumist kvaliteetselt, ohutult ja vajalikus mahus osutada. Valdkonna arendus- ja teadustegevust on põhjendatud toetada eraldi arendus-, piloot- ja uuringumeetmete kaudu.
13.8
Eelnõu seletuskiri selgitab, et struktureeritud eneseabi võib teatud juhtudel kvalifitseeruda meditsiiniseadmeks ning et sama tehniline lahendus võib olla eri konfiguratsioonides kas heaolutoode või meditsiiniseade. See on oluline ka TAI innovatsiooni- ja arendusvaldkonna vaates, sest digitaalsed sekkumised ei ole üksnes teenused, vaid sageli ka tehnoloogilised lahendused, mille puhul tuleb selgelt määrata vastutus, arendusloogika ja regulatiivne koormus. Kui TAI osaleb selliste sekkumiste teaduslikus hindamises või piloteerimises, mistõttu ei tohiks jääda ebaselgeks, kas ja kellel lasub meditsiiniseadme regulatsioonide täitmise kohustus. Seda tuleb kirjeldada läbipaistvalt, et TAI ei jääks arenduse ja hindamise vahel õiguslikult ebamäärasesse olukorda. TAI teeb ettepaneku seaduse eelnõus ja/või määruse kavandis lisada digitaalsete struktureeritud eneseabi sekkumiste puhul: 1) selge vastutuse jaotus arendaja, teenuseosutaja ja rahastaja vahel; 2) nõue, et TAI teadusnõukogu hindamisotsus ei asenda meditsiiniseadme või andmekaitse regulatiivset vastavust; 3) vajadus eristada teaduspõhist sobivushinnangut ja tehnilist regulatiivset vastavust.
Selgitame. Meditsiiniseadme nõuetele vastavuse eest vastutab MDR-i kohaselt eelkõige tootja, kelle nime või kaubamärgi all lahendus turule lastakse. Tootja peab tagama muu hulgas lahenduse vastavushindamise, tehnilise dokumentatsiooni, riskijuhtimise, kliinilise hindamise ja CE-märgise.
Kui teine isik turustab lahendust oma nime all, muudab selle meditsiinilist sihtotstarvet või teeb vastavust mõjutavaid muudatusi, võib ta MDR-i artikli 16 kohaselt võtta üle tootja kohustused. Vastutus ei lasu automaatselt TAI-l, Tervisekassal ega teenuseosutajal, vaid sõltub nende tegelikust rollist lahenduse arendamisel ja turule laskmisel.
Ennetuse teadusnõukogu hinnang käsitleb üksnes sekkumise tõenduspõhisust ja kasutusvalmidust. See ei asenda meditsiiniseadme vastavus-hindamist, CE-märgistamist ega andmekaitse-nõuete täitmist. TAI osalemine sekkumise hindamises või piloteerimises ei muuda TAI-d automaatselt meditsiiniseadme tootjaks.
Seda vastutuse jaotust ei ole vaja seaduses või määruses uuesti reguleerida, kuna see tuleneb vahetult MDR-ist. Seletuskirjas võib täpsustada, et meditsiiniseadme regulatsiooni täitmise eest vastutab MDR-i tähenduses tootja või isik, kes võtab üle tootja kohustused.
13.9
Määruse kavandi lisa näeb ette väga ulatusliku andmekoosseisu: isikuandmed, elukoht asula täpsusega, e-posti aadress, sõeltestide skoorid enne ja pärast sekkumist, VIPS-i korral kohtumiste arv, lõpetamise staatus ning jätkutegevuse suund. TAI ennetuse ja vaimse tervise valdkonna seisukohast on tulemuste mõõtmine vajalik, sest ilma andmeteta ei ole võimalik hinnata teenuse mõju ega võrrelda sekkumisi. Samas tuleb vältida liigset andmekogumist ühtse loendina kõigi sekkumiste jaoks, sest see võib minna kaugemale (andmete kogumise) minimaalsuse põhimõttest ja muuta teenuse osutamise põhjendamatult koormavaks. Eriti vajab kaalumist, kas kõik loetletud skriiningvahendid peavad olema kohustuslikud kõigi sekkumiste puhul või tuleks osa andmestikust siduda konkreetse sekkumise tüübiga. TAI vaates on oluline, et andmed oleksid küll standardiseeritud, kuid mitte tarbetult koormust tekitavad. TAI teeb ettepaneku andmekoosseis sõnastada modulaarse loogikaga: 1) kohustuslikud põhiandmed kõigi sekkumiste jaoks; 2) lisamoodulid VIPS-i ja digitaalsete sekkumiste jaoks; 3) ning võimalus TAI-l kasutada anonüümseid või pseudonüümitud andmeid teenuse mõju hindamiseks ja sekkumiste võrdluseks.
Arvestatud. Nõustume, et andmekoosseis peab lähtuma eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõttest ning kõik määruse lisas nimetatud sõelinstrumendid ei pea olema kohustuslikud iga sekkumise puhul. Praegune kavand näeb ette kõigi loetletud skaalade kasutamise enne ja pärast sekkumist, kuigi nende asjakohasus sõltub sekkumise eesmärgist ja sihtrühmast.
Teenuse dokumenteerimise täpne andmekoosseis ja ülesehitus töötatakse välja rakendusakti edasise ettevalmistamise käigus koostöös sidusosapooltega. Seejuures on eesmärk kujundada andmekoosseis võimalikult paindlikult, eristades üldandmeid, sekkumispõhiseid erisusi ning konkreetse sekkumise eesmärgist ja sihtrühmast lähtuvaid hindamisvahendeid.
Isikut tuvastavad ja teenuse osutamist kirjeldavad andmed on vajalikud teenuse korraldamiseks, tulemuste hindamiseks, Tervisekassa rahastamislepingu täitmise kontrollimiseks ning edaspidi andmete tervise infosüsteemi edastamiseks. Ka seletuskirja kohaselt tuleb täpne andmekoosseis määrata minimaalsuse põhimõttest lähtudes.
TAI-le saab teenuse mõju hindamiseks edastada anonüümseid või koondatud andmeid. Üldist õigust pseudonüümitud andmete kasutamiseks käesoleva määrusega ei sätestata, kuna pseudonüümitud andmed on jätkuvalt isikuandmed ning nende töötlemiseks peab olema selgelt määratud TAI ülesanne, töötlemise eesmärk, andmekoosseis ja õiguslik alus. Seda vajadust hinnatakse eraldi teenuse seire- ja andmevahetusmudeli väljatöötamisel.
13.10
Seaduse eelnõu seletuskiri rõhutab, et varajase abi sekkumisi võivad osutada spetsialistid, kelle taust on mitmekesine, ning et see aitab leevendada meditsiini- ja haridussüsteemi koormust. TAI vaates peab olema selge, kuidas tagatakse see, et erineva taustaga spetsialistid ei muudaks teenuse sisu liiga ebaühtlaseks. Vaimse tervise valdkonnas on eriti oluline, et koolituse, supervisiooni ja kompetentsi miinimumnõuded oleksid ühtsed. Kui see raamistik jääb nõrgaks, võib teenuse kvaliteet hakata sõltuma liiga palju teenusepakkuja sisemisest võimekusest. TAI jaoks tähendab see seda, et koolitus ei ole ainult turulepääsu eeltingimus, vaid ka sekkumiste sisu ühtlustamise ja kvaliteedi hoidmise instrument. TAI teeb ettepaneku luua üleriiklik pädevusraamistik, mis hõlmab: 1) baaskoolituse sisu; 2) praktika ja supervisiooni mahtu; 3) kompetentsi taashindamise intervalli; 4) ning TAI rolli selle standardi metoodilisel hoidmisel.
Selgitame. Eelnõus ja määruse kavandis on üleriigilise pädevusraamistiku põhielemendid juba sätestatud. Eelnõu järgi peab spetsialist vastama haridus- ja pädevusnõuetele ning täpsemad nõuded kehtestab minister määrusega. Kavandi järgi peab VIPS-spetsialistil olema vähemalt rakenduskõrgharidus või bakalaureusekraad, lisaks nõutavad vaimse tervise ja riskijuhtimise teadmised ning konkreetse sekkumise väljaõpe. Teenuse ühetaolisuse tagavad sekkumise selge juhendipõhisus ja supervisioon.
Praktika ja supervisiooni täpne maht võib sekkumiste lõikes erineda ning tuleb määrata baaskoolituse õppekavas, konkreetse sekkumise juhendis või rakenduskorralduses. Kõigile spetsialistidele ühetaolise kompetentsi perioodilise taashindamise kehtestamist ei peeta vajalikuks, sest pädevuse säilimist toetavad supervisioon, sekkumispõhine väljaõpe ja teenuseosutaja vastutus.
TAI määramist pädevusstandardi püsivaks metoodiliseks hoidjaks eelnõus ei kavandata. See oleks TAI-le uus püsiv avalik ülesanne, mille sisu, tööjaotus ja rahastamine tuleb eraldi kokku leppida.



Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (varajase abi sekkumise teenus)

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Käesoleva rahvatervishoiu seaduse muutmise seaduse eelnõuga (edaspidi eelnõu) täiendatakse rahvatervishoiu seadust varajase abi sekkumise teenusega. Samuti sätestatakse varajase abi sekkumiste liigid ja rahastamise kord.

Eelnõu eesmärk on parandada vaimse tervise varajase abi kättesaadavust, luues õigusliku raamistiku näidustatud ennetusele ja enne tervishoiuteenuste osutamist pakutavatele sümptomeid maandavatele sekkumistele. Selle uue teenusekihi lisamine aitab inimestel kauem tervena püsida, pakkudes juba varakult probleemide ilmnemisel abi ning ennetades haigusseisundi kujunemist, tervisemurede süvenemist ja abivajaduse kasvu. Samuti võimaldab varajase vaimse tervise abi süsteemne korraldamine vähendada survet tervishoiusüsteemile, vähendades nii abivajajate hulka kui ka kiirendades esmase abi saamist. Varajase abi sekkumiste selge defineerimine ja rahastamine väldib ka eri tasandite omavahelist konkureerimist piiratud ressurssidele, seda nii võrdluses tervishoiuteenustega kui ka universaalse ja valikulise ennetuse meetmetega. Samuti loob muudatus õigusselguse praegusele praktikale, kus varajase abi sekkumisi korraldatakse erinevate projektide ja muude koostöövormide kaudu, vähendades summaarselt varajase abi osutajate halduskoormust, ning aitab tasakaalustada teenuse korraldamisega seotud töökoormust Sotsiaalministeeriumis ja Tervisekassas.

Eelnõu koostamisel on arvestatud ka vaimse tervise astmelise abi mudeli1 põhimõtteid, mille kohaselt tuleb suurendada väheintensiivsete tõenduspõhiste sekkumiste rolli ning tagada sujuv liikumine teenuste eri tasemete vahel vastavalt inimese tervisevajadustele. Kavandatav regulatsioon loob aluse nende põhimõtete rakendamiseks rahvatervishoius uue teenusekihi määratlemisega ning toetab seeläbi avalike ressursside tõhusamat ja sihipärasemat kasutamist.

Eelnõukohane seadus mõjutab otseselt varajase abi osutajate halduskoormust. Koormus kasvab ühekordselt seoses vajadusega viia oma tegevus kooskõlla uute nõuetega, tõendada vastavust kehtestatud tingimustele ning edastada andmeid teenuse rahastamiseks. Pikaajalist koormust aga vähendab oluliselt asjaolu, et kaob senine dubleeriv ja ajutine projektipõhine rahastamine – see tähendab, et teenuseosutajate iga-aastane uute rahastustaotluste esitamine ja aruandlus asendub püsiva ning ühtse lepingulise raamistikuga, olles kooskõlas halduskoormuse tasakaalustamise põhimõttega. Varajase abi teenusekihi üks peamisi strateegilisi eesmärke ongi otseselt vähendada survet tervishoiusüsteemile ja selle piiratud ressurssidega tippspetsialistidele (psühhiaatrid, kliinilised psühholoogid jt), mida saab pidada positiivseks mõjuks nende töökoormusele, nähes vähese intensiivsusega sekkumiste rakendamise ette lühema spetsiifilise väljaõppega spetsialistidele. Süsteemi haldamise koormus uues mudelis küll suureneb, jaotudes Tervise Arengu Instituudi ja ennetuse teadusnõukogu ning Tervisekassa vahel, kuid seda tasakaalustab asjaolu, et sekkumiste rahastamise korraldus hakkab põhinema suletud loetelul ja selgetel miinimumnõuetel. See vähendab tunduvalt jooksva hindamise ja üksikotsuste tegemise vajadust ning võimaldab hoida asutuste üldist töökoormust mõõdukal tasemel. Täpsem halduskoormuse muutuste kirjeldus on esitatud seletuskirja punktis 6.

Eelnõukohase seaduse rakendamine eeldab täiendavat riigieelarvelist rahastust. Kui täiendavat rahastust ei eraldata, viiakse eelnõust tulenevaid tegevusi ellu väikses mahus, lähtudes Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarvelistest võimalustest. Täpsemalt on eelnõu rakendamisega seotud kulusid ja rahastusallikaid kirjeldatud seletuskirja punktis 7.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise poliitika juht Minni Timberg ([email protected]) ja vaimse tervise teenuste koordinaator Mari Ader-Nobels ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusnõunik Rebeka Pintson ([email protected]). Eelnõu mõjude analüüsi on teinud analüüsiosakonna analüütikud Vootele Veldre ([email protected]) ja Tiina Linno ([email protected]).

Eelnõu on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole sisuliselt seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse 2025–2027 tegevusprogrammi tegevusega „Äri- ja tehniline analüüs digitaalse raviteekonna piloteerimiseks ning täiendavad väheintensiivsed sekkumised ärevuse ja alanenud meeleolu sümptomite vähendamiseks“2. Käesoleva eelnõuga luuakse rahvatervishoiu seaduses õiguslik alus ka vaimse tervise astmelise abi tegevuskava ja digitaalse raviteekonna piloteerimise raames arendatud esimese ja teise astme sekkumiste jätkusuutlikuks korraldamiseks ja rahastamiseks pärast pilootprogrammi lõppu.

Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi:
1) rahvatervishoiu seadust (RTHS), avaldamismärkega RT I, 18.03.2026, 17;
2) käibemaksuseadus (KMS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 130;
3) tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS), avaldamismärkega RT I, 30.06.2026, 133.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu lihthäälteenamus.

Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses ning selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs seletuskirja punktis 6.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõukohase seaduse eesmärk on luua õiguslik raamistik vaimse tervise varajase abi osutamiseks. Varajane abi koondab näidustatud ennetuse ja esmase prekliinilise abi: sekkumiste sihtrühmaks on inimesed, kellel esinevad juba psüühika- või käitumishäire või muu haiguse sümptomid, kuid need on kas kliiniliselt alalävised (teenuse eesmärk on ennetada haigusseisundi väljakujunemist) või osutatakse esmast kiiret abi kergete haigusjuhtude esinemisel (teenuse eesmärk on ennetada seisundi halvenemist ja vähendada haigusseisundist tingitud toimetulekuraskusi). Varajase abi alla ei kuulu universaalse ennetuse meetmed ega näiteks riskirühmadele suunatud ennetavad meetmed (valikuline ennetus), kuigi sekkumised võivad ühe osana mõjutada ka mõnda riski- või kaitsetegurit. Vaimse tervise varajase abi süsteemse osutamise põhilised eesmärgid on vähendada inimeste jaoks tervisekaotust ja vähendada survet tervishoiusektorile. Tervishoiusüsteemi suur koormatus on eriti aktuaalne vaimse tervise probleemide käsitluse kontekstis ning need on ka käesolevalt fookusesse võetud.

Uue teenusekihi lisamine võimaldab inimestel saada kaebuste tekkimisel abi võimalikult vara ning ennetada diagnoositava haigusseisundi väljakujunemist või tervisemurede süvenemist ja abivajaduse kasvu. Sellise tasandi sekkumised on mitmes riigis ka juba analoogselt defineeritud (nt Soomes on rikkalik valik vaimse tervise varajase abi sekkumisi saadaval Mielenterveystalo3 portaali kaudu) ning teaduskirjanduses on COVID-19 pandeemia järel just see teenusetasand leidnud laialdast käsitlust ja paljud asjakohased sekkumised on näidanud head tulemuslikkust.4

Muudatus loob õigusselguse Eesti olemasolevale praktikale, sest selliseid sekkumisi on vajadustele reageerides Eestis ka varem riigiasutuste poolt projekti- või otselepingupõhiselt rahastatud. Näiteks on MTÜ Peaasjad pakutavat PeaHea noortenõustamist rahastanud Sotsiaalministeerium strateegilise partnerluse kaudu ja Tervisekassa projekti „Madala sisenemislävega vaimse tervise nõustamisteenuse kättesaadavuse võimaldamine noortele“ kaudu. MTÜ Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi pakutavat eneseabiprogrammi iFightDepression on projektipõhiselt toetanud Euroopa Komisjon ja Sotsiaalministeerium ning MTÜ Vaikuseminutid sekkumisprogramme on toetatud Haridus- ja Teadusministeeriumi strateegilise partnerluse kaudu. Seadusemuudatuse väljatöötamine lähtus „Vaimse tervise astmelise abi tegevuskava 2024–2027“ elluviimise raames tehtavatest arendustegevustest ja valdkonnaülesest kokkuleppest „Ennetustegevuste rahastamise põhimõtete kokkulepe“.

Eelnõu lähtekohaks on sotsiaalministri ja haridusministri 2026. aasta veebruaris antud poliitiline suunis5, mille kohaselt tuleb RTHS-i kaudu luua eeldused täiendavate vaimse tervise abi võimaluste toomiseks rahvatervishoiusüsteemi. Vaimse tervise valdkonna õigusliku raamistiku täiendamist on varem käsitletud ka TTKS-i muutmise väljatöötamiskavatsuses6 (edaspidi VTK), kus kavandati mitmeid terviklikke muudatusi.

VTK põhisisu oli laiendada tervishoiuteenuste korralduse õiguslikku raamistikku, luues tervishoius uued teenuste kategooriad (sh psühhosotsiaalsed teenused), võimaldades nende süsteemset rahastamist ja kujundades tervishoiuteenuste osutamist tervishoiuvõrgustike põhiselt. Samuti nähti ette integreerida väheintensiivsed psühholoogilised sekkumised (edaspidi VIPS) vaimse tervise astmelise abi mudelisse. VTK kooskõlastamise ja selle menetluse käigus selgus, et nii ulatuslike tervishoiukorralduslike muudatuste, uute teenuste tervishoiuteenusena reguleerimise ega ravikindlustuse rahastamismudeli muutmiseks polnud piisavat toetust. Seetõttu keskendub käesolev eelnõu kitsamale eesmärgile ning loob RTHS-is õigusliku aluse üksnes varajase abi sekkumiste, sealhulgas struktureeritud eneseabi sekkumiste ja VIPS-ide süsteemseks korraldamiseks ja rahastamiseks. Tervishoiuvõrgustike kontseptsiooni ega muid VTK-s kavandatud laiapõhjalisi tervishoiukorralduslikke muudatusi käesoleva eelnõuga ei rakendata.

Eelnõu väljatöötamisel on tuginetud vaimse tervise tegevuskava 2023–2026, vaimse tervise astmelise abi tegevuskava ning TTKS-i muutmise VTK koostamise käigus toimunud aruteludele ja kaasamistegevustele. Nendes aruteludes osalesid vaimse tervise, tervishoiu, sotsiaalvaldkonna ja haridusvaldkonna partnerid ning käsitleti muu hulgas vaimse tervise teenuste kättesaadavuse, varajase abi ja astmelise abi rakendamise ning teenuste rahastamise küsimusi. Kaasamise tulemusena kujunes laiapõhjaline toetus vajadusele parandada vaimse tervise varajase abi kättesaadavust ning arendada tõenduspõhiseid vähese intensiivsusega sekkumisi. Samas ei kujunenud piisavat üksmeelt tervishoiukorralduse ulatuslikumate ümberkorralduste, uute teenuste tervishoiuteenustena reguleerimise ega tervishoiuvõrgustike kontseptsiooni rakendamise suhtes, mistõttu keskendub käesolev eelnõu kitsamale eesmärgile ning loob õigusliku aluse varajase abi sekkumiste süsteemseks korraldamiseks ja rahastamiseks.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu §-ga 1 muudetakse RTHS-i.

Paragrahvi 1 punktiga 1 täiendatakse RTHS-i reguleerimisala viitega varajase abi sekkumise teenusele. Täiendus võimaldab tervishoiuteenuse tegevusloaga asutustel osutada tervishoiuteenuste ja muude seaduses lubatud teenuste kõrval ka RTHS-i alusel sätestatud varajase abi sekkumise teenust.

Paragrahvi 1 punktiga 2 täiendatakse RTHS-i 31. peatükiga, mis reguleerib varajase abi sekkumise teenust.

Paragrahv 221 reguleerib teenuse eesmärki ja sisu.

Lõikes 1 defineeritakse varajase abi sekkumised RTHS-i raamistikus vastavalt eelmainitud eesmärkidele. Varajase abi sekkumised on ainult selgelt juhendipõhised sekkumised, st sinna alla ei kuulu kutsealane töö tervise-, sotsiaal- või haridusvaldkonnas (nt eripedagoogiline nõustamine, psühholoogilise ravi osutamine). Varajase abi sekkumise teenus ei ole tervishoiuteenus ning selle osutamiseks ei sõlmita tervishoiuteenuse osutamise lepingut tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahel võlaõigusseaduse tähenduses. Sekkumised peavad olema suunatud inimesele, eristades varajase abi sekkumisi nendest rahvatervishoiu sekkumistest, mis on suunatud inimest ümbritseva keskkonna kujundamisele. Käsitletavad sekkumised paiknevad näidustatud ennetuse tasandil sekundaarse ennetuse kontekstis, mis tähendab, et sekkumise eesmärk ja peamine tulemusnäitaja peab olema konkreetse indiviidi sümptomaatika leevendamine (mitte näiteks peresuhetega rahulolu või õpiedukuse paranemine).

Uue varajase abi osutamise teenusekihi loomisel võetakse kasutusele sekkumispõhine regulatsioon ehk esiteks peab olema tõendatud konkreetse sekkumise tõenduspõhisus ning seejärel teenuseosutaja suutlikkus seda sekkumist rakendada. Sealjuures saab sekkumisi teenusena osutavate spetsialistide kutsealane baasharidus olla mitmekesine. Teenusekihi sihtrühma arvestades peab teenuste kättesaadavus olema laialdaselt tagatud ning samal ajal tuleb vähendada meditsiini- ja haridussüsteemi koormust varajase abi pakkujatena, mistõttu on oluline, et uue teenuse osutajate valik oleks lai. Samuti on sellel tasandil oluline roll digitaalsel komponendil, eelkõige struktureeritud eneseabi sekkumiste puhul, mistõttu ei oleks näiteks kutsealapõhine regulatsioon rakendatav. Sekkumispõhise regulatsiooniga lisatav uus teenusekiht võimaldab märkimisväärselt laiendada vaimse tervise toe mahtu ja abi pakkuvate spetsialistide hulka, tagades sealjuures hea kvaliteedi ning kasutades ressursse efektiivselt.

Lõikes 2 defineeritakse, kuidas varajase abi sekkumised jagunevad. Nendeks on 1) struktureeritud eneseabi sekkumine (eelkõige täies ulatuses digitaalne sekkumine, mis on iseseisvalt läbitavad, aga personaalsem ja interaktiivsem kui üldine terviseinfo ja soovituste jagamine, sisaldades seisundi hindamist), 2) väheintensiivne psühholoogiline sekkumine ehk VIPS (selge alguse ja lõpuga ning kindla kohtumiste arvuga tõendus- ja juhendipõhine psühholoogiline sekkumine, mida saavad rakendada vastava ettevalmistuse saanud ja regulaarselt superviseeritavad mitte-tervishoiutöötajad), ja 3) muu lõike 4 alusel kehtestatud loetelus nimetatud varajase abi sekkumine (säte võimaldab vajaduse korral kiiret paindlikkust järsult muutuvates oludes). Lisanduvate sekkumiste jaotus vastab väljatöötatud Eesti vaimse tervise astmelise abi mudeli esimese ja teise astme sekkumistele ning need paiknevad vaimse tervise teenuste ahelas esmase ennetuse ja raviteenuste vahel. Teise astme sekkumised ehk VIPS-id on oma olemuselt sarnased näiteks Suurbritannias pakutavatele guided self-help sekkumistele ning Soomes pakutavatele omahoito-ohjelmat ja nettiterapiat sekkumistele, vastavaid näiteid käsitleti Sotsiaalministeeriumi tellimusel 2023. aastal valminud uuringus7.

Erinevalt juhendamata eneseabist ja üldisest terviseinfo levitamisest on esimesel astmel olevad struktureeritud eneseabi sekkumised selgelt eesmärgistatud, korraldatud ja tõenduspõhise ülesehitusega ning võimaldavad tulemuste jälgimist ja isiku tasandil mõju hindamist. Teisel astmel olevad VIPS-id erinevad psühholoogi või psühhiaatri pakutavatest tervishoiuteenustest väiksema intensiivsuse, lühema kestuse ja selgelt piiritletud sekkumismudeli poolest ning on suunatud eelkõige kergete ja mõõdukate sümptomite varajasele leevendamisele, sealjuures ei pruugi ühegi konkreetse häire diagnostilised kriteeriumid olla täidetud. Sotsiaalvaldkonnas pakutavatest teenustest eristab neid teenuse eesmärk, mis on suunatud konkreetse haigusseisundi väljakujunemise või ka progresseerumise ennetamisele.

Lõikes 3 sätestatakse varajase abi sekkumise rakendamise üldnõuded. Üldnõuete sätestamine seaduse tasandil on vajalik, et määratleda, millistele tingimustele peab vastama sekkumine, mida saab varajase abi sekkumise teenuse raames riiklikult korraldada ja rahastada. Varajase abi sekkumine peab olema juhendipõhine, konkreetse eesmärgiga, ühtselt kirjeldatud sisuga ning selge alguse ja lõpuga. See eristab varajase abi sekkumist üldisest nõustamisest, terviseinfo jagamisest ja tavapärasest kutsealasest tööst. Sekkumine peab olema suunatud inimesele, kelle sümptomite leevendamine on sekkumise eesmärk, kuna tegemist on näidustatud ennetuse tasandi teenusega. Teenusesaaja seisundi hindamine sõelinstrumendiga vähemalt teenuse osutamise alguses ja lõpus võimaldab hinnata sekkumise sobivust ja tulemust, kuid ei tähenda diagnoosi panemist.

Vastavalt ennetustegevuste rahastustingimuste kokkuleppele8 peab sekkumise tõenduspõhisust olema hinnanud Tervise Arengu Instituudi juhitav ennetuse teadusnõukogu9 ning see peab olema kantud vastavasse ennetustegevuste andmebaasi10. Riiklikult saab toetada selliste tingimustele vastavate sekkumiste rakendamist, mis vastavad 4. tasemele (mõju on mõõdukalt tõendatud, kasutusvalmidus väga hea) ja 5. tasemele (mõju on hästi tõendatud, kasutusvalmidus suurepärane). Kui konkreetse probleemi ennetamiseks või valitud sihtrühma jaoks puudub 4. või 5. taseme ennetustegevus või olemasolev tegevus ei vasta enam sihtrühma vajadustele, võidakse ajutiselt rakendada 3. taseme sekkumist (mõju kohta on olemas mõningaid andmeid) ja rakendamist laiendada, kui samal ajal suunatakse osa eraldatud ressursse vastavalt kokkulepitud tingimustele ka ennetuse teadusnõukogu antud suuniste rakendamiseks, et jõuda järgmisele tõendatuse tasemele.


Joonis 1. Varajase abi sekkumiste roll vaimse tervise astmelise abi mudelis. Nimeliselt välja toodud sekkumised on siinkohal illustratiivsed näited, joonisel kajastatus ei garanteeri mudelisse sobitumist ning nimekiri ei ole piiratud kindla arvu sekkumistega.

Lõike 4 kohaselt kehtestab varajase abi sekkumise teenuse osutamise tingimused ja korra ning sekkumiste loetelu valdkonna eest vastutav minister määrusega. Kasutusel on suletud nimekirja süsteem, kus rakendusaktis tuuakse välja lõikes 3 sätestatud üldnõuetele vastavad sekkumised ning rahastaja ei pea jooksvalt ise sekkumisi hindama. Esmane piiratud kaardistus võimalike Eestis olemasolevate sekkumiste kohta tehti 2023. aasta lõpus valminud uuringus, mis näitas head potentsiaali, leides erinevatel metoodikatel tuginevaid ja varieeruva mahuga sekkumisi, mida juba rakendatakse.11 Sobivad tõenduspõhised sekkumised saab rakendusakti välja valida asjaomase komisjoni toel ning vastavalt ennetustegevuste rahastustingimustele on selleks üksuseks Tervise Arengu Instituudi juhitav ennetuse teadusnõukogu. Lõike 3 punktis 4 sätestatud tõenduspõhisuse nõue piiritleb sekkumiste loetellu kandmise alused ning määrusega saab kehtestada üksnes nendele nõuetele vastavate sekkumiste loetelu.

Volitusnormi eesmärk on võimaldada seaduses sätestatud üldnõuete rakendamist konkreetsete sekkumiste ja teenuse osutamise tingimuste kaudu. Määruse tasandil on põhjendatud kehtestada sekkumiste loetelu, kuna tõenduspõhisus, kasutusvalmidus ja sekkumiste valik võivad ajas muutuda ning loetelu peab olema võimalik ajakohastada ilma seadust muutmata.

Paragrahv 222 sätestab teenuseosutaja kohustused.

Lõikes 1 sätestatakse, et struktureeritud eneseabi sekkumist võib rakendada Eestis registreeritud juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja. Selleks võib olla näiteks sekkumise välja arendanud teadusasutus või tervise või heaolu lahendustega tegelev ettevõte. Teenuse osutamisel tuleb teenuseosutajal arvestada sellega, et struktureeritud eneseabi sekkumine võib teatud tingimuste täitmisel kvalifitseeruda meditsiiniseadmeks, millisel juhul tuleb muu hulgas arvestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EL) 2017/745 ja (EL) 2017/746 nõuetega. Eestis reguleerib meditsiiniseadmetega seonduvat meditsiiniseadmete seadus.

Oluline on rõhutada, et meditsiiniseadmeks kvalifitseerumine ei sõltu ainult sellest, kas tegemist on enesetoe või digitaalse teraapiaga, vaid sellest, milline on lahenduse tegelik eesmärk, funktsionaalsus ja mõju tervisealaste otsuste tegemisele. Mõnikord võib sama tehniline lahendus olla ühes konfiguratsioonis heaolutoode ja teises konfiguratsioonis meditsiiniseade. Eeltoodust tulenevalt ei saa üheselt väita, et struktureeritud eneseabi sekkumise digilahendus on alati meditsiiniseade ning vastutus täita tingimuste täitmisel asjassepuutuvaid nõudeid jääb struktureeritud eneseabi sekkumise rakendajale.

Lisaks tuleb Eestis arvestada ka meditsiiniseadme seaduse, TTKS-i ning tervise infosüsteemi ja andmevahetusega seotud nõuetega, kui lahendus integreerub tervishoiusüsteemi või töötleb terviseandmeid tervishoiuteenuse osutamise kontekstis.

Lõikes 2 sätestatakse, et VIPS-i rakendav juriidiline isik peab olema tegevusloaga tervishoiuteenuse osutaja. See on vajalik, et tagada teenuseosutajate vastavus tervishoius kehtivatele usaldusväärsuse, kvaliteedi ja ohutuse nõuetele, kuna teenus puudutab isiku terviseseisundiga seotud sümptomeid ja terviseandmete töötlemist. See toetab ka VIPS-i rakendamise nõude täitmist, kuna teenust vahetult osutavatele VIPS-spetsialistidele on vaja pakkuda kutsega psühholoogi, vaimse tervise õe või psühhiaatri supervisiooni. Sealjuures ei piirata teenuseosutamist konkreetse tegevusloaga, et võimaldada teenuste osutamist näiteks iseseisva psühholoogilise ravi, iseseisva õenduse, peremeditsiini või eriarstiabi tegevusloaga teenuseosutajate juures. VIPS-i rakendamise võimalus ei hõlma siiski kiirabi tegevusluba, kuna kiirabi tegevusloa eesmärk on tagada vältimatu ja kiire erakorralise abi osutamise valmisolek ning väljakutsetele reageerimine. VIPS on seevastu planeeritud, juhendipõhine ja järjepidev varajase abi sekkumine, mille korraldus ei vasta kiirabiteenuse eesmärgile ega tegevusloa kontrolliesemele.

Tervishoiuteenuse osutamise tegevuslubasid väljastab Terviseamet.

Tegevusloa nõude sätestamine riivab põhiseaduse (PS) §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Piirang on õigustatud teenusesaajate kaitseks, et tagada kvaliteetsem teenus, kuivõrd tegevusloa saamiseks on vaja täita teatud tingimusi. Arvestades asjaolu, et VIPS-spetsialistidele peab pakkuma supervisiooni vaimse tervise valdkonna spetsialist, ei ole tegevusloa nõue ülemäära koormav, kuna teenust on võimalik osutada erinevate asjakohaste tegevuslubadega. Tegevusloa piirang on sobiv, kuna loob usaldusväärse ja läbipaistva teenusekeskkonna, mis vastab ühtsetele nõuetele. Piirang on vajalik, et võimaldada ennetada olukordi, kus teenust ei osutata nõuetekohaselt. Tegevusloa olemasolu on seejuures minimaalne eeltingimus. Piirang on mõõdukas, kuna tegevusloa nõue ei kujuta endast põhjendamatut piirangut, eriti arvestades seda, et teenust on võimalik osutada erinevate tegevuslubadega. Seejuures ei muuda tegevusloa nõue teenust tervishoiuteenuseks ega anna teenust vahetult osutavale spetsialistile tervishoiutöötaja staatust, aga loob vajaliku kvaliteedi ja usaldusväärsuse tagamise mehhanismi teenuse olemust arvestades. Käesolevas eelnõus on kvaliteedi tagamiseks põhjendatud siduda teenuse osutamine tervishoiuteenuse osutaja tegevusloaga, kuid see ei välista tulevikus samaväärset kvaliteeti ja järelevalvet tagavate muude lahenduste kaalumist.

Teenuseosutaja ja teenusesaaja vahel sõlmitav leping on oma olemuselt käsundusleping võlaõigusseaduse § 619 tähenduses, kuna käsunduslepinguga kohustub käsundisaaja vastavalt lepingule osutama teisele isikule teenuseid ehk täitma käsundi. Kuna sekkumine on suunatud teenuse osutamisele, mitte konkreetse tulemuse saavutamisele, nagu eeldaks töövõtuleping võlaõigusseaduse § 635 lõike 1 tähenduses, on tegemist käsunduslepinguga. Teenuseosutajal on seega tavapärased käsunduslepingust tulenevad kohustused, näiteks hoolsuskohustus ja saladuse hoidmise kohustus.

Kui teenusesaaja ei ole rahul teenuse kvaliteediga, tuleks tal esmalt pöörduda teenuseosutaja poole. Kahju tekkimisel on isikul võimalik pöörduda kohtusse. Kuna tegemist ei ole tervishoiuteenuse osutamisega, ei ole kahju tekkimisel tegemist tervishoiuteenuse kohustusliku vastutuskindlustuse olukorraga.

Teenuseosutaja ja Tervisekassa vahel sõlmitava halduslepingu nõuete täitmise üle teeb järelevalvet Tervisekassa.

Lõikes 3 sätestatakse teenuseosutaja kohustused.

Teenuseosutaja on kohustatud tagama teenuse osutamise RTHS-is ja selle alusel kehtestatud tingimustel.

Samuti peab teenuseosutaja tagama, et tal on varajase abi sekkumise teenuse osutamisel õigus kasutatavat sekkumist rakendada. See tähendab, et pakutava, teadusnõukogu hinnatud sekkumise omanik ja teenuseosutaja on kas sama juriidiline isik või FIE või on teenuseosutajal olemas sekkumise omaniku luba sekkumist kasutada, näiteks litsentsileping, koostööleping vms. Täpsed tingimused, mille alusel omanik konkreetse sekkumise pakkumist piirab, on erinevate sekkumiste puhul erinevad ega kuulu RTHS-i reguleerimisalasse. Näiteks, rahvusvahelises praktikas võib sekkumise omanik nõuda kvaliteedi tagamiseks kindla koolitaja korraldatud sekkumise rakendamise koolituse läbimist, korraldada ise teenust vahetult osutavatele spetsialistidele supervisiooni vms.

Teenuseosutaja peab tagama, et temaga lepingulises suhtes olev teenust vahetult osutav spetsialist vastab RTHS-is sätestatud nõuetele. See tähendab, et spetsialistil peavad olema täidetud vastavad haridus- ja pädevusnõuded. Teenust vahetult osutava spetsialistiga on tihedalt seotud ka punkt 4, mis sätestab supervisiooni kohustuse.

Varajase abi sekkumise teenuse osutamine tuleb dokumenteerida. Dokumenteerimine toimub teenuseosutaja infosüsteemis.

Teenuseosutaja peab tagama talle eraldatud rahaliste vahendite efektiivse ja väärtuspõhise kasutamise. Efektiivne ja väärtuspõhine kasutamine tähendab seda, et teenuseosutaja vastutab oma tegevuse, otsuste ja töökorralduse eest selliselt, et olemasolevaid ressursse kasutatakse säästlikult ja teenusesaajate heaks.

Paragrahvis 223 on täpsustatud dokumenteerimise nõudeid.

Lõige 1 kirjeldab varajase abi teenuse osutaja kohustust dokumenteerida oma infosüsteemis või muus tema kasutatavas infosüsteemis isiku tuvastamiseks vajalikud üldandmed, isiku heaolu ja terviseseisundit puudutavad andmed, mis on vajalikud varajase abi sekkumise teenuse osutamiseks, ning varajase abi sekkumise teenuse osutamise ja selle tulemuse hindamise andmed.

Lõikes 2 sätestatakse, et varajase abi sekkumise teenuse osutaja peab säilitama andmeid kolm aastat pärast teenuse osutamise lõppemist. See on vajalik võimalike nõuete lahendamiseks ja teenuse osutamise õiguspärasuse kontrollimiseks.

Lõikes 3 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile õigus kehtestada dokumenteerimise täpsemad nõuded ja andmekoosseis määruses. Seadusega sätestatakse teenuseosutaja dokumenteerimiskohustus ja dokumenteeritavate andmete põhikategooriad, kuid selle kohustuse tehnilisi nõudeid ega täpseid andmevälju ei ole otstarbekas reguleerida seaduse tasandil. Määruse tasandil kehtestatav andmekoosseis võimaldab tagada ühtse dokumenteerimispraktika, samuti võimaldab see vajaduse korral kiiresti kohandada dokumenteerimise nõudeid. Volitusnorm vastab ka isikuandmete töötlemise regulatsiooni nõuetele, kuna seadus sätestab andmete töötlemise eesmärgi ja peamised andmeliigid, kuid tehnilisemad tingimused (andmekoosseisud) määratakse rakendusaktis.

Paragrahv 224 sätestab nõuded varajase abi teenust vahetult osutavale spetsialistile.

Lõikes 1 sätestatakse üldnõuded teenust vahetult osutavale spetsialistile, milleks on kõrgharidus ning pädevusnõuetele vastamine.

Haridus- ja pädevusnõuete kehtestamisega piiratakse PS §-st 29 tulenevat vabadust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. PS §-s 29 sätestatud õigus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus ning seadusandja võib teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmise argumendil PS §-s 29 sätestatud õigust piirata. Ühe sellise õigustatud piirangute grupi moodustavad kitsendused, mis sätestavad haridus- ja kogemusnõuded teatud elukutsetele ja töökohtadele, et tagada nende valdkondade esindajatega kokkupuutuvate tarbijate, patsientide või klientide ohutus ja heaolu. Kuivõrd varajase abi sekkumise teenust vahetult osutaval spetsialistil on roll inimese tervise ja heaolu kujundamisel, on teatud piirangud põhjendatud, arvestades proportsionaalsuse põhimõttega. Kitsendus on proportsionaalne, kui see on sobiv, vajalik ja mõõdukas. Piirang on eesmärgi saavutamiseks sobiv, kuna spetsialistile kehtestatavad nõuded aitavad vähendada ebakvaliteetse teenuse osutamise riski ning loovad ühtse minimaalse kvaliteedistandardi. Piirang on vajalik, kuna sama eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem piiravate meetmetega sama tõhusalt, kuna soovituste või järelevalve kaudu ei ole võimalik sama tõhusalt tagada teenuse kvaliteeti. Piirang on mõõdukas, kuna nõuded on otseselt seotud teenuse sisuga ega lähe kaugemale sellest, mis on vajalik teenuse kvaliteetseks osutamiseks.

Lõikega 2 antakse volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile teenust vahetult osutava spetsialisti täpsemaid haridus- ja pädevusnõudeid sisaldava määruse kehtestamiseks.

Lõikes 3 kehtestatakse teenust vahetult osutava spetsialisti konfidentsiaalsuskohustus. Sätte eesmärk on tagada teenusesaajate eraelu puutumatus ning kaitsta isiku põhiõigusi, kuivõrd teenuse osutamise käigus töötlevad spetsialistid inimese vaimse tervise andmeid. Kuna teenust vahetult osutavad spetsialistid ei ole tervishoiutöötajad, ei kohaldu neile tervishoiutöötajate kutsesaladuse hoidmise kohustus. Seega on õigusselguse huvides vajalik sätestada teenust vahetult osutava spetsialisti konfidentsiaalsuskohustus. Sellega on tagatud inimese eraelu kaitse sõltumata spetsialisti erialasest ettevalmistusest. Inimene peab saama teenuse osutamisel avaldada vaimset tervist puudutavat infot teadmisega, et seda ei avaldata kolmandatele isikutele ilma õigusliku aluseta. Säte võimaldab andmete avaldamist üksnes seaduses sätestatud juhtudel või inimese nõusolekul.

Paragrahv 225 reguleerib teenuse korraldamist ja rahastamist.

Lõige 1 sätestab, et varajase abi sekkumise teenust korraldab Tervisekassa. Teenuse korraldus toimub Sotsiaalministeeriumi haldusalas. Teenuse korraldamine tähendab, et Tervisekassa korraldab lepingupartnerina teenust osutavate teenuseosutajate leidmist, lepingute ettevalmistamist, partneritega suhtlemist, hangete korraldamist ja lepingute sõlmimist, samuti arvelduse kujundamist ning seotud vajalikke arendusi.

Lõike 2 kohaselt rahastab varajase abi sekkumise teenust Tervisekassa riigieelarveliste võimaluste piires ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud määruses sätestatud tingimustel ja korras. Vastavalt on teenuse maht piiratud eraldise summaga ning sekkumiste rakendamiseks ei kasutata ravikindlustuse vahendeid. Teenusele antakse teenuse kood ning see kantakse tervishoiuteenuste loetellu sarnaselt teiste Tervisekassa poolt rahastatavate teenustega. TTL-is märgitakse, et omaosalus on 0 eurot ning teenust on võimalik saada sõltumata ravikindlustuse olemasolust.

Lõike 3 kohaselt sõlmib Tervisekassa ettenähtud rahastuse mahus ja vastavalt määruses täpsustatud tingimustele teenuse osutamiseks halduslepingu.

Tervisekassa sõlmib teenuseosutajaga lepingu, tuginedes RTHS-is ja selle alusel kehtestatud määruses kirjeldatud tingimustele. Leping sõlmitakse sõltuvalt lepingumahust riigihanke tulemusena. Sõlmitav leping on haldusleping ning sellele kohalduvad halduskoostöö seaduse sätted.

Seaduse tasandil on nimetatud, et sõlmitavas lepingus lepitakse kokku vähemalt rakendatav sekkumine, teenuse osutamise ja rahastamise tingimused, lepingu täitmise kontroll ning lepingu muutmise ja lõpetamise alused.

Lõikes 4 antakse volitusnorm teenuseosutaja ja Tervisekassa vahel sõlmitava halduslepingu täpsemate tingimuste kehtestamiseks.

Eelnõu §-ga 2 muudetakse KMS-i.

Paragrahviga 2 täiendatakse KMS § 16 lõike 1 punktis 2 esitatud käibemaksuvabade teenuste loetelu varajase abi sekkumise teenusega. Kuna tegemist ei ole tervishoiuteenusega, on erandi sätestamine vajalik.

Eelnõu §-ga 3 muudetakse TTKS-i.

Paragrahviga 3 täiendatakse TTKS § 14 lõikes 1, § 22 lõikes 3 ja § 251 lõikes 3 olevat tegevusalade loetelu varajase abi sekkumise teenusega. Muudatusega võimaldatakse perearstidel, haiglal ja õendushaiglal osutada RTHS-is reguleeritud varajase abi sekkumise teenust.

Eelnõu § 4 kohaselt jõustub seadus 2028. aasta 1. jaanuaril. See võimaldab teenuse korraldajatel teha vajalikke ettevalmistusi protsesside sujuvuse tagamiseks ning võimalikel teenuseosutajatel teha ettevalmistusi uue süsteemi raames teenuste pakkumiseks, samuti rakendusakti koostamist ja asjakohaseid läbirääkimisi. Aastal 2027 pakutakse analoogseid teenuseid vaimse tervise astmelise abi pilootprojekti12 raames.


Joonis 2. Varajase abi sekkumiste korraldus süsteemi vaatest.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga võetakse kasutusele termin „varajase abi sekkumine”, mis defineeritakse kui juhendipõhine inimesele suunatud ennetustegevus näidustatud ennetuse tasandil, mille eesmärk on leevendada psüühika- või käitumishäire või muu haiguse sümptomeid või ennetada lisanduvate sümptomite väljakujunemist. Varajase abi sekkumiste alla kuuluvad struktureeritud eneseabi sekkumised ja VIPS-id, mille rakendamise tingimusi täpsustatakse määruses.

Termin „varajase abi sekkumine“ valiti varasemalt kaalutud terminite „prekliiniline sekkumine“ ja „madala künnisega sekkumine“ asemel, kuna see kirjeldab täpsemalt reguleeritava teenusekihi sisu ja eesmärki. Termin „prekliiniline sekkumine“ võib seostuda meditsiinis kasutatava prekliinilise uuringu mõistega ning jätta eksliku mulje, et tegemist on üksnes tervishoiuteenusele eelneva tegevusega. Termin „madala künnisega sekkumine“ kirjeldab eelkõige abi kättesaadavuse viisi, mitte sekkumise sisu ega õiguslikke tunnuseid, ning võib hõlmata ka muid hõlpsasti kättesaadavaid teenuseid. Seetõttu on termin „varajase abi sekkumine“ normi adressaadi jaoks selgem ja paremini kooskõlas eelnõus määratletud mõiste sisuga.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Teenuse rahastamine riigieelarvest ei kujuta endast Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi. Teenuseosutajad valitakse riigihanke tulemusel. Teenuse piirhind määratakse VV määruses. Teenuseosutaja ei saa turutingimustega võrreldes majanduslikku eelist.

6. Seaduse mõjud

Eelnõukohase seaduse rakendamisel on sotsiaalne ja majanduslik mõju, samuti mõju regionaalarengule ning riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldusele. Mõjusid on analüüsitud mõju liigi ja mõju sihtrühmade ning muude asjakohaste aspektide kaupa. Eelnõukohane seadus ei mõjuta oluliselt riigi julgeolekut ja välissuhteid ega elu- ja looduskeskkonda.

Kaudselt ja laiemas plaanis toetab elanikkonna vaimse tervise, eneseabioskuste ja psühhosotsiaalse toimetuleku parandamine ka ühiskonna üldist kriisivalmidust, psühholoogilist vastupanuvõimet ning säilenõtkust. Kuna tegemist on siiski laiapindse riigikaitse ja ühiskondliku julgeoleku kaudse toetamisega, ei ole eelnõu fookusest lähtuvalt selles valdkonnas põhjalikuma mõjuanalüüsi koostamine põhjendatud.

6.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm: vaimse tervise abi vajavad inimesed

Eelnõukohase seaduse jõustumisel on oluline positiivne sotsiaalne mõju eelkõige neile inimestele, kellel esinevad psüühika- ja käitumishäirete või muude haiguste varajased või kerged sümptomid, kuid kes ei vasta veel tervishoiuteenuste osutamise kriteeriumidele või kelle jaoks eriarstiabi kättesaadavus on piiratud. Mõju ulatus sõltub meetme rakendamiseks eraldatavast rahastusest.

„Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu“ (2021–2022)13 kohaselt oli vaimse tervise probleemide levik Eesti rahvastikus ulatuslik. Enesekohaste hinnangute põhjal oli depressioonirisk ligi neljandikul ja üldistunud ärevushäire risk igal viiendal täiskasvanul, märkimisväärselt suurem risk on noortel täiskasvanutel. Registriuuringu põhjal esines ligi veerandil täiskasvanutest perioodil 2016–2021 vähemalt üks psüühikahäire diagnoos, millest kõige sagedasemad olid depressioon (12,4%) ja ärevushäired (9,8%). Kuigi ühelt poolt võib eeldada, et võrreldes koroonapandeemia perioodiga on rahvastiku vaimse tervise olukord pisut paranenud, ei pruugi uute stressorite lisandumisest tulenevalt (sh mitu käimasolevat agressioonisõda, suurenev elukallidus ja globaalne majanduslik ebakindlus) olla see muutus kuigi suur. Teenust osutatakse isikule sõltumata ravikindlustuse olemasolust. See on sihtrühma toetamisel kriitilise tähtsusega, kuna ravikindlustuseta isikutel (Statistikaameti andmetel oli nende osatähtsus 2025. aastal registreeritud elanikkonnast 6,5%), aga ka teistel sotsiaalmajanduslikult ebasoodsamas olukorras olevatel, sh sissetulekuta inimestel on psüühika- ja käitumishäirete risk sama suur või suurem kui teistel, kuid nad saavad teenuste kättesaadavuse ja enda ebapiisavate rahaliste vahendite tõttu märgatavalt vähem abi.

Eelnõu koostajate hinnangul on teenuste potentsiaalne sihtrühm kalendriaastas viiendik kuni veerand Eesti elanikest ehk suurusjärgus ca 270 000 kuni 340 000 inimest. See hõlmab elanikkonda elukaareüleselt, mistõttu on vajalikud paindlikult kättesaadavad ja prekliinilised sekkumised ning struktureeritud eneseabiprogrammid. Meetmest vahetult kasusaavate isikute hulk sõltub, lisaks rahalistele ressurssidele, oluliselt ka juurutatavate digilahenduste sisust, kasutustingimustest ja ligipääsetavusest erinevatele elanikkonnagruppidele. Abi võrdse kättesaadavuse seisukohalt on oluline arvestada ka sellega, et erinevate sihtrühmade digipädevus, abiotsimise valmisolek ja võimalus kasutada iseseisvaid digitaalseid sekkumisi ei ole ühesugused. Seetõttu peab digitaalsete lahenduste rakendamisega kaasnema tähelepanu ka neile inimestele, kelle puhul võivad erinevad taustategurid kas eraldi või koosmõjus kujuneda täiendavaks ligipääsubarjääriks.

Eelkõige vanemaealiste puhul tuleb muu hulgas tähelepanu pöörata võimalikule põlvkondlikule digitaalsele lõhele. Statistikaameti andmetel moodustasid 65-aastased ja vanemad elanikud 2026. aasta alguse seisuga 21,2% Eesti rahvastikust. Kuigi üldine ligipääs internetile on elanikkonnas laialdane, võib näiteks tervisealane digipädevus selles vanuserühmas osutuda arvestatavaks takistuseks. Kantar Emori 2024. aasta uuringu andmetel ei olnud näiteks 16% selles vanuses elanikest kuulnud riiklikust terviseportaalist ega seda külastanud. 14% oli sellest kuulnud, kuid polnud kordagi sisse loginud.14 Samas peab 12,7% vanemaealistest ka üldisemalt interneti ja digilahenduste kasutamist keeruliseks ning 10% seenioritest tunneb just puudulike digioskuste tõttu sotsiaalset isolatsiooni.15 Ka 2023. aasta Eesti inimarengu aruanne toob välja, et vähene digipädevus ja digitehnoloogiate mittekasutamine on üle 50-aastaste elanike seas tugevalt seotud suurema üksildustunde ja depressiivsusega.

Eraldi väljakutseks varajase abi sekkumiste pakkumisel on erinevad tegevuspiirangud ja terviseprobleemid inimeste vanusest sõltumata. Samuti tuleb arvestada soolisi erinevusi abi vajaduses ja abiotsimise käitumises. Vaimse tervise seireuuringute põhjal tunnevad naised meestest sagedamini vajadust täiendavate vaimse tervise abivõimaluste järele, samal ajal kui mehed võivad ühiskondlike soostereotüüpide ja häbimärgistamise tõttu pöörduda klassikalise psühhiaatrilise abi poole harvemini. Seetõttu on oluline, et varajase abi lahendused oleksid madala lävega, paindlikud ja võimaldaksid abi saada viisil, mis vähendab abi otsimisega seotud stigma mõju.

Meetme juurutamisega kaasnev positiivne mõju laieneb ka abivajaja pereliikmetele ja teistele lähedastele, kuna varajane sekkumine vähendab raskete seisundite ja kriisiolukordade tõenäosust ja/või esinemissagedust ning seeläbi väheneb nende olukordadega kaasnev hooldus- ja toetuskohustus. Pereliikmete ja abistajate ressursi vabanemine toetab nende edukat toimetulekut muudes olulistes eluvaldkondades ja soodustab nende endi vaimse heaolu hoidmist.

Laste heaolu on vahetus seoses vanemliku toimetulekuga ning üle poole Eesti lapsevanematest on tundnud vajadust lapse arengu või tervisega seotud nõuannete järele, põrkudes sageli kokku infopuudusega, kuhu abi saamiseks pöörduda. Laste puhul tuleb seega arvestada, et nende vajaduste hindamine ja abi kasutamine on vanusest sõltuvalt tihedalt seotud lapsevanema või muu eestkostja teadmiste, digipädevuse ja suutlikkusega sobiva abini jõuda.16 Oluline eraldi sihtrühm on ka mitteaktiivsed ehk nn NEET-noored (Not in Employment, Education or Training), keda on täpsemalt kirjeldatud alapeatükis 6.3.

Varajase abi sekkumiste reguleerimine ja süsteemne rahastamine loob inimestele võimaluse vaimse tervise probleemide sümptomite varasemaks leevendamiseks ja ennetab seisundite süvenemist, krooniliseks muutumist ning sellega kaasnevat toimetuleku halvenemist. Uue teenuse (sealhulgas selle digitaalsete ja hübriidvormide) juurutamine suurendab abi kättesaadavust ning vähendab abi saamisel ajalisi, geograafilisi ja stigmaga seotud barjääre. Kuna varajase abi sekkumised on suunatud sümptomite leevendamisele varases etapis, kui inimese seisund võib olla alles kliiniliselt alalävine, ei pea inimesel abi saamiseks olema diagnoosi ning ta ei pea ka ise end määratlema psüühikahäirega patsiendina. Võimalus läbida juhendipõhiseid sekkumisi spetsialistide juures, kelle kutsealane taust on mitmekesine ja kes ei pruugi olla tervishoiutöötajad, võib osa sihtrühmast tajuda abi otsimist ja saamist vähem stigmatiseerivana võrreldes näiteks psühhiaatrilise eriarstiabi kasutamisega. Samuti võimaldab teenuseosutamise asukoha paindlikkus seda, et varajane abi on kättesaadav erinevates keskkondades, sealhulgas koolikeskkonnas, tervishoiukeskuses, vaimse tervise teenuseosutajate juures jne. Olulist rolli võib siinkohal mängida digitaalsete struktureeritud eneseabi sekkumiste integreerimine riiklikku süsteemi. Need sekkumised on sageli iseseisvalt rakendatavad, privaatsed ja kättesaadavad igal ajal, sõltumata inimese asukohast. See on kriitilise tähtsusega neile, kel ärevuse, häbitunde või elukoha tõttu on vahetu kontakt vaimse tervise spetsialistiga takistatud. Rahvusvaheline praktika toetab samuti selliste lahenduste süsteemset kasutamist. Näiteks on Soomes avalikus tervishoiusüsteemis laialdaselt kasutusel digitaalsed vaimse tervise eneseabiprogrammid ja internetipõhised lühinõustamised (sealhulgas Mielenterveystalo platvormil pakutavad programmid), Rootsis pakub enamik piirkondi avaliku tervishoiusüsteemi osana võrgupõhiseid vaimse tervise sekkumisi. Seega ei ole tegemist üksnes teoreetilise mudeliga, vaid lahendustega, mis on mitmes Euroopa riigis juba kasutuses ning toetavad vaimse tervise abi varasemat, paindlikumat ja kulutõhusamat kättesaadavust.

Poliitikamuudatusest võidavad otseselt ka diagnoositava psüühika- ja käitumishäirega inimesed, kes vajavad tervishoiutöötaja sekkumist. Kui nn alalävise seisundiga inimesed saavad abi mujalt, kasutavad nad vähem eriarstiabi tasandi ressurssi. Seeläbi võivad lüheneda ravijärjekorrad psühhiaatrilises eriarstiabis ning eriarstiabi vajavad inimesed pääsevad varem ligi abile, mida nende terviseseisund nõuab.

Oodatava sotsiaalse mõju suurim risk peitub eelarvelistes piirangutes. Ebapiisava rahastamise tingimustes jääb nõudlus ületama rahalist võimekust ning meetmest saab kasu vaid osa sihtrühmast. Riski aitab maandada vähemalt digitaalsete struktureeritud eneseabi tööriistade rahastamine piisavas mahus, kuna toimiva lahenduse korral on iga täiendav abistamise juht liginullkuluga. Survet eriarstiabile aitab poliitika rakendamine oluliselt leevendada aga üksnes siis, kui uues loodavas teenusekihis on esindatud ka koolitatud spetsialistide ahendatult või vahetult pakutavad teenused.

Sihtrühm: varajase abi sekkumise teenuse osutajad

Eelnõu kohaselt luuakse uued võimalused teenuseosutajatele, kes suudavad ja soovivad rakendada juhendi- ja tõenduspõhiseid sekkumisi ning vastavad määruse tasandil kehtestatavatele tingimustele, sealhulgas on lepingulises suhtes juriidilise isikuga või füüsilisest isikust ettevõtjaga. Eelnõu koostajate hinnangul on potentsiaalselt sellise abi osutamise võimekusega juriidiliste üksuste ja füüsilisest isikust ettevõtjate suurusjärk esimese kolme kuni viie aasta vältel kuni paarkümmend, arvu mõjutavad rakendusaktiga kehtestatavad tingimused, teenuse hind ja teenuse rahaline kogumaht ning Tervisekassa kehtestatavad muud lepingutingimused (sh juriidiliselt isikult ostetav miinimummaht).

Sekkumisi rakendavate spetsialistide ring sõltub otseselt nii spetsialistide koolitusmahtudest kui ka riigieelarves ettenähtavatest vahenditest. VIPS-e saavad rakendada lühema väljaõppega spetsialistid, kes ei pea olema kliinilise kutsega tervishoiutöötajad. Kergete ja mõõdukate sümptomitega abivajajate teenindamine laiema teenuseosutajate ringi poolt esmatasandil ja kogukonnas vabastab eriarstiabi ressursse keerukamate ning raskemate juhtumite jaoks. See parandab kogu süsteemi kulutõhusust ja aitab lühendada kriitilisi ravijärjekordi spetsialiseeritud abis.

Meetme juurutamisega samaaegselt rahastatakse koolitusi, mis pakuvad varajase abi sekkumisi vahetult rakendavatele spetsialistidele vajaliku väljaõppe nii VIPS-spetsialistide baasoskuste kui ka konkreetsete juhendipõhiste sekkumiste rakendamiseks. Sel moel maandatakse riski, et meetme käivitamisel napib spetsialiste, kes on valmis uut teenust osutama. Koolituste korraldamist koordineerib Tervise Arengu Instituut, kes hangib koolituste läbiviimise sobivatelt koolituspartneritelt. Koolituste ülesehitus võib olla modulaarne, võimaldades kujundada ettevalmistuse mahtu ja sisu vastavalt sekkumise laadile, sihtrühmale ja rakendusmudelile. See teeb uute teenuseosutajate süsteemi toomise oluliselt kiiremaks ja paindlikumaks kui üksnes pikaajalisele akadeemilisele kliinilisele väljaõppele tuginemine. Teenuseosutajate kvaliteedi ja tööheaolu hoidmiseks on sekkumiste rakendusmudelites kavas ette näha ka regulaarne supervisioon, mis annab spetsialistidele vajaliku toe, aitab hoida piire ning ennetada läbipõlemist uute teenuste osutamisel.

Mõju halduskoormusele

Olemasolevate varajase abi sekkumiste rakendajate jaoks muutub halduskoormus eelkõige nii, et seni erinevate projektide, toetuste ja koostöökokkulepete alusel toimunud teenuse osutamine koondub ühtsema õigusliku ja lepingulise raamistiku alla. Ühelt poolt võib see üleminekuperioodil suurendada halduskoormust, kuna teenuseosutajatel tuleb viia oma tegevus kooskõlla uute nõuetega ning vajaduse korral tõendada vastavust kehtestatud tingimustele. Samuti kaasneb halduskoormus seoses teenuse dokumenteerimise ja rahastamiseks vajalike andmete esitamisega. Halduskoormuse tasakaalustamise põhimõttest lähtuvalt on muudatus aga koormust reaalselt vähendava mõjuga nendele teenuseosutajatele, kes selles valdkonnas juba tegutsevad. Senine killustatud dubleeriv rahastamine ja iga-aastane uute rahastustaotluste esitamise vajadus asendub püsiva ja ühtlasemate reeglitega lepingulise korraldusega Tervisekassa kaudu. See vähendab vajadust orienteeruda erinevate rahastusallikate, aruandlusloogikate ja üksikute kokkulepete vahel. Uue teenuse rahastajale kaasneb töökoormus teenuse rahastamiseks seaduses sätestatud tingimustel. Nende isikute ja ettevõtete halduskoormust ning asutuste töökoormust, kes varajase abi sekkumisi ei rakenda ega ole seotud nende rahastamise või korraldamisega, eelnõukohane seadus ei mõjuta.

Teenuse osutamise eelduseks olev täiendkoolitus võib lisada sekkumisi vahetult osutavatele spetsialistidele täiendava ajalise ja korraldusliku koormuse, kuna teenuse osutamiseks tuleb läbida nõutav väljaõpe ning vajadusel korraldada selle ühildamine seniste tööülesannetega. Koormus sõltub koolituse mahust, spetsialisti varasemast ettevalmistusest ja teenuse osutamiseks kehtestatud nõuetest.

Mõju tööjõuturule

Kuna eelnõu kohaselt kehtestatakse sekkumispõhine, mitte range kutsealapõhine regulatsioon, on mõju tööjõuturule laiem ja pigem uusi võimalusi loov. See tähendab, et samal ajal kui süsteemi eesmärk on hoida kontrolli all tervishoiu tippspetsialistide (psühhiaatrid, kliinilised psühholoogid jt) töökoormust, pakub sekkumispõhine lähenemine töötamise ja eneseteostuse võimalusi paljudele sotsiaal- ja haridusvaldkonna spetsialistidele (nt sotsiaaltöötajad, tegevusjuhendajad, koolipersonal), kelle potentsiaal vaimse tervise ennetus- ja edendustöös on seni olnud alakasutatud.17 Lisaks on vähese intensiivsusega sekkumiste rakendajate koolitamine võrreldes kliiniliste spetsialistide väljaõppega kiirem ja odavam. See loob eeldused valdkonda sisenemiseks senisest laiemale huviliste ringile (sotsiaal-, haridus- või terviseteaduste baasharidusega inimesed), kes soovivad modulaarse täiendkoolituse toel omandada uue eriala ja pakkuda varajase abi sekkumisi.18 19

Samas sõltub uute teenuseosutajate tegelik lisandumine sellest, kui kättesaadavad on vajalikud täiendkoolitused ning millised väljaõppe- ja muud teenuse osutamise tingimused kehtestatakse. Seetõttu võib koolituse ajaline, rahaline või korralduslik koormus kujuneda barjääriks eelkõige neile spetsialistidele, kes soovivad osutada varajase abi sekkumisi lisaks juba oma olemasolevale tööle. Teenuse jätkusuutliku tööjõubaasi kujundamisel on seetõttu oluline, et väljaõpe oleks piisavalt kättesaadav ja paindlik ning võimaldaks eri valdkondade asjakohase ettevalmistusega spetsialistidel sõltumata nende hõivest teenuseosutajate ringi siseneda.

6.2. Majanduslik mõju

Eelnõukohase seaduse majanduslik mõju seisneb ühelt poolt riigi täiendavas rahastamisvajaduses, teiselt poolt aga võimaluses vähendada vaimse tervise probleemidest tulenevaid pikemaajalisi kulusid tervishoiule, sotsiaalsüsteemile ja tööturule. Poliitikamuudatuse rakendamine toetab Eesti inimeste igapäevast toimetulekut, töö- ja õppimisvõimet ning eluga rahulolu. Vaimse tervise probleemide ja psüühikahäiretega kaasneb ühiskonnale märkimisväärne sotsiaalne ja majanduslik kulu. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) andmetel kaotab Eesti vaimse tervise probleemide tõttu igal aastal keskmiselt 2,8% oma sisemajanduse koguproduktist (SKP), mis ulatus näiteks 2021. aastal 880 miljoni euroni20 (vt ka OECD viide Eesti kohta esitatud käsitluses 2023. aasta Eesti inimarengu aruandes).

Süsteemne lähenemine asendab senise ebasüstemaatilise ja projektipõhise rahastuse ning loob püsivamad ja järjepidevamad tingimused varajase abi sekkumiste rahastamiseks. Ühed sagedasemad vaimse tervise probleemid ning ka varajase abi sekkumiste tüüpilised sihtseisundid on depressioon ja ärevushäired, mille puhul on sageli rakendatavad just varajased, vähese intensiivsusega ja digitaalselt toetatud sekkumised. Seetõttu on põhjendatud ka eeldus, et sümptomite varasem leevendamine ja seisundite süvenemise ennetamine aitab vähendada hilisemat survet tervishoiusüsteemile, töövõimekaole ja toetussüsteemidele. Sellest tulenev kasu väljendub eeskätt vähenenud tervishoiukuludes, paremas töö- ja õppimisvõimes ning intensiivsemate ja ressursimahukamate teenuste (näiteks haiglaravi või eriarstiabi) vajaduse edasilükkumises või vähenemises. WHO rahvusvahelise investeeringutasuvuse analüüsi kohaselt toob depressiooni ja ärevushäirete tõenduspõhise ravi katvuse laiendamine näiteks keskmiselt ligikaudu neljakordse tulu elanikkonna parema tervise ja töövõime kaudu.21, 22

Eelnõukohase seaduse rakendamine avaldab leevendavat mõju ka tervishoiusüsteemi koormusele, eeskätt perearstiabis ja psühhiaatrilises eriarstiabis. Varajase abi sekkumised võivad olla sobivamaks alternatiiviks tervishoiuteenustele juhtudel, kus kliiniline ravi ei ole veel näidustatud, või täiendada ravi ravieelsete või ravi toetavate meetmetena. Sekkumispõhine regulatsioon võimaldab tervishoiutöötajate asemel pakkuda abi laiemal spetsialistide ringil, mis leevendab meditsiini- ja haridussüsteemi koormust ning on kuluefektiivsem viis kvaliteetse abi kättesaadavuse tagamiseks. Digitaalsete komponentide (nt struktureeritud eneseabi) kasutamine võimaldab pakkuda kvaliteetset abi varem, madalamate ühikukuludega ja suuremale hulgale inimestele, panustades seeläbi süsteemi üldise kulutõhususe suurenemisse.

Ennetades seisundi halvenemist ja abivajaduse kasvu, vähendatakse ka ajutise ja püsiva töövõimetusega seotud hüvitiste ja toetuste kulu ning ennetatakse haigusseisundist tingitud toimetulekuraskusi. Majanduslikus vaates väljendab elanike väiksem tervisekaotus nende pikemas ja produktiivsemas osalemises tööturul ning vähenenud kulusid tervisekaoga seotud toetustele ja hüvitistele.

Varajase abi sekkumiste püsiva rahastusmudeli loomine riigieelarvest kahandab eri tasandite (nt universaalne ennetus vs. tervishoiuteenused) omavahelist konkureerimist piiratud ressurssidele, sealhulgas aitab eraldi rahastusskeemi loomine vabastada seni tervishoius ravikindlustuse vahenditest peidetult kaetud samaväärseid kulusid.

6.3. Mõju regionaalarengule ja võrdõiguslikkusele

Eelnõu kohaselt ei ole teenuseosutajad piiratud füüsilise asukohaga ning oluline rõhk on digitaalsetel lahendustel. Sel lahendusel on potentsiaal parandada oluliselt abi kättesaadavust piirkondades, kus tervishoiuteenuste valik on piiratud. See aitab vähendada regionaalset ebavõrdsust tervishoiu ja vaimse tervise toe kättesaadavuses. Samuti toetab see võrdsemat ligipääsu abile erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste jaoks.

Digitaalsete lahenduste kasutamine iseenesest ei kõrvalda siiski piirkondlikke ega sotsiaalseid ligipääsutõkkeid. Nagu eespoolgi öeldud, tuleb arvestada nii erineva digipädevuse, elukaareüleste tegevuspiirangutega (sh puudega inimestega) ning vajalike digivahendite ja -ühenduse kättesaadavusega. Seetõttu võib abi tegelik kättesaadavus eri piirkondades ja sihtrühmades kujuneda erinevaks ka juhul, kui teenuseosutaja füüsiline asukoht teenuse saamist ei piira.

Lisaks sotsiaalmajanduslikule ja piirkondlikule võrdõiguslikkusele toetatakse eelnõu kohaselt mitmete teiste sihtrühmade ligipääsu abile. Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu (2021–2022) andmetel on kõige suuremas depressiooni- ja ärevushäirete riskis noored täiskasvanud vanuses 18–24 eluaastat, kes ei jõua samas alati vajaliku diagnoosi ja spetsialiseeritud abini. Täiendava sotsiaalselt haavatava rühmana on oluline esile tuua NEET-noored ehk 15–29-aastased mittetöötavad, mitteõppivad ja koolitustel mitteosalevad noored. See on mitmekesine sihtrühm, kellel esineb suur risk olla sotsiaalselt isoleeritud ja sattuda majanduslikesse raskustesse. Mittetöötamine ja -õppimine on vaimse tervise probleemide tekke oluliseks riskifaktoriks, kuid sageli on just varakult märkamata ja ravimata jäänud vaimse tervise mured algseks põhjuseks, miks noor haridussüsteemist või tööturult välja langeb ja NEET-staatusesse satub. Vaimse tervise rohelise raamatu (2020) andmetel on Eestis selliseid noori tuhandeid, kellest suur osa jääb tööturul mitteaktiivseks ka näiteks varajase lapsevanemaks saamise või omaste hoolduse tõttu. Noorte digipädevus ja eelistused soosivad varajases faasis just veebipõhiste ning vähese intensiivsusega sekkumiste (sh eneseabiprogrammide) kasutamist.

Soolise võrdõiguslikkuse vaates soodustavad madala lävega mittekliinilised lahendused abi otsimist selliste meeste seas, kes ühiskondlike soostereotüüpide ja häbimärgistamise hirmu tõttu pöörduvad klassikalisse psühhiaatrilisse eriarstiabisse oluliselt harvemini kui naised, mis omakorda peegeldub meeste kõrgemates sõltuvushäirete ja suitsiidi näitajates. Naiste puhul toetab kättesaadavam ja paindlikum abi toimetulekut suure psühholoogilise pingega, kuna Eestis on lähedaste hooldamise tõttu tööturul mitteaktiivsetest inimestest lausa 80% naistest. Samuti leevendab uue teenusekihi loomine üksinda elavate inimeste vaimse tervise riske, sealjuures eriti olemasolevatest teenusekeskustest kaugemal elavate inimeste jaoks.

Täiendava sotsiaalselt haavatava rühmana peab uue ja paindlikuma teenusekihi loomine toetama ka erineva soolise või seksuaalse sättumusega inimeste vaimset heaolu ja tervist. Vaimse tervise rohelise raamatu (2020)23 kohaselt ei tulene LGBTIQ (Lesbian, Gay, Bisexual, Transgender, Intersex, Queer) sihtrühma suurem vaimse tervise risk nende identiteedist, vaid ühiskondlikest hoiakutest ja häbimärgistamisest. Selle tulemusena võivad nad kogeda takistusi nii abi otsimisel kui ka selle saamisel. Arvestades selle sihtrühma spetsiifilist haavatavust (nt Eesti LGBTIQ-inimeste tegevuskava 2025–2030 andmetel mõtleb sageli või alati enesetapule koguni 20% Eesti LGBTIQ-inimestest24), on varajased, turvalised ja madala lävega mittekliinilised sekkumised vaimset toimetulekut toetavate teenustena nende jaoks kriitilise tähtsusega.

6.4. Mõju riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Sihtrühm: Tervisekassa, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus, Tervise Arengu Instituut, Sotsiaalministeerium

Eelnõukohase seaduse rakendamine mõjutab eelkõige Tervisekassa töökorraldust, kelle korraldamisel hakkab toimuma varajase abi sekkumiste rahastamine. Tervisekassa tegevused hõlmavad sekkumiste rahastamise lepingute sõlmimist ja haldamist, teenuseosutajate vastavuse kontrollimist kehtestatud tingimustele, mahu- ja kulukontrolli ning aruandluse korraldamist. Arengusuunana on kavas ka terviseportaalis tsentraalse sõelhindamiste ja teenuseid saama suunamise süsteemi arendamine ning integreerimine olemasolevate infosüsteemidega, mis toob kaasa täiendava töökorraldusliku koormuse Tervisekassale ja ka Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele (TEHIK). Tervisekassa puhul on punktis 7 kirjeldatud uue teenuskihi haldamiseks kolme ametikohaga seotud kulu. Uue teenusekihi rahastamise ja lepingulise korralduse rakendamine toob kaasa täiendava töökorraldusliku koormuse, mis hõlmab muu hulgas teenuseosutajatega seotud lepingute haldamist, teenuse tingimuste rakendamist ning aruandluse ja järelevalve korraldamist. TEHIKu tööjõu- ja töökorralduslik mõju seondub eelkõige teenuskorralduseks vajalike tehniliste arenduste ning nende edasise hoolduse ja haldamisega.

Kuigi eelnõukohane seadus toob kaasa täiendavaid haldusülesandeid, on ette nähtud, et sekkumiste rahastamise korraldus põhineb suletud loetelul ja selgetel miinimumnõuetel, mis vähendab jooksva hindamise ja üksikotsuste tegemise vajadust. See võimaldab hoida riigiasutuste töökoormuse mõõdukal tasemel ning kasutada olemasolevaid teadmisi-oskusi ja protsesse. Samal ajal asendab püsiv teenusekorraldus senist projektivoorupõhist rahastamist, mistõttu väheneb vajadus perioodiliselt korraldada taotlusvoore ning nendega seotud hindamis- ja lepingumenetlusi. See aitab tasakaalustada eelnõu rakendamisega kaasnevat täiendavat töökoormust.

Eelnõu rakendamine eeldab varajase abi sekkumisi rakendavate spetsialistide väljaõpet, sealhulgas VIPS-spetsialistide baasväljaõpet ning konkreetsete juhendipõhiste sekkumiste koolitusi. Seetõttu on eelnõu rakendamiskuludes arvestatud täiendava rahastusega Tervise Arengu Instituudile koolituste korraldamiseks. Lisaks osaleb Tervise Arengu Instituut varajase abi sekkumiste tõenduspõhisuse hindamise protsessis ennetuse teadusnõukogu kaudu. Kuna ennetuse teadusnõukogu hindab ennetustegevuste tõendatust juba olemasoleva töökorralduse raames, ei loo eelnõukohane seadus uut eraldiseisvat hindamissüsteemi, kuid võib suurendada hinnatavate sekkumiste arvu ning seeläbi Tervise Arengu Instituudi ja ennetuse teadusnõukogu töömahtu sekkumiste hindamisel ja rahastatavate sekkumiste loetelu ajakohastamisel. Nende ülesannete täitmine ei eelda uute ametikohtade loomist.

Lisaks lepingute haldamisele Tervisekassa poolt lisandub Sotsiaalministeeriumile või tema volitatud koordineerijale uue süsteemi keskse koordineerimise roll. Süsteemi killustatuse vältimiseks on vajalik keskne juhtimine, mis haldab astmelise abi pakkumist, kvaliteedistandardeid ja regulatsiooni koordineerimist ning teavitustööd. Nimetatud ülesanded täidetakse olemasoleva töökorralduse ja ressursside raames ega eelda uute ametikohtade loomist.

Lokaalsel tasandil mõjutab eelnõukohane seadus kohalike omavalitsuste ning sotsiaal- ja haridusvaldkonna spetsialistide (sh sotsiaaltöötajad, lastekaitsetöötajad, tugispetsialistid) töökorraldust, kellele laieneb nn suunanäitaja roll. Kuigi see otseseid uusi bürokraatlikke kohustusi ei lisa, eeldab see spetsialistidelt baasteadmisi varajase abi süsteemist, et nad oskaksid abivajajaid suunata saama õigeid digitaalseid või väheintensiivseid teenuseid.

Kohalike omavalitsuste puhul avaldub mõju eelkõige olemasolevate sotsiaal- ja tugispetsialistide tööülesannete täienemisele vajadusega arvestada varajase abi teenustele suunamisega oma igapäevastes tööprotsessides. See tähendab muu hulgas võimalust soovitada varajase abi sekkumise teenust inimestele, kelle puhul vastav vajadus ilmneb. Teenuskihile ei rakendu saatekirja nõue ega muu samalaadne piirang ning inimest võivad teenuse kasutamise võimalusest teavitada ja sellele suunata ka kohaliku omavalitsuse ning teiste tervishoiuväliste valdkondade spetsialistid. Eelnõu ei eelda käesoleva mõjuanalüüsi kohaselt kohalikele omavalitsustele uute püsivate ametikohtade loomist. Tööjõuvajaduse täpne maht sõltub teenuse tegelikust kasutusmahust, rakendusmudelist ning sellest, millises ulatuses saab uusi ülesandeid integreerida oma igapäevatöösse, mis võib omavalitsuste lõikes oluliselt erineda. Seetõttu ei ole võimalik ega põhjendatud üheselt määrata kõigi riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste kohta praegu täiendavat täistööajale taandatud ametikohtade arvu ega suhtarvu kogu isikkoosseisu suhtes. Eelnõu rakendamisega kaasnevate tegevuste, tööjõu- ja rahalise mõju täpsem kirjeldus on esitatud käesoleva seletuskirja punktis 7 „Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud“.

6.5. Andmekaitsealane mõjuhinnang

Varajase abi sekkumise teenuse osutamisel töötleb teenuseosutaja teenusesaaja isikuandmeid ulatuses, mis on vajalik teenuse osutamiseks, teenuse kvaliteedi tagamiseks ja seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Teenuse eesmärk on pakkuda inimesele tõenduspõhist ja õigeaegset abi vaimse tervise probleemide varajaseks märkamiseks ja nende süvenemise ennetamiseks. Selle eesmärgi saavutamine eeldab inimese abivajaduse hindamist, sobiva sekkumise valimist, teenuse osutamise dokumenteerimist ja teenuse mõju hindamist.

Teenuse osutamisel töödeldakse üksnes selliseid isikuandmeid, mis on vajalikud teenuse osutamise eesmärgi saavutamiseks. Andmete kogumine toimub minimaalsuse põhimõttest lähtuvalt ning üksnes ulatuses, mis on vajalik konkreetsele inimesele teenuse osutamiseks. Andmesubjektiks on varajase abi sekkumise teenuse saajad. Töödeldavad andmed hõlmavad teenusesaaja isiku tuvastamiseks vajalikke üldandmeid, varajase abi sekkumise teenuse osutamiseks vajalikke isiku vaimse tervise seisundit puudutavaid andmeid ning sekkumiste osutamise dokumenteerimiseks ja tulemuse hindamiseks vajalikke andmeid. Teenuse olemusest tulenevalt võivad töödeldavad andmed hõlmata ka eriliiki isikuandmeid, eeskätt andmeid inimese vaimse tervise sümptomite või seisundi kohta. Eelnõus ette nähtud andmete töötlemine jaguneb sisuliselt kolmeks. Esiteks töödeldakse andmeid isiku tuvastamiseks ja teenusega sidumiseks. Teiseks töödeldakse andmeid, mis on vajalikud varajase abi sekkumise asjakohasuse hindamiseks ja teenuse osutamiseks. Kolmandaks töödeldakse andmeid, mis on vajalikud teenuse osutamise dokumenteerimiseks ja teenuse tulemuse üldiseks hindamiseks.

Töötlemise õiguslik alus on isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) artikli 6 punktid c ja e ning artikli 9 lõike 2 punkt h. Teenuse õiguslik alus tuleneb RTHS-ist, millega nähakse ette riiklikult rahastatav varajase abi sekkumise teenus ning sätestatakse selle osutamise põhimõtted. Eriliiki isikuandmete, sealhulgas terviseandmete töötlemise lubatavus tuleneb IKÜM artikli 9 lõike 2 punktist h. Teenuseosutaja töötleb terviseandmeid selleks, et hinnata inimese sobivust saada varajase abi sekkumist ning jälgida teenuse kulgu ja mõju. Kui inimene vajab muud abi või ravi, saab teenuse osutamise käigus kogutud asjakohast teavet kasutada tema edasisel abi- või raviteekonnal. Inimesele antakse tema soovil vajalik teave ning ta saab selle järgmisele abi- või raviteenuse osutajale edastada. Kuna teenuse osutamiseks vajalik terviseandmete töötlemine tugineb IKÜM artikli 9 lõike 2 punktile h, peab töötlemine vastama ka IKÜM artikli 9 lõikes 3 sätestatud tingimustele. Terviseandmeid võivad töödelda üksnes isikud, kellel on õigusaktist, lepingust, kutse-eetikast või muust samaväärsest alusest tulenev konfidentsiaalsuskohustus. Teenuseosutaja ja teenust vahetult osutav spetsialist peavad hoidma teenuse osutamisel teatavaks saanud isikuandmeid, sealhulgas terviseandmeid, konfidentsiaalsena. Niisugune kohustus on lisatud.

Varajase abi sekkumise teenus ei ole tervishoiuteenus diagnoosimise ega ravi tähenduses. Varajase abi sekkumise teenuse osutamisel dokumenteeritavad andmed ei hõlma raviplaane, meditsiinilisi otsuseid ega kliinilisi diagnoose, kuid teenuse vajaduse, sobivuse ja mõju hindamiseks on vajalik kasutada sõel- või hindamisvahendeid. Selliste vahendite kasutamise eesmärk ei ole kliinilise diagnoosi tuvastamine, vaid teenuse vajaduse ja mõju hindamine ning võimalike riskide varajane märkamine. Hindamisvahendite tulemused ei too kaasa automatiseeritud otsuste tegemist, mis tooks inimesele kaasa õiguslikke tagajärgi või mõjutaks teda samaväärselt olulisel määral. VIPS-i puhul lõpliku otsuse inimese abivajaduse kohta teeb teenust vahetult osutav spetsialist. Struktureeritud eneseabi sekkumise kasutamine ei piira kuidagi isiku ligipääsu teistele abitasanditele.

Varajase abi sekkumise teenuse osutamisel on vastutavaks töötlejaks teenuseosutaja. Teenuseosutaja vastutab isikuandmete töötlemise õiguspärasuse, dokumenteerimise, säilitamise ning isikuandmete turvalisuse tagamise eest. Samuti selle eest, et isikuandmeid töödeldakse üksnes ulatuses, mis on vajalik teenuse osutamise eesmärgi saavutamiseks. Andmete töötlemisel lähtutakse IKÜM artiklis 5 sätestatud põhimõtetest, eelkõige seaduslikkuse, eesmärgipärasuse, minimaalsuse, õigsuse, säilitamise piiratuse ning usaldusväärsuse ja konfidentsiaalsuse põhimõttest.

Tervisekassa ei osale inimese abivajaduse hindamisel ega teenuse sisulisel osutamisel. Tervisekassa roll piirdub teenuse rahastamise ja lepingulise järelevalvega. Selleks võib teenuseosutaja edastada Tervisekassale üksnes selliseid andmeid, mis on vajalik seadusest või lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning edastatavate andmete koosseis peab olema eesmärgipärane ja piirduma minimaalselt vajaliku teabega.

Peamised andmekaitseriskid seisnevad eriliiki isikuandmete volitamata avaldamises või neile juurdepääsus, andmete eesmärgivälises kasutamises, andmete ülemäärases kogumises ja ebapiisavas ligipääsukorralduses. Arvestades, et teenuse osutamisel võidakse kasutada ka digitaalseid lahendusi ja struktureeritud hindamisvahendeid, tuleb eraldi tähelepanu pöörata sellele, et andmetöötlus ei laieneks ulatusse, mis ei ole vajalik konkreetse teenuse osutamiseks.

Riskide maandamiseks sätestatakse, et andmete töötlemine toimub teenuseosutaja infosüsteemis või muus tema kasutatavas turvalises infosüsteemis, mis tähendab, et andmetele on juurdepääs üksnes neil isikutel, kes vajavad neid andmeid vahetult teenuse osutamiseks või seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, ning rakendatud on asjakohased tehnilised ja organisatsioonilised turvameetmed. Nendeks on eelkõige rollipõhine juurdepääs, konfidentsiaalsuskohustus, andmete turvaline säilitamine, vajaduse korral andmetöötluse logimine ning muud meetmed, mis vähendavad volitamata juurdepääsu ja andmete väärkasutuse riski. Samuti tuleb tagada, et teenuseosutajate töötajad ja teenust vahetult osutavad spetsialistid oleksid teadlikud andmekaitsenõuetest ning töötleksid andmeid ainult oma tööülesannete piires.

Riskide maandamiseks nähakse eelnõukohase seaduse rakendamisel ette, et töödeldakse üksnes neid andmeid, mis on vältimatult vajalikud teenuse osutamiseks, dokumenteerimiseks ja tulemuse hindamiseks. Samuti tagatakse andmesubjekti teavitamine kooskõlas IKÜM-i läbipaistvuse nõuetega ning andmete säilitamisel lähtutakse säilitamise piiratuse põhimõttest. Seetõttu on andmekaitseriskid hinnatavad maandatavate ja proportsionaalsetena võrreldes eesmärgiga tagada inimesele õigeaegne ja asjakohane varajane abi.

Andmesubjekti tuleb enne teenuse osutamist või selle alguses selgelt teavitada sellest, milliseid andmeid töödeldakse, mis eesmärgil neid kasutatakse, kellele neid võidakse edastada, kui kaua neid säilitatakse ning millised on andmesubjekti õigused. Isiku õiguste teostamise kord peab olema teenusesaajale arusaadav ja kättesaadav. Andmesubjekte teavitatakse läbipaistvalt andmete töötlemise eesmärkidest ning nende õigustest vastavalt IKÜM artiklitele 12–22.

Teenuse osutamise käigus dokumenteeritud isikuandmeid säilitatakse kolm aastat alates teenuse osutamise lõppemisest. See on piisav aeg, et oleks võimalik lahendada teenuse osutamisega seotud vaidlusi ning hinnata teenuse osutamise õiguspärasust juhul, kui selleks tekib seadusest või lepingust tulenev alus. Säilitustähtaeg kohaldub kõigile varajase abi sekkumistele, mille puhul tekib dokumenteerimiskohustus, sealhulgas nii VIPS-i kui ka struktureeritud eneseabi sekkumise pakkumisel, kui vastava sekkumise raames töödeldakse isikustatud andmeid.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõukohase seaduse rakendamine toob kaasa otsese rahalise kulu riigieelarvele. Kulude täpne maht sõltub eelarveläbirääkimiste tulemustest ning rakendusaktides sätestatud sekkumiste loetelust ja mahust. Kaasnevad ühekordsed arenduskulud ning iga-aastased teenuse osutamise ja IT-lahenduse haldamise kulud, samuti spetsialistide koolituskulud.

Samal ajal on oodatav positiivne kaudne majanduslik mõju, mis väljendub tervishoiukulude kasvu pidurdumises pikemas perspektiivis. Varajane sekkumine võib vähendada vajadust kulukamate tervishoiuteenuste järele, sealhulgas haiglaravi ja pikaajalise ravi puhul. Lisaks võib paraneda töövõime ja väheneda haiguspäevade arv, mis avaldab positiivset mõju tööjõu tootlikkusele ja sotsiaalkindlustussüsteemi kuludele.

Eelnõukohane seadus ei too kaasa otsest maksukoormuse muutust ega kehtesta uusi tasusid ega kohustusi isikutele.




Tabel 1. Hinnanguliste kulude tabel
Tegevus 
Asutus
2027 
2028 
2029 
2030 
Kokku
2027-2030 
Katteallikas 
KOKKU 

1 228 734 
2 060 000  
2 120 000  
2 200 000  
7 608 734 
RES 2027-2030 lisataotlus 
Eraldis Tervisekassale:
varajase abi teenuste osutamine 
TerK
78 734

1 100 000
 
 1 300 000 
1 500 000  
3 978 734 
RES 2027-2030 lisataotlus.

Aastal 2027 osutatakse teenuseid piiratult pilootprojekti raames välisvahenditest.
Teenuskorralduseks vajalikud tehnilised arendused
TEHIK
1 000 000 
500 000 
  150 000
  0
1 650 000 
RES 2027-2030 lisataotlus 
IT-lahenduse hooldus- ja litsentsitasud
TEHIK
0
300 000
500 000
500 000
1 300 000
RES 2027-2030 lisataotlus 
Spetsialistide ettevalmistamine (koolitused)
TAI
150 000
160 000
170 000
200 000
680 000
RES 2027-2030 lisataotlus 

Kulud on prognoositud, arvestades tänast sekkumiste mahtu ja skaleerimisvõimekust. 2026. aastal toetab ainuüksi Sotsiaalministeerium ühe taotlusvooru abil analoogseid rakendamisvalmis sekkumisi ca 270 000 euro mahus. Eelnõukohase seaduse rakendamisega kaasnev hinnanguline kulu on esitatud tabelis 1. Tervisekassa eraldis sisaldab vahetut teenuseosutamise kulu (nii struktureeritud eneseabi kui VIPS-id) alates 2028. aastast ja uue teenusekihi haldamiseks vajalike ametikohtade kulu (3 ametikohaga seotud kulud, 2027. aastal 5 kuu mahus). Kuna tegemist on uue teenusekihi ja selle rahastuskorraldusega, ei ole vastavaid ülesandeid võimalik täielikult katta olemasolevate tööprotsesside arvelt. Teenuseosutamise kulu on 2028. aastal ligikaudu 0,9 mln eurot, 2029. aastal 1,1 mln eurot ja 2030. aastal 1,3 mln eurot. TEHIKu kulud sisaldavad nii ühekordseid teenusekorralduseks vajalikke tehnilisi arendusi kui ka IT-lahenduse, sealhulgas inimese seisundi hindamist, ning abiteekonda haldava meditsiiniseadme hooldus- ja litsentsitasusid. Tervise Arengu Instituudi kulud hõlmavad VIPS-spetsialistide ettevalmistamist, seda nii peatselt piloteeritava baasväljaõppe õppekava pakkumiseks kui ka konkreetsete sekkumiste pakkumise koolitusteks.

Eelnõukohase seadusega kaasnevate lisakulude katteks on esitatud lisataotlus 2027–2030 riigi eelarvestrateegia (RES) protsessis Vabariigi Valitsusele. Kui lisataotlust ei rahuldata, viiakse eelnõust tulenevaid tegevusi ellu väiksemas mahus, lähtudes Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarvelistest võimalustest. Samuti jätkatakse senise projektivoorupõhise rahastusega (Sotsiaalministeeriumi eelarvest 2025. aastal VIPS-ide arenduste toetused kokku u 200 000 eurot ja 2026. aastal taotlusvoor teenuste pakkumiseks u 270 000 eurot). Varajase abi sekkumistega seotud digitaalseid arendusi tehakse sel juhul ainult astmelise abi pilootprojekti raames ja mahus ning vastavatest vahenditest („Vaimse tervise astmelise abi piloteerimine“, projekti kogusumma 1 912 000 eurot), piloteeritud digitaalset teekonda korraldava meditsiiniseadme võimalik kasutuselevõtt ja litsentsitasude korraldus otsustatakse pilootprojekti järel.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamine eeldab uue rakendusakti kehtestamist, milleks on sotsiaalministri määrus „Varajase abi sekkumise teenuse osutamise ja dokumenteerimise kord“. Määrus kehtestatakse RTHS § 221 lõike 4, § 223 lõike 3, § 224 lõike 2 ja § 225 lõike 2 alusel. Rakendusakti kavand on seletuskirjale lisatud.

Lisaks tuleb seaduse vastuvõtmisel muuta järgmisi määrusi:
1) terviseministri 28. septembri 2023. a määrus nr 54 „Füsioteraapia, logopeedilise ravi ja psühholoogilise ravi iseseisev osutamine“;
2) terviseministri 12. jaanuari 2025. a määrus nr 3 „Iseseisva õendusabiteenuse osutamine ja õendusabi erialad“;
3) sotsiaalministri 2. juuli 2014. a määrus nr 44 „Iseseisvalt osutada lubatud ämmaemandusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning kodusünnitusabi osutamise tingimused ja kord“;
4) sotsiaalministri 24. märtsi 2026. a määrus nr 14 „Perearstiabi töökorraldus ning tervisekeskuse liigid ja nõuded“;
5) Vabariigi Valitsuse 23. märtsi 2026. a määrus nr 37„Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu“.

Muutmist vajavate määruste rakendusaktid töötatakse välja määruste muutmise käigus.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 01.01.2028. See võimaldab teenuse korraldajatel teha vajalikke ettevalmistusi protsesside sujuvuse tagamiseks ning võimalikel teenuseosutajatel teha ettevalmistusi uue süsteemi raames teenuse osutamiseks, samuti rakendusakti koostamist ja vastavaid läbirääkimisi. Aastal 2027 pakutakse analoogseid teenuseid vaimse tervise astmelise abi pilootprojekti raames.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatati EISi esimeses ringis kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks järgmistele asutustele ja organisatsioonidele: Andmekaitse Inspektsioon, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus, Tervisekassa, Terviseamet, Tervise Arengu Instituut, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon, Eesti Psühholoogide Liit, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit, Eesti Õdede Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Koolipsühholoogide Ühing, Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit, Eesti Töötervishoiu Teenuseosutajate Liit, Eesti Perearstide Selts.

Eelnõu kooskõlastasid märkustega Justiits- ja Digiministeerium ning Rahandusministeerium. Haridus- ja Teadusministeerium kooskõlastas eelnõu. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium edastas tagasiside e-kirjaga.

Eelnõu kohta andsid tagasisidet Andmekaitse Inspektsioon, Tervisekassa, Tervise Arengu Instituut, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon, Eesti Õdede Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon.

Kooskõlastamise käigus esitatud märkustega arvestamise tabel on esitatud seletuskirja lisas 2.

Eelnõu esitatakse teisel kooskõlastusringil kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile ja Rahandusministeeriumile.


Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2026. a.

EISi teade

Eelnõude infosüsteemis (EIS) on algatatud kooskõlastamine.
Eelnõu toimik: SOM/26-0759 - Rahvatervishoiu seaduse muutmise seadus

 

Kohustuslikud kooskõlastajad: Justiits- ja Digiministeerium; Rahandusministeerium
Kooskõlastajad: 
Arvamuse andjad: 

Kooskõlastamise tähtaeg: 17.09.2026 23:59

Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/7bdd5806-b27b-4bf4-8b3d-a54c3afc6063 
Link kooskõlastamise etapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/7bdd5806-b27b-4bf4-8b3d-a54c3afc6063?activity=2 

Eelnõude infosüsteem (EIS)
https://eelnoud.valitsus.ee/main