EELNÕU

Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, ohvriabi

seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seadus

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 81 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „kuriteo korral“ tekstiosaga „, välja

arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud juhul“;

2) paragrahvi 81 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast tekstiosa „kuriteo korral“ tekstiosaga „, välja

arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud juhul“;

3) paragrahvi 81 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Käesolevas seadustikus sätestatud kuriteod, mis on seotud noorema kui kaheksateistaastase

isiku seksuaalse väärkohtlemise või kuritarvitamisega, aeguvad järgmiselt:

1) käesoleva seadustiku §-s 144, 145, 1451 või 175 sätestatud kuritegu, või §-s 133, 1331, 141 või

1411 sätestatud kuritegu, kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes,

aegub kolmkümmend kaks aastat pärast toimepanemist;

2) käesoleva seadustiku §-s 1751, 178 ja 179 sätestatud kuritegu aegub kakskümmend aastat pärast

toimepanemist.“;

4) paragrahvi 81 lõike 7 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „vastase kuriteo“ tekstiosaga „,

samuti käesoleva seaduse §-s 133, 1331, 175, 1751, 178 või 179 sätestatud kuriteo“;

5) paragrahvi 1751 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 1751. Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutavale materjalile juurdepääsu taotlemine ja

selle jälgimine“;

6) paragrahvi 1751 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutavale materjalile teadvalt juurdepääsu taotlemise eest

või noorema kui kaheksateistaastase isiku osalusel toimuva pornograafilise etteaste teadliku

jälgimise või noorema kui neljateistaastase isiku osalusel toimuva pornograafilise või erootilise

etteaste teadliku jälgimise eest, välja arvatud juhul, kui see toimub eelnimetatud materjalis

kujutatud või pornograafilises või erootilises etteastes osaleva noorema kui kaheksateistaastase

isiku ja teo toimepanija vastastikusel nõusolekul põhinevas suhtes vabatahtlikult, selle eest ei anta

rahalist tasu või mis tahes muud hüve ning nende omavaheline suguühe või muu sugulise

2

iseloomuga tegu ei ole kuriteona karistatav, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.“

7) paragrahvi 178 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠178. Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali valmistamine ja selle

võimaldamine“.

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustiku § 4896 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõna „lapsporno“ sõnadega

„lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“.

§ 3. Ohvriabi seaduse muutmine

Ohvriabi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduses asendatakse sõnad „traumast taastumist toetav vaimse tervise abi“ sõnadega

„psühholoogiline abi“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui tegemist on käesoleva seaduse § 4 lõigetes 3–6 nimetatud ohvriga või kui

kriminaalmenetluses on kannatanul tuvastatud erikohtlemise ja kaitse vajadus, edastab menetleja

temaga seotud andmed ohvriabi saamiseks Sotsiaalkindlustusametile esimesel võimalusel.“;

3) paragrahvi 8 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠8. Ohvri abivajaduse hindamine, tema abistamine ja juhtumiga seotud andmete

töötlemine“;

4) paragrahvi 8 täiendatakse lõigetega 3–5 järgmises sõnastuses:

„(3) Sotsiaalkindlustusametil on ohvri nõusolekul tema abistamiseks, sealhulgas käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud hinnangu andmiseks ja lõikes 4 nimetatud andmete saamiseks ja

töötlemiseks, õigus kaasata asjaomaseid asutusi ja spetsialiste. Eespool nimetatud eesmärkide

täitmiseks on õigus andmeid töödelda ka menetlusse kaasatud osapoolte vahel.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud eesmärgil on Sotsiaalkindlustusametil õigus töödelda

käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktides 1–8 ja 10 sätestatud isikuandmeid.

(5) Sotsiaalkindlustusametil on õigus kaasata käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud eesmärgil

järgmisi asutusi ja spetsialiste:

1) Politsei- ja Piirivalveamet;

2) prokuratuur;

3) asjaomane kohaliku omavalitsuse üksus;

3

4) asjaomane lepingu alusel ohvriabi osutav asutus või isik;

5) asjaomane tervishoiuteenuse osutaja;

6) ohvrit ohustava isiku kriminaalhooldaja, kui isik on kriminaalhoolduse all;

7) põhjendatud juhul muu asutus või spetsialist.“;

5) paragrahvi 10 lõike 6 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) asjaomane lepingu alusel ohvriabi osutav asutus või isik;“;

6) paragrahvi 10 lõiget 6 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses:

„51) asjaomane tervishoiuteenuse osutaja;“;

7) paragrahvis 11 asendatakse tekstiosa „§ 10“ tekstiosaga „§-de 8 ja 10“;

8) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 32 järgmises sõnastuses:

„(32) Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise, ennetamise ja koolitusega tegelevate

asutuste ülesanded ning ohvrite abistamise suunamismehhanismi kehtestab Vabariigi Valitsus

määrusega.“;

9) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Sotsiaalkindlustusametil on õigus ohvriabiteenuste paremaks korraldamiseks kasutada

ohvriabiteenusele suunatud isiku kontaktandmeid, et pärida ohvriabiteenuse saajalt tagasisidet

temale osutatud teenusega rahulolu kohta.“;

10) seaduse 3. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 141 järgmises sõnastuses:

„§ 141. Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamine ning salvestiste säilitamine ja

väljastamine

(1) Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõned salvestatakse ohvri abivajaduse väljaselgitamiseks ja abi

paremaks osutamiseks, salvestise kasutamiseks tõendina süüteomenetluses ja nõustamise

kvaliteedi tagamiseks.

(2) Sotsiaalkindlustusamet väljastab kõnesalvestise Politsei- ja Piirivalveametile, prokuratuurile

või kohtule tema nõudmise korral süüteomenetluses tõendina kasutamiseks.

(3) Kõnesalvestist säilitatakse digitaalsel andmekandjal kuus kuud salvestamise kuupäevast

arvates. Nimetatud tähtaja möödumisel salvestis kustutatakse.“;

11) paragrahvi 15 lõike 2 punktis 7, seaduse 3. peatüki 9. jao pealkirjas ja § 28 lõike 2

sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „toetamine“ sõnadega „toetamise teenus“;

12) seaduse 3. peatüki 2. jagu täiendatakse §-ga 161 järgmises sõnastuses:

„§ 161. Ohvriabiteenuse osutamisega seotud andmete säilitamine

4

Ohvriabiteenuse osutajad, kellega Sotsiaalkindlustusamet on sõlminud teenuse osutamiseks või

tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks lepingu, säilitavad teenuse osutamisega seotud

isikuandmeid kõige rohkem kuni viis aastat teenuse osutamise lõppemisest arvates.“;

13) paragrahvi 26 lõikes 1 asendatakse sõna „hüvitada“ sõnaga „heastada“;

14) paragrahvi 28 pealkirja ja lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „toetamise“ sõnaga „teenuse“;

15) paragrahvi 34 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Sotsiaalkindlustusametil on õigus kontrollida psühholoogilist abi vahetult osutavate isikute

vastavust käesoleva seaduse § 12 lõike 3 punktides 3 ja 4 sätestatud nõuetele. Kui ilmneb, et teenust

vahetult osutav isik ei vasta nimetatud nõuetele, võib Sotsiaalkindlustusamet jätta lepingu

sõlmimata või lepingu üles öelda.“;

16) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite

õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus

2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57-74);

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2024/1385/EL, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja

perevägivalla tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024)“.

§ 4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmine

Tsiviilseadustiku üldosa seadust täiendatakse §-ga 1531 järgmises sõnastuses:

„§ 153¹. Alaealise suhtes toime pandud seksuaalse iseloomuga kuriteost tuleneva nõude

aegumine

(1) Kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb alaealise suhtes toime pandud seksuaalse väärkohtlemise

või kuritarvitamisega seotud kuriteost, aegub kolme aasta jooksul ajast, mil õigustatud isik kahjust

ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõue ei aegu enne kahjunõude aluseks oleva kuriteo

aegumist. Kui käesolevas lõikes nimetatud kuritegu aegub enne käesoleva seaduse § 153 lõikes 2

sätestatud tähtaja saabumist, kohaldatakse § 153 lõikes 2 sätestatud aegumistähtaega.“

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn ……………………… 2026

Algatab Vabariigi Valitsus .....09.2026

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, ohvriabi

seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu koosneb kahest osast: 1) karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse muudatustest ning 2) ohvriabi seaduse muudatustest.

1.1.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse muudatused

Eelnõu pikendab alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaegu, et

kuritegu ei aeguks enne, kui kannatanu on valmis juhtunust rääkima ja õiguskaitseasutuse poole

pöörduma.

Kõige raskemate ja kontaktsete lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on kavandatav

aegumistähtaeg 32 aastat. See puudutab eelkõige alaealisega seotud inimkaubandust ja

inimkaubanduse toetamist seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ning kontaktseid

seksuaalkuritegusid: KarS §-d 133, 133¹, 141, 141¹, 144, 145, 145¹ ja 175.

Mittekontaktsete lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on kavandatav aegumistähtaeg

20 aastat. See puudutab lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjaliga seotud tegusid

ja lapse seksuaalset ahvatlemist: KarS §-d 175¹, 178 ja 179.

Kuritegude rühm KarS

paragrahvid

Senine aegumistähtaeg Kavandatav

aegumistähtaeg

Raskemad, kontaktse

iseloomuga

lastevastased

seksuaalkuriteod, sh

alaealisega seotud

inimkaubandus ja

seksuaalse

ärakasutamisega seotud

teod

KarS §-d 133,

133¹, 141,

141¹, 144, 145,

145¹ ja 175

Üldjuhul 10 aastat I astme

kuritegude puhul ja 5

aastat II astme kuritegude

puhul. Seksuaalse

enesemääramise vastaste

kuritegude puhul peatub

aegumine kuni kannatanu

18-aastaseks saamiseni.

32 aastat

Mittekontaktsed

lastevastased

seksuaalkuriteod, sh

lapse seksuaalset

kuritarvitamist kujutava

materjaliga seotud teod

ja lapse seksuaalne

ahvatlemine

KarS §-d 175¹,

178 ja 179

5 aastat alates kuriteo

toimepanemisest. Seni ei

laienenud kõigile neile

kuritegudele erand, mille

järgi aegumine peatub kuni

kannatanu 18-aastaseks

saamiseni.

20 aastat

2

Teatud juhtudel peatub aegumistähtaja kulgemine kuni kannatanu 18-aastaseks saamiseni.

Näiteks kui kuritegu pannakse toime 14-aastase kannatanu suhtes ja sellele kehtib 32-aastane

aegumistähtaeg, hakkab tähtaeg kulgema kannatanu täisealiseks saamisest ning kuritegu aegub

alles siis, kui kannatanu saab 50-aastaseks. Eelnõuga viiakse kuriteo aegumisega kooskõlla ka

kannatanu õigus nõuda toimepanijalt kahju hüvitamist, et tsiviilõiguslik nõue ei lõpeks enne

kuriteo aegumist.

Samuti asendatakse termin „lapsporno“ täpsema terminiga „lapse seksuaalset kuritarvitamist

kujutav materjal“.

Tsiviilseadustiku üldosa seadust muudetakse selleks, et kannatanu kahju hüvitamise nõue ei

aeguks enne kuritegu ennast.

Eelnõuga kavandatavad sätted jõustuvad üldises korras. Seaduseelnõul ei ole tagasiulatuvat

mõju enne seadusemuudatuse jõustumist toime pandud kuritegudele.

Eelnõuga ei kavandata halduskoormuse tasakaalustamise reeglit, sest eelnõuga ei nähta ette

halduskoormust suurendavaid muudatusi hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lg 41

mõttes.

1.1.2. Ohvriabi seaduse muudatused

Ohvriabi seaduse muudatused puudutavad eelkõige ohvrite kiiremat abini jõudmist, asutuste

koostööd, andmete töötlemist ning ohvriabiteenuste korraldust ning muudatustega võetakse

osaliselt Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385

naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise kohta.

Eelnõuga muudetakse ja täiendatakse ohvriabi seadust peamiselt viies küsimuses: luuakse

senisest selgem regulatsioon ohvrite andmete edastamiseks Sotsiaalkindlustusametile,

reguleeritakse paremini ohvri abivajaduse hindamine ja asutuste koostöö, samuti

teenuseosutajate nõuetele vastavuse kontroll ning ohvriabiteenuse kasutajatelt tagasiside

küsimine.

Lisaks luuakse selge õiguslik alus ohvriabi kriisitelefoni kõnede salvestamiseks: salvestisi

kasutatakse abivajaduse hindamiseks, teenuse kvaliteedi tagamiseks ja vajaduse korral

tõendina, neid säilitatakse kuus kuud ning väljastatakse üksnes piiratud juhtudel

õiguskaitseasutustele või kohtule.

Oluline muudatus on see, et perevägivalla, seksuaalvägivalla, inimkaubanduse ja naistevastase

vägivalla ohvrite andmed jõuavad Sotsiaalkindlustusametini varem ning mitte üksnes pärast

kriminaalmenetluses tehtud eraldi hinnangut. See aitab tagada, et ohvrile saab pakkuda abi ka

enne kriminaalmenetlust või kohe selle alguses. Ohvril jääb õigus keelduda ohvriabi

pakkumiseks andmete edasisest töötlemisest.

Muudatuste tulemusena tugevdatakse ohvriabi meetmeid, millega parandatakse

vägivallaohvrite võimalusi saada õigeaegset kaitset ja vajalikku abi. Tõhusamad ennetus- ja

kaitsemeetmed võivad vähendada vägivalla kordumist ja selle pikaajalisi tagajärgi ohvritele

ning nende lähedastele. Direktiivi nõuete ülevõtmisel paraneb naistevastase vägivalla ja

perevägivalla ennetamine.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

3

Seaduseelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika

osakonna karistusõiguse ja -menetluse talituse nõunik Steven Andrekson

([email protected], 5887 6522) ning arenduse ja kriminaalstatistika talituse nõunik

Andra Reinomägi ([email protected], 5484 0744). Eelnõu ja seletuskirja on

keeletoimetanud õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Mari Koik

([email protected]).

Ohvriabi seaduse muudatused on koostanud Sotsiaalministeeriumi ohvriabi poliitika juht

Kristiina Luht ([email protected]) ja õigusnõunik Reet Kodu ([email protected]). Eelnõu ja

seletuskirja ohvriabi seaduse muudatuste osa toimetas Justiits- ja Digiministeeriumi

õigusloome korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõul on seos Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/93/EL, 13. detsember 2011,

mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust

ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (EÜT L 335, 17.12.2011, p.1) ja Lanzarote

konventsiooniga.

Ohvriabi seaduse muudatused on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL)

2024/1385. Samuti on see osa seotud Eesti Reformierakonna ja Erakond Eesti 200 vahel 24.

märtsil 2025. aastal sõlmitud koalitsioonileppe ehk valitsusliidu programmiga aastateks 2025–

2027. Eelnõu pole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõukohase seadusega muudetakse karistusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I,

09.07.2026, 27 (jõustus 19.07.2026), kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni

avaldamismärkega RT I, 11.07.2026, 77 (jõustus 13.07.2026), ohvriabi seaduse redaktsiooni

avaldamismärkega RT I 09.07.2026, 46 (jõustus 19.07.2026) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse

redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 31.12.2024, 48 (jõustus 01.01.2025).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälteenamus, kuivõrd

seaduseelnõuga kavandatakse muudatusi ka kriminaalmenetlusseadustikus (PS § 104 p 14).

2. Seaduse eesmärk

Seaduseelnõuga kehtestatakse laste vastu suunatud seksuaalkuritegude aegumistähtaegade

erisus ja aegumistähtaegade pikendamine. Vastav muudatus on põhjendatud lapse kui areneva

isiku erilise haavatavuse ning lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise varjatusega –

lapse väärkohtleja on sageli lapsele tuttav inimene ning lapse võimekus toimunut mõista, ennast

kaitsta, abi otsida ja kogetust teada anda on oluliselt keerulisem kui täiskasvanud ja küpse

inimese puhul. Euroopa Nõukogu uuringu1 kohaselt on Euroopas suundumus

aegumistähtaegade pikendamisele. Ka Eesti seisukohad2 laste seksuaalse väärkohtlemise

tõkestamise Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi uuesti sõnastatud versiooni eelnõu kohta

toetavad seda suundumust.

Lapse otsustus- ja enesekaitsevõime kujuneb ajas. Tavapärane kuriteo toimepanemise hetkest

lähtuv aegumistähtaeg võib sellises olukorras lõppeda enne, kui kannatanu on arenguliselt,

psühholoogiliselt ja sotsiaalselt valmis õiguskaitseasutuse poole pöörduma. Seetõttu peavad

1 Council of Europe (2023). Statutes of limitations. Study of the national legal frameworks on statutes of limitations in

respect of sexual offences against children in Europe. Prepared by Maria Andriani Kostopoulou. 2 Kättesaadav veebis: https://eelnoud.valitsus.ee/main#mug6LzuJ

4

aegumissätted arvestama mitte üksnes kuriteo toimepanemise hetkega, vaid ka sellega, et

arenguliselt ei pruugi inimene olla küps toimunut mõistma ja sellest teada andma enne hilist

täiskasvanuiga. Lapse õigus õiguskaitsele peab olema tagatud ka juhul, kui laps ei olnud

lapsepõlves arenguliselt ja psühholoogiliselt valmis kuriteost teatama. Pikemate

aegumistähtaegade korral säilib riigil võimalus pikema aja jooksul lapse suhtes toimepandud

võimaliku kuriteo asjaolusid kriminaalmenetluses uurida ning otsustada tõendite põhjal

kriminaalkaristuse määramine. Seadusemuudatusega annab õigussüsteem ühiskonnale sõnumi,

et lapse õiguste kaitse seksuaalvägivalla korral kehtib ka juhul, kui lapsel ei olnud lapsena

võimalik kaitset saada, ning et laste vastu suunatud vägivald on eriti ränk ja karistatav oluliselt

pikema aja jooksul, kui tavapärased kuritegude aegumise tähtajad ette näevad.

Uuringutega on tõestatud, et lapseeas seksuaalse väärkohtlemise all kannatanud inimesed

võivad saada nii lühi- kui pikaajalisi tervisekahjustusi3, 4, 5, 6 ja suur osa kannatanutest ei julge

kas üldse või paljude aastate jooksul kellelegi nende vastu toime pandud seksuaalkuriteost

rääkida7.

Lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise avalikustamist ja selle seoseid lapse arengulise

eripäraga on käsitletud mitmes teadusuuringus8, 9. Lapsepõlves kogetud seksuaalsest

väärkohtlemisest teatamata jätmise põhjused on seotud enesesüüdistamise, piinlikkuse, hirmu

ja enesekaitsega, aga ka piiratud kognitiivse arengu või avalikustamiseks vajalike oskuste

puudumisega. Teatamist võivad takistada kurjategija manipuleerimine lapsega ja

kättemaksuähvardus, usaldusväärse usaldusisiku puudumine kodus ja väljaspool kodu ning

ohvri hirm teiste inimeste reaktsiooni pärast avalikustamise korral. Teatamist takistavad

ühiskonnas levinud seksuaalsusega seotud tabud, ohvrite häbimärgistamine ja vähene

teadlikkus.10 Kuritegudest teatamata jätmine pärsib kuritegude toimepanijate vastutusele

võtmist, sest õiguskaitseasutusi teavitatakse kas liiga hilja (pärast kuriteo aegumist) või ei

teavitata üldse. Ka kannatanud ise jäävad abita.

Sotsiaalkindlustusameti 15–74-aastaste hulgas tehtud 2021. aastal uuringu11 andmed näitavad,

et iga kuues vastanu (17%) oli kogenud enne 15. eluaastat täiskasvanu toime pandud seksuaalset

väärkohtlemist. Pooled neist, kes olid kogenud seksuaalset väärkohtlemist, olid kogenud seda

korduvalt. Iga kogemuse kohta paluti vastanutel ka märkida, kas nad rääkisid juhtunust kellelegi

lapsena ja kas nad on juhtunust kõnelenud täiskasvanuna. Vaid 33% rääkis toimunust kellelegi.

Lapsena vägistamist kogenutest 60% ei rääkinud lapsena sellest kellelegi ning suur osa neist ei

ole ka täiskasvanuna toimunust kellelegi rääkinud. Siiski on toimunut täiskasvanuna jaganud

40% nendest, kes lapsena kellelegi ei kõnelenud, sh 6% on pöördunud mõne spetsialisti poole.

3 Wood, S., Bellis, M., Hughes, K., Quigg, Z., Butler, N. (2023). Tackling Adverse Childhood Experiences (ACEs). State of

the Art and Options for Action;

Carlsson, A. C., Owen, U., Rajan, G. (2022). Sexual violence, mental health, and suicidality—Results from a survey in

cooperation with idea‐driven organizations and their social media platform followers. Health Science Reports , Volume 6, Issue

1. 4 Thomas, P. et al. (2026). Long-term consequences of childhood sexual abuse. Child Abuse & Neglect.

https://doi.org/10.1016/j.encep.2026.02.007 5 Hashim, M. et al. (2025). Association of Childhood Sexual Abuse With Adolescent Psychopathology.

DOI: 10.1177/15248380241281365 6 Hailes, H. P., Yu, R., Danese, A., Fazel, S. (2019). Long-term outcomes of childhood sexual abuse. The Lancet Psychiatry.

https://doi.org/10.1016/S2215-0366(19)30286-X 7 Mathews, B., Finkelhor, D., Malacova, E., Higgins, D. J., Collin-Vézina, D., Do, H. P. (2025). Characteristics of first

disclosure of child sexual abuse: age, delay, recipient, and feeling of support. https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2025.107803 8 Latiff, M. A., et al. (2024). Factors Associated With Disclosure of Child Sexual Abuse. Child Abuse & Neglect.

https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2023.106564 9 Rowland, G. E., Purcell, J. B., Lebois, L. M., Kaufman, M. L., Harnett, N. G. (2024). Child sexual abuse versus adult sexual

assault: A review of psychological and neurobiological sequelae. Mental Health Science, 2(2). https://doi.org/10.1002/mhs2.51 10 Ibid. 11 Sotsiaalkindlustusamet (2021). Vagivalla_kogemise_uuring (raport); Vägivalla kogemise uuring (esitlus).

5

Kõige sagedamini on täiskasvanuna räägitud juhtunust lähedasele või mõnele tuttavale.

(Vägivalla kogemuse uuring 2021)

Uuringud12, 13, 14, 15 on näidanud, et lapsepõlves kogetud väärkohtlemisest võidakse teatada alles

hilises täiskasvanueas, vahel ka mitukümmend aastat pärast täiskasvanuks saamist. Halvorsen,

Tvedt Solberg ja Hjelen Stige (2020)16 toovad välja, et keskmiselt võib lapsepõlves kogetud

seksuaalsest väärkohtlemisest teadaandmine aega võtta 17–21 aastat ning 60–70% lapsepõlves

seksuaalvägivalda kogenutest räägib sellest alles täiskasvanuks saades, pea kolmandik aga ei

räägi sellest kunagi. Seetõttu on oluline, et inimesel oleks võimalik temaga toimunust teada

anda siis, kui ta selleks valmis on, ja et kriminaalpoliitika arvestaks laste vastu suunatud

kuritegude aegumistähtaegade kehtestamisel lapsepõlves kogetud väärkohtlemise pikaaegsete

mõjudega, sh teatamisvalmisoleku tekkimise pika ajaga. Soovituse piisavalt pikkade

aegumistähtaegade seadmiseks laste vastu suunatud väärkohtlemise puhul on andnud mitmed

rahvusvahelised organisatsioonid17, 18, 19.

Kehtiva õiguse järgi kehtib kuritegudele aegumistähtaeg vastavalt nende raskusastmetele:

kümme aastat esimese astme kuriteo ning viis aastat teise astme kuriteo puhul (KarS § 81 lg 1

p-d 1–2). Alates 2007. aastast kehtib seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude

aegumistähtaja kulgemisele erand, mille kohaselt aegumine peatub kuni kannatanu 18-

aastaseks saamiseni (KarS § 81 lg 7 p 3). Arvestades laste vastu suunatud seksuaalkuritegude

eripära ja nende avastamise raskust, ei ole süütegude aegumise sätted end õigustanud taoliste

kuritegude puhul piisava meetmena, et kannatanud saaksid õigeaegset tuge ja kaitset ning

toimepanijaid oleks võimalik vastutusele võtta. Prokuratuurilt saadud kriminaalstatistika põhjal

esitame üksikud juhtumid, mis kehtiva õiguse järgi on aegunud:

1. 2025. a pöördus politseisse kannatanu, keda 14-aastasena 1990. aastatel vägistas

täisealine mees (KarS § 141);

2. 2020. a pöördus politseisse kannatanu, keda 5–6-aastasena oli tema isa seksuaalselt

korduvalt väärkohelnud (KarS § 1411 lg 2);

3. 2026. a kirjeldas kannatanu, et 7–8-aastasena (2007. a) katsus ja hõõrus talle tuttav

täiskasvanud mees korduvalt tema suguelundeid (KarS § 1411 lg 2);

4. 2021. a laekus kuriteokaebus, mille kohaselt oli 1990. aastate alguses üks täiskasvanu

korduvalt kasutanud seksuaalselt ära nooremat kui 14-aastast last (KarS § 1432 lg 2);

5. 2023. a esitati kaebus, mille kohaselt kuni 2005. a detsembrini tegi täisealine mees 14-

aastasega seksuaalakte (KarS § 145);

6. 2015. a esitati kaebus, mille kohaselt tegi mees kuni 2006. a poistest alasti pilte (KarS

§ 175).

12 Mathews, B., Finkelhor, D., Malacova, E., Higgins, D. J., Collin-Vézina, D., Do, H. P. (2025). Characteristics of first

disclosure of child sexual abuse: age, delay, recipient, and feeling of support. https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2025.107803 13 Spröber, N., Schneider, T., Rassenhofer, M. et al. (2014). Child sexual abuse in religiously affiliated and secular institutions:

a retrospective descriptive analysis of data provided by victims in a government-sponsored reappraisal program in Germany.

BMC Public Health 14, 282. https://doi.org/10.1186/1471-2458-14-282 14 Protect Children (2023). Statutes of Limitations and Sexual Violence against Children. Findings from the Global ‘Our Voice’

Survivor Survey with a Case Study on Finnish Survivors’ Experiences. https://www.suojellaanlapsia.fi/en/post/statutes-of-

limitations-and-sexual-violence-against-children 15 Wright, K., Swain, S., McPhillips, K. (2017). The Australian Royal Commission into Institutional Responses to Child Sexual

Abuse. Child Abuse & Neglect, 74, 1-9. https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2017.09.031 16 Halvorsen, J. E., Tvedt Solberg, E., Hjelen Stige, S. (2020). To say it out loud is to kill your own childhood. – An exploration

of the first person perspective of barriers to disclosing child sexual abuse. Children and Youth Services Review Vol. 113.

DOI:10.1016/j.childyouth.2020.104999 17 ÜRO Lapse Õiguste Komitee. (2021). Children’s Rights and Alternative Care Outcome Report. 18 Euroopa Nõukogu, Lanzarote Komitee (2024). Opinion on Article 33 of the Lanzarote Convention and its explanatory note.

Requirements of the provision on statute of limitations and recommendations on its implementation. https://rm.coe.int/opinion-

on-article-33-of-the-lanzarote-convention-and-its-explanatory-/1680b06622 19 UN Committee on the Rights of the Child (2019), CRC/C/156, Guidelines regarding the implementation of the Optional

Protocol to the Convention on the Rights of the Child on the sale of children, child prostitution and child pornography.

6

Arvestades eespool loetletud kuritegude sisu ja ajatelge, on tegemist kontaktse lastevastase

seksuaalkuriteoga, mille puhul eelnõuga kavandatavad kuritegude aegumise sätted (eelnõu § 1

p-d 1–3) oleks oluliselt suurendanud kriminaalmenetluse algatamise võimalust ja tõenäosust.

Eelnevast tulenevalt on eelnõukohase seaduse eesmärk kaitsta paremini alaealisena seksuaalse

väärkohtlemise all kannatanud inimeste põhiõigusi, tõhustada riiklikku sisejulgeolekut ja muuta

inimeste elukeskkond turvalisemaks. Aegumistähtaegade pikendamine vähendab võimalust

lastevastaste seksuaalkuritegude aegumiseks enne, kui kannatanud on valmis nendest

kuritegudest teatama ja abi otsima. See annab edaspidi kannatanutele parema võimaluse saada

tuge nii õiguskaitseasutustelt kui ohvriabisüsteemilt ning võib ühtlasi pärssida laste vastu

suunatud seksuaalkuritegude toimepanemist tulevikus.

Eelnõu väljatöötamiskavatsus20 (edaspidi VTK) esitati 14.07.2026 kooskõlastamiseks

ministeeriumitele ja arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, Õiguskantsleri Kantseleile, mitmele

riigiasutusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule, samuti mitmetele

mittetulundusühingutele ja sihtasutustele. Ministeeriumitest kooskõlastasid VTK

Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium

märkusteta, Siseministeerium märkustega ning teistelt ministeeriumitelt tagasisidet ei

laekunud. Tagasisidet esitasid ka Riigiprokuratuur, Eesti Linnade ja Valdade Liit,

Sotsiaalkindlustusamet, Tervise Arengu Instituut, Eesti Seksuaaltervise Liit, MTÜ Eesti SV

Tugigrupid ja MTÜ Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus. Samuti toimusid veebiarutelud

õiguskaitse- ja sotsiaalsüsteemi esindajate ning huvikaitsjatega 06.08.2026 ja 19.08.2026.

Eelnõu koostamisel on tagasisidega osaliselt arvestatud. Pikendatud aegumistähtaega

kohaldatakse lisaks lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali tootmisele ka selle

materjali levitamise ja jälgimise puhul. Selgitatud on seadusmuudatuse mõjusid

õiguskaitseasutuste ja ohvriabisüsteemi töökoormusele ja ressursivajadusele. Eelnõuga

pikendatakse seksuaalkuriteoga seotud kannatanu tsiviilõigusliku kahjunõude

aegumistähtaegu.

Ohvriabi seaduse muudatuse eesmärk on ennetada naistevastast vägivalda ja perevägivalda

ning viia Eesti õigus kooskõlla direktiiviga. Direktiivi (EL) 2024/1385 eesmärk on kehtestada

kogu Euroopa Liidus ühtsed miinimumnõuded naistevastase vägivalla ja perevägivalla

ennetamiseks, ohvrite kaitseks ning toetamiseks.

Direktiiv näeb muuhulgas ette kohustuse hinnata ohvrite individuaalseid kaitse- ja

toetusvajadusi ning rakendada vajaduse korral sobivaid kaitsemeetmeid. Tagada tuleb

spetsialiseeritud tugiteenuste, ohvriabiliinide, varjupaikade, seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste

ning muu vajaliku abi kättesaadavus ka juhul, kui ohver ei ole ametlikku kaebust esitanud.

Direktiiv kohustab liikmesriike ka võtma ennetusmeetmeid, sealhulgas suurendama teadlikkust

ning pakkuma haridusprogramme. Samuti tuleb koolitada ohvritega kokku puutuvaid

ametnikke ja spetsialiste, et nad oskaksid vägivalda ära tunda, ohvreid toetada ja neid edasi

suunata. Täielikuks direktiivi nõuetele vastamiseks ongi vajalik teha muudatused ohvriabi

seadusesse.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb neljast paragrahvist.

3.1. Eelnõu §-ga 1 muudetakse ja täiendatakse karistusseadustikku. Paragrahv koosneb

seitsmest punktist.

20 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/d28e6aeb-1052-4397-b3a7-d74aea571064

7

Eelnõu § 1 punktidega 1-2 täiendatakse KarS § 81 lõike 1 punkte 1 ja 2. Punktides 1 ja 2 on

sätestatud kuritegude aegumist puudutavad üldreeglid, mis lähtuvad kuriteo raskusastmest

(KarS § 4 lg-d 1–3).

Eelnõukohane peamine seadusemuudatus seisneb KarS § 81 täiendamises uue lõikega, mille

kohaselt kohaldub alaealiste, s.o nooremate kui 18-aastaste isikute vastu suunatud

seksuaalkuritegudele senisest pikem aegumistähtaeg (vt eelnõu § 1 p 3). Aegumist puudutavad

üldreeglid on universaalsed ja kohalduvad kõigile karistusseadustikus sätestatud kuritegudele

sõltuvalt nende raskusastmest. Kuna eelnõus käsitletavate lastevastaste seksuaalkuritegude

hulgas on nii esimese kui teise astme kuritegusid, on formaaljuriidiliselt asjakohane kehtestada

üldreeglitest erand erinormi, s.o KarS § 81 lg 11 näol (eelnõu § 1 p 3). Ka varasemast ajast

kehtib teatud kuritegude suhtes nende aegumisele erinorm (KarS § 81 lg 2), mis põhjendab

erinormi kehtestamise kui meetodivaliku sobilikkust.

Õigusselguse tagamiseks peab erandi suhestumine üldreegliga olema arusaadav ja erand

tõlgendusprobleemideta kohaldatav. Seega nähakse KarS § 81 lg 1 p-des 1 ja 2 ette sõnaselged

viited eelnõu kohaselt kehtestatavale erandile, s.o KarS § 81 lg-le 11. Kui üksikjuhtum hõlmab

erandis kirjeldatud asjaolusid, kohaldatakse erandiga sätestatud aegumistähtaegu, mitte

üldreeglis sätestatud aegumistähtaegu.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse KarS § 81 uue lõikega 11, millega kehtestatakse laste

seksuaalset väärkohtlemist ja kuritarvitamist puudutavatele kuritegudele pikemad

aegumistähtajad võrreldes üldreeglites, s.o KarS § 81 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatuga.

KarS § 81 sätestab, et kedagi ei tohi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo

lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kindel

ajavahemik.Karistusõiguslik aegumise instituut tugineb arusaamal, et mida pikem aeg on

toimepandud teost möödunud, seda väiksem on tarvidus riikliku sekkumise järele, ning

aegumine toetab karistusõiguse üldiste eesmärkide saavutamist, mille hulka kuulub õigusrahu

taastamine.21

Kuriteo aegumine iseenesest ei muuda kuritegu õiguspäraseks, sh ei kaota teo moraalset

taunitavust või ühiskondlikku hukkamõistu. Aegumine väljendab seadusandja kaalutlust, et

teatava aja möödudes säilib süüteo karistamisväärsus, kuid riigi karistusõigusliku sekkumise

vajadus ei ole süüdlase seisukohalt enam piisavalt suur, et õigustada minevikus toimunud

kuriteo menetlemist, sest süüteo toimepanemisest möödunud aeg on juba õigusrahu taastanud.22

Karistamisvajadus omakorda sõltub toimepandud süüteo raskusest – mida rängem süütegu on

sooritatud, seda pikem ajavahemik peab selle toimepanemisest olema möödunud, et saaks

kõnelda õigusrahu taastumisest23. Süüteo ränkus peegeldub karistusseadustiku kohaselt

eelkõige süüteo liigis (kuritegu või väärtegu vastavalt KarS § 3 lg-le 2) ja kuriteo raskusastmes

(§ 4 lg-d 1–3). Sellest lähtuvalt onaegumatuks tunnistatud (KarS § 81 lg 2)eelkõige

rahvusvahelise õiguse mõttes erakorralise raskusega kuriteod, mille hukkamõist ei põhine

üksnes individuaalse õigushüve kahjustamisel, vaid kogu rahvusvahelise õiguskorra kaitsel:

agressioonikuriteod (KarS § 91), genotsiid (KarS § 90), inimsusevastased kuriteod (KarS § 89),

sõjakuriteod (KarS §-d 95–109) ja kuriteod, mille eest saab mõista eluaegse vangistuse (nt

mõrv, KarS § 114). Õigushüvede konkurentsis peetakse õigust elule kõige olulisemaks

21 Pikamäe, P. Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2025. XIV. Aegumine, vnr 1303. 22 Pikamäe, P. Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2025. XIV. Aegumine, vnr 1310. 23 Ibid.

8

põhiõiguseks24, sh olulisemaks õigusest kehalisele puutumatusele, mistõttu seni aegumatuks

tunnistatud kuritegudest enamik on suunatud inimelu vastu.

Kuriteo aegumine tagab õigusrahu ja -kindluse, vältides olukorda, kus isikut ähvardab

määramata aja jooksul võimalus, et tema tegude suhtes rakendatakse kriminaalõiguslikke

sanktsioone. Ka avalikus õiguses seostub aegumine eelkõige õiguskindluse ja õigusselgusega

– mis tahes õiguslik vaidlus peab kunagi lõppema, sest isiku õiguslik seisund ei saa jääda

ebamääraseks25 ja isik peab mõistliku aja jooksul teada saama, kas mingeid õiguslikke tagajärgi

tema suhtes rakendatakse või mitte26.

Kuriteo aegumine on seotud ka karistuse ja karistamise eesmärkidega. Toimepanija süüst

lähtumise kõrval arvestatakse karistuse mõistmisel võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma

süütegudest ja õiguskorra kaitsmise huve (KarS § 56). Seega on karistusel eripreventiivne

eesmärk, mis seisneb konkreetse toimepanija mõjutamises hoiduma edaspidi kuritegudest, ning

üldpreventiivne eesmärk, mis kinnitab ühiskonnale kehtivate normide siduvust, kaitseb

õiguskorda ja aitab säilitada usaldust riigi suutlikkuse vastu õigusrikkumistele reageerida.

Samas on karistamisvajaduse vähenemine seotud karistuse eripreventiivse mõju vähenemisega,

seda eelkõige nn juhutoimepanijate jaoks. Aastaid hiljem mõistetud karistuse eripreventiivne

mõju võib juhutoimepanija edasist käitumist mõjutada oluliselt vähem kui teo toimepanemisele

ajaliselt lähemal mõistetud karistus. Seda eelkõige olukorras, kus toimepanija ise oma teo

põhjuseid ja tagajärgi mõistnuna on rehabiliteerunud, s.o abi otsides või oma eluviise muutes

asunud iseseisvalt õiguskuulekale teele ega ole toime pannud uusi kuritegusid. Sarnasel

põhjusel võib hääbuda ka ühiskondlik vajadus ja huvi kuriteo menetlemise ja toimepanija

karistamise järele, kuivõrd uusi kuritegusid toime panemata võib isikut pidada ühiskonda

taaslõimunuks ja õigusrahu taastatuks. Aegumatute kuritegude puhul, sh retsidiivsete

seksuaalkurjategijate puhul (kellele on võimalik mõista eluaegset vangistust, vt KarS § 141 lg

21 ja KarS 1411 lg 3),avaliku huvi säilimist siiski eeldatakse.

Aegumine on seotud ka õiglase menetluse tagatiste nõrgenemise ja tõendamiskindluse

vähenemisega. Mida rohkem aega kuriteost möödub, seda raskem on koguda usaldusväärseid

tõendeid. Kui kuriteost teatatakse aasta(kümne)id hiljem, on pärsitud tõendite kogumine ja

kuriteo tõendamine: võimalikud tunnistajad ei pruugi olla elus või kättesaadavad,

dokumentaalsed tõendid on hävinud või kadunud, mälestused moondunud. Lähtuvalt süütuse

presumptsioonist tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlusi tõlgendada kahtlustatava

või süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3).

Nagu ka kehtivad kuriteo aegumise üldreeglid (KarS § 81), kehtestatakse aegumistähtajad

seadusandja kriminaalpoliitilise kaalutlusena. Aegumistähtaegade kehtestamisel tuleb

arvestada nii kuriteo raskuse, kahjustatud õigushüve, karistuse preventiivse mõju kui ka riigi

võimekusega kriminaalmenetlusi tõhusalt läbi viia ja kuritegusid tõendada. Aegumistähtaeg

peab kannatanule tagama turvatunde ja adekvaatse võimaluse pöörduda õiguskaitseasutuste

poole, sealjuures on olulise kaaluga nii seksuaalkuritegude avastamise raskus ja kannatanu

valmidus juhtunust teatada kui ka võimaliku taasohvristamise vältimine. Kahtlustatava või

süüdistatava vaatest tuleb aegumistähtaegade kehtestamisel arvestada nii õiguskindluse, tõhusa

kaitse võimaluse ja kriminaalmenetluslike tagatistega kui ka võimaliku häbimärgistamisega (nt

kui isikule saab tema suhtes algatatud kriminaalmenetluse tõttu osaks mainekahju, kuid ta

mõistetakse kuriteo tõendamatuse tõttu õigeks). Ühiskondlikust aspektist peab aegumistähtaeg

24 Roosma, P. Põhiseaduse § 16 kommentaar, komm 1. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud

väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020. 25 Sootak, J. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018. 7. Aegumine, komm. III/179. 26 T. Annus. Riigiõigus. Tallinn: Juura 2006, 73.4.

9

tagama, et riik reageeriks kuritegudele vastavalt nende raskusele, kuid õigusrahu ja

õiguskindluse põhimõttest lähtudes ei tohiks riigi karistusvõim olla ajaliselt piiramatu.

Ka rahvusvaheliselt on paljud riigid lastevastaste seksuaalkuritegude aegumise sätteid

karmistanud, kuid kuna karistusõigussüsteemid on riigiti erinevad, on erinevaid lähenemisi ka

õigusnormis. Esitame üksikuid näiteid aegumissätete arengu kohta teistes riikides:

- Šveitsis kehtestati 2013. aastal, et teatavad alla 12-aastaste laste seksuaalse

enesemääramise vastu suunatud kuriteod on aegumatud.27 Mitmed seksuaalkuriteod ei

aegu vähemalt kuni kannatanu 25-aastaseks saamiseni, kui nende ohver oli

toimepanemise hetkel alla 16-aastane laps. 28

- Rootsis tunnistati aegumatuks alla 18-aastase isiku suhtes toimepandud vägistamise ja

suguelundite moonutamise (raskendatud) kuriteod.29

- Ungari parlament kiitis 2024. aastal heaks seadusemuudatused, millega muu hulgas

kaotati alla 18-aastaste isikute vastu toime pandud seksuaalkuritegude

aegumistähtajad.30

- Poolas 1. oktoobril 2023 jõustunud seaduse kohaselt kestab lastevastaste

seksuaalkuritegude aegumistähtaeg kuni kannatanu 40-aastaseks saamiseni.31

- Saksamaal on enamiku lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaeg 20 aastat, kuid

2013. aastal jõustunud seadusemuudatusega peatub aegumistähtaeg teatud kuritegude

puhul kuni kannatanu 30-aastaseks saamiseni.32

- Leedus pikendati 2026. aasta juunis lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaega

kuni kannatanu 30-aastaseks saamiseni.33

Kehtiva karistusseadustiku kohaselt on laste seksuaalset väärkohtlemist ja kuritarvitamist

puudutavad kuriteod erineva laadi ja raskusastmega. Seksuaalse enesemääramise vastaste

süütegude jaos (KarS §-d 141–1451) on sätestatud raskemat liiki ja eelkõige kontaktse

iseloomuga seksuaalkuriteod, mis rikuvad vahetult kannatanu põhiõigust inimväärikusele ja

kehalisele puutumatusele. Lisaks sätestab karistusseadustik alaealise suhtes toime pandud

inimkaubanduse (KarS § 175 ja § 133 lg 2 p 2), inimkaubanduse toetamise (KarS § 1331 lg 2 p

2) ja mittekontaktsema iseloomuga seksuaalkuritegudena lapspornole juurdepääsu taotlemise

ja selle jälgimise (KarS § 1751), lapsporno valmistamise ja selle võimaldamise (§ 178),

seksuaalse eesmärgiga kokkuleppe lapseealisega kohtumiseks (KarS § 1781) ja lapseealise

seksuaalse ahvatlemise (KarS § 179) ning väärteona seksuaalse ahistamise34 (KarS § 1531).

Eelnõukohased muudatused viidatud kuriteokoosseisude aegumistähtaegades kajastuvad

kokkuvõtvalt tabelis.

27 Hochmayr, G. A Comparative Analysis of Statutes of Limitation (2021). – https://www.nomos-

elibrary.de/10.5771/9783748926535- 705.pdf?download_chapter_pdf=1 28 Šveitsi karistusseadustik – Schweizerisches Strafgesetzbuch. § 97 lg 2.

https://www.fedlex.admin.ch/eli/cc/54/757_781_799/en 29 Hochmayr, G. A Comparative Analysis of Statutes of Limitation (2021). 30 Kulikova, M. Lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamise põhjendatus. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Tartu 2026. Kasutatud allikad, viide nr 38. 31 Krajewski, R. The statute of limitations for sexual offences committed against minors. Probacja nr 2/2023, 30.06.2023, lk

11. 32 Saksamaa karistusseadustik – Strafgesetzbuch (StGB), § 78b lg 1 p 1. German Criminal Code (Strafgesetzbuch – StGB) 33 LRT English. 05.06.2026. Lithuanian parliament moves to reform sexual offences law with introduction of consent - LRT 34 KarS § 1531 kohaldamisalasse kuuluvad seksuaalse tähendusega tegevused (nt puudutamine/käperdamine), mis küll riivavad

kannatanu seksuaalse enesemääramise õigust ja eeldavad karistusõiguslikku sekkumist, kuid ei ületa olulise riive lävendit.

Ehkki olemuslikult kuuluvad § 1531 teod ka KarS § 1411 kohaldamisalasse, on need võrreldes KarS § 1411 alla kuuluvate

õigusvastaste tegudega olemuslikult vähem intensiivsed. Vt ka RKKKo 1-17-6580, p 16.

10

Tabel 1. Kuriteokoosseisude aegumistähtajad karistusseadustikus kehtiva õiguse ning eelnõuga

kavandatava muudatuse võrdluses.

KarS

§

Vangistuse

määr35

Kuriteo

raskusaste (KarS § 4)

Kehiv

aegumistähtaeg

Kavandatav

aegumistähtaeg

133 3–15 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

133¹ 2–10 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

141 6–15 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

141¹ 3–15 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

144 2–8 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

145 Kuni 5 aastat II aste 5 aastat 32 aastat

145¹ Kuni 5 aastat II aste 5 aastat 32 aastat

175 2–10 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

175¹ Kuni 2 aastat II aste 5 aastat 20 aastat

178 Kuni 3 aastat II aste 5 aastat 20 aastat

179 Kuni 3 aastat II aste 5 aastat 20 aastat

Tabelis viidatud kuritegude pikendatud aegumistähtaegadel ei ole otsest seost kuriteo

raskusastmega, vaid eelkõige teo iseloomu ja selle potentsiaalse mõjuga alaealise nii füüsilisele

kui ka vaimsele tervisele. Kuriteo raskusastmed ja sellega seotud aegumistähtajad on kehtiva

õiguse järgi tabelisse lisatud ilmestamaks seadusemuudatuse mõju.

Kontaktsete seksuaalkuritegude puhul on valdavalt tegemist kannatanu jaoks raskeid tagajärgi

põhjustava I astme kuriteoga, mille aegumistähtaeg on seni olnud 10 aastat alates kannatanu

18-aastaseks saamisest. Eelnõu kohaselt pikendatakse tähtaega enam kui kolm korda 32 aastani,

mis võimaldab kannatanul õiguskaitseasutuste poole pöörduda ka 50-aastasena. Inimeste

keskmist eluiga arvestades püsib sel juhul ka tõenäosus kurjategija vastutusele võtmiseks.

Aegumistähtaegade pikendamist võrdväärselt kontaktsete seksuaalkuritegudega on

põhjendatuks peetud ka inimkaubanduse (KarS §-d 133 ja 175) ja inimkaubanduse toetamise

(KarS § 1331) puhul alljärgnevatel põhjustel:

- Ehkki KarS § 133 hõlmab vägivaldseid meetodeid kasutades tehtud erinevaid tegusid

erinevatel motiividel, kuuluvad sinna hulka ka laste ärakasutamine muu hulgas

prostitutsiooni või muude seksuaalsete tegevuste jaoks. Võrreldes täiskasvanutega on

lastel üldjuhul raskem osutada inimkaubitsejatele vastupanu ja nad on seega

35 Kuriteo karistusmääradele on tabelis viidatud sõltuvalt sellest, kas teo toimepanemine noorema kui kaheksateistaastase isiku

suhtes on kriminaliseeritud kuriteo põhikoosseisu või kvalifitseeritud koosseisu järgi – vrd nt KarS § 141 lg 2 p 1

(kvalifitseeritud koosseis) ja § 1432 lg 1 (põhikoosseis).

11

haavatavamad, mis soodustab nende ärakasutamist inimkaubanduses. KarS § 175, mida

KarS §-st 133 eristab peamiselt vaid vägivaldsete meetodite puudumine, hõlmab laste

ärakasutamist muu hulgas prostitutsiooni või muude seksuaalsete tegevuste jaoks.

Kuivõrd KarS §-d 133 ja 175 on sarnased nii teokirjelduse kui ka karistusmäärade

poolest, on õigustatud mõlema koosseisu suhtes rakendada eelnõu kohaselt pikimat, 32-

aastast aegumistähtaega. Pikendatud aegumistähtaega kohaldatakse KarS § 133 ja § 175

koosseisu teoalternatiividele, mis hõlmavad alaealise ärakasutamist prostitutsioonis või

muudes seksuaalsete tegevuste jaoks. Kohaldamisala piirang on põhjendatav eelnõu

eesmärgiga kaitsta seksuaalvägivalla all kannatanud inimeste õigusi ja reageerida

paremini seksuaalkuritegude avastamisraskustele.

- KarS § 1331 käsitleb seksi ostmist inimkaubanduse ohvrilt (mh alaealiselt), mis

sisuliselt võimendab ja soodustab inimkaubanduses ja prostitutsioonis alaealiste

kuritarvitamist. Tegemist on inimkaubanduse nn nõudluse ülalhoidmist kujutava teoga,

mis põhjustab alaealisele korduvaid kannatusi ja traumaatilisi kogemusi

inimkaubanduse ohvri ja seksuaalkuriteos ärakasutatava isikuna. Arvestades ka

kuritegude eest mõistetava vangistuse määrasid, on KarS §-s 1331 sätestatud tegu oma

raskuselt võrreldav KarS §-dega 133 ja 175, mistõttu on õigustatud KarS § 1331 suhtes

samuti rakendada 32-aastast aegumistähtaega, mida eelnõu kohaselt tehaksegi.

Mittekontaktsete seksuaalkuritegude (KarS §-d 1751–179) puhul on tegemist II astme

kuritegudega, mille aegumistähtaeg on seni olnud viis aastat alates kuriteo toimepanemisest.

Esiteks pikendatakse eelnõu kohaselt tähtaega neli korda, s.o 20 aastani ja teiseks lisatakse need

kuriteod osaliselt ka KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud aegumise peatumise erandi

kohaldamisalasse (vt eelnõu § 1 p 4), mis võimaldab kannatanul õiguskaitseasutuste poole

pöörduda ka 38-aastasena. Arvestades, et mittekontaktsed seksuaalkuriteod kahjustavad küll

samuti alaealise tervist, kuid on loomult kergemat laadi võrreldes kontaktsete

seksuaalkuritegudega, on aegumistähtaja pikendamine 20 aastani märkimisväärne.

Aegumistähtaja valikul on muu hulgas arvestatud uuringu tulemustega, mille kohaselt

teatatakse enda suhtes alaealisena toime pandud seksuaalkuriteost keskmiselt 17–21 aasta

möödudes.36

Aegumistähtaegade pikendamisel on muu hulgas arvestatud, et laste seksuaalset kuritarvitamist

kujutava materjali37 valmistamise puhul võib kannatanu õigushüve vahetu rikkumine seisneda

eelkõige primaarteos, s.o suguühtes või muu sugulise iseloomuga teo tegemises pornograafilise

või erootilise sisuga teoses osalemise tõttu, mitte selle teose (re)produtseerimises, näitamises

või levitamises. Samas põhjustab nii laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali

valmistamine ja selle võimaldamine (KarS § 178) kui ka selle jälgimine (KarS § 1751)

kannatanute taasohvristamist ja nende õiguste jätkuvat rikkumist, võimendades ühtlasi laste

seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise uute episoodide toimepanemist, sh tehisaru abil

loodud sisu puhul38.

Pikendatud aegumistähtaega ei kohaldata KarS §-s 1781 puhul, mis sätestab kuriteona alaealise

seksuaalse enesemääramise ja tema normaalse vaimse ja seksuaalse arengu vastu suunatud

kuriteo (§§ 133, 1331, 141–1451, 175, 1751, 178 või 179) ettevalmistamise.39 Tegemist on n-ö

eelteoga, mis kätkeb alaealisele ettepaneku tegemist temaga füüsiliseks kokkusaamiseks ja seda

kohtumist ettevalmistava teo tegemist (nt kohtumispaika saabumine, hotellitoa broneerimine,

36 Halvorsen, J. E., Tvedt Solberg, E., Hjelen Stige, S. (2020). To say it out loud is to kill your own childhood. – An exploration

of the first person perspective of barriers to disclosing child sexual abuse. Children and Youth Services Review Vol. 113.

DOI:10.1016/j.childyouth.2020.104999 37 Terminimuudatuse kohta kuriteokoosseisudes vt eelnõu § 1 p-d 5–7. 38 UNICEF (04.02.2026): Deepfake abuse is abuse. https://www.unicef.org/press-releases/deepfake-abuse-is-abuse 39 Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, § 1781, komm 3.1

12

sõidupileti ostmine vms40). Kuigi viidatud kuriteol võib olla teatav mõju alaealise seksuaalsele

või vaimsele arengule, ei hõlma tegu kriminaalõiguslikult lapse õigushüvede vahetut

kahjustamist sellises ulatuses, nagu muud asjakohased kuriteod, näiteks konkreetse alaealise

ärakasutamine pornograafilise sisuga teose loomisel. Seega pole mõistlikult eeldatav, et

kuritegu võiks alaealisele põhjustada sellisel määral füüsilisi või vaimseid kannatusi, mis

takistaksid isikul ka alaealisena kuriteost teavitada, mis omakorda õigustaks kuriteo suhtes

pikema aegumistähtaegade kehtestamist (vt selle osas ka eelnõu § 1 punkt 4).

Aegumistähtaegade pikendamisel on arvestatud ka seksuaalvägivalla nõusolekupõhise

käsitlusega ehk nn nõusolekuseaduse41 vastuvõtmisest tulenevate seadusemuudatustega,

millega muu hulgas tunnistatakse kehtetuks kaks karistusseadustiku paragrahvi (KarS §-d 143

ja 1432).

Seksuaalkuritegudele, mida on võimalik toime panna ka täisealise vastu, pikendatud

aegumistähtaegu ei kohaldata ning lähtuda tuleb KarS § 81 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud

üldreeglitest.

Eelnõu kohaselt kehtestatavatel aegumistähtaegadel pole tagasiulatuvat jõudu, mistõttu ei saa

pikendatud aegumistähtaegu tagasiulatuvalt kohaldada enne seadusemuudatuse jõustumist

toime pandud kuritegude suhtes. Riigikohtu pikaaegse praktika kohaselt tuleb süüteo aegumise

üle otsustamisel kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo

toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni42. Sellest tingituna tuleb ka aegumissätete

muutmisel juhinduda materiaalõiguslikust karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikust

vastavalt KarS §-s 5 sätestatule – tagasiulatuvalt saab uut süüteo aegumise normi aluseks võtta

vaid siis, kui see kergendab isiku olukorda (KarS § 5 lg 2), samas kui tema olukorda raskendavat

aegumist muutvat seadust tagasiulatuvalt kohaldada ei saa (KarS § 5 lg 3).43

Aegumistähtaegade pikendamist tuleb KarS § 5 lg 3 valguses seega karistusõiguslikult lugeda

toimepanija olukorda raskendavaks normiks, millel tagasiulatuv jõud puudub.

Eelnõu kohaselt kehtestatavat KarS § 81 lõiget 11, millega sätestatakse lastevastastele

seksuaalkuritegudele pikemad aegumistähtajad, tuleb rakendada koosmõjus aegumistähtaegade

peatumise ja katkemise eranditega, eelkõige KarS § 81 lg 7 p-ga 3 (vt ka eelnõu § 1 p 4).

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse ja sõnastatakse uuesti KarS § 81 lõike 7 punkt 3. Tegemist

on kuriteo aegumise tähtaegade peatumise erijuhuga, mida arvestatakse süüteo aegumistähtaja

(vastavalt KarS § 81 lg-le 1) kulgemise arvestamisel. Selle sätte kohaselt peatub süüteo

aegumine muu hulgas seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo korral noorema kui 18-

aastase isiku suhtes kuni kannatanu 18-aastaseks saamiseni, kui kriminaalmenetluse ajend ei

ilmnenud enne nimetatud vanuse saavutamist. Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod on

sätestatud karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos (KarS §-d 141–1451). Sellest järeldub, et seni

pole olnud võimalik KarS § 81 lg 7 p-st 3 tulenevat aegumistähtaja peatumise erandit kohaldada

muudele laste seksuaalse väärkohtlemise ja kuritarvitamisega seotud kuritegudele (eelkõige

KarS § 133 lg 2 p 2, § 1331 lg 2 p 2, §-d 175, 1751, 178, 1781 ja 179).

Viidatud erandi kohaldamisala laiendamise küsimuse on tõstatanud ka prokuratuur.

Seaduseelnõu 931 SE seletuskirjas, millega 2007. aastal seksuaalse enesemääramise vastase

kuriteo aegumist puudutav erand KarS § 81 lg 7 p-ga 3 kehtestati, on erandi kehtestamist

põhjendatud alaealise vastu suunatud seksuaalkuritegude varjatud olemuse ja nende avastamise

40 Ibid, 1781, komm 3.5 41 Karistusseadustiku muutmise seadus (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) 727 SE 42 Vt nt RKKKo 1-17-4243, p 11; RKKKo 1-15-11032/308, p 43. 43 Pikamäe, P. Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2025. XIV. Aegumine, vnr 1308.

13

raskusega44. Sõltuvalt sellest, kui laialt tuleks käsitada alaealiste vastu suunatud (s.o

lastevastaste) seksuaalkuritegude definitsiooni, ja arvestades, et taoliste kuritegude avastamise

raskus on tugevalt seotud ohvri hirmu või soovimatusega kuriteost teatada, ei saa välistada

tõlgendust, et seadusandja eesmärk oli lisaks seksuaalse enesemääramise vastastele

kuritegudele (KarS §-d 141–147)45 hõlmata erandiga ka teisi sel perioodil kehtinud alaealisi

puudutavaid seksuaalkuritegusid, nt alaealise prostitutsioonile kallutamist (KarS § 175) või

kaasaaitamist (KarS § 176), lapsporno valmistamist (KarS § 178) jne.

Sellist käsitlust toetab seadusandja kaalutlus kehtiva KarS § 1781 lg 1 sõnastuse kehtestamisel:

„seksuaalse iseloomuga süüteo“ mõistega on hõlmatud nii KarS §-des 141–1451 kui §-des 175–

179 sätestatud süüteod, mis kõik võivad olla suunatud ka alaealiste kannatanute vastu.

Arvestades, et ka KarS § 133 (inimkaubandus) ja KarS § 1331 (inimkaubanduse toetamine)

koosseisud kätkevad endas seksuaalse iseloomuga tegevusi mh alaealiste vastu, on seadusandja

tahtega kooskõlaline tõlgendus, mille kohaselt „alaealiste vastu suunatud seksuaalse

iseloomuga süüteoks“ võib pidada KarS §-des 133, 1331, 141–1451 ja 175–179 sätestatud

seksuaalkuritegusid, mille põhikoosseis või kvalifitseeritud koosseis näeb teo subjektina

(kannatanuna) ette noorema kui 18-aastase isiku.

Erandi kohaldamisala laiendamisel on põhiküsimuseks, kas konkreetse kuriteo olemusest (sh

selle kahjulikest tagajärgedest alaealisele kannatanule) tuleneb arvestatav võimalus, et kuritegu

on raskesti avastatav, sest kannatanu ei ole enne täisealiseks saamist võimeline kuriteost

teatama ja menetlejatel puudub muu mõistlik viis kriminaalmenetlust algatada. Seda on

võimalik hinnata kuriteokoosseisude kirjelduse alusel.

 KarS § 133 lg 2 p 2: alaealise vastu suunatud inimkaubandus, mh prostitutsioonis või

muus seksuaalses tegevuses ärakasutamise võimaldamine vägivaldsete meetodite abil

(vabaduse võtmine, jõukasutus või muud sunnimeetmed, vägivald, pettus, kelmus,

ähvardamine jne) – kuivõrd prostitutsiooni mõistega on juba iseenesest hõlmatud

eelkõige suguühte toimepanemine, on see võrdsustatav KarS §-de 141–1451 kohaste

süütegude olemusega, mille kahjulikud tagajärjed takistavad alaealisel kuriteost teatada

KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes. Eeltoodut arvestades hõlmab

kuriteokoosseis erinevaid tegusid, millest vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu

lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi

täiendamine konkreetse kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb

hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.

 KarS § 1331 lg 2 p 2: inimkaubanduse ohvriks olevalt alaealiselt seksi ostmine või tema

osutatavate teenuste kasutamine – kuriteokoosseisu ühe alternatiivina hõlmab mõiste

seks eelkõige suguühet, mis on võrdsustatav KarS §-de 141–1451 kohaste süütegude

olemusega, mille kahjulikud tagajärjed takistavad alaealisel kuriteost teatada KarS § 81

lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes. Eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis

erinevaid tegusid, millest vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg

7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse

44 Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus 931 SE, algteksti lk 25: Karistusseadustiku

üldosas muudetakse süütegude aegumise regulatsiooni. /---/ Aegumise tähtaegasid käesoleva eelnõuga ei muudeta. Erandiks

on alaealise vastu toimepandud seksuaalkuriteod, mille varjatud olemuse tõttu võiks aegumine peatuda kuni ohvri täisealiseks

saamiseni.

Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus 931 SE, algteksti lk 32: Uue alusena on lõike 7

punktis 3 toodud aegumise kord seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude osas, kus tegu on toime pandud alaealise

suhtes. Analoogiline erandlik kuriteo aegumise kord kehtib ka nt Rootsis, Soomes, Taanis, Prantsusmaal ja Saksamaal. Erandi

kehtestamist põhjendab alaealise vastu suunatud seksuaalkuritegude olemus ja avastamisraskused. Aegumistähtaja

pikendamine ei lahenda tõendamisprobleeme, mis kaasnevad pikka aega tagasi toimepandud kuriteo uurimisega, kuid teisalt

on aegumise tõttu menetluse lõpetamine kannatanute seisukohast kahjulikum tagajärg. 45 Karistusseadustiku 15.03.2007 jõustunud redaktsioonis. https://www.riigiteataja.ee/et/akt/12792390

14

kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt

üksikjuhtumi asjaoludele.

 KarS § 175: alaealise vastu suunatud inimkaubandus, mh prostitutsioonis või muus

seksuaalses tegevuses ärakasutamise võimaldamine ilma vägivaldsete meetoditeta –

kuriteokoosseisu üks teoalternatiiv sisaldab prostitutsioonis ärakasutamist. Mõistega

prostitutsioon on hõlmatud eelkõige suguühte toimepanemine, mis on võrdsustatav

KarS §-de 141–1451 kohaste süütegude olemusega, mille kahjulikud tagajärjed

takistavad alaealisel kuriteost teatamast KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.

Eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis erinevaid tegusid, millest vähemalt üks

õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi

kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse kuriteokoosseisuga

põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.

 KarS § 1751: lapspornole juurdepääsu taotlemine ja selle jälgimine –

o juurdepääsu taotlemine – olukorras, kus alaealist on vaadeldava

kuriteokoosseisu mõttes seksuaalselt kuritarvitatud, sh tema tahte vastaselt

mõjutatud osalema pornograafilise või erootilise sisuga teoses, ei pruugi

alaealine teadlik olla ega teadlikuks saada konkreetsest kuriteost ja/või selle

toimepanijast (st isikust, kes vastava sisuga teosele eelkõige internetis46

juurdepääsu taotleb). Sellisel juhul ei saa kannatanult ka täisealiseks saades

mõistlikult eeldada kuriteost teatamist, mistõttu ei saa kuriteo avastamise raskus

mõistlikult olla seostatav kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud

erandi mõttes.

o jälgimine – olukord, kus alaealist on tema tahte vastaselt mõjutatud osalema

pornograafilise või erootilise sisuga teoses kolmandate isikute (toimepanijate)

vahetu jälgimise all n-ö otseülekande ehk live’na47. Alaealine võib olla teadlik

või saada hiljem teadlikuks ka jälgijate isikutest, sh olles võimeline neid

vajadusel ka tuvastama (nt mäletab jälgija nime, nägu või riietust, mäletab

veebikontosid, mis on seostatavad reaalsete isikute ja IP-aadressidega, vms).

Kuna ainuüksi pornograafilise või erootilise sisuga teoses esinemine mõjutab

oluliselt lapse psüühikat, saab kannatanult ka täisealiseks saades mõistlikult

eeldada kuriteost teatamist ning kuriteo avastamise raskus on seostatav

kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.

o eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis kahte teoalternatiivi, millest

vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud

erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse

kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt

üksikjuhtumi asjaoludele.

 KarS § 178: koosseis seisneb alaealist pornograafilises või erootilises situatsioonis

kujutava teose (taasesitatava pildi, filmi, kirjutise) valmistamises, hoidmises, teisele

üleandmises, näitamises või muul viisil kättesaadavaks tegemises.

o Kuriteokoosseis ei eelda teoses kujutatud isiku (nt alaealise modelli) olemasolu

või tema tuvastamist ning piisab ainuüksi sellise teose olemasolust ja selle

koosseisupärasest käitlemisest.48 Seega on tegu koosseisupärane ka siis, kui

reaalselt eksisteerivat kannatanut pole ja tegemist on vaid

fiktiivpornograafiaga49, kus teos luuakse, s.o valmistatakse puhtalt

kujutlusvõime põhjal (nt maal, joonistus, jutt) või teisi teoseid aluseks võttes (nt

vanadest filmidest uue monteerimine, üksikutest piltidest raamatu või galerii

46 Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, § 1751, komm-d 3.2.1-3.2.2. 47 Ibid, § 175, komm. 3.10.2c. 48 Ibid, § 178, komm 3.2.2, vt ka TlnRnK 1-15-11024 p 20.1. 49 Ibid, § 175 komm 3.10.2.

15

koostamine, fotolt mahajoonistamine jne).50 Nii võib kuritegu olla toime pandud

ka ilma reaalse alaealise kannatanuta, mis välistab ka vastava võimaluse KarS §

81 lg 3 p 7 erandi kohaldamiseks.

o Samas on koosseis täidetud ka olukorras, kus teose valmistamisel on modellina

kasutatud tuvastatavat alaealist isikut. Sellisel juhul saab kannatanult

täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist ja kuriteo avastamise

raskus on seostatav kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud

erandi mõttes.

o Sarnaselt ülaltoodud põhjendustega § 1751 kohta ei pruugi olla alaealisel

kannatanul informatsiooni selle kohta, kes vastavaid teoseid hoiab, näitab,

teistele üle annab või muul viisil kättesaadavaks teeb. Sellisel juhul ei saa

kannatanult ka täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist,

mistõttu ei saa kuriteo avastamise raskus mõistlikult olla seostatav kannatanu

alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.

o Eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis erinevaid tegusid, millest

vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud

erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse

kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt

üksikjuhtumi asjaoludele;

 KarS § 1781: tunnistatakse karistatavaks alaealise seksuaalse enesemääramise ja tema

normaalse vaimse ja seksuaalse arengu vastu suunatud kuriteo ettevalmistamine.51 Kuna

tegu ei hõlma kriminaalõiguslikult lapse õigushüvede vahetut kahjustamist, ei ole

mõistlikult eeldatav, et kuritegu võiks alaealisele põhjustada sellisel määral füüsilisi või

vaimseid kannatusi, mis takistaksid ka alaealisena kuriteost teatada. Sellest tulenevalt

saab kannatanult ka täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist, kuid

kuriteo avastamise raskus ei ole mõistlikult seostatav kannatanu alaealisusega KarS §

81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.

 KarS § 179: kaitstavaks õigushüveks on lapseealise normaalne vaimne ja seksuaalne

areng. Koosseisulised teod kätkevad endas psühholoogilisel tasandil lapse seksuaalset

ahvatlemist (nt pornograafia näitamine, lapse nähes eneserahuldamine või muu sugulise

iseloomuga teo tegemine, rääkimine või kirjutamine seksuaalkäitumist ülistavas

vormis)52 – kui laps taolist käitumist pealt näeb või kogeb, võib tal tekkida erinevaid

kujutluspilte seksuaalkäitumisest ja seksuaalaktidest, mida laps võib hiljem konkreetse

toimepanijaga seostada, põhjustades potentsiaalselt (uuesti) hilisemaid traumaatilisi

läbielamisi. Sellest tulenevalt saab kannatanult ka täisealiseks saades tulevikus

mõistlikult eeldada kuriteost teatamist ning kuriteo avastamise raskus on seostatav

kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes. Erandi

rakendamist tuleb hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.

Eelnõu kohaselt laiendatakse seega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisala

eelkõige KarS §-des 133, 1331, 175, 1751 178 ja 179 sätestatud kuritegudele.

Eelnõu § 1 punktidega 5–7 muudetakse KarS § 1751 pealkirja ja lõiget 1 ning § 178 pealkirja.

Tegemist on terminimuudatusega, mille kohaselt termin „lapsporno“ asendatakse viidatud

sätete pealkirjades ja tekstis sisu poolest täpsema ja väljenduse poolest kohasema terminiga

50 Ibid, § 175, komm 3.3. 51 Vt KarS § 1781 selgitused lk 10. 52 Ibid, § 179, komm-d 3.5.1-3.5.2.

16

„lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“. Seda on soovitanud nii ÜRO Lapse

Õiguste Komitee53, Interpol54 kui ka mitmed eksperdid55, 56.

3.2. Eelnõu §-ga 2 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku (KrMS). Paragrahv koosneb

ühest punktist.

Eelnõu § 2 punktiga 1 asendatakse KrMS § 4896 lg 1 p-s 4 sõna „lapsporno“ sõnadega „lapse

seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“. Kuna samasugune terminimuudatus tehakse

KarS-is (vt eelnõu § 1 p-d 5–7), tehakse õigusselguse ja õiguse ühetaolise kohaldamise huvides

vastavad muudatused ka KrMS-is.

3.3. Eelnõu §-ga 3 muudetakse ja täiendatakse ohvriabi seadust järgmiselt

3.3.1. Seaduses asendatakse sõnad „traumast taastumist toetav vaimse tervise abi“ sõnadega

„psühholoogiline abi“ vastavas käändes. Termin „psühholoogiline abi“ on kasutusel Euroopa

Liidu ohvrite õigusi käsitlevates õigusaktides, milles nähakse ette ohvritele psühholoogilise toe

ja abi kättesaadavus. Terminoloogia ühtlustamine aitab selgemalt esile tuua, et Eesti

ohvriabisüsteemis pakutav teenus vastab Euroopa Liidu õigusest tulenevatele nõuetele.

Muudatuse eesmärk on kasutada teenuse tegelikku sisu täpsemalt kirjeldavat ning sihtrühmale

ja koostööpartneritele arusaadavamat terminit. Kehtiv sõnastus on pikk ja raskesti kasutatav

ning ei peegelda üheselt teenuse olemust. Samuti ei erista see teenust piisavalt muudest

ohvriabiteenustest, kuna traumast taastumise toetamine on läbiv eesmärk ohvriabisüsteemis ega

ole üksnes kõnealuse teenuse eripära.

Termin „psühholoogiline abi“ kirjeldab täpsemalt teenuse sisu. Teenust osutavad asjakohase

ettevalmistuse ja kvalifikatsiooniga spetsialistid, sealhulgas psühholoogid, psühholoog-

nõustajad ja psühhoterapeudid, kellele on ohvriabi seaduse alusel kehtestatud

kvalifikatsiooninõuded. Teenuse eesmärk on toetada kuriteo- või vägivallakogemuse tõttu

kahju kannatanud inimese psühholoogilist taastumist, toimetulekut ja heaolu professionaalse

abi kaudu.

Muudatuse ettevalmistamisel analüüsiti ka võimalust kasutada terminit „vaimse tervise teenus“.

Muudatus aitab vältida ka võimalikku segadust teiste õigusaktides kasutatavate mõistetega.

Näiteks sotsiaalhoolekande seaduses kasutatakse terminit „vaimse tervise teenus“

psühhosotsiaalse ja psühholoogilise abi koondnimetusena kohaliku omavalitsuse

korraldatavate teenuste kontekstis. OAS-is ei hõlma kõnealune teenus psühhosotsiaalset abi

samas tähenduses, kuna psühhosotsiaalne abi on ohvriabis läbiv lähenemine ning kuulub kõigi

teenuste lahutamatu osana teenuste osutamise juurde. Seetõttu ei oleks termin „vaimse tervise

teenus“ või „vaimse tervise abi“ kasutamine ohvriabi seaduses piisavalt täpne ega toetaks

õigusselgust.

Samuti on termin „psühholoogiline abi“ kooskõlas ohvriabi valdkonnas väljakujunenud

praktikaga. Enne 2023. aastal jõustunud uut OAS-i kasutati sama teenuse kohta nimetust

„psühholoogiline abi“ juba alates 2005. aastast. Lisaks kasutatakse OAS-is juba praegu

termineid „psühholoogiline abi“ ja ka „psühholoogiline nõustamine“ mitme ohvriabiteenuse

53 CRC Committee. (2019). Guidelines regarding the implementation of the Optional Protocol to the Convention on the Rights

of the Child on the sale of children, child prostitution and child pornography. CRC/C/156. Paragraph 60. 54 Interpol. Appropriate terminology. 55 Frangež, D., Klančnik, A. T., Kare, M. Ž., Ludvigsen, B., Kończyk, J., Perez, F. R., Veijalainen, M., Lewin, M. (2015) The

Importance of Terminology Related to Child Sexual Exploitation. Revija za kriminalistiko in kriminologijo, (66), 4. 56 ECPAT International. (2025). The Second Edition of the Terminology Guidelines for the Protection of Children from Sexual

Exploitation and Abuse.

17

kirjeldamisel, sealhulgas naiste tugikeskuse teenuse, inimkaubandusohvrite teenuse ja

seksuaalvägivalla kriisiabi teenuse osana. Terminid on seetõttu valdkonnas tuntud, arusaadavad

ja järjepidevalt kasutuses.

Muudatus ei muuda teenuse sisu, sihtrühma, korraldust ega teenuse osutajatele kehtestatud

kvalifikatsiooninõudeid. Muudetakse üksnes teenuse nimetust, et see oleks selgem, sisuliselt

täpsem ning paremini kooskõlas teenuse tegeliku eesmärgi ja olemusega.

3.3.2. OAS-i § 7 lõiget 1 täiendatakse, et viia säte vastavusse direktiivi artiklitega 1 ja 18.

Artikkel 1 näeb ette miinimumnormid naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamiseks ja

tõkestamiseks ning punkt b kohustab tagama igas vormis naistevastase vägivalla või

perevägivalla ohvrite õigused enne kriminaalmenetlust, kriminaalmenetluse vältel ning

asjakohase aja jooksul pärast seda. Artikli 18 lõigete 1 ja 3 kohaselt peavad pädevad asutused

suunama ohvrid tugiteenustele ning võivad edastada selleks vajalikke isikuandmeid sõltumata

ohvri nõusolekust. Direktiivi põhjenduspunkt 38 viitab asjaolule, et ohvrid vajavad tavaliselt

kohe kaitset ja spetsialiseeritud abi, mistõttu tuleb individuaalset hindamist alustada kohe, kui

ohver on pädevate asutustega ühendust võtnud, kui tekib kahtlus, et inimene on ohver, või ka

siis, kui kolmas isik on süüteost teatanud.

OAS-i § 7 kehtiva lõike 1 kohaselt edastatakse kannatanu andmed Sotsiaalkindlustusametile

üksnes juhul, kui kriminaalmenetluses on tuvastatud kannatanu erikohtlemise ja kaitse vajadus.

Seega on kehtivas õiguses andmete edastamine seotud menetleja hinnanguga ning eeldab

kriminaalmenetluse olemasolu ja selles tehtud otsust. Eelnõuga muudetakse nimetatud sätet

selliselt, et andmete edastamine ei sõltu enam üksnes kriminaalmenetlusest ega selle käigus

tehtud hinnangust, vaid see laieneb automaatselt perevägivalla, seksuaalvägivalla,

inimkaubanduse ja naistevastase vägivalla ohvritele sõltumata menetluse staadiumist või selle

olemasolust. Tegemist on sisulise muudatusega, millega muudetakse andmete edastamine

tingimuslikust lahendusest kategooriapõhiseks ja direktiivi nõuetele vastavaks. Naistevastase

vägivalla ohvrid võivad olla ühtlasi inimkaubanduse ohvrid, kuid tagamaks paremini

inimkaubandusevastase direktiivi57 artikli 11 täitmine, mis eeldab ka inimkaubanduse ohvrite

abistamist juba enne kriminaalmenetlust, lisatakse kategooriana ka inimkaubanduse kuritegu.

Direktiiviga loodud ootus liikmesriikidele on mõistlik, et tagada ohvrite varajane jõudmine

tugiteenustele ka juhul, kui nad ise abi ei otsi. Teaduskirjanduses on korduvalt tuvastatud, et

raskeimate isikuvastaste kuritegude ohvrid ei pöördu sageli abi saamiseks omal algatusel, mis

on seotud hirmu, trauma ja sõltuvussuhetega. Samuti on leitud, et institutsiooni algatatud

esmane kontakt suurendab märgatavalt teenuste kasutamise tõenäosust ning vähendab korduva

vägivalla riski, mistõttu on kohene suunamine igati põhjendatud.

Ka eelnõuga lisatavate ohvrite andmete töötlemisel jääb kehtima OAS-i § 7 lõige 5, mille

kohaselt sama paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud ohver, kelle andmed on SKA-le edastatud, ei

soovi, et tema andmeid töödeldakse ohvriabi pakkumiseks, lõpetab SKA andmete edasise

töötlemise isikult sellekohase teate saamisel kohe. See tähendab, et olenemata sellest, kas

andmed edastati sõltumata kannatanu soovist või ohvri soovil, lõpetab SKA isiku andmete

töötlemise. Inimene ei pea tegema kirjalikku avaldust, piisab suulisest ütlusest, et ta teenuseid

ei soovi.

3.3.3. OAS-i § 8 pealkirja lisatakse ka ohvri abistamine ja juhtumitega seotud andmete

töötlemine. Muudatus on seotud paljude direktiivi artiklitega ning seab asutuste koostöö ja

ohvri vajaduste hindamise uude raamistikku. Artikli 16 kohaselt tuleb võimalikult varases

57 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32011L0036&qid=1768388406648.

18

etapis, nt esmakordsel kokkupuutel pädevate asutustega või niipea kui võimalik pärast

esmakordset kokkupuudet teha ohvri individuaalne hindamine koostöös kõikide asjaomaste

pädevate asutustega, sh asjakohaste tugiteenuste osutajatega, nagu ohvrite turvakeskused,

spetsialiseeritud teenuste osutajad, sotsiaalteenuste osutajad, tervishoiutöötajad, varjupaigad jt.

Artikli 17 kohaselt tuleb hindamisel arvesse võtta ohvri individuaalseid toetusvajadusi,

arvestades ohvri individuaalseid asjaolusid, sh ohvri enda hinnangut olukorrale. Artikli 18 järgi

edastavad pädevad asutused ohvrit ja tema olukorda käsitlevad asjakohased isikuandmed

asjaomastele tugiteenuste osutajatele. Artiklid 16, 17, 18, 21, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 37 ja

41 sõnastavad need osalised, kes peavad ohvri abistamiseks koostööd tegema. Artikkel 40

annab kohustuse mitme asutuse koostööks, rõhutades kaitse- ja toetusmeetmete koordineeritud

pakkumise olulisust. Direktiivi põhjenduspunkt 40 sedastab, et ohvri riskihindamise ja

asjakohaste abimeetmete valikusse peavad olema kaasatud mitte üksnes õiguskaitseasutused,

vaid kõik pädevad ja asjaomased asutused, sh tuleb individuaalset hindamist teha korrapäraselt.

3.3.4. OAS-i § 8 täiendatakse lõigetega 3–5, milles sätestatakse Sotsiaalkindlustusameti õigus

kaasata ohvri abistamisse eri asutusi ning töödelda selleks vajalikku teavet. Samuti sätestatakse

detailne loetelu isikuandmetest, mida võib ohvri abistamise eesmärgil tema nõusolekul

töödelda, ning täpsustatakse asutused ja spetsialistid, keda võib juhtumikorraldusse kaasata.

Kehtiva seaduse § 8 kohaselt küll hinnatakse ohvri abivajadust, kuid säte ei reguleeri piisava

täpsusega asutuste koostööd ega määra selgelt kindlaks, millises ulatuses ja millised osalised

võivad andmeid töödelda. Tegemist on üldise normiga, mis ei loo otsest õiguslikku alust

süsteemseks võrgustikutööks.

Lõikes 3 täpsustatakse, et Sotsiaalkindlustusametil on ohvri nõusolekul tema abistamiseks,

tema abivajaduse hindamiseks ja sellega seotud andmete ja koostöö tegemiseks õigus kaasata

asjaomaseid asutusi ja spetsialiste. Nende eesmärkide täitmiseks on õigus andmeid töödelda ka

menetlusse kaasatud osalistel. Seni on sellist koostööd tehtud ainult suure riskiga perevägivalla

juhtumite korral, aga direktiiv sellist erisust ette ei näe – koostöö ja andmete vahetamine peab

toimuma kõikide naistevastase vägivalla ja perevägivalla juhtumite korral sõltumata nende

riskiastmest vms. Lisaks eelmises punktis nimetatud direktiivi artiklitele on muudatus seotud

ka Istanbuli konventsiooni artikliga 28, mis sätestab, et ametnikele kehtestatud

konfidentsiaalsusnõuded ei tohi olla takistuseks naistevastase vägivalla ja perevägivalla

juhtumisse sekkumisel, kui võib eeldada vägivalla kordumist. Puudub kitsendus teha koostööd

vaid suure riskiga juhtumite korral, nagu on kehtivas OAS-is sätestatud. Seega on eelnõus

esitatud muudatus oluline ka konventsiooniga täielikuma kooskõla saavutamiseks.

17.06.2026. a vastu võetud58 ja hiljemalt 2.07.2028. a üle võetava uuendatud kuriteoohvrite

direktiivi artikli 22 lõige 1a näeb ette individuaalse hindamise kohustuse oluliselt laiemale

ohvrite ringile (terrorismi-, organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse, soolise vägivalla,

naistevastase vägivalla ja perevägivalla, seksuaalvägivalla, sealhulgas laste seksuaalse

kuritarvitamise, ärakasutamise või vaenukuritegude, piinamise ja sunniviisilise kadumise

ohvrid, samuti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi artiklites 6, 7, 8 ja 8a määratletud

genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja agressioonikuritegude ohvrid, ning

puuetega ohvrid, samuti pereliikmed), mistõttu ei ole mõttekas piirata sihtrühma, kelle puhul

tuleb vajaduse korral koostöös nende probleeme lahendada.

Lõikes 4 sätestatakse isikuandmed, mida Sotsiaalkindlustusametil on õigus töödelda. Need on

OAS-i § 10 lõike 2 punktides 1–8 ja 10 sätestatud isikuandmed ehk siis varem kokku lepitud

asutuste vahel kui vajalikud andmed ohvri seisukorra ja abivajaduse hindamiseks.

58 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX:32026L1472

19

Lõikes 5 täpsustatakse, milliste asutuste ja spetsialistidega § 8 lõikes 3 nimetatud eesmärke

täidetakse. Loetelu järgib direktiivi artiklites 16, 17, 18, 21, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 37 ja 40

sätestatud suuniseid.

Kokkuvõttes muutub regulatsiooni olemus: kui kehtivas seaduses on tegemist abivajaduse

hindamisega asutusesiseselt, siis uue redaktsiooni kohaselt luuakse selge õiguslik alus ka mitme

asutuse koostööle vägivalla ja kuriteo ohvrite toetamisel. Rahvusvahelised uuringud, sealhulgas

mitme asutuse koostöömudelite, nt Eestis suure riskiga perevägivallajuhtumite võrgustikutöö

mudeli MARAC hindamised on näidanud, et struktureeritud võrgustikutöö vähendab

märkimisväärselt raskete vägivallajuhtumite ja surmade esinemist. Koostöö vähendab

dubleerimise riski, mis võib põhjustada ohvrile lisakoormust (võidakse mingeid tegevusi teha

mitmekordselt, nt eri asutuste vaheldumisi ja korduvad kodukülastused). Samas vähendab

koostöö ka ohtu, et olulised riskid ja abivajadus jäävad tähelepanuta, mille tõttu ohver võib n-

ö kukkuda süsteemist välja, jääda vajaliku abita ja sattuda isegi korduva vägivalla ohvriks.

3.3.5. Praktikaga vastavusse viimiseks täpsustatakse OAS-i § 10 lõike 6 punkti 4, mille kohaselt

võib kaasata asjaomase asutuse või isiku, kes osutab lepingu alusel ohvriabi. Kehtivas seaduses

nimetatud halduslepingu ja asutuse kitsendus ei ole pädev, kuna ohvriabi võivad osutada ka

muu lepingu alusel töötavad asutused ja isikud, näiteks traumast taastumist toetava vaimse

tervise teenuse osutajad (eelnõu kohaselt psühholoogilise abi osutajad).

3.3.6. OAS-i § 10 lõiget 6 täiendatakse punktiga 51, mille kohaselt lisatakse kaasatavate isikute

hulka asjaomane tervishoiuteenuse osutaja, mida kehtivas õiguses ei ole sõnaselgelt ette nähtud.

Tegemist on ainult täpsustusega, mitte praktika muutmise või uue kohustusega. Koostöö juba

toimib suure riskiga perevägivalla juhtumite korral: kaasatud on nt vaimse tervise õdesid ja

meditsiinitöötajaid. Osalemine on vabatahtlik ka edaspidi ja sõltub konkreetsest juhtumist ja

spetsialisti võrgustikus osalemise tahtest. Ka senises sõnastuses võis muid asutusi või

spetsialiste, sh tervishoiutöötajaid, kaasata (OAS § 10 lg 6 p 7), kuid täpsustus on vajalik, kuna

direktiiv otsesõnu viitab tervishoiutöötajatele kui individuaalse hinnangu andjatele ja

koostöövõrgustiku liikmetele (art 16 p 6). See on ühtlasi seotud direktiivi artikli 16 lõigetega

2–4 ning artikli 17 lõikega 1, mille kohaselt tuleb kaitsemeetmete määramisel arvestada ohvri

olukorra ja riskidega.

3.3.7. OAS-i § 11 muudatus on tingitud OAS-i § 8 täiendamisest ning tagab selle, et ohvriabi

vahetult osutavad isikud ja nii OAS-i § 10 kui § 8 alusel infot saanud isikud peavad hoidma

konfidentsiaalsena neile ohvriabi osutamisel teatavaks saanud andmeid ohvri ja juhtunuga

vahetult seotud isikute kohta, kui seaduses või kokkuleppel ohvriga ei ole ette nähtud teisiti.

3.3.8. OAS-i § 14 täiendatakse lõikega 32. Lõike 32 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus

määrusega naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise, ennetamise ja koolitusega

tegelevate asutuste ülesanded ning ohvrite abistamise suunamismehhanismi.

Muudatuse eesmärk on luua õiguslik alus ühtse ja selge koostööraamistiku kehtestamiseks

naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamisel, tõkestamisel ning ohvrite abistamisel.

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla juhtumid puudutavad sageli samaaegselt mitut

valdkonda, sealhulgas õiguskaitset, sotsiaalkaitset, tervishoidu, haridusvaldkonda ja

lastekaitset. Seetõttu sõltub ohvri tõhus kaitse ja abistamine suurel määral eri asutuste võimest

teha koordineeritud koostööd ning tagada ohvri jõudmine vajalike teenuste ja tugimeetmeteni.

Direktiivi artikkel 38 näeb ette koordineeritud poliitika ja koordineerimisasutused. Artikli 38

lõike 2 järgi peavad liikmesriigid määrama või looma mitu ametiasutust, mis vastutavad kõikide

direktiiviga hõlmatud vägivallavormide ennetamise- ja tõkestamispoliitika ja -meetmete

20

koordineerimise, rakendamise, järelevalve ja hindamise eest. Lõike 3 järgi koordineerivad

nimetatud ametiasutused ka andmete kogumist ning analüüsivad ja levitavad kogumise

tulemusi. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi artikkel 40 näeb ette

liikmesriikide kohustuse kehtestada asjakohased mehhanismid, mis tagavad asjaomaste

asutuste, ametite ja organisatsioonide tõhusa koordineeritud ja tulemusliku koostöö ohvrite

kaitsmisel ning toetamisel. Direktiivi kohaselt peavad sellesse koostöösse olema kaasatud muu

hulgas õiguskaitseasutused, õigusasutused, sotsiaalteenuste osutajad, tervishoiu- ja

haridusasutused, lastekaitseasutused ning spetsialiseeritud tugiteenuste osutajad.

Direktiivi põhjenduspunktides rõhutatakse, et perevägivalla ja seksuaalvägivalla ohvrid

vajavad sageli kiiret ja spetsialiseeritud abi ning et nende riskide hindamisse ja abistamisse

peavad olema kaasatud kõik pädevad asutused. Samuti märgitakse, et selline koostöö peab

tuginema liikmesriigi kehtestatud selgetele suunistele.

Kehtivas õiguses osalevad naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamises ning ohvrite

abistamises mitu asutust, kuid nende rollid, koostöökorraldus ja ohvri suunamise põhimõtted ei

ole terviklikult ühes õigusaktis sätestatud. Praktikas on välja kujunenud erinevad

koostöömudelid, sealhulgas suure riskiga perevägivalla juhtumite käsitlemiseks kasutatav

MARAC-mudel, kuid puudub üldine kord, mis määraks osalevate asutuste ülesanded ja

koostöökorra laiemalt kogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise valdkonnas.

Volitusnorm võimaldab Vabariigi Valitsusel kehtestada määrusega ohvrite abistamise

suunamismehhanismi, mis kirjeldab asjaomaste asutuste rolli, ülesandeid, koostööpõhimõtteid

ning ohvri teenustele suunamise korda. Suunamismehhanismi eesmärk on tagada, et

vägivallaohver jõuaks võimalikult varakult tema vajadustele vastavate abi- ja tugiteenusteni

ning et erinevate asutuste tegevus oleks omavahel koordineeritud.

Samasugust lähenemist kasutatakse rahvusvaheliselt ka teistes ohvriabiga seotud

valdkondades. Näiteks inimkaubanduse valdkonnas peetakse oluliseks riikliku

suunamismehhanismi olemasolu, mille kaudu määratakse kindlaks osalevad asutused, nende

ülesanded, koostöökorraldus ja ohvri teenustele suunamise põhimõtted. OAS-i § 14 lõige 31

sätestab sellise süsteemi inimkaubanduse puhul. Mehhanismi eesmärk on tagada ohvrite

varajane tuvastamine, tõhus abistamine ja asutustee koostöö. Samad eesmärgid on asjakohased

ka naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite kaitsel.

Lõikes 32 sisalduv volitusnorm võimaldab kehtestada paindliku regulatsiooni, mida saab

vajaduse korral muuta ja täiendada valdkonna arengu, rahvusvaheliste kohustuste ning

praktikas ilmneva vajaduse kohaselt. Kuna koostöös osalevate asutuste ring, nende ülesanded

ning koostöövormid võivad ajas muutuda, on nende küsimuste reguleerimine Vabariigi

Valitsuse määruse tasandil põhjendatud ja kooskõlas direktiivi eesmärgiga tagada tõhus ning

hästi koordineeritud ohvrite kaitse süsteem.

3.3.9. OAS-i § 14 täiendatakse lõikega 5, mis annab Sotsiaalkindlustusametile õiguse kasutada

ohvriabiteenuse paremaks korraldamiseks teenusele suunatud isikute kontaktandmeid (s.h

sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse (STAR) kantud kontaktandmeid), et pärida

ohvriabiteenuse saajalt tagasisidet temale osutatud teenusega rahulolu kohta.

Ohvriabiteenuste osutamise järel ohvriga ühenduse võtmine teenuse kvaliteedi ja rahulolu

hindamiseks on vajalik, et täita naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi

eesmärki tagada soo-, trauma- ja lapsetundlikul viisil ning taasohvristamata ohvrite vajadustele

vastav spetsialiseeritud abi. Seetõttu on põhjendatud koguda ohvritelt tagasisidet teenuse

kasutamise kohta, kuna see võimaldab hinnata teenuse vastavust ohvri vajadustele ning

21

parandada teenuse kvaliteeti. Oluline on ka kindlus, et riigieelarvelisi ressursse kasutatakse

asjakohaste ja kvaliteetsete teenuste osutamiseks. Tagasisidet ei ole mõtet küsida

teenuseosutajatelt, kellele ei saa panna kohustust hinnata omaenda tööd. See peab tulema abi

saanud inimestelt, kes saavad õiguse hinnata neile pakutu sobivust jm teenusega seotut.

Eelnõu kohaselt on Sotsiaalkindlustusametil õigus kasutada kontaktandmeid, et pärida

ohvriabiteenuste saajalt tagasisidet temale osutatud teenusega rahulolu kohta. Muudatuse

eesmärk on saada tagasisidet ohvriabiteenuste kohta, mida inimene on Sotsiaalkindlustusameti

poole pöördudes kasutanud. Klientide tagasisidet teenuste parandamiseks kogutakse näiteks ka

päästeseaduse § 91 lõike 6 alusel, mille kohaselt on hädaabiteadete ning abi- ja infoteadete

andmekogu vastutaval töötlejal õigus kasutada andmekogusse kantud kontaktandmeid, et

pärida hädaabinumbrile helistajalt või lühisõnumi saatjalt tagasisidet temale osutatud teenusega

rahulolu kohta. Samuti näiteks ka relvaseaduse § 24 lõike 20 järgi on õigus kasutada registrisse

kantud kontaktandmeid, et pärida tagasisidet isikule teenistus- ja tsiviilrelvade registri kaudu

osutatud teenusega rahulolu kohta.

Kuna muudatuse kohaselt saab Sotsiaalkindlustusamet õiguse kasutada isikute

kontaktandmeid, et küsida oma avalike teenuste kohta tagasisidet, antakse talle sel eesmärgil

ka õigus töödelda vajalikke isikuandmeid. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1

punktist b tuleneb kohustus määrata täpselt ja selgelt kindlaks isikuandmete töötlemise

eesmärk, muu hulgas selleks, et tagada isikuandmete töötlemise läbipaistvus (art 5 lg 1 p a) ja

põhiõigus informatsioonilisele enesemääramisele.

Kui isikuandmeid kasutatakse selleks, et võtta isikuga hiljem ühendust ja küsida tagasisidet

ohvriabiteenuste kasutamise kohta, on see andmete teisel eesmärgil töötlemine. IKÜM-i artikli

6 lõike 4 järgi peab muul eesmärgil isikuandmete töötlemiseks olema nõusolek, liikmesriigi

õiguslik alus või hinnang uue eesmärgi ühilduvuse kohta. Avaliku võimu ülesannete täitmine

vajab seaduslikku alust. Liikmesriigi õiguslik alus peab IKÜM-i artikli 6 lõikes 4 sisalduvatele

kriteeriumitele vastamiseks teenima mõnda eesmärki, mis on IKÜM-i artikli 23 lõikes 1

nimetatud ning olema ka vajalik ja proportsionaalne. Nimetatud eesmärkidest tuleb kõne alla

artikli 23 lõike 1 punktis e nimetatud liikmesriigi muu üldist avalikku huvi pakkuv oluline

eesmärk.

Isikute kontaktandmete kasutamine, et uurida nende rahulolu teenusega, on piisavalt kaalukas,

et käsitada seda liikmesriigi muu üldist avalikku huvi pakkuva olulise eesmärgina ja töödelda

andmeid teisel eesmärgil. Selleks, et arendada teenuseid nii, et need vastaksid parimal moel

abivajajate ootustele, on oluline kliendikesksus. Seetõttu on vaja teenuste arendamiseks ja

kvaliteedi tagamiseks arvestada klientide vahetu tagasisidega. Kliendile jääb alati õigus

keelduda tagasiside andmisest. Et vähendada tagasiside küsimise ootamatust, on võimalik saata

eelteavitus lühisõnumiga, millest keeldudes saab inimene arvata end juba ette tagasiside andjate

hulgast välja.

Sotsiaalkindlustusametisse pöördus 2025. aastal ohvriabi vajadusega juba enam kui 20 000

inimest. Ohvriabiteenuste kasutajate rahulolu on uuritud nt naiste tugikeskuse teenuse puhul59,

samuti prostitutsiooni kaasatutele osutatud teenuste puhul60. Teiste teenuste kohta puudub

tegelikult info, mis suunas ja kuidas teenuse kvaliteeti parandada ja ohvrite vajadustele

vastavamaks kujundada. Lisaks ei ole taoliste uuringute tegemine ressursipuudusel

59 Kantar (2021). Naiste tugikeskuste uuringute aruanne. Kliendid, töötajad ja

Koostööpartnerid. Sotsiaalkindlustusameti tellimusel. https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2022-

10/ntk_2021_kogemusuuringu_aruanne.pdf. 60 Lõhmus L, Murd A, Vorobjov S. (2023). Prostitutsiooni kaasatud naiste terviseuuring. 2021. aasta uuringu

aruanne. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.

22

korrapäraselt tehtav ega võimalda ka konkreetsete negatiivsete juhtumite puhul õigeaegselt

reageerida. Uuringu puhul võidakse koguda andmeid pikka aega pärast seda, kui inimene on

abi vajanud. Lisaks on selline meetod kohmakas ja ajamahukas ning katab väga väikest hulka

teenusekasutajatest. Seetõttu on vaja küsida tagasisidet vahetumalt ja täpsemalt.

Tagasisidet ei ole mõistlik küsida samal ajal või vahetult pärast teenuse osutamist. Ohver peab

saama rahulikult tegeleda oma juhtumi lahendamisega, rahunemisega, edasiste plaanide

seadmisega. Kontakti peab võtma veidi hiljem, aga seda tuleb teha, kuna inimesed ise tavaliselt

omaalgatuslikult teenust hindama ei hakka. Seda on juba katsetatud Justiits- ja

Digiministeeriumi algatusel. Kuriteoohvriks langenud inimestele on loodud veebipõhine

tagasiside andmise vorm, kus ohvritel on võimalik anonüümselt teada anda, milline oli nende

kogemus riigiga suhtlemisel ja kuidas neid koheldi. Paraku vaid mõnikümmend arvamust aasta

jooksul ei võimalda tuua süsteemi muutusi ei töökorralduse ega ohvrisse suhtumise vaatest.

Seetõttu on tagasiside kogumiseks parim võimalus konkreetne palve jagada teenuse saamisega

seotud kogemust. SKA järgib tagasisidet küsides andmekaitse nõudeid ja tagab, et tagasiside

andmine on kliendile vabatahtlik.

3.3.10. OAS-i 3. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 141.OAS-i § 14 lõike 2 punkt 3 sätestab

ohvriabi kriisitelefoni teenuse osutamise kohustuse, kuid kehtivas seaduses puudub kord

kriisitelefoni kõnede salvestamise kohta. Direktiivi artikkel 29 näeb ette, et liikmesriik tagab

ohvritele ööpäevaringse tasuta ja pideva ligipääsuga ohvriabiliinid, mis peavad olema

konfidentsiaalsed, turvalised ja kvaliteetsed. Kui riigil on kohustus tagada kvaliteetne ja

usaldusväärne teenus, peab tal olema ka mehhanism kvaliteedi kontrolliks, töö auditeerimiseks

ja teenuse arendamiseks. Kõnede salvestamine on oluline vahend teenuse kvaliteedi

tagamiseks, järelevalveks ja standardimiseks, sest direktiiv ei eelda lihtsalt abiliini olemasolu,

vaid toimivat ja kvaliteetset teenust. Lisatud § 141 lõige 1 näeb ette kõnede salvestamise

eesmärgi, lõige 2 annab SKA-le õiguse kõnesalvestise väljastamiseks Politsei- ja

Piirivalveametile, prokuratuurile või kohtule nende nõudmise korral süüteomenetluses tõendina

kasutamiseks, ning lõikes 3 on sätestatud salvestiste säilitamise tähtaeg.

Salvestatud info võimaldab paremat riskihindamist, täpsemat kaitsemeetmete määramist ning

aitab vältida olukorda, kus info kaob või moondub. Uuringud näitavad, et varajane info

jäädvustamine vähendab vajadust ohvrit korduvalt küsitleda ning see aitab vältida

taasohvristamist. Oluline on täpsustada, et kriisitelefonidele helistades saab jääda

anonüümseks, seda eeldab ka direktiivi artikli 29 lõige 1 ning Eesti praktika vastab sellele juba

praegu.

Kõnede salvestamine peab olema eesmärgipärane ja piiratud. Ohvriabi kriisitelefonile 116 006

tehtud kõnede salvestamise regulatsiooni sõnastuse ja kõnede säilitamise kestuse sätestamisel

on võetud eeskujuks Euroopa lasteabi numbri 116 111 kõnede säilitamise kord

(lastekaitseseaduse § 345). Salvestisi säilitatakse kuus kuud ja seni hoitakse neid Tervise ja

Heaolu Infosüsteemide Keskuse (TEHIK) haldusala serveris, kõnekeskuse programmis

isikustamata kujul. Pärast säilitamistähtaja möödumist kustuvad salvestused automaatselt ja

jäädavalt ning neid ei ole võimalik taastada. Salvestiste säilitamise tähtaeg tuleneb salvestamise

eesmärkidest, milleks on muu hulgas salvestiste kasutamine tõendina süüteomenetlustes ja

nõustamise kvaliteedi tagamine. Kuus kuud on optimaalne ja praktikas vajalikuks osutunud

periood, mille jooksul õiguskaitseasutused võivad salvestisi vajada süüteomenetluses või on

vajadus salvestist kontrollida mõne isiku esitatud kaebuse lahendamiseks. Kuivõrd salvestisi

kasutatakse ja väljastatakse piiratud juhtudel ning salvestistele on ligipääs vaid isikliku

kasutajanime ja parooliga ning tööülesannete täitmiseks, millest jääb kõnekeskuses logi, on

isikuandmed säilitamise ajal piisavalt kaitstud.

23

Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamisega kaasneb isikuandmete töötlemine ja

seega riivatakse PS §-s 26 sätestatud õigust eraelu puutumatusele. Kõne salvestisele jääv

inimese hääl on isikuandmed ning kriisitelefonile pöördumisel võivad kõnes sisalduda ka

IKÜM artikli 9 tähenduses eriliiki isikuandmed, näiteks andmed terviseseisundi, seksuaalelu

või vägivalla kohta. Seetõttu peab kõnede salvestamisel olema õiguslik alus nii IKÜM artikli 6

kui ka vajaduse korral artikli 9 lõike 2 tähenduses. IKÜM art 9 lg 2 punkt b kohaselt on

isikuandmete töötlemine lubatud, kuisee on vajalik vastutava töötleja või andmesubjekti

kohustuste täitmiseks või õiguste teostamiseks tööhõive või sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse

valdkonnas. Kavandatav OAS § 14¹ loob selleks selge riigisisese õigusliku aluse ning sätestab

töötlemise eesmärgid, salvestiste väljastamise ja säilitamise tingimused.

Kõnede salvestamise eesmärk on tagada ohvri abivajaduse täpsem väljaselgitamine ja talle

sobiva abi osutamine, võimaldada salvestise kasutamist tõendina süüteomenetluses ning tagada

ja hinnata nõustamise kvaliteeti. Nõustamise kvaliteedi tagamise eesmärki tuleb mõista

ohvriabi teenuse nõuetekohase osutamise ja ohvri õiguste kaitse tagamisena, mitte töötajate

üldise jälgimisena. Kõne salvestamine on eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, kuna

üksnes nõustaja koostatud kokkuvõte ei pruugi säilitada kogu hiljem olulist teavet.

Riive mõõdukust tagavad seaduses selgelt määratud eesmärgid, salvestiste piiratud

väljastamine Politsei- ja Piirivalveametile, prokuratuurile või kohtule ning kuuekuuline

säilitamisaeg, mille möödumisel salvestis kustutatakse. Samalaadne regulatsioon on juba

kehtestatud LasteKS §-s 345 lasteabitelefoni kõnede kohta, kus on ette nähtud samad

salvestamise eesmärgid, väljastamise võimalus ja kuuekuuline säilitamisaeg. Arvestades

ohvriabi kriisitelefoni samalaadset riiklikku kaitse- ja abifunktsiooni ning vägivallaohvrite

tõhusa kaitse olulist avalikku huvi, on kavandatav riive põhiseaduse ja IKÜM-i nõuetega

kooskõlas.

3.3.11. OAS-i § 15 lõike 2 punktis 7, 3. peatüki 9. jao pealkirjas ja §-s 28 asendatakse teenus

nimetusega „vägivallast loobumise toetamine“ nimetusega „vägivallast loobumise toetamise

teenus“. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides. OAS reguleerib ainult neid teenuseid, mida

osutab või mille korralduse eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet. Nii üldist tegevust kui seda

on „vägivallast loobumise toetamine“ võivad teha ja teevadki ka teised asutused või isikud (nt

kriminaalhooldus, kodanikuühendused). Seetõttu on oluline nii teiste asutuste,

teenuseosutajate, ohvrite kui vägivalla toimepanijate jaoks luua selgus, mis on see teenus, mille

osutamise eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet. Direktiivi artikkel 37 käsitleb

sekkumisprogramme naistevastase või perevägivalla toimepanemise ohu või selle kordumise

ennetamiseks ja minimeerimiseks. Oluline on täpsustada, mida riik pakub ohvriabiteenustena.

3.3.12. OAS-i täiendatakse §-ga 16¹, milles sätestatakse ohvriabiteenuste osutajatele, kellega

Sotsiaalkindlustusamet on sõlminud teenuse osutamiseks või tasu maksmise kohustuse

ülevõtmiseks lepingu, maksimaalseks andmete säilitustähtajaks kuni viis aastat teenuse

osutamise lõppemisest.

Muudatus tuleneb direktiivi artikli 18 lõikest 5, mille kohaselt tuleb tagada, et tugiteenusele

suunatud ohvritega seotud andmeid säilitatakse üksnes nii kaua, kui see on vajalik nende

abistamiseks. Lisatav säte puudutab nt naiste tugikeskuse teenust, mida osutavad

kodanikuühendused, mis on selleks Sotsiaalkindlustusametiga lepingu sõlminud, samuti

traumast taastumist toetava vaimse tervise abi osutajaid. Näiteks kui naistevastase vägivalla

ohver kasutab naiste tugikeskuse teenust kuni 31.12.2026, siis tugikeskus võib infot selle kohta

säilitada kuni 1.01.2031.

24

3.3.13. OAS-i § 26 lõikes 1 asendatakse sõna „hüvitada“ sõnaga „heastada“, millega

laiendatakse normi tähendust ja viiakse see kooskõlla taastava õiguse laiema eesmärgiga

taastada õiglustunne. Direktiivi artikkel 24 käsitleb kahjude hüvitamist ainult

kriminaalmenetluse raames ning silmas on peetud konkreetset rahalist hüvitamist.OAS-i § 26

kehtivas lõikes 1 kasutatakse väljendit „kahju hüvitamine“, mis viitab peamiselt varalisele

kompensatsioonile. Kuna ka praktikas on alates 2023. aastast kehtinud OAS-i puhul korduvalt

tekkinud küsimus, kas taastava õiguse teenuse raames on ohvril õigus nõuda rahalist hüvitist,

siis on vaja seadust täpsustada ja viia kooskõlla kriminaalmenetlusseadustikuga, mis räägib

kahjude heastamisest (KrMS § 2032 lg 1).

3.3.14. OAS-i § 28 vägivallast loobumise toetamise teenuse pealkirja ja lõiget 1 täiendatakse

sõnaga „teenuse“. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides. OAS reguleerib ainult neid

teenuseid, mida osutab või mille korralduse eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet. Nii üldist

tegevust kui seda on „vägivallast loobumise toetamine“ võivad teha ja teevadki ka teised

asutused või isikud (nt kriminaalhooldus, kodanikuühendused). Seetõttu on oluline nii teiste

asutuste, teenuseosutajate, ohvrite kui vägivalla toimepanijate jaoks luua selgus, mis on see

teenus, mille osutamise eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet.

3.3.15. OAS-i § 34 täiendatakse lõikega 21, millega täiendatakse psühholoogilise abi osutajate

ohvriabi seaduses sätestatud tingimustele vastavuse kontrolli. Direktiiv nõuab läbivalt turvalist,

traumateadlikku ja ohvri vajadustega arvestava teenuse osutamist. Ohvriabiteenuseid saavad

inimesed, kes on langenud vägivalla, kuriteo või muu traumeeriva sündmuse ohvriks ning kelle

hulgas on sageli lapsed, seksuaalvägivalla ohvrid, lähisuhtevägivalla ohvrid ja teised

haavatavad isikud. Neil peab olema võimalik usaldada nii teenuseosutajat kui ka riigi

korraldatud ohvriabisüsteemi tervikuna. Teenuseosutajate sobivuse kontrollimine aitab

ennetada olukordi, kus ohvritega puutuvad kokku isikud, kelle varasem käitumine või asjaolud

võivad seada ohtu ohvrite turvalisuse, heaolu või usalduse teenuse vastu. Samuti võimaldab

seadusemuudatus Sotsiaalkindlustusametil täita oma seadusest tulenevat kohustust tagada

ohvriabiteenuste kvaliteet ja ohutus. Oluline on, et teenust vahetult osutavad isikud on sellise

taustaga, mis ei sea ohtu kuriteo- ja vägivallaohvreid. Eelnõu täiendus võimaldab tagada

nõuetele vastavust ning vajaduse korral keelduda lepingu sõlmimisest või see lõpetada. Ohvri

jaoks kriitilise tähtsusega sätted on juba olemas kehtivas OAS-is. OAS-i § 12 lõike 3 punkt 3

sätestab ohvriabi osutamise keelu, kui isiku karistatus tahtlikult toime pandud kuriteo eest võib

seada ohtu teenust saama õigustatud isiku elu, tervise või vara. Karistatuse vältimise eesmärk

on tagada abistatavate turvalisus ohvriabi saamise ajal. Tööandja peab taasohvristamise

vältimiseks hindama, kas konkreetne kuritegu võib seada ohtu ohvri elu, tervise või vara. OAS-

i § 12 lõike 3 punkti 4järgi peab lapsele abi osutav isik vastama LasteKS-i §-s 20 sätestatud

nõuetele. Lapsega ei tohi töötada isik, keda on karistatud või kellele on kohaldatud sundravi

Eestis või välisriigis teatud raskete isikuvastaste või alaealise vastu suunatud kuritegude eest,

mille loetelu on esitatud LasteKS-i §-s 20. Seejuures on mõnede raskemate kuritegude puhul

lastega töötamise keeld alaline ning jääb kehtima ka pärast isiku karistusandmete kustutamist

karistusregistrist ja karistusregistri arhiivi kandmist, teiste puhul on tegemist ajutise keeluga

kehtiva karistuse kandmise ajal. Kõik ohvriabi osutavad isikud peavad vastama eespool

nimetatud tingimustele.

Peamine vastutus selle eest, et töötajad vastaksid seaduses sätestatud nõuetele, jääb endiselt

teenuseosutajale, kes on sõlminud Sotsiaalkindlustusametiga tasu maksmise kohustuse

ülevõtmise lepingu. Sotsiaalkindlustusamet jälgib seaduse nõuetele vastavust pisteliselt.

3.3.16. OAS-i normitehnilist märkust täiendatakse viidetega Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivile (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist,

25

samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2012/29/EL, millega kehtestatakse

kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse

nõukogu raamotsus 2001/220/JSK. Viimasena mainitud direktiiv on juba Eesti õigusesse üle

võetud, kuid selle viide on OAS-ist välja jäänud.

3.4. Eelnõu §-ga 4 muudetakse ja täiendatakse tsiviilseadustiku üldosa seadust (TsÜS).

Paragrahv koosneb ühest punktist.

Eelnõu § 4 punktiga 1 täiendatakse TsÜS §-i uue paragrahviga § 1531.

Kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamiseks on kannatanul õigus esitada tsiviilhagi, mida kohus

vaatab läbi kriminaalmenetluses (KrMS § 38¹ lg 1). Tsiviilhagi menetlemisele kohaldatakse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, kui KrMS ei sätesta teisiti (KrMS § 38¹ lg 6).

Tsiviilhagis sisalduva tsiviilõigusliku nõude lahendamisel kohaldatakse muu hulgas selle nõude

aegumist puudutavat normi.

TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue)

aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib

kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 153 lg-d 1 ja 2 sätestavad

koostoimes, et surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või

vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude

õiguslik alus, on

 kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust

teada sai või pidi teada saama, või

 hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse

toimumisest.

Tsiviilõigusliku nõude aegumine peatub hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või

tunnustamiseks (TsÜS § 160 lg 1), mis kohaldub analoogselt ka kriminaalmenetluses esitatava

tsiviilhagi puhul (TsÜS § 160 lg 2 p 4).

Sõltuvalt kannatanu vanusest konkreetse kuriteo toimepanemise hetkel võib tekkida olukord,

kus kuritegu avastatakse ja kriminaalmenetlus algatatakse ajal, mil tsiviilõiguslik nõue61 seoses

selle kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamisega on TsÜS 153 lg 1 või 2 mõttes juba aegunud.

Probleemi ilmestab järgmine näide.

 14-aastase kannatanu suhtes on toime pandud kuritegu, mis kvalifitseeritakse KarS §

141 lg 2 p 1 alusel. Arvestades eelnõuga planeeritavaid muutusi KarS §-s 81 (eelnõu §

1 p-d 3 ja 4), aeguks viidatud kuritegu 36 aasta pärast – kuriteo aegumistähtajale (32

aastat) lisaks tuleb arvestada neli aastat, mille lõppedes saab kannatanu täisealiseks.

Seega aeguks kuritegu hetkel, mil kannatanu saab 50-aastaseks.

 Vastavalt TsÜS § 153 lg-le 1 on muu hulgas kehavigastuse tekitamisest või tervise

kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik

kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

 Sõltumata sellest, millisel ajahetkel õigustatud isik (kannatanu) teadis või pidi teada

saama kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust (toimepanijast) TsÜS § 153 lg

1 mõttes, aegub kannatanu nõue hiljemalt 30 aasta jooksul alates kahju põhjustanud teo

tegemisest ehk kuriteo toimepanemisest (TsÜS 153 lg 2). Kui kuriteo toimepanemise

61 Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju

õigusvastasust eeldatakse muu hulgas kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral (§ 1045 lg 1 p 2).

26

hetkel on alaealine 14-aastane, aeguks tema tsiviilõiguslik nõue kuriteoga põhjustatud

kahju hüvitamiseks ajal, mil kannatanu on 44-aastane.

 Seega kannatanu tsiviilõiguslik nõue, mida oleks võimalik maksma panna

kriminaalmenetluse raames, aeguks juba 6 aastat (50 miinus 44) enne seda, kui

konkreetne kuritegu aegub.

 Analoogselt oleks kannatanu tsiviilõiguslik nõue aegunud enne kuriteo aegumist ka nt

juhul, kui 6-aastase kannatanu suhtes on toime pandud kuritegu, mis kvalifitseeritakse

KarS § 178 lg 1 alusel. Eelnõukohase normi järgi aeguks kuritegu sel juhul 32 aasta

pärast (12 pluss 20), mil kannatanu on 38-aastane, kuid kuriteoga seotud kannatanu

tsiviilõiguslik nõue 30 aasta pärast, mil kannatanu on 36-aastane.

Sellest lähtuvalt, tagamaks alaealisena seksuaalkuritegudes kannatanud isikute õiguste parem

kaitse, täiendatakse TsÜS-i uue paragrahviga § 1531. Kavandatav muudatus on seotud

eelnõukohaste muudatustega KarS § 81 osas, millega pikendatakse alaealiste suhtes toime

pandud seksuaalse väärkohtlemise ja kuritarvitamisega seotud kuritegude aegumistähtaegu.

Muudatuse eesmärgiks on suurendada õiguskindlust ja tagada, et alaealise suhtes toime pandud

seksuaalse väärkohtlemise või kuritarvitamisega seotud kuriteost tulenevad tsiviilõiguslikud

kahju hüvitamise nõuded ei aeguks enne, kui on aegunud selle kuriteo suhtes karistusõiguslike

järelmite kohaldamise ja samuti tsiviilhagi esitamise võimalus. Taolise muudatuse vajalikkust

alaealiste isikute kaitseks on nentinud ka Riigikohus62.

Paragrahvi 1531 sätestamisel on arvestatud, et lastevastased seksuaalkuriteod kujutavad endas

kahju õigusvastast põhjustamist eelkõige võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg-te 2–3

mõttes, mille suhtes tsiviilõigusliku nõude aegumist reguleerib üldnormina TsÜS § 150 ja

erinormina TsÜS §-ga 153. Lisaks kontaktsetele seksuaalkuritegudele sobituvad ka KarS §-de

1751–179 kuritegude toimepanemisest tekkivad kannatanu võimalikud tsiviilõiguslikud nõuded

TsÜS § 153 kohaldamisalasse, sest sarnaselt KarS §-ga 175 on KarS §-dega 1751–179

kaitstavateks õigushüvedeks alaealise normaalne vaimne areng, sh õiguskuulekas hoiak, ning

tema seksuaalne areng ja tervis.63

Kannatanu nõude subjektiivset aegumistähtaega ei muudeta ja eelnõukohase § 1531 lg 1 alusel

tuleb tsiviilõigusliku nõude aegumise hindamisel primaarselt lähtuda analoogselt TsÜS § 150

lg-s 1 ja § 153 lg-s 1 sätestatud subjektiivsest aegumistähtajast, s.o kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Sisuline muudatus seisneb nõude absoluutse aegumistähtaja muudatustes eelnõukohase § 1531

lg 2 alusel, millega suurendatakse kannatanu õiguskaitse võimalusi lähtuvalt kuritegude

aegumistähtaegade pikendamisest, kuid asjakohastel juhtudel säilitatakse kannatanule kehtiva

õigusega tagatud kaitstuse tase:

- Eelnõukohase § 1531 lg 2 kohaselt ei või kannatanu tsiviilõiguslik nõue seoses aeguda

enne selle nõude aluseks oleva kuriteo aegumistähtaja möödumist. See tagab kannatanu

tsiviilõigusliku nõude maksmapandavuse ka olukorras, kus TsÜS § 153 lg 2 kohaselt

aeguks kannatanu tsiviilõiguslik nõue enne selle nõude aluseks oleva kuriteo aegumist

(vastavalt eelnõukohastele KarS § 81 lg 11 muudatustele; vt ka eeltoodud näidet KarS

§ 141 kohta);

- Alternatiivselt, kui uue kuritegude aegumisregulatsiooni ja eelnõukohase TsÜS § 1531

lg 1 kohaselt aeguks kannatanu tsiviilõiguslik nõue varem, kui kehtivas õiguses, s.o

62 RKKKo 1-24-3763, p 31. 63 Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, §-de 1751, 178, 1781 ja 179 komm

1.

27

TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaeg64, kohaldatakse kannatanu nõudele

viimases, s.o TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaega (30 aastat), mis säilitab

kannatanule tsiviilõigusliku nõude maksmapandavuse (eelkõige tsiviilkohtumenetluse

raames) ka olukorras, kus kuritegu on ka uue aegumisregulatsiooni kohaselt aegunud.

Sätete kohaldamisel tuleb arvestada, et kuritegu peab seonduma konkreetse tuvastatava

kannatanuga, keda saab pidada tsiviilõigusliku nõude esitamiseks õigustatud isikuks ning kes

oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine. Eelnõu kohaselt kehtestatavad TsÜS § 153 lg-d 3 ja 4

ei välista TsÜS § 153 lg 1 rakendamist iga üksikjuhtumi puhul.

3.5. Põhiseaduspärasuse analüüs

3.5.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse muudatused

Eelnõuga kavandatava terminimuudatuse otsene mõju isikute põhiõigustele puudub.

Aegumistähtaegade pikendamise, sealhulgas aegumise peatumise erandi kohaldamisala

laiendamise kooskõla tuleb hinnata põhiseaduse §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte

järgi. Eesmärgi saavutamiseks valitav vahend peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Kavandatava õigusnormi legitiimseks eesmärgiks on alaealiste kannatanute õiguste tõhusam

kaitse seksuaalkuriteo korral. Riigil on põhiseadusest tulenev kohustus kaitsta inimeste, sh laste

põhiõigusi, st kaitsta neid õigusvastaste sekkumiste eest. Lastevastased seksuaalkuriteod

erinevad paljudest teistest kuritegudest selle poolest, et kannatanu ei pruugi vanuse,

sõltuvussuhte, hirmu, trauma või muul viisil toimepanija mõjuvõimu all olemise tõttu olla

võimeline kuriteost kohe teatama. Seetõttu pöörduvad kannatanud õiguskaitseasutuste poole

alles aastaid hiljem täiskasvanueas või ei avalikusta kuritegu üldse. See takistab kuritegude

õigeaegset menetlemist ja kannatanutele vajaliku toe pakkumist. Sellest tulenevalt on eesmärk

suurendada võimalusi raskete seksuaalkuritegude avastamiseks, uurimiseks ja toimepanijate

vastutusele võtmiseks põhiseaduslikult legitiimne ja kaalukas. Legitiimseks eesmärgiks tuleb

pidada ka ühiskonna turvatunde suurenemist, kuna pikematel kuritegude aegumistähtaegadel

võib olla toimepanemist pärssiv mõju.

Kavandatavad meetmed on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobivad. Pikemad

aegumistähtajad koos aegumistähtaja peatumisega täisealiseks saamiseni suurendavad

võimalust alustada ja lõpule viia kriminaalmenetlusi juhtudel, kus õiguskaitseasutused saavad

kuriteost teada alles pika aja möödumisel. Kui kriminaalvastutuse kohaldamise võimalus säilib

kauem, suureneb tõenäosus, et kannatanu pöördub õiguskaitseasutuste poole ning riik jõuab

kuriteole reageerida. Seetõttu aitavad eelnõuga kavandatavad muudatused otseselt kaasa nii

kannatanute õiguste kaitsmisele kui ka seksuaalkuritegude toimepanijate vastutusele võtmisele.

Kavandatavad meetmed on vajalikud. Vähem koormavad alternatiivid ei võimalda eesmärki

samaväärselt saavutada. Kuigi teadlikkuse parandamisel ja ohvriabi teenuste kättesaadavusel

on oluline mõju nii kuritegudest teatamisele kui kannatanute abistamistele, ei kõrvalda need

olukordi, kus kannatanu ei ole võimeline enne täiskasvanuikka jõudmist või veel aastaid pärast

seda enda suhtes toime pandud kuritegu avalikustama. Puudub mõistlik meede, mis oleks

õiguskindlust vähem riivav, kuid võimaldaks samaväärselt saavutada alaealiste parema kaitse

ja raskesti avastatavate seksuaalkuritegude tõhusa menetlemise eesmärgi. Seksuaalkuritegude

aegumatuks muutmine võimaldaks kannatanute õiguste kaitse eesmärgi saavutamist, kuid oleks

64 Nt 17-aastane isik on KarS § 178 lg 1 sätestatud kuriteos kannatanu. Eelnõukohaste muudatustega aeguks kuritegu

hiljemalt 21 aasta pärast (1 pluss 20), mil kannatanu saab 38-aastaseks, aga tervise kahjustamisest tingitud kannatanu

tsiviilõiguslik nõue aeguks hiljemalt 30 aastat pärast teo toimumist, mil kannatanu on 47-aastane (17 pluss 30).

28

toimepanijate õiguste kontekstis koormavam ja mõjutaks karistusõigussüsteemi terviklikkust

rohkem.

Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb võrrelda põhiõiguste riivete intensiivsust kaitstavate

õigushüvede kaaluga. Lastevastased seksuaalkuriteod riivavad kõige olulisemaid

põhiseaduslikke väärtusi, sealhulgas lapse kehalist puutumatust, inimväärikust, vaimset tervist

ja seksuaalset enesemääramise õigust, mida riik on kohustatud teiste isikute õigusvastase

tegevuse eest kaitsma (PS § 13).

Toimepanijate vaatest mõjutab muudatus PS §-st 10 tulenevaid õigusrahu ja -kindluse

põhimõtteid. Kuriteo aegumine tugineb toimepanija ootusel, et teatud aja möödumisel ei saa

teda enam kuriteo toimepanemise eest vastutusele võtta. Aegumistähtaegade diferentseeritud

kohaldamine mõjutab PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust, kuid seda õigustab laste suurem

haavatavus, sõltuvussuhe toimepanijaga ja hilisest teatamisest tingitud kuriteo avastamise

raskus.

Eelnõuga ei nähta ette seksuaalkuritegude aegumatust, vaid vastavalt tegude raskusele

diferentseeritud aegumistähtaegu. Seeläbi ei kõrvaldata täielikult õiguskindluse ja õigusrahu

funktsiooni, vaid piiratakse neid üksnes ulatuses, mis on vajalik laste tõhusama kaitse

tagamiseks. Muudatus säilitab karistusõigussüsteemi koherentsuse, tasakaalu avaliku huvi ja

isikute õiguspäraste ootuste vahel ning arvestab õiguskindluse põhimõttega. Pikendatud

aegumistähtaegadel puudub toimepanijate jaoks negatiivne tagasiulatuv mõju (PS § 23).

Kokkuvõtvalt on lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamine ja aegumise

peatumise regulatsiooni laiendamine kooskõlas põhiseadusega. Muudatused teenivad

põhiseaduslikult legitiimset eesmärki, on eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja

proportsionaalsed.

3.5.2. Ohvriabi seaduse muudatused

Eelnõu puudutab eelkõige järgmisi põhiseaduse sätteid:

– § 13 – igaühe õigus riigi ja seaduse kaitsele;

– § 14 – riigi kohustus tagada õiguste ja vabaduste kaitse;

– § 26 – eraelu puutumatus ja isikuandmete kaitse;

– § 27 – perekonna ja laste kaitse;

– § 28 – õigus riigi abile seaduses sätestatud juhtudel.

Põhiseaduspärasuse hindamine

1) Ohvrite suunamine ohvriabiteenustele ja andmete töötlemine

Riive. Eelnõuga täpsustatakse juhtumeid, mille korral edastatakse kannatanu andmed

Sotsiaalkindlustusametile ohvriabiteenuste osutamiseks, ning laiendatakse ohvri abivajaduse

hindamiseks vajalike andmete töötlemise võimalusi. Sellega riivatakse PS-i §-s 26 kaitstud

eraelu puutumatust.

Hindamine. Andmete töötlemise eesmärk on tagada, et ohvrid jõuaksid võimalikult kiiresti

neile vajalike tugiteenusteni. Andmeid töödeldakse seaduses sätestatud eesmärkidel ja ulatuses

ning üksnes ohvri abistamiseks. Muudatused aitavad täita riigi positiivset kohustust tagada

isikute põhiõiguste tõhus kaitse ning on proportsionaalsed.

2) Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamine

29

Riive. Eelnõuga luuakse õiguslik alus ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamiseks,

salvestiste säilitamiseks ja salvestiste väljastamiseks. Kuna telefonikõne salvestisele jääv

inimese hääl kuulub isikuandmete hulka ja võib võimaldada isiku tuvastamist, siis on riivatakse

kõne salvestamisega PS §-ga 26 kaitstud eraelu puutumatust.

Hindamine. Selleks, et tagada ohvri abivajaduse täpsem väljaselgitamine, talle sobiva abi

osutamine, võimaldada salvestise kasutamist tõendina süüteomenetluses ning tagada ja hinnata

nõustamise kvaliteeti, on kõnede salvestamine sobiv ja vajalik meede. Teisi võimalusi, mis

täidaks sama efektiivselt viidatud eesmärke, ei ole. Põhiõiguste riive on mõõdukas, sest

salvestiste hoidmisele on kehtestatud kuuekuuline tähtaeg, seaduses on sätestatud, kellele seda

võib väljastada ning salvestise kasutamise potentsiaalne kasu (kui seda kasutatakse nt tõendina)

ohvriabi kriisitelefonile helistajale kaalub üles isiku eraelu puutumatuse riive.

3) Muud muudatused

Terminoloogilised muudatused, sealhulgas termini „traumast taastumist toetav vaimse tervise

abi“ asendamine terminiga „psühholoogiline abi“ ning teenuste nimetuste täpsustamine, ei

muuda isikute õigusi ega kohustusi ning neil puudub iseseisev põhiseaduslik mõõde.

Kokkuvõte

Ohvriabi seaduse muudatused tugevdavad kuriteoohvrite kaitset, parandavad abi kättesaadavust

ning täpsustavad ohvriabiteenuste osutamiseks vajalikku andmetöötlust. Muudatused teenivad

põhiseaduslikult kaalukate eesmärkide – isikute turvalisus, eraelu kaitse ning riigi positiivne

kaitsekohustus – täitmist. Põhiõiguste riived on seaduses selgelt reguleeritud, eesmärgipärased

ja proportsionaalsed, mistõttu on muudatused põhiseadusega kooskõlas.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõu kohaselt muudetakse alaealiste seksuaalse ärakasutamisega seonduvat terminit: KarS-

is ja KrMS-is sisalduv termin „lapsporno“ asendatakse sisu poolest täpsema ja väljenduse

poolest kohasema terminiga „lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõuga käsitatavad kuriteod on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga

2011/93/EL, 13. detsember 2011 , mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise

ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (EÜT L 335,

17.12.2011, p.1).

Ohvriabi seaduse muutmise eelnõu on seotud Euroopa Liidu õigusega. Eelnõuga võetakse

osaliselt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385.

6. Seaduse mõjud

6.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse muudatused

Eelnõukohasel seadusel on eelkõige sotsiaalne mõju ning mõju õiguskaitseasutustele ja

seksuaalvägivalla ohvreid toetavatele asutustele. Peamised sihtrühmad on laste vastu suunatud

seksuaalkuritegude ohvrid ehk lapseeas seksuaalvägivalda kogenud inimesed, nende lähedased

ja tugivõrgustik, õiguskaitseasutused ning laste seksuaalse väärkohtlemisega kokku puutuvad

ja ohvreid toetavad spetsialistid. Sotsiaalne mõju avaldub eeldatavalt ühelt poolt tegude

toimepanemise vaatest preventiivselt ning teisalt pikeneb vastutuse aeg ehk isikute vajadus oma

õigusi pikema aja jooksul kaitsta, mis on seotud õiguskindluse ja -rahuga.

Eestis registreeritakse laste vastu toimepandud seksuaalkuritegusid üha rohkem. Alaealiste

kannatanutega registreeritud kontaktsetest seksuaalkuritegudest moodustavad suurima osa

30

vägistamisjuhtumid (KarS § 141) ning suguühe või muud sugulise iseloomuga teod

lapseealisega (KarS § 145). Mittekontaktsete kuritegude seas domineerivad omakorda

lapsporno valmistamise ja selle võimaldamisega seotud teod (KarS § 178) ning lapseealise

seksuaalne ahvatlemine (KarS § 179). Statistika kinnitab kasvutrendi: kui 2022. aastal

registreeriti kokku 530 alaealise kannatanuga seksuaalkuritegu, millest 280 olid kontaktset

laadi, siis 2025. aastal tõusis vastav näitaja 654 juhtumini, sealhulgas 332 kontaktset kuritegu65

Sotsiaalkindlustusameti poolt 2021. aastal läbiviidud uuringu66 andmed 15-74aastase

elanikkonna hulgas näitavad, et iga kuues vastanu (17%) oli kogenud enne 15. eluaastat

täiskasvanu toime pandud seksuaalset väärkohtlemist. Pooled neist, kes olid kogenud

seksuaalset väärkohtlemist, olid kogenud seda korduvalt. Iga kogemuse kohta paluti vastanutel

ka märkida, kas nad rääkisid juhtunust kellelegi lapsena ja kas nad on juhtunust kõnelenud

täiskasvanuna. Vaid 33% rääkis toimunust kellelegi. Lapsena vägistamist kogenutest 60% ei

rääkinud lapsena sellest kellelegi ning suur osa neist ei ole ka täiskasvanuna toimunust kellelegi

rääkinud. Siiski on toimunut täiskasvanuna jaganud 40% nendest, kes lapsena kellelegi ei

kõnelenud, sh 6% on pöördunud mõne spetsialisti poole. Kõige sagedamini on täiskasvanuna

räägitud juhtunust lähedasele või mõnele tuttavale. (Vägivalla kogemuse uuring 2021).

Aegumistähtaegade pikendamine vähendab riski, et lapsepõlves kogetud seksuaalkuritegu

aegub enne seda, kui kannatanu on arenguliselt ja psühholoogiliselt valmis toimunust teatama

ja oma õigusi teostama. Lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise puhul võib kuriteost

teatamine ja toimunu avalikustamine lükkuda täiskasvanuikka, muu hulgas väärkohtlemisega

seotud trauma, häbi, hirmu, sõltuvussuhte ning lapse arengulise ebaküpsuse tõttu. Euroopa

Nõukogu Lanzarote Komitee on rõhutanud67, et laste vastu suunatud seksuaalkuritegude

aegumistähtajad peavad jätma kannatanule piisava aja menetluse algatamiseks pärast

täisealiseks saamist ning et laste seksuaalkuritegude puhul on põhjendatud aegumistähtaegade

pikendamine või nende kohaldamise muul viisil edasilükkamine.

Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamisega seondub vajadus

tagada muudatuse kooskõla kannatanu tsiviilõiguslike õiguskaitsevõimalustega. Seksuaalse

väärkohtlemisega tekitatud kahju võib olla nii varaline kui ka mittevaraline ning kannatanul

võib olla õigus nõuda toimepanijalt tekitatud kahju hüvitamist. Kehtiva regulatsiooni (TsÜS§

153) kohaselt on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või

vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik

kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid nõue aegub

hiljemalt kolmekümne aasta jooksul arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse

toimumisest. Kui lastevastase seksuaalkuriteo kriminaalõiguslikku aegumistähtaega oluliselt

pikendada, kuid jätta tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude absoluutne aegumistähtaeg

samaks, võib tekkida olukord, kus riigil on kannatanu pöördumise korral endiselt võimalik

kuritegu menetleda, kuid kannatanu õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist on selleks ajaks

juba aegunud. Selline olukord ei oleks kooskõlas muudatuse eesmärgiga parandada lapsepõlves

seksuaalset väärkohtlemist kogenud isikute tegelikku juurdepääsu õiguskaitsele. Eeltoodust

tulenevalt on eelnõuga kavas muuta ka tsiviilõiguslikke kahju hüvitamise nõuete

aegumistähtaegu selliselt, et need oleksid lastevastaste seksuaalkuritegude puhul

proportsionaalses suhtes kavandatavate kriminaalõiguslike aegumistähtaegadega. Muudatuse

65 Kuritegevuse statistika. Seksuaalkuriteod. Kättesaadav veebis: https://statistika.justdigi.ee/kuritegevuse-

statistika/isikuvastased-kuriteod/seksuaalkuriteod?chart=Show+line+chart 66 Sotsiaalkindlustusamet (2021). Vagivalla_kogemise_uuring (raport) ;Vägivalla kogemise uuring (esitlus).

67 Euroopa Nõukogu, Lanzarote Komitee (2024). Opinion on Article 33 of the Lanzarote Convention and its explanatory note.

Requirements of the provision on statute of limitations and recommendations on its implementation. https://rm.coe.int/opinion-

on-article-33-of-the-lanzarote-convention-and-its-explanatory-/1680b06622

31

eesmärk on tagada, et kannatanu õiguskaitsevõimalused ei lõpeks tsiviilõiguses varem kui

kriminaalõiguses ning et pikendatud kriminaalõiguslikul aegumistähtajal oleks kannatanu jaoks

tegelik ja terviklik tähendus. Seadusemuudatusega, s.o alaealiste vastu suunatud kuritegude

aegumistähtaegade pikendamisega ei kaasne muutusi kriminaalmenetluse ja karistuse

mõistmise põhimõtetes.

Sotsiaalne mõju

Sotsiaalne mõju avaldub laste ja seksuaalse väärkohtlemise ohvrite õiguste ja kaitse

tugevdamises ning nende võimaluste parandamises õiguskaitsele juurdepääsuks.

Iga viies laps Euroopas langeb mingis vormis seksuaalvägivalla ohvriks. See hõlmab muu

hulgas vägistamist, seksuaalset ahistamist, lapse seksuaalset ahvatlemist, ekshibitsionismi,

ärakasutamist prostitutsioonis ja laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali tootmist,

samuti veebipõhist seksuaalset väljapressimist ja sundi. 70–85% lapsohvritest tunnevad oma

väärkohtlejat, sealhulgas enamik lastest langeb nende inimeste ohvriks, keda nad usaldavad.68

Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuringu (2020)69 andmed

näitavad, et reaalselt seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise korral ei ole ligi pooled

noortest oma kogemusest kellelegi rääkinud. Noored teavad, et seksuaalse väärkohtlemise

ohvriks langemise korral tuleks pöörduda politseisse või mõne muu spetsialisti poole, kuid

reaalselt jõutakse selleni väga vähestel juhtudel. Uuringu andmetel oli vähemalt ühel korral

vähemalt ühte seksuaalse väärkohtlemise liiki internetis viimase 12 kuu jooksul kogenud 45%

16–26-aastastest noortest. Elu jooksul vähemalt ühel korral mõnda uuritud seksuaalse

ahistamise liiki on kogenud 41% 16–26-aastastest noortest. Elu jooksul on väljaspool internetti

vähemalt üht liiki seksuaalse väärkohtlemise ohvriks (seksuaalse ahistamise ja/või

seksuaalvägivalla) langenud 45% 16–26-aastastest Eesti noortest. Noorte keskmine vanus

esimest korda või ebameeldivaima seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langedes oli 15,7 aastat.

Kuni 12-aastaselt langes esimest korda seksuaalse väärkohtlemise ohvriks 17%, nii 13–15-

aastaselt kui 16–17-aastaselt ligi neljandik ning 18-aastaselt või vanemalt kolmandik noortest.

Kolmandikul juhtudest pani seksuaalse väärkohtlemise toime ohvrile võõras isik, 31%

juhtudest oli tegemist mõne ohvri tuttavaga, 10% puhul endise poiss- või tüdruksõbraga ning

8% korral perekonnatuttava või -sõbraga. (Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise uuring,

2020)

Mõju välissuhetele Eelnõukohasel seadusel on positiivne mõju laste õiguste kaitsele ja rahvusvaheliste kohustuste

täitmisele. Muudatus aitab senisest paremini tagada, et laste vastu suunatud seksuaalkuritegude

aegumistähtajad oleksid kooskõlas Euroopa Nõukogu Lanzarote konventsioonist tuleneva

põhimõttega, mille kohaselt peab aegumistähtaeg olema piisav, et võimaldada menetluse

tõhusat alustamist pärast kannatanu täisealiseks saamist. Euroopa Nõukogu 2023. aasta

võrdlevas analüüsis vaadeldi 43 osalisriiki. Neist 18 riigis puudus aegumistähtaeg kõigi või

vähemalt mõne lastevastase seksuaalkuriteo puhul, ülejäänud 25 riigis olid aegumistähtajad

üldreeglina olemas70. Uuring järeldas, et suundumus Euroopas on aegumistähtaegade

kaotamise või pikendamise poole. Lanzarote Komitee on 2024. aastal täpsustanud, et

aegumistähtaeg ei tohiks lõppeda enne kannatanu täisealiseks saamist ning et laste vastu

suunatud kõige raskemate seksuaalkuritegude puhul on aegumise kaotamine üks võimalikest

68 Human rights channel. Council of Europe. https://human-rights-channel.coe.int/stop-child-sexual-abuse-in-sport-et.html. 69 Hillep, P., Pärnamets, R. (2020). Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuring. Eesti

Uuringukeskus OÜ, Norstat Eesti AS. 70 Council of Europe (2023). Statutes of limitations. Study of the national legal frameworks on statutes of limitations in

respect of sexual offences against children in Europe. Prepared by Maria Andriani Kostopoulou.

32

tõhusatest lahendustest. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee71 on samuti soovitanud

liikmesriikidel laste vastu suunatud seksuaalvägivalla puhul aegumistähtajad kaotada või

tagada nende piisav pikkus, arvestades kuritegude raskust ja kannatanute vajadust saada

täisealiseks saanuna tegelik ligipääs õiguskaitsele. Muu hulgas on kõnealuse soovituse punktis

6.1.4 märgitud, et aegumistähtajad ei peaks olema lühemad kui 30 aastat lapse täisealiseks

saamisest.

Mõju majandusele

Mõju majandusele on kaudne. Eelnõul võib olla kaudne positiivne mõju ühiskonnale ja

majandusele, kuna laste seksuaalse väärkohtlemisega kaasnevad pikaajalised psühholoogilised,

tervise- ja sotsiaalsed tagajärjed ning nendega seotud kulud. Tõhusam õiguskaitse ja suurem

võimalus seksuaalkuritegude toimepanijate vastutusele võtmiseks võivad pikemas perspektiivis

aidata vähendada seksuaalvägivallast tulenevat kahju ning ennetada korduvat ohvristamist ja

uusi kuritegusid.

Mõju siseturvalisusele Eelnõul on positiivne mõju siseturvalisusele. Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude

aegumistähtaegade pikendamine aitab vähendada olukordi, kus lapse arengu ja

seksuaalvägivalla trauma eripäraga seoses kuriteo hilinenud avalikustamise tõttu ei olegi

võimalik kuriteole õiguslikult reageerida. Pikem aegumistähtaeg tagab, et õiguskaitseasutustel

– kohtud, prokuratuur, politsei – säilib võimalus hinnata ka pika aja möödudes toime pandud

seksuaalkuriteo asjaolusid ning võtta tõendatud kuritegude puhul toimepanijad vastutusele.

Siseturvalisuse seisukohast aitab muudatus vähendada seksuaalkuritegude karistamata jäämise

riski ja suurendada kannatanute usaldust õiguskaitsesüsteemi vastu. Aegumistähtaja

pikendamine toetab ka kuritegude ennetamise eesmärki. Tõhus võimalus seksuaalkuritegude

toimepanijate vastutusele võtmiseks vähendab karistamatuse tunnet ning võib seeläbi toetada

seksuaalkuritegude toimepanemise ja kordumise ennetamist.

Muud mõjud Seaduseelnõu ei mõjuta negatiivselt elu- ja looduskeskkonda. Kui pidada elukeskkonnaks

laiemalt ühiskondlikke olusid, on eeldatavad mõjud kirjeldatud käesoleva osa esimeses pooles

(sh nt sotsiaalsed mõjud, mõjud siseturvalisusele). Eelnõul ei ole olulist mõju elu- ja

looduskeskkonnale ega regionaalarengule. Füüsilistele isikutele halduskoormus ei suurene.

6.2. Ohvriabi seaduse muudatused

Eelnõul on eelkõige sotsiaalne mõju ning mõju riigiasutuste töökorraldusele. Peamised

sihtrühmad on vägivallaohvrid, perevägivallaga kokku puutunud lapsed, õiguskaitseasutused,

Sotsiaalkindlustusamet ja teised ohvritega töötavad spetsialistid. Positiivne sotsiaalne mõju on

inimeste turvalisusele, tervisele ja heaolule ning naiste ja meeste võrdõiguslikkusele.

Tõhusamad ennetus- ja kaitsemeetmed võivad vähendada vägivalla kordumist ja selle

pikaajalisi tagajärgi ohvritele ning nende lähedastele, sealhulgas lastele.

Direktiivi ülevõtmisega kaasneb mõju riigiasutustele, eelkõige õiguskaitseasutustele, kohtutele,

ohvriabi korraldajatele ja teistele vägivalla ennetamise ning ohvrite abistamisega seotud

asutustele. Mõju riigiasutuste töökorraldusele tuleneb eelkõige andmevahetuse,

juhtumikorralduse ja ohvrite abistamisega seotud muudatustest. Ühtsem andmekogumine ja

asutustevahelise koostöö tugevdamine aitab saada parema ülevaate naistevastase ja

perevägivalla ulatusest ning kujundada selle põhjal tõhusamaid ennetus- ja sekkumismeetmeid.

71 Council of Europe, Parliamentary Assembly, Resolution 2330 (2020) – Addressing sexual violence against children: stepping

up action and co-operation in Europe, adopted 26 June 2020, p 6.1.4.

33

Direktiivi nõuete rakendamine võib kaasa tuua ka täiendavaid kulusid, mis on seotud ohvriabi,

ennetusmeetmete, andmekogumise, koolituste ja asutustevahelise koostöö korraldamisega.

Eelnõul on positiivne mõju ka rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, kuna muudatused aitavad

täita Euroopa Liidu õigusest ja muudest rahvusvahelistest kohustustest tulenevaid nõudeid.

Samuti avaldub kaudne positiivne mõju majandusele vägivallast tingitud ühiskondlike kulude

võimalikus vähenemises. Eelnõul ei ole olulist mõju elu- ja looduskeskkonnale ega

regionaalarengule.

Ohvriabi seaduse eelnõus esitatud muudatuste rakendamisel võib eeldada mõju esinemist

peamiselt kahes valdkonnas: sotsiaalne mõju (ehk mõju erinevatele sotsiaalsetele rühmadele)

ja mõju riigiasutustele (eelkõige SKA, kuid ka teised asutused). Eelnõu mõjude olulisuse

tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi alusel: mõjutatud sihtrühma

suurus, mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk.

Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta otseselt majandust, regionaalarengut, elu- ja

looduskeskkonda ega riigi julgeolekut ja välissuhteid, mistõttu ei ole mõju olulisust nendes

valdkondades hinnatud.

Eelnõus tehtavatel õigustehnilistel ja keelelistel muudatustel – näiteks sõna „hüvitamine“

asendamine sõnaga „heastamine“ ning „traumast taastumist toetava vaimse tervise abi“ asemel

„psühholoogilise abi“ kasutamine, samuti vägivallast loobumise toetamise teenuse nimetuse

täpsustamine – puudub sisuline mõju, mistõttu neid mõjuanalüüsis ei käsitleta.

Sotsiaalne mõju – mõju inimeste heaolule ja sotsiaalsele kaitsele

Kavandatavad muudatused pakuvad tõhusamat abi laiemale ohvrite ringile, vähendades nende

koormust abi otsimisel ning toetades pikaajalist toimetulekut. See soodustab ohvrite

aktiivsemat osalemist ühiskonnaelus, aitab ennetada probleemide süvenemist ja tagab eriti

haavatavas olukorras inimeste õiguste tugevama kaitse.

Mõjutatud sihtrühm on keskmine kuni suur, hõlmates erinevate kuritegude, vägivalla ja

kriisijuhtumite ohvreid. Tegelikku abivajadust on probleemi varjatuse tõttu keeruline täpselt

hinnata. Kuigi 2025. aastal registreeriti Eestis 3125 perevägivallakuritegu ning 732 raskemat

isikuvastast seksuaalkuritegu, on varjatud ohvrite osakaal oluliselt suurem. 2022. aasta

Statistikaameti uuringu „Turvalised suhted pereringis, tööl ja väljaspool“ kohaselt on

paarisuhtevägivalda kogenud 41% naistest ja 33% meestest, kuid suur osa ohvritest ei teata

vägivallast ega otsi abi. Intiimpartneri toime pandud füüsilisest või seksuaalsest vägivallast

teatas politseile vaid 22,8%, tervishoiu- või sotsiaaltöötajat teavitas 20% ning tugitelefonile või

ohvriabisse pöördus kõigest 9,1% ohvritest. Suhtevälise isiku toime pandud vägivallast teavitas

ametiasutusi veelgi väiksem osa abivajajatest. Surmaga lõppenud perevägivallajuhtumeid oli

aastatel 2019–2023 Eestis 27, vähemalt osa nendest inimestest oleks võinud jääda ellu, kui

ametkondade reageerimine oleks olnud õigeaegne.

Kavandatud muudatused, nagu Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefoni 116 006 kõnede

salvestamise õigus ja ohvriabiteenuse saajatelt tagasiside küsimine, puudutavad otseselt

tuhandeid abivajajaid. Ainuüksi 2025. aastal tehti kriisitelefonile üle 5700 kõne. Arvestades, et

Eesti ohvriabi registreerib aastas ligi 20 000 pöördumist ning piirkondliku ohvriabi, naiste

tugikeskuste, taastava õiguse ja muude tugiteenuste kaudu saavad igal aastal abi tuhanded

inimesed, võimaldab muudatus kogutava tagasiside toel pakkuda edaspidi kvaliteetsemat ja

sihipärasemat tuge.

Eelnõus pakutud muudatuste mõju ulatus sihtrühmadele on väike, kuivõrd see ei nõua

ohvritelt kohanemist ega käitumuslikke muutusi. Teenuste taseme parandamisele suunatud

34

muudatused, eelkõige tõhusam andmevahetus asutuste ja spetsialistide vahel, toimuvad ohvri

jaoks taustal ning ei muuda seniste teenuste korraldust ega kättesaadavust. Süsteemsem

infovahetus parandab riigi võimet ohvreid tulemuslikult abistada ja vähendab oluliselt

taasohvristamise riski, kuna ohver ei pea oma üleelamisi korduvalt erinevatele osalistele

selgitama ning ametiasutused saavad abivajadust hinnata tervikliku info pinnalt. Teenuste mõju

ja kvaliteedi hindamine võimaldab pakkuda paremaid ja suurema mõjuga teenuseid, mis aitavad

ohvritel oma eluga pärast juhtunut edasi liikuda.

Mõju avaldumise sagedus on samuti väike, sest sihtrühmade jaoks on kokkupuude ohvriabi

poolt pakutavate teenustega pigem harv. Isegi kui see võib teatud olukordades olla sagedane, ei

mõjuta muudatused ohvritele pakutavate teenuste korraldust või kättesaadavust. Pigem on

muudatuste eesmärk just suurendada abi pakkumise tõhusust ja kasu ohvri jaoks.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Kuigi teadmine kriisitelefoni kõnede

salvestamisest võib tekitada helistajates esialgu ebakindlust, kinnitab samasuguse korraldusega

lasteabitelefoni praktika, et pöördumiste hulk selle tõttu ei vähene. Salvestamisel on eelkõige

ohvrit toetav funktsioon, kuna salvestiste seaduspärane edastamine õiguskaitseasutustele aitab

tõhusamalt kaitsta ohvri õigusi ning vähendab tema koormust edasises menetlusprotsessis.

Mõjuvaldkond – riigivalitsemine

Mõjutatud sihtrühm on kokkuvõtlikult väike, puudutades otseselt enim

Sotsiaalkindlustusameti (SKA) piirkondlikke ohvriabitöötajaid, keda on 2026. aasta juunikuu

seisuga 28. Laiendatud võimalused edastada ohvrite andmeid SKA-le lubavad pakkuda abi

varem, juba enne kriminaalmenetlust. Kuigi see kasvatab ohvriabitöötajate töökoormust,

suurendab see samas nende ohvrite hulka, kes on valmis tuge vastu võtma, mis ongi direktiivist

tulenevate muudatuste eesmärk. Tõhusam andmevahetus annab töötajale parema ülevaate

kannatanu olukorrast, võimaldab koostada kvaliteetsema abivajaduse hinnangu ning soodustab

asutuste koostööd, vähendades seejuures ohvri enda koormust.

Lisaks mõjutab ohvriabi personali võimalus koguda osutatud teenuste kohta tagasisidet. See

toob kaasa töökoormuse kasvu andmekaitse- ja eetikareeglitele vastava ning jätkusuutliku

tagasisidesüsteemi ja vajalike IT-lahenduste väljatöötamisel. Loodav süsteem on aga edaspidi

kriitilise tähtsusega ohvriabiteenuste kvaliteedi seirel ja parandamisel.

Muudatused loovad ühtlasi selge õigusliku raamistiku asutustevaheliseks juhtumikorralduseks,

andes SKA-le õiguse kaasata ohvri abistamisse eri osalisi ja töödelda selleks vajalikku teavet.

Seetõttu avaldavad muudatused mõju teistele ohvritega kokku puutuvatele spetsialistidele nagu

sotsiaal- ja tervishoiutöötajad ning erinevate tugiteenuste osutajad. Kuna kaasatavate asutuste

ja spetsialistide ring sõltub iga ohvri individuaalsest juhtumist, on selle sihtrühma täpset ulatust

keeruline prognoosida.

Kokkuvõtlikult on mõju ulatus riigivalitsemisele väike, kuid selle mõju ulatus erineb

sihtrühmiti. Muudatused mõjutavad enim ohvriabitöötajaid, kes tõenäoliselt saavad rohkem

kliente, kuid muudatused ei mõjuta suurel määral nende töökorraldust või töö sisu. Muudatused

annavad neile paremad võimalused teiste spetsialistide kaasamiseks ohvrite abistamisel, kuid

ka praegu teevad ohvriabitöötajad (nt MARAC raames) teiste spetsialistidega tihedat koostööd.

Seetõttu ei vaja ohvriabitöötajad muudatusega kohanemiseks aega. Teisi sihtrühmi mõjutavad

ohvriabiseaduse muudatused pigem vähe, st muudatused ei nõua neilt erilist kohanemist.

Mõju sagedus on sihtrühmade kaupa erinev. Ohvriabitöötajad puutuvad muudatustega

kokku iga päev, mistõttu avaldub mõju neile sageli. Muudatus mõjutab esialgu sageli ka neid

35

SKA töötajad, kes hakkavad arendama tagasiside kogumise (ja analüüsimise) süsteemi.

Edaspidi, süsteemi valmides töökoormus väheneb. Teiste valdkondade spetsialistide

kokkupuude muudatustega on aga pigem harv, sest koostöö ohvriabiga ei pruugi olla sagedane

(kuigi periooditi võib osutuda sagedasemaks).

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Suurim ebasoovitav mõju võib olla

suurenenud töökoormus, eelkõige ohvriabitöötajatel, kes peavad hakkama tõenäoliselt senisest

rohkem ohvreid abistama.

Kuigi muudatuste järel on selgemalt reguleeritud andmevahetus ja koostöö teiste asutuste ja

SKA vahel, ei pruugi see tagada selle kohest efektiivsust ning toimimist. On teada, et sotsiaal-

, tervise-, õiguskaitse ja haridusvaldkondade mureks on spetsialistide suur töökoormus, mis

võib takistada edukat koostööd. Samas annab seadus siiski selge õigusliku raamistiku ning loob

eeldused edukaks koostööks.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

7.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse muudatused

Seadusemuudatuse mõju võib avalduda eeldatavasti alles 10–20 aasta pärast, kui uued juhtumid

on ilmsiks tulnud ja nende suhtes kriminaalmenetlusi algatatakse. Arvestades kavandatava

muudatuse ajalist kohaldamisala, hakkaks pikemast aegumistähtajast tulenev mõju

õiguskaitseasutuste töökoormusele avalduma järk-järgult ning pikema aja vältel. Mõju võib

hakata statistiliselt nähtavamalt avalduma alles aastate või aastakümnete möödudes, kui pärast

seaduse jõustumist toime pandud kuritegude puhul hakkavad õiguskaitseasutusteni jõudma

pöördumised aastatetagustest seksuaalkuritegevuse juhtumitest. Samas võib eeldada, et teatud

määral avaldab seaduseelnõu ka kohest heidutavat mõju, sealhulgas võib laste vastu suunatud

seksuaalvägivalla toimepanemine väheneda ainuüksi pärast seaduseelnõu avalikustamist.

Eelnõu ettevalmistamise käigus leidsid nii prokurörid kui politsei grupijuhid, kellega eelnõu

kava arutati, et peaaegu võimatu on mõistliku täpsusega öelda, kui palju selliseid kaasuseid

võib tulevikus lisanduda. Küll oldi ühel meelel selles, et tõenäoliselt võib tulevikus senisega

võrreldes kriminaalasju lisanduda ning seda mõjutab nii inimeste kasvanud teadlikkus kui

pikenevad aegumistähtajad. Menetlejad rõhutasid, et nad suhtuvad kõikidesse pöördumistesse

äärmiselt tõsiselt ning laste vastu suunatud seksuaalkuritegude menetlemine on üldjuhul väga

ressursimahukas. Ka teiste riikide kogemustele ei ole tulevikuprognoosides võimalik tugineda,

kuivõrd nende seadusemuudatustest ei ole möödunud piisavalt palju aega vastavate mõjude

hindamiseks.

Aegumistähtaja pikendamine ei tähenda süüdimõistmise eelduse muutmist ega

tõendamisstandardi vähendamist, vaid seadusega kehtestatud avaramat ajaakent, mille jooksul

on võimalik kuriteokahtlust uurida ja olemasolevaid tõendeid hinnata. Seetõttu võib muudatusel

olla positiivne mõju ka kuritegude avastamisele ja menetlemisele ning seksuaalkuritegude

toimepanijate vastutusele võtmisele.

Mõju õiguskaitseasutuste töökorraldusele tulevikus tuleneb eelkõige sellest, et pikema

aegumistähtaja jooksul võib suureneda nende juhtumite arv, mille puhul on vaja hinnata

lapsepõlves toime pandud seksuaalkuriteo asjaolusid. See võib kaasa tuua lisatöökoormuse

politseile ja prokuratuurile ning vajaduse tagada laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumitega

36

tegelevate spetsialistide piisav pädevus ja ressursid. Arvestama peab, et mitukümmend aastat

tagasi väidetavalt toimunud kuritegude tõendamine võib olla raskendatud ja ressursimahukas.

Vanade kuriteojuhtumite menetlemine võib tõendamisraskusest tingituna suurendada

kohtumenetlusele kuluvat aega ja ka kohtunike töökoormust.

Suurema arvu juhtumite ilmsikstulekuga võib suureneda ka kannatanute arv, kes potentsiaalselt

vajavad riigi ohvriabisüsteemi abi, tingides koormuse kasvu ohvriabitöötajatele ja

ohvriabiteenustega seotud partneritele. Riiklikku ohvriabi korraldab Sotsiaalkindlustusamet

koos ohvriabitöötajate ja lepinguliste partneritega – vabaühenduste, haiglate ja

psühholoogiteenuse pakkujatega – ning ligi 150 vabatahtlikuga72. Arvestades, et menetlus võib

aset leida aastakümneid pärast kuriteo toimepanemist, on oluline tagada menetluse korraldajate

traumateadlikkus ja ohvrikesksus ning kindlustada vajalike tugiteenuste osutamine. Seetõttu

võib tulevikus arvestada vajadusega tagada kannatanutele psühhosotsiaalne, psühholoogiline ja

vajaduse korral muu erialane abi.

Kriminaalmenetluste arvu suurenemine võib riigieelarvet mõjutada seeläbi, et tekib

kriminaalmenetluste kulude (sh ekspertiisid, riigi õigusabi, tunnistajate ja kannatanute kaitse

meetmed) kasv, ohvriabisüsteemiga kaasnevate kulude kasv (hüvitised, kannatanute

nõustamine, tervishoiu- ja teraapiateenused) ning vajadus uute ametikohtade ja/või ametnike

koolitustegevuse järele.

Seega ei ole kokkuvõtlikult võimalik praeguses etapis usaldusväärselt prognoosida täiendavate

pöördumiste või kriminaalmenetluste konkreetset arvu ega sellest tulenevat politsei,

prokuratuuri ja kohtute lisatöökoormust tulevikus. Ka teiste riikide kogemustele ei saa otseselt

tugineda, kuivõrd muudatuste mõjude prognoosimiseks on aeg olnud lühike. Pöördumiste arvu

tulevikus võivad mõjutada lisaks aegumistähtajale mitmed tegurid, näiteks kannatanute

valmisolek väärkohtlemisest rääkida, ühiskonna teadlikkuse paranemine seksuaalvägivallast,

ohvriabi ja muude tugiteenuste kättesaadavus ning seksuaalse väärkohtlemise avalikustamisega

seotud psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid.

Kuna kuritegude uurimise, menetlemise ja ohvrite abistamise süsteemis struktuurseid muutusi

seaduseelnõuga seoses ei tehta, ei ole ümberkorraldused riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse

senises korralduses vajalikud. Asutuste senised ülesanded, koostöö ja töökorraldus jätkuvad

endisel kujul. Seksuaalvägivalda uurivate ja ohvreid abistavate organisatsioonide poole

pöördujate arvu suurenedes tuleb tagada sujuv infovahetus juhtumit uurivate ja ohvreid

toetavate osapoolte vahel. Vahendid võimalike lisakulude katteks leitakse asutuste sisemiste

ressursside arvelt või riigieelarvelistest vahenditest juhul, kui riigieelarve läbirääkimiste käigus

nii otsustatakse. Töökoormuse võimaliku kasvuga seotud kulu pole täpselt prognoositav.

Seadusemuudatusega kohalikele omavalitsustele ülesandeid ei lisata. Kohalikud omavalitsused

saavad sarnaselt praegusega aidata kaasa inimeste teadlikkuse paranemisele

seksuaalvägivallast, sealhulgas teavitada inimesi oma piirkonnas asuvatest ohvriabiteenustest

ja jagada kontaktandmeid, teavitada seksuaalvägivalla kriisiabikeskustest, lastemajadest ning

muudest üle riigi olemas olevatest riiklikult korraldatud abi saamise võimalustest.

7.2. Ohvriabi seaduse muudatused

Sotsiaalkindlustusametis mõjutab direktiivi ülevõtmine eelkõige ohvriabi põhiteenuse

pakkujaid ehk ohvriabitöötajaid. Ohvriabitöötajate töökoormus suureneb, kuna neil tekib

kohustus abistada senisest rohkem ohvreid. Selle vajaduse katmiseks peab

Sotsiaalkindlustusamet tööd efektiivsemalt korraldama, hakates rakendama triaaži põhimõtet

72 Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/sotsiaalkindlustusameti-aastaraamat-2025/ohvriabi

37

juhtumitega tegelemisel ning prioriseerides kriitilisemaid juhtumeid. Kuid kogu lisavajaduse

katmiseks ei piisa vaid töökorralduse täiendavast optimeerimisest ning ilmselt on vaja värvata

ka lisattööjõudu. Ohvriabitöötaja peab hakkama senisest rohkematele kontaktidele

ohvriabiteenust tutvustama, millele võib järgneda ka sisuline nõustamine, teiste

ohvriabiteenuste osutajate kaasamine, jms. Hinnata tuleb riske ja abivajadust, sh

psühholoogilise abi vajadust. Võttes aluseks LSV-infolehtede PPA-st SKA-sse saatmise

praktika, võib eeldada kuni neljakordset töökoormuse kasvu. Töökoormus kasvab kõige

rohkem just esmakontaktide arvu suurenemise tõttu. Juba selleks, samuti nõustamisvajaduse

katteks on vaja juurde kolm ametikohta. Lisaks suureneb ka psühholoogilise abi teenuse

vajadus, sest nii pere- kui seksuaalvägivalla ohvrid on abivajaduse olemasolul õigustatud

teenusele. Prognoosime hinnanguliselt abivajajate teenusele suunamise kuni 15% kasvu.

Samuti saab eeldada, et kiirem kontakt ohvriabiga ja abivajaduse hindamine võimaldab

kiiremini tuvastada MARAC ohvreid ning suunata neid varem teenusele. Lisaks saab eeldada

ka naiste tugikeskuste ja seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste teenuse vajaduse kasvu, kuid selle

suurust ja mõju on praegu raske hinnata. Kehtiva OAS-i vastuvõtmise järel tehtud uuenduste

põhjal eeldati nt PPA-st erikohtlemise ja kaitsevajadusega ohvrite SKA-sse suunamiste tõttu

töökoormuse kasvu, kuid seda ei ole seniajani toimunud. Seega kuigi direktiiv kohustab kõiki

naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvreid abistama kohe, esimesel kokkupuutel pädevate

asutustega, ei pruugi praktikas see täiel määral õnnestuda, ja kõik ohvrid ka ei soovi abi, isegi

kui neile seda pakutakse. Seetõttu on lõplikku kulu raske hinnata.

Vahendid võimalike lisakulude katteks tuleb leida asutuste sisemiste ressursside arvelt või

riigieelarvelistest lisavahenditest, kui riigieelarve läbirääkimiste käigus nii otsustatakse.

Ohvriabiteenuste rahastamiseks on sotsiaalminister esitanud taotluse riigieelarvest raha

saamiseks: 2027. aastaks u 1,2 miljonit eurot, 2028. aastaks u 1,6 miljonit eurot, 2029. aastaks

u 1,8 ja 2030. aastaks u 1,8 miljonit eurot. Ohvriabis vajalike ümberkorralduste ja teenuste

arendamise, sh IT-arenduste jaoks on esitatud ka ESF2028+ reformikava. Kui lisavahendeid ei

saada, tuleb abi pakkuda sisemiste ressursside ümberkorralduse kaudu, mis toimub teenuse

üldise kättesaadavuse arvelt.

Koolitusteks, koostöö tugevdamiseks ja ühiselt kokkulepitud töösuuniste koostamiseks vajalik

rahastus on kavandatud põhiliselt Norra rahastuse toel, ent perioodil, mis eelneb Norra

rahastusele, kavandab Justiits- ja Digiministeerium koostöös eri riigiasutustega koolitusi ka

sisemiste ressursside arvelt. Samuti kaetakse vajalikud kulud asutuste käimasolevatest

sisejulgeolekufondi välisprojektidest ja ELi uue rahastamisperioodi mehhanismidest.

Töökoormuse võimaliku kasvuga seotud kulu ei ole võimalik täpselt prognoosida.

Seadusemuudatus ei lisa ülesandeid kohalikele omavalitsustele. Kohalikud omavalitsused

saavad jätkuvalt aidata kaasa inimeste teadlikkuse parandamisele naistevastasest ja

perevägivallast, sealhulgas teavitada inimesi oma piirkonnas asuvatest ohvriabiteenustest ja

jagada kontaktandmeid, teavitada naiste tugikeskustest ja sealsetest abistamisvõimalusest,

samuti muudest riigis olemas olevatest riiklikult korraldatud abi saamise võimalustest.

8. Rakendusaktid Ohvriabi seaduse vastuvõtmisega kaasneb vajadus muuta järgmisi rakendusakte:

1) sotsiaalkaitseministri 23. märtsi 2023. a määrus nr 16 „Traumast taastumist toetava vaimse

tervise abi taotlus ja dokumendid“ (Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlus ja

dokumendid-Riigi Teataja);

38

2) sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määrus nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste

andmeregistri põhimäärus“ (Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus-Riigi

Teataja).

Seaduse vastuvõtmise järel tuleb OAS-i § 14 lõike 32 alusel kehtestada Vabariigi Valitsuse

määrus naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise, ennetamise ja koolitusega

tegelevate asutuste ülesannete ning ohvrite abistamise suunamismehhanismi kohta.

Määruste kavandid on seletuskirja lisas.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõuga kavandatavad sätted jõustuvad üldises korras, kuna need ei nõua ettevalmistust.

Üldine vacatio legis tagab adressaatidele piisava aja sätetega tutvumiseks ja tegevuste

kavandamiseks.

10. Kooskõlastamine ja kaasamine Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumitele

ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Riigiprokuratuurile

ja ringkonnaprokuratuuridele, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Politsei- ja

Piirivalveametile, Sotsiaalkindlustusametile, Tervise Arengu Instituudile, Soolise

võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantseleile, ülikoolidele (TÜ, TLÜ, TalTech,

Sisekaitseakadeemia), Eesti Juristide Liidule, Eesti Naistearstide Seltsile, Eesti Lastearstide

Seltsile, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsile, MTÜ-le Eesti Puuetega Inimeste Koda, MTÜ-le

Eesti Seksuaaltervise Liit, Eesti Kohtupsühhiaatria ja Kohtupsühholoogia Ühingule, MTÜ-le

Lastekaitse Liit, MTÜ-le Eesti Noorteühenduste Liit, MTÜ-le Naiste Tugi- ja Teabekeskus,

MTÜ-le Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, MTÜ-le Eesti Naiste Varjupaikade Liit, Eesti

Naisteühenduste Ümarlaud SA-le, MTÜ-le Eluliin, MTÜ-le Pärnu Naiste Tugikeskus, Virumaa

Naiste Tugikeskus MTÜ-le, MTÜ-le Tallinna Naiste Kriisikodu, Eesti SV Tugigrupid MTÜ-

le, MTÜ-le Vägivallavaba Elu Kaitseks, SA-le Eesti Inimõiguste Keskus, MTÜ-le Inimõiguste

Instituut, MTÜ-le Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, MTÜ-le Eesti LGBT Ühing, President

Kaljulaidi Fond MTÜ-le, MTÜ-le Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon VATEK, MTÜ-

le Oma Tuba, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, SA-le Kodanikuühiskonna Sihtkapital ning

SA-le Mõttekoda Praxis ja SA-le Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Meie 16.09.2026 nr 8-1/6662-1

Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, ohvriabi seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu (lastevastased seksuaalkuriteod ja naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi osaline ülevõtmine) Justiits- ja Digiministeerium esitab eelnõu kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumidele ning saadetakse arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Riigiprokuratuurile ja ringkonnaprokuratuuridele, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Politsei- ja Piirivalveametile, Sotsiaalkindlustusametile, Tervise Arengu Instituudile, Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantseleile, ülikoolidele (TÜ, TLÜ, TalTech, Sisekaitseakadeemia), Eesti Juristide Liidule, Eesti Naistearstide Seltsile, Eesti Lastearstide Seltsile, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsile, MTÜ-le Eesti Puuetega Inimeste Koda, MTÜ-le Eesti Seksuaaltervise Liit, Eesti Kohtupsühhiaatria ja Kohtupsühholoogia Ühingule, MTÜ-le Lastekaitse Liit, MTÜ-le Eesti Noorteühenduste Liit, MTÜ-le Naiste Tugi- ja Teabekeskus, MTÜ-le Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, MTÜ-le Eesti Naiste Varjupaikade Liit, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud SA-le, MTÜ-le Eluliin, MTÜ-le Pärnu Naiste Tugikeskus, Virumaa Naiste Tugikeskus MTÜ-le, MTÜ-le Tallinna Naiste Kriisikodu, Eesti SV Tugigrupid MTÜ-le, MTÜ-le Vägivallavaba Elu Kaitseks, SA-le Eesti Inimõiguste Keskus, MTÜ-le Inimõiguste Instituut, MTÜ-le Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, MTÜ-le Eesti LGBT Ühing, President Kaljulaidi Fond MTÜ-le, MTÜ-le Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon VATEK, MTÜ-le Oma Tuba, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, SA-le Kodanikuühiskonna Sihtkapital ning SA-le Mõttekoda Praxis, SA-le Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ning teadmiseks Riigikogu Kantseleile. Palume Teil esitada oma kooskõlastus ja arvamused hiljemalt 30. september 2026. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: 1. Eelnõu

2. Seletuskiri 3. Määruste kavandid

Steven Andrekson 5887 6522 [email protected]

2

Lisaadressaadid: Riigikantselei Riigikohus

MTÜ Eesti LGBT Ühing President Kaljulaidi Fond MTÜ MTÜ Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon VATEK MTÜ Oma Tuba Eesti Linnade ja Valdade Liit SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital SA Mõttekoda Praxis Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tallinna Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Halduskohus Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohus Riigiprokuratuur Põhja Ringkonnaprokuratuur Lõuna Ringkonnaprokuratuur Viru Ringkonnaprokuratuur Lääne Ringkonnaprokuratuur Õiguskantsleri Kantselei Eesti Advokatuur Politsei- ja Piirivalveamet Sotsiaalkindlustusamet Tervise Arengu Instituut Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei Tartu Ülikool Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Ülikool MTÜ Eesti Noorteühenduste Liit MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus MTÜ Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus MTÜ Eesti Naiste Varjupaikade Liit Eesti Lastearstide Selts Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts MTÜ Eesti Seksuaaltervise Liit Eesti Kohtupsühhiaatria ja Kohtupsühholoogia Ühing MTÜ Lastekaitse Liit MTÜ Eesti Noorteühenduste Liit MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus MTÜ Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus MTÜ Eesti Naiste Varjupaikade Liit Eesti Naisteühenduste Ümarlaud SA MTÜ Eluliin MTÜ Pärnu Naiste Tugikeskus Virumaa Naiste Tugikeskus MTÜ MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu Eesti SV Tugigrupid MTÜ MTÜ Vägivallavaba Elu Kaitseks SA Eesti Inimõiguste Keskus MTÜ Inimõiguste Instituut MTÜ Eesti Avatud Ühiskonna Instituut

LISA MÄÄRUSTE KAVANDID

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist, ennetamist ja koolitusi koordineerivad asutused ja ohvrite suunamismehhanism Määrus kehtestatakse ohvriabiseaduse § 14 lõike 32 alusel.

1. peatükk Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala Määrusega kehtestatakse: 1) naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite abistamise suunamismehhanism (suunamismehhanism); 2) naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist, ennetamist ja koolitusi koordineerivad asutused ja nende ülesanded; 3) ennetuse ja koolituse põhimõtted.

2. peatükk Suunamismehhanism

§ 2. Suunamismehhanismi mõiste ja eesmärk (1) Suunamismehhanism on koostööraamistik, mille kaudu riik täidab oma kohustust kaitsta ja edendada naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite inimõigusi. (2) Suunamismehhanismi tegevuse eesmärk on märgata naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvreid, neid abistada, neile tõhusat tuge pakkuda ning neid suunata vajalike teenusteni. § 3. Suunamismehhanismi sisu Suunamismehhanism sisaldab põhimõtteid, mille kaudu toimub naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite märkamine ja neile abi pakkumine riigiasutustes, kohaliku omavalitsuse asutustes, eraettevõtetes ja mittetulundusühingutes, kes oma tegevuse raames puutuvad kokku naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite või toimepanijatega või kes tegelevad selle valdkonna ennetuse või koolitusega. § 4. Suunamismehhanismi koostööraamistik ja nõuded ohvrite kaitsmisele (1) Suunamismehhanismi abil korraldatakse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite

märkamise ja abistamise teekond. Ohvrite kaitsmisega puutuvad kõige enam kokku Politsei- ja

Piirivalveamet, Sotsiaalkindlustusamet, prokuratuur, kohaliku omavalitsuse asutused, ja

kodanikuühiskonna esindajad.

(2) Suunamismehhanism sätestab suunised ohvrite märkamiseks ja ohvrite abistamise

miinimumstandardi, et tagada ohvrite õigeaegne ja vajaduspõhine kaitse.

(3) Suunamismehhanism määrab asutuste vahelise koostöö tegemise reeglistiku ohvrite abistamisel. (4) Suunamismehhanism seab ohvritega tegelemisele ajalise raami ning määrab ohvrite märkamise

ja abistamisega tegelevatele ametkondadele selge rolli ja vastutuse, koostöötoimingute järjestuse ja

suhtluse korra.

(5) Täpsed nõuded Politsei- ja Piirivalveametile, Sotsiaalkindlustusametile, ja prokuratuurile ohvrite märkamiseks ja nendega töötamiseks, nende suunamiseks vajalike teenusteni ja neile toe ning abi pakkumiseks tulenevad seadustest, valdkonna eest vastutavate ministrite määrustest või asjaomaste asutuste juhtide käskkirjadest.

3. peatükk

Koordineerivad asutused

§ 5. Koordineerivad asutused ja nende ülesanded Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist, ennetamist ja koolitusi oma pädevuse piires koordineerivad asutused ja nende vastutusvaldkonnad on: 1) Justiits- ja Digiministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine, õigusloome; 2) Sotsiaalministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine, ohvriabi-, tervishoiu- ja lastekaitse valdkonna koordineerimine; 3) Siseministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine, korrakaitseasutuste töö koordineerimine; 4) Haridus- ja Teadusministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine ja haridusvaldkonna koordineerimine; 5) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine ja võrdõiguslikkuse valdkonna koordineerimine. § 6. Koordineerivate asutuste koostöö 1) Koordineerivad asutused teevad omavahel koostööd ja võivad selleks luua ajutisi või püsivaid koostöövõrgustikke. 2) Koordineerivad asutused kaasavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamisse, ennetamise ja koolituste läbiviimisesse oma valitsemisala asutusi, teisi riigiasutusi, kohaliku omavalitsuse asutusi ja kodanikuühiskonna esindajaid. 3) Koordineerivad asutused töötavad välja ise või koostöövõrgustikes tegevuskava naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamiseks ning teisi poliitikakujundamise soovitusi ja rakendavad neid oma pädevuse piires.

4. peatükk Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetus ja koolitus

§ 7. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetus ja koolitus (1) Käesoleva määruse paragrahvis 5 nimetatud asutused tagavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetuse oma valdkonna piires teadlikkuse ja pädevuse tõstmise ja hoiakute kujundamise kaudu, arvestades naistevastase vägivalla erinevaid vorme ja perevägivalla eripära. Ennetuses pööratakse eraldi tähelepanu laste kaitsmisele ja lapse õiguste tagamisele. (2) Käesoleva määruse paragrahvis § 5 nimetatud asutused tagavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla valdkonna koolitused, mille eesmärk on tõsta ohvritega kokkupuutuvate asutuste ja organisatsioonide töötajate pädevust, et ennetada naistevastast ja perevägivalda, hoida ära ohvriks langemist, samuti ohvreid märgata, abistada, toetada ja kaitsta. Koolitusprogrammide koostamisel pööratakse erilist tähelepanu lapse õiguste tagamisele. (3) Naistevastase vägivalla ja perevägivalla teemalisi koolitusi korraldatakse ohvritega kokkupuutuvate asutuste töötajatele, sealhulgas menetlejatele ja teistele õiguskaitseasutuste töötajatele, abi- ja tugiteenuste osutajatele, ohvriabitöötajatele, haridustöötajatele, sotsiaalteenuste osutajatele, tervishoiutöötajatele ja teistele valdkonnas tegutsevatele organisatsioonidele ja kodanikuühendustele.

Sotsiaalkaitseministri määruste muutmine Määrus kehtestatakse ohvriabi seaduse § 32 lõike 3 ning sotsiaalhoolekande seaduse § 141 lõike 2 alusel. § 1. Sotsiaalkaitseministri 23. märtsi 2023. a määruse nr 16 „Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlus ja dokumendid“ muutmine Sotsiaalkaitseministri 23. märtsi 2023. a määruse nr 16 „Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlus ja dokumendid“ pealkirjas ja §-s 1 asendatakse sõnad „traumast taastumist toetava vaimse tervise abi“ sõnadega „psühholoogilise abi“. § 2. Sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määruse nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“ muutmine Sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määruse nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“ § 17 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) ohvriabi seaduse § 14 lõikes 6 nimetatud ülesande täitmiseks.“. § 3. Määruse jõustumine Määrus jõustub….

EELNÕU

Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, ohvriabi

seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seadus

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 81 lõike 1 punkti 1 täiendatakse pärast tekstiosa „kuriteo korral“ tekstiosaga „, välja

arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud juhul“;

2) paragrahvi 81 lõike 1 punkti 2 täiendatakse pärast tekstiosa „kuriteo korral“ tekstiosaga „, välja

arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud juhul“;

3) paragrahvi 81 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Käesolevas seadustikus sätestatud kuriteod, mis on seotud noorema kui kaheksateistaastase

isiku seksuaalse väärkohtlemise või kuritarvitamisega, aeguvad järgmiselt:

1) käesoleva seadustiku §-s 144, 145, 1451 või 175 sätestatud kuritegu, või §-s 133, 1331, 141 või

1411 sätestatud kuritegu, kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes,

aegub kolmkümmend kaks aastat pärast toimepanemist;

2) käesoleva seadustiku §-s 1751, 178 ja 179 sätestatud kuritegu aegub kakskümmend aastat pärast

toimepanemist.“;

4) paragrahvi 81 lõike 7 punkti 3 täiendatakse pärast tekstiosa „vastase kuriteo“ tekstiosaga „,

samuti käesoleva seaduse §-s 133, 1331, 175, 1751, 178 või 179 sätestatud kuriteo“;

5) paragrahvi 1751 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 1751. Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutavale materjalile juurdepääsu taotlemine ja

selle jälgimine“;

6) paragrahvi 1751 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutavale materjalile teadvalt juurdepääsu taotlemise eest

või noorema kui kaheksateistaastase isiku osalusel toimuva pornograafilise etteaste teadliku

jälgimise või noorema kui neljateistaastase isiku osalusel toimuva pornograafilise või erootilise

etteaste teadliku jälgimise eest, välja arvatud juhul, kui see toimub eelnimetatud materjalis

kujutatud või pornograafilises või erootilises etteastes osaleva noorema kui kaheksateistaastase

isiku ja teo toimepanija vastastikusel nõusolekul põhinevas suhtes vabatahtlikult, selle eest ei anta

rahalist tasu või mis tahes muud hüve ning nende omavaheline suguühe või muu sugulise

2

iseloomuga tegu ei ole kuriteona karistatav, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistusega.“

7) paragrahvi 178 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠178. Lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali valmistamine ja selle

võimaldamine“.

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustiku § 4896 lõike 1 punktis 4 asendatakse sõna „lapsporno“ sõnadega

„lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“.

§ 3. Ohvriabi seaduse muutmine

Ohvriabi seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) seaduses asendatakse sõnad „traumast taastumist toetav vaimse tervise abi“ sõnadega

„psühholoogiline abi“ vastavas käändes;

2) paragrahvi 7 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui tegemist on käesoleva seaduse § 4 lõigetes 3–6 nimetatud ohvriga või kui

kriminaalmenetluses on kannatanul tuvastatud erikohtlemise ja kaitse vajadus, edastab menetleja

temaga seotud andmed ohvriabi saamiseks Sotsiaalkindlustusametile esimesel võimalusel.“;

3) paragrahvi 8 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠8. Ohvri abivajaduse hindamine, tema abistamine ja juhtumiga seotud andmete

töötlemine“;

4) paragrahvi 8 täiendatakse lõigetega 3–5 järgmises sõnastuses:

„(3) Sotsiaalkindlustusametil on ohvri nõusolekul tema abistamiseks, sealhulgas käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud hinnangu andmiseks ja lõikes 4 nimetatud andmete saamiseks ja

töötlemiseks, õigus kaasata asjaomaseid asutusi ja spetsialiste. Eespool nimetatud eesmärkide

täitmiseks on õigus andmeid töödelda ka menetlusse kaasatud osapoolte vahel.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud eesmärgil on Sotsiaalkindlustusametil õigus töödelda

käesoleva seaduse § 10 lõike 2 punktides 1–8 ja 10 sätestatud isikuandmeid.

(5) Sotsiaalkindlustusametil on õigus kaasata käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud eesmärgil

järgmisi asutusi ja spetsialiste:

1) Politsei- ja Piirivalveamet;

2) prokuratuur;

3) asjaomane kohaliku omavalitsuse üksus;

3

4) asjaomane lepingu alusel ohvriabi osutav asutus või isik;

5) asjaomane tervishoiuteenuse osutaja;

6) ohvrit ohustava isiku kriminaalhooldaja, kui isik on kriminaalhoolduse all;

7) põhjendatud juhul muu asutus või spetsialist.“;

5) paragrahvi 10 lõike 6 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) asjaomane lepingu alusel ohvriabi osutav asutus või isik;“;

6) paragrahvi 10 lõiget 6 täiendatakse punktiga 51 järgmises sõnastuses:

„51) asjaomane tervishoiuteenuse osutaja;“;

7) paragrahvis 11 asendatakse tekstiosa „§ 10“ tekstiosaga „§-de 8 ja 10“;

8) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 32 järgmises sõnastuses:

„(32) Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise, ennetamise ja koolitusega tegelevate

asutuste ülesanded ning ohvrite abistamise suunamismehhanismi kehtestab Vabariigi Valitsus

määrusega.“;

9) paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Sotsiaalkindlustusametil on õigus ohvriabiteenuste paremaks korraldamiseks kasutada

ohvriabiteenusele suunatud isiku kontaktandmeid, et pärida ohvriabiteenuse saajalt tagasisidet

temale osutatud teenusega rahulolu kohta.“;

10) seaduse 3. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 141 järgmises sõnastuses:

„§ 141. Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamine ning salvestiste säilitamine ja

väljastamine

(1) Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõned salvestatakse ohvri abivajaduse väljaselgitamiseks ja abi

paremaks osutamiseks, salvestise kasutamiseks tõendina süüteomenetluses ja nõustamise

kvaliteedi tagamiseks.

(2) Sotsiaalkindlustusamet väljastab kõnesalvestise Politsei- ja Piirivalveametile, prokuratuurile

või kohtule tema nõudmise korral süüteomenetluses tõendina kasutamiseks.

(3) Kõnesalvestist säilitatakse digitaalsel andmekandjal kuus kuud salvestamise kuupäevast

arvates. Nimetatud tähtaja möödumisel salvestis kustutatakse.“;

11) paragrahvi 15 lõike 2 punktis 7, seaduse 3. peatüki 9. jao pealkirjas ja § 28 lõike 2

sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „toetamine“ sõnadega „toetamise teenus“;

12) seaduse 3. peatüki 2. jagu täiendatakse §-ga 161 järgmises sõnastuses:

„§ 161. Ohvriabiteenuse osutamisega seotud andmete säilitamine

4

Ohvriabiteenuse osutajad, kellega Sotsiaalkindlustusamet on sõlminud teenuse osutamiseks või

tasu maksmise kohustuse ülevõtmiseks lepingu, säilitavad teenuse osutamisega seotud

isikuandmeid kõige rohkem kuni viis aastat teenuse osutamise lõppemisest arvates.“;

13) paragrahvi 26 lõikes 1 asendatakse sõna „hüvitada“ sõnaga „heastada“;

14) paragrahvi 28 pealkirja ja lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „toetamise“ sõnaga „teenuse“;

15) paragrahvi 34 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Sotsiaalkindlustusametil on õigus kontrollida psühholoogilist abi vahetult osutavate isikute

vastavust käesoleva seaduse § 12 lõike 3 punktides 3 ja 4 sätestatud nõuetele. Kui ilmneb, et teenust

vahetult osutav isik ei vasta nimetatud nõuetele, võib Sotsiaalkindlustusamet jätta lepingu

sõlmimata või lepingu üles öelda.“;

16) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite

õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus

2001/220/JSK (ELT L 315, 14.11.2012, lk 57-74);

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2024/1385/EL, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja

perevägivalla tõkestamist (ELT L, 2024/1385, 24.05.2024)“.

§ 4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmine

Tsiviilseadustiku üldosa seadust täiendatakse §-ga 1531 järgmises sõnastuses:

„§ 153¹. Alaealise suhtes toime pandud seksuaalse iseloomuga kuriteost tuleneva nõude

aegumine

(1) Kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb alaealise suhtes toime pandud seksuaalse väärkohtlemise

või kuritarvitamisega seotud kuriteost, aegub kolme aasta jooksul ajast, mil õigustatud isik kahjust

ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõue ei aegu enne kahjunõude aluseks oleva kuriteo

aegumist. Kui käesolevas lõikes nimetatud kuritegu aegub enne käesoleva seaduse § 153 lõikes 2

sätestatud tähtaja saabumist, kohaldatakse § 153 lõikes 2 sätestatud aegumistähtaega.“

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn ……………………… 2026

Algatab Vabariigi Valitsus .....09.2026

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, ohvriabi

seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu koosneb kahest osast: 1) karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse muudatustest ning 2) ohvriabi seaduse muudatustest.

1.1.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse muudatused

Eelnõu pikendab alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaegu, et

kuritegu ei aeguks enne, kui kannatanu on valmis juhtunust rääkima ja õiguskaitseasutuse poole

pöörduma.

Kõige raskemate ja kontaktsete lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on kavandatav

aegumistähtaeg 32 aastat. See puudutab eelkõige alaealisega seotud inimkaubandust ja

inimkaubanduse toetamist seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ning kontaktseid

seksuaalkuritegusid: KarS §-d 133, 133¹, 141, 141¹, 144, 145, 145¹ ja 175.

Mittekontaktsete lastevastaste seksuaalkuritegude puhul on kavandatav aegumistähtaeg

20 aastat. See puudutab lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjaliga seotud tegusid

ja lapse seksuaalset ahvatlemist: KarS §-d 175¹, 178 ja 179.

Kuritegude rühm KarS

paragrahvid

Senine aegumistähtaeg Kavandatav

aegumistähtaeg

Raskemad, kontaktse

iseloomuga

lastevastased

seksuaalkuriteod, sh

alaealisega seotud

inimkaubandus ja

seksuaalse

ärakasutamisega seotud

teod

KarS §-d 133,

133¹, 141,

141¹, 144, 145,

145¹ ja 175

Üldjuhul 10 aastat I astme

kuritegude puhul ja 5

aastat II astme kuritegude

puhul. Seksuaalse

enesemääramise vastaste

kuritegude puhul peatub

aegumine kuni kannatanu

18-aastaseks saamiseni.

32 aastat

Mittekontaktsed

lastevastased

seksuaalkuriteod, sh

lapse seksuaalset

kuritarvitamist kujutava

materjaliga seotud teod

ja lapse seksuaalne

ahvatlemine

KarS §-d 175¹,

178 ja 179

5 aastat alates kuriteo

toimepanemisest. Seni ei

laienenud kõigile neile

kuritegudele erand, mille

järgi aegumine peatub kuni

kannatanu 18-aastaseks

saamiseni.

20 aastat

2

Teatud juhtudel peatub aegumistähtaja kulgemine kuni kannatanu 18-aastaseks saamiseni.

Näiteks kui kuritegu pannakse toime 14-aastase kannatanu suhtes ja sellele kehtib 32-aastane

aegumistähtaeg, hakkab tähtaeg kulgema kannatanu täisealiseks saamisest ning kuritegu aegub

alles siis, kui kannatanu saab 50-aastaseks. Eelnõuga viiakse kuriteo aegumisega kooskõlla ka

kannatanu õigus nõuda toimepanijalt kahju hüvitamist, et tsiviilõiguslik nõue ei lõpeks enne

kuriteo aegumist.

Samuti asendatakse termin „lapsporno“ täpsema terminiga „lapse seksuaalset kuritarvitamist

kujutav materjal“.

Tsiviilseadustiku üldosa seadust muudetakse selleks, et kannatanu kahju hüvitamise nõue ei

aeguks enne kuritegu ennast.

Eelnõuga kavandatavad sätted jõustuvad üldises korras. Seaduseelnõul ei ole tagasiulatuvat

mõju enne seadusemuudatuse jõustumist toime pandud kuritegudele.

Eelnõuga ei kavandata halduskoormuse tasakaalustamise reeglit, sest eelnõuga ei nähta ette

halduskoormust suurendavaid muudatusi hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 1 lg 41

mõttes.

1.1.2. Ohvriabi seaduse muudatused

Ohvriabi seaduse muudatused puudutavad eelkõige ohvrite kiiremat abini jõudmist, asutuste

koostööd, andmete töötlemist ning ohvriabiteenuste korraldust ning muudatustega võetakse

osaliselt Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385

naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise kohta.

Eelnõuga muudetakse ja täiendatakse ohvriabi seadust peamiselt viies küsimuses: luuakse

senisest selgem regulatsioon ohvrite andmete edastamiseks Sotsiaalkindlustusametile,

reguleeritakse paremini ohvri abivajaduse hindamine ja asutuste koostöö, samuti

teenuseosutajate nõuetele vastavuse kontroll ning ohvriabiteenuse kasutajatelt tagasiside

küsimine.

Lisaks luuakse selge õiguslik alus ohvriabi kriisitelefoni kõnede salvestamiseks: salvestisi

kasutatakse abivajaduse hindamiseks, teenuse kvaliteedi tagamiseks ja vajaduse korral

tõendina, neid säilitatakse kuus kuud ning väljastatakse üksnes piiratud juhtudel

õiguskaitseasutustele või kohtule.

Oluline muudatus on see, et perevägivalla, seksuaalvägivalla, inimkaubanduse ja naistevastase

vägivalla ohvrite andmed jõuavad Sotsiaalkindlustusametini varem ning mitte üksnes pärast

kriminaalmenetluses tehtud eraldi hinnangut. See aitab tagada, et ohvrile saab pakkuda abi ka

enne kriminaalmenetlust või kohe selle alguses. Ohvril jääb õigus keelduda ohvriabi

pakkumiseks andmete edasisest töötlemisest.

Muudatuste tulemusena tugevdatakse ohvriabi meetmeid, millega parandatakse

vägivallaohvrite võimalusi saada õigeaegset kaitset ja vajalikku abi. Tõhusamad ennetus- ja

kaitsemeetmed võivad vähendada vägivalla kordumist ja selle pikaajalisi tagajärgi ohvritele

ning nende lähedastele. Direktiivi nõuete ülevõtmisel paraneb naistevastase vägivalla ja

perevägivalla ennetamine.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

3

Seaduseelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika

osakonna karistusõiguse ja -menetluse talituse nõunik Steven Andrekson

([email protected], 5887 6522) ning arenduse ja kriminaalstatistika talituse nõunik

Andra Reinomägi ([email protected], 5484 0744). Eelnõu ja seletuskirja on

keeletoimetanud õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse talituse toimetaja Mari Koik

([email protected]).

Ohvriabi seaduse muudatused on koostanud Sotsiaalministeeriumi ohvriabi poliitika juht

Kristiina Luht ([email protected]) ja õigusnõunik Reet Kodu ([email protected]). Eelnõu ja

seletuskirja ohvriabi seaduse muudatuste osa toimetas Justiits- ja Digiministeeriumi

õigusloome korralduse talituse toimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõul on seos Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/93/EL, 13. detsember 2011,

mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust

ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (EÜT L 335, 17.12.2011, p.1) ja Lanzarote

konventsiooniga.

Ohvriabi seaduse muudatused on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL)

2024/1385. Samuti on see osa seotud Eesti Reformierakonna ja Erakond Eesti 200 vahel 24.

märtsil 2025. aastal sõlmitud koalitsioonileppe ehk valitsusliidu programmiga aastateks 2025–

2027. Eelnõu pole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõukohase seadusega muudetakse karistusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I,

09.07.2026, 27 (jõustus 19.07.2026), kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni

avaldamismärkega RT I, 11.07.2026, 77 (jõustus 13.07.2026), ohvriabi seaduse redaktsiooni

avaldamismärkega RT I 09.07.2026, 46 (jõustus 19.07.2026) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse

redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 31.12.2024, 48 (jõustus 01.01.2025).

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälteenamus, kuivõrd

seaduseelnõuga kavandatakse muudatusi ka kriminaalmenetlusseadustikus (PS § 104 p 14).

2. Seaduse eesmärk

Seaduseelnõuga kehtestatakse laste vastu suunatud seksuaalkuritegude aegumistähtaegade

erisus ja aegumistähtaegade pikendamine. Vastav muudatus on põhjendatud lapse kui areneva

isiku erilise haavatavuse ning lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise varjatusega –

lapse väärkohtleja on sageli lapsele tuttav inimene ning lapse võimekus toimunut mõista, ennast

kaitsta, abi otsida ja kogetust teada anda on oluliselt keerulisem kui täiskasvanud ja küpse

inimese puhul. Euroopa Nõukogu uuringu1 kohaselt on Euroopas suundumus

aegumistähtaegade pikendamisele. Ka Eesti seisukohad2 laste seksuaalse väärkohtlemise

tõkestamise Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi uuesti sõnastatud versiooni eelnõu kohta

toetavad seda suundumust.

Lapse otsustus- ja enesekaitsevõime kujuneb ajas. Tavapärane kuriteo toimepanemise hetkest

lähtuv aegumistähtaeg võib sellises olukorras lõppeda enne, kui kannatanu on arenguliselt,

psühholoogiliselt ja sotsiaalselt valmis õiguskaitseasutuse poole pöörduma. Seetõttu peavad

1 Council of Europe (2023). Statutes of limitations. Study of the national legal frameworks on statutes of limitations in

respect of sexual offences against children in Europe. Prepared by Maria Andriani Kostopoulou. 2 Kättesaadav veebis: https://eelnoud.valitsus.ee/main#mug6LzuJ

4

aegumissätted arvestama mitte üksnes kuriteo toimepanemise hetkega, vaid ka sellega, et

arenguliselt ei pruugi inimene olla küps toimunut mõistma ja sellest teada andma enne hilist

täiskasvanuiga. Lapse õigus õiguskaitsele peab olema tagatud ka juhul, kui laps ei olnud

lapsepõlves arenguliselt ja psühholoogiliselt valmis kuriteost teatama. Pikemate

aegumistähtaegade korral säilib riigil võimalus pikema aja jooksul lapse suhtes toimepandud

võimaliku kuriteo asjaolusid kriminaalmenetluses uurida ning otsustada tõendite põhjal

kriminaalkaristuse määramine. Seadusemuudatusega annab õigussüsteem ühiskonnale sõnumi,

et lapse õiguste kaitse seksuaalvägivalla korral kehtib ka juhul, kui lapsel ei olnud lapsena

võimalik kaitset saada, ning et laste vastu suunatud vägivald on eriti ränk ja karistatav oluliselt

pikema aja jooksul, kui tavapärased kuritegude aegumise tähtajad ette näevad.

Uuringutega on tõestatud, et lapseeas seksuaalse väärkohtlemise all kannatanud inimesed

võivad saada nii lühi- kui pikaajalisi tervisekahjustusi3, 4, 5, 6 ja suur osa kannatanutest ei julge

kas üldse või paljude aastate jooksul kellelegi nende vastu toime pandud seksuaalkuriteost

rääkida7.

Lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise avalikustamist ja selle seoseid lapse arengulise

eripäraga on käsitletud mitmes teadusuuringus8, 9. Lapsepõlves kogetud seksuaalsest

väärkohtlemisest teatamata jätmise põhjused on seotud enesesüüdistamise, piinlikkuse, hirmu

ja enesekaitsega, aga ka piiratud kognitiivse arengu või avalikustamiseks vajalike oskuste

puudumisega. Teatamist võivad takistada kurjategija manipuleerimine lapsega ja

kättemaksuähvardus, usaldusväärse usaldusisiku puudumine kodus ja väljaspool kodu ning

ohvri hirm teiste inimeste reaktsiooni pärast avalikustamise korral. Teatamist takistavad

ühiskonnas levinud seksuaalsusega seotud tabud, ohvrite häbimärgistamine ja vähene

teadlikkus.10 Kuritegudest teatamata jätmine pärsib kuritegude toimepanijate vastutusele

võtmist, sest õiguskaitseasutusi teavitatakse kas liiga hilja (pärast kuriteo aegumist) või ei

teavitata üldse. Ka kannatanud ise jäävad abita.

Sotsiaalkindlustusameti 15–74-aastaste hulgas tehtud 2021. aastal uuringu11 andmed näitavad,

et iga kuues vastanu (17%) oli kogenud enne 15. eluaastat täiskasvanu toime pandud seksuaalset

väärkohtlemist. Pooled neist, kes olid kogenud seksuaalset väärkohtlemist, olid kogenud seda

korduvalt. Iga kogemuse kohta paluti vastanutel ka märkida, kas nad rääkisid juhtunust kellelegi

lapsena ja kas nad on juhtunust kõnelenud täiskasvanuna. Vaid 33% rääkis toimunust kellelegi.

Lapsena vägistamist kogenutest 60% ei rääkinud lapsena sellest kellelegi ning suur osa neist ei

ole ka täiskasvanuna toimunust kellelegi rääkinud. Siiski on toimunut täiskasvanuna jaganud

40% nendest, kes lapsena kellelegi ei kõnelenud, sh 6% on pöördunud mõne spetsialisti poole.

3 Wood, S., Bellis, M., Hughes, K., Quigg, Z., Butler, N. (2023). Tackling Adverse Childhood Experiences (ACEs). State of

the Art and Options for Action;

Carlsson, A. C., Owen, U., Rajan, G. (2022). Sexual violence, mental health, and suicidality—Results from a survey in

cooperation with idea‐driven organizations and their social media platform followers. Health Science Reports , Volume 6, Issue

1. 4 Thomas, P. et al. (2026). Long-term consequences of childhood sexual abuse. Child Abuse & Neglect.

https://doi.org/10.1016/j.encep.2026.02.007 5 Hashim, M. et al. (2025). Association of Childhood Sexual Abuse With Adolescent Psychopathology.

DOI: 10.1177/15248380241281365 6 Hailes, H. P., Yu, R., Danese, A., Fazel, S. (2019). Long-term outcomes of childhood sexual abuse. The Lancet Psychiatry.

https://doi.org/10.1016/S2215-0366(19)30286-X 7 Mathews, B., Finkelhor, D., Malacova, E., Higgins, D. J., Collin-Vézina, D., Do, H. P. (2025). Characteristics of first

disclosure of child sexual abuse: age, delay, recipient, and feeling of support. https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2025.107803 8 Latiff, M. A., et al. (2024). Factors Associated With Disclosure of Child Sexual Abuse. Child Abuse & Neglect.

https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2023.106564 9 Rowland, G. E., Purcell, J. B., Lebois, L. M., Kaufman, M. L., Harnett, N. G. (2024). Child sexual abuse versus adult sexual

assault: A review of psychological and neurobiological sequelae. Mental Health Science, 2(2). https://doi.org/10.1002/mhs2.51 10 Ibid. 11 Sotsiaalkindlustusamet (2021). Vagivalla_kogemise_uuring (raport); Vägivalla kogemise uuring (esitlus).

5

Kõige sagedamini on täiskasvanuna räägitud juhtunust lähedasele või mõnele tuttavale.

(Vägivalla kogemuse uuring 2021)

Uuringud12, 13, 14, 15 on näidanud, et lapsepõlves kogetud väärkohtlemisest võidakse teatada alles

hilises täiskasvanueas, vahel ka mitukümmend aastat pärast täiskasvanuks saamist. Halvorsen,

Tvedt Solberg ja Hjelen Stige (2020)16 toovad välja, et keskmiselt võib lapsepõlves kogetud

seksuaalsest väärkohtlemisest teadaandmine aega võtta 17–21 aastat ning 60–70% lapsepõlves

seksuaalvägivalda kogenutest räägib sellest alles täiskasvanuks saades, pea kolmandik aga ei

räägi sellest kunagi. Seetõttu on oluline, et inimesel oleks võimalik temaga toimunust teada

anda siis, kui ta selleks valmis on, ja et kriminaalpoliitika arvestaks laste vastu suunatud

kuritegude aegumistähtaegade kehtestamisel lapsepõlves kogetud väärkohtlemise pikaaegsete

mõjudega, sh teatamisvalmisoleku tekkimise pika ajaga. Soovituse piisavalt pikkade

aegumistähtaegade seadmiseks laste vastu suunatud väärkohtlemise puhul on andnud mitmed

rahvusvahelised organisatsioonid17, 18, 19.

Kehtiva õiguse järgi kehtib kuritegudele aegumistähtaeg vastavalt nende raskusastmetele:

kümme aastat esimese astme kuriteo ning viis aastat teise astme kuriteo puhul (KarS § 81 lg 1

p-d 1–2). Alates 2007. aastast kehtib seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude

aegumistähtaja kulgemisele erand, mille kohaselt aegumine peatub kuni kannatanu 18-

aastaseks saamiseni (KarS § 81 lg 7 p 3). Arvestades laste vastu suunatud seksuaalkuritegude

eripära ja nende avastamise raskust, ei ole süütegude aegumise sätted end õigustanud taoliste

kuritegude puhul piisava meetmena, et kannatanud saaksid õigeaegset tuge ja kaitset ning

toimepanijaid oleks võimalik vastutusele võtta. Prokuratuurilt saadud kriminaalstatistika põhjal

esitame üksikud juhtumid, mis kehtiva õiguse järgi on aegunud:

1. 2025. a pöördus politseisse kannatanu, keda 14-aastasena 1990. aastatel vägistas

täisealine mees (KarS § 141);

2. 2020. a pöördus politseisse kannatanu, keda 5–6-aastasena oli tema isa seksuaalselt

korduvalt väärkohelnud (KarS § 1411 lg 2);

3. 2026. a kirjeldas kannatanu, et 7–8-aastasena (2007. a) katsus ja hõõrus talle tuttav

täiskasvanud mees korduvalt tema suguelundeid (KarS § 1411 lg 2);

4. 2021. a laekus kuriteokaebus, mille kohaselt oli 1990. aastate alguses üks täiskasvanu

korduvalt kasutanud seksuaalselt ära nooremat kui 14-aastast last (KarS § 1432 lg 2);

5. 2023. a esitati kaebus, mille kohaselt kuni 2005. a detsembrini tegi täisealine mees 14-

aastasega seksuaalakte (KarS § 145);

6. 2015. a esitati kaebus, mille kohaselt tegi mees kuni 2006. a poistest alasti pilte (KarS

§ 175).

12 Mathews, B., Finkelhor, D., Malacova, E., Higgins, D. J., Collin-Vézina, D., Do, H. P. (2025). Characteristics of first

disclosure of child sexual abuse: age, delay, recipient, and feeling of support. https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2025.107803 13 Spröber, N., Schneider, T., Rassenhofer, M. et al. (2014). Child sexual abuse in religiously affiliated and secular institutions:

a retrospective descriptive analysis of data provided by victims in a government-sponsored reappraisal program in Germany.

BMC Public Health 14, 282. https://doi.org/10.1186/1471-2458-14-282 14 Protect Children (2023). Statutes of Limitations and Sexual Violence against Children. Findings from the Global ‘Our Voice’

Survivor Survey with a Case Study on Finnish Survivors’ Experiences. https://www.suojellaanlapsia.fi/en/post/statutes-of-

limitations-and-sexual-violence-against-children 15 Wright, K., Swain, S., McPhillips, K. (2017). The Australian Royal Commission into Institutional Responses to Child Sexual

Abuse. Child Abuse & Neglect, 74, 1-9. https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2017.09.031 16 Halvorsen, J. E., Tvedt Solberg, E., Hjelen Stige, S. (2020). To say it out loud is to kill your own childhood. – An exploration

of the first person perspective of barriers to disclosing child sexual abuse. Children and Youth Services Review Vol. 113.

DOI:10.1016/j.childyouth.2020.104999 17 ÜRO Lapse Õiguste Komitee. (2021). Children’s Rights and Alternative Care Outcome Report. 18 Euroopa Nõukogu, Lanzarote Komitee (2024). Opinion on Article 33 of the Lanzarote Convention and its explanatory note.

Requirements of the provision on statute of limitations and recommendations on its implementation. https://rm.coe.int/opinion-

on-article-33-of-the-lanzarote-convention-and-its-explanatory-/1680b06622 19 UN Committee on the Rights of the Child (2019), CRC/C/156, Guidelines regarding the implementation of the Optional

Protocol to the Convention on the Rights of the Child on the sale of children, child prostitution and child pornography.

6

Arvestades eespool loetletud kuritegude sisu ja ajatelge, on tegemist kontaktse lastevastase

seksuaalkuriteoga, mille puhul eelnõuga kavandatavad kuritegude aegumise sätted (eelnõu § 1

p-d 1–3) oleks oluliselt suurendanud kriminaalmenetluse algatamise võimalust ja tõenäosust.

Eelnevast tulenevalt on eelnõukohase seaduse eesmärk kaitsta paremini alaealisena seksuaalse

väärkohtlemise all kannatanud inimeste põhiõigusi, tõhustada riiklikku sisejulgeolekut ja muuta

inimeste elukeskkond turvalisemaks. Aegumistähtaegade pikendamine vähendab võimalust

lastevastaste seksuaalkuritegude aegumiseks enne, kui kannatanud on valmis nendest

kuritegudest teatama ja abi otsima. See annab edaspidi kannatanutele parema võimaluse saada

tuge nii õiguskaitseasutustelt kui ohvriabisüsteemilt ning võib ühtlasi pärssida laste vastu

suunatud seksuaalkuritegude toimepanemist tulevikus.

Eelnõu väljatöötamiskavatsus20 (edaspidi VTK) esitati 14.07.2026 kooskõlastamiseks

ministeeriumitele ja arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, Õiguskantsleri Kantseleile, mitmele

riigiasutusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule, samuti mitmetele

mittetulundusühingutele ja sihtasutustele. Ministeeriumitest kooskõlastasid VTK

Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium

märkusteta, Siseministeerium märkustega ning teistelt ministeeriumitelt tagasisidet ei

laekunud. Tagasisidet esitasid ka Riigiprokuratuur, Eesti Linnade ja Valdade Liit,

Sotsiaalkindlustusamet, Tervise Arengu Instituut, Eesti Seksuaaltervise Liit, MTÜ Eesti SV

Tugigrupid ja MTÜ Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus. Samuti toimusid veebiarutelud

õiguskaitse- ja sotsiaalsüsteemi esindajate ning huvikaitsjatega 06.08.2026 ja 19.08.2026.

Eelnõu koostamisel on tagasisidega osaliselt arvestatud. Pikendatud aegumistähtaega

kohaldatakse lisaks lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali tootmisele ka selle

materjali levitamise ja jälgimise puhul. Selgitatud on seadusmuudatuse mõjusid

õiguskaitseasutuste ja ohvriabisüsteemi töökoormusele ja ressursivajadusele. Eelnõuga

pikendatakse seksuaalkuriteoga seotud kannatanu tsiviilõigusliku kahjunõude

aegumistähtaegu.

Ohvriabi seaduse muudatuse eesmärk on ennetada naistevastast vägivalda ja perevägivalda

ning viia Eesti õigus kooskõlla direktiiviga. Direktiivi (EL) 2024/1385 eesmärk on kehtestada

kogu Euroopa Liidus ühtsed miinimumnõuded naistevastase vägivalla ja perevägivalla

ennetamiseks, ohvrite kaitseks ning toetamiseks.

Direktiiv näeb muuhulgas ette kohustuse hinnata ohvrite individuaalseid kaitse- ja

toetusvajadusi ning rakendada vajaduse korral sobivaid kaitsemeetmeid. Tagada tuleb

spetsialiseeritud tugiteenuste, ohvriabiliinide, varjupaikade, seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste

ning muu vajaliku abi kättesaadavus ka juhul, kui ohver ei ole ametlikku kaebust esitanud.

Direktiiv kohustab liikmesriike ka võtma ennetusmeetmeid, sealhulgas suurendama teadlikkust

ning pakkuma haridusprogramme. Samuti tuleb koolitada ohvritega kokku puutuvaid

ametnikke ja spetsialiste, et nad oskaksid vägivalda ära tunda, ohvreid toetada ja neid edasi

suunata. Täielikuks direktiivi nõuetele vastamiseks ongi vajalik teha muudatused ohvriabi

seadusesse.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb neljast paragrahvist.

3.1. Eelnõu §-ga 1 muudetakse ja täiendatakse karistusseadustikku. Paragrahv koosneb

seitsmest punktist.

20 https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/d28e6aeb-1052-4397-b3a7-d74aea571064

7

Eelnõu § 1 punktidega 1-2 täiendatakse KarS § 81 lõike 1 punkte 1 ja 2. Punktides 1 ja 2 on

sätestatud kuritegude aegumist puudutavad üldreeglid, mis lähtuvad kuriteo raskusastmest

(KarS § 4 lg-d 1–3).

Eelnõukohane peamine seadusemuudatus seisneb KarS § 81 täiendamises uue lõikega, mille

kohaselt kohaldub alaealiste, s.o nooremate kui 18-aastaste isikute vastu suunatud

seksuaalkuritegudele senisest pikem aegumistähtaeg (vt eelnõu § 1 p 3). Aegumist puudutavad

üldreeglid on universaalsed ja kohalduvad kõigile karistusseadustikus sätestatud kuritegudele

sõltuvalt nende raskusastmest. Kuna eelnõus käsitletavate lastevastaste seksuaalkuritegude

hulgas on nii esimese kui teise astme kuritegusid, on formaaljuriidiliselt asjakohane kehtestada

üldreeglitest erand erinormi, s.o KarS § 81 lg 11 näol (eelnõu § 1 p 3). Ka varasemast ajast

kehtib teatud kuritegude suhtes nende aegumisele erinorm (KarS § 81 lg 2), mis põhjendab

erinormi kehtestamise kui meetodivaliku sobilikkust.

Õigusselguse tagamiseks peab erandi suhestumine üldreegliga olema arusaadav ja erand

tõlgendusprobleemideta kohaldatav. Seega nähakse KarS § 81 lg 1 p-des 1 ja 2 ette sõnaselged

viited eelnõu kohaselt kehtestatavale erandile, s.o KarS § 81 lg-le 11. Kui üksikjuhtum hõlmab

erandis kirjeldatud asjaolusid, kohaldatakse erandiga sätestatud aegumistähtaegu, mitte

üldreeglis sätestatud aegumistähtaegu.

Eelnõu § 1 punktiga 3 täiendatakse KarS § 81 uue lõikega 11, millega kehtestatakse laste

seksuaalset väärkohtlemist ja kuritarvitamist puudutavatele kuritegudele pikemad

aegumistähtajad võrreldes üldreeglites, s.o KarS § 81 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatuga.

KarS § 81 sätestab, et kedagi ei tohi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo

lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud kindel

ajavahemik.Karistusõiguslik aegumise instituut tugineb arusaamal, et mida pikem aeg on

toimepandud teost möödunud, seda väiksem on tarvidus riikliku sekkumise järele, ning

aegumine toetab karistusõiguse üldiste eesmärkide saavutamist, mille hulka kuulub õigusrahu

taastamine.21

Kuriteo aegumine iseenesest ei muuda kuritegu õiguspäraseks, sh ei kaota teo moraalset

taunitavust või ühiskondlikku hukkamõistu. Aegumine väljendab seadusandja kaalutlust, et

teatava aja möödudes säilib süüteo karistamisväärsus, kuid riigi karistusõigusliku sekkumise

vajadus ei ole süüdlase seisukohalt enam piisavalt suur, et õigustada minevikus toimunud

kuriteo menetlemist, sest süüteo toimepanemisest möödunud aeg on juba õigusrahu taastanud.22

Karistamisvajadus omakorda sõltub toimepandud süüteo raskusest – mida rängem süütegu on

sooritatud, seda pikem ajavahemik peab selle toimepanemisest olema möödunud, et saaks

kõnelda õigusrahu taastumisest23. Süüteo ränkus peegeldub karistusseadustiku kohaselt

eelkõige süüteo liigis (kuritegu või väärtegu vastavalt KarS § 3 lg-le 2) ja kuriteo raskusastmes

(§ 4 lg-d 1–3). Sellest lähtuvalt onaegumatuks tunnistatud (KarS § 81 lg 2)eelkõige

rahvusvahelise õiguse mõttes erakorralise raskusega kuriteod, mille hukkamõist ei põhine

üksnes individuaalse õigushüve kahjustamisel, vaid kogu rahvusvahelise õiguskorra kaitsel:

agressioonikuriteod (KarS § 91), genotsiid (KarS § 90), inimsusevastased kuriteod (KarS § 89),

sõjakuriteod (KarS §-d 95–109) ja kuriteod, mille eest saab mõista eluaegse vangistuse (nt

mõrv, KarS § 114). Õigushüvede konkurentsis peetakse õigust elule kõige olulisemaks

21 Pikamäe, P. Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2025. XIV. Aegumine, vnr 1303. 22 Pikamäe, P. Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2025. XIV. Aegumine, vnr 1310. 23 Ibid.

8

põhiõiguseks24, sh olulisemaks õigusest kehalisele puutumatusele, mistõttu seni aegumatuks

tunnistatud kuritegudest enamik on suunatud inimelu vastu.

Kuriteo aegumine tagab õigusrahu ja -kindluse, vältides olukorda, kus isikut ähvardab

määramata aja jooksul võimalus, et tema tegude suhtes rakendatakse kriminaalõiguslikke

sanktsioone. Ka avalikus õiguses seostub aegumine eelkõige õiguskindluse ja õigusselgusega

– mis tahes õiguslik vaidlus peab kunagi lõppema, sest isiku õiguslik seisund ei saa jääda

ebamääraseks25 ja isik peab mõistliku aja jooksul teada saama, kas mingeid õiguslikke tagajärgi

tema suhtes rakendatakse või mitte26.

Kuriteo aegumine on seotud ka karistuse ja karistamise eesmärkidega. Toimepanija süüst

lähtumise kõrval arvestatakse karistuse mõistmisel võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma

süütegudest ja õiguskorra kaitsmise huve (KarS § 56). Seega on karistusel eripreventiivne

eesmärk, mis seisneb konkreetse toimepanija mõjutamises hoiduma edaspidi kuritegudest, ning

üldpreventiivne eesmärk, mis kinnitab ühiskonnale kehtivate normide siduvust, kaitseb

õiguskorda ja aitab säilitada usaldust riigi suutlikkuse vastu õigusrikkumistele reageerida.

Samas on karistamisvajaduse vähenemine seotud karistuse eripreventiivse mõju vähenemisega,

seda eelkõige nn juhutoimepanijate jaoks. Aastaid hiljem mõistetud karistuse eripreventiivne

mõju võib juhutoimepanija edasist käitumist mõjutada oluliselt vähem kui teo toimepanemisele

ajaliselt lähemal mõistetud karistus. Seda eelkõige olukorras, kus toimepanija ise oma teo

põhjuseid ja tagajärgi mõistnuna on rehabiliteerunud, s.o abi otsides või oma eluviise muutes

asunud iseseisvalt õiguskuulekale teele ega ole toime pannud uusi kuritegusid. Sarnasel

põhjusel võib hääbuda ka ühiskondlik vajadus ja huvi kuriteo menetlemise ja toimepanija

karistamise järele, kuivõrd uusi kuritegusid toime panemata võib isikut pidada ühiskonda

taaslõimunuks ja õigusrahu taastatuks. Aegumatute kuritegude puhul, sh retsidiivsete

seksuaalkurjategijate puhul (kellele on võimalik mõista eluaegset vangistust, vt KarS § 141 lg

21 ja KarS 1411 lg 3),avaliku huvi säilimist siiski eeldatakse.

Aegumine on seotud ka õiglase menetluse tagatiste nõrgenemise ja tõendamiskindluse

vähenemisega. Mida rohkem aega kuriteost möödub, seda raskem on koguda usaldusväärseid

tõendeid. Kui kuriteost teatatakse aasta(kümne)id hiljem, on pärsitud tõendite kogumine ja

kuriteo tõendamine: võimalikud tunnistajad ei pruugi olla elus või kättesaadavad,

dokumentaalsed tõendid on hävinud või kadunud, mälestused moondunud. Lähtuvalt süütuse

presumptsioonist tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlusi tõlgendada kahtlustatava

või süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3).

Nagu ka kehtivad kuriteo aegumise üldreeglid (KarS § 81), kehtestatakse aegumistähtajad

seadusandja kriminaalpoliitilise kaalutlusena. Aegumistähtaegade kehtestamisel tuleb

arvestada nii kuriteo raskuse, kahjustatud õigushüve, karistuse preventiivse mõju kui ka riigi

võimekusega kriminaalmenetlusi tõhusalt läbi viia ja kuritegusid tõendada. Aegumistähtaeg

peab kannatanule tagama turvatunde ja adekvaatse võimaluse pöörduda õiguskaitseasutuste

poole, sealjuures on olulise kaaluga nii seksuaalkuritegude avastamise raskus ja kannatanu

valmidus juhtunust teatada kui ka võimaliku taasohvristamise vältimine. Kahtlustatava või

süüdistatava vaatest tuleb aegumistähtaegade kehtestamisel arvestada nii õiguskindluse, tõhusa

kaitse võimaluse ja kriminaalmenetluslike tagatistega kui ka võimaliku häbimärgistamisega (nt

kui isikule saab tema suhtes algatatud kriminaalmenetluse tõttu osaks mainekahju, kuid ta

mõistetakse kuriteo tõendamatuse tõttu õigeks). Ühiskondlikust aspektist peab aegumistähtaeg

24 Roosma, P. Põhiseaduse § 16 kommentaar, komm 1. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud

väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020. 25 Sootak, J. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018. 7. Aegumine, komm. III/179. 26 T. Annus. Riigiõigus. Tallinn: Juura 2006, 73.4.

9

tagama, et riik reageeriks kuritegudele vastavalt nende raskusele, kuid õigusrahu ja

õiguskindluse põhimõttest lähtudes ei tohiks riigi karistusvõim olla ajaliselt piiramatu.

Ka rahvusvaheliselt on paljud riigid lastevastaste seksuaalkuritegude aegumise sätteid

karmistanud, kuid kuna karistusõigussüsteemid on riigiti erinevad, on erinevaid lähenemisi ka

õigusnormis. Esitame üksikuid näiteid aegumissätete arengu kohta teistes riikides:

- Šveitsis kehtestati 2013. aastal, et teatavad alla 12-aastaste laste seksuaalse

enesemääramise vastu suunatud kuriteod on aegumatud.27 Mitmed seksuaalkuriteod ei

aegu vähemalt kuni kannatanu 25-aastaseks saamiseni, kui nende ohver oli

toimepanemise hetkel alla 16-aastane laps. 28

- Rootsis tunnistati aegumatuks alla 18-aastase isiku suhtes toimepandud vägistamise ja

suguelundite moonutamise (raskendatud) kuriteod.29

- Ungari parlament kiitis 2024. aastal heaks seadusemuudatused, millega muu hulgas

kaotati alla 18-aastaste isikute vastu toime pandud seksuaalkuritegude

aegumistähtajad.30

- Poolas 1. oktoobril 2023 jõustunud seaduse kohaselt kestab lastevastaste

seksuaalkuritegude aegumistähtaeg kuni kannatanu 40-aastaseks saamiseni.31

- Saksamaal on enamiku lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaeg 20 aastat, kuid

2013. aastal jõustunud seadusemuudatusega peatub aegumistähtaeg teatud kuritegude

puhul kuni kannatanu 30-aastaseks saamiseni.32

- Leedus pikendati 2026. aasta juunis lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaega

kuni kannatanu 30-aastaseks saamiseni.33

Kehtiva karistusseadustiku kohaselt on laste seksuaalset väärkohtlemist ja kuritarvitamist

puudutavad kuriteod erineva laadi ja raskusastmega. Seksuaalse enesemääramise vastaste

süütegude jaos (KarS §-d 141–1451) on sätestatud raskemat liiki ja eelkõige kontaktse

iseloomuga seksuaalkuriteod, mis rikuvad vahetult kannatanu põhiõigust inimväärikusele ja

kehalisele puutumatusele. Lisaks sätestab karistusseadustik alaealise suhtes toime pandud

inimkaubanduse (KarS § 175 ja § 133 lg 2 p 2), inimkaubanduse toetamise (KarS § 1331 lg 2 p

2) ja mittekontaktsema iseloomuga seksuaalkuritegudena lapspornole juurdepääsu taotlemise

ja selle jälgimise (KarS § 1751), lapsporno valmistamise ja selle võimaldamise (§ 178),

seksuaalse eesmärgiga kokkuleppe lapseealisega kohtumiseks (KarS § 1781) ja lapseealise

seksuaalse ahvatlemise (KarS § 179) ning väärteona seksuaalse ahistamise34 (KarS § 1531).

Eelnõukohased muudatused viidatud kuriteokoosseisude aegumistähtaegades kajastuvad

kokkuvõtvalt tabelis.

27 Hochmayr, G. A Comparative Analysis of Statutes of Limitation (2021). – https://www.nomos-

elibrary.de/10.5771/9783748926535- 705.pdf?download_chapter_pdf=1 28 Šveitsi karistusseadustik – Schweizerisches Strafgesetzbuch. § 97 lg 2.

https://www.fedlex.admin.ch/eli/cc/54/757_781_799/en 29 Hochmayr, G. A Comparative Analysis of Statutes of Limitation (2021). 30 Kulikova, M. Lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamise põhjendatus. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Tartu 2026. Kasutatud allikad, viide nr 38. 31 Krajewski, R. The statute of limitations for sexual offences committed against minors. Probacja nr 2/2023, 30.06.2023, lk

11. 32 Saksamaa karistusseadustik – Strafgesetzbuch (StGB), § 78b lg 1 p 1. German Criminal Code (Strafgesetzbuch – StGB) 33 LRT English. 05.06.2026. Lithuanian parliament moves to reform sexual offences law with introduction of consent - LRT 34 KarS § 1531 kohaldamisalasse kuuluvad seksuaalse tähendusega tegevused (nt puudutamine/käperdamine), mis küll riivavad

kannatanu seksuaalse enesemääramise õigust ja eeldavad karistusõiguslikku sekkumist, kuid ei ületa olulise riive lävendit.

Ehkki olemuslikult kuuluvad § 1531 teod ka KarS § 1411 kohaldamisalasse, on need võrreldes KarS § 1411 alla kuuluvate

õigusvastaste tegudega olemuslikult vähem intensiivsed. Vt ka RKKKo 1-17-6580, p 16.

10

Tabel 1. Kuriteokoosseisude aegumistähtajad karistusseadustikus kehtiva õiguse ning eelnõuga

kavandatava muudatuse võrdluses.

KarS

§

Vangistuse

määr35

Kuriteo

raskusaste (KarS § 4)

Kehiv

aegumistähtaeg

Kavandatav

aegumistähtaeg

133 3–15 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

133¹ 2–10 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

141 6–15 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

141¹ 3–15 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

144 2–8 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

145 Kuni 5 aastat II aste 5 aastat 32 aastat

145¹ Kuni 5 aastat II aste 5 aastat 32 aastat

175 2–10 aastat I aste 10 aastat 32 aastat

175¹ Kuni 2 aastat II aste 5 aastat 20 aastat

178 Kuni 3 aastat II aste 5 aastat 20 aastat

179 Kuni 3 aastat II aste 5 aastat 20 aastat

Tabelis viidatud kuritegude pikendatud aegumistähtaegadel ei ole otsest seost kuriteo

raskusastmega, vaid eelkõige teo iseloomu ja selle potentsiaalse mõjuga alaealise nii füüsilisele

kui ka vaimsele tervisele. Kuriteo raskusastmed ja sellega seotud aegumistähtajad on kehtiva

õiguse järgi tabelisse lisatud ilmestamaks seadusemuudatuse mõju.

Kontaktsete seksuaalkuritegude puhul on valdavalt tegemist kannatanu jaoks raskeid tagajärgi

põhjustava I astme kuriteoga, mille aegumistähtaeg on seni olnud 10 aastat alates kannatanu

18-aastaseks saamisest. Eelnõu kohaselt pikendatakse tähtaega enam kui kolm korda 32 aastani,

mis võimaldab kannatanul õiguskaitseasutuste poole pöörduda ka 50-aastasena. Inimeste

keskmist eluiga arvestades püsib sel juhul ka tõenäosus kurjategija vastutusele võtmiseks.

Aegumistähtaegade pikendamist võrdväärselt kontaktsete seksuaalkuritegudega on

põhjendatuks peetud ka inimkaubanduse (KarS §-d 133 ja 175) ja inimkaubanduse toetamise

(KarS § 1331) puhul alljärgnevatel põhjustel:

- Ehkki KarS § 133 hõlmab vägivaldseid meetodeid kasutades tehtud erinevaid tegusid

erinevatel motiividel, kuuluvad sinna hulka ka laste ärakasutamine muu hulgas

prostitutsiooni või muude seksuaalsete tegevuste jaoks. Võrreldes täiskasvanutega on

lastel üldjuhul raskem osutada inimkaubitsejatele vastupanu ja nad on seega

35 Kuriteo karistusmääradele on tabelis viidatud sõltuvalt sellest, kas teo toimepanemine noorema kui kaheksateistaastase isiku

suhtes on kriminaliseeritud kuriteo põhikoosseisu või kvalifitseeritud koosseisu järgi – vrd nt KarS § 141 lg 2 p 1

(kvalifitseeritud koosseis) ja § 1432 lg 1 (põhikoosseis).

11

haavatavamad, mis soodustab nende ärakasutamist inimkaubanduses. KarS § 175, mida

KarS §-st 133 eristab peamiselt vaid vägivaldsete meetodite puudumine, hõlmab laste

ärakasutamist muu hulgas prostitutsiooni või muude seksuaalsete tegevuste jaoks.

Kuivõrd KarS §-d 133 ja 175 on sarnased nii teokirjelduse kui ka karistusmäärade

poolest, on õigustatud mõlema koosseisu suhtes rakendada eelnõu kohaselt pikimat, 32-

aastast aegumistähtaega. Pikendatud aegumistähtaega kohaldatakse KarS § 133 ja § 175

koosseisu teoalternatiividele, mis hõlmavad alaealise ärakasutamist prostitutsioonis või

muudes seksuaalsete tegevuste jaoks. Kohaldamisala piirang on põhjendatav eelnõu

eesmärgiga kaitsta seksuaalvägivalla all kannatanud inimeste õigusi ja reageerida

paremini seksuaalkuritegude avastamisraskustele.

- KarS § 1331 käsitleb seksi ostmist inimkaubanduse ohvrilt (mh alaealiselt), mis

sisuliselt võimendab ja soodustab inimkaubanduses ja prostitutsioonis alaealiste

kuritarvitamist. Tegemist on inimkaubanduse nn nõudluse ülalhoidmist kujutava teoga,

mis põhjustab alaealisele korduvaid kannatusi ja traumaatilisi kogemusi

inimkaubanduse ohvri ja seksuaalkuriteos ärakasutatava isikuna. Arvestades ka

kuritegude eest mõistetava vangistuse määrasid, on KarS §-s 1331 sätestatud tegu oma

raskuselt võrreldav KarS §-dega 133 ja 175, mistõttu on õigustatud KarS § 1331 suhtes

samuti rakendada 32-aastast aegumistähtaega, mida eelnõu kohaselt tehaksegi.

Mittekontaktsete seksuaalkuritegude (KarS §-d 1751–179) puhul on tegemist II astme

kuritegudega, mille aegumistähtaeg on seni olnud viis aastat alates kuriteo toimepanemisest.

Esiteks pikendatakse eelnõu kohaselt tähtaega neli korda, s.o 20 aastani ja teiseks lisatakse need

kuriteod osaliselt ka KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud aegumise peatumise erandi

kohaldamisalasse (vt eelnõu § 1 p 4), mis võimaldab kannatanul õiguskaitseasutuste poole

pöörduda ka 38-aastasena. Arvestades, et mittekontaktsed seksuaalkuriteod kahjustavad küll

samuti alaealise tervist, kuid on loomult kergemat laadi võrreldes kontaktsete

seksuaalkuritegudega, on aegumistähtaja pikendamine 20 aastani märkimisväärne.

Aegumistähtaja valikul on muu hulgas arvestatud uuringu tulemustega, mille kohaselt

teatatakse enda suhtes alaealisena toime pandud seksuaalkuriteost keskmiselt 17–21 aasta

möödudes.36

Aegumistähtaegade pikendamisel on muu hulgas arvestatud, et laste seksuaalset kuritarvitamist

kujutava materjali37 valmistamise puhul võib kannatanu õigushüve vahetu rikkumine seisneda

eelkõige primaarteos, s.o suguühtes või muu sugulise iseloomuga teo tegemises pornograafilise

või erootilise sisuga teoses osalemise tõttu, mitte selle teose (re)produtseerimises, näitamises

või levitamises. Samas põhjustab nii laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali

valmistamine ja selle võimaldamine (KarS § 178) kui ka selle jälgimine (KarS § 1751)

kannatanute taasohvristamist ja nende õiguste jätkuvat rikkumist, võimendades ühtlasi laste

seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise uute episoodide toimepanemist, sh tehisaru abil

loodud sisu puhul38.

Pikendatud aegumistähtaega ei kohaldata KarS §-s 1781 puhul, mis sätestab kuriteona alaealise

seksuaalse enesemääramise ja tema normaalse vaimse ja seksuaalse arengu vastu suunatud

kuriteo (§§ 133, 1331, 141–1451, 175, 1751, 178 või 179) ettevalmistamise.39 Tegemist on n-ö

eelteoga, mis kätkeb alaealisele ettepaneku tegemist temaga füüsiliseks kokkusaamiseks ja seda

kohtumist ettevalmistava teo tegemist (nt kohtumispaika saabumine, hotellitoa broneerimine,

36 Halvorsen, J. E., Tvedt Solberg, E., Hjelen Stige, S. (2020). To say it out loud is to kill your own childhood. – An exploration

of the first person perspective of barriers to disclosing child sexual abuse. Children and Youth Services Review Vol. 113.

DOI:10.1016/j.childyouth.2020.104999 37 Terminimuudatuse kohta kuriteokoosseisudes vt eelnõu § 1 p-d 5–7. 38 UNICEF (04.02.2026): Deepfake abuse is abuse. https://www.unicef.org/press-releases/deepfake-abuse-is-abuse 39 Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, § 1781, komm 3.1

12

sõidupileti ostmine vms40). Kuigi viidatud kuriteol võib olla teatav mõju alaealise seksuaalsele

või vaimsele arengule, ei hõlma tegu kriminaalõiguslikult lapse õigushüvede vahetut

kahjustamist sellises ulatuses, nagu muud asjakohased kuriteod, näiteks konkreetse alaealise

ärakasutamine pornograafilise sisuga teose loomisel. Seega pole mõistlikult eeldatav, et

kuritegu võiks alaealisele põhjustada sellisel määral füüsilisi või vaimseid kannatusi, mis

takistaksid isikul ka alaealisena kuriteost teavitada, mis omakorda õigustaks kuriteo suhtes

pikema aegumistähtaegade kehtestamist (vt selle osas ka eelnõu § 1 punkt 4).

Aegumistähtaegade pikendamisel on arvestatud ka seksuaalvägivalla nõusolekupõhise

käsitlusega ehk nn nõusolekuseaduse41 vastuvõtmisest tulenevate seadusemuudatustega,

millega muu hulgas tunnistatakse kehtetuks kaks karistusseadustiku paragrahvi (KarS §-d 143

ja 1432).

Seksuaalkuritegudele, mida on võimalik toime panna ka täisealise vastu, pikendatud

aegumistähtaegu ei kohaldata ning lähtuda tuleb KarS § 81 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud

üldreeglitest.

Eelnõu kohaselt kehtestatavatel aegumistähtaegadel pole tagasiulatuvat jõudu, mistõttu ei saa

pikendatud aegumistähtaegu tagasiulatuvalt kohaldada enne seadusemuudatuse jõustumist

toime pandud kuritegude suhtes. Riigikohtu pikaaegse praktika kohaselt tuleb süüteo aegumise

üle otsustamisel kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo

toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni42. Sellest tingituna tuleb ka aegumissätete

muutmisel juhinduda materiaalõiguslikust karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikust

vastavalt KarS §-s 5 sätestatule – tagasiulatuvalt saab uut süüteo aegumise normi aluseks võtta

vaid siis, kui see kergendab isiku olukorda (KarS § 5 lg 2), samas kui tema olukorda raskendavat

aegumist muutvat seadust tagasiulatuvalt kohaldada ei saa (KarS § 5 lg 3).43

Aegumistähtaegade pikendamist tuleb KarS § 5 lg 3 valguses seega karistusõiguslikult lugeda

toimepanija olukorda raskendavaks normiks, millel tagasiulatuv jõud puudub.

Eelnõu kohaselt kehtestatavat KarS § 81 lõiget 11, millega sätestatakse lastevastastele

seksuaalkuritegudele pikemad aegumistähtajad, tuleb rakendada koosmõjus aegumistähtaegade

peatumise ja katkemise eranditega, eelkõige KarS § 81 lg 7 p-ga 3 (vt ka eelnõu § 1 p 4).

Eelnõu § 1 punktiga 4 muudetakse ja sõnastatakse uuesti KarS § 81 lõike 7 punkt 3. Tegemist

on kuriteo aegumise tähtaegade peatumise erijuhuga, mida arvestatakse süüteo aegumistähtaja

(vastavalt KarS § 81 lg-le 1) kulgemise arvestamisel. Selle sätte kohaselt peatub süüteo

aegumine muu hulgas seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo korral noorema kui 18-

aastase isiku suhtes kuni kannatanu 18-aastaseks saamiseni, kui kriminaalmenetluse ajend ei

ilmnenud enne nimetatud vanuse saavutamist. Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod on

sätestatud karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos (KarS §-d 141–1451). Sellest järeldub, et seni

pole olnud võimalik KarS § 81 lg 7 p-st 3 tulenevat aegumistähtaja peatumise erandit kohaldada

muudele laste seksuaalse väärkohtlemise ja kuritarvitamisega seotud kuritegudele (eelkõige

KarS § 133 lg 2 p 2, § 1331 lg 2 p 2, §-d 175, 1751, 178, 1781 ja 179).

Viidatud erandi kohaldamisala laiendamise küsimuse on tõstatanud ka prokuratuur.

Seaduseelnõu 931 SE seletuskirjas, millega 2007. aastal seksuaalse enesemääramise vastase

kuriteo aegumist puudutav erand KarS § 81 lg 7 p-ga 3 kehtestati, on erandi kehtestamist

põhjendatud alaealise vastu suunatud seksuaalkuritegude varjatud olemuse ja nende avastamise

40 Ibid, 1781, komm 3.5 41 Karistusseadustiku muutmise seadus (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) 727 SE 42 Vt nt RKKKo 1-17-4243, p 11; RKKKo 1-15-11032/308, p 43. 43 Pikamäe, P. Karistusõiguse üldosa. Tallinn: Juura, 2025. XIV. Aegumine, vnr 1308.

13

raskusega44. Sõltuvalt sellest, kui laialt tuleks käsitada alaealiste vastu suunatud (s.o

lastevastaste) seksuaalkuritegude definitsiooni, ja arvestades, et taoliste kuritegude avastamise

raskus on tugevalt seotud ohvri hirmu või soovimatusega kuriteost teatada, ei saa välistada

tõlgendust, et seadusandja eesmärk oli lisaks seksuaalse enesemääramise vastastele

kuritegudele (KarS §-d 141–147)45 hõlmata erandiga ka teisi sel perioodil kehtinud alaealisi

puudutavaid seksuaalkuritegusid, nt alaealise prostitutsioonile kallutamist (KarS § 175) või

kaasaaitamist (KarS § 176), lapsporno valmistamist (KarS § 178) jne.

Sellist käsitlust toetab seadusandja kaalutlus kehtiva KarS § 1781 lg 1 sõnastuse kehtestamisel:

„seksuaalse iseloomuga süüteo“ mõistega on hõlmatud nii KarS §-des 141–1451 kui §-des 175–

179 sätestatud süüteod, mis kõik võivad olla suunatud ka alaealiste kannatanute vastu.

Arvestades, et ka KarS § 133 (inimkaubandus) ja KarS § 1331 (inimkaubanduse toetamine)

koosseisud kätkevad endas seksuaalse iseloomuga tegevusi mh alaealiste vastu, on seadusandja

tahtega kooskõlaline tõlgendus, mille kohaselt „alaealiste vastu suunatud seksuaalse

iseloomuga süüteoks“ võib pidada KarS §-des 133, 1331, 141–1451 ja 175–179 sätestatud

seksuaalkuritegusid, mille põhikoosseis või kvalifitseeritud koosseis näeb teo subjektina

(kannatanuna) ette noorema kui 18-aastase isiku.

Erandi kohaldamisala laiendamisel on põhiküsimuseks, kas konkreetse kuriteo olemusest (sh

selle kahjulikest tagajärgedest alaealisele kannatanule) tuleneb arvestatav võimalus, et kuritegu

on raskesti avastatav, sest kannatanu ei ole enne täisealiseks saamist võimeline kuriteost

teatama ja menetlejatel puudub muu mõistlik viis kriminaalmenetlust algatada. Seda on

võimalik hinnata kuriteokoosseisude kirjelduse alusel.

 KarS § 133 lg 2 p 2: alaealise vastu suunatud inimkaubandus, mh prostitutsioonis või

muus seksuaalses tegevuses ärakasutamise võimaldamine vägivaldsete meetodite abil

(vabaduse võtmine, jõukasutus või muud sunnimeetmed, vägivald, pettus, kelmus,

ähvardamine jne) – kuivõrd prostitutsiooni mõistega on juba iseenesest hõlmatud

eelkõige suguühte toimepanemine, on see võrdsustatav KarS §-de 141–1451 kohaste

süütegude olemusega, mille kahjulikud tagajärjed takistavad alaealisel kuriteost teatada

KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes. Eeltoodut arvestades hõlmab

kuriteokoosseis erinevaid tegusid, millest vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu

lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi

täiendamine konkreetse kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb

hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.

 KarS § 1331 lg 2 p 2: inimkaubanduse ohvriks olevalt alaealiselt seksi ostmine või tema

osutatavate teenuste kasutamine – kuriteokoosseisu ühe alternatiivina hõlmab mõiste

seks eelkõige suguühet, mis on võrdsustatav KarS §-de 141–1451 kohaste süütegude

olemusega, mille kahjulikud tagajärjed takistavad alaealisel kuriteost teatada KarS § 81

lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes. Eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis

erinevaid tegusid, millest vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg

7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse

44 Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus 931 SE, algteksti lk 25: Karistusseadustiku

üldosas muudetakse süütegude aegumise regulatsiooni. /---/ Aegumise tähtaegasid käesoleva eelnõuga ei muudeta. Erandiks

on alaealise vastu toimepandud seksuaalkuriteod, mille varjatud olemuse tõttu võiks aegumine peatuda kuni ohvri täisealiseks

saamiseni.

Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus 931 SE, algteksti lk 32: Uue alusena on lõike 7

punktis 3 toodud aegumise kord seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude osas, kus tegu on toime pandud alaealise

suhtes. Analoogiline erandlik kuriteo aegumise kord kehtib ka nt Rootsis, Soomes, Taanis, Prantsusmaal ja Saksamaal. Erandi

kehtestamist põhjendab alaealise vastu suunatud seksuaalkuritegude olemus ja avastamisraskused. Aegumistähtaja

pikendamine ei lahenda tõendamisprobleeme, mis kaasnevad pikka aega tagasi toimepandud kuriteo uurimisega, kuid teisalt

on aegumise tõttu menetluse lõpetamine kannatanute seisukohast kahjulikum tagajärg. 45 Karistusseadustiku 15.03.2007 jõustunud redaktsioonis. https://www.riigiteataja.ee/et/akt/12792390

14

kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt

üksikjuhtumi asjaoludele.

 KarS § 175: alaealise vastu suunatud inimkaubandus, mh prostitutsioonis või muus

seksuaalses tegevuses ärakasutamise võimaldamine ilma vägivaldsete meetoditeta –

kuriteokoosseisu üks teoalternatiiv sisaldab prostitutsioonis ärakasutamist. Mõistega

prostitutsioon on hõlmatud eelkõige suguühte toimepanemine, mis on võrdsustatav

KarS §-de 141–1451 kohaste süütegude olemusega, mille kahjulikud tagajärjed

takistavad alaealisel kuriteost teatamast KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.

Eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis erinevaid tegusid, millest vähemalt üks

õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi

kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse kuriteokoosseisuga

põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.

 KarS § 1751: lapspornole juurdepääsu taotlemine ja selle jälgimine –

o juurdepääsu taotlemine – olukorras, kus alaealist on vaadeldava

kuriteokoosseisu mõttes seksuaalselt kuritarvitatud, sh tema tahte vastaselt

mõjutatud osalema pornograafilise või erootilise sisuga teoses, ei pruugi

alaealine teadlik olla ega teadlikuks saada konkreetsest kuriteost ja/või selle

toimepanijast (st isikust, kes vastava sisuga teosele eelkõige internetis46

juurdepääsu taotleb). Sellisel juhul ei saa kannatanult ka täisealiseks saades

mõistlikult eeldada kuriteost teatamist, mistõttu ei saa kuriteo avastamise raskus

mõistlikult olla seostatav kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud

erandi mõttes.

o jälgimine – olukord, kus alaealist on tema tahte vastaselt mõjutatud osalema

pornograafilise või erootilise sisuga teoses kolmandate isikute (toimepanijate)

vahetu jälgimise all n-ö otseülekande ehk live’na47. Alaealine võib olla teadlik

või saada hiljem teadlikuks ka jälgijate isikutest, sh olles võimeline neid

vajadusel ka tuvastama (nt mäletab jälgija nime, nägu või riietust, mäletab

veebikontosid, mis on seostatavad reaalsete isikute ja IP-aadressidega, vms).

Kuna ainuüksi pornograafilise või erootilise sisuga teoses esinemine mõjutab

oluliselt lapse psüühikat, saab kannatanult ka täisealiseks saades mõistlikult

eeldada kuriteost teatamist ning kuriteo avastamise raskus on seostatav

kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.

o eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis kahte teoalternatiivi, millest

vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud

erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse

kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt

üksikjuhtumi asjaoludele.

 KarS § 178: koosseis seisneb alaealist pornograafilises või erootilises situatsioonis

kujutava teose (taasesitatava pildi, filmi, kirjutise) valmistamises, hoidmises, teisele

üleandmises, näitamises või muul viisil kättesaadavaks tegemises.

o Kuriteokoosseis ei eelda teoses kujutatud isiku (nt alaealise modelli) olemasolu

või tema tuvastamist ning piisab ainuüksi sellise teose olemasolust ja selle

koosseisupärasest käitlemisest.48 Seega on tegu koosseisupärane ka siis, kui

reaalselt eksisteerivat kannatanut pole ja tegemist on vaid

fiktiivpornograafiaga49, kus teos luuakse, s.o valmistatakse puhtalt

kujutlusvõime põhjal (nt maal, joonistus, jutt) või teisi teoseid aluseks võttes (nt

vanadest filmidest uue monteerimine, üksikutest piltidest raamatu või galerii

46 Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, § 1751, komm-d 3.2.1-3.2.2. 47 Ibid, § 175, komm. 3.10.2c. 48 Ibid, § 178, komm 3.2.2, vt ka TlnRnK 1-15-11024 p 20.1. 49 Ibid, § 175 komm 3.10.2.

15

koostamine, fotolt mahajoonistamine jne).50 Nii võib kuritegu olla toime pandud

ka ilma reaalse alaealise kannatanuta, mis välistab ka vastava võimaluse KarS §

81 lg 3 p 7 erandi kohaldamiseks.

o Samas on koosseis täidetud ka olukorras, kus teose valmistamisel on modellina

kasutatud tuvastatavat alaealist isikut. Sellisel juhul saab kannatanult

täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist ja kuriteo avastamise

raskus on seostatav kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud

erandi mõttes.

o Sarnaselt ülaltoodud põhjendustega § 1751 kohta ei pruugi olla alaealisel

kannatanul informatsiooni selle kohta, kes vastavaid teoseid hoiab, näitab,

teistele üle annab või muul viisil kättesaadavaks teeb. Sellisel juhul ei saa

kannatanult ka täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist,

mistõttu ei saa kuriteo avastamise raskus mõistlikult olla seostatav kannatanu

alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.

o Eeltoodut arvestades hõlmab kuriteokoosseis erinevaid tegusid, millest

vähemalt üks õigustab kuriteokoosseisu lisamist KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud

erandi kohaldamisalasse. Seega on erandi täiendamine konkreetse

kuriteokoosseisuga põhjendatud. Erandi rakendamist tuleb hinnata vastavalt

üksikjuhtumi asjaoludele;

 KarS § 1781: tunnistatakse karistatavaks alaealise seksuaalse enesemääramise ja tema

normaalse vaimse ja seksuaalse arengu vastu suunatud kuriteo ettevalmistamine.51 Kuna

tegu ei hõlma kriminaalõiguslikult lapse õigushüvede vahetut kahjustamist, ei ole

mõistlikult eeldatav, et kuritegu võiks alaealisele põhjustada sellisel määral füüsilisi või

vaimseid kannatusi, mis takistaksid ka alaealisena kuriteost teatada. Sellest tulenevalt

saab kannatanult ka täisealiseks saades mõistlikult eeldada kuriteost teatamist, kuid

kuriteo avastamise raskus ei ole mõistlikult seostatav kannatanu alaealisusega KarS §

81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes.

 KarS § 179: kaitstavaks õigushüveks on lapseealise normaalne vaimne ja seksuaalne

areng. Koosseisulised teod kätkevad endas psühholoogilisel tasandil lapse seksuaalset

ahvatlemist (nt pornograafia näitamine, lapse nähes eneserahuldamine või muu sugulise

iseloomuga teo tegemine, rääkimine või kirjutamine seksuaalkäitumist ülistavas

vormis)52 – kui laps taolist käitumist pealt näeb või kogeb, võib tal tekkida erinevaid

kujutluspilte seksuaalkäitumisest ja seksuaalaktidest, mida laps võib hiljem konkreetse

toimepanijaga seostada, põhjustades potentsiaalselt (uuesti) hilisemaid traumaatilisi

läbielamisi. Sellest tulenevalt saab kannatanult ka täisealiseks saades tulevikus

mõistlikult eeldada kuriteost teatamist ning kuriteo avastamise raskus on seostatav

kannatanu alaealisusega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi mõttes. Erandi

rakendamist tuleb hinnata vastavalt üksikjuhtumi asjaoludele.

Eelnõu kohaselt laiendatakse seega KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamisala

eelkõige KarS §-des 133, 1331, 175, 1751 178 ja 179 sätestatud kuritegudele.

Eelnõu § 1 punktidega 5–7 muudetakse KarS § 1751 pealkirja ja lõiget 1 ning § 178 pealkirja.

Tegemist on terminimuudatusega, mille kohaselt termin „lapsporno“ asendatakse viidatud

sätete pealkirjades ja tekstis sisu poolest täpsema ja väljenduse poolest kohasema terminiga

50 Ibid, § 175, komm 3.3. 51 Vt KarS § 1781 selgitused lk 10. 52 Ibid, § 179, komm-d 3.5.1-3.5.2.

16

„lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“. Seda on soovitanud nii ÜRO Lapse

Õiguste Komitee53, Interpol54 kui ka mitmed eksperdid55, 56.

3.2. Eelnõu §-ga 2 muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku (KrMS). Paragrahv koosneb

ühest punktist.

Eelnõu § 2 punktiga 1 asendatakse KrMS § 4896 lg 1 p-s 4 sõna „lapsporno“ sõnadega „lapse

seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“. Kuna samasugune terminimuudatus tehakse

KarS-is (vt eelnõu § 1 p-d 5–7), tehakse õigusselguse ja õiguse ühetaolise kohaldamise huvides

vastavad muudatused ka KrMS-is.

3.3. Eelnõu §-ga 3 muudetakse ja täiendatakse ohvriabi seadust järgmiselt

3.3.1. Seaduses asendatakse sõnad „traumast taastumist toetav vaimse tervise abi“ sõnadega

„psühholoogiline abi“ vastavas käändes. Termin „psühholoogiline abi“ on kasutusel Euroopa

Liidu ohvrite õigusi käsitlevates õigusaktides, milles nähakse ette ohvritele psühholoogilise toe

ja abi kättesaadavus. Terminoloogia ühtlustamine aitab selgemalt esile tuua, et Eesti

ohvriabisüsteemis pakutav teenus vastab Euroopa Liidu õigusest tulenevatele nõuetele.

Muudatuse eesmärk on kasutada teenuse tegelikku sisu täpsemalt kirjeldavat ning sihtrühmale

ja koostööpartneritele arusaadavamat terminit. Kehtiv sõnastus on pikk ja raskesti kasutatav

ning ei peegelda üheselt teenuse olemust. Samuti ei erista see teenust piisavalt muudest

ohvriabiteenustest, kuna traumast taastumise toetamine on läbiv eesmärk ohvriabisüsteemis ega

ole üksnes kõnealuse teenuse eripära.

Termin „psühholoogiline abi“ kirjeldab täpsemalt teenuse sisu. Teenust osutavad asjakohase

ettevalmistuse ja kvalifikatsiooniga spetsialistid, sealhulgas psühholoogid, psühholoog-

nõustajad ja psühhoterapeudid, kellele on ohvriabi seaduse alusel kehtestatud

kvalifikatsiooninõuded. Teenuse eesmärk on toetada kuriteo- või vägivallakogemuse tõttu

kahju kannatanud inimese psühholoogilist taastumist, toimetulekut ja heaolu professionaalse

abi kaudu.

Muudatuse ettevalmistamisel analüüsiti ka võimalust kasutada terminit „vaimse tervise teenus“.

Muudatus aitab vältida ka võimalikku segadust teiste õigusaktides kasutatavate mõistetega.

Näiteks sotsiaalhoolekande seaduses kasutatakse terminit „vaimse tervise teenus“

psühhosotsiaalse ja psühholoogilise abi koondnimetusena kohaliku omavalitsuse

korraldatavate teenuste kontekstis. OAS-is ei hõlma kõnealune teenus psühhosotsiaalset abi

samas tähenduses, kuna psühhosotsiaalne abi on ohvriabis läbiv lähenemine ning kuulub kõigi

teenuste lahutamatu osana teenuste osutamise juurde. Seetõttu ei oleks termin „vaimse tervise

teenus“ või „vaimse tervise abi“ kasutamine ohvriabi seaduses piisavalt täpne ega toetaks

õigusselgust.

Samuti on termin „psühholoogiline abi“ kooskõlas ohvriabi valdkonnas väljakujunenud

praktikaga. Enne 2023. aastal jõustunud uut OAS-i kasutati sama teenuse kohta nimetust

„psühholoogiline abi“ juba alates 2005. aastast. Lisaks kasutatakse OAS-is juba praegu

termineid „psühholoogiline abi“ ja ka „psühholoogiline nõustamine“ mitme ohvriabiteenuse

53 CRC Committee. (2019). Guidelines regarding the implementation of the Optional Protocol to the Convention on the Rights

of the Child on the sale of children, child prostitution and child pornography. CRC/C/156. Paragraph 60. 54 Interpol. Appropriate terminology. 55 Frangež, D., Klančnik, A. T., Kare, M. Ž., Ludvigsen, B., Kończyk, J., Perez, F. R., Veijalainen, M., Lewin, M. (2015) The

Importance of Terminology Related to Child Sexual Exploitation. Revija za kriminalistiko in kriminologijo, (66), 4. 56 ECPAT International. (2025). The Second Edition of the Terminology Guidelines for the Protection of Children from Sexual

Exploitation and Abuse.

17

kirjeldamisel, sealhulgas naiste tugikeskuse teenuse, inimkaubandusohvrite teenuse ja

seksuaalvägivalla kriisiabi teenuse osana. Terminid on seetõttu valdkonnas tuntud, arusaadavad

ja järjepidevalt kasutuses.

Muudatus ei muuda teenuse sisu, sihtrühma, korraldust ega teenuse osutajatele kehtestatud

kvalifikatsiooninõudeid. Muudetakse üksnes teenuse nimetust, et see oleks selgem, sisuliselt

täpsem ning paremini kooskõlas teenuse tegeliku eesmärgi ja olemusega.

3.3.2. OAS-i § 7 lõiget 1 täiendatakse, et viia säte vastavusse direktiivi artiklitega 1 ja 18.

Artikkel 1 näeb ette miinimumnormid naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamiseks ja

tõkestamiseks ning punkt b kohustab tagama igas vormis naistevastase vägivalla või

perevägivalla ohvrite õigused enne kriminaalmenetlust, kriminaalmenetluse vältel ning

asjakohase aja jooksul pärast seda. Artikli 18 lõigete 1 ja 3 kohaselt peavad pädevad asutused

suunama ohvrid tugiteenustele ning võivad edastada selleks vajalikke isikuandmeid sõltumata

ohvri nõusolekust. Direktiivi põhjenduspunkt 38 viitab asjaolule, et ohvrid vajavad tavaliselt

kohe kaitset ja spetsialiseeritud abi, mistõttu tuleb individuaalset hindamist alustada kohe, kui

ohver on pädevate asutustega ühendust võtnud, kui tekib kahtlus, et inimene on ohver, või ka

siis, kui kolmas isik on süüteost teatanud.

OAS-i § 7 kehtiva lõike 1 kohaselt edastatakse kannatanu andmed Sotsiaalkindlustusametile

üksnes juhul, kui kriminaalmenetluses on tuvastatud kannatanu erikohtlemise ja kaitse vajadus.

Seega on kehtivas õiguses andmete edastamine seotud menetleja hinnanguga ning eeldab

kriminaalmenetluse olemasolu ja selles tehtud otsust. Eelnõuga muudetakse nimetatud sätet

selliselt, et andmete edastamine ei sõltu enam üksnes kriminaalmenetlusest ega selle käigus

tehtud hinnangust, vaid see laieneb automaatselt perevägivalla, seksuaalvägivalla,

inimkaubanduse ja naistevastase vägivalla ohvritele sõltumata menetluse staadiumist või selle

olemasolust. Tegemist on sisulise muudatusega, millega muudetakse andmete edastamine

tingimuslikust lahendusest kategooriapõhiseks ja direktiivi nõuetele vastavaks. Naistevastase

vägivalla ohvrid võivad olla ühtlasi inimkaubanduse ohvrid, kuid tagamaks paremini

inimkaubandusevastase direktiivi57 artikli 11 täitmine, mis eeldab ka inimkaubanduse ohvrite

abistamist juba enne kriminaalmenetlust, lisatakse kategooriana ka inimkaubanduse kuritegu.

Direktiiviga loodud ootus liikmesriikidele on mõistlik, et tagada ohvrite varajane jõudmine

tugiteenustele ka juhul, kui nad ise abi ei otsi. Teaduskirjanduses on korduvalt tuvastatud, et

raskeimate isikuvastaste kuritegude ohvrid ei pöördu sageli abi saamiseks omal algatusel, mis

on seotud hirmu, trauma ja sõltuvussuhetega. Samuti on leitud, et institutsiooni algatatud

esmane kontakt suurendab märgatavalt teenuste kasutamise tõenäosust ning vähendab korduva

vägivalla riski, mistõttu on kohene suunamine igati põhjendatud.

Ka eelnõuga lisatavate ohvrite andmete töötlemisel jääb kehtima OAS-i § 7 lõige 5, mille

kohaselt sama paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud ohver, kelle andmed on SKA-le edastatud, ei

soovi, et tema andmeid töödeldakse ohvriabi pakkumiseks, lõpetab SKA andmete edasise

töötlemise isikult sellekohase teate saamisel kohe. See tähendab, et olenemata sellest, kas

andmed edastati sõltumata kannatanu soovist või ohvri soovil, lõpetab SKA isiku andmete

töötlemise. Inimene ei pea tegema kirjalikku avaldust, piisab suulisest ütlusest, et ta teenuseid

ei soovi.

3.3.3. OAS-i § 8 pealkirja lisatakse ka ohvri abistamine ja juhtumitega seotud andmete

töötlemine. Muudatus on seotud paljude direktiivi artiklitega ning seab asutuste koostöö ja

ohvri vajaduste hindamise uude raamistikku. Artikli 16 kohaselt tuleb võimalikult varases

57 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32011L0036&qid=1768388406648.

18

etapis, nt esmakordsel kokkupuutel pädevate asutustega või niipea kui võimalik pärast

esmakordset kokkupuudet teha ohvri individuaalne hindamine koostöös kõikide asjaomaste

pädevate asutustega, sh asjakohaste tugiteenuste osutajatega, nagu ohvrite turvakeskused,

spetsialiseeritud teenuste osutajad, sotsiaalteenuste osutajad, tervishoiutöötajad, varjupaigad jt.

Artikli 17 kohaselt tuleb hindamisel arvesse võtta ohvri individuaalseid toetusvajadusi,

arvestades ohvri individuaalseid asjaolusid, sh ohvri enda hinnangut olukorrale. Artikli 18 järgi

edastavad pädevad asutused ohvrit ja tema olukorda käsitlevad asjakohased isikuandmed

asjaomastele tugiteenuste osutajatele. Artiklid 16, 17, 18, 21, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 37 ja

41 sõnastavad need osalised, kes peavad ohvri abistamiseks koostööd tegema. Artikkel 40

annab kohustuse mitme asutuse koostööks, rõhutades kaitse- ja toetusmeetmete koordineeritud

pakkumise olulisust. Direktiivi põhjenduspunkt 40 sedastab, et ohvri riskihindamise ja

asjakohaste abimeetmete valikusse peavad olema kaasatud mitte üksnes õiguskaitseasutused,

vaid kõik pädevad ja asjaomased asutused, sh tuleb individuaalset hindamist teha korrapäraselt.

3.3.4. OAS-i § 8 täiendatakse lõigetega 3–5, milles sätestatakse Sotsiaalkindlustusameti õigus

kaasata ohvri abistamisse eri asutusi ning töödelda selleks vajalikku teavet. Samuti sätestatakse

detailne loetelu isikuandmetest, mida võib ohvri abistamise eesmärgil tema nõusolekul

töödelda, ning täpsustatakse asutused ja spetsialistid, keda võib juhtumikorraldusse kaasata.

Kehtiva seaduse § 8 kohaselt küll hinnatakse ohvri abivajadust, kuid säte ei reguleeri piisava

täpsusega asutuste koostööd ega määra selgelt kindlaks, millises ulatuses ja millised osalised

võivad andmeid töödelda. Tegemist on üldise normiga, mis ei loo otsest õiguslikku alust

süsteemseks võrgustikutööks.

Lõikes 3 täpsustatakse, et Sotsiaalkindlustusametil on ohvri nõusolekul tema abistamiseks,

tema abivajaduse hindamiseks ja sellega seotud andmete ja koostöö tegemiseks õigus kaasata

asjaomaseid asutusi ja spetsialiste. Nende eesmärkide täitmiseks on õigus andmeid töödelda ka

menetlusse kaasatud osalistel. Seni on sellist koostööd tehtud ainult suure riskiga perevägivalla

juhtumite korral, aga direktiiv sellist erisust ette ei näe – koostöö ja andmete vahetamine peab

toimuma kõikide naistevastase vägivalla ja perevägivalla juhtumite korral sõltumata nende

riskiastmest vms. Lisaks eelmises punktis nimetatud direktiivi artiklitele on muudatus seotud

ka Istanbuli konventsiooni artikliga 28, mis sätestab, et ametnikele kehtestatud

konfidentsiaalsusnõuded ei tohi olla takistuseks naistevastase vägivalla ja perevägivalla

juhtumisse sekkumisel, kui võib eeldada vägivalla kordumist. Puudub kitsendus teha koostööd

vaid suure riskiga juhtumite korral, nagu on kehtivas OAS-is sätestatud. Seega on eelnõus

esitatud muudatus oluline ka konventsiooniga täielikuma kooskõla saavutamiseks.

17.06.2026. a vastu võetud58 ja hiljemalt 2.07.2028. a üle võetava uuendatud kuriteoohvrite

direktiivi artikli 22 lõige 1a näeb ette individuaalse hindamise kohustuse oluliselt laiemale

ohvrite ringile (terrorismi-, organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse, soolise vägivalla,

naistevastase vägivalla ja perevägivalla, seksuaalvägivalla, sealhulgas laste seksuaalse

kuritarvitamise, ärakasutamise või vaenukuritegude, piinamise ja sunniviisilise kadumise

ohvrid, samuti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi artiklites 6, 7, 8 ja 8a määratletud

genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja agressioonikuritegude ohvrid, ning

puuetega ohvrid, samuti pereliikmed), mistõttu ei ole mõttekas piirata sihtrühma, kelle puhul

tuleb vajaduse korral koostöös nende probleeme lahendada.

Lõikes 4 sätestatakse isikuandmed, mida Sotsiaalkindlustusametil on õigus töödelda. Need on

OAS-i § 10 lõike 2 punktides 1–8 ja 10 sätestatud isikuandmed ehk siis varem kokku lepitud

asutuste vahel kui vajalikud andmed ohvri seisukorra ja abivajaduse hindamiseks.

58 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX:32026L1472

19

Lõikes 5 täpsustatakse, milliste asutuste ja spetsialistidega § 8 lõikes 3 nimetatud eesmärke

täidetakse. Loetelu järgib direktiivi artiklites 16, 17, 18, 21, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 37 ja 40

sätestatud suuniseid.

Kokkuvõttes muutub regulatsiooni olemus: kui kehtivas seaduses on tegemist abivajaduse

hindamisega asutusesiseselt, siis uue redaktsiooni kohaselt luuakse selge õiguslik alus ka mitme

asutuse koostööle vägivalla ja kuriteo ohvrite toetamisel. Rahvusvahelised uuringud, sealhulgas

mitme asutuse koostöömudelite, nt Eestis suure riskiga perevägivallajuhtumite võrgustikutöö

mudeli MARAC hindamised on näidanud, et struktureeritud võrgustikutöö vähendab

märkimisväärselt raskete vägivallajuhtumite ja surmade esinemist. Koostöö vähendab

dubleerimise riski, mis võib põhjustada ohvrile lisakoormust (võidakse mingeid tegevusi teha

mitmekordselt, nt eri asutuste vaheldumisi ja korduvad kodukülastused). Samas vähendab

koostöö ka ohtu, et olulised riskid ja abivajadus jäävad tähelepanuta, mille tõttu ohver võib n-

ö kukkuda süsteemist välja, jääda vajaliku abita ja sattuda isegi korduva vägivalla ohvriks.

3.3.5. Praktikaga vastavusse viimiseks täpsustatakse OAS-i § 10 lõike 6 punkti 4, mille kohaselt

võib kaasata asjaomase asutuse või isiku, kes osutab lepingu alusel ohvriabi. Kehtivas seaduses

nimetatud halduslepingu ja asutuse kitsendus ei ole pädev, kuna ohvriabi võivad osutada ka

muu lepingu alusel töötavad asutused ja isikud, näiteks traumast taastumist toetava vaimse

tervise teenuse osutajad (eelnõu kohaselt psühholoogilise abi osutajad).

3.3.6. OAS-i § 10 lõiget 6 täiendatakse punktiga 51, mille kohaselt lisatakse kaasatavate isikute

hulka asjaomane tervishoiuteenuse osutaja, mida kehtivas õiguses ei ole sõnaselgelt ette nähtud.

Tegemist on ainult täpsustusega, mitte praktika muutmise või uue kohustusega. Koostöö juba

toimib suure riskiga perevägivalla juhtumite korral: kaasatud on nt vaimse tervise õdesid ja

meditsiinitöötajaid. Osalemine on vabatahtlik ka edaspidi ja sõltub konkreetsest juhtumist ja

spetsialisti võrgustikus osalemise tahtest. Ka senises sõnastuses võis muid asutusi või

spetsialiste, sh tervishoiutöötajaid, kaasata (OAS § 10 lg 6 p 7), kuid täpsustus on vajalik, kuna

direktiiv otsesõnu viitab tervishoiutöötajatele kui individuaalse hinnangu andjatele ja

koostöövõrgustiku liikmetele (art 16 p 6). See on ühtlasi seotud direktiivi artikli 16 lõigetega

2–4 ning artikli 17 lõikega 1, mille kohaselt tuleb kaitsemeetmete määramisel arvestada ohvri

olukorra ja riskidega.

3.3.7. OAS-i § 11 muudatus on tingitud OAS-i § 8 täiendamisest ning tagab selle, et ohvriabi

vahetult osutavad isikud ja nii OAS-i § 10 kui § 8 alusel infot saanud isikud peavad hoidma

konfidentsiaalsena neile ohvriabi osutamisel teatavaks saanud andmeid ohvri ja juhtunuga

vahetult seotud isikute kohta, kui seaduses või kokkuleppel ohvriga ei ole ette nähtud teisiti.

3.3.8. OAS-i § 14 täiendatakse lõikega 32. Lõike 32 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus

määrusega naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise, ennetamise ja koolitusega

tegelevate asutuste ülesanded ning ohvrite abistamise suunamismehhanismi.

Muudatuse eesmärk on luua õiguslik alus ühtse ja selge koostööraamistiku kehtestamiseks

naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamisel, tõkestamisel ning ohvrite abistamisel.

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla juhtumid puudutavad sageli samaaegselt mitut

valdkonda, sealhulgas õiguskaitset, sotsiaalkaitset, tervishoidu, haridusvaldkonda ja

lastekaitset. Seetõttu sõltub ohvri tõhus kaitse ja abistamine suurel määral eri asutuste võimest

teha koordineeritud koostööd ning tagada ohvri jõudmine vajalike teenuste ja tugimeetmeteni.

Direktiivi artikkel 38 näeb ette koordineeritud poliitika ja koordineerimisasutused. Artikli 38

lõike 2 järgi peavad liikmesriigid määrama või looma mitu ametiasutust, mis vastutavad kõikide

direktiiviga hõlmatud vägivallavormide ennetamise- ja tõkestamispoliitika ja -meetmete

20

koordineerimise, rakendamise, järelevalve ja hindamise eest. Lõike 3 järgi koordineerivad

nimetatud ametiasutused ka andmete kogumist ning analüüsivad ja levitavad kogumise

tulemusi. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi artikkel 40 näeb ette

liikmesriikide kohustuse kehtestada asjakohased mehhanismid, mis tagavad asjaomaste

asutuste, ametite ja organisatsioonide tõhusa koordineeritud ja tulemusliku koostöö ohvrite

kaitsmisel ning toetamisel. Direktiivi kohaselt peavad sellesse koostöösse olema kaasatud muu

hulgas õiguskaitseasutused, õigusasutused, sotsiaalteenuste osutajad, tervishoiu- ja

haridusasutused, lastekaitseasutused ning spetsialiseeritud tugiteenuste osutajad.

Direktiivi põhjenduspunktides rõhutatakse, et perevägivalla ja seksuaalvägivalla ohvrid

vajavad sageli kiiret ja spetsialiseeritud abi ning et nende riskide hindamisse ja abistamisse

peavad olema kaasatud kõik pädevad asutused. Samuti märgitakse, et selline koostöö peab

tuginema liikmesriigi kehtestatud selgetele suunistele.

Kehtivas õiguses osalevad naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamises ning ohvrite

abistamises mitu asutust, kuid nende rollid, koostöökorraldus ja ohvri suunamise põhimõtted ei

ole terviklikult ühes õigusaktis sätestatud. Praktikas on välja kujunenud erinevad

koostöömudelid, sealhulgas suure riskiga perevägivalla juhtumite käsitlemiseks kasutatav

MARAC-mudel, kuid puudub üldine kord, mis määraks osalevate asutuste ülesanded ja

koostöökorra laiemalt kogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise valdkonnas.

Volitusnorm võimaldab Vabariigi Valitsusel kehtestada määrusega ohvrite abistamise

suunamismehhanismi, mis kirjeldab asjaomaste asutuste rolli, ülesandeid, koostööpõhimõtteid

ning ohvri teenustele suunamise korda. Suunamismehhanismi eesmärk on tagada, et

vägivallaohver jõuaks võimalikult varakult tema vajadustele vastavate abi- ja tugiteenusteni

ning et erinevate asutuste tegevus oleks omavahel koordineeritud.

Samasugust lähenemist kasutatakse rahvusvaheliselt ka teistes ohvriabiga seotud

valdkondades. Näiteks inimkaubanduse valdkonnas peetakse oluliseks riikliku

suunamismehhanismi olemasolu, mille kaudu määratakse kindlaks osalevad asutused, nende

ülesanded, koostöökorraldus ja ohvri teenustele suunamise põhimõtted. OAS-i § 14 lõige 31

sätestab sellise süsteemi inimkaubanduse puhul. Mehhanismi eesmärk on tagada ohvrite

varajane tuvastamine, tõhus abistamine ja asutustee koostöö. Samad eesmärgid on asjakohased

ka naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite kaitsel.

Lõikes 32 sisalduv volitusnorm võimaldab kehtestada paindliku regulatsiooni, mida saab

vajaduse korral muuta ja täiendada valdkonna arengu, rahvusvaheliste kohustuste ning

praktikas ilmneva vajaduse kohaselt. Kuna koostöös osalevate asutuste ring, nende ülesanded

ning koostöövormid võivad ajas muutuda, on nende küsimuste reguleerimine Vabariigi

Valitsuse määruse tasandil põhjendatud ja kooskõlas direktiivi eesmärgiga tagada tõhus ning

hästi koordineeritud ohvrite kaitse süsteem.

3.3.9. OAS-i § 14 täiendatakse lõikega 5, mis annab Sotsiaalkindlustusametile õiguse kasutada

ohvriabiteenuse paremaks korraldamiseks teenusele suunatud isikute kontaktandmeid (s.h

sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse (STAR) kantud kontaktandmeid), et pärida

ohvriabiteenuse saajalt tagasisidet temale osutatud teenusega rahulolu kohta.

Ohvriabiteenuste osutamise järel ohvriga ühenduse võtmine teenuse kvaliteedi ja rahulolu

hindamiseks on vajalik, et täita naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi

eesmärki tagada soo-, trauma- ja lapsetundlikul viisil ning taasohvristamata ohvrite vajadustele

vastav spetsialiseeritud abi. Seetõttu on põhjendatud koguda ohvritelt tagasisidet teenuse

kasutamise kohta, kuna see võimaldab hinnata teenuse vastavust ohvri vajadustele ning

21

parandada teenuse kvaliteeti. Oluline on ka kindlus, et riigieelarvelisi ressursse kasutatakse

asjakohaste ja kvaliteetsete teenuste osutamiseks. Tagasisidet ei ole mõtet küsida

teenuseosutajatelt, kellele ei saa panna kohustust hinnata omaenda tööd. See peab tulema abi

saanud inimestelt, kes saavad õiguse hinnata neile pakutu sobivust jm teenusega seotut.

Eelnõu kohaselt on Sotsiaalkindlustusametil õigus kasutada kontaktandmeid, et pärida

ohvriabiteenuste saajalt tagasisidet temale osutatud teenusega rahulolu kohta. Muudatuse

eesmärk on saada tagasisidet ohvriabiteenuste kohta, mida inimene on Sotsiaalkindlustusameti

poole pöördudes kasutanud. Klientide tagasisidet teenuste parandamiseks kogutakse näiteks ka

päästeseaduse § 91 lõike 6 alusel, mille kohaselt on hädaabiteadete ning abi- ja infoteadete

andmekogu vastutaval töötlejal õigus kasutada andmekogusse kantud kontaktandmeid, et

pärida hädaabinumbrile helistajalt või lühisõnumi saatjalt tagasisidet temale osutatud teenusega

rahulolu kohta. Samuti näiteks ka relvaseaduse § 24 lõike 20 järgi on õigus kasutada registrisse

kantud kontaktandmeid, et pärida tagasisidet isikule teenistus- ja tsiviilrelvade registri kaudu

osutatud teenusega rahulolu kohta.

Kuna muudatuse kohaselt saab Sotsiaalkindlustusamet õiguse kasutada isikute

kontaktandmeid, et küsida oma avalike teenuste kohta tagasisidet, antakse talle sel eesmärgil

ka õigus töödelda vajalikke isikuandmeid. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 5 lõike 1

punktist b tuleneb kohustus määrata täpselt ja selgelt kindlaks isikuandmete töötlemise

eesmärk, muu hulgas selleks, et tagada isikuandmete töötlemise läbipaistvus (art 5 lg 1 p a) ja

põhiõigus informatsioonilisele enesemääramisele.

Kui isikuandmeid kasutatakse selleks, et võtta isikuga hiljem ühendust ja küsida tagasisidet

ohvriabiteenuste kasutamise kohta, on see andmete teisel eesmärgil töötlemine. IKÜM-i artikli

6 lõike 4 järgi peab muul eesmärgil isikuandmete töötlemiseks olema nõusolek, liikmesriigi

õiguslik alus või hinnang uue eesmärgi ühilduvuse kohta. Avaliku võimu ülesannete täitmine

vajab seaduslikku alust. Liikmesriigi õiguslik alus peab IKÜM-i artikli 6 lõikes 4 sisalduvatele

kriteeriumitele vastamiseks teenima mõnda eesmärki, mis on IKÜM-i artikli 23 lõikes 1

nimetatud ning olema ka vajalik ja proportsionaalne. Nimetatud eesmärkidest tuleb kõne alla

artikli 23 lõike 1 punktis e nimetatud liikmesriigi muu üldist avalikku huvi pakkuv oluline

eesmärk.

Isikute kontaktandmete kasutamine, et uurida nende rahulolu teenusega, on piisavalt kaalukas,

et käsitada seda liikmesriigi muu üldist avalikku huvi pakkuva olulise eesmärgina ja töödelda

andmeid teisel eesmärgil. Selleks, et arendada teenuseid nii, et need vastaksid parimal moel

abivajajate ootustele, on oluline kliendikesksus. Seetõttu on vaja teenuste arendamiseks ja

kvaliteedi tagamiseks arvestada klientide vahetu tagasisidega. Kliendile jääb alati õigus

keelduda tagasiside andmisest. Et vähendada tagasiside küsimise ootamatust, on võimalik saata

eelteavitus lühisõnumiga, millest keeldudes saab inimene arvata end juba ette tagasiside andjate

hulgast välja.

Sotsiaalkindlustusametisse pöördus 2025. aastal ohvriabi vajadusega juba enam kui 20 000

inimest. Ohvriabiteenuste kasutajate rahulolu on uuritud nt naiste tugikeskuse teenuse puhul59,

samuti prostitutsiooni kaasatutele osutatud teenuste puhul60. Teiste teenuste kohta puudub

tegelikult info, mis suunas ja kuidas teenuse kvaliteeti parandada ja ohvrite vajadustele

vastavamaks kujundada. Lisaks ei ole taoliste uuringute tegemine ressursipuudusel

59 Kantar (2021). Naiste tugikeskuste uuringute aruanne. Kliendid, töötajad ja

Koostööpartnerid. Sotsiaalkindlustusameti tellimusel. https://sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2022-

10/ntk_2021_kogemusuuringu_aruanne.pdf. 60 Lõhmus L, Murd A, Vorobjov S. (2023). Prostitutsiooni kaasatud naiste terviseuuring. 2021. aasta uuringu

aruanne. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.

22

korrapäraselt tehtav ega võimalda ka konkreetsete negatiivsete juhtumite puhul õigeaegselt

reageerida. Uuringu puhul võidakse koguda andmeid pikka aega pärast seda, kui inimene on

abi vajanud. Lisaks on selline meetod kohmakas ja ajamahukas ning katab väga väikest hulka

teenusekasutajatest. Seetõttu on vaja küsida tagasisidet vahetumalt ja täpsemalt.

Tagasisidet ei ole mõistlik küsida samal ajal või vahetult pärast teenuse osutamist. Ohver peab

saama rahulikult tegeleda oma juhtumi lahendamisega, rahunemisega, edasiste plaanide

seadmisega. Kontakti peab võtma veidi hiljem, aga seda tuleb teha, kuna inimesed ise tavaliselt

omaalgatuslikult teenust hindama ei hakka. Seda on juba katsetatud Justiits- ja

Digiministeeriumi algatusel. Kuriteoohvriks langenud inimestele on loodud veebipõhine

tagasiside andmise vorm, kus ohvritel on võimalik anonüümselt teada anda, milline oli nende

kogemus riigiga suhtlemisel ja kuidas neid koheldi. Paraku vaid mõnikümmend arvamust aasta

jooksul ei võimalda tuua süsteemi muutusi ei töökorralduse ega ohvrisse suhtumise vaatest.

Seetõttu on tagasiside kogumiseks parim võimalus konkreetne palve jagada teenuse saamisega

seotud kogemust. SKA järgib tagasisidet küsides andmekaitse nõudeid ja tagab, et tagasiside

andmine on kliendile vabatahtlik.

3.3.10. OAS-i 3. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 141.OAS-i § 14 lõike 2 punkt 3 sätestab

ohvriabi kriisitelefoni teenuse osutamise kohustuse, kuid kehtivas seaduses puudub kord

kriisitelefoni kõnede salvestamise kohta. Direktiivi artikkel 29 näeb ette, et liikmesriik tagab

ohvritele ööpäevaringse tasuta ja pideva ligipääsuga ohvriabiliinid, mis peavad olema

konfidentsiaalsed, turvalised ja kvaliteetsed. Kui riigil on kohustus tagada kvaliteetne ja

usaldusväärne teenus, peab tal olema ka mehhanism kvaliteedi kontrolliks, töö auditeerimiseks

ja teenuse arendamiseks. Kõnede salvestamine on oluline vahend teenuse kvaliteedi

tagamiseks, järelevalveks ja standardimiseks, sest direktiiv ei eelda lihtsalt abiliini olemasolu,

vaid toimivat ja kvaliteetset teenust. Lisatud § 141 lõige 1 näeb ette kõnede salvestamise

eesmärgi, lõige 2 annab SKA-le õiguse kõnesalvestise väljastamiseks Politsei- ja

Piirivalveametile, prokuratuurile või kohtule nende nõudmise korral süüteomenetluses tõendina

kasutamiseks, ning lõikes 3 on sätestatud salvestiste säilitamise tähtaeg.

Salvestatud info võimaldab paremat riskihindamist, täpsemat kaitsemeetmete määramist ning

aitab vältida olukorda, kus info kaob või moondub. Uuringud näitavad, et varajane info

jäädvustamine vähendab vajadust ohvrit korduvalt küsitleda ning see aitab vältida

taasohvristamist. Oluline on täpsustada, et kriisitelefonidele helistades saab jääda

anonüümseks, seda eeldab ka direktiivi artikli 29 lõige 1 ning Eesti praktika vastab sellele juba

praegu.

Kõnede salvestamine peab olema eesmärgipärane ja piiratud. Ohvriabi kriisitelefonile 116 006

tehtud kõnede salvestamise regulatsiooni sõnastuse ja kõnede säilitamise kestuse sätestamisel

on võetud eeskujuks Euroopa lasteabi numbri 116 111 kõnede säilitamise kord

(lastekaitseseaduse § 345). Salvestisi säilitatakse kuus kuud ja seni hoitakse neid Tervise ja

Heaolu Infosüsteemide Keskuse (TEHIK) haldusala serveris, kõnekeskuse programmis

isikustamata kujul. Pärast säilitamistähtaja möödumist kustuvad salvestused automaatselt ja

jäädavalt ning neid ei ole võimalik taastada. Salvestiste säilitamise tähtaeg tuleneb salvestamise

eesmärkidest, milleks on muu hulgas salvestiste kasutamine tõendina süüteomenetlustes ja

nõustamise kvaliteedi tagamine. Kuus kuud on optimaalne ja praktikas vajalikuks osutunud

periood, mille jooksul õiguskaitseasutused võivad salvestisi vajada süüteomenetluses või on

vajadus salvestist kontrollida mõne isiku esitatud kaebuse lahendamiseks. Kuivõrd salvestisi

kasutatakse ja väljastatakse piiratud juhtudel ning salvestistele on ligipääs vaid isikliku

kasutajanime ja parooliga ning tööülesannete täitmiseks, millest jääb kõnekeskuses logi, on

isikuandmed säilitamise ajal piisavalt kaitstud.

23

Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamisega kaasneb isikuandmete töötlemine ja

seega riivatakse PS §-s 26 sätestatud õigust eraelu puutumatusele. Kõne salvestisele jääv

inimese hääl on isikuandmed ning kriisitelefonile pöördumisel võivad kõnes sisalduda ka

IKÜM artikli 9 tähenduses eriliiki isikuandmed, näiteks andmed terviseseisundi, seksuaalelu

või vägivalla kohta. Seetõttu peab kõnede salvestamisel olema õiguslik alus nii IKÜM artikli 6

kui ka vajaduse korral artikli 9 lõike 2 tähenduses. IKÜM art 9 lg 2 punkt b kohaselt on

isikuandmete töötlemine lubatud, kuisee on vajalik vastutava töötleja või andmesubjekti

kohustuste täitmiseks või õiguste teostamiseks tööhõive või sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse

valdkonnas. Kavandatav OAS § 14¹ loob selleks selge riigisisese õigusliku aluse ning sätestab

töötlemise eesmärgid, salvestiste väljastamise ja säilitamise tingimused.

Kõnede salvestamise eesmärk on tagada ohvri abivajaduse täpsem väljaselgitamine ja talle

sobiva abi osutamine, võimaldada salvestise kasutamist tõendina süüteomenetluses ning tagada

ja hinnata nõustamise kvaliteeti. Nõustamise kvaliteedi tagamise eesmärki tuleb mõista

ohvriabi teenuse nõuetekohase osutamise ja ohvri õiguste kaitse tagamisena, mitte töötajate

üldise jälgimisena. Kõne salvestamine on eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, kuna

üksnes nõustaja koostatud kokkuvõte ei pruugi säilitada kogu hiljem olulist teavet.

Riive mõõdukust tagavad seaduses selgelt määratud eesmärgid, salvestiste piiratud

väljastamine Politsei- ja Piirivalveametile, prokuratuurile või kohtule ning kuuekuuline

säilitamisaeg, mille möödumisel salvestis kustutatakse. Samalaadne regulatsioon on juba

kehtestatud LasteKS §-s 345 lasteabitelefoni kõnede kohta, kus on ette nähtud samad

salvestamise eesmärgid, väljastamise võimalus ja kuuekuuline säilitamisaeg. Arvestades

ohvriabi kriisitelefoni samalaadset riiklikku kaitse- ja abifunktsiooni ning vägivallaohvrite

tõhusa kaitse olulist avalikku huvi, on kavandatav riive põhiseaduse ja IKÜM-i nõuetega

kooskõlas.

3.3.11. OAS-i § 15 lõike 2 punktis 7, 3. peatüki 9. jao pealkirjas ja §-s 28 asendatakse teenus

nimetusega „vägivallast loobumise toetamine“ nimetusega „vägivallast loobumise toetamise

teenus“. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides. OAS reguleerib ainult neid teenuseid, mida

osutab või mille korralduse eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet. Nii üldist tegevust kui seda

on „vägivallast loobumise toetamine“ võivad teha ja teevadki ka teised asutused või isikud (nt

kriminaalhooldus, kodanikuühendused). Seetõttu on oluline nii teiste asutuste,

teenuseosutajate, ohvrite kui vägivalla toimepanijate jaoks luua selgus, mis on see teenus, mille

osutamise eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet. Direktiivi artikkel 37 käsitleb

sekkumisprogramme naistevastase või perevägivalla toimepanemise ohu või selle kordumise

ennetamiseks ja minimeerimiseks. Oluline on täpsustada, mida riik pakub ohvriabiteenustena.

3.3.12. OAS-i täiendatakse §-ga 16¹, milles sätestatakse ohvriabiteenuste osutajatele, kellega

Sotsiaalkindlustusamet on sõlminud teenuse osutamiseks või tasu maksmise kohustuse

ülevõtmiseks lepingu, maksimaalseks andmete säilitustähtajaks kuni viis aastat teenuse

osutamise lõppemisest.

Muudatus tuleneb direktiivi artikli 18 lõikest 5, mille kohaselt tuleb tagada, et tugiteenusele

suunatud ohvritega seotud andmeid säilitatakse üksnes nii kaua, kui see on vajalik nende

abistamiseks. Lisatav säte puudutab nt naiste tugikeskuse teenust, mida osutavad

kodanikuühendused, mis on selleks Sotsiaalkindlustusametiga lepingu sõlminud, samuti

traumast taastumist toetava vaimse tervise abi osutajaid. Näiteks kui naistevastase vägivalla

ohver kasutab naiste tugikeskuse teenust kuni 31.12.2026, siis tugikeskus võib infot selle kohta

säilitada kuni 1.01.2031.

24

3.3.13. OAS-i § 26 lõikes 1 asendatakse sõna „hüvitada“ sõnaga „heastada“, millega

laiendatakse normi tähendust ja viiakse see kooskõlla taastava õiguse laiema eesmärgiga

taastada õiglustunne. Direktiivi artikkel 24 käsitleb kahjude hüvitamist ainult

kriminaalmenetluse raames ning silmas on peetud konkreetset rahalist hüvitamist.OAS-i § 26

kehtivas lõikes 1 kasutatakse väljendit „kahju hüvitamine“, mis viitab peamiselt varalisele

kompensatsioonile. Kuna ka praktikas on alates 2023. aastast kehtinud OAS-i puhul korduvalt

tekkinud küsimus, kas taastava õiguse teenuse raames on ohvril õigus nõuda rahalist hüvitist,

siis on vaja seadust täpsustada ja viia kooskõlla kriminaalmenetlusseadustikuga, mis räägib

kahjude heastamisest (KrMS § 2032 lg 1).

3.3.14. OAS-i § 28 vägivallast loobumise toetamise teenuse pealkirja ja lõiget 1 täiendatakse

sõnaga „teenuse“. Muudatus on vajalik õigusselguse huvides. OAS reguleerib ainult neid

teenuseid, mida osutab või mille korralduse eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet. Nii üldist

tegevust kui seda on „vägivallast loobumise toetamine“ võivad teha ja teevadki ka teised

asutused või isikud (nt kriminaalhooldus, kodanikuühendused). Seetõttu on oluline nii teiste

asutuste, teenuseosutajate, ohvrite kui vägivalla toimepanijate jaoks luua selgus, mis on see

teenus, mille osutamise eest vastutab Sotsiaalkindlustusamet.

3.3.15. OAS-i § 34 täiendatakse lõikega 21, millega täiendatakse psühholoogilise abi osutajate

ohvriabi seaduses sätestatud tingimustele vastavuse kontrolli. Direktiiv nõuab läbivalt turvalist,

traumateadlikku ja ohvri vajadustega arvestava teenuse osutamist. Ohvriabiteenuseid saavad

inimesed, kes on langenud vägivalla, kuriteo või muu traumeeriva sündmuse ohvriks ning kelle

hulgas on sageli lapsed, seksuaalvägivalla ohvrid, lähisuhtevägivalla ohvrid ja teised

haavatavad isikud. Neil peab olema võimalik usaldada nii teenuseosutajat kui ka riigi

korraldatud ohvriabisüsteemi tervikuna. Teenuseosutajate sobivuse kontrollimine aitab

ennetada olukordi, kus ohvritega puutuvad kokku isikud, kelle varasem käitumine või asjaolud

võivad seada ohtu ohvrite turvalisuse, heaolu või usalduse teenuse vastu. Samuti võimaldab

seadusemuudatus Sotsiaalkindlustusametil täita oma seadusest tulenevat kohustust tagada

ohvriabiteenuste kvaliteet ja ohutus. Oluline on, et teenust vahetult osutavad isikud on sellise

taustaga, mis ei sea ohtu kuriteo- ja vägivallaohvreid. Eelnõu täiendus võimaldab tagada

nõuetele vastavust ning vajaduse korral keelduda lepingu sõlmimisest või see lõpetada. Ohvri

jaoks kriitilise tähtsusega sätted on juba olemas kehtivas OAS-is. OAS-i § 12 lõike 3 punkt 3

sätestab ohvriabi osutamise keelu, kui isiku karistatus tahtlikult toime pandud kuriteo eest võib

seada ohtu teenust saama õigustatud isiku elu, tervise või vara. Karistatuse vältimise eesmärk

on tagada abistatavate turvalisus ohvriabi saamise ajal. Tööandja peab taasohvristamise

vältimiseks hindama, kas konkreetne kuritegu võib seada ohtu ohvri elu, tervise või vara. OAS-

i § 12 lõike 3 punkti 4järgi peab lapsele abi osutav isik vastama LasteKS-i §-s 20 sätestatud

nõuetele. Lapsega ei tohi töötada isik, keda on karistatud või kellele on kohaldatud sundravi

Eestis või välisriigis teatud raskete isikuvastaste või alaealise vastu suunatud kuritegude eest,

mille loetelu on esitatud LasteKS-i §-s 20. Seejuures on mõnede raskemate kuritegude puhul

lastega töötamise keeld alaline ning jääb kehtima ka pärast isiku karistusandmete kustutamist

karistusregistrist ja karistusregistri arhiivi kandmist, teiste puhul on tegemist ajutise keeluga

kehtiva karistuse kandmise ajal. Kõik ohvriabi osutavad isikud peavad vastama eespool

nimetatud tingimustele.

Peamine vastutus selle eest, et töötajad vastaksid seaduses sätestatud nõuetele, jääb endiselt

teenuseosutajale, kes on sõlminud Sotsiaalkindlustusametiga tasu maksmise kohustuse

ülevõtmise lepingu. Sotsiaalkindlustusamet jälgib seaduse nõuetele vastavust pisteliselt.

3.3.16. OAS-i normitehnilist märkust täiendatakse viidetega Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivile (EL) 2024/1385, mis käsitleb naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist,

25

samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2012/29/EL, millega kehtestatakse

kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse

nõukogu raamotsus 2001/220/JSK. Viimasena mainitud direktiiv on juba Eesti õigusesse üle

võetud, kuid selle viide on OAS-ist välja jäänud.

3.4. Eelnõu §-ga 4 muudetakse ja täiendatakse tsiviilseadustiku üldosa seadust (TsÜS).

Paragrahv koosneb ühest punktist.

Eelnõu § 4 punktiga 1 täiendatakse TsÜS §-i uue paragrahviga § 1531.

Kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamiseks on kannatanul õigus esitada tsiviilhagi, mida kohus

vaatab läbi kriminaalmenetluses (KrMS § 38¹ lg 1). Tsiviilhagi menetlemisele kohaldatakse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, kui KrMS ei sätesta teisiti (KrMS § 38¹ lg 6).

Tsiviilhagis sisalduva tsiviilõigusliku nõude lahendamisel kohaldatakse muu hulgas selle nõude

aegumist puudutavat normi.

TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue)

aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib

kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 153 lg-d 1 ja 2 sätestavad

koostoimes, et surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või

vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude

õiguslik alus, on

 kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust

teada sai või pidi teada saama, või

 hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse

toimumisest.

Tsiviilõigusliku nõude aegumine peatub hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või

tunnustamiseks (TsÜS § 160 lg 1), mis kohaldub analoogselt ka kriminaalmenetluses esitatava

tsiviilhagi puhul (TsÜS § 160 lg 2 p 4).

Sõltuvalt kannatanu vanusest konkreetse kuriteo toimepanemise hetkel võib tekkida olukord,

kus kuritegu avastatakse ja kriminaalmenetlus algatatakse ajal, mil tsiviilõiguslik nõue61 seoses

selle kuriteoga põhjustatud kahju hüvitamisega on TsÜS 153 lg 1 või 2 mõttes juba aegunud.

Probleemi ilmestab järgmine näide.

 14-aastase kannatanu suhtes on toime pandud kuritegu, mis kvalifitseeritakse KarS §

141 lg 2 p 1 alusel. Arvestades eelnõuga planeeritavaid muutusi KarS §-s 81 (eelnõu §

1 p-d 3 ja 4), aeguks viidatud kuritegu 36 aasta pärast – kuriteo aegumistähtajale (32

aastat) lisaks tuleb arvestada neli aastat, mille lõppedes saab kannatanu täisealiseks.

Seega aeguks kuritegu hetkel, mil kannatanu saab 50-aastaseks.

 Vastavalt TsÜS § 153 lg-le 1 on muu hulgas kehavigastuse tekitamisest või tervise

kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik

kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

 Sõltumata sellest, millisel ajahetkel õigustatud isik (kannatanu) teadis või pidi teada

saama kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust (toimepanijast) TsÜS § 153 lg

1 mõttes, aegub kannatanu nõue hiljemalt 30 aasta jooksul alates kahju põhjustanud teo

tegemisest ehk kuriteo toimepanemisest (TsÜS 153 lg 2). Kui kuriteo toimepanemise

61 Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju

õigusvastasust eeldatakse muu hulgas kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral (§ 1045 lg 1 p 2).

26

hetkel on alaealine 14-aastane, aeguks tema tsiviilõiguslik nõue kuriteoga põhjustatud

kahju hüvitamiseks ajal, mil kannatanu on 44-aastane.

 Seega kannatanu tsiviilõiguslik nõue, mida oleks võimalik maksma panna

kriminaalmenetluse raames, aeguks juba 6 aastat (50 miinus 44) enne seda, kui

konkreetne kuritegu aegub.

 Analoogselt oleks kannatanu tsiviilõiguslik nõue aegunud enne kuriteo aegumist ka nt

juhul, kui 6-aastase kannatanu suhtes on toime pandud kuritegu, mis kvalifitseeritakse

KarS § 178 lg 1 alusel. Eelnõukohase normi järgi aeguks kuritegu sel juhul 32 aasta

pärast (12 pluss 20), mil kannatanu on 38-aastane, kuid kuriteoga seotud kannatanu

tsiviilõiguslik nõue 30 aasta pärast, mil kannatanu on 36-aastane.

Sellest lähtuvalt, tagamaks alaealisena seksuaalkuritegudes kannatanud isikute õiguste parem

kaitse, täiendatakse TsÜS-i uue paragrahviga § 1531. Kavandatav muudatus on seotud

eelnõukohaste muudatustega KarS § 81 osas, millega pikendatakse alaealiste suhtes toime

pandud seksuaalse väärkohtlemise ja kuritarvitamisega seotud kuritegude aegumistähtaegu.

Muudatuse eesmärgiks on suurendada õiguskindlust ja tagada, et alaealise suhtes toime pandud

seksuaalse väärkohtlemise või kuritarvitamisega seotud kuriteost tulenevad tsiviilõiguslikud

kahju hüvitamise nõuded ei aeguks enne, kui on aegunud selle kuriteo suhtes karistusõiguslike

järelmite kohaldamise ja samuti tsiviilhagi esitamise võimalus. Taolise muudatuse vajalikkust

alaealiste isikute kaitseks on nentinud ka Riigikohus62.

Paragrahvi 1531 sätestamisel on arvestatud, et lastevastased seksuaalkuriteod kujutavad endas

kahju õigusvastast põhjustamist eelkõige võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg-te 2–3

mõttes, mille suhtes tsiviilõigusliku nõude aegumist reguleerib üldnormina TsÜS § 150 ja

erinormina TsÜS §-ga 153. Lisaks kontaktsetele seksuaalkuritegudele sobituvad ka KarS §-de

1751–179 kuritegude toimepanemisest tekkivad kannatanu võimalikud tsiviilõiguslikud nõuded

TsÜS § 153 kohaldamisalasse, sest sarnaselt KarS §-ga 175 on KarS §-dega 1751–179

kaitstavateks õigushüvedeks alaealise normaalne vaimne areng, sh õiguskuulekas hoiak, ning

tema seksuaalne areng ja tervis.63

Kannatanu nõude subjektiivset aegumistähtaega ei muudeta ja eelnõukohase § 1531 lg 1 alusel

tuleb tsiviilõigusliku nõude aegumise hindamisel primaarselt lähtuda analoogselt TsÜS § 150

lg-s 1 ja § 153 lg-s 1 sätestatud subjektiivsest aegumistähtajast, s.o kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

Sisuline muudatus seisneb nõude absoluutse aegumistähtaja muudatustes eelnõukohase § 1531

lg 2 alusel, millega suurendatakse kannatanu õiguskaitse võimalusi lähtuvalt kuritegude

aegumistähtaegade pikendamisest, kuid asjakohastel juhtudel säilitatakse kannatanule kehtiva

õigusega tagatud kaitstuse tase:

- Eelnõukohase § 1531 lg 2 kohaselt ei või kannatanu tsiviilõiguslik nõue seoses aeguda

enne selle nõude aluseks oleva kuriteo aegumistähtaja möödumist. See tagab kannatanu

tsiviilõigusliku nõude maksmapandavuse ka olukorras, kus TsÜS § 153 lg 2 kohaselt

aeguks kannatanu tsiviilõiguslik nõue enne selle nõude aluseks oleva kuriteo aegumist

(vastavalt eelnõukohastele KarS § 81 lg 11 muudatustele; vt ka eeltoodud näidet KarS

§ 141 kohta);

- Alternatiivselt, kui uue kuritegude aegumisregulatsiooni ja eelnõukohase TsÜS § 1531

lg 1 kohaselt aeguks kannatanu tsiviilõiguslik nõue varem, kui kehtivas õiguses, s.o

62 RKKKo 1-24-3763, p 31. 63 Sootak, J., Pikamäe, P. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, §-de 1751, 178, 1781 ja 179 komm

1.

27

TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaeg64, kohaldatakse kannatanu nõudele

viimases, s.o TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaega (30 aastat), mis säilitab

kannatanule tsiviilõigusliku nõude maksmapandavuse (eelkõige tsiviilkohtumenetluse

raames) ka olukorras, kus kuritegu on ka uue aegumisregulatsiooni kohaselt aegunud.

Sätete kohaldamisel tuleb arvestada, et kuritegu peab seonduma konkreetse tuvastatava

kannatanuga, keda saab pidada tsiviilõigusliku nõude esitamiseks õigustatud isikuks ning kes

oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine. Eelnõu kohaselt kehtestatavad TsÜS § 153 lg-d 3 ja 4

ei välista TsÜS § 153 lg 1 rakendamist iga üksikjuhtumi puhul.

3.5. Põhiseaduspärasuse analüüs

3.5.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse muudatused

Eelnõuga kavandatava terminimuudatuse otsene mõju isikute põhiõigustele puudub.

Aegumistähtaegade pikendamise, sealhulgas aegumise peatumise erandi kohaldamisala

laiendamise kooskõla tuleb hinnata põhiseaduse §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõtte

järgi. Eesmärgi saavutamiseks valitav vahend peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Kavandatava õigusnormi legitiimseks eesmärgiks on alaealiste kannatanute õiguste tõhusam

kaitse seksuaalkuriteo korral. Riigil on põhiseadusest tulenev kohustus kaitsta inimeste, sh laste

põhiõigusi, st kaitsta neid õigusvastaste sekkumiste eest. Lastevastased seksuaalkuriteod

erinevad paljudest teistest kuritegudest selle poolest, et kannatanu ei pruugi vanuse,

sõltuvussuhte, hirmu, trauma või muul viisil toimepanija mõjuvõimu all olemise tõttu olla

võimeline kuriteost kohe teatama. Seetõttu pöörduvad kannatanud õiguskaitseasutuste poole

alles aastaid hiljem täiskasvanueas või ei avalikusta kuritegu üldse. See takistab kuritegude

õigeaegset menetlemist ja kannatanutele vajaliku toe pakkumist. Sellest tulenevalt on eesmärk

suurendada võimalusi raskete seksuaalkuritegude avastamiseks, uurimiseks ja toimepanijate

vastutusele võtmiseks põhiseaduslikult legitiimne ja kaalukas. Legitiimseks eesmärgiks tuleb

pidada ka ühiskonna turvatunde suurenemist, kuna pikematel kuritegude aegumistähtaegadel

võib olla toimepanemist pärssiv mõju.

Kavandatavad meetmed on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobivad. Pikemad

aegumistähtajad koos aegumistähtaja peatumisega täisealiseks saamiseni suurendavad

võimalust alustada ja lõpule viia kriminaalmenetlusi juhtudel, kus õiguskaitseasutused saavad

kuriteost teada alles pika aja möödumisel. Kui kriminaalvastutuse kohaldamise võimalus säilib

kauem, suureneb tõenäosus, et kannatanu pöördub õiguskaitseasutuste poole ning riik jõuab

kuriteole reageerida. Seetõttu aitavad eelnõuga kavandatavad muudatused otseselt kaasa nii

kannatanute õiguste kaitsmisele kui ka seksuaalkuritegude toimepanijate vastutusele võtmisele.

Kavandatavad meetmed on vajalikud. Vähem koormavad alternatiivid ei võimalda eesmärki

samaväärselt saavutada. Kuigi teadlikkuse parandamisel ja ohvriabi teenuste kättesaadavusel

on oluline mõju nii kuritegudest teatamisele kui kannatanute abistamistele, ei kõrvalda need

olukordi, kus kannatanu ei ole võimeline enne täiskasvanuikka jõudmist või veel aastaid pärast

seda enda suhtes toime pandud kuritegu avalikustama. Puudub mõistlik meede, mis oleks

õiguskindlust vähem riivav, kuid võimaldaks samaväärselt saavutada alaealiste parema kaitse

ja raskesti avastatavate seksuaalkuritegude tõhusa menetlemise eesmärgi. Seksuaalkuritegude

aegumatuks muutmine võimaldaks kannatanute õiguste kaitse eesmärgi saavutamist, kuid oleks

64 Nt 17-aastane isik on KarS § 178 lg 1 sätestatud kuriteos kannatanu. Eelnõukohaste muudatustega aeguks kuritegu

hiljemalt 21 aasta pärast (1 pluss 20), mil kannatanu saab 38-aastaseks, aga tervise kahjustamisest tingitud kannatanu

tsiviilõiguslik nõue aeguks hiljemalt 30 aastat pärast teo toimumist, mil kannatanu on 47-aastane (17 pluss 30).

28

toimepanijate õiguste kontekstis koormavam ja mõjutaks karistusõigussüsteemi terviklikkust

rohkem.

Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb võrrelda põhiõiguste riivete intensiivsust kaitstavate

õigushüvede kaaluga. Lastevastased seksuaalkuriteod riivavad kõige olulisemaid

põhiseaduslikke väärtusi, sealhulgas lapse kehalist puutumatust, inimväärikust, vaimset tervist

ja seksuaalset enesemääramise õigust, mida riik on kohustatud teiste isikute õigusvastase

tegevuse eest kaitsma (PS § 13).

Toimepanijate vaatest mõjutab muudatus PS §-st 10 tulenevaid õigusrahu ja -kindluse

põhimõtteid. Kuriteo aegumine tugineb toimepanija ootusel, et teatud aja möödumisel ei saa

teda enam kuriteo toimepanemise eest vastutusele võtta. Aegumistähtaegade diferentseeritud

kohaldamine mõjutab PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust, kuid seda õigustab laste suurem

haavatavus, sõltuvussuhe toimepanijaga ja hilisest teatamisest tingitud kuriteo avastamise

raskus.

Eelnõuga ei nähta ette seksuaalkuritegude aegumatust, vaid vastavalt tegude raskusele

diferentseeritud aegumistähtaegu. Seeläbi ei kõrvaldata täielikult õiguskindluse ja õigusrahu

funktsiooni, vaid piiratakse neid üksnes ulatuses, mis on vajalik laste tõhusama kaitse

tagamiseks. Muudatus säilitab karistusõigussüsteemi koherentsuse, tasakaalu avaliku huvi ja

isikute õiguspäraste ootuste vahel ning arvestab õiguskindluse põhimõttega. Pikendatud

aegumistähtaegadel puudub toimepanijate jaoks negatiivne tagasiulatuv mõju (PS § 23).

Kokkuvõtvalt on lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamine ja aegumise

peatumise regulatsiooni laiendamine kooskõlas põhiseadusega. Muudatused teenivad

põhiseaduslikult legitiimset eesmärki, on eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja

proportsionaalsed.

3.5.2. Ohvriabi seaduse muudatused

Eelnõu puudutab eelkõige järgmisi põhiseaduse sätteid:

– § 13 – igaühe õigus riigi ja seaduse kaitsele;

– § 14 – riigi kohustus tagada õiguste ja vabaduste kaitse;

– § 26 – eraelu puutumatus ja isikuandmete kaitse;

– § 27 – perekonna ja laste kaitse;

– § 28 – õigus riigi abile seaduses sätestatud juhtudel.

Põhiseaduspärasuse hindamine

1) Ohvrite suunamine ohvriabiteenustele ja andmete töötlemine

Riive. Eelnõuga täpsustatakse juhtumeid, mille korral edastatakse kannatanu andmed

Sotsiaalkindlustusametile ohvriabiteenuste osutamiseks, ning laiendatakse ohvri abivajaduse

hindamiseks vajalike andmete töötlemise võimalusi. Sellega riivatakse PS-i §-s 26 kaitstud

eraelu puutumatust.

Hindamine. Andmete töötlemise eesmärk on tagada, et ohvrid jõuaksid võimalikult kiiresti

neile vajalike tugiteenusteni. Andmeid töödeldakse seaduses sätestatud eesmärkidel ja ulatuses

ning üksnes ohvri abistamiseks. Muudatused aitavad täita riigi positiivset kohustust tagada

isikute põhiõiguste tõhus kaitse ning on proportsionaalsed.

2) Ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamine

29

Riive. Eelnõuga luuakse õiguslik alus ohvriabi kriisitelefonile tehtud kõnede salvestamiseks,

salvestiste säilitamiseks ja salvestiste väljastamiseks. Kuna telefonikõne salvestisele jääv

inimese hääl kuulub isikuandmete hulka ja võib võimaldada isiku tuvastamist, siis on riivatakse

kõne salvestamisega PS §-ga 26 kaitstud eraelu puutumatust.

Hindamine. Selleks, et tagada ohvri abivajaduse täpsem väljaselgitamine, talle sobiva abi

osutamine, võimaldada salvestise kasutamist tõendina süüteomenetluses ning tagada ja hinnata

nõustamise kvaliteeti, on kõnede salvestamine sobiv ja vajalik meede. Teisi võimalusi, mis

täidaks sama efektiivselt viidatud eesmärke, ei ole. Põhiõiguste riive on mõõdukas, sest

salvestiste hoidmisele on kehtestatud kuuekuuline tähtaeg, seaduses on sätestatud, kellele seda

võib väljastada ning salvestise kasutamise potentsiaalne kasu (kui seda kasutatakse nt tõendina)

ohvriabi kriisitelefonile helistajale kaalub üles isiku eraelu puutumatuse riive.

3) Muud muudatused

Terminoloogilised muudatused, sealhulgas termini „traumast taastumist toetav vaimse tervise

abi“ asendamine terminiga „psühholoogiline abi“ ning teenuste nimetuste täpsustamine, ei

muuda isikute õigusi ega kohustusi ning neil puudub iseseisev põhiseaduslik mõõde.

Kokkuvõte

Ohvriabi seaduse muudatused tugevdavad kuriteoohvrite kaitset, parandavad abi kättesaadavust

ning täpsustavad ohvriabiteenuste osutamiseks vajalikku andmetöötlust. Muudatused teenivad

põhiseaduslikult kaalukate eesmärkide – isikute turvalisus, eraelu kaitse ning riigi positiivne

kaitsekohustus – täitmist. Põhiõiguste riived on seaduses selgelt reguleeritud, eesmärgipärased

ja proportsionaalsed, mistõttu on muudatused põhiseadusega kooskõlas.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõu kohaselt muudetakse alaealiste seksuaalse ärakasutamisega seonduvat terminit: KarS-

is ja KrMS-is sisalduv termin „lapsporno“ asendatakse sisu poolest täpsema ja väljenduse

poolest kohasema terminiga „lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele Eelnõuga käsitatavad kuriteod on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga

2011/93/EL, 13. detsember 2011 , mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise

ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (EÜT L 335,

17.12.2011, p.1).

Ohvriabi seaduse muutmise eelnõu on seotud Euroopa Liidu õigusega. Eelnõuga võetakse

osaliselt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1385.

6. Seaduse mõjud

6.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse muudatused

Eelnõukohasel seadusel on eelkõige sotsiaalne mõju ning mõju õiguskaitseasutustele ja

seksuaalvägivalla ohvreid toetavatele asutustele. Peamised sihtrühmad on laste vastu suunatud

seksuaalkuritegude ohvrid ehk lapseeas seksuaalvägivalda kogenud inimesed, nende lähedased

ja tugivõrgustik, õiguskaitseasutused ning laste seksuaalse väärkohtlemisega kokku puutuvad

ja ohvreid toetavad spetsialistid. Sotsiaalne mõju avaldub eeldatavalt ühelt poolt tegude

toimepanemise vaatest preventiivselt ning teisalt pikeneb vastutuse aeg ehk isikute vajadus oma

õigusi pikema aja jooksul kaitsta, mis on seotud õiguskindluse ja -rahuga.

Eestis registreeritakse laste vastu toimepandud seksuaalkuritegusid üha rohkem. Alaealiste

kannatanutega registreeritud kontaktsetest seksuaalkuritegudest moodustavad suurima osa

30

vägistamisjuhtumid (KarS § 141) ning suguühe või muud sugulise iseloomuga teod

lapseealisega (KarS § 145). Mittekontaktsete kuritegude seas domineerivad omakorda

lapsporno valmistamise ja selle võimaldamisega seotud teod (KarS § 178) ning lapseealise

seksuaalne ahvatlemine (KarS § 179). Statistika kinnitab kasvutrendi: kui 2022. aastal

registreeriti kokku 530 alaealise kannatanuga seksuaalkuritegu, millest 280 olid kontaktset

laadi, siis 2025. aastal tõusis vastav näitaja 654 juhtumini, sealhulgas 332 kontaktset kuritegu65

Sotsiaalkindlustusameti poolt 2021. aastal läbiviidud uuringu66 andmed 15-74aastase

elanikkonna hulgas näitavad, et iga kuues vastanu (17%) oli kogenud enne 15. eluaastat

täiskasvanu toime pandud seksuaalset väärkohtlemist. Pooled neist, kes olid kogenud

seksuaalset väärkohtlemist, olid kogenud seda korduvalt. Iga kogemuse kohta paluti vastanutel

ka märkida, kas nad rääkisid juhtunust kellelegi lapsena ja kas nad on juhtunust kõnelenud

täiskasvanuna. Vaid 33% rääkis toimunust kellelegi. Lapsena vägistamist kogenutest 60% ei

rääkinud lapsena sellest kellelegi ning suur osa neist ei ole ka täiskasvanuna toimunust kellelegi

rääkinud. Siiski on toimunut täiskasvanuna jaganud 40% nendest, kes lapsena kellelegi ei

kõnelenud, sh 6% on pöördunud mõne spetsialisti poole. Kõige sagedamini on täiskasvanuna

räägitud juhtunust lähedasele või mõnele tuttavale. (Vägivalla kogemuse uuring 2021).

Aegumistähtaegade pikendamine vähendab riski, et lapsepõlves kogetud seksuaalkuritegu

aegub enne seda, kui kannatanu on arenguliselt ja psühholoogiliselt valmis toimunust teatama

ja oma õigusi teostama. Lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise puhul võib kuriteost

teatamine ja toimunu avalikustamine lükkuda täiskasvanuikka, muu hulgas väärkohtlemisega

seotud trauma, häbi, hirmu, sõltuvussuhte ning lapse arengulise ebaküpsuse tõttu. Euroopa

Nõukogu Lanzarote Komitee on rõhutanud67, et laste vastu suunatud seksuaalkuritegude

aegumistähtajad peavad jätma kannatanule piisava aja menetluse algatamiseks pärast

täisealiseks saamist ning et laste seksuaalkuritegude puhul on põhjendatud aegumistähtaegade

pikendamine või nende kohaldamise muul viisil edasilükkamine.

Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamisega seondub vajadus

tagada muudatuse kooskõla kannatanu tsiviilõiguslike õiguskaitsevõimalustega. Seksuaalse

väärkohtlemisega tekitatud kahju võib olla nii varaline kui ka mittevaraline ning kannatanul

võib olla õigus nõuda toimepanijalt tekitatud kahju hüvitamist. Kehtiva regulatsiooni (TsÜS§

153) kohaselt on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või

vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik

kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid nõue aegub

hiljemalt kolmekümne aasta jooksul arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse

toimumisest. Kui lastevastase seksuaalkuriteo kriminaalõiguslikku aegumistähtaega oluliselt

pikendada, kuid jätta tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude absoluutne aegumistähtaeg

samaks, võib tekkida olukord, kus riigil on kannatanu pöördumise korral endiselt võimalik

kuritegu menetleda, kuid kannatanu õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist on selleks ajaks

juba aegunud. Selline olukord ei oleks kooskõlas muudatuse eesmärgiga parandada lapsepõlves

seksuaalset väärkohtlemist kogenud isikute tegelikku juurdepääsu õiguskaitsele. Eeltoodust

tulenevalt on eelnõuga kavas muuta ka tsiviilõiguslikke kahju hüvitamise nõuete

aegumistähtaegu selliselt, et need oleksid lastevastaste seksuaalkuritegude puhul

proportsionaalses suhtes kavandatavate kriminaalõiguslike aegumistähtaegadega. Muudatuse

65 Kuritegevuse statistika. Seksuaalkuriteod. Kättesaadav veebis: https://statistika.justdigi.ee/kuritegevuse-

statistika/isikuvastased-kuriteod/seksuaalkuriteod?chart=Show+line+chart 66 Sotsiaalkindlustusamet (2021). Vagivalla_kogemise_uuring (raport) ;Vägivalla kogemise uuring (esitlus).

67 Euroopa Nõukogu, Lanzarote Komitee (2024). Opinion on Article 33 of the Lanzarote Convention and its explanatory note.

Requirements of the provision on statute of limitations and recommendations on its implementation. https://rm.coe.int/opinion-

on-article-33-of-the-lanzarote-convention-and-its-explanatory-/1680b06622

31

eesmärk on tagada, et kannatanu õiguskaitsevõimalused ei lõpeks tsiviilõiguses varem kui

kriminaalõiguses ning et pikendatud kriminaalõiguslikul aegumistähtajal oleks kannatanu jaoks

tegelik ja terviklik tähendus. Seadusemuudatusega, s.o alaealiste vastu suunatud kuritegude

aegumistähtaegade pikendamisega ei kaasne muutusi kriminaalmenetluse ja karistuse

mõistmise põhimõtetes.

Sotsiaalne mõju

Sotsiaalne mõju avaldub laste ja seksuaalse väärkohtlemise ohvrite õiguste ja kaitse

tugevdamises ning nende võimaluste parandamises õiguskaitsele juurdepääsuks.

Iga viies laps Euroopas langeb mingis vormis seksuaalvägivalla ohvriks. See hõlmab muu

hulgas vägistamist, seksuaalset ahistamist, lapse seksuaalset ahvatlemist, ekshibitsionismi,

ärakasutamist prostitutsioonis ja laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali tootmist,

samuti veebipõhist seksuaalset väljapressimist ja sundi. 70–85% lapsohvritest tunnevad oma

väärkohtlejat, sealhulgas enamik lastest langeb nende inimeste ohvriks, keda nad usaldavad.68

Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuringu (2020)69 andmed

näitavad, et reaalselt seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise korral ei ole ligi pooled

noortest oma kogemusest kellelegi rääkinud. Noored teavad, et seksuaalse väärkohtlemise

ohvriks langemise korral tuleks pöörduda politseisse või mõne muu spetsialisti poole, kuid

reaalselt jõutakse selleni väga vähestel juhtudel. Uuringu andmetel oli vähemalt ühel korral

vähemalt ühte seksuaalse väärkohtlemise liiki internetis viimase 12 kuu jooksul kogenud 45%

16–26-aastastest noortest. Elu jooksul vähemalt ühel korral mõnda uuritud seksuaalse

ahistamise liiki on kogenud 41% 16–26-aastastest noortest. Elu jooksul on väljaspool internetti

vähemalt üht liiki seksuaalse väärkohtlemise ohvriks (seksuaalse ahistamise ja/või

seksuaalvägivalla) langenud 45% 16–26-aastastest Eesti noortest. Noorte keskmine vanus

esimest korda või ebameeldivaima seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langedes oli 15,7 aastat.

Kuni 12-aastaselt langes esimest korda seksuaalse väärkohtlemise ohvriks 17%, nii 13–15-

aastaselt kui 16–17-aastaselt ligi neljandik ning 18-aastaselt või vanemalt kolmandik noortest.

Kolmandikul juhtudest pani seksuaalse väärkohtlemise toime ohvrile võõras isik, 31%

juhtudest oli tegemist mõne ohvri tuttavaga, 10% puhul endise poiss- või tüdruksõbraga ning

8% korral perekonnatuttava või -sõbraga. (Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise uuring,

2020)

Mõju välissuhetele Eelnõukohasel seadusel on positiivne mõju laste õiguste kaitsele ja rahvusvaheliste kohustuste

täitmisele. Muudatus aitab senisest paremini tagada, et laste vastu suunatud seksuaalkuritegude

aegumistähtajad oleksid kooskõlas Euroopa Nõukogu Lanzarote konventsioonist tuleneva

põhimõttega, mille kohaselt peab aegumistähtaeg olema piisav, et võimaldada menetluse

tõhusat alustamist pärast kannatanu täisealiseks saamist. Euroopa Nõukogu 2023. aasta

võrdlevas analüüsis vaadeldi 43 osalisriiki. Neist 18 riigis puudus aegumistähtaeg kõigi või

vähemalt mõne lastevastase seksuaalkuriteo puhul, ülejäänud 25 riigis olid aegumistähtajad

üldreeglina olemas70. Uuring järeldas, et suundumus Euroopas on aegumistähtaegade

kaotamise või pikendamise poole. Lanzarote Komitee on 2024. aastal täpsustanud, et

aegumistähtaeg ei tohiks lõppeda enne kannatanu täisealiseks saamist ning et laste vastu

suunatud kõige raskemate seksuaalkuritegude puhul on aegumise kaotamine üks võimalikest

68 Human rights channel. Council of Europe. https://human-rights-channel.coe.int/stop-child-sexual-abuse-in-sport-et.html. 69 Hillep, P., Pärnamets, R. (2020). Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuring. Eesti

Uuringukeskus OÜ, Norstat Eesti AS. 70 Council of Europe (2023). Statutes of limitations. Study of the national legal frameworks on statutes of limitations in

respect of sexual offences against children in Europe. Prepared by Maria Andriani Kostopoulou.

32

tõhusatest lahendustest. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee71 on samuti soovitanud

liikmesriikidel laste vastu suunatud seksuaalvägivalla puhul aegumistähtajad kaotada või

tagada nende piisav pikkus, arvestades kuritegude raskust ja kannatanute vajadust saada

täisealiseks saanuna tegelik ligipääs õiguskaitsele. Muu hulgas on kõnealuse soovituse punktis

6.1.4 märgitud, et aegumistähtajad ei peaks olema lühemad kui 30 aastat lapse täisealiseks

saamisest.

Mõju majandusele

Mõju majandusele on kaudne. Eelnõul võib olla kaudne positiivne mõju ühiskonnale ja

majandusele, kuna laste seksuaalse väärkohtlemisega kaasnevad pikaajalised psühholoogilised,

tervise- ja sotsiaalsed tagajärjed ning nendega seotud kulud. Tõhusam õiguskaitse ja suurem

võimalus seksuaalkuritegude toimepanijate vastutusele võtmiseks võivad pikemas perspektiivis

aidata vähendada seksuaalvägivallast tulenevat kahju ning ennetada korduvat ohvristamist ja

uusi kuritegusid.

Mõju siseturvalisusele Eelnõul on positiivne mõju siseturvalisusele. Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude

aegumistähtaegade pikendamine aitab vähendada olukordi, kus lapse arengu ja

seksuaalvägivalla trauma eripäraga seoses kuriteo hilinenud avalikustamise tõttu ei olegi

võimalik kuriteole õiguslikult reageerida. Pikem aegumistähtaeg tagab, et õiguskaitseasutustel

– kohtud, prokuratuur, politsei – säilib võimalus hinnata ka pika aja möödudes toime pandud

seksuaalkuriteo asjaolusid ning võtta tõendatud kuritegude puhul toimepanijad vastutusele.

Siseturvalisuse seisukohast aitab muudatus vähendada seksuaalkuritegude karistamata jäämise

riski ja suurendada kannatanute usaldust õiguskaitsesüsteemi vastu. Aegumistähtaja

pikendamine toetab ka kuritegude ennetamise eesmärki. Tõhus võimalus seksuaalkuritegude

toimepanijate vastutusele võtmiseks vähendab karistamatuse tunnet ning võib seeläbi toetada

seksuaalkuritegude toimepanemise ja kordumise ennetamist.

Muud mõjud Seaduseelnõu ei mõjuta negatiivselt elu- ja looduskeskkonda. Kui pidada elukeskkonnaks

laiemalt ühiskondlikke olusid, on eeldatavad mõjud kirjeldatud käesoleva osa esimeses pooles

(sh nt sotsiaalsed mõjud, mõjud siseturvalisusele). Eelnõul ei ole olulist mõju elu- ja

looduskeskkonnale ega regionaalarengule. Füüsilistele isikutele halduskoormus ei suurene.

6.2. Ohvriabi seaduse muudatused

Eelnõul on eelkõige sotsiaalne mõju ning mõju riigiasutuste töökorraldusele. Peamised

sihtrühmad on vägivallaohvrid, perevägivallaga kokku puutunud lapsed, õiguskaitseasutused,

Sotsiaalkindlustusamet ja teised ohvritega töötavad spetsialistid. Positiivne sotsiaalne mõju on

inimeste turvalisusele, tervisele ja heaolule ning naiste ja meeste võrdõiguslikkusele.

Tõhusamad ennetus- ja kaitsemeetmed võivad vähendada vägivalla kordumist ja selle

pikaajalisi tagajärgi ohvritele ning nende lähedastele, sealhulgas lastele.

Direktiivi ülevõtmisega kaasneb mõju riigiasutustele, eelkõige õiguskaitseasutustele, kohtutele,

ohvriabi korraldajatele ja teistele vägivalla ennetamise ning ohvrite abistamisega seotud

asutustele. Mõju riigiasutuste töökorraldusele tuleneb eelkõige andmevahetuse,

juhtumikorralduse ja ohvrite abistamisega seotud muudatustest. Ühtsem andmekogumine ja

asutustevahelise koostöö tugevdamine aitab saada parema ülevaate naistevastase ja

perevägivalla ulatusest ning kujundada selle põhjal tõhusamaid ennetus- ja sekkumismeetmeid.

71 Council of Europe, Parliamentary Assembly, Resolution 2330 (2020) – Addressing sexual violence against children: stepping

up action and co-operation in Europe, adopted 26 June 2020, p 6.1.4.

33

Direktiivi nõuete rakendamine võib kaasa tuua ka täiendavaid kulusid, mis on seotud ohvriabi,

ennetusmeetmete, andmekogumise, koolituste ja asutustevahelise koostöö korraldamisega.

Eelnõul on positiivne mõju ka rahvusvaheliste kohustuste täitmisele, kuna muudatused aitavad

täita Euroopa Liidu õigusest ja muudest rahvusvahelistest kohustustest tulenevaid nõudeid.

Samuti avaldub kaudne positiivne mõju majandusele vägivallast tingitud ühiskondlike kulude

võimalikus vähenemises. Eelnõul ei ole olulist mõju elu- ja looduskeskkonnale ega

regionaalarengule.

Ohvriabi seaduse eelnõus esitatud muudatuste rakendamisel võib eeldada mõju esinemist

peamiselt kahes valdkonnas: sotsiaalne mõju (ehk mõju erinevatele sotsiaalsetele rühmadele)

ja mõju riigiasutustele (eelkõige SKA, kuid ka teised asutused). Eelnõu mõjude olulisuse

tuvastamiseks hinnati nimetatud valdkondi nelja kriteeriumi alusel: mõjutatud sihtrühma

suurus, mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk.

Eelnõus esitatud muudatused ei mõjuta otseselt majandust, regionaalarengut, elu- ja

looduskeskkonda ega riigi julgeolekut ja välissuhteid, mistõttu ei ole mõju olulisust nendes

valdkondades hinnatud.

Eelnõus tehtavatel õigustehnilistel ja keelelistel muudatustel – näiteks sõna „hüvitamine“

asendamine sõnaga „heastamine“ ning „traumast taastumist toetava vaimse tervise abi“ asemel

„psühholoogilise abi“ kasutamine, samuti vägivallast loobumise toetamise teenuse nimetuse

täpsustamine – puudub sisuline mõju, mistõttu neid mõjuanalüüsis ei käsitleta.

Sotsiaalne mõju – mõju inimeste heaolule ja sotsiaalsele kaitsele

Kavandatavad muudatused pakuvad tõhusamat abi laiemale ohvrite ringile, vähendades nende

koormust abi otsimisel ning toetades pikaajalist toimetulekut. See soodustab ohvrite

aktiivsemat osalemist ühiskonnaelus, aitab ennetada probleemide süvenemist ja tagab eriti

haavatavas olukorras inimeste õiguste tugevama kaitse.

Mõjutatud sihtrühm on keskmine kuni suur, hõlmates erinevate kuritegude, vägivalla ja

kriisijuhtumite ohvreid. Tegelikku abivajadust on probleemi varjatuse tõttu keeruline täpselt

hinnata. Kuigi 2025. aastal registreeriti Eestis 3125 perevägivallakuritegu ning 732 raskemat

isikuvastast seksuaalkuritegu, on varjatud ohvrite osakaal oluliselt suurem. 2022. aasta

Statistikaameti uuringu „Turvalised suhted pereringis, tööl ja väljaspool“ kohaselt on

paarisuhtevägivalda kogenud 41% naistest ja 33% meestest, kuid suur osa ohvritest ei teata

vägivallast ega otsi abi. Intiimpartneri toime pandud füüsilisest või seksuaalsest vägivallast

teatas politseile vaid 22,8%, tervishoiu- või sotsiaaltöötajat teavitas 20% ning tugitelefonile või

ohvriabisse pöördus kõigest 9,1% ohvritest. Suhtevälise isiku toime pandud vägivallast teavitas

ametiasutusi veelgi väiksem osa abivajajatest. Surmaga lõppenud perevägivallajuhtumeid oli

aastatel 2019–2023 Eestis 27, vähemalt osa nendest inimestest oleks võinud jääda ellu, kui

ametkondade reageerimine oleks olnud õigeaegne.

Kavandatud muudatused, nagu Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefoni 116 006 kõnede

salvestamise õigus ja ohvriabiteenuse saajatelt tagasiside küsimine, puudutavad otseselt

tuhandeid abivajajaid. Ainuüksi 2025. aastal tehti kriisitelefonile üle 5700 kõne. Arvestades, et

Eesti ohvriabi registreerib aastas ligi 20 000 pöördumist ning piirkondliku ohvriabi, naiste

tugikeskuste, taastava õiguse ja muude tugiteenuste kaudu saavad igal aastal abi tuhanded

inimesed, võimaldab muudatus kogutava tagasiside toel pakkuda edaspidi kvaliteetsemat ja

sihipärasemat tuge.

Eelnõus pakutud muudatuste mõju ulatus sihtrühmadele on väike, kuivõrd see ei nõua

ohvritelt kohanemist ega käitumuslikke muutusi. Teenuste taseme parandamisele suunatud

34

muudatused, eelkõige tõhusam andmevahetus asutuste ja spetsialistide vahel, toimuvad ohvri

jaoks taustal ning ei muuda seniste teenuste korraldust ega kättesaadavust. Süsteemsem

infovahetus parandab riigi võimet ohvreid tulemuslikult abistada ja vähendab oluliselt

taasohvristamise riski, kuna ohver ei pea oma üleelamisi korduvalt erinevatele osalistele

selgitama ning ametiasutused saavad abivajadust hinnata tervikliku info pinnalt. Teenuste mõju

ja kvaliteedi hindamine võimaldab pakkuda paremaid ja suurema mõjuga teenuseid, mis aitavad

ohvritel oma eluga pärast juhtunut edasi liikuda.

Mõju avaldumise sagedus on samuti väike, sest sihtrühmade jaoks on kokkupuude ohvriabi

poolt pakutavate teenustega pigem harv. Isegi kui see võib teatud olukordades olla sagedane, ei

mõjuta muudatused ohvritele pakutavate teenuste korraldust või kättesaadavust. Pigem on

muudatuste eesmärk just suurendada abi pakkumise tõhusust ja kasu ohvri jaoks.

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Kuigi teadmine kriisitelefoni kõnede

salvestamisest võib tekitada helistajates esialgu ebakindlust, kinnitab samasuguse korraldusega

lasteabitelefoni praktika, et pöördumiste hulk selle tõttu ei vähene. Salvestamisel on eelkõige

ohvrit toetav funktsioon, kuna salvestiste seaduspärane edastamine õiguskaitseasutustele aitab

tõhusamalt kaitsta ohvri õigusi ning vähendab tema koormust edasises menetlusprotsessis.

Mõjuvaldkond – riigivalitsemine

Mõjutatud sihtrühm on kokkuvõtlikult väike, puudutades otseselt enim

Sotsiaalkindlustusameti (SKA) piirkondlikke ohvriabitöötajaid, keda on 2026. aasta juunikuu

seisuga 28. Laiendatud võimalused edastada ohvrite andmeid SKA-le lubavad pakkuda abi

varem, juba enne kriminaalmenetlust. Kuigi see kasvatab ohvriabitöötajate töökoormust,

suurendab see samas nende ohvrite hulka, kes on valmis tuge vastu võtma, mis ongi direktiivist

tulenevate muudatuste eesmärk. Tõhusam andmevahetus annab töötajale parema ülevaate

kannatanu olukorrast, võimaldab koostada kvaliteetsema abivajaduse hinnangu ning soodustab

asutuste koostööd, vähendades seejuures ohvri enda koormust.

Lisaks mõjutab ohvriabi personali võimalus koguda osutatud teenuste kohta tagasisidet. See

toob kaasa töökoormuse kasvu andmekaitse- ja eetikareeglitele vastava ning jätkusuutliku

tagasisidesüsteemi ja vajalike IT-lahenduste väljatöötamisel. Loodav süsteem on aga edaspidi

kriitilise tähtsusega ohvriabiteenuste kvaliteedi seirel ja parandamisel.

Muudatused loovad ühtlasi selge õigusliku raamistiku asutustevaheliseks juhtumikorralduseks,

andes SKA-le õiguse kaasata ohvri abistamisse eri osalisi ja töödelda selleks vajalikku teavet.

Seetõttu avaldavad muudatused mõju teistele ohvritega kokku puutuvatele spetsialistidele nagu

sotsiaal- ja tervishoiutöötajad ning erinevate tugiteenuste osutajad. Kuna kaasatavate asutuste

ja spetsialistide ring sõltub iga ohvri individuaalsest juhtumist, on selle sihtrühma täpset ulatust

keeruline prognoosida.

Kokkuvõtlikult on mõju ulatus riigivalitsemisele väike, kuid selle mõju ulatus erineb

sihtrühmiti. Muudatused mõjutavad enim ohvriabitöötajaid, kes tõenäoliselt saavad rohkem

kliente, kuid muudatused ei mõjuta suurel määral nende töökorraldust või töö sisu. Muudatused

annavad neile paremad võimalused teiste spetsialistide kaasamiseks ohvrite abistamisel, kuid

ka praegu teevad ohvriabitöötajad (nt MARAC raames) teiste spetsialistidega tihedat koostööd.

Seetõttu ei vaja ohvriabitöötajad muudatusega kohanemiseks aega. Teisi sihtrühmi mõjutavad

ohvriabiseaduse muudatused pigem vähe, st muudatused ei nõua neilt erilist kohanemist.

Mõju sagedus on sihtrühmade kaupa erinev. Ohvriabitöötajad puutuvad muudatustega

kokku iga päev, mistõttu avaldub mõju neile sageli. Muudatus mõjutab esialgu sageli ka neid

35

SKA töötajad, kes hakkavad arendama tagasiside kogumise (ja analüüsimise) süsteemi.

Edaspidi, süsteemi valmides töökoormus väheneb. Teiste valdkondade spetsialistide

kokkupuude muudatustega on aga pigem harv, sest koostöö ohvriabiga ei pruugi olla sagedane

(kuigi periooditi võib osutuda sagedasemaks).

Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike. Suurim ebasoovitav mõju võib olla

suurenenud töökoormus, eelkõige ohvriabitöötajatel, kes peavad hakkama tõenäoliselt senisest

rohkem ohvreid abistama.

Kuigi muudatuste järel on selgemalt reguleeritud andmevahetus ja koostöö teiste asutuste ja

SKA vahel, ei pruugi see tagada selle kohest efektiivsust ning toimimist. On teada, et sotsiaal-

, tervise-, õiguskaitse ja haridusvaldkondade mureks on spetsialistide suur töökoormus, mis

võib takistada edukat koostööd. Samas annab seadus siiski selge õigusliku raamistiku ning loob

eeldused edukaks koostööks.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

7.1. Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa

seaduse muudatused

Seadusemuudatuse mõju võib avalduda eeldatavasti alles 10–20 aasta pärast, kui uued juhtumid

on ilmsiks tulnud ja nende suhtes kriminaalmenetlusi algatatakse. Arvestades kavandatava

muudatuse ajalist kohaldamisala, hakkaks pikemast aegumistähtajast tulenev mõju

õiguskaitseasutuste töökoormusele avalduma järk-järgult ning pikema aja vältel. Mõju võib

hakata statistiliselt nähtavamalt avalduma alles aastate või aastakümnete möödudes, kui pärast

seaduse jõustumist toime pandud kuritegude puhul hakkavad õiguskaitseasutusteni jõudma

pöördumised aastatetagustest seksuaalkuritegevuse juhtumitest. Samas võib eeldada, et teatud

määral avaldab seaduseelnõu ka kohest heidutavat mõju, sealhulgas võib laste vastu suunatud

seksuaalvägivalla toimepanemine väheneda ainuüksi pärast seaduseelnõu avalikustamist.

Eelnõu ettevalmistamise käigus leidsid nii prokurörid kui politsei grupijuhid, kellega eelnõu

kava arutati, et peaaegu võimatu on mõistliku täpsusega öelda, kui palju selliseid kaasuseid

võib tulevikus lisanduda. Küll oldi ühel meelel selles, et tõenäoliselt võib tulevikus senisega

võrreldes kriminaalasju lisanduda ning seda mõjutab nii inimeste kasvanud teadlikkus kui

pikenevad aegumistähtajad. Menetlejad rõhutasid, et nad suhtuvad kõikidesse pöördumistesse

äärmiselt tõsiselt ning laste vastu suunatud seksuaalkuritegude menetlemine on üldjuhul väga

ressursimahukas. Ka teiste riikide kogemustele ei ole tulevikuprognoosides võimalik tugineda,

kuivõrd nende seadusemuudatustest ei ole möödunud piisavalt palju aega vastavate mõjude

hindamiseks.

Aegumistähtaja pikendamine ei tähenda süüdimõistmise eelduse muutmist ega

tõendamisstandardi vähendamist, vaid seadusega kehtestatud avaramat ajaakent, mille jooksul

on võimalik kuriteokahtlust uurida ja olemasolevaid tõendeid hinnata. Seetõttu võib muudatusel

olla positiivne mõju ka kuritegude avastamisele ja menetlemisele ning seksuaalkuritegude

toimepanijate vastutusele võtmisele.

Mõju õiguskaitseasutuste töökorraldusele tulevikus tuleneb eelkõige sellest, et pikema

aegumistähtaja jooksul võib suureneda nende juhtumite arv, mille puhul on vaja hinnata

lapsepõlves toime pandud seksuaalkuriteo asjaolusid. See võib kaasa tuua lisatöökoormuse

politseile ja prokuratuurile ning vajaduse tagada laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumitega

36

tegelevate spetsialistide piisav pädevus ja ressursid. Arvestama peab, et mitukümmend aastat

tagasi väidetavalt toimunud kuritegude tõendamine võib olla raskendatud ja ressursimahukas.

Vanade kuriteojuhtumite menetlemine võib tõendamisraskusest tingituna suurendada

kohtumenetlusele kuluvat aega ja ka kohtunike töökoormust.

Suurema arvu juhtumite ilmsikstulekuga võib suureneda ka kannatanute arv, kes potentsiaalselt

vajavad riigi ohvriabisüsteemi abi, tingides koormuse kasvu ohvriabitöötajatele ja

ohvriabiteenustega seotud partneritele. Riiklikku ohvriabi korraldab Sotsiaalkindlustusamet

koos ohvriabitöötajate ja lepinguliste partneritega – vabaühenduste, haiglate ja

psühholoogiteenuse pakkujatega – ning ligi 150 vabatahtlikuga72. Arvestades, et menetlus võib

aset leida aastakümneid pärast kuriteo toimepanemist, on oluline tagada menetluse korraldajate

traumateadlikkus ja ohvrikesksus ning kindlustada vajalike tugiteenuste osutamine. Seetõttu

võib tulevikus arvestada vajadusega tagada kannatanutele psühhosotsiaalne, psühholoogiline ja

vajaduse korral muu erialane abi.

Kriminaalmenetluste arvu suurenemine võib riigieelarvet mõjutada seeläbi, et tekib

kriminaalmenetluste kulude (sh ekspertiisid, riigi õigusabi, tunnistajate ja kannatanute kaitse

meetmed) kasv, ohvriabisüsteemiga kaasnevate kulude kasv (hüvitised, kannatanute

nõustamine, tervishoiu- ja teraapiateenused) ning vajadus uute ametikohtade ja/või ametnike

koolitustegevuse järele.

Seega ei ole kokkuvõtlikult võimalik praeguses etapis usaldusväärselt prognoosida täiendavate

pöördumiste või kriminaalmenetluste konkreetset arvu ega sellest tulenevat politsei,

prokuratuuri ja kohtute lisatöökoormust tulevikus. Ka teiste riikide kogemustele ei saa otseselt

tugineda, kuivõrd muudatuste mõjude prognoosimiseks on aeg olnud lühike. Pöördumiste arvu

tulevikus võivad mõjutada lisaks aegumistähtajale mitmed tegurid, näiteks kannatanute

valmisolek väärkohtlemisest rääkida, ühiskonna teadlikkuse paranemine seksuaalvägivallast,

ohvriabi ja muude tugiteenuste kättesaadavus ning seksuaalse väärkohtlemise avalikustamisega

seotud psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid.

Kuna kuritegude uurimise, menetlemise ja ohvrite abistamise süsteemis struktuurseid muutusi

seaduseelnõuga seoses ei tehta, ei ole ümberkorraldused riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse

senises korralduses vajalikud. Asutuste senised ülesanded, koostöö ja töökorraldus jätkuvad

endisel kujul. Seksuaalvägivalda uurivate ja ohvreid abistavate organisatsioonide poole

pöördujate arvu suurenedes tuleb tagada sujuv infovahetus juhtumit uurivate ja ohvreid

toetavate osapoolte vahel. Vahendid võimalike lisakulude katteks leitakse asutuste sisemiste

ressursside arvelt või riigieelarvelistest vahenditest juhul, kui riigieelarve läbirääkimiste käigus

nii otsustatakse. Töökoormuse võimaliku kasvuga seotud kulu pole täpselt prognoositav.

Seadusemuudatusega kohalikele omavalitsustele ülesandeid ei lisata. Kohalikud omavalitsused

saavad sarnaselt praegusega aidata kaasa inimeste teadlikkuse paranemisele

seksuaalvägivallast, sealhulgas teavitada inimesi oma piirkonnas asuvatest ohvriabiteenustest

ja jagada kontaktandmeid, teavitada seksuaalvägivalla kriisiabikeskustest, lastemajadest ning

muudest üle riigi olemas olevatest riiklikult korraldatud abi saamise võimalustest.

7.2. Ohvriabi seaduse muudatused

Sotsiaalkindlustusametis mõjutab direktiivi ülevõtmine eelkõige ohvriabi põhiteenuse

pakkujaid ehk ohvriabitöötajaid. Ohvriabitöötajate töökoormus suureneb, kuna neil tekib

kohustus abistada senisest rohkem ohvreid. Selle vajaduse katmiseks peab

Sotsiaalkindlustusamet tööd efektiivsemalt korraldama, hakates rakendama triaaži põhimõtet

72 Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/sotsiaalkindlustusameti-aastaraamat-2025/ohvriabi

37

juhtumitega tegelemisel ning prioriseerides kriitilisemaid juhtumeid. Kuid kogu lisavajaduse

katmiseks ei piisa vaid töökorralduse täiendavast optimeerimisest ning ilmselt on vaja värvata

ka lisattööjõudu. Ohvriabitöötaja peab hakkama senisest rohkematele kontaktidele

ohvriabiteenust tutvustama, millele võib järgneda ka sisuline nõustamine, teiste

ohvriabiteenuste osutajate kaasamine, jms. Hinnata tuleb riske ja abivajadust, sh

psühholoogilise abi vajadust. Võttes aluseks LSV-infolehtede PPA-st SKA-sse saatmise

praktika, võib eeldada kuni neljakordset töökoormuse kasvu. Töökoormus kasvab kõige

rohkem just esmakontaktide arvu suurenemise tõttu. Juba selleks, samuti nõustamisvajaduse

katteks on vaja juurde kolm ametikohta. Lisaks suureneb ka psühholoogilise abi teenuse

vajadus, sest nii pere- kui seksuaalvägivalla ohvrid on abivajaduse olemasolul õigustatud

teenusele. Prognoosime hinnanguliselt abivajajate teenusele suunamise kuni 15% kasvu.

Samuti saab eeldada, et kiirem kontakt ohvriabiga ja abivajaduse hindamine võimaldab

kiiremini tuvastada MARAC ohvreid ning suunata neid varem teenusele. Lisaks saab eeldada

ka naiste tugikeskuste ja seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste teenuse vajaduse kasvu, kuid selle

suurust ja mõju on praegu raske hinnata. Kehtiva OAS-i vastuvõtmise järel tehtud uuenduste

põhjal eeldati nt PPA-st erikohtlemise ja kaitsevajadusega ohvrite SKA-sse suunamiste tõttu

töökoormuse kasvu, kuid seda ei ole seniajani toimunud. Seega kuigi direktiiv kohustab kõiki

naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvreid abistama kohe, esimesel kokkupuutel pädevate

asutustega, ei pruugi praktikas see täiel määral õnnestuda, ja kõik ohvrid ka ei soovi abi, isegi

kui neile seda pakutakse. Seetõttu on lõplikku kulu raske hinnata.

Vahendid võimalike lisakulude katteks tuleb leida asutuste sisemiste ressursside arvelt või

riigieelarvelistest lisavahenditest, kui riigieelarve läbirääkimiste käigus nii otsustatakse.

Ohvriabiteenuste rahastamiseks on sotsiaalminister esitanud taotluse riigieelarvest raha

saamiseks: 2027. aastaks u 1,2 miljonit eurot, 2028. aastaks u 1,6 miljonit eurot, 2029. aastaks

u 1,8 ja 2030. aastaks u 1,8 miljonit eurot. Ohvriabis vajalike ümberkorralduste ja teenuste

arendamise, sh IT-arenduste jaoks on esitatud ka ESF2028+ reformikava. Kui lisavahendeid ei

saada, tuleb abi pakkuda sisemiste ressursside ümberkorralduse kaudu, mis toimub teenuse

üldise kättesaadavuse arvelt.

Koolitusteks, koostöö tugevdamiseks ja ühiselt kokkulepitud töösuuniste koostamiseks vajalik

rahastus on kavandatud põhiliselt Norra rahastuse toel, ent perioodil, mis eelneb Norra

rahastusele, kavandab Justiits- ja Digiministeerium koostöös eri riigiasutustega koolitusi ka

sisemiste ressursside arvelt. Samuti kaetakse vajalikud kulud asutuste käimasolevatest

sisejulgeolekufondi välisprojektidest ja ELi uue rahastamisperioodi mehhanismidest.

Töökoormuse võimaliku kasvuga seotud kulu ei ole võimalik täpselt prognoosida.

Seadusemuudatus ei lisa ülesandeid kohalikele omavalitsustele. Kohalikud omavalitsused

saavad jätkuvalt aidata kaasa inimeste teadlikkuse parandamisele naistevastasest ja

perevägivallast, sealhulgas teavitada inimesi oma piirkonnas asuvatest ohvriabiteenustest ja

jagada kontaktandmeid, teavitada naiste tugikeskustest ja sealsetest abistamisvõimalusest,

samuti muudest riigis olemas olevatest riiklikult korraldatud abi saamise võimalustest.

8. Rakendusaktid Ohvriabi seaduse vastuvõtmisega kaasneb vajadus muuta järgmisi rakendusakte:

1) sotsiaalkaitseministri 23. märtsi 2023. a määrus nr 16 „Traumast taastumist toetava vaimse

tervise abi taotlus ja dokumendid“ (Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlus ja

dokumendid-Riigi Teataja);

38

2) sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määrus nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste

andmeregistri põhimäärus“ (Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus-Riigi

Teataja).

Seaduse vastuvõtmise järel tuleb OAS-i § 14 lõike 32 alusel kehtestada Vabariigi Valitsuse

määrus naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise, ennetamise ja koolitusega

tegelevate asutuste ülesannete ning ohvrite abistamise suunamismehhanismi kohta.

Määruste kavandid on seletuskirja lisas.

9. Seaduse jõustumine

Eelnõuga kavandatavad sätted jõustuvad üldises korras, kuna need ei nõua ettevalmistust.

Üldine vacatio legis tagab adressaatidele piisava aja sätetega tutvumiseks ja tegevuste

kavandamiseks.

10. Kooskõlastamine ja kaasamine Eelnõu esitatakse eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks ministeeriumitele

ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Riigiprokuratuurile

ja ringkonnaprokuratuuridele, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Politsei- ja

Piirivalveametile, Sotsiaalkindlustusametile, Tervise Arengu Instituudile, Soolise

võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantseleile, ülikoolidele (TÜ, TLÜ, TalTech,

Sisekaitseakadeemia), Eesti Juristide Liidule, Eesti Naistearstide Seltsile, Eesti Lastearstide

Seltsile, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsile, MTÜ-le Eesti Puuetega Inimeste Koda, MTÜ-le

Eesti Seksuaaltervise Liit, Eesti Kohtupsühhiaatria ja Kohtupsühholoogia Ühingule, MTÜ-le

Lastekaitse Liit, MTÜ-le Eesti Noorteühenduste Liit, MTÜ-le Naiste Tugi- ja Teabekeskus,

MTÜ-le Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, MTÜ-le Eesti Naiste Varjupaikade Liit, Eesti

Naisteühenduste Ümarlaud SA-le, MTÜ-le Eluliin, MTÜ-le Pärnu Naiste Tugikeskus, Virumaa

Naiste Tugikeskus MTÜ-le, MTÜ-le Tallinna Naiste Kriisikodu, Eesti SV Tugigrupid MTÜ-

le, MTÜ-le Vägivallavaba Elu Kaitseks, SA-le Eesti Inimõiguste Keskus, MTÜ-le Inimõiguste

Instituut, MTÜ-le Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, MTÜ-le Eesti LGBT Ühing, President

Kaljulaidi Fond MTÜ-le, MTÜ-le Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon VATEK, MTÜ-

le Oma Tuba, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, SA-le Kodanikuühiskonna Sihtkapital ning

SA-le Mõttekoda Praxis ja SA-le Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Meie 16.09.2026 nr 8-1/6662-1

Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, ohvriabi seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu (lastevastased seksuaalkuriteod ja naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi osaline ülevõtmine) Justiits- ja Digiministeerium esitab eelnõu kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumidele ning saadetakse arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Riigiprokuratuurile ja ringkonnaprokuratuuridele, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Politsei- ja Piirivalveametile, Sotsiaalkindlustusametile, Tervise Arengu Instituudile, Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantseleile, ülikoolidele (TÜ, TLÜ, TalTech, Sisekaitseakadeemia), Eesti Juristide Liidule, Eesti Naistearstide Seltsile, Eesti Lastearstide Seltsile, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsile, MTÜ-le Eesti Puuetega Inimeste Koda, MTÜ-le Eesti Seksuaaltervise Liit, Eesti Kohtupsühhiaatria ja Kohtupsühholoogia Ühingule, MTÜ-le Lastekaitse Liit, MTÜ-le Eesti Noorteühenduste Liit, MTÜ-le Naiste Tugi- ja Teabekeskus, MTÜ-le Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, MTÜ-le Eesti Naiste Varjupaikade Liit, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud SA-le, MTÜ-le Eluliin, MTÜ-le Pärnu Naiste Tugikeskus, Virumaa Naiste Tugikeskus MTÜ-le, MTÜ-le Tallinna Naiste Kriisikodu, Eesti SV Tugigrupid MTÜ-le, MTÜ-le Vägivallavaba Elu Kaitseks, SA-le Eesti Inimõiguste Keskus, MTÜ-le Inimõiguste Instituut, MTÜ-le Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, MTÜ-le Eesti LGBT Ühing, President Kaljulaidi Fond MTÜ-le, MTÜ-le Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon VATEK, MTÜ-le Oma Tuba, Eesti Linnade ja Valdade Liidule, SA-le Kodanikuühiskonna Sihtkapital ning SA-le Mõttekoda Praxis, SA-le Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ning teadmiseks Riigikogu Kantseleile. Palume Teil esitada oma kooskõlastus ja arvamused hiljemalt 30. september 2026. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: 1. Eelnõu

2. Seletuskiri 3. Määruste kavandid

Steven Andrekson 5887 6522 [email protected]

2

Lisaadressaadid: Riigikantselei Riigikohus

MTÜ Eesti LGBT Ühing President Kaljulaidi Fond MTÜ MTÜ Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon VATEK MTÜ Oma Tuba Eesti Linnade ja Valdade Liit SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital SA Mõttekoda Praxis Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks Harju Maakohus Pärnu Maakohus Tallinna Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Halduskohus Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohus Riigiprokuratuur Põhja Ringkonnaprokuratuur Lõuna Ringkonnaprokuratuur Viru Ringkonnaprokuratuur Lääne Ringkonnaprokuratuur Õiguskantsleri Kantselei Eesti Advokatuur Politsei- ja Piirivalveamet Sotsiaalkindlustusamet Tervise Arengu Instituut Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei Tartu Ülikool Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Ülikool MTÜ Eesti Noorteühenduste Liit MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus MTÜ Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus MTÜ Eesti Naiste Varjupaikade Liit Eesti Lastearstide Selts Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts MTÜ Eesti Seksuaaltervise Liit Eesti Kohtupsühhiaatria ja Kohtupsühholoogia Ühing MTÜ Lastekaitse Liit MTÜ Eesti Noorteühenduste Liit MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus MTÜ Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus MTÜ Eesti Naiste Varjupaikade Liit Eesti Naisteühenduste Ümarlaud SA MTÜ Eluliin MTÜ Pärnu Naiste Tugikeskus Virumaa Naiste Tugikeskus MTÜ MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu Eesti SV Tugigrupid MTÜ MTÜ Vägivallavaba Elu Kaitseks SA Eesti Inimõiguste Keskus MTÜ Inimõiguste Instituut MTÜ Eesti Avatud Ühiskonna Instituut

LISA MÄÄRUSTE KAVANDID

VABARIIGI VALITSUS

MÄÄRUS

Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist, ennetamist ja koolitusi koordineerivad asutused ja ohvrite suunamismehhanism Määrus kehtestatakse ohvriabiseaduse § 14 lõike 32 alusel.

1. peatükk Üldsätted

§ 1. Määruse reguleerimisala Määrusega kehtestatakse: 1) naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite abistamise suunamismehhanism (suunamismehhanism); 2) naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist, ennetamist ja koolitusi koordineerivad asutused ja nende ülesanded; 3) ennetuse ja koolituse põhimõtted.

2. peatükk Suunamismehhanism

§ 2. Suunamismehhanismi mõiste ja eesmärk (1) Suunamismehhanism on koostööraamistik, mille kaudu riik täidab oma kohustust kaitsta ja edendada naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite inimõigusi. (2) Suunamismehhanismi tegevuse eesmärk on märgata naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvreid, neid abistada, neile tõhusat tuge pakkuda ning neid suunata vajalike teenusteni. § 3. Suunamismehhanismi sisu Suunamismehhanism sisaldab põhimõtteid, mille kaudu toimub naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite märkamine ja neile abi pakkumine riigiasutustes, kohaliku omavalitsuse asutustes, eraettevõtetes ja mittetulundusühingutes, kes oma tegevuse raames puutuvad kokku naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite või toimepanijatega või kes tegelevad selle valdkonna ennetuse või koolitusega. § 4. Suunamismehhanismi koostööraamistik ja nõuded ohvrite kaitsmisele (1) Suunamismehhanismi abil korraldatakse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ohvrite

märkamise ja abistamise teekond. Ohvrite kaitsmisega puutuvad kõige enam kokku Politsei- ja

Piirivalveamet, Sotsiaalkindlustusamet, prokuratuur, kohaliku omavalitsuse asutused, ja

kodanikuühiskonna esindajad.

(2) Suunamismehhanism sätestab suunised ohvrite märkamiseks ja ohvrite abistamise

miinimumstandardi, et tagada ohvrite õigeaegne ja vajaduspõhine kaitse.

(3) Suunamismehhanism määrab asutuste vahelise koostöö tegemise reeglistiku ohvrite abistamisel. (4) Suunamismehhanism seab ohvritega tegelemisele ajalise raami ning määrab ohvrite märkamise

ja abistamisega tegelevatele ametkondadele selge rolli ja vastutuse, koostöötoimingute järjestuse ja

suhtluse korra.

(5) Täpsed nõuded Politsei- ja Piirivalveametile, Sotsiaalkindlustusametile, ja prokuratuurile ohvrite märkamiseks ja nendega töötamiseks, nende suunamiseks vajalike teenusteni ja neile toe ning abi pakkumiseks tulenevad seadustest, valdkonna eest vastutavate ministrite määrustest või asjaomaste asutuste juhtide käskkirjadest.

3. peatükk

Koordineerivad asutused

§ 5. Koordineerivad asutused ja nende ülesanded Naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamist, ennetamist ja koolitusi oma pädevuse piires koordineerivad asutused ja nende vastutusvaldkonnad on: 1) Justiits- ja Digiministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine, õigusloome; 2) Sotsiaalministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine, ohvriabi-, tervishoiu- ja lastekaitse valdkonna koordineerimine; 3) Siseministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine, korrakaitseasutuste töö koordineerimine; 4) Haridus- ja Teadusministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine ja haridusvaldkonna koordineerimine; 5) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium- ennetuse ja koolituste korraldamine, statistika kogumine ja võrdõiguslikkuse valdkonna koordineerimine. § 6. Koordineerivate asutuste koostöö 1) Koordineerivad asutused teevad omavahel koostööd ja võivad selleks luua ajutisi või püsivaid koostöövõrgustikke. 2) Koordineerivad asutused kaasavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamisse, ennetamise ja koolituste läbiviimisesse oma valitsemisala asutusi, teisi riigiasutusi, kohaliku omavalitsuse asutusi ja kodanikuühiskonna esindajaid. 3) Koordineerivad asutused töötavad välja ise või koostöövõrgustikes tegevuskava naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamiseks ning teisi poliitikakujundamise soovitusi ja rakendavad neid oma pädevuse piires.

4. peatükk Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetus ja koolitus

§ 7. Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetus ja koolitus (1) Käesoleva määruse paragrahvis 5 nimetatud asutused tagavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetuse oma valdkonna piires teadlikkuse ja pädevuse tõstmise ja hoiakute kujundamise kaudu, arvestades naistevastase vägivalla erinevaid vorme ja perevägivalla eripära. Ennetuses pööratakse eraldi tähelepanu laste kaitsmisele ja lapse õiguste tagamisele. (2) Käesoleva määruse paragrahvis § 5 nimetatud asutused tagavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla valdkonna koolitused, mille eesmärk on tõsta ohvritega kokkupuutuvate asutuste ja organisatsioonide töötajate pädevust, et ennetada naistevastast ja perevägivalda, hoida ära ohvriks langemist, samuti ohvreid märgata, abistada, toetada ja kaitsta. Koolitusprogrammide koostamisel pööratakse erilist tähelepanu lapse õiguste tagamisele. (3) Naistevastase vägivalla ja perevägivalla teemalisi koolitusi korraldatakse ohvritega kokkupuutuvate asutuste töötajatele, sealhulgas menetlejatele ja teistele õiguskaitseasutuste töötajatele, abi- ja tugiteenuste osutajatele, ohvriabitöötajatele, haridustöötajatele, sotsiaalteenuste osutajatele, tervishoiutöötajatele ja teistele valdkonnas tegutsevatele organisatsioonidele ja kodanikuühendustele.

Sotsiaalkaitseministri määruste muutmine Määrus kehtestatakse ohvriabi seaduse § 32 lõike 3 ning sotsiaalhoolekande seaduse § 141 lõike 2 alusel. § 1. Sotsiaalkaitseministri 23. märtsi 2023. a määruse nr 16 „Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlus ja dokumendid“ muutmine Sotsiaalkaitseministri 23. märtsi 2023. a määruse nr 16 „Traumast taastumist toetava vaimse tervise abi taotlus ja dokumendid“ pealkirjas ja §-s 1 asendatakse sõnad „traumast taastumist toetava vaimse tervise abi“ sõnadega „psühholoogilise abi“. § 2. Sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määruse nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“ muutmine Sotsiaalkaitseministri 27. detsembri 2017. a määruse nr 72 „Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri põhimäärus“ § 17 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) ohvriabi seaduse § 14 lõikes 6 nimetatud ülesande täitmiseks.“. § 3. Määruse jõustumine Määrus jõustub….