Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / Registrikood 70001952

Statistikaamet [email protected] Tatari 51, 10134, Tallinn

Meie 03.09.2026 nr 4.2-3/2129-1

Ettepanek arvestusliku elatusmiinimumi metoodika ajakohastamiseks ja selle rakendamiseks absoluutse vaesuse arvutamisel Sotsiaalministeerium teeb Statistikaametile ettepaneku võtta uus arvestusliku elatusmiinimumi

arvutamise metoodika kasutusele 2027. aasta arvestusliku elatusmiinimumi arvutamisel ning

kasutada uue metoodika alusel arvutatud elatusmiinimumi 2027. aasta sissetulekute põhjal

arvutatava absoluutse vaesuse piirina. Uut metoodikat rakendataks seega esmakordselt 2028.

aastal avaldatavate vastavate näitajate puhul. Metoodikamuudatuse mõju hindamiseks ja

absoluutse vaesuse näitaja ajalise võrreldavuse tagamiseks teeb Sotsiaalministeerium

ettepaneku arvutada üleminekuperioodil kahe aasta jooksul absoluutse vaesuse näitajad

paralleelselt ka seni kasutatud metoodika alusel.

Eestis praegu kasutatav arvestusliku elatusmiinimumi metoodika töötati välja 2004. aastal.

Kuigi elatusmiinimumi maksumust on iga-aastaselt tarbijahinnaindeksi abil ajakohastatud, ei

ole selle aluseks oleva ostukorvi sisu pärast metoodika väljatöötamist terviklikult üle vaadatud.

Viimase kahe aastakümne jooksul on aga muutunud nii inimeste vajadused ja

tarbimisharjumused kui ka kaupade ja teenuste kättesaadavus ning roll igapäevases

toimetulekus. Seetõttu on põhjendatud ajakohastada ka elatusmiinimumi arvutamise aluseks

olevat metoodikat.

Sotsiaalministeeriumi tellimusel viidi aastatel 2024–2026 läbi uuring „Leibkondliku

elatusmiinimumi määramise metoodika väljatöötamine“, mille eesmärk oli töötada välja

Eesti oludele vastav põhjendatud, kaasaegne, läbipaistev ja regulaarselt ajakohastatav

elatusmiinimumi arvestamise metoodika. Uuringu käigus analüüsiti senise metoodika

kitsaskohti, rahvusvahelisi praktikaid, Eesti leibkondade tegelikke kulutusi ning erinevate

leibkonnatüüpide vajadusi. Metoodika väljatöötamisel kasutati leibkonna eelarve uuringu

andmeid, ekspertteadmisi ning elanikkonna fookusgruppide sisendit.

Uue metoodika kohaselt käsitatakse arvestuslikku elatusmiinimumi jätkuvalt minimaalseks

toimetulekuks vajalike tarbimiskulutuste näidiseelarvena, mis hõlmab toidu-, eluaseme- ja

muid mittetoidukulusid. Võrreldes kehtiva metoodikaga on ajakohastatud nii ostukorvi

koosseisu ja hinnastamise põhimõtteid kui ka leibkonna eri liikmete vajaduste arvestamiseks

kasutatavaid tarbimiskaale.

Metoodika väljatöötamisse oli kogu uuringu vältel kaasatud ka Statistikaamet.

Sotsiaalministeeriumi ja Statistikaameti vahel sõlmitud eraldi lepingu alusel osales

Statistikaamet uuringu juhtrühma töös, andis tagasisidet uuringu vahe- ja lõpptulemustele ning

2

hindas väljatöötatava metoodika rakendatavust riikliku statistika tootmisel. Statistikaameti

kaasamine võimaldas juba metoodika väljatöötamise käigus hinnata tehtavate metoodiliste

valikute rakendatavust riikliku statistika tootmisel, arvestades muu hulgas kasutatavate

andmeallikate ja statistika tootmise protsessidega.

Arvestuslik elatusmiinimum on Eestis absoluutse vaesuse piir ning selle alusel arvutatav

absoluutse vaesuse näitaja on oluline sisend elanikkonna majandusliku toimetuleku,

sotsiaalkaitsemeetmete mõju ja sotsiaalpoliitika tulemuslikkuse hindamisel. Seetõttu on

oluline, et näitaja arvutamise aluseks olev metoodika kajastaks võimalikult asjakohaselt

inimeste tänapäevaseid vajadusi ja tarbimiskäitumist. Metoodika ajakohastamise eesmärk on

tagada, et absoluutse vaesuse piir tugineks ka edaspidi võimalikult ajakohasele hinnangule

inimeste minimaalseks toimetulekuks vajalike kulutuste kohta.

Uue metoodika kasutuselevõtt võib kaasa tuua absoluutse vaesuse näitaja taseme muutuse,

mis ei tulene üksnes elanikkonna majandusliku toimetuleku muutusest, vaid osaliselt või

täielikult metoodika muutumisest. Selleks, et üleminekuperioodil oleks võimalik eristada

inimeste tegelikust majandusliku olukorra muutusest tulenevat mõju metoodikamuudatuse

mõjust ning säilitada võimalus hinnata näitaja arengut ajas, on põhjendatud arvutada

absoluutse vaesuse näitajad kahe aasta jooksul paralleelselt nii uue kui ka seni kasutatud

metoodika alusel. Paralleelarvutus võimaldab hinnata metoodikamuudatuse mõju näitaja

tasemele ja dünaamikale ning toetab uue metoodika alusel avaldatavate tulemuste korrektset

tõlgendamist.

Eeltoodust lähtudes teeb Sotsiaalministeerium Statistikaametile ettepaneku:

1. võtta 2027. aasta arvestusliku elatusmiinimumi arvutamisel kasutusele uuringus

„Leibkondliku elatusmiinimumi määramise metoodika väljatöötamine“ esitatud uus

metoodika;

2. kasutada absoluutse vaesuse piirina uue metoodika alusel arvutatud arvestuslikku

elatusmiinimumi ning absoluutse vaesuse näitajate arvutamisel tarbimiskaale 1 : 0,4 :

0,4;

3. rakendada uut metoodikat alates 2027. aasta sissetulekute põhjal arvutatavatest

absoluutse vaesuse näitajatest, mis avaldatakse 2028. aastal;

4. arvutada üleminekuperioodil 2027. ja 2028. aasta sissetulekute põhjal absoluutse

vaesuse näitajad võrdluse eesmärgil paralleelselt ka seni kasutatud metoodika alusel,

et hinnata metoodikamuudatuse mõju absoluutse vaesuse näitaja tasemele ja

dünaamikale ning tagada näitaja muutuste sisuline tõlgendatavus.

Arvestades Statistikaameti senist osalemist metoodika väljatöötamisel ja selle rakendatavuse

hindamisel, palume Statistikaametil koostöös Sotsiaalministeeriumiga teha vajalikud

ettevalmistused uue metoodika rakendamiseks ja üleminekuperioodi paralleelarvutuste

tegemiseks eespool nimetatud ajakava kohaselt ning täpsustada selleks vajalikud tegevused.

Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt)

3

Hanna Vseviov asekantsler Lisa: 1. Uuring „Leibkondliku elatusmiinimumi määramise metoodika väljatöötamine“.

Lõppraport

Kati Nõlvak [email protected]

[Type here] 2026

Uuring leibkondliku elatusmiinimumi määramise metoodika väljatöötamiseks

Lõppraport

09.04.2026

2

Raporti autorid: Laura Kivi, Epp Kallaste, Sten Anspal, Laura Ots, Kati Kadarik-Trei, Marko Sõmer

Uuringu töörühm: Epp Kallaste, Laura Kivi, Sten Anspal, Laura Ots, Anu Rentel, Marko Sõmer, Kati Kadarik-Trei, Kai Välbe, Kärt Jalajas, Lauri Leppik, Kamilla Viks

Uuringu ülesandepüstitus ja rahastus: Sotsiaalministeerium

3

Sisukord SISUKORD ............................................................................................................................................................ 3

LÜHIKOKKUVÕTE .................................................................................................................................................. 5

EXECUTIVE SUMMARY .......................................................................................................................................... 8

SISSEJUHATUS ..................................................................................................................................................... 11

1 KIRJANDUSE ÜLEVAADE ............................................................................................................................... 12

1.1 SISSEJUHATUS ................................................................................................................................................. 12 1.1.1 Elatusmiinimum ja sihtelatustase ....................................................................................................... 12 1.1.2 Elatusmiinimum kui näidiseelarve ...................................................................................................... 14

1.2 NÄIDISEELARVETE KOOSTAMISE METOODILISED VÕIMALUSED ................................................................................... 17 1.3 IIRIMAA ......................................................................................................................................................... 20

1.3.1 Sihtelatustase ja näidiseelarvete kasutusvaldkonnad ........................................................................ 20 1.3.2 Meetod ................................................................................................................................................ 21

1.4 SOOME .......................................................................................................................................................... 23 1.4.1 Sihtelatustase ja näidiseelarvete kasutusvaldkonnad ........................................................................ 23 1.4.2 Meetod – sihtrühmapõhine lähenemine ............................................................................................. 23 1.4.3 Meetod – ekspertteadmistele tuginev lähenemine ............................................................................ 26

1.5 BELGIA .......................................................................................................................................................... 27 1.5.1 Sihtelatustase ja näidiseelarvete kasutusvaldkonnad ........................................................................ 27 1.5.2 Meetod ................................................................................................................................................ 28

1.6 KOKKUVÕTE .................................................................................................................................................... 31

2 EESTI LEIBKONDADE KULUTUSTE ÜLEVAADE ................................................................................................ 32

2.1 SISSEJUHATUS ................................................................................................................................................. 32 2.2 LEIBKONNATÜÜPIDE ÜLEVAADE .......................................................................................................................... 35 2.3 LEIBKONDADE KULUTUSED KULUKATEGOORIATE JA KVARTIILIDE LÕIKES ....................................................................... 39 2.4 KULUTUSED LEIBKONNATÜÜPIDE LÕIKES ............................................................................................................... 42 2.5 TOIMETULEKUTOETUSE SAAJATE KULUTUSED ......................................................................................................... 48 2.6 KOKKUVÕTE .................................................................................................................................................... 56

3 NÄIDISMENÜÜD JA MINIMAALNE TOIDUKORV ............................................................................................ 57

3.1 SISSEJUHATUS ................................................................................................................................................. 57 3.2 NÄIDISMENÜÜDE KOOSTAMINE .......................................................................................................................... 57 3.3 MENÜÜDE HINNASTAMINE ................................................................................................................................ 59

3.3.1 Hinnastamise metoodilised valikud .................................................................................................... 59 3.4 MENÜÜ A JA B VÕRDLUS .................................................................................................................................. 63 3.5 MUUD TOIDUKULUD......................................................................................................................................... 66 3.6 KOKKUVÕTE .................................................................................................................................................... 66

4 ELUASEMEKULUDE JA MUUDE MITTETOIDUKULUDE HINDAMISE METOODIKA ........................................... 66

4.1 MITTETOIDUKULUDE OSTUKORVI KOOSSEISU KOOSTAMINE ...................................................................................... 67 4.1.1 Leibkonnatüübid ................................................................................................................................. 67 4.1.2 Ekspertgrupp ....................................................................................................................................... 67 4.1.3 Fookusgrupid ...................................................................................................................................... 69

4

4.1.4 Ekspertgrupi otsused........................................................................................................................... 73 4.2 TARBIMISKAALUD ............................................................................................................................................ 74

4.2.1 Tarbimiskaalude hindamise metoodilised lähenemised ..................................................................... 75 4.2.2 Tarbimiskaalude hindamine LEU andmetel ........................................................................................ 78

4.3 ELUASEMEKULUDE JA MUUDE MITTETOIDUKULUDE ARVUTAMINE .............................................................................. 81 4.3.1 Eluasemekulude ja muude mittetoidukulude arvutamise meetodite võrdlus ..................................... 81 4.3.2 Tarbimiskaalude võrdlus ..................................................................................................................... 83 4.3.3 Eluasemekulud .................................................................................................................................... 83 4.3.4 Regionaalsed erinevused – transpordikulud ....................................................................................... 85 4.3.5 Leibkonnatüüpide ülese ja leibkonnatüübi põhise ostukorvi kasutamise võrdlus .............................. 87 4.3.6 1.–3. kuludetsiili ja 1.–2. kuludetsiili leibkondade kulutuste erinevused ............................................ 87 4.3.7 Võrdlus kehtiva elatusmiinimumiga ................................................................................................... 89

4.4 KOKKUVÕTE .................................................................................................................................................... 90

5 ELATUSMIINIMUMI ARVESTUSLIK SUMMA JA SELLE VÕRDLUS LEIBKONNATÜÜBITI .................................... 91

6 ELATUSMIINIMUMI JA ABSOLUUTSE VAESUSE ARVESTAMISE METOODIKA ETTEPANEK ............................. 94

6.1 ELATUSMIINIMUMI ARVESTAMISE METOODIKA ETTEPANEK ....................................................................................... 94 6.2 ABSOLUUTSE VAESUSE ARVESTAMISE METOODIKA ETTEPANEK................................................................................... 96 6.3 SOOVITUSLIK TEGEVUSPLAAN ELATUSMIINIMUMI METOODIKA RAKENDAMISEKS ........................................................... 96

7 ELATUSMIINIMUMI MUUTMISE MÕJU TOIMETULEKUTOETUSELE JA ABSOLUUTSELE VAESUSELE ............... 97

7.1 ÜLEVAADE TOIMETULEKUTOETUSE SAAJATEST........................................................................................................ 97 7.2 MÕJU TOIMETULEKUTOETUSELE ....................................................................................................................... 104 7.3 MÕJU ABSOLUUTSELE VAESUSELE ...................................................................................................................... 113 7.4 KOKKUVÕTE .................................................................................................................................................. 118

8 TOIMETULEKUTOETUSE SAAJATE INTERVJUUDE ANALÜÜS ........................................................................ 119

8.1 TOIMETULEKUTOETUSE TAOTLEMINE JA SAAMINE ................................................................................................. 119 8.1.1 Toimetulekutoetuse vajaduse tekkimine .......................................................................................... 119 8.1.2 Toimetulekutoetuse taotlemise kogemus ja hinnang protsessile ..................................................... 120 8.1.3 Toimetulekutoetuse saajate ettepanekud toetuse taotlemise protsessi muutmiseks ...................... 122

8.2 TOIMETULEKUTOETUSE PIISAVUS ...................................................................................................................... 123 8.2.1 Üldine hinnang toimetulekutoetuse piisavusele ............................................................................... 123 8.2.2 Kaubad ja teenused, mille ostmist ei saa toimetulekutoetuse saajad endale lubada ...................... 124 8.2.3 Toimetulekutoetuse saajate ettepanekud toetuse suuruse arvestamise aluste muutmiseks........... 127

8.3 TÖÖLE ASUMISE JA TOETUSVAJADUSE VÄHENEMISE VÕIMALUSED ............................................................................ 127 8.3.1 Teenused või täiendav tugi, mida leibkond toimetuleku parandamiseks vajaks .............................. 129

8.4 KOKKUVÕTE .................................................................................................................................................. 129

LISA 1. NÄIDISMENÜÜD ..................................................................................................................................... 131

LISA 2. ELATUSMIINIMUMI ARVESTUSSE KAASATUD TOODETE JA TEENUSTE NIMEKIRI .................................... 131

LISA 3. FOOKUSGRUPIINTERVJUUDE KUTSE JA KAVA ......................................................................................... 131

LISA 4. TOIMETULEKUTOETUSE SAAJATE INTERVJUUDE METOODIKA................................................................ 135

VIIDATUD ALLIKAD ........................................................................................................................................... 138

5

Lühikokkuvõte

Eestis 2026. aastal kasutatav arvestusliku elatusmiinimumi arvutamise metoodika lähtub ligi kahekümne aasta eest paika pandud ostukorvist. Ostukorvi maksumust ajakohastatakse tarbijahinnaindeksiga. Ostukorvi sisu pole selle aja jooksul üle vaadatud ega kohandatud. Seni kasutataval metoodikal on mitmeid puudusi, millest olulisemaks on see, et ostukorv, mille põhjal elatusmiinimumi arvutatakse, ei kajasta piisaval määral vahepeal oluliselt muutunud maailma ja inimeste muutunud vajadusi.

Uuringus töötasime välja uuendatud elatusmiinimumi arvestamise metoodika. Arvestusliku elatusmiinimumi määratleb Statistikaamet väikseima rahasummana, mis katab ühe liikmega leibkonna 30 päeva igapäevavajadused. See koosneb toidu-, eluaseme- ja muudest individuaalsetest mittetoidukuludest. Arvestuslikku elatusmiinimumi kasutatakse Eestis toimetulekupiiri ja sellel põhineva toimetulekutoetuse kujundamisel ning absoluutse vaesuse arvestamisel.

Eesti arvestuslikku elatusmiinimumi saab käsitleda toimetulemiseks vajalike minimaalsete tarbimiskulutuste näidiseelarvena, mis määratleb kaupade ja teenuste loetelu ning nende rahalise väärtuse. Üldisemalt saab näidiseelarve koostamiseks kasutada kolme sisendit: (1) elanikkonna intervjuud, (2) eksperthinnangud ja (3) küsitlusandmed.Eestisenine elatusmiinimumi arvestamise metoodika kasutas küsitlusandmeid (Leibkonna eelarve uuring (LEU)) ja eksperthinnanguid, elanikkonda täiendavalt ei kaasatud. Välisriikide näidiseelarvete koostamise kogemuse analüüs näitas, et elanikkonda kaasava näidiseelarve väljatöötamine on ajamahukas ja ressursinõudlik: protsess eeldab mitut järjestikust vooru grupiarutelusid ja sageli täiendavaid koduülesandeid osalejatele. Rahvusvaheline kogemus näitab, et elanikkonda kaasava näidiseelarve koostamise väljundiks on väga detailsed kaupade ja teenuste loendid (nt Iirimaal ligikaudu 2000 ning Belgias üle 1000 kauba ja teenuse), mille uuendamine ning hinnastamine võtab palju aega. Eesti elatusmiinimumi arvestus peab andma regulaarse iga-aastase sisendi absoluutse vaesuse ja toimetulekupiiri hindamisse, mistõttu see peab olema kiirelt kaasaajastatav ja elanikkonda kaasav näidiseelarve koostamine ei ole sobiv lahendus.

Uus arvestusliku elatusmiinimumi metoodika tugineb nii nagu varasemgi peamiselt küsitlusandmetele. Mitte- toidukulude toodete ja teenuste loetelu tuletas uurimisrühm individuaaltarbimise klassifikaatori (COICOP 2015) struktuuri järgi, vaidluskohad valideeriti leibkonnatüüpide kaupa tehtud elanikkonna fookusgrupi- intervjuudes. Lõpliku toodete ja teenuste loetelu kinnitas uurimisrühm.

Mittetoidu- ja eluasemekulude väärtuseks kasutame LEU-st 1.–3. kuludetsiili leibkondade keskmisi kulusid COICOP-i I taseme kulurühmades (eluasemekuludes eristati mh üüri, remondi, eluasemelaenu ja muud püsikulud). Võrreldes seni kasutatud metoodikaga tegime muude mittetoidukulude ja eluasemekulude arvestamisel järgmisi valikuid, et vähendada eksperthinnangutel põhinevat subjektiivsust ja lihtsustada elatusmiinimumi regulaarset uuendamist. Esiteks loobusime mediaankulude korrigeerimisest eksperthinnangutel põhinevate koefitsientidega ning kasutame ühtselt 1.–3. kuludetsiili leibkondade keskmisi kulusid. Teiseks valideerisime elanikkonna fookusgrupiintervjuudes toodete- ja teenuste loetelu, mida peetakse vajalikuks inimväärse elu tagamisel ja esmavajaduste rahuldamisel absoluutse vaesuse- või toimetulekupiiril elavale leibkonnale. Seda sisendit arvestades kaasasime elatusmiinimumi nt auto kasutamisega seotud vältimatud kulud. Elatusmiinimumi arvestamise metoodika välja töötamisel kaalusime regionaalselt, leibkonnatüüpide kaupa või eluaseme omandiõiguse järgi erineva arvestusliku elatusmiinimumi väärtuste loomist. Soovitame siiski vältida eraldi elatusmiinimumide kehtestamist nii elukoha (linn vs maa) kui ka eluaseme omandiõiguse (üürimine vs omamine) lõikes ja lähtuda ühtse üleriigilise elatusmiinimumi põhimõttest. Lisaks näitas analüüs, et leibkonnatüübiti toodete ja teenuste nimekirjade eristamine annab

6

sarnased tulemused leibkonnatüüpideülese nimekirjaga, mistõttu on otstarbekas kasutada kõigile leibkondale ühtset toodete ja teenuste loetelu.

Toidukulude nimekirja koostamiseks ja hinnastamiseks töötas toitumisekspert välja näidismenüüd. Uurimisrühm võrdles eri hinnastamisviise, sh LEU-põhist ning jaemüüjate hindadel põhinevat. Samuti võrreldi erinevaid lähenemisviise LEU-põhisel hinnastamisel: kas hinnastamisel kasutada 1.–5. kuludetsiilide leibkondade keskmisi hindu nagu senises metoodikas või kõikide leibkondade poolt makstud hindade mediaane. Soovitame jääda toidukorvi LEU-põhise hinnastamise juurde, kuid erinevalt senisest metoodikast hinnastada toidukorv kõigi leibkondade poolt makstud toiduhindade mediaanide alusel, kuna selle baasil arvutatud toidukorvi maksumus on lähedasem üheliikmeliste leibkondade tegelike toidukulutuste mediaanile. Uues arvestusliku elatusmiinimumi metoodikas soovitame toidukorvi maksumuse leidmisel võtta referentsiks näidismenüü täisealisele mehele energiasisaldusega 2400 kcal päevas nagu ka senises metoodikas. Näidismenüü koostamisel võeti aluseks senise minimaalse toidukorvi metoodikas kasutatud menüü ning uuendati seda vastavalt TAI uusimatele toitumissoovitustele. Kaaluti ka alternatiivset uut näidismenüüd, kuid sellel põhineva toidukorvi maksumus erines liiga palju leibkondade tegelike toidukulutuste mediaanist ning selle kasutamine oleks olnud liiga suure rahalise mõjuga metoodiline muutus. Lisaks näidismenüüdes sisalduvatele toitudele lisasime fookusgruppidest saadud sisendi alusel toidukorvi ka kohvi, tee ja tähtpäevade tähistamise kulu.

Kirjeldatud metoodikaga kujuneb uus arvestuslik elatusmiinimum esimese leibkonnaliikme kohta 2024. a hindades 443,5 eurot 30-päeva kohta (senise metoodikaga 345,8 eurot), sh:

• toidukulud 215,9 eurot (senise metoodikaga 153,0 eurot); • eluasemekulud 127,6 eurot (senise metoodikaga 146,6 eurot); • muud mittetoidukulud 100,0 eurot (senise metoodikaga 46,2 eurot).

Senises elatusmiinimumi arvestamise metoodikas kasutati kulutuste laiendamiseks mitmeliikmelisele leibkonnale OECD ekvivalentkaale (1:0,7:0,5), kus esimese täiskasvanu kaal on 1, iga järgmise vähemalt 14- aastase leibkonnaliikme kaal on 0,7 ja iga alla 14-aastase lapse kaal on 0,5. Need traditsioonilised tarbimiskaalud sobisid Eesti 2004. aasta tarbimiskäitumisega, kuid juba algse metoodika väljatöötamisel rõhutati vajadust kaalud aeg-ajalt üle vaadata. Uuring näitab, et 2019. aasta tegelik tarbimiskäitumine ei vasta OECD traditsioonilistele tarbimiskaaludele. 2019. aasta tarbimiskäitumise alusel sobivad elatusmiinimumi laiendamiseks mitmeliikmelistele leibkondadele Eestis paremini tarbimiskaalud 1:0,4:0,4 (esimene täiskasvanu: iga järgmine täiskasvanu: laps).

Kehtiva metoodikaga võrreldes suureneb elatusmiinimum esimese leibkonnaliikme kohta 345,8 eurolt 443,5 euroni (ca 28%). Mitmeliikmeliste leibkondade erinevus on aga väiksem, kuna uues metoodikas kasutatavad tarbimiskaalud (1:0,4:0,4) annavad leibkonna lisaliikmetele väiksema kaalu kui seni kehtivad (1:0,5:0,7).

Arvestusliku elatusmiinimumi suurus mõjutab toimetulekutoetust, kui toimetulekupiir järgib elatusmiinimumi taset. Toimetulekupiiri tase ja tarbimiskaalude valik mõjutavad toetusele kvalifitseeruvate ja toetust saavate leibkondade hulka ning leibkonnatüüpide jaotust. 2024. aastal sai toimetulekutoetust 15 714 leibkonda, neist pooled olid üksikud alla 65-aastased ning peaaegu veerand ühe või enama lapsega üksikvanemad. Toimetulekupiiri tõstmine 2024. aastal kehtinud 200 eurolt 316 euroni (arvestades leibkonna suurust 2024. aastal kehtinud toimetulekutoetuse kaaludega 1:0,8:1,2), suurendab toimetulekutoetust saavate leibkondade

7

arvu 25 901-ni (arvestades 44% taotlemise määra). Toimetulekutoetuse summa suureneb 38,7 miljonilt eurolt 68,3 miljoni euroni.

Arvestuslik elatusmiinimum on Eestis absoluutse vaesuse piiriks. Absoluutne vaesus tähendab olukorda, kus leibkonna ekvivalentnetosissetulek jääb elatusmiinimumi piirist allapoole. Metoodika uuendamisel soovitame absoluutse vaesuse arvutamisel kasutada samuti tarbimiskaale 1:0,4:0,4, millega taandatakse leibkonna sissetulek esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta.

Eesti sotsiaaluuringu (ESU) andmetel näeme, et tarbimiskaalude muutmine vähendab absoluutse vaesuse määra, samas kui elatusmiinimumi (ja seega ka absoluutse vaesuse piiri) tõstmine suurendab absoluutse vaesuse näitajaid, kuid mõju jääb üldjoontes mõõdukaks (analüüsitud stsenaariumites jääb absoluutse vaesuse määr vahemikku 2,2–3,3%). 2023. aastal oli absoluutse vaesuse määr 2,7%, kui tõsta toimetuleku ja absoluutse vaesuse piiri 2023. aastal 338,23 eurolt 431,84 euroni ja kasutada tarbimiskaale 1:0,4:0,4 2023. aastal kehtinud tarbimiskaalude 1:0,5:0,7 asemel, suureneb absoluutse vaesuse määr 3,3 protsendini.

Arvestuslikku elatusmiinimumi tuleks regulaarselt uuendada nii hindade kui tarbimiskäitumise muutuseid arvestades. Muude mittetoidukulude ja eluasemekulude maksumus tuleks uuendada uute LEU andmete avaldumisel (esimest korda 2027. aastal ja edaspidi iga 5 aasta järel). Võimalusel tuleks uuesti hinnastada ka toidukorv. Kui LEU-s puudub toidukaupade koguse info, tuleks toidukorvi maksumus ajakohastada THI toidu alamindeksiga. Aastatel, mil uusi LEU andmeid ei avaldata, tuleks elatusmiinimumi (toidu-, eluaseme- ja mittetoidukulude) maksumust ajakohastada iga-aastaselt THI alamindeksitega. Muude mittetoidu ja eluaseme kaupade ja teenuste nimekirja tuleks iga 10 aasta tagant üle vaadata eksperte ja elanikkonda kaasates. Toidukorvi sisu uuendamisel tuleks lähtuda uute riiklike toitumissoovituste ilmumisest. Iga 10 aasta tagant tuleks üle vaadata ka tarbimiskaalud.

8

Executive summary

The methodology used in Estonia in 2026 to calculate the subsistence minimum is based on a consumer basket defined almost two decades ago. The cost of the basket is updated using the Consumer Price Index (CPI), but the basket’s content has not been reviewed or adjusted during this period. The current approach has several shortcomings, most notably that the basket used to calculate the subsistence minimum does not sufficiently reflect the major changes in living conditions and people’s needs over time.

In this study, we developed an updated methodology for calculating the subsistence minimum. Statistics Estonia defines the subsistence minimum as the minimum amount of means of subsistence required to cover the everyday needs of a one-person household for 30 days. It comprises food, housing, and other individual non-food expenditures. In Estonia, the subsistence minimum is used in setting the subsistence level and the related subsistence benefit, and in measuring absolute poverty.

The Estonian subsistence minimum can be treated as a reference budget for the minimum consumption expenditure required to cope, defining both a list of goods and services and their monetary value. In general, reference budgets can draw on three types of input: (1) population interviews, (2) expert knowledge, and (3) survey data. The existing Estonian methodology relied on survey data (the Household Budget Survey, HBS) and expert knowledge, without additional involvement of the population. Our review of international practice showed that developing a population-based reference budget is time-consuming and resource-intensive: it requires multiple successive rounds of group discussions and often additional homework tasks for participants. International experience also indicates that the output is a very detailed list of goods and services (e.g., around 2,000 items in Ireland and over 1,000 in Belgium), which are costly to update and price. Because the Estonian subsistence minimum must provide a regular annual input for assessing absolute poverty and the subsistence level, it needs to be easily and quickly updated; therefore, a fully population-driven reference budget approach is not suitable.

As before, the updated methodology relies primarily on survey data. The research team derived the list of goods and services for non-food expenditure following the structure of the individual consumption classification (COICOP 2015). Disputed items were validated in population focus-group interviews conducted by household type, and the final list of goods and services was approved by the research team.

For non-food and housing expenditure, we use average expenditures of households in expenditure deciles 1– 3 from the HBS, by COICOP level I groups (for housing, distinguishing rent, repairs, housing loans, and other recurring costs). Compared with the methodology used to date, we made several choices intended to reduce subjectivity stemming from expert-based coefficients and to facilitate regular updates. First, we discontinued the practice of adjusting median expenditures with expert coefficients and instead consistently use mean expenditures for the 1st–3rd expenditure deciles. Second, the list of goods and services deemed necessary for ensuring a dignified life and meeting basic needs for households at the absolute poverty or subsistence level threshold was validated in population focus-group interviews. Based on this input, we included, for example, unavoidable costs related to using a car. When developing the methodology, we considered producing different subsistence minimum values by region, by household type, or by housing tenure (renting vs owning). We nevertheless recommend avoiding separate subsistence minimum thresholds by place of residence (urban vs rural) and by tenure and instead applying a single nationwide subsistence minimum. Finally, the analysis showed that differentiating the goods and services lists by household type yields results similar to those obtained with a unified list; therefore, it is practical to use one common list for all household types.

9

To compile and price the food component, a nutrition expert developed sample menus. The research team compared alternative pricing approaches, including HBS-based pricing and pricing based on retailers’ prices. Within the HBS-based approach, we also compared whether to use (as in the current methodology) average prices paid by households in expenditure deciles 1–5, or medians of prices paid by all households. We recommend retaining HBS-based pricing but, unlike the current methodology, pricing the food basket using median food prices paid by all households, as this produces a basket cost closer to the median food expenditure of one-person households. In the updated methodology, we recommend using as the reference a sample menu for an adult man with an energy content of 2,400 kcal per day, as in the current methodology. The menu used in the existing minimum food-basket methodology served as the starting point and was updated in line with the latest National Institute for Health Development (Tervise Arengu Instituut) dietary guidelines. An alternative new sample menu was also considered, but the resulting basket cost diverged too much from the median of households’ actual food expenditure and would have constituted an excessively large methodological change with substantial financial implications. In addition to foods included in the sample menus, we added the costs of coffee, tea, and celebrating important occasions to the food basket based on focus group input.

Using the described methodology, the new subsistence minimum for the first household member amounts to 443.5 euros per 30-day period at 2024 prices (under the current methodology 345.8 euros), comprising:

• food costs: 215.9 euros (current methodology: 153.0 euros); • housing costs: 127.6 euros (current methodology: 146.6 euros); • other non-food costs: €100.0 euros (current methodology: 46.2 euros).

In the previous subsistence minimum methodology, OECD equivalence scales (1:0,7:0,5) were used to extend expenditure to multi-person households: the weight of the first adult is 1, the weight of each additional household member aged at least 14 is 0,7, and the weight of each child under 14 is 0,5. These traditional scales were consistent with consumption patterns in Estonia in 2004, but even when the original methodology was developed it was noted that the scales should be reviewed periodically. Our analysis shows that actual consumption behaviour in 2019 does not correspond to the OECD traditional equivalence scales. Based on 2019 consumption patterns, the equivalence scales 1:0,4:0,4 (first adult: each additional adult: child) are more appropriate in Estonia for extending the subsistence minimum to multi-person households.

Compared with the current methodology, the subsistence minimum for the first household member increases from 345,8 to 443,5 euros (about 28%). The difference is smaller for multi-person households because the equivalence scales used in the updated methodology (1:0,4:0,4) assign lower weights to additional household members than the currently used scales (1:0,5:0,7).

The level of the subsistence minimum affects the subsistence benefit if the subsistence threshold follows the subsistence minimum level. The level of the threshold and the choice of equivalence scales influence how many households qualify for, and receive, the benefit, as well as the distribution by household type. In 2024, 15 714 households received the subsistence benefit; half were single persons under 65 and almost one quarter were single parents with one or more children. Raising the subsistence threshold from the 200 euros applied in 2024 to 316 euros (using the 2024 subsistence benefit scales of 1:0,8:1,2 by household size) increases the number of recipient households to 25 901 (assuming a 44% take-up rate). The total amount of the subsistence benefit increases from 38,7 million to 68,3 million euros.

10

In Estonia, the subsistence minimum serves as the absolute poverty line. Absolute poverty is defined as a situation where a household’s equivalised disposable income falls below the subsistence minimum threshold. As part of the methodological update, we recommend using the equivalence scales 1:0,4:0,4 for calculating absolute poverty.

Using data from the Estonian Social Survey, we observe that changing the equivalence scales reduces the absolute poverty rate, whereas raising the subsistence minimum (and thus the absolute poverty line) increases absolute poverty indicators; overall, the effect remains moderate (in the analysed scenarios the absolute poverty rate ranges from 2,2% to 3,3%). In 2023, the absolute poverty rate was 2,7%. If the subsistence and absolute poverty line is raised from 338,23 to 431,84 euros in 2023 and the equivalence scales 1:0,4:0,4 are used instead of the scales 1:0,5:0,7, the absolute poverty rate increases to 3,3%.

The calculated subsistence minimum should be updated regularly to reflect changes in both prices and consumption behaviour. The cost of other non-food and housing components should be recalculated when new HBS data are released (first in 2027 and thereafter every five years). Where possible, the food basket should also be repriced. If the HBS does not include quantity information for food items, the cost of the food basket should be updated using the CPI food sub-index. In years when no new HBS data are published, the costs of the subsistence-minimum components (food, housing, and non-food) should be updated annually using the relevant CPI sub-indices. The list of goods and services for other non-food and housing components should be reviewed every ten years with the involvement of experts and the population. Updates to the content of the food basket should follow the publication of new national dietary guidelines. Equivalence scales should also be reviewed every ten years.

11

Sissejuhatus

Elatusmiinimumi arvutamise alusena on Eestis 2026. aastal kasutusel metoodika, mis lähtub ligi kahekümne aasta eest kindlaks määratud proportsioonidega ostukorvist.1 Kuigi ostukorvi maksumust uuendatakse regu- laarselt tarbijahinnaindeksiga, on sellisel lähenemisel mitmeid puudusi. Peamiste puudustena võib välja tuua järgmist:

- Metoodika on aegunud – ostukorvi koosseis ei arvesta ajas muutunud vajadustega, nt ei sisalda kulutusi internetile jm digitehnoloogiatele. Samuti on kaheldav, kas kululiikide proportsioonid ja leibkonnaliikmete tarbimiskaalud on jätkuvalt ajakohased.

- Metoodika ei arvesta sihtgruppide vajaduste erinevustega. - Elatusmiinimumi korrigeeritakse iga-aastaselt vaid tarbijahinnaindeksi väärtusega, kuid ei vaadata

regulaarselt üle ostukorvi tervikuna. - Ostukorvi koostamisse ega hindamisse ei kaasatud sihtgruppe, mistõttu ei ole kindlust, mil määral

see vastab sihtgruppide vajadustele, arvestades nende majandusliku ja sotsiaalse olukorra ning kultuurikontekstiga.

Uuringu eesmärk oli töötada välja uus, põhjendatud, kaasaegne, läbipaistev ja regulaarselt uuendatav elatusmiinimumi arvestamise metoodika. Väljatöötatav metoodika pidi ületama ülalnimetatud puudused. Uuringul oli kaks suuremat uurimisülesannet:

1. Eesti oludele vastava elatusmiinimumi arvestamise ja regulaarse ajakohastamise metoodika väljatöötamine, sh:

a. Näidiseelarve koostamine, tuues välja kaupade ja teenuste kogused ja rahalised väärtused ning nende määramiseks kasutatavad andmeallikad.

b. Analüüs, milliseid leibkondi oleks otstarbekas elatusmiinimumi metoodikas eristada. c. Eestile kohaste tarbimiskaalude leidmine. d. Elatusmiinimumi regulaarse uuendamise metoodika väljatöötamine.

2. Toimetulekutoetuse piisavuse ja kättesaadavuse analüüs, lähtudes eelmises etapis väljatöötatud elatusmiinimumi arvestamise metoodikast. Analüüsis käsitletakse nii toimetulekutoetusele kvalifitseeruvate erinevat tüüpi leibkondade arvu kui ka toimetulekutoetuse psühholoogilist kättesaadavust.

Lõpparuanne koosneb kirjanduse ülevaatest, Eesti leibkondade kulutuste analüüsist, toidukulude ja mittetoidukulude arvestamise käsitlusest ning elatusmiinimumi tervikliku hindamise metoodikast. Lisaks sisaldab aruanne ülevaadet toimetulekutoetuse saajatest, elatusmiinimumi muudatuste mõjuanalüüsi toimetulekutoetusele ja absoluutse vaesuse näitajatele ning toimetulekutoetuse saajate intervjuude analüüsi.

1 Tiit, E-M. 2005 ja 2006. Elatusmiinimumi ja vaesuspiiride hindamise metoodika ning sotsiaalsete indikaatorite leidmisel kasutatavate tarbimiskaalude kaasajastamine.

12

1 Kirjanduse ülevaade

1.1 Sissejuhatus

1.1.1 Elatusmiinimum ja sihtelatustase Statistikaameti käsitluses on arvestuslik elatusmiinimum väikseim summa, millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30 päeva igapäevavajadused.2 Elatusmiinimum koosneb kolmest osast: (1) kulutused toidule, (2) eluasemele ja (3) muud individuaalsed mittetoidukulutused. Elatusmiinimum ei arvesta kulutusi alkoholile, tubakatoodetele, pakettreisidele, transpordivahendite ostmisele ning kulutusi hotellides ja toitlustusasutustes.

Elatusmiinimumi arvestamise metoodika väljatöötamisel on keskne küsimus, millist elatustaset peaks elatusmiinimum tagama ehk milline on sihtelatustase, mida elatusmiinimumi väärtus mõõdab. Sihtelatustaseme määratlemine sõltub sellest, mis on elatusmiinimumi arvutamise eesmärk. Joonis 1 kujutab Eesti arvestusliku elatusmiinimumi kasutusvaldkondi ja neist lähtuvat sisendit sihtelatustaseme määratlemiseks. Eesti arvestusliku elatusmiinimumi kõige olulisemaks väljundiks võib pidada toimetulekutoetuse arvestamise alust – arvestusliku elatusmiinimumi väärtus on referentsiks poliitilise kokkuleppega kehtestatud toimetulekupiirile. 2023. aastal sai toimetulekutoetust3 19 592 leibkonda, kuhu kuulus 37 032 liiget ja kellele maksti kokku toimetulekutoetust 45 miljonit eurot. Sotsiaalhoolekande seadus (SHS § 131 lg 1) sätestab, et toimetulekutoetus peab tagama abi vajavatele isikutele ja peredele minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Alates 2004. aastast on arvestuslik elatusmiinimum ka absoluutse vaesuse piiriks (Tiit, 2006).

Euroopa Liidu liikmesriigid võtsid 30.01.2023 vastu soovituse piisava sissetuleku kohta4 (nn miinimumsissetulekute soovitus). Soovitus avaldati Euroopa sotsiaalõiguste samba 14. põhimõtte (miinimumsissetulek)5 raames ja toonitab, et igaühel, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid, on õigus piisavale miinimumsissetuleku toetusele, et tagada inimväärne elu kõikides eluetappides, ning saada juurdepääs kaupadele ja teenustele.

2 Statistikaamet (2025). Arvestuslik elatusmiinimum. Veebileht aadressil: https://www.stat.ee/et/avasta-

statistikat/valdkonnad/heaolu/sotsiaalne-torjutus-ja-vaesus/arvestuslik-elatusmiinimum

3 Sotsiaalministeerium, toetuste statistika, 2023. aasta.xlsx, Tabel.6. Toimetulekutoetust saanud leibkonnaliikmete arv, 2023. aasta, https://www.sm.ee/sites/default/files/documents/2024-02/2023.%20aasta_0.xlsx

4 Nõukogu soovitus, 30. jaanuar 2023, piisava miinimumsissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise (2023/C 41/01). https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/?uri=uriserv%3AOJ.C_.2023.041.01.0001.01.EST&toc=OJ%3AC%3A2023%3A041%3ATOC

5 Euroopa Komisjon (2017). Euroopa sotsiaalõiguste sammas. https://commission.europa.eu/document/download/e03c60e7-4139-430b-9216- 3340f7c73c20_et?filename=social-summit-european-pillar-social-rights-booklet_et.pdf

13

Joonis 1. Arvestusliku elatusmiinimumi rakendamine Eestis ja sellest tulenev sihtelatustaseme määratlus

Arvestusliku elatusmiinimumi väärtust kasutatakse Eestis täitemenetluse sisendina. Täitemenetluse seadustik (TMS § 132 lg 12) sätestab, et võlgnikult saab igas kuus arestida kuni 20% tema sissetulekust, kuid ainult sellest osast, mis ületab Statistikaameti avaldatud arvestuslikku elatusmiinimumi. Alla arvestuslikku elatusmiinimumi jäävat sissetulekut ei arestita ehk võlgnikule jääb alles vähemalt elatusmiinimum, et tagada tema igapäevane toimetulek.

Lisaks eelnevale sätestab Eesti Vabariigi põhiseadus (PS § 28), et igaühel on õigus tervise kaitsele ja Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne6 ütleb § 28 kohta, et puuduse korral seisneb PS § 28 lg-s 2 nimetatud põhiõiguse tuum vaid äraelamiseks minimaalselt vajalike vahendite olemasolus ning oluline on, et abi katab inimese esmavajadused ehk vajadused toidule, riietele, hügieenile, tervishoiule, transpordile, eluasemele, ning tagada tuleb, et inimene saaks ilma häbita ja diskrimineerimiseta osaleda aktiivselt igapäevaelus. Lisaks märgitakse, et PS §-st 10 tulenevat inimväärikuse põhimõtet silmas pidades ei tohiks inimene puudusesse sattuda ka siis, kui ta peab kandma muid vältimatuid kulusid, nt matuse korraldamise kulusid.

Tasub mainida, et elatusmiinimumi ja toimetulekupiiri seos on ajas muutunud. Kuigi seaduse sõnastus – mille kohaselt toimetulekupiiri määramisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest esmavajaduste rahuldamiseks – kehtis juba ka varasemates redaktsioonides alates 1995. aastast7, siis praktikas ei vastanud toimetulekupiir arvestuslikule elatusmiinimumile. Aastatel 2004–2015 oli toimetulekupiir püsivalt madalam

6 Muller K., Heneberg, A., Sarapuu, A. § 28 kommentaar. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus.

Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020.

https://pohiseadus.ee/sisu/3499/paragrahv_28, punkt 23.

7 vt Sotsiaalhoolekande seadus [terviktekst muudatustega kuni 09.10.2001] § 22 lg 1, vastu võetud 08.02.1995, RT I

1995, 21, 323, jõustunud 1. aprillil 1995. a, https://www.riigiteataja.ee/akt/73334

Arvestuslik elatusmiinimum

Toimetulekupiiri ja toimetulekutoetuse määramine

Rakendamine

Täitemenetluses: sissetuleku osa, mida ei või kinni pidada

Absoluutse vaesuse piir ja määr Absoluutse vaesuse vältimine

Vahend Sihtelatustase

Minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks

Inimväärne elu kõikides eluetappides

Euroopa sotsiaalõiguste 14. sammas (miinimumsissetulek ja

sissetulekutoetuse tase)

14

kui arvestuslik elatusmiinimum ilma eluasemekuludeta ning ei katnud kuni 2013. aastani isegi minimaalset toidukorvi (vt Joonis 2).

Joonis 2. Arvestusliku elatusmiinimumi ja toimetulekupiiri seos

Allikad: Statistikaamet tabel LE27: ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum, 30 päeva minimaalse toidukorvi ja mittetoidukulutuste maksumus; toimetulekupiir – riigieelarve vastava aasta seadus

Oluline muutus toimus pärast seda, kui Riigikohus kontrollis 2014. aastal sotsiaalhoolekande seaduse § 22 lg 1 põhiseaduspärasust8. Riigikohus ei tuvastatud küll sotsiaalhoolekande seaduse sätete põhiseadusvastasust, kuid juhiti tähelepanu, et toimetulekupiir oli elatusmiinimumist märkimisväärselt madalam ning et PS § 28 kohaselt on riigil kohustus tagada inimestele hädavajalikud vahendid äraelamiseks. See kohtupraktika tõi kaasa muudatuse seaduse tõlgendamises: kui varasemalt nähti seaduse sätet pigem poliitilise referentsina või soovitusliku tähendusena, siis alates 2016. aastast on toimetulekupiiri määramisel nähtav püüdlus saavutada arvestuslikule elatusmiinimumile (ilma eluasemekuludeta) vastav tase.

Uuringus lähtume elatusmiinimumi arvestamise metoodika välja töötamisel ja sihtelatustaseme määratlemisel Eesti elatusmiinimumi kasutusvaldkondadest (vt ka Joonis 1). Arvestusliku elatusmiinimumi metoodika välja töötamisel määratleme sihtelatustaseme, kui ostukorvi maksumuse, mis tagab inimväärse elu esmavajaduste rahuldamiseks minimaalsed vahendid leibkonnale, kes elab absoluutse vaesuse- või toimetulekupiiril..

1.1.2 Elatusmiinimum kui näidiseelarve Üks vanemaid meetodeid elatusmiinimumi määramiseks Euroopas on näidiseelarvete koostamine, mis pärineb 17. sajandi Suurbritanniast (Deeming, 2010). Näidiseelarvet võib defineerida kui eelnevalt määratletud kaupade ja teenuste kogumit ehk ostukorvi, mis hinnastatult peegeldab kindlat elatustaset (Deeming, 2017).

Eesti arvestuslik elatusmiinimum on käsitletav toimetulemiseks vajalike minimaalsete tarbimiskulutuste näidiseelarvena. Eesti elatusmiinimumi arvestamise metoodika järgib üldjoontes näidiseelarve loogikat: toidu- kulud põhinevad hinnastatud toidukorvil ning eluasemekulud ja muud individuaalsed mittetoidukulutused kaupade ja teenuste kategooriate tegelikel tarbimiskulutustel (nt tervise-, garderoobi-, transpordi-ja sidekulud). Eesti näidiseelarve koostamise metoodika peegeldab vajaduspõhist lähenemist ehk pannakse paika, millised kaubad ja teenused ning millises mahus on minimaalse elatustaseme saavutamiseks vajalikud.

8 https://www.riigikohus.ee/lahendid?asjaNr=3-4-1-67-13

3 1

,9 6

4 7

,9 3

4 7

,9 3

5 7

,5 2

6 3

,9 1

6 3

,9 1

6 3

,9 1

7 6

,7

7 6

,7

7 6

,7 9 0

9 0

1 3

0

1 3

0

1 4

0 1 5

0

1 5

0

1 5

0

1 5

0

2 0

0

7 9

,6 3

8 3

,5 3

8 8

,4 5

9 8

,6 2

1 1

0 ,0

3

1 1

0 ,3

2

1 1

3 ,4

0

1 2

1 ,2

4

1 2

4 ,7

2

1 2

8 ,1

7

1 2

7 ,4

1

1 2

6 ,4

9

1 2

6 ,4

7

1 3

2 ,0

4

1 3

5 ,5

1

1 3

9 ,1

1

1 4

1 ,2

8

1 4

4 ,2

3

1 6

8 ,6

5

1 9

2 ,0

5

0 €

50 €

100 €

150 €

200 €

250 €

2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019 2020 2021 2022 2023

Toimetulekupiir Arvestuslik elatusmiinimum ilma eluaseme kuludeta

15

Alternatiivina vajaduspõhisele lähenemisele elatustaseme miinimumi hindamisel nähakse kirjanduses sisse- tulekupõhist lähenemist (Penne jt, 2020). Üks levinumaid sissetulekupõhiseid meetodeid on suhtelise vaesuse piiri rakendamine, mille korral minimaalne elatustase määratakse ühiskonna keskmise sissetuleku suhtes. Näiteks EL miinimumsissetulekute soovituse9 kohaselt saab riik lähtuda sissetulekutoetuse taseme määramisel kas suhtelise vaesuse piirist, kaupade ja teenuste väärtusest vastavalt riigisisesele määratlusele või mõnest muust võrdväärsest tasemest.

Suhtelise vaesuse piiri kasutamise eeliseks näidiseelarve ja vajaduspõhise metoodika ees on lihtne arvutus- metoodika ja võrreldavus üle aja. Samas on sissetulekupõhist lähenemist kirjanduses kritiseeritud. Peamine probleem seisneb selles, et sissetulekupõhine elatusmiinimumi määratlemine ei pruugi tagada ligipääsu kõigile sihtelatustaseme saavutamiseks vajalikele toodetele ja teenustele. Goedemé jt (2019) uuring näitab, et kui suhtelise vaesuse piiril elav pere saab jõukamates Euroopa riikides elada inimväärselt, siis vaesemates riikides ei ole samasugusel perel võimalik endale kõiki sihtelatustaseme saavutamiseks vajalikke kaupu ja teenuseid lubada. Lisaks ei võta sissetulekupõhine lähenemine arvesse riigi subsideeritud teenuseid ja toetusi, nagu tervishoid või tasuta koolitoit (Penne jt, 2020).

Arvestades asjaolu, et elatusmiinimumi on seni Eestis arvestatud näidiseelarve põhiselt ja sissetulekupõhisel arvestamisel on omakorda puudused, lähtume Eesti elatusmiinimumi arvestamise metoodika uuendamisel jätkuvalt näidiseelarvepõhisest lähenemisest.

Näidiseelarvete kasutamine on Euroopas laialt levinud – kõigis EL-i riikides. v.a Läti, Leedu ja Horvaatia, oli 2014. aasta seisuga näidiseelarve kasutusel või loomisel (Storms jt, 2014). Selleks et mõista, kuidas erinevad riigid näidiseelarveid koostavad ja rakendavad, keskendub järgnev väliskogemuse analüüs Iirimaa, Soome ja Belgia praktikatele. Riikide valik lähtub näidiseelarvete koostamise metoodikast, valitud on riigid, kus on ekspertteadmiste ja küsitlusandmete kõrval kasutatud näidiseelarvete koostamisel fookusgruppe (vt täpsemalt ptk 1.2).

9 Nõukogu soovitus, 30. jaanuar 2023, piisava miinimumsissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise (2023/C 41/01). https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/?uri=uriserv%3AOJ.C_.2023.041.01.0001.01.EST&toc=OJ%3AC%3A2023%3A041%3ATOC

16

Joonis 3. Näidiseelarvete rakendusvaldkonnad Iirimaa, Soome ja Belgia näitel

Tuleb rõhutada, et näidiseelarveid koostatakse riigiti erinevatel eesmärkidel ja rakendusvaldkondadeks. Joonis 3 annab ülevaate näidiseelarvete erinevatest rakendusvaldkondadest valitud välisriikides. Kõigis kolmes riigis kasutatakse näidiseelarveid miinimumsissetuleku, -palga ja sotsiaaltoetuste piisavuse diskussioonides (Lehtinen jt, 2016; Lehtinen jt, 2020; Storms, 2020; Vincentian Partnership for Social Justice, i.a). Lisaks kasutatakse näidiseelarveid muudes poliitilistes aruteludes, nt Iirimaal lastehoiuteenuste taskukohasuse, energia- ja toiduvaesuse ning puuetega inimeste lisakulude teemadel (Mac Mahon jt, 2020) ja Belgias eluaseme taskukohasuse hindamiseks (Storms, 2020). Soomes ja Belgias arvutatakse näidiseelarvete põhjal ka vaesusindikaatoreid (Lehtinen jt, 2020; Storms, 2020), mis täiendavad sissetulekupõhiseid vaesus- indikaatoreid. Lisaks poliitikaaruteludele kasutatakse näidiseelarveid individuaalseks nõustamiseks. Nii Iirimaal, Soomes kui Belgias kasutatakse näidiseelarveid finants- ja võlanõustamises, nt võlgniku finantsoskuste arendamisel või võla ümberkujundamise taotluse koostamisel (Lehtinen jt, 2020; Mac Mahon jt, 2020; Storms, 2020). Belgias rakendavad mõned pangad näidiseelarveid klientide krediidivõimekuse hindamiseks (Storms, 2020). Samuti kasutavad sotsiaaltöötajad Belgias haavatavate perede nõustamiseks veebipõhist rakendust REMI10, mis võimaldab koostada üksikasjalikke näidiseelarveid kohandatult konkreetse pere tingimustele (ibid.).

Vaadeldud välisriikides kasutatakse näidiseelarveid küll miinimumsissetuleku, -palga ja sotsiaaltoetuste piisa- vuse diskussioonides, kuid näidiseelarved ei ole üheski kolmest riigist otseselt seotud sotsiaaltoetuste määra-

10 REMI Sociaal, referentiebudget voor een menswaardig leven https://www.referentiebudget.be/

Poliitiline arutelu ja kokkulepe

Näidiseelarve

Finants- ja võlanõustamine

Miinimumsissetuleku, -palga ja sotsiaaltoetuste piisavuse diskussioon

Vahend Rakendamine

Sotsiaaltoetuste määramine

Näidiseelarve vaesusindikaator

Klientide krediidivõimekuse hindamine

Haavatavate perede nõustamine (REMI)

Muud poliitilised arutelud: lastehoiuteenuste ja eluaseme

taskukohasus, energia- ja toiduvaesus, puuetega inimeste lisakulud

Sihtelatustase

Ühiskonnaelus osalemine

17

misega ehk ei esine sellist seost nagu Eestis on arvestusliku elatusmiinimumi ja toimetulekupiiri vahel. Samuti ei defineerita näidiseelarvega saavutatavat elatustaset kui absoluutse vaesuse piiri. Seetõttu ei ole vaadeldud välisriikides sihtelatustaseme määratlemisel lähtutud kitsalt toimetulekupiiril või absoluutse vaesuse piiril elavatest peredest, vaid sihtelatustase defineeritakse laiemalt kui ühiskonnas piisavat osalemist võimaldav ressursikogum (Collins jt, 2012; Lehtinen jt, 2020; Storms, 2020).

Järgnevalt anname ülevaate näidiseelarvete koostamise metoodilistest võimalustest, misjärel tutvustame põhjalikumalt näidiseelarvete koostamise metoodikat valitud sihtriikides.

1.2 Näidiseelarvete koostamise metoodilised võimalused

Näidiseelarvete loomisel saab sisendina kasutada laias laastus kolme infoallikat: sihtrühma, eksperte ja küsitlusandmeid. Sellest lähtudes jaotas Deeming (2017) näidiseelarvete loomise lähenemised metoodiliselt kolmeks: sihtrühma, ekspertteadmiste ja küsitlusandmete põhiseks. Meetodeid ei piiritle üksikud infoallikad, vaid erinevus seisneb rõhuasetuses. Näiteks on sihtrühmapõhise meetodi lähtepunktiks fookusgruppidelt kogutud sisend, mida täiendatakse ja valideeritakse ekspertarvamustega. Samuti täiendatakse eksperttead- mistel põhinevat lähenemist fookusgruppide tagasisidega. Järgnevalt anname ülevaate eelnimetatud metoodi- listest kategooriatest.

Sihtrühmapõhine lähenemine tugineb eeskätt grupiintervjuudele, kus sihtrühma kuuluvad inimesed arutavad, millised tooted ja teenused on nende hinnangul minimaalseks elatustasemeks vajalikud. Esmavajadused on seega eeldatavalt „sotsiaalselt tajutavad“ (Walker, 1987). Üldjuhul esindab iga fookusgrupp kindlat leibkonna- tüüpi ning aruteludesse kaasatakse erinevate piirkondade elanikke. Esmatarbekaupade hinnad määratakse fookusgrupiliikmete valitud jaemüügikohtade alusel. Fookusgrupiintervjuude tulemusel moodustatud ostu- korvi vaatavad üle eksperdid ja võrdlevad seda leibkondade tegeliku tarbimiskäitumisega küsitlusuuringute andmetel (Deeming, 2017).

Üks tuntumaid sihtrühmapõhiseid lähenemisi on Suurbritannia miinimumsissetuleku standard (ingl k Minimum Income Standard ehk MIS), mille töötasid välja Bradshaw jt (2008). MIS metoodikaga sarnase lähenemise arendas hiljem näiteks Iirimaa (Collins jt, 2012; vt ptk 1.3 Iirimaa), Soome (Lehtinen jt, 2011; vt ptk 1.4 Soome) ja Prantsusmaa (ONPES, 2015). MIS hõlmab mitmeid fookusgrupivoore, millest esimene määratleb näidiseel- arve vastavalt sihtelatustasemele ning järgnevad kontrollivad ja täiendavad seda. Meetodi eesmärk, mida sageli nimetatakse konsensuslikuks või demokraatlikuks, on peegeldada ühiskonnas üldlevinud väärtusi ja sotsiaalseid norme. Siiski on Deeming (2010) märkinud, et fookusgrupi konsensus ei pruugi esindada univer- saalset ühiskondlikku hoiakut, kuna grupid koosnevad piiratud arvust inimestest ning valim võib olla mitte- representatiivne. Esinduslikkuse parandamiseks on soovituslik kaasata mitmekesise (sotsiaal-majandusliku) taustaga osalejaid ning tagada, et protsessi juhiks oskuslik ja erapooletu moderaator, kes suudab vältida domineerivate seisukohtade ülemäärast mõju ja tagada tasakaalustatud arutelu. Fookusgrupimeetodil, vaatamata selle piirangutele, on oluline potentsiaal määrata elatustase, mis tagab ühiskonnas aktsepteeritava väärika elukvaliteedi, kuna sihtgrupp asetatakse eksperdi rolli ja selliselt kujundatud standardid (ja seotud poliitilised initsiatiivid) on ühiskonnale paremini mõistetavad ja vastuvõetavad (Deeming, 2017).

Ekspertteadmiste põhises lähenemises määravad valdkonnaspetsialistid (nt toitumis-, majandus- ja sotsiaal- poliitikaeksperdid) teaduslikele normidele ja standarditele tuginedes (nt tervisliku toitumise juhised), millised tooted ja teenused peaksid minimaalsesse ostukorvi kuuluma. Ekspertide defineeritud ostukorv valideeritakse sihtrühma fookusgrupiintervjuudes ja/või kõrvutades seda leibkondade tegeliku tarbimiskäitumisega küsitlus- uuringute andmetest. Ekspertteadmistel põhinevat lähenemist kasutatakse näiteks minimaalse toidukorvi

18

koostamisel Hispaanias (vt Carrillo Álvarez jt, 2016). Ekspertteadmistel põhinevat lähenemist kritiseeritakse sotsiaalse konteksti ja inimeste igapäevaste kogemuste tähelepanuta jätmise tõttu – on märgitud, et selline lähenemine ei pruugi adekvaatselt kajastada sotsiaalseid vajadusi ega arvestada ühiskonnas kehtivaid kultuuriliselt aktsepteeritud praktikaid. Sotsiaalse dimensiooni kaasamiseks kombineeritakse ekspertteadmisi sageli fookusgruppide tagasisidega, kus eelarvekomponentide sisu vaadatakse üle ja vajadusel täiendatakse (Deeming, 2017).

Küsitlusandmete põhises lähenemises kasutatakse peamise sisendina küsitlusandmeid (nt sotsiaaluuringud, vaesusuuringud, leibkondade tarbimis- ja eelarveuuringud). Andmete põhjal määratletakse olulised tooted ja teenused, mida enamik leibkondi omab või kasutab regulaarselt. Näiteks Austraalias loetakse minimaalselt vajalikeks toodeteks ja teenusteks neid, mida omab vähemalt 75% leibkondadest, samas kui Ühendkuningriigis on kasutatud 80% omamismäära (ingl k ownership rate). Omamismäära kehtestavad sotsiaalteadlased ja eks- perdid. Pärast vajalike kaupade ja teenuste määratlemist omistatakse kestuskaupadele kasutusiga ja need hinnastatakse näidiseelarve arvutamiseks. Mõnes komponendis kombineeritakse küsitlusandmed ekspertarva- mustega (nt menüüde loomiseks). Selleks, et hinnata ekspertide loodud standardite vastavust ühiskondlikele normidele, väärtustele ja vajadustele, valideeritakse need sihtrühma fookusgruppides. Selliselt tuletatud elatustase on mõeldud tagama sotsiaalse ja majandusliku kaasatuse viisil, mis vastab kogukonna kollektiivse- tele normidele ja standarditele. Siiski on omamismäära normatiivset kehtestamist, mida viivad läbi eksperdid ja sotsiaalteadlased, kritiseeritud lävendite subjektiivsuse ja jäikuse tõttu. Lävendite subjektiivsus ja jäikus võivad vähendada standardite sobivust ühiskonna mitmekesistele vajadustele (Deeming, 2017).

Lisaks Deemingule (2017) kategoriseeris näidiseelarvete koostamise lähenemisi ka Goedemé jt (2015), kes võtsid tüpoloogia loomisel arvesse vajaduste kaardistatuse ulatust. Goedemé jt (2015) jagasid näidiseelarvete loomise lähenemised neljaks:

1) füüsiline ellujäämine (ingl k physical survival); 2) kulutustepõhine (ingl k expenditure based):

a. Orshansky meetod (ingl k the Orshansky method); b. Citro ja Michaeli lähenemine (ingl k the Citro and Michael approach);

3) hübriidne (hõlmab komponente kulutustepõhisest ja täielikult täpsustatud lähenemisest); 4) täielikult täpsustatud (ingl k fully-specified):

a. perekonna eelarve põhine lähenemine (ingl k family budget unit; FBU); b. konsensuslik meetod 1 c. konsensuslik meetod 2

Füüsilisel ellujäämisel põhinev lähenemine keskendub põhivajaduste täitmisele, tuginedes toitumisspetsialis- tide ja teiste ekspertide määratud miinimumvajadustele, mis peaksid tagama elu säilitamiseks vajalikud tingi- mused. Lähenemine oli kasutusel 19. sajandi lõpus, kuid tänapäeval ei peeta seda asjakohaseks enamikus Euroopa Liidu riikides. Praktikas kajastasid need eelarved siiski ka sotsiaalseid norme, peegeldades tollaseid toitumisharjumusi ning pakkudes minimaalset võimalust osaleda vaba aja tegevustes.

Kulutustepõhise lähenemise näited on Orshansky meetod ning Citro ja Michaeli lähenemine. Mõlemad pakuti välja USA vaesuspiiri määratlemiseks.Orshansky meetod põhineb minimaalse toidukorvi maksumusel, määra- tes vaesuspiiriks odavaima toidukorvi kolmekordse väärtuse. Arvutus lähtus põhimõttest, et leibkonnad kulu- tavad umbes kolmandiku oma sissetulekust toidule. Citro ja Michaeli lähenemine põhines tarbijakulutuste küsitluse andmetest neljaliikmelise näidisleibkonna kohta – kaks täiskasvanut ja kaks last (teistele leibkonna- tüüpidele kohandamiseks kasutati tarbimiskaale). Vaesuspiiriks määrati kindel protsent leibkonna mediaan-

19

kulutustest aastas, hõlmates kulutusi toidule, riietele, eluasemele (sh kommunaalteenused) ning lisaks kindel summa teiste vajaduste täitmiseks.

Hübriidne lähenemine ehk NL-SCP11 meetod kaasab komponente nii kulutustepõhisest kui täielikult täpsusta- tud lähenemisest. Meetod pärineb Hollandist, kus koostati kaks eelarvet vaesuspiiri määramiseks (koostajaks Dutch National Institute for Family Finance Information). Esimene eelarve keskendub põhivajaduste katmisele, teine on heldem ja vastab tagasihoidlikule, kuid piisavale elatustasemele. Eelarved põhinevad eksperttead- mistel (nt toidu vajaliku koguse ja kvaliteedi osas), kaupade/teenuste kättesaadavusel ja väiksema sissetule- kuga inimeste tegelikel tarbimismustritel. Need valideeritakse sihtrühma fookusgrupiaruteludes. Näidiseel- arve koostatakse üksikisikust koosnevale leibkonnatüübile ning seda kohandatakse teistele leibkonnatüüpide- le tarbimiskaaludega, mis on tuletatud Hollandi leibkonna eelarve uuringust.

Täielikult täpsustatud Family Budget Unit (FBU) lähenemine kasutab riiklikke juhiseid, ekspertarvamusi, tarbija- uuringuid, tarbimiskulutuste andmeid ja fookusgrupiarutelusid. Sihiks ei ole minimaalne elatustase, vaid „tagasihoidlik, kuid piisav“ ja „madalate kuludega“ elatustase. Goedemé jt (2015)tõid välja, et FBU lähenemise kitsaskohaks on selge teoreetilise põhjenduse puudumine toodete ja teenuste kaasamisele ning liigne tarbi- mismustritele tuginemine, mis võib peegeldada mitte seda, mida inimesed vajavad, vaid seda, mida nad saavad endale lubada või harjumuspäraselt tarbivad.

Konsensusliku meetodi (variant 1), mida kasutatakse näiteks Iirimaal ja Suurbritannias, eesmärk on määratleda sissetuleku tase, mis tagab põhivajaduste rahuldamise ning võimaldab samas piisavat sotsiaalset kaasatust. Konsensuslik meetod tugineb avalikkuse arusaamale sellest, mis on vajalik sotsiaalselt vastuvõetava elatus- taseme saavutamiseks – selle oluline tunnus on grupisisese konsensuse saavutamine. Arutelude keskmes on vajadused, mitte soovid. Erinevate leibkonnatüüpide liikmed arutavad fookusgruppides kaupade ja teenuste loetelusid, mis on vajalikud füüsiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks. Meetod tugi- neb kindla järjestusega fookusgrupivoorudele, millel on erinevad rollid (esmase kaardistuse grupp, väljatöö- tamise grupp, kontrollrühmad ja lõplike kokkulepete grupid). Nende arvamusi täiendatakse ekspertteadmis- tega, eriti toidu ja küttekulude valdkonnas. Pärast rühmaarutelusid hinnastavad uurijad kokkulepitud kaupade ja teenuste nimekirjad.

Konsensusliku meetodi (variant 2) puhul, mida kasutatakse näiteks Belgias, pannakse suurem rõhuasetus ekspertteadmistele. Erinevalt esimesest variandist, on näidiseelarve lähtepunktiks ekspertide (mitte fookus- gruppide) loodud nimekiri. Igale leibkonnatüübile koostatakse vähemalt kolm fookusgruppi, mis keskenduvad ekspertide loodud näidiseelarvete kontrollimisele ja muudatuste pakkumisele. See meetod on olnud kasutusel rahvusvaheliselt võrreldavate näidiseelarvete loomisel ImPRovE projektis12.

Mõlemal konsensuslikul meetodil on mitmeid ühiseid tugevusi ja nõrkusi. Nõrkuseks on asjaolu, et täielikult määratletud eelarvete koostamisel tuleb teha arvukalt otsuseid (teadlaste, ekspertide või fookusgruppide poolt), millest paljud on teatud määral meelevaldsed või subjektiivsed. Kuna meetod nõuab põhjalikke fookus- grupivoore, võib eelarvete uuendamine olla ajaliselt ja eelarveliselt peaaegu sama nõudlik kui nende algne väljatöötamine. Samas on meetodil olulisi eeliseid: mitme allika kasutamine võib suurendada kaupade ja tee- nuste kaasamist toetavate argumentide usaldusväärsust ning näidiseelarvete vastuvõetavust poliitikakujun-

11 The Netherlands Institute for Social Research (SCP)

12 Poverty Reduction in Europe: Social policy and innovation

https://cordis.europa.eu/project/id/290613/reporting/fr

20

dajate seas, samas kui sihtrühma kaasamine võib suurendada näidiseelarvete vastuvõetavust laiema avalik- kuse hulgas (Goedemé jt, 2015).

Tavaliselt kombineeritakse näidiseelarvete koostamisel erinevate lähenemisviiside elemente, sealhulgas siht- rühma kaasavat, ekspertteadmistele tuginevat ja küsitlusandmeid kasutavat praktikat. Viimastel aastatel on näidiseelarvete koostamisel hakatud metoodiliselt rohkem rõhku panema sihtrühma kaasamisele, vähendades ekspertarvamuste ja küsitlusandmete osakaalu otsustusprotsessis (Deeming, 2020). Deeming (2020) rõhutab, et näidiseelarvete loomisel tuleb säilitada metoodiline mitmekesisus, kuna puudub universaalselt sobiv lähe- nemine, eriti riikide erinevate poliitikaeesmärkide ja kontekstide tõttu.

Eesti senine elatusmiinimumi metoodika on keskendunud küsitlusandmete ja ekspertide sisendile ning ostukorvi koostamisel ega hindamisel ei ole kaasatud sihtrühmade esindajaid. Samas, nagu eelnevalt välja toodud, võimaldab sihtrühmade kaasamine suurendada näidiseelarvete vastuvõetavust laiema avalikkuse hulgas ning kontrollida ostukorvi vastavust ühiskondlikele normidele, väärtustele ja vajadustele. Seetõttu keskendume välisriikide praktika analüüsil riikidele, kus on ekspertteadmiste ja küsitlusandmete kõrval kasu- tatud näidiseelarvete koostamisel fookusgruppe. Välisriikide näideteks valisime Iirimaa, Soome ja Belgia. Iiri- maa on hea näide sihtrühma põhisest lähenemisest (vt Collins jt, 2012). Soomes on välja töötatud kaks näidis- eelarvet: üks jälgib sihtrühma ja teine ekspertteadmiste põhist lähenemist (vt Mäkinen, 2021 ja Lehtinen jt, 2011). Belgia lähenemine põhineb ekspertide, küsitluste ja fookusgruppide andmetel (Deeming, 2020).

Kuigi kirjanduse analüüsi fookuseks on selgitada välja, kuidas toimib sihtrühmade kaasamine, siis soovime saada sisendit ka muudes näidiseelarvete kasutamist ja väljatöötamist puudutavates küsimustes. Täpsemalt otsime valitud välisriikide (Iirimaa, Soome, Belgia) kohta vastuseid järgmistele küsimustele:

• Kuidas defineeritakse näidiseelarvega saavutatav sihtelatustase? • Mis on näidiseelarve koostamise eesmärgid? Kas ja millised sotsiaaltoetused on seotud näidiseel-

arvega ja kuidas on need seotud? • Milline on näidiseelarve koostamise metoodika?

o Kuidas defineeritakse näidiseelarve komponendid? o Kuidas toimub näidiseelarve komponentide hinnastamine?

• Kuidas toimub näidiseelarve uuendamine (sagedus, protsess)?

Järgmistes peatükkides anname nendest küsimustest riigiti ülevaate.

1.3 Iirimaa

1.3.1 Sihtelatustase ja näidiseelarvete kasutusvaldkonnad Iirimaal määratletakse miinimumsissetuleku standard (ingl k Minimum Income Standard ehk MIS) kui minimaal- se elatustaseme saavutamiseks vajalik brutosissetulek, mis arvestab leibkonnatüüpide maksukohustuste ja neile ettenähtud sotsiaaltoetustega. Minimaalse elatustaseme standard (ingl k Minimum Essential Standard of Living ehk MESL) koosneb toodetest ja teenustest, mis rahuldavad inimese füüsilisi, psühholoogilisi, vaimseid ja sotsiaalseid vajadusi ning võimaldavad äraelamist ühiskonnaliikmete aktsepteeritaval ja väärikaks peetaval tasemel. Seega kätkeb MESL endast mitte pelgalt ellujäämist tagavat standardit, vaid ka ühiskonnas osalemist võimaldavat ressursikogumit (Collins jt, 2012). Kuigi MESL-it ei kasutata vaesuslävena ega sotsiaaltoetuste otseseks määramiseks, on see oluline vahend riikliku miinimumpalga ja sotsiaaltoetuste piisavuse diskussioo- nides ja analüüsis (Vincentian Partnership for Social Justice, i.a). MESL-it kasutakse võlanõustamises ja mitmetes

21

poliitilistes aruteludes, sealhulgas vanemate laste täiendavate vajaduste, lastehoiuteenuste taskukohasuse, energia- ja toiduvaesuse ning puuetega inimeste lisakulude teemadel (Mac Mahon jt, 2020).

Iirimaa sotsiaaltoetustest on Eesti toimetulekutoetusele kõige sarnasem täiendav sotsiaalhoolekande toetus (ingl k Supplementary Welfare Allowance ehk SWA). SWA põhiosa on nädalane toetus, mida makstakse inimes- tele, kellel ei ole piisavalt vahendeid enda ning ülalpeetavate täiskasvanute või laste vajaduste katmiseks.13 SWA ei kata eluasemekulusid, neid kaetakse eraldi eluasemetoetuse skeemist (ingl k Housing Assistance Pay- ment ehk HAP).14 SWA nädalane määr on poliitiline kokkulepe ja ei põhine MESL-il.

1.3.2 Meetod Iirimaal kasutatakse MESL-i määramiseks sihtrühmapõhist lähenemist, rakendades 2006. aastast alates Consensual Budget Standards metoodikat (ehk konsensusliku eelarvestandardi metoodikat). Konsensusliku eel- arvestandardi metoodika määratleb Iirimaal ühiskondlikult kokkulepitud miinimumelatusstandardi, millest madalamal tasemel elamist peetakse vastuvõetamatuks (Collins jt, 2012). Metoodika lähtub põhimõttest, et vastava leibkonnatüübi esindajad on kõige sobivamas positsioonis, et määratleda selle leibkonnatüübi jaoks vastuvõetav minimaalne elatustase (McEvoy jt, 2020).

1.3.2.1 Fookusgrupid

Fookusgruppide eesmärk on saavutada üksmeel kaupade ja teenuste osas, mis on vajalikud minimaalse elatus- taseme tagamiseks; protsessi kaasatakse vajadusel erinevate valdkondade spetsialiste (nt toitumisspetsia- listid, energiatõhususe eksperdid), et hinnata kaupade vastavust teatud kriteeriumitele. 2018/19 läbiviidud fookusgruppide intervjuus käsitleti 15 komponenti: toit, riided, tervisega seotud kulud, majapidamistarbed, majapidamisteenused, hügieen ja kosmeetika, kommunikatsioon, sotsiaalne kaasatus, haridus, transport, maja- pidamise energiatarbimine, isiklikud kulud, lastehoid, kindlustus, säästud ja ettenägematud kulud (lõplik ostu- korv koosneb ligikaudu 2000 kaubast/teenusest). Järgmiseks kirjeldame Iirimaa kõige viimast, aastal 2018/19 läbiviidud fookusgruppide meetodit (McEvoy jt, 2020).

1. Uurimisrühm moodustas leibkonnatüüpidest lähtudes neli gruppi15, millest igaühes viidi läbi neli fookus- grupi intervjuu vooru). Iga intervjuu vooru esimene osa koosnes sissejuhatusest, kus liikmed töötasid välja ühise arusaama põhimõistetest, jõudsid ühisele arusaamale sihtelatustaseme tähendusest ning eristasid soovid vajadustest (wants vs needs). Igal voorul oli eraldi roll nimekirjade ülevaatamisel ja kohandamisel ning igas voorus osalesid erinevad inimesed. 1.1. 1. voorus vaatasid osalejad eelmistel aastatel paika pandud nimekirja alusel üle 15 komponendi sisu

kahe kohtumise käigus, jõudes muudatuste tegemise osas konsensusele. 1.2. 2. voorus osalejad keskendusid esimese vooru osalejate loodud muudatustele ning jõudsid omakorda

üksmeelele tehtavate lisamuudatuste osas.

13 Department of Social Protection. Basic Supplementary Welfare Allowance. (avaldatud 09.08.2019, viimati uuendatud 06.01.2025) https://www.gov.ie/en/service/36e514-supplementary-welfare-allowance/

14 The Housing Assistance Payment (HAP) Scheme, https://www.hap.ie/, vaadatud 28.02.2025

15 Kuigi leibkonnatüüpe on kuus, kategoriseeriti need ümber neljaks suuremaks grupiks:

1) 1-2 lapsevanemat koos imiku ja eelkooliealise lapsega; 2) 1-2 lapsevanemat koos algkooliealise ja keskkooliealise lapsega; 3) pensionärid (üksik või paar); 4) tööealised täiskasvanud (üksik või paar).

22

1.3. 3. voorus osalejad keskendusid kaupadele ja teenustele, mille osas esimeses ja teises voorus osalejad üksmeelt ei saavutanud ning jõudis nende osas konsensusele.

1.4. 4. voorus osalesid maapiirkondade elanikud, kes vajadusel korrigeerisid nimekirja maapiirkonnas elavale leibkonnale vastavalt.

2. Uurimisrühm kohandas fookusgruppidest kogutud infoga 2012. aastal loodud kaupade ja teenuste loetelu, vajadusel eemaldades, asendades või lisades uusi kaupu. Vajadusel korrigeeriti kaupade eeldatavat kasutusiga ja koguseid.

3. Uurijad määrasid kaupade ja teenuste hinnad, tuginedes peamiselt veebis kättesaadavale teabele ning jaemüüjate külastamisele.

1.3.2.2 Hinnastamine

Jaemüügikohad ja teenusepakkujad, mida uurimisrühm kasutas kaupade hinnastamiseks, valiti fookusgrupi- aruteludele tuginedes. Protsess hõlmas veebihindade uurimist, jaemüüjate külastamist ja telefonikõnesid, samuti hindade võrdlemist ja keskmistamist. Kestuskaupadele määrati nädalane hind, jagades toote hinna eeldatava kasutuseaga nädalates.

1.3.2.3 Leibkonnatüübid

2006. aastal kaardistati kuue leibkonnatüübi miinimumvajadused linnapiirkondades (Mac Mahon jt, 2006) ning 2010. aastal nende kuue leibkonna vajadused maapiirkondades (Mac Mahon jt, 2010). 2012. aastal avaldatud uurimus täiendas olemasolevat andmestikku, võimaldades analüüsida laiema hulga leibkonnatüüpide sisse- tuleku- ja kuluvajadusi (Collins jt, 2012). Tänaseks katab andmestik 85%16 Iirimaa leibkondadest. Leibkonna kulude arvutamisel ei lähtuta tarbimiskaaludest, vaid igale leibkonnatüübile eraldi määratletud miinimum- sissetuleku standardist.

MESL määratleb minimaalsed kulutused järgmistele leibkonnatüüpidele linna- ja maapiirkondades (Thornton jt, 2024):

• kaks lapsevanemat, ühe kuni nelja lapsega; • üks lapsevanem, ühe kuni nelja lapsega; • üksik täiskasvanu, tööealine; • koos elav paar, tööealine; • üksi elav pensionär; • koos elav pensionäride paar.

Lastega leibkonna eelarve koostatakse lapse või laste kulude lisamisel vanemate eelarvele. Laste kulutused on arvutatud neljale vanusegrupile:

• imik; • eelkooliealine; • algkooliealine; • keskkooliealine.

Lastega seotud lisavajadusi käsitleti osana lapsevanemate fookusgruppidest: üks grupp keskendus imikutele ja eelkooliealistele lastele, teine aga algkooliealistele ja keskkooliealistele. Laste kulud lisatakse leibkonna

16 MESL ei hõlma järgmisi leibkonnatüüpe: mitte-perekondlikud leibkonnad (7,6%, nt korterikaaslased); lisatäis- kasvanuga leibkonnad (5,2%, nt leibkond vanavanema või täiskasvanud lapsega); üle nelja lapsega leibkonnad (0,7%) ning mitme perekonnaga leibkonnad (1,2%) (Thornton jt, 2024).

23

eelarvesse vastavalt lapse vanusele, võttes arvesse täiendavaid otseselt lapsega seotud hinnastatud kaupu ja teenuseid. Need kulud põhinevad otsestel väljaminekutel, mis on omistatavad ainult lapsele, ning ei hõlma vanematega jagatud kulutusi. Näidiseelarvete koostamisel lisatakse sellised esemed, mida ei ole otstarbekas dubleerida, vanemate eelarvesse (nt eemaldati lapse sotsiaalse kaasatuse kulude alt mängukonsool ning arvestati see lapsevanemate kulude alla, et tagada majapidamises vaid üks mängukonsool kogu perele, mitte igale lapsele eraldi) (Mac Mahon jt, 2012).

1.3.2.4 Miinimumsissetuleku standardi uuendamine

Vincentian MESL Research Centre (varasem Vincentian Partnership for Social Justice) avaldab iga-aastaseid rapor- teid MESL andmete uuendamise kohta. Eelarvekomponentide sisu uuendatakse perioodiliselt fookus- gruppidest saadava sisendiga. Uuendamine hõlmab kaupade ja teenuste läbivaatamist leibkondade lõikes, vajadusel kaasajastamist ning seejärel sisu täielikku ümberhinnastamist. Fookusgrupiintervjuud viidi läbi aastatel 2006, 2012 ja viimati 2018/2019. Järgmised lastega perede fookusgrupid toimuvad 2025. aastal ning lasteta leibkondade fookusgrupid 2026. aastal. Lisaks kohandatakse iga-aastaselt inflatsiooniga arvestamiseks eelarvekomponentide hindu, kasutades tarbijahinnaindeksi alamindekseid (McEvoy jt, 2020).

1.4 Soome

1.4.1 Sihtelatustase ja näidiseelarvete kasutusvaldkonnad Soomes on välja töötatud kaks näidiseelarvet: üks jälgib ekspertteadmiste ja teine sihtrühmapõhist lähenemist (vt Mäkinen, 2021 ja Lehtinen jt, 2011). Sihtrühmapõhine lähenemine keskendub fookusgruppides konsensuse saavutamisele, et kujundada kaupade ja teenuste loetelu. Ekspertteadmistel põhinev metoodika lähtub aga eeskätt teaduslikest leidudest ning konkreetse eelarvekomponendi raames kehtivatest tunnustatud juhistest ja soovitustest (nt riiklikud toitumise soovitused).

Soomes kasutatakse vaesuse defineerimiseks ja leviku hindamiseks erinevad indikaatoreid, nende seas näidis- eelarvel põhinev miinimumeelarve vaesusindikaator. Näidiseelarveid kasutatakse põhihüvitiste piisavuse hindamiseks kord nelja aasta tagant, uuringutes, finants- ja võlanõustamises, õigusloomes ja õppevahendina (Lehtinen jt, 2016; Lehtinen jt, 2020).

Soomes makstakse toimetulekutoetust (soome keeles toimeentulotuki), mis peaks katma leibkonna sisse- tulekute ja vältimatute igapäevaste kulutuste (toimetulekupiiri) vahe. Toimetulekutoetusel on põhiosa, mis peaks katma hädavajalikud kulud toidule, riietele, väiksemad tervishoiukulud, hügieeni, majapidamise, ühis- transpordi, ajalehe tellimuse, telefoni ja interneti kasutamise, huvitegevuse ja vaba aja veetmise ja muud kulud (Laki toimeentulotuesta, §7). Põhiosa on leibkonnaliikme lõikes fikseeritud summa. Lisaks põhiosale kaetakse eraldi eluasemekulud (KOV-ides kehtestatud piirmäärade piires) ning on võimalik taotleda eraldi toetust muude hädavajalike kulude katteks, nt suuremad tervishoiukulud, lasteaia- ja pikapäevarühmade ning lapsega kohtumise kulud, isikutunnistuse taotlemise kulud (Laki toimeentulotuesta, §7a–7b). Toimetulekutoetuse põhiosa ei põhine näidiseelarvel, vaid on poliitiline kokkulepe. Kuigi on toodud erinevad kulugrupid, mida toimetulekutoetuse põhiosa peaks katma, siis ei arvutata piirmäära nende gruppide lõikes ega koostata näidisnimekirja nendes gruppides sisalduvatest toodetest.

1.4.2 Meetod – sihtrühmapõhine lähenemine Lehtinen jt (2011) rakendasid 2010. aastal Soomes minimaalse elatustaseme näidiseelarvete loomisel sihtrüh- mapõhist lähenemist, mis toetus modifitseeritud konsensuslikule meetodile. Meetod hõlmas fookusgrupiaru- telusid, osalejatele määratud koduülesannete täitmist ning tulemuste kontrollimist ekspertide poolt. Elatus-

24

miinimumi käsitletakse sealjuures standardina, mis tagab väärika elu, kestva tervise ja kõik esmavahendid, et leibkond suudaks igapäevaeluga toime tulla – see hõlmab füüsiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamist ning võimalust osaleda ühiskonnaelus.

1.4.2.1 Fookusgrupid

Näidiseelarved moodustati fookusgrupiarutelude ja kodutööde põhjal. Fookusgruppides osales 50 inimest, kes kuue kuu jooksul võtsid osa kolmest grupiarutelust ja täitsid koduülesandeid. Sihtgrupist kaasati fookusgrupiaruteludele erineva leibkonnatüübi, vanuse, soo, elukutse ja elukohaga inimesi. Näidiseelarvete sisu koosnes kümnest komponendist: toit, alkohol ja tubakas; hügieen ja kosmeetika; riided ja jalanõud; majapidamistarbed ja -seadmed; elektroonika; eluase; transport; kommunikatsioon; hobid ja vaba aeg; muud tarbimiskulud. Järgmine kirjeldus põhineb 2010. aastal läbiviidud uuringu metoodikal (Lehtinen, 2011).

1) Esmalt toimus seitse intervjuud fookusgruppides. Grupid moodustati põhimõttel, et liikmed oleksid leibkonna koosseisu poolest sarnased (nt ühest inimesest koosnevad leibkonnad, paarid, lastega pered). Enne grupiarutelu märkisid osalejad kirjalikult iga näidiseelarve komponendi jaoks kolm vaja- likku eset. Esimene arutelu keskendus peamiselt nende toodete ja teenuste tutvustamisele, mida osa- lejad pidasid oma igapäevaseks toimetulekuks hädavajalikuks, ning nende vajaduse põhjendamisele, mitte konsensuse saavutamisele.

2) Uurijad koostasid esmase kaupade ja teenuste loetelu, tuginedes fookusgruppide aruteludele, varase- matele näidiseelarvetele, teaduslikele leidudele ja ekspertarvamustele.

3) Fookusgruppides osalejad täitsid koduülesandeid, mille käigus nad pidid hindama etteantud kaupade/teenuste vajaminevat kogust ja kasutusiga sellises leibkonnas, mis on sarnane nende omaga. Samuti hindasid nad, kas kaup oli nende majapidamise jaoks hädavajalik, vajalik, mittevajalik või mitteasjakohane. Tarbijatel paluti määrata, mitu ühikut iga kaupa oleks neil vaja aastas või kuus, nende esemete kasutusiga ning teenuste puhul maksumus aastas või kuus. Lisaks täitsid osalejad ühe nädala jooksul leibkonna toitumispäevikut (2018. aastal nelja päeva jooksul).

4) Uurimisrühm defineeris näidisleibkonnatüübid. 5) Teisel kohtumisel pidid fookusgruppides osalejad oma teadmisi ja arusaamu rakendama erinevate

näidisleibkonnatüüpide tarbimise analüüsimiseks. Töö tehti paarides, kus paar määrati esindama ühte leibkonnatüüpi. Eelnevalt kohandasid osalejad kodutööna toodete ja teenuste nimekirja vastavalt määratud näidisleibkonna tarbimisvajadusele, kogusele ja kestusele. Osalejad tutvustasid töötoas oma valikuid esmalt partnerile ning hiljem ülejäänud grupile.

6) Uurijad koostasid lõpliku nimekirja kaupadest, mida kõik (või peaaegu kõik) vastajad pidasid häda- vajalikuks. Samuti kodeeriti ja analüüsiti toidupäevikuid, et tuvastada kõige rohkem tarbitavamad toidud. Selle põhjal koostati kahe nädala menüüd näidisleibkondadele, arvestades riikliku toitumis- nõukogu (Valtion ravitsemusneuvottelukunta) toitumissoovitusi.

7) Kaubanimekirjad ja menüüd saadeti ekspertidele, kes hindasid grupiarutelul näidiseelarveid (kaheksa uuringute ja finantsnõustamise taustaga eksperti). Ekspertide põhifookus oli kaupade vajamineval kogusel ja kasutuseal ning mitte niivõrd sisul. Uurimisrühm kohandas näidiseelarveid ekspert- hinnangute alusel.

8) Uurimisrühm hinnastas näidiseelarve. 9) Viimane sihtrühma grupiarutelu tulemuste kinnitamiseks ja vajadusel korrigeerimiseks. 2018. aastal

(Lehtinen ja Aalto, 2018) otsustati see etapp välja jätta, kuna 2010. aastal toimunud viimasel grupiarutelul puudus oluline mõju lõpptulemustele (Deeming, 2020).

25

10) Uurimisrühm võrdles tulemusi Soome leibkonna eelarveuuringu ning kodumajapidamiste satelliitkonto17 andmetega.

1.4.2.2 Hinnastamine

Kaupade hinnastamisel lähtus uurimisrühm keskmise hinnaklassiga uutest toodetest. Hinnastamisel ei arves- tatud teise ringi toodetega, sest nende hinnad ja vastupidavus varieeruvad oluliselt, samuti ei arvestatud alla- hindlusi. Peamiseks hinnastamisallikaks valiti Soome juhtiva hüpermarketiketi poed, täiendavateks allikateks aga internetipoed, eriti majapidamistarvete ja mööbli jaoks. Laste rõivaste hinnastamiseks kasutati tellimis- katalooge.

Teenuste, ühekordselt kasutatavate esemete ja alla aasta kestvate kaupade kulud arvutati ühikuhinna korru- tamisel leibkonna aastase vajadusega. Pikema tarbimiseaga kaupade ostuhinda ei lisatud tervikuna aastaeel- arvesse, vaid arvutati nende aastane kulu. Aastase kulu leidmiseks jagati toote ostuhind selle kasutuseaga.18

1.4.2.3 Leibkonnatüübid

Lehtinen ja Aalto (2018) eristasid 13 leibkonnatüüpi:

• alla 45-aastane üksik naine (töötab); • alla 45-aastane üksik mees (töötab); • üle 65-aastane üksik naine (pensionil); • üle 65-aastane üksik mees (pensionil); • üle 50-aastane paar (töötavad, alla 18-aastaseid lapsi leibkonnas pole); • üle 50-aastase töötava naise ja üle 65-aastase pensionil mehega paar; • pensionil paar (mõlemad üle 65); • üksikema ja 3-aastane tütar; • üksikema, 10-aastane poeg ja 13-aastane tütar; • ema, isa ja 2 koolieelikut: 2-aastane poeg ja 6-aastane tütar; • ema, isa, 4-aastane poiss ja 10-aastane tütar; • ema, isa ja 2 teismelist: 14-aastane tütar ja 16-aastane poeg; • ema, isa ja 3 teismelist: 10-aastane poeg, 15-aastane poeg ja 17-aastane tütar.

1.4.2.4 Uuendamine

Lehtinen jt (2011) rõhutasid, et näidiseelarvete uuendamine peaks olema regulaarne – hindu tuleks ajakohas- tada igal aastal ja kaubakorvide sisu tuleks üle vaadata 3–5-aastase intervalliga. Aastal 2013 ja 2015 uuendati kaupade ja teenuste hindu tarbijahinnaindeksiga. 2018. aastal uuendati näidiseelarvete sisu esimest korda. 2021. aastal indekseeriti kaupade ja teenuste hindu tarbijahinnaindeksiga, seda nii kevadel kui sügisel ning järgmine hinnauuendus toimus 2023. aasta kevadel (University of Helsinki, n.d).

17 Kodumajapidamiste satelliitkonto (Household Satellite Account) on arvepidamine, mis täiendab tavapärast rahvamajanduse arvepidamist, keskendudes spetsiaalselt kodumajapidamiste majandustegevusele.

18 Näiteks 10-aastase kasutuseaga 400-eurose pesumasina kulu ühe aasta eelarves oleks 40 eurot.

26

1.4.3 Meetod – ekspertteadmistele tuginev lähenemine Euroopa Liidu ImPRovE19 projektis koostati rahvusvaheliselt võrreldavad näidiseelarved kuuele linnale, seal- hulgas Helsingile. Näidiseelarvete koostamisel tugines projekti töörühm riiklikele ja rahvusvahelistele juhistele, soovitustele ning ekspertteadmistele (toitumiseksperdid, finantsnõustajad, sotsiaaltöötajad, arhitek- tid jt). Kuigi meetodi põhirõhk seisnes ekspertteadmistel, võib seda käsitleda hübriidmeetodina, sest tulemuste valideerimiseks ja täiendamiseks kasutati fookusgruppe. ImPRovE projektis määratleti sihtelatustasemena ühiskonnas piisavaks osalemiseks vajalikud minimaalsed ressursid. Piisav osalemine defineeriti kui võime täita erinevaid sotsiaalseid rolle, mida ühiskonnaliikmetelt eeldatakse (Goedemé jt, 2015).

Näidiseelarve koostamise alusena kasutati kõigis sihtriikides Belgias väljatöötatud kaupade ja teenuste nimekirja, mis koosnes kümnest komponendist: toit, köögitarbed, riided, hügieenitarbed ja kosmeetika, tervis, puhkus ja vaba aeg, suhete hoidmine, turvaline lapsepõlv20, liikuvus ja eluasemekulud. Kaupade ja teenuste loetelu kohandati Soome oludele tarbimisharjumustel põhinevate küsitlusandmete ja riiklike juhiste alusel, samuti täiendati ja korrigeeriti seda fookusgrupiarutelude käigus. Iga kohanduse kontrollis üle projekti koordineeriv töörühm, et erinevused oleksid piiritletud riigi eripäradega21 ning ei tuleneks võimalikest metoodilistest muudatustest.

Fookusgrupiarutelud viidi läbi ühes voorus, kus osales kolm gruppi ning kokku 16 erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimest. Kui sihtrühmapõhises meetodis mängisid fookusgrupid näidiseelarvete koostamisel keskset rolli, siis ImPRovE projektis oli fookusgruppidel pigem nõuandev funktsioon. Fookusgruppide eesmärgiks oli hinnata eelloodud kaubakorvide sobilikkust ja ühiskondlikku aktsepteeritavust (Goedemé jt, 2015a).22

1.4.3.1 Hinnastamine

Kaupade hinnastamiseks valiti jaemüüjad, mis on riigis laialdaselt esindatud. Igale tootekategooriale lepiti kokku sihthinnatase, et leida tasakaal taskukohasuse ja kvaliteedi vahel – näiteks valiti hinnatasemelt kolmas odavaim särk valitud poest.

Fookusgrupid nõustusid järgmiste riiete kvaliteeti määravate põhimõtetega, mis töötati algselt välja Belgia kontekstis: riided (formaalsed ja igapäevased) peaksid olema multifunktsionaalsed ja võimaldama täita erinevaid sotsiaalseid rolle; riiete miinimumkogus peab tagama piisava hügieeni ning tuginema kultuurilistele harjumustele ja muudele praktilistele kaalutlustele (nt riiete pesemiseks ja kuivatamiseks kuluv aeg); inimesed vajavad piisavat valikuvabadust riiete ostmisel ning nad ei peaks sõltuma ainult allahinnatud toodetest ega kasutama teise ringi rõivaid (välja arvatud juhul, kui fookusgrupid seda aktsepteerivad). Kuna kõigis riikides

19 Tegu on Euroopa Liidu raamprogrammi FP7 rahastatud projektiga (Poverty Reduction in Europe: Social Policy and

Innovation), mille raames loodi kuuele linnale näidiseelarved, kasutades ühtset teoreetilist ja metodoloogilist

raamistikku. ImPRovE projekti rakendati järgmistes linnades: Antwerpen, Ateena, Barcelona, Budapest, Helsingi,

Milano.

20 Turvalise lapsepõlve komponent hõlmas haridust, perereisi, sünnipäevade tähistamist ning sündmustel osalemist,

mänguasju, taskuraha, internetiühendusega arvutit, ligipääsu raamatukogule (kuid mitte lastehoidu).

21 Institutsionaalne kontekst, kliima ja geograafilised tingimused, kultuuri ning kaupade ja teenuste kättesaadavus,

kvaliteet ja hind.

22 Menüü loomisel erines Soome selles etapis teistest riikides, koostades menüü fookusgrupiaruteludele tuginedes

ning seejärel kohandasid toitumisspetsialistid neid vastavalt riiklikele soovitustele.

27

korraldatakse hooajalõpu allahindlusi vähemalt kaks korda aastas, arvestati uute riiete hinnale 10% soodustust.

Kestuskaupadel võeti kasutusea aluseks Belgia nimekiri, milles tehti muudatusi vaid väga põhjendatud juhtu- del. Juhis rõhutab, et kaupade kasutusea kohta puudub usaldusväärne teave ning tegelikku kasutusiga ei ole võimalik objektiivselt määrata. Sihtrühmal on sageli kogemusi erinevate kaubamärkide ja kvaliteediga toode- tega, mistõttu võib neil olla keeruline täpset kasutusiga meenutada. Fookusgrupiarutelusid võib kasutada kasutusea sobivuse hindamiseks, kuid muudatused peavad olema kooskõlas põhjendatud ekspertteadmiste või uurimistulemustega (Goedemé, 2015b).

1.4.3.2 Leibkonnatüübid

ImPRovE projekti sihtrühm määratleti kui tööealised inimesed ja lapsed, kes elavad linnapiirkonnas. Projektis väljatöötatud näidiseelarve põhineb piiritlevatel eeldustel (nt hea tervis, pädevus ja informeeritus). Väljatöötatud näidiseelarve eesmärk on pakkuda lähtepunkti eelarvete koostamiseks, mis sobivad ka laiemale grupile (erinev tervislik seisund, maapiirkond jne). Leibkonnatüüpe oli kokku neli:

• üksik täiskasvanu; • üksikvanem ühe lapsega; • lasteta paar; • kahe lapsega paar (10-aastane poiss ja teine laps, kes projektis oli 14-aastane tüdruk, kuid Soome

asendas selle 4-aastase tüdrukuga).

1.5 Belgia

1.5.1 Sihtelatustase ja näidiseelarvete kasutusvaldkonnad Storms (2020) annab ülevaate Belgia näidiseelarvete loomise metoodikast, mis põhineb Storms (2012) ja Storms & Van den Bosch (2009) uurimustel. Belgia näidiseelarved sisaldavad miinimumkulutusi kaupadele ja teenustele, mis on vajalikud piisavaks osalemiseks ühiskonnas. Piisavat osalemist määratletakse kui inimese võimet täita sotsiaalseid rolle, mida igal ühiskonnaliikmel peaks olema võimalik täita, sõltumata tema sotsiaal- majanduslikust taustast. Need on sotsiaalselt konstrueeritud ja pidevalt uuesti kujundatavad ootused (sh kohustused ja õigused), mis on seotud sotsiaalsete positsioonidega ning hõlmavad nii tegevusi kui ka positiiv- seid omadusi – näiteks võidakse vanemalt oodata, et ta kasvatab lapsi pühendunult ja vastutustundlikult. Rollide täitmata jätmine peaks olema vabatahtlik valik ning mitte tingitud rahaliste vahendite puudumisest. Belgia näidiseelarve koosneb järgmistest komponentidest: tervislik toit, sobilik riietus, piisav eluase ja füüsi- line turvalisus, piisav hügieen ja tervishoid, turvalisus lapsepõlves, piisav liikuvus, puhkus ja vaba aeg ning suhete hoidmine. See hõlmab ka raha säästmist, mis võib olla vajalik harvaesinevate kulude katmiseks ja kulu- nud kestuskaupade asendamiseks.

Kuigi Belgia näidiseelarved ei kasutata otseselt vaesuslävena või miinimumsissetuleku suuruse määramisel, kasutatakse neid miinimumsissetuleku ja sotsiaaltoetuste piisavuse hindamiseks ning vaesusvastaste meet- mete tõhususe jälgimiseks.23 Näidiseelarvetele tuginev vajaduspõhine vaesusindikaator täiendab olemas- olevaid sissetulekupõhiseid indikaatoreid riskigruppide ulatuse ja omaduste määramisel. Lisaks kasutatakse näidiseelarveid ülikoolides (tudengite rahalise toetuse vajaduse hindamiseks), võlanõustajate poolt (nt võlg-

23 Samuti on loodud veebipõhine kalkulaator individuaalse näidiseelarve arvutamiseks:

https://remipro.be/remi/calculator/index.php

28

niku finantsoskuste arendamiseks või võla ümberkujundamise taotluse koostamiseks) ning mõned pangad rakendavad näidiseelarveid klientide krediidivõimekuse hindamiseks. Ühes kolmest Belgia piirkonnast – Flandrias – kasutatakse näidiseelarveid ametliku indikaatorina eluaseme taskukohasuse hindamiseks.

Kohalikul tasandil kasutatakse Belgia sotsiaalhoolekande keskustes laialdaselt veebipõhist rakendust REMI, mis võimaldab sotsiaaltöötajatel koostada üksikasjalikke näidiseelarveid kohandatult konkreetse pere tingi- mustele. REMI on oluline hindamisvahend, mis toetab otsuste tegemist sotsiaalabi andmisel. Rakenduse abil saavad sotsiaaltöötajad võrrelda leibkonna sissetulekuid vältimatute minimaalsete kulutustega ning hinnata, kas pere sissetulekud vastavad väärika elatustaseme tagamiseks vajalikule miinimumile. REMI toetab koha- likke nõustajaid haavatavate perede abistamiseks strateegiate väljatöötamisel. Need strateegiad hõlmavad sissetulekute suurendamist (näiteks toetuste või töövõimaluste leidmise kaudu), kõrgete kulude tuvastamist ja vähendamist (nt eluaseme-, elektri- ja lastehoiukulude optimeerimine) ning vajadusel täiendava rahalise toetuse pakkumist.

1.5.2 Meetod Belgia näidiseelarvete24 loomisega alustati 2006. aastal ning metoodika kombineerib erinevaid andmeallikaid: ametlikud juhendid ja regulatsioonid, teadusuuringud, ekspertteadmised, küsitlusandmed ja fookusgrupi- arutelud. Sealjuures lähtutakse kolmest põhimõttest: (1) eelarve peab võimaldama tervislikku elustiili; (2) see peab tagama autonoomsuse ehk vabaduse teha iseseisvaid otsuseid sotsiaalsete rollide täitmisel ning (3) see peab olema sotsiaalselt aktsepteeritav erinevatele sidusrühmadele, eriti madala sissetulekuga leibkondadele. Järgmine metoodika ülevaade põhineb Storms (2012) kirjeldusel.

1) Esimeses etapis koostati kirjanduse ülevaade, analüüsiti leibkonna eelarve uuringu andmeid ning viidi läbi juhtumiuuringud. Juhtumiuuringutes küsitleti viit madala sissetulekuga perekonda, et hinnata teoreetilise raamistiku asjakohasust ja koguda teavet nende igapäevaste tarbimisotsuste kohta. Peredel paluti kuu aja jooksul hoolikalt dokumenteerida oma eelarvekulutusi, millele järgnesid inter- vjuud. Intervjuude kaudu uuriti erinevate eelarvesse kuuluvate esemete tähendust väärika elu taga- miseks. Esimese etapi eesmärk oli saada põhjalik ülevaade madala sissetulekuga leibkondade tegeli- kest tarbimisharjumustest. Ühtlasi sooviti mõista, milliseid valikuid madala sissetulekuga leibkonnad peavad oma piiratud ressursside tõttu tegema ja kuidas need valikud mõjutavad nende osalust ühis- kondlikus elus. Esimese etapi tulemused edastati ekspertidele.

2) Teises etapis koostasid erinevate valdkondade eksperdid näidiseelarved, pöörates erilist tähelepanu toodete ja teenuste kaasamise põhjendustele. Eksperdid kohtusid iga kahe nädala tagant, et arutada nimekirjade edenemist. Kohtumiste käigus jõuti arusaamale, et mitme eseme puhul on keeruline põhjendatult otsustada, kas see tuleks näidiseelarvesse kaasata. Seetõttu valmistasid eksperdid edasiste kohtumiste käigus ette nimekirja esemetest, mille hädavajalikkuses nad kahtlesid. Seda nimekirja kasutati fookusgrupiaruteludes. Eksperdid kuulasid vastavalt oma eelarve koostamise komponendile fookusgrupiarutelude salvestisi ning märkisid, kas toote või teenuse kaasamise argu- mendid on põhjendatud või vajavad lisaarutelu. Eksperdid tegid lõpliku otsuse toote või teenuse kaasamise, selle koguse, kvaliteedi ja eluea kohta. Mõne komponendi puhul (nt tervishoid, turvalisus lapsepõlves ja eluase) oli vajalik täiendavate ekspertide kaasamine (sh turvalisus lapsepõlves kompo- nendi Delphi uuring).

24 Belgia metoodika oli aluseks ImPRovE projekti väljatöötamisele.

29

3) Viimases etapis määras majandusekspert toodete ja teenuste hinnad. Lõplik näidiseelarve viidi see- järel sihtrühma viimasele fookusgrupiarutelule, kus hinnati eelarve hindade vastuvõetavust sotsiaalse osaluse tagamiseks. Lisaks intervjueeriti kahte inimest individuaalselt.

1.5.2.1 Ekspertteadmised

Belgias on näidiseelarvete loomisel oluline roll ekspertteadmistel. Toitumisspetsialist koostab tervisliku toitu- mise komponendiga menüü, mis põhineb riiklikel toitumissoovitustel. Tervishoiueksperdid annavad sisendi tervisega seotud kaupadele ja teenustele, eelkõige hügieeni ja tervishoiu komponendile. Domus Medica (üld- arste ühendav organisatsioon) teadlased valideerivad need komponendid. Energiatarbimise sisu ja hinnasta- mise viib läbi insener. Turvalise lapsepõlve komponendi koostamiseks osalesid seitse laste ja noorte eksperti kolmevoorulises Delphi uuringus ning laste õiguste volinik andis sellele komponendile kommentaarid viima- ses kahes uuendatud näidiseelarves. Eluasemega seotud uuringute ekspert arvutab kvaliteetsete eluruumide mediaan-eluasemekulu. Eluasemekulude määramisel tuginetakse eluasemeuuringutele (Vlaamse woonsurvey ja SILC) (Storms jt, 2014). Liikuvuse komponendi koostamiseks konsulteeritakse liikumiseksperdiga. Riietuse, vaba aja, sotsiaalsete suhete ja turvalisusega seotud korvide koostamisel osalevad psühholoog ja kolm sotsio- loogi (Storms, 2020). Leibkonna eelarve uuringu andmeid kasutatakse valideerimisallikana, et tuvastada selli- sed kaubad ja teenused, mida inimesed sageli kasutavad, kuid mida uurijad ja fookusgrupid ei ole nimekirja kaasanud (Storms jt, 2014).

1.5.2.2 Hinnastamine

Enam kui 1000 kauba/teenuse hinnastamiseks kasutati majandusteadlast, kes valis kauplused ja tooted, lähtu- des levinud ja sotsiaalselt aktsepteeritud tarbimismustritest. Hinnastamine toimus ekspertide määratletud kvaliteeditingimuste alusel, valides vastava kvaliteediga odavaima toote (Storms, 2012).

1.5.2.3 Fookusgrupid

Selleks, et kontrollida näidiseelarvete vastuvõetavust nii ühiskonnas üldiselt kui ka eelkõige madala sissetule- kuga inimeste seas, korraldati fookusgrupiarutelud erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste seas. 25 Esimene näidiseelarve koostati 2008. aastal ja seda ajakohastati 2013. aastal. 2013/2014 moodustati üheksa fookusgruppi (64 osalejat, 5–10 igas grupis), millest neli koosnes tööealistest lapsevanematest (kelle vähemalt üks lastest oli vanem kui 10 aastat), kolm koosnes lasteta tööealistest ning kaks koosnes pensionäridest. Aruteludes kasutati iteratiivset protsessi, kus järgnevates gruppides keskenduti teemadele, mida varasemates gruppides ei olnud piisavalt käsitletud või mille kohta oli vaja täiendavaid arutelusid (Storms jt, 2015a). Osalejate ülesandeks oli:

1) avaldada arvamust teoreetilise raamistiku osas; 2) arutada eelduseid hüpoteetiliste perede omaduste osas ning (avalike) teenuste ja kaupade kättesaa-

davuse, ligipääsetavuse ja sobivuse kohta; 3) arutada peamisi tarbimismustreid; 4) kontrollida kaasatud kaupade ja teenuste vastuvõetavust, koguseid ning hindu; 5) arutada näidiseelarvete taseme piisavuse üle (Storms, 2020).

25 Tegu on metoodika muudatusega, kus 2008. aasta fookusgruppide homogeenne koosseis (ainult madalama

sissetulekuga elanikud) asendati heterogeense koosseisuga. Muudatuse põhjendusena toodi välja, et mitmekesine

rühm pakub rikkalikumat teavet, soodustab põhjalikumat ja tasakaalustatumat arutelu ning tagab näidiseelarvete

laiema avalikkuse heakskiidu.

30

1.5.2.4 Leibkonnatüübid

Storms (2020) toob välja, et Belgia meetodis rõhutatakse Sen (1990, 2005) defineeritud parameetrilist variee- ruvust vahendite ja tegelike võimaluste seoses. Kuigi inimeste ressursid võivad olla võrdsed, sõltub nende võime ressursse kasutada piisavaks ühiskondlikuks osalemiseks individuaalsetest füüsilistest ja psüühilistest vajadustest. Need individuaalsed vajadused sõltuvad mitmetest erinevustest – tervis, kultuurikapital (oskused ja pädevused) või sotsiaalne kapital (tugi perelt, sõpradelt või kogukonnalt). Lisaks individuaalsetele erinevus- tele mõjutavad inimeste võimet ressursse kasutada keskkondlikud tegurid (kliima, asukoht) ning institutsioonilised erinevused (avalike teenuste kättesaadavus ja sobilikkus). Sellel teoreetilisel alusel on Belgia näidiseelarved loodud selgelt piiritletud leibkonnatüüpidele, mis põhinevad järgmistel eeldustel: pereliikmed elavad samal elamispinnal; kõik täiskasvanud ja lapsed on hea tervisega ning nende hooldamiseks ei ole vaja eritingimusi; pereliikmetel on „keskmine“ sotsiaalse ja kultuurilise kapitali tase; pered elavad kindlas institutsioonilises kontekstis (Belgia jaguneb kolmeks piirkonnaks – Flandria, Valloonia või Brüssel) ning neil on hea ligipääs avalikele teenustele ja ressurssidele (ühistransport, haridus, tervishoid, poed). Näidiseelarvete kujundamisel on rõhutatud, et neid peaks olema võimalik kohandada peredele, kelle omadused erinevad näidisperedest.

Tänaseks on näidiseelarved koostatud nii tööealistele indiviididele, peredele (kuni 2 last) ja 65-aastastele ja vanematele pensionäridele. Täpsemalt olid tööealiste leibkonnatüübid järgmised (Storms jt, 2015):

• üksik naine; • üksik mees; • üksikvanem ja üks järglane vanuses:

o 2 aastat; o 4 aastat; o 8 aastat; o 15 aastat; o 20-aastane meessoost üliõpilane, kes elab kodus; o 20-aastane meessoost üliõpilane, kes elab ühiselamus;

• üksikvanem ja kaks last vanuses: o 2 ja 4 aastat; o 4 ja 8 aastat; o 8 ja 15 aastat;

• paar, ilma lasteta; • paar ühe lapsega vanuses:

o 2 aastat; o 4 aastat; o 8 aastat; o 15 aastat; o 20-aastane meessoost üliõpilane, kes elab kodus; o 20-aastane meessoost üliõpilane, kes elab ühiselamus;

• paar kahe lapsega vanuses: o 2 ja 4 aastat; o 4 ja 8 aastat; o 8 ja 15 aastat.

31

Kaubakorvid taashinnastatakse iga-aastaselt (alates 2023 uuendatakse hindu kaks korda aastas) kasutades uute hindade määramiseks hinnauuringu andmeid ning nende sisu korrigeeritakse viieaastase intervalliga, kaasates eksperte ja fookusgruppe (2008, 2013, 2018).

1.6 Kokkuvõte

Väliskogemuse analüüsi üheks fookuseks oli välja selgitada, kuidas toimib sihtrühmade kaasamine näidiseel- arvete koostamisel. Eesti senine elatusmiinimumi metoodika on põhinenud küsitlusandmetel ja eksperttead- mistel ning seetõttu ei ole läbiproovitud praktikat sihtrühma kaasamiseks elatusmiinimumi väljatöötamisel. Välisriikide praktika analüüs näitas, et kui sihtrühma kaasatakse näidiseelarvete koostamisel, siis on protsess võrdlemisi ressursimahukas. Näiteks Soome sihtrühmapõhise näidiseelarve koostamisel tuleb fookusgruppides osalejatel võtta kuue kuu jooksul osa mitmetest grupiaruteludest ja täita mahukaid koduülesandeid. Aruteludes kasutatakse tihti iteratiivset protsessi, kus järgnevates gruppides keskendutakse teemadele, mida varasemates gruppides piisavalt ei käsitletud või mis vajavad täiendavaid arutelusid. Näiteks Iirimaal korraldatakse igale leibkonnatüübile neli fookusgruppide vooru. Vaadeldud välisriikides on näidiseelarvete väljundiks väga detailsed kaupade ja teenuste nimekirjad, nt Iirimaa näidiseelarve MESL sisaldab endas ligikaudu 2000 kauba/teenuse koguseid, kasutusigasid ja hindu ning Belgia näidiseelarve üle 1000 kauba/teenuse. Sellest tulenevalt võtab kaupade/teenuste nimekirja koostamine või varasemalt koostatud nimekirja ülevaatamine fookusgruppides palju aega.

Eesti elatusmiinimumi olulisteks väljunditeks on sisend toimetulekupiiri ja absoluutse vaesuse piiri määramisel. Vaadeldud välisriikides kasutatakse näidiseelarveid küll miinimumsissetuleku, -palga ja sotsiaaltoetuste piisavuse diskussioonides, kuid mitte otsest sisendiks sotsiaaltoetuste määramisel (vt täpsemalt näidiseelarvete rakendamise eesmärkide arutelu ptk 1.1). Seetõttu ei lähtuta vaadeldud välisriikides sihtelatustaseme määratlemisel absoluutse vaesuse piiril elavatest peredest, vaid sihtelatustase definee- ritakse laiemalt, nt väärikat äraelamist võimaldava või vajalike ühiskondlike rollide täitmist võimaldava ressursikoguma. Lisaks ei kata näidiseelarved kõiki leibkonnatüüpe, nt Iirimaal katab see 85% kõigist leibkondadest.

Kokkuvõttes ei ole välisriikide lahendused sihtrühmade kaasamiseks näidiseelarvete koostamisel ressursi- mahukuse ja näidiseelarvete kasutusotstarbe tõttu otse üle võetavad Eesti elatusmiinimumi koostamiseks. Eesti arvestusliku elatusmiinimumi metoodika uuendamisel lähtusime sellest, et metoodika põhineb praegu ja tulevikus peamiselt küsitlusandmetel ning eksperthinnangutel, metoodika peab võimaldama juba kogutavate andmetega regulaarset, iga-aastast uuendamist, kuna arvestuslik elatusmiinimum on sisendiks toetuste ja vaesusnäitajate arvutamisel. Seetõttu kaasati sihtrühm Eesti arvestusliku elatusmiinimumi hindamise metoodikasse eesmärgiga valideerida tulemusi ja täiendada põhimetoodikat, mitte keskse etapina näidiseelarve koostamisel.

Lähtudes kirjanduse ülevaatest kavandasime sihtrühma kaasamise arvestusliku elatusmiinimumi hindamiseks järgmiselt. Võtsime aluseks individuaaltarbimise klassifikaatori (COICOP 2015), vaatasime üle kõik mittetoidukulutuste kulukategooriad ja koostasime loetelu elatusmiinimumi kaasatavatest kaupadest ja teenustest COICOP-i kategooriate lõikes (vt ptk 4.1.2). Vaidlusalused kulukategooriad valideerisime fookusgrupis (vt ptk 4.1.3) ja lõpliku loetelu kinnitas uurimisrühm (vt ptk 4.1.4). Arvestusliku elatusmiinimumi mittetoidukulude komponendid kujunesid COICOP-i kategooriate lõikes, mis tähendab, et ei tekkinud iga eseme detailsusega hinnastamist vajavat nimekirja ja iga COICOP-i kategooria kulud tuletati küsitlusandmetest (vt ptk 4.3).

32

Toidukuludele lähenesime teisiti. Toidukorv, mis pandi kokku näidismenüüde põhjal, tuli hinnastada. Hinnas- tamiseks kasutatakse valitud sihtriikides laialdaselt levinud jaemüüjaid. Jaemüügikohad ja teenusepakkujad, mida kaupade hinnastamiseks kasutatakse, valivad hinnastamisega tegelevad eksperdid või valitakse need fookusgrupiaruteludele tuginedes. Konkreetsele tootele hinna valimiseks kasutatakse erinevaid lähenemisi, mis võtavad arvesse hinna- ja/või toote kvaliteedi kriteeriumeid. Näiteks Soomes lähtus uurimisrühm keskmise hinnatasemega toodetest. Belgias määrasid eksperdid toodetele kvaliteeditingimused ning valiti vastava kvaliteediga odavaim toode. Kestuskaupadele määratakse näidisriikides nädalane, aastane või kuine hind, jagades toote hinna eeldatava kasutuseaga.

Hinnastamisel ei arvestata välisriikides üldjoontes teise ringi toodetega, sest nende hinnad ja vastupidavus varieeruvad oluliselt. Allahindlustega üldjoontes ei arvestatud, v.a ImPRovE projektis, kus arvestati uute riiete hinnale 10% soodustus. Lisaks leiti ImPRovE projektis, et teise ringi rõivastega võib arvestada juhul kui fookusgrupis ollakse sellega nõus.

Sarnaselt praeguse elatusmiinimumi metoodikaga kasutasime toidukorvi hinnastamiseks leibkonna eelarve uuringu andmeid. Võrdluseks hinnastasime toidukorvi ka jaemüüjate hindade alusel (hinnastamise protsessi kirjeldust vt täpsemalt ptk 3).

Lisaks hinnastamisele tuli välja töötada elatusmiinimumi uuendamise lahendus. Elatusmiinimumi ostukorvi maksumuse iga-aastane uuendamine toimub praegu kehtivas metoodikas Statistikaameti tarbijahinnaindeksi (THI) alamindeksite muutusega. Väliskogemuse analüüsist selgus, et näidiseelarve iga-aastane uuendamine tarbijahinna (alam)indeksitega on tavapärane praktika (nt Iirimaal). Seega toetab välisriikide praktika Eestis seni kasutusel olnud lahendust ning ostukorvi maksumuse iga-aastasel uuendamisel võiks jätkuvalt kasutada THI alamindekseid (vt ptk 6).

Lisaks ostukorvi maksumusele tuleks periooditi uuendada ostukorvi sisu. Ostukorvi sisu uuendatakse Belgias, Iirimaal ja Soomes iga 5–8 aastat tagant, kaasates eksperte ja fookusgruppe. Väliskogemusest ja andmete kättesaadavusest lähtuvalt võiks elatusmiinimumi ostukorvi sisu Eestis uuendada 5 kuni 10 aasta tagant, kaasates eksperte ja fookusgruppe (vt ptk 6).

2 Eesti leibkondade kulutuste ülevaade

2.1 Sissejuhatus

Arvestusliku elatusmiinimumi mittetoidukulude komponendid ja kulud kujunevad COICOP-i (individuaaltarbimise klassifikaatori) kategooriate lõikes, tuginedes leibkonna eelarve uuringu andmetele. Selleks, et töötada välja sobiv kulude arvestamise metoodika, analüüsime esmalt seniseid leibkondade kulutusi.

Eesti senine arvestusliku elatusmiinimumi hindamise metoodika26 arvestab leibkondlike erinevustega, kasutades tarbimiskaale. Tarbimiskaalud eristavad ainult leibkonna täiskasvanud (14-aastased ja vanemad) ja alla 14-aastasi liikmeid. Elatusmiinimumi arvestamisel ei eristata leibkonnatüüpe, nt üksikvanemaid või vanemaealisi leibkondi, kuigi võib eeldada, et nende tarbimiskulutuste struktuurid mõnevõrra erinevad. Näiteks on vanematel inimestel keskmiselt suuremad tervishoiukulutused. Samuti ei arvestata elatusmiini- mumi leidmisel elukohta, kuigi transpordikulud maal ja linnas elavatel leibkondadel erinevad. Kuna

26 https://www.stat.ee/sites/default/files/2020-12/Elatusmiinimum_metoodika.pdf

33

elatusmiinimumi suurus peab kajastama erinevat tüüpi (sh suuruse ja geograafilise asetusega) leibkondade minimaalseid kulutusi, siis analüüsime, kas ja millised kulud leibkondadel erinevad.

Elatusmiinimumi metoodika väljatöötamise keskseks küsimuseks on, kuidas arvestada üksikute kulukompo- nentide kulusid. Mittetoidukulutuste arvestamisel arvutatakse senise metoodikaga igale kulukategooriale LEU andmetel mediaankulutused leibkonnaliikme kohta, mida seejärel korrigeeritakse kulukategooriale välja töötatud koefitsientidega. Koefitsiendid töötas Tiit (2006) välja LEU tegelike keskmiste kulutuste analüüsi ja eksperdihinnangute põhjal ning sealjuures arvestas, et kulutuste suurus ei oleks väiksem madala elu- standardiga leibkondade (1.–3. kuludetsiil) 2004. aasta tegelikust tarbimisest.

Mittetoidukulutuste suuruse uuendamiseks analüüsime, kuidas varieeruvad kulukategooriate kaupa kulutused erineva ostujõuga leibkondade seas ning millised on madalama ostujõuga leibkondade kulutuste suurus ja struktuur.

Kulutuste analüüsimisel otsime vastuseid järgmistele küsimusele:

• Kuidas erinevad kulutused leibkonnatüübiti? Millistes kulukomponentides ja milliste leibkonnatüüpide vahel on erinevused?

• Kuidas erinevad kulutused leibkondade kulukvartiiliti? Milline on madalamate kulukvartiilide leibkondade kulustruktuur?

Küsimustele vastamiseks anname esmalt ülevaate leibkonnatüüpidest ja neid iseloomustavatest teguritest ning seejärel kulutustest leibkonnatüüpide lõikes.

Eristame üheksat leibkonnatüüpi, mis jagunevad kolme rühma:

1. Vanemaealiste leibkonnad: 1.1. Üksik 65aastane või vanem inimene; 1.2. Üle 65aastane paar;

2. Muud leibkonnad: 2.1. Üksik alla 65aastane; 2.2. Paar, kellest vähemalt üks on alla 65aastane; 2.3. Muu lasteta leibkond, kes eelnevatesse kategooriatesse ei kuulu;

3. Lastega leibkonnad: 3.1. Ühe või enama lapsega üksikvanem; 3.2. Kuni kahe sõltuva27 lapsega paar; 3.3. Vähemalt kolme sõltuva lapsega paar; 3.4. Muu lastega leibkond (sh ala- ja täisealiste lastega paar), kes eelnevatesse kategooriatesse ei kuulu.

Analüüsitavad leibkonnatüübid põhinevad Statistikaameti standardleibkonnatüüpidel, mida on veidi mugan- datud vastavalt uuringu tellija tingimustele28. Kokku panime ühe ja kahe sõltuva lapsega paarid. Samuti

27 Sõltuv laps on 0–17-aastane leibkonnaliige (uuringuaasta 1. jaanuari seisuga), samuti 18–24-aastane

leibkonnaliige, kes elab vähemalt ühe vanemaga ning kelle peamine sotsiaalne seisund on mitteaktiivne.

28 Uuringu hanke tehnilises kirjelduses nimetati kuut leibkonnatüüpi, mida uuring peaks kindlasti hõlmama:

täiskasvanu ja laps(ed), üksik 65-aastane või vanem, vähemalt kolme lapsega paar, üheliikmeline, lasteta, lasteta alla

65-aastaste paar.

34

koondasime muud lastega leibkonnad ning ala- ja täisealiste lastega leibkonnad, kuna viimane on võrdlemisi väike grupp (2020. aastal vaid 11 389 leibkonda) ning esimene sisaldab väga eriilmelisi leibkondi.

Vanemaealisi (65-aastasi ja vanemaid) inimesi võib olla ka teistes leibkonnatüüpides (näiteks muu lasteta leibkond või muu lastega leibkond) peale vanemaealiste leibkondade, mis koondab ainult vanemaealiste inimestega leibkonnad.

Et võrrelda eri suuruste ja koosseisuga leibkondade kulutusi, kasutame kulude hindamisel (kui ei sedastata teisiti) OECD ekvivalentkaale , mis on kasutusel ka senises elatusmiinimumi arvestamise metoodikas29:

• esimene täiskasvanu = 1; • iga järgmine täiskasvanu (vähemalt 14-aastane) = 0,7; • iga alla 14-aastase laps = 0,5.

Mediaan- ja keskmised kulud leibkondadele arvutame LEU-st koos nullkuludega (leibkonnad, kellel puudusid küsitlusperioodil kulud vastavale kauba või teenuse kategooriale), mis tingib olukorra, kus paljude COICOP-i kategooriate kulude mediaanid on nullid. See tähendab, et üle poole küsitletutest ei kulutanud LEU kahenädalase küsitlusperioodi jooksul vastavale kulukategooriale raha.

COICOP-i kulukategooriatest analüüsime kulukategooriaid, mida praeguses elatusmiinimumi metoodikas arvestatakse (vt Tabel 1). Järgnevast ülevaatest jätame välja kulutused alkoholile ja tubakale, transpordivahen- dite ostmisele, pakettreisidele ning kulutused restoranides ja teistes toitlustusasutustes ja hotellides, mida ei arvestata ka praeguse Eesti elatusmiinimumi hindamisel.

Tabel 1. Praeguses elatusmiinimumis arvestatavad kulukategooriad

COICOP-i kood

Nimetus COICOP-i kategooria tase

1 Toit ja alkoholita joogid 1

3 Rõivad ja jalatsid 1

4 Eluase, vesi, elekter, gaas ja muu kütus 1

5 Sisustus, kodutarbed ja igapäevane koduhooldus 1

6 Tervishoid 1

72 Isiklike transpordivahendite kasutamine 2

73 Veoteenused 2

8 Side 1

91 Audiovisuaal-, fotograafia- ja infotöötlusseadmed 2

92 Muud vaba aja ja kultuuriga seotud suured püsikaubad

2

93 Muud vabaajakaubad ja -tarbed, aiandus, lemmikloomad

2

94 Vabaaja- ja kultuuriteenused 2

95 Ajalehed, raamatud ja kirjatarbed 2

10 Haridus 1

12 Mitmesugused kaubad ja teenused 1

29 https://www.stat.ee/sites/default/files/2020-12/Elatusmiinimum_metoodika.pdf, lk 30

35

Järgnevalt anname ülevaate erinevatest leibkonnatüüpidest ja neid iseloomustavatest teguritest ning seejärel analüüsime leibkondade kulutusi eelnevalt püstitatud küsimuste järgi.

2.2 Leibkonnatüüpide ülevaade

Leibkonna eelarve uuringu andmetel oli 2020. aastal Eestis 611 736 leibkonda (vt Joonis 4). Suurima osa- kaaluga Eesti leibkond oli „Üksik alla 65aastane“, milles oli 148 246 leibkonda, moodustades ligi 35% kõigist Eesti leibkondadest.

Joonis 4. Leibkondade arv leibkonnatüüpide lõikes, 2020. aastal

Suurem osa leibkondadest elab linnas30 (vt Joonis 5). Linnas ja maal elavate leibkondade osakaal erineb leibkonnatüübiti. Vanemaealiste leibkondadest ning üheliikmelistest leibkondadest elab linnades suurem osakaal kui lastega leibkondadest. Üksikutest 65-aastastest ja vanematest elab ligi 72% linnas, samas kui maal vaid 28%. Lastega leibkondadest elab aga näiteks vähemalt kolme sõltuva lapsega paaridest maal 43% ja linnas 57%.

30 Linn on linn või alev, maa on alevik või küla.

36

Joonis 5. Leibkonnatüüpide jaotus elukoha lõikes

Üksikvanematega leibkondadest on valdav osa kaheliikmelised (ehk ühe lapsega üksikvanemad), ligikaudu veerand on kolmeliikmelised (ehk kahe lapsega üksikvanemad) (vt Joonis 6). Muud lastega leibkonnad on küllaltki suured, hõlmates lastega peresid, kus lisaks vanematele on leibkonnas ka vanavanemad või täis- kasvanud lapsed.

Joonis 6. Leibkonnatüüpide osakaal leibkonna suuruse lõikes

Igale leibkonnale arvutasime kulutused esimese leibkonnaliikme kohta (OECD ekvivalentkaaludega). Kulutuste kvartiilid arvutasime üle kõikide leibkondade. Esimene kvartiil on summa, millest madalamad on kulutused

37

pereliikme kohta 25 protsendil leibkondadest; teine kvartiil ehk mediaan jagab leibkonnad kulutuste järgi pooleks ning kolmas kvartiil on summa, millest kõrgemad on kulutused 25 protsendil leibkondadest. Jagades leibkonnad kvartiilide järgi nelja gruppi ja vaadates jaotust leibkonnatüüpide sees, näeme küllaltki suurt erinevust leibkonnatüüpide vahel (vt Joonis 7). Eriti suur osa muudest lastega ja lasteta leibkondadest jääb oma kulutustega esimesse kvartiili. Need on leibkonnad, mis mingil põhjusel ei sobitu tavapärastesse leibkonnastruktuuridesse, leibkonnas on näiteks kas täisealised lapsed, vanavanemad, õed-vennad vms. Kõrgematesse kulukvartiilidesse kuulub teiste leibkondadega võrreldes enam üksi elavatest ja alla 65-aastaste liikmetega leibkondadest. Ka üksikvanemate leibkondadest kuulub küllaltki palju neljanda ja kolmanda kulukvartiili leibkondade hulka.

Joonis 7. Leibkonnatüüpide kulukvartiilide osakaalud (kulud arvestatud esimese leibkonnaliikme kohta lähtuvalt OECD ekvivalentkaaludest)

Võime vaadata kulugruppide ja leibkonnatüüpide suhet ka teises vaates, nimelt kuidas kuludetsiilid on jaotunud leibkonnatüüpide vahel (vt Joonis 8). Üksikud alla 65-aastased on tugevalt koondunud pigem kõrgematesse kuludetsiilidesse, samuti ilma lasteta alla 65-aastaste paarid. Kuni kahe sõltuva lapsega paarid on suhteliselt ühtlaselt detsiilide vahel jaotunud (olles mõnevõrra rohkem siiski kõrgemates detsiilides). Kõik teised, sealhulgas nii lastega kui vanemaealistega leibkonnad, on pigem madalamates detsiilides.

38

Joonis 8. Leibkonnatüüpide osakaal kuludetsiilides (kulud arvestatud esimese leibkonnaliikme kohta lähtuvalt OECD ekvivalent- kaaludest)

Elatusmiinimumi metoodika väljatöötamisel on oluline silmas pidada elatusmiinimumi rakendamist sisendina toimetulekupiiri määramisel. Seetõttu võrdleme, kuidas on toimetulekutoetuse saajad leibkonnatüüpide vahel jaotunud (vt Joonis 9). Üksik alla 65-aastane on nii rahvastikus kui toimetulekutoetust saavate leibkondade seas kõige levinum leibkonnatüüp, samas on üksikute alla 65-aastaste leibkonnatüübi osakaal toimetuleku- toetuse saajate seas oluliselt kõrgem kui rahvastikus keskmiselt. Toimetulekutoetuse saajate seas on üksik- vanemate osakaal suurem kui leibkondade seas üldiselt. Kui võrrelda toimetulekutoetuse saajate komposit- siooni madalate kulutustega leibkondade kompositsiooniga (Joonis 8), siis ilmnevad olulised erinevused. Kui vanemaealiste leibkonnad paistsid silma madalate kulutustega, siis toimetulekutoetuse saajate seas on vanemaealised leibkonnad alaesindatud, kuna vanaduspensionärid üldjuhul toimetulekutoetust ei saa. Samuti on toimetulekutoetuse saajate seas selgelt üle-esindatud üksikud alla 65-aastased, kes keskmiselt kuuluvad pigem kõrgematesse kulukvartiilidesse.

39

Joonis 9. Leibkondade jaotumine leibkonnatüüpide vahel rahvastikus ja toimetulekutoetuse saajate seas

2.3 Leibkondade kulutused kulukategooriate ja kvartiilide lõikes

Joonis 10 järjestab COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud ja keskmised kulud. Joonisel esitame kulud nii OECD ekvivalentkaaludega hinnatuna kui ka lihtsalt leibkonnaliikmete arvuga jagatuna 2020. aastal. Valitseb konsensus, et leibkonna kogukulu sõltub leibkonnaliikmete arvust ning leibkonna teine ja järgnev liige tuleks arvestada kaalutuna. Seetõttu tuleb ka leibkonna esimese liikme kulu suuruse hindamisel kaale arvestada. Selleks kasutame OECD ekvivalentkaale. Võrdlusena leiame kulud ühe leibkonnaliikme kohta jagades leibkonna kogukulu leibkonnaliikmete arvuga.

Kõige rohkem kulutatakse toidule, mediaankulu leibkonnaliikme kohta oli 2020. aastal 1 526 € ja keskmine OECD ekvivalentkaaludega 1 708 €. Eluasemekulude mediaan (982 €) on samuti suhteliselt kõrge, sealjuures keskmine OECD alusel on 1 291 € ja leibkonna suuruse alusel 1 161 €. Need kaks kulukategooriat hõlmavad peaaegu poole leibkondade kogukuludest (vt Joonis 10).

Rõivaste ja jalatsite kategooria kulude mediaan on 0 €, mis tähendab, et üle poole leibkondadest sellele kategooriale kulutusi ei teinud, kuid keskmine on 358 € (OECD ekvivalentkaalude alusel), mis viitab harvadele, kuid mahukamatele ostudele. Tervishoiukulud on samuti tugevasti kallutatud – mediaan on 107 €, kuid keskmine 361 € (ja III kvartiil 474 €), mis näitab, et mõned leibkonnad kulutavad tervishoiule märkimisväärselt rohkem kui teised. Sama olukord on ka transpordikuludega. Hariduskulude mediaan on 0 €, samas on ka hariduskulude keskmine väga madal.

Muude kulude (sisustus, koduhooldus, vaba aeg ja kultuur) mediaan jääb vahemikku 212–280 € ja keskmine ca 500 € juurde. Kulutused sideteenustele on kõige ühtlasemalt jaotunud ja nende mediaan jääb umbes 300 € juurde.

Seega leibkondade põhilised kulud on toidu ja eluaseme kategooriates, teistes valdkondades on kulutuste jaotumine küllaltki ebaühtlane ning mõjutatud nii ostude sagedusest kui suurusest.

40

Joonis 10. COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud (esimese leibkonnaliikme kohta lähtuvalt OECD ekvivalentkaaludest) ning keskmised kulud esimese leibkonnaliikme kohta (OECD ekvivalentkaaludega ja kaalumata), 2020. aastal

Toidule kulub suurim osa leibkonna eelarvest (28%), mis kinnitab toidukulu esmase vajaduse kõrgeima püsi- kuluna. Eluasemekulude osakaal on samuti märkimisväärne (21%), need moodustavad ligikaudu viiendiku leibkonna kulutustest (Joonis 11).

Sisustus- ja koduhoolduskulud (9,2%), vaba aeg ja kultuur (9,4%) ning transpordikulud (8,9%) moodustavad kolmanda põhirühma. Rõivaste ja jalatsite osa on 5,7%, mis näitab, et kuigi enamik leibkondadest ei pruugi neile kategooriatele vaatlusperioodi jooksul kulutusi teha (vt Joonis 10), on summaarne mõju siiski märkimis- väärne.

Joonis 11. COICOP-i I tasandi kulukategooriate kulude osakaalud esimese leibkonnaliikme kohta (kulud OECD ekvivalentkaaludega), 2020. aastal

Side- ja tervishoiukulud moodustavad vastavalt 5,7% ja 5,8% kogumahust. Mitmesuguste kaupade ja teenuste kulud moodustavad 6,3%, kattes väga erinevaid vajadusi (nt isikuhooldus) ja hariduskulude osa on vaid 1%.

41

Joonistub välja selge hierarhia: esmavajadused (toit ja eluasemekulud) domineerivad, samas kui sisustuse, vaba aja ja transpordikulud moodustavad väiksema, kuid arvestatava osa kogukuludest.

Kulude suurus erineb oluliselt kulukvartiilide lõikes (vt Joonis 12). Kõrgeima kulukvartiili eluasemekulude mediaan on 1 369 €, mis on ligi kaks korda suurem kui madalaima kvartiili mediaan (ca 750 €). Toidukulude erinevus on veelgi suurem: neljanda kvartiili mediaan on ligi 2 400 €, samas kui madalaimas kvartiilis jääb see ca 900 € tasemele. Seega on eluasemekulude erinevus märksa väiksem kui toidukuludel. Rõivastel ja jalatsitel on veelgi suuremad erinevused – esimeses kahes kvartiilis on mediaankulud 0 €, kuid kõrgeimas kvartiilis ligi 400 €. See peegeldab kulutuste selektiivsust – kulutavad need, kel on võimalusi.

Joonis 12. COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud (OECD ekvivalentkaaludega) ning keskmised kulud esimese leibkonnaliikme kohta (OECD ekvivalentkaaludega ja kaalumata) kulukvartiilide lõikes, 2020. aastal

Madalate kvartiilide leibkonnad suunavad suurema osa oma piiratud eelarvest esmavajaduste katmiseks, kuna nende absoluutne ostujõud on väiksem. Teises ja kolmandas kvartiilis tõuseb tervishoiukulu mediaan nullilt vastavalt 120 ja 233 euroni, mis näitab, kuidas erinev ostujõud mõjutab tervishoiuteenuste kättesaadavust. Sisustus- ja koduhoolduskulud on kvartiiliti stabiilsemad, kuid absoluutne kulutuste tase kasvab teises ja kolmandas kvartiilis oluliselt.

42

Leibkonna kulustruktuur sõltub leibkonna kogukulude suurusest (Joonis 13). Madalaimas kvartiilis moodustab eluase 32% ja toit 35% kogukuludest. Muud kulukategooriad jäävad alla 10%. See kajastab olukorda, kus piiratud eelarve tõttu tuleb esmavajadustele suunata üle 67% kulueelarvest. Kõrgemates kvartiilides langeb eluaseme ja toidu osakaal (vastavalt 17% ja 22%, kokku 39% kuludest). Samal ajal kui teiste kuluartiklite osakaal kasvab (näiteks vaba aja ja kultuuri osakaal kasvab – 4. kvartiilis on see 11% võrreldes esimese kvartiili 6%-ga. Ainsaks erandiks on sideteenused, mille osakaal kõrgemates kvartiilides kahaneb (kuna sideteenuste hinnad on suhteliselt ühetaolised).

Tulemus illustreerib selgelt, et väiksema ostujõuga leibkonnad on suuremal määral sunnitud kulutama esma- vajadustele, samal ajal kui kõrgemad kvartiilid saavad enam kasutada elukvaliteeti tõstvaid teenuseid.

Joonis 13. COICOP-i I tasandi kulukategooriate kulude osakaalud kulukvartiilide lõikes (kulud esimese inimese kohta lähtuvalt OECD ekvivalentkaaludest), 2020. aastal

2.4 Kulutused leibkonnatüüpide lõikes

Võrreldes COICOP-i I kulukategooriate kulutuste mediaane ja keskmisi leibkonnatüüpide lõikes (vt Joonis 14) näeme, et kulud erinevad leibkonnatüübiti. Suuremad kulud kategooriate kaupa on järgmistel leibkonna- tüüpidel:

• eluasemekulud üksi elavatel inimestel; • toidukulud lasteta leibkondadel; • tervishoiukulud vanemaealistel; • riiete ja jalatsite kulutused lastega peredel, samas kui kõigi lasteta leibkondade (v.a muu lasteta

leibkond) selle valdkonna kulutuste mediaan on null; • transpordikulud ning vaba aja ja kultuuri kulud on suuremad lastega peredel ja alla 65-aastaste

liikmetega leibkondadel; • sisustuse kulud alla 65-aastaste inimestega (nii lastega kui ilma) leibkondadel; • sidekulud alla 65-aastaste inimestega lasteta leibkondadel.

43

Mitmesuguste kaupade ja teenuste kulud on veidi madalamad üksikutel vanemaealistel.

Võrreldes lastega leibkondade mediaankulutusi täheldame (vt Joonis 14), et üksikvanemate ja muude lastega leibkondade kulutused on mitmes kategoorias (veondus, vaba aeg ja kultuur, rõivad ja jalatsid) madalamad kui teistel lastega leibkondadel. Lisaks näeme, et vähemalt kolme lapsega paaride kulutused rõivastele ja jalatsitele on veidi madalamad kui kuni kahe lapsega paaride kulutused.

Üksikute 65-aastaste ja vanemate eluaseme- ning tervishoiukulud on kõrgemad kui vanemaealiste paaril, samas kui vanemaealiste paaride toidukulud on kõrgemad kui üksikutel vanemaealistel. Nooremate lasteta paaride transpordi- ja sisustuse ning koduhoolduse kulud on suuremad kui üksikutel alla 65-aastastel, samas kui eluaseme- ja toidukulud on madalamad.

44

Joonis 14. COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud (OECD ekvivalentkaaludega) ning keskmised kulud esimese leibkonnaliikme kohta (OECD ekvivalentkaaludega ja kaalumata) leibkonnatüüpide lõikes, 2020. aastal

Kulugruppide proportsionaalne jaotus leibkonnatüüpides peegeldab kulude suuruse erinevusi (Joonis 15). Kõige suurem toidu osakaal tervikeelarvest on vanemaealiste leibkondadel ja „muudel“ ehk ebatüüpilistel

45

leibkondadel. Eluasemekulude osakaal on kõrge vanemaealiste gruppides (üksik 65+ 24%; üle 65-aastane paar 21%), aga samuti üksikvanematel (25%) ja üksikutel alla 65-aastastel. Vanemaealiste leibkondades moodus- tavad eluase ja toit üle 50% kõikidest kuludest.

Transport- ja sideteenused moodustavad stabiilse (vastavalt 6–7% ja 8–10%) osa kõikides gruppides, vaid vanemaealistel on need mõnevõrra väiksemad. Vaba aja ja kultuuri osa on suurem lastega peredel. Sisustus- ja koduhoolduskulud on samuti kõrgemad lastega paaridel, seega eelkõige noorematel peredel. Tervishoiu osakaal on tunduvalt kõrgem vanemaealiste hulgas (üksi elavatel vanemaealistel ca 10%). Rõivaste ja jalatsite osakaal on kõrgem lastega peredel.

Joonis 15. COICOP-i I tasandi kulukategooriate kulude osakaalud leibkonnatüüpide lõikes (kulud esimese leibkonnaliikme kohta lähtuvalt OECD ekvivalentkaaludest), 2020. aastal

Järgnevalt hindame COICOP-i I tasandi kulukategooriate kulude erinevusi leibkonnatüüpide sees kulukvartii- lide lõikes. Eesmärk on hinnata leibkonnatüüpide lõigetes, millistele kulukategooriatele kuluvad summad varieeruvad kõige enam leibkonna kulukvartiilist sõltuvalt, mis näitab majanduslikku võimekust ja kulutuste prioriteete. Vaatame eraldi vanemaealiste leibkondi, lastega leibkondi ning muid leibkondi.

Lastega leibkondade mediaankulude vahe kulukvartiilide lõikes on suurim toidukategoorias (Joonis 16). Ka transpordi, vaba aja ja kultuuri ning sisustuse, kodutarvete ja koduhoolduse kategooriates on käärid esimese

46

ja viimase kvartiili vahel märkimisväärsed. Kulude erinevus eluasemega seonduvates kulutustes on tagasi- hoidlikum.

Joonis 16. Lastega leibkonnad – COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud esimese leibkonnaliikme kohta (OECD ekvivalentkaaludega) kulukvartiilide ja leibkonnatüüpide lõikes, 2020. aastal

Vanemaealiste leibkondadele mediaankulude kvartiilide erinevused on ülekaalukalt kõige suuremad toiduga seotud kuludes (Joonis 17). Üheliikmelistes leibkondades on ka eluasemekulude, vaba aja ja tervisekulude erinevused arvestatavad. Vanemaealistel paaridel on suured erinevused ka transpordi ning sisustuse ja kodutarvete kuludes. Rõivastele vanemaealised oluliselt ei kuluta ja nendes kuludes pole ka suurt varieeru- vust.

47

Joonis 17. Vanemaealiste leibkonnad – COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud esimese leibkonnaliikme kohta (OECD ekvivalentkaaludega) kulukvartiilide ja leibkonnatüüpide lõikes, 2020. aastal

Joonis 18. Muud leibkonnad – COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud esimese leibkonnaliikme kohta (OECD ekvivalentkaaludega) kulukvartiilide ja leibkonnatüüpide lõikes, 2020. aastal

Muude leibkonnatüüpide hulgas eristuvad kulugruppidena kulukvartiilide lõikes kõige enam jällegi toidu- kulud, aga ka transport ning vaba aeg ja kultuur (Joonis 18). Üksi elavate nooremate hulgas erinevad eluaseme-

48

kulud kvartiilide vahel märkimisväärselt, paaridel ja muudel lasteta leibkondadel aga sisustuse ja koduhool- duse kulud.

Kokkuvõttes paistavad toidu ja eluaseme kulude kõrval suure kulude varieeruvusega silma transpordi, vaba aja ja kultuuri ning sisutuse kulud. Sidekulud on üle leibkondade võrdlemisi ühtlased, tervishoiukulud variee- ruvad vanemaealiste hulgas ning rõivaste kulud lastega perede seas.

2.5 Toimetulekutoetuse saajate kulutused

Arvestusliku elatusmiinimumi väärtus on oluliseks sisendiks toimetulekupiiri määramisel. Sellest lähtuvalt analüüsime, millised on toimetulekutoetust saanud leibkondade kulutused. 2024. aastal sai toimetulekutoetust 15 714 leibkonda. Nendest pooled olid üksikud alla 65-aastased, peaaegu veerandi moodustasid ühe või enama lapsega üksikvanemad, kõiki teisi leibkonnatüüpe oli alla 10% (vt Joonis 19).

Joonis 19. Leibkondade jaotumine leibkonnatüüpide vahel 2024. aastal toimetulekutoetust saanute seas.

Märkus: osakaalud on leitud arvestades iga leibkonna viimast taotlust ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14- aastastest lastest.

Ootuspäraselt on toimetulekutoetust saanud leibkondade kogukulutused väiksemad kui leibkondadel, kes toimetulekutoetust ei saa. Üle poole toimetulekutoetust saanud leibkondadest kuulub esimesse või teise kulukvartiili (vt Joonis 20).

49

Joonis 20. Leibkondade arv ja jaotumine kulukvartiilide vahel toimetulekutoetuse saamise lõikes

Toimetulekutoetust saanud leibkondade keskmised kulutused on kõigis COICOP-i I kulukategooriates väik- semad kui teiste leibkondade kulutused (vt Joonis 21). Samuti on kulutuste mediaanid väiksemad kõikides kategooriates, v.a rõivad ja jalatsid ning haridus, mille mõlema grupi mediaanid on nullid. Samas on erinevused mediaanides kohati võrdlemisi väikesed. Toidu ja eluaseme mediaankulutused on toimetulekutoetust saanud peredes vaid veidi väiksemad kui teistes leibkondades, samas kui vahed teistes kategooriates on suuremad (vt Tabel 2). See kinnitab juba varasemat tähelepanekut, et majanduslikesse raskustesse sattunud väiksema ostu- jõuga leibkondade jaoks on toit ja eluase sundkulutused, millest loobuda ei saa, ning pigem jäetakse piiratud eelarve tingimustes tegemata muud kulutused.

50

Joonis 21. COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulud (OECD ekvivalentkaaludega) ning keskmised kulud esimese leibkonnaliikme kohta (OECD ekvivalentkaaludega ja kaalumata) toimetulekutoetuse saamise lõikes, eurodes 2020. aastal

Tabel 2. COICOP-i I tasandi kulukategooriate mediaankulude (OECD ekvivalentkaaludega esimese leibkonnaliikme kohta) suhe toimetulekutoetuse saamise lõikes, eurodes 2020. aastal

COICOP-i I tase Toimetulekutoetust saanud leibkondade mediaankulud (A)

Toimetulekutoetust mittesaanud leibkondade mediaankulud (B)

Suhe (A/B)

Eluase, vesi, elekter, gaas ja muu kütus

946 984 0,96

Toit ja alkoholita joogid 1400 1527 0,92 Vaba aeg ja kultuur 243 282 0,86 Side 232 311 0,75 Sisustus, kodutarbed ja igapäevane koduhooldus

84 214 0,39

Mitmesugused kaubad ja teenused

46 121 0,38

Tervishoid 0 109 0,00 Veondus 0 81 0,00 Haridus 0 0 - Rõivad ja jalatsid 0 0 -

Allikad: LEU, 2020; autorite arvutused.

51

Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele. Eluasemekulusid toimetulekupiiri kehtestamisel ei arvestata. Eluasemekulud kaetakse toimetulekutoetuse saajatele tegelike kulude alusel KOV-ide kehtestatud piirmäärade ulatuses. Joonis 22 annab STAR-i andmetel ülevaate toimetulekutoetuse saajate mediaankuludest ja mediaantoetusest eluasemele leibkonnaliikme kohta ühes kuus (nii OECD ekvivalentkaalude kui ka leibkonnaliikmete arvu alusel arvutatult). Mediaankulud eluasemele on suuremad kui toetus, kuid vahe on väike ehk enamus eluasemekulusid kaetakse toetusega. Mediaaneluasemekulud OECD ekvivalentkaaludega kaalutult on 225 eurot ja kaalumata (st leibkonnaliikmete arvu alusel) on 188 eurot leibkonnaliikme kohta. Eluasemekulude toetuse ja kulude suhe on sarnane nii leibkonnaliikmete arvu kui ka OECD ekvivalentkaaludega arvutatult: 0,973 ja 0,964.

Joonis 22. Eluasemekulud ja toetus eluasemekuludele, 2024. aastal toimetulekutoetust saanud leibkondade kuupõhiste taotluste mediaanid leibkonnaliikme kohta (eurodes)

Märkus: mediaanid on leitud, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest, ning need taotlused, kus eluasemekulud on 0 või negatiivsed.

Kulud eluasemele erinevad leibkonnatüüpide lõikes (vt Joonis 23). Suurimad eluasemekulud leibkonnaliikme kohta on üle 65-aastastel, kõige suuremad kulud on neil, kes elavad üksi, järgnevad paarilisega elavad üle 65- aastased. Väikseimad eluasemekulud leibkonnaliikme kohta on ootuspäraselt neis leibkonnatüüpides, kus on enim leibkonnaliikmeid ehk vähemalt kolme sõltuva lapsega paar ja muu lastega leibkond.

52

Joonis 23. Eluasemekulud ja toetus eluasemekuludele leibkonnatüübi lõikes, 2024. aastal toimetulekutoetust saanud leibkondade kuupõhiste taotluste mediaanid leibkonnaliikme kohta (eurodes)

Märkus: mediaanid on leitud, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest, ning need taotlused, kus eluasemekulud on 0 või negatiivsed.

Eluasemekulud erinevad KOV-ide lõikes üpris palju: kõige suuremad eluasemekulud leibkonnaliikme kohta on Viimsi vallas (380 €) ja kõige madalamad on Muhu vallas (37 €) (vt Joonis 24). Umbes pooltes KOV-ides on eluasemekulud leibkonnaliikme kohta üle 170 euro kuus. Eluasemekulud on suuremad linnades (nt Tallinnas, Tartus, Viljandis, Pärnus) ja suuremate linnade lähivaldades (nt Rae, Saku, Saue, Luunja), seda ilmestab ka Joonis 25. Üldiselt on madalamad eluasemekulud Lõuna-, Lääne- ja Ida-Eestis (vt Joonis 25).

53

Joonis 24. Eluasemekulud KOV-iti, 2024. aastal toimetulekutoetust saanud leibkondade kuupõhiste taotluste mediaan leibkonnaliikme kohta (eurodes)

Märkus: mediaanid on leitud, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest, ning need taotlused, kus eluasemekulud on 0 või negatiivsed. Jooniselt puuduvad Kihnu, Kiili, Ruhnu ja Vormsi vald, sest nendes KOV-ides oli 2024. aastal kolm või vähem toimetulekutoetust saanud leibkonda, kelle eluasemekulud olid suuremad kui null.

54

Joonis 25. Eluasemekulud KOV-iti, 2024. aastal toimetulekutoetust saanute kuupõhiste taotluste mediaan leibkonnaliikme kohta (eurodes)

Märkus: mediaanid on leitud, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest, ning need taotlused, kus eluasemekulud on 0 või negatiivsed. Jooniselt puuduvad Kihnu, Kiili, Ruhnu ja Vormsi vald, sest nendes KOV-ides oli 2024. aastal kolm või vähem toimetulekutoetust saanud leibkonda, kelle eluasemekulud olid suuremad kui null.

KOV-id katavad eluasemekulud kehtestatud piirmäärade ulatuses. Üldjuhul kaetakse suurem osa eluaseme- kuludest (vt Joonis 26 ja Joonis 27). 55-s KOV-is 75-st on KOV-i toetus eluasemele alla 10 euro väiksem kui eluasemekulud leibkonnaliikme kohta. Kõige suurem erinevus eluaseme kulude ja KOV-i toetuse vahel on Rae vallas, kus toetus leibkonnaliikme kohta on 72 eurot väiksem kui eluasemekulud. Järgnevad Haljala vald, kus erinevus on 56 eurot ja Saku vald, kus erinevus on 37 eurot.

Kokkuvõttes järeldub analüüsist, et KOV-ide kehtestatud piirmäärad eluasemekulude hüvitamisele on seatud tasemele, mis võimaldavad suures osas katta toimetulekutoetuse saajate eluasemekulusid. Samal ajal erinevad eluasemekulud KOV-iti märkimisväärselt, mistõttu ühtseid üleriigilisi piirmäärasid kehtestada ei ole põhjen- datud ja tuleks jätkata tegelikel kuludel põhineva vajaduspõhise hüvitamisega (vt ka ptk 4.3.3).

55

Joonis 26. Toetus eluasemekuludele KOV-iti, 2024. aastal toimetulekutoetust saanud leibkondade kuupõhiste taotluste mediaan leibkonnaliikme kohta (eurodes)

Märkus: mediaanid on leitud, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest, ning need taotlused, kus eluasemekulud on 0 või negatiivsed. Jooniselt puuduvad Kihnu, Kiili, Ruhnu ja Vormsi vald, sest nendes KOV-ides oli 2024. aastal kolm või vähem toimetulekutoetust saanud leibkonda, kelle eluasemekulud olid suuremad kui null.

56

Joonis 27. Eluasemekulude ja toetuse absoluutne vahe eurodes leibkonnaliikme kohta KOV-ides 2024. aastal, toimetulekutoetust saanud leibkondade kuupõhiste taotluste mediaanide põhjal

Märkus: mediaanid on leitud, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest, ning need taotlused, kus eluasemekulud on 0 või negatiivsed. Jooniselt puuduvad Kihnu, Kiili, Ruhnu ja Vormsi vald, sest nendes KOV-ides oli 2024. aastal kolm või vähem toimetulekutoetust saanud leibkonda, kelle eluasemekulud olid suuremad kui null.

2.6 Kokkuvõte

Leibkonnaliikme peale taandatud kulud erinevad leibkonnatüübiti palju. Vanemaealiste leibkonnad eristuvad teistest leibkonnatüüpidest ootuspäraselt suuremate tervishoiukuludega. Lastega perede ning lasteta noore- mate inimeste (alla 65-aastaste) leibkondade kulutused transpordile, sisustusele ning vabale ajale ja kultuurile ületavad üle 65-aastaste leibkonnaliikmetega leibkondade kulusid. Lastega pered kulutavad teistest leibkon- dadest rohkem riietusele ja jalatsitele. Üksi elavad inimesed kulutavad ühe liikme kohta rohkem eluasemele. Lasteta leibkonnad kulutavad leibkonnaliikme kohta rohkem toidule. Lastega leibkondadest paistsid silma üksikvanemate leibkonnad, kelle kulutused on mitmes kategoorias (transport, vaba aeg ja kultuur, rõivad ja jalatsid) lastega paaride kulutustest madalamad ning rohkem kui kolme lapsega paarid, kelle väiksem riiete ja jalanõude kulu ühe liikme kohta võib viidata mastaabisäästule (nooremad lapse kannavad vanemate laste riideid).

Arvestades leibkonnatüüpide tarbimiskulutuste ja struktuuri erinevusi, koostame edasises analüüsis igale leibkonnatüübile oma toodete ja teenuste loetelu (vt täpsemalt ptk-id 4.1.2 ja 4.1.3). Leibkonnatüüpide toodete ja teenuste loetelude ühendamisel arvutame üldise elatusmiinimumi.

Lisaks leibkonnatüüpide erinevustele kulutustes erinevad kulustruktuurid kogukulutuste suuruse järgi. Kesk- miselt kulutavad leibkonnad toidule 28% ja eluasemele 21%. Samas sõltub kulude jaotumine leibkonna kogu- kuludest: madalama ostujõuga peredel moodustavad toidu- ja eluasemekulud kogukuludest üle 67%, samas kui kõrgemates kulukvartiilides langeb nende osakaal 39%-ni. Kui väiksema sissetulekuga leibkonnad kesken- duvad esmavajadustele, siis jõukamatel leibkondadel on võimalik suunata rohkem ressursse muule, nt vaba

57

aja ja kultuurikaupadele ja -teenustele. Võrreldes erinevaid kulukategooriaid leibkonnatüüpide siseselt, joonis- tus välja, et lisaks toidu- ja eluasemekuludele kõiguvad märgatavalt kulud transpordile, vabale ajale ning sisustusele ja koduhooldusele. Samuti varieeruvad rõivaste ja jalanõude kulutused lastega peredel ning tervis- hoiukulutused vanemaealistel. Sidekulud on üle leibkondade võrdlemisi sarnased.

Arvestades suurt varieeruvust kulukategooriates, ei ole elatusmiinimumi arvutamisel üldjoontes mõistlik lähtuda mediaankuludest. Kulude suur varieeruvus viitab, et vähemalt osades kulukategooriates on peredel odavamaid alternatiive ning esmavajadused kaetakse mediaankuludest väiksemate summadega. Seda arvestab ka senine elatusmiinimumi metoodika, kus mittetoidukulutuste arvestamiseks korrigeeritakse ühe leibkonnaliikme kohta arvestatud mediaani vastavale kulukategooriale väljatöötatud koefitsiendiga. Elatusmiinimumi metoodika uuendamisel ajakohastame mittetoidukulutused viimaste LEU andmete põhjal, lähtudes madalamate kulutustega leibkondade kuludest (vt täpsemalt ptk 4.3).

3 Näidismenüüd ja minimaalne toidukorv

3.1 Sissejuhatus

Toidukulude maksumus arvestuslikus elatusmiinimumis (30 päeva minimaalse toidukorvi maksumus) leitakse praeguses metoodikas 2005. aastal koostatud minimaalse toidukorvi31 maksumuse alusel. Minimaalse toidukorvi koostas Eesti Toitumisteaduse Selts näidismenüü põhjal (lähtudes päevasest energiasisaldusest 2400 kcal). Arvestusliku elatusmiinimumi metoodika koostamisel hinnastati 30 päeva minimaalne toidukorv algselt 2004. aasta leibkonna eelarve uuringu andmetel, kasutades hindadena mediaanist alla jäävate kogu- kuludega leibkondade toidu ja mittealkohoolsete jookide keskmisi hindu. Järgnevatel aastatel on minimaalse toidukorvi maksumust jooksvalt kaasajastatud THI toidu alamindeksiga.

Käesolevas uuringus kasutame analoogset metoodikat uue arvestusliku elatusmiinimumi toidukulude maksumuse leidmiseks. Aluseks võetakse näidismenüü, mis on koostatud lähtuvalt Tervise Arengu Instituudi 2025. aasta toitumis- ja liikumissoovitustest. Hinnastamisel kasutame toiduhindu leibkonna eelarve uuringust, mille viimased kasutada olevad andmed pärinevad küll 2020. aastast, kuid kasutame 2019. aasta andmeid, et vältida võimalikke pandeemia aegsetest arengutest tingitud hindade anomaaliaid. Hindade kaasajastamiseks 2024. aastaks uuendame neid THI toidukaupade alamindeksi aastase muutusega (Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga). Võrdluseks hinnastame toidukorvi ka kaubanduskettide hindade alusel.

Näidismenüüd ja toidukorvid on koostatud erinevatesse soo- ja vanusrühmadesse kuuluvate inimeste vajadusi arvestades, et oleks võimalik võrrelda nende minimaalsete toidukorvide maksumusi.

Lisaks näidismenüüdes kirjeldatud toitude maksumusele on vastavalt fookusgruppidest saadud sisendile toidukorvi maksumusele lisatud ka kohvi, tee ja tähtpäevade tähistamise kulu.

3.2 Näidismenüüde koostamine

Leibkondade toidueelarve koostamiseks kasutame nädala näidismenüüsid, milles on kirjeldatud isiku ühe nädala kõik toidukorrad ning toitude valmistamiseks kasutatud toiduainete kogused. Menüüd koostas toitu-

31 Eesti Toitumisteaduse Selts (2005). Minimaalne toidukorv. Tallinn, 2005.

58

misnõustaja selliselt, et see tõendatult võimaldaks toituda piisavalt ja tervislikult. Menüüdest tuletatakse kuine toiduainete vajadus ja toidueelarve inimese füsioloogiliste vajaduste rahuldamiseks, arvestamata lisan- duvaid sotsiaalseid vajadusi (nt tähtpäevade tähistamine). Tähtpäevade tähistamisega seonduvaid toidukulu- tusi arutatakse fookusgruppides (vt fookusgruppide metoodika ptk 4.1.3).

Näidismenüüd koostati eesmärgiga katta inimese organismi füsioloogilised vajadused nii energia kui ka makro- ja mikrotoitainete osas, tuginedes Tervise Arengu Instituudi (TAI) uusimatele soovitustele.32 Toidu makro- ja mikrotoitainete sisalduse hindamiseks kasutati TAI Nutridata andmebaasi. Toitude valikul arvestati sellega, et need sobiksid Eesti inimesele kultuuriliselt, nende valmistamine oleks lihtne ja kiire ning maksumus oleks võimalikult soodne.

Esimese sammuna koostati põhimenüü naisele vanuses 25–50a (energiavajadus 2000 kcal päevas). Põhi- menüüd kohandati erinevatele soo-vanusgruppidele. Kohandustes jäeti toidukorrad võimalikult sarnaseks põhimenüü toidukordadega, et kombineerides oleks võimalik panna kokku erineva koosseisuga leibkondade toidukorve. Menüü kohandamisel teistele soo-vanusgruppidele kasutati valdavalt samu toite, mis põhimenüüs, kuid muudeti toitude koguseid. Vajadusel lisati või asendati toite (nt lastele asendati mõned toidud suupära- sematega, lisati vahepalasid).

Kohandatud menüüd koostati järgmistele soo-vanusgruppidele:

Tabel 3. Soo-vanusgruppidele kohandatud menüüde loetelu

Soo-vanusgrupp Päevane energiavajadus, kcal Laps 2-3 a 1200 Laps 4-6 a 1400 Laps 7-10 a 1700 Laps 11-14 a 2200 Neiu 15-17 a 2200 Noormees 15-17 a 3000 Naine 18- 24 a 2100 Mees 18-24 a 2800 Naine 50-69 a 1900 Naine 70+ 1800 Mees 25-69 a 2600 Mees 70+ 2200

Uute menüüde alusel hinnastatud toidukorv osutus oluliselt kallimaks (vt ptk 3.3) kui praeguse arvestusliku elatusmiinimumi toidukulude osa. Seetõttu võrdlesime erinevaid toidukorve ja nende maksumusi ning koos- tasime kohandatud ja TAI uusimate toitumissoovitustega kooskõlas oleva versiooni senises elatusmiinimumi metoodikas kasutatava minimaalse toidukorvi aluseks olevast näidismenüüst.

32 Tervise arengu instituut (2025). Eesti riiklikud toitumise, liikumise ja uneaja soovitused. Tabelraamat. Tallinn,

2025.

59

Ülalnimetatud uutest menüüdest kasutame järgnevalt referentsmenüüna sihtgrupi „Mees 25–69“ menüüd, mida tähistame Menüü A.

Selleks, et võrrelda uute menüüde põhise toidukorvi maksumust praeguse elatusmiinimumi toidukulude suurusega ning analüüsida erinevusi, hinnastasime LEU 2019. aasta andmete alusel praeguse elatusmiinimumi toidukulude arvestuse aluseks oleva toidukorvi. Praeguse metoodika kohaselt ei hinnastata elatusmiinimumi arvestamisel toidukorvi uute leibkonnaeelarve uuringute alusel, vaid korrigeeritakse 2005. a toidukorvi maksumust THI-ga.

Lisaks koostas toitumisnõustaja 2005. aasta näidismenüü TAI 2025. aasta soovitustega kooskõlla viidud versiooni soo-vanusgrupile „Mees 25–69a“, mida tähistame Menüü B. Hinnastati ka sellel menüül põhinev kuu toidukorv.

Menüüde A ja B oluliseks erinevuseks on see, et menüü A energiasisaldus on 2600 kcal, menüü B oma aga 2400 kcal (mis oli 2005. aasta minimaalse toidukorvi energiasisaldus). Võrdluseks võib tuua, et TAI toitumis- ja liikumissoovituste kohaselt on 25–50a meeste ööpäevane energiavajadus mõõduka kehalise aktiivsuse korral 2700 kcal, istuva eluviisi korral 2350 kcal. 51–70a meeste energiavajadus on mõõduka kehalise aktiivsuse korral 2450 kcal ja istuva eluviisi korral 2150 kcal. Tänaste soovituste valguses võib seega öelda, et menüü A on kooskõlas noorema kehaliselt aktiivse eluviisiga mehe soovitustega ja menüü B pigem istuva eluviisiga mehe soovitustega.

Menüüd koos retseptide, toiduainete koguste ning toitaineliste analüüsidega on lisatud käesolevale raportile eraldi Exceli failidena (menüüd.zip, vt Lisa 1. Näidismenüüd).

3.3 Menüüde hinnastamine

3.3.1 Hinnastamise metoodilised valikud Toidueelarve koostamiseks hinnastati menüüdest koostatud toidukorvid. Praeguses elatusmiinimumi metoo- dikas kasutatakse hinnastamiseks LEU andmeid (2004. aasta 1.–5. kuludetsiili leibkondade toidukulutuste keskmised hinnad). Käesolevas uuringus võrdleme kahte lähenemist hinnastamisele:

a) Hinnastamine kaubanduskettide hindade alusel; b) Hinnastamine LEU andmete alusel sarnaselt senise metoodikaga ja mediaanhindade alusel.

Kummalgi lähenemisel on omad eelised ja puudused. Kaubanduskettide hindade kasutamise eelis on kindlus, et märgitud hinnaga on hinnastamise hetkel mingit konkreetset toodet võimalik poest reaalselt osta (st tegu pole statistilise konstruktsiooniga, mis võib tegelikkusest lahkneda). Puuduseks on see, et isegi kui võrdleme toidukorvi maksumust eri kaubanduskettidest ning hinnastame kõige madalama toidukorvi maksumusega keti hindadega, ei pruugi saadud toidukorvi maksumus olla kooskõlas tarbija (eriti toimetulekuraskustes tarbija) tegeliku ostukäitumisega – eeldus, et kogu toidukaup ostetakse ühe keti kauplusest, ei pruugi paika pidada, isik võib kombineerida toidukorvi sisu erinevatest kauplustest ja turgudelt, kasutades ära kõiki pakutavaid soodustusi, kampaaniaid ja muid säästuvõimalusi. Teisalt poleks õige minimaalset toidukorvi komplekteerida selliselt, et iga toode pärineb sellest kaubandusketist, kus see hinnastamise hetkel odavaim juhtub olema – see oleks teoreetiline, mitte tegeliku tarbijakäitumise põhine konstruktsioon (nt võib see olla piirkonnast sõltuvalt logistiliselt ebarealistlik).

Leibkonna eelarve uuringu hindade kasutamise eelis on see, et need peegeldavad tarbijate tegelikku optimee- rivat ostukäitumist. Puudus on aga see, et uusimad kasutada olevad andmed pärinevad aastast 2020. Nagu

60

eelpool mainitud, siis Covidi aegsete anomaaliate vältimiseks kasutame 2019. aasta andmeid. Vahepealse hinnatõusu arvesse võtmiseks korrigeerime 2019. aasta LEU hindu tarbijahinnaindeksi toidu ja mittealkohool- sete jookide indeksiga.

Kaubanduskettide põhisel hinnastamisel kasutatakse järgmiste kaubanduskettide hinnainfot: Coop, Maxima, Rimi, Selver. Valik tehti lähtudes sellest, et kettide kauplused oleksid esindatud võimalikult paljudes Eesti piirkondades. Sellest kriteeriumist tulenevalt ei võetud võrdlusse nt Prismat ega Grossi Toidukaupade poode, kuna suurele osale Eesti elanikkonnale ei asu nende kettide kauplused elukohale piisavalt lähedal.

Hinnainfo koondasime kaupluste veebilehtedelt ning võrdlevat hinnainfot koondavast mobiilirakendusest Tarbi Targalt perioodil 2025 aprill–juuni.33 Hinnainfo koondamisel märgiti iga keti iga toote nii täis- kui soodushind kilohinnana (kilohinna puudumisel tükihinnana), pakendi kaal ning märkimise kuupäev (valdavalt märts–aprill 2025, üksikud hiljem lisatud/asendatud tooted juuli 2025).

Olukorras, kus mõnda toodet kaupluseketis müügil ei olnud, asendati see võimalusel kas teise ekvivalentse tootega (nt asendades konkreetse tootja toode teise tootja omaga) või eeldati, et toode ostetakse teise kauban- dusketi kauplusest. Kõik toodete asendused kooskõlastati toitumiseksperdiga. Kui menüüs nimetati konkreetse tootja tooteid, kontrolliti hinnastamisel, kas vaatlusaluses poeketis leidub samaväärne, kuid odavam alterna- tiiv mõnelt teiselt tootjalt. Selleks, et odavamat toodet saaks pidada algselt nimetatuga võrdväärseks, koos- kõlastati vastavus toitumiseksperdiga.

Kuu toidueelarve summa leidmisel võeti aluseks nädala menüüd. Nende põhjal leiti 30 päeva toidukorv, jagades nädala menüü keskmise kulu 7-ga ning korrutades 30-ga.

Kuu toidueelarved koostati leibkonnatüüpidele, moodustades leibkonna toidukorvi eri soo-vanusrühmade individuaalsete näidismenüüde põhjal. Menüüde koostamisel kasutatud soo-vanusrühmad on detailsemad kui fookusgruppide ja LEU andmete analüüsis kasutatavad leibkonnatüüpide kategooriad, et oleks paremini võimalik hinnata toidukulutuste sõltuvust soost ja vanusest.

Enamike soo-vanusrühmade nädalamenüü maksumus on kõige odavam Maxima ketis (vt Tabel 4), kuid erinevused Coopiga on minimaalsed (enamasti alla ühe euro). Erinevused Rimi ja eriti Selveriga on suuremad. Kuu toidukorvi arvutasime lähtudes Coopi nädalamenüü maksumusest.

Nagu tabelist näha, on täiskasvanute kõigi soo-vanusrühmade näidismenüüde põhjal arvutatud toidukorvi maksumus oluliselt kõrgem elatusmiinimumi kehtiva metoodika järgi leitud 30 päeva toidukorvi maksumusest (152,96 eurot).

Tabel 4. Nädalamenüüde maksumused ja 30 päeva toidukorv kauplusekettide ja soo-vanusrühmade lõikes, eurodes (2025)

Soo-vanusrühm Coop Maxima Selver Rimi 30 päeva toidukorv Laps 2-3a 34,52 33,82 40,28 36,36 144,94 Laps 4-6a 39,47 38,17 45,16 41,68 163,59 Laps 7-10a 43,81 42,09 50,75 46,15 180,39 Laps 11-14a 55,9 55,43 66,9 59,54 237,56 Neiu 15-17a 57,7 56,99 66,83 60,77 244,24 Noormees 15-17a 71,1 70,68 83,86 76,28 302,91

33 https://play.google.com/store/apps/details?id=com.eatscanbuy.scanner&hl=et&pli=1

61

Soo-vanusrühm Coop Maxima Selver Rimi 30 päeva toidukorv Naine 18- 24a 60,66 59,5 72,18 65 255,00 Mees 18-24a 71,85 72,27 87,07 77,36 309,73 Naine 25-50a 59,59 58,37 72,04 64,97 250,16 Naine 50-69a 58,19 57,11 70,15 62,29 244,76 Naine 70+ 58,44 56,95 70,26 64,43 244,07 Mees 25-69a 70,78 69,66 84,5 76,92 298,54 Mees 70+ 67,72 65,86 81,09 73,99 282,26 Lapseootel naine 72,20 70,42 76,06 73,29 309,41 Imetav ema 71,61 70,25 81,40 78,13 306,90

Allikad: Tarbi Targalt mobiilirakendus, autorite arvutused

Lisaks individuaalsetele nädalamenüüdele hinnastasime menüüd erineva soo-vanuskoosseisuga leibkonda- dele. Enamikel leibkondadel osutus odavaimaks Coop, kuid erinevused Maximast on siingi minimaalsed. Kuu toidukorv arvutati lähtudes Coopi hindadel põhinevast nädalamenüü maksumusest.

Tabel 5. Nädalamenüüde maksumused ja 30 päeva toidukorv kauplusekettide ja leibkondade koosseisude lõikes, eurodes (2025)

Peretüüp Soo-vanuskoosseis Coop Maxima Selver Rimi 30 päeva toidukorv

Ühe või enama lapsega üksikvanem

1 naine 25-50a, 1 laps 2-3a

93,49 93,58 110,91 99,67 414,16

1 naine 25-50a, 1 poiss 15-17a

127,81 127,89 151,68 137,92 566,20

Kuni kahe sõltuva lapsega paar

2 vanemat 25-50a, 2 last 11-14a

235,33 235,48 279,24 254,41 1042,51

2 vanemat 25-50a, 2 last 2-3a

190,77 191,71 226,75 204,83 845,11

2 vanemat 25-50a, 2 meest 18-25a

267,67 269,89 320,83 288,36 1185,78

2 vanemat 25-50a, 2 poissi 15-17a

265,3 265,28 314,4 284,07 1175,28

Paar, kellest vähemalt üks alla 65-aastane

Mees + naine 25- 50a

122,67 122,81 145,23 132,69 543,43

Mees + naine 50- 69a

120,83 120,73 143,3 130,85 535,28

Üle 65-aastane paar

Mees + naine 70+ 115,12 114,63 138,05 126,73 509,98

Allikad: Tarbi Targalt mobiilirakendus, autorite arvutused

Leibkonna eelarve uuringu põhisel hinnastamisel kasutasime sarnaselt praeguse elatusmiinimumi arvestamise metoodikaga 1.–5. kuludetsiili leibkondade toidukulutuste keskmisi hindu. 2019. aasta LEU tulemused teisendasime 2024. aasta hindadesse, kasutades tarbijahinnaindeksi toidu ja mittealkohoolsete jookide indeksi aastasi muutusi (Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga).

62

Tabel 6. Nädalamenüüde LEU põhised maksumused ja 30 päeva toidukorv soo-vanusrühmade lõikes, eurodes (2024. a hindades)

Soo-vanusrühm Nädala toidukorv 30 päeva toidukorv Laps 2-3a 26,92 115,37 Laps 4-6a 30,32 129,94 Laps 7-10a 34,02 145,80 Laps 11-14a 44,43 190,41 Neiu 15-17a 45,55 195,21 Noormees 15-17a 57,29 245,53 Naine 18- 24a 42,95 184,07 Mees 18-24a 54,08 231,77 Naine 25-50a 42,78 183,34 Naine 51-69a 40,59 173,96 Naine 70+ 39,11 167,61 Mees 25-69a 52,85 226,50 Mees 70+ 48,82 209,23 Lapseootel naine 57,63 246,99 Imetav ema 58,24 249,60

Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.

Lisaks individuaalsetele nädalamenüüdele hinnastati menüüd erineva soo-vanuskoosseisuga leibkondade jaoks.

Tabel 7. Nädalamenüüde LEU põhised maksumused ja 30 päeva toidukorv leibkondade koosseisude lõikes, eurodes (2024. a hindades)

Peretüüp Soo-vanuskoosseis Toidukorvi maksumus Nädal 30 päeva

Ühe või enama lapsega üksikvanem

1 naine 25-50a, 1 laps 2-3a 70,49 302,10

1 naine 25-50a, 1 poiss 15-17a 100,65 431,36

Kuni kahe sõltuva lapsega paar

2 vanemat 25-50a, 2 last 11- 14a

184,73 791,70

2 vanemat 25-50a, 2 last 2-3a 148,70 637,29

2 vanemat 25-50a, 2 meest 18- 25a

204,02 874,37

2 vanemat 25-50a, 2 poissi 15- 17a

210,53 902,27

Paar, kellest vähemalt üks alla 65-aastane

Mees + naine 25-50a 95,96 411,26

Mees + naine 50-69a 93,75 401,79

Üle 65-aastane paar Mees + naine 70+ 88,07 377,44 Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.

63

3.4 Menüü A ja B võrdlus

Nagu ülalpool öeldud, võrdleme järgmisi menüü variante:

• Menüü A on 25–69a mehe menüü energiasisaldusega 2600 kcal päevas; • Menüü B põhineb praeguse elatusmiinimumi arvestuse aluseks oleval menüül, mida on kohandatud

vastavalt TAI 2025. aasta toitumissoovitustele.

Hinnavõrdlusel lähtume LEU hindadest (kaks varianti: 2019. aasta leibkonna eelarve uuringu 1.–5. kuludetsiili leibkondade toidukulutuste keskmised hinnad ning 2019. aasta leibkonna eelarve uuringu kõigi leibkondade mediaanhinnad).

Võrdlusse lisame ka järgmiste toidukorvide maksumused:

• 2005. aasta minimaalne toidukorv (millel põhineb praeguse elatusmiinimumi toidukulude arvestus), hinnastatuna samadel alustel (LEU 2019) kui teised menüüd.

• Praegu kehtivas elatusmiinimumi metoodikas kasutatav toidukulu (30 päeva minimaalse toidukorvi maksumus).

Tabel 8. Toidukorvi eri variantide maksumus, eurodes (2024. a hindades)

Toidukorv Nädala toidukorv 30 päeva toidukorv

1 Menüü A (uus) 52,85 226,50 2 Menüü B (kehtiv min. toidukorv, kohandatud vastavalt TAI

2025 soovitustele), hinnastatud kõigi leibkondade mediaanhindade alusel, LEU 2019 + THI

49,16 210,68

3 Menüü B (kehtiv min. toidukorv, kohandatud vastavalt TAI 2025 soovitustele), hinnastatud 1.-5. kuludetsiili leibkondade keskmiste hindade alusel, LEU 2019 + THI

51,42 220,37

4 Kehtiv minimaalne toidukorv (hinnastatud LEU 2019 + THI alusel)

39,76 170,39

5 Toidukulu praeguses elatusmiinimumi metoodikas (30 päeva minimaalse toidukorvi maksumus)

152,96

Tabelis 8 esitatud võrdlusest selgub esiteks, et nii menüü A kui B on oluliselt kallimad kui praeguse arvestusliku elatusmiinimumi 30 päeva toidukorvi maksumus.

Teiseks näitavad arvutused, et praeguses elatusmiinimumi arvestuses kasutatav 30 päeva toidukorv (rida 5), mis on algselt hinnastatud 2004. aasta leibkonna eelarve uuringu 1.–5. kuludetsiili toidukulutuste keskmiste hindadega ning järgnevateks aastateks kaasajastatud THI toiduhindade indeksiga, jääb märkimisväärselt alla samale toidukorvile, kui selle sisu ei muudeta, kuid hinnastatakse 2019. aasta LEU baasil (ning aastani 2024 kaasajastatakse THI-ga) – rida 4. Seega on THI kasv aastate jooksul jäänud alla minimaalse toidukorvi maksumuse kasvule. See võib olla tingitud näiteks elatusmiinimumi arvestuses oleva toidukorvi kompositsiooni erinevusest võrreldes THI toidu alamindeksi kompositsiooniga või sellest, et 1.–5. kuludetsiili

64

tarbimisharjumused on toidukorvis sisalduvate toiduainete kategooriate siseselt kvalitatiivselt muutunud (nt on hakatud tarbima keskmiselt kvaliteetsemaid ja kallimaid kaupu).34

Kolmandaks, kui võtta aluseks 2005. aasta minimaalse toidukorvi väljatöötamise aluseks olnud näidismenüü ning kohandada seda selliselt, et see vastaks tänapäevastele arusaamadele tervislikust toitumisest, nii nagu neid kirjeldavad TAI 2025 toitumis- ja liikumissoovitused (tabelis read 2 ja 3), toob see kaasa täiendava mini- maalse toidukorvi maksumuse kasvu võrreldes praegu elatusmiinimumi arvestamisel kasutatava toidukorviga. See jääb aga mõnevõrra odavamaks võrreldes menüüga A (rida 1), mille väljatöötamisel ei ole aluseks võetud 2005. aasta näidismenüüd.

Rida 2 ja 3 põhinevad mõlemad TAI uute toitumissoovitustega kohandatud 2005. aasta menüül ja hinnainfol 2019. aasta leibkonna eelarve uuringust, kuid erinevad hindade leidmise metoodika poolest. Real 3 toodud toidukorv on hinnastatud sarnaselt varasema metoodikaga, lähtudes 1.–5. kuludetsiili leibkondade poolt makstud keskmistest toiduainete hindadest. Real 2 toodud korv põhineb kõigi leibkondade poolt makstud toiduainete hindade mediaanidel. Toidukorvi mediaanhindade põhist hinnastamist soovitatakse ka Koppel et al (2018) uuringus. Real 2 toodud toidukorvi maksumus on ka veidi lähedasem üksi elavate meeste tegelike toidukulutuste mediaanile (vt Joonis 28 allpool). Seetõttu oleme ka soovitustes lähtunud sellest metoodikast.

Kokkuvõttes tähendab see, et isegi siis, kui näidismenüüd ja sellel põhinevat toidukorvi ei uuendata, kasvaks arvestusliku elatusmiinimumi toidukorvi maksumus 11,4% ainuüksi läbi kaasajastatud hinnastamise (rida 4 võrreldes reaga 5). Kui aga lisada toidukorvi kaasajastamine ja kooskõlla viimine uuendatud toitumissoovitus- tega, kasvab elatusmiinimumis oleva minimaalse toidukorvi maksumus 38%–48% sõltuvalt sellest, kas lähtuda menüüst B või A (vastavalt rida 2 ja 1 võrreldes reaga 5).

Kuidas suhestuvad näidismenüü põhiste ostukorvide maksumused inimeste tegelike toidukulutustega? Selle hindamiseks arvutasime võrdluseks leibkonna eelarve uuringust üksi elavate täisealiste (18–64a) meeste toidukulutuste detsiilid taandatuna 30-päevasele perioodile. Meeste toidukulutusi vaatasime seetõttu, et referentsmenüü on koostatud meeste jaoks; arvutuse piiritlesime üheliikmeliste leibkondadega seetõttu, et LEU-s on toidukulutused esitatud leibkonna kohta ja mitmeliikmeliste leibkondade toidukulutustest ei ole eristatav meeste osa. Arvutused tegime 2019. aasta leibkonna eelarve uuringu andmetel ja viisime 2024. aasta hindadesse THI toidu alamindeksi aastaste muutustega.

34 LEU alusel hinnastatud toidukorvi ning toidukorvi THI toidu alamindeksiga kaasajastatud maksumust võrreldi ka

varasemate perioodide andmetel. 2016. aasta LEU alusel hinnastatud toidukorv oli 8,2% kallim ja 2019. aasta LEU

alusel hinnastatud toidukorv 11,4% kallim Statistikaameti poolt avaldatud minimaalse toidukorvi maksumusest.

Koppel et al (2018) leidsid, et LEU hindade alusel arvutatud toidukorvi maksumus on lähedane Statistikaameti

toidukorvi maksumusele (ca 3% madalam), kuid selles uuringus kasutati kõikide leibkondade toidukulutuste

mediaanhindasid, mitte 1.-5. kuludetsiili leibkondade keskmisi hindu nagu elatusmiinimumi 2005. aasta metoodikas.

65

Joonis 28. Üksi elavate 18–64a meeste 30 päeva toidukulutuste detsiilid, eurodes (2024. a hindades)

Allikas: LEU, 2019 (2024. aasta hindades); autorite arvutused

Menüü A toidukorvi maksumus (226,50 eurot) on toidukulutuste 6. ja 7. detsiili vahel (vt Joonis 28). Menüü B põhise toidukorvi maksumus (210,68 eurot) ületab toidukulutuste mediaani, kuid jääb alla meeste toidukulu- tuste 6. detsiilile. Sellest nähtub, et tervislikku toitumist võimaldava näidismenüü põhine toidukorvi maksumus ei ole meeste tegelike toidukulutuste jaotuse taustal ülehinnatud. LEU mediaanhindade põhiselt hinnastatud toidukorv on toidukulutuste mediaanile lähemal kui 1.–5. kuludetsiili keskmiste hindade põhiselt hinnastatud toidukorv. Soovitame toidukorvi koostamisel lähtuda menüü B põhisest toidukorvist, hinnastatuna LEU mediaanhindade alusel ja uuendatuna THI toidu alamindeksiga.

Võrdlesime ka toidukulude erinevust maal ja linnas, hinnastades menüü B põhise toidukorvi vastavalt maa- ja linnapiirkondades elavate leibkondade poolt makstud mediaantoiduhindade põhjal. Tulemus näitab, et erinevus toidukorvi hinnas on praktiliselt olematu, alla ühe euro. See peegeldab asjaolu, et toidu hinna- kujunemine on Eestis üleriigiliselt küllaltki ühtne (tulenevalt ühisest logistikaketist ning kaupluste koondumisest ühtse hinnakujundusega jaekettidesse). Seetõttu ei ole vajalik eraldi minimaalsete toidukorvide kasutamine maal ja linnas elavate leibkondade jaoks.

66

3.5 Muud toidukulud

Näidismenüü põhistele toidukuludele lisanduvad fookusgruppidest saadud tagasiside tulemusena järgmised:

• Kuumad joogid (sisalduvad ka praeguse elatusmiinimumi metoodika toidukulude arvestuse aluseks olevas toidukorvis). Fookusgruppidest (vt alaptk 4.1.4) saadud hinnangute kohaselt peaks toimetuleku piiril elav inimene saama lubada endale vähemalt tassi kuuma jooki päevas. Sellest lähtuvalt oleme arvestanud 30 päeva toidukorvi osaks 15 tassi teed ja 15 tassi kohvi (päevas 2 g teed ja 12 g kohvi), hinnastatuna vastavalt LEU musta tee ja kohvi hindadele. See lisab toidukorvi maksumusele 2,69 eurot.

• Tähtpäevade tähistamine. Fookusgruppides leiti, et minimaalselt peaks toimetuleku piiril elav inimene saama endale lubada vähemalt kahe tähtpäeva tähistamist aastas (nt sünnipäev ja jõulud) kuluga 15–20 eurot ürituse kohta. Sellest lähtuvalt oleme lisanud toidukorvi kaks üritust kogumaksumusega 30 eurot aastas, milleks 30 päeva toidukorvis oleme arvestanud 2,50 eurot.

Lisanduvaid kulusid arvestades kujuneb toidukorvi maksumuseks 215,87 eurot kuus (vt Tabel 9).

Tabel 9. Toidukorvi ja selle täiendavate komponentide maksumus 30 päeva kohta, eurodes (2024. a hindades)

Toidukorvi koostis Maksumus Toidukorv ilma kohvi, tee ja tähtpäevadeta 210,68 Kohv ja tee 2,69 Tähtpäevade tähistamine 2,50 Toidukorv koos kohvi, tee ja tähtpäevade tähistamisega 215,87

3.6 Kokkuvõte

Uues arvestusliku elatusmiinimumi metoodikas soovitame toidukorvi maksumuse leidmisel võtta referentsiks näidismenüü täisealisele mehele energiasisaldusega 2400 kcal päevas (menüü B). Fookusgruppidest saadud sisendi põhjal soovitame toidukorvi lisada ka kohvi ja tee ning tähtpäevade tähistamise minimaalsed kulud.

Menüü hind koos kohvi ja tee ning tähtpäevade kuluga (kokku 215,87 eurot, vt Tabel 9) annavad I leibkonna- liikme kulu. Toidukulude laiendamisel leibkonnale tuleks kasutada tarbimiskaale (vt ptk 5). Toidukorvi hinnas- tamisel soovitame lähtuda uusimatest kättesaadavatest leibkonna eelarve uuringu andmetest ning kaasajas- tada neid THI toidu alamindeksi aastase muutusega. Juhul kui leibkonna eelarve uuringu andmed ei võimalda toidukorvi hinnastamist nii nagu käesolevas uuringus (näiteks kui andmetes puudub toiduainete koguste info), tuleks toidukorvi maksumust kaasajastada THI toidu alamindeksiga sarnaselt senise praktikaga.

4 Eluasemekulude ja muude mittetoidukulude hindamise metoodika

Mittetoidukuludena elatusmiinimumi arvestusse kaasatavate toodete ja teenuste loetelu koostamine ning hinnastamine põhineb LEU andmetel. Kuna LEU-s kasutatakse individuaaltarbimise klassifikaatorit (COICOP), siis on see aluseks ka elatusmiinimumi toodete ja teenuste loetelule. Arvestusliku elatusmiinimumi mitte- toidukulude komponendid kujunevad COICOP-i kategooriate lõikes, mis tähendab, et ei teki eseme detailsusega hinnastamist vajavat ostukorvi ja COICOP-i kategooria kulud tuletatakse LEU-st. Toodete ja teenuste loetelu koostas ekspertgrupp ning vaidlusalused kulukategooriad valideeriti fookusgruppides (vt ptk

67

4.1). Kulukategooriate kulud tuletati LEU-st (vt ptk 4.3) ja taandati tarbimiskaaludega (vt ptk 4.2) esimese leibkonnaliikme peale.

4.1 Mittetoidukulude ostukorvi koosseisu koostamine

Lähtudes individuaaltarbimise klassifikaatorist (COICOP) koostas ekspertgrupp toodete ja teenuste loetelu (vt täpsemalt ptk 4.1.2) ning vaidlusalused kulukategooriad valideeriti fookusgruppides (vt ptk 4.1.3) ja kinnitati ekspertgrupis (vt ptk 4.1.4). Toodete ja teenuste loetelud koostati esmalt leibkonnatüüpidele (vt ptk 4.1.1) eraldi ja nende põhjal pandi kokku leibkonnatüüpide ülene üldine elatusmiinimumi arvestamisel kasutatav loetelu. Järgnevalt kirjeldatakse esmalt leibkonnatüüpe ning seejärel ekspertgrupi ja fookusgruppide kulukategooriate valikut.

4.1.1 Leibkonnatüübid LEU kirjeldavast analüüsist selgus, et leibkonnatüüpide tarbimisstruktuurid erinevad mõnevõrra (vt ptk 2.6). Näiteks on ootuspäraselt üle 65-aastaste inimeste leibkondade kulutused tervishoiule suuremad kui teistel leibkonnatüüpidel, samas kui lastega leibkondades on kulutused riietele suuremad kui lasteta leibkondades. Sellest lähtuvalt võivad erineda ka leibkonnatüüpide vajadused. Seega koostame esmalt igale leibkonnatüübile oma toodete ja teenuste loetelu ning nende ühendamisel saame üldise leibkonnatüüpide ülese toodete ja teenuste loetelu.

Koostame elatusmiinimumi toodete ja teenuste loetelu järgmistele leibkonnatüüpidele:

• Üksik 65-aastane ja vanem • Üle 65-aastane paar • Üksik alla 65-aastane • Paar, kellest vähemalt üks on alla 65-aastane • Ühe kuni kahe sõltuva lapsega paar • Vähemalt kolme sõltuva lapsega paar • Ühe või enama lapsega üksikvanem

Need leibkonnatüübid katavad 82% Eesti leibkondadest (vt Joonis 9) ning olid aluseks ka leibkonnatüüpide kulutuste eelnevale analüüsile (vt ptk 2.1). LEU-s eristatakse ja kvantitatiivses analüüsis käsitlesime lisaks toodud leibkonnatüüpidele ka muud lastega leibkonda, muud lasteta leibkonda ja ala- ja täisealiste lastega paari. Nendele leibkonnatüüpidele me eraldi elatusmiinimumi toodete ja teenuste loetelu ei koosta, kuna nende tüüpide alla kuuluvad väga eriilmelise koosseisuga leibkonnad.

Leibkonnatüüpide ülese COICOP-i kategooriate loetelu saame kõikidele leibkonnatüüpidele koostatud loetelude ühendamisel. Toodete ja teenuste kategooriad, mis on vähemalt ühe leibkonnatüübi nimekirjas esindatud, arvatakse sisse üldisesse elatusmiinimumi arvestusse. Pärast nimekirjade koostamist võrdleme elatusmiinimumi väärtust nii üldise nimekirja järgi kui igale leibkonnatüübile tema nimekirja kasutades (vt kulude arvutamist täpsemalt ptk 4.3). Kuna erinevused erinevate leibkonnatüüpide nimekirjades ja sellest lähtuvalt ka lõplikes kulusummades kujunevad väikeseks, siis lähtume lõplikes arvutustes leibkonnatüüpide ülesest nimekirjast (vt ptk 5).

4.1.2 Ekspertgrupp Ekspertgruppi kuulusid uurimisrühma liikmed ehk majandusteadlased, sotsioloog ja psühholoog. Ekspertgrupp viidi läbi kolme kohtumisena.

68

Leibkonnatüüpide elatusmiinimumi kaupade ja teenuste loetelu koostamiseks tegid eksperdid järgmist. Ekspertgrupp võttis aluseks individuaaltarbimise klassifikaatori (COICOP 2015) ja analüüsis, kas COICOP-i detailsematel tasanditel on tooteid ja teenuseid, mis ei peaks kuuluma elatusmiinimumi või just peaksid sinna kuuluma.

Täpsemalt lähtuti kulukategooriate ülevaatamisel järgmistest põhimõtetest:

• Kulukategooriad vaadati läbi COICOP-i kõige madalamal, V tasemel ning edasised arvutused tehti V taseme kulude põhjal. Nimekirjas märgiti ära ka iga IV ja kõrgema taseme kulu potentsiaalne kaasamine põhimõttel, et juhul kui vähemalt üks V taseme kuludest osutus elatusmiinimumi arvestamisel vajalikuks, siis valiti ka sellest ülenevad IV ja kõrgema taseme kulud.

• Kui ühe V taseme kulukategooria sees oli erinevaid tooteid või teenuseid, millest vähemalt üks peaks olema elatusmiinimumi kaasatud, siis arvestati see V taseme kategooria elatusmiinimumi sisse.

• Erandiks on olukord, kui see üks toode või teenus on väga väike osa kõigist nimetatud grupis olevatest teenustest. Nt COICOP-i kategooria 056290 (Muud majapidamis- ja koduhooldusteenused) sisaldab kahjurite tõrjet, mis ekspertgrupi hinnangul võiks olla kaasatud, samas kui koristajad, akende puhastus jms võiks jääda elatusmiinimumist välja (antud teenuste gruppi kuuluvad: muud ettevõtete või üksikettevõtjate pakutavad koduteenused; koristajad, akende puhastus; kahjurite tõrje, desinfitseerimine).

• Iga V taseme kulukategooria kohta püüdis ekspertgrupp jõuda leibkonnatüüpide kaupa konsensusele, kas kulu peaks olema kaasatud elatusmiinimumi või mitte.

• Juhul kui ekspertgrupp ei jõudnud konsensusliku tulemuseni, kas toode või teenus peaks olema elatusmiinimumi kaasatud või mitte, valiti see toode või teenus fookusgruppi arutamisele.

• Toodetele, mille ekspertgrupp otsustas elatusmiinimumi arvestusse lülitada, kaasati kategooriate loetellu ka nende remont ja parandus.

• Kui toodete ja teenuste loetelu kaubad on alternatiivsed ja üks alternatiividest on odavam, siis jättis ekspertgrupp kallima kategooria elatusmiinimumist välja, nt jäeti välja elektriline hambahari, kuna nimekirjas on tavaline (mitteelektriline) hambahari.

Kõige uuemad hetkel kättesaadavad leibkonna eelarve uuringu andmed pärinevad 2020. aastast, mille kulu- grupid on klassifitseeritud individuaaltarbimise klassifikaatori 2015. aasta versiooni kohaselt. Samas kasutatakse järgmises leibkonna eelarve uuringus 2018. aasta individuaaltarbimise klassifikaatorit. Selleks, et elatusmiinimumi arvestusse minevate toodete ja teenuste nimekirjad oleksid edaspidi kasutatavad, kontrollisime 2015. a individuaaltarbimise klassifikaatori põhjal koostatud nimekirja vastavustabeleid 2018. aasta klassifikaatoriga. Selle kontrolli käigus muutus elatusmiinimumi arvestusse lülitatav toodete ja teenuste nimekiri järgmiselt:

• Kui 2018. aasta klassifikaator liidab kokku mõne 2015. aasta klassifikaatori kulukategooria (või selle osa) teiste kulukategooriatega ning nendest mõni oli elatusmiinimumi nimekirjas, siis lisatakse elatusmiinimumi toodete ja teenuste loetellu kõik vastavad 2015. aasta kulukategooriad.. Näiteks, kuna ekspertgrupp otsustas kaasata kategooria 0540201 „Noad, kahvlid, lusikad”, siis peab kaasama kategooria 0540202 „Lauahõbe“, kuna 2018. aasta klassifikaatoris on need V tasemel ühendatud üheks ühiseks kategooriaks 0540201 „Söögiriistad ja lauahõbe“.

Kokkuvõttes saadi individuaaltarbimise klassifikaatori alusel toodete ja teenuste nimekirja tabel, kus on iga kulukategooria ja leibkonnatüübi kohta toodud, kas kulukategooria peaks olema elatusmiinimumis sees („jah“),

69

ei peaks olema sees („ei“) või läheb fookusgruppi arutamisele („FG“). Selle tabeli alusel koostati fookusgruppide intervjuu kava (vt täpsemalt ptk 4.1.3).

4.1.3 Fookusgrupid

4.1.3.1 Metoodika

Fookusgruppide eesmärk oli täiendada ekspertrühma otsuseid nende kaupade ja teenuste osas, mille elatusmiinimumi ostukorvi kaasamises ei olnud ekspertgrupis konsensust. Iga fookusgrupi alguses selgitati, et lähtutakse elatusmiinimumi ostukorvist, mis peab minimaalse kuluga tagama esmavajaduste rahuldamise ja inimväärse elu absoluutse vaesuse ning toimetuleku piiril elavatele leibkondadele (vt Lisa 3. Fookusgrupiintervjuude kutse ja kava). Arutelu käigus kaardistati, millised kulukategooriad on sihtgrupi hinnangul vajalikud ning millises mahus. Lõpliku otsuse kauba või teenuse kaasamiseks elatusmiinimumi arvestusse tegi ekspertgrupp, arvestades fookusgruppide sisendit.

Uuringus korraldati kokku kaheksa fookusgrupi intervjuud leibkonnatüüpide kaupa (vt Tabel 10).

Tabel 10. Fookusgruppide koosseis

Leibkonnatüüp Asukoht Osalejate arv Üksik üle 65-aastane Tallinnas kohapeal, osalesid Tallinna ja

selle lähiümbruse elanikud 8

Üle 65-aastaste paar Veebis, maaelanikud 7 Üksik alla 65-aastane inimene Veebis, nii linna- kui maaelanikud 8 Ilma lasteta paar, kellest vähemalt üks oli alla 65-aastane

Veebis, nii linna- kui maaelanikud 8

1–2 kooliealise lapsega paar Veebis, maaelanikud 5 1–2 alla 7-aastase lapsega paar Veebis, nii linna- kui maaelanikud 6 Kolme või enama (kooliealise või noorema) lapsega paar

veebis, nii linna- kui maaelanikud 8

Üksikvanem kooliealise(te) lapse(te)ga veebis, nii linna- kui maaelanikud 7 KOKKU 57

Laste vajaduste arvestamiseks tehti eraldi intervjuud kooliealiste ja nooremate lastega peredega. Regionaal- sete erisuste arvestamiseks värvati enamikesse fookusgruppidesse nii maa- kui linnaelanikke. Kahte fookus- gruppi kutsuti ainult maal elavad inimesed. Selleks, et tagada väiksemate digioskustega inimestele osalemis- võimalus, toimus üks fookusgrupp – üksi elavate üle 65-aastaste inimestega – Tallinnas kohapeal. Kõik intervjuud kestsid ligikaudu poolteist tundi ning igas grupis osales viis kuni kaheksa inimest. Gruppides osales pea võrdne arv mehi ja naisi, välja arvatud 1–2 alla 7-aastase lapsega paaride grupis, kus kõik osalejad olid naised.

4.1.3.2 Grupiintervjuude tulemus

Grupiintervjuude eesmärk oli ühelt poolt leida, kas metoodiliselt peaks arutelu all olevad kaupade ja teenuste kategooriad elatusmiinimumi sisse arvestama või need välja jätma, aga teiselt poolt läbi selle luua ka arusaam, kuidas Eestis mõistetakse inimväärset elu elatusmiinimumi piiril elavale inimesele.

70

Tabel 11 koondab grupiintervjuude tulemused, kas mingi toodete või teenuste kategooria tuleb arvestada elatusmiinimumi ostukorvi ehk kas tegemist on inimväärse elu osaga Eestis elatusmiinimumi piiril elaval inimesel. Tulemused esitame järgmiselt:

• Jah – grupikonsensus: kaasata. • Jah, … – grupikonsensus: kaasata rühmapõhiselt (nt “Jah, lastel”). • Ei – grupikonsensus: mitte kaasata. • V-O – “võib-olla”, grupis ei kujunenud seisukohta (nt “pigem jah/pigem ei” või

kategooria osaline sobivus). • Pole konsensust – inimeste tugevad arvamused jagunesid selgelt. • N/A – teemat selles rühmas ei arutatud.

Tabel 11. Fookusgrupiintervjuude tulemus

Kaup/teenus

65 +

ük si

k

al la

6 5

ük si

k

pa ar

k oo

lie al

is te

la st

eg a

vä he

m al

t 3 la

ps eg

a pa

ar

pa ar

6 5+

ük si

kv an

em la

st eg

a

al la

6 5

pa ar

la st

et a

ko ol

ie el

ik ut

e la

st eg

a pa

ar

Margid ja muud postimaksevahendid ei N/A N/A N/A ei N/A N/A N/A

Postipakkide saatmine ei ei Ei V-O ei ei ei ei

Postipakkide saamine (veebist kaupade ostmine) jah jah Jah jah jah jah

pole konsen sust jah

Kohvimasin V-O ei Ei ei ei ei ei ei

Rõivaste keemiline puhastus jah

pole kon- sensust

pole kon- sensust jah jah

pole konsensust ei ei

Auto, selle kasutamine ja hooldamine

jah, regio- naalselt

jah, regio- naalselt

jah, regio- naalselt

jah, regionaal- selt ja lastega peredel

jah, regio- naalselt

jah, regio- naalselt ei

Jah, lastega peredel

Jalgratas ja selle hooldamine ei ei Jah jah, lastel V-O jah, lastel

pole kon- sensust jah

Parfüümid (lõhnaõlid ja veed) V-O ei Ei ei ei

jah, teismelistel ei ei

Jumestusvahendid ei

pole konsen- sust Jah jah, teismelistel ei

jah, teismelistel

pole konsen sust

pole kon- sensust

Rahakotid jah ei Jah pole konsensust jah pole konsensust jah jah

Käekotid jah, naistel ei Ei pole konsensust

jah, naistel ei ei üks kott

Reisikotid, spordikotid, kohvrid jms (nt riidest ostukotid) üks kott üks kott

koolikott ja spordi- kott üks kott üks kott

koolikott ja veel üks kott

üks kott üks kott

Tasu fotokoopiate jms dokumendi- produktsioonide eest ei N/A N/A N/A jah N/A N/A N/A

Televiisor jah N/A Ei V-O jah ei N/A ei

71

Kaup/teenus

65 +

ük si

k

al la

6 5

ük si

k

pa ar

k oo

lie al

is te

la st

eg a

vä he

m al

t 3 la

ps eg

a pa

ar

pa ar

6 5+

ük si

kv an

em la

st eg

a

al la

6 5

pa ar

la st

et a

ko ol

ie el

ik ut

e la

st eg

a pa

ar

Lauamängud ja hobikaubad N/A N/A Jah jah N/A jah N/A jah Spordivarustus (pallid, reketid, suusad jms) N/A N/A Ei jah N/A jah N/A jah Ranna- ja vabaõhumängude varustus N/A N/A Ei jah N/A jah N/A V-O

Ajalehed ei N/A N/A N/A jah N/A N/A N/A

Ürituste külastamine jah

pole kon- sensust Jah jah jah jah jah jah

Kohv või tee jah

pole kon- sensust Jah ei jah V-O V-O

pole kon- sensust

Tähtpäevade puhul tort, kringel vm pidulikum toit jah V-O Jah jah jah jah jah jah

Aruteluloogikas, kuidas inimesed põhjendavad ühe või teise kauba või teenuse arvestamist elatusmiinimumi ostukorvi osana, võib täheldada järgmist:

1. Harjumus- ja normipõhine loogika. Kui midagi on enda igapäevases elus tavapärane, kiputakse seda pidama miinimumi osaks. Samas, kui harjumust tunnetatakse ebatervislikuna (nt kohv) või leitakse, et selleta on võimalik hakkama saada, ollakse valmis seda välja jätma.

2. Grupispetsiifiline ja kontekstuaalne loogika. Kui inimene ise ei tarbi kaupa või teenust, võib ta pidada hüve mõnele teisele rühmale vajalikuks (nt piirkondlik liikumisvajadus, erivajadused, laste osalus koolielus, soospetsiifilised normid). Mida keegi peab vajalikuks mõnele teisele grupile, lähtub teadlikkusest teiste gruppide kohta, empaatilisusest, tunnetusest, mis on (häda)vajalik ja mis mitte ning tunnetuslikest kultuurilistest normidest.

3. „Motiveeriva piiri“ loogika. Kui intervjueeritud leidsid, et elatusmiinimumi tasemel elamine on olukord, millest inimene peaks püüdma välja jõuda, siis rõhutati, et minimaalsel tasemel elamine ei tohiks olla „mugav“. Erimeelsused tõstatuvad piiri tõmbamisel mugavuse või luksuse ja normaalsuse vahel.

Inimestel on keeruline arutleda inimväärse elu üle elatusmiinimumi piiril, eristades kaupu ja teenuseid, mida inimesel reaalselt vaja läheb, neist, mida tuleb jooksvalt osta ehk kestuskaupade osas kiputakse arvama, et need on inimestel olemas ja nende ostu pole vaja lisaks toetada. Samuti tekitas keerukust arutelu tunnetus- likult väga väikese rahalise summaga kaupade ja teenuste üle.

Väärtuste tasandil ilmneb selge konsensuslik ühisosa, et inimväärseks eluks elatusmiinimumi piiril elavale inimesele peaks olema tagatud järgnev:

1. Puhtus ja hügieen. Võimalus hoida keha, riideid ja kodu puhtana. 2. Sobiv väljanägemine avalikus ruumis, et käia kodust väljas, tööintervjuudel, koolis, ametiasutus-

tes.

72

3. Liikumis- ja ligipääsuvõimalused, et jõuda tööle, kooli, arsti juurde, pääseda kaupade ja teenus- teni.

4. Laste võrdsed osalusvõimalused. Osalemine kooli ja lasteasutuste tegevustes ning tavapärases sotsiaalses suhtluses (sh tagasihoidlikud kulud sünnipäevadeks ja esinemisteks).

5. Päevakajaliste teemade ja uudistega ning maailmas toimuvaga kursis olemine. 6. Osalemine kultuuri- ja spordielus minimaalsel tasemel. Võimalus osa saada tavapärastest kogu-

konna- ja kultuuritegevustest. 7. Tähtpäevade tagasihoidlik tähistamine. Sümboolne osalemine ühiskondlikult olulistes tavades

(nt väike kingitus või pidulaud), mitte kulukas meelelahutus.

Erimeelsused ei puuduta reeglina nimetatud väärtusi, vaid kui palju, millisel tasemel (kvaliteet) ja mis hinnaga peaks neile vastavad konkreetsed kaubad/teenused olema elatusmiinimumi osaks. Suure osa kaupade ja teenuste mahu ning maksumuse tasandi konsensust pole võimalik Eesti elanikkonnas leida.

Kuna COICOP-i klassifikaatori kaupade ja teenuste loetelu on lai, rõhutati intervjuudes mitme kategooria juures, et kuuluvus elatusmiinimumi ostukorvi tähendab miinimumtaset – odavamaid või väheses mahus kaupu/teenuseid, kuid mitte suuri koguseid ega kalleid kaupu/teenuseid. Samuti peeti mitmeid kategooriaid vajalikuks vaid teatud elanikkonnarühmadele, mistõttu nende rühmade inimväärse elatusmiinimumi arvestus peaks erinema teistest. Sotsiaal-demograafilisest taustast tulenevate kaupade ja teenuste tarbimine, mida vähemalt osa inimesi pidas rühmaspetsiifiliselt elatusmiinimumi osaks, olid:

1. Jumestustarbed naistel (või vähemalt teismelistel tüdrukutel); 2. Käekott naistel; 3. Televiisor vanemaealistel; 4. Lauamängud, spordivarustus ning õue- ja vabaajamängude varustus lastega peredel; 5. Jalgratas lastel; 6. Auto linnast väljas elavatel peredel (v.a noored, kes elavad ilma lasteta leibkonnas) ja lastega

peredel.

Intervjuudes pakutud kulutused ürituste külastamiseks koonduvad vahemikku 5–10 eurot inimese kohta kuus, mis on 50–120 eurot inimese kohta aastas, kuid oli ka fookusgruppe, kus leiti, et kulu inimese kohta peaks olema kõrgem (20–30 eurot kuus, mis on 240–360 eurot aastas) või madalam (25 eurot aastas). Ürituste külastamise sagedusena kirjeldati kas kaks korda aastas teatris või üle kuu kinos käimist või, säästes raha, kontserdi külastust kord aastas. Mainiti ka, et inimestel on tänapäeval palju võimalusi osaleda tasuta üritustel, mistõttu elatusmiinimumi piiril elavad inimesed võiks neid võimalusi rohkem kasutada.

Sündmuste tähistamise kulutuste hinnangud koonduvad vahemikku 15–20 eurot sündmuse kohta. Sündmustena, mida Eesti kultuuriruumis võiks tähistada, märgiti inimese enda sünnipäeva ja mitmes fookusgrupis arvati, et lisaks sellele peaks olema võimalik tähistada pidulikuma toiduga veel 1–2 tähtpäeva (nt jõulud ja veel üks tähtpäev aastas).

Lisaks grupiintervjuu kavas arutatud teemadele on inimväärse elu tagamise osaks laste sünnipäevade tähistamine (koolis või lasteaias ja koos sõpradega) ning teiste laste sünnipäevadel osalemine (sh kingituste tegemine) ning lasteaias või koolis õpetajate kingitustesse panustamine. See tähendab laste oluliselt suuremaid kulusid, mis tagavad teistega võrreldaval määral sotsiaalse osalemise. Hinnanguline kulu neile võib olla ca 30–50 eurot kvartalis.

73

Kuna elatusmiinimumi kaupade ja teenuste loetelu grupiintervjuude põhjal sotsiaaldemograafiliste gruppide lõikes mõnevõrra erineb, arvutame elatusmiinimumi väärtuse nii leibkonnatüübiti eraldi loetelude kui ka leibkonnatüüpide ülese (ühendatud) loetelu alusel (vt ptk 4.3.5). See võimaldab hinnata rühmapõhiste erisuste mõju lõppsummale. Kuna erinevused elatusmiinimumi summas kujunevad leibkonnatüübiti loetelude ja üldise loetelu kasutamisel väga väikeseks, lähtume lõplikes arvutustes leibkonnatüüpide ülesest loetelust.

4.1.4 Ekspertgrupi otsused Ekspertgrupp otsustas iga kauba või teenuse kategooria sisse või välja jätmise arvestades grupiintervjuude tulemusi lähtudes järgmisest:

• Sarnases vanuses leibkonnaliikmetega leibkondadel (nt lastega pered, vanemaealised) peaks olema sarnased vajadused. Lähtusime sellest, milline konsensus kujunes suuremas osas selle sotsiaaldemograafilise grupi leibkonnatüübi intervjuudes. Kui lastega perede gruppides üldisemalt kujunes konsensus mingi kauba või teenuse kategooria vajadusest, siis otsustasime, et seda on vaja kõigil lastega peredel.

• Kui konsensus kujunes vaid kitsalt määratletud alarühmale (nt teismeliste jumestusvahendid), kellel teenust/kaupa oleks vaja, siis jätsime teenuse või kauba välja.

• Kui rühmade võrdluses jäi konsensus ebaselgeks, lähtusime tunnetuslikult enamuse hoiakust. • Soolist erinevust inimväärseks elamiseks vajalike kaupade ja teenuste arvestamisel elatusmiinimumi

piiril sisse ei toonud.

Tabel 12. Ekspertgrupi otsused fookusgrupi intervjuude põhjal

Kaup/teenus Otsus arvestusse liitmise kohta

Grupp, kelle elatusmiinimumi osaks peab olema

Margid ja muud postimaksevahendid Välja Postipakkide saatmine Välja Postipakkide saamine (veebist kaupade ostmine) Sisse Kohvimasin Välja Rõivaste keemiline puhastus Sisse Auto, selle kasutamine ja hooldamine Sisse Väljaspool linnu Jalgratas ja selle hooldamine Sisse Lastel Parfüümid (lõhnaõlid ja veed) Välja Jumestusvahendid Välja Rahakotid Sisse Käekotid Välja Reisikotid, spordikotid, kohvrid jms (nt riidest ostukotid) Sisse Tasu fotokoopiate jms dokumendiproduktsioonide eest Välja Televiisor Sisse Vanemaealistel Lauamängud ja hobikaubad Sisse Lastel Spordivarustus (pallid, reketid, suusad jms) Sisse Lastel Ranna- ja vabaõhumängude varustus Sisse Lastel Ajalehed Välja

74

Kaup/teenus Otsus arvestusse liitmise kohta

Grupp, kelle elatusmiinimumi osaks peab olema

Ürituste külastamine Sisse Kohv või tee Sisse Tähtpäevade puhul tort, kringel vm pidulikum toit Sisse

Selgitus kottide arvestamisele. Kuna sisuline vajadus on asjade kandmise võimalus, mitte kindel COICOP-i alamkategooria, eelistati laiema katvusega kategooriat “Reisikotid, spordikotid, kohvrid jms (sh riidest kandekotid)”. Lastele peaks arvestama kaks kotti (koolikott ja spordikott).

Selgitus „kohv või tee”. 65-aastaste ja vanemate inimeste rühmades peeti kohvi Eesti kultuuri tavapäraseks osaks, mis peaks olema seega ka inimväärse elu osaks. Nooremates rühmades oli arvamus hajusam (kohvi kalliduse ja arvatavate negatiivsete tervisemõjude tõttu ning isiklike harjumuste taustal), kuid laiemalt peeti sooja joogi võimalust kultuuriliseks normiks ja praktiliseks vajaduseks, kuigi ka siin ilmnes erandeid. Ekspertrühm otsustas kategooria kaasata, rõhutades sooja joogi võimalust (sh ürditeed) miinimumtasemel. 30 päeva minimaalset toidukorvi täiendati nii, et see sisaldaks keskmiselt ühte sooja joogi tassi päevas (arvestuslikult 15 tassi tee ja 15 tassi kohvi hind, vt ptk 3.5).

Selgitus „tähtpäevade puhul tort, kringel vm pidulikum toit”. Lähtudes fookusgruppide seisukohtadest peaks toimetuleku piiril elav inimene saama vähemalt kaks korda aastas (nt sünnipäev ja jõulud) katta piduliku toidu kulu vahemikus 15–20 eurot ürituse kohta. Seetõttu lisasime toidukorvi kaks sündmust kogusummas 30 eurot aastas, mis 30 päeva toidukorvis on arvestatud 2,50 euroga (vt ptk 3.5).

Selgitus „ürituste külastamine“. Ürituste külastamise sageduse ja kulu hinnanguid fookusgruppidest vt eelmisest ptk-st . Arvestusliku elatusmiinimumi metoodikas tähendab ürituste külastamise sisse arvestamine vastavate COICOP-i kategooriate arvestamist ostukorvi ning nende hinnastamist teiste kaupadega analoogselt.

Ekspertgrupi otsuste tulemusena saadi individuaaltarbimise klassifikaatori alusel lõplik tabel, kus on iga kulukategooria ja leibkonnatüübi kohta toodud, kas kulukategooria peaks olema elatusmiinimumis sees („jah“), ei peaks olema sees („ei“) või kulud arvutatakse menüüde põhjal („menüü“). Eraldi on märgitud autoga seonduvad kulud („kui auto“), mida peeti vajalikuks väljaspool linnu (vt Lisa 2. Elatusmiinimumi arvestusse kaasatud toodete ja teenuste nimekiri).

Kehtiva elatusmiinimumi koostamisel tehti kaasamise ja välistamise otsused COICOP-i I–II taseme lõikes, mis piiras kategooriate väljajätmise võimalusi. Uut metoodikat koostades lähtusime COICOP-i V tasemest, mis võimaldas teha valikuid oluliselt detailsemal tasemel ja välistada konkreetseid kaubagruppe. Võrreldes kehtiva elatusmiinimumiga jäid seetõttu mitmed kaupade ja teenuste kategooriaid elatusmiinimumi ostukorvist välja (nt muud vaba aja ja kultuuriga seotud suured püsikaubad, sh autoelamud, veesõidukid). Edasises analüüsis toome välja, kuidas mõjutab kaupade ja teenuste loetelu ülevaatamine ja kulukategooriate välja jätmine muude mittetoidukulude ja eluasemekulude lõppsummasid (vt ptk 4.3.7, Tabel 23).

4.2 Tarbimiskaalud

Pärast elatusmiinimumi kulukategooriate loetelu koostamist on järgmine samm kulude kokku arvutamine. Kulud taandame ühe leibkonnaliikme peale, et erinevate liikmete arvuga leibkondi oleks võimalik võrrelda. Seejärel teisendame ühe leibkonnaliikme kulud mitmeliikmelise leibkonna kuludeks kasutades tarbimiskaale.

75

Senises elatusmiinimumi arvestamise metoodikas kasutati kulutuste laiendamiseks mitmeliikmelisele leibkonnale OECD ekvivalentkaale, kus esimese täiskasvanu kaal on 1, iga järgmise vähemalt 14-aastase leibkonnaliikme kaal on 0,7 ja iga alla 14-aastase lapse kaal on 0,5. Need traditsioonilised tarbimiskaalud sobisid Eesti 2004. aasta tarbimiskäitumisega, kuid juba algse metoodika väljatöötamisel rõhutati vajadust kaalud aeg-ajalt üle vaadata. Tiit (2005: 17) soovitas tarbimiskaalud üle vaadata hiljemalt 2010. aastal, kuna tarbimisstruktuur võib muutuda ning heaoluühiskonna tingimustes sobivad paremini OECD modifitseeritud tarbimiskaalud (1:0,5:0,3). Koppel jt. (2018) leiavad, et 2016. aasta tegelik tarbimiskäitumine ongi liikunud OECD modifitseeritud kaalude (1:0,5:0,3) suunas.

Käesolevas töös hindame LEU andmetel uued tarbimiskaalud, kasutades erinevaid meetodeid: (1) lihtne kulupõhine regressioon Tiit (2005) eeskujul, (2) Engeli meetod ning (3) nõudlussüsteemil põhinev AIDS-i mudel Ray (1983) lähendiga. Järgnevalt (vt ptk 4.2.1) tutvustame lühidalt tarbimiskaalude hindamise meetodeid ning seejärel esitame hindamistulemused ja nende võrdluse seniste kaaludega (vt ptk 4.2.2).

4.2.1 Tarbimiskaalude hindamise metoodilised lähenemised Tiit (2005) hindas tarbimiskaale lineaarse regressiooniga kasutades LEU 2000.–2004. aasta andmeid, eristades täiskasvanud leibkonnaliikmete ja laste isiklikke kulutusi ning leibkonna ühiskulutusi. Regressiooni vabaliige andis hinnangu keskmistele ühiskulutustele, millele liites keskmise täiskasvanu kulutused, saadi esimese leibkonnaliikme tarbimiskulu. Lahendati (laiendustegureid arvestav) lineaarne võrrandisüsteem, mille lahenditeks olid keskmised tegelikud kulutused täiskasvanu ja lapse kohta kogu elanikkonnas:

ℎ = 0 + ∗ ℎ + ∗ ℎ + ℎ

• ℎ – leibkonna ℎ kogukulud kuus • – hinnang täiskasvanu isiklikele kuludele • ℎ – täiskasvanute arv leibkonnas ℎ • – hinnang lapse isiklikele kuludele • ℎ – laste arv leibkonnas ℎ • ℎ − ℎ ää

Täiendava täiskasvanu ja lapse suhe esimese leibkonnaliikme tarbimiskuludesse väljendas tarbimiskaale, mis vastasid ligilähedaselt OECD standardsetele kaaludele 1:0,7:0,5. Autor soovitas lähtuda OECD standardsetest kaaludest kuni 2010. aastani ning seejärel tarbimiskaale taas hinnata, kuivõrd elujärje ja tarbimisstruktuuri muutudes võib osutuda sobivaks üle minna OECD madalamatele ehk modifitseeritud kaaludele 1:0,5:0,3. Tiidu (2005) lähenemisega sarnast lihtsat regressioonide põhist lähenemist kasutasid ka Koppel jt. (2018), kes 2016. aasta LEU andmeid kasutades leidsid, et tegeliku tarbimisega lähedasimad tarbimiskaalud oleks 1:0,4:0,4, kuid rahvusvahelise võrreldavuse huvides võiks kasutada tulemustele lähedasi OECD modifitseeritud kaale (1:0,5:0,3). Lisaks on Tiit (2005) lähenemisega sarnaselt hinnatud tarbimiskaale mõnedes välisriikides, nt Tšehhis (Brázdilová ja Musil, 2017).35

35 Tiit (2005) lähenemisega sarnaselt on ka Tšehhi leibkonna eelarve uuringu andmetega kasutatud lihtsat

kogukulude regressioonanalüüsi (Brázdilová ja Musil, 2017), kuid täiskasvanute arvu modelleeriti ruutliikme A2

kaudu, et iga järgmine täiskasvanu suurendaks kogukulu vähem kui eelmine:

ℎ = 0 + 1 ∗ ℎ + 2 ∗ ℎ 2 + ∗ ℎ + ℎ,

kus ℎ tähistab täiskasvanute arvu leibkonnas.

76

Engeli (1895) meetod on klassikaline lähenemine, mida rakendatakse tarbimiskaalude hindamiseks ka tänapäeval (nt Dudel jt, 2013; Doorley jt, 2024). Engel täheldas, et leibkonna kulutused toidule suurenevad koos sissetuleku ja leibkonna suurusega, kuid jõukamad leibkonnad kulutavad toidule oma sissetulekust või kogukuludest väiksema osakaalu kui vaesemad leibkonnad. Sellele eeldusele tuginedes kasutab Engeli meetod toidukulude osakaalu leibkonna heaolu mõõdikuna. Kahe erineva suuruse või koosseisuga leibkonna kogukulutusi võrreldakse olukorras, kus nende toidukulutuste osakaal on võrdne. Tarbimiskaal väljendab, kui palju peab teine leibkond kulutama, et saavutada esimese leibkonnaga võrreldes sama heaolutase.

ℎ = 0 + ∗ (ℎ) + ∗ ℎ + ∗ ℎ + ℎ

• ℎ – leibkonna ℎ toidukulude osakaal kogukuludest • ℎ – leibkonna ℎ kogukulud • ℎ – täiendavate täiskasvanute arv leibkonnas ℎ • ℎ – laste arv leibkonnas ℎ

Täiendava täiskasvanu ja lapse tarbimiskaalud esimese täiskasvanu suhtes leitakse:

, = (− ,

) − 1

Engeli meetodit on kritiseeritud, kuna see kaldub laste tarbimiskaale ülehindama (Nicholson, 1976; Deaton ja Muellbauer, 1986). Deaton ja Muellbauer (1986) tõid välja, et laste lisakulutused on peamiselt seotud toiduga, tõstes oluliselt toidukulude osakaalu leibkonna kogukuludest. Kuna Engeli lähenemine eeldab, et suurem toidukulude osakaal viitab madalamale heaolutasemele, määratakse lastega perele suurem vajalik sissetulek ehk kõrgem tarbimiskaal, et viia toidukulude osakaal samale tasemele kui lasteta peres.

Rothbarthi (1943) meetod on Engeli lähenemise edasiarendus. Kui Engel kasutas leibkonna heaolu mõõdikuna toidukulude osakaalu kogukuludest, siis Rothbarth lähtus heaolu indikaatorina üksnes täiskasvanutele omistatavatest kaupadest ja teenustest – nt tubakas, alkohol ja täiskasvanute rõivad.36 Rothbarthi lähenemise järgi on erinevad leibkonnad samal heaolutasemel, kui nende täiskasvanukaupadele kulutatav summa on võrdne. Meetod eeldab, et lastega kaasneb lisanduvaid tarbimisvajadusi, millest tuleneb kokkuhoiuvajadus muudes eelarveosades. Täiskasvanukaupade tarbimine peaks seega vähenema, kui leibkonda lisandub laps, kuna ressursse suunatakse ümber lapse vajaduste katmiseks. Rothbarthi meetodit rakendatakse ainult laste kaalude väljatöötamiseks. Baasleibkonnas on tavaliselt kaks täiskasvanut. Kuna käesoleva töö eesmärk on töötada välja elatusmiinimumi määramise metoodika, välistame siinkohal Rothbarthi meetodi, kuna see ei võimalda määrata eraldi tarbimiskaale täiendavale täiskasvanule, mis on elatusmiinimumi metoodikas vajalik.

Üheks levinud lähenemiseks tarbimiskaalude arvutamisel on peaaegu ideaalse nõudlussüsteemi (Almost Ideal Demand System, AIDS; Deaton ja Muellbauer, 1980) rakendamine, kasutades Ray (1983) lähendit. Erinevalt Engeli ja Rothbarthi meetodist ei toetu AIDS vaid ühe indikaatorkaubale (nt toit), vaid kogu eelarve kulustruktuurile. Meetodi intuitsioon on kooskõlas Engeli seadusega (Engel, 1857): majapidamise elatustaseme (reaalkulu) kasvades nihkub kulude koosseis, esmatarbekaupade (eeskätt toidu) osakaal väheneb, samas kui luksuskaupade (suurema sissetulekuelastsusega kaupade ja teenuste) osakaal suureneb.

36 Siinkohal on Rothbarthi meetodit kritiseeritud – see seob lapse lisandumisest tingitud täiskasvanukaupade

tarbimise muutuse üksnes heaolutasemega ning ei arvesta, et lapse lisandumisega võivad muutuda ka vanemate

tarbimisharjumused ja -eelistused (nt Gray jt, 2010; Doorley jt, 2024).

77

AIDS-i mudelis seotakse iga kauba(grupi) osakaal majapidamise eelarves majapidamise reaalkuluga (kogukulud jagatud Stone’i hinnaindeksiga):

ℎ = + ( ℎ

ℎ ) + ℎ

• ℎ – kauba osakaal majapidamise ℎ kogukulutustes • ℎ – majapidamise kogukulu • ℎ

– Stone’i hinnaindeks

Kuna kasutatakse reaalkulusid, siis erinevalt eelnevatest meetoditest vajab AIDS sisendina hinnainfot, mis võimaldab kontrollida kulutuste struktuuri suhteliste hindade muutuste suhtes. Majapidamiste kogukulutused ℎ on jagatud Stone’i hinnaindeksiga (ℎ

), et võtta arvesse hinnataseme muutused.

Stone’i hinnaindeks leitakse:

ℎ = ∑ ℎ

ln

• ℎ – kauba osakaal majapidamise ℎ kogukulutustes • – kauba hind

Praktikas kasutatakse Stone’i hinnaindeksi arvutamisel majapidamiste põhiste osakaalude asemel tihti aastakeskmisi osakaale, et vähendada hindamisel tekkida võivat endogeensust (tulenevalt ℎ kasutamisest nii hindamisvõrrandi parem- kui vasakpoolses osas). Aastakeskmiste osakaalude põhine Stone’i hinnaindeks

leitakse järgnevalt:

= ∑ ̅

ln

• ̅ – kauba keskmine osakaal kõigi majapidamiste kogukulutustes aastal • – kauba hind aastal

Kokkuvõttes hinnatakse AIDS-i lahendamiseks järgmine võrrandisüsteem:

ℎ = + ( ℎ

ℎ ) + + ℎ

• ℎ – kauba osakaal majapidamise ℎ kogukulutustes

• ( ℎ

ℎ ) – majapidamise ℎ logaritmitud reaalkulu

• – aasta fiktiivsed muutujad, mis on lisatud aastamõjude arvestamiseks

Selleks, et tuletada tarbimiskaalud, kasutatakse Ray (1983) lähendit. Ray (1983) lähend seob regressiooni jääkliikme demograafiliste teguritega. Iga kauba ja majapidamise ℎ jaoks arvutatakse esmalt:

ℎ = ̂ℎ

̂

• ̂ℎ – eelarveosakaalu regressiooni jääkliige • ̂– kauba kulutuste elastsus

Seejärel seotakse ℎ majapidamise demograafiliste näitajatega, et leida demograafiliste tunnuste koefitsiendid :

78

ℎ = −1 + ℎ + ℎ

Sisuliselt eeldatakse, et kui pärast reaalkulu arvestamist on mõnel leibkonnatüübil (nt lastega pered) ikkagi teistsugune kulujääk (nt suhteliselt suuremad toidu või eluasemekulud), siis on võimalik seda selgitada leibkonna koosseisuga.

Viimaks leitakse tarbimiskaal majapidamise ℎ koosseisule ℎ, võrreldes referentsmajapidamisega 0 (nt üks täiskasvanu):

(ℎ) = exp((ℎ − 0)

Oluline on märkida, et AIDS-i meetodil tuletatud tarbimiskaalud on multiplikatiivsed, mitte aditiivsed ehk tarbimiskaal näitab, mitu korda peab referentsleibkonna kulu tarbimiskaaluga korrutama, et jõuda sama heaolutasemeni antud koosseisuga ℎ leibkonnas.

Laiendatud lineaarne kulusüsteem (Extended Linear Expenditure System ehk ELES; Lluch, 1973) on samuti tuntud tarbimiskaalude arvutamise metoodika. See on varasema lineaarse kulusüsteemi (Linear Expenditure System ehk LES; Stone, 1954), edasiarendus. LES modelleerib iga kaubagrupi kulutusi eraldi võrrandina ja arvestab hinnamuutustega, ELES aga lisab sellele lähenemisele eraldi kaubana säästud. ELES-i klassikaline rakendus eeldab sissetuleku andmete olemasolu ning seetõttu välistame siinkohal ELES-i metoodika.

4.2.2 Tarbimiskaalude hindamine LEU andmetel Hindasime tarbimiskaale kasutades Tiit (2005), Engeli ja AIDS-i meetodit. Tarbimiskaalude hindamiseks jaotasime leibkonnaliikmed kolmeks: esimene täiskasvanu, iga järgnev täiskasvanu ja laps. Lapse vanusepiiri määratlemisel lähtusime kehtivast elatusmiinimumi ning suhtelise vaesuse metoodikast: laps on 0–13- aastane ning täiskasvanu on 14-aastane ja vanem leibkonnaliige. Esimese täiskasvanu kaal on 1, st teiste leibkonnaliikmete kaalud on määratletud tema suhtes.

Jätsime valimist välja leibkonnad, kus ei olnud ühtegi täiskasvanud (14-aastast või vanemat) liiget ning samuti eemaldasime leibkonnad, kes ei olnud teinud toidukulutusi. Kui leibkonna mõne teise kategooria kulutusi ei olnud andmestikus, siis lisasime need kategooriad nullkulutusena.

Tarbimiskaalude hindamisel kasutame LEU 2015., 2016. ja 2019. aasta andmeid. Valik tuleneb kahest kaalutlusest: (i) AIDS-i meetod eeldab vähemalt kahe aasta andmeid, et eristada hinnamuutusi, ning (ii) soovime välistada 2020. aasta andmed, mis kajastavad Covidi kriisi aegset ebatüüpilist tarbimisstruktuuri (nt väiksemad transpordi ja vaba aja kulud ning suuremad remondikulud).

Tabel 13 kirjeldab tarbimiskaalude hindamise tulemusi. Kuna AIDS-i meetodil leitud tarbimiskaalud on multi- plikatiivsed, samas kui teiste meetodite tulemused aditiivsed, siis on toodud leibkonna kogukaal. Võrdlusena on toodud ka senises metoodikas kasutusel olevate OECD kaalude ning OECD modifitseeritud kaalude põhjal leitud leibkonna tarbimiskaalud. Kehtivas metoodikas kasutatavate traditsiooniliste OECD kaalude põhjal on kahe täiskasvanuga leibkonna tarbimiskaal 1,7. Meie hinnangud uutel LEU andmetel jäävad aga kõigil meeto- ditel ligikaudu 1,4 juurde, mis on lähedal OECD modifitseeritud kaalude hinnangule 1,5.

Laste kaalud varieeruvad meetodite lõikes enam. Engeli meetodi kasutamist laste kaalude arvutamisel on kritiseeritud (Nicholson, 1976; Deaton ja Muellbauer, 1986) ning kogukuludel põhinevad Tiidu (2005) meetodil arvutused sisaldavad ka nt alkoholikulusid, seega keskendume Tiidu (2005) meetodil arvutustele, mis põhinevad vaid elatusmiinimumi kuludel, ja AIDS-i meetodi tulemustele. Võrreldes viimase kahe meetodi tulemusel leitud lastega leibkondade tarbimiskaale, jäävad OECD modifitseeritud kaalud ligikaudu nende tulemuste keskele.

79

Tabel 13. Leibkonna tarbimiskaalud erinevate tarbimiskaalude arvutamise meetodite lõikes

Leibkonna koosseis OECD OECD modi- fitseeritud

Tiit (2005) (kõik kulud)

Tiit (2005) (elatus- miinimumi kulud)

AIDS Engel

1 täiskasvanu 1 1 1 1 1 1 2 täiskasvanut 1,7 1,5 1,42 1,38 1,44 1,38 1 täiskasvanu, 1 laps 1,5 1,3 1,54 1,45 1,14 1,10 2 täiskasvanut, 1 laps 2,2 1,8 1,96 1,83 1,63 1,48 2 täiskasvanut, 2 last 2,7 2,1 2,50 2,27 1,85 1,58 1 täiskasvanu, 2 last 2,0 1,6 2,08 1,89 1,29 1,20

Märkus: kaalud on hinnatud 2015., 2016. ja 2019. aasta LEU andmetel.

Kokkuvõttes näitavad senised arvutused, et tarbimiskaalud varieeruvad valitud meetodist sõltuvalt üsna palju. Siiski on leibkondade tegeliku tarbimiskäitumise põhjal tarbimiskaalud muutunud OECD modifitseeritud kaalude (1:0,5:0,3) sarnaseks ning traditsiooniliste OECD kaalude (1:0,7:0,5) kasutamine ei ole enam põhjendatud.

Toimetulekutoetuse arvestamisel käsitletakse kulusid liigiti (eluasemekulud ja muud kulud) erinevalt ning toimetulekupiir arvestatakse muudele kuludele (toidukulud ja muud mittetoidukulud) peale eluasemekulude. Senistes tarbimiskaalude arvutustes me ei eristanud kulusid liigiti ega võtnud arvesse erinevat ühiskulutuste osakaalu kululiigiti. Näiteks ei pruugi lapse lisandumine suurendada eluasemekulusid sama palju kui toidu- või muid mittetoidukulusid. Tiidu (2006) arvutustest ilmneb, et lapse eluasemekulutused moodustavad esimese täiskasvanu eluasemekulutustest ligikaudu 7%, samas kui lapse muud mittetoidukulud on ligikaudu 70% esimese täiskasvanu kuludest (vt Tiit (2006), tabel 29). Pidades silmas toimetulekupiiri ja kululiigiti erinevat ühiskulutuste osakaalu, on vaja eristada tarbimiskaale kululiikide kaupa.

Engeli ja AIDS-i lähenemised põhinevad ühel kindlal kulukategoorial või erinevate kulukategooriate terviklikul süsteemil, mistõttu ei ole neid meetodeid võimalik kasutada tarbimiskaalude hindamiseks kululiigiti. Seetõttu kasutame Tiidu (2005) lähenemist ja hindame regressioonivõrrandid igale kululiigile (toidukulud, eluasemekulud, muud mittetoidukulud) eraldi. Kulud piiritleme elatusmiinimumi kaasatud kulude loeteluga vastavalt ekspert- ja fookusgruppide tulemustele.

Tabel 14. Tarbimiskaalud erinevatele kululiikidele

Leibkonnaliige Kululiik Esimene

täiskasvanu Iga järgnev täiskasvanu

Laps

Kululiikide kaalud* Toit 1 0,51 0,36 Eluase 1 0,21 0,18 Muu 1 0,38 0,68

*Märkus: kululiikide kaalud on leitud otse iga kululiigi Tiit (2005) järgi koostatud regressioonivõrrandi hinnangutest. Kaalud on hinnatud 2015., 2016. ja 2019. aasta LEU andmetel. Arvestame kaalude leidmisel vaid elatusmiinimumi kaasatud kulusid vastavalt eelnevalt ekspert- ja fookusgruppides koostatud nimekirjale.

80

Tiidu (2005) metoodika järgi leitud regressioonvõrrandi kaale kululiikide kaupa nimetame kululiikide kaaludeks (vt Tabel 14). Ootuspäraselt erinevad toidu, eluaseme ja muude kulude tarbimiskaalud mõnevõrra, nt täiendava täiskasvanu ning lapse eluasemekulud moodustavad mõlemad vaid ligikaudu 20% esimese täiskasvanu eluasemekuludest (kululiikide kaalude põhjal), samas kui lapse muud kulud on ligikaudu 70% esimese täiskasvanu muudest kuludest.

Eelnevalt leidsime leibkondade kogukulutuste põhjal, et OECD modifitseeritud kaalud (1:0,5:0,3) on küllalt lähedased erinevate meetoditega leitud tarbimiskaaludele, mistõttu kogukulude arvestamisel oleks õigustatud OECD modifitseeritud kaalude kasutamine. Kululiikide kaaludest on sellele lähedased vaid toidukulude kaalud, teiste kululiikide kaalud erinevad märkimisväärselt. Edaspidistes arvutustes kasutame nii kululiikide kui OECD modifitseeritud kaale ning võrdleme lõpptulemuste erinevusi (vt ptk 4.3, Tabel 17).

Tarbimiskaale kasutatakse elatusmiinimumi arvestamisel kahes kohas:

1. esimese leibkonnaliikme kulutuste laiendamisel kogu leibkonnale. Selleks kasutatakse praegu OECD klassikalisi tarbimiskaale (1:0,7:0,5).

2. esimese leibkonnaliikme kulu suuruse leidmisel LEU andmestiku leibkonnapõhistest kuludest.

Praegu kehtiva elatusmiinimumi metoodika väljatöötamisel leidis Tiit (2006) esimese leibkonnaliikme kulud järgmiselt:

• Toidukulud: teise ja iga järgneva täiskasvanu toidukulud olid samad suured kui esimese täiskasvanu toidukulud ning lapse toidukulud moodustasid 70% esimese täiskasvanu toidukuludest.

• Eluasemekulud: teise ja iga järgneva täiskasvanu eluasemekulud moodustasid 14% ning lapse eluasemekulud 7% esimese täiskasvanu eluasemekuludest.

• Muud mittetoidukulud: teise ja iga järgneva täiskasvanu muud mittetoidukulud moodustasid 95% ja lapse omad 70% esimese täiskasvanu muudest mittetoidukuludest (vt Tiit (2006), tabel 29).

Kokkuvõttes on Tiidu (2006) lähenemisega analoogne tarbimiskaalude 1:1:0,7 kasutamine toidukuludele, tarbimiskaalude 1:0,14:0,07 eluasemekuludele ja tarbimiskaalude 1:0,95:0,7 muudele mittetoidukuludele.

Tabel 15 annab ülevaate tarbimiskaaludest, mida on võimalik esimese leibkonnaliikme kulu suuruse leidmiseks leibkonna kuludest kasutada. Leibkondade tegeliku tarbimiskäitumise ja kogukulude põhjal on tarbimiskaalud sarnased OECD modifitseeritud kaaludele ning traditsiooniliste OECD kaalude kasutamine ei ole enam põhjendatud. OECD modifitseeritud kaalude kasutamine ei ole aga õigustatud kululiigiti leibkonnakuludest esimese liikme kulude leidmisel ja sellest teistpidi leibkonna kogukulude leidmisel, kuna need ei arvesta ühiskulutuste erinevusi kululiigiti.

Tabel 15. Tarbimiskaalude väärtused erinevate kaalude korral

Tarbimiskaalude liik Tarbimiskaalude väärtused Toidukulud Eluasemekulud Muud mittetoidukulud

Leibkonnaliikme arv 1:1:1 OECD 1: 0,7: 0,5

OECD modifitseeritud 1: 0,5: 0,3 Tiit (2006) kaalud 1: 1: 0,7 1: 0,14: 0,07 1: 0,95: 0,7 Kululiikide kaalud 1: 0,5: 0,4 1: 0,2: 0,2 1: 0,4: 0,7

Märkus: tarbimiskaalude väärtused tähistavad esimese täiskasvanu, iga järgneva täiskasvanu (14-aastane või vanem) ja lapse (0–13-aastane) kaale.

81

Allikad: LEU, 2015, 2016, 2019; Tiit (2006); autorite arvutused.

Kuna toimetulekupiir väljendab elatusmiinimumi toidukulude ja muude mittetoidukulude komponentide summat, jättes eluasemekulud välja, siis on vaja arvestada elatusmiinimumi hindamisel kululiike eraldi. Edasistes arvutustes kasutame kululiikide tarbimiskaale, sest need on hinnatud kehtiva tarbimiskäitumise pealt ning arvestavad kululiikide (toit, eluase, muud mittetoidukulud) erinevusi. Nii väldime ühtsete kaalude poolt tekitatavat kallutatust (eriti eluaseme ühiskulude alahindamist), saame võrreldavad tulemused eri leibkonnakoosseisude vahel ja realistlikumad kulusummad igas kulukomponendis. Edaspidistes arvutustes toome välja lõpptulemuste erinevused kõikide kaaludega (vt ptk 4.3, Tabel 17).

4.3 Eluasemekulude ja muude mittetoidukulude arvutamine

Arvestusliku elatusmiinimumi mittetoidukulude komponentide loetelu on koostatud COICOP-i kategooriate lõikes. See tähendab, et iga kategooria kulud saab tuletada LEU andmetest. Viimane LEU andmestik pärineb 2020. aastast, mis kajastab Covidi kriisi aegset ebatüüpilist tarbimiskäitumist (nt madalamad vaba aja teenuste ja transpordikulud ja kõrgemad remondikulud), ning seega kasutame 2019. aasta andmeid. 2019. aasta maksu- mused toome 2024. aasta hindadesse tarbijahinna kaubagruppide alamindeksite aastaste muutuste abil (Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga). Kõik järgnevad tulemused on esitatud 2024. aasta hindades.

Järgnevalt tutvustame kulude arvutamise meetodikat (vt ptk 4.3.1), võrdleme tulemusi erinevate tarbimiskaa- lude lõikes (ptk 4.3.2), tutvustame eluasemekulude spetsiifikat (ptk 4.3.3), analüüsime regionaalseid erinevusi (ptk 4.3.4), võrdleme leibkonnatüüpide ülese toodete ja teenuste nimekirja kasutamist leibkonnatüübi- spetsiifilise nimekirja kasutamisega (vt ptk 4.3.5), analüüsime 1.–2. ja 1.–3. kuludetsiili kuuluvate leibkondade keskmiste kulude erinevusi (vt ptk 4.3.6) ning võrdleme uue metoodikaga leitavaid tulemusi kehtiva elatusmiinimumiga (vt ptk 4.3.7).

4.3.1 Eluasemekulude ja muude mittetoidukulude arvutamise meetodite võrdlus Mittetoidukulude ja eluasemekulude elatusmiinimumi arvutuste alguspunktiks on leibkondade elatusmiinimumi kaasatud kulud COICOP-i V tasemel (vt ptk-id 4.1.2, 4.1.3 ja 4.1.4). Nendest kulutustest leiame iga leibkonna kulutuste summa COICOP-i I taseme kulukategooriate kaupa. Edasisi arvutusi teeme COICOP-i I taseme kulukategooria tasemel. Leibkonna esimese liikme kulude suuruse leidmiseks kasutame kululiikide tarbimiskaale ehk 1: 0,2: 0,2 eluasemekuludel ja 1: 0,4: 0,7 muudel mittetoidukuludel (vt Tabel 15).

Võrdleme kolmel meetodil leitud muude mittetoidukulude ning eluasemekulude arvestusliku elatusmiinimumi suurust (vt Tabel 16):

1. Praeguse elatusmiinimumi kulude arvestamise meetod (korrigeeritud mediaan). Mittetoidukulutuste summa leiti praeguses arvestusliku elatusmiinimumi metoodikas COICOP-i I taseme kulukategooriate kaupa LEU (2004) andmetel mediaankulutustest leibkonnaliikme kohta, mida korrigeeriti kulukategooria koefitsientidega. Koefitsiendid leidis Tiit (2006) LEU keskmiste kulutuste analüüsi ja eksperthinnangute põhjal, arvestades, et kulutuste suurus ei oleks väiksem 1.–3. kuludetsiili kuuluva leibkonna 2004. aasta tegelikust tarbimisest. Kasutades LEU 2019. a andmeid leiame iga kulukategooria mediaani, millele rakendame Tiidu (2006) välja töötatud koefitsiente. Juhul, kui mediaan oli null (pigem kestuskaubad, mida ostetakse harvem), siis leidsime kulukategooria mediaani ilma nullideta ning korrigeerisime tulemust korrutades selle kulutusi

82

teinud leibkondade osakaaluga. Seejärel korrutasime leitud korrigeeritud mediaani Tiidu (2006) välja töötatud koefitsientidega.

2. Vähendamaks subjektiivsust elatusmiinimumi kulude suuruse hindamisel ja loobumaks mediaanile rakendatavatest koefitsientidest, pakume välja loobuda praegusest lähenemistest, kus mediaankuludele rakendati koefitsiente ning lähtuda ühtselt kulude arvutamisel 1.–3. kuludetsiili kuuluvate leibkondade keskmistest kuludest. Leibkonna kuludetsiil määratlemiseks liidame leibkonna kulutused vaid elatusmiinimumi sisse arvestatud kaupadele ja teenustele.37 Seejärel leiame esimese leibkonnaliikme kulutused kasutades OECD modifitseeritud kaale (1:0,5:0,3), järjestame leibkonnad kulude alusel ja arvutame 1.–3. kuludetsiilis asuvate leibkondade keskmised.

3. Lisaks vaatame iga kulukategooria 3. detsiili kulu (korrigeeritud 3. detsiil). Kuna sarnaselt mediaanile on mitmete kulukategooriate 3. detsiil null, siis leiame esmalt iga kulukategooria detsiili nulle arvestamata ja seejärel korrutame 3. detsiili läbi nende leibkondade osakaaluga, kes vastavale kategooriale kulutusi tegid.

Muude mittetoidukulude kogusumma ja üksikud kulukategooriad ei varieeru oluliselt kolme arvutamise meetodi lõikes, jäädes 73 kuni 81 euro vahele (vt Tabel 16). 1.–3. kuludetsiili keskmiste kasutamine annab veidi madalamad kulud rõivastele ja jalatsitele ja veidi kõrgemad kulud sisustusele kui teised meetodid. Eluasemekuludes on erinevused erinevate meetodite vahel suuremad. Korrigeeritud mediaani arvutamisel kasutatakse Tiidu (2006) välja töötatud koefitsiente ja kuna eluasemekulude (v.a remont) koefitsient on väga kõrge (0,95), siis tuleb ka korrigeeritud mediaani põhine hinnang eluasemekuludele teiste meetodite hinnangust suurem. Samas jääb ka korrigeeritud mediaani kasutamise tulemus oluliselt väiksemaks kui on tegelik keskmine kulu eluasemele toimetulekutoetuse saajal (vt Joonis 22).

Tabel 16. Kulud esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta (kaalutud kululiikide tarbimiskaaludega) eurodes (2024. a hindades), muude mittetoidukulude ja eluasemekulude arvutamise meetodite lõikes

COICOP-i kood

Kulurühm 1.–3. kuludetsiili keskmine

Korrigeeritud mediaan

Korrigeeritud 3. detsiil

03 Rõivad ja jalatsid 6,8 9,8 9,0 05 Sisustus, kodutarbed ja igapäevane kodu 16,4 12,9 11,4 06 Tervis 12,1 17,0 12,0 07 Veondus 2,0 1,2 2,3 08 Side 22,5 24,1 19,3 09 Vaba aeg ja kultuur 10,0 9,5 11,0 10 Haridus 0,2 0,4 0,9 12 Mitmesugused kaubad ja teenused 6,5 6,5 7,0 Muud mittetoidukulud kokku 76,6 81,3 73,0 044-045 Eluasemekulud (v.a üür, eluasemelaen,

remont) 117,3 132,1 103,6

041 Üür 4,9 29,1 14,4 5311102 Eluasemelaen 0,2 2,7 1,7 043 Remont 5,2 3,8 6,2

37 Alternatiiviks oleks kõikide COICOP-i kategooriate kulude arvestame kuludetsiilide määratlemisel.

83

Eluasemekulud kokku 127,6 167,6 125,9 Märkus: tarbimiskaaludena on kasutatud kululiikide kaale. Arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu alamridade summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga. Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.

Edaspidi võiks elatusmiinimumi alusmeetodina kasutada 1.–3. kuludetsiili keskmisi kulusid ehk lähtuda madalama elustandardiga leibkondade tegelikest kulutustest. Nii peegeldavad hinnangud paremini minimaalse tarbimisvajaduse taset ning väldime kõrgema elatustasemega leibkondade tarbimismustrite kandmist minimaalsete kuludega elavatele leibkondadele. Selline lähenemine on ühtne ja läbipaistev ning annab tulemused, mis ei erine oluliselt alternatiividest (korrigeeritud mediaan ja korrigeeritud 3. detsiil).

4.3.2 Tarbimiskaalude võrdlus Esimese leibkonnaliikme kulude suurus varieerub sõltuvalt kasutatud tarbimiskaaludest (tarbimiskaalude kohta vt ptk 4.2.2, Tabel 15). Muude mittetoidukulude summa erineb sõltuvalt tarbimiskaaludest 61,3-st eurost kuni 76,6 euroni (erinevus 15,3 eurot ning 25% madalaimast väärtusest) ja eluasemekulud 91,4 eurost kuni 136 euroni (erinevus 44,6 eurot, 49% madalaimast väärtusest) (vt Tabel 17). Kõik kulud on siinkohal leitud 1.– 3. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmistest kuludest ja erinevused tulenevad vaid tarbimiskaaludest.

Muude mittetoidukulude kulu on võrdlemisi sarnane OECD modifitseeritud ja kululiikide kaaludega. Leibkonnaliikmete arvu, OECD ja Tiidu (2006) kaaludega on kulud madalamad, kuna täiendavate täiskasvanute kaalud on suuremad. Eluasemekulud on madalamad leibkonnaliikmete arvu, OECD ja OECD modifitseeritud kaaludega, mis ei arvesta eluasemekulude suurt ühisosa. Kululiikide ja Tiidu (2006) kaalud arvestavad eluasemekulude suure ühisosaga ja omistavad seetõttu ka esimesele leibkonnaliikmele suuremad eluasemekulud.

Tabel 17. Muud mittetoidukulud ja eluasemekulud esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta (eurodes, 2024. a hindades) – võrdlus tarbimiskaalude lõikes

Tarbimiskaalude liik Tarbimiskaalude väärtused Muud mitte- toidukulud

Eluasemekulud Muud

mittetoidukulud Eluasemekulud

Leibkonnaliikme arv 1:1:1 61,3 91,4 OECD 1: 0,7: 0,5 69,1 100,7

Tiidu (2006) kaalud 1: 0,95: 0,7 1: 0,14: 0,07 63,2 136,0 OECD modifitseeritud 1: 0,5: 0,3 76,4 109,3

Kululiikide kaalud 1: 0,4: 0,7 1: 0,2: 0,2 76,6 127,6 Märkus: kulud on leitud kasutades 1.–3. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmisi kulusid. Leibkonnaliikmete arv tähistab leibkonnaliikmete arvuga jagatud kulu, mis on kaalumata keskmine kulu. Tarbimiskaalude väärtused tähistavad esimese täiskasvanu, iga järgneva täiskasvanu (14-aastane või vanem) ja lapse (0–13-aastane) kaale. Allikad: LEU, 2015, 2016, 2019 (tarbimiskaalud) ja LEU, 2019 (kulud); Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.

Kokkuvõttes võiks elatusmiinimumi esimese leibkonnaliikme kulude arvestamisel edaspidi kasutada kululiikide tarbimiskaale, sest need võimaldavad arvestada kululiikide (toit, eluase, muud mittetoidukulud) ühisosade suuruse erinevusi.

4.3.3 Eluasemekulud Võttes aluseks 1.–3. kuludetsiili keskmise tarbimise ja kululiikide kaalud on eluasemekulud esimese leibkonnaliikme kohta 127,6 eurot (vt Tabel 17). Selliselt leitud eluasemekulud on madalamad kui toime-

84

tulekutoetuse saajate mediaaneluasemekulud, mis olid 2024. aastal ühe leibkonnaliikme kohta (kaalumata ehk vaid liikmete arvu arvestades) 188 eurot (vt Joonis 22). LEU andmetel on kaalumata keskmine leibkonnaliikme kulu vaid 91,4 eurot ehk poole madalam toimetulekutoetuse saajate eluasemekuludest (vt Tabel 17).

Erinevus toimetulekutoetuse saajate eluasemekuludes ja LEU põhjal leitud eluasemekuludes tuleb asjaolust, et toimetulekutoetuse saajate seas on oluliselt väiksem osakaal leibkondi, kes omavad eluaset, ja oluliselt rohkem üürnikke. Toimetulekutoetust saavatest leibkondadest ligikaudu 60% üüris eluaset ja vaid ca 23% omas eluaset, samas kui elanikkonna seas üldiselt on vastavad osakaalud 9% ja 79% ning 1.–3. kuludetsiilis 4% ja 78% (vt Tabel 18).

Tabel 18. Eluaseme kasutamise aluse jaotus elanikkonnas, 1–3. kuludetsiilis ja toimetulekutoetuse saajate seas

Eluaseme kasutamise alus Elanikkond (LEU)

1.–3. kuludetsiil (LEU)

Toimetulekutoetuse saajad (STAR)

Kuulub leibkonnale 78,7% 77,9% 22,7% Üüritakse 8,8% 4,4% 59,5% Muu kasutusvaldus (sh tasuta kasutamine)

12,2% 17,2% 17,9%

Teadmata 0,2% 0,5% 0% Märkus: elanikkonna ja 1.–3. kuludetsiili osakaalude leidmiseks on kasutatud 2019. aasta LEU andmeid. Toimetulekutoetuse saajate eluaseme kasutamise aluse osakaalud on leitud STAR 2024. aasta andmetel, arvestades iga leibkonna viimast taotlust ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest. Allikad: LEU, 2019; STAR; autorite arvutused.

Tulenevalt suurest üürnike osakaalust on ka toimetulekutoetuse saajate eluasemekulud üürikulude võrra suuremad. Kasutades LEU andmeid näeme, et üürnike eluasemekulud on suuremad kui omanikel või kõigil 1.– 3. kuludetsiili kuulujatel (vt Tabel 19). Kui 1.–3. kuludetsiili keskmised eluasemekulud on 127,6 eurot, siis üürnike eluasemekulud on 164,5 eurot, millest üürikulud on 83 eurot.

Tabel 19. Eluasemekulud esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta (eurodes, 2024. a hindades) – võrdlus eluaseme kasutamise aluse lõikes

COICOP-i kood Kulurühm Kõik eluaseme kasutamise alused

Eluaseme omanikud

Üürnikud Eluaseme tasuta kasutajad

044-045 Eluasemekulud (v.a üür, eluasemelaen, remont) 117,3 126,8 73,9 88,8

041 Üür 4,9 1,2 83,0 0,1 5311102 Eluasemelaen 0,2 0,3 0,0 0,3 043 Remont 5,2 5,0 7,6 5,5 Eluasemekulud kokku 127,6 133,3 164,5 94,6

Märkus: kulud on leitud kasutades 1.–3. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmisi kulusid. Tarbimiskaaludena on kasutatud kululiikide kaale. Arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu alamridade summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga.

85

Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.

Eelnevast on ilmne, et eluaseme kasutamise alusest sõltuvalt erineb leibkonna kulude suurus, mistõttu on üüripinnal elavatel leibkondadel suuremad kulud ja inimväärse elu tagamiseks ning eluruumi võimaldamiseks vajalik suurem summa kui neil, kes omavad eluruumi või saavad seda kasutada tasuta. Kuna elatusmiinimumi elusasemekulude osa on arvestuslik näitaja absoluutse vaesuse piiri hindamiseks ja sellest ei sõltu toimetulekutoetuse eluasemekulude suurus, siis võiks elatusmiinimumi arvestamisel lähtuda pigem ühest keskmisest näitajast, mitte luua eraldi elatusmiinimumi suuruseid eluaseme omandusest sõltuvalt. Lähtuvalt eelnevast pakume, et uues elatusmiinimumi arvestamise metoodikas võiks eluasemekuludena arvestada 1.– 3. kuludetsiili keskmist, sõltumata kasutusõigusest (omanik/üürnik/tasuta kasutaja). See peegeldab tüüpilist tarbimist, hoiab metoodika ühetaolisena ja väldib eraldi elatusmiinimumi arvutamist üürnikele ja omanikele.

Toimetulekutoetuse määramisel ei saa lähtuda elatusmiinimumi arvestuses olevast eluasemekulude osast vaid tuleb jätkata praegust vajaduspõhist käsitlust: hüvitatakse tegelikud ja piirkondlikult mõistlikud eluasemekulud (sh üür). Sealjuures oleks KOV-il õigus kehtestada piirmäärad ning neid turuandmete alusel regulaarselt ajakohastada — sarnaselt senisele eluasemekulude hüvitamise korrale.

4.3.4 Regionaalsed erinevused – transpordikulud Fookusgrupi intervjuudes selgus, et auto kasutamisega seotud kulud peaksid olema linnast väljas elavatel peredel elatusmiinimumi osaks (v.a alla 65-aastaste lasteta inimeste paarid, kellel on võimalus kasutada ka ühistransporti), samas kui linnas elavatel peredel ei ole auto hädavajalik. Eelnevalt kirjeldatud arvutused ei sisaldanud auto kasutamise kulusid.

LEU andmed kinnitavad maa ja linnaelanike auto kasutamisest tulenevate kulude erinevusi. Võrreldes maal ja linnas elavate leibkondade kulutusi (1.–3. kuludetsiili keskmisi) koos auto kasutamise kuludega, erinevad transpordikulud kahekordselt. 1.–3. kuludetsiili kuuluvatel maaelanikel kulub transpordile keskmiselt 36,6 eurot, samas kui linnaelanikel vaid 18,4 eurot (vt Tabel 20, tulbad „Linn“ ja „Maa“). Väikesed erinevused on linna- ja maaelanikel ka teistes kulukategooriates. Maaelanikel kulub veidi rohkem vabaaja-, kultuuri- ja sideteenustele ning -kaupadele, samas kui linnaelanike kulutused sisustusele, rõivastele ning tervishoiule on suuremad kui maaelanikel. Samuti erinevad mõnevõrra maa- ja linnaelanike eluasemekulutused. Suurimad erinevused maa- ja linnaelanike vahel on siiski transpordikuludes.

Kui arvestada auto kasutamisega seotud kulud sisse, siis on transpordikulud kõigi elukohtade peale keskmiselt 24,4 eurot võrreldes varasema 2 euroga, mis arvestas vaid ühistranspordikulutusi (vt Tabel 20, tulbad „Kõik elukohad“ ja „Kõik elukohad (autokuludeta)”). Lisaks transpordikuludele kasvavad 1 euro võrra (6,5 eurolt 7,5 euroni) ka mitmesuguste kaupade ja teenuste kulud, sest arvestatakse liikluskindlustuse ja laste autoistmete kuludega. Kokkuvõttes kasvab muude mittetoidukulude summa 76,6 eurolt 100 euroni.

Tabel 20. Muud mittetoidukulud ja eluasemekulud esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta (eurodes, 2024. a hindades) – võrdlus elukoha (maa, linn) ja autokulude kaasamise lõikes

COICOP-i kood

Kulurühm Linn Maa Kõik elukohad

Kõik elukohad (autokuludeta)

03 Rõivad ja jalatsid 7,1 6,3 6,8 6,8 05 Sisustus, kodutarbed ja

igapäevane koduhooldus 16,8 15,6 16,4 16,4

86

06 Tervishoid 13,5 9,3 12,1 12,1 07 Veondus 18,4 36,6 24,4 2,0 08 Side 22,2 23,1 22,5 22,5 09 Vaba aeg ja kultuur 9,6 10,9 10,0 10,0 10 Haridus 0,3 0,1 0,2 0,2 12 Mitmesugused kaubad ja

teenused 7,8 6,8 7,5 6,5

Muud mittetoidukulud kokku 95,7 108,6 100,0 76,6 044-045 Eluasemekulud (v.a üür,

eluasemelaen, remont) 118,2 115,4 117,3 117,3

041 Üür 5,5 3,7 4,9 4,9 5311102 Eluasemelaen 0,2 0,3 0,2 0,2 043 Remont 4,7 6,3 5,2 5,2 Eluasemekulud kokku 128,6 125,7 127,6 127,6

Märkus: kulud on leitud kasutades 1.–3. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmisi kulusid. Tarbimiskaaludena on kasutatud kululiikide kaale. Arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu alamridade summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga. Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.

Elatusmiinimumi arvestusse peaks kaasama auto kasutamisega seotud vältimatud kulud38, käsitledes neid keskmise kuluna, elukohta eristamata. Soovitame kehtestada ühe üleriigilise elatusmiinimumi piiri, mis oleks rakendatav kõikidele sihtgruppidele, ja vältida kahe paralleelse elatusmiinimumi hindamist maa- ja linnaelanikele. Kuigi maa- ja linnaleibkondade kulustruktuur erineb ning teatud mittetoidukuludes ja eluasemekuludes võib täheldada piirkondlikke erisusi, ei ole nende erinevuste põhjal metoodiliselt põhjendatud kujundada kahte eraldi elatusmiinimumi piiri. Enamik kulusid kujunevad üleriigilise turu tingimustes ning piirkondlikud hinnavahed on ebajärjekindlad ja ei kajastu süsteemselt kõigis kulukomponentides. Sama loogika kehtib ka transpordikulude puhul: eraldi maa- ja linnapiirkonna elatusmiinimumi kehtestamine looks eksliku mulje, et elatusmiinimumi kulud oleks võimalik ka teistes komponentides samaväärse täpsusega regionaalselt eristada. Tasub mainida, et sarnast põhimõtet järgime ka eluasemekuludes: erinevused eluaseme kasutamise aluse (üürimine vs omamine) lõikes on isegi suuremad kui maa- ja linnapiirkonna vahel, kuid ka nende alusel ei eristata elatusmiinimumi.

Autokulude arvestamist elatusmiinimumis toetavad järgmised kaalutlused. Esiteks tuleneb põhiseadusest (PS § 28) riigi kohustus aidata puuduses olevaid inimesi. Juhul, kui auto kasutamine on mõne sihtgrupi (nt hajaasustusega piirkondades elavate inimeste) puhul vältimatu, tuleb seda käsitleda osana minimaalselt vajalikust kulust. Teiseks tasakaalustavad maa ja linna kulustruktuurid teatud määral üksteist, kuid ainult osaliselt, mistõttu ei saa eeldada, et muude kulukategooriate väiksemad kulud kompenseerivad maapiirkonna suuremaid transpordikulusid. Seetõttu on põhjendatud käsitleda auto kasutamisega seotud vältimatuid kulusid ühe keskmise komponendina üleriigilises elatusmiinimumi arvutuses.

38 Lisada tuleks auto kasutamisega seotud kulud, kuid välja jätta auto ostuga seotud kulutused.

87

4.3.5 Leibkonnatüüpide ülese ja leibkonnatüübi põhise ostukorvi kasutamise võrdlus

Eelnevalt koostasime mittetoidukulude ostukorvi igale leibkonnatüübile eraldi ja panime nende põhjal kokku leibkondade ülese ostukorvi põhimõttel, et kui toote või teenuse kategooria on vähemalt ühe leibkonnatüübi ostukorvis esindatud, arvatakse ta üldisesse ostukorvi sisse. Senised arvutused kasutasid üldist leibkonnatüüpide ülest ostukorvi. Kui arvestada igale leibkonnale vaid tema ostukorvi kuuluvad tooted (vt leibkonnatüüpide ostukorvide nimekirja Lisa 2. Elatusmiinimumi arvestusse kaasatud toodete ja teenuste nimekiri), siis on vahed leibkonnatüüpide ülese nimekirja kasutamisega minimaalsed (vt Tabel 21). Eluasemekuludena kaasatud kategooriad ei erine leibkonnatüübiti. Muudes mittetoidukuludes on kõige suuremad erinevused leibkonnatüübiti vaba aja ja kultuuri kuludes, kuid ka siin on erinevus vaid 1,1 eurot. Arvestades, et erinevused leibkonnatüüpide nimekirjade kasutamisel on minimaalsed, siis soovitame kasutada kõigile leibkondadele ühtset elatusmiinimumi arvestusse kaasatavate toodete ja teenuste loetelu. Tabel 21. Muud mittetoidukulud ja eluasemekulud esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta (eurodes, 2024. a hindades) – võrdlus leibkonnatüüpide ülese ja leibkonnatüüpide kaupa koostatud elatusmiinimumi arvestusse kaasatud toodete ja teenuste nimekirja lõikes

COICOP-i kood

Kulurühm 1.–3. kuludetsiili keskmine

(leibkonnatüüpide ülene nimekiri)

1.–3. kuludetsiili keskmine

(leibkonnatüüpide nimekirjad)

03 Rõivad ja jalatsid 6,8 6,8 05 Sisustus, kodutarbed ja igapäevane koduhooldus 16,4 16,4 06 Tervishoid 12,1 12,1 07 Veondus 24,4 24,1 08 Side 22,5 22,5 09 Vaba aeg ja kultuur 10,0 8,9 10 Haridus 0,2 0,4 12 Mitmesugused kaubad ja teenused 7,5 7,4 Muud mittetoidukulud kokku 100,0 98,7 Eluasemekulud kokku 127,6 127,6

Märkus: kulud on leitud kasutades 1.–3. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmisi kulusid. Tarbimiskaaludena on kasutatud kululiikide kaale. Arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu alamridade summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga. Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.

4.3.6 1.–3. kuludetsiili ja 1.–2. kuludetsiili leibkondade kulutuste erinevused Käesolevas analüüsis lähtume alusmeetodina 1.–3. kuludetsiilis paiknevate leibkondade keskmistest kuludest, et hoida lähenemine kooskõlas kehtiva arvestusliku elatusmiinimumi metoodikaga. Kehtivas metoodikas hinnati mittetoidukulutuste summa COICOP-i I taseme kulukategooriate kaupa LEU (2004) andmetel mediaan- kulutustest leibkonnaliikme kohta, mida korrigeeriti kulukategooria koefitsientidega. Koefitsiendid leidis Tiit (2006) LEU keskmiste kulutuste analüüsi ja eksperthinnangute põhjal, arvestades, et kulutuste suurus ei oleks väiksem 1.–3. kuludetsiili leibkondade 2004. aasta tegelikust tarbimisest. 1.–3. kuludetsiilile toetumine on kooskõlas põhimõttega, et elatusmiinimumi suurus peab olema ankurdatud madalama kulutasemega leibkondade tegelikku tarbimisse.

88

Samas on rahvusvahelises praktikas elatusmiinimumi hindamisel kasutatud ka kitsamat võrdlusgruppi, nt alumist viiendikku (u 20%) madalama sissetulekutasemega leibkondadest (vt Saksamaal kehtivat metoodikat: Bundesministerium für Arbeit und Soziales (2025)). Sellest lähtuvalt toome alternatiivina välja ka 1.–2. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmised kulud, et hinnata tulemuste tundlikkust valitud võrdlusgrupi suhtes.

Lähtudes 1.–2. kuludetsiili kuuluvate leibkondade keskmistest kuludest, kujuneb muude mittetoidukulude summaks 81,5 eurot ning eluasemekulude summaks 113,6 eurot (vt Tabel 22). 1.–2. kuludetsiili keskmised kulud on ootuspäraselt madalamad 1.–3. kuludetsiili keskmistest kuludest kõigis kulurühmades. Muudest mittetoidukuludest on suurimad suhtelised erinevused rõivaste ja jalatsite, sisustuse ning tervishoiukuludes. Eluasemekuludest on suurimad suhtelised erinevused remondikuludes. Sidekulude erinevus on väike, mis kinnitab varasemat tähelepanekut, et sidekulud on leibkondade lõikes võrdlemisi ühtlaselt jaotunud, tõenäoliselt tulenevalt sideteenuste (internet, mobiilside) pakettide hinnastamise standardiseeritusest.

Kokkuvõttes on muud mittetoidukulud 1.–2. kuludetsiili keskmisele tuginedes 18,5 eurot väiksemad kui 1.–3. kuludetsiili korral (100 vs 81,5). Eluasemekulud on 1.–2. kuludetsiilis keskmiselt 14 eurot väiksemad (127,6 vs 113,6). Seega oleks 1.–2. kuludetsiili keskmise kasutamisel elatusmiinimum esimese täiskasvanu kohta 32,5 eurot madalam võrreldes tuginemisega 1.–3. kuludetsiilis paiknevate leibkondade keskmistele kuludele.

Tabel 22. Muud mittetoidukulud ja eluasemekulud esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta (eurodes, 2024. a hindades) – võrdlus 1.–2. kuludetsiilis ja 1.–3. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmiste kasutamise lõikes

COICOP-i kood

Kulurühm 1.–3. kuludetsiili keskmine

1.–2. kuludetsiili keskmine

03 Rõivad ja jalatsid 6,8 4,9 05 Sisustus, kodutarbed ja igapäevane kod 16,4 12,6 06 Tervishoid 12,1 8,9 07 Veondus 24,4 19,8 08 Side 22,5 21,2 09 Vaba aeg ja kultuur 10,0 7,8 10 Haridus 0,2 0,2 12 Mitmesugused kaubad ja teenused 7,5 6,1 Muud mittetoidukulud kokku 100,0 81,5 044-045 Eluasemekulud (v.a remont, üür) 117,3 106,7 041 Üür 4,9 3,7 5311102 Eluasemelaen 0,2 0,2 043 Remont 5,2 2,9 Eluasemekulud kokku 127,6 113,6

Märkus: kulud on leitud kasutades 1.–3. kuludetsiilis ja 1.–2. kuludetsiilis olevate leibkondade keskmisi kulusid. Tarbimiskaaludena on kasutatud kululiikide kaale. Arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu alamridade summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga. Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.

Soovitame elatusmiinimumi alusmeetodina kasutada 1.–3. kuludetsiilis paiknevate leibkondade keskmisi kulusid. Siiski toome stsenaariumite analüüsis võrdlusena välja, millised oleksid mõjud toimetulekutoetusele

89

ja absoluutsele vaesusele kui muude mittetoidukulude ja eluasemekulude arvutamisel lähtutaks konservatiivsemast elatusmiinimumi tasemest ehk 1.–2. kuludetsiilis paiknevate leibkondade keskmistest kuludest (vt ptk 7).

4.3.7 Võrdlus kehtiva elatusmiinimumiga Uues pakutavas metoodikas kujuneb muude mittetoidukulude summaks 100 eurot, mis on oluliselt kõrgem kehtiva elatusmiinimumi mittetoidukulude summast 46,2 eurot. Erinevus tuleneb mitmest asjaolust:

1) THI alamindeksitega pikendamine vs uute LEU andmete kasutamine kuluarvestuste alusena, 2) kulude aluseks olevate summade arvestamine mediaankuludest, mida korrigeeritakse

koefitsientidega vs 1.–3. kuludetsiili keskmisest summast lähtumine, 3) elatusmiinimumi ostukorvi arvestatavate kulukategooriate erinevused, 4) tarbimiskaalude erinevused.

Kasutades Tiidu (2006) algset metoodikat, arvestades kulud 2019. aasta LEU andmetel ja tuues kulud 2024. aasta hindadesse THI alamindeksite aastaste muutuste abil, kujuneb muude mittetoidukulude summaks 54,3 eurot (vt Tabel 23 tulp D). Erinevus praegusest elatusmiinimumist, kus kulud leiti 2005. a LEU andmetel ja toodi THI alamindeksitega 2024. aasta hindadesse, (tulp C) on 8,1 eurot. Samas on analoogses võrdluses eluasemekulud tõusnud 146,6 eurolt 159 euroni. Erinevus võib tuleneda elatusmiinimumi arvestuses olevate mittetoidukulude ja eluasemekulude kompositsiooni erinevusest võrreldes THI alamindeksites jälgitavate kaupade ja teenuste kompositsiooniga.

Jäädes Tiidu (2006) toodete ja teenuste nimekirja juurde ja kasutades ka Tiidu (2006) tarbimiskaale, kuid lähtudes kulude suuruse määramisel 1.–3. kuludetsiili keskmistest kuludest, tõuseb muude mittetoidukulude summa 101,8 euroni (tulp E), samas kui eluasemekulud langevad 136,5 euroni. Suurimad erinevused on transpordi ja vaba aja kuludes, vastavalt 19,4 ja 9,2 eurot (võrreldes tulpasid E ja D). Rõivaste ja jalatsite, sisutuse ja tervise kulud tõusevad samuti igaüks ca 5 euro võrra. Suurimad erinevused on kategooriates, mille kehtivas metoodikas kasutatavad koefitsiendid on madalad, nt transpordikulude koefitsient on 0,3 ja vaba aja kulude koefitsient on 0,4. Eluasemekulude koefitsient on jällegi kehtivas metoodikas kõrge (pidevkulutustel 0,95), seega võetakse kehtivas metoodikas arvesse peaaegu mediaani lähedasi eluasemekulusid (v.a remont, mille koefitsient on 0,35). Sellest tulenevalt on ootuspärane, et 1.–3. kuludetsiili kuludest lähtudes eluasemekulud langevad.

Uues pakutavas metoodikas võtame arvesse vaid kaupu ja teenuseid, mida ekspert- ja fookusgruppide hinnangul peeti hädavajalikuks. Senini kehtivas metoodikas oli kaupade ja teenuste loetelu laiem. Kui arvestada kehtiva kulukategooriate loeteluga ja Tiidu (2006) kaaludega, siis kujuneb muude mittetoidukulude summaks 1.–3. kuludetsiili keskmist kasutades 101,8 eurot ja eluasemekulude summaks 136,5 eurot (tulp E). Kaupade ja teenuste loetelu ülevaatamine ja kulukategooriate välja jätmine (tulp F) vähendab muid mittetoidukulusid 18,8 euro võrra ehk 83 euroni. Eluasemekulud vähenevad vaid 0,5 eurot (korrigeeritud nimekirjaga 136 eurot, tulp F), kuna arvestame suures osas samade kulukategooriatega, mida kehtiv metoodika arvesse võtab.

Uue metoodika väljatöötamisel uuendame esimese leibkonnaliikme kulude leidmisel kasutatavaid tarbimiskaale ja pakume välja uued tarbimiskaalud eluasemekuludele 1:0,2:0,2 ja muudele mittetoidukuludele 1:0,5:0,7. Tiit (2006) kasutas tarbimiskaale 1:0,14:0,07 eluasemekuludele ja 1:0,95:0,7 muudele mittetoidukuludele. Kuna uued eluasemekulude tarbimiskaalud on suuremad, siis väheneb esimese leibkonnaliikme kulu 127,6 euroni (tulp G). Samas muude mittetoidukulude uued kaalud on väiksemad ja

90

sellest tulenevalt kujuneb muude mittetoidukulude lõplikuks summaks 100 eurot. Tulp G väljendab uue elatusmiinimumi metoodika alusel leitud muude mittetoidukulude ja eluasemekulude summat.

Tabel 23. Kehtiva arvestusliku elatusmiinimumi ja metoodika ettepaneku võrdlus 2024. aasta elatusmiinimumi suurusele

COICOP- i kood

Kulurühm Kehtiv elatus-

miinimum

Tiidu (2006) metoodika LEU

2019. aasta andmetel

1.–3. kuludetsiili keskmine

(Tiidu (2006)

nimekiri ja kaalud)

1.–3. kuludetsiili keskmine

(korrigeeritud nimekiri ja

Tiidu (2006) kaalud)

1.–3. kuludetsiili keskmine

(korrigeeritud nimekiri ja

kaalud)

A B C D E F G

03 Rõivad ja jalatsid

7,2 0,3 5,6 5,6 6,8

05 Sisustus, kodutarbed ja igapäevane kodu

1,9 10,6 15,4 13,8 16,4

06 Tervis 12,7 4,9 10,3 10,3 12,1 07 Veondus 5,5 2,8 22,2 20,6 24,4 08 Side 5,4 18,7 18,2 18,2 22,5 09 Vaba aeg ja

kultuur 4,3 11,4 20,6 8,2 10,0

10 Haridus 4,0 0,0 1,1 0,2 0,2 12 Mitmesugused

kaubad ja teenused

5,2 5,5 8,5 6,2 7,5

Muud mittetoidukulud kokku

46,2 54,3 101,8 83,0 100,0

Eluasemekulud kokku 146,6 159,0 136,5 136,0 127,6 Märkus: arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu alamridade summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga. Allikad: LEU, 2019; Statistikaameti andmebaas, tabel LE27: ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum, 30 päeva minimaalse toidukorvi ja mittetoidukulutuste maksumus; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.

4.4 Kokkuvõte

Käesolevas peatükis töötasime välja arvestusliku elatusmiinimumi eluasemekulude ja muude mittetoidukulude hindamise metoodika. Selleks koostasime esmalt COICOP 2015 klassifikaatori alusel elatusmiinimumi arvestusse kaasatavate kaupade ja teenuste loetelu. Loetelu koostas uurimisrühma ekspertgrupp, vaidlusalused kulukategooriad valideeriti leibkonnatüüpide kaupa fookusgrupiintervjuudes ning lõpliku valiku kinnitas uurimisrühm. Seejuures lähtusime põhimõttest, et arvesse lähevad kulud, mis on vajalikud esmavajaduste rahuldamiseks ja inimväärse elu tagamiseks absoluutse vaesuse- või toimetulekupiiril elavale leibkonnale. Fookusgruppide sisendi põhjal kaasasime näiteks auto kasutamisega seotud vältimatud kulud.

91

Mittetoidukulude ja eluasemekulude rahalise väärtuse leidmisel kaalusime mitut metoodilist lahendust. Võrdlesime senist lähenemist, kus mediaankulusid korrigeeritakse eksperthinnangutel põhinevate koefitsientidega, ning alternatiive, kus lähtutakse madalama kulutasemega leibkondade tegelikest kuludest. Otsustasime loobuda mediaanide koefitsientidega korrigeerimisest ja kasutada elatusmiinimumi alusmeetodina 1.–3. kuludetsiili leibkondade keskmisi kulusid, sest see vähendab subjektiivsust ja ankurdab hinnangu paremini madalama kulutasemega leibkondade tegelikku tarbimisse. Konservatiivsema alternatiivina analüüsisime ka 1.–2. kuludetsiili keskmisi kulusid, kuid need annaksid esimese täiskasvanu elatusmiinimumi hinnanguks märgatavalt madalama taseme.

Eluaseme- ja mittetoidukulude arvutamisel kasutasime 2019. aasta LEU andmeid, kuna 2020. aasta andmeid mõjutas Covid-kriisi aegne ebatüüpiline tarbimiskäitumine, ning tõime kulud 2024. aasta hindadesse THI alamindeksite aastaste muutuste abil.

Tarbimiskaalude väljatöötamisel hindasime eri meetoditega nii kogukulude kui ka kululiikide põhiseid kaale. Kuigi kogukulude tasandil olid OECD modifitseeritud kaalud tulemustele üsna lähedased, näitas analüüs, et eluaseme-, toidu- ja muude mittetoidukulude ühisosa on erinev ning seetõttu on põhjendatud kasutada kululiikide põhiseid kaale. Esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kulude leidmisel leibkonna kogukuludest lähtusime seega eluasemekuludel kaaludest 1:0,2:0,2 ja muudel mittetoidukuludel kaaludest 1:0,4:0,7.

Lisaks kaalusime, kas elatusmiinimumi tuleks diferentseerida piirkonniti, leibkonnatüübiti või eluaseme omanduse alusel. Analüüs näitas, et kuigi mõnes kulurühmas, eriti transpordis, esineb piirkondlikke erinevusi, ei ole need kulurühmade lõikes piisavalt süstemaatilised, et põhjendada eraldi regionaalsete elatusmiinimumide kehtestamist. Samuti olid erinevused leibkonnatüüpide ülese ja leibkonnatüübipõhise ostukorvi kasutamisel minimaalsed. Seetõttu soovitame kasutada ühtset üleriigilist elatusmiinimumi ning kõigile leibkondadele ühist mittetoidukulude ja eluasemekulude kaupade ja teenuste loetelu. Sellise metoodika järgi kujunevad esimese täiskasvanud leibkonnaliikme muude mittetoidukulude suuruseks 100 eurot ja eluasemekulude suuruseks 127,6 eurot 2024. aasta hindades.

5 Elatusmiinimumi arvestuslik summa ja selle võrdlus

leibkonnatüübiti

Valitud metoodikaga kujuneb elatusmiinimumi arvestuslikuks suuruseks esimese leibkonnaliikme kohta 443,5 eurot (2024. aasta hindades), sh:

• toidukuludele 215,9 eurot; • eluasemekuludele 127,6 eurot; • muudele mittetoidukuludele (sh auto kasutamise kuludele) 100,0 eurot.

Esimese leibkonnaliikme kulu tuletasime leibkonna kuludest kululiikide tarbimiskaaludega: eluasemekuludel 1:0,2:0,2 ja muudel mittetoidukuludel 1:0,4:0,7 (vt ptk 4.2.2, Tabel 15). Esimese leibkonnaliikme kulude arvutamine kululiikide kaaludega on vajalik, kuna toimetulekupiir väljendab elatusmiinimumi esimese leibkonnaliikme toidukulude ja muude mittetoidukulude komponentide summat, jättes eluasemekulud välja, mistõttu on vaja arvestada kululiikide (toit, eluase, muud mittetoidukulud) ühisosade suuruse erinevusi. Samas oleks elatusmiinimumi suuruse arvestamiseks kogu leibkonnale arvutuslikult otstarbekam kasutada ühtseid tarbimiskaale. Lisaks on arvestuslik elatusmiinimum ka absoluutse vaesuse piiriks. Absoluutne vaesus tähendab, et inimese tulu jääb allapoole absoluutse vaesuse piiri. Absoluutset vaesust arvutatakse Eesti Sotsiaaluuringu (ESU) andmetel, teisendades leibkonna sissetulek esimese leibkonnaliikme sissetulekuks.

92

Seega on absoluutse vaesuse arvutamiseks tarvis ühtseid tarbimiskaale, millega leibkonna sissetulekut liikme kohta taandada (vt absoluutse vaesuse arvutamisest täpsemalt ptk 6.2).

Ühtsete tarbimiskaalude tuletamiseks kaalusime kokku kululiikide tarbimiskaalud arvestades kululiikide osakaale I leibkonnaliikme tarbimises (vt Tabel 24). Kaalutud kaalud on nii igal järgneval täiskasvanul kui lapsel ligikaudu 0,4 ehk vastavad tarbimiskaalud on 1:0,4:0,4. See tulemus ühtib hästi Koppel jt. (2018) tulemustega, mis näitasid, et 2016. aasta tegeliku tarbimiskäitumise põhjal on lapse tarbimine ligikaudu 42% esimese täiskasvanu omast ning sarnane on ka teise täiskasvanud liikme tarbimine.

Tabel 24. Kaalutud kaalude leidmine kululiikide kaaludest

I leibkonnaliikme kulud Kaalutud kaalude arvutamine Kululiik Absoluutsumma

(eurodes, 2024. a hindades)

Osakaal (%) Iga järgnev täiskasvanu - kululiigi kaal

Laps - kululiigi kaal

Iga järgnev täiskasvanu - kaalutud kaal

Laps - kaalutud kaal

Toit 215,9 49% 0,5 0,4 0,24 0,19 Eluase 127,6 29% 0,2 0,2 0,06 0,06 Muu 100,0 23% 0,4 0,7 0,09 0,16 KOKKU 443,5 100% 0,39 0,41

Märkus: arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu alamridade summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga. Allikad: LEU, 2015, 2016, 2019, 2020; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.

Allolevas tabelis (vt Tabel 25) on võrreldud leibkonna elatusmiinimumi suurust kahel viisil: kasutades kas kululiikide tarbimiskaale (toidukulud 1:0,5:0,4, eluasemekulud 1:0,2:0,2 ja muud mittetoidukulud 1:0,5:0,7) või nendest tuletatud kaalutud kaale (1:0,4:0,4). Erinevused leibkondade elatusmiinimumi hinnangute vahel on väga väikesed (kuni 1,36%). Seetõttu soovitame esimese leibkonnaliikme kulude laiendamisel kogu leibkonnale kasutada kaalutud tarbimiskaale 1:0,4:0,4, mis on kululiigi kaaludega võrreldes arvutuslikult otstarbekamad.

Tabel 25. Arvestuslik elatusmiinimum (eurodes, 2024. a hindades) leibkonnatüüpide kaupa – kululiikide ja kaalutud tarbimiskaalude võrdlus

Tarbimiskaalud Elatusmiinimumide võrdlus Leibkonnatüüp Toit Eluase Muud

mitte- toidu- kulud

Kaa- lutud kaal

Elatus- miinimum

(kulu- liikide

kaalud)

Elatus- miinimum (kaalutud

kaal)

Abso- luutne

erinevus

Suhte- line

erinevus

Üksik 65+ 1 1 1 1,0 443,5 443,5 0,0 0,00% Paar 65+ 1,5 1,2 1,4 1,4 617,0 620,9 3,9 0,64% Alla 65 üksik 1 1 1 1,0 443,5 443,5 0,0 0,00% Alla 65 paar lasteta 1,5 1,2 1,4 1,4 617,0 620,9 3,9 0,64% Paar 1 lapsega 1,9 1,4 2,1 1,8 798,9 798,3 -0,5 -0,07% Paar 2 lapsega 2,3 1,6 2,8 2,2 980,7 975,7 -5,0 -0,51% Vähemalt 3 lapsega paar (3 last)

2,7 1,8 3,5 2,6 1162,6 1153,1 -9,5 -0,82%

93

Üksikvanem lapsega/ lastega (1 laps)

1,4 1,2 1,7 1,4 625,4 620,9 -4,5 -0,72%

Üksikvanem lapsega/ lastega (3 last)

2,2 1,6 3,1 2,2 989,1 975,7 -13,4 -1,36%

Allikad: LEU, 2015, 2016, 2019, 2020; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.

Võrreldes kehtiva elatusmiinimumiga suurenevad kulutused kõigis leibkonnatüüpides (vt Tabel 26). Elatusmiinimumi suurenemine tuleneb kahest põhjusest. Esiteks suureneb elatusmiinimum esimese leibkonnaliikme kohta seniselt 345,8 eurolt 443,5 euroni ehk 28%. Samas on mitmeliikmeliste leibkondade uue elatusmiinimumi erinevused kehtivast elatusmiinimumist väiksemad kui 28%, näiteks ühe, kahe, kolme lapsega ja lasteta alla 65-aastaste ja üle 65-aastaste paaride uus elatusmiinimum on 4–6% suurem seni kehtivast elatusmiinimumist. Uue metoodika kaalutud tarbimiskaalud on väiksemad kui senises metoodikas kasutatavad OECD kaalud (vt Tabel 26, tulbad „Tarbimiskaalud“). Seega, kuigi tarbimiskaalude suuruse ja kasutamispraktika muutusest tulenevalt on uues metoodikas esimese leibkonnaliikme arvestuslik elatusmiinimum suurem kui seni kehtivas metoodikas, siis samade kaalude põhjal tuletatud ühtse kaalu kasutamine elatusmiinimumi laiendamiseks mitmeliikmelistele leibkondadele tasakaalustab osa sellest tõusust.

Tabel 26. Kehtiva ja uue elatusmiinimumi suuruse (eurodes, 2024. a hindades) võrdlus erinevatele leibkonnatüüpidele

Tarbimiskaalud Elatusmiinimum 2024 Leibkonnatüüp Kaalutud

kaalud OECD kaalud

Uus elatus- miinimum

Kehtiv elatus- miinimum

Absoluutne erinevus

Suhteline erinevus

Üksik 65+ 1,0 1,0 443,5 345,8 97,7 28% Paar 65+ 1,4 1,7 620,9 587,9 33,0 6% Alla 65 üksik 1,0 1,0 443,5 345,8 97,7 28% Alla 65 paar lasteta 1,4 1,7 620,9 587,9 33,0 6% Paar 1 lapsega 1,8 2,2 798,3 760,8 37,5 5% Paar 2 lapsega 2,2 2,7 975,7 933,7 42,0 5% Vähemalt 3 lapsega paar (3 last)

2,6 3,2 1153,1 1106,6 46,5 4%

Üksikvanem lapsega/ lastega (1 laps)

1,4 1,5 620,9 518,7 102,2 20%

Üksikvanem lapsega/ lastega (3 last)

2,2 2,5 975,7 864,5 111,2 13%

Allikad: LEU, 2015, 2016, 2019, 2020; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.

Kokkuvõttes soovitame kasutada esimese leibkonnaliikme kulude laiendamisel kogu leibkonnale ühtseid kaalutud tarbimiskaale 1:0,4:0,4, kuna need on arvutuslikult otstarbekamad ning sobivad ka absoluutse vaesuse arvestamisel. Esimese leibkonnaliikme kulu leidmisel leibkonna kuludest LEU andmetel soovitame siiski kasutada kululiikide tarbimiskaale (eluasemekuludel 1:0,2:0,2 ja muudel mittetoidukuludel 1:0,4:0,7), sest need arvestavad paremini toidu-, eluaseme- ja muude mittetoidukulude erinevat ühisosa ning annavad seetõttu realistlikuma hinnangu üksikliikme kuludele.

94

6 Elatusmiinimumi ja absoluutse vaesuse arvestamise metoodika

ettepanek

6.1 Elatusmiinimumi arvestamise metoodika ettepanek

Toidukulude miinimum tuleks arvutada järgmiselt:

• Aluseks tuleks võtta 30 päeva toiduainete kogused toidukorvis, mis põhineb menüül B ning millele on lisatud tee, kohvi ning tähtpäevade tähistamise kulud (vt ptk 3).

• Aastatel, kus on kättesaadavaks saanud uue leibkonna eelarve uuringu andmed, tuleks toidukorv uuesti hinnastada LEU andmetel, st lähtudes leibkondade mediaantoiduhindadest ning kaasajastades hinnad THI toidu alamindeksiga. Käesolevas raportis on toidukorv hinnastatud 2019. aasta LEU hindade alusel ning toodud 2024. aasta hindadesse THI toidu alamindeksi aastaste muutuste39 alusel. Kui kasutamiseks saavad valmis 2026. aasta LEU andmed, tuleks toidukorv nende alusel uuesti hinnastada (kui andmed seda võimaldavad). Kui LEU andmed toidukorvi maksumuse uuendamist ei võimalda (praeguse info kohaselt puudub 2026. aasta LEU-s hinnastamiseks vajalik toidukaupade koguste info), tuleks maksumust kaasajastada THI toidu alamindeksit kasutades.

• Menüü maksumuse, kohvi/tee ja tähtpäevade kulu summa annavad I leibkonnaliikme kulu (vt Tabel 27). Toidukulude laiendamisel leibkonnale tuleks kasutada tarbimiskaale (1:0,4:0,4).

• Toidukorvis arvestatud tähtpäevade tähistamise kulu komponent ei vaja LEU alusel hinnastamist, seda saab uuendada THI toidu alamindeksiga.

• Toidukorvi komponentide uuendamine peaks toimuma kooskõlas uute riiklike toitumis- ja liikumissoovituste avaldamisega.

Eluasemekulude ja muude mittetoidukulude elatusmiinimumi arvutamiseks tuleks:

1. leida 1.–3. kuludetsiili kuuluvad leibkonnad, täpsemalt: • liita leibkonna kulutused elatusmiinimumis arvestatavatele kaupadele ja teenustele (v.a auto

kasutamise kulud), kulude kaasamist arvestada COICOP-i V tasemel; • leida esimese leibkonnaliikme kulutused OECD modifitseeritud kaaludega (1:0,5:0,3), • järjestada leibkonnad kulude alusel ja • märkida 1.–3. kuludetsiilis asuvad leibkonnad.40

2. leida iga (COICOP-i I taseme) kulukategooria keskmised kulud järgmiselt: • märkida vastavalt nimekirjale COICOP-i V tasemel, millised kulud elatusmiinimumi kaasati (vt

Lisa 2. Elatusmiinimumi arvestusse kaasatud toodete ja teenuste nimekiri), sh võtta arvesse auto kasutamise kulu ja kasutada leibkonnatüüpide ülest ühtset kaupade ja teenuste nimekirja;

• leida iga leibkonna elatusmiinimumi kaasatud kulutuste summa COICOP-i I taseme kulukategooriatele (kui leibkonnal ei ole mõnda COICOP-i I taseme kulurida, siis tuleb see kulurida leibkonna jaoks lisada nullina);

39 Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga 40 1.–3. kuludetsiili leibkondade määramisel ei tohi leida eraldi leibkondade kuludetsiile igas COICOP-i I taseme

kulugrupis. St samad leibkonnad on aluseks nt nii eluasemekulude, tervisekulude kui vaba aja kulude keskmiste

leidmisel.

95

• leida esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kulude suurus kasutades kululiikide tarbimiskaale ehk 1: 0,2: 0,2 eluasemekuludel ja 1: 0,4: 0,7 muudel mittetoidukuludel;

• leida 1.–3. kuludetsiilis asuvate leibkondade keskmised kulud iga COICOP-i I taseme kulukategooria (eluasemekuludes eraldi üüri, remondi, eluasemelaenu ja muude pidevkulutuste) kohta.

Tulemusena saadakse arvestusliku elatusmiinimumi mittetoidukulude väärtus ehk 1.–3. kuludetsiili kuuluvate leibkondade keskmine muu mittetoidukulu ja eluasemekulu esimese täiskasvanud leibkonnaliikme kohta. Käesolevas raportis on mittetoidukulud hinnastatud 2019. aasta LEU andmetel ja toodud 2024. aasta hindadesse tarbijahinna alamindeksite aastaseid muutuseid39 kasutades.41

Elatusmiinimumi suuruse arvestamiseks kogu leibkonnale tuleks esimese leibkonnaliikme kulude laiendamiseks kasutada ühtseid kaalutud tarbimiskaale 1:0,4:0,4 (esimene täiskasvanud leibkonnaliige: iga järgnev täiskasvanud (14-aastane või vanem) leibkonnaliige: laps (0-13-aastane)).

Valitud metoodikaga kujuneb elatusmiinimumi arvestuslikuks suuruseks esimese leibkonnaliikme kohta 443,5 eurot (vt Tabel 27).

Tabel 27. Arvestuslik elatusmiinimum (eurodes, 2024. a väärtuses) esimese leibkonnaliikme kohta

COICOP-i kood

Kulurühm Kulud

Toidukorv ilma kohvi, tee ja tähtpäevadeta 210,7

Kohv ja tee 2,7 Tähtpäevade tähistamine 2,5 Toidukorv (sh kohv, tee ja tähtpäevade tähistamine) 215,9

03 Rõivad ja jalatsid 6,8 05 Sisustus, kodutarbed ja igapäevane

koduhooldus 16,4 06 Tervishoid 12,1 07 Veondus 24,4 08 Side 22,5 09 Vaba aeg ja kultuur 10,0 10 Haridus 0,2 12 Mitmesugused kaubad ja teenused 7,5 Muud mittetoidukulud kokku 100,0 044-045 Eluasemekulud (v.a üür, eluasemelaen,

remont) 117,3 041 Üür 4,9 5311102 Eluasemelaen 0,2 043 Remont 5,2 Eluasemekulud kokku 127,6 Arvestuslik elatusmiinimum kokku 443,5

41 Iga COICOP-i I taseme kategooria jaoks kasutada vastava kategooria THI alamindeksi aastast muutust.

Eluasemelaenu jaoks kasutada eluasemekulude (kood 04) THI indeksi muutust.

96

Märkus: arvutused on tehtud suurema arvutustäpsusega kui tabelis kuvatud; tabeli väärtused on ümardatud, mistõttu alamridade summad ei pruugi ümarduse tõttu täpselt võrduda näidatud kogusummaga. Allikad: LEU, 2015, 2016, 2019, 2020; Statistikaameti andmebaas, tabel IA001: tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga; autorite arvutused.

6.2 Absoluutse vaesuse arvestamise metoodika ettepanek

Alates 2004. aastast on arvestuslik elatusmiinimum olnud ka absoluutse vaesuse piiriks (Tiit, 2006). Absoluutne vaesus tähendab, et inimese tulu jääb allapoole absoluutse vaesuse piiri. Absoluutse vaesuse määr on nende elanike osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on allpool absoluutse vaesuse piiri.42

Ekvivalentnetosissetulek arvutatakse kehtivas metoodikas ESU andmetel teisendades leibkonna sissetulek esimese leibkonnaliikme sissetulekuks OECD tarbimiskaaludega 1:0,7:0,5. Elatusmiinimumi suuruse arvestamisel pakkusime välja ühtsete kaalutud kaalude (1:0,4:0,4) kasutamise esimese leibkonnaliikme elatusmiinimumi laiendamiseks kogu leibkonnale (vt ühtsete kaalude tuletamist ptk 5). Absoluutse vaesuse arvutamiseks soovitame samuti kasutada kaalutud kaale (1:0,4:0,4), millega leibkonna sissetulekut esimese liikme kohta taandada.

Kokkuvõttes tuleks absoluutse vaesuse arvutamiseks:

• ESU andmetes leida leibkonna sissetulekust esimese liikme sissetulek kasutades kaale 1:0,4:0,4. • Võrrelda leibkonna sissetulek esimese liikme kohta absoluutse vaesuse piiriga ehk elatusmiinimumiga

esimese leibkonnaliikme kohta (väljapakutud metoodika kohaselt 443,5 eurot 2024. aastal)

6.3 Soovituslik tegevusplaan elatusmiinimumi metoodika rakendamiseks

Elatusmiinimumi metoodika uuendamiseks võiks järgida allpool toodud tegevusplaani (vt Tabel 28).

Tabel 28. Soovituslik tegevusplaan elatusmiinimumi metoodika rakendamiseks

Aasta Tegevus 2027. aasta algus Rakendades uut elatusmiinimumi metoodikat (vt metoodika kirjeldust ptk 6.1),

leida 2026. aasta arvestuslik elatusmiinimum. Võtta arvutuste aluseks 2019. aasta LEU andmed ja ajakohastada väärtused THI alamindeksitega (vastavalt Statistikaameti tabelile IA001).

2028. aasta algus Avaldada 2027. aasta arvestuslik elatusmiinimum. Muud mittetoidu- ja eluasemekulud arvutada LEU 2026 andmetel ptk-is 6.1 kirjeldatud metoodikaga. Väärtused ajakohastada ühe aasta THI muutusega. Kuna 2026. aasta LEU-s puudub hinnastamiseks vajalik toidukaupade koguse info, siis uuendada toidukorvi maksumust THI toidu alamindeksiga.

2029–2031 Uuendada elatusmiinimumi väärtust iga-aastaselt: korrigeerida toidukorvi, muude mittetoidu- ja eluasemekulude maksumust THI alamindeksite muutustega.

2031 (kui avaldatakse LEU

2030)

Uuendada muude mittetoidu- ja eluasemekulude summad LEU 2030 andmetel (vastavalt ptk 6.1 metoodikale). Kui LEU-s on hinnastamiseks vajalikud toidukaupade kogused, siis hinnastada toidukorv uuesti LEU andmetel; vastasel juhul uuendada toidukorv THI toidu alamindeksiga.

42 https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/sotsiaalne-torjutus-ja-vaesus/absoluutne-vaesus

97

2032–2035 Uuendada elatusmiinimumi väärtust iga-aastaselt THI alamindeksitega.

2035 (kui avaldatakse uued

toitumissoovitused)

Uuendada toidukorvi sisu vastavalt uutele riiklikele toitumis- ja liikumissoovitustele (ilmuvad ligikaudu 10-aastaste vahedega ehk eeldatavalt 2035. aastal), kaasates toitumiseksperti.

2035–2036 Uuendada muude mittetoidu ja eluaseme kaupade ja teenuste nimekirjad ekspert- ja elanikkonna fookusgruppides vastavalt ptk-is 4.1 kirjeldatud metoodikale, soovitavalt enne ümberarvutust LEU 2035 andmetel.

2036 (kui avaldatakse LEU

2035)

Uuendada toidu-, mittetoidu- ja eluasemekulude summad LEU 2035 andmetel (vastavalt ptk 6.1 metoodikale), kasutades uuendatud toidukorvi ning mittetoidu ja eluaseme kaupade ja teenuste nimekirja. Hinnata uuesti ka tarbimiskaalud uutel LEU andmetel.

Alates 2037. aastast Igal aastal: uuendada elatusmiinimumi väärtust THI alamindeksitega. Iga 5 aasta tagant (kui avaldatakse uued LEU andmed): arvutada LEU andmetel muud mittetoidu-, eluaseme- ja toidukulud (eeldab toidukaupade koguste infot). Iga 10 aasta tagant: vaadata üle muude mittetoidu- ja eluasemekulude nimekirjad ekspert- ja elanikkonna fookusgruppides. Kohandada menüüd toitumiseksperti kaasates vastavalt uutele toitumis- ja liikumissoovitustele. Vaadata üle tarbimiskaalud (pärast nimekirjade uuendamist ja uue LEU andmetel).

Väljapakutud uue elatusmiinimumi metoodika parimaks rakendamiseks soovitame leibkonna eelarve uuringuga koguda toidukaupade koguste infot (vajalik toidukorvi maksumuse hinnastamiseks) ning leibkonna eluasemelaenu kulude summat (vajalik eluasemelaenu kulude arvestamiseks eluasemekulude all).

7 Elatusmiinimumi muutmise mõju toimetulekutoetusele ja

absoluutsele vaesusele

Eestis on arvestuslik elatusmiinimum absoluutse vaesuse piiriks ja sisendiks poliitilise kokkuleppega kehtestavale toimetulekupiirile. Elatusmiinimumi metoodika ümbervaatamisel tuleb seega arvestada potentsiaalsete mõjudega absoluutse vaesuse määrale, toimetulekutoetuse saajate arvule ja toimetulekutoetuse kuludega riigile. Enne elatusmiinimumi stsenaariumite võrdlemist anname ülevaate 2024. aastal toimetulekutoetust saanud leibkondadest (vt ptk 7.1). Seejärel analüüsime elatusmiinimumi metoodika muutuse mõju toimetulekutoetuse saamisele (vt ptk 7.2) ja absoluutsele vaesusele (vt ptk 7.3).

7.1 Ülevaade toimetulekutoetuse saajatest

2024. aastal sai toimetulekutoetust 15 714 leibkonda. Nendest pooled olid üksikud alla 65-aastased, peaaegu veerandi moodustasid ühe või enama lapsega üksikvanemad, kõiki teisi leibkonnatüüpe oli alla 10% (Joonis 29).

98

Joonis 29. Toimetulekutoetust saanud leibkondade jaotumine leibkonnatüüpide vahel 2024. aastal

Märkus: osakaalud leiti arvestades iga leibkonna aasta viimast taotlust, jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14- aastastest lastest.

Üksikute alla 65-aastaste ehk toimetulekutoetuse saanute kõige suurema grupi vanuseline jaotus kaldus selgelt vanemate vanuserühmade poole: mediaanvanus oli 50 ja kõige rohkem oli 64-aastasi (Joonis 30). Koondumine vahetult enne pensioniiga viitab, et pensionieelses eas suureneb tööturult eemalejäämise risk ja seeläbi ka toimetulekutoetuse vajadus.

Joonis 30. 2024. aastal toimetulekutoetust saanud üksikute alla 65-aastaste (N = 7871) vanuseline jaotus 1-aastastes rühmades (punktiir tähistab mediaanvanust)

Märkus: isikute arvud on leitud iga leibkonna 2024. aasta viimase taotluse alusel, valides üksikud alla 65-aastased. Joonisel ei kajastu isikud (N = 127), kes olid aasta jooksul mõnel kuul üksikud alla 65-aastased, kuid aasta viimase taotluse ajal teises leibkonnatüübis (nt üksik 65+). Samuti on välja jäetud leibkonnad, mis koosnesid ainult alla 14-aastastest lastest.

Vanuserühmade lõikes moodustasid 55–64-aastased 35,8% ning 45–54-aastased 28% kõigist üksikutest alla 65-aastastest (Joonis 31). Nooremad vanuserühmad on väiksemad (alla 35-aastaseid 17,8%) ning alaealisi on üksikute seas marginaalselt.

99

Joonis 31. 2024. aastal toimetulekutoetust saanud üksikute alla 65-aastaste (N = 7871) jaotus vanuserühmades, isikute arv ja osakaal

Märkus: isikute arvud on leitud iga leibkonna 2024. aasta viimase taotluse alusel, valides üksikud alla 65-aastased. Joonisel ei kajastu isikud (N = 127), kes olid aasta jooksul mõnel kuul üksikud alla 65-aastased, kuid aasta viimase taotluse ajal teises leibkonnatüübis (nt üksik 65+). Samuti on välja jäetud leibkonnad, mis koosnesid ainult alla 14-aastastest lastest.

Üksikutest alla 65-aastastest olid 65,6% töötud (sh 58,9% registreeritud ja 6,7% mitteregistreeritud töötud) ning 20,8% oli puuduva või osalise töövõimega (Joonis 32). Märkimisväärne osa oli ka ajutise kaitse saajad (15,6%) ning 10,4% töötasid, mis viitab, et toimetulekutoetust saadakse teatud juhtudel (nt osaline koormus või madal sissetulek) ka töötamise korral.

Joonis 32. 2024. aastal toimetulekutoetust saanud üksikute alla 65-aastaste staatus(ed): isikute arv ja osakaal kõikidest üksikutest alla 65-aastastest (kuvatud on staatused, mida esines rohkem kui 5%-l)

Märkus: isikute arvud on leitud iga leibkonna 2024. aasta viimase taotluse alusel, valides üksikud alla 65-aastased. Joonisel ei kajastu isikud (N = 127), kes olid aasta jooksul mõnel kuul üksikud alla 65-aastased, kuid aasta viimase taotluse ajal teises leibkonnatüübis (nt üksik 65+). Samuti on välja jäetud leibkonnad, mis koosnesid ainult alla 14-aastastest lastest. Arvestatud on nii peamist kui ka teist sotsiaalset staatust, mis ei ole vastastikku välistavad ning osakaalud võivad summeeruda üle 100%.

2024. aastal sai toimetulekutoetust 28 473 inimest. Enim liikmeid oli ühe või enama lapsega üksikvanemate leibkondades, moodustades 34,8% kõikidest toimetulekutoetust saanud inimestest (vt Joonis 33). Üksikud alla 65-aastased moodustasid 27,6% ning kuni kahe sõltuva lapsega paarid 15,9% kõikidest toimetulekutoetust saanud inimestest. Kui lastega leibkonnad moodustasid 35,9% kõigist toimetulekutoetust saanud leibkondadest (vt Joonis 29), siis lastega leibkondade liikmed moodustasid 61% kõigist toetust saanud inimestest (vt Joonis 33).

100

Joonis 33. Leibkonnaliikmete arv leibkonnatüübi lõikes 2024. aastal toimetulekutoetust saanute seas

Märkus: liikmete arvud ja osakaalud leiti arvestades iga leibkonna aasta viimast taotlust ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest.

2024. aastal toimetulekutoetust saanud leibkondade seas oli ligikaudu kolmandikus vähemalt üks laps; ajutise kaitse saaja(id) esines umbes 30,5% leibkondadest, töötav liige/liikmeid umbes 20,4%, puuduva või osalise töövõimega liige/liikmeid 16,1% ning pensionär(e) 11,5% leibkondadest (vt Joonis 34).

Joonis 34. 2024. aastal toimetulekutoetust saanud leibkondade arv, kus on vähemalt üks järgmistest liikmetest, ja osakaal kõikidest toimetulekutoetust saanud leibkondadest

Märkus: leibkondade arvud leiti arvestades iga leibkonna aasta viimast taotlust ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest. Arvestatud on nii peamist sotsiaalset staatust kui ka teist sotsiaalset staatust.

Omavalitsuste lõikes jäi toimetulekutoetust saavate inimeste osakaal vahemikku 0,1% (Kiili vald) kuni 8,1% (Kehtna vald) omavalitsuse rahvastikust. Loksa linnas sai toimetulekutoetust 7,6% rahvastikust, Saarde vallas 5,1% ja Valga vallas 5,0%; ülejäänutes omavalitsustes jäi toimetulekutoetuse saajate osakaal alla 5%. Toimetulekutoetuse saajate osakaal rahvastikust oli väikseim Tallinna ja Tartu lähivaldades (vt Joonis 35).

101

Joonis 35. Toimetulekutoetuse saajate osakaal omavalitsuse elanikest, 2024. aastal

Märkus: osakaalud leiti arvestades iga leibkonna aasta viimase taotluse leibkonnaliikmete arvu ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14-aastastest lastest. Omavalitsuse rahvaarv põhineb Statistikaameti tabelil RV0240: rahvastik 1. jaanuar 2025 seisuga. Jooniselt puuduvad Ruhnu ja Vormsi vallad, sest nendes KOV-ides oli 2024. aastal kolm või vähem toimetulekutoetuse saajat.

2024. aastal oli toimetulekutoetust saanud leibkondade seas enim neid, kes said toetust kõigil 12 kuul (19% kõigist leibkondadest), ja neid, kes said toetust vaid ühes kuus (18,8% kõikidest leibkondadest) (vt Joonis 36).

Leibkondadest, kes said 2024. aastal toimetulekutoetust üks kord, moodustasid peaaegu poole üksikud alla 65-aastased, üksikud 65-aastased ja vanemad moodustasid 13,7% ning üksikvanemad 17,2% (vt Joonis 37). Leibkondadest, kes said toimetulekutoetust 12 korda, moodustasid üle poole üksikud alla 65-aastased ning üksikvanemad ligi 30%. Sarnane muster leibkonnatüübi lõikes on ka neil, kes said toetust 2-11 korda: ligikaudu pooled on üksikud alla 65-aastased ning ligikauduveerand on üksikvanemad.

102

Joonis 36. Toimetulekutoetust saanud leibkondade jaotus toetuse saamise kordade järgi, 2024. aastal

Märkus: Toimetulekutoetuse saamise korrad aastas leiti taotleja järgi ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14- aastastest lastest.

Joonis 37. Toimetulekutoetuse saamise korrad leibkonnatüüpide lõikes, 2024. aastal

Märkus: Toimetulekutoetuse saamise korrad aastas leiti taotleja järgi ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14- aastastest lastest.

Üksikvanemad eristuvad teistest leibkonnatüüpidest selle poolest, et ligikadu veerand neist sai toimetulekutoetust 12 korda aasta jooksul (vt Joonis 38). Ka üksikute alla 65-aastaste hulgas on palju neid, kes said toetust 12 korda (umbes 20%). Teises äärmuses on üksikud 65-aastased ja vanemad, kellest umbes kolmandik sai toimetulekutoetust üks kord aastas, kuid ligikaudu 17% sai toetust ka 12 korda aastas. Üldjuhul

103

saavad kahe täiskasvanuga (nii lastega kui ka lasteta paarid) toimetulekutoetust aasta jooksul harvem kui ühe täiskasvanuga leibkonnad.

Joonis 38. Toimetulekutoetuse saamise korrad leibkonnatüüpide sees, 2024. aastal

Märkus: Toimetulekutoetuse saamise korrad aastas leiti taotleja järgi ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14- aastastest lastest.

2024. aastal maksti toimetulekutoetuseks kokku 38 666 334 eurot. Sellest 38% arvestati üksikvanemate leibkondadele ja 37,5% üksikutele alla 65-aastastele (vt Joonis 39).

104

Joonis 39. Toimetulekutoetuseks arvestatud summa leibkonnatüüpide lõikes, 2024. aastal, eurodes

Märkus: Toimetulekutoetuseks arvestatud summad leiti taotleja järgi ja jättes välja leibkonnad, mis koosnesid vaid alla 14- aastastest lastest.

2024. aasta andmetel koonduvad toimetulekutoetuse saajad eeskätt ühe täiskasvanuga leibkondadesse: suurima osa leibkondadest moodustavad üksikud alla 65-aastased ning üksikvanemad. Kuigi lastega leibkonnad moodustasid toetust saanud leibkondadest ligikaudu kolmandiku, elab nendes leibkondades üle poole toetust saanud inimestest tulenevalt lastega leibkondade suuremast keskmisest leibkonnasuurusest. Viimastel aastatel kasvas toimetulekutoetust saavate leibkondade seas ajutise kaitse saajate osakaal seoses Ukraina sõjapõgenikega. 2024. aastal oli ligikaudu kolmandikus toimetulekutoetust saanud leibkondadest vähemalt üks ajutise kaitse saaja.

Leibkonnad koonduvad toetuse saamise kordade osas kahte äärmusesse: märkimisväärne osa (ligi viiendik) leibkondadest saab toetust vaid ühe korra aastas, samas on sama suur ka nende leibkondade osakaal, kes saavad toetust aasta läbi. Leibkonnatüübid, kes moodustavad toetuse saajatest suurema osa, saavad üldjoontes ka toetust kauem. Näiteks üksikvanemate ja üksikute alla 65-aastaste seas on aasta läbi toetuse saamine levinum kui teistes leibkonnatüüpides. Ühekordne toetuse saamine on kõige levinum üksikute 65- aastaste ja vanemate seas, mis võib olla seotud ühekordse eluasemekulude (nt küttekulud) hüvitamisega. Suurim osa toimetulekutoetuse kogusummast arvestatakse üksikvanematele ja üksikutele alla 65-aastastele, mis kinnitab, et just need leibkonnatüübid on nii toetuse saajate hulgas kui ka kogukulude vaates keskse tähtsusega. Omavalitsuste lõikes toimetulekutoetuse saajate osakaal kõigub, mis viitab kohalike sotsiaalmajanduslike olude erinevustele.

7.2 Mõju toimetulekutoetusele

Elatusmiinimumi piiri tõstmine mõjutab absoluutse vaesuse määra, absoluutses vaesuses elavate inimeste hulka ja toimetulekutoetusele kvalifitseeruvate leibkondade arvu ning toimetulekutoetuse kogukulu riigile. Sellest tulenevalt hindame elatusmiinimumi metoodika muutuse mõju toimetulekutoetuse saamisele ja absoluutsele vaesusele. Mõjude hindamiseks kasutame viimaseid kättesaadavaid ehk 2024. aasta ESU andmeid ja erinevate stsenaariumite võrdlust. Esmalt hindame mõjusid toimetulekutoetuse saamisele ja seejärel absoluutsele vaesusele.

105

Elatusmiinimumi metoodika muutmise mõju hindamine toimetulekutoetuse saamisele põhineb järgmisel viiel stsenaariumil:

• Stsenaarium 1 – kehtiv süsteem (baasstsenaarium) Baasstsenaariumis kasutame 2024. aastal kehtinud toimetulekupiiri 200 eurot kuus ühe täiskasvanu kohta. See stsenaarium kirjeldab olemasolevat olukorda ning võrdlus sellega võimaldab hinnata, kui suur oleks muutus uue piiri või uute tarbimiskaalude kehtestamisel.

• Stsenaarium 2 – uus elatusmiinimum ja toimetulekupiir toimetulekutoetuse kehtivate kaaludega Teises stsenaariumis tõstame toimetulekupiiri 316 euroni, kuid jääme toimetulekutoetuse süsteemi kehtivate kaalude juurde (1; 0,8; 1,2). See stsenaarium näitab, kuidas muutuksid tulemused, kui piiri tõstetaks, kuid leibkonna suuruse ja koosseisu arvestus jääks kooskõlla kehtiva toimetulekutoetuse regulatsiooniga.

• Stsenaarium 3 – uus elatusmiinimum ja toimetulekupiir uute kaaludega Kolmandas stsenaariumis tõstame toimetulekupiiri samuti 316 euroni kuus ning kasutame käesolevas uuringus tuletatud kaalutud tarbimiskaale (1:0,4:0,4). See stsenaarium võimaldab hinnata, kui suur osa teise stsenaariumi kasvust tuleneb toimetulekutoetuse ametlike kaalude kasutamisest.

• Stsenaarium 4 – konservatiivne uus toimetulekupiir toimetulekutoetuse kehtivate kaaludega Neljandas stsenaariumis kasutame muude mittetoidukulude ja eluasemekulude hindamiseks 1.–2. kuludetsiili keskmisi kulusid, mis on konservatiivsem hinnang nende kulukategooriate kuludele võrreldes põhimeetodina kasutatava 1.–3. kuludetsiili keskmisega (vt kahe meetodi võrdlust ptk 4.3.6). Toimetulekupiir on selles stsenaariumis 297 eurot. Rakendame toimetulekutoetuse süsteemi kehtivaid kaale (1; 0,8; 1,2). See stsenaarium näitab, kuidas põhinäitajad muutuksid, kui piiri tõstetakse konservatiivselt.

• Stsenaarium 5 – konservatiivne uus toimetulekupiir uute kaaludega Viiendas stsenaariumis kasutame sama konservatiivset toimetulekupiiri kui 4. stsenaariumis (297 eurot), kuid rakendame uuringus tuletatud tarbimiskaale (1:0,4:0,4) toimetulekutoetuse kehtivate kaalude asemel. See stsenaarium võimaldab hinnata, kui palju mõjutab tulemusi tarbimiskaalude muutmine olukorras, kus toimetulekupiiri on tõstetud konservatiivselt (võrdlus 4. stsenaariumiga).

Mõjude hindamiseks kasutame 2024. aastal kogutud ESU andmeid, mille sissetulekunäitajad põhinevad 2023. aastal. Kuna soovime baasstsenaariumit kalibreerida vastavalt viimastele kättesaadavatele ehk 2024. aasta tegelikele toimetulekutoetuse saajate arvule ja toetuse kogumahule (vt ülevaadet 2024. aastal toimetulekutoetust saanutest ptk 7.1) ning lisaks on ESU-s eluasemekulud 2024. aasta hindades, siis viime ka sissetulekud 2024. aasta väärtusesse kasutades keskmise palga kasvu43. Leibkonna toimetulekutoetusele klassifitseerumise ja toimetulekutoetuse suuruse arvestamisel võtame arvesse ka ESU-s kajastuvad eluasemekulud.

Baasstsenaariumis (toimetulekupiir 200 eurot) kvalifitseerub ESU andmeid üldkogumile üldistades toetusele ligikaudu 35 600 leibkonda, kus elab kokku umbes 57 500 inimest (vt Tabel 29). Kui kõik õigustatud leibkonnad toetust taotleksid, oleks toimetulekutoetuse kogumaht hinnanguliselt 83,9 miljonit eurot aastas. Eeldades 2024. aasta tegelikku taotlemiskäitumist, taotleb toetust umbes 15 700 leibkonda ning nendele makstav toetusmaht on ligikaudu 38,7 miljonit eurot (vt ptk 7.1). Üle poole õigustatud leibkondadest (ca 20 000

43 Statistikaameti andmebaas, tabel PA101: keskmine brutokuupalk, mediaan, detsiilid ja töötajate arv

106

leibkonda) seega toetust ei taotle. Toetuse taotlemise määr on ESU 2024. aasta andmetele tuginedes 44,1%. Ka teistes stsenaariumites eeldame sama toimetulekutoetuse taotlemise määra.

Teises stsenaariumis kasutame uut toimetulekupiiri (316 eurot) ja arvestame leibkonna suurust hetkel kehtivate toimetulekutoetuse kaaludega (1:0,8:1,2). Toetusele õigustatud leibkondi on ligikaudu 58 800 ja nendes leibkondades elab ca 108 200 inimest. Kui kõik õigustatud leibkonnad toetust taotleksid, ulatuks toetusmaht ligikaudu 154,2 miljoni euroni (ca 84% rohkem kui baasstsenaariumis). Eeldatava taotlemismäära (44,1%) korral kasvab toetust taotlevate leibkondade arv umbes 25 900-ni ning nendele makstav toetusmaht suureneb ligikaudu 68,3 miljonini (77% kasv võrreldes baasstsenaariumiga).

Toimetulekupiiri tõstmine 316 euroni ja uuringus välja töötatud arvestusliku elatusmiinimumi metoodika tarbimiskaalude (1:0,4:0,4) kasutamine (3. stsenaarium) suurendab toetusele kvalifitseeruvate leibkondade arvu ligikaudu 32% võrreldes baasstsenaariumiga (u 47 200 leibkonda). Nendes leibkondades elab kokku umbes 67 100 inimest. Kui kõik kvalifitseeruvad leibkonnad toetust taotleksid, kasvaks toimetulekutoetuse kogumaht 112,6 miljoni euroni (u 34% rohkem kui baasstsenaariumis). Eeldatava taotlemismäära (44,1%) juures suureneb toetust taotlevate leibkondade arv umbes 20 900-ni ning nendele makstav toetusmaht kasvab ligikaudu 52,7 miljonini (36% kasv võrreldes baasstsenaariumiga).

Neljandas stsenaariumis tõstame toimetulekupiiri 297 euroni ja kasutame toimetulekutoetuse arvestamises 2024. aastal kehtinuid tarbimiskaale. Toetusele kvalifitseerub ligikaudu 54 700 leibkonda, kus elab kokku umbes 99 500 inimest. Kui kõik õigustatud leibkonnad toetust taotleksid, oleks toetusmaht umbes 141,7 miljonit eurot (ca 69% rohkem kui baasstsenaariumis). Eeldatava taotlemismäära juures kasvab toetust taotlevate leibkondade arv umbes 23 900-ni ning väljamaksete maht suureneb ligikaudu 62,3 miljonini (kasv 61% võrreldes baasstsenaariumiga).

Viiendas stsenaariumis kasutame samuti toimetulekupiiri 297 eurot, kuid rakendame uuringus välja töötatud tarbimiskaale (1:0,4:0,4). Selle tulemusel kvalifitseerub toetusele ligikaudu 43 500 leibkonda, kus elab kokku umbes 60 800 inimest. Kui kõik kvalifitseeruvad leibkonnad toetust taotleksid, oleks toimetulekutoetuse kogumaht hinnanguliselt 105,7 miljonit eurot aastas (ligikaudu 26% rohkem kui baasstsenaariumis). Eeldades sama taotlemismäära kui baasstsenaariumis (44,1%), taotleks toetust umbes 19 300 leibkonda ning nendele makstav toetusmaht oleks ligikaudu 48,7 miljonit eurot (u 26% kasv võrreldes baasstsenaariumiga).

Toimetulekupiiri tõstmisega kaasneb nii toetusele kvalifitseeruvate kui toetust taotlevate leibkondade arvu oluline kasv. Kõige suurema kasvu toob kaasa 2. stsenaarium, kui tõstame toimetulekupiiri, kuid jääme samade toimetulekutoetuses kasutatavate tarbimiskaalude juurde. Toimetulekupiiri tõstmine kuid uute madalamate tarbimiskaalude kasutamine (3. stsenaarium) tooks samuti kaasa toetusmahu kasvu, kuid siiski väiksemas mahus. Neljanda stsenaariumi tulemused jäävad teise ja kolmanda stsenaariumi vahele, kuid võrreldes baasstsenaariumiga on toetuse maht siiski 61% suurem. Viiendas stsenaariumis, kus toimetulekupiir on 297 eurot, kuid kasutatakse uuringus välja töötatud tarbimiskaale, on toetust taotlevate leibkondade ja väljamaksete kasv neljandast stsenaariumist väiksem.

Tabel 29. Toimetulekutoetusele kvalifitseerumine, toetuse saamine ja toetuse maht stsenaariumite lõikes, 2024. aasta väärtuses

Stsenaarium Sts 1 (baas) Sts 2 Sts 3 Sts 4 Sts 5 Eeldused Toimetulekupiir 200 316 316 297 297 Tarbimiskaalud 1:0,8:1,2 1:0,8:1,2 1:0,4:0,4 1:0,8:1,2 1:0,4:0,4

107

Toetuse taotlejate osakaal kvalifitseeruvatest leibkondadest

44,1% 44,1% 44,1% 44,1% 44,1%

Toetusele kvalifitseerumine Kvalifitseeruvate leibkondade arv

35 646 58 799 47 199 54 667 43 486

Liikmete arv kvalifitseeruvates leibkondades

57 530 108 204 67 116 99 533 60 832

Toetuse (sh eluasemekulude) summa (kõik kvalifitseeruvad leibkonnad), eurodes

83 944 236 154 183 085 112 631 544 141 661 233 105 654 806

Toetuse taotlemine Taotlevate leibkondade arv15 691 25 901 20 876 23 905 19 293

Liikmete arv taotlevates leibkondades

24 737 50 018 30 437 42 601 26 317

Toetuse (sh eluasemekulude) summa (vaid taotlevad leibkonnad), eurodes

38 666 334 68 266 077 52 712 258 62 293 010 48 719 955

Erinevused baasstsenaariumist Toimetulekutoetust taotlevate leibkondade arvu erinevus

0 10 210 5 185 8 214 3 602

Toimetulekutoetuse summa (vaid taotlevad leibkonnad) erinevus, eurodes

0 29 599 743 14 045 924 23 626 676 10 053 621

Toimetulekutoetust taotlevate leibkondade arvu suhteline erinevus

0% 65% 33% 52% 23%

Toimetulekutoetuse summa (vaid taotlevad leibkonnad) suhteline erinevus

0% 77% 36% 61% 26%

Märkus: Stsenaariumite analüüs põhineb 2024. aasta ESU andmetel, mis kajastavad 2023. aasta sissetulekuid. Selleks, et viia sissetulekud 2024. aasta väärtusesse on kasutatud keskmise palga kasvu (Statistikaameti andmebaas, tabel PA101). Toimetulekutoetuse summa sisaldab eluasemekulusid. Allikad: ESU, 2024; Statistikaameti andmebaas, tabel PA101: keskmine brutokuupalk, mediaan, detsiilid ja töötajate arv; autorite arvutused.

Oluline on märkida, et toodud tulemused põhinevad 2024. aasta andmetel ja 2024. aastal kehtinud poliitikareeglite tingimustel. Kui 2026. aastal või hiljem rakendada uusi toimetulekupiire, tuleb arvestada, et toimetulekutoetust saavate leibkondade arvu mõjutab töötutoetuse maksmise lõpetamine. Töötushüvitiste süsteemi muudatuste mõjude kohta koostatud eelnõu seletuskirja44 kohaselt võib osa inimesi (baasmääras töötuskindlustushüvitisele mittekvalifitseerujad) liikuda toimetulekutoetuse süsteemi, mistõttu suureneb toimetulekutoetust vajavate leibkondade arv hinnanguliselt ligikaudu 600–700 leibkonna võrra aastas (2026. a +671; 2027. a +617; 2028. a +609 leibkonda). Sellega kaasneb omakorda toimetulekutoetuse kulude (sh

44 Töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 519 SE, eelnõu

seletuskiri; https://www.riigikogu.ee/download/10de636b-3f28-4bbf-8216-777f003aa1a2

108

korralduskulu) kasv, mida hinnatakse aastatel 2026–2028 ligikaudu 1,7 miljoni euroni aastas. Lisaks võib toetusesaajate arv suureneda ka seetõttu, et sama eelnõu loob võimaluse määrata toimetulekutoetust erandkorras kuni 24-aastastele eraldi elavatele õpilastele ja üliõpilastele ka siis, kui tema perekonnale toimetulekutoetust määratud ei ole, juhul kui suhted pereliikmetega on katkenud või vanematel puudub võimekus oma last toetada. Toetusele kvalifitseerujate arv võib hinnanguliselt suureneda ligikaudu 1700– 2300 õppuri võrra ehk eeldades 45% taotlemise määra suureneks taotlejate arv 765–1035; selle mõju toimetulekutoetuse eelarvele hinnatakse 2026. aastaks, sõltuvalt taotlemise määrast (45%–60%), suurusjärgus 1,8–3,2 miljonit eurot.44

Toimetulekutoetusele kvalifitseeruvatest leibkondadest moodustavad kõigis stsenaariumites suurima osa (48–62%) üksikud alla 65-aastased (vt Joonis 40). Baasstsenaariumis on nende osakaal 57%, kuid toimetuleku- piiri tõstmisel (teine stsenaarium) langeb see 48%-ni ning suureneb eeskätt üksikute 65-aastaste ja vanemate ning lastega leibkondade osakaal. Kolmandas stsenaariumis, kus piiri tõstmise kõrval rakendatakse uusi kaale (1:0,4:0,4), kvalifitseerub üha rohkem üheliikmelisi leibkondi: üksikute alla 65-aastaste osakaal on 60% ja üksikute 65-aastaste ja vanemate osakaal on 13% kõigist toimetulekutoetusele kvalifitseeruvatest leibkonda- dest, samal ajal kui kuni kahe lapsega paaride osakaal väheneb 4%-ni ja üksikvanemate osakaal 9%-ni. Konservatiivsema piiri ja kehtivate toimetulekutoetuse tarbimiskaaludega stsenaariumis (neljas stsenaarium) on muutused mõõdukamad kui teises stsenaariumis, kuid nii üksikute 65-aastaste ja vanemate kui lastega leibkondade osakaal on võrreldes baasstsenaariumiga siiski veidi suurem. Viiendas stsenaariumis (konservatiivsem piir uute tarbimiskaaludega 1:0,4:0,4) nihkub kvalifitseerujate jaotus veel selgemalt üheliikmeliste leibkondade kasuks: üksikute alla 65-aastaste osakaal tõuseb 62%-ni ja üksikute 65-aastaste ja vanemate osakaal 12%-ni, samal ajal kui lastega leibkondade osakaal väheneb. Kokkuvõttes näitab analüüs, et tulemuste jaotus leibkonnatüüpide vahel sõltub lisaks piiri tasemele oluliselt ka sellest, milliste tarbimiskaaludega leibkonna suurust arvestatakse: toimetulekutoetuse kehtivad kaalud toovad suhteliselt enam esile lastega ja mitmeliikmelisi leibkondi, samas kui uuringu käigus arvestusliku elatusmiinimumi jaoks välja töötatud uute tarbimiskaalude (1:0,4:0,4) kasutamisel suureneks üheliikmeliste leibkondade (üksikute alla 65-aastaste ja üle 65-aastaste) osakaal toimetulekutoetust saavate leibkondade hulgas.

Joonis 41 võrdleb STAR-i andmetel 2024. aastal toimetulekutoetuse tegelike saajate jaotust ning stsenaariumites modelleeritud saajate jaotust ning näitab üldjoontes sarnast mustrit: kõigis stsenaariumites moodustavad suurima rühma üksikud alla 65-aastased, ning uute tarbimiskaalude kasutamisel nihkub jaotus mõnevõrra üheliikmeliste (sh üksikute 65-aastaste ja vanemate) leibkondade kasuks. Samas on STAR-i andmetes üksikvanemate osakaal oluliselt suurem kui stsenaariumites, kuna stsenaariumiarvutustes eeldatakse, et toetuse taotlemise tõenäosus on kõigi leibkonnatüüpide puhul sama, kuigi tegelikkuses võib see leibkonnatüübiti erineda.

109

Joonis 40. Toimetulekutoetusele kvalifitseeruvate leibkondade jagunemine leibkonnatüüpide vahel stsenaariumite lõikes, 2024. aastal

110

Joonis 41. Toimetulekutoetust taotlevate leibkondade jagunemine leibkonnatüüpide vahel stsenaariumite lõikes, 2024. aastal

111

Hindame, kui haavatav on süsteem väikeste muutuste suhtes, tuues välja leibkondade arvu, kelle ekvivalentnetosissetulek (pärast eluasemekulude mahaarvamist) asub toimetulekupiiri lähedal (vahemikus ±1%, ±2%, … kuni ±10% piirist). Need näitajad aitavad hinnata, kui suur osa elanikkonnast võib väikeste sissetulekumuudatuste korral olla õigustatud toimetulekutoetusele ning seeläbi kui tundlik ja haavatav on süsteem tervikuna.

Joonis 42 näitab, kui palju leibkondi paikneb toimetulekupiiri vahetus läheduses. Baasstsenaariumis on väga kitsas vahemikus (±1%) on piiri ümber suhteliselt vähe leibkondi – umbes 523 leibkonda on napilt üle piiri ja 154 leibkonda napilt allpool piiri. Vahemiku laienedes suureneb piiri ümber paiknevate leibkondade arv kiiresti: ±10% tsoonis (ekvivalentnetosissetulek vahemikus umbes 180–220 eurot) on kokku juba ca 8200 leibkonda.

Oluline on ka toimetulekupiiri üleste ja aluste leibkondade vahekord. Piiri lähedal paiknevatest leibkondadest on suurem osa napilt üle piiri ning ei kvalifitseeru toetusele, samal ajal kui napilt alla piiri jäävaid leibkondi on natukene vähem. See tähendab, et isegi väike sissetuleku vähenemine (nt töökoormuse vähenemise, lühiajaline töötuse või eluasemekulude kasvu tõttu) võib kiiresti suurendada toimetulekutoetusele õigustatud leibkondade arvu. Samas võib sissetuleku väike kasv osa toetusele kvalifitseeruvaid leibkondi toetuse saajate hulgast välja viia.

Teises stsenaariumis on toimetulekupiiri ümbruses absoluutarvuliselt oluliselt rohkem leibkondi kui baasstsenaariumis. Juba kitsas ±1% tsoonis on piiri lähedal 834 leibkonda napilt üle piiri ja 407 leibkonda napilt alla piiri. ±10% tsoonis kasvab napilt üle piiri jäävate leibkondade arv 7313-ni ning napilt alla piiri jääb 6206 leibkonda. Seega võivad väikesed sissetulekumuutused omajagu suurendada või vähendada toimetulekutoetusele kvalifitseeruvate leibkondade arvu ning toetuse kulud võivad sellest tulenevalt oluliselt kõikuda.

Kolmandas stsenaariumis on piiri ümbruses leibkondi samuti rohkem kui kehtivas süsteemis, kuid vähem kui 2. stsenaariumis. Kitsas ±1% tsoonis jääb napilt üle piiri 293 ja napilt alla piiri 235 leibkonda. ±10% vahemikus on napilt üle piiri 4639 leibkonda ja napilt alla piiri 5401 leibkonda. Võrreldes 2. stsenaariumiga on piiri ümbruses leibkondi vähem ning süsteemi tundlikkus väikeste muutuste suhtes mõõdukam, kuid piiri lähedal olevate leibkondade hulk on siiski märkimisväärne.

Neljandas stsenaariumis on toimetulekupiir madalam kui teises ja kolmandas stsenaariumis. Kitsas ±1% vahemikus on piiri ümber 831 leibkonda ja ±10% vahemikus umbes 12 600 leibkonda. Seega on ka 4. stsenaariumis piiri ümbruses suur hulk leibkondi ning sissetulekute või eluasemekulude muutused võivad mõjutada toetusele õigustatud leibkondade arvu.

Viiendas stsenaariumis on piiri lähedal leibkondi vähem kui 4. stsenaariumis, kuid rohkem kui baasstsenaariumis. Kitsas ±1% tsoonis on napilt üle piiri 415 leibkonda ja napilt alla piiri 97 leibkonda. ±10% vahemikus on ligikaudu 9200 leibkonda. Ka 5. stsenaariumis on süsteem väikeste muutuste suhtes tundlik, kuid haavatavus on väiksem kui 4. stsenaariumis.

Kokkuvõttes näitab analüüs, et toimetulekupiiri ümbruses paikneb kõigis stsenaariumites arvestatav hulk leibkondi, mistõttu võivad ka väikesed sissetuleku- või eluasemekulude muutused mõjutada toimetulekutoetusele kvalifitseeruvate leibkondade arvu. Kõige tundlikum on kõikumistele teine stsenaarium, samas kui kolmas, neljas ja viies stsenaarium jäävad tundlikkuselt üldjoontes vahepeale. Baasstsenaariumis on piiri vahetus läheduses leibkondi kõige vähem.

112

Joonis 42. Leibkondade arv, kelle sissetulek (pärast eluasemekulude mahaarvamist), on toimetulekupiiri ümber (±1%, ±2%, … kuni ±10% toimetulekupiirist), 2024. aastal

113

7.3 Mõju absoluutsele vaesusele

Alates 2004. aastast on arvestuslik elatusmiinimum ka absoluutse vaesuse piiriks, seega eeldame, et elatusmiinimumi muutmisel muutub samavõrra absoluutse vaesuse piir. Elatusmiinimumi muutmise mõjude hindamiseks absoluutse vaesuse määrale kasutame 2024. aastal kogutud ESU andmeid, mille sissetuleku- näitajad põhinevad 2023. aastal. Seetõttu võrdleme leibkondade sissetulekuid 2023. aasta absoluutse vaesuse piiriga ning viime väljapakutud uue arvestusliku elatusmiinimumi piiri 2023. aasta hinnatasemele kasutades THI kaubagruppide alamindeksite aastasi muutusi.45

Elatusmiinimumi metoodika muutmise mõju hindamiseks absoluutse vaesuse määrale võrdleme järgmist nelja stsenaariumit:

• Stsenaarium 1 – kehtiv süsteem (baasstsenaarium) Baasstsenaariumis kasutame absoluutse vaesuse piirina 2023. aastal kehtinud elatusmiinimumi (338,2 eurot kuus) ja absoluutse vaesuse arvutamise metoodikas kehtivaid OECD tarbimiskaale 1:0,7:0,5. See stsenaarium kirjeldab olemasolevat olukorda ning võimaldab hinnata, kui suur on muutus uue elatusmiinimumi ja absoluutse vaesuse piiri või uute tarbimiskaalude kehtestamisel.

• Stsenaarium 2 – kehtiv elatusmiinimum ja absoluutse vaesuse piir uute kaaludega Kasutame baasstsenaariumiga sama absoluutse vaesuse piiri (2023. aastal 338,2 eurot kuus), kuid tarbimiskaaludena kasutame meie välja pakutud ühtseid kaalutud kaale (1:0,4:0,4). See stsenaarium võimaldab hinnata, kui suur oleks muutus uute tarbimiskaalude kehtestamisel.

• Stsenaarium 3 – uus elatusmiinimum ja absoluutse vaesuse piir uute kaaludega Kolmandas stsenaariumis tõstame elatusmiinimumi ja absoluutse vaesuse piiri 443,5 euroni 2024. aasta väärtuses (431,8 eurot 2023. aasta väärtuses). Lisaks kasutame meie uuringu põhjal tuletatud ühtseid kaalutud kaalusid (1:0,4:0,4).

• Stsenaarium 4 – konservatiivne uus elatusmiinimum ja absoluutse vaesuse piir uute kaaludega Neljandas stsenaariumis kasutame konservatiivset uut elatusmiinimumi ja absoluutse vaesuse piiri (411,0 eurot 2024. aasta väärtuses ehk 400,1 eurot 2023. aasta väärtuses). Rakendame meie uuringu põhjal tuletatud ühtseid kaalutud kaalusid (1:0,4:0,4). See stsenaarium näitab, kuidas muutuksid tulemused, kui piiri tõstetakse konservatiivselt.

Baasstsenaariumis on absoluutse vaesuse määr 2,7% ning absoluutses vaesuses elab ca 36 400 inimest (vt Tabel 30). Tarbimiskaalude muutmine (teine stsenaarium) vähendab absoluutse vaesuse määra 2,2%-ni. Vähe- nemine tuleb sellest, et tarbimiskaalude muutmisega omistatakse suurem osa sissetulekust leibkonna esime- sele täiskasvanule ning teise täiskasvanu ja lapse osa väheneb, mistõttu suureneb mitmeliikmelise leibkonna ekvivalentnetosissetulek, mida absoluutse vaesuse piiriga võrreldakse (vt ka ptk 6.2). Kui elatusmiinimumi ja sellest tulenevalt absoluutse vaesuse piiri tõsta (kolmas stsenaarium), siis suureneb absoluutse vaesuse määr 3,3%-ni ehk 0,6 protsendipunkti võrreldes baasstsenaariumiga ning absoluutses vaesuses olevate isikute arv suureneb ligikaudu 44 100 inimeseni. Neljandas stsenaariumis, kus elatusmiinimumi kasv on veidi väiksem, tõuseb absoluutse vaesuse määr 2,9%-ni ja absoluutses vaesuses olevate isikute arv ca 38 800 inimeseni. Tasub mainida, et need näitajad peegeldavad mõjude ülemist piiri, kuna analüüsime vaid absoluutse vaesuse piiri muutust, hoides toimetulekupiiri konstantsena ning võtmata arvesse võimalikku sissetulekute kasvu mõju

45 THI kaubagruppide alamindeksite aastased muutused põhinevad Statistikaameti andmebaasi tabelil IA001:

tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga.

114

toimetulekutoetuse suurenemise tõttu. Sellest hoolimata võib väita, et mõju on pigem mõõdukas: kuigi piiri tõstmisel absoluutse vaesuse näitajad kasvavad, jääb absoluutse vaesuse määr kõikides stsenaariumites vahemikku 2,2–3,3%.

Tabel 30. Elatusmiinimumi muutmise mõju absoluutse vaesuse määrale ja absoluutses vaesuses elavate isikute arvule, 2023. aastal

Stsenaarium Absoluutse vaesuse piir (2023. a)

Tarbimis- kaalud

Absoluutse vaesuse määr (%)

Määra erinevus baasstsenaariumist (protsendipunkti)

Absoluutses vaesuses elavate isikute arv

Isikute arvu erinevus baas- stsenaariumist

Sts 1 (baas) 338,23 1:0,7:0,5 2,7% 0,0% 36 446 0 Sts 2 338,23 1:0,4:0,4 2,2% -0,5% 29 567 -6 879 Sts 3 431,84 1:0,4:0,4 3,3% 0,6% 44 142 7 696 Sts 4 400,10 1:0,4:0,4 2,9% 0,2% 38 830 2 384

Märkus: Stsenaariumite analüüs põhineb 2024. aasta ESU andmetel, mis kajastavad 2023. aasta sissetulekuid. Seetõttu on ka elatusmiinimum ja absoluutse vaesuse piir viidud 2023. aasta väärtusesse. Allikad: ESU, 2024; autorite arvutused.

Absoluutses vaesuses elavad inimesed kuuluvad kõige sagedamini üksikute alla 65-aastate leibkonnatüüpi: kõigis stsenaariumites moodustavad sellesse leibkonnatüüpi kuuluvad inimesed rohkem kui 40% absoluutses vaesuses olijatest (vt Joonis 43). Kui jätta absoluutse vaesuse piir samaks, kuid tarbimiskaale muuta (teine stsenaarium), väheneb baasstsenaariumiga võrreldes (nii lasteta kui kuni kahe lapsega) paaride arv ja osakaal, samas kui üksikute alla 65-aastaste osakaal sellevõrra kasvab. Teises stsenaariumis kasutatavad tarbimiskaalud annavad mitmeliikmelistele leibkondadele madalama leibkonna tarbimiskaalu kui OECD traditsioonilised kaalud, mis on kasutuses kehtivas süsteemis, millest tulenevalt mitmeliikmeliste leibkondade arv ja osakaal absoluutses vaesuses olijatest väheneb. Kolmandas ja neljandas stsenaariumis, kus tõstetakse absoluutse vaesuse piiri, väheneb baasstsenaariumiga võrreldes kuni kahe lapsega paaride osakaal ning tõuseb üksikvanemate osakaal.

Sarnaste järeldusteni jõuame kui võrdleme absoluutse vaesuse määra leibkonnatüübiti erinevates stsenaariumites. Üksikute alla 65-aastaste absoluutse vaesuse määr kolmandas ja neljandas stsenaariumis suureneb võrreldes baasstsenaariumiga (vt Joonis 44). Märgatavalt kasvab kolmandas ja neljandas stsenaariumis ka üksikvanemate absoluutse vaesuse määr, samas kui kuni kahe lapsega paaride absoluutse vaesuse määr kolmandas ja neljandas stsenaariumis baasstsenaariumiga võrreldes väheneb.

115

Joonis 43. Absoluutses vaesuses elavate inimeste jagunemine leibkonnatüüpide vahel stsenaariumite lõikes, 2023. aastal

116

Joonis 44. Absoluutse vaesuse määr leibkonnatüübiti stsenaariumite lõikes, 2023. aastal

Sarnaselt toimetulekupiiriga vaatame kui palju inimesi jääb sissetulekutelt absoluutse vaesuse piiri lähedusse. Toome välja inimeste arvu, kelle ekvivalentnetosissetulek asub absoluutse vaesuse piiri lähedal (vahemikus ±1%, ±2%, … kuni ±10% piirist), selleks, et hinnata kui suur osa elanikkonnast võib väikeste sissetulekumuudatuste korral liikuda absoluutsesse vaesusesse ning seeläbi kui tundlik on süsteem tervikuna.

Baasstsenaariumis on piiri vahetus läheduses inimesi märkimisväärselt: ±1% vahemikus paikneb kokku 811 isikut ning ±10% vahemikus ligikaudu 15 800 inimest (vt Joonis 45). Seega ka mõõdukad muutused sissetulekutes võivad absoluutse vaesuse määra nihutada, kuna piiri ümbruses on arvestatav hulk inimesi.

Teises stsenaariumis, kus absoluutse vaesuse piir jääb samaks, kuid rakendatakse ühtseid kaalutud tarbimiskaale 1:0,4:0,4, on kitsaimas vahemikus (±1%) piiri lähedal kokku 401 inimest, kes paiknevad piirist üleval pool, ning laiemais, ±10% vahemikus 9092 inimest. See muster on kooskõlas varasema tähelepanekuga, et tarbimiskaalude muutmine suurendab mitmeliikmeliste leibkondade ekvivalentnetosissetulekut ja asetab

117

osa neist absoluutse vaesuse piirist ülespoole ning vähendab seetõttu absoluutse vaesuse määra. Samas ei tähenda absoluutses vaesuses olevate isikute arvu vähenemine tingimata, et piiri lähedal paiknevaid inimesi peaks olema vähem – see sõltub sissetulekute jaotusest piiri ümbruses. Antud juhul on siiski näha, et võrreldes baasstsenaariumiga on teises stsenaariumis vaesuspiiri läheduses vähem inimesi.

Kui lisaks uutele kaaludele tõsta absoluutse vaesuse piiri (kolmas stsenaarium), suureneb baasstsenaariumiga võrreldes eriti selgelt piiri vahetus läheduses olevate inimeste arv: ±1% vahemikus on piiri ümbruses umbes 1600 inimest. See tähendab, et kõrgem piir ei tõsta üksnes absoluutse vaesuse määra, vaid suurendab ka nende inimeste arvu, kes võivad väikeste sissetulekumuutuste korral liikuda absoluutsesse vaesusesse või sealt välja. Samas ±10% vahemikus on kolmandas stsenaariumis piiri ümbruses kokku ca 14 500 inimest, mis on suurusjärgult võrreldav baas- ja neljanda stsenaariumiga.

Neljandas, konservatiivsema piiritõusuga stsenaariumis on kitsaimas piirilähedases vahemikus samuti arvestatav hulk inimesi (±1% juures 2049 isikut). Vahemiku laienedes kasvab piiri ümbruse isikute hulk sarnaselt teistele stsenaariumitele ning ±10% puhul ulatub see ligikaudu 14 200 inimeseni.

Kokkuvõttes näitab tundlikkuse analüüs, et kuigi eelnevalt leitud muutused absoluutse vaesuse määras jäävad mõõdukaks (vahemikku 2,2–3,3%), mõjutab kasutatav metoodika ja absoluutse vaesuse piir seda, kui palju inimesi paikneb piiri vahetus läheduses ning kui haavatav on hinnang väikeste sissetulekumuutuste suhtes. Kõigis stsenaariumites paikneb piiri ümbruses arvestatav hulk inimesi, mistõttu võib ka väike muutus sissetulekutes tuua kaasa liikumise absoluutsesse vaesusesse või sealt välja. Võrreldes baasstsenaariumiga vähendab tarbimiskaalude muutmine piiri lähedale jäävate inimeste hulka, samas kui vaesuspiiri tõstmine suurendab märgatavalt just vahetult piiri lähedal (±1%) olevate inimeste arvu ja seega tundlikkust väikeste muutuste suhtes.

118

Joonis 45. Isikute arv, kelle sissetulek on absoluutse vaesuse piiri ümber (±1%, ±2%, … kuni ±10% absoluutse vaesuse piirist), 2023. aastal

7.4 Kokkuvõte

Arvestusliku elatusmiinimumi suurus mõjutab toimetulekutoetust, kui toimetulekupiir järgib elatusmiinimumi taset. Toimetulekupiiri tase ja tarbimiskaalude valik mõjutavad toetusele kvalifitseeruvate ja toetust saavate leibkondade arvu ning toimetulekutoetuse kogukulu riigile. Seetõttu hindasime, kuidas elatusmiinimumi metoodika muutmine mõjutaks toimetulekutoetuse saamist. 2024. aastal sai toimetulekutoetust 15 714

119

leibkonda ning toimetulekutoetuseks maksti välja ligikaudu 38,7 miljonit eurot. Mõju hindamisel toimetulekutoetusele võrdlesime viit stsenaariumit: 2024. aastal kehtinud süsteemi (toimetulekupiir 200 eurot, tarbimiskaalud 1:0,8:1,2), uut 316-eurost toimetulekupiiri kehtivate kaaludega (1:0,8:1,2), sama piiri uuringus tuletatud uute tarbimiskaaludega (1:0,4:0,4) ning konservatiivsemat 297-eurost piiri nii kehtivate kui ka uute kaaludega. Tulemused näitavad, et toimetulekupiiri tõstmine suurendab märgatavalt nii toetusele kvalifitseeruvate kui ka toetust taotlevate leibkondade arvu ning toetuse kogumahtu. Suurim mõju on 316- eurose toimetulekupiiri kehtestamisel kehtivate kaaludega, mille korral kasvaks toetust saavate leibkondade arv hinnanguliselt 25 901-ni ja toimetulekutoetuse maht 68,3 miljoni euroni. Uute madalamate tarbimiskaalude kasutamine vähendab sama piiri juures mõju märgatavalt: 316-eurose piiri ja tarbimiskaalude 1:0,4:0,4 korral kasvaks toetuse maht 52,7 miljoni euroni. Konservatiivsema 297-eurose piiri korral jäävad mõjud väiksemaks, eriti siis, kui kasutada uuringus tuletatud tarbimiskaale 1:0,4:0,4.

Alates 2004. aastast on arvestuslik elatusmiinimum ka absoluutse vaesuse piiriks, mistõttu elatusmiinimumi muutmisel muutuks samavõrra absoluutse vaesuse piir ja sellest tulenevalt ka absoluutse vaesuse määr. Võrdlesime nelja stsenaariumit: 2023. aastal kehtinud süsteemi, 2023. aastal kehtinud absoluutse vaesuse piiri uute tarbimiskaaludega (1:0,4:0:4) ning kahte stsenaariumit, kus absoluutse vaesuse piiri tõstetakse vastavalt uuele ja konservatiivsele elatusmiinimumi tasemele, kasutades mõlemal juhul uusi tarbimiskaale (1:0,4:0,4). Analüüs näitab, et üksnes tarbimiskaalude muutmine vähendab absoluutse vaesuse määra 2,7%-lt 2,2%-ni, kuna mitmeliikmeliste leibkondade ekvivalentnetosissetulek suureneb. Kui aga elatusmiinimumi ja seega ka absoluutse vaesuse piiri tõsta, kasvab absoluutse vaesuse määr 3,3%-ni ning konservatiivsema piiritõusu korral 2,9%-ni. Seega vähendavad uued tarbimiskaalud absoluutset vaesust, kuid kõrgem elatusmiinimum tõstab absoluutse vaesuse piiri ja suurendab absoluutse vaesuse määra. Kokkuvõttes jääb mõju siiski mõõdukaks, kõigis analüüsitud stsenaariumites jääb absoluutse vaesuse määr vahemikku 2,2–3,3%. Kõigis stsenaariumites moodustavad suurima osa absoluutses vaesuses olevatest inimestest üksikud alla 65-aastased ning kõrgema absoluutse vaesuse piiri korral suureneb enim üksikvanemate absoluutse vaesuse määr.

8 Toimetulekutoetuse saajate intervjuude analüüs

Toimetulekutoetuse saajate intervjuude eesmärk oli selgitada välja toimetulekutoetuse saajate hinnang toimetulekutoetuse suurusele ja selle taotlemise protsessile ning toetuse mõju inimese/leibkonna toimetulekule. Toimetulekutoetuse saajate intervjuude metoodika on toodud lisades (vt Lisa 4. Toimetulekutoetuse saajate intervjuude metoodika). Esmalt kirjeldame toimetulekutoetuse taotlemise ja saamise kogemust, seejärel saajate hinnanguid toetuse piisavusele ning lõpuks tööle asumise ja toetusvajaduse vähenemise võimalusi.

8.1 Toimetulekutoetuse taotlemine ja saamine

8.1.1 Toimetulekutoetuse vajaduse tekkimine Toimetulekutoetuse saamise kestus varieerus intervjueeritute seas mõnest kuust kuni üle viie aasta.

Vajadus toimetulekutoetuse järele tekkis intervjueeritutel elukorralduse muutuse või mõne ootamatu elusündmuse tulemusena. Elusündmused, mille tagajärjel toimetulekutoetuse vajadus tekkis, seondusid intervjueeritava või tema lähedaste tervisega, elukoha või pereseisu muutusega, sissetulekute järsu vähenemisega, töökoha kaotuse või võlgade tekkimisega. Näiteks toodi intervjuudes välja enda, lapse või mõne muu lähedase terviseprobleeme, mis takistasid tööle asumist. Samuti kirjeldati sissetuleku järsku

120

vähenemist (töökaotus, töövõimetoetuse või vanemahüvitise lõppemine). Põhjused võisid olla seotud ka eluasemega – vajadus kolida üürikorterisse ja sellest tulenev eluasemekulude järsk kasv või eluasemega seotud kulude (kodulaenu, remondifondi) tasumisel tekkinud võlg. Mõnel juhul tekkis toetuse vajadus elukorralduse muutuse tõttu, mis kaasnes üksikvanemaks jäämise või vägivaldsest suhtest lahkumisega. Elukorralduse muutust kirjeldati ka Eestisse (tagasi) kolimise järel, kui töö leidmine Eestis viibis. Samuti mainiti elukorralduse muutust linnast maale kolides, kuna uues elukohas ei õnnestunud töökohta leida. Mõnel juhul kujunes vajadus toetuse järele kõrgetest ravimikuludest (sealjuures kirjeldati ka perioodilist toetuse taotlemist retseptiravimite hüvitamiseks, muul ajal toetust vajamata).

8.1.2 Toimetulekutoetuse taotlemise kogemus ja hinnang protsessile Toimetulekutoetuse taotlemise ja saamise protsessi kirjeldused erinesid nii taotluse esitamise kanali kui ka toetuse saamise eeltingimuste kontrollimise ja tagasiside poolest.

Asjaajamine kohalikus omavalitsuses toimus kas elektrooniliselt, kohapeal või kombineeritult (nt edastati osa dokumente e-posti teel, kuid taotlus vormistati ametiasutuses kohapeal). Intervjueeritavad, kes käisid toimetulekutoetust taotlemas kohal (või kombineerisid esitamiskanaleid), kirjeldasid kohalkäimist kas isikliku eelistuse või ametiasutuse nõudena. Osa taotlejatest eelistas kohale minna, sest seda nähti meeldiva suhtlemisvõimalusena. Teised märkisid, et taotluse vormistamiseks oli kohalkäimine kohustuslik.46 Intervjueeritavad edastasid enamasti ühe või kahe kuu pangaväljavõtte sissetuleku kontrollimiseks, üksikutel juhtudel tuli edastada kuue kuu väljavõte. Valdavalt esitati pangaväljavõte e-posti teel. Olukordades, kus taotluse elektrooniliseks esitamiseks puudus võimalus (nt arvuti/nutitelefoni puudumise või ebapiisava digipädevuse tõttu), lahendati olukord pangaautomaadist konto väljavõtte väljatrükkimisega ja selle esitamisega sotsiaaltöötajale. Üks intervjueeritav märkis, et sotsiaaltöötaja pääses tema nõusolekul ise pangaandmetele ligi. Kuigi üldjuhul piirdus kontroll sissetulekute vaatamisega, märkis sama intervjueeritav, et sotsiaaltöötaja vaatas pangast ka taotleja väljaminekuid. Üksikjuhtudel kirjeldati toetusvajaduse kontrollimise osana ka kodukülastust. Mõni intervjueeritav sai taotlusele vastuseks toetuse määramise otsuse, kuid osa taotlejatest tõdes, et otsust ei edastatud neile üldse või tehti seda vaid üksikjuhtudel.

Intervjueeritavad pidasid osa kontrolliga seotud meetmeid põhjendatuks, kuid mõne komponendi (nt kvalifitseerumistingimuste ja kodukülastuse) vajalikkust ning proportsionaalsust hinnati erinevalt.

Dokumentide esitamise vajadust peeti üldiselt õigustatuks ning nende koondamine ja edastamine oli arusaadav ja jõukohane. Kuigi tavapäraselt kasutati pangaväljavõtet üksnes sissetulekute kontrollimiseks ning sellega seoses probleeme ei tõstatunud, pidas üks intervjueeritav – kelle puhul vaadati lisaks sissetulekutele ka väljaminekuid – väljaminekute kontrollimist liigselt sekkuvaks praktikaks. Intervjueeritava sõnul jätkati väljaminekute kontrollimist ka pärast seda, kui ta oli väljendanud selle suhtes vastumeelsust ning ebamugavust süvendas sotsiaaltöötaja huvi väljaminekute sisu vastu: „…kui mul on võimalus, ma tean, ahah, see kuu ma maksan, et nagu mul jääb natukene üle ja ma lähen Temusse, ostan lastele mingid uued saapad, sest siin ma ei saa seda lubada… nad [sotsiaaltöötajad] võtavad arvelt selle päringu, kus seal on näha [väljaminekud]. Ja siis vahest [ütlevad]: "Ah, te tellisite Temust selle, 30 või 40 euri, aga mis te ostsite?", aga see on minu asi ja miks ma pean seletama, miks ma pean aru andma, mida ma tellisin?“

Olukordades, kus sotsiaaltöötaja tegi kodukülastuse, hinnati selle põhjendatust erinevalt. Kohati kirjeldati sotsiaaltöötajate soovi taotleja elutingimusi kontrollida pingelise ja liigselt eraellu sekkuvana. Mõnes intervjuus tajuti kodukülastust samas neutraalse või pigem positiivsena, sest pärast koduvisiiti näis

46 Intervjueeritavad, kes kirjeldasid vajadust alati kohal käia, taotlesid toimetulekutoetust Tallinnas.

121

sotsiaaltöötajatel kujunevat parem arusaam taotleja tegelikest elutingimustest, suurendades taotleja kindlustunnet, et toetuse saamine jätkub: „Siis, kui nad käisid minu juures külas ära, siis on nagu suhtlus kuidagi nagu teistmoodi läinud ja võib-olla jah, enne ma tundsin nagu niisugust nagu külmemat või niisugust nagu masinatega suhtleks, et võib-olla see, nad nägid ära millistes tingimustes ma elan, võib-olla see nagu oli nagu teine, et ma nagu ei peta mingit raha neilt välja...“

Kuigi taotluse esitamise nõuet ametiasutuses kohapeal hinnati üldiselt neutraalselt, rõhutati mõnes intervjuus selle tähtsust tegeliku toetusvajaduse kontrollimiseks. Kohati nägid toetusesaajad näost-näkku kohtumist sotsiaaltöötajaga mitte ainult tehnilise asjaajamisena, vaid ka võimalusena hinnata taotleja usaldusväärsust: „Tead, elektrooniliselt inimesed hakkavad valetama... Otse näost-näkku, sest ainult siis sina [sotsiaaltöötaja] näed, kes on sinu vastas.“ Ühes intervjuus tõstatus ka intervjueeritava edastatud andmete õigsuse küsimus: sotsiaaltöötaja vahendatud info ja taotleja enda väide leibkonna koosseisu kohta olid vastuolus ning jäi ebaselgeks, kas tegemist oli ühe- või kaheliikmelise leibkonnaga. Intervjuu põhjal ei olnud võimalik tuvastada, kumb kirjeldus vastas tõele või millest vastuolu tulenes.

Toimetulekutoetuse suurust ja määramist mõjutasid nii sissetuleku ja eluasemekulude kõikumine (vt ptk 8.2) kui ka vastavus muudele nõuetele (nt tööturuteenustel osalemine, Töötukassas arvelolek).47 Taotlejate hinnangul olid muude nõuete täitmist takistavad asjaolud sageli vältimatud (nt terviseprobleemid või elukohast tulenevad piirangud). Seetõttu tajuti nõuete täitmata jätmise eest toetuse vähendamist ebaõiglase ning abitustunnet tekitavana.48 Samuti ei pruukinud intervjueeritavate sõnul sissetuleku ja eluasemekulude kõikumise tõttu toetusvajadus kaduda ka kuudel, mil toetus peatati või seda vähendati. Ootamatu toetuse katkemine tekitas leibkondades pinget, sest eelarve oli sageli planeeritud toetuse laekumise eeldusel. Samas leidus intervjueeritavaid, kelle jaoks toetuse kõikumine oli ootuspärane ning kes taotlesid toetust perioodiliselt.

Esmakordset toimetulekutoetuse taotlemist kirjeldati intervjuudes valdavalt emotsionaalselt raske kogemusena, millega kaasnes alaväärsus- ja häbitunne. Alaväärsustunne seostus eeskätt mõttega, et ollakse ebaõnnestunud enesele seatud ootuses iseseisvalt toime tulla, ning mõnel juhul viis see taotluse esitamise edasilükkamiseni, kuigi vajadus toimetulekutoetuse järele oli olemas. Korduvate taotluste järel kirjeldasid intervjueeritavad harjumist ja kogemuse ümbermõtestamist, nähes toimetulekutoetust vältimatu lahendusena olukorras, kus muud võimalust ei olnud: „Esimesel korral oli häbi, et mis mõttes ma kerjus olen. Aga siis, kui ära harjud sellega. Või noh, nagu saad aru, et sul ei ole teist võimalust antud hetkel onju, kuna ka lapsed on väiksed.“ Mõnes intervjuus kirjeldati toimetulekutoetuse taotlemist samas tavapärase asjaajamisena, keskendudes

47 Sotsiaalhoolekande seaduse § 134 lg 4 annab kohaliku omavalitsuse üksusele õiguse jätta toimetulekutoetus

määramata või vähendada toetuse summat sätestatud tingimustel ning mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva

põhjuse hindamine toimub praktikas sotsiaaltöötaja kaalutlusotsusena. Näiteks võib toetus jääda määramata, kui

isik ei ole Töötukassas arvel.

48 Üks intervjueeritav kirjeldas, et tema toimetulekutoetust vähendati märkimisväärselt, kuna ta ei osalenud

sotsiaalõppe teenusel. Intervjueeritava hinnangul ei olnud osalemine võimalik, kuna see eeldas füüsilist tööd ajal,

mil tema tervis seda ei võimaldanud. Sarnaseid takistusi esines ka Töötukassas arveloleku puhul: ühel juhul ei saanud

intervjueeritav tööle kandideerida, kuna tema elukohas ei olnud piisavalt sobivaid tööpakkumisi ning ühistransport

ei ühtinud pakutud tööaegadega; teisel juhul piiras terviseprobleemidega lapse hooldamine oluliselt üksikvanema

tööle kandideerimise võimalusi. Ühel juhul seati toimetulekutoetuse jätkumine kahtluse alla, kuna laste isalt ei olnud

elatist nõutud; toetus jätkus seetõttu, et laste ema algatas elatise sissenõudmiseks kohtumenetluse.

Intervjueeritavad kirjeldasid sellistes olukordades ärevust ja pinget.

122

toetuse arvestuse loogikale ja protsessi mõistetavusele, mitte selle emotsionaalsele mõjule: „Esimest korda ei mäletagi. Lihtsalt olin sotsi osakonnast kuulnud ja läksin sinna, seal aga selgitati toetuse suuruse arvutamist ja pärast seda hakkasin oma kulusid ja tulusid jälgima. Ja abikaasa ka. Tegelikult on protseduur standardne, kui juba tead.“ Mõni intervjueeritav rääkis, et esimesel korral oli toetuse taotlemine keeruline ka seetõttu, et oli palju teadmatust, mis ees ootab või mida teha tuleb.

Intervjueeritavate hinnangul olid kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad valdavalt pädevad, abivalmid ja mõistvad ning pakkusid taotlejatele mõnikord lisaks menetlusliku poole selgitamisele ka emotsionaalset tuge. Kuigi sotsiaaltöötajaid hinnati enamasti toetavateks, toodi intervjuudes esile ka ebameeldivaid kogemusi, kus suhtlust tajuti ükskõikse, hukkamõistva või alandavana. Mitmes intervjuus toodi kitsaskohana esile puudulikku infojagamist, eeskätt lisatoetuste võimaluste tutvustamisel ning menetluse käigust teavitamisel. Intervjueeritavate sõnul ei pruugi sotsiaaltöötajad omaalgatuslikult tutvustada lisatoetuste võimalusi ning juhul, kui taotleja ise nende kohta küsida ei oska, jäävad vajalikud toetused infosulu tõttu abivajajale kättesaamatuks (näiteks retseptiravimite hüvitamine, hambaravi või prillide toetus). Samas esines ka intervjuusid, kus lisatoetustest informeerimise probleeme ei tõstatatud.

Ebakindlust tekitas ka see, et kohati ei teavitatud taotlejaid toimetulekutoetuse menetluse käigust piisavalt. Kirjeldati olukordi, kus pärast taotluse ja dokumentide esitamist „hoitakse hinge kinni“ või kuidas taotlus saadetakse „nagu mutiauku“, sest puudub kindlus, kas taotlus on kohale jõudnud ning kas ja millises ulatuses toetust konkreetsel kuul makstakse. Mõnel juhul saatis sotsiaaltöötaja taotlejale kinnituse e-posti teel, teistel juhtudel aga ei laekunud ühtegi teadet ning toetuse laekumises veendumiseks jälgis taotleja ise pangakontot, mida kogeti eriti pingelisena. Samas kirjeldas mõni intervjueeritav järjepidevat ja selget otsusest teavitamist, mis suurendas taotleja kindlustunnet. Lisaks märgiti, et toetuse maksmise ning vajalike dokumentide esitamise täpseid kuupäevi ei ole alati teatavaks tehtud. Üks intervjueeritav märkis, et kui tal ei õnnestu dokumente tähtajaks esitada või mõni teenusepakkuja ei saada arvet taotlejale õigeaegselt ära, lükkub toetuse laekumine edasi, jättes leibkonna vahepealsel perioodil rahast ilma.

8.1.3 Toimetulekutoetuse saajate ettepanekud toetuse taotlemise protsessi muutmiseks Toimetulekutoetuse saajad pakkusid välja, et taotlemise protsessi võiks tõhustada e-keskkonna loomine, kuhu oleks võimalik vajalikud dokumendid üles laadida ning taotluse menetluskäiku jälgida. Ebakindluse vähendamiseks soovitati tehniliste ja korduvate toimingute esmaste vastuste automatiseerimist – näiteks võiks süsteem automaatselt teavitada, kui mõni vajalik dokument on esitamata. Samas rõhutati, et võimalike e-teenuse kasutamise piirangute tõttu peaks säilima võimalus taotlusi ka ametiasutuses kohapeal esitada. Intervjueeritute seas oli inimesi, kellel puudus ligipääs nii internetile kui ka arvutile (ühel intervjueeritaval oli kasutuses vaid nuputelefon) või ei olnud digipädevus piisav dokumentide iseseisvaks edastamiseks. Madala digipädevusega intervjueeritav edastas dokumendid siiski veebi teel lähedase abiga, kuid abi puudumisel kujuneks see oluliseks takistuseks toimetulekutoetuse taotlemisel.

Lisaks pakuti, et iga kohaliku omavalitsuse koduleheküljel võiksid olla selgelt märgitud konkreetsed tähtajad ning loetelu dokumentidest, mis peavad olema tähtajaks esitatud, et toetus õigeaegselt laekuks. Toetuse kujunemise läbipaistvuse ja arusaadavuse suurendamiseks sooviti, et kohalik omavalitsus edastaks taotlejale alati otsuse, kas ja kui palju isik toetust saab. Ühes intervjuus pakuti, et koos maksmise otsusega võiks saada dokumendi, millest nähtuks, kuidas esitatud dokumente arvesse võttes konkreetne toetussumma kujunes. Kuigi osa intervjueeritavatest ei tundnud toimetulekutoetuse kujunemise vastu huvi või pidas oma arusaama sellest piisavaks, tõstatus mõnes intervjuus segadus selle üle, kuidas laekuv summa kujuneb. Eelkõige ei mõistetud, miks on tegelikult laekunud summa madalam absoluutse vaesuse piirist: „See on naljanumber, kui

123

vabariigi valitsus otsustas, et vaesuspiir on 350 euri ja alla selle poole kõik on absoluutses vaesuses elavad ja siis sa annad 200 euri toetust. No see on absoluutse vaesuse absoluutne vaesus või kuidas me seda nimetame siis.“

8.2 Toimetulekutoetuse piisavus

8.2.1 Üldine hinnang toimetulekutoetuse piisavusele Osa intervjueeritavatest pidas toimetulekutoetust piisavaks selles tähenduses, et see võimaldab katta hädavajalikud miinimumkulutused ja „ots-otsaga kokku tulla“, kuid ei võimalda teha põhivajadusi ületavaid väljaminekuid. Valdav osa intervjueeritavatest tõdes siiski, et toimetulekutoetuse suurus ei ole igakuiseks toimetulekuks piisav. Mõni toetusesaaja oli sealjuures väga kriitiliselt meelestatud: „…tegelikult ega ma seal väga palju seda toetust ei saanud, et see on ju naljaasi tegelikult, naljanumber… see on ju tsirkus, noh.“ Igapäevane hakkamasaamine eeldas mõlemal juhul kulude pidevat planeerimist ja kokkuhoidu.

Toimetulekutoetuse suurust miinimumkulutuste katmiseks piisavaks pidanud intervjueeritavad kuulusid enamasti lastega leibkondadesse. Samas esines ka lastega leibkondade seas hinnanguid, et toimetulekutoetusest ei piisa. Teiste leibkonnatüüpide intervjueeritavad hindasid toetuse suurust valdavalt ebapiisavaks. Toetuse piisavuse hinnangu ning lähedastelt saadava lisatoe olemasolu või toetuse saamise kestuse vahel ei ilmnenud selget mustrit. Seega varieerusid toetust piisavaks pidanud intervjueeritavad lähedaste toe ja toetuse saamise perioodi poolest, kuid neid ühendas see, et leibkonnas oli vähemalt üks laps (vt Tabel 31).

Tabel 31. Intervjuudes esitatud hinnangud toimetulekutoetuse piisavusele leibkonnatüübi, toetuse kestuse ja lähedaste lisatoe järgi

Intervjuu nr

Peretüüp Kas toetuse summa on piisav

Kui kaua toetust saanud

Kas saab lähedastelt

lisatuge 1 Üksikvanem lastega Ei 3+ a Jah 2 Üksikvanem lastega Jah 1-2 a Jah 3 65+ üksik Ei 3+ a Ei maininud 4 Alla 65 üksik Ei <1 a Jah 5 Paar lastega Ei 3+ a Ei maininud 6 Üksikvanem lastega Ei <1 a Ei maininud 7 Üksikvanem lastega Ei 3+ a Ei maininud 8 Üksikvanem lastega Ei 3+ a Jah 9 Alla 65 üksik Ei 1-2 a Jah

10 Alla 65 paar lasteta Jah 3+ a Ei maininud 11 Alla 65 üksik Ei <1 a Ei maininud 12 65+ üksik Ei 3+ a Jah 13 Üksikvanem lastega Jah 1-2 a Jah 14 Alla 65 üksik Ei 1-2 a Ei maininud

124

15 Paar lastega Jah <149 Ei maininud 16 Paar lastega Jah <1 a Jah 17 Alla 65 üksik Ei 1-2 a Jah 18 Üksikvanem lastega Jah 3+ a Ei maininud 19 65+ üksik/65+ paar Info puudub Info puudub Jah 20 Alla 65 üksik Ei 3+ Jah

Toimetulekutoetuse saamine sõltus mõnel leibkonnal sissetuleku ajutisest kasvust ja eluasemekulude hooajalisusest. Toetuse mittemääramise põhjusena nimetati ebaregulaarseid laekumisi, mistõttu ei kvalifitseerutud enam toimetulekutoetusele (nt tulumaksutagastus, elatis, töötutoetuse väljamaksed). Kuna toimetulekutoetusele kvalifitseerumiseks peab leibkonna kuine sissetulek pärast eluasemekulude mahaarvamist jääma alla kehtestatud toimetulekupiiri, ei kvalifitseerunud osa leibkondadest toimetulekutoetusele suveperioodil, mil kommunaalkulud olid madalamad. Samas tõdeti, et ka nendel kuudel püsib toetusvajadus ning toetuse ootamatu katkemine tekitab pinget, kuna leibkond on oma eelarve planeerinud arvestusega, et toetus laekub. Teisalt leidus ka leibkondi, kes arvestasid toetuse kõikumisega ning taotlesid seda üksnes neil kuudel, mil sissetulekud vähenesid või kulud suurenesid.

8.2.2 Kaubad ja teenused, mille ostmist ei saa toimetulekutoetuse saajad endale lubada Küsimusele, milliseid kulutusi leibkond kõrgema sissetuleku korral suurendaks, nimetasid intervjueeritavad esmajärjekorras kulutusi toidule ja riietele, aga ka tervisega seotud väljaminekuid ningseejärel kodutarvete soetamist, kodu korrastamist ja vaba aja tegevusi.

Mitmed intervjueeritavad väljendasid soovi toituda tervislikumalt ja mitmekesisemalt, kuid meelepäraseks ja tervislikuks toiduks ei jätkunud leibkonnal piisavalt raha. Kõrgema sissetuleku korral suunataks vahendeid esmajärjekorras just toidukulude katteks ning seda rõhutati olenemata toimetulekutoetuse saamise perioodi kestusest. Toimetulekutoetuse ebapiisavuse tõttu tuli teha järeleandmisi nii toidu tervislikkuses kui ka eelistustes. Mitmest lapsevanemaga tehtud intervjuust ilmnes, et laste toidukulude katmiseks piiravad vanemad enda toidule tehtavaid kulutusi.50 Üks intervjueeritav nentis, et on rahapuuduse tõttu loobunud ka erinevate tähtpäevade – sünnipäev, jõulud, uue aasta saabumine – tähistamisest, kuna sellega kaasnevaid lisakulusid (nt pidulik toidulaud) ei ole võimalik katta.

Riiete ja jalanõude soetamine osutus mitme intervjueeritava jaoks keeruliseks ning mitmel juhul kirjeldati, et riiete ostmisest on tulnud pikemaks ajaks loobuda ja ostud edasi lükata. Sarnastelt toidule tõdeti sageli, et kui sissetulek oleks suurem, siis kulutataks rohkem raha riietele ja jalanõudele. Seda tõid välja nii lühi- kui pikaajalisemad toetusesaajad. Mõnes intervjuus kirjeldati toimetulekuviisina taaskasutuspoodidest ning Eesti Lasterikaste Perede Liidu kaudu kasutatud riiete soetamist, ning ühes intervjuus toodi täiendava abina välja ka sotsiaaltöötaja pakutud taaskasutuskaupade turu talong.

Intervjueeritavate sõnul suurendavad terviseprobleemid oluliselt leibkonna väljaminekuid. Kuna käsimüügiravimite ja vitamiinide eest tuleb toetusesaajal ise tasuda, jäävad mõnel juhul vajalikud

49 Intervjuu toimumise ajal intervjueeritav enam toetust ei saanud, kuna oli leidnud töö. Leibkond kvalifitseerus

toimetulekutoetusele vaid kaheks kuuks, seejärel oldi intervjuu toimumise ajal saadud enam kui aasta aega

sissetulekust sõltuvat toetust.

50 Näiteks loobus lapsevanem regulaarsest lihatarbimisest, kuigi tervise seisukohast - rauapuuduse tõttu - oleks liha

tarbimine olnud oluline.

125

käsimüügiravimid ja vitamiinid liiga kõrgete kulude tõttu ostmata.51 Nii haigusperioodid kui ka terviseprobleemidega leibkonnaliikmed tõstavad seega leibkonna kulusid.52 Lisaks ravimikuludele nimetasid intervjueeritavad olulise vajadusena hambaravi ning muid tervisega seotud teenuseid ja abivahendeid. Enda või lähedaste terviseprobleemidega intervjueeritavad (olenemata toetuse saamise kestusest) kirjeldasid, et suurema sissetuleku korral suunaksid nad rohkem vahendeid nii enda kui ka laste tervisega seotud vajadustele, sh täiskasvanute hambaravile, massaažile ja prillide soetamisele; ühes intervjuus mainiti terviseprobleemidega lapse soolakambri teenust.

Kestvuskaupade asendamisega seotud kulude katmine toimetulekutoetusest on keeruline või isegi võimatu. Eriti pikaajalisemalt (1-5 aastat) toetust saanud intervjueeritavad märkisid, et kõrgema sissetuleku korral suurendaksid nad kulutusi mööblile ja tarbeesemetele (nt nõud, rätikud, linad, voodipesu ja väikeste laste olemasolul ka madratsikatete keemiline puhastus), kodutehnika väljavahetamisele ning kodu korrastamisele, näiteks väiksematele remonditöödele.Kodutehnika asendamise kohta tõdes üks intervjueeritav, et isegi juhul, kui kasutatud kodutehnikat pakutakse tasuta, jääb see soetamata, kuna puudub võimalus selle kohaletoimetamiseks. Kestvuskaupadega seotud väljaminekute katmine eeldaks säästmist, kuid toimetulekutoetus kulub ära igapäevaste kulude (eelkõige toidukulude) katmiseks ning raha kõrvale panna ei ole võimalik: „…ja olen mõelnud, et sellest väiksest rahast ka iga kuu näiteks 20 eurot kõrvale panna, see on täiesti võimatu. Sest noh, kui istuda nädal aega siis söömata ja vaadata seda 20 eurot seal laua peal, et ma panen selle kõrvale, see on täiesti narr, on ju, noh.“ Ühes intervjuus kirjeldati suurema väljamineku (küttepuude ost) katmise lahendusena lähedaselt inimeselt raha laenamist: kohalik omavalitsus hüvitas küttepuude kulu järk-järgult ning laen tasuti lähedasele tagasi osamaksetena.

Intervjuudest ilmnes, et meelelahutus- ja kultuurisündmustel osalemine on enamasti rahaliste piirangute tõttu kättesaamatu. Mõned (eelkõige pikaajalised) toetusesaajad väljendasid soovi vaba aja tegevusteks ja meelelahutuseks (sh kodust väljaspool liikumiseks, sugulaste külastamiseks ja aeg-ajalt kinos või teatris käimiseks), kuid olemasolevad vahendid suunatakse igakuiste püsikulude ja põhivajaduste katmisele. Samas ei ole meelelahutusvõimaluste nappus seotud üksnes toimetulekutoetuse saamise pikkusega, vaid laiemalt pikemaajalise majanduslikult keerulise olukorraga. Nii märkis ka alla aasta toetust saanud intervjueeritav, kelle majanduslikult keeruline olukord on tegelikkuses kestnud aastaid, et lisaks riiete ostmisele tunneb ta puudust meelelahutusvõimalustest: „Muidugi ostaks riideid. Ma ei ole kinos käinud viis aastat näiteks, onju, ma ei ole mitte kusagil käinud, et millegi jaoks mul raha ei ole. Selles mõttes on minu elu täiesti muutunud, et ma saan siit maalt käia rattaga linnas, see on ainuke minu vaheldus, näiteks poes ja siis tulen tagasi. Aga millekski muuks seal linnas mul ei ole ju midagi teha, mul raha ei ole.“ Mõnes intervjuus rõhutati soovi tagada lastele paremad võimalused osaleda kooliga seotud ühistegevustes (kooliüritused ja -väljasõidud) ja huviringides. Üks lapsevanem kirjeldas, et lapse kooliväljasõitudel osalemise võimaldamine eeldab pikemat etteplaneerimist ning järeleandmisi enda kulude arvelt (nt enda toidukulude vähendamist või riiete ostmise edasilükkamist, kuigi

51 Kompensatsiooni on võimalik taotleda vaid retseptiravimitele.

52 Ühe intervjueeritava näitel võib toimetulekutoetuse saaja jääda ravikindlustuseta, kuna elukohas väheste

tööpakkumiste ja transpordipiirangute tõttu ei olnud intervjueeritava hinnangul võimalik Töötukassa arveloleku

tingimusi täita. Seetõttu tuleb tal retsepti- ja käsimüügiravimite ning perearsti kordusretsepti väljakirjutamise eest

(15 eurot kord) tasuda oma vahenditest. Lisaks tõi intervjueeritav esile, et kuna kohalikus omavalitsuses on perearsti

nimistu täitunud, tuleb vajadusel perearsti vastuvõtul käia teises kaugel asuvas linnas, mis eeldab märkimisväärset

ajakulu ja suurendab väljaminekuid.

126

oma riided on kulunud). Ühes intervjuus märgiti, et kuigi kohalik omavalitsus kompenseerib huviringide osalustasu, kehtib see praegu vaid kooliealistele ning sooviti kompensatsiooni laiendamist ka lasteaiaealistele.

Intervjueeritavate transpordilahendused varieerusid sõltuvalt elukohast, leibkonna koosseisust ning enda või leibkonnaliikmete tervisega seotud piirangutest. Maapiirkondades toodi esile, et hõre ühistranspordiühendus piirab oluliselt liikumisvõimalusi. Seetõttu kasutati maapiirkondades liikumiseks eelkõige jalgratast või autot, kuid nende töökindlus tekitas sageli muret, kuna tegemist oli üldjuhul kasutatud ja kulunud sõiduvahenditega. Kui maapiirkonnas oli ühistranspordiühendus piisav, kasutati liikumiseks ka ühistransporti. Ühes leibkonnas käisid lapsed koolis koolibussiga. Asulates ja linnades on vahemaad üldjuhul lühikesed ning neid läbitakse sageli jalgsi või ühistranspordiga. Samas ilmnes, et auto kasutamine võib olla oluline ka linnakeskkonnas, eeskätt olukordades, kus inimese enda või lähedase terviseseisund on kehv või kui laste transportimisega kaasneb keerukam igapäevane logistika. Linnas elav üksikvanem kirjeldas näiteks, et lapse terviseprobleemide ja logistika tõttu on auto hädavajalik, kuid selle ülalpidamine põhjustab pinget: „Jah, mul on autot vaja. Mul on auto esiklaas katki, mul on auto vana… See [auto] on nagu kõige hädavajalikum antud hetkel… Ma hoian oma hinge kinni ja loodan oma pääsukesest auto peale, et sa vead meid välja. Sa ei lähe katki, saame hakkama.“ Mitmel juhul sõltus auto kasutamise võimalus tugivõrgustiku olemasolust ning kasutati lähedase sõidukit, saadi pereliikmetelt abi auto ülalpidamis- ja remondikulude katmisel või loodeti jalgratta parandamiseks vajalikku laenu saada naabritelt. Mõni leibkond kasutas ka sotsiaaltransporti. Samas märkis üks intervjueeritav, et sotsiaaltransporditeenuse kättesaadavus võib kõikuda (nt olenevalt juhtide olemasolust).

Igakuist toimetulekut peeti mitmes intervjuus võimalikuks üksnes tänu täiendavale toiduabile, sh Toidupanga ja Rimi toidukaartidele. Toidupanga abi kirjeldati mitmes intervjuus väga olulise või hädavajalikuna – näiteks üks intervjueeritav nentis, et kuigi ta ostab mõned toiduained ise, siis Toidupangast ta „praktiliselt elabki“. Kuna annetatud toiduabi koosneb peaasjalikult kuivainetest, konservidest ja muudest pikaajalise säilivusajaga toodetest, ei vasta see alati inimeste toidueelistustele. Mitmed intervjueeritavad rõhutasid seetõttu Rimi toidukaardi53 olulisust, mis võimaldab ise valida neid toiduaineid, mida eelistatakse. Intervjuu maapiirkonnas elava ja terviseseisundist tingitud transpordipiiranguga toetusesaajaga osutas, et probleemiks võib kujuneda toidukaardi kasutusvõimaluse sidumine üksnes ühe kaupluseketiga, mis igal pool ei tegutse.

Oluliseks osutus ka lähedaste ja tutvusringkonna (vanemad, lapsed, sugulased, sõbrad, naabrid) tugi: „Aga ütleme, inimene, kellel ei ole niisugust asja, et keegi teine sul natukenegi kõrvalt midagi toetab, siis ma ei kujuta ette, kuidas hakkama saadakse.“Lähedased osutasid abi näiteks toidu ostmisel ja poes käimisel, transpordiga seotud toimingutes (nt arsti juurde või poodi sõidutamine), auto kasutamise võimaldamisel ning sõiduvahendi remontimisel. Lisaks mainiti muud praktilist abi, näiteks abi toimetulekutoetuse taotluse esitamisel. Ühel juhul kirjeldati sugulaste abi lapse hoidmisel, mis võimaldas osalise ajaga töötamist, kuid mida kogeti siiski koormavana nii lapsele, lähedastele kui ka endale. Üksikutes intervjuudes kirjeldati ka lühiajalist rahalist abi laenu vormis, et tulla toime kuu lõpus tekkivate puudujääkidega või katta suuremaid vältimatuid kulusid.

53 Rimi toidukaart on maksevahend, millega saab kaardile kantud summa piires osta toitu ning esmatarbekaupu.

2023. aasta oktoobrist asendati senine riiklikult ostetud toiduabi pakk kogu Eestis Rimi toiduabikaartidega.

Toidukaarte jagavad kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad. Toetust jagatakse kord kvartalis ning abisaaja kohta

kantakse alates 2025. aasta III kvartalist kaardile 36 eurot.

127

8.2.3 Toimetulekutoetuse saajate ettepanekud toetuse suuruse arvestamise aluste

muutmiseks Intervjuudes tehtud ettepanekud keskendusid eeskätt toimetulekupiiri tõstmisele, toetuse arvestuse paindlikumaks muutmisele ning täiendavate vältimatute kulude katmisele kas lisatoetuse kaudu või toimetulekutoetuse summat suurendades.

Mitmes intervjuus rõhutati, et telefoni- ja internetikulud (ning ka televisioonikulud) on tänapäeval vältimatud, kuid vähendavad märkimisväärselt igakuiselt esmavajaduste katteks jäävat eelarvet: „Ja see toimetulekutoetuse raha on, noh, üliväike. Nad kompenseerivad ainult väikest osa, aga kui ma maksan telefonid ja need ära ja kõik, siis mul jääbki mingi 160 eurot niimoodi kätte. Sellega ma pean siis nagu kuu aega elama.“ Internetti vajatakse nii toetuse taotlemiseks olukordades, kus kohapealne asjaajamine ei ole võimalik (nt tervise- või transpordipiirangute tõttu), kui ka igapäevasteks toiminguteks (nt laste eKooli kasutamine, arvete tasumine). Seetõttu sooviti, et telefoni- ja internetikulude katmiseks suurendataks toimetulekutoetuse summat või võimaldataks nende katmiseks lisatoetuse taotlemist.

Nagu eespool juba märgitud, piiravad hõre ühistranspordiühendus ja pikad vahemaad maapiirkondades inimeste liikumisvõimalusi ning suurendavad sõltuvust autost.54 Auto kasutamise vajadus tuli kohati esile ka linnas, eriti siis, kui enda või lapse terviseseisund ja igapäevane logistika teevad jalgsi või ühistranspordiga liikumise keerukaks. Maapiirkonnas elav intervjueeritav pakkus lahendusena välja kütusekulude hüvitamise võimaluse.

Eluasemekulude hüvitamisel sooviti arvestusse lisada korteriühistu remondifond, kuna tegu on vältimatu väljaminekuga, ning tõsta elektrikulu piirmäärasid, mida peeti tänase hinnataseme juures ebapiisavaks. Ühtlasi kritiseeris üks intervjueeritav eluasemekulude arvestuse ülesehitust liigse jäikuse pärast. Kuigi intervjueeritav ei kirjeldanud konkreetset isiklikku kogemust, arutles ta, et teoreetiliselt võib kehtiv loogika motiveerida ebamõistlikku tarbimist: „Ei, see on üdini vilets süsteem... Sul ei ole mingit preemiat selle eest, kui kulutad vähem vett või elektrit või elad soodsamal pinnal. See ei anna mingit boonust, sa kaotad mugavusest, aga ei võida midagi sellest. See tähendab, et sa lased sirge jalaga kogu aeg. Vaatad määrusest ära, mis on parasjagu maksimumpiirid, millest ei tohi üle minna, aga sinnamaani lased kinnisilmi. Sinu jaoks ei ole mitte mingit võitu, kui sa kulutad vähem või kuidagi soodsamalt püüad hakkama saada… Põhimõtteliselt soositakse raiskamist.“ Paindlikkuse suurendamiseks pakkus sama intervjueeritav nii kulukomponentide omavahelist tasandamist (nt elektrikulu kokkuhoid võiks katta veekulu piirmäära ületuse) kui ka piirmäärade sidumist hooajalisusega, nii et talvel oleksid küttekulude piirmäärad kõrgemad ja veekulude piirmäärad madalamad ning suvel vastupidi.

8.3 Tööle asumise ja toetusvajaduse vähenemise võimalused

Toimetulekutoetust saavate inimeste intervjuudest selgus, et tööturule sisenemist takistavad enda või lähedaste terviseprobleemid, elukohast tulenevad piirangud ning majanduslik mittetasuvus.

Mitmel intervjueeritaval esineb tööle asumist piirav pikaajaline terviseprobleem – kirjeldati nii kroonilisi haigusi, varasemaid töövigastusi kui ka vanusest tingitud tervise halvenemist. Intervjueeritavate hinnangul oleks terviseseisundit arvestades sobiv töökoht selline, mis võimaldaks osalist tööaega, oma töötempo reguleerimist ning oleks füüsiliselt vähenõudlik. Samas tõdeti, et kohalikul tööturul on selliseid võimalusi väga

54 Samas ei seostatud kõrgeid transpordikulusid üksnes autoga, vaid viidati ka ühistranspordi kasutamise kulukusele

(seost tööle asumisega vt ptk 8.3).

128

vähe – eriti väiksemates piirkondades, kus töövõimalused on niigi piiratud. Ühes intervjuus seostus vaimse tervise probleemide puhul tööturule naasmise võimalikkus rahuliku ja stabiilse töökeskkonna leidmise ning tööandja paindlikkusega, intervjueeritava kogemusel on aga sellise töökoha leidmine keeruline.

Mitmel juhul piiras tööle asumise võimalusi pereliikmete terviseseisund ja sellega kaasnev hoolduskoormus. Lapse sage haigestumine või puudest tulenev regulaarne taastusravi eeldaks tööandjalt paindlikkust tööaja korraldamisel ja töölt puudumiste lubamisel, piirates intervjueeritavate sõnul oluliselt töövõimalusi. Üksikvanemad, kelle lapsel on puue või sagedased terviseprobleemid ning kellel puudub lähedaste tugivõrgustik, rõhutasid, et laps vajab pidevat abi ja järelevalvet, mistõttu ei ole lapsevanemal võimalik lapsest eemal viibida. Samuti kirjeldati haige vanema eest hoolitsemist, mis nõuab sagedast liikumist eri piirkondade ja asutuste vahel ega ühildu tööga, mis eeldab igapäevast kohalolekut kindlatel kellaaegadel.

Elukohast tulenevateks takistusteks on nii transpordipiirangud kui ka tööpakkumiste vähesus. Linnast kaugemal elavad inimesed, kellel puudub auto, sõltuvad hõredast ja tööaegadega mitteühilduvast ühistranspordist, talvisel ja pimedal ajal võib maanteedel jalgsi või jalgrattaga liikumine maapiirkonnast linna pääsemiseks osutuda ebaturvaliseks, ning vahemaa olla liiga pikk: „Mina liigun ainult jalgrattaga. Sest mina elan linnast kuue kilomeetri kaugusel ja buss sõidab hommikul pool kaheksa siit linna. Aga, ja siis ta korra käib päeval ka, kahe-kolme ajal ja siis linnast tuleb ta juba pool kuus tagasi, see on põhjus, miks ma tööle ei saa, sest kõik töökohad kestavad kauem kui kell viis ja mina siis ei saa enam tagasi. Ja see maantee on nagu täiesti valgustamata, noh, see on nagu tavaline automaantee, et seda maad jalgsi kõndida ei saa. Ja jalgrattaga sõidan mina siis, kui näiteks vihma ei saja või noh, ma sõidan talvel ka. Aga selle peale ei ole ma tööl käimist saanud ehitada.“ Väikestes linnades ja maapiirkondades on sobivate töökohtade arv piiratud ning pakkumised võivad olla hooajalised. Lisaks seavad intervjueeritute hinnangul potentsiaalsed tööandjad sageli kõrged nõudmised haridusele ja võõrkeelteoskusele, mistõttu jääb osa töökohti intervjueeritavatele kättesaamatuks.

Mitmes intervjuus tõdeti, et tööle asumine ei ole majanduslikult tasuv – kuna sissetuleku lisandumisega väheneb toimetulekutoetus, ei kasva tööle minnes leibkonna kogusissetulek või kasvab vaid marginaalselt. Olukorda, kus tööle minek ei tasu ära, kirjeldasid lasterikkad pered, sh puudega last kasvatavad leibkonnad, ning üksikvanem. Kaalumisel ei olnud üksnes rahaline kasu, vaid ka ajakasutus. Täistööajaga miinimumpalga eest töötamist seostati igapäevasest lastega koosolemisest loobumisega, keeruliste logistiliste lahendustega ning ülekoormusega. Mitmelapseline paar, kus kasvab puudega laps, tõdes, et lapse ulatuslik hooldusvajadus ei võimalda mõlemal vanemal töötada, mistõttu ei pruugi tööle minek leibkonna majanduslikku olukorda oluliselt parandada, küll aga suurendaks pinget ja vähendaks lastega koos veedetud aega. Seetõttu kaalutaks tööle asumist üksnes siis, kui ühe vanema palk oleks piisavalt kõrge – vastasel juhul ei kaalu väike sissetuleku kasv üles pereelu ja tervise arvelt tehtavaid järeleandmisi. Tööle asumise mittetasuvus kerkis esile ka juhul, kui tööle jõudmisega kaasnes suur aja- ja transpordikulu. Intervjueeritavad tõid välja, et pikad vahemaad (nt üle 30 km üks suund) suurendavad väljaminekuid ning seega kuluks oluline osa palgast tööle jõudmisele, kuna autoga kaasnevad püsikulud (kütus, hooldus) ning ühistransport võib osutuda liiga kulukaks, eriti kui pakutakse vaid osalise tööajaga ja madala palgaga tööd: „Seda küll, siin on ka pakutud koristamist kuus eurot tunnis. Transpordipilet maksab üks ots kolm eurot. Tähendab, kui ma lähekski tööle, seal on vähem kui pool töökohta, ma lihtsalt töötaks nulli.“

Kuigi toetust käsitleti kohati ajutise abinõuna, kujunes see alternatiivsete võimaluste puudumisel mitmel intervjueeritaval püsivaks sissetulekuallikaks ning toetuse saamise lõppu lähiajal ei nähtud. Teisalt leidus ka juhtumeid, kus toetusesaaja hinnangul võis vajadus toimetulekutoetuse järele peagi lõppeda, ning ühel juhul oli toetuse saamine juba lõppenud. Toetusevajaduse püsimist järgmise aasta jooksul põhjendati eelloetletud takistustega tööle asumisel: püsivad terviseprobleemid, hoolduskoormus väikeste või puudega laste või teiste

129

pereliikmete tõttu, elukohast ja transpordivõimalustest tulenevad piirangud ning sobivate paindlike või osalise tööajaga töövõimaluste puudumine. Toetusvajaduse püsimist süvendavad ka kõrged üüri- ja ravimikulud, mille tasumisel peetakse toimetulekutoetust eriti oluliseks. Samas väljendas osa intervjueeritavaid võimalust toimetulekutoetusest juba lähikuudel loobuda – kas ennetähtaegse või peagi saabuva vanaduspensioni või sobiva töökoha leidmise perspektiivi tõttu. Ühel leibkonnal oli toetuse saamine lõppenud tänu sobiva töö leidmisele.

8.3.1 Teenused või täiendav tugi, mida leibkond toimetuleku parandamiseks vajaks Intervjuudest selgus, et mõned toimetulekutoetuse saajad taotlevad lisaks abi ka käsimüügiravimite, lasteaiakulude, küttepuude ning hambaravi ja prillide katmiseks. Küsimusele, millist täiendavat tuge leibkond toimetuleku parandamiseks vajaks, kerkisid esile leibkondade erinevatest oludest lähtuvad abi- ja teenusevajadused. Mitmel korral tõstatusid transpordi ja autoga seotud kulud. Mõne intervjueeritava jaoks oli auto omamine vältimatu kulu ning nad vajasid tuge auto remondikulude või automaksu tasumisel, mitmel juhul kasutati selleks lähedaste abi. Ühes intervjuus kirjeldati, et takso või sotsiaaltranspordi kulud küll hiljem hüvitatakse, kuid teenuse kasutamiseks tuleb kulu esmalt katta oma vahenditest. Kui kogu summat ei ole võimalik ette tasuda, jääb teenus kasutamata. Samuti toodi välja, et sotsiaaltakso kasutusõigus on seotud puude olemasoluga: puude staatuse lõppemisel võib kaduda ka transpordivõimalus, kuigi terviseseisundist tulenevalt on iseseisev liikumine jätkuvalt piiratud. Üks toetusesaaja seostas toimetuleku paranemist otseselt võimalusega kolida piirkonda, kus on rohkem töövõimalusi, kuid ei pidanud sellist elumuutust rahaliselt teostatavaks, tekitades tajutud lõksu (väikelinna lähedal maapiirkonnas elades tööd ei leia, ent elukohta vahetada ei saa). Mitmes intervjuus rõhutati, et suuremas mahus eluasemekulude katmine parandaks oluliselt toimetulekut, eriti talveperioodil, kui kommunaalkulud on kõrgemad. Mõnel juhul mainiti ka tervisega seotud toe vajadust (ravimikulud ja tervishoiuteenused) ning ühes intervjuus rõhutati eraldi psühholoogilise nõustamise vajadust. Kuigi mitmes intervjuus toodi esile, et toimetulekutoetuse taotlemisel esitati ka lasteaiaarved ning need hüvitati, siis ühe intervjueeritava sõnul peaks hüvitatama eraldiseisvalt kogu lasteaiaga seotud kulu, sh toiduraha ja ühisüritustel osalemise, mida praegu ei hüvitata ja mis oleks siiski väga oluline toimetuleku parandamiseks. Puudega lapsega leibkonna intervjuust selgus, et täiendav tugi võiks olla seotud puudega lapsele edasiste haridusvõimaluste planeerimise ja sobiva tugikeskkonna leidmisega.

8.4 Kokkuvõte

Intervjuud toimetulekutoetuse saajatega näitavad, et toimetulekutoetus on paljudele leibkondadele äärmiselt oluline abimeede. Taotlemise kogemust ning toetuse mõju igapäevasele hakkamasaamisele kujundavad protsessi läbipaistvus, toetuse suuruse piisavus ja toetuse kõikumine kuude lõikes.

Intervjueeritavad tõid esile vajaduse ühtse e-keskkonna järele dokumentide üles laadimiseks ja menetluse käigu jälgimiseks. Ebakindluse vähendamiseks sooviti automatiseeritud teavitusi tehniliste ja korduvate toimingute kohta (nt puuduolevad dokumendid). Samal ajal peab digivõimaluste ja -oskuste erinevuste tõttu säilima võimalus taotlusi esitada ametiasutuses kohapeal. Intervjuud viitavad, et praktikas ei jõua toetuse määramise otsus alati taotlejani või toimub teavitamine ebaühtlaselt, mis tekitab lisapingeid. Taotlejale tuleks alati edastada otsus (ka toetuse mittemääramise korral) ning suurendada toetuse kujunemise arusaadavust – näiteks lisada otsusele selgitus või lihtne arvutuskäik, mis näitab, kuidas konkreetne toetussumma kujunes.

Ilmnes, et kohati sõltub lisatoetuste saamine taotleja oskusest lisatoetusi küsida. Abi kättesaadavust aitaks parandada peamiste lisatoetuste ja teenuste võimaluste süsteemne tutvustamine taotlejatele.

130

Dokumentide esitamise vajadust peeti üldiselt õigustatuks, kuid kriitikat pälvisid olukorrad, kus pangaväljavõtet kasutati lisaks sissetulekutele ka väljaminekute sisuliseks kontrolliks ja selgituste nõudmiseks. Samuti hinnati kodukülastuste põhjendatust erinevalt: osa koges seda eraellu sekkumisena, osa neutraalse või selgust toova praktikana. Intervjuud osutavad, et kontrollipraktikate eesmärkide selgitamine ja ühtlustamine võiksid aidata vähendada arusaamatusi ja suurendada usalduslikku koostööd toetuse saaja ja kohaliku omavalitsuse vahel.

Valdav osa intervjueeritavatest hindas toimetulekutoetuse suurust igakuiseks toimetulekuks ebapiisavaks ning kirjeldas pidevat kokkuhoidu ja planeerimist. Enim toodi esile raha nappust toidu ja riiete ostmiseks ning tervisega seotud väljaminekuteks (ravimid, hambaravi, prillid ja muud abivahendid). Lisaks kerkisid vältimatute kuludena esile sidekulud (telefon ja internet), mis on vajalikud nii asjaajamiseks kui igapäevatoiminguteks. Eluasemekulude puhul sooviti arvestusse lisada korteriühistu remondifond ning tõsta elektrikulu piirmäärasid; ühtlasi kritiseeriti piirmäärade jäikust ja pakuti paindlikumat arvestust (kulukomponentide tasandamine ning piirmäärade hooajaline kohandamine). Maapiirkondades rõhutati liikumisvõimaluste piiranguid ja sõltuvust autost ning pakuti lahendusena kütusekulude hüvitamise võimalust.

Intervjueeritavate hinnangul piiravad tööle asumist eeskätt terviseprobleemid, hoolduskoormus, elukohast tulenevad transporditakistused ning sobivate (paindlike või osalise tööajaga) töökohtade nappus. Mitmes intervjuus tõdeti ka, et tööle minek ei pruugi olla majanduslikult tasuv, kuna sissetuleku lisandumisel toetus väheneb ning kogusissetulek kasvab vähe või üldse mitte, samal ajal suureneb laste kõrvalt ajaplaneerimise koormus ja transpordikulu. Lisaks tajuti teatud toetuse saamise eeltingimuste (nt tööturuteenustel osalemine, Töötukassas arvelolek) mittetäitmise eest toetuse vähendamist ebaõiglase ja abitust tekitavana olukordades, kus takistused eeltingimuste täitmiseks (nt tervis või elukoht) olid inimesele vältimatud. See viitab vajadusele kujundada töötamise stiimulid ja nõuete rakendamine paindlikumaks ning individuaalseid olusid arvestavamaks.

Kokkuvõtlikult toetab kvalitatiivne analüüs suunda, kus toimetulekutoetuse skeemi arendamisel seatakse fookusesse (1) taotlemise ja otsustamise läbipaistvus ning menetlusinfo järjepidev edastamine, (2) digilahenduste arendamine koos ametiasutuses kohapeal taotluse esitamise alternatiivi säilitamisega, (3) kontrollipraktikate proportsionaalsus ja väärikas kohtlemine, (4) vältimatute kulude parem arvesse võtmine ja eluasemekulude arvestuse paindlikumaks muutmine ning (5) töötamise stiimulite paindlik rakendamine.

131

Lisa 1. Näidismenüüd

Menüüd koos retseptide, toiduainete koguste ning toitaineliste analüüsidega on lisatud raportile eraldi Exceli failidena („menüüd.zip“).

Lisa 2. Elatusmiinimumi arvestusse kaasatud toodete ja teenuste

nimekiri

Elatusmiinimumi kaasatud toodete ja teenuste nimekiri on koostatud individuaaltarbimise klassifikaatori (2015) alusel. Nimekiri on lisatud tabelina „Elatusmiinimumi toodete ja teenuste nimekiri_lõppraport.xlsx“. Tabelis on iga kulukategooria ja leibkonnatüübi kohta toodud, kas kulukategooria peaks olema elatusmiinimumis sees („jah“), ei peaks olema sees („ei“), kulud arvutatakse menüüde põhjal („menüü“). Eraldi on märgitud autoga seonduvad kulud („kui auto“), mida peeti vajalikuks väljaspool linnu. Tulbas „Kokku“ on toodud, kas kulukategooria oleks sees üldises (leibkonnatüübiti eristamata) elatusmiinimumis. Tulbas „Kulurühma kirjeldus“ on toodud kulukategooria koosseisu kirjeldus.

Lisa 3. Fookusgrupiintervjuude kutse ja kava

SKRIININGANKEET JA NÕUSOLEKU KÜSIMINE

Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR teeb Sotsiaalministeeriumi tellimusel uuringut, mille eesmärk on välja töötada uus elatusmiinimumi arvestamise metoodika Eestis. Elatusmiinimum on väikseim rahasumma, mis on vajalik leibkonna igapäevaste põhivajaduste rahuldamiseks ja inimväärse elu tagamiseks. Elatusmiinimum on oluline toimetulekutoetuse määramise alus.

Uuringufirma Centar kutsub Teid osalema fookusgruppi, kus arutletakse selle üle, milline võiks olla ………….. (LEIBKONNATÜÜP) elatusmiinimum – ehk millised on hädavajalikud kaubad ja teenused, mis tagavad inimväärse toimetuleku sellises leibkonnas. Fookusgrupp toimub ..…. (AEG JA KOHT) ja kestab umbes 1,5 tundi. Kõik fookusgrupis osalejad saavad tänutäheks 30-eurose Partner kinkekaardi.

Fookusgrupi intervjuu salvestatakse ja salvestusest koostatakse analüüsi tegemiseks tekstifail, millest eemaldatakse kõik viited Teie perele või isikule. Kõik Teie vastused jäävad konfidentsiaalseks. Intervjuude faile ei jagata Sotsiaalministeeriumiga ega kellegi teisega. Teie kontaktandmed ja intervjuude failid kustutatakse pärast uuringu valmimist. Uuringu raportis kasutatakse tsitaate intervjuudest, kuid neile ei lisata nime või muud infot, mis võimaldaks vastajat ära tunda.

Uuringu isikuandmete vastutav töötleja on Centar (andmekaitsetingimused). Kui Te soovite uuringu kohta rohkem infot, siis võtke ühendust uuringufirmaga Centar e-posti aadressil [email protected] või telefonil 617 3306.

Mis tüüpi leibkonnas Te elate?

• Üksi elav 65+ inimene (Tallinnas kohapeal, tallinlased ja Tallinna lähiümbruse elanikud) • Kahe 65+ inimese paar (veebis, maaelanikud) • Üksik alla 65-aastane inimene (veebis, nii linna- kui maaelanikud) • Ilma lasteta paar, kus vähemalt üks on alla 65-aastane (veebis, nii linna- kui maaelanikud) • 1-2 lapsega paar, kus lapsed on kooliealised (veebis, maaelanikud) • 1-2 lapsega paar, kus lapsed on alla 7-aastased (veebis, nii linna- kui maaelanikud)

132

• 3 või enama lapsega paar (veebis, nii linna- kui maaelanikud) • Üksikvanem kooliealis(t)e lastega/lapsega (veebis, nii linna- kui maaelanikud) • Muu leibkonnatüüp -> LÕPP

Kas Te elate … ?

• Maal (külas, alevikus) • Linnas (alevis, linnas)

Kas Te olete üldjoontes kursis oma leibkonna eelarvega, sealhulgas sissetulekute ja kulutustega?

• Jah • Ei -> LÕPP

Kas olete nõus fookusgrupis osalema?

• Jah • Ei -> LÕPP

FOOKUSGRUPI KAVA

SISSEJUHATUS

Mina olen /nimi/ Eesti Rakendusuuringute Keskusest Centar ja me teeme Sotsiaalministeeriumi tellimusel uuringut, mille eesmärk on välja töötada uus elatusmiinimumi arvestamise metoodika Eestis.

Elatusmiinimum on väikseim rahasumma, mis on vajalik ühe inimese või leibkonna igapäevaste põhivajaduste rahuldamiseks ja inimväärse elu tagamiseks. Elatusmiinimum on oluline toimetulekutoetuse määramise alus. Uuringu tulemusel selgub täpsem ja õiglasem elatusmiinimumi suurus, mis arvestab erinevat tüüpi leibkondadega.

Tänasel intervjuul arutleme selle üle, milline võiks olla ………….. (LEIBKONNATÜÜP) elatusmiinimum – ehk millised on hädavajalikud kaubad või teenused, mis tagavad inimväärse toimetuleku sellises leibkonnas.

Intervjuu salvestame ja salvestusest koostame analüüsi tegemiseks tekstifaili, millest eemaldame kõik viited Teie perele või isikule. Kõik Teie vastused jäävad konfidentsiaalseks. Me ei jaga intervjuude faile Sotsiaalministeeriumiga ega kellegi teisega. Teie kontaktandmed ja intervjuude failid kustutame pärast uuringu valmimist. Uuringu raportis me kasutame tsitaate intervjuudest, kuid me ei lisa neile infot, mis võimaldaks vastajat ära tunda.

Intervjuu toimub vabas vormis vestlusena. Intervjuus ei ole õigeid ja valesid vastuseid, ootame, et avaldate oma arvamust julgelt ja ausalt.

Kas Teil on küsimusi intervjuu korralduse, andmete hoidmise või uuringu tausta kohta?

Kas Te olete nõus kirjeldatud tingimustel intervjuud andma ja sellega, et salvestan intervjuu?

OSALEJATE TAUST JA VESTLUSE FOOKUSE JA ÜLESEHITUSE TUTVUSTUS

• Osalejate tutvustus: eesnimi, kus kandis elate, mis on Teie põhitegevus ja milline on Teie leibkonna koosseis?

133

Elatusmiinimumi all me mõtleme minimaalseid kulusid, mis oleks majanduslikesse raskustesse sattunud ja toimetulepiiril elava ….….. (LEIBKONNATÜÜP) jaoks hädavajalikud, et tagada inimväärne elu.

Inimväärse elu all mõistame olukorda, kus inimesele on tagatud vähemalt miinimumtasemel heaolu – et inimene ei tunneks nälga ja ta saaks endale lubada esmavajalikke kaupu ja teenuseid, mis võimaldavad ühiskonnas osaleda.

Elatusmiinimumi alusel määratud toimetulekutoetus on toetus neile, kellel on ajutiselt või püsivalt raske ise toime tulla.

Elatusmiinimumi komponentide valiku tegemiseks vaatasime statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmeid, mis näitavad, milliseid kaupu ja teenuseid Eesti inimesed keskmiselt tarbivad. Sellele andmestikule tuginedes koostasime esmase nimekirja kaupadest ja teenustest, mis elatusmiinimumi arvestusse kuuluvad. Seejärel vaatas kaupade ja teenuste nimekirja üle ekspertide grupp, kes hindas, kas need peaks kuuluma elatusmiinimumi arvestusse või mitte. Näiteks hinnati, kas mobiiltelefon või triikraud peaks kuuluma elatusmiinimumi arvestusse. Enamiku kaupade ja teenuste osas tegi ekspertgrupp otsuse ja need lähevad elatusmiinimumi arvestamisel sisse. Osa kaupade ja teenuste puhul ei jõudnud ekspertgrupp kokkuleppele ja nende vaidlusaluste kaupade ja teenuste üle me täna teiega arutada soovimegi.

Kui jõuame grupis ühisele meelele, et arutluse all olev kaup või teenus peab elatusmiinimumi sisse arvestatama või välja jääma, siis nii elatusmiinimumi metoodikas seda arvestatakse. Juhul, kui grupi liikmed jäävad erinevatele arvamustele ja ühist arvamust ei kujune, siis teeb lõpliku otsuse ekspertgrupp, kasutades teie põhjendusi, miks peaks või ei peaks elatusmiinimum seda kaupa või teenust sisaldama.

Kaubad ja teenused on jaotatud valdkondade kaupa ning alustame sellise valdkonnaga nagu …... (VALDKOND).

INFO JA SIDE

Selles valdkonnas ei olnud palju vaidlusaluseid kaupu ja teenuseid. Eksperdid olid ühel meelel, et näiteks mobiiltelefon või mingisugune internetiühendus on hädavajalikud. Eriarvamusi tekitasid järgmised kaubad ja teenused:

• Margid ja muud postimaksevahendid (65+) • Postipakkide saatmine (kõik) • Postipakkide saamine (veebist kaupade ostmine) (kõik)

KÜSIDA IGA KAUBA/TEENUSEGRUPI KOHTA:Kas need kaubad ja teenused on majanduslikesse raskustesse sattunud ja toimetulekupiiril elava ………….. (LEIBKONNATÜÜP) jaoks hädavajalikud?

SISUSTUS, KODUTARBED JA IGAPÄEVANE KODUHOOLDUS

Selle valdkonna puhul samuti palju vaidlusaluseid kaupu ja teenuseid ei olnud. Eksperdid olid ühel meelel, et näiteks pliit ja külmkapp on hädavajalikud.

Mida teie arvate, kas kohvimasin (kõik) on majanduslikesse raskustesse sattunud ja toimetulekupiiril elava ………….. (LEIBKONNATÜÜP) jaoks hädavajalik?

RÕIVAD JA JALATSID

Ka siin olid eksperdid valdavalt ühel meelel, et inimestel on erinevaid riideid ja jalanõusid vaja. Arutelu tekitas selline teenus nagu rõivaste keemiline puhastus (kõik). Kas see teenus on sellise pere jaoks hädavajalik?

134

TRANSPORT

Transpordi teema puhul tekitasid eriarvamusi tekitasid auto ja jalgratas.

Kas auto, selle kasutamine ja hooldamine (kõik) on sellise pere jaoks hädavajalik?

Aga kas jalgratas ja selle hooldamine (kõik) on sellise pere jaoks hädavajalik?

ISIKLIK HÜGIEEN JA MUUD TOOTED JA TEENUSED

Selle teema all tekitasid eriarvamusi järgmised kaubad ja teenused:

• Parfüümid (lõhnaõlid ja veed) (kõik) • Jumestusvahendid (kõik) • Käekotid (kõik) • Rahakotid (kõik) • Reisikotid, spordikotid, kohvrid jms (nt riidest ostukotid) (kõik) • Tasu fotokoopiate jms dokumendiproduktsioonide eest (65+)

KÜSIDA IGA KAUBA/TEENUSEGRUPI KOHTA:Kas need kaubad ja teenused on sellise pere jaoks hädavajalikud?

VABA AEG, SPORT JA KULTUUR

Selle teema all tekitasid eriarvamusi järgmised kaubad ja teenused:

• Televiisor (65+ ja lastega pered) • Lauamängud ja hobikaubad (lastega pered) • Spordivarustus (pallid, reketid, suusad jms) (lastega pered) • Ranna- ja vabaõhumängude varustus (lastega pered) • Ajalehed (65+) • Ürituste külastamine, sh: (kõik kõigis gruppides)

o Tasuliste vabaajaürituste külastamine, näiteks lõbustuspargid, mänguväljakud, tantsuõhtud o Spordiürituste külastamine pealtvaatajana o Kino o Teater o Kontsert o Muuseumid, raamatukogud, näitused jms o Loomaaiad, tasulised looduspargid

KÜSIDA IGA KAUBA/TEENUSEGRUPI KOHTA:Kas need kaubad ja teenused on sellise pere jaoks hädavajalikud?

(KUI ÜRITUSE KÜLASTAMISE PUHUL EI JÕUTA OTSUSELE): Kas ürituste külastamine võiks olla elatusmiinimumi sisse arvestatud mitte kategooriate kaupa vaid mingi üldise summana (kuna mõned inimese jaoks on väga tähtis käia teatris, mõne jaoks jalgpalli vaatamas)? Kui jah, siis kui suur see summa aastas võiks olla?

TOIT JA ALKOHOLITA JOOGID

Oleme koostanud toitumissoovituste põhjal erinevatele leibkonnatüüpidele nädala menüüd. Menüüde koostamisel on arvestatud seda, et inimene saaks kätte vajaliku kaloraaži ning toit oleks tervist toetav ja mitmekülgne. Nädala menüü alusel arvutatakse nö toidukorvi maksumus, mis on üheks elatusmiinimumi

135

komponendiks. Menüüd me täna teiega ei aruta, aga ma soovin teiega arutada seda, kas lisaks iganädalasele menüüle tuleks elatusmiinimumi sisse arvestada täiendavaid kaupu.

Kas kohv või tee (kõik) on sellise pere jaoks hädavajalik? Kui mitu tassi võiks ühe inimese kohta päevas arvestada? Kas kohv ja tee on sellised kaubad, mis peavad ilmtingimata kodus olema, näiteks külaliste jaoks?

Kas tähtpäevade puhul on tort, kringel vm pidulikum toit (kõik) sellise pere jaoks hädavajalik? Millised on need tähtpäevad, mida kindlasti sellises peres peaks olema võimalik pidulikuma toiduga tähistada? Millise rahasummaga tuleks sellise pidulikuma toidu puhul arvestada? Millise rahasummaga tuleks arvestada lapse sünnipäeva tähistamisel? Kui suur summa tuleks planeerida teistele lastele mõeldud kingituste jaoks?

MINIMAALNE KUUSISSETULEK

Kui teie leibkond peaks taotlema toimetulekutoetust, kuna teie enda sissetulek muudest allikatest pole piisav, siis milline oleks see summa, mida koos toimetulekutoetusega ühes kuus minimaalselt vajaksite, et saaksite väärikalt toime tulla (saaksite lubada endale esmavajalikke kaupu ja teenuseid, mis võimaldavad ühiskonnaelus osaleda)?

Suur tänu osalemast!

Lisa 4. Toimetulekutoetuse saajate intervjuude metoodika

Intervjuude eesmärk oli selgitada välja toimetulekutoetuse saajate hinnang toimetulekutoetuse suurusele ja selle taotlemise protsessile ning toetuse mõju inimese/leibkonna toimetulekule.

Intervjueeritavate leidmiseks kasutasime kohalike omavalitsuste sotsiaalhoolekande spetsialistide abi. Esmalt valisime välja viis kohalikku omavalitsust nii, et kaetud oleks Eesti erinevad regioonid ja erineva elanike arvuga omavalitsused. Kuna eesmärk oli teha 20 intervjuud, siis planeerisime igasse omavalitsusse neli intervjuud. Omavalitsused jagasime viide suurusrühma elanike arvu järgi ja valimisse võtsime igast suurusrühmast juhuslikult ühe omavalitsuse ning lisaks valisime igast suurusrühmast juhuslikult ühe asendusomavalitsuse juhuks, kui esialgne valimisse sattunu keeldub uuringus osalemisest.

Seejärel võtsime ühendust valimisse valitud omavalitsuste sotsiaalhoolekandeosakondadega, tutvustasime neile uuringut ning palusime abi toimetulekutoetuse saajate kontaktide kogumisel vastavalt ette antud kriteeriumitele. Me ei palunud sotsiaaltöötajatel teha registripäringuid vaid võtta ühendust nende toimetulekutoetust saanud inimestega, kellega nad on oma töös kokku puutunud ning kes on nende hinnangul valmis oma kogemust jagama ning kelle olukord on toimetulekutoetuse saajate olukorra kirjeldamiseks oluline.

Kui omavalitsuse sotsiaalhoolekandeosakond oli nõus meid intervjueeritavate leidmisel abistama, siis saatsime neile uuringu detailsema tutvustuse koos nõusoleku küsimise tekstiga, mida toimetulekutoetuse saajatele ette lugeda või e-postiga edastada. Kui sotsiaaltöötaja sai inimeselt intervjuul osalemiseks nõusoleku (sh kontaktandmete edastamiseks), edastas sotsiaaltöötaja meile tema kontaktandmed. Seejärel võtsime inimesega ühendust ning leppisime kokku intervjuu aja ja viisi.

Kaks valimisse valitud omavalitsust ei olnud valmis meid intervjueeritavate leidmisel aitama (eelkõige ajapuuduse tõttu), neile leidsime asendused sama suurusrühma omavalitsustest. Kõige väiksema elanike arvuga omavalitsuste grupis ei olnud võimalik valimisse valitud omavalitsuses nelja intervjueeritavat leida,

136

seetõttu tegime intervjuud ka asenduseks valitud omavalitsuses. Seega tegime intervjuusid kuue omavalitsuse toimetulekutoetuse saajatega.

Intervjueeritavate valikul palusime sotsiaaltöötajatel lähtuda järgmistest kriteeriumitest:

• elatusmiinimumi arvestamise metoodikas kasutatud leibkonnatüüp (65+ vanuses üksi elav inimene; kahe 65+ vanuses inimese leibkond; üksikvanem lastega; 1-2 lapsega paar; 3 või enama lapsega paar, lasteta alla 65-aastane üksi elav inimene; lasteta alla 65-aastaste paar);

• toimetulekutoetuse saamise perioodi pikkus; • leibkonnaliikmete tööl käimine.

Intervjueeritavate värbamisel selgus, et keeruline oli leida inimesi vähem levinud toimetulekusaajate leibkonnatüüpidest (kahe 65+ vanuses inimese leibkond, lastega paarid, lasteta alla 65-aastaste paar), siiski on kõik leibkonnatüübid intervjueeritavate seas esindatud (vt Tabel 10). Kuna sotsiaaltöötajatel oli lihtsam teha valikut nende inimeste seast, kes on toimetulekutoetust saanud pikemat aega, on lühemat aega toetust saanud inimesed intervjueeritute seas alaesindatud ning tulemuste tõlgendamisel tuleb sellega arvestada.

Intervjuud toimusid ajavahemikul 6.11.2025-11.12.2025. Enamik intervjuusid tegime telefoni teel, mõned intervjuud ka Teamsi vahendusel. Keskmine intervjuu kestus oli pool tundi. Intervjueeritud said intervjuul osalemise eest tänutäheks 20-eurose kinkekaardi.

Tabel 32. Ülevaade intervjueeritutest

Intervj. nr

Intervj. keel

Sugu Elukoht Laste arv

Leibkonna liikmete arv

Puudega inimeste arv leibk.-s

Kas keegi töötab leibk.-s

Leibkonna- tüüp

Kui kaua toetust saanud

1 eesti naine maa 2 3 1 osaliselt/ aeg-ajalt

üksikvanem lastega

3+ a

2 eesti naine maa 2 3 0 ei üksikvanem lastega

1-2 a

3 eesti mees linn 0 1 0 osaliselt/ aeg-ajalt

65+ üksik 3+ a

4 eesti mees maa 0 1 0 ei alla 65 üksik <1 a 5 eesti mees linn 4 6 1 ei 3+ lapsega

paar 3+ a

6 eesti naine linn 1 2 0 ei üksikvanem lastega

<1 a

7 eesti naine linn 3 4 2 ei üksikvanem lastega

3+ a

8 eesti naine linn 1 2 0 ei üksikvanem lastega

3+ a

9 eesti naine linn 0 1 0 ei alla 65 üksik 1-2 a 10 vene mees linn 0 2 0 osaliselt/

aeg-ajalt lasteta alla 65 paar

3+ a

11 vene mees maa 0 1 0 ei alla 65 üksik <1 a 12 eesti mees linn 0 1 0 ei 65+ üksik 3+ a 13 eesti naine linn 3 4 1 ei üksikvanem

lastega 1-2 a

14 eesti mees linn 0 1 0 ei alla 65 üksik 1-2 a

137

Intervj. nr

Intervj. keel

Sugu Elukoht Laste arv

Leibkonna liikmete arv

Puudega inimeste arv leibk.-s

Kas keegi töötab leibk.-s

Leibkonna- tüüp

Kui kaua toetust saanud

15 eesti naine linn 3 5 0 jah 3+ lapsega paar

<1 a55

16 eesti mees maa 1 3 0 osaliselt/ aeg-ajalt

1-2 lapsega paar

<1 a

17 eesti mees maa 0 1 0 ei alla 65 üksik 1-2 a 18 vene naine linn 2 3 0 osaliselt/

aeg-ajalt üksikvanem lastega

3+ a

19 eesti mees linn/maa56 0 1/2 0 ei 65+ üksik/ 65+ paar

info puudub

20 eesti naine linn 0 1 0 ei alla 65 üksik 3+ a

55 Intervjuu ajaks leibkond enam toimetulekutoetust ei saanud, sest mõlemad täiskasvanud leibkonnaliikmed olid

tööle asunud. Toimetulekutoetust saadi enne tööle asumist vaid kahel kuul, pärast seda saadi intervjuu toimumise

ajaks juba üle aasta sissetulekust sõltuvat toetust.

56 Intervjuueritav elab osa ajast üksi maal ja osa ajast elukaaslasega linnas

138

Viidatud allikad Bradshaw, J., Middleton, S., Davis, A., Oldfield, N., Smith, N., Cusworth, L. & Williams, J. (2008). A Minimum Income Standard for Britain: What People Think, York: Joseph Rowntree Foundation.

Brázdilová, M., & Musil, P. (2017). Impact of Consumption Unit's Scale on Credibility of the Income Indicators in the Czech Republic. Statistika: Statistics & Economy Journal, 97(2).

Bundesministerium für Arbeit und Soziales. (2025). Regelbedarf – was ist das und wie wird er berechnet? Methodik der Regelbedarfsermittlung – Fragen und Antworten. Vaadatud 24.05.2025. https://www.bmas.de/DE/Service/Publikationen/Broschueren/a206-regelbedarf.html

Carrillo Álvarez, E., Cussó-Parcerisas, I. & Riera-Romaní, J. (2016). Development of the Spanish Healthy Food Reference Budget for an adequate social participation at the minimum. Public Health Nutrition, 19(17), 3232– 3244. https://doi.org/10.1017/S1368980016001026

Collins, M. L., Mac Mahon, B.,Weld, G. & Thornton, R. (2012). A Minimum Income Standard for Ireland: A Consensual Budget Standards Study Examining Household Types Across the Lifecycle, Dublin: The Policy Institute, Trinity College.

Deaton, A., & Muellbauer, J. (1980). An almost ideal demand system. The American economic review, 70(3), 312- 326.

Deeming, C. (2010). The historical development of family budget standards in Britain, from the 17th century to the present. Social Policy and Administration, 44, 7, 765–88.

Deeming, C. (2017). Defining Minimum Income (and Living) Standards in Europe: Methodological Issues and Policy Debates. Social Policy and Society, 16(01), 33–48.

Deeming, C. (Ed.). (2020). Minimum Income Standards and Reference Budgets: International and Comparative Policy Perspectives, Bristol University Press, https://doi.org/10.2307/j.ctv125jsbv

Doorley, K., Duggan, L., Kakoulidou, T. & Roantree, B. (2024). Equivalisation (once again) (TEP Working Paper No. 0124). Trinity Economics Papers, Department of Economics, Trinity College Dublin.

Dudel, C., Garbuszus, J. M., & Schmied, J. (2021). Assessing differences in household needs: a comparison of approaches for the estimation of equivalence scales using German expenditure data. Empirical Economics, 60(4), 1629-1659.

Dudel, C., Garbuszus, M., Ott, N., & Werding, M. (2013). Überprüfung der bestehenden und Entwicklung neuer Verteilungsschlüs sel zur Ermittlung von Regelbedarfen auf Basis der Einkommens- und Verbrauchsstichprobe 2008 Endbericht. Ruhr-Universität Bochum.

Eesti Vabariigi põhiseadus, vastu võetud 28.06.1992, RT 1992, 26, 349, jõustumine 03.07.1992. Viimane red. RT I, 15.05.2015, 2

Engel, E. (1857). Die productions-und consumtionsverhältnisse des königreichs sachsen. Zeitschrift des Statistischen Bureaus des Königlich Sächsischen Ministeriums des Innern, 8, 1-54.

Engel, E. (1895). Die Lebenskosten belgischer Arbeiter-Familien früher und jetzt: Ermittelt aus Familien-Haushaltsrechnungen und vergleichend zusammengestellt. Dresden: C. Heinrich.

139

Goedemé, T., Penne, T., Hufkens, T., Karakitsios, A., Bernát, A., Franziskus, A., Simonovits, B., Carrillo Álvarez, E., Kanavitsa, E., Cussó Parcerisas, I., Romaní, J. R., Mäkinen, L., Matsaganis, M., Arlotti, M., Kopasz, M., Szivós, P., Ritakallio, V.-M., Kazepov, Y., Van den Bosch, K., & Storms, B. (2019). What does it mean to live on the poverty threshold? Lessons from reference budgets. Cantillon, B., Goedemé, T. & Hills, J. (toim.), Decent incomes for all: Improving policies in Europe (lk 13–33). Oxford University Press.

Goedemé, T., Storms, B, Stockman, S., Penne, T. & Van den Bosch, K. (2015a). Towards cross-country comparable reference budgets in Europe: First results of a concerted effort. European Journal of Social Security. 17(1): 3–30.

Goedemé, T., Storms, B., & van den Bosch, K. (2015). Pilot project: developing a common methodology on reference budgets in Europe, proposal for a method for comparable reference budgets in Europe. Brussels: European Commission.

Goedemé, T., Storms, B., Penne, T. & Van den Bosch, K. (2015b). The development of a methodology for comparable reference budgets in Europe: Final report of the pilot project, European Commission: Directorate- General for Employment, Social Affairs and Inclusion

Gray, M., & Stanton, D. (2010). Costs of Children and Equivalence Scales: A Review of Methodological Issues and Australian Estimates. Australian Journal of Labour Economics, 13(1), 99-115.

Koppel, K., Pisarev, H., Piirits, M., Michelson, A., Masso, M., Paulus, A., Laurimäe, M. (2018). Elatusmiinimum – teel parema toeni puudustkannatavate inimesteni. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis.

Laki toimeentulotuesta, 1412/1997, vastu võetud 30.12.1997, jõustunud 01.03.1998 (viimati muudetud 30.12.2024) https://finlex.fi/eli?uri=http://data.finlex.fi/eli/sd/1997/1412/ajantasa/2024-12-30/fin

Lehtinen, A.- R. & Aalto, K. (2018) Mitä eläminen maksaa? Kohtuullisen minimin viitebudjettien päivitys vuodelle 2018 (What is the cost of living? Updating the decent minimum reference budgets), Helsinki: Helsingin yliopisto, valtiotieteellisen tiedekunnan julkaisuja 101, http://hdl.handle.net/10138/261735.

Lehtinen, A.-R. & Aalto, K. (2020) Reference budgets as tools for everyday life, evaluation and policy making in Finland. Deeming, C. (toim.), Minimum Income Standards and Reference Budgets (lk 109-122). Bristol University Press.

Lehtinen, A.-R., & Aalto, K. (2016). The Revised Finnish Reference Budgets. Presentation at TITA Annual Research Meeting, Turku, https://www.slideshare.net/slideshow/the-revised-finnish-reference- budgets/66464700#7

Lehtinen, A.-R., Varjonen, J., Raijas, A. & Aalto, K. (2011). What Is the Cost of Living? Reference Budgets for a Decent Minimum Standard of Living in Finland, Helsinki: National Consumer Research Centre.

Lluch, C. (1973). The extended linear expenditure system. European economic review, 4(1), 21-32.

Mac Mahon, B. & Thornton, R. (2020). Minimum Essential Standards of Living research in Ireland. Deeming, C (toim.), Minimum Income Standards and Reference Budgets (lk 39–54). Bristol University Press.

Mac Mahon, B., Carey, J. & Stokes, A. (2006). Minimum Essential Budgets for Six Households, Dublin: VPSJ, http://www.budgeting.ie/download/pdf/2006minimumbudgetfullreport.pdf

Mac Mahon, B., Weld, G & Thornton, R. (2012). 2012 Review of the Minimum Essential Standard of Living Baskets and the addition of the 3rd and 4th Child to the Dataset, Vincentian Partnership for Social Justice.

140

Mac Mahon, B., Weld, G. & Thornton, R. (2010). Minimum Essential Budgets for Households in Rural Areas, Dublin: VPSJ, https://www.budgeting.ie/publications/minimum-essential-budgets-for-households-in-rural/

McEvoy, O., Mac Mahon, B. & Thornton, R. (2020). 2018/19 Review and Rebase of the Minimum Essential Standard of Living, Dublin: VPSJ, https://www.budgeting.ie/publications/mesl-review-rebase-20182019/

Mäkinen, L. (2021).Different Methods, Different Standards? A Comparison of Two Finnish Reference Budgets. European Journal of Social Security, 23(4), 360–378. https://doi.org/10.1177/13882627211048514

Nicholson, J. L. (1976). Appraisal of different methods of estimating equivalence scales and their results. Review of Income and Wealth, 22(1), 1–11.

ONPES (2015). Reference Budgets: Assessing the Needs to be Met for an Effective Participation in Society, Paris: ONPES.

Penne, T., Cornelis, I., & Storms, B. (2020). All we need is… Reference Budgets as an EU Policy Indicator to Assess the Adequacy of Minimum Income Protection. Social Indicators Research, 147, 991–1013

Penne., T., Cornelis, I. & Storms, B. (2019). Reducing Out-of-pocket Costs to Improve the Adequacy of Minimum Income Protection. Reference Budgets as an EU Policy Indicator: The Belgian Case. CSB Working paper Series, No.19.06. Antwerp: Herman Deleeck Centre for Social Policy, University of Antwerp.

Ray, R. (1983). Measuring the costs of children: An alternative approach. Journal of Public Economics, 22(1), 89– 102.

Rothbarth, E. (1943). Note on a Method of Determining Equivalent Income for Families of Different Composition. C. Madge (toim.), War time pattern of saving and spending (lk 123–130). Cambridge University Press

Sotsiaalhoolekande seadus, vastu võetud 09.12.2015, RT I, 30.12.2015, 5, jõustumine 01.01.2016, 18.01.2016, 01.07.2016, 01.01.2018, 01.07.2018 ja 01.01.2020. Viimane red. RT I, 31.12.2024, 29

Stone, R. (1954). Linear Expenditure Systems and Demand Analysis: An Application to the Pattern of British Demand. The Economic Journal, 64(255), 511–527.

Storms, B. & Van den Bosch, K. (2009). Wat heeft een gezin minimaal nodig? Een budgetstandaard voor Vlaanderen, Leuven: Acco.

Storms, B. (2012). Referentiebudgetten voor maatschappelijke participatie, doctoral dissertation, Antwerp: Universiteit Antwerpen.

Storms, B. (2020). Belgian reference budgets for social participation and their use for policy purposes. Deeming, C (toim.), Minimum Income Standards and Reference Budgets (lk 123-137). Bristol University Press.

Storms, B., Goedemé, T., Van den Bosch, K., Penne, T., Schuerman, N. & Stockman, S. (2014), Review of current state of play on reference budget practices at national, regional, and local level, Brussels: European Commission.

Storms, B., Penne, T., Vandelannoote, D. & Van Thielen, L. (2015). Referentiebudgetten als benchmark voor het beoordelen van de doeltreffendheid van de minimuminkomensbescherming. Hoe evolueerden inkomens en noodzakelijke uitgaven in de periode 2008-2013. In: Belgisch tijdschrift voor sociale zekerheid. pp. 497- 515.

141

Storms, B., Penne, T., Vandelannoote, D. & Van Thielen, L. (2015a). Is de minimuminkomensbescherming in ons land doeltreffender geworden sinds 2008? Wat leren we uit de geüpdatete referentiebudgetten? VLAS- studie 21, Antwerpen: Vlaams Armoedesteunpunt.

Thornton, R., Boylan, H. & O’Carroll, N. (2024). MESL 2024, Vincentian MESL Research Centre.

Tiit, E.-M. (2005). Elatusmiinimumi ja vaesuspiiride hindamise metoodika ning sotsiaalsete indikaatorite leidmisel kasutatavate tarbimiskaalude kaasaajastamine. Projekti vahearuanne.

Tiit, E.-M. (2006). Elatusmiinimumi ja vaesuspiiride hindamise metoodika ning sotsiaalsete indikaatorite leidmisel kasutatavate tarbimiskaalude kaasaajastamine. Projekti II osa aruanne (täiendatud variant).

Täitemenetluse seadustik, vastu võetud 20.04.2005, RT I 2005, 27, 198, jõustumine 01.01.2006. Viimane red. RT I, 31.12.2024, 49

University of Helisnki. (n.d). Reasonable Minimum Reference Budgets. Vaadatud 08.01.2025. https://www.helsinki.fi/fi/kuluttajatutkimuskeskus/tutkimus/kohtuullisen-minimin-viitebudjetit

Walker, R. (1987). Consensual approaches to the definition of poverty: towards an alternative methodology, Journal of Social Policy, 16, 2, 213–26.

Vincentian Partnership for Social Justice. (i.a). How it works. Vaadatud 10.12.2024. https://misc.ie/How_it_works