Filmitegijate avalik pöördumine peaminister Kristen Michali poole

Eduloost ummikusse

Eesti filmikunstil on rahvuskultuuri ees täita kaks olulist ülesannet: jutustada meie ühist

eesti lugu ning arendada kaasaegset koostööd, et püsida rahvusvahelises konkurentsis.

Paraku pole nende eesmärkide täitmine praeguse rahastuse juures võimalik. Seetõttu

kutsuvad Eesti filmitegijad valitsust üles võtma vastu kaks kultuuri jaoks elutähtsat

otsust: investeerida kodumaise filmikunsti tootmisse täiendavalt 3 miljonit eurot (tõstes

rahastuse 10 miljoni euroni aastas) ning jätkata Film Estonia egiidi all toimuva

tagasimakseprogrammi rahastamist vähemalt senisel, 2026. aasta tasemel.

Põhjus on lihtne: EESTI FILM jutustab meie lugusid, hoiab meie keelt ja väärtusruumi ning

ehitab ühtekuuluvustunnet; FILM ESTONIA omakorda toob Eestisse rahvusvahelist välisraha,

tööd ja maksutulu, pöörates riikliku investeeringu majanduslikult tasuvaks.

Sageli kuuleme, kuidas riigieelarve aruteludes räägitakse filmikunstist kui kulust. See vaade

on vale ja kohatu, sest lisaks kultuurilisele väärtusele on film ka arvestatav majandustegevus.

Tootmise kasv tähendab tööd Eesti ettevõtetele, uusi töökohti, maksutulu. Kui tootmine aga

hoopis kahaneb ja muutub seejuures ka prognoosimatuks, kaovad kiiresti inimesed, ettevõtted

ja kompetents.

Eesti oli osaline septembri alguses Prantsusmaal toimunud Lumière Summitil, kuhu president

Emmanuel Macroni kutsel olid kogunenud Euroopa ja maailma audiovisuaalvaldkonna

otsustajad, loojad, suurstuudiod, platvormid ja tehnoloogiaettevõtted. Kohtumise keskmes oli

Euroopa audiovisuaalsektori tulevik: kuidas olla konkurentsivõimeline ajal, mil selle

valdkonna majanduslik ja strateegiline tähtsus kasvab kiiresti.

Kui isegi Prantsusmaal tajutakse, et globaalses kontekstis hakkavad nemad kaotama oma nägu,

siis Eesti puhul on see oht kordades suurem.

EESTI FILM

Mitte keegi teine ei räägi meie lugusid!

Me oleme väike keeleruum suures maailmas, kus audiovisuaalset sisu sünnib päevas rohkem,

kui üks inimene suudab elu jooksul vaadata. Seetõttu hakkabki valikut määrama „minu“ asemel

„meie“. Valitakse see, mis loob ühise meie-tunde, nii kinos, teles kui internetis. Ja tõsisemalt

kui kunagi varem tuleb meil küsida: kas selles tohutus sisumeres on oma koht ka Eestil? Kas

eesti laps näeb ekraanil oma keelt, oma tänavat ja inimesi, oma nalju, muresid ja ajalugu?

See, milliseid lugusid me näeme ja kuuleme, kujundab seda, kuidas me ennast ja oma kohta

maailmas tajume. Kui me ise oma lugusid ei jutusta, teevad seda teised – hoopis teistest

väärtustest ja huvidest lähtudes. Me ei väida, et noortele peaks dikteerima, mida nad vaatama

peavad. Vastupidi, me peame tegema Eesti filme nii hästi, et noored tahavad neid vaadata.

„Fränk“ ja „Morten“ tõestavad, et see on võimalik, aga olukorras, kus meie filmitegemise

võimekus on luua 4-5 täispikka filmi aastas, sünnib järgmine „Fränk“ heal juhul viie-kuue aasta

pärast ja järgmine „Lotte“ kümne-viieteistkümne aasta pärast. Üks-kaks edulugu ei suuda elus

hoida järjepidevat filmikultuuri ega kultuurilist suveräänsust.

Film loob ühist kultuuriruumi, jõudes korraga väga paljude inimesteni ja kujundades seda

ruumi kiiremini kui enamik teisi kunstivorme. Sellel on otsene seos ka julgeolekuga.

Kaitsetahe kujuneb ammu enne kriisi, sest see on seotud keele, mälu, lugude ja

kuuluvustundega. Inimene kaitseb seda, millega tal on side. Näeme seda igapäevaselt kogu

maailmas: ka ülekaalukas vaenlane jääb hätta, kui tema vastu astub rahvas, keda ühendavad

ühised väärtused, ühine uhkus.

Eesti filmitegijad on valmis seda ühisosa looma ja ühiseid lugusid rääkima, aga milline on riigi

valik?

Mõni küsib, kas väike riik saab endale lubada sellist luksust nagu kultuur? 21. sajandi

globalismi tingimustes peame küsima vastupidi: kas väike riik saab lubada, et tema lapsed

kasvavad üles ainult välismaiste lugude keskel? Me ei pea konkureerima kogu maailmaga, aga

peame tegema kõik, et olla kohal omaenda kultuuriruumis. Täna me Eesti filmidega seda enam

ei suuda.

Eesti filmitootmise riiklik rahastus on viimastel aastatel olnud 7 miljonit eurot aastas, pideva

inflatsiooni tingimustes. Meie ettepanek on tõsta see 10 miljoni euroni ning suunata täiendav

kolm miljonit eurot eelkõige lastele ja noortele mõeldud eestikeelsete audiovisuaalteoste

loomisse.

FILM ESTONIA

Nagu mainitud, oli Prantsusmaal toimunud Lumière Summiti keskmes lisaks

rahvuskultuuridele ka see teema, kuidas tuua Euroopasse rohkem investeeringuid ja hoida meie

audiovisuaalse kultuuri sektor konkurentsivõimelisena ajal, mil selle valdkonna tähtsus kasvab

kiiresti.

Eesti ei tohi olla siin sabassörkija, seda enam, et vastupidine on võimalik. Praktikas ei meelita

välisinvesteeringut üksnes turu suurus, vaid määravaks saavad konkreetsed tingimused.

Näiteid on palju, piirdume siinkohal värskeima saavutusega: Veneetsia festivali Kuldlõvi võitis

taanlaste „Tundmatu naine“, mille kaasprodutsent oli Eesti produtsent Esko Rips, kes osales

projektis oma kolmes Balti riigis tegutseva Nafta Films ettevõtte kaudu. Põhjamaade suurim ja

enam kui saja aasta vanune filmitootmisfirma Nordisk Film usaldas Eesti produtsenti, kuid

tootmiseks vajalik keskkond leiti hoopis Lätis.

Niimoodi see toimibki: kapital, inimesed ja oskused liiguvad sinna, kus lisaks taristule,

tootmisvõimalustele ja kompetentsile on olemas ka konkurentsivõimeline rahastuskeskkond

ning usaldusväärne signaal riigi poolt, et investeeringud on oodatud.

Film Estonia välisinvesteeringute tagasimakseprogrammi 2026. aasta eelarve oli 9,2 miljonit

eurot ja see maht täitus kahe tunniga. See on selge turusignaal ning me oleme jõudnud väga

suurte tootmisettevõtete vaatevälja. Ometi on valitsus otsustanud vähendada 2027. aasta

rahastust nelja miljoni võrra, 5,2 miljoni euroni. Just nüüd, kui nõudlus kasvab, vähendame

oma võimekust seda nõudlust Eestis vastu võtta! Miks?

Kui riigil on raha vähe, peaksime eriti hoolikalt vaatama, millised otsused aitavad Eestisse uut

raha sisse tuua. Filmitööstus on paraku üks väheseid kunstivorme, mis suudab meie majandusse

märkimisväärses mahus välisraha meelitada. Seepärast leiame, et ajal, mil rahvusvahelist kaalu

omav filmitööstus on pilgu pööranud meie poole, pole tark tegu vähendada investeeringuid,

mille kaudu meie majandusse välisraha juurde tuleks. Kas me oleme nii rikkad, et lubada

endale selliseid vigu?

Macron rõhutas oma Lumière Summiti kõnes, et film on ühtaegu kultuur, majandus ja vahend,

mille kaudu me saame oma lugudega maailmas kohal olla. Meie soovime, et eesti keel ja eesti

lood oleksid ka tulevikus meie laste ekraanidel, ning et me oleksime tark partner ka

rahvusvahelise filmitööstuse jaoks. Me loodame, et Eesti riik soovib sama.

Eesti Kinoliit

Eesti Filmi Instituut

Eesti Filmitööstuse Klaster

Eesti Audiovisuaalautorite Liit

Eesti Animatsiooni Liit

Eesti Dokumentalistide Gild

Eesti Filmirežissööride Gild

Eesti Stsenaristide Gild

Eesti Filmiajakirjanike Ühing

Eesti Montaažirežissööride Gild

Pimedate Ööde Filmifestival