SA Tartu Kiirabi Riia 18, 51010 Tartu

+372 740 8806 [email protected]

Reg nr 90007141 www.tartu.kiirabi.ee

Sotsiaalministeerium 22.09.2026 nr 7.8-1/250 [email protected] Tervisekassa [email protected] Terviseamet [email protected] SA Tartu Kiirabi seisukoht transpordi- võimelise arstibrigaadi säilitamise vajaduse kohta Eesti kiirabisüsteemis Seoses 2028. aastaks kavandatava kiirabivõrgu muudatuste ja ettevalmistatava kiirabikonkursiga peab SA Tartu Kiirabi oluliseks, et transpordivõimeline arstibrigaad säiliks Eesti kiirabisüsteemis ühe võimaliku ja piirkondlikult rakendatava brigaaditüübina.

Küsimus ei ole selles, kas arstibrigaad peab paiknema igas kiirabibaasis või teenindama kõiki kiirabiväljakutseid. Samuti ei sea SA Tartu Kiirabi kahtluse alla õebrigaadide keskset rolli Eesti kiirabisüsteemis ega reanimobiilide ja arstlike toetusüksuste arendamise vajadust.

Küsimus on selles, kas on põhjendatud eemaldada/vähendada Eesti kiirabisüsteemist täielikult üks seni olemas olnud funktsionaalne võimekus - transpordivõimeline arstibrigaad - ning asendada see õebrigaadide, reanimobiilide, arstlike toetusüksuste ja telemeditsiinilise konsultatsiooni kombinatsiooniga.

Terviseameti 2028. aasta kiirabivõrgu avaliku kirjelduse järgi jätkavad Tallinnas ja Tartus reanimobiilibrigaadid ning igasse kiirabiregiooni kavandatakse arstliku toetuse brigaadid. Samal ajal on Terviseamet märkinud, et mitmed tulevase töökorralduse küsimused, sealhulgas täiendava abi kaasamise põhimõtted ning kriisi- ja suurõnnetuste töökorraldus, vajavad veel täpsustamist [1].

Seetõttu tuleb enne transpordivõimelise arstibrigaadi kui eraldiseisva võimekuse süsteemist eemaldamist/vähendamist vastata küsimusele: kas kavandatav asendusmudel tagab kriitilisele patsiendile vähemalt samaväärse kliinilise tulemuse, arstliku kompetentsi tegeliku kättesaadavuse, regionaalse operatiivse valmisoleku ning tervishoiusüsteemi toimepidevuse nii rahuaja igapäevatöös kui ka ulatusliku kriisi ja riigikaitselise ohu korral?

Praeguseks ei ole SA Tartu Kiirabile esitatud terviklikku analüüsi, mis sellist samaväärsust tõendaks.

1. Arstibrigaad, reanimobiil, arstlik toetusüksus ja õebrigaad ei ole funktsionaalselt identsed ressursid Arstliku kompetentsi olemasolu süsteemis ei tähenda automaatselt, et kõik arstliku abi korraldusmudelid oleksid omavahel samaväärsed.

2

Reanimobiil on kõrgema spetsialiseeritusega erivõimekus kriitiliste patsientide käsitlemiseks. Arstlik toetusüksus võimaldab arstil toetada teisi brigaade ning õebrigaad on Eesti kiirabisüsteemi peamine igapäevane ravivõimekus.

Transpordivõimeline arstibrigaad ühendab ühes üksuses iseseisva esmareageerimise võime, arstliku kliinilise otsustamise, kriitilise patsiendi stabiliseerimise, kõrgema taseme ravivõtted, transpordivõimekuse ning võimaluse jätkata sama patsiendi ravi kogu teekonna vältel kõrgema etapi haiglasse.

Seetõttu ei piisa tulevase võrgumudeli hindamisel teadmisest, et arstlik kompetents on süsteemis olemas. Patsiendi seisukohalt tuleb hinnata vähemalt seda, millal jõuab vajalik arstlik kompetents patsiendini, millise võimekusega üksus saabub, kas see üksus saab juhtumi iseseisvalt lõpuni lahendada ning mitu kiirabiressurssi on ühe patsiendi raviteekonna jaoks vaja.

2. Teaduskirjandus toetab sihipärase haiglaeelse arstliku kompetentsi väärtust raskete patsientide puhul Rahvusvaheline teaduskirjandus ei anna alust väita, et arst peaks osalema igal kiirabiväljakutsel. Küll aga on olemas arvestatav teaduslik signaal, et kõige raskemate patsientide sihipärasel käsitlemisel võib haiglaeelsel arstlikul kompetentsil olla oluline lisaväärtus.

2025. aastal avaldatud süstemaatiline ülevaade ja meta-analüüs hõlmas 23 uuringut ning 332 533 kriitiliselt haiget või vigastatud patsienti. 22 uuringut 23-st olid vaatluslikud. Koondanalüüsis oli arsti juhitud interdistsiplinaarne haiglaeelne ravi seotud väiksema suremuse ja suurema ellujäämisega võrreldes ainult mittearstliku haiglaeelse raviga. Autorid rõhutasid sihipärase, mitte universaalse arstliku ressursi kasutamise olulisust [2].

Haiglavälise südameseiskuse meta-analüüsis, mis hõlmas 126 829 patsienti, oli arsti juhitud elustamise korral spontaanse vereringe taastumine 36,2% võrreldes 23,4%-ga ning haiglast elusalt väljakirjutamine 15,1% võrreldes 8,4%-ga. Uuringute heterogeensuse ja vaatlusliku iseloomu tõttu ei saa neist tulemustest teha järeldust ühe konkreetse Eesti organisatsioonimudeli universaalse paremuse kohta, kuid need toetavad haiglaeelse arstliku kompetentsi võimalikku väärtust kriitiliste patsientide puhul [3].

Ka raske traumaatilise ajukahjustuse võrdlusuuringus kirjeldati arsti mehitatud süsteemis madalamat ühe aasta suremust kui parameditsiinilises süsteemis. Ka seda tulemust tuleb tõlgendada uuringudisaini piiranguid arvestades [4].

Nende uuringute põhjal ei ole põhjendatud väita, et arstibrigaad on igas olukorras parem. Küll aga ei toeta olemasolev tõendus eeldust, et haiglaeelse arstliku võimekuse vähendamine oleks kriitiliste patsientide puhul kliiniliselt neutraalne. Seetõttu peab arstibrigaadi süsteemist eemaldamisele eelnema Eesti andmetel põhinev võrdlus, mitte eeldus mudelite samaväärsuse kohta.

3. Õebrigaad on põhivõimekus, kuid arstibrigaadi vajalikkust ei saa hinnata keskmise patsiendi järgi Õebrigaadid lahendavad ja peavad ka tulevikus lahendama iseseisvalt suurema osa kiirabiväljakutsetest. Arstibrigaadi võimalik lisaväärtus puudutab eelkõige väiksemat, kuid suure kliinilise riskiga patsientide rühma: raske trauma, kriitiline hingamis- või vereringepuudulikkus, šokk, keerukas hingamistee, kiiresti halvenev patsient ja teised olukorrad, kus vajalik ravitaktika võib ületada tavapärase õebrigaadi töö taseme.

3

Seetõttu ei ole arstibrigaadi väärtuse hindamiseks piisav keskmine väljakutsete arv, arstibrigaadi keskmine koormus, A-, B-, C- ja D-kutsete osakaal või riskikohandamata ROSC-i, hospitaliseerimise ja suremuse võrdlus.

Arsti- ja õebrigaadi patsiendid ei ole juhuslikult moodustatud võrreldavad rühmad. Tulemusi mõjutavad patsiendi diagnoos, algseisundi raskus, väljasaatmisloogika, asukoht, transport ja arsti kaasamise põhjus. Kui soovitakse hinnata kahe mudeli kliinilist samaväärsust, peab analüüs olema vähemalt patsiendi diagnoosi ja raskusastme järgi riskikohandatud.

4. Lõuna- ja Kesk-Eesti piirkondi tuleb käsitleda ühe regionaalse ravivõrguna Viljandi, Paide, Põltsamaa, Jõgeva ja Räpina piirkondade esitatud seisukohtades joonistub välja sarnane põhimõte: kiirabiressursi vajadust ei saa hinnata ainult ühe tugipunkti või maakonna keskmise töökoormuse põhjal.

Nende piirkondade seisukohtades peetakse vajalikuks hinnata muu hulgas kõrge prioriteediga väljakutsete reageerimisaega, samaaegseid väljakutseid, perioode, mil piirkonnas puudub kohalik vaba brigaad, maakonnaväliste transportide kestust, lähima asendusressursi tegelikku asukohta ja saabumisaega, arstliku kompetentsi tegelikku kättesaadavust ning kriisivalmidust ja naaberressursi võimaliku väljalangemise mõju.

See piirkondlik vaade on oluline ka seetõttu, et raske ja kompleksse patsiendi raviteekond ei lõpe maakonnapiiril.

Haiglavõrgu arengusuundades aastaks 2040 on SA Tartu Ülikooli Kliinikum määratletud piirkondliku haiglana. SA Viljandi Haigla, AS Järvamaa Haigla, AS Lõuna-Eesti Haigla, AS Valga Haigla ja AS Põlva Haigla on maakondliku vastutusega üldhaiglad ning SA Jõgeva Haigla kohaliku haigla tasemel [5].

Seetõttu tuleb kiirabiressurssi käsitleda koos kogu patsiendi raviteekonnaga: sündmuskoht -> kohalik kiirabi -> vajadusel kohalik haigla -> kõrgema etapi ravi Tartu Ülikooli Kliinikumis.

5. Kliinikumi tegelik ravipiirkond ja kõrgema etapi ravi vajadus ulatuvad üle maakonnapiiride Tartu Ülikooli Kliinikumi roll ei piirdu Tartu linna ega maakonnaga. Kiirabivõrgu planeerimisel tuleb lähtuda tegelikest patsiendivoogudest ning hinnata eraldi ka neid Ida-Eesti piirkondi ja patsiendirühmi, mille kõrgema etapi ravi tegelikuks sihtkohaks on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Mida kaugemal asub patsient kõrgema etapi ravikeskusest, seda suuremaks muutub sündmuskohal adekvaatse stabiliseerimise tähtsus, pika transpordi ajal ravi jätkamise vajadus, piisava meditsiinilise kompetentsi olulisus ning brigaadi pikaajalise piirkonnast eemalviibimise mõju.

Seetõttu võib transpordivõimelise arstibrigaadi funktsionaalne väärtus olla regionaalsest ravikeskusest kaugemates piirkondades suurem, mitte väiksem.

6. Arstibrigaadi mõju ei lõpe selle asukohamaakonna piiril Paides, Viljandis, Põltsamaal, Jõgeval ja Räpina piirkonnas paiknevaid või piirkonda teenindavaid kõrgema kompetentsiga ressursse ei saa käsitleda ainult kohaliku ressursina.

Näiteks on Viljandi seisukohas eraldi välja toodud vajadus hinnata Paide arstibrigaadi ümberkorraldamise mõju Viljandi ja Põhja-Viljandimaa arstliku kompetentsi kättesaadavusele. Sarnane võrguloogika kehtib ka teistes piirkondades.

Oluline ei ole ainult küsimus „mitu väljakutset teeb konkreetne arstibrigaad oma kodubaasi piirkonnas?“. Olulisem on küsimus: millise territooriumi ja kui suure elanikkonna jaoks on see

4

brigaad tegelikult lähim kättesaadav transpordivõimeline kõrgema arstliku kompetentsiga ressurss?

Just sellele küsimusele peab regionaalne võrgumudel vastama.

7. Pikk transport muudab transpordivõimekuse eriti oluliseks Tartust kaugemates piirkondades võib kõrgema etapi haiglasse transport siduda kiirabibrigaadi pikaks ajaks. Transpordivõimeline arstibrigaad võib kriitilise patsiendi sündmuskohal stabiliseerida ning jätkata sama patsiendi ravi kuni kõrgema etapi haiglani.

Kui arstlik kompetents ja transpordivõimekus paiknevad eraldi üksustes, võib sama patsiendiga olla seotud korraga mitu kiirabiressurssi.

Seetõttu tuleb võrrelda mitte „üks arstibrigaad versus üks õebrigaad“, vaid kogu ühe kriitilise patsiendi raviteekonna läbimiseks vajalikku ressurssi.

Arvesse tuleb võtta kaasatud üksuste arvu, nende summaarset hõivatuse aega, arstliku kompetentsi saabumisaega, patsiendi stabiliseerimise ja hospitaliseerimise aega, piirkonda jääva vaba ressursi hulka ning vajadust kasutada naaberpiirkonna brigaadi.

8. Naaberpiirkonna ressurssi ei saa käsitleda piiramatu reservina Lõuna- ja Kesk-Eesti kiirabisüsteem toimib juba praegu maakondadeülese võrguna. See on süsteemi tugevus, kuid kiirabivõrgu kavandamisel ei saa lähtuda eeldusest, et naaberbrigaad on alati kättesaadav.

Tavapärases rahuaja olukorras võib üks piirkond teist edukalt toetada. Suurõnnetuse, ulatusliku kriisi või riigikaitselise olukorra korral võib samaaegselt suureneda koormus aga mitmes naaberpiirkonnas.

Seetõttu peab regionaalses võrgus säilima piisav iseseisev ehk autonoomne võimekus ka olukorraks, kus tavapärane vastastikune abi ajutiselt ei toimi.

9. Kriisivalmidust ei saa dimensioneerida rahuaja keskmise töökoormuse järgi Kiirabivõrgu struktuuri ei saa hinnata ainult rahuaja väljakutsete keskmise arvu ja brigaadide tavapärase kasutuskoormuse kaudu.

Tervishoiuteenuste korraldamise seadus näeb ette tervishoiu riigikaitseks valmistumise erikorralduse ning Terviseamet kavandab muu hulgas tervishoiutöötajate töökohustuse täitmise korraldust riigikaitselistes kriisiolukordades [6]. Kehtiv tervishoiu kriisivalmiduse määrus kohustab kiirabi osutajat koostama kriisiaegse tegevusplaani, tagama valmisoleku selle täitmiseks, korraldama personali kriisialast väljaõpet ja õppusi ning tagama vajaliku tegevusvaru [7].

2026. aastal vastu võetud kriisiolukorra ja riigikaitse seadus käsitleb tervishoiuteenuste toimimist elutähtsa teenusena ning rõhutab, et elutähtis teenus hõlmab lisaks taristule ja vahenditele ka selle toimimiseks vajalikku personali. Toimepidevuse nõuete kehtestamisel tuleb arvestada nii tsiviil- kui riigikaitselist kriisiolukorda [8].

Seetõttu on kriisivalmidus osa kiirabivõrgu tegelikust funktsioonist, mitte eraldiseisev kõrvaltegevus.

10. Arstibrigaad on ka haiglaeelse arstliku kompetentsi reserv Ulatusliku kriisi või riigikaitselise olukorra puhul ei ole oluline üksnes kiirabiautode arv. Oluline on, milline väljaõppinud personal ja millised praktilised kompetentsid on süsteemis kriisi alguse hetkel reaalselt olemas.

5

Transpordivõimelistes arstibrigaadides regulaarselt töötavad arstid omandavad ja säilitavad kogemust kriitilise patsiendi iseseisvast käsitlemisest väljaspool haiglat, sündmuskoha meditsiinilisest juhtimisest, piiratud ressurssidega töötamisest, keerukate ravitaktikaliste otsuste tegemisest, raskete traumade ja kriitiliste haigestumiste käsitlusest ning pika transpordi ajal ravi jätkamisest.

Sama kompetents on vajalik reanimobiilides ja arstlikes toetusüksustes. Transpordivõimeline arstibrigaad täidab seetõttu lisaks operatiivsele funktsioonile ka väljaõppe-, kogemuse säilitamise ja reservi loomise funktsiooni.

Arstibrigaadide täieliku kaotamise korral tekib vältimatu küsimus: kus ja kuidas tekib ning säilib tulevikus piisav hulk haiglaeelse erakorralise meditsiini praktilise kogemusega arste, kellele tuginevad reanimobiilid, arstlikud toetusüksused ja kriisi korral suurendatav arstlik võimekus?

11. Riigikaitseline mõju ja kriisiülesandega töökohad tuleb enne võimekuse vähendamist eraldi hinnata Riigikaitselise kriisi puhul võib tervishoiusüsteemi koormus erineda oluliselt tavapärasest kiirabitööst. Suureneda võib samaaegselt raskelt vigastatud ja kriitilises seisundis patsientide arv, häiritud võib olla tavapärane haiglavõrk, pikemad võivad olla transporditeekonnad ning osa tavapärasest kiirabi- või haiglaressursist võib olla samaaegselt hõivatud.

2026. aastal vastu võetud ja 1.10.2026 jõustuv Kriisiolukorra ja riigikaitse seadus võimaldab püsiva kriisiülesandega asutusel ja isikul määrata kriisiülesandega ameti- ja töökohti ulatuses, mis on sobiv ja vältimatult vajalik kriisiülesande täitmiseks vajaliku personali tagamiseks. Seetõttu tuleb kiirabivõrgu muutmisel hinnata ka seda, milline haiglaeelse arstliku kompetentsiga personal peab olema kriisiolukorras reaalselt kättesaadav ning kuidas mõjutab arstibrigaadide võimalik kaotamine selle personali hulka ja territoriaalset paiknemist.

Seetõttu tuleb enne arstibrigaadide süsteemist eemaldamist analüüsida ka mõju haiglaeelse arstliku kompetentsiga personali koguarvule ja territoriaalsele paiknemisele ning sellele, milline arstlik personal on kriisi korral reaalselt rakendatav Lõuna- ja Kesk-Eestis ning nende Ida-Eesti piirkondade toetamiseks, mille kõrgema etapi raviteekond suundub Tartusse.

Hindamine peab vastama vähemalt järgmistele küsimustele:

1. Kui palju haiglaeelse erakorralise meditsiini praktilise kogemusega arste töötab süsteemis praegu ja kui palju jääks neid alles uues mudelis?

2. Kuidas tagatakse reanimobiilide ja arstlike toetusüksuste arstide järelkasv? 3. Millise personali baasil suurendatakse kriisi korral kiiresti haiglaeelset arstlikku võimekust? 4. Kas arstliku kompetentsi koondumine väiksemasse arvu asukohtadesse suurendab

regionaalset haavatavust? 5. Kuidas tagatakse kõrgema arstliku kompetentsi kättesaadavus olukorras, kus samaaegselt on

koormatud mitu maakonda? 6. Kuidas toimib süsteem juhul, kui tavapärane naaberressurss ei ole kättesaadav?

12. Kavandatav võrk vajab stressitesti Kriisivalmiduse hindamine peab sisaldama konkreetseid stressistsenaariume. Vähemalt tuleb modelleerida olukordi, kus samaaegselt toimub mitu raske traumaga sündmust, ühes või mitmes maakonnas suureneb järsult kriitiliste patsientide arv, üks kiirabibaas või haigla ei ole ajutiselt kasutatav, naaberpiirkonna brigaadid on samuti hõivatud, side- või transporditaristu toimimine

6

on häiritud, kõrgema etapi transportide vajadus Tartusse suureneb või osa personalist ei ole tavapärasel viisil kättesaadav.

Alles selline analüüs võimaldab hinnata, kas uus süsteem on olemasolevaga võrreldes vähemalt sama toimepidev. Ka Terviseamet on avalikult märkinud, et kavandatava võrgu kriisi- ja suurõnnetuste töökorraldus vajab veel täpsustamist [1].

Kriisivalmiduse analüüs peab toimuma enne sellise võimekuse süsteemist eemaldamist, mille taastamine eeldaks hiljem nii personali kui ka praktilise kompetentsi uuesti ülesehitamist.

13. Kulutõhusust tuleb hinnata kogu süsteemi tasandil Arstibrigaadi kõrgem otsene personalikulu ei tähenda automaatselt, et selle asendamine õebrigaadiga vähendab tervishoiusüsteemi kogukulu.

Võrdluses tuleb arvestada täiendava brigaadi kaasamise sagedust, mitme üksuse samaaegset hõivatust, pikemaid transporditeekondi, naaberpiirkondade ressursi kasutamist, personali koolitus- ja järelkasvukulusid, kriisivalmiduseks vajaliku reservi säilitamist ning patsiendi ravitulemust.

Seetõttu tuleb võrrelda mitte üksiku brigaadi hinda, vaid erinevate mudelite kogu patsiendijuhtumi ja kogu piirkondliku süsteemi kulu.

SA Tartu Kiirabi ettepanek SA Tartu Kiirabi teeb ettepaneku säilitada transpordivõimeline arstibrigaad Eesti kiirabisüsteemis ühe võimaliku, rahastatava ja piirkondlikult rakendatava brigaaditüübina.

Arstibrigaadi vajadus tuleb otsustada piirkondlikult, lähtudes kliinilisest vajadusest, geograafiast, haiglavõrgust, tegelikest patsiendivoogudest, transporditeekondade pikkusest, arstliku kompetentsi saabumisajast, regionaalsest reservist ning kriisi- ja riigikaitselisest valmisolekust.

Enne arstibrigaadi kui brigaaditüübi süsteemist eemaldamist/vähendamist peab olema andmetele tuginedes näidatud, et kavandatav asendusmudel tagab vähemalt samaväärse kliinilise, operatiivse ja kriisivalmiduse võimekuse.

Lõuna- ja Kesk-Eesti puhul tuleb seda hinnata kogu regionaalse tervishoiuvõrgu kontekstis koos Tartu Ülikooli Kliinikumiga kui piirkondliku haiglaga. Eriti tuleb hinnata olukordi, kus samaaegselt suureneb kriitiliste patsientide arv, pikenevad transporditeekonnad või naaberpiirkondade tavapärane vastastikune toetus ei ole kättesaadav.

SA Tartu Kiirabi hinnangul ei ole põhjendatud eemaldada Eesti kiirabisüsteemist olemasolevat transpordivõimelist arstlikku võimekust enne, kui on tõendatud, et kavandatav süsteem tagab vähemalt samaväärse patsiendiohutuse ja ravitulemuse ning vähemalt samaväärse regionaalse valmisoleku nii tavapärases rahuaja töös kui ka ulatusliku kriisi ja riigikaitselise ohu korral. Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Lauri Kõrgvee

juhatuse liige

7

Viited ja alusmaterjalid

[1] Terviseamet. „Korduma kippuvad küsimused 2028. aasta kiirabivõrgu uuendamise kohta“. Kavandatava võrgumudeli, reanimobiilide, arstliku toe ning kriisi- ja suurõnnetuste töökorralduse info. https://www.terviseamet.ee/2028-aasta-kiirabivorgu-uuendamine (vaadatud 21.09.2026). [2] Lavery MD, Aulakh A, Christian MD. Benefits of targeted deployment of physician-led interprofessional pre- hospital teams on the care of critically ill and injured patients: a systematic review and meta-analysis. Scand J Trauma Resusc Emerg Med. 2025;33:1. doi:10.1186/s13049-024-01298-8. https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC11702211/

[3] Böttiger BW, Bernhard M, Knapp J, et al. Influence of EMS-physician presence on survival after out-of-hospital cardiopulmonary resuscitation: systematic review and meta-analysis. Crit Care. 2016;20:4. doi:10.1186/s13054-015- 1156-6. https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC4706668/

[4] Pakkanen T, Virkkunen I, Kämäräinen A, et al. Pre-hospital severe traumatic brain injury - comparison of outcome in paramedic versus physician staffed emergency medical services. Scand J Trauma Resusc Emerg Med. 2016;24:62. doi:10.1186/s13049-016-0256-x. https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC4850640/

[5] Vabariigi Valitsus / Sotsiaalministeerium. „Haiglavõrgu arengusuunad aastaks 2040“, lisa 2: „Haiglavõrgu kavas aastal 2040 olevate haiglate loetelu vastutuse ulatuse alusel“. Allikas Tartu Ülikooli Kliinikumi piirkondliku vastutuse ning Viljandi, Järvamaa, Lõuna-Eesti, Valga, Põlva ja Jõgeva haiglate vastutuse ulatuse kohta. https://www.sm.ee/sites/default/files/documents/2024- 12/Haiglav%C3%B5rgu%20kavas%20aastal%202040%20olevate%20haiglate%20loetelu%20vastutuse%20ulatuse% 20alusel.pdf [6] Tervishoiuteenuste korraldamise seadus. Eelkõige § 17 lg 1¹ (kiirabibrigaadi pidaja kui elutähtsa teenuse osutaja) ja § 58¹ (tervishoiukorraldus riigikaitseks valmistumisel ning kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal). Riigi Teataja, 21.09.2026 kehtiv redaktsioon. https://www.riigiteataja.ee/akt/128042026010

[7] Sotsiaalministri 06.11.2020 määrus nr 46 „Kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja perearstiabi osutajate ülesanded hädaolukorraks ja riigikaitseks valmistumisel ning valmisoleku tasemed ja sisu ...“. Eelkõige § 2: tegevusplaan, valmisolek, personali kriisialane väljaõpe ja tegevusvaru. Riigi Teataja, kehtiv redaktsioon alates 07.10.2024. https://www.riigiteataja.ee/akt/104102024006

[8] Kriisiolukorra ja riigikaitse seadus (KORKS), vastu võetud 02.06.2026, RT I, 30.06.2026, 1; jõustub 01.10.2026. Eelkõige § 12 (püsivad kriisiülesanded), § 20 (kriisiplaan ja vajalikud võimed), § 81 (elutähtis teenus) ning § 107 (kriisiülesandega ameti- ja töökoht). https://www.riigiteataja.ee/akt/130062026001

[9] Viljandi Linnavalitsuse 2026. a seisukoht kavandatavate kiirabivõrgu muudatuste kohta, SA Tartu Kiirabile edastatud vastus. Kasutatud piirkondliku katvuse, samaaegsete väljakutsete, arstliku kompetentsi, kriisivalmiduse ja stressistsenaariumide käsitluse alusmaterjalina. [10] Paide, Põltsamaa, Jõgeva ja Räpina kohalike omavalitsuste 2026. a seisukohad kavandatavate kiirabivõrgu muudatuste kohta, SA Tartu Kiirabile edastatud ametlikud vastused/seisukohad. Kasutatud regionaalse võrguloogika ja arstliku kompetentsi piirkondliku kättesaadavuse käsitluse alusmaterjalina. [11] SA Tartu Kiirabi. Pöördumine Sotsiaalministeeriumile, Tervisekassale ja Terviseametile seoses kiirabikonkursi ja kavandatavate kiirabivõrgu muudatustega, 27.07.2026, nr 7.8-1/219. Kasutatud regionaalse valmisoleku, transpordivõimelise arstibrigaadi funktsiooni ja patsienditeekonna ressursikasutuse käsitluse alusmaterjalina. [12] Sotsiaalministeerium. „Vastus Sihtasutus Tartu Kiirabi juhtkonna pöördumisele“, 25.08.2026, nr 5.2-2/1875-6. Kasutatud riigi kavandatava arstliku toe mudeli, olemasolevate andmete ning transpordivõimelise arstibrigaadi ja mittetransportiva arstliku toetusbrigaadi funktsionaalse erinevuse käsitluse alusmaterjalina.

Teadmiseks: Karmen Joller ([email protected])

Nikita Panjuškin ([email protected])