Katrin Paulus

Advokaadibüroo EMERALDLEGAL

[email protected]

Teie 14.07.2026 nr

Meie 15.09.2026 nr 6-1/262138/2607589

Pärimisseaduse probleemid

Lugupeetud Katrin Paulus

Palusite oma kliendi esindajana õiguskantsleril hinnata, kas pärimisseadusega sätestatud

loobumissüsteem paneb pärandaja kaugematele sugulastele ebaproportsionaalselt suure koormuse

ehk nõuab liiga suurt aja- ja rahalist kulu, kui nad soovivad pärandist loobuda. Samuti küsisite,

kas loobumistähtajast teavitamise kord on põhiseaduspärane.

Mõistan Teie kirjeldatud probleeme. Siiski ei anna need probleemid õiguskantslerile alust nõuda

Riigikogult pärimisseaduse muutmist.

Ehkki pärimisseaduse muutmist pole alust nõuda, võib Riigikogu siiski kaaluda pärimisseaduse

või muude asjakohaste õigusaktide muutmist. Praegune pärandist loobumise kord pole

ainuvõimalik lahendus. Näiteks, kuigi Šveitsis rakendatakse samasugust loobumissüsteemi nagu

Eestis, kehtib seal kord, et võlgadega ülekoormatud pärand ei lähe alati automaatselt pärijale üle.

Saatsite oma avalduse koos seaduse muutmise ettepanekutega ka Riigikogu õiguskomisjonile.

Seega saab Riigikogu kaaluda seaduse muutmise vajalikkust ja võimalusi.

Põhiseaduses pole üksikasjalikke juhiseid, milline pärimissüsteem peab olema ja kuidas tuleb

pärimismenetlust läbi viia. Seega on Riigikogul neis küsimustes avar otsustusõigus. Riigikogu tegi

kehtivat pärimisseadust (PärS) vastu võttes õiguspoliitilise valiku loobumissüsteemi kasuks. See

tähendab, et inimene saab pärijaks kohe pärast pärandaja surma, kuid ta võib pärandist loobuda,

kui ta esitab notarile selle kohta vastava tahteavalduse. Selline valik on põhiseaduse kohaselt

lubatud ka juhul, kui pärandist loobumiseks tuleb pärijal aktiivselt tegutseda (teha

loobumisavaldus).

Kuigi loobumissooviga pärijale see nii ei pruugi tunduda, ei saa loobumisavalduse tegemise aja ja

raha kulu pidada niivõrd suureks, et see tooks kaasa pärmise soovi puudumise korral pärimisest

loobumise avalduse tegemise vajaduse ja loobumisavalduse tegemise kulu põhiseadusvastasuse.

Mis puudutab loobumistähtajast teavitamise korda, siis pole üheski õigusaktis ette nähtud, et notar

peab pärijale teatama pärandist loobumise võimalusest tingimata e-posti teel. Meile teadaolevalt

suhtlevad notarid pärijatega mitmel moel: helistavad, saadavad tähitud kirja või teavitavad inimest

e-posti teel. Kui mõnel konkreetsel juhul on piirdutud üksnes e-kirja saatmisega ja selle tõttu on

2

pärija pärandist loobumise võimalusest ilma jäänud, on probleem õigusakti rakendamises, mitte

normis endas.

Loobumissüsteemile üleminek

1. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lõige 4 sätestab, et pärimisõigus on tagatud. Peale selle

põhiseadusliku garantii pole põhiseaduses midagi täpsemat pärimissüsteemi kohta sätestatud ja

seega on pidanud Riigikogu vastu võtma seaduse, millega kehtestada pärimissüsteem ja -kord.

2. Euroopas on kasutusel kaks Rooma õigusel põhinevat pärimissüsteemi: loobumissüsteem ja

vastuvõtusüsteem. Loobumissüsteemi korral läheb pärand üle seaduse alusel pärandaja

surmahetkest ilma pärija tahteavalduseta. Nii on see näiteks Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias,

Hollandis, Kreekas ja Šveitsis. Vastuvõtusüsteemi korral läheb pärand pärijale üle siis, kui pärija

on näidanud üles omaalgatust ja on pärandi vastu võtnud. Seda süsteemi kasutatakse näiteks

Austrias, Itaalias, Hispaanias ja Portugalis.1

3. Eestile oli varem ajalooliselt omane vastuvõtusüsteem. Vastuvõtusüsteemile tugines

pärimiskord juba 19. sajandil ja veelgi varasematel aegadel.2 Samuti lähtus vastuvõtusüsteemist

okupatsiooniaegne pärimisõigus ning Eesti taasiseseisvumisjärgne pärimiskorraldus kuni aastani

2008. 1. jaanuaril 2009 jõustus praegu kehtiv pärimisseadus ja mindi üle loobumissüsteemile.

4. Miks otsustati kauaaegset süsteemi muuta, saab täpsemalt lugeda Riigikogus toimunud

aruteludest ja seaduseelnõude seletuskirjadest (vt kehtiva pärimisseaduse 56 SE eelnõu).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et varem kehtinud süsteemis leiti mitmeid vigu ning muu hulgas olevat

võtnud pärija(te) isikus selguse saamine liiga palju aega. Pärimissüsteemi muudatusi arutas kolm

Riigikogu koosseisu kokku ligikaudu seitse aastat ja kolmel kooskõlastusringil (pärimisseaduse

muutmise seadus 1073 SE, pärimisseadus 761 SE, pärimisseadus 56 SE eelnõu).3 Kritiseeriti ka

süsteemi muutmist. Seejuures leiti, et seaduses ilmnenud vead oleks saanud kõrvaldada seaduse

muutmisega. Arvati, et vastuvõtusüsteemi vahetamine loobumissüsteemi vastu polnud vajalik,

eriti seetõttu, et pärandi vastuvõtusüsteem oli inimeste mälus juba kinnistunud.4

5. Õiguskirjanduses on leitud, et mõlemal süsteemil on tegelikult palju ühist ja lõpptulemuse

saavutamise seisukohast (pärija väljaselgitamine) polegi vahet, kumba süsteemi kasutada.

Mõlemas süsteemis järgneb pärandaja surmale nn hõljumisaeg, mil pole veel selge, kes on pärija.

On avaldatud arvamust, et pärandvara pärijale ülemineku korraldamist saab näha õigustehnilise

küsimusena.5 Mõlemad süsteemid võimaldavad saavutada ka seda, et keegi ei pea vastu võtma

pärandit, kui ta seda ei taha.6

6. Erinevus süsteemide vahel ongi ennekõike õigusfilosoofiline. Loobumissüsteem kaitseb hästi

inimest, kes soovib pärida, kuid kes pärandit näiteks ei valda ja on väheaktiivne: ei oska või ei tea,

et peaks vara pärimiseks samme astuma. Vastuvõtusüsteemi eelis on aga selles, et see kaitseb

1 Vt Euroopa Liidu riikide pärimissüsteemide kohta infot e-justice kodulehelt; vt ka Urve Liin. Pärandi üleminek

pärijale: vastuvõtusüsteem versus loobumissüsteem. Juridica 1/2003, lk 47-49. 2 Urve Liin. Pärandi üleminek pärijale: vastuvõtusüsteem versus loobumissüsteem. Juridica 1/2003, lk 46. 3 Ivo Mahhov. Notari koht uuenevas pärimismenetluses. Juridica 2008/7. 4 Urve Liin. Pärandi üleminek pärijale: vastuvõtusüsteem versus loobumissüsteem. Juridica 1/2003; Ivo Mahhov: veel

uue pärimisseaduse müütidest, ajaleht Postimees, 20. detsember 2007; Edgar Grünberg. Pärandi omandamine. Tartu

Ülikool, 2008 (magistritöö). 5 Urve Liin. Pärandi üleminek pärijale: vastuvõtusüsteem versus loobumissüsteem. Juridica 1/2003, lk 46. 6 Edgar Grünberg. Pärandi omandamine. Tartu Ülikool, 2008 (magistritöö), lk 14,70.

3

inimest paremini soovimatu pärandi eest, kuid pärimise soovi korral eeldab aktiivset (teadlikku)

tegutsemist.7 Kumma grupi huve kaitsta soovitakse, sõltub poliitilisest otsustusest.

Loobumisavaldus(t)e tegemise kohustus

7. Pärija võib pärandi vastu võtta või pärandist loobuda (PärS § 116 lg 1). Kui pärija PärS §-s 119

sätestatud tähtaja jooksul pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks (PärS § 118 lg 1).

Pärandist loobumiseks tuleb PärS §-s 119 sätestatud tähtaja jooksul esitada notarile avaldus, mille

notar tõestab (PärS § 118 lg 3). Pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud. Tähtaeg hakkab

kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma

pärimisõigusest (PärS § 119 lg 1).

Kui pärima õigustatud isik on pärandist loobunud, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud

siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist (PärS § 124 lg 1). Isik, kes astub

pärandist loobunu asemele, võib pärandi vastu võtta või sellest loobuda sama tähtaja jooksul, kui

selleks oli õigus loobunul. Tähtaega arvestatakse päevast, millal pärandist loobunu asemele astuja

loobumisest teada sai (PärS § 124 lg 2).

8. Leiate, et selliselt kujundatud pärimismenetlus toob kaasa ebamõistliku koormuse kaugema

järjekorra pärija jaoks. Kui pärija soovib pärandist loobuda, siis läheb pärimisõigus üle loobunud

pärija pärijatele (ka pärandist loobunu alaealised lapsed), kes peavad samuti etteantud tähtaja

jooksul loobumiseks avalduse esitama, kui nad pärida ei soovi. Kui tegu on kaugelt sugulaselt

pärimisega (nt kolmas järjekord) ning kui pärandajal on võlgu rohkem kui vara, tuleb kõigil neil

järjestikustel loobujatel kulutada aega ja raha, et loobuda pärandist, mida nad kunagi soovinud

pole.

9. Arusaadavalt võib kirjeldatud olukord pahameelt tekitada. Siiski ei saa sellist korraldust pidada

inimesele niivõrd koormavaks, et pärandist loobumise kord tuleks tunnistada põhiseadusvastaseks.

10. Pärimise kord ei sõltu sellest, kas tegu on lähema või kaugema järjekorra sugulastega.

Kaugema järjekorra sugulus ei tähenda automaatselt, et omavahel ei suhelda või ei soovita pärida.

On täiesti mõeldav, et inimene suhtleb oma mõne kaugema sugulasega isegi rohkem kui mõne

lähema ringi sugulasega.

11. Ka ei tähenda pärandit koormavad kohustused, ‒ isegi kui need ületavad pärandvara väärtust

‒ et sellises olukorras ei soovi pärija pärandit kunagi vastu võtta. Võlgade suurus võib olla väga

erinev ning pärija võib soovida tema jaoks talutava suurusega võlad oma vara arvel tasuda, et

pärida näiteks talle olulisi pärandavara hulka kuuluvaid esemeid.

12. Niisiis võivad pärima õigustatud inimesed olla väga erinevas elulises olukorras. Iga inimene

peab ise otsustama, kas ta esitab loobumisavalduse või mitte. Kuigi võlgadega ülekoormatud

pärandi üleminekut saaks ka teisti reguleerida (nt Šveitsi õiguse kohaselt (loobumissüsteem) ei

lähe võlgadega ülekoormatud pärand pärijale üle mitte üldise korra kohaselt vaikimisi, vaid sellise

pärandi omandamiseks peab pärija sõnaselgelt oma vastuvõtutahet avaldama)8, ei saa seda

põhiseadusele tuginedes Riigikogult nõuda. Riigikogu saab soovi korral kaaluda, kas taolisi

muudatusi pärimise korras teha. Ka ühe pärimissüsteemi sees (nt loobumissüsteem) pole olemas

ühte õiget pärimise korda, vaid iga riik loob selle vastavalt oma olukorrale.

7 Samas, lk 52. 8 Urve Liin. Pärandi üleminek pärijale: vastuvõtusüsteem versus loobumissüsteem. Juridica 1/2003, lk 48.

4

13. Pärandist loobuda soovija(te) aja- ja rahalise kulu kohta on keeruline väita, et koormus oleks

niivõrd suur, et see toob kaasa loobumisavaldus(t)e tõestamisega seotud kulude

põhiseadusvastasuse.

14. Mõistagi tuleb loobumisavalduse tegemisel (notariaalne tõestamine) arvestada mõningase

ajakuluga.

15. Avalduse tõestamise eest tuleb maksta 6,35 eurot (notari tasu seaduse § 31 p 31; praegu

Riigikogu menetluses olev notari tasu seaduse muutmise eelnõuga suurendatakse seda tasu

11 eurole). Kas seda pidada suureks või väikeseks kulutuseks (arvestades, et perekonnas võib olla

vaja tõestada mitu avaldust), on hinnangu küsimus. Eesti üldist elukallidust arvestades tuleks seda

pidada siiski väikeseks summaks. Ka on notari tasu seaduse §-s 402 nähtud ette, et teatud juhtudel

(rahalised raskused) on inimesel võimalik taotleda notari tasu maksmisest vabastamist.

16. Notarit kasutatakse pärimissasjade lahendamisel ka paljudes teistes riikides.9 Teine levinud

lahendus on pärimisasjade lahendamine (või osaline lahendamine) kohtus (nt Saksamaal). Ka

Eestis on seda kaalutud.10 Samas kaasneb üldjuhul ka kohtus asja ajamisega mingi rahaline kulu

(lõiv). Notari kaudu avalduse tegemise plussina saab näha ka seda, et notar annab vajadusel

õigusnõu, kohus aga mitte.

17. Raha ja aja kulu intensiivsust vähendab seegi, et Teie kirjeldatud olukorda ei satu inimene oma

elu jooksul ilmselt tihti. Neid inimesi, kes taolisesse olukorda satuvad, on pigem vähe.

Pärijate teavitamine pärandist loobumise võimalusest

18. Notar saadab talle teada olevatele pärijateleteate pärimismenetluse algatamise kohta. Ta

teavitab ka muid isikuid, kellele on testamendi või pärimislepinguga antud õigusi või pandud

kohustusi (PärS § 168 lg 2).

Kui pärija ei ole teada või tema elukoha kohta puuduvad usaldusväärsed andmed, viib notar läbi

pärija väljaselgitamise üleskutsemenetluse (PärS § 169 lg 1, määruse § 9 lg 1).

Pärandist loobumise avaldusse märgitakse pärandist loobunu asemel pärima õigustatud isikute

ees- ja perekonnanimi, isikukood ning andmed elukoha kohta (määruse § 13 lg 3 p 6).

Kui pärima õigustatud isik pärandist loobub, saadab notar selle kohta teate isikutele, kellel on

õigus astuda pärandist loobunu asemele. Ta annab neile teada nende õigusest võtta pärand vastu

või seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärandist loobuda (määruse § 13 lg 5, vrd määruse § 13 lg 6:

kui soovitud on üksnes e-posti teel teate edastamist, on see nii ka kirja pandud).

19. Niisiis tuleb notaril pärima õigustatud inimesi nende õigustest teavitada, kuid õigusaktid ei

ütle, millisel viisil seda teha tuleb. Muu hulgas ei nõua õigusaktid üksnes e-posti teel teavitamist.

Pigem saab neist sätetest järeldada, et välja tuleb selgitada inimese elukoht. See on ka mõistetav,

kuna Eestis elaval inimesel tuleb hoolitseda selle eest, et rahvastikuregistris oleksid tema elukoha

kohta õiged andmed (rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 68).

9 Vt Euroopa Liidu riikide pärimissüsteemide kohta infot e-justice kodulehelt. 10 Ivo Mahhov. Notari koht uuenevas pärimismenetluses. Juridica 2008/7, lk 482.

5

20. Samas ei saa pidada ka lubamatuks, kui notar võtab inimesega esmalt ühendust just e-posti

teel. On selge, et e-posti teel suhtlemine on praegu Eestis levinum suhtlusviis kui posti teel kirjade

saatmine. Nii näeb ka RRS § 98 ette, et inimene, kelle andmed on rahvastikuregistris, peab tagama

oma kontaktandmete olemasolu ja õigsuse. Kontaktandmed on nii e-posti aadress kui ka

telefoninumber (vt RRS-i eelnõu 382 SE esimese lugemise seletuskirja kontaktandmete andmise

nõude kehtestamise kohta, lk 52-53).

21. Inimeste asukoht ning suhtlusviis ja -võimalused võivad olla väga erinevad. Sestap saab pidada

mõistlikuks, et õigusaktid ei täpsusta, kuidas tuleb notaril inimesega kontakti võtta ning lubatud

on kõik nüüdisajal kasutuses olevad suhtluskanalid. Pärimisvõimaluse kohta teate edasiandmine

on väga oluline, sest sellest alates hakkab kulgema tähtaeg pärandist loobumise soovist

teadaandmiseks. Seega tuleb notaril vajaduse korral proovida inimesega ühendust võtta erinevate

kanalite kaudu. Meile teadaolevalt nii ka tehakse.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Koopia: Riigikogu õiguskomisjon

Aigi Kivioja 6938428

[email protected]