Andres Ojanurm

[email protected]

Teie 18.06.2026 nr

Meie 17.09.2026 nr 6-4/261614/2607656

Välireklaami paigaldamise eeskiri

Lugupeetud Andres Ojanurm, Andero Põllu ja Tanel Tamm

Soovisite, et õiguskantsler kontrolliks, kas Väike-Maarja Vallavolikogu 27.05.2026 määruse nr 5

„Välireklaami paigaldamise eeskiri“ (edaspidi: eeskiri) § 2 lõike 2 punkt 7, § 3 lõiked 4 ja 6 ning

§ 6 lõike 4 punkti 3, 8 ja 9 on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega ja seadusega.

Kontrollisin eeskirja § 2 lõiget 2 tervikuna ja tegin vallavolikogule ettepaneku viia selle lõike

punktid 5, 6 ja 7 seadusega kooskõlla (vt lisa).

Leian, et eeskirja § 3 lõige 4 ja § 6 lõike 4 punktid 3, 8 ja 9 ei ole teie avalduses toodud põhjusel

(„esteetika ja sobivuse ebamäärased kriteeriumid“) seadusega vastuolus.

Eeskirja § 3 lõige 4 sätestab: „Reklaam peab oma välisilmelt sobima avalikku ruumi, vastama

heale tavale ja olema esteetiliselt sobiv.“

Eeskirja § 6 lõike 4 punktide 3, 8 ja 9 kohaselt võib välireklaami paigaldamise loa andmisest

keelduda:

‒ kui kavandatud reklaam ei sobi vallaruumi või hoone arhitektuurilise stiili ja

värvilahendusega või on proportsionaalselt sobimatu ümbritseva keskkonnaga (p 3);

‒ kui reklaam ei sobi oma mõõtmetelt, kujunduselt või materjalidelt antud keskkonda (p 8);

‒ muudel põhjendatud juhtudel (p 9).

RekS § 13 lõike 1 kohaselt võib valla- või linnavolikogu kehtestada määrusega välireklaami

paigaldamise eeskirja, millega nähakse ette nõuded välireklaami avalikustamise viisile ja kohale.

Seega võib volikogu kehtestada välireklaamile kujundust puudutavaid nõudeid. Reklaamiseaduse

(RekS) eelnõu seletuskirjas (lk 12) on öeldud, et kooskõlastamine võimaldab kohalikul

omavalitsusel vältida sellise reklaami väljapanekut, mis on linnakujunduslikult sobimatu.

RekS § 3 lõike 4 punkti 1 kohaselt ei tohi reklaam olla vastuolus heade kommete ja tavadega.

Seadus sätestab siin nõude, mis väljendab elementaarset ühiskondlikku väärtushinnangut ja

vajadust. Et teha kindlaks reklaami vastuolu heade kommete ja tavadega, tuleb hindamisel

arvestada konteksti (vt RekS-i eelnõu seletuskiri, lk 7).

Sobivus ja mittesobivus avalikku ruumi või ümbritsevasse keskkonda, esteetiline sobivus, hea tava

ja põhjendatud juhtum on määratlemata õigusmõisted. Määratlemata õigusmõistete puhul piiritleb

õigusnorm õiguslike tagajärgede eeldused väga üldiselt, s.t puudub üksikasjalik regulatsioon:

loetelu või muud juhised (Riigikohtu 13.06.2005 otsus, 3-4-1-5-05, p 16). Määratlemata

õigusmõistete kasutamine üldaktides (s.t õigusnorme sisaldavates aktides) ei ole iseenesest

2

õigusvastane. Nende kasutamine on põhjendatud juhul, kui tegeliku elu olukordade rohkust ei ole

võimalik kasuistlikult kirjeldada.

Riigikohtu üldkogu leidis hiljuti, et mitmeid määratlemata õigusmõisteid sisaldav kirikute ja

koguduste seaduse muutmise seadus on põhiseaduspärane (Riigikohtu 08.06.2026 otsus, 5-25-

49/36, p 54). Kohus ütles muu hulgas järgmist:

„Siiski ei too igasugune selgusetus või tõlgendamisvajadus kaasa seaduse põhiseadusvastasust

ning välistatud ei ole määratlemata õigusmõistete kasutamine ega kaalutlusõiguse sätestamine

pädeva organi jaoks. Olukord on õigusselgusetu üksnes juhul, kui normide tõlgendamisel tekkinud

kahtlusi ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi

õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid jms arvesse võttes ning selline selgusetus takistab seadusest

tulenevate kohustuste kindlakstegemis ja täitmist“ (viidatud otsus nr 5-19-38, p-d 68 ja 71;

26.02.2025, 5-24-29, p 63).

Seaduse põhiseaduslikult nõutav täpsus sõltub reguleeritavast valdkonnast, aga ka sellest, kui

intensiivsed on võimalikud põhiõiguslikud riived milline on seaduse kohaldamise kontekstist jms.

(Riigikohtu 24.04.2026 otsus, 2-21-12706, p 41; vt ka viidatud Hasan ja Chaush vs. Bulgaaria, p

84; Euroopa Inimõiguste Kohtu 13.02.2001 otsus, Metropolitan Church of Bessarabia jt vs.

Moldova, 45701/99, p 109). Ühtlasi tuleb arvestada normi adressaatide hulka (Hasan ja Chaush

vs. Bulgaaria, p 84) ja seda, kellele norm on suunatud – igaühele või eeskätt asjakohase

ettevalmistusega oma ala asjatundjatele, kes peavad olema võimelised tõlgendamise teel ületama

võimalikud ebaselgused või rakendamisraskused (vt ka Riigikohtu 19.03.2009 otsus, 3-4-1-17-08,

p 27; 18.01.2019, 5-18-4, p 63).

Riigikohtu seisukoht käib ka määruste kohta ega anna alust hinnata eeskirja § 3 lõiget 4 ning § 6

lõike 4 punkte 3, 8 ja 9 seadusega vastuolus olevateks säteteks. Välireklaami sobivuse avalikku

ruumi ja selle esteetilisuse saab liigitada heade kommete ja tavade alla. Kui õigusnormis

kasutatakse määratlemata õigusmõisteid, muutub sellise normi rakendamisel oluliseks ka see, et

menetlus oleks kohaselt kujundatud ja et normi rakendaja põhjendaks, miks ta määratlemata

õigusmõistet just sel viisil kohaldab.

Vallavalitsusel tuleb oma otsustustes selgelt ja piisavalt põhjendada, miks reklaami paigaldamise

luba ei anta (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56). Nende põhjenduste õiguspärasust saab

vallavalitsus vaidemenetluses (vt HMS 5. ptk) ja halduskohus halduskohtumenetluses (vt

halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3) üle kontrollida.

Saadan selle vastuse ka Väike-Maarja Vallavolikogule.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Lisa: õiguskantsleri ettepanek „Välireklaami paigaldamise eeskirja § 2 lõike 2 punktid 2 ja 5-7

ning § 3 lõige 6“

Vallo Olle 693 8445

[email protected]

Väike-Maarja Vallavolikogu

[email protected]

Teie nr

Meie 17.09.2026 nr 6-4/261614/2607655

Välireklaami paigaldamise eeskirja § 2 lõike 2 punktid 5-7 ning § 3 lõige 6

Lugupeetud volikogu esimees

Õiguskantsleril paluti kontrollida, kas Väike-Maarja Vallavolikogu 27.05.2026 määruse nr 5

„Välireklaami paigaldamise eeskiri“ (edaspidi: eeskiri) § 2 lõike 2 punkt 7, § 3 lõiked 4 ja 6 ning

§ 6 lõike 4 punktid 3, 8 ja 9 on seadusega kooskõlas. Lisaks on selles ettepanekus käsitletud

eeskirja § 2 lõike 2 punkte 2, 5 ja 6.

Volikogu on oma määruses muutnud reklaamiseadusega (RekS) kindlaksmääratud reklaami

mõiste mahtu, kuigi tal ei ole õigust seda teha. Samuti on volikogu oma määrusega kehtestanud

RekS-is lubatud reklaamile piiranguid, mida seaduses ei ole. RekS lubab volikogul otsustada

üksnes seda, kus ja kuidas tohib näidata välireklaami. RekS ei luba volikogul otsustada, et avalikus

kohas või avalikust kohast vaadeldavas kohas on valimisreklaam keelatud. Kui muud välireklaami

tohib seaduse kohaselt näidata, tohib näidata ka valimis- ja poliitilist reklaami. Kõik

reklaamipiirangud ja -keelud on kirjas seaduses. Poliitilise välireklaami keeld kaotati seadusest

11.12.2019 vastu võetud ja 13.01.2020 jõustunud seadusega, sest see ei olnud täitnud oma

eesmärke (vt täpsemaid põhjendusi eelnõu seletuskirjast). Kohalik omavalitsus ei saa Põhiseaduse

kohaselt seda keeldu ega piiranguid taastada.

Leian, et eeskirja

- § 2 lõike 2 punktid 5 ja 6 on vastuolus RekS § 2 lõike 1 punktiga 3 ja lõikega 2 ning § 13

lõikega 1;

- § 2 punkt 7 on vastuolus õigusselguse põhimõttega (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 10

ja § 13 lg 1);

- § 3 lõige 6 on vastuolus RekS § 13 lõikega 1.

Reklaamiseadusega vastuolus olevad eeskirja sätted on ühtlasi vastuolus ka seaduslikkuse

põhimõttega (PS § 3 lg 1 ja § 154 lg 1).

Palun vallavolikogul viia eeskiri seadusega ja põhiseadusega kooskõlla. Ootan Teilt hiljemalt 17.

novembriks 2026 tagasisidet, kuidas on vallavolikogu seda ettepanekut järginud.

Selles kirjas ei ole analüüsitud kogu eeskirja. Kui volikogu siinset ettepanekut arvestades eeskirjas

muudatusi teeb, oleks otstarbekas kontrollida ka eeskirja teisi sätteid.

2

I. Reklaami ja välireklaami mõisted ning volitusnorm reklaamiseaduses

RekS § 2 lõike 1 punkt 3 määratleb, et reklaam on teave, mis on avalikustatud mis tahes

üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse

edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. See, mida RekS tähenduses

reklaamina ei käsitata ja millele seetõttu ei kehti seaduses sätestatud piirangud ega kontroll, on

ammendavalt kindlaks määratud RekS § 2 lõikes 2. Välireklaami mõiste sisustab RekS § 2 lõike

1 punkt 8 järgmiselt: „välireklaam ‒ avalikus kohas asuv või avalikust kohast jälgitav reklaam“.

Välireklaam ei ole eraldi reklaamiliik oma sisu ega eesmärgi alusel: välireklaami määratleb

eelkõige selle avalikustamise koht.

RekS § 13 lõike 1 kohaselt võib valla- või linnavolikogu määrusega kehtestada välireklaami

paigaldamise eeskirja, millega nähakse ette nõuded välireklaami avalikustamise viisile ja kohale.

RekS ei anna valla- või linnavolikogule õigust laiendada ega kitsendada selle seaduse § 2 lõike 1

punktides 3 ja 8 ning § 2 lõikes 2 sätestatut. Volikogu võib RekS § 13 lõike 1 alusel antavas

määruses (välireklaami paigaldamise eeskirjas) kehtestada nõuded välireklaami avalikustamise

viisile (kuidas tuleb välireklaam avalikustada) ja kohale (kus võib välireklaami avalikustada).

Reklaamiseaduse eelnõu seletuskirjas (lk 12) on § 13 lõike 1 kohta öeldud: „Lõikes 1 sätestatud

volitusnorm annab valla- või linnavolikogule võimaluse kehtestada oma haldusterritooriumil

välireklaami paigaldamise eeskiri, milles võivad sisalduda nõuded nii välireklaami avalikustamise

viisile kui kohale. Nõuete kehtestamisega soovib kohalik omavalitsus muuhulgas kohustada

reklaami tellijat, teostajat või avalikustajat enne välireklaami paigaldamist kooskõlastama reklaam

nõuetele vastavuse osas kohaliku omavalitsusüksusega. Kooskõlastamine annab kohalikule

omavalitsusele ülevaate oma haldusterritooriumil toimuvast reklaamialasest tegevusest ning seega

võimaldab ennetada seadusega vastuolus ja linnakujunduslikult sobimatut reklaami. Välireklaami

paigaldamise nõuete kehtestamine oma haldusterritooriumil võimaldab vältida ka sellisel viisil

(näiteks reklaamid, kus kasutatakse valgus- ja/või heliefekti) reklaami paigaldamist, mis võib

häirida sellise reklaami paiknemise koha läheduses elavate või pidevalt viibivate inimeste huve.“

II. Eeskirja § 2 lõike 2 punkt 5

Selle sätte kohaselt ei käsita eeskiri reklaamina kuulutusi, teateid või muud teavet, mille vald

paigutab selleks ettenähtud kohtadesse (teadetetahvlid, kuulutusetulbad jms).

Kui kuulutus, teade või muu teave on oma sisult reklaam RekS-i tähenduses, peab see olema

reklaam ka eeskirja tähenduses. See ei saa teisiti olla ka juhul, kui reklaam on paigutatud valla

paigaldatud teadetetahvlile, kuulutusetulbale või mujale. RekS (§ 2 lg 1 p 3; § 13 lg 1) ei anna

volikogule õigust muuta seaduses sätestatud reklaami mõistet. Ka ei vasta eeskirja § 2 lõike 2

punkt 5 ühelegi RekS § 2 lõikes 2 sätestatud erandile.

Kui volikogu tahab seada välireklaami paigaldamisele ruumilist piirangut, siis on tal eeskirjas

võimalik seda teha, kui see piirang jääb RekS-i raamesse, on proportsionaalne ja sõnastatud selgelt.

Eeskirja § 2 lõike 2 punkt 5 onvastuolus RekS § 2 lõike 1 punktiga 3 ja lõikega 2 ning § 13

lõikega 1.

III. Eeskirja § 2 lõike 2 punkt 6

Selle sätte kohaselt ei käsita eeskiri reklaamina kultuuri-, spordi- ja heategevuslikel üritustel

paigaldatavaid sponsorite reklaame.

3

RekS § 2 lõike 2 punkti 6 kohaselt ei käsitata reklaamina sponsorteates avaldatud spondeerija

nime, kaubamärki ja teavet tema antud materiaalse toetuse kohta. Niisiis ei loeta RekS-is

reklaamiks teavet, mis sisaldab vaid sponsori nime, kaubamärki ja teavet tema toetuse kohta.

Eeskirja § 2 lõike 2 punkt 6 ei vasta sellele seaduses tehtud erandile.

Volikogu ei saa muuta oma eeskirjas reklaami sisu ja sellest seadusega tehtud erandeid.

Järelikult on eeskirja § 2 lõike 2 punkt 6 vastuolus RekS § 2 lõike 1 punktiga 3 ja lõike 2 punktiga

6 ning § 13 lõikega 1.

IV. Eeskirja § 2 lõike 2 punkt 7

Selle sätte kohaselt ei käsita eeskiri reklaamina kuni kaheks tunniks pargitud mootorsõidukit, mille

välisküljele on paigaldatud poliitiline reklaam. Kuna poliitiline välireklaam on vastavalt RekS-le

lubatud, ei vasta ka nõnda sõnastatud piirang seadusele.

V. Eeskirja § 3 lõige 6

Selle eeskirja sätte kohaselt ei ole valla omandis olevatele kinnistutele lubatud paigaldada

poliitilist reklaami. Erandina on poliitilise reklaami paigaldamine lubatud valla korraldatavatel

avalikel üritustel korraldaja loal.

Erandid reklaamist sätestab ammendavalt RekS § 2 lõige 2 (vt ka RKPJKo 18.05.2017, 3-4-1-3-

17, p 21). RekS § 13 lõikes 1 on kindlaks määratud, mida volikogu saab välireklaami paigaldamise

eeskirjas reguleerida

RekS sätestab reklaami mõiste, reklaamile kehtestatud üldnõuded, keelud ja piirangud ning

riikliku järelevalve korralduse ja vastutuse seaduse rikkumise eest (RekS § 1 lg 1). RekS § 2 lõike

1 punkti 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest

või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku

käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. ReKS § 2 lõike 1 punkti 8 järgi on välireklaam

reklaam, mis asub avalikus kohas või on avalikust kohast jälgitav. Seega ei ole välireklaam

eraldiseisev reklaamiliik selle sisu või eesmärgi alusel: välireklaami määratleb eelkõige selle

avalikustamise koht.

RekS § 13 lõike 1 kohaselt võib valla- või linnavolikogu kehtestada välireklaami paigaldamise

eeskirja, millega nähakse ette nõuded välireklaami avalikustamise viisile ja kohale. See seaduse

säte annab volikogule õiguse reguleerida, kuidas tuleb välireklaami avalikustada ja kus võib seda

teha.

RekS § 13 lõige 1 reguleerib välireklaami üldiselt ega erista erinevaid välireklaame nende sisu,

kauba ega teenuse liigi alusel. Ka ei volita RekS § 13 lõige 1 valla- või linnavolikogu reguleerima

määrusega seda, millise sisuga või millist kaupa või teenust reguleerivat välireklaami võib

kohaliku omavalitsuse territooriumil avalikustada. Teistsugusele järeldusele ei saa jõuda ka RekS-

i eelnõu seletuskirja põhjal (vt I).

Sama seisukohta kinnitab kuni 01.06.2018 kehtinud RekS § 13 lõige 2, mis andis valla- või

linnavolikogule õiguse määratleda piirkond, mida loeti RekS § 28 lõike 1 punktis 1 (tollases

redaktsioonis) nimetatud ehitise ja territooriumi vahetuses läheduses olevaks. Seega sai volikogu

4

kindlaks määrata piirkonna, kus seadusest tulenevalt oli alkoholi reklaam keelatud. RekS § 13

lõige 2 ei andnud aga volikogule õigust kehtestada mingeid uusi nõudeid reklaami sisule ega

laiendada seadusega võimaldatud alkoholi reklaamikeelu ala.

RekS § 30 lõike 2 punkti 4 kohaselt teeb valla- või linnavalitsus oma haldusterritooriumil

välireklaami üle riiklikku järelevalvet. Järelevalve hõlmab välireklaami üldiselt. Kohalikul

omavalitsusel on õigus hinnata reklaami sisu ulatuses, mis on vajalik RekS-i nõuete täitmise

kontrollimiseks, kuid volikogul ei ole õigust kehtestada määrusega uusi sisulisi reklaamikeelde.

Tuleb eristada pädevust kontrollida seaduses sätestatud nõuete täitmist ja pädevust kehtestada uusi,

seaduses sätestamata nõudeid.

RekS sätestab reklaamile üldnõuded ning näeb sõltuvalt reklaami sisust ja liigist ette nii sisulisi ja

vormilisi nõudeid kui ka piiranguid reklaami avalikustamise kohale ja viisile. Riigikogu on seega

otsustanud, millistele reklaamiliikidele kehtivad täiendavad nõuded, millise reklaami

avalikustamine on keelatud ning millistel juhtudel sõltub reklaami lubatavus ka selle

avalikustamise kohast või viisist. Näiteks sätestab seadus alkoholi reklaamile kindlad sisunõuded

(RekS § 28 lg 1) ja keelab selle avaldamise kindlates kohtades (RekS § 28 lg 7), toto (vt mõistet

hasartmängumaksu seaduse § 3 p 3) välireklaam on lubatud üksnes koos sponsorteatega (RekS §

29² lg 6 p 4).

Seega, kui Riigikogu on pidanud vajalikuks teatud reklaami liiki või selle avalikustamise viisi

keelata või piirata, on see keeld või piirang sätestatud seadusega (olulisuse põhimõte ‒ põhiseaduse

§ 3 lg 1 esimene lause). Volikogul on õigus seaduse (RekS § 13 lg 1) kohaselt kehtestada näiteks

välireklaami (kui sellise) kujundust, suurust, paigaldamist või paiknemist puudutavaid nõudeid.

Poliitilise välireklaami keeld ja sellega seotud agitatsioonipiirangud kaotati 03.01.2020 jõustunud

Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse,

Riigikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seadusega

(valimispäeval valimisagitatsiooni piirangu ja välireklaami keelu kaotamine).

Eeskirja § 3 lõikes 6 on kehtestatud välireklaamile piirang, mida volikogu kehtestada ei tohi. See

eeskirja säte on vastuolus RekS § 13 lõikega 1.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Vallo Olle 693 8445

[email protected]