<

OTSUS

Vaidlustusasja number

166-26/312195

Otsuse kuupäev 03.09.2026

Vaidlustuskomisjoni liige Taivo Kivistik

Vaidlustus OÜ Eagle Visionvaidlustus Tervisekassa riigihankes

„Eriarstiabi teenus (katarakti operatsioonid)“ (viitenumber

312195) riigihanke alusdokumentidele

Menetlusosalised

Vaidlustuse läbivaatamine

Vaidlustaja, OÜ Eagle Vision, esindajad vandeadvokaadid

Lise-Lotte Lääne ja Mario Sõrm

Hankija, Tervisekassa, esindajad vandeadvokaat Erki Fels

ja vandeadvokaadi abi Gregor Saluveer

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. RHS § 197 lg 1 p-i 5 alusel

rahuldada OÜ Eagle Vision vaidlustus riigihankes „Eriarstiabi teenus (katarakti

operatsioonid)“ (viitenumber 312195) osaliselt ja kohustada Tervisekassat viima õigusaktidega

ettenähtud nõuetega vastavusse riigihanke alusdokumendi „Riigihanke erimenetluse kord ravi

rahastamise lepingu sõlmimiseks katarakti operatsioonide teenuse osutajatega“ p 5.3.2 ja

riigihanke alusdokumendi „Kõrvaldamise alused ja kvalifitseerimise

tingimused“ Kvalifitseerimistingimuste osa C Tehniline ja kutsealane suutlikkus, tingimus

Seadmed.

2. RHS § 198 lg 2 alusel

- mõista Tervisekassalt OÜ Eagle Vision kasuks välja OÜ Eagle Vision lepinguliste esindajate

kulud summas 469,28 eurot (käibemaksuta) ning vaidlustuse esitamiseks tasutud riigilõiv

summas 365,71 eurot, proportsionaalselt vaidlustuse rahuldamisega;

- mõista OÜ-lt Eagle Vision Tervisekassa kasuks välja Tervisekassa lepinguliste esindajate

kulud summa 3036 eurot (käibemaksuta), proportsionaalselt vaidlustuse rahuldamata

jätmisega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Halduskohtumenetluse seadustiku § 270 lg 1 alusel on vaidlustuskomisjoni otsuse peale

halduskohtule kaebuse esitamise tähtaeg kümme (10) päeva arvates vaidlustuskomisjoni otsuse

avalikult teatavaks tegemisest.

JÕUSTUMINE

Otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui ükski menetlusosaline ei

2 (28)

esitanud kaebust halduskohtusse. Otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole

seotud edasikaevatud osaga (riigihangete seaduse § 200 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29.06.2026 avaldas Tervisekassa (edaspidi ka Hankija) sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusega

riigihanke „Eriarstiabi teenus (katarakti operatsioonid)“ (viitenumber 312195) (edaspidi

Riigihange) hanketeate ja tegi kättesaadavaks muud riigihanke alusdokumendid (edaspidi koos

nimetatult RHAD), sh „Riigihanke erimenetluse kord ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks

katarakti operatsioonide teenuse osutajatega“ (edaspidi Erimenetluse kord), „Kõrvaldamise

alused ja kvalifitseerimise tingimused“ (edaspidi Kvalifitseerimise tingimused) ja „Ravi

rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise aluste hindepunktide kehtestamine

katarakti operatsioonide hankes“ (edaspidi Hindamise alused).

2. 30.07.2026 laekus Riigihangete vaidlustuskomisjonile (edaspidi vaidlustuskomisjon)

OÜ Eagle Vision (edaspidi ka Vaidlustaja) vaidlustus RHAD-ile.

3. Vaidlustuskomisjon teatas 06.08.2026 kirjaga nr 12.2-10/166 menetlusosalistele, et vaatab

vaidlustuse läbi esitatud dokumentide alusel kirjalikus menetluses, tegi teatavaks otsuse

avalikult teatavaks tegemise aja ning andis täiendavate seisukohtade ja dokumentide

esitamiseks aega kuni 11.08.2026 ja neile vastamiseks 14.08.2026. Vaidlustuskomisjoni

määratud esimeseks tähtpäevaks esitasid täiendava seisukoha Vaidlustaja ja menetluskulude

nimekirja Vaidlustaja ja Hankija. Teiseks tähtpäevaks esitas täiendava seisukoha ja

menetluskulude nimekirja Hankija.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Vaidlustaja, OÜ Eagle Vision, põhjendab vaidlustust järgmiselt.

4.1. Vaidlustaja palub kohustada Hankijat viima riigihangete seaduse (edaspidi RHS) § 190 lg 4

p-i 2 alusel vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetega:

1) Erimenetluse korra p 3.14.1 (edaspidi ka tuginemise piirang);

2) Erimenetluse korra p 3.14.2;

3) Kvalifitseerimise tingimuste ja Erimenetluse korra p-id 5.2 ja 5.3, millede kohaselt

peab igal ühispakkujal olema pakkumuse esitamise päeval teenuse osutamise kohas

tegevusluba ambulatoorsete oftalmoloogiateenuste ja oftalmoloogia päevakirurgiateenuste

osutamiseks ning millest lähtudes ei arvesta Hankija teises EL-i liikmesriigis väljastatud

samaväärseid tegevuslube (edaspidi ka tegevusloa nõue);

4) Kvalifitseerimise tingimuste ja Erimenetluse korra p 5.3.2, mille kohaselt peavad

pakkujal pakkumuse esitamise päeval igas tegevuskohas olemas olema seadmed ning

pakkumuses seda tõendama (edaspidi ka seadmete nõue);

5) Hindamise aluste p 2.1.2 osas, millega uue pakkuja pakkumusele antakse

ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) § 36 lg 4 p-is 8 sätestatud asjaolu hindamisel teenuse

osutamise kohas teenuse osutamiseks pakkumuse esitanud kehtivat lepingut omavate

pakkujate, v.a uue pakkujaga ühispakkumuse esitanud ühispakkuja, keskmised punktid;

6) Hindamise aluste p 3.1 alap C, millega uue pakkuja pakkumusele antakse RaKS § 36

lg 4 p-is 2 sätestatud asjaolu hindamisel teenuse osutamise kohas teenuse osutamiseks

pakkumuse esitanud kehtivat lepingut omavate pakkujate, v.a uue pakkujaga ühispakkumuse

esitanud ühispakkuja, keskmised punktid;

7) Erimenetluse korra p 8.1.1.

3 (28)

4.2. Vaidlustaja kuulub kontserni, mille emaettevõtjaks on Soome äriühing Silmäasema

Optiikka Oy (edaspidi Silmäasema). Vaidlustaja soovib Riigihankes esitada ühispakkumust

Silmäasema kontserni teise ettevõtjaga Silmäasema Julkiset Silmäterveyspalvelut OY-ga, kelle

näitajad ületavad kõiki Riigihankes nõutud kvalifitseerimise tingimusi ja hindamise

kriteeriume. Alternatiivselt sooviks Vaidlustaja tugineda viidatud ettevõtja näitajatele

ühispakkumust esitamata, kuna Vaidlustaja ei täida iseseisvalt kõiki kvalifitseerimise tingimusi.

Vaidlustatud tingimused kumbagi lahendust ei võimalda.

4.3. Hankija on välja kuulutanud 19 paralleelset eriarstiabi teenuse riigihanke menetlust, mida

korraldab suuresti analoogsete kvalifitseerimise tingimuste ja hindamiskriteeriumide alusel.

Hankija on seadnud nõuded, mis kohtlevad pakkujaid ebavõrdselt ja diskrimineerivalt, on

ebaproportsionaalsed ja põhjendamatud ning kohati ka läbipaistmatud ja asjakohatud.

4.4. Vaidlustaja on riigihangete (viitenumbritega 312199 ja 312195) teabevahetuses esitanud

Hankijale küsimusi ja ettepanekuid RHAD-i nõuete kohta. Hankija ei ole nõustunud Vaidlustaja

välja toodud tingimusi muutma, vaid on asunud võimalike vaidlustajate võimalusi vaidlustuste

sisustamiseks kitsendama. Nt on Hankija Riigihankes keset menetlust täiendanud RHAD-i

tingimusega, mille kohaselt ei kohaldata Riigihankes RHS §-e 85 ja 117.

4.5. RHAD-is on sätestatud piirang, mille kohaselt on tuginemine teise ettevõtja vahenditele

lubatud ainult ühispakkumuse esitamisel. Koosmõjus tingimusega, mille kohaselt peab igal

ühispakkujal olema Eestis väljastatud tegevusluba ambulatoorsete oftalmoloogiateenuste ja

oftalmoloogia päevakirurgiateenuste osutamiseks, on teiste EL-i liikmesriikide ettevõtjate

juurdepääs Riigihankele välistatud. See, et tegemist on sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusega,

mille raames hangitakse tervishoiuteenuseid, ei tähenda, et Hankija võiks seada

diskrimineerivaid, ebavõrdselt kohtlevaid, põhjendamatuid või läbipaistmatuid RHAD-i

tingimusi.

4.6. Erimenetluse korra p 3.14.1 sätestab, et Hankijale vastuvõetav viis teiste ettevõtjate

vahenditele tuginemisel on ühispakkujate pakkumuse kaudu, muudele viisidele tuginemine ei

ole lubatud.

4.6.1. Kvalifitseerimise tingimused sätestavad, et pakkujal, sh ühispakkujal peavad olema

pakkumuse esitamise päeval teenuse osutamise kohas tegevusload ambulatoorsete

oftalmoloogiateenuste ja oftalmoloogia päevakirurgiateenuste osutamiseks. Hankija on

tingimuse sisu selgitanud nii, et tegevusluba peab olema igal ühispakkujal eraldi ja tuginemine

teise ühispakkuja tegevusloale pole lubatud. Seega tugineda võib ainult ühispakkuja

vahenditele, kuid igal ühispakkujal peavad teenuse osutamise kohas ja tegevuskohtades olema

tegevusload ambulatoorsete oftalmoloogiateenuste ja oftalmoloogia päevakirurgiateenuste

osutamiseks. Kuna välisriigi tegevusluba ei arvestata, on nende tingimuste koosmõjuks, et

ühispakkujatena saavad kvalifitseeruda ainult Eestis tegevusluba omavad ettevõtjad. See

tähendab, et kui Vaidlustaja soovib esitada ühispakkumuse koos Silmäasema kontserni

ettevõtjaga ning viimase vahenditele tugineda, siis ei vastaks ühispakkujad ikkagi nn

individuaalse tegevusloa nõudele, kuna Silmäasema kontserni ettevõtja teise liikmesriigi

tegevuslubasid ei arvestata. Nii välistavad Hankija seatud tingimused rahvusvahelises

riigihankes rahvusvahelise osalemise.

4.6.2. Põhjendamatu ja õigusvastane on nii tuginemise piirang kui ka tingimus, et kõigil

ühispakkujatel oleks tegevusluba ambulatoorsete oftalmoloogiateenuste osutamiseks Eestis. Ka

on õigusvastane, et Hankija ei kvalifitseeri ettevõtjaid, kellele on teises EL-i liikmesriigis

väljastatud samaväärne tegevusluba.

4 (28)

4.6.3. Õigus tugineda teise ettevõtja vahenditele on selline EL-i õigusest tulenev instituut, mille

keelamine või piiramine ei saa olla kergekäeline (Euroopa Kohtu otsused C-389/92, Ballast

Nedam, p-id 13—17; C-176/98, Holst Italia, p-id 26—27).

4.6.4. Võrrelduna 2018. aasta eriarstiabi hankega, on Hankija tuginemist lubanud, kuid üksnes

ühispakkujatel teineteise vahenditele. Sealjuures on Hankija paralleelselt toimuva

oftalmoloogia eriarstiabi riigihankes selgitanud, et ühispakkujad võivad oma näitajad

summeerida. Ei ole põhjust arvata, et Hankija kohaldaks Riigihankes sarnast tingimust

vastupidiselt.

Olustikus, milles Hankija kvalifitseerib teineteise vahenditele tuginevad ühispakkujad, kellest

nt ühel pole mingit käivet ega kogemust ning teisel nõutav käive ja kogemus, ei ole mingit vahet

analoogse lahendusega, milles pakkuja tugineks teise ettevõtja vahenditele ilma temaga

ühispakkumust esitamata.

4.6.5. Tuginemise piirangu põhjendamatus on ilmne netokäibe nõude kontekstis. Nimelt ei

eelda netokäibele tuginemine, et tuginetav peaks hankelepingu täitmisel üldse mingit rolli

mängima, vaid isik, kelle netokäibele tuginetakse, tegutseb piltlikult pakkuja finantsalase toena.

Näite varal, milles Hankija aktsepteerib kvalifitseeruvate ühispakkujatena „tegevusloaga tühja

kesta“, kellel ei ole käivet ega kogemust ja temaga oma näitajaid summeerivat teist

ühispakkujat, kes iseseisvalt kõik tingimused täidab, tegutseb teine ühispakkuja täpselt

samamoodi esimese ühispakkuja nn finantsalase toena. Sarnaseid olukordi tuleb kohelda

sarnaselt, kuid antud juhul Hankija seatud tingimused seda ei võimalda.

4.6.6. Vaidlustatud tingimus on vastuolus RHS § 3 p-is 2 sätestatud võrdse kohtlemise,

proportsionaalsuse, asjakohasuse ja põhjendatuse põhimõtetega ning RHS § 3 p-is 3 sätestatud

konkurentsi efektiivse ärakasutamise põhimõttega, kuna tuginemise instituudi mõte on

võimaldada riigihangetes osaleda nendel ettevõtjatel, kes iseseisvalt kvalifitseerimise tingimusi

täita ei suudaks. Enamate pakkujate osalemine riigihankes aitab konkurentsi efektiivsemalt ära

kasutada, kui vähemate osalemine. Olustikus, milles konkurentsi efektiivsemalt ära

kasutatakse, on paremini tagatud ka RHS § 3 p-is 5 sätestatud üldpõhimõtte järgimine.

4.7. Hankija on kehtestanud, et igal ühispakkujal olema pakkumuse esitamise päeval teenuse

osutamise kohas tegevusluba ambulatoorsete oftalmoloogiateenuste ja oftalmoloogia

päevakirurgiateenuste osutamiseks (tegevusloa nõue).

4.7.1. Põhjendatud pole nõuda tegevuslubade olemasolu igalt ühispakkujalt. Seda iseäranis siis,

kui Vaidlustaja võib soovida ühispakkumuse esitamist koos oma kontserni ettevõtjaga Soomest,

mis annaks Vaidlustajale võimaluse kvalifitseeruda, kui Hankija nt arvestaks Soome

tegevusloaga. Samuti on õigusvastane see, et nt ühispakkujad ei kvalifitseeruks, kui ühel neist

on teise EL-i liikmesriigi vastav tegevusluba, mille kontrolliese vastaks Eesti tegevusloa

kontrolliesemele.

4.7.2. Tegevusloa tingimus on nn kodakondsuse alusel diskrimineeriv ja vastuolus mh direktiivi

2014/24/EL artikli 76 lg-s 1 sätestatud kohustusega järgida läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse

kohtlemise põhimõtteid. Vaidlustuskomisjon peab kohaldama ka Eesti ja EL-i õiguse

üldpõhimõtteid, põhiseadust (PS) ning EL-i riigihankeõiguse norme ja tema pädevus selleks

tuleneb PS § 3 lg-st 1, põhiseaduse täiendamise seaduse §-st 2 ning Euroopa Liidu lepingu art

4 lg-st 3. Seega ei ole Vaidlustuskomisjonil piirangut hinnata vaidlusaluse tingimuse vastavust

ka direktiivi 2014/24/EL artikli 76 lg-s 1 sätestatuga. Samadel põhjustel on tegevusloa nõue

vastuolus ka RHS § 3 p-is 2 sätestatud võrdse kohtlemise, proportsionaalsuse, asjakohasuse ja

põhjendatuse põhimõtetega ja RHS § 3 p-is 3 sätestatud konkurentsi efektiivse ärakasutamise

põhimõttega, kuna enamate pakkujate osavõtu võimaldamine lubaks konkurentsi efektiivsemalt

ära kasutada.

5 (28)

4.8. Kuna Vaidlustaja hinnangul on õigusvastane nii tegevusloa nõue kui ka tuginemise piirang,

ei saa RHS § 3 p-iga 2 kooskõlas olevaks pidada ka Erimenetluse korra p-i 3.14.2 lisatud

tingimust, mille kohaselt peab ühispakkumuse korral iga ühispakkuja osalema lepingu täitmises

vähemalt ühe pakkumuses esitatud tegevuskoha kaudu.

Jääb ebaselgeks, millistel õiguslikel või ka praktilistel põhjustel peaks iga ühispakkuja osalema

lepingu täitmises vähemalt ühe tegevuskoha kaudu. Selline kohustus erineb riigihangete

tavapraktikast, mille kohaselt otsustavad ühispakkujad enamasti ise, millises vahekorras nad

raam- või hankelepinguid täidavad.

4.9. Vaidlustaja on nn uus pakkuja, ehk pakkuja, kellel pole Tervisekassaga Riigihanke algamise

päeval kehtivat ravi rahastamise lepingut katarakti operatsioonide teenuse osutamiseks. Hankija

on RHAD-is näinud mitu hindamiskriteeriumi, millega omistatakse nn uutele pakkujatele

hindepunkte mitte lähtudes sellest, mida nn uus pakkuja on pakkunud, vaid sellest, milline on

olnud tema konkurentide käitumine varasemate ravi rahastamise lepingute täitmisel.

Hindamise aluste p-i 2.1.2 kohaselt omistatakse hindepunkte selle järgi kas Tervisekassa on

esitanud pakkujale kahju hüvitamise nõudeid. Antud tingimusele lisatud märkuse kohaselt

antakse uue pakkuja pakkumusele RaKS § 36 lg 4 p-is 8 sätestatud asjaolu hindamisel teenuse

osutamise kohas teenuse osutamiseks pakkumuse esitanud kehtivat lepingut omavate

pakkujate, v.a uue pakkujaga ühispakkumuse esitanud ühispakkuja, keskmised punktid.

Samasugune lahendus on kehtestatud ka Hindamise aluste p 3.1 alap-is C, mis on samadel

alustel vaidlustuse esemeks.

Kuivõrd Vaidlustajale äratuntavalt ei ole Hindamise aluste p-is 2.1.3 sama märkust uute

pakkujate kohta esitanud, siis eeldab Vaidlustaja, et Hankija ei ole viidatud sättes nimetatud

ettekirjutuste osas sama reeglit kehtestanud.

4.9.1. Eelviidatud RHAD-i sätted on vastuolus RHS § 3 p-is 2 ja § 3 p-is 5 sätestatud

üldpõhimõtetega ja direktiivi 2014/24/EL artikli 76 lõikes 1 sätestatud kohustusega järgida

läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtteid.

RHS § 126 lg 7 ja RHS § 85 näevad ette, et hindamiskriteeriumide eesmärk on välja selgitada

majanduslikult soodsaim pakkumus. Sama tuleneb ka RHS § 3 p-ist 5, mille kohaselt peab

hankija sõlmima hankelepingu parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte alusel. Majanduslik

soodsus selgitatakse välja lähtudes pakkumuses esitatust, mis tähendab enamasti, et hinnatakse

pakkumust, mitte pakkujat. Ka ei tohi hindamiskriteeriumid seonduda õiguskaitsevahendite

kohaldamisega, kuna need ei peegelda pakkumuse soodsust.

4.9.2. Hankija on teabevahetuses selgitanud, et kuna tegemist on sotsiaal- ja eriteenuste

erimenetlusega, milles on välistatud RHS §-ide 85 ja 117 kohaldamise, siis võib selliseid

hindamiskriteeriume seada. Tartu Ringkonnakohtu lahendit 3-26-911, millele Hankija viitab,

ei ole aga ühestki andmebaasist võimalik leida.

4.9.3. Vaidlustaja on vaidlustanud eraldi ka RHS §-ide 85 ja 117 kohaldamise välistamise. Küll

aga ei päästaks isegi viidatud sätete kohaldamise välistamine hinnangu andmisest, kas need

sätted on kooskõlas riigihanke korraldamise üldpõhimõtete ning direktiivi 2014/24/EL artikli

76 lg-s 1 sätestatuga.

RHS § 3 p 5 sätestab, et hankelepingu peab sõlmima parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte

alusel. Selle sätte kohaldamist ei saa Hankija RHAD-is enda jaoks välistada. Kuigi Hankija on

enda väitel RHS §-ide 85 ja 117 kohaldamise välistanud, siis nähtub RHAD-ist, et Hankija

hindab pakkumusi majandusliku soodsuse alusel, lähtudes nii hinnast kui ka kvaliteedist.

4.9.4. RHS §-ist 3, sh § 3 p-ist 5 tuleneb, et ka sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses hinnatakse

pakkumusi, mitte pakkujaid ning pakkumuste hindamise kriteeriumid peavad olema seotud

hankelepingu esemega. Seetõttu ei ole vaidlustatud tingimused ka RHS §-iga 3 kooskõlas, kuna

neil puudub seos hankelepingu esemega ja hindamine ei toimuks esitatud pakkumuste alusel.

6 (28)

4.9.5. Isegi, kui nõustuda Hankija poolt teabevahetuses väljendatud seisukohaga, et sotsiaal- ja

eriteenuste erimenetluses peaks saama hinnata ka pakkujaid endid, mitte nende pakkumusi, siis

tuleb arvestada, et Hankija on kehtestanud sellise hindamiskriteeriumi, milles isegi tema

argumente aluseks võttes omistatakse uutele pakkujatele hindepunkte mitte lähtudes nende

pakkumusest või nn uuest pakkujast, vaid lähtudes kolmandatest isikutest ja nende varasemast

käitumisest ja tegevusest.

4.9.6. Uuel pakkujal, sh Vaidlustajal, ei ole selliste hindamiskriteeriumide korral mingeid

võimalusi oma pakkumuse majanduslikku soodsust, sh kvaliteeti mõjutada, vaid hindepunktid

omistatakse talle sõltumata tema pakkumusest või pakkuja isikust. Nõnda ei järgi vaidlustatud

hindamiskriteeriumid ka võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna üht liiki pakkujad on saanud oma

varasema tegevuse või käitumisega neile omistatavaid hindepunkte mõjutada, kuid teist liiki

pakkujatel selline võimalus sootuks puudub.

4.9.7. Seda, et Hankijal pole vajadust teiste pakkujate keskmisi hindepunkte nn uutele

pakkujatele omistada, väljendab ka Hankija vastus teabevahetuses riigihankes Eriarstiabi

teenus (otorinolarüngoloogia). Selles on üks pakkuja küsinud, et kuidas nn uuele pakkujale

omistatakse hindepunkte, kui samas piirkonnas teised teenuse osutajad puuduvad. Hankija on

sellele päringule vastanud nii, et sellisel juhul omistatakse nn uuele pakkujale või uutele

pakkujatele vastavas hindamiskriteeriumis maksimaalsed punktid. Samamoodi on Hankija

vastanud ka küsimusele riigihankes Eriarstiabi teenus (dermatoveneroloogia).

Kui Hankija õigustab oma tingimusi väitega, et RaKS need talle kohustuslikuna ette näeb, siis

selliseid väited ei vasta tõele. Nimelt kohustab RHAD-is viidatud RaKS § 36 lg 4 p 8 hankijat

hindama varasemate ravi rahastamise lepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohast

täitmist tervishoiuteenuse osutaja poolt. Viidatud sättes ei ole reguleeritud seda, kuidas peaks

kõnealust asjaolu hindama nn uute pakkujate puhul. Seega ei tulene RakS § 36 lg 4 p-ist 8 alust,

et uutele pakkujatele tuleks omistada tema konkurentide keskmised hindepunktid.

Sama on RHAD-is viidatud RaKS § 36 lg 4 p-is 2 sätestatuga, kuivõrd see annab Tervisekassale

aluse hinnata üksnes teenuse osutamise kvaliteeti ja tingimusi ega ütle midagi selle kohta, et

uuele pakkujale peaks omistama tema konkurentide keskmised hindepunktid.

4.10. Hankija muutis Riigihanke menetluse ajal RHAD-i ja sätestas Erimenetluse korra p-is

8.1.1, et ei kohalda erimenetluse läbiviimisel RHS §-i 85 ega §-i 117.

4.10.1. Hankija motiivid nende sätete välistamisel on olnud tõenäoliselt kantud sellest, et seada

hindamiskriteeriume, mis ei ole seotud hankelepingu esemega ja hinnata teatud pakkujate

pakkumusi hoopis kõrvaliste asjaolude alusel.

4.10.2. Kuivõrd RHS § 126 lg-s 7 on ette nähtud, et RHS §-id 85 ja 117 peaksid olema nn

automaatselt kohalduvad sätted, siis on nende sätete välistamine erandlik ja peab igal juhul

vastama RHS §-is 3 sätestatud üldpõhimõtetele, ehk Hankija peab vähemalt

vaidlustusmenetluses põhjendama, kuidas RHS §-ide 85 ja 117 välistamine on õiguspärane.

Hankija ei ole RHAD-is põhjendanud, millistel eesmärkidel selline välistus on tehtud.

Vaidlustaja eeldab, et vaidlusaluse välistuse mõju seisneb sisuliselt selles, et kui RHS § 85

kohaldub, siis saab Vaidlustaja oma vaidlustust argumenteerida viidates otse RHS § 85 lg 1

esimeses lauses sätestatud kohustusele seada hankelepingu esemega seotud hindamise

kriteeriumid. Ka ei ole RHS §-is 85 sätestatud, et hankija võiks hinnata pakkumuste asemel

hoopis pakkujaid.

4.10.3. Erimenetluse korra p-is 8.1.1 sätestatud välistus on vastuolus ka RHS § 3 p-is 1

sätestatud läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõttega, kuna RHAD-i kogumis hinnates ei ole

arusaadav, millises osas on RHS §-ide 85 ja 117 kohaldamine riigihanke menetluses välistatud.

Vaatamata Erimenetluse korra p-is 8.1.1 sätestatud välistusele, on RHAD-ist ilmne, et selles

7 (28)

esitatu RHS §-e 85 ja 117 sisus suuresti järgib. Nõnda on Hankija RHAD-is ette näinud näiteks

hindamiskriteeriumide osakaalud (RHS § 85 lg 9), hindamise vastavalt

hindamiskriteeriumidele (RHS § 117 lg 1) ning hindamise osade kaupa (RHS § 117 lg 2). Ka

on Hankija RHAD-is ette näinud, et hindab vastavaks tunnistatud pakkumusi ja tõenäoliselt

soovib Hankija tunnistada pakkumused edukaks ikkagi põhjendatud kirjaliku otsusega (RHS §

117 lg 1 teine lause). Seega on Hankija ühelt poolt väitnud, et ei kohalda RHS §-e 85 ja 117,

kuid teiselt poolt kohaldab nendes sätestatut nii nagu kõnealused paragrahvid ette näevad.

Vaidlustaja hinnangul ei saa läbipaistev ja kontrollitav olla RHAD-i regulatsioon, millega ühest

küljest teatud sätete kohaldamine välistatakse, kuid tegelikkuses neid kohaldatakse. See ei

võimalda ka pakkujatel lõpuni mõista, millest Hankija pakkumuste hindamisel või edukaks

tunnistamisel lähtub, rääkimata sellistest praktilistest küsimustest nagu kas hankija tunnistab

pakkumused edukaks kirjaliku otsusega (RHS § 117 lg 1 – säte, mida RHAD alusel väidetavalt

ei kohaldata) või hakkab otsuseid vormistama ja neist teavitama mingil muul moel.

4.11. Kvalifitseerimise tingimuste kohaselt peab pakkujal olema pakkumuse esitamise

tähtpäeval tegevuskohas, kus pakkuja soovib katarakti operatsioonide teenust osutada, katarakti

operatsiooni teostamiseks vajaminevad töökorras mikroskoop, fakoemulsifikaator ja optiline

biomeeter. Pakkuja esitab riigihangete registris teenuse osutamise tegevuskohad ja neis olevate

töökorras nimetatud seadmete seerianumbrid. Pakkuja lisab nimetatud seadmete ostu või

liisimise või rentimise või tasuta kasutamise või muude omandamist tõendavate dokumentide

koopiad ja foto seadmest, kus näha ka seadme unikaalne seerianumber, mis identifitseerib

üheselt konkreetse seadme, sh seadme mudeli (seadme nõue).

4.11.1. Lähtudes seadme nõude sõnastusest peavad seadmed olemas olema pakkumuse

esitamise hetke seisuga ja pakkuja peab nende olemasolu tõendama mh dokumentide ja

fotodega, millelt oleks tuvastatav ka konkreetse seadme seerianumber.

4.11.2. Vaidlustuskomisjoni ja kohtute pikaaegse praktika kohaselt ei ole õiguspärased sellised

riigihanke alusdokumentide tingimused, mis eeldavad pakkujalt tehnika, materjalide ja muu

vajaliku omandamist enne, kui hankelepingu sõlmimine on kindel.

4.12. 11.08.2026 esitas Vaidlustaja täiendavad seisukohad.

4.12.1. Suuresti taanduvad Hankija vastuses vaidlustusele põhjendused väidetele, et tegu on

sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusega ning sellele, et hangitakse tervishoiuteenuseid. Kuigi

need asjaolud ei ole faktiliselt ebaõiged, ei saa Hankija tegevuse õiguspärasusele antav hinnang

ainult sellele tugineda.

4.12.2. Riigihankes rakendatavad tingimused põhinevad Hankija varasemal kogemusel

sarnastest eriarstiabi hangetest. Tõenäoliselt ei ole nende korduvkasutatud RHAD-i tingimuste

õiguspärasuse ega põhjendatuse suhtes põhjalikku analüüsi varem tehtud.

4.12.3. RaKS-i raamistik võib Hankijale anda ideid rakendada tingimusi, mis ei ole RHS §-iga

3 kooskõlas, kuid see ei tähenda, et Hankija tohibki seada õigusvastaseid tingimusi ja

põhjendada nende seadmist mineviku kogemuse ja harjumusega. Hankija vabadus sotsiaal- ja

eriteenuste erimenetluses ei ole piiramatu.

4.12.4. Hankija on vastuses vaidlustusele lähtunud sellest, et korraldades sotsiaal- ja eriteenuste

erimenetlust tervishoiuteenuste hankimiseks, siis on tal juba ainuüksi nendest asjaoludest

tulenevalt eriti ulatuslik vabadus RHAD-i tingimuste koostamiseks.

Sealjuures viitab Hankija Tallinna Ringkonnakohtu määrusele haldusasjas 3-21-1809 p-ile 16,

kuid tegelikult nähtub ka viidatud kohtumääruse p-ist 16, kuulus tollal kohaldamisele RHS §

126 redaktsioonis, mis kehtis 15.07.2020 seisuga. See redaktsioon oligi tänasest oluliselt

8 (28)

piiratum, nähes menetluskorda reguleerivas sättes (lg 7) ette, et järgida tuleb RHS §-is 3

sätestatud üldpõhimõtteid, võttes arvesse sotsiaal- ja eriteenuste eripärasid. See ei ole praegu

kehtiv redaktsioon, kuna RHS § 126 lg 7 viitab sellele, et hankija peab lisaks kohaldama 1.

ptk-s ning §-ides 77, 81 ja 82 sätestatut ja üldjuhul kohaldama §-ides 85, 110–112, 114–117 ja

119 sätestatut. Viidatud muudatused lisati RHS §-i 126 01.06.2022 jõustus RHS §-i 126

redaktsioon, mille eesmärk oli hankijate diskretsiooni sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses

piirata.

4.12.5. Hankija ei ole Tallinna Ringkonnakohtu määruse haldusasjas 3-21-1809 p-i 16 esitanud

täielikult. Eelnimetatud punktis võttis kohus võttis mh seisukoha, et RHS § 3 p-ist 3 saab

tuletada hankija üldise kohustuse kontrollida, et edukaks ei tunnistataks pakkumust, mille

maksumus on põhjendamatult madal. Teisisõnu oli ringkonnakohus seisukohal, et riigihanke

korraldamise üldpõhimõtetest saab hankija jaoks tuletada küllaltki ulatuslikke positiivseid

kohustusi, milleks antud juhul oli kohustus mitte edukaks tunnistada sellist pakkumust, mille

maksumus on põhjendamatult madal. See kohtupraktika ei toeta Hankija väiteid nagu

kohaldataks erimenetluses riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid kuidagi leebemalt.

4.12.6. Kohtuasjades Medisanus ja Roche-Lietuva on Euroopa Kohus selgitanud, et

liikmeriikidel on teatud kaalutlusruum otsustada, kuidas rahvatervise kaitse tagada ja kuidas

selline tase saavutatakse. Antud juhul on see diskretsioon aga piiratud EL-i esmase ja teisese

õigusega ning Eesti liikmesriigina, on viidatud kaalutlusruumi riigihangete kontekstis RHS

§-idega 3 ja 126 ära sisustanud. Hankija väidetud allikatest ei tulene Hankijale mistahes laiemat

diskretsiooni, kui on Eesti ja EL-i seadusandjad otsustanud.

4.12.7. Seoses tuginemise piiranguga keskendub Hankija argumenteerimisele, kuidas tema huvi

on tuginemise piirangu kaudu tagada see, et teenust osutav ettevõtja suudaks oma võimekustega

lepingumahtu teenindada. Sealjuures on peamiseks väiteks, et lubades tugineda kellelegi teisele

ei suudaks Hankija seda eesmärki tagada.

Hankija on teabevahetuses andnud selgituse, mille sisu saab kokku võtta nii, et ühispakkumuse

korral saavad ühispakkujad oma näitajad summeerida, sh ka viisil, kus kõiki nõutud teenuseid

on osutanud üks ühispakkuja. Ka ütleb Hankija sealsamas, et nõue on täidetud ka siis, kui kogu

nõutav netokäive on olemas ühel ühispakkujal. Ehk siis Hankija sisustab netokäibe nõuet

nõnda, et ühispakkujate korral on talle täiesti aktsepteeritav olukord, milles näiteks ühel

ühispakkujal puudub nõutav netokäive ja ka teised näitajad peale tegevusloa sootuks. Seega on

Hankija positsioon see, et mistahes varasemat netokäivet mitte omav ühispakkuja on võimeline

oma võimekustega lepingumahtu teenindama ainult seetõttu, et tal on ühispakkuja, kes tema

asemel kõik tingimused eraldiseisvalt täidab. Samas on Hankija positsioon Vaidlustaja suhtes,

et kuigi Vaidlustajal on tervishoiuteenuste netokäive olemas väiksemas mahus kui

kvalifitseerimise tingimustes nõutud, siis tema ei ole võimeline lepingumahtu teenindama

ainuüksi põhjusel, et ta soovib ühispakkuja asemel tugineda oma kontserni teise ettevõtja

tervishoiuteenuste netokäibele.

4.12.8. Kõik Hankija vastuses väidetud riskid võivad realiseeruda olukorras, milles üks

ühispakkuja tugineb täies ulatuses teise ühispakkuja vahenditele. Seega puudub Hankija seatud

tuginemise piirangul sisuline mõte ja vajadus.

4.12.9. Ebaõige ja eksitav on Hankija käsitlus sellest, kuidas kohtuasjad Ballast Nedam, Holst

Italia ning Partner Apelski Dariusz asjasse ei puutu, kuna käsitlevad teise ettevõtja vahenditele

tuginemist hankemenetluses. Hankija jätab siinjuures tähelepanuta olulise asjaolu, et

kohtuasjade Ballast Nedam ja Holst Italia tegemise ajal polnud „hankemenetluses“ tuginemist

üldse olemas. Järelikult pidi Euroopa Kohus tuginemise õiguse millestki ju tuletama.

Vaidlustaja on seisukohal, et Euroopa Kohus tuletas tuginemise õiguse konkurentsi efektiivse

ärakasutamise põhimõttest, Euroopa Liidu esmasest õigusest ning kvalifitseerimise instituudist.

9 (28)

4.12.10. Tegemist on rahvusvaheliselt välja kuulutatud riigihankega, mille puhul EL-i esmane

õigus kehtib, sh kohaldub põhimõte, et konkurents peaks olema võimalikult suures ulatuses ära

kasutatud ning Hankija on kvalifitseerimise tingimused seadnud ning kontrollib neid. Seega

kohalduvad ka Riigihankes samad põhimõtted, mis eksisteerisid kohtuasjade Ballast Nedam ja

Holst Italia ajal, mistõttu ei peaks õiguslik järeldus ka olema kuidagi teistsugune – tuginemise

õigus tuleneb EL-i esmasest õigusest ja riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest.

Seda järeldust toetab kaudselt ka Hankija enda viidatud haldusasjas 3-21-1809 tehtud Tallinna

Ringkonnakohtu määruse p 16, milles kohus mh leidis, isegi kui RHS § 115 ei kohaldu, siis

sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses tuleneb RHS § 3 p-ist 3, et hankija ei või edukaks

tunnistada pakkumust, mis on põhjendamatult madal. Selle lahendi kiiluvees oleks kummastav

järeldada, et sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses tuleks RHS §-i 3 tõlgendada nõnda, et sellest

ei tulene nt pakkuja õigust tugineda oma kontserni ettevõtja käibele, kuivõrd see õigus

võimaldaks mh konkurentsi efektiivsemalt ära kasutada.

4.12.11. Hankija on RHAD-is tuginemise võimaluse ette näinud ühispakkujatele, mis tähendab,

et Hankija on vähemasti ühispakkujate osas ennast RHS § 103 regulatsiooniga sidunud. Nõnda

tuleneb vaidlustuskomisjoni praktikast mh ka eriarstiabi hangetes, et kui hankija on ennast

mõne RHS-i sättega sidunud, siis muudab hankija ka nende sätete sisu ja neid tõlgendava

vaidlustus- ja kohtupraktika endale siduvaks ega saa neid instituute põhimõtteliselt teisiti

sisustada või anda menetlustoimingutele teistsugust sisu kui on ette näinud seadusandja.

Kuna Hankija on ennast RHS §-iga 103 vähemalt ühispakkujate osas sidunud, siis on Hankija

ühelt poolt tuginemise kontseptsiooni endale juba vastuvõetavaks pidanud. Teiselt poolt

tähendaks Hankija seisukohaga nõustumine, et tuginemise võimaldamine ainult

ühispakkujatele oleks vastuolus RHS § 3 p-is 1 sätestatud läbipaistvuse ja kontrollitavuse

põhimõttega.

4.12.12. Ebaõige on Hankija käsitlus vaidlustuskomisjoni otsuse 98-18/194960 osas.

Vaidlustuskomisjon leidis kõnealuses lahendis, et ühispakkujate tuginemise õigus tuleneb

sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse puhul RHS §-ist 3, mistõttu ei olnud tuginemise keeld

õiguspärane. Sellele lahendile viidates on ka värskemas õiguskirjanduses1 üldistatud, et kuna

ettevõtjal on seadusest tulenev õigus tugineda teise ettevõtja vahenditele, peab hankija hoiduma

selliste tingimuste kehtestamisest RHAD-is, mis võiksid seda õigust põhjendamatult piirata.

Seega tähistab kõnealune vaidlustuskomisjoni otsus lähenemist, et tuginemise õigus muule

isikule kui ühispakkujale tuleneb RHS §-ist 3 mh ka eriarstiabi tellimiseks mõeldud sotsiaal- ja

eriteenuste erimenetluses. RHS § 103 lg-s 4 on sätestatud ühispakkujate tuginemise õigus

lihtsalt üks alaliik üldisest tuginemise õigusest ning ühispakkujad tuginevad teineteisele

vahenditele samadel tingimustel ja eeldustel, milles nt pakkuja saab teise isikule vahenditele

tugineda (vt RHS § 103 lg 4 sõnastus).

4.12.13. Hankija järeldus, et Vaidlustajal ei oleks võimalik oma kontserni Soome ettevõtjale

tugineda isegi hankemenetluses, kuivõrd selle välistaks RHS § 103 lg 2, ei ole korrektne. RHS §

103 lg 2 sätestab lihtsustatult, et tuginetavale laieneb nn isikliku täitmise kohustus siis, kui

tuginetakse RHS § 101 lg 1 p-is 6 sätestatud hariduse ja kutsekvalifikatsiooni ning p-is 1 või 2

sätestatud kogemuse osas. Hankija ei ole sätestanud kvalifitseerimise tingimusi haridusele ega

kutsekvalifikatsioonile ning Vaidlustaja saaks tugineda oma kontserni ettevõtja netokäibele ka

RHS §-i 103 mõttes ilma nn isikliku täitmise kohustuseta tuginetava poolt.

4.12.14. Hankija seatud tuginemise piirang on Vaidlustajale peamiseks takistuseks just

netokäibe nõude täitmisel, mistõttu ei mõjutaks Soome ettevõtja tegevusloa puudumine Eestis

Vaidlustaja õigust tema netokäibele RHS §-i 103 alusel tugineda.

1 RHS. Komm vlj. Tartu: Juura, § 103/14.

10 (28)

4.12.15. Kui lähtuda Hankija positsioonist, et ta ei ole ennast sidunud peaaegu mitte ainsagi

RHS 2. ptk sättega, siis omaks üsna vähe tähtsust see, millise tuginemise korral on isikliku

täitmise kohustus RHS §-i 103 alusel olemas, vaid neid küsimusi peaks sellisel puhul

ammendavalt reguleerima RHAD või oleks need asjaolud üldse RHAD-is reguleerimata.

4.12.16. Ilmselt on Hankija valinud nn uutele pakkujatele teiste pakkujate keskmiste

hindepunktide omistamise seetõttu, et pole leidnud alternatiivi, kuidas peaks nn ajalooliste

andmete puudumisel uute pakkujate pakkumustele punkte andma. See ei muuda vaidlustatud

tingimust õiguspäraseks, kuivõrd nn uusi pakkujaid koheldakse hindamisel ka ebavõrdselt

võrreldes nn vanade pakkujatega. Isegi kui lähtuda Hankija seisukohast, et RHS § 3 võimaldab

hinnata ka pakkujaid endid, mitte nende pakkumusi (millega Vaidlustaja ei nõustu), siis

vaidlusaluse kriteeriumi kohaselt omistab Hankija vanadele pakkujatele hindepunktid, mis on

seotud nende endi käitumisega varasemate ravi rahastamise lepingute täitmisel. Nn uutele

pakkujatele, sh Vaidlustajale, hindepunktide omistamisel, ei ole aga mistahes põhjuslikku seost

uute pakkujate varasema käitumisega, vaid Hankija omistab neile hindepunkte, mis neist ei

sõltu.

RHS § 3 p-ist 2 tuleneb, et pakkumusi tuleb hinnata samadest hindamiskriteeriumidest lähtudes

ja samadel alustel, kuid antud juhul see nii ei ole isegi kui oletada, et pakkujate varasema

käitumise hindamine oleks üldse lubatav. Seega ei õigusta ka Hankija kaalutlused antud juhul

võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

4.12.17. Hankija eksib vastuses vaidlustusele selles, et RHS § 85 ja § 117 välistamine pole

erandlik. Seadusandja kaalutluseks nende sätete lisamisel RHS § 126 lg-sse 7 oli see, et teatud

oluliste ja fundamentaalsete RHS-i sätete kohaldamine oleks hankijale reegliks.

4.12.18. Kui seadusandja on otsustanud, et sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses peaks hankija

üldjuhul kohaldama RHS § 85 ja 117, siis on nende välistamine erandlik ning sellest asjaolust

tuleneb hankijale suurem põhjendamise kohustus. Hankija ei saa väita, et tal oleks mingi eriti

ulatuslik kaalutlusruum otsustada ühe või teise fundamentaalse sätte välistamise üle.

4.12.19. Üldsõnalised ja vastuolulised on Hankija selgitused, et RHS §-ide 85 ja 117

välistamine on vajalik selleks, et tagada hindamiskriteeriumide ja hindamise kooskõla

RaKS-ist tulenevate nõuetega. Ühelt poolt väidab Hankija, et Tervisekassal on kaalutlusruum

RaKS §-is 36 sätestatud asjaolude kohaldamisel, kuid samal ajal sedagi, et viidatud säte

kohustaks teda kohaldama RHS §-iga 85 ja 117 vastuolus olevaid tingimusi. Seejuures ei ole

Hankija vastusest ei ole jälgitav, millises osas ja miks ei saa Hankija oma kaalutlusruumi

kohaldada nõnda, et see oleks RHS §-iga 85 ja 117 kooskõlas.

4.12.20. Hankija väidab, et kui ta on RHS §-ide 85 ja 117 kohaldamise välistanud, siis on tema

õigus osakaalude seadmiseks, hindamismetoodika kohaldamiseks ning osade kaupa

hindamiseks enesestmõistetav. Hankija tegutseb vastuoluliselt. RHAD-ist leiab hulgaliselt

sätteid, mis oma sisus ja vormis esitavad RHS § 85-ide ja 117 normistikku. Kirjanduses ja selles

viidatud haldus- ja kohtupraktikas leitud, et Hankija võib ennast sotsiaal- ja eriteenuste

erimenetluse siduda 2. ptk sätetega nii viiteliselt kui ka sisuliselt2. Antud juhul on Hankija

väitnud, et ei kohalda RHS §-e 85 ja 117, kuid RHAD-ist nähtub, et sisuliselt kohaldab. Nõnda

ei ole RHAD selles osas ka läbipaistev, kuivõrd Hankija vastuolulistest välistustest, kuid samas

ka enesestmõistetavalt kohalduvatest tingimustest, ei ole aru saada, mida RHS §-ide 85 ja 117

välistamine tähendab.

4.12.21. Seadmete nõue, s.o kallihinnaliste seadmete olemasolu pakkumuse esitamise hetke

seisuga ei ole RHS § 3 p-i 2 mõttes proportsionaalne ega põhjendatud.

2 RHS. Komm vlj. Tartu: Juura, § 126/17.

11 (28)

Vaidlustuses viidatud vaidlustuskomisjoni varasemas praktikas ei ole vaidlustuskomisjon

Tegemist on igal juhul spetsiifiliste ja kallihinnaliste seadmetega, mille mistahes tehinguga enda

valdusesse saamine ei toimu kuludeta ega üleöö. Isegi, kui sellised seadmed satuks pakkuja

valdusesse tasuta, siis peab kõnealuseid seadmeid igal juhul hooldama.

4.12.22. Seadmete olemasolu nõudmist kvalifitseerimise tingimusena juba pakkumuse

esitamise ajaks on Eesti ja Euroopa Kohtu praktikas peetud ebaproportsionaalseks3. Kui

Hankijale üldse mingi õiguspraktika ei kohaldu, siis tähendaks see sisuliselt seda, et

vaidlustuskomisjoni ja kohtute praktikas kujundatud kontseptsioon siduvusest on sisutu ja

mõttetu.

4.12.23. Vaidlustaja jääb tegevusloa nõude osas vaidlustuses esitatud argumentide juurde.

Euroopa Kohus on Eestiga seotud kohtuasjas Riigi Tugiteenuste Keskus asunud seisukohale, et

direktiivi 2004/18 artiklit 46 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui hankija

kehtestab kvalitatiivse valikukriteeriumina hankelepingute täitmise liikmesriigis

registreerimise ja/või tunnustuse saamise juhul, kui pakkujal juba on sarnane registreering või

tunnustus tema asukoha liikmesriigis.

Kui Hankija väidab, et kuna tegemist on sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusega, millega

hangitakse tervishoiuteenuseid, siis ei saa vaidlusaluste tingimuste suhtes ka Euroopa Kohtu

praktikast suurt midagi kohaldada, siis tuleb taas arvestada, et Hankija on kehtestanud

kvalifitseerimise tingimused lähtudes RHS-i 2. ptk-st, st muutnud endale vastavad 2. ptk normid

ka siduvaks. Kuna need normid on siduvad, siis peab omaks võtma ka neid tõlgendava

vaidlustus- ja kohtupraktika. Vastupidine tõlgendus, milles hankija võiks RHS 2. ptk sätteid, sh

kvalifitseerimise tingimuste sisu ja kontrollimist rakendada nii, et kogu muu haldus- ja

kohtupraktika ei kohaldu, tähendaks olulist hälbimist vaidlustuskomisjoni varasemast

praktikast, sh praktikast nii eriarstiabi hangete kui ka üleüldiselt sotsiaal- ja eriteenuste

erimenetluse praktikast. Selline tõlgendus muudaks pakkujate õiguste kaitse võimalused

ettearvamatuteks, kuivõrd hankija ei oleks RHAD-i tingimuste koostamisel enam suurt

millegagi seotud ja võikski väita, et kuna tegemist on sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlustega

tervishoiuteenuste hankimiseks, siis pakkujatel ei ole isegi riigihangetes kõige tavalisemaks

peetud õigusi. Kui see on nii, siis on RHS §-id 126 ja § 3 mõttetud ja sisutud ning

esmanimetatud sätet pole üldse vaja.

5. Hankija, Tervisekassa, vaidleb vaidlustusele vastu ja palub jätta vaidlustuse rahuldamata

järgmistel põhjustel.

5.1. Riigihange viiakse läbi sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusena. Sotsiaal- ja eriteenuste

erimenetluses määrab hankija ise menetluskorra (RHS § 126 lg 2). Seadus ei sätesta kindlaid

nõudeid, kui põhjalik peaks RHAD-is määratav erimenetluse kord olema ja milliseid küsimusi

tuleks selles tingimata reguleerida.

5.2. Vaidlustaja vaidlustab tuginemise piirangut (Erimenetluse kord, p 3.15.1), ühispakkujate

sisulise osalemise nõuet (Erimenetluse kord, p 3.15.2), tegevusloa nõuet (Erimenetluse kord,

p 5.1.1) ja erinevaid hindamise aluseid. Need küsimused on hankemenetluses reguleeritud RHS

§-ides 85, 98—101 ja 103. Nimetatud sätted kohalduvad sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses

üksnes siis, kui hankija on nii otsustanud (RHS § 126 lg 7). Riigihankes pole Hankija otsustanud

neid sätteid kohaldada.

5.3. Euroopa- ja Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et rahvatervise valdkonnas on hankijal eriti

suur vabadus RHAD-i koostamisel: Rahvatervise valdkonnas kohaldatakse proportsionaalsuse

põhimõtet siiski erilisel moel, arvestades asjaolu, et inimeste elu ja tervis on Euroopa Liidu

3 RHS. Komm vlj. Tartu: Juura, § 101/52.

12 (28)

toimimise lepinguga kaitstud hüvede ja huvide hulgas esikohal, ning seda, et liikmesriigid

võivad otsustada, millisel tasemel nad kavatsevad rahvatervise kaitse tagada ja kuidas selline

tase saavutatakse; sellega seoses tuleb tunnustada liikmesriikide kaalutlusruumi olemasolu

(Roche Lietuva, p 42; C-296/15 Medisanus, p 82)4. Riigihanke puhul on tegemist

erimenetlusega, kus on Hankijal ulatuslik vabadus menetluskorra loomisel, kui ka sellega, et

tegemist on rahvatervise valdkonna riigihankega, kus kohaldatakse ka hankemenetluses

üldpõhimõtteid leebemal kujul.

5.4. Põhjendamatud on Vaidlustaja väited, et Erimenetluse korra p-iga 8.1.1 RHS §-ide 85 ja

117 kohaldamise välistamine on õigusvastane.

Alusetu on Vaidlustaja käsitlus, et nende sätete välistamine erandlik. Seadus ei seo RHS §-ide

85 ja 117 kohalduvuse välistamist erandliku olukorra, vältimatu vajaduse ega muu kõrgendatud

normatiivse eeldusega. Samuti ei nõua RHS, et hankija esitaks riigihanke alusdokumentides

eraldi põhjenduse iga sätte kohta, mille kohaldamisest ta RHS § 126 lg 7 alusel kõrvale kaldub.

Vaidlustaja etteheide on seega suunatud seadusandjale, mitte Hankijale. Kui Vaidlustaja arvates

on RHS § 126 lg-de 2 ja 7 näol tegemist õigusvastaste normidega, pole vaidlustusmenetlus tema

õiguste kaitseks sobiv vahend.

Asjassepuutumatu on ka see, et Hankija lisas Erimenetluse korra p-i 8.1.1 menetluse kestel.

Riigihanke käigus esitatud küsimused võivad juhtida Hankija tähelepanu RHAD-i täpsustamise

vajadusele. Hankijal on õigus Erimenetluse korda menetluse kestel muuta.

5.5. Vaidlusaluses erimenetluses kasutatakse tavapärasest hankemenetlusest erinevat

hindamismetoodikat ja lepingute sõlmimise korda, mis RHS §-dega 85 ja 117 ei ühildu:

1) RaKS § 36 lg-st 4 tulenevad asjaolud, mida Tervisekassa lepingu sõlmimisel hindab.

Tervisekassal on kaalutlusruum RaKS § 36 lg-s 4 loetletud asjaolude rakendamisel. Mitu

asjaolu on sellised, mis ei kirjelda pakkumuse majanduslikku soodsust ja mida ei saaks seega

hindamise kriteeriumina sätestada hankemenetluses. Näiteks p-ist 8 tulenev õigus hinnata

varasemate lepingute nõuetekohast täitmist või p-ist 9 tulenev õigus hinnata tervishoiuteenuse

osutaja üldist majanduslikku seisundit. Kuna tegemist on seadusandja poolt ette antud

loeteluga, on ka ilma Erimenetluse korra p-ita 8.1.1 ilmne, et erimenetluses ei kohaldata RHS

§-i 85 tavapärasel moel;

2) erimenetluse eesmärk ei ole valida igas Riigihanke osas välja üks pakkuja, kelle

pakkumus on teiste pakkumustega võrreldes majanduslikult kõige soodsam. RHAD võimaldab

tunnistada samas Riigihanke osas edukaks mitu pakkumust, mis ületavad lävendi. Hindamise

tulemusel määratakse kindlaks nende tervishoiuteenuse osutajate ring, kellega Tervisekassa

võib ravi rahastamise lepingu sõlmida;

3) pakkumuse edukaks tunnistamine ja saadud punktisumma ei määra automaatselt

kindlaks pakkujale antavat ravijuhtude mahtu. Edukaks tunnistatud pakkujate vahel jaotatakse

ravijuhud Erimenetluse korras sätestatud reeglite kohaselt, arvestades mh pakkuja teenuse

osutamise võimekust ja hinnakoefitsienti. Seega ei kaasne ka kõige kõrgema punktisumma

saamisega õigust kogu Riigihanke osa mahule. Hindamise tulemus on üks osa laiemast

metoodikast, mille kaudu valitakse lepingupartnerid ja jaotatakse teenusemaht.

5.6. Vaidlustaja väidab, et vaatamata Erimenetluse korra p-is 8.1.1 sätestatud välistusele, järgib

RHAD vastuoluliselt oma sisus ikkagi suuresti RHS §-e 85 ja 117. Kui menetluses on mitu

kriteeriumi, peavad olema ka osakaalud. Kui on hindamismetoodika, peab hindamine vastavalt

sellele ka toimuma. Kui riigihankes on osad, peab hindama osade kaupa. Vaidlustaja näidetest

ei järeldu vastuolu ega see, nagu Hankija oleks tegelikult otsustanud RHS §-d 85 või 117 üle

võtta.

5.7. Vaidlustaja väidab, et Erimenetluse korra p 3.15.1 piirab õigusvastaselt pakkuja õigust

4 RKHKo 3-20-718, p 15.2.

13 (28)

tugineda teise ettevõtja vahenditele, kuna Hankija aktsepteerib tuginemist üksnes

ühispakkumuse kaudu. Samuti on Vaidlustaja väitel põhjendamatu Erimenetluse korra p 3.15.2,

mille kohaselt peab iga ühispakkuja osalema lepingu täitmises vähemalt ühe pakkumuses

esitatud tegevuskoha kaudu.

Hankija käsitleb neid kaht tingimust koos, kuna need on oma eesmärgi poolest tihedalt seotud.

Ühispakkujate osalemise nõue (Erimenetluse korra p 3.15.2) tagab teistele ettevõtjatele

tuginemise piirangu (Erimenetluse korra p 3.15.1) sisulise toimimise. Tingimused koos

välistavad olukorra, kus ettevõtja kaasatakse ühispakkujaks üksnes tema käibe või kogemuse

kasutamiseks, kuid ettevõtja ise jääb lepingu täitmisest täielikult kõrvale.

5.8. RHS § 103 ei kuulu RHS § 126 lg-s 7 nimetatud sätete hulka, mida kohaldatakse

erimenetluses, seda isegi n-ö vaikimisi. Vaidlustaja viidatud Euroopa Kohtu lahendid Ballast

Nedam, Holst Italia ja Partner Apelski Dariusz on asjakohatud, kuna need käsitlevad teiste

ettevõtjate vahenditele tuginemist hankemenetluses. Seadusandja on jätnud hankijale õiguse

kujundada erimenetluses ettevõtjate suutlikkuse kontrollimise ja teiste ettevõtjate vahendite

kasutamise kord ise. Direktiivi 2014/24/EL art 63 reguleerib teiste ettevõtjate suutlikkusele

tuginemist hankemenetluses. Erimenetluses kohaldub art 76, mis jätab hankijale avara

kaalutlusruumi konkreetse teenuse eripäraga sobiva menetluskorra kujundamiseks.

5.9. Kehtestatud menetluskord sobib Riigihankega hangitavale teenusele. Riigihanke esemeks

on avalikest vahenditest rahastatavate eriarstiabi teenuste järjepidev osutamine konkreetsetes

pakutavates tegevuskohtades. Hankijal on inimeste elu ja tervise kaitsest tulenev kohustus

kontrollida, et tervishoiuteenuse osutajal on toimiv organisatsioon, arstid, ruumid, seadmed,

töökorraldus ning võimekus tagada patsientidele teenuse kättesaadavus kogu lepingu kehtivuse

ajal. Hankija kaitseb end selle eest, et ühispakkumuse toel ei osutuks edukaks pakkuja, kes

tegelikult ei suuda oma majandusalase, ruumide, arstide vm võimekusega hankes

ühispakkuja(te) toel saadud lepingumahtu teenindada. Selles kontekstis ei ole Hankijale piisav,

et pakkuja kvalifitseerub üksnes sellise ettevõtja käibe või kogemuse toel, kes tegelikult

tervishoiuteenuse osutamises ei osale. Kolmanda ettevõtja varasem kogemus ei tõenda, et

pakkumuses nimetatud tegevuskohas teenust osutaval ettevõtjal on samaväärne võimekus.

Samuti ei taga kolmanda ettevõtja netokäive, et tema majanduslik suutlikkus toetab lepingu

täitmist, kui sellel ettevõtjal puudub lepingu täitmisel sisuline roll.

5.10. Vaidlustaja kirjeldab olukorda, kus üks ühispakkuja oleks tema sõnul tegevusloaga tühi

kest ning teine ühispakkuja tegutseks üksnes esimese ühispakkuja finantsalase toena. Just sellise

formaalse ühispakkumuse välistamiseks on kehtestatud nõue, et iga ühispakkuja peab osalema

lepingu täitmises vähemalt ühe pakkumuses esitatud tegevuskoha kaudu.

5.11. Samaväärselt tõendab menetluskorra vajalikkust Vaidlustaja väide, et ta sooviks tugineda

varasema kogemuse osas Soome ettevõtjale, aga ei saa. Varasem kogemus näitab ettevõtja

tegelikku võimekust üksnes juhul, kui sama ettevõtja osaleb ka nende teenuste osutamisel, mille

jaoks tema kogemusele tuginetakse. Sel põhjusel võib ka hankemenetluses tugineda teise

ettevõtja varasemale kogemusele üksnes juhul, kui see ettevõtja osutab vastavaid teenuseid ise

(RHS § 103 lg 2). Vaidlustaja nimetatud Soome ettevõtjal pole Eestis tegevusluba

tervishoiuteenuse osutamiseks. Seega poleks Vaidlustajal võimalik nimetatud ettevõtjale

tugineda ka hankemenetluses.

5.12. Kogumis näib Vaidlustaja taotlevat, et Hankija kehtestaks erimenetluses sisuliselt

samasuguse tuginemise regulatsiooni, nagu kohaldub hankemenetluses RHS §-i 103 alusel.

Selline käsitlus muudaks sisutuks RHS § 126 lg-tes 2 ja 7 sätestatud eriregulatsiooni. Kui

Hankija oleks kohustatud üle võtma RHS §-s 103 sätestatud tuginemise regulatsiooni muutmata

kujul, puuduks tal tegelik võimalus kujundada hangitava sotsiaalteenuse eripärale vastav

menetluskord.

14 (28)

5.13. Asjakohatu on viide vaidlustuskomisjoni lahendile asjas nr 93-18/194960. Viidatud asjas

käsitles vaidlustuskomisjon tingimust, mis keelas ühispakkujatel kvalifitseerimise tingimuste

täitmiseks üksteise näitajatele tuginemise. Käesolevas erimenetluses sellist keeldu pole.

Erimenetluse korra p-id 3.15.1 ja 3.15.2 ei välista teiste ettevõtjate suutlikkuse kasutamist, vaid

määravad kindlaks selleks lubatud koostöövormi. Ettevõtja, kelle käivet või kogemust

pakkumuse kvalifitseerimiseks kasutatakse, peab osalema ühispakkujana.

5.14. Ebaõiged on Vaidlustaja väited, et põhjendamatu on nõuda igalt ühispakkujalt pakkumuse

esitamise ajal tegevusluba konkreetses teenuse osutamise kohas ning Hankija peab arvestama

teises EL-i liikmesriigis väljastatud samaväärset tegevusluba.

Kuna Erimenetluse korra p-i 3.15.2 kohaselt peab iga ühispakkuja osalema lepingu täitmisel

vähemalt ühe tegevuskoha kaudu, pole võimalik, et tegevusluba on ainult ühel ühispakkujal.

Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (edaspidi TTKS) §-i 40 kohaselt on ambulatoorse

eriarstiabi osutamiseks nõutav tegevusluba. Tegevusluba annab õiguse tervishoiuteenuse

osutamiseks tegevusloas märgitud tegevuskohas. Tegevusluba antakse konkreetsele

tervishoiuteenuse osutajale. Ühe ühispakkuja tegevusluba ei anna teisele ühispakkujale õigust

sama tegevusloa alusel tervishoiuteenust osutada.

5.15. Vaidlustaja viide majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (edaspidi MSÜS) § 22

lg-le 1 on asjakohatu. MSÜS § 22 lg-s 1 sätestatud teise lepinguriigi tegevusloa tunnustamise

regulatsioon ei kohaldu eriarstiabi teenuse osutamisele.

5.16. Ebaõige on Vaidlustaja väide, et tegevusloa nõue on kodakondsuse või ettevõtja

asukohariigi alusel diskrimineeriv. Nõue pole seotud kodakondsuse ega asukohariigiga.

5.17. Ebaõige on Vaidlustaja väide, et Hankija peaks kontrollima tegevusloa olemasolu alles

lepingu sõlmimise hetkel. Kui leping hakkab kehtima, peab patsiendil juba olema võimalus

teenust tarbida. Hankijal peab pakkumuste hindamisel olema kindlus, et iga pakkumuse

esitanud tervishoiuteenuse osutaja võib nimetatud tegevuskohas õiguspäraselt tegutseda ja et

Terviseamet on tema vastavust kontrollinud. Tervishoiuteenuse eripära ja patsientide tervise

kaitse tõttu ei pea hankija sellist riski aktsepteerima. Identse kvalifitseerimise tingimuse saaks

sätestada hankemenetluses RHS § 99 lg 1 alusel, mis võimaldab hankijal nõuda pakkujalt

õigusaktidest tuleneva tegevusloa olemasolu, kui see on lepingu esemeks oleva teenuse

osutamiseks vajalik. Pole põhjust järeldada, et erimenetluses ei saa sätestada tingimust, millega

identne oleks lubatud hankemenetluses.

5.18. Vaidlustaja väidab põhjendamatult, et Hindamise aluste p 2.1.2 ja p 3.1 alap C on

õigusvastased osas, milles uuele pakkujale antakse vastavas teenuse osutamise kohas

pakkumuse esitanud kehtiva ravi rahastamise lepinguga pakkujate keskmised hindepunktid.

5.18.1. Vaidlustaja teeb läbivalt viiteid RHS §-ile 85, mida Hankija ei kohalda. Tartu

Ringkonnakohus on asjas 3-26-911 p-is 21 selgitanud, et hankija võib erimenetluses sätestada

ka selliseid hindamise kriteeriume, mis on vastuolus RHS §-is 85 sätestatud põhimõtetega: Kuid

ka juhul, kui lugeda näidismenüü pakkuja kvalifitseerimise tingimuseks, ei oleks praeguses

hankes sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses keelatud näha RHADis ette pakkumuse hindamise

kriteeriume erinevalt RHS § 85 lg-s 1 sätestatust (RHS § 126 lg 7). [---] Ringkonnakohus ei

näe, et toodud normist või muust sättest tuleneks vastustajale keeld näha RHADis ette

pakkumuste hindamise kriteeriumid kaldudes kõrvale RHS § 85 lg-s 1 riigihankemenetlustele

üldiselt kehtestatud reeglitest.

Samaväärselt on selgitanud Euroopa Kohus (EKo C-436/20, p 85), et teenuste osutajate valikut

võib erimenetluses korraldada viisil, mida hankija peab kõige sobivamaks: Seega, nagu

kinnitab direktiivi 2014/24 põhjendus 114, iseloomustab selle artikliga 76 kehtestatud

õiguskorda liikmesriikidele antud ulatuslik kaalutlusõigus korraldada direktiivi XIV lisas

15 (28)

loetletud teenuste osutajate valikut viisil, mida nad peavad kõige sobivamaks. Sellest

põhjendusest nähtub veel, et liikmesriigid peavad arvesse võtma ka protokolli nr 26, mis näeb

muu hulgas ette liikmesriikide ametiasutuste ulatusliku kaalutlusõiguse korraldada üldist

majandushuvi pakkuvaid teenuseid nii palju kui võimalik kasutajate vajadustele vastavalt.

5.18.2. Ebaõige on väide, justkui tuleneks pakkumuse majandusliku soodsuse hindamise

kohustus üldpõhimõtetest (RHS § 3 p 5). RHS § 126 lg 7 kohaselt tuleb 1. ptk nõudeid

kohaldades võtta arvesse sotsiaal- ja eriteenuste eripära. Nimetatud sättes ette nähtud võimalus

välistada RHS §-i 85 kohalduvus muutuks fiktiivseks, kui hankija on tegelikult ikkagi

kohustatud lähtuma pakkumuste hindamisel pakkumuste majanduslikust soodsusest.

Õiguskirjanduses5 on eraldi rõhutatud, et eriteenuste puhul ei saa hankijalt eeldada, et ta hindab

pakkumuse majanduslikku soodsust: Sotsiaal- ja eriteenuste tellimisel domineerib tihti vajadus

sõlmida hankeleping eelkõige usaldusväärse, mitte tingimata majanduslikult soodsaima

pakkumuse teinud pakkujaga. Hankemenetluse reeglite täiemahuline rakendamine oleks

sotsiaal- ja eriteenuste puhul liialt koormav ning ebatõhus.

5.18.3. Tervisekassa on kohustatud ravi rahastamise lepingute sõlmimisel lähtuma RaKS § 36

lg-s 4 sätestatud asjaoludest. Riigikohus on selgitanud, et RaKS § 36 lg 4 alusel kehtestatud

ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused kujutavad endast Tervisekassa

kaalutlusõiguse teostamist suunavat halduseeskirja (RKHKo 3-3-81-07, p-id 13-14). Üks

hinnatavatest asjaoludest on varasemate ravi rahastamise lepingute või sellesarnaste lepingute

nõuetekohast täitmist tervishoiuteenuse osutaja poolt (RaKS § 36 lg 4 p 8). Selle asjaolu

hindamine põhineb paratamatult tervishoiuteenuse osutaja varasema tegevuse andmetel.

5.18.4. Nn uue pakkuja puhul ei ole võimalik Hindamise aluste p-is 2.1.2 ja p 3.1 alap-is C

nimetatud asjaolusid hinnata samade andmete alusel nagu kehtiva ravi rahastamise lepinguga

pakkuja puhul. Sellises olukorras peab Hankija kehtestama puuduva ajaloolise teabe

käsitlemiseks läbipaistva reegli. Vaidlustatud reegli eemaldamine vähendaks menetluse

läbipaistvust ja kontrollitavust. Sellest ei kao ära Hankija objektiivne vajadus leida viis, läbi

mille annab ta uutele teenuseosutajatele RaKSis sätestatud aluse eest punkte. Hankija on

kaalunud võimalikke muid lahendusi ning ei pea neid õiguspäraseks ega otstarbekaks.

Keskmiste hindepunktide andmine on erinevatest võimalustest neutraalseim. Nn uus pakkuja

asetatakse seniste teenuseosutajate keskmisele positsioonile. Talle ei anta andmete puudumise

tõttu ei kõige halvemat ega kõige paremat tulemust. See pole vastuolus võrdse kohtlemise

põhimõttega. Uus ja senine teenuseosutaja pole sarnases olukorras.

5.19. Vaidlustaja peab ebaproportsionaalseks kohustust tõendada kvalifitseerimise tingimusega

nõutud seadmete olemasolu juba pakkumuse esitamise seisuga (seadmete nõue). Vaidlustaja

väited on põhjendamatud.

5.19.1. Mikroskoobi, fakoemulsifikaatori ja optilise biomeetri olemasolu on katarakti

operatsioonide teostamiseks möödapääsmatu. Kui pakkujal pole seadmeid pakkumuste

esitamise tähtpäeval olemas, pole Hankijal kindlust, et pakkuja saab sobiva seadme soovitud

ajaks, sobivatel tingimustel ja konkreetsesse tegevuskohta. Seadme tegelik olemasolu vähendab

lepingu täitmise alustamisega seotud riski, mille maandamise suhtes on Hankijal lepingu eset

arvestades ilmne huvi.

5.19.2. Pakkuja peab samal ajal tõendama varasemat katarakti operatsioonide tegemise

kogemust. Katarakti operatsioone ei ole võimalik teha ilma mikroskoobi, fakoemulsifikaatori

ja optilise biomeetrita. Kui pakkuja on nõutud mahus operatsioone tegelikult teinud ning jätkab

sama teenuse osutamist, peaksid teenuse osutamiseks vajalikud seadmed olema talle juba

5 RHS. Komm vlj. Tartu: Juura, § 126/4.

16 (28)

kättesaadavad. Kui varasemalt kasutatud seadmed ei ole enam pakkuja käsutuses, kinnitab see

omakorda vajadust kontrollida eraldi, kas pakkujal on lepingu täitmiseks vajalik tehniline

võimekus olemas ka pakkumuse esitamise ajal.

5.19.3. Vaidlustaja argument, et seadmete nõue sunnib tegema investeeringuid enne lepingu

sõlmimise kindlust, ei muuda tingimust ebaproportsionaalseks. Hankija ei nõua seadmete

ostmist ega nende omamist omandiõiguse alusel. Pakkuja võib tagada seadmete kasutamise ka

liisingu, rendi, tasuta kasutamise või muu siduva õigussuhte kaudu.

5.19.4. Ka hankemenetluses ei ole keelatud nõuda pakkumuse esitamise ajal selliste vahendite

olemasolu või tõendatud kättesaadavust, mis on lepingu täitmiseks vältimatult vajalikud (RHS

§ 101 lg 1 p 9). Teenuse olemust ja patsientide tervise kaitset arvestades ei pea Hankija piirduma

pakkuja üldise lubadusega, et vajalik tehniline võimekus luuakse pärast edukaks tunnistamist.

5.19.5. Vaidlustaja viidatud vaidlustuskomisjoni lahendid, mis taunivad ettevõtjalt kulukate

investeeringute nõudmist enne lepingu sõlmimise kindlust, ei ole kohased. Esiteks pole viidatud

lahendites lahendatud vaidlust, mis võrsub erimenetlusest. Teiseks ei puuduta vaidlusalune

nõue hankija eelistusest lähtuvat lisaseadet ega lepingu täitmiseks kõrvalise tähtsusega

vahendit. Kontrollitakse katarakti operatsioonide tegemiseks vältimatute põhiseadmete

olemasolu.

5.20 14.08.2026 esitas Hankija täiendavad seisukohad.

5.20.1. Seadusandja on näinud teatud teenuste puhul ette sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse,

mis annab Hankijale hankemenetlusest oluliselt ulatuslikuma õiguse kujundada menetlus

vastavalt tellitava teenuse eripärale.

5.20.2. Vaidlustaja tunnistab, et Eesti seadusandja on reguleerinud, kuidas sotsiaal- ja

eriteenuste erimenetluses teenuseid tellida. RHS § 126 lg-s 7 on kirjas, milliseid RHS-i sätteid

tuleb erimenetluses kohaldada, millised kohalduvad juhul, kui RHAD-is ei ole sätestatud teisiti,

ning milliste kohaldamist seadus üldse ette ei näe.

Eelnevast tulenevalt on asjakohatu Vaidlustaja väide, et kui seadusandja oleks soovinud, et

sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlust saaks korraldada õigusväliselt, siis oleks ju ette nähtud, et

tervishoiuteenuseid ei pea üldse hankima või, et sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlus käib

tervikuna hankija suvaõiguse järgi, kuid ilmselgelt see ju nii ei ole. Hankija ei korralda

eriarstiabi hankeid õigusväliselt, vaid kooskõlas RHS §-iga 126. Vaidlustaja taotleb aga seda,

et Hankija lähtuks eriarstiabi hangete läbiviimisel samadest menetlusreeglitest, mis kohalduvad

hankemenetluses.

5.20.3. Arvestada tuleb, millises laiemas süsteemis vaidlusalune Riigihange toimub. Ravi

rahastamise lepingu sõlmimine ei ole tavapärane turult teenuse ostmine, vaid piiratud

ravikindlustusvahendite jaotamine tervishoiuteenuse osutajate vahel selleks, et tagada

kindlustatud isikutele vajalik eriarstiabi. Riigikohus (RKHKo 3-3-1-29-12, p-id 14, 17 ja 22)

on rõhutanud, et Tervisekassa vahendid on piiratud avalik ressurss ning ravi rahastamise lepingu

saamine annab tervishoiuteenuse osutajale olulise konkurentsieelise. Seetõttu on Tervisekassal

õigus lepingupartnereid selekteerida ja otsustada, milliste teenuseosutajate kaudu

ravikindlustussüsteemi eesmärke kõige paremini täita.

5.20.4. Eesti on kujundanud eriarstiabi rahastamiseks segasüsteemi. Haiglavõrgu arengukava

(edaspidi HVA) haiglad täidavad avaliku haiglavõrgu põhiülesandeid ning nendega sõlmitakse

RaKS § 36 lg 5 alusel vähemalt viieaastased ravi rahastamise lepingud. HVA haiglad kannavad

vastutust eelkõige statsionaarse eriarstiabi, ööpäevaringse valmisoleku ja piirkondliku

kättesaadavuse eest. Hankepartnerid täiendavad HVA haiglate kaudu tagatavat teenusemahtu

17 (28)

ning suurendavad patsientide valikuvõimalusi eeskätt ambulatoorses ravis ja päevaravis. EL-i

õigus ei kohusta liikmesriiki avama avalikest vahenditest rahastatavaid tervishoiuteenuseid

erasektorile kindlas ulatuses. Euroopa Komisjon on kinnitanud, et liikmesriigil on avar

kaalutlusruum tervishoiusüsteemi korraldamisel ning avalikest vahenditest rahastatavate

haiglaraviteenuste osutamise võib usaldada peamiselt või isegi täielikult avalikele haiglatele.

Seega võib riik tervishoiusüsteemi kujundada ka selliselt, et avalikest vahenditest rahastatavat

eriarstiabi osutavad suuremas ulatuses HVA haiglad. Riik saab haiglavõrku ümber kujundada,

suunata sellesse täiendavaid investeeringuid ning kasvatada avaliku haiglavõrgu personali-,

taristu- ja teenuseosutamise võimekust. Juba praegu asub 96% aktiivravi vooditest avaliku

sektori omandis olevates haiglates, kuid Eesti riik on otsustanud säilitada ka mitte-HVA

teenuseosutajate segmendi. Riigihangetega leitakse täiendavad lepingupartnerid selle nõudluse

teenindamiseks, mis jääb HVA haiglate ravi rahastamise lepingutega katmata.

Vaidlusalust Riigihanget tuleb hinnata selles kontekstis. Tegemist ei ole olukorraga, kus

erasektori ettevõtjatel oleks algusest peale õigus konkureerida kogu avalikest vahenditest

rahastatavale eriarstiabi mahule ning Hankija saab üksnes määrata sellele konkurentsile

kohalduva menetlusreeglistiku. Riik on esmalt otsustanud üldse avada konkurents eraturule.

Seejärel, milline osa eriarstiabist tagatakse avaliku haiglavõrgu kaudu ja milline täiendav osa

avatakse mitte-HVA teenuseosutajatele. Riigihange on selle tervishoiukorraldusliku valiku

rakendamise vahend.

Hankija peab järgima üldpõhimõtteid, sh eriti läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid.

Tingimuste õiguspärasust ei saa aga hinnata Vaidlustaja lähtekohast, justkui erimenetlus peaks

võimalikult täpselt jäljendama hankemenetlust või võimaldama ettevõtjatele kõiki muidu

hankemenetluses ette nähtud osalemisviise.

5.20.5. Tõele ei vasta Vaidlustaja väide, et Hankija põhjendused ei selgita, miks võib ühe

ühispakkuja kogu nõutav netokäive ja kogemus pärineda teiselt ühispakkujalt, kuid samadele

näitajatele ei või tugineda pakkumusevälise ettevõtja kaudu. Hankijale on oluline, et

kvalifitseerimiseks kasutatud suutlikkus oleks olemas ettevõtjate kogumil, kelle kõigiga tekib

Hankijal vahetu lepinguline suhe, kes vastutavad lepingu täitmise eest solidaarselt ja kes kõik

osalevad tegelikult tervishoiuteenuse osutamises. Sellise eesmärgi õiguspärasust kajastub ka

hankemenetluse regulatsioon. Teise ettevõtja varasemale kogemusele tuginemise korral peab

see ettevõtja täitma lepingut isiklikult (RHS § 103 lg 2). Majanduslikule ja finantsseisundile

tuginemise korral võib hankija nõuda, et pakkuja ja ettevõtja, kelle vahenditele tuginetakse,

vastutaksid hankelepingu selle osa täitmise eest solidaarselt (RHS § 103 lg 3).

Eriarstiabi teenuse puhul tähendab RHS § 103 lg-s 2 nimetatud isiklik täitmine seda, et ettevõtja

osaleb teenuse osutamisel vähemalt ühe tegevuskoha kaudu, sest tervishoiuteenust osutatakse

tegevusloal märgitud tegevuskohas. Erimenetluse kord erineb RHS §-is 103 sätestatust üksnes

sellega, et Hankija on nõudnud tegelikku osalemist lepingu täitmisel ka ettevõtjalt, kelle

majanduslikule ja finantsseisundile tuginetakse, mitte pole piirdunud solidaarvastutusega.

Tegemist on marginaalse erinevusega hankemenetluses kehtiva regulatsiooniga.

Hankija on nõus Vaidlustaja väitega, et RHS § 103 ei kohaldu, kuid see võrdlus ilmestab

Vaidlustaja väidete põhjendamatust. Kui isegi selline RHS §-is 103 sätestatud regulatsiooni

kohandamine konkreetse tervishoiuteenuse eripärale oleks erimenetluses lubamatu, tekib

küsimus, miks on seadusandja üldse jätnud RHS § 103 nende sätete hulgast välja, mida tuleb

RHS § 126 lg 7 alusel erimenetluses kohaldada.

5.20.6. Asjakohatu on Vaidlustaja arutlus, et Erimenetluse korra kohaselt on nt netokäibe nõue

täidetud ka siis, kui kogu nõutav netokäive on olemas ühel ühispakkujal. Hankija ei ole piiranud

seda, kuidas ühispakkujad omavahel kvalifitseerimiseks vajalikku suutlikkust jaotavad. Nõue

on teadlikult seatud ühispakkujate kogumile. Oluline on, et kõik ühispakkujad vastutavad

lepingu täitmise eest ning osalevad tegelikult teenuse osutamises.

5.20.7. Meelevaldne on Vaidlustaja väide, et kuna Hankija kehtestatud regulatsioon sarnaneb

18 (28)

RHS §-ile 103, on ta järelikult kogu selle regulatsiooni üle võtnud. On tavapärane, et Hankija

kasutab erimenetluses ka hankemenetlusest tuttavaid elemente. Sellest ei ole võimalik

mõistlikult järeldada Hankija tahet võtta üle see osa regulatsioonist, mille sisust erimenetluse

kord teadlikult erineb.

5.20.8. Ebaõige on Vaidlustaja väide, et uusi ja seniseid teenuseosutajaid hinnatakse erinevatel

alustel ning see rikub võrdse kohtlemise põhimõtete. Erinev kohtlemine tuleneb objektiivsest

erinevusest kahe pakkujate grupi vahel. Kehtiva ravi rahastamise lepinguga pakkuja kohta on

Tervisekassal olemas võrreldavad ajaloolised andmed varasema lepingu täitmise ja

Tervisekassa rahastatud teenuste kohta. Nn uue pakkuja puhul neid andmeid ei ole. Võrdse

kohtlemise põhimõte ei nõua objektiivselt erinevate olukordade identset käsitlemist. Nn uuele

pakkujale antav punktisumma ei tulenegi tema enda varasemast tegevusest. Hankija ei anna

hinnangut nn uue pakkuja varasemale käitumisele ega omista talle konkurentside tegevust.

Tegemist on asendusreegliga punktisumma tuletamiseks olukorras, kus konkreetse hindamise

aluse rakendamiseks vajalikud võrreldavad ajaloolised andmed puuduvad.

5.20.9. Õige ei ole Vaidlustaja väide, et RHS §-ide 85 ja 117 kohaldamine on erimenetluses

reegel ning nende välistamine erand, millega kaasneb Hankija kõrgendatud

põhjendamiskohustus. Selle argumendi kontekstis on eksitav väide, et RHS § 126 lg 7 lisamise

mõte oli oluliste ja fundamentaalsete RHS-i sätete kohaldamise kohustuslikuks tegemine.

Vaidlustaja viitab selle väite põhistamiseks lihthankemenetluse kommentaaridele ja

seletuskirjale osas, milles see käsitleb lihthankemenetlust – mitte erimenetlust käsitlevatele

allikatele. Kahtlemata oli selle sätte eesmärk õigusselguse suurendamine, kuid sellest ei tulene,

et RHS §-ide 85 või 117 kohaldamata jätmine oleks erandlik.

Hankija ei saa olla RHS §-ide 85 ja 117 kohaldamata jätmisega RHS-i rikkunud, kuna nende

sätete kohaldamata jätmine ei eelda RHS § 126 lg 7 kohaselt hankija põhjendust ega muid erilisi

asjaolusid peale selle, et tegemist on direktiivi 2014/24/EL XIV lisas nimetatud sotsiaal- või

eriteenusega.

5.20.10. Ebaõige on Vaidlustaja väide, et kuna Hankija on kvalifitseerimise tingimused

seadnud, on ta sidunud ennast ka vastavate RHS 2. ptk reeglitega. Vaidlustaja käsitlus muudab

erimenetluse eriregulatsiooni sisutuks. Kui kvalifitseerimise tingimuste kehtestamine

erimenetluses tooks juba iseenesest kaasa RHS §-de 98—101 automaatse kohaldumise,

kohalduksid need sätted erimenetluses alati, kui hankija üldse pakkuja suutlikkust kontrollida

soovib. Sellisel juhul puuduks sisuline tähendus seadusandja otsusel jätta RHS §-d 98—101

erimenetluses kohaldatavate sätete hulgast välja.

5.20.11. Vaidlustaja ei esita tegevusloa nõude osas uusi seisukohti.

Tegevusloa nõude puhul pole määrav, et tegemist on erimenetlusega. Eesti tegevusloata

ettevõtjal ei ole võimalik osutada Eestis tervishoiuteenust. Sealhulgas pole võimalik osutada

Eestis tervishoiuteenust nt Pärnumaa tervishoiuteenuse osutajal, kellel puudub tegevusluba

Harjumaal. Küsimus pole päritoluriigis, vaid ettevõtja põhimõttelises sobivuses lepingut täita.

Sama kvalifitseerimise tingimuse võiks Hankija sätestada ka hankemenetluses (RHS § 99 lg 1).

Asjakohatu on Vaidlustaja viide Euroopa Kohtu otsusele nr C-6/20. Siinsel juhul ei ole tegemist

olukorraga, kus hankija jätab kõrvale sisuliselt sama asjaolu kohta juba teises liikmesriigis

tehtud kontrolli. Kontrolliese hõlmab konkreetset Eesti tegevuskohta, milles hakatakse Eesti

kindlustatud isikutele tervishoiuteenust osutama. Soome pädev asutus ei ole tegevusloa

väljastamisel kontrollinud Eesti tegevuskoha ruume, aparatuuri, infosüsteemidega liidestumist

ega muude Eesti õigusest tulenevate nõuete täitmist.

Kõnealusel juhul on siiski oluline ka asjaolu, et tegemist on erimenetluse ja tervishoiuteenuse

osutamisega, mitte avatud hankemenetlusega. Hankijal on patsientide elu ja tervise huvist

lähtuv kohustus teha kindlaks, et edukatel pakkujatel on lubatud teenust osutada. Sel põhjusel

ei saa hankija nt rahulduda ka pelga kinnitusega, et tervishoiuteenuse osutaja omandab

19 (28)

tegevusloa lepingu sõlmimise ajaks. Tegevusloa saamine ei ole kindel nii kaua, kui see on

päriselt Terviseameti poolt väljastatud. Tervisekassa ei pea aktsepteerima riski, et eriarstiabi

kättesaadavus katkeb.

VAIDLUSTUSKOMISJONI PÕHJENDUSED

Erimenetluse korra p 8.1.16.

6. Erimenetluse korra p 8.1.1 sätestab: Hankija ei kohalda erimenetluse läbiviimisel RHS § 85

ega RHS § 117.

6.1. Hankija viib Riigihanget läbi sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusena. RHS § 126 lg 2

kohaselt määrab hankija riigihanke alusdokumentides sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse

korra. Vaidlus on käesoleval juhul selles, kas Hankija võis muuta Erimenetluse korda, välistades

selles hindamiskriteeriume käsitlevate RHS §-ide 85 ja 117 kohaldamise ning kuivõrd pidi

Hankija sellist välistamist põhjendama.

6.2. RHS § 126 lg 7 on sõnastatud järgmiselt: Sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse läbiviimisel

järgib hankija käesoleva seaduse 1. peatükis ning §-des 77, 81 ja 82 sätestatut, võttes arvesse

sotsiaal- ja eriteenuste eripära. Pakkumuste või taotluste esitamise tähtaja pikendamisel

käesoleva seaduse § 82 lõike 1 alusel arvestab hankija käesoleva paragrahvi lõikes 61

sätestatud minimaalset tähtaega. Hankija kohaldab sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse

läbiviimisel käesoleva seaduse §-des 85, 110–112, 114–117 ja 119 sätestatut, kui riigihanke

alusdokumentides ei ole sätestatud teisiti. Hankija võib hankelepingu sõlmimisel arvesse võtta

teenuste kvaliteedi, katkematuse, ligipääsetavuse, taskukohasuse, kättesaadavuse ja

terviklikkuse kaalutlusi, erinevate kasutajagruppide, sealhulgas ebasoodsas olukorras olevate

isikute erivajadusi, kasutajate kaasamist ja innovatsiooni.

6.3. Vaidlust ei saa olla selles, et RHS §-id 85 ja 117 kuuluvad RHS-i 2. ptk-sse, milles

kehtestatud reeglid ei ole RHS § 126 lg-st 7 tulenevalt sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse

läbiviimisel otsekohalduvad. Samas tuleneb RHS § 126 lg 7 lausest 3, et hankija kohaldab

sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse läbiviimisel RHS §-ides 85 ja 117 sätestatut, kui riigihanke

alusdokumentides ei ole sätestatud teisiti. Seega näeb seadus ette hankija õiguse RHS §-ide 85

ja 117 puhul otsustada, et ta neid sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse läbiviimisel ei kohalda.

Seda ongi Hankija Erimenetluse korra p-is 8.1.1 sõnaselgelt ja üheselt mõistetavalt teinud.

6.4. Vaidlustuskomisjon ei nõustu Vaidlustaja seisukohaga, et RHS §-ide 85 ja 117 kohaldamata

jätmine sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses on erandlik ning sellega kaasneb eriline

põhjendamiskohustus. Kui seadusandja oleks sellise põhjendamiskohustuse ette näinud (nt

riigihanke alusdokumentides), oleks see kahtlemata ka RHS-is sätestatud. Seda aga tehtud pole.

Vaidlustuskomisjon lähtub ka käesoleval juhul üldisest praktikast, mille kohaselt vaidluse

korral peab hankija põhjendama riigihanke alusdokumentide sätteid vaidlustusmenetluses.

6.4.1. Vaidlustusmenetluses on Hankija põhjendanud RHS §-ide 85 ja 117 kohaldamata jätmist

kokkuvõtlikult järgmiste asjaoludega:

1) RaKS § 36 lg-st 4 tulenevad asjaolud, mida Tervisekassa lepingu sõlmimisel hindab.

Mitme asjaolu puhul, nt RaKS § 36 lg 4 p-ist 8 tulenev õigus hinnata varasemate ravi

rahastamise lepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohast täitmist tervishoiuteenuse

osutaja poolt ja p-ist 9 tulenev õigus hinnata terviseteenuse osutaja üldist majanduslikku

6 Vaidlustuskomisjon käsitleb seda punkti esimesena, kuna selle õiguspärasusest võib sõltuda pakkumuste

hindamise kriteeriumide õiguspärasus.

20 (28)

seisundit, ei saa Tervisekassa ravi rahastamise lepingu sõlmimisel lähtuda tavapärasel moel

RHS §-ist 85;

2) erimenetluse eesmärk ei ole valida igas Riigihanke osas välja üks pakkuja, kelle

pakkumus on teiste pakkumustega võrreldes majanduslikult kõige soodsam. RHAD võimaldab

tunnistada samas Riigihanke osas edukaks mitu pakkumust, mis ületavad lävendi;

3) pakkumuse edukaks tunnistamine ja saadud punktisumma ei määra automaatselt

kindlaks pakkujale antavat ravijuhtude mahtu. Edukaks tunnistatud pakkujate vahel jaotatakse

ravijuhud Erimenetluse korras sätestatud reeglite kohaselt. Seega ei kaasne ka kõige kõrgema

punktisumma saamisega õigust kogu Riigihanke osa mahule. Hindamise tulemus on üks osa

laiemast metoodikast, mille kaudu valitakse lepingupartnerid ja jaotatakse teenusemaht.

6.4.2. Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et osade RaKS § 36 lg-s 4 toodud asjaolude

(RaKS § 36 lg 4 p-id 8 ja 9) hindamine ei ole võimalik RHS §-ides 85 ja 117 sätestatud alustest

lähtudes. Kuna Tervisekassa on ravi rahastamise lepingu sõlmimisel kohustatud järgima

RaKS § 36 lg-t 4, kui tulenevalt RHS § 126 lg-st 7 võib Hankija jätta RHS §-id 85 ja 117

sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses kohaldamata, leiab vaidlustuskomisjon, et Hankija

põhjendused RHS §-ide 85 ja 117 kohaldama jätmise kohta on asjakohased ning mõjuvad.

6.5. Vaidlustuskomisjon ei nõustu Vaidlustaja väidetega, et pole selge, millises ulatuses RHS

§-ides 85 ja 117 sätestatud kord Riigihankes kohaldub ning millises mitte. Erimenetluse korra

p-is 8.1.1 on Hankija, kooskõlas RHS § 126 lg-ga 7, selgelt märkinud, et Hankija ei kohalda

erimenetluse läbiviimisel RHS §-i 85 ega RHS §-i 117. Vaidlustaja näited sellest, kuidas

Hankija siiski kasutavat RHS §-ides 85 ja 117 sätestatud reegleid (nt on Hankija RHAD-is ette

näinud hindamiskriteeriumide osakaalud (RHS § 85 lg 9), hindamise vastavalt

hindamiskriteeriumidele (RHS § 117 lg 1) ning hindamise osade kaupa (RHS § 117 lg 2))

näivad otsituna. Vaidlustaja toodud näidete osas on tegemist loogiliste regulatsioonidega teatud

olukordades (nt kuidas oleks võimalik hinnata pakkumusi erinevate hindamiskriteeriumide

alusel, kui ei ole kehtestatud hindamiskriteeriumide osakaalu) ning ei saa asuda seisukohale, et

kui need on sätestatud ka RHS §-ides 85 ja 117, ongi Hankija kohustatud sotsiaal- ja eriteenuste

erimenetluses RHS §-e 85 ja 117 igal juhul täies ulatuses rakendama.

6.6. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et asjaolu, et Hankija täiendas Erimenetluse korda

p-iga 8.1.1 pärast sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse alustamist, ei ole käesolevas vaidluses

oluline. Vaidlustaja ei väida, et Hankija oleks Erimenetluse korra muutmisel rikkunud RHS-is

riigihanke alusdokumentide muutmiseks sätestatud korda.

6.7. Eeltoodud põhjustel on vaidlustuskomisjon seisukohal, et Erimenetluse korra p 8.1.1 ei ole

vastuolus õigusaktidega ettenähtud nõuetega.

Erimenetluse korra p-id 3.14.1, 3.14.2, 5.2 ja 5.37

7. Vaidlustuskomisjon käsitleb Erimenetluse korra p-te 3.14.1, 3.14.2, 5.2 ja 5.3 koos, kuna

need on omavahel loogiliselt seotud.

7.1. Erimenetluse korra p 3.14.1 sätestab: Hankijale vastuvõetav viis teiste ettevõtjate

vahenditele tuginemisel on ühispakkujate pakkumuse kaudu, muudele viisidele tuginemine ei

ole lubatud (tuginemise piirang).

Erimenetluse korra p 3.14.2 sätestab: Ühispakkumuse korral peab iga ühispakkuja osalema

lepingu täitmises vähemalt ühe pakkumuses esitatud tegevuskoha kaudu.

7 Samad nõuded, mis Erimenetluse korra p-ides 5.2 ja 5.3 on korratud Kvalifitseerimise tingimuste osas A Sobivus

tingimusena Tegevusluba. Vaidlustuskomisjon ei viita Erimenetluse korra p-ide 5.2 ja 5.3 puhul alljärgnevalt

üldjuhul eraldi neid dubleerivatele punktidele Kvalifitseerimise tingimustes.

21 (28)

Erimenetluse korra p 5.2 on sõnastatud järgmiselt: Tegevusloa nõue 1 – ambulatoorsed

oftalmoloogiateenused. Pakkujal, sh ühispakkumuse korral kõigil ühispakkujatel, peab olema

pakkumuse esitamise päeval teenuse osutamise kohas tegevusluba järgmiste teenuste

osutamiseks: ambulatoorsed oftalmoloogiateenused. Tegevusluba peab katma tegevuskohtasid,

milles pakkuja asub teenust osutama. Pakkuja esitab tegevusloa numbri (mitme tegevusloa

olemasolul kõigi tegevuslubade numbrid) pakkumuse vormil ja kinnitab, et ta osutab teenust

tegevusloa väljaandmise aluseks olnud ruumides. Hankija kontrollib tegevusloa olemasolu

nõude täitmist Terviseameti kodulehelt tegevuslubade registri lehe kaudu ja ruumide kinnituse

õigsust Terviseametist.

Puudub vaidlus, et tegemist on kvalifitseerimise tingimusega. Samad nõuded on korratud

Kvalifitseerimise tingimuste osas A Sobivus tingimusena Tegevusluba.

Erimenetluse korra p 5.3 on sõnastatud järgmiselt: Tegevusloa nõue 2 – oftalmoloogia

päevakirurgiateenused. Pakkujal, sh ühispakkumuse korral kõigil ühispakkujatel, peab olema

pakkumuse esitamise päeval teenuse osutamise kohas tegevusluba järgmiste teenuste

osutamiseks: oftalmoloogia päevakirurgiateenused. Tegevusluba peab katma tegevuskohtasid,

milles pakkuja asub teenust osutama. Pakkuja esitab tegevusloa numbri (mitme tegevusloa

olemasolul kõigi tegevuslubade numbrid) pakkumuse vormil ja kinnitab, et ta osutab teenust

tegevusloa väljaandmise aluseks olnud ruumides. Hankija kontrollib tegevusloa olemasolu

nõude täitmist Terviseameti kodulehelt tegevuslubade registri lehe kaudu ja ruumide kinnituse

õigsust Terviseametist.

Puudub vaidlus, et tegemist on kvalifitseerimise tingimusega. Samad nõuded on korratud

Kvalifitseerimise tingimuste osas A Sobivus tingimusena Tegevusluba.

7.2. Erimenetluse korra eeltoodud punktidest tuleneb kokkuvõtlikult, et:

1) Riigihankes nõutud tingimused peavad olema täidetud kas pakkuja või ühispakkujate

poolt ühiselt, kusjuures tuginemine teise ettevõtja, kes ei ole ühispakkuja, vahenditele ei ole

lubatud;

2) kui pakkumuse esitavad ühispakkujad, siis peab iga ühispakkuja osalema lepingu

täitmises vähemalt ühe pakkumuses esitatud tegevuskoha kaudu, kusjuures ühispakkumuse

korral peavad kõigil ühispakkujatel olema pakkumuse esitamise päeval teenuse osutamise

kohas tegevusload järgmiste teenuste osutamiseks: ambulatoorsed oftalmoloogiateenused

(Erimenetluse korra p 5.2) ja oftalmoloogia päevakirurgiateenused (Erimenetluse korra p 5.3)

(tegevusloa nõue).

8. Vaidlustaja on seisukohal, et eeltoodud Erimenetluse korra nõuded rikuvad tema

subjektiivseid õigusi ning on õigusvastased kokkuvõtlikult järgmisel põhjustel:

1) õigusvastane on nii tuginemise piirang kui ka tegevusloa nõue, s.o kvalifitseerimise

tingimused, et ühispakkumuse esitamisel peavad kõigil ühispakkujatel oleks tegevusload

ambulatoorsete oftalmoloogiateenuste ja oftalmoloogia päevakirurgiateenuste osutamiseks

Eestis;

2) see, et Hankija ei kvalifitseeri ettevõtjaid, kellele on teises EL-i liikmesriigis

väljastatud samaväärne tegevusluba ning igalt ühispakkujalt tegevusloa nõudmine on

diskrimineeriv ja vastuolus mh direktiivi 2014/24/EL art 76 lg-s 1 sätestatud kohustusega

järgida läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtteid;

3) kui Hankija kvalifitseerib teineteise vahenditele tuginevad ühispakkujaid, kelledest

nt ühel pole ette näidata mitte mingit käivet ega kogemust, ei ole mingit vahet analoogse

lahendusega, milles pakkuja tugineks teise ettevõtja vahenditele ilma temaga ühispakkumust

esitamata, tuginemise piirang on põhjendamatu näiteks netokäibe nõude kontekstis -

netokäibele tuginemine ei eelda, et tuginetav peaks hankelepingu täitmisel üldse mingit rolli

mängima;

4) tuginemise piirang ja tegevuslubade nõue on vastuolus RHS § 3 p-is 2 sätestatud

võrdse kohtlemise, proportsionaalsuse, asjakohasuse ja põhjendatuse põhimõtetega, RHS § 3

p-is 3 sätestatud konkurentsi efektiivse ärakasutamise põhimõttega, kuna tuginemise instituudi

22 (28)

mõte on võimaldada riigihangetes osaleda nendel ettevõtjatel, kes iseseisvalt kvalifitseerimise

tingimusi täita ei suudaks ja ka RHS § 3 p-iga 5;

5) kuna Vaidlustaja hinnangul on nii tuginemise piirang kui tegevusloa nõue

õigusvastane, ei ole RHS § 3 p-iga 2 kooskõlas ka Erimenetluse korra p 3.14.2, mille kohaselt

peab ühispakkumuse korral iga ühispakkuja osalema lepingu täitmises vähemalt ühe

pakkumuses esitatud tegevuskoha kaudu.

Hankija on kokkuvõtlikult seisukohtadel, et:

1) Erimenetluse korra p-id 3.14.1 ja 3.4.2 koos välistavad olukorra, kus ettevõtja

kaasatakse ühispakkujaks üksnes tema käibe või kogemuse kasutamiseks, kuid ettevõtja ise

jääb lepingu täitmisest täielikult kõrvale;

2) RHS § 103 ei kuulu RHS § 126 lg-s 7 nimetatud sätete hulka, mida kohaldatakse

erimenetluses, seda isegi nö vaikimisi. Vaidlustuses viidatud Euroopa Kohtu lahendid (Ballast

Nedam, Holst Italia ja Partner Apelski Dariusz) on asjakohatud, kuna käsitlevad teiste

ettevõtjate vahenditele tuginemist hankemenetluses. Direktiivi 2014/24/EL artikkel 63

reguleerib teiste ettevõtjate suutlikkusele tuginemist hankemenetluses. Erimenetluses kohaldub

aga direktiivi 2014/24/EL artikkel 76, mis jätab Hankijale avara kaalutlusruumi konkreetse

teenuse eripäraga sobiva menetluskorra kujundamiseks;

3) kolmanda ettevõtja varasem kogemus ei tõenda, et pakkumuses nimetatud

tegevuskohas teenust osutaval ettevõtjal on olemas samaväärne võimekus. Samuti ei taga

kolmanda ettevõtja netokäive, et tema majanduslik suutlikkus toetab lepingu täitmist, kui sellel

ettevõtjal puudub lepingu täitmisel sisuline roll. Sel põhjusel võib ka hankemenetluses tugineda

teise ettevõtja varasemale kogemusele üksnes juhul, kui see ettevõtja osutab vastavaid teenuseid

ise (RHS § 103 lg 2). Vaidlustuses nimetatud Soome ettevõtjal pole Eestis tegevusluba

tervishoiuteenuse osutamiseks;

4) TTKS §-i 40 kohaselt on ambulatoorse eriarstiabi osutamiseks nõutav tegevusluba,

mis annab õiguse tervishoiuteenuse osutamiseks tegevusloas märgitud tegevuskohas.

Tegevusluba antakse konkreetsele tervishoiuteenuse osutajale. Ühe ühispakkuja tegevusluba ei

anna teisele ühispakkujale õigust sama tegevusloa alusel tervishoiuteenust osutada;

5) Soomes või muus liikmesriigis väljastatud tegevusluba ei saa tõendada, et sellel

ettevõtjal on õigus osutada eriarstiabi teenust Eesti tegevuskohas. Teistes riikides on

tegevusloale esitatud teistsugused nõuded. Ka Eestis asutatud ettevõtja ei kvalifitseeru, kui tal

puudub nõutav tegevusluba pakkumuses nimetatud tegevuskohas.

8.1. Vaidlustuskomisjon märgib, et teise ettevõtja vahenditele tuginemist sätestav RHS § 103 ei

kuulu nende RHS § 126 lg-s 7 loetletud RHS-i sätete hulka, millest hankija peab sotsiaal- ja

eriteenuste erimenetluse läbiviimisel juhinduma. RHS ei pane hankijale isegi vaikimisi

kohustust kohaldada sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse läbiviimisel RHS §-i 103. Järelikult

on hankijal õigus otsustada seda, kuidas saab kvalifitseerimise tingimustele vastavust tõendada

konkreetses riigihankes. Asjaolu, et Hankija on ette näinud, et Riigihankes kehtestatud

tingimused peavad olema täidetud kas pakkujal või ühispakkujatel ja ei ole lubatud tugineda

teise ettevõtja vahenditelele, kes ei ole ühispakkuja, ei tähenda, et Hankija kohaldab sotsiaal-

ja eriteenuste erimenetluse läbiviimisel RHS §-i 103.

8.2. Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et Vaidlustaja viidatud Euroopa Kohtu lahendid

C-389/92, C-176/98 ja C-324/14 käsitlevad teise ettevõtja vahenditele tuginemist

hankemenetluses ega ole seetõttu otseselt ülekantavad sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusele.

Isegi nõustudes Vaidlustaja positsiooniga, et ettevõtja õigus tugineda teise isiku vahenditele

eksisteeris tänu Euroopa Kohtu otsustele enne selle põhimõtte kodifitseerimist direktiivides, ei

tõenda see, et sama põhimõte kuuluks viidatud otsustest tulenevalt kohaldamisele lisaks

hankemenetlustele ka sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses. Seoses RHS §-i 103 väljajätmisega

sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse läbiviimisel kohaldamisele kuuluvate sätete hulgast

RHS § 126 lg-s 7, näib Eesti seadusandja olevat asunud selgelt positsioonile, et sotsiaal- ja

23 (28)

eriteenuste erimenetluse läbiviimisel on hankijal endal õigus otsustada, kas ja millisel kujul ta

teise ettevõtja vahenditele tuginemist lubab.

8.3. Erimenetluse korra p-i 3.14.2 kohaselt peab ühispakkumuse korral iga ühispakkuja osalema

lepingu täitmises vähemalt ühe pakkumuses esitatud tegevuskoha kaudu. TTKS § 40 lg 3

kohaselt annab tegevusluba õiguse osutada tervishoiuteenuseid tegevusloas märgitud

tegevuskohas.

Seega tuleneb eeltoodust kogumis, et selleks, et tugineda kvalifitseerimisel teise ühispakkuja

vahenditele, peab ka ühispakkuja, kelle vahenditele tuginetakse, osalema lepingu täitmises

vähemalt ühe pakkumuses esitatud tegevuskoha kaudu ning omama ka selle tegevuskohaga

seotud tegevuslube.

8.4. Hankija on vastuses vaidlustusele mh selgitanud, et tuginemise piirangu ning ühispakkujate

sisulise osalemise nõude kehtestamisel oligi Hankija eesmärk välistada olukord, kus ettevõtja

kaasatakse ühispakkujaks üksnes tema käibe või kogemuse kasutamiseks, kuid ettevõtja ise

jääb lepingu täitmisest täielikult kõrvale. Hankija väitel kaitseb ta end nii selle eest, et

ühispakkumuse toel osutuks edukaks pakkuja, kes ei suuda oma majandusalase, ruumide,

arstide vm võimekusega Riigihankes ühispakkuja(te) toel saadud lepingumahtu teenindada.

Kolmanda ettevõtja varasem kogemus ei tõenda, et pakkumuses nimetatud tegevuskohas

teenust osutaval ettevõtjal oleks samaväärne võimekus. Samuti ei taga kolmanda ettevõtja

netokäive, et tema majanduslik suutlikkus toetab lepingu täitmist, kui sellel ettevõtjal puudub

lepingu täitmisel sisuline roll.

8.5. Vaidlustuskomisjon nõustub käesoleva otsuse eelmises punktis esitatud Hankija

seisukohtadega. Hankija on loonud Erimenetluse korra p-idega 3.14.1, 3.14.2, 5.2 ja 5.3

mehhanismi, mis näeb ette, et ühispakkujateks saavad olla vaid faktiliselt lepingu täitmises

osalema hakkavad isikud ning vaidlustuskomisjoni hinnangul ei ole see sotsiaal- ja eriteenuste

erimenetluses ning eriti rahvatervise valdkonnas õigusvastane. Seda järgmisel põhjustel:

1) direktiivi 2014/24/EL artikkel 63 reguleerib teiste ettevõtjate suutlikkusele toetumist

hankemenetluses. Sotsiaalteenuste- ja muude eriteenuste korraldamist reguleerib direktiivi

2014/24/EL III jaotise I ptk, mille artikkel 76 näeb mh ette, et liikmesriigid võivad kehtestada

menetluseeskirjad, mida kohaldatakse selles ulatuses, milles need eeskirjad võimaldavad

avalike sektori hankijatel võtta arvesse kõnealuste teenuste eripärasid. Direktiivi 2014/24/EL

artiklist 76 tuleneb kohustus järgida läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kuid sellest

ei ole võimalik tuletada kohustust, et lubada tuleb teise ettevõtja vahendite kasutamist

kvalifitseerimise tingimuse täitmise tõendamiseks;

2) RHS § 126 näeb ette sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse reeglid, sh sätestab

RHS § 126 lg 7 hankijale väga laia kaalutlusruumi sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse reeglite

kujundamiseks. Mh ei näe RHS § 126 lg 7 isegi vaikimisi ette hankija kohustust arvestada RHS

§-iga 103, mis sätestab teise ettevõtja vahenditele tuginemise. Samas näeb RHS § 126 lg 7

neljas lause ette, et: Hankija võib hankelepingu sõlmimisel arvesse võtta teenuste kvaliteedi,

katkematuse, ligipääsetavuse, taskukohasuse, kättesaadavuse ja terviklikkuse kaalutlusi,

erinevate kasutajagruppide, sealhulgas ebasoodsas olukorras olevate isikute erivajadusi,

kasutajate kaasamist ja innovatsiooni;

3) Riigikohus on rõhutanud, et ka hankemenetluste puhul on hankijal rahvatervise

valdkonnas on eriti suur vabadus: Rahvatervise valdkonnas kohaldatakse proportsionaalsuse

põhimõtet siiski erilisel moel, arvestades asjaolu, et inimeste elu ja tervis on Euroopa Liidu

toimimise lepinguga kaitstud hüvede ja huvide hulgas esikohal, ning seda, et liikmesriigid

võivad otsustada, millisel tasemel nad kavatsevad rahvatervise kaitse tagada ja kuidas selline

tase saavutatakse; sellega seoses tuleb tunnustada liikmesriikide kaalutlusruumi olemasolu

(Roche Lietuva, p 42; C-296/15 Medisanus, p 82).8

8 RKHKo 3-20-718, p 15.2.

24 (28)

8.6. Vaidlustuskomisjon ei nõustu Vaidlustajaga, et tegevusloa nõue (Erimenetluse korra p-id

5.2 ja 5.3), mille kohaselt kõigil ühispakkujatel peab olema pakkumuse esitamise päeval

teenuse osutamise kohas tegevusluba ambulatoorsete oftalmoloogiateenuste ja oftalmoloogia

päevakirurgiateenuste teenuste osutamiseks, mis peab katma tegevuskohtasid, milles pakkuja

asub teenust osutama, oleks diskrimineeriv ja vastuolus mh direktiivi 2014/24/EL art 76 lg-s 1

sätestatud kohustusega järgida läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtteid.

Üheselt on arusaadav, et tegevusluba peab olema ühispakkujal ning kõiki ettevõtjaid koheldakse

tegevusloa nõude osas ühtemoodi. Eesti tegevusloata ettevõtja ei saa Eestis tervishoiuteenust

osutada, sh hõlmab tegevusloa taotlemisel kontrolliese mh tegevuskohta, milles hakatakse

tervishoiuteenust osutama (TTKS § 42). Teise EL-i liikmesriigi pädev asutus ei ole tegevusloa

väljastamisel kontrollinud Eesti tegevuskoha ruume jms.

8.7. Vaidlustuskomisjon ei nõustu Vaidlustaja seisukohaga, et Erimenetluse korra p-id 3.14.1,

3.14.2, 5.2 ja 5.3 eraldi, kuid eelkõige kogumis, on vastuolus RHS § 3 p-is 2 sätestatud võrdse

kohtlemise, proportsionaalsuse, asjakohasuse ja põhjendatuse põhimõtetega, RHS § 3 p-is 3

sätestatud konkurentsi efektiivse ärakasutamise põhimõttega (tuginemise instituudi mõte on

võimaldada riigihangetes osaleda nendel ettevõtjatel, kes iseseisvalt kvalifitseerimise tingimusi

täita ei suuda) ja RHS § 3 p-is 5 sätestatud põhimõtetega.

Asjaolu, et Vaidlustaja ise ei täida mõnda kvalifitseerimise tingimust ning mõnel konkreetsel

isikul, kelle vahenditele ta tugineda soovib, ei ole Eestis tervishoiuteenuse osutamiseks

nõutavat tegevusluba, ei saa käsitleda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise, konkurentsi

piiramise ega RHS § 3 p-is 5 sätestatud põhimõtete rikkumisena.

8.8. Eeltoodud põhjustel on vaidlustuskomisjon seisukohal, et Erimenetluse korra p-id 3.14.1, 3.14.2, 5.2 ja 5.3 ei ole vastuolus õigusaktidega ettenähtud nõuetega.

Erimenetluse korra p 5.3.29

9.Erimenetluse korra p 5.3.2 on sõnastatud järgmiselt: Mikroskoobi, fakoemulsifikaatori ja

optilise biomeetri nõue. Pakkujal peab olema pakkumise esitamise päeval igas tegevuskohas,

kus pakkuja soovib katarakti operatsioonide teenust osutada, katarakti operatsiooni

teostamiseks vajaminevad töökorras mikroskoop, fakoemulsifikaator ja optiline biomeeter.

Pakkuja esitab riigihangete registris kvalifitseerimise vormil teenuse osutamise tegevuskohad

ja neis olevate töökorras nimetatud seadmete seerianumbrid. Pakkuja lisab kvalifitseerimise

vormil nimetatud seadmete ostu või liisimise või rentimise või tasuta kasutamise või muude

omandamist tõendavate dokumentide koopiad ja foto seadmest, kus näha ka seadme unikaalne

seerianumber, mis identifitseerib üheselt konkreetse seadme, sh seadme mudeli. Eelkokkulepe

ei sobi.

Puudub vaidlus, et tegemist on kvalifitseerimise tingimusega. Sama nõuet on korratud

Kvalifitseerimise tingimuste osas C Tehniline ja kutsealane suutlikkus, tingimusena Seadmed.

9.1. Vaidlustuskomisjon on seisukohal, et Erimenetluse korra p-is 5.3.2 sätestatud

kvalifitseerimise tingimus, et pakkujal peab olema pakkumuse esitamise päeval igas

tegevuskohas, kus pakkuja soovib katarakti operatsioonide teenust osutada, katarakti

operatsiooni teostamiseks vajaminevad töökorras mikroskoop, fakoemulsifikaator ja optiline

biomeeter, on ebaproportsionaalne ega vasta seega RHS § 3 p-is 2 sätestatud riigihanke

korraldamise üldpõhimõttele, mille kohaselt kõik seatavad piirangud ja kriteeriumid peavad

olema riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed.

Vaidlustuskomisjon nõustub Hankijaga, et mikroskoobi, fakoemulsifikaatori ja optilise

biomeetri olemasolu on katarakti operatsioonide teostamiseks möödapääsmatu, kuid leiab

9 Sama nõue, mis Erimenetluse korra p-is 5.3.2 on korratud Kvalifitseerimise tingimuste osa C Tehniline ja

kutsealane suutlikkus, tingimus Seadmed Vaidlustuskomisjon ei viita Erimenetluse korra p-i 5.3.2 puhul

alljärgnevalt üldjuhul eraldi seda dubleerivate punktile Kvalifitseerimise tingimustes.

25 (28)

siiski, et ebaproportsionaalne on see, et pakkujad peavad juba pakkumuse esitamiseks tegema

kulukaid investeeringuid ilma vähimagi kindluseta, et Riigihanke tulemusel sõlmitaks nendega

leping.

9.2. Hankija ei vaidlustusmenetluses selgitanud, miks ei sobi Erimenetluse korra p-i 5.3.2

täitmiseks pakkumuse esitamise tähtpäevaks esitatav eelkokkulepe, vaid teenuse osutamiseks

vajalikud mikroskoop, fakoemulsifikaator ja optiline biomeeter peavad juba sellel päeval olema

pakkuja omanduses või vähemalt kasutuses. Hankija väide, et - Seadme tegelik olemasolu

vähendab lepingu täitmise alustamisega seotud riski, mille suhtes on hankijal lepingu eset

arvestades ilme huvi -on kahtlemata õige, kuid ei lükka ümber Vaidlustaja väidet tingimuse

ebaproportsionaalsuse kohta ega näita ka seda, miks Hankija hinnangul on tegemist sotsiaal- ja

eriteenuste erimenetluse niisuguse eripäraga, mille tõttu Hankija käsitleb piiravalt § 3 p-is 2

sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet (RHS § 126 lg 7 esimene lause).

9.3. Eeltoodud põhjustel on vaidlustuskomisjon seisukohal, et Erimenetluse korra p 5.3.2 tuleb

viia kooskõlla õigusaktidega ettenähtud nõuetega.

Hindamise aluste p 2.1.2 ja p 3.1 alap C.

10. Hindamise aluste p 2.1.2 on sõnastatud järgmiselt:

2.1.2. RaKS § 36 lõike 4 punktis 8 sätestatud asjaolu – varasemate ravi rahastamise lepingute

või sellesarnaste lepingute nõuetekohane täitmine pakkuja poolt – hindamise alused on

järgmised:

Hindamise alused Hindepunktid

A. Tervisekassa on esitanud pakkujale kahju

hüvitamise nõude(id) pakutaval eriarstiabi

erialal või haiguste ennetamise projektis

lepingutingimuste rikkumise kohta (v.a

retseptinõuded) tervishoiuteenuse osutamisel

riigihanke väljakuulutamise otsuse tegemise

kalendrikuule eelneva kahe aasta jooksul.*

Nõuete mitteesinemine – 5 punkti Nõuded

summas kuni 200 eurot - 3 punkti Nõuded

summas 201-400 eurot – 1 punkt Nõuded

summas üle 401 euro – 0 punkti

B. Tervisekassa on esitanud pakkujale

riigihanke väljakuulutamise otsuse tegemise

kalendrikuule eelneva kahe aasta jooksul

mistahes erialal ja ravitüübil teenuse

osutamiseks sõlmitud lepingu tingimuste

rikkumise eest leppetrahvinõude.*

Leppetrahvi mitteesinemine – 5 punkti

Leppetrahvi esinemine – 0 punkti

* Märkus: uue pakkuja pakkumusele antakse RaKS § 36 lõike 4 punktis 8 sätestatud asjaolu

hindamisel teenuse osutamise kohas teenuse osutamiseks pakkumuse esitanud kehtivat lepingut

omavate pakkujate, v.a uue pakkujaga ühispakkumuse esitanud ühispakkuja, keskmised

punktid.

* Märkus: ühispakkumusele antakse RaKS § 36 lõike 4 punktis 8 sätestatud asjaolu hindamisel

teenuse osutamise kohas teenuse osutamiseks ühispakkujate hindepunktide keskmised punktid.

Hindamise aluste p 3.1 alap C on sõnastatud järgmiselt:

3.1. RaKS § 36 lõike 4 punktis 2 sätestatud asjaolu – teenuse osutamise kvaliteet ja

tingimused – hindamise alused on järgmised:

[---]

Hindamise alused Hindepunktid

C. Tervisekassa andmekogu andmetel**

pakkuja Tervisekassa tervishoiuteenuste

loetelu 4. peatükis nimetatud uuringute ja

Pakkuja uuringute ja protseduuride osakaal

teenuste mahust on kuni 10,0% (kaasa

arvatud) madalam, võrdne või suurem kui

26 (28)

protseduuride (tk) osakaal pakutaval erialal

pakkuja kõigist pakutavatest teenustest

väljakuulutatud ambulatoorsel erialal (tk)

riigihanke väljakuulutamise otsuse

tegemise kalendrikuule eelneva 12

kalendrikuu andmetel.

Pakkuja osakaalu võrreldakse vastava eriala

tervishoiuteenuse osutajate uuringute ja

protseduuride osakaaluga kõigist

teenustest.*

12 kalendrikuu andmed võetakse

Tervisekassa raamatupidamise andmete

alusel.

Uuringute ja protseduuride ning teenuste

hulka ei arvata erakorralise meditsiini

osakonnas tehtud uuringuid ja protseduure

ning teenuseid.

kõigi vastava eriala tervishoiuteenuse

osutajate uuringute ja protseduuride osakaal

kõigist teenustest väljakuulutatud erialal

riigihanke väljakuulutamise otsuse kuule

eelneva 12 kalendrikuu andmetel - 5 punkti

Pakkuja uuringute ja protseduuride osakaal

teenuste mahust on kuni 20,0% (kaasa

arvatud) madalam kui kõigi vastava

eriala tervishoiuteenuse osutajate uuringute

ja protseduuride osakaal kõigist teenustest

väljakuulutatud erialal riigihanke

väljakuulutamise otsuse kuule eelneva 12

kalendrikuu andmete - 3 punkti

Pakkuja uuringute ja protseduuride osakaal

teenuste mahust on rohkem kui 20,0%

madalam kui kõigi vastava eriala

tervishoiuteenuse osutajate uuringute ja

protseduuride osakaal kõigist teenustest

väljakuulutatud erialal riigihanke

väljakuulutamise otsuse kuule eelneva 12

kalendrikuu andmetel - 0 punkti

* Märkus: ühispakkumusele antakse teenuse osutamise kohas teenuse osutamiseks

ühispakkujate hindepunktide keskmised punktid.

** Märkus: uue pakkuja pakkumusele antakse teenuse osutamise kohas teenuse osutamiseks

pakkumuse esitanud kehtivat lepingut omavate pakkujate, v.a uue pakkujaga ühispakkumuse

esitanud ühispakkuja, keskmised punktid.

10.1. Vaidlustaja vaidlustab Hindamise aluste p-i 2.1.2 ja p 3.1 alap-i C üksnes märkuste osas,

mille kohaselt nn uue pakkuja pakkumusele antakse RaKS § 36 lg 4 p-is 8 (Hindamise aluste

p 2.1.2) ja RaKS § 36 lg 4 p-is 2 (Hindamise aluste p 3.1 alap C) sätestatud asjaolu hindamisel

teenuse osutamise kohas teenuse osutamiseks pakkumuse esitanud kehtivat lepingut omavate

pakkujate, v.a uue pakkujaga ühispakkumuse esitanud ühispakkuja, keskmised punktid

(edaspidi ka Märkused).

Vaidlustaja põhiseisukoht seoses Hindamise aluste p-i 2.1.2 ja p 3.1 alap-iga C on see, et nn

uutele pakkujatele antakse hindepunkte mitte lähtudes sellest, mida pakkuja on pakkunud, vaid

sellest, milline on olnud teiste pakkujate (nn uue pakkuja konkurentide) käitumine varasemate

ravi rahastamise lepingute täitmisel - vaidlustatud hindamiskriteeriumide alusel ei hinnata nn

uue pakkuja pakkumust ega ka mitte pakkujat. Seega ei saa nn uus pakkuja oma varasema

tegevuse või käitumisega selle hindamiskriteeriumi alusel saadavaid hindepunkte mõjutada,

kuid varasemalt Tervisekassaga ravi rahastamise lepingu sõlminud pakkujatel on see võimalus

olemas.

10.2. Käesolevas otsuses on vaidlustuskomisjon leidnud, et Erimenetluse korra p 8.1.1, millega

Hankija otsustas mitte kohaldada erimenetluse läbiviimisel RHS §-e 85 ja 117, on õiguspärane

(vt käesoleva otsuse p-id 6-6.7). Seega oli Hankijal õigus kehtestada pakkumuste hindamiseks

hindamissüsteem, mis RHS §-is 85 sätestatule ei vasta.

10.3. Hankija on Hindamise aluste p-i 2.1.2 ja p 3.1 alap-i C kehtestamisel lähtunud RaKS § 36

lg 4 p-idest 2 ja 8, mille kohaselt peab Tervisekassa hindama (tervishoiu)teenuse osutamise

kvaliteeti ning varasemate ravi rahastamise lepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohast

27 (28)

täitmist tervishoiuteenuse osutaja poolt. RaKS § 36 lg 4 p-id 2 ja 8 sätestavad üheselt

mõistetavalt, et nende alusel tuleb hinnata pakkuja enda usaldusväärsust ja lepingute täitmist,

mitte pakkumust. Ei saa olla vaidlust, et nn uuel pakkujal (pakkuja, kellega Tervisekassa pole

varem ravi rahastamise lepingut sõlminud) ei saa olla Tervisekassa poolt pakkujale esitatud

kahju hüvitamise nõude(id), leppetrahvinõudeid (Hindamise aluste p 2.1.2) ega Tervisekassa

tervishoiuteenuste loetelu 4. ptk-s nimetatud uuringute ja protseduuride (tk) osakaalu

(Hindamise aluste p 3.1 alap C).

Kui RaKS näeb ette, et hinnata tuleb midagi, mida nn uuel pakkujal objektiivselt pole, siis ei

saa selles osas hinnata uut pakkujat (ega tema pakkumust). Samas ei saa Hankija jätta RaKS-i

selles osas kohaldamata või kohaldada ainult osade pakkujate suhtes. Pakkumuste võrreldavuse

tagamiseks tuleb Hankijal ka nn uusi pakkujaid Hindamise aluste p-i 2.1.2 ja p 3.1 alap-i C

alusel hinnata.

10.4. Vaidlusaluste Märkustega on Hankija näinud ette, et nn uue pakkuja pakkumusele antakse

RaKS § 36 lg 4 p-ides 8 ja 2 sätestatud asjaolude hindamisel teenuse osutamise kohas teenuse

osutamiseks pakkumuse esitanud kehtivat lepingut omavate pakkujate, v.a uue pakkujaga

ühispakkumuse esitanud ühispakkuja, keskmised punktid.

Vaidlustuskomisjon leiab, et selline lahendus nn uute pakkujate hindamisel pole ideaalne, kuid

on õiglasem kui see, et nn uutele pakkujatele antaks vaidlustatud hindamiskriteeriumide, mille

eesmärgiks on hinnata pakkuja usaldusväärsust või varasemat lepingutäitmist, alusel nt

maksimumpunktid või 0 punkti. Lahendusega anda nn uutele pakkujate keskmised punktid ei

ole Hankija selliseid pakkujaid ei eelistanud ega seadnud ka teistest pakkujatest halvemasse

olukorda. Kuna tegemist on kahe erineva pakkujate grupiga (nn uusi pakkujaid ei ole võimalik

hinnata samade andmete alusel, kui pakkujaid, kelle on varasemad ravi rahastamise lepingud),

ei ole nende võrdne kohtlemine objektiivselt võimalik.

10.5. Vaidlustuskomisjon ei nõustu Vaidlustaja seisukohaga, et Hindamise aluste p 2.1.2 ja p

3.1 alap C on vastuolus direktiivi 2014/24/EL artikli 76 lg-s 1 sätestatud kohustusega järgida

läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtete ning RHS § 3 p-ides 2 ja 5 sätestatud

riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega. Nagu eespool märgitud ei ole nn uued pakkujad ja

varasemaid ravi rahastamise lepinguid omavad pakkujad võrdses olukorras, kuid võrdselt saab

ja tuleb kohelda üksnes ühesuguses olukorras olevaid isikuid. Vaidlustuskomisjoni arvates ei

ole tegemist ka läbipaistvuse põhimõtte rikkumisega, kuna hindamisreegel (nn uutele

pakkujatele keskmiste punktide andmine) on pakkujatele enne pakkumuste esitamist teada ning

Hankija on vaidlustusmenetluses selgitanud Märkuste osas ka vaidlustatud

hindamiskriteeriumide kehtestamise põhjuseid.

10.6. Seoses Vaidlustaja seisukohaga, et Hindamise aluste p 2.1.2 ja p 3.1 alap C on vastuolus

RHS § 3 p-is 5 kehtestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõttega, et hankija sõlmib

hankelepingu parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte alusel, märgib vaidlustuskomisjon, et

sellest ei saa teha järeldust, et ka sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses tuleb igal juhul hinnata

pakkumusi, mitte pakkujaid. Nagu eespool märgitud, sätestavad RaKS § 36 lg 4 p-id 8 ja 2

üheselt, et nende alusel hinnatakse pakkujate varasemat tegevust. RHS § 126 lg 7 esimese lause

kohaselt järgib hankija RHS 1. ptk-s sätestatut, võttes arvesse sotsiaal- ja eriteenuste eripära.

Kui Hankija oleks kohustatud ka sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses pakkumuste hindamise

kriteeriumide kehtestamisel sisuliselt ikkagi järgima RHS §-is 85 kehtestatud korda, muudaks

see fiktiivseks RHS § 126 lg-st 7 tuleneva õiguse jätta RHS § 85 sotsiaal- ja eriteenuste

erimenetluses kohaldamata.

Hiljutises otsuses on ka Tartu Ringkonnakohus selgitanud: [Kuid ka juhul, kui lugeda

näidismenüü pakkuja kvalifitseerimise tingimuseks], ei oleks praeguses hankes sotsiaal- ja

eriteenuste menetluses keelatud näha RHADis ette pakkumuste hindamise kriteeriume erinevalt

RHS § 85 lg-s 1 sätestatust (RHS § 126 lg 7). [---] Ringkonnakohus ei näe, et toodud normist

või muust sättest tuleneks vaidlustajale keeld näha RHADis ette pakkumuste hindamise

28 (28)

kriteeriumid kaldudes kõrvale RHS § 85 lg-s 1 riigihankemenetlustele üldiselt kehtestatud

reeglitest.10

10.7. Eeltoodud põhjustel on vaidlustuskomisjon seisukohal, et Hindamise aluste p 2.1.2 ja p

3.1 alap C ole vastuolus õigusaktidega ettenähtud nõuetega.

11. Vaidlustusmenetluse kulud

Lähtudes sellest, et vaidlustusmenetlus lõpeb vaidlustuse osalise rahuldamisega, kuulub kulude

väljamõistmisel kohaldamisele RHS § 198 lg 2 (vaidlustusmenetluses tasutud riigilõiv, tasutud

või tasumisele kuuluv eksperditasu ja lepingulise esindaja kulud jagatakse proportsionaalselt

vaidlustuse või kahju hüvitamise taotluse rahuldamisega, arvestades eksperditasu ja lepingulise

esindaja kulude puhul tasu ja kulude põhjendatust ja vajalikkust).

11.1. Riigikohus on 11.12.2020 otsuses kohtuasjas 3-20-1198 (p 28) asunud seisukohale, et

vaidlustuse rahuldamise proportsiooni ei tule mõõta mitte nõudeid mehaaniliselt loendades vaid

hinnanguliselt nende sisulist kaalu arvestades.

Vaidlustuskomisjon leiab, et lähtudes Vaidlustaja nõutest kogumis, rahuldab

vaidlustuskomisjon vaidlustuse 1/7 ulatuses ning jätab rahuldamata 6/7 ulatuses.

11.2. Vaidlustaja on tasunud vaidlustuse esitamiseks riigilõivu 2560 eurot, millest tuleb

Hankijalt välja mõista 1/7 ehk 365,71 eurot.

Vaidlustaja on esitanud tähtaegselt taotluse oma lepinguliste esindajate kulude

väljamõistmiseks kogusummas 3285 eurot (käibemaksuta) Vaidlustuskomisjon leiab, et asja

keerukust ja töömahukust arvestades on Vaidlustaja lepinguliste esindajate kulud täies ulatuses

vajalikud ja põhjendatud ning nendest tuleb Hankijalt välja mõista 1/7 ehk 469,28 eurot

(käibemaksuta).

11.3. Hankija on tähtaegselt esitanud taotlused lepinguliste esindajate kulude väljamõistmiseks

kogusummas 3542 eurot (käibemaksuta).

Vaidlustuskomisjon leiab, et asja keerukust ja töömahukust arvestades on Hankija lepinguliste

esindajate kulud täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud ning nendest tuleb Vaidlustajalt välja

mõista 6/7 ehk 3036 eurot (käibemaksuta).

(allkirjastatud digitaalselt)

Taivo Kivistik

10 TrtRnKo 3-26-911, p 21, jõustunud Riigikohtu otsusega mitte menetlusse võtta.