Lubja 4, Tallinn 10115 Telefon 620 0100 Registrikood 74001728 e-post [email protected] www.kohus.ee

Arvamus karistusseadustiku,

kriminaalmenetluse seadustiku,

ohvriabi seaduse ja tsiviilseadustiku

üldosa seaduse muutmise seaduse

eelnõule (lastevastased

seksuaalkuriteod ja naistevastase

vägivalla ja perevägivalla tõkestamise

direktiivi osaline ülevõtmine)

Lugupeetud justiits- ja digiminister

Tänan võimaluse eest avaldada arvmust karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku,

ohvriabi seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõule (lastevastased

seksuaalkuriteod ja naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi osaline

ülevõtmine) (edaspidi seaduseelnõu).

Seaduseelnõuga tutvumise järgselt laekus arvamusi mitmelt Harju Maakohtu kohtunikult.

Arvamus alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaegade

pikendamise osas.

Toetame põhimõtet, et alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaeg võiks

olla kehtivast pikem, arvestades eelkõige selliste kuritegude eripära ning asjaolu, et kannatanul

võib kuluda märkimisväärselt aega juhtunust rääkimiseks ja õiguskaitseasutuste poole

pöördumiseks nii nagu ka seaduseelnõus on väljatoodud. Samas ei pea me põhjendatuks

kavandatud lahendust, mille kohaselt pikeneks teatud kuritegude aegumistähtaeg 20 või isegi

32 aastani pärast teo toimepanemist.

Teie 16.09.2026 nr 8-1/6662-1

Meie 25.09.2026 nr 6-3/26-1879-2

Pr Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Seletuskirjas on märgitud: Aegumine on seotud ka õiglase menetluse tagatiste nõrgenemise ja

tõendamiskindluse vähenemisega. Mida rohkem aega kuriteost möödub, seda raskem on

koguda usaldusväärseid tõendeid. Kui kuriteost teatatakse aasta(kümne)id hiljem, on pärsitud

tõendite kogumine ja kuriteo tõendamine: võimalikud tunnistajad ei pruugi olla elus või

kättesaadavad, dokumentaalsed tõendid on hävinud või kadunud, mälestused moondunud.

Kohtupraktika näitab, et juba praegu tekitavad olulisi tõendamisraskusi juhtumid, kus väidetava

kuriteo toimepanemisest on möödunud ligikaudu kümme aastat. Eriti puudutab see olukordi,

kus kannatanu oli teo toimepanemise ajal väga noor laps. Sellistel juhtudel mäletab kannatanu

sageli toimunut üldjoontes, kuid tal on raskusi sündmuste paigutamisega ajaliselt. Sageli ei

osata enam usaldusväärselt määratleda isegi seda, millises vanuses kannatanu teo

toimepanemise ajal oli, rääkimata konkreetse aasta või ajaperioodi nimetamisest. Aja

möödudes muutuvad mälestused paratamatult hägusamaks ning võivad seguneda hilisemate

sündmuste ja kogemustega.

Seksuaalkuritegude eripäraks on sageli puuduvad vahetud tunnistajad ning objektiivseid

tõendeid ei ole aastaid hiljem enam võimalik koguda. Seetõttu põhineb tõendikogum suurel

määral kannatanu ja süüdistatava ütlustel ning nende usaldusväärsuse hindamisel. Juba

kümneaastase ajavahemiku korral on tõe tuvastamine kohtule sageli keeruline ülesanne. Veelgi

pikema, 20- või 30-aastase ajalise distantsi korral suureneb märkimisväärselt oht, et kohtu

käsutuses olev tõendibaas ei võimalda enam faktilisi asjaolusid vajalikul määral usaldusväärselt

tuvastada.

Samal ajal tuleb tunnistada, et lapsepõlves seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud

inimesed ei pruugi olla valmis juhtunust kohe rääkima. Kohtupraktikas esitavad kaitsjad

kannatanutele peaaegu alati küsimuse, miks nad ei pöördunud politseisse varem. Kannatanute

vastused on üldjuhul sarnased: nad ei julgenud rääkida, tundsid häbi või hirmu või ei olnud

emotsionaalselt valmis juhtunut avaldama. Selline käitumine on inimlikult mõistetav ning seda

ei saa kannatanule ette heita.

Samas nähtub praktikast, et enamik kannatanuid ei jää oma probleemidega aastakümneteks

täielikult üksi. Sageli on nad juba täisealiseks saades või vahetult pärast seda pöördunud

psühholoogi, psühhiaatri või muu spetsialisti poole ning rääkinud kogetust vähemalt ravisuhtes.

Seetõttu võib eeldada, et hiljemalt noore täiskasvanuna on inimene üldjuhul saavutanud sellise

küpsuse ja eneseteadlikkuse taseme, mis võimaldab tal oma trauma olemasolu teadvustada ning

vajadusel kaaluda ka õiguskaitseasutuste poole pöördumist.

Kui aga politseisse pöördutakse alles 35-, 40- või veelgi vanemas eas, tekib menetluse

seisukohast paratamatult küsimus, kas tõe usaldusväärne tuvastamine on enam võimalik.

Küsimus ei seisne kannatanu motiivide kahtluse alla seadmises, vaid kohtumenetluse võimes

tuvastada aastakümnete taguseid sündmusi viisil, mis tagab õiglase menetluse mõlemale

poolele. Kaitseõiguse seisukohast on sellises olukorras loomulik küsida, miks

kriminaalmenetlust ei algatatud varem, kui kannatanu oli juba aastaid teadlik toimunust ja selle

mõjust tema elule.

Mida pikem on teo ja menetluse vahele jääv ajavahemik, seda suuremaks muutuvad

tõendamisraskused. Võimalikud tunnistajad võivad olla surnud või nende mälu oluliselt

halvenenud, dokumente ei pruugi enam alles olla ning ka kannatanu enda mälestused võivad

olla aja jooksul muutunud. Need riskid on välja toodud ka seaduseelnõu seletuskirjas endas.

Selle tulemusena suureneb oht, et kohus peab otsuse tegema väga piiratud ja nõrgenenud

tõendibaasi alusel. See omakorda suurendab ekslike kohtulahendite riski.

Seletuskirjas on samuti märgitud: Aegumistähtaegade kehtestamisel tuleb arvestada nii kuriteo

raskuse, kahjustatud õigushüve, karistuse preventiivse mõju kui ka riigi võimekusega

kriminaalmenetlusi tõhusalt läbi viia ja kuritegusid tõendada.

Soovime juhtida tähelepanu, et õigusemõistmise eesmärk ei ole üksnes võimaldada kuritegude

menetlemist võimalikult pika aja jooksul, vaid tagada ka usaldusväärne faktiliste asjaolude

tuvastamine ning õiglane menetlus kohtus. Seetõttu leiame, et kuigi alaealiste vastu toime

pandud seksuaalkuritegude puhul on põhjendatud hetkel kehtivast pikem aegumistähtaeg, ei

ole 20- või 32-aastane aegumistähtaeg menetlusliku tõe tuvastamise seisukohalt põhjendatud.

Mõistlikuks lahenduseks näeme aegumistähtaja mõõdukat pikendamist, näiteks kuni 15 aastani,

mis arvestaks ühelt poolt kannatanu vajadusega saada aega juhtunust rääkimiseks, kuid teisalt

säilitaks ka realistliku võimaluse koguda ja hinnata usaldusväärseid tõendeid ning tagada

õiglane kohtumenetlus.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Mairi Heinsalu

osakonnajuhataja

Lubja 4, Tallinn 10115 Telefon 620 0100 Registrikood 74001728 e-post [email protected] www.kohus.ee

Arvamus karistusseadustiku,

kriminaalmenetluse seadustiku,

ohvriabi seaduse ja tsiviilseadustiku

üldosa seaduse muutmise seaduse

eelnõule (lastevastased

seksuaalkuriteod ja naistevastase

vägivalla ja perevägivalla tõkestamise

direktiivi osaline ülevõtmine)

Lugupeetud justiits- ja digiminister

Tänan võimaluse eest avaldada arvmust karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku,

ohvriabi seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõule (lastevastased

seksuaalkuriteod ja naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivi osaline

ülevõtmine) (edaspidi seaduseelnõu).

Seaduseelnõuga tutvumise järgselt laekus arvamusi mitmelt Harju Maakohtu kohtunikult.

Arvamus alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaegade

pikendamise osas.

Toetame põhimõtet, et alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtaeg võiks

olla kehtivast pikem, arvestades eelkõige selliste kuritegude eripära ning asjaolu, et kannatanul

võib kuluda märkimisväärselt aega juhtunust rääkimiseks ja õiguskaitseasutuste poole

pöördumiseks nii nagu ka seaduseelnõus on väljatoodud. Samas ei pea me põhjendatuks

kavandatud lahendust, mille kohaselt pikeneks teatud kuritegude aegumistähtaeg 20 või isegi

32 aastani pärast teo toimepanemist.

Teie 16.09.2026 nr 8-1/6662-1

Meie 25.09.2026 nr 6-3/26-1879-2

Pr Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Seletuskirjas on märgitud: Aegumine on seotud ka õiglase menetluse tagatiste nõrgenemise ja

tõendamiskindluse vähenemisega. Mida rohkem aega kuriteost möödub, seda raskem on

koguda usaldusväärseid tõendeid. Kui kuriteost teatatakse aasta(kümne)id hiljem, on pärsitud

tõendite kogumine ja kuriteo tõendamine: võimalikud tunnistajad ei pruugi olla elus või

kättesaadavad, dokumentaalsed tõendid on hävinud või kadunud, mälestused moondunud.

Kohtupraktika näitab, et juba praegu tekitavad olulisi tõendamisraskusi juhtumid, kus väidetava

kuriteo toimepanemisest on möödunud ligikaudu kümme aastat. Eriti puudutab see olukordi,

kus kannatanu oli teo toimepanemise ajal väga noor laps. Sellistel juhtudel mäletab kannatanu

sageli toimunut üldjoontes, kuid tal on raskusi sündmuste paigutamisega ajaliselt. Sageli ei

osata enam usaldusväärselt määratleda isegi seda, millises vanuses kannatanu teo

toimepanemise ajal oli, rääkimata konkreetse aasta või ajaperioodi nimetamisest. Aja

möödudes muutuvad mälestused paratamatult hägusamaks ning võivad seguneda hilisemate

sündmuste ja kogemustega.

Seksuaalkuritegude eripäraks on sageli puuduvad vahetud tunnistajad ning objektiivseid

tõendeid ei ole aastaid hiljem enam võimalik koguda. Seetõttu põhineb tõendikogum suurel

määral kannatanu ja süüdistatava ütlustel ning nende usaldusväärsuse hindamisel. Juba

kümneaastase ajavahemiku korral on tõe tuvastamine kohtule sageli keeruline ülesanne. Veelgi

pikema, 20- või 30-aastase ajalise distantsi korral suureneb märkimisväärselt oht, et kohtu

käsutuses olev tõendibaas ei võimalda enam faktilisi asjaolusid vajalikul määral usaldusväärselt

tuvastada.

Samal ajal tuleb tunnistada, et lapsepõlves seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud

inimesed ei pruugi olla valmis juhtunust kohe rääkima. Kohtupraktikas esitavad kaitsjad

kannatanutele peaaegu alati küsimuse, miks nad ei pöördunud politseisse varem. Kannatanute

vastused on üldjuhul sarnased: nad ei julgenud rääkida, tundsid häbi või hirmu või ei olnud

emotsionaalselt valmis juhtunut avaldama. Selline käitumine on inimlikult mõistetav ning seda

ei saa kannatanule ette heita.

Samas nähtub praktikast, et enamik kannatanuid ei jää oma probleemidega aastakümneteks

täielikult üksi. Sageli on nad juba täisealiseks saades või vahetult pärast seda pöördunud

psühholoogi, psühhiaatri või muu spetsialisti poole ning rääkinud kogetust vähemalt ravisuhtes.

Seetõttu võib eeldada, et hiljemalt noore täiskasvanuna on inimene üldjuhul saavutanud sellise

küpsuse ja eneseteadlikkuse taseme, mis võimaldab tal oma trauma olemasolu teadvustada ning

vajadusel kaaluda ka õiguskaitseasutuste poole pöördumist.

Kui aga politseisse pöördutakse alles 35-, 40- või veelgi vanemas eas, tekib menetluse

seisukohast paratamatult küsimus, kas tõe usaldusväärne tuvastamine on enam võimalik.

Küsimus ei seisne kannatanu motiivide kahtluse alla seadmises, vaid kohtumenetluse võimes

tuvastada aastakümnete taguseid sündmusi viisil, mis tagab õiglase menetluse mõlemale

poolele. Kaitseõiguse seisukohast on sellises olukorras loomulik küsida, miks

kriminaalmenetlust ei algatatud varem, kui kannatanu oli juba aastaid teadlik toimunust ja selle

mõjust tema elule.

Mida pikem on teo ja menetluse vahele jääv ajavahemik, seda suuremaks muutuvad

tõendamisraskused. Võimalikud tunnistajad võivad olla surnud või nende mälu oluliselt

halvenenud, dokumente ei pruugi enam alles olla ning ka kannatanu enda mälestused võivad

olla aja jooksul muutunud. Need riskid on välja toodud ka seaduseelnõu seletuskirjas endas.

Selle tulemusena suureneb oht, et kohus peab otsuse tegema väga piiratud ja nõrgenenud

tõendibaasi alusel. See omakorda suurendab ekslike kohtulahendite riski.

Seletuskirjas on samuti märgitud: Aegumistähtaegade kehtestamisel tuleb arvestada nii kuriteo

raskuse, kahjustatud õigushüve, karistuse preventiivse mõju kui ka riigi võimekusega

kriminaalmenetlusi tõhusalt läbi viia ja kuritegusid tõendada.

Soovime juhtida tähelepanu, et õigusemõistmise eesmärk ei ole üksnes võimaldada kuritegude

menetlemist võimalikult pika aja jooksul, vaid tagada ka usaldusväärne faktiliste asjaolude

tuvastamine ning õiglane menetlus kohtus. Seetõttu leiame, et kuigi alaealiste vastu toime

pandud seksuaalkuritegude puhul on põhjendatud hetkel kehtivast pikem aegumistähtaeg, ei

ole 20- või 32-aastane aegumistähtaeg menetlusliku tõe tuvastamise seisukohalt põhjendatud.

Mõistlikuks lahenduseks näeme aegumistähtaja mõõdukat pikendamist, näiteks kuni 15 aastani,

mis arvestaks ühelt poolt kannatanu vajadusega saada aega juhtunust rääkimiseks, kuid teisalt

säilitaks ka realistliku võimaluse koguda ja hinnata usaldusväärseid tõendeid ning tagada

õiglane kohtumenetlus.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Mairi Heinsalu

osakonnajuhataja