Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee

Riigikogu juhatus   Meie: 03.09.2026 nr 2-6/26-01687-1

      Seaduseelnõu algatamine

  Vabariigi  Valitsus  algatab  sotsiaalhoolekande  seaduse  ja  sotsiaalseadustiku  üldosa  seaduse  muutmise  seaduse  (erihoolekandeteenused)  eelnõu,  mis  oli  arutusel  Vabariigi  Valitsuse  3.  septembri 2026. a istungil.   Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister.     Lugupidamisega     (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik     Lisad:  1. Seaduseelnõu seitsmel lehel (PDF- ja DOCX-failid)  2. Seletuskiri 53 lehel (PDF- ja DOCX-failid)  3. Lisa 1 seletuskirja juurde neljal lehel (PDF- ja DOCX-failid)  4. Lisa 2 seletuskirja juurde 20 lehel (PDF- ja DOCX-failid)    Heili Tõnisson [email protected]

.

1

EELNÕU

Sotsiaalhoolekande seaduse ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse

muutmise seadus (erihoolekandeteenused)

§ 1. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine

Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 132 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 132 lõikes 5 asendatakse sõnad „osutamise suunamisotsuse“ sõnadega

„õigustatuse otsuse“;

3) paragrahvi 15 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Kohaliku omavalitsuse üksus töötleb isiku abivajaduse hindamisel isiku üldandmeid,

andmeid toimetuleku, ühiskonnaelus osalemise, sealhulgas tegevusvõime ja elukeskkonna

kohta.

(22) Kohaliku omavalitsuse üksus võib isiku abivajaduse väljaselgitamisel kasutada

Sotsiaalkindlustusameti tehtud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse ja erihoolekandeteenuse

vajaduse hindamise andmeid toimetuleku, ühiskonnaelus osalemise, sealhulgas tegevusvõime

ja elukeskkonna kohta, välja arvatud isiku psüühikahäire diagnoosi andmeid.“;

4) paragrahvi 62 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Sotsiaalkindlustusamet võib isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse hindamisel

kasutada kohaliku omavalitsuse üksuse tehtud abivajaduse hindamise andmeid toimetuleku,

ühiskonnaelus osalemise, sealhulgas tegevusvõime ja elukeskkonna kohta, välja arvatud isiku

majandusliku olukorra andmeid.“;

5) paragrahvi 63 lõike 2 punktist 1 ja § 70 lõikest 8 jäetakse välja tekstiosa „tööharjutuse,“;

6) paragrahvi 63 lõike 2 punktis 1 asendatakse tekstiosa „tugiisikuga töötamise, töötamiseks

vajaliku abivahendi ja“ tekstiosaga „tervisepiiranguga inimese töötamise toetamise raames

pakutava tugiisikuga töötamise ja tööalase abivahendi ning“;

7) paragrahvi 70 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „saamiseks“ tekstiosaga „, välja arvatud

juhul, kui Sotsiaalkindlustusamet hindab isiku erihoolekandeteenuse vajadust

erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse kehtivuse ajal“;

8) paragrahvi 70 lõigetes 11, 8 ja 9 asendatakse sõnad „osutamise otsustamisel“ sõnadega

„õigustatuse üle otsustamisel“;

9) paragrahvi 70 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) Erihoolekandeteenuse saamise taotlusel esitatakse taotleja ja tema seadusliku esindaja

üldandmed.“;

2

10) paragrahvi 70 lõike 2 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast sõna „vajadust“ sõnadega

„ja selle kiireloomulisust“;

11) paragrahvi 70 lõike 2 punkti 7 täiendatakse pärast sõna „otsuses“ sõnadega „või puude

raskusastme tuvastamise käigus koostatud arvamuses ja puude raskusastme tuvastamise

otsuses“;

12) paragrahvi 70 lõiget 2 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:

„8) hariduse ja õppimise andmed.“;

13) paragrahvi 70 täiendatakse lõigetega 21–23 järgmises sõnastuses:

„(21) Sotsiaalkindlustusamet töötleb isiku erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel isiku

üldandmeid, andmeid toimetuleku, ühiskonnaelus osalemise, sealhulgas tegevusvõime ja

elukeskkonna kohta.

(22) Sotsiaalkindlustusamet võib isiku erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel kasutada

kohaliku omavalitsuse üksuse tehtud abivajaduse hindamise andmeid toimetuleku,

ühiskonnaelus osalemise, sealhulgas tegevusvõime ja elukeskkonna kohta, välja arvatud isiku

majandusliku olukorra andmeid.

(23) Sotsiaalkindlustusamet võib isiku erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel kasutada

õppeasutuse õpilase individuaalse arengu jälgimise andmeid, mis hõlmavad tema huvisid,

sotsiaalseid oskusi, tunnetusprotsesside iseärasusi, õpimotivatsiooni, tööharjumusi,

toimetulekut õppetöös ja tugispetsialistide soovitusi.“;

14) paragrahvi 70 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „erihoolekandeteenuse osutamise või sellest

keeldumise“ tekstiosaga „, kas isikul on õigus saada erihoolekandeteenust“;

15) paragrahvi 70 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Isik esitab Sotsiaalkindlustusametile pärast erihoolekandeteenuse vajaduse tuvastamist

andmed teenuse saamise koha ja aja kohta.“;

16) paragrahvi 70 lõikes 6 asendatakse sõna „osutamise“ sõnadega „õigustatuse otsuse“;

17) paragrahvi 70 lõiget 7 täiendatakse pärast sõna „esitatavate“ sõnadega „ja teenust saama

suunamiseks vajalike“;

18) paragrahvi 70 lõikes 8 asendatakse tekstiosa „tugiisikuga töötamise“ tekstiosaga

„tervisepiiranguga inimese töötamise toetamise raames pakutava tugiisikuga töötamise“;

19) paragrahvi 71 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui Sotsiaalkindlustusamet on volitanud erihoolekandeteenuse osutamise lepinguga

täitmiseks kohaliku omavalitsuse üksusele, ei väljasta Sotsiaalkindlustusamet taotlejale

suunamisotsust selle erihoolekandeteenuse osutaja juures teenuse saamiseks, kui taotleja ei ole

selle kohaliku omavalitsuse üksuse rahvastikuregistrijärgne elanik.

(12) Käesoleva paragrahvi lõiget 11 ei kohaldata erihoolekandeteenuse osutaja nõusolekul ega

juhul, kui Sotsiaalkindlustusamet suunab isiku ööpäevaringset erihooldusteenust saama

3

kohtumääruse alusel. Erihoolekandeteenuse osutaja nõusolek kehtib kuni isiku

erihoolekandeteenuse vajaduse lõppemiseni.“;

20) paragrahvi 71 lõike 2 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks;

21) paragrahvi 71 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Sotsiaalkindlustusamet edastab erihoolekandeteenuse osutajale teenusekoha

ettevalmistamiseks isiku ja tema eestkostja üldandmed ning andmed isiku toimetuleku,

ühiskonnaelus osalemise, sealhulgas tegevusvõime ja elukeskkonna kohta.“;

22) paragrahvi 71 lõike 6 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Erihoolekandeteenust saama suunatud isik peab pöörduma erihoolekandeteenuse osutaja

poole suunamisotsuses märgitud, teenuse osutamiseks kokku lepitud tähtpäeval, kuid 30 päeva

jooksul isikule teenusekoha pakkumisest arvates.“;

23) paragrahvi 71 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks;

24) paragrahvi 72 lõike 2 punktist 1, § 88 punktist 1, § 92 punktist 1, § 95 punktist 1, § 98

punktist 1, § 992 punktist 1, § 101 lõike 1 punktist 1 ja lõikest 21, § 102 lõike 1 punktist 3 ja

lõikest 8, § 104 lõikest 2 ning § 154 punktist 2 jäetakse välja tekstiosa „raske, sügava või püsiva

kuluga“;

25) paragrahvi 73 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui isik saab riiklikku pensioni või töövõimetoetust töövõimetoetuse seaduse tähenduses

(edaspidi tulud), peab talle pärast omaosaluse ja tulumaksu tasumist jääma isiklikuks

kasutamiseks vähemalt 15 protsenti nimetatud tuludest.“;

26) paragrahvi 73 täiendatakse lõikega 22 järgmises sõnastuses:

„(22) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud töövõimetoetuse suuruseks loetakse puuduva

töövõime korral Eesti Töötukassa veebilehel avaldatud kehtiva töövõimetoetuse päevamäära ja

arvu 30 korrutis ümardatuna sendi täpsusega ning osalise töövõime korral 57 protsenti

nimetatud korrutisest ümardatuna sendi täpsusega.“;

27) paragrahvi 73 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks;

28) paragrahvi 74 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui teenust saama õigustatud isikul ei ole käesoleva seaduse § 73 lõikes 2 sätestatut

arvestades piisavalt rahalisi vahendeid omaosaluse tasumiseks või tal puuduvad viidatud lõikes

nimetatud tulud, hüvitatakse tema eest riigieelarvega kehtestatud isiku omaosaluse

maksimaalsest maksumusest puudujääv osa või tulude puudumise korral kogu omaosaluse

maksimaalne maksumus (edaspidi puudujääv osa) riigieelarvest Sotsiaalkindlustusameti

eelarve kaudu, välja arvatud juhul, kui puudujääv osa on väiksem kui 2 eurot kalendrikuus.“;

29) paragrahvi 74 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

30) paragrahvi 74 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

4

„(3) Puudujääva osa hüvitamisel riigieelarvest võtab Sotsiaalkindlustusamet aluseks teenust

saama õigustatud isiku riikliku pensioni suuruse ja käesoleva seaduse § 73 lõikes 22 sätestatud

töövõimetoetuse suuruse suunamisotsuse tegemisele eelneval kalendrikuul ning arvestab

nendest maha tulumaksu.“;

31) paragrahvi 74 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Puudujääv osa on vahe riigieelarvega kehtestatud isiku omaosaluse maksimaalse

maksumuse ja isiku selliste tulude vahel, millest on maha arvatud tulumaks tulumaksuseaduse

kohaselt ja 15 protsenti pärast tulumaksu mahaarvamist isikule kasutada jäävatest tuludest.“;

32) paragrahvi 74 lõike 6 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kui isiku tulu suurus muutub pärast suunamisotsuse väljastamist, otsustab

Sotsiaalkindlustusamet isiku omaosaluse puudujääva osa hüvitamise ümber pärast tulu suuruse

muutumist.“;

33) paragrahvi 74 lõike 9 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Sotsiaalkindlustusamet kontrollib igal aastal 1. aprillil isiku riikliku pensioni suurust ja arvutab

ümber käesoleva seaduse § 73 lõikes 22 sätestatud töövõimetoetuse suuruse.“;

34) paragrahvi 74 lõige 10 tunnistatakse kehtetuks;

35) paragrahvi 76 lõikes 1 ja §-s 82 asendatakse läbivalt sõna „osutamise“ sõnaga

„õigustatuse“;

36) paragrahvi 76 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Käesoleva seaduse § 71 lõigetes 10 ja 11 sätestatud juhtudel paneb Sotsiaalkindlustusamet

erihoolekandeteenust saama õigustatud isiku alates erihoolekandeteenuse osutamise otsuse

tegemise kuupäevast tema toetusvajadusele vastava teenuse järjekorda, võttes arvesse isiku

erihoolekandeteenuse vajaduse kiireloomulisust, ning koostab sellekohase nimekirja.“;

37) paragrahvi 76 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „nõuded“ tekstiosaga „ning isiku

erihoolekandeteenuse vajaduse kiireloomulisuse arvestamise tingimused“;

38) paragrahvi 76 lõike 5 esimene lause tunnistatakse kehtetuks;

39) paragrahvi 77 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Sotsiaalkindlustusamet võib keelduda teenuseosutajaga lepingu sõlmimisest, kui

Sotsiaalkindlustusamet on viimase kolme aasta jooksul teenuseosutajaga sõlmitud lepingu

ühepoolselt üles öelnud kohustuste rikkumise tõttu või teenuseosutajale on tehtud ettekirjutus

seaduses või seaduse alusel kehtestatud nõuetele mittevastavuse tõttu.“;

40) paragrahvi 79 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui erihoolekandeteenust saama suunatud isik ei pöördu teenuseosutaja poole teenuse

osutamise alustamiseks käesoleva seaduse § 71 lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul, tasub

Sotsiaalkindlustusamet teenuseosutajale selle erihoolekandeteenuse osutamise eest, mida

5

saama isik on suunatud, riigieelarvest makstavat tasu esitatud arve alusel, kuid kõige rohkem

30 päeva ulatuses.“;

41) paragrahvi 79 lõike 3 punkti 1 täiendatakse pärast sõnu „mahus kuni kaks kuud järjest“

sõnadega „või neljal kuul ühe aasta jooksul“;

42) paragrahvi 80 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) isik ei kasuta igapäevaelu toetamise teenust, töötamise toetamise teenust, toetatud elamise

teenust ning päeva- ja nädalahoiuteenust vähemalt minimaalses mahus kauem kui kaks kuud

järjest või neljal kuul ühe aasta jooksul või rohkem kui nelja kuu ulatuses ühe aasta jooksul või

kogukonnas elamise teenust ja ööpäevaringset erihooldusteenust kauem kui kaks kuud järjest

või rohkem kui nelja kuu ulatuses ühe aasta jooksul, välja arvatud statsionaarse

tervishoiuteenuse osutamise korral;“;

43) paragrahvi 80 lõike 7 punkti 2 täiendatakse pärast sõnu „mahus kauem kui kaks kuud

järjest“ sõnadega „või neljal kuul ühe aasta jooksul“;

44) paragrahvi 80 lõike 7 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) ei ole teenuseosutaja juurde pöördunud erihoolekandeteenuse kasutamiseks käesoleva

seaduse § 71 lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul või“;

45) paragrahvi 82 lõiked 1 ja 2 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui Sotsiaalkindlustusametini on jõudnud teave, et erihoolekandeteenus, mille järjekorras

isik on või mida talle osutatakse, ei vasta tema vajadustele, on Sotsiaalkindlustusamet

kohustatud kontrollima, kas isik vastab erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule

esitatavatele nõuetele, ja hindama, kas nimetatud teenus vastab isiku vajadustele.

(2) Sotsiaalkindlustusamet tunnistab käesoleva seaduse § 70 lõikes 4 nimetatud otsuse

kehtetuks (edaspidi erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsus), kui:

1) erihoolekandeteenuse saaja ei vasta erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule

esitatavatele nõuetele, mis kehtisid käesoleva seaduse § 70 lõikes 4 nimetatud otsuse tegemise

ajal, või isikule osutatav erihoolekandeteenus ei vasta tema vajadustele või

2) erihoolekandeteenuse järjekorras olija ei vasta erihoolekandeteenust saama õigustatud

isikule esitatavatele nõuetele, mis kehtisid käesoleva seaduse § 70 lõikes 4 nimetatud otsuse

tegemise ajal, või erihoolekandeteenus, mille järjekorras isik on, ei vasta tema vajadustele või

3) isik ei kasuta igapäevaelu toetamise teenust, töötamise toetamise teenust, toetatud elamise

teenust ning päeva- ja nädalahoiuteenust vähemalt minimaalses mahus kauem kui kaks kuud

järjest või neljal kuul ühe aasta jooksul või rohkem kui nelja kuu ulatuses ühe aasta jooksul või

4) isik ei kasuta kogukonnas elamise teenust ja ööpäevaringset erihooldusteenust kauem kui

kaks kuud järjest või rohkem kui nelja kuu ulatuses ühe aasta jooksul.“;

46) paragrahvi 82 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 sätestatud juhul jõustub erihoolekandeteenuse

osutamise lõpetamise otsus isikule teatavaks tegemisest.“;

47) paragrahvi 82 lõikes 3 ja lõike 4 punktis 2 asendatakse sõna „kuus“ sõnaga „neli“;

6

48) paragrahvi 90 lõige 2, § 93 lõige 2, § 96 lõige 2, § 99 lõige 2 ja § 993 lõige 3 tunnistatakse

kehtetuks;

49) paragrahvi 90 lõike 3 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „suunamisotsuses nimetatud

soovituslikus mahus, kuid“;

50) paragrahvi 93 lõike 6 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „suunamisotsuses märgitud

soovituslikus mahus, kuid“;

51) paragrahvi 141 lõiget 2 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:

„21) isikuandmete kaasvastutavate töötlejate ülesanded;“;

52) paragrahvi 141 lõike 2 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „andmete“ sõnaga „täpsem“;

53) paragrahvi 141 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri isikuandmete kaasvastutavad töötlejad on

Sotsiaalkindlustusamet ja kohaliku omavalitsuse üksus. Andmekogu vastutav töötleja on

Sotsiaalkindlustusamet.“;

54) paragrahvi 1421 lõiget 1 täiendatakse punktidega 10–12 järgmises sõnastuses:

„10) erihoolekandeteenuse osutamise ja korraldamisega seotud andmed – erihoolekandeteenuse

määramise ja maksmise andmed ning erihoolekandeteenuse järjekorra andmed;

11) hindamiste andmed – andmed toimetuleku, ühiskonnaelus osalemise, sealhulgas

tegevusvõime ja elukeskkonna kohta;

12) sotsiaalteenuse osutaja andmed.“;

55) paragrahvi 144 lõiget 1 täiendatakse punktiga 17 järgmises sõnastuses:

„17) sotsiaalse rehabilitatsiooni, erihoolekandeteenuse ja abivahendi andmed juhul, kui neid

rahastatakse kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest.“;

56) paragrahvi 144 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

57) paragrahvi 144 lõike 6 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„7) sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse ja erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise ning

erihoolekandeteenuse andmed.“;

58) paragrahvi 1451 täiendatakse lõikega 43 järgmises sõnastuses:

„(43) Erihoolekandeteenuse andmeid säilitatakse kümme aastat pärast teenuse saamise õiguse

lõppemist.“;

59) paragrahvi 1451 lõikes 5 asendatakse tekstiosa „2–42“ tekstiosaga „2–43“;

60) paragrahvi 160 täiendatakse lõigetega 51–53 järgmises sõnastuses:

„(51) Käesoleva seaduse § 71 lõiget 11 kohaldatakse tegevuskohtadele, mille tegevusluba on

väljastatud alates 2027. aasta 1. jaanuarist.

7

(52) Sotsiaalkindlustusamet hindab hiljemalt 2027. aasta 1. septembril selle isiku

erihoolekandeteenuse vajaduse kiireloomulisust, kellele Sotsiaalkindlustusamet on väljastanud

enne 2027. aasta 1. jaanuari erihoolekandeteenuse osutamise otsuse ja kes on võetud

erihoolekandeteenuse järjekorda.

(53) Kui isik on esitanud erihoolekandeteenuse saamise taotluse enne 2027. aasta 1. jaanuari ja

Sotsiaalkindlustusamet ei ole enne nimetatud tähtpäeva erihoolekandeteenuse osutamise otsust

teinud, kohaldatakse erihoolekandeteenuse osutamise otsusele käesoleva seaduse § 70

redaktsiooni, mis jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.“.

§ 2. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmine

Sotsiaalseadustiku üldosa seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 38 lõike 1 punktis 2 asendatakse tekstiosa „, sotsiaalse rehabilitatsiooni ja

erihoolekandeteenuse“ tekstiosaga „ja sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse“;

2) paragrahvi 39 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „, sotsiaalse rehabilitatsiooni ning

erihoolekandeteenuse“ tekstiosaga „ning sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse“;

3) seaduse 5. peatükki täiendatakse §-ga 393 järgmises sõnastuses:

„§ 393. Infosüsteemi kantud erihoolekandeteenuse andmete säilitamine

Kuni 2027. aasta 31. juulini infosüsteemi kogutud erihoolekandeteenuse andmed arhiveeritakse

hiljemalt 2033. aasta 31. juulil ja neid säilitatakse isikustatult kümme aastat pärast teenuse

saamise õiguse lõppemist. Pärast nimetatud tähtaja möödumist andmed anonüümitakse.“.

§ 3. Seaduse jõustumine

(1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 10, 19, 36, 37 ja 60 jõustuvad 2027. aasta 1. jaanuaril.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 6 ja 18 jõustuvad 2027. aasta 1. aprillil.

(3) Käesoleva seaduse § 1 punktid 2, 7, 8, 14, 16, 20, 35, 47–59 ja § 2 jõustuvad 2027. aasta

1. augustil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 14. septembril 2026. a nr 2-6/26-01687

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

1

Sotsiaalhoolekande seaduse ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse

muutmise seaduse (erihoolekandeteenused) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seaduse eesmärk on muuta erihoolekandeteenuste taotlemise, hindamise ja

suunamise protsessi lihtsamaks ning vähendada inimese ja tema lähedaste halduskoormust.

Samuti on eesmärk vähendada kohaliku omavalitsuse üksuste ja Sotsiaalkindlustusameti

töökoormust, lihtsustades menetlusi ja vähendades samade andmete mitmekordset kogumist

ning töötlemist. Muudatusega parandatakse teenuste kättesaadavust ja vajaduspõhist suunamist,

võimaldades piiratud teenusekohtade jaotamisel senisest paremini arvestada inimese

abivajaduse ulatust ja selle kiireloomulisust. Muudatus soodustab erihoolekandeteenuste

ühtlasemat piirkondlikku arengut ja parandab kodulähedaste teenuste kättesaadavust. Eelnõu

kohaselt luuakse eeldused erihoolekandeteenustega seotud menetlusprotsesside viimiseks

sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse STAR.

Praegu koguvad kohalik omavalitsus ja Sotsiaalkindlustusamet abivajaduse hindamiseks

andmeid eraldi, mistõttu peab inimene samu andmeid esitama mitu korda. Samuti on teenustega

seotud tähtajad ja omaosaluse arvestamine keerukad ning teenusele suunamisel ei ole võimalik

piisavalt arvestada abivajaduse kiireloomulisust. See muudab asjaajamise inimese jaoks

keerulisemaks, suurendab avaliku sektori töökoormust ja võib raskendada vajadustele vastava

teenuse õigeaegset saamist. Seetõttu on vaja vähendada korduvat andmete küsimist ja esitamist,

lihtsustada teenuse taotlemise ja sellele suunamise menetlust ning arvestada piiratud

teenusekohtade jaotamisel paremini inimese abivajadust.

Eelnõukohase seadusega luuakse võimalus, et kohaliku omavalitsuse üksus ja

Sotsiaalkindlustusamet saavad kasutada üksteise kogutud hindamisandmeid, mis vähendab

isiku ja tema lähedaste halduskoormust ning võimaldab ametiasutustel teha kiiremaid ja

olemasolevatel andmetel põhinevaid otsuseid. Isik esitab erihoolekandeteenuse taotluse

edaspidi üks kord ning see kehtib kogu isiku teenusevajaduse perioodi vältel. Ühtlustatakse

teenust saama suunamise ning teenuse osutamise alustamise ja lõpetamise tähtaegu, mis praegu

on erinevate erihoolekandeteenuste puhul erinevad. Lisaks kehtestatakse võimalus arvestada

teenust saama suunamisel abivajaduse kiireloomulisust, et piiratud teenusekohti saaksid esmalt

kasutama hakata kõige suurema ja kiireloomulisema toetusvajadusega inimesed.

Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamisel võetakse edaspidi arvesse üksnes pensioni

ja töövõimetoetust, jättes välja muud tululiigid. Muudatus lihtsustab omaosaluse arvestust ja

sellega välditakse keeruka, erinevaid tulusid arvestava administratiivse süsteemi ülesehitust.

Kohaliku omavalitsuse üksustele luuakse stiimul erihoolekandeteenuse osutamise kohtade

loomiseks, võimaldades neil pakkuda enda loodud teenusekohti valdavas osas oma piirkonna

inimestele. Muudatus loob inimesele võimaluse kasutada teenuseid kodu lähedal ning laiendab

teenuste valikut ja kättesaadavust.

Muudatuste tulemusena muutuvad erihoolekandeteenuse taotlemine, abivajaduse hindamine ja

teenusele suunamine lihtsamaks ning kiireloomulise abivajadusega inimestel paraneb võimalus

saada teenust esmajärjekorras. Samuti lihtsustub omaosaluse arvestamine ja paraneb teenuste

2

piirkondlik kättesaadavus. Andmete kogumine ja abivajaduse hindamine koondatakse

infosüsteemi STAR abil ühtsesse menetlusse. Seetõttu vähenevad inimese ja tema lähedaste

halduskoormus ning SKA ja kohaliku omavalitsuse üksuste töökoormus, sest väheneb vajadus

andmeid korduvalt esitada, koguda ja kontrollida ning teha paralleelseid hindamisi.

Teenuseosutajatele lisandub teavitamiskohustusega seotud halduskoormus, mida

tasakaalustavad korduvate päringute vähenemine ja juba kogutud hindamisandmete

kasutamine. Seetõttu halduskoormus tervikuna ei suurene.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik

Maarika Tarum ([email protected]), hoolekandeteenuste poliitika juht Sirlis Sõmer-Kull

([email protected]) ja analüüsiosakonna analüütik Priit Laanoja ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja koostamisel konsulteeriti Sotsiaalkindlustusameti sotsiaal- ja

erihoolekande osakonna erihoolekande ja rehabilitatsiooni talituse juhataja Lagle Kalbergiga

([email protected]) ning sama talituse teenuseomaniku Cärolyn-

Angelika Liblikuga ([email protected]). Eelnõu juriidilise ekspertiisi

on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Reet Kodu ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna

dokumendihaldustalituse keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõu ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu ei ole seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Eelnõuga muudetakse seaduste järgmisi redaktsioone:

1) sotsiaalhoolekande seadus (SHS): RT I, 11.07.2026, 120;

2) sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS): RT I, 30.12.2025, 36.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus.

Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses ning

selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs seletuskirja punktis 6.4.

Eelnõu mõjutab halduskoormust. Täpsem halduskoormuse muutuste kirjeldus on esitatud

seletuskirja punktis 6.5.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõukohase seaduse eesmärk on muuta erihoolekandeteenuste korraldus selgemaks,

inimkesksemaks ja paremini vastavaks tegelikule praktikale. Selleks korrastatakse

erihoolekandeteenuse taotlemise, õigustatuse hindamise, teenust saama suunamise ja

omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamise aluseid ning vähendatakse isiku

halduskoormust ja ametiasutuste töökoormust, vältides samade andmete korduvat küsimist ja

esitamist. Luuakse KOV-idele võimalus osutada riiklikku erihoolekandeteenust eelkõige oma

elanikele, et soodustada teenusvõrgu ühtlasemat piirkondlikku arengut ja parandada

kodulähedaste teenuste kättesaadavust.

Eelnõu koostamise vajadus tuleneb peamiselt erihoolekandeteenuse taotlemise, õigustatuse

hindamise ja teenust saama suunamise protsessi keerukusest ning olukorrast, kus järjekorra

3

pidamise põhimõtted ei toeta inimeste liikumist teenust saama abivajaduse kiiruse alusel.

Kehtiva õiguse kohaselt hindab Sotsiaalkindlustusamet (edaspidi SKA) erihoolekandeteenuse

vajadust kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi KOV) tehtud hindamisest lahus, mistõttu peab

isik samu andmeid esitama nii KOV-ile kui SKA-le ja läbima paralleelseid hindamisi.

Erihoolekandeteenuse saamiseks peab inimene iga kord uue taotluse esitama, kui senise teenuse

osutamise otsuse tähtaeg lõpeb, sõltumata sellest, kas abivajadus on tegelikult muutunud.

Kehtiv õigus ei võimalda teenust saama suunamisel arvestada abivajaduse kiireloomulisust,

mistõttu ootavad ajakriitilise ja vähem kiireloomulise vajadusega isikud teenusekohta samadel

alustel. Samuti on teenusekohale asumise tähtajad praegu teenuseti erinevad (3, 7 või 10 päeva),

erinevatel teenustel erinevate reeglite kohaldamine muudab rakendamise koormavaks nii

inimesele kui teenuseosutajale (edaspidi ka TO).

Omaosaluse puudujääva osa hüvitamisel arvestatakse isiku tuluna praegu nii riiklikku pensioni,

kogumispensioni, töövõimetoetust kui ka sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, ehkki

arvestatava lisatuluga isikuid on teenusesaajate seas väga vähe. Töise tulu ja selle muutuste

igakuise jälgimise süsteemi loomine ja IT-lahenduse väljaarendamine oleks keerukas ning

kallis võrreldes saadava kasuga.

Lisaks ei erista kehtiv õigus teenusekohtade jaotamisel teenuseosutaja omandivormi, mistõttu

puudub KOV-idel kindlus, et nende endi loodud kohad teenindaksid eeskätt oma piirkonna

elanikke, mis omakorda pärsib KOV-ide huvi luua uusi teenusekohti (vaid 6% kogu

ööpäevaringsete teenuste mahust pakuvad KOV-i omandivormiga asutused). Praegu paiknevad

ööpäevaringsed teenusekohad ebaühtlaselt. Riigikontrolli 2025. aasta aruande1 järgi peab 57%

ööpäevaringse hooldusteenuse saajatest minema teenuse saamiseks teise maakonda. Selline

olukord ei toeta SHS-i põhimõtte rakendamist, mille kohaselt peaksid olema abimeetmed

isikule tagatud võimalikult kättesaadaval moel (sh asukoha mõttes). Samuti on KOV-il

keerukas täita eestkostja rolli või pakkuda KOV-i vastutusalas olevaid sotsiaalteenuseid, kui

isik viibib väljaspool KOV-i piire.

Eelnõu kohaselt eristatakse selgemalt erihoolekandeteenuse õigustatuse hindamist ja teenust

saama suunamist, täpsustatakse erihoolekandeteenuse osutamise alustamise ja lõpetamise

aluseid ning luuakse selgemad reeglid teenusekohtade tõhusaks kasutamiseks. Samuti

lihtsustatakse riigieelarvest omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamist, tagades isikule

minimaalse rahalise toimetuleku. Lisaks luuakse eelnõu kohaselt võimalus KOV-ide ja SKA

vaheliseks andmete korduskasutuseks ning KOV-idele võimalus osutada riiklikku

erihoolekandeteenust eelkõige oma elanikele, mis võimaldab ühtlustada teenusevõrku ja luua

inimestele rohkem kodulähedasi valikuid ning parandab erihoolekandeteenuse saajate

võimalusi kasutada lisaks erihoolekandele ka KOV-i teenuseid.

Muudatuste tulemusena muutub erihoolekandeteenuse taotlemine ja teenusele suunamine

inimese jaoks lihtsamaks ning teenusele jõudmine hakkab paremini lähtuma tema abivajadusest

ja selle kiireloomulisusest. Eelnõu kohaselt parandatakse teenuste kättesaadavust,

suurendatakse õigusselgust ning tagatakse avalike vahendite sihipärane ja läbipaistev

kasutamine. Eelnõu rakendamine ei põhjusta täiendavaid kulusid riigieelarvele ega suurenda

avaliku sektori töökoormust.

Eelnõu kohta ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust (edaspidi VTK), sest seaduseelnõuga

kavandatud muudatustega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust (HÕNTE § 1 lg 2 p 5).

Eelnõuga ei muudeta erihoolekandeteenuste süsteemi põhialuseid, teenuste sihtrühma ega

teenuseliike ning KOV-i ja riigi põhimõttelist vastutuse jaotust. Kavandatud muudatustega

1 Riigikontroll, 2025. lk 11. Ülevaade erihoolekandeteenuste kättesaadavusest.

https://www.riigikontroll.ee/sites/default/files/documents/2025-11/19828_RKTR_6603_2-1.4_2349_002-1.pdf.

4

täpsustatakse ja lihtsustatakse peamiselt kehtivat taotlemise, teenusele õigustatuse hindamise ja

suunamise menetlust, vähendatakse samade andmete korduvat kogumist ning korrastatakse

omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamist. Muudatuste eesmärk on kõrvaldada

rakenduspraktikas ilmnenud kitsaskohad, vähendamata isikute õigust erihoolekandeteenusele

ega kehtestamata uusi teenuseliike või ulatuslikke uusi kohustusi. Eelnõu kohaselt

kavandatakse erihoolekandeteenuse osutamise protsessi lihtsustada. Erihoolekandeteenuste

menetlusprotsess on kehtivas õigusruumis reguleeritud seaduse tasandil üsna suure detailsuse

astmega, mistõttu ei ole võimalik protsessi ilma seadust muutmata lihtsustada, näiteks SKA

protseduurijuhistega või muul moel. Protsessi lihtsustamiseks tuleb muuta SHS-i.

Erihoolekandeteenuse menetlusprotsess viiakse üle sotsiaalteenuste ja -toetuste

andmeregistrisse (edaspidi STAR), asjakohaste arenduste tegemine toimub perioodil august

2026 kuni juuli 2027 (I etapp). Osaliselt toimub erihoolekandeteenuste menetlus praegu

sotsiaalkaitse infosüsteemis (edaspidi SKAIS), kus ei ole võimalik alates 2027. aasta lõpust

menetlust jätkata. SKAIS-i alamsüsteem SKAIS_AE, milles menetletakse

erihoolekandeteenuseid, on aegunud. Seetõttu on otsustatud enne käesoleva eelnõu

väljatöötamist SKAIS_AE lõplikult sulgeda ning seetõttu süsteemi enam ei arendata.

Eelnõu väljatöötamise käigus kaasati SKA, KOV esindajad, erihoolekandeteenuse osutajad

ning teenuse saajate esindusorganisatsioonid. Kaasamine toimus töökohtumiste, arutelude ja

kirjalike tagasisideringide kaudu. SKA toetas eelkõige menetlusprotsessi lihtsustamist,

hindamisandmete korduskasutuse võimaldamist ning erihoolekandeteenuste menetluste viimist

STAR-i. KOV esindajad pidasid oluliseks halduskoormuse vähendamist, andmete ühekordse

küsimise põhimõtet ning võimalust kasutada teenuste korraldamisel riigi kogutud

hindamisandmeid. Teenuseosutajad toetasid vajadust muuta menetlus inimese jaoks

lihtsamaks, parandada ülevaadet inimese abivajadusest enne teenuse osutamise alustamist ning

suurendada teenusekohtade tõhusat kasutamist. Teenuse saajate esindusorganisatsioon rõhutas

inimese jaoks arusaadava menetluse, teenuse parema kättesaadavuse, kodulähedaste lahenduste

ning abivajaduse kiireloomulisuse arvestamise olulisist teenusele suunamisel.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist. Paragrahviga 1 muudetakse SHS-i ja §-ga 2 SÜS-i ning

§-s 3 sätestatakse seaduse jõustumise aeg.

Eelnõu §-ga 1 muudetakse SHS-i.

Eelnõu § 1 punktiga 1 tunnistatakse 2026. aasta 1. oktoobril jõustuva SHS § 132 lõige 4

kehtetuks. Kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega2 SHS-i viidav § 132 lõige 4 sätestab, et

eriolukorra, erakorralise või sõjaseisukorra ajal pikenevad SHS § 71 lõigetes 6 ja 7 sätestatud

tähtajad 14 päevani. SHS § 71 lõigetes 6 ja 7 on reguleeritud tähtajad, mille jooksul peab isik

erihoolekandeteenuse osutaja poole teenuse saamiseks pöörduma. Eelnõu kohaselt muudetakse

SHS § 71 lõiget 6 ja lõige 7 tunnistatakse kehtetuks. Sellest tulenevalt ei ole 2026. aasta

1. oktoobril jõustuv § 132 lõige 4 enam asjakohane – eelnõu kohaselt on isikul edaspidi aega

teenuse saamise alustamiseks 30 päeva alates talle teenusekoha pakkumisest. Kui ilmnevad

mõjuvad põhjused, miks isik ei saa pöörduda teenuseosutaja poole pöörduda, lepitakse kokku

uus tähtpäev (SHS § 71 lg 8); eriolukorrast, erakorralisest või sõjaseisukorrast tulenevad

asjaolud liigituvad mõjuvate põhjuste alla.

Eelnõu § 1 punktidega 2, 8, 14, 16 ja 35 muudetakse SHS § 132 lõiget 5 (1. oktoobril 2026. a

jõustuv redaktsioon), § 70 lõikeid 11, 4, 6, 8 ja 9, § 76 lõiget 1 ning § 82. Muudatuste tulemusel

2 RT I, 30.06.2026, 1

5

hakatakse SHS-is otsuse senise nimetuse „erihoolekandeteenuse osutamise otsus“ asemel

kasutama nimetust „erihoolekandeteenuse õigustatuse otsus“ ja sellest tulenevalt ka

„erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsuse“ asemel „erihoolekandeteenuse

õigustatuse lõpetamise otsus“. Muudatus on vaja teha nii sätetes, mis käsitlevad otsuse tegemist

(SHS § 70, § 76 lg 1), kui ka sätetes, mis käsitlevad sama otsuse lõpetamist (SHS § 82). SHS

§ 132 lõikes 5 asendatakse viide erihoolekandeteenuse osutamise suunamise otsusele viitega

erihoolekandeteenuse õigustatuse otsusele, sest erihoolekandeteenuse saamise eelduseks on

teenuse osutamise (eelnõu kohaselt õigustatuse) otsus ja minister võib teha ettepaneku

pikendada erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse tähtaega, mitte ainult suunamisotsuse

tähtaega. Suunamisotsus on seotud õigustatuse otsusega. Eelnõus esitatud viisil kohaldub

muudetav säte ka järjekorras olevatele isikutele (ka nende erihoolekandeteenuse õigustatuse

otsuseid pikendatakse). Nii on see reguleeritud ka kuni 30. septembrini 2026. a kehtivas SHS

§ 131 lõikes 5.

Erihoolekandeteenuse osutamise otsuse näol on tegemist SKA haldusotsusega, millega tehakse

kindlaks, kas isikul on õigus saada erihoolekandeteenust. Seni kasutatud „erihoolekandeteenuse

osutamise otsus“ on olnud eksitav, kuna see võib jätta mulje, et haldusotsus puudutab juba

teenuse saamist, kuigi tegelikkuses tehakse esmalt otsus teenuse õigustatuse kohta ning alles

seejärel, sõltuvalt sobiva vaba teenusekoha ja rahaliste vahendite olemasolust otsustatakse

teenuse osutamine (SHS §-s 71 sätestatud suunamisotsus). Muudatus ei muuda

erihoolekandeteenust taotleva inimese õigusi ega teenuse sisu, vaid täpsustab sõnastust ja

suurendab õigusselgust.

Erihoolekandeteenuse menetlus koosneb kolmest omavahel seotud etapist:

1) erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse tegemine,

2) isiku lisamine teenuse järjekorda,

3) isiku suunamine teenust saama (suunamisotsus).

Õigustatuse otsus kinnitab isiku õigust saada erihoolekandeteenust, kuid ei tähenda

automaatselt teenuse kohest osutamist. Teenuse osutamine algab suunamisotsuse alusel,

arvestades riigieelarvelisi vahendeid, vaba teenusekoha olemasolu, isiku toetusvajadust ja selle

kiireloomulisust.

Eelnõu § 1 punktidega 3, 4 ja 13 täiendatakse SHS § 15 lõigetega 21 ja 22, § 62 lõikega 11 ja

§ 70 lõigetega 21 ja 22, millega luuakse võimalus KOV-il kasutada isiku abivajaduse hindamisel

SKA tehtud hindamiste andmeid ja ka vastupidi – SKA saab kasutada KOV-i tehtud hindamise

andmeid. Muudatused puudutavad KOV-i tehtavat isiku abivajaduse hindamist ning SKA

tehtavat sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse ja erihoolekandeteenuse vajaduse hindamist.

Kasutatavad andmed hõlmavad eelkõige isiku abi- ja toetusvajaduse hindamise tulemusi,

sealhulgas hinnanguid isiku toimetulekule, funktsioneerimisvõimele, sotsiaalsele olukorrale,

riskidele ja teenusevajadusele, samuti hindamise käigus kogutud kirjeldavat teavet ja tehtud

järeldusi. Lisatavates sätetes on toodud, et need on andmed isiku toimetuleku, tema

ühiskonnaelus osalemise, sealhulgas tema tegevusvõime ja eluskeskkonna kohta.

SHS § 15 ja § 70 täiendatakse lõikega 21, millega täpsustatakse, mis andmeid vastavalt KOV

või SKA abivajaduse ja erihoolekandeteenuse vajaduse tuvastamisel hindavad, sest seaduse

tasandil peavad olema kirjas töödeldavate isikuandmete kategooriad. Tegemist on täpsustavate

sätetega, sest seni ei ole SHS-is piisavalt selgelt sätestatud, milliseid isikuandmeid KOV abi-

või SKA erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise läbiviimisel töötlevad. Nendeks on isiku

üldandmeid, andmeid toimetuleku, ühiskonnaelus osalemise, sealhulgas tegevusvõime ja

elukeskkonna kohta. Sisulisi muudatusi hindamiste läbiviimises eelnõuga ette ei nähta.

6

KOV-i tehtav esmane abivajaduse hindamine ja SKA tehtav erihoolekandeteenuse vajaduse

hindamine toimub STAR-is, kasutades sisulises ja tehnilises mõttes täpselt sama

hindamisinstrumenti. Seega on vastastikku nähtavate andmete ulatus täpselt sama. Ainukesed

andmeid puudutavad erinevused on diagnoosi info ja majandusliku toimetuleku info. KOV-i

kasutaja jaoks on ligipääs diagnoosi infole süsteemis tehniliselt välistatud ja samuti on SKA

kasutaja jaoks välistatud ligipääs majandusliku toimetuleku infole.

Muudatuse tulemusena ei pea isik korduvalt oma abivajadust detailselt ei KOV-ile ega SKA-le

selgitama. Praegu peab inimene oma abivajaduse kohta infot ja andmeid esitama eraldi nii

SKA-le, juhul kui ta vajab SKA korraldatavaid teenuseid, kui ka KOV-ile. Inimese abi- ja

toetusvajaduse hindamiseks on STAR-i loodud universaalne, struktureeritud ülesehitusega

täisealise inimese abi- ja toetusvajaduse hindamise instrument, mida saavad sotsiaalvaldkonna

spetsialistid ühtsetel alustel kasutada nii KOV-i kui ka riiklike (sotsiaalse rehabilitatsiooni

teenus ja erihoolekandeteenus) teenuste vajaduse hindamiseks. Andmete täpsem koosseis

tuleneb STAR-i andmekoosseisust ning abi- ja toetusvajaduse hindamise metoodikast, mis

määravad, milliseid andmeid kogutakse ja töödeldakse.

Täisealise abi- ja toetusvajaduse hindamise vahendiga hinnatakse inimest terviklikult seitsmes

eluvaldkonnas: suhtlemine (sotsiaalsed suhted), vaimne tervis (kognitiivne võimekus,

psüühiline seisund, riskivaldkonnad), füüsiline tervis (tervise eest hoolitsemine, liikumine),

elukeskkond (sobiva eluaseme saamine/säilimine, eluase ja elamistingimused), hõivatus

(rakenduse leidmine ja säilitamine, seotus hõivega, sissetuleku säilitamine), vaba aeg ja

huvitegevus ning igapäevaelu toimingud (rahaga toimetulek, toidu valmistamine, söömine ja

joomine, majapidamine, enese eest hoolitsemine). STAR-i loodud hindamisvahend on

andmevahetuse ja andmete analüüsitavuse parandamise eesmärgil seostatud rahvusvahelise

funktsioneerimisvõime klassifikatsiooniga (RFK), mis tähendab, et hindamisvahendi

alamküsimused on automaatselt seostatud klassifikaatori kindla koodiga ning abivajaja

probleemi või piirangu ulatus määratakse RFK määrajate skaala alusel. Korduvhindamisel on

võimalik analüüsida ja võrrelda eelmise hindamise andmeid ning seda, kas inimesele

osutatavad teenused ja/või makstavad toetused on olnud tulemuslikud.

Edaspidi saavad KOV-i sotsiaaltöötajad ja SKA spetsialistid isiku abi- ja toetusvajaduse

hindamisel kasutada varem tehtud hindamise andmeid ning täpsustada isiku toimetulekus

toimunud muutusi, ilma et oleks vaja uuesti korraldada täismahus struktureeritud

hindamisvestlust. Korduvhindamisel on võimalik analüüsida ja võrrelda eelmise hindamise

andmeid ning seda, kas inimesele osutatavad teenused ja/või makstavad toetused on inimese

toimetuleku vaates olnud tulemuslikud. Muudatus kiirendab abi- ja toetusvajaduse hindamise

protsessi, kuna kõiki andmeid ei pea inimeselt enam üle küsima.

SHS § 15 täiendamisel lõikega 22 luuakse õiguslik alus KOV-ile kasutada isiku abivajaduse

hindamisel juba olemasolevaid andmeid, mida SKA on kogunud erihoolekandeteenuse või

sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse hindamise käigus. Lisatava sätte kohaselt on KOV-

il õigus näha STAR-is SKA tehtud täisealise isiku abi- ja toetusvajaduse hindamise tulemusi,

sealhulgas funktsioneerimise hinnanguid, riskikokkuvõtteid, välja arvatud isiku psüühikahäire

diagnoosi andmed. Andmete ulatus ja ligipääsu piirid realiseeritakse infosüsteemis rollipõhiste

õigustega, välistades tehniliselt juurdepääsu mittevajalikele andmetele.

Muudatuse eesmärk on tagada, et KOV-il oleks teenuste korraldamiseks terviklik ja õigeaegne

teave. Praegu peab inimene sageli sama infot ise mitmele asutusele edastama või toimub

andmevahetus krüpteeritult SKA ja KOV-i vahel, mis põhjustab viivitusi ja topelt tegevusi.

Muudatus muudab abivajaduse tuvastamise kiiremaks ja ühtsemaks ning vähendab inimese

halduskoormust. Samal ajal on seaduses sätestatud selge piirang, et KOV-ile ei edastata

7

psüühikahäire diagnoosi andmeid, tagades tundlike terviseandmete kaitse. Inimese vaates

tähendab see sujuvamat menetlust ja vähem korduvat selgitamist, säilitades samas tema

privaatsuse. See vähendab olukordi, kus inimene peab läbima mitu korduvat hindamist

erinevates asutustes.

Andmevahetus SKA ja KOV-ide vahel toimub digitaalselt X-tee kaudu / STAR-i keskkonnas

ning lähtub andmete ühekordse esitamise põhimõttest. Eesmärk on vältida andmete korduvat

sisestamist ning tagada turvaline ja masinloetav andmevahetus. Andmevahetuse tehnilised

lahendused arendatakse välja STAR-i keskkonnas ning vajaduse korral liidestatakse teiste

infosüsteemidega. Andmete edastamisel tagatakse andmete päritolu, muutmise ja kasutamise

jälgitavus.

Varem võis andmevahetus toimuda käsitsi meili teel, mis ei ole turvaline andmeedastuskanal.

Edaspidi võimaldab andmete vahetamine ühes infosüsteemis tagada turvalise andmevahetuse.

Infosüsteemi kaudu andmete vahetamine on kiirem ja vähendab vajadust ka SKA/KOV-i

ametnikel samade andmete korduvat sisestamist süsteemi käsitsi. KOV-ile on kättesaadav

ainult minimaalne vajalik teave: isiku nimi, isikukood, abi- ja toetusvajaduse kirjeldus,

soovitatud teenus ja põhjendused. Andmeid kasutatakse üksnes ulatuses, mis on vajalik isiku

abi- ja toetusvajaduse hindamiseks või teenuse osutamise ettevalmistamiseks, ning lähtutakse

andmete minimaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõttest.

KOV kasutab SKA kogutud erihoolekande ja rehabilitatsiooni vajaduse hindamise andmeid

eelkõige isiku abivajadusele vastavate sotsiaalteenuste planeerimiseks ja korraldamiseks. KOV

ei pea alustama uut täismahus hindamist, vaid saab tugineda olemasolevatele andmetele,

täpsustades üksnes toimunud muutusi. See võimaldab kiiremini määrata sobivaid toetavaid

teenuseid, korraldada vajaduse korral täiendavat abi (nt koduteenused, tugiisik, eluasemega

seotud lahendused) ning teha otsuseid tervikliku ja ajakohase info alusel. Praktikas vähendab

see sama info korduvat kogumist, lühendab menetlusaega ja parandab teenuste koordineeritust.

SHS § 62 täiendatakse lõikega 11 ja § 70 lõikega 22, mille eesmärk on võimaldada SKA-l

sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse ja erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel tugineda

KOV-i tehtud sama hindamisvahendi alusel isiku abivajaduse hindamise andmetele. Kehtiva

SHS-i kohaselt hindab SKA rehabilitatsiooniteenuse ja erihoolekandeteenuse vajadust eraldi

menetluses, kogudes selleks isikult ja teistelt asutustelt vajalikke andmeid. Praktikas on see

kaasa toonud olukorra, kus isik peab esitama samu või sisuliselt samatähenduslikke andmeid

nii KOV-ile kui ka SKA-le ning läbima paralleelseid hindamisi, kuigi vajalik teave on avalikus

sektoris juba olemas.

Muudatusega luuakse õiguslik alus andme ristkasutuseks, võimaldades SKA-l arvestada

rehabilitatsiooniteenuse ja erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel KOV-i kogutud

abivajaduse hindamise andmeid. See aitab vältida andmete korduvat kogumist, kiirendades

teenusevajaduse selgitamist ja otsustusprotsessi. SKA ei või kasutada KOV-i kogutud isiku

majandusliku olukorra andmeid. Isiku majandusliku olukorra andmed ei ole sotsiaalse

rehabilitatsiooni teenuse ega erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise seisukohast vajalikud

ning nende kasutamine ei oleks kooskõlas andmete minimaalse kasutamise põhimõttega. Sellise

piirangu kehtestamine tagab, et andmete kasutamine on sihipärane ja proportsionaalne ning

välditakse liigset isikuandmete töötlemist, eriti tundlike andmete puhul.

Inimese seisukohast tähendab muudatus menetluse olulist lihtsustumist, kuna ta ei pea samu

andmeid eri asutustele korduvalt esitama. Menetlus muutub sujuvamaks ja vähem koormavaks,

mis on eriti oluline suure abivajadusega või pikaajalise teenusevajadusega inimeste puhul.

Muudatuse tulemusel inimese halduskoormus väheneb.

8

Muudatused toetavad SHS-i üldist eesmärki korraldada teenuseid inimkeskselt, tõhusalt ja

koostööpõhiselt, ühtlustades hindamispraktikat ning parandades avalike teenuste

kättesaadavust. Koordineeritud andmekasutus KOV-i ja SKA vahel aitab tagada, et inimene

hakkab vajalikku teenust saama kiiremini ja ilma tarbetu korduva asjaajamiseta, säilitades

samal ajal isikuandmete kaitse ja menetluste õiguspärasuse.

Eelnõu § 1 punktiga 5 jäetakse SHS § 63 lõike 2 punktist 1 ja § 70 lõikest 8 välja viide Eesti

Töötukassa osutatavale tööharjutuse teenusele. Eesti Töötukassa ei osuta Vabariigi Valitsuse

29. septembri 2023. a määruse nr 90 „Tööhõiveprogramm 2024–2029“3 kohaselt enam alates

1. jaanuarist 2026. a tööharjutuse teenust. Tegemist on tehnilise muudatusega.

Eelnõu § 1 punktidega 6 ja 18 asendatakseVabariigi Valitsuse 29. septembri 2023. a määruse

nr 90 „Tööhõiveprogramm 2024–2029“ 1. aprillil 2027. a jõustuvate muudatuste kohaselt

tugiisikuga töötamise teenus ja töötamiseks vajaliku abivahendi teenus tervisepiiranguga

inimese töötamise toetamise teenusega. Sellest tulenevalt tuleb ka SHS-is asendatavate teenuste

nimetusi täpsustada. Muudatused jõustuvad 1. aprillil 2027. a. Tegemist on tehniliste

muudatustega.

Eelnõu § 1 punktiga 7 muudetakse SHS § 70 lõiget 1 ja sätestatakse, et isikul ei ole vaja esitada

taotlust erihoolekandeteenuse saamiseks siis, kui tema eelmise erihoolekandeteenuse

õigustatuse otsuse tähtaeg hakkab saabuma ja ta soovib erihoolekandeteenust edasi kasutada.

Kehtiva seaduse kohaselt peab isik igal juhul esitama uue erihoolekandeteenuse taotluse, kui

eelmise erihoolekandeteenuse osutamise otsuse kehtivus hakkab lõppema. Muudatuse kohaselt

hindab SKA isiku teenusevajadust uuesti siis, kui tal on kehtiv erihoolekandeteenuse

õigustatuse otsus.

Kui tuvastatakse erihoolekandeteenuse vajadus ning isik suunatakse teenust saama / lisatakse

järjekorda, tehakse kolm kuud enne teenuse õigustatuse otsuse kehtivuse lõppu uus abi- ja

toetusvajaduse hindamine, et veenduda teenuse jätkuvas vajaduses – isik ei pea selleks esitama

uut erihoolekandeteenuse taotlust. Kolm kuud enne teenuse õigustatuse otsuse kehtivuse lõppu

saadetakse isikule teatis, et tema teenuse õigustatuse otsuse ja suunamisotsuse või järjekorra

teate kehtivus hakkavad lõppema. Teatises on kirjas, et SKA kutsub isiku uuele abi- ja

toetusvajaduse hindamisele. Kui teatis on isikule edastatud, võtab SKA spetsialist isiku või

tema seadusliku esindajaga ühendust ning lepib kokku uue hindamise. Kui isik teatab, et ta ei

soovi erihoolekandeteenust edasi kasutada või ei soovi enam järjekorras olla ja et ta ei tule

hindamisele, ei saa ta teenuse õigustatuse otsuse kehtivuse tähtaja saabumise järel

erihoolekandeteenust edasi kasutada või järjekorras olla (st SKA eemaldab isiku järjekorrast).

Kui teenuse õigustatuse otsuse kehtivuse tähtaeg on möödas ning ühtegi uut otsust ei ole

koostatud, kuid isik soovib siiski erihoolekandeteenust saada, peab ta esitama SKA-le uue

taotluse. Praktikas võib selline olukord tekkida näiteks siis, kui inimene ei soovi hindamisele

tulla, tühistab korduvalt kokkulepitud hindamise aja mõjuva põhjuseta ja kehtiva teenuse

õigustatuse otsuse tähtaeg jõuab kätte, kuid uut otsust ei ole saadud väljastada.

Kehtiva korra kohaselt peab isik iga kord uue taotluse esitama, kui teenuse osutamise otsuse ja

suunamisotsuse tähtaeg hakkab lõppema. Taotluse esitamise järel algab tavapärane menetlus

uuesti, sealhulgas tehakse uus abi- ja toetusvajaduse hindamine. See toob kaasa põhjendamatu

halduskoormuse ning võib pikendada teenuse jätkumise või teise teenuseosutaja juurde

liikumise protsessi. Praktikas on kehtiva regulatsiooni kohaldamisel esinenud juhtumeid, kus

3 RT I, 31.10.2025, 3.

9

erihoolekandeteenuse kasutamine katkeb, kuna teenuse õigustatuse otsuse kehtivuse lõppemisel

tuleb isikul või tema seaduslikul esindajal esitada õigeaegselt uus erihoolekandeteenuse taotlus.

Muudatuse eesmärk on teha menetlus inimese jaoks sujuvamaks ning vältida põhjendamatuid

viivitusi. Isikul ei ole vaja esitada uut erihoolekandeteenuse taotlust samade andmetega, kuid

teenusevajadust hinnatakse igal juhul. Hindamine toimub teenuse õigustatuse otsuse kehtivuse

pikendamisel ja juhul, kui hinnatakse vajadust teenust muuta või suunata inimene saama teist

erihoolekandeteenust.

Muudatus ei piira SKA õigust ega kohustust hinnata isiku abivajadust ja koguda lisateavet, kui

see on vajalik teenuse jätkamiseks, muutmiseks või ümberhindamiseks. Seeläbi on tagatud nii

teenuse asjakohasus kui ka järjepidevus, vähendades samal ajal isiku halduskoormust ja SKA

töökoormust.

Eelnõu § 1 punktiga 9 täiendatakse SHS § 70 lõikega 12, milles sätestatakse

erihoolekandeteenuse taotlusel esitatavate isikuandmete koosseis – erihoolekandeteenust

taotlev isik esitab taotlusel enda ja olemasolu korral seadusliku esindaja üldandmed, milleks on

juba kehtiva SHS § 70 lõike 7 alusel kehtestatud määruse kohaselt nimi, isikukood,

kontaktandmed (postiaadress, telefoninumber, e-posti aadress). Muudatus on tehtud tulenevalt

vajadusest sätestada seaduse tasemel töödeldavate isikuandmete kategooriad. Lisatav lõige on

seotud SHS § 70 lõikes 7 sätestatud ministri määruse volitusnormiga, mille kohaselt kehtestab

minister määrusega taotluses esitatavate andmete koosseisu.

Eelnõu § 1 punktiga 10 täiendatakse SHS § 70 lõike 2 sissejuhatavat lauseosa sõnadega „ja

selle kiireloomulisust“. Muudatuse eesmärk on võimaldada erihoolekandeteenuse vajaduse

hindamisel hinnata lisaks isiku abi- ja toetusvajaduse ulatusele ka teenusevajaduse

kiireloomulisust. Praktikas võib esineda olukordi, kus mitme inimese toetusvajadus on sarnane,

kuid teenuse osutamise edasilükkamisega kaasnevad riskid on erinevad. Kiireloomulisuse

hindamine võimaldab välja selgitada, kas teenuse viibimine võib kaasa tuua inimese

toimetuleku olulise halvenemise, suurendada riske tema tervisele või turvalisusele või

põhjustada senise toetava elukorralduse katkemise. Kiireloomulisuse hindamine on osa inimese

terviklikust abi- ja toetusvajaduse hindamisest ning selle tulemust kasutatakse muu hulgas

erihoolekandeteenuse järjekorra pidamisel. Muudatus on seotud eelnõukohaste muudatustega

SHS §-s 76, mille kohaselt võetakse järjekorras teenusekohtade pakkumisel arvesse ka isiku

erihoolekandeteenuse vajaduse kiireloomulisust. Muudatus ei muuda erihoolekandeteenuse

saamise õiguse aluseid ega loo uut teenuse saamise õiguse tekkimise alust, vaid loob aluse

hinnata ja arvestada erihoolekandeteenuse vajaduse kiireloomulisust järjekorra määramisel.

Eelnõu § 1 punktiga 11 täiendatakse SHS § 70 lõike 2 punkti 7, võimaldades

erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel kasutada lisaks töövõime hindamise otsusele ja

selles sisalduvatele andmetele ka puude raskusastme tuvastamise käigus koostatud arvamust ja

puude raskusastme tuvastamise otsust. Muudatuse eesmärk on kasutada juba olemasolevaid

abi- ja toetusvajadust kirjeldavaid andmeid ning vähendada inimese vajadust samu asjaolusid

uuesti tõendada või selgitada. Puude raskusastme tuvastamise menetluses kogutakse teavet

inimese funktsioneerimise, kõrvalabi vajaduse ja igapäevase toimetuleku kohta, mis võib olla

oluline ka erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel. Puude raskusastme tuvastamise käigus

kogutud andmeid kasutatakse erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel olemasolu korral

taustainfona, et kujundada terviklik ülevaade inimese olukorrast ja toetusvajadusest. Need

andmed ei ole hindamisotsuse ainus alus ega asenda erihoolekandeteenuse vajaduse hindamist.

Kui isikul ei ole töövõimet hinnatud, näiteks vanaduspensioniea tõttu, on puude raskusastme

tuvastamise käigus kogutud andmed eriti olulised, sest need annavad ajakohase ülevaate

inimese funktsioneerimisest, igapäevasest toimetulekust ja kõrvalabi vajadusest. Sellisel juhul

10

kasutatakse neid koos muude asjakohaste andmete ja hindamistulemustega. Muudatus ei

tähenda, et erihoolekandeteenuse saamise õigus määrataks puude raskusastme alusel.

Nimetatud andmeid kasutatakse ühe sisendina inimese terviklikul hindamisel koos teiste

asjaolude ja hindamistulemustega.

Eelnõu § 1 punktidega 12 ja 13 täiendatakse SHS § 70 lõiget 2 punktiga 8 ja sama paragrahvi

lõikega 23.Täienduse kohaselt lähtub SKA erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel ka

hariduse ja õppimise andmetest. Hariduse ja õppimise andmetena käsitatakse Eesti hariduse

infosüsteemist (edaspidi EHIS) saadavaid üldandmeid (õppimine, katkestamine, õppeasutus,

haridustase, õppekava, õppevorm, kõrgeim omandatud haridustase). STAR-i põhimääruse4 § 8

lõike 1 punkti 4 kohaselt kantakse lähtuvalt osutatava abi eesmärgist registrisse muu hulgas

haridustaseme ja hariduse omandamise andmed, mis saadakse X-tee kaudu EHIS-est vastavalt

sama määruse § 13 punktile 7, veel täpsem andmekoosseis on esitatud viidatud põhimääruse

lisas.

Muudatuse eesmärk on viia seaduse sõnastus kooskõlla kehtiva hindamispraktikaga ning anda

SKA‑le õiguslik alus kasutada erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel hariduse ja

õppimisega seotud andmeid. Erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel hinnatakse isiku abi-

ja toetusvajadust tervikuna, sealhulgas ka õppimist. Haridusliku toe korraldamisega seotud

andmed, sealhulgas tugimeetmete rakendamine, nõustamismeeskonna soovitused ja nende

tulemuslikkus, ei kuulu EHIS-est automaatselt kasutatavate andmete hulka.

Haridusalane teave on erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel oluline taustainfo, kuna see

võimaldab hinnata, kas isik õpib või on õpingud katkestanud, milline on olnud tema

õppimisvõime ja toimetulek õpikeskkonnas ning vajadus toe järele. Eelkõige noorte

täiskasvanute puhul aitab haridus- ja õpiteed puudutav teave hinnata isiku iseseisvust,

igapäevast toimimist ning teenusevajaduse ulatust ja sobivust. Tegemist ei ole teenusevajaduse

määrava alusega, vaid ühe hindamist toetava teguriga tervikhindamisel. Muudatuse eesmärk on

tuua selgelt välja, et hariduse andmeid kasutatakse erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel.

Hariduse ja õppimise andmeid kasutatakse üksnes täiendava taustainfona isiku abi- ja

toetusvajaduse tervikhindamisel. Nende andmete olemasolu, sealhulgas õppimine

õpilaskoduga koolis või hariduslik tugi, ei asenda erihoolekandeteenuse vajaduse hindamist ega

välista erihoolekandeteenuse saamise õigust.

SHS §-i 70 lisatava lõike 23 kohaselt täiendatakse seadust võimalusega kasutada

erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel õppeasutuse õpilase individuaalse arengu jälgimise

andmeid. Muudatus on eriti oluline 16-aastaste ja vanemate teenusetaotlejate jaoks, kelle

igapäevane toimetulek, käitumine ja toetusvajadus avalduvad sageli just koolikeskkonnas

üldharidust omandades. Isikule ja perekonnale tähendab see, et teenusevajaduse hindamisel

saab arvesse võtta juba olemasolevat ja ajakohast infot tugiteenuste, õppimise korraldamise ja

noore toimimise kohta, ilma et perelt nõutaks lisatõendite esitamist või uute hinnangute

tellimist. Olulise teabe saamiseks õpilase arengu, õppimise ja toimetuleku kohta kasutatakse

andmeid õpilase huvide, vaba aja tegevuste ja huviringides osalemise, suhtlemise ja käitumise

kohta eakaaslaste ning täiskasvanutega, tähelepanu, taju, mälu ja mõtlemise iseärasuste,

õpihuvi ja motivatsiooni, töövõime ning ülesannete täitmise kohta. Samuti võetakse arvesse

õpilase suhtumist õppetöös ilmnevatesse raskustesse ja tugispetsialistide soovitusi, et

kujundada terviklik ülevaade õpilase toimetulekust ja toetusvajadusest. Muudatus loob parema

koostöö haridus- ja sotsiaalvaldkonna vahel ning vähendab korduvate päringute ja

haridusasutusepoolse hinnangu/iseloomustuse tegemise vajadust. SKA saab tugineda kooli

kogutud andmetele, mis parandab hindamise kvaliteeti ja kiirendab otsustusprotsessi. Muudatus

4 Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus – Riigi Teataja.

11

ei loo õppeasutustele uusi andmete kogumise kohustusi, vaid võimaldab kasutada juba

kogutavaid andmeid. Õpilase individuaalse arengu jälgimise andmeid ei kasutata tervikuna,

vaid üksnes põhjendatud juhul ja ulatuses, mis on vältimatult vajalik erihoolekandeteenuse

vajaduse hindamiseks. SKA küsib õppeasutuselt üksnes konkreetse hindamise seisukohalt

asjakohaseid andmeid, vältides liigset ja ajaliselt ebavajalikku teavet.

SKA teenusevajaduse hindamise peaspetsialist küsib õpilase individuaalse arengu jälgimise

andmeid erihoolekandeteenust saama õigustatud isiku haridusasutuselt e-kirja teel ning andmed

saadetakse krüpteeritud kujul või turvalise andmevahetuse kaudu (DHX). Praktikas tähendab

see seda, et kooli koormus piirdub üksikutele päringutele vastamisega juhtudel, kus EHIS-es

olev info ei ole piisav. Süsteem ei nõua koolidelt uusi andmete kogumise protsesse ega

regulaarset aruandlust, vaid võimaldab kasutada juba kogutud ja olemasolevat infot. Andmete

küsimine toimub üksikpäringute alusel ega too õppeasutustele kaasa regulaarset kohustust.

Muudatus ei loo õppeasutustele uusi andmete kogumise kohustusi, vaid võimaldab kasutada

juba olemasolevaid andmeid minimaalses vajalikus mahus.

Õppeasutuselt küsitakse andmeid ja neid töödeldakse avaliku ülesande täitmiseks (IKÜM

artikli 6 lõike 1 punkt e) ning sotsiaalhoolekandeteenuse vajaduse hindamiseks (IKÜM artikli

9 lõike 2 punkt h). Kui õppeasutuselt küsitakse andmeid, edastatakse need seadusest tuleneva

ülesande täitmiseks ulatuses, mis on vajalik erihoolekandeteenuse vajaduse hindamiseks ehk

õppeasutuse õigus/kohustus andmeid edastada tuleneb SKA sellekohasest õigusest andmeid

küsida.

Inimese vaates aitab muudatus kaasa sujuvamale ja terviklikumale hindamisele, vähendab

lisaselgituste ja -tõendite esitamise vajadust ning toetab teenusevajaduse paremat mõistmist

isiku tegelikust elukorraldusest lähtudes. Samal ajal on tagatud, et andmete kasutamine on

piiratud ja eesmärgipärane ning kooskõlas SHS-i ja andmekaitsenõuetega.

Eelnõu § 1 punktidega 15 ja 17 täiendatakse SHS § 70 lõikega 41 ja sama paragrahvi lõikes 7

olevat ministri määruse volitusnormi. Muudatuse kohaselt esitab isik SKA-le pärast

erihoolekandeteenuse vajaduse tuvastamist andmed teenuse saamise koha ja aja kohta. Nende

andmete alusel tehakse isikule suunamisotsus või väljastatakse järjekorrateade. Muudatuse

eesmärk on selgemalt eristada erihoolekandeteenuse hindamise etappi ja teenust saama

suunamise protsessi. Kehtivas regulatsioonis ei ole need etapid piisavalt selgelt eristatud,

mistõttu võib isikul tekkida kohustus esitada teenust saama suunamiseks vajalikke andmeid

juba enne, kui on teada, kas tal on õigus erihoolekandeteenust saada, ning missugune

erihoolekandeteenus katab tema abi- ja toetusvajaduse. Erihoolekandeteenuse taotluse

esitamisega ei taotle isik konkreetset teenust, vaid teenusevajadus koos sobiva teenusega

tuvastatakse hindamise käigus. See tähendab, et taotluse esitamise hetkel ei ole teada, missugust

erihoolekandeteenust võiks isik hakata kasutama, ning seega ei oska ta ka avaldada soovi

konkreetse teenuseosutaja juures teenust kasutada. Pärast erihoolekandelise abi- ja

toetusvajaduse hindamist, kui on selgeks saanud, missuguse erihoolekandeteenusega saab isikut

toetada, võtab SKA spetsialist isiku või tema seadusliku esindajaga ühendust ning täpsustab

tema eelistusi soovitud piirkonna, teenuseosutaja ja kuupäeva suhtes, millal ta soovib teenuse

kasutamisega alustada.

Seega ei lisandu inimesele muudatusega halduskoormust – menetlus muutub selgemaks ja

inimese jaoks koormust vähendavaks. Nende isikute halduskoormus, kellel SKA tuvastab

õiguse saada erihoolekandeteenust, väheneb selles osas, et muudatuse kohaselt esitab isik

nimetatud andmed teenuse saamise koha ja aja kohta ühel korral pärast seda, kui on selgunud,

millist erihoolekandeteenust tal on õigus saada. Samas ei pea viidatud andmeid

erihoolekandeteenuse taotlemisel enam esitama need isikud, kellel SKA hindamisel

12

teenusevajadust ei tuvasta. See tähendab, et andmete kogumine seotakse sisulise

hindamisotsusega ning välditakse olukorda, kus isik peab andmeid esitama mitu korda enne,

kui on teada, kas ja kui, siis millist erihoolekandeteenust tal üldse vaja on, ning vajaduse korral

pärast uuesti, kui on selgunud mis liiki teenust tal on võimalik kasutada. Andmed saadakse

SKA korraldatud hindamisprotsessi käigus, kasutades olemasolevaid infosüsteeme ja inimese

juba esitatud teavet, ilma et isikult nõutaks korduvaid või lisatoiminguid.

Isiku jaoks muutub menetlus arusaadavamaks ja loogilisemaks. Inimesel tuvastatakse

kõigepealt teenusevajadus, seejärel tehakse talle teatavaks, missugune erihoolekandeteenus

katab tema abi- ja toetusvajadust ning seejärel täpsustab inimene oma eelistusi. Sellise

protsessiga saab inimene esmalt selge ja üheselt mõistetava otsuse selle kohta, kas tal on õigus

saada erihoolekandeteenust, enne kui temalt oodatakse lisaandmete esitamist või suunamisega

seotud toimingute tegemist. Samuti võimaldab seesugune protsess inimesel sobivate

teenuseosutajatega tutvuda ning teha kaalutletud otsus teenuse kasutamise eelistuse kohta, et

vältida hiljem pettumust ja liigset ajakulu teenuseosutaja vahetamise sooviga.

SKA jaoks tähendab muudatus seda, et andmeid teenuse saamise asukoha ja aja kohta

kogutakse üksnes nende isikute puhul, kellel on tuvastatud õigus erihoolekandeteenust saada.

See vähendab põhjendamatut andmete kogumist, töötlemist ja haldamist ning võimaldab ametil

keskenduda teenuse korraldamisele nende isikute jaoks, kellel on tegelikult õigus teenust saada.

SHS § 70 lõike 7 alusel antud sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruse nr 73

„Erihoolekandeteenuse taotluse ja omaosaluse puudujääva osa hüvitamise taotluse esitamine“5

§ 2 punktide 5 ja 51 kohaselt peab erihoolekandeteenust taotlev isik juba esialgses taotluses

esitama andmed selle kohta, millise teenuseosutaja juures või millises maakonnas ta soovib

teenust saama hakata, samuti selle kohta, mis kuupäevast ta soovib hakata teenust kasutama.

See aga ei sobitu kokku sellega, et SKA hakkab alles pärast taotluse esitamist hindama, millist

teenust isik üldse vajab. Praktikas tähendab see seda, et isik pidi pärast teenusevajaduse

hindamist täpsustama oma eelistuse teenuseosutaja, teenuse saamise piirkonna ja teenuse

kasutamise alustamise aja kohta. Muudatuse kohaselt peab isik ühe korra esitama andmed

soovitud teenuseosutaja kohta ja seda tehakse siis, kui on selgunud, millist teenust tal on õigus

saada. Hindamise järel tutvustatakse inimesele teenuseosutajaid, et tal oleks võimalik

kaalutletult ja rahulikult valida oma vajadustele kõige sobivam teenuseosutaja.

Eelnõuga muudetakse SHS § 70 lõikes 7 sätestatud volitusnormi ja määruses tuuakse edaspidi

välja ka andmed, mida isik hiljem teenust saama suunamiseks esitab (vt rakendusakti kavand

seletuskirja lisas).

Eelnõu § 1 punktiga 19 täiendatakse SHS§ 71 lõigetega 11 ja 12, millega luuakse erisus

erihoolekandeteenust saama suunamisel KOV-i osutatava teenuse puhul, ning eelnõu § 1

punktiga 60 täiendatakse SHS § 160 lõikega 51, mille kohaselt kohaldatakse loodavat erisust

üksnes tegevuskohtadele, mille tegevusluba on väljastatud alates 2027. aasta 1. jaanuarist.

Kui SKA on volitanud erihoolekandeteenuse osutamise lepingu täitmise KOV-ile, ei väljasta

SKA eelnõu kohaselt suunamisotsust isikule, kes ei ole selle KOV-i rahvastikuregistrijärgne

elanik. KOV, kellele SKA on lepinguga volitanud erihoolekandeteenuse osutamise täitmiseks

ja millele erisus kehtib, võib erihoolekandeteenust osutada KOV-i ametiasutuse või KOV-i

ametiasutuse hallatava asutuse kaudu.

5 RT I, 10.01.2025, 17.

13

Erihoolekanne on riiklik hoolekandeteenus. Riigi ülesanne on tagada selliste ööpäevaringsete

erihoolekandeteenuste kättesaadavus, mida riik osutab praegu peamiselt riikliku äriühingu AS

Hoolekandeteenused kaudu. Lisaks sellele ostab riik teenuste parema kättesaadavuse

tagamiseks teenusekohti ka teistelt pakkujatelt, sealhulgas ärisektori, mittetulundusliku sektori

ja KOV-i omandivormiga pakkujatelt. SKA-l on 31.03.2026 seisuga kokku 156

lepingupartnerit, neist 38 äriühingud (OÜ, AS), sealhulgas AS Hoolekandeteenused, üks

riigiasutus, 34 KOV-i asutust, 67 MTÜ-d ja 16 SA-d. KOV-i asutused osutavad peamiselt

toetavaid teenuseid, vastavalt 31 KOV-i asutust (teenusekohti kokku 1805), mis moodustab

23% kõikidest toetavate teenuste osutamise kohtadest. Ööpäevaringseid ja kogukonnas elamise

teenuseid osutavad KOV-i asutused oluliselt väiksemal määral – kümme KOV-i asutust

(teenusekohti kokku 210), mis moodustab 6% kõikidest ööpäevaringsete teenuste osutamise

kohtadest.

Kavandatava regulatsiooni eesmärk on suurendada KOV-ide osalusel erihoolekandeteenuse

osutamise kohtade loomise motivatsiooni ning parandada seeläbi teenuse tegelikku

kättesaadavust, muu hulgas suurendada ka ööpäevaringsete teenuste pakkumist KOV-ide poolt,

milles praegu on KOV-ide osakaal suhteliselt väike (ca 6% teenusekohtade mahust).

Riigikontroll on oma 2025. aasta erihoolekandeteenuste kättesaadavuse ülevaates analüüsinud,

kas teenusekohad asuvad inimeste elukoha lähedal või mitte, ja leidnud, et kõikide

erihoolekandeteenuste peale kokku saab inimene teenust oma kodumaakonnas 73%-l juhtudest.

Samas on tõsine probleem ööpäevaringsete teenuste puhul, kus 57% teenusesaajatest peab

minema teise maakonda. KOV-i loodavad teenusekohad võimaldavad parandada teenuste

kodulähedast kättesaadavust just ööpäevaringsete teenusekohtade puhul. Samas tuleb rõhutada,

et muudatus ei kohusta KOV-e erihoolekande teenusekohti looma ega pakkuma.

Teenusekohtade pakkumine on KOV-idele vabatahtlik ega vähenda riigi vastutust

erihoolekandeteenuste korraldamise, rahastamise ja tagamise eest.

Inimeste jaoks tähendab muudatus võimalust jääda ööpäevaringseid erihooldusteenuseid

kasutama oma tavapärasesse kogukonda. Samal ajal säilib endiselt võimalus valida

teenusekohta üle Eesti. Inimestel säilib võimalus valida ja otsustada, millise teenuseosutaja

vaba teenusekohta kasutada. Ööpäevaringsele teenusekohale asub inimene elama pikaks ajaks,

mistõttu on valik kaalukam kui lühiajalise teenuse kasutamisel. Suurem osa inimesi eelistab

jääda elama oma kodupiirkonda. Samas on ka inimesi, kes võivad eelistada oma vajadustele

vastavaid teenuseosutajaid väljaspool oma koduvalda või -linna, näiteks võivad

teenuseosutajad pakkuda erinevaid lisatingimusi, inimene eelistab muud asukohta või inimese

vajadustele võib olla sobivam mõni muu vaba teenusekoht.

KOV-idele loob muudatus paremad tingimused oma ülesannete täitmiseks nende inimeste ees,

kes kasutavad lisaks erihoolekandeteenustele ka KOV-i teenuseid (nt eestkoste, KOV-i

tugiteenused). Inimesed saavad soovi korral nii toetavate kui ka ööpäevaringsete teenuste

saamiseks jääda elama KOV-i territooriumile ja nii on KOV-il lihtsam neile ka oma vastutusala

teenuseid vajaduse korral pakkuda.

Lõike 11 eesmärk on tagada teenuseosutajate tegevuse kooskõla KOV-i vastutuse ja

kogukonnapõhise teenusekorralduse põhimõttega. Kui erihoolekandeteenust osutav

teenuseosutaja on volituse saanud KOV-i kaudu, on põhjendatud, et valdaval määral

kasutatakse selle teenuseosutaja teenusekohti sama KOV-i elanike jaoks, kuna KOV-i

ressurssidega loodud teenusekoha eesmärk on eelkõige toetada kohaliku kogukonna liikmeid

ning tagada KOV-i vahendite sihipärane, planeeritud ja jätkusuutlik kasutamine.

Kui SKA on volitanud erihoolekandeteenuse osutamise lepingu täitmise KOV-ile, ei väljasta

SKA suunamisotsust isikule, kes ei ole selle KOV-i rahvastikuregistrijärgne elanik. Muudatuse

14

eesmärk on tagada, et KOV-i loodud erihoolekandeteenuse kohad oleksid eelkõige kasutatavad

selle KOV-i elanikele. KOV-ide teenuste pakkumise erisus ei loo erisusi järjekorra pidamise

põhimõtetes. Inimesed liiguvad teenuseid saama tavapärases korras lähtuvalt järjekorra

pidamise põhimõtetest. Järjekorra eesotsas asuvad ja ka teenusekoha pakkumisi saavad

inimesed, kelle teenusevajadus on kõige kiireloomulisem. Isik ei saa õigust liikuda järjekorras

kiiremini ainuüksi seetõttu, et tema KOV pakub erihoolekandeteenust. Juhul, kui on ainult üks

vaba teenusekoht üle Eesti ja see on KOV-i omandivormiga asutuse teenusekoht, mille elanik

inimene ei ole, ning KOV ei ole valmis kohta pakkuma muu KOV-i elanikule, on inimese valik

piiratud. Samas võiks sellise olukorra tõenäosus edaspidi olla väike, kuna lisanduvad KOV-i

kohad suurendavad laiemalt teenusekohtade valikut, mis omakorda parandab võimalusi leida

parim võimalik teenusekoht kõigile inimestele. KOV-i elanikud valivad tõenäoliselt

sagedamini oma elukoha KOV-i teenusekohti ning taotlevad seeläbi vähem muude

teenuseosutajate kohti, mis omakorda jätab rohkem võimalusi kõigile inimestele. Samuti säilib

riigi kohustus tagada riigile kuuluva AS-i Hoolekandeteenused kaudu kõigile teenust vajavatele

inimestele teenusekohad üle Eesti ja vastavalt vajadusele luua teenusekohti juurde.

Kuigi muudatuse mõjul tekib inimestel rohkem võimalusi jääda elama oma tavapärasesse

elukeskkonda, ei saa eeldada, et kõik KOV-id hakkavad majutusega teenuseid pakkuma ja kõigi

KOV-ide elanikel need võimalused tekivad. Muudatus soodustab ka KOV-ide koostööd

teenuste pakkumisel, kus eelkõige väiksema nõudlusega keerukamaid teenuseid on mõistlik

osutada üle mitme KOV-i.

Lõige 12 sätestab erandid, mille korral lõiget 11 ei kohaldata. Teenuseosutaja nõusolekul võib

SKA suunata teenust saama ka isiku, kes ei ole selle KOV-i rahvastikuregistrijärgne elanik.

Teise erandina sätestatakse, et SHS § 70 lõikes 11 sätestatu ei kehti suunamisotsuse

väljastamisele, kui isik on ööpäevaringset erihooldusteenust saama suunatud kohtumääruse

alusel. Seletuskirja kirjutamise ajal ei ole KOV-e, kes osutaksid ööpäevaringset

erihooldusteenust kohtumääruse alusel teenust saama suunatud inimestele, kuid täpsustus on

vajalik juhuks, kui selliseid teenuseosutajaid tulevikus tekib – kohtumäärusega

hoolekandeasutusse paigutatud inimesele väljastab SKA suunamisotsuse viivitamata pärast

kohtumääruse jõustumist või täitmiseks tunnistamist ja teenuseosutaja ei saa eelnõu kohaselt

teenuse osutamisest keelduda.

Teenuseosutaja nõusolek kehtib kuni isiku erihoolekandeteenuse vajaduse lõppemiseni. Sellega

tagatakse teenuse järjepidevus ja õiguskindlus ning välditakse olukorda, kus isik peaks teenuse

kasutamise ajal üksnes elukohast tuleneval põhjusel teenusekohalt lahkuma. See tähendab, et

KOV-i antud nõusolek kehtib edasi nt ka juhul, kui isiku erihoolekandeteenuse osutamise otsus

saab vahepeal läbi ja SKA väljastab talle uue erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse ja

suunamisotsuse sama teenuseosutaja juurde, kus ta juba varem oli.

Teenusekoha täitmisel teise KOV-i elaniku poolt ei ole tegemist ajutise paigutusega. Kui isik

on erihoolekandeteenust saama suunatud ja ta on asunud teenusekohale, ei ole teenuseosutajast

KOV-il alust ega ka õiguslikku võimalust lõpetada isikule teenuse osutamine üksnes põhjusel,

et samal ajal tekib teenusevajadus KOV-i enda elanikul. Isik jääb teenusekohale seni, kuni

teenuse osutamise lõpetamise alus tekib seaduses sätestatud tingimustel (nt abivajaduse

muutumine, teenuse kasutamata jätmine või muud seaduses sätestatud alused). Teenusekoha

kasutamine ei ole seega seotud isiku elukohajärgse KOV-i hilisema vajadusega ning

teenusesaajat ei suunata teenusekohalt ära selleks, et vabastada koht KOV-i enda elanikule.

Selline kord tagab teenuse järjepidevuse, kaitseb teenust saava isiku stabiilsust ja välistab

olukorra, kus teenusekohale asumine oleks ebakindel või ajutise iseloomuga.

15

SHS § 160 lõikesse 51 lisatava rakendussätte kohaselt kohaldatakse uut suunamisotsuste

väljastamise piirangut nendele tegevuskohtadele, mille tegevusluba on väljastatud alates

1. jaanuarist 2027. a. Kuna regulatsiooni eesmärk on stimuleerida uute kohtade loomist, ei ole

põhjendatud kohaldada sama regulatsiooni juba olemasolevatele kohtadele. Muudatus hõlmab

üksnes neid teenusekohti, mis on loodud pärast 1. jaanuari 2027 – see tähendab, et säte laieneb

ka olemasolevatele tegevuslubadele ja tegevuskohtadele, kui teenuseosutaja suurendab

teenusekohtade arvu, muudab tegevusluba või laiendab olemasolevat tegevuskohta, kuid seda

üksnes juurde loodud teenusekohtade mahus.

Põhiseaduspärasuse analüüs

Kavandatava muudatusega täiendatakse SHS § 71 lõigetega 11 ja 12 ning sätestatakse, et juhul

kui SKA on volitanud erihoolekandeteenuse osutamise lepinguga täitmiseks, ei väljasta SKA

suunamisotsust selle teenuseosutaja juurde isikule, kes ei ole selle KOV-i

rahvastikuregistrijärgne elanik. Lõikes 12 nähakse ette erand teenuseosutaja nõusoleku korral

ja olukorras, kus isik suunatakse ööpäevaringset erihooldusteenust saama kohtumääruse alusel.

Muudatust kohaldatakse üksnes uutele tegevuskohtadele, mis on loodud alates 1. jaanuarist

2027.

Muudatus riivab põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust, kuna

erihoolekandeteenust vajavaid isikuid koheldakse suunamisotsuse andmisel erinevalt nende

rahvastikuregistrijärgse elukoha alusel. Võrdsuspõhiõigus hõlmab kõiki eluvaldkondi ning

seadusandja on seotud ka õigusloome võrdsuse nõudega, mille kohaselt peavad seadused

sisuliselt kohtlema sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui

erinevaks kohtlemiseks esineb põhiseadusega kooskõlas olev põhjus. Võrdsuspõhiõigust on

rikutud, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse põhjendamatult erinevalt. See

tähendab, et tuleb kontrollida, kas võrdsuspõhiõiguse piiramisel on legitiimset eesmärki. Kui

legitiimset eesmärki ei ole, on võrdsuspõhiõiguse piirang lubamatu.6 Lisaks peab põhjus, miks

isikuid erinevalt koheldakse, olema ka mõistlik ja asjakohane.7 Riigikohtu praktika kohaselt

tuleb erineva kohtlemise õigustatuse kontrollimisel hinnata, kas riive intensiivsus on

mõõdupärases suhtes taotletavate eesmärkide kaalukusega.8

Kavandatava regulatsiooni eesmärk on suurendada KOV-ide osalusel erihoolekandeteenuse

osutamise kohtade loomise motivatsiooni ning parandada seeläbi teenuse tegelikku

kättesaadavust. Riigikohus tõi otsuses nr 3-24-7139 välja, et kui inimese abivajadus on

tuvastatud, peab riik erihoolekandeteenuse tagama ning isikut ei või jätta määramata ajaks

ootejärjekorda viitega rahapuudusele või kohtade nappusele. See tähendab, et riik peab tagama,

et oleks erihoolekandeteenuse osutamise kohti, kuhu teenusevajajaid suunata. Eesmärk

suurendada teenusekohtade arvu ja parandada teenuse kättesaadavust on seega otseselt seotud

riigi põhiseadusliku kohustusega tagada abi tegelik olemasolu. Üheks kohtade loomise

vahendiks on stimuleerida kohtade loomist KOV-ide poolt. Seega võib asuda seisukohale, et

eelnõukohasel seaduses tehtaval muudatusel on olemas legitiimne eesmärk.

Kui KOV-il on võimalik olla kindel, et tema loodud või peetavas tegevuskohas on teenusekohad

valdavalt kättesaadavad tema enda elanikele, suurendab see valmisolekut teenusekohti luua.

Muudatus toetab lisaks teenusekohtade loomise eesmärgile ka elukohalähedase ja

kogukonnapõhise abi eelistamist. Riigikontroll on oma 2025. aasta ülevaates viidanud tõsisele

probleemile, kus 57% teenusesaajatest peab minema teenust saama teise maakonda.

6 A. Kivioja, K. Muller, L. Oja. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. PS § 12 kom, p 22. 7 Samas p 23. 8 Samas p 24. 9 Riigikohtu 20.04.2026 otsus nr 3-24-713

16

Elukohalähedane teenus toetab isiku sidemeid kogukonna ja lähedastega, võimaldab tõhusamat

koostööd KOV-i ja teenuseosutaja vahel ning lihtsustab teiste kohalike teenuste osutamist,

samuti kergendab KOV-i ülesannete täitmist, kui ta on teenust saava isiku eestkostja. Lisaks

vähendab see ümberasumise vajadust ja sellega teenusesaajale kaasnevat kohanemiskoormust.

Teenuse saamise asukoht on eriti oluline nende isikute puhul, kellel on ulatuslik hooldus- ja

järelevalvevajadus ning kes vajavad stabiilset ja tuttavat elukeskkonda. Toetavate

erihoolekandeteenuste puhul on elukohapõhisus keskse tähtsusega, kuna teenuse eesmärk on

toetada isiku iseseisvat toimetulekut tavakeskkonnas ja kohalike võrgustike toel.

Ööpäevaringsete erihoolekandeteenuste puhul on teenusekohtade loomine seotud suuremate

investeeringute ja vastutusega, mistõttu on KOV-i motivatsioon teenusekohti luua seotud

kindlusega, et loodud kohad on eeskätt kättesaadavad kohalikele elanikele. Tegemist on

eesmärgi saavutamiseks (kohtade loomine) sobiva abinõuga.

Abinõu vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada, et erihoolekandeteenuse kättesaadavuse

parandamiseks on võimalik kaaluda ka muid meetmeid, näiteks riigi enda investeeringuid, mida

ka tehakse, kuid selleks, et tagada piisava arvu erihoolekandeteenuse osutamise kohtade

olemasolu, tuleb rakendada erinevaid meetmeid. Lisaks teenuste pakkumisele riigile kuuluva

aktsiaseltsi kaudu on riik pea 25 aastat, alates erihoolekande korralduse muudatustest

2000ndate algusest, ostnud teenust ka erasektorilt, kuid selle 25 aasta jooksul ei ole ka erasektor

suutnud arendada teenuste võrku nii, et inimesed saaksid ka ööpäevaringseid teenuseid

kasutada oma kodumaakonna piires. Tõenäoliselt on ka erasektor lähtunud oma

investeerimisvõimalustest ja ärihuvidest kohtade arendamisel, mis seni ei ole toetanud

teenusekohtade ühtlasemat jaotust üle Eesti. KOV-ide kaasamine võimaldab luua suuremaid

valikuvõimalusi kõigile, nii konkreetse KOV-i elanikele kui ka mitteelanikele, kuna suureneb

kohtade hulk koguvalimis. Samuti võimaldab see muudatus inimestel paremini kasutada KOV-

i teenuseid, kuna erihoolekandeteenused ei kata tihti kõiki inimesi vajadusi. Kavandatav

lahendus lähtub eeldusest, et KOV-i motivatsioon teenusekohti luua on suurem juhul, kui

loodud kohtade kasutamine ei sõltu täielikult üldisest riiklikust suunamispraktikast, vaid KOV-

i elanike ligipääs loodud kohtadele on tagatud. Selline lahendus on KOV-idega läbi räägitud ja

kooskõlastatud. Lähenemine suurendab KOV-ide motivatsiooni eelkõige suure

investeerimismahuga ehk suuremat KOV-i eelarvepanust eeldavate ööpäevaringsete teenuste

puhul, seda olukorras, kus tegemist on riiklike teenustega ehk KOV-idel ei ole kohustust

erihoolekandeteenuseid osutada, tegemist on KOV-ide vaba tahtega. Seetõttu saab abinõu

pidada vajalikuks erihoolekandeteenuse kättesaadavuse parandamise eesmärgi saavutamiseks.

Abinõu mõõdukuse kasuks räägib esiteks see, et regulatsioon ei välista isikut

erihoolekandeteenust saamast tervikuna, vaid piirab üksnes suunamist konkreetsest KOV-ist

teenuseosutaja juurde. Erihoolekandeteenuse taotlejad, kelle rahvastikuregistrijärgne KOV ei

ole loonud erihoolekandeteenuse osutamise kohti, saavad valida teenuseosutaja erasektori või

riigi (AS Hoolekandeteenused) loodud kohtade hulgast. Teiseks on ette nähtud erandid

teenuseosutaja nõusoleku korral ja kohtumääruse alusel ööpäevaringset teenust saama

suunamisel. Kolmandaks kohaldatakse muudatust üksnes uutele teenusekohtadele (vt

eelnõukohane SHS § 160 lg 51).

Eelnõukohase regulatsiooni jõustumisel tuleb arvestada, et see võib praktikas anda ühe KOV-i

elanikele eelise teiste isikute ees ning mõjutada teiste isikute teenuse saamise algusaega

(võrdsuspõhiõiguse riive). Muudatusega taotletav eesmärk – parandada erihoolekandeteenuse

üldist kättesaadavust olukorras, kus teenusekohtadest on tõsine puudus – kaalub selle riive üles.

KOV-ide rolli tugevdamine teenusekohtade loomisel enda elanikele (kuid nõusoleku korral ka

teiste KOV-ide elanikele) ja elukohalähedase abi soodustamine on kooskõlas nii SHS-i

üldpõhimõtetega kui ka riigi põhiseadusliku kohustusega tagada abi tegelik kättesaadavus.

17

Eeltoodut arvesse võttes on kavandatav muudatus kooskõlas põhiseaduse § 12 lõikes 1

sätestatud võrdsuspõhiõigusega ja põhiseaduse § 28 lõikest 2 tuleneva õigusega riigi abile.

Muudatusel on legitiimne eesmärk, selle saavutamiseks on valitud sobiv, vajalik ja mõõdukas

vahend. Neile erihoolekandeteenuse vajajatele, kelle rahvastikuregistrijärgne KOV ei loo

teenuseosutajana erihoolekandeteenuse osutamise kohti, on tagatud teenusekohad nagu senigi

teiste teenuseosutajate poolt. Samuti on jätkuvalt peamine vastutus teenusekohtade loomisel

riigil ja riigile kuuluval äriühingul AS Hoolekandeteenustel. Siinjuures on oluline rõhutada, et

uus regulatsioon kohaldub üksnes nendele teenusekohtadele, millele väljastatakse tegevusluba

alates 1. jaanuarist 2027. a. See tähendab seda, et kui eelnõukohane meede stimuleerib kohtade

loomist KOV-ide poolt, parandab see ühtlasi ka nende teenusevajajate olukorda, kelle

elukohajärgne KOV kohti ei loo, sest nende jaoks vabanevad teised, juba olemasolevad kohad

– igal juhul ei ole nende olukord võrreldes varasemaga üldiselt kehvem. Seega saab asuda

seisukohale, et eelnõukohased soovitavad eesmärgid (et juurde tekiks rohkem teenusekohti)

kaaluvad üles üksiku teenusevajaja võrdsuspõhiõiguse võimaliku riive ja tegemist on

põhiseaduspärase muudatusega.

Eelnõu § 1 punktidega 20, 48, 49 ja 50 tunnistatakse kehtetuks SHS § 71 lõike 2 punkt 7, § 90

lõige 2, § 93 lõige 2, § 96 lõige 2, § 99 lõige 2 ja § 993 lõige 3 ning § 90 lõikest 3 ja § 93

lõikest 6 jäetakse välja tekstiosad, mis seovad teenuse osutamise suunamisotsuses märgitud

soovitusliku mahuga. Muudatuste eesmärk on korrastada erihoolekandeteenuse regulatsiooni ja

viia see kooskõlla tegeliku teenusekorralduse praktikaga.

Kehtiv seadus lähtub eeldusest, et suunamisotsuses määratakse teenuse maht või seda

kirjeldatakse ning teenust osutatakse selle soovitusliku mahu alusel. Praktikas ei ole selline

lähenemine end õigustanud, sest erihoolekandeteenuse tegelik maht, sisu ja intensiivsus selgub

teenuse osutamise käigus ning see lepitakse teenusesaaja ja teenuseosutaja vahel kokku isikule

koostatavas tegevusplaanis. Samuti võib teenuse osutamise maht ajas muutuda, kui isiku

toimetulek paraneb või halveneb terviseseisundi tõttu. Teenuse osutamise käigus selgub, millist

tuge isik igapäevaselt vajab, milline on sobiv teenuse osutamise sagedus ning kui suures mahus

on tegelikult vaja teenust osutada. Lisaks on erihoolekandeteenuse vajadus ajas muutuv.

Teenuse maht ja intensiivsus võivad suureneda või väheneda sõltuvalt isiku terviseseisundi

muutumisest, toimetuleku paranemisest või halvenemisest ning muudest elukorralduslikest

asjaoludest. Seetõttu ei ole suunamisotsuses määratud teenuse mahu käsitlemine siduva või

püsivana praktikas realistlik ega teenuse eesmärgiga kooskõlas. Muudatusega ei loobuta

teenuse mahu reguleerimisest seaduse tasandil. Teenuse mahud ja piirangud säilivad sätetes,

kus see on teenuse olemusest ja rahastamisloogikast tulenevalt vajalik (nt SHS § 90 lg 3 ja § 93

lg 6).

Eelnõu § 1 punktiga 21 täiendatakse SHS § 71 lõikega 51. Seaduse täiendamine on vajalik, et

luua selge õiguslik alus erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise andmete edastamiseks

teenuseosutajale teenusekoha ettevalmistamise eesmärgil. Kehtivas õiguses ei ole see etapp

piisavalt selgelt reguleeritud, kuigi praktikas on teenuseosutajale varajane info edastamine

vältimatu, et tagada teenuse sobivus ja valmisolek isiku vastuvõtmiseks. Muudatusest

tulenevalt edastab SKA teenuseosutajale isiku erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise

andmed ulatuses, mis on vajalik teenusekoha ettevalmistamiseks. Eelnõu kohaselt piiratakse

edastatavate andmete ulatus selgelt vajaliku teabega – selleks on isiku enda ja tema eestkostja

üldandmed ning andmed isiku toimetuleku, ühiskonnaelus osalemise, sealhulgas tegevusvõime

ja elukeskkonna kohta (need andmed pärinevad erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisest).

Andmeid kasutatakse üksnes isikule sobiva teenusekoha ettevalmistamiseks ja teenuse

osutamise alustamise korraldamiseks. Teenuseosutajale ei edastata kogu hindamise käigus

kogutud teavet, vaid ainult teenuse ettevalmistamiseks vajalikud andmed, lähtudes andmete

minimaalsuse põhimõttest. Isiku vaatest parandab muudatus teenuse kvaliteeti ja sujuvamat

18

kohanemist teenusega. Kui teenuseosutajal on juba enne teenuse osutamise algust piisav

ülevaade isiku vajadustest, on võimalik ette valmistada teenusekoht, mis vastab paremini isiku

toimetulekuvõimele, toetusvajadusele ja võimalikele riskidele. See vähendab olukordi, kus isik

suunatakse teenusekohale, mis ei vasta tema vajadustele, ning aitab vältida hilisemaid

ümberpaigutamisi või teenuse katkestamist. Inimesele ja tema lähedastele tähendab see

sujuvamat teenusekohale asumist ja kiiremat kohanemist teenusega.

Halduskoormuse mõttes toetab lisatav lõige menetluse tõhusust ja vähendab dubleerimist.

Teenuseosutajal ei ole vaja uuesti koguda algandmeid ega alustada teenuse ettevalmistamist

ebapiisava info põhjal. Inimene ei pea teenuseosutajale uuesti kirjeldama oma võimekust ja

vajadusi ega esitama andmeid, mille ta on juba SKA-le teenusevajaduse hindamise käigus

esitanud. Samuti väheneb SKA ja teenuseosutaja vaheline täiendav selgitus- ja

päringukoormus, kuna andmete edastamine on seaduses selgelt sätestatud. Muudatus aitab

kaasa isikukesksema teenusekorralduse kujunemisele. SKA-le tähendab see väiksemat

töökoormust ja teenuseosutajale väiksemat halduskoormust, kuna väheneb risk, et inimene

liigub sellise teenuseosutaja juurde, kellel tegelikult ei ole sobivaid võimalusi konkreetse

inimese vajadustest lähtuvalt. Andmete edastamine planeeritakse tulevikus STAR-i kaudu

turvalise andmevahetuse teel. Kui infosüsteemne edastus ei ole veel võimalik, edastatakse

andmed krüpteeritult (nt DHX või turvaline e-kiri).

Eelnõu § 1 punktidega 22 ja 23 muudetakse SHS § 71 lõike 6 esimest lauset ja tunnistatakse

kehtetuks SHS § 71 lõige 7. Muudatuste eesmärk on täpsustada erihoolekandeteenust saama

suunatud isiku kohustusi seoses teenuse saamise algusajaga. Kehtivas regulatsioonis on

teenuseosutaja juurde pöördumiseks kolm erinevat tähtaega – kolme, seitsme või kümme päeva

jooksul suunamisotsuses kokkulepitud tähtpäevast arvates. Muudatustega ühtlustatakse

lähenemine kõikide teenuste üleselt ühetaoliseks, mis lihtsustab nii teenusekohale liikumise

teekonda kui ka vähendab SKA administratiivset koormust. Sarnane protsess kõikide teenuste

puhul vähendab vajadust infosüsteemis erinevaid protsesse välja arenda ja vähendab seega IT-

arenduste kulusid. Samuti on teenuseosutajatel, eelkõige neil, kes osutavad mitut erinevat

teenust, töökorraldust lihtsam hallata, kui kõikide teenuste puhul kehtib ühtne tähtaegade

loogika.

Muudetud sõnastuse kohaselt peavad kõik isikud pöörduma teenuseosutaja poole

suunamisotsuses märgitud, teenuse osutamiseks kokku lepitud tähtpäeval, kuid

30 kalendripäeva jooksul isikule teenusekoha pakkumisest arvates. Selle eesmärk on selgelt

siduda isiku tegevus teenusekoha pakkumisega, mitte üksnes suunamisotsuse tegemise ajaga,

ning vältida olukordi, kus teenusekoht jääb pikemaks ajaks ootele ilma selguse või kindla

ajakavata. Sundravilt, tahtevastaselt ravilt või kohtumäärusega teenust saamast vabanevale

isikule kohaldub edaspidi sama ajaraamistik nagu teistele erihoolekandeteenust saama suunatud

isikutele.

Näiteks, SKA teeb isikule 1. märtsil teenusekoha pakkumise. Inimesel on aega mõelda, kas ta

võtab koha vastu või mitte kümne tööpäeva jooksul. Kui inimene soovib teenusekoha vastu

võtta, lepitakse koos inimese ja teenuseosutajaga kokku teenuse osutamise kuupäev. Oletame,

et teenuse osutamine algab 15. märtsil. Sellisel juhul märgitakse ka suunamisotsuses teenuse

osutamise algusajaks 15. märts ning isik peab pöörduma teenuseosutaja poole alates sellest

kuupäevast, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul teenusekoha pakkumisest arvates. Kui

teenusekoha pakkumine tehti 1. märtsil, ei saa teenuse osutamise alustamise kokkulepitud

kuupäev olla hilisem kui 31. märts ning ka inimene ei saa hakata teenust saama hiljem kui

31. märtsil.

19

Inimesele ja tema lähedastele on üheselt arusaadav, millise aja jooksul tuleb teenuseosutajaga

ühendust võtta ja teenuse saamise algusaeg kokku leppida. Samal ajal arvestab 30-päevane

tähtaeg isiku tegeliku elusituatsiooniga, sealhulgas vajadusega teenuse saamiseks valmistuda,

korraldada elukoha vahetust või lahendada muid praktilisi küsimusi. Muudatus toetab

teenusekohtade tõhusamat kasutamist.

Joonis 1. Teenusekoha pakkumise protsessi kirjeldus10

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

Kui isik ei pöördu mõjuva põhjuseta teenuseosutaja poole 30 päeva jooksul teenusekoha

pakkumisest arvates, ei ole tal enam õigust sama suunamisotsuse alusel teenust saada (SHS

§ 71 lg 6 teine lause jääb kehtima). Isiku jaoks tähendab see seda, et kui ta ei pöördu

teenuseosutaja poole nimetatud tähtaja (30 päeva) jooksul, loetakse suunamisotsus

ammendunuks ning talle ei hoita enam teenusekohta. Sellisel juhul isiku õigus

erihoolekandeteenust saada ei lõpe, vaid isik suunatakse järjekorda järgmist kohapakkumist

ootama. See tähendab, et isiku õigus saada erihoolekandeteenust kui sellist ei lõpe, sest tema

erihoolekandeteenuse õigustatuse otsus on endiselt kehtiv, kuid konkreetne pakutud

teenusekoht vabastatakse ja antakse järgmisele ootel olevale isikule, tagades seeläbi

teenusekohtade tõhusama kasutamise. Mõjuva põhjuse olemasolu korral võib SKA isiku

taotlusel ja kokkuleppel teenuseosutajaga määrata SHS § 71 lõike 8 alusel uue teenuse

alustamise tähtpäeva.

Oluline on rõhutada, et muudatus ei karmista põhjendamatult isiku kohustusi ega sea

ebarealistlikke tähtaegu. Tegemist on tasakaalustatud lahendusega, mis arvestab nii isiku

vajadust paindlikkuse järele kui ka avaliku ressursi tõhusa kasutamise vajadust. Muudatus ei

mõjuta isiku õigust saada erihoolekandeteenust, vaid täpsustab teenuse saamise alustamise

praktilist korraldust.

SKA on kaardistanud inimeste teenusekohale asumise aega kohapakkumise tegemise hetkest

alates. Perioodil november 2025 kuni aprill 2026 on tehtud erihoolekandeteenuse osutamise

koha pakkumisi (kõikide teenuste puhul, v.a kohtumäärusega ööpäevaringne teenus) kokku

1522 korda. Neist 406 korral oli kohapakkumisele vastus „jah“, st inimene võttis koha vastu ja

lepiti kokku teenuse saamise alguskuupäev. Kõikide teenuste arvestuses hakkas inimene teenust

10 Joonisel SKA: Sotsiaalkindlustusamet, TO: teenuseosutaja.

20

saama keskmiselt 12 päeva pärast seda, kui SKA talle kohta pakkus (ööpäevaringsete teenuste

puhul kiiremini – keskmiselt üheksa päeva pärast vt tabel 1). See kinnitab, et 30-päevane

tähtaeg alates kohapakkumise tegemisest on inimese vaatest mõistlik ja piisavalt paindlik,

võimaldades samal ajal ette valmistada teenusekohale asumist ja lahendada praktilisi küsimusi.

Tabel 1. Koha pakkumisest teenuse saamise alguskuupäevani kulunud päevade arv nende

pakkumiste puhul, mille vastus oli „jah“, ja osakaal kõigist pakkumistest teenuse liigi

järgi, november 2025 – aprill 2026

Teenus

Koha pakkumisest teenuse saamise

alguskuupäevani kulunud päevade arv Keskmine

päevade

arv 0

päeva

1–7

päeva

8–14

päeva

15–30

päeva

üle 30

päeva

Kokku

pakkumisi,

mille vastus

oli „jah“

Toetavad ja

kogukonnateenused 48 126 73 39 54 340 9

Ööpäevaringsed

teenused 1 11 27 19 8 66 16

Kokku pakkumisi,

mille vastus oli „jah“ 49 137 100 58 62 406 12

Toetavad ja

kogukonnateenused 14% 37% 21% 11% 16%

Ööpäevaringsed

teenused 2% 17% 41% 29% 12%

Kokku pakkumisi,

mille vastus oli „jah“ 12% 34% 25% 14% 15%

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

Eelnõu § 1 punktiga 24 jäetakse SHS § 72 lõike 2 punktist 1, § 88 punktist 1, § 92 punktist 1,

§ 95 punktist 1, § 98 punktist 1, § 992 punktist 1, § 101 lõike 1 punktist 1 ja lõikest 21, § 102

lõike 1 punktist 3 ja lõikest 8, § 104 lõikest 2 ning § 154 punktist 2 välja viide raske, sügava

või püsiva kuluga psüühikahäirele ning seadusesse jääb viide üksnes psüühikahäirele.

Muudatuse eesmärk on viia teenuseid saama suunamise ja õiguste määramise alus kooskõlla

kehtiva hindamispraktika ja SHS-i üldise loogikaga, mille kohaselt lähtutakse teenusevajaduse

hindamisel isiku tegelikust toimetulekust ja abivajadusest, mitte diagnoosi raskusastmest.

Kehtivas seaduses kasutatav viide raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäirele on praktikas

osutunud eksitavaks ja ebaühtlaselt tõlgendatavaks, kuna teenusevajadust ei hinnata

tegelikkuses üksnes diagnoosi nimetuse või seda kirjeldava raskusastme alusel. Teenust saama

suunamise ja teenuse saamise õiguse määramise aluseks on individuaalne hindamine, mille

käigus hinnatakse isiku igapäevast toimetulekut, funktsioneerimist ja toetusvajaduse ulatust

ning abi puudumise korral tekkivaid riske. Seaduses kasutatud sõnaline raskusaste ei kirjelda

piisavalt ega täpselt isiku tegelikku abivajadust ning võib viia põhjendamatult piiravate

tõlgendusteni. Sõnastus on praktikas tekitanud olukordi, kus isik võib jääda vajalikust teenusest

ilma üksnes seetõttu, et tema seisundi kirjeldus ei vasta täpselt seaduses nimetatud

raskusastmele, kuigi sisuline abivajadus on olemas ja teenus on objektiivselt vajalik. Selline

lähenemine ei ole kooskõlas SHS-i eesmärgiga tagada abi vastavalt inimese tegelikele

21

vajadustele ning võib tuua kaasa ebavõrdse kohtlemise. Muudatus on kooskõlas kehtiva

hindamismetoodika ja ‑praktikaga, kus teenusevajadus selgitatakse välja individuaalse ja

tervikliku hindamise tulemusena. Muudatus ei laienda ega kitsenda teenuse saamise õigusi

sisuliselt, vaid kõrvaldab seadusest sisuliselt mittevajaliku, mis ei ole olnud otsuste tegemisel

määrav. Teenusesaaja vaates muudab muudatus süsteemi arusaadavamaks ja õiglasemaks, kuna

otsused põhinevad tema reaalsel olukorral, mitte diagnoosi raskusastmel. Samuti väheneb

vajadus täiendavate selgituste andmiseks või vaidluste tekkimiseks olukordades, kus isiku

abivajadus on ilmne, kuid ei mahu varasemasse terminoloogilisse raamistikku. Halduskoormus

inimesele ei suurene. Muudatus soodustab SHS-i inimkeskset ja vajaduspõhist rakendamist

ning suurendab õigusselgust nii isikute kui ka teenuseosutajate jaoks.

Eelnõu § 1 punktidega 25–34 muudetakse teenust saava isiku omaosaluse puudujääva osa

riigieelarvest hüvitamise regulatsiooni. Need muudatused puudutavad kogukonnas elamise

teenust, päeva- ja nädalahoiuteenust ning ööpäevaringset erihooldusteenust saama suunatud

isikuid, sest nende teenuste puhul on isikul toitlustamise ja majutamise eest omaosaluse

tasumise kohustus (SHS § 73 lg 1).

Eelnõu § 1 punktiga 25 muudetakse SHS § 73 lõiget 2. Omaosaluse puudujääva osa

hüvitamise regulatsiooni muudetakse nii, et isiku tuludena võetakse edaspidi arvesse üksnes

riiklik pension (s.o kõik riigieelarvest makstavad pensionid) ja töövõimetoetus. Nendest

hüvitistest peab edaspidi isikule peale tulumaksu tasumist jääma isiklikuks kasutamiseks

vähemalt 15%. Kui jääb vähem, on isikul õigus omaosaluse puudujääva osa hüvitamiseks

riigieelarvest. Juhul kui isikul neid tulusid ei ole, hüvitatakse teenuseosutajale isiku eest kogu

omaosaluse puudujääv osa tulenevalt SHS § 74 lõikest 1. Päeva- ja nädalahoiuteenuse ning

ööpäevaringse erihooldusteenuse saamise eelduseks on see, et isik on puuduva töövõimega

(kuni pensionieani) (SHS § 992 p 2 ja § 101 lg 1 p 3), seega saavad neid teenuseid saavad isikud

töövõimetoetuse seaduse kohaselt töövõimetoetust ja pensionieas vähemalt rahvapensioni

riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel (RPKS § 11 lg 6). Seega neid teenuseid saavate

isikute jaoks eelnõukohased muudatused (et arvesse võetakse üksnes pension ja

töövõimetoetus) sisulist muudatust kaasa ei too. Kogukonnas elamise teenuse saaja ei pea

olema osalise või puuduva töövõimega (SHS § 98), kuid üldjuhul on nimetatud teenuse

kasutajatel puuduv töövõime, vähematel juhtudel osaline töövõime ning nad saavad vastavat

toetust. Selliseid isikuid, kelle töövõime ei ole hinnatud ja kes ei saa ka pensioni, ei ole

kogukonnas elamise teenuse praktikas olnud.

Kehtiva seaduse kohaselt loetakse isiku tuludeks riiklik pension, kogumispension,

töövõimetoetus ja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu üle maksuvaba tulu määra, millest peab

isikule selleks, et saada omaosaluse puudujääva osa hüvitist, pärast omaosaluse, tulumaksu,

töötuskindlustusmakse ja kogumispensioni makse tasumist, kätte jääma vähem kui 15%.

Kogumispensioni ja sotsiaalmaksuga maksustatava tulu arvestamata jätmine omaosaluse

puudujääva osa hüvitamisel on põhjendatud eesmärgiga muuta arvestus lihtsamaks ja

selgemaks. Kogumispensioni saajaid on erihoolekandeteenuse saajate hulgas väga vähe.

Sotsiaalmaksuga maksustatav tulu on praktikas sageli ebaregulaarne ja muutliku suurusega.

Sellised olukorrad, kus isikul on arvestatav lisatulu (nt töötasu) või kogumispension, esinevad

pigem üksikjuhtumitel ega ole erihoolekandeteenuse sihtrühmale tüüpilised. Nende üksikute

juhtumite arvesse võtmine muudab aga kogu süsteemi IT-lahenduse keerulisemaks ja

kulukamaks, suurendab SKA töökoormust ja võib tekitada vajaduse andmeid sagedamini

ajakohastada. Eelnõu kohaselt piirdutakse riikliku pensioni ja töövõimetoetusega, mis on

stabiilsed ja prognoositavad sissetulekud. See võimaldab kujundada ühtse ja läbipaistva

lahenduse ning tagab, et isikule jääb kindel minimaalne rahasumma tema isiklikuks

22

kasutamiseks. Seega lihtsustab muudatus menetlust ja vähendab halduskoormust, mõjutades

samas piiratud hulka juhtumeid, kus isikul esineb täiendavaid ja muutlikke sissetulekuid.

Alljärgnevalt on esitatud ülevaade sellest, kui suurel osal omaosaluse tasumise kohustusega

erihoolekandeteenuse saajatest on aastas tulu, mis ületab 5001 eurot.

Tabel 2. Omaosalust tasunud erihoolekandeteenuse saajad (arv ja osakaal) aastase tulu

järgi, 2023–2025

2023 2024 2025

Kõik teenusesaajad (KE, ÖE, ÖR, ÖT, ÖK, PNH11) kokku

(unikaalsed inimesed) 3125 3125 3301

...neist sai 5001 eurot või rohkem (unikaalsete inimeste arv) 34 88 113

...neist sai 5001 eurot või rohkem (%) 1,10% 2,80% 3,40%

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

Omaosaluse puudujäävat osa hüvitas SKA teenuseosutajale 2023. aastal ainult ühe inimese

puhul ning 2024. aastal ja 2025. aastal kahe inimese puhul, kelle sissetulek oli aastas suurem

kui 5001 eurot (keskmiselt 416 eurot kuus) (vt tabel 3).

Tabel 3. Erihoolekandeteenuse saajad (arv ja osakaal), kelle omaosaluse hüvitas SKA,

sissetuleku järgi, 2023–2025

2023 2024 2025

Kokku 3125 3125 3301

... hüvitati omaosalus (inimeste arv) 96 93 92

... omaosalust ei hüvitatud (inimeste arv) 3029 3032 3209

... hüvitati omaosalus (%) 3,10% 3,00% 2,80%

Sai sissetulekut 5001 eurot või rohkem 34 88 113

... hüvitati omaosalus (inimeste arv) 1 2 2

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

Eelnõu § 1 punktiga 26 täiendatakse SHS § 73 lõikega 22, milles sätestatakse töövõimetoetuse

suuruse arvestamise põhimõte erihoolekandeteenuse omaosaluse määramisel. Uue sätte

kohaselt loetakse töövõimetoetuse suuruseks puuduva töövõime korral Eesti Töötukassa

veebilehel avaldatud12 kehtiva töövõimetoetuse päevamäära ja arvu 30 korrutis ning osalise

töövõime korral 57% nimetatud korrutisest.

Teoreetilise suuruse kasutamine on otstarbekas, et tagada omaosaluse arvestuses ühtne ja

stabiilne alus. Kehtiva korra kohaselt sõltub arvesse võetava töövõimetoetuse suurus

kalendripäevade arvust kuus ning võib seega kuude lõikes varieeruda. 30-päevase kuu arvesse

võtmine on põhjendatud, sest kõigis kuudes, v.a ühes kuus, on vähemalt 30 päeva. See tähendab

seda, et 31-päevase kuu eest saadud töövõimetoetuse korral jääb inimesele kätte rohkem kui

nõutav 15% (vt näidet allpool). Teoreetilise suuruse kasutamine välistab kuude lõikes tekkivad

kõikumised, loob prognoositava arvestusbaasi ega nõua SKA-lt kuluka ja keeruka igakuise

toetuse suuruse ümberarvutamise mehhanismi ülesehitamist.

11 KE – kogukonnas elamise teenus; ÖE – ööpäevaringne erihooldusteenus; ÖR – ööpäevaringne erihooldusteenus

ebastabiilse remissiooniga isikule; ÖT – ööpäevaringne erihooldusteenus äärmusliku abi- ja toetusvajadusega

inimesele; ÖK – ööpäevaringne erihooldusteenus kohtumääruse alusel; PNH – päeva- ja nädalahoiuteenus. 12 TVTS § 14 lg 3 sätestab, et töötukassa avaldab kehtiva päevamäära suuruse oma kodulehel.

23

Näide 113

30-päevane arvesse võetav puuduva töövõimega isiku töövõimetoetus

Tulu:686,7 eurot

Omaosalus: 525 eurot

Isikule jääb peale omaosaluse tasumist 161,7 eurot.

Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise kontroll: 15% 686,7 eurost on 103,01 eurot.

Tulemus: isikule omaosaluse puudujäävat osa ei hüvitata, sest talle jääb peale omaosaluse

tasumist kätte rohkem kui 15% tulust.

28-päevane reaalne saadav puuduva töövõimega isiku töövõimetoetus

Tulu:640,92 eurot

Omaosalus: 525 eurot

Isikule jääb peale omaosaluse tasumist 115,92 eurot.

Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise kontroll: 15% 640,92 eurost on 96,14 eurot.

Tulemus: kui omaosaluse puudujääva osa hüvitamisel lähtutaks isikule reaalselt makstavast

töövõimetoetusest, siis isikule omaosaluse puudujäävat osa ei hüvitataks, sest talle jääks peale

omaosaluse tasumist kätte rohkem kui 15% tulust ehk tulemus on sama, mis eelnõukohase

regulatsiooni puhul (omaosaluse puudujäävat osa ei hüvitata).

Näitest 1 tulenevalt ei ole teoreetilise 30-päevase puuduva töövõimega isikule makstava

töövõimetoetuse arvesse võtmine isikutele ebasoodsam. Ka 28-päevase kuu (veebruar) puhul

ei jää näites esitatud juhul isikule kätte vähem raha, kui teoreetilise suuruse arvesse võtmisel

ette nähakse (103,01 eurot). 31-päevaste kuude eest saadud töövõimetoetusest jääb isikule kätte

näites esitatust suurem summa.

Näide 2

30-päevane arvesse võetav osalise töövõimega isiku töövõimetoetus

Tulu: 391,42 eurot

Omaosalus: 446 eurot

Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise kontroll: 15% 391,42 eurost on 58,71 eurot.

Tulemus: teenuseosutajale hüvitatakse isiku eest omaosaluse puudujääv osa 113,29 eurot (446

- (391,42 - 58,71) = 113,29)

28-päevane reaalne saadav osalise töövõimega isiku töövõimetoetus

Tulu: 365,32 eurot

Omaosalus: 446 eurot

Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise kontroll: 15% 365,32 eurost on 54,8 eurot.

Tulemus: kui omaosaluse puudujääva osa hüvitamisel lähtutaks 28-päevase kuu puhul isikule

reaalselt makstavast töövõimetoetusest, siis hüvitataks teenuseosutajale isiku eest omaosaluse

puudujääv osa 135,48 eurot (446 - (365,32 - 54,8) = 135,48). Kuna eelnõu kohaselt ei lähtuta

28-päevasest töövõimehüvitisest, on need isikud ebasoodsas olukorras üks kord aastas, kui välja

makstakse töövõimehüvitis veebruarikuu eest – sellel kuul hüvitatakse eelnõu kohaselt isikule

nagu alati 113,29 eurot, seega peab isik teenuseosutajale maksma 332,71 eurot (446 - 113,29 =

332,71). Kui ta selle ära maksab, jääb talle kätte 32,61 eurot (365,32 - 332,71 = 32,61), mis on

22,19 eurot vähem kui 15% töövõimetoetusest.

13 Näidetes 1 ja 2 välja toodud töövõimetoetuste suurused on arvutatud alates 01.04.2026 kehtiva töövõimetoetuse

päevamäära alusel, teenuste omaosalused on alates 01.04.2026 kehtivad 2026. aasta riigieelarve seaduse § 2

lõikes 5 kehtestatud omaosaluse maksimaalsed maksumused (näites 1 on ööpäevaringse erihooldusteenuse

maksimaalne maksumus ja näites 2 kogukonnas elamise teenuse omaosaluse maksimaalne maksumus).

24

31-päevane reaalne saadav osalise töövõimega isiku töövõimetoetus

Tulu: 404,47 eurot

Omaosalus: 446 eurot

Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise kontroll: 15% 404,47 eurost on 60,67 eurot.

Tulemus: kui omaosaluse puudujääva osa hüvitamisel lähtutaks isikule reaalselt makstavast

töövõimetoetusest, hüvitataks teenuseosutajale isiku eest omaosaluse puudujääv osa

102,20 eurot (446 - (404,47 - 60,67) = 102,20) nendel kuudel, kus on 31 kalendripäeva. Kuna

eelnõu kohaselt ei lähtuta 31-päevasest töövõimehüvitisest, tähendab see seda, et inimesele jääb

aastas kokku seitsmel kuul kätte rohkem kui 15% tema töövõimetoetusest – neil kuudel

hüvitatakse eelnõu kohaselt isikule nagu alati 113,29 eurot, seega peab isik teenuseosutajale

maksma 332,71 eurot (446 - 113,29 = 332,71) ja kui ta selle ära maksab, jääb talle kätte

71,76 eurot (404,47 - 332,71 = 71,76), mis on 11,09 eurot rohkem, kui talle jääks kätte 15%

töövõimetoetusest. See tasandab aasta arvestuses ära veebruarikuu väiksema summa

(77,63 eurot (7 * 11,09 = 77,63) vs. 22,19 eurot), mis inimesele kätte jääb.

Eespool nimetatust tulenevalt võib kuude lõikes erineva kalendripäevade arvu tõttu

üksikjuhtudel (nt veebruaris) tekkida olukord, kus isikule reaalselt väljamakstav tulu on

väiksem kui teoreetilise arvestuse kohaselt. Aastases vaates tasanduvad need erinevused

pikemate kuude (31 päeva) arvelt ning isik ei jää tervikuna ebasoodsamasse olukorda. Valitud

arvestusmetoodika tagab süsteemi lihtsuse, prognoositavuse ja halduskoormuse vähendamise,

säilitades samal ajal isikule minimaalse rahalise kaitse.

Eelnõu § 1 punktiga 27 tunnistatakse kehtetuks SHS § 73 lõige 4, mille kohaselt ei arvestata

isiku tulude hulka sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu selles ulatuses, mis vastab

tulumaksuseaduse § 23 kohasele maksuvabale tulule ehk sisuliselt ei arvestata kehtiva seaduse

kohaselt isiku tulude hulka seda osa sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust, mis jääb alla

tulumaksuvaba miinimumi määra. Muudatus on seotud SHS § 73 lõikes 2 tehtud muudatusega,

mille kohaselt ei arvestata omaosaluse puudujääva osa hüvitamisel enam üldse isiku

sotsiaalmaksuga maksustatavaid tulusid.

Eelnõu § 1 punktiga 28 muudetakse SHS § 74 lõikes 1 olevat viidet SHS § 73 lõigetele 2 ja 4

ning jäetakse välja viide lõikele 4, sest see lõige tunnistatakse eelnõu kohaselt kehtetuks.

Paragrahvi 74 lõikesse 1 lisatakse põhimõte, et kui isikul pole üldse SHS § 73 lõikes 2

nimetatud tulusid (riiklikku pensioni või töövõimetoetust), hüvitatakse talle kogu omaosaluse

maksimaalne maksumus.

Eelnõu § 1 punktiga 29 tunnistatakse kehtetuks SHS § 74 lõige 2. Kehtiva seaduse kohaselt

peab isik omaosaluse puudujääva osa hüvitamiseks riigieelarvest esitama SKA-le taotluse koos

erihoolekandeteenuse taotlusega. Edaspidi kontrollib SKA isikule kogukonnas elamise teenust,

päeva- ja nädalahoiuteenust ning ööpäevaringset erihooldusteenust saama suunamise otsust

väljastades automaatselt omaosaluse puudujääva osa hüvitamise vajadust, mis tähendab, et isik

ei pea enam SKA-le esitama eraldi taotlust. Arvesse võetakse SKAIS-is olev pensioni summa

ja teoreetiline 30-päevase kuu töövõimetoetuse summa.

Eelnõu § 1 punktiga 30 muudetakse SHS § 74 lõiget 3. Sätestatakse, et SKA lähtub teenust

saama õigustatud isiku riikliku pensioni suurusest ja SHS § 73 lõikes 22 sätestatud

töövõimetoetuse suurusest suunamisotsuse tegemisele eelneval kalendrikuul ning arvestab

nendest summadest maha tulumaksu (pension on tulumaksuga maksustatav, töövõimetoetus

mitte). Kehtiva seaduse kohaselt võtab SKA puudujääva omaosaluse osa hüvitamisel aluseks

isiku tulud, mis on loetletud SHS § 73 lõikes 2 (sotsiaalmaksuga maksustav tulu, riiklik pension,

kogumispension ja toovõimetoetus). Eelnõukohaste muudatuste kohaselt võtab SKA edaspidi

arvesse üksnes riikliku pensioni ja töövõimetoetuse, kusjuures töövõimetoetus võetakse arvesse

25

teoreetilises suuruses vastavalt eelnõukohasele SHS § 73 lõikele 22 (vt selgitust SHS § 73 lg 22

juurest). Nii nagu kehtiva seaduse puhul, jääb ka eelnõu kohaselt kehtima reegel, et isiku

omaosaluse puudujääv osa võib olla kuni kaks eurot (tuleneb SHS § 73 lõikest 3) – sellisel juhul

SKA puudujäävat osa ei hüvita – see tuleneb SHS § 73 lõikest 3 ja § 74 lõikest 1.

Eelnõu § 1 punktiga 31 muudetakse SHS § 74 lõiget 5. Uus sõnastus tuleneb eelnõuga SHS

§ 73 lõikes 2 tehtud muudatustest, mille kohaselt ei arvestata enam edaspidi sotsiaalmaksuga

maksustatavat tulu isiku tulude hulka, kui kõne all on omaosaluse puudujääva osa hüvitamine.

Sellest tulenevalt muudetakse lõike 5 sõnastust nii, et välja jäävad viited

töötuskindlustusmaksele ja kogumispensionide maksele, sest riiklikult pensionilt ega

töövõimetoetuselt neid ei maksta.

Eelnõu § 1 punktiga 32 muudetakse SHS § 74 lõike 6 teist lauset. Sama lõike esimese lause

kohaselt teeb SKA puudujääva osa hüvitamise otsuse suunamisotsuse väljastamise ajaks. Kui

isiku tulu suurus muutub pärast suunamisotsuse tegemist, hindab SKA isiku omaosaluse

puudujääva osa hüvitamise uuesti pärast tulu suuruse muutumist. Kehtivast regulatsioonist

jäetakse välja viide puudujääva osa hüvitamise taotlusele, sest seda enam esitama ei pea. SKA

kontrollib isikule kogukonnas elamise teenust, päeva- ja nädalahoiuteenust ning ööpäevaringset

erihooldusteenust saama suunamise otsust väljastades automaatselt omaosaluse puudujääva osa

hüvitamise vajadust.

Edaspidi peab isik SKA-d teavitama, kui tema tulude suurus muutub (v.a töövõimetoetuse

suuruse muutumine sõltuvalt kalendripäevade arvust, sest see võetakse arvesse eelnõukohase

SHS § 73 lg 22 kohaselt teoreetilises suuruses), näiteks kui isikule on määratud puuduv

töövõime ja mingil põhjusel hinnatakse see ennetähtaegselt ümber (või vastupidi, isikule on

määratud osaline töövõime ja hinnatakse enne tähtaega puuduvaks), muutub ka isikule

makstava töövõimetoetuse suurus. See mõjutab isiku sissetulekut ja ka omaosaluse puudujääva

osa hüvitamist. Vastav kohustus tuleneb SÜS § 21 lõike 1 punktist 2, mille kohaselt on isik

kohustatud hüvitise taotlemisel ja saamisel teavitama hüvitise andjat viivitamata hüvitise

saamise õigust ja hüvitise andmist mõjutavatest asjaoludest ja asjaolude muutumisest. Isikut

teavitatakse tema teavitamiskohustusest omaosaluse puudujääva osa hüvitamise otsuses. Isikul

on kasulik teavitada SKA-d näiteks ka juhul, kui tema töövõimetoetuse maksmine on peatatud

või lõpetatakse. Kui töövõime staatuse muutusest ei teavitata viivitamata ning selle tulemusel

määratakse omaosaluse puudujääva osa hüvitis ajutiselt ebaõige arvestusaluse alusel, lähtutakse

enammakstud omaosaluse puudujääva osa hüvitise summa ümberarvestamisel või

tagasinõudmisel kehtivast üldisest regulatsioonist. Vastav õiguslik alus tuleneb SÜS §-st 31.

Kui isik saab pensioniealiseks ning hakkab töövõimetoetuse asemel saama pensioni (nt

rahvapensioni), kontrollib SKA automaatselt isiku omaosaluse puudujääva osa hüvitamise

vajadust, isik ei pea ise SKA-d teavitama. Sellisel juhul arvestab SKA edaspidi pensioni suurust

omaosaluse määramisel ning vajaduse korral hinnatakse puudujääva osa hüvitamist uuesti. Kui

kuu tulu suurus muutub, arvestatakse puudujääva omaosaluse hüvitis ümber tulu suuruse

muutumise päevast alates. Praktikas tähendab see seda, et näiteks kui inimene sai esimesed

20 päeva kuust töövõimetoetust ja ülejäänud kümme päeva pensioni, võetakse omaosaluse

puudujääva osa hüvitamisel arvesse töövõimetoetuse (puuduva töövõime korral Eesti

Töötukassa veebilehel avaldatud kehtiva töövõimetoetuse päevamäära ja arvu 20 korrutis ning

osalise töövõime korral 57% nimetatud korrutisest) ja saadud pensioni summa kokku.

Eelnõu § 1 punktiga 33 muudetakse SHS § 74 lõike 9 esimest lauset. Muudatuse kohaselt ei

kontrolli SKA enam igal kalendrikuul isiku tulusid, vaid teeb seda üks kord aastas 1. aprillil.

Siis indekseeritakse pensionid (riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lg 1) ja arvutatakse

ümber töövõimetoetuse teoreetiline suurus, sest ka Eesti Töötukassa indekseerib 1. aprillil

26

töövõimetoetuse päevamäära pensioniindeksiga (töövõimetoetuse seaduse § 14 lg 2). SKA

kontrollib isiku tulusid ka siis, kui isik saab pensioniealiseks.

Eelnõu § 1 punktiga 34 tunnistatakse kehtetuks SHS § 74 lõige 10, sest edaspidi ei esita isik

enam omaosaluse puudujääva osa hüvitamiseks taotlust. Seega ei ole vaja sätestada ka taotluses

esitatavat andmekoosseisu ega dokumentide loetelu. SHS § 74 lõike 10 alusel kehtestatud

sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruses nr 73 „Erihoolekandeteenuse taotluse ja

omaosaluse puudujääva osa hüvitamise taotluse esitamine“14 tehakse asjakohased muudatused

(vt kavand seletuskirja lisas).

Eelnõu § 1 punktidega 36 ja 37 täiendatakse SHS § 76 lõiget 1 ja § 76 lõikes 2 olevat

volitusnormi. Muudatus on vajalik, kuna kehtiv regulatsioon ei võimalda piisavalt eristada

isikuid nende tegeliku olukorra ajakriitilisuse alusel ning praktikas on see viinud olukordadeni,

kus suure ja kiireloomulise abivajadusega isikud ootavad teenusekohale pääsu samadel alustel

nende isikutega, kelle teenusevajadus ei ole ajakriitiline.

Muudatuse sisuline eesmärk on tagada, et piiratud teenusekohtade olemasolu korral oleks

võimalik eelistada neid isikuid, kelle puhul teenuse edasilükkamine suurendab

märkimisväärselt riske tervisele, turvalisusele või toimetulekule. Tegemist ei ole uue teenust

saama suunamise aluse loomisega ega erihoolekandeteenuse õigustatuse tingimuste

muutmisega, vaid järjekorra sees toimuva järjestamise täpsustamisega. Muudatus on tingitud

vajadusest rakendada vajaduspõhist ja inimkeskset lähenemist.

SHS § 76 lõike 1 kohaselt võetakse edaspidi inimene järjekorda alates teenuse õigustatuse

otsuse (kuni 01.08.2027 nimetatakse seda teenuse osutamise otsuseks) tegemisest, arvestades

erihoolekandeteenuse vajaduse kiireloomulisust. SHS § 76 lõikes 2 sätestatud ministri määruse

volitusnormi täiendatakse ning ministrile antakse volitus kehtestada määrusega

erihoolekandeteenuse järjekorra pidamise nõuded ja isiku erihoolekandeteenuse vajaduse

kiireloomulisuse arvestamise tingimused järjekorra pidamisel.

Muudatuse eesmärk on tagada, et erihoolekandeteenuse järjekorras olevatele isikutele

teenusekohtade pakkumisel arvestatakse lisaks järjekorda võtmise ajale ka isiku

teenusevajaduse kiireloomulisust. See võimaldab suunata teenust saama esmalt need isikud,

kelle olukord ei võimalda teenuse saamist edasi lükata. Kiireloomulisuse lisamine järjekorra

moodustamise kriteeriumina on vajalik, sest praktikas esineb olukordi, kus inimese olukord

halveneb või riskid suurenevad sellisel määral, et kiireloomulisuse arvestamine võimaldab

suunata piiratud teenusekohti eeskätt juhtumitele, kus viivitus suurendab ohtu inimese

toimetulekule, tervisele või turvalisusele. Selline lähenemine võimaldab teha põhjendatud ja

õiglasemaid otsuseid teenust saama suunamisel. Muudatus toetab erihoolekandeteenuse

kättesaadavuse parandamist, vähendab põhjendamatuid ooteaegu kiireloomulise abivajadusega

isikute puhul ning aitab kaasa teenusekohtade tõhusamale kasutamisele.

Kiireloomulisuse hindamisel võetakse arvesse inimese toimetulekut, olemasoleva toe piisavust,

abi puudumisega kaasnevaid riske ning võimalust, et teenuse viibimine põhjustab inimese

tervise, turvalisuse või sotsiaalse toimetuleku olulise halvenemise. Täpsemad kiireloomulisuse

arvestamise tingimused kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega.

Kiireloomulisuse arvestamist rakendatakse selgete kriteeriumide alusel ja kooskõlas järjekorra

pidamise üldpõhimõtetega. Teenusekoha pakkumisel võetakse arvesse ka isiku valmisolekut

teenust kasutada ja teenusekohale asuda. Muudatustega ei kaasne olulist lisatöökoormust SKA-

14 RT I, 10.01.2025, 17.

27

le, kuna isiku abivajaduse hindamine ja teenust saama suunamise otsustamine on juba kehtiva

õiguse kohaselt SKA ülesanne.

Kiireloomulise teenusevajaduse hindamise süsteemi kehtestamine parandab

erihoolekandeteenuste kättesaadavust ning muudab teenust saama suunamise õiglasemaks.

Teenuse saamine hakkab sõltuma selgetest ja ühtsetest kriteeriumidest, mis arvestavad nii isiku

valmisolekut teenust kasutada kui ka tema objektiivset ja kiireloomulist abi- ja toetusvajadust.

Kiireloomulisusepõhine lähenemine võimaldab teenusekohti kasutada sihipärasemalt ning

vähendab riski, et suure abivajadusega isikud jäävad pikaks ajaks ootama üksnes formaalse

järjekorra tõttu.

Muudatus ei suurenda isiku halduskoormust ega too kaasa uusi taotlusi või täiendavaid andmete

esitamise kohustusi. Isiku abivajaduse kiireloomulisuse hindamine toimub edaspidi

olemasoleva abi- ja toetusvajaduse hindamise raames.

Muudatuse jõustumisel hinnatakse juba järjekorras olevate isikute teenusevajaduse

kiireloomulisust SHS § 160 lõikega 52 lisatava üleminekusätte kohaselt.

Ka Riigikohus viitas otsuse nr 3-24-71315 punktis 42, et „ööpäevaringsele erihooldusteenusele

saamise kiirus peab sõltuma inimese abivajaduse kriitilisusest.“ Sama põhimõtet saab laiendada

kõigile erihoolekandeteenustele. SHS § 3 lõike 1 punkti 1 kohaselt on sotsiaalhoolekandelise

abi andmise üheks põhimõtteks esmajärjekorras isiku vajadustest lähtumine – järjekorra

regulatsiooni muudatuste kohaselt hakkabki SKA isikutele koha pakkumisel arvestama, lisaks

valmidusele koheselt teenusele asuda, inimese vajaduse kriitilisust saada erihoolekandeteenust.

Eelnõu § 1 punktiga 38 tunnistatakse SHS § 76 lõike 5 esimene lause kehtetuks, sest selles

sisalduv regulatsioon ei ole üheselt selge. Järjekordade tingimustes ei ole eluliselt alati

võimalik, et isik hakkab teenust kasutama ühe kuu jooksul teenuse osutamise otsuse (eelnõu

kohaselt teenuse õigustatuse otsuse) tegemisest arvates, samuti on SHS § 71 lõikes 6 sätestatud

see, kui kiiresti peab isik pöörduma teenuseosutaja poole, kui ta on suunatud

erihoolekandeteenust saama (eelnõu kohaselt 30 päeva jooksul teenusekoha pakkumisest

arvates). Muudatus parandab regulatsiooni selgust, ilma et see tooks kaasa sisulisi muudatusi

teenuse saamise tingimustes, teenuse kättesaadavuses või isiku halduskoormuses.

Eelnõu § 1 punktiga 39 muudetakse SHS § 77 lõiget 6. Muudatuse kohaselt võib SKA

keelduda erihoolekandeteenuse osutajaga lepingu sõlmimisest juhul, kui SKA on viimase

kolme aasta jooksul teenuseosutajaga sõlmitud lepingu ühepoolselt üles öelnud kohustuste

rikkumise tõttu või kui teenuseosutajale on tehtud ettekirjutus seaduses või seaduse alusel

kehtestatud nõuete rikkumise tõttu. Muudatuse eesmärk on tagada, et riigi rahastatavaid

erihoolekandeteenuseid osutavad teenuseosutajad vastavad teenuse osutamiseks kehtestatud

nõuetele ning tagavad teenuse kvaliteedi ja teenusesaajate õiguste kaitse. Ettekirjutuse

arvestamine võimaldab võtta lepingu sõlmimisel arvesse ka selliseid rikkumisi, mis ei ole küll

kaasa toonud lepingu ülesütlemist, kuid viitavad puudustele teenuseosutaja tegevuses või

nõuete täitmises. Senine sõnastus on muudetud üldisemaks ja SKA võib edaspidi arvesse võtta

ka ettekirjutusi, mis on teenuseosutajale tehtud mõne teise ametiasutuse poolt. Lepingu

sõlmimisest keeldumise üle otsustamisel hindab SKA igal üksikjuhul rikkumise või

ettekirjutuse sisu, raskust, ulatust ja ajalisust ning selle mõju teenuse kvaliteedile ja teenuse

saajate õiguste kaitsele. Seega ei too iga ettekirjutus või varasem rikkumine automaatselt kaasa

lepingu sõlmimisest keeldumist, vaid lõppotsus tehakse kaalutlusotsuse alusel, arvestades kõiki

asjakohaseid asjaolusid.

15 Riigikohtu 20.04.2026 otsus nr 3-24-713.

28

Praktikas on ilmnenud, et kehtiv regulatsioon on liialt kitsas ega võimalda SKA-l piisavalt

arvestada teenuseosutaja varasemat probleemset käitumist, sealhulgas olukordi, kus SKA on

pidanud teenuseosutajaga sõlmitud lepingu ühepoolselt üles ütlema oluliste lepinguliste

kohustuste rikkumise tõttu või rikkumised on olnud sellised, mis on ohustanud teenuse

kvaliteeti või teenusesaajate heaolu. Selline olukord võib viia selleni, et teenuseosutaja, kelle

tegevus on hiljuti osutunud probleemseks, saab uuesti riigi rahastatava erihoolekandeteenuse

osutajaks, mis ei ole kooskõlas teenusesaajatele kvaliteetse teenuse osutamisega.

Muudatusega täiendatakse SHS § 77 lõiget 6 selliselt, et SKA-l on õigus keelduda

erihoolekandeteenuse osutamiseks lepingu sõlmimisest ka juhul, kui SKA on viimase kolme

aasta jooksul teenuseosutajaga sõlmitud lepingu ühepoolselt üles öelnud kohustuste rikkumise

tõttu. Lepingu oluliseks rikkumiseks loetakse muu hulgas seda, kui teenuseosutaja osutatav

teenus ei vasta sätestatud nõuetele, sealhulgas kvaliteedijuhisele; teenuseosutaja on teadlikult

esitanud ebaõigeid andmeid teenuse osutamise kohta; teenuseosutaja on õigusaktides nimetatud

põhjuseta korduvalt keeldunud teenust saama õigustatud isikule teenuse osutamisest;

teenuseosutaja on esitanud arve isiku eest, kes pole tegelikult tema juures teenust kasutanud;

teenuseosutaja on pärast SKA-poolset tähelepanu juhtimist või nõustamist korduvalt esitanud

SKA-le aruandeid hilinemisega ja/või ebakorrektselt; teenuseosutaja on kasutanud teenusesaaja

suhtes vägivalda; SKA poolt teenuseosutaja juurde suunatud teenusesaajate toimetulek, heaolu

või turvalisus on halvenenud teenuseosutaja tegevuse või tegevusetuse tõttu.

Muudatuse eesmärk on siduda lepingu sõlmimise võimalus senisest selgemalt teenuseosutaja

tegeliku varasema käitumisega riigi partnerina, mitte piirduda üksnes tegevusloa formaalse

kehtivuse kontrollimisega. See annab SKA-le põhjendatud aluse vältida olukordi, kus riigi

rahastatavat erihoolekandeteenust asub osutama teenuseosutaja, kelle puhul on hiljutises

minevikus tuvastatud olulisi või korduvaid rikkumisi, mis on viinud lepingulise suhte

lõpetamiseni või järelevalvemeetmete rakendamiseni. Muudatus tugevdab teenuse saaja õiguste

kaitset ja suurendab usaldust erihoolekandeteenuste süsteemi vastu, kuna see vähendab riski, et

inimene suunatakse saama teenust, mille kvaliteet, turvalisus või nõuetele vastavus ei ole

piisavalt tagatud. Praktikas on esinenud juhtumeid, kus teenuseosutajaga on tulnud leping

ühepoolselt üles öelda lepingu oluliste rikkumiste tõttu, kuid kehtiva regulatsiooni kohaselt ei

ole see olnud iseseisvaks aluseks uue lepingu sõlmimisest keeldumisel. See on loonud olukordi,

kus teenuse kvaliteedi või nõuetele vastavusega seotud probleemid korduvad.

Muudatusega antakse SKA‑le selge ja piiratud kaalutlusõigus arvestada teenuseosutaja

varasemat lepingulist käitumist kuni kolme aasta ulatuses. Tegemist ei ole automaatse keeluga,

vaid võimalusega hinnata teenuseosutaja sobivust riigi partnerina eesmärgiga kaitsta

teenusesaajaid ja avalikke ressursse.

Samuti toetab muudatus eesmärki, et erihoolekandeteenust osutavad üksnes need

teenuseosutajad, kes on näidanud stabiilset, vastutustundlikku ja seaduse nõuetega kooskõlas

olevat tegevust. Samal ajal aitab muudatus ennetada hilisemat töökoormust, mis tekib

probleemsete teenuseosutajatega seotud järelevalve, vaidluste ja lepingute ennetähtaegse

lõpetamise kaudu, ning suurendab õigusselgust, kuna seaduses on selgelt määratletud, et SKA-l

on lepingupartneri sobivuse hindamisel õigus arvestada ka enda varasemat lepingulist

kogemust sama teenuseosutajaga. Kolmeaastase ajavahemiku sätestamine tagab piirangu

proportsionaalsuse ja ajaliselt mõistliku iseloomu, võimaldades teenuseosutajal puudused

kõrvaldada, taastada usaldusväärsus ning pärast mõistlikku perioodi taas kandideerida

erihoolekandeteenuse osutajaks.

29

Eelnõu § 1 punktiga 40 muudetakse SHS § 79 lõiget 2. Muudatusega täpsustatakse

erihoolekandeteenuse osutamise eest riigieelarvest tasu maksmise korda olukorras, kus

erihoolekandeteenust saama suunatud isik ei pöördu teenuseosutaja poole teenuse osutamise

alustamiseks SHS § 71 lõikes 6 sätestatud tähtaja jooksul ehk suunamisotsuses teenuse

osutamiseks kokkulepitud tähtpäeval, kuid 30 päeva jooksul talle teenusekoha pakkumisest

arvates. Muudatusega sätestatakse ühtne ja selge tähtaeg, mille kohaselt tasub SKA

teenuseosutajale riigieelarvest makstavat tasu esitatud arve alusel kuni 30 päeva ulatuses. Säte

reguleerib olukorda, kus teenuseosutaja on suunamisotsuse alusel valmis teenust osutama,

hoiab isikule teenusekohta ega saa seda samal ajal pakkuda teisele teenust vajavale inimesele.

Muudatus tasakaalustab teenuseosutaja ja riigi vastutuse ning aitab vältida teenuseosutajate

ebaproportsionaalset rahalist koormust olukorras, kus teenusekoha mittetäitumine ei ole

põhjustatud teenuseosutaja tegevusest.

Teenusekoha rahastamise arvestus algab suunamisotsusel märgitud kokkulepitud teenuse

osutamise alguskuupäevast. Kui kokkulepitud teenuse saamise alguskuupäev on varasem kui

tähtaeg, mille jooksul inimene peab hakkama teenust saama (st 30 päeva jooksul teenusekoha

pakkumisest arvates), on teenuseosutajal õigus saada teenusekoha eest tasu 95% maksimaalsest

maksumusest. Regulatsiooni eesmärk on hüvitada teenuseosutajale konkreetne ja ajaliselt

piiritletud risk teenusekoha kasutamata jäämisest, mitte laiendada tasustamist teenuse

osutamisele eelnevatele tegevustele. Kuigi SHS § 71 täiendamine lõikega 51 võimaldab SKA-l

edastada teenuseosutajale hindamisandmeid teenusekoha ettevalmistamiseks, ei käsitata

ettevalmistavaid tegevusi seaduse tähenduses eraldiseisva tasustatava teenusena. Teenuse

osutamine algab isiku teenusekohale asumisest ning sellega seotud ettevalmistused kuuluvad

teenuseosutaja tavapärase korralduskohustuse hulka.

Näide:

Inimene saab kohapakkumise 15.05.2026, tal on aega kohapakkumisele vastamiseks

maksimaalselt kümme tööpäeva, s.o 28.05.2026 peab isik andma vastuse, kas ta võtab koha

vastu või mitte. Kui isik võtab koha vastu, peab ta hakkama teenust saama hiljemalt 14.06.2026.

Kui suunamisotsusel märgitud kokkulepitud alguskuupäev on näiteks 30.05.2026, aga isik

jõuab teenusekohale hoopis 06.06.2026, on teenuseosutajal õigus saada perioodi 30.05.2026–

05.06.2026 päevade eest tasu 95% teenusekoha maksumusest.

Eelnõu § 1 punktiga 41 täiendatakse SHS § 79 lõike 3 punkti 1 ja sätestatakse, et SKA jätkab

teenuseosutajale teenuse eest maksmist, kui teenusesaaja ei kasuta toetavaid teenuseid ning

päeva- ja nädalahoiuteenust minimaalses mahus kuni kaks kuud järjest või neljal kuul ühe aasta

jooksul. Lisatav täiendav piirang teenuse eest tasumisele „kuni neljal kuul ühe aasta jooksul“

tähendab seda, et kui isik ei kasuta nimetatud teenuseid vähemalt minimaalses mahus rohkem

kui neljal kuul ühes aastas, siis SKA teenuseosutajale enam puudutud aja eest tasu ei maksa.

Muudatus on seotud eelnõuga SHS § 80 lõike 1 punktis 1, lõike 7 punktis 2 ja § 82 lõikes 2

tehtavate muudatustega.

Praktikas tähendab see seda, et riik maksab erihoolekandeteenuse eest tasu, kuni on täidetud

teenuse kasutamise minimaalsed nõuded. Kui inimene teenust ei saa, see tähendab, et ta ei

kasuta igapäevaelu toetamise teenust, töötamise toetamise teenust, toetatud elamise teenust

ning päeva- ja nädalahoiuteenust vähemalt minimaalses mahus kauem kui kaks kuud järjest või

neljal kuul ühe aasta jooksul või rohkem kui nelja kuu ulatuses ühe aasta jooksul või

kogukonnas elamise teenust ja ööpäevaringset erihooldusteenust kauem kui kaks kuud järjest

või rohkem kui nelja kuu ulatuses ühe aasta jooksul, välja arvatud statsionaarse

tervishoiuteenuse osutamise korral, ei hüvita SKA erihoolekandeteenuse osutajale kulusid, mis

tekkisid selle aja jooksul, kui inimene teenust ei kasutanud. Seni kuni teenuse kasutamata

jätmise maht ei ole täis, hüvitab SKA teenuseosutajale 95% isikule osutatud teenuse

30

maksimaalsest maksumusest. Eelnõu kohaselt kehtestatakse erihoolekandeteenuse osutajale ka

kohustus SKA-d teavitada, kui isiku teenuse kasutamata jätmised on lubatud mahus täis saanud,

ning antakse SKA-le õigus isiku erihoolekandeteenuse õigustatuse otsus ja suunamisotsus

kehtetuks tunnistada.

Muudatuse eesmärk on tagada erihoolekandeteenuste eesmärgipärane kasutamine, samuti

tagada teenusekohad inimestele, kes on tegelikkuses valmis ka teenust vastu võtma ja seda

kasutama. Kui inimene on suunatud erihoolekandeteenust saama, kuid ta on otsustanud kahel

kuul järjest või neljal kuul aastas vähem kui nõutud minimaalses mahus teenust kasutada või

kahel järjestikusel kuul või neli kuud aastas kokku teenus kasutamata jätta, viitab see inimese

iseseisvale toimetulekule ja erihoolekandelise toetusvajaduse puudumisele ning seetõttu ei ole

mõistlik hoida teenusekohta inimesele, kes seda eesmärgipäraselt ei kasuta, kui järjekorras on

inimesi, kellel on kiireloomuline erihoolekandeteenuse vajadus.

Eelnõu § 1 punktiga 42 muudetakse SHS § 80 lõike 1 punkti 1 ja täpsustatakse

erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise aluseid olukorras, kus teenust saama suunatud isik

ei kasuta teenust suunamisotsusega ettenähtud ajal. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on

teenuseosutajal kohustus lõpetada erihoolekandeteenuse osutamine juhul, kui isik ei kasuta

teenust vähemalt minimaalses mahus kauem kui kaks kuud järjest. Eelnõu kohaselt täiendatakse

regulatsiooni tingimustega, kus isik ei kasuta teenust vähemalt minimaalses mahus vähemalt

neljal kuul ühe aasta jooksul (st neljal kuul on teenusekasutus alla miinimummahu kasvõi üks

tund või üks päev) või ei kasuta teenust rohkem kui nelja kuu ulatuses ühe aasta jooksul (st

puudutud aeg liidetakse kokku). Seega tekib teenuse osutamise lõpetamise alus nii juhul, kui

isik ei kasuta teenust kauem kui kaks kuud järjest või vähemalt miinimummahus neljal kuul

aastas kui ka juhul, kui teenuse kasutamata jätmise aeg ületab kokku neli kuud ühe aasta

jooksul.

SHS § 80 lõike 1 punkti 1 regulatsioon on seotud SHS § 79 lõike 3 punktiga 1 – selle kohaselt

maksab SKA teenuseosutajale tasu, kui isik teenust ei kasuta, kuid mitte kauem kui kahe kuu

eest järjest või kuni nelja kuu eest aastas alla miinimummahu kasutatud teenuse eest ja kokku

mitte kauem kui nelja kuu eest ühe aasta jooksul. Kuna SHS § 79 lõike 3 punkt 1 ja § 80 lõike 1

punkt 1 on omavahel seotud, peab tingimus, mille kohaselt teenuseosutamine lõpetatakse, kui

isik teenust ei kasuta, sisalduma ka teenuse osutamise lõpetamise alustes.

Praktikas on ilmnenud juhtumeid, kus teenuse kasutamine ei ole küll katkenud järjestikuse

ajavahemikuna, kuid teenust kasutatakse ebaregulaarselt või on teenus pikema perioodi jooksul

olnud sisuliselt kasutamata, mistõttu ei täida see ettenähtud eesmärki. Muudatusega luuakse

selge raamistik teenuse tegeliku kasutamise hindamiseks ning välditakse olukordi, kus

teenuseosutaja peab pikka aega hoidma teenusekohta isikule, kes teenust reaalselt ei kasuta.

Muudatus toetab teenusekohtade sihipärast ja tõhusat kasutamist ning parandab

erihoolekandeteenuse kättesaadavust teistele abivajajatele, kes ootavad teenusekohale

pääsemist. Muudatus on proportsionaalne, kuna nelja kuu piirmäär ühe aasta jooksul võimaldab

arvestada ajutiste katkestuste, sealhulgas terviseseisundist või muudest mõjuvatest põhjustest

tingitud pausidega, kuid välistab teenusekoha põhjendamatu pikaajalise hõivamise ilma teenuse

sisulise kasutamiseta.

Muudatus on vajalik näiteks olukorras, kus teenusesaaja eest on teenusekoha vastu võtnud

eestkostja ning teenusesaaja ise ei soovi erihoolekandeteenust kasutada, st lahkub teenusekohalt

ega soovi naasta, samuti olukorras, kus erihoolekandeteenust ei kasutata eesmärgipäraselt,

näiteks aeg-ajalt sotsiaaleluruumina, kuid suurema osa ajast viibitakse mujal, ning

tegevusjuhendaja toetust nähakse iseseisvust takistava tegurina. Sellistel puhkudel on oluline,

31

et teenuseosutaja saaks teenuse osutamise lõpetada ning teenusekohta saaks pakkuda inimesele,

kes päriselt soovib ja on valmis teenust eesmärgipäraselt kasutama.

Eelnõu § 1 punktiga 43 täiendatakse SHS § 80 lõike 7 punktis 2 sätestatud teenuseosutaja

teavitamiskohustust – teenuseosutaja teavitab edaspidi SKA-d ka olukordadest, kus toetavaid

teenuseid ning päeva- ja nädalahoiuteenust ei kasutata vähemalt miinimummahus kauem kui

neljal kuul ühe aasta jooksul. Tegemist ei ole olulise halduskoormuse suurenemisega, sest

teenuseosutaja peab juba kehtiva õiguse alusel SKA-d teavitama asjaoludest, mis mõjutavad

seda, kuidas SKA teenuse eest maksab või kas teenuseosutamine lõpetatakse (SHS § 79 lg 3 ja

§ 80 lg 1).

Eelnõu § 1 punktiga 44 täpsustatakse SHS § 80 lõike 7 punkti 3 tulenevalt eelnõu kohaselt

SHS § 71 lõikes 6 tehtud muudatusest ja lõike 7 kehtetuks tunnistamisest. Teenuseosutaja peab

SKA-d teavitama kolme tööpäeva jooksul isikust, kes ei ole teenuseosutaja juurde pöördunud

SHS § 71 lõike 6 esimeses lauses sätestatud tähtaja jooksul, s.o eelnõu kohaselt 30 päeva

jooksul talle teenusekoha pakkumisest arvates. SHS § 71 lõike 6 teise lause kohaselt ei ole

isikul peale selle tähtaja möödumist enam õigust sama suunamisotsuse alusel teenust saada (nii

kehtiva regulatsiooni kui ka eelnõu kohaselt). Isiku jaoks tähendab see seda, et kui ta ei pöördu

teenuseosutaja poole nimetatud tähtaja jooksul, loetakse suunamisotsus ammendunuks ning

talle ei hoita enam teenusekohta. Sellisel juhul isiku õigus saada erihoolekandeteenust ei lõpe,

vaid ta suunatakse teenuse järjekorda järgmist teenusekoha pakkumist ootama.

Eelnõu § 1 punktiga 45 muudetakse SHS § 82 lõikeid 1 ja 2. Muudatusega täpsustatakse SKA

kohustust kontrollida nii isiku jätkuvat vastavust erihoolekandeteenuse saamise tingimustele

kui ka seda, kas teenus, mida isikule osutatakse või mille järjekorras ta on, vastab tema

vajadustele. Muudatuse eesmärk on tagada, et isikule osutatav teenus oleks kooskõlas tema

tegeliku abi- ja toetusvajadusega ka siis, kui tema olukord on pärast teenuse õigustatuse otsuse

tegemist muutunud.

Kui SKA-le saab teatavaks asjaolu, mis viitab sellele, et isiku vajadused on muutunud või

kasutatav teenus ei ole enam sobiv, tuleb hinnata nii isiku õigust erihoolekandeteenust saada

kui ka teenuse vastavust tema vajadustele. Lõiget 1 täiendatakse nii, et selline kohustus kehtib

edaspidi ka nende isikute suhtes, kes on erihoolekandeteenuse järjekorras. Seni kehtis see

kohustus nende isikute suhtes, kellele teenust juba osutati. Muudatus on vajalik, et vältida

olukordi, kus inimene ootab erihoolekandeteenuse järjekorras teenusekohta, mis tema abi- ja

toetusvajadust ei kata. Samuti on riigieelarveliste võimaluste piiratuse ja teenusekohtade

nappuse tõttu lisatud inimesi kompenseerivate teenuse järjekorda lootuses, et mitme teenuse

järjekorras olles hakkab inimene kiiremini teenust saama ning tema abi- ja toetusvajadust saab

kasvõi osaliselt katta. Selline praktika on aga tinginud olukorra, kus ka sobivaimat teenust

saama suunamisel on jäänud kehtima teiste erihoolekandeteenuste õigustatuse otsused ja

järjekorrateated, mis oleks tulnud inimese abi- ja toetusvajadusele vastavat teenust saama

suunates kehtetuks tunnistada. Samuti toetab muudatus eesmärki korrastada järjekorda, kui

inimesele pakutakse teenusekohta, kuid vestluses selgub, et tema abi- ja toetusvajadus on

järjekorras viibimise ajal muutunud ning ta vajaks muud teenust kui seda, mille järjekorras ta

on.

Lõike 2 muudatusega täpsustatakse erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse kehtetuks

tunnistamise aluseid. Lisaks senisele võimalusele tunnistada otsus kehtetuks juhul, kui isik ei

vasta enam erihoolekandeteenuse saamise tingimustele või isikule osutatav

erihoolekandeteenus ei vasta tema vajadustele (eelnõukohane lõike 2 punkt 1), nähakse ette

võimalus tunnistada otsus kehtetuks ka siis, kui järjekorras olev isik ei vasta enam teenust

saama õigustatud isiku nõuetele või teenus, mille järjekorras ta on, ei vasta enam tema

32

vajadustele (eelnõukohane lõike 2 punkt 2), sellisel juhul hinnatakse isiku vajadusi uuesti ning

otsustatakse tema vajadustele vastava teenuse korraldamine. Kolmandaks on võimalik edaspidi

erihoolekandeteenuse osutamise otsus kehtetuks tunnistada, kui isik teenust ei kasuta

(eelnõukohased lõike 2 punktid 3 ja 4), teenuse kasutamata jätmise kriteeriumid on samad, mis

SHS § 79 lõike 3 punktis 1 ja § 80 lõike 1 punktis 1. Muudatuse eesmärk on tagada

teenusekohtade sihipärane kasutamine ning vältida olukorda, kus teenusekoht on pikema aja

jooksul hõivatud sellise inimese poolt, kes teenust tegelikult ei kasuta.

Näiteks, inimene on suunatud saama igapäevaelu toetamise teenust, mille minimaalne maht on

neli tundi kuus. Suunamisotsus hakkas kehtima jaanuaris. Inimene kasutas teenust vähemalt

minimaalses mahus jaanuaris, veebruaris, aprillis ja juunis, kuid jättis minimaalses mahus

kasutamata märtsis, mais, juulis ja augustis. Sellisel juhul on inimesel teenuse kasutamata

jätmise lubatud maht täis. Teenuseosutaja on kohustatud inimest ja SKA-d teavitama, et teenuse

kasutamata jätmise lubatud maht on täis ning ülejäänud aasta jooksul ei tohi inimene rohkem

teenust kasutamata jätta või kui ta siiski otsustab teenuse kasutamata jätta, lõpetab

teenuseosutaja isikule teenuse osutamise ning SKA lõpetab teenuse õigustatuse otsuse ja

suunamisotsuse.

Eelnõuga jäetakse SHS § 82 lõikest 2 välja ka tekstiosa „välja arvatud kohtumäärusega

hoolekandeasutusse paigutatud isiku puhul“. Muudatuse tulemusena kohaldatakse teenuse

kasutamata jätmisega seotud lõpetamise aluseid ühtsetel alustel kõigi erihoolekandeteenuse

saajate suhtes. Muudatuse kohaselt saab edaspidi ka kohtumäärusega hoolekandeasutusse

paigutatud isiku erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse tunnistada kehtetuks. Kehtiva

seaduse kohaselt tuleb erihoolekandeteenust saanud ja seejärel kohtumäärusega

hoolekandeasutusse paigutatud isiku erihoolekandeteenuse osutamise otsus jätta kehtima ka

siis, kui isik paigutatakse hoolekandeasutusse kohtumäärusega. Eelnõu tähenduses tähendab

isiku suhtes kohtumääruse tegemine seda, et talle varem määratud erihoolekandeteenus ei vasta

enam tema vajadustele ning seetõttu tunnistatakse kehtetuks ka erihoolekandeteenuse

õigustatuse otsus.

Muudatuse tegemise järel hindab SKA kolm kuud enne kohtumääruse ja teenust saama

suunamise otsuse tähtaja lõppu inimese abi- ja toetusvajadust ning kui tal ei ole enam

ööpäevaringse erihooldusteenuse vajadust kohtumääruse alusel, vaid tal on mõne muu teenuse

vajadus ning tal on õigus kasutada erihoolekandeteenust riigieelarvelistest vahenditest, tuleb tal

SKA-le esitada uus erihoolekandeteenuse taotlus, et SKA saaks talle väljastada teenuse

õigustatuse otsuse. Kui isik või tema seaduslik esindaja uut taotlust ei esita, lõppeb isikule

erihoolekandeteenuse osutamine kohtumääruse lõppemisega ning tema abi- ja toetusvajadus

tuleb katta meetmetega, mida isik või tema seaduslik esindaja sobivaks peab.

Erihoolekandeteenus, välja arvatud ööpäevaringne erihooldusteenus kohtumääruse alusel, on

vabatahtlik teenus, mille kasutamiseks peab olema inimese või tema seadusliku esindaja soov

ja vaba tahe.

Eelnõu § 1 punktiga 46 täiendatakse SHS § 82 lõikega 21, mille kohaselt jõustub

erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsus lõike 2 punktis 2 sätestatud juhul (kui

kehtetuks tunnistatakse järjekorras olevale isikule erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise

otsus) selle isikule teatavaks tegemisest. Muutus puudutab olukordi, kus isik on

erihoolekandeteenuse saamise järjekorras ning selgub, et ta ei vasta enam erihoolekandeteenuse

saamise tingimustele või teenus, mille järjekorras isik on, ei vasta tema vajadustele. Kuna isik

ei kasuta sellisel juhul veel erihoolekandeteenust, ei ole vajalik kohaldada täiendavat

etteteatamisaega. Muudatus võimaldab hoida erihoolekandeteenuse järjekorrad ajakohased

ning tagada teenusekohtade planeerimine vastavalt inimese tegelikule vajadusele.

33

Eelnõu § 1 punktiga 47 muudetakse SHS § 82 lõiget 3 ja lõike 4 punkti 2. Muudatusega

lühendatakse erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsuse jõustumisega seotud

ajavahemikku, asendades senise kuuekuulise tähtaja neljakuulise tähtajaga. Kehtiv kuuekuuline

tähtaeg erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamise otsuse jõustumisel on praktikas osutunud

liiga pikaks, hoides teenusekohti pikka aega hõivatuna olukordades, kus on juba selge, et

osutatav teenus ei vasta enam isiku vajadustele või isik ei vasta teenuse saamise eeldustele.

Selline regulatsioon piirab teenusekohtade kättesaadavust teistele abivajajatele. Muudatuse

eesmärk on kiirendada teenuste ümberkorraldamist olukordades, kus teenuse osutamise

jätkamine ei ole enam põhjendatud, säilitades samal ajal isiku jaoks mõistliku aja

teenusekorralduse muutustega kohanemiseks ning uue teenuse või muu sobiva lahenduse

leidmiseks. Neljakuuline tähtaeg võimaldab parandada erihoolekandeteenuse kättesaadavust

järjekorras olevatele isikutele ja vähendab olukordi, kus teenusekoht püsib põhjendamatult

hõivatuna sellise isiku poolt, kelle erihoolekandeteenuse vajadus on ära langenud. Muudatus ei

vähenda isiku õigusi ega jäta isikut abita, kuna teenusekohalt lahkumine eeldab, et talle on

tagatud asjakohane tugi muul viisil (nt üldhooldusteenus) või muud sobivad lahendused.

Muudatus loob erihoolekandes parema tasakaalu inimese huvide kaitse ja teenusesüsteemi

tõhusa toimimise vahel ning toetab paindlikumat ja vajaduspõhisemat erihoolekandeteenuse

korraldamist.

Aastatel 2023–2026 on erihoolekandeteenuse saajate seas tuvastatud 169 juhul, et

erihoolekandeteenus ei ole sobivaim meede isiku abi- ja toetusvajaduse katmiseks. 72 korral

ehk 43%-l juhtudest on teenuse osutamine lõpetatud nelja kuu jooksul (vt tabel 4).

Tabel 4. Erihoolekandeteenuse osutamise lõpetamiseks kulunud päevade arv, 2023–2026

Teenus 0–30

päeva

31–60

päeva

61–90

päeva

91–120

päeva

121–150

päeva

151–

184

päeva

Toetatud elamise teenus 1 0 0 0 0 0

Kogukonnas elamise teenus 4 0 0 0 2 1

Ööpäevaringne erihooldusteenus 14 11 9 16 15 63

Ööpäevaringne erihooldusteenus

ebastabiilse remissiooniga

psüühikahäirega isikule

3 1 1 2 2 6

Ööpäevaringne erihooldusteenus

äärmusliku abi- ja

toetusvajadusega isikule

0 6 2 2 2 6

Kokku 22 18 12 20 21 76

Osakaal, % 13 10,7 7,1 11,8 12,4 45

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

Praktikas esineb kuuekuulise tähtaja kasutamise vajadus enim siis, kui isikul on hindamise

käigus tuvastatud erihoolekandeteenuse asemel näiteks üldhooldusteenuse vajadus. Sellisel

juhul vormistatakse peale hindamist erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse lõpetamise otsus

kuue kuu klausliga. Näiteks: kui lõpetamise otsus väljastatakse 03.04.2026 kuupäevaga, on

inimesel õigus erihoolekandeteenust kasutada veel kuni kuus kuud ehk kuni 03.10.2026. Kui

inimene leiab vajaliku ja talle sobiva üldhooldusteenuse koha varem kui 01.10.2026, on tal

võimalus ja õigus varem erihoolekandeteenuse osutamise kohalt lahkuda, erihoolekandeteenuse

osutaja teatab lahkumise kuupäevast ja kajastab seda ka igakuises SKA-le esitatavas aruandes.

SKA tasub teenuse eest seni, kuni kuus kuud täitub või kuni inimene lahkub teenusekohalt enne

kuue kuu kättejõudmist. On olukordi, kus teenusesaaja lähedane või seaduslik esindaja ütleb,

34

et maksimaalsed kuus kuud kasutatakse ära veel erihoolekandeteenust ja siis liigub inimene

edasi üldhooldusteenust saama. Sageli on põhjenduseks see, et üldhooldusteenuse eest peab

inimene või tema eestkostja maksma rohkem kui seni erihoolekandeteenuse eest. Riigi vaatest

ei ole see mõistlik erihoolekandeteenuste eelarve kasutus, kui isik saab valet teenust teadlikult

ning samal ajal on puudus erihoolekandeteenuse kohtadest ja inimesed ootavad teenuse

järjekorras ning nende toetusvajadus võib hoopis kasvada, sest nad ei saa õigel ajal õiget

teenust.

Eelnõu § 1 punktidega 51–59 muudetakse SHS-is STAR-i reguleerivaid sätteid. SKA hakkab

alates 2027. aasta 1. augustist kõiki erihoolekandeteenuste andmeid töötlema SKAIS-i asemel

STAR-is. Praegu töödeldakse STAR-is juba erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise

andmeid.

Eelnõu § 1 punktiga 51 täiendatakse SHS § 141 lõikes 2 toodud STAR-i põhimääruses

sätestatavate andmete loetelu. Kuna seaduses sätestatakse isikuandmete kaasvastutavad

töötlejad, siis tuleb põhimääruses täpsustada ka nende ülesandeid nagu on kehtivas andmekogu

põhimääruses toodud volitatud töötlejate ülesanded.

Eelnõu § 1 punktiga 52 täiendatakse SHS § 141 lg 2 punkti 3 ja sätestatakse, et STAR-i

põhimääruses sätestatakse andmekogusse kantavate andmete täpsem koosseis. Muudatus

tehakse selguse huvides, sest andmekogusse kantavad andmed on toodud ka seaduses (vt SHS

§ 1421 jj).

Eelnõu § 1 punktiga 53 muudetakse SHS § 141 lõiget 3 ja sätestatakse, et STAR-i

isikuandmete kaasvastutavad töötlejad on SKA ja kohaliku omavalitsuse üksus. Andmekogu

vastutav töötleja on SKA. Andmekogu vastutav töötleja (nn haldaja) on riigi- või kohaliku

omavalitsuse asutus, muu avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikke ülesandeid täitev

eraõiguslik isik, kes korraldab andmekogu kasutusele võtmist, teenuste ja andmete haldamist.

Andmekogu vastutav töötleja vastutab andmekogu haldamise seaduslikkuse ja andmekogu

arendamise eest (AvTS § 434 lg 1)16. STAR-i vastutavaks töötlejaks on ka edaspidi SKA nagu

seni (vt SHS § 141 lg 3). Isikuandmete vastutav töötleja on asutus/isik, kellele on pandud

seadusega kohustus/ülesanne, mille täitmine hõlmab ka isikuandmete töötlemist.17 Eeltoodust

tulenevalt on SKA ja KOV isikuandmete kaasvastutavad töötlejad.

Eelnõu § 1 punktiga 54 täiendatakse SHS § 1421 lõiget 1 punktidega 10 –12, mille kohaselt

töödeldakse STAR-is erihoolekandeteenuse osutamise ja korraldamisega seotud andmeid,

hindamise andmeid ning sotsiaalteenuse osutaja andmeid. Sotsiaalteenuse osutaja andmeid

töödeldakse STAR-is juba praegu (STAR-i põhimäärus § 8 lg 7), säte lisatakse seadusesse

selguse huvides.Samuti töödeldakse STAR-is edaspidi erihoolekandeteenuse osutaja andmeid,

mida seni tehti SKAIS-is.Ka hindamise andmeid töödeldakse STAR-is juba praegu (SHS §

1421 lg 1 p 2) – seadust täiendatakse täpsuse huvides ka andmekategooriatega nagu on

sätestatud SHS §-s 1421 teiste andmete puhul.

Eelnõu § 1 punktidega 55 ja 56 korrastatakse STAR-i regulatsiooni, muudatused ei ole

eelnõukohaste muudatustega otseselt seotud. SHS § 144 lõikes 3 reguleeritu viiakse selguse

huvides sama paragrahvi lõikesse 1, sest lõikes 3 on silmas peetud olukorda, kui sotsiaalse

rehabilitatsiooni, erihoolekandeteenuste ja abivahendite eest tasub KOV oma eelarvest – sellisel

juhul kannab ka need andmed STAR-i KOV. Kehtiva lõike 3 sõnastusest ei ole aru saada, kes

need andmed STAR-i kannab.

16 Andmekaitseõiguse ja avaliku teabe juhised eelnõu koostajale. Kättesaadav JDM-i kodulehel:

Andmekaitseõiguse ja avaliku teabe juhised.pdf, lk 9. 17 Samas.

35

Eelnõu § 1 punktiga 57 muudetakse SHS § 144 lõike 6 punkti 7. Muudatuse kohaselt kannab

SKA edaspidi STAR-i kõik erihoolekandeteenuse andmeid, mitte ainult hindamise andmeid.

Seni töödeldi STAR-is erihoolekandeteenuse andmetest ainult teenusevajaduse hindamise

andmeid. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse andmete töötlemist puudutavas osas käesoleva

eelnõu kohaselt muudatusi ei tehta.

Eelnõu § 1 punktidega 58 ja 59 täiendatakse SHS § 1451 lõikega 43 ning muudetakse sama

paragrahvi lõiget 5. Sätestatakse erihoolekandeteenuste andmete säilitamine kümme aastat

pärast vastava teenuse saamise õiguse lõppemist. Sama regulatsioon kehtib praegu nendele

andmetele ka SKAIS-is – SÜS § 39 lõike 2 punkti 2 kohaselt säilitatakse erihoolekandeteenuste

andmeid kümme aastat pärast vastava õiguse lõppemist. Erihoolekandeteenuse andmeid

säilitatakse isikustatult kümme aastat pärast teenuse saamise õiguse lõppemist, kuna

erihoolekandeteenuseid kasutatakse sageli pika aja jooksul ning inimesed võivad liikuda

erinevate teenuseosutajate vahel või taotleda teenuseid uuesti. Säilitustähtaeg võimaldab tagada

varasemate hindamiste, otsuste ja teenuse kasutamise andmete kättesaadavuse

korduvmenetlustes. Tähtaja möödumisel andmed anonüümitakse. SHS § 1451 lõikes 5 esitatud

viitesse hõlmatakse ka lisatav lõige 43, sest anonüümimise regulatsioon kohaldub ka

erihoolekandeteenuste andmetele (andmete anonüümimise kohta on sama regulatsioon ka

kehtivas õiguses seni SKAIS-is töödeldavate andmete osas (SÜS § 39 lg 3)).

Eelnõu § 1 punktiga 60 täiendatakse SHS § 160 järjekorra regulatsiooni üleminekusätetega (vt

§ 160 lg 51 selgitust SHS § 71 täiendamise juurest lõigetega 11 ja 12). Lõike 52 kohaselt hindab

SKA hiljemalt 1. septembril 2027. a nende isikute erihoolekandeteenuse vajaduse

kiireloomulisust, kellele on enne 1. jaanuari 2027. väljastatud erihoolekandeteenuse osutamise

otsus ning kes on võetud erihoolekandeteenuse järjekorda. Muudatuse eesmärk on tagada sujuv

üleminek seniselt järjekorra pidamise korralduselt süsteemile, kus teenusekoha pakkumisel

arvestatakse lisaks ka isiku teenusevajaduse kiireloomulisust. Kuna enne 1. jaanuari 2027. a

järjekorda võetud isikute teenusevajaduse kiireloomulisust ei ole varasemas menetluses

hinnatud, tuleb see üleminekuperioodil täiendavalt kindlaks teha. Hindamise tulemusel on

võimalik võrreldavatel alustel prioriseerida nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2027. a järjekorda

võetud isikute teenusevajadust ning tagada, et piiratud teenusekohad jõuavad esmajärjekorras

nende inimesteni, kelle toetusvajadus on kõige kiireloomulisem. Muudatus ei mõjuta isiku

õigust saada erihoolekandeteenust ega nõua uue taotluse esitamist, vaid võimaldab rakendada

uut järjekorra korraldust kõigile järjekorras olevatele isikutele võrdsetel alustel.

Üleminekuperioodil peetakse järjekorda kombineeritult (enne muudatuste jõustumist

kujunenud järjekord ja kiireloomulisuse alusel hinnatud isikute järjekord). Vaba teenusekoha

olemasolu korral pakutakse seda isikule, kelle teenusevajadus on SKA spetsialisti hinnangul

kiireloomulisem.

Enne muudatuste jõustumist eelisjärjekorda kantud isikute eelisvõimalus erihoolekandeteenust

saada jääb kehtima kuni 2027. aasta 1. septembrini nende isikute suhtes, kelle teenusevajaduse

kiireloomulisust ei ole veel hinnatud (vt järjekorra määruse kavand seletuskirja lisas 1).

Üleminekuperioodil hinnatakse esmalt eelisjärjekorras aktiivselt teenusekohta ootavate isikute

teenusevajaduse kiireloomulisust ning seejärel tavajärjekorras aktiivselt teenusekohta ootavate

isikute teenusevajaduse kiireloomulisust. Tabelis 5 on välja toodud teenusekohtade arv, mille

järjekorras inimesed on ja see näitab SKA töökoormust üleminekuperioodil

erihoolekandeteenuse vajaduse kiireloomulisuse hindamisel. Kui aktiivselt teenusekohta

ootavate isikute teenusevajaduse kiireloomulisus on hinnatud, alustatakse mitteaktiivselt

teenusekohta ootavate isikute teenusevajaduse kiireloomulisuse hindamisega. Mitteaktiivselt

36

teenusekohta ootav inimene on isik, kellel on tuvastatud erihoolekandeteenuse vajadus, kuid

kes veel ei ole valmis hakkama teenust kasutama (nt saab veel kodus lähedaste toel hakkama).

Ka nende puhul alustatakse eelisjärjekorrast ja liigutakse tavajärjekorda. Kuna ööpäevaringsete

erihooldusteenuste osutamise kohad on piiratumad kui toetavate teenuste osutamise kohad,

võtab SKA nende teenuste järjekorras olevate isikute teenusevajaduse kiireloomulisuse

hindamise prioriteediks.

SKA teavitab muudatuse jõustumisel järjekorras olevaid isikuid võimalusest anda teada, kui

nende teenusevajadus on muutunud kiireloomuliseks. Sellisel juhul hinnatakse isiku

teenusevajaduse kiireloomulisust esimesel võimalusel ning pärast hindamist arvestatakse

teenusekoha pakkumisel kiireloomulisuse hinnangut koos uue järjekorra süsteemiga.

Selline üleminekukorraldus tagab, et enne muudatuse jõustumist kujunenud eelisjärjekorras

olevate isikute õiguspärane ootus on kaitstud, võimaldades samal ajal pakkuda teenusekohti

eelkõige neile, kelle teenusevajadus on kõige kiireloomulisem. Teenusekoha pakkumisel

arvestatakse lisaks teenusevajaduse kiireloomulisusele ka isiku valmisolekut teenusekoht vastu

võtta.

Tabel 5. Järjekorras teenusekohtade arv teenuste järgi 01.07.2026 seisuga

Aktiivsed teenusekohad ⃰ Mitteaktiivsed teenusekohad ⃰

Teen

use

lühen

d18

Teenusek

ohad

kokku

eelisjärje

kord

tavajärje

kord

aktiiv

sed

kokk

u

aktiiv

sed,

%

eelisjärje

kord

tavajärje

kord

mitteakti

ivsed

kokku

mitteaktii

vsed, %

IET 447 44 169 213 48% 161 73 234 52%

IETA

UT 7 0 7 7 100% 0 0 0 0%

PNH 88 12 41 53 60% 5 30 35 40%

TT 113 19 48 67 59% 23 23 46 41%

TE 300 45 153 198 66% 65 37 102 34%

KE 358 43 133 176 49% 66 116 182 51%

ÖE 747 78 411 489 65% 129 129 258 35%

ÖEA

UT 38 19 8 27 71% 10 1 11 29%

ÖR 28 8 2 10 36% 14 4 18 64%

ÖT 188 26 89 115 61% 30 43 73 39%

KOK

KU 2314 294 1061 1355 59% 503 456 959 41%

⃰ Tabelis on kuvatud teenusekohtade arv, mitte unikaalsed isikud, kuna isik võib olla mitme

teenuse järjekorras.

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

Lõike 53 kohaselt kohaldatakse erihoolekandeteenuse osutamise otsusele 2027. aasta

1. jaanuaril jõustuva SHS § 70 redaktsiooni, kui isik on esitanud erihoolekandeteenuse saamise

18 IET – igapäevaelu toetamise teenus; IETAUT – igapäevaelu toetamise teenus autismispektri häirega inimesele;

PNH – päeva- ja nädalahoiuteenus; TT – töötamise toetamise teenus; TE – toetatud elamise teenus; KE –

kogukonnas elamise teenus; ÖE – ööpäevaringne erihooldusteenus; ÖEAUT – ööpäevaringne erihooldusteenus

autismispektri häirega inimesele; ÖR – ööpäevaringne erihooldusteenus ebastabiilse remissiooniga isikule; ÖT –

ööpäevaringne erihooldusteenus äärmusliku abi- ja toetusvajadusega inimesele.

37

taotluse enne 2027. aasta 1. jaanuari ja SKA ei ole enne nimetatud tähtaega

erihoolekandeteenuse osutamise otsust teinud. Kui isiku taotlus ei ole veel lõpuni menetletud,

on otstarbekas, et SKA hindab ära ka erihoolekandeteenuse vajaduse kiireloomulisuse, sest

SHS § 160 lõikes 52 esitatud üleminekusätte kohaselt tuleb seda hiljemalt 2027. aasta

1. septembriks nagunii teha.

Eelnõu § 2 punktidega 1 ja 2 muudetakse SÜS-is SKAIS-i reguleerivaid sätteid nii, et välja

jäetakse viited erihoolekandeteenusele SHS § 38 lõike 1 punktis 2 ja § 39 lõike 2 punktis 2, sest

edaspidi töödeldakse erihoolekandeteenuse andmeid STAR-is, mitte enam SKAIS-is.

Eelnõu § 2 punktiga 3 sätestatakse üleminekusättena kuni 2027. aasta 31. juulini SKAIS-i

kogutud erihoolekandeteenuse andmete arhiveerimine ja hilisem anonüümimine. Seni SKAIS-

is töödeldud erihoolekandeteenuse andmed arhiveeritakse ja neid säilitatakse isikustatult

vastavalt SÜS § 39 lõike 2 punktis 2 sätestatule (10 aastat). Seejärel andmed anonüümitakse,

mis lähtub seni kehtivast regulatsioonist (vt SÜS § 39 lg 3). Üleminekusäte on vajalik, sest uusi

erihoolekandeteenuse andmeid enam SKAIS-is ei töödelda (sarnane üleminekusäte tehti ka

ohvriabile suunamise andmete säilitamist puudutavas, kui viidatud andmeid hakati SKAIS-i

asemel töötlema STAR-is (vt SÜS § 392).

Eelnõu §-s 3 on sätestatud seaduse jõustumine. Seadus jõustub neljas osas – üldises korras,

1. jaanuaril 2027. a, 1. aprillil 2027. a ja 1. augustil 2027. a. Selgitused jõustumise kohta on

esitatud seletuskirja 9. punktis.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uut terminoloogiat.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei reguleeri Euroopa Liidu õigusega seonduvat, kuna sotsiaalhoolekande, sealhulgas

puudega inimeste toetuste ja teenuste korraldus on iga liikmesriigi poolt riigisiseselt otsustatud

ja reguleeritud.

6. Seaduse mõjud

Muudatuste rakendamisel võib eeldada sotsiaalsete, majanduslike ja riigivalitsemisega seotud

mõjude avaldumist. Samuti kaasnevad muudatustega mõjud infotehnoloogilistele arendustele

ja regionaalarengule. Mõjude olulisuse hindamisel lähtutakse mõjutatud sihtrühma suurusest ja

võimalikest ebasoovitavatest mõjudest. Mõjuanalüüs käsitleb järgmisi seletuskirjas välja

toodud teemavaldkondi:

1. Erihoolekandeteenuste taotlemise, hindamise ja suunamise protsessi lihtsustamine ning

järjekordade pidamise põhimõtete täiendamine.

2. KOV-ide võimestamine erihoolekandeteenuse osutamise kohtade loomiseks.

3. Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamise põhimõtete muutmine.

Mõjuanalüüsi koostamiseks on kasutatud peamiselt SKA andmeid.

6.1. Erihoolekandeteenuste taotlemise, hindamise ja suunamise protsessi lihtsustamine

Probleemi lühikirjeldus

38

Kehtiva SHS-i kohaselt hindab SKA rehabilitatsiooniteenuse ja erihoolekandeteenuse vajadust

eraldi menetlusena, kogudes selleks isikult ja teistelt asutustelt vajalikke andmeid. See toob

kaasa olukorra, kus isik peab esitama samu või sisuliselt samatähenduslikke andmeid nii

KOV-ile kui ka SKA-le ning läbima paralleelseid hindamisi, kuigi vajalik teave on eelnevalt

juba kogutud. Samuti sätestab kehtiv regulatsioon vajaduse isikul esitada uus taotlus ja SKA-l

alustada uut taotluse menetlust olukorras, kus teenust saava või järjekorras oleva inimese otsuse

tähtaeg hakkab lõppema.

Eraldi lahendamist vajavad olukorrad, kus kehtiv regulatsioon ei võimalda piisavalt eristada

isikuid nende tegeliku olukorra ajakriitilisuse alusel ning praktikas on see viinud selleni, kus

suure ja kiireloomulise abivajadusega isikud ootavad teenusekohale pääsu samadel alustel

isikutega, kelle teenusevajadus ei ole kiireloomuline.

Kehtiv regulatsioon nägi teenusekohale asumiseks ette kolm erinevat tähtaega (3, 7 või

10 päeva sõltuvalt teenuse liigist) ning oli ebaselge, kui kaua ja mis tingimustel SKA tasub

teenusekoha hoidmise eest, kui inimene pole teenust kasutama asunud.

Tegevusloa taotlemisel ei pidanud teenuseosutaja avaldama, kui palju riiklikult rahastatavaid

teenusekohti ta kavatseb luua, mis muutis riiklike teenusekohtade planeerimise segasemaks.

Muudatuste eesmärgid:

• Muuta erihoolekande protsessi korraldus lihtsamaks, sealhulgas vähendada isiku koormust

esitada dubleerivalt andmeid või korduvalt taotlusi.

• Luua võimalus toetus- ja abivajaduse hindamisel ristkasutada nii KOV-i kui SKA tehtud

hindamise andmeid, kasutades selleks STAR-i loodud hindamisvahendit.

• Tagada võimalus, et korduvhindamisel oleks nii KOV-i kui ka SKA spetsialistidel võimalik

kasutada varem tehtud hindamise andmeid ning täpsustada isiku toimetulekus toimunud

muutusi.

• Vähendada taotluste korduvesitamise vajadust. Teenusevajaduse jätkumise

väljaselgitamiseks kehtiva teenuse õigustatuse otsuse perioodi ajal ei pea inimene esitama

uut taotlust, vaid SKA võtab kolm kuud enne teenuse õigustatuse otsuse kehtivuse

lõppemist ise inimesega ühendust või inimene või teenuseosutaja annab ise märku

abivajaduse muutumisest, ning SKA teeb uue toetusvajaduse hindamise ilma taotlust

küsimata.

• Anda SKA-le võimalus arvestada teenust saama suunamisel isiku erihoolekandeteenuse

vajaduse kiireloomulist.

• Vähendada teenusekohtade hoidmise ja rahastamisega seonduvat ebaselgust ühtsemate

tähtaegade ja arvestuspõhimõtete kehtestamise näol.

• Tegevusloa taotlemisel nõutav teave riiklikult rahastatava teenuse kavandatava mahu kohta

aitab teenuseosutajatel realistlikumalt planeerida oma tegevust ning loob parema seose

tegeliku teenusevajaduse ja rahastamisvõimaluste vahel.

Mõjude koondhinnang

Mõju inimesele: erihoolekandeteenust vajava või juba saava inimese teenuse saamise või selle

jätkumise teekond muutub arusaadavamaks ja lihtsamaks. Teenusele asumise ühtse 30-päevase

tähtaja kehtestamise muudatus võib üksikjuhtudel avaldada ebasoovitavat mõju nendele

inimestele, kes ei jõua mõjuvatel põhjustel 30 päeva jooksul teenusekohale asuda. Teenuse

korraldamise lihtsustamisega seotud muudatused mõjutaks 2026. aastal ligi 2240 inimest, kelle

teenuse õigustatuse (st järjekorda arvamise) või teenust saama suunamise tähtaeg on 2026.

Positiivne mõju.

39

Mõju teenuseosutajale: eelduslikult väheneb nende teenusesaajate osakaal (30.04.2026

seisuga 159 teenuseosutajat), kes katkestavad teenuse saamise suunamisotsuse aegumise tõttu,

kuna otsuse tähtaja pikendamine algab teenusekohal olles. Teenuseosutajatele ei kehtestata uusi

sisulisi kohustusi, kuid suureneb õigusselgus ning väheneb ebamäärasus ning paraneb

andmevahetus, mis on seni raskendanud teenuste planeerimist. Teatud määral võib

ebasoovitava mõjuna teenuseosutajatele kaasneda muudatuste algusfaasis kohanemisraskusi,

kuid teenuseosutajate halduskoormus sellest ei suurene. Keskmiselt positiivne mõju.

Mõju riigivalitsemisele: Kuigi rakendamise alguses võivad infosüsteemi kasutuselevõtt,

koolitused, juhendamine, nõustamine ja kvaliteedikontroll töökoormust ajutiselt suurendada,

kuigi pikemas vaates võib dubleeriva töö vähenemine töökoormust vähendada. Tulemuseks on

töökoormuse vähenemine, mitmekordse andmekorje lõpetamine. Positiivne mõju.

Mõju haridusasutustele: Eelnõuga luuakse SKA-le võimalus küsida erihoolekandeteenuse

vajaduse hindamisel õppeasutuselt õpilase individuaalse arengu jälgimise andmeid. Tegemist

ei ole uue andmekogumise kohustusega, sest andmeid kogutakse haridusvaldkonna õigusaktide

alusel juba praegu. Õppeasutuse lisategevus seisneb olemasolevate andmete edastamises

üksikpäringu alusel. Päringuid tehakse üksnes põhjendatud juhtudel, kui erihoolekandeteenuse

vajaduse hindamiseks vajalikku teavet ei ole võimalik saada muudest andmekogudest või

olemasolevatest hindamisandmetest. Seetõttu on mõju haridusasutustele vähene ning piirneb

üksikute päringutele vastamisega.

6.1.1. Sotsiaalsed mõjud

Mõju sihtrühm 1 – erihoolekandeteenuse taotlejad ja saajad

2025. aastal hinnati erihoolekandeteenust vajavaks 558 uut inimest, kellest suunati 2025. aasta

jooksul teenust saama 144 inimest ja järjekorda lisandus 414 uut inimest (sh ca 75%

toetatavatele, 25% ööpäevaringsetele teenustele). 2025. aasta lõpu seisuga oli järjekorras kokku

2185 inimest, kellest 1351 ei saanud ühtegi erihoolekandeteenust ja 834 inimest oli järjekorras,

kuid samal ajal sai ka erihoolekandeteenust ehk vajasid kas teist erihoolekandeteenust ja/või

erihoolekandeteenuse osutajat. Aasta jooksul sai erihoolekandeteenust 6641 inimest19. Seega

on erihoolekandeteenuse saajaid ja järjekorras olijaid kokku ca 8000 inimest. Võrreldes kõigi

sotsiaalteenuse kasutajatega (2025. aastal kuni 38 000) on sihtrühma suurus keskmine.

Muudatuste mõju teenusesaajale on positiivne. Eelnõu kohaselt korrastatakse taotlemise ja

hindamise süsteemi ning luuakse alus, et KOV ja SKA saavad kasutada üksteise tehtud

hindamise andmeid ning inimene ei pea sama teavet mitmele asutusele korduvalt esitama.

Samuti hakatakse edaspidi hindamise aluseks olevaid hariduse andmeid saama EHIS-est ja

vajaduse korral osasid andmeid koolide kaudu, mis vähendab teenusetaotlejate halduskoormust

samade andmete esitamisel.

Teine oluline muutus teenusekasutaja jaoks on see, et teenuse jätkamisel ei ole enam vaja uut

taotlust üksnes seetõttu, et eelmine teenuse õigustatuse otsuse kehtivus hakkab lõppema –

teenusevajaduse hindamine toimub igal juhul, kuid menetlus kujundatakse inimese jaoks

sujuvamaks (sh uue hindamise käivitamine enne kehtivuse lõppu). See vähendab katkestuste

riski ja olukordi, kus teenuse jätkumine sõltub üksnes sellest, kas inimene jõuab õigel ajal uuesti

taotluse esitada.

19 Sotsiaalkindlustusamet, 2026.

40

Kolmandaks lihtsustub teenusekasutaja jaoks menetlusprotsess, sest teenust saama

suunamiseks vajalikud detailid esitatakse alles pärast teenuse õigustatuse otsuse tegemist. Nii

välditakse olukordi, kus inimene peab kohe alguses esitama teavet (nt eelistused

teenuseosutaja/asutuse kohta) enne, kui on selge, kas ja millist teenust saada tal üldse õigus

tekib. See vähendab taotlejate halduskoormust, eelkõige nende taotlejate jaoks, kellel

teenusevajadust ei tuvastata.

Neljandaks kehtestatakse võimalus arvestada teenust saama suunamisel abivajaduse

kiireloomulisust, mis mõjutab eelkõige nende teenusevajajate igapäevast toimetulekut, kelle

toetusvajadus on kõige suurem ja kiireloomulisem.

Viiendaks ühtlustatakse teenusekohale asumise tähtajad ning kehtestatakse kõikidele

erihoolekandeteenustele 30-kalendripäevane tähtaeg teenusekoha pakkumisest arvates.

Muudatus muudab teenuse saamise tingimused inimese jaoks selgemaks ja paindlikumaks ning

toetab teenusekohtade tõhusamat kasutamist. Samas võib muudatus üksikjuhtudel avaldada

ebasoovitavat mõju nendele inimestele, kes ei jõua mõjuvatel põhjustel 30 päeva jooksul

teenusekohale asuda. SKA andmete kohaselt alustas vaadeldud perioodil ligikaudu 15%

teenusekoha vastu võtnud inimestest teenuse kasutamist enam kui 30 päeva pärast

kohapakkumise tegemist (tabel 1). Sellisel juhul inimese õigus saada erihoolekandeteenust ei

lõpe, kuid ta jääb ootama järgmist teenusekoha pakkumist, mis võib abi saamist edasi lükata.

Samas tuleb arvestada sellega, et varasema süsteemi kohaselt puudusid piirangud teenuse

saamise algusaja kokkuleppimiseks, kuid uue süsteemi kohaselt peavad kõik isikud pöörduma

teenuseosutaja poole suunamisotsuses märgitud, teenuse osutamiseks kokku lepitud tähtpäeval,

kuid 30 kalendripäeva jooksul isikule teenusekoha pakkumisest arvates. See tähendab, et

isikuid, kes ei alusta teenuse kasutamist 30 päeva jooksul kohapakkumise saamisest arvates, on

tõenäoliselt vähem kui 15%, sest varem puudus neil vajadus 30 päeva jooksul teenusekohale

asuda.

Risk puudutab eelkõige neid inimesi, kellel on teenusekohale asumiseks vaja teha

ulatuslikumaid ettevalmistusi või kelle elukorraldusest tulenevad lisatakistused. Kui esinevad

mõjuvad põhjused, saab SKA kaalutlusotsusega anda isikule pikema tähtaja. Kuna umbes 85%

teenusesaajate puhul alustatakse teenuse osutamist oluliselt kiiremini kui 30 päeva jooksul ja

ka 15% teenusesaajate seas võib olla inimesi, kellele sobib hakata teenust saama 30 päeva

jooksul, võib mõju ulatust hinnata keskmiseks.

Kokkuvõttes on mõju teenusesaajatele oluline, sest muudatused puudutavad teenuse saamise

protsessi (andmete esitamine, hindamine, suunamine, teenuse saamise jätkumine) ning

avalduvad teenusekasutaja igapäevases kokkupuutes süsteemiga.

Mõju sihtrühm 2 – teenusesaajate lähedased ja võrgustik

Lähedastele avaldub mõju eelkõige kaudselt. Kui inimene ei pea korduvalt sama infot esitama

ning menetlus on ühtsem, väheneb ka lähedaste roll asjaajamisel. Samuti väheneb lähedaste

hoolduskoormus seoses sellega, et suurema toetusvajadusega inimesed hakkavad edaspidi

kiiremini teenust saama. Kokkuvõttes on mõju lähedastele oluline, sest avaldub iga teenuse

taotlemise, ümberhindamise ja teenuse saamise jätkumise etapis.

6.1.2. Mõju riigivalitsemisele

Mõju sihtrühm 1 – KOV-id

41

Muudatus mõjutab kõiki 78 KOV-i ja hinnanguliselt üle 300 sotsiaalvaldkonna spetsialisti.20

KOV-ide jaoks on muudatuste peamine mõju selles, et teenuste planeerimisel ja korraldamisel

saab tugineda SKA rehabilitatsiooni/erihoolekande hindamise andmetele ning KOV ei pea

hindamist alati alustama nullist. Eesmärk on vähendada dubleerimist ja lühendada

menetlusaega, parandades otsuste kvaliteeti (rohkem ajakohast infot, vähem käsitsi edastamist).

See peaks praktikas vähendama ka olukordi, kus info liigub aeglaselt või ebaühtlaselt (nt seni

krüpteeritud kirjavahetuse või käsitööprotsesside tõttu). Samas jääb KOV-idele valikuvabadus

selles osas, kas nad kasutavad abi- ja toetusvajaduse hindamiseks STAR-i keskkonnas olevat

täiskasvanu abi- ja toetusvajaduse hindamise vahendit või kannavad muul viisil kogutud

hindamise andmed STAR-i. Kohalikel omavalitsustel on olnud võimalik hinnata abi- ja

toetusvajadust STAR infosüsteemis juba enne käesoleva seaduse muudatusi, eelnõu annab

täiendava võimaluse kasutada SKA erihoolekande/rehabilitatsiooni hindamise andmeid, mis

lihtsustab KOVide tööd. Üleminekuperioodil võib ajutiselt suureneda andmesisestajate

koolitusvajadus ja kvaliteedikontrolli osakaal.

Kokkuvõttes on mõju KOV-idele oluline, sest see võib muuta igapäevast teenusekorralduse

tööprotsessi ning mõjutada menetluse tempot ja tööjaotust.

Mõju sihtrühm 2 – SKA

Muudatusest on mõjutatud 33 SKA ametnikku 110-st (30%), kes teevad vahetult abi- ja

toetusvajaduse hindamisi. Vastavaid ametnikke mõjutavad muudatused seeläbi, et väheneb

dubleeriv töö (korduvalt samade andmete küsimine ja sisestamine), sest SKA saab kasutada

KOV-ide kogutud hindamisinfot ning korduvhindamised saavad olla sihitumad. Teiseks

täpsustub teenust saama suunamise protsess. Andmete kogumine suunamiseks toimub teenuse

õigustatuse otsuse tegemise järel, mis aitab SKA-l suunata ressurssi nendele juhtudele, kus

teenusevajadus on tuvastatud.

Kuna teenuseprotsess muutub lihtsamaks ja SKA saab viia protsessi infosüsteemi põhiseks

väheneb ka töökoormus.

Kokkuvõttes on mõju SKA-le oluline eelkõige tööprotsesside mõttes (menetlusprotsess,

ajastus, andmete kasutamine).

Mõju sihtrühma 3 - haridusasutused

Eelnõuga luuakse SKA-le võimalus küsida erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel

õppeasutuselt õpilase individuaalse arengu jälgimise andmeid. Tegemist ei ole uue

andmekogumise kohustusega, sest andmeid kogutakse haridusvaldkonna õigusaktide alusel

juba praegu. Õppeasutuse lisategevus seisneb olemasolevate andmete edastamises üksikpäringu

alusel. Päringuid tehakse üksnes põhjendatud juhtudel, kui erihoolekandeteenuse vajaduse

hindamiseks vajalikku teavet ei ole võimalik saada muudest andmekogudest või

olemasolevatest hindamisandmetest.

Kokkuvõttes on mõju haridusasutustele vähene ning piirneb üksikute päringutele vastamisega.

6.1.3. Majanduslik mõju

Mõju sihtrühm 1 – erihoolekandeteenuse osutajad

20 Rahandusministeerium, 2026. Avaliku sektori statistika. Leitav (01.07.2026): https://www.fin.ee/riigihaldus-ja-

avalik-teenistus-kinnisvara/riigihaldus/avaliku-sektori-statistika#ametnike-palgaandmed.

42

30.04.2026 seisuga oli Eestis 159 erihoolekandeteenust osutavat SKA lepingupartnerit.21

Teenuseosutajate vaates muutub oluliseks see, et teenuse ettevalmistamiseks saab

teenuseosutaja SKA-lt varem parema ülevaate inimese abi- ja toetusvajadusest (nt hindamise

kokkuvõte). See vähendab vajadust küsida teenuse alustamisel inimese käest sama infot uuesti

ning aitab teenusekohta sisuliselt ette valmistada. Mõju avaldub eelkõige teenuse osutamise

alustamise ja kohanemise faasis, kuid võib lõpuks vähendada ka näiteks teenuse saamise

katkestamisi ja ümberhindamisi, kui algne teenuse sobivus on paremini hinnatud.

Teenuseosutajatele luuakse eelnõu kohaselt selgemad ja prognoositavamad reeglid nii teenuse

osutamise alustamise, kasutamata teenusekohtade käsitlemise kui ka lepingu sõlmimise ja

lõpetamise kohta. Ühtsemad tähtajad ja arvestuspõhimõtted vähendavad ebaselgust ning

vaidlusi teenusekohtade hoidmise ja rahastamise üle. Teenuseosutajatele ei kehtestata uusi

sisulisi kohustusi, kuid suureneb õigusselgus ning väheneb ebamäärasus, mis on seni

raskendanud teenuste planeerimist. Teatud määral võib ebasoovitava mõjuna teenuseosutajatele

kaasneda muudatuste algusfaasis kohanemisraskusi, kuid teenuseosutajate halduskoormus

sellest ei suurene. SKA nõustab ja toetab teenuseosutajaid muudatustega kohanemisel.

Kokkuvõttes on mõju teenuseosutajatele oluline, sõltudes sellest, kui palju konkreetne

teenuseosutaja seni pidi paralleelselt andmeid koguma.

6.1.4. Mõju infotehnoloogilistele arendustele

Mõju sihtrühm 1 – SKA ja KOV-id

Eelnõu kohaselt liigub erihoolekandeteenuste menetlus STAR-i keskkonda, mille tulemusel

muutub andmete kasutus ja liikumine süsteemsemaks. See toob kaasa arendus- ja

töökorraldusliku mõju: kasutajarollid, ligipääsud, andmevahetus, töövood ja turvameetmed

peavad toetama nii kiirust kui ka minimaalsust. Kui süsteemsed lahendused ei ole ühtlaselt

kasutatavad või jäävad osaliselt käsitööks, tekib risk, et eelnõukohased eesmärgid

(halduskoormuse vähenemine) ei realiseeru täies mahus. Lisaks võib tekkida risk, et ühtne

hindamisvahend ei rakendu ühtlaselt ja hindaja subjektiivsus hakkab tulemusi mõjutama. Riski

maandamiseks kaasab SKA testimisse võimalikult suure hulga spetsialiste, kes on seotud

erihoolekande menetlusprotsessiga, et kontrollida infosüsteemi toimimist erinevate

menetlusjuhtumite ja kasutusstsenaariumide korral. Laiapõhjaline testimine võimaldab varakult

tuvastada nii tehnilisi kui ka sisulisi kitsaskohti ning teha vajalikud parandused enne süsteemi

kasutuselevõttu. Samuti aitab testimises osalemine suurendada spetsialistide valmisolekut ja

kindlustunnet uue infosüsteemi kasutamisel, kuna neil on enne süsteemi kasutuselevõttu

süsteemi kasutamise praktiline kogemus. Lisaks koostab SKA spetsialistidele põhjalikud

tööjuhendid ja korraldab praktilisi koolitusi, mille käigus tehakse testkeskkonnas iseseisvalt

läbi peamised menetlustoimingud. See võimaldab spetsialistidel omandada uue infosüsteemi

kasutamise kogemuse enne selle kasutuselevõttu ning alustada tööd igapäevatöökeskkonnas

suurema kindlustundega. Seeläbi toetatakse sujuvat üleminekut uuele infosüsteemile ning

vähendatakse kasutusvigade tekkimise riski. Samuti peab SKA tõhustama kvaliteedikontrolli

ja tagama ühtlase praktika kõikide spetsialistide hulgas. SKA vastutab teenuse õigustatuse

hindamise, suunamisotsuste, menetluse juhtimise ja kvaliteedikontrolli eest. KOV kasutab

STAR-i oma ülesannete piires inimese abivajaduse ja kohalike teenustega seotud andmete

sisestamiseks ja kasutamiseks. Infosüsteemi arendustööd tehakse perioodil august 2026 –

detsember 2027. Eelnõukohased planeeritud protsessimuudatused viiakse ellu arenduse

esimeses etapis, s.o august 2026 – juuli 2027.

21 Sotsiaalkindlustusamet, 2026.

43

Kokkuvõttes on mõju oluline ja üks keskseid seaduse rakendamise eeldusi. Ilma toimiva

protsessita infosüsteemis ei teki kavandatud tõhususe kasvu.

6.2. KOV-ide võimestamine erihoolekandeteenuse osutamise kohtade loomiseks

Probleemi lühikirjeldus

Kehtiv regulatsioon ei toeta KOV-e uute teenusekohtade loomisel, sest teenuse saamise

järjekord ja teenust saama suunamine ei näe ette erisusi teenuseosutaja omandivormiga

arvestamisel. KOV on aga motiveeritud investeerima ja teenusekohti looma eeskätt oma elanike

vajadusi silmas pidades, kuna KOV-i põhiülesanne on seotud oma elanikele abi pakkumisega.

Erihoolekandeteenuse osutamist rahastab riik ühtse hinnakirja alusel, kui teenusekohtade

loomisel peab KOV tegema eelnevalt investeeringuid teenusekohtade pakkumiseks.

Teenust saama suunamise praktika sellega ei arvesta. Kehtivas praktikas saab isik valida vabade

teenusekohtade vahel või soovida oodata konkreetse asutuse teenusekoha vabanemist.

Teenuseosutaja peab olema valmis vastu võtma vastava teenusevajadusega kliendi sõltumata

isiku elukohast. See tähendab, et SKA võib suunata ka KOV-i asutuses vabanevale kohale

esimese sobiva isiku, arvestamata tema rahvastikuregistrijärgset elukohta.

Ööpäevaringsete erihoolekandeteenuste kättesaadavuse tagab eelkõige riigile kuuluv äriühing

AS Hoolekandeteenused ning riik ostab teenusekohti lisaks nii eraasutustelt kui ka KOV-i

asutustelt. Olemasolev teenustevõrk on välja kujunenud ebaühtlaselt, on piirkondi, kus

ööpäevaringseid teenusekohti ei ole nõudlusele vastavas mahus (nt Harjumaa) ning paljud

kliendid peavad liikuma teenust kasutama kaugemale nii oma elukoha KOV-ist kui ka

maakonnast.

Joonis 2. Ööpäevaringset erihooldusteenust saavate inimeste liikumine maakondade

vahel 30.11.2024 seisuga22, 23

23 Riigikontroll, 2025. lk 12. Ülevaade erihoolekandeteenuste kättesaadavusest.

https://www.riigikontroll.ee/sites/default/files/documents/2025-11/19828_RKTR_6603_2-1.4_2349_002-1.pdf.

44

Lisatud kaardi andmetest nähtub, et ööpäevaringseid erihoolekandeteenuseid kasutavad

inimesed ei saa üldjuhul teenust oma elukohajärgse KOV-i piirkonnas, vaid on sunnitud

kasutama teenust väljaspool kodupiirkonda. Iga kaheksas teenusesaaja kasutab teenust oma

elukohas, iga neljas kodumaakonnas ehk 57% teenusesaajatele osutatakse teenust väljaspool

kodumaakonda.

Toetavate teenuste (igapäevaelu toetamise teenus, töötamise toetamise teenus, toetatud elamise

teenus) pakkumisel on rände osatähtsus väiksem: KOV-i pakutavatel teenusekohtadel toetavate

teenuste saajatest 91% elab teenusekoha asukoha järgses KOV-is, samas kui teiste

teenusepakkujate (AS, OÜ, MTÜ, SA ja lisaks neile Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus

riigiasutusena) juures saab elukohajärgses KOV-is teenust 58%.24

Tabel 6. Toetavate erihoolekandeteenuste kättesaadavus elukoha ja teenuseosutaja

omandivormi järgi 31.12.2025

Ränne KOV-i tasandil

Teenusekoha

loomine KOV-i

asutuse poolt, %

Teised

teenusepakkujad,

%

Kokku,%

ei rända* 91 58 67

rändab 9 42 33

* Kui toetava teenuse saaja elukoha andmed puuduvad, on teenusesaaja loetud „ei rända“. Kui

toetava teenuse saaja teenusekohad asuvad erinevates KOV-ides, on ta „ei rända“ tunnusega

juhul, kui vähemalt ühte toetavat teenust saadakse kodu KOV-is.

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeeriumi arvutused

Muudatuste eesmärgid:

• Toetada inimeste võimalust kasutada nii toetavaid teenuseid kui ka ööpäevaringseid

teenuseid oma tavapärases elukeskkonnas. Suureneb teenusekohtade valik, sest KOV-id on

valmis rohkem teenusekohti looma ja arendama, kui neil on suurem võimalus kasutada neid

24 SKA 31.12.2025. Rahvastikuregistrijärgset elukohta mitteomavad isikud (12 inimest) on loetud rändes

mitteosalevateks. Elukohajärgses KOV-is teenust saavaks isikuks loetakse isik, kes sai vähemalt ühte teenust

elukohajärgses KOV-is.

45

oma elanike vajaduste katmiseks. Nii kasvab teenusekohtade koguarv ning inimestel on

rohkem valikuvõimalusi teenuse saamiseks.

• Suurendada KOV-ide motivatsiooni erihoolekandeteenuse osutamise kohtade loomiseks ja

arendamiseks ning parandada seeläbi teenuse tegelikku kättesaadavust, sealhulgas ka

ööpäevaringsete teenuste pakkumist, kus KOV-ide osakaal on praegu väike.

• Soodustada teenuste arendamist kogukonnapõhiselt ning toetada inimese sidemete säilimist

lähedaste, tugivõrgustiku ja kohaliku kogukonnaga.

• Paraneb inimeste võimalus saada lisaks erihoolekandeteenustele ka KOV-i vastutusalas

olevaid sotsiaalteenuseid, sealhulgas paranevad võimalused eestkoste korraldamiseks, kui

inimene jääb teenust kasutama oma elukohajärgsesse KOV-i.

Oodatav tulemus

Alates 01.01.2027 kehtib järgmine kord:

• KOV-i asutuse või hallatava asutuse loodud teenusekohtadele ei suunata teiste KOV-

ide elanikke.

• Muu elukohaga inimesi võib teenust saama suunata vaid siis, kui KOV-i teenuseosutaja

on sellega nõus.

Tabel 7. Erihoolekandeteenuse osutajate arv omandivormi järgi 31.03.2026

Teenuseosutajad KOV* Äriühing MTÜ SA Kokku

Toetavad teenused 32 31 66 11 140

Ööpäevaringsed teenused 10 13 19 12 54

Kokku unikaalsed

teenuseosutajad 35 38 67 16 156

* KOV-i asutuste hulka on arvatud Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus, kus pakutakse

toetatud töötamise teenust.

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeeriumi arvutused

Tabel 8. Erihoolekande teenusekohtade arv teenuseosutaja omandivormi järgi 31.03.2026

Teenusekohad KOV* Äriühing MTÜ SA Kokku

Toetavad teenused 1 805 1 397 3 796 700 7 698

Ööpäevaringne erihoolekanne 210 2 241 494 423 3 368

Kokku teenusekohad** 2 015 3 638 4 290 1 123 11066

* KOV-i asutuste hulka on arvatud Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus, kus pakutakse

toetatud töötamise teenust.

** Majandustegevuse registris tegevusloale kantud teenusekohtade arv.

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeeriumi arvutused

KOV-ide võimalus osutada oma asutuste kaudu erihooldusteenust rahvastikuregistrijärgsetele

elanikele loob paremad tingimused KOV-i ülesannete täitmiseks inimestele, kes kasutavad

lisaks erihoolekandele ka KOV-i teenuseid (nt eestkoste, sotsiaaltransport, tugiisik).

Muudatuste tulemusena võib eeldada teenusevajajate paiknemisstruktuuri paremini arvestava

teenusekohtade arvu kasvu. Kui KOV loob täiendavaid teenusekohti, saab enam

teenusevajajaid teenust elukohas ega pea teenuse saamiseks liikuma teise KOV-i või maakonda,

samuti on vajaduse korral kättesaadavamad KOV-i sotsiaalteenused.

Mõjude koondhinnang

46

Mõju inimesele: laienevad teenusekohtade valiku võimalused ja inimene saab rohkem

kasutada teenuseid tavapärases elukeskkonnas, paraneb teenuste kättesaadavus asukoha mõttes.

Positiivne mõju. Mõju inimesele on tervikuna positiivne, sest suureneb võimalus saada teenust

oma tavapärase elukeskkonna või tugivõrgustiku lähedal ning laienevad teenusekoha valiku

võimalused. Samas tuleb rõhutada, et muudatus ei kohusta KOV-e erihoolekande teenusekohti

looma ega pakkuma. Teenusekohtade pakkumine on KOV-idele vabatahtlik ega vähenda riigi

vastutust erihoolekandeteenuste korraldamise, rahastamise ja tagamise eest. Kui inimese

elukohajärgne KOV ei loo teenuskohti, ei jää inimene ilma kohata. Riik peab tagama

teenuskohad ja teeb seda eelkõige läbi riikliku äriühingu või ostab turult täiendavaid

teenuskohti erinevatelt pakkujatelt. Samuti säilib inimese võimalus endiselt valida endale

sobivat teenuseosutajat, sh väljaspool oma elukohajärgset kohalikku omavalitsust. Muudatus ei

too kaasa teenust saavate inimeste kohustuslikku ümberpaigutamist ega teenuseosutaja

vahetamist.

Mõju teenuseosutajale: SKA lepinguga kaetud teenusekohad loovad kindluse kohtade

loomiseks ja KOV-i elanikele vajalike teenuste osutamiseks. Positiivne mõju.

Mõju kohalikele omavalitsustele: KOV-idele luuakse motivatsioon arendada kodulähedasi

erihoolekandeteenuseid. Kui inimestel on võimalik jääda erihoolekandeteenuseid kasutama

elukohajärgsesse kohalikku omavalitsusse, siis lihtsustab see omakorda kohalikel

omavalitsustel oma ülesannete täitmist inimeste ees nt eestkoste korraldus või muude KOV

vastutusalas olevate sotsiaalteenuste osutamist. Mõju on positiivne.

6.2.1. Mõju regionaalarengule

Mõju sihtrühm 1 – teenusevajajad

Eelkõige mõjutab muudatus teenuse järjekorras olijaid (2025. a lõpus kokku 2185 inimest) ja

uusi teenusevajajaid (nt 2025. aastal lisandus järjekorda 414 inimest). Inimeste jaoks avaldub

regionaalne mõju eelkõige selles, et teenusekohti võib tekkida nende elukohale lähemal, mis

tähendab suuremat võimalust hoida sidet lähedaste ja kohaliku võrgustikuga. Samas tuleb

arvestada, et kõik KOV-id ei pruugi teenusekohti luua või inimene soovib ise kasutada teenust

mõnes muus asukohas, mistõttu hakkavad inimesed liikuma teenust kasutama teise KOV-

i/maakonda ka edaspidi.

Kokkuvõttes on mõju teenusevajajatele oluline ning sõltub konkreetsest KOV-ist, kus inimene

elab ja soovib teenust saada.

Mõju sihtrühm 2 – KOV-id

Muudatus mõjutab kõiki 78 KOV-i, kellele luuakse muudatusega motivatsioon panustada

teenusekohtade loomisesse, kui neil on kindlus, et loodud kohad teenindavad valdavalt

kohalikke elanikke. Teenusekohtade pakkumine võib seeläbi muutuda piirkondlikult

mitmekesisemaks ja kodulähedasemaks, kuid areng sõltub KOV-i võimekusest ja valmidusest

investeerida. Kuigi muudatus suurendab KOV-ide motivatsiooni luua erihoolekandeteenuse

osutamise kohti oma elanikele, ei taga see, et kõik teenused oleksid igas KOV-is kättesaadavad.

Erihoolekandeteenuste kättesaadavuse tagamise eest vastutab riik, tagades teenuste

kättesaadavuse riigile kuuluva äriühingu AS Hoolekandeteenused kaudu. Kuigi riik ostab

teenusekohti juurde nii eraettevõtjatelt kui ka KOV-idelt, jääb põhivastutajaks ikkagi riik.

Seega, kui KOV teenusekohti ei paku, ei jää selle KOV-i inimesed abita, teenusekohad

korraldatakse AS-i Hoolekandeteenused kaudu või on võimalik osta teenust eraõiguslikelt

47

teenuseosutajatelt. Kokkuvõttes on mõju oluline, sest see võib suunata teenusekohtade jaotust

ja parandada kodulähedust.

Mõju sihtrühm 3 – erihoolekandeteenuse osutajad

Muudatus mõjutab kõiki erihoolekandeteenuse osutajaid (159 seisuga 30.04.2026). Sihtrühma

suurust on kirjeldatud punktis 6.1.3. SKA lepinguga kaetud teenusekohad loovad

teenuseosutajatele kindluse kohtade loomiseks ja KOV-i elanikele vajalike teenuste

osutamiseks.

Kokkuvõttes on mõju teenuseosutajatele oluline ja positiivne ning aitab kaasa teenusekohtade

tõhusamale pakkumisele.

6.3. Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamise põhimõtete muutmine

Probleemi lühikirjeldus

Kehtiva seaduse kohaselt loetakse isiku tuludeks riiklik pension, kogumispension,

töövõimetoetus ja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu üle maksuvaba tulu määra, millest peab

isikule pärast omaosaluse, tulumaksu, töötuskindlustusmakse ja kogumispensioni makse

tasumist kätte jääma vähemalt 15% isiklikuks tarbeks. Kui isiku tulud on väiksemad, hüvitab

riik omaosaluse puudujääva osa.

Arvestatava töise tulu saajate arv on väike (keskmiselt teenis perioodil 2023–2025 üle

1000 euro aastas 180 inimest (5,6% sihtrühmast). Samuti on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu

praktikas sageli ebaregulaarne. Olukorrad, kus isikul on arvestatav lisatulu (nt töötasu) või

kogumispension, on pigem üksikjuhtumid.

Omaosaluse hüvitamine viiakse infosüsteemi põhiseks. Nende üksikute töötasu saamise

juhtumite igakuine kontrollimine ja arvesse võtmine muudaks kogu infosüsteemi arenduse

ebaproportsionaalselt keeruliseks ja kalliks, suurendaks SKA töökoormust ning võib tekitada

vajaduse sagedaseks andmete ajakohastamiseks.

SKA andmetel on omaosaluse puudujäävat osa perioodil 2020–2025 hüvitatud 100–

120 inimesele (ja see arv väheneb) ja hüvitatavad summad on mõnest eurost mõnesaja euroni

kuus. Kokku on SKA 2026. aastaks planeerinud omaosalusest puudujääva osa hüvitamiseks

71 282 eurot ja perioodil 2027–2030 igal aastal 93 142 eurot. Võttes arvesse päevamäära

indekseerimist ja miinimumpalga kasvu, võib oletada, et maksustatava tulu igakuise

omaosaluse hulka arvestamise tehtavad arendus- ja hoolduskulud ületavad saavutatava

kokkuhoiu.

Muudatuse eesmärgid:

• Võtta edaspidi omaosaluse puudujääva osa arvestamisel arvesse üksnes riiklik pension ja

töövõimetoetus (tulud).

• Loobuda töise tulu arvesse võtmisest, kuna enamasti on ööpäevaringset teenust saavatel,

üldjuhul puuduva töövõimega inimestel väga väike ja ebaregulaarne sissetulek, mille

arvestamise arenduskulud ja korralduse üleval hoidmine on kulukam kui saadav kasu.

• Kehtestatava korra kohaselt loetakse töövõimetoetuse suuruseks puuduva töövõime korral

Eesti Töötukassa kodulehel avaldatud25 päevamäära ja arvu 30 korrutis; osalise töövõime

korral 57% samast korrutisest.

25 TVTS § 14 lg 3 sätestab, et töötukassa avaldab kehtiva päevamäära suuruse oma kodulehel.

48

• Loobuda igakuisest tulude kontrollimisest ja teha seda 1. aprillil, mil toimub

töövõimetoetuse päevamäära ja pensionide indekseerimine.

Oodatav tulemus

Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamise lihtsustamine ja minimaalse alles jääva

sissetuleku selge sätestamine parandavad isiku toimetulekut ning vähendavad vaidlusi ja

arusaamatusi. Eriti oluliseks muutub osalise töövõimega erihoolekandeteenuse saajatele selles

kontekstis aga võimalus liigset kaasnevat bürokraatiat kartmata ka lühiajaliselt töötada (nn

tööampsud).

Mõju koondhinnang

Mõju inimesele: muudatus lihtsustab inimese jaoks omaosaluse arvestamise skeemi, kuna

arvesse võetakse kindla regulaarsusega ja üldjuhul kindla suurusega riiklikud hüvitised ja

toetused (riiklik pension ja töövõimetoetus). Ebaregulaarselt laekuva ja üldjuhul väga väikese

tulu mittearvestamine vähendab riske valearvestusteks ja tagasimaksmiseks ning süsteemi

mõistmiseks. Samuti kuna töine tulu jääb inimesel enda kasutada, suurendab see keeruka

tervisliku seisundiga ööpäevaringse hooldusel või kogukonnas elamise teenusel olevate

inimeste motivatsiooni võimalusel võimetekohast tööd tegema. Mõju positiivne.

Mõju teenuseosutajale: teenuseosutaja jaoks on teenuse eest tasumise reeglid ühtsed ja selged,

kui palju maksab riik ja kui palju isik omaosalust. Lihtne haldus. Mõju positiivne.

Mõju riigivalitsemisele: Sotsiaalkindlustusameti jaoks väiksem töökoormus, kuna väheneb

erandjuhtumite menetlemise vajadus ja muutuvate andmete pidev ajakohastamine. Lihtsam IT-

lahendus võimaldab hoida arenduskulu ja süsteemi üleval hoidmise halduskulu mõistlikuna.

Ebasoovitava mõjuna võivad olla uuele süsteemile üleminekuga kaasnevad

kohanemisraskused.Mõju positiivne.

6.3.1. Majanduslik mõju

Mõju sihtrühm 1 – erihoolekandeteenuse saajad

Muudatustest on mõjutatud kõik aasta jooksul erihoolekandeteenust saanud inimesed

(2025. aasta jooksul 6641 inimest26). Teenusesaaja jaoks tähendab omaosaluse puudujääva osa

hüvitamise arvestamise põhimõtete muutmine arusaadavamat ja stabiilsemat arvestust ning

väiksemat vajadust täiendavate selgituste/tõendite esitamiseks, kui sissetulekud on muutlikud

või ebaregulaarsed.

Kokkuvõttes on mõju teenusesaajale oluline.

6.3.2. Mõju riigivalitsemisele

Arvestuse lihtsustumine vähendab ka SKA töökoormust, kuna väheneb erandjuhtumite

menetlemise vajadus ja muutuvate andmete pidev ajakohastamine. Samuti muutub IT-lahendus

lihtsamaks ja vähem ressursimahukaks. Mõju avaldub pidevalt, sest omaosaluse ja rahastuse

arvestus on teenuse toimimise jaoks oluline osa. Ebasoovitava mõjuna võivad uuele IT-

lahendusele üleminekul kaasneda kohanemisraskused, mis võivad rakendamise algusperioodil

26 Sotsiaalkindlustusamet, 2026.

49

suurendada kasutajate ajakulu ning vajadust täiendava toe ja juhendamise järele. Täiendav tugi

tagatakse SKA töötajatele olemasoleva kasutajatoe kaudu.

Kokkuvõttes seisneb mõju SKA-le peamiselt töökoormuse vähenemises, menetlusprotsesside

lihtsustamises ja andmete efektiivsemas kasutamises.

6.4. Andmekaitsealane mõjuhinnang

Erihoolekande menetlusprotsessi jaoks võetakse edaspidi kasutusele andmekogu STAR ja

edaspidi töödeldakse erihoolekandeteenuste osutamisega seotud andmeid STAR-is. See

tähendab ka seda, et aktiivsed menetlused tuleb praegu kasutusel olevast infosüsteemist SKAIS

üle tuua ning lõpetatud menetlused arhiveeritakse. Andmete migratsiooni puhul lähtutakse

andmete minimaalsuse printsiibist.

Eelnõuga luuakse olukord, kus KOV ja SKA saavad isiku abivajaduse hindamisel kasutada

üksteise juba tehtud abivajaduse hindamise andmeid. Tehtavate muudatuste eesmärk on

vähendada abivajaduse väljaselgitamisel korduvaid samaliigilisi hindamisi ning tagada

inimesele võimalikult terviklik ja operatiivne abi. Selleks luuakse õiguslik alus ja tehniline

lahendus, et SKA ja KOV-i vahel toimuks hindamisandmete vahetus STAR-i keskkonnas, kus

mõlemad osapooled kasutavad ühtset hindamisvahendit. Andmete jagamine vähendab oluliselt

nii inimese kui ka ametnike koormust, kuna välistab vajaduse küsida korduvalt samu andmeid

ja võimaldab teha otsuseid ühtsetel alustel.

Isikuandmete töötlemine tugineb avaliku ülesande täitmisele (IKÜM art 6 lg 1 p e) ja

sotsiaalhoolekandeteenuste haldamisele (IKÜM art 9 lg 2 p h). Andmete töötlemisel

rakendatakse rangeid piiranguid:

• Minimaalsus ja proportsionaalsus: KOV-ile tehakse kättesaadavaks vaid eluvaldkondade

küsimustiku vastused ja hinnang abivajadusele; KOV-ile ei kuvata isiku psüühikahäire

diagnoosi (F-diagnoos).

• Vastupidine piirang: SKA-le kättesaadavaks tehtavatest KOV-i hindamisandmetest

välistatakse isiku majandusliku olukorra andmed.

Andmevahetus toimub turvatud ja logitud STAR-i keskkonnas, kus on kasutusel rollipõhine

juurdepääs, autentimine ja auditimehhanismid. SKA ja KOV tegutsevad andmevahetuses

iseseisvate vastutavate töötlejatena, kusjuures kumbki osapool vastutab enda kogutud andmete

õigsuse ja seadusliku kasutamise eest. Andmekaitsealase mõjuhinnangu kohaselt on muudatuse

järelejäänud riskitase keskmine, kuna diagnoosiandmeid ei jagata, juurdepääs on piiratud

konkreetsete tööülesannetega ning süsteemis säilib täielik jälitatavus (logid).

STAR-i andmekogus on isikuandmete kaasvastutavad töötlejad SKA ja kohaliku omavalitsuse

üksus. Mõlemad kaasvastutavad töötlejad vastutavad nende kogutud andmete õigsuse,

ajakohasuse ja parandamise eest. Vastutava töötlejana korraldab SKA andmekogu tehnilise

toimimise, juurdepääsuhalduse, logimise ning andmesubjekti õiguste teostamisega seotud

tegevused vastavalt STAR-i põhimäärusele.

Kokkuvõttes parandab muudatus teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust, ohustamata seejuures

ebaproportsionaalselt andmesubjektide privaatsust.

Eelnõuga kavandatav muudatus, millega täiendatakse SHS § 71 lõikega 51, loob selge õigusliku

aluse isiku abi- ja toetusvajaduse hindamise andmete edastamiseks SKA-lt

erihoolekandeteenuse osutajale. Andmete töötlemise otsene eesmärk on teenusekoha

ettevalmistamine ja teenuse sobivuse tagamine enne isiku tegelikku teenusekohale asumist. See

50

võimaldab vältida olukordi, kus isik suunatakse talle ebasobivale teenusekohale, ja vähendab

vajadust hilisemateks ümberpaigutamisteks või teenuse katkestamiseks. Teenuseosutajale

edastatakse isiku abi- ja toetusvajaduse hindamise kokkuvõte, mis kirjeldab inimese

funktsioneerimisvõimet ja abivajadust seitsmes eluvaldkonnas (nt vaimne tervis, suhtlemine,

igapäevaelu toimingud). Isikuandmete töötlemisel lähtutakse rangelt eesmärgipärasuse ja

minimaalsuse põhimõttest.

Andmete töötlemine on kooskõlas IKÜM-iga (artikli 9 lõike 2 punkt h lubab eriliiki

isikuandmete töötlemist juhul, kui see on vajalik sotsiaalhoolekandeteenuste osutamiseks ja

haldamiseks).

Kavandatava andmetöötluse riskitaset hinnatakse väheseks kuni mõõdukaks, kuna töödeldavate

andmete koosseis ei laiene, vaid täpsustub nende edastamise aeg ja eesmärk. Peamiste riskidena

on tuvastatud volitamata juurdepääs või andmete eesmärgiväline kasutus, mille maandamiseks

rakendatakse järgmisi meetmeid:

• turvaline andmevahetus: andmete edastamine toimub krüpteeritud viisil (nt DHX või

krüpteeritud e-kiri);

• juurdepääsupiirangud: kasutatakse rollipõhist juurdepääsu, mis tähendab, et andmeid

näevad üksnes need teenuseosutaja töötajad, kellele see on vajalik tööülesannete täitmise

eesmärgil.

Muudatus on inimesele positiivse mõjuga, tagades inimkesksema abi ja sujuvama

teenusekohale asumise. Oluliselt väheneb isiku ja tema lähedaste koormus, kuna nad ei pea

samu andmeid (võimekused, riskid, vajadused) korduvalt eri osapooltele esitama. Isikul

säilivad kõik IKÜM-ist tulenevad õigused, sealhulgas õigus saada teavet oma andmete

töötlemise kohta ja tutvuda tema kohta edastatud hindamisandmetega.

6.5. Mõju halduskoormusele

Eelnõu vähendab halduskoormust. Muudatuste eesmärk on kõrvaldada dubleerivad toimingud,

vähendada korduvat andmete esitamist ning muuta erihoolekandeteenuse menetlus selgemaks

nii isiku kui ka teenuseosutaja vaates. Isiku vaates väheneb halduskoormus eelkõige seetõttu,

et andmete kogumine ja hindamine koondatakse ühtsesse menetlusse ning sama teavet ei küsita

korduvalt. Isiku abi- ja toetusvajaduse hindamisel kasutatakse olemasolevaid andmeid ning

korduvhindamisel täpsustatakse üksnes muutusi. Seetõttu ei pea isik esitama

erihoolekandeteenuse taotlust ega samu andmeid sisaldavaid dokumente korduvalt, kuna need

on riigi infosüsteemides olemas. Samuti tuvastatakse omaosaluse puudujääva osa hüvitamise

vajadus menetluse käigus, mistõttu ei ole vajalik eraldi taotluse esitamine.

Muudatused vähendavad isiku jaoks asjaajamist ja vajadust osaleda mitmes paralleelses

menetluses. Menetluse etapid on selgemalt eristatud ja loogiliselt järjestatud, mis muudab isiku

jaoks arusaadavaks, millal hinnatakse tema abivajadust, millal tehakse otsus teenuse

õigustatuse kohta ja millal esitatakse teenust saama suunamiseks vajalik lisainfo. Kuigi eelnõu

kohaselt täpsustatakse ka teatud kohustusi (nt teenusekohale asumise tähtajad ja teavitamine

olulistest muutustest), ei suurenda need halduskoormust, vaid vähendavad menetluse ebaselgust

ja korduva asjaajamise vajadust.

Teenuseosutaja (159 teenuseosutajat 30.04.2026 seisuga) jaoks väheneb halduskoormus, kuna

teenuseosutajale edastatakse enne teenuse osutamise alustamist teave isiku abi- ja

toetusvajaduse kohta. See välistab sama teabe korduva kogumise ning vähendab täiendavate

päringute ja selgituste vajadust. Teenuseosutaja jaoks korrastatakse olemasolevate andmete

kasutamine ja liikumine. Teenuseosutajatele lisandub kohustus jälgida teenuse minimaalse

51

kasutamise tingimuste täitmist ning teavitada SKA-d olukorras, kus teenuse kasutamata jätmine

ületab seaduses sätestatud piirmäära. Tegemist on siiski teabega, mida teenuseosutaja kogub

teenuse osutamise käigus ja edastab ka SKA-le juba praegu. Seetõttu on lisanduv

halduskoormus minimaalne ega eelda uute andmekogumise või aruandluse protsesside loomist.

Halduskoormuse vähenemist toetab ka infosüsteemide ühtne kasutamine.

Erihoolekandeteenuse menetlus viiakse STAR-i keskkonda, kus toimub abivajaduse hindamine

ja andmete töötlemine. Vajalikud andmed saadakse teistest riiklikest andmekogudest

automaatse andmevahetuse kaudu. See välistab selle, et inimesed peavad korduvalt andmeid

esitama.

KOV ja SKA töökoormust käsitletakse täpsemalt punktis 6.1.2. Muudatuse jõustudes väheneb

tänu tõhusamale andmevahetusele ja ühtlustatud hindamisvahendi kasutamisele nii KOV kui

SKA töökoormus. Omaosaluse puudujääva osa hüvitamise arvestamise põhimõtete muutmine

(punkt 6.3) vähendab SKA töökoormust.

Eelnõukohased muudatused vähendavad halduskoormust, kuna väheneb andmete korduv

esitamine, samuti vähenevad dubleerivad menetlused ja vajadus teha lisapäringuid. Menetlus

muutub isiku jaoks selgemaks ja etteaimatavamaks ning teenuseosutaja jaoks lihtsamini

korraldatavaks.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Erihoolekandeteenuse menetlus ja sellega seotud andmete töötlemine viiakse tervikuna STAR-

i keskkonda ning menetlusega seotud tööprotsessid kohandatakse vastavalt eelnõuga tehtud

muudatustele. Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus (TEHIK) koostöös SKA-ga tegeleb

STAR-i arendamisega. Arendused on planeeritud Euroopa Regionaalarengu Fondi 2021–2027

vahenditest ja viiakse ellu etappide kaupa.

Seaduse rakendamisega kaasneb infosüsteemide arendamisega seotud ühekordne kulu ja

edaspidi iga-aastane püsikulu. STAR-i arendustööd tehakse perioodil 2026. a juuli kuni 2027. a

detsember. Arendused viiakse ellu kahes etapis, millest esimese etapi (2026. a juuli kuni 2027. a

august) arendusmaht on 797 500 eurot ning II etapi maksumus 400 000 eurot, kokku

1 197 500 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastavad vahendid on kavandatud toetuse

andmise tingimustes „Sotsiaalkaitsesüsteemide ajakohastamist toetavate infosüsteemide

arendused“. Arendustööde tegemisega kaasnevad infosüsteemi püsikulud (hooldus-, haldus-,

majutus- ja litsentsikulud) TEHIK-ule ligikaudu 180 000 eurot aastas, mille katmine ei ole

praegu TEHIK-u eelarves tagatud. Kulude katmist kavandatakse taotleda riigieelarve strateegia

2027–2030 koostamise protsessis. Kui täiendavat rahastust ei eraldata, kaetakse kulud

olemasolevate eelarvevahendite piires koostöös SKA ja TEHIK-uga.

SKA on omaosaluse puudujääva osa hüvitamiseks planeerinud perioodil 2027–2030 igal aastal

93 142 eurot (2026. aastal oli summa 71 282 eurot). Vahendid on planeeritud

erihoolekandeteenuse eelarvesse.

KOV-idele seaduse rakendamine lisakohustusi kaasa ei too. Muudatused ei muuda KOV-i

kohustuste mahtu ega sisu, vaid võimaldavad kasutada olemasolevaid andmeid ja vähendavad

dubleerivaid toiminguid. KOV erihoolekandeteenuse osutajana eeldab KOV-i investeeringuid,

kuid seadus ei kohusta KOV-e teenuseid osutama hakata. KOV-e võib motiveerida hakata

erihoolekandeteenuseid pakkuma võimalus KOV-i enda ülesandeid klientide ees efektiivsemalt

täita, kui inimesed jäävad elama KOV-i territooriumile. Kokkuvõtvalt ei avaldu otsest mõju

52

KOV-ide eelarvetele, seda juhul, kui KOV otsustab teenuseid mitte osutada. Kui KOV otsustab

erihoolekandeteenuseid osutama hakata, siis on see KOV-i enda kaalutlusõigus.

Teenuseosutajatele ei kaasne seaduse rakendamisega lisakulusid. Andmete kättesaadavus

paraneb ning lisainfo kogumise ja vahetamise vajadus väheneb. Muudatused puudutavad

eelkõige menetluse selgust ja lihtsust, mitte kulude kasvu.

Seaduse rakendamisega otseseid tulusid ei kaasne ning tulusid ei prognoosita.

8. Rakendusaktid

Seaduse vastuvõtmisel tuleb muuta järgmisi määrusi:

1) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 73 „Erihoolekandeteenuse taotluse ja

omaosaluse puudujääva osa hüvitamise taotluse esitamine“ (Erihoolekandeteenuse taotluse ja

omaosaluse puudujääva osa hüvitamise taotluse esitamine – Riigi Teataja) (tulenevalt eelnõuga

SHS §-s 70 ja 74 tehtavatest muudatustest);

2) sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määrus nr 70 „Erihoolekandeteenuse järjekorra

pidamise kord ja nõuded“ (Erihoolekandeteenuse järjekorra pidamise kord ja nõuded – Riigi

Teataja) (tulenevalt eelnõuga SHS §-s 76 tehtavatest muudatustest);

3) sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määrus nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste

andmeregistri põhimäärus“ (Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus – Riigi

Teataja) (tulenevalt eelnõuga SHS §-s 1421–1451 tehtavatest muudatustest);

4) sotsiaalkaitseministri 5. märtsi 2019. a määrus nr 12 „Sotsiaalkaitse infosüsteemi

põhimäärus“ (Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus – Riigi Teataja) (tulenevalt eelnõuga

SÜS §-des 38–393 tehtavatest muudatustest);

5) majandus- ja infotehnoloogiaministri 22. detsembri 2023. a määrus nr 69 „Töötukassa

andmekogu põhimäärus“ (Töötukassa andmekogu põhimäärus-Riigi Teataja) (tulenevalt

eelnõuga SHS §-s 1421 ja SÜS §-des 38–39) tehtavatest muudatustest.

Rakendusaktide kavandid on esitatud seletuskirja lisas 1, v. a punktides 3 ja 4 nimetatud

määruste puhul (punktis 3 nimetatud määruse kavand toodud osaliselt), mis töötatakse välja

määruste muutmise käigus.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõu § 1 punktid 10, 19, 36, 37 ja 60 on planeeritud jõustuma 2027. aasta 1. jaanuaril, sest

muudatuste (KOV-i loodavad erihoolekandeteenuse osutamise kohad ja järjekorra

regulatsiooni muudatused) olemusest tuleneb, et jõustumiseks on vajalik ettenähtav konkreetne

aeg. Järjekorra regulatsiooni muudatused tingivad ka määruse koostamise – selle koostamiseks

ja kooskõlastamiseks on vajalik jätta piisav ajavaru.

Eelnõu § 1 punktid 6 ja 18 on planeeritud jõustuma 1. aprillil 2027. a, sest need muudatused on

seotud Vabariigi Valitsuse 29. septembri 2023. a määruses nr 90 „Tööhõiveprogramm 2024–

2029“ tehtavate muudatuste jõustumisega.

Eelnõu sätted (§ 1 punktid 2, 7, 8, 14, 16, 20, 35 ja 47–59 ning § 2), mis on otseselt seotud

erihoolekandeteenuste andmete töötlemise lõpetamisega SKAIS-is ja töötlemise alustamisega

STAR-is ning tehtavate arendustega, on planeeritud jõustuma 2027. aasta 1. augustil, sest

selleks ajaks on kavandatud arenduste valmimine.

Ülejäänud eelnõu punktid jõustuvad üldises korras, sest nende rakendamine ei vaja enne

jõustumist aeganõudvate ettevalmistuste tegemist.

53

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS-i toimik nr 26-0653) kaudu ning

arvamuse avaldamiseks Eesti Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti

Töötukassale, õiguskantslerile, MTÜ Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liidule, Eesti

Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukojale ja Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioonile.

Eelnõu kohta esitasid märkusi Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda,

Eesti Töötukassa ja Tallinna Linnakantselei.

Kooskõlastustabel on seletuskirja lisas 2.

Algatab Vabariigi Valitsus 14. septembril 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

Sotsiaalhoolekande seaduse ja sotsiaalseadustiku

üldosa seaduse muutmise seaduse (erihoolekandeteenused)

eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 1

KAVAND

MINISTRI MÄÄRUS

Sotsiaalkaitseministri määruste muutmine

Määrus kehtestatakse sotsiaalhoolekande seaduse § 70 lõike 7 ja § 76 lõike 2 alusel.

§ 1. Sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruse nr 73 „Erihoolekandeteenuse

taotluse ja omaosaluse puudujääva osa hüvitamise taotluse esitamine“ muutmine

Sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruses nr 73 „Erihoolekandeteenuse taotluse ja

omaosaluse puudujääva osa hüvitamise taotluse esitamine“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„Erihoolekandeteenuse taotluse ja teenust saama suunamiseks vajalike andmete

esitamine“;

2) määruse preambulist jäetakse välja tekstiosa „ja § 74 lõike 10“;

3) paragrahvi 1 tekst sõnastatakse järgmiselt:

„Määrusega kehtestatakse erihoolekandeteenuste taotluses ja enne erihoolekandeteenust saama

suunamist esitatavate andmete koosseis.“;

4) paragrahvi 2 punktid 5, 51 ja 71 tunnistatakse kehtetuks;

5) määrust täiendatakse §-ga 21 järgmises sõnastuses:

㤠21. Erihoolekandeteenust saama suunamiseks esitatavad andmed

Isik esitab enne erihoolekandeteenust saama suunamist järgmised andmed:

1) erihoolekandeteenuse osutaja, kelle juures isik sooviks teenust saada, märge asutuse nime ja

asukoha aadressiga või eelistatud maakond teenuse saamiseks;

2) kuupäev, millal soovitakse hakata erihoolekandeteenust kasutama.“;

6) paragrahv 3 tunnistatakse kehtetuks.

§ 2. Sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruse nr 70 „Erihoolekandeteenuse

järjekorra pidamise kord ja nõuded“ muutmine

Sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruses nr 70 „Erihoolekandeteenuse järjekorra

pidamise kord ja nõuded“ tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkiri sõnastatakse järgmiselt:

„Erihoolekandeteenuse järjekord“;

2) paragrahvi 2 lõike 1 sissejuhatavast lauseosast ja lõikest 2 jäetaks välja sõna „taotletud“;

3) paragrahvi 2 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas ja lõikes 11 asendatakse sõna „osutamise“

sõnaga „õigustatuse“;

4) paragrahvi 2 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

5) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse punktiga 5 järgmises sõnastuses:

„5) hinnang isiku erihoolekandeteenuse vajaduse kiireloomulisuse kohta.“;

6) paragrahvi 2 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:

„(11) Sotsiaalkindlustusamet arvestab isiku erihoolekandeteenuse järjekorda kandmisel ja

järjekorra pidamisel lisaks isiku erihoolekandeteenuse vajaduse kiireloomulisusele ka

erihoolekandeteenuse osutamise otsuse tegemise aega.

(12) Sotsiaalkindlustusamet teavitab erihoolekandeteenust saama õigustatud isikut järjekorda

võtmisest ja abivajaduse kiireloomulisuse hinnangust.

(13) Kui isiku erihoolekandeteenuse vajaduse kiireloomulisuse hindamisel on tuvastatud, et

erihoolekandeteenuse viivitamatu osutamine on vajalik isiku tervise, turvalisuse või

toimetuleku tagamiseks, võib Sotsiaalkindlustusamet väljastada suunamisotsuse järjekorrast

sõltumata.“;

7) määrust täiendatakse §-ga 21 järgmises sõnastuses:

„§ 21. Isiku erihoolekandeteenuse vajaduse kiireloomulisuse arvesse võtmine

(1) Isikud on erihoolekandeteenuse järjekorras vastavalt erihoolekandeteenuse vajaduse

kiireloomulisusele, arvestades, et eespool on isikud, kelle teenuse osutamise edasilükkamine

võib põhjustada inimese enda või teiste isikute tervise, turvalisuse või toimetuleku olulise

halvenemise.

(2) Isiku erihoolekandeteenuse järjekorda lisamisel arvestatakse samuti isiku valmisolekut

asuda erihoolekandeteenusele.

(3) Kui muutub isiku valmisolek asuda erihoolekandeteenusele või Sotsiaalkindlustusamet

hindab isiku teenusevajaduse kiireloomulisuse ümber, võib muutuda isiku koht järjekorras.“;

8) paragrahv 3 tunnistatakse kehtetuks;

9) määrust täiendatakse §-ga 32 järgmises sõnastuses:

„§ 31. Rakendussäte

Käesoleva määruse §-i 3 kohaldatakse isikutele, kelle erihoolekandeteenuse vajaduse

kiireloomulisust ei ole sotsiaalhoolekande seaduse § 70 lõike 2 1. jaanuaril 2027. a jõustunud

redaktsiooni kohaselt hinnatud.

§ 3. Sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määruse nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -

toetuste andmeregistri põhimäärus” muutmine [mittetäielik kavand]

Sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määruses nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste

andmeregistri põhimäärus” tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 8 lõike 1 punkt 8 sõnastatakse järgmiselt:

„8) hindamise andmed (toimetulek, ühiskonnaelus osalemine, tegevusvõime, elukeskkond);“;

2) määruse lisa 1. osa punkt 9 sõnastatakse järgmiselt:

„9. Hindamiste andmed

9.1. Hindamise liik

9.2. Hindaja nimi

9.3. Hindamise alguskuupäev

9.4. Hindamise lõppkuupäev

9.5. Lisainfo hindamise kohta

9.6. Abivajaduse hinnang

9.7. Ressursside kirjeldus, takistavate tegurite kirjeldus ja terviseseisundist tulenevate

piirangute (sh tegutsemise ja osalemise piirang) andmed“

9.7.1. Toimetuleku andmed (andmed isiku igapäevase toimetuleku ning selleks vajaliku abi ja

toetuse kohta)

9.7.2. Ühiskonnaelus osalemise andmed (andmed isiku suhtlemise ja sotsiaalsete suhete,

hõivatuse, vaba aja ja huvitegevuse ning ühiskonnaelus osalemise kohta)

9.7.3. Tegevusvõime andmed (andmed isiku sensomotoorsete, kognitiivsete ja

psühhosotsiaalsete eelduste kohta)

9.7.4. Elukeskkonna andmed (andmed isiku elukorralduse, eluaseme ja elamistingimuste ning

toimetulekut toetavate või takistavate elukeskkonna asjaolude kohta)“.

§ 3. Määruse jõustumine

(1) Määruse § 2 punktid 1, 2, 4–7 ja 9 jõustuvad 1. jaanuaril 2027. a.

(2) Määruse § 2 punkt 3 jõustub 1. augustil 2027. a.

(3) Määruse § 2 punkt 8 jõustub 1. septembril 2027. a.

Karmen Joller

Sotsiaalminister

Maarjo Mändmaa

Kantsler

KAVAND

MINISTRI MÄÄRUS

Majandus- ja infotehnoloogiaministri 22. detsembri 2023. a määruse nr 69 „Töötukassa

andmekogu põhimäärus“ muutmine

Määrus kehtestatakse töötuskindlustuse seaduse § 35 lõike 2 alusel.

§ 1. Majandus- ja infotehnoloogiaministri 22. detsembri 2023. a määruses nr 69 „Töötukassa

andmekogu põhimäärus“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 40 lõike 6 punkt 7 tunnistatakse kehtetuks;

2) paragrahvi 40 lõike 6 punktist 10 jäetakse välja sõnad „ja erihoolekandeteenuse“;

3) paragrahvi 40 lõiget 8 täiendatakse punktidega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„4) isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama

paigutamise kohta;

5) erihoolekandeteenuse saamise kohta.“.

§ 2. Määrus jõustub 1. augustil 2027. a.

Erkki Keldo

Majandus- ja tööstusminister

Ahti Kuningas

Kantsler

1

Sotsiaalhoolekande seaduse ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse

muutmise seadus (erihoolekandeteenused)

eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Kooskõlastustabel

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

Eesti Puuetega

Inimeste Koda

1. EPIKoda toetab muudatusettepanekut, mille kohaselt

saab KOV luua kohad oma piirkonna inimestele ning

järjekorrast saab teenusele suunata just nende piirkonna

inimesi. Samas leiab EPIKoda, et 30 % nõue ei ole

motiveeriv, et võtta ette oma 2 piirkonna elanikele

teenuskohtade loomine, teadmises, et kolmandik loodud

kohtadest täidetakse teiste piirkondade inimestega. Tuleb

meeles pidada, mis on baasprobl eem, mida lahendame

ehk teenuskohad peavad asuma seal, kus teenust vajavad

inimesed, nende lähedased, nende kogukonnad, nende

võrgustikud ning riik peab olema siinkohal KOV-de

suhtes maksimaalselt toetav. Samuti peab riik tagama, et

vähemalt nö esmasel teenuskohtade valmimisel

suunatakse sinna esmajärjekorras järjekorra alusel selle

piirkonna inimesed, ja seda kohtade valmimisel, mitte

siis kui järjekord nendeni jõuab.

Ettepanek: Loobuda KOV-de loodud teenuskohtade

puhul kohustuslikust määrast, mille ulatuses tuleb

teenuskohti võimaldada teiste kohalike omavalitsuste

elanikele. KOVde loodud teenuskohad peaksid olema

esmajärjekorras nende KOVde elanikele, sest muudatuse

eesmärk on motiveerida omavalitsusi looma

kodulähedasi teenuskohti oma piirkonna inimeste

katmata abivajaduse lahendamiseks. Teiste KOVde

elanike suunamine võib jääda võimalikuks KOVi või

1. Arvestatud. Eelnõust jäetakse välja senine SHS § 71 lõike

11 punkt 2. Kogukonnas elamise teenuse, päeva- ja

nädalahoiuteenuse ning ööpäevaringse erihooldusteenuse

puhul rakendatakse sama põhimõtet, mis ülejäänud teenuste

puhul (välja arvatud kohtumääruse lausel erihoolekande

teenus) – Sotsiaalkindlustusamet ei suuna taotlejat kohaliku

omavalitsuse üksuse teenuseosutaja juurde kui taotleja ei ole

selle kohaliku omavalitsuse üksuse rahvastikuregistrijärgne

elanik. Teenuseosutaja nõusolekul võib suunata ka muu

omavalitsuse elanikke teenusele.

2

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

teenuseosutaja nõusolekul, kuid mitte seadusega ette

kirjutatud kohustusena.

2. EPIKoda toetab põhimõtet, et teenuseosutajale

hüvitatakse teenuskoha hoidmine olukorras, kus inimene

ei pöördu tähtaja jooksul teenuseosutaja poole. Samas ei

tohi regulatsioon piirduda üksnes olukorraga, kus

inimene tähtaja jooksul teenuseosutaja poole ei pöördu,

vaid arvestaks ka teenusele asumise tegelikku

ettevalmistust teenuseosutaja poolt. Ettepanek:

Täiendada eelnõu § 1 punktiga 33 kavandatavat SHS §

79 lõike 2 muudatust nii, et kohe pärast inimese „jah”-

otsust hakkab jooksma ka nn teenuseaeg ning

teenuskohta rahastatakse, kasvõi osaliselt. See võimaldab

teenuseosutajal teha etteavalmistusi inimese teenusele

saabumiseks tasustatult.

3. Eelnõu § 1 punktiga 37 muudetakse SHS § 82 lõiget 3

ja lõike 4 punkti 2 selliselt, et erihoolekandeteenuse

osutamise lõpetamise otsuse jõustumisega seotud

tähtaega lühendatakse seniselt kuuelt kuult neljale kuule.

EPIKoda ei toeta muudatusettepanekut, kuna näeme, et

muudatus võib teenusesaajale mõjuda negatiivselt, sh ei

pruugi olla 3 kuuga võimalik nt üldhooldusteenusel kohta

leida, sest teenuskohtade puudus on käesolevalt

arvestatav, sh eelistatakse üldhooldusteenusel

teenusesaajaid, kellel ei ole psüühikahäiret.

EPIKoja kompromissettepanek: Tähtaja lühendamist

mitte kolmele, vaid viiele kuule. Selline lahendus

võimaldaks arvestada vajadusega protsessi mõistlikult

kiirendada, kuid vähendaks samal ajal riski, et inimene

peab teenuselt lahkuma enne sobiva alternatiivse

toevõimaluse leidmist

2. Mittearvestatud.Selgitame, et regulatsiooni eesmärk on

hüvitada teenuseosutajale konkreetne ja ajaliselt piiritletud risk

teenusekoha kasutamata jäämisest, mitte laiendada tasustamist

teenuse osutamisele eelnevatele tegevustele. Kuigi SHS § 71

täiendamine lõikega 5¹ võimaldab SKA-l edastada

teenuseosutajale hindamisandmeid teenusekoha

ettevalmistamiseks, ei käsitata seaduse mõttes

ettevalmistavaid tegevusi eraldiseisva tasustatava teenusena.

Teenuse osutamine algab isiku teenusele asumisest ning

sellega seotud ettevalmistused kuuluvad teenuseosutaja

tavapärase korraldusvastutuse hulka.

3. Mittearvestatud. Isiku õigustatus teenusele lõppeb, kuna

inimesel puudub vajadus erihoolekandeteenusele ja seejärel on

inimesele antud üleminekuaeg, et liikuda

erihoolekandeteenuselt välja. Üleminekuaeg liikumiseks

teenuselt välja on 4 kuud. Kui isikul ei ole võimalik leida 4 kuu

jooksul sobivat eluaset või võimalik liikuda

üldhooldusteenusele, siis on isikul võimalus jääda

erihoolekandeteenusele, aga tasuda selle eest ise või tasub

KOV isiku eest, nt juhul kui KOV-il ei ole võimalik 4 kuuga

leida inimesele kohta üldhooldekodus.

3

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

4. Eelnõu § 1 punktidega 29 ja 30 täiendatakse SHS § 76

lõiget 1 ja § 76 lõikes 2 olevat volitusnormi. SHS § 76

lõike 1 kohaselt võetakse edaspidi isiku järjekorda

panekul arvesse ka isiku abivajaduse kiireloomulisust.

SHS § 76 lõikes 2 sätestatud ministri määruse

volitusnormi täiendatakse ja ministrile antakse volitus

kehtestada määrusega erihoolekandeteenuse järjekorra

pidamise kord ja nõuded, abivajaduse kiireloomulisuse

hindamise alused ning isiku abivajaduse kiireloomulisuse

arvestamise tingimused. EPIKoda toetab põhimõtet, et

erihoolekandeteenuse järjekorras arvestatakse edaspidi

inimese abivajaduse kiireloomulisust. Vajaduspõhine

järjekord on õiglasem kui üksnes ajaline järjekord ning

võib aidata kiiremini teenusele inimesi, kelle tervis,

turvalisus või toimetulek on teenuse puudumisel ohus.

EPIKoda peab oluliseks täpsustada, et abivajaduse

kiireloomulisuse arvestamine mõjutab teenusele

suunamise prioriteetsust, kuid ei tohi olla aluseks inimese

järjekorrast väljaarvamiseks või aluseks teda mitte

järjekorda võtta ega tema teenusele pääsemise määramata

ajaks edasi lükkamiseks. Inimene, kelle vajadus ei ole

küll SKA poolt hinnatud ajakriitiliseks (nt on konkreetsel

ajahetkel hooldus tagatud pereliikmete poolt või kelle

pereliikmetel on küll äärmiselt suur hoolduskoormus,

kuid lähedast ei soovita suunata teenusele kodukohast

kaugele), vajab siiski erihoolekandeteenust, mistõttu

peab talle säilima õigus järjekorda saamiseks ja ning

säilitada oma koht järjekorras. Samuti peab olema

tagatud kiireloomulisuse regulaarne ümberhindamine,

sest inimese olukord võib ooteajal halveneda.

4. Arvestatud. Seletuskirja on täiendatud. Muudatus ei

mõjuta isiku õigust erihoolekandeteenusele ega ole aluseks

isiku järjekorrast väljaarvamiseks või järjekorda võtmata

jätmiseks. Kõik isikud, kelle on õigus erihoolekandeteenust

saada, võetakse jätkuvalt järjekorda. Kiireloomulisuse

hindamist kasutatakse järjekorras olevatele isikutele

teenusekohtade pakkumise prioriteetsuse määramisel. Samuti

on eelnõu täiendatud üleminekusättega, mille kohaselt

hinnatakse enne 1. jaanuari 2027. a järjekorda võetud isikute

teenusevajaduse kiireloomulisust, et tagada kõigi järjekorras

olevate isikute võrdne kohtlemine uue süsteemi rakendamisel.

Isiku olukorra muutumisel on võimalik teenusevajadust ja

selle kiireloomulisust uuesti hinnata.

4

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

5. Eelnõu § 1 punktiga 32 muudetakse SHS § 77 lõiget 6.

Muudatusega täiendatakse SHS § 77 lõiget 6 selliselt, et

SKA-l on õigus keelduda erihoolekandeteenuse

osutamiseks lepingu sõlmimisest ka juhul, kui SKA on

viimase kolme aasta jooksul teenuseosutajaga sõlmitud

lepingu ühepoolselt üles öelnud kohustuste rikkumise

tõttu. Tegemist on teenusesaajate õiguste kaitse

seisukohalt olulise positiivse muudatusega, mistõttu

EPIKoda toetab muudatusettepanekut.

Erihoolekandeteenust kasutavad inimesed on sageli suure

abivajadusega ning sõltuvad teenuseosutaja töö

kvaliteedist, turvalisusest ja järjepidevusest.

Teenuseosutajate varasema rikkumise arvestamine peab

lähtuma eelkõige teenusesaajate heaolu, turvalisuse ja

õiguste kaitse eesmärgist

5. Täname positiivse tagasiside eest.

Eesti Linnade ja

Valdade Liit

1. Eelnõu § 1 punktid 2 ja 7. KOVi ja

Sotsiaalkindlustusameti hindamisandmete vastastikune

kasutamine on põhjendatud, kuid seaduses ja

seletuskirjas tuleb üheselt määrata KOVile nähtavate

andmete ulatus. Andmekoosseis peab võimaldama

kasutada kõigi hindamisel käsitletud valdkondade

asjakohaseid tulemusi, vältides samal ajal psüühikahäire

diagnoosi ja majandusliku olukorra andmete

põhjendamatut avaldamist. Andmete välistamine peab

olema tehniliselt tagatud, mitte sõltuma üksnes kasutaja

tähelepanelikkusest. Eestkostemenetluses vajalike

terviseandmete kasutamiseks tuleb vajaduse korral

sätestada eraldi õiguslik alus, eesmärk ja minimaalne

andmekoosseis. Õppeasutuse individuaalse arengu

jälgimise andmete küsimine ei tohi kujuneda

munitsipaalkoolide tugispetsialistide uueks käsitsi

1. Arvestatud sisuliselt, seletuskirja on täiendatud. KOV-i

poolt läbiviidav esmane abivajaduse hindamine ja SKA poolt

tehtav erihoolekandeteenuse vajaduse hindamine toimub

STAR-is, sama täisealise inimese abi-ja toetusvajaduse

hindamise instrumendi (TAH) alusel. Vastastikku

kasutatavate andmete ulatus on sama ning hõlmab hindamise

käigus kogutud abi- ja toetusvajadust kirjeldavaid andmeid.

Psüühikahäire diagnoosi andmeid ei ole KOV-ile nähtavad.

Juurdepääs diagnoosiandmetele on tehniliselt piiratud

kasutajarollide ja õigustega ning KOV kasutaja jaoks on nende

andmete vaatamine süsteemis välistatud. Hariduse ja õppimise

andmed saadakse üldjuhul EHIS-est automaatse

andmevahetuse kaudu ning õppeasutuselt küsitakse

täiendavaid andmeid vaid põhjendatud üksikjuhtudel.

Andmevahetus toimub turvaliselt STAR-i kaudu ning

seletuskirja on täiendatud vastavate selgitustega.

5

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

täidetavaks kohustuseks. Teeme ettepaneku, et

keskvalitsus loob turvalise, standardse ja võimaluse

korral automatiseeritud andmevahetuse ning hindab

seletuskirjas selle rakendamise tegelikku töökoormust.

2. Õigustatuse otsus ja menetlustähtajad. Eelnõus

kasutatav mõiste „erihoolekandeteenuse õigustatuse

otsus“ vajab selgemat määratlemist. Samuti tuleb

arusaadavalt kirjeldada õigustatuse otsuse,

suunamisotsuse ja järjekorrateate omavahelist seost,

kehtivusaegu ning teenuse jätkamise menetlust.

Regulatsioon peab välistama olukorra, kus ühe otsuse

lõppemine katkestab teenuse või tekitab KOVile

vältimatu ajutise abistamiskohustuse. Teeme ettepaneku

lisada seletuskirja praktilised näited menetlusest.

3. Eelnõu § 1 punkt 12. Selgusetuks jääb, miks on

otsustatud sätestada 70/30 jaotus ning millisele

analüüsile tugineb selline otsus. 70/30 jaotus ei pruugi

olla piisavalt motiveeriv uute teenuskohtade loomiseks.

Suure toetusvajadusega inimeste erihoolekandeteenuste

(päeva- ja nädalahoiuteenus, kogukonnas elamise teenus,

ööpäevaringne erihooldusteenus) rajamine eeldab

KOVilt märkimisväärseid investeeringuid. Kui kuni 30%

loodud kohtadest kasutavad inimesed, kes ei ole vastava

omavalitsuse elanikud, ei pruugi see toetada muudatuse

eesmärki. Teeme ettepaneku täiendada mõjuanalüüsi

ning uute teenuskohtade loomisel kaotada protsent.

Erihoolekandeteenuse kättesaadavuse tagamine jääb riigi

ülesandeks ning regulatsioon ei tohi vähendada riigi

vastutust. Samal ajal tuleb leida lahendus juhtudeks, kus

teenuskoha loonud KOVi elanikul tekib kiireloomuline

abivajadus. Lahendus ei tohiks seisneda juba teenusel

2. Arvestatud ja seletuskirjas on täiendatud

erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse, järjekorrateate ja

suunamisotsuse omavahelist seost, kehtivusaegu ning teenuse

jätkamise menetlust puudutavas osas. Seletuskirja on lisatud

menetluse kirjeldus. Õigustatuse otsuse lõppemine ei too

automaatselt kaasa teenuse katkemist, kuna teenusevajaduse

korduv hindamine algatatakse enne otsuse kehtivuse lõppemist

ning isiku teenuse jätkuv vajadus hinnatakse uuesti.

3. Arvestatud. Eelnõu kohaselt ei väljasta

Sotsiaalkindlustusamet kohaliku omavalitsuse üksuse

teenuseosutaja juurde suunamisotsust isikule, kes ei ole selle

kohaliku omavalitsuse üksuse rahvastikuregistrijärgne elanik,

välja arvatud teenuseosutaja nõusolekul. Seletuskirja on

täiendatud selgitustega, et muudatuse eesmärk on suurendada

kohalike omavalitsuste motivatsiooni erihoolekandeteenuse

kohtade loomiseks ning parandada teenuste kodulähedast

kättesaadavust. Muudatus ei vähenda riigi vastutust

erihoolekandeteenuste korraldamise, rahastamise ega

kättesaadavuse tagamise eest.

Eelnõust jäetakse välja senine SHS 71 lõike 11 punkti 2

muudatusest välja. Kogukonnas elamise teenuse, päeva- ja

nädalahoiuteenuse ning ööpäevaringse erihooldusteenuse

puhul rakendatakse sama põhimõtet, mis ülejäänud teenuste

puhul (välja arvatud kohtumääruse lausel erihoolekande

teenus) – Sotsiaalkindlustusamet ei suuna taotlejat kohaliku

6

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

oleva inimese sunnitud ümberpaigutamises, vaid näiteks

kohaliku eelisjärjekorra rakendamises vabanevale

kohale, reservvõimekuses või KOVide kokkuleppelises

lahenduses.

4. Eelnõu § 1 punkt 37. Erihoolekandeteenuse lõpetamise

tähtaja lühendamine kuuelt kuult neljale võib tuua

üldhooldusteenuse rahastamise kohustuse KOVile kuni

kaks kuud varem. Seetõttu tuleb säilitada vähemalt

kuuekuuline üleminekuperiood ja näha ette riigipoolne

hüvitis KOVile varem tekkiva tõendatud kulu katmiseks.

Teeme ettepaneku täiendada mõjuanalüüsi, et selgelt

oleks näha muudatuse prognoositav KOVide kogukulu.

5. Omaosaluse arvestus. Omaosaluse puudujääva osa

lihtsustatud arvestust põhimõtteliselt toetame, kuid

arvutusreegel peab tagama, et inimesele jääb igas

kalendrikuus tegelikult vähemalt seaduses ette nähtud

osa pensionist ja töövõimetoetusest. Eelkõige tuleb

parandada 30-päevasel arvestusel tekkiv võimalik

veebruarikuu ebakõla ning lisada seletuskirja

kontrollarvutused eri kuude ja sissetulekuliikide kohta.

omavalitsuse üksuse teenuseosutaja juurde kui taotleja ei ole

selle kohaliku omavalitsuse üksuse rahvastikuregistrijärgne

elanik. Teenuseosutaja nõusolekul võib suunata teenusele ka

muu omavalitsuse elanikke. Seletuskirja on täiendatud, et

teenuskohtade pakkumine on kohalikele omavalitsustele

vabatahtlik ega vähenda riigi vastutust erihoolekandeteenuste

korraldamise, rahastamise ja tagamise eest.

Sotsiaalkindlustusametil ja kohalikul omavalitsusel on alati

võimalik teha koostööd ja leida abivajadusega inimesele parim

võimalik lahendus.

4.Mittearvestatud. Isiku õigustatus teenusele lõppeb, kuna

inimesel puudub vajadus erihoolekande teenusele ja seejärel

on inimesele antud üleminekuaeg, et liikuda

erihoolekandeteenuselt välja. Üleminekuaeg liikumiseks

teenuselt välja on 4 kuud. Kui isikul ei ole võimalik leida 4 kuu

jooksul sobivat eluaset või võimalik liikuda KOV teenustele,

siis on isikul võimalus jääda erihoolekande teenusele, aga

tasuda selle eest ise. Riigipoolseks hüvitiseks alust ei ole –

tegemist on inimestega, kelle puhul on tuvastatud, et nad ei

vasta erihoolekandeteenuse õigustatuse nõuetele või teenus ei

vasta enam nende vajadusele.

5. Mittearvestatud, seletuskirja täiendatud ja selgitatud, et

veebruarikuu ebakõla on kaetav teiste kuude arvelt, kus on 31

päeva. Kontrollarvutused olid seletuskirjas juba olemas. Eri

sissetulekuliikide kohta ei ole kontrollarvutusi vaja teha, sest

küsimus on ainult töövõimetoetuses, mis võetakse arvesse

teoreetilises suuruses. Isiku pension ei sõltu päevade arvust

kuus.

7

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

6. STARi kasutamine ja rakendamine. Seaduses tuleb

sõnaselgelt sätestada KOVi õigus kasutada oma

menetlussüsteemi tingimusel, et vajalik andmevahetus

STARiga toimub masinloetavalt ja turvalise liidestuse

kaudu. Riik peab tagama STARiga tasuta kahepoolse

masinliidestuse, andmete ühekordse sisestamise

põhimõtte, turvalise andmevahetuse ning andmete

päritolu ja muudatuste jälgitavuse. STAR ei tohi muuta

oma infosüsteemi kasutavat KOVi sõltuvaks käsitsi

topeltsisestusest. Enne jõustumist tuleb KOVidele anda

tehniline dokumentatsioon, testimisvõimalus,

juhendmaterjalid ja piisav üleminekuaeg

6. Mittearvestatud. Eelnõu ei reguleeri kohalike

omavalitsuste sisemisi menetlusprotsesse ega kasutatavaid

infosüsteeme. Eelnõu eesmärk on luua õiguslik alus

erihoolekandeteenuse andmete kandmiseks STAR-i ja

andmete kasutamiseks eri asutuste vahel. Seadusest ei tulene

kohustust kasutada STAR-i kohaliku omavalitsuse sisemise

menetlussüsteemina ega keeldu kasutada kohaliku

omavalitsuse enda infosüsteeme.

Töötukassa 1) Eelnõu § 1 punktiga 11 jäetakse SHS § 70 lõikest 8

välja viide Eesti Töötukassa poolt osutatavale

tööharjutuse teenusele. Eesti Töötukassa ei osuta kehtiva

Vabariigi Valitsuse 29.09.2023. aasta määruse nr 90

„Tööhõiveprogramm 2024–2029“ (THP) kohaselt enam

alates 1. jaanuarist 2026. a tööharjutuse teenust. SHS §

70 lõikes 8 viidatakse ka tugiisikuga töötamise teenuse

andmetele. Juhime tähelepanu, et kooskõlastamisel

oleva THP muutmise eelnõuga ei osutata alates

01.04.2027 enam tugiisikuga töötamise teenust. Uue

teenuse nimi THP §-s 401 on tervisepiiranguga inimese

töötamise toetamine ning selle raames makstakse

muuhulgas tugiisikuga töötamise tasu tööandjale. Seega

oleks kohane tekstiosa „tugiisikuga töötamise“ asendada

tekstiosaga „tervisepiiranguga inimese töötamise

toetamise raames pakutava tugiisikuga töötamise“;

1. Arvestatud. Eelnõu on täiendatud.

8

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

2) Täiendada eelnõu SHS § 63 lõike 2 punkti 1

muudatusega, millega jätta nimetatud sättest välja

tekstiosa „tööharjutuse,“ ning sarnaselt eelmise

punktiga asendada tekstiosa „tugiisikuga töötamine“

tekstiosaga „tervisepiiranguga inimese töötamise

toetamise raames pakutava tugiisikuga töötamise“;

3) Eelnõuga kavandatakse erihoolekande teenuse

osutamisega seotud andmeid edaspidi töödelda

sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris (STAR).

Eelnõu seletuskirjale ei ole lisatud sellega seotud

andmekogude põhimääruste muutmise eelnõusid.

Töövõimetoetuse seaduse § 12 lg 1 p 12 kohaselt on

osalise töövõimega isikul õigus töövõimetoetusele juhul,

kui ta on paigutatud nõusolekuta hoolekandeasutusse

ööpäevaringset erihooldusteenust saama. Käesoleval

ajal saab töötukassa vastavad andmed sotsiaalkaitse

infosüsteemist (SKAIS). Samuti saab töötukassa

SKAISist andmeid erihoolekande teenuse saamise

kohta, mis on vajalikud tööturuteenuste osutamiseks.

Seega on vajalik vastavalt muuta töötukassa andmekogu

põhimääruse § 40 lõiget 6 ning punkt 7 kehtetuks

tunnistada ja punktist 10 välja jätta

erihoolekandeteenuse saamise andmed. Töötukassa

andmekogu põhimääruse § 40 lõiget 8 tuleks täiendada

ja lisada sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrist

saadavate andmete loetellu andmed isiku nõusolekuta

hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust

saama paigutamise kohta ning andmed

erihoolekandeteenuse saamise kohta.

2. Arvestatud. Eelnõu on täiendatud.

3. Arvestatud ja teadmiseks võetud. Töötukassa andmekogu

põhimääruse kavand on eelnõust tulenevate rakendusaktide

loetellu lisatud ja samuti on eelnõu seletuskirjale lisatud

määruse kavand.

9

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

Vastavalt tuleks muuta ka STARi ja SKAISi

põhimääruseid, kui erihoolekande teenuste osutamiseks

on edaspidi vajalik töötukassa andmekogust andmed

edastada STARi.

Lisaks palun eelnõu jõustamisel arvestada, et andmete

STARist saamiseks ja sinna edastamiseks on vajalikud

nii töötukassa andmekogu kui STARi jaoks uute x-tee

teenuste arendamine ja avamine.

Tallinna

Linnakantselei

1. Seaduse eelnõu § 1 punkt 2

SHS §-i 15 täiendatakse lõikega 21 järgmises

sõnastuses:

„(21) Kohaliku omavalitsuse üksus võib isiku

abivajaduse väljaselgitamisel kasutada

Sotsiaalkindlustusameti läbi viidud sotsiaalse

rehabilitatsiooni teenuse ja erihoolekandeteenuse

vajaduse hindamise andmeid, välja arvatud isiku

psüühikahäire diagnoosi andmeid.“ Eelnõu seletuskirjas

(lk 3, teine lõik) on märgitud, et täiendustega luuakse

võimalus kasutada isiku abivajaduse hindamisel

kohaliku omavalitsuse üksuse poolt SKA läbi viidud

hindamiste andmeid ja ka vastupidi. Seletuskirjas

selgitatakse, et hindamiseks on sotsiaalteenuste ja

toetuste andmeregistris (edaspidi STAR) loodud

universaalne, struktureeritud ülesehitusega täisealise

inimese abi- ja toetusvajaduse hindamise instrument,

millega hinnatakse inimest terviklikult seitsmes

eluvaldkonnas: suhtlemine, vaimne tervis, füüsiline

tervis, elukeskkond, hõivatus, vaba aeg ja huvitegevus

ning igapäevaelu toimingud. Lisatava sätte kohaselt on

kohaliku omavalitsuse üksusel (edaspidi KOV) õigus

10

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

näha STARis SKA poolt läbi viidud täisealise isiku abi-

ja toetusvajaduse hindamise tulemusi, välja arvatud

isiku psüühikahäire diagnoosi andmed. Seletuskirja

leheküljel 37 on andmekaitsealase mõjuhinnangu

raames öeldud: „Andmete töötlemisel rakendatakse

rangeid piiranguid:

• Minimaalsus ja proportsionaalsus: KOV-ile tehakse

kättesaadavaks vaid igapäevaeluga toimetuleku kirjeldus

ja hinnang abi vajadusele; KOV-ile ei kuvata isiku

psüühikahäire diagnoosi (F-diagnoos).

• Vastupidine piirang: SKA-le kättesaadavaks

tehtavatest KOV-i hindamisandmetest välistatakse isiku

majandusliku olukorra andmed.“

Palun eelnõu koostajal selgitada:

1) Kas KOV saab õiguse kasutada kõikides seitsmes

eluvaldkonnas kirjeldatud hindamise tulemusi? Kui

jah, siis tuleb seletuskirjas andmekaitsealase

mõjuhinnangus kasutatud väljend „igapäevaeluga

toimetulek“ üle vaadata ja muuta. KOVil on ootus

kasutada kõikides eluvaldkondades kirjeldatud

andmeid, sest need on samad andmed, mida KOV

oma hindamisel täidab – vastasel juhul jääb endiselt

eksisteerima dubleerimise ja inimeselt korduvalt

küsimise tegevus.

2) Kuidas tagatakse, et hindamisvahendite

kasutamisel ei kuvata KOVile psüühikahäire

andmeid?

3) Kuidas välistatakse KOVi hindamisandmetest

isiku majandusliku olukorra andmed?

1. Selgitame.

1) KOV saab kasutada kõigis seitsmes eluvaldkonnas kogutud

abi- ja toetusvajaduse hindamise andmeid, kuna KOV-i ja

SKA hindamised viiakse läbi sama täisealise inimese abi- ja

toetusvajaduse hindamise instrumendi alusel.

Andmekaitsealase mõjuanalüüsi sõnastust täpsustatud.

2) Psüühikahäire diagnoosi andmed ei ole KOV-ile nähtavad

ning juurdepääs neile on tehniliselt piiratud kasutajarolli

õigustega.

3) Isiku majandusliku olukorra andmete kasutamine

erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel ei ole vajalik ning

SKA ei kasuta KOV-i kogutud majandusliku olukorra

andmeid. Andmete ligipääsu piirangud on tagatud

infosüsteemis tehniliste õiguste ja rollipõhise

juurdepääsukorraldusega.

11

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

2. Seaduse eelnõu § 1 punkt 4 Seaduse eelnõu § 1 punkti

4 kohaselt täiendatakse SHS §-i 70 lõiget 1 tekstiosaga

„välja arvatud juhul, kui Sotsiaalkindlustusamet hindab

isiku erihoolekandeteenuse vajadust

erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse kehtivuse ajal“.

Seletuskirjas (lk 5) on kirjeldatud muudatust, millega

sätestatakse, et isikul ei ole taotlust erihoolekandeteenuse

saamiseks vaja esitada siis, kui tema eelmise

erihoolekandeteenuse õigustatuse otsuse tähtaeg hakkab

saabuma ja isik soovib erihoolekandeteenust edasi

kasutada. Kolm kuud enne õigustatuse otsuse kehtivuse

lõppu saadetakse isikule teatis, et tema õigustatuse otsus

ja suunamisotsus või järjekorra teate kehtivus hakkavad

lõppema. Edaspidi tuuakse selgitustes välja, et hindamine

toimub, kas õigustatuse otsuse kehtivuse pikendamisel

või juhul, kui hinnatakse vajadust teenuse muutmiseks

või inimese teisele erihoolekandeteenusele suunamiseks.

Sotsiaalsete mõjude kirjelduses (seletuskiri lk 30) on

öeldud: „Teine oluline muutus teenusekasutaja jaoks on

see, et teenuse jätkamisel ei ole enam vaja uut taotlust

üksnes seetõttu, et eelmine õigustatuse otsus hakkab

lõppema – teenusevajaduse hindamine toimub igal juhul,

kuid menetlus kujundatakse inimese jaoks sujuvamaks

(sh uue hindamise käivitamine enne kehtivuse lõppu).“

Tervitatav on eelnõu koostaja soov leida lahendus, et

inimesel ja tema lähedastel oleks vähem asjaajamist

seoses teenuse taotlemisega.

Palun eelnõu koostajal selgitada:

1) Millised on õigustatuse otsuse ja teenusele

suunamise otsuse plaanitavad kehtivusajad? Kas

otsused on paralleelse kehtivusega?

2. Selgitame.

1) Erihoolekandeteenuse õigustatuse otsus kehtib SHS § 70

lõike 6 kohaselt kuni viis või kümme aastat. Suunamisotsus

12

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

2) Kas juhul, kui kolm kuud enne õigustatuse otsuse

lõppemist hinnatakse teenuse jätkuvat vajadust

(suunamisotsus) läbi uue abi- ja toetusvajaduse

hindamise, siis pikendatakse üksnes õigustatuse

otsust?

3) Kas võib juhtuda, et õigustatuse otsus lõppeb

suunamisotsuse kehtivuse ajal?

3. Seaduse eelnõu § 1 punkt 12 SHS §-i 71 täiendatakse

lõigetega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Kui Sotsiaalkindlustusamet on volitanud

erihoolekandeteenuse osutamise lepinguga täitmiseks

kohaliku omavalitsuse üksusele, siis ei väljasta

Sotsiaalkindlustusamet taotlejale suunamisotsust selle

erihoolekandeteenuse osutaja juures teenuse saamiseks,

kui

1) taotleja ei ole selle kohaliku omavalitsuse üksuse

rahvastikuregistri järgne elanik ja

2) kogukonnas elamise teenuse, päeva- ja

nädalahoiuteenuse ning ööpäevaringse

erihooldusteenuse puhul osutab erihoolekandeteenuse

osutaja vähemalt 30 protsendil teenuskohtadel selles

tegevuskohas teenust isikutele, kes ei ole

rahvastikuregistri kohaselt selle kohaliku omavalitsuse

üksuse elanikud. Teenuskohtade arvu leidmiseks

ümardatakse see täisarvuks.“

Seletuskirjas (lk 8–12 ja 32-35) on välja toodud

järgmine: „Erihoolekanne on riiklik hoolekandeteenus.

/../ Kui erihoolekandeteenust osutav teenuseosutaja on

volituse saanud KOV üksuse kaudu, on põhjendatud, et

valdaval määral kasutatakse selle teenuseosutaja

kehtib sama kaua kui õigustatuse otsus ega saa kehtida sellest

kauem. Õigustatuse otsus ja suunamisotsus on omavahel

seotud ning ei saa tekkida olukorda, kus õigustatuse otsus on

lõppenud, kuid suunamisotsus kehtib edasi. Õigustatuse otsuse

kehtivuse lõppemisel hinnatakse isiku teenusevajadus uuesti

ning vajaduse jätkumisel tehakse uus õigustatuse otsus ja uus

suunamisotsus või väljastatakse uus järjekorrateade.

2) Teenusevajaduse korduv hindamine enne õigustatuse otsuse

kehtivuse lõppemist ei tähenda olemasoleva otsuse

pikendamist. Kui hindamise tulemusel tuvastatakse jätkuv

erihoolekandeteenuse vajadus, teeb SKA uue õigustatuse

otsuse ning sellele vastava uue suunamisotsuse või väljastab

uue järjekorrateate. Seega ei pikendata senist õigustatuse

otsust vaid tehakse uus otsus uue hindamise tulemusel.

3) Sellist olukorda ei saa tekkida. Suunamisotsus on seotud

erihoolekandeteenuse õigustatuse otsusega ning ei saa kehtida

sellest kauem. Kui õigustatuse otsuse kehtivus hakkab

lõppema, hinnatakse inimese teenusevajadust uuesti ning

jätkuva vajaduse korral tehakse uus õigustatuse otsus ja uus

suunamisotsus või väljastatakse uus järjekorrateade.

13

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

teenuskohti sama kohaliku omavalitsuse üksuse elanike

jaoks, kuna KOV üksuse ressurssidel loodud teenuskoha

eesmärk on eelkõige toetada kohaliku kogukonna

liikmeid /../ Kavandatava regulatsiooni eesmärk on

suurendada erihoolekandeteenuse kohtade loomise

motivatsiooni kohalike omavalitsuste üksuste osalusel

ning parandada seeläbi teenuse tegelikku kättesaadavust.

/../ eesmärk – parandada erihoolekandeteenuse üldist

kättesaadavust olukorras, kus teenuskohtadest on tõsine

puudus.“ Seejuures ei ole seletuskirjas selgitatud, kuidas

on SHS § 71 lõike 11 sõnastuses jõutud 70/30 jaotuseni.

Puudub põhjendus, miks on valitud just selline

proportsioon ning miks ei ole kaalutud teistsuguseid

lahendusi, näiteks 20/80, 10/90 või olukorda, kus 100%

kohtadest oleksid kasutatavad vastava omavalitsuse

elanike poolt.

Palun selgitada:

1) Miks on otsustatud sätestada 70/30 jaotus?

Millele selline otsus tugineb? Kas arvestatud on

statistilisi andmeid, näiteks erihoolekandeteenuse

järjekorra andmeid, piirkondlikku rahvastiku

jaotust ning erihoolekandeteenuste piirkondliku

kättesaadavust?

70/30 jaotus ei pruugi olla piisavalt motiveeriv uute

teenuskohtade loomiseks. Suure toetusvajadusega

inimeste erihoolekandeteenuste (päeva- ja

nädalahoiuteenus, kogukonnas elamise teenus,

ööpäevaringne erihooldusteenus) rajamine eeldab

KOVilt märkimisväärseid investeeringuid. Kui kuni 30%

loodud kohtadest kasutavad inimesed, kes ei ole vastava

3. Säte on eelnõust välja jäetud.

14

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

omavalitsuse elanikud, ei pruugi see toetada muudatuse

eesmärki.

Rõhutan, et erihoolekande korraldamine on jätkuvalt riigi

ülesanne. Vastutus teenuskohtade kättesaadavuse eest

lasub riigil, kelle ülesanne on tagada vajalikud teenused

kõigile järjekorras olevatele inimestele, kes teenust

soovivad. Seetõttu ei ole põhjendatud seletuskirjas (lk 12)

märgitu: „Erihoolekandeteenuse taotlejad, kelle

rahvastikuregistrijärgne kohaliku omavalituse üksus ei

ole loonud erihoolekandeteenuse kohti, saavad valida

teenuseosutja erasektori või riigi (AS

Hoolekandeteenused) poolt loodud kohtade hulgast.“

Selline lähenemine ei arvesta riigi vastutust teenuse

kättesaadavuse tagamisel.

Infosüsteemi puudutavad muudatused

Seaduse eelnõu kohaselt viiakse erihoolekandeteenuse

menetlusprotsess üle infosüsteemi STAR.

Tallinna linn ei nõustu kohustusega kasutada oma

protsessi haldamiseks infosüsteemi STAR. Praktikast

on teada, et STAR ei kata Tallinna linna kõiki vajadusi

ega sea eesmärgiks seda teha.

Tallinna linn toetab andmete ühtset vahetamist ja STARi

kui keskset registrit, kuid seadus ei tohi kohustada KOVe

kasutama STARi menetlussüsteemina. Seega ei tohi

tekkida olukorda, kus KOV peab kasutama STARi

kasutajaliidest, kuigi KOVil on loodud oma

menetlussüsteem. KOVil peab olema õigus ning

võimalus kasutada oma menetlussüsteemi, samuti peab

Mittearvestatud. Eelnõu ei reguleeri kohalike omavalitsuste

sisemisi menetlusprotsesse ega kasutatavaid infosüsteeme.

Eelnõu eesmärk on luua õiguslik alus erihoolekandeteenuse

andmete kandmiseks STAR-i ning andmete kasutamiseks eri

asutuste vahel. Seadusest ei tulene kohustust kasutada STAR-

i kohaliku omavalitsuse sisemise menetlussüsteemina ega

keeldu kasutada kohaliku omavalitsuse enda infosüsteeme.

15

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

KOVile jääma õigus ja võimalus anda ning saada

andmeid STARiga automaatse liidestuse kaudu.

Kokkuvõtvalt peab olema tagatud:

5) KOVi õigus kasutada oma infosüsteemi;

5) API kohustus;

5) kahepoolne liidestus;

5) „käsitsi sisestuse“ välistus;

5) X-tee standard.

Seaduses tuleb selgesõnaliselt sätestada, et KOVidel

on õigus kasutada oma infosüsteeme ning tagada

andmevahetus STARiga liidestuste kaudu.

Tallinna linna hinnangul peab STAR täitma eeskätt

keskse andmevahetuse ja koondandmete rolli, mitte

asendama KOVide menetlussüsteeme. Käsitsi STARi

kasutamine suurendab KOVi töökoormust ja suurendab

vigade tekkimise tõenäosust. Liidestuse olemasolu, aga

vähendab kulusid ja kiirendab teenuseid.

Rõhutan, et riigil tuleb tagada, et Tallinna linnal (ja

teistel KOVidel) oleks võimalus edastada masin-

masin liidese abil STARi kogu nõutud info, kuid

tallinlased ei ole kohustatud seda kasutama avalduste

esitamise keskkonnana. Juhul, kui riik seda siiski ei taga,

on Tallinna linn sunnitud pöörduma oma õiguste kaitseks

kohtusse, arvestades, et sellega kaasneks KOVi

enesekorraldusõiguse riive (PS § 154).

Tallinna linn teeb ettepaneku ministeeriumiga

kohtumiseks, et arutada läbi ja leida lahendus STARi

16

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

kasutamiseks nii, et Tallinna linn saaks kasutada oma

infosüsteeme, teha oma tööd sujuvalt ja efektiivselt

ning riik saaks oma vajalikud andmed.

Täpsemad ettepanekud seoses STARiga on järgmised.

• Eelnõu nõuab STARi kasutamist

Ettepanek on tagada, et KOVid saaksid korraldada

SHSis sätestatud menetlusi oma infosüsteemides

tingimusel, et on tagatud andmete edastamine ja

vastuvõtmine STARiga masinloetaval kujul.

• STAR on üks ja ainus keskus, KOV ei saa nõuda

integratsiooni

Ettepanek: riik tagab KOVide infosüsteemidele

kahepoolsed liidestused STARiga, mis võimaldavad:

andmete edastamist STARi, andmete vastuvõtmist

STARist ja andmete ajakohastamist.KOVidel peab

olema õigus kasutada nimetatud liidestusi oma

infosüsteemide kaudu.

• API ja masinliidestus

Eelnõu jätab KOVile kohustuse, kus liidestuse

puudumisel sunnitakse KOVi kasutama STARi käsitsi.

Ettepanek: STAR pakub dokumenteeritud ja

standardiseeritud rakendusliideseid (API), mis

võimaldavad: andmete edastamist, pärimist ja muutmist.

API kasutamine peab olema tasuta ja tehniliselt

kättesaadav kõigile KOVidele.

• X-tee ja standardite kohustus

17

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

Ettepanek: andmevahetus KOVi infosüsteemi ja

STARi vahel toimub riigi infosüsteemide

andmevahetuskihi (X-tee) kaudu, kasutades ühtseid

andmestandardeid.

• STAR kui peamine andmekoht

Juhul, kui KOVi infosüsteemis on andmed juba olemas,

ei tohi nõuda samade andmete sisestamist STARi

käsitsi, vaid riik peab tagama andmevahetus üle

turvalise x-tee liidestuse. KOVi infosüsteemis talletatud

andmed loetakse ametlikeks allikandmeteks nende esitaja

vastutusalas, mis tähendab, et KOV jääb oma andmete

omanikuks ja välditakse dubleerimist.

• Sünkroniseerimise ja ajakohasus

Ettepanek: andmete vahetamine KOVi infosüsteemi

ja STARi vahel peab toimuma reaalajas või

lähireaalajas, tagades andmete ajakohasuse mõlemas

süsteemis.

• Sündmuspõhine integratsioon (enterprise tasemel)

Ettepanek: STAR peab võimaldama

sündmuspõhiseid teavitusi (event notification),

sealhulgas: hindamise muutus, õigustatuse otsus,

järjekorra staatus. KOV peab saama need sündmused

oma infosüsteemi.

• Teenustase (SLA)

Ettepanek: STAR liidestusteenuste kättesaadavus peab

olema vähemalt 99,5% ning planeeritud katkestustest

tuleb teavitada kõiki liidestunud osapooli.

18

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

Eeltoodust tulenevalt on ettepanek teha SHSis

järgmised muudatused:

1. täiendada SHS §-i 15 lõikega 2² järgmises

sõnastuses:

„(2²) Kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus korraldada

käesolevas seaduses sätestatud abivajaduse hindamise ja

teenuste menetlemine oma infosüsteemis, tingimusel et

andmete edastamine ja vastuvõtmine sotsiaalteenuste ja

toetuste andmeregistriga toimub masinloetaval kujul

kehtestatud liidestuste kaudu.“

2. muuta eelnõus pakutud SHS § 62 lõike 1¹ sõnastust

ja lisada liidestuse komponent:

„(11) Sotsiaalkindlustusamet võib isiku sotsiaalse

rehabilitatsiooni teenuse vajaduse hindamisel kasutada

kohaliku omavalitsuse üksuse infosüsteemis talletatud ja

STARi liidestuse kaudu edastatud kohaliku omavalitsuse

üksuse läbi viidud abivajaduse hindamise andmeid, välja

arvatud isiku majandusliku olukorra andmeid.“

3. täiendada SHS §-i 70 lõikega 23:

„(23) Isiku erihoolekandeteenuse vajaduse hindamise ja

sellega seotud andmete esitamine võib toimuda kohaliku

omavalitsuse üksuse infosüsteemi kaudu, kui on tagatud

automaatne andmete edastamine üle x-tee liidestuse

sotsiaalteenuste ja toetuste andmeregistrisse.“

4. täiendada SHS § 142¹ lõiget 1 punktiga 12:

19

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

„(12) sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistriga

liidestuse kaudu edastatud kohaliku omavalitsuse üksuse

infosüsteemide andmed.“

5. täiendada SHS §-i 144 lõigetega 41-45:

„(4¹) Riik tagab kohaliku omavalitsuse üksustele

tehnilised liidestused sotsiaalteenuste ja toetuste

andmeregistriga, mis võimaldavad andmete automaatset

edastamist ja vastuvõtmist kohaliku omavalitsuse

infosüsteemide ja registri vahel.

(4²) Sotsiaalteenuste ja toetuste andmeregister peab

võimaldama andmete esitamiseks ja kasutamiseks

standardiseeritud rakendusliideseid (API), mis on

dokumenteeritud ja kõigile kohalikele omavalitsustele

kättesaadavad.

(4³) Kui kohaliku omavalitsuse infosüsteemist on andmed

registrile edastatud liidestuse kaudu, ei nõuta samade

andmete uuesti käsitsi registrisse sisestamist.

(4⁴) Andmete vahetamine kohaliku omavalitsuse

infosüsteemi ja registri vahel toimub reaalajas või

lähireaalajas, tagades andmete ajakohasuse.

(4⁵) Register peab võimaldama sündmuspõhiseid

teavitusi andmete muutuste kohta, sealhulgas isiku

abivajaduse hindamise, suunamisotsuste ja järjekorra

staatuse osas.“

6. täiendada SHS § 145¹ lõikega 4⁴:

„(4⁴) Registris säilitatavate andmete puhul tagatakse

andmete päritolu ja muutmise jälgitavus, sealhulgas info

20

Märkuse esitaja Märkuse sisu Kommentaar märkusele

selle kohta, kas andmed pärinevad kohaliku omavalitsuse

infosüsteemist või registrist endast.“

7. täiendada SHSi §-iga 1441:

„§ 144¹. Infosüsteemide koosvõime

(1) Kohaliku omavalitsuse infosüsteemid ja

sotsiaalteenuste ja toetuste andmeregister peavad olema

koosvõimelised.

(2) Andmevahetus toimub riigi infosüsteemide

andmevahetuskihi (X-tee) kaudu.

(3) Riik tagab:

1) tehnilised liidestused,

2) dokumentatsiooni,

3) testkeskkonna liidestuste arendamiseks.

(4) Liidestuste kasutamine on kohalikele omavalitsustele

tasuta.“