Tere Kaia

Saadan arvamuse ja tähelepanekud disainidirektiivi õlevõtmise osas.

Esmalt peab tõdema, et TDKS on sisuliselt aegunud, kuid samas on oluline ka, et Eesti disainikaitse paralleelselt EL disaini kaitsega on vähetähtis ja pigem suunatud kohalikult tegutsevale ettevõttele, st pingutus uue seaduse kirjutamisse ei ole ka pragmaatiliselt õigustatud, v.a kui see toimuks nt tööstusomandi kodifitseerimise protsessi osana.

Teiseks, disainiseadusest tuleb likvideerida ilmsed vastuolud direktiiviga, sh terminoloogilised [vrdl direktiivi art 9 lg 1 (sarnane üldmulje) vs TDKS § 16 lg 2 (äravahetamiseni sarnane) ja direktiivi art 6 (asjaomase sektori ringkonnad) vs TDKS § 8 lg 1 –  üleüldine avalikustamine jne); just hiljuti on TOAK teinud ka kaks lahendit seoses Eesti disainidega ja kuigi tõlgendusmeetodeid kasutades on olnud võimalik vaidlused lahendada, siis arvestades, et TDKS „kliendid“ on ennekõike väikeettevõtted, siis sellised vaidlused muutuvad neile prognoosimatuks ning kulukaks, st seadus peab olema selge ja üheselt mõistetav.

https://www.epa.ee/sites/default/files/documents/2026-06/2302D-o.pdf

https://www.epa.ee/sites/default/files/documents/2026-06/2188D-o.pdf

Disaini ja toote mõiste – disaini mõiste avardamine on igati mõistlik ja vajalik ning ennekõike digitaalsete toodete kaitse võimaldamine, sh liikuvad ja animeeritud disainid.

Registreerimise ja kehtetuse alused – arvestades, et TDKS on pigem kohalikele ettevõtjatele vajalik kaitsevahend, siis täiendavate (vabatahtlike) õiguskaitset välistavate asjaolude ülevõtmine pole mõistlik. Kohalikseadus võiks pakkuda laiemat kaitset, et sellest oleks kohalikule ettevõtjale lisaväärtust ning pärandkultuuri alusel disaini loomine ja sellele kaitse võimaldamine on pigem arengusuund, mida võiks soodustada, mitte takistada.

Koondtaotlus – igati mõistlik; kuid kaotada tuleks ka variantide ja komplektide lahendus, mis koondtaotluse puhul osutubki mittevajalikuks ja on seni pigem tekitanud segadus, kui andnud lisaväärtust. Seoses koondtaotluses lubatud disainilahenduste arvuga (EL disain 50 disaini, Haagi disain 100 disaini, kuid sama Locarno klass), siis pigem võiks lähtuda direktiivi loogikast, et numbrilist piirarvu ei kehtesta (pahatahtlike taotluste loogika pole ka usutav, sest erilist lisakulu ei tuleks, kui ka nt 100 disaini jagada 2 koondtaotluse vahel). Koondtaotluse puhul on mõislik EUIPO lõivustruktuur (tavapärane lõiv esimese disaini eest ja soodsam iga järgneva eest. Samas oluline rõhutada, et koondtaotlus on üksnes viis esitada korraga mitmeid disaine ja iga koondtaotluses sisalduv disain peab saama iseseisva registreeringu.   

Taotluse kuupäev – leiame, et taotluse kuupäeva fikseerimiseks piisab, kui on esitatutud vajalikud andmed disaini kohta ja lõivu nõuet disaini esitamise kuupäeva fikseerimiseks ei ole vaja lisaks nõuda. See vastab ka tänasele kaubamärgiseaduse regulatsioonile (KaMS § 35) ja pole vajadust kehtestada sarnastes küsimustes eriregulatsioone erinevate tööstusomandi liikide vahel. Leebemad nõuded prioriteedikuupäeva fikseerimisel toetavad ka kohalikku ettevõtjat.   

Avaldamise edasilükkamine – tänane regulatsioon (põhjendantud avalduse alusel menetluse peatamine kuni 12 kuuks) võimaldab küll sisuliselt saavutada avaldamise edasilükkamine, kuid selle reguleerimine menetluse peatamisena ei ole ilmselt tavataotlejale ka selgelt arusaadav. Siin on pigem mõistlik kasutad EUIPO-ga sama lähenemist (taotleja saab lisalõivu eest taotleda disaini avaldamise edasilükkamist ja disain avaldatakse automaatselt seadusest tuleneva tähtaja saabumisel või taotleja avalduse alusel varem). Avaldamise lõiv oleks lisa kulu taotlejale (võib arvata, et ilma esindajata taotlejad võivad ka unustada selle tasumise), lisa administratiivne koormus Patendiametile ja selleks ei ole sisulist vajadust. Sellega seoses oleks vaja korrastada TDKS ka terminoloogiliselt, sest seadus räägib registreeringu kande andmete avaldamisest (mis hõlmab ka disaini avaldamist), kuid direktiiv üldisemalt disaini avaldamisest. Direktiiv näeb ka ette registreeringu kande avaldamist (ilma disaini avaldamata), st siin on ka sisuline menetluslik erinevus tänase menetluse peatamise menetlusloogikaga. Samuti tasuks läbi mõelda, et kui disaini avaldamine on edasi lükatud, kuidas see mõjutab kolmandaid isikuid (varemkasutusõigus ja registreeringu jõustamine kolmandate isikute vastu).

Pikendamine – toetame lahendust, kus pikenduseks on nõutav avaldus + lõivu tasumine, see haakub ka kaubamärgivaldkonnas kasutatava lahendusega (KaMS § 50 lg 1); üksnes lõivu tasumise alusel pikendamine on täna patendi aastalõivu regulatsioon, kuid mõistlik on disain ja kaubamärgi puhul hoida sama menetlusloogikat. Direktiivi art 32 lg 4 on olemuslikult ebaloogiline – rääkides koondtaotlusest pikendamise kontekstis, kuid ignoreerides fakti, et iga koondtaotluse elemendi kohta tuleb luua eraldi registreering (mis on ka iseseisvalt üleantav, mitte „koondtaotlusest eraldatav“), nagu seda teeb täna ka EUIPO, st iga koontaotluse osa on eraldi registreeritud ja iseseisev õiguse ese.

Art 33 (teabevahetuse aadress) – teabevahetuse aadressi (sisuliselt kontaktaadress) regulatsioon ja ennekõike selle seos kutselise esindaja regulatsiooniga jääb direktiivi lakoonilisest sõnastusest arusaamatuks samuti ka see, kas ja mida peaks TDKS-s sellega seoses muutma. Ennekõike on oluline, et menetlus toimub eesti keeles, ning menetlusosalised isikud saavad aru Eestis kehtivast õigusest ning suudavad sisuliselt osaleda menetluses. Kutselise esindajana saab tegutseda Patendivolinike Koja liige, isikul, kellel ei ole Eestis tegevuskohta on kutselise esindaja nõutav (v.a taotluse esitamine).  

Parimat

Almar Sehver

Partner | AAA

Tel:  +372 660 5926