Seaduseelnõu algatamine

Dokumendiregister	Riigikantselei
Viit	26-01734-1
Registreeritud	10.09.2026
Sünkroonitud	11.09.2026
Liik
Funktsioon
Sari	02 Vabariigi Valitsuse istungite ja nõupidamiste ettevalmistamine ja korraldamine/2-6 Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud seaduste ja otsuste eelnõud ning nendega seotud kirjavahetus
Toimik
Juurdepääsupiirang	Avalik
Adressaat	Riigikogu juhatus
Saabumis/saatmisviis	Riigikogu juhatus
Vastutaja
Originaal	Ava uues aknas
	Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist

Failid

26-01734-1.pdf

Seaduseelnõu.docx

Seaduseelnõu.pdf

Seletuskiri.docx

Seletuskiri.pdf

Seletuskirja lisa.docx

Seletuskirja lisa.pdf

Seaduseelnõu.docx

EELNÕU
Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) seadustikku täiendatakse §-ga 361 järgmises sõnastuses:
„§ 361. Vastutus tahtlikult tekitatud ajutise süüvõimetuse korral
Süü ei ole välistatud, kui isik on end tahtlikult viinud seisundisse, mille tagajärjel tekkinud ajutise raske psüühikahäire tõttu ei ole ta võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.“;

2) paragrahvi 49 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kohus võib lisakaristusena kohaldada isikule teataval tegevusalal tegutsemise keeldu või teataval ametikohal töötamise keeldu kuni kümneks aastaks kuriteo eest või kuni kolmeks aastaks väärteo eest, kui:
1) isik pani süüteo toime kutse- või majandustegevuses;
2) isik pani süüteo toime ametikohustuste rikkumisega või ametist tulenevate õiguste kuritarvitamisega või
3) lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud lapse, eaka või puudega või hooldust vajava inimese kaitseks.“;

3) paragrahvi 522 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud teise inimese surm, tekitatud talle tervisekahjustus või kahjustatud tema vara või põhjustatud oluline või korduv oht teise inimese elule, tervisele või varale, samuti looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest võib kohus või kohtuväline menetleja lisakaristusena kohaldada mis tahes looma või teatud loomaliiki kuuluva looma pidamise keeldu:
1) kuriteo korral kuni kümneks aastaks;
2) väärteo korral kuni kolmeks aastaks.“;

4) paragrahvi 551 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) tegutsemiskeeldu käesoleva seadustiku §-s 49 sätestatud tingimustel.“;

5) paragrahvi 58 punkti 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus või majanduslikus sõltuvuses, samuti süüdlase endise või praeguse pereliikme, sealhulgas abikaasa või paarisuhtepartneri, süüdlasega koos elava isiku või süüdlasest muul viisil perekondlikus sõltuvuses oleva isiku suhtes;“;

6) paragrahvi 58 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:
„14) süüteo toimepanemise või toime pandud süüteo eksponeerimine.“;

7) paragrahvi 120 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Teise inimese ähvardamise eest
1) tema või tema pereliikme või muu lähedase inimese tapmisega;
2) temale või tema pereliikmele või muule lähedasele inimesele tervisekahjustuse tekitamisega;
3) vägistamise või muu seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisega tema või tema pereliikme või muu lähedase inimese suhtes;
4) tema kohta seksuaalse sisuga materjali ebaseadusliku avaldamisega;
5) vabadusvastase süüteo toimepanemisega tema või tema pereliikme või muu lähedase inimese suhtes või
6) olulise vara rikkumise või hävitamisega,
kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.“;

8) paragrahv 121 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 121. Füüsilise ja vaimse tervise kahjustamine
(1) Teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui:
1) sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat;
2) teo toimepanija ja kannatanu on või on olnud lähisuhtes ning tegu on toime pandud selle suhte ajal või sellest suhtest tulenevalt pärast suhte lõppemist;
21) see on toime pandud sõltuvussuhtes või
3) see on toime pandud korduvalt, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahalise karistusega.“;

9) seadustiku 9. peatüki 3. jagu täiendatakse §-ga 1241 järgmises sõnastuses:
„§ 1241. Hooldaja kohustuse rikkumine
(1) Teadvalt ja korduvalt isikule, kes haiguse, puude, vanuse või muu põhjuse tõttu on abitus seisundis või vajab hooldamist ja kelle suhtes toimepanijal lasub hooldamise kohustus, vajaliku abi, ravimite või ravi andmata jätmise või tema ravi väärkasutamise eest, ja kui puudub käesoleva seadustiku §-s 171 sätestatud süüteokoosseis, samuti teadvalt ja korduvalt tema inimväärikust alandava kohtlemise eest –
karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahalise karistusega.“;

10) paragrahvi 1573 lõikes 1 asendatakse sõna „üheaastase“ sõnaga „kolmeaastase“;

11) seadustikku täiendatakse §-ga 1574 järgmises sõnastuses:

„§ 1574. Seksuaalse sisuga materjali ebaseaduslik avaldamine
(1) Teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu teose edastamise, avaldamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise, samuti sellise teose muutmise, töötlemise või valmistamise ja seejärel edastamise, avaldamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahalise karistusega.“;

12) seadustikku täiendatakse §-ga 1575 järgmises sõnastuses:

„§ 1575. Seksuaalse sisuga materjali soovimatu edastamine

(1) Teadvalt teisele isikule teda oluliselt häiriva seksuaalse sisuga pildi, video või muu teose edastamise eest tema tahte vastaselt, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga.
(2) Sama teo eest, kui sellega loodi oht raske psüühikahäire tekkeks, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahalise karistusega.“;

13) seadustikku täiendatakse §-ga 1576 järgmises sõnastuses:

„§ 1576. Isikuandmete avaldamine isiku tervise kahjustamise eesmärgil

(1) Isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete tema nõusolekuta edastamise, avaldamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest, kui selle eesmärk on õhutada teisi isikuid kahjustama tema tervist või tekitama raske psüühikahäire,–
karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahalise karistusega.“;

14) paragrahvi 264 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „julmal“ sõnadega „või piinaval“;

15) paragrahvi 264 lõikes 1 asendatakse sõna „üheaastase“ sõnaga „kolmeaastase“;

16) paragrahvi 329 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Täitmisele pööratud vangistusest või kinnipidamiskohast lahkuda lubatud kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest, samuti kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud käesoleva seadustiku §-des 49, 491, 50, 51, 52, 522 või 551 sätestatud lisakaristuse täitmisest teadliku kõrvalehoidmise eest –
karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahalise karistusega“;

17) seadustiku normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:
„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2024/1385/EL, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024).“.

§ 2. Loomakaitseseaduse muutmine
Loomakaitseseaduse § 6611 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Väärteomenetluse seadustiku muutmine
Väärteomenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 73 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) otsuse rahatrahvi, põhikaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise, rahatrahvi ja lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise, riigisaladusele ja salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse äravõtmise, riigisaladuse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse äravõtmise või loomapidamise keelu kohaldamise kohta;“;

2) paragrahvi 74 lõike 1 punkti 111 täiendatakse pärast sõnu „äravõtmise tähtaeg“ sõnadega „või loomapidamise keelu tähtaeg“;

3) paragrahvi 74 lõike 1 punkti 19 täiendatakse pärast sõnu „äravõtmise osas“ sõnadega „või loomapidamise keelu kohaldamise osas“;

4) paragrahvi 83 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) väärteoasja arutades on vaja otsustada aresti mõistmine või alaealise mõjutusvahendi kohaldamine.“.

Lauri Hussar
Riigikogu esimees

Tallinn, 2026
Algatab Vabariigi Valitsus 14. septembril 2026. a nr 2-6/26-01734
Vabariigi Valitsuse nimel
(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik

Seaduseelnõu.pdf

EELNÕU

Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse

seadustiku muutmise seadus

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) seadustikku täiendatakse §-ga 361 järgmises sõnastuses:

„§ 361. Vastutus tahtlikult tekitatud ajutise süüvõimetuse korral

Süü ei ole välistatud, kui isik on end tahtlikult viinud seisundisse, mille tagajärjel tekkinud

ajutise raske psüühikahäire tõttu ei ole ta võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma

käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.“;

2) paragrahvi 49 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kohus võib lisakaristusena kohaldada isikule teataval tegevusalal tegutsemise keeldu või

teataval ametikohal töötamise keeldu kuni kümneks aastaks kuriteo eest või kuni kolmeks

aastaks väärteo eest, kui:

1) isik pani süüteo toime kutse- või majandustegevuses;

2) isik pani süüteo toime ametikohustuste rikkumisega või ametist tulenevate õiguste

kuritarvitamisega või

3) lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud lapse, eaka või puudega või hooldust vajava

inimese kaitseks.“;

3) paragrahvi 522 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud teise

inimese surm, tekitatud talle tervisekahjustus või kahjustatud tema vara või põhjustatud oluline

või korduv oht teise inimese elule, tervisele või varale, samuti looma suhtes lubamatu teo

toimepanemise eest võib kohus või kohtuväline menetleja lisakaristusena kohaldada mis tahes

looma või teatud loomaliiki kuuluva looma pidamise keeldu: 1) kuriteo korral kuni kümneks aastaks;

2) väärteo korral kuni kolmeks aastaks.“;

4) paragrahvi 551 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:

„3) tegutsemiskeeldu käesoleva seadustiku §-s 49 sätestatud tingimustel.“;

5) paragrahvi 58 punkti 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus või majanduslikus

sõltuvuses, samuti süüdlase endise või praeguse pereliikme, sealhulgas abikaasa või

paarisuhtepartneri, süüdlasega koos elava isiku või süüdlasest muul viisil perekondlikus

sõltuvuses oleva isiku suhtes;“;

6) paragrahvi 58 täiendatakse punktiga 14 järgmises sõnastuses:

„14) süüteo toimepanemise või toime pandud süüteo eksponeerimine.“;

7) paragrahvi 120 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Teise inimese ähvardamise eest

1) tema või tema pereliikme või muu lähedase inimese tapmisega;

2) temale või tema pereliikmele või muule lähedasele inimesele tervisekahjustuse tekitamisega;

3) vägistamise või muu seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisega tema või

tema pereliikme või muu lähedase inimese suhtes;

4) tema kohta seksuaalse sisuga materjali ebaseadusliku avaldamisega;

5) vabadusvastase süüteo toimepanemisega tema või tema pereliikme või muu lähedase inimese

suhtes või

6) olulise vara rikkumise või hävitamisega,

kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.“;

8) paragrahv 121 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 121. Füüsilise ja vaimse tervise kahjustamine

(1) Teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui:

1) sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat;

2) teo toimepanija ja kannatanu on või on olnud lähisuhtes ning tegu on toime pandud selle

suhte ajal või sellest suhtest tulenevalt pärast suhte lõppemist;

21) see on toime pandud sõltuvussuhtes või

3) see on toime pandud korduvalt, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline

isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“;

9) seadustiku 9. peatüki 3. jagu täiendatakse §-ga 1241 järgmises sõnastuses:

„§ 1241. Hooldaja kohustuse rikkumine

(1) Teadvalt ja korduvalt isikule, kes haiguse, puude, vanuse või muu põhjuse tõttu on abitus

seisundis või vajab hooldamist ja kelle suhtes toimepanijal lasub hooldamise kohustus, vajaliku

abi, ravimite või ravi andmata jätmise või tema ravi väärkasutamise eest, ja kui puudub

käesoleva seadustiku §-s 171 sätestatud süüteokoosseis, samuti teadvalt ja korduvalt tema

inimväärikust alandava kohtlemise eest –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“;

10) paragrahvi 1573 lõikes 1 asendatakse sõna „üheaastase“ sõnaga „kolmeaastase“;

11) seadustikku täiendatakse §-ga 1574 järgmises sõnastuses:

„§ 1574. Seksuaalse sisuga materjali ebaseaduslik avaldamine

(1) Teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu teose edastamise,

avaldamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise, samuti sellise teose muutmise, töötlemise

või valmistamise ja seejärel edastamise, avaldamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise

eest –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“;

12) seadustikku täiendatakse §-ga 1575 järgmises sõnastuses:

„§ 1575. Seksuaalse sisuga materjali soovimatu edastamine

(1) Teadvalt teisele isikule teda oluliselt häiriva seksuaalse sisuga pildi, video või muu teose

edastamise eest tema tahte vastaselt, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. (2) Sama teo eest, kui sellega loodi oht raske psüühikahäire tekkeks, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,

–

karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik,

–

karistatakse rahalise karistusega.“;

13) seadustikku täiendatakse §-ga 1576 järgmises sõnastuses:

„§ 1576. Isikuandmete avaldamine isiku tervise kahjustamise eesmärgil

(1) Isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete tema nõusolekuta edastamise,

avaldamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest, kui selle eesmärk on õhutada teisi

isikuid kahjustama tema tervist või tekitama raske psüühikahäire,–

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“;

14) paragrahvi 264 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „julmal“ sõnadega „või piinaval“;

15) paragrahvi 264 lõikes 1 asendatakse sõna „üheaastase“ sõnaga „kolmeaastase“;

16) paragrahvi 329 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Täitmisele pööratud vangistusest või kinnipidamiskohast lahkuda lubatud kinnipeetava

poolt karistuse kandmise jätkamisest, samuti kuriteo eest mõistetud ja täitmisele

pööratud käesoleva seadustiku §-des 49, 491, 50, 51, 52, 522 või 551 sätestatud lisakaristuse

täitmisest teadliku kõrvalehoidmise eest –

karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega“;

17) seadustiku normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2024/1385/EL, mis käsitleb naistevastase vägivalla

ja perevägivalla tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024).“.

§ 2. Loomakaitseseaduse muutmine

Loomakaitseseaduse § 6611 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks.

§ 3. Väärteomenetluse seadustiku muutmine

Väärteomenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 73 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) otsuse rahatrahvi, põhikaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise, rahatrahvi ja

lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise, riigisaladusele ja salastatud välisteabele

juurdepääsu õiguse äravõtmise, riigisaladuse ja salastatud välisteabe töötlemise õiguse

äravõtmise või loomapidamise keelu kohaldamise kohta;“;

2) paragrahvi 74 lõike 1 punkti 111 täiendatakse pärast sõnu „äravõtmise tähtaeg“ sõnadega

„või loomapidamise keelu tähtaeg“;

3) paragrahvi 74 lõike 1 punkti 19 täiendatakse pärast sõnu „äravõtmise osas“ sõnadega „või

loomapidamise keelu kohaldamise osas“;

4) paragrahvi 83 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) väärteoasja arutades on vaja otsustada aresti mõistmine või alaealise mõjutusvahendi

kohaldamine.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus 14. septembril 2026. a nr 2-6/26-01734

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

Seletuskiri.docx

Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõu eesmärk on lahendada kehtiva õiguse lüngad, mis ei kaitse inimesi piisavalt vägivalla, tõsiste ähvarduste, seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta levitamise, hooldust vajavate inimeste väärkohtlemise ega ohtliku loomapidamise eest. Muudatused võimaldavad õiguskaitseasutustel sellistele juhtumitele varem, selgemalt ja teo raskusele vastavalt reageerida.
Vägivald ja ähvardamine. Karistusseadustik (KarS) ei määratle lähisuhtevägivalda piisavalt täpselt ning saadab eksitava signaali, justkui oleks karistatav üksnes füüsilise tervise kahjustamine (asjakohase paragrahvi pealkiri räägib kehalisest väärkohtlemisest). Kehtiv ähvardamise koosseis hõlmab vaid piiratud hulka ähvardusi. Seetõttu võivad karistuseta jääda näiteks tõsiseltvõetavad ähvardused seksuaalvägivalla, vabaduse võtmise, kannatanu pereliikme või muu lähedase inimese kahjustamise või intiimse materjali avaldamisega. Ka vara kahjustamisega ähvardamise karistatavus sõltub praegu peamiselt vara rahalisest väärtusest, kuigi väiksema turuväärtusega ese võib olla inimesele eluliselt või emotsionaalselt väga oluline. Eelnõu täpsustab lähisuhtevägivalla mõistet, kaotab vastuolu tervise (nii füüsilise kui vaimse) kahjustamise kriminaliseeriva paragrahvi ja selle pealkirja vahel, laiendab ähvardamise koosseisu nendele juhtudele, loob selgema aluse perevägivalla arvestamiseks raskendava asjaoluna ning võimaldab käsitada süüteo jäädvustamist ja eksponeerimist karistust raskendava asjaoluna. Samuti tõstetakse kehalise väärkohtlemise ja ahistava jälitamise karistuse ülemmäära, et raskematele tegudele saaks reageerida nende tegelikule ohtlikkusele vastavalt.
Seksuaalse sisuga materjal ja digivägivald. Kehtiv õigus ei sätesta eraldi kuriteona äratuntavat inimest kujutava seksuaalse sisuga materjali teadlikku ja nõusolekuta avaldamist või edastamist. Digikeskkonnas võib selline materjal levida kiiresti ja kontrollimatult ning kahjustada pikaajaliselt inimese eraelu, väärikust ja seksuaalset enesemääramist. Eelnõu loob uue kuriteokoosseisu, mis hõlmab nii ehtsa kui ka töödeldud või tehisintellekti abil loodud materjali nõusolekuta kättesaadavaks tegemist. Karistatavaks muudetakse ka sellise materjali avaldamisega ähvardamine. Lisaks luuakse eraldi vastutus seksuaalse sisuga visuaalse materjali teadliku tahtevastase saatmise eest, kui see saajat oluliselt häirib.
Hooldust vajavate inimeste kaitse. Praegu ei ole alati võimalik sekkuda, kui hooldaja jätab abitus seisundis või hooldust vajava inimese teadlikult ja korduvalt ilma toidust, ravimitest, ravist, hügieeniabist või muust vajalikust hooldusest või kohtleb teda inimväärikust alandavalt, kuid tervisekahjustust või vahetut eluohtu ei ole veel tekkinud. Eelnõu loob hooldamise kohustuse rikkumise kuriteokoosseisu, mis võimaldab reageerida juba enne raskema tagajärje saabumist. Vastutus eeldab hooldamise kohustuse olemasolu ning teadlikku ja korduvat rikkumist, mistõttu ei kriminaliseerita üksikuid eksimusi.
Ohtlik loomapidamine ja loomade julm kohtlemine. Loomapidamise keeldu saab praegu kohaldada peamiselt looma kaitseks, kuid mitte piisavalt juhtudel, kus nõudeid rikkuv loomapidaja ohustab inimesi või nende vara. Eelnõu võimaldab loomapidamise keeldu kohaldada ka inimese elu, tervist või vara ohustava või kahjustava loomapidamise korral ning annab selleks pädevuse lisaks kohtule ka kohtuvälisele menetlejale. Looma julma kohtlemise koosseisu lisatakse sõnaselgelt piinav viis ja karistuse ülemmäär tõstetakse kolme aastani.
Vastutus enda tekitatud ajutise raske psüühikahäire korral. Kehtivas õiguses võib inimene jääda vastutusest vabaks, kui nt joobele järgneb ajutine raske psüühikahäire ja isik paneb toime süüteo, isegi kui ta teadis oma varasema kogemuse või terviseseisundi tõttu, et tema käitumine võib sellise seisundi põhjustada. Eelnõu täidab selle lünga: vastutus ei ole välistatud, kui inimene viis end teadlikult sellisesse seisundisse ja pani selles toime süüteo.
Uute süütegude ennetamine tegutsemiskeeluga. Praegu ei saa kohus alati keelata inimesel jätkata tegevusalal, mida ta kasutas süütegude toimepanemiseks, näiteks klientidelt varastanud klienditeenindajana või hooldatavaid ära kasutanud hooldajana. Samuti ei saa tegutsemiskeeldu määrata ettevõttele, kelle teadlik ja süsteemne tegevus on seotud süütegudega. Eelnõu laiendab tegutsemiskeelu kasutamise võimalusi, et kaitsta uusi võimalikke kannatanuid, mh lapsi, eakaid, puudega ja hooldust vajavaid inimesi.
Muud eelnõuga kõrvaldatavad lüngad. Eelnõu täpsustab ka, et endise või praeguse abikaasa või paarisuhtepartneri toime pandud vägivalda saab arvestada raskendava asjaoluna sõltumata faktiliselt kooselust, ning võimaldab kohtul arvesse võtta süüteo filmimise ja teistele näitamisega tekitatud lisakahju. Lisaks täpsustatakse juriidilise isiku lisakaristusi ja vastutust nende eiramise eest ning tõstetakse ahistava jälitamise karistuse ülemmäära, et pikaajalisele ja intensiivsele vaimsele vägivallale saaks reageerida teo raskusele vastavalt.
Kuigi eelnõu käsitleb mitut teemat, ühendab muudatusi üks eesmärk: kõrvaldada praktikas ilmnenud karistusõiguslikud lüngad ning võimaldada ohtlikule ja kahjustavale käitumisele reageerida varem, selgemalt ja teo raskusele vastavalt. Muudatuste koondamine ühte eelnõusse võimaldab ajakohastada kannatanute kaitset terviklikult ja kujundada omavahel kooskõlalise regulatsiooni.
Eri probleemide ulatust kinnitavad nii statistika kui ka praktikas ilmnenud juhtumid: 2025. aastal registreeriti Eestis 6718 vägivallakuritegu, sealhulgas 5209 kehalise väärkohtlemise, 562 ähvardamise ja 137 ahistava jälitamise juhtumit, kusjuures üle poole ahistava jälitamise tegudest pani toime praegune või endine paarisuhtepartner. Samal aastal oli 4,5% vähemalt 15-aastastest vastanutest viimase 12 kuu jooksul kogenud internetis enda kohta seksuaalse alatooniga piltide, sõnumite või muu materjali levitamist või sellega ähvardamist. Kaitset vajavate inimeste ring on samuti suur: hinnanguliselt 230 000 vähemalt 16-aastast Eesti elanikku hooldab või abistab pikaajalise terviseprobleemi või tegevuspiiranguga inimest. Enamiku hooldussuhete puhul ei ole põhjust arvata, et hooldatav jäetakse hooletusse, kuid üksikud tõsised juhtumid tuleb avastada ja ära hoida võimalikult varases etapis, enne kui tekib tervisekahjustus või muu raske tagajärg. Loomadega seotud juhtumites tuleneb muudatuse vajadus praktikas ilmnenud raskustest ohtliku loomapidamise ja raskete loomade väärkohtlemise juhtumite ühtsel käsitlemisel, sealhulgas pikaajalise näljutamise ja looma surmani viinud mürgitamise korral.

Kokkuvõttes on selgem ja paindlikum regulatsioon vajalik selleks, et vägivalda oleks vähem, õigusselgust rohkem ning eri juhtumitele saaks reageerida paindlikumalt ja teo raskusele vastavalt.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja koostas Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Mari Haav ([email protected]) ning sama talituse juhataja Andreas Kangur ([email protected]). Eelnõu keeletoimetuse tegi Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Mari Koik ([email protected]).

1.3. Märkused
Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte:
1) KarS-i1 redaktsioon avaldamismärkega RT I, 09.07.2026, 27;
2) LoKS-i2 redaktsioon avaldamismärkega RT I, 12.05.2026, 41;
3) VTMS-i3 redaktsioon avaldamismärkega RT I, 05.07.2025, 19.
KarS §-e 49 ja 55¹ muudetakse samal ajal kahes eelnõus, millest juba Riigikogus oleva eelnõuga (934SE) võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1203 keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu ning asendatakse direktiivid 2008/99/EÜ ja 2009/123/EÜ (ELT L, 2024/1203, 30.04.2024). Siinse eelnõu sõnastamisel on teises eelnõus kavandatud muudatustega arvestatud.
Eelnõu on osaliselt seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, täpsemalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024)4. Direktiivi kohaselt on nõutav riigisiseses õiguses kriminaliseerida seksuaalse sisuga teoste teadliku ja nõusolekuta kättesaadavaks tegemine, samuti sellega ähvardamine ning seksuaalse sisuga materjali soovimatu edastamine (kui selline käitumine võib põhjustada kõnealusele isikule rasket psühholoogilist kahju) ning isikuandmete nõusolekuta avaldamine selleks, et õhutada teisi isikuid kannatanule kahju tekitama. Kuna sellised süüteokoosseisud KarS-is puuduvad, on probleem akuutne ja vajab kiiret reageerimist, mistõttu viiakse muudatused kehtivasse õigusesse sisse käesoleva eelnõuga, millega võetakse direktiiv üle karistusõigust puudutavas osas.
Eelnõu on seotud Eesti Reformierakonna ja Erakond Eesti 200 vahel 24. märtsil 2025. aastal sõlmitud koalitsioonileppe5 ning valitsusliidu programmiga aastateks 2025–2027. Eelnõu on seotud ka lähisuhtevägivalla ennetamise tegevuskavaga 2024–2027.6
Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest muudetakse väärteomenetluse seadustikku (PS § 104 p 14).

2. Seaduse eesmärk
2.1. Seaduseelnõu algatamise vajalikkus ja eesmärk
2025. a registreeriti 6718 vägivallakuritegu, mis moodustas ühe neljandiku registreeritud kuritegude koguarvust (28 033)7. Valdava osa vägivallakuritegudest moodustasid kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) juhtumid, mida registreeriti 5209. Ähvardamisi (KarS § 120) registreeriti 2025. aastal 562.8
Kehtiv õigus ei võimalda alati piisavalt vara ega teo raskusele vastavalt reageerida vägivallale, tõsistele ähvardustele, hooldust vajavate inimeste väärkohtlemisele ja ohtlikule loomapidamisele. Osa kannatanut tõsiselt kahjustavast või teisi ohustavast käitumisest ei ole praegu karistatav või ei võimalda kehtiv karistusmäär arvestada teo tegelikku raskust. Seda probleemi kinnitas ka väljatöötamiskavatsuse kohta saadud tagasiside.
Eelnõu eesmärk on:
• parandada õigusselgust ja võimaldada karistusõiguslikku tugevamat reageerimist vägivalla ja ähvardamisega seotud süütegude puhul;
• täiendada karistusseadustikku süüdivuse erandiga juhtudeks, kui süüd välistav seisund on tekkinud inimese enda teadliku riskikäitumise tulemusena;
• tugevdada lähisuhtevägivalla, vaimse vägivalla ja kübervägivalla ohvrite õiguskaitset;
• luua karistusõiguslik alus sekkumiseks haavatavate isikute teadliku ja korduva hooletusse jätmise või inimväärikust alandava kohtlemise korral, ilma et sekkumiseks peaks ära ootama tervisekahjustuse tekkimise;
• võimaldada uusi rikkumisi ennetavat ja proportsionaalset reageerimist hooletule ja teisi inimesi ohustavale loomapidamisele.

2.2. Kehtiv õigus ja selle rakendamise praktika
Kehtiva õiguse kohaselt on ähvardamine karistatav väga piiratud juhtudel, mistõttu ei ole sageli võimalik karistusõiguslikult reageerida tõsistele ja hirmutavatele ähvardustele, mis formaalselt ei vasta KarS § 120 tunnustele. Samal ajal on paljud sellised ähvardused ühiskondlikult tajutavad tugeva vaimse vägivallana ja võivad kannatanule põhjustada sama intensiivset või suurematki hirmu kui need, mis lähevad kehtiva õiguse kohaselt ähvardamisena arvesse. Näiteks ähvardus tappa inimese lemmikloom täidab ähvardamise kuriteokoosseisu üksnes juhul, kui lemmiklooma väärtus ületab 4000 eurot (oluline ulatus KarS § 121 p 1 kohaselt). Samuti ei ole ähvardamise koosseisuga selgelt hõlmatud olukorrad, mil ähvardus on suunatud inimese pereliikme vastu.
Kehalise väärkohtlemise regulatsiooni (KarS § 121) lõike 1 alusel saab praegu määrata kuni üheaastase vangistuse. Mõni selle sätte alla kuuluv tegu võib aga olla nii julm ja intensiivne, et teo raskusele vastav karistus peaks olema karmim, isegi kui kannatanu vigastused paranevad nelja nädala jooksul (kauem kui neli nädalat kestva tervisekahjustuse korral kohaldub raskem kuriteokoosseis). Lisaks on sätte pealkiri ekslik, kuna kaitstavaks hüveks ei ole mitte üksnes füüsiline tervis, vaid ka vaimne tervis (säte ei kitsenda tervise määratlust üksnes füüsilise tervisega).
Lähisuhtevägivalla karistusõiguslik kvalifitseerimine on osutunud vajalikust kitsamaks ega pruugi kehtiva sõnastuse korral hõlmata endisi partnereid, kellega on suhe formaalselt küll lõppenud, kuid kelle vahel pannakse endiselt toime vägivallaakte mh just selle põhjusel, et üks pool suhte lõpetas. Haavatavate ja hooldamist vajavate isikute kaitse poolest ei kata kehtiv karistusõigus kõiki olukordi, kus hooldamise kohustusega isik jätab hooldusaluse hooletusse või kohtleb teda inimväärikust alandavalt, kuid kus otsest valu või tervisekahjustust KarS § 121 mõttes ei ole tagajärjena (veel) saabunud. Praktikas on ilmnenud selliseid väärkohtlemisi nii koduses hoolduses kui hoolekandeasutustes.
Kehtiva õiguse kohaselt on loomapidamiskeeldu võimalik kohaldada üksnes looma suhtes lubamatu teo toimepanemise korral. Praktikas on aga ilmnenud vajadus laiendada nii selle meetme kohaldamisala kui ka selle kohaldamise pädevusega asutuste ringi. Eelkõige tekib selline vajadus olukordades, kus hooletute loomaomanike poolt loomapidamisnõuete rikkumine seab ohtu inimese elu või tervise, kuid ei kvalifitseeru otseselt looma suhtes lubamatu teona. Kehtiv õigus ei võimalda reageerida sellistele ohuolukordadele. Lisaks on praktika näidanud, et loomapidamiskeelu kohaldamise pädevusega asutuste ring on liialt kitsas. Kehtiva õiguse kohaselt saab loomapidamiskeeldu kohaldada üksnes kohus, kuigi suur osa loomadega seotud väärtegudest lahendatakse kohtuvälises menetluses. Pädevuse laiendamine kohtuvälisele menetlejale võimaldab rakendada loomapidamiskeeldu tõhusamalt ja paindlikumalt, eelkõige juhtudel, mis nõuavad kiiret sekkumist ohu vältimiseks.

2.3. Eesmärgi saavutamise lahendused ja nende põhjendatus
Seaduse eesmärgi saavutamiseks nähakse eelnõu kohaselt ette järgmised õiguslikud lahendused:
• ähvardamise koosseisu täiendamine;
• kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu sanktsiooni ülemmäära tõstmine ja pealkirja vastavusse viimine sätte tegeliku sisuga (mitte üksnes füüsilise tervise kahjustamine);
• lähisuhtevägivalla selgem määratlemine;
• süüteo toimepanemise või toimepandud süüteo eksponeerimise käsitlemine karistust raskendava asjaoluna;
• seadustiku täiendamine seksuaalse sisuga materjali tahtevastast avaldamist käsitleva koosseisuga;
• seadustiku täiendamine isikuandmete tahtevastase avaldamisega teise isiku tervise kahjustamise eesmärgil;
• uue süüteokoosseisu kehtestamine hooldamise kohustuse teadliku ja korduva rikkumise kohta;
• seadustiku täiendamine seksuaalse sisuga materjali soovimatut edastamist käsitleva koosseisuga;
• loomapidamise keelu kohaldamise aluste ja pädevuse laiendamine, looma julma kohtlemise koosseisu täpsustamine ning karistusmäära tõstmine koos seonduvate muudatustega loomakaitseseaduses ja väärteomenetluse seadustikus;
• Karistusseadustiku § 329 täiendamine viitega KarS §-le 551 (juriidilise isiku lisakaristused).

Muudatuste tulemusel saavad õiguskaitseasutused senisest selgemalt ja tõhusamalt sekkuda juhtudel, kus normide ebaselgus on jätnud inimeste olulised õigused piisava kaitseta.

2.4. Väljatöötamiskavatsus
Eelnõu koostamisele eelnes 2025. aastal karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsus, mille kohta laekunud tagasiside kinnitas vajadust eelnõuga kavandatud muudatuste järele.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
3.1. Karistusseadustiku muudatused (eelnõu § 1)
3.1.1. Vastutus enda tekitatud raske psüühikahäire korral (eelnõu § 1 p 1, KarS § 361)
Kehtiva õiguse kohaselt välistab ajutine raske psüühikahäire KarS § 34 punkti 2 kohaselt süü, sõltumata sellest, kas ja mil määral on inimene ise selle seisundi tekkimisele kaasa aidanud.
Sätte lisamisega soovitakse tagada, et inimene ei saaks vältida vastutust olukorras, kus ta on teadlikult ja tahtlikult põhjustanud oma psüühilise seisundi kontrolli alt väljumise, mis päädib raske psüühikahäirega, ning risk sellises seisundis süütegu toime panna on realiseerunud. Kavandatav säte tugevdab õiguskindlust ja avalikku turvalisust ning tagab parema tasakaalu inimese subjektiivse vastutuse ja ühiskonna kaitse vahel.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
Kehtiv KarS § 36 sätestab, et tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd. See norm on praktikas kohaldatav üksnes alkoholi- või narkojoobeseisundis toime pandud tegudele. Kui aga joobeseisund on möödunud, kuid sellele järgneb ajutine raske psüühikahäire9, näiteks alkoholisõltuvusest tingitud võõrutusseisund deliiriumiga (RHK-10 F10.4), ei ole inimene joobes KarS § 36 tähenduses ning tema vastutuse välistab KarS § 34 kohaselt raske psüühikahäire. Tulemuseks on olukord, kus süüteo toime pannud inimest ei saa vastutusele võtta ka juhul, kui ta on teadvalt viinud end seisundisse, mis päädib raske psüühikahäire tekkimisega ning kus risk sellises seisundis süütegu toime panna on realiseerunud.

Nagu on ilmnenud kohtupraktikas, ei pruugi sellisel inimesel esineda püsivat psüühikahäiret ega seetõttu ka ravivajadust. Seega ei ole võimalik kohaldada ka sundravi. Nii tekib olukord, kus näiteks raske isikuvastase kuriteo toime pannud inimene jääb vastutusele võtmata ja tema tegu ei too talle mingeid tagajärgi. Selline regulatiivne tühimik kujutab endast reaalset ohtu avalikule turvalisusele, eriti juhtudel, kus inimesel on sõltuvushäire ja suur risk samasuguse seisundi kordumiseks. Samuti kahjustab see õiglustunnet ja vähendab usaldust karistusõigussüsteemi vastu.

Muudatuse sisu
KarS §-i 361 lisatakse süüd välistavatele asjaoludele erand. Tegemist on normiga, mis toimib sarnaselt KarS §-le 36, laiendades seal väljendatud põhimõtet, et joobeseisund süüd ei välista, ka sellistele juhtudele, kus inimese teadliku ja tahtliku tegevuse või tegevusetuse tagajärjeks on ajutine raske psüühikahäire. Selliseks näiteks on alkoholisõltuvuse korral esineda võiv võõrutusseisund deliiriumiga. Välistatud pole ka mõni muu olukord – näiteks vajalike ravimite teadlik ja tahtlik võtmata jätmine või koos alkoholiga tarvitamine olukorras, kus inimene teab, et see võib tal põhjustada raske psüühikahäire, mille tulemusel ta oma käitumist enam ei kontrolli.

KarS § 361 kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik järgmised tingimused:
• Tahtlik tegevus, mis viis ajutise raske psüühikahäire tekkimiseni (nt alkoholi tarvitamine, ravimite võtmata jätmine). Inimene vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et tema tegevus või tegevusetus võib viia sellise seisundi tekkimiseni (nt tal oli varasem kogemus või teadmine oma terviseseisundist).
• Nimetatud tegevuse või tegevusetuse tagajärjel tekib inimesel ajutine raske psüühikahäire, millele on iseloomulik, et ta:
◦ ei saa aru oma teo keelatusest või
◦ ei suuda oma käitumist vastavalt arusaamisele juhtida.
• Inimene pani süüteo toime just selle raske psüühikahäire seisundis.

KarS § 361 eeldab vähemalt kaudset tahtlust raske psüühikahäire tekkimises – inimene peab vähemasti võimalikuks pidama ja möönma, et tema tegevus viib sellise psüühikahäire tekkimiseni, kus ta oma teo keelatusest enam aru ei saa või oma tegusid ei kontrolli. Praktikas tuleb sellist kaudset tahtlust sageli tõendada kaudsete tõenditega objektiivsete asjaolude kaudu. Eelkõige saab seda jaatada siis, kui inimesel on juba varem sarnastel asjaoludel selline raske psüühikahäire esinenud (nt ta on ka varem alkoholitarbimise järsu katkestamise järel deliiriumi sattunud) või talle on selgitatud, et selline raske psüühikahäire niimoodi tekib (näiteks arst on ravimit välja kirjutades selgelt hoiatanud, et ravimi tarbimine koos alkoholiga või nende võtmata jätmine toob kaasa raske psüühikahäire). Sellistel juhtudel on põhjendatud rääkida tahtlusest, mitte enam ettevaatamatusest ning lisatava sätte kohaldamine on võimalik.

3.1.2. Tegutsemiskeelu kohaldamisala laiendamine (eelnõu § 1 p 2, KarS § 49)
Muudatuse eesmärk
Praegu saab kohus keelata inimesel teatud alal tegutseda peamiselt siis, kui ta pani kuriteo toime oma ametikohustusi rikkudes või ametist või kutsest tulenevaid eriõigusi kuritarvitades. Seetõttu võib keeld jääda määramata ka siis, kui süütegu näitab selgelt, et inimene võib samal tegevusalal uusi süütegusid toime panna või ohustada nt lapsi, eakaid, puudega või hooldust vajavaid inimesi. Muudatus võimaldab kohtul sellise ohu korral tegutsemiskeelu määrata.

Praegu ei pruugi olla võimalik ajutiselt keelata ka nt klienditeenindajana töötamist inimesel, kes kasutas ligipääsu klientidele neilt varastamiseks või nende petmiseks. Samuti võib jääda takistamata hooldajana või sotsiaaltöötajana töötamine inimesel, kes on kasutanud eaka või hooldust vajava inimese usaldust, et temalt vara välja petta. Muudatus võimaldab kohtul sellistel juhtudel määrata tegutsemiskeelu, et kaitsta võimalikke uusi kannatanuid.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
Kehtiv KarS § 49 võimaldab lisakaristusena tegutsemiskeeldu mõista vaid kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest ja mitte kauemaks kui kolmeks aastaks. Selline määratlus võimaldab lisakaristust kohaldada küll avalikus teenistuses olevale ametnikule, kes oma ametikohustused täitmata jätab või oma õigusi kuritarvitab, ning ka konkreetsest kutsest tulenevate õiguste kuritarvitajale (siin saab kõne alla tulla eelkõige konkreetse kutseala esindajale seadusega antud eriõiguste kuritarvitamine). Määratlusest jäävad praegu välja sellised olukorrad, kus kuritegu on selgelt niisuguse iseloomuga, mis osutab, et toimepanijat mingil kutse- või tegevusalal tegutsema lubada ei tohi, ehkki kuritegu ise ei ole toime pandud kutse- või ametiõigusi kuritarvitades. Samuti on kehtiva sõnastuse puhul selgelt reguleerimata, kas igasuguse majandus- või kutsetegevuse valdkonnas toime pandud kuriteo puhul on võimalik sellel tegevusalal tegutsemise keeldu kohaldada või käib see üksnes reguleeritud kutsete (nt tervishoiutöötaja, advokaat, notar, pankrotihaldur jne) või vähemasti kutseseaduses nimetatud kutsealade kohta, ning kas on võimalik keelata isikul tegutseda valdkonnas, milles tegutsemiseks küll kutset väljastatakse, kuid kui isik kutseorganisatsiooni ei kuulu ja tal kutset ei ole.
Lisaks on praegu KarS alusel määratava tegutsemiskeelu rakendamine piiratud üksnes kuritegudega, kuid ka paljud väärteod on sedavõrd tõsised, et võib olla kohane keelata inimesel, kes neid toime on pannud, selles valdkonnas mõneks ajaks tegutseda.
Kehtivas õiguses sätestavad mitmed eriseadused automaatsed seadusest tulenevad piirangud mingis valdkonnas töötamisele. Näiteks piirab lastekaitseseaduse § 20 teatavate süütegude eest karistatud isikutel lastega töötamist. Samuti ei tohi avaliku teenistuse seaduse § 15 lõike 1 punkti 1 kohaselt teenistusse võtta isikut, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Samas ei ole mõeldav absoluutselt iga eluvaldkonna sarnane reguleerimine ning siinkohal võimaldabki tühimikku täita KarS-is sätestatud tegutsemiskeeld, mida saab kohaldada üksikjuhtumi asjaolusid ja konkreetset isikut arvesse võttes. Samuti võib tegutsemiskeeld kõne alla tulla eriseaduste täiendusena, kui isik on süüdi mõistetud teo eest, mis küll eriseaduses sätestatud loetelu alla (üldreeglina põhjendatult) ei mahu, kuid konkreetse juhtumi põhjal oleks enam kui sobilik. Sellistel juhtudel peaks vastav otsustus olema eriti põhjendatud. Küll aga ei ole lisakaristuse kohaldamine põhjendatud juhtudel, mil isik langeb samas valdkonnas juba mõnest eriseadusest tuleneva piirangu alla, iseäranis kui seadusest tulenev piirang oleks pikem KarS § 49 alusel määratava lisakaristuse maksimaalsest kestusest.
Lisaks eelnevale asendab paljudel juhtudel funktsionaalses mõttes praegu karistusõiguslikku tegutsemiskeeldu haldusõiguslike lubade ja litsentside süsteem, kus mingis valdkonnas süüteo toime pannud isikul kas litsents peatatakse, võetakse temalt ära või näiteks selle väljastamisest või pikendamisest keeldutakse. Näiteks tulirelvade müügiga tegelemiseks on vajalik tegevusluba, mille saab relvaseaduses sätestatud väärteo või relvadega seotud kuriteo toimepanemise korral tühistada. Need mehhanismid jäävad alles ka eelnõukohase seadusemuudatuse jõustumisel, kuid eelnõukohase seadusega tekib võimalus vältida neil juhtumitel topeltmenetlust: tegutsemiskeeluga saavutatakse juba süüteomenetluses see, et süüteo toimepanija tegevus konkreetses valdkonnas mõneks ajaks lõpetatakse.
Muudatuse sisu
Eelnõukohase muudatuse tulemusel laieneb tegutsemiskeelu rakendamise võimalus.
Esiteks luuakse võimalus tegutsemiskeeldu kohaldada ka väärtegude eest karistamiseks. Selle saavutamiseks sätestatakse eelnõukohases sättes tegutsemiskeelu kohaldamine süütegude, mitte üksnes kuritegude puhul. Muudatus on põhjendatud, kuna kehtiv KarS ei võimalda tegutsemiskeeldu kohaldada ühegi väärteo korral, sh juhtumitel, kus on tuvastatud korduvaid väärteorikkumisi samas valdkonnas ning senised (põhi)karistused pole avaldanud soovitavat mõju. Tegemist on igakordse kaalutlusotsusega, mida tuleb eraldi põhjendada.
Teiseks võimaldatakse kuritegude puhul kohaldada tegutsemiskeeldu kuni kümme aastat. Tegutsemiskeelu üheks oluliseks eesmärgiks on võtta kurjategijalt võimalus kasutada ära konkreetse eluala eripärasid kuritegude toimepaneku hõlbustamiseks. Kuivõrd uuringud näitavad, et enamiku kuritegude puhul kahaneb korduvkuriteo risk kümne aasta jooksul võrreldavaks üldpopulatsiooniga, annab pikema tegutsemiskeelu kohaldamise võimalus suurema kindluse, et inimene ei saa keelatud tegevusalal kuritegude toimepanekut jätkata. See on iseäranis oluline juhul, kui toime pandud kuriteo tehioludest nähtub, et toimepanija on ohtlik lastele või muudele haavatavatele rühmadele, kellega teda töötama ei tohiks lasta.
Kolmandaks võimaldatakse tegutsemiskeeldu lisakaristusena kohaldada kõikide süütegude puhul, mis on toime pandud majandus- või kutsetegevuses. Selle muudatusega laiendatakse tegutsemiskeelu kohaldamisala ka neile elualadele, millel inimene teenib sissetulekut, kuid mis ei liigitu ameti või kutse alla. Samuti võimaldatakse tegutsemiskeeldu kohaldada selliste süütegude puhul, mille toimepanija ei kasutanud küll ära ametist või kutsest tulenevat eriõigust, kuid kuritegu oli vahetult seotud tema majandus- või kutsetegevuse ja sellest tulenevate võimalustega. Näiteks kui klienditeenindaja kasutas oma tööd klientidelt varastamiseks või nende petmiseks, võib olla põhjendatud keelata tal mõnda aega klienditeenindajana tegutseda. Klienditeenindaja amet pole küll litsentseeritud elukutse ega anna eriõigusi, mida saaks varguste või kelmuste toimepanemisel kuritarvitada, kuid kuriteod said võimalikuks tänu ametist tulenevale juurdepääsule klientidele. Võib küll väita, et sellise inimese klientidest eemal hoidmine on ka ettevõtjate huvides, ent võimalike kannatanute kaitse ei tohiks sõltuda üksnes ettevõtjate ärihuvidest.
Neljandaks sätestatakse eraldi alus tegutsemiskeelu kohaldamiseks, kui lisakaristus on põhjendatud laste, eakate, puudega või hooldust vajavate inimeste kaitseks. Seda on vaja, et kohus saaks piirata süüdi tunnistatud inimese võimalusi panna toime uusi kuritegusid. Näiteks võib kohus keelata väljaspool majandus- või kutsetegevust eakatelt vara välja petnud inimesel edaspidi sotsiaaltöötajana töötada. Täiendus on vajalik, kuna LasteKS § 20 lõikes 1 sätestatud eluaegse lastega töötamise piirangu toob kaasa küllaltki lühike kuritegude loetelu, lõikes 2 toodud loetelu on aga küllaltki arbitraarne ja samas oma automaatsuses põhjendamatult jäik. Paragrahvipõhine automaatne lähenemine ei kaitse haavatavaid ühiskonnarühmi kurjategijate eest, kuna niisamuti kui mõni nimekirjas olev kuritegu ei näita tingimata toimepanija sobimatust haavatavate rühmadega töötamiseks, võib mõni nimekirjas nimetamata kuritegu selgelt näidata, et tegutsemiskeeld on nende kaitseks vajalik. Lisakaristuse sätete kaudu saab kohus arvestada konkreetse teo asjaolusid ja toimepanija isikut ning kohaldada lisakaristust just siis, kui see on põhjendatud.
Ehkki LasteKS § 20 sätestab lastega töötamise keelud, puudub analoogiline norm, mis võimaldaks keelata inimesel töötada eakate, puudega või hooldust vajavate inimestega, kuid needki rühmad vajavad kurjategijate eest erikaitset. Praktikas on olnud juhtumeid, kus inimene kasutab oma tööd hooldaja või sotsiaaltöötajana hoolealuste kallal vägivallatsemiseks, nende vara riisumiseks või nende seksuaalseks kuritarvitamiseks. Kuni kümneaastane tegutsemiskeeld võimaldab sellised inimesed hoida haavatavatest ühiskonnaliikmetest eemal ka pärast vanglakaristuse kandmist.

3.1.3. Loomapidamise keeld inimeste ja vara kaitseks (eelnõu § 1 p 3, KarS § 522)
Muudatuse eesmärk
Praegu saab loomapidamise keelata peamiselt siis, kui loomapidaja on looma ennast väärkohelnud. Keeldu ei saa alati määrata juhul, kui loomapidaja rikub nõudeid ning tema loom ohustab või kahjustab inimesi, teisi loomi või vara. Nii võib tegelik ohuallikas alles jääda: ka pärast rünnakut võib loom jääda hooletu loomapidaja juurde või võib ta võtta uue looma. Muudatus võimaldab loomapidamise keeldu kohaldada ka siis, kui nõuete rikkumine on põhjustanud olulise või korduva ohu inimese tervisele või varale, tekitanud tervise- või varakahju või põhjustanud inimese surma.
Näiteks saab keelu määrata olukorras, kus järelevalveta jäetud või järelevalveta jäetud või lahti pääsenud koer asub last ründama, kuid rünnak katkeb teise inimese või looma sekkumise tõttu. Keeld võib olla põhjendatud ka siis, kui loom on juba inimest vigastanud, teist looma korduvalt ohustanud või võõrast vara kahjustanud. Samas ei piisa keelu määramiseks igast väikesest ohust või kahjust, näiteks sellest, et koer tõstab jalga postkastijala peale.
Praegu saab loomapidamise keelu määrata ainult kohus, kuigi suur osa loomapidamisnõuete rikkumisi lahendatakse kohtuvälises väärteomenetluses. Seetõttu võib kiiret sekkumist vajav oht jääda kõrvaldamata. Eelnõu annab keelu määramise õiguse ka pädevale kohtuvälisele menetlejale, näiteks Põllumajandus- ja Toiduametile, Politsei- ja Piirivalveametile ning kohaliku omavalitsuse menetlejale.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
Kehtiv karistusõiguslik regulatsioon võimaldab loomapidamise keeldu kohaldada üksnes loomade kaitseks inimese eest – looma suhtes lubamatu teo toimepanemise korral. See tähendab, et olukorras, kus loomapidaja ei põhjusta loomale kannatusi, kuid rikub loomapidamisnõudeid ning tema loom ründab inimesi või teisi loomi, puudub õiguslik alus loomapidamise õiguse äravõtmiseks.
Samas näitab praktika, et just hooletu või vastutustundetu loomapidamine, nagu loomade järelevalveta jätmine või puudulikud tõkestusabinõud, on peamine põhjus, miks loomade ründed aset leiavad. Statistikast nähtub, et koerarünnakutega seotud tervisekahjustuste arv on viimastel aastatel olnud kasvutrendis.10 Kuigi tsiviilõiguslikud kahju hüvitamise nõuded ning väärteo- ja kriminaalvastutusele võtmine on kehtivas õiguses selliste rünnakute korral võimalikud, jäävad need reaktsioonid tagajärjepõhiseks ega võimalda kõrvaldada tegelikku ohu allikat – loom jäetakse hooletule loomapidajale alles ja isegi kui konkreetne loom talt ära võetakse, on tal alati võimalus uus loom võtta.
Lisaks on loomapidamise keelu kohaldamine praegu üksnes kohtu pädevuses. Arvestades, et suur osa loomapidamisnõuete rikkumistest ja loomade väärkohtlemise juhtumitest lahendatakse väärteomenetluses kohtuväliselt, ei ole põhjendatud sihistatud ja ohtu reaalselt kõrvaldava lisakaristuse määramise jätmine üksnes kohtu pädevusse. Kui loomapidamiskeeldu saab kohaldada lisaks kohtule ka kohtuväline menetleja, võimaldab see tõhusat sekkumist olukordades, kus edasine loomapidamine kujutab ohtu loomale või teistele inimestele või nende varale. Kuna looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumist menetleb lisaks Põllumajandus- ja Toiduametile ka kohalikud omavalitsused, tuleb lisakaristuse määramise õigus anda ka neile ja selleks tehakse eelnõu kohaselt asjakohane muudatus väärteomenetluse seadustikku.

Muudatuse sisu
Muudatuse tulemusena on loomapidamiskeelu kui lisakaristuse kohaldamise võimalus järgmistel juhtudel:
• looma suhtes on toime pandud lubamatu tegu loomakaitseseaduse (LoKS § 662 ja § 4 lg 1) tähenduses11 (sama ka kehtivas sõnastuses);
• looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise tagajärjel on põhjustatud oluline või korduv oht teise isiku tervisele või varale;
• looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumisega on juba kahjustatud teise isiku tervist või vara;
• looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise tagajärjel on põhjustatud inimese surm.

Looma pidamise kohta kehtestatud nõuded, millele sättes on viidatud, võivad tuleneda nii loomakaitseseadusest, veterinaarseadusest, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel kehtestatud lemmikloomade pidamise eeskirjadest, avalikus kohas käitumise üldnõudeid reguleerivast korrakaitseseadusest kui muudest loomade pidamise tingimusi sisaldavatest õigusaktidest. Eelkõige on praktikas sellisteks nõueteks kohustus hoida loomad kinni piiratud territooriumil, et nad ei pääseks hulkuma, võõrast vara lõhkuma ega inimesi ründama.
Muudatuse järel saavad loomapidamiskeeldu kohaldada lisaks kohtule ka loomakaitseseaduses nimetatud väärtegude kohtuvälised menetlejad:
◦ Põllumajandus- ja Toiduamet
◦ Politsei- ja Piirivalveamet
Samuti saavad loomapidamise keeldu kohaldada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses nimetatud kohtuvälised menetlejad, kellel on KOKS § 664 kohaselt KOKS § 663 alusel kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumiste menetlemise pädevus. Need on:
◦ valla- või linnavalitsus
◦ Politsei- ja Piirivalveamet

Olulise ohuna tervisele tuleb mõista olukorda, kus koer asub ründama näiteks (kuid mitte tingimata) last, ent rünnak jääb lõpuni viimata nt teise inimese, koera vms sekkumise tõttu. Sõnastusega soovitakse ühelt poolt rõhutada, et mitte igasuguse (väga väikese) ohu loomine ei peaks olema loomapidamise keelu aluseks, kuid see võimalus peab olemas olema juhtudel, mil tekitatud oht on niivõrd akuutne, et tegutseda on vaja kohe (st mitte jääda ootama ohu kordumist).

Olulist ohtu varale ei tule tingimata sisustada KarS § 121 punktis 1 sätestatud olulise kahju mõiste kaudu, kuna see võiks viia ebaõiglase järelmini (nt teise looma ohustamise puhul sõltuks keelu kohaldamise võimalus ohustatud looma väärtusest). Täiendiga „oluline“ soovitakse rõhutada tekitatud ohu akuutsust. Samuti tasub märkida, et ohustatud vara väärtuse arvesse võtmine ei ole ebaoluline. Kindlasti ei tasuks loomapidamise keelu kohaldamist kaaluda juhtudel, mil ohustatud varal ei ole arvestatavat väärtust (nt koer tõstab jalga postkastijala peale). Karistuse kaalutlused peavad seda õigustama ja olema proportsionaalsed.

Kohtuvälise menetleja pädevuse laiendamisele vaatamata on loomapidamise keelu kohaldamine väärteomenetluses jätkuvalt edasikaebeõiguse kaudu allutatud kohtulikule kontrollile.

Loomapidamise keelu kohaldamisel on KOKS § 652 lg 1 kohaselt omavalitsusüksusel õigus võtta täitmiseks üle need lemmikloomapidaja kohustused, mis on seotud lemmiklooma nõuetekohase pidamisega, ning võtta lemmikloom tema senisest asukohast ära ja paigutada loomade pidamiseks ettenähtud kohta. Sellest tuleks KOV-idel ka juhinduda. Loomapidamise keelust kinni pidamist on võimalik kontrollida nii KOV-idel, PTA-l kui PPA-l, kuigi eelduslikult mängib siin suurt rolli ka kohalik elanikkond, kes saab keelu rikkumisest eelnimetatud asutusi teavitada. Väärteo eest mõistetud loomapidamise keelu rikkumise eest on võimalik rikkujat karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut (LoKS § 6610).

3.1.4. Juriidilise isiku tegutsemiskeeld (eelnõu § 1 p 4, KarS § 551 p 3)
Muudatuse eesmärk
Praegu saab tegutsemiskeelu määrata ainult inimesele, mitte ettevõttele või muule juriidilisele isikule. Seetõttu võib ettevõte jätkata samal tegevusalal ka siis, kui süütegude toimepanemine oli tema teadlik ja süsteemne tegevus või osa tema ärimudelist. Üksnes rahaline karistus ei pruugi sellisel juhul uusi süütegusid ära hoida. Muudatus võimaldab kohtul keelata juriidilisel isikul kuni kümneks aastaks tegutseda valdkonnas, mida ta kasutas süütegude toimepanemiseks.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
Kehtiv õigus võimaldab tegutsemiskeeldu lisakaristusena kohaldada vaid füüsilisele isikule, ehkki sageli on kuritegude toimepanemise taga mitte konkreetse füüsilise isiku kuri tahe, vaid juriidilise isiku ärihuvid, mida füüsilise isiku kaudu realiseeritakse. Kuritegude toimepanek võib olla osa juriidilise isiku ärimudelist. Kehtiv õigus aga ei võimalda konkreetses tegevusvaldkonnas lisakaristusena juriidilisel isikul tegutsemist keelata, ehkki see võib olla põhjendatud nii eripreventiivsest kui ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtudes.

Muudatuse sisu
Eelnõu kohaselt võimaldatakse ka juriidilisele isikule kohaldada lisakaristusena tegutsemiskeeldu, kui see on põhjendatud mõnel eelnõukohase KarS § 49 eesmärgil. Juriidilisele isikule lisakaristuse kohaldamisel tuleb silmas pidada juriidilise isiku osa kuriteo toimepanekus – eelkõige on lisakaristus kohane siis, kui kuritegu pandi toime konkreetse eluvaldkonna eripärasid ära kasutades ja see oli juriidilise isiku teadlik ja süsteemne praktika, mis annaks alust väita, et tegu on osaga juriidilise isiku ärimudelist. Juriidilisele isikule tegutsemiskeelu kohaldamine annab ka selge sõnumi avalikkusele, mis üksnes rahalise karistuse puhul jääks edastamata: jätkuv samalaadne kuritegevus äriühingu nimel ei ole aktsepteeritav.

3.1.5. Perevägivalla arvestamine raskendava asjaoluna (eelnõu § 1 p 5, KarS § 58 p 4)
Muudatuse eesmärk
Muudatuse eesmärk on täpsustada karistusseadustiku § 58 punkti 4, sest kehtiv punkt 4 ei hõlma selgelt kõiki Istanbuli konventsiooni artikli 46 punktis a ja naistevastase vägivalla vastase direktiivi artikli 11 punktis k toodud perevägivalla mõistesse haaratud inimesi. KarS § 58 punkti 4 kehtivas sõnastuses sisaldub küll süüdlase endine või praegune pereliige, kuid Istanbuli konventsioon rõhutab, et perevägivallana tuleb käsitada ka vägivalda endise või praeguse partneri, aga samuti eksabikaasa poolt. Nii Istanbuli konventsioon kui naistevastase vägivalla vastane direktiiv rõhutavad, et perevägivalla puhul ei ole oluline, kas endised või praegused partnerid või pereliikmed elavad koos, on elanud koos või üldse mitte, ja kuigi selle rõhutamist ei ole otsesõnu nõutud, tuleks selguse huvides ka see KarS §-s 58 sätestada.

Muudatusega täiendatakse punkti selliselt, et endiste või praeguste pereliikmete alla loetaks edaspidiselt ka abikaasad ja paarisuhtepartnerid. Ka nende täienduste puhul on nõutav, et süüdlase ja kannatanu vahel oleks tuvastatav perekondlik sõltuvus.

3.1.6. Süüteo eksponeerimine raskendava asjaoluna (eelnõu § 1 p 6, KarS § 58 p 14)
Muudatuse eesmärk
Praegu ei ole süüteo jäädvustamine ja teistele näitamine seaduses eraldi raskendava asjaoluna nimetatud. Muudatus võimaldab kohtul karistuse määramisel arvestada, et teo filmimine ja salvestise jagamine suurendab kannatanule tekitatud kahju. Näiteks võib toimepanija filmida kannatanu peksmist või alandamist ning jagada salvestist sõpradele või sotsiaalmeedias.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
Eestis on süütegude eksponeerimine muutunud järjest sagedasemaks probleemiks. Viimastel aastatel on mitmed raskete kuritegude toimepanemist kujutavad materjalid jõudnud sotsiaalmeediasse ja levinud internetis edasi, põhjustades kannatanutele ja nende lähedastele lisatraumat ning levitades ühiskonnas hirmu.12 Näiteks on Pärnu maakohus käsitlenud juhtumit, kus alaealised panid toime tapmise piinaval ja julmal viisil, filmisid kannatanu alandamist ning levitasid videoid sotsiaalmeedia kontaktidele.13 Hiljem jõudis nimetatud videomaterjal ka laiema avalikkuseni. Sellised juhtumid ei ole enam erandlikud, vaid kinnitavad, et süütegude eksponeerimisest on kujunenud järjest enam levinud käitumismuster, millega kaasneb oluline lisakahju.
Teaduskirjanduses on selgitatud, et selline nähtus on üha enam levinud nn uue põlvkonna kuritegu, mis tekitab lisaks põhiteo kahjule lisakahjusid.14 Muu hulgas pannakse süütegusid teadlikult toime ka just nende salvestamiseks ja levitamiseks (nn performance crime).15 Selliste tegude sagenemine on seotud tehnoloogilise arenguga ning viitab vajadusele käsitada eksponeerimist eraldiseisva ja lisakahju tekitava käitumisena.

Süüteo toimepanemise eksponeerimine suurendab toimepanija süüd, sest eksponeerimisega astub toimepanija veel samme, et tegu või selle tagajärgi taasesitada. See võimendab süüteoga tekitatud kahjulikku mõju nii kannatanule kui ka ühiskonnale ning kahju ulatus võib digikeskkonna tõttu olla hoomamatu.
Süüteo eksponeerimine suurendab oluliselt kannatanu ja tema lähedaste kannatusi. Igasugune kolmandale isikule suunatud esitamine – olenemata leviku ulatusest – rikub kannatanu privaatsust, alandab inimväärikust ning süvendab juba tekitatud kahju. Digikeskkonnas leviv materjal võib hakata ringlema kiiresti ja kontrollimatult ning jääda kättesaadavaks määramata ajaks. See tähendab, et kannatanu võib kogeda sama sündmusega seotud kannatusi korduvalt, iga kord, kui materjal uuesti esile kerkib või levib. Kannatanul, aga ka teo toimepanijal puudub enamasti reaalne võimalus kontrollida materjali edasist levikut või selle eemaldamist. Seetõttu tuleb süüteo eksponeerimist käsitada korduva kahjustamisena, mis ületab algse süüteo piirid ning põhjustab täiendavat ja püsivat psühholoogilist kahju.
Süüteo eksponeerimisel on laiem mõju ühiskonnale tervikuna. Selline tegevus õõnestab ühiskonna turvatunnet ning levitab hirmu ja ebakindlust. Vägivalda ja alandamist kujutava materjali levik võib muuta süütegude toimepanemise ka meelelahutuslikuks meediasisuks. See omakorda aitab kaasa vägivalla ja julmuse normaliseerimisele ning võib kujundada väärarusaama, et selline käitumine on aktsepteeritav või sotsiaalselt mingil viisil tasustatud.
Negatiivne mõju on eriti tugev noorte seas, kelle puhul võib selline sisu soodustada jäljendamist või kujundada arusaama vägivallast kui tähelepanu saavutamise vahendist. Praktikas võivad eksponeerimist motiveerida erinevad tegurid, nagu soov šokeerida, saada tähelepanu või tunnustust, koguda jälgijaid sotsiaalmeedias või saavutada grupisisest heakskiitu. Digikeskkond ja sotsiaalmeedia võimendavad neid motiive, muutes süüteo jäädvustamise ja jagamise lihtsaks ning kiireks.
Kehtiv karistusseadustik ei võimalda süüteo eksponeerimist enamasti raskendava asjaoluna arvesse võtta. Kuigi teatud juhtudel võib seda käsitada madala motiivina (KarS § 58 p 1) või kannatanu alandamisena (KarS § 58 p 2), ei hõlma need asjaolud kõiki olukordi.
Riigikohtu praktikas on madala motiivi jaatamise lävend võrdlemisi kõrge, millele viitab kohtupraktikas kasutatud sõnaühend „eriliselt hukkamõistetav“16. Lisaks eeldab kuriteo toimepanemine madalal motiivil KarS § 16 lõike 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, st mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks17. Samas ei pruugi süütegu, mida eksponeeritakse, ise olla alati toime pandud kavatsetult madala motiiviga. Tegu võib olla toime pandud impulsiivselt, sotsiaalse surve mõjul või isegi ettevaatamatusest. Samuti ei pruugi eksponeerimise eesmärk olla kannatanu alandamine, mistõttu ei ole alati kohaldatav ka vastav raskendav asjaolu.
Eelnevast nähtub, et osa ühiskondlikult ohtlikust ja sügavalt taunitavast käitumisest jääb kehtivate normide kohaldamisalast välja, kuigi see toob kaasa märkimisväärset lisakahju. Seetõttu tuleb süüteo eksponeerimist käsitada iseseisva raskendava asjaoluna sõltumata toimepanija motiivist või soovitud tagajärjest. Ei ole oluline, kas toimepanija pani põhiteo toime ettevaatamatusest või kavatsetult – otsus seda jäädvustada ja vaatamiseks esitada põhjustab ikkagi eespool nimetatud negatiivsed mõjud ja seda peaks saama arvesse võtta süü suuruse hindamisel.

Muudatuse sisu
Muudatus ei loo uut süüteokoosseisu ega too kaasa automaatselt raskemat karistust, vaid annab kohtule selge õigusliku aluse karistuse mõistmisel hinnata süü suurust süüteo eksponeerimisega kaasneva lisakahju korral.
Eksponeerimine tähendab väljapanemist või esitamist. Süüteo toimepanemise või toime pandud süüteo puhul tähendab see sellist tegevust, millega süüteo toimepanemine või selle tagajärjed tehakse tajutavaks kolmandatele isikutele. Eeskätt vastavad raskendava asjaolu kirjeldusele juhtumid, kus kuriteo toimepanemist või selle tagajärgi (nt läbipekstud ohvrit) videosalvestatakse või fotografeeritakse, seejärel avaldatakse salvestised sotsiaalmeedias või veebisaidil. Teisalt ei pea avaldamine toimuma tingimata internetis ja määramata isikute ringile, vaid sättele võib vastata ka olukord, kus videot näidatakse (vaid) oma sõprusringkonnale vmt. Samas võib süüteo eksponeerimine seisneda ka selles, et näiteks tapetud ohver viiakse avalikku kohta, kus laip on paljudele inimestele näha, kuriteost tehakse audiosalvestis, mida mängitakse ette, või inimesi kutsutakse kuriteo toimepanekut pealt vaatama. Ei ole oluline, kas kuritegu eksponeeritakse neile, kes seda ka ise vahetult tajusid, või hoopis muudele inimestele, kes kuritegu või selle tagajärgi poleks muidu vahetult samas mahus tajunud. Raskendava asjaolu esinemiseks piisab, kui toimepanija oma kuritegu või selle tagajärgi näitab vähemalt ühele isikule.

3.1.7. Ähvardamine (eelnõu § 1 p 7, KarS § 120)
Muudatuse eesmärk
Eelnõu kohaselt laiendatakse KarS § 120 ehk ähvardamise koosseisu selliselt, et karistatavaks muutuvad ka ähvardamine vägistamisega või muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo toimepanemisega, ähvardamine kannatanu kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega ja ähvardamine vabadusvastase süüteo toimepanemisega. Vara hävitamisega ähvardamine seotakse lahti vara rahalisest väärtusest. Ühtlasi täiendatakse sätet selliselt, et selgelt oleks karistatav mitte üksnes teise inimese enda, vaid ka teise inimese pereliikme või muu lähedase inimese tapmise, tervisekahjustuse tekitamise, vägistamise või muu seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo või vabadusevastase süüteo toimepanemisega ähvardamine.
Muudatuse eesmärk on laiendada KarS § 120 ähvardamise koosseisu ulatust selliselt, et see hõlmaks paremini ühiskonnas vägivallana tajutavaid ja kannatanu jaoks tõsist hirmu tekitavaid ähvardusi. Muudatusel on ka preventiivne eesmärk. Aastatel 2023 ja 2024 registreeriti kokku 247 isikut, kes nii ähvardasid vägivallaga kui ka panid vägivallateo toime. 2025. aastal registreeriti KarS § 120 alusel 561 kuritegu. Ähvardamise koosseisu korrigeerimine võib aidata ennetada juhtumite eskaleerumist kehaliseks väärkohtlemiseks.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
Kehtiva § 120 objektiivne koosseis on täidetud juhul, kui ähvardatakse:
• tapmisega,
• tervisekahjustuse tekitamisega või
• olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega (kusjuures kehtiva õiguse ehk KarS § 121 kohaselt tähendab see seda, et kahju peab ületama 4000 eurot).
Lisatingimusena peab ähvardus olema veenev, ja seda mitte üksnes kannatanu perspektiivist, vaid ka keskmise mõistliku isiku positsioonilt.
Ähvardamise kuriteokoosseisu kaitstavaks õigushüveks on eeskätt inimese tervis – nii kehaline kui vaimne heaolu. Ähvardamine kahjustab inimese vaimset heaolu, tekitades intensiivse ja sageli pikaajalise hirmutunde. Kehtivas õiguses olev loetelu jätab koosseisust välja mitmed ähvardused, mis praktikas kahjustavad sama õigushüve ning mis võivad kannatanule põhjustada vähemalt sama intensiivset hirmu ja kahju.
Problemaatiline on ka see, et kehtiv õigus seob vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise karistatavuse varalise kahju suure ulatusega, st vara, mille kahjustamisega ähvardatakse, peab maksma rohkem kui 4000 eurot. Selline lähenemine ei arvesta olukordi, kus ähvarduse objektiks olev ese ei pruugi olla suure rahalise väärtusega, kuid on kannatanule erilise isikliku, emotsionaalse või muu tähendusliku väärtusega (nt lemmikloom, isiklikud mälestusesemed või muud isikuga tihedalt seotud esemed) ja ähvardus seda kahjustada mõjub kannatanule märksa rängemalt kui mõne muu, rahaliselt väärtuslikuma eseme kahjustamise ähvardus. Muudatuse eesmärk on loobuda üksnes rahalise väärtuse lävendist ning võimaldada hinnata ähvarduse tõsidust sisulisemalt, arvestades ähvarduse objekti tähendust kannatanule.
Seega ei ole pelgalt rahaline lävend alati sobiv kriteerium, hindamaks ähvarduse tõsidust ja hirmu intensiivsust kannatanu perspektiivist. Sarnast lähenemist on kasutatud ka näiteks KarS § 152 lõike 2 punktis 2, kus „oluline kahju“ hõlmab lisaks varalisele kahjule ka teise isiku õiguste või huvide olulist kahjustamist, sh isiklike õiguste riivet. Kehtiv § 120 ei võimalda aga võimalikku kahju ulatust ja iseloomu sisuliselt arvesse võtta. Seda ilmestavad järgmised näited.
• Ähvardus tappa kannatanu lemmikloom (nt „Ma tapan su koera su enda silme all“) võib tekitada väga tugevat hirmu ja vaimseid kannatusi, kuigi looma rahaline väärtus ei pruugi olla suur. Samas ei pruugi rahaliselt kallima, kuid inimesele vähem tähendusliku eseme, näiteks luksusliku, kuid kergesti asendatava asja hävitamisega ähvardusel olla võrreldavat mõju.
• Ähvardus rikkuda kannatanu igapäevaeluks hädavajalik ese, näiteks sõiduk, mille väärtus ei ületa 4000 eurot, kuid mis on inimese töövahend või liikumisabivahend, võib oluliselt mõjutada tema toimetulekut ja õiguste teostamist, sõltumata eseme rahalisest väärtusest.
• Ähvardus hävitada kannatanu jaoks olulised digitaalsed andmed (nt isiklikud fotod, looming), mille rahaline väärtus võib olla olematu, kuid mille kaotus võib põhjustada märkimisväärset emotsionaalset kahju.
• Vastupidiselt ei pruugi ka üle 4000 euro väärtusega vara hävitamise ähvardus alati tekitada samaväärset hirmu, kui see vara ei ole kannatanule sisuliselt oluline (nt väga jõuka inimese jaoks kergesti asendatav ese).
Kehtiv ähvardamise koosseis on puudulik ka seksuaalse enesemääramise vastaste ja vabadusvastaste süütegudega ähvardamise puhul, mis on rasked isikuvastased süüteod. Ähvardus näiteks inimese kinnipidamise, kuhugi viimise, pantvangi võtmise või seksuaalvägivalla toimepanemisega võib olla kannatanule äärmiselt hirmutav ning halvata tema käitumis- ja otsustusvabaduse samaväärselt või isegi intensiivsemalt kui ähvardus tervisekahjustuse tekitamisega. Praktikas esinevad sellised ähvardused sageli kaudselt või üldistatud kujul, kuid nende sisuline tähendus on kannatanule selge ja hirm reaalne. Kehtiv õigus ei võimalda selliseid ähvardusi alati § 120 alla subsumeerida, kuna need ei vasta seaduses loetletud ähvarduse koosseisu tunnustele. See loob olukorra, kus osa ühiskondliku taju kohaselt väga hirmutavast ja vägivaldsest käitumisest jääb karistusõigusliku reageerimiseta.
Sarnane probleem esineb ka intiimse sisuga materjali avaldamisega ähvardamise puhul. Digikeskkonna areng on toonud kaasa olukorra, kus inimesi ähvardatakse üha sagedamini nende kohta seksuaalse sisuga pildi, video või muu andmeid sisaldava materjali avaldamisega. Selline ähvardus võib kannatanule põhjustada väga intensiivset hirmu, arvestades materjali intiimset laadi ning selle võimalikku kiiret, laia ja põhimõtteliselt piiramatut levikut IKT‑vahendite abil. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385 rõhutab, et selliste materjalide avaldamine või sellega ähvardamine võib põhjustada ohvrile hoomamatut kahju ning peab olema tõhusalt kriminaliseeritud. Kehtiv KarS § 120 ei kata selliseid ähvardusi, kuigi nende mõju kannatanule võib olla võrreldav või raskemgi kui tervisekahjustusega ähvardamine, kuna tähendab sisuliselt ajaliselt piiramatut ja ettenägematu ulatusega kahju.
Probleemi võimalikke mitteregulatiivseid lahendusi hinnates tuleb tõdeda, et eelnõu kohaselt laiendatakse KarS § 120 kohaldamisala just seetõttu, et kehtiv õigus ei hõlma mitmeid ühiskonnas tõsiseltvõetavate ja kannatanule intensiivset hirmu tekitavate ähvarduste liike (sh seksuaalvägivalla, vabaduse võtmise või seksuaalse sisuga andmete avaldamisega ähvardamine) ning vara rikkumisega ähvardamine on seotud rahalise väärtuse lävendiga. Seetõttu ei ole senise õiguse parem rakendamine piisav, kuna tegemist ei ole üksnes praktika- või tõlgendusprobleemiga, vaid sisulise regulatiivse lüngaga. Samuti ei saa menetlejate lisakoolitamine või õppekavade arendamine asendada puuduvat või liiga kitsast karistusnormi – isegi parema teadlikkuse korral puudub õiguslik alus selliste tegude kvalifitseerimiseks ähvardamisena. Seetõttu on normi sisuline täiendamine vältimatu, et tagada kannatanu vaimse ja kehalise heaolu tõhusam kaitse ning ennetada ähvarduste eskaleerumist raskemateks isikuvastasteks süütegudeks.
Ähvardamisega rünnatakse teise inimese vaimset tervist. Ähvarduse adressaadis luuakse ettekujutus võimaliku kahju – surma, tervisekahjustuse või olulise vara rikkumise või hävitamise – tekkimisest ja tekitatakse temas hirm. Kuna norm reguleerib sõnaselgelt vaid olukordi, kus ähvardatakse inimest ennast, jäävad koosseisu alt välja ka nn kolmnurkähvardamise juhtumid, kus ähvardatakse tappa näiteks tema laps või muu pereliige või lähedane inimene.

Muudatuse sisu
Eelnõukohase seadusega täiendatakse karistusseadustiku § 120 ähvardamise koosseisu, lisades ähvardamistegude loetellu teise inimese ähvardamise vägistamisega või muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo toimepanemisega, ähvardamise tema kohta seksuaalse sisuga materjali ebaseadusliku avaldamisega ja ähvardamise vabadusvastase süüteo toimepanemisega. Lisaks muudetakse vara vastu suunatud ähvarduse sõnastust selliselt, et senise „olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega“ asemel kasutatakse sõnastust „olulise vara rikkumise või hävitamisega“. Sätte parema loetavuse huvides struktureeritakse säte selliselt, et koosseisupärased ähvardamisteod on esitatud eraldi punktidena. Kõikide punktide puhul jääb kehtima nõue, et ähvardus peab olema tõsiseltvõetav nii ähvardatu kui objektiivse kõrvalseisja jaoks.
Ähvardamine vägistamisega või muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo toimepanemisega hõlmab ähvardamist karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos loetletud tegudega. Seejuures ei ole nõutav, et ähvardaja lubaks neid kuritegusid ise toime panna – karistatav on ka selline ähvardus, kus ähvardaja hirmutab kannatanut sellega, et kannatanu vägistab ära keegi kolmas („Lasen joodikutel su kinni võtta ja ära vägistada“).
Ähvardamine teise inimese kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega hõlmab olukordi, kus inimest ähvardatakse temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse avalikustamisega ilma tema nõusolekuta. Tegemist on sisuliselt ähvardusega panna toime eelnõu kohaselt karistusseadustikku lisatavale uuele süüteokoosseisule (KarS § 157⁴ – seksuaalse sisuga materjali ebaseaduslik avaldamine) vastav tegu.
Selline ähvardus võib tekitada kannatanule väga tugevat hirmu, arvestades nii materjali intiimset laadi kui ka selle võimalikku kontrollimatut levikut digikeskkonnas. Direktiivi (EL) 2024/1385 artikli 5 lõike 1 punkt c kohaselt peavad liikmesriigid kriminaliseerima ka ähvarduse avaldada intiimne või manipuleeritud materjal, mistõttu on see täiendus vajalik ka Euroopa Liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks.
Seksuaalse sisuga materjali ebaseadusliku avaldamisega ähvardamise puhul ei ole oluline, kas selline materjal tegelikult eksisteerib või kas ähvardaja on võimeline seda reaalselt avaldama; piisab, kui ähvardus on veenev ja kannatanul on olnud alust karta selle täideviimist. Samuti ei ole tähtis, kas materjal on ehtne või manipuleeritud (nt tehisintellekti abil loodud), kuivõrd ka töödeldud või valmistatud materjali avaldamise oht võib kahjustada kannatanu õigushüvesid samaväärselt.
Ähvardamine vabadusvastaste süütegudega hõlmab karistusseadustiku 9. peatüki 6. jaos sätestatud tegusid, sealhulgas inimkaubandus („Müün su prostituudiks“), isikuvabadust piiravasse riiki toimetamine, pantvangi võtmine ja vabaduse võtmine seadusliku aluseta. Need on rasked isikuvastased süüteod, millega ähvardamine võib põhjustada kannatanus intensiivset hirmu ning tugevalt kahjustada tema vaimset heaolu.
„Olulise vara“ mõiste sisustamisel tuleb lisaks vara rahalisele väärtusele arvesse võtta ka selle subjektiivset tähendust kannatanule ning selle seost tema õigushüvede ja heaoluga. Vara olulisus võib seisneda näiteks selle isiklikus, emotsionaalses või ainukordses väärtuses (nt lemmikloom, perekondlikud mälestusesemed), samuti selle mõjus kannatanu igapäevaelule või õiguste teostamisele. Seega ei ole määrav üksnes vara turuväärtus, vaid selle tegelik kaalukus konkreetse kannatanu jaoks.
Selline lähenemine võimaldab hõlmata ähvardusi, mis võivad tekitada kannatanus väga tugevat hirmu, kuigi ähvarduse objekti rahaline väärtus ei pruugi ületada senist 4000 euro piiri. Samal ajal ei tähenda suure rahalise väärtusega vara kohta tehtud ähvardus automaatselt ähvarduse suuremat raskust, kui selle kahjustamine ei mõjuta oluliselt kannatanu õigushüvesid. Muudatus viib koosseisu paremini kooskõlla ähvardamiskuriteo olemusega, mille keskmes on kannatanu hirmu ja vaimse heaolu kahjustamine, mitte üksnes varalise kahju suurus.
Lisaks aitab muudatus vältida põhjendamatult kõrget karistatavuse lävendit juhtumites, kus ähvarduse esemeks on näiteks kannatanule oluline, kuid rahaliselt raskesti hinnatav ese (nt unikaalne isiklik mälestusese), mille väärtust ei ole võimalik määrata tavapärases varalises mõttes, kuid mille emotsionaalne väärtus kannatanu jaoks on tohutu ja mille kahjustamisega hirmutamine võimaldab kannatanu vaba tahtekujundust oluliselt pärssida. Ka näiteks varguse korral tuleb sellises olukorras kvalifitseerida tegu mitte väheväärtusliku asja vargusena (KarS § 218), vaid varguse põhikoosseisuna (KarS § 199).
„Olulise vara“ mõiste ei laiene igasugusele kannatanu jaoks tähendusrikkale esemele. Karistusseadustikus kasutatakse mõistet „oluline“ läbivalt olukordades, kus soovitakse esile tõsta õigushüve suuremat kaalu ning välistada bagatelsed juhtumid (nt oluliselt häirimine, oluline oht, oluline osa). Seetõttu peab kõnealuse sätte kontekstis olema vara olulisus kannatanu jaoks ka objektiivselt hinnatavalt kaalukas. Pelgalt see, et ese on kannatanule meeldiv või tal on teatud emotsionaalne väärtus, ei ole iseenesest piisav. Muudatusele vaatamata on jätkuvalt võimalik suurt kahju hinnata ka rahalise väärtuse järgi – näiteks majanduslikult vähemkindlustatud inimese jaoks on 4000-eurone kahju suur isegi siis, kui konkreetsel varal sentimentaalne väärtus või eluline tähtsus puudub – kui näiteks elumaja kõik aknad sisse lüüa, ei ole suveajal põhjust karta kohest surnuks külmumist, akendel ei ole ka mingit emotsionaalset tähendust, kuid akende parandamine või asendamine on möödapääsmatu ja tähendab majanduslikult vähemkindlustatud inimesele planeerimata ja võimalik, et ülejõukäivat kulutust. Olulisuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii vara olemust, selle rolli kannatanu elus kui ka ähvarduse realiseerumise võimalikku mõju kannatanu õigushüvedele tervikuna. Selline piiritlemine tagab, et karistusõiguslik sekkumine jääb proportsionaalseks ega laiene vähese tähtsusega juhtumitele, säilitades samal ajal võimaluse reageerida olukordadele, kus ähvarduse esemeks olev vara on kannatanu jaoks ka tegelikult tähendusrikas.
Arvestades, et pereliikme või muu lähedase inimese (sõltuvalt suhte iseloomust nt tüdruksõbra, parima sõbra, ristivanemate vmt) vastu suunatud ähvardus võib adressaadis tekitada sama palju või isegi suuremat hirmu, kui tema enda kahjustamisele suunatud ähvardus, on mõistlik hõlmata ähvardamise koosseisuga ka need inimesed. Erisusena ei loeta üldjuhul18 koosseisupäraseks teoks pereliikme või muu lähedase inimese olulise vara või seksuaalse sisuga andmete lekitamisele suunatud ähvardust, kuna nimetatud andmed ja vara on olemuslikult seotud eelkõige isiku endaga.
Muus osas jääb KarS § 120 koosseis muutmata. Ka uute punktide puhul kehtib senine tingimus, et inimesel peab olema olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Koosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, sh ähvarduse veenvuse hindamine ja selle suunatus konkreetse kannatanu hirmutamisele, jäävad samaks.

3.1.8. Kehaline väärkohtlemine (eelnõu § 1 p 8, KarS § 121)
Eelnõu § 1 punktiga 8 tehakse KarS §-s 121 mitmeid muudatusi. Esmalt täpsustatakse paragrahvi pealkirja, teiseks tõstetakse KarS § 121 lõikes 1 sätestatud vangistuse ülemmäär ühelt aastalt kahele aastale, kolmandaks sõnastatakse ümber KarS § 121 lg 2 p 2 sätestatud lähisuhtevägivalla teoalternatiivi sõnastus ning neljandaks viiakse sõltuvussuhte teoalternatiiv senise KarS § 121 lg 2 p 2 alt eraldi punkti alla (p 21).
Muudatuse eesmärk (pealkirja muutmine)
KarS § 121 pealkirja muudetakse, et see vastaks paremini vastava sätte sisule. KarS § 121 pealkiri on kehtivas redaktsioonis „kehaline väärkohtlemine“, kuid kõnealuse sätte kaitstav õigushüve on inimese tervis, mis hõlmab nii kehalist kui vaimset tervist. Seetõttu sõnastatakse sätte pealkiri järgmiselt: “KarS § 121. Füüsilise ja vaimse tervise kahjustamine”. Vaatamata sellele, et Eesti õigust on siiani tõlgendatud viisil, et tervis võib olla nii vaimne tervis kui füüsiline tervis, on sätte praegune pealkiri ebatäpne. Muudatusega vastuolu normi pealkirja ja sisu vahel kõrvaldatakse.

Muudatuse eesmärk (KarS § 121 lg 1 sanktsiooni muutmine)
Eelnõu § 1 punktiga 8 tõstetakse KarS § 121 lõikes 1 sätestatud vangistuse ülemmäär ühelt aastalt kahele aastale. Muudatuse eesmärk on võimaldada määrata teo raskusele vastav karistus ka juhul, kui kehaline väärkohtlemine oli väga julm või intensiivne, kuid kannatanu tervisekahjustus ei kestnud üle nelja nädala.
Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
KarS § 121 lõike 1 järgi kvalifitseeritud registreeritud kuritegude arv on viimastel aastatel suurenenud (2021. a registreeriti 2234 kuritegu; 2022. a 2355; 2023. a 2502; 2024. a 2494 ja 2025. aastal 2470 kuritegu),19 mistõttu on vaja sellele kuriteoliigile ja võimalikule karistuspraktika muutmise vajadusele tähelepanu pöörata.
Praegu saab kehalise väärkohtlemise eest määrata vaid kuni üheaastase vangistuse, isegi kui tegu oli väga intensiivne, kuid ei põhjustanud kauem kui neli nädalat kestnud tervisekahjustust (KarS § 121 lg 2 p 1, mis võimaldaks kvalifitseeritud koosseisuna kuni viieaastast vangistust). Põhjus, miks sellist tervisekahjustust ei järgnenud, on mõnel puhul üksnes juhus (nt oli kurjategija füüsiliselt liiga nõrk, liiga purjus või kannatanul lihtsalt oli õnne, et hoolimata jõhkrast peksmisest olid tagajärjeks vaid hematoomid).
Muudatuse sisu
Kui § 121 lõike 1 sanktsioonimäära kahekordistada, on võimalik karistusi rohkem diferentseerida, võttes arvesse nii reaalselt tagajärjeks olnud tervisekahjustusi (näiteks üks hematoom vs. mitmed hematoomid ja pindmised haavad üle keha), aga ka teopilti (üksik löök vs. peksmine mitmekesi ja kaikaga).

Muudatuse eesmärk (KarS § 121 lg 2 p 2 lähisuhte määratluse muutmine)
Muudatuse eesmärk on täpsustada KarS § 121 lg 2 p 2 sõnastust, et tagada selgus perevägivalla käsitlemisel ning viia regulatsioon paremini kooskõlla perevägivalla tegeliku olemusega. Muudatus aitab kõrvaldada kehtivas õiguses ja kohtupraktikas ilmnenud ebaselgused lähisuhte mõiste sisustamisel ning tagab, et perevägivalla juhtumeid käsitletakse järjepidevalt ja eesmärgipäraselt.
Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
Kehtiv KarS § 121 lg 2 p 2 kasutab kvalifitseeriva tunnusena mõistet „lähi- või sõltuvussuhe“. Kuigi selle sätte lisamise eesmärk 2015. aastal oli reageerida perevägivallale rangemalt ning viia õigus kooskõlla Istanbuli konventsiooniga, jäi perevägivalla mõiste seaduses sisuliselt defineerimata. Seletuskirjas anti üksnes üldine lähisuhte kirjeldus, mis on praktikas osutunud ebapiisavaks. Kohtupraktikas on kujunenud lähisuhte kitsam tõlgendus, mis ei arvesta perevägivalla olemust ega selle dünaamikat.
Empiirilised uuringud näitavad, et vägivald ei pruugi lõppeda koos suhte lõppemisega, vaid võib lahkumineku järgselt hoopis intensiivistuda. Eriti riskantne on periood, mil osapooli seovad jätkuvalt ühised lapsed, varasuhted või muud sidemed. Seetõttu võib vägivalla toimepanijal olla ka pärast suhte lõppemist märkimisväärne ligipääs ohvrile ja võimalus teda rünnata. Uuringud näitavad, et kontrolliva loomuga partneri puhul suurendab lahkumineku risk nii mittevägivaldset kui vägivaldset kontrollivat käitumist20 ning Rootsis läbi viidud uuring näitab, et ligikaudu 10% naistest langeb lahkumineku järgselt rünnaku või ahistamise ohvriks, mis on toime pandud endise kaaslase poolt21. Praegune kitsas tõlgendus on toonud kaasa olukorra, kus osa perevägivalla juhtumeid kvalifitseeritakse hoopis KarS § 121 lg 1 järgi, mille sanktsioon on oluliselt leebem. See ei vasta teo tegelikule raskusele ega taga piisavat kaitset kannatanutele. Samuti moonutab see perevägivalla statistikat, andes eksitava pildi juhtumite vähenemisest.

Muudatuse sisu
Kehtivas õiguses on kõnealuse punkti sõnastus järgnev: „see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes või.” Eelnõu kohaselt on uus sõnastus järgnev: „ teo toimepanija ja kannatanu on või on olnud lähisuhtes ning tegu on toime pandud selle suhte ajal või sellest suhtest tulenevalt pärast suhte lõppemist”.
Sätte kaitseala hõlmab vägivalda, mis toimub suhetes, mida iseloomustab või on iseloomustanud isikute vaheline isiklik, perekondlik või kooseluline side, millega kaasneb või on kaasnenud suurem vastastikune haavatavus, usaldus või sõltuvus. Täiendavat karistusõiguslikku kaitset põhjendab asjaolu, et sellistes suhetes toime pandud vägivald kahjustab ohvri turvatunnet sügavamalt ning on sageli korduv ja varjatud.
Muudetud sõnastus viitab selgelt asjaolule, et lähisuhe ja lähisuhtevägivald (uue) KarS § 121 lg 2 p 2 mõistes võib esineda mitte üksnes ajal, mil teo toimepanija ja kannatanud on lähisuhtes, vaid ka pärast seda, eeldusel et tegu on toime pandud tulenevalt sellest suhtest. Sellised olukorrad võivad tõusetuda näiteks konfliktides seoses ühisvara jagamisega, laste hooldusõigusega või ka lihtsalt siis, kui süüdlane ründas kannatanud näiteks seetõttu, et ei suuda (endiselt) leppida sellega, et nende suhe lõppes või kuidas see lõppes.
Kuigi rahvusvahelised allikad defineerivad lähisuhtevägivalda väga laialt, ei ole sätte eesmärk hõlmata olukordi, kus formaalselt koosseisupärane isikute vaheline seos päädib automaatselt oluliselt karmima karistusega kui põhikoosseis KarS § 121 lg 1. Näiteks on võimalik, et isikud on olnud seotud vaid põgusalt ilma sisulise ühiselu või vastastikuse seotuseta või mitukümmend aastat tagasi ilma igasuguse suhtluse ja ühise seotuseta (nt ühine vara ja lapsed). Sellistes olukordades ei pruugi konkreetse suhte laad õigustada lähisuhtevägivalla kvalifitseeritud koosseisu kohaldamist. Tõlgendus peab jääma sätte eesmärgi piiridesse, milleks on kaitsta neid ohvreid, kes on vägivalla toimepanijaga seotud või olnud seotud sellisel viisil, mis suurendab suhte isiklikkuse kaudu vägivalla mõju ja ohtu ning ohvri haavatavust. Lisaks tuleb lõppenud suhte puhul täiendavalt tuvastada tingimus, et tegu on toime pandud sellest suhtest tulenevalt. (kirjeldatud ülal)

Muudatuse eesmärk (KarS § 121 lg 2 täiendamine punktiga 21)
Kehtiva KarS § 121 lg 2 p 2 sõnastus hõlmab ühes punktis nii lähisuhte kui ka sõltuvussuhte („see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes“). Eelnõuga eraldatakse kaks alust selguse huvides eraldi punktidesse (sõltuvussuhe sätestatakse KarS § 121 lg 2 uue punktina 21). Selliselt on võimalik juba kohtulahendi sissejuhatavast osast selgelt eristada, kumma alternatiivi alla konkreetsel juhul tegu liigitati. Samuti lihtsustab see statistika kogumist.Sõltuvussuhe võib esineda nii perekondlikes kui ka perekonnavälistes suhetes. Kuigi peresuhetes esineb sõltuvust sageli (nt alaealise lapse ja vanema vahel), ei ole sõltuvussuhte olemasolu piiratud üksnes lähisuhetega. Sõltuvussuhe võib tuleneda ka muudest asjaoludest nagu alluvussuhe, kasvatuslik või institutsionaalne suhe (nt õpetaja ja õpilane, tööandja ja töötaja, hooldaja ja hooldatav). Toimepanija seisukohalt on sõltuvussuhte puhul tegemist vastutust raskendava erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 3 tähenduses.

3.1.9. Hooldaja kohustuse rikkumine (eelnõu § 1 p 9, KarS § 1241)
Muudatuse eesmärk
Uue koosseisu eesmärk on tugevdada selliste inimeste karistusõiguslikku kaitset, kes vanuse, puude, haiguse või muu seisundi tõttu sõltuvad teise inimese hooldusest ega ole suutelised oma põhiliste eluliste vajaduste eest ise hoolitsema. Muudatuse eesmärk on tagada, et hooldamise kohustusega inimeste teadlik ja korduv hooletus, abi andmata jätmine või inimväärikust alandav kohtlemine oleks karistatav ka juhul, kui sellega ei ole veel tekitatud otsest ohtu elule ega füüsilist valu või kehavigastusi, samuti juhul, kui ei ole tuvastatav, et füüsilise valu või kehavigastuste tekitamine oleks toimepanija tahtlusega hõlmatud.
Uue kuriteokoosseisu sätestamise eesmärk on kaitsta hooldamist vajavate inimeste inimväärikust, füüsilist ja vaimset heaolu ning ennetada väärkohtlemist olukordades, kus kannatanu erilise haavatavuse tõttu ei ole võimeline ennast kaitsma ega väärkohtlemisest teatama. Samuti on eesmärk vältida olukorda, kus hoolduse kvaliteedi miinimumnõudeks kujuneb üksnes eluohtliku olukorra või tervisekahjustuste põhjustamise vältimine.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
Kehtiv karistusseadustik ei paku piisavat kaitset hooldamist vajavatele inimestele olukordades, kus nende suhtes rikutakse hooldamise kohustust viisil, mis ei vasta olemasolevate karistusnormide koosseisudele.
• KarS § 124 (abita jätmine) näeb ette vastutuse üksnes eluohtlikus olukorras inimesele abi andmata jätmise eest õnnetuse või üldise ohu korral.
• KarS § 123 hõlmab teise inimese eluohtlikku või tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise või jätmise, kuid ei kata juhtumeid, kus inimene on juba abitus seisundis ega satu hooldaja tegevuse või tegevusetuse tõttu otseselt eluohtu.
• KarS § 121 (kehaline väärkohtlemine) eeldab tahtlikku tervisekahjustuse või vähemalt valu tekitamist. Seetõttu jäävad karistusõigusliku kaitse alt sageli välja olukorrad, kus hooldamist vajavat inimest koheldakse süstemaatiliselt hooletult või alandavalt, kuid kus väärkohtlemine ei avaldu füüsilise valu ega vahetu tervisekahjustusena.
• KarS § 171 (hooldusõiguse ja eestkoste teostamise nõuete rikkumine) näeb ette vastutuse hooldusõiguse või eestkoste teostamise nõuete rikkumise eest, kui sellega põhjustati oht hooldatava või eestkostetava elule või tervisele või oluline varaline kahju. Normi kaitsealaks on perekonnaseadusest lähtuv hooldus- ja eestkosteõigus, mitte aga sotsiaalhoolekande valdkond.
Praktikas tähendab see, et sellised käitumisviisid nagu toidu, vedeliku või ravimite andmata jätmine, hügieeni-, liikumis- või järelevalveabi pakkumata jätmine, lamatiste ennetuse eiramine, rahustite väärkasutamine või vaimne väärkohtlemine (nt alandamine, sihilik ignoreerimine, hirmu ja alaväärsustunde tekitamine) ei pruugi olla karistatavad, ehkki need kahjustavad oluliselt kannatanu inimväärikust. Erilise taunitavuse tingib selliste tegude puhul kannatanu abitu seisund ning väärkohtlemine suhtes, kus on tegelikult ootus usaldusele.
Hooldamist vajavate inimeste väärkohtlemine võib halvematel juhtudel avalduda ka piinava iseloomuga tegudena. Näiteks rääkisid mõned aastad tagasi tehtud asendushooldusteenuse järelevalves mitu last järelevalvet teinud ametnikele, kuidas asenduskodu kasvataja paneb lapsi karistuseks või rahustamiseks külma duši alla, mõnikord koos riietega. Vastutust ei järgnenud, sest puudusid KarS § 121 koosseisutunnused. Probleemi teravdab asjaolu, et paljud hooldamist vajavad inimesed – näiteks sügava intellektipuudega, raske dementsusega, teadvuseta või muul viisil tajumis- ja väljendusvõimetud inimesed – ei ole võimelised väärkohtlemist ise kirjeldama ega abi otsima. Seetõttu ei jõua sellised juhtumid sageli õiguskaitseorganiteni või ei ole võimalik olemasolevaid kuriteokoosseise kohaldada.
Kehtiva õiguse kohaselt ei mahu KarS § 121 lõike 2 punkti 3 alla sellised teod, mis ei tekita valu ega tervisekahjustust, kuid on hooldamist vajava isiku suhtes sellegipoolest ohtlikud või inimväärikust alandavad. Seesuguseid juhtumeid on nii Eesti hoolekandeasutustes kui kodustes tingimustes aset leidnud korduvalt ja mõned neist on ka suurema meediakajastuse saanud. Olukorras, kus osa hooldusteenuseid osutatakse ettevõtlusvormis, võib esineda ka majanduslik motivatsioon kokku hoida hoolduse kvaliteedi arvelt, kui vastutus kaasneb üksnes otsese tervisekahjustuse tekkimisega.
Vägivallaennetuse kokkuleppes22 on olulise probleemina välja toodud muu hulgas eakatevastane vägivald. Punkti 5 kohaselt on seatud eesmärgiks eakatevastase vägivalla märkamine ja ennetamine, eraldi on mainitud ka hoolekandeasutusi. Nii nagu kokkulepe välja toob, muutub vanemaealiste väärkohtlemise teema üha aktuaalsemaks. Näiteks ligi kümnendik kuriteoohvritest (8%) ja ohvriabisse pöördunutest (9%) on vanemad kui 63-aastased. Eakad võivad sattuda ohtu kodus, hoolekandeasutuses, haiglas, ametiasutuses, aga ka veebis ja avalikus ruumis. Levinuimaks peetakse pereliikmete poolt kodus toime pandud ja nn institutsioonilist vägivalda. Eakad ei kipu endaga toimunud vägivallast teatama, eriti kui toimepanija on lähedane või hooldaja. Justiits- ja Digiministeeriumi tehtud analüüsidest nähtub, et vanemaealiste vastu suunatud vägivallas on kehalise väärkohtlemise osakaal suur (2023: 22%23, 2021-2022: 31%24).

Muudatuse sisu
Kavandatav säte näeb ette vastutuse olukordades, kus hooldamise kohustusega isik rikub seda kohustust, jättes teadvalt ja korduvalt abitus seisundis või hooldust vajavale inimesele osutamata vajaliku abi, andmata ravimid või ravi, väärkasutades ravi või koheldes hooldust vajavat inimest inimväärikust alandaval viisil.
Vastutus tuleneb hooldamise kohustuse olemasolust. Seega ei kriminaliseerita juhusliku või kõrvalise inimese käitumist, vaid üksnes selliste inimeste tegevust või tegevusetust, kellel lasub seadusest, lepingust või faktilistest asjaoludest tulenev kohustus tagada hooldamist vajava inimese heaolu.
Koosseis eeldab kindlat liiki kannatanut – inimest, kes on abitus seisundis või vajab hooldust. Abitu seisund tähendab, et inimene ei ole ebasoodsate asjaolude tõttu võimeline enda eest seisma, väärkohtlejale vastupanu osutama või toimuvast aru saama. Näiteks ei mõista väikelaps või dementsusega eakas endaga toimuvat ja võib olla ka füüsiliselt liiga nõrk, et tervele täiskasvanule vastu saada. Liikumisvõimetu inimese vastupanuvõime on piiratud liikumise tõttu oluliselt pärsitud. Hooldust vajab inimene sageli samadel põhjustel, mis on tinginud tema abitu seisundi, näiteks liikumispuude, kõrgest east tulenevate toimetulekuprobleemide või raske haiguse tõttu. Hooldusvajadust või abitut seisundit põhjustavate tegurite loetelu on näitlik ja avatud. Kohtul tuleb iga kord hinnata, kas kannatanul esines hooldusvajadus või abitu seisund; selle põhjus ei ole määrav.
Koosseisu kohaldamise eelduseks on, et tegu pannakse toime teadvalt (st otsese tahtlusega) ja korduvalt, välistades üksikjuhtumite või hooletusest tingitud eksimuste kriminaliseerimise. Koosseis eeldab, et toimepanija on teadlik hooldusaluse vajadustest ja oma kohustuse rikkumisest, kuid jätkab sellist käitumist.
Koosseisupärased teod võivad väljenduda nii tegevusetuses kui ka tegevuses.
Tegevusetusena on karistatav eelkõige:
• vajaliku abi andmata jätmine (nt hooldust vajava inimese toiduta või hügieeniabita jätmine);
• ravimi andmata jätmine (nt arsti määratud ravimi korduv manustamata jätmine);
• vajaliku ravi tagamata jätmine (nt arsti juurde viimata jätmine või ravi katkestamine).
Tegevusena on karistatav muu hulgas:
• ravi väärkasutamine (nt põhjendamatult suure rahustidoosi manustamine);
• inimväärikust alandav kohtlemine (nt inimese tahtlik alandamine või kiusamine hooldamise käigus).
Sätte kohaldamisalasse võivad kuuluda näiteks järgmised olukorrad:
• eaka hooldamise kohustusega isik jätab korduvalt andmata talle määratud ravimi või piisava toidu;
• puudega inimese hooldaja jätab teadvalt korraldamata vajaliku arstiabi, kuigi teab isiku terviseseisundi halvenemisest;
• hooldusasutuse töötaja manustab hooldusalusele rahusteid mugavuse eesmärgil, mitte lähtudes meditsiinilisest näidustusest;
• hooldaja hoiab hooldusalust korduvalt ebainimlikes või alandavates tingimustes, näiteks jätab ta pesemata või väljaheitega määrdunud riietesse;
• vanem jätab korduvalt väikese lapse järelevalveta ja söömata olukorras, kus laps ei ole võimeline ise toime tulema, ning ei taga tema esmaseid vajadusi.

Ühes uuringus on kirjeldatud juhtumit, kus hooldekodus viibiv haavatavas seisundis eakas oli korduva vägivalla ohver. Tegemist ei olnud üksikjuhtumiga, vaid püsiva probleemiga, mille käigus eakas inimene koges korduvalt füüsilist väärkohtlemist. Hooldust vajav inimene oli voodist välja kukkunud, lebas maas ning meeshooldaja lükkas teda mööda maad jalaga. Tunnistaja kirjelduse järgi olid meeshooldajad kannatanuga alati väga kurjad. Kuna juhtum avastati juhuslikult, võib see viidata sellele, et sarnaseid olukordi esineb hoolekandeasutustes rohkemgi, kuid neist ei räägita või neid ei märgata.25

Loodav säte toob võrreldes kehtivas KarS-is sisalduvate sätetega (eelkõige KarS § 171) kirjeldatud väärkohtlemise juhtudel karistamishetke ettepoole. See nähtub ka paragrahvi võrdlemisi madalas karistusmääras, milleks on eelnõu kohaselt rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. Samuti on koosseisualternatiivide realiseerimine võimalik üksnes juhul, kui tegu on toime pandud teadvalt ja korduvalt. Erinevalt KarS §-st 171 ei ole koosseisu realiseerimiseks vaja tuvastada ohtu hooldatava või eestkostetava elule või tervisele, vaid piisab ainuüksi asjaolust, et subjekti on väärkoheldud. Siiski lisatakse selguse huvides paragrahvi ka subsidiaarsusklausel, mille kohaselt tuleb sätte kohaldamine kõne alla üksnes juhul, kui KarS § 171 kohaldamine on välistatud.

Kui hooldamise kohustuse rikkumine toob kaasa tervisekahjustuse või surma või tuvastatakse, et toimepanija eesmärgiks oli hooldusalusele tervisekahjustuse või surma põhjustamine, tuleb ta vastutusele võtta nende karistusseadustiku sätete alusel, mis näevad ette karistuse selliste tagajärgede põhjustamise või põhjustamise katse eest.

3.1.10. Ahistav jälitamine (eelnõu § 1 p 10, KarS § 1573)
Muudatuse eesmärk
Muudatusega tõstetakse KarS § 1573 lõike 1 (ahistav jälitamine) koosseisu sanktsiooni ülemmäär üheaastaselt vangistuselt kolmeaastasele vangistusele. Muudatuse eesmärk on tagada, et õiguskaitse reageeriks proportsionaalselt ka sellistele tegudele, mille mõju kannatanule on võrreldav füüsilise vägivallaga.
Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
Probleemi tõsidus nähtub ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2024/1385, mille põhjenduses 21 on selgitatud, et küberjälitamine on tänapäevane vägivallavorm, mida sageli pannakse toime pereliikmete või samas leibkonnas elavate inimeste vastu, kuid mida panevad toime ka endised partnerid või tuttavad. Tavaliselt kuritarvitab süüteo toimepanija tehnoloogiat, et intensiivistada oma survestavat ja kontrollivat käitumist, manipuleerimist ja jälgimist, mis omakorda suurendab ohvri hirmu ja ärevust ning isoleerib ta järk-järgult sõpradest, perekonnast ja tööst.
Muudatuse sisu
Muudatus tagab, et ahistava jälitamisena kvalifitseeritavad vaimse vägivalla rasked vormid, mis võivad põhjustada kannatanule pikaajalist psüühilist kahju, saavad proportsionaalse karistusähvarduse.

3.1.11. Seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta avaldamine (eelnõu § 1 p 11, KarS § 1574)
Muudatuse eesmärk
KarS § 1574 eesmärk on kaitsta seksuaalse enesemääramise õigust, au ja väärikust ning eraelu puutumatust digikeskkonnas, samuti viia Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist.

Uus § 157⁴ kriminaliseerib seksuaalse sisuga pildi, video või muu teose teadliku ja nõusolekuta kättesaadavaks tegemise, sealhulgas juhul, kui see on loodud muutmise, töötlemise või tehnilise vahendi abil, kui sellele järgneb teose kättesaadavaks tegemine. Sätte kehtestamine on vajalik, et tõhusalt ennetada ja tõkestada selliseid kübervägivalla vorme nagu nn kättemaksuporno (revenge porn) ja süvavõltsingu (deepfake) abil seksuaalse sisuga materjali tootmine ja pahatahtlik levitamine, samuti sellise materjali avaldamisega ähvardamine (eelnõu § 1 p 7). Muudatus võimaldab muu hulgas täita direktiivist tuleneva kohustuse, mille kohaselt peab liikmesriigis olema karistatav intiimse sisuga või manipuleeritud materjali ilma nõusolekuta avaldamine.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
Digikeskkonna eripära ja IKT-vahendite laialdane kasutamine on kaasa toonud seksuaalse sisuga materjali pahatahtliku ja sageli piiramatu levitamise, millest tekkivaid probleeme on ulatuslikult teaduskirjanduses käsitletud.26 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1385 põhjenduses 18 on selgitatud, et isikut varjamatult seksuaaltegevuses või isiku intiimpiirkonda kujutava pildi, video ja muu sarnase materjali avalikult kättesaadavaks tegemine IKT-vahendite abil ilma selle isiku nõusolekuta võib põhjustada ohvrile hoomamatut kahju, arvestades, kui lihtsasti, kiiresti ja laialdaselt sellise materjali levitamine ja teo toimepanek käib, ning materjali intiimset laadi. Uuringud on näidanud, et kannatanu jaoks võib see kaasa tuua muu hulgas halvava ärevuse, paanikahood, tugeva alandus- ja häbitunde, töölt vabastamise, verbaalse ja füüsilise ahistamise ning isegi ahistava jälitamise.27
Kehtiv karistusõigus ei reguleeri selgesõnaliselt teisest inimesest tema nõusolekuta seksuaalse sisuga materjali avaldamist. Ka Eestis on esinenud juhtumeid, kus selliseid materjale pahatahtlikult levitatakse ja teistele kättesaadavaks tehakse, kuid kus vaatamata suurele kahjule on karistusõiguslikud meetmed jäänud piiratuks.28 Arvestades, kui suurt kahju selline tegu võib kannatanule põhjustada, tuleb nii ennetamiseks kui tõhusaks reageerimiseks karistusseadustikus sätestada, et teadvalt ja teise inimese nõusolekuta on temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse avaldamine karistatav. Selline tegu on karistatav ka juhul, kui kõnealune materjal on loodud olemasoleva materjali muutmise, töötlemise või tehisliku valmistamise teel ja seejärel avaldatud. Direktiivi põhjenduse 19 kohaselt on manipuleeritud materjalide, sealhulgas tehisintellekti abil loodud süvavõltsingute avaldamine kiiresti kasvav oht. Seega ei ole KarS §-s 1574 vahet, kas inimesest avaldatud materjal kujutab reaalselt aset leidnud olukorda või on selline materjal näiteks tehisintellekti abil loodud. Siiski peab kannatanu olema äratuntav.

Muudatuse sisu
KarS § 1574 kaitstav õigushüve on inimeste seksuaalse enesemääramise õigus, eraelu puutumatus, au ja väärikus.
Koosseisu keskseks teoks on teist inimest kujutava seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse edastamine, avaldamine või muul viisil kättesaadavaks tegemine.
Avaldamine tähendab seksuaalse sisuga materjali kolmandatele isikutele kättesaadavaks tegemist mis tahes viisil. Avaldamisena käsitatakse mh:
• materjali üleslaadimist internetikeskkonda (sh sotsiaalmeedia, veebilehed, foorumid või ühiseks kasutamiseks mõeldud serveriruumid);
• materjali jagamist sõnumirakendustes (nt Messenger, WhatsApp, Telegram);
• materjali saatmist ühele või mitmele konkreetsele isikule;
• materjali jagamist kinnistes gruppides või piiratud juurdepääsuga keskkondades.

Avaldamine ei eelda, et materjal jõuab määratlemata suurusega hulga isikuteni. Piisab sellest, et see tehakse kättesaadavaks vähemalt ühele isikule. Digikeskkonnas seksuaalse sisuga materjali avaldamine toob kaasa suure riski, et materjal jõuab piiramatu hulga isikuteni isegi siis, kui esimeses etapis ei avaldata seda avalikkusele, vaid see avaldatakse näiteks kinnises internetigrupis. Väga sageli selline risk ka realiseerub.29 Sellise materjali leviku tõenäosust suurendab asjaolu, et selliseid materjale jagatakse edasi väga erinevatel põhjustel. Teadusuuringud on näidanud, et seksuaalse sisuga pilte ja videoid ei jaga ilma nõusolekuta mitte ainult kättemaksu otsivad endised partnerid (nn revenge porn), vaid inimesed teevad seda ka mitmetel muudel põhjustel, näiteks raha teenimise eesmärgil, nalja pärast või isegi ilma igasuguse konkreetse põhjuseta.30 Koosseisu ei täida siiski üksnes töötlemine või valmistamine, kui kõnealust materjali ei avaldata.
Edastamine on avaldamise üks tüüpiline vorm ja tähendab materjali aktiivset üleandmist teisele isikule või isikute grupile. Edastamine võib seisneda näiteks:
• faili või lingi saatmises;
• andmekandja (nt USB, kõvaketas) üleandmises;
• pilvekausta või digitaalse keskkonna ligipääsu andmises.
Seejuures ei ole ei edastamise ega avaldamise puhul nõutav, et edastaja või avaldaja ise oleks materjali loonud või selle sisuga tutvunud või et materjal edastamise või avaldamise käigus talle endale teatavaks saaks.
Seksuaalse iseloomuga materjal on selline teabetalletus, mis on objektiivselt tajutavalt seksuaalse sisuga (nt alastifotod, suguelundeid kujutavad pildid, seksuaaltegevuse salvestised), samuti seksualiseeritud või töödeldud materjal (sh tehisintellekti abil loodud kujutis või fotomontaaž), mis jätavad mulje inimese alastusest või osalemisest seksuaaltegevuses. Materjal ei pea tingimata olema visuaalselt tajutav, vaid selgelt seksuaalse iseloomuga võib olla ka näiteks audioklipp – selle edastamine on hõlmatud „muu teose“ alla.
Koosseis hõlmab ka teist inimest kujutava seksuaalse iseloomuga materjali nõusolekuta valmistamist (näiteks seksuaaltegevuse salvestamist), töötlemist või muutmist, näiteks kujutise redigeerimise teel, sealhulgas tehisintellekti abil, mille tulemusena jääb mulje, et isik on seksuaaltegevuses, kui see materjal tehakse seejärel ilma kujutatud isiku nõusolekuta teistele kättesaadavaks. Sellise valmistamise, töötlemise või muutmise alla kuulub ka nn süvavõltsingute (deepfake) fabritseerimine, kus tehislikult genereeritud materjal meenutab äratuntavalt mõnd olemasolevat isikut ja kujutab teda seksuaaltegevuses ning näib teiste jaoks ekslikult ehtne või tõene.
Isik, kellest seksuaalse iseloomuga materjali on avaldatud, peab olema äratuntav. Äratuntavus võib seisneda mitte üksnes isiku näo nähtaval olemises, vaid võib seisneda ka muudes tunnustes (näiteks eriline tätoveering või sünnimärk kehal, kõnemaneer või hääletoon, siluett ja kõnnak jne). Äratuntavuse kriteeriumi täitmiseks ei ole vaja, et ka võõrad inimese ära tunneksid – inimene on materjali põhjal äratuntav ka siis, kui tema tunneb ära inimene, kes on temaga lähemalt (või lausa intiimselt) kokku puutunud.
Oluline on, et kui inimene on andnud nõusoleku enda ja oma seksuaaltegevuse pildistamiseks, salvestamiseks või enda kujutamiseks mingis fabritseeritud materjalis või edastanud seksuaalse sisuga materjali kellelegi vabatahtlikult, ei tähenda see nõusolekut materjali avaldamiseks. Samas ei tule koosseisupäraseks teoks pidada sellise materjali edastamist, mis on toodetud turustamise eesmärgil (pornograafia, erootiline sisuloome vmt), isegi kui materjalis kujutatud isikult iga kord nõusolekut küsitud ei ole. Kuna enda intiimpiltide turustanud inimene loobub teadlikult privaatsusõiguse kaitsest ja arvestab võimalusega, et tema intiimse sisuga pildid jmt materjal on avalikult kättesaadav, ei ole karistusõiguslik reaktsioon sellisel juhul põhjendatud. Eeltoodu ei välista aga kujutatud isikul tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamist.
Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust mõlema objektiivse koosseisu peamise elemendi puhul. Esmalt peab materjali edastaja vähemasti võimalikuks pidama, et tema edastatav materjal sisaldab seksuaalse sisuga kujutisi teisest inimesest, mille avaldamiseks või edastamiseks kujutatu nõusolek puudub. Teiseks peab toimepanija vähemasti võimalikuks pidama ja möönma, et tema tegevus muudab materjali kättesaadavaks kolmandale isikule.
Kuriteo eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni kaheaastane vangistus, kuna eelnõuga kavandatud KarS § 120 muudatuse (lg 1 p 4) tulemusena on isiku kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku ähvardamise eest ette nähtud kuni üheaastane vangistus ja avaldamisteo karistus peab võimaldama rangemat karistust, kui on ette nähtud üksnes vastava teoga ähvardamise eest.

3.1.12. Seksuaalse sisuga materjali soovimatu edastamine (eelnõu § 1 p 12, KarS § 1575)
Sätte lisamise eesmärk

Muudatuse eesmärk on muuta karistatavaks teisele isikule tema tahte vastaselt seksuaalse sisuga visuaalse materjali (nt suguelundeid kujutava pildi või video) edastamine juhul, kui selline tegu oluliselt häirib kannatanut. Sätte loomise vajadus tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2024/1385, mis kohustab liikmesriike kehtestama mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused küberahistamise, sealhulgas nn küberpaljastamise eest. Sättega kaitstav õigushüve on seksuaalse enesemääramise õigus, sh isiku vabadus otsustada, millises ulatuses ta puutub kokku seksuaalse sisuga materjaliga, sh digitaalses keskkonnas.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
Küberpaljastamine, mille all tuleb mõista seksuaalse sisuga visuaalse materjali saatmist teisele isikule, on muutunud laialt levinud küberahistamise vormiks. Direktiivi põhjendustes rõhutatakse, et seda kasutatakse sageli naiste hirmutamiseks ja vaigistamiseks. Tegemist on käitumisega, mis võib põhjustada kannatanule tõsist psühholoogilist kahju, ebaturvalisuse tunnet, alandust ja seksuaalse enesemääramise riivet.
Eesti karistusõiguses ei ole praegu eraldi koosseisu, mis hõlmaks just seksuaalse sisuga visuaalse materjali soovimatut edastamist, kui see saajat oluliselt häirib. Mõningail juhtudel võib selline tegevus küll kvalifitseeruda KarS § 1573 lõike 1 (ahistav jälitamine, mida 2025. aastal registreeriti 137 kuritegu) järgi, kuid seda üksnes juhul, kui tegu pannakse toime korduvalt või järjepidevalt ning selle teo eesmärgiks või tagajärjeks on teise isiku hirmutamine või alandamine. Lisaks peab tegu kannatanut oluliselt häirima, mis viitab suure intensiivsusega eraelu puutumatuse rikkumisele, millega kaasneb turvatunde märkimisväärne vähenemine või igapäevaelu toimetuste märkimisväärne raskendatus pikema perioodi vältel.31 Seega on KarS § 1573 kohaldumise lävend palju kõrgem kui direktiivist tuleneva süüteo hõlmamiseks vajalik ega hõlma kergemaid küberpaljastamise juhtumeid.

Muudatuse sisu
Koosseisupärane tegu on seksuaalse sisuga visuaalse materjali edastamine teisele isikule. Tegemist on pildi, video või muu nägemismeele abil tajutava materjaliga, mis kujutab saatja enda või kellegi teise suguelundeid või muud seksuaalset tegevust.
• Tegu on toime pandud teadvalt ja tahte vastaselt. Toimepanija peab teadma, et adressaat ei soovi sellist materjali saada. Seega täidab koosseisu vähemalt otsene tahtlus. Seksuaalse sisuga materjal on eneseväljenduse üks vorme. Erinevalt ähvardustest, mille puhul nende soovimatus ja taunitavus on selge, pole seksuaalse sisuga materjal alati saajale ebameeldiv või häiriv. Pealegi on sellise ebasoovitava materjali saamise puhul küllaltki lihtne see kustutada ja saatjale ühemõtteliselt teada anda, et sellist materjali ei soovita. Seetõttu pole ka põhjust kriminaalvastutusele võtta isikuid, kes sellise foto või video kellelegi saadavad, teadmata, kas vastuvõtja seda soovib, kuid pidades võimalikuks ja mööndes, et vastuvõtja võib pildist ka häiritud olla. Tahtluse tuvastamisel on oluline nt varasem keeldumine, suhtluskontekst või adressaadi selgesõnaline väljendus.
• Materjali saamine on adressaadi jaoks oluliselt häiriv. Koosseis ei hõlma igasugust ebameeldivustunnet, vaid üksnes olulist häiritust. Olulist häirimist tuleb sisustada igal konkreetsel juhtumil, arvestades kõiki asjaolusid, kuid üldjoontes tuleb selle all mõista sarnaseid tunnuseid, nagu ahistava jälitamise (KarS § 1573) puhul.

Paragrahvi lõike 2 kohaselt võib aga toimepanijat sama teo eest karistada rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega, kui tegevusega on loodud oht raske psüühikahäire tekkeks. Kirjeldatud tegevuse kriminaliseerimise nõue tuleneb naistevastase vägivalla direktiivi artikli 7 punktist b. Ohu loomine raske psüühikahäire tekkeks tähendab sellise olukorra tekitamist, mis võib kannatanul kaasa tuua raske psüühikahäire tekke.Arvestada tuleb, et ka selle teoalternatiivi puhul on nõutav (vähemalt) otsene tahtlus kõigi koosseisuelementide, sh psüühikahäire tekitamise ohu suhtes. See tähendab, et toimepanija teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Koosseisu kontekstis tähendab see, et toimepanija pidi aru saama oma teo potentsiaalsetest järelmitest ja neid tahtma või möönma. Sellest on põhjust rääkida näiteks olukorras, kus süüdlane teab, et konkreetse kannatanu vaimne tervis on nõrk (nt ohver on varem viibinud vaimse tervise probleemidaga raviasutuses või on hiljuti läbi elanud väga traumeeriva episoodi nagu tema vastu suunatud seksuaalkuritegu vmt) ning koosseisupärane häirimistegu võib potentsiaalselt päädida raske psüühikahäire episoodiga.

3.1.13. Isikuandmete avaldamine isiku tervise kahjustamise eesmärgil (eelnõu § 1 p 13, KarS § 1576)

Sätte lisamise eesmärk ja põhjendused

KarS-i täiendatakse §-ga 1576, mis tuleneb direktiivi artikli 7 punktist d, mille kohaselt tuleb tagada, et kriminaalkorras oleks karistatav isiku nõusolekuta info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) vahendite abil avalikkusele tema isikuandmeid sisaldava materjali kättesaadavaks tegemine, et õhutada teisi isikuid tekitama kõnealusele isikule füüsilist või rasket psühholoogilist kahju.

Direktiivi artikkel 7 käsitleb küberahistamist. Artikli punktile a vastavad Eesti õiguses KarS-i §-d 120 ja 1573, punktile b vastab KarS-i § 22 ning punkt c kaetakse käesoleva eelnõuga KarS-i §-ga 1575 , kuid punktil d ei ole õiget vastet, mistõttu tuleb KarS-i ka selles osas täiendada.

Punktile d KarS-is sobiva koha leidmiseks olid kaalumisel ka KarS-i §-d 157, 1571 ja 1572. KarS-i § 157 pealkiri on küll isikuandmete ebaseaduslik avaldamine, kuid seda saab kasutada üksnes juhul, kui isiku andmed on teisele teatavaks saanud kutse- või ametitegevuse käigus ja need avaldatakse ebaseaduslikult. KarS-i § 1571 on mõeldud aga eriliiki isikuandmete avaldamiseks. KarS-i § 1572 käsitleb isiku nõusolekuta tema isikuandmete edastamist, neile juurdepääsu võimaldamist või nende kasutamist eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel temast teadvalt ebaõige ettekujutus. Tegemist on nn identiteedipettuse sätetega. Kuna olemasolevate sätete juurde uus reegel ei sobi, luuakse eraldi säte – § 1576.

Eelnõukohase muudatuse tulemusena on karistatav teist isikut tuvastatavate (näiteks isiku nimi, aadress vms) või tuvastada võimaldavate (kaudsed andmed) isikuandmete tema nõusolekuta edastamine, avaldamine või nendele juurdepääsu võimaldamine eesmärgiga õhutada teisi isikuid kahjustama kannatanu kehalist või vaimset tervist. Seejuures mõeldaks vaimse tervise rasket kahjustamist (direktiivis nimetatud raske psühholoogiline kahju).

Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt32 on isikuandmete edastamisega tegemist juhul, kui aktiivse tegevusega tehakse teisele isikule andmed kättesaadavaks nt e-postiga, antakse üle füüsilisel andmekandjal, laetakse üles teisele ligipääsetavasse serverisse jne, isikuandmetele juurdepääsu võimaldamine on aga nt infosüsteemis autentimiseks vajaliku salasõna üleandmine teisele isikule.

Direktiiviga kooskõla saavutamiseks on karistatavad teod isikuandmete edastamine, isikuandmete avaldamine (avaldamine on üks andmete töötlemise viisidest, s.o võimalik igasuguses vormis, sh suuliselt) ja isikuandmetele juurdepääsu võimaldamine, mis on toime pandud isiku nõusolekuta. Nimetatud tegevused on karistatavad ainult siis, kui nende toimepanemise eesmärk on õhutada teisi isikuid kahjustama isiku kehalist tervist või raskelt kahjustama isiku vaimset tervist. Oluline ei ole, kas keegi reaalselt kahjustab kannatanu tervist või mitte, koosseis on täidetud, kui teo toimepanijal oli pahatahtlik eesmärk kannatanu andmete levitamisel. Koosseisu täitmiseks peab olema tuvastatud, et toimepanija tegutses sättes nimetatud eesmärgil. Eesmärgi olemasolu tuvastatakse kõiki teo toimepanemise asjaolusid kogumis hinnates ning sellele võivad muu hulgas viidata avaldatud andmete ja nendega kaasneva sõnumi sisu, andmete avaldamise viis ja kontekst ning muud toimepanija eesmärgile viitavad asjaolud.

Direktiivi põhjendustes33 märgitakse, et miinimumnormid küberahistamise süüteo kohta peaksid sisaldama norme olukordadeks, kus ohvri isikuandmed tehakse ilma ohvri loata IKT vahendite abil avalikkusele kättesaadavaks, et õhutada teisi isikuid tekitama ohvrile füüsilist või rasket psühholoogilist kahju (doksimine34).

Karistusseadustiku kommentaarides35 märgitakse § 1572 juures, et isikuandmetena mõeldakse igasugust teavet tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta. Kommentaar suunab omakorda IKÜM-i36 artikli 4 punkti 1 juurde, mille kohaselt on isikuandmed igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku (andmesubjekti) kohta; tuvastatav füüsiline isik on isik, keda saab otseselt või kaudselt tuvastada, eelkõige sellise identifitseerimistunnuse põhjal nagu nimi, isikukood, asukohateave, võrguidentifikaator või selle füüsilise isiku ühe või mitme füüsilise, füsioloogilise, geneetilise, vaimse, majandusliku, kultuurilise või sotsiaalse tunnuse põhjal. Sageli pannaksegi isikuõiguste rikkumisi toime mitte varalisel eesmärgil, vaid just selleks, et kahjustada teise isiku mittevaralisi hüvesid (hea nimi, maine jne), mis on seaduse tekstis nimetatud kui teise isiku seadusega kaitstud õigused või huvid.

Direktiivi artikli 7 punkt d nimetab füüsilist või rasket psühholoogilist kahju, mistõttu on eelnõuga tehtavas täienduses eraldi välja toodud kannatanu tervise kahjustamine (so nii kehalise kui vaimse tervise KarS § 121 kohaselt). Kuna direktiiv rõhutab lisaks rasket psühholoogilist kahju, on sätte sõnastuses eraldi nimetatud raske psüühikahäire tekitamine KarS § 118 lg 1 p 3 kohaselt.

KarS § 1576 sätestatud kuriteo karistusmääraks on eelnõu kohaselt kuni üks aasta vangistust. Sama karistusmäär on direktiivis nõutud. Karistuse raskus võrreldes KarS §-dega 157 ja 1571 on muuhulgas põhjendatav asjaoluga, et see kätkeb endas tervise kahjustamise eesmärki.

3.1.14. Looma julm kohtlemine (eelnõu § 1 p-d 14 ja 15, KarS § 264)
Muudatuse eesmärk
Muudatuse eesmärk on tagada, et looma julm või piinav kohtlemine oleks üheselt kuriteona käsitatav ning et raske loomapiinamise eest saaks määrata teo raskusele vastava karistuse. Praegu võib jääda ebaselgeks, kas looma pikaajaline piinamine kuulub alati looma julma kohtlemise kuriteokoosseisu alla. Selleks nimetatakse seaduses sõnaselgelt nii julm kui ka piinav kohtlemisviis. Lisaks tõstetakse vangistuse ülemmäär ühelt aastalt kolme aastani, sest praegune karistusmäär ei võimalda alati raske ja pikaajalise loomapiinamise korral määrata teo raskusele vastavat karistust.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
Kehtiv KarS § 264 lõike 1 punkt 3 näeb kuriteona ette looma suhtes lubamatu teo toimepanemise „julmal viisil“. Praktikas on see viinud vastuoluliste tõlgendusteni ning ebaühtlase menetluspraktikani, kus piinaval viisil toime pandud teod on korduvalt kvalifitseeritud väärtegudena või jäetud üldse süütegudena menetlemata.
On esinenud juhtumeid, kus loomade mitmekuuline näljutamine, suremiseni viiv mürgitamine või muu pikaajaline ja teadlik kannatuste põhjustamine on jäetud KarS § 264 kohaldamisalast välja põhjendusel, et tegemist oli „piinava“, mitte „julma“ teoga. Sellist käsitlust on kasutanud nii Politsei- ja Piirivalveamet kui ka prokuratuur, mille tulemusel on kriminaalmenetlusi jäetud alustamata ka olukorras, kus loomale põhjustatud kannatused olid ilmselgelt rasked.
Õigusselgusetust süvendab asjaolu, et KarS § 114 lõike 1 punkt 1 eristab sõnaselgelt piinavat ja julma viisi, mis on loonud kohati eksliku arusaama, justkui piinav teguviis ei kuuluks KarS § 264 kohaldamisalasse. Kuigi Riigikohus on lahendis nr 1-23-6360 selgelt rõhutanud, et looma piinamine ja talle järjepidevate kannatuste põhjustamine on olemuslikult julm tegu ning kuulub KarS § 264 lõike 1 punkti 3 alla, ei ole see praktikas toonud kaasa ühtset ja püsivat tõlgendust.
Lisaks ei ole kehtiv sanktsioonimäär – rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus – kooskõlas looma julma kohtlemise tegeliku ohtlikkuse ega ühiskondliku hukkamõistuga. Looma tahtlik ja jõhker väärkohtlemine on praegu karistatav leebemalt kui näiteks puude ja põõsaste kahjustamine või asja rikkumine ja hävitamine ja see ei ole proportsionaalne ega põhjendatud.

Muudatuse sisu
Eelnõukohase seadusega muudetakse KarS § 264 lõike 1 punkti 3 sõnastust selliselt, et kuriteokoosseisu hõlmatakse selgesõnaliselt looma suhtes lubamatu teo toimepanemine julmal või piinaval viisil. Muudatuse eesmärk on välistada igasugune tõlgendusvaidlus küsimuses, kas piinaval viisil toime pandud teod on kriminaalkorras karistatavad.
Samuti muudetakse sanktsioonimäära, nähes looma julma või piinava kohtlemise eest ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Sanktsiooni rangemaks muutmine rõhutab teo suuremat ühiskondlikku hukkamõistetavust ning võimaldab kohtul määrata raskematel juhtudel teo raskusele vastava karistuse.
Muudatus lähtub arusaamast, et looma piinamine – st talle suure valu või pikaajaliste füüsiliste ja vaimsete kannatuste põhjustamine – väljendab põhimõttelist ja rasket hoolimatust ning tundetust looma kui tundevõimelise elusolendi suhtes ning on seega olemuslikult nii julm kui ka piinav tegu. Selline käsitlus on kooskõlas loomakaitseseaduse § 4 lõike 1 sisuga ning Riigikohtu väljakujunenud praktikaga.

3.1.15. Lisakaristuse täitmisest kõrvalehoidumine (eelnõu § 1 p 16, KarS § 329)

Muudatuse eesmärk

Muudatuse eesmärk on tagada, et juriidiline isik vastutaks talle määratud lisakaristuse teadliku eiramise eest samamoodi nagu füüsiline isik. Praegu on lisakaristuse täitmisest kõrvalehoidumine karistatav ainult KarS §-s 329 loetletud füüsilise isiku lisakaristuste korral.
Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid
KarS § 329 lõikes 1 puudub viide KarS §-le 551, mis sätestab juriidilise isiku lisakaristused. Seetõttu ei ole praegu selget alust võtta juriidilist isikut vastutusele, kui ta talle määratud lisakaristust teadlikult eirab. Selliseks näiteks võib olla olukord, kus ettevõte jätkab tegutsemist valdkonnas, milles kohus on tal tegutsemise keelanud.
Muudatuse sisu
KarS § 329 lõike 1 loetellu lisatakse viide KarS §-le 551, mille tulemusena muutub koosseisupäraseks teoks ka teadlik lisakaristuse täitmisest kõrvalehoidumine juriidilise isiku poolt. Samuti täiendatakse sätet teise lõikega, mille kohaselt karistatakse juriidilist isikut sellise kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega. Tegu on põhimõttelise muudatusega, mille mõju ei ole suur, kuna kõnealuseid keelde rakendatakse (vähemalt senise praktika kohaselt) praktikas harva.
3.1.16. Normitehnilise märkuse lisamine (eelnõu § 1 p 17)
Eelnõuga lisatakse KarS-i normitehniline märkus, mis tõendab direktiivi ülevõtmist. Eelkõige on direktiiviga seotud muudatused KarS §-des 58, 120, 121, 1574, 1575, 1576. Normitehniline märkus lisatakse järgmises sõnastuses: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2024/1385/EL, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024).

3.2. Eelnõu § 2 (loomakaitseseaduse muutmine)
Eelnõu paragrahviga 2 muudetakse loomakaitseseadust (LoKS). LoKS § 6611 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva LoKS § 6611 lõike 3 kohaselt menetleb LoKS §-s 662 sätestatud väärtegu kohus, kui väärteoasja arutades on vaja otsustada loomapidamise õiguse äravõtmine. Kuna siinse eelnõu § 1 punktiga 3 laieneb loomapidamiskeelu kohaldamise pädevus ka kohtuvälisele menetlejale, puudub edaspidi vajadus LoKS § 6611 lõike 3 järele.

3.3. Eelnõu § 3 (väärteomenetluse seadustiku muutmine)
Eelnõu paragrahviga 3 muudetakse väärteomenetluse seadustikku (VTMS). VTMS § 73 lõike 1 punktis 1 on loetletud võimalikud kohtuvälise menetleja lahendid üldmenetluses. Kuivõrd siinse eelnõu § 1 punkti 3 kohaselt on kohtuvälise menetleja pädevuses ka loomapidamiskeelu kohaldamine, täiendatakse sellele vastavalt VTMS § 73 lõike 1 punkti 1 loetelu loomapidamiskeelu kohaldamise võimalusega.
Lisaks eelmainitule tuleb seoses loomapidamise keelu kohaldamise pädevuse andmisega kohtuvälisele menetlejale muuta VTMS §-e 74 ja 83. VTMS § 74 muudatused täiendavad kohtuvälise menetleja otsuse sisule esitatavaid nõudeid ja VTMS §-st 83 jäetakse välja klausel, mille kohaselt peab loomapidamise keelu otsustamiseks väärteo asja arutama maakohtunik.

3.4. Põhiseaduspärasuse analüüs
3.4.1. Loomapidamise keeld ja tegutsemiskeeld
Eelnõuga kavandatavad loomapidamise keelu (KarS § 522) ning tegutsemiskeelu ja ametikohal töötamise keelu (KarS § 49) muudatused riivavad eelkõige põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust, mis hõlmab isiku õigust vabalt otsustada oma tegevuse üle, sealhulgas nii loomapidamise kui ka kutse- ja majandustegevuse üle. Lisaks riivab tegutsemiskeeld otseselt PS § 29 lõikes 1 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning PS § 31 kaitsealasse kuuluvat ettevõtlusvabadust. Loomapidamise keeld võib ettevõtlusvabadust riivata juhul, kui loomapidamine toimub majandus- või kutsetegevusena.
3.4.1.1. Põhiõiguse riive
Põhiõiguse riive seisneb selles, et nii loomapidamise keeld kui ka tegutsemiskeeld välistavad ajutiselt isiku õiguse tegeleda teatud tegevusega – kas loomade pidamisega või kindlal tegevusalal tegutsemise või ametikohal töötamisega. Loomapidamise keelu puhul on intensiivse riivega tegemist eelkõige siis, kui piirang puudutab isiku peamist elatusallikat ja kestab pikema aja vältel.
Tegutsemiskeelu puhul võib riive olla eriti intensiivne, kuna see võib piirata isiku ligipääsu tegevusalale, mis vastab tema kvalifikatsioonile. Samas on oluline, et keeld on seotud konkreetse süüteoga ning selle kohaldamine eeldab sisulist seost teo ja keelatava tegevuse vahel (nt süütegu majandus- või kutsetegevuses või ametiseisundi kuritarvitamine).
3.4.1.2. Riive õigustamine
Üldist vabaduspõhiõigust ning tegevusala valiku vabadust võib piirata igal eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus või on kooskõlas selle väärtuskorraga. Eelnõus kavandatud piirangute eesmärk on:
• inimeste elu ja tervise kaitse;
• vara kaitse;
• avaliku korra ja turvalisuse tagamine;
• haavatavate isikute (laste, eakate, puudega ja hooldust vajavate inimeste) kaitse;
• loomade heaolu tagamine.
Need eesmärgid tulenevad põhiseaduslikku järku väärtustest ning on legitiimsed. Riigil on ka kaitsekohustus tagada isikute elu ja tervise kaitse, mis võib õigustada teatud põhiõiguste piiramist.
3.4.1.3. Proportsionaalsuse analüüs
Sobivus
Nii loomapidamise keelu kui ka tegutsemiskeelu laiendamine on eesmärgi saavutamiseks sobivad meetmed. Loomapidamise keeld võimaldab kõrvaldada ohuallika olukorras, kus isiku tegevus on näidanud, et ta ei järgi nõudeid ning seab ohtu teised inimesed või loomad. Tegutsemiskeeld võimaldab takistada isikul jätkata tegevust, mille käigus ta on juba toime pannud süüteo, ning ennetada sarnaste rikkumiste kordumist.
Vajalikkus
Meetmed on vajalikud, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad vahendid. Tagajärjepõhised meetmed (nt kahju hüvitamine või karistamine ilma lisakaristuseta) ei kõrvalda riski, et isik jätkab ohtlikku tegevust. Üldised järelevalve- või haldusmeetmed ei pruugi olla piisavad olukorras, kus isik on juba süüteoga näidanud, et ta ei järgi kehtivaid nõudeid. Tegutsemiskeelu puhul ei pruugi leebemad piirangud (nt üksikute kohustuste kehtestamine) olla piisavad, kui rikkumine tuleneb isiku tegevuse olemusest või ametiseisundist. Seetõttu on lisakaristusena kohaldatav keeld vajalik, et saavutada ennetav ja tõhus kaitse.
Mõõdukus
Meetmete mõõdukusest kõnelevad mitmed asjaolud:
• Keelud ei kohaldu automaatselt, vaid nende kohaldamine eeldab kaalutlusotsust igas üksikjuhtumis.
• Tegutsemiskeelu kohaldamise alused on seaduses piiritletud (seos süüteo ja tegevuse vahel või vajadus kaitsta haavatavaid isikuid).
• Keelud on ajaliselt piiratud (tegutsemiskeeld kuni 10 aastat kuriteo korral, loomapidamiskeeld maksimaalselt samuti kümme aastat kuriteo korral).
• Võimalik on diferentseerida keelu ulatust (nt konkreetne tegevusala või loomaliik).
• Otsused on allutatud kohtulikule kontrollile.
Kuigi tegemist võib olla intensiivse riivega, kehtivad piirangud eeskätt olukorras, kus isik on oma varasema käitumisega näidanud, et põhjustab ohtu teiste isikute õigushüvedele. Kaitstavate hüvede – eelkõige elu, tervise ja nõrgemate isikute kaitse – kaal on väga suur, mistõttu ei ole riive võrreldes eesmärgiga ebaproportsionaalne. Seega on muudatus põhiseaduspärane.
3.4.2. Ähvardamine
Eelnõuga kavandatav KarS § 120 muudatus, millega laiendatakse ähvardamise koosseisu ulatust, võib riivata eelkõige põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust, mis hõlmab ka isiku õigust vabalt väljendada oma mõtteid ja seisukohti. Teatud juhtudel võib tegemist olla ka PS § 45 lõikes 1 sätestatud sõnavabaduse riivega, kuivõrd ähvardus väljendub reeglina verbaalse või muu kommunikatiivse teona.
3.4.2.1. Põhiõiguse riive
Põhiõiguse riive seisneb selles, et laiendatud ähvardamise koosseis piirab isiku võimalust väljendada teatud liiki vägivallaga seotud või muul viisil hirmu tekitavaid lubadusi või seisukohti. Karistusõiguslik sekkumine tähendab, et teatud väljendusviisid (ähvardused) kvalifitseeritakse karistatavateks tegudeks ka senisest laiemas ulatuses.
Riive intensiivsus sõltub sellest, milliseid väljendusi piiratakse. Kuivõrd ähvardused ei ole pelgalt arvamused, vaid suunatud teise isiku hirmutamisele ja võivad oluliselt kahjustada tema vaimset heaolu, ei kuulu need sõnavabaduse tuumikalasse. Samas laieneb karistatavus uutele ähvardusliikidele (nt seksuaalvägivallaga, vabadusvastaste süütegudega või intiimse materjali avaldamisega ähvardamine), mistõttu laieneb ka riive ulatus.
3.4.2.2. Riive õigustamine
Sõnavabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Põhiseaduse (PS) § 45 teise lause kohaselt võib sõnavabadust piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.
Ähvardamise koosseisu laiendamise eesmärgiks on eeskätt teise isiku vaimse heaolu ja turvatunde kaitse. Ähvardused, eriti vägivallaga seotud ähvardused, on mõeldud teise isiku hirmutamiseks ning võivad oluliselt kahjustada tema vaimset tervist, enesemääramisvabadust ja turvatunnet. Seetõttu on tegemist teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning tervise kaitsega PS § 45 tähenduses. Seega on sõnavabaduse riive eesmärk otseselt seotud PS § 45 teises lauses sätestatud lubatud piiramisalustega ja on põhiseaduse kohaselt legitiimne.
Üldist vabaduspõhiõigust võib piirata igal eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.
Ähvardamise koosseisu kaitstavaks õigushüveks on eeskätt inimese vaimne tervis ja turvatunne. Tegemist on põhiseaduslikku järku väärtustega ning seetõttu on tegu legitiimse eesmärgiga. Riigi kaitsekohustus hõlmab ka inimeste kaitsmist hirmu ja psühholoogilise vägivalla eest, mitte üksnes juba realiseerunud füüsiliste rünnete eest.
3.4.2.3. Proportsionaalsuse analüüs
Sobivus
Ähvardamise koosseisu laiendamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv meede.
• Uute ähvardusliikide koosseisu lisamine võimaldab hõlmata käitumist, mis sisuliselt tekitab kannatanus tugevat hirmu, kuid ei olnud seni karistatav.
• Eriti digikeskkonnas (nt seksuaalse sisuga materjali avaldamisega ähvardamine) aitab kriminaliseerimine vähendada sellise käitumise levikut ja kaitsta kannatanuid.
• Mõiste „oluline vara“ kasutusele võtmine võimaldab hinnata ähvarduse mõju sisulisemalt, arvestades kannatanu tegelikku olukorda.
Seetõttu aitab regulatsioon kaasa inimeste vaimse heaolu ja turvatunde tõhusamale kaitsele.
Vajalikkus
Meede on vajalik, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad alternatiivid.
• Tsiviilõiguslikud või menetluslikud abinõud (nt kahju hüvitamine) ei ole piisavad, et ennetada ähvarduste tekitatud hirmu ega nende eskaleerumist.
• Kehtiv regulatsioon ei kata mitmeid ühiskonnas levinud ja raskena tajutavaid ähvardusi, mistõttu on osa õigushüvesid praegu kaitseta.
• Kitsama koosseisu säilitamine looks põhjendamatu lünga õiguskaitses, eriti tehnoloogia arengut arvestades.
Kuivõrd ähvardamise kriminaliseerimine eeldab jätkuvalt tingimust, et ähvardus peab olema veenev ja kannatanul peab olema alust karta selle täideviimist, on regulatsiooni ulatus piiratud, välistades põhjendamatu sekkumise.
Mõõdukus
Meetme mõõdukust toetavad järgmised asjaolud:
• Koosseis ei hõlma igasugust väljendust, vaid üksnes selliseid ähvardusi, mille puhul on alust karta nende täideviimist.
• Säilib nõue hinnata ähvarduse veenvust ka objektiivse (mõistliku isiku) kriteeriumi alusel.
• Karistusmäär püsib muutmata ning jääb suhteliselt mõõdukaks (rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus).
• „Olulise vara“ kriteerium välistab bagatelsed juhtumid ning nõuab objektiivselt hinnatavat kaalukust.
Sõnavabaduse riive ei ole intensiivne, kuna kaitse ei laiene ähvardustele samas ulatuses kui arvamusavaldustele. Samal ajal on kaitstavate hüvede – eelkõige inimeste vaimse tervise, turvatunde ja seksuaalse enesemääramise – kaal väga suur. Seetõttu kaaluvad eesmärgid üles põhiõiguse riive ning muudatus on põhiseaduspärane.

3.4.3 Füüsilise ja vaimse tervise kahjustamine (KarS § 121 muudatused)
Eelnõuga muudetakse KarS § 121 pealkirja, suurendatakse lõikes 1 sätestatud vangistuse ülemmäära ühelt aastalt kahe aastani, täpsustatakse lähisuhtega seotud kvalifitseerivat tunnust ning sätestatakse sõltuvussuhe eraldi kvalifitseeriva asjaoluna. Kavandatavate muudatuste eesmärk on tugevdada isikute kaitset vägivalla eest ning tagada, et karistusõigus võimaldaks senisest paremini arvestada teo toimepanemise konteksti, sealhulgas lähisuhetes ja sõltuvussuhetes esineva vägivalla eripära ning kannatanu võimalikku suuremat haavatavust.

3.4.3.1. Põhiõiguste riive ja riive õigustamine
Karistusmäära suurendamine puudutab põhiseaduses sätestatud üldist vabaduspõhiõigust ja põhiseaduse §-s 20 sätestatud õigust vabadusele. Vangistus kujutab endast otsest sekkumist isiku füüsilisse vabadusse ning riivab seetõttu PS § 20 lõikes 1 sätestatud õigust vabadusele. Riive intensiivsus suureneb eelkõige maksimaalse võimaliku vangistusaja pikenemise tõttu. Kõrgem ülemmäär annab kohtule võimaluse kasutada teo raskusele vastavat karistust senisest laiemas ulatuses. Ülemmäära tõstmine ei tähenda, et KarS § 121 lg 1 alla kuuluvate tegude eest tuleks üldjuhul mõista senisest rangemaid karistusi, vaid suurendab võimalust arvestada konkreetse teo raskust ja asjaolusid.
Eelnõuga täpsustatakse KarS § 121 lg 2 p 2 lähisuhtega seotud kvalifitseerivat tunnust ja sätestatakse sõltuvussuhe KarS § 121 lg 2 punktis 2¹ eraldi kvalifitseeriva asjaoluna. Muudatuse eesmärk on tagada, et lähisuhtega seotud kvalifitseerivat tunnust oleks võimalik kohaldada ka olukorras, kus lähisuhe partnerite vahel on teo toimepanemise ajaks ametlikult lõppenud, kuid selle mõju kestab edasi. Riive vägivallateo toimepanijale seisneb karistusõigusliku vastutuse määras, mida muudatuse kohaselt on võimalik kohaldada ka pärast lähisuhte lõppemist. Lähisuhe võib tekitada kannatanu ja toimepanija vahel erilise usaldus-, sõltuvus- või haavatavussuhte ning suhte lõppemisel võib suhte ajal kujunenud konflikt, vägivalla- või kontrollimuster jätkuda. Seetõttu on oluline, et regulatsioon hõlmaks ka endisi paarisuhte partnereid.
Sõltuvussuhte eraldi kvalifitseeriva asjaoluna sätestamine muudab regulatsiooni selgemaks ja eristab lähi- ja sõltuvussuhte kui sisult erinevad suhted. Sõltuvussuhe võib esineda ka olukorras, kus toimepanija ja kannatanu vahel ei ole lähisuhet. Sõltuvussuhe võib tuleneda näiteks hooldus-, eestkoste-, alluvus- või muust suhtest, mille tõttu on kannatanu toimepanija suhtes tavalisest haavatavamas positsioonis, tal on seeläbi vähem võimalusi olukorrast lahkuda või enda õigusi tõhusalt kaitsta. Sõltuvussuhte eraldamine iseseisvaks kvalifitseerivaks tunnuseks suurendab regulatsiooni süsteemset selgust ja võimaldab arvestada erinevate haavatavust tekitavate suhete eripära.
3.4.3.2. Proportsionaalsuse analüüs
Sobivus
Eelnõuga kavandatavad muudatused on sobivad, kuna need võimaldavad paremini saavutada isikute tõhusama kaitse eesmärki. Kõrgem karistuse ülemmäär võimaldab kohtule senisest paindlikuma karistusraami, mille piires on võimalik konkreetne karistus individualiseerida vastavalt teo ebaõiglusele, süüle ning eri- ja üldpreventiivsetele vajadustele. Lähi- või sõltuvussuhtes toime pandud väärkohtlemise käsitamine raskemini karistatavana on põhjendatud kannatanu erilise haavatavusega sellises suhtes.
Vajalikkus
Muudatused on vajalikud, kuna olemasolev regulatsioon ei ole piisavalt selgesõnaline ega võimalda kõigil juhtudel piisavalt arvestada teo toimepanemise konteksti ja kannatanu haavatavust. Käesolev muudatus toetab olemasoleva karistusõigusliku kaitse täpsustamist ja diferentseerimist.
Mõõdukus
Eelnõuga kavandatavad karistusõiguslikud muudatused on mõõdukad. Karistuse ülemmäära suurendamine kahe aastani annab kohtule täiendava individualiseerimisruumi, kuid ei kohusta kohut määrama senisest rangemat karistust. Kavandatav regulatsioon täpsustab, et lähisuhe võib olla kvalifitseerivaks asjaoluks ka pärast suhte lõppemist, tagades senisest parema kaitse perevägivalla ohvritele. Karistusõigusliku sekkumise intensiivsust tasakaalustab asjaolu, et rangema vastutuse aluseks olevad asjaolud peavad olema konkreetses kriminaalmenetluses tuvastatud ning karistuse mõistmisel tuleb arvestada teo konkreetset raskust ja isiku süüd.

3.4.4. Seksuaalse sisuga materjaliga seotud süüteod
KarS § 1574 (seksuaalse sisuga materjali ebaseaduslik avaldamine) ja KarS § 1575 (seksuaalse sisuga visuaalse materjali tahtevastane edastamine) kehtestamine riivavad eelkõige põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust, mis hõlmab isiku vabadust oma tegevust ja käitumist vabalt kujundada. Samuti võivad need riivata PS § 45 lõikes 1 sätestatud sõnavabadust, kuivõrd tegemist on kommunikatiivsete tegudega (teabe edastamine ja avaldamine).
Lisaks puudutavad nimetatud sätted PS § 26 kaitsealasse kuuluvat eraelu puutumatust, kuid seda teist isikut kaitsvate normidena.
3.4.4.1. Põhiõiguse riive
Põhiõiguse riive seisneb selles, et isikul piiratakse võimalust edastada ja avaldada seksuaalse sisuga materjali.
KarS § 1574 puhul seisneb riive selles, et kriminaliseeritakse teise isiku kohta seksuaalse sisuga materjali avaldamine või edastamine ilma tema nõusolekuta, samuti sellise materjali valmistamine või töötlemine koos sellele järgneva avaldamisega.
KarS § 1575 puhul seisneb riive selles, et keelatakse teisele isikule tema tahte vastaselt seksuaalse sisuga materjali edastamine, kui see teda oluliselt häirib.
Samas on oluline, et piirang ei hõlma kogu teabe levitamist, vaid üksnes kitsast kategooriat – seksuaalse sisuga materjali edastamist või avaldamist ilma adressaadi nõusolekuta või tema tahte vastaselt ning olukorras, kus see teda oluliselt häirib või kahjustab.
3.4.4.2. Riive õigustamine
Sõnavabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. PS § 45 teise lause kohaselt võib seda piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.
Kõnesolevate sätete eesmärk on kaitsta teise isiku eraelu, au ja väärikust, vaimset heaolu, aga ka seksuaalse enesemääramise õigust olukorras, kus isiku kohta levitatakse või talle edastatakse seksuaalse sisuga materjali ilma tema nõusolekuta või tema tahte vastaselt.
Selline käitumine riivab otseselt teise isiku õigusi ja vabadusi, sh tema eraelu puutumatust ja inimväärikust, ning võib kahjustada tema vaimset tervist. Seetõttu on tegemist PS § 45 tähenduses teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning tervise kaitsega.
PS § 26 kohaselt võib eraellu sekkuda üksnes tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.
Kõnesolevate süüteokoosseisude eesmärk on takistada teise inimese kohta intiimse ja seksuaalse iseloomuga teabe levitamist ilma tema nõusolekuta. Selline käitumine kujutab endast tõsist sekkumist kannatanu eraellu.
Karistusõigusliku keelu kehtestamine teenib seega teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning kõlbluse kaitse eesmärki PS § 26 tähenduses.
Üldist vabaduspõhiõigust võib piirata igal eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Kõnesoleval juhul langeb selle piirangu eesmärk kokku eeltoodud PS §-de 26 ja 45 alusel lubatud eesmärkidega, mistõttu on ka PS § 19 riive põhiseaduslikult legitiimne.
3.4.4.3. Proportsionaalsuse analüüs
Sobivus
Kavandatud õigusnormid on eesmärgi saavutamiseks sobivad.
• Seksuaalse sisuga materjali tahtevastase levitamise kriminaliseerimine aitab vähendada küberahistamist ja kaitsta inimeste seksuaalse enesemääramise õigust.
• Seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta avaldamise kriminaliseerimine võimaldab tõhusalt reageerida sellistele nähtustele nagu nn kättemaksuporno.
• Regulatsioon arvestab digikeskkonna eripära, kus materjali levik võib olla kiire ja ulatuslik, ning aitab ennetada pöördumatuid tagajärgi kannatanule.
Seega aitavad meetmed kaasa kaitstavate õigushüvede saavutamisele.
Vajalikkus
Meetmed on vajalikud, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad alternatiivid.
• Tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid (nt kahju hüvitamine või materjali eemaldamise nõue) ei avalda piisavat üldpreventiivset mõju ega kaitse kannatanuid olukorras, kus kahju tekib kiiresti ja raskesti pöörduval viisil.
• Kehtivas õiguses puudub selgesõnaline regulatsioon, mis hõlmaks nii küberpaljastamist kui ka seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta avaldamist, mistõttu jäävad mitmed õigusega kaitstud teise inimese huvisid ründavad teod karistusõigusliku reageerimiseta.
• KarS § 1575 sisaldab kitsendavat elementi (oluline häirimine), mis välistab väheolulised juhtumid ja piirab koosseisu kohaldamisala.
Seetõttu ei ole olemas vähem piiravaid, kuid sama tõhusaid meetmeid eesmärgi saavutamiseks.
Mõõdukus
Meede on järgmistel põhjustel ka mõõdukas.
• Koosseisud on selgelt piiritletud ega hõlma kogu seksuaalse sisuga teabe edastamist, vaid üksnes tahtevastast või nõusolekuta toimuvat käitumist.
• KarS § 1574 eeldab nõusoleku puudumist ja isiku äratuntavust, seega pole tegu üldise kõlbluse kaitse normiga, vaid karistatav on selline tegu, kus kahjustatakse just konkreetse isiku õigusi.
• KarS § 1575 eeldab „olulise häirimise“ olemasolu, mis välistab bagatelsed juhtumid.
• Karistusmäärad on mõõdukad ning diferentseeritud vastavalt teo raskusele (väärteokoosseis vs. kuriteokoosseis).
• Koosseis ei kriminaliseeri materjali pelka loomist või töötlemist, karistatav on sellise materjali loomine või töötlemine vaid siis, kui materjal avaldati. See vähendab sekkumise intensiivsust.
Kuigi tegemist on sõnavabaduse ja tegutsemisvabaduse riivega, on kaitstavate hüvede – eelkõige seksuaalse enesemääramise, eraelu ja inimväärikuse kaitse – kaal väga suur. Eriti digikeskkonnas võivad sellised rikkumised põhjustada ulatuslikku ja pöördumatut kahju, mis õigustab intensiivsemat riigi sekkumist. Seetõttu ei ole põhiõiguse riive ülemäärane võrreldes eesmärgiga ning muudatused on põhiseadusega kooskõlas.
3.4.5. Isikuandmete avaldamine isiku tervise kahjustamise eesmärgil
3.4.5.1. Põhiõiguste riive ja riive õigustamine
Isikuandmete avaldamise piirang puudutab põhiseaduslikus tähenduses ühelt poolt õigust eraelu puutumatusele (PS § 26) ning tervise kaitsele (PS § 28), teisalt aga sõnavabadust (PS § 45). Kavandatav säte riivab isikuandmeid avaldava või edastava isiku sõnavabadust, kuna keelab teatud juhtudel isikuandmete avaldamise, edastamise või neile juurdepääsu võimaldamise.
Riive eesmärk on kaitsta inimese eraelu ja tervist ning ennetada olukordi, kus isikuandmeid kasutatakse teadlikult eesmärgiga põhjustada teisele isikule füüsilist või vaimset kahju või kutsuda esile tema kahjustamine kolmandate isikute poolt. Inimväärikuse, tervise ja eraelu kaitse on põhiseaduslikult legitiimsed ning kaalukad eesmärgid, mis võivad õigustada sõnavabaduse piiramist.
Riive õigustamisel on lähtutud PS §-st 11, mille kohaselt peab põhiõiguste piirang olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning proportsionaalne. Kavandatav piirang riivab sõnavabadust, kuid teenib põhiseaduslikult legitiimset eesmärki kaitsta inimese tervist ja eraelu.
3.4.5.2. Proportsionaalsuse analüüs
Sobivus
Isikuandmete avaldamise keelamine juhul, kui avaldamise eesmärk on konkreetse isiku tervise kahjustamine, aitab kaasa inimese tervise ja eraelu kaitsele ning aitab selliseid juhtumeid ennetada. Seega on normil preventiivne mõju ja see aitab kaasa inimese kehalise ja vaimse tervise kaitsele ning on sobiv.
Vajalikkus
Tegemist on ennetava koosseisuga, mille eesmärk on takistada isikuandmete kasutamist teiste isikute tegevuse esilekutsumiseks millega kahjustatakse kannatanu tervist. Kavandatav muudatus on vajalik, kuna olemasolevad õiguskaitsevahendid ei taga piisavat kaitset olukordades, kus isikuandmeid kasutatakse tahtlikult selleks, et õhutada teisi isikuid kannatanu tervist kahjustama.
Mõõdukus
Eelnõuga kavandatav karistusõiguslik sekkumine ja sõnavabaduse riive on mõõdukas, kuna sellega kaitstakse väga kaalukaid õigushüvesid – isiku kehalist ja vaimset tervist ning eraelu. Karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus võimaldab kohtul karistuse individualiseerida vastavalt teo raskusele ja toimepanija süüle.4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõukohase seadusega ei võeta tarvitusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõukohase seadusega võetakse osaliselt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024).

6. Seaduse mõjud

6.1. Mõjude üldiseloomustus
Eelnõu sisaldab mitmeid omavahel seotud karistusõiguslikke muudatusi, mille eesmärk on suurendada õigusselgust, laiendada karistusõigusliku sekkumise võimalusi vastavalt ühiskondlikule ootusele ning tugevdada vägivallaohvrite ja haavatavate isikute kaitset, samuti inimeste kaitset digikeskkonnas. Muudatused hõlmavad nii olemasolevate süüteokoosseisude täpsustamist ja laiendamist kui ka uute koosseisude loomist ning sanktsioonide ajakohastamist.
Eelnõu ei reguleeri üht kitsast valdkonda, vaid puudutab mitut temaatiliselt seotud probleemide ringi, mistõttu on mõjude analüüs esitatud järgmiste alapeatükkidena:
1. vägivalla ja ähvardamisega seotud muudatused;
2. seksuaalse enesemääramise õiguse ja privaatsuse kaitse;
3. haavatavate isikute kaitse (hooldamise kohustus);
4. loomapidamisega seotud ohud ja ennetusmeetmed;
5. süüvõime erandit puudutav säte.

Eelnõuga kavandatavate muudatuste mõju avaldub eelkõige inimeste turvalisuse ja põhiõiguste kaitse, õiguskaitseasutuste tegevuse, haavatavate isikute heaolu, loomade heaolu ning õiguskindluse valdkonnas. Õiguskaitseasutustele võib muudatuste rakendamine kaasa tuua täiendavat töökoormust seoses uute või täpsustatud süüteokoosseisude menetlemise, tõendamise ja õiguskaitsemeetmete kohaldamisega.
Eelnõu peamised mõjutatud sihtrühmad on ähvardamis- ja vägivallakuritegude ohvrid ning toimepanijad, digivägivalla ja seksuaalse enesemääramise vastaste tegude ohvrid, hooldust vajavad inimesed ning nende hooldajad ja hoolekandeteenuse osutajad, loomapidajad ning loomapidamise üle järelevalvet teostavad asutused, samuti õiguskaitseasutused, kohtud, kohtuvälised menetlejad ja kohalikud omavalitsused.

6.2. Muudatuste mõjud
6.2.1. Vägivalla ja ähvardamise ning ahistava jälitamise koosseisude muudatused (KarS §-d 120 ja 121, § 58 p-d 4 ja 14, § 1573)
Eelnõuga laiendatakse ähvardamise koosseisu (KarS § 120), täiendades seda seksuaalse vägivalla, vabadusvastaste süütegude ja seksuaalse sisuga materjali avaldamisega ähvardamisega. Samuti muudetakse selgelt karistatavaks nn kolmnurkähvardused. Veel tõstetakse kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) karistuse ülemmäära ja ahistava jälitamise (KarS § 1573) regulatsiooni sanktsiooniraami ülemmäära. Eelnõu täpsustab lähisuhtevägivalla mõistet (KarS § 121 lg 2 p 2) ja viib KarS § 121 pealkirja vastavusse selle tegeliku sisuga. Täiendatakse karistust raskendavate asjaolude loetelu (KarS § 58), nimetades punktis 4 pereliikmete kõrval ka paarisuhtepartnerit ning täpsustades selles lähisuhte mõistet ning lisades eraldi raskendava asjaoluna süüteo eksponeerimise.

Nimetatud muudatused suurendavad õiguskaitseasutuste võimalusi reageerida vägivalla ja ähvardamise juhtumitele, mis kehtiva õiguse kohaselt ei pruugi koosseisupärased teod olla. See omakorda toob kaasa menetluste arvu mõõduka kasvu, eeskätt ähvardamise juhtumites. Suurem võimalik karistusmäär võimaldab diferentseerida vastutust vastavalt teo raskusele ning annab õiguskaitsesüsteemile suurema võimaluse reageerida raskematele vägivallategudele nende tegelikule ohtlikkusele vastavalt. Kohtute töö võib mõnevõrra keerulisemaks muutuda, kuna rohkemates asjades tuleb hinnata ähvarduse veenvust, kannatanu hirmu põhjendatust ning raskendavate asjaolude esinemist.

Karistust raskendavate asjaolude täiendamine mõjutab eelkõige endiste või praeguste paarisuhtepartnerite vahel toime pandud vägivalla hindamist. Pereliikmete kõrval paarisuhtepartneri eraldi nimetamine aitab paremini kajastada suhteid, milles vägivallatsejal võib olla kannatanu suhtes oluline usalduslik, emotsionaalne või kontrolliv positsioon. Süüteo eksponeerimine võib suurendada kannatanu alandust, hirmu ja sotsiaalset kahju ning samal ajal normaliseerida vägivaldset käitumist. Seetõttu on muudatustel nii kannatanu kaitset toetav kui ka üldpreventiivne mõju.

Muudatuste tulemusena paraneb kannatanute kaitse ning väheneb olukordade hulk, kus ühiskondlikult ohtlikuks ja äärmiselt etteheidetavaks hinnatav käitumine jääb karistusõigusliku sekkumiseta. Vägivalla ja ähvardamisega seotud muudatuste peamine mõju seisneb isikute turvalisuse ja kehalise ning vaimse puutumatuse paremas kaitses, sh perevägivalla ohvrite senisest tõhusamas kaitses pärast paarisuhte lõppemist. Muudatused laiendavad õiguslikku kaitset tõsiseltvõetavate ähvarduste eest nagu vägistamise või muu seksuaalse enesemääratlemise vastase kuriteo toimepanemise, aga ka seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamise korral. Ähvardamise koosseisu täiendamine seksuaalse vägivalla, vabadusvastaste süütegude ning seksuaalse sisuga materjali avaldamisega ähvardamisega parandab eelkõige kannatanute kaitset vaimse vägivalla eest. Sellised ähvardused võivad tekitada kannatanus tugevat ja pikaajalist hirmu ning mõjutada tema igapäevast toimetulekut, suhteid ja osalemist ühiskonnaelus. Eriti oluline on kaitse olukordades, kus ähvardust kasutatakse kannatanu kontrollimiseks või mõjutamiseks ning kus ähvarduse tegelik mõju ei seisne üksnes võimalikus füüsilises kahjus, vaid ka kannatanu privaatsuse, seksuaalse enesemääramise või vabaduse ohustamises. Lähedane või perekondlik suhe võib suurendada kannatanu haavatavust, võimaldada toimepanijal ära kasutada usaldust ning muuta vägivalla mõju ja kordumise riski teistsuguseks kui juhusliku võõra isiku vahelise konflikti puhul. Seetõttu aitab lähisuhtevägivalla mõiste täiendamine seaduses paarisuhtes olnud partnerite kaitset perevägivalla eest ka peale paarisuhte lõppemist paremini tagada.

Kuigi kehtivas karistusõiguses eelnõuga sätestatavad seksuaalse sisuga materjalide avaldamist ja edastamist puudutavad koosseisud puuduvad ning seetõttu puudub ka vastav statistika, võib Justiits- ja Digiministeeriumi poolt tellitud ohvriuuringu (2025) andmetele tuginevalt välja tuua, et 15-aastaste ja vanemate elanike hulgas on inimesed seksuaalse sisuga materjalidega seotud ähvardusi kogenud. Küsimusele „Kas viimase 12 kuu jooksul on juhtunud, et internetis on levitatud või ähvardatud levitada Teist seksuaalse alatooniga pilte, sõnumeid või muid materjale?“ vastas 2024. aastal jaatavalt 4,4% ning 2025. aastal 4,5%.  Küsimusele „Kas viimase 12 kuu jooksul on juhtunud, et internetis on ähvardatud Teist seksuaalse alatooniga pilte või muid materjale levitada, kui Te ei nõustu ähvardaja soove täitma?“ vastati 2024. aastal, et 0,4% vastanute puhul oli seda teinud lähikondlane (pereliige, sõber tuttav) ning 5,2% puhul võõras. 2025. aastal märkisid vastajad sama küsimuse puhul, et 0,2% vastanute puhul oli seda teinud lähikondlane (pereliige, sõber tuttav) ning 4,8% puhul võõras.

Statistika37 kohaselt pandi 2025. aastal üle poolte ahistava jälitamise juhtumitest (54%) toime praeguse või endise paarisuhtepartneri poolt, samuti muu sugulase või hõimlase poolt (14%) ning muu tuttava (12%) poolt. 18% juhtudest oli ahistav jälitaja ohvrile võõras. Ligi pooltel juhtudest toimus ohvriga soovimatu kontakti võtmine telefoni, sõnumite, e-kirjade, sotsiaalmeedia vm info- ja kommunikatsioonitehnoloogiavahendite vahendusel. Umbes kolmandikul juhtudest ahistati kannatanut füüsiliselt, ilmudes ohvri koju, töökohta või mujale kannatanuga seotud kohtadesse. Kasutati ka mõlema eelnimetatud viisi kombineerimist. Samuti postitati solvavaid, häirivaid kommentaare või valeinfot internetti või sotsiaalmeediasse ning jälgiti teist inimest häirivalt teda pidevalt pildistades või filmides.

Eelnõuga sätestatavad muudatused kannavad ühiskondlikku sõnumit, et vägivald ja sellega ähvardamine nagu ka süüteo toimepanemise või toime pandud süüteo eksponeerimine, on tõsine sotsiaalne probleem, millele tuleb karistusõiguslikult ennetavalt ja teo raskusele vastavalt reageerida.

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole eeldatavalt olulist otsest mõju ettevõtjate ega majanduskeskkonna toimimisele. Muudatused puudutavad eelkõige füüsiliste isikute karistusõiguslikku vastutust ning ei kehtesta ettevõtjatele uusi üldisi majanduslikke kohustusi. Kaudne positiivne mõju võib tuleneda vägivalla ja ähvardava käitumise vähenemisest ning sellest, et turvalisem elukeskkond vähendab vägivallast tulenevaid sotsiaalseid ja majanduslikke kulusid, sealhulgas kannatanute töö- ja toimetulekuvõime vähenemise ning avalike teenuste kasutamisega seotud kulusid. Mõju ulatus on eeldatavalt väike.

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole otsest mõju riigikaitse korraldusele, riigikaitselistele ülesannetele ega riigi kaitsevõimele. Samuti ei ole muudatustel eeldatavasti otsest mõju Eesti välissuhetele ega rahvusvahelistele kohustustele. Kaudses vaates toetavad muudatused õigusriigi toimimist, inimeste põhiõiguste kaitset ja turvalisust ning on seetõttu kooskõlas Eesti kui õigusriigi usaldusväärsuse ja rahvusvahelise mainega.

Muudatuste rakendamisega võib kaasneda täiendav töökoormus politseile, prokuratuurile ja kohtutele, kuna muutub ähvardamise koosseisu kohaldamisala, suureneb võimalus arvestada teo raskust kehalise väärkohtlemise korral ning lisanduvad täpsustused lähisuhtevägivalla osas ning raskendavate asjaolude käsitlemisel. Seetõttu on oluline tagada vastav koolitus nii õiguskaitseasutuste kui kannatanuid toetavate asutuste spetsialistidele. Olemasolevaid asutusi ja nende põhiülesandeid eelnõu ei muuda ning eraldi uute asutuste või struktuuriüksuste loomist ei ole vaja.

Eelnõuga ei kaasne eeldatavasti olulist otsest mõju riigieelarve tuludele ega kuludele. Muudatuste rakendamine võib kaasa tuua täiendavaid kulusid seoses õiguskaitseasutuste töökoormuse suurenemise, menetluspraktika kohandamise ja vajaduse korral ametnike koolitamisega. Kulude täpset suurust ei ole võimalik eraldi hinnata, kuna varasem karistusõiguslik praktika puudub ning kulude suurus sõltub menetletavate juhtumite arvust ja sellest, kui ulatuslikult uusi sätteid praktikas kohaldatakse. Pikemas perspektiivis võib muudatusel olla kaudne positiivne majanduslik mõju, kuna vägivalla ja ähvardamise tõhusam ennetamine ning kannatanute parem kaitse aitavad vähendada vägivallast tulenevaid ühiskondlikke kulusid.

6.2.2. Seksuaalse enesemääramise ja veebikeskkonnas toime pandud vägivalla ning isikuandmete avaldamisega seotud isiku tervise kahjustamise vastase kaitse tugevdamine (KarS täiendamine §-dega 1574, 1575 ja 1576)
Eelnõukohase seadusega kehtestatakse uus süüteokoosseis seksuaalse sisuga materjali ebaseadusliku avaldamise (KarS § 1574) ja seksuaalse sisuga materjali soovimatu edastamise (KarS § 1575) kohta. Samuti kehtestatakse uus süüteokoosseis isiku nõusolekuta isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete edastamise või avaldamise kohta eesmärgiga õhutada teisi isikuid kannatanu tervist kahjustama (KarS § 1576).
Seksuaalse sisuga materjali ebaseadusliku avaldamise ja sellise materjali soovimatu edastamisega seotud muudatus mõjutab eelkõige seksuaalse sisuga materjali loomises või saamisel osalenud isikuid, kelle privaatsust ja seksuaalset enesemääramisõigust sellise materjali levitamine, saamine või levitamisega ähvardamine rikub ning mida senine õiguslik regulatsioon ei katnud. Seksuaalne väärkohtlemine ja seksuaalne vägivald on Eestis arvestatav probleem ning uuringud näitavad, et oluline osa sellisest väärkohtlemisest on seotud ka internetikeskkonnaga. Seda nii täiskasvanute kui laste puhul. Eesti laste privaatsust käsitlevas 2022. aasta uuringus38 märkis 37% lastest, et nad kardavad oma piltide ja videote jagamist ilma nende nõusolekuta. 8 % oli lastest oli saanud soovimatult seksuaalse sisuga pilte, videoid või sõnumeid, 7% vastajatest märkis, et fotot või videot minust on levitatud ilma minu nõusolekuta. World Wide Web Foundationi (Web Foundation) ja World Association of Girl Guides and Girl Scouts (WAGGGS) 2020. aasta uuringu39 tulemused näitasid, et 52% noortest naistest ja tüdrukutest (peamiselt vanuses 15-35 aastat) on kogenud veebipõhist väärkohtlemist, sealhulgas ähvardavaid sõnumeid, seksuaalset ahistamist ja privaatsete piltide jagamist ilma nõusolekuta.

Seksuaalse sisuga materjali avaldamine ilma isiku nõusolekuta võib rikkuda samaaegselt mitut õigushüve – isiku eraelu puutumatust, seksuaalset enesemääramisõigust, au ja väärikust ning õigust kontrollida oma isikliku ja intiimse informatsiooni levikut. Digitaalses keskkonnas võib rikkumise mõju olla eriti ulatuslik. Erinevalt füüsilisest dokumendist või fotost võib veebis avaldatud materjal kiiresti levida suure hulga inimesteni, seda võidakse kopeerida ja uuesti avaldada ning kannatanul võib olla väga keeruline kontrollida materjali edasist levikut. Materjali püsimine digikeskkonnas võib pikendada kahju ka pärast algse teo toimepanemist, arvestada tuleb digikeskkonna piiriülese olemusega. Muudatused aitavad reageerida digikeskkonnas levivatele vägivalla- ja ahistamisvormidele, mille osakaal on viimastel aastatel kasvanud40. Õiguskaitseasutuste jaoks tähendab see menetluste arvu suurenemist just digikeskkonnas toime pandud tegude osas. Seega tõuseb vajadus veebikeskkonnas pädevate menetlejate ja vastava tehnoloogia järele. Sageneda võib rahvusvahelist koostööd, sealhulgas rahvusvaheliste platvormidega suhtlemist nõudvate juhtumite hulk.

Karistusseadustiku täiendus, mis puudutab isiku nõusolekuta avalikkusele tema isikuandmeid sisaldava materjali kättesaadavaks tegemist, et õhutada teisi isikuid tekitama kõnealusele isikule füüsilist või psüühilist kahju, kaitseb eeskätt isikute põhiõigust turvalisusele, privaatsusele, tervisele ja elule. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2024/1385/EL, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist, rõhutab41, et interneti- ja sotsiaalmeediakasutuse kasv on viimastel aastatel järsult suurendanud avalikku vägivalla ja vaenu õhutamist, sealhulgas soo alusel, mistõttu on oluline, et ohvrile füüsilise või raske psühholoogilise kahju tekitamise õhutamine oleks süüteona karistusõiguses käsitletud.

Muudatuste rakendamisega võib kaasneda politsei, prokuratuuri ja kohtute töökoormuse teatav suurenemine. Digitaalse materjali puhul võib suureneda ka vajadus digitaalse tõendamise, elektrooniliste andmete säilitamise ja platvormidega tehtava koostöö järele. Kuna tegemist on juba olemasolevate õiguskaitseasutuste ülesannetega, ei eelda muudatus eraldi uue asutuse loomist.

Muudatuste mõju ühiskonnale on positiivne, kuna paraneb vaimse tervise kaitse – seksuaalse sisuga materjali avaldamine, levitamine kui ka sellega ähvardamine on kannatanule, eriti noorte puhul, sageli väga laastava mõjuga. Seksuaalse enesemääramise, eraelu ja inimväärikuse kaitse tugevdamine on kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhiõiguste kaitse üldiste põhimõtetega ning Euroopa tasandil suunduva arenguga, mille kohaselt käsitatakse kübervägivalda ja nõusolekuta intiimmaterjali levitamist soolise ja seksuaalse vägivalla ühe vormina42. Isiku tervise kahjustamise eesmärgil isikuandmete nõusolekuta edastamise, avaldamise või nendele juurdepääsu võimaldamise kriminaliseerimine laiendab karistusõiguslikku kaitset ja piirab sellist väljendusvabaduse kasutamist, mis kahjustab teiste isikute õigusi. Muudatusel on positiivne sotsiaalne mõju inimeste turvalisusele, tervisele ja heaolule. Muudatused ei too kaasa otseseid täiendavaid kohustusi ettevõtjatele, kuid võivad suurendada elektroonilise side teenusepakkujatele esitatavate päringute arvu.

6.2.3. Haavatavate isikute kaitse tugevdamine (hooldamise kohustuse rikkumine – KarS § 1241)
Uue süüteokoosseisu loomisega kriminaliseeritakse hooldamise kohustuse teadlik ja korduv rikkumine olukorras, kus hooldatav isik jäetakse vajalikust abist ilma või koheldakse teda inimväärikust alandavalt43. See võimaldab riigil sekkuda oluliselt varasemas etapis, enne kui väärkohtlemise tulemusena tekib tervisekahjustus.

Hooldatava sõltuvus hooldajast tekitab olemuslikult ebavõrdse olukorra. Hooldajal võib olla kontroll hooldatava igapäevaelu väga oluliste aspektide üle – näiteks toidu ja joogi kättesaadavuse, hügieeni, ravimite võtmise, liikumise, arstiabi saamise ja suhtlemise üle. Kui hooldaja jätab oma kohustused teadlikult ja korduvalt täitmata või kasutab oma positsiooni hooldatava alandamiseks, võib hooldatava võimalus ennast ise kaitsta või abi otsida olla oluliselt piiratud. Väärkohtlemise risk suureneb muu hulgas inimese funktsionaalse sõltuvuse, puude, halva füüsilise tervise ja kognitiivse kahjustuse korral44. Seega on just hooldusvajadusega inimesed üks neist rühmadest, kelle kaitsmiseks on vajalik tõhus ennetus ja varajane sekkumine.

Mõju avaldub peamiselt sotsiaal- ja hoolekandesüsteemi ning õiguskaitse kokkupuutepunktis, kus võib mõnevõrra suureneda selliste juhtumite avastamine ja menetlemine. Kuigi regulatsioon ei muuda otseselt hoolekandeteenuste korraldust, võib see suurendada järelevalveasutuste tähelepanu hoolekandeasutustele ja hooldusteenustele ning eeldatavasti suunab ka hoolduse pakkujaid endid jälgima, et hooldusalustega väärikalt ja tähelepanelikult käitutaks.

2021. aastal valminud uuringu45 andmetel, hooldab või abistab 16-aastastest ja vanematest Eesti elanikest 22 protsenti ehk hinnanguliselt 230 000 inimest mõnda pikaajalise terviseprobleemi või tegevuspiiranguga inimest, kelleks kõige sagedamini on koduseks toimetulekuks abi vajav eakas lähedane. 2020. aastal tundis end ca 70 000 inimest igapäevategevustes oluliselt piiratuna (vanusegrupis 16-aastased ja vanemad). Mõõdukaid piiranguid tundis samas vanuses elanikest ca 160 000 inimest. 16-aastastest ja vanematest elanikest ca 180 000 inimest kasutas terviseprobleemi või tegevuspiirangu tõttu lähedaste või tuttavate kõrvalabi46.

Muudatus võib suurendada hooldusteenuse osutajate, sealhulgas tööandjate tähelepanu hoolduse kvaliteedile, töötajate väljaõppele, sisekontrollile ja hooldusplaanide järgimisele. Pikemas perspektiivis võib varasem sekkumine vähendada raskemate väärkohtlemise tagajärgedega, sealhulgas tervisekahjustuste ja suurenenud hooldusvajadusega seotud kulusid, kuid selle mõju rahalist suurust ei ole praegu võimalik usaldusväärselt hinnata. Uus süüteokoosseis suurendab riigi suutlikkust ennetada ja tõkestada haavatavate isikute väärkohtlemist ning võimaldab õiguskaitsel sekkuda olukordadesse, kus kannatanu enda võimalused ennast kaitsta on piiratud. See tugevdab üldist turvatunnet ja annab selgema õigusliku aluse reageerida hooldussuhetes toimuvale süstemaatilisele väärkohtlemisele.

6.2.4. Loomapidamisega seotud ohtude ennetamine (KarS § 522 muudatus, LoKS § 6611 lg 3 kehtetuks tunnistamine, VTMS §-de 73, 74 ja 83 muudatused)
Eelnõu kohaselt laiendatakse loomapidamise keelu kohaldamise aluseid ja antakse pädevus selle kohaldamiseks lisaks kohtule ka kohtuvälisele menetlejale. Muudatuse eesmärk on võimaldada tõhusamat ja kiiremat sekkumist olukordades, kus loomapidamine ohustab inimeste elu, tervist või vara. Mõju avaldub eelkõige järelevalveasutuste ja kohaliku omavalitsuse töös, kelle menetluskoormus võib mõõdukalt suureneda. Samas paraneb oluliselt ennetus ning väheneb risk, et ohtlik olukord jääb pikaks ajaks lahendamata.
KarS § 264 muutmisel on üldpreventiivne mõju, kinnitades ühiskonnas arusaama, et loomade piinamine ei ole marginaalne õigusrikkumine, vaid tõsine kuritegu, millele järgneb proportsionaalne ja selge riiklik reaktsioon. See toetab loomade heaolu, tugevdab avalikku õiglustunnet ning aitab kaasa karistuspoliitika ajakohastamisele loomakaitse valdkonnas.

6.2.5. Süüvõime erand (KarS § 361)
Eelnõu kohaselt lisatakse säte, mille järgi ei ole süü välistatud, kui inimene on end tahtlikult viinud seisundisse, mis välistab tema süüvõime. Muudatus kõrvaldab kehtivas õiguses esineva lünga ning võimaldab karistusõiguslikku sekkumist olukordades, kus inimene saab praegu vastutusest vabaneda vaatamata enda tahtlikule riskikäitumisele.
Muudatus ei mõjuta oluliselt menetluste arvu, sest tegemist on harvade üksikjuhtumitega, kuid muudab nende lahendamise keerukamaks, kuna suureneb vajadus hinnata inimese varasemat käitumist ja seisundi tekkimise ennustatavust.

6.3. Mõjude hindamine valdkondade kaupa
6.3.1. Sotsiaalne mõju
Eelnõu olulisim mõju avaldub sotsiaalsfääris. Muudatused parandavad vägivalla, ähvardamise ja küberahistamise ohvrite kaitset ning laiendavad riigi võimalusi sekkuda olukorras, kus isikute vaimne või füüsiline heaolu on ohustatud. Samuti tugevdatakse haavatavate isikute, eelkõige eakate ja puudega inimeste kaitset hooldamise kohustuse rikkumise korral.

6.3.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Eelnõul ei ole otsest mõju riigi julgeolekule ega välissuhetele. Kaudne mõju võib avalduda rahvusvahelise koostöö suurenemises digikeskkonnas toime pandava vägivallaga seotud juhtumite menetlemisel, kuid see ei ole sisuliselt uus menetlusvaldkond.

6.3.3. Mõju majandusele
Eelnõukohase seadusega ei kehtestata ettevõtjatele uusi kohustusi ega mõjutata otseselt majandustegevust. Kaudne mõju võib avalduda elektroonilise side teenuse pakkujatele esitatavate päringute arvu kasvus ning mõningases töökoormuse suurenemises õiguskaitseasutustes. Mõju majandusele tervikuna on väike.

6.3.4. Mõju elu- ja looduskeskkonnale
Eelnõu ei mõjuta otseselt elu- ega looduskeskkonda. Kaudne positiivne mõju võib avalduda loomapidamisega seotud riskide vähenemises, mis parandab elukeskkonna turvalisust.

6.3.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele
Eelnõu mõjutab õiguskaitseasutuste, kohtute ning mõningal määral ka järelevalveasutuste ja kohalike omavalitsuste tööd. Menetluste arv võib mõõdukalt suureneda, eelkõige ähvardamise, kehalise väärkohtlemise ja digitaalse vägivalla juhtumites. Loomapidamise keelu pädevuse laiendamine suurendab kohtuväliste menetlejate rolli. Muudatused ei eelda uute asutuste loomist ega olulisi ümberkorraldusi.

6.3.6. Muud mõjud
Eelnõu parandab õigusselgust ning aitab vähendada olukordi, kus kehtiva õiguse kohaldamine on ebaselge või ebapiisav. Samuti tugevneb õiglustunne, kuna ühiskondlikult ohtlik käitumine on senisest paremini hõlmatud karistusõigusega.

6.4. Mõju kokkuvõte
Eelnõu mõjud on valdavalt positiivsed ning avalduvad eelkõige ühiskonna turvalisuse suurenemises ja kannatanute paremas kaitses. Muudatuste rakendamisega ei kaasne eeldatavalt olulist ettevõtjate ega vabaühenduste töökoormuse suurenemist. Muudatuste jõustumisel võib suureneda õiguskaitseasutuste, ohvriabi ning kannatanuid abistavate teiste asutuste ja organisatsioonide töökoormus seoses uute süüteokoosseisude rakendamise, juhtumite hindamise, kannatanute nõustamise ja toetamise ning menetluspraktika kujundamisega. Eelnõu rakendamisega seotud täpne ressursikulu pole prognoositav. Muudatustega seotud tõlgendamis- ja rakenduspraktika kujunemine võib võtta aega. Seetõttu on oluline tagada õiguskaitsesüsteemi, ohvriabi ja teiste kannatanuid abistavate osapoolte piisav väljaõpe ja omavaheline koostöö. Oluline on teavitada ka avalikkust kavandatavatest muudatustest.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud
Kavandatavate muudatuste jõustumisel võib suureneda eelkõige Politsei- ja Piirivalveameti ning prokuratuuri töökoormus. Politseis võib uute süüteokoosseisude alusel laekuvate juhtumite hindamisele ja registreerimisele, tõendite kogumisele, kannatanute ja tunnistajate ärakuulamisele ning veebikeskkonnas toime pandud kuritegude korral digitaalse tõendusmaterjali kogumisele ja analüüsimisele kuluv aeg suureneda. Prokuratuuri töökoormus võib suureneda menetluste juhtimise, tõendite õigusliku hindamise, menetlusotsuste tegemise ja kohtumenetluseks vajalike toimingute tõttu. Töökoormuse kasv võib avalduda ka kohtu- ja muu menetluspraktika kujundamise perioodil, mil uute sätete tõlgendamine ja kohaldamine võib võtta senisest rohkem aega. Ohvriabi ning kannatanuid abistavate teiste asutuste ja organisatsioonide töökoormus võib suureneda eelkõige juhtumite hindamise, kannatanute nõustamise ja toetamise tõttu.

Lisaks võivad muudatuste jõustumise eel ja järel tekkida ühekordsed kulud koolituste korraldamiseks, juhiste ja infomaterjalide koostamiseks ning avalikkuse teavitamiseks. Nende kulude suurust ei ole praeguses etapis võimalik täpselt prognoosida, kuid eeldatavalt on tegemist piiratud ulatusega kuludega, mida on võimalik kavandada asjaomaste asutuste olemasolevate eelarvevahendite raames. Vajaduse korral tuleb rakendamise käigus hinnata täiendavate vahendite vajadust.

Eelnõu rakendamisega seotud täpset ressursikulu ei ole võimalik usaldusväärselt prognoosida. Selle põhjuseks on eelkõige asjaolu, et puudub kindel teadmine, kui palju uusi juhtumeid muudatuste tulemusena menetlusse jõuab, milline on nende juhtumite keerukus ning millises ulatuses kasutatakse uusi õiguskaitse võimalusi. Samuti võib muudatustega seotud tõlgendamis- ja rakenduspraktika kujunemine võtta aega ning esimestel rakendamise aastatel võib ühe juhtumi menetlemiseks kuluv aeg olla suurem kui hiljem väljakujunenud praktika korral. Seetõttu ei ole põhjendatud määratleda muudatuste rakendamisega kaasnevat püsivat lisatööjõukulu kindla töötundide või ametikohtade arvuna.

Muudatustest ei ole ette näha otsest olulist tulu riigile ega kohaliku omavalitsuse üksustele. Samas võib muudatuste pikaajaline mõju olla positiivne, kui tõhusam vägivalla, ähvardamise, seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude, veebivägivalla, hooldamiskohustuse rikkumise ja loomapidamisega seotud ohtude ennetamine ning kannatanute parem toetamine vähendavad süütegudest ja nende tagajärgedest tulenevat kahju ning vajadust hilisemate avalike sekkumiste järele.

8. Rakendusaktid
Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral ei ole vaja kehtestada, muuta ega tunnistada kehtetuks rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine
Eelnõu jõustub üldises korras. Eelnõus esitatud seadusemuudatused ei eelda pikka aega nõudvaid arendusi ega ümberkorraldusi.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 26-0655 ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Riigiprokuratuurile, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Eesti Loomakaitse Liidule, Eesti Loomakaitse Seltsile ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule. Laekunud märkusi on käsitletud seletuskirjale lisatud märkuste tabelis.

Algatab Vabariigi Valitsus 14. septembril 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik

Seletuskiri.pdf

Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja väärteomenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu eesmärk on lahendada kehtiva õiguse lüngad, mis ei kaitse inimesi piisavalt vägivalla,

tõsiste ähvarduste, seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta levitamise, hooldust vajavate

inimeste väärkohtlemise ega ohtliku loomapidamise eest. Muudatused võimaldavad

õiguskaitseasutustel sellistele juhtumitele varem, selgemalt ja teo raskusele vastavalt

reageerida.

Vägivald ja ähvardamine. Karistusseadustik (KarS) ei määratle lähisuhtevägivalda piisavalt

täpselt ning saadab eksitava signaali, justkui oleks karistatav üksnes füüsilise tervise

kahjustamine (asjakohase paragrahvi pealkiri räägib kehalisest väärkohtlemisest). Kehtiv

ähvardamise koosseis hõlmab vaid piiratud hulka ähvardusi. Seetõttu võivad karistuseta jääda

näiteks tõsiseltvõetavad ähvardused seksuaalvägivalla, vabaduse võtmise, kannatanu

pereliikme või muu lähedase inimese kahjustamise või intiimse materjali avaldamisega. Ka

vara kahjustamisega ähvardamise karistatavus sõltub praegu peamiselt vara rahalisest

väärtusest, kuigi väiksema turuväärtusega ese võib olla inimesele eluliselt või emotsionaalselt

väga oluline. Eelnõu täpsustab lähisuhtevägivalla mõistet, kaotab vastuolu tervise (nii füüsilise

kui vaimse) kahjustamise kriminaliseeriva paragrahvi ja selle pealkirja vahel, laiendab

ähvardamise koosseisu nendele juhtudele, loob selgema aluse perevägivalla arvestamiseks

raskendava asjaoluna ning võimaldab käsitada süüteo jäädvustamist ja eksponeerimist karistust

raskendava asjaoluna. Samuti tõstetakse kehalise väärkohtlemise ja ahistava jälitamise

karistuse ülemmäära, et raskematele tegudele saaks reageerida nende tegelikule ohtlikkusele

vastavalt.

Seksuaalse sisuga materjal ja digivägivald. Kehtiv õigus ei sätesta eraldi kuriteona

äratuntavat inimest kujutava seksuaalse sisuga materjali teadlikku ja nõusolekuta avaldamist

või edastamist. Digikeskkonnas võib selline materjal levida kiiresti ja kontrollimatult ning

kahjustada pikaajaliselt inimese eraelu, väärikust ja seksuaalset enesemääramist. Eelnõu loob

uue kuriteokoosseisu, mis hõlmab nii ehtsa kui ka töödeldud või tehisintellekti abil loodud

materjali nõusolekuta kättesaadavaks tegemist. Karistatavaks muudetakse ka sellise materjali

avaldamisega ähvardamine. Lisaks luuakse eraldi vastutus seksuaalse sisuga visuaalse materjali

teadliku tahtevastase saatmise eest, kui see saajat oluliselt häirib.

Hooldust vajavate inimeste kaitse. Praegu ei ole alati võimalik sekkuda, kui hooldaja jätab

abitus seisundis või hooldust vajava inimese teadlikult ja korduvalt ilma toidust, ravimitest,

ravist, hügieeniabist või muust vajalikust hooldusest või kohtleb teda inimväärikust alandavalt,

kuid tervisekahjustust või vahetut eluohtu ei ole veel tekkinud. Eelnõu loob hooldamise

kohustuse rikkumise kuriteokoosseisu, mis võimaldab reageerida juba enne raskema tagajärje

saabumist. Vastutus eeldab hooldamise kohustuse olemasolu ning teadlikku ja korduvat

rikkumist, mistõttu ei kriminaliseerita üksikuid eksimusi.

Ohtlik loomapidamine ja loomade julm kohtlemine. Loomapidamise keeldu saab praegu

kohaldada peamiselt looma kaitseks, kuid mitte piisavalt juhtudel, kus nõudeid rikkuv

loomapidaja ohustab inimesi või nende vara. Eelnõu võimaldab loomapidamise keeldu

kohaldada ka inimese elu, tervist või vara ohustava või kahjustava loomapidamise korral ning

annab selleks pädevuse lisaks kohtule ka kohtuvälisele menetlejale. Looma julma kohtlemise

koosseisu lisatakse sõnaselgelt piinav viis ja karistuse ülemmäär tõstetakse kolme aastani.

Vastutus enda tekitatud ajutise raske psüühikahäire korral. Kehtivas õiguses võib inimene

jääda vastutusest vabaks, kui nt joobele järgneb ajutine raske psüühikahäire ja isik paneb toime

süüteo, isegi kui ta teadis oma varasema kogemuse või terviseseisundi tõttu, et tema käitumine

võib sellise seisundi põhjustada. Eelnõu täidab selle lünga: vastutus ei ole välistatud, kui

inimene viis end teadlikult sellisesse seisundisse ja pani selles toime süüteo.

Uute süütegude ennetamine tegutsemiskeeluga. Praegu ei saa kohus alati keelata inimesel

jätkata tegevusalal, mida ta kasutas süütegude toimepanemiseks, näiteks klientidelt varastanud

klienditeenindajana või hooldatavaid ära kasutanud hooldajana. Samuti ei saa tegutsemiskeeldu

määrata ettevõttele, kelle teadlik ja süsteemne tegevus on seotud süütegudega. Eelnõu laiendab

tegutsemiskeelu kasutamise võimalusi, et kaitsta uusi võimalikke kannatanuid, mh lapsi,

eakaid, puudega ja hooldust vajavaid inimesi.

Muud eelnõuga kõrvaldatavad lüngad. Eelnõu täpsustab ka, et endise või praeguse abikaasa

või paarisuhtepartneri toime pandud vägivalda saab arvestada raskendava asjaoluna sõltumata

faktiliselt kooselust, ning võimaldab kohtul arvesse võtta süüteo filmimise ja teistele

näitamisega tekitatud lisakahju. Lisaks täpsustatakse juriidilise isiku lisakaristusi ja vastutust

nende eiramise eest ning tõstetakse ahistava jälitamise karistuse ülemmäära, et pikaajalisele ja

intensiivsele vaimsele vägivallale saaks reageerida teo raskusele vastavalt.

Kuigi eelnõu käsitleb mitut teemat, ühendab muudatusi üks eesmärk: kõrvaldada praktikas

ilmnenud karistusõiguslikud lüngad ning võimaldada ohtlikule ja kahjustavale käitumisele

reageerida varem, selgemalt ja teo raskusele vastavalt. Muudatuste koondamine ühte eelnõusse

võimaldab ajakohastada kannatanute kaitset terviklikult ja kujundada omavahel kooskõlalise

regulatsiooni.

Eri probleemide ulatust kinnitavad nii statistika kui ka praktikas ilmnenud juhtumid: 2025.

aastal registreeriti Eestis 6718 vägivallakuritegu, sealhulgas 5209 kehalise väärkohtlemise, 562

ähvardamise ja 137 ahistava jälitamise juhtumit, kusjuures üle poole ahistava jälitamise

tegudest pani toime praegune või endine paarisuhtepartner. Samal aastal oli 4,5% vähemalt 15-

aastastest vastanutest viimase 12 kuu jooksul kogenud internetis enda kohta seksuaalse

alatooniga piltide, sõnumite või muu materjali levitamist või sellega ähvardamist. Kaitset

vajavate inimeste ring on samuti suur: hinnanguliselt 230 000 vähemalt 16-aastast Eesti

elanikku hooldab või abistab pikaajalise terviseprobleemi või tegevuspiiranguga inimest.

Enamiku hooldussuhete puhul ei ole põhjust arvata, et hooldatav jäetakse hooletusse, kuid

üksikud tõsised juhtumid tuleb avastada ja ära hoida võimalikult varases etapis, enne kui tekib

tervisekahjustus või muu raske tagajärg. Loomadega seotud juhtumites tuleneb muudatuse

vajadus praktikas ilmnenud raskustest ohtliku loomapidamise ja raskete loomade

väärkohtlemise juhtumite ühtsel käsitlemisel, sealhulgas pikaajalise näljutamise ja looma

surmani viinud mürgitamise korral.

Kokkuvõttes on selgem ja paindlikum regulatsioon vajalik selleks, et vägivalda oleks vähem,

õigusselgust rohkem ning eri juhtumitele saaks reageerida paindlikumalt ja teo raskusele

vastavalt.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja koostas Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Mari Haav ([email protected]) ning sama

talituse juhataja Andreas Kangur ([email protected]). Eelnõu keeletoimetuse tegi

Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja

Mari Koik ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte:

1) KarS-i1 redaktsioon avaldamismärkega RT I, 09.07.2026, 27;

2) LoKS-i2 redaktsioon avaldamismärkega RT I, 12.05.2026, 41;

3) VTMS-i3 redaktsioon avaldamismärkega RT I, 05.07.2025, 19.

KarS §-e 49 ja 55¹ muudetakse samal ajal kahes eelnõus, millest juba Riigikogus oleva eelnõuga

(934SE) võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1203

keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu ning asendatakse direktiivid 2008/99/EÜ ja

2009/123/EÜ (ELT L, 2024/1203, 30.04.2024). Siinse eelnõu sõnastamisel on teises eelnõus

kavandatud muudatustega arvestatud.

Eelnõu on osaliselt seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega, täpsemalt Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla

tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024)4. Direktiivi kohaselt on nõutav riigisiseses õiguses

kriminaliseerida seksuaalse sisuga teoste teadliku ja nõusolekuta kättesaadavaks tegemine,

samuti sellega ähvardamine ning seksuaalse sisuga materjali soovimatu edastamine (kui selline

käitumine võib põhjustada kõnealusele isikule rasket psühholoogilist kahju) ning isikuandmete

nõusolekuta avaldamine selleks, et õhutada teisi isikuid kannatanule kahju tekitama. Kuna

sellised süüteokoosseisud KarS-is puuduvad, on probleem akuutne ja vajab kiiret reageerimist,

mistõttu viiakse muudatused kehtivasse õigusesse sisse käesoleva eelnõuga, millega võetakse

direktiiv üle karistusõigust puudutavas osas.

Eelnõu on seotud Eesti Reformierakonna ja Erakond Eesti 200 vahel 24. märtsil 2025. aastal

sõlmitud koalitsioonileppe5 ning valitsusliidu programmiga aastateks 2025–2027. Eelnõu on

seotud ka lähisuhtevägivalla ennetamise tegevuskavaga 2024–2027.6

1 Karistusseadustik-Riigi Teataja 2 Loomakaitseseadus-Riigi Teataja 3 Väärteomenetluse seadustik-Riigi Teataja 4 L_202401385ET.000101.fmx.xml 5 399. Võitleme küberkiusamise vastu ja paneme suurema rõhu ohvrite (laste, õpetajate ja lähisuhtevägivalla all

kannatanud) kaitsele küberkiusu ja -vägivalla eest. Loome eelnõu küberkiusu ennetamiseks ja asjakohaseks

sekkumiseks. Kättesaadav veebis: Eesti Reformierakonna ja Erakonna Eesti 200 valitsusliidu alusleping | Eesti

Vabariigi Valitsus 6 https://www.just.ee/sites/default/files/documents/2023-12/LSV%20ennetamise%20tegevuskava%202024-

2027.pdf

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest

muudetakse väärteomenetluse seadustikku (PS § 104 p 14).

2. Seaduse eesmärk

2.1. Seaduseelnõu algatamise vajalikkus ja eesmärk

2025. a registreeriti 6718 vägivallakuritegu, mis moodustas ühe neljandiku registreeritud

kuritegude koguarvust (28 033)7. Valdava osa vägivallakuritegudest moodustasid kehalise

väärkohtlemise (KarS § 121) juhtumid, mida registreeriti 5209. Ähvardamisi (KarS § 120)

registreeriti 2025. aastal 562.8

Kehtiv õigus ei võimalda alati piisavalt vara ega teo raskusele vastavalt reageerida vägivallale,

tõsistele ähvardustele, hooldust vajavate inimeste väärkohtlemisele ja ohtlikule

loomapidamisele. Osa kannatanut tõsiselt kahjustavast või teisi ohustavast käitumisest ei ole

praegu karistatav või ei võimalda kehtiv karistusmäär arvestada teo tegelikku raskust. Seda

probleemi kinnitas ka väljatöötamiskavatsuse kohta saadud tagasiside.

Eelnõu eesmärk on:

• parandada õigusselgust ja võimaldada karistusõiguslikku tugevamat reageerimist

vägivalla ja ähvardamisega seotud süütegude puhul;

• täiendada karistusseadustikku süüdivuse erandiga juhtudeks, kui süüd välistav seisund

on tekkinud inimese enda teadliku riskikäitumise tulemusena;

• tugevdada lähisuhtevägivalla, vaimse vägivalla ja kübervägivalla ohvrite õiguskaitset;

• luua karistusõiguslik alus sekkumiseks haavatavate isikute teadliku ja korduva

hooletusse jätmise või inimväärikust alandava kohtlemise korral, ilma et sekkumiseks

peaks ära ootama tervisekahjustuse tekkimise;

• võimaldada uusi rikkumisi ennetavat ja proportsionaalset reageerimist hooletule ja teisi

inimesi ohustavale loomapidamisele.

2.2. Kehtiv õigus ja selle rakendamise praktika

Kehtiva õiguse kohaselt on ähvardamine karistatav väga piiratud juhtudel, mistõttu ei ole sageli

võimalik karistusõiguslikult reageerida tõsistele ja hirmutavatele ähvardustele, mis formaalselt

ei vasta KarS § 120 tunnustele. Samal ajal on paljud sellised ähvardused ühiskondlikult

tajutavad tugeva vaimse vägivallana ja võivad kannatanule põhjustada sama intensiivset või

suurematki hirmu kui need, mis lähevad kehtiva õiguse kohaselt ähvardamisena arvesse.

Näiteks ähvardus tappa inimese lemmikloom täidab ähvardamise kuriteokoosseisu üksnes

juhul, kui lemmiklooma väärtus ületab 4000 eurot (oluline ulatus KarS § 121 p 1 kohaselt).

Samuti ei ole ähvardamise koosseisuga selgelt hõlmatud olukorrad, mil ähvardus on suunatud

inimese pereliikme vastu.

Kehalise väärkohtlemise regulatsiooni (KarS § 121) lõike 1 alusel saab praegu määrata kuni

üheaastase vangistuse. Mõni selle sätte alla kuuluv tegu võib aga olla nii julm ja intensiivne, et

teo raskusele vastav karistus peaks olema karmim, isegi kui kannatanu vigastused paranevad

7 Vägivallakuriteod | Kuritegevus 2025 (https://www.justdigi.ee/kuritegevus2025/vagivallakuriteod/) 8 Vägivallakuriteod | Kuritegevus 2025 (https://www.justdigi.ee/kuritegevus2025/vagivallakuriteod/)

nelja nädala jooksul (kauem kui neli nädalat kestva tervisekahjustuse korral kohaldub raskem

kuriteokoosseis). Lisaks on sätte pealkiri ekslik, kuna kaitstavaks hüveks ei ole mitte üksnes

füüsiline tervis, vaid ka vaimne tervis (säte ei kitsenda tervise määratlust üksnes füüsilise

tervisega).

Lähisuhtevägivalla karistusõiguslik kvalifitseerimine on osutunud vajalikust kitsamaks ega

pruugi kehtiva sõnastuse korral hõlmata endisi partnereid, kellega on suhe formaalselt küll

lõppenud, kuid kelle vahel pannakse endiselt toime vägivallaakte mh just selle põhjusel, et üks

pool suhte lõpetas. Haavatavate ja hooldamist vajavate isikute kaitse poolest ei kata kehtiv

karistusõigus kõiki olukordi, kus hooldamise kohustusega isik jätab hooldusaluse hooletusse

või kohtleb teda inimväärikust alandavalt, kuid kus otsest valu või tervisekahjustust KarS § 121

mõttes ei ole tagajärjena (veel) saabunud. Praktikas on ilmnenud selliseid väärkohtlemisi nii

koduses hoolduses kui hoolekandeasutustes.

Kehtiva õiguse kohaselt on loomapidamiskeeldu võimalik kohaldada üksnes looma suhtes

lubamatu teo toimepanemise korral. Praktikas on aga ilmnenud vajadus laiendada nii selle

meetme kohaldamisala kui ka selle kohaldamise pädevusega asutuste ringi. Eelkõige tekib

selline vajadus olukordades, kus hooletute loomaomanike poolt loomapidamisnõuete

rikkumine seab ohtu inimese elu või tervise, kuid ei kvalifitseeru otseselt looma suhtes

lubamatu teona. Kehtiv õigus ei võimalda reageerida sellistele ohuolukordadele. Lisaks on

praktika näidanud, et loomapidamiskeelu kohaldamise pädevusega asutuste ring on liialt kitsas.

Kehtiva õiguse kohaselt saab loomapidamiskeeldu kohaldada üksnes kohus, kuigi suur osa

loomadega seotud väärtegudest lahendatakse kohtuvälises menetluses. Pädevuse laiendamine

kohtuvälisele menetlejale võimaldab rakendada loomapidamiskeeldu tõhusamalt ja

paindlikumalt, eelkõige juhtudel, mis nõuavad kiiret sekkumist ohu vältimiseks.

2.3. Eesmärgi saavutamise lahendused ja nende põhjendatus

Seaduse eesmärgi saavutamiseks nähakse eelnõu kohaselt ette järgmised õiguslikud

lahendused:

• ähvardamise koosseisu täiendamine;

• kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu sanktsiooni ülemmäära tõstmine ja pealkirja

vastavusse viimine sätte tegeliku sisuga (mitte üksnes füüsilise tervise kahjustamine);

• lähisuhtevägivalla selgem määratlemine;

• süüteo toimepanemise või toimepandud süüteo eksponeerimise käsitlemine karistust

raskendava asjaoluna;

• seadustiku täiendamine seksuaalse sisuga materjali tahtevastast avaldamist käsitleva

koosseisuga;

• seadustiku täiendamine isikuandmete tahtevastase avaldamisega teise isiku tervise

kahjustamise eesmärgil;

• uue süüteokoosseisu kehtestamine hooldamise kohustuse teadliku ja korduva rikkumise

kohta;

• seadustiku täiendamine seksuaalse sisuga materjali soovimatut edastamist käsitleva

koosseisuga;

• loomapidamise keelu kohaldamise aluste ja pädevuse laiendamine, looma julma

kohtlemise koosseisu täpsustamine ning karistusmäära tõstmine koos seonduvate

muudatustega loomakaitseseaduses ja väärteomenetluse seadustikus;

• Karistusseadustiku § 329 täiendamine viitega KarS §-le 551 (juriidilise isiku

lisakaristused).

Muudatuste tulemusel saavad õiguskaitseasutused senisest selgemalt ja tõhusamalt sekkuda

juhtudel, kus normide ebaselgus on jätnud inimeste olulised õigused piisava kaitseta.

2.4. Väljatöötamiskavatsus

Eelnõu koostamisele eelnes 2025. aastal karistusseadustiku muutmise seaduse

väljatöötamiskavatsus, mille kohta laekunud tagasiside kinnitas vajadust eelnõuga kavandatud

muudatuste järele.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Karistusseadustiku muudatused (eelnõu § 1)

3.1.1. Vastutus enda tekitatud raske psüühikahäire korral (eelnõu § 1 p 1, KarS § 361)

Kehtiva õiguse kohaselt välistab ajutine raske psüühikahäire KarS § 34 punkti 2 kohaselt süü,

sõltumata sellest, kas ja mil määral on inimene ise selle seisundi tekkimisele kaasa aidanud.

Sätte lisamisega soovitakse tagada, et inimene ei saaks vältida vastutust olukorras, kus ta on

teadlikult ja tahtlikult põhjustanud oma psüühilise seisundi kontrolli alt väljumise, mis päädib

raske psüühikahäirega, ning risk sellises seisundis süütegu toime panna on realiseerunud.

Kavandatav säte tugevdab õiguskindlust ja avalikku turvalisust ning tagab parema tasakaalu

inimese subjektiivse vastutuse ja ühiskonna kaitse vahel.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv KarS § 36 sätestab, et tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei

välista süüd. See norm on praktikas kohaldatav üksnes alkoholi- või narkojoobeseisundis toime

pandud tegudele. Kui aga joobeseisund on möödunud, kuid sellele järgneb ajutine raske

psüühikahäire9, näiteks alkoholisõltuvusest tingitud võõrutusseisund deliiriumiga (RHK-10

F10.4), ei ole inimene joobes KarS § 36 tähenduses ning tema vastutuse välistab KarS § 34

kohaselt raske psüühikahäire. Tulemuseks on olukord, kus süüteo toime pannud inimest ei saa

vastutusele võtta ka juhul, kui ta on teadvalt viinud end seisundisse, mis päädib raske

psüühikahäire tekkimisega ning kus risk sellises seisundis süütegu toime panna on

realiseerunud.

9Ajutine raske psüühikahäire on tunde kuni nädalaid kestev sügav psüühikahäire, mis esineb mõnikord hoogudena,

algab sageli ägeda atakina ning paraneb tavaliselt hästi. Tavaliselt on need psüühikahäired põhjustatud välistest

teguritest. Näiteks teadvuse kaotus ajupõrutuse tagajärjel, delirioosne seisund intoksikatsioonist, äge

stressireaktsioon, patoloogiline joove jms. Ajutise raske psüühikahäirena on vaadeldav ka patoloogiline afekt, s.o

täielikult ebaadekvaatne käitumuslik reaktsioon, mis ei vasta seda esilekutsunud põhjusele, kulgeb ülimalt

intensiivselt, toob kaasa teadvuse hämaroleku ja kurnatusefaasis une ning ulatusliku amneesia. –

Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne 2021, § 34, komm 4.2.

Nagu on ilmnenud kohtupraktikas, ei pruugi sellisel inimesel esineda püsivat psüühikahäiret

ega seetõttu ka ravivajadust. Seega ei ole võimalik kohaldada ka sundravi. Nii tekib olukord,

kus näiteks raske isikuvastase kuriteo toime pannud inimene jääb vastutusele võtmata ja tema

tegu ei too talle mingeid tagajärgi. Selline regulatiivne tühimik kujutab endast reaalset ohtu

avalikule turvalisusele, eriti juhtudel, kus inimesel on sõltuvushäire ja suur risk samasuguse

seisundi kordumiseks. Samuti kahjustab see õiglustunnet ja vähendab usaldust

karistusõigussüsteemi vastu.

Muudatuse sisu

KarS §-i 361 lisatakse süüd välistavatele asjaoludele erand. Tegemist on normiga, mis toimib

sarnaselt KarS §-le 36, laiendades seal väljendatud põhimõtet, et joobeseisund süüd ei välista,

ka sellistele juhtudele, kus inimese teadliku ja tahtliku tegevuse või tegevusetuse tagajärjeks on

ajutine raske psüühikahäire. Selliseks näiteks on alkoholisõltuvuse korral esineda võiv

võõrutusseisund deliiriumiga. Välistatud pole ka mõni muu olukord – näiteks vajalike ravimite

teadlik ja tahtlik võtmata jätmine või koos alkoholiga tarvitamine olukorras, kus inimene teab,

et see võib tal põhjustada raske psüühikahäire, mille tulemusel ta oma käitumist enam ei

kontrolli.

KarS § 361 kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik järgmised tingimused:

• Tahtlik tegevus, mis viis ajutise raske psüühikahäire tekkimiseni (nt alkoholi

tarvitamine, ravimite võtmata jätmine). Inimene vähemalt pidas võimalikuks ja möönis,

et tema tegevus või tegevusetus võib viia sellise seisundi tekkimiseni (nt tal oli varasem

kogemus või teadmine oma terviseseisundist).

• Nimetatud tegevuse või tegevusetuse tagajärjel tekib inimesel ajutine raske

psüühikahäire, millele on iseloomulik, et ta:

o ei saa aru oma teo keelatusest või

o ei suuda oma käitumist vastavalt arusaamisele juhtida.

• Inimene pani süüteo toime just selle raske psüühikahäire seisundis.

KarS § 361 eeldab vähemalt kaudset tahtlust raske psüühikahäire tekkimises – inimene peab

vähemasti võimalikuks pidama ja möönma, et tema tegevus viib sellise psüühikahäire

tekkimiseni, kus ta oma teo keelatusest enam aru ei saa või oma tegusid ei kontrolli. Praktikas

tuleb sellist kaudset tahtlust sageli tõendada kaudsete tõenditega objektiivsete asjaolude kaudu.

Eelkõige saab seda jaatada siis, kui inimesel on juba varem sarnastel asjaoludel selline raske

psüühikahäire esinenud (nt ta on ka varem alkoholitarbimise järsu katkestamise järel deliiriumi

sattunud) või talle on selgitatud, et selline raske psüühikahäire niimoodi tekib (näiteks arst on

ravimit välja kirjutades selgelt hoiatanud, et ravimi tarbimine koos alkoholiga või nende

võtmata jätmine toob kaasa raske psüühikahäire). Sellistel juhtudel on põhjendatud rääkida

tahtlusest, mitte enam ettevaatamatusest ning lisatava sätte kohaldamine on võimalik.

3.1.2. Tegutsemiskeelu kohaldamisala laiendamine (eelnõu § 1 p 2, KarS § 49)

Muudatuse eesmärk

Praegu saab kohus keelata inimesel teatud alal tegutseda peamiselt siis, kui ta pani kuriteo toime

oma ametikohustusi rikkudes või ametist või kutsest tulenevaid eriõigusi kuritarvitades.

Seetõttu võib keeld jääda määramata ka siis, kui süütegu näitab selgelt, et inimene võib samal

tegevusalal uusi süütegusid toime panna või ohustada nt lapsi, eakaid, puudega või hooldust

vajavaid inimesi. Muudatus võimaldab kohtul sellise ohu korral tegutsemiskeelu määrata.

Praegu ei pruugi olla võimalik ajutiselt keelata ka nt klienditeenindajana töötamist inimesel,

kes kasutas ligipääsu klientidele neilt varastamiseks või nende petmiseks. Samuti võib jääda

takistamata hooldajana või sotsiaaltöötajana töötamine inimesel, kes on kasutanud eaka või

hooldust vajava inimese usaldust, et temalt vara välja petta. Muudatus võimaldab kohtul

sellistel juhtudel määrata tegutsemiskeelu, et kaitsta võimalikke uusi kannatanuid.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv KarS § 49 võimaldab lisakaristusena tegutsemiskeeldu mõista vaid kutse- või

ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest ja mitte

kauemaks kui kolmeks aastaks. Selline määratlus võimaldab lisakaristust kohaldada küll

avalikus teenistuses olevale ametnikule, kes oma ametikohustused täitmata jätab või oma õigusi

kuritarvitab, ning ka konkreetsest kutsest tulenevate õiguste kuritarvitajale (siin saab kõne alla

tulla eelkõige konkreetse kutseala esindajale seadusega antud eriõiguste kuritarvitamine).

Määratlusest jäävad praegu välja sellised olukorrad, kus kuritegu on selgelt niisuguse

iseloomuga, mis osutab, et toimepanijat mingil kutse- või tegevusalal tegutsema lubada ei tohi,

ehkki kuritegu ise ei ole toime pandud kutse- või ametiõigusi kuritarvitades. Samuti on kehtiva

sõnastuse puhul selgelt reguleerimata, kas igasuguse majandus- või kutsetegevuse valdkonnas

toime pandud kuriteo puhul on võimalik sellel tegevusalal tegutsemise keeldu kohaldada või

käib see üksnes reguleeritud kutsete (nt tervishoiutöötaja, advokaat, notar, pankrotihaldur jne)

või vähemasti kutseseaduses nimetatud kutsealade kohta, ning kas on võimalik keelata isikul

tegutseda valdkonnas, milles tegutsemiseks küll kutset väljastatakse, kuid kui isik

kutseorganisatsiooni ei kuulu ja tal kutset ei ole.

Lisaks on praegu KarS alusel määratava tegutsemiskeelu rakendamine piiratud üksnes

kuritegudega, kuid ka paljud väärteod on sedavõrd tõsised, et võib olla kohane keelata inimesel,

kes neid toime on pannud, selles valdkonnas mõneks ajaks tegutseda.

Kehtivas õiguses sätestavad mitmed eriseadused automaatsed seadusest tulenevad piirangud

mingis valdkonnas töötamisele. Näiteks piirab lastekaitseseaduse § 20 teatavate süütegude eest

karistatud isikutel lastega töötamist. Samuti ei tohi avaliku teenistuse seaduse § 15 lõike 1

punkti 1 kohaselt teenistusse võtta isikut, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo

eest. Samas ei ole mõeldav absoluutselt iga eluvaldkonna sarnane reguleerimine ning siinkohal

võimaldabki tühimikku täita KarS-is sätestatud tegutsemiskeeld, mida saab kohaldada

üksikjuhtumi asjaolusid ja konkreetset isikut arvesse võttes. Samuti võib tegutsemiskeeld kõne

alla tulla eriseaduste täiendusena, kui isik on süüdi mõistetud teo eest, mis küll eriseaduses

sätestatud loetelu alla (üldreeglina põhjendatult) ei mahu, kuid konkreetse juhtumi põhjal oleks

enam kui sobilik. Sellistel juhtudel peaks vastav otsustus olema eriti põhjendatud. Küll aga ei

ole lisakaristuse kohaldamine põhjendatud juhtudel, mil isik langeb samas valdkonnas juba

mõnest eriseadusest tuleneva piirangu alla, iseäranis kui seadusest tulenev piirang oleks pikem

KarS § 49 alusel määratava lisakaristuse maksimaalsest kestusest.

Lisaks eelnevale asendab paljudel juhtudel funktsionaalses mõttes praegu karistusõiguslikku

tegutsemiskeeldu haldusõiguslike lubade ja litsentside süsteem, kus mingis valdkonnas süüteo

toime pannud isikul kas litsents peatatakse, võetakse temalt ära või näiteks selle väljastamisest

või pikendamisest keeldutakse. Näiteks tulirelvade müügiga tegelemiseks on vajalik

tegevusluba, mille saab relvaseaduses sätestatud väärteo või relvadega seotud kuriteo

toimepanemise korral tühistada. Need mehhanismid jäävad alles ka eelnõukohase

seadusemuudatuse jõustumisel, kuid eelnõukohase seadusega tekib võimalus vältida neil

juhtumitel topeltmenetlust: tegutsemiskeeluga saavutatakse juba süüteomenetluses see, et

süüteo toimepanija tegevus konkreetses valdkonnas mõneks ajaks lõpetatakse.

Muudatuse sisu

Eelnõukohase muudatuse tulemusel laieneb tegutsemiskeelu rakendamise võimalus.

Esiteks luuakse võimalus tegutsemiskeeldu kohaldada ka väärtegude eest karistamiseks. Selle

saavutamiseks sätestatakse eelnõukohases sättes tegutsemiskeelu kohaldamine süütegude,

mitte üksnes kuritegude puhul. Muudatus on põhjendatud, kuna kehtiv KarS ei võimalda

tegutsemiskeeldu kohaldada ühegi väärteo korral, sh juhtumitel, kus on tuvastatud korduvaid

väärteorikkumisi samas valdkonnas ning senised (põhi)karistused pole avaldanud soovitavat

mõju. Tegemist on igakordse kaalutlusotsusega, mida tuleb eraldi põhjendada.

Teiseks võimaldatakse kuritegude puhul kohaldada tegutsemiskeeldu kuni kümme aastat.

Tegutsemiskeelu üheks oluliseks eesmärgiks on võtta kurjategijalt võimalus kasutada ära

konkreetse eluala eripärasid kuritegude toimepaneku hõlbustamiseks. Kuivõrd uuringud

näitavad, et enamiku kuritegude puhul kahaneb korduvkuriteo risk kümne aasta jooksul

võrreldavaks üldpopulatsiooniga, annab pikema tegutsemiskeelu kohaldamise võimalus

suurema kindluse, et inimene ei saa keelatud tegevusalal kuritegude toimepanekut jätkata. See

on iseäranis oluline juhul, kui toime pandud kuriteo tehioludest nähtub, et toimepanija on ohtlik

lastele või muudele haavatavatele rühmadele, kellega teda töötama ei tohiks lasta.

Kolmandaks võimaldatakse tegutsemiskeeldu lisakaristusena kohaldada kõikide süütegude

puhul, mis on toime pandud majandus- või kutsetegevuses. Selle muudatusega laiendatakse

tegutsemiskeelu kohaldamisala ka neile elualadele, millel inimene teenib sissetulekut, kuid mis

ei liigitu ameti või kutse alla. Samuti võimaldatakse tegutsemiskeeldu kohaldada selliste

süütegude puhul, mille toimepanija ei kasutanud küll ära ametist või kutsest tulenevat eriõigust,

kuid kuritegu oli vahetult seotud tema majandus- või kutsetegevuse ja sellest tulenevate

võimalustega. Näiteks kui klienditeenindaja kasutas oma tööd klientidelt varastamiseks või

nende petmiseks, võib olla põhjendatud keelata tal mõnda aega klienditeenindajana tegutseda.

Klienditeenindaja amet pole küll litsentseeritud elukutse ega anna eriõigusi, mida saaks

varguste või kelmuste toimepanemisel kuritarvitada, kuid kuriteod said võimalikuks tänu

ametist tulenevale juurdepääsule klientidele. Võib küll väita, et sellise inimese klientidest eemal

hoidmine on ka ettevõtjate huvides, ent võimalike kannatanute kaitse ei tohiks sõltuda üksnes

ettevõtjate ärihuvidest.

Neljandaks sätestatakse eraldi alus tegutsemiskeelu kohaldamiseks, kui lisakaristus on

põhjendatud laste, eakate, puudega või hooldust vajavate inimeste kaitseks. Seda on vaja, et

kohus saaks piirata süüdi tunnistatud inimese võimalusi panna toime uusi kuritegusid. Näiteks

võib kohus keelata väljaspool majandus- või kutsetegevust eakatelt vara välja petnud inimesel

edaspidi sotsiaaltöötajana töötada. Täiendus on vajalik, kuna LasteKS § 20 lõikes 1 sätestatud

eluaegse lastega töötamise piirangu toob kaasa küllaltki lühike kuritegude loetelu, lõikes 2

toodud loetelu on aga küllaltki arbitraarne ja samas oma automaatsuses põhjendamatult jäik.

Paragrahvipõhine automaatne lähenemine ei kaitse haavatavaid ühiskonnarühmi kurjategijate

eest, kuna niisamuti kui mõni nimekirjas olev kuritegu ei näita tingimata toimepanija

sobimatust haavatavate rühmadega töötamiseks, võib mõni nimekirjas nimetamata kuritegu

selgelt näidata, et tegutsemiskeeld on nende kaitseks vajalik. Lisakaristuse sätete kaudu saab

kohus arvestada konkreetse teo asjaolusid ja toimepanija isikut ning kohaldada lisakaristust just

siis, kui see on põhjendatud.

Ehkki LasteKS § 20 sätestab lastega töötamise keelud, puudub analoogiline norm, mis

võimaldaks keelata inimesel töötada eakate, puudega või hooldust vajavate inimestega, kuid

needki rühmad vajavad kurjategijate eest erikaitset. Praktikas on olnud juhtumeid, kus inimene

kasutab oma tööd hooldaja või sotsiaaltöötajana hoolealuste kallal vägivallatsemiseks, nende

vara riisumiseks või nende seksuaalseks kuritarvitamiseks. Kuni kümneaastane

tegutsemiskeeld võimaldab sellised inimesed hoida haavatavatest ühiskonnaliikmetest eemal

ka pärast vanglakaristuse kandmist.

3.1.3. Loomapidamise keeld inimeste ja vara kaitseks (eelnõu § 1 p 3, KarS § 522)

Muudatuse eesmärk

Praegu saab loomapidamise keelata peamiselt siis, kui loomapidaja on looma ennast

väärkohelnud. Keeldu ei saa alati määrata juhul, kui loomapidaja rikub nõudeid ning tema loom

ohustab või kahjustab inimesi, teisi loomi või vara. Nii võib tegelik ohuallikas alles jääda: ka

pärast rünnakut võib loom jääda hooletu loomapidaja juurde või võib ta võtta uue looma.

Muudatus võimaldab loomapidamise keeldu kohaldada ka siis, kui nõuete rikkumine on

põhjustanud olulise või korduva ohu inimese tervisele või varale, tekitanud tervise- või

varakahju või põhjustanud inimese surma.

Näiteks saab keelu määrata olukorras, kus järelevalveta jäetud või järelevalveta jäetud või lahti

pääsenud koer asub last ründama, kuid rünnak katkeb teise inimese või looma sekkumise tõttu.

Keeld võib olla põhjendatud ka siis, kui loom on juba inimest vigastanud, teist looma korduvalt

ohustanud või võõrast vara kahjustanud. Samas ei piisa keelu määramiseks igast väikesest ohust

või kahjust, näiteks sellest, et koer tõstab jalga postkastijala peale.

Praegu saab loomapidamise keelu määrata ainult kohus, kuigi suur osa loomapidamisnõuete

rikkumisi lahendatakse kohtuvälises väärteomenetluses. Seetõttu võib kiiret sekkumist vajav

oht jääda kõrvaldamata. Eelnõu annab keelu määramise õiguse ka pädevale kohtuvälisele

menetlejale, näiteks Põllumajandus- ja Toiduametile, Politsei- ja Piirivalveametile ning

kohaliku omavalitsuse menetlejale.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv karistusõiguslik regulatsioon võimaldab loomapidamise keeldu kohaldada üksnes

loomade kaitseks inimese eest – looma suhtes lubamatu teo toimepanemise korral. See

tähendab, et olukorras, kus loomapidaja ei põhjusta loomale kannatusi, kuid rikub

loomapidamisnõudeid ning tema loom ründab inimesi või teisi loomi, puudub õiguslik alus

loomapidamise õiguse äravõtmiseks.

Samas näitab praktika, et just hooletu või vastutustundetu loomapidamine, nagu loomade

järelevalveta jätmine või puudulikud tõkestusabinõud, on peamine põhjus, miks loomade

ründed aset leiavad. Statistikast nähtub, et koerarünnakutega seotud tervisekahjustuste arv on

viimastel aastatel olnud kasvutrendis.10 Kuigi tsiviilõiguslikud kahju hüvitamise nõuded ning

väärteo- ja kriminaalvastutusele võtmine on kehtivas õiguses selliste rünnakute korral

võimalikud, jäävad need reaktsioonid tagajärjepõhiseks ega võimalda kõrvaldada tegelikku ohu

allikat – loom jäetakse hooletule loomapidajale alles ja isegi kui konkreetne loom talt ära

võetakse, on tal alati võimalus uus loom võtta.

Lisaks on loomapidamise keelu kohaldamine praegu üksnes kohtu pädevuses. Arvestades, et

suur osa loomapidamisnõuete rikkumistest ja loomade väärkohtlemise juhtumitest lahendatakse

väärteomenetluses kohtuväliselt, ei ole põhjendatud sihistatud ja ohtu reaalselt kõrvaldava

lisakaristuse määramise jätmine üksnes kohtu pädevusse. Kui loomapidamiskeeldu saab

kohaldada lisaks kohtule ka kohtuväline menetleja, võimaldab see tõhusat sekkumist

olukordades, kus edasine loomapidamine kujutab ohtu loomale või teistele inimestele või nende

varale. Kuna looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumist menetleb lisaks

Põllumajandus- ja Toiduametile ka kohalikud omavalitsused, tuleb lisakaristuse määramise

õigus anda ka neile ja selleks tehakse eelnõu kohaselt asjakohane muudatus väärteomenetluse

seadustikku.

Muudatuse sisu

Muudatuse tulemusena on loomapidamiskeelu kui lisakaristuse kohaldamise võimalus

järgmistel juhtudel:

• looma suhtes on toime pandud lubamatu tegu loomakaitseseaduse (LoKS § 662 ja § 4

lg 1) tähenduses11 (sama ka kehtivas sõnastuses);

• looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise tagajärjel on põhjustatud oluline

või korduv oht teise isiku tervisele või varale;

• looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumisega on juba kahjustatud teise isiku

tervist või vara;

• looma pidamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise tagajärjel on põhjustatud inimese

surm.

Looma pidamise kohta kehtestatud nõuded, millele sättes on viidatud, võivad tuleneda nii

loomakaitseseadusest, veterinaarseadusest, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel

10 Rasked koerarünnakud on sagenenud, kuid omavalitsuste käed on seotud | Eesti | ERR

(https://www.err.ee/1609600046/rasked-koerarunnakud-on-sagenenud-kuid-omavalitsuste-kaed-on-seotud). 11 LoKS § 4 lg 1: Looma suhtes lubamatu tegu on looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid

füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele,

loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav

aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest

menetlusest ega hädaolukorrast, välja arvatud käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud juhud ja käesoleva

seaduse nõuetele vastavad loomkatsed.

(2) Loomavõitlus käesoleva seaduse tähenduses on looma ja looma või inimese ja looma vaheline võitlus, mis

korraldatakse ärilisel, meelelahutuslikul või muul eesmärgil ja mille tagajärjel loom võib hukkuda, saada vigastada

või kannatada piina.

(3) Keelatud on looma sunniviisiline söötmine, välja arvatud meditsiinilise näidustuse puhul.

kehtestatud lemmikloomade pidamise eeskirjadest, avalikus kohas käitumise üldnõudeid

reguleerivast korrakaitseseadusest kui muudest loomade pidamise tingimusi sisaldavatest

õigusaktidest. Eelkõige on praktikas sellisteks nõueteks kohustus hoida loomad kinni piiratud

territooriumil, et nad ei pääseks hulkuma, võõrast vara lõhkuma ega inimesi ründama.

Muudatuse järel saavad loomapidamiskeeldu kohaldada lisaks kohtule ka loomakaitseseaduses

nimetatud väärtegude kohtuvälised menetlejad:

o Põllumajandus- ja Toiduamet

o Politsei- ja Piirivalveamet

Samuti saavad loomapidamise keeldu kohaldada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses

nimetatud kohtuvälised menetlejad, kellel on KOKS § 664 kohaselt KOKS § 663 alusel

kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumiste menetlemise pädevus. Need on:

o valla- või linnavalitsus

o Politsei- ja Piirivalveamet

Olulise ohuna tervisele tuleb mõista olukorda, kus koer asub ründama näiteks (kuid mitte

tingimata) last, ent rünnak jääb lõpuni viimata nt teise inimese, koera vms sekkumise tõttu.

Sõnastusega soovitakse ühelt poolt rõhutada, et mitte igasuguse (väga väikese) ohu loomine ei

peaks olema loomapidamise keelu aluseks, kuid see võimalus peab olemas olema juhtudel, mil

tekitatud oht on niivõrd akuutne, et tegutseda on vaja kohe (st mitte jääda ootama ohu

kordumist).

Olulist ohtu varale ei tule tingimata sisustada KarS § 121 punktis 1 sätestatud olulise kahju

mõiste kaudu, kuna see võiks viia ebaõiglase järelmini (nt teise looma ohustamise puhul sõltuks

keelu kohaldamise võimalus ohustatud looma väärtusest). Täiendiga „oluline“ soovitakse

rõhutada tekitatud ohu akuutsust. Samuti tasub märkida, et ohustatud vara väärtuse arvesse

võtmine ei ole ebaoluline. Kindlasti ei tasuks loomapidamise keelu kohaldamist kaaluda

juhtudel, mil ohustatud varal ei ole arvestatavat väärtust (nt koer tõstab jalga postkastijala

peale). Karistuse kaalutlused peavad seda õigustama ja olema proportsionaalsed.

Kohtuvälise menetleja pädevuse laiendamisele vaatamata on loomapidamise keelu

kohaldamine väärteomenetluses jätkuvalt edasikaebeõiguse kaudu allutatud kohtulikule

kontrollile.

Loomapidamise keelu kohaldamisel on KOKS § 652 lg 1 kohaselt omavalitsusüksusel õigus

võtta täitmiseks üle need lemmikloomapidaja kohustused, mis on seotud lemmiklooma

nõuetekohase pidamisega, ning võtta lemmikloom tema senisest asukohast ära ja paigutada

loomade pidamiseks ettenähtud kohta. Sellest tuleks KOV-idel ka juhinduda. Loomapidamise

keelust kinni pidamist on võimalik kontrollida nii KOV-idel, PTA-l kui PPA-l, kuigi eelduslikult

mängib siin suurt rolli ka kohalik elanikkond, kes saab keelu rikkumisest eelnimetatud asutusi

teavitada. Väärteo eest mõistetud loomapidamise keelu rikkumise eest on võimalik rikkujat

karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut (LoKS § 6610).

3.1.4. Juriidilise isiku tegutsemiskeeld (eelnõu § 1 p 4, KarS § 551 p 3)

Muudatuse eesmärk

Praegu saab tegutsemiskeelu määrata ainult inimesele, mitte ettevõttele või muule juriidilisele

isikule. Seetõttu võib ettevõte jätkata samal tegevusalal ka siis, kui süütegude toimepanemine

oli tema teadlik ja süsteemne tegevus või osa tema ärimudelist. Üksnes rahaline karistus ei

pruugi sellisel juhul uusi süütegusid ära hoida. Muudatus võimaldab kohtul keelata juriidilisel

isikul kuni kümneks aastaks tegutseda valdkonnas, mida ta kasutas süütegude

toimepanemiseks.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv õigus võimaldab tegutsemiskeeldu lisakaristusena kohaldada vaid füüsilisele isikule,

ehkki sageli on kuritegude toimepanemise taga mitte konkreetse füüsilise isiku kuri tahe, vaid

juriidilise isiku ärihuvid, mida füüsilise isiku kaudu realiseeritakse. Kuritegude toimepanek

võib olla osa juriidilise isiku ärimudelist. Kehtiv õigus aga ei võimalda konkreetses

tegevusvaldkonnas lisakaristusena juriidilisel isikul tegutsemist keelata, ehkki see võib olla

põhjendatud nii eripreventiivsest kui ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtudes.

Muudatuse sisu

Eelnõu kohaselt võimaldatakse ka juriidilisele isikule kohaldada lisakaristusena

tegutsemiskeeldu, kui see on põhjendatud mõnel eelnõukohase KarS § 49 eesmärgil.

Juriidilisele isikule lisakaristuse kohaldamisel tuleb silmas pidada juriidilise isiku osa kuriteo

toimepanekus – eelkõige on lisakaristus kohane siis, kui kuritegu pandi toime konkreetse

eluvaldkonna eripärasid ära kasutades ja see oli juriidilise isiku teadlik ja süsteemne praktika,

mis annaks alust väita, et tegu on osaga juriidilise isiku ärimudelist. Juriidilisele isikule

tegutsemiskeelu kohaldamine annab ka selge sõnumi avalikkusele, mis üksnes rahalise

karistuse puhul jääks edastamata: jätkuv samalaadne kuritegevus äriühingu nimel ei ole

aktsepteeritav.

3.1.5. Perevägivalla arvestamine raskendava asjaoluna (eelnõu § 1 p 5, KarS § 58 p 4)

Muudatuse eesmärk

Muudatuse eesmärk on täpsustada karistusseadustiku § 58 punkti 4, sest kehtiv punkt 4 ei hõlma

selgelt kõiki Istanbuli konventsiooni artikli 46 punktis a ja naistevastase vägivalla vastase

direktiivi artikli 11 punktis k toodud perevägivalla mõistesse haaratud inimesi. KarS § 58 punkti

4 kehtivas sõnastuses sisaldub küll süüdlase endine või praegune pereliige, kuid Istanbuli

konventsioon rõhutab, et perevägivallana tuleb käsitada ka vägivalda endise või praeguse

partneri, aga samuti eksabikaasa poolt. Nii Istanbuli konventsioon kui naistevastase vägivalla

vastane direktiiv rõhutavad, et perevägivalla puhul ei ole oluline, kas endised või praegused

partnerid või pereliikmed elavad koos, on elanud koos või üldse mitte, ja kuigi selle rõhutamist

ei ole otsesõnu nõutud, tuleks selguse huvides ka see KarS §-s 58 sätestada.

Muudatusega täiendatakse punkti selliselt, et endiste või praeguste pereliikmete alla loetaks

edaspidiselt ka abikaasad ja paarisuhtepartnerid. Ka nende täienduste puhul on nõutav, et

süüdlase ja kannatanu vahel oleks tuvastatav perekondlik sõltuvus.

3.1.6. Süüteo eksponeerimine raskendava asjaoluna (eelnõu § 1 p 6, KarS § 58 p 14)

Muudatuse eesmärk

Praegu ei ole süüteo jäädvustamine ja teistele näitamine seaduses eraldi raskendava asjaoluna

nimetatud. Muudatus võimaldab kohtul karistuse määramisel arvestada, et teo filmimine ja

salvestise jagamine suurendab kannatanule tekitatud kahju. Näiteks võib toimepanija filmida

kannatanu peksmist või alandamist ning jagada salvestist sõpradele või sotsiaalmeedias.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Eestis on süütegude eksponeerimine muutunud järjest sagedasemaks probleemiks. Viimastel

aastatel on mitmed raskete kuritegude toimepanemist kujutavad materjalid jõudnud

sotsiaalmeediasse ja levinud internetis edasi, põhjustades kannatanutele ja nende lähedastele

lisatraumat ning levitades ühiskonnas hirmu.12 Näiteks on Pärnu maakohus käsitlenud juhtumit,

kus alaealised panid toime tapmise piinaval ja julmal viisil, filmisid kannatanu alandamist ning

levitasid videoid sotsiaalmeedia kontaktidele.13 Hiljem jõudis nimetatud videomaterjal ka

laiema avalikkuseni. Sellised juhtumid ei ole enam erandlikud, vaid kinnitavad, et süütegude

eksponeerimisest on kujunenud järjest enam levinud käitumismuster, millega kaasneb oluline

lisakahju.

Teaduskirjanduses on selgitatud, et selline nähtus on üha enam levinud nn uue põlvkonna

kuritegu, mis tekitab lisaks põhiteo kahjule lisakahjusid.14 Muu hulgas pannakse süütegusid

teadlikult toime ka just nende salvestamiseks ja levitamiseks (nn performance crime).15 Selliste

tegude sagenemine on seotud tehnoloogilise arenguga ning viitab vajadusele käsitada

eksponeerimist eraldiseisva ja lisakahju tekitava käitumisena.

Süüteo toimepanemise eksponeerimine suurendab toimepanija süüd, sest eksponeerimisega

astub toimepanija veel samme, et tegu või selle tagajärgi taasesitada. See võimendab süüteoga

tekitatud kahjulikku mõju nii kannatanule kui ka ühiskonnale ning kahju ulatus võib

digikeskkonna tõttu olla hoomamatu.

Süüteo eksponeerimine suurendab oluliselt kannatanu ja tema lähedaste kannatusi. Igasugune

kolmandale isikule suunatud esitamine – olenemata leviku ulatusest – rikub kannatanu

privaatsust, alandab inimväärikust ning süvendab juba tekitatud kahju. Digikeskkonnas leviv

materjal võib hakata ringlema kiiresti ja kontrollimatult ning jääda kättesaadavaks määramata

ajaks. See tähendab, et kannatanu võib kogeda sama sündmusega seotud kannatusi korduvalt,

iga kord, kui materjal uuesti esile kerkib või levib. Kannatanul, aga ka teo toimepanijal puudub

enamasti reaalne võimalus kontrollida materjali edasist levikut või selle eemaldamist. Seetõttu

tuleb süüteo eksponeerimist käsitada korduva kahjustamisena, mis ületab algse süüteo piirid

ning põhjustab täiendavat ja püsivat psühholoogilist kahju.

Süüteo eksponeerimisel on laiem mõju ühiskonnale tervikuna. Selline tegevus õõnestab

ühiskonna turvatunnet ning levitab hirmu ja ebakindlust. Vägivalda ja alandamist kujutava

materjali levik võib muuta süütegude toimepanemise ka meelelahutuslikuks meediasisuks. See

12 https://parnu.postimees.ee/8085928/tapavideost-minust-sai-osaline-enneolematus-johkruses 13 https://www.err.ee/1609637080/kohus-moistis-parnu-alaealised-tapmise-eest-ligi-kumneks-aastaks-vangi 14 Ryan C. W. Hall, Terry Day, Formulating Performance Crimes. – Journal of the American Academy of

Psychiatry and the Law, Online, September 2024, 52 (3) 280-285 (https://jaapl.org/content/52/3/280). 15 Samas.

omakorda aitab kaasa vägivalla ja julmuse normaliseerimisele ning võib kujundada

väärarusaama, et selline käitumine on aktsepteeritav või sotsiaalselt mingil viisil tasustatud.

Negatiivne mõju on eriti tugev noorte seas, kelle puhul võib selline sisu soodustada jäljendamist

või kujundada arusaama vägivallast kui tähelepanu saavutamise vahendist. Praktikas võivad

eksponeerimist motiveerida erinevad tegurid, nagu soov šokeerida, saada tähelepanu või

tunnustust, koguda jälgijaid sotsiaalmeedias või saavutada grupisisest heakskiitu.

Digikeskkond ja sotsiaalmeedia võimendavad neid motiive, muutes süüteo jäädvustamise ja

jagamise lihtsaks ning kiireks.

Kehtiv karistusseadustik ei võimalda süüteo eksponeerimist enamasti raskendava asjaoluna

arvesse võtta. Kuigi teatud juhtudel võib seda käsitada madala motiivina (KarS § 58 p 1) või

kannatanu alandamisena (KarS § 58 p 2), ei hõlma need asjaolud kõiki olukordi.

Riigikohtu praktikas on madala motiivi jaatamise lävend võrdlemisi kõrge, millele viitab

kohtupraktikas kasutatud sõnaühend „eriliselt hukkamõistetav“16. Lisaks eeldab kuriteo

toimepanemine madalal motiivil KarS § 16 lõike 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis

tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, st mingi taotletav

eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks17. Samas ei pruugi süütegu, mida eksponeeritakse,

ise olla alati toime pandud kavatsetult madala motiiviga. Tegu võib olla toime pandud

impulsiivselt, sotsiaalse surve mõjul või isegi ettevaatamatusest. Samuti ei pruugi

eksponeerimise eesmärk olla kannatanu alandamine, mistõttu ei ole alati kohaldatav ka vastav

raskendav asjaolu.

Eelnevast nähtub, et osa ühiskondlikult ohtlikust ja sügavalt taunitavast käitumisest jääb

kehtivate normide kohaldamisalast välja, kuigi see toob kaasa märkimisväärset lisakahju.

Seetõttu tuleb süüteo eksponeerimist käsitada iseseisva raskendava asjaoluna sõltumata

toimepanija motiivist või soovitud tagajärjest. Ei ole oluline, kas toimepanija pani põhiteo

toime ettevaatamatusest või kavatsetult – otsus seda jäädvustada ja vaatamiseks esitada

põhjustab ikkagi eespool nimetatud negatiivsed mõjud ja seda peaks saama arvesse võtta süü

suuruse hindamisel.

Muudatuse sisu

Muudatus ei loo uut süüteokoosseisu ega too kaasa automaatselt raskemat karistust, vaid annab

kohtule selge õigusliku aluse karistuse mõistmisel hinnata süü suurust süüteo eksponeerimisega

kaasneva lisakahju korral.

Eksponeerimine tähendab väljapanemist või esitamist. Süüteo toimepanemise või toime pandud

süüteo puhul tähendab see sellist tegevust, millega süüteo toimepanemine või selle tagajärjed

tehakse tajutavaks kolmandatele isikutele. Eeskätt vastavad raskendava asjaolu kirjeldusele

juhtumid, kus kuriteo toimepanemist või selle tagajärgi (nt läbipekstud ohvrit)

videosalvestatakse või fotografeeritakse, seejärel avaldatakse salvestised sotsiaalmeedias või

veebisaidil. Teisalt ei pea avaldamine toimuma tingimata internetis ja määramata isikute ringile,

vaid sättele võib vastata ka olukord, kus videot näidatakse (vaid) oma sõprusringkonnale vmt.

Samas võib süüteo eksponeerimine seisneda ka selles, et näiteks tapetud ohver viiakse avalikku

16 RKKK 1-20-6745, p 66. 17 RKKK 1-15-10119/80, p-d 38-39 koos viidetega.

kohta, kus laip on paljudele inimestele näha, kuriteost tehakse audiosalvestis, mida mängitakse

ette, või inimesi kutsutakse kuriteo toimepanekut pealt vaatama. Ei ole oluline, kas kuritegu

eksponeeritakse neile, kes seda ka ise vahetult tajusid, või hoopis muudele inimestele, kes

kuritegu või selle tagajärgi poleks muidu vahetult samas mahus tajunud. Raskendava asjaolu

esinemiseks piisab, kui toimepanija oma kuritegu või selle tagajärgi näitab vähemalt ühele

isikule.

3.1.7. Ähvardamine (eelnõu § 1 p 7, KarS § 120)

Muudatuse eesmärk

Eelnõu kohaselt laiendatakse KarS § 120 ehk ähvardamise koosseisu selliselt, et karistatavaks

muutuvad ka ähvardamine vägistamisega või muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo

toimepanemisega, ähvardamine kannatanu kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku

avaldamisega ja ähvardamine vabadusvastase süüteo toimepanemisega. Vara hävitamisega

ähvardamine seotakse lahti vara rahalisest väärtusest.Ühtlasi täiendatakse sätet selliselt, et

selgelt oleks karistatav mitte üksnes teise inimese enda, vaid ka teise inimese pereliikme või

muu lähedase inimese tapmise, tervisekahjustuse tekitamise, vägistamise või muu seksuaalse

enesemääramise vastase kuriteo või vabadusevastase süüteo toimepanemisega ähvardamine.

Muudatuse eesmärk on laiendada KarS § 120 ähvardamise koosseisu ulatust selliselt, et see

hõlmaks paremini ühiskonnas vägivallana tajutavaid ja kannatanu jaoks tõsist hirmu tekitavaid

ähvardusi. Muudatusel on ka preventiivne eesmärk. Aastatel 2023 ja 2024 registreeriti kokku

247 isikut, kes nii ähvardasid vägivallaga kui ka panid vägivallateo toime. 2025. aastal

registreeriti KarS § 120 alusel 561 kuritegu. Ähvardamise koosseisu korrigeerimine võib aidata

ennetada juhtumite eskaleerumist kehaliseks väärkohtlemiseks.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiva § 120 objektiivne koosseis on täidetud juhul, kui ähvardatakse:

• tapmisega,

• tervisekahjustuse tekitamisega või

• olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega (kusjuures kehtiva õiguse ehk KarS §

121 kohaselt tähendab see seda, et kahju peab ületama 4000 eurot).

Lisatingimusena peab ähvardus olema veenev, ja seda mitte üksnes kannatanu perspektiivist,

vaid ka keskmise mõistliku isiku positsioonilt.

Ähvardamise kuriteokoosseisu kaitstavaks õigushüveks on eeskätt inimese tervis – nii kehaline

kui vaimne heaolu. Ähvardamine kahjustab inimese vaimset heaolu, tekitades intensiivse ja

sageli pikaajalise hirmutunde. Kehtivas õiguses olev loetelu jätab koosseisust välja mitmed

ähvardused, mis praktikas kahjustavad sama õigushüve ning mis võivad kannatanule

põhjustada vähemalt sama intensiivset hirmu ja kahju.

Problemaatiline on ka see, et kehtiv õigus seob vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise

karistatavuse varalise kahju suure ulatusega, st vara, mille kahjustamisega ähvardatakse, peab

maksma rohkem kui 4000 eurot. Selline lähenemine ei arvesta olukordi, kus ähvarduse

objektiks olev ese ei pruugi olla suure rahalise väärtusega, kuid on kannatanule erilise isikliku,

emotsionaalse või muu tähendusliku väärtusega (nt lemmikloom, isiklikud mälestusesemed või

muud isikuga tihedalt seotud esemed) ja ähvardus seda kahjustada mõjub kannatanule märksa

rängemalt kui mõne muu, rahaliselt väärtuslikuma eseme kahjustamise ähvardus. Muudatuse

eesmärk on loobuda üksnes rahalise väärtuse lävendist ning võimaldada hinnata ähvarduse

tõsidust sisulisemalt, arvestades ähvarduse objekti tähendust kannatanule.

Seega ei ole pelgalt rahaline lävend alati sobiv kriteerium, hindamaks ähvarduse tõsidust ja

hirmu intensiivsust kannatanu perspektiivist. Sarnast lähenemist on kasutatud ka näiteks KarS

§ 152 lõike 2 punktis 2, kus „oluline kahju“ hõlmab lisaks varalisele kahjule ka teise isiku

õiguste või huvide olulist kahjustamist, sh isiklike õiguste riivet. Kehtiv § 120 ei võimalda aga

võimalikku kahju ulatust ja iseloomu sisuliselt arvesse võtta. Seda ilmestavad järgmised näited.

• Ähvardus tappa kannatanu lemmikloom (nt „Ma tapan su koera su enda silme all“) võib

tekitada väga tugevat hirmu ja vaimseid kannatusi, kuigi looma rahaline väärtus ei

pruugi olla suur. Samas ei pruugi rahaliselt kallima, kuid inimesele vähem tähendusliku

eseme, näiteks luksusliku, kuid kergesti asendatava asja hävitamisega ähvardusel olla

võrreldavat mõju.

• Ähvardus rikkuda kannatanu igapäevaeluks hädavajalik ese, näiteks sõiduk, mille

väärtus ei ületa 4000 eurot, kuid mis on inimese töövahend või liikumisabivahend, võib

oluliselt mõjutada tema toimetulekut ja õiguste teostamist, sõltumata eseme rahalisest

väärtusest.

• Ähvardus hävitada kannatanu jaoks olulised digitaalsed andmed (nt isiklikud fotod,

looming), mille rahaline väärtus võib olla olematu, kuid mille kaotus võib põhjustada

märkimisväärset emotsionaalset kahju.

• Vastupidiselt ei pruugi ka üle 4000 euro väärtusega vara hävitamise ähvardus alati

tekitada samaväärset hirmu, kui see vara ei ole kannatanule sisuliselt oluline (nt väga

jõuka inimese jaoks kergesti asendatav ese).

Kehtiv ähvardamise koosseis on puudulik ka seksuaalse enesemääramise vastaste ja

vabadusvastaste süütegudega ähvardamise puhul, mis on rasked isikuvastased süüteod.

Ähvardus näiteks inimese kinnipidamise, kuhugi viimise, pantvangi võtmise või

seksuaalvägivalla toimepanemisega võib olla kannatanule äärmiselt hirmutav ning halvata tema

käitumis- ja otsustusvabaduse samaväärselt või isegi intensiivsemalt kui ähvardus

tervisekahjustuse tekitamisega. Praktikas esinevad sellised ähvardused sageli kaudselt või

üldistatud kujul, kuid nende sisuline tähendus on kannatanule selge ja hirm reaalne. Kehtiv

õigus ei võimalda selliseid ähvardusi alati § 120 alla subsumeerida, kuna need ei vasta seaduses

loetletud ähvarduse koosseisu tunnustele. See loob olukorra, kus osa ühiskondliku taju kohaselt

väga hirmutavast ja vägivaldsest käitumisest jääb karistusõigusliku reageerimiseta.

Sarnane probleem esineb ka intiimse sisuga materjali avaldamisega ähvardamise puhul.

Digikeskkonna areng on toonud kaasa olukorra, kus inimesi ähvardatakse üha sagedamini

nende kohta seksuaalse sisuga pildi, video või muu andmeid sisaldava materjali avaldamisega.

Selline ähvardus võib kannatanule põhjustada väga intensiivset hirmu, arvestades materjali

intiimset laadi ning selle võimalikku kiiret, laia ja põhimõtteliselt piiramatut levikut

IKT-vahendite abil. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385 rõhutab, et

selliste materjalide avaldamine või sellega ähvardamine võib põhjustada ohvrile hoomamatut

kahju ning peab olema tõhusalt kriminaliseeritud. Kehtiv KarS § 120 ei kata selliseid ähvardusi,

kuigi nende mõju kannatanule võib olla võrreldav või raskemgi kui tervisekahjustusega

ähvardamine, kuna tähendab sisuliselt ajaliselt piiramatut ja ettenägematu ulatusega kahju.

Probleemi võimalikke mitteregulatiivseid lahendusi hinnates tuleb tõdeda, et eelnõu kohaselt

laiendatakse KarS § 120 kohaldamisala just seetõttu, et kehtiv õigus ei hõlma mitmeid

ühiskonnas tõsiseltvõetavate ja kannatanule intensiivset hirmu tekitavate ähvarduste liike (sh

seksuaalvägivalla, vabaduse võtmise või seksuaalse sisuga andmete avaldamisega

ähvardamine) ning vara rikkumisega ähvardamine on seotud rahalise väärtuse lävendiga.

Seetõttu ei ole senise õiguse parem rakendamine piisav, kuna tegemist ei ole üksnes praktika-

või tõlgendusprobleemiga, vaid sisulise regulatiivse lüngaga. Samuti ei saa menetlejate

lisakoolitamine või õppekavade arendamine asendada puuduvat või liiga kitsast karistusnormi

– isegi parema teadlikkuse korral puudub õiguslik alus selliste tegude kvalifitseerimiseks

ähvardamisena. Seetõttu on normi sisuline täiendamine vältimatu, et tagada kannatanu vaimse

ja kehalise heaolu tõhusam kaitse ning ennetada ähvarduste eskaleerumist raskemateks

isikuvastasteks süütegudeks.

Ähvardamisega rünnatakse teise inimese vaimset tervist. Ähvarduse adressaadis luuakse

ettekujutus võimaliku kahju – surma, tervisekahjustuse või olulise vara rikkumise või

hävitamise – tekkimisest ja tekitatakse temas hirm. Kuna norm reguleerib sõnaselgelt vaid

olukordi, kus ähvardatakse inimest ennast, jäävad koosseisu alt välja ka nn

kolmnurkähvardamise juhtumid, kus ähvardatakse tappa näiteks tema laps või muu pereliige

või lähedane inimene.

Muudatuse sisu

Eelnõukohase seadusega täiendatakse karistusseadustiku § 120 ähvardamise koosseisu, lisades

ähvardamistegude loetellu teise inimese ähvardamise vägistamisega või muu seksuaalse

enesemääramise vastase süüteo toimepanemisega, ähvardamise tema kohta seksuaalse sisuga

materjali ebaseadusliku avaldamisega ja ähvardamise vabadusvastase süüteo toimepanemisega.

Lisaks muudetakse vara vastu suunatud ähvarduse sõnastust selliselt, et senise „olulises

ulatuses vara rikkumise või hävitamisega“ asemel kasutatakse sõnastust „olulise vara rikkumise

või hävitamisega“. Sätte parema loetavuse huvides struktureeritakse säte selliselt, et

koosseisupärased ähvardamisteod on esitatud eraldi punktidena. Kõikide punktide puhul jääb

kehtima nõue, et ähvardus peab olema tõsiseltvõetav nii ähvardatu kui objektiivse kõrvalseisja

jaoks.

Ähvardamine vägistamisega või muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo

toimepanemisega hõlmab ähvardamist karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos loetletud tegudega.

Seejuures ei ole nõutav, et ähvardaja lubaks neid kuritegusid ise toime panna – karistatav on ka

selline ähvardus, kus ähvardaja hirmutab kannatanut sellega, et kannatanu vägistab ära keegi

kolmas („Lasen joodikutel su kinni võtta ja ära vägistada“).

Ähvardamine teise inimese kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega

hõlmab olukordi, kus inimest ähvardatakse temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu

teabetalletuse avalikustamisega ilma tema nõusolekuta. Tegemist on sisuliselt ähvardusega

panna toime eelnõu kohaselt karistusseadustikku lisatavale uuele süüteokoosseisule (KarS §

157⁴ – seksuaalse sisuga materjali ebaseaduslik avaldamine) vastav tegu.

Selline ähvardus võib tekitada kannatanule väga tugevat hirmu, arvestades nii materjali

intiimset laadi kui ka selle võimalikku kontrollimatut levikut digikeskkonnas. Direktiivi (EL)

2024/1385 artikli 5 lõike 1 punkt c kohaselt peavad liikmesriigid kriminaliseerima ka ähvarduse

avaldada intiimne või manipuleeritud materjal, mistõttu on see täiendus vajalik ka Euroopa

Liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmiseks.

Seksuaalse sisuga materjali ebaseadusliku avaldamisega ähvardamise puhul ei ole oluline, kas

selline materjal tegelikult eksisteerib või kas ähvardaja on võimeline seda reaalselt avaldama;

piisab, kui ähvardus on veenev ja kannatanul on olnud alust karta selle täideviimist. Samuti ei

ole tähtis, kas materjal on ehtne või manipuleeritud (nt tehisintellekti abil loodud), kuivõrd ka

töödeldud või valmistatud materjali avaldamise oht võib kahjustada kannatanu õigushüvesid

samaväärselt.

Ähvardamine vabadusvastaste süütegudega hõlmab karistusseadustiku 9. peatüki 6. jaos

sätestatud tegusid, sealhulgas inimkaubandus („Müün su prostituudiks“), isikuvabadust

piiravasse riiki toimetamine, pantvangi võtmine ja vabaduse võtmine seadusliku aluseta. Need

on rasked isikuvastased süüteod, millega ähvardamine võib põhjustada kannatanus intensiivset

hirmu ning tugevalt kahjustada tema vaimset heaolu.

„Olulise vara“ mõiste sisustamisel tuleb lisaks vara rahalisele väärtusele arvesse võtta ka selle

subjektiivset tähendust kannatanule ning selle seost tema õigushüvede ja heaoluga. Vara

olulisus võib seisneda näiteks selle isiklikus, emotsionaalses või ainukordses väärtuses (nt

lemmikloom, perekondlikud mälestusesemed), samuti selle mõjus kannatanu igapäevaelule või

õiguste teostamisele. Seega ei ole määrav üksnes vara turuväärtus, vaid selle tegelik kaalukus

konkreetse kannatanu jaoks.

Selline lähenemine võimaldab hõlmata ähvardusi, mis võivad tekitada kannatanus väga tugevat

hirmu, kuigi ähvarduse objekti rahaline väärtus ei pruugi ületada senist 4000 euro piiri. Samal

ajal ei tähenda suure rahalise väärtusega vara kohta tehtud ähvardus automaatselt ähvarduse

suuremat raskust, kui selle kahjustamine ei mõjuta oluliselt kannatanu õigushüvesid. Muudatus

viib koosseisu paremini kooskõlla ähvardamiskuriteo olemusega, mille keskmes on kannatanu

hirmu ja vaimse heaolu kahjustamine, mitte üksnes varalise kahju suurus.

Lisaks aitab muudatus vältida põhjendamatult kõrget karistatavuse lävendit juhtumites, kus

ähvarduse esemeks on näiteks kannatanule oluline, kuid rahaliselt raskesti hinnatav ese (nt

unikaalne isiklik mälestusese), mille väärtust ei ole võimalik määrata tavapärases varalises

mõttes, kuid mille emotsionaalne väärtus kannatanu jaoks on tohutu ja mille kahjustamisega

hirmutamine võimaldab kannatanu vaba tahtekujundust oluliselt pärssida. Ka näiteks varguse

korral tuleb sellises olukorras kvalifitseerida tegu mitte väheväärtusliku asja vargusena (KarS

§ 218), vaid varguse põhikoosseisuna (KarS § 199).

„Olulise vara“ mõiste ei laiene igasugusele kannatanu jaoks tähendusrikkale esemele.

Karistusseadustikus kasutatakse mõistet „oluline“ läbivalt olukordades, kus soovitakse esile

tõsta õigushüve suuremat kaalu ning välistada bagatelsed juhtumid (nt oluliselt häirimine,

oluline oht, oluline osa). Seetõttu peab kõnealuse sätte kontekstis olema vara olulisus kannatanu

jaoks ka objektiivselt hinnatavalt kaalukas. Pelgalt see, et ese on kannatanule meeldiv või tal

on teatud emotsionaalne väärtus, ei ole iseenesest piisav. Muudatusele vaatamata on jätkuvalt

võimalik suurt kahju hinnata ka rahalise väärtuse järgi – näiteks majanduslikult

vähemkindlustatud inimese jaoks on 4000-eurone kahju suur isegi siis, kui konkreetsel varal

sentimentaalne väärtus või eluline tähtsus puudub – kui näiteks elumaja kõik aknad sisse lüüa,

ei ole suveajal põhjust karta kohest surnuks külmumist, akendel ei ole ka mingit emotsionaalset

tähendust, kuid akende parandamine või asendamine on möödapääsmatu ja tähendab

majanduslikult vähemkindlustatud inimesele planeerimata ja võimalik, et ülejõukäivat kulutust.

Olulisuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii vara olemust, selle rolli kannatanu elus kui ka

ähvarduse realiseerumise võimalikku mõju kannatanu õigushüvedele tervikuna. Selline

piiritlemine tagab, et karistusõiguslik sekkumine jääb proportsionaalseks ega laiene vähese

tähtsusega juhtumitele, säilitades samal ajal võimaluse reageerida olukordadele, kus ähvarduse

esemeks olev vara on kannatanu jaoks ka tegelikult tähendusrikas.

Arvestades, et pereliikme või muu lähedase inimese (sõltuvalt suhte iseloomust nt tüdruksõbra,

parima sõbra, ristivanemate vmt) vastu suunatud ähvardus võib adressaadis tekitada sama palju

või isegi suuremat hirmu, kui tema enda kahjustamisele suunatud ähvardus, on mõistlik hõlmata

ähvardamise koosseisuga ka need inimesed. Erisusena ei loeta üldjuhul18 koosseisupäraseks

teoks pereliikme või muu lähedase inimese olulise vara või seksuaalse sisuga andmete

lekitamisele suunatud ähvardust, kuna nimetatud andmed ja vara on olemuslikult seotud

eelkõige isiku endaga.

Muus osas jääb KarS § 120 koosseis muutmata. Ka uute punktide puhul kehtib senine tingimus,

et inimesel peab olema olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Koosseisu objektiivsed ja

subjektiivsed tunnused, sh ähvarduse veenvuse hindamine ja selle suunatus konkreetse

kannatanu hirmutamisele, jäävad samaks.

3.1.8. Kehaline väärkohtlemine (eelnõu § 1 p 8, KarS § 121)

Eelnõu § 1 punktiga 8 tehakse KarS §-s 121 mitmeid muudatusi. Esmalt täpsustatakse

paragrahvi pealkirja, teiseks tõstetakse KarS § 121 lõikes 1 sätestatud vangistuse ülemmäär

ühelt aastalt kahele aastale, kolmandaks sõnastatakse ümber KarS § 121 lg 2 p 2 sätestatud

lähisuhtevägivalla teoalternatiivi sõnastus ning neljandaks viiakse sõltuvussuhte teoalternatiiv

senise KarS § 121 lg 2 p 2 alt eraldi punkti alla (p 21).

Muudatuse eesmärk (pealkirja muutmine)

KarS § 121 pealkirja muudetakse, et see vastaks paremini vastava sätte sisule. KarS § 121

pealkiri on kehtivas redaktsioonis „kehaline väärkohtlemine“, kuid kõnealuse sätte kaitstav

õigushüve on inimese tervis, mis hõlmab nii kehalist kui vaimset tervist. Seetõttu sõnastatakse

sätte pealkiri järgmiselt: “KarS § 121. Füüsilise ja vaimse tervise kahjustamine”. Vaatamata

sellele, et Eesti õigust on siiani tõlgendatud viisil, et tervis võib olla nii vaimne tervis kui

füüsiline tervis, on sätte praegune pealkiri ebatäpne. Muudatusega vastuolu normi pealkirja ja

sisu vahel kõrvaldatakse.

Muudatuse eesmärk (KarS § 121 lg 1 sanktsiooni muutmine)

Eelnõu § 1 punktiga 8 tõstetakse KarS § 121 lõikes 1 sätestatud vangistuse ülemmäär ühelt

aastalt kahele aastale. Muudatuse eesmärk on võimaldada määrata teo raskusele vastav karistus

ka juhul, kui kehaline väärkohtlemine oli väga julm või intensiivne, kuid kannatanu

tervisekahjustus ei kestnud üle nelja nädala.

18 Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on

suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile. Vt RKKKo

13.03.2020 otsuse p 9 kriminaalasjas nr 1-19-9448, kättesaadav veebis: 1-19-9448/32

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

KarS § 121 lõike 1 järgi kvalifitseeritud registreeritud kuritegude arv on viimastel aastatel

suurenenud (2021. a registreeriti 2234 kuritegu; 2022. a 2355; 2023. a 2502; 2024. a 2494 ja

2025. aastal 2470 kuritegu),19 mistõttu on vaja sellele kuriteoliigile ja võimalikule

karistuspraktika muutmise vajadusele tähelepanu pöörata.

Praegu saab kehalise väärkohtlemise eest määrata vaid kuni üheaastase vangistuse, isegi kui

tegu oli väga intensiivne, kuid ei põhjustanud kauem kui neli nädalat kestnud tervisekahjustust

(KarS § 121 lg 2 p 1, mis võimaldaks kvalifitseeritud koosseisuna kuni viieaastast vangistust).

Põhjus, miks sellist tervisekahjustust ei järgnenud, on mõnel puhul üksnes juhus (nt oli

kurjategija füüsiliselt liiga nõrk, liiga purjus või kannatanul lihtsalt oli õnne, et hoolimata

jõhkrast peksmisest olid tagajärjeks vaid hematoomid).

Muudatuse sisu

Kui § 121 lõike 1 sanktsioonimäära kahekordistada, on võimalik karistusi rohkem

diferentseerida, võttes arvesse nii reaalselt tagajärjeks olnud tervisekahjustusi (näiteks üks

hematoom vs. mitmed hematoomid ja pindmised haavad üle keha), aga ka teopilti (üksik löök

vs. peksmine mitmekesi ja kaikaga).

Muudatuse eesmärk (KarS § 121 lg 2 p 2 lähisuhte määratluse muutmine)

Muudatuse eesmärk on täpsustada KarS § 121 lg 2 p 2 sõnastust, et tagada selgus perevägivalla

käsitlemisel ning viia regulatsioon paremini kooskõlla perevägivalla tegeliku olemusega.

Muudatus aitab kõrvaldada kehtivas õiguses ja kohtupraktikas ilmnenud ebaselgused lähisuhte

mõiste sisustamisel ning tagab, et perevägivalla juhtumeid käsitletakse järjepidevalt ja

eesmärgipäraselt.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv KarS § 121 lg 2 p 2 kasutab kvalifitseeriva tunnusena mõistet „lähi- või sõltuvussuhe“.

Kuigi selle sätte lisamise eesmärk 2015. aastal oli reageerida perevägivallale rangemalt ning

viia õigus kooskõlla Istanbuli konventsiooniga, jäi perevägivalla mõiste seaduses sisuliselt

defineerimata. Seletuskirjas anti üksnes üldine lähisuhte kirjeldus, mis on praktikas osutunud

ebapiisavaks. Kohtupraktikas on kujunenud lähisuhte kitsam tõlgendus, mis ei arvesta

perevägivalla olemust ega selle dünaamikat.

Empiirilised uuringud näitavad, et vägivald ei pruugi lõppeda koos suhte lõppemisega, vaid

võib lahkumineku järgselt hoopis intensiivistuda. Eriti riskantne on periood, mil osapooli

seovad jätkuvalt ühised lapsed, varasuhted või muud sidemed. Seetõttu võib vägivalla

toimepanijal olla ka pärast suhte lõppemist märkimisväärne ligipääs ohvrile ja võimalus teda

rünnata. Uuringud näitavad, et kontrolliva loomuga partneri puhul suurendab lahkumineku risk

nii mittevägivaldset kui vägivaldset kontrollivat käitumist20 ning Rootsis läbi viidud uuring

näitab, et ligikaudu 10% naistest langeb lahkumineku järgselt rünnaku või ahistamise ohvriks,

19 Andmed pärinevad justiitssüsteemi andme- ja analüüsikeskkonnast JAAK, mis on ametialaseks kasutamiseks.

20 Ornstein P, Rickne J. When does intimate partner violence continue after separation? Violence Against

Women. 2013 May;19(5):617-33. doi: 10.1177/1077801213490560.

mis on toime pandud endise kaaslase poolt21. Praegune kitsas tõlgendus on toonud kaasa

olukorra, kus osa perevägivalla juhtumeid kvalifitseeritakse hoopis KarS § 121 lg 1 järgi, mille

sanktsioon on oluliselt leebem. See ei vasta teo tegelikule raskusele ega taga piisavat kaitset

kannatanutele. Samuti moonutab see perevägivalla statistikat, andes eksitava pildi juhtumite

vähenemisest.

Muudatuse sisu

Kehtivas õiguses on kõnealuse punkti sõnastus järgnev: „see on toime pandud lähi- või

sõltuvussuhtes või.” Eelnõu kohaselt on uus sõnastus järgnev: „ teo toimepanija ja kannatanu

on või on olnud lähisuhtes ning tegu on toime pandud selle suhte ajal või sellest suhtest

tulenevalt pärast suhte lõppemist”.

Sätte kaitseala hõlmab vägivalda, mis toimub suhetes, mida iseloomustab või on

iseloomustanud isikute vaheline isiklik, perekondlik või kooseluline side, millega kaasneb või

on kaasnenud suurem vastastikune haavatavus, usaldus või sõltuvus. Täiendavat

karistusõiguslikku kaitset põhjendab asjaolu, et sellistes suhetes toime pandud vägivald

kahjustab ohvri turvatunnet sügavamalt ning on sageli korduv ja varjatud.

Muudetud sõnastus viitab selgelt asjaolule, et lähisuhe ja lähisuhtevägivald (uue) KarS § 121

lg 2 p 2 mõistes võib esineda mitte üksnes ajal, mil teo toimepanija ja kannatanud on lähisuhtes,

vaid ka pärast seda, eeldusel et tegu on toime pandud tulenevalt sellest suhtest. Sellised

olukorrad võivad tõusetuda näiteks konfliktides seoses ühisvara jagamisega, laste

hooldusõigusega või ka lihtsalt siis, kui süüdlane ründas kannatanud näiteks seetõttu, et ei suuda

(endiselt) leppida sellega, et nende suhe lõppes või kuidas see lõppes.

Kuigi rahvusvahelised allikad defineerivad lähisuhtevägivalda väga laialt, ei ole sätte eesmärk

hõlmata olukordi, kus formaalselt koosseisupärane isikute vaheline seos päädib automaatselt

oluliselt karmima karistusega kui põhikoosseis KarS § 121 lg 1. Näiteks on võimalik, et isikud

on olnud seotud vaid põgusalt ilma sisulise ühiselu või vastastikuse seotuseta või mitukümmend

aastat tagasi ilma igasuguse suhtluse ja ühise seotuseta (nt ühine vara ja lapsed). Sellistes

olukordades ei pruugi konkreetse suhte laad õigustada lähisuhtevägivalla kvalifitseeritud

koosseisu kohaldamist. Tõlgendus peab jääma sätte eesmärgi piiridesse, milleks on kaitsta neid

ohvreid, kes on vägivalla toimepanijaga seotud või olnud seotud sellisel viisil, mis suurendab

suhte isiklikkuse kaudu vägivalla mõju ja ohtu ning ohvri haavatavust. Lisaks tuleb lõppenud

suhte puhul täiendavalt tuvastada tingimus, et tegu on toime pandud sellest suhtest tulenevalt.

(kirjeldatud ülal)

Muudatuse eesmärk (KarS § 121 lg 2 täiendamine punktiga 21)

Kehtiva KarS § 121 lg 2 p 2 sõnastus hõlmab ühes punktis nii lähisuhte kui ka sõltuvussuhte

(„see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes“). Eelnõuga eraldatakse kaks alust selguse

huvides eraldi punktidesse (sõltuvussuhe sätestatakse KarS § 121 lg 2 uue punktina 21). Selliselt

on võimalik juba kohtulahendi sissejuhatavast osast selgelt eristada, kumma alternatiivi alla

konkreetsel juhul tegu liigitati. Samuti lihtsustab see statistika kogumist.Sõltuvussuhe võib

21 Samas

esineda nii perekondlikes kui ka perekonnavälistes suhetes. Kuigi peresuhetes esineb sõltuvust

sageli (nt alaealise lapse ja vanema vahel), ei ole sõltuvussuhte olemasolu piiratud üksnes

lähisuhetega. Sõltuvussuhe võib tuleneda ka muudest asjaoludest nagu alluvussuhe, kasvatuslik

või institutsionaalne suhe (nt õpetaja ja õpilane, tööandja ja töötaja, hooldaja ja hooldatav).

Toimepanija seisukohalt on sõltuvussuhte puhul tegemist vastutust raskendava erilise

isikutunnusega KarS § 24 lg 3 tähenduses.

3.1.9. Hooldaja kohustuse rikkumine (eelnõu § 1 p 9, KarS § 1241)

Muudatuse eesmärk

Uue koosseisu eesmärk on tugevdada selliste inimeste karistusõiguslikku kaitset, kes vanuse,

puude, haiguse või muu seisundi tõttu sõltuvad teise inimese hooldusest ega ole suutelised oma

põhiliste eluliste vajaduste eest ise hoolitsema. Muudatuse eesmärk on tagada, et hooldamise

kohustusega inimeste teadlik ja korduv hooletus, abi andmata jätmine või inimväärikust

alandav kohtlemine oleks karistatav ka juhul, kui sellega ei ole veel tekitatud otsest ohtu elule

ega füüsilist valu või kehavigastusi, samuti juhul, kui ei ole tuvastatav, et füüsilise valu või

kehavigastuste tekitamine oleks toimepanija tahtlusega hõlmatud.

Uue kuriteokoosseisu sätestamise eesmärk on kaitsta hooldamist vajavate inimeste

inimväärikust, füüsilist ja vaimset heaolu ning ennetada väärkohtlemist olukordades, kus

kannatanu erilise haavatavuse tõttu ei ole võimeline ennast kaitsma ega väärkohtlemisest

teatama. Samuti on eesmärk vältida olukorda, kus hoolduse kvaliteedi miinimumnõudeks

kujuneb üksnes eluohtliku olukorra või tervisekahjustuste põhjustamise vältimine.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv karistusseadustik ei paku piisavat kaitset hooldamist vajavatele inimestele olukordades,

kus nende suhtes rikutakse hooldamise kohustust viisil, mis ei vasta olemasolevate

karistusnormide koosseisudele.

• KarS § 124 (abita jätmine) näeb ette vastutuse üksnes eluohtlikus olukorras inimesele

abi andmata jätmise eest õnnetuse või üldise ohu korral.

• KarS § 123 hõlmab teise inimese eluohtlikku või tervist raskelt kahjustada võivasse

olukorda asetamise või jätmise, kuid ei kata juhtumeid, kus inimene on juba abitus

seisundis ega satu hooldaja tegevuse või tegevusetuse tõttu otseselt eluohtu.

• KarS § 121 (kehaline väärkohtlemine) eeldab tahtlikku tervisekahjustuse või vähemalt

valu tekitamist. Seetõttu jäävad karistusõigusliku kaitse alt sageli välja olukorrad, kus

hooldamist vajavat inimest koheldakse süstemaatiliselt hooletult või alandavalt, kuid

kus väärkohtlemine ei avaldu füüsilise valu ega vahetu tervisekahjustusena.

• KarS § 171 (hooldusõiguse ja eestkoste teostamise nõuete rikkumine) näeb ette

vastutuse hooldusõiguse või eestkoste teostamise nõuete rikkumise eest, kui sellega

põhjustati oht hooldatava või eestkostetava elule või tervisele või oluline varaline kahju.

Normi kaitsealaks on perekonnaseadusest lähtuv hooldus- ja eestkosteõigus, mitte aga

sotsiaalhoolekande valdkond.

Praktikas tähendab see, et sellised käitumisviisid nagu toidu, vedeliku või ravimite andmata

jätmine, hügieeni-, liikumis- või järelevalveabi pakkumata jätmine, lamatiste ennetuse

eiramine, rahustite väärkasutamine või vaimne väärkohtlemine (nt alandamine, sihilik

ignoreerimine, hirmu ja alaväärsustunde tekitamine) ei pruugi olla karistatavad, ehkki need

kahjustavad oluliselt kannatanu inimväärikust. Erilise taunitavuse tingib selliste tegude puhul

kannatanu abitu seisund ning väärkohtlemine suhtes, kus on tegelikult ootus usaldusele.

Hooldamist vajavate inimeste väärkohtlemine võib halvematel juhtudel avalduda ka piinava

iseloomuga tegudena. Näiteks rääkisid mõned aastad tagasi tehtud asendushooldusteenuse

järelevalves mitu last järelevalvet teinud ametnikele, kuidas asenduskodu kasvataja paneb lapsi

karistuseks või rahustamiseks külma duši alla, mõnikord koos riietega. Vastutust ei järgnenud,

sest puudusid KarS § 121 koosseisutunnused. Probleemi teravdab asjaolu, et paljud hooldamist

vajavad inimesed – näiteks sügava intellektipuudega, raske dementsusega, teadvuseta või muul

viisil tajumis- ja väljendusvõimetud inimesed – ei ole võimelised väärkohtlemist ise kirjeldama

ega abi otsima. Seetõttu ei jõua sellised juhtumid sageli õiguskaitseorganiteni või ei ole

võimalik olemasolevaid kuriteokoosseise kohaldada.

Kehtiva õiguse kohaselt ei mahu KarS § 121 lõike 2 punkti 3 alla sellised teod, mis ei tekita

valu ega tervisekahjustust, kuid on hooldamist vajava isiku suhtes sellegipoolest ohtlikud või

inimväärikust alandavad. Seesuguseid juhtumeid on nii Eesti hoolekandeasutustes kui kodustes

tingimustes aset leidnud korduvalt ja mõned neist on ka suurema meediakajastuse saanud.

Olukorras, kus osa hooldusteenuseid osutatakse ettevõtlusvormis, võib esineda ka majanduslik

motivatsioon kokku hoida hoolduse kvaliteedi arvelt, kui vastutus kaasneb üksnes otsese

tervisekahjustuse tekkimisega.

Vägivallaennetuse kokkuleppes22 on olulise probleemina välja toodud muu hulgas

eakatevastane vägivald. Punkti 5 kohaselt on seatud eesmärgiks eakatevastase vägivalla

märkamine ja ennetamine, eraldi on mainitud ka hoolekandeasutusi. Nii nagu kokkulepe välja

toob, muutub vanemaealiste väärkohtlemise teema üha aktuaalsemaks. Näiteks ligi kümnendik

kuriteoohvritest (8%) ja ohvriabisse pöördunutest (9%) on vanemad kui 63-aastased. Eakad

võivad sattuda ohtu kodus, hoolekandeasutuses, haiglas, ametiasutuses, aga ka veebis ja

avalikus ruumis. Levinuimaks peetakse pereliikmete poolt kodus toime pandud ja nn

institutsioonilist vägivalda. Eakad ei kipu endaga toimunud vägivallast teatama, eriti kui

toimepanija on lähedane või hooldaja. Justiits- ja Digiministeeriumi tehtud analüüsidest nähtub,

et vanemaealiste vastu suunatud vägivallas on kehalise väärkohtlemise osakaal suur (2023:

22%23, 2021-2022: 31%24).

Muudatuse sisu

Kavandatav säte näeb ette vastutuse olukordades, kus hooldamise kohustusega isik rikub seda

kohustust, jättes teadvalt ja korduvalt abitus seisundis või hooldust vajavale inimesele

osutamata vajaliku abi, andmata ravimid või ravi, väärkasutades ravi või koheldes hooldust

vajavat inimest inimväärikust alandaval viisil.

22 https://www.just.ee/kuritegevus-ja-selle-ennetus/vagivallaennetuse-kokkulepe 23 2024 Ülevaade vanemaealistest ohvritest (https://create.piktochart.com/output/ceebf6091112-2024-ulevaade-

vanemaealistest-ohvritest). 24 Vanemaealiste kuriteoohvrite analüüs (https://www.justdigi.ee/sites/default/files/documents/2023-

09/Vanemaealiste kuriteoohvrite anal%c3%bc%c3%bcs_l%c3%b5plik.pdf).

Vastutus tuleneb hooldamise kohustuse olemasolust. Seega ei kriminaliseerita juhusliku või

kõrvalise inimese käitumist, vaid üksnes selliste inimeste tegevust või tegevusetust, kellel lasub

seadusest, lepingust või faktilistest asjaoludest tulenev kohustus tagada hooldamist vajava

inimese heaolu.

Koosseis eeldab kindlat liiki kannatanut – inimest, kes on abitus seisundis või vajab hooldust.

Abitu seisund tähendab, et inimene ei ole ebasoodsate asjaolude tõttu võimeline enda eest

seisma, väärkohtlejale vastupanu osutama või toimuvast aru saama. Näiteks ei mõista väikelaps

või dementsusega eakas endaga toimuvat ja võib olla ka füüsiliselt liiga nõrk, et tervele

täiskasvanule vastu saada. Liikumisvõimetu inimese vastupanuvõime on piiratud liikumise

tõttu oluliselt pärsitud. Hooldust vajab inimene sageli samadel põhjustel, mis on tinginud tema

abitu seisundi, näiteks liikumispuude, kõrgest east tulenevate toimetulekuprobleemide või raske

haiguse tõttu. Hooldusvajadust või abitut seisundit põhjustavate tegurite loetelu on näitlik ja

avatud. Kohtul tuleb iga kord hinnata, kas kannatanul esines hooldusvajadus või abitu seisund;

selle põhjus ei ole määrav.

Koosseisu kohaldamise eelduseks on, et tegu pannakse toime teadvalt (st otsese tahtlusega) ja

korduvalt, välistades üksikjuhtumite või hooletusest tingitud eksimuste kriminaliseerimise.

Koosseis eeldab, et toimepanija on teadlik hooldusaluse vajadustest ja oma kohustuse

rikkumisest, kuid jätkab sellist käitumist.

Koosseisupärased teod võivad väljenduda nii tegevusetuses kui ka tegevuses.

Tegevusetusena on karistatav eelkõige:

• vajaliku abi andmata jätmine (nt hooldust vajava inimese toiduta või hügieeniabita

jätmine);

• ravimi andmata jätmine (nt arsti määratud ravimi korduv manustamata jätmine);

• vajaliku ravi tagamata jätmine (nt arsti juurde viimata jätmine või ravi katkestamine).

Tegevusena on karistatav muu hulgas:

• ravi väärkasutamine (nt põhjendamatult suure rahustidoosi manustamine);

• inimväärikust alandav kohtlemine (nt inimese tahtlik alandamine või kiusamine

hooldamise käigus).

Sätte kohaldamisalasse võivad kuuluda näiteks järgmised olukorrad:

• eaka hooldamise kohustusega isik jätab korduvalt andmata talle määratud ravimi või

piisava toidu;

• puudega inimese hooldaja jätab teadvalt korraldamata vajaliku arstiabi, kuigi teab isiku

terviseseisundi halvenemisest;

• hooldusasutuse töötaja manustab hooldusalusele rahusteid mugavuse eesmärgil, mitte

lähtudes meditsiinilisest näidustusest;

• hooldaja hoiab hooldusalust korduvalt ebainimlikes või alandavates tingimustes,

näiteks jätab ta pesemata või väljaheitega määrdunud riietesse;

• vanem jätab korduvalt väikese lapse järelevalveta ja söömata olukorras, kus laps ei ole

võimeline ise toime tulema, ning ei taga tema esmaseid vajadusi.

Ühes uuringus on kirjeldatud juhtumit, kus hooldekodus viibiv haavatavas seisundis eakas oli

korduva vägivalla ohver. Tegemist ei olnud üksikjuhtumiga, vaid püsiva probleemiga, mille

käigus eakas inimene koges korduvalt füüsilist väärkohtlemist. Hooldust vajav inimene oli

voodist välja kukkunud, lebas maas ning meeshooldaja lükkas teda mööda maad jalaga.

Tunnistaja kirjelduse järgi olid meeshooldajad kannatanuga alati väga kurjad. Kuna juhtum

avastati juhuslikult, võib see viidata sellele, et sarnaseid olukordi esineb hoolekandeasutustes

rohkemgi, kuid neist ei räägita või neid ei märgata.25

Loodav säte toob võrreldes kehtivas KarS-is sisalduvate sätetega (eelkõige KarS § 171)

kirjeldatud väärkohtlemise juhtudel karistamishetke ettepoole. See nähtub ka paragrahvi

võrdlemisi madalas karistusmääras, milleks on eelnõu kohaselt rahaline karistus või kuni

üheaastane vangistus. Samuti on koosseisualternatiivide realiseerimine võimalik üksnes juhul,

kui tegu on toime pandud teadvalt ja korduvalt. Erinevalt KarS §-st 171 ei ole koosseisu

realiseerimiseks vaja tuvastada ohtu hooldatava või eestkostetava elule või tervisele, vaid piisab

ainuüksi asjaolust, et subjekti on väärkoheldud. Siiski lisatakse selguse huvides paragrahvi ka

subsidiaarsusklausel, mille kohaselt tuleb sätte kohaldamine kõne alla üksnes juhul, kui KarS §

171 kohaldamine on välistatud.

Kui hooldamise kohustuse rikkumine toob kaasa tervisekahjustuse või surma või tuvastatakse,

et toimepanija eesmärgiks oli hooldusalusele tervisekahjustuse või surma põhjustamine, tuleb

ta vastutusele võtta nende karistusseadustiku sätete alusel, mis näevad ette karistuse selliste

tagajärgede põhjustamise või põhjustamise katse eest.

3.1.10. Ahistav jälitamine (eelnõu § 1 p 10, KarS § 1573)

Muudatuse eesmärk

Muudatusega tõstetakse KarS § 1573 lõike 1 (ahistav jälitamine) koosseisu sanktsiooni

ülemmäär üheaastaselt vangistuselt kolmeaastasele vangistusele. Muudatuse eesmärk on

tagada, et õiguskaitse reageeriks proportsionaalselt ka sellistele tegudele, mille mõju

kannatanule on võrreldav füüsilise vägivallaga.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Probleemi tõsidus nähtub ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist (EL) 2024/1385, mille

põhjenduses 21 on selgitatud, et küberjälitamine on tänapäevane vägivallavorm, mida sageli

pannakse toime pereliikmete või samas leibkonnas elavate inimeste vastu, kuid mida panevad

toime ka endised partnerid või tuttavad. Tavaliselt kuritarvitab süüteo toimepanija tehnoloogiat,

et intensiivistada oma survestavat ja kontrollivat käitumist, manipuleerimist ja jälgimist, mis

omakorda suurendab ohvri hirmu ja ärevust ning isoleerib ta järk-järgult sõpradest, perekonnast

ja tööst.

Muudatuse sisu

Muudatus tagab, et ahistava jälitamisena kvalifitseeritavad vaimse vägivalla rasked vormid, mis

võivad põhjustada kannatanule pikaajalist psüühilist kahju, saavad proportsionaalse

karistusähvarduse.

25 M. Beilmann, Eakatevastane vägivald ja selle märkamine. Lõputöö, 2025.

(https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2025-10/Eakatevastane v%C3%A4givald

hooldekodudes ja selle m%C3%A4rkamine. MelissaBeilmann.pdf), lk 29.

3.1.11. Seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta avaldamine (eelnõu § 1 p 11, KarS § 1574)

Muudatuse eesmärk

KarS § 1574 eesmärk on kaitsta seksuaalse enesemääramise õigust, au ja väärikust ning eraelu

puutumatust digikeskkonnas, samuti viia Eesti karistusõigus kooskõlla Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiviga (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla

tõkestamist.

Uus § 157⁴ kriminaliseerib seksuaalse sisuga pildi, video või muu teose teadliku ja nõusolekuta

kättesaadavaks tegemise, sealhulgas juhul, kui see on loodud muutmise, töötlemise või tehnilise

vahendi abil, kui sellele järgneb teose kättesaadavaks tegemine. Sätte kehtestamine on vajalik,

et tõhusalt ennetada ja tõkestada selliseid kübervägivalla vorme nagu nn kättemaksuporno

(revenge porn) ja süvavõltsingu (deepfake) abil seksuaalse sisuga materjali tootmine ja

pahatahtlik levitamine, samuti sellise materjali avaldamisega ähvardamine (eelnõu § 1 p 7).

Muudatus võimaldab muu hulgas täita direktiivist tuleneva kohustuse, mille kohaselt peab

liikmesriigis olema karistatav intiimse sisuga või manipuleeritud materjali ilma nõusolekuta

avaldamine.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Digikeskkonna eripära ja IKT-vahendite laialdane kasutamine on kaasa toonud seksuaalse

sisuga materjali pahatahtliku ja sageli piiramatu levitamise, millest tekkivaid probleeme on

ulatuslikult teaduskirjanduses käsitletud.26 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)

2024/1385 põhjenduses 18 on selgitatud, et isikut varjamatult seksuaaltegevuses või isiku

intiimpiirkonda kujutava pildi, video ja muu sarnase materjali avalikult kättesaadavaks

tegemine IKT-vahendite abil ilma selle isiku nõusolekuta võib põhjustada ohvrile hoomamatut

kahju, arvestades, kui lihtsasti, kiiresti ja laialdaselt sellise materjali levitamine ja teo

toimepanek käib, ning materjali intiimset laadi. Uuringud on näidanud, et kannatanu jaoks võib

see kaasa tuua muu hulgas halvava ärevuse, paanikahood, tugeva alandus- ja häbitunde, töölt

vabastamise, verbaalse ja füüsilise ahistamise ning isegi ahistava jälitamise.27

Kehtiv karistusõigus ei reguleeri selgesõnaliselt teisest inimesest tema nõusolekuta seksuaalse

sisuga materjali avaldamist. Ka Eestis on esinenud juhtumeid, kus selliseid materjale

pahatahtlikult levitatakse ja teistele kättesaadavaks tehakse, kuid kus vaatamata suurele kahjule

on karistusõiguslikud meetmed jäänud piiratuks.28 Arvestades, kui suurt kahju selline tegu võib

kannatanule põhjustada, tuleb nii ennetamiseks kui tõhusaks reageerimiseks

karistusseadustikus sätestada, et teadvalt ja teise inimese nõusolekuta on temast seksuaalse

iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse avaldamine karistatav. Selline tegu on karistatav

ka juhul, kui kõnealune materjal on loodud olemasoleva materjali muutmise, töötlemise või

tehisliku valmistamise teel ja seejärel avaldatud. Direktiivi põhjenduse 19 kohaselt on

26 Kate Walker, Emma Sleath, A systematic review of the current knowledge regarding revenge pornography and

non-consensual sharing of sexually explicit media. – Aggression and Violent Behavior, Volume 36, 2017, lk 9–

24. https://doi.org/10.1016/j.avb.2017.06.010 27 D.K. Citron, M.A. Franks, Criminalizing revenge porn. – Wake Forest Law Review, 45 (2014), lk 101–140; 28 „Kellelgi raplakatest midagi?“ Tuhanded Eesti mehed küsivad ja jagavad grupivestluses kohalike naiste

alastifotosid. – https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120401727/kellelgi-raplakatest-midagi-tuhanded-eesti-mehed-

kusivad-ja-jagavad-grupivestluses-kohalike-naiste-alastifotosid

manipuleeritud materjalide, sealhulgas tehisintellekti abil loodud süvavõltsingute avaldamine

kiiresti kasvav oht. Seega ei ole KarS §-s 1574 vahet, kas inimesest avaldatud materjal kujutab

reaalselt aset leidnud olukorda või on selline materjal näiteks tehisintellekti abil loodud. Siiski

peab kannatanu olema äratuntav.

Muudatuse sisu

KarS § 1574 kaitstav õigushüve on inimeste seksuaalse enesemääramise õigus, eraelu

puutumatus, au ja väärikus.

Koosseisu keskseks teoks on teist inimest kujutava seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu

teabetalletuse edastamine, avaldamine või muul viisil kättesaadavaks tegemine.

Avaldamine tähendab seksuaalse sisuga materjali kolmandatele isikutele kättesaadavaks

tegemist mis tahes viisil. Avaldamisena käsitatakse mh:

• materjali üleslaadimist internetikeskkonda (sh sotsiaalmeedia, veebilehed, foorumid või

ühiseks kasutamiseks mõeldud serveriruumid);

• materjali jagamist sõnumirakendustes (nt Messenger, WhatsApp, Telegram);

• materjali saatmist ühele või mitmele konkreetsele isikule;

• materjali jagamist kinnistes gruppides või piiratud juurdepääsuga keskkondades.

Avaldamine ei eelda, et materjal jõuab määratlemata suurusega hulga isikuteni. Piisab sellest,

et see tehakse kättesaadavaks vähemalt ühele isikule. Digikeskkonnas seksuaalse sisuga

materjali avaldamine toob kaasa suure riski, et materjal jõuab piiramatu hulga isikuteni isegi

siis, kui esimeses etapis ei avaldata seda avalikkusele, vaid see avaldatakse näiteks kinnises

internetigrupis. Väga sageli selline risk ka realiseerub.29 Sellise materjali leviku tõenäosust

suurendab asjaolu, et selliseid materjale jagatakse edasi väga erinevatel põhjustel.

Teadusuuringud on näidanud, et seksuaalse sisuga pilte ja videoid ei jaga ilma nõusolekuta

mitte ainult kättemaksu otsivad endised partnerid (nn revenge porn), vaid inimesed teevad seda

ka mitmetel muudel põhjustel, näiteks raha teenimise eesmärgil, nalja pärast või isegi ilma

igasuguse konkreetse põhjuseta.30 Koosseisu ei täida siiski üksnes töötlemine või valmistamine,

kui kõnealust materjali ei avaldata.

Edastamine on avaldamise üks tüüpiline vorm ja tähendab materjali aktiivset üleandmist teisele

isikule või isikute grupile. Edastamine võib seisneda näiteks:

• faili või lingi saatmises;

• andmekandja (nt USB, kõvaketas) üleandmises;

• pilvekausta või digitaalse keskkonna ligipääsu andmises.

Seejuures ei ole ei edastamise ega avaldamise puhul nõutav, et edastaja või avaldaja ise oleks

materjali loonud või selle sisuga tutvunud või et materjal edastamise või avaldamise käigus

talle endale teatavaks saaks.

29 „Kellelgi raplakatest midagi?“ Tuhanded Eesti mehed küsivad ja jagavad grupivestluses kohalike naiste

alastifotosid (https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120401727/kellelgi-raplakatest-midagi-tuhanded-eesti-mehed-

kusivad-ja-jagavad-grupivestluses-kohalike-naiste-alastifotosid). 30 W.S. DeKeseredy, M.D. Schwartz, Thinking sociologically about image-based sexual abuse: The contribution

of male peer support theory Sexualization, Media and Society, 2 (2016),

https://doi.org/10.1177/2374623816684692.

Seksuaalse iseloomuga materjal on selline teabetalletus, mis on objektiivselt tajutavalt

seksuaalse sisuga (nt alastifotod, suguelundeid kujutavad pildid, seksuaaltegevuse salvestised),

samuti seksualiseeritud või töödeldud materjal (sh tehisintellekti abil loodud kujutis või

fotomontaaž), mis jätavad mulje inimese alastusest või osalemisest seksuaaltegevuses. Materjal

ei pea tingimata olema visuaalselt tajutav, vaid selgelt seksuaalse iseloomuga võib olla ka

näiteks audioklipp – selle edastamine on hõlmatud „muu teose“ alla.

Koosseis hõlmab ka teist inimest kujutava seksuaalse iseloomuga materjali nõusolekuta

valmistamist (näiteks seksuaaltegevuse salvestamist), töötlemist või muutmist, näiteks kujutise

redigeerimise teel, sealhulgas tehisintellekti abil, mille tulemusena jääb mulje, et isik on

seksuaaltegevuses, kui see materjal tehakse seejärel ilma kujutatud isiku nõusolekuta teistele

kättesaadavaks. Sellise valmistamise, töötlemise või muutmise alla kuulub ka nn

süvavõltsingute (deepfake) fabritseerimine, kus tehislikult genereeritud materjal meenutab

äratuntavalt mõnd olemasolevat isikut ja kujutab teda seksuaaltegevuses ning näib teiste jaoks

ekslikult ehtne või tõene.

Isik, kellest seksuaalse iseloomuga materjali on avaldatud, peab olema äratuntav. Äratuntavus

võib seisneda mitte üksnes isiku näo nähtaval olemises, vaid võib seisneda ka muudes tunnustes

(näiteks eriline tätoveering või sünnimärk kehal, kõnemaneer või hääletoon, siluett ja kõnnak

jne). Äratuntavuse kriteeriumi täitmiseks ei ole vaja, et ka võõrad inimese ära tunneksid –

inimene on materjali põhjal äratuntav ka siis, kui tema tunneb ära inimene, kes on temaga

lähemalt (või lausa intiimselt) kokku puutunud.

Oluline on, et kui inimene on andnud nõusoleku enda ja oma seksuaaltegevuse pildistamiseks,

salvestamiseks või enda kujutamiseks mingis fabritseeritud materjalis või edastanud seksuaalse

sisuga materjali kellelegi vabatahtlikult, ei tähenda see nõusolekut materjali avaldamiseks.

Samas ei tule koosseisupäraseks teoks pidada sellise materjali edastamist, mis on toodetud

turustamise eesmärgil (pornograafia, erootiline sisuloome vmt), isegi kui materjalis kujutatud

isikult iga kord nõusolekut küsitud ei ole. Kuna enda intiimpiltide turustanud inimene loobub

teadlikult privaatsusõiguse kaitsest ja arvestab võimalusega, et tema intiimse sisuga pildid jmt

materjal on avalikult kättesaadav, ei ole karistusõiguslik reaktsioon sellisel juhul põhjendatud.

Eeltoodu ei välista aga kujutatud isikul tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite kasutamist.

Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust mõlema objektiivse koosseisu

peamise elemendi puhul. Esmalt peab materjali edastaja vähemasti võimalikuks pidama, et

tema edastatav materjal sisaldab seksuaalse sisuga kujutisi teisest inimesest, mille avaldamiseks

või edastamiseks kujutatu nõusolek puudub. Teiseks peab toimepanija vähemasti võimalikuks

pidama ja möönma, et tema tegevus muudab materjali kättesaadavaks kolmandale isikule.

Kuriteo eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni kaheaastane vangistus, kuna

eelnõuga kavandatud KarS § 120 muudatuse (lg 1 p 4) tulemusena on isiku kohta seksuaalse

sisuga andmete ebaseadusliku ähvardamise eest ette nähtud kuni üheaastane vangistus ja

avaldamisteo karistus peab võimaldama rangemat karistust, kui on ette nähtud üksnes vastava

teoga ähvardamise eest.

3.1.12. Seksuaalse sisuga materjali soovimatu edastamine (eelnõu § 1 p 12, KarS § 1575)

Sätte lisamise eesmärk

Muudatuse eesmärk on muuta karistatavaks teisele isikule tema tahte vastaselt seksuaalse

sisuga visuaalse materjali (nt suguelundeid kujutava pildi või video) edastamine juhul, kui

selline tegu oluliselt häirib kannatanut. Sätte loomise vajadus tuleneb Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivist (EL) 2024/1385, mis kohustab liikmesriike kehtestama mõjusad,

proportsionaalsed ja hoiatavad karistused küberahistamise, sealhulgas nn küberpaljastamise

eest. Sättega kaitstav õigushüve on seksuaalse enesemääramise õigus, sh isiku vabadus

otsustada, millises ulatuses ta puutub kokku seksuaalse sisuga materjaliga, sh digitaalses

keskkonnas.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Küberpaljastamine, mille all tuleb mõista seksuaalse sisuga visuaalse materjali saatmist teisele

isikule, on muutunud laialt levinud küberahistamise vormiks. Direktiivi põhjendustes

rõhutatakse, et seda kasutatakse sageli naiste hirmutamiseks ja vaigistamiseks. Tegemist on

käitumisega, mis võib põhjustada kannatanule tõsist psühholoogilist kahju, ebaturvalisuse

tunnet, alandust ja seksuaalse enesemääramise riivet.

Eesti karistusõiguses ei ole praegu eraldi koosseisu, mis hõlmaks just seksuaalse sisuga

visuaalse materjali soovimatut edastamist, kui see saajat oluliselt häirib. Mõningail juhtudel

võib selline tegevus küll kvalifitseeruda KarS § 1573 lõike 1 (ahistav jälitamine, mida 2025.

aastal registreeriti 137 kuritegu) järgi, kuid seda üksnes juhul, kui tegu pannakse toime

korduvalt või järjepidevalt ning selle teo eesmärgiks või tagajärjeks on teise isiku hirmutamine

või alandamine. Lisaks peab tegu kannatanut oluliselt häirima, mis viitab suure intensiivsusega

eraelu puutumatuse rikkumisele, millega kaasneb turvatunde märkimisväärne vähenemine või

igapäevaelu toimetuste märkimisväärne raskendatus pikema perioodi vältel.31 Seega on KarS §

1573 kohaldumise lävend palju kõrgem kui direktiivist tuleneva süüteo hõlmamiseks vajalik ega

hõlma kergemaid küberpaljastamise juhtumeid.

Muudatuse sisu

Koosseisupärane tegu on seksuaalse sisuga visuaalse materjali edastamine teisele isikule.

Tegemist on pildi, video või muu nägemismeele abil tajutava materjaliga, mis kujutab saatja

enda või kellegi teise suguelundeid või muud seksuaalset tegevust.

• Tegu on toime pandud teadvalt ja tahte vastaselt. Toimepanija peab teadma, et adressaat

ei soovi sellist materjali saada. Seega täidab koosseisu vähemalt otsene tahtlus.

Seksuaalse sisuga materjal on eneseväljenduse üks vorme. Erinevalt ähvardustest, mille

puhul nende soovimatus ja taunitavus on selge, pole seksuaalse sisuga materjal alati

saajale ebameeldiv või häiriv. Pealegi on sellise ebasoovitava materjali saamise puhul

küllaltki lihtne see kustutada ja saatjale ühemõtteliselt teada anda, et sellist materjali ei

soovita. Seetõttu pole ka põhjust kriminaalvastutusele võtta isikuid, kes sellise foto või

video kellelegi saadavad, teadmata, kas vastuvõtja seda soovib, kuid pidades

võimalikuks ja mööndes, et vastuvõtja võib pildist ka häiritud olla. Tahtluse

31 Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne 2021. KarS § 1573, komm. 6.

tuvastamisel on oluline nt varasem keeldumine, suhtluskontekst või adressaadi

selgesõnaline väljendus.

• Materjali saamine on adressaadi jaoks oluliselt häiriv. Koosseis ei hõlma igasugust

ebameeldivustunnet, vaid üksnes olulist häiritust. Olulist häirimist tuleb sisustada igal

konkreetsel juhtumil, arvestades kõiki asjaolusid, kuid üldjoontes tuleb selle all mõista

sarnaseid tunnuseid, nagu ahistava jälitamise (KarS § 1573) puhul.

Paragrahvi lõike 2 kohaselt võib aga toimepanijat sama teo eest karistada rahalise karistuse või

kuni üheaastase vangistusega, kui tegevusega on loodud oht raske psüühikahäire tekkeks.

Kirjeldatud tegevuse kriminaliseerimise nõue tuleneb naistevastase vägivalla direktiivi artikli

7 punktist b. Ohu loomine raske psüühikahäire tekkeks tähendab sellise olukorra tekitamist, mis

võib kannatanul kaasa tuua raske psüühikahäire tekke.Arvestada tuleb, et ka selle teoalternatiivi

puhul on nõutav (vähemalt) otsene tahtlus kõigi koosseisuelementide, sh psüühikahäire

tekitamise ohu suhtes. See tähendab, et toimepanija teab, et teostab süüteokoosseisule vastava

asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Koosseisu kontekstis tähendab see, et toimepanija

pidi aru saama oma teo potentsiaalsetest järelmitest ja neid tahtma või möönma. Sellest on

põhjust rääkida näiteks olukorras, kus süüdlane teab, et konkreetse kannatanu vaimne tervis on

nõrk (nt ohver on varem viibinud vaimse tervise probleemidaga raviasutuses või on hiljuti läbi

elanud väga traumeeriva episoodi nagu tema vastu suunatud seksuaalkuritegu vmt) ning

koosseisupärane häirimistegu võib potentsiaalselt päädida raske psüühikahäire episoodiga.

3.1.13. Isikuandmete avaldamine isiku tervise kahjustamise eesmärgil (eelnõu § 1 p 13,

KarS § 1576)

Sätte lisamise eesmärk ja põhjendused

KarS-i täiendatakse §-ga 1576, mis tuleneb direktiivi artikli 7 punktist d, mille kohaselt tuleb

tagada, et kriminaalkorras oleks karistatav isiku nõusolekuta info- ja

kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) vahendite abil avalikkusele tema isikuandmeid sisaldava

materjali kättesaadavaks tegemine, et õhutada teisi isikuid tekitama kõnealusele isikule füüsilist

või rasket psühholoogilist kahju.

Direktiivi artikkel 7 käsitleb küberahistamist. Artikli punktile a vastavad Eesti õiguses KarS-i

§-d 120 ja 1573, punktile b vastab KarS-i § 22 ning punkt c kaetakse käesoleva eelnõuga KarS-

i §-ga 1575 , kuid punktil d ei ole õiget vastet, mistõttu tuleb KarS-i ka selles osas täiendada.

Punktile d KarS-is sobiva koha leidmiseks olid kaalumisel ka KarS-i §-d 157, 1571 ja 1572.

KarS-i § 157 pealkiri on küll isikuandmete ebaseaduslik avaldamine, kuid seda saab kasutada

üksnes juhul, kui isiku andmed on teisele teatavaks saanud kutse- või ametitegevuse käigus ja

need avaldatakse ebaseaduslikult. KarS-i § 1571 on mõeldud aga eriliiki isikuandmete

avaldamiseks. KarS-i § 1572 käsitleb isiku nõusolekuta tema isikuandmete edastamist, neile

juurdepääsu võimaldamist või nende kasutamist eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel

temast teadvalt ebaõige ettekujutus. Tegemist on nn identiteedipettuse sätetega. Kuna

olemasolevate sätete juurde uus reegel ei sobi, luuakse eraldi säte – § 1576.

Eelnõukohase muudatuse tulemusena on karistatav teist isikut tuvastatavate (näiteks isiku nimi,

aadress vms) või tuvastada võimaldavate (kaudsed andmed) isikuandmete tema nõusolekuta

edastamine, avaldamine või nendele juurdepääsu võimaldamine eesmärgiga õhutada teisi

isikuid kahjustama kannatanu kehalist või vaimset tervist. Seejuures mõeldaks vaimse tervise

rasket kahjustamist (direktiivis nimetatud raske psühholoogiline kahju).

Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt32 on isikuandmete edastamisega tegemist juhul,

kui aktiivse tegevusega tehakse teisele isikule andmed kättesaadavaks nt e-postiga, antakse üle

füüsilisel andmekandjal, laetakse üles teisele ligipääsetavasse serverisse jne, isikuandmetele

juurdepääsu võimaldamine on aga nt infosüsteemis autentimiseks vajaliku salasõna üleandmine

teisele isikule.

Direktiiviga kooskõla saavutamiseks on karistatavad teod isikuandmete edastamine,

isikuandmete avaldamine (avaldamine on üks andmete töötlemise viisidest, s.o võimalik

igasuguses vormis, sh suuliselt) ja isikuandmetele juurdepääsu võimaldamine, mis on toime

pandud isiku nõusolekuta. Nimetatud tegevused on karistatavad ainult siis, kui nende

toimepanemise eesmärk on õhutada teisi isikuid kahjustama isiku kehalist tervist või raskelt

kahjustama isiku vaimset tervist. Oluline ei ole, kas keegi reaalselt kahjustab kannatanu tervist

või mitte, koosseis on täidetud, kui teo toimepanijal oli pahatahtlik eesmärk kannatanu andmete

levitamisel. Koosseisu täitmiseks peab olema tuvastatud, et toimepanija tegutses sättes

nimetatud eesmärgil. Eesmärgi olemasolu tuvastatakse kõiki teo toimepanemise asjaolusid

kogumis hinnates ning sellele võivad muu hulgas viidata avaldatud andmete ja nendega

kaasneva sõnumi sisu, andmete avaldamise viis ja kontekst ning muud toimepanija eesmärgile

viitavad asjaolud.

Direktiivi põhjendustes33 märgitakse, et miinimumnormid küberahistamise süüteo kohta

peaksid sisaldama norme olukordadeks, kus ohvri isikuandmed tehakse ilma ohvri loata IKT

vahendite abil avalikkusele kättesaadavaks, et õhutada teisi isikuid tekitama ohvrile füüsilist

või rasket psühholoogilist kahju (doksimine34).

Karistusseadustiku kommentaarides35 märgitakse § 1572 juures, et isikuandmetena mõeldakse

igasugust teavet tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta. Kommentaar suunab omakorda

IKÜM-i36 artikli 4 punkti 1 juurde, mille kohaselt on isikuandmed igasugune teave tuvastatud

või tuvastatava füüsilise isiku (andmesubjekti) kohta; tuvastatav füüsiline isik on isik, keda saab

otseselt või kaudselt tuvastada, eelkõige sellise identifitseerimistunnuse põhjal nagu nimi,

isikukood, asukohateave, võrguidentifikaator või selle füüsilise isiku ühe või mitme füüsilise,

32 Nõmper, A. KarS §-d 157-1572– Karistusseadustik. Komm vlj. Tallinn: Juura 2021, lk-d 559-562. 33 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385, 14. mai 2024, mis käsitleb naistevastase vägivalla

ja perevägivalla tõkestamist Vt põhjenduspunkt 24. 34 Doksimine (inglise keeles doxxing või doxing) tähendab kellegi isikliku või identifitseeriva teabe

avalikustamist internetis ilma tema nõusolekuta, tavaliselt eesmärgiga teda hirmutada, häirida, kahjustada või

ahistada. Sõna pärineb ingliskeelsest väljendist "dropping docs" ("dokumentide avaldamine").

Näiteks võivad doksimise käigus avalikuks saada:

täisnimi koos koduse aadressiga; telefoninumber; e-posti aadress; töökoht või kool; pereliikmete andmed;

isiklikud fotod; muud andmed, mis võimaldavad inimest tuvastada või üles leida. 35 Nõmper, A. KarS § 1571 – Karistusseadustik. Komm vlj. Tallinn: Juura 2021, lk 561-562. 36 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32016R0679&qid=1780996192987.

füsioloogilise, geneetilise, vaimse, majandusliku, kultuurilise või sotsiaalse tunnuse põhjal.

Sageli pannaksegi isikuõiguste rikkumisi toime mitte varalisel eesmärgil, vaid just selleks, et

kahjustada teise isiku mittevaralisi hüvesid (hea nimi, maine jne), mis on seaduse tekstis

nimetatud kui teise isiku seadusega kaitstud õigused või huvid.

Direktiivi artikli 7 punkt d nimetab füüsilist või rasket psühholoogilist kahju, mistõttu on

eelnõuga tehtavas täienduses eraldi välja toodud kannatanu tervise kahjustamine (so nii kehalise

kui vaimse tervise KarS § 121 kohaselt). Kuna direktiiv rõhutab lisaks rasket psühholoogilist

kahju, on sätte sõnastuses eraldi nimetatud raske psüühikahäire tekitamine KarS § 118 lg 1 p 3

kohaselt.

KarS § 1576 sätestatud kuriteo karistusmääraks on eelnõu kohaselt kuni üks aasta vangistust.

Sama karistusmäär on direktiivis nõutud. Karistuse raskus võrreldes KarS §-dega 157 ja 1571

on muuhulgas põhjendatav asjaoluga, et see kätkeb endas tervise kahjustamise eesmärki.

3.1.14. Looma julm kohtlemine (eelnõu § 1 p-d 14 ja 15, KarS § 264)

Muudatuse eesmärk

Muudatuse eesmärk on tagada, et looma julm või piinav kohtlemine oleks üheselt kuriteona

käsitatav ning et raske loomapiinamise eest saaks määrata teo raskusele vastava karistuse.

Praegu võib jääda ebaselgeks, kas looma pikaajaline piinamine kuulub alati looma julma

kohtlemise kuriteokoosseisu alla. Selleks nimetatakse seaduses sõnaselgelt nii julm kui ka

piinav kohtlemisviis. Lisaks tõstetakse vangistuse ülemmäär ühelt aastalt kolme aastani, sest

praegune karistusmäär ei võimalda alati raske ja pikaajalise loomapiinamise korral määrata teo

raskusele vastavat karistust.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

Kehtiv KarS § 264 lõike 1 punkt 3 näeb kuriteona ette looma suhtes lubamatu teo

toimepanemise „julmal viisil“. Praktikas on see viinud vastuoluliste tõlgendusteni ning

ebaühtlase menetluspraktikani, kus piinaval viisil toime pandud teod on korduvalt

kvalifitseeritud väärtegudena või jäetud üldse süütegudena menetlemata.

On esinenud juhtumeid, kus loomade mitmekuuline näljutamine, suremiseni viiv mürgitamine

või muu pikaajaline ja teadlik kannatuste põhjustamine on jäetud KarS § 264 kohaldamisalast

välja põhjendusel, et tegemist oli „piinava“, mitte „julma“ teoga. Sellist käsitlust on kasutanud

nii Politsei- ja Piirivalveamet kui ka prokuratuur, mille tulemusel on kriminaalmenetlusi jäetud

alustamata ka olukorras, kus loomale põhjustatud kannatused olid ilmselgelt rasked.

Õigusselgusetust süvendab asjaolu, et KarS § 114 lõike 1 punkt 1 eristab sõnaselgelt piinavat

ja julma viisi, mis on loonud kohati eksliku arusaama, justkui piinav teguviis ei kuuluks KarS

§ 264 kohaldamisalasse. Kuigi Riigikohus on lahendis nr 1-23-6360 selgelt rõhutanud, et looma

piinamine ja talle järjepidevate kannatuste põhjustamine on olemuslikult julm tegu ning kuulub

KarS § 264 lõike 1 punkti 3 alla, ei ole see praktikas toonud kaasa ühtset ja püsivat tõlgendust.

Lisaks ei ole kehtiv sanktsioonimäär – rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus –

kooskõlas looma julma kohtlemise tegeliku ohtlikkuse ega ühiskondliku hukkamõistuga.

Looma tahtlik ja jõhker väärkohtlemine on praegu karistatav leebemalt kui näiteks puude ja

põõsaste kahjustamine või asja rikkumine ja hävitamine ja see ei ole proportsionaalne ega

põhjendatud.

Muudatuse sisu

Eelnõukohase seadusega muudetakse KarS § 264 lõike 1 punkti 3 sõnastust selliselt, et

kuriteokoosseisu hõlmatakse selgesõnaliselt looma suhtes lubamatu teo toimepanemine julmal

või piinaval viisil. Muudatuse eesmärk on välistada igasugune tõlgendusvaidlus küsimuses, kas

piinaval viisil toime pandud teod on kriminaalkorras karistatavad.

Samuti muudetakse sanktsioonimäära, nähes looma julma või piinava kohtlemise eest ette

rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Sanktsiooni rangemaks muutmine rõhutab

teo suuremat ühiskondlikku hukkamõistetavust ning võimaldab kohtul määrata raskematel

juhtudel teo raskusele vastava karistuse.

Muudatus lähtub arusaamast, et looma piinamine – st talle suure valu või pikaajaliste füüsiliste

ja vaimsete kannatuste põhjustamine – väljendab põhimõttelist ja rasket hoolimatust ning

tundetust looma kui tundevõimelise elusolendi suhtes ning on seega olemuslikult nii julm kui

ka piinav tegu. Selline käsitlus on kooskõlas loomakaitseseaduse § 4 lõike 1 sisuga ning

Riigikohtu väljakujunenud praktikaga.

3.1.15. Lisakaristuse täitmisest kõrvalehoidumine (eelnõu § 1 p 16, KarS § 329)

Muudatuse eesmärk

Muudatuse eesmärk on tagada, et juriidiline isik vastutaks talle määratud lisakaristuse teadliku

eiramise eest samamoodi nagu füüsiline isik. Praegu on lisakaristuse täitmisest

kõrvalehoidumine karistatav ainult KarS §-s 329 loetletud füüsilise isiku lisakaristuste korral.

Probleemi olemus ja kehtiva õiguse puudujäägid

KarS § 329 lõikes 1 puudub viide KarS §-le 551, mis sätestab juriidilise isiku lisakaristused.

Seetõttu ei ole praegu selget alust võtta juriidilist isikut vastutusele, kui ta talle määratud

lisakaristust teadlikult eirab. Selliseks näiteks võib olla olukord, kus ettevõte jätkab tegutsemist

valdkonnas, milles kohus on tal tegutsemise keelanud.

Muudatuse sisu

KarS § 329 lõike 1 loetellu lisatakse viide KarS §-le 551, mille tulemusena muutub

koosseisupäraseks teoks ka teadlik lisakaristuse täitmisest kõrvalehoidumine juriidilise isiku

poolt. Samuti täiendatakse sätet teise lõikega, mille kohaselt karistatakse juriidilist isikut sellise

kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega. Tegu on põhimõttelise muudatusega, mille

mõju ei ole suur, kuna kõnealuseid keelde rakendatakse (vähemalt senise praktika kohaselt)

praktikas harva.

3.1.16. Normitehnilise märkuse lisamine (eelnõu § 1 p 17)

Eelnõuga lisatakse KarS-i normitehniline märkus, mis tõendab direktiivi ülevõtmist. Eelkõige

on direktiiviga seotud muudatused KarS §-des 58, 120, 121, 1574, 1575, 1576. Normitehniline

märkus lisatakse järgmises sõnastuses: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

2024/1385/EL, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist (ELT L,

2024/1385, 24.05.2024).

3.2. Eelnõu § 2 (loomakaitseseaduse muutmine)

Eelnõu paragrahviga 2 muudetakse loomakaitseseadust (LoKS). LoKS § 6611 lõige 3

tunnistatakse kehtetuks. Kehtiva LoKS § 6611 lõike 3 kohaselt menetleb LoKS §-s 662

sätestatud väärtegu kohus, kui väärteoasja arutades on vaja otsustada loomapidamise õiguse

äravõtmine. Kuna siinse eelnõu § 1 punktiga 3 laieneb loomapidamiskeelu kohaldamise

pädevus ka kohtuvälisele menetlejale, puudub edaspidi vajadus LoKS § 6611 lõike 3 järele.

3.3. Eelnõu § 3 (väärteomenetluse seadustiku muutmine)

Eelnõu paragrahviga 3 muudetakse väärteomenetluse seadustikku (VTMS). VTMS § 73 lõike

1 punktis 1 on loetletud võimalikud kohtuvälise menetleja lahendid üldmenetluses. Kuivõrd

siinse eelnõu § 1 punkti 3 kohaselt on kohtuvälise menetleja pädevuses ka loomapidamiskeelu

kohaldamine, täiendatakse sellele vastavalt VTMS § 73 lõike 1 punkti 1 loetelu

loomapidamiskeelu kohaldamise võimalusega.

Lisaks eelmainitule tuleb seoses loomapidamise keelu kohaldamise pädevuse andmisega

kohtuvälisele menetlejale muuta VTMS §-e 74 ja 83. VTMS § 74 muudatused täiendavad

kohtuvälise menetleja otsuse sisule esitatavaid nõudeid ja VTMS §-st 83 jäetakse välja klausel,

mille kohaselt peab loomapidamise keelu otsustamiseks väärteo asja arutama maakohtunik.

3.4. Põhiseaduspärasuse analüüs

3.4.1. Loomapidamise keeld ja tegutsemiskeeld

Eelnõuga kavandatavad loomapidamise keelu (KarS § 522) ning tegutsemiskeelu ja ametikohal

töötamise keelu (KarS § 49) muudatused riivavad eelkõige põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud

üldist vabaduspõhiõigust, mis hõlmab isiku õigust vabalt otsustada oma tegevuse üle,

sealhulgas nii loomapidamise kui ka kutse- ja majandustegevuse üle. Lisaks riivab

tegutsemiskeeld otseselt PS § 29 lõikes 1 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset

ja töökohta ning PS § 31 kaitsealasse kuuluvat ettevõtlusvabadust. Loomapidamise keeld võib

ettevõtlusvabadust riivata juhul, kui loomapidamine toimub majandus- või kutsetegevusena.

3.4.1.1. Põhiõiguse riive

Põhiõiguse riive seisneb selles, et nii loomapidamise keeld kui ka tegutsemiskeeld välistavad

ajutiselt isiku õiguse tegeleda teatud tegevusega – kas loomade pidamisega või kindlal

tegevusalal tegutsemise või ametikohal töötamisega. Loomapidamise keelu puhul on

intensiivse riivega tegemist eelkõige siis, kui piirang puudutab isiku peamist elatusallikat ja

kestab pikema aja vältel.

Tegutsemiskeelu puhul võib riive olla eriti intensiivne, kuna see võib piirata isiku ligipääsu

tegevusalale, mis vastab tema kvalifikatsioonile. Samas on oluline, et keeld on seotud

konkreetse süüteoga ning selle kohaldamine eeldab sisulist seost teo ja keelatava tegevuse vahel

(nt süütegu majandus- või kutsetegevuses või ametiseisundi kuritarvitamine).

3.4.1.2. Riive õigustamine

Üldist vabaduspõhiõigust ning tegevusala valiku vabadust võib piirata igal eesmärgil, mis ei

ole põhiseadusega vastuolus või on kooskõlas selle väärtuskorraga. Eelnõus kavandatud

piirangute eesmärk on:

• inimeste elu ja tervise kaitse;

• vara kaitse;

• avaliku korra ja turvalisuse tagamine;

• haavatavate isikute (laste, eakate, puudega ja hooldust vajavate inimeste) kaitse;

• loomade heaolu tagamine.

Need eesmärgid tulenevad põhiseaduslikku järku väärtustest ning on legitiimsed. Riigil on ka

kaitsekohustus tagada isikute elu ja tervise kaitse, mis võib õigustada teatud põhiõiguste

piiramist.

3.4.1.3. Proportsionaalsuse analüüs

Sobivus

Nii loomapidamise keelu kui ka tegutsemiskeelu laiendamine on eesmärgi saavutamiseks

sobivad meetmed. Loomapidamise keeld võimaldab kõrvaldada ohuallika olukorras, kus isiku

tegevus on näidanud, et ta ei järgi nõudeid ning seab ohtu teised inimesed või loomad.

Tegutsemiskeeld võimaldab takistada isikul jätkata tegevust, mille käigus ta on juba toime

pannud süüteo, ning ennetada sarnaste rikkumiste kordumist.

Vajalikkus

Meetmed on vajalikud, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad

vahendid. Tagajärjepõhised meetmed (nt kahju hüvitamine või karistamine ilma lisakaristuseta)

ei kõrvalda riski, et isik jätkab ohtlikku tegevust. Üldised järelevalve- või haldusmeetmed ei

pruugi olla piisavad olukorras, kus isik on juba süüteoga näidanud, et ta ei järgi kehtivaid

nõudeid. Tegutsemiskeelu puhul ei pruugi leebemad piirangud (nt üksikute kohustuste

kehtestamine) olla piisavad, kui rikkumine tuleneb isiku tegevuse olemusest või

ametiseisundist. Seetõttu on lisakaristusena kohaldatav keeld vajalik, et saavutada ennetav ja

tõhus kaitse.

Mõõdukus

Meetmete mõõdukusest kõnelevad mitmed asjaolud:

• Keelud ei kohaldu automaatselt, vaid nende kohaldamine eeldab kaalutlusotsust igas

üksikjuhtumis.

• Tegutsemiskeelu kohaldamise alused on seaduses piiritletud (seos süüteo ja tegevuse

vahel või vajadus kaitsta haavatavaid isikuid).

• Keelud on ajaliselt piiratud (tegutsemiskeeld kuni 10 aastat kuriteo korral,

loomapidamiskeeld maksimaalselt samuti kümme aastat kuriteo korral).

• Võimalik on diferentseerida keelu ulatust (nt konkreetne tegevusala või loomaliik).

• Otsused on allutatud kohtulikule kontrollile.

Kuigi tegemist võib olla intensiivse riivega, kehtivad piirangud eeskätt olukorras, kus isik on

oma varasema käitumisega näidanud, et põhjustab ohtu teiste isikute õigushüvedele.

Kaitstavate hüvede – eelkõige elu, tervise ja nõrgemate isikute kaitse – kaal on väga suur,

mistõttu ei ole riive võrreldes eesmärgiga ebaproportsionaalne. Seega on muudatus

põhiseaduspärane.

3.4.2. Ähvardamine

Eelnõuga kavandatav KarS § 120 muudatus, millega laiendatakse ähvardamise koosseisu

ulatust, võib riivata eelkõige põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust, mis

hõlmab ka isiku õigust vabalt väljendada oma mõtteid ja seisukohti. Teatud juhtudel võib

tegemist olla ka PS § 45 lõikes 1 sätestatud sõnavabaduse riivega, kuivõrd ähvardus väljendub

reeglina verbaalse või muu kommunikatiivse teona.

3.4.2.1. Põhiõiguse riive

Põhiõiguse riive seisneb selles, et laiendatud ähvardamise koosseis piirab isiku võimalust

väljendada teatud liiki vägivallaga seotud või muul viisil hirmu tekitavaid lubadusi või

seisukohti. Karistusõiguslik sekkumine tähendab, et teatud väljendusviisid (ähvardused)

kvalifitseeritakse karistatavateks tegudeks ka senisest laiemas ulatuses.

Riive intensiivsus sõltub sellest, milliseid väljendusi piiratakse. Kuivõrd ähvardused ei ole

pelgalt arvamused, vaid suunatud teise isiku hirmutamisele ja võivad oluliselt kahjustada tema

vaimset heaolu, ei kuulu need sõnavabaduse tuumikalasse. Samas laieneb karistatavus uutele

ähvardusliikidele (nt seksuaalvägivallaga, vabadusvastaste süütegudega või intiimse materjali

avaldamisega ähvardamine), mistõttu laieneb ka riive ulatus.

3.4.2.2. Riive õigustamine

Sõnavabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Põhiseaduse (PS) § 45

teise lause kohaselt võib sõnavabadust piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste

õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.

Ähvardamise koosseisu laiendamise eesmärgiks on eeskätt teise isiku vaimse heaolu ja

turvatunde kaitse. Ähvardused, eriti vägivallaga seotud ähvardused, on mõeldud teise isiku

hirmutamiseks ning võivad oluliselt kahjustada tema vaimset tervist, enesemääramisvabadust

ja turvatunnet. Seetõttu on tegemist teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning tervise kaitsega

PS § 45 tähenduses. Seega on sõnavabaduse riive eesmärk otseselt seotud PS § 45 teises lauses

sätestatud lubatud piiramisalustega ja on põhiseaduse kohaselt legitiimne.

Üldist vabaduspõhiõigust võib piirata igal eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.

Ähvardamise koosseisu kaitstavaks õigushüveks on eeskätt inimese vaimne tervis ja

turvatunne. Tegemist on põhiseaduslikku järku väärtustega ning seetõttu on tegu legitiimse

eesmärgiga. Riigi kaitsekohustus hõlmab ka inimeste kaitsmist hirmu ja psühholoogilise

vägivalla eest, mitte üksnes juba realiseerunud füüsiliste rünnete eest.

3.4.2.3. Proportsionaalsuse analüüs

Sobivus

Ähvardamise koosseisu laiendamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv meede.

• Uute ähvardusliikide koosseisu lisamine võimaldab hõlmata käitumist, mis sisuliselt

tekitab kannatanus tugevat hirmu, kuid ei olnud seni karistatav.

• Eriti digikeskkonnas (nt seksuaalse sisuga materjali avaldamisega ähvardamine) aitab

kriminaliseerimine vähendada sellise käitumise levikut ja kaitsta kannatanuid.

• Mõiste „oluline vara“ kasutusele võtmine võimaldab hinnata ähvarduse mõju

sisulisemalt, arvestades kannatanu tegelikku olukorda.

Seetõttu aitab regulatsioon kaasa inimeste vaimse heaolu ja turvatunde tõhusamale kaitsele.

Vajalikkus

Meede on vajalik, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad alternatiivid.

• Tsiviilõiguslikud või menetluslikud abinõud (nt kahju hüvitamine) ei ole piisavad, et

ennetada ähvarduste tekitatud hirmu ega nende eskaleerumist.

• Kehtiv regulatsioon ei kata mitmeid ühiskonnas levinud ja raskena tajutavaid ähvardusi,

mistõttu on osa õigushüvesid praegu kaitseta.

• Kitsama koosseisu säilitamine looks põhjendamatu lünga õiguskaitses, eriti tehnoloogia

arengut arvestades.

Kuivõrd ähvardamise kriminaliseerimine eeldab jätkuvalt tingimust, et ähvardus peab olema

veenev ja kannatanul peab olema alust karta selle täideviimist, on regulatsiooni ulatus piiratud,

välistades põhjendamatu sekkumise.

Mõõdukus

Meetme mõõdukust toetavad järgmised asjaolud:

• Koosseis ei hõlma igasugust väljendust, vaid üksnes selliseid ähvardusi, mille puhul on

alust karta nende täideviimist.

• Säilib nõue hinnata ähvarduse veenvust ka objektiivse (mõistliku isiku) kriteeriumi

alusel.

• Karistusmäär püsib muutmata ning jääb suhteliselt mõõdukaks (rahaline karistus või

kuni üheaastane vangistus).

• „Olulise vara“ kriteerium välistab bagatelsed juhtumid ning nõuab objektiivselt

hinnatavat kaalukust.

Sõnavabaduse riive ei ole intensiivne, kuna kaitse ei laiene ähvardustele samas ulatuses kui

arvamusavaldustele. Samal ajal on kaitstavate hüvede – eelkõige inimeste vaimse tervise,

turvatunde ja seksuaalse enesemääramise – kaal väga suur. Seetõttu kaaluvad eesmärgid üles

põhiõiguse riive ning muudatus on põhiseaduspärane.

3.4.3 Füüsilise ja vaimse tervise kahjustamine (KarS § 121 muudatused)

Eelnõuga muudetakse KarS § 121 pealkirja, suurendatakse lõikes 1 sätestatud vangistuse

ülemmäära ühelt aastalt kahe aastani, täpsustatakse lähisuhtega seotud kvalifitseerivat tunnust

ning sätestatakse sõltuvussuhe eraldi kvalifitseeriva asjaoluna. Kavandatavate muudatuste

eesmärk on tugevdada isikute kaitset vägivalla eest ning tagada, et karistusõigus võimaldaks

senisest paremini arvestada teo toimepanemise konteksti, sealhulgas lähisuhetes ja

sõltuvussuhetes esineva vägivalla eripära ning kannatanu võimalikku suuremat haavatavust.

3.4.3.1. Põhiõiguste riive ja riive õigustamine

Karistusmäära suurendamine puudutab põhiseaduses sätestatud üldist vabaduspõhiõigust ja

põhiseaduse §-s 20 sätestatud õigust vabadusele. Vangistus kujutab endast otsest sekkumist

isiku füüsilisse vabadusse ning riivab seetõttu PS § 20 lõikes 1 sätestatud õigust vabadusele.

Riive intensiivsus suureneb eelkõige maksimaalse võimaliku vangistusaja pikenemise tõttu.

Kõrgem ülemmäär annab kohtule võimaluse kasutada teo raskusele vastavat karistust senisest

laiemas ulatuses. Ülemmäära tõstmine ei tähenda, et KarS § 121 lg 1 alla kuuluvate tegude eest

tuleks üldjuhul mõista senisest rangemaid karistusi, vaid suurendab võimalust arvestada

konkreetse teo raskust ja asjaolusid.

Eelnõuga täpsustatakse KarS § 121 lg 2 p 2 lähisuhtega seotud kvalifitseerivat tunnust ja

sätestatakse sõltuvussuhe KarS § 121 lg 2 punktis 2¹ eraldi kvalifitseeriva asjaoluna. Muudatuse

eesmärk on tagada, et lähisuhtega seotud kvalifitseerivat tunnust oleks võimalik kohaldada ka

olukorras, kus lähisuhe partnerite vahel on teo toimepanemise ajaks ametlikult lõppenud, kuid

selle mõju kestab edasi. Riive vägivallateo toimepanijale seisneb karistusõigusliku vastutuse

määras, mida muudatuse kohaselt on võimalik kohaldada ka pärast lähisuhte lõppemist.

Lähisuhe võib tekitada kannatanu ja toimepanija vahel erilise usaldus-, sõltuvus- või

haavatavussuhte ning suhte lõppemisel võib suhte ajal kujunenud konflikt, vägivalla- või

kontrollimuster jätkuda. Seetõttu on oluline, et regulatsioon hõlmaks ka endisi paarisuhte

partnereid.

Sõltuvussuhte eraldi kvalifitseeriva asjaoluna sätestamine muudab regulatsiooni selgemaks ja

eristab lähi- ja sõltuvussuhte kui sisult erinevad suhted. Sõltuvussuhe võib esineda ka olukorras,

kus toimepanija ja kannatanu vahel ei ole lähisuhet. Sõltuvussuhe võib tuleneda näiteks

hooldus-, eestkoste-, alluvus- või muust suhtest, mille tõttu on kannatanu toimepanija suhtes

tavalisest haavatavamas positsioonis, tal on seeläbi vähem võimalusi olukorrast lahkuda või

enda õigusi tõhusalt kaitsta. Sõltuvussuhte eraldamine iseseisvaks kvalifitseerivaks tunnuseks

suurendab regulatsiooni süsteemset selgust ja võimaldab arvestada erinevate haavatavust

tekitavate suhete eripära.

3.4.3.2. Proportsionaalsuse analüüs

Sobivus

Eelnõuga kavandatavad muudatused on sobivad, kuna need võimaldavad paremini saavutada

isikute tõhusama kaitse eesmärki. Kõrgem karistuse ülemmäär võimaldab kohtule senisest

paindlikuma karistusraami, mille piires on võimalik konkreetne karistus individualiseerida

vastavalt teo ebaõiglusele, süüle ning eri- ja üldpreventiivsetele vajadustele. Lähi- või

sõltuvussuhtes toime pandud väärkohtlemise käsitamine raskemini karistatavana on

põhjendatud kannatanu erilise haavatavusega sellises suhtes.

Vajalikkus

Muudatused on vajalikud, kuna olemasolev regulatsioon ei ole piisavalt selgesõnaline ega

võimalda kõigil juhtudel piisavalt arvestada teo toimepanemise konteksti ja kannatanu

haavatavust. Käesolev muudatus toetab olemasoleva karistusõigusliku kaitse täpsustamist ja

diferentseerimist.

Mõõdukus

Eelnõuga kavandatavad karistusõiguslikud muudatused on mõõdukad. Karistuse ülemmäära

suurendamine kahe aastani annab kohtule täiendava individualiseerimisruumi, kuid ei kohusta

kohut määrama senisest rangemat karistust. Kavandatav regulatsioon täpsustab, et lähisuhe

võib olla kvalifitseerivaks asjaoluks ka pärast suhte lõppemist, tagades senisest parema kaitse

perevägivalla ohvritele. Karistusõigusliku sekkumise intensiivsust tasakaalustab asjaolu, et

rangema vastutuse aluseks olevad asjaolud peavad olema konkreetses kriminaalmenetluses

tuvastatud ning karistuse mõistmisel tuleb arvestada teo konkreetset raskust ja isiku süüd.

3.4.4. Seksuaalse sisuga materjaliga seotud süüteod

KarS § 1574 (seksuaalse sisuga materjali ebaseaduslik avaldamine) ja KarS § 1575 (seksuaalse

sisuga visuaalse materjali tahtevastane edastamine) kehtestamine riivavad eelkõige

põhiseaduse § 19 lõikes 1 sätestatud üldist vabaduspõhiõigust, mis hõlmab isiku vabadust oma

tegevust ja käitumist vabalt kujundada. Samuti võivad need riivata PS § 45 lõikes 1 sätestatud

sõnavabadust, kuivõrd tegemist on kommunikatiivsete tegudega (teabe edastamine ja

avaldamine).

Lisaks puudutavad nimetatud sätted PS § 26 kaitsealasse kuuluvat eraelu puutumatust, kuid

seda teist isikut kaitsvate normidena.

3.4.4.1. Põhiõiguse riive

Põhiõiguse riive seisneb selles, et isikul piiratakse võimalust edastada ja avaldada seksuaalse

sisuga materjali.

KarS § 1574 puhul seisneb riive selles, et kriminaliseeritakse teise isiku kohta seksuaalse sisuga

materjali avaldamine või edastamine ilma tema nõusolekuta, samuti sellise materjali

valmistamine või töötlemine koos sellele järgneva avaldamisega.

KarS § 1575 puhul seisneb riive selles, et keelatakse teisele isikule tema tahte vastaselt

seksuaalse sisuga materjali edastamine, kui see teda oluliselt häirib.

Samas on oluline, et piirang ei hõlma kogu teabe levitamist, vaid üksnes kitsast kategooriat –

seksuaalse sisuga materjali edastamist või avaldamist ilma adressaadi nõusolekuta või tema

tahte vastaselt ning olukorras, kus see teda oluliselt häirib või kahjustab.

3.4.4.2. Riive õigustamine

Sõnavabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. PS § 45 teise lause

kohaselt võib seda piirata üksnes avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste,

tervise, au ning hea nime kaitseks.

Kõnesolevate sätete eesmärk on kaitsta teise isiku eraelu, au ja väärikust, vaimset heaolu, aga

ka seksuaalse enesemääramise õigust olukorras, kus isiku kohta levitatakse või talle edastatakse

seksuaalse sisuga materjali ilma tema nõusolekuta või tema tahte vastaselt.

Selline käitumine riivab otseselt teise isiku õigusi ja vabadusi, sh tema eraelu puutumatust ja

inimväärikust, ning võib kahjustada tema vaimset tervist. Seetõttu on tegemist PS § 45

tähenduses teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning tervise kaitsega.

PS § 26 kohaselt võib eraellu sekkuda üksnes tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste

õiguste ja vabaduste kaitseks.

Kõnesolevate süüteokoosseisude eesmärk on takistada teise inimese kohta intiimse ja

seksuaalse iseloomuga teabe levitamist ilma tema nõusolekuta. Selline käitumine kujutab

endast tõsist sekkumist kannatanu eraellu.

Karistusõigusliku keelu kehtestamine teenib seega teiste inimeste õiguste ja vabaduste ning

kõlbluse kaitse eesmärki PS § 26 tähenduses.

Üldist vabaduspõhiõigust võib piirata igal eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.

Kõnesoleval juhul langeb selle piirangu eesmärk kokku eeltoodud PS §-de 26 ja 45 alusel

lubatud eesmärkidega, mistõttu on ka PS § 19 riive põhiseaduslikult legitiimne.

3.4.4.3. Proportsionaalsuse analüüs

Sobivus

Kavandatud õigusnormid on eesmärgi saavutamiseks sobivad.

• Seksuaalse sisuga materjali tahtevastase levitamise kriminaliseerimine aitab vähendada

küberahistamist ja kaitsta inimeste seksuaalse enesemääramise õigust.

• Seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta avaldamise kriminaliseerimine võimaldab

tõhusalt reageerida sellistele nähtustele nagu nn kättemaksuporno.

• Regulatsioon arvestab digikeskkonna eripära, kus materjali levik võib olla kiire ja

ulatuslik, ning aitab ennetada pöördumatuid tagajärgi kannatanule.

Seega aitavad meetmed kaasa kaitstavate õigushüvede saavutamisele.

Vajalikkus

Meetmed on vajalikud, kuna puuduvad sama tõhusad, kuid põhiõigusi vähem piiravad

alternatiivid.

• Tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid (nt kahju hüvitamine või materjali eemaldamise

nõue) ei avalda piisavat üldpreventiivset mõju ega kaitse kannatanuid olukorras, kus

kahju tekib kiiresti ja raskesti pöörduval viisil.

• Kehtivas õiguses puudub selgesõnaline regulatsioon, mis hõlmaks nii küberpaljastamist

kui ka seksuaalse sisuga materjali nõusolekuta avaldamist, mistõttu jäävad mitmed

õigusega kaitstud teise inimese huvisid ründavad teod karistusõigusliku reageerimiseta.

• KarS § 1575 sisaldab kitsendavat elementi (oluline häirimine), mis välistab väheolulised

juhtumid ja piirab koosseisu kohaldamisala.

Seetõttu ei ole olemas vähem piiravaid, kuid sama tõhusaid meetmeid eesmärgi saavutamiseks.

Mõõdukus

Meede on järgmistel põhjustel ka mõõdukas.

• Koosseisud on selgelt piiritletud ega hõlma kogu seksuaalse sisuga teabe edastamist,

vaid üksnes tahtevastast või nõusolekuta toimuvat käitumist.

• KarS § 1574 eeldab nõusoleku puudumist ja isiku äratuntavust, seega pole tegu üldise

kõlbluse kaitse normiga, vaid karistatav on selline tegu, kus kahjustatakse just

konkreetse isiku õigusi.

• KarS § 1575 eeldab „olulise häirimise“ olemasolu, mis välistab bagatelsed juhtumid.

• Karistusmäärad on mõõdukad ning diferentseeritud vastavalt teo raskusele

(väärteokoosseis vs. kuriteokoosseis).

• Koosseis ei kriminaliseeri materjali pelka loomist või töötlemist, karistatav on sellise

materjali loomine või töötlemine vaid siis, kui materjal avaldati. See vähendab

sekkumise intensiivsust.

Kuigi tegemist on sõnavabaduse ja tegutsemisvabaduse riivega, on kaitstavate hüvede –

eelkõige seksuaalse enesemääramise, eraelu ja inimväärikuse kaitse – kaal väga suur. Eriti

digikeskkonnas võivad sellised rikkumised põhjustada ulatuslikku ja pöördumatut kahju, mis

õigustab intensiivsemat riigi sekkumist. Seetõttu ei ole põhiõiguse riive ülemäärane võrreldes

eesmärgiga ning muudatused on põhiseadusega kooskõlas.

3.4.5. Isikuandmete avaldamine isiku tervise kahjustamise eesmärgil

3.4.5.1. Põhiõiguste riive ja riive õigustamine

Isikuandmete avaldamise piirang puudutab põhiseaduslikus tähenduses ühelt poolt õigust

eraelu puutumatusele (PS § 26) ning tervise kaitsele (PS § 28), teisalt aga sõnavabadust (PS §

45). Kavandatav säte riivab isikuandmeid avaldava või edastava isiku sõnavabadust, kuna

keelab teatud juhtudel isikuandmete avaldamise, edastamise või neile juurdepääsu

võimaldamise.

Riive eesmärk on kaitsta inimese eraelu ja tervist ning ennetada olukordi, kus isikuandmeid

kasutatakse teadlikult eesmärgiga põhjustada teisele isikule füüsilist või vaimset kahju või

kutsuda esile tema kahjustamine kolmandate isikute poolt. Inimväärikuse, tervise ja eraelu

kaitse on põhiseaduslikult legitiimsed ning kaalukad eesmärgid, mis võivad õigustada

sõnavabaduse piiramist.

Riive õigustamisel on lähtutud PS §-st 11, mille kohaselt peab põhiõiguste piirang olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning proportsionaalne. Kavandatav piirang riivab

sõnavabadust, kuid teenib põhiseaduslikult legitiimset eesmärki kaitsta inimese tervist ja eraelu.

3.4.5.2. Proportsionaalsuse analüüs

Sobivus

Isikuandmete avaldamise keelamine juhul, kui avaldamise eesmärk on konkreetse isiku tervise

kahjustamine, aitab kaasa inimese tervise ja eraelu kaitsele ning aitab selliseid juhtumeid

ennetada. Seega on normil preventiivne mõju ja see aitab kaasa inimese kehalise ja vaimse

tervise kaitsele ning on sobiv.

Vajalikkus

Tegemist on ennetava koosseisuga, mille eesmärk on takistada isikuandmete kasutamist teiste

isikute tegevuse esilekutsumiseks millega kahjustatakse kannatanu tervist. Kavandatav

muudatus on vajalik, kuna olemasolevad õiguskaitsevahendid ei taga piisavat kaitset

olukordades, kus isikuandmeid kasutatakse tahtlikult selleks, et õhutada teisi isikuid kannatanu

tervist kahjustama.

Mõõdukus

Eelnõuga kavandatav karistusõiguslik sekkumine ja sõnavabaduse riive on mõõdukas, kuna

sellega kaitstakse väga kaalukaid õigushüvesid – isiku kehalist ja vaimset tervist ning

eraelu. Karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus võimaldab

kohtul karistuse individualiseerida vastavalt teo raskusele ja toimepanija süüle.4. Eelnõu

terminoloogia

Eelnõukohase seadusega ei võeta tarvitusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõukohase seadusega võetakse osaliselt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL)

2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist (ELT L,

2024/1385, 24.05.2024).

6. Seaduse mõjud

6.1. Mõjude üldiseloomustus

Eelnõu sisaldab mitmeid omavahel seotud karistusõiguslikke muudatusi, mille eesmärk on

suurendada õigusselgust, laiendada karistusõigusliku sekkumise võimalusi vastavalt

ühiskondlikule ootusele ning tugevdada vägivallaohvrite ja haavatavate isikute kaitset, samuti

inimeste kaitset digikeskkonnas. Muudatused hõlmavad nii olemasolevate süüteokoosseisude

täpsustamist ja laiendamist kui ka uute koosseisude loomist ning sanktsioonide ajakohastamist.

Eelnõu ei reguleeri üht kitsast valdkonda, vaid puudutab mitut temaatiliselt seotud probleemide

ringi, mistõttu on mõjude analüüs esitatud järgmiste alapeatükkidena:

1. vägivalla ja ähvardamisega seotud muudatused;

2. seksuaalse enesemääramise õiguse ja privaatsuse kaitse;

3. haavatavate isikute kaitse (hooldamise kohustus);

4. loomapidamisega seotud ohud ja ennetusmeetmed;

5. süüvõime erandit puudutav säte.

Eelnõuga kavandatavate muudatuste mõju avaldub eelkõige inimeste turvalisuse ja põhiõiguste

kaitse, õiguskaitseasutuste tegevuse, haavatavate isikute heaolu, loomade heaolu ning

õiguskindluse valdkonnas. Õiguskaitseasutustele võib muudatuste rakendamine kaasa tuua

täiendavat töökoormust seoses uute või täpsustatud süüteokoosseisude menetlemise,

tõendamise ja õiguskaitsemeetmete kohaldamisega.

Eelnõu peamised mõjutatud sihtrühmad on ähvardamis- ja vägivallakuritegude ohvrid ning

toimepanijad, digivägivalla ja seksuaalse enesemääramise vastaste tegude ohvrid, hooldust

vajavad inimesed ning nende hooldajad ja hoolekandeteenuse osutajad, loomapidajad ning

loomapidamise üle järelevalvet teostavad asutused, samuti õiguskaitseasutused, kohtud,

kohtuvälised menetlejad ja kohalikud omavalitsused.

6.2. Muudatuste mõjud

6.2.1. Vägivalla ja ähvardamise ning ahistava jälitamise koosseisude muudatused (KarS

§-d 120 ja 121, § 58 p-d 4 ja 14, § 1573)

Eelnõuga laiendatakse ähvardamise koosseisu (KarS § 120), täiendades seda seksuaalse

vägivalla, vabadusvastaste süütegude ja seksuaalse sisuga materjali avaldamisega

ähvardamisega. Samuti muudetakse selgelt karistatavaks nn kolmnurkähvardused. Veel

tõstetakse kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) karistuse ülemmäära ja ahistava jälitamise

(KarS § 1573) regulatsiooni sanktsiooniraami ülemmäära. Eelnõu täpsustab lähisuhtevägivalla

mõistet (KarS § 121 lg 2 p 2) ja viib KarS § 121 pealkirja vastavusse selle tegeliku sisuga.

Täiendatakse karistust raskendavate asjaolude loetelu (KarS § 58), nimetades punktis 4

pereliikmete kõrval ka paarisuhtepartnerit ning täpsustades selles lähisuhte mõistet ning lisades

eraldi raskendava asjaoluna süüteo eksponeerimise.

Nimetatud muudatused suurendavad õiguskaitseasutuste võimalusi reageerida vägivalla ja

ähvardamise juhtumitele, mis kehtiva õiguse kohaselt ei pruugi koosseisupärased teod olla. See

omakorda toob kaasa menetluste arvu mõõduka kasvu, eeskätt ähvardamise juhtumites. Suurem

võimalik karistusmäär võimaldab diferentseerida vastutust vastavalt teo raskusele ning annab

õiguskaitsesüsteemile suurema võimaluse reageerida raskematele vägivallategudele nende

tegelikule ohtlikkusele vastavalt. Kohtute töö võib mõnevõrra keerulisemaks muutuda, kuna

rohkemates asjades tuleb hinnata ähvarduse veenvust, kannatanu hirmu põhjendatust ning

raskendavate asjaolude esinemist.

Karistust raskendavate asjaolude täiendamine mõjutab eelkõige endiste või praeguste

paarisuhtepartnerite vahel toime pandud vägivalla hindamist. Pereliikmete kõrval

paarisuhtepartneri eraldi nimetamine aitab paremini kajastada suhteid, milles vägivallatsejal

võib olla kannatanu suhtes oluline usalduslik, emotsionaalne või kontrolliv positsioon. Süüteo

eksponeerimine võib suurendada kannatanu alandust, hirmu ja sotsiaalset kahju ning samal ajal

normaliseerida vägivaldset käitumist. Seetõttu on muudatustel nii kannatanu kaitset toetav kui

ka üldpreventiivne mõju.

Muudatuste tulemusena paraneb kannatanute kaitse ning väheneb olukordade hulk, kus

ühiskondlikult ohtlikuks ja äärmiselt etteheidetavaks hinnatav käitumine jääb karistusõigusliku

sekkumiseta. Vägivalla ja ähvardamisega seotud muudatuste peamine mõju seisneb isikute

turvalisuse ja kehalise ning vaimse puutumatuse paremas kaitses, sh perevägivalla ohvrite

senisest tõhusamas kaitses pärast paarisuhte lõppemist. Muudatused laiendavad õiguslikku

kaitset tõsiseltvõetavate ähvarduste eest nagu vägistamise või muu seksuaalse

enesemääratlemise vastase kuriteo toimepanemise, aga ka seksuaalse sisuga andmete

ebaseadusliku avaldamise korral. Ähvardamise koosseisu täiendamine seksuaalse vägivalla,

vabadusvastaste süütegude ning seksuaalse sisuga materjali avaldamisega ähvardamisega

parandab eelkõige kannatanute kaitset vaimse vägivalla eest. Sellised ähvardused võivad

tekitada kannatanus tugevat ja pikaajalist hirmu ning mõjutada tema igapäevast toimetulekut,

suhteid ja osalemist ühiskonnaelus. Eriti oluline on kaitse olukordades, kus ähvardust

kasutatakse kannatanu kontrollimiseks või mõjutamiseks ning kus ähvarduse tegelik mõju ei

seisne üksnes võimalikus füüsilises kahjus, vaid ka kannatanu privaatsuse, seksuaalse

enesemääramise või vabaduse ohustamises. Lähedane või perekondlik suhe võib suurendada

kannatanu haavatavust, võimaldada toimepanijal ära kasutada usaldust ning muuta vägivalla

mõju ja kordumise riski teistsuguseks kui juhusliku võõra isiku vahelise konflikti puhul.

Seetõttu aitab lähisuhtevägivalla mõiste täiendamine seaduses paarisuhtes olnud partnerite

kaitset perevägivalla eest ka peale paarisuhte lõppemist paremini tagada.

Kuigi kehtivas karistusõiguses eelnõuga sätestatavad seksuaalse sisuga materjalide avaldamist

ja edastamist puudutavad koosseisud puuduvad ning seetõttu puudub ka vastav statistika, võib

Justiits- ja Digiministeeriumi poolt tellitud ohvriuuringu (2025) andmetele tuginevalt välja

tuua, et 15-aastaste ja vanemate elanike hulgas on inimesed seksuaalse sisuga materjalidega

seotud ähvardusi kogenud. Küsimusele „Kas viimase 12 kuu jooksul on juhtunud, et internetis

on levitatud või ähvardatud levitada Teist seksuaalse alatooniga pilte, sõnumeid või muid

materjale?“ vastas 2024. aastal jaatavalt 4,4% ning 2025. aastal 4,5%.  Küsimusele „Kas

viimase 12 kuu jooksul on juhtunud, et internetis on ähvardatud Teist seksuaalse alatooniga

pilte või muid materjale levitada, kui Te ei nõustu ähvardaja soove täitma?“ vastati 2024. aastal,

et 0,4% vastanute puhul oli seda teinud lähikondlane (pereliige, sõber tuttav) ning 5,2% puhul

võõras. 2025. aastal märkisid vastajad sama küsimuse puhul, et 0,2% vastanute puhul oli seda

teinud lähikondlane (pereliige, sõber tuttav) ning 4,8% puhul võõras.

Statistika37 kohaselt pandi 2025. aastal üle poolte ahistava jälitamise juhtumitest (54%) toime

praeguse või endise paarisuhtepartneri poolt, samuti muu sugulase või hõimlase poolt (14%)

ning muu tuttava (12%) poolt. 18% juhtudest oli ahistav jälitaja ohvrile võõras. Ligi pooltel

juhtudest toimus ohvriga soovimatu kontakti võtmine telefoni, sõnumite, e-kirjade,

sotsiaalmeedia vm info- ja kommunikatsioonitehnoloogiavahendite vahendusel. Umbes

kolmandikul juhtudest ahistati kannatanut füüsiliselt, ilmudes ohvri koju, töökohta või mujale

kannatanuga seotud kohtadesse. Kasutati ka mõlema eelnimetatud viisi kombineerimist. Samuti

postitati solvavaid, häirivaid kommentaare või valeinfot internetti või sotsiaalmeediasse ning

jälgiti teist inimest häirivalt teda pidevalt pildistades või filmides.

Eelnõuga sätestatavad muudatused kannavad ühiskondlikku sõnumit, et vägivald ja sellega

ähvardamine nagu ka süüteo toimepanemise või toime pandud süüteo eksponeerimine, on

tõsine sotsiaalne probleem, millele tuleb karistusõiguslikult ennetavalt ja teo raskusele vastavalt

reageerida.

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole eeldatavalt olulist otsest mõju ettevõtjate ega

majanduskeskkonna toimimisele. Muudatused puudutavad eelkõige füüsiliste isikute

karistusõiguslikku vastutust ning ei kehtesta ettevõtjatele uusi üldisi majanduslikke kohustusi.

Kaudne positiivne mõju võib tuleneda vägivalla ja ähvardava käitumise vähenemisest ning

sellest, et turvalisem elukeskkond vähendab vägivallast tulenevaid sotsiaalseid ja

majanduslikke kulusid, sealhulgas kannatanute töö- ja toimetulekuvõime vähenemise ning

avalike teenuste kasutamisega seotud kulusid. Mõju ulatus on eeldatavalt väike.

Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole otsest mõju riigikaitse korraldusele,

riigikaitselistele ülesannetele ega riigi kaitsevõimele. Samuti ei ole muudatustel eeldatavasti

otsest mõju Eesti välissuhetele ega rahvusvahelistele kohustustele. Kaudses vaates toetavad

37 Perevägivald | Kuritegevus 2025

muudatused õigusriigi toimimist, inimeste põhiõiguste kaitset ja turvalisust ning on seetõttu

kooskõlas Eesti kui õigusriigi usaldusväärsuse ja rahvusvahelise mainega.

Muudatuste rakendamisega võib kaasneda täiendav töökoormus politseile, prokuratuurile ja

kohtutele, kuna muutub ähvardamise koosseisu kohaldamisala, suureneb võimalus arvestada

teo raskust kehalise väärkohtlemise korral ning lisanduvad täpsustused lähisuhtevägivalla osas

ning raskendavate asjaolude käsitlemisel. Seetõttu on oluline tagada vastav koolitus nii

õiguskaitseasutuste kui kannatanuid toetavate asutuste spetsialistidele. Olemasolevaid asutusi

ja nende põhiülesandeid eelnõu ei muuda ning eraldi uute asutuste või struktuuriüksuste loomist

ei ole vaja.

Eelnõuga ei kaasne eeldatavasti olulist otsest mõju riigieelarve tuludele ega kuludele.

Muudatuste rakendamine võib kaasa tuua täiendavaid kulusid seoses õiguskaitseasutuste

töökoormuse suurenemise, menetluspraktika kohandamise ja vajaduse korral ametnike

koolitamisega. Kulude täpset suurust ei ole võimalik eraldi hinnata, kuna varasem

karistusõiguslik praktika puudub ning kulude suurus sõltub menetletavate juhtumite arvust ja

sellest, kui ulatuslikult uusi sätteid praktikas kohaldatakse. Pikemas perspektiivis võib

muudatusel olla kaudne positiivne majanduslik mõju, kuna vägivalla ja ähvardamise tõhusam

ennetamine ning kannatanute parem kaitse aitavad vähendada vägivallast tulenevaid

ühiskondlikke kulusid.

6.2.2. Seksuaalse enesemääramise ja veebikeskkonnas toime pandud vägivalla ning

isikuandmete avaldamisega seotud isiku tervise kahjustamise vastase kaitse tugevdamine

(KarS täiendamine §-dega 1574, 1575 ja 1576)

Eelnõukohase seadusega kehtestatakse uus süüteokoosseis seksuaalse sisuga materjali

ebaseadusliku avaldamise (KarS § 1574) ja seksuaalse sisuga materjali soovimatu edastamise

(KarS § 1575) kohta. Samuti kehtestatakse uus süüteokoosseis isiku nõusolekuta isikut

tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete edastamise või avaldamise kohta

eesmärgiga õhutada teisi isikuid kannatanu tervist kahjustama (KarS § 1576).

Seksuaalse sisuga materjali ebaseadusliku avaldamise ja sellise materjali soovimatu

edastamisega seotud muudatus mõjutab eelkõige seksuaalse sisuga materjali loomises või

saamisel osalenud isikuid, kelle privaatsust ja seksuaalset enesemääramisõigust sellise materjali

levitamine, saamine või levitamisega ähvardamine rikub ning mida senine õiguslik regulatsioon

ei katnud. Seksuaalne väärkohtlemine ja seksuaalne vägivald on Eestis arvestatav probleem

ning uuringud näitavad, et oluline osa sellisest väärkohtlemisest on seotud ka

internetikeskkonnaga. Seda nii täiskasvanute kui laste puhul. Eesti laste privaatsust käsitlevas

2022. aasta uuringus38 märkis 37% lastest, et nad kardavad oma piltide ja videote jagamist ilma

nende nõusolekuta. 8 % oli lastest oli saanud soovimatult seksuaalse sisuga pilte, videoid või

sõnumeid, 7% vastajatest märkis, et fotot või videot minust on levitatud ilma minu nõusolekuta.

World Wide Web Foundationi (Web Foundation) ja World Association of Girl Guides and Girl

Scouts (WAGGGS) 2020. aasta uuringu39 tulemused näitasid, et 52% noortest naistest ja

tüdrukutest (peamiselt vanuses 15-35 aastat) on kogenud veebipõhist väärkohtlemist,

38 Uuring: iga neljas Eesti laps on internetis kogenud ohtu enda privaatsusele - Targalt Internetis 39 WF_WAGGGS-Survey-1-pager-1.pdf

sealhulgas ähvardavaid sõnumeid, seksuaalset ahistamist ja privaatsete piltide jagamist ilma

nõusolekuta.

Seksuaalse sisuga materjali avaldamine ilma isiku nõusolekuta võib rikkuda samaaegselt mitut

õigushüve – isiku eraelu puutumatust, seksuaalset enesemääramisõigust, au ja väärikust ning

õigust kontrollida oma isikliku ja intiimse informatsiooni levikut. Digitaalses keskkonnas võib

rikkumise mõju olla eriti ulatuslik. Erinevalt füüsilisest dokumendist või fotost võib veebis

avaldatud materjal kiiresti levida suure hulga inimesteni, seda võidakse kopeerida ja uuesti

avaldada ning kannatanul võib olla väga keeruline kontrollida materjali edasist levikut.

Materjali püsimine digikeskkonnas võib pikendada kahju ka pärast algse teo toimepanemist,

arvestada tuleb digikeskkonna piiriülese olemusega. Muudatused aitavad reageerida

digikeskkonnas levivatele vägivalla- ja ahistamisvormidele, mille osakaal on viimastel aastatel

kasvanud40. Õiguskaitseasutuste jaoks tähendab see menetluste arvu suurenemist just

digikeskkonnas toime pandud tegude osas. Seega tõuseb vajadus veebikeskkonnas pädevate

menetlejate ja vastava tehnoloogia järele. Sageneda võib rahvusvahelist koostööd, sealhulgas

rahvusvaheliste platvormidega suhtlemist nõudvate juhtumite hulk.

Karistusseadustiku täiendus, mis puudutab isiku nõusolekuta avalikkusele tema isikuandmeid

sisaldava materjali kättesaadavaks tegemist, et õhutada teisi isikuid tekitama kõnealusele

isikule füüsilist või psüühilist kahju, kaitseb eeskätt isikute põhiõigust turvalisusele,

privaatsusele, tervisele ja elule. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2024/1385/EL, mis

käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist, rõhutab41, et interneti- ja

sotsiaalmeediakasutuse kasv on viimastel aastatel järsult suurendanud avalikku vägivalla ja

vaenu õhutamist, sealhulgas soo alusel, mistõttu on oluline, et ohvrile füüsilise või raske

psühholoogilise kahju tekitamise õhutamine oleks süüteona karistusõiguses käsitletud.

Muudatuste rakendamisega võib kaasneda politsei, prokuratuuri ja kohtute töökoormuse teatav

suurenemine. Digitaalse materjali puhul võib suureneda ka vajadus digitaalse tõendamise,

elektrooniliste andmete säilitamise ja platvormidega tehtava koostöö järele. Kuna tegemist on

juba olemasolevate õiguskaitseasutuste ülesannetega, ei eelda muudatus eraldi uue asutuse

loomist.

Muudatuste mõju ühiskonnale on positiivne, kuna paraneb vaimse tervise kaitse – seksuaalse

sisuga materjali avaldamine, levitamine kui ka sellega ähvardamine on kannatanule, eriti noorte

puhul, sageli väga laastava mõjuga. Seksuaalse enesemääramise, eraelu ja inimväärikuse kaitse

tugevdamine on kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhiõiguste kaitse üldiste põhimõtetega ning

Euroopa tasandil suunduva arenguga, mille kohaselt käsitatakse kübervägivalda ja nõusolekuta

intiimmaterjali levitamist soolise ja seksuaalse vägivalla ühe vormina42. Isiku tervise

40 Cyber violence against women | European Institute for Gender Equality 41 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385, 14. mai 2024, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist. Põhjenduspunkt 24. 42 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385, 14. mai 2024, mis käsitleb naistevastase vägivalla

ja perevägivalla tõkestamist

kahjustamise eesmärgil isikuandmete nõusolekuta edastamise, avaldamise või nendele

juurdepääsu võimaldamise kriminaliseerimine laiendab karistusõiguslikku kaitset ja piirab

sellist väljendusvabaduse kasutamist, mis kahjustab teiste isikute õigusi. Muudatusel on

positiivne sotsiaalne mõju inimeste turvalisusele, tervisele ja heaolule. Muudatused ei too

kaasa otseseid täiendavaid kohustusi ettevõtjatele, kuid võivad suurendada elektroonilise side

teenusepakkujatele esitatavate päringute arvu.

6.2.3. Haavatavate isikute kaitse tugevdamine (hooldamise kohustuse rikkumine – KarS

§ 1241)

Uue süüteokoosseisu loomisega kriminaliseeritakse hooldamise kohustuse teadlik ja korduv

rikkumine olukorras, kus hooldatav isik jäetakse vajalikust abist ilma või koheldakse teda

inimväärikust alandavalt43. See võimaldab riigil sekkuda oluliselt varasemas etapis, enne kui

väärkohtlemise tulemusena tekib tervisekahjustus.

Hooldatava sõltuvus hooldajast tekitab olemuslikult ebavõrdse olukorra. Hooldajal võib olla

kontroll hooldatava igapäevaelu väga oluliste aspektide üle – näiteks toidu ja joogi

kättesaadavuse, hügieeni, ravimite võtmise, liikumise, arstiabi saamise ja suhtlemise üle. Kui

hooldaja jätab oma kohustused teadlikult ja korduvalt täitmata või kasutab oma positsiooni

hooldatava alandamiseks, võib hooldatava võimalus ennast ise kaitsta või abi otsida olla

oluliselt piiratud. Väärkohtlemise risk suureneb muu hulgas inimese funktsionaalse sõltuvuse,

puude, halva füüsilise tervise ja kognitiivse kahjustuse korral44. Seega on just

hooldusvajadusega inimesed üks neist rühmadest, kelle kaitsmiseks on vajalik tõhus ennetus ja

varajane sekkumine.

Mõju avaldub peamiselt sotsiaal- ja hoolekandesüsteemi ning õiguskaitse kokkupuutepunktis,

kus võib mõnevõrra suureneda selliste juhtumite avastamine ja menetlemine. Kuigi

regulatsioon ei muuda otseselt hoolekandeteenuste korraldust, võib see suurendada

järelevalveasutuste tähelepanu hoolekandeasutustele ja hooldusteenustele ning eeldatavasti

suunab ka hoolduse pakkujaid endid jälgima, et hooldusalustega väärikalt ja tähelepanelikult

käitutaks.

2021. aastal valminud uuringu45 andmetel, hooldab või abistab 16-aastastest ja vanematest Eesti

elanikest 22 protsenti ehk hinnanguliselt 230 000 inimest mõnda pikaajalise terviseprobleemi

või tegevuspiiranguga inimest, kelleks kõige sagedamini on koduseks toimetulekuks abi vajav

eakas lähedane. 2020. aastal tundis end ca 70 000 inimest igapäevategevustes oluliselt piiratuna

(vanusegrupis 16-aastased ja vanemad). Mõõdukaid piiranguid tundis samas vanuses elanikest

ca 160 000 inimest. 16-aastastest ja vanematest elanikest ca 180 000 inimest kasutas

terviseprobleemi või tegevuspiirangu tõttu lähedaste või tuttavate kõrvalabi46.

Muudatus võib suurendada hooldusteenuse osutajate, sealhulgas tööandjate tähelepanu

hoolduse kvaliteedile, töötajate väljaõppele, sisekontrollile ja hooldusplaanide järgimisele.

43 Vastus Eesti Puuetega Inimeste Koja pöördumisele.pdf 44 Abuse of older people 45 Elanikkonna hoolduskoormuse uuring 2022.pdf 46 Hooldereform ja pikaajaline hooldus | Sotsiaalministeerium

Pikemas perspektiivis võib varasem sekkumine vähendada raskemate väärkohtlemise

tagajärgedega, sealhulgas tervisekahjustuste ja suurenenud hooldusvajadusega seotud kulusid,

kuid selle mõju rahalist suurust ei ole praegu võimalik usaldusväärselt hinnata. Uus

süüteokoosseis suurendab riigi suutlikkust ennetada ja tõkestada haavatavate isikute

väärkohtlemist ning võimaldab õiguskaitsel sekkuda olukordadesse, kus kannatanu enda

võimalused ennast kaitsta on piiratud. See tugevdab üldist turvatunnet ja annab selgema

õigusliku aluse reageerida hooldussuhetes toimuvale süstemaatilisele väärkohtlemisele.

6.2.4. Loomapidamisega seotud ohtude ennetamine (KarS § 522 muudatus, LoKS § 6611 lg

3 kehtetuks tunnistamine, VTMS §-de 73, 74 ja 83 muudatused)

Eelnõu kohaselt laiendatakse loomapidamise keelu kohaldamise aluseid ja antakse pädevus

selle kohaldamiseks lisaks kohtule ka kohtuvälisele menetlejale. Muudatuse eesmärk on

võimaldada tõhusamat ja kiiremat sekkumist olukordades, kus loomapidamine ohustab

inimeste elu, tervist või vara. Mõju avaldub eelkõige järelevalveasutuste ja kohaliku

omavalitsuse töös, kelle menetluskoormus võib mõõdukalt suureneda. Samas paraneb oluliselt

ennetus ning väheneb risk, et ohtlik olukord jääb pikaks ajaks lahendamata.

KarS § 264 muutmisel on üldpreventiivne mõju, kinnitades ühiskonnas arusaama, et loomade

piinamine ei ole marginaalne õigusrikkumine, vaid tõsine kuritegu, millele järgneb

proportsionaalne ja selge riiklik reaktsioon. See toetab loomade heaolu, tugevdab avalikku

õiglustunnet ning aitab kaasa karistuspoliitika ajakohastamisele loomakaitse valdkonnas.

6.2.5. Süüvõime erand (KarS § 361)

Eelnõu kohaselt lisatakse säte, mille järgi ei ole süü välistatud, kui inimene on end tahtlikult

viinud seisundisse, mis välistab tema süüvõime. Muudatus kõrvaldab kehtivas õiguses esineva

lünga ning võimaldab karistusõiguslikku sekkumist olukordades, kus inimene saab praegu

vastutusest vabaneda vaatamata enda tahtlikule riskikäitumisele.

Muudatus ei mõjuta oluliselt menetluste arvu, sest tegemist on harvade üksikjuhtumitega, kuid

muudab nende lahendamise keerukamaks, kuna suureneb vajadus hinnata inimese varasemat

käitumist ja seisundi tekkimise ennustatavust.

6.3. Mõjude hindamine valdkondade kaupa

6.3.1. Sotsiaalne mõju

Eelnõu olulisim mõju avaldub sotsiaalsfääris. Muudatused parandavad vägivalla, ähvardamise

ja küberahistamise ohvrite kaitset ning laiendavad riigi võimalusi sekkuda olukorras, kus

isikute vaimne või füüsiline heaolu on ohustatud. Samuti tugevdatakse haavatavate isikute,

eelkõige eakate ja puudega inimeste kaitset hooldamise kohustuse rikkumise korral.

6.3.2. Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Eelnõul ei ole otsest mõju riigi julgeolekule ega välissuhetele. Kaudne mõju võib avalduda

rahvusvahelise koostöö suurenemises digikeskkonnas toime pandava vägivallaga seotud

juhtumite menetlemisel, kuid see ei ole sisuliselt uus menetlusvaldkond.

6.3.3. Mõju majandusele

Eelnõukohase seadusega ei kehtestata ettevõtjatele uusi kohustusi ega mõjutata otseselt

majandustegevust. Kaudne mõju võib avalduda elektroonilise side teenuse pakkujatele

esitatavate päringute arvu kasvus ning mõningases töökoormuse suurenemises

õiguskaitseasutustes. Mõju majandusele tervikuna on väike.

6.3.4. Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Eelnõu ei mõjuta otseselt elu- ega looduskeskkonda. Kaudne positiivne mõju võib avalduda

loomapidamisega seotud riskide vähenemises, mis parandab elukeskkonna turvalisust.

6.3.5. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Eelnõu mõjutab õiguskaitseasutuste, kohtute ning mõningal määral ka järelevalveasutuste ja

kohalike omavalitsuste tööd. Menetluste arv võib mõõdukalt suureneda, eelkõige ähvardamise,

kehalise väärkohtlemise ja digitaalse vägivalla juhtumites. Loomapidamise keelu pädevuse

laiendamine suurendab kohtuväliste menetlejate rolli. Muudatused ei eelda uute asutuste

loomist ega olulisi ümberkorraldusi.

6.3.6. Muud mõjud

Eelnõu parandab õigusselgust ning aitab vähendada olukordi, kus kehtiva õiguse kohaldamine

on ebaselge või ebapiisav. Samuti tugevneb õiglustunne, kuna ühiskondlikult ohtlik käitumine

on senisest paremini hõlmatud karistusõigusega.

6.4. Mõju kokkuvõte

Eelnõu mõjud on valdavalt positiivsed ning avalduvad eelkõige ühiskonna turvalisuse

suurenemises ja kannatanute paremas kaitses. Muudatuste rakendamisega ei kaasne eeldatavalt

olulist ettevõtjate ega vabaühenduste töökoormuse suurenemist. Muudatuste jõustumisel võib

suureneda õiguskaitseasutuste, ohvriabi ning kannatanuid abistavate teiste asutuste ja

organisatsioonide töökoormus seoses uute süüteokoosseisude rakendamise, juhtumite

hindamise, kannatanute nõustamise ja toetamise ning menetluspraktika kujundamisega. Eelnõu

rakendamisega seotud täpne ressursikulu pole prognoositav. Muudatustega seotud

tõlgendamis- ja rakenduspraktika kujunemine võib võtta aega. Seetõttu on oluline tagada

õiguskaitsesüsteemi, ohvriabi ja teiste kannatanuid abistavate osapoolte piisav väljaõpe ja

omavaheline koostöö. Oluline on teavitada ka avalikkust kavandatavatest muudatustest.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Kavandatavate muudatuste jõustumisel võib suureneda eelkõige Politsei- ja Piirivalveameti

ning prokuratuuri töökoormus. Politseis võib uute süüteokoosseisude alusel laekuvate

juhtumite hindamisele ja registreerimisele, tõendite kogumisele, kannatanute ja tunnistajate

ärakuulamisele ning veebikeskkonnas toime pandud kuritegude korral digitaalse

tõendusmaterjali kogumisele ja analüüsimisele kuluv aeg suureneda. Prokuratuuri töökoormus

võib suureneda menetluste juhtimise, tõendite õigusliku hindamise, menetlusotsuste tegemise

ja kohtumenetluseks vajalike toimingute tõttu. Töökoormuse kasv võib avalduda ka kohtu- ja

muu menetluspraktika kujundamise perioodil, mil uute sätete tõlgendamine ja kohaldamine

võib võtta senisest rohkem aega. Ohvriabi ning kannatanuid abistavate teiste asutuste ja

organisatsioonide töökoormus võib suureneda eelkõige juhtumite hindamise, kannatanute

nõustamise ja toetamise tõttu.

Lisaks võivad muudatuste jõustumise eel ja järel tekkida ühekordsed kulud koolituste

korraldamiseks, juhiste ja infomaterjalide koostamiseks ning avalikkuse teavitamiseks. Nende

kulude suurust ei ole praeguses etapis võimalik täpselt prognoosida, kuid eeldatavalt on

tegemist piiratud ulatusega kuludega, mida on võimalik kavandada asjaomaste asutuste

olemasolevate eelarvevahendite raames. Vajaduse korral tuleb rakendamise käigus hinnata

täiendavate vahendite vajadust.

Eelnõu rakendamisega seotud täpset ressursikulu ei ole võimalik usaldusväärselt prognoosida.

Selle põhjuseks on eelkõige asjaolu, et puudub kindel teadmine, kui palju uusi juhtumeid

muudatuste tulemusena menetlusse jõuab, milline on nende juhtumite keerukus ning millises

ulatuses kasutatakse uusi õiguskaitse võimalusi. Samuti võib muudatustega seotud

tõlgendamis- ja rakenduspraktika kujunemine võtta aega ning esimestel rakendamise aastatel

võib ühe juhtumi menetlemiseks kuluv aeg olla suurem kui hiljem väljakujunenud praktika

korral. Seetõttu ei ole põhjendatud määratleda muudatuste rakendamisega kaasnevat püsivat

lisatööjõukulu kindla töötundide või ametikohtade arvuna.

Muudatustest ei ole ette näha otsest olulist tulu riigile ega kohaliku omavalitsuse üksustele.

Samas võib muudatuste pikaajaline mõju olla positiivne, kui tõhusam vägivalla, ähvardamise,

seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude, veebivägivalla, hooldamiskohustuse rikkumise

ja loomapidamisega seotud ohtude ennetamine ning kannatanute parem toetamine vähendavad

süütegudest ja nende tagajärgedest tulenevat kahju ning vajadust hilisemate avalike sekkumiste

järele.

8. Rakendusaktid

Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral ei ole vaja kehtestada, muuta ega tunnistada kehtetuks

rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõu jõustub üldises korras. Eelnõus esitatud seadusemuudatused ei eelda pikka aega

nõudvaid arendusi ega ümberkorraldusi.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu 26-0655

ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Riigiprokuratuurile, Riigikohtule, Tallinna

Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Tartu Maakohtule, Pärnu

Maakohtule, Viru Maakohtule, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Tartu Ülikooli

õigusteaduskonnale, Eesti Loomakaitse Liidule, Eesti Loomakaitse Seltsile ning Eesti Linnade

ja Valdade Liidule. Laekunud märkusi on käsitletud seletuskirjale lisatud märkuste tabelis.

Algatab Vabariigi Valitsus 14. septembril 2026. a

Vabariigi Valitsuse nimel

(allkirjastatud digitaalselt)

Heili Tõnisson

Valitsuse nõunik

Seletuskirja lisa.docx

Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja
väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse
eelnõu seletuskirja juurde

LISA

Märkuste ja ettepanekute tabel

Nr
Ettepaneku/märkuse sisu
JM seisukohad/vastused
Riigikohus
1.
Eelnõu § 1 p 1: Vastutus tahtlikult tekitatud süüvõimetuse korral Luuakse uus KarS § 361 , mille järgi pole süü välistatud, kui isik on end tahtlikult viinud süüdimatusseisundisse. Kohus võib sellisel juhul kohaldada §-i 60 või vabastada karistusest, kui toimepandud teol on lõpuleviidud süüteo tunnused, kuid isik on teinud kõik endast oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida. Muudatus ei ole seletuskirjas esitatud põhjendusi arvestades läbimõeldud ja põhjalikult analüüsitud. Esmalt on sätte teine lause segane, s.o ei saa aru, mida on silmas peetud ja kuidas hinnata seda, kas süüdimatu on teinud kõik endast oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida, kui ta samal ajal on enda süüdimatuse tahtlikult põhjustanud. Seletuskirjas toodud näide endale politsei või kiirabi kutsumisest pole piisav. Teiseks kasutatakse normis sõnastust tahtlikult, seletuskirjas räägitakse aga läbivalt teadlikult ja tahtlikult süüdimatuse põhjustamisest. Mida on viimasel juhul silmas peetud, pole selge ning miks ja kuidas eristub see KarS §-st 36, mille puhul piisab ettevaatamatusest. Seletuskirjas on toodud näitena vajalike ravimite teadlik ja tahtlik võtmata jätmine või alkoholi tarvitamine (koosmõjus ravimitega). Esimesel juhul (ravimite võtmata jätmine) poleks ilmselt tulevikus suure osa praeguste sundravialuste süü välistatud, kuna väga paljud neist on sundravile sattunud just juba aastaid tagasi diagnoositud häire raviks vajalike ravimite võtmata jätmise ja seeläbi haiguse ägenemise tõttu. Tekib küsimus, mis on selle muudatuse karistuspoliitiline eesmärk, kui tulemuseks on, et raske psüühikahäirega ohtlikke inimesi ei saadeta enam ravile, vaid neile võib paljudel juhtudel osaks saada vaid lühiajaline tingimuslik vangistus, mis ei aita kaasa nende terviseseisundi stabiliseerumisele ega taga ühiskonna turvatunnet. Erinevalt seletuskirjast KarS § 361 ei räägi ajutisest psüühikahäirest. Seetõttu ei saa sedavõrd laia mõjuga muudatust koosmõjus seletuskirjas toodud näidetega lugeda põhjendatuks.
Arvestatud osaliselt. Sättest eemaldatud süüteo toimepanemise ärahoidmist puudutav osa ja seletuskirja muudetud.
Selgitame siinjuures aga, et muudatuse rõhuasetus on esmalt asjaolul, et tegu, millega end süüdimatusseisundisse viidi, oli tahtlik ning teiseks sellel, et toime pandi kuritegu. Nagu seletuskirjas on selgitatud, puuduvad seaduses hetkel hoovad, mis võimaldaks taolistel juhtudel õiguslikult reageerida ning vaja on leida lahendus, eriti kui taoline teguviis võib korduda.
2.
Eelnõu § 1 p 3: Loomapidamise keeld Muudetakse KarS § 522 ja laiendatakse loomapidamiskeelu kohaldamisala: saab kohaldada loomapidamisnõuete rikkumise korral, kui sellega põhjustati surm, tervisekahjustus või kahjustati vara või põhjustati oht teise inimese elule, tervisele või varale, samuti looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest kuriteo korral kuni viieks aastaks ja väärteo korral kuni kolmeks aastaks. Loomapidamise keeldu võib edaspidi lisakaristusena kohaldada ka kohtuväline menetleja. Selle tõttu muudetakse ka VTMS § 73 lg 1 p 1, andes kohtuvälisele menetlejale pädevuse teha otsus loomapidamise keelu kohaldamise kohta (vt allpool eelnõu § 3). Nende muudatustega kaasnevalt vajaks ülevaatamist ka VTMS § 83, mille kohaselt arutab väärteoasja kohus muu hulgas juhul, kui on vaja otsustada loomapidamise keelu kohaldamine. Kui loomapidamise keelu määramise pädevus antakse osaliselt üle kohtuvälisele menetlejale, tuleks hinnata, kas nimetatud säte vajab muutmist või täpsustamist. Samuti tuleks minimaalselt seletuskirjas selgitada, kas loomapidamise keeldu saab kohaldada vaid üldmenetluses või võib see mingitel juhtudel olla mõistlik/vajalik meede ka lühi- või kiirmenetlus. Jaatava vastuse korral vajavad muutmist ka vastavaid menetlusliike reguleerivad VTMS-i sätted, mis kehtival kujul lisakaristust kohaldada ei võimalda. Ka vajab avamist loomapidamise keelu ja muude tegevuspiirangute, eelkõige teatud tegevusalal tegutsemise keelu omavaheline suhe. Loomapidamise keeld võib praktikas mõjutada mitte üksnes isiku hobitegevusi, vaid nt ka tema põllumajanduslikku majandustegevust. Seega pole välistatud olukorrad, kus loomapidamise keeld ja tegutsemiskeeld võivad sisuliselt kattuda või kaasa tuua osaliselt samalaadseid õiguslikke tagajärgi. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, kuidas nimetatud meetmed teineteisega suhestuvad, millistel juhtudel tuleks eelistada ühe või teise piirangu kohaldamist ning kas nende samaaegne kohaldamine on lubatav. Põhjendatud oleks nende küsimuste käsitlemine seletuskirjas.
Arvestatud, eelnõu ja seletuskirja muudetud.
3.
Eelnõu § 1 p 5: Perevägivald kui raskendav asjaolu Muudetakse KarS § 58 p 4 selliselt, et karistust raskendav asjaolu oleks süüteo toimepanemine lisaks senisele ka endise või praeguse elukaaslase suhtes. Uue redaktsiooni järgi oleks karistust raskendav asjaolu süüteo toimepanemine endise elukaaslase ja endise pereliikme vastu (kas need pole kattuvad?), samuti praeguse elukaaslase ja süüdlasega koos elava isiku suhtes süüteo toimepanemine (kas need pole samuti kattuvad mõisted?). Kavandatavate muudatuste (vt ka eelnõu § 1 p 10) arusaadavuse ja terviklikkuse huvides vajab selgitust erinevate mõistete – perekond, kooselu, elukaaslane – sisu. Seletuskiri ei ole üheselt mõistetav, kui mh räägitakse kooselust, kus elatakse ühises majapidamises. Välistatud pole tõlgendus, et mitmekesi ühes korteris elavate tudengite vaheline vägivald on lähisuhtevägivald. Seletuskirjas antud suunis mõistlikule tõlgendusele ei asenda seaduse sõnastust ja terminoloogilist ebaselgust
Arvestatud, sõnastust muudetud selliselt, et punkti kohaldamine tuleb kõne alla perekondliku sõltuvuse korral.
4.
Eelnõu § 1 p 7: ähvardamise koosseisu laienemine Karistatavaks muutub ähvardamine vägistamisega või vägivaldse ja tahtevastase sugulise iseloomuga teo toimepanemisega, ähvardamine kannatanu kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega ja ähvardamine vabadusvastase süüteo toimepanemisega. Vara hävitamisega ähvardamine seotakse lahti vara rahalisest väärtusest, edaspidi on karistatav olulise vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine. Ähvardamise koosseisu oluline laiendamine on seadusandja õiguspoliitiline valik. Tehtavate muudatuste vajalikkus ja sisu tuleb aga hoolikalt läbi kaaluda. Esiteks ei saa väita, et vägistamisega ähvardamine ei täida kehtiva seaduse järgi üldse KarS § 120 koosseisu. KarS § 141 sisaldab ühe võimaliku koosseisutunnusena vägivalla kasutamist, mis tähendab, et vägistamisega ähvardamine võib sisaldada ka ähvardust kasutada isiku suhtes vajadusel (tervist kahjustavat) vägivalda. Üldjuhul hõlmab üldine ähvardus kannatanu (teine inimene) vägistada kõiki KarS §-s 14 nimetatud koosseisualternatiive, sh ka vägivalla kasutamist. Seega on vägistamisega ähvardamine juba praegu karistatav.
Teiseks on raske ette kujutada vägistamistegu, mis ei kahjustaks tagajärjena minimaalselt kannatanu vaimset tervist, mis on juba praegu KarS § 121 toimealas. Vägistamisteo toimepanemisel on vaimne tervisekahjustus pea vältimatu (kaas/kõrval)tagajärg, kui mõned ehk täiesti erakordsed üksikjuhtumid välja arvata (väär on tervise kahjustamisena pidada silmas ainuüksi KarS § 141 lg-s 2 nimetatud koosseisutunnuseid). Teisisõnu – vägistamisähvardusega kaasneb üldjuhul ka ähvardus põhjustada inimesele KarS § 121 koosseisule vastav vaimse tervise kahju.
Eelnõu sõnastust muudetud selliselt, et karistatav on igasuguse seksuaalse enesemääratlemise vastase kuriteo toimepanemisega ähvardamine. Ühtlasi on norm edaspidi selgem, sest ei nõua igakordset tõlgendamist selle kohta, kas mingi seksuaalkuritegu juba hõlmab olemuslikult vägivalda või mitte.
5.
Eelnõuga loodava KarS § 120 lg 1 p 3 alt 2 kriminaliseerib ka muu vägivaldse ja nõusolekuta sugulise iseloomuga teo toimepanemise. Sidesõna ja kasutamine tähendab, et silmas peetakse nende tunnuste samaaegset esinemist. Pole selge, miks on eraldi toodud esile nõue, et see tegu peab olema vägivaldne. Tekib küsimus, kas nt KarS § 143 toimepanemisega ähvardamine loodava koosseisu alla seega ei kuulu, kuna koosseis ei hõlma vägivalda (nt ähvardus vähendada palka/vallandada, kui sekretär A ei ole juht B-ga vahekorras). Teisisõnu pole selge, miks ei ole karistatav lihtsalt teise inimese suhtes seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisega ähvardamine, kui eesmärk on sedalaadi kuriteoga ähvardamised selgesõnaliselt ja arusaadavalt kriminaliseerida (jättes kõrvale küsimuse, kas need tegelikkuses juba pole kriminaliseeritud).
Arvestatud, eelnõu muudetud.
6.
KarS § 120 lg 1 p-ga 4 kriminaliseeritakse seksuaalse sisuga andmete ebaseaduslik avaldamine. Eelnõu tekst ja seletuskiri ei ole selle muudatuse osas omavahel vastavuses. Seletuskiri räägib läbivalt teabetalletusest, mille avaldamisega ähvardatakse, eelnõu tekst aga seksuaalse sisuga andmetest. Pole selge, milliste andmete ja/või talletuste avaldamisega ähvardamist soovitakse kriminaliseerida. Tuleks esitada süsteemne ja ühtne käsitlus kasutatavate mõistete sisu kohta, s.o tuleks selgitada, mis on teabetalletus, mis on seksuaalse sisuga andmed ja/või isikuandmed (vt eelnõu § 1 p 7 ja § 1 p 13) ning selgelt määratleda, millised teod milliste andmete ja/või talletustega on kriminaliseeritavad (mh kasutatakse seletuskirjas ka mõistet „seksuaalse sisuga materjal“). Viide loodavale kuriteokoosseisule § 1574, mis kriminaliseerib seksuaalsust puudutavate andmetena konkreetselt pildi, video või teabetalletuse avaldamise, ei tee asja selgemaks, kuna nimetatud loodavas koosseisus on koosseisutunnusena sõnaselgelt nimetatud just pilt, video ja teabetalletus, KarS §-s 120 aga mitte – selles räägitakse andmetest. Kokkuvõtvalt pole ühemõtteliselt selge, milliste andmete avaldamisega ähvardamine karistatavaks muutub. Teiseks ei järgi eelnõu üldist sanktsioonisüsteemi loogikat selles, et seksuaalse sisuga andmete avaldamisega ähvardamine saab olema karistatav kuni üheaastase vangistusega ning täpselt sama karistus saab olema ette nähtud ka loodava KarS § 1574 alusel selliste andmete tegeliku avaldamise eest. Teisisõnu pole vahet, kas pelgalt ähvardad teo toimepanemisega või viid selle reaalselt ka täide. Kui tõmmata paralleeli isikuvastaste kuritegudega, siis oleks tegu olukorraga, kus ähvardus kedagi tappa ning selle reaalne täideviimine oleks karistatav samaväärselt.

Kolmandaks põhjendab seletuskiri kriminaliseerimise vajadust mh sellega, et seksuaalse sisuga teave levib kontrollimatult digikeskkonnas, elades edasi n-ö oma elu. Koosseisus kasutatud sõna avaldamine sellist piirangut kriminaliseerimisele aga ei sea. Siinkohal tasub vaadata ka seletuskirja loodava KarS § 1574 osas, mis kriminaliseerib nn kättemaksuporno avaldamise – seal rõhutatakse eraldi, et avaldamisega on tegu juba siis, kui see jõuab ühe inimeseni. Nii on see ka § 120 kontekstis. Samas pole selge, millisele süüteokoosseisule vastaks sellise teo tegelik toimepanemine, s.o mistahes andmete avaldamine (loodav § 1574 hõlmab vaid pildi, video või teabetalletuse avaldamist). Teisisõnu võib tekkida olukord, kus karistatav on üksnes mingi teo toimepanemisega ähvardamine, teo toimepanemine aga mitte.
Arvestatud. Eelnõu muudetud selliselt, et KarS § 120 lg 1 p 4 ning §-de 1574 ja 1575 pealkirjad kasutavad mõistet “seksuaalse sisuga materjal”. Viimatinimetatud sätted aitakski avada KarS § 120 lg 1 p 4 sisu, st karistatav on kannatanut kujutava seksuaalse sisuga materjali avaldamisega ähvardamine (ja eraldi loodava koosseisu alusel ka päriselt avaldamine).
Samuti tõstetud § 1574 sanktsiooni ülemmäära (kuni kaheaastane vangistus).
7.
KarS § 120 lg 1 p-ga 6 kriminaliseeritakse olulise vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine. Vara väärtusest kui kriminaalkorras karistatava teo piiritlemiskriteeriumist loobumine võib samuti kaasa tuua selle, et mingi teo toimepanemisega ähvardamine võib olla kuritegu, selle reaalne toimepanemine aga mitte. Võtkem üks seletuskirjas endas toodud näide – kannatanu jaoks olulised digitaalsed andmed, mille reaalne väärtus on nullilähedane. Kui ähvardatakse need hävitada, on võimalik karistada vangistusega. Kui aga need reaalselt hävitatakse, on tegu KarS § 218 järgi kvalifitseeritava väärteoga (kui sedagi, sest väärtusetu asi ei pruugi olla isegi mitte väheväärtuslik), sest KarS § 203 koosseisu, mis nõuab olulise kahju põhjustamist, ei muudeta. Samamoodi võib mõnisada eurot maksva sõiduki põlemapanekuga ähvardamine muutuda kuriteoks (sõltuvalt sellest, kui oluline see kannatanule on), selle tegelik hävitamine aga mitte. Vara olulisust saab olema kohtupraktikas äärmiselt keeruline sisustada. Seletuskirjas on selgitatud, et vara väärtus pole määrav, vaid üksnes selle olulisus kannatanule. Kuidas kohus seda olulisuse määra edaspidi hindama peab hakkama, seletuskiri ei kajasta. Kokkuvõtvalt võib pelgalt kannatanu jaoks mingi eseme väärtuse kaudu selle hindamine, kas tegu on kuriteoga või mitte, viia õiguskindlusetuseni. Tasub ka mõelda, kas ja kuidas mõjutab eelnõu väljatöötajate hinnangul uus, kannatanu subjektiivsest aspektist lähtuv vara olulisuse kriteerium nt KarS § 214 (väljapressimise) kohaldamist.
Teadmiseks võetud. Tõstatatud probleem on arusaadav, kuid ka kehtiv lahendus on oma toimelt puudulik, pannes sisuliselt sama teo puhul (nt ähvarduse korral auto klaasid puruks peksta) kriminaalvastutuse võimalikkuse sõltuvusse sellest, kui väärtuslik on juhtumisi kellegi auto. Selline lähenemine ei ole põhjendatud, kuna eelduslikult võib taoline ähvardus üldjuhul kõigile adressaatidele mõjuda sarnaselt ning vara täpne väärtus on taolistel momentidel kannatanu jaoks sageli teadmata ja ka teisejärguline. Märkimist väärib, et kehtiv lahendus mõjutab iseäranis negatiivselt varaliselt vähemkindlustatud isikuid, kelle vara (nt auto) võib objektiivselt olla madalama väärtusega, kuid eluliselt sama vajalik, kui mõnele teisele isikule kuuluv kallim sõiduk.
Eelnõu seletuskirjast nähtub, et olulisuse hindamisel ei ole ainsaks kaalukeeleks enam asja rahaline väärtus, vaid arvestada tuleb ka selle muid omadusi. Samas on oluline rõhutada, et asja väärtuse “olulisuse” hindamine ei piirdu vaid asja omaniku arvamuse küsimisega, vaid asja väärtuse näitamisel tuleb lähtuda selle omadustest laiemalt. Hinnata tasuks, kas konkreetne asi täidab kannatanu jaoks mingit olulist funktsiooni – nt auto on maal elava perekonna ainsaks liiklusvahendiks, ilma milleta on elukorraldus tõsiselt häiritud. Samuti on võimalik olulisust hinnata selle järgi, kui kerge on konkreetset asja hävimise korral asendada või kas esemel on mingi (ka mõistliku kõrvaltvaataja jaoks) oluline tajutav sentimentaalne väärtus (nt ainsad säilinud fotoeksemplarid esivanematest) vms.
8.
Viimaks tasub koosseisu muutes kaaluda, kas praeguses seadusetekstis sisalduv fraas on olnud alust karta ähvarduse täideviimist vajaks asendamist. Esmalt puudub vajadus sõnastuse on olnud järele, kuna piisata võiks ka sõnastusest on alust karta. Teiseks võib kaaluda ka sõnast karta loobumist, kuna praktikas viidatakse seetõttu ikka ja jälle kannatanule ning tema subjektiivsele (hirmu)reaktsioonile. On ette tulnud olukordi, kus on tõdetud, et kuivõrd kannatanu ei kartnud ähvardust, siis koosseis realiseeritud ei ole. Riigikohtu praktika on seda koosseisutunnust sisustanud kui ähvarduse tõsiseltvõetavust, konstrueerides sinna juurde nn mõttelise kolmanda, kellele see peab reaalne näima. Koosseis on realiseeritud, kui adressaat (ja nn kolmas, neutraalne kõrvaltvaataja) peab seda ähvardust tõsiseltvõetavaks, kuid ta ei pea seda samaaegselt ka kartma.
Mittearvestatud. Kõnealustes küsimustes on kohtupraktika välja kujunenud ning väärpraktikat peaks esmajoones korrigeerima läbi ametnike koolitamise.
9.
Eelnõu § 1 p 8: KarS § 121 pealkirja muutmine KarS § 121 uus pealkiri saab olema „kehalise ja vaimse tervise kahjustamine ning kehaline väärkohtlemine“. Raske on mõista muudatuse vajalikkust, kuna – nagu seletuskirjas endaski mööndakse – senises dogmaatikas ja kohtupraktikas on ühtmoodi järeldatud, et tervise kahjustamine hõlmab nii vaimse kui füüsilise tervise kahjustamist. Olukorras, kus etteheide (nt rahvusvahelisel tasandil) seisneb selles, et vaimse tervise kahjustamine pole sõnaselgelt karistatav, tuleks kaaluda pigem kuriteokirjelduse enda täpsustamist. Muutmine on ka sellisel juhul põhjendatud vaid juhul, kui see toob kaasa soovitud tulemuse (rohkem menetlusi, mida praegu ei alustata, menetlejate teadmatus, tõendamisraskused?). Eesmärk ei saa olla (vaid) vaimse tervise kui õigushüve rohkem nähtavale toomine ja seeläbi ühiskonna turvatunde ärandamine nagu märgitakse seletuskirjas.
Mittearvestatud. Pealkirja muutmist õigustab ainuüksi fakt, et kehtival kujul on pealkiri ebatäpne, kuna räägib üksnes kehalisest väärkohtlemisest, samas kui tervise kahjustamisega on hõlmatud nii füüsiline kui vaimne tervis.
10.
Eelnõu § 1 p 9: KarS § 121 lg 1 sanktsiooni muutmine Seni saab kehalise väärkohtlemise eest karistada kuni üheaastase vangistusega, edaspidi kuni kolmeaastase vangistusega. Tuleb korrata VTK-le antud arvamuses väljendatut, et analüüsitud ei ole kõrgema sanktsiooni vastavust koosseisuebaõigusele ega kogu sanktsioonisüsteemi loogikale. VTK-st seletuskirja üle toodud näite – peksmisega tekitatud hematoomid, mis paranevad vähem kui kuuga – puhul on raske mõista vajadust reageerida karmimalt kui kuni üheaastase vangistusega. Karistusi on võimalik diferentseerida ka olemasoleva sanktsioonivahemiku sees. Ainuüksi asjaolust, et nimetatud koosseisu järgi kvalifitseeritud kuritegude arv on tõusnud, ei saa järeldada, et kõnealuse kuriteo eest mõistetavad karistused on liiga madalad. Kui see ka nii on ja võimalikule 6 karistuspraktika muutmisele on vaja tähelepanu pöörata, on seda võimalik teha ka muul viisil. Seejuures ei sisalda seletuskiri mingit ülevaadet praktikas kohaldatavatest karistustest.
Arvestatud, seletuskirja võimaluste piires täiendatud.
11.
Eelnõu § 1 p 10: KarS § 121 lg 2 p 2 täpsustamine KarS § 121 lg 2 p 2 järgi on edaspidi karistatav kehaline väärkohtlemine perekonnas või kooselus, praeguste või endiste abikaasade, elukaaslaste või teiste pereliikmete vahel. Edaspidi pole justkui vaja hinnata tegelikku sidet inimeste vahel, vaid kvalifitseerivaks tunnuseks on ka teo toimepanemine endise abikaasa, pereliikme või elukaaslase suhtes, kellega tegelikult enam midagi sisuliselt ühist pole. Seletuskirja kohaselt nõuab seda Istanbuli konventsioon. Nagu Riigikohus on lahendi nr 1-21-4285/79 p-des 27–29 selgitanud, ei ole ka kehtiv seadus Istanbuli konventsiooniga vastuolus. See ei välista samas seadusandja õiguspoliitilist valikut KarS § 121 kohaldamisala eelnõus kirjeldatud kujul avardada, kuigi seletuskirjas ei ole esitatud arusaadavaid põhjendusi selle kohta, miks üksnes vormiliselt seotud isikute vaheline vägivald peaks olema karistatav raskema koosseisu järgi ja miks omavahel päriselt mitteseotud pereliikmete vaheline vägivald peaks olema kvalifitseeritav perevägivallana. Seletuskirja järgi hõlmab pereliikmete mõiste kõik lähisugulased. Nii kriminaliseeritakse laiaulatuslikult mistahes konflikte suguseltsis. Jääb arusaamatuks, miks peab sugulaste vaheline (nt kaklevad vennad või kord aasta kohtuvad sugulased) olema oluliselt rangemalt karistatav võrreldes sellega, kui keegi ründab tundmatut inimest tänaval. Seejärel on aga ka selgitatud, et kui sisulist seotust või „ühist elulist konteksti“ (mida sellega täpsemalt on silmas peetud?) pole, ei ole kvalifitseeriv koosseis täidetud. See pole aga eelnõu tekstiga kooskõlas, tekitades küsimuse muudatuse (sellisel kujul) vajalikkusest ja ettenähtavaid tõlgendusprobleeme praktikas.
Arvestatud osaliselt, sõnastust muudetud selliselt, et teo toimepanija ja kannatanu peavad olema kas lähisuhtes ning tegu on toime pandud selle suhte ajal või peavad olema olnud lähisuhtes ja tegu on toime pannud pärast suhte (formaalset) lõppemist, kuid sellest suhtest tulenevalt (peksmine seoses vara jagamise või lapse hooldusõiguse küsimustega vmt).
Selline lahendus peaks välistama juhud, kus vägivallaakt leiab aset inimeste vahel, keda ei ole mõistlik lähisuhte alla liigitada.

12.
Eelnõu § 1 p 12: hooldaja kohustuse rikkumise uus kuriteokoosseis Edaspidi karistatakse KarS § 1241 järgi teadvalt ja korduvalt isiku, kes haiguse, puude, vanuse või muu põhjuse tõttu on abitus seisundis või vajab hooldamist ja kelle suhtes toimepanijal lasub hooldamise kohustus, vajaliku abi, ravimite või ravi andmata jätmise või ravi väärkasutamise, samuti inimväärikust alandava kohtlemise eest kuni üheaastase vangistusega. Iseenesest võib mõista vajadust luua kuriteokoosseis haavatavate inimeste süsteemse väärkohtlemise juhtumitele reageerimiseks. Eelnõuga välja pakutud koosseis on aga lai ja ebamäärane. Esiteks ei ole selge, kes on lisaks vanurile, lapsele, haigele ja puudega inimesele muu põhjuse tõttu abitu. Teiseks on koosseisupärane tegu määratletud väga laialt, muutes kuriteona karistatavaks mistahes inimväärikuse alandamise.

Seletuskiri jätab ebaselgeks, kas karistatavuse eeldusena soovitakse näha teo korduvat toimepanemist ka inimväärikust alandava kohtlemise puhul – lk 25 toodud selgitus sellele justkui viitab. Samas koosseisu sõnastus seda arusaama – kui see peaks nii olema – ei toeta. Praeguse sõnastuse korral on inimväärikust alandav kohtlemine karistatav esimesest teost. Samuti piisab praeguses sõnastuses selle alternatiivi realiseerimiseks kaudsest tahtlusest. Veel tuleb märkida, et praktikas võib kahtlemata tekkida palju vaidlusi lisaks inimväärikuse alandamise hindamisele koosseisutunnuste „vajalik abi“, „vajalik ravi“ või „ravi väärkasutamine“ sisustamine. Teatud olukordades on nende sisu küll selge, nt juhul, kui hooldaja jätab teadlikult andmata elutähtsad ravimid. Paljudes juhtumites võib aga tekkida põhjendatud vaidlus selle üle, milline abi oli konkreetses olukorras objektiivselt vajalik või milline raviotsus oli õige. Koosseisu kohaldamisala kitsendab märkimisväärselt eeldus, et karistatav on üksnes teadvalt ja korduvalt toime pandud hooldaja kohustuse rikkumine. Ühelt poolt on see mõistetav, sest aitab vältida karistusõiguse liigset laienemist üksikutele eksimustele või piiripealsetele juhtumitele ning suunab karistusõigusliku sekkumise eeskätt hoolduskohustuse süstemaatilistele rikkumistele. Tasub siiski läbi mõelda, kas korduvuse nõue ei jäta karistusõigusliku kaitse alt välja mõningaid eriti raskeid üksikjuhtumeid, mis samal ajal mõne muu isikuvastase süüteo koosseisu ei täida. Kindlasti vajab põhjalikumat selgitust, kuidas suhestub loodav koosseis teiste isikuvastase kuriteokoosseisudega. Paljud seletuskirjas toodud uue kuriteokoosseisu vajalikkust põhjendavad näited on karistatavad juba täna kehtiva seaduse järgi mh KarS § 121 või § 136 järgi. Eriti arvestades, et kehtiv § 121 sõnastus on juba praegu enda toimealalt äärmiselt lai, mida on kohtupraktikas kitsendatud nn sotsiaaladekvaatsuse kriteeriumiga, et mitte kriminaliseerida täiesti asjakohatuid olukordi. Teisisõnu on arusaamatu, kuidas kehtiva seaduse puudujäägina (s.o näidetena, mis § 121 koosseisu ei täida), nimetatakse keelele sinepi panemist (valuaisting § 121 tähenduses?), tundideks sunnitud asendisse istuma või seisma panekut (samuti selge kehaline väärkohtlemine, vaieldamatult põhjustab kehtivas seaduses nimetatud tagajärgi 12 tundi või enam ühel kohal seismine/istumine). Ebaselgeks jääb, kuidas täidab mingit lünka loodav säte seletuskirjas toodud näidete puhul, milles kirjeldatakse isikute lukustamist ööseks magamistubadesse, hoolealuste käte kinni sidumist ja nende tooli külge sidumist (KarS § 136). Pole ka selge, kas loodava koosseisu tähenduses oleks viimasel juhul tegu inimväärikust alandavaks kohtlemisega. Viimaks ei tundu kuni üheaastane vangistus kohane sanktsioon teadva ja korduva abitu inimese väärkohtlemise eest.
Arvestatud osaliselt, eelnõu ja seletuskirja muudetud. Eelnõu kohaselt on karistatav on üksnes korduva ja teadlik inimväärikust alandav kohtlemine, et vältida ülekriminaliseerimist.
Muu põhjuse tõttu abitu inimene käesoleva sätte kontekstis võib erandjuhtudel olla nt rase naine (eeldusel, et esinevad ka teised koosseisuelemendid - eelkõige hooldamiskohustus ja vastava kohustusega isik).
Karistusmäära osas on tehtud teadlik valik kuni üheaastase vangistuse kasuks, kuna karistatavusmoment on toodud võrreldes kehtivate (asjakohaste) koosseisudega tunduvalt ettepoole. Näiteks pole nõutav tervise kahjustamine ega isegi valu tekitamine.
13.
Eelnõu § 1 p 13: teisele isikule seksuaalse materjali saatmise kriminaliseerimine KarS §-le 1531 (seksuaalne ahistamine) lisatakse uue väärteokoosseisuna lõige 11: teadvalt teisele isikule teda oluliselt häiriva seksuaalse sisuga visuaalse materjali edastamise eest tema tahte vastaselt. Loodav koosseis saab olema vastuolus sama paragrahvi esimese lõikega. Kui esimene lõige jääb muutmata kujul kehtima, tähendab see, et kui tungitakse vahetult teise isiku kehalisse 8 privaatsfääri (nt käperdamine, vahetus läheduses enese paljastamine), peab karistatavuse jaoks olema lisaks veel inimväärikuse alandamise eesmärk või tagajärg. Pelgalt mingi pildimaterjali edastamise korral selliseid lisatingimusi enam vaja ei ole. Teisisõnu ei tundu loogiline, et reaalselt inimese kehalisse sfääri sekkuva teo karistatavus eeldab täiendavaid lisatingimusi võrreldes pelgalt seksuaalse materjali saatmisega. Seda probleemi saaks lahendada nt selliselt, et jätta praegusel kujul seadusemuudatus tegemata, kuid eemaldada kehtivast seadusest sõna kehaline. Esimeses lõikes nimetatud sõnastus tegevus katab ka pildimaterjali saatmise. Kui pidada õigushüvena silmas isiku seksuaalset enesemääramisõigust, on ebaselge seegi, miks piirdub eelnõu vaid visuaalse materjali edastamisega – kui silmas peetakse nn küberliputamisest, siis saab seda teha nt ka helifailide saatmisega, mis võib samuti olla kannatanut oluliselt häiriv. Seejuures on loodava §-ga 1574 peetud vajalikuks kriminaliseerida seksuaalsusele viitavate audioklippide lubamatu edastamine.
Arvestatud, eelnõu muudetud ja tegu viidud eraldi koosseisu alla.
14.
Eelnõu § 1 p 14: seksuaalse ahistamise juriidilise isiku trahvi ajakohastamine KarS § 1531 juriidilise isiku karistusmäära 2000 eurot tõstetakse 200 000 euroni. Selle muudatuse selgitus on juriidilise isiku karistusmäära ajakohastamise vajadus. Kogu KarS-i sanktsioonisüsteemi silmas pidades pole mõistetav, kuidas on juriidilise isiku poolt toime pandud seksuaalse ahistamise eest mõistlik karistusmäär kuni 200 000 eurot (vrd kõigi teiste sama jao või ka peatüki koosseisudega).
Säte eelnõust välja jäetud ja tegu viidud eraldi koosseisu alla, mille kohaselt on karistusmäär juriidilise isiku väärteo korral on kuni 400 000 eurot.
Alates 1.01.2015 võib karistusseadustiku üldosa § 47 kohaselt juriidilist isikut karistada kuni 400 000 euro suuruse rahatrahviga. Enne seda oli juriidilise isiku maksimaalne rahatrahvimäär tõusnud 3200-lt eurolt kuni 32 000 euroni. See tõus sai võimalikuks 15.03.2007 jõustunud karistusseadustiku muudatustega, mille kohaselt asendati KarS § 47 lõikes 2 sõnad „viiskümmend tuhat“ sõnadega „viissada tuhat“.

Justiits- ja Digiministeeriumi vaatest peavad sama teo eest ettenähtud füüsilise ja juriidilise isiku karistused olema üldjuhul samas proportsioonis karistusseadustiku üldosas ettenähtud sanktsiooniraamiga. See tähendab, et kui füüsilist isikut saab karistada kuni sanktsiooni maksimumiga (300 trahviühikuga), peaks sama teo eest olema võimalik karistada ka juriidilist isikut sanktsiooni maksimumiga (400 000 eurot).
15.
Eelnõu § 1 p 15: ahistava jälitamise sanktsiooni tõstmine Ahistava jälitamise (KarS § 1573) sanktsioonimäära tõstetakse üheaastaselt vangistuselt kolmeaastasele vangistusele. Ka see on seadusandja õiguspoliitiline valik, kuid vajaks siiski analüüsimist, kuidas suhestub see karistusmäär ülejäänud sanktsioonisüsteemiga (vrd kasvõi hooldaja kohustuse rikkumise uue kuriteokoosseisu sanktsiooniga (kuni üks aasta vangistust)).
KarS § 1241 puhul õigustab madalat karistuse ülemmäära asjaolu, et karistatavusmoment on toodud niivõrd palju ettepoole (erinevalt nt KarS §-st 121 pole nõutav tervise kahjustamine või isegi valu tekitamine). Antud karistusmäära valikul oli peamiseks võrdlusmomendiks KarS § 137, millele viitab mh ahistava jälitamise koosseisus sisalduv subsidiaarsusklausel, kuid arvestades, et koosseisude kohaldamisalad ei ole kattuvad, otsustati ka KarS § 1573 vangistuse ülemmäär tõsta kolme aasta peale.
16.
Eelnõu § 1 p 16: seksuaalse sisuga isikuandmete avaldamise kriminaliseerimine KarS-i lisandub uus § 1574: teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse edastamise või avaldamise, samuti selle pildi, video või muu teabetalletuse muutmise, töötlemise või tootmise ja seejärel edastamise või avaldamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Loodava koosseisu pealkiri räägib seksuaalse sisuga isikuandmete avaldamisest, koosseisu kirjeldus aga teabetalletustest. Siingi on vaja mõistete läbikirjutamist ja süsteemset käsitlust. Samuti väärib kordamist, et eelnõukohast sanktsiooni silmas pidades saab teo toimepanemisega ähvardamine olema raskuselt samaväärne teo tegeliku toimepanemisega. Seletuskirjas on märgitud, et isik, kellest seksuaalse iseloomuga materjali on avaldatud, peab olema äratuntav. Kuriteokoosseisu enda tekstist see ei tulene. Seletuskirja järgi ei ole äratuntavuse kriteeriumi täitmiseks vajalik, et ka võõrad inimese ära tunneksid, vaid isik peab olema äratuntav temaga lähemalt (või lausa intiimselt) kokku puutunud inimestele. See on väga ebamäärane määratlus ning jääb arusaamatuks, mille alusel ning milliste inimeste (tuttavate) perspektiivist tuleb äratuntavust praktikas hindama hakata.
Arvestatud. Eelnõu sõnastust muudetud selliselt, et pealkiri räägiks seksuaalse sisuga materjalidest. Karistusmäära korrigeeritud ja seletuskirja täiendatud.
17.
Eelnõu § 3: VTMS-i tehniline muudatus VTMS § 73 lg 1 p 1 täiendatakse selliselt, et kohtuväline menetleja saab teha otsuse ka loomapidamise keelu määramise kohta. Lisaks tuleks ilmselt samamoodi muuta ka VTMS § 74, mis sätestab nõuded kohtuvälise menetleja otsuse sisule ning mis praegu ei hõlma võimalikku otsustust loomapidamise keelu kohta. Kavandatavate muudatuse mõjule eelnõus antud hinnang on muudatuste sisu silmas pidades liiga tagasihoidlik, mööndes üksnes menetluste arvu mõõdukat kasvu ning kohtute töö mõnevõrra keerulisemaks muutumist. Pea kõigi eelnõus tehtavate muudatuste puhul mööndakse koormuse kasvu menetlejatele, järeldades samal ajal kokkuvõtvalt, et mõju õiguskaitsesüsteemile ja halduskoormusele jääb olemasoleva süsteemi toimimisvõime piiridesse. Tegelikult ei tööta süsteem juba praegu oma „toimimisvõime piirides“, vaid tublisti üle selle.
Arvestatud eelnõu ja seletuskirja täiendatud.
Riigiprokuratuur
1.
Prokuratuuri hinnangul on KarS § 361 lisamine küsitav. Süüvõimetuse korral ei juhi isik oma käitumist või ei saa ta selle tähendusest aru. See tähendab, et isik ei tea, kuidas ta käitub ja sellise seisundi tekitamine ei tähenda, et isik sooviks kuritegu toime panna. Küsimusi tekitab ka lause, et „kohus võib kohaldada KarS §-s 60 sätestatut või vabastada isiku karistusest, kui toimepandud teol on lõpuleviidud süüteo tunnused, kuid isik on teinud kõik endast oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida“. Siinkohal tekib küsimus, kuidas saab eeldada, et isik, kes oma käitumist ei kontrolli (või ei saa aru süüteo tähendusest), võiks teha kõik endast oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida. Isegi kui isik teeb midagi, mis kõrvalseisja pilgu läbi võiks süüteo toimepanemist ära hoida, siis miks peaks selline tahte poolt kontrollimata tegu karistuse suurust mõjutama, eriti kui arvestada, et samasugune tahte poolt kontrollimata lõpuleviidud süütegu toob kaasa karistamise. Isegi piiratud süüdivus (KarS § 35), mis lubab samuti karistust kergendada, ei kehtesta taolist ärahoidmise nõuet, kuigi isik on üksnes osaliselt süüdiv, mitte täiesti süüvõimetu.
Arvestatud, eelnõu muudetud ja toimepanemise ära hoidmist puudutav osa sättest välja jäetud.
2.
KarS § 58 p 4 täpsustamine – Perevägivalla kui raskendava asjaolu täpsustamine „elukaaslasega“ Prokuratuur toetab muudatust. Riigikohus on oma hiljutises otsuses nr 1-24-3763/33 leidnud, et põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine oleks käsitleda erinevalt neid, kes on formaalses vanema-lapse suhtes, ning neid, kes on sisuliselt samaväärses faktilises peresuhtes. Seaduse mõttes peaks määravaks olema see, milline on poolte vaheline suhe sisuliselt, st kas neil on lähedased perekonnasuhted, sotsiaalne ning emotsionaalne side jne. Samast loogikast võiks prokuratuuri hinnangul lähtuda ka KarS § 58, kuna teo raskus ei olene mitte niivõrd teo toimepanija ja kannatanu vahelise suhte formaalsest poolest, vaid nende suhte tegelikust sisust.
Arvestatud. Kuigi eelnõu tekstis asendati “elukaaslase” mõiste “paarisuhtepartneriga”, vastab ka see termin kirjeldatud suhte tunnustele.
3.
Prokuratuur juhib tähelepanu, et KarS § 120 lg 1 p 3 on eelnõu tekstis ja seletuskirja tekstis erineva sõnastusega. Samuti esineb seletuskirjas kaks korda punkt 4, mistõttu on punktide sõnastused eelnõus ja seletuskirjas erinevad. KarS § 120 lg 1 p 3 puhul võiks lähtuda KarS § 141 ja § 1411 sõnastustest. Praegusel kujul lisandub uusi termineid juurde ja on keeruline mõista, miks terminid erinevad. Sõnastus võiks olla „vägistamise või tahtevastase sugulise iseloomuga teo toimepanemisega“. Eelnõus on termin „vägistamine“ sama, mis KarS §-s 141, kuid sisse on toodud ebamäärane „muu vägivaldne ja nõusolekuta sugulise iseloomuga tegu“. Selge on see, et kui isikut ähvardatakse mingi teoga, on see tema tahtevastane. Samas ei pea tegu olema vägivaldne, vaid võib olla ka näiteks abitusseisundit ära kasutades toime pandud.
Arvestatud, eelnõu ja seletuskirja muudetud.
4.
Küsimusi tekitab vabadusevastase süüteo toimepanemisega ähvardamine. Selleks peab tõendama, et on alus karta ähvarduse täideviimist, mida saab sisuliselt tõendada ainult läbi selle, et varem on midagi sarnast reaalselt tehtud ehk toimepanija on juba kannatanu vabadust piiranud. Prokuratuuri hinnangul jääb vabaduse piiramisega ähvardamise juures alles oht, et näiteks koduaresti pandud laste vanematest saavad kurjategijad, kui nad keelavad lastel kodust lahkumise kuni kodutööd on tehtud. Samuti väärib tähelepanu, et kui kannatanu pöördub politseisse üksnes väitega, et teda ähvardati kinni siduda, on keeruline tõdeda, et tegemist oli tõsiseltvõetava ähvardusega, mille täideviimist kannatanu pidas reaalseks. Kui aga kannatanuga on juba sellisel määral manipuleeritud, et ta ei julge ähvarduse tõttu kuhugi minna, on tegemist vabaduse võtmise, mitte sellega ähvardamisega. Samuti näiteks kui kannatanut ähvardaks keldrisse kinni panna selliselt, et keegi ei leia teda sealt kunagi üles, on prokuratuuri hinnangul pigem tegemist tapmisega ähvardamisega.

Arvestatud, seletuskirja muudetud. Märgime siinjuures, et PKS § 124 lg 1 sätestab isikuhoolduse mõiste, mille kohaselt on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda.
Lugedes sätet koostoimes sama paragrahvi teise lõikega, mis sätestab väärkohtlemise ja “alandavate kasvatusabinõude” kasutamise keelu, tuleks asuda seisukohale, et vanematel on oma alaealise lapse eest hoolitsemise kohustuse ja koolikohustuse täitmise tagamise raames mh võimalik ka lapse liikumisvabadust seaduslikult piirata, eeldusel, et see ei toimu alandaval moel.
5.
Ähvardamise koosseisus kasutatav „olulise vara“ mõiste on ebapiisavalt määratletud. Muudatuse järgi on „oluline vara“ see, mida kannatanu emotsionaalselt oluliseks peab. Viimasel ajal heidetakse pidevalt ette, et kuriteokoosseisud on sellised, et riigiasutused ei saa ka ise aru, mis koosseisu alla mahub. Lahendus ei saa olla õigusselgust veelgi vähendada. Iga eluline konflikt ei pea olema kriminaalkorras karistatav. Lisaks eelnevale võiks kaaluda KarS § 120 karistuse ülemise piiri tõstmist.

Teadmiseks võetud. Tõstatatud probleem on arusaadav, kuid ka kehtiv lahendus on oma toimelt puudulik, pannes sarnase teo puhul (nt ähvarduse korral auto klaasid puruks peksta) kriminaalvastutuse võimalikkuse sõltuvusse sellest, kui väärtuslik on kellegi auto. Selline lähenemine ei ole põhjendatud, kuna eelduslikult võib taoline ähvardus üldjuhul kõigile adressaatidele mõjuda sarnaselt ning vara täpne väärtus on taolistel momentidel kannatanu jaoks sageli teadmata ja ka teisejärguline. Märkimist väärib, et kehtiv lahendus mõjutab iseäranis negatiivselt varaliselt vähemkindlustatud isikuid, kelle vara (nt auto) võib objektiivselt olla madalama väärtusega, kuid eluliselt sama vajalik, kui mõnele teisele isikule kuuluv kallim sõiduk.
6.
KarS § 121 muutmine ja täpsustamine – pealkirja muutmine, sanktsiooni muutmine, perevägivald kvalifitseeritud koosseisuna, sõltuvussuhe eraldi kvalifitseeriva tunnusena Prokuratuur on pealkirja muutmise osas jätkuvalt seisukohal, et kehaline väärkohtlemine hõlmab tegelikult oluliselt rohkem kui tervise kahjustamine, kattes nii füüsilise kui vaimse tervise. Kui seadusandja peab vaimse tervise eraldi toonitamist vajalikuks, võiks pealkirjana kaaluda „vaimne ja füüsiline väärkohtlemine“ või kasutada kunagist pealkirja „tervise kahjustamine ja kehaline väärkohtlemine“. Eelnõus välja pakutud pealkiri on liialt lohisev. Täiendavalt märgib prokuratuur, et kuigi vaimne tervis on ka praegu kaitstavaks hüveks, ei ole prokuratuur teadlik ühestki KarS § 121 kaasusest, mis sisaldaks üksnes vastavat etteheidet. Esinevad ilmselged tagajärje ja põhjusliku seose tõendamise probleemid, samuti konflikt vähese intensiivsusega füüsilise mõjutamisega (vt ka Riigikohtu otsust nr 1-16-10326/51, p 27). Vaimse tervise puhul tõusetuvad järgmised küsimused: millisel tasemel stress ja ärritatus on selline, et ületab vähemalt sama piiri, mis on seatud füüsilisele mõjutamisele ning kas selle hindamiseks eksisteerib objektiivne mõõdupuu; kas tervise kahjustamine vaimse tervise tähenduses tähendab, et kannatanule peaks olema pandud mõni RHK F00-F99 toodud psüühika- ja käitumishäire diagnoos ning kas igas sellises kaasuses tuleks ekspertiis määrata. Eelnevast lähtuvalt leiab prokuratuur, et vaimse tervise kahjustamise käsitlemine KarS § 121 järgi on ebapiisvalt määratletud ja pole arusaadav, mis sätte alla täpselt läheb.
Arvestatud, pealkirja sõnastust muudetud (Füüsilise ja vaimse tervise kahjustamine). Vaimse tervise kahjustamise osas märgime, et kuna koosseisu sisuosa ei muudeta, tuleks ka edaspidiselt lähtuda hindamisel praegu kasutusel olevatest kriteeriumitest.
5.
Seletuskirjast nähtub, et KarS § 121 lg 2 p 2 üldine eesmärk on kaitsta neid ohvreid, kes on vägivalla toimepanijaga seotud või olnud seotud sellisel viisil, mis suurendab suhte isiklikkuse kaudu vägivalla mõju ja ohtu ning ohvri haavatavust. Sellise kaitse alla peavad eelnõu kohaselt minema selgelt ka need ohvrid, kes on toimepanija endised partnerid. Samas kinnitab seletuskiri, et kvalifitseeritud koosseis võib endiste partnerite vahel olla siiski välistatud, kui pooled olid seotud palju aega tagasi, neil puudus sisuline ühiselu või muu seotus jne. Teisisõnu jääb ka plaanitava seadusemuudatuse jõustumisel jätkuvalt kohtute sisustada see, milline on poolte vaheline seotus kuriteo toimepanemise ajal tegelikult. Sellest küsimusest on kohtupraktikas juba Riigikohtu 2020. aastal kohtuasjas nr 1-19-3377/32 tehtud otsusest alates ka lähtutud. Suunis, et kohtud peavad seda küsimust hindama, liigutatakse aga eelnõuga seaduse tekstist seletuskirja teksti. Prokuratuur jääb skeptiliseks, kas selline muudatus on mõistlik, kuna kohtud peavad õiguse mõistmisel eeskätt lähtuma siiski seaduse tekstist ja varasemast kohtupraktikast. Prokuratuur leiab, et KarS § 121 lg 2 p 2¹, s.o sõltuvussuhe eraldi punktina sätestamine, ei loo sisulist lisaväärtust, sest sõltuvussuhe on ka praegu normis hõlmatud. Selle eraldi mainimine muudaks seaduse asjatult keerulisemaks.
Arvestatud. Sätte sõnastust muudetud selliselt, et teo toimepanija ja kannatanu peavad olema kas lähisuhtes ning tegu on toime pandud selle suhte ajal või on olnud lähisuhtes ja tegu on toime pandud pärast suhte (formaalset) lõppemist, kuid sellest suhtest tulenevalt (peksmine seoses vara jagamise või lapse hooldusõiguse küsimustega vmt).
Selline lahendus peaks välistama juhud, kus vägivallaakt leiab aset inimeste vahel, keda ei ole mõistlik lähisuhte alla liigitada ning annab ka kohtutele üksikjuhtumite hindamiseks vajaliku paindlikkuse.

6.
KarS § 1241 lisamine – Hooldaja kohustuse rikkumine Prokuratuur palub jätkuvalt pöörata tähelepanu sellele, et karistusseadustikus eksisteerib § 171 ja nimetatud koosseis on nii pealkirja kui sisu poolest KarS §-le 1241 äärmiselt sarnane. Vaadates seletuskirjas toodud näiteid, on keeruline mõista, kumba paragrahvi peaks tegelikult kohaldama. Enamik juhtumeid liigituvad prokuratuuri hinnangul mõlema paragrahvi alla ja jääb arusaamatuks, mille järgi tuleb koosseisude vahel valik teha. Pigem tuleks KarS § 171 täiendada või selgemalt välja tuua piirid KarS § 1241 ja § 171 vahel. Näiteks tekib küsimus, et kas ema vastutab lapse hooletusse jätmise korral § 171 alusel, kuid kasuisa § 1241 alusel. Samuti täidab nii mõnigi seletuskirjas esitatud näide mõne teise kuriteo koosseisu. KarS § 1241 on sisemiselt vastuoluline. Sätte kohaselt võivad olla karistatavad nii ravimi andmata jätmine kui ka selle tahtevastane manustamine. Nii võib aga tekkida näiteks küsimus, et kui tõrges teismeline/vanur keeldub ravimi võtmisest, kas siis hooldaja igal juhul vastutab. Ebaselgeks jääb, kes on „hooldamise kohustusega isik“ ning mida tähendavad terminid „hooldaja“, „hooldusõigusega isik“ ja „eestkostja“. Näiteks kui isik elab oma eakast emast eemal, kelle eest tal on perekonnaseadusest tulenev kohustus hoolitseda ja ta palub naabril või sugulasel ema järele vaadata, siis kes vastutab ja mille alusel. Teisisõnu, kas hoolduse kohustusega isik on kohaliku omavalitsuse poolt määratud isik, perekonnaseadusest tuleneva kohustusega isik või naaber/sugulane, kellel paluti eaka ema eest hoolitseda ja kelle näol on tegemist faktilise hooldajaga. Tasuks ka kaaluda, kas iga tegu, mis on KarS §-s 1241 välja toodud, peab olema kriminaalkorras karistatav. Kui eesmärk on ka leebemaid rikkumisi karistada, võiksid need olla karistatavad väärteo korras.
Arvestatud, sätet täiendatud subsidiaarsusklausliga, mis viitab KarS §-le 171. Samuti täiendatud seletuskirja selgitustega, mis aitavad sätete erisuse paremini esile tuua.
7.
Prokuratuur toetab sellesisulise käitumise karistatavaks muutmist. Küll aga tuleb tähelepanu juhtida KarS § 1531 sanktsiooniraamistikule. Kui eelnõu praegusel kujul vastu võetaks, oleks teise inimese kehaline seksuaalne ahistamine karistatav väärteona, maksimaalselt 30-päevase vabadusekaotusega, tema kehaline väärkohtlemine oleks aga karistatav kriminaalkorras, minimaalselt 1 kuu pikkuse vabadusekaotusega. Prokuratuur kahtleb, kas selline lähenemine on koherentne. See tähendaks, et näiteks kellegi löömine või tõukamine ühel korral selliselt, et isikule tervisekahjustust ei teki (vt nt Harju Maakohtu otsuseid nr 1-22-2278/5 ja 1-20-5762/4), oleks karistatav raskemalt kui kellegi kinni hoidmine, pikali surumine ja vastu tahtmist suudlemine, käperdamine ning intiimpiirkondadest haaramine (vt nt Harju Maakohtu otsuseid nr 4-25-1453/25 ja 4-18-4378/15). Teisisõnu, ka raskeim seksuaalne ahistamine oleks igal juhul kergemalt karistatav kui kergeim kehaline väärkohtlemine. Tuleb aktsepteerida seadusandja soovi karistada kehalist väärkohtlemist raskemalt kui kehalist ahistamist, kuid seadus, mis võimaldab näiteks pikka aega kestvat käperdamist karistada maksimaalselt 30-päevase arestiga ja samas pikka aega kestvat peksmist karistada maksimaalselt 3-aastase vangistusega, ei ole sisult järjepidev. Mõlemal juhul on tegemist kannatanu kehalise puutumatuse tõsise rikkumisega, seksuaalse ahistamise puhul rünnatakse lisaks sellele aga ka spetsiifiliselt isiku seksuaalse enesemääramise õigust. Kaaluda võiks, kas sõnastus „seksuaalse sisuga visuaalne materjal“ on kõige õnnestunum. Eelnõus kasutatakse KarS § 1574 sõnastuses näiteks fraasi „seksuaalse sisuga teabetalletus“, karistusseadustikust leiab täna aga enim viiteid hoopis seksuaalse sisuga „teostele“. Oluline on tagada terminoloogiline järjepidevus.
Arvestatud osaliselt. Mõistekasutust ühtlustatud (teos).
8.
KarS § 1573 muutmine – Ahistav jälitamise sanktsiooni maksimummäära tõstmine Prokuratuur toetab ülemmäära tõstmist kolmele aastale. Selline muudatus annab kohtule võimaluse mõista karistusi, mis on senisest oluliselt õiglasemas proportsioonis ahistava jälitamise ebaõigussisuga. Praktikas on arvukalt kaasuseid, milles ahistav jälitamine on kestnud näiteks 1-2 aastat või kauemgi. Sellistes olukordades on ebaõiglane karistada teo toimepanijat maksimaalselt 1-aastase vangistusega.
Arvestatud.
9.
KarS § 1574 lisamine – Seksuaalse sisuga andmete ebaseaduslik avaldamine Prokuratuur toetab sellesisulise käitumise karistatavaks muutmist. On vastuvaidlematu, et nii välismaine kui siseriiklik kogemus näitab, et taoline vägivallavorm on levinud, samas on seni puudunud riigil võimalus süüteomenetluse raames kannatanuid kaitsta. Prokuratuuri hinnangul on alust kaaluda sõna „teabetalletus“ asendamist sõnaga „teos“, tagamaks, et karistusseadustik oleks sõnakasutuselt järjepidev. Nimelt kasutatakse näiteks lapsporno kontekstist justnimelt sõna „teos“ (vt ka KarS § 175, § 178, § 179 ja § 180).
Arvestatud, sõnastust muudetud.
10.
Lõpetuseks peab prokuratuur oluliseks märkida, et näeb eeltoodud probleemkohtade lahendamata jätmisel ebaselgete kriminaalasjade arvu kasvu, milles kas kriminaalmenetluse alustamata jätmise korral või hiljem lisandub arvukalt kaebemenetlusi, sest segaselt sõnastatud koosseisud võimaldavad väga erinevaid tõlgendusi ja tekitavad erinevaid ootusi.

Prokuratuur toetab karistusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõud ning sellega õigusselguse parandamist ja efektiivsema karistusõigusliku reageerimise võimaldamist.

Teadmiseks võetud.
Tartu Ringkonnakohus
1.
Ähvardamiskoosseisu – s.o karistusseadustiku (KarS) § 120 – laiendamine on põhjendatud. Siiski märgime järgmist. Praegu valitud n-ö loetelu-suund on küll positiivne õigusselguse aspektist, aga selline kasuistlik lähenemine võib jätta õiguskaitse edaspidigi lünklikuks. Nii nähakse eelnõuga ette karistus ka ähvardamise eest inimese kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega. Eeldatavasti võib inimesele samavõrra rängalt mõjuda ka muud laadi andmete avaldamisega ähvardamine. Nt puutuvalt terviseandmetesse: on mõeldav, et A põeb mõnda ränka haigust (nt AIDS-i) ja B lubab selle fakti kellelgi kolmandale (üldsusele) teatavaks teha: lootusega, et teised hoiavad edaspidi A-st eemale, et A-le ei pakuta enam kindlustust, üürikorterit vms. Seetõttu võiks kaaluda suuremat sõnastuslikku abstraktsust. Näiteks räägitakse Saksmaa karistusseadustiku sundimis-koosseisus (§ 240) „tõsise negatiivse tagajärjega“ ähvardamisest (mit einem empfindlichen Übel). Tuleb möönda, et selline sõnastus oleks määratletuspõhimõtte koha pealt eelnõuga välja pakutust n-ö kriitilisem, ent selliselt oleks võimalik vältida mõningaid ebaloogilisi karistatavuslünki. Samas võiks sellise täienduse lisada eelneva loetelu lõppu, nt „või muu raske tagajärjega ähvardamisega“. Konstruktsioon „või muu“ on karistusseadustikus väga levinud ja selliselt talitamine vähendaks määratletuspõhimõtte riivet: eelnevad konkreetsed punktid kohustaks seaduse kohaldajat rakendama seda seadust vaid siis, kui ähvarduses välja toodud tagajärg on eelnevat loetelu silmas pidades piisavalt tõsine. Kui seesugune lahendus sobiv ei tundu, võiks ehk eeskujuks olla KarS § 214 (väljapressimine), kus räägitakse samuti andmete avaldamisest, ent seda suurema abstraktsuse astmega, täpsemini „häbistavate“ andmete avaldamisest. Viimaks võiks aga mõelda ka hoopis sellele, kas mingite andmete avalikustamisega ähvardamine üldse kriminaalkaristust vääribki.
Teadmiseks võetud. Ühelt poolt saab nõustuda käsitlusega, et ähvardamise koosseisu peaks veelgi enam laiendama. Samas eeldaks vastava ähvardamise koosseisu alternatiivi loomine ka seda, et nende andmete päriselt avaldamine oleks omakorda (ja eelduslikult ka raskemalt) karistatav. Sellised ulatuslikud muudatused vajaks oleks aga mõistlik sisse viia eraldi eelnõuga, kus ideed on laiemalt arutatud, eriti seetõttu, et keskseks küsimuseks on, mis andmete avalikustamist täpsemalt kriminaliseerida tuleks ja missuguse täpsusega tuleks koosseis seaduses määratleda.
2.
KarS §-ga 120 seoses tekib ka küsimus, kelle osas peaks ähvardus tehtud olema. Kas koosseisu täidab nt see, kui A ütleb B-le, et ta avaldab C seksvideo? See problemaatika seondub Riigikohtu lahendiga nr 1-19-9448/32, kus kõrgeim kohus analüüsis seda, kas ähvardamist kujutab endast juhtum, kus D ütles Häirekskuse töötaja E-le, et ta kavatseb tappa oma venna F. Riigikohus seda konkreetsel juhul eitas. Aga kas mingitel juhtudel selline kolmnurkähvardamine siiski kõne alla tulla võiks? Näiteks kui G ütleb väikelapse H emale Ile, et ta tapab H ära, võiks ju olla tegemist karistamist vääriva teoga. Nt Saksa seaduses (§ 241) on välja toodud, et ähvardus peab olema suunatud ähvarduse n-ö adressaadi või temale lähedase isiku vastu.
Arvestatud osaliselt, KarS § 120 täiendatud viisil, et (selgelt) karistatavaks muuta ka juhud, mil ähvardatakse kannatanu pereliiget või muud lähedast inimest tapmise, tervise kahjustamise või seksuaalse enesemääratlemise või vabadusevastase süüteo toimepanemisega.
3.
KarS § 121 välja pakutud pealkiri oleks väga „lohisev“. Kas ei võiks kõne alla tulla „Kehaline ja/või vaimne väärkohtlemine“?
Arvestatud, pealkirja muudetud (Füüsilise ja vaimse tervise kahjustamine).
4.
KarS § 121 lg 1 sanktsioonimäära tõstmine on põhjendatud.
Arvestatud.
5.
KarS § 1241 kehtestamine tekitab mitmeid küsimusi. Esiteks on see väga kasuistlik regulatsioon. Ilmselt on peale hooldussuhte veel muidki olukordi, kus ühel inimesel on n-ö võim teise inimese üle – aga neis olukordades toime pandud teod kõnealuse normi alla ei langeks. Teiseks saab mitmed näidetena välja toodud teod subsumeerida juba olemasolevate normide alla. Kommenteerime vaid paari üksikut näidet. Asendusperes sundis vanem lapsi karistusena seisma 12 tundi või kauemgi ühe koha peal: selline pikk seismine tekitab valu või isegi tervisekahjustuse ehk tegemist oli KarS § 121 pärase teoga; teiseks oli tegu alusetu vabaduse võtmisega KarS § 136 mõttes, sest vanem sundis last läbi viimase jaoks tõsise (kasvõi konkludentse) ähvarduse (nt oleks last oodanud vastasel juhul löömine, karjumine vms) kindlas asukohas viibima. Alusetu ravimite andmise juhtumid kujutavad endast tervisekahjustuse tekitamist: ravim mõjutab keha toimimist ehk toob kaasa patoloogilise seisundi. Kolmandaks oleks määratletuspõhimõtte seisukohast väga problemaatiline karistuse ettenägemine „inimväärikust alandava kohtlemise eest“. See oleks üdini abstraktne säte. Sedavõrd abstraktsed normid sobivad põhiseadusse, aga mitte (piisavat) konkreetsust eeldavasse karistusseadustikku.
Arvestatud.
Loodav säte toob võrreldes kehtivas KarS-is sisalduvate sätetega (eelkõige KarS § 171) kirjeldatud väärkohtlemise juhtudel karistatavusmomendi ettepoole. See nähtub ka paragrahvi võrdlemisi madalas karistusmääras, milleks on eelnõu kohaselt rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. Samuti on koosseisualternatiivide realiseerimine võimalik üksnes juhul, kui tegu on toime pandud teadvalt ja korduvalt. Erinevalt KarS §-st 171 ei ole koosseisu realiseerimiseks vaja tuvastada ohtu hooldatava või eestkostetava elule või tervisele, vaid piisab ainuüksi asjaolust, et subjekti on väärkoheldud. Siiski on selguse huvides paragrahvi lisatud ka subsidiaarsusklausel, mille kohaselt tuleb sätte kohaldamine kõne alla üksnes juhul, kui KarS § 171 kohaldamine on eelnevalt välistatud.

Kui hooldamise kohustuse rikkumine toob kaasa tervisekahjustuse või surma või tuvastatakse, et toimepanija eesmärgiks oli hooldusalusele tervisekahjustuse või surma põhjustamine, tuleb ta vastutusele võtta nende karistusseadustiku sätete alusel, mis näevad ette karistuse selliste tagajärgede põhjustamise või põhjustamise katse eest.
6.
KarS § 1574 jääb mõneti ebaselgeks. Normi sõnastus on selline: „Teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse edastamise või avaldamise, samuti sellise pildi, video või muu teabetalletuse muutmise, töötlemise või tootmise ja seejärel edastamise või avaldamise eest.“ Mõistmatuks jääb, miks on tarvis osa „samuti sellise pildi, video või muu teabetalletuse muutmise, töötlemise või tootmise ja seejärel edastamise või avaldamise eest“. Teabetalletuse edastamine või avaldamine on ju normi alguse kohaselt niikuinii karistatav – seda sõltumata sellest, mis selle teabetalletusega eelnevalt tehtud oli (näiteks kas seda oli muudetud või töödeldud või mitte). Siiski tuleb tunnustada otsustust mitte kriminaliseerida pelka sellise teabetalletuse valmistamist või isegi valdamist, vaid alles edastamist või avaldamist: selliselt talitamine on karistusõiguse ultima ratio-printsiibist tulenevalt põhjendatud.

Valitud sõnastuse eesmärgiks on selgelt esile tõsta nn deepfake elementi, st et karistatav on mh teoste ise genereerimine või (seksuaalseks) töötlemine.
Eestimaa Loomakaitse Liit
1.
Kohaliku omavalitsuse eeskirja rikkumisele tuginev loomapidamise keeld tekitab põhiseaduspärasuse ja õigusselguse probleeme ning viib piirkonniti erineva karistatavuseni. Kavandatav norm praegusel kujul on põhiseadusega vastuolus.

Kuivõrd kavandatav säte võimaldab kohaldada lisakaristust igasuguse loomade pidamisega seotud nõuete rikkumise eest, siis laieneb antud norm ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel kehtestatud kasside ja koerte pidamise eeskirjade rikkumisele.
Kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirjad reguleerivad loomade pidamise nõudeid suhetes avaliku korra ja inimeste õigustega ning piiravad isikute tegevust koerte või kasside pidamisel. Praktikas on eeskirjad oma sisult probleemsed – need kordavad seaduste norme, sh nii laiendavad kui kitsendavad neid ning kehtestavad nõudeid, milleks volitust pole antud. Ka on need omavalitsuste lõikes erineva sisu ja ulatusega. Õiguskantsler on korduvalt eeskirjade vastavust seadustele ja põhiseadusele kontrollinud ja tuvastanud hulganisti rikkumisi.

kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. Seejuures peab seadusandja kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida kohalikule omavalitsusele. Reeglina tähendab see, et määruseandja võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga võrreldes täiendavaid piiranguid.

Põhiseaduse mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. Seejuures peab seadusandja kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida kohalikule omavalitsusele. Reeglina tähendab see, et määruseandja võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga võrreldes täiendavaid piiranguid.

Kui iga omavalitsus saab ise otsustada, millised kohustused koerte ja kasside pidamise eeskirjaga kehtestatakse, võib eelnõu kaasa tuua olukorra, kus Eesti eri paigus on loomapidamise keelu kohaldamise aluseks erinevad teod. See ei ole kooskõlas õigusselguse, võrdse kohtlemise ega karistusõiguse määratletuse põhimõttega.

ELL hinnangul peab KarS § 52² jääma eeskätt loomade heaolu kaitseks mõeldud lisakaristuseks, mida kohaldatakse olukorras, kus isik on looma suhtes toime pannud lubamatu teo või muul viisil näidanud, et tema edasine õigus loomi pidada ohustab looma elu, tervist või heaolu. Avaliku korra või kohaliku omavalitsuse eeskirjade rikkumise sidumine loomapidamise keeluga ei ole praegusel kujul piisavalt põhjendatud ega põhiseaduspärane.

Eelnõuga on silmas peetud looma pidamise kohta kehtestatud nõudeid laiemalt kui KOV-ide kehtestatud loomapidamise eeskirjad. Selgitame, et loomapidamise keelu kohaldamine tuleb sätte sõnastuse kohaselt kõne alla raskekoeliste rikkumiste korral (ning latti on kooskõlastusringi järgselt veelgi kõrgemale tõstetud). Selliste rikkumiste aluseks on kõige elementaarsemate loomapidamise nõuete (eelkõige looma hoidmine kinnisel territooriumil või looma kontrollimine avalikus kohas) rikkumine. Sellised rikkumised on taandatavad ka seaduse tasandile ja konkreetsed kohustused võivad tuleneda näiteks veterinaarseadusest või avaliku korra üldreegleid sätestavast korrakaitseseadusest.
2.
Teiseks on eelnõu sõnastus liiga lai ka seetõttu, et loomapidamise keelu kohaldamise aluseks võib olla mitte ainult kahju tekitamine, vaid ka pelgalt ohu põhjustamine inimese elule, tervisele või varale. ELL hinnangul ei tohi ohu põhjustamine iseseisvalt olla loomapidamise keelu kohaldamise alus. Loomapidamine on oma olemuselt seotud teatud tavapärase riskiga: loom võib liikuda ettearvamatult, ehmuda, pääseda hetkeks omaniku kontrolli alt välja või põhjustada olukorra, mida saab tagantjärele käsitada riskina. Kui selline tavapärane või abstraktne risk on piisav loomapidamise keelu kohaldamiseks, muutub lisakaristuse kohaldamisala ebaproportsionaalselt laiaks.

Arvestatud, eelnõu täiendatud selliselt, et viidatud oht peab olema oluline või korduv. Samas märgime, et ohu tekitamise alternatiivide välistamine looks olukorra, kus karistusõiguslik reaktsioon ei oleks võimalik isegi juhul, mil loom on korduvalt ohtlikult käitunud ning tuleks ootama jääda juhtumit, mil kahju päriselt tekkinud on. Selline lähenemine ei ole aga põhjendatud.
3.
Kolmandaks ei tohi loomapidamise keelu kohaldamise aluseks olla igasugune tervisekahjustus või varaline kahju. Eelnõu sõnastus võib hõlmata ka väheolulisi juhtumeid, näiteks olukorda, kus koer pääseb aiast välja, jookseb inimesele otsa ja inimene komistab või saab väikese kriimustuse, või kus loom kahjustab vähesel määral vara (kriimustab nt sõidukit). Sellistel juhtudel ei pruugi loomapidamise keeld olla PS § 11 tähenduses proportsionaalne, kui puuduvad asjaolud, mis näitaksid loomapidaja püsivat ohtlikkust või sobimatust loomi pidada.

Kui eelnõu edasises menetluses peetakse vajalikuks jätta KarS § 52² kohaldamisalasse ka inimese tervise või vara kahjustamise juhtumid ning tänane eeskirjade regulatsioon, tuleb need nõuded kehtestada seaduse tasandil ning siduda kahju ja tervisekahjustus seejuures selgete raskuse lävenditega. Tervisekahjustuse puhul peaks loomapidamise keelu kohaldamine olema seotud vähemalt raske tervisekahjustuse või korduva ja süstemaatilise rikkumisega. Varalise kahju puhul peaks aluseks olema vähemalt oluline varaline kahju. Samuti tuleb välistada loomapidamise keelu kohaldamine üksnes pelgalt ohu põhjustamise tõttu.
Tegemist on lisakaristusega, mille kohaldamine on menetleja igakordne kaalutlusotsus ja mis peab seega olema sobiv, vajalik ja mõõdukas. Karistust on võimalik kohtus vaidlustada.
Arvestades, et tegemist on (võrdlemisi lühikese) tähtajalise keeluga, mille kohaldamist peab menetleja igakordselt põhjendama, ei oleks proportsionaalne ka lähenemine, mil lisakaristust on võimalik kohaldada üksnes raske tervisekahjustuse korral (KarS § 118 lävend on väga kõrge!) või olulise kahju korral (nt võiks sellisel juhul normi reguleerimisalast välja jääda juhud, mil loom tapab mõne teise (lemmik)looma, kelle materiaalne väärtus on võrdlemisi madal.
4.
Neljandaks toetab ELL seda, et loomapidamiskeeldu saaks kohaldada ka kohtuväline menetleja, kuivõrd see võib väärteo- ja kriminaalasjades muuta loomade kaitseks vajaliku meetme tõhusamaks. Samas on eelnõu praegusel kujul probleemne, sest loomapidamise keelu kohaldamise alused on väga laiad ja õiguslikult ebamäärased: keeld on kohaldatav ka pelgalt ohu põhjustamise, mistahes tervisekahjustuse või mistahes varalise kahju korral. Sellise sisuga norm eeldab menetlejalt keerulist proportsionaalsuse hindamist ning loob põhjendamatu ja meelevaldse kohaldamise riski. ELL hinnangul on sellise ulatusega pädevuse andmine Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA) ja kohaliku omavalitsuse ametnikele probleemne, arvestades nende senist olematut süüteomenetluse kogemust ja praktikat, erinevalt politsei ja Keskkonnaameti menetluskogemusest ja oskustest. Kohaliku omavalitsuse puhul on probleem veelgi põhimõttelisem, kuivõrd loomapidamise keelu kohaldamine kohaliku koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise alusel tugineks põhiseadusevastasele normistikule ning igas omavalitsuses viimase suva järgi kehtestatud nõuetele. Seetõttu ei tohiks KOV ametnikul olla õigust sellise eeskirja rikkumise alusel loomapidamiskeeldu kohaldada ning kui eeskirja rikkumise osa jääb lisakaristusega kaetuks, siis see õigus peaks sel juhul andma vaid kohtule. Põllumajandus- ja Toiduameti puhul on lisakaristuse rakendamise õigus iseenesest kaalutav ent juhul, kui tehakse ka kindlaks, kas ja milline on ameti tegelik võimekus ja oskused ning milliste meetmetega ning millal see muutub, võttes arvesse PTA süüteomenetluspraktika puudumist. Kuivõrd PTA ei algata praktikas loomakaitseseaduse rikkumiste puhul üldse väärteomenetlusi või teeb seda äärmiselt harva, ei lahenda pelgalt lisakaristuse kohaldamise õiguse andmine ka seotud põhimõttelist probleemi. ELL palub lahendada ka selle praktilise rakendamise küsimuse, sh kuidas tagatakse, et loomakaitsenõuete rikkumiste korral viiakse läbi väärteomenetlus ning loomapidamiskeelu kohaldamist tegelikult kaalutakse. ELL juhib siinkohal tähelepanu, et ametnike tegevusetuse tõttu on aga eriti vajalik tagada loomakaitseorganisatsioonide või loomade ombudsmani institutsiooni loomise kaudu ja menetlusseaduste muutmise kaudu tegelik juurdepääs õigusemõistmisele loomade väärkohtlemise asjades.

Osaliselt vastatud eelnevate punktide all. Muudatustega võib kaasneda vajadus ka väärteomenetlusalasteks koolitusteks ja juhendmaterjalide väljatöötamiseks.
Kuigi loomade ombudsmani vmt institutsiooni loomine võiks probleemi lahendamisele kaasa aidata, on viidatud probleemi juurpõhjusteks pigem kas puudulikud menetlusalased teadmised ja/või ressursinappus.
5.
ELL juhib tähelepanu, et kehtiva VTMS § 83 kohaselt arutab väärteoasja maakohtunik, kui väärteoasja arutades on vaja otsustada loomapidamise keelamine. Eelnõust ei nähtu, et VTMS § 83 muudetaks, mistõttu tekib eelnõu ja kehtiva väärteomenetluse regulatsiooni vahel ka normitehniline vastuolu. Ühtlasi vajab muutmist ka LoKS § 65, mis käsitleb loomapidamise keelu kohtuotsuse esitamist loomade registrisse. Kui keeldu saab rakendada kohtuväline menetleja, siis tuleb olemuslikult muuta ka antud seotud säte, sh korrigeerida nimetatud sätte sõnastust, et see kohalduks ka lemmikloomadele (vt järgmine lõik).
Arvestatud osaliselt, muudetud VTMS-i. Loomaregistri osas vt järgmine kommentaar.
6.
Viiendaks ei ole eelnõus piisavalt käsitletud loomapidamise keelu tegelikku kontrollitavust. Hetkel reguleerib LoKS § 65 üksnes põllumajandusloomade pidamise keelu kandmist registrisse. Efektiivse järelevalve tagamiseks on vajalik sarnane mehhanism ka lemmikloomade puhul. Kui lemmiklooma pidamise keelu olemasolu ei ole võimalik kontrollida looma võõrandamisel, registreerimisel, varjupaigast loovutamisel või järelevalvemenetluses, võib keeld jääda sisuliselt deklaratiivseks. Seetõttu tuleb koos KarS § 52² muutmisega ette näha ka lemmikloomade pidamise keelu registripõhine kontrollitavus sarnaselt põllumajandusloomade puhul kehtivale lahendusele.

ELL hinnangul on mõistlik muuta LoKS § 65 sisu ning laiendada see kõigile loomadele ja asendada „põllumajandusloomade registri“ termin „loomade registri“ terminiga, võttes arvesse, et põllumajandusloomade register nimetatakse eelnõu nr 918 SE alusel ümber loomade registriks.
Põllumajandusloomade registri vastutav töötleja on Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning registri funktsioonide laiendamine on REM-i pädevuses.
Lisakaristuste (loomapidamise keelu) olemasolu on võimalik kontrollida ka karistusregistri päringu teel.
7.
Samuti teeb ELL ettepaneku pikendada loomapidamise keelu tähtaegu selliselt, et väärteo korral oleks keelu ülempiir kuni viis aastat ning kuriteo korral kuni viisteist aastat. Korduva väärkohtlemise korral peab olema võimalik rakendada eluaegset loomapidamiskeeldu. Karistuste karmistamine on üks võimalik ja vajalik meede, mis aitab koosmõjus tõhusa järelevalve ja selge regulatsiooniga vähendada loomade väärkohtlemist, ennetada veelgi tõsisemaid kuritegusid ning tugevdada ühiskonna turvalisust.
Arvestatud osaliselt ning eelnõu muudetud selliselt, et loomapidamise keeldu oleks võimalik määrata kuriteo eest kuni kümneks aastaks. Selline lähenemine on kooskõlas eelnõus esitatud tegutsemiskeelu muudatustega.
8.
Kuuendaks jääb ELL jätkuvalt varasemalt esitatud seisukohtade juurde, et lisaks loomapidamiskeelu regulatsiooni muutmisele tuleb terviklikult üle vaadata ka KarS § 264 sanktsioonimäär, koosseisu paiknemine ja sõnastus ning loomade väärkohtlemisega seotud menetlusõiguslikud tagatised.

ELL hinnangul ei ole kehtiv kuriteo sanktsioonimäär proportsioonis looma julma kohtlemise tegude tegeliku ohtlikkusega ning KarS §-is 264 sätestatud süüteo eest peaks proportsionaalne karistusmäär olema kuni viis aastat vangistust, minimaalselt kuni kolm aastat vangistust. Samuti tuleks looma julm kohtlemine muuta karistatavaks ka ettevaatamatusest, arvestades, et praktikas jäävad karistuseta juhtumid, kus looma pikemaajalist söögi, joogi, ravi või muu vajaliku hooleta jätmist käsitatakse ettevaatamatu teona. Korduva looma väärkohtlemise korral peab karistusõiguslik hukkamõist olema tavapärasest rangem, kuivõrd korduvus ehk retsidiiv näitab isiku püsivat kalduvust sama laadi rikkumiste toimepanemiseks ning iga uus looma väärkohtlemine kätkeb esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. PTA ja ELL praktika kinnitab, et sageli väärkohtleb rikkuja loomi korduvalt ka pärast seda, kui loomad on temalt ära võetud; karistamatuse tagajärjel võtab isik uued loomad ning väärkohtlemine jätkub. Lisaks tuleb õigusselguse huvides täpsustada KarS § 264 lg 1 p-s 3 kasutatud „julmal viisil“ kohtlemise mõistet ning sätestada sõnaselgelt, et koosseisu täidab ka looma suhtes lubamatu teo toimepanemine piinaval viisil. Kuigi Riigikohus on asjas nr 3-23-6360 tõlgendanud KarS § 264 koosseisu kuuluvana ka piinavad teod, ei ole see toonud kaasa piisavat praktika muutumist. Arvestades, et looma julm kohtlemine on reguleeritud kui avaliku korra vastane süütegu, kuid kaitstav õigushüve ei tohiks olla sel juhul üksnes avalik kord ja sotsiaalsed väärtused, vaid ka loom ise (sh tema elu ja tervis), peab ELL hinnangul kaaluma KarS’i eraldi, nt eluslooduse/loomade vastaste süütegude peatüki loomist.

Arvestatud osaliselt, karistuse ülemmäär tõstetud kolmele aastale. Samuti täiendatud KarS §-i 264 klausliga “piinaval viisil”.
9.
Seitsmendaks rõhutab ELL rõhutab, et looma julma kohtlemise sanktsioonimäärade muutmine ning looma elu ja tervise kui kaitstava õigushüve esikohale seadmine suurendaksid õiguskaitse usaldusväärsust, ühiskondlikku turvatunnet ja Eesti riigi mainet. Samal ajal tuleb tagada ka tegelik juurdepääs õigusemõistmisele loomade väärkohtlemise asjades. ELL jääb seisukohale, et looma kui tegeliku kannatanu kaitseõiguse teostamine tuleb tagada nii kriminaalmenetluses kui ka väärteomenetluses, andes selleks menetluslikud õigused loomakaitseorganisatsioonile, määratud loomakaitseadvokaadile või muule seaduses nimetatud isikule. Samuti tuleb tagada kaebeõigus halduskohtumenetluses PTA järelevalve tegevuse või tegevusetuse vaidlustamiseks. Menetlusseadustike praegune regulatsioon sellist õiguskaitset ei taga: halduskohtumenetluses saab isik üldjuhul pöörduda kohtusse üksnes oma õiguste kaitseks, väärteomenetluses on kaebeõigus piiratud menetlusosalise või isikuga, kelle õigusi on menetlustoiminguga piiratud, ning kriminaalmenetluses on kannatanu isik, kelle õigushüve on kuriteoga vahetult kahjustatud. Loom ei saa ise oma õigusi maksma panna ning juhtudel, kus väärkohtlejaks on looma omanik või ohvriks on omanikuta loom, puudub praktikas isik, kes saaks menetluse algatamata jätmist või lõpetamist tõhusalt vaidlustada.

Kuna HKMS, VTMS ja KrMS süsteemne muutmine ning kohtukorraldusega seotud õigusloome kuuluvad Vabariigi Valitsuse seaduse § 59 lg 1 kohaselt Justiits- ja Digiministeeriumi valitsemisalasse, palub ELL käsitleda ka neid varasemalt esitatud ettepanekuid käesoleva eelnõu menetluses või sellega seotud jätkutegevustes.

Kuigi loomade ombudsmani vmt institutsiooni loomine võiks probleemi lahendamisele kaasa aidata, on viidatud probleemi juurpõhjusteks pigem kas puudulikud menetlusalased teadmised ja/või ressursinappus.

10.
Kaheksandaks jääb ELL jätkuvalt varasemalt esitatud ettepaneku juurde laiendada korrakaitseseaduses sätestatud avaliku koha mõiste sõnaselgelt ka internetikeskkonnale, sh sotsiaalmeedia platvormidele. KarS § 264 järgi on looma julma kohtlemisena käsitatav muu hulgas looma suhtes lubamatu teo toimepanemine avalikus kohas. Loomakaitseseaduse § 4 kohaselt on looma suhtes lubamatu tegu igasugune loomale valu või kannatusi põhjustav tegu, mida seadus erandina ei luba. Praktikas on aga kujunenud probleemiks olukorrad, kus loomade väärkohtlemist filmitakse ja eksponeeritakse internetis, näiteks TikTokis, Facebookis, Snapchatis või muudel sotsiaalmeedia platvormidel, kuid uurimisasutused ei käsita sellist keskkonda avaliku kohana KarS § 264 tähenduses ega algata kriminaalmenetlust. ELL hinnangul ei ole põhjendatud olukord, kus looma peksmine tänaval on käsitatav avalikus kohas toime pandud looma julma kohtlemisena, kuid sama teo teadlik eksponeerimine internetis määratlemata isikute ringile jääb avaliku koha mõiste alt välja.
ELL praktika näitab, et loomade vastase vägivalla eksponeerimine internetis ja sotsiaalmeedias on kasvav probleem. Internetikeskkonnas võib väärkohtlemise avalik mõju olla füüsilisest avalikust kohast isegi ulatuslikum, kuivõrd vägivaldne sisu võib jõuda kiiresti suure määratlemata isikute ringini, normaliseerida loomadevastast vägivalda ning riivata avalikku turvatunnet ja ühiskonna õiglustunnet. Seetõttu tuleb KorS § 54 avaliku koha mõistet täpsustada selliselt, et see hõlmaks ka internetikeskkonda või muud elektroonilist keskkonda, mis on määratlemata isikute ringile kättesaadav. Selline muudatus tagaks, et loomade väärkohtlemise avalik eksponeerimine internetis oleks karistusõiguslikult käsitatav samaväärselt füüsilises avalikus ruumis toime pandud või avalikkusele nähtavaks tehtud teoga.

Käesoleva eelnõuga täiendatakse KarS §-i 58 punktiga 14, mille kohaselt loetakse edaspidiselt süüteo toimepanemise või toime pandud süüteo eksponeerimine raskendavaks asjaoluks.
11.
Üheksandaks jääb ELL varasemalt esitatud ettepaneku juurde kehtestada üldine kohustus teavitada abivajavast või hädaohus olevast loomast. ELL-i praktikas on ilmnenud, et muu hulgas tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas võib isikutele tööülesannete täitmise käigus saada teatavaks teave abivajavast või ohus olevast loomast, kuid kehtiv õigus ei sätesta selget üldist teavitamiskohustust ega anna alati piisavat alust sellise teabe edastamiseks pädevatele asutustele või loomakaitseorganisatsioonidele. Eriti probleemne on olukord tervishoiutöötajate puhul, kellel võib patsiendisaladuse hoidmise kohustuse tõttu jääda teavitamata olukordadest, kus patsiendi ütlustest või ravisuhte käigus teatavaks saanud asjaoludest nähtub, et loom on väärkoheldud, abita või hädaohus. Kehtivas õiguses on seadusandja teatud juhtudel näinud ette selge teavitamiskohustuse, näiteks abivajava lapse, sotsiaalhoolekannet vajava isiku või teatud nakkushaigustega seotud ohu korral, kuid abivajavast loomast teavitamist samaväärselt reguleeritud ei ole. ELL hinnangul tuleb loomakaitseseaduses sätestada üldine kohustus teavitada abivajavast või hädaohus olevast loomast ning defineerida need mõisted sarnaselt lastekaitseseaduses sätestatud abivajava ja hädaohus oleva lapse regulatsiooniga. Samuti tuleb selgelt sätestada, millistel juhtudel ja ulatuses on teavitamine lubatud või kohustuslik ka juhul, kui teave on saadud ameti- või kutsesaladusega kaitstud suhtes.

Arvestades, et pakutud ettepanek eeldab abivajava ja hädaohus looma mõistet defineerimist, tuleks küsimus põhjalikumalt lahendada eraldi eelnõuga. Loomapidamise nõuete reguleerimine kuulub Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi pädevusvaldkonda.

12.
Kümnendaks jääb ELL varasemalt esitatud ettepaneku juurde reguleerida piiratud teovõimega täisealiste isikute loomapidamise lubatavust. ELL-i praktikas on korduvalt ilmnenud juhtumeid, kus täisealised piiratud teovõimega isikud peavad loomi, kuigi nad ei pruugi olla võimelised mõistma loomapidamisega kaasnevaid kohustusi ega tagama loomale vajalikku toitu, joogivett, ravi, sotsialiseerimist, liikumisvõimalust ja muid heaoluks vajalikke tingimusi. Probleem on eriti terav juhtudel, kus isikule on küll seatud eestkoste, kuid talle on jäetud piiratud ulatuses tehingute tegemise õigus ning ta omandab looma tasu eest või tasuta, ilma et oleks hinnatud tema tegelikku võimet looma pidada. Sellistes olukordades võib loom jääda sisuliselt abita, samas kui eestkostja või kohalik omavalitsus ei pruugi looma heaolu tagamiseks vajalikult sekkuda. ELL hinnangul tuleb loomakaitseseadust täiendada selliselt, et piiratud teovõimega täisealine isik võib looma pidada üksnes juhul, kui ta saab piisavalt aru looma pidamisega kaasnevatest kohustustest, tagajärgedest ja vastutusest ning tal on looma pidamiseks vajalikud teadmised ja võimalused. Kui isikule on määratud eestkostja, peaks eeldus olema, et isik ei saa aru loomapidamisega kaasnevatest kohustustest, välja arvatud juhul, kui eestkostemäärusest või eksperdihinnangust tuleneb teisiti. Samuti tuleb kaaluda LoKS § 33 täiendamist selliselt, et looma müük või muul viisil tasu eest või tasuta üleandmine piiratud teovõimega täisealisele isikule oleks lubatud üksnes seaduses sätestatud tingimustel või oleks üldjuhul välistatud.

Loomapidamise nõuete reguleerimine kuulub Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi pädevusvaldkonda ning tuleks tervikuna lahendada eraldi eelnõuga.

Seletuskirja lisa.pdf

Karistusseadustiku, loomakaitseseaduse ja

väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja juurde

LISA

Märkuste ja ettepanekute tabel

Nr Ettepaneku/märkuse sisu JM seisukohad/vastused

Riigikohus

1. Eelnõu § 1 p 1: Vastutus tahtlikult tekitatud süüvõimetuse

korral Luuakse uus KarS § 361 , mille järgi pole süü

välistatud, kui isik on end tahtlikult viinud

süüdimatusseisundisse. Kohus võib sellisel juhul

kohaldada §-i 60 või vabastada karistusest, kui

toimepandud teol on lõpuleviidud süüteo tunnused, kuid

isik on teinud kõik endast oleneva, et süüteo

toimepanemist ära hoida. Muudatus ei ole seletuskirjas

esitatud põhjendusi arvestades läbimõeldud ja põhjalikult

analüüsitud. Esmalt on sätte teine lause segane, s.o ei saa

aru, mida on silmas peetud ja kuidas hinnata seda, kas

süüdimatu on teinud kõik endast oleneva, et süüteo

toimepanemist ära hoida, kui ta samal ajal on enda

süüdimatuse tahtlikult põhjustanud. Seletuskirjas toodud

näide endale politsei või kiirabi kutsumisest pole piisav.

Teiseks kasutatakse normis sõnastust tahtlikult,

seletuskirjas räägitakse aga läbivalt teadlikult ja tahtlikult

süüdimatuse põhjustamisest. Mida on viimasel juhul

silmas peetud, pole selge ning miks ja kuidas eristub see

KarS §-st 36, mille puhul piisab ettevaatamatusest.

Seletuskirjas on toodud näitena vajalike ravimite teadlik ja

tahtlik võtmata jätmine või alkoholi tarvitamine

(koosmõjus ravimitega). Esimesel juhul (ravimite võtmata

jätmine) poleks ilmselt tulevikus suure osa praeguste

sundravialuste süü välistatud, kuna väga paljud neist on

sundravile sattunud just juba aastaid tagasi diagnoositud

häire raviks vajalike ravimite võtmata jätmise ja seeläbi

haiguse ägenemise tõttu. Tekib küsimus, mis on selle

muudatuse karistuspoliitiline eesmärk, kui tulemuseks on,

et raske psüühikahäirega ohtlikke inimesi ei saadeta enam

ravile, vaid neile võib paljudel juhtudel osaks saada vaid

lühiajaline tingimuslik vangistus, mis ei aita kaasa nende

terviseseisundi stabiliseerumisele ega taga ühiskonna

turvatunnet. Erinevalt seletuskirjast KarS § 361 ei räägi

ajutisest psüühikahäirest. Seetõttu ei saa sedavõrd laia

mõjuga muudatust koosmõjus seletuskirjas toodud

näidetega lugeda põhjendatuks.

Arvestatud osaliselt. Sättest

eemaldatud süüteo toimepanemise

ärahoidmist puudutav osa ja

seletuskirja muudetud.

Selgitame siinjuures aga, et

muudatuse rõhuasetus on esmalt

asjaolul, et tegu, millega end

süüdimatusseisundisse viidi, oli

tahtlik ning teiseks sellel, et toime

pandi kuritegu. Nagu seletuskirjas

on selgitatud, puuduvad seaduses

hetkel hoovad, mis võimaldaks

taolistel juhtudel õiguslikult

reageerida ning vaja on leida

lahendus, eriti kui taoline teguviis

võib korduda.

2. Eelnõu § 1 p 3: Loomapidamise keeld Muudetakse KarS §

522 ja laiendatakse loomapidamiskeelu kohaldamisala:

saab kohaldada loomapidamisnõuete rikkumise korral, kui

Arvestatud, eelnõu ja seletuskirja

muudetud.

sellega põhjustati surm, tervisekahjustus või kahjustati

vara või põhjustati oht teise inimese elule, tervisele või

varale, samuti looma suhtes lubamatu teo toimepanemise

eest kuriteo korral kuni viieks aastaks ja väärteo korral

kuni kolmeks aastaks. Loomapidamise keeldu võib

edaspidi lisakaristusena kohaldada ka kohtuväline

menetleja. Selle tõttu muudetakse ka VTMS § 73 lg 1 p 1,

andes kohtuvälisele menetlejale pädevuse teha otsus

loomapidamise keelu kohaldamise kohta (vt allpool eelnõu

§ 3). Nende muudatustega kaasnevalt vajaks ülevaatamist

ka VTMS § 83, mille kohaselt arutab väärteoasja kohus

muu hulgas juhul, kui on vaja otsustada loomapidamise

keelu kohaldamine. Kui loomapidamise keelu määramise

pädevus antakse osaliselt üle kohtuvälisele menetlejale,

tuleks hinnata, kas nimetatud säte vajab muutmist või

täpsustamist. Samuti tuleks minimaalselt seletuskirjas

selgitada, kas loomapidamise keeldu saab kohaldada vaid

üldmenetluses või võib see mingitel juhtudel olla

mõistlik/vajalik meede ka lühi- või kiirmenetlus. Jaatava

vastuse korral vajavad muutmist ka vastavaid

menetlusliike reguleerivad VTMS-i sätted, mis kehtival

kujul lisakaristust kohaldada ei võimalda. Ka vajab

avamist loomapidamise keelu ja muude tegevuspiirangute,

eelkõige teatud tegevusalal tegutsemise keelu omavaheline

suhe. Loomapidamise keeld võib praktikas mõjutada mitte

üksnes isiku hobitegevusi, vaid nt ka tema

põllumajanduslikku majandustegevust. Seega pole

välistatud olukorrad, kus loomapidamise keeld ja

tegutsemiskeeld võivad sisuliselt kattuda või kaasa tuua

osaliselt samalaadseid õiguslikke tagajärgi. Eelnõu

seletuskirjast ei nähtu, kuidas nimetatud meetmed

teineteisega suhestuvad, millistel juhtudel tuleks eelistada

ühe või teise piirangu kohaldamist ning kas nende

samaaegne kohaldamine on lubatav. Põhjendatud oleks

nende küsimuste käsitlemine seletuskirjas.

3. Eelnõu § 1 p 5: Perevägivald kui raskendav asjaolu

Muudetakse KarS § 58 p 4 selliselt, et karistust raskendav

asjaolu oleks süüteo toimepanemine lisaks senisele ka

endise või praeguse elukaaslase suhtes. Uue redaktsiooni

järgi oleks karistust raskendav asjaolu süüteo

toimepanemine endise elukaaslase ja endise pereliikme

vastu (kas need pole kattuvad?), samuti praeguse

elukaaslase ja süüdlasega koos elava isiku suhtes süüteo

toimepanemine (kas need pole samuti kattuvad mõisted?).

Kavandatavate muudatuste (vt ka eelnõu § 1 p 10)

arusaadavuse ja terviklikkuse huvides vajab selgitust

erinevate mõistete – perekond, kooselu, elukaaslane – sisu.

Seletuskiri ei ole üheselt mõistetav, kui mh räägitakse

kooselust, kus elatakse ühises majapidamises. Välistatud

pole tõlgendus, et mitmekesi ühes korteris elavate

Arvestatud, sõnastust muudetud

selliselt, et punkti kohaldamine

tuleb kõne alla perekondliku

sõltuvuse korral.

tudengite vaheline vägivald on lähisuhtevägivald.

Seletuskirjas antud suunis mõistlikule tõlgendusele ei

asenda seaduse sõnastust ja terminoloogilist ebaselgust

4. Eelnõu § 1 p 7: ähvardamise koosseisu laienemine

Karistatavaks muutub ähvardamine vägistamisega või

vägivaldse ja tahtevastase sugulise iseloomuga teo

toimepanemisega, ähvardamine kannatanu kohta

seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku avaldamisega ja

ähvardamine vabadusvastase süüteo toimepanemisega.

Vara hävitamisega ähvardamine seotakse lahti vara

rahalisest väärtusest, edaspidi on karistatav olulise vara

rikkumise või hävitamisega ähvardamine. Ähvardamise

koosseisu oluline laiendamine on seadusandja

õiguspoliitiline valik. Tehtavate muudatuste vajalikkus ja

sisu tuleb aga hoolikalt läbi kaaluda. Esiteks ei saa väita, et

vägistamisega ähvardamine ei täida kehtiva seaduse järgi

üldse KarS § 120 koosseisu. KarS § 141 sisaldab ühe

võimaliku koosseisutunnusena vägivalla kasutamist, mis

tähendab, et vägistamisega ähvardamine võib sisaldada ka

ähvardust kasutada isiku suhtes vajadusel (tervist

kahjustavat) vägivalda. Üldjuhul hõlmab üldine ähvardus

kannatanu (teine inimene) vägistada kõiki KarS §-s 14

nimetatud koosseisualternatiive, sh ka vägivalla

kasutamist. Seega on vägistamisega ähvardamine juba

praegu karistatav. Teiseks on raske ette kujutada vägistamistegu, mis ei

kahjustaks tagajärjena minimaalselt kannatanu vaimset

tervist, mis on juba praegu KarS § 121 toimealas.

Vägistamisteo toimepanemisel on vaimne tervisekahjustus

pea vältimatu (kaas/kõrval)tagajärg, kui mõned ehk täiesti

erakordsed üksikjuhtumid välja arvata (väär on tervise

kahjustamisena pidada silmas ainuüksi KarS § 141 lg-s 2

nimetatud koosseisutunnuseid). Teisisõnu –

vägistamisähvardusega kaasneb üldjuhul ka ähvardus

põhjustada inimesele KarS § 121 koosseisule vastav

vaimse tervise kahju.

Eelnõu sõnastust muudetud

selliselt, et karistatav on igasuguse

seksuaalse enesemääratlemise

vastase kuriteo toimepanemisega

ähvardamine. Ühtlasi on norm

edaspidi selgem, sest ei nõua

igakordset tõlgendamist selle

kohta, kas mingi seksuaalkuritegu

juba hõlmab olemuslikult

vägivalda või mitte.

5. Eelnõuga loodava KarS § 120 lg 1 p 3 alt 2 kriminaliseerib

ka muu vägivaldse ja nõusolekuta sugulise iseloomuga teo

toimepanemise. Sidesõna ja kasutamine tähendab, et

silmas peetakse nende tunnuste samaaegset esinemist. Pole

selge, miks on eraldi toodud esile nõue, et see tegu peab

olema vägivaldne. Tekib küsimus, kas nt KarS § 143

toimepanemisega ähvardamine loodava koosseisu alla

seega ei kuulu, kuna koosseis ei hõlma vägivalda (nt

ähvardus vähendada palka/vallandada, kui sekretär A ei

ole juht B-ga vahekorras). Teisisõnu pole selge, miks ei ole

karistatav lihtsalt teise inimese suhtes seksuaalse

enesemääramise vastase kuriteo toimepanemisega

ähvardamine, kui eesmärk on sedalaadi kuriteoga

ähvardamised selgesõnaliselt ja arusaadavalt

Arvestatud, eelnõu muudetud.

kriminaliseerida (jättes kõrvale küsimuse, kas need

tegelikkuses juba pole kriminaliseeritud).

6. KarS § 120 lg 1 p-ga 4 kriminaliseeritakse seksuaalse

sisuga andmete ebaseaduslik avaldamine. Eelnõu tekst ja

seletuskiri ei ole selle muudatuse osas omavahel

vastavuses. Seletuskiri räägib läbivalt teabetalletusest,

mille avaldamisega ähvardatakse, eelnõu tekst aga

seksuaalse sisuga andmetest. Pole selge, milliste andmete

ja/või talletuste avaldamisega ähvardamist soovitakse

kriminaliseerida. Tuleks esitada süsteemne ja ühtne

käsitlus kasutatavate mõistete sisu kohta, s.o tuleks

selgitada, mis on teabetalletus, mis on seksuaalse sisuga

andmed ja/või isikuandmed (vt eelnõu § 1 p 7 ja § 1 p 13)

ning selgelt määratleda, millised teod milliste andmete

ja/või talletustega on kriminaliseeritavad (mh kasutatakse

seletuskirjas ka mõistet „seksuaalse sisuga materjal“).

Viide loodavale kuriteokoosseisule § 1574, mis

kriminaliseerib seksuaalsust puudutavate andmetena

konkreetselt pildi, video või teabetalletuse avaldamise, ei

tee asja selgemaks, kuna nimetatud loodavas koosseisus on

koosseisutunnusena sõnaselgelt nimetatud just pilt, video

ja teabetalletus, KarS §-s 120 aga mitte – selles räägitakse

andmetest. Kokkuvõtvalt pole ühemõtteliselt selge,

milliste andmete avaldamisega ähvardamine karistatavaks

muutub. Teiseks ei järgi eelnõu üldist sanktsioonisüsteemi

loogikat selles, et seksuaalse sisuga andmete avaldamisega

ähvardamine saab olema karistatav kuni üheaastase

vangistusega ning täpselt sama karistus saab olema ette

nähtud ka loodava KarS § 1574 alusel selliste andmete

tegeliku avaldamise eest. Teisisõnu pole vahet, kas pelgalt

ähvardad teo toimepanemisega või viid selle reaalselt ka

täide. Kui tõmmata paralleeli isikuvastaste kuritegudega,

siis oleks tegu olukorraga, kus ähvardus kedagi tappa ning

selle reaalne täideviimine oleks karistatav samaväärselt.

Kolmandaks põhjendab seletuskiri kriminaliseerimise

vajadust mh sellega, et seksuaalse sisuga teave levib

kontrollimatult digikeskkonnas, elades edasi n-ö oma elu.

Koosseisus kasutatud sõna avaldamine sellist piirangut

kriminaliseerimisele aga ei sea. Siinkohal tasub vaadata ka

seletuskirja loodava KarS § 1574 osas, mis kriminaliseerib

nn kättemaksuporno avaldamise – seal rõhutatakse eraldi,

et avaldamisega on tegu juba siis, kui see jõuab ühe

inimeseni. Nii on see ka § 120 kontekstis. Samas pole

selge, millisele süüteokoosseisule vastaks sellise teo

tegelik toimepanemine, s.o mistahes andmete avaldamine

(loodav § 1574 hõlmab vaid pildi, video või teabetalletuse

avaldamist). Teisisõnu võib tekkida olukord, kus karistatav

on üksnes mingi teo toimepanemisega ähvardamine, teo

toimepanemine aga mitte.

Arvestatud. Eelnõu muudetud

selliselt, et KarS § 120 lg 1 p 4 ning

§-de 1574 ja 1575 pealkirjad

kasutavad mõistet “seksuaalse

sisuga materjal”.

Viimatinimetatud sätted aitakski

avada KarS § 120 lg 1 p 4 sisu, st

karistatav on kannatanut kujutava

seksuaalse sisuga materjali

avaldamisega ähvardamine (ja

eraldi loodava koosseisu alusel ka

päriselt avaldamine).

Samuti tõstetud § 1574 sanktsiooni

ülemmäära (kuni kaheaastane

vangistus).

7. KarS § 120 lg 1 p-ga 6 kriminaliseeritakse olulise vara

rikkumise või hävitamisega ähvardamine. Vara väärtusest

kui kriminaalkorras karistatava teo piiritlemiskriteeriumist

loobumine võib samuti kaasa tuua selle, et mingi teo

toimepanemisega ähvardamine võib olla kuritegu, selle

reaalne toimepanemine aga mitte. Võtkem üks

seletuskirjas endas toodud näide – kannatanu jaoks

olulised digitaalsed andmed, mille reaalne väärtus on

nullilähedane. Kui ähvardatakse need hävitada, on

võimalik karistada vangistusega. Kui aga need reaalselt

hävitatakse, on tegu KarS § 218 järgi kvalifitseeritava

väärteoga (kui sedagi, sest väärtusetu asi ei pruugi olla

isegi mitte väheväärtuslik), sest KarS § 203 koosseisu, mis

nõuab olulise kahju põhjustamist, ei muudeta. Samamoodi

võib mõnisada eurot maksva sõiduki põlemapanekuga

ähvardamine muutuda kuriteoks (sõltuvalt sellest, kui

oluline see kannatanule on), selle tegelik hävitamine aga

mitte. Vara olulisust saab olema kohtupraktikas äärmiselt

keeruline sisustada. Seletuskirjas on selgitatud, et vara

väärtus pole määrav, vaid üksnes selle olulisus

kannatanule. Kuidas kohus seda olulisuse määra edaspidi

hindama peab hakkama, seletuskiri ei kajasta.

Kokkuvõtvalt võib pelgalt kannatanu jaoks mingi eseme

väärtuse kaudu selle hindamine, kas tegu on kuriteoga või

mitte, viia õiguskindlusetuseni. Tasub ka mõelda, kas ja

kuidas mõjutab eelnõu väljatöötajate hinnangul uus,

kannatanu subjektiivsest aspektist lähtuv vara olulisuse

kriteerium nt KarS § 214 (väljapressimise) kohaldamist.

Teadmiseks võetud. Tõstatatud

probleem on arusaadav, kuid ka

kehtiv lahendus on oma toimelt

puudulik, pannes sisuliselt sama

teo puhul (nt ähvarduse korral auto

klaasid puruks peksta)

kriminaalvastutuse võimalikkuse

sõltuvusse sellest, kui väärtuslik

on juhtumisi kellegi auto. Selline

lähenemine ei ole põhjendatud,

kuna eelduslikult võib taoline

ähvardus üldjuhul kõigile

adressaatidele mõjuda sarnaselt

ning vara täpne väärtus on taolistel

momentidel kannatanu jaoks

sageli teadmata ja ka

teisejärguline. Märkimist väärib, et

kehtiv lahendus mõjutab iseäranis

negatiivselt varaliselt

vähemkindlustatud isikuid, kelle

vara (nt auto) võib objektiivselt

olla madalama väärtusega, kuid

eluliselt sama vajalik, kui mõnele

teisele isikule kuuluv kallim

sõiduk.

Eelnõu seletuskirjast nähtub, et

olulisuse hindamisel ei ole ainsaks

kaalukeeleks enam asja rahaline

väärtus, vaid arvestada tuleb ka

selle muid omadusi. Samas on

oluline rõhutada, et asja väärtuse

“olulisuse” hindamine ei piirdu

vaid asja omaniku arvamuse

küsimisega, vaid asja väärtuse

näitamisel tuleb lähtuda selle

omadustest laiemalt. Hinnata

tasuks, kas konkreetne asi täidab

kannatanu jaoks mingit olulist

funktsiooni – nt auto on maal elava

perekonna ainsaks

liiklusvahendiks, ilma milleta on

elukorraldus tõsiselt häiritud.

Samuti on võimalik olulisust

hinnata selle järgi, kui kerge on

konkreetset asja hävimise korral

asendada või kas esemel on mingi

(ka mõistliku kõrvaltvaataja jaoks)

oluline tajutav sentimentaalne

väärtus (nt ainsad säilinud

fotoeksemplarid esivanematest)

vms.

8. Viimaks tasub koosseisu muutes kaaluda, kas praeguses

seadusetekstis sisalduv fraas on olnud alust karta

ähvarduse täideviimist vajaks asendamist. Esmalt puudub

vajadus sõnastuse on olnud järele, kuna piisata võiks ka

sõnastusest on alust karta. Teiseks võib kaaluda ka sõnast

karta loobumist, kuna praktikas viidatakse seetõttu ikka ja

jälle kannatanule ning tema subjektiivsele

(hirmu)reaktsioonile. On ette tulnud olukordi, kus on

tõdetud, et kuivõrd kannatanu ei kartnud ähvardust, siis

koosseis realiseeritud ei ole. Riigikohtu praktika on seda

koosseisutunnust sisustanud kui ähvarduse

tõsiseltvõetavust, konstrueerides sinna juurde nn mõttelise

kolmanda, kellele see peab reaalne näima. Koosseis on

realiseeritud, kui adressaat (ja nn kolmas, neutraalne

kõrvaltvaataja) peab seda ähvardust tõsiseltvõetavaks,

kuid ta ei pea seda samaaegselt ka kartma.

Mittearvestatud. Kõnealustes

küsimustes on kohtupraktika välja

kujunenud ning väärpraktikat

peaks esmajoones korrigeerima

läbi ametnike koolitamise.

9. Eelnõu § 1 p 8: KarS § 121 pealkirja muutmine KarS § 121

uus pealkiri saab olema „kehalise ja vaimse tervise

kahjustamine ning kehaline väärkohtlemine“. Raske on

mõista muudatuse vajalikkust, kuna – nagu seletuskirjas

endaski mööndakse – senises dogmaatikas ja

kohtupraktikas on ühtmoodi järeldatud, et tervise

kahjustamine hõlmab nii vaimse kui füüsilise tervise

kahjustamist. Olukorras, kus etteheide (nt rahvusvahelisel

tasandil) seisneb selles, et vaimse tervise kahjustamine

pole sõnaselgelt karistatav, tuleks kaaluda pigem

kuriteokirjelduse enda täpsustamist. Muutmine on ka

sellisel juhul põhjendatud vaid juhul, kui see toob kaasa

soovitud tulemuse (rohkem menetlusi, mida praegu ei

alustata, menetlejate teadmatus, tõendamisraskused?).

Eesmärk ei saa olla (vaid) vaimse tervise kui õigushüve

rohkem nähtavale toomine ja seeläbi ühiskonna turvatunde

ärandamine nagu märgitakse seletuskirjas.

Mittearvestatud. Pealkirja

muutmist õigustab ainuüksi fakt, et

kehtival kujul on pealkiri

ebatäpne, kuna räägib üksnes

kehalisest väärkohtlemisest, samas

kui tervise kahjustamisega on

hõlmatud nii füüsiline kui vaimne

tervis.

10. Eelnõu § 1 p 9: KarS § 121 lg 1 sanktsiooni muutmine Seni

saab kehalise väärkohtlemise eest karistada kuni

üheaastase vangistusega, edaspidi kuni kolmeaastase

vangistusega. Tuleb korrata VTK-le antud arvamuses

väljendatut, et analüüsitud ei ole kõrgema sanktsiooni

vastavust koosseisuebaõigusele ega kogu

sanktsioonisüsteemi loogikale. VTK-st seletuskirja üle

toodud näite – peksmisega tekitatud hematoomid, mis

paranevad vähem kui kuuga – puhul on raske mõista

vajadust reageerida karmimalt kui kuni üheaastase

vangistusega. Karistusi on võimalik diferentseerida ka

Arvestatud, seletuskirja

võimaluste piires täiendatud.

olemasoleva sanktsioonivahemiku sees. Ainuüksi

asjaolust, et nimetatud koosseisu järgi kvalifitseeritud

kuritegude arv on tõusnud, ei saa järeldada, et kõnealuse

kuriteo eest mõistetavad karistused on liiga madalad. Kui

see ka nii on ja võimalikule 6 karistuspraktika muutmisele

on vaja tähelepanu pöörata, on seda võimalik teha ka muul

viisil. Seejuures ei sisalda seletuskiri mingit ülevaadet

praktikas kohaldatavatest karistustest.

11. Eelnõu § 1 p 10: KarS § 121 lg 2 p 2 täpsustamine KarS §

121 lg 2 p 2 järgi on edaspidi karistatav kehaline

väärkohtlemine perekonnas või kooselus, praeguste või

endiste abikaasade, elukaaslaste või teiste pereliikmete

vahel. Edaspidi pole justkui vaja hinnata tegelikku sidet

inimeste vahel, vaid kvalifitseerivaks tunnuseks on ka teo

toimepanemine endise abikaasa, pereliikme või

elukaaslase suhtes, kellega tegelikult enam midagi

sisuliselt ühist pole. Seletuskirja kohaselt nõuab seda

Istanbuli konventsioon. Nagu Riigikohus on lahendi nr 1-

21-4285/79 p-des 27–29 selgitanud, ei ole ka kehtiv seadus

Istanbuli konventsiooniga vastuolus. See ei välista samas

seadusandja õiguspoliitilist valikut KarS § 121

kohaldamisala eelnõus kirjeldatud kujul avardada, kuigi

seletuskirjas ei ole esitatud arusaadavaid põhjendusi selle

kohta, miks üksnes vormiliselt seotud isikute vaheline

vägivald peaks olema karistatav raskema koosseisu järgi ja

miks omavahel päriselt mitteseotud pereliikmete vaheline

vägivald peaks olema kvalifitseeritav perevägivallana.

Seletuskirja järgi hõlmab pereliikmete mõiste kõik

lähisugulased. Nii kriminaliseeritakse laiaulatuslikult

mistahes konflikte suguseltsis. Jääb arusaamatuks, miks

peab sugulaste vaheline (nt kaklevad vennad või kord aasta

kohtuvad sugulased) olema oluliselt rangemalt karistatav

võrreldes sellega, kui keegi ründab tundmatut inimest

tänaval. Seejärel on aga ka selgitatud, et kui sisulist seotust

või „ühist elulist konteksti“ (mida sellega täpsemalt on

silmas peetud?) pole, ei ole kvalifitseeriv koosseis

täidetud. See pole aga eelnõu tekstiga kooskõlas, tekitades

küsimuse muudatuse (sellisel kujul) vajalikkusest ja

ettenähtavaid tõlgendusprobleeme praktikas.

Arvestatud osaliselt, sõnastust

muudetud selliselt, et teo

toimepanija ja kannatanu peavad

olema kas lähisuhtes ning tegu on

toime pandud selle suhte ajal või

peavad olema olnud lähisuhtes ja

tegu on toime pannud pärast suhte

(formaalset) lõppemist, kuid

sellest suhtest tulenevalt

(peksmine seoses vara jagamise

või lapse hooldusõiguse

küsimustega vmt).

Selline lahendus peaks välistama

juhud, kus vägivallaakt leiab aset

inimeste vahel, keda ei ole mõistlik

lähisuhte alla liigitada.

12. Eelnõu § 1 p 12: hooldaja kohustuse rikkumise uus

kuriteokoosseis Edaspidi karistatakse KarS § 1241 järgi

teadvalt ja korduvalt isiku, kes haiguse, puude, vanuse või

muu põhjuse tõttu on abitus seisundis või vajab hooldamist

ja kelle suhtes toimepanijal lasub hooldamise kohustus,

vajaliku abi, ravimite või ravi andmata jätmise või ravi

väärkasutamise, samuti inimväärikust alandava kohtlemise

eest kuni üheaastase vangistusega. Iseenesest võib mõista

vajadust luua kuriteokoosseis haavatavate inimeste

süsteemse väärkohtlemise juhtumitele reageerimiseks.

Eelnõuga välja pakutud koosseis on aga lai ja ebamäärane.

Arvestatud osaliselt, eelnõu ja

seletuskirja muudetud. Eelnõu

kohaselt on karistatav on üksnes

korduva ja teadlik inimväärikust

alandav kohtlemine, et vältida

ülekriminaliseerimist.

Muu põhjuse tõttu abitu inimene

käesoleva sätte kontekstis võib

erandjuhtudel olla nt rase naine

(eeldusel, et esinevad ka teised

Esiteks ei ole selge, kes on lisaks vanurile, lapsele, haigele

ja puudega inimesele muu põhjuse tõttu abitu. Teiseks on

koosseisupärane tegu määratletud väga laialt, muutes

kuriteona karistatavaks mistahes inimväärikuse

alandamise.

Seletuskiri jätab ebaselgeks, kas karistatavuse eeldusena

soovitakse näha teo korduvat toimepanemist ka

inimväärikust alandava kohtlemise puhul – lk 25 toodud

selgitus sellele justkui viitab. Samas koosseisu sõnastus

seda arusaama – kui see peaks nii olema – ei toeta.

Praeguse sõnastuse korral on inimväärikust alandav

kohtlemine karistatav esimesest teost. Samuti piisab

praeguses sõnastuses selle alternatiivi realiseerimiseks

kaudsest tahtlusest. Veel tuleb märkida, et praktikas võib

kahtlemata tekkida palju vaidlusi lisaks inimväärikuse

alandamise hindamisele koosseisutunnuste „vajalik abi“,

„vajalik ravi“ või „ravi väärkasutamine“ sisustamine.

Teatud olukordades on nende sisu küll selge, nt juhul, kui

hooldaja jätab teadlikult andmata elutähtsad ravimid.

Paljudes juhtumites võib aga tekkida põhjendatud vaidlus

selle üle, milline abi oli konkreetses olukorras objektiivselt

vajalik või milline raviotsus oli õige. Koosseisu

kohaldamisala kitsendab märkimisväärselt eeldus, et

karistatav on üksnes teadvalt ja korduvalt toime pandud

hooldaja kohustuse rikkumine. Ühelt poolt on see

mõistetav, sest aitab vältida karistusõiguse liigset

laienemist üksikutele eksimustele või piiripealsetele

juhtumitele ning suunab karistusõigusliku sekkumise

eeskätt hoolduskohustuse süstemaatilistele rikkumistele.

Tasub siiski läbi mõelda, kas korduvuse nõue ei jäta

karistusõigusliku kaitse alt välja mõningaid eriti raskeid

üksikjuhtumeid, mis samal ajal mõne muu isikuvastase

süüteo koosseisu ei täida. Kindlasti vajab põhjalikumat

selgitust, kuidas suhestub loodav koosseis teiste

isikuvastase kuriteokoosseisudega. Paljud seletuskirjas

toodud uue kuriteokoosseisu vajalikkust põhjendavad

näited on karistatavad juba täna kehtiva seaduse järgi mh

KarS § 121 või § 136 järgi. Eriti arvestades, et kehtiv § 121

sõnastus on juba praegu enda toimealalt äärmiselt lai, mida

on kohtupraktikas kitsendatud nn sotsiaaladekvaatsuse

kriteeriumiga, et mitte kriminaliseerida täiesti asjakohatuid

olukordi. Teisisõnu on arusaamatu, kuidas kehtiva seaduse

puudujäägina (s.o näidetena, mis § 121 koosseisu ei täida),

nimetatakse keelele sinepi panemist (valuaisting § 121

tähenduses?), tundideks sunnitud asendisse istuma või

seisma panekut (samuti selge kehaline väärkohtlemine,

vaieldamatult põhjustab kehtivas seaduses nimetatud

tagajärgi 12 tundi või enam ühel kohal seismine/istumine).

Ebaselgeks jääb, kuidas täidab mingit lünka loodav säte

koosseisuelemendid - eelkõige

hooldamiskohustus ja vastava

kohustusega isik).

Karistusmäära osas on tehtud

teadlik valik kuni üheaastase

vangistuse kasuks, kuna

karistatavusmoment on toodud

võrreldes kehtivate (asjakohaste)

koosseisudega tunduvalt ettepoole.

Näiteks pole nõutav tervise

kahjustamine ega isegi valu

tekitamine.

seletuskirjas toodud näidete puhul, milles kirjeldatakse

isikute lukustamist ööseks magamistubadesse, hoolealuste

käte kinni sidumist ja nende tooli külge sidumist (KarS §

136). Pole ka selge, kas loodava koosseisu tähenduses

oleks viimasel juhul tegu inimväärikust alandavaks

kohtlemisega. Viimaks ei tundu kuni üheaastane vangistus

kohane sanktsioon teadva ja korduva abitu inimese

väärkohtlemise eest.

13. Eelnõu § 1 p 13: teisele isikule seksuaalse materjali

saatmise kriminaliseerimine KarS §-le 1531 (seksuaalne

ahistamine) lisatakse uue väärteokoosseisuna lõige 11:

teadvalt teisele isikule teda oluliselt häiriva seksuaalse

sisuga visuaalse materjali edastamise eest tema tahte

vastaselt. Loodav koosseis saab olema vastuolus sama

paragrahvi esimese lõikega. Kui esimene lõige jääb

muutmata kujul kehtima, tähendab see, et kui tungitakse

vahetult teise isiku kehalisse 8 privaatsfääri (nt

käperdamine, vahetus läheduses enese paljastamine), peab

karistatavuse jaoks olema lisaks veel inimväärikuse

alandamise eesmärk või tagajärg. Pelgalt mingi

pildimaterjali edastamise korral selliseid lisatingimusi

enam vaja ei ole. Teisisõnu ei tundu loogiline, et reaalselt

inimese kehalisse sfääri sekkuva teo karistatavus eeldab

täiendavaid lisatingimusi võrreldes pelgalt seksuaalse

materjali saatmisega. Seda probleemi saaks lahendada nt

selliselt, et jätta praegusel kujul seadusemuudatus

tegemata, kuid eemaldada kehtivast seadusest sõna

kehaline. Esimeses lõikes nimetatud sõnastus tegevus

katab ka pildimaterjali saatmise. Kui pidada õigushüvena

silmas isiku seksuaalset enesemääramisõigust, on ebaselge

seegi, miks piirdub eelnõu vaid visuaalse materjali

edastamisega – kui silmas peetakse nn küberliputamisest,

siis saab seda teha nt ka helifailide saatmisega, mis võib

samuti olla kannatanut oluliselt häiriv. Seejuures on

loodava §-ga 1574 peetud vajalikuks kriminaliseerida

seksuaalsusele viitavate audioklippide lubamatu

edastamine.

Arvestatud, eelnõu muudetud ja

tegu viidud eraldi koosseisu alla.

14. Eelnõu § 1 p 14: seksuaalse ahistamise juriidilise isiku

trahvi ajakohastamine KarS § 1531 juriidilise isiku

karistusmäära 2000 eurot tõstetakse 200 000 euroni. Selle

muudatuse selgitus on juriidilise isiku karistusmäära

ajakohastamise vajadus. Kogu KarS-i sanktsioonisüsteemi

silmas pidades pole mõistetav, kuidas on juriidilise isiku

poolt toime pandud seksuaalse ahistamise eest mõistlik

karistusmäär kuni 200 000 eurot (vrd kõigi teiste sama jao

või ka peatüki koosseisudega).

Säte eelnõust välja jäetud ja tegu

viidud eraldi koosseisu alla, mille

kohaselt on karistusmäär juriidilise

isiku väärteo korral on kuni 400

000 eurot.

Alates 1.01.2015 võib

karistusseadustiku üldosa § 47

kohaselt juriidilist isikut karistada

kuni 400 000 euro suuruse

rahatrahviga. Enne seda oli

juriidilise isiku maksimaalne

rahatrahvimäär tõusnud 3200-lt

eurolt kuni 32 000 euroni. See tõus

sai võimalikuks 15.03.2007

jõustunud karistusseadustiku

muudatustega, mille kohaselt

asendati KarS § 47 lõikes 2 sõnad

„viiskümmend tuhat“ sõnadega

„viissada tuhat“.

Justiits- ja Digiministeeriumi

vaatest peavad sama teo eest

ettenähtud füüsilise ja juriidilise

isiku karistused olema üldjuhul

samas proportsioonis

karistusseadustiku üldosas

ettenähtud sanktsiooniraamiga.

See tähendab, et kui füüsilist isikut

saab karistada kuni sanktsiooni

maksimumiga (300

trahviühikuga), peaks sama teo

eest olema võimalik karistada ka

juriidilist isikut sanktsiooni

maksimumiga (400 000 eurot).

15. Eelnõu § 1 p 15: ahistava jälitamise sanktsiooni tõstmine

Ahistava jälitamise (KarS § 1573) sanktsioonimäära

tõstetakse üheaastaselt vangistuselt kolmeaastasele

vangistusele. Ka see on seadusandja õiguspoliitiline valik,

kuid vajaks siiski analüüsimist, kuidas suhestub see

karistusmäär ülejäänud sanktsioonisüsteemiga (vrd kasvõi

hooldaja kohustuse rikkumise uue kuriteokoosseisu

sanktsiooniga (kuni üks aasta vangistust)).

KarS § 1241 puhul õigustab

madalat karistuse ülemmäära

asjaolu, et karistatavusmoment on

toodud niivõrd palju ettepoole

(erinevalt nt KarS §-st 121 pole

nõutav tervise kahjustamine või

isegi valu tekitamine). Antud

karistusmäära valikul oli

peamiseks võrdlusmomendiks

KarS § 137, millele viitab mh

ahistava jälitamise koosseisus

sisalduv subsidiaarsusklausel, kuid

arvestades, et koosseisude

kohaldamisalad ei ole kattuvad,

otsustati ka KarS § 1573 vangistuse

ülemmäär tõsta kolme aasta peale.

16. Eelnõu § 1 p 16: seksuaalse sisuga isikuandmete

avaldamise kriminaliseerimine KarS-i lisandub uus § 1574:

teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse iseloomuga pildi,

video või muu teabetalletuse edastamise või avaldamise,

samuti selle pildi, video või muu teabetalletuse muutmise,

töötlemise või tootmise ja seejärel edastamise või

avaldamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni

Arvestatud. Eelnõu sõnastust

muudetud selliselt, et pealkiri

räägiks seksuaalse sisuga

materjalidest. Karistusmäära

korrigeeritud ja seletuskirja

täiendatud.

üheaastase vangistusega. Loodava koosseisu pealkiri

räägib seksuaalse sisuga isikuandmete avaldamisest,

koosseisu kirjeldus aga teabetalletustest. Siingi on vaja

mõistete läbikirjutamist ja süsteemset käsitlust. Samuti

väärib kordamist, et eelnõukohast sanktsiooni silmas

pidades saab teo toimepanemisega ähvardamine olema

raskuselt samaväärne teo tegeliku toimepanemisega.

Seletuskirjas on märgitud, et isik, kellest seksuaalse

iseloomuga materjali on avaldatud, peab olema äratuntav.

Kuriteokoosseisu enda tekstist see ei tulene. Seletuskirja

järgi ei ole äratuntavuse kriteeriumi täitmiseks vajalik, et

ka võõrad inimese ära tunneksid, vaid isik peab olema

äratuntav temaga lähemalt (või lausa intiimselt) kokku

puutunud inimestele. See on väga ebamäärane määratlus

ning jääb arusaamatuks, mille alusel ning milliste inimeste

(tuttavate) perspektiivist tuleb äratuntavust praktikas

hindama hakata.

17. Eelnõu § 3: VTMS-i tehniline muudatus VTMS § 73 lg 1

p 1 täiendatakse selliselt, et kohtuväline menetleja saab

teha otsuse ka loomapidamise keelu määramise kohta.

Lisaks tuleks ilmselt samamoodi muuta ka VTMS § 74,

mis sätestab nõuded kohtuvälise menetleja otsuse sisule

ning mis praegu ei hõlma võimalikku otsustust

loomapidamise keelu kohta. Kavandatavate muudatuse

mõjule eelnõus antud hinnang on muudatuste sisu silmas

pidades liiga tagasihoidlik, mööndes üksnes menetluste

arvu mõõdukat kasvu ning kohtute töö mõnevõrra

keerulisemaks muutumist. Pea kõigi eelnõus tehtavate

muudatuste puhul mööndakse koormuse kasvu

menetlejatele, järeldades samal ajal kokkuvõtvalt, et mõju

õiguskaitsesüsteemile ja halduskoormusele jääb

olemasoleva süsteemi toimimisvõime piiridesse.

Tegelikult ei tööta süsteem juba praegu oma

„toimimisvõime piirides“, vaid tublisti üle selle.

Arvestatud eelnõu ja seletuskirja

täiendatud.

Riigiprokuratuur

1. Prokuratuuri hinnangul on KarS § 361 lisamine küsitav.

Süüvõimetuse korral ei juhi isik oma käitumist või ei saa

ta selle tähendusest aru. See tähendab, et isik ei tea, kuidas

ta käitub ja sellise seisundi tekitamine ei tähenda, et isik

sooviks kuritegu toime panna. Küsimusi tekitab ka lause,

et „kohus võib kohaldada KarS §-s 60 sätestatut või

vabastada isiku karistusest, kui toimepandud teol on

lõpuleviidud süüteo tunnused, kuid isik on teinud kõik

endast oleneva, et süüteo toimepanemist ära hoida“.

Siinkohal tekib küsimus, kuidas saab eeldada, et isik, kes

oma käitumist ei kontrolli (või ei saa aru süüteo

tähendusest), võiks teha kõik endast oleneva, et süüteo

toimepanemist ära hoida. Isegi kui isik teeb midagi, mis

kõrvalseisja pilgu läbi võiks süüteo toimepanemist ära

Arvestatud, eelnõu muudetud ja

toimepanemise ära hoidmist

puudutav osa sättest välja jäetud.

hoida, siis miks peaks selline tahte poolt kontrollimata tegu

karistuse suurust mõjutama, eriti kui arvestada, et

samasugune tahte poolt kontrollimata lõpuleviidud

süütegu toob kaasa karistamise. Isegi piiratud süüdivus

(KarS § 35), mis lubab samuti karistust kergendada, ei

kehtesta taolist ärahoidmise nõuet, kuigi isik on üksnes

osaliselt süüdiv, mitte täiesti süüvõimetu.

2. KarS § 58 p 4 täpsustamine – Perevägivalla kui raskendava

asjaolu täpsustamine „elukaaslasega“ Prokuratuur toetab

muudatust. Riigikohus on oma hiljutises otsuses nr 1-24-

3763/33 leidnud, et põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine

oleks käsitleda erinevalt neid, kes on formaalses vanema-

lapse suhtes, ning neid, kes on sisuliselt samaväärses

faktilises peresuhtes. Seaduse mõttes peaks määravaks

olema see, milline on poolte vaheline suhe sisuliselt, st kas

neil on lähedased perekonnasuhted, sotsiaalne ning

emotsionaalne side jne. Samast loogikast võiks

prokuratuuri hinnangul lähtuda ka KarS § 58, kuna teo

raskus ei olene mitte niivõrd teo toimepanija ja kannatanu

vahelise suhte formaalsest poolest, vaid nende suhte

tegelikust sisust.

Arvestatud. Kuigi eelnõu tekstis

asendati “elukaaslase” mõiste

“paarisuhtepartneriga”, vastab ka

see termin kirjeldatud suhte

tunnustele.

3. Prokuratuur juhib tähelepanu, et KarS § 120 lg 1 p 3 on

eelnõu tekstis ja seletuskirja tekstis erineva sõnastusega.

Samuti esineb seletuskirjas kaks korda punkt 4, mistõttu on

punktide sõnastused eelnõus ja seletuskirjas erinevad.

KarS § 120 lg 1 p 3 puhul võiks lähtuda KarS § 141 ja §

1411 sõnastustest. Praegusel kujul lisandub uusi termineid

juurde ja on keeruline mõista, miks terminid erinevad.

Sõnastus võiks olla „vägistamise või tahtevastase sugulise

iseloomuga teo toimepanemisega“. Eelnõus on termin

„vägistamine“ sama, mis KarS §-s 141, kuid sisse on

toodud ebamäärane „muu vägivaldne ja nõusolekuta

sugulise iseloomuga tegu“. Selge on see, et kui isikut

ähvardatakse mingi teoga, on see tema tahtevastane. Samas

ei pea tegu olema vägivaldne, vaid võib olla ka näiteks

abitusseisundit ära kasutades toime pandud.

Arvestatud, eelnõu ja seletuskirja

muudetud.

4. Küsimusi tekitab vabadusevastase süüteo

toimepanemisega ähvardamine. Selleks peab tõendama, et

on alus karta ähvarduse täideviimist, mida saab sisuliselt

tõendada ainult läbi selle, et varem on midagi sarnast

reaalselt tehtud ehk toimepanija on juba kannatanu

vabadust piiranud. Prokuratuuri hinnangul jääb vabaduse

piiramisega ähvardamise juures alles oht, et näiteks

koduaresti pandud laste vanematest saavad kurjategijad,

kui nad keelavad lastel kodust lahkumise kuni kodutööd on

tehtud. Samuti väärib tähelepanu, et kui kannatanu

pöördub politseisse üksnes väitega, et teda ähvardati kinni

siduda, on keeruline tõdeda, et tegemist oli tõsiseltvõetava

ähvardusega, mille täideviimist kannatanu pidas reaalseks.

Kui aga kannatanuga on juba sellisel määral

Arvestatud, seletuskirja muudetud.

Märgime siinjuures, et PKS § 124

lg 1 sätestab isikuhoolduse mõiste,

mille kohaselt on isikuhooldus

hooldaja kohustus ja õigus last

kasvatada, tema järele valvata ja

tema viibimiskohta määrata ning

lapse igakülgse heaolu eest muul

viisil hoolitseda.

Lugedes sätet koostoimes sama

paragrahvi teise lõikega, mis

sätestab väärkohtlemise ja

“alandavate kasvatusabinõude”

manipuleeritud, et ta ei julge ähvarduse tõttu kuhugi

minna, on tegemist vabaduse võtmise, mitte sellega

ähvardamisega. Samuti näiteks kui kannatanut ähvardaks

keldrisse kinni panna selliselt, et keegi ei leia teda sealt

kunagi üles, on prokuratuuri hinnangul pigem tegemist

tapmisega ähvardamisega.

kasutamise keelu, tuleks asuda

seisukohale, et vanematel on oma

alaealise lapse eest hoolitsemise

kohustuse ja koolikohustuse

täitmise tagamise raames mh

võimalik ka lapse

liikumisvabadust seaduslikult

piirata, eeldusel, et see ei toimu

alandaval moel.

5. Ähvardamise koosseisus kasutatav „olulise vara“ mõiste

on ebapiisavalt määratletud. Muudatuse järgi on „oluline

vara“ see, mida kannatanu emotsionaalselt oluliseks peab.

Viimasel ajal heidetakse pidevalt ette, et kuriteokoosseisud

on sellised, et riigiasutused ei saa ka ise aru, mis koosseisu

alla mahub. Lahendus ei saa olla õigusselgust veelgi

vähendada. Iga eluline konflikt ei pea olema

kriminaalkorras karistatav. Lisaks eelnevale võiks kaaluda

KarS § 120 karistuse ülemise piiri tõstmist.

Teadmiseks võetud. Tõstatatud

probleem on arusaadav, kuid ka

kehtiv lahendus on oma toimelt

puudulik, pannes sarnase teo puhul

(nt ähvarduse korral auto klaasid

puruks peksta) kriminaalvastutuse

võimalikkuse sõltuvusse sellest,

kui väärtuslik on kellegi auto.

Selline lähenemine ei ole

põhjendatud, kuna eelduslikult

võib taoline ähvardus üldjuhul

kõigile adressaatidele mõjuda

sarnaselt ning vara täpne väärtus

on taolistel momentidel kannatanu

jaoks sageli teadmata ja ka

teisejärguline. Märkimist väärib, et

kehtiv lahendus mõjutab iseäranis

negatiivselt varaliselt

vähemkindlustatud isikuid, kelle

vara (nt auto) võib objektiivselt

olla madalama väärtusega, kuid

eluliselt sama vajalik, kui mõnele

teisele isikule kuuluv kallim

sõiduk.

6. KarS § 121 muutmine ja täpsustamine – pealkirja

muutmine, sanktsiooni muutmine, perevägivald

kvalifitseeritud koosseisuna, sõltuvussuhe eraldi

kvalifitseeriva tunnusena Prokuratuur on pealkirja

muutmise osas jätkuvalt seisukohal, et kehaline

väärkohtlemine hõlmab tegelikult oluliselt rohkem kui

tervise kahjustamine, kattes nii füüsilise kui vaimse

tervise. Kui seadusandja peab vaimse tervise eraldi

toonitamist vajalikuks, võiks pealkirjana kaaluda „vaimne

ja füüsiline väärkohtlemine“ või kasutada kunagist

pealkirja „tervise kahjustamine ja kehaline

väärkohtlemine“. Eelnõus välja pakutud pealkiri on liialt

lohisev. Täiendavalt märgib prokuratuur, et kuigi vaimne

tervis on ka praegu kaitstavaks hüveks, ei ole prokuratuur

Arvestatud, pealkirja sõnastust

muudetud (Füüsilise ja vaimse

tervise kahjustamine). Vaimse

tervise kahjustamise osas

märgime, et kuna koosseisu

sisuosa ei muudeta, tuleks ka

edaspidiselt lähtuda hindamisel

praegu kasutusel olevatest

kriteeriumitest.

teadlik ühestki KarS § 121 kaasusest, mis sisaldaks üksnes

vastavat etteheidet. Esinevad ilmselged tagajärje ja

põhjusliku seose tõendamise probleemid, samuti konflikt

vähese intensiivsusega füüsilise mõjutamisega (vt ka

Riigikohtu otsust nr 1-16-10326/51, p 27). Vaimse tervise

puhul tõusetuvad järgmised küsimused: millisel tasemel

stress ja ärritatus on selline, et ületab vähemalt sama piiri,

mis on seatud füüsilisele mõjutamisele ning kas selle

hindamiseks eksisteerib objektiivne mõõdupuu; kas tervise

kahjustamine vaimse tervise tähenduses tähendab, et

kannatanule peaks olema pandud mõni RHK F00-F99

toodud psüühika- ja käitumishäire diagnoos ning kas igas

sellises kaasuses tuleks ekspertiis määrata. Eelnevast

lähtuvalt leiab prokuratuur, et vaimse tervise kahjustamise

käsitlemine KarS § 121 järgi on ebapiisvalt määratletud ja

pole arusaadav, mis sätte alla täpselt läheb.

5. Seletuskirjast nähtub, et KarS § 121 lg 2 p 2 üldine eesmärk

on kaitsta neid ohvreid, kes on vägivalla toimepanijaga

seotud või olnud seotud sellisel viisil, mis suurendab suhte

isiklikkuse kaudu vägivalla mõju ja ohtu ning ohvri

haavatavust. Sellise kaitse alla peavad eelnõu kohaselt

minema selgelt ka need ohvrid, kes on toimepanija endised

partnerid. Samas kinnitab seletuskiri, et kvalifitseeritud

koosseis võib endiste partnerite vahel olla siiski välistatud,

kui pooled olid seotud palju aega tagasi, neil puudus

sisuline ühiselu või muu seotus jne. Teisisõnu jääb ka

plaanitava seadusemuudatuse jõustumisel jätkuvalt

kohtute sisustada see, milline on poolte vaheline seotus

kuriteo toimepanemise ajal tegelikult. Sellest küsimusest

on kohtupraktikas juba Riigikohtu 2020. aastal kohtuasjas

nr 1-19-3377/32 tehtud otsusest alates ka lähtutud. Suunis,

et kohtud peavad seda küsimust hindama, liigutatakse aga

eelnõuga seaduse tekstist seletuskirja teksti. Prokuratuur

jääb skeptiliseks, kas selline muudatus on mõistlik, kuna

kohtud peavad õiguse mõistmisel eeskätt lähtuma siiski

seaduse tekstist ja varasemast kohtupraktikast. Prokuratuur

leiab, et KarS § 121 lg 2 p 2¹, s.o sõltuvussuhe eraldi

punktina sätestamine, ei loo sisulist lisaväärtust, sest

sõltuvussuhe on ka praegu normis hõlmatud. Selle eraldi

mainimine muudaks seaduse asjatult keerulisemaks.

Arvestatud. Sätte sõnastust

muudetud selliselt, et teo

toimepanija ja kannatanu peavad

olema kas lähisuhtes ning tegu on

toime pandud selle suhte ajal või

on olnud lähisuhtes ja tegu on

toime pandud pärast suhte

(formaalset) lõppemist, kuid

sellest suhtest tulenevalt

(peksmine seoses vara jagamise

või lapse hooldusõiguse

küsimustega vmt).

Selline lahendus peaks välistama

juhud, kus vägivallaakt leiab aset

inimeste vahel, keda ei ole mõistlik

lähisuhte alla liigitada ning annab

ka kohtutele üksikjuhtumite

hindamiseks vajaliku

paindlikkuse.

6. KarS § 1241 lisamine – Hooldaja kohustuse rikkumine

Prokuratuur palub jätkuvalt pöörata tähelepanu sellele, et

karistusseadustikus eksisteerib § 171 ja nimetatud koosseis

on nii pealkirja kui sisu poolest KarS §-le 1241 äärmiselt

sarnane. Vaadates seletuskirjas toodud näiteid, on

keeruline mõista, kumba paragrahvi peaks tegelikult

kohaldama. Enamik juhtumeid liigituvad prokuratuuri

hinnangul mõlema paragrahvi alla ja jääb arusaamatuks,

mille järgi tuleb koosseisude vahel valik teha. Pigem tuleks

KarS § 171 täiendada või selgemalt välja tuua piirid KarS

Arvestatud, sätet täiendatud

subsidiaarsusklausliga, mis viitab

KarS §-le 171. Samuti täiendatud

seletuskirja selgitustega, mis

aitavad sätete erisuse paremini

esile tuua.

§ 1241 ja § 171 vahel. Näiteks tekib küsimus, et kas ema

vastutab lapse hooletusse jätmise korral § 171 alusel, kuid

kasuisa § 1241 alusel. Samuti täidab nii mõnigi

seletuskirjas esitatud näide mõne teise kuriteo koosseisu.

KarS § 1241 on sisemiselt vastuoluline. Sätte kohaselt

võivad olla karistatavad nii ravimi andmata jätmine kui ka

selle tahtevastane manustamine. Nii võib aga tekkida

näiteks küsimus, et kui tõrges teismeline/vanur keeldub

ravimi võtmisest, kas siis hooldaja igal juhul vastutab.

Ebaselgeks jääb, kes on „hooldamise kohustusega isik“

ning mida tähendavad terminid „hooldaja“,

„hooldusõigusega isik“ ja „eestkostja“. Näiteks kui isik

elab oma eakast emast eemal, kelle eest tal on

perekonnaseadusest tulenev kohustus hoolitseda ja ta

palub naabril või sugulasel ema järele vaadata, siis kes

vastutab ja mille alusel. Teisisõnu, kas hoolduse

kohustusega isik on kohaliku omavalitsuse poolt määratud

isik, perekonnaseadusest tuleneva kohustusega isik või

naaber/sugulane, kellel paluti eaka ema eest hoolitseda ja

kelle näol on tegemist faktilise hooldajaga. Tasuks ka

kaaluda, kas iga tegu, mis on KarS §-s 1241 välja toodud,

peab olema kriminaalkorras karistatav. Kui eesmärk on ka

leebemaid rikkumisi karistada, võiksid need olla

karistatavad väärteo korras.

7. Prokuratuur toetab sellesisulise käitumise karistatavaks

muutmist. Küll aga tuleb tähelepanu juhtida KarS § 1531

sanktsiooniraamistikule. Kui eelnõu praegusel kujul vastu

võetaks, oleks teise inimese kehaline seksuaalne

ahistamine karistatav väärteona, maksimaalselt 30-

päevase vabadusekaotusega, tema kehaline

väärkohtlemine oleks aga karistatav kriminaalkorras,

minimaalselt 1 kuu pikkuse vabadusekaotusega.

Prokuratuur kahtleb, kas selline lähenemine on

koherentne. See tähendaks, et näiteks kellegi löömine või

tõukamine ühel korral selliselt, et isikule tervisekahjustust

ei teki (vt nt Harju Maakohtu otsuseid nr 1-22-2278/5 ja 1-

20-5762/4), oleks karistatav raskemalt kui kellegi kinni

hoidmine, pikali surumine ja vastu tahtmist suudlemine,

käperdamine ning intiimpiirkondadest haaramine (vt nt

Harju Maakohtu otsuseid nr 4-25-1453/25 ja 4-18-

4378/15). Teisisõnu, ka raskeim seksuaalne ahistamine

oleks igal juhul kergemalt karistatav kui kergeim kehaline

väärkohtlemine. Tuleb aktsepteerida seadusandja soovi

karistada kehalist väärkohtlemist raskemalt kui kehalist

ahistamist, kuid seadus, mis võimaldab näiteks pikka aega

kestvat käperdamist karistada maksimaalselt 30-päevase

arestiga ja samas pikka aega kestvat peksmist karistada

maksimaalselt 3-aastase vangistusega, ei ole sisult

järjepidev. Mõlemal juhul on tegemist kannatanu kehalise

puutumatuse tõsise rikkumisega, seksuaalse ahistamise

Arvestatud osaliselt.

Mõistekasutust ühtlustatud (teos).

puhul rünnatakse lisaks sellele aga ka spetsiifiliselt isiku

seksuaalse enesemääramise õigust. Kaaluda võiks, kas

sõnastus „seksuaalse sisuga visuaalne materjal“ on kõige

õnnestunum. Eelnõus kasutatakse KarS § 1574 sõnastuses

näiteks fraasi „seksuaalse sisuga teabetalletus“,

karistusseadustikust leiab täna aga enim viiteid hoopis

seksuaalse sisuga „teostele“. Oluline on tagada

terminoloogiline järjepidevus.

8. KarS § 1573 muutmine – Ahistav jälitamise sanktsiooni

maksimummäära tõstmine Prokuratuur toetab ülemmäära

tõstmist kolmele aastale. Selline muudatus annab kohtule

võimaluse mõista karistusi, mis on senisest oluliselt

õiglasemas proportsioonis ahistava jälitamise

ebaõigussisuga. Praktikas on arvukalt kaasuseid, milles

ahistav jälitamine on kestnud näiteks 1-2 aastat või

kauemgi. Sellistes olukordades on ebaõiglane karistada teo

toimepanijat maksimaalselt 1-aastase vangistusega.

Arvestatud.

9. KarS § 1574 lisamine – Seksuaalse sisuga andmete

ebaseaduslik avaldamine Prokuratuur toetab sellesisulise

käitumise karistatavaks muutmist. On vastuvaidlematu, et

nii välismaine kui siseriiklik kogemus näitab, et taoline

vägivallavorm on levinud, samas on seni puudunud riigil

võimalus süüteomenetluse raames kannatanuid kaitsta.

Prokuratuuri hinnangul on alust kaaluda sõna

„teabetalletus“ asendamist sõnaga „teos“, tagamaks, et

karistusseadustik oleks sõnakasutuselt järjepidev. Nimelt

kasutatakse näiteks lapsporno kontekstist justnimelt sõna

„teos“ (vt ka KarS § 175, § 178, § 179 ja § 180).

Arvestatud, sõnastust muudetud.

10. Lõpetuseks peab prokuratuur oluliseks märkida, et näeb

eeltoodud probleemkohtade lahendamata jätmisel

ebaselgete kriminaalasjade arvu kasvu, milles kas

kriminaalmenetluse alustamata jätmise korral või hiljem

lisandub arvukalt kaebemenetlusi, sest segaselt sõnastatud

koosseisud võimaldavad väga erinevaid tõlgendusi ja

tekitavad erinevaid ootusi.

Prokuratuur toetab karistusseadustiku ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõud ning sellega õigusselguse

parandamist ja efektiivsema karistusõigusliku

reageerimise võimaldamist.

Teadmiseks võetud.

Tartu Ringkonnakohus

1. Ähvardamiskoosseisu – s.o karistusseadustiku (KarS) §

120 – laiendamine on põhjendatud. Siiski märgime

järgmist. Praegu valitud n-ö loetelu-suund on küll

positiivne õigusselguse aspektist, aga selline kasuistlik

lähenemine võib jätta õiguskaitse edaspidigi lünklikuks.

Nii nähakse eelnõuga ette karistus ka ähvardamise eest

inimese kohta seksuaalse sisuga andmete ebaseadusliku

Teadmiseks võetud. Ühelt poolt

saab nõustuda käsitlusega, et

ähvardamise koosseisu peaks

veelgi enam laiendama. Samas

eeldaks vastava ähvardamise

koosseisu alternatiivi loomine ka

seda, et nende andmete päriselt

avaldamisega. Eeldatavasti võib inimesele samavõrra

rängalt mõjuda ka muud laadi andmete avaldamisega

ähvardamine. Nt puutuvalt terviseandmetesse: on

mõeldav, et A põeb mõnda ränka haigust (nt AIDS-i) ja B

lubab selle fakti kellelgi kolmandale (üldsusele) teatavaks

teha: lootusega, et teised hoiavad edaspidi A-st eemale, et

A-le ei pakuta enam kindlustust, üürikorterit vms. Seetõttu

võiks kaaluda suuremat sõnastuslikku abstraktsust.

Näiteks räägitakse Saksmaa karistusseadustiku sundimis-

koosseisus (§ 240) „tõsise negatiivse tagajärjega“

ähvardamisest (mit einem empfindlichen Übel). Tuleb

möönda, et selline sõnastus oleks määratletuspõhimõtte

koha pealt eelnõuga välja pakutust n-ö kriitilisem, ent

selliselt oleks võimalik vältida mõningaid ebaloogilisi

karistatavuslünki. Samas võiks sellise täienduse lisada

eelneva loetelu lõppu, nt „või muu raske tagajärjega

ähvardamisega“. Konstruktsioon „või muu“ on

karistusseadustikus väga levinud ja selliselt talitamine

vähendaks määratletuspõhimõtte riivet: eelnevad

konkreetsed punktid kohustaks seaduse kohaldajat

rakendama seda seadust vaid siis, kui ähvarduses välja

toodud tagajärg on eelnevat loetelu silmas pidades

piisavalt tõsine. Kui seesugune lahendus sobiv ei tundu,

võiks ehk eeskujuks olla KarS § 214 (väljapressimine), kus

räägitakse samuti andmete avaldamisest, ent seda suurema

abstraktsuse astmega, täpsemini „häbistavate“ andmete

avaldamisest. Viimaks võiks aga mõelda ka hoopis sellele,

kas mingite andmete avalikustamisega ähvardamine üldse

kriminaalkaristust vääribki.

avaldamine oleks omakorda (ja

eelduslikult ka raskemalt)

karistatav. Sellised ulatuslikud

muudatused vajaks oleks aga

mõistlik sisse viia eraldi eelnõuga,

kus ideed on laiemalt arutatud, eriti

seetõttu, et keskseks küsimuseks

on, mis andmete avalikustamist

täpsemalt kriminaliseerida tuleks

ja missuguse täpsusega tuleks

koosseis seaduses määratleda.

2. KarS §-ga 120 seoses tekib ka küsimus, kelle osas peaks

ähvardus tehtud olema. Kas koosseisu täidab nt see, kui A

ütleb B-le, et ta avaldab C seksvideo? See problemaatika

seondub Riigikohtu lahendiga nr 1-19-9448/32, kus

kõrgeim kohus analüüsis seda, kas ähvardamist kujutab

endast juhtum, kus D ütles Häirekskuse töötaja E-le, et ta

kavatseb tappa oma venna F. Riigikohus seda konkreetsel

juhul eitas. Aga kas mingitel juhtudel selline

kolmnurkähvardamine siiski kõne alla tulla võiks? Näiteks

kui G ütleb väikelapse H emale Ile, et ta tapab H ära, võiks

ju olla tegemist karistamist vääriva teoga. Nt Saksa

seaduses (§ 241) on välja toodud, et ähvardus peab olema

suunatud ähvarduse n-ö adressaadi või temale lähedase

isiku vastu.

Arvestatud osaliselt, KarS § 120

täiendatud viisil, et (selgelt)

karistatavaks muuta ka juhud, mil

ähvardatakse kannatanu pereliiget

või muud lähedast inimest

tapmise, tervise kahjustamise või

seksuaalse enesemääratlemise või

vabadusevastase süüteo

toimepanemisega.

3. KarS § 121 välja pakutud pealkiri oleks väga „lohisev“.

Kas ei võiks kõne alla tulla „Kehaline ja/või vaimne

väärkohtlemine“?

Arvestatud, pealkirja muudetud

(Füüsilise ja vaimse tervise

kahjustamine).

4. KarS § 121 lg 1 sanktsioonimäära tõstmine on

põhjendatud.

Arvestatud.

5. KarS § 1241 kehtestamine tekitab mitmeid küsimusi.

Esiteks on see väga kasuistlik regulatsioon. Ilmselt on

peale hooldussuhte veel muidki olukordi, kus ühel

inimesel on n-ö võim teise inimese üle – aga neis

olukordades toime pandud teod kõnealuse normi alla ei

langeks. Teiseks saab mitmed näidetena välja toodud teod

subsumeerida juba olemasolevate normide alla.

Kommenteerime vaid paari üksikut näidet. Asendusperes

sundis vanem lapsi karistusena seisma 12 tundi või

kauemgi ühe koha peal: selline pikk seismine tekitab valu

või isegi tervisekahjustuse ehk tegemist oli KarS § 121

pärase teoga; teiseks oli tegu alusetu vabaduse võtmisega

KarS § 136 mõttes, sest vanem sundis last läbi viimase

jaoks tõsise (kasvõi konkludentse) ähvarduse (nt oleks last

oodanud vastasel juhul löömine, karjumine vms) kindlas

asukohas viibima. Alusetu ravimite andmise juhtumid

kujutavad endast tervisekahjustuse tekitamist: ravim

mõjutab keha toimimist ehk toob kaasa patoloogilise

seisundi. Kolmandaks oleks määratletuspõhimõtte

seisukohast väga problemaatiline karistuse ettenägemine

„inimväärikust alandava kohtlemise eest“. See oleks üdini

abstraktne säte. Sedavõrd abstraktsed normid sobivad

põhiseadusse, aga mitte (piisavat) konkreetsust eeldavasse

karistusseadustikku.

Arvestatud.

Loodav säte toob võrreldes

kehtivas KarS-is sisalduvate

sätetega (eelkõige KarS § 171)

kirjeldatud väärkohtlemise

juhtudel karistatavusmomendi

ettepoole. See nähtub ka

paragrahvi võrdlemisi madalas

karistusmääras, milleks on eelnõu

kohaselt rahaline karistus või kuni

üheaastane vangistus. Samuti on

koosseisualternatiivide

realiseerimine võimalik üksnes

juhul, kui tegu on toime pandud

teadvalt ja korduvalt. Erinevalt

KarS §-st 171 ei ole koosseisu

realiseerimiseks vaja tuvastada

ohtu hooldatava või eestkostetava

elule või tervisele, vaid piisab

ainuüksi asjaolust, et subjekti on

väärkoheldud. Siiski on selguse

huvides paragrahvi lisatud ka

subsidiaarsusklausel, mille

kohaselt tuleb sätte kohaldamine

kõne alla üksnes juhul, kui KarS §

171 kohaldamine on eelnevalt

välistatud.

Kui hooldamise kohustuse

rikkumine toob kaasa

tervisekahjustuse või surma või

tuvastatakse, et toimepanija

eesmärgiks oli hooldusalusele

tervisekahjustuse või surma

põhjustamine, tuleb ta vastutusele

võtta nende karistusseadustiku

sätete alusel, mis näevad ette

karistuse selliste tagajärgede

põhjustamise või põhjustamise

katse eest.

6. KarS § 1574 jääb mõneti ebaselgeks. Normi sõnastus on

selline: „Teise isiku nõusolekuta temast seksuaalse

iseloomuga pildi, video või muu teabetalletuse edastamise

või avaldamise, samuti sellise pildi, video või muu

teabetalletuse muutmise, töötlemise või tootmise ja

Valitud sõnastuse eesmärgiks on

selgelt esile tõsta nn deepfake

elementi, st et karistatav on mh

seejärel edastamise või avaldamise eest.“ Mõistmatuks

jääb, miks on tarvis osa „samuti sellise pildi, video või muu

teabetalletuse muutmise, töötlemise või tootmise ja

seejärel edastamise või avaldamise eest“. Teabetalletuse

edastamine või avaldamine on ju normi alguse kohaselt

niikuinii karistatav – seda sõltumata sellest, mis selle

teabetalletusega eelnevalt tehtud oli (näiteks kas seda oli

muudetud või töödeldud või mitte). Siiski tuleb tunnustada

otsustust mitte kriminaliseerida pelka sellise teabetalletuse

valmistamist või isegi valdamist, vaid alles edastamist või

avaldamist: selliselt talitamine on karistusõiguse ultima

ratio-printsiibist tulenevalt põhjendatud.

teoste ise genereerimine või

(seksuaalseks) töötlemine.

Eestimaa Loomakaitse Liit

1. Kohaliku omavalitsuse eeskirja rikkumisele tuginev

loomapidamise keeld tekitab põhiseaduspärasuse ja

õigusselguse probleeme ning viib piirkonniti erineva

karistatavuseni. Kavandatav norm praegusel kujul on

põhiseadusega vastuolus.

Kuivõrd kavandatav säte võimaldab kohaldada

lisakaristust igasuguse loomade pidamisega seotud nõuete

rikkumise eest, siis laieneb antud norm ka kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse alusel kehtestatud

kasside ja koerte pidamise eeskirjade rikkumisele.

Kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud koerte ja

kasside pidamise eeskirjad reguleerivad loomade pidamise

nõudeid suhetes avaliku korra ja inimeste õigustega ning

piiravad isikute tegevust koerte või kasside pidamisel.

Praktikas on eeskirjad oma sisult probleemsed – need

kordavad seaduste norme, sh nii laiendavad kui

kitsendavad neid ning kehtestavad nõudeid, milleks

volitust pole antud. Ka on need omavalitsuste lõikes

erineva sisu ja ulatusega. Õiguskantsler on korduvalt

eeskirjade vastavust seadustele ja põhiseadusele

kontrollinud ja tuvastanud hulganisti rikkumisi.

kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega

vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. Seejuures

peab seadusandja kõik põhiõiguste seisukohalt olulised

küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist

delegeerida kohalikule omavalitsusele. Reeglina tähendab

see, et määruseandja võib seadusega kehtestatud

põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid üksnes täpsustada,

mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga võrreldes

täiendavaid piiranguid.

Põhiseaduse mõttest ja sättest tuleneb, et vähem

intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse,

Eelnõuga on silmas peetud looma

pidamise kohta kehtestatud

nõudeid laiemalt kui KOV-ide

kehtestatud loomapidamise

eeskirjad. Selgitame, et

loomapidamise keelu kohaldamine

tuleb sätte sõnastuse kohaselt kõne

alla raskekoeliste rikkumiste

korral (ning latti on

kooskõlastusringi järgselt veelgi

kõrgemale tõstetud). Selliste

rikkumiste aluseks on kõige

elementaarsemate loomapidamise

nõuete (eelkõige looma hoidmine

kinnisel territooriumil või looma

kontrollimine avalikus kohas)

rikkumine. Sellised rikkumised on

taandatavad ka seaduse tasandile ja

konkreetsed kohustused võivad

tuleneda näiteks

veterinaarseadusest või avaliku

korra üldreegleid sätestavast

korrakaitseseadusest.

selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva

volitusnormi alusel määrusega. Seejuures peab

seadusandja kõik põhiõiguste seisukohalt olulised

küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist

delegeerida kohalikule omavalitsusele. Reeglina tähendab

see, et määruseandja võib seadusega kehtestatud

põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid üksnes täpsustada,

mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga võrreldes

täiendavaid piiranguid.

Kui iga omavalitsus saab ise otsustada, millised

kohustused koerte ja kasside pidamise eeskirjaga

kehtestatakse, võib eelnõu kaasa tuua olukorra, kus

Eesti eri paigus on loomapidamise keelu kohaldamise

aluseks erinevad teod. See ei ole kooskõlas õigusselguse,

võrdse kohtlemise ega karistusõiguse määratletuse

põhimõttega.

ELL hinnangul peab KarS § 52² jääma eeskätt loomade

heaolu kaitseks mõeldud lisakaristuseks, mida

kohaldatakse olukorras, kus isik on looma suhtes toime

pannud lubamatu teo või muul viisil näidanud, et tema

edasine õigus loomi pidada ohustab looma elu, tervist või

heaolu. Avaliku korra või kohaliku omavalitsuse

eeskirjade rikkumise sidumine loomapidamise keeluga ei

ole praegusel kujul piisavalt põhjendatud ega

põhiseaduspärane.

2. Teiseks on eelnõu sõnastus liiga lai ka seetõttu, et

loomapidamise keelu kohaldamise aluseks võib olla mitte

ainult kahju tekitamine, vaid ka pelgalt ohu põhjustamine

inimese elule, tervisele või varale. ELL hinnangul ei tohi

ohu põhjustamine iseseisvalt olla loomapidamise keelu

kohaldamise alus. Loomapidamine on oma olemuselt

seotud teatud tavapärase riskiga: loom võib liikuda

ettearvamatult, ehmuda, pääseda hetkeks omaniku

kontrolli alt välja või põhjustada olukorra, mida saab

tagantjärele käsitada riskina. Kui selline tavapärane või

abstraktne risk on piisav loomapidamise keelu

kohaldamiseks, muutub lisakaristuse kohaldamisala

ebaproportsionaalselt laiaks.

Arvestatud, eelnõu täiendatud

selliselt, et viidatud oht peab olema

oluline või korduv. Samas

märgime, et ohu tekitamise

alternatiivide välistamine looks

olukorra, kus karistusõiguslik

reaktsioon ei oleks võimalik isegi

juhul, mil loom on korduvalt

ohtlikult käitunud ning tuleks

ootama jääda juhtumit, mil kahju

päriselt tekkinud on. Selline

lähenemine ei ole aga

põhjendatud.

3. Kolmandaks ei tohi loomapidamise keelu kohaldamise

aluseks olla igasugune tervisekahjustus või varaline kahju.

Eelnõu sõnastus võib hõlmata ka väheolulisi juhtumeid,

näiteks olukorda, kus koer pääseb aiast välja, jookseb

inimesele otsa ja inimene komistab või saab väikese

kriimustuse, või kus loom kahjustab vähesel määral vara

(kriimustab nt sõidukit). Sellistel juhtudel ei pruugi

loomapidamise keeld olla PS § 11 tähenduses

Tegemist on lisakaristusega, mille

kohaldamine on menetleja

igakordne kaalutlusotsus ja mis

peab seega olema sobiv, vajalik ja

mõõdukas. Karistust on võimalik

kohtus vaidlustada.

proportsionaalne, kui puuduvad asjaolud, mis näitaksid

loomapidaja püsivat ohtlikkust või sobimatust loomi

pidada.

Kui eelnõu edasises menetluses peetakse vajalikuks jätta

KarS § 52² kohaldamisalasse ka inimese tervise või vara

kahjustamise juhtumid ning tänane eeskirjade

regulatsioon, tuleb need nõuded kehtestada seaduse

tasandil ning siduda kahju ja tervisekahjustus seejuures

selgete raskuse lävenditega. Tervisekahjustuse puhul

peaks loomapidamise keelu kohaldamine olema seotud

vähemalt raske tervisekahjustuse või korduva ja

süstemaatilise rikkumisega. Varalise kahju puhul peaks

aluseks olema vähemalt oluline varaline kahju. Samuti

tuleb välistada loomapidamise keelu kohaldamine

üksnes pelgalt ohu põhjustamise tõttu.

Arvestades, et tegemist on

(võrdlemisi lühikese) tähtajalise

keeluga, mille kohaldamist peab

menetleja igakordselt põhjendama,

ei oleks proportsionaalne ka

lähenemine, mil lisakaristust on

võimalik kohaldada üksnes raske

tervisekahjustuse korral (KarS §

118 lävend on väga kõrge!) või

olulise kahju korral (nt võiks

sellisel juhul normi

reguleerimisalast välja jääda

juhud, mil loom tapab mõne teise

(lemmik)looma, kelle materiaalne

väärtus on võrdlemisi madal.

4. Neljandaks toetab ELL seda, et loomapidamiskeeldu saaks

kohaldada ka kohtuväline menetleja, kuivõrd see võib

väärteo- ja kriminaalasjades muuta loomade kaitseks

vajaliku meetme tõhusamaks. Samas on eelnõu praegusel

kujul probleemne, sest loomapidamise keelu kohaldamise

alused on väga laiad ja õiguslikult ebamäärased: keeld on

kohaldatav ka pelgalt ohu põhjustamise, mistahes

tervisekahjustuse või mistahes varalise kahju korral.

Sellise sisuga norm eeldab menetlejalt keerulist

proportsionaalsuse hindamist ning loob põhjendamatu ja

meelevaldse kohaldamise riski. ELL hinnangul on sellise

ulatusega pädevuse andmine Põllumajandus- ja

Toiduametile (PTA) ja kohaliku omavalitsuse ametnikele

probleemne, arvestades nende senist olematut

süüteomenetluse kogemust ja praktikat, erinevalt politsei

ja Keskkonnaameti menetluskogemusest ja oskustest.

Kohaliku omavalitsuse puhul on probleem veelgi

põhimõttelisem, kuivõrd loomapidamise keelu

kohaldamine kohaliku koerte ja kasside pidamise eeskirja

rikkumise alusel tugineks põhiseadusevastasele

normistikule ning igas omavalitsuses viimase suva järgi

kehtestatud nõuetele. Seetõttu ei tohiks KOV ametnikul

olla õigust sellise eeskirja rikkumise alusel

loomapidamiskeeldu kohaldada ning kui eeskirja

rikkumise osa jääb lisakaristusega kaetuks, siis see õigus

peaks sel juhul andma vaid kohtule. Põllumajandus- ja

Toiduameti puhul on lisakaristuse rakendamise õigus

iseenesest kaalutav ent juhul, kui tehakse ka kindlaks, kas

ja milline on ameti tegelik võimekus ja oskused ning

milliste meetmetega ning millal see muutub, võttes arvesse

PTA süüteomenetluspraktika puudumist. Kuivõrd PTA ei

algata praktikas loomakaitseseaduse rikkumiste puhul

üldse väärteomenetlusi või teeb seda äärmiselt harva, ei

lahenda pelgalt lisakaristuse kohaldamise õiguse andmine

Osaliselt vastatud eelnevate

punktide all. Muudatustega võib

kaasneda vajadus ka

väärteomenetlusalasteks

koolitusteks ja juhendmaterjalide

väljatöötamiseks.

Kuigi loomade ombudsmani vmt

institutsiooni loomine võiks

probleemi lahendamisele kaasa

aidata, on viidatud probleemi

juurpõhjusteks pigem kas

puudulikud menetlusalased

teadmised ja/või ressursinappus.

ka seotud põhimõttelist probleemi. ELL palub lahendada

ka selle praktilise rakendamise küsimuse, sh kuidas

tagatakse, et loomakaitsenõuete rikkumiste korral viiakse

läbi väärteomenetlus ning loomapidamiskeelu kohaldamist

tegelikult kaalutakse. ELL juhib siinkohal tähelepanu, et

ametnike tegevusetuse tõttu on aga eriti vajalik tagada

loomakaitseorganisatsioonide või loomade

ombudsmani institutsiooni loomise kaudu ja

menetlusseaduste muutmise kaudu tegelik juurdepääs

õigusemõistmisele loomade väärkohtlemise asjades.

5. ELL juhib tähelepanu, et kehtiva VTMS § 83 kohaselt

arutab väärteoasja maakohtunik, kui väärteoasja arutades

on vaja otsustada loomapidamise keelamine. Eelnõust ei

nähtu, et VTMS § 83 muudetaks, mistõttu tekib eelnõu ja

kehtiva väärteomenetluse regulatsiooni vahel ka

normitehniline vastuolu. Ühtlasi vajab muutmist ka LoKS

§ 65, mis käsitleb loomapidamise keelu kohtuotsuse

esitamist loomade registrisse. Kui keeldu saab rakendada

kohtuväline menetleja, siis tuleb olemuslikult muuta ka

antud seotud säte, sh korrigeerida nimetatud sätte

sõnastust, et see kohalduks ka lemmikloomadele (vt

järgmine lõik).

Arvestatud osaliselt, muudetud

VTMS-i. Loomaregistri osas vt

järgmine kommentaar.

6. Viiendaks ei ole eelnõus piisavalt käsitletud

loomapidamise keelu tegelikku kontrollitavust. Hetkel

reguleerib LoKS § 65 üksnes põllumajandusloomade

pidamise keelu kandmist registrisse. Efektiivse

järelevalve tagamiseks on vajalik sarnane mehhanism

ka lemmikloomade puhul. Kui lemmiklooma pidamise

keelu olemasolu ei ole võimalik kontrollida looma

võõrandamisel, registreerimisel, varjupaigast loovutamisel

või järelevalvemenetluses, võib keeld jääda sisuliselt

deklaratiivseks. Seetõttu tuleb koos KarS § 52²

muutmisega ette näha ka lemmikloomade pidamise keelu

registripõhine kontrollitavus sarnaselt

põllumajandusloomade puhul kehtivale lahendusele.

ELL hinnangul on mõistlik muuta LoKS § 65 sisu ning

laiendada see kõigile loomadele ja asendada

„põllumajandusloomade registri“ termin „loomade

registri“ terminiga, võttes arvesse, et

põllumajandusloomade register nimetatakse eelnõu nr 918

SE alusel ümber loomade registriks.

Põllumajandusloomade registri

vastutav töötleja on Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium ning

registri funktsioonide laiendamine

on REM-i pädevuses.

Lisakaristuste (loomapidamise

keelu) olemasolu on võimalik

kontrollida ka karistusregistri

päringu teel.

7. Samuti teeb ELL ettepaneku pikendada loomapidamise

keelu tähtaegu selliselt, et väärteo korral oleks keelu

ülempiir kuni viis aastat ning kuriteo korral kuni viisteist

aastat. Korduva väärkohtlemise korral peab olema

võimalik rakendada eluaegset loomapidamiskeeldu.

Karistuste karmistamine on üks võimalik ja vajalik

meede, mis aitab koosmõjus tõhusa järelevalve ja selge

Arvestatud osaliselt ning eelnõu

muudetud selliselt, et

loomapidamise keeldu oleks

võimalik määrata kuriteo eest kuni

kümneks aastaks. Selline

lähenemine on kooskõlas eelnõus

regulatsiooniga vähendada loomade väärkohtlemist,

ennetada veelgi tõsisemaid kuritegusid ning tugevdada

ühiskonna turvalisust.

esitatud tegutsemiskeelu

muudatustega.

8. Kuuendaks jääb ELL jätkuvalt varasemalt esitatud

seisukohtade juurde, et lisaks loomapidamiskeelu

regulatsiooni muutmisele tuleb terviklikult üle vaadata

ka KarS § 264 sanktsioonimäär, koosseisu paiknemine

ja sõnastus ning loomade väärkohtlemisega seotud

menetlusõiguslikud tagatised.

ELL hinnangul ei ole kehtiv kuriteo sanktsioonimäär

proportsioonis looma julma kohtlemise tegude tegeliku

ohtlikkusega ning KarS §-is 264 sätestatud süüteo eest

peaks proportsionaalne karistusmäär olema kuni viis

aastat vangistust, minimaalselt kuni kolm aastat

vangistust. Samuti tuleks looma julm kohtlemine

muuta karistatavaks ka ettevaatamatusest, arvestades,

et praktikas jäävad karistuseta juhtumid, kus looma

pikemaajalist söögi, joogi, ravi või muu vajaliku

hooleta jätmist käsitatakse ettevaatamatu teona.

Korduva looma väärkohtlemise korral peab

karistusõiguslik hukkamõist olema tavapärasest

rangem, kuivõrd korduvus ehk retsidiiv näitab isiku

püsivat kalduvust sama laadi rikkumiste

toimepanemiseks ning iga uus looma väärkohtlemine

kätkeb esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. PTA

ja ELL praktika kinnitab, et sageli väärkohtleb rikkuja

loomi korduvalt ka pärast seda, kui loomad on temalt

ära võetud; karistamatuse tagajärjel võtab isik uued

loomad ning väärkohtlemine jätkub. Lisaks tuleb

õigusselguse huvides täpsustada KarS § 264 lg 1 p-s 3

kasutatud „julmal viisil“ kohtlemise mõistet ning

sätestada sõnaselgelt, et koosseisu täidab ka looma

suhtes lubamatu teo toimepanemine piinaval viisil.

Kuigi Riigikohus on asjas nr 3-23-6360 tõlgendanud

KarS § 264 koosseisu kuuluvana ka piinavad teod, ei

ole see toonud kaasa piisavat praktika muutumist.

Arvestades, et looma julm kohtlemine on reguleeritud

kui avaliku korra vastane süütegu, kuid kaitstav

õigushüve ei tohiks olla sel juhul üksnes avalik kord ja

sotsiaalsed väärtused, vaid ka loom ise (sh tema elu ja

tervis), peab ELL hinnangul kaaluma KarS’i eraldi, nt

eluslooduse/loomade vastaste süütegude peatüki

loomist.

Arvestatud osaliselt, karistuse

ülemmäär tõstetud kolmele

aastale. Samuti täiendatud KarS §-

i 264 klausliga “piinaval viisil”.

9. Seitsmendaks rõhutab ELL rõhutab, et looma julma

kohtlemise sanktsioonimäärade muutmine ning looma elu

ja tervise kui kaitstava õigushüve esikohale seadmine

suurendaksid õiguskaitse usaldusväärsust, ühiskondlikku

turvatunnet ja Eesti riigi mainet. Samal ajal tuleb tagada ka

Kuigi loomade ombudsmani vmt

institutsiooni loomine võiks

probleemi lahendamisele kaasa

aidata, on viidatud probleemi

juurpõhjusteks pigem kas

tegelik juurdepääs õigusemõistmisele loomade

väärkohtlemise asjades. ELL jääb seisukohale, et looma

kui tegeliku kannatanu kaitseõiguse teostamine tuleb

tagada nii kriminaalmenetluses kui ka

väärteomenetluses, andes selleks menetluslikud

õigused loomakaitseorganisatsioonile, määratud

loomakaitseadvokaadile või muule seaduses nimetatud

isikule. Samuti tuleb tagada kaebeõigus

halduskohtumenetluses PTA järelevalve tegevuse või

tegevusetuse vaidlustamiseks. Menetlusseadustike

praegune regulatsioon sellist õiguskaitset ei taga:

halduskohtumenetluses saab isik üldjuhul pöörduda

kohtusse üksnes oma õiguste kaitseks, väärteomenetluses

on kaebeõigus piiratud menetlusosalise või isikuga, kelle

õigusi on menetlustoiminguga piiratud, ning

kriminaalmenetluses on kannatanu isik, kelle õigushüve on

kuriteoga vahetult kahjustatud. Loom ei saa ise oma õigusi

maksma panna ning juhtudel, kus väärkohtlejaks on looma

omanik või ohvriks on omanikuta loom, puudub praktikas

isik, kes saaks menetluse algatamata jätmist või lõpetamist

tõhusalt vaidlustada.

Kuna HKMS, VTMS ja KrMS süsteemne muutmine

ning kohtukorraldusega seotud õigusloome kuuluvad

Vabariigi Valitsuse seaduse § 59 lg 1 kohaselt Justiits-

ja Digiministeeriumi valitsemisalasse, palub ELL

käsitleda ka neid varasemalt esitatud ettepanekuid

käesoleva eelnõu menetluses või sellega seotud

jätkutegevustes.

puudulikud menetlusalased

teadmised ja/või ressursinappus.

10. Kaheksandaks jääb ELL jätkuvalt varasemalt esitatud

ettepaneku juurde laiendada korrakaitseseaduses

sätestatud avaliku koha mõiste sõnaselgelt ka

internetikeskkonnale, sh sotsiaalmeedia platvormidele.

KarS § 264 järgi on looma julma kohtlemisena käsitatav

muu hulgas looma suhtes lubamatu teo toimepanemine

avalikus kohas. Loomakaitseseaduse § 4 kohaselt on

looma suhtes lubamatu tegu igasugune loomale valu või

kannatusi põhjustav tegu, mida seadus erandina ei luba.

Praktikas on aga kujunenud probleemiks olukorrad, kus

loomade väärkohtlemist filmitakse ja eksponeeritakse

internetis, näiteks TikTokis, Facebookis, Snapchatis või

muudel sotsiaalmeedia platvormidel, kuid uurimisasutused

ei käsita sellist keskkonda avaliku kohana KarS § 264

tähenduses ega algata kriminaalmenetlust. ELL hinnangul

ei ole põhjendatud olukord, kus looma peksmine tänaval

on käsitatav avalikus kohas toime pandud looma julma

kohtlemisena, kuid sama teo teadlik eksponeerimine

internetis määratlemata isikute ringile jääb avaliku koha

mõiste alt välja.

Käesoleva eelnõuga täiendatakse

KarS §-i 58 punktiga 14, mille

kohaselt loetakse edaspidiselt

süüteo toimepanemise või toime

pandud süüteo eksponeerimine

raskendavaks asjaoluks.

ELL praktika näitab, et loomade vastase vägivalla

eksponeerimine internetis ja sotsiaalmeedias on kasvav

probleem. Internetikeskkonnas võib väärkohtlemise avalik

mõju olla füüsilisest avalikust kohast isegi ulatuslikum,

kuivõrd vägivaldne sisu võib jõuda kiiresti suure

määratlemata isikute ringini, normaliseerida

loomadevastast vägivalda ning riivata avalikku

turvatunnet ja ühiskonna õiglustunnet. Seetõttu tuleb KorS

§ 54 avaliku koha mõistet täpsustada selliselt, et see

hõlmaks ka internetikeskkonda või muud elektroonilist

keskkonda, mis on määratlemata isikute ringile

kättesaadav. Selline muudatus tagaks, et loomade

väärkohtlemise avalik eksponeerimine internetis oleks

karistusõiguslikult käsitatav samaväärselt füüsilises

avalikus ruumis toime pandud või avalikkusele nähtavaks

tehtud teoga.

11. Üheksandaks jääb ELL varasemalt esitatud ettepaneku

juurde kehtestada üldine kohustus teavitada

abivajavast või hädaohus olevast loomast. ELL-i

praktikas on ilmnenud, et muu hulgas tervishoiu- ja

sotsiaalvaldkonnas võib isikutele tööülesannete täitmise

käigus saada teatavaks teave abivajavast või ohus olevast

loomast, kuid kehtiv õigus ei sätesta selget üldist

teavitamiskohustust ega anna alati piisavat alust sellise

teabe edastamiseks pädevatele asutustele või

loomakaitseorganisatsioonidele. Eriti probleemne on

olukord tervishoiutöötajate puhul, kellel võib

patsiendisaladuse hoidmise kohustuse tõttu jääda

teavitamata olukordadest, kus patsiendi ütlustest või

ravisuhte käigus teatavaks saanud asjaoludest nähtub, et

loom on väärkoheldud, abita või hädaohus. Kehtivas

õiguses on seadusandja teatud juhtudel näinud ette selge

teavitamiskohustuse, näiteks abivajava lapse,

sotsiaalhoolekannet vajava isiku või teatud

nakkushaigustega seotud ohu korral, kuid abivajavast

loomast teavitamist samaväärselt reguleeritud ei ole. ELL

hinnangul tuleb loomakaitseseaduses sätestada üldine

kohustus teavitada abivajavast või hädaohus olevast

loomast ning defineerida need mõisted sarnaselt

lastekaitseseaduses sätestatud abivajava ja hädaohus oleva

lapse regulatsiooniga. Samuti tuleb selgelt sätestada,

millistel juhtudel ja ulatuses on teavitamine lubatud või

kohustuslik ka juhul, kui teave on saadud ameti- või

kutsesaladusega kaitstud suhtes.

Arvestades, et pakutud ettepanek

eeldab abivajava ja hädaohus

looma mõistet defineerimist,

tuleks küsimus põhjalikumalt

lahendada eraldi eelnõuga.

Loomapidamise nõuete

reguleerimine kuulub Regionaal-

ja Põllumajandusministeeriumi

pädevusvaldkonda.

12. Kümnendaks jääb ELL varasemalt esitatud ettepaneku

juurde reguleerida piiratud teovõimega täisealiste

isikute loomapidamise lubatavust. ELL-i praktikas on

korduvalt ilmnenud juhtumeid, kus täisealised piiratud

Loomapidamise nõuete

reguleerimine kuulub Regionaal-

ja Põllumajandusministeeriumi

pädevusvaldkonda ning tuleks

teovõimega isikud peavad loomi, kuigi nad ei pruugi olla

võimelised mõistma loomapidamisega kaasnevaid

kohustusi ega tagama loomale vajalikku toitu, joogivett,

ravi, sotsialiseerimist, liikumisvõimalust ja muid heaoluks

vajalikke tingimusi. Probleem on eriti terav juhtudel, kus

isikule on küll seatud eestkoste, kuid talle on jäetud

piiratud ulatuses tehingute tegemise õigus ning ta omandab

looma tasu eest või tasuta, ilma et oleks hinnatud tema

tegelikku võimet looma pidada. Sellistes olukordades võib

loom jääda sisuliselt abita, samas kui eestkostja või kohalik

omavalitsus ei pruugi looma heaolu tagamiseks vajalikult

sekkuda. ELL hinnangul tuleb loomakaitseseadust

täiendada selliselt, et piiratud teovõimega täisealine isik

võib looma pidada üksnes juhul, kui ta saab piisavalt aru

looma pidamisega kaasnevatest kohustustest,

tagajärgedest ja vastutusest ning tal on looma pidamiseks

vajalikud teadmised ja võimalused. Kui isikule on

määratud eestkostja, peaks eeldus olema, et isik ei saa aru

loomapidamisega kaasnevatest kohustustest, välja arvatud

juhul, kui eestkostemäärusest või eksperdihinnangust

tuleneb teisiti. Samuti tuleb kaaluda LoKS § 33

täiendamist selliselt, et looma müük või muul viisil tasu

eest või tasuta üleandmine piiratud teovõimega täisealisele

isikule oleks lubatud üksnes seaduses sätestatud

tingimustel või oleks üldjuhul välistatud.

tervikuna lahendada eraldi

eelnõuga.

Seaduseelnõu algatamine

Dokumendi eemaldamise taotlus

Failid