Vabatahtlike kaasamise kulutõhususe ja korraldusmudeli analüüs taastavas õiguses, vaimse tervise nõustamises ja ohvriabi põhiteenusel

Tellija: Sotsiaalkindlustusamet Viitenumber: 298598

24.07.2026

Lõpparuanne

AS PricewaterhouseCoopers Advisors,

Tatari 1, 10116 Tallinn, Registrikood: 10325507

T: 614 1800, [email protected]

pwc.ee

Lp Liis Sild-Harutši Sotsiaalkindlustusamet

Paldiski mnt 80,

15092 Tallinn Kuupäev digiallkirjas

Austatud Liis Sild-Harutši

Vabatahtlike kaasamise kulutõhususe ja korraldusmudeli analüüs taastavas õiguses, vaimse

tervise nõustamises ja ohvriabi põhiteenusel Sotsiaalkindlustusametile

Aruanne on koostatud AS PricewaterhouseCoopers Advisors (“PwC”) poolt Sotsiaalkindlustusametile

(„SKA“), vastavalt SKA ja PwC vahel 7. jaanuaril 2026 sõlmitud lepingule (“Leping”).

Aruandes sisalduv info pärineb mitmest aruandes detailsemalt kirjeldatud allikast. Me ei ole hinnanud

nende infoallikate usaldusväärsust ega testinud sealt pärineva info tõepärasust. Sellest tulenevalt ei anna

PwC ühelegi isikule (välja arvatud SKA-le Lepingu alusel) mistahes otseseid ega kaudseid kinnitusi

aruande täpsuse või täielikkuse osas.

Tegu on analüüsi lõpparuandega. Aruande lõppversioon on koostatud, võttes arvesse Teie 20.07.2026

esitatud kommentaare meie 06.07.2026 esitatud lõpparuande kavandile ning analüüsi raames koostatud

vahearuannet.

Aruande sisu ei ole lubatud teha kättesaadavaks teistele isikutele, välja arvatud Lepingus sätestatud

juhtudel ning vastavatel tingimustel. PwC kannab aruandega seoses õiguslikku vastutust Lepingus

sätestatud ulatuses üksnes SKA ja mitte ühegi teise osapoole ees, kes võib oma otsustes olla tuginenud

selles aruandes sisalduvale teabele või seisukohtadele.

Uuringut rahastati Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskava 2021–2027 meetme 21.4.7.4 „Noorte

retsidiivsuse vähendamisele suunatud erinevad tegevused" ja meetme 21.4.7.9 „Laste ja perede

toetamine“ vahenditest.

Kui Teil on küsimusi seoses aruandega, võtke palun ühendust Erki Rajaga, +372 5647 3654,

[email protected].

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Tarmo Meresmaa

Lõpparuanne 3

Oluline teadaanne isikutele, kes ei ole aruande adressaadid

Isikud, kes ei ole aruande adressaadid ja seda aruannet loevad, loetakse nõustunuks alljärgnevate

tingimustega:

• Aruannet lugev isik võtab teadmiseks, et AS PricewaterhouseCoopers Advisors on selle koostanud

vastavalt oma kliendilt saadud juhistele ning üksnes kliendi huvisid ja kasu silmas pidades.

• Aruannet lugev isik tunnistab asjaolu, et ta pole selle aruande adressaat ning vastamaks tema

huvidele ja vajadustele oleks võinud aruande koostamiseks osutuda vajalikuks läbi viia

teistsuguseid või täiendavaid töid.

• Lugeja nõustub, et AS PricewaterhouseCoopers Advisors (sh tema partnerid, volitatud isikud ja

töötajad) ja allhankijad ei võta aruandega seoses mingeid kohustusi ega vastutust, ei lepingulist

ega lepinguvälist (sh hooletusest ja seadusest tuleneva kohustuse rikkumisest tingitud) vastutust.

Lugeja nõustub, et AS PricewaterhouseCoopers Advisors (sh tema partnerid, volitatud isikud ja

töötajad) ja allhankijad ei vastuta mistahes kahju, saamata jäänud tulu ega kulutuste eest, mis

aruannet lugevale isikule seoses aruande kasutamisega või muul moel aruandega seotult võivad

tekkida.

Lõpparuanne 4

Sisukord

Kokkuvõte .................................................................................................................................. 6

1. Analüüsi eesmärk, ulatus ja uurimisküsimused ............................................................ 12

2. Metoodika, andmed ja analüüsi piirangud ..................................................................... 17

3. Teenuste ja korraldusmudeli kirjeldus ........................................................................... 24

3.1. Taastav õigus .............................................................................................................. 25

3.2. Ohvriabi põhiteenus ..................................................................................................... 26

3.3. Vaimse tervise veebinõustamine ................................................................................. 27

4. Vabatahtlike kaasamise kuluvaade ja kulutõhusus ....................................................... 28

4.1. Otsesed ja kaudsed kulud ............................................................................................ 28

4.2. Teenuse osutamise kuluvõrdlus vabatahtlike ja SKA töötajate lõikes........................... 31

4.3. Tasuvuspunkt ja vajalik teenusmaht ............................................................................ 33

4.4. Teenuste omavaheline kulutõhususe võrdlus .............................................................. 37

5. Vabatahtlike kaasamise lisaväärtus, mõju ja riskid ....................................................... 40

5.1. Hindamisraam ............................................................................................................. 40

5.2. Teenusteülene mõju ja kasutegurid ............................................................................. 41

5.3. Taastav õigus .............................................................................................................. 43

5.4. Ohvriabi põhiteenus ..................................................................................................... 45

5.5. Vaimse tervise veebinõustamine ................................................................................. 47

5.6. Teenuste võrdlev kokkuvõte ........................................................................................ 49

5.7. Järeldused tulevikualternatiivide kujundamiseks .......................................................... 50

6. Teiste Eesti organisatsioonide vabatahtlike kaasamise praktikad ............................... 51

6.1. PPA abipolitseinike kaasamise ülevaade ..................................................................... 51

6.2. PäA vabatahtlike päästjate kaasamise ülevaade ......................................................... 55

6.3. Võrdluspraktikate koondõppetunnid SKA-le ................................................................. 60

Lõpparuanne 5

7. Tulevikualternatiivid ja eelistatud arengusuunad .......................................................... 64

7.1. Teenusteülesed alternatiivid ........................................................................................ 64

7.2. Taastava õiguse alternatiivid, eelistatud arengusuunad ja järgmised sammud ............ 65

7.3. Ohvriabi põhiteenuse alternatiivid, eelistatud arengusuund ja järgmised sammud ....... 67

7.4. Vaimse tervise veebinõustamise alternatiivid, eelistatud arengusuund ja järgmised sammud 69

7.5. Teenusteülene korraldusmudel ja vabatahtliku teekond ............................................... 70

7.6. Koondtabel: eelistatud arengusuunad ja järgmised sammud ....................................... 71

8. Teenuspõhised lõppjäreldused ja soovitused ............................................................... 72

8.1. Taastav õigus .............................................................................................................. 72

8.2. Ohvriabi põhiteenus ..................................................................................................... 74

8.3. Vaimse tervise veebinõustamine ................................................................................. 75

8.4. Teenuseülesed soovitused vabatahtlike süsteemi arendamiseks ................................ 77

Lisad......................................................................................................................................... 81

Lõpparuanne 6

Kokkuvõte

Käesolev analüüs hindas Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi vabatahtlike kaasamise kulutõhusust ja

korraldusmudelit kolmes teenuses: taastavas õiguses, ohvriabi põhiteenuses ja vaimse tervise

veebinõustamises. Analüüsis käsitleti vabatahtlike kaasamisega seotud otseseid ja kaudseid kulusid,

vabatahtlike panuse majanduslikku põhjendatust, sotsiaalset ja kvalitatiivset lisaväärtust, mõju teenuste

kättesaadavusele ja kvaliteedile, peamisi riske ning edasisi arendusvõimalusi.

Analüüsi keskne järeldus on, et vabatahtlike kaasamise põhjendatus erineb teenuste lõikes

märkimisväärselt. Vabatahtlike kaasamist ei ole põhjendatud käsitleda ühetaolise lahendusena, sest

teenused erinevad eesmärgi, sihtrühma, töökorralduse, vabatahtlike rolli, teenusemahu ja kulustruktuuri

poolest. Seetõttu tuleb edasised otsused teha teenusepõhiselt, hinnates iga teenuse puhul eraldi

vabatahtlike tegelikku panust, kaasamisega seotud koordineerimiskulu, kvalitatiivset lisaväärtust ja

võimalikke riske.

Peamised järeldused

Vabatahtlike kaasamine ei ole SKA jaoks kuluvaba. Kuigi vabatahtlikele ei maksta teenuse osutamise

eest töötasu, kaasnevad nende värbamise, koolitamise, juhendamise, toetamise, koordineerimise ja

kvaliteedi tagamisega arvestatavad kulud. Kolme teenuse lõikes moodustavad suure osa vabatahtlike

kaasamise kogukulust kaudsed kulud, eelkõige SKA töötajate ja koordinaatorite tööaeg. Seetõttu sõltub

vabatahtlike kaasamise kulutõhusus eelkõige sellest, kui suur on vabatahtlike tegelik panus võrreldes

nende kaasamise ja koordineerimise töömahuga.

Kuluvaate põhjal on kolmest teenusest kõige kulutõhusam vabatahtlike kaasamise mudel vaimse

tervise veebinõustamine. Teenuse maht ületab tasuvuspunkti ning koordineerimine on teiste

teenustega võrreldes õhukesem. See tähendab, et vabatahtlike panus ja koordineerimiskulu on

omavahel paremas proportsioonis. Teenuse edasine arendamine on põhjendatud, kuid selle eelduseks

on koordineerimise püsikulu kontrolli all hoidmine, teenuse kriteeriumide täpsustamine ning

töökorralduslike arenduste valikuline rakendamine.

Taastava õiguse puhul ei ole praegune vabatahtlike mudel kuluvaates piisavalt tõhus, kuid

vabatahtlike kaasamisel on teenuse sisulise väärtuse seisukohalt selge põhjendus. Taastavas

õiguses loovad vabatahtlikud lisaväärtust eelkõige kogukondliku vaate, erapooletuse ja taastava õiguse

mõtteviisi levitamise kaudu. Seetõttu ei ole põhjendatud vabatahtlike kaasamisest loobumine, kuid

senine mudel vajab korrastamist. Olulisim arenduskoht on koordineerimiskoormuse vähendamine ja

vabatahtlike panuse suunamine tegevustesse, kus nende lisaväärtus on selgelt määratletav.

Vabatahtlike panus ei avaldu üksnes majanduslikus võrdluses. Vabatahtlikud võivad parandada

teenuste piirkondlikku ja ajalist kättesaadavust, tuua teenusesse kogukondlikku mõõdet, toetada

Lõpparuanne 7

spetsialistide tööd ning aidata hoida kontakti abivajajatega. Samas ei ole need kasud kõigis teenustes

võrdselt tugevad ega automaatsed. Vabatahtlike lisaväärtus tekib juhul, kui nende roll on selgelt

piiritletud, nende tegevus vastab teenuse tegelikule vajadusele ning töökorraldus toetab nii vabatahtlikku,

spetsialisti kui teenusesaajat.

Analüüsis ilmnesid ka vabatahtlike kaasamisega seotud riskid. Peamised riskid puudutavad

vastutuspiiride hägustumist, vabatahtlike passiivsust, koordineerimiskoormuse kasvu, kvaliteedijuhtimise

vajadust, konfidentsiaalsust ning teenusesaaja ootuste juhtimist. Eriti oluline on vältida olukorda, kus

vabatahtlikule tekib sisuliselt professionaalse vastutusega võrreldav roll, kuid ilma vastava töökorralduse,

juhendamise ja kvaliteedikontrollita. Vabatahtlik saab täiendada spetsialisti tööd, kuid ei saa asendada

professionaalset vastutust.

Teenuste võrdlus näitab, et vabatahtlike arvu kasvatamine ei ole iseseisvalt sobiv

arenduseesmärk. Kulumudeli vaatest on olulisemad aktiivsete vabatahtlike arv, vabatahtlike tegelikult

panustatud tunnid, teenusemaht, koordineerimise töömaht, ühikukulu ja tasuvuspunkt. Kui vabatahtlike

arv kasvab, kuid nende tegelik panus ei suurene, kasvab pigem süsteemi hoidmise ja koordineerimise

kulu. Seetõttu tuleb edasistes otsustes keskenduda aktiivsele ja eesmärgistatud panusele, mitte

lepinguliste vabatahtlike koguarvule.

Teenusepõhised järeldused

Taastavas õiguses on vabatahtlike kaasamise jätkamine põhjendatud, kuid senist mudelit tuleb

muuta sihipärasemaks. Eelistatud arengusuund on spetsialisti juhitud koostöömudel, kus

juhtumivastutus, sobivuse hindamine, riskide juhtimine ja kvaliteedi tagamine jäävad spetsialistile, kuid

vabatahtlik saab panustada selgelt piiritletud kaasrollis või taastava õiguse mõtteviisi kandjana.

Kulutõhususe parandamiseks tuleb vähendada koordineerimise püsikulu ühe vabatahtliku panustatud

tunni ja juhtumi kohta ning suurendada aktiivsete vabatahtlike tegelikku panust.

Ohvriabi põhiteenuses on põhjendatud liikuda kontrollitud ja piirkonnapõhise piloodi suunas.

Piloodi eesmärk ei peaks olema vabatahtlike arvu kasvatamine, vaid väiksema aktiivse tuumikgrupi

toimivuse testimine. Piloodi kaudu tuleb hinnata, kas vabatahtlikud saavad pakkuda konkreetset

lisaväärtust praktilistes või emotsionaalsetes tugitegevustes ning kas selline panus on juhitav ilma

ebaproportsionaalse koordineerimiskoormuseta. Kui teenusemaht ja vabatahtlike tegelik panus ei kasva,

tuleb kaaluda vabatahtlike rolli piiramist või töötajapõhist korraldust.

Vaimse tervise veebinõustamises on vabatahtlike kaasamisega jätkamine põhjendatud. Teenus

on kuluvaates kõige paremini toimiv ning vabatahtlikud loovad täiendavat professionaalset

nõustamisvõimekust. Samas tuleb teenuse arendamisel täpsustada sihtrühm, teenuse eesmärk, teenuse

piirid, edasi suunamise põhimõtted, konfidentsiaalsuse käsitlus ning vabatahtlike ja lepinguliste

teenuseosutajate rollid. Töökorralduslikud ja tehnoloogilised arendused on põhjendatud juhul, kui need

Lõpparuanne 8

aitavad vähendada tühistamisi, parandada broneerimiskorraldust või hoida kvaliteeti ilma

koordineerimiskulu liigse kasvuta.

Üldised järeldused

SKA vabatahtlike süsteemi edasisel arendamisel on põhjendatud liikuda ühtsema ohvriabi

vabatahtliku raamistiku suunas. See raamistik peaks kirjeldama vabatahtlikuks saamise, sobivuse

hindamise, sisseelamise, juhendamise, tegevuses osalemise, tagasiside, motivatsiooni hoidmise ning

osaluse muutmise või lõpetamise põhimõtted. Ühtne raamistik ei tähenda kõigi teenuste ühetaolist

korraldamist, vaid ühiseid aluspõhimõtteid, mille sees säilib teenusepõhine otsustusruum.

Vabatahtlike süsteemi juhtimiseks on vaja korrastada andmete kogumist ja seiret. Regulaarne

ülevaade peab olema vähemalt vabatahtlike koguarvust, aktiivsete vabatahtlike arvust, panustatud

tundidest, juhtumitest või nõustamistest, koordineerimisressursist ja peamistest kulukomponentidest.

Kulumudelit saab kasutada otsustustoe vahendina ainult juhul, kui selle sisendeid uuendatakse

järjepidevalt ning arendusotsuste mõju hinnatakse teenusemahu, koordineerimisressursi, ühikukulu ja

tasuvuspunkti kaudu.

Vabatahtlike kaasamise laiendamine on mõistlik ainult tingimuslikult. Laiendamine on põhjendatud

juhul, kui vabatahtlike panus suurendab tegelikku teenusemahtu, parandab kättesaadavust või kvaliteeti,

vähendab ühikukulu või loob muud selgelt põhjendatud lisaväärtust. Laiendamine ei ole põhjendatud

juhul, kui see kasvatab passiivsete vabatahtlike hulka, suurendab koordineerimiskoormust või hägustab

vastutust teenusesaaja ees.

Täiendavad detailsemad teenusepõhised järeldused ja soovitused on esitatud peatükis 8

„Teenuspõhised lõppjäreldused ja soovitused“.

Lõpparuanne 9

Executive summary

This analysis assessed the cost-effectiveness and operating model of volunteer involvement in three

victim support services of the Social Insurance Board: restorative justice, the general victim support

service and mental health online counselling. The analysis covered the direct and indirect costs of

involving volunteers, the economic rationale for volunteer contribution, social and qualitative added

value, the impact on service accessibility and quality, key risks, and further development opportunities.

The main conclusion is that the rationale for involving volunteers differs significantly across the three

services. Volunteer involvement should not be treated as a uniform solution, as the services differ in their

objectives, target groups, operating models, volunteer roles, service volumes and cost structures. Future

decisions should therefore be made separately for each service, taking into account the actual

contribution of volunteers, the coordination cost related to their involvement, the qualitative added value

created and the associated risks.

Key findings

Volunteer involvement is not cost-free for the Social Insurance Board. Although volunteers are not

paid for service delivery, their recruitment, training, guidance, support, coordination and quality

assurance require considerable resources. Across the three services, indirect costs account for a large

share of the total cost of volunteer involvement, primarily reflecting the working time of Social Insurance

Board staff and coordinators. The cost-effectiveness of volunteer involvement therefore depends mainly

on the relationship between the actual contribution of volunteers and the workload required to involve

and coordinate them.

From a cost perspective, mental health online counselling is the best-functioning volunteer

model among the three services. The current service volume exceeds the break-even point, and the

coordination model is lighter than in the other services. This means that volunteer contribution and

coordination cost are better balanced. Further development of the service is justified, provided that the

fixed cost of coordination remains under control, the service criteria are clarified, and operational

improvements are implemented selectively.

In restorative justice, the current volunteer model is not sufficiently cost-effective from a purely

financial perspective, but the involvement of volunteers has a clear rationale in terms of the

substantive value of the service. In restorative justice, volunteers create added value primarily through

the community perspective, impartiality and the wider promotion of the restorative justice mindset.

Therefore, discontinuing volunteer involvement is not justified, but the current model needs to be

adjusted. The most important development need is to reduce the coordination burden and direct

volunteer contribution towards activities where their added value is clearly defined.

Lõpparuanne 10

The contribution of volunteers is not reflected only in economic comparison. Volunteers can

improve the regional and time-related accessibility of services, bring a community dimension into service

provision, support the work of specialists and help maintain contact with people in need. However, these

benefits are not equally strong or automatic across all services. The added value of volunteers emerges

when their role is clearly defined, their activities correspond to an actual service need, and the operating

model supports the volunteer, the specialist and the service user.

The analysis also identified risks related to volunteer involvement. The main risks concern unclear

boundaries of responsibility, volunteer inactivity, an increasing coordination burden, the need for quality

management, confidentiality and the management of service user expectations. It is particularly

important to avoid situations where volunteers take on a role comparable to professional responsibility

without a corresponding operating model, guidance and quality control. Volunteers can complement the

work of specialists, but they cannot replace professional responsibility.

The comparison of the services shows that increasing the number of volunteers should not be

treated as a development objective in itself. From the perspective of the cost model, the key factors

are the number of active volunteers, the actual hours contributed by volunteers, service volume,

coordination workload, unit cost and the break-even point. If the number of volunteers increases without

an increase in actual contribution, the system is likely to generate higher maintenance and coordination

costs. Future decisions should therefore focus on active and purposeful contribution rather than the total

number of contracted volunteers.

Service-specific conclusions

In restorative justice, continuing to involve volunteers is justified, but the current model needs to

become more targeted. The preferred development direction is a specialist-led cooperation model,

where responsibility for the case, suitability assessment, risk management and quality assurance remain

with the specialist, while the volunteer contributes in a clearly defined supporting role or as a carrier of

the restorative justice mindset. To improve cost-effectiveness, the fixed cost of coordination per

volunteer hour and per case needs to be reduced, and the actual contribution of active volunteers needs

to increase.

In the general victim support service, it is justified to move towards a controlled regional pilot.

The purpose of the pilot should not be to increase the number of volunteers, but to test whether a smaller

active core group can function effectively. The pilot should assess whether volunteers can provide

concrete added value in practical or emotional support activities, and whether such contribution can be

managed without a disproportionate coordination burden. If service volume and actual volunteer

contribution do not increase, limiting the role of volunteers or moving towards a staff-based arrangement

should be considered.

Lõpparuanne 11

In mental health online counselling, continuing volunteer involvement is justified. The service is

the strongest from a cost perspective, and volunteers provide additional professional counselling

capacity. At the same time, further development requires clarification of the target group, the purpose

and boundaries of the service, referral principles, confidentiality arrangements, and the roles of

volunteers and contracted service providers. Operational and technological improvements are justified if

they help reduce cancellations, improve booking arrangements or maintain quality without increasing

coordination costs excessively.

General conclusions

In the further development of the Social Insurance Board’s volunteer system, it is justified to

move towards a more unified victim support volunteer framework. This framework should describe

the principles for becoming a volunteer, assessing suitability, onboarding, guidance, participation in

activities, feedback, maintaining motivation, and changing or ending participation. A common framework

does not mean that all services should be organised in the same way. Rather, it should define shared

principles while allowing service-specific decision-making.

The management of the volunteer system requires improved data collection and monitoring.

Regular information should be available at least on the total number of volunteers, the number of active

volunteers, hours contributed, cases or counselling sessions, coordination resources and the main cost

components. The cost model can be used as a decision-support tool only if its inputs are updated

regularly and if the impact of development decisions is assessed through changes in service volume,

coordination resources, unit cost and the break-even point.

Expanding volunteer involvement is reasonable only under certain conditions. Expansion is

justified if volunteer contribution increases actual service volume, improves accessibility or quality,

reduces unit cost or creates other clearly substantiated added value. Expansion is not justified if it

increases the number of passive volunteers, increases the coordination burden or blurs responsibility

towards the service user.

More detailed service-specific conclusions and recommendations are presented in Chapter 8, “Service-

specific final conclusions and recommendations”.

Lõpparuanne 12

1. Analüüsi eesmärk, ulatus ja uurimisküsimused

Analüüsi eesmärk

Analüüsi eesmärk on hinnata vabatahtlike kaasamise kulutõhusust ja korraldusmudelit kolmes ohvriabi

teenuses: taastavas õiguses, ohvriabi põhiteenusel ning vaimse tervise veebinõustamisel. Fookuses on

vabatahtlike kaasamisega seotud otseste ja kaudsete kulude väljaselgitamine, vabatahtlike panuse

majandusliku põhjendatuse hindamine ning nende lisaväärtuse mõistmine teenuse kättesaadavuse,

kvaliteedi, paindlikkuse ja sotsiaalse mõju vaatest.

Vabatahtlike kaasamist ei käsitleta üksnes kulude vähendamise võimalusena. Vabatahtlike roll võib

avalduda ka teenuse piirkondliku ja ajalise kättesaadavuse parandamises, kogukondliku mõõtme

tugevdamises, spetsialistide töö täiendamises, taastava õiguse väärtuste levitamises, ennetustegevustes

ning teenusesaajale inimliku ja praktilise toe pakkumises. Samal ajal eeldab vabatahtlike kaasamine

koordineerimist, juhendamist, väljaõpet, kvaliteedi tagamist, andmekaitse põhimõtete järgimist ning

selgeid vastutuspiire. Seetõttu tuleb vabatahtlike kaasamise otstarbekust hinnata nii kuluvaate,

teenusevajaduse kui ka korraldusliku juhitavuse kaudu.

Täna puudub SKA-l selge ülevaade vabatahtlike kaasamise tegelikust kuluefektiivsusest, st kui

suur ressursikulu võrreldes kasuga on vabatahtlike kaasamine teenuste pakkumisel, ning mõjust

ohvriabiteenuste terviklikule teenusepakkumisele. Analüüs on vajalik, et mõista, millisel määral

vabatahtlike kaasamine toetab asutuse strateegilisi ja eelarvega seotud eesmärke ning on

jätkusuutlik. Samuti on analüüsi tulemusi vaja, et saada sisuline ja arvutuslik alus vabatahtlike

kaasamise kasuteguri hindamiseks ning otsustusprotsesside toetamiseks. Analüüsi tulemused on

olulised, et saada lisainfot ohvriabi vabatahtlike rolli ja kaasamise ulatuse kujundamiseks teenuste

arendamisel. Analüüsi eesmärgid on:

• selgitada välja vabatahtlike kaasamisega seotud otsesed ja kaudsed kulud;

• hinnata vabatahtlike kaasamise lisaväärtust ohvriabi teenuste kättesaadavusele,

kvaliteedile ja sotsiaalsele mõjule;

• selgitada välja vabatahtlike kaasamise majanduslik põhjendatus ja tõhusus võrreldes

tegevusega seotud kulutustega;

• luua modelleeritav kulumudel, millega on võimalik hinnata vabatahtlike tegevuse

tasuvuspunkti ning prognoosida vajalikku vabatahtlike panust (nt miinimumi tundides, klientide arvu vm), et süsteemi üleval pidamine oleks kulutõhus;

• võrrelda vabatahtlike teenuse kulusid ja tulusid ohvriabi ametnike poolt läbiviidavate

teenustega;

• võrrelda omavahel teenuseid, kus vabatahtlikke kaasatakse;

• teha ettepanekuid vabatahtlike süsteemi kulutõhusaks arendamiseks.

Lõpparuanne 13

Analüüsi üks keskseid eesmärke on luua alus otsustamiseks, millistes teenustes ja rollides on

vabatahtlike kaasamine põhjendatud, millistel tingimustel võiks nende rolli laiendada, millistes tegevustes

on vabatahtlike panus eeskätt kvalitatiivne ning millistes olukordades võib vabatahtlike kaasamisega

kaasnev koordineerimis- ja kvaliteedirisk ületada loodava lisaväärtuse. Selleks hinnatakse nii

olemasolevat vabatahtlike kaasamise praktikat kui ka võimalikke tulevikusuundi.

Analüüsi tulemusel kujundatakse teenusepõhised järeldused ja arendusettepanekud, mis aitavad

Sotsiaalkindlustusametil (SKA) otsustada, kuidas vabatahtlike süsteemi edaspidi sihipärasemalt,

kuluteadlikumalt ja kvaliteetsemalt korraldada.

Analüüsi ulatus

Analüüsi ulatus hõlmab kolme SKA ohvriabi teenust, kus vabatahtlikke on kaasatud või kus nende

kaasamise võimalusi on asjakohane hinnata:

1. Taastava õiguse teenus – vabatahtlikud konfliktivahendajad viivad läbi taastava õiguse

kohtumisi ohvrite ja süüteo toimepanijate vahel.

2. Ohvriabi põhiteenus – vabatahtlikud toetavad perevägivalla ohvreid emotsionaalselt ja

praktiliselt, osaledes mh MARAC (Multi-Agency Risk Assessment Conference) meeskondade

töös.

3. Vaimse tervise veebinõustamine – vabatahtlikud vaimse tervise spetsialistid pakuvad tuge

veebipõhise nõustamise kaudu.

Kolme teenust käsitletakse eraldi, sest nende eesmärk, teenuseosutamise loogika, vabatahtlike

roll, teenusemaht, riskitase ja kvaliteedinõuded on erinevad. Seetõttu ei ole põhjendatud hinnata

vabatahtlike kaasamist ühetaolise mudelina. Iga teenuse puhul tuleb eraldi vaadata, millist ülesannet

vabatahtlik täidab, millist väärtust tema panus loob, milline on vabatahtliku tegelik aktiivsus, kui suur on

koordineerimiskoormus ning kas vabatahtlike kaasamine on teenuse mahu ja eesmärgi suhtes

proportsionaalne.

Taastava õiguse puhul on vabatahtlike kaasamisel olnud oluline roll nii teenuse osutamisel kui ka

taastava õiguse mõtteviisi levitamisel. Teenuse eripära seisneb selles, et vabatahtlikud võivad tuua

protsessi kogukondliku vaate, erapooletuse ja väärtuspõhise lisandväärtuse, kuid samal ajal eeldab

teenus tugevat juhtumivastutust, sobivuse hindamist, riskide juhtimist ja kvaliteedikontrolli. Seetõttu on

oluline hinnata, milline peaks olema vabatahtliku roll taastava õiguse teenuses edaspidi: kas mõtteviisi

kandja, kaasvahendaja, spetsialisti toetaja või mõni muu selgelt piiritletud roll.

Ohvriabi põhiteenuse puhul on vabatahtlike kaasamise küsimus seotud eelkõige praktilise ja

emotsionaalse toe pakkumisega abivajajale ning spetsialistide töö täiendamisega. Teenuse tundlikkus,

abivajajate haavatavus, andmekaitsega seotud küsimused ja võimalik pikaajaline kontakt abivajajaga

Lõpparuanne 14

eeldavad selgeid rollipiire. Vabatahtliku panus võib olla väärtuslik näiteks saatmisel, toetaval suhtlusel

või teatud ennetus- ja kogukondlikes tegevustes, kuid see ei tohi asendada spetsialisti vastutust ega

tekitada abivajajale ootust, millele vabatahtlik ei saa oma pädevuse või rolli tõttu vastata.

Vaimse tervise veebinõustamise puhul erineb vabatahtlike roll kahest teisest teenusest, sest

vabatahtlikud on üldjuhul vaimse tervise taustaga spetsialistid või vastava ettevalmistusega nõustajad.

Teenuse puhul on keskne küsimus, kuidas säilitada vabatahtlike professionaalne lisaväärtus, tagada

teenuse kvaliteet ja konfidentsiaalsus ning hoida koordineerimine piisavalt õhukesena, et teenus püsiks

kulutõhus. Samuti on oluline täpsustada teenuse sihtrühma, teenuse piire ning vabatahtlike ja

lepinguliste teenuseosutajate rollijaotust.

Lisaks SKA teenustele hõlmab analüüs võrdluspraktikaid teistest Eesti organisatsioonidest, kus

vabatahtlikke kaasatakse avalike või avaliku huviga teenuste osutamisse. Võrdluspraktikate kaudu

hinnatakse, millised juhtimis-, koordineerimis-, rolli- ja kvaliteedipõhimõtted võiksid olla SKA jaoks

ülekantavad. Võrdlusena käsitletakse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) abipolitseinike kaasamise

praktikat ning Päästeameti (PäA) vabatahtlike päästjate kaasamise praktikat. Eesti Punast Risti käsitleti

kavandatud kolmanda võrdluspraktikana, kuid vaatamata korduvatele katsetele ei õnnestunud

organisatsiooniga vabatahtlike kaasamise praktikate osas intervjuud läbi viia.

Analüüsi ulatus hõlmab ka vabatahtlike kaasamise tulevikualternatiivide hindamist. Selle raames

käsitletakse teenusepõhiseid võimalikke arengusuundi, nende rakendamise eeldusi, riske ja järgmisi

samme. Tähelepanu pööratakse sellele, kas ja millistel tingimustel oleks vabatahtlike rolli mõistlik

laiendada, ümber korraldada või piirata.

Analüüsi uurimisküsimused

Analüüs vastab lähteülesandes püstitatud 12 uurimisküsimusele, mis on jaotatud kahe etapi vahel –

kulude, tulude ja kulutõhususe käsitlus ning vabatahtlike kaasamise mõju ja korraldusmudeli analüüs.

• Kulude, tulude ja kulutõhususe analüüs keskendub sellele, millised kulud vabatahtlike

kaasamisega kaasnevad, milline on vabatahtlike panuse majanduslik põhjendatus ning millistel

tingimustel muutub vabatahtlike kaasamine kuluefektiivseks võrreldes koosseisuliste töötajate või

muude teenuseosutamise viisidega.

• Vabatahtlike kaasamise mõju ja korraldusmudeli analüüs keskendub sellele, kuidas

vabatahtlikud mõjutavad teenuse kättesaadavust, kvaliteeti, rahulolu, riske ja arendusvõimalusi.

Eesmärk on hinnata, millistes rollides ja tingimustel vabatahtlike kaasamine toetab teenuse

eesmärke ning millistes olukordades võib vabatahtlike kaasamisega kaasneda liiga suur

koordineerimis-, kvaliteedi- või vastutusrisk.

Lõpparuanne 15

I etapp – Kulude ja tulude analüüs

1. Millised on vabatahtlike kaasamisega seotud otsesed ja kaudsed kulud?

2. Millised on vabatahtlike kaasamisest tulenevad sotsiaalsed ja majanduslikud kasud?

3. Kui palju tunde peavad vabatahtlikud panustama või mitmes juhtumis panustama, et teenuse osutamine oleks ohvriabi jaoks majanduslikult tasuv?

4. Kuidas erinevad taastava õiguse teenuse osutamise kulud ja tulud teenuse läbiviija lõikes ehk võrreldes vabatahtlikke ja SKA ohvriabi peaspetsialiste?

5. Millise vabatahtlike panustatud tundide ja juhtumite/nõustamiste/vahenduskohtumiste hulga puhul muutub vabatahtlike kaasamine majanduslikult kuluefektiivsemaks võrreldes SKA ohvriabi peaspetsialistidega?

6. Milline on taastava õiguse vabatahtlike teenuse kulutõhusus võrreldes teiste SKA ohvriabi teenustega, kus kaasatakse vabatahtlikke?

II etapp – Vabatahtlike kaasamise mõju süsteemile ja kvaliteedile

7. Kuidas mõjutab vabatahtlike kaasamine teenuste kättesaadavust (sh piirkonniti) ja ligipääsetavust?

8. Milline on vabatahtlike kaasamise mõju teenuse kvaliteedile ning ohvrite ja teiste osalejate rahulolule?

9. Millised on peamised riskid ja kitsaskohad vabatahtlike kasutamisel, võrreldes sellega, kui teenust pakuvad ametnikud?

10. Millised on peamised kasutegurid vabatahtlike kaasamisel, võrreldes sellega, kui teenust pakuvad ametnikud?

11. Millised on peamised vabatahtlike kaasamise arendusvõimalused, mis suurendaksid süsteemi tõhusust ja kuluefektiivsust (nt tehnoloogia, töökorraldus, motivatsioonisüsteem jms)? Potentsiaalsed arendusideed peavad olema seostatud eelnevalt koostatud kulumudeliga.

12. Kas ja millistel tingimustel oleks vabatahtlike kaasamise ja nende rolli laiendamine mõistlik ja efektiivne? Ettepanekud peavad olema seostatud eelnevalt koostatud kulumudeliga.

Analüüsi fookus otsustamise vaatest

Vabatahtlike kaasamise hindamisel on keskne küsimus, millistes teenustes ja rollides loob vabatahtlik

selget lisaväärtust ning millistes olukordades on vabatahtlike kaasamine pigem tingimuslik või

ebaproportsionaalselt ressursimahukas. Seetõttu eristatakse kolme otsustustasandit.

Esiteks hinnatakse olemasoleva vabatahtlike kaasamise mudeli toimivust. Selle raames

vaadatakse, kui suur on tegelik vabatahtlike aktiivsus, milline on teenusemaht, kui palju ressurssi kulub

koordineerimisele ning kas vabatahtlike kaasamine toetab teenuse eesmärke.

Teiseks hinnatakse teenusepõhist lisaväärtust. Vabatahtlike panus võib igas teenuses avalduda

erinevalt. Taastavas õiguses võib vabatahtlik anda lisaväärtust kogukondliku mõõtme, taastava õiguse

väärtuste kandmise ja kaasvahendaja rolli kaudu. Ohvriabi põhiteenuses võib vabatahtlik luua väärtust

Lõpparuanne 16

eelkõige praktilise ja emotsionaalse toe pakkumisel, kui roll ja vastutus on selged. Vaimse tervise

veebinõustamises on vabatahtliku lisaväärtus seotud professionaalse vaimse tervise tausta, ajalise

kättesaadavuse ja täiendava nõustamisvõimekusega.

Kolmandaks hinnatakse tulevikualternatiive ja rakendamise eeldusi. Vabatahtlike süsteemi

arendamisel ei ole eesmärk suurendada vabatahtlike arvu iseenesest. Oluline on kujundada selline

mudel, kus vabatahtlikul on selge roll, sobiv ettevalmistus, piisav juhendamine, mõtestatud tegevus ja

arusaadav seos teenuse eesmärgiga. Teenusepõhiste tulevikusuundade hindamisel tuleb seetõttu

arvestada nii kulu, kvaliteeti, kättesaadavust, riske kui ka vabatahtlike motivatsiooni ja hoidmise

võimalusi.

Analüüsi lähtekoht on, et vabatahtlikud saavad avalikke teenuseid täiendada, kuid mitte

asendada riigi või ametiasutuse põhivastutust. Vabatahtlike kaasamise põhjendatus sõltub sellest,

kas nende panus tugevdab teenust viisil, mis on teenusesaaja jaoks väärtuslik, spetsialistide jaoks

juhitav ning organisatsiooni jaoks kulude ja kvaliteedi vaatest põhjendatud.

Lõpparuanne 17

2. Metoodika, andmed ja analüüsi piirangud

Kvantitatiivne lähenemine ja peamised allikad

Analüüs tugineb kombineeritud metoodikale, mis ühendab kvantitatiivsed andmed kvalitatiivsete

hinnangutega. Selline lähenemine on valitud seetõttu, et SKA finants- ja tegevusandmed ei pruugi

teenuste lõikes olla piisava detailsusega kättesaadavad. Intervjuud, fookusarutelud ja võrdluspraktikate

kaardistus võimaldavad täiendada arvandmeid eksperthinnangutega, täpsustada andmelünkade mõju

ning kujundada põhjendatud järeldusi ka piiratud andmete olukorras.

Kvantitatiivne osa võimaldas hinnata vabatahtlike kaasamise otseseid ja kaudseid kulusid,

teenusepõhiseid ühikukulusid, tasuvuspunkte ning erinevate korraldusmudelite kuluerinevusi.

Kvalitatiivne osa võimaldas hinnata vabatahtlike rolli, teenuse kättesaadavust, kvaliteeti, riske,

kasutegureid, arendusvõimalusi ning vabatahtlike kaasamise korralduslikke eeldusi.

Kombineeritud lähenemine oli vajalik, sest vabatahtlike kaasamise väärtus ei avaldu ainult

rahalises kulus või asendatud tööajas. Vabatahtlike panus võib seisneda ka piirkondliku ja ajalise

kättesaadavuse parandamises, teenusesaaja praktilises toetamises, kogukondliku mõõtme

tugevdamises, taastava õiguse mõtteviisi levitamises, ennetustegevustes, spetsialistide koormuse

hajutamises ning kriisi- või erakorraliste olukordade toetavas võimekuses. Samal ajal kaasnevad

vabatahtlike süsteemiga juhtimise, juhendamise, väljaõppe, kvaliteedi tagamise, kommunikatsiooni,

andmekaitse ja motivatsiooni hoidmisega seotud kulud ja riskid.

Kuluanalüüsi ja korraldusmudeli analüüsi seoti teenusepõhise vaatega. Taastavat õigust, ohvriabi

põhiteenust ja vaimse tervise veebinõustamist ei käsitletud ühetaolise vabatahtlike kaasamise mudelina,

sest teenuste eesmärk, sihtrühm, teenuseosutamise viis, vabatahtlike roll, riskitase ja kvaliteedinõuded

erinevad. Seetõttu hinnati iga teenuse puhul eraldi, millist ülesannet vabatahtlik täidab, milline on

vabatahtliku tegelik panus, millist koordineerimist mudel eeldab ning kas vabatahtlike kaasamine on

teenuse mahu ja eesmärgi suhtes põhjendatud.

Metoodika keskne põhimõte oli eristada vabatahtlike süsteemi nähtavaid ja vähem nähtavaid

kulusid. Nähtavad kulud hõlmavad näiteks hüvitisi, koolitusi, töövahendeid, tunnustamist ja muid

otseselt vabatahtlike tegevusega seotud kulusid. Vähem nähtavad kulud tulenevad eelkõige

koordineerimisest, spetsialistide tööajast, juhendamisest, andmetöötlusest, aruandlusest,

kvaliteedikontrollist ja vabatahtlike hoidmisest. Vabatahtlike kaasamise kulutõhususe hindamisel on

mõlemad kulukategooriad olulised, sest madalad otsesed kulud ei tähenda automaatselt, et vabatahtlike

süsteem oleks kuluefektiivne.

Analüüsi kvantitatiivseks aluseks kasutati SKA edastatud finants- ja tegevusandmeid:

Lõpparuanne 18

• Finantsandmed: SKA ohvriabi osakonna kuluandmed 2024–2025 (sh palgakulud, üldkulud, vabatahtlike otsekulud) projekti elementide lõikes. Andmed pärinevad SKA raamatupidamissüsteemist ning on esitatud konto ja projekti elemendi täpsusega.

• Teenusemahu andmed: Vabatahtlike panustatud tunnid ja juhtumite arvud 2023–2025, vabatahtlike lepingute arvud ning aktiivsuse statistika.

• Palgaandmed: Ohvriabi töötajate ja koordinaatorite palgainfo koordineerimiskoormuse hindamiseks.

• Muud kuluandmed: Sõidukulude hüvitamise andmed, koolituskulud, tänuürituste kulud, TEHIK jm tugiteenuste kulud.

Andmeanalüüsi käigus kaardistati kõik vabatahtlike kaasamisega seotud otsesed ja kaudsed kulud ning

loodi nende põhjal modelleeritav kulumudel (vt Lisa 1).

Kvalitatiivne lähenemine ja peamised sisendid

Korraldusmudeli analüüsi sisendina kasutati teenuste kirjeldusi, töökorralduslikke selgitusi, intervjuusid,

fookusarutelusid, töötoa tulemusi ning teiste organisatsioonide vabatahtlike kaasamise praktikaid. Nende

sisendite abil hinnati, kuidas vabatahtlike rollid on kujunenud, millised on juhtimis- ja

koordineerimismudelid, kuidas vabatahtlikke juhendatakse, kuidas hoitakse motivatsiooni, millised on

rollipiirid ning millised muutused oleksid teenusepõhiselt rakendatavad.

Kvalitatiivne sisend võimaldas selgitada, miks ainult arvuliste näitajate alusel ei ole võimalik

vabatahtlike kaasamise põhjendatust hinnata. Näiteks võib vabatahtlike panus olla kuluvaates

ebasoodne, kuid luua teenuse sisulise eesmärgi, kogukondliku mõju või abivajaja toetamise vaatest

eraldi väärtust. Samuti võib teenus olla kuluvaates toimiv, kuid vajada täiendavat kvaliteedi, rollipiiride,

konfidentsiaalsuse või tehnilise töökorralduse täpsustamist.

Kvalitatiivseid sisendeid kasutati ka olukordades, kus kvantitatiivsed andmed ei võimaldanud

kulusid, töömahtu, mõju või korralduslikke eeldusi piisava täpsusega eristada. Sellisel juhul

kasutati intervjuudes ja aruteludes kogutud eksperthinnanguid, et hinnata koordineerimiskoormust,

töökorralduslikke eeldusi, vabatahtlike rollide tegelikku kasutatavust, andmelünkade tähendust ning

vabatahtlike panuse seost teenuse eesmärkidega. See võimaldas hoida analüüsi kasutatavana ka

olukorras, kus kõik vajalikud andmed ei olnud süsteemselt või võrreldaval kujul kättesaadavad.

Võrdluspraktikate puhul kasutati Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) abipolitseinike ning

Päästeameti (PäA) vabatahtlike päästjate kaasamise praktikaid. Lisaks kavandati sisendi kogumist

Eesti Punaselt Ristilt, kuid vaatamata korduvatele katsetele ei õnnestunud organisatsiooniga

vabatahtlike kaasamise praktikate teemal intervjuud läbi viia. Seetõttu ei käsitleta Eesti Punase Risti

praktikat samal detailsusastmel kui PPA ja PäA praktikaid.

Lõpparuanne 19

Intervjuud ja fookusarutelud

Intervjuude ja fookusarutelude eesmärk oli koguda sisendit vabatahtlike kaasamise kulude,

rollide, kasutegurite, riskide, töökorralduse, kvaliteedieelduste ja arendusvõimaluste kohta.

Intervjuud täiendasid kvantitatiivset andmestikku, sest mitmed vabatahtlike kaasamisega seotud aspektid

ei kajastu otseselt finants- või tegevusandmetes. Sellised aspektid on näiteks vabatahtlike motivatsioon,

rolli selgus, spetsialistide koormus, kvaliteediriskid, teenusesaaja ootused, kogukondlik mõju ja

vabatahtlike hoidmise vajadus.

SKA teenuste kohta koguti sisendit nii teenusekorralduse, koordineerimise kui ka vabatahtlike

praktilise panuse kohta. Intervjuudes ja aruteludes käsitleti muu hulgas seda, millistes tegevustes

vabatahtlikud praegu osalevad, millised on nende rollid ja vastutuspiirid, kuidas vabatahtlikke

juhendatakse, milline on nende aktiivsus ning millised tegurid suurendavad või vähendavad vabatahtlike

motivatsiooni. Samuti käsitleti olukordi, kus vabatahtlike kaasamine võib teenust toetada, ning olukordi,

kus vabatahtlike kasutamine võib suurendada koordineerimis-, vastutus- või kvaliteediriski.

Taastava õiguse puhul oli fookuses vabatahtlike roll teenuse osutamisel, kaasvahendamise võimalused,

taastava õiguse mõtteviisi kandmine, suunamiste maht, juhtumivastutus, kvaliteedi tagamine ja

koordineerimise koormus. Ohvriabi põhiteenuse puhul keskenduti vabatahtlike võimalikule

tugifunktsioonile, abivajaja ootustele, spetsialistide töö toetamisele, rollipiiridele ning sellele, kas

praegune vabatahtlike maht ja aktiivsus toetavad eraldi vabatahtlike mudeli hoidmist. Vaimse tervise

veebinõustamise puhul käsitleti vabatahtlike professionaalset tausta, teenuse sihtrühma,

kvaliteedinõudeid, konfidentsiaalsust, broneerimiskorraldust, vabatahtlike värbamist ja teenuse

jätkusuutlikkust.

Intervjuude ja fookusarutelude sisendit kasutati kulumudeli eelduste täpsustamiseks, kuid ka

korraldusmudeli ja tulevikusuundade hindamiseks. Eelkõige aitasid intervjuud hinnata

koordineerimiskoormust, vabatahtlike realistlikku panust, juhtumite või nõustamiste töömahtu, kaudseid

kulusid, rollide selgust, juhtimisvajadust ning selliseid töökorralduslikke eelduseid, mis ei pruugi

finantsandmetes eraldi välja tulla.

Intervjuud võimaldasid andmelünki täiendada eksperthinnangutega olukordades, kus finants- või

tegevusandmed ei kirjeldanud piisavalt täpselt tegelikku töökorraldust. See puudutas eelkõige

koordineerimisele kuluvat aega, vabatahtlike juhendamise vajadust, tegevuste tegelikku kestust,

vabatahtliku ja spetsialisti rollijaotust, teenuse kvaliteedi ja riskidega seotud eeldusi ning võimalike

tulevikumudelite rakendatavust.

Intervjuude ja arutelude tulemuste kasutamisel lähtuti põhimõttest, et üksikuid seisukohti ei käsitleta

automaatselt üldistatava järeldusena. Järelduste sõnastamisel eelistati korduvaid teemasid, mitmest

Lõpparuanne 20

allikast kinnitust saanud tähelepanekuid ning neid väiteid, mis olid kooskõlas teenusemahtude,

kulumudeli, võrdluspraktikate või tulevikualternatiivide arutelus kujunenud suundadega.

Lisaks kasutati intervjuusid vabatahtlike kaasamise sotsiaalsete ja kvalitatiivsete kasude

kaardistamiseks, mis ei avaldu otseselt finants- ja tegevusandmetes. Sellisteks kasudeks võivad

olla näiteks teenuse kättesaadavuse paranemine, kogukondliku mõõtme tugevnemine, teenusesaaja

praktiline ja emotsionaalne toetamine, spetsialistide töö täiendamine, vabatahtlike loodav usalduslik

kontakt ning taastava õiguse mõtteviisi laiem levik. Seetõttu kasutati intervjuudest saadud sisendit

selleks, et hinnata vabatahtlike kaasamise väärtust laiemalt kui ainult kulude, töötundide või juhtumite

arvu kaudu.

Kulumudeli koostamine

Kulumudeli eesmärk oli hinnata vabatahtlike kaasamise kulusid ja kulutõhusust teenusepõhiselt.

Mudel võimaldab võrrelda kolme teenuse vabatahtlike süsteemi kulustruktuuri, hinnata otseseid ja

kaudseid kulusid, arvutada ühikukulusid, leida tasuvuspunkte ning võrrelda vabatahtlike mudelit

alternatiivsete teenuseosutamise viisidega.

Kulumudel ei ole eraldiseisev finantsarvutus, vaid üks osa laiemast otsustusraamist. Mudeli

tulemusi kasutati koos korraldusmudeli, mõju, riskide ja tulevikualternatiivide analüüsiga. See oli vajalik,

sest vabatahtlike süsteemi kulutõhusus sõltub lisaks kuludele ka sellest, millist rolli vabatahtlik täidab, kui

palju koordineerimist mudel vajab, millist väärtust vabatahtlik loob ning kas teenus on vabatahtlike

kaasamiseks sisuliselt sobiv.

Kui finants- ja tegevusandmed ei võimaldanud kõiki kulukomponente piisava täpsusega eristada,

kasutati kulumudeli eelduste täpsustamisel intervjuude ja arutelude kaudu kogutud eksperthinnanguid.

Selline lähenemine oli vajalik eelkõige koordineerimisaja, juhendamise, ettevalmistuse, vabatahtlike

tegeliku töömahu ja teenuse praktilise töökorralduse hindamisel. Eksperthinnanguid ei kasutatud

arvandmete asendamiseks seal, kus andmed olid piisavad, vaid andmelünkade täitmiseks ja eelduste

realistlikkuse kontrollimiseks.

Kogutud andmete ja intervjuude põhjal koostati modelleeritav kulumudel (Lisa 1), mis:

• kaardistab otsesed ja kaudsed kulud kolme teenuse lõikes eraldi (taastav õigus, ohvriabi põhiteenus, vaimse tervise veebinõustamine);

• arvutab kulumõõdikud: kulu ühe vabatahtliku panustatud tunni kohta, kulu juhtumi/nõustamise kohta, kulu aktiivse vabatahtliku kohta;

• modelleerib alternatiivstsenaariumeid: (a) parendatud vabatahtlike kaasamise mudel, (b) teenuse osutamine ohvriabi koosseisuliste töötajatega, (c) teenuse ostmine turult (ainult veebinõustamine);

Lõpparuanne 21

• arvutab tasuvuspunkti (break-even): mitu tundi peavad vabatahtlikud panustama, et vabatahtlike süsteemi ülalpidamise kulu oleks väiksem kui sama töö tegemine koosseisuliste töötajatega;

• prognoosib kulusid aastateks 2026-2030, indekseerides kuluartikleid tarbijahinnaindeksi (THI) ja palgakasvuga vastavalt Rahandusministeeriumi prognoosidele.

Kulumudel on üles ehitatud dünaamilisena – st kõik eeldused on sisendlahtrites, mis võimaldab hõlpsat

stsenaariumite muutmist ja erinevate tulevikustsenaariumite läbimudeldamist.

Teiste Eesti organisatsioonide vabatahtlike kaasamise praktikate kaardistus

Teiste organisatsioonide vabatahtlike kaasamise praktikate kaardistamise eesmärk oli luua

võrdlusraam SKA ohvriabi vabatahtlike süsteemi hindamiseks. Võrdluspraktikad võimaldasid

hinnata, kuidas vabatahtlikke kaasatakse teistes avaliku või avaliku huviga teenustes, milliseid juhtimis-

ja kvaliteedipõhimõtteid kasutatakse, kuidas hoitakse vabatahtlike aktiivsust ning millised riskid ja

kasutegurid kaasnevad vabatahtlike kasutamisega vastutusrikastes teenustes.

Võrdluspraktikate puhul keskenduti eelkõige järgmistele küsimustele: milline on vabatahtliku roll, kuidas

vabatahtlikke värvatakse ja ette valmistatakse, milline on koordineerimismudel, kuidas jälgitakse

aktiivsust, kuidas tagatakse kvaliteet ja riskijuhtimine, kuidas hoitakse motivatsiooni, millised on

vabatahtlike rolli piirid ning millised õppetunnid võiksid olla SKA jaoks ülekantavad.

PPA abipolitseinike praktika võimaldas hinnata suuremahulist vabatahtlike süsteemi, kus

vabatahtlikud tegutsevad politseitegevuse toetava jõuna. PPA näide tõi esile rolli selguse,

mitmetasandilise juhtimise, aktiivsuse mõõtmise, kriisirollide arendamise, riskijuhtimise ja vabatahtlike

usaldusväärsuse küsimused. SKA jaoks on sellest praktikast oluline eelkõige põhimõte, et vabatahtliku

roll peab olema selgelt piiritletud ning vabatahtlik ei asenda ametniku või spetsialisti vastutust.

PäA vabatahtlike päästjate praktika võimaldas hinnata kogukondlikku vabatahtlike mudelit, kus

vabatahtlikud toetavad teenuse piirkondlikku kättesaadavust, reageerimisvõimet, ennetustööd ja

kriisivalmidust. PäA näide tõi esile kohaliku või rollipõhise vahekihi olulisuse, vabatahtliku elukaare

käsitlemise, otseste kulude ja koordineerimise püsikulu eristamise, vabatahtlike tegevuses hoidmise ning

kvaliteedi ja pädevuse säilitamise vajaduse. SKA jaoks on sellest praktikast oluline eelkõige õppetund, et

vabatahtlike süsteem ei toimi iseenesest ega üksnes heast tahtest; vaja on juhtimist, tegevust, sobivaid

rolle ja süsteemset tuge.

Võrdluspraktikate kasutamisel arvestati, et PPA ja PäA vabatahtlike süsteemid ei ole SKA ohvriabi

teenustega üks-ühele võrreldavad. Politsei- ja päästevaldkonna vabatahtlike rollid, riskid,

tegevuskeskkond ja õiguslik raam erinevad ohvriabi teenustest. Samas annavad need praktikad

väärtusliku sisendi vabatahtlike süsteemi juhtimise, aktiivsuse hoidmise, rollipiiride, kvaliteedijuhtimise,

kriisivalmiduse, koordineerimiskulu ja tulevikumudelite rakendamise eelduste mõistmiseks.

Lõpparuanne 22

Andmete ja analüüsi piirangud

Analüüsi tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada mitme andmete ja metoodikaga seotud piiranguga.

Need ei välista järelduste kasutamist, kuid määravad, millise kindluse ja täpsusega saab vabatahtlike

kaasamise kulutõhusust, mõju, korraldusmudelit ja arendusvõimalusi hinnata.

• Esiteks sõltub kuluanalüüsi täpsus kasutatud andmete detailsusest. Kõigi teenuste puhul ei

olnud vabatahtlikega seotud kulud ja töömahud kättesaadavad ühesuguse detailsusastmega. Osa

kulukomponente on otseselt jälgitavad, kuid osa tugineb tööaja ja koordineerimiskoormuse

hinnangutele. Seetõttu tuleb kulumudeli tulemusi käsitleda otsustamist toetava hinnanguna, mitte

raamatupidamisliku täppisarvestusena.

• Teiseks on vabatahtlike tegeliku panuse mõõtmine piiratud sellega, kuidas teenustes tunde,

juhtumeid, nõustamisi või muid tegevusmahte registreeritakse. Kui vabatahtlike panus ei kajastu

süsteemselt või kui eri teenustes kasutatakse erinevaid arvestusloogikaid, muutub teenuste

omavaheline võrdlemine keerulisemaks. Seetõttu on oluline eristada mõõdetavat töömahtu ja

vabatahtlike laiemat kvalitatiivset panust.

• Kolmandaks kasutati andmelünkade täitmiseks eksperthinnanguid. See suurendas järelduste

praktilist kasutatavust olukorras, kus SKA finants- ja tegevusandmed ei olnud alati piisava

detailsusega kättesaadavad. Samas tähendab see, et osa arvutustest ja järeldustest sõltub kasutatud

eeldustest, mida tuleb edaspidi täpsemate andmete lisandumisel vajadusel korrigeerida.

• Neljandaks ei ole vabatahtlike sotsiaalset ja kogukondlikku väärtust võimalik rahaliselt

väljendada. Näiteks usaldus, inimlik kontakt, kogukondlik kohalolu, taastava õiguse väärtuste levik,

spetsialistide koormuse hajutamine või abivajaja emotsionaalne toetamine võivad olla olulised

teenuse kvaliteedi ja mõju seisukohalt, kuid need ei kajastu otseselt kulumudeli arvutustes. Seetõttu

tuleb kulutõhususe järeldusi käsitleda koos mõju, kvaliteedi ja korraldusmudeli järeldustega.

• Viiendaks on teenused omavahel erinevad ning nende võrdlemisel tuleb vältida liiga

lihtsustatud järeldusi. Taastav õigus, ohvriabi põhiteenus ja vaimse tervise veebinõustamine

erinevad teenusesaajate, vabatahtlike rolli, riskitaseme, koordineerimisvajaduse ja professionaalse

vastutuse poolest. Seetõttu ei tähenda ühe teenuse kuluvaates soodsam tulemus automaatselt, et

sama mudel oleks sobiv ka teises teenuses.

• Kuuendaks ei ole võrdluspraktikad otse SKA teenustesse ülekantavad. PPA abipolitseinike ja

PäA vabatahtlike päästjate süsteemid annavad kasulikke õppetunde rolli selguse, aktiivsuse jälgimise,

juhtimise, kvaliteedi ja riskide kohta, kuid nende tegevuskeskkond, õiguslik raam ja riskiprofiil erinevad

ohvriabi teenustest. Seetõttu kasutatakse võrdluspraktikaid põhimõtete ja õppetundide tasandil, mitte

otsese mudeli ülevõtmise alusena.

Lõpparuanne 23

• Seitsmendaks jäi Eesti Punase Risti vabatahtlike kaasamise praktika intervjuupõhiselt

kaardistamata. Organisatsioon oli kavandatud kolmanda võrdluspraktikana, kuid vaatamata

korduvatele katsetele ei õnnestunud vabatahtlike kaasamise praktikate teemal intervjuud läbi viia.

• Kaheksandaks eeldab vabatahtlike rolli laiendamise hindamine teenusepõhist ettevaatlikkust.

Kui vabatahtliku roll, juhendamine, vastutuspiirid või kvaliteedikontroll ei ole piisavalt selged, võib

vabatahtlike kaasamine suurendada riske ka juhul, kui see näib kulude vaates soodne. Seetõttu ei ole

vabatahtlike rolli laiendamine käsitletav automaatse arendussuunana, vaid eeldab iga teenuse puhul

eraldi otsust, millist väärtust vabatahtlik loob ja millist tuge süsteem selle väärtuse hoidmiseks vajab.

• Üheksandaks sõltub tulevikualternatiivide rakendatavus sellest, kas SKA-l on võimalik

kujundada vabatahtlike rollid, vastutuspiirid, juhendamine, andmekorje ja koordineerimine

piisavalt selgeks. Alternatiivide hindamine näitab sobivaid arengusuundi, kuid nende elluviimine

eeldab teenusepõhiseid otsuseid, pilootide kaudu testimist, töökorralduse täpsustamist ning

seireandmete järjepidevat kogumist.

Nende piirangute tõttu tuleb vabatahtlike kaasamise tulevikusuundade kujundamisel lähtuda korraga

kuluandmetest, eksperthinnangutest, teenuse tegelikust vajadusest, korraldusmudeli toimivusest,

kvaliteedi- ja riskieeldustest ning vabatahtlike hoidmise ja koordineerimise võimekusest. Kulutõhus

mudel ei tähenda üksnes madalamat kulu, vaid proportsionaalset suhet loodava väärtuse,

vajaliku koordineerimise, teenuse kvaliteedi ja rakendatavuse vahel.

Lõpparuanne 24

3. Teenuste ja korraldusmudeli kirjeldus

Käesolev peatükk annab lühiülevaate kolmest analüüsi fookuses olevast teenusest, vabatahtlike rollist ja

koordineerimise mudelist. Ülevaate koostamisel oleme lähtunud nii SKA poolt andmepäringu käigus

edastatud andmetest ja juhenditest kui ka I etapi käigus läbiviidud intervjuudest.

Seejuures on oluline arvestada, et teenused erinevad nii oma sisu, vabatahtlike rolli, koordineerimise

mudeli kui ka teenusemahtude poolest olulisel määral. Käesolev peatükk kirjeldab iga teenuse

korraldust, vabatahtlike rolli ning koordineerimise ülesehitust, andes vajaliku konteksti kulumudeli ja

uurimisküsimuste tulemuste tõlgendamiseks.

Tabel 1 võtab kokku kolme teenuse põhinäitajad. Teenused erinevad nii mahult, vabatahtlike aktiivsuselt

kui ka koordineerimise ressursilt märkimisväärselt.

Tabel 1. Vabatahtlikke kaasavate teenuste statistilised näitajad.

Näitaja Taastav õigus Ohvriabi põhiteenus VT veebinõustamine

VT-de arv (lepinguga) 105 52 16

Aktiivsete VT-de arv ~64 ~10 ~5

Aktiivsuse määr 61% 19% 30%

Teenusemaht (tundi/aastas) 1 220 93 537

Juhtumid / nõustamised 82

(sh 73 töösse läinud juhtumit)

- 179

Koordineerimise FTE 1,9 ~0,2 ~0,2

VT profiil Koolitatud

kogukonnaliikmed Koolitatud

kogukonnaliikmed Vaimse tervise professionaalid

Tabelist ilmneb mitu olulist mustrit. Esiteks, taastav õigus domineerib nii vabatahtlike arvu kui

koordineerimise ressursi poolest – 1,9 FTE koordineerimist on suurusjärgus 10 korda rohkem kui teiste

teenuste puhul. Teiseks, aktiivsuse määrad on kõigis teenustes madalad – isegi kõige aktiivsemal

teenusel (taastav õigus) osutab teenust vaid 61% lepingulistest vabatahtlikest. Kolmandaks,

veebinõustamine eristub sellega, et vabatahtlikud on sisuliselt professionaalid, mitte „klassikalised"

vabatahtlikud, mis mõjutab nii motivatsioonimudelit kui ka kulutõhususe arvutust.

Nende erisuste tõttu ei ole kolm teenust omavahel otseselt võrreldavad – igal teenusel on oma loogika,

mastaap ja korralduslik kontekst, mida tuleb kulutõhususe hindamisel arvesse võtta. Järgmistes

peatükkides analüüsitakse iga teenust eraldi ning tuuakse välja teenusülene koondvaade.

Lõpparuanne 25

3.1. Taastav õigus

Teenuse sisu ja eesmärk

Taastava õiguse teenuse eesmärk on ohvriabi seaduse alusel erapooletu vahendaja kaasabil ohver ja

süüteoga seotud muud osapooled kokku tuua, anda neile selgitamise ja ärakuulamise võimalus ning

jõuda vahendatud protsessi kaudu kokkuleppele, kuidas tekkinud kahju hüvitada ja õiglustunde

taastumist toetada. Teenust osutavad nii SKA ohvriabi peaspetsialistid kui ka vabatahtlikud

konfliktivahendajad.

Taastav õigus on hetkel vabatahtlike kaasamisega teenustest kõige pikema ajalooga. Taastavat õigust

on rakendatud Eestis üle kümne aasta ning vabatahtlike kogukond on aja jooksul välja kujunenud ning

kasvanud.

Vabatahtlike profiil ja aktiivsus

2025. aasta seisuga on SKA-l lepingulises suhtes 105 taastava õiguse vabatahtlikku. Vabatahtlike

aktiivsuse määr on 61% – see tähendab, et aasta jooksul osutab teenust tegelikult umbes 64

vabatahtlikku. Ülejäänud on formaalselt lepinguga seotud, kuid ei osale aktiivselt juhtumite

lahendamises.

Vabatahtlikud olid 2025. aastal kaasatud kokku 82 juhtumisse, panustades seeläbi hinnanguliselt 1 220

töötundi (sh eelvahendus, kohtumised ja katkestatud juhtumid). Tuginedes intervjuude käigus saadud

sisendile ning andmete analüüsile, oleme keskmise juhtumi koormusena arvestanud 16,7 tundi, mis

hõlmab eelvahendust, kohtumist ja järeltegevusi. Juhtumite jaotus piirkondade lõikes on ebaühtlane –

Harjumaal on juhtumeid rohkem, samas kui väljaspool Harjumaad tegutsevad vabatahtlikud kirjeldavad,

et juhtumeid jõuab nendeni harvem ning osalemine eeldab sageli pikka sõitu.

Koordineerimise mudel

Taastava õiguse vabatahtlike koordineerimine on kolmest teenusest kõige ressursimahukam.

Koordineerimisele on pühendatud 1,9 FTE-d, mis hõlmab järgmisi rolle ja tegevusi:

• Juhtumite vastuvõtmine ja sobiva vabatahtliku leidmine – koordinaator hindab juhtumi sisu ja leiab sobiva vahendaja, arvestades geograafilist asukohta, kogemust ja saadavust.

• Vabatahtlike juhendamine ja toetamine – koordinaator annab sisulisi juhiseid ja emotsionaalset tuge, eriti keerulisemate juhtumite korral.

• Väljaõppe korraldamine – uute vabatahtlike baaskoolitus ning olemasolevate vabatahtlike täienduskoolitused ja supervisioon.

• Suvekool – igal aastal toimuv vabatahtlike koolitusüritus-suvekool, mis on ühtlasi kogukonnasündmus.

Lõpparuanne 26

• Aruandlus ja administreerimine – vabatahtlike lepingute haldamine, tööaja arvestus ja sõidukulude hüvitamine.

Intervjuudest ilmnes, et koordineerimine võib kohati olla killustunud ja sõltub tugevalt konkreetsete

koordinaatorite kogemusest ja motivatsioonist. Olulise puudusena tuleb rõhutada, et täna ei ole

juurdunud kaasamise tervikvisioon. Kuigi SKA-s on varem kirjeldatud vabatahtlike nn elukaare mudelit,

mis hõlmab värbamist, väljaõpet, kaasumist, hoidmist ja osaluse lõpetamist, ei ole see praktikas ühtlaselt

juurdunud. Seetõttu erinevad praktikad piirkondade ja koordinaatorite lõikes.

3.2. Ohvriabi põhiteenus

Teenuse sisu ja eesmärk

Ohvriabi põhiteenuse raames toetavad vabatahtlikud perevägivalla ja muude kuriteoohvreid

emotsionaalselt ja praktiliselt. Vajaduspõhiselt osalevad vabatahtlikud MARAC (Multi-Agency Risk

Assessment Conference) meeskondade töös ning toetavad ohvreid olukordades, kus ametiasutused ei

ole kättesaadavad.

Vabatahtlike profiil ja aktiivsus

SKA-l on lepingulises suhtes 52 ohvriabi põhiteenuse vabatahtlikku. Aktiivsuse määr on

märkimisväärselt madal – vaid 19%, mis tähendab, et aktiivselt teenust osutab umbes 10 vabatahtlikku.

2025. aastal panustasid vabatahtlikud kokku vaid 93 töötundi.

Madala aktiivsuse põhjused on mitmetahulised. Ohvriabi spetsialistide hinnangul ei soovi teenusesaajad

sageli vabatahtliku täiendavat kaasamist, kuna nad eelistavad suhelda koolitatud ametnikega. Seda

hinnangut ei saa siiski käsitleda teenusesaajate endi väljendatud seisukohana. Spetsialistide arusaama

sellest toevõimalusest võivad mõjutada nende varasemad erinevad kogemused vabatahtlike

kaasamisega, samuti see, kuidas nad vabatahtliku kaasamise võimalust ise mõtestavad ja

teenusesaajale tutvustavad. Lisaks on juhtumite maht ja ajastus ebaühtlane ning vabatahtlike ja SKA

vaheline kogukonnatunne on vähenenud.

Koordineerimise mudel

Ohvriabi põhiteenuse vabatahtlike koordineerimine on kahekihiline. Esiteks on koordinaator, kelle

koormus moodustab hinnanguliselt 10% FTE-st (peamine töökoormus taastava õiguse vabatahtlike

koordineerimisel). Teiseks osalevad koordineerimises ka ohvriabi töötajad (4 spetsialisti), kelle igaühe

koormust vabatahtlikega suhtlemisel võiks hinnata ligikaudu üks tund nädalas ehk 2,5% FTE-st. Kokku

on koordineerimise ressurss ~0,2 FTE-d.

Lõpparuanne 27

Koordineerimisel esineb ka teatav paradoks: intervjuudest ilmnes, et seotud osapooled hindasid

vabatahtlike puudumisel mõju minimaalseks. Intervjueeritavad hindasid, et lühiajaliselt suudaksid nad ka

vabatahtlike puudumisel teenust ise pakkuda või leida teisi alternatiivseid lahendusi.

See viitab olukorrale, kus koordineerimise ressurss (0,2 FTE) ületab vabatahtlike tegeliku panuse

väärtust – 93 tundi aastas ohvriabi töötaja hinnaga (28,9 EUR/h) on umbes 2 700 EUR, samas kui

vabatahtlikega seotud tegevuste ja koordineerimise kulu on üle 10 000 EUR aastas.

3.3. Vaimse tervise veebinõustamine

Teenuse sisu ja eesmärk

Vaimse tervise veebinõustamine pakub tuge inimestele, kellel on elus pingeid või raskusi. Teenust

osutatakse veebipõhiselt – nõustamised toimuvad videokõne teel. Vabatahtlikud nõustajad aitavad leida

lahendusi ja vajadusel suunavad professionaalse abi juurde.

Vabatahtlike profiil ja aktiivsus

Veebinõustamise vabatahtlikud eristuvad teistest teenustest oluliselt – tegemist on vaimse tervise

taustaga professionaalidega (psühholoogid, nõustajad), kes pakuvad sisuliselt sama tüüpi teenust nagu

koosseisulised nõustajad, kuid piiratud raamistikus. Paljudel juhtudel on teenuse osutamine seotud

õppetöö raames kohustusliku praktika läbimisega.

SKA-l on lepingulises suhtes 16 vabatahtlikku nõustajat, kellest aktiivselt osutab teenust 5 (aktiivsuse

määr ~30%). 2025. aastal viidi läbi 179 nõustamist kogumahus 537 tundi (tuginedes hinnangul, et ühe

nõustamise ajakuluks koos ettevalmistuse ja järeltegevustega on keskmiselt 3 tundi).

Koordineerimise mudel

Koordineerimist jagavad juhtivspetsialist ja nõustaja, kumbki ligikaudu 10% FTE koormusega (kokku 0,2

FTE). Koordineerimine hõlmab nõustamisaegade planeerimist, järjekorrahaldust ning sisekoolitusel

osalemist.

Veebinõustamise eripäraks on see, et vabatahtlikud hindavad oma aega kõrgemalt kui teiste teenuste

vabatahtlikud – professionaalse taustaga nõustajatel on alternatiivkulu (nt võiksid samal ajal osutada

tasulisi nõustamisi). Murekohaks on aegade tühistamine teenusesaajate poolt, mis kulutab vabatahtlike

aega ja vähendab motivatsiooni.

Lõpparuanne 28

4. Vabatahtlike kaasamise kuluvaade ja kulutõhusus

4.1. Otsesed ja kaudsed kulud

Vabatahtlike kaasamisega seotud kulud jagunevad kahte kategooriasse: otsesed kulud, mis on otseselt

seotud vabatahtlike tegevusega (sõidukulud, koolitused, tänuüritused), ning kaudsed kulud, mis

tulenevad vabatahtlike koordineerimisest ja haldamisest (koordinaatorite palgakulu koos üldkuludega).

Kulumudel (Lisa 1) kaardistab kõik kuluartiklid kolme teenuse lõikes baasaasta 2026 hindades ning

prognoosib kulusid aastateks 2027-2030 Rahandusministeeriumi tarbijahinnaindeksi ja palgakasvu

prognoosidega indekseeritult.

4.1.1. Kulude koondvõrdlus

Tabel 3 võtab kokku kolme teenuse kulustruktuuri põhinäitajad.

Tabel 2. Teenuste kulustruktuuri põhinäitajad.

Näitaja Taastav õigus Ohvriabi põhiteenus

VT veebinõustamine

Aastane kogukulu (EUR) 117 184 16 008 12 362

sh kaudne kulu (koordineerimine)

106 424 (91%) 10 801 (67%) 10 604 (86%)

sh otsene kulu (VT otsekulud) 10 761 (9%) 5 207 (33%) 1 758 (14%)

Kulu/VT tund (EUR) 96 172 23

Kulu/aktiivne VT (EUR) 1 830 1 620 2 575

Koordineerimise FTE 1,9 ~0,2 0,2

Koondvõrdlusest ilmneb keskne muster: vabatahtlike kaasamise kulustruktuuris domineerivad

kaudsed kulud (koordineerimine), mitte otsesed kulud. Kõigis kolmes teenuses moodustab

koordineerimine 67-91% kogukulust. See tähendab, et vabatahtlike süsteemi kuluefektiivsuse võti ei

peitu vabatahtlike otsekulude optimeerimises (need on niigi madalad), vaid koordineerimise efektiivsuses

– ehk küsimuses, kui palju teenusemahtu üks koordineerimis-FTE suudab teenindada.

Kulu vabatahtliku panustatud tunni kohta on selles osas selge indikaator. Veebinõustamise 23 EUR tunni

kohta on madal, sest kerge koordineerimismudel (0,2 FTE) teenindab piisavat mahtu (537 tundi).

Ohvriabi põhiteenuse 172 EUR tunni kohta on kõrge, sest ~0,2 FTE koordineerimist teenindab liiga

väikest mahtu (93 tundi). Taastav õigus jääb sinna vahepeale – 1,9 FTE koordineerimist on

absoluutsummas suur, kuid teenindab ka suurimat mahtu (1 220 tundi), andes ühikukuluks 96 EUR/h.

Lõpparuanne 29

See kulustruktuur seab järgnevate uurimisküsimuste konteksti: tasuvuspunkti analüüs (ptk 4.3) näitab,

millise teenusemahu juures koordineerimise püsikulu end ära tasub, ning stsenaariumite võrdlus (ptk

4.2) näitab, mis juhtuks, kui sama tööd teeksid koosseisulised töötajad.

4.1.2. Taastav õigus

Taastava õiguse vabatahtlike kaasamise aastane kogukulu on 2026. aastal hinnanguliselt 117 184 EUR.

See on kolmest teenusest ülekaalukalt suurim, mis tuleneb eelkõige koordineerimise mahust.

Tabel 3. Taastava õiguse teenuse hinnangulised kuluartiklid (2026).

Kuluartikkel Summa (EUR) Osakaal

Koordinaatorite palgakulu koos üldkuludega (1,9 FTE)

106 424 91%

Sõidukulude hüvitamine 4 726 4%

Koolitused 3 000 3%

Tänuüritus 3 035 3%

Suvekool / baasväljaõpe 0* 0%

Kokku 117 184 100%

* 2026. aastal suvekooli ei toimunud, mistõttu 2026. aasta otsekulu on 0 eurot. Alates 2027. aastast toimub suvekool igal aastal.

Suvekooli hinnanguline kulu on 2027. aastal 16 500 eurot ning järgnevate aastate kulu on mudelis indekseeritud

tarbijahinnaindeksi prognoosi alusel.

Taastava õiguse kulustruktuuri kõige silmatorkavam tunnus on koordineerimise domineeriv osakaal –

91% kogukulust. 1,9 FTE koordineerimist teenindab 105 lepingulist vabatahtlikku (sh 64 aktiivset) ja 82

juhtumit aastas. Otsesed vabatahtlike kulud (sõit, koolitused, tänuüritus) moodustavad vaid 9% ehk

umbes 10 800 EUR – see on summa, mis kuluks vahetult vabatahtlike toetamiseks isegi ilma

koordineerimiseta.

Kulude tõlgendamisel on oluline arvestada, et kaudne kulu (koordineerimine) on püsikulu, mis ei sõltu

otseselt teenusemahtude muutumisest. Koordinaatorid tegelevad lisaks juhtumite jagamisele ka

vabatahtlike värbamise, koolitamise ja hoidmisega – need tegevused on vajalikud süsteemi

ülalpidamiseks sõltumata sellest, kas aastas menetletakse 50 või 150 juhtumit.

4.1.3. Ohvriabi põhiteenus (endine MARAC)

Ohvriabi põhiteenuse vabatahtlike kaasamise aastane kogukulu on 2026. aastal hinnanguliselt 16 008

EUR.

Tabel 4. Ohvriabi põhiteenuse hinnangulised kuluartiklid (2026).

Kuluartikkel Summa (EUR) Osakaal

Koordinaatori palgakulu koos üldkuludega (10% FTE)

5 601 35%

Lõpparuanne 30

OA töötajate kulu VT koordineerimiseks (2,5% × 4 töötajat)

5 200 32%

Väljaõpe (MARAC e-kursus + kontaktpäev)

400 3%

Muud VT otsekulud (sidekulud, sõit, tänuüritus, üritused)

3 562 22%

Väljaõppe korraldamise tööajakulu

1 245 8%

Kokku 16 008 100%

Ohvriabi põhiteenuse kulustruktuur on tasakaalustatum kui taastava õiguse puhul – koordineerimise

osakaal on 67% (10 801 EUR), otsesed vabatahtlike kulud 33% (5 207 EUR). Koordineerimine on

kahekihiline: pühendatud koordinaator (10% FTE) ning neli ohvriabi töötajat, kes igaüks panustavad

umbes 2,5% oma tööajast vabatahtlike juhendamisse.

Ohvriabi põhiteenuse puhul väärib erilist tähelepanu kulu ja mahu suhe. 16 008 EUR aastakuluga

toetatakse vaid 93 töötundi aastas, mis annab kuluks vabatahtliku panustatud tunni kohta 172 EUR. See

on kolmest teenusest kõrgeim ühikukulu ja viitab sellele, et süsteemi püsikulud on praeguse

teenusemahu juures ebaproportsionaalselt suured.

4.1.4. Vaimse tervise veebinõustamine

Veebinõustamise vabatahtlike kaasamise aastane kogukulu on 2026. aastal hinnanguliselt 12 362 EUR,

mis on kolmest teenusest väikseim.

Tabel 5. Vaimse tervise veebinõustamise teenuse hinnangulised kuluartiklid (2026).

Kuluartikkel Summa (EUR) Osakaal

Juhtivspetsialisti palgakulu koos üldkuludega (10% FTE)

5 404 44%

Nõustaja palgakulu koos üldkuludega (10% FTE)

5 200 42%

Sisekoolitus 1 296 10%

Tänuüritus 462 4%

Kokku 12 362 100%

Veebinõustamise kulustruktuur on lihtsaim – puuduvad sõidukulud (teenus on veebipõhine) ja

eraldiseisvad väljaõppekulud. Koordineerimise osakaal on 86% (10 604 EUR), otsesed kulud vaid 14%

(1 758 EUR). Koordineerimine on jagatud kahe inimese vahel (juhtivspetsialist ja nõustaja, kumbki

ligikaudu 10% FTE).

Kuigi absoluutsummas on veebinõustamine odavaim, on oluline arvestada, et teenusemaht on võrreldav

– 537 tundi aastas (179 nõustamist). See annab kuluks vabatahtliku tunni kohta vaid 23 EUR, mis on

oluliselt madalam kui taastava õiguse (96 EUR) ja ohvriabi põhiteenuse (172 EUR) puhul. Madalat

Lõpparuanne 31

ühikukulu selgitab eelkõige kergem koordineerimismudel (0,2 FTE vs 1,9 FTE taastaval õigusel)

teenusemahu juures, mis on piisavalt suur püsikulude jaotusel.

4.2. Teenuse osutamise kuluvõrdlus vabatahtlike ja SKA töötajate

lõikes

Selle küsimuse vastamiseks modelleeritakse Alternatiiv 2 ehk stsenaarium, kus vabatahtlikke ei kaasata

ja sama teenusemahtu katavad SKA koosseisulised ohvriabi töötajad. Võrdlus näitab, mis on

vabatahtlike süsteemi „alternatiivkulu" – kui palju maksaks sama töö tegemine ilma vabatahtliketa.

4.2.1. Koondvõrdlus: millal tasub VT, millal koosseisuline?

Tabel 6. Teenuse koondvõrdlus - vabatahtlikud ja koosseisulised.

Näitaja Taastav õigus Ohvriabi põhiteenus VT veebinõustamine

VT-dega (baas) aastane kulu

117 184 EUR 16 008 EUR 12 362 EUR

OA töötajatega (Alt 2) aastane kulu

56 746 EUR 2 688 EUR 25 999 EUR

Sääst vs baas (aastas) 60 438 EUR 13 320 EUR −13 637 EUR

Kulu vabatahtliku tunni kohta

96 EUR 172 EUR 23 EUR

Kulu tunni kohta: OA töötaja

29 EUR 29 EUR 29 EUR

Koondvõrdlusest joonistub välja selge muster:

• Taastav õigus ja ohvriabi põhiteenus: VT-de kaasamine on kuluvaates kallim kui sama töö tegemine

koosseisuliste spetsialistidega. Erinevus tuleneb koordineerimise püsikulust, mis ei ole

teenusemahuga proportsioonis. Nende teenuste puhul peab VT-de kaasamine olema põhjendatud

kvalitatiivse väärtusega (ligipääsetavus, kogukonnaperspektiiv, erapooletus), mitte kuluefektiivsusega.

• Veebinõustamine: VT-de kaasamine on kuluvaates mõistlik. Koordineerimismudel on kerge,

teenusemaht piisav ja vabatahtlike professionaalne taust tagab kvaliteedi.

Järgnev peatükk (4.3) kvantifitseerib seda mustrit täpsemalt: tasuvuspunkti analüüs näitab, mitu tundi

peaksid vabatahtlikud panustama, et VT süsteemi ülalpidamine end kuluvaates ära tasuks.

Lõpparuanne 32

4.2.2. Taastav õigus

Taastava õiguse Alternatiiv 2 eeldab, et 1 220 tundi teenust aastas osutaksid ohvriabi peaspetsialistid.

Koordineerimiskulu (1,9 FTE) langeb ära, sest töötajad juhivad juhtumeid ise. Samuti kaovad koolituste,

tänuürituste ja suvekooli kulud. Sõidukulud jäävad alles, sest kohtumine osapoolega eeldab endiselt

kohalesõitu.

Tabel 7. Taastav õigus - vabatahtlikud ja koosseisulised.

VT-dega (baas) OA töötajatega (Alt 2)

Aastane kogukulu 117 184 EUR 56 746 EUR

Kulu teenustunni kohta 96 EUR 47 EUR

Sääst vs baas (aastas) - 60 438 EUR

Sääst vs baas (2027–2030) - ~334 000 EUR

Ilma vabatahtliketa oleks taastava õiguse teenuse osutamine umbes poole soodsam. Erinevus tuleneb

peaaegu täielikult koordineerimiskulust: 1,9 FTE koordineerimist (106 424 EUR) asendub 1,0 FTE

koosseisulise töötaja koormusega (52 020 EUR kogukuluna). Kuna taastava õiguse metoodika eeldab

iga vahenduse juures kahe vahendaja osalust, jaotub see koormus praktikas eelduslikult kahe

peaspetsialisti vahel. Kuluarvestuse seisukohast on tulemus sama – oluline on koondkoormus (1,0 FTE),

mitte selle täpne jaotus isikute vahel.

See ei tähenda, et vabatahtlikest loobumine oleks automaatselt mõistlik. Alternatiiv 2 eeldab, et

ohvriabi töötajatel on vaba ajaressurss 1 220 tunni teenuse osutamiseks. Tegelikkuses on ohvriabi

töötajad intervjuude põhjal juba praegu kõrge töökoormusega ning lisatunnid nõuaksid kas täiendavat

värbamist või teiste tööülesannete vähendamist. Lisaks kaoks taastava õiguse puhul oluline kvalitatiivne

element – vabatahtlikud toovad konfliktivahendamisse kogukonnaperspektiivi ja erapooletust, mida ühel

koosseisulisel teenistujal on keerulisem tagada.

4.2.3. Ohvriabi põhiteenus (MARAC)

Ohvriabi põhiteenuse Alternatiiv 2 on kolmest teenusest kõige lihtsam: 93 tundi aastas jaotatakse

olemasolevate ohvriabi töötajate vahel ilma täiendava värbamiseta. Asenduskulu on 93 tundi × 28,9

EUR/h = 2 688 EUR aastas.

Tabel 8. Ohvriabi põhiteenus - vabatahtlikud ja koosseisulised.

VT-dega (baas) OA töötajatega (Alt 2)

Aastane kogukulu 16 008 EUR 2 688 EUR

Kulu teenustunni kohta 172 EUR 29 EUR

Sääst vs baas (aastas) – 13 320 EUR

Lõpparuanne 33

Sääst vs baas (2027–2030) – ~58 000 EUR

MARAC-teenuse puhul on erinevus kõige dramaatilisem: VT-dega süsteemi ülalpidamine maksab kuus

korda rohkem kui sama töö tegemine ohvriabi töötajatega. 93 tunni teenuse mahust oleks võimalik katta

olemasolevate töötajate tööajaga – see moodustab vaid ~0,05 FTE koormust (93h / 1800h).

See ei tähenda, et ohvriabi põhiteenuse vabatahtlikel puudub väärtus. Vabatahtlikud pakuvad

kogukonnapõhist tuge ja nende kaasamine võimaldab ohvritel saada abi inimeselt, kes ei ole

ametiasutuse esindaja. Kuid üksnes kuluvaatest on praegune mudel – 16 008 EUR aastas 93 tunni

teenindamiseks – ebaefektiivne.

4.2.4. Vaimse tervise veebinõustamine

Veebinõustamise Alternatiiv 2 on teistest teenustest põhimõtteliselt erinev. Kuna vabatahtlikud nõustajad

on sisuliselt professionaalid, on nende asendamine koosseisulise töötajaga samaväärne 0,5 FTE

koormuse lisamisega olemasolevale nõustajale (0,5 FTE-lt 1,0 FTE-le). See tähendab, et asenduskulu ei

ole marginaalne lisatunni kulu, vaid täisväärtusliku tööjõukulu tõstmine.

Tabel 9. Vaimse tervise veebinõustamine - vabatahtlikud ja koosseisulised.

VT-dega (baas) OA töötajatega (Alt 2)

Aastane kogukulu 12 362 EUR 25 999 EUR

Kulu nõustamise kohta 69 EUR 145 EUR

Sääst vs baas (aastas) – -13 637 EUR (lisakulu)

Sääst vs baas (2027–2030) – ~ -60 000 EUR (lisakulu)

Veebinõustamine on ainuke teenus, kus vabatahtlike kaasamine on odavam kui koosseisuliste

töötajatega asendamine. VT-dega maksab teenus 12 362 EUR aastas, ilma VT-deta 25 999 EUR –

lisakulu 13 637 EUR aastas ehk kumulatiivselt ~60 000 EUR nelja aasta jooksul.

See tulemus on loogiline: veebinõustamise vabatahtlike koordineerimismudel on kerge (0,2 FTE, 10 604

EUR), samas kui teenusemaht on piisavalt suur (537 tundi / 179 nõustamist). Koosseisulise nõustaja

palkamine sama mahu katmiseks maksaks rohkem kui vabatahtlike süsteemi ülalpidamine. Lisaks on

veebinõustamise vabatahtlikud professionaalse taustaga, mis tähendab, et teenuse kvaliteet ei erine

oluliselt koosseisulise töötaja omast.

4.3. Tasuvuspunkt ja vajalik teenusmaht

Käesolev peatükk vastab uurimisküsimustele 3 ja 5, mis on sisuliselt sama küsimuse kaks tahku: (3) kui

palju tunde peavad vabatahtlikud panustama, et teenuse osutamine oleks majanduslikult tasuv, ja (5)

Lõpparuanne 34

millise tundide hulga puhul muutub vabatahtlike kaasamine kuluefektiivsemaks võrreldes koosseisuliste

töötajatega.

4.3.1. Tasuvuspunkti loogika

Tasuvuspunkt (break-even) on tunnimäär, millest alates vabatahtlike süsteemi ülalpidamine on odavam

kui sama mahu teenindamine ohvriabi töötajatega. Arvutuse loogika on järgmine:

• Vabatahtlike süsteemi püsikulud (koordineerimine, koolitused, tänuüritus) tekivad sõltumata sellest,

kas vabatahtlikud teevad 1 tunni või 1 000 tundi tööd.

• Iga tund, mille vabatahtlik teeb, „säästab" ühe tunni ohvriabi töötaja aega. Selle tunni väärtus on OA

töötaja tunnihind (28,9 EUR 2026. aastal).

• Tasuvuspunkt = püsikulud / OA tunnihind. See näitab, mitu tundi peavad vabatahtlikud panustama, et

„säästetud" OA tunnid kataksid VT süsteemi ülalpidamise kulu.

Kui vabatahtlikud panustavad rohkem tunde kui tasuvuspunkt, on VT süsteem kuluefektiivne. Kui vähem

– on odavam teenindada sama mahtu koosseisuliste töötajatega.

4.3.2. Koondvõrdlus: kolm teenust tasuvuspunkti teljel

Tabel 10. Teenuste tasuvuspunktide koondvõrdlus.

Näitaja Taastav õigus Ohvriabi põhiteenus VT veebinõustamine

Tasuvuspunkt (tundi) 4 178 554 428

Praegune maht (tundi) 1 220 93 537

Maht vs tasuvuspunkt 29% 17% 125%

Hinnang Kaugel tasuvusest Kaugel tasuvusest Tasuv

Tasuvuspunkti analüüs kinnitab eelmistes peatükkides välja joonistunud mustrit: veebinõustamine on

ainuke teenus, kus vabatahtlike kaasamine on kuluvaates põhjendatud. Taastava õiguse ja ohvriabi

põhiteenuse puhul on teenusemahud tasuvuspunktist kaugel – vastavalt 29% ja 17% vajalikust

tasemest.

See ei tähenda, et taastav õigus ja ohvriabi põhiteenus peaksid automaatselt vabatahtlikest loobuma.

Tasuvuspunkt mõõdab ainult kuluefektiivsust – vabatahtlike kaasamisel on ka sotsiaalseid ja

kvalitatiivseid kasusid (kogukonnaperspektiiv, ligipääsetavus, erapooletus), mida rahaline tasuvuspunkt

ei kajasta. Neid kasusid käsitletakse peatükis 5.

Lõpparuanne 35

Samas annab tasuvuspunkti analüüs selge suunise: teenustes, kus VT süsteem end kuluvaates ära ei

tasu, tuleb kas (a) oluliselt tõsta teenusemahtu, (b) vähendada koordineerimise püsikulusid (Alternatiiv 1

suunas), või (c) aktsepteerida, et VT-de kaasamine on teadlik investeering teenuse kvaliteeti ja

kogukondlikku mõjusse, mitte kuluoptimeerimine.

4.3.3. Taastav õigus

Tabel 11. Tasuvuspunkt - taastav õigus.

Näitaja 2026

Püsikulud (koordineerimine + suvekool kesk. + koolitused + tänuüritus)

120 708 EUR

OA töötaja tunnihind 28,9 EUR/h

Tasuvuspunkt 4 178 tundi (250 juhtumit)

Praegune teenusemaht 1 220 tundi (82 juhtumit)

Praegune maht vs tasuvuspunkt 29%

Taastava õiguse vabatahtlikud katavad praegu vaid 29% tasuvuspunktist. Selleks, et VT süsteem

end kuluvaates ära tasuks, peaks vabatahtlike teenusemaht kasvama praeguselt 1 220 tunnilt 4 178

tunnile – ehk enam kui kolmekordseks. See tähendaks 250 juhtumit aastas praeguse 73 töösse läinud

juhtumi asemel.

Enam kui kolmekordne mahukasvatus ei ole realistlik ilma süsteemi põhjaliku ümberkorraldamiseta.

Intervjuudest selgus, et juhtumite arvu piiravad tegurid (suunamiste arv prokuratuurist, osapoolte

nõusolek, geograafiline kättesaadavus) ei ole SKA otseses kontrollis. Seetõttu ei ole taastava õiguse

puhul mõistlik oodata, et VT süsteem end praeguse kulustruktuuri juures kuluvaates ära tasub.

Alternatiiv 1 (parendatud mudel) pakub siin osalist lahendust: koordineerimise optimeerimine 1,9 FTE-lt

1,0 FTE-le, fookus 30 aktiivsele vabatahtlikule ning tänuürituse kulude vähendamine langetaks püsikulud

120 708 EUR-lt umbes 61 000 EUR-le. See tooks tasuvuspunkti alla ~2 200 tunni (130 juhtumit) – mis on

endiselt kõrgem kui praegune maht, kuid oluliselt realistlikum sihtmärk.

4.3.4. Ohvriabi põhiteenus (MARAC)

Tabel 12. Tasuvuspunkt – ohvriabi põhiteenus.

Näitaja 2026

Püsikulud (kogu VT kulubaas) 16 008 EUR

OA töötaja tunnihind 28,9 EUR/h

Tasuvuspunkt 554 tundi

Praegune teenusemaht 93 tundi

Praegune maht vs tasuvuspunkt 17%

Lõpparuanne 36

Ohvriabi põhiteenuse vabatahtlikud katavad praegu vaid 17% tasuvuspunktist – see on kolmest

teenusest madalaim. Tasuvuspunktini jõudmiseks peaks teenusemaht kasvama 93 tunnilt 554 tunnile –

kuuekordne kasv.

Kuuekordset mahukasvu piirab eelkõige nõudluse pool: intervjuudest selgus, et teenusesaajad sageli ei

soovi vabatahtlike kaasamist, eelistades koolitatud ametnikke. Lisaks on vabatahtlike aktiivsuse määr

vaid 19% – 52 lepingulisest vabatahtlikust osutab teenust aktiivselt umbes 10.

Alternatiiv 1 (parendatud mudel) vähendab vabatahtlike arvu 20-le, tõstab aktiivsust ja eeldab 300-

tunnist teenusemahtu. Ka selle parendatud mudeliga jääb maht tasuvuspunktist kaugele (300h vs

~406h), kuid vahe on oluliselt väiksem kui baasstsenaariumis.

4.3.5. Vaimse tervise veebinõustamine

Tabel 13. Tasuvuspunkt - vaimse tervise veebinõustamine.

Näitaja 2026

Püsikulud (kogu VT kulubaas) 12 362 EUR

OA töötaja tunnihind 28,89 EUR/h

Tasuvuspunkt 428 tundi (143 nõustamist)

Praegune teenusemaht 537 tundi (179 nõustamist)

Praegune maht vs tasuvuspunkt 125%

Veebinõustamine on ainuke teenus, kus praegune teenusemaht ületab tasuvuspunkti. 537 tundi

on 25% rohkem kui tasuvuspunktiks vajalik 428 tundi. See tähendab, et vabatahtlike süsteemi

ülalpidamine (12 362 EUR) on odavam kui sama mahu teenindamine koosseisulise nõustajaga, ja seda

juba praegusel teenusaastal.

Veebinõustamise edukuse taga on kolm tegurit:

• Kerge koordineerimismudel – 0,2 FTE (10 604 EUR) on kolmest teenusest madalaim

koordineerimiskulu suhtena teenusemahtu.

• Piisav teenusemaht – 537 tundi aastas jagab püsikulud piisavalt laiali, et ühikukulu (23 EUR/h) jääks

OA tunnihinnast (29 EUR/h) madalamaks.

• Sõidukulude puudumine – teenus on täielikult veebipõhine, mistõttu muutuvkulud on praktiliselt nullis.

Tasuvuspunkti „puhver" on siiski suhteliselt kitsas – kui teenusemaht langeks 428 tunnist allapoole (nt

120 nõustamist 179 asemel), ei oleks süsteem enam kuluefektiivne. See rõhutab vajadust hoida

vabatahtlike aktiivsust ja teenusemahtu praegusel tasemel.

Lõpparuanne 37

4.4. Teenuste omavaheline kulutõhususe võrdlus

See peatükk toob kokku eelnevate peatükkide tulemused ja kõrvutab kolme teenust süstemaatiliselt.

Eesmärk on anda SKA-le tervikpilt vabatahtlike kaasamise kuluefektiivsusest teenuste lõikes ning

tuvastada, millised korralduslikud tegurid selgitavad teenuste vahelisi erinevusi. Detailsed numbrid on

esitatud kulumudeli koondvaate lehel (Lisa 1).

4.4.1. Koondvõrdlus – kolm teenust kõrvuti

Allolevas tabelis on toodud kolme vaadeldava teenuse kuulutõhususe koondnäitajad kõrvuti.

Tabel 14. Kulutõhususe koondnäitajad.

Näitaja Taastav õigus Ohvriabi põhiteenus VT veebinõustamine

Teenusemaht (tundi/a) 1 220 93 537

VT-de arv (lepinguga / aktiivsed)

105 / ~64 52 / ~10 16 / ~5

Aktiivsuse määr 61% 19% 30%

Koordineerimise FTE 1,9 ~0,2 0,2

Aastane kogukulu (2026, EUR)

117 184 16 008 12 362

sh koordineerimise osakaal

91% 67% 86%

Kulu VT tunni kohta (EUR)

96 172 23

Koordineerimise kulu VT tunni kohta (EUR)

87 116 20

Koordineerimise FTE 1 000 VT tunni kohta

1,56 2,15 0,37

Tasuvuspunkt (tundi) 4 178 554 428

Praegune maht vs tasuvuspunkt

29% 17% 125%

4.4.2. Mis selgitab erinevusi?

Koondtabelist ilmneb, et kolme teenuse kulutõhusus erineb märkimisväärselt: VT tund maksab ohvriabi

põhiteenuses 172 EUR, taastavas õiguses 96 EUR ja veebinõustamises 23 EUR. Erinevust selgitavad

kolm tegurit.

1. Koordineerimise efektiivsus. Kõige kõnekam mõõdik on koordineerimise FTE 1 000 VT tunni kohta:

veebinõustamise puhul teenindab 0,2 FTE koordineerimist 537 tundi teenust (0,37 FTE/1 000h), samas

Lõpparuanne 38

kui ohvriabi põhiteenuse puhul teenindab ~0,2 FTE vaid 93 tundi (2,15 FTE /1 000h) ja taastavas

õiguses 1,9 FTE teenindab 1 220 tundi (1,56 FTE /1 000h). Veebinõustamise koordineerimine on seega

4-6 korda efektiivsem kui teiste teenuste oma.

2. Teenusemahu ja püsikulude suhe. Kõigi teenuste kulustruktuuris domineerivad püsikulud

(koordineerimine). Teenuse kuluefektiivsus sõltub sellest, kui suurele teenusemahule need püsikulud

jaotuvad. Veebinõustamise 537 tundi on piisav 12 362 EUR püsikulu mõistlikuks jagunemiseks (23

EUR/h). Ohvriabi põhiteenuse 93 tundi on liiga väike 16 008 EUR püsikulu katmiseks (172 EUR/h).

3. Teenuse iseloom ja muutuvkulud. Veebinõustamine on täielikult veebipõhine – puuduvad

sõidukulud, ruumivajadus ja füüsilise kohtumise logistika. Taastava õiguse puhul on sõidukulud (4 726

EUR/a) ja suvekooli kulu (~16 500 EUR/a) olulised lisakulud. Ohvriabi põhiteenuses tekivad muutuvkulud

sidekulude ja sõitude näol.

4.4.3. Stsenaariumite koondvõrdlus

Allolev tabel kõrvutab iga teenuse alternatiivstsenaariumid 2026. aasta kulude ja 2027-2030 kumulatiivse

vaate alusel.

Tabel 15. Mudeldatud stsenaariumite koondvõrdlus.

Stsenaarium (2026 kulu, EUR)

Taastav õigus Ohvriabi MARAC VT veebinõustamine

Baas (tänane mudel) 117 184 16 008 12 362

Alt 1: Parendused 65 534 11 719 17 506

Alt 2: OA töötajatega 56 746 2 688 25 999

Alt 3: Turult ostmine – – 19 726

Stsenaariumite võrdlus toob välja teenuste erineva kululoogika:

• Taastav õigus: Alt 1 (parendused) ja Alt 2 (koosseisulised) on mõlemad baasist oluliselt odavamad.

Suurim sääst tuleb koordineerimise optimeerimisest (1,9 FTE-lt 1,0 FTE-le). Alt 2 on küll kõige

odavam (56 746 EUR), kuid tähendaks täielikku loobumist vabatahtlike kogukonnamudelist.

• Ohvriabi põhiteenus: Alt 2 (koosseisulised) on oluliselt odavam (2 688 vs 16 008 EUR). Isegi Alt 1 (11

719 EUR) jääb kuluvaates kallimaks kui lihtsalt OA spetsialistidega teenuse osutamine. See on

teenus, kus kuluargument VT kaasamiseks on nõrgim.

• VT veebinõustamine: siin on loogika vastupidine – VT mudel (baas, 12 362 EUR) on odavam kui kõik

alternatiivid. Alt 1 (17 506 EUR) on kallim, sest lisanduvad kvaliteedikulud (väline koolitus,

Lõpparuanne 39

supervisioon, tehniline lahendus). Alt 2 (25 999 EUR) ja Alt 3 (19 726 EUR) on mõlemad kallimad.

See on teenus, kus VT mudel on ka majanduslikult parim valik.

4.4.4. Peamised järeldused

Kolme teenuse kõrvutamine toob välja kolm keskset järeldust.

1. Esiteks, teenused ei ole omavahel otseselt võrreldavad. Taastav õigus, MARAC ja

veebinõustamine erinevad nii vabatahtlike profiili, teenuse sisu, koordineerimismudeli kui ka

mahu poolest. „Keskmine" näitaja kolme teenuse kohta oleks eksitav – iga teenust tuleb hinnata

oma kontekstis.

2. Teiseks, kulutõhususe võti on koordineerimise efektiivsus, mitte vabatahtlike arv.

Veebinõustamine tõestab, et 0,2 FTE koordineerimisega on võimalik teenindada 537 tundi

teenust kuluefektiivselt. Ohvriabi põhiteenuse puhul kulub sama 0,2 FTE ainult 93 tunni

teenindamisele. Taastav õigus kasutab 1,9 FTE-d 1 220 tunnile – koordineerimine on olemas,

aga see on üledimensioneeritud praeguse mahu jaoks.

3. Kolmandaks, veebinõustamine on ainuke teenus, kus VT-de kaasamine on igast

vaatenurgast kuluefektiivne – odavam kui ametnikud (Alt 2), odavam kui turult ostmine (Alt 3) ja

ületab tasuvuspunkti (125%). Taastava õiguse ja ohvriabi põhiteenuse puhul peab VT-de

kaasamine olema põhjendatud kvalitatiivse väärtusega (vt ptk 5), sest üksnes kuluvaatest oleks

koosseisuliste teenistujatega teenuse osutamine odavam.

Lisa 1 koondvaate leht sisaldab kõiki eespool esitatud numbreid interaktiivsete valemitena ning

graafikuid, mis visualiseerivad teenuste vahelisi erinevusi.

Lõpparuanne 40

5. Vabatahtlike kaasamise lisaväärtus, mõju ja riskid

5.1. Hindamisraam

Vabatahtlike kaasamise lisaväärtust, mõju ja riske tuleb hinnata teenusepõhiselt, sest taastava õiguse,

ohvriabi põhiteenuse ja vaimse tervise veebinõustamise eesmärk, sihtrühm, töökorraldus, vabatahtlike

roll ja riskitase on erinevad. Vabatahtlike kaasamise põhjendatus ei sõltu ainult sellest, kas vabatahtliku

tööpanus on rahaliselt soodsam kui spetsialisti tööaeg. Sama oluline on hinnata, kas vabatahtlik loob

teenuses sellist väärtust, mida ametnikupõhine või ainult koosseisuliste töötajate mudel samal

kujul ei võimalda.

Vabatahtlike lisaväärtus võib avalduda mitmel viisil. Osa väärtusest on seotud teenuse

kättesaadavuse ja paindlikkusega, näiteks võimalusega pakkuda tuge piirkondades või ajal, kus

spetsialistide ressurss on piiratud. Osa väärtusest on sotsiaalne ja kvalitatiivne, näiteks inimlik kontakt,

kogukondlik mõõde, usalduse tugevdamine, emotsionaalne ja praktiline tugi, taastava õiguse mõtteviisi

levitamine või teenusesaaja toetamine olukorras, kus formaalne teenusesuhe üksi ei kata kõiki vajadusi.

Osa väärtusest võib olla töökorralduslik, kui vabatahtlik toetab spetsialisti selgelt piiritletud ülesandes ja

aitab vähendada spetsialisti koormust ilma kvaliteeti või vastutust ohustamata.

Samal ajal ei teki vabatahtlike kaasamise lisaväärtus automaatselt. Vabatahtlike kasutamine eeldab

rollide selgust, sobivuse hindamist, väljaõpet, juhendamist, kvaliteedikontrolli, andmekaitse põhimõtete

järgimist ning vabatahtlike motivatsiooni hoidmist. Kui vabatahtliku roll on ebaselge, aktiivsus madal või

koordineerimise püsikulu suur, võib vabatahtlike kaasamine muutuda teenuse jaoks vähe mõjusaks või

ebaproportsionaalselt ressursimahukaks. Seetõttu hinnatakse vabatahtlike kaasamist üheaegselt

lisaväärtuse, mõju, kasutegurite, riskide ja korraldusliku juhitavuse kaudu.

Teenusepõhine SWOT-analüüs koondab iga teenuse puhul vabatahtlike kaasamise tugevused,

nõrkused, võimalused ja ohud. Tugevused kirjeldavad olemasolevat või selgelt tuvastatavat väärtust,

mida vabatahtlikud teenusele loovad. Nõrkused kirjeldavad praeguse mudeli sisemisi piiranguid, näiteks

rolli ebaselgust, madalat aktiivsust või suurt koordineerimiskoormust. Võimalused kirjeldavad realistlikke

arendussuundi, mille kaudu vabatahtlike rolli saaks paremini kasutada. Ohud kirjeldavad riske, mis

võivad realiseeruda juhul, kui vabatahtlike kaasamist laiendatakse või jätkatakse ilma piisava juhtimis- ja

kvaliteediraamita.

Teenuse kvaliteedi ja rahulolu mõju hindamisel tuleb arvestada, et teenusesaajate rahulolu kohta ei

olnud kõigi teenuste lõikes võrreldavaid ja süsteemselt kogutud andmeid. Seetõttu tugineb hinnang

peamiselt intervjuudes kogutud spetsialistide, koordinaatorite ja vabatahtlike sisendile, teenuste

korraldusmudeli analüüsile ning tuvastatud riskidele ja kasuteguritele. Järeldusi tuleb käsitada kvaliteedi

ja rahulolu eelduste ning võimalike mõjude hinnanguna, mitte teenusesaajate rahulolu kvantitatiivse

mõõtmisena.

Lõpparuanne 41

5.2. Teenusteülene mõju ja kasutegurid

Teenuse kättesaadavus ja piirkondlik kaetus

Vabatahtlikud võimaldavad teenuse osutamist kohtades ja aegadel, kus SKA koosseisulised

töötajad ei ole kättesaadavad. Intervjuudes toodi korduvalt esile, et vabatahtlikud laiendavad teenuse

geograafilist katvust – eriti väljaspool Tallinna ja Harjumaad, kus ohvriabi töötajad ei ole alati kohapeal

saadaval. Vabatahtlikud võimaldavad pakkuda teenust piirkondades, kus kohalikel ohvriabitöötajatel ei

ole piisavalt valmidust või aega teenust pakkuda (sh nt ka töövälisel ajal). Samuti aitab laiem

geograafiline katvus teoreetiliselt vähendada ka teenuse osutamiseks vajalike autosõitude aega.

Veebinõustamise puhul on geograafiline barjäär veebipõhise vormi tõttu kõrvaldatud, kuid vabatahtlikud

suurendavad ajalist kättesaadavust – teenust on võimalik pakkuda ka õhtusel ajal ja nädalavahetustel,

mil koosseisulised nõustajad ei tööta. See on oluline, kuna vaimse tervise muredega inimesed otsivad

abi sageli just töövälisel ajal.

Kogukonnaperspektiiv ja erapooletus

Vabatahtlikud ei ole ametiasutuse esindajad. See on oluline kvalitatiivne eelis, mida rahalises mudelis

ei saa kajastada. Intervjuudest selgus, et teenusesaajad on kohati avatumad inimesega, kes ei esinda

riiki – see kehtib eriti taastava õiguse puhul, kus vahendaja erapooletus on teenuse tuumik.

Intervjueeritavad rõhutasid, et vabatahtlikud toovad konfliktilahendusse kogukonnaperspektiivi – nad

tunnevad kohalikke olusid ja suudavad luua usaldusliku suhte osapoolega, mida ametnikul on

keerulisem saavutada. Ohvriabi põhiteenuses kirjeldati olukorda, kus vabatahtliku tugiisiku kaasamine

võimaldab ohvril saada emotsionaalset tuge inimeselt, kes ei ole seotud menetluse ega asutusega.

Intervjueeritavad tõdesid, et mõnedel juhtudel on teatud väga kompetentsed tugiisikud olnud

asendamatud – nad tundsid valdkonda ja teenusesaaja usaldas neid.

Spetsialistide koormuse hajutamine

Vabatahtlikud võtavad osa koormusest spetsialistidelt. Kuigi eelnevatest peatükkidest ilmnes, et

praeguse mahu juures on see efekt väike (nt ohvriabi põhiteenuses 93 tundi ehk ~0,05 FTE), on

põhimõtteline mehhanism olemas: iga tund, mille vabatahtlik töötab, on tund, mida koosseisulisele

töötajale ei tule. Intervjuudes rõhutati, et ilma vabatahtliketa jääks osa teenuseid pakkumata või liiguks

koormus juba niigi ülekoormatud peaspetsialistidele. Ohvriabi töötajad kirjeldasid, et teatud juhtudel

kasutavad nad vabatahtlikke teadlikult oma koormuse vähendamiseks – eriti keerulisemate juhtumite

puhul, kus pikaajaline emotsionaalne tugi on vajalik, kuid ametnikul puudub selleks ajaressurss.

Veebinõustamises on see efekt kõige selgem: 179 nõustamist aastas (537 tundi) on maht, mida ilma

vabatahtliketa peaks katma 0,3 FTE koosseisulist nõustajat. See on märkimisväärne ressurss, mida

vabatahtlikud tasuta pakuvad.

Lõpparuanne 42

Taastava õiguse väärtuste levik kogukonnas

Taastava õiguse teenuse puhul ilmnes intervjuudest oluline kasu: vabatahtlikud kannavad ja

levitavad taastava õiguse väärtusi oma kogukonnas. Intervjueeritavad kirjeldasid, kuidas nad

rakendavad konfliktilahendusvõtteid oma igapäevatöös – koolides, noorsootöös, kolleegidega

suhtlemisel. Näiteks toodi välja, et Saaremaal on kõik noortega töötavad spetsialistid läbinud taastava

õiguse baaskoolituse, mis on otseselt vabatahtlike kogukonna mõju. See nn ülekande-efekt on raskesti

mõõdetav, kuid sisuliselt oluline: vabatahtlikud ei osuta ainult teenust, vaid edendavad

konfliktilahendamise kultuuri laiemalt. Intervjueeritavad rõhutasid missioonitunnet – ootust, et

panustatakse järgmise põlvkonna harimisse.

Vabatahtlike isiklik ja professionaalne areng

Intervjuudest selgus, et vabatahtlikuks olemine ei ole ainult ühepoolne panustamine – ka vabatahtlikud

ise saavad sellest kasu. Peamised kasud, mida intervjueeritavad kirjeldasid:

• Professionaalsete oskuste areng – konfliktivahenduse, nõustamise ja kriisiabi oskused, mida saab

rakendada ka oma põhitöös.

• Eneseregulatsioon ja erapooletus – oskus jääda rahulikuks ja neutraalseks ka keerulistes

olukordades, mis kandub üle igapäevaellu.

• Praktika ja kogemus – eriti veebinõustamise vabatahtlikele, kellele SKA pakub praktikaplatvormi

vaimse tervise nõustamise oskuste arendamiseks.

• Kuuluvustunne ja missioon – tunne, et panustatakse millegi olulise heaks, mis on paljude

vabatahtlike peamine motivaator.

Need kasud on olulised ka süsteemi jätkusuutlikkuse seisukohast. Rahulolev ja arenev vabatahtlik on

motiveeritum ja püsib süsteemis kauem. Intervjuudest ilmnes aga, et praegu on mitu vabatahtlikku

kaalumas lahkumist, sest tagasiside puudumine, ebaselge tulevikuvaade ja distantseerunud

koordineerimine on motivatsiooni vähendanud.

Usalduse tugevdamine riigi ja kodaniku vahel

Laiem, kuid raskesti mõõdetav kasu on see, et vabatahtlike kaasamine tugevdab usaldust avaliku

teenuse ja abivajaja vahel. Vabatahtlikud on sild kogukonna ja riigi vahel – nad näitavad, et abi on

olemas ja kättesaadav, ka siis kui ametnik kohale ei jõua. Intervjuudest ilmnes, et teenusesaajad, kes on

saanud positiivse kogemuse vabatahtlikuga, on edaspidi avatumad ka ametliku abi vastuvõtmisel. See

nn ukseavamise efekt on eriti oluline perevägivalla ohvrite puhul, kes sageli kardavad ametlikke asutusi.

Lõpparuanne 43

5.3. Taastav õigus

Lisaväärtus ja kasutegurid

Taastavas õiguses on vabatahtlike lisaväärtus seotud eelkõige kogukondliku mõõtme,

erapooletuse, kaasvahendamise ja taastava õiguse mõtteviisi kandmisega. Taastav õigus ei ole

ainult teenuse tehniline osutamine, vaid ka väärtuspõhine lähenemine, mille eesmärk on toetada

osapoolte dialoogi, vastutuse võtmist ja kahju heastamise võimalusi. Vabatahtlikud saavad sellesse tuua

kogukondliku vaate ja laiendada taastava õiguse kandepinda väljapoole ametkondlikku raamistikku.

Vabatahtlike roll võib olla eriti väärtuslik olukordades, kus nad tegutsevad spetsialisti kõrval

kaasvahendajana või toetavad taastava õiguse mõtteviisi levitamist kogukonnas, partnerite seas või

ennetustegevustes. Sellisel juhul ei seisne vabatahtliku väärtus ainult teenustundide lisamises, vaid ka

selles, et taastav õigus muutub laiemalt mõistetavaks ja kasutatavaks lähenemiseks.

Taastava õiguse kasutegur võrreldes ainult ametnikupõhise mudeliga seisneb selles, et

vabatahtlikud võivad tuua protsessi teistsuguse rollitaju. Ametnik või spetsialist kannab

professionaalset vastutust, kuid vabatahtlik võib osapoolte jaoks mõjuda kogukondliku, erapooletu ja

vähem institutsionaalse osalejana. See võib teatud juhtudel toetada dialoogi ja usalduse kujunemist.

Samas saab see väärtus avalduda ainult siis, kui vabatahtliku roll ja vastutus on selgelt piiritletud ning

juhtumivastutus jääb spetsialisti kontrolli alla.

Mõju kättesaadavusele, kvaliteedile ja rahulolule

Taastavas õiguses võib vabatahtlike kaasamine toetada teenuse kättesaadavust juhul, kui

vabatahtlikud aitavad suurendada kaasvahendamise võimekust või panustavad taastava õiguse

mõtteviisi levitamisse. Mõju kättesaadavusele ei sõltu siiski ainult vabatahtlike arvust. Oluline on ka

see, kui palju juhtumeid teenusesse suunatakse, kas juhtumid sobivad taastava õiguse lähenemiseks,

kas spetsialistidel on piisav juhendamisvõimekus ning kas vabatahtlikud on valmis ja pädevad

konkreetsetes rollides osalema.

Teenuse kvaliteedi seisukohalt võib vabatahtlike kaasamine olla positiivne, kui vabatahtlik

tegutseb selgelt piiritletud kaasrollis ja saab piisavalt juhendamist. Kvaliteeti võib toetada täiendav

vaatenurk, osapooltega töötamise kogemus, kogukondlik tunnetus ja taastava õiguse väärtuste

kandmine. Samas võib kvaliteedirisk suureneda, kui vabatahtlik hakkab täitma rolli, milleks tal ei ole

piisavat ettevalmistust või mille puhul vastutus ja otsustusõigus ei ole selgelt määratletud.

Teenuses osalejate rahulolu võib vabatahtlike kaasamisel suureneda juhul, kui vabatahtliku roll

toetab turvalist ja tasakaalustatud protsessi. Rahulolu võib väheneda, kui osapooled tajuvad

Lõpparuanne 44

protsessi ebaselgena, kui rollid ei ole arusaadavad või kui vabatahtliku kaasamine tekitab küsimusi

konfidentsiaalsuse, pädevuse või neutraalsuse kohta.

Riskid ja kitsaskohad

Taastava õiguse peamine risk on rolli ja vastutuse hägustumine. Teenus eeldab juhtumite sobivuse

hindamist, osapoolte ettevalmistamist, riskide tajumist ja protsessi juhtimist. Kui vabatahtlikule antakse

liiga suur roll ilma piisava spetsialisti juhendamise ja juhtumivastutuseta, võib teenuse kvaliteet ja

turvalisus kannatada.

Teine risk on seotud koordineerimise ja juhendamise püsikuluga. Taastava õiguse vabatahtlike

süsteem vajab juhendamist, tagasisidet, supervisiooni, rolliselgust ja aktiivsuse hoidmist. Kui

teenusemaht ei kasva või kui vabatahtlike tegelik panus jääb madalaks, võib koordineerimiskulu osutuda

teenusemahuga võrreldes suureks.

Kolmas kitsaskoht on vabatahtlike rolli muutumine ajas. Varasemas praktikas oli vabatahtlike roll

seotud aktiivsema juhtumite lahendamise ja vahendamistes osalemisega, kuid praeguses vaates näevad

vabatahtlikud end järjest enam taastava õiguse mõtteviisi kandjate ja levitajatena. See tähendab, et suur

osa vabatahtlikest ei soovi kanda aktiivset (kaas)vahendaja rolli, vaid pigem soovitakse osaleda

teadlikkuse suurendamises, väärtusruumi kujundamises ja taastava lähenemise tutvustamises. Rolli

ümbermõtestamist muudab keerukamaks ka sihtrühma muutumine – kui varem olid paljud juhtumid

seotud koolinoortega, siis nüüd jõuavad vahendamisse sagedamini prokuratuuri suunatud keerulisemad

ja mitmetahulisemad juhtumid. Selliste juhtumite käsitlemine eeldab vabatahtlike hinnangul teistsugust

ettevalmistust, suuremat kogemust ning selgemaid vastutuse ja juhendamise piire.

SWOT

Tabel 16. SWOT - taastav õigus

Tugevused/võimalused Nõrkused/ohud

Sisemised tegurid

Tugevused

Vabatahtlikud saavad tuua taastavasse õigusesse kogukondliku vaate, erapooletuse ja väärtuspõhise lisandväärtuse. Vabatahtlikud võivad toetada taastava õiguse mõtteviisi levikut ja tegutseda spetsialisti kõrval kaasvahendajana.

Nõrkused

Teenus eeldab tugevat juhtumivastutust, kvaliteedikontrolli ja spetsialisti juhendamist. Vabatahtlike roll võib jääda ebaselgeks ning koordineerimiskulu võib olla suur, kui teenusemaht ei ole piisav.

Lõpparuanne 45

Välimised tegurid

Võimalused

Spetsialisti juhitud koostöömudel võimaldab vabatahtlikke kaasata kontrollitumas ja kvaliteeti hoidvas rollis. Vabatahtlike rolli saab jagada mõtteviisi kandjateks, kogukondlikeks saadikuteks ja kaasvahendajateks.

Ohud

Rollide hägustumine, ebapiisav juhendamine, vabatahtlike passiivsus, kogenud vabatahtlike de facto juhtroll ilma süsteemse toeta ning kvaliteedirisk keerukates juhtumites.

5.4. Ohvriabi põhiteenus

Lisaväärtus ja kasutegurid

Ohvriabi põhiteenuses on vabatahtlike lisaväärtus võimalik eelkõige selgelt piiritletud

tugifunktsioonides. Vabatahtlik võib pakkuda abivajajale praktilist või emotsionaalset tuge, aidata

teenusesaajat saatmisel, toetada kontakti hoidmist või panustada ennetus- ja kogukondlikesse

tegevustesse. Selline roll võib täiendada spetsialisti tööd, kui vabatahtliku ülesanne on arusaadav nii

spetsialistile, vabatahtlikule kui ka abivajajale.

Põhiteenuse puhul ei ole vabatahtlike kasutegur võrreldes ametnikupõhise teenusekorraldusega

automaatne. Teenuse sihtrühm võib olla haavatavas olukorras ning vajada selget professionaalset

vastutust. Seetõttu saab vabatahtliku lisaväärtus avalduda eelkõige nendes tegevustes, mis ei eelda

spetsialisti otsustusvastutust, kuid võivad parandada abivajaja kogemust või toetada spetsialisti tööd.

Vabatahtlike kasutegur võib seisneda ka selles, et nad võimaldavad pakkuda inimlikumat ja

praktilisemat tuge olukordades, kus spetsialisti roll on rohkem seotud juhtumikorralduse, nõustamise

või ametliku menetlusega. Vabatahtlik võib teatud juhtudel pakkuda täiendavat kohalolu ja tuge, kuid

ainult juhul, kui rolli algus, kestus ja lõpp on selgelt määratletud.

Mõju kättesaadavusele, kvaliteedile ja rahulolule

Ohvriabi põhiteenuses võib vabatahtlike mõju kättesaadavusele olla piirkonniti erinev. Mõnes

piirkonnas võib aktiivne ja sobiva profiiliga vabatahtlik toetada teenuse praktilist kättesaadavust, teises

piirkonnas ei pruugi vabatahtlikke olla või ei pruugi nende roll teenuse vajadusega sobituda. Seetõttu ei

saa põhiteenuses vabatahtlike kaasamist käsitleda ühtse üleriigilise lahendusena ilma piirkondlikku

valmisolekut ja tegelikku aktiivsust hindamata.

Teenuse kvaliteedile võib vabatahtlik mõjuda positiivselt, kui tema panus täiendab spetsialisti

tööd ega tekita vastutuse ebaselgust. Näiteks võib vabatahtlik toetada abivajajat praktilistes

tegevustes, aidata vähendada üksildustunnet või pakkuda emotsionaalset tuge, mis ei asenda

professionaalset nõustamist. Kvaliteedirisk tekib juhul, kui vabatahtlikult oodatakse tegevusi, mis

Lõpparuanne 46

eeldavad professionaalset pädevust, või kui abivajaja ei mõista vabatahtliku ja spetsialisti rollide

erinevust.

Rahulolu võib suureneda olukordades, kus abivajaja tajub vabatahtlikku toetava, turvalise ja

arusaadavas rollis oleva inimesena. Rahulolu võib väheneda juhul, kui vabatahtliku kaasamine ei ole

abivajaja jaoks soovitud, kui vabatahtlik muutub liiga seotud osapooleks või kui kontakt ei lõpe selgete

kokkulepete alusel.

Riskid ja kitsaskohad

Ohvriabi põhiteenuse peamine risk on seotud teenusesaaja haavatavuse ja vabatahtliku

rollipiiridega. Kui vabatahtlik puutub kokku keerulises olukorras abivajajaga, peab olema selge, mida

vabatahtlik teeb, mida ta ei tee, millal tuleb kaasata spetsialist ja kuidas lõpeb vabatahtliku seotus

konkreetse juhtumiga.

Teine risk on liigse seotuse või sõltuvussuhte teke. Kui vabatahtliku kontakt abivajajaga kestab pikalt

või rolli lõpp ei ole selgelt määratletud, võib tekkida olukord, kus abivajaja ootused ületavad vabatahtliku

rolli ja pädevust. See võib olla risk nii abivajajale, vabatahtlikule kui ka SKA-le.

Kolmas kitsaskoht on seotud väikese teenusemahu ja vabatahtlike madala aktiivsusega. Kui

lepingulisi vabatahtlikke on rohkem kui tegelikke panustajaid, võib vabatahtlike süsteemi hoidmine

tekitada koordineerimiskulu, mis ei ole tegeliku teenusepanusega proportsioonis. Sellisel juhul on

põhjendatud kaaluda väiksemat, aktiivsemat ja paremini juhitud tuumikgruppi.

SWOT

Tabel 17. SWOT - ohvriabi põhiteenus

Tugevused/võimalused Nõrkused/ohud

Sisemised tegurid

Tugevused

Vabatahtlikud võivad pakkuda praktilist ja emotsionaalset tuge ning täiendada spetsialistide tööd selgelt piiritletud ülesannetes. Vabatahtlik võib toetada abivajajat olukordades, kus spetsialisti roll on kitsam või ajaliselt piiratud.

Nõrkused

Praegune madal aktiivsus ja väike teenusemaht vähendavad mudeli mõju. Vabatahtliku roll, vastutus ja suhte lõpetamise põhimõtted vajavad täpsustamist.

Välimised tegurid

Võimalused

Piirkonnapõhine piloot, väiksem aktiivne tuumikgrupp, vabatahtlike profiilide kirjeldamine, tugifunktsioonide täpsustamine ning vabatahtlike kaasamine ennetus- ja kogukondlikesse tegevustesse.

Ohud

Abivajaja ootuste ja vabatahtliku pädevuse vastuolu, liigse seotuse teke, konfidentsiaalsuse risk, spetsialistide koordineerimiskoormuse kasv ja vastutuse hägustumine.

Lõpparuanne 47

5.5. Vaimse tervise veebinõustamine

Lisaväärtus ja kasutegurid

Vaimse tervise veebinõustamises on vabatahtlike lisaväärtus seotud eelkõige professionaalse

pädevuse ja täiendava nõustamisvõimekusega. Erinevalt teenustest, kus vabatahtlik võib täita

kogukondlikku või praktilist tugifunktsiooni, eeldab veebinõustamine lisaks ohvriabi süsteemi tundmisele

ka nõustamisoskust ja vaimse tervise valdkonna teadmisi. Seetõttu ei ole vabatahtliku roll siin juhuslik

abistav roll, vaid professionaalse taustaga inimese panus ohvriabi sihtrühmale suunatud toe pakkumisel.

Vabatahtlike kasutegur võrreldes ametnikupõhise või ainult lepingulise teenuseosutamise mudeliga

seisneb selles, et vabatahtlikud võivad suurendada nõustamisvõimekust ja paindlikkust väiksema

otsese kuluga. Mudel on põhjendatud juhul, kui vabatahtlike aktiivsus püsib, koordineerimine jääb

õhukeseks ning teenuse kvaliteet, konfidentsiaalsus ja sihtrühm on selgelt määratletud.

Vabatahtlike lisaväärtus võib avalduda ka selles, et nad võimaldavad pakkuda tuge olukordades, kus

abivajaja ei vaja pikaajalist teraapiat, kuid vajab kiiresti kättesaadavat psühholoogilist tuge.

Selline roll peab olema selgelt eristatud teistest vaimse tervise teenustest ja seotud konkreetse ohvriabi

sihtrühmaga.

Mõju kättesaadavusele, kvaliteedile ja rahulolule

Vaimse tervise veebinõustamise mõju kättesaadavusele on kolme teenuse võrdluses kõige

selgemini seotud täiendava teenusevõimekusega. Veebipõhine teenus võimaldab pakkuda tuge

sõltumata inimese asukohast ning vabatahtlike kaasamine võib suurendada nõustamisaegade

kättesaadavust. Samas sõltub mõju kättesaadavusele sellest, kui palju on aktiivseid vabatahtlikke, kui

hästi toimib broneerimiskorraldus ning kas teenuse sihtrühm mõistab, kellele ja millises olukorras teenus

mõeldud on.

Teenuse kvaliteet sõltub vabatahtlike professionaalsest ettevalmistusest, juhendamisest, teenuse

piiride selgusest ja konfidentsiaalsuse tagamisest. Kui vabatahtlikul on piisav pädevus ja teenuse

eesmärk on selgelt määratletud, võib vabatahtlik pakkuda kõrge lisaväärtusega tuge. Kui teenusesse

jõuab aga järjest keerulisemaid ohvriabi juhtumeid, võib osa vabatahtlikest vajada täiendavat

ettevalmistust, juhendamist või selgemaid suunamise põhimõtteid.

Teenusesaaja rahulolu võib suureneda, kui tugi on kiiresti kättesaadav, konfidentsiaalne ja

professionaalne. Rahulolu võib väheneda juhul, kui teenuse piirid ei ole arusaadavad, kui inimene

eeldab teistsugust või pikaajalisemat tuge või kui broneerimiskorraldus tekitab katkestusi. Oluline on ka

selgitada, et veebinõustamine ei ole anonüümne teenus, kuna klient peab registreeruma, kuid

konfidentsiaalsus peab olema tagatud ja selgelt kommunikeeritud.

Lõpparuanne 48

Riskid ja kitsaskohad

Vaimse tervise veebinõustamise üks peamisi riske on seotud teenuse piiride, vabatahtlike

pädevuse ja nõustamise kvaliteedi hindamisega. Teenuse sihtrühma võivad kuuluda traumaatilisi või

kriisiolukordi kogenud inimesed, kelle abivajadus võib olla keerukam kui üldise nõustamise puhul. Samal

ajal on Sotsiaalkindlustusameti (SKA) võimalused hinnata vabatahtlike tegelikku pädevust ja nõustamise

kvaliteeti piiratud. Seetõttu tuleb vabatahtlike värbamisel, ettevalmistamisel ja juhendamisel selgelt

määratleda, milliste juhtumitega nad võivad tegeleda, millised juhtumid ületavad nende pädevuse piire

ning millal ja kuhu tuleb abivajaja edasi suunata.

Sellega seondub risk, et vabatahtlikel ei ole piisavaid teadmisi ohvriabi teenuste süsteemist ega

abivajajate suunamise põhimõtetest. Sellisel juhul ei pruugi ohvriabi valdkonda kuuluvad juhtumid

jõuda asjakohaste spetsialistide või olemasolevate spetsialiseeritud teenusteni. Riski vähendamiseks

peavad vabatahtlikud teadma olemasolevaid teenuseid, oskama ära tunda edasi suunamist vajavaid

juhtumeid ning järgima selgeid suunamisjuhiseid.

Teine risk on seotud konfidentsiaalsuse ja huvide konfliktidega. Kuna nõustajad võivad tegutseda

ka erapraksises või osutada nõustamisteenuseid muus vormis, tuleb vältida olukordi, kus teenusesaaja

suunatakse vabatahtliku veebinõustamise kaudu sama nõustaja tasulisele teenusele viisil, mis võib

kahjustada usaldust või tekitada huvide konflikti. Selle vältimiseks on vaja kehtestada selged

kokkulepped vabatahtliku rolli, teenuse piiride ja teenusesaajate edasise suunamise kohta.

Kolmas kitsaskoht on tehniline ja töökorralduslik. Kui broneerimissüsteem toimib peamiselt

koordinaatori vahendusel ning vabatahtlikel puudub paindlik võimalus oma nõustamisaegu hallata, võib

see suurendada koordineerimiskoormust ja piirata teenuse kättesaadavust. Samuti võivad

teenusesaajate mitteilmumised ja broneeringute muutmised vähendada vabatahtlike motivatsiooni ning

nõustamiseks kavandatud aja tegelikku kasutamist.

Lõpparuanne 49

SWOT

Tabel 18. SWOT - vaimse tervise veebinõustamine

Tugevused/võimalused Nõrkused/ohud

Sisemised tegurid

Tugevused

Vabatahtlikud toovad teenusesse professionaalse vaimse tervise pädevuse ja suurendavad nõustamisvõimekust. Veebipõhine formaat toetab teenuse asukohast sõltumatut kättesaadavust..

Nõrkused

Teenus sõltub väikesest aktiivsete ja piisava pädevusega vabatahtlike hulgast. Teenuse sihtrühm, piirid ja vabatahtlike roll vajavad täpsustamist.

Välimised tegurid

Võimalused

Teenuse sihtrühma selgem määratlemine, täiendavate vabatahtlike kaasamine, broneerimiskorralduse arendamine, kvaliteediinvesteeringud ja konfidentsiaalsuse kommunikatsiooni tugevdamine.

Ohud

Konfidentsiaalsuse ja huvide konflikti riskid, kliendi mitteilmumine, vabatahtlike koormuse kasv, koordineerimiskulu suurenemine ning vabatahtlike ebapiisav valmisolek keerukamate ohvriabi juhtumitega töötamiseks.

5.6. Teenuste võrdlev kokkuvõte

Kolme teenuse võrdlus näitab, et vabatahtlike lisaväärtus avaldub teenustes teatud määral

erinevalt. Taastavas õiguses on vabatahtlike panus kõige tugevamalt seotud kogukondliku mõõtme,

taastava õiguse mõtteviisi kandmise ja kaasvahendaja rolliga. Ohvriabi põhiteenuses on vabatahtlike

lisaväärtus kõige tingimuslikum ning sõltub sellest, kas vabatahtlikule leitakse selge, abivajaja

vajadustele vastav ja spetsialisti tööd toetav roll. Vaimse tervise veebinõustamises on vabatahtlike

lisaväärtus seotud eelkõige professionaalse nõustamisvõimekuse ja teenuse kättesaadavuse

suurendamisega.

Mõju kättesaadavusele on kõige otsesem vaimse tervise veebinõustamises, kus veebipõhine formaat ja

professionaalsed vabatahtlikud võivad suurendada nõustamisvõimekust. Taastavas õiguses sõltub mõju

kättesaadavusele suunamiste mahust, spetsialistide juhendamisvõimekusest ja vabatahtlike

valmisolekust kaasrollis tegutseda. Ohvriabi põhiteenuses on mõju kättesaadavusele kõige piirkondlikum

ja sõltub konkreetsete vabatahtlike olemasolust, sobivusest ja aktiivsusest.

Mõju kvaliteedile on kõigis teenustes tingimuslik. Vabatahtlikud võivad teenuse kvaliteeti tugevdada,

kui nad tegutsevad selges rollis, saavad piisavalt juhendamist ning nende panus täiendab spetsialisti

tööd. Kvaliteedirisk suureneb juhul, kui vabatahtlikule antakse liiga keeruline või ebaselge

ülesanne, kui vastutuspiirid on hägused või kui teenusesaaja ootused ei vasta vabatahtliku rollile

ja pädevusele.

Kõige suuremad riskid on seotud rollide ebaselguse, koordineerimiskoormuse ja

kvaliteedijuhtimisega. Taastavas õiguses on riskiks juhtumivastutuse hajumine. Ohvriabi põhiteenuses

Lõpparuanne 50

on riskiks abivajaja haavatavus, liigse seotuse teke ja vabatahtliku rolli ebaselgus. Vaimse tervise

veebinõustamises on riskiks konfidentsiaalsus, huvide konfliktid, vabatahtlike pädevuse sobivus ning

tehnilise töökorralduse piirangud.

Tabel 19. Koondtabel: Vabatahtlike lisaväärtus, mõju ja riskid.

Teenus Peamine lisaväärtus

Peamine risk Mõju kättesaadavusele

Mõju kvaliteedile Järeldus

Taastav õigus

Kogukondlik mõõde, erapooletus ja taastava õiguse mõtteviisi kandmine

Rolli ja juhtumivastutuse hägustumine

Mõõdukas, sõltub suunamistest ja juhendamis- võimekusest

Positiivne, kui vabatahtlik tegutseb spetsialisti juhitud rollis

Hoida ja täpsustada spetsialisti juhitud koostöömudelis

Ohvriabi põhiteenus

Praktiline ja emotsionaalne tugi selgelt piiritletud ülesannetes

Liigne seotus, rolli ebaselgus ja koordineerimiskoormus

Piiratud ja piirkonniti erinev

Tingimuslik, sõltub rollipiiridest ja juhendamisest

Testida piirkonnapõhise piloodina

Vaimse tervise veebi- nõustamine

Professionaalne lisavõimekus ja paindlik ligipääs

Konfidentsiaalsus, huvide konfliktid ja väike aktiivne tuumik

Selge, kui teenus on hästi kirjeldatud ja kommunikeeritud

Positiivne, kui pädevus, piirid ja juhendamine on tagatud

Jätkata ja täpsustada teenuse kriteeriumid

5.7. Järeldused tulevikualternatiivide kujundamiseks

Vabatahtlike kaasamise laiendamine ei ole põhjendatud üldise eesmärgina. Iga teenuse puhul tuleb

eraldi hinnata, millist lisaväärtust vabatahtlik loob, millist juhendamist ja koordineerimist see eeldab ning

millised riskid tuleb enne rolli laiendamist maandada. Vabatahtlike arv ei ole iseseisev kvaliteedi- ega

tulemusnäitaja; olulisem on aktiivsete, sobivate ja juhendatud vabatahtlike olemasolu selgelt määratletud

rollides.

• Taastava õiguse puhul on edasine areng põhjendatud spetsialisti juhitud koostöömudeli suunas.

Vabatahtlike rolli ei peaks laiendama enne, kui on selge, millal tegutseb vabatahtlik mõtteviisi

kandjana, millal kaasvahendajana ja millal teenuse toetavas rollis.

• Ohvriabi põhiteenuse puhul on põhjendatud testida vabatahtlike rolli piirkonnapõhise piloodi

kaudu, kus keskendutakse väiksemale ja aktiivsemale vabatahtlike tuumikgrupile.

• Vaimse tervise veebinõustamise puhul on põhjendatud teenusega jätkata, kuid täpsustada

sihtrühm, teenuse piirid, vabatahtlike roll, konfidentsiaalsuse põhimõtted ja broneerimiskorraldus.

Teenusepõhised SWOTid näitavad, et vabatahtlike süsteemi tugevdamine eeldab eelkõige rollide

täpsustamist, juhendamise ja kvaliteediraami tugevdamist ning koordineerimiskoormuse

proportsionaalsuse hindamist. Alles nende eelduste täitmisel saab vabatahtlike kaasamine luua püsivat

väärtust nii teenusesaajale, spetsialistidele kui ka SKA teenusekorraldusele.

Lõpparuanne 51

6. Teiste Eesti organisatsioonide vabatahtlike

kaasamise praktikad

Võrdluspraktikate kaasamise eesmärk

Vabatahtlike kaasamise praktikate võrdlemine teiste Eesti organisatsioonidega aitab hinnata,

millistel tingimustel saab vabatahtlikke kaasata vastutusrikastesse avaliku või avaliku huviga

teenustesse. Võrdluspraktikad ei ole SKA ohvriabi teenustesse üks-ühele ülekantavad, kuid need

annavad olulise sisendi vabatahtlike rolli, juhtimise, aktiivsuse hoidmise, kvaliteedi tagamise,

riskijuhtimise ja koordineerimiskoormuse mõistmiseks.

Võrdluspraktikate puhul on keskne küsimus, kuidas tagada, et vabatahtliku panus täiendaks

professionaalset teenust ega asendaks ametiasutuse põhivastutust. Vabatahtlik saab avalikus

teenuses luua lisaväärtust juhul, kui tema roll on selgelt määratletud, vastutuspiirid arusaadavad,

väljaõpe ja juhendamine piisavad ning tegevus vastab tegelikule teenusevajadusele. Samuti peab

vabatahtlike süsteem olema juhitav: vabatahtlikke tuleb hoida infoväljas, pakkuda neile sisukat tegevust,

jälgida aktiivsust ja maandada teenuse kvaliteedi või ohutusega seotud riske.

Võrdluspraktikatena käsitleti Politsei- ja Piirivalveameti abipolitseinike ning Päästeameti

vabatahtlike päästjate kaasamise praktikaid. Võrdluspraktikate hindamisel keskenduti viiele peamisele

teemale: vabatahtliku roll ja vastutus, juhtimis- ja koordineerimismudel, aktiivsuse ja motivatsiooni

hoidmine, kvaliteedi ja riskide juhtimine ning SKA jaoks ülekantavad õppetunnid.

6.1. PPA abipolitseinike kaasamise ülevaade

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) abipolitseinike süsteem on pikaajaliselt kujunenud vabatahtlike

kaasamise mudel, mille keskmes on vabatahtlike kasutamine politseitegevuse toetava jõuna.

Abipolitseinikke kaasatakse eelkõige avaliku korra kaitsmisse, patrulltegevusse, piirkondlikesse

tegevustesse, ennetusse ja vajadusel kriisiülesannetesse. PPA praktika on Sotsiaalkindlustusameti

(SKA) ohvriabi vabatahtlike kaasamise analüüsi jaoks oluline võrdlusjuhtum, sest see näitab, kuidas

suuremahulist vabatahtlike võrgustikku saab juhtida teenusepõhiselt ja piirkondlikult.

Roll ja töökorraldus

Abipolitseinik kaasatakse üldjuhul selle prefektuuri tööpiirkonnas, kus ta on abipolitseinikuks kinnitatud.

Abipolitseiniku nõusolekul võib teda kaasata ka teise piirkonna politseitegevusse. Abipolitseinike üksus

koosneb rühmadest, mis moodustatakse territoriaalsuse ja vajadusel funktsionaalsuse põhimõttel.

Üldjuhul on politseijaoskonna territoorium rühma piirkonnaks.

Lõpparuanne 52

Abipolitseinike süsteemis on eristatav nii üleriigiline teenusepõhine juhtimine kui ka piirkondlik

rakendustasandi juhtimine. PPA-s on üleriigilisel tasandil teenuseomanik, kelle vastutusvaldkonda

kuuluvad teenuse disain ja arendus. Teenuseomaniku kõrval on prefektuurides tugirollid ning nende all

tegutsevad rühmajuhid. Juhtimine on seega korraga horisontaalne ja vertikaalne: teenuse arendus

toimub keskse teenuseomaniku tasandil, samas kui vabatahtlike igapäevane kaasamine ja hoidmine

toimub suuresti piirkondlike rühmade kaudu.

Abipolitseinike üksust ja selle rühmi juhivad kindlaks määratud politseiametnikud. Nende

ülesanne on abipolitseinike tegevust igapäevaselt juhendada, anda konkreetseid ülesandeid, õpetada

ülesannete täitmiseks vajalikke toiminguid, meetodeid ja taktikat, tagada vajalike dokumentide olemasolu

ning kontrollida ja toetada ülesannete täitmist. See eristab PPA mudelit juhuslikust vabatahtlike

kaasamisest: vabatahtlikud tegutsevad politseitegevuse sees, kuid kindla juhtimis-, juhendamis- ja

kontrolliraami alusel.

Abipolitseiniku põhiroll on toetada politsei tegevust. Abipolitseinike peamine roll on avaliku korra

kaitse ja politseiniku toetamine. Nad osalevad patrullides, aitavad piirkonnapolitseid, teevad kontrolle

koos ametnikuga ning võivad kogukonnas täita ka nähtavuse ja saadiku rolli. Samas ei tee

abipolitseinikud menetlustoiminguid ning nende pädevus erineb politseiametniku omast. Abipolitseinik on

abistav jõud, kellel on teatud ulatuses iseseisev pädevus ja ennetuslik roll, kuid kes ei asenda

politseiametnikku

Organisatsiooniline juhtimine ja aktiivsuse hoidmine

PPA praktika näitab, et suure vabatahtlike võrgustiku puhul on keskne küsimus mitte ainult

vabatahtlike arv, vaid nende aktiivsus, juhtimine ja eesmärgistatud kaasamine. PPA-s käsitletakse

aktiivsena abipolitseinikku, kes panustab vähemalt 60 tundi aastas. See aktiivsuse määr on oluline ka

varustuse ja ressursside jagamise seisukohalt, sest kõigile vabatahtlikele ei ole võimalik tagada samas

mahus varustust või erivahendeid. Aktiivsuse alusel antakse vahendeid, näiteks varustust ja relvi,

eelisjärjekorras aktiivsetele liikmetele.

Vabatahtlikel peab olema juht. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus vabatahtlikud hakkavad oma

tegevust liiga iseseisvalt juhtima. Ka minimaalse juhtimisstruktuuri puhul on vaja vähemalt koordinaatorit,

kes kogub statistikat, hoiab vabatahtlikke infoväljas ja aitab tagada, et tegevus on kooskõlas

organisatsiooni eesmärkide ja nõuetega.

PPA praktikas on oluline ka passiivsete liikmete käsitlemine. Passiivsus ei ole iseenesest alati

lepingu lõpetamise alus ning lepingute lõpetamine peab tuginema seadusest tulenevatele alustele või

vabatahtliku enda avaldusele. Samas kasutatakse iga-aastaseid üks-ühele vestlusi, mille kaudu

suunatakse mitteaktiivseid liikmeid oma rolli, motivatsiooni ja jätkamise mõttekust läbi mõtlema.

Lõpparuanne 53

Värbamine, motivatsioon ja vabatahtlike hoidmine

PPA kogemus viitab sellele, et tugev ja nähtav vabatahtlike süsteem võib tekitada püsiva

järelkasvu. PPA ei ole viimastel aastatel pidanud samas mahus aktiivselt värbamisega tegelema, sest

uusi liitujaid tuleb süsteemi pidevalt juurde. Samas kasutatakse vajadusel piirkondlikke või üleriigilisi

kampaaniaid. Osa abipolitseinikest liigub hiljem politseiametniku õpingutele, mistõttu vabatahtlike

süsteem toimib ka siseturvalisuse valdkonna järelkasvu kanalina.

Motivatsiooni puhul ei ole vabatahtlike jaoks kõige olulisem rahaline tasu, vaid arusaam, miks

nad oma rolli täidavad ja millist eesmärki nende panus teenib. Uute rollide või ülesannete puhul on

seetõttu oluline selgitada ootusi, tegevuse sisu ja eesmärke. Kui vabatahtlikele tehakse üleskutse mingis

rollis osalemiseks, tuleb nendega ka päriselt ühendust võtta ja hoida neid infoväljas. Infopuudus

vähendab motivatsiooni, kuid liigne ja ebaselge infovoog võib samuti mõjuda koormavalt.

Üks passiivsuse põhjus võib olla töö või tegevusvõimaluste puudumine. Vabatahtlikud tahavad

panustada, kuid kui neil ei ole piisavalt sisulisi ülesandeid või nende roll muutub liiga kitsaks, võib

motivatsioon väheneda. See on oluline õppetund ka SKA jaoks: vabatahtlike hoidmine ei sõltu ainult

tunnustamisest, vaid ka sellest, kas nende roll on arusaadav, sisukas ja tegelikult rakendatav.

Mõõdikud ja kulutõhususe käsitlus

PPA-s jälgitakse abipolitseinike tegevust mitme näitaja kaudu. Riiklikul tasandil vaadatakse

abipolitseinike arvu, aktiivsust ja passiivsust ning panustatud tunde. Tunde raporteerivad vabatahtlikud

ise või märgib need rühmajuht; osa arvestusest toimub samas süsteemis, kus kajastatakse ametnike

töötunde, kuid mõnes osas kasutatakse veel ka Excelit. Arendamisel on vabatahtlike portaal VAPO, mis

peaks aitama parandada ülevaadet vabatahtlike kuuluvusest ja rollidest.

Tundide arvestus annab olulise kvantitatiivse mõõdiku, kuid see ei kata vabatahtlike kogu

väärtust. Lisaks mõõdetavale panusele on oluline ka raskemini mõõdetav kogukondlik mõju - näiteks

see, kuidas vabatahtlikud viivad turvalisuse, politsei nähtavuse ja usalduse oma kogukonda. Seda

laiemat väärtust on keeruline arvuliselt mõõta.

2026. aasta alguse seisuga oli politsei ridades 1283 vabatahtlikku. 2025. aastal panustasid

abipolitseinikud PPA tegevustesse kokku 171 400 tundi, millest üle poole moodustas patrulltegevus.

2024. aastal panustati ligi 160 000 tundi ning sellest 90% oli patrullis kaasumine. See viitab, et 2025.

aastal suurenes abipolitseinike roll ka muudes tegevustes kui patrulltegevus.

PPA-s käsitletakse kulutõhususe vaatamisel nii vabatahtlike panust kui ka süsteemi kulusid.

Kuludena arvestatakse muu hulgas personalikulu, üldkulu, vabatahtlikele mõeldud majanduskulu,

vormivarustust, erivahendeid, relvi, kuluhüvitisi, motivatsiooniüritusi, koolitusi ja värbamist. PPA

Lõpparuanne 54

hinnangul on süsteem kulutõhususe mõttes plussis (võrdlusbaasiks alustava politseiniku palgatase), kuid

kulutõhusust ei ole avalikkusele eraldi tugevalt kommunikeeritud. Personalikulu toodi esile, et

vabatahtlike koordineerimisega tegeleb üle PPA kokku ligikaudu 25-30 FTE (sh teenusomanik, neli

prefektuuride koordinaatorit ja 25 rühmajuhti).

Kriisirollid ja vabatahtlike kasutamine kriisiolukorras

PPA abipolitseinike süsteemi üks oluline eripära on kriisirollide arendamine. Kriisirolliga

abipolitseinikud on vastava väljaõppega vabatahtlikud, keda saab kaasata politsei kriisiüksuse tegevusse

koos politseiametnike ja reservväelastega. See annab vabatahtlikele võimaluse panustada tõsisemates

kriisiolukordades, kuid tähendab samal ajal suuremat vastutust, selgemat rollijaotust ja suuremat

väljaõppevajadust.

Kriisirollid hõlmavad mitu erinevat tegevussuunda. Piirivalve kriisirolliga abipolitseinik toetab

piirivalveüksusi piiride kaitsmisel, ebaseaduslike piiriületuste ennetamisel ja tõkestamisel ning Eestis

ebaseaduslikult viibivate inimeste tabamisel. Kriisiolukorras võib see tähendada osalemist piiri valvamise

operatsioonides ida- ja lõunapiiril ning sisemaal, jalgsi ja sõidukitega patrullimist, dokumentide

kontrollimist, maa-ala sulgemispunktides abistamist ning kiirreageerijate ja massiohje üksuste tegevuse

toetamist.

Objekti- ja isikukaitse kriisirolli puhul on ülesandeks ennetada ja tõkestada kaitstavate objektide ja

isikute vastu suunatud rünnakuid, rajada ajutisi kaitse- ja tõkkemeetmeid, tagada läbipääsurežiim ning

olla valmis ümberpaiknemiseks ja kaitstavate isikute eskortimiseks. Massiohje kriisiroll keskendub

massirahutustest tekkida võiva kahju ennetamisele ning juba tekkinud olukorras inimeste juhtimisele ja

ohjamisele. Tegevustoetuste kriisiroll võimaldab panustada tagala, formeerimise, varustuse, logistika ja

muude toetavate tegevustega.

Kriisirolli on võtnud ligikaudu 170-200 abipolitseinikku (ligikaudu 15%). Kriisirolli puhul on oluline ka

rollide kattuvuse juhtimine, sest osa vabatahtlikke võib kuuluda ka teistesse kriisi- või riigikaitselistesse

struktuuridesse. Sõja korral võib kattuvus teiste organisatsioonide või rollidega muutuda keeruliseks

teemaks, samas muude kriiside puhul on see väiksem probleem.

Riskid ja kontrollimehhanismid

PPA kogemus näitab, et vabatahtlike kaasamisel kõrge vastutusega avalikku teenusesse peab

riskijuhtimine olema selgelt korraldatud. Riskidena tuleb arvestada, et abipolitseinikul ei ole

politseiametnikuga samaväärset väljaõpet ega praktikat, vabatahtliku motivatsioon võib olla ebasobiv

ning eksimused võivad tekkida näiteks erimeetmete või varustuse valel kasutamisel, ebasobivas

käitumises või olukorra vales lahendamises. Arvestada tuleb ka sellega, et avalikus ruumis toimuvat

Lõpparuanne 55

tegevust võidakse filmida, mis suurendab vajadust selge väljaõppe, käitumisstandardite ja järelevalve

järele.

Riskide maandamiseks tegutsevad abipolitseinikud valdavalt mitmekesi või politseiametniku

kõrval. Üksi saavad nad pigem aidata administratiivsete tööde, kommunikatsiooni või muude madalama

riskiga ülesannete juures. Lisaks tehakse pistelisi kontrolle: rühmajuhid kontrollivad väljas abipolitseinike

varustust, välimust, relvastust ja ülesannete lahendamist.

Oluline riskikoht on ka isikuandmete töötlemine. Vabatahtlike andmete kogumine ja kasutamine

peab olema seaduslikult reguleeritud. Näiteks võib ka abipolitseiniku nime siseveebi avaldamine eeldada

vabatahtliku nõusolekut. See on SKA jaoks oluline õppetund: vabatahtlike süsteemi arendamisel tuleb

andmekaitse ja andmetöötluse küsimused läbi mõelda juba süsteemi ülesehitamise etapis, mitte alles

hiljem.

Rahulolu, usaldus ja avalik nähtavus

PPA süsteemis on vabatahtlike väärtus seotud ka avaliku usalduse ja nähtavusega. 77% Eesti

elanikest peab abipolitseinikke turvalisuse loomisel oluliseks partneriks. See toetab käsitlust, et

abipolitseinike roll ei piirdu ainult mõõdetavate töötundide või patrullides osalemisega, vaid hõlmab ka

turvatunde ja kogukondliku sidususe loomist.

PPA on teinud abipolitseinike rahulolu-uuringut kahel korral, kuid sellise tagasiside kogumise

regulaarset juurutamist peetakse vajalikuks. Avaliku rahulolu mõõtmine on keerulisem, sest tänaval

ei pruugi tavakodanik eristada politseiametnikku ja abipolitseinikku. Tavakodaniku jaoks ei ole sageli

oluline, kas tööd teeb abipolitseinik või politseinik, vaid et abi ja turvalisust pakkuv esindaja on kohal.

6.2. PäA vabatahtlike päästjate kaasamise ülevaade

Päästeameti (PäA) vabatahtlike päästjate süsteem on pikaajaliselt kujunenud kogukondliku turvalisuse

mudel, mille keskne eesmärk on toetada päästeteenuse piirkondlikku kättesaadavust,

reageerimisvõimet, ennetustegevust ja kriisivalmidust. Vabatahtlik pääste on Eestis ajalooliselt olnud

kogukondlikust vajadusest lähtuv tegevus – enne kutselise süsteemi kujunemist põhines suur osa

tuleohutuse ja päästevõimekuse tagamisest kohalike inimeste omaalgatusel. Tänapäevases

päästesüsteemis täiendavad vabatahtlikud kutselist päästevõrgustikku eelkõige piirkondades, kus abi

kiire kohalejõudmine ainult kutselise võrgustiku kaudu oleks keeruline või ebaproportsionaalselt kulukas.

2025. aastal tegutses Eestis 3064 vabatahtlikku päästjat 118 vabatahtlikus komandos. Vabatahtlike

arv on kasvanud kõigis päästekeskustes ning 2029. aastaks on seatud sihttasemeks 3400 vabatahtlikku.

Lisaks vabatahtlikele päästjatele tegutsevad PäA vabatahtlike süsteemis ka teised vabatahtlikud rollid,

näiteks abidemineerijad, kuid neid ei käsitleta vabatahtlike päästjate arvestuses.

Lõpparuanne 56

Roll ja töökorraldus

PäA vabatahtlike päästjate peamine roll on toetada päästeteenuse osutamist piirkondades, kus

vabatahtlik komando täiendab või laiendab kutselise süsteemi katvust. Vabatahtlikke komandosid

ei looda üldjuhul piirkondadesse, kus päästeteenus on juba piisavalt tagatud, vaid sinna, kus on olemas

kogukondlik valmisolek ja kus vabatahtlik üksus aitab parandada teenuse piirkondlikku kättesaadavust.

Vabatahtlike komandode asukoha ja vajalikkuse hindamisel arvestatakse olemasolevat kutselist ja

vabatahtlikku võimekust, piirkonna katvust ning seda, kas uuel üksusel oleks tegelik rakendus.

PäA mudelis ei ole vabatahtlikud üksnes üksikisikute nimekiri, vaid nende tegevus toimub sageli

komando, seltsi või muu kohaliku üksuse kaudu. Kohalikul tasandil on tavaliselt olemas juhtiv isik või

juhatus, kes aitab korraldada arveldamist, allkirjastamist, sisemist töökorraldust ja vabatahtlike hoidmist.

Selline komando- või seltsipõhine korraldus võimaldab jaotada vastutust ning vähendab vajadust juhtida

iga vabatahtliku rakendamist ainult keskse koordinaatori kaudu.

PäA vabatahtlike süsteemis eristuvad mitu tegevussuunda. Lisaks vabatahtlikele

päästekomandodele panustavad vabatahtlikud ennetustöösse, elanikkonnakaitsesse, demineerimise

toetavatesse tegevustesse, reservpäästerühma ja tehnilise päästeüksuse tegevustesse. Osa

vabatahtlikest ei kuulu klassikalise komando koosseisu, vaid tegutseb konkreetse erivõimekuse või

valdkondliku rolli kaudu.

Organisatsiooniline juhtimine ja aktiivsuse hoidmine

PäA vabatahtlike süsteem tugineb kesksele koordineerimisele ja kohalike üksuste iseseisvale

toimimisele. Keskne tase tegeleb eelarvestamise, arenduste, soetuste, õigusruumi ettevalmistamise,

järelevalve, infoliikumise ja kommunikatsiooniga. Lisaks on vabatahtlike valdkonnaga seotud

päästetööde, demineerimise, kriisi, ennetuse, rahanduse, õiguse, halduse ja kommunikatsiooni rollid.

Süsteemi mastaap on suur: vabatahtlikke on üle 3000 ning vabatahtlike komandode kõrval tegutsevad

ka ennetuse ja erivõimekustega seotud vabatahtlikud. Sellise süsteemi puhul ei saa vabatahtlike

kaasamist juhtida ainult üksikute juhtumite käsitööna. Kohalik komando, selts või muu tegevusüksus loob

vahekihi, mis aitab vabatahtlikke koos hoida, rolle jaotada, tegevust korraldada ja infoväljas hoida.

2025. aastal osalesid vabatahtlikud 3955 väljakutsel. Neist 1508 lahendati iseseisvalt ja 2447 koos

teise ressursiga. Seega lahendati 38% väljakutsetest iseseisvalt ning 62% koos teise ressursiga.

Võrreldes 2024. aastaga oli vabatahtlike väljakutsete arv 2025. aastal väiksem eeskätt tulekahjudega

seotud väljakutsete vähenemise tõttu. Samal ajal kaasati vabatahtlikke rohkem ilmastikutingimustest

tingitud ohu likvideerimise ning teistele ametkondadele abi osutamisega seotud väljakutsetele.

Lõpparuanne 57

Värbamine, motivatsioon ja vabatahtlike hoidmine

PäA vabatahtlike süsteemi üks keskseid tugevusi on kogukondlik motivatsioon. Vabatahtlikud

komandod võivad piirkonniti olla väga erinevad: mõnes piirkonnas on tegemist tugeva ja aktiivse

kogukondliku meeskonnaga, teises kohas väiksema ja tagasihoidlikuma aktiivsusega grupiga.

Vabatahtlike koosseis peegeldab laiemalt ühiskonna mitmekesisust ning üksuste sisemine kultuur võib

piirkonniti olulisel määral erineda.

Vabatahtlike motivatsiooni hoidmiseks ei piisa üksnes liitumisest ja algsest väljaõppest. Kui

inimene esitab avalduse, läbib esmase väljaõppe, kuid seejärel ei teki sisulist tegevust, võib motivatsioon

kiiresti langeda. Vabatahtlike hoidmine eeldab regulaarset tegevust, kokkusaamisi, kogukondlikku

kuuluvust, arenguvõimalusi ja tunnet, et nende panus on vajalik.

PäA praktika rõhutab vabatahtliku elukaare käsitlemist. Vabatahtliku kaasamine hõlmab kutsumist,

sobivuse hindamist, vormistamist, väljaõpet, varustamist, motivatsiooni hoidmist, täiendkoolitust,

tegelikku rakendamist, rollimuutust ja vajadusel süsteemist väljumist. Kui vabatahtlik ei saa või ei soovi

enam varasemas rollis panustada, võib sobivaks lahenduseks olla rolli muutmine, näiteks

ennetustegevusse, kogukondlikku teavitustöösse või muusse madalama operatiivse koormusega

tegevusse suunamine.

Mõõdikud ja kulutõhususe käsitlus

PäA jälgib vabatahtlike süsteemi mitme mõõdiku kaudu. Olulised näitajad on vabatahtlike arv,

komandode arv, toimepidevate komandode arv, väljakutsete arv, ühise valveteenistuse maht,

ennetustegevused ning elanikkonnakaitsega seotud tegevused. Toimepidevuse puhul vaadatakse muu

hulgas, kas üksusel on olemas vajalik varu, generaator, kütus ja võimekus ka ulatusliku katkestuse korral

välja sõita ja teenust pakkuda.

2025. aastal panustasid 258 vabatahtlikku päästjat 58 riiklikus päästekomandos ühises

valveteenistuses koos kutselistega ligi 44 000 tundi. Ühise valveteenistuse tundide arv on kasvanud

15 696 tunnilt 2021. aastal 43 934 tunnini 2025. aastal ning kordade arv 750 korralt 2016 korrani.

Ühises valveteenistuses osaleti nii kordade kui ka tundide arvu poolest kõige enam Põhja

Päästekeskuses, kus 2025. aastal oli 917 ühise valveteenistuse korda ja 18 883 tundi. Lääne piirkonnas

oli 402 korda ja 11 296 tundi, Lõuna piirkonnas 520 korda ja 10 562 tundi ning Ida piirkonnas 177 korda

ja 3193 tundi.

PäA kuluarvestuses jälgitakse eelkõige vabatahtlike süsteemi otseselt tekkivaid kulusid, näiteks

kuluhüvitisi, väljaõppega seotud kulusid, varustust, reageerimiskulusid ning muid vabatahtlike

tegevusega seotud otseseid kuluartikleid. Vabatahtlikud ei saa palka, vaid neile hüvitatakse kulusid PäA

Lõpparuanne 58

peadirektori käskkirjaga kinnitatud korra alusel. Kulude hüvitamine toimub sageli ühingute või seltside

kaudu ning kohalikul tasandil otsustab ühing, kuidas saadud vahendeid oma tegevuse korraldamiseks

kasutatakse.

Personalikulu vabatahtlike süsteemi kuluarvestuses eraldi ei jälgita. Samas kaasneb vabatahtlike

süsteemi toimimisega ka keskse ja piirkondliku koordineerimise, arenduse, õigusliku toe, halduse,

kommunikatsiooni ja järelevalve vajadus. Seetõttu ei piirdu vabatahtlike süsteemi tegelik ressursivajadus

ainult otseste hüvitiste või koolituskuludega. Koordineerimiskoormuse puhul arvestada, et vabatahtlike

süsteemi ülalhoidu panustab 8-9 inimest, millele lisanduvad osalise koormusega toetavad rollid (sh

vabatahtlike peakoordinaator, 4 piirkondliku koordinaatorit, kaks nõunikku, ennetuspartnerid jt).

Kriisivalmidus ja vabatahtlike kasutamine kriisiolukorras

PäA vabatahtlike süsteemi oluline lisaväärtus on kriisivalmiduse toetamine. Vabatahtlikud

panustavad lisaks igapäevasele päästetegevusele ka elanikkonnakaitsesse, demineerimise toetavatesse

tegevustesse, reservpäästerühma ja tehnilise päästeüksuse tegevustesse. Samuti on vabatahtlikel roll

saarte turvalisuse, üleujutuste, varingute ja muude erakorraliste olukordadega seotud valmisolekus.

2025. aastal tõstsid vabatahtlikud elanike kriisiteadlikkust koolitamise, nõustamise ja

teavitustegevuste kaudu. Elanikkonnakaitse teemasid käsitleti 530 koolitusega seotud kohtumisel, sh

kriisivalmiduse, ohutuskoolituste, ohutusõppe, KEATi ja noorteringide raames. Nendel kohtumistel

osales 8305 inimest. Lisaks viidi läbi 7 nõustamistegevust 14 osalejaga ning 134 avalikku teavitusüritust,

kus osales ligi 22 500 inimest.

Kriisiolukorras võib vabatahtlikel olla korraga mitu rolli. Sama inimene võib olla seotud näiteks

maapääste, merepääste, demineerimise, Kaitseliidu või mõne muu vabatahtliku või riigikaitselise rolliga.

Täpset infot rollide kattuvuse ulatuse kohta ei antud ning teema on praegu arenduses kriisireservi ja

sellega seotud õigusruumi korrastamise vaatest. Kriisireservi arendamise eesmärk on luua selgem alus

selleks, milliseid vabatahtlikke saavad ametid/asutused ressursina arvestada ja millised inimesed on

seotud teiste rollidega.

Riskid ja kontrollimehhanismid

PäA vabatahtlike süsteemi üks oluline risk on rahastuse ebapiisavus või rahastuse muutus. Kui

väljasõidukord muutub ja vabatahtlikke ei kaasata enam igale sündmusele “igaks juhuks”, võib osa

komandosid saada vähem väljakutseid ja seega vähem kuluhüvitisi. Samal ajal jäävad alles püsikulud,

näiteks hoone ülalpidamise ja elektriga seotud kulud. Mõnes piirkonnas võib see tähendada, et

vabatahtlik komando peab tegevuse jätkamiseks oma kulusid osaliselt ise katma.

Lõpparuanne 59

Teine risk on pädevuse hajumine. Kui vabatahtlikul või väiksema sündmuste arvuga komandol on

vähe väljakutseid, võib praktiline valmisolek ja oskuste tase aja jooksul langeda. See ei puuduta ainult

vabatahtlikke, vaid ka väiksema sündmuste arvuga kutselisi üksusi. Pädevuse hoidmiseks on vaja

regulaarset tegevust, treeningut, praktilist osalemist ja vajadusel osalemist ühises valveteenistuses koos

kutselistega.

Kolmas risk puudutab vabatahtlike sobivust ja rollipiire. Vabatahtlikud on ühiskonna läbilõige ning

seetõttu tuleb jälgida, et nad tegutseksid kooskõlas asutuse eesmärkide ja väärtustega. Suur

vabatahtlike arv ei saa olla eesmärk omaette; olulisem on sobivus, ettevalmistus, väärtusruum ja tegelik

võimekus vastavas rollis tegutseda. Vastasel juhul võib vabatahtlik tekitada rohkem kahju kui kasu.

Mõju teenuse kättesaadavusele, kvaliteedile ja kogukondlikule turvalisusele

PäA vabatahtlike mudeli peamine mõju avaldub päästeteenuse territoriaalse katvuse ja

kättesaadavuse parandamises. Vabatahtlikud aitavad tagada abi jõudmist piirkondadesse, kus

kutselise võrgustiku laiendamine ei oleks realistlik või oleks ebaproportsionaalselt kulukas. Vabatahtlikud

on seetõttu oluline osa piirkondliku reageerimisvõime ja kogukondliku turvalisuse tagamisest.

2025. aastal osalesid vabatahtlikud kõige sagedamini tulekahju või tuleohu likvideerimisega

seotud väljakutsetel; ligikaudu pool neist sündmustest olid seotud hoonetulekahju või hoonetuleohuga.

Teisel kohal olid peamiselt ilmastikutingimustest tingitud ohu likvideerimise väljakutsed. Vabatahtlikud

lahendasid iseseisvalt üle 80% ilmastikutingimustest tingitud ohu likvideerimise väljakutsetest, üle 80%

abitus seisundis loomade või lindudega seotud väljakutsetest ning üle 50% abi osutamisega seotud

väljakutsetest.

Vabatahtlike roll ei piirdu reageerimisega. 2025. aastal panustasid vabatahtlikud

ennetustegevustesse kõige enam kodunõustamise kaudu, külastades üle 2300 kodu. See moodustas ligi

15% kõigist aasta jooksul läbiviidud kodunõustamistest. Lisaks jagunesid muud ennetustegevused

koolitamiseks, nõustamiseks ja teavitamiseks ning hõlmasid tuleohutuse, veeohutuse,

elanikkonnakaitse, pommiohutuse ja muude teemade käsitlemist.

2025. aastal viisid 45 vabatahtlikku ühingut läbi kokku 54 noorteringi, mille raames toimus üle 800

kohtumise. Ida päästepiirkonnas viidi läbi 22 noorteringi 15 ühingu poolt, Lõuna piirkonnas 14 ringi 14

ühingu eestvedamisel, Lääne piirkonnas 8 ringi 10 ühingu poolt ning Põhja piirkonnas 10 noorteringi 6

ühingu poolt.

Rahulolu, usaldus ja avalik nähtavus

Vabatahtlikud päästjad on ühiskonnas usaldusväärsed ja nähtavad kogukondliku turvalisuse

kandjad. Vabatahtlike päästjate usaldus on hinnanguliselt 84%, samal ajal kui päästesüsteemi üldine

Lõpparuanne 60

usaldus on kõrgem. Kõrge usaldus toetab vabatahtlike rolli mitte ainult operatiivse reageerimise, vaid ka

ennetuse, kriisivalmiduse ja kogukondliku turvatunde tugevdamisel.

Vabatahtlike nähtavus kogukonnas aitab tugevdada päästevaldkonna kohalolu ja usaldust.

Kohalik vabatahtlik komando või ühing ei ole ainult reageerimisüksus, vaid ka kogukondlik keskus, mille

kaudu jõuavad inimesteni ohutussõnumid, kodunõustamised, noorteringid, kriisiteadlikkuse tegevused ja

muu ennetus.

6.3. Võrdluspraktikate koondõppetunnid SKA-le

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) abipolitseinike ning Päästeameti (PäA) vabatahtlike päästjate praktikad

näitavad, et vabatahtlike kaasamine saab avalikus teenuses toimida ainult siis, kui vabatahtliku panus

on seotud tegeliku teenusevajadusega, tegevus on juhitud ning olemas on piisav kvaliteedi- ja

riskiraam. Mõlema organisatsiooni kogemus kinnitab, et vabatahtlike süsteemi väärtust ei määra

eelkõige vabatahtlike koguarv, vaid aktiivsete, sobivate ja juhitud vabatahtlike tegelik panus.

PPA ja PäA kogemuste kasutamisel SKA ohvriabi vabatahtlike mudeli arendamisel tuleb

arvestada olulist mastaabierinevust. PPA ja PäA vabatahtlike süsteemid on SKA vabatahtlike

süsteemist oluliselt suuremad, organisatsiooniliselt mitmetasandilisemad ning seotud teistsuguse

tegevuskeskkonna ja õigusliku raamiga. PPA-s oli 2026. aasta alguse seisuga 1283 vabatahtlikku ning

PäA-s tegutses 2025. aastal 3064 vabatahtlikku päästjat. SKA vabatahtlike süsteem on märksa

väiksema mahuga, mistõttu ei ole PPA ja PäA praktikatest mõistlik üle võtta suuremahulisi

juhtimisstruktuure. Ülekantavad on eelkõige põhimõtted: aktiivsuse jälgimine, koordineerimiskoormuse

realistlik arvestamine, vabatahtliku teekonna läbimõtlemine, kvaliteedi tagamine, motivatsiooni hoidmine

ning selge otsus selle kohta, millistes tegevustes vabatahtlike panus loob teenusele tegelikku väärtust.

Võrdluspraktikad annavad olulise taustapunkti ka koordineerimisressursi hindamiseks. PPA

puhul on vabatahtlike süsteemi koordineerimisega seotud hinnanguliselt 25-30 FTE-d ning

abipolitseinikud panustasid 2025. aastal ligikaudu 171 400 tundi. See tähendab umbes 0,15-0,18

koordineerimise FTE-d 1000 panustatud tunni kohta. PäA puhul ei ole täpne FTE teada, sest

personalikulu vabatahtlike süsteemi kuluarvestuses eraldi ei jälgita, kuid süsteemi ülalhoidmises osaleb

vähemalt 8-9 inimest ning vabatahtlikud panustasid 2025. aastal ühises valveteenistuses ligi 44 000

tundi. Selle põhjal on koordineerimise suurusjärk vähemalt 0,18-0,20 inimest 1000 panustatud tunni

kohta, kuid tegelik suhtarv oleks väiksem, kui arvestada juurde ka väljakutsed, ennetustegevused ja

muud vabatahtlike tegevused. SKA puhul on koordineerimiskoormus vabatahtlike panustatud mahu

suhtes oluliselt suurem. Kolme teenuse peale on koordineerimisressurss ligikaudu 2,3 FTE-d ning

vabatahtlike panustatud teenusemaht ligikaudu 1850 tundi aastas. See tähendab umbes 1,24

koordineerimise FTE-d 1000 panustatud tunni kohta. Võrdlus näitab, et SKA vabatahtlike mudeli

kulutõhususe parandamisel on keskne küsimus koordineerimise proportsionaalsus: Väiksema

Lõpparuanne 61

vabatahtlike mahu juures peab töökorraldus olema võimalikult lihtne ning vabatahtlike tegelik panus

piisav, et koordineerimise püsikulu oleks põhjendatud.

Kuluvaates on PPA ja PäA lähenemised erinevad. PPA käsitleb vabatahtlike süsteemi kulutõhusust

laiemalt ning arvestab kuludena muu hulgas personalikulu, üldkulu, vabatahtlikele mõeldud

majanduskulu, vormivarustust, erivahendeid, relvi, kuluhüvitisi, motivatsiooniüritusi, koolitusi ja

värbamist. PPA hinnangul on süsteem finantsiliselt kuluefektiivne, kui vabatahtlike panust võrrelda

alustava politseiniku palgatasemega. PäA jälgib vabatahtlike süsteemis eelkõige otseselt tekkivaid

kulusid, näiteks kuluhüvitisi, väljaõppega seotud kulusid, varustust ja reageerimiskulusid, kuid

personalikulu eraldi vabatahtlike süsteemi kuluarvestuses ei jälgita. SKA jaoks tähendab see, et

vabatahtlike kulutõhususe hindamisel ei piisa ainult otseste kulude vaatamisest. Arvestada tuleb ka

koordineerimise, juhendamise, infovahetuse, andmetöötluse, kvaliteedi tagamise ja motivatsiooni

hoidmisega seotud tööaega.

• Esimene oluline õppetund on, et vabatahtlik ei saa asendada asutuse põhivastutust.

Abipolitseinik toetab politseitegevust, kuid ei asenda politseiametnikku. Vabatahtlik päästja

täiendab päästeteenuse piirkondlikku kättesaadavust ja reageerimisvõimet, kuid ei võta üle riigi

vastutust päästeteenuse tagamisel. Sama põhimõte peab kehtima ohvriabi teenustes. Vabatahtlik

saab täiendada spetsialisti tööd, pakkuda praktilist või emotsionaalset tuge, aidata suurendada

teenuse kättesaadavust või tugevdada kogukondlikku mõõdet, kuid professionaalne vastutus

peab jääma SKA-le või pädevale spetsialistile. See on eriti oluline olukordades, kus teenusesaaja

on haavatavas olukorras, juhtumiinfo on tundlik või sekkumine eeldab professionaalset otsustust.

• Teine õppetund puudutab aktiivsuse mõõtmist. PPA praktikas eristatakse aktiivseid ja

passiivseid vabatahtlikke ning kasutatakse aktiivsust ka ressursside juhtimisel. PäA jälgib

vabatahtlike arvu kõrval väljakutseid, ühise valveteenistuse tunde, ennetustegevusi ja

toimepidevust. SKA puhul ei piisa lepinguliste vabatahtlike arvust. Süsteemi tegelikku töövõimet

näitab see, kui paljud vabatahtlikud päriselt panustavad, kui suur on nende panus tundides,

juhtumites või nõustamistes ning kas see panus toetab teenuse eesmärki. Kui vabatahtlike

nimekiri on suur, kuid aktiivsete vabatahtlike arv väike, suureneb koordineerimiskoormus, kuid

teenuse lisaväärtus jääb piiratud.

• Kolmas õppetund puudutab koordineerimist. PPA ja PäA kogemus näitab, et vabatahtlike

süsteem ei toimi iseenesest. Vabatahtlikud vajavad kontaktisikut, infovahetust, tagasisidet ja

tegevuses hoidmist. SKA puhul ei tähenda see uute hierarhiliste juhtimistasandite loomist, vaid

olemasoleva koordineerimise selgemat ja lihtsamat korraldamist. Vajalik on määratleda, kes

vastutab vabatahtlike kaasamise korralduse eest, kuidas liigub info vabatahtlikele ja

spetsialistidele, kuidas registreeritakse panust, kuidas lahendatakse kvaliteedi- või

töökorraldusprobleeme ning kuidas hoitakse vabatahtlikke tegevuses. Koordineerimine peab

olema piisav, kuid proportsionaalne vabatahtlike tegeliku arvu ja teenusemahuga.

Lõpparuanne 62

• Neljas õppetund on vabatahtliku teekonna läbimõtlemine. PäA praktika rõhutab, et

vabatahtlike süsteem ei alga värbamisega ega lõpe algse ettevalmistusega. Vabatahtlik vajab

sobivuse hindamist, sisseelamist, tegevuse mõtestamist, kontakti hoidmist, tagasisidet,

arenguvõimalusi ning vajadusel rollimuutust või süsteemist väljumist. SKA puhul on see eriti

oluline, sest vabatahtlike motivatsioon võib langeda, kui ootused on ebaselged või tegelikke

tegevusvõimalusi on vähe. Vabatahtliku teekond peab aitama vabatahtlikul mõista, kuidas ta

saab panustada, kuidas teda toetatakse ning kuidas tema osalus vajadusel lõpetatakse.

• Viies õppetund puudutab motivatsiooni ja sisukat rakendust. PPA ja PäA kogemus näitab, et

vabatahtlikke hoiab süsteemis eelkõige arusaam oma panuse eesmärgist, võimalus päriselt

panustada, regulaarne kontakt, kuuluvustunne ja tunne, et nende tegevus on vajalik. SKA puhul

tuleb vältida olukorda, kus vabatahtlikke kaasatakse süsteemi, kuid neile ei teki piisavalt sisukaid

ülesandeid. Sellisel juhul väheneb motivatsioon ning samal ajal säilib süsteemi hoidmise kulu.

Vabatahtlike arvu kasvatamise asemel on mõistlik keskenduda sellele, et olemasolevate

vabatahtlike panust kasutatakse seal, kus see loob teenusesaajale või spetsialistile tegelikku

väärtust.

• Kuues õppetund puudutab kvaliteedi- ja riskijuhtimist. PPA praktikas maandatakse riske

koos tegutsemise, kontrollide ja andmetöötluse reeglite kaudu. PäA praktikas rõhutatakse

tegevuses püsimist, sobivust ja organisatsiooni väärtustega kooskõlas tegutsemist. Ohvriabi

teenustes tuleb kvaliteedi- ja riskiraam siduda teenusesaajate haavatavusega. Vabatahtlike

panuse suurendamine on põhjendatud ainult siis, kui on selge, millised tegevused sobivad

vabatahtlikule, millised eeldavad spetsialisti sekkumist, kuidas antakse tagasisidet ning kuidas

tegutsetakse juhul, kui vabatahtliku panus ei vasta ootustele või võib tekitada riski

teenusesaajale.

• Seitsmes õppetund on andmekaitse ja konfidentsiaalsuse varajane käsitlemine. PPA

praktika näitab, et vabatahtlike andmete kasutamine, nime avaldamine, tegevuse registreerimine

ja tundide arvestus vajavad selget õiguslikku alust. SKA kontekstis on see veelgi olulisem, sest

ohvriabi teenustes võib vabatahtlik kokku puutuda tundlike isikuandmete, konfidentsiaalse

juhtumiinfo ja haavatavas olukorras inimestega. Seetõttu peavad vabatahtlike kontaktandmete

kasutamine, suhtluskanalid, juhtumiinfo jagamine, dokumenteerimine ja

konfidentsiaalsuskohustused olema selgelt reguleeritud. Eriti oluline on vältida olukordi, kus

vabatahtliku ja abivajaja kontakt jätkub väljaspool kokkulepitud teenusesuhet või isiklike

suhtluskanalite kaudu.

• Kaheksas õppetund puudutab kulude ja kasu tasakaalu. Mõlema võrdluspraktika põhjal on

selge, et vabatahtlike süsteemi väärtust ei saa hinnata ainult vabatahtlike tasuta tööpanuse

kaudu. PPA hinnangul on vabatahtlike süsteem finantsiliselt kuluefektiivne, kuid see hinnang

tugineb kogu süsteemi kulude ja vabatahtlike panuse võrdlemisele. PäA puhul tuleb arvestada, et

Lõpparuanne 63

personalikulu ei kajastu vabatahtlike süsteemi kuluarvestuses eraldi, kuigi süsteem eeldab mitme

koordineeriva ja toetava rolli panust. SKA puhul tuleb seetõttu siduda iga vabatahtlike kaasamise

otsus küsimusega, kas vabatahtlike tegelik panus on piisav võrreldes koordineerimise ja

kvaliteedi tagamise kuluga.

• Üheksas õppetund puudutab kriisiolukordades kasutamist ja rollide kattuvust. PPA ja PäA

on arendanud vabatahtlike kasutamist ka kriisiolukordades, kuid mõlemas praktikas tõstatub

küsimus, kas sama inimene võib olla seotud mitme vabatahtliku, kriisi- või riigikaitselise rolliga.

SKA puhul võib vabatahtlike kasutamine kriisiabi, ohvriabi tugiliinide või MHPSS-i toetamisel olla

sisuliselt põhjendatud, kuid see eeldab eraldi otsust selle kohta, millal ja kuidas vabatahtlikku

sellises olukorras arvestatakse. Samuti tuleb arvestada, et sama vabatahtlik võib kriisiolukorras

olla seotud teiste organisatsioonide või rollidega ning tema kättesaadavus SKA jaoks ei pruugi

olla tagatud.

• Kümnes õppetund puudutab süsteemi proportsionaalsust. PPA ja PäA mahukad

vabatahtlike süsteemid vajavad suuremat juhtimis- ja koordineerimisstruktuuri. SKA väiksema

vabatahtlike arvu juures peab lahendus olema lihtsam. SKA ei vaja PPA või PäA tüüpi suurt

piirkondlikku juhtimismudelit, kuid vajab selget vastutust, ühtset põhimõtete raamistikku,

aktiivsuse jälgimist ja proportsionaalset koordineerimist. Kõige realistlikum suund on väiksem,

aktiivsem ja paremini juhitud vabatahtlike võrgustik, kus on selge, millist väärtust vabatahtlik loob

ja millist tuge selle väärtuse hoidmiseks vaja on.

Võrdluspraktikate koondina saab järeldada, et SKA jaoks ei ole keskne küsimus vabatahtlike arvu

kasvatamine ega teiste organisatsioonide mastaapsete mudelite ülevõtmine. Olulisem on olemasoleva

vabatahtlike süsteemi korrastamine: aktiivsete vabatahtlike tegeliku panuse jälgimine, koordineerimise

hoidmine teenusemahuga proportsioonis, kvaliteedi- ja riskiraami tugevdamine, andmekaitse ja

konfidentsiaalsuse reeglite selgitamine ning vabatahtliku teekonna läbimõtlemine. Vabatahtlikud saavad

SKA teenustes luua olulist lisaväärtust, kuid ainult siis, kui nende panus on sisuliselt põhjendatud,

teenusesaaja jaoks turvaline ning spetsialisti tööga selgelt seotud.

Lõpparuanne 64

7. Tulevikualternatiivid ja eelistatud arengusuunad

Alternatiivide hindamise loogika

Vabatahtlike kaasamise ühiseid tulevikualternatiive arutati eraldiseisva tulevikuvisioonide töötoa

raames Tellija laiendatud juhtrühmaga. Arutelu eesmärk oli hinnata, millistes tegevustes loob

vabatahtlike panus teenusesaajale ja teenusele kõige suuremat lisaväärtust, milline vabatahtlike

kaasamise ulatus on kooskõlas tegeliku teenusemahu ja vajadusega ning milline korraldusmudel on

kvaliteedi, koordineerimise ja vastutuse seisukohalt juhitav.

Alternatiivide hindamisel arvestati teenuse lisaväärtust, vastavust tegelikule vajadusele ja mahule,

koordineerimise proportsionaalsust, rakendatavust SKA jaoks, mõju vabatahtlike aktiivsusele ja

motivatsioonile ning riskide ja kvaliteedieelduste juhitavust. Keskne lähtekoht oli, et vabatahtlike

kaasamise laiendamine ei ole põhjendatud üksnes vabatahtlike arvu suurendamise eesmärgil.

Vabatahtlike panus loob väärtust siis, kui see on seotud selge teenusevajaduse, konkreetse ülesande,

juhendamise ja kvaliteedikontrolliga.

Vabatahtlikud loovad enim väärtust olukordades, kus nad täiendavad spetsialistide tööd, suurendavad

teenuse kättesaadavust, pakuvad kogukondlikku või emotsionaalset tuge või aitavad hoida kontakti

teenusesaajaga. Samal ajal ei tohi vabatahtlike kaasamine hajutada professionaalset vastutust ega

tekitada teenusemahuga võrreldes ebaproportsionaalset koordineerimiskoormust.

Teenusteüleselt on põhjendatud liikuda selgema ja ühtsema ohvriabi vabatahtliku raamistiku

suunas, mille all eristuvad erinevad tegevussuunad ja panustamisviisid. Selline lähenemine

võimaldaks käsitleda vabatahtliku teekonda ühtsemalt alates värbamisest ja sisseelamisest kuni

motivatsiooni hoidmise, tegevuses osalemise ja vajadusel osaluse muutmiseni. Samas ei saa kõiki

teenuseid korraldada ühetaolise mudelina. Taastav õigus, ohvriabi põhiteenus ja vaimse tervise

veebinõustamine erinevad eesmärgi, sihtrühma, teenusemahu, vabatahtlike panuse ja kvaliteedieelduste

poolest, mistõttu tuleb tulevikusuunad kujundada teenusepõhiselt.

7.1. Teenusteülesed alternatiivid

Vabatahtlike kaasamise laiemaks arendussuunaks on võimalus liikuda eraldi teenusepõhistelt

vabatahtlike gruppidelt ühtsema vabatahtlike kaasamise süsteemi poole. Selle eelis oleks võimalus

pakkuda vabatahtlikele erinevaid panustamisviise vastavalt nende huvidele, oskustele ja valmisolekule

ning vähendada killustatust, mis tekib iga teenuse ümber eraldi vabatahtlike süsteemi loomisel. Sellise

mudeli eelduseks on selged ootused, arusaadav vabatahtliku teekond ning teenusepõhiselt kirjeldatud

ülesanded.

Lõpparuanne 65

Teiseks teenusteüleseks arengusuunaks on vabatahtlike suurem kaasamine

ennetustegevustesse ja kogukondlikesse rollidesse. Sellisel juhul ei oleks vabatahtliku panus seotud

ainult otsese juhtumi- või nõustamistööga, vaid ka teavitamise, kogukondliku kohalolu, ürituste

toetamise, koolituste või ennetuslike sõnumite levitamisega. See suund on potentsiaalselt väärtuslik

eelkõige taastava õiguse mõtteviisi levitamisel ning ohvriabi põhiteenuse vabatahtlike sidususe ja

aktiivsuse hoidmisel. Samas eeldab see kokkulepitud sõnumeid, selget kommunikatsioonimudelit ja

asutuseüleselt koordineeritud lähenemist.

Kolmandaks võimaluseks on vabatahtlike kasutamine kriisiabi, MHPSS-i ja abiliinide toetamisel.

Sellise suuna väärtus seisneks võimaluses kaasata vabatahtlikke kriisiolukordades, näiteks ohvriabi

tugiliinide töös või partnerorganisatsioonide toetamisel. Samas ei pruugi eraldi pikaajalise

kriisivabatahtlike reservi hoidmine olla jätkusuutlik, kui kriisiolukorrad ei esine regulaarselt ja reservi

aktiivsena hoidmine nõuab püsivat ressursikulu. Realistlikum on kujundada üldine kõnekeskuse või

ohvriabi tugiliini toimeloogika, mis võimaldab vajaduse tekkimisel vabatahtlikke kiiremini kaasata ilma

ulatusliku eraldi reservisüsteemita.

Neljandaks läbivaks suunaks on vabatahtlike ja spetsialistide koostöömudeli tugevdamine. Kõigi

teenuste puhul tuleb selgelt eristada, millal vabatahtlik saab spetsialisti tööd täiendada, millal peab

spetsialist jääma juhtrolli ning milliseid ülesandeid ei ole sobiv vabatahtlikele anda. See puudutab

eelkõige kvaliteeti, vastutust, konfidentsiaalsust, andmetöötlust ja teenusesaaja ootuste juhtimist.

Vabatahtlike kaasamine on põhjendatud ainult juhul, kui nende panus on arusaadav nii teenuse

osutajatele, vabatahtlikele kui ka teenusesaajatele.

7.2. Taastava õiguse alternatiivid, eelistatud arengusuunad ja

järgmised sammud

Taastava õiguse puhul eristuvad kolm võimalikku arengusuunda. Esimene on koordineerimise

optimeerimise mudel, mille keskmes on koordineerimistegevuste korrastamine, lihtsustamine ja

ühtlustamine. Selle eesmärk on vähendada koordineerimiskulu ühe teenustunni või juhtumi kohta,

säilitades samal ajal vabatahtlike sisulise toe, juhendamise ja teenuse kvaliteedi. Selle suuna puhul on

keskne küsimus, millised koordineerimistegevused on kvaliteedi tagamiseks vältimatud ning milliseid

tegevusi saab standardiseerida, lihtsustada või ümber jaotada.

Teine alternatiiv on mahu kasvatamise ja suunamiste tugevdamise mudel. Selle fookus on

juhtumite arvu kasvatamisel ja olemasoleva korraldusmudeli paremal rakendamisel. Mudel eeldab, et

teenusemaht kasvab ning taastava õiguse juhtumeid suunatakse süsteemi senisest rohkem. Samas ei

sõltu teenuse mahu kasvatamine ainult vabatahtlike olemasolust, vaid ka suunamiste mahust,

koostööpartnerite teadlikkusest, SKA sisemisest töökorraldusest ning sellest, kas vabatahtlike

juhendamiseks ja kvaliteedi tagamiseks on piisavalt spetsialistide ressurssi.

Lõpparuanne 66

Kolmas alternatiiv on piirkondliku taastava õiguse spetsialisti vastutusmudel. Selle mudeli

kohaselt koondub juhtumivastutus piirkondlikule taastava õiguse spetsialistile, kes juhib juhtumit alates

ettevalmistusest ja sobivuse hindamisest kuni vahenduse, dokumentatsiooni, suunajatega suhtluse ja

järeltegevusteni. Vabatahtlik või ohvriabi peaspetsialist kaasatakse vajadusel kaasvahendajana. Mudeli

eelis on selgem vastutus, parem kvaliteedikontroll ning võimalus kaasata vabatahtlikke kontrollitumas ja

juhendatumas rollis.

7.2.1. Eelistatud arengusuund

Taastava õiguse puhul on kõige põhjendatum liikuda spetsialisti juhitud koostöömudeli suunas,

mis vastab sisuliselt piirkondliku taastava õiguse spetsialisti vastutusmudeli loogikale. Selle järgi ei ole

vabatahtlik iseseisev teenuse kandja, vaid tegutseb selgemalt piiritletud rollis koostöös spetsialistiga.

Selline lähenemine võimaldab vabatahtlike panust kasutada, kuid hoiab juhtumivastutuse, sobivuse

hindamise, riskide juhtimise ja kvaliteedi tagamise spetsialisti kontrolli all.

Taastava õiguse puhul ei ole põhjendatud vabatahtlike kaasamise ulatuslik laiendamine enne

olemasoleva mudeli korrastamist. Esmalt tuleb täpsustada vabatahtlike panuse sisu, tugevdada

juhendamist ja tagasisidet, määratleda, millistes tegevustes vabatahtlik loob suurimat lisaväärtust, ning

vähendada olukordi, kus kogenumad vabatahtlikud hakkavad täitma de facto juhtivat rolli ilma piisava

süsteemse toeta.

Taastava õiguse tulevikumudelis saab eristada kahte peamist vabatahtliku panustamisviisi. Üks

osa vabatahtlikest saab tegutseda taastava õiguse mõtteviisi kandjate ja saadikutena, panustades

teavitamisse, koolitamisse ja kogukondlikku levitamisse. Teine osa saab panustada teenuse

osutamisega seotud tegevustesse, kuid eelkõige spetsialistiga koostöös ja selgelt piiritletud vastutusega.

Selline eristamine aitab vältida ootuste segunemist ning võimaldab paremini kasutada nii kogenud

vabatahtlike kui ka teenuse osutamisele keskendunud vabatahtlike panust.

7.2.2. Järgmised sammud

Taastava õiguse järgmise sammuna tuleb korrastada vabatahtlike panuse kirjeldus ja määratleda,

millised tegevused sobivad mõtteviisi kandjale, kaasvahendajale või teenuse toetavale

vabatahtlikule. See peab hõlmama rollipiire, vastutust, juhendamist, tagasisidet ja kvaliteedi

kontrollimise põhimõtteid. Enne vabatahtlike ulatuslikumat rakendamist tuleb kokku leppida, millistes

juhtumites vabatahtliku kaasamine loob sisulist väärtust ning millistes olukordades peab vastutus jääma

täielikult spetsialistile.

Teise sammuna tuleb hinnata käimasolevat katsetust, kus taastava õiguse töösse on kaasatud

kaks koordinaatorit ning sarnast rolli täitev osakoormusega spetsialist. Selle põhjal saab hinnata,

Lõpparuanne 67

kas spetsialisti juhitud vastutusmudel vähendab ohvriabi töötajate aruandluskoormust, parandab

vabatahtlike kaasamise kvaliteeti ja loob piisava aluse mudeli laiemaks rakendamiseks.

Kolmanda sammuna tuleb täpsustada, kas ja kuidas saab vabatahtlikke süsteemsemalt kaasata

taastava õiguse mõtteviisi levitamisse, sh kohalike omavalitsuste, partnerite või kogukondlike

tegevuste kaudu. Selline panus eeldab kokkulepitud sõnumeid, kommunikatsioonimudelit ja

koolituslikku tuge, sest üksnes üldine ootus mõtteviisi kandmisele ei ole praktilise töökorraldusena piisav.

7.3. Ohvriabi põhiteenuse alternatiivid, eelistatud arengusuund ja

järgmised sammud

Ohvriabi põhiteenuse puhul eristuvad kolm võimalikku arengusuunda. Esimene on väiksema aktiivse

tuumikgrupi mudel, mille puhul praeguse suurema lepinguliste vabatahtlike arvu asemel

kujundatakse väiksem ja aktiivsem vabatahtlike grupp. Selle mudeli eesmärk on koondada

tähelepanu nendele vabatahtlikele, kelle ülesanded ja aktiivsuse ootus on selgemalt määratletud ning

kelle panus on teenuse seisukohalt tegelikult kasutatav.

Teine alternatiiv on integreeritud tugimudel, mille puhul vabatahtlikud seotakse selgemalt

ohvriabi põhiteenuse meeskonnaga. Sellisel juhul ei toimiks vabatahtlikud eraldi või paralleelse

struktuurina, vaid toetaksid ohvriabitöötajate tööd konkreetsetes tugifunktsioonides, näiteks abivajaja

saatmisel, emotsionaalse toe pakkumisel või muudes selgelt piiritletud tegevustes. Mudeli keskne eeldus

on, et vabatahtliku panus täiendab, mitte ei dubleeri ohvriabitöötaja tööd.

Kolmas alternatiiv on töötajapõhine teenindamise mudel, mille puhul vabatahtlikke ohvriabi

põhiteenuses ei kaasata ning senine väike teenusemaht kaetakse olemasolevate ohvriabi

töötajatega. Seda saab käsitleda võimaliku lahendusena juhul, kui vabatahtlike kaasamise

halduskoormus ja kvaliteediriskid on suuremad kui vabatahtlike loodav lisaväärtus. Samas tuleb

arvestada, millist mõju avaldaks vabatahtlike kaasamise vähendamine teenuse kättesaadavusele,

töökoormusele ja abivajaja toetamise võimalustele.

7.3.1. Eelistatud arengusuund

Ohvriabi põhiteenuse puhul on põhjendatud liikuda piirkonnapõhise ja integreeritud tugimudeli

suunas, mida testitakse pilootprojekti kaudu. Selle lähenemise eesmärk on hinnata, kas

vabatahtlikke saab rakendada väiksema, aktiivsema ja paremini juhitud tuumikgrupina, kelle panus

toetab spetsialistide tööd konkreetsetes ja selgelt piiritletud ülesannetes. Vabatahtlike kaasamist ei

käsitleta eesmärgina iseeneses, vaid võimalusena pakkuda spetsialistidele järjepidevat ja kvaliteetset

tuge olukordades, kus vabatahtliku panus vastab abivajaja vajadusele ega suurenda

ebaproportsionaalselt spetsialisti töökoormust.

Lõpparuanne 68

Valitud suuna keskne põhimõte on, et ohvriabi põhiteenuse juures võiks tulevikus tegutseda

pigem väiksem arv aktiivseid ja lepingulisi vabatahtlikke, kelle panus on selgelt määratletud.

Vabatahtliku sobivus peab lähtuma nii spetsialisti kui ka abivajaja ootustest ja vajadustest. Seetõttu on

oluline arendada piirkondlikke koostöösuhteid, kus spetsialistid teevad koostööd neile tuttavate ja

usaldusväärsete vabatahtlikega. Piirkondades, kus sobivaid vabatahtlikke ei ole, ei saa sama mudelit

rakendada samal kujul.

Põhiteenuse puhul on vabatahtlike panuse piiritlemine eriti oluline, sest abivajajad ei soovi alati

täiendavate võõraste osapoolte kaasamist ning võivad eelistada pädevaid spetsialiste.

Vabatahtliku panus võiks olla seotud eelkõige tugifunktsioonidega, näiteks saatmise, emotsionaalse toe

või muu praktilise toega. Kui vabatahtliku ülesanne, vastutus ja suhte lõpetamise kord ei ole määratletud,

võib tekkida liigse seotuse või sõltuvussuhete risk, eriti kui kontakt abivajajaga kestab pikema perioodi

jooksul.

7.3.2. Järgmised sammud

Ohvriabi põhiteenuse järgmise sammuna tuleb ette valmistada piirkonnapõhise lähenemise

pilootprojekt. Piloodi eesmärk on testida uusi protsesse, vabatahtlike teekonda ja ülesannete jaotust

olukorras, kus vabatahtlikud toetavad spetsialistide tööd piirkondlikult ja selgemalt määratletud

tegevustes. Esmase tegevusena korrastatakse perevägivallaohvritega seotud protsessid ja andmed

testkeskkonnas; seejärel saab hinnata, kas sama toimeloogikat on võimalik laiendada teistesse

valdkondadesse.

Piloodi kavandamisel tuleb arvestada aruandlusele kuluva ajaga, vabatahtlike arengu- ja

koolitustegevuste ressursiga ning sellega, et vabatahtlike kaasamine ei tekitaks spetsialistidele

täiendavat põhjendamatut koormust. Pilootprojekti algusajaks on kavandatud järgmise aasta jaanuar

ning tulemused järgmise aasta suveks.

Piloodi raames tuleb kirjeldada vabatahtlike profiilid ehk persoonad, kaardistada vabatahtlike

huvid, motivatsioon ja osalusaktiivsus ning määratleda, millised vabatahtlikud sobivad otseseks

abivajaja toetamiseks ja millised pigem ennetus- või kogukondlikesse tegevustesse. Samuti tuleb

määratleda vabatahtliku panuse lõpetamise protsess, et oleks selge, millal ja kuidas vabatahtliku seotus

konkreetse abivajajaga lõpeb ning kes vastutab selle protsessi juhtimise eest.

Lisaks tuleb hinnata võimalust kaasata vabatahtlikke suuremate ürituste ja ennetustegevuste

toetamisel. Seda ei käsitleta eraldiseisva põhisuunana, vaid täiendava võimalusena hoida

vabatahtlikega regulaarset kontakti, tugevdada kuuluvustunnet ja testida nende huvi erinevate

panustamisviiside vastu. Sellise tegevuse puhul tuleb eristada kutsepõhist osalust ja regulaarsemat

ülesannet ning mõõta näiteks kutsutute ja tegelike osalejate suhet.

Lõpparuanne 69

7.4. Vaimse tervise veebinõustamise alternatiivid, eelistatud

arengusuund ja järgmised sammud

Vaimse tervise veebinõustamise puhul eristuvad kaks peamist arengualternatiivi. Esimene on tänase

mudeliga jätkamine. Selle alternatiivi aluseks on praeguse kerge koordineerimismudeli säilitamine,

kuna õhuke koordineerimine on teenuse kulutõhususe oluline eeldus. Teenuse toimivus sõltub sellest, et

vabatahtlike aktiivsus ja teenusemaht püsivad piisaval tasemel ning koordineerimiskulu ei kasva

ebaproportsionaalselt.

Teine alternatiiv on kvaliteediinvesteeringu mudel. Selle puhul säilitatakse vabatahtlike kaasamise

mudel, kuid lisatakse kvaliteeti ja jätkusuutlikkust toetavaid elemente, näiteks täiendav koolitus,

supervisioon, tehniline broneerimislahendus, praktikaplatvormi teadlikum kasutamine ning tühistamiste ja

vabatahtlike ajakasutuse parem juhtimine. Selle alternatiivi keskne küsimus on, milline lisatugi parandab

teenuse kvaliteeti ja vabatahtlike motivatsiooni ilma mudelit ebaproportsionaalselt koormamata.

7.4.1. Eelistatud arengusuund

Vaimse tervise veebinõustamise puhul on põhjendatud teenusega jätkata, kuid täpsemalt

fokusseeritud ja paremini kirjeldatud teenusena. Veebinõustamist nähakse edaspidi psühholoogilise

toe teenusena ohvriabi sihtrühmale, mille osutamises võivad osaleda nii lepingulised teenusepakkujad

kui ka vabatahtlikud. Teenus ei peaks katma kõiki võimalikke abivajadusi, vaid olema suunatud

konkreetsemalt kriisiolukordade või traumaatiliste sündmuste ohvritele, kellel on vajadus vaimse tervise

toe järele.

Teenuse jätkamise eelduseks on sihtrühma täpsem määratlemine, teenuse eesmärgi ja sisu

selgem kirjeldamine, kommunikatsiooni täpsustamine ning täiendavate vabatahtlike kaasamine.

Teenuse kohta tuleb paremini selgitada, kellele see on mõeldud, millist tuge see pakub, millal

suunatakse klient edasi teiste teenuste juurde ning millised on teenuse piirid. Kuna veebinõustamine ei

ole anonüümne teenus, sest klient peab registreeruma, tuleb kommunikatsioonis rõhutada

konfidentsiaalsuse põhimõtet.

Vabatahtlike kaasamise vaates tuleb arvestada, et veebinõustamine eeldab sobivat erialast

ettevalmistust. Veebinõustajad on üldjuhul psühholoogia või psühhoteraapia taustaga, samas kui teiste

nõustamisvormide puhul ei pruugi ettevalmistus olla sama ühtlaselt määratletud. Kuna teenusesse jõuab

järjest enam ohvriabi kliente, tuleb vabatahtlike värbamisel seada selged ootused ja piirid ning

arvestada, et vabatahtlikel ei pruugi olla piisavalt aega ulatuslikuks täiendõppeks.

Lõpparuanne 70

7.4.2. Järgmised sammud

Vaimse tervise veebinõustamise järgmise sammuna töötatakse käesoleva aasta jooksul välja

teenuse täpsed kriteeriumid. Need peavad kirjeldama teenuse sihtrühma, eesmärki, osutajate rolle,

vabatahtlike ja lepinguliste teenusepakkujate erisusi, edasi suunamise põhimõtteid ning kvaliteedi ja

konfidentsiaalsuse nõudeid. Pilootprojekti elluviimine on kavandatud järgmiseks aastaks.

Täiendava sammuna tuleb suurendada vabatahtlike arvu ja siduda nende värbamine laiemate

vabatahtlike kaasamise tegevustega. Vabatahtlikele ja praktikantidele suunatud kommunikatsioon

peab olema eristatud, sest nende ootused võivad olla erinevad. Osa inimesi võib liituda lootusega leida

tulevikus töökoht, mistõttu tuleb juba värbamisel selgitada, milline on vabatahtliku panus, millised on

võimalused ja millised ootused ei ole realistlikud.

Teenuse jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb tegeleda ka praktiliste töökorralduslike

probleemidega. Nende hulka kuuluvad kliendi mitteilmumine või broneeringu muutmine, mille tulemusel

võib üks tasuta nõustamiskord jääda kasutamata, samuti olukorrad, kus kliendid võivad hiljem liikuda

vabatahtliku erapraksise teenuseid kasutama. Sellised riskid eeldavad huvide konfliktide ennetamist,

selgeid kokkuleppeid ja teenuse piiride kirjeldamist.

Tehnilise töökorralduse vaatest tuleb hinnata broneerimissüsteemi edasiarendamise võimalusi.

Praegune tehniline lahendus toimib koordinaatori vahendusel ning vabatahtlikel puudub võimalus

broneerimissüsteemis iseseisvalt broneeringuid hallata või muuta. Selline edasiarendus võiks

vähendada koordineerimiskoormust ja parandada teenuse paindlikkust, kuid eeldaks märkimisväärset

rahalist investeeringut.

7.5. Teenusteülene korraldusmudel ja vabatahtliku teekond

Kolme teenuse lõikes on läbiv järeldus, et vabatahtlike kaasamise tulevikumudel peab olema

sihipärasem, selgemalt kirjeldatud ja rohkem seotud teenuse tegeliku vajadusega. Vabatahtlikke ei

ole põhjendatud hoida süsteemis üksnes võimaliku kasutusvajaduse tõttu. Nende kaasamine peab

looma teenusesaajale või spetsialistile selgelt määratletavat väärtust ning olema juhitav kvaliteedi,

vastutuse ja koordineerimise vaatest.

Taastavas õiguses on realistlikum suund spetsialisti juhitud koostöömudel, kus vabatahtlik

tegutseb selgelt piiritletud kaasrollis või mõtteviisi kandjana. Ohvriabi põhiteenuses on realistlikum

suund piirkonnapõhine piloot, mis testib väiksema aktiivse vabatahtlike tuumikgrupi ja integreeritud

tugimudeli toimimist. Vaimse tervise veebinõustamises on realistlikum suund teenusega jätkamine, kuid

sihtrühma, teenuse eesmärgi, osutajate rollide ja kvaliteedinõuete täpsustamine ning täiendavate

vabatahtlike kaasamine.

Lõpparuanne 71

Kõigi teenuste puhul on järgmise etapi eelduseks vabatahtliku teekonna kirjeldamine. See peab

hõlmama värbamist, ootuste seadmist, sisseelamist, juhendamist, motivatsiooni hoidmist, tegevuses

osalemist, täiendavat arengut ning vajadusel osaluse lõpetamist või muutmist. Ühtne ohvriabi

vabatahtliku raamistik saab toimida ainult juhul, kui selle sees on piisavalt selgelt eristatud

teenusepõhised panustamisviisid, vastutuspiirid ja kvaliteedieeldused.

Vabatahtlike kaasamise arendamisel tuleb vältida kolme riski. Esiteks ei tohi vabatahtlike arv

muutuda eesmärgiks omaette, kui tegelikke ülesandeid, juhendamist ja kvaliteedikontrolli ei ole piisavalt.

Teiseks ei tohi vabatahtlike panus hägustada spetsialisti vastutust ega tekitada teenusesaajale ootust,

millele vabatahtlik ei saa vastata. Kolmandaks ei tohi vabatahtlike kaasamine tekitada suuremat

koordineerimiskoormust kui nende loodav lisaväärtus.

7.6. Koondtabel: eelistatud arengusuunad ja järgmised sammud

Tabel 20. Koondtabel: eelistatud arengusuunad ja järgmised sammud.

Teenus Eelistatud arengusuund Peamised järgmised sammud

Taastav õigus

Spetsialisti juhitud

koostöömudel, kus

vabatahtlik tegutseb

kaasrollis või taastava

õiguse mõtteviisi kandjana.

Korrastada vabatahtlike panuse kirjeldus;

hinnata käimasolevat koordinaatorite ja

osakoormusega spetsialisti katsetust; täpsustada

mõtteviisi levitamise roll ja

kommunikatsioonimudel.

Ohvriabi

põhiteenus

Piirkonnapõhine piloot, mis

testib väiksema aktiivse

vabatahtlike tuumikgrupi ja

integreeritud tugimudeli

toimimist.

Korrastada perevägivallaohvritega seotud

protsessid ja andmed testkeskkonnas; käivitada

piloot järgmise aasta jaanuaris; kirjeldada

vabatahtlike profiilid ja panuse lõpetamise

protsess.

Vaimse tervise

veebinõustamine

Teenusega jätkamine

täpsemalt fokusseeritud

psühholoogilise toe

teenusena ohvriabi

sihtrühmale.

Töötada välja teenuse kriteeriumid; kavandada

järgmise aasta piloot; täpsustada sihtrühm,

osutajate rollid, konfidentsiaalsuse

kommunikatsioon, broneerimislahenduse

arendusvajadus ja huvide konfliktide

ennetamine.

Lõpparuanne 72

8. Teenuspõhised lõppjäreldused ja soovitused

Kuluvaade, teenuste kvalitatiivne lisaväärtus ning tulevikualternatiivide hindamine näitavad, et

vabatahtlike kaasamise põhjendatus erineb teenuste lõikes märkimisväärselt. Seetõttu ei ole

otstarbekas käsitleda vabatahtlike kaasamist ühetaolise lahendusena. Iga teenuse puhul tuleb eraldi

hinnata, millist väärtust vabatahtlikud loovad, milline on nende tegelik panus, kui suur on kaasamisega

seotud koordineerimiskulu ning kas vabatahtlike roll on kooskõlas teenuse eesmärgi, kvaliteedinõuete ja

vastutuspiiridega. Teenuspõhised lõppjäreldused lähtuvad kolmest vaatenurgast.

• Esiteks hinnatakse vabatahtlike kaasamise majanduslikku põhjendatust kulumudeli tulemuste

alusel, sh teenusemahtu, ühikukulu, koordineerimisressurssi ja tasuvuspunkti.

• Teiseks arvestatakse vabatahtlike kvalitatiivset lisaväärtust, mis võib avalduda teenuse

kättesaadavuses, kogukondlikus mõjus, spetsialistide töö täiendamises või teenusesaaja

toetamise võimalustes.

• Kolmandaks hinnatakse, millised töökorralduslikud, kvaliteedi- ja vastutuseeldused peavad olema

täidetud, et vabatahtlike kaasamine oleks juhitav ega tekitaks teenusemahuga võrreldes

ebaproportsionaalset koormust.

Järgnevad järeldused ja soovitused ei käsitle vabatahtlike arvu kasvatamist eesmärgina omaette.

Vabatahtlike kaasamise arendamine on põhjendatud juhul, kui see suurendab tegelikku teenusemahtu

või kvaliteeti, vähendab ühikukulu, parandab teenuse kättesaadavust või loob muud selgelt põhjendatud

lisaväärtust. Kui vabatahtlike panus jääb väikeseks, kuid koordineerimis- ja kvaliteedijuhtimise püsikulu

säilib, tuleb kaaluda rolli piiritlemist, töökorralduse muutmist või töötajapõhist lahendust.

8.1. Taastav õigus

• Taastava õiguse vabatahtlike mudeli keskne järeldus on, et praegune korraldus ei ole

kuluvaates piisavalt tõhus, kuid vabatahtlike kaasamisel on teenuse sisulise väärtuse

vaatest selge põhjendus. Vabatahtlike panus ei piirdu juhtumite lahendamise või teenustundide

lisamisega. Taastavas õiguses on vabatahtlikel oluline roll kogukondliku vaate, erapooletuse ja

taastava õiguse mõtteviisi kandjatena. Seetõttu ei ole põhjendatud vabatahtlike kaasamisest

loobumine, kuid senine mudel vajab korrastamist ja koordineerimiskoormuse vähendamist.

• Kuluvaates on taastava õiguse vabatahtlike mudeli peamine probleem kõrge

koordineerimiskulu võrreldes tegeliku teenusemahuga. Teenuse koordineerimisele kulub

ligikaudu 1,9 FTE-d ning vabatahtlike panustatud teenusemaht on ligikaudu 1220 tundi aastas.

See tähendab, et koordineerimise püsikulu jaotub suhteliselt väikesele teenusemahule.

Kulustruktuuris moodustab suurema osa kogukulust just kaudne kulu ehk koordineerimine, mitte

Lõpparuanne 73

vabatahtlike otsesed kulud. Seetõttu on taastava õiguse kulutõhususe parandamise kõige

olulisem hoob koordineerimise lihtsustamine ja vabatahtlike panuse sihipärasem kasutamine.

• Taastava õiguse puhul ei ole vabatahtlike arvu suurendamine iseseisvalt piisav lahendus.

Kui teenusemaht ja suunamiste arv ei kasva, suurendab vabatahtlike arvu kasvatamine pigem

juhendamise, infovahetuse ja hoidmise koormust. Kulutõhusus paraneb eelkõige siis, kui

aktiivsete vabatahtlike tegelik panus suureneb, koordineerimise töömaht ühe juhtumi või

teenustunni kohta väheneb ning vabatahtlike kaasamine on seotud tegevustega, kus nende

lisaväärtus on kõige selgem.

• Taastava õiguse vabatahtlike süsteemi arendamisel on põhjendatud liikuda spetsialisti

juhitud koostöömudeli suunas. Sellises mudelis jääb juhtumivastutus, sobivuse hindamine,

riskide juhtimine ja kvaliteedi tagamine spetsialisti kanda, kuid vabatahtlik saab panustada selgelt

piiritletud kaasrollis või taastava õiguse mõtteviisi kandjana. See võimaldab kasutada vabatahtlike

tugevusi, kuid vähendab riski, et vabatahtlikule tekib liiga suur sisuline või korralduslik vastutus.

• Senise mudeli korrastamisel tuleb eristada vähemalt kahte vabatahtliku panuse vormi. Üks

panuse vorm on seotud taastava õiguse mõtteviisi levitamise, teavitamise, kogukondliku kohalolu

ja partneritega suhtlemisega. Teine panuse vorm on seotud juhtumi- või teenusepõhise

kaasamisega, kus vabatahtlik tegutseb spetsialisti kõrval ja kokkulepitud vastutuspiirides. Selline

eristus aitab vähendada ootuste segunemist ning võimaldab paremini hinnata, milline

vabatahtliku panus on teenuse eesmärkide ja kulumudeli vaatest põhjendatud.

• Taastava õiguse arendusvõimalused peavad olema otseselt seotud kulumudeli

hoobadega. Esmalt tuleb vähendada koordineerimise püsikulu ühe vabatahtliku panustatud tunni

ja juhtumi kohta. Selleks tuleb üle vaadata, millised koordineerimistegevused on teenuse

kvaliteedi tagamiseks vältimatud ning milliseid tegevusi saab lihtsustada, ühtlustada või paremini

planeerida. Teiseks tuleb suurendada aktiivsete vabatahtlike tegelikku panust, mitte hoida laia

passiivset vabatahtlike ringi. Kolmandaks tuleb tugevdada suunamiste ja teenusemahu juhtimist,

sest olemasolev koordineerimisressurss muutub kulutõhusamaks ainult juhul, kui selle toel tekib

piisav teenusemaht.

Järgmise sammuna tuleb hinnata käimasolevat katsetust, kus taastava õiguse töösse on

kaasatud koordinaatorid ja sarnast rolli täitev osakoormusega spetsialist. Hindamisel tuleb

keskenduda sellele, kas katsetus vähendab ohvriabi töötajate aruandlus- ja koordineerimiskoormust,

muudab juhtumivastutuse selgemaks, parandab vabatahtlike panuse kasutatavust ning aitab vähendada

kulu ühe teenustunni või juhtumi kohta. Kui katsetus annab soovitud tulemuse, saab seda kasutada

taastava õiguse edasise korraldusmudeli alusena.

Lõpparuanne 74

Taastava õiguse puhul on soovitatav jätkata vabatahtlike kaasamisega, kuid mitte senise mudeli

muutmata kujul. Prioriteet peab olema koordineerimise optimeerimine, aktiivsete vabatahtlike panuse

parem kasutamine, vastutuspiiride täpsustamine ning vabatahtlike panuse suunamine tegevustesse, kus

nende lisaväärtus on selge. Vabatahtlike rolli laiendamine on põhjendatud ainult siis, kui see ei kasvata

koordineerimiskoormust kiiremini kui teenusemahtu ja loodavat väärtust.

8.2. Ohvriabi põhiteenus

• Ohvriabi põhiteenuse vabatahtlike mudeli keskne järeldus on, et senine korraldus vajab

kõige selgemat ümbermõtestamist. Teenuse praegune maht on väike, vabatahtlike aktiivsus

madal ning koordineerimise püsikulu jaotub väga piiratud teenusemahule. Seetõttu ei ole

praegusel kujul lai vabatahtlike mudel kuluvaates põhjendatud. Samas ei tähenda see, et

vabatahtlike kaasamine põhiteenuses tuleks täielikult lõpetada. Vabatahtlike panus võib olla

väärtuslik konkreetsetes ja selgelt piiritletud tugitegevustes, kuid selle eelduseks on väiksem,

aktiivsem ja paremini juhitud vabatahtlike tuumik.

• Kuluvaates on ohvriabi põhiteenuse peamine probleem väga väike tegelik teenusemaht

võrreldes vabatahtlike süsteemi hoidmise kuluga. Teenuses on ligikaudu 52 lepingulist

vabatahtlikku, kellest aktiivselt panustab umbes 10. Vabatahtlike panustatud maht oli ligikaudu 93

tundi aastas ning koordineerimise ressursiks on arvestatud umbes 0,2 FTE-d. Kuigi

koordineerimise absoluutne maht ei ole suur, muutub see väikese teenusemahu tõttu ühikukulu

vaates oluliseks. Seetõttu on põhiteenuse puhul kulutõhususe parandamise peamine hoob mitte

vabatahtlike arvu kasvatamine, vaid vabatahtlike tegeliku panuse suurendamine või süsteemi

mahu vähendamine aktiivsete panustajateni.

• Ohvriabi põhiteenuses ei ole vabatahtlike lisaväärtus samal viisil ilmne nagu taastavas

õiguses või vaimse tervise veebinõustamises. Teenusesaajad võivad olla haavatavas

olukorras ning ei pruugi alati soovida täiendava võõra osapoole kaasamist. Vabatahtliku

kaasamine on põhjendatud eelkõige olukordades, kus ta saab pakkuda praktilist või

emotsionaalset tuge, toetada abivajajat teenuse kõrval või aidata spetsialisti selgelt piiritletud

tegevustes. Vabatahtliku panus ei tohi tekitada abivajajale ebaselget ootust ega asendada

spetsialisti rolli olukordades, kus on vajalik professionaalne vastutus.

• Põhiteenuse arendamisel on põhjendatud liikuda piirkonnapõhise piloodi suunas. Piloodi

eesmärk ei peaks olema vabatahtlike arvu kasvatamine, vaid kontrollida, kas väiksem aktiivne

tuumik suudab luua piisavat lisaväärtust ja kas selline mudel on koordineerimise vaatest juhitav.

Piirkonnapõhine lähenemine võimaldab testida, kas spetsialistidel on võimalik teha koostööd

neile tuttavate ja usaldusväärsete vabatahtlikega ning kas vabatahtlike kaasamine vähendab või

suurendab tegelikku töökoormust.

Lõpparuanne 75

• Kulumudeli vaatest tuleb piloodi puhul hinnata kolme küsimust. Esiteks tuleb vaadata, kas

vabatahtlike panustatud tundide arv kasvab piisavalt, et koordineerimise püsikulu oleks

põhjendatud. Teiseks tuleb hinnata, kas aktiivsete vabatahtlike osakaal suureneb ja passiivsete

vabatahtlike hoidmise vajadus väheneb. Kolmandaks tuleb võrrelda, kas konkreetseid

tugitegevusi on otstarbekam korraldada vabatahtlike kaudu või katta olemasolevate töötajate

töökorralduse sees. Kui vabatahtlike panus jääb jätkuvalt väga väikeseks, ei ole eraldiseisva laia

vabatahtlike mudeli hoidmine kulutõhus.

• Põhiteenuses tuleb eraldi tähelepanu pöörata vabatahtliku ja abivajaja suhte piiritlemisele.

Kui vabatahtliku kontakt abivajajaga kestab pikalt või lõpp ei ole selgelt kokku lepitud, võib

tekkida liigse seotuse või sõltuvussuhte risk. Seetõttu peab vabatahtliku kaasamise algus,

eesmärk, kestus ja lõpetamine olema töökorralduses kirjeldatud. Samuti tuleb vältida olukordi,

kus suhtlus liigub isiklike kanalite kaudu viisil, mis muudab kontakti kontrollimatuks või pikendab

seda väljapoole kokkulepitud toetussuhet.

Põhiteenuse puhul on soovitatav hoida vabatahtlike kaasamine piiratud ja testitavana. Esmalt

tuleb katsetada väiksema aktiivse tuumikgrupi mudelit ning hinnata selle mõju teenusemahule,

spetsialistide koormusele, teenusesaaja kogemusele ja koordineerimiskulule. Kui piloot näitab, et

vabatahtlike panus on sisuline ja koordineerimiskulu jääb proportsionaalseks, saab mudelit ettevaatlikult

laiendada. Kui piloot ei suurenda tegelikku panust ega vähenda ühikukulu, tuleb kaaluda põhiteenuses

vabatahtlike rolli märgatavat piiramist või töötajapõhist korraldust.

Ohvriabi põhiteenuse soovitus on seega mitte laiendada vabatahtlike kaasamist üldise

eesmärgina, vaid testida vabatahtlike kasutamist piiratud, selgelt juhitud ja mõõdetava piloodina.

Põhitähelepanu peab olema aktiivsete vabatahtlike tegelikul panusel, rolli selgusel, suhte lõpetamise

protsessil ja koordineerimise proportsionaalsusel. Vabatahtlike kaasamine on selles teenuses

põhjendatud ainult juhul, kui see loob abivajajale või spetsialistile selget lisaväärtust ega kasvata

koordineerimis- ja kvaliteediriski suuremaks kui loodav kasu.

8.3. Vaimse tervise veebinõustamine

• Vaimse tervise veebinõustamise vabatahtlike mudeli keskne järeldus on, et tegemist on

kolmest analüüsitud teenusest kuluvaates kõige paremini toimiva vabatahtlike kaasamise

mudeliga. Teenuse maht ületab tasuvuspunkti ning koordineerimine on teiste teenustega

võrreldes õhukesem. Seetõttu ei ole esmane küsimus, kas vabatahtlike kaasamisega jätkata,

vaid kuidas hoida teenuse kulutõhusust ja kvaliteeti olukorras, kus teenuse sihtrühm, piirid ja

töökorraldus vajavad täpsustamist.

• Kuluvaates toetab veebinõustamise mudelit piisav teenusemaht ja väike

koordineerimisressurss. Teenuses osutati 179 nõustamist kogumahus ligikaudu 537 tundi ning

Lõpparuanne 76

koordineerimise ressursiks on arvestatud ligikaudu 0,2 FTE-d. Sellise mahu juures jaotub

koordineerimise püsikulu vabatahtlike panusele paremini kui taastavas õiguses ja ohvriabi

põhiteenuses. Teenuse kulutõhususe säilitamiseks on oluline, et koordineerimiskulu ei kasvaks

kiiremini kui teenusemaht või vabatahtlike tegelik panus.

• Veebinõustamise vabatahtlike lisaväärtus seisneb eelkõige täiendavas professionaalses

nõustamisvõimekuses. Teenus erineb teistest vabatahtlike kaasamise vormidest, sest

vabatahtlikud ei täida eeskätt kogukondlikku või praktilist tugifunktsiooni, vaid pakuvad vaimse

tervise tuge. See loob teenusele selge lisaväärtuse, kuid eeldab ka, et teenuse eesmärk,

sihtrühm, kvaliteediootused ja edasi suunamise põhimõtted on täpselt määratletud. Vabatahtlike

panus on põhjendatud juhul, kui see toetab ohvriabi sihtrühma vajadusi ning ei tekita ebaselgust

selle kohta, millist tuge teenus pakub ja millal tuleb inimene suunata teise teenuse juurde.

• Veebinõustamise arendamisel tuleb vältida mudeli liigset koormamist. Kuna teenuse

kulutõhusus sõltub õhukesest koordineerimisest, tuleb kvaliteedi- ja töökorralduslikke arendusi

teha valikuliselt. Põhjendatud on need muudatused, mis aitavad vähendada tühistamisi,

parandada broneerimiskorraldust, täpsustada teenuse piire, tugevdada konfidentsiaalsust ning

ennetada huvide konflikte. Vähem põhjendatud on arendused, mis kasvatavad püsikulu ilma

selge mõjuta teenusemahule, kvaliteedile või vabatahtlike aktiivsusele.

• Kulumudeli vaatest on veebinõustamise peamised hoovad teenusemahu hoidmine,

aktiivsete vabatahtlike arvu suurendamine ja koordineerimise püsikulu kontrolli all

hoidmine. Kui vabatahtlike arv suureneb, kuid nende tegelik panus ei kasva, ei parane mudeli

kulutõhusus. Kui teenuse kvaliteedi hoidmiseks lisatakse tegevusi, mis suurendavad

koordineerimisressurssi, tuleb hinnata, kas teenusemaht või välditud ajakadu kompenseerib

lisanduva püsikulu. Seetõttu peab iga arendusotsus olema seotud sellega, kuidas see mõjutab

vabatahtlike panustatud tunde, kasutatud nõustamisaegu, tühistamisi, koordineerimise töömahtu

ja ühikukulu.

• Oluline arenduskoht on teenuse kriteeriumide täpsustamine. Teenus peaks olema selgelt

kirjeldatud psühholoogilise toe teenusena ohvriabi sihtrühmale. Täpsustada tuleb, kellele teenus

on mõeldud, millist tuge see pakub, millised on teenuse piirid, millal on vajalik edasi suunamine

ning kuidas eristuvad vabatahtlike ja lepinguliste teenuseosutajate rollid. Kuna veebinõustamine

ei ole anonüümne teenus, tuleb teenuse kommunikatsioonis selgelt rõhutada konfidentsiaalsuse

põhimõtteid.

• Teine oluline arenduskoht on broneerimiskorraldus. Praegune töökorraldus võib tekitada

koordineerimiskoormust, kui broneeringute haldamine, muutmine või tühistamine toimub

peamiselt koordinaatori vahendusel. Kui tehniline lahendus võimaldab vähendada käsitööd,

parandada vabatahtlike ajakasutust ja vähendada kasutamata jäänud nõustamisaegu, võib see

Lõpparuanne 77

toetada nii teenuse kvaliteeti kui ka kulutõhusust. Samas tuleb enne suuremat tehnilist

investeeringut hinnata, kas eeldatav mõju on teenuse mahu ja kulustruktuuri suhtes piisav.

• Kolmas arenduskoht puudutab huvide konfliktide ja teenuse piiride ennetamist. Kuna

vabatahtlikel võib olla ka erapraksis või muu professionaalne nõustamistegevus, tuleb selgelt

määratleda, kuidas välditakse olukordi, kus klient liigub vabatahtliku teenuse kaudu sama

nõustaja tasulise teenuse juurde viisil, mis võib kahjustada usaldust või tekitada huvide konflikti.

Teenuse usaldusväärsuse hoidmiseks peavad vastavad põhimõtted olema osutajatele ja

teenusesaajatele arusaadavad.

Veebinõustamise puhul on soovitatav teenusega jätkata, kuid mitte laiendada seda ilma teenuse

eesmärki ja töökorraldust täpsustamata. Teenuse tugevus on kulutõhususe, professionaalse

lisavõimekuse ja asukohast sõltumatu ligipääsu kombinatsioon. Selle tugevuse säilitamiseks tuleb hoida

koordineerimismudel võimalikult lihtsana, parandada broneerimiskorraldust, täpsustada teenuse

kriteeriumid ning suurendada vabatahtlike panust ainult sellises ulatuses, mis ei kasvata püsikulu

ebaproportsionaalselt.

Vaimse tervise veebinõustamise soovitus on jätkata vabatahtlike kaasamisega ning arendada

teenust täpsemalt fokusseeritud psühholoogilise toe teenusena. Peamine eesmärk ei ole

vabatahtlike arvu kasvatamine iseenesest, vaid teenusemahu, kvaliteedi ja koordineerimiskulu tasakaalu

hoidmine. Arendusotsuste tegemisel tuleb eelistada neid lahendusi, mis aitavad hoida teenuse

tasuvuspunktist kõrgemal, vähendavad kasutamata nõustamisaegu ning parandavad teenuse selgust ja

usaldusväärsust ilma koordineerimiskulu liigse kasvuta.

8.4. Teenuseülesed soovitused vabatahtlike süsteemi arendamiseks

Teenusepõhiste soovituste kõrval on vajalik kujundada ka vabatahtlike kaasamise teenuseülesed

arenduspõhimõtted. Need puudutavad eelkõige valdkondi, mis mõjutavad kõiki kolme teenust

sõltumata sellest, kas konkreetse teenuse puhul on soovitatav vabatahtlike rolli laiendada, piirata või

täpsustada. Sellisteks läbivateks teemadeks on vabatahtliku teekond, vastutuspiirid, andmete kogumine,

aktiivsuse seire, koordineerimisressursi proportsionaalsus ja kvaliteedijuhtimise korraldus.

Teenuseüleste soovituste eesmärk on luua otsustamiseks ühtsem alus, kuid säilitada

teenusepõhine paindlikkus. Ühtne vabatahtlike raamistik peab aitama vähendada killustatust ja muuta

põhimõtted arusaadavamaks nii vabatahtlikele kui SKA töötajatele, kuid see ei tähenda, et taastava

õiguse, ohvriabi põhiteenuse ja vaimse tervise veebinõustamise töökorraldus peaks olema samasugune.

Teenused erinevad eesmärgi, sihtrühma, riskitaseme, vabatahtlike rolli ja kulustruktuuri poolest, mistõttu

peab ühine raamistik toetama teenusepõhiseid otsuseid.

Lõpparuanne 78

Arendusvõimaluste prioriseerimisel tuleb lähtuda kulumudeli peamistest hoobadest:

koordineerimise töömaht, aktiivsete vabatahtlike arv, vabatahtlike panustatud tunnid, juhtumite või

nõustamiste arv, ühikukulu ja tasuvuspunkt. Arendus on kuluefektiivsuse vaatest põhjendatud juhul, kui

see suurendab vabatahtlike tegelikku panust, vähendab koordineerimise püsikulu ühe teenustunni kohta

või parandab kvaliteeti viisil, mis ei kasvata püsikulu teenusemahuga võrreldes ebaproportsionaalselt.

Seetõttu tuleb iga olulisema arenduse mõju hinnata kulumudelis vähemalt teenusemahu,

koordineerimisressursi ja ühikukulu muutuse kaudu.

Ühtse ohvriabi vabatahtliku raamistiku kujundamine

SKA vabatahtlike süsteemi arendamisel on põhjendatud liikuda ühtsema ohvriabi vabatahtliku

raamistiku suunas. Raamistik peaks kirjeldama vabatahtlikuks saamise, kaasamise, toetamise,

tegevuses hoidmise ja osaluse lõpetamise üldpõhimõtted. Ühtne raamistik ei tähenda kõigi teenuste

ühetaolist korraldamist, vaid ühiseid aluspõhimõtteid, mille sees säilib võimalus teha teenusepõhiseid

otsuseid.

Raamistiku eesmärk on vähendada vabatahtlike süsteemi killustatust ja muuta vabatahtliku

teekond arusaadavamaks. Vabatahtlikul peab olema selge, millistes tegevustes ta saab panustada,

millised ootused tema panusele seatakse, millist tuge ja juhendamist ta saab ning millistel tingimustel

tema osalus muutub või lõpeb. Sama oluline on, et SKA töötajatel oleks ühtne arusaam sellest, millal ja

kuidas vabatahtlikke kaasata ning millistes olukordades ei ole vabatahtliku kaasamine põhjendatud.

Ühtse raamistiku kujundamisel tuleb vältida vabatahtlike arvu kasvatamist eesmärgina omaette.

Kulumudel näitab, et vabatahtlike süsteemi kulutõhusus sõltub eelkõige tegelikust panusest, aktiivsusest

ja koordineerimise proportsionaalsusest. Seetõttu peab raamistik toetama eelkõige aktiivsete ja sobivas

rollis tegutsevate vabatahtlike kasutamist, mitte passiivse vabatahtlike nimekirja hoidmist.

Vastutuspiiride ja töökorralduse täpsustamine

Vabatahtlike kaasamise edasine arendamine eeldab selgeid vastutuspiire. Iga vabatahtliku

tegevuse puhul peab olema arusaadav, mida vabatahtlik teeb, mida ta ei tee, millal peab sekkuma

spetsialist ning kes vastutab teenusesaaja toetamise, juhtumi käsitlemise ja kvaliteedi eest.

Vastutuspiiride täpsustamine on vajalik nii teenusesaaja kaitseks, vabatahtliku toetamiseks kui ka SKA

töökorralduse selguse tagamiseks.

Vabatahtlik saab täiendada spetsialisti tööd, kuid ei saa asendada professionaalset vastutust.

See põhimõte on oluline kõigis kolmes teenuses. Taastavas õiguses peab juhtumivastutus ja sobivuse

hindamine jääma spetsialisti kontrolli alla. Ohvriabi põhiteenuses tuleb vältida olukordi, kus vabatahtliku

ja abivajaja kontakt muutub liiga pikaajaliseks või ebaselgelt piiritletuks. Vaimse tervise

Lõpparuanne 79

veebinõustamises tuleb täpsustada teenuse piirid, edasi suunamise põhimõtted, konfidentsiaalsus ja

huvide konfliktide ennetamine.

Töökorralduse täpsustamine aitab vähendada ka koordineerimiskoormust. Kui vabatahtlike

ülesanded, info liikumine, panuse registreerimine ja tagasiside andmine on ebaselged, tekib iga

kaasamisega täiendav käsitöö. Selgem töökorraldus võimaldab hoida koordineerimise püsikulu

teenusemahuga paremas proportsioonis.

Vabatahtliku teekonna kirjeldamine

Vabatahtliku teekond tuleb kirjeldada alates liitumisest kuni osaluse lõpetamiseni. Teekond peaks

hõlmama vabatahtlikuks kandideerimist, sobivuse hindamist, ootuste seadmist, sisseelamist, tegevuses

osalemist, juhendamist, tagasisidet, motivatsiooni hoidmist, võimalikke rollimuutusi ja osaluse lõpetamist.

Selline lähenemine aitab vähendada passiivsete vabatahtlike hulka. Kui vabatahtlik liitub

süsteemiga, kuid ei saa piisavalt sisukat tegevust, ei püsi ta tõenäoliselt aktiivsena. Samal ajal jääb SKA-

le alles vabatahtliku hoidmise ja infoväljas hoidmise koormus. Seetõttu peab vabatahtliku teekond

toetama mitte ainult liitumist, vaid ka tegelikku rakendamist ja vajadusel ausat otsust, kas vabatahtliku

osalus peaks jätkuma, muutuma või lõppema.

Vabatahtliku teekonna kirjeldamine on oluline ka motivatsiooni hoidmise vaatest. Vabatahtlikud

vajavad arusaama, miks nende panus on vajalik, millist mõju see loob ja kuidas nad saavad oma oskusi

või kogemust kasutada. Motivatsiooni ei hoia ainult tunnustamine, vaid ka sisukas roll, regulaarne

kontakt, tagasiside ja võimalus näha oma panuse seost teenuse eesmärgiga.

Andmete, aruandluse ja seire korrastamine

Vabatahtlike süsteemi juhtimiseks tuleb korrastada andmete kogumine ja seire. Regulaarne

ülevaade peab olema vähemalt vabatahtlike koguarvust, aktiivsete vabatahtlike arvust, panustatud

tundidest, juhtumitest või nõustamistest, koordineerimisressursist, otsestest kuludest ja peamistest

kaudsetest kuludest. Ilma võrreldavate andmeteta ei ole võimalik hinnata, kas vabatahtlike kaasamine on

teenusemahu ja kulude suhtes põhjendatud.

Andmete kogumise eesmärk ei ole ainult aruandlus, vaid otsustamine. Kulumudel on kasutatav ka

edaspidi vaid juhul, kui selle sisendeid uuendatakse järjepidevalt. Eriti oluline on jälgida vabatahtlike

tegelikku panust ja koordineerimise mahtu, sest just nende suhe määrab suure osa vabatahtlike

süsteemi kulutõhususest. Kui teenusemaht on väike ja koordineerimiskulu püsib, kasvab kulu ühe

vabatahtliku panustatud tunni kohta kiiresti.

Lõpparuanne 80

Seire peab aitama eristada ka kolme olukorda: kus vabatahtlike panus on teenuse jaoks selgelt

väärtuslik, kus panus on võimalik ainult teatud tingimustel ning kus vabatahtlike kaasamine ei ole

teenuse mahu või kvaliteediriskide tõttu põhjendatud. Selline eristus aitab vältida nii vabatahtlike

põhjendamatut laiendamist kui ka väärtusliku vabatahtliku panuse alakasutamist.

Koordineerimisressursi ja kvaliteedijuhtimise proportsionaalsus

Vabatahtlike süsteemi arendamisel tuleb hinnata koordineerimisressurssi vabatahtlike tegeliku

panuse suhtes. Ainult vabatahtlike arvu vaatamine võib anda eksitava pildi, sest suur lepinguliste

vabatahtlike arv ei tähenda automaatselt suurt teenusemahtu. Kuluvaates on määrav, kui palju panust

tekib ühe koordineerimise töömahu kohta.

Võrdluspraktikad näitavad, et suuremahulistes vabatahtlike süsteemides on koordineerimine

vältimatu püsikulu. SKA puhul on vabatahtlike arv ja teenusemaht oluliselt väiksemad, mistõttu peab

koordineerimine olema võimalikult lihtne ja eesmärgistatud. Koordineerimise suurendamine on

põhjendatud ainult juhul, kui see aitab kasvatada vabatahtlike tegelikku panust, vähendada riske või

parandada teenuse kvaliteeti.

Kvaliteedijuhtimine peab olema seotud riskitasemega. Kõigis tegevustes ei ole vaja sama mahukat

juhendamist, kuid haavatavas olukorras teenusesaajatega seotud tegevustes peab olema selge, kuidas

vabatahtlikku toetatakse, kuidas probleeme märgatakse ja kuidas vajadusel sekkutakse.

Kvaliteedijuhtimise eesmärk ei ole luua liigset halduskoormust, vaid ennetada olukordi, kus vabatahtliku

panus võib tekitada teenusesaajale, vabatahtlikule või SKA-le teatava kahju.

Teenuspõhised piloodid ja otsustuskohad

Edasised otsused tuleb teha teenusepõhiselt. Taastavas õiguses on peamine otsustuskoht, kas

spetsialisti juhitud koostöömudel võimaldab vähendada koordineerimiskoormust ja kasutada vabatahtlike

panust selgemalt väärtust loovates tegevustes. Enne vabatahtlike laiemat rakendamist tuleb hinnata, kas

käimasolev katsetus toetab juhtumivastutuse selgust, vähendab aruandlus- ja koordineerimiskoormust

ning parandab vabatahtlike panuse kasutatavust.

Ohvriabi põhiteenuses on peamine otsustuskoht piirkonnapõhise piloodi tulemused. Teenuse

senine maht ja madal aktiivsus viitavad, et eraldiseisev lai vabatahtlike mudel ei ole kulutõhus ega pruugi

olla seetõttu mõistlik. Piloot peab aitama hinnata, kas väiksem aktiivne vabatahtlike tuumik loob piisavalt

lisaväärtust ning kas vabatahtlike kasutamine konkreetsetes tugitegevustes on juhitav ilma

ebaproportsionaalse koordineerimiskoormuseta.

Vaimse tervise veebinõustamises on peamine otsustuskoht teenuse kriteeriumide ja

töökorralduse täpsustamine. Teenus on kuluvaates kõige paremini toimiv, kuid selle eelis sõltub

Lõpparuanne 81

õhukesest koordineerimisest, piisavast teenusemahust ja sobivate vabatahtlike olemasolust. Arenduste

puhul tuleb eelistada neid, mis aitavad vähendada tühistamisi, parandada broneerimiskorraldust, hoida

konfidentsiaalsust ja ennetada huvide konflikte ilma püsikulu ebaproportsionaalselt kasvatamata.

Teenusepõhised otsused tuleb siduda kulumudeliga. Iga arendusvõimaluse puhul tuleb hinnata, kas

see muudab vabatahtlike tegelikku panust, koordineerimise mahtu, ühikukulu või tasuvuspunkti.

Arendus, mis suurendab kvaliteeti, kuid kasvatab püsikulu rohkem kui teenusemahtu või lisaväärtust, ei

pruugi olla mõistlik. Samas ei saa otsuseid teha ainult kulunäitaja põhjal, sest vabatahtlike panusel võib

olla ka kvalitatiivne väärtus, mis ei avaldu otseselt finantsandmetes.

Lisad

Lisa 1. Lisa_1_SKA_vabatahtlike_kulutõhususe_analüüs_kulumudel.xlsx

© 2026 AS PricewaterhouseCoopers Advisors. Kõik autoriõigused kaitstud. “PwC” viitab Eesti seaduste alusel asutatud ja tegutsevale äriühingule AS PricewaterhouseCoopers Advisors või kontekstist lähtuvalt teistele PricewaterhouseCoopers International Limited rahvusvahelise võrgustiku liikmetele, kellest igaüks on eraldiseisev ja sõltumatu juriidiline isik.

AS PricewaterhouseCoopers Advisors, Tatari 1, 10116 Tallinn, t 614 1800, [email protected]

www.pwc.ee