1

EELNÕU

21.09.2026

Võlaõigusseaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa

seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

muutmise seadus (uue tootevastutuse direktiivi ülevõtmine)

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 217 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Käesoleva jao tähenduses loetakse tootjaks käesoleva seaduse § 10621 lõikes 1 nimetatud

isikut ja toote importijat.“;

2) paragrahvi 1061 pealkirjas ja lõikes 1 asendatakse sõna „tootja“ sõnaga „ettevõtja“;

3) paragrahvi 1061 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui puudusega toode põhjustas asja hävimise või kahjustumise, vastutab ettevõtja seeläbi

füüsilisele isikule tekitatud kahju eest, välja arvatud juhul, kui kannatanu kasutas hävinud või

kahjustunud asja üksnes oma majandus- või kutsetegevuses.“;

4) paragrahvi 1061 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Ettevõtja vastutab füüsilise isiku poolt väljaspool majandus- või kutsetegevust

kasutatavate andmete hävimise või kahjustumise eest.

(22) Andmed käesoleva jao tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2022/868 Euroopa andmehalduse kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2018/1724

(andmehalduse määrus) (ELT L 152, 03.06.2022, lk 1–44) artikli 2 punktis 1 määratletud

andmed.“;

5) paragrahvi 1061 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ettevõtja ei vastuta kahju eest, mis tekkis tootele endale, sealhulgas puudusega osa tõttu,

mis on tootesse integreeritud või tootega ühendatud kas selle toote tootja poolt või tootja

kontrolli all.“;

6) paragrahvi 1061 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:

„(31) Toode on tootja kontrolli all seni, kuni tootja või tema loal kolmas isik:

1) integreerib, ühendab või tarnib toote osi, sealhulgas tarkvarauuendusi või tarkvara

versioonitäiendeid või

2) muudab toodet.

(32) Toode on tootja kontrolli all ka siis, kui tootja on suuteline ise või kolmanda isiku kaudu

tarnima tarkvarauuendusi või tarkvara versioonitäiendeid.“;

7) paragrahvi 1061 lõikes 4 asendatakse sõna „tootja“ sõnaga „ettevõtja“;

8) paragrahvi 1061 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata:

1) vaba ja avatud lähtekoodiga tarkvara suhtes, mida arendatakse või tarnitakse väljaspool

majandus- või kutsetegevust;

2

2) tuumaõnnetuse põhjustatud kahju korral, kui vastutus sellise kahju eest on reguleeritud Eestis

ratifitseeritud rahvusvaheliste konventsioonidega.“;

9) paragrahv 1062 tunnistatakse kehtetuks;

10) seadust täiendatakse §-ga 10621 järgmises sõnastuses:

„§ 10621. Vastutavad ettevõtjad

(1) Puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutavad solidaarselt järgmised ettevõtjad:

1) puudusega toote tootja, kelleks käesoleva jao tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes

arendab toodet või valmistab või toodab selle või laseb toote projekteerida või valmistada või

oma nime, kaubamärki või muid eritunnuseid tootele paigutades esitleb end selle tootjana või

arendab toodet või valmistab või toodab selle oma tarbeks;

2) puudusega toote osa tootja, kui see osa on integreeritud tootesse või ühendatud tootega tootja

kontrolli all ning põhjustab toote puuduse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tootja vastutus hõlmab ka kogu kahju,

mille põhjustab puudusega toote osa, kui see on integreeritud tootja kontrolli all olevasse

tootesse või on sellega ühendatud.

(3) Tootjaks loetakse käesoleva jao tähenduses ka isikut, kes oluliselt muudab toodet väljaspool

tootja kontrolli ja seejärel teeb selle turul kättesaadavaks või võtab selle kasutusele.

(4) Oluline muudatus käesoleva jao tähenduses on pärast toote turule laskmist või kasutusele

võtmist tehtud tootemuudatus:

1) mida peetakse oluliseks Euroopa Liidu või Eesti tooteohutusnormide kohaselt või

2) mis muudab toote algset toimivust, otstarvet või tüüpi, ilma et see muudatus oleks tootja

esialgses riskihinnangus ette nähtud, ja mis seejuures muudab tootest tuleneva ohu iseloomu,

tekitab uue ohu või tõstab riskitaset.

(5) Toote kasutusele võtmine käesoleva jao tähenduses on toote esmakordne tasu eest või tasuta

kasutamine Euroopa Liidus majandus- või kutsetegevuse raames enne toote turule laskmist.

(6) Kui toote või selle osa tootja ei asu Euroopa Liidus, loetakse vastutavaks ettevõtjaks ka

puudusega toote või selle osa importija või tootja volitatud esindaja.

(7) Kui importija või volitatud esindaja ei asu Euroopa Liidus, loetakse vastutavaks ettevõtjaks

ka tellimuse täitmise teenuse osutaja.

(8) Tellimuse täitmise teenuse osutaja on füüsiline või juriidiline isik, kes pakub oma majandus-

või kutsetegevuse raames vähemalt kahte järgmist teenust: talle mittekuuluva toote

ladustamine, pakendamine, adresseerimine ja saatmine. Tellimuse täitmise teenuse osutajaks ei

loeta isikut, kes osutab postiteenuseid või kaubaveoteenuseid.

(9) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 või 6–7 nimetatud Euroopa Liidus asuvat ettevõtjat

ei ole võimalik kindlaks teha, vastutab puudusega tootest põhjustatud kahju eest toote levitaja,

kui:

1) kannatanu taotleb, et levitaja annaks teavet käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 või 6–7

nimetatud ettevõtja või isiku kohta, kes levitajale toote tarnis, ja

2) levitaja ei anna käesoleva lõike punktis 1 nimetatud teavet ühe kuu jooksul pärast asjaomase

taotluse saamist.

3

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatut kohaldatakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse

direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus) (ELT L 277, 27.10.2022, lk 1–102), artikli 3

punktis i määratletud digiplatvormi pakkuja suhtes, kes ei ole vastutav ettevõtja, kuid kes

võimaldab tarbijal sõlmida kauplejaga toote suhtes lepingu sidevahendi abil, kui keskmine

tarbija võis aru saada nii, et toodet pakub digiplatvorm ise või tema alluvuses või kontrolli all

olev isik.“;

11) paragrahvi 1063 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tooteks käesoleva jao tähenduses loetakse iga vallasasja, isegi kui see on osa teisest

vallasasjast või on saanud kinnisasja osaks, samuti elektrit, tarkvara, toorainet ja käesoleva

paragrahvi lõikes 11 sätestatud digitaalset tootmisfaili.“;

12) paragrahvi 1063 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:

„(11) Digitaalne tootmisfail on vallasasja digiversioon või digimall, mis sisaldab vallasasja

tootmiseks vajalikku funktsionaalset teavet, võimaldades masina või tööriista automaatset

juhtimist.“;

(12) Toote osa on iga kehaline või mittekehaline ese, tooraine või seotud teenus, mis on tootesse

integreeritud või tootega ühendatud.

(13) Seotud teenus on digitaalne teenus, mis on tootesse integreeritud või tootega ühendatud nii,

et selle puudumine takistaks tootel täita üht või mitut funktsiooni.

(14) Toode on puudusega, kui see ei ole ohutu määral, mida isik on õigustatud ootama või mis

on Euroopa Liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt nõutav.“;

13) paragrahvi 1063 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Toote puuduse hindamisel arvestatakse kõiki asjaolusid, eelkõige:“;

14) paragrahvi 1063 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) toote avalikkusele esitlemise viisi, toote omadusi, sealhulgas märgistust, disaini, tehnilisi

omadusi ja koostist, ning pakendit ja kooste-, paigaldus-, kasutus- ja hooldusjuhendit;“;

15) paragrahvi 1063 lõiget 2 täiendatakse punktidega 4–9 järgmises sõnastuses:

„4) mõju, mida pärast turule laskmist või kasutusele võtmist avaldab tootele selle õpivõime või

võime omandada uusi funktsioone;

5) mõistlikult eeldatavat mõju, mida tootele avaldavad muud tooted, mille puhul võib eeldada,

et neid kasutatakse koos asjaomase tootega, sealhulgas ühendatuna;

6) asjakohaseid tooteohutusnõudeid, sealhulgas küberturvalisuse nõudeid;

7) pädeva asutuse või käesoleva seaduse §-s 10621 nimetatud ettevõtja otsust toode tagasi nõuda

või muud tooteohutusalast sekkumist;

8) selle kasutajarühma vajadusi, kellele toode on mõeldud;

9) toote eesmärgile vastavust, kui toote eesmärk on kahju ennetada ja toode ei täida seda

eesmärki.“;

16) paragrahvi 1063 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui tootja säilitab pärast käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud toote turule

laskmise aega toote üle kontrolli, arvestatakse toote puuduse hindamisel aega, millest alates

toode ei ole enam tootja kontrolli all.“;

4

17) paragrahvi 1064 pealkirjas ja lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „Tootja“

sõnaga „Ettevõtja“;

18) paragrahvi 1064 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) ta ei ole toote tootja või importijana toodet turule lasknud või kasutusele võtnud;“;

19) paragrahvi 1064 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) ta ei ole toote levitajana teinud toodet turul kättesaadavaks;“;

20) paragrahvi 1064 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) on tõenäoline, et tootja poolt toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või levitaja

poolt toote turul kättesaadavaks tegemise ajal ei olnud tootel kahju põhjustanud puudust või et

see puudus tekkis hiljem;“;

21) paragrahvi 1064 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

22) paragrahvi 1064 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või ajal, mil toode oli tootja kontrolli all,

ei saanud puudust tollaste teaduslike ja tehniliste teadmiste taseme järgi avastada.“;

23) paragrahvi 1064 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Toote osa tootja ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et toote puudus on tingitud selle toote

konstruktsioonist, millesse toote osa on integreeritud, või toote tootja antud juhisest.“;

24) paragrahvi 1064 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Isik, kes toodet oluliselt muudab, ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et kahju

põhjustanud puudus on seotud toote osaga, mida muutmine ei mõjutanud.

(22) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatut ei kohaldata, kui toote puuduse põhjuseks

on järgmine tootja kontrolli all olev asjaolu:

1) seotud teenus;

2) tarkvara, sealhulgas tarkvarauuendus või tarkvara versioonitäiend;

3) toote ohutuse tagamiseks vajaliku tarkvarauuenduse või tarkvara versioonitäiendi

puudumine;

4) toote oluline muudatus.“;

25) paragrahvi 1064 lõikes 3 asendatakse sõna „Tootja“ sõnaga „Ettevõtja“;

26) paragrahvi 1064 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Ettevõtja vastutust võib vähendada, kui kahju põhjustas nii toote puudus kui ka kannatanu

süü või sellise isiku süü, kelle eest kannatanu vastutab.“;

27) paragrahvi 1065 tekst loetakse lõikeks 1;

28) paragrahvi 1065 täiendatakse lõigetega 2–5 järgmises sõnastuses:

„(2) Toote puudust eeldatakse, kui:

1) ettevõtja ei esita tõendeid § 10651 lõikes 1 sätestatu kohaselt;

2) kannatanu esitab asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et toode ei vasta Euroopa Liidu või

Eesti tooteohutusnõuetele, mille eesmärk on kaitsta kannatanut kahju eest, või

3) kannatanu esitab asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et kahju põhjustas toote ilmne rike

mõistlikult eeldatava kasutamise ajal või tavatingimustes.

5

(3) Põhjuslikku seost toote puuduse ja kahju vahel eeldatakse, kui on leidnud kinnitust, et toode

on puudusega ja tekkinud kahju on selline, mida niisugune puudus tavaliselt põhjustab.

(4) Toote puudust või põhjuslikku seost toote puuduse ja kahju vahel või mõlemat eeldatakse,

kui olenemata tõendite esitamisest §-s 10651 sätestatu kohaselt ja kõiki juhtumi asjaolusid

arvestades:

1) on kannatanul ülemääraseid raskusi toote puuduse või põhjusliku seose või mõlema

tõendamisega, eelkõige tehnilise või teadusliku keerukuse tõttu, ning

2) kannatanu esitab asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et toote puuduse või põhjusliku seose

või mõlema esinemine on tõenäoline.

(5) Ettevõtjal on õigus lõigetes 2–4 sätestatud eeldus ümber lükata.“;

29) seadust täiendatakse paragrahviga 10651 järgmises sõnastuses:

„§ 10651. Tõendite esitamine

(1) Kohus nõuab kannatanu taotlusel ettevõtjalt tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite

esitamist, kui kannatanu on oma väiteid nõude olemasolu kohta põhistanud.

(2) Kohus nõuab ettevõtja taotlusel kannatanult tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite

esitamist, kui ettevõtja on oma väiteid nõude puudumise kohta põhistanud.

(3) Kohus hindab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul tõendi esitamise

vajalikkust ja proportsionaalsust. Seejuures arvestab kohus nii poolte kui ka kolmandate isikute

õigustatud huve, eelkõige seoses konfidentsiaalse teabe ja ärisaladuse kaitsega.

(4) Kui ettevõtjalt nõutakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul ärisaladuse või

väidetava ärisaladuse avaldamist, võib kohus poolte põhjendatud taotluse alusel või omal

algatusel rakendada meetmeid, mis on vajalikud ärisaladuse kaitsmiseks.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul võib kohus teise poole põhjendatud

taotluse alusel või omal algatusel nõuda, et tõendid esitatakse kergesti kättesaadaval ja

mõistetaval viisil, kui see on tõendi esitaja kulusid ja pingutusi arvestades proportsionaalne.“;

30) paragrahvi 1066 lõikes 1 asendatakse sõna „tootja“ sõnadega „vastutava ettevõtja“;

31) paragrahvi 1066 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, lõpeb käesolevas jaos sätestatust

tulenevate nõuete esitamise õigus kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud toote turule

laskmise või kasutusele võtmise päevale järgnevast päevast, välja arvatud juhul, kui selleks

ajaks on kohtusse esitatud hagi. Oluliselt muudetud toote puhul lähtutakse selle turul

kättesaadavaks tegemise või kasutusele võtmise päevale järgnevast päevast.“;

32) paragrahvi 1066 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust, lõpeb kannatanule kehavigastuse või

tervisekahjustuse tekitamisest tulenevate nõuete esitamise õigus 25 aasta möödumisel kahju

põhjustanud toote turule laskmise või kasutusele võtmise päevale järgnevast päevast, välja

arvatud juhul, kui selleks ajaks on kohtusse esitatud hagi. Eelnimetatu kehtib juhul, kui

kannatanu ei saanud esitada hagi lõikes 2 sätestatud tähtajal seetõttu, et talle ei olnud

kehavigastus või tervisekahjustus teada ega pidanud teada olema.“;

33) paragrahvi 1066 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „lõikes 2“ tekstiosaga „lõigetes 2 ja 21“;

6

34) paragrahv 1067 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Tühine on kokkulepe, millega piiratakse ettevõtja käesolevas jaos sätestatud vastutust

kannatanu ees või see välistatakse.“;

35) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853, mis käsitleb vastutust puudusega

toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ (ELT L 218,

13.08.2008, lk 82–128).“.

§ 2. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 22 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Võlaõigusseaduse 53. peatüki 3. jaos sätestatut kohaldatakse üksnes toote suhtes, mis on

turule lastud või kasutusele võetud 9. detsembril 2026 või hiljem. Enne 9. detsembrit 2026

turule lastud või kasutusele võetud toote suhtes kohaldatakse sel ajal kehtinud seadust.“;

2) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853, mis käsitleb vastutust puudusega

toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ (ELT L 218,

13.08.2008, lk 82–128).“.

§ 3. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 9. detsembril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, __.__.2026

Algatab Vabariigi Valitsus __.__.2026

(allkirjastatud digitaalselt)

1

21.09.2026

Võlaõigusseaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa

seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (uue tootevastutuse direktiivi

ülevõtmine)

SISUKORD

1. SISSEJUHATUS .................................................................................................................... 1

1.1. Sisukokkuvõte ................................................................................................................. 1

1.2. Eelnõu ettevalmistaja ...................................................................................................... 3

1.3. Märkused ......................................................................................................................... 3

2. SEADUSE EESMÄRK .......................................................................................................... 3

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS ......................................................................... 5

3.1. Võlaõigusseaduse muutmine ........................................................................................... 5

3.2. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse muutmine ........................................................................................... 32

3.3. Eelnõu põhiseaduspärasus ............................................................................................. 32

4. EELNÕU TERMINOLOOGIA ........................................................................................... 32

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE ..................................................... 33

6. SEADUSE MÕJUD ............................................................................................................. 33

6.1. Euroopa Komisjoni mõjuhinnang ................................................................................. 33

6.2. Muudatustest mõjutatud sihtrühmad ............................................................................. 34

6.3. Mõjude hinnang ............................................................................................................. 34

7. SEADUSE RAKENDAMISEGA KAASNEVAD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE

TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD ............................................................ 39

8. RAKENDUSAKTID ............................................................................................................ 40

9. SEADUSE JÕUSTUMINE .................................................................................................. 40

10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK

KONSULTATSIOON ............................................................................................................... 40

1. SISSEJUHATUS

1.1. Sisukokkuvõte

Tootevastutus seisneb tootja vastutuses puudusega toote tekitatud kahju eest, mis kohaldub

olukorras, kus puudusega toode põhjustab isikule või tema varale kahju. Tegemist on nn tootja

mittesüülise vastutuse regulatsiooniga, mis on loodud tarbijate kaitseks ja tootmisega

kaasnevate riskide õiglaseks jaotamiseks. Tootjaks loetakse füüsilist või juriidilist isikut,

hõlmates kõiki isikuid, kes esitlevad end tootjana, kinnitades tootele oma nime, kaubamärgi või

muu eristava tunnuse või lubades seda teha kolmandal isikul, kuna sellega jätab isik mulje, et

ta osaleb tootmisprotsessis või vastutab selle eest. Kannatanuks loetakse füüsilist isikut, kes on

toote puuduse tõttu kahju saanud.

2

Võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu kohaselt muudetakse võlaõigusseadust (VÕS)

selleks, et võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853,

mis käsitleb vastutust puudusega toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu

direktiiv 85/374/EMÜ (esimene edaspidi uus direktiiv või direktiiv 2024/2853 ja teine senine

direktiiv või direktiiv 85/374).

Direktiiv 85/3741 pärineb aastast 1985. Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 3 märgitakse, et

senine direktiiv on olnud mõjus ja oluline vahend, kuid uute tehnoloogiate, nagu tehisintellekti,

uute ringmajanduse ärimudelite ja uute üleilmsete tarneahelatega kaasnevate muudatuste

valguses tuleb see üle vaadata, mh toote määratlusega seoses. Senised kogemused on näidanud,

et kannatanutel on raskusi hüvitise saamisega, kuna kahju hüvitamise nõude esitamisele

kehtivad piirangud, samuti on kannatanutel raskusi tõendite esitamisega, eelkõige üha

suureneva tehnilise ja teadusliku keerukuse tõttu. Direktiiv 2024/2853 soodustab uute

tehnoloogiate, sh tehisintellekti levitamist ja kasutusele võtmist, tagades samal ajal kannatanute

kaitse ja võrdsed võimalused ning suurema õiguskindluse ettevõtjate jaoks.

Eelnõu kohaselt tehtavate muudatuste eesmärk on ajakohastada tootevastutuse regulatsiooni ja

tagada õiglane riskijaotus ettevõtjate ja tarbijate vahel. Seepärast on oluline esiteks määratleda,

mida käsitleda tootena, mille puuduse eest ettevõtja võib vastutada. Teiseks tuleb kindlaks

määrata vastutavate ettevõtjate ring. See on tarbija vaatepunktist asjakohane ka juhul, kui tootja

ei asu Euroopa Liidus. Kolmandaks tuleb täpsustada tõendamiskoormise reegleid, et

leevendada tarbija tõendamisraskusi, kuid samas tagada riski õiglane jaotus ka ettevõtja puhul.

Eelnõuga kavandatavate muudatustega:

- leevendatakse piiranguid hüvitamisele kuuluva kahju puhul;

- laiendatakse ja täpsustatakse toote määratlust;

- laiendatakse puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutavate ettevõtjate ringi;

- leevendatakse kannatanu tõendamiskoormist.

Eelnõu mõjutab eelkõige selliseid ettevõtjaid, kes tegutsevad tootjatena (sealhulgas selliseid

tootjaid, kes toodavad toote üksikuid komponente või kes oluliselt muudavad teatavat toodet).

Muudatused mõjutavad ka importijaid või tootja volitatud esindajaid, sest nemad võivad samuti

puudusega toote eest vastutada juhul, kui tootja ise ei asu Euroopa Liidus. Eelnõu mõjutab ka

toodete levitajaid ja digiplatvormi pakkujaid, kuna teatud tingimuste täitumise korral võivad

vastutada ka nemad.

Muudatuste tulemusel laieneb ettevõtjate ring, kellele tootevastutuse regulatsioon edaspidi

kohaldub. Lisaks leevendatakse piiranguid hüvitatavale kahjule, mis ettevõtjatele tähendab, et

senisest enamate toodete ja nende osade puhul tuleb arvestada kahju hüvitamise kohustusega

puuduse esinemise korral (näiteks puudusega tarkvarauuenduse tõttu toote kasutamisel

tekkinud tervise- või varaline kahju). Ettevõtjate vaatepunktist tähendab see halduskoormuse

suurenemist. Puudusega toote tõttu kannatada saanud inimeste jaoks seevastu lihtsustub

puuduse tõendamine kahju hüvitamise nõudmisel – määratakse kindlaks, milliste asjaolude

korral kohus eeldab puuduse olemasolu ning põhjuslikku seost puuduse ja kahju vahel.

Eelnõu sisaldab seega nii halduskoormust suurendavaid kui ka vähendavaid muudatusi.

Halduskoormuse tasakaalustamise reegel on täidetud.

1 Nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiiv 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja

haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 210, 07.08.1985, lk 29).

3

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi tsiviilõiguse talituse

nõunikud Alexandra Kööp ([email protected]) ja Tanel Kivi ([email protected]).

Eelnõu koostamisel osalesid ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor Janno Lahe

([email protected]) ja kaasprofessor Age Värv ([email protected]).2

Eelnõu seletuskirja mõjuanalüüsi osa on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika

osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Pilleriin Lindsalu

([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud sama talituse toimetaja Inge

Mehide ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõukohase seadusega võetakse üle

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853, mis käsitleb vastutust puudusega

toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ.

Eelnõukohase seadusega muudetakse:

- võlaõigusseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 20.06.2026, 17;

- võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 20.06.2026, 17.

Eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõu ega Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga.

Kuna eelnõu sisaldab menetlusnorme (tõendite esitamise regulatsioon), võetakse vastavalt Eesti

Vabariigi põhiseaduse § 104 punktile 14 eelnõu seadusena vastu Riigikogu koosseisu

häälteenamusega.

2. SEADUSE EESMÄRK

Senise direktiivi eesmärk oli kõrvaldada need liikmesriikide õigussüsteemide vahelised

erinevused, mis võivad moonutada konkurentsi ja mõjutada kaupade liikumist siseturul. Kuna

senine direktiiv vajanuks ulatuslikke muudatusi, otsustati see kehtetuks tunnistada ja asendada

uue direktiiviga. Uue direktiivi eesmärk on tootevastutuse normide ulatuslikuma ühtlustamise

kaudu aidata veelgi kaasa nende eesmärkide saavutamisele, parandades samal ajal tarbijate

kaitset (uue direktiivi põhjendus 1). Uue direktiivi põhjenduse 2 kohaselt on ettevõtja

mittesüüline vastutus ainus vahend, mille abil võib lahendada tänapäevasele

tehnoloogiapõhisele tootmisele omase riski õiglase jaotamise probleemi. Uue direktiivi

eesmärk on lisaks tagada sidusus ja kooskõla nende Euroopa Liidu ja liikmesriikide õigusaktide

vahel, mis käsitlevad tooteohutust ja turujärelevalvet, selgitada põhitermineid ja

kontseptsioone, et tagada sidusus, õiguskindlus ja võrdsed võimalused siseturul, ning arvestada

Euroopa Kohtu praktikat (uue direktiivi põhjendus 4). Euroopa Kohus on oma praktikas

selgitanud, et tootevastutuse regulatsiooni eesmärk on tagada tänapäevasele tehnoloogilisele

tootmisele omaste riskide õiglane jaotamine kannatanu ja tootja vahel ning kaitsta tarbijate

ohutust ja tervist (vt EKo C-621/15, N.W. jt versus Sanofi Pasteur MSD SNC jt,

ECLI:EU:C:2017:484, p 32; EKo C-503/13 ja 504/13, Boston Scientific Medizintechnik GmbH

versus AOK Sachsen-Anhalt, ECLI:EU:C:2015:148, p-d 42 ja 47). Uus direktiiv tagab samuti

kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses nr 768/2008/EÜ sätestatud ühiste põhimõtete

2 Õiguspoliitika uuringud ja analüüsid 2026. https://www.justdigi.ee/uuringud

4

ja erisätetega, mida kohaldatakse kõigi tooteid käsitlevate valdkondlike õigusaktide suhtes.

Direktiivi 2024/2853 kohaldamisalast jäävad välja riiklikud kompensatsioonisüsteemid, nagu

näiteks riiklik ravikindlustus jms.

Eelnõu koostamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust. Hea õigusloome ja normitehnika

eeskirja § 1 lg 2 p 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa

Liidu õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu

menetlemisel on sisuliselt juba analüüsitud Euroopa Liidu õigusaktiga lahendatava probleemi

võimalikke lahendusi, nende sobivust meie õiguskorda, olulisi mõjusid, halduskoormust jms.

Uue direktiivi eelnõu avaldamise järel koostati ja kinnitati neid küsimusi analüüsivad Eesti

seisukohad3, mistõttu ei ole eraldi väljatöötamiskavatsus vajalik.

Uus direktiiv lähtub maksimaalse ühtlustamise põhimõttest. See tähendab, et liikmesriikidel ei

ole lubatud säilitada ega kehtestada muid riigisiseseid norme peale direktiivis sätestatute (vt

direktiivi 2024/285 art-t 3). Uue direktiivi põhjenduse 8 kohaselt tähendab see, et liikmesriigid

ei tohi direktiivi kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes jätta kehtima ega kehtestada

rangemaid või leebemaid sätteid, kui on sätestatud uues direktiivis. Siiski ei ole maksimaalse

ühtlustamise nõue absoluutne, kuna direktiiv annab liikmesriikidele teatud küsimustes

valikuvabaduse ja otsustusõiguse nende riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel. Valikute üle

otsustamiseks küsis Justiits- ja Digiministeerium 2025. a kevadel teiste ministeeriumite ja

huvirühmade arvamust. Eelnõu koostamisel on saadud tagasisidega arvestatud. Valikukohad

olid järgmised:

1. Valdkondlikud hüvitusskeemid

Uue direktiivi art 8 lg-s 5 on sätestatud, et kui kannatanu ei saa hüvitist seetõttu, et ühtegi samas

artiklis nimetatud isikut ei ole võimalik vastutusele võtta, mh seetõttu, et vastutavad isikud on

maksejõuetud või tegevuse lõpetanud, võib liikmesriik kasutada kehtivaid riigisiseseid

valdkondlikke hüvitusskeeme või luua riigisisese õiguse alusel uusi skeeme, mida eelistatult ei

rahastata avaliku sektori tuludest, et puudusega toodete tõttu kahju kannatanud saaksid

asjakohast hüvitist. Uue direktiivi põhjenduse 41 kohaselt otsustavad liikmesriigid, kas selliseid

hüvitusskeeme rahastatakse täielikult või osaliselt avaliku või erasektori tuludest.

Esitatud tagasisides ministeeriumid ja huvirühmad uute hüvitusskeemide loomist üldiselt ei

toetanud.

Olgu lisatud, et art 8 lg-s 5 kirjeldatud juhtudel pakuvad Eestis kannatanu kehavigastuse või

tervisekahjustuse korral kannatanule tuge riiklikud kindlustusskeemid (nt riiklik ravikindlustus,

pensionikindlustus). Asja hävimise või kahjustumise puhuks on tarbijatel võimalik sõlmida

kindlustusleping eraõigusliku kindlustusandjaga.

2. Erand arendusriskiga seotud kaitsest

Uue direktiivi art 18 lg 1 järgi on liikmesriigil õigus jätta oma õigussüsteemis kehtima

meetmed, mille kohaselt ettevõtja vastutab isegi siis, kui ta tõendab, et toote turule laskmise

või kasutusele võtmise ajal või ajavahemikul, mil toode oli tootja kontrolli all, ei olnud

objektiivsete teaduslike ja tehniliste teadmiste tase puuduse avastamiseks piisav. Artikli 18 lg 2

võimaldab selliseid meetmeid ka kehtestada või muuta. Sellisel juhul tuleb arvestada art 18

3 Vabariigi Valitsuse seisukohad tsiviilvastutust käsitlevate direktiivi eelnõude kohta (tootja vastutus ja

tehisintellektiga seotud vastutus). https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9f2a0229-9bf9-41b7-924e-

16eeaafdb29e

5

lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt need meetmed: a) piirduvad kindlate tootekategooriatega;

b) on põhjendatud avaliku huvi eesmärkidega ning c) on proportsionaalsed, sest sobivad

taotletavate eesmärkide saavutamise tagamiseks ega ole nende eesmärkide saavutamiseks

vajalikust rangemad.

Uue direktiivi põhjenduse 59 kohaselt võivad sellisteks avaliku huvi eesmärkideks olla näiteks

avalik kord, avalik julgeolek ja rahvatervis.

Esitatud tagasisides ministeeriumid ja huvirühmad kõnealuse erandi kehtestamist üldiselt ei

toetanud.

Erandi nn arenguriski vastuväitest võimaldas kehtestada ka senine direktiiv ning üksikud riigid

(Luksemburg ja Soome täies ulatuses, Hispaania, Prantsusmaa ja Ungari teatavate

tootegruppide puhul) on seda ka teinud. Uue direktiivi mõjuanalüüsis on aga leitud, et mainitud

erandi olemasolu või puudumine ei ole selles riigis esitatud tootevastutuse nõuete arvule

avaldanud mingit märkimisväärset mõju.4

Erandi kehtestamata jätmine on mõistlik – kui ettevõtjad peaksid vastutama vaatamata sellele,

et toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või ajavahemikul, mil toode oli tootja

kontrolli all, ei olnud objektiivsete teaduslike ja tehniliste teadmiste tase puuduse avastamiseks

piisav, võib see pidurdada innovatsiooni ja uute toodete väljatöötamist. Lisaks võiks see

tähendada ettevõtjate jaoks suuremaid kulutusi vastutuskindlustusele.

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

3.1. Võlaõigusseaduse muutmine

Eelnõu koostamisel on järgitud normide seni kehtivat struktuuri, et seaduse adressaatidel oleks

seda hõlpsam mõista. See tähendab, et uuest direktiivist tulenevad muudatused on integreeritud

nendesse paragrahvidesse, mis vastava muudatuse temaatikat käsitlevad.

Vastutuse üldine struktuur jääb üldjoontes samaks, kuid oluline erisus on see, et tootevastutuse

subjektiks saavad eelnõukohases VÕS-i § 10621 nimetatud ettevõtjad. Selleks, et ettevõtja

vastutaks puudusega tootest põhjustatud kahju eest, peavad esinema järgmised eeldused:

- isiku surma või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamine või asja

hävimine või kahjustumine (arvestades § 1061 lg-s 2 sätestatud piiranguid);

- puudusega toote turule laskmine või kasutusele võtmine;

- põhjuslik seos toote puuduse ja tekkinud kahju vahel;

- vastutust välistavate asjaolude puudumine.

VÕS-i § 217 („Asja vastavus lepingutingimustele“)

VÕS-i § 217 lg-t 7 muudetakse nii, et see sisaldaks korrektset viidet terminile „tootja“. Kehtiva

VÕS-i § 217 lg 7 on sõnastatud nii: „Käesoleva jao tähenduses loetakse tootjaks käesoleva

seaduse § 1062 lõikes 1 nimetatud isikut.“ VÕS-i § 1062 lg 1 viitab kehtivas redaktsioonis nii

tootjale, toote osa tootjale kui ka toote importijale. VÕS-i § 217 lg 7 loodi tarbijalemüügi

4 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the

document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective products

(SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 21. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316

6

direktiivi5 art 2 p 2 ülevõtmiseks, kus määratletakse termin „tootja“ – tootja on kauba

valmistaja, kauba liitu importija või isik, kes on pannud kaubale oma nime, kaubamärgi või

muu tunnusmärgi ja esineb selle tootjana.6

VÕS-i § 1062 tunnistatakse eelnõukohase seadusega kehtetuks, mistõttu ei ole VÕS-i § 217

lg-s 7 võimalik viidet sättele säilitada. Uueks tootjat defineerivaks sätteks saab VÕS-i § 10621

lg 1 (täpsemalt nimetatakse selles vastutavad ettevõtjad, kes puudusega tootest põhjustatud

kahju eest vastutavad), millele eelnõukohane VÕS-i § 217 lg 7 ka viitab. Viide muudele VÕS-

i § 10621 lõigetele ei ole asjakohane, sest need väljuvad tarbijalemüügi direktiivi art 2 p-s 2

(VÕS-i § 217 lg-ga 7 ülevõetav säte) määratletud termini „tootja“ ulatusest. Lisaks hõlmab

tootja määratlus võlaõigusseaduse 2. osa 11. peatüki 1. jao tähenduses ka tootja importijat.

Termin „importija“ on avatud toote nõuetele vastavuse seaduse (edaspidi ka TNVS) § 4 lg 1 p-

s 1, mille kohaselt on importija Euroopa Liidus asuv isik, kes laseb toote kolmandast riigist

liidu turule.

VÕS-i § 217 lg 7 muutmine tagab ka selle jätkuva vastavuse tarbijalemüügi direktiiviga.

VÕS-i § 1061 („Ettevõtja vastutus“)

Üldist

Eelnõukohase seadusega muudetakse paragrahvi pealkirja, asendades termini „tootja“

terminiga „ettevõtja“, mis on täpsem ja mida uus direktiiv kasutab vastutavate isikute nn

katusterminina. „Ettevõtja“ on EL autonoomne termin ja tähendab VÕS-i 53. ptk 3. jao

tähenduses toote või komponendi tootja, seotud teenuse osutaja, volitatud esindaja, importija,

tellimuste täitmise teenuse osutaja või turustajat. See tähendab, et terminiga „ettevõtja“

hõlmatakse lisaks tootjale ka teisi isikuid, kes võivad olla vastutavad puudusega tootest

põhjustatud kahju eest. Vastutavate isikute ring muutub uue direktiivi alusel võrreldes kehtiva

õigusega laiemaks. Kehtiva õiguse kohaselt loetakse tootjaks valmistoote valmistajat, tooraine

või toote osa valmistajat, end tootjana esitlevat isikut ning importijat. Direktiiviga laieneb nüüd

vastutus ka tarkvaraarendajale, toote olulisele muutjale ning juhul, kui tegelik tootja asub

väljaspool Euroopa Liitu, toote maaletoojale, volitatud esindajale, levitajale. Samuti vastutavad

teatud juhtudel ka digiplatvormid. Lisaks muudetakse lg-id 1–3 ning lisatakse lg-d 21, 22, 31, 32

ja 6.

Paragrahvi põhieesmärk on reguleerida seda, milliste õigushüvede kahjustamise korral

puudusega toote tõttu tekib kannatanul õigus kahju hüvitamisele. Võrreldes kehtiva õigusega

laieneb hüvitatavate kahjude ring, kaotatakse kahju 500 euro suuruse suurune alampiir ning

tuuakse kaitstava õigushüvena sisse andmete säilimine ja segakasutuses oleva vara. Olgu

lisatud, et muude (kui kõnealuses paragrahvis märgitud) hüvede rikkumise korral

tootevastutuse regulatsioon ei kohaldu. Nii ei kuulu hüvitamisele nt eraelu puutumatuse

rikkumisest tulenev kahju ja puhtmajanduslik kahju (vt uue direktiivi põhjendus 24).

Puhtmajanduslik kahju tekib näiteks olukorras, kui puudusega tarkvaras tekkinud rikke tõttu

jääb tarbijal soodne tehing tegemata ja sellest tehingust tulu saamata.

Eelnõu kohaselt jääb muutmata VÕS-i § 1061 lg 5, mis on sõnastatud nii: „Käesolevas jaos

sätestatu ei välista ega piira nõuete esitamist muul õiguslikul alusel, muu hulgas õigusvastaselt

5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta,

millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv

1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50). 6 Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus (digitaalse sisu, tarbijalemüügi ning muudetud

tarbija õiguste direktiivide ülevõtmine) 404 SE seletuskiri, lk 94–95.

7

ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist.“ See on kooskõlas ka uue direktiivi

põhjenduses 9 märgituga, mille kohaselt võib kannatanu vastavalt liikmesriigi õigusele nõuda

kahju hüvitamist sellise lepingulise või lepinguvälise vastutuse alusel, mis ei hõlma tootja

vastutust toote puuduse eest, nagu on sätestatud direktiivis. See puudutab näiteks garantiil või

süül põhinevat vastutust või ettevõtja mittesüülist vastutust organismi omadustest põhjustatud

kahju eest, mis on tingitud geenitehnoloogiast. Selliseid liikmesriigi õiguse sätteid, mis aitavad

muu hulgas saavutada tarbijate ja teiste füüsiliste isikute tulemusliku kaitse, ei tohiks uus

direktiiv mõjutada. Ka uue direktiivi põhjenduses 24 on märgitud, et direktiiv ei tohiks

mõjutada õigust kahju, sealhulgas mittevaralise kahju hüvitamisele muude vastutuskordade

alusel.

VÕS-i §-le 1061 viitavad KemS § 25 lg 4 p 3, RelvS § 8327 lg 4 p 3 ja TOKVS § 20 p 6.

Eelnimetatud sätted on jäetud muutmata, kuna nende eesmärk on eraldada vastava valdkonna

käitaja või teenuseosutaja vastutuskindlustus tootevastutusest, suunates puudusega tootest

tulenevad kahjunõuded tootevastutuse regulatsiooni alla.

VÕS-i § 1061 lg 1

VÕS-i § 1061 lg-t 1 muudetakse, asendades kehtivas redaktsioonis oleva termini „tootja“ ka

siin terminiga „ettevõtja“. Muudatus on tingitud sellest, et puudusega toote eest vastutavate

isikute ring ei piirdu enam ainult toote tootjaga.

Lõige 1 lähtub uue direktiivi art 6 lg 1 p-st a, kuid uue direktiivi vastavas sättes on eraldi

märgitud, et kannatanul on õigus hüvitisele ka siis, kui on meditsiiniliselt tuvastatud kahju

vaimsele tervisele. Uue direktiivi põhjenduses 21 on selgitatud nii: „Õiguskindluse huvides

tuleks direktiivis täpsustada, et isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine hõlmab

vaimsele tervisele põhjustatud meditsiiniliselt tunnustatud ja meditsiiniliselt tõendatud kahju,

mis mõjutab kannatanu üldist tervislikku seisundit ja võib muuta vajalikuks teraapia või ravi,

võttes muu hulgas arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni rahvusvahelist haiguste

klassifikatsiooni.“

VÕS-i § 1061 lg-s 1 niisuguse täienduse tegemine ei ole siiski vajalik ega asjakohane, sest

„isiku tervisekahjustus“ hõlmab ilmselgelt ka kannatanu vaimse tervise kahjustamist. Sellist

tüüpi tervisekahjustuse korral on kannatanul õigus mh mittevaralise kahju hüvitamisele VÕS-i

§ 134 lg 2 kohaselt. See on kooskõlas uue direktiivi põhjenduses 23 märgituga, mille kohaselt

tuleks ette näha mittevaralise kahju hüvitamine, mis tuleneb direktiiviga hõlmatud kahjust,

näiteks valu ja kannatused, niivõrd kui selline kahju on riigisisese õiguse alusel hüvitatav.

VÕS-i § 1061 lg 2

VÕS-i § 1061 lg-t 2 muudetakse uue direktiivi art 6 lg 1 p b ülevõtmiseks. Eelnõukohane VÕS-

i § 1061 lg 2 näeb ette, et kui puudusega toode põhjustas asja hävimise või kahjustumise,

vastutab ettevõtja seeläbi füüsilisele isikule tekitatud kahju eest, välja arvatud juhul, kui

kannatanu kasutas hävinud või kahjustunud asja üksnes oma majandus- või kutsetegevuses.

Sisu poolest on eelnõukohane VÕS-i § 1061 lg 2 sarnane kehtiva VÕS-i § 1061 lg 2 p-ga 2,

kuid muutub selle sätte sisuline rõhuasetus. Nimelt vastutab ettevõtja eelduste kohaselt alati ka

asja hävimise või kahjustamise eest, välja arvatud juhul, kui kannatanu kasutas hävinud või

kahjustunud asja üksnes oma majandus- või kutsetegevuses. Seda põhjusel, et kannatanu ei

jääks hüvitiseta, kui ta kasutas hävinud või kahjustunud asja nii majandus- või kutsetegevuses

kui ka väljaspool seda. See võib olla tavapärane nt sülearvuti, mobiiltelefoni, aga ka sõiduki

puhul.

8

Uue direktiivi põhjenduses 25 on selgitatud, et füüsiliste isikute kaitsmiseks tuleks hüvitada

füüsilise isiku varale tekitatud kahju. Kuna vara kasutatakse üha enam nii isiklikel eesmärkidel

kui ka kutsetöös, on asjakohane näha ette sellises segakasutuses olevale varale tekitatud kahju

hüvitamine. Pidades silmas uue direktiivi eesmärki kaitsta füüsilisi isikuid, tuleks direktiivi

kohaldamisalast välja jätta vara, mida kasutatakse üksnes kutsetöös. Endine tootevastutuse

direktiiv ja kehtiv VÕS-i § 1061 lg 2 ei välista juriidilise isiku nõudeõigust sõnaselgelt, vaid

kohaldamisala on piiratud hüvitatava kahju liigi (VÕS §-i 1061 lg 1) ja toote enda (VÕS §-i

1061 lg 2) kaudu. Praktiliselt on aga juriidilise isiku nõudeõigust üldjuhul välistatud, sest

kehtiva regulatsiooni kohaselt vastutab tootja kahju eest üksnes juhul, kui asi on sellist liiki,

mida kasutatakse tavaliselt tarbimiseks väljaspool majandus- või kutsetegevust (VÕS-i § 1061

lg 2 p 1) ja kui kannatanu kasutas asja põhiliselt väljaspool majandus- või kutsetegevust (VÕS-

i § 1061 lg 2 p 2). Juriidilisel isikul on sisuliselt võimatu tõendada, et ta kasutas toodet

väljaspool enda majandus- või kutsetegevust. Seejuures tuleb arvestada ka endises

tootevastutuse direktiivis rõhutatud tarbijakaitse eesmärkidega. Uues tootevastutuse direktiivis

on nüüd sõnaselgelt täpsustatud, et ettevõtja vastutab vaid füüsilise isikule tekkinud kahju eest.

Kuna uue direktiiviga laieneb kaitse segakasutuses olevale varale, tekiks ilma subjekti ehk

füüsilise isiku piiramiseta olukord, kus jääb ebaselgeks, kas juriidilised isikud saaksid

tootevastutuse regulatsiooni kasutada kahju sissenõudmiseks.

VÕS-i § 1061 lg 2 muutmisega kaovad täielikult kehtivas VÕS-i § 1061 lg 2 p-des 1 ja 3

sätestatud välistused. VÕS-i § 1061 lg 2 p 1 ei ole enam asjakohane, kuna uus direktiiv ei sea

asja hävimise või kahjustamise korral hüvitise saamise eelduseks seda, et tegemist on sellist

liiki asjaga, mida kasutatakse tavaliselt tarbimiseks väljaspool majandus- või kutsetegevust.

VÕS-i § 1061 lg 2 p 3 ei saa samuti kehtima jääda, kuna uus direktiiv ei näe kahju suurusele

ette alampiiri (kehtivas seaduses 500 eurot).

VÕS-i § 1061 lg-d 21 ja 22

VÕS §-i 1061 on lisatud uue sättena lg 21, mis näeb ette, et ettevõtja vastutab füüsilise isiku

poolt väljaspool majandus- või kutsetegevust kasutatavate andmete hävimise või kahjustumise

eest. Lõike 21 sisu põhineb uue direktiivi art 6 lg 1 p-l c.

Uue direktiivi ingliskeelses versioonis on kasutatud seejuures terminit corruption, mis

direktiivi eestikeelses versioonis on tõlgitud (andmete) laostuseks. Eelnõus on kasutatud selle

asemel terminit (andmete) „kahjustumine“, mis on seaduse adressaatidele arusaadavam. Sõna

corruption võimalik tõlge on „kahjustumine“, „rikkumine“.

Uue direktiivi põhjenduses 20 on leitud, et arvestades immateriaalse vara kasvavat tähtsust ja

väärtust, tuleks hüvitada ka andmete hävitamine või laostus, näiteks arvuti kõvakettalt

kustutatud digifailid, sealhulgas andmete taastamise kulud. Füüsiliste isikute kaitsmiseks on

vaja, et hüvitatakse ka andmete hävitamisest või laostusest tekkinud kahju. Andmete hävitamise

või laostusega ei kaasne automaatselt varaline kahju, kui kannatanul on võimalik andmeid

tasuta hankida, näiteks kui on olemas andmete varukoopia või andmeid on võimalik uuesti alla

laadida või kui ettevõtja taastab või loob ajutiselt kättesaamatud andmed uuesti, näiteks

virtuaalkeskkonnas. Andmete hävitamine või laostus erineb andmelekkest või

andmekaitsenormide rikkumisest, mistõttu ei mõjuta uus direktiiv hüvitise saamist Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruste (EL) 2016/679 või (EL) 2018/1725 ega Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiivide 2002/58/EÜ või (EL) 2016/680 rikkumise eest.

9

Kuna uue direktiivi eesmärk on võimaldada hüvitist üksnes füüsilistele isikutele, ei kohaldu

lg 21 andmetele, mida kasutatakse tööeesmärkidel, isegi kui andmeid ei kasutatud üksnes

majandus- või kutsetegevuses (vt põhjendus 22).

Kehtivas õiguses sellist täpsustust ette nähtud ei ole. Lõike 21 regulatsioon on vajalik, kuna

andmed ei ole asjad. Seega ei saaks kannatanu andmete hävimise või kahjustumise korral

hüvitist sama paragrahvi lg 2 alusel. Andmed võivad küll muutuda asjaks, kui need on

salvestatud kehalisele andmekandjale, kuid väljaspool seda juhtumit ilma lg-ta 21 neile kaitse

siiski ei laieneks.

Samuti täiendatakse VÕS-i § 1061 lg-ga 22, et võtta üle uue direktiivi art 4 p 6. See viitab

andmete määratlemisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/868 art 2 p-le 1.

Nimetatud määruse punkti järgi on andmed tegevuse, faktide või teabe mis tahes digitaalne

väljendus ja selliste tegevuste, faktide või teabe kogum, muu hulgas heli-, visuaal- või

audiovisuaalsalvestise kujul.

VÕS-i § 1061 lg 3

Eelnõuga on muudetud VÕS-i § 1061 lg-t 3, et võtta üle uue direktiivi art 6 lg 1 p b alapunktid

i ja ii. Kehtiva VÕS § 1061 lg 3 järgi ei vastuta tootja kahju eest, mis tekkis tootele endale. Uue

redaktsiooni kohaselt ei vastuta ettevõtja kahju eest, mis tekkis tootele endale, sealhulgas

puudusega osa tõttu, mis on tootesse integreeritud või tootega ühendatud kas selle toote tootja

poolt või tootja kontrolli all. Integreerimine tähendab eelkõige tootega liitmist selliselt, et

liidetavast saab toote lahutamatu osa. Näiteks integreeritakse tänapäeva autodele tarkvaral

töötav adaptiivne ehk kohanev püsikiiruse hoidja. Adaptiivse püsikiirusehoidja tarkvara

reageerib andureid kasutades eessõitva auto kiirusele, muutes seeläbi automaatselt auto kiirust,

et säilitada ohutu vahemaa eesmise sõidukiga. Kuivõrd adaptiivse püsikiirusehoidja tarkvara

on integreeritud autosse kui lõpptootesse, on see tarkvara saanud toote osaks. Seejuures

tähendab ühendamine kahe või enama eraldi toote sidustamist. Sellised on näiteks smart-home-

seadmed, kus nutipirnid, nutilukud jms on ühendatud nutikodu keskseadmega.

Seega ei vastuta ettevõtja puudusega tootest põhjustatud kahju eest ka juhul, kui kahju tekkis

tootele endale. Selline kahju võib olla põhjustatud ka tootesse integreeritud või tootega

ühendatud toote puudusega osast, kui see integreerimine või ühendamine toimus tootja poolt

või tema kontrolli all (tootja kontroll on määratletud lg-tes 31 ja 32). Võrreldes VÕS-i kehtiva

redaktsiooniga ongi eelnõu vastava lõike põhiline täiendus see, et ettevõtja ei vastuta ka juhul,

kui toote enda kahjustamine on põhjustatud toote puudusega osast.

VÕS-i § 1061 lg-d 31 ja 32

Kuna eelnõukohases VÕS-i § 1061 lg-s 3 kasutatakse esimest korda terminit „tootja kontroll“,

on otstarbekas see kohe ka avada. Lõige 31 sätestab, et toode on tootja kontrolli all seni, kuni

tootja või tema loal kolmas isik: 1) integreerib, ühendab või tarnib toote osi, sealhulgas

tarkvarauuendusi või tarkvara versioonitäiendeid või 2) muudab toodet.

Eeltoodut täiendab lg 32, mis sätestab, et toode on tootja kontrolli all ka siis, kui tootja on

suuteline ise või kolmanda isiku kaudu tarnima tarkvarauuendusi või tarkvara

versioonitäiendeid.

Termin „tootja kontroll“ on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 5, kusjuures uus direktiiv seob

tootja vastutuse tema kontrolliga toote üle mitmel eri juhul. VÕS-i kehtivas redaktsioonis seda

terminit pole.

10

Üldise põhimõtte kohaselt saab tootja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et on tõenäoline, et

toote turule laskmise või kasutusele võtmise hetkel kahju põhjustanud puudust ei olnud või et

see tekkis pärast seda hetke (uue direktiivi art 11 lg 1 p c). Seega on turule laskmine või

kasutusele võtmine tavaliselt see hetk, millest alates toode pole enam tootja kontrolli all ning

tal on võimalik vastutusest vabaneda. Siiski, nagu uue direktiivi põhjenduses 50 on märgitud,

„võimaldab digitehnoloogia tootjal teha kontrolli ka pärast toote turule laskmist või kasutusele

võtmist. Seega peaks tootja vastutama ka puuduste eest, mis tekivad pärast seda hetke tema

kontrolli all oleva tarkvara või seotud teenuste tõttu, olgu tegemist kas versioonitäiendi või

uuenduse või masinõppe algoritmiga. Sellist tarkvara või seotud teenuseid tuleks käsitada tootja

kontrolli all olevatena, kui neid tarnib tootja või kui tootja annab tarnimiseks loa kolmandale

isikule või nõustub sellega muul viisil. Näiteks kui nutiteleviisorit esitletakse videorakendust

sisaldavana, kuid kasutaja peab pärast teleri ostmist rakenduse alla laadima mõnelt kolmanda

isiku veebisaidilt, peaks teleri tootja koos videorakenduse tootjaga jääma vastutavaks

videorakenduse puudustest põhjustatud kahju eest, isegi kui puudus tekkis alles pärast

televiisori turule laskmist“.

Tasub rõhutada, et toode jääb tootja kontrolli alla mitte üksnes siis, kui tootja (või kolmas isik

tema nõusolekul) integreerib, ühendab või tarnib pärast toote turule laskmist või kasutusele

võtmist toote osi, sealhulgas tarkvarauuendusi või tarkvara versioonitäiendeid või muudab

toodet, vaid ka siis, kui tootjal on suutlikkus tarnida tarkvarauuendusi või tarkvara

versioonitäiendeid ise või kolmanda isiku kaudu (VÕS-i § 1061 lg 32). See võib olla asjakohane

nt tänapäevaste sõidukite puhul, mille puudus võibki tekkida sellest, et tarkvarauuendust ei

tarnita. Ka uue direktiivi põhjenduses 19 on märgitud, et kui toode on turule lastud, tuleks seda

pidada tootja kontrolli all olevaks seni, kuni tootjale jääb võimalus tarnida tarkvarauuendusi

või tarkvara versioonitäiendeid või lubada neid tarnida kolmandal isikul.

VÕS-i § 1061 lg 4

VÕS-i § 1061 lg-s 4 on asendatud termin „tootja“ terminiga „ettevõtja“. Lõige 4 sätestab:

„Puudusega ravimi eest vastutab ettevõtja käesolevas jaos sätestatu alusel, kui seadusest ei

tulene teisiti.“ Muudatus on tingitud sellest, et puudusega toote eest vastutavate isikute ring ei

piirdu enam ainult toote tootjaga.

Iseenesest ei ole lg 4 regulatsioon hädavajalik, sest ravimid on ilmselgelt tooted ja nendele

kohaldub tootevastutuse regulatsioon. Teisalt võiks see anda valesti mõistetava signaali, kui

lg 4 kehtetuks tunnistada. Õigusselguse huvides on lg 4 seega säilitatud ka seaduse uues

redaktsioonis.

Vastutuse erisused ravimite puhul võivad tuleneda eelkõige ravimiseadusest, vt nt RavS-i § 21

lg-t 9. Olgu lisatud, et mõnes liikmesriigis on ravimitega põhjustatud kahju puhul sätestatud ka

erikord, mis võimaldab hüvitist ka juhul, kui ravim polegi puudusega (põhjendused 10 ja 11).

Eestis on eraldi reguleeritud vaktsiinikahjude hüvitamist, vt ravimiseaduse peatükki 51.

VÕS-i § 1061 lg 6

VÕS-i § 1061 täiendatakse lõikega 6, et võtta üle direktiivi 2024/2853 art 2 lg-d 2 ja 3.

Direktiivi 2024/2853 art 2 lg 2 kohaselt ei kohaldata direktiivi vaba ja avatud lähtekoodiga

tarkvara suhtes, mida arendatakse või tarnitakse väljaspool äritegevust. Vaba ja avatud

lähtekoodiga tarkvara on selline tarkvara, mille lähtekoodi jagatakse avalikult ning millele

11

kasutajad vabalt juurde pääsevad ning mida nad saavad vabalt kasutada, muuta ja edasi jagada.

Üks selline avatud lähtekoodiga tarkvara on nt Linux.

Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 14 on selgitatud, et selline tarkvara võib aidata kaasa

teadusuuringutele ja innovatsioonile turul. Selline tarkvara on litsentseeritud nii, et see

võimaldab kõigil seda tarkvara käitada, kopeerida, levitada, uurida, muuta ja täiustada. Selleks

et mitte takistada innovatsiooni ega teadusuuringuid, ei tohiks direktiivi kohaldada sellise vaba

ja avatud lähtekoodiga tarkvara suhtes, mis on arendatud või tarnitud väljaspool äritegevust,

kuna nende määratlusest tulenevalt ei lasta selliselt arendatud või tarnitud tooteid turule. Sellise

tarkvara arendamist või arendamisele kaasaaitamist ei tohiks käsitada turul kättesaadavaks

tegemisena. Sellise tarkvara tasuta tarnimist ei tohiks põhimõtteliselt käsitada ettevõtlusega

seotud tarnimisena. Kui aga tarkvara tarnitakse tasu eest või isikuandmete eest, mida

kasutatakse muul viisil kui üksnes tarkvara turvalisuse, ühilduvuse või koostalitlusvõime

parandamiseks, ning seetõttu tarnitakse tarkvara äritegevuse käigus, tuleks kohaldada

direktiivi.

Juhul kui tootja integreerib väljaspool majandus- või kutsetegevust tarnitava tasuta ja avatud

lähtekoodiga tarkvara oma tootesse komponendina ja selline tarkvara lastakse turule, peaks

olema võimalik pidada kahju eest, mille on põhjustanud sellise tarkvara puudused, vastutavaks

seda tootjat, mitte tarkvara tootjat, sest tarkvara tootja ei ole täitnud toote või komponendi turule

laskmise tingimusi (vt direktiivi põhjendus 15).

Direktiivi 2024/2853 art 2 lg 3 kohaselt ei kohaldata direktiivi tuumaõnnetuse põhjustatud

kahju korral, kui vastutus sellise kahju eest on reguleeritud liikmesriikide ratifitseeritud

rahvusvaheliste konventsioonidega. Selliseks konventsiooniks on näiteks tuumakahjustuste

eest tsiviilvastutuse Viini konventsioon, mis sõlmiti Viinis 21. septembril 1988. aastal ja jõustus

Eesti Vabariigi suhtes 9. augustil 1994. aastal. Viini konventsiooni art 4 kohaselt on operaatori

vastutus tuumakahjustuse eest absoluutne. Vastutust välistav asjaolu saab olla operaatori

tõestus, et tuumakahjustus oli täielikult või osaliselt põhjustatud kahju kannatanud isiku raskest

õigusrikkumisest või selle isiku tahtlikust tegevusest või tegevusetusest kahju tekitamise

eesmärgil. Sel juhul võib kompetentne kohus, kui tema seadus seda ette näeb, vabastada

operaatori täielikult või osaliselt tema kohustusest hüvitada sellisele isikule tekitatud kahju.

Samuti ei lange operaatorile mingit vastutust tuumaintsidendi põhjustatud tuumakahjustuse

eest, mis tulenes otseselt relvastatud konfliktist, sõjategevusest, kodusõjast või vastuhakust.

VÕS-i § 1062 („Tootja“)

VÕS-i § 1062 tunnistatakse kehtetuks. Seoses mahukate sisuliste muudatustega tootja

definitsioonis ja vastutavate ettevõtjate ringi laienemisega on otstarbekas tunnistada VÕS-i

§ 1062 kehtetuks ja esitada vastutavaid ettevõtjaid puudutav regulatsioon eelnõu kohaselt

lisatavas §-s 10621.

VÕS-i § 10621 („Vastutavad ettevõtjad“)

Üldiselt

Uus direktiiv laiendab märgatavalt puudusega toote eest vastutavate isikute ringi, seega muutub

regulatsioon võrreldes kehtiva §-ga 1062 ulatuslikult. VÕS §-i 10621 täpsustab ka VÕS-i §

1061 lg-t 1, tuues välja ammendava loetelu ettevõtjatest, kes puudusega toote põhjustatud kahju

eest võivad vastutada. Vastutavad ettevõtjad on reguleeritud uue direktiivi art-s 8, asjakohased

mõisted (terminid) on määratletud art-s 4. Seega on § 10621 koostatud uue direktiivi art-te 8 ja

12

4 koosmõjus. Füüsiliste isikute kaitse tagamiseks tuleks sellises olukorras pidada kõiki pooli

solidaarselt vastutavaks (vt põhjendus 53).

Kui kaks või enam isikut vastutavad sama kahju eest näiteks juhul, kui puudusega toote osa on

integreeritud tootesse, mis kahju põhjustab, on kannatanul võimalik nõuda hüvitist nii tootjalt,

kes integreeris puudusega osa oma tootesse, kui ka puudusega osa tootnud tootjalt. VÕS-i

§-s 10621 loetletud vastutavaid ettevõtjaid tuleks füüsiliste isikute kaitse tagamiseks sellises

olukorras pidada solidaarselt vastutavaks (vt põhjendust 53) ning pärast kannatanule kahju

hüvitamist on võimalik kahju hüvitanud isikul esitada tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu

(VÕS-i § 69 lg 2, § 137 lg 2). Sellega seoses vajab aga eraldi täpsustamist direktiivi 2024/2853

art 12 lg 2, mida küll riigisisesesse õigusesse üle ei võeta (vt järgnevaid põhjendusi), kuid mis

sätestab tagasinõude esitamise piirangud tootjale, kes integreerib tootesse tarkvarakomponendi.

Direktiivi 2024/2853 art 12 lg 2 sätestab, et tootjal, kes integreerib tootesse

tarkvarakomponendi, ei ole tagasinõudeõigust sellise tootja suhtes, kes tootis kõnealuse

puudusega tarkvarakomponendi, mis tekitas kahju, kui: a) puudusega tarkvarakomponendi

tootja oli tarkvarakomponendi turule laskmise ajal mikro- või väikeettevõtja, st ettevõtja, kes

hinnatuna koos kõigi oma võimalike partnerettevõtjatega komisjoni soovituse 2003/361/EÜ

lisa art 3 lg 2 tähenduses ja sidusettevõtjatega kõnealuse lisa art 3 lg 3 tähenduses on kõnealuse

lisa art 2 lg-s 3 määratletud mikroettevõtja või kõnealuse lisa art 2 lg-s 2 määratletud

väikeettevõtja ning b) tootja, kes integreeris puudusega tarkvarakomponendi tootesse, leppis

puudusega tarkvarakomponendi tootjaga kokku, et loobub sellest õigusest.

Selle soovituse lisa art 2 lg 2 määratluse kohaselt käsitatakse väike- ja keskmise suurusega

ettevõtjate kategoorias väikeettevõtjana ettevõtjat, kus töötab vähem kui 50 inimest ning mille

aastakäive ja/või aastabilansi kogumaht ei ületa 10 miljonit eurot. Lõike 3 järgi käsitatakse

mikroettevõtjana ettevõtjat, kus töötab vähem kui kümme inimest ning mille aastakäive ja/või

aastabilansi kogumaht ei ületa 2 miljonit eurot.

Partnerettevõtjad art 3 lg 2 järgi on kõik ettevõtjad, keda ei käsitata lõike 3 tähenduses

sidusettevõtjatena ja kelle vahel esineb järgmine suhe: üks ettevõtja omab kas iseseisvalt või

koos ühe või mitme lõike 3 tähenduses seotud ettevõtjaga vähemalt 25% teise ettevõtja

kapitalist või hääleõigusest. Ettevõtjat võib siiski käsitada sõltumatu ettevõtjana ning seega

ettevõtjana, kellel puuduvad partnerettevõtjad, isegi kui nimetatud 25% piirmäära on

saavutanud või ületanud – tingimusel, et nad ei ole lõike 3 tähenduses asjaomase ettevõtjaga

seotud ei individuaalselt ega ühiselt – järgmised investorid: a) avalik-õiguslikud

investeerimisühingud, riskikapitaliühingud, füüsilised isikud või füüsiliste isikute rühmad, kes

tegelevad korrapäraselt riskikapitaliinvesteeringutega ja investeerivad omakapitali noteerimata

ettevõtjatesse („äriinglid“), tingimusel et kõigi nende äriinglite koguinvesteering samasse

ettevõtjasse on väiksem kui 1 250 000 eurot; b) ülikoolid või mittetulunduslikud

teaduskeskused; c) institutsionaalsed investorid, sealhulgas piirkondlikud arengufondid; d)

sõltumatud kohaliku omavalitsuse üksused, mille aastaeelarve on alla 10 miljoni euro ja elanike

arv alla 5000.

Sidusettevõtjad on art 3 lg 3 järgi ettevõtjad, kelle vahel esineb vähemalt üks järgmistest

suhetest: a) ühel ettevõtjal on teises ettevõtjas aktsionäride või osanike häälteenamus; b) ühel

ettevõtjal on õigus nimetada ametisse või tagasi kutsuda enamus teise ettevõtja haldus-,

juhtimis- või järelevalveorgani liikmetest; c) ühel ettevõtjal on õigus teise ettevõtja üle

valitsevat mõju avaldada selle ettevõtjaga sõlmitud lepingu või tema asutamislepingu või

põhikirja sätte alusel; d) ettevõtja, kes on teise ettevõtja aktsionär või osanik, kontrollib üksinda

kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud teiste selle ettevõtja aktsionäride või osanikega, selles

ettevõtjas aktsionäride või osanike häälteenamust.

13

Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 54 on märgitud, et kõrgetasemeline innovatsioon on eriti

vajalik tarkvarasektoris. Tarkvara tootvate mikroettevõtjate ja väikeettevõtjate

innovatsioonivõime toetamiseks peaks sellistel ettevõtjatel olema võimalik sõlmida tootjaga,

kes integreerib oma tarkvara tootesse, leping, et selline tootja ei kaeba tarkvaratootjat kohtusse

juhul, kui tarkvarakomponendil on puudus, mis tekitab kahju. Sellised lepingud, mis on mõnes

liikmesriigis juba kasutusel, peaksid olema lubatud, kuna terviktoote tootja vastutab igal juhul

toote, sealhulgas komponentide puuduste eest. Sellise lepinguga ei tohiks aga kunagi piirata

ega välistada vastutust kannatanu ees.

Direktiivi 2024/2853 art 12 lg-s 2 kirjeldatud regressiõigusest loobumise kokkulepet on

võimalik sõlmida ka olemasolevas õigusraamistikus. Seega ei vaja kõnealune norm ülevõtmist.

Seda toetab ka võrdlus Hollandi õigusega, kus art 12 lg-t 2 üle ei võetud. Hollandi seaduse

asjakohases seletuskirja on märgitud, et seda sätet ei ole vaja üle võtta.7 Seletuskirjas on lisatud,

et regressisuhe, mille puhul viitab direktiiv art 12 lg-s 1, art 13 lg-s 2 ja art-s 14 riigisisesele

õigusele, on Madalmaade õiguses juba praegu lepinguga reguleeritav. Ka Saksa Liitvabariigi

vastav eelnõu uue direktiivi art 12 lg-t 2 üle võtvat sätet ei sisalda.8 Direktiiv ei ütle otsesõnu,

et regressiõigusest loobumise kokkulepped teiste ettevõtjate (kui mikro- või väikeettevõtjad)

kasuks on keelatud. Lõpuni välistatud see tõlgendus siiski ei ole: direktiivi maksimaalse

ühtlustamise põhimõtte kohaselt ning art 12 lg 2 erandliku sõnastuse tõttu võiks

argumenteerida, et EL-i seadusandja on soovinud lubada selliseid kokkuleppeid üksnes mikro-

ja väikeettevõtjate puhul. Vastasel korral jääks art 12 lg 2 sisutühjaks. Siiski sekkuks selline

tõlgendus väga intensiivselt riigisisesesse lepinguvabaduse põhimõttesse. Segaduse vältimiseks

eelnõus seega kõnealust sätet eraldi üle ei võeta.

VÕS-i § 10621 lg 1

VÕS-i § 10621 lg 1 sätestab esmalt isikud, kes puudusega tootest tuleneva kahju eest

vastutavad. Nende vastutus on solidaarne, st pärast kannatanule kahju hüvitamist on võimalik

kahju hüvitanud isikul esitada tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu.

Esmalt on vastutajaks puudusega toote tootja. Termin „tootja“ on avatud uue direktiivi art 4

p-s 10. See termin on kasutusele võetud ka VÕS-i § 10621 lg 1 p-s 1. Tootja VÕS-i selle jao

tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes arendab toodet või valmistab või toodab selle

või laseb toote projekteerida või valmistada või oma nime, kaubamärki või muid eritunnuseid

tootele paigutades esitleb end selle tootjana või arendab toodet või valmistab või toodab selle

oma tarbeks. Seega hõlmab tootja määratlus VÕS-i kehtiva redaktsiooni § 1062 lg 1 p 1

osaliselt ja p 2. Oluline on, et eelnõu järgi on tootja ka isik, kes valmistab või toodab toote oma

tarbeks. Jutt on eelkõige olukorrast, kus ettevõtja osutab mingit teenust ja toodab toote selle

teenuse osutamiseks.

Seega hõlmab termin „tootja“ kõiki isikuid, kes esitlevad end tootjana, kinnitades tootele oma

nime, kaubamärgi või muu eristava tunnuse või lubades seda teha kolmandal isikul, kuna

sellega jätab isik mulje, et ta osaleb tootmisprotsessis või vastutab selle eest (vt direktiivi

põhjendust 36).

Teiseks vastutavaks ettevõtjaks on toote puudusega osa tootja. Lõike 1 p 2 kohaselt on

vastutavaks ettevõtjaks puudusega toote osa tootja, kui see osa on integreeritud tootesse või

7 Implementatiewet richtlijn herziening productaansprakelijkheid. Memorie van toelichting (seletuskiri), lk 13.

https://www.tweedekamer.nl/kamerstukken/wetsvoorstellen/detail?id=2026Z03583&dossier=36906 8 Entwurf eines Gesetzes zur Modernisierung des Produkthaftungsrechts.

https://dserver.bundestag.de/btd/21/042/2104297.pdf

14

ühendatud tootega tootja kontrolli all ning see põhjustab toote puuduse. Nagu ülal märgitud, on

tootja ja osa tootja sellisel juhul solidaarvõlgnikud (vt ka direktiivi põhjendust 53). Kui toote

osa lisatakse tootele väljapool tootja kontrolli, on vastutavaks ettevõtjaks üksnes toote

puudusega osa tootja. Toote osa on määratletud VÕS-i § 1063 lg-s 11. Toote osa valmistanud

isik on vastutav ka kehtiva redaktsiooni § 1062 lg 1 p 1 alusel.

Võrreldes kehtiva definitsiooniga VÕS-i § 1062 lg 1 p-s 1 on tootja määratlus jäänud valdavalt

samaks ning tegemist on sõnastuslike muudatustega, et tagada uue direktiivi korrektne

ülevõtmine. VÕS-i § 1062 lg 1 p-s 1 nimetatakse nn esimeses osas isikut, kes „arendab toodet

või valmistab või toodab selle“, mis vastab kehtivas VÕS-i § 1062 lg 1 p-s 1 „valmistoote,

tooraine või toote osa valmistanud“ isikule. Kehtiv sõnastus piirdub toote valmistamisega, aga

uues direktiivis on kasutatud sõnu „arendab“, „valmistab“ ja „toodab“, et teha vahet eri liiki

toodete valmimisviisidel (näiteks tarkvara arendatakse, toiduainet valmistatakse, masinat

toodetakse). Puudusega osa tootja, mida hõlmab kehtiva VÕS-i § 1062 lg 1 p 1 definitsioon, on

nüüd eraldi reguleeritud eelnõukohases VÕS-i § 10621 lg 1 punktis 2. Kehtiv VÕS-i § 1062 lg

1 p 2 käsitleb tootjana ka ennast tootjana avaldanud isikut, kes näitab tootel oma nime,

kaubamärki või muu eraldustähist. Eelnõukohane VÕS-i § 10621 lg 1 hõlmab ka neid omadusi,

lisades loetellu veel isiku, kes laseb toote projekteerida või valmistada. Tootjaks ei loeta

eelnõukohase VÕS-i § 10621 lg 1 järgi võrreldes kehtiva VÕS § 1062 lg-ga 3 enam toodet oma

majandustegevuse käigus Eestisse või Euroopa Liidu liikmesriiki müügi, üürimise, liisimise

või muul viisil turustamise eesmärgil toonud isikut. Seda põhjusel, et toote turustajat (eelnõus

kasutatakse terminit „importija“, mis on sama tähendusega) ei loeta enam tootjaks, vaid

importija vastutus puudusega toote eest on eraldi reguleeritud eelnõukohases VÕS-i § 10621

lg-s 6.

VÕS-i § 10621 lg 2

VÕS-i § 10621 lg 2 selgitab, et VÕS-i § 10621 lg 1 p-s 1 nimetatud tootja vastutus hõlmab ka

kogu kahju, mille on põhjustanud puudusega toote osa, kui see on integreeritud tootja kontrolli

all olevasse tootesse või on sellega ühendatud. See on iseenesest tuletatav ka VÕS-i § 1062 lg-

st 1, kuid õigusselguse huvides on asjakohane see siiski eraldi välja tuua. Säte põhineb uue

direktiivi art 8 lg 1 viimasel lausel. Uue direktiivi põhjenduses 36 on märgitud, et kui tootja

integreerib tootesse teise tootja puudusega toote osa, peaks kannatanul olema võimalik nõuda

sama kahju hüvitamist nii toote tootjalt kui ka komponendi tootjalt. Kui toote osa on tootesse

integreeritud väljaspool toote tootja kontrolli, peaks kannatanul olema võimalik nõuda toote

osa tootjalt hüvitist, kui toote osa ise on direktiivi kohaselt toode.

VÕS-i § 10621 lg 3

VÕS-i § 10621 lg 3 kohaselt loetakse tootjaks käesoleva jao tähenduses ka isikut, kes oluliselt

muudab toodet väljaspool tootja kontrolli ja seejärel teeb selle turul kättesaadavaks või võtab

selle kasutusele. Säte põhineb uue direktiivi art 8 lg-l 2. Toote olulise muutmise korral

käsitatakse tootjana toote olulist muutjat, st kui toote puudus on tingitud toote muutmisest, ei

vastuta selle eest toote algne tootja.

Uue direktiivi põhjenduses 39 on märgitud, et kui toodet muudetakse oluliselt ja see tehakse

seejärel turul kättesaadavaks või võetakse kasutusele, peetakse seda uueks tooteks. Kui

muudatus tehakse väljaspool algse tootja kontrolli, peaks olema võimalik pidada isikut, kes tegi

olulise muudatuse, muudetud toote tootjana vastutavaks, sest asjakohase liidu õiguse kohaselt

vastutab see isik selle eest, et toode vastaks ohutusnõuetele.

15

Põhjenduses 39 on samuti märgitud, et kui olulise muudatuse teeb algne tootja või see tehakse

tema kontrolli all ja kui sellise muudatuse tagajärjel tekib tootel puudus, ei tohiks tootjal olla

võimalik vastutust vältida, väites, et puudus tekkis pärast toote turule laskmist või

kasutuselevõttu. Olulise muudatuse teinud ettevõtja, kes ei ole algne tootja, tuleks aga

vastutusest vabastada, kui ettevõtja suudab tõendada, et kahju on seotud toote osaga, mida

muudatus ei mõjutanud. Vastutust ei kohaldata ettevõtjate suhtes, kes teevad parandusi või muid

toiminguid, millega ei kaasne olulisi muudatusi.

Turul kättesaadavaks tegemine on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 7, mille kohaselt on turul

kättesaadavaks tegemine äritegevuse raames toote tasuline või tasuta tarnimine liidu turul

turustamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks. Analoogselt on see termin avatud ka TNVS-i § 4

lg 1 p-s 11 (toote tasu eest või tasuta pakkumine Euroopa Liidu turul majandustegevuse käigus

kas levitamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks). Seega ei ole vaja turul kättesaadavaks tegemist

§-s 10621 eraldi defineerida. Turul kättesaadavaks tegemine on asjakohane eelkõige levitaja,

aga ka toote olulise muutja vastutuse seisukohalt.

Kasutusele võtmine on määratletud § 10621 lg-s 5.

Sellise isiku vastutuse tuvastamisel, kes on väljaspool tootja kontrolli toodet oluliselt muutnud,

tuleb arvestada ka VÕS-i § 1064 lg-s 21 sätestatud vastutust välistava asjaoluga.

VÕS-i § 10621 lg 4

Seoses VÕS-i § 10621 lg-s 3 sätestatuga on tarvis järgmisena määratleda toote oluline

muudatus.Oluline muudatus on pärast toote turule laskmist või kasutusele võtmist tehtud

tootemuudatus: 1) mida peetakse oluliseks Euroopa Liidu või Eesti tooteohutusnormide

kohaselt või 2) mis muudab toote esialgset toimivust, otstarvet või tüüpi, ilma et see muudatus

oleks tootja esialgses riskihinnangus ette nähtud, ja mis seejuures muudab tootest tuleneva ohu

iseloomu, tekitab uue ohu või tõstab riskitaset.

Termin põhineb uue direktiivi art 4 p-l 18. VÕS-i kehtivas redaktsioonis ei ole olulist muudatust

defineeritud. Muudatus võib olla oluline kahel põhjusel. Esiteks võib muudatuse olulisus

tuleneda sellest, et seda peetakse oluliseks Euroopa Liidu või Eesti tooteohutusnormide

kohaselt, sealhulgas määruses (EL) 2023/9889 art 13 lg 3 p-des a-c10 sätestatud kriteeriumide

alusel. Nimetatud sättes on esitatud toote olulise muudatuse hindamise üldised eeldused, aga

konkreetsete tootekategooriate puhul tuleb arvestada ka Euroopa Liidu tooteohutusnormidega,

kui see on asjakohane – sellised tootekategooriad ja neile vastavad õigusaktid on loetletud

määruse (EL) 2019/102011 lisas 1. Tehisintellekti puhul defineerib olulise muudatuse ka määrus

(EL) 2024/168912, mille art 3 p 23 kohaselt on oluline muudatus „tehisintellektisüsteemis pärast

9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/988, milles käsitletakse üldist tooteohutust ja millega

muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1025/2012 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi (EL) 2020/1828 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/95/EÜ ja

nõukogu direktiiv 87/357/EMÜ (ELT L 135, lk 1–51). 10 Toote füüsilist või digitaalset muutmist loetakse oluliseks, kui see mõjutab toote ohutust ja kui on täidetud

järgmised kriteeriumid:

a) sellega muudetakse toodet viisil, mis ei olnud toote algses riskihindamises ette nähtud;

b) muudatuse tõttu on muutunud ohu iseloom, tekkinud uus oht või tõusnud riski tase; ja

c) muudatust ei ole tehtud tarbija nimel ega tarbija enda poolt oma tarbeks. 11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/1020, turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega

muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169, 25.06.2019,

lk 1–44). 12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1689, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad

ühtlustatud õigusnormid ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 300/2008, (EL) nr 167/2013, (EL) nr 168/2013,

16

selle turule laskmist või kasutusele võtmist tehtud muudatus, mida pakkuja ei ole algses läbi

viidud vastavushindamises ette näinud ega kavandanud ning mis mõjutab

tehisintellektisüsteemi vastavust III peatüki 2. jaos sätestatud nõuetele või mille tulemusena

muutub kasutusotstarve, mida silmas pidades on tehisintellektisüsteemi hinnatud“. Eesti

tooteohutusnormide seisukohalt on asjakohased näiteks toote nõuetele vastavuse seadus ja selle

alusel antud rakendusaktid. TNVS ei nimeta sõnaselgeid kriteeriume, millal saab toote

muudatust pidada oluliseks. Muudatust saab aga oluliseks pidada juhul, kui muudatuse

tagajärjel ei vasta toode enam tooteohutusnõuetele. Näiteks on majandus- ja taristuministri

04.07.2016. a määruse nr 46 „Nõuded raadioseadmele ja nõuetele vastavuse tõendamise kord“

§-s 2 sätestatud raadioseadmele esitatavad olulised nõuded. Kui raadioseadet on muudetud nii,

et see ei vasta enam eelviidatud määruse § 2 nõuetele, saab muudatust pidada VÕS § 10621 lg

4 p 1 alusel oluliseks.

Teiseks saab eelkõige juhul, kui selliseid tooteohutusnorme ei ole, pidada oluliseks ka

muudatust, mis muudab toote algset toimivust, otstarvet või tüüpi, ilma et see muudatus oleks

tootja esialgses riskihinnangus ette nähtud, ja mis seejuures muudab ohu iseloomu, tekitab uue

ohu või tõstab riskitaset.

Kuna tooteid saab muuta ka tarkvara muutmise, sealhulgas versioonitäiendite abil, tuleks

tarkvarauuenduste või tarkvara versioonitäiendite abil tehtavate muudatuste suhtes kohaldada

samu põhimõtteid, mida kohaldatakse muul viisil tehtud muudatuste suhtes. Kui oluline

muudatus tehakse tarkvarauuenduste või tarkvara versioonitäiendite abil või

tehisintellektisüsteemi pideva õppimise tõttu, tuleks oluliselt muudetud toode lugeda turul

kättesaadavaks või kasutusele võetuks kõnealuse muudatuse tegeliku tegemise ajal (vt uue

direktiivi põhjendust 40).

Turule laskmine on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 8, mille kohaselt on turule laskmine

toote esmakordne Euroopa Liidu turul kättesaadavaks tegemine. Analoogselt on see termin

avatud ka TNVS-i § 4 lg 1 p-s 10 (toote esmakordne kättesaadavaks tegemine Euroopa Liidu

turul). Seega ei ole ka turule laskmist vaja VÕS-i §-s 10621 defineerida. Turule laskmise

määratlus on asjakohane nii tootja kui ka importija vastutuse seisukohalt. Turule laskmine on

toote esmakordne EL-i turul kättesaadavaks tegemine. Seega saab toote teha turul

kättesaadavaks ka siis, kui see on juba turule lastud.

VÕS-i § 10621 lg 5

VÕS-i § 10621 lg 5 järgi on toote kasutusele võtmine toote esmakordne, tasu eest või tasuta

kasutamine Euroopa Liidus majandus- või kutsetegevuse raames enne toote turule laskmist.

Määratlus põhineb uue direktiivi art 4 p-l 9. Kasutusele võtmine on asjakohane juhul, kui toodet

ei ole turule lastud. Tasuta võidakse tooteid tarnida nt sponsorkampaania raames. Enne nende

esmakordset kättesaadavaks tegemist võidakse toode kasutusele võtta nt liftide, masinate või

meditsiiniseadmete puhul (vt uue direktiivi põhjendust 26). Nii võib see olla ka nt juhul, kui

tootja on tootnud toote oma tarbeks teatud teenuse osutamiseks.

VÕS-i § 10621 lg 6

Eelnõukohane lõige 6 laiendab vastutavate ettevõtjate ringi, sätestades, et kui toote või selle

osa tootja ei asu Euroopa Liidus, loetakse vastutavaks ettevõtjaks ka puudusega toote või selle

(EL) 2018/858, (EL) 2018/1139 ja (EL) 2019/2144 ning direktiive 2014/90/EL, (EL) 2016/797 ja (EL)

2020/1828 (tehisintellekti käsitlev määrus) (ELT L, 2024/1689, 12.07.2024).

17

osa importija või tootja volitatud esindaja. Eeltoodu kehtib ka eelnõukohase VÕS-i § 10621 lg-

s 3 nimetatud tootja suhtes.

Sättest tuleneb, et importija või tootja volitatud esindaja vastutuse küsimus tõusetub juhul, kui

toote või selle osa tootja ei asu Euroopa Liidus. TNVS-i § 14 lõike 6 kohaselt märgib tootja

oma nime või kaubamärgi ja kontaktaadressi kas tootele või, kui see ei ole võimalik, pakendile

või tootega kaasas olevasse dokumenti. Sellekohane kohustus tuleneb ka määruse (EL)

2023/988 art 9 lg-st 6, mille kohaselt tootja märgib oma nime, registreeritud kaubanime või

registreeritud kaubamärgi, posti- ja e-posti aadressi ning, kui see on erinev, üheainsa

kontaktpunkti posti- või e-posti aadressi, mille kaudu on temaga võimalik ühendust võtta. See

teave esitatakse tootel või kui see ei ole võimalik, siis pakendil või tootega kaasas olevas

dokumendis. Samuti on kannatanul õigus paluda turustajal tuvastada ettevõtja liidus asuvate

ettevõtjate hulgast või turustaja omaenda turustaja, kes talle kõnealuse toote tarnis.

Regulatsiooni eesmärk on, et tarbijal oleks võimalik esitada oma kahju hüvitamise nõue

ettevõtja vastu, kes asub Euroopa Liidus.

Toote importija on uue direktiivi art 4 p 12 kohaselt füüsiline või juriidiline isik, kes toob

Euroopa Liidu turule kolmandast riigist pärit toote. Samamoodi sätestab TNVS-i § 4 lg 1 p 1,

et importija on Euroopa Liidus asuv isik, kes laseb toote kolmandast riigist liidu turule. Seega

ei ole tarvis importijat §-s 10621 eraldi määratleda. Toote importija vastutuse näeb ette ka VÕS-i

kehtiva redaktsiooni § 1062 lg 1 p 3.

Tootja volitatud esindaja on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 11. Selle kohaselt on tootja

volitatud esindaja Euroopa Liidus asuv füüsiline või juriidiline isik, kes on saanud tootjalt

kirjaliku volituse täita tootja nimel konkreetseid ülesandeid. TNVS-i § 4 lg 1 p 14 sätestab

analoogselt: volitatud esindaja on Euroopa Liidus asuv isik, kes on saanud tootjalt kirjaliku

volituse tegutseda tema nimel kindlaksmääratud ülesannetes. Seega ei ole tarvis ka volitatud

esindajat §-s 10621 eraldi määratleda.

Toote volitatud esindaja vastutust VÕS-i kehtiv redaktsioon ette ei näe. Tootja volitatud

esindaja võib olla seega isik, kes on määratud täitma kindlaksmääratud ülesandeid EL-i

õigusaktide, näiteks tooteohutust ja turujärelevalvet käsitlevate õigusaktide alusel.

VÕS-i § 10621 lg 7

Eelnõukohane lg 7 sätestab, et kui importija või volitatud esindaja ei asu Euroopa Liidus,

loetakse vastutavaks ettevõtjaks ka tellimuse täitmise teenuse osutaja. Tellimuse täitmise

teenuse osutaja vastutust VÕS-i kehtivas redaktsioonis ette nähtud ei ole.

Uue direktiivi põhjenduses 37 on sätestatud: „…. tarneahelasse kuuluvad mõnikord ettevõtjad,

kelle uudne vorm tähendab seda, et nad ei sobi kehtiva õigusraamistiku kohaselt hästi

tavapärasesse tarneahelasse. Nii on see eelkõige tellimuste täitmise teenuse osutajate puhul, kes

täidavad samu ülesandeid nagu importijad, kuid kes ei pruugi alati vastata tavapärasele

importija määratlusele Euroopa Liidu õiguses. Tellimuste täitmise teenuse osutajatel on

ettevõtjana üha olulisem roll, kuna nad võimaldavad ja hõlbustavad kolmandast riigist pärit

toodete pääsu liidu turule. See tähtsuse muutus kajastub juba tooteohutuse ja turujärelevalve

raamistikus, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) 2019/1020 ja (EL)

2023/988. Seepärast peaks olema võimalik tellimuste täitmise teenuse osutajat vastutusele

võtta, kuid arvestades tema rolli teisejärgulisust, peaks ta vastutama ainult juhul, kui ükski

importija ega volitatud esindaja ei asu liidus.“

Tellimuse täitmise teenuse osutaja on eraldi defineeritud VÕS-i § 10621 lg-s 8.

18

VÕS-i § 10621 lg 8

Eelnõukohane lg 8 sätestab, et tellimuse täitmise teenuse osutaja on füüsiline või juriidiline isik,

kes pakub oma majandus- või kutsetegevuse raames vähemalt kahte järgmist teenust: talle

mittekuuluva toote ladustamine, pakendamine, adresseerimine ja saatmine. Tellimuse täitmise

teenuse osutajaks ei loeta isikut, kes osutab postiteenuseid või kaubaveoteenuseid.

Tellimuse täitmise teenuse osutaja definitsioon põhineb uue direktiivi art 4 p-l 13. Nimetatud

punkti järgi ei loeta isikut tellimuse täitmise teenuse osutajaks, kui ta osutab Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 97/67/EÜ art 2 p-s 1 määratletud postiteenuseid, Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/644 art 2 p-s 2 määratletud postipakkide

kättetoimetamise teenuseid ning kõiki muid postiteenuseid või kaubaveoteenuseid. Eeltoodu

järgi on tellimuse täitmise teenuse osutaja isik, kes teeb midagi enamat kui üksnes postiteenuse

või veoteenuse osutamine.

Direktiivi 97/67/EÜ art 2 p 1 kohaselt on postiteenused postisaadetiste kogumine, sorteerimine,

transportimine ja kättetoimetamine. Määruse 2018/644 art 2 p 2 kohaselt on postipakkide

kättetoimetamise teenused sellised teenused, mis hõlmavad postipakkide kogumist,

sorteerimist, transporti ja jaotamist.

Postiseaduse § 2 lg 1 sätestab, et postiteenus on adresseeritud postisaadetise edastamine

majandustegevusena. Lõike 2 kohaselt on edastamine protsess, mis hõlmab postisaadetiste

kogumist, sorteerimist, vedu ja saajale kättetoimetamist. Seega on postiteenus määratletud

analoogselt eelviidatud EL-i õigusaktides märgituga. Sel põhjusel on võimalik lg 7 kolmandas

lauses piirduda viitega postiteenustele ja mitte teha viiteid vastavatele EL-i õigusaktidele,

samuti mitte avada nende sisu.

Kehtiva VÕS-i § 774 lg 1 kohaselt kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku

(saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule

(saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu).

VÕS-i § 10621 lg 9

Eelnõukohane § 10621 lg 9 laiendab veelgi vastutavate ettevõtjate ringi, sätestades, et kui

kõnealuse paragrahvi lg-tes 1 ja 3 või 6–7 nimetatud Euroopa Liidus asuvat ettevõtjat ei ole

võimalik kindlaks teha, vastutab puudusega tootest põhjustatud kahju eest levitaja, kui: 1)

kannatanu taotleb, et levitaja annaks teavet kõnealuse paragrahvi lg-tes 1 ja 3 või 6–7 nimetatud

ettevõtja või isiku kohta, kes levitajale toote tarnis, ja 2) levitaja ei anna p-s 1 nimetatud teavet

ühe kuu jooksul pärast asjaomase taotluse saamist.

Seega laiendab lg 9 vastutust puudusega toote eest ka selle levitajale. Levitaja vastutus on

eespool käsitletud vastutuse subjektide suhtes siiski sekundaarne ja tingimuslik. Lõikest 9

tuleneb, et kui Euroopa Liidus asuvat ettevõtjat (tootjat, sh toote olulist muutjat, toote osa

tootjat, importijat, volitatud esindajat või tellimuse täitmise teenuse osutajat) ei ole võimalik

kindlaks teha, vastutab puudusega tootest põhjustatud kahju eest iga levitaja, kui kannatanu

taotleb, et levitaja annaks talle teavet asjaomase Euroopa Liidus asuva ettevõtja või isiku kohta,

kes levitajale toote tarnis, ja kui levitaja ühe kuu jooksul pärast niisuguse taotluse saamist seda

teavet ei anna.

Levitaja on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 14, mille kohaselt on levitajaks tarneahelas

osalev füüsiline või juriidiline isik, kes teeb toote turul kättesaadavaks, välja arvatud selle toote

19

tootja või importija. Uue direktiivi eestikeelses versioonis on kasutatud terminit „turustaja“.

Levitaja on defineeritud ka TNVS-i § 4 lg 1 p-s 3. Selle kohaselt on levitaja turustusahelas

osalev isik, kes teeb toote turul kättesaadavaks, välja arvatud tootja või importija. Seega pole

tarvis ka levitajat VÕS-i §-s 10621 enam määratleda.

Uue direktiivi põhjenduses 37 on märgitud: „Selleks et vastutus tulemuslikult suunata tootjale,

importijale, volitatud esindajale või tellimuste täitmise teenuse osutajale, peaks levitajat olema

võimalik vastutusele võtta üksnes juhul, kui ta ei suuda viivitamata tuvastada liidus asuvat

asjaomast ettevõtjat.“ Kui tootja on teada, aga asub väljaspool Euroopa Liitu ning levitaja ei

suuda ühtegi Euroopa Liidus asuvat vastutajat tuvastada, vastutab levitaja ise puudusega toote

eest.

Seega sõltub levitaja vastutus esmalt sellest, kas VÕS-i § 10621 lg-tes 1 ja 3 või 6–7 nimetatud

ettevõtjat on võimalik kindlaks teha. Seejärel aga sellest, kas tal õnnestub selgitada ühe kuu

jooksul välja eelnimetatud vastutav ettevõtja ja anda see teave kannatanule. Kui levitaja

vastutab, on tema vastutus solidaarne muude vastutavate ettevõtjatega. Sarnane regulatsioon

sisaldub VÕS-i kehtiva redaktsiooni § 1062 lg-tes 2 ja 3.

VÕS-i § 10621 lg 10

Uue direktiivi põhjenduses 38 on märgitud, et internetimüük on pidevalt ja kindlalt suurenenud

ning toonud kaasa uued ärimudelid ja turuosalised, näiteks digiplatvormid. Viimasena näebki

VÕS-i § 10621 lg 10 ette võimaluse võtta puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutusele

ka digiplatvormi pakkuja. Sättest tuleneb, et levitaja vastutuse kohta lg-s 9 sätestatut

kohaldatakse digiplatvormi pakkuja suhtes, kes ei ole toote eest vastutav ettevõtja, kuid kes

võimaldab tarbijal sõlmida kauplejaga toote suhtes sidevahendi abil lepingu, kui keskmine

tarbija võis aru saada nii, et toodet pakub digiplatvorm ise või tema alluvuses või kontrolli all

olev isik. Kui digiplatvorm vastutab, on ka tema vastutus solidaarne teiste vastutavate

ettevõtjatega. Digiplatvormi pakkuja vastutuse esmane eeldus on see, et keskmine tarbija võis

arusaada nii, et toodet pakub digiplatvorm ise või tema alluvuses või kontrolli all olev isik. See

eeldus tuleneb omakorda määruse (EL) 2022/2065 art 6 lg-st 3. Täpsemalt näeb määruse art 6

lg 3 ette, et lõikes 1 sätestatud vastutusest vabastamist ei kohaldata sellise digiplatvormi

tarbijakaitseõigusest tuleneva vastutuse suhtes, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega

lepinguid sidevahendi abil, kui selline digiplatvorm esitab konkreetse teabeelemendi või

võimaldab muul viisil asjaomase konkreetse tehingu vormistamist nii, et keskmine tarbija võiks

arvata, et teavet või tehingu objektiks olevat toodet või teenust pakub kas digiplatvorm ise või

tema alluvuses või kontrolli all tegutsev teenusesaaja.

Olgu täpsustatud, et uue direktiivi eestikeelne versioon kasutab terminit „kaugleping“. Määruse

2022/2065 art 3 p l määratleb „sidevahendi abil sõlmitud lepingu“ kui direktiivi 2011/83/EL

art 2 p-s 7 määratletud kauglepingu. Viidatud direktiivi art 2 p 7 aga on VÕS-i üle võetud

terminiga „sidevahendi abil sõlmitud leping“ (VÕS-i § 52). Seega lähtutakse ka eelnõus

terminist „sidevahendi abil sõlmitud leping“.

Määruse 2022/2065 põhjenduses 23 on toodud näide, et kui selline digiplatvormi pakkuja, kes

võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, määrab kindlaks kaupleja

pakutavate kaupade või teenuste hinna, võib seda mõista nii, et kaupleja tegutseb selle

digiplatvormi alluvuses või kontrolli all. Sama määruse põhjendusest 24 tuleneb, et keskmine

tarbija võib aru saada, et toodet pakub digiplatvorm või tema alluvuses või kontrolli all olev

isik nt juhul, kui digiplatvorm ei esita selgelt kaupleja isikuandmeid või digiplatvorm esitab

kaupleja isiku- või kontaktandmed alles pärast kaupleja ja tarbija vahelise lepingu sõlmimist

või kui ta turustab toodet või teenust oma nime all, mitte seda kaupa tarniva või teenust osutava

20

kaupleja nimel. Sellega seoses tuleks objektiivselt ja kõigile asjakohastele asjaoludele

tuginedes kindlaks teha, kas esitusviis võiks keskmise tarbija uskuma panna, et kõnealust toodet

pakub digiplatvorm ise või selle alluvuses või kontrolli all tegutsev kaupleja.

Digiplatvormi pakkujal on võimalik vastutusest vabaneda samal viisil nagu levitajal: nimelt on

tema vastutuse eelduseks, et Euroopa Liidus asuvat VÕS-i § 10621 lg-tes 1 ja 3 või 6–7

nimetatud isikut ei ole võimalik kindlaks teha. Lisaks on vastutuse eelduseks see, et kannatanu

taotleb, et digiplatvormi pakkuja annaks talle teavet Euroopa Liidus asuva ettevõtja või isiku

kohta, kes talle toote tarnis, ja digiplatvormi pakkuja ei suuda ühe kuu jooksul pärast sellise

taotluse saamist asjaomast teavet anda. Ka uue direktiivi põhjendusest 38 tuleneb, et

digiplatvorm peaks vastutama üksnes siis, kui ta esitleb toodet või võimaldab muul moel teha

konkreetse tehingu viisil, mis paneks keskmise tarbija uskuma, et toodet pakub kas

digiplatvorm ise või tema alluvuses või kontrolli all tegutsev kaupleja, ja üksnes juhul, kui

digiplatvorm ei suuda viivitamata tuvastada liidus asuvat asjaomast ettevõtjat.

Kui digiplatvorm on puudusega toote tootja, importija, volitatud esindaja, tellimuste täitmise

teenuse osutaja või turustaja, kehtib talle sama vastutus kui vastavale ettevõtjale.

Digiplatvormi pakkuja on defineeritud uue direktiivi art 4 p-s 16, mille kohaselt on

digiplatvormi pakkuja määruse (EL) 2022/2065 art 3 p-s i määratletud digiplatvorm. Eelnõu

teksti koormamise vältimiseks on ka lg-s 9 viidatud määruse art 3 p-le i. Selle punkti kohaselt

on digiplatvorm teabe talletamise teenus, mille käigus teenusesaaja taotlusel talletatakse ja

levitatakse üldsusele teavet, välja arvatud juhul, kui mainitud tegevus on üksnes mõne teise

teenuse vähetähtis kõrvalomadus või põhiteenuse vähetähtis funktsioon, mida ei saa

objektiivsetel ja tehnilistel põhjustel kasutada kõnealust teist teenust kasutamata, ning kui selle

omaduse või funktsiooni teise teenusesse integreerimise eesmärk ei ole kõnealuse määruse

kohaldamisest kõrvale hoida. Termini määratlemisel tuleb arvestada, et digiplatvormideks

loetakse keskkondi, mille põhitegevuseks on kolmandate isikute sisu vahendamine (Amazon,

eBay jne). Digiplatvormiks ei muutu e-pood, kuna nende põhitegevus on omaenda kaupade

müük.

§ 1063 („Toode“)

Üldist

VÕS-i § 1063 lg-t 1 on täiendatud, lisatud on lg-d 11, 12 ja 13. Samuti on oluliselt täiendatud

lg-t 2. Lõige 3 jääb muutmata. Regulatsioon põhineb eelkõige uue direktiivi art-l 7 ja art-s 4

esitatud definitsioonidel.

VÕS-i § 1063 lg 3 jääb muutmata. Säte vastab direktiivi 2024/2853 art 7 lg-le 3. Direktiivi

põhjenduses 35 on selgitatud, et tarbijate valikuvõimaluste suurendamise huvides ning

innovatsiooni, teadusuuringute ja uuele tehnoloogiale hõlpsa juurdepääsu soodustamiseks ei

tohiks järeldada, et toode on puudusega ainuüksi seetõttu, et turul on või turule lastakse hiljem

parem toode. Samuti ei tohiks ainuüksi tooteuuenduste või versioonitäiendite pakkumisest

järeldada, et toote varasem versioon on puudusega.

VÕS-i § 1063 lg 1

VÕS-i § 1063 lg 1 sätestab termini „toode“. Uue direktiivi art 4 p 1 laiendab seda, mistõttu on

täiendatud ka VÕS-i kehtiva redaktsiooni § 1063 lg-t 1. Sätte kohaselt loetakse selle jao

tähenduses tooteks iga vallasasja, isegi kui see on osaks teisest vallasasjast või on saanud

kinnisasja osaks, samuti elektrit, tarkvara, toorainet ja sama paragrahvi lõikes 11 sätestatud

21

digitaalset tootmisfaili. Tooraineks võib olla ka nt gaas või vesi. Kehtiva VÕS-i § 1062 lg 1

kohaselt saab toorainet pidada tooteks, kui see on vallasasi. „Toote“ määratluse täpsustamiseks

ja direktiivis kasutatud sõnastuse ülevõtmiseks on tooraine eelnõukohases VÕS-i § 1063 lg-s 1

loetelus eraldi välja toodud. Võrreldes kehtiva redaktsiooniga on olulisim täiendus see, et

termini „toode“ alla on lisatud ka digitaalsed tootmisfailid. Olgu lisatud, et vanas direktiivis

tarkvara tooteks ei peetud, kuid uues peetakse. VÕS-i kehtivas redaktsioonis on

„arvutitarkvara“ toote määratlusega siiski juba hõlmatud. Uue direktiivi põhjenduses 6 on

märgitud, et selleks, et liidu tootevastutuse kord oleks kõikehõlmav, tuleks mittesüülist

vastutust puudusega toodete eest kohaldada kõigi vallasasjade, sealhulgas tarkvara suhtes, ning

seda ka juhul, kui need on integreeritud muudesse vallasasjadesse või paigaldatud

kinnisasjadesse.

Põhjenduses 13 on selgitatud, et digiajastul võib toode olla materiaalne või immateriaalne.

Tarkvara, nagu operatsioonisüsteeme, püsivara, arvutiprogramme, rakendusi või

tehisintellektisüsteeme, pakutakse turul üha enam ja sellel on tooteohutuse seisukohast aina

olulisem roll. Tarkvara saab turule lasta eraldi tootena või selle võib hiljem komponendina

integreerida muudesse toodetesse ning kasutamise käigus võib see tekitada kahju. Tarkvara on

toode, olenemata selle tarnimise või kasutamise viisist ning seega olenemata sellest, kas

tarkvara salvestatakse seadmesse, sellele pääseb juurde sidevõrgu või pilvetehnoloogia abil või

seda pakutakse tarkvara kui teenuse mudeli abil. Teavet ei käsitata tootena, mistõttu ei tohiks

tootevastutuse norme kohaldada digifailide, näiteks meediafailide või e-raamatute sisu või

pelgalt tarkvara lähtekoodi suhtes. Tarkvara arendajat või tootjat, sealhulgas

tehisintellektisüsteemi pakkujat Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1689

tähenduses, tuleks käsitada tootjana.

VÕS-i § 1063 lg 11

VÕS-i § 1063 lg-s 11 on määratletud digitaalne tootmisfail. Selleks on vallasasja digiversioon

või digimall, mis sisaldab vallasasja tootmiseks vajalikku funktsionaalset teavet, võimaldades

masina või tööriista automaatset juhtimist. Termin põhineb uue direktiivi art 4 p-l 2. Kehtivas

VÕS-is sellist terminit ei ole.

Uue direktiivi põhjenduses 16 on selgitatud, et digifailid kui sellised ei ole tooted, küll aga

tuleks digitaalseid tootmisfaile, mis sisaldavad materiaalse eseme tootmiseks vajalikku

funktsionaalset teavet, võimaldades automaatset kontrolli selliste masinate või tööriistade üle

nagu puurid, treipingid, freespingid ja 3D-printerid, käsitada toodetena, et tagada füüsiliste

isikute kaitse juhtudel, kui sellised failid on defektsed. Näiteks kui kahju põhjustanud kauba

3D-printimiseks on kasutatud puudusega raalprojekteerimisfaili, peaks sellega uue direktiivi

alusel kaasnema vastutus, kui sellist faili arendatakse või tarnitakse äritegevuse käigus.

VÕS-i § 1063 lg 12

VÕS-i § 1063 lg 12 määratleb toote osa. Sätte kohaselt on toote osa iga kehaline või

mittekehaline ese, tooraine või seotud teenus, mis on tootesse integreeritud või tootega

ühendatud. Säte põhineb uue direktiivi art 4 p-l 4. Uue direktiivi ingliskeelses versioonis

kasutatakse toote osa puhul terminit component, mis on tõlgitud „komponendiks“ ka

eestikeelses versioonis. VÕS-i kehtiv redaktsioon eraldi terminit „toote osa“ ei sisalda. Toote

osaks on ka seotud teenus, mille mõiste on avatud järgmises lõikes.

VÕS-i § 1063 lg 13

22

Termin „seotud teenus“ põhineb uue direktiivi art 4 p-l 3. VÕS-i kehtivas redaktsioonis sellist

terminit ei kasutata. Seotud teenuseks on digitaalne teenus, mis on tootesse integreeritud või

tootega ühendatud nii, et selle puudumine takistaks tootel täita üht või mitut funktsiooni. Seotud

teenuse lugemine toote osaks on tingitud asjaolust, et digiteenuste integreerimine tootesse

selliselt, et teenuse puudumine takistaks tootel täita üht oma funktsiooni, on muutunud üha

tavalisemaks.

Kuigi tootevastutust ei kohaldata teenuste kui selliste suhtes, on vaja laiendada mittesüülist

vastutust tootesse integreeritud või tootega ühendatud digiteenustele, kuna need on toote

ohutuse jaoks sama olulised kui füüsilised või digitaalsed komponendid. Uue direktiivi

põhjenduses 17 on märgitud, et selliseid seotud teenuseid tuleks käsitada tootesse integreeritud

või tootega ühendatud komponentidena, kui need on selle toote tootja kontrolli all (vt ka

eelnõukohast VÕS-i § 1062 lg-t 2). Seotud teenuste hulka kuuluvad näiteks pidev

liiklusandmete edastamine navigatsioonisüsteemis; terviseseireteenus, mis põhineb füüsilise

toote anduritel, mis jälgivad kasutaja kehalist aktiivsust või tervisenäitajaid; temperatuuri

reguleerimise teenus, mis jälgib ja reguleerib nutikülmiku temperatuuri; häältuvastusteenus,

mis võimaldab juhtida üht või mitut toodet häälkäskluste abil. Internetiühenduse teenuseid ei

tohiks käsitada seotud teenustena, sest neid ei saa pidada tootja kontrolli all oleva toote osaks

ning oleks põhjendamatu panna tootjaid vastutama internetiühenduse teenuste puudustest

põhjustatud kahju eest. Sellest hoolimata võib puudusega tooteks lugeda toodet, mis tugineb

internetiühenduse teenustele ega taga ühenduse katkemise korral ohutust.

Seotud teenuseid (ja muid komponente), sealhulgas tarkvarauuendusi ja tarkvara

versioonitäiendeid, tuleks käsitada tootja kontrolli all olevatena, kui need on integreeritud

tootesse või on tootega ühendatud või kui tootja tarnib neid või kui tootja on andnud

kolmandale isikule loa või nõusoleku nende integreerimiseks, ühendamiseks või tarnimiseks –

näiteks kui nutikoduseadme tootja annab kolmandale isikule nõusoleku tarnida tootja seadme

jaoks tarkvarauuendusi või kui tootja esitleb seotud teenust või komponenti toote osana, isegi

kui seda tarnib kolmas isik. Üksnes asjaolu, et tootja näeb ette tehnilise võimaluse

integreerimiseks või ühendamiseks, soovitab teatavaid kaubamärke või ei keela võimalike

seotud teenuste või komponentide kasutamist, ei tohiks käsitada kui tootja nõusolekut

integreerimise või ühendamisega (vt uue direktiivi põhjendust 18).

VÕS § 1063 lg 14

VÕS-i § 1063 lg 2 sätestab toote puuduse hindamise üle otsustamisel arvesse võetavad

üldisemaid asjaolud. Viidatud säte lisatakse, et võtta üle uue direktiivi art 7. Kriteeriumid toote

puuduse hindamiseks sätestatakse nii VÕS § 1063 lg-sse 14 ja VÕS § 1062 lg-sse 2. VÕS §

1063 lg 14 sätestab, et toode on puudusega, kui see ei ole ohutu määral, mida isik on õigustatud

ootama või mis on Euroopa Liidu või Eesti õiguse kohaselt nõutav. Seega ei tuleks lähtuda

üksnes toote kasutuskõlblikkusest. Uue direktiivi põhjenduses 30 on selgitatud, et toote

puuduste hindamine peaks hõlmama sellise ohutuse objektiivset analüüsi, mida üldsusel on

õigus eeldada, ega tohiks viidata ohutusele, mida igal konkreetsel isikul on õigus eeldada. Mõne

tootega, nagu eluvõimelisust toetavad meditsiiniseadmed, kaasneb eriti suur oht inimestele

kahju tekitada ja seetõttu on nendega seotud eriti suured ohutusalased ootused. Selliste ootuste

arvesse võtmiseks peaks kohtul olema võimalik pidada toodet puudusega tooteks ilma selle

tegelikku puudust kindlaks määramata, kui see kuulub samasse tootmisseeriasse kui toode,

mille puhul on juba tõendatud, et see on puudusega.

VÕS-i § 1063 lg 2

23

VÕS-i § 1063 lg 2 sätestab toote puuduse hindamise üle otsustamisel arvesse võetavad

konkreetsemad asjaolud. Viidatud sätet muudetakse, et võtta samuti üle uue direktiivi art 7. Ka

VÕS-i kehtivas redaktsioonis on sätestatud toote puuduse hindamise kindlad kriteeriumid, kuid

eelnõus on neid vastavalt uuele direktiivile oluliselt täiendatud.

Toote puuduse hindamisel tuleb arvestada eelkõige:

- toote avalikkusele esitlemise viisi, toote omadusi, sealhulgas märgistust, disaini,

tehnilisi omadusi ja koostist, ning pakendit ja kooste-, paigaldus-, kasutus- ja

hooldusjuhendit. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 punktist a ja selle

ülevõtmiseks muudetakse VÕS-i § 1063 lg 2 punkti 1. Olgu lisatud, et tootega kaasas

olevaid hoiatusi või muud teavet ei saa pidada piisavaks, et muuta muul viisil ohtlik

toode ohutuks, kuna toote puuduste kindlaksmääramisel tuleks lähtuda sellisest

ohutusest, mida üldsusel on õigus eeldada. Seetõttu ei saa vastutust vältida lihtsalt toote

iga mõeldava kõrvalmõju loetlemisega (vt uue direktiivi põhjendust 31);

- toote kasutusviisi, mida kannatanu võis mõistlikult eeldada. Eeltoodu on sätestatud

kehtivas VÕS-i § 1063 lg 2 p-s 2 ja kuna uue direktiivi art 7 lg 2 p b on samasisuline,

jääb see säte muutmata. Uue direktiivi põhjenduses 31 on selgitatud, et toote puuduse

kindlaksmääramisel hõlmab mõistlikult eeldatav kasutamine ka väärkasutust, mis

asjaolusid arvestades ei ole põhjendamatu, näiteks masina kasutaja eeldatav käitumine

keskendumisvõime puudumise tõttu või teatavate kasutajarühmade, näiteks laste

eeldatav käitumine;

- sellise toote turule laskmise või kasutusele võtmise aega. Eeltoodu vastab osaliselt

uue direktiivi art 7 lg 2 p-le e, mistõttu säte jääb muutmata. Eelviidatud direktiivi sätte

täielikuks ülevõtmiseks täiendatakse VÕS §-i 1063 lg-ga 21;

- mõju, mida pärast turule laskmist või kasutusele võtmist avaldab tootele selle

õpivõime või võime omandada uusi funktsioone. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art

7 lg 2 p-st c ja võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 4. Toote tarkvara ja selle aluseks

olevad algoritmid peavad olema välja töötatud nii, et toode ei muutuks pärast selle turule

laskmist või kasutusele võtmist ohtlikuks. Kui tootja toodab toote, mis võib ootamatult

käituma hakata, tuleb tootjal sellise toote eest ka vastutada;

- mõistlikult eeldatavat mõju, mida tootele avaldavad muud tooted, mille puhul võib

eeldada, et neid kasutatakse koos asjaomase tootega, sealhulgas ühendatuna.

Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 p-st d ja võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 5.

Selline vastastikune mõju võib ilmneda nt nutikodusüsteemis;

- asjakohaseid tooteohutusnõudeid, sealhulgas küberturvalisuse nõudeid. Eeltoodu

tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 p-st f ja võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 6;

- pädeva asutuse või §-s 10621 nimetatud ettevõtja otsust toode tagasi nõuda või

muud tooteohutusalast sekkumist. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 p-st g ja

võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 7. Nimetatud sekkumine ei tähenda veel tingimata

seda, et toode on puudusega, vaid et see nõuab igakordset hindamist;

- selle kasutajarühma vajadusi, kellele toode on mõeldud. Eeltoodu tuleneb uue

direktiivi art 7 lg 2 p-st h ja võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 punktiga 8;

- toote eesmärgile vastavust, kui toote eesmärk on kahju ennetada ja toode ei täida

seda eesmärki. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 p-st i ja võetakse üle VÕS-i §

1063 lg 2 p-ga 9. See võib olla asjakohane nt suitsu- või vinguandurite või muude

alarmsüsteemide puhul.

VÕS-i § 1063 lg 21

Eelnõukohase VÕS-i § 1063 lg 21 kohaselt arvestatakse juhul, kui tootja säilitab pärast sama

paragrahvi lg 2 p-s 3 nimetatud toote turule laskmise aega toote üle kontrolli, toote puuduse

hindamisel aega, millest alates toode ei ole enam tootja kontrolli all. Sättega võetakse üle uue

24

direktiivi art 7 lg 2 p e ja täpsustatakse toote puuduse hindamist olukorras, kus tootja säilitab

pärast toote turule laskmist toote üle kontrolli.

VÕS-i § 1064 („Vastutusest vabanemine“)

Üldiselt

VÕS-i § 1064 sätteid on vastavalt uuele direktiivile muudetud. Esmalt on eemaldatud

paragrahvi pealkirjast sõna „tootja“, kuna vastutusest vabanemise sätted puudutavad ka teisi

ettevõtjaid, kes võivad puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutada. Lõike 1 punkte on

muudetud osaliselt, et need vastaksid direktiivile. Näiteks ei vasta uuele direktiivile kehtiva

VÕS-i § 1064 lg 1 p 3, mis näeb tootja vastutuse alusena ette selle, et ta ei valmistanud toodet

müügiks ega muul viisil turustamiseks ega valmistanud ega turustanud seda oma majandus- või

kutsetegevuses. Uue direktiivi alusel võib tootja vastutada ka oma tarbeks toodetud toote

puuduse eest. Vastavalt uuele direktiivile on muudetud ka lg-t 2. Lisatud on lg-d 21 ja 22.

Kehtiva redaktsiooni lg 3 jääb muutmata. Lisatud on lg 4. Regulatsioon põhineb uue direktiivi

art-l 11.

Uue direktiivi põhjenduses 49 on selgitatud, et riski õiglase jaotamise huvides tuleks ettevõtja

vastutusest vabastada, kui ta suudab tõendada teatavate süüd välistavate asjaolude olemasolu.

Näiteks ei peaks ettevõtja vastutama, kui ta suudab tõendada, et toote puuduse tegelik põhjus

oli kohustuslike nõuete järgimine.

VÕS-i § 1064 lg 1

Kõnealune lõige näeb viies punktis ette alused, mille esinemise korral ettevõtja vastutusest

vabaneb. Lõige 1 põhineb uue direktiivi art 11 lg 1 p-del a–e. See sätestab, et ettevõtja ei vastuta

tootest tuleneva kahju eest, kui ta tõendab, et:

- ta ei ole toote tootja või importijana toodet turule lasknud või kasutusele võtnud. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 11 lg 1 p-st a ning selle ülevõtmiseks on täpsustatud

kehtivat VÕS-i § 1064 lg 1 p 1. Turule laskmise või kasutusele võtmise hetk on tavaliselt

hetk, mil toode ei ole enam tootja kontrolli all. Kehtiva VÕS-i § 1064 lg 1 p-s 1 märgitud

vastutusest vabanemise alus kehtib vaid tootja suhtes, kuid vastutavate ettevõtjate ringi

laienemise tõttu tuleb sättes täpsustada, et nimetatud alusel vastutusest vabaneda vaid

toote tootjad ja importijad;

- ta ei ole toote levitajana teinud toodet turul kättesaadavaks. Eeltoodu tuleneb uue

direktiivi art 11 lg 1 p-st b ning võetakse üle VÕS-i § 1064 lg 1 p-ga 11. Selle punkti

näol on tegu eraldi vastutusest vabanemise alusega toote levitaja jaoks. Toode ei ole

levitaja kontrolli all ajast, mil ta toote turul kättesaadavaks teeb;

- on tõenäoline, et tootja poolt toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või

levitaja poolt toote turul kättesaadavaks tegemise ajal ei olnud tootel kahju

põhjustanud puudust või et see puudus tekkis hiljem. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi

art 11 lg 1 p-st c. Viidatud direktiivi sätte ülevõtmiseks on täpsustatud kehtivat VÕS-i §

1064 lg 1 p 2 ja märgitud toote levitaja vastutusest vabanemise kord. Sõnastuslikult on

täpsustatud ka puuduse esinemise tõendamise standardit, kuid sisuliselt see ei muutu.

Nimelt peavad kehtiva VÕS § 1064 lg 1 p 2 kohaselt tootja vastutusest vabanemiseks

esinema asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et ajal kui tootja toote turule lasi, ei olnud

tootel kahju põhjustanud puudust. Senise direktiivi art 7 p b kohaselt (millel kehtiv VÕS

§ 1064 lg 1 p 2 põhineb) ei ole tootja vastavalt direktiivile vastutav, kui ta tõestab, et

asjaolusid arvesse võttes on tõenäoline, et tema poolt käibele lastud tootel ei olnud

käibele laskmise ajal kahju põhjustanud puudust või see puudus tekkis hiljem. Seega

peab tootja (või levitaja) jätkuvalt tõendama puuduse esinemise tõenäosust. Nii senise

25

kui ka uue direktiivi järgi peab tootja tõendama vaid puuduse esinemise tõenäosust, sest

praktikas võib olla keeruline tõendada, et puudust ei esinenud konkreetsel kahju

põhjustanud tootel selle turule laskmise ajal.13 Puuduse esinemise tõenäosust tuleb

hinnata juhtumipõhiselt. Näiteks Tartu Ringkonnakohtu lahendis 2-20-2122 on esile

toodud Saksa õiguskirjanduse käsitlus nn plahvatavate joogipudelite kohtupraktika

näitel, mille kohaselt on võimalik vastutusest vabaneda ka siis, kui kahjujuhtumi

asjaoludest nähtub äärmiselt suur tõenäosus, et puudus on tekkinud pärast toote turule

laskmist. Eeltoodud käsitlusest saab juhinduda ka eelnõukohase VÕS-i § 1064 lg 1 p 2

kohaldamisel. Sealjuures tuleb siiski arvestada ka eelnõu § 1064 lg-s 22 sätestatud

piirangutega selle kohta, millal saab kõnealust punkti kohaldada;

- puudus on tingitud sellest, et toode vastas turule laskmise ajal kehtinud

kohustuslikele nõuetele. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 11 lg 1 p-st d ja vastab

kehtivale VÕS-i § 1064 lg 1 p-le 4, mistõttu jääb säte muutmata;

- toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või ajal, mil toode oli tootja

kontrolli all, ei saanud puudust tollaste teaduslike ja tehniliste teadmiste taseme

järgi avastada. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 11 lg 1 p-st e ning selle ülevõtmiseks

on täpsustatud kehtivat VÕS-i § 1064 lg 1 p 5. Muud vastutuse välistamise alused on

suuresti seotud ajahetkega, mil toode on juba tootja kontrolli alt väljunud. Seda

põhjusel, et kui toode on veel tootja kontrolli all, on tal võimalik selle omadusi mõjutada

ja tootmisprotsessi käigus põhjustada ka toote puudus. Võrreldes teiste alustega on aga

eelnõukohase VÕS-i § 1064 lg 1 p 5 alusel võimalik tootjal vastutusest vabaneda ka

juhul, kui toode oli tootja kontrolli all. Uue direktiivi põhjenduses 52 on selgitatud, et

riski õiglase jaotamise huvides tuleks ettevõtja vastutusest vabastada, kui ta tõendab, et

teaduslike ja tehniliste teadmiste tase, mille kindlaksmääramisel on viidatud kõige

kõrgemale kättesaadavate objektiivsete teadmiste tasemele ja mitte kõnealuse ettevõtja

tegelikele teadmistele ajal, kui toode oli tootja kontrolli all, oli selline, et puuduse

olemasolu ei olnud võimalik avastada. Seda on laiendatud ka ajahetkele, mil toode oli

veel tootja kontrolli all, sest ka siis võib puuduse tuvastamine olla objektiivselt võimatu.

Vastava erandi puudumine võib pidurdada innovatsiooni ja uute toodete

väljatöötamist.14

VÕS-i § 1064 lg 1 p 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna asjaomane tootja vastutusest vabanemise

alus ei ole uue direktiiviga kooskõlas.

VÕS-i § 1064 lg 2

Lõige 2 näeb ette eraldi vastutusest vabanemise aluse toote osa tootjale. Säte muudab osaliselt

kehtiva redaktsiooni lg-t 2 ja põhineb uue direktiivi art 11 lg 1 p-l f. Säte näeb ette, et toote osa

tootja ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et toote puudus on tingitud selle toote

konstruktsioonist, millesse toote osa on integreeritud, või toote tootja antud juhisest. Võrreldes

kehtiva VÕS-i § 1064 lg-ga 2 sisulisi muudatusi ei kaasne, vaid tegemist on sätte sõnastuse

täpsustamisega.

VÕS-i § 1064 lg 21

Lõige 21 näeb ette eraldi vastutusest vabanemise aluse isiku jaoks, kes toodet oluliselt muudab.

Säte põhineb uue direktiivi art 11 lg 1 p-l g. Sarnast vabanemise alust kehtivas redaktsioonis ei

13 Kingisepp, M. Tootja vabanemine vastutusest puudusega tootest põhjustatud kahju korral. – Juridica IV/2012,

lk 307. 14 Vt ka seletuskirja lk 5, erand arendusriskiga seotud kaitsest.

26

ole. Säte näeb ette, et isik, kes toodet oluliselt muudab, ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et

kahju põhjustanud puudus on seotud toote sellise osaga, mida muutmine ei mõjutanud.

VÕS-i § 1064 lg 22

Lõige 22 näeb ette piirangud § 1064 lg 1 p 2 kohaldamisele. Selle järgi ei kohaldata nimetatud

vastutusest vabanemise alust, kui toote puuduse põhjuseks on järgmine tootja kontrolli all olev

asjaolu: 1) seotud teenus; 2) tarkvara, sealhulgas tarkvarauuendus või tarkvara versioonitäiend;

3) toote ohutuse tagamiseks vajaliku tarkvarauuenduse või versioonitäiendi puudumine; 4)

toote oluline muudatus. Uue direktiivi põhjenduses 50 on selgitatud, et kuna digitehnoloogia

võimaldab tootjal teha kontrolli ka pärast toote turule laskmist või kasutusele võtmist, peaks

tootja vastutama ka puuduste eest, mis tekivad pärast seda hetke tema kontrolli all oleva

tarkvara või seotud teenuste tõttu, olgu tegemist kas versioonitäiendi või uuenduse või

masinõppe algoritmiga. Sellist tarkvara või seotud teenuseid tuleks käsitada tootja kontrolli all

olevatena, kui neid tarnib tootja või kui tootja annab tarnimiseks loa kolmandale isikule või

nõustub sellega muul viisil. Näiteks kui nutiteleviisorit esitletakse videorakendust sisaldavana,

kuid kasutaja peab pärast teleri ostmist rakenduse alla laadima mõnelt kolmanda isiku

veebisaidilt, peaks teleri tootja koos videorakenduse tootjaga jääma vastutavaks

videorakenduse puudustest põhjustatud kahju eest, isegi kui puudus tekkis alles pärast

televiisori turule laskmist.

Lõike 22 p 3 kohaselt võib tootja vastutada, kui toote puuduse põhjuseks on toote ohutuse

tagamiseks vajaliku tarkvarauuenduse või versioonitäiendi puudumine. Uue direktiivi

põhjenduse 51 kohaselt vastutab tootja toote ohutuse eest kogu selle olelusringi jooksul,

mistõttu ei tohiks tootjat vastutusest vabastada ka kahju korral, mille on põhjustanud puudusega

toode, kui puudus tuleneb tootja suutmatusest tarnida turvauuendusi või versioonitäiendeid, mis

on vajalikud toote nõrkade kohtade kõrvaldamiseks, et reageerida muutuvatele küberriskidele.

Seda vastutust ei tohiks kohaldada, kui sellise tarkvara tarnimine või paigaldamine ei ole tootja

kontrolli all, näiteks kui toote omanik ei paigalda toote ohutuse tagamiseks või säilitamiseks

tarnitud uuendust või versioonitäiendit.

Lõike 22 p-s 4 nimetatud toote olulist muudatust tuleb käsitada samamoodi nagu VÕS § 10621

lg-s 4. Siinkohal peab aga (VÕS-i § 1064 lg 22 sissejuhatava lauseosa põhjal) toote oluline

muudatus toimuma tootja kontrolli all.

VÕS-i § 1064 lg 3

Sättes on asendatud sõna „tootja“ sõnaga „ettevõtja“, muus osas jääb § 1064 lg 3 kehtima. Säte

põhineb uue direktiivi art 13 lg-l 1 ja see näeb ette, et ettevõtja vastutust ei või vähendada, kui

kahju tekkis nii toote puuduse kui ka kolmanda isiku käitumise tagajärjel. Kõnealusel juhul on

ettevõtja ja kolmas isik kannatanu ees solidaarvõlgnikud. Selline olukord võib tekkida nt juhul,

kui kolmas isik kasutab ära toote turvaauku. Tarbijakaitse huvides ei tohiks sellisel juhul

ettevõtja vastutust vähendada.

VÕS-i § 1064 lg 4

Uue regulatsioonina täpsustab lg 4, et ettevõtja vastutust võib vähendada, kui kahju põhjustas

nii toote puudus kui ka kannatanu süü või sellise isiku süü, kelle eest kannatanu vastutab. See

võib tulla kõne alla nt juhul, kui kannatanu on hooletusest jätnud paigaldamata ettevõtja

pakutud uuenduse või versioonitäiendi, mis oleks kahju vähendanud või ära hoidnud. Säte

põhineb uue direktiivi art 13 lg-l 2. Iseenesest võimaldab samale järeldusele, nagu tuleneb

kõnealusest lõikest, jõuda üldjuhul ka VÕS-i § 139 lg 1 põhjal. Siiski on VÕS-i § 139 oma

27

kohaldamisalalt laiem, kuna võimaldab hüvitist vähendada ka kannatanu osa tõttu, mis ei

väljendu tema süülises käitumises. Direktiivi art 13 lg 2 räägib aga kitsamalt kannatanu süüst.

Seega kujutab VÕS-i § 1064 lg 4 endast erinormi VÕS-i § 139 suhtes.

VÕS-i § 1065 („Kannatanu tõendamiskohustus“)

Üldiselt

Regulatsioon põhineb uue direktiivi art-l 10. VÕS-i senise redaktsiooni § 1065 tekst esitatakse

eelnõu § 1065 lg-s 1. Lisaks on uues direktiivis kannatanu tõendamiskoormist märgatavalt

kergendatud, sätestades reeglid, millal eeldatakse toote puudust (lg 2), millal põhjuslikku seost

(lg 3) ja millal mõlemat (lg 4). Direktiivi põhjenduses 46 on selgitatud, et hageja

tõendamisraskuste vähendamiseks kasutatakse tavaliselt ümberlükatavaid eeldusi ja need

võimaldavad kohtul tugineda puuduse või põhjusliku seose olemasolu näitamisel mõnele muule

tõendatud asjaolule, säilitades samal ajal kostja õigused. Tavapärane tõendamiskoormis võib

siiski kahjustada kannatanu õigust hüvitisele.

VÕS-i § 1065 lg 2

Eelnõu § 1065 lg 2 põhineb uue direktiivi art 10 lg-l 2 ja see näeb ette, et toote puudust

eeldatakse, kui: 1) ettevõtja ei esita tõendeid vastavalt § 10651 lg-s 1 sätestatule; 2) kannatanu

esitab asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et toode ei vasta Euroopa Liidu või Eesti

tooteohutusnõuetele, mille eesmärk on kaitsta kannatanut kahju eest, või 3) kannatanu esitab

asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et kahju põhjustas toote ilmne rike mõistlikult eeldatava

kasutamise ajal või tavatingimustes.

Seega eeldatakse esmalt toote puudust siis, kui ettevõtja rikub kohustusi, mis tulenevad talle

§-st 10651 (eelkõige lg-test 1 ja 5) ja mis puudutavad tema valduses olevate asjakohaste tõendite

esitamist. Selline eeldus peaks motiveerima ettevõtjaid selliseid tõendeid esitama.

Teiseks eeldatakse toote puudust siis, kui kannatanu näitab, et toode ei vasta Euroopa Liidu või

Eesti tooteohutusnõuetele, mille eesmärk on kaitsta kannatanut kahju eest. See eeldus peaks

tugevdama seost tooteohutusnormide ja vastutust kehtestavate normide vahel.

Kolmandaks eeldatakse toote puudust juhul, kui kahju põhjustas toote ilmne rike selle

mõistlikult eeldatava kasutamise ajal või tavatingimustes. Direktiivi põhjenduses 46 on toodud

selle kohta näide: klaaspudel lõhkeb mõistlikult eeldatava kasutamise ajal. Tarbetult koormav

on nõuda hagejalt puuduse tõendamist, kui kahju tekkimise asjaolud on sellised, et toote

puuduse olemasolu on vaieldamatu. Mõistlikult eeldatav kasutamine hõlmab kasutusotstarvet,

milleks toode on tootja või selle turule lasknud ettevõtja esitatud teabe kohaselt ette nähtud,

toote disainile ja konstruktsioonile vastavat tavapärast kasutust ning mõistlikult prognoositavat

kasutamist, kui selline kasutamine võib tuleneda inimeste õiguspärasest ja kergesti

prognoositavast käitumisest.

VÕS-i § 1065 lg 3

Eelnõukohane lg 3 põhineb uue direktiivi art 10 lg-l 3 ja see näeb ette, et põhjuslikku seost toote

puuduse ja kahju vahel eeldatakse, kui on leidnud kinnitust, et toode on puudusega ja tekkinud

kahju on selline, mida asjaomane puudus tavaliselt põhjustab. Seega kui tekkinud kahju ei ole

sellisele puudusele omane, siis põhjuslikku seost ei eeldata. Uue direktiivi põhjenduses 47 on

selgitatud, et kui on kinnitust leidnud, et toode on puudusega, ja tekkinud kahju on eeskätt

28

sarnaste juhtumite põhjal otsustades selline, mida kõnealune puudus tavaliselt põhjustab, ei

tohiks hagejalt nõuda põhjusliku seose tõendamist.

VÕS-i § 1065 lg 4

Eelnõukohane lõige 4 põhineb uue direktiivi art 10 lg-l 4 ja see näeb ette, et toote puudust või

põhjuslikku seost toote puuduse ja kahju vahel või ka mõlemat eeldatakse, kui sõltumata

tõendite esitamisest vastavalt §-s 10651 sätestatule ja kõiki juhtumi asjaolusid arvestades: 1) on

kannatanul ülemääraseid raskusi toote puuduse või põhjusliku seose või mõlema tõendamisel,

eelkõige tehnilise või teadusliku keerukuse tõttu, ning 2) kannatanu esitab asjaolud, mille põhjal

võib eeldada, et toote puuduse või põhjusliku seose või mõlema esinemine on tõenäoline. Seega

piisab toote puuduse ja põhjusliku seose või mõlema eeldamiseks ka sellest, kui kannatanul on

tõendamisel tehnilise või teadusliku keerukuse tõttu ülemääraseid raskusi ja ta näitab, et toote

puuduse ja põhjusliku seose või mõlema esinemine on tõenäoline. See kehtib ka juhul, kui

ettevõtja on täitnud oma tõendite esitamise kohustust VÕS-i § 10651 järgi. Kohus peab

seejuures arvestama kõiki asjaolusid.

Direktiivi põhjenduses 48 on selgitatud, et kuna tootjal on eksperditeadmised ja ta on paremini

informeeritud kui kannatanu, peaks hagejal juhul, kui tema raskused on seotud puuduse

tõendamisega, olema ainult kohustus näidata, et on tõenäoline, et toode on puudusega, või

juhul, kui hageja raskused on seotud põhjusliku seose tõendamisega, ainult seda, et toote

puudus on kahju tekkimise tõenäoline põhjus. Tehnilise või teadusliku keerukuse peaks

kindlaks tegema liikmesriigi kohus iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eri tegureid. Nende

tegurite hulka peaks kuuluma toote, näiteks uuendusliku meditsiiniseadme keerukus; kasutatud

tehnoloogia, näiteks masinõppe keerukus; hageja analüüsitava teabe ja andmete keerukus ning

põhjusliku seose keerukus, näiteks ravimi või toiduaine ja terviseprobleemi tekkimise vahelise

seose korral, või sellise seose keerukus, mille tõendamine nõuaks hagejalt

tehisintellektisüsteemi sisemise toimimise selgitamist. Ka ülemääraseid raskusi peaks

liikmesriigi kohus hindama iga juhtumi puhul eraldi. Kuigi hageja peaks esitama argumendid

ülemääraste raskuste kohta, ei tohiks nõuda selliste raskuste tõendamist. Näiteks

tehisintellektisüsteemi käsitlevas nõudes ei peaks hageja selleks, et kohus saaks otsustada, kas

esinevad ülemäärased raskused, olema kohustatud selgitama tehisintellektisüsteemi eriomadusi

ega seda, kuidas need omadused raskendavad põhjusliku seose kindlakstegemist.

VÕS-i § 1065 lg 5

Eelnõukohane lõige 5 põhineb uue direktiivi art 10 lg-l 5 ja see sätestab ettevõtjale võimaluse

omapoolsete tõenditega lõigetes 2–4 sätestatud toote puuduse või põhjusliku seose või mõlema

eeldus ümber lükata. See kehtib ka juhul, kui kannatanul on tõendamisel ülemääraseid raskusi.

VÕS-i § 10651 („Tõendite esitamine“)

Üldiselt

VÕS-i § 10651 näol on eelnõus tegu uue paragrahviga, mis käsitleb tõendite esitamist ettevõtja

ja kannatanu poolt. Regulatsioon põhineb uue direktiivi art-l 9. Uue direktiivi põhjenduses 43

on selgitatud, et direktiiviga ühtlustatakse tõendite esitamise norme ainult niivõrd, kuivõrd need

küsimused on direktiiviga reguleeritud. Küsimused, mida direktiiv ei reguleeri, hõlmavad

tõendite esitamise norme seoses kohtueelse menetluse, tõendite esitamise taotluse

üksikasjalikkuse, kolmandate isikute, tuvastushagide juhtumite ja karistustega tõendite

esitamise kohustuse täitmata jätmise eest.

29

Tõendite esitamise regulatsioon on lisatud võlaõigusseadusesse, mitte vastavasse

menetlusseadusesse (tsiviilkohtumenetluse seadustik), sest tegemist on tootevastutusele omase

erirežiimiga, mis teistel alustel nõuete puhul ei kohaldu. Näiteks kui isik saaks esitada nõude

nii tootevastutuse kui ka delikti üldkoosseisu alusel, kuid valib viimase, ei saa ükski

menetlusosaline ega ka kohus tugineda VÕS-i §-s 10651 sätestatud tõendite esitamise korrale.

Ka muud tootevastutuse sätted on seotud tootevastutusele omase menetlusliku korraga seotud

– näiteks eelnõukohase VÕS-i § 1065 lg 2 p 1 järgi toote puudust eeldatakse, kui ettevõtja ei

esita tõendeid VÕS-i § 10651 sätestatu kohaselt. Seega on otstarbekas tootevastutusega seotud

erisusi reguleerida ühes seaduses ning selleks ettenähtud jaos. Samasugune lahendus on

tootevastutuse puhul kehtivas õiguses kasutusel ka nõude aegumisega seoses – nõuete

aegumine on tavapäraselt reguleeritud tsiviilseadustiku üldosa seaduses, kuid tootevastutuse

puhul on vastav regulatsioon samuti võlaõigusseaduses.

VÕS-i § 10651 lg 1

VÕS-i § 10651 lg 1 (mis põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-l 1) sätestab, et kohus nõuab

kannatanu taotlusel ettevõtjalt tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite esitamist, kui

kannatanu on oma väiteid nõude olemasolu kohta põhistanud (ingl has presented facts and

evidence). TsMS-i § 235 sätestab, et väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt,

et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud

isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei

ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu

hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seega kui kannatanu on kahju hüvitamise nõude usutavuse tõendamiseks esitanud piisavad

faktid ja tõendid, nõuab kohus kannatanu taotlusel tõendite esitamist ettevõtjalt.

Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 42 on märgitud, et isik, kes nõuab kahju hüvitamist, on sageli

tootjaga võrreldes oluliselt ebasoodsamas olukorras, kuna tootjal on juurdepääs teabele selle

kohta, kuidas toode toodeti ja kuidas see toimib, ning ta saab sellest teabest aru. Selline teabe

asümmeetria võib kahjustada riski õiglast jaotamist, eelkõige tehniliselt või teaduslikult

keerukatel juhtudel. Seepärast on vaja hõlbustada hageja juurdepääsu kohtumenetluses

kasutatavatele tõenditele. Selliste tõendite hulka kuuluvad dokumendid, mille kostja peab

koostama ex novo, kogudes või liigitades olemasolevaid tõendeid.

VÕS-i § 10651 lg 2

Eelnõukohane lõige 2 põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-l 2 ja see sätestab, et kohus nõuab

ettevõtja taotlusel kannatanult tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite esitamist, kui

ettevõtja on oma väiteid nõude puudumise kohta põhistanud. Seega, vastukaaluks lg-st 1

tulenevale ettevõtja kohustusele paneb lg 2 tõendite esitamise kohustuse kannatanule

(hagejale), kui ettevõtja on esitanud nõude puudumise kohta piisavad faktid ja tõendid.

Ettevõtjal tuleb esitada kohtule vastav taotlus (nagu kannatanulgi). Ka direktiivi 2024/2853

põhjenduses 44 on selgitatud, et sarnaselt hageja tõendite esitamise taotlusega peaksid

liikmesriikide kohtud kostja tõendite esitamise taotluse hindamisel tagama, et selline

juurdepääs piirdub vajaliku ja proportsionaalse juurdepääsuga, muu hulgas selleks, et vältida

sellise teabe otsingut, mis ei ole menetluse seisukohast asjakohane, ning kaitsta

konfidentsiaalset teavet.

VÕS-i § 10651 lg 3

30

Lõige 3 põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-tel 3 ja 4. Sellest tuleneb, et kohus hindab

kõnealuse paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul tõendi esitamise vajalikkust ja

proportsionaalsust. Seejuures arvestab kohus nii poolte kui ka kolmandate isikute õigustatud

huve, eelkõige seoses konfidentsiaalse teabe ja ärisaladuse kaitsega.

Tõendite esitamise taotluse hindamisel peaks kohus seega tagama, et taotlus oleks vajalik ja

proportsionaalne, muu hulgas selleks, et vältida niisuguse teabe nõudmist, mis ei ole menetluse

seisukohast asjakohane. Samuti tuleb kaitsta konfidentsiaalset teavet, näiteks teavet, mis liidu

ja riigisisese õiguse kohaselt kuulub ärisaladuse alla. Eesmärk on saavutada õiglane ja

proportsionaalne tasakaal ärisaladuse omaja saladuse hoidmise huvi ja kannatanu huvide vahel.

Direktiivi 2024/2853 art 4 p 17 kohaselt on ärisaladus direktiivi (EL) 2016/943 art 2 p-s 1

määratletud ärisaladus. Viimase kohaselt on ärisaladus teave, mis vastab kõikidele järgmistele

nõuetele: a) see on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses

paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes

tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad; b) sellel on kaubanduslik väärtus selle salajasuse

tõttu; c) selle üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke

meetmeid, et hoida seda salajas.

Samamoodi on määratletud ärisaladus ka ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse

seaduse (EKTÄKS) § 5 lg-s 2. Seega ei ole tarvis ärisaladust eelnõu lg-s 3 määratleda ega teha

ka viidet direktiivile.

VÕS-i § 10651 lg 4

Eelnõukohane lg 4 põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-l 5. See näeb ette kohtu võimaluse

rakendada ettevõtja ärisaladuse kaitseks asjakohaseid meetmeid. Lõige 4 sätestab, et kui

ettevõtjalt nõutakse § 10651 lg-s 1 sätestatud juhul ärisaladuse või väidetava ärisaladuse

avaldamist, võib kohus poolte põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel rakendada

meetmeid, mis on vajalikud ärisaladuse kaitsmiseks. See põhimõte kehtib nii menetluse ajal kui

ka pärast seda. Selliseks meetmeks võib olla nt kohtuistungi kuulutamine kinniseks (TsMS-i

§ 38 lg 1 p-d 6 ja 7), aga ka nt piirangute seadmine kohtuotsuse avalikustamisele (TsMS-i

§ 462).

Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 45 on selgitatud, et vastavad meetmed peaksid hõlmama

vähemalt meetmeid, millega antakse vaid piiratud arvule inimestele juurdepääs ärisaladusi või

väidetavaid ärisaladusi sisaldavatele dokumentidele ning kohtuistungitele või antakse

juurdepääs üksnes väljajätetega dokumentidele või kohtuistungite protokollidele. Kõnealuste

meetmete üle otsustamisel peaksid liikmesriigi kohtud võtma arvesse vajadust tagada õigus

tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele. Samuti tuleb arvestada

poolte või kolmandate isikute õigustatud huve ning neile tekkida võivat kahju, mis tuleneb

selliste meetmete rakendamisest või rakendamata jätmisest.

VÕS-i § 10651 lg 5

Eelnõukohane lg 5 põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-l 6. Selle eesmärk on tagada, et pooled

esitaksid tõendid arusaadaval viisil. VÕS-i § 10651 lg 5sätestab, et sama paragrahvi lg-tes 1 ja

2 sätestatud juhul võib kohus teise poole põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel nõuda,

et tõendid esitatakse kergesti kättesaadaval ja mõistetaval viisil, kui see on tõendi esitaja kulusid

ja pingutusi arvestades proportsionaalne. See võib olla asjakohane nt digitoodetega seotud

tõendite puhul.

31

VÕS-i § 1066 („Nõuete aegumine ja lõppemine“)

Üldiselt

Lõige 1 jääb sisu poolest muutmata, üksnes sõna „tootja“ on asendatud sõnaga „ettevõtja“.

Lõike 2 esimest lauset on täiendatud terminiga „kasutusele võtmine“ ja lisatud on teine lause.

Lisatud on lg 21. Lõikes 3 on lisatud viide lg-le 21. Regulatsiooni aluseks on direktiivi

2024/2853 art-d 16 ja 17.

VÕS-i § 1066 lg 1

Nagu ülal märgitud, jääb lg 1 sisult muutmata (v.a termin „ettevõtja“). Lõige 1 vastab direktiivi

2024/2853 art 16 lg-le 1. Direktiiv 2024/2853 ei mõjuta riigisisest õigust lg-s 1 osutatud

aegumistähtaja peatumise või katkemise kohta (art 16 lg 2).

VÕS-i § 1066 lg 2

VÕS-i § 1066 lg 2 põhineb direktiivi 2024/2853 art 17 lg 1 p-l a. Üldiseks nõudeõiguse

kehtivuse ajaks15 jääb kümme aastat (nagu ka VÕS-i kehtivas redaktsioonis). Esimest lauset on

täiendatud terminiga „kasutusele võtmine“, muus osas jääb esimene lause muutmata. Teine

lause täpsustab nõudeõiguse kehtivuse aega oluliselt muudetud toote kontekstis: nimelt

arvestatakse nimetatud kümneaastast tähtaega oluliselt muudetud toote puhul selliselt

muudetud toote turul kättesaadavaks tegemise või kasutusele võtmise päevale järgnevast

päevast.

Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 57 on selgitatud, et kuna tooted vananevad aja jooksul ning

teaduse ja tehnoloogia arenedes töötatakse välja rangemad ohutusstandardid, ei oleks mõistlik

panna tootjat piiramatuks ajaks vastutama oma toodete puuduste eest. Seetõttu peaks vastutus

kehtima mõistliku aja jooksul, nimelt kümme aastat pärast toote turule laskmist või kasutusele

võtmist, ilma et see piiraks lahendamisel olevate nõuete menetlemist kohtus.

Oluliselt muudetud toodete kohta on direktiivi 2024/2853 põhjenduses 58 märgitud: „Kuna

oluliselt muudetud toode on põhimõtteliselt uus toode, peaks uus õigust lõpetav tähtaeg algama

pärast seda, kui toodet on oluliselt muudetud, näiteks taastootmise tulemusel, ja see on seejärel

turul kättesaadavaks tehtud või kasutusele võetud. Uuendus või versioonitäiend, mille puhul ei

ole tegu toote olulise muutmisega, ei tohiks mõjutada algse toote suhtes kohaldatavat õigust

lõpetavat tähtaega.“

VÕS-i § 1066 lg 21

Eelnõukohane lg 21 põhineb direktiivi 2024/2853 art 17 lg 1 p-l b ja on võrreldes VÕS-i kehtiva

redaktsiooniga uus säte. Selle eesmärk on pikendada nõude esitamise õiguse kehtivust

kehavigastuste või tervisekahjustuste korral 25 aastale. Tegemist on 25-aastase tähtajaga, mille

arvestamine algab kahju põhjustanud toote turule laskmise või kasutusele võtmise päevale

järgnevast päevast.16 See kehtib siiski üksnes juhul, kui kannatanul ei olnud võimalik esitada

hagi kümneaastase tähtaja jooksul, sest talle ei olnud tema tervisekahjustus teada ega pidanudki

teada olema. See saab kõne alla tulla eelkõige tervisekahjustuse latentsusperioodi tõttu, kui

kahjustuse nähud ilmnevad aeglaselt.

15 Nn õigust lõpetav tähtaeg. 16 Mitte päevast, mil möödub eelnõukohases VÕS-I § 1066 lg-s 2 sätestatud kümme aastat.

32

VÕS-i § 1066 lg 3

Lõikesse 3 on toodud viide lg-le 21, muus osas jääb lõige muutmata. Selle kohaselt ei kohaldata

lg-tes 2 ja 21 sätestatut jõustunud kohtulahendiga tunnustatud või muust täitedokumendist

tulenevale nõudele, samuti nõudele, mille olemasolu on lepinguga tunnistatud, või

kompromissilepingu alusel omandatud uuest õigusest tulenevale nõudele.

VÕS-i § 1067 („Sätete kohustuslikkus“)

Eelnõukohane VÕS-i § 1067 on sarnane kehtivas redaktsioonis olevaga ja see sätestab, et tühine

on kokkulepe, millega piiratakse või välistatakse samas jaos sätestatud ettevõtja vastutust

kannatanu ees. Norm põhineb uue direktiivi art-l 15. Võrreldes kehtiva redaktsiooniga on

termin „tootja“ asendatud terminiga „ettevõtja“ ning on viidatud (ettevõtja) vastutuse

piirangule kannatanu ees.

Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 56 on selgitatud, et füüsiliste isikute kaitse eesmärgi

saavutamist kahjustaks see, kui lepingutingimustega oleks võimalik ettevõtja vastutust piirata

või välistada. Seetõttu ei tohiks lubada lepingulisi erandeid. Samal põhjusel ei tohiks olla

võimalik riigisiseste õigusnormidega vastutust piirata või välistada, näiteks kehtestades

ettevõtja vastutusele rahalise ülemmäära.

3.2. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine

Eelnõu rakendamiseks tuleb muuta võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 22 lg-t 2. Muudetud sõnastuse

kohaselt kohaldatakse samas jaos sätestatut toodete suhtes, mis on turule lastud või kasutusele

võetud 9. detsembril 2026 või hiljem. Enne 9. detsembrit 2026 turule lastud või kasutusele

võetud toodete suhtes kohaldatakse sel ajal kehtinud seadust.

See põhimõte põhineb direktiivi 2024/2853 art 2 lg-l 1. Põhjenduses 63 on märgitud, et

õiguskindluse huvides ei tuleks direktiivi kohaldada toodete suhtes, mis on turule lastud või

kasutusele võetud enne 9. detsembrit 2026. Seetõttu on vaja ette näha üleminekukord, et tagada

direktiivi 85/374/EMÜ alusel jätkuv vastutus kahju eest, mille on põhjustanud puudusega

toode, mis on turule lastud või kasutusele võetud enne nimetatud kuupäeva.

Seega tuleb enne nimetatud kuupäeva turule lastud või kasutusele võetud puudusega toodete

puhul lähtuda VÕS-i kehtivast redaktsioonist.

3.3. Eelnõu põhiseaduspärasus

Eelnõuga kavandatud muudatused ja täiendused tulenevad Euroopa Liidu õigusaktist ning on

vajalikud uue maksimaalselt ühtlustava tootevastutuse direktiivi kohaldamiseks. Eelnõu on

kooskõlas põhiseadusega.

4. EELNÕU TERMINOLOOGIA

Eelnõus on nii suures ulatuses kui võimalik järgitud VÕS-i termineid. Uued terminid (nt

tellimuse täitmise teenuse osutaja, seotud teenus, digitaalne tootmisfail) on eelnõus

defineeritud.

33

Direktiivist tulenevalt on eelnõukohases VÕS-i § 1061 lg-s 22 täpsustatud, et andmed

võlaõigusseaduse 53. ptk 3. jao tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2022/868 art 2 p-s 1 määratletud andmed.

Kuna tootele tehtud muudatus määratletakse olulise muudatusena pärast toote turul kasutusele

võtmist, on VÕS §-i 10621 lg-s 5 täpsustatud, et kasutusele võtmine on toote esmakordne tasu

eest või tasuta kasutamine Euroopa Liidus majandus- või kutsetegevuse raames enne toote

turule laskmist.

Kuna puudusega toote eest saab muudatuste tulemusel vastutada ka tellimuse täitmise teenuse

osutaja, on VÕS-i § 10621 lg-s 8 sellist isikut defineeritud kui füüsilist või juriidilist isikut, kes

pakub oma majandus- või kutsetegevuse raames vähemalt kahte järgmist teenust: talle

mittekuuluva toote ladustamine, pakendamine, adresseerimine ja saatmine.

Toote käsitluse laiendamise tõttu on defineeritud ka digitaalne tootmisfail (VÕS-i § 1063 lg 11,

vallasasja digiversioon või digimall, mis sisaldab vallasasja tootmiseks vajalikku

funktsionaalset teavet, võimaldades masinate või tööriistade automaatset juhtimist), toote osa

(VÕS-i § 1063 lg 12, iga kehaline või mittekehaline ese, tooraine või seotud teenus, mis on

tootesse integreeritud või tootega ühendatud) ja seotud teenus (VÕS-i § 1063 lg 13, digitaalne

teenus, mis on tootesse integreeritud või tootega ühendatud nii, et selle puudumine takistaks

tootel täita üht või mitut funktsiooni).

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/2853. Eelnõul ei

ole otsest puutumust teiste Euroopa Liidu õigusaktidega. Seletuskirjale on lisatud vastavustabel

(lisa 1) direktiivi 2024/2853 ülevõtmise kohta.

6. SEADUSE MÕJUD

6.1. Euroopa Komisjoni mõjuhinnang

Euroopa Komisjoni aruandes märgiti juba 2018. aastal, et 1985. aastal seisime silmitsi

mõnevõrra teistsuguste probleemidega kui praegu. Käimas on järjekordne tehnoloogiline

revolutsioon. Majandus ja tooted ise on üha rohkem omavahel seotud, digitaalsed,

autonoomsed ja arukad. Peame nendele väljakutsetele reageerima ühtselt ja üleilmselt. Esineb

olukordi, kus kulud ei ole tarbijate ja tootjate vahel võrdselt jaotatud. See kehtib eelkõige

juhtudel, kus tõendamiskohustuse järgimine on keeruline, näiteks mõne kujunemisjärgus

digitehnoloogia või ravimi puhul.17

Direktiivi läbivaatamise eesmärk oli tootevastutuse normide ulatuslikuma ühtlustamise kaudu

aidata veelgi kaasa ausale konkurentsile ja kaupade vabale liikumisele siseturul, parandades

samal ajal tarbijate kaitset (direktiivi 2024/2853 põhjendus 1).

Euroopa Liidu Komisjon on direktiivi mõjusid hinnanud eelkõige 28.09.2022. a mõjuhinnangu

töödokumendis.18 Mõjuhinnangus toodi keskse probleemina välja asjaolu, et puudusega tootega

17 Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele nõukogu

direktiivi 85/374/EMÜ (liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta)

kohaldamise kohta. COM(2018) 246 final. Brüssel: 07.05.2018, lk 8.

https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9096-2018-INIT/et/pdf 18 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the

document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective products

34

kaasnev risk ei ole praegu tarbijate ja tootjate vahel jaotunud võrdselt. Konkreetsemalt tuvastati

kaks probleemi: (1) tootjavastutuse regulatsioon ei hõlma teatud tooteid, ettevõtjaid ja kahjusid

ning (2) kahju hüvitamine on kannatanute jaoks keeruline.19 Kavandatava direktiivi üldiste

eesmärkidena toodi esile siseturu tõhusa toimimise tagamine, kaupade vaba liikumise

soodustamine ja ausa konkurentsi edendamine ning tarbijate tervise ja vara parem kaitse.20

Komisjon prognoosib, et tootjad saavad suurema õiguskindluse, kuid nende

vastutuskindlustuskulud kasvavad; kindlustusandjad peavad maksma suuremaid hüvitisi, kuid

nad saavad seda tasakaalustada suuremate kindlustusmaksete abil; tarbijate kaitse paraneb.21

Samuti prognoositakse kannatanutele väljamakstavate hüvitiste suurenemist (kogumis).

Peamine kaudne kulu on ettevõtjate ja tarbijate kantav kulu õigusteenusele.22 Tööhõivele ja

põhiõigustele direktiiv mõju ei avalda.23

6.2. Muudatustest mõjutatud sihtrühmad

Eestis puudutavad muudatused järgmisi sihtrühmi:

1) tarbijad ja kannatanud;

2) tootjad ja teised vastutavad ettevõtjad

3) kindlustusandjad

4) kohtud

5) Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet.

6.3. Mõjude hinnang

Eelnõu peamised sisulised muudatused on järgmised:

1) laiendatakse ettevõtja vastutust puudusega toote tõttu füüsilisele isikule tekitatud kahju

eest:

a. kaotatakse kahju summa alampiir 500 eurot

b. laiendatakse vastutust ka toodetele, mis on n-ö segakasutuses (kasutatakse nii

kutsetöös kui ka isiklikel eesmärkidel);

c. laiendatakse vastutust puudusega toote tõttu hävinud või kahjustunud andmetele

(üksnes juhul, kui toodet kasutati väljaspool majandus- või kutsetegevust);

d. laiendatakse vastutust ka olukordadele, kus tootja kontrolli all olevasse tootesse

integreeritakse, ühendatakse või tarnitakse puudusega osa või toodet muul moel

muudetakse;

e. tooteks loetakse edaspidi ka digitaalseid tootmisfaile ning toote osaks loetakse

edaspidi ka seotud teenuseid;

2) laiendatakse puudusega toote tekitatud kahju eest vastutavate ettevõtjate ringi:

(SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316 19 Ibid, lk 9–11. 20 Ibid, lk 26. 21 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the

document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective

products (SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 76. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316 22 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the

document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective

products (SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 36. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316 23 Ibid, lk 40.

35

a. tootjaks loetakse edaspidi ka isikut, kes valmistab või toodab toote oma tarbeks

(näiteks teenuse osutamisel);

b. tootjaks loetakse edaspidi ka isikut, kes väljaspool tootja kontrolli oluliselt

muudab toodet, tehes toode seejärel turul kättesaadavaks;

c. nähakse ette samm-sammuline vastutavate ettevõtjate ring juhul, kui toote tootja

ei asu EL-is;

3) täpsustatakse loetelu asjaoludest, mida toote puuduse hindamisel tuleb arvestada;

4) lihtsustatakse puudusega toote tõttu kahju kannatanud füüsilise isiku

tõendamiskohustust:

a. kehtestatakse loetelu asjaoludest, mille korral eeldatakse toote puuduse

olemasolu;

b. kehtestatakse loetelu asjaoludest, mille korral eeldatakse põhjuslikkust seost

toote puuduse ja kahju vahel.

c. pikendatakse kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisest

tuleneva nõude lõppemise tähtaega 10 aastalt 25 aastale.

Tarbijad ja kannatanud

Kuna muudatused, millega laiendatakse kahju hüvitamise võimalusi ning leevendatakse

kannatanu tõendamiskoormust, muudavad hüvitise saamise tarbijate jaoks lihtsamaks, võivad

tarbijad hakata senisest aktiivsemalt nõudma kahju hüvitamist vastutavatelt ettevõtjatelt.

Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt on Euroopa Liidus aastas umbes 1465–3165

tootjavastutust puudutavat vaidlust. Enamik neist lahendatakse kohtuväliselt.24 Eesti kohta

vastavad andmed puuduvad, kuid Euroopa Komisjoni hinnangu Eesti oludele

ekstrapoleerimisel võib eeldada, et aastane vaidluste arv jääb suurusjärku 4–10.25

Eelnõukohaste muudatuste tulemusel nõuete arv oletatavasti suureneb.

Tegelikku juhtumite arvu, kus puudusega toode on põhjustanud füüsilisele isikule tervise- või

varakahju, ei ole siiski võimalik hinnata. Kui kannatanule tekkinud kahju on väike, ei pruugita

selle hüvitamist üldse nõuda. Lisaks on Eestis tavapärane, et kahju hüvitatakse

kindlustuslepingu alusel (näiteks elu- või varakindlustuse kaudu). Seetõttu on kohtusse

pöördumine pigem harv ning kohtupraktika kajastab vaid väikest osa võimalikest juhtumitest.

Mõju võimalikku ulatust aitab kaudselt iseloomustada teave Eesti turul avastatud ohtlike

toodete kohta. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti andmetel on alates 2025. aasta

algusest ohtlike toodete registrisse kantud 351 toodet, mille puhul on tuvastatud nende

olemasolu Eesti turul või on alust arvata, et need on jõudnud Eesti tarbijateni. Suurema osa

ohtlikest toodetest moodustavad mänguasjad ja elektriseadmed (joonis 1).

24 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the

document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective

products (SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 30. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316 25 Andmete ekstrapoleerimisel võeti aluselt elanike arv Eestis ja Euroopa Liidus. Eurostati andmetel moodustab

Eesti elanike arv 0,304% Euroopa Liidu elanike arvust (Eurostati andmetabel demo_pjan) .

36

Joonis 1. Ohtlike toodete registrisse kantud tooted kategooriate kaupa, 2025–202626

Euroopa Liidus tervikuna tunnistati 2025. aastal ohtlikuks 4671 toodet, millest üle kolmandiku

moodustasid kosmeetikatooteid. Peamised riskid, mis ohtliku tootega kaasnesid, olid nii Eestis

kui ka Euroopa Liidus keemiline oht, vigastused ja lämbumisoht. Ligi pooled ohtlikest

toodetest pärinesid Hiinast (43%), Euroopa Liidu ja Euroopa majanduspiirkonna riikide osakaal

oli 35%.27

Eelnõuga kavandatavatest muudatustest on tõenäoliselt kõige laiapindsema mõjuga 500-eurose

varalise kahju alampiiri kaotamine. Muudatuse tulemusena võib kannatanu edaspidi nõuda

kahju hüvitamist sõltumata varalise kahju suurusest. Kannatanute vaates muutub regulatsioon

selgemaks, sest hüvitise nõudmise õigus ei sõltu enam kahju rahalisest hinnangust, mille

määramine võib olla subjektiivne või eeldada eriteadmisi (nt kinnisasjale või ruumidele

tekitatud kahju korral).

Ka ülejäänud muudatused on kannatanute vaatest positiivse mõjuga. Olukorras, kus suur osa

inimeste jaoks olulisest teabest on talletatud digitaalsel kujul, kaasneb andmete hävimise või

kahjustumisega järjest enam riske. Eelnõuga laiendatakse tootja vastutust ka olukordadele, kus

puudusega toote tõttu hävinesid või kahjustusid isiklikuks otstarbeks kasutatavad andmed.

On tõenäoline, et kohtusse pöördumine puudusega toote tõttu tekkinud kahju hüvitamise

nõudes sageneb, sest kannatanute jaoks paraneb kindlus, et nad suudavad tõendada toote

puuduse olemasolu ja põhjuslikku seost puuduse ja kahju vahel.

Kokkuvõttes on eelnõukohaste muudatuste potentsiaalne sihtrühm kõik tarbijad (kogu

elanikkond). Konkreetsed andmed juhtumite kohta, kus puudusega toode on tekitanud

füüsilisele isikule tervise- või varakahju, puuduvad, kuid ligikaudse hinnanguna võib oletada,

et aastane juhtumite arv jääb suurusjärku kuni 1000. Kuigi vastavaid uuringuid ei ole läbi

viidud, võib eeldada, et praegu on tarbijate teadlikkus tootjavastutuse regulatsioonist pigem

madal. Teadlikkuse suurenedes võib nõuete arv kasvada (eelkõige juhtumite puhul, kus elu- või

varakindlustus puudub).

Tootjad ja teised vastutavad ettevõtjad

Potentsiaalselt võib tootjavastutuse regulatsioon puudutada kõiki Eesti ettevõtjaid, kes

töötlevad, sh toodavad, mingit toodet. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus on välja toodud, et

26 Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Ohtlike toodete register | Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. 27 Andmed Euroopa Liidus ohtlikuks tunnistatud toodete kohta pärinevad Euroopa Liidu Safety Gate Rapid Alert

System-i kaudu tehtud teavitustel. Statistika on leitav: Safety Gate 2025 – Directorate-General for Justice and

Consumers (DG JUST). Tuleb rõhutada, et teatud tootekategooriate puhul kasutatakse teisi teavitamisviise,

mistõttu ei hõlma siintoodud andmed ravimeid, meditsiiniseadmeid, toitu ja loomasööta. Tootjavastutuse

regulatsioon kohaldub aga ka neile toodetele.

54

15

19

19

21

33

63

127

0 20 40 60 80 100 120 140

Muud tooted

Kaitsevahendid

Riided, tekstiil- ja…

Elektrilised seadmed ja…

37

tootjavastutuse direktiivi kohaldamisala hõlmab tooteid pea terves töötleva tööstuse sektoris.28

Eelnõu koostamise ajal on Eestis registreeritud 16 560 juriidilist isikut, kelle põhitegevusala

kuulub töötleva tööstuse valdkonda.29 Majanduslikult aktiivsete ettevõtjate arv selles sektoris

jääb 10 000 kanti.30

Tegemist on siiski indikatiivsete näitajatega, sest toodete tootmisega võivad tegeleda ka

ettevõtjad, kelle põhitegevusalaks on märgitud muu tegevusala. Lisaks tuleb arvestada, et kui

toote tootja ei asu Euroopa Liidus, siis laieneb vastutus teistele ettevõtjatele. Eelnõuga

kehtestatakse samm-sammuline vastutuse üleminek (joonis 2): kui tootja ei asu EL-is, laieneb

vastutus importijale või tootja volitatud esindajale; kui too ei asu EL-is, laieneb vastutus

tellimuse täitmise teenuse osutajale; kui seda ettevõtjat ei ole võimalik kindlaks teha, laieneb

vastutus toote levitajale või digiplatvormi pakkujale. Vastutuse jagunemine eri isikute vahel ei

ole aga läbinisti uus, sest ka kehtivas õiguses võrdsustatakse tootjaga eri subjekte, kes ei ole

toote tootjad selle tavatähenduses. Nii võib ka kehtiva õiguse järgi vastutada näiteks toote

sissetooja või toote müüja. Sellegipoolest on vastutuse jagunemist täpsustatud ja lisaks on

vastutavate ettevõtjate ringi lisandunud digiplatvormi pakkujad (näitena võib tuua osta.ee).

Joonis 2. Puudusega toote tekitatud kahju eest vastutavate ettevõtjate ring

Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus prognoositakse, et kavandatavate muudatuste tulemusena

suurenevad tootjate kulud vastutuskindlustusele. Kuigi ka Eesti kontekstis ei saa sellist mõju

välistada, võib selle realiseerumise tõenäosust pidada pigem väikeseks. Esiteks on puudusega

tootest tulenevaid kahjujuhtumeid vähe ning tõenäoliselt moodustavad need vaid väikese osa

kõigist juriidiliste isikute vastutuskindlustuse juhtumitest. Teiseks näitab kindlustusstatistika,

et tsiviilvastutuskindlustuse puhul ületavad laekunud kindlustusmaksed märkimisväärselt

kindlustushüvitiste väljamakseid. Hüvitiste ja laekunud kindlustusmaksete suhe on

tsiviilvastutuskindlustuses oluliselt väiksem kui mitme teise kahjukindlustuse liigi puhul.31

Seega on pigem vähetõenäoline, et eelnõukohased muudatused tingiksid vajaduse

kindlustusmakseid suurendada.

28 Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus (lk 82) on viidatud Euroopa Ühenduse majandustegevusalade

klassifikaatorile NACE, mille Eesti kohandustega versioon on EMTAK. Nii NACE kui ka EMTAK-i kohaselt

kajastatakse töötleva tööstuse ettevõtjad jaotuses C. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt puudutab direktiiv

pea kõik ettevõtjad, kelle põhitegevusala liigitub töötleva tööstuse jaotusesse. Erandiks on alajaotus C33 (masinate

ja seadmete remont, hooldus ja paigaldus). 29 Äriregistri andmed juriidiliste isikute tegevusalade kohta, Tegevusalad | e-Äriregister (17.09.2026). 30 Statistikaameti andmed statistilisse profiili kuuluvate ettevõtjate kohta (tabelid ER022, ER021). 31 Tuginedes Statistikaameti 2025. aasta andmetele (tabel PR107) on näha, et kahjukindlustuse puhul tervikuna on

väljamaksete ja saadud maksete suhe 0,56, mis sisuliselt tähendab, et iga saadud euro kohta tuleb kindlustusandjal

teha väljamakseid 56 sendi ulatuses. Tsiviilvastutuskindlustuse puhul, mis hõlmab ka vastutust puudusega toote

eest, on vastav koefitsient 0,33.

38

Ka Euroopa Liidu andmed ohtlike toodete kohta viitavad, et Eestist pärit toodetega on pigem

vähe probleeme. 2025. aastal oli 4671 ohtlikuks tunnistatud toote hulgas neli toodet, mille

päritoluriik oli Eesti.32

Mõju vastutavatele ettevõtjatele võib pikas ajaperspektiivis suureneda, kui teadlikkus

tootjavastutuse regulatsioonist kasvab ning kannatanud hakkavad kahju hüvitamist sagedamini

nõudma. Tooteid importivatel ettevõtjatel on võimalik negatiivset mõju ennetada, tugevdades

kontrolli imporditavate toodete ohutuse üle.

Kindlustusandjad

Olulise sihtrühma, keda eelnõuga kavandatavad muudatused mõjutavad, moodustavad

kindlustusandjad. Eestis tegutseb praegu kaheksa kahjukindlustusandjat ja seitse välismaiste

kahjukindlustusandjate filiaali. Lisaks pakub Eestis kahjukindlustusteenust suur hulk

piiriüleseid teenusepakkujaid.33 Sihtrühma piiritlemiseks on tabelis 1 toodud andmed

kindlustusandjate kohta, kes tegid möödunud aastal tsiviilvastutuskindlustuse väljamakseid.

Tabel 1. Kindlustusandjad ja välismaiste kindlusandjate filiaalid ning nende tehtud

tsiviilvastutuskindlustuse väljamaksed 2025. aastal

Tsiviilvastutuskindlustuse

väljamaksete summa 2025.

aastal

Akciné draudimo bendrové Gjensidige Eesti

filiaal 463 600

AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti

filiaal 565 000

ERGO Insurance SE 1 592 400

Swedbank P&C Insurance AS 2 296 100

If P&C Insurance AS 1 987 200

Salva Kindlustuse AS 349 900

AB Lietuvos draudimas Eesti filiaal 762 700

Compensa Vienna Insurance Group UADB

Eesti filiaal 924 000

LHV Kindlustus AS 97 400

Balcia Insurance SE Eesti filiaal 20 400

Allikas: Statistikaamet (tabel PRI107)

Täpsed andmed puuduvad, kui palju on esinenud kahjujuhtumeid põhjusel, et puudusega toode

tekitas füüsilisele isikule kahju, ning millised on olnud väljamakstud kahjusummad. Samuti ei

ole teada, kui palju kasutavad kindlustusandjad taolistel juhtudel tagasinõudeõigust.

Mõju kindlustusandjatele ei ole vahetu, sest see sõltub nii kannatanute kui ka vastutavate

ettevõtjate tegevusest. Pikas ajaperspektiivis on võimalik, et juriidiliste isikute

vastutuskindlustuse juhtumite arv sageneb, see omakorda võib tingida vajaduse

kindlustusmaksete tõstmiseks.

Kohtud

32 Euroopa Liidu Safety Gate Alert System, 2025. aasta ülevaade, Safety Gate 2025 – Directorate-General for

Justice and Consumers (DG JUST) 33 Andmed kindlustusandjate ja -vahendajate kohta on leitavad Finantsinspektsiooni veebilehel, Kindlustusandjad

| Finantsinspektsioon.

39

Seni on tootevastutuse regulatsioon olnud Eestis õiguspraktikas marginaalse tähtsusega.

Kohtuvaidlusi on olnud vaid üksikutel juhtudel (TlnRngKo 2-21-10225 ja HMKo 2-21-10225;

TlnRngKo 2-10-19489 ja HMKo 2-10-19489; TlnRngKo 2-19-8 ja PMKo 2-19-8; TrtRngKo

2-20-2122). Selle üheks põhjuseks on ilmselt asjaolu, et tootja asub reeglina tarbijast

„kaugemal“ kui toote tarbijale müünud isik.

Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus on välja toodud, et hinnanguliselt on Euroopa Liidus

tervikuna umbes 209–452 kohtuvaidlust aastas, mis puudutavad tootjavastutust.34

Kohtutele kaasneb eelnõukohaste muudatustega vajadus ennast uute nõuetega kurssi viia.

Edaspidi võib tootjavastutust puudutavate kohtuasjade arv vähesel määral suureneda, kuid

mõju on pikaajaline ning sellega ei kaasne täiendavat ressursivajadust.

Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet

Tarbijate üldise teavitamiskohustuse kaudu mõjutavad kavandatavad muudatused vähesel

määral Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ameti töökorraldust.

Direktiivi 2024/2853 põhjenduse 28 kohaselt on liikmesriikidel oluline tagada, et pädevad

tarbijakaitseasutused või -organid annavad mõjutatud tarbijatele kogu asjakohase teabe, et nad

saaksid uue direktiivi kohast hüvitise saamise õigust tulemuslikult kasutada. On asjakohane, et

liikmesriigid võtaksid seda tehes arvesse tarbijakaitseõiguse rakendamise eest vastutavate

riiklike ametiasutuste koostöö kohustusi, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest

(EL) 2017/2394 tulenevaid kohustusi. Oluline on, et liikmesriikide tarbijakaitseasutused ja -

organid vahetaksid korrapäraselt teavet, mida nad saavad, ning teeksid tihedat koostööd

turujärelevalveasutustega. Liikmesriigid saavad lisaks ergutada pädevaid tarbijakaitseasutusi ja

-organeid andma tarbijatele teavet, et tarbijatel oleks hõlpsam direktiivi kohast hüvitise saamise

õigust tulemuslikult kasutada.

7. SEADUSE RAKENDAMISEGA KAASNEVAD RIIGI JA KOHALIKU

OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele otseseid tulusid ega

kulusid.

Direktiivi 2024/2853 art 19 lg 1 kohaselt on liikmesriigil kohustus avaldada kergesti

juurdepääsetavas elektroonilises vormingus kõik lõplikud (jõustunud) otsused, mille tema

riiklik apellatsioonikohus või kõrgeima astme kohus on teinud direktiivi kohaselt algatatud

menetlustes. Otsused avaldatakse kooskõlas liikmesriigi õigusega.

Kuna Eestis juba avaldatakse jõustunud kohtuotsused elektrooniliselt, ei too see artikkel kaasa

uusi kohustusi.

Sama artikli lg 2 kohaselt loob komisjon kergesti juurdepääsetava ja üldsusele kättesaadava

andmebaasi, mis sisaldab liikmesriikide vastavaid kohtuotsuseid, ja haldab seda. Direktiivi

2024/2853 põhjenduse 61 kohaselt on selle eesmärk parandada arusaamist, kuidas direktiivi

34 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the

document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective

products (SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 30. Kättesaadav arvutivõrgus: https://eur-

lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316

40

riiklikul tasandil kohaldatakse, muu hulgas üldsuse, õigusvaldkonna töötajate, akadeemiliste

ringkondade esindajate ja liikmesriikide huvides. Kuna Eestis juba avaldatakse kõikides

kohtuastmetes jõustunud lahendeid ja need on elektrooniliselt kättesaadavad Riigi Teataja

veebilehel, ei loo eeltoodu Eestile uusi kohustusi.

8. RAKENDUSAKTID

Seaduse rakendamiseks ei tule luua ega muuta rakendusakte.

9. SEADUSE JÕUSTUMINE

Uue tootevastutuse direktiivi ülevõtmise tähtpäev on 09.12.2026, mis on ka muudatuste

riigisisene jõustumiskuupäev.

Eeldades, et eelnõu on võimalik 2026. a sügisel vastu võtta, on kavandatud aeg seaduse

väljakuulutamise ja jõustumise vahel ligikaudu kaks kuud. See periood on piisav eeltöödeks ja

normidega tutvumiseks nii tootjatele, kes on olnud vastutuse subjektid kehtiva tootevastutuse

regulatsiooni alusel, kui ka muudele vastutavatele ettevõtjatele, kes võivad uue regulatsiooni

järgi samuti toote puuduse eest vastutada. Normidega peavad tutvuma ja eeltöid tegema ka

kindlustusandjad, kellel võib tekkida vajadus üle vaadata tootjate vastutuskindlustuse

tingimused ja maksed.

Juhul kui seaduseelnõu ei jõuta seletuskirjas märgitud aja jooksul menetleda ja seaduse

jõustumine hilineb, tekib vastuolu direktiivi 2024/2853 art 22 lg-s 1 märgitud jõustumisajaga

ning Euroopa Komisjonil on õigus algatada Eesti suhtes rikkumismenetlus ELTL-i art 258

alusel.

10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK

KONSULTATSIOON

Enne eelnõu koostamist küsis Justiits- ja Digiministeerium enda 26.02.2025. a kirjas nr 8-

4/1961-1 huvigruppide arvamust direktiivis liikmesriikidele jäetud valikute kohta. Vastused

esitasid 2025. a kevadel Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Kliimaministeerium, Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Tartu

Ülikooli õigusteaduskond, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Kindlustusseltside

Liit ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Neid arvamusi on püütud võimalikult

suures osas eelnõu koostamisel arvestada.

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Kliimaministeeriumile, Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumile ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Eelnõu

esitatakse arvamuse avaldamiseks järgmistel isikutele ja asutustele: Eesti Kaubandus-

Tööstuskoda, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Tartu Ülikooli

õigusteaduskond, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Kindlustusseltside Liit,

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon,

Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Advokatuur, Tallinna Ülikooli

ühiskonnateaduste instituut, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut, Riigikohus, Tallinna

Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja), Pärnu

Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Eesti

Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti

Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Masinatööstuse Liit, Eesti Plastitööstuse Liit,

Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit.

41

Algatab Vabariigi Valitsus __.__.2026

(allkirjastatud digitaalselt)

Võlaõigusseaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Euroopa Liidu õigusakti ja Eesti õigusakti vastavustabel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853, 23. oktoober 2024, mis käsitleb vastutust puudusega toodete eest ja millega

tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ

Roheline - minimaalne ülevõtmine. Näiteks:

1) Tootevastutuse direktiivi säte võetakse üle üksnes miinimumnõuete ulatuses. Tootevastutuse direktiiv jätab liikmesriigile valikuõiguse, millises ulatuses sätet

rakendada, ja eelnõuga võetakse säte üle minimaalses ulatuses.

2) Tootevastutuse direktiivi sätte ülevõtmine on direktiivi järgi kohustuslik ja liikmesriigil kaalumisruumi ei ole.

3) Kehtiv õigus on juba tootevastutuse direktiivi sättega kooskõlas ning seadust muuta ei ole vaja.

Kollane – kaalumisruumiga ülevõtmine. Näiteks:

1) Tootevastutuse direktiivi säte jätab liikmesriigile valikuvõimaluse mitme samaväärse lahenduse vahel, näiteks kui direktiiv näeb ette nõude sätestada

liikmesriigi vastutav asutus, kuid ei ütle ette, milline asutus see olema peab.

2) Miinimumnõue ei ole tootevastutuse direktiivi sättest selgelt tuvastatav, näiteks kui direktiiv näeb ette sanktsiooninormid, kuid ei täpsusta, millises

menetluses neid sanktsioone tuleks kohaldada.

3) Tootevastutuse direktiivi annab võimaluse midagi lubada, kuid riik otsustab seda võimalust mitte kasutada.

4) Kehtiv Eesti õigus sätestab direktiivi nõuetega võrreldes rangemad nõuded või nõrgemad standardid ning neid eelnõuga ei muudeta.

Punane – laiem ülevõtmine. Näiteks:

1) Tootevastutuse direktiivi sättes on olemas selgelt tuvastatav miinimum, aga eelnõuga minnakse sellest kaugemale

2) Eelnõu säte on direktiivi kohustuslikust nõudest ulatuslikum või rangem, näiteks kui nõuet kohaldatakse direktiiviga võrreldes suuremale sihtrühmale,

laiemas ulatuses vmt.

EL-i õigusakti

norm

EL-i õigusakti

normi

ülevõtmise

kohustus

EL-i õigusakti

normi sisuliseks

rakendamiseks

kehtestatavad

Märge Kommentaar

riigisisesed

õigusaktid

Art 1 EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud artikkel sätestab direktiivi

(EL) 2024/2853 reguleerimiseseme ja eesmärgi.

Art 2 lg 1 JAH VÕSRS § 22 lg 2

Art 2 lg 2 JAH VÕS § 1061 lg 6

Art 2 lg 3 JAH VÕS § 1061 lg 6

Art 2 lg 4 p a EI Ei pea üle võtma, kuna selgitab direktiivi 2024/2853

vahekorda teiste Euroopa Liidu määruste ja direktiividega ja

eelnõu ei sisalda vastupidist välistavat sätet.

Art 2 lg 4 p b JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1061 lg-s 5

Art 2 lg 4 p c EI Ei pea üle võtma, sest eelnõuga pole sätestatud vastupidist ja

sellise erikorra olemasolu ei ole Eesti suhtes asjakohane.

Art 3 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab ühtlustamise taseme.

Art 4 p 1 JAH VÕS § 1063 lg 1

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 4 p 2 JAH VÕS § 1063 lg 11

Art 4 p 3 JAH VÕS § 1063 lg 13

Art 4 p 4 JAH VÕS § 1063 lg 12

Art 4 p 5 a

alapunkt i

JAH VÕS § 1061 lg 31 p 1

Art 4 p 5 a

alapunkt ii

JAH VÕS § 1061 lg 31 p 2

Art 4 p 5 b JAH VÕS § 1061 lg 32

Art 4 p 6 JAH VÕS § 1061 lg 22

Art 4 p 7 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 11.

Art 4 p 8 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 10.

Art 4 p 9 JAH VÕS § 10621 lg 5

Art 4 p 10 a JAH VÕS § 10621 lg 1 p 1

Art 4 p 10 b JAH VÕS § 10621 lg 1 p 1

Art 4 p 10 c JAH VÕS § 10621 lg 1 p 1

Art 4 p 11 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 14.

Art 4 p 12 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 1.

Art 4 p 13 JAH VÕS § 10621 lg 8

Art 4 p 14 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 3.

Art 4 p 15 JAH VÕS § 10621 lg 1 p 1

VÕS § 10621 lg 1 p

2

VÕS § 10621 lg 6

VÕS § 10621 lg 7

VÕS § 10621 lg 9

Seotud teenuse osutaja vastutus on tuletatav sellest, et

puudusega toote eest tekitatud kahju eest vastutab ka toote osa

tootja (VÕS § 10621 lg 1 p 2) ning “toote osa“ mõiste hõlmab

ka seotud teenust (VÕS § 1063 lg 12).

Art 4 p 16 JAH VÕS § 10621 lg 9

Art 4 p 17 JAH

Ärisaladuse mõiste on selgitatud EKTÄKS § 5 lõikes 2

Art 4 p 18 a JAH VÕS § 10621 lg 4 p 1

Art 4 p 18 b

alapunkt i

JAH VÕS § 10621 lg 4 p 2

Art 4 p 18 b

alapunkt ii

JAH VÕS § 10621 lg 4 p 2

Art 5 lg 1 JAH VÕS § 1061 lg 2

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 5 lg 2 p a JAH

Õigusjärgluse põhimõtted on juba sätestatud TsÜS §-s 6.

Art 5 lg 2 p b JAH

Kohtumenetluses esindamise põhimõtted on juba reguleeritud

TsMS 23. peatükis

Art 6 lg 1 p a JAH

Hüvitise saamise võimalus surm, kehavigastuse või

tervisekahjustuse korral on juba ette nähtud kehtivas seaduses.

Tervisekahjustuse mõistega on hõlmatud ka kannatanu vaimse

tervise kahjustamine

Art 6 lg 1 p b JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1061 lg-s 2

Art 6 lg 1 p b

alapunkt i

JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1061 lg-s 3

Art 6 lg 1 p b

alapunkt ii

JAH VÕS § 1061 lg 3

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 6 lg 1 p b

alapunkt iii

JAH VÕS § 1061 lg 2

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 6 lg 1 p c JAH VÕS § 1061 lg 21

Art 6 lg 2 JAH

Nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamine on juba ette

nähtud kehtivas õiguses (VÕS § 127; VÕS § 128; VÕS § 134)

Art 6 lg 3JAH VÕS § 1063 lg 1

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1061 lg-s 5

Art 7 lg 1 JAH VÕS § 1063 lg 14

VÕS § 1063 lg 2

Art 7 lg 2 p a JAH VÕS § 1063 lg 2 p 1

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 7 lg 2 p b JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1063 lg 2 punktis

2.

Art 7 lg 2 p c JAH VÕS § 1063 lg 2 p 4

Art 7 lg 2 p d JAH VÕS § 1063 lg 2 p 5

Art 7 lg 2 p e JAH VÕS § 1063 lg 21

Art 7 lg 2 p f JAH VÕS § 1063 lg 2 p 6

Art 7 lg 2 p g JAH VÕS § 1063 lg 2 p 7

Art 7 lg 2 p h JAH VÕS § 1063 lg 2 p 8

Art 7 lg 2 p i JAH VÕS § 1063 lg 2 p 9

Art 7 lg 3 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1063 lõikes 3.

Art 8 lg 1

esimese lõigu p

a

JAH VÕS § 10621 lg 1 p 1

Art 8 lg 1

esimese lõigu p

b

JAH VÕS § 10621 lg 1 p 2

Art 8 lg 1

esimese lõigu p

c alapunkt i

JAH VÕS § 10621 lg 6

Art 8 lg 1

esimese lõigu p

c alapunkt ii

JAH VÕS § 10621 lg 6

Art 8 lg 1

esimese lõigu p

c alapunkt iii

JAH VÕS § 10621 lg 7

Art 8 lg 1 teine

lõik

JAH VÕS § 10621 lg 2

Art 8 lg 2 JAH VÕS § 10621 lg 3

Art 8 lg 3 JAH VÕS § 10621 lg 9

Art 8 lg 3 p a JAH VÕS § 10621 lg 9 p 1

Art 8 lg 3 p b JAH VÕS § 10621 lg 9 p 2

Art 8 lg 4 JAH VÕS § 10621 lg 10

Art 8 lg 5 VALIKULINE

Eesti on otsustanud täiendavate uute hüvitusskeemide loomise

võimalust mitte kasutada.

Art 9 lg 1 JAH VÕS § 10651 lg 1

Art 9 lg 2 JAH VÕS § 10651 lg 2

Art 9 lg 3 JAH VÕS § 10651 lg 3

esimene lause

Art 9 lg 4 JAH VÕS § 10651 lg 3

teine lause

Art 9 lg 5 JAH VÕS § 10651 lg 4

Art 9 lg 6 JAH VÕS § 10651 lg 5

Art 9 lg 7 EI Ei pea üle võtma, sest VÕS § 10651 ei mõjuta Eesti

siseriiklikke menetlusõiguse norme.

Art 10 lg 1 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS §-is 1065 – normi

tekst muudetakse eelnõuga lg-ks 1.

Art 10 lg 2 p a JAH VÕS § 1065 lg 2 p 1

Art 10 lg 2 p b JAH VÕS § 1065 lg 2 p 2

Art 10 lg 2 p c JAH VÕS § 1065 lg 2 p 3

Art 10 lg 3 JAH VÕS § 1065 lg 3

Art 10 lg 4 p a JAH VÕS § 1065 lg 4 p 1

Art 10 lg 4 p b JAH VÕS § 1065 lg 4 p 2

Art 10 lg 5 JAH VÕS § 1065 lg 5

Art 11 lg 1 p a JAH VÕS § 1064 lg 1 p 1

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 11 lg 1 p b JAH VÕS § 1064 lg 1 p 11

Art 11 lg 1 p c JAH VÕS § 1064 lg 1 p 2

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 11 lg 1 p d JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1064 lg 1 punktis 4

Art 11 lg 1 p e JAH VÕS § 1064 lg 1 p 5

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 11 lg 1 p f JAH VÕS § 1064 lg 2

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 11 lg 1 p g JAH VÕS § 1064 lg 21

Art 11 lg 2 p a JAH VÕS § 1064 lg 22 p 1

Art 11 lg 2 p b JAH VÕS § 1064 lg 22 p 2

Art 11 lg 2 p c JAH VÕS § 1064 lg 22 p 3

Art 11 lg 2 p d JAH VÕS § 1064 lg 22 p 4

Art 12 lg 1 JAH VÕS § 10621 lg 1

Art 12 lg 2 p a JAH

Vastutavate ettevõtjate (solidaarvõlgnike) kokkulepped

tagasinõudeõiguse piiramiseks või välistamiseks omavahelistes

suhetes on lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt lubatavad,

seega tootja vastust reguleerivate sätete juures eraldi

reguleerimist ei vaja.

Art 12 lg 2 p b JAH

Vastutavate ettevõtjate (solidaarvõlgnike) kokkulepped

tagasinõudeõiguse piiramiseks või välistamiseks omavahelistes

suhetes on lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt lubatavad,

seega tootja vastust reguleerivate sätete juures eraldi

reguleerimist ei vaja.

Art 13 lg 1 JAH VÕS § 1064 lg 3

Art 13 lg 2 JAH VÕS § 1064 lg 4

Art 14 JAH

Solidaarvõlgnike omavahelised suhted on juba reguleeritud

VÕS-i §-des 69-70

Art 15 JAH VÕS § 1067

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 16 lg 1 p a JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1066 lg-s 1.

Art 16 lg 1 p b JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1066 lg-s 1.

Art 16 lg 1 p c JAH VÕS § 1066 lg 1

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 16 lg 2 JAH

Aegumistähtaja peatumine ja katkemine on juba reguleeritud

TsÜS-i 7. osa 5. jaos (§§ 158-169)

Art 17 lg 1 p a JAH VÕS § 1066 lg 2

esimene lause

Art 17 lg 1 p b JAH VÕS § 1066 lg 2

teine lause

Art 17 lg 2 JAH VÕS § 1066 lg 21

Art 18 lg 1

esimene lõik

EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud säte kohaldub riikidele, kes

on juba loobunud kohaldamast arendusriski erandit ettevõtja

vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 1 teine

lõik

EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud säte kohaldub riikidele, kes

on juba loobunud kohaldamast arendusriski erandit ettevõtja

vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 2 VALIKULINE

Eesti on otsustanud mitte loobuda kohaldamast arendusriski

erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 3 p a VALIKULINE

Eesti on otsustanud mitte loobuda kohaldamast arendusriski

erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 3 p b VALIKULINE

Eesti on otsustanud mitte loobuda kohaldamast arendusriski

erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 3 p c VALIKULINE

Eesti on otsustanud mitte loobuda kohaldamast arendusriski

erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 4 EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud säte kohaldub riikidele, kes

on otsustanud loobuda kohaldamast arendusriski erandit

ettevõtja vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 5 EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud säte reguleerib komisjoni

suhtlust riikidega, kes on otsustanud loobuda kohaldamast

arendusriski erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna

Art 19 lg 1 EI Ei pea üle võtma, sest jõustunud kohtuotsuste avalikustamine

arvutivõrgus on ette nähtud menetlusseadustikes (TsMS §-s

462, KrMS § 4081 ja HKMS § 175).

Art 19 lg 2 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab Euroopa Komisjoni kohustuse

Art 20 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi hindamise

mehhanismi

Art 21 esimene

lõik

EI Ei pea üle võtma, sest reguleerib direktiivi 85/374/EMÜ

kehtetuks tunnistamist

Art 21 teine lõik EI Ei pea üle võtma, sest viitab direktiivi 85/374/EMÜ ja direktiiv

(EL) 2024/2853 vastavustabelile

Art 22 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi ülevõtmise korra ja

tähtaja.

Art 23 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi jõustumise.

Art 24 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi adressaadid.

LISA EI Ei pea üle võtma, sest tegemist on vastavustabeliga.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Kliimaministeerium Regionaal- ja Põllumajandusministeerium Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Meie 28.09.2026 nr 8-1/7028-1

Võlaõigusseaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seadus (uue tootevastutuse direktiivi ülevõtmine) Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ja huvigruppidele arvamuse avaldamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/2853, mis käsitleb vastutust puudusega toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ, ülevõtmiseks koostatud võlaõigusseaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kooskõlastuskirju ja arvamusi ootame kahe nädala jooksul arvates käesoleva kirja saamisest. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: 1. Võlaõigusseaduse ja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 2. Võlaõigusseaduse ja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri koos lisaga

Alexandra Kööp 58871356 [email protected] Lisaadressaadid: Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Eesti Kindlustusseltside Liit Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Kaupmeeste Liit Eesti E-kaubanduse Liit Eesti Advokatuur

2

Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Eesti Toiduainetetööstuse Liit Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit Eesti Elektritööstuse Liit Eesti Elektroonikatööstuse Liit Eesti Keemiatööstuse Liit Eesti Masinatööstuse Liit Eesti Plastitööstuse Liit Eesti Ringmajandusettevõtete Liit Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit

1

EELNÕU

21.09.2026

Võlaõigusseaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa

seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

muutmise seadus (uue tootevastutuse direktiivi ülevõtmine)

§ 1. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 217 lõige 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(7) Käesoleva jao tähenduses loetakse tootjaks käesoleva seaduse § 10621 lõikes 1 nimetatud

isikut ja toote importijat.“;

2) paragrahvi 1061 pealkirjas ja lõikes 1 asendatakse sõna „tootja“ sõnaga „ettevõtja“;

3) paragrahvi 1061 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kui puudusega toode põhjustas asja hävimise või kahjustumise, vastutab ettevõtja seeläbi

füüsilisele isikule tekitatud kahju eest, välja arvatud juhul, kui kannatanu kasutas hävinud või

kahjustunud asja üksnes oma majandus- või kutsetegevuses.“;

4) paragrahvi 1061 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Ettevõtja vastutab füüsilise isiku poolt väljaspool majandus- või kutsetegevust

kasutatavate andmete hävimise või kahjustumise eest.

(22) Andmed käesoleva jao tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2022/868 Euroopa andmehalduse kohta ning millega muudetakse määrust (EL) 2018/1724

(andmehalduse määrus) (ELT L 152, 03.06.2022, lk 1–44) artikli 2 punktis 1 määratletud

andmed.“;

5) paragrahvi 1061 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Ettevõtja ei vastuta kahju eest, mis tekkis tootele endale, sealhulgas puudusega osa tõttu,

mis on tootesse integreeritud või tootega ühendatud kas selle toote tootja poolt või tootja

kontrolli all.“;

6) paragrahvi 1061 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:

„(31) Toode on tootja kontrolli all seni, kuni tootja või tema loal kolmas isik:

1) integreerib, ühendab või tarnib toote osi, sealhulgas tarkvarauuendusi või tarkvara

versioonitäiendeid või

2) muudab toodet.

(32) Toode on tootja kontrolli all ka siis, kui tootja on suuteline ise või kolmanda isiku kaudu

tarnima tarkvarauuendusi või tarkvara versioonitäiendeid.“;

7) paragrahvi 1061 lõikes 4 asendatakse sõna „tootja“ sõnaga „ettevõtja“;

8) paragrahvi 1061 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata:

1) vaba ja avatud lähtekoodiga tarkvara suhtes, mida arendatakse või tarnitakse väljaspool

majandus- või kutsetegevust;

2

2) tuumaõnnetuse põhjustatud kahju korral, kui vastutus sellise kahju eest on reguleeritud Eestis

ratifitseeritud rahvusvaheliste konventsioonidega.“;

9) paragrahv 1062 tunnistatakse kehtetuks;

10) seadust täiendatakse §-ga 10621 järgmises sõnastuses:

„§ 10621. Vastutavad ettevõtjad

(1) Puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutavad solidaarselt järgmised ettevõtjad:

1) puudusega toote tootja, kelleks käesoleva jao tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes

arendab toodet või valmistab või toodab selle või laseb toote projekteerida või valmistada või

oma nime, kaubamärki või muid eritunnuseid tootele paigutades esitleb end selle tootjana või

arendab toodet või valmistab või toodab selle oma tarbeks;

2) puudusega toote osa tootja, kui see osa on integreeritud tootesse või ühendatud tootega tootja

kontrolli all ning põhjustab toote puuduse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tootja vastutus hõlmab ka kogu kahju,

mille põhjustab puudusega toote osa, kui see on integreeritud tootja kontrolli all olevasse

tootesse või on sellega ühendatud.

(3) Tootjaks loetakse käesoleva jao tähenduses ka isikut, kes oluliselt muudab toodet väljaspool

tootja kontrolli ja seejärel teeb selle turul kättesaadavaks või võtab selle kasutusele.

(4) Oluline muudatus käesoleva jao tähenduses on pärast toote turule laskmist või kasutusele

võtmist tehtud tootemuudatus:

1) mida peetakse oluliseks Euroopa Liidu või Eesti tooteohutusnormide kohaselt või

2) mis muudab toote algset toimivust, otstarvet või tüüpi, ilma et see muudatus oleks tootja

esialgses riskihinnangus ette nähtud, ja mis seejuures muudab tootest tuleneva ohu iseloomu,

tekitab uue ohu või tõstab riskitaset.

(5) Toote kasutusele võtmine käesoleva jao tähenduses on toote esmakordne tasu eest või tasuta

kasutamine Euroopa Liidus majandus- või kutsetegevuse raames enne toote turule laskmist.

(6) Kui toote või selle osa tootja ei asu Euroopa Liidus, loetakse vastutavaks ettevõtjaks ka

puudusega toote või selle osa importija või tootja volitatud esindaja.

(7) Kui importija või volitatud esindaja ei asu Euroopa Liidus, loetakse vastutavaks ettevõtjaks

ka tellimuse täitmise teenuse osutaja.

(8) Tellimuse täitmise teenuse osutaja on füüsiline või juriidiline isik, kes pakub oma majandus-

või kutsetegevuse raames vähemalt kahte järgmist teenust: talle mittekuuluva toote

ladustamine, pakendamine, adresseerimine ja saatmine. Tellimuse täitmise teenuse osutajaks ei

loeta isikut, kes osutab postiteenuseid või kaubaveoteenuseid.

(9) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 või 6–7 nimetatud Euroopa Liidus asuvat ettevõtjat

ei ole võimalik kindlaks teha, vastutab puudusega tootest põhjustatud kahju eest toote levitaja,

kui:

1) kannatanu taotleb, et levitaja annaks teavet käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 või 6–7

nimetatud ettevõtja või isiku kohta, kes levitajale toote tarnis, ja

2) levitaja ei anna käesoleva lõike punktis 1 nimetatud teavet ühe kuu jooksul pärast asjaomase

taotluse saamist.

3

(10) Käesoleva paragrahvi lõikes 9 sätestatut kohaldatakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse

direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus) (ELT L 277, 27.10.2022, lk 1–102), artikli 3

punktis i määratletud digiplatvormi pakkuja suhtes, kes ei ole vastutav ettevõtja, kuid kes

võimaldab tarbijal sõlmida kauplejaga toote suhtes lepingu sidevahendi abil, kui keskmine

tarbija võis aru saada nii, et toodet pakub digiplatvorm ise või tema alluvuses või kontrolli all

olev isik.“;

11) paragrahvi 1063 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Tooteks käesoleva jao tähenduses loetakse iga vallasasja, isegi kui see on osa teisest

vallasasjast või on saanud kinnisasja osaks, samuti elektrit, tarkvara, toorainet ja käesoleva

paragrahvi lõikes 11 sätestatud digitaalset tootmisfaili.“;

12) paragrahvi 1063 täiendatakse lõigetega 11–13 järgmises sõnastuses:

„(11) Digitaalne tootmisfail on vallasasja digiversioon või digimall, mis sisaldab vallasasja

tootmiseks vajalikku funktsionaalset teavet, võimaldades masina või tööriista automaatset

juhtimist.“;

(12) Toote osa on iga kehaline või mittekehaline ese, tooraine või seotud teenus, mis on tootesse

integreeritud või tootega ühendatud.

(13) Seotud teenus on digitaalne teenus, mis on tootesse integreeritud või tootega ühendatud nii,

et selle puudumine takistaks tootel täita üht või mitut funktsiooni.

(14) Toode on puudusega, kui see ei ole ohutu määral, mida isik on õigustatud ootama või mis

on Euroopa Liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt nõutav.“;

13) paragrahvi 1063 lõike 2 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Toote puuduse hindamisel arvestatakse kõiki asjaolusid, eelkõige:“;

14) paragrahvi 1063 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) toote avalikkusele esitlemise viisi, toote omadusi, sealhulgas märgistust, disaini, tehnilisi

omadusi ja koostist, ning pakendit ja kooste-, paigaldus-, kasutus- ja hooldusjuhendit;“;

15) paragrahvi 1063 lõiget 2 täiendatakse punktidega 4–9 järgmises sõnastuses:

„4) mõju, mida pärast turule laskmist või kasutusele võtmist avaldab tootele selle õpivõime või

võime omandada uusi funktsioone;

5) mõistlikult eeldatavat mõju, mida tootele avaldavad muud tooted, mille puhul võib eeldada,

et neid kasutatakse koos asjaomase tootega, sealhulgas ühendatuna;

6) asjakohaseid tooteohutusnõudeid, sealhulgas küberturvalisuse nõudeid;

7) pädeva asutuse või käesoleva seaduse §-s 10621 nimetatud ettevõtja otsust toode tagasi nõuda

või muud tooteohutusalast sekkumist;

8) selle kasutajarühma vajadusi, kellele toode on mõeldud;

9) toote eesmärgile vastavust, kui toote eesmärk on kahju ennetada ja toode ei täida seda

eesmärki.“;

16) paragrahvi 1063 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kui tootja säilitab pärast käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud toote turule

laskmise aega toote üle kontrolli, arvestatakse toote puuduse hindamisel aega, millest alates

toode ei ole enam tootja kontrolli all.“;

4

17) paragrahvi 1064 pealkirjas ja lõike 1 sissejuhatavas lauseosas asendatakse sõna „Tootja“

sõnaga „Ettevõtja“;

18) paragrahvi 1064 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) ta ei ole toote tootja või importijana toodet turule lasknud või kasutusele võtnud;“;

19) paragrahvi 1064 lõiget 1 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) ta ei ole toote levitajana teinud toodet turul kättesaadavaks;“;

20) paragrahvi 1064 lõike 1 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) on tõenäoline, et tootja poolt toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või levitaja

poolt toote turul kättesaadavaks tegemise ajal ei olnud tootel kahju põhjustanud puudust või et

see puudus tekkis hiljem;“;

21) paragrahvi 1064 lõike 1 punkt 3 tunnistatakse kehtetuks;

22) paragrahvi 1064 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või ajal, mil toode oli tootja kontrolli all,

ei saanud puudust tollaste teaduslike ja tehniliste teadmiste taseme järgi avastada.“;

23) paragrahvi 1064 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Toote osa tootja ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et toote puudus on tingitud selle toote

konstruktsioonist, millesse toote osa on integreeritud, või toote tootja antud juhisest.“;

24) paragrahvi 1064 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Isik, kes toodet oluliselt muudab, ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et kahju

põhjustanud puudus on seotud toote osaga, mida muutmine ei mõjutanud.

(22) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatut ei kohaldata, kui toote puuduse põhjuseks

on järgmine tootja kontrolli all olev asjaolu:

1) seotud teenus;

2) tarkvara, sealhulgas tarkvarauuendus või tarkvara versioonitäiend;

3) toote ohutuse tagamiseks vajaliku tarkvarauuenduse või tarkvara versioonitäiendi

puudumine;

4) toote oluline muudatus.“;

25) paragrahvi 1064 lõikes 3 asendatakse sõna „Tootja“ sõnaga „Ettevõtja“;

26) paragrahvi 1064 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Ettevõtja vastutust võib vähendada, kui kahju põhjustas nii toote puudus kui ka kannatanu

süü või sellise isiku süü, kelle eest kannatanu vastutab.“;

27) paragrahvi 1065 tekst loetakse lõikeks 1;

28) paragrahvi 1065 täiendatakse lõigetega 2–5 järgmises sõnastuses:

„(2) Toote puudust eeldatakse, kui:

1) ettevõtja ei esita tõendeid § 10651 lõikes 1 sätestatu kohaselt;

2) kannatanu esitab asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et toode ei vasta Euroopa Liidu või

Eesti tooteohutusnõuetele, mille eesmärk on kaitsta kannatanut kahju eest, või

3) kannatanu esitab asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et kahju põhjustas toote ilmne rike

mõistlikult eeldatava kasutamise ajal või tavatingimustes.

5

(3) Põhjuslikku seost toote puuduse ja kahju vahel eeldatakse, kui on leidnud kinnitust, et toode

on puudusega ja tekkinud kahju on selline, mida niisugune puudus tavaliselt põhjustab.

(4) Toote puudust või põhjuslikku seost toote puuduse ja kahju vahel või mõlemat eeldatakse,

kui olenemata tõendite esitamisest §-s 10651 sätestatu kohaselt ja kõiki juhtumi asjaolusid

arvestades:

1) on kannatanul ülemääraseid raskusi toote puuduse või põhjusliku seose või mõlema

tõendamisega, eelkõige tehnilise või teadusliku keerukuse tõttu, ning

2) kannatanu esitab asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et toote puuduse või põhjusliku seose

või mõlema esinemine on tõenäoline.

(5) Ettevõtjal on õigus lõigetes 2–4 sätestatud eeldus ümber lükata.“;

29) seadust täiendatakse paragrahviga 10651 järgmises sõnastuses:

„§ 10651. Tõendite esitamine

(1) Kohus nõuab kannatanu taotlusel ettevõtjalt tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite

esitamist, kui kannatanu on oma väiteid nõude olemasolu kohta põhistanud.

(2) Kohus nõuab ettevõtja taotlusel kannatanult tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite

esitamist, kui ettevõtja on oma väiteid nõude puudumise kohta põhistanud.

(3) Kohus hindab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul tõendi esitamise

vajalikkust ja proportsionaalsust. Seejuures arvestab kohus nii poolte kui ka kolmandate isikute

õigustatud huve, eelkõige seoses konfidentsiaalse teabe ja ärisaladuse kaitsega.

(4) Kui ettevõtjalt nõutakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul ärisaladuse või

väidetava ärisaladuse avaldamist, võib kohus poolte põhjendatud taotluse alusel või omal

algatusel rakendada meetmeid, mis on vajalikud ärisaladuse kaitsmiseks.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul võib kohus teise poole põhjendatud

taotluse alusel või omal algatusel nõuda, et tõendid esitatakse kergesti kättesaadaval ja

mõistetaval viisil, kui see on tõendi esitaja kulusid ja pingutusi arvestades proportsionaalne.“;

30) paragrahvi 1066 lõikes 1 asendatakse sõna „tootja“ sõnadega „vastutava ettevõtja“;

31) paragrahvi 1066 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, lõpeb käesolevas jaos sätestatust

tulenevate nõuete esitamise õigus kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud toote turule

laskmise või kasutusele võtmise päevale järgnevast päevast, välja arvatud juhul, kui selleks

ajaks on kohtusse esitatud hagi. Oluliselt muudetud toote puhul lähtutakse selle turul

kättesaadavaks tegemise või kasutusele võtmise päevale järgnevast päevast.“;

32) paragrahvi 1066 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust, lõpeb kannatanule kehavigastuse või

tervisekahjustuse tekitamisest tulenevate nõuete esitamise õigus 25 aasta möödumisel kahju

põhjustanud toote turule laskmise või kasutusele võtmise päevale järgnevast päevast, välja

arvatud juhul, kui selleks ajaks on kohtusse esitatud hagi. Eelnimetatu kehtib juhul, kui

kannatanu ei saanud esitada hagi lõikes 2 sätestatud tähtajal seetõttu, et talle ei olnud

kehavigastus või tervisekahjustus teada ega pidanud teada olema.“;

33) paragrahvi 1066 lõikes 3 asendatakse tekstiosa „lõikes 2“ tekstiosaga „lõigetes 2 ja 21“;

6

34) paragrahv 1067 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Tühine on kokkulepe, millega piiratakse ettevõtja käesolevas jaos sätestatud vastutust

kannatanu ees või see välistatakse.“;

35) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853, mis käsitleb vastutust puudusega

toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ (ELT L 218,

13.08.2008, lk 82–128).“.

§ 2. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 22 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Võlaõigusseaduse 53. peatüki 3. jaos sätestatut kohaldatakse üksnes toote suhtes, mis on

turule lastud või kasutusele võetud 9. detsembril 2026 või hiljem. Enne 9. detsembrit 2026

turule lastud või kasutusele võetud toote suhtes kohaldatakse sel ajal kehtinud seadust.“;

2) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse tekstiosaga järgmises sõnastuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853, mis käsitleb vastutust puudusega

toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ (ELT L 218,

13.08.2008, lk 82–128).“.

§ 3. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 9. detsembril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, __.__.2026

Algatab Vabariigi Valitsus __.__.2026

(allkirjastatud digitaalselt)

1

21.09.2026

Võlaõigusseaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa

seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (uue tootevastutuse direktiivi

ülevõtmine)

SISUKORD

1. SISSEJUHATUS .................................................................................................................... 1

1.1. Sisukokkuvõte ................................................................................................................. 1

1.2. Eelnõu ettevalmistaja ...................................................................................................... 3

1.3. Märkused ......................................................................................................................... 3

2. SEADUSE EESMÄRK .......................................................................................................... 3

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS ......................................................................... 5

3.1. Võlaõigusseaduse muutmine ........................................................................................... 5

3.2. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse muutmine ........................................................................................... 32

3.3. Eelnõu põhiseaduspärasus ............................................................................................. 32

4. EELNÕU TERMINOLOOGIA ........................................................................................... 32

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE ..................................................... 33

6. SEADUSE MÕJUD ............................................................................................................. 33

6.1. Euroopa Komisjoni mõjuhinnang ................................................................................. 33

6.2. Muudatustest mõjutatud sihtrühmad ............................................................................. 34

6.3. Mõjude hinnang ............................................................................................................. 34

7. SEADUSE RAKENDAMISEGA KAASNEVAD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE

TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD ............................................................ 39

8. RAKENDUSAKTID ............................................................................................................ 40

9. SEADUSE JÕUSTUMINE .................................................................................................. 40

10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK

KONSULTATSIOON ............................................................................................................... 40

1. SISSEJUHATUS

1.1. Sisukokkuvõte

Tootevastutus seisneb tootja vastutuses puudusega toote tekitatud kahju eest, mis kohaldub

olukorras, kus puudusega toode põhjustab isikule või tema varale kahju. Tegemist on nn tootja

mittesüülise vastutuse regulatsiooniga, mis on loodud tarbijate kaitseks ja tootmisega

kaasnevate riskide õiglaseks jaotamiseks. Tootjaks loetakse füüsilist või juriidilist isikut,

hõlmates kõiki isikuid, kes esitlevad end tootjana, kinnitades tootele oma nime, kaubamärgi või

muu eristava tunnuse või lubades seda teha kolmandal isikul, kuna sellega jätab isik mulje, et

ta osaleb tootmisprotsessis või vastutab selle eest. Kannatanuks loetakse füüsilist isikut, kes on

toote puuduse tõttu kahju saanud.

2

Võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu kohaselt muudetakse võlaõigusseadust (VÕS)

selleks, et võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853,

mis käsitleb vastutust puudusega toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu

direktiiv 85/374/EMÜ (esimene edaspidi uus direktiiv või direktiiv 2024/2853 ja teine senine

direktiiv või direktiiv 85/374).

Direktiiv 85/3741 pärineb aastast 1985. Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 3 märgitakse, et

senine direktiiv on olnud mõjus ja oluline vahend, kuid uute tehnoloogiate, nagu tehisintellekti,

uute ringmajanduse ärimudelite ja uute üleilmsete tarneahelatega kaasnevate muudatuste

valguses tuleb see üle vaadata, mh toote määratlusega seoses. Senised kogemused on näidanud,

et kannatanutel on raskusi hüvitise saamisega, kuna kahju hüvitamise nõude esitamisele

kehtivad piirangud, samuti on kannatanutel raskusi tõendite esitamisega, eelkõige üha

suureneva tehnilise ja teadusliku keerukuse tõttu. Direktiiv 2024/2853 soodustab uute

tehnoloogiate, sh tehisintellekti levitamist ja kasutusele võtmist, tagades samal ajal kannatanute

kaitse ja võrdsed võimalused ning suurema õiguskindluse ettevõtjate jaoks.

Eelnõu kohaselt tehtavate muudatuste eesmärk on ajakohastada tootevastutuse regulatsiooni ja

tagada õiglane riskijaotus ettevõtjate ja tarbijate vahel. Seepärast on oluline esiteks määratleda,

mida käsitleda tootena, mille puuduse eest ettevõtja võib vastutada. Teiseks tuleb kindlaks

määrata vastutavate ettevõtjate ring. See on tarbija vaatepunktist asjakohane ka juhul, kui tootja

ei asu Euroopa Liidus. Kolmandaks tuleb täpsustada tõendamiskoormise reegleid, et

leevendada tarbija tõendamisraskusi, kuid samas tagada riski õiglane jaotus ka ettevõtja puhul.

Eelnõuga kavandatavate muudatustega:

- leevendatakse piiranguid hüvitamisele kuuluva kahju puhul;

- laiendatakse ja täpsustatakse toote määratlust;

- laiendatakse puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutavate ettevõtjate ringi;

- leevendatakse kannatanu tõendamiskoormist.

Eelnõu mõjutab eelkõige selliseid ettevõtjaid, kes tegutsevad tootjatena (sealhulgas selliseid

tootjaid, kes toodavad toote üksikuid komponente või kes oluliselt muudavad teatavat toodet).

Muudatused mõjutavad ka importijaid või tootja volitatud esindajaid, sest nemad võivad samuti

puudusega toote eest vastutada juhul, kui tootja ise ei asu Euroopa Liidus. Eelnõu mõjutab ka

toodete levitajaid ja digiplatvormi pakkujaid, kuna teatud tingimuste täitumise korral võivad

vastutada ka nemad.

Muudatuste tulemusel laieneb ettevõtjate ring, kellele tootevastutuse regulatsioon edaspidi

kohaldub. Lisaks leevendatakse piiranguid hüvitatavale kahjule, mis ettevõtjatele tähendab, et

senisest enamate toodete ja nende osade puhul tuleb arvestada kahju hüvitamise kohustusega

puuduse esinemise korral (näiteks puudusega tarkvarauuenduse tõttu toote kasutamisel

tekkinud tervise- või varaline kahju). Ettevõtjate vaatepunktist tähendab see halduskoormuse

suurenemist. Puudusega toote tõttu kannatada saanud inimeste jaoks seevastu lihtsustub

puuduse tõendamine kahju hüvitamise nõudmisel – määratakse kindlaks, milliste asjaolude

korral kohus eeldab puuduse olemasolu ning põhjuslikku seost puuduse ja kahju vahel.

Eelnõu sisaldab seega nii halduskoormust suurendavaid kui ka vähendavaid muudatusi.

Halduskoormuse tasakaalustamise reegel on täidetud.

1 Nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiiv 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja

haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 210, 07.08.1985, lk 29).

3

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi tsiviilõiguse talituse

nõunikud Alexandra Kööp ([email protected]) ja Tanel Kivi ([email protected]).

Eelnõu koostamisel osalesid ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor Janno Lahe

([email protected]) ja kaasprofessor Age Värv ([email protected]).2

Eelnõu seletuskirja mõjuanalüüsi osa on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika

osakonna õigusloome korralduse talituse nõunik Pilleriin Lindsalu

([email protected]). Eelnõu on keeleliselt toimetanud sama talituse toimetaja Inge

Mehide ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõukohase seadusega võetakse üle

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853, mis käsitleb vastutust puudusega

toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ.

Eelnõukohase seadusega muudetakse:

- võlaõigusseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 20.06.2026, 17;

- võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 20.06.2026, 17.

Eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõu ega Vabariigi Valitsuse

tegevusprogrammiga.

Kuna eelnõu sisaldab menetlusnorme (tõendite esitamise regulatsioon), võetakse vastavalt Eesti

Vabariigi põhiseaduse § 104 punktile 14 eelnõu seadusena vastu Riigikogu koosseisu

häälteenamusega.

2. SEADUSE EESMÄRK

Senise direktiivi eesmärk oli kõrvaldada need liikmesriikide õigussüsteemide vahelised

erinevused, mis võivad moonutada konkurentsi ja mõjutada kaupade liikumist siseturul. Kuna

senine direktiiv vajanuks ulatuslikke muudatusi, otsustati see kehtetuks tunnistada ja asendada

uue direktiiviga. Uue direktiivi eesmärk on tootevastutuse normide ulatuslikuma ühtlustamise

kaudu aidata veelgi kaasa nende eesmärkide saavutamisele, parandades samal ajal tarbijate

kaitset (uue direktiivi põhjendus 1). Uue direktiivi põhjenduse 2 kohaselt on ettevõtja

mittesüüline vastutus ainus vahend, mille abil võib lahendada tänapäevasele

tehnoloogiapõhisele tootmisele omase riski õiglase jaotamise probleemi. Uue direktiivi

eesmärk on lisaks tagada sidusus ja kooskõla nende Euroopa Liidu ja liikmesriikide õigusaktide

vahel, mis käsitlevad tooteohutust ja turujärelevalvet, selgitada põhitermineid ja

kontseptsioone, et tagada sidusus, õiguskindlus ja võrdsed võimalused siseturul, ning arvestada

Euroopa Kohtu praktikat (uue direktiivi põhjendus 4). Euroopa Kohus on oma praktikas

selgitanud, et tootevastutuse regulatsiooni eesmärk on tagada tänapäevasele tehnoloogilisele

tootmisele omaste riskide õiglane jaotamine kannatanu ja tootja vahel ning kaitsta tarbijate

ohutust ja tervist (vt EKo C-621/15, N.W. jt versus Sanofi Pasteur MSD SNC jt,

ECLI:EU:C:2017:484, p 32; EKo C-503/13 ja 504/13, Boston Scientific Medizintechnik GmbH

versus AOK Sachsen-Anhalt, ECLI:EU:C:2015:148, p-d 42 ja 47). Uus direktiiv tagab samuti

kooskõla Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses nr 768/2008/EÜ sätestatud ühiste põhimõtete

2 Õiguspoliitika uuringud ja analüüsid 2026. https://www.justdigi.ee/uuringud

4

ja erisätetega, mida kohaldatakse kõigi tooteid käsitlevate valdkondlike õigusaktide suhtes.

Direktiivi 2024/2853 kohaldamisalast jäävad välja riiklikud kompensatsioonisüsteemid, nagu

näiteks riiklik ravikindlustus jms.

Eelnõu koostamisele ei eelnenud väljatöötamiskavatsust. Hea õigusloome ja normitehnika

eeskirja § 1 lg 2 p 2 kohaselt ei ole väljatöötamiskavatsus nõutav, kui eelnõu käsitleb Euroopa

Liidu õiguse rakendamist ja kui eelnõu aluseks oleva Euroopa Liidu õigusakti eelnõu

menetlemisel on sisuliselt juba analüüsitud Euroopa Liidu õigusaktiga lahendatava probleemi

võimalikke lahendusi, nende sobivust meie õiguskorda, olulisi mõjusid, halduskoormust jms.

Uue direktiivi eelnõu avaldamise järel koostati ja kinnitati neid küsimusi analüüsivad Eesti

seisukohad3, mistõttu ei ole eraldi väljatöötamiskavatsus vajalik.

Uus direktiiv lähtub maksimaalse ühtlustamise põhimõttest. See tähendab, et liikmesriikidel ei

ole lubatud säilitada ega kehtestada muid riigisiseseid norme peale direktiivis sätestatute (vt

direktiivi 2024/285 art-t 3). Uue direktiivi põhjenduse 8 kohaselt tähendab see, et liikmesriigid

ei tohi direktiivi kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes jätta kehtima ega kehtestada

rangemaid või leebemaid sätteid, kui on sätestatud uues direktiivis. Siiski ei ole maksimaalse

ühtlustamise nõue absoluutne, kuna direktiiv annab liikmesriikidele teatud küsimustes

valikuvabaduse ja otsustusõiguse nende riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel. Valikute üle

otsustamiseks küsis Justiits- ja Digiministeerium 2025. a kevadel teiste ministeeriumite ja

huvirühmade arvamust. Eelnõu koostamisel on saadud tagasisidega arvestatud. Valikukohad

olid järgmised:

1. Valdkondlikud hüvitusskeemid

Uue direktiivi art 8 lg-s 5 on sätestatud, et kui kannatanu ei saa hüvitist seetõttu, et ühtegi samas

artiklis nimetatud isikut ei ole võimalik vastutusele võtta, mh seetõttu, et vastutavad isikud on

maksejõuetud või tegevuse lõpetanud, võib liikmesriik kasutada kehtivaid riigisiseseid

valdkondlikke hüvitusskeeme või luua riigisisese õiguse alusel uusi skeeme, mida eelistatult ei

rahastata avaliku sektori tuludest, et puudusega toodete tõttu kahju kannatanud saaksid

asjakohast hüvitist. Uue direktiivi põhjenduse 41 kohaselt otsustavad liikmesriigid, kas selliseid

hüvitusskeeme rahastatakse täielikult või osaliselt avaliku või erasektori tuludest.

Esitatud tagasisides ministeeriumid ja huvirühmad uute hüvitusskeemide loomist üldiselt ei

toetanud.

Olgu lisatud, et art 8 lg-s 5 kirjeldatud juhtudel pakuvad Eestis kannatanu kehavigastuse või

tervisekahjustuse korral kannatanule tuge riiklikud kindlustusskeemid (nt riiklik ravikindlustus,

pensionikindlustus). Asja hävimise või kahjustumise puhuks on tarbijatel võimalik sõlmida

kindlustusleping eraõigusliku kindlustusandjaga.

2. Erand arendusriskiga seotud kaitsest

Uue direktiivi art 18 lg 1 järgi on liikmesriigil õigus jätta oma õigussüsteemis kehtima

meetmed, mille kohaselt ettevõtja vastutab isegi siis, kui ta tõendab, et toote turule laskmise

või kasutusele võtmise ajal või ajavahemikul, mil toode oli tootja kontrolli all, ei olnud

objektiivsete teaduslike ja tehniliste teadmiste tase puuduse avastamiseks piisav. Artikli 18 lg 2

võimaldab selliseid meetmeid ka kehtestada või muuta. Sellisel juhul tuleb arvestada art 18

3 Vabariigi Valitsuse seisukohad tsiviilvastutust käsitlevate direktiivi eelnõude kohta (tootja vastutus ja

tehisintellektiga seotud vastutus). https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/9f2a0229-9bf9-41b7-924e-

16eeaafdb29e

5

lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt need meetmed: a) piirduvad kindlate tootekategooriatega;

b) on põhjendatud avaliku huvi eesmärkidega ning c) on proportsionaalsed, sest sobivad

taotletavate eesmärkide saavutamise tagamiseks ega ole nende eesmärkide saavutamiseks

vajalikust rangemad.

Uue direktiivi põhjenduse 59 kohaselt võivad sellisteks avaliku huvi eesmärkideks olla näiteks

avalik kord, avalik julgeolek ja rahvatervis.

Esitatud tagasisides ministeeriumid ja huvirühmad kõnealuse erandi kehtestamist üldiselt ei

toetanud.

Erandi nn arenguriski vastuväitest võimaldas kehtestada ka senine direktiiv ning üksikud riigid

(Luksemburg ja Soome täies ulatuses, Hispaania, Prantsusmaa ja Ungari teatavate

tootegruppide puhul) on seda ka teinud. Uue direktiivi mõjuanalüüsis on aga leitud, et mainitud

erandi olemasolu või puudumine ei ole selles riigis esitatud tootevastutuse nõuete arvule

avaldanud mingit märkimisväärset mõju.4

Erandi kehtestamata jätmine on mõistlik – kui ettevõtjad peaksid vastutama vaatamata sellele,

et toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või ajavahemikul, mil toode oli tootja

kontrolli all, ei olnud objektiivsete teaduslike ja tehniliste teadmiste tase puuduse avastamiseks

piisav, võib see pidurdada innovatsiooni ja uute toodete väljatöötamist. Lisaks võiks see

tähendada ettevõtjate jaoks suuremaid kulutusi vastutuskindlustusele.

3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS

3.1. Võlaõigusseaduse muutmine

Eelnõu koostamisel on järgitud normide seni kehtivat struktuuri, et seaduse adressaatidel oleks

seda hõlpsam mõista. See tähendab, et uuest direktiivist tulenevad muudatused on integreeritud

nendesse paragrahvidesse, mis vastava muudatuse temaatikat käsitlevad.

Vastutuse üldine struktuur jääb üldjoontes samaks, kuid oluline erisus on see, et tootevastutuse

subjektiks saavad eelnõukohases VÕS-i § 10621 nimetatud ettevõtjad. Selleks, et ettevõtja

vastutaks puudusega tootest põhjustatud kahju eest, peavad esinema järgmised eeldused:

- isiku surma või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamine või asja

hävimine või kahjustumine (arvestades § 1061 lg-s 2 sätestatud piiranguid);

- puudusega toote turule laskmine või kasutusele võtmine;

- põhjuslik seos toote puuduse ja tekkinud kahju vahel;

- vastutust välistavate asjaolude puudumine.

VÕS-i § 217 („Asja vastavus lepingutingimustele“)

VÕS-i § 217 lg-t 7 muudetakse nii, et see sisaldaks korrektset viidet terminile „tootja“. Kehtiva

VÕS-i § 217 lg 7 on sõnastatud nii: „Käesoleva jao tähenduses loetakse tootjaks käesoleva

seaduse § 1062 lõikes 1 nimetatud isikut.“ VÕS-i § 1062 lg 1 viitab kehtivas redaktsioonis nii

tootjale, toote osa tootjale kui ka toote importijale. VÕS-i § 217 lg 7 loodi tarbijalemüügi

4 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the

document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective products

(SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 21. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316

6

direktiivi5 art 2 p 2 ülevõtmiseks, kus määratletakse termin „tootja“ – tootja on kauba

valmistaja, kauba liitu importija või isik, kes on pannud kaubale oma nime, kaubamärgi või

muu tunnusmärgi ja esineb selle tootjana.6

VÕS-i § 1062 tunnistatakse eelnõukohase seadusega kehtetuks, mistõttu ei ole VÕS-i § 217

lg-s 7 võimalik viidet sättele säilitada. Uueks tootjat defineerivaks sätteks saab VÕS-i § 10621

lg 1 (täpsemalt nimetatakse selles vastutavad ettevõtjad, kes puudusega tootest põhjustatud

kahju eest vastutavad), millele eelnõukohane VÕS-i § 217 lg 7 ka viitab. Viide muudele VÕS-

i § 10621 lõigetele ei ole asjakohane, sest need väljuvad tarbijalemüügi direktiivi art 2 p-s 2

(VÕS-i § 217 lg-ga 7 ülevõetav säte) määratletud termini „tootja“ ulatusest. Lisaks hõlmab

tootja määratlus võlaõigusseaduse 2. osa 11. peatüki 1. jao tähenduses ka tootja importijat.

Termin „importija“ on avatud toote nõuetele vastavuse seaduse (edaspidi ka TNVS) § 4 lg 1 p-

s 1, mille kohaselt on importija Euroopa Liidus asuv isik, kes laseb toote kolmandast riigist

liidu turule.

VÕS-i § 217 lg 7 muutmine tagab ka selle jätkuva vastavuse tarbijalemüügi direktiiviga.

VÕS-i § 1061 („Ettevõtja vastutus“)

Üldist

Eelnõukohase seadusega muudetakse paragrahvi pealkirja, asendades termini „tootja“

terminiga „ettevõtja“, mis on täpsem ja mida uus direktiiv kasutab vastutavate isikute nn

katusterminina. „Ettevõtja“ on EL autonoomne termin ja tähendab VÕS-i 53. ptk 3. jao

tähenduses toote või komponendi tootja, seotud teenuse osutaja, volitatud esindaja, importija,

tellimuste täitmise teenuse osutaja või turustajat. See tähendab, et terminiga „ettevõtja“

hõlmatakse lisaks tootjale ka teisi isikuid, kes võivad olla vastutavad puudusega tootest

põhjustatud kahju eest. Vastutavate isikute ring muutub uue direktiivi alusel võrreldes kehtiva

õigusega laiemaks. Kehtiva õiguse kohaselt loetakse tootjaks valmistoote valmistajat, tooraine

või toote osa valmistajat, end tootjana esitlevat isikut ning importijat. Direktiiviga laieneb nüüd

vastutus ka tarkvaraarendajale, toote olulisele muutjale ning juhul, kui tegelik tootja asub

väljaspool Euroopa Liitu, toote maaletoojale, volitatud esindajale, levitajale. Samuti vastutavad

teatud juhtudel ka digiplatvormid. Lisaks muudetakse lg-id 1–3 ning lisatakse lg-d 21, 22, 31, 32

ja 6.

Paragrahvi põhieesmärk on reguleerida seda, milliste õigushüvede kahjustamise korral

puudusega toote tõttu tekib kannatanul õigus kahju hüvitamisele. Võrreldes kehtiva õigusega

laieneb hüvitatavate kahjude ring, kaotatakse kahju 500 euro suuruse suurune alampiir ning

tuuakse kaitstava õigushüvena sisse andmete säilimine ja segakasutuses oleva vara. Olgu

lisatud, et muude (kui kõnealuses paragrahvis märgitud) hüvede rikkumise korral

tootevastutuse regulatsioon ei kohaldu. Nii ei kuulu hüvitamisele nt eraelu puutumatuse

rikkumisest tulenev kahju ja puhtmajanduslik kahju (vt uue direktiivi põhjendus 24).

Puhtmajanduslik kahju tekib näiteks olukorras, kui puudusega tarkvaras tekkinud rikke tõttu

jääb tarbijal soodne tehing tegemata ja sellest tehingust tulu saamata.

Eelnõu kohaselt jääb muutmata VÕS-i § 1061 lg 5, mis on sõnastatud nii: „Käesolevas jaos

sätestatu ei välista ega piira nõuete esitamist muul õiguslikul alusel, muu hulgas õigusvastaselt

5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta,

millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv

1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.05.2019, lk 28–50). 6 Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seadus (digitaalse sisu, tarbijalemüügi ning muudetud

tarbija õiguste direktiivide ülevõtmine) 404 SE seletuskiri, lk 94–95.

7

ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamist.“ See on kooskõlas ka uue direktiivi

põhjenduses 9 märgituga, mille kohaselt võib kannatanu vastavalt liikmesriigi õigusele nõuda

kahju hüvitamist sellise lepingulise või lepinguvälise vastutuse alusel, mis ei hõlma tootja

vastutust toote puuduse eest, nagu on sätestatud direktiivis. See puudutab näiteks garantiil või

süül põhinevat vastutust või ettevõtja mittesüülist vastutust organismi omadustest põhjustatud

kahju eest, mis on tingitud geenitehnoloogiast. Selliseid liikmesriigi õiguse sätteid, mis aitavad

muu hulgas saavutada tarbijate ja teiste füüsiliste isikute tulemusliku kaitse, ei tohiks uus

direktiiv mõjutada. Ka uue direktiivi põhjenduses 24 on märgitud, et direktiiv ei tohiks

mõjutada õigust kahju, sealhulgas mittevaralise kahju hüvitamisele muude vastutuskordade

alusel.

VÕS-i §-le 1061 viitavad KemS § 25 lg 4 p 3, RelvS § 8327 lg 4 p 3 ja TOKVS § 20 p 6.

Eelnimetatud sätted on jäetud muutmata, kuna nende eesmärk on eraldada vastava valdkonna

käitaja või teenuseosutaja vastutuskindlustus tootevastutusest, suunates puudusega tootest

tulenevad kahjunõuded tootevastutuse regulatsiooni alla.

VÕS-i § 1061 lg 1

VÕS-i § 1061 lg-t 1 muudetakse, asendades kehtivas redaktsioonis oleva termini „tootja“ ka

siin terminiga „ettevõtja“. Muudatus on tingitud sellest, et puudusega toote eest vastutavate

isikute ring ei piirdu enam ainult toote tootjaga.

Lõige 1 lähtub uue direktiivi art 6 lg 1 p-st a, kuid uue direktiivi vastavas sättes on eraldi

märgitud, et kannatanul on õigus hüvitisele ka siis, kui on meditsiiniliselt tuvastatud kahju

vaimsele tervisele. Uue direktiivi põhjenduses 21 on selgitatud nii: „Õiguskindluse huvides

tuleks direktiivis täpsustada, et isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine hõlmab

vaimsele tervisele põhjustatud meditsiiniliselt tunnustatud ja meditsiiniliselt tõendatud kahju,

mis mõjutab kannatanu üldist tervislikku seisundit ja võib muuta vajalikuks teraapia või ravi,

võttes muu hulgas arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni rahvusvahelist haiguste

klassifikatsiooni.“

VÕS-i § 1061 lg-s 1 niisuguse täienduse tegemine ei ole siiski vajalik ega asjakohane, sest

„isiku tervisekahjustus“ hõlmab ilmselgelt ka kannatanu vaimse tervise kahjustamist. Sellist

tüüpi tervisekahjustuse korral on kannatanul õigus mh mittevaralise kahju hüvitamisele VÕS-i

§ 134 lg 2 kohaselt. See on kooskõlas uue direktiivi põhjenduses 23 märgituga, mille kohaselt

tuleks ette näha mittevaralise kahju hüvitamine, mis tuleneb direktiiviga hõlmatud kahjust,

näiteks valu ja kannatused, niivõrd kui selline kahju on riigisisese õiguse alusel hüvitatav.

VÕS-i § 1061 lg 2

VÕS-i § 1061 lg-t 2 muudetakse uue direktiivi art 6 lg 1 p b ülevõtmiseks. Eelnõukohane VÕS-

i § 1061 lg 2 näeb ette, et kui puudusega toode põhjustas asja hävimise või kahjustumise,

vastutab ettevõtja seeläbi füüsilisele isikule tekitatud kahju eest, välja arvatud juhul, kui

kannatanu kasutas hävinud või kahjustunud asja üksnes oma majandus- või kutsetegevuses.

Sisu poolest on eelnõukohane VÕS-i § 1061 lg 2 sarnane kehtiva VÕS-i § 1061 lg 2 p-ga 2,

kuid muutub selle sätte sisuline rõhuasetus. Nimelt vastutab ettevõtja eelduste kohaselt alati ka

asja hävimise või kahjustamise eest, välja arvatud juhul, kui kannatanu kasutas hävinud või

kahjustunud asja üksnes oma majandus- või kutsetegevuses. Seda põhjusel, et kannatanu ei

jääks hüvitiseta, kui ta kasutas hävinud või kahjustunud asja nii majandus- või kutsetegevuses

kui ka väljaspool seda. See võib olla tavapärane nt sülearvuti, mobiiltelefoni, aga ka sõiduki

puhul.

8

Uue direktiivi põhjenduses 25 on selgitatud, et füüsiliste isikute kaitsmiseks tuleks hüvitada

füüsilise isiku varale tekitatud kahju. Kuna vara kasutatakse üha enam nii isiklikel eesmärkidel

kui ka kutsetöös, on asjakohane näha ette sellises segakasutuses olevale varale tekitatud kahju

hüvitamine. Pidades silmas uue direktiivi eesmärki kaitsta füüsilisi isikuid, tuleks direktiivi

kohaldamisalast välja jätta vara, mida kasutatakse üksnes kutsetöös. Endine tootevastutuse

direktiiv ja kehtiv VÕS-i § 1061 lg 2 ei välista juriidilise isiku nõudeõigust sõnaselgelt, vaid

kohaldamisala on piiratud hüvitatava kahju liigi (VÕS §-i 1061 lg 1) ja toote enda (VÕS §-i

1061 lg 2) kaudu. Praktiliselt on aga juriidilise isiku nõudeõigust üldjuhul välistatud, sest

kehtiva regulatsiooni kohaselt vastutab tootja kahju eest üksnes juhul, kui asi on sellist liiki,

mida kasutatakse tavaliselt tarbimiseks väljaspool majandus- või kutsetegevust (VÕS-i § 1061

lg 2 p 1) ja kui kannatanu kasutas asja põhiliselt väljaspool majandus- või kutsetegevust (VÕS-

i § 1061 lg 2 p 2). Juriidilisel isikul on sisuliselt võimatu tõendada, et ta kasutas toodet

väljaspool enda majandus- või kutsetegevust. Seejuures tuleb arvestada ka endises

tootevastutuse direktiivis rõhutatud tarbijakaitse eesmärkidega. Uues tootevastutuse direktiivis

on nüüd sõnaselgelt täpsustatud, et ettevõtja vastutab vaid füüsilise isikule tekkinud kahju eest.

Kuna uue direktiiviga laieneb kaitse segakasutuses olevale varale, tekiks ilma subjekti ehk

füüsilise isiku piiramiseta olukord, kus jääb ebaselgeks, kas juriidilised isikud saaksid

tootevastutuse regulatsiooni kasutada kahju sissenõudmiseks.

VÕS-i § 1061 lg 2 muutmisega kaovad täielikult kehtivas VÕS-i § 1061 lg 2 p-des 1 ja 3

sätestatud välistused. VÕS-i § 1061 lg 2 p 1 ei ole enam asjakohane, kuna uus direktiiv ei sea

asja hävimise või kahjustamise korral hüvitise saamise eelduseks seda, et tegemist on sellist

liiki asjaga, mida kasutatakse tavaliselt tarbimiseks väljaspool majandus- või kutsetegevust.

VÕS-i § 1061 lg 2 p 3 ei saa samuti kehtima jääda, kuna uus direktiiv ei näe kahju suurusele

ette alampiiri (kehtivas seaduses 500 eurot).

VÕS-i § 1061 lg-d 21 ja 22

VÕS §-i 1061 on lisatud uue sättena lg 21, mis näeb ette, et ettevõtja vastutab füüsilise isiku

poolt väljaspool majandus- või kutsetegevust kasutatavate andmete hävimise või kahjustumise

eest. Lõike 21 sisu põhineb uue direktiivi art 6 lg 1 p-l c.

Uue direktiivi ingliskeelses versioonis on kasutatud seejuures terminit corruption, mis

direktiivi eestikeelses versioonis on tõlgitud (andmete) laostuseks. Eelnõus on kasutatud selle

asemel terminit (andmete) „kahjustumine“, mis on seaduse adressaatidele arusaadavam. Sõna

corruption võimalik tõlge on „kahjustumine“, „rikkumine“.

Uue direktiivi põhjenduses 20 on leitud, et arvestades immateriaalse vara kasvavat tähtsust ja

väärtust, tuleks hüvitada ka andmete hävitamine või laostus, näiteks arvuti kõvakettalt

kustutatud digifailid, sealhulgas andmete taastamise kulud. Füüsiliste isikute kaitsmiseks on

vaja, et hüvitatakse ka andmete hävitamisest või laostusest tekkinud kahju. Andmete hävitamise

või laostusega ei kaasne automaatselt varaline kahju, kui kannatanul on võimalik andmeid

tasuta hankida, näiteks kui on olemas andmete varukoopia või andmeid on võimalik uuesti alla

laadida või kui ettevõtja taastab või loob ajutiselt kättesaamatud andmed uuesti, näiteks

virtuaalkeskkonnas. Andmete hävitamine või laostus erineb andmelekkest või

andmekaitsenormide rikkumisest, mistõttu ei mõjuta uus direktiiv hüvitise saamist Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruste (EL) 2016/679 või (EL) 2018/1725 ega Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiivide 2002/58/EÜ või (EL) 2016/680 rikkumise eest.

9

Kuna uue direktiivi eesmärk on võimaldada hüvitist üksnes füüsilistele isikutele, ei kohaldu

lg 21 andmetele, mida kasutatakse tööeesmärkidel, isegi kui andmeid ei kasutatud üksnes

majandus- või kutsetegevuses (vt põhjendus 22).

Kehtivas õiguses sellist täpsustust ette nähtud ei ole. Lõike 21 regulatsioon on vajalik, kuna

andmed ei ole asjad. Seega ei saaks kannatanu andmete hävimise või kahjustumise korral

hüvitist sama paragrahvi lg 2 alusel. Andmed võivad küll muutuda asjaks, kui need on

salvestatud kehalisele andmekandjale, kuid väljaspool seda juhtumit ilma lg-ta 21 neile kaitse

siiski ei laieneks.

Samuti täiendatakse VÕS-i § 1061 lg-ga 22, et võtta üle uue direktiivi art 4 p 6. See viitab

andmete määratlemisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/868 art 2 p-le 1.

Nimetatud määruse punkti järgi on andmed tegevuse, faktide või teabe mis tahes digitaalne

väljendus ja selliste tegevuste, faktide või teabe kogum, muu hulgas heli-, visuaal- või

audiovisuaalsalvestise kujul.

VÕS-i § 1061 lg 3

Eelnõuga on muudetud VÕS-i § 1061 lg-t 3, et võtta üle uue direktiivi art 6 lg 1 p b alapunktid

i ja ii. Kehtiva VÕS § 1061 lg 3 järgi ei vastuta tootja kahju eest, mis tekkis tootele endale. Uue

redaktsiooni kohaselt ei vastuta ettevõtja kahju eest, mis tekkis tootele endale, sealhulgas

puudusega osa tõttu, mis on tootesse integreeritud või tootega ühendatud kas selle toote tootja

poolt või tootja kontrolli all. Integreerimine tähendab eelkõige tootega liitmist selliselt, et

liidetavast saab toote lahutamatu osa. Näiteks integreeritakse tänapäeva autodele tarkvaral

töötav adaptiivne ehk kohanev püsikiiruse hoidja. Adaptiivse püsikiirusehoidja tarkvara

reageerib andureid kasutades eessõitva auto kiirusele, muutes seeläbi automaatselt auto kiirust,

et säilitada ohutu vahemaa eesmise sõidukiga. Kuivõrd adaptiivse püsikiirusehoidja tarkvara

on integreeritud autosse kui lõpptootesse, on see tarkvara saanud toote osaks. Seejuures

tähendab ühendamine kahe või enama eraldi toote sidustamist. Sellised on näiteks smart-home-

seadmed, kus nutipirnid, nutilukud jms on ühendatud nutikodu keskseadmega.

Seega ei vastuta ettevõtja puudusega tootest põhjustatud kahju eest ka juhul, kui kahju tekkis

tootele endale. Selline kahju võib olla põhjustatud ka tootesse integreeritud või tootega

ühendatud toote puudusega osast, kui see integreerimine või ühendamine toimus tootja poolt

või tema kontrolli all (tootja kontroll on määratletud lg-tes 31 ja 32). Võrreldes VÕS-i kehtiva

redaktsiooniga ongi eelnõu vastava lõike põhiline täiendus see, et ettevõtja ei vastuta ka juhul,

kui toote enda kahjustamine on põhjustatud toote puudusega osast.

VÕS-i § 1061 lg-d 31 ja 32

Kuna eelnõukohases VÕS-i § 1061 lg-s 3 kasutatakse esimest korda terminit „tootja kontroll“,

on otstarbekas see kohe ka avada. Lõige 31 sätestab, et toode on tootja kontrolli all seni, kuni

tootja või tema loal kolmas isik: 1) integreerib, ühendab või tarnib toote osi, sealhulgas

tarkvarauuendusi või tarkvara versioonitäiendeid või 2) muudab toodet.

Eeltoodut täiendab lg 32, mis sätestab, et toode on tootja kontrolli all ka siis, kui tootja on

suuteline ise või kolmanda isiku kaudu tarnima tarkvarauuendusi või tarkvara

versioonitäiendeid.

Termin „tootja kontroll“ on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 5, kusjuures uus direktiiv seob

tootja vastutuse tema kontrolliga toote üle mitmel eri juhul. VÕS-i kehtivas redaktsioonis seda

terminit pole.

10

Üldise põhimõtte kohaselt saab tootja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et on tõenäoline, et

toote turule laskmise või kasutusele võtmise hetkel kahju põhjustanud puudust ei olnud või et

see tekkis pärast seda hetke (uue direktiivi art 11 lg 1 p c). Seega on turule laskmine või

kasutusele võtmine tavaliselt see hetk, millest alates toode pole enam tootja kontrolli all ning

tal on võimalik vastutusest vabaneda. Siiski, nagu uue direktiivi põhjenduses 50 on märgitud,

„võimaldab digitehnoloogia tootjal teha kontrolli ka pärast toote turule laskmist või kasutusele

võtmist. Seega peaks tootja vastutama ka puuduste eest, mis tekivad pärast seda hetke tema

kontrolli all oleva tarkvara või seotud teenuste tõttu, olgu tegemist kas versioonitäiendi või

uuenduse või masinõppe algoritmiga. Sellist tarkvara või seotud teenuseid tuleks käsitada tootja

kontrolli all olevatena, kui neid tarnib tootja või kui tootja annab tarnimiseks loa kolmandale

isikule või nõustub sellega muul viisil. Näiteks kui nutiteleviisorit esitletakse videorakendust

sisaldavana, kuid kasutaja peab pärast teleri ostmist rakenduse alla laadima mõnelt kolmanda

isiku veebisaidilt, peaks teleri tootja koos videorakenduse tootjaga jääma vastutavaks

videorakenduse puudustest põhjustatud kahju eest, isegi kui puudus tekkis alles pärast

televiisori turule laskmist“.

Tasub rõhutada, et toode jääb tootja kontrolli alla mitte üksnes siis, kui tootja (või kolmas isik

tema nõusolekul) integreerib, ühendab või tarnib pärast toote turule laskmist või kasutusele

võtmist toote osi, sealhulgas tarkvarauuendusi või tarkvara versioonitäiendeid või muudab

toodet, vaid ka siis, kui tootjal on suutlikkus tarnida tarkvarauuendusi või tarkvara

versioonitäiendeid ise või kolmanda isiku kaudu (VÕS-i § 1061 lg 32). See võib olla asjakohane

nt tänapäevaste sõidukite puhul, mille puudus võibki tekkida sellest, et tarkvarauuendust ei

tarnita. Ka uue direktiivi põhjenduses 19 on märgitud, et kui toode on turule lastud, tuleks seda

pidada tootja kontrolli all olevaks seni, kuni tootjale jääb võimalus tarnida tarkvarauuendusi

või tarkvara versioonitäiendeid või lubada neid tarnida kolmandal isikul.

VÕS-i § 1061 lg 4

VÕS-i § 1061 lg-s 4 on asendatud termin „tootja“ terminiga „ettevõtja“. Lõige 4 sätestab:

„Puudusega ravimi eest vastutab ettevõtja käesolevas jaos sätestatu alusel, kui seadusest ei

tulene teisiti.“ Muudatus on tingitud sellest, et puudusega toote eest vastutavate isikute ring ei

piirdu enam ainult toote tootjaga.

Iseenesest ei ole lg 4 regulatsioon hädavajalik, sest ravimid on ilmselgelt tooted ja nendele

kohaldub tootevastutuse regulatsioon. Teisalt võiks see anda valesti mõistetava signaali, kui

lg 4 kehtetuks tunnistada. Õigusselguse huvides on lg 4 seega säilitatud ka seaduse uues

redaktsioonis.

Vastutuse erisused ravimite puhul võivad tuleneda eelkõige ravimiseadusest, vt nt RavS-i § 21

lg-t 9. Olgu lisatud, et mõnes liikmesriigis on ravimitega põhjustatud kahju puhul sätestatud ka

erikord, mis võimaldab hüvitist ka juhul, kui ravim polegi puudusega (põhjendused 10 ja 11).

Eestis on eraldi reguleeritud vaktsiinikahjude hüvitamist, vt ravimiseaduse peatükki 51.

VÕS-i § 1061 lg 6

VÕS-i § 1061 täiendatakse lõikega 6, et võtta üle direktiivi 2024/2853 art 2 lg-d 2 ja 3.

Direktiivi 2024/2853 art 2 lg 2 kohaselt ei kohaldata direktiivi vaba ja avatud lähtekoodiga

tarkvara suhtes, mida arendatakse või tarnitakse väljaspool äritegevust. Vaba ja avatud

lähtekoodiga tarkvara on selline tarkvara, mille lähtekoodi jagatakse avalikult ning millele

11

kasutajad vabalt juurde pääsevad ning mida nad saavad vabalt kasutada, muuta ja edasi jagada.

Üks selline avatud lähtekoodiga tarkvara on nt Linux.

Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 14 on selgitatud, et selline tarkvara võib aidata kaasa

teadusuuringutele ja innovatsioonile turul. Selline tarkvara on litsentseeritud nii, et see

võimaldab kõigil seda tarkvara käitada, kopeerida, levitada, uurida, muuta ja täiustada. Selleks

et mitte takistada innovatsiooni ega teadusuuringuid, ei tohiks direktiivi kohaldada sellise vaba

ja avatud lähtekoodiga tarkvara suhtes, mis on arendatud või tarnitud väljaspool äritegevust,

kuna nende määratlusest tulenevalt ei lasta selliselt arendatud või tarnitud tooteid turule. Sellise

tarkvara arendamist või arendamisele kaasaaitamist ei tohiks käsitada turul kättesaadavaks

tegemisena. Sellise tarkvara tasuta tarnimist ei tohiks põhimõtteliselt käsitada ettevõtlusega

seotud tarnimisena. Kui aga tarkvara tarnitakse tasu eest või isikuandmete eest, mida

kasutatakse muul viisil kui üksnes tarkvara turvalisuse, ühilduvuse või koostalitlusvõime

parandamiseks, ning seetõttu tarnitakse tarkvara äritegevuse käigus, tuleks kohaldada

direktiivi.

Juhul kui tootja integreerib väljaspool majandus- või kutsetegevust tarnitava tasuta ja avatud

lähtekoodiga tarkvara oma tootesse komponendina ja selline tarkvara lastakse turule, peaks

olema võimalik pidada kahju eest, mille on põhjustanud sellise tarkvara puudused, vastutavaks

seda tootjat, mitte tarkvara tootjat, sest tarkvara tootja ei ole täitnud toote või komponendi turule

laskmise tingimusi (vt direktiivi põhjendus 15).

Direktiivi 2024/2853 art 2 lg 3 kohaselt ei kohaldata direktiivi tuumaõnnetuse põhjustatud

kahju korral, kui vastutus sellise kahju eest on reguleeritud liikmesriikide ratifitseeritud

rahvusvaheliste konventsioonidega. Selliseks konventsiooniks on näiteks tuumakahjustuste

eest tsiviilvastutuse Viini konventsioon, mis sõlmiti Viinis 21. septembril 1988. aastal ja jõustus

Eesti Vabariigi suhtes 9. augustil 1994. aastal. Viini konventsiooni art 4 kohaselt on operaatori

vastutus tuumakahjustuse eest absoluutne. Vastutust välistav asjaolu saab olla operaatori

tõestus, et tuumakahjustus oli täielikult või osaliselt põhjustatud kahju kannatanud isiku raskest

õigusrikkumisest või selle isiku tahtlikust tegevusest või tegevusetusest kahju tekitamise

eesmärgil. Sel juhul võib kompetentne kohus, kui tema seadus seda ette näeb, vabastada

operaatori täielikult või osaliselt tema kohustusest hüvitada sellisele isikule tekitatud kahju.

Samuti ei lange operaatorile mingit vastutust tuumaintsidendi põhjustatud tuumakahjustuse

eest, mis tulenes otseselt relvastatud konfliktist, sõjategevusest, kodusõjast või vastuhakust.

VÕS-i § 1062 („Tootja“)

VÕS-i § 1062 tunnistatakse kehtetuks. Seoses mahukate sisuliste muudatustega tootja

definitsioonis ja vastutavate ettevõtjate ringi laienemisega on otstarbekas tunnistada VÕS-i

§ 1062 kehtetuks ja esitada vastutavaid ettevõtjaid puudutav regulatsioon eelnõu kohaselt

lisatavas §-s 10621.

VÕS-i § 10621 („Vastutavad ettevõtjad“)

Üldiselt

Uus direktiiv laiendab märgatavalt puudusega toote eest vastutavate isikute ringi, seega muutub

regulatsioon võrreldes kehtiva §-ga 1062 ulatuslikult. VÕS §-i 10621 täpsustab ka VÕS-i §

1061 lg-t 1, tuues välja ammendava loetelu ettevõtjatest, kes puudusega toote põhjustatud kahju

eest võivad vastutada. Vastutavad ettevõtjad on reguleeritud uue direktiivi art-s 8, asjakohased

mõisted (terminid) on määratletud art-s 4. Seega on § 10621 koostatud uue direktiivi art-te 8 ja

12

4 koosmõjus. Füüsiliste isikute kaitse tagamiseks tuleks sellises olukorras pidada kõiki pooli

solidaarselt vastutavaks (vt põhjendus 53).

Kui kaks või enam isikut vastutavad sama kahju eest näiteks juhul, kui puudusega toote osa on

integreeritud tootesse, mis kahju põhjustab, on kannatanul võimalik nõuda hüvitist nii tootjalt,

kes integreeris puudusega osa oma tootesse, kui ka puudusega osa tootnud tootjalt. VÕS-i

§-s 10621 loetletud vastutavaid ettevõtjaid tuleks füüsiliste isikute kaitse tagamiseks sellises

olukorras pidada solidaarselt vastutavaks (vt põhjendust 53) ning pärast kannatanule kahju

hüvitamist on võimalik kahju hüvitanud isikul esitada tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu

(VÕS-i § 69 lg 2, § 137 lg 2). Sellega seoses vajab aga eraldi täpsustamist direktiivi 2024/2853

art 12 lg 2, mida küll riigisisesesse õigusesse üle ei võeta (vt järgnevaid põhjendusi), kuid mis

sätestab tagasinõude esitamise piirangud tootjale, kes integreerib tootesse tarkvarakomponendi.

Direktiivi 2024/2853 art 12 lg 2 sätestab, et tootjal, kes integreerib tootesse

tarkvarakomponendi, ei ole tagasinõudeõigust sellise tootja suhtes, kes tootis kõnealuse

puudusega tarkvarakomponendi, mis tekitas kahju, kui: a) puudusega tarkvarakomponendi

tootja oli tarkvarakomponendi turule laskmise ajal mikro- või väikeettevõtja, st ettevõtja, kes

hinnatuna koos kõigi oma võimalike partnerettevõtjatega komisjoni soovituse 2003/361/EÜ

lisa art 3 lg 2 tähenduses ja sidusettevõtjatega kõnealuse lisa art 3 lg 3 tähenduses on kõnealuse

lisa art 2 lg-s 3 määratletud mikroettevõtja või kõnealuse lisa art 2 lg-s 2 määratletud

väikeettevõtja ning b) tootja, kes integreeris puudusega tarkvarakomponendi tootesse, leppis

puudusega tarkvarakomponendi tootjaga kokku, et loobub sellest õigusest.

Selle soovituse lisa art 2 lg 2 määratluse kohaselt käsitatakse väike- ja keskmise suurusega

ettevõtjate kategoorias väikeettevõtjana ettevõtjat, kus töötab vähem kui 50 inimest ning mille

aastakäive ja/või aastabilansi kogumaht ei ületa 10 miljonit eurot. Lõike 3 järgi käsitatakse

mikroettevõtjana ettevõtjat, kus töötab vähem kui kümme inimest ning mille aastakäive ja/või

aastabilansi kogumaht ei ületa 2 miljonit eurot.

Partnerettevõtjad art 3 lg 2 järgi on kõik ettevõtjad, keda ei käsitata lõike 3 tähenduses

sidusettevõtjatena ja kelle vahel esineb järgmine suhe: üks ettevõtja omab kas iseseisvalt või

koos ühe või mitme lõike 3 tähenduses seotud ettevõtjaga vähemalt 25% teise ettevõtja

kapitalist või hääleõigusest. Ettevõtjat võib siiski käsitada sõltumatu ettevõtjana ning seega

ettevõtjana, kellel puuduvad partnerettevõtjad, isegi kui nimetatud 25% piirmäära on

saavutanud või ületanud – tingimusel, et nad ei ole lõike 3 tähenduses asjaomase ettevõtjaga

seotud ei individuaalselt ega ühiselt – järgmised investorid: a) avalik-õiguslikud

investeerimisühingud, riskikapitaliühingud, füüsilised isikud või füüsiliste isikute rühmad, kes

tegelevad korrapäraselt riskikapitaliinvesteeringutega ja investeerivad omakapitali noteerimata

ettevõtjatesse („äriinglid“), tingimusel et kõigi nende äriinglite koguinvesteering samasse

ettevõtjasse on väiksem kui 1 250 000 eurot; b) ülikoolid või mittetulunduslikud

teaduskeskused; c) institutsionaalsed investorid, sealhulgas piirkondlikud arengufondid; d)

sõltumatud kohaliku omavalitsuse üksused, mille aastaeelarve on alla 10 miljoni euro ja elanike

arv alla 5000.

Sidusettevõtjad on art 3 lg 3 järgi ettevõtjad, kelle vahel esineb vähemalt üks järgmistest

suhetest: a) ühel ettevõtjal on teises ettevõtjas aktsionäride või osanike häälteenamus; b) ühel

ettevõtjal on õigus nimetada ametisse või tagasi kutsuda enamus teise ettevõtja haldus-,

juhtimis- või järelevalveorgani liikmetest; c) ühel ettevõtjal on õigus teise ettevõtja üle

valitsevat mõju avaldada selle ettevõtjaga sõlmitud lepingu või tema asutamislepingu või

põhikirja sätte alusel; d) ettevõtja, kes on teise ettevõtja aktsionär või osanik, kontrollib üksinda

kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud teiste selle ettevõtja aktsionäride või osanikega, selles

ettevõtjas aktsionäride või osanike häälteenamust.

13

Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 54 on märgitud, et kõrgetasemeline innovatsioon on eriti

vajalik tarkvarasektoris. Tarkvara tootvate mikroettevõtjate ja väikeettevõtjate

innovatsioonivõime toetamiseks peaks sellistel ettevõtjatel olema võimalik sõlmida tootjaga,

kes integreerib oma tarkvara tootesse, leping, et selline tootja ei kaeba tarkvaratootjat kohtusse

juhul, kui tarkvarakomponendil on puudus, mis tekitab kahju. Sellised lepingud, mis on mõnes

liikmesriigis juba kasutusel, peaksid olema lubatud, kuna terviktoote tootja vastutab igal juhul

toote, sealhulgas komponentide puuduste eest. Sellise lepinguga ei tohiks aga kunagi piirata

ega välistada vastutust kannatanu ees.

Direktiivi 2024/2853 art 12 lg-s 2 kirjeldatud regressiõigusest loobumise kokkulepet on

võimalik sõlmida ka olemasolevas õigusraamistikus. Seega ei vaja kõnealune norm ülevõtmist.

Seda toetab ka võrdlus Hollandi õigusega, kus art 12 lg-t 2 üle ei võetud. Hollandi seaduse

asjakohases seletuskirja on märgitud, et seda sätet ei ole vaja üle võtta.7 Seletuskirjas on lisatud,

et regressisuhe, mille puhul viitab direktiiv art 12 lg-s 1, art 13 lg-s 2 ja art-s 14 riigisisesele

õigusele, on Madalmaade õiguses juba praegu lepinguga reguleeritav. Ka Saksa Liitvabariigi

vastav eelnõu uue direktiivi art 12 lg-t 2 üle võtvat sätet ei sisalda.8 Direktiiv ei ütle otsesõnu,

et regressiõigusest loobumise kokkulepped teiste ettevõtjate (kui mikro- või väikeettevõtjad)

kasuks on keelatud. Lõpuni välistatud see tõlgendus siiski ei ole: direktiivi maksimaalse

ühtlustamise põhimõtte kohaselt ning art 12 lg 2 erandliku sõnastuse tõttu võiks

argumenteerida, et EL-i seadusandja on soovinud lubada selliseid kokkuleppeid üksnes mikro-

ja väikeettevõtjate puhul. Vastasel korral jääks art 12 lg 2 sisutühjaks. Siiski sekkuks selline

tõlgendus väga intensiivselt riigisisesesse lepinguvabaduse põhimõttesse. Segaduse vältimiseks

eelnõus seega kõnealust sätet eraldi üle ei võeta.

VÕS-i § 10621 lg 1

VÕS-i § 10621 lg 1 sätestab esmalt isikud, kes puudusega tootest tuleneva kahju eest

vastutavad. Nende vastutus on solidaarne, st pärast kannatanule kahju hüvitamist on võimalik

kahju hüvitanud isikul esitada tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu.

Esmalt on vastutajaks puudusega toote tootja. Termin „tootja“ on avatud uue direktiivi art 4

p-s 10. See termin on kasutusele võetud ka VÕS-i § 10621 lg 1 p-s 1. Tootja VÕS-i selle jao

tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes arendab toodet või valmistab või toodab selle

või laseb toote projekteerida või valmistada või oma nime, kaubamärki või muid eritunnuseid

tootele paigutades esitleb end selle tootjana või arendab toodet või valmistab või toodab selle

oma tarbeks. Seega hõlmab tootja määratlus VÕS-i kehtiva redaktsiooni § 1062 lg 1 p 1

osaliselt ja p 2. Oluline on, et eelnõu järgi on tootja ka isik, kes valmistab või toodab toote oma

tarbeks. Jutt on eelkõige olukorrast, kus ettevõtja osutab mingit teenust ja toodab toote selle

teenuse osutamiseks.

Seega hõlmab termin „tootja“ kõiki isikuid, kes esitlevad end tootjana, kinnitades tootele oma

nime, kaubamärgi või muu eristava tunnuse või lubades seda teha kolmandal isikul, kuna

sellega jätab isik mulje, et ta osaleb tootmisprotsessis või vastutab selle eest (vt direktiivi

põhjendust 36).

Teiseks vastutavaks ettevõtjaks on toote puudusega osa tootja. Lõike 1 p 2 kohaselt on

vastutavaks ettevõtjaks puudusega toote osa tootja, kui see osa on integreeritud tootesse või

7 Implementatiewet richtlijn herziening productaansprakelijkheid. Memorie van toelichting (seletuskiri), lk 13.

https://www.tweedekamer.nl/kamerstukken/wetsvoorstellen/detail?id=2026Z03583&dossier=36906 8 Entwurf eines Gesetzes zur Modernisierung des Produkthaftungsrechts.

https://dserver.bundestag.de/btd/21/042/2104297.pdf

14

ühendatud tootega tootja kontrolli all ning see põhjustab toote puuduse. Nagu ülal märgitud, on

tootja ja osa tootja sellisel juhul solidaarvõlgnikud (vt ka direktiivi põhjendust 53). Kui toote

osa lisatakse tootele väljapool tootja kontrolli, on vastutavaks ettevõtjaks üksnes toote

puudusega osa tootja. Toote osa on määratletud VÕS-i § 1063 lg-s 11. Toote osa valmistanud

isik on vastutav ka kehtiva redaktsiooni § 1062 lg 1 p 1 alusel.

Võrreldes kehtiva definitsiooniga VÕS-i § 1062 lg 1 p-s 1 on tootja määratlus jäänud valdavalt

samaks ning tegemist on sõnastuslike muudatustega, et tagada uue direktiivi korrektne

ülevõtmine. VÕS-i § 1062 lg 1 p-s 1 nimetatakse nn esimeses osas isikut, kes „arendab toodet

või valmistab või toodab selle“, mis vastab kehtivas VÕS-i § 1062 lg 1 p-s 1 „valmistoote,

tooraine või toote osa valmistanud“ isikule. Kehtiv sõnastus piirdub toote valmistamisega, aga

uues direktiivis on kasutatud sõnu „arendab“, „valmistab“ ja „toodab“, et teha vahet eri liiki

toodete valmimisviisidel (näiteks tarkvara arendatakse, toiduainet valmistatakse, masinat

toodetakse). Puudusega osa tootja, mida hõlmab kehtiva VÕS-i § 1062 lg 1 p 1 definitsioon, on

nüüd eraldi reguleeritud eelnõukohases VÕS-i § 10621 lg 1 punktis 2. Kehtiv VÕS-i § 1062 lg

1 p 2 käsitleb tootjana ka ennast tootjana avaldanud isikut, kes näitab tootel oma nime,

kaubamärki või muu eraldustähist. Eelnõukohane VÕS-i § 10621 lg 1 hõlmab ka neid omadusi,

lisades loetellu veel isiku, kes laseb toote projekteerida või valmistada. Tootjaks ei loeta

eelnõukohase VÕS-i § 10621 lg 1 järgi võrreldes kehtiva VÕS § 1062 lg-ga 3 enam toodet oma

majandustegevuse käigus Eestisse või Euroopa Liidu liikmesriiki müügi, üürimise, liisimise

või muul viisil turustamise eesmärgil toonud isikut. Seda põhjusel, et toote turustajat (eelnõus

kasutatakse terminit „importija“, mis on sama tähendusega) ei loeta enam tootjaks, vaid

importija vastutus puudusega toote eest on eraldi reguleeritud eelnõukohases VÕS-i § 10621

lg-s 6.

VÕS-i § 10621 lg 2

VÕS-i § 10621 lg 2 selgitab, et VÕS-i § 10621 lg 1 p-s 1 nimetatud tootja vastutus hõlmab ka

kogu kahju, mille on põhjustanud puudusega toote osa, kui see on integreeritud tootja kontrolli

all olevasse tootesse või on sellega ühendatud. See on iseenesest tuletatav ka VÕS-i § 1062 lg-

st 1, kuid õigusselguse huvides on asjakohane see siiski eraldi välja tuua. Säte põhineb uue

direktiivi art 8 lg 1 viimasel lausel. Uue direktiivi põhjenduses 36 on märgitud, et kui tootja

integreerib tootesse teise tootja puudusega toote osa, peaks kannatanul olema võimalik nõuda

sama kahju hüvitamist nii toote tootjalt kui ka komponendi tootjalt. Kui toote osa on tootesse

integreeritud väljaspool toote tootja kontrolli, peaks kannatanul olema võimalik nõuda toote

osa tootjalt hüvitist, kui toote osa ise on direktiivi kohaselt toode.

VÕS-i § 10621 lg 3

VÕS-i § 10621 lg 3 kohaselt loetakse tootjaks käesoleva jao tähenduses ka isikut, kes oluliselt

muudab toodet väljaspool tootja kontrolli ja seejärel teeb selle turul kättesaadavaks või võtab

selle kasutusele. Säte põhineb uue direktiivi art 8 lg-l 2. Toote olulise muutmise korral

käsitatakse tootjana toote olulist muutjat, st kui toote puudus on tingitud toote muutmisest, ei

vastuta selle eest toote algne tootja.

Uue direktiivi põhjenduses 39 on märgitud, et kui toodet muudetakse oluliselt ja see tehakse

seejärel turul kättesaadavaks või võetakse kasutusele, peetakse seda uueks tooteks. Kui

muudatus tehakse väljaspool algse tootja kontrolli, peaks olema võimalik pidada isikut, kes tegi

olulise muudatuse, muudetud toote tootjana vastutavaks, sest asjakohase liidu õiguse kohaselt

vastutab see isik selle eest, et toode vastaks ohutusnõuetele.

15

Põhjenduses 39 on samuti märgitud, et kui olulise muudatuse teeb algne tootja või see tehakse

tema kontrolli all ja kui sellise muudatuse tagajärjel tekib tootel puudus, ei tohiks tootjal olla

võimalik vastutust vältida, väites, et puudus tekkis pärast toote turule laskmist või

kasutuselevõttu. Olulise muudatuse teinud ettevõtja, kes ei ole algne tootja, tuleks aga

vastutusest vabastada, kui ettevõtja suudab tõendada, et kahju on seotud toote osaga, mida

muudatus ei mõjutanud. Vastutust ei kohaldata ettevõtjate suhtes, kes teevad parandusi või muid

toiminguid, millega ei kaasne olulisi muudatusi.

Turul kättesaadavaks tegemine on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 7, mille kohaselt on turul

kättesaadavaks tegemine äritegevuse raames toote tasuline või tasuta tarnimine liidu turul

turustamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks. Analoogselt on see termin avatud ka TNVS-i § 4

lg 1 p-s 11 (toote tasu eest või tasuta pakkumine Euroopa Liidu turul majandustegevuse käigus

kas levitamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks). Seega ei ole vaja turul kättesaadavaks tegemist

§-s 10621 eraldi defineerida. Turul kättesaadavaks tegemine on asjakohane eelkõige levitaja,

aga ka toote olulise muutja vastutuse seisukohalt.

Kasutusele võtmine on määratletud § 10621 lg-s 5.

Sellise isiku vastutuse tuvastamisel, kes on väljaspool tootja kontrolli toodet oluliselt muutnud,

tuleb arvestada ka VÕS-i § 1064 lg-s 21 sätestatud vastutust välistava asjaoluga.

VÕS-i § 10621 lg 4

Seoses VÕS-i § 10621 lg-s 3 sätestatuga on tarvis järgmisena määratleda toote oluline

muudatus.Oluline muudatus on pärast toote turule laskmist või kasutusele võtmist tehtud

tootemuudatus: 1) mida peetakse oluliseks Euroopa Liidu või Eesti tooteohutusnormide

kohaselt või 2) mis muudab toote esialgset toimivust, otstarvet või tüüpi, ilma et see muudatus

oleks tootja esialgses riskihinnangus ette nähtud, ja mis seejuures muudab tootest tuleneva ohu

iseloomu, tekitab uue ohu või tõstab riskitaset.

Termin põhineb uue direktiivi art 4 p-l 18. VÕS-i kehtivas redaktsioonis ei ole olulist muudatust

defineeritud. Muudatus võib olla oluline kahel põhjusel. Esiteks võib muudatuse olulisus

tuleneda sellest, et seda peetakse oluliseks Euroopa Liidu või Eesti tooteohutusnormide

kohaselt, sealhulgas määruses (EL) 2023/9889 art 13 lg 3 p-des a-c10 sätestatud kriteeriumide

alusel. Nimetatud sättes on esitatud toote olulise muudatuse hindamise üldised eeldused, aga

konkreetsete tootekategooriate puhul tuleb arvestada ka Euroopa Liidu tooteohutusnormidega,

kui see on asjakohane – sellised tootekategooriad ja neile vastavad õigusaktid on loetletud

määruse (EL) 2019/102011 lisas 1. Tehisintellekti puhul defineerib olulise muudatuse ka määrus

(EL) 2024/168912, mille art 3 p 23 kohaselt on oluline muudatus „tehisintellektisüsteemis pärast

9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/988, milles käsitletakse üldist tooteohutust ja millega

muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1025/2012 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi (EL) 2020/1828 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/95/EÜ ja

nõukogu direktiiv 87/357/EMÜ (ELT L 135, lk 1–51). 10 Toote füüsilist või digitaalset muutmist loetakse oluliseks, kui see mõjutab toote ohutust ja kui on täidetud

järgmised kriteeriumid:

a) sellega muudetakse toodet viisil, mis ei olnud toote algses riskihindamises ette nähtud;

b) muudatuse tõttu on muutunud ohu iseloom, tekkinud uus oht või tõusnud riski tase; ja

c) muudatust ei ole tehtud tarbija nimel ega tarbija enda poolt oma tarbeks. 11 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/1020, turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega

muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169, 25.06.2019,

lk 1–44). 12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1689, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad

ühtlustatud õigusnormid ning muudetakse määruseid (EÜ) nr 300/2008, (EL) nr 167/2013, (EL) nr 168/2013,

16

selle turule laskmist või kasutusele võtmist tehtud muudatus, mida pakkuja ei ole algses läbi

viidud vastavushindamises ette näinud ega kavandanud ning mis mõjutab

tehisintellektisüsteemi vastavust III peatüki 2. jaos sätestatud nõuetele või mille tulemusena

muutub kasutusotstarve, mida silmas pidades on tehisintellektisüsteemi hinnatud“. Eesti

tooteohutusnormide seisukohalt on asjakohased näiteks toote nõuetele vastavuse seadus ja selle

alusel antud rakendusaktid. TNVS ei nimeta sõnaselgeid kriteeriume, millal saab toote

muudatust pidada oluliseks. Muudatust saab aga oluliseks pidada juhul, kui muudatuse

tagajärjel ei vasta toode enam tooteohutusnõuetele. Näiteks on majandus- ja taristuministri

04.07.2016. a määruse nr 46 „Nõuded raadioseadmele ja nõuetele vastavuse tõendamise kord“

§-s 2 sätestatud raadioseadmele esitatavad olulised nõuded. Kui raadioseadet on muudetud nii,

et see ei vasta enam eelviidatud määruse § 2 nõuetele, saab muudatust pidada VÕS § 10621 lg

4 p 1 alusel oluliseks.

Teiseks saab eelkõige juhul, kui selliseid tooteohutusnorme ei ole, pidada oluliseks ka

muudatust, mis muudab toote algset toimivust, otstarvet või tüüpi, ilma et see muudatus oleks

tootja esialgses riskihinnangus ette nähtud, ja mis seejuures muudab ohu iseloomu, tekitab uue

ohu või tõstab riskitaset.

Kuna tooteid saab muuta ka tarkvara muutmise, sealhulgas versioonitäiendite abil, tuleks

tarkvarauuenduste või tarkvara versioonitäiendite abil tehtavate muudatuste suhtes kohaldada

samu põhimõtteid, mida kohaldatakse muul viisil tehtud muudatuste suhtes. Kui oluline

muudatus tehakse tarkvarauuenduste või tarkvara versioonitäiendite abil või

tehisintellektisüsteemi pideva õppimise tõttu, tuleks oluliselt muudetud toode lugeda turul

kättesaadavaks või kasutusele võetuks kõnealuse muudatuse tegeliku tegemise ajal (vt uue

direktiivi põhjendust 40).

Turule laskmine on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 8, mille kohaselt on turule laskmine

toote esmakordne Euroopa Liidu turul kättesaadavaks tegemine. Analoogselt on see termin

avatud ka TNVS-i § 4 lg 1 p-s 10 (toote esmakordne kättesaadavaks tegemine Euroopa Liidu

turul). Seega ei ole ka turule laskmist vaja VÕS-i §-s 10621 defineerida. Turule laskmise

määratlus on asjakohane nii tootja kui ka importija vastutuse seisukohalt. Turule laskmine on

toote esmakordne EL-i turul kättesaadavaks tegemine. Seega saab toote teha turul

kättesaadavaks ka siis, kui see on juba turule lastud.

VÕS-i § 10621 lg 5

VÕS-i § 10621 lg 5 järgi on toote kasutusele võtmine toote esmakordne, tasu eest või tasuta

kasutamine Euroopa Liidus majandus- või kutsetegevuse raames enne toote turule laskmist.

Määratlus põhineb uue direktiivi art 4 p-l 9. Kasutusele võtmine on asjakohane juhul, kui toodet

ei ole turule lastud. Tasuta võidakse tooteid tarnida nt sponsorkampaania raames. Enne nende

esmakordset kättesaadavaks tegemist võidakse toode kasutusele võtta nt liftide, masinate või

meditsiiniseadmete puhul (vt uue direktiivi põhjendust 26). Nii võib see olla ka nt juhul, kui

tootja on tootnud toote oma tarbeks teatud teenuse osutamiseks.

VÕS-i § 10621 lg 6

Eelnõukohane lõige 6 laiendab vastutavate ettevõtjate ringi, sätestades, et kui toote või selle

osa tootja ei asu Euroopa Liidus, loetakse vastutavaks ettevõtjaks ka puudusega toote või selle

(EL) 2018/858, (EL) 2018/1139 ja (EL) 2019/2144 ning direktiive 2014/90/EL, (EL) 2016/797 ja (EL)

2020/1828 (tehisintellekti käsitlev määrus) (ELT L, 2024/1689, 12.07.2024).

17

osa importija või tootja volitatud esindaja. Eeltoodu kehtib ka eelnõukohase VÕS-i § 10621 lg-

s 3 nimetatud tootja suhtes.

Sättest tuleneb, et importija või tootja volitatud esindaja vastutuse küsimus tõusetub juhul, kui

toote või selle osa tootja ei asu Euroopa Liidus. TNVS-i § 14 lõike 6 kohaselt märgib tootja

oma nime või kaubamärgi ja kontaktaadressi kas tootele või, kui see ei ole võimalik, pakendile

või tootega kaasas olevasse dokumenti. Sellekohane kohustus tuleneb ka määruse (EL)

2023/988 art 9 lg-st 6, mille kohaselt tootja märgib oma nime, registreeritud kaubanime või

registreeritud kaubamärgi, posti- ja e-posti aadressi ning, kui see on erinev, üheainsa

kontaktpunkti posti- või e-posti aadressi, mille kaudu on temaga võimalik ühendust võtta. See

teave esitatakse tootel või kui see ei ole võimalik, siis pakendil või tootega kaasas olevas

dokumendis. Samuti on kannatanul õigus paluda turustajal tuvastada ettevõtja liidus asuvate

ettevõtjate hulgast või turustaja omaenda turustaja, kes talle kõnealuse toote tarnis.

Regulatsiooni eesmärk on, et tarbijal oleks võimalik esitada oma kahju hüvitamise nõue

ettevõtja vastu, kes asub Euroopa Liidus.

Toote importija on uue direktiivi art 4 p 12 kohaselt füüsiline või juriidiline isik, kes toob

Euroopa Liidu turule kolmandast riigist pärit toote. Samamoodi sätestab TNVS-i § 4 lg 1 p 1,

et importija on Euroopa Liidus asuv isik, kes laseb toote kolmandast riigist liidu turule. Seega

ei ole tarvis importijat §-s 10621 eraldi määratleda. Toote importija vastutuse näeb ette ka VÕS-i

kehtiva redaktsiooni § 1062 lg 1 p 3.

Tootja volitatud esindaja on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 11. Selle kohaselt on tootja

volitatud esindaja Euroopa Liidus asuv füüsiline või juriidiline isik, kes on saanud tootjalt

kirjaliku volituse täita tootja nimel konkreetseid ülesandeid. TNVS-i § 4 lg 1 p 14 sätestab

analoogselt: volitatud esindaja on Euroopa Liidus asuv isik, kes on saanud tootjalt kirjaliku

volituse tegutseda tema nimel kindlaksmääratud ülesannetes. Seega ei ole tarvis ka volitatud

esindajat §-s 10621 eraldi määratleda.

Toote volitatud esindaja vastutust VÕS-i kehtiv redaktsioon ette ei näe. Tootja volitatud

esindaja võib olla seega isik, kes on määratud täitma kindlaksmääratud ülesandeid EL-i

õigusaktide, näiteks tooteohutust ja turujärelevalvet käsitlevate õigusaktide alusel.

VÕS-i § 10621 lg 7

Eelnõukohane lg 7 sätestab, et kui importija või volitatud esindaja ei asu Euroopa Liidus,

loetakse vastutavaks ettevõtjaks ka tellimuse täitmise teenuse osutaja. Tellimuse täitmise

teenuse osutaja vastutust VÕS-i kehtivas redaktsioonis ette nähtud ei ole.

Uue direktiivi põhjenduses 37 on sätestatud: „…. tarneahelasse kuuluvad mõnikord ettevõtjad,

kelle uudne vorm tähendab seda, et nad ei sobi kehtiva õigusraamistiku kohaselt hästi

tavapärasesse tarneahelasse. Nii on see eelkõige tellimuste täitmise teenuse osutajate puhul, kes

täidavad samu ülesandeid nagu importijad, kuid kes ei pruugi alati vastata tavapärasele

importija määratlusele Euroopa Liidu õiguses. Tellimuste täitmise teenuse osutajatel on

ettevõtjana üha olulisem roll, kuna nad võimaldavad ja hõlbustavad kolmandast riigist pärit

toodete pääsu liidu turule. See tähtsuse muutus kajastub juba tooteohutuse ja turujärelevalve

raamistikus, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) 2019/1020 ja (EL)

2023/988. Seepärast peaks olema võimalik tellimuste täitmise teenuse osutajat vastutusele

võtta, kuid arvestades tema rolli teisejärgulisust, peaks ta vastutama ainult juhul, kui ükski

importija ega volitatud esindaja ei asu liidus.“

Tellimuse täitmise teenuse osutaja on eraldi defineeritud VÕS-i § 10621 lg-s 8.

18

VÕS-i § 10621 lg 8

Eelnõukohane lg 8 sätestab, et tellimuse täitmise teenuse osutaja on füüsiline või juriidiline isik,

kes pakub oma majandus- või kutsetegevuse raames vähemalt kahte järgmist teenust: talle

mittekuuluva toote ladustamine, pakendamine, adresseerimine ja saatmine. Tellimuse täitmise

teenuse osutajaks ei loeta isikut, kes osutab postiteenuseid või kaubaveoteenuseid.

Tellimuse täitmise teenuse osutaja definitsioon põhineb uue direktiivi art 4 p-l 13. Nimetatud

punkti järgi ei loeta isikut tellimuse täitmise teenuse osutajaks, kui ta osutab Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 97/67/EÜ art 2 p-s 1 määratletud postiteenuseid, Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/644 art 2 p-s 2 määratletud postipakkide

kättetoimetamise teenuseid ning kõiki muid postiteenuseid või kaubaveoteenuseid. Eeltoodu

järgi on tellimuse täitmise teenuse osutaja isik, kes teeb midagi enamat kui üksnes postiteenuse

või veoteenuse osutamine.

Direktiivi 97/67/EÜ art 2 p 1 kohaselt on postiteenused postisaadetiste kogumine, sorteerimine,

transportimine ja kättetoimetamine. Määruse 2018/644 art 2 p 2 kohaselt on postipakkide

kättetoimetamise teenused sellised teenused, mis hõlmavad postipakkide kogumist,

sorteerimist, transporti ja jaotamist.

Postiseaduse § 2 lg 1 sätestab, et postiteenus on adresseeritud postisaadetise edastamine

majandustegevusena. Lõike 2 kohaselt on edastamine protsess, mis hõlmab postisaadetiste

kogumist, sorteerimist, vedu ja saajale kättetoimetamist. Seega on postiteenus määratletud

analoogselt eelviidatud EL-i õigusaktides märgituga. Sel põhjusel on võimalik lg 7 kolmandas

lauses piirduda viitega postiteenustele ja mitte teha viiteid vastavatele EL-i õigusaktidele,

samuti mitte avada nende sisu.

Kehtiva VÕS-i § 774 lg 1 kohaselt kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku

(saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule

(saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu).

VÕS-i § 10621 lg 9

Eelnõukohane § 10621 lg 9 laiendab veelgi vastutavate ettevõtjate ringi, sätestades, et kui

kõnealuse paragrahvi lg-tes 1 ja 3 või 6–7 nimetatud Euroopa Liidus asuvat ettevõtjat ei ole

võimalik kindlaks teha, vastutab puudusega tootest põhjustatud kahju eest levitaja, kui: 1)

kannatanu taotleb, et levitaja annaks teavet kõnealuse paragrahvi lg-tes 1 ja 3 või 6–7 nimetatud

ettevõtja või isiku kohta, kes levitajale toote tarnis, ja 2) levitaja ei anna p-s 1 nimetatud teavet

ühe kuu jooksul pärast asjaomase taotluse saamist.

Seega laiendab lg 9 vastutust puudusega toote eest ka selle levitajale. Levitaja vastutus on

eespool käsitletud vastutuse subjektide suhtes siiski sekundaarne ja tingimuslik. Lõikest 9

tuleneb, et kui Euroopa Liidus asuvat ettevõtjat (tootjat, sh toote olulist muutjat, toote osa

tootjat, importijat, volitatud esindajat või tellimuse täitmise teenuse osutajat) ei ole võimalik

kindlaks teha, vastutab puudusega tootest põhjustatud kahju eest iga levitaja, kui kannatanu

taotleb, et levitaja annaks talle teavet asjaomase Euroopa Liidus asuva ettevõtja või isiku kohta,

kes levitajale toote tarnis, ja kui levitaja ühe kuu jooksul pärast niisuguse taotluse saamist seda

teavet ei anna.

Levitaja on määratletud uue direktiivi art 4 p-s 14, mille kohaselt on levitajaks tarneahelas

osalev füüsiline või juriidiline isik, kes teeb toote turul kättesaadavaks, välja arvatud selle toote

19

tootja või importija. Uue direktiivi eestikeelses versioonis on kasutatud terminit „turustaja“.

Levitaja on defineeritud ka TNVS-i § 4 lg 1 p-s 3. Selle kohaselt on levitaja turustusahelas

osalev isik, kes teeb toote turul kättesaadavaks, välja arvatud tootja või importija. Seega pole

tarvis ka levitajat VÕS-i §-s 10621 enam määratleda.

Uue direktiivi põhjenduses 37 on märgitud: „Selleks et vastutus tulemuslikult suunata tootjale,

importijale, volitatud esindajale või tellimuste täitmise teenuse osutajale, peaks levitajat olema

võimalik vastutusele võtta üksnes juhul, kui ta ei suuda viivitamata tuvastada liidus asuvat

asjaomast ettevõtjat.“ Kui tootja on teada, aga asub väljaspool Euroopa Liitu ning levitaja ei

suuda ühtegi Euroopa Liidus asuvat vastutajat tuvastada, vastutab levitaja ise puudusega toote

eest.

Seega sõltub levitaja vastutus esmalt sellest, kas VÕS-i § 10621 lg-tes 1 ja 3 või 6–7 nimetatud

ettevõtjat on võimalik kindlaks teha. Seejärel aga sellest, kas tal õnnestub selgitada ühe kuu

jooksul välja eelnimetatud vastutav ettevõtja ja anda see teave kannatanule. Kui levitaja

vastutab, on tema vastutus solidaarne muude vastutavate ettevõtjatega. Sarnane regulatsioon

sisaldub VÕS-i kehtiva redaktsiooni § 1062 lg-tes 2 ja 3.

VÕS-i § 10621 lg 10

Uue direktiivi põhjenduses 38 on märgitud, et internetimüük on pidevalt ja kindlalt suurenenud

ning toonud kaasa uued ärimudelid ja turuosalised, näiteks digiplatvormid. Viimasena näebki

VÕS-i § 10621 lg 10 ette võimaluse võtta puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutusele

ka digiplatvormi pakkuja. Sättest tuleneb, et levitaja vastutuse kohta lg-s 9 sätestatut

kohaldatakse digiplatvormi pakkuja suhtes, kes ei ole toote eest vastutav ettevõtja, kuid kes

võimaldab tarbijal sõlmida kauplejaga toote suhtes sidevahendi abil lepingu, kui keskmine

tarbija võis aru saada nii, et toodet pakub digiplatvorm ise või tema alluvuses või kontrolli all

olev isik. Kui digiplatvorm vastutab, on ka tema vastutus solidaarne teiste vastutavate

ettevõtjatega. Digiplatvormi pakkuja vastutuse esmane eeldus on see, et keskmine tarbija võis

arusaada nii, et toodet pakub digiplatvorm ise või tema alluvuses või kontrolli all olev isik. See

eeldus tuleneb omakorda määruse (EL) 2022/2065 art 6 lg-st 3. Täpsemalt näeb määruse art 6

lg 3 ette, et lõikes 1 sätestatud vastutusest vabastamist ei kohaldata sellise digiplatvormi

tarbijakaitseõigusest tuleneva vastutuse suhtes, mis võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega

lepinguid sidevahendi abil, kui selline digiplatvorm esitab konkreetse teabeelemendi või

võimaldab muul viisil asjaomase konkreetse tehingu vormistamist nii, et keskmine tarbija võiks

arvata, et teavet või tehingu objektiks olevat toodet või teenust pakub kas digiplatvorm ise või

tema alluvuses või kontrolli all tegutsev teenusesaaja.

Olgu täpsustatud, et uue direktiivi eestikeelne versioon kasutab terminit „kaugleping“. Määruse

2022/2065 art 3 p l määratleb „sidevahendi abil sõlmitud lepingu“ kui direktiivi 2011/83/EL

art 2 p-s 7 määratletud kauglepingu. Viidatud direktiivi art 2 p 7 aga on VÕS-i üle võetud

terminiga „sidevahendi abil sõlmitud leping“ (VÕS-i § 52). Seega lähtutakse ka eelnõus

terminist „sidevahendi abil sõlmitud leping“.

Määruse 2022/2065 põhjenduses 23 on toodud näide, et kui selline digiplatvormi pakkuja, kes

võimaldab tarbijatel sõlmida kauplejatega lepinguid sidevahendi abil, määrab kindlaks kaupleja

pakutavate kaupade või teenuste hinna, võib seda mõista nii, et kaupleja tegutseb selle

digiplatvormi alluvuses või kontrolli all. Sama määruse põhjendusest 24 tuleneb, et keskmine

tarbija võib aru saada, et toodet pakub digiplatvorm või tema alluvuses või kontrolli all olev

isik nt juhul, kui digiplatvorm ei esita selgelt kaupleja isikuandmeid või digiplatvorm esitab

kaupleja isiku- või kontaktandmed alles pärast kaupleja ja tarbija vahelise lepingu sõlmimist

või kui ta turustab toodet või teenust oma nime all, mitte seda kaupa tarniva või teenust osutava

20

kaupleja nimel. Sellega seoses tuleks objektiivselt ja kõigile asjakohastele asjaoludele

tuginedes kindlaks teha, kas esitusviis võiks keskmise tarbija uskuma panna, et kõnealust toodet

pakub digiplatvorm ise või selle alluvuses või kontrolli all tegutsev kaupleja.

Digiplatvormi pakkujal on võimalik vastutusest vabaneda samal viisil nagu levitajal: nimelt on

tema vastutuse eelduseks, et Euroopa Liidus asuvat VÕS-i § 10621 lg-tes 1 ja 3 või 6–7

nimetatud isikut ei ole võimalik kindlaks teha. Lisaks on vastutuse eelduseks see, et kannatanu

taotleb, et digiplatvormi pakkuja annaks talle teavet Euroopa Liidus asuva ettevõtja või isiku

kohta, kes talle toote tarnis, ja digiplatvormi pakkuja ei suuda ühe kuu jooksul pärast sellise

taotluse saamist asjaomast teavet anda. Ka uue direktiivi põhjendusest 38 tuleneb, et

digiplatvorm peaks vastutama üksnes siis, kui ta esitleb toodet või võimaldab muul moel teha

konkreetse tehingu viisil, mis paneks keskmise tarbija uskuma, et toodet pakub kas

digiplatvorm ise või tema alluvuses või kontrolli all tegutsev kaupleja, ja üksnes juhul, kui

digiplatvorm ei suuda viivitamata tuvastada liidus asuvat asjaomast ettevõtjat.

Kui digiplatvorm on puudusega toote tootja, importija, volitatud esindaja, tellimuste täitmise

teenuse osutaja või turustaja, kehtib talle sama vastutus kui vastavale ettevõtjale.

Digiplatvormi pakkuja on defineeritud uue direktiivi art 4 p-s 16, mille kohaselt on

digiplatvormi pakkuja määruse (EL) 2022/2065 art 3 p-s i määratletud digiplatvorm. Eelnõu

teksti koormamise vältimiseks on ka lg-s 9 viidatud määruse art 3 p-le i. Selle punkti kohaselt

on digiplatvorm teabe talletamise teenus, mille käigus teenusesaaja taotlusel talletatakse ja

levitatakse üldsusele teavet, välja arvatud juhul, kui mainitud tegevus on üksnes mõne teise

teenuse vähetähtis kõrvalomadus või põhiteenuse vähetähtis funktsioon, mida ei saa

objektiivsetel ja tehnilistel põhjustel kasutada kõnealust teist teenust kasutamata, ning kui selle

omaduse või funktsiooni teise teenusesse integreerimise eesmärk ei ole kõnealuse määruse

kohaldamisest kõrvale hoida. Termini määratlemisel tuleb arvestada, et digiplatvormideks

loetakse keskkondi, mille põhitegevuseks on kolmandate isikute sisu vahendamine (Amazon,

eBay jne). Digiplatvormiks ei muutu e-pood, kuna nende põhitegevus on omaenda kaupade

müük.

§ 1063 („Toode“)

Üldist

VÕS-i § 1063 lg-t 1 on täiendatud, lisatud on lg-d 11, 12 ja 13. Samuti on oluliselt täiendatud

lg-t 2. Lõige 3 jääb muutmata. Regulatsioon põhineb eelkõige uue direktiivi art-l 7 ja art-s 4

esitatud definitsioonidel.

VÕS-i § 1063 lg 3 jääb muutmata. Säte vastab direktiivi 2024/2853 art 7 lg-le 3. Direktiivi

põhjenduses 35 on selgitatud, et tarbijate valikuvõimaluste suurendamise huvides ning

innovatsiooni, teadusuuringute ja uuele tehnoloogiale hõlpsa juurdepääsu soodustamiseks ei

tohiks järeldada, et toode on puudusega ainuüksi seetõttu, et turul on või turule lastakse hiljem

parem toode. Samuti ei tohiks ainuüksi tooteuuenduste või versioonitäiendite pakkumisest

järeldada, et toote varasem versioon on puudusega.

VÕS-i § 1063 lg 1

VÕS-i § 1063 lg 1 sätestab termini „toode“. Uue direktiivi art 4 p 1 laiendab seda, mistõttu on

täiendatud ka VÕS-i kehtiva redaktsiooni § 1063 lg-t 1. Sätte kohaselt loetakse selle jao

tähenduses tooteks iga vallasasja, isegi kui see on osaks teisest vallasasjast või on saanud

kinnisasja osaks, samuti elektrit, tarkvara, toorainet ja sama paragrahvi lõikes 11 sätestatud

21

digitaalset tootmisfaili. Tooraineks võib olla ka nt gaas või vesi. Kehtiva VÕS-i § 1062 lg 1

kohaselt saab toorainet pidada tooteks, kui see on vallasasi. „Toote“ määratluse täpsustamiseks

ja direktiivis kasutatud sõnastuse ülevõtmiseks on tooraine eelnõukohases VÕS-i § 1063 lg-s 1

loetelus eraldi välja toodud. Võrreldes kehtiva redaktsiooniga on olulisim täiendus see, et

termini „toode“ alla on lisatud ka digitaalsed tootmisfailid. Olgu lisatud, et vanas direktiivis

tarkvara tooteks ei peetud, kuid uues peetakse. VÕS-i kehtivas redaktsioonis on

„arvutitarkvara“ toote määratlusega siiski juba hõlmatud. Uue direktiivi põhjenduses 6 on

märgitud, et selleks, et liidu tootevastutuse kord oleks kõikehõlmav, tuleks mittesüülist

vastutust puudusega toodete eest kohaldada kõigi vallasasjade, sealhulgas tarkvara suhtes, ning

seda ka juhul, kui need on integreeritud muudesse vallasasjadesse või paigaldatud

kinnisasjadesse.

Põhjenduses 13 on selgitatud, et digiajastul võib toode olla materiaalne või immateriaalne.

Tarkvara, nagu operatsioonisüsteeme, püsivara, arvutiprogramme, rakendusi või

tehisintellektisüsteeme, pakutakse turul üha enam ja sellel on tooteohutuse seisukohast aina

olulisem roll. Tarkvara saab turule lasta eraldi tootena või selle võib hiljem komponendina

integreerida muudesse toodetesse ning kasutamise käigus võib see tekitada kahju. Tarkvara on

toode, olenemata selle tarnimise või kasutamise viisist ning seega olenemata sellest, kas

tarkvara salvestatakse seadmesse, sellele pääseb juurde sidevõrgu või pilvetehnoloogia abil või

seda pakutakse tarkvara kui teenuse mudeli abil. Teavet ei käsitata tootena, mistõttu ei tohiks

tootevastutuse norme kohaldada digifailide, näiteks meediafailide või e-raamatute sisu või

pelgalt tarkvara lähtekoodi suhtes. Tarkvara arendajat või tootjat, sealhulgas

tehisintellektisüsteemi pakkujat Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1689

tähenduses, tuleks käsitada tootjana.

VÕS-i § 1063 lg 11

VÕS-i § 1063 lg-s 11 on määratletud digitaalne tootmisfail. Selleks on vallasasja digiversioon

või digimall, mis sisaldab vallasasja tootmiseks vajalikku funktsionaalset teavet, võimaldades

masina või tööriista automaatset juhtimist. Termin põhineb uue direktiivi art 4 p-l 2. Kehtivas

VÕS-is sellist terminit ei ole.

Uue direktiivi põhjenduses 16 on selgitatud, et digifailid kui sellised ei ole tooted, küll aga

tuleks digitaalseid tootmisfaile, mis sisaldavad materiaalse eseme tootmiseks vajalikku

funktsionaalset teavet, võimaldades automaatset kontrolli selliste masinate või tööriistade üle

nagu puurid, treipingid, freespingid ja 3D-printerid, käsitada toodetena, et tagada füüsiliste

isikute kaitse juhtudel, kui sellised failid on defektsed. Näiteks kui kahju põhjustanud kauba

3D-printimiseks on kasutatud puudusega raalprojekteerimisfaili, peaks sellega uue direktiivi

alusel kaasnema vastutus, kui sellist faili arendatakse või tarnitakse äritegevuse käigus.

VÕS-i § 1063 lg 12

VÕS-i § 1063 lg 12 määratleb toote osa. Sätte kohaselt on toote osa iga kehaline või

mittekehaline ese, tooraine või seotud teenus, mis on tootesse integreeritud või tootega

ühendatud. Säte põhineb uue direktiivi art 4 p-l 4. Uue direktiivi ingliskeelses versioonis

kasutatakse toote osa puhul terminit component, mis on tõlgitud „komponendiks“ ka

eestikeelses versioonis. VÕS-i kehtiv redaktsioon eraldi terminit „toote osa“ ei sisalda. Toote

osaks on ka seotud teenus, mille mõiste on avatud järgmises lõikes.

VÕS-i § 1063 lg 13

22

Termin „seotud teenus“ põhineb uue direktiivi art 4 p-l 3. VÕS-i kehtivas redaktsioonis sellist

terminit ei kasutata. Seotud teenuseks on digitaalne teenus, mis on tootesse integreeritud või

tootega ühendatud nii, et selle puudumine takistaks tootel täita üht või mitut funktsiooni. Seotud

teenuse lugemine toote osaks on tingitud asjaolust, et digiteenuste integreerimine tootesse

selliselt, et teenuse puudumine takistaks tootel täita üht oma funktsiooni, on muutunud üha

tavalisemaks.

Kuigi tootevastutust ei kohaldata teenuste kui selliste suhtes, on vaja laiendada mittesüülist

vastutust tootesse integreeritud või tootega ühendatud digiteenustele, kuna need on toote

ohutuse jaoks sama olulised kui füüsilised või digitaalsed komponendid. Uue direktiivi

põhjenduses 17 on märgitud, et selliseid seotud teenuseid tuleks käsitada tootesse integreeritud

või tootega ühendatud komponentidena, kui need on selle toote tootja kontrolli all (vt ka

eelnõukohast VÕS-i § 1062 lg-t 2). Seotud teenuste hulka kuuluvad näiteks pidev

liiklusandmete edastamine navigatsioonisüsteemis; terviseseireteenus, mis põhineb füüsilise

toote anduritel, mis jälgivad kasutaja kehalist aktiivsust või tervisenäitajaid; temperatuuri

reguleerimise teenus, mis jälgib ja reguleerib nutikülmiku temperatuuri; häältuvastusteenus,

mis võimaldab juhtida üht või mitut toodet häälkäskluste abil. Internetiühenduse teenuseid ei

tohiks käsitada seotud teenustena, sest neid ei saa pidada tootja kontrolli all oleva toote osaks

ning oleks põhjendamatu panna tootjaid vastutama internetiühenduse teenuste puudustest

põhjustatud kahju eest. Sellest hoolimata võib puudusega tooteks lugeda toodet, mis tugineb

internetiühenduse teenustele ega taga ühenduse katkemise korral ohutust.

Seotud teenuseid (ja muid komponente), sealhulgas tarkvarauuendusi ja tarkvara

versioonitäiendeid, tuleks käsitada tootja kontrolli all olevatena, kui need on integreeritud

tootesse või on tootega ühendatud või kui tootja tarnib neid või kui tootja on andnud

kolmandale isikule loa või nõusoleku nende integreerimiseks, ühendamiseks või tarnimiseks –

näiteks kui nutikoduseadme tootja annab kolmandale isikule nõusoleku tarnida tootja seadme

jaoks tarkvarauuendusi või kui tootja esitleb seotud teenust või komponenti toote osana, isegi

kui seda tarnib kolmas isik. Üksnes asjaolu, et tootja näeb ette tehnilise võimaluse

integreerimiseks või ühendamiseks, soovitab teatavaid kaubamärke või ei keela võimalike

seotud teenuste või komponentide kasutamist, ei tohiks käsitada kui tootja nõusolekut

integreerimise või ühendamisega (vt uue direktiivi põhjendust 18).

VÕS § 1063 lg 14

VÕS-i § 1063 lg 2 sätestab toote puuduse hindamise üle otsustamisel arvesse võetavad

üldisemaid asjaolud. Viidatud säte lisatakse, et võtta üle uue direktiivi art 7. Kriteeriumid toote

puuduse hindamiseks sätestatakse nii VÕS § 1063 lg-sse 14 ja VÕS § 1062 lg-sse 2. VÕS §

1063 lg 14 sätestab, et toode on puudusega, kui see ei ole ohutu määral, mida isik on õigustatud

ootama või mis on Euroopa Liidu või Eesti õiguse kohaselt nõutav. Seega ei tuleks lähtuda

üksnes toote kasutuskõlblikkusest. Uue direktiivi põhjenduses 30 on selgitatud, et toote

puuduste hindamine peaks hõlmama sellise ohutuse objektiivset analüüsi, mida üldsusel on

õigus eeldada, ega tohiks viidata ohutusele, mida igal konkreetsel isikul on õigus eeldada. Mõne

tootega, nagu eluvõimelisust toetavad meditsiiniseadmed, kaasneb eriti suur oht inimestele

kahju tekitada ja seetõttu on nendega seotud eriti suured ohutusalased ootused. Selliste ootuste

arvesse võtmiseks peaks kohtul olema võimalik pidada toodet puudusega tooteks ilma selle

tegelikku puudust kindlaks määramata, kui see kuulub samasse tootmisseeriasse kui toode,

mille puhul on juba tõendatud, et see on puudusega.

VÕS-i § 1063 lg 2

23

VÕS-i § 1063 lg 2 sätestab toote puuduse hindamise üle otsustamisel arvesse võetavad

konkreetsemad asjaolud. Viidatud sätet muudetakse, et võtta samuti üle uue direktiivi art 7. Ka

VÕS-i kehtivas redaktsioonis on sätestatud toote puuduse hindamise kindlad kriteeriumid, kuid

eelnõus on neid vastavalt uuele direktiivile oluliselt täiendatud.

Toote puuduse hindamisel tuleb arvestada eelkõige:

- toote avalikkusele esitlemise viisi, toote omadusi, sealhulgas märgistust, disaini,

tehnilisi omadusi ja koostist, ning pakendit ja kooste-, paigaldus-, kasutus- ja

hooldusjuhendit. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 punktist a ja selle

ülevõtmiseks muudetakse VÕS-i § 1063 lg 2 punkti 1. Olgu lisatud, et tootega kaasas

olevaid hoiatusi või muud teavet ei saa pidada piisavaks, et muuta muul viisil ohtlik

toode ohutuks, kuna toote puuduste kindlaksmääramisel tuleks lähtuda sellisest

ohutusest, mida üldsusel on õigus eeldada. Seetõttu ei saa vastutust vältida lihtsalt toote

iga mõeldava kõrvalmõju loetlemisega (vt uue direktiivi põhjendust 31);

- toote kasutusviisi, mida kannatanu võis mõistlikult eeldada. Eeltoodu on sätestatud

kehtivas VÕS-i § 1063 lg 2 p-s 2 ja kuna uue direktiivi art 7 lg 2 p b on samasisuline,

jääb see säte muutmata. Uue direktiivi põhjenduses 31 on selgitatud, et toote puuduse

kindlaksmääramisel hõlmab mõistlikult eeldatav kasutamine ka väärkasutust, mis

asjaolusid arvestades ei ole põhjendamatu, näiteks masina kasutaja eeldatav käitumine

keskendumisvõime puudumise tõttu või teatavate kasutajarühmade, näiteks laste

eeldatav käitumine;

- sellise toote turule laskmise või kasutusele võtmise aega. Eeltoodu vastab osaliselt

uue direktiivi art 7 lg 2 p-le e, mistõttu säte jääb muutmata. Eelviidatud direktiivi sätte

täielikuks ülevõtmiseks täiendatakse VÕS §-i 1063 lg-ga 21;

- mõju, mida pärast turule laskmist või kasutusele võtmist avaldab tootele selle

õpivõime või võime omandada uusi funktsioone. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art

7 lg 2 p-st c ja võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 4. Toote tarkvara ja selle aluseks

olevad algoritmid peavad olema välja töötatud nii, et toode ei muutuks pärast selle turule

laskmist või kasutusele võtmist ohtlikuks. Kui tootja toodab toote, mis võib ootamatult

käituma hakata, tuleb tootjal sellise toote eest ka vastutada;

- mõistlikult eeldatavat mõju, mida tootele avaldavad muud tooted, mille puhul võib

eeldada, et neid kasutatakse koos asjaomase tootega, sealhulgas ühendatuna.

Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 p-st d ja võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 5.

Selline vastastikune mõju võib ilmneda nt nutikodusüsteemis;

- asjakohaseid tooteohutusnõudeid, sealhulgas küberturvalisuse nõudeid. Eeltoodu

tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 p-st f ja võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 6;

- pädeva asutuse või §-s 10621 nimetatud ettevõtja otsust toode tagasi nõuda või

muud tooteohutusalast sekkumist. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 p-st g ja

võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 p-ga 7. Nimetatud sekkumine ei tähenda veel tingimata

seda, et toode on puudusega, vaid et see nõuab igakordset hindamist;

- selle kasutajarühma vajadusi, kellele toode on mõeldud. Eeltoodu tuleneb uue

direktiivi art 7 lg 2 p-st h ja võetakse üle VÕS-i § 1063 lg 2 punktiga 8;

- toote eesmärgile vastavust, kui toote eesmärk on kahju ennetada ja toode ei täida

seda eesmärki. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 7 lg 2 p-st i ja võetakse üle VÕS-i §

1063 lg 2 p-ga 9. See võib olla asjakohane nt suitsu- või vinguandurite või muude

alarmsüsteemide puhul.

VÕS-i § 1063 lg 21

Eelnõukohase VÕS-i § 1063 lg 21 kohaselt arvestatakse juhul, kui tootja säilitab pärast sama

paragrahvi lg 2 p-s 3 nimetatud toote turule laskmise aega toote üle kontrolli, toote puuduse

hindamisel aega, millest alates toode ei ole enam tootja kontrolli all. Sättega võetakse üle uue

24

direktiivi art 7 lg 2 p e ja täpsustatakse toote puuduse hindamist olukorras, kus tootja säilitab

pärast toote turule laskmist toote üle kontrolli.

VÕS-i § 1064 („Vastutusest vabanemine“)

Üldiselt

VÕS-i § 1064 sätteid on vastavalt uuele direktiivile muudetud. Esmalt on eemaldatud

paragrahvi pealkirjast sõna „tootja“, kuna vastutusest vabanemise sätted puudutavad ka teisi

ettevõtjaid, kes võivad puudusega tootest põhjustatud kahju eest vastutada. Lõike 1 punkte on

muudetud osaliselt, et need vastaksid direktiivile. Näiteks ei vasta uuele direktiivile kehtiva

VÕS-i § 1064 lg 1 p 3, mis näeb tootja vastutuse alusena ette selle, et ta ei valmistanud toodet

müügiks ega muul viisil turustamiseks ega valmistanud ega turustanud seda oma majandus- või

kutsetegevuses. Uue direktiivi alusel võib tootja vastutada ka oma tarbeks toodetud toote

puuduse eest. Vastavalt uuele direktiivile on muudetud ka lg-t 2. Lisatud on lg-d 21 ja 22.

Kehtiva redaktsiooni lg 3 jääb muutmata. Lisatud on lg 4. Regulatsioon põhineb uue direktiivi

art-l 11.

Uue direktiivi põhjenduses 49 on selgitatud, et riski õiglase jaotamise huvides tuleks ettevõtja

vastutusest vabastada, kui ta suudab tõendada teatavate süüd välistavate asjaolude olemasolu.

Näiteks ei peaks ettevõtja vastutama, kui ta suudab tõendada, et toote puuduse tegelik põhjus

oli kohustuslike nõuete järgimine.

VÕS-i § 1064 lg 1

Kõnealune lõige näeb viies punktis ette alused, mille esinemise korral ettevõtja vastutusest

vabaneb. Lõige 1 põhineb uue direktiivi art 11 lg 1 p-del a–e. See sätestab, et ettevõtja ei vastuta

tootest tuleneva kahju eest, kui ta tõendab, et:

- ta ei ole toote tootja või importijana toodet turule lasknud või kasutusele võtnud. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 11 lg 1 p-st a ning selle ülevõtmiseks on täpsustatud

kehtivat VÕS-i § 1064 lg 1 p 1. Turule laskmise või kasutusele võtmise hetk on tavaliselt

hetk, mil toode ei ole enam tootja kontrolli all. Kehtiva VÕS-i § 1064 lg 1 p-s 1 märgitud

vastutusest vabanemise alus kehtib vaid tootja suhtes, kuid vastutavate ettevõtjate ringi

laienemise tõttu tuleb sättes täpsustada, et nimetatud alusel vastutusest vabaneda vaid

toote tootjad ja importijad;

- ta ei ole toote levitajana teinud toodet turul kättesaadavaks. Eeltoodu tuleneb uue

direktiivi art 11 lg 1 p-st b ning võetakse üle VÕS-i § 1064 lg 1 p-ga 11. Selle punkti

näol on tegu eraldi vastutusest vabanemise alusega toote levitaja jaoks. Toode ei ole

levitaja kontrolli all ajast, mil ta toote turul kättesaadavaks teeb;

- on tõenäoline, et tootja poolt toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või

levitaja poolt toote turul kättesaadavaks tegemise ajal ei olnud tootel kahju

põhjustanud puudust või et see puudus tekkis hiljem. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi

art 11 lg 1 p-st c. Viidatud direktiivi sätte ülevõtmiseks on täpsustatud kehtivat VÕS-i §

1064 lg 1 p 2 ja märgitud toote levitaja vastutusest vabanemise kord. Sõnastuslikult on

täpsustatud ka puuduse esinemise tõendamise standardit, kuid sisuliselt see ei muutu.

Nimelt peavad kehtiva VÕS § 1064 lg 1 p 2 kohaselt tootja vastutusest vabanemiseks

esinema asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et ajal kui tootja toote turule lasi, ei olnud

tootel kahju põhjustanud puudust. Senise direktiivi art 7 p b kohaselt (millel kehtiv VÕS

§ 1064 lg 1 p 2 põhineb) ei ole tootja vastavalt direktiivile vastutav, kui ta tõestab, et

asjaolusid arvesse võttes on tõenäoline, et tema poolt käibele lastud tootel ei olnud

käibele laskmise ajal kahju põhjustanud puudust või see puudus tekkis hiljem. Seega

peab tootja (või levitaja) jätkuvalt tõendama puuduse esinemise tõenäosust. Nii senise

25

kui ka uue direktiivi järgi peab tootja tõendama vaid puuduse esinemise tõenäosust, sest

praktikas võib olla keeruline tõendada, et puudust ei esinenud konkreetsel kahju

põhjustanud tootel selle turule laskmise ajal.13 Puuduse esinemise tõenäosust tuleb

hinnata juhtumipõhiselt. Näiteks Tartu Ringkonnakohtu lahendis 2-20-2122 on esile

toodud Saksa õiguskirjanduse käsitlus nn plahvatavate joogipudelite kohtupraktika

näitel, mille kohaselt on võimalik vastutusest vabaneda ka siis, kui kahjujuhtumi

asjaoludest nähtub äärmiselt suur tõenäosus, et puudus on tekkinud pärast toote turule

laskmist. Eeltoodud käsitlusest saab juhinduda ka eelnõukohase VÕS-i § 1064 lg 1 p 2

kohaldamisel. Sealjuures tuleb siiski arvestada ka eelnõu § 1064 lg-s 22 sätestatud

piirangutega selle kohta, millal saab kõnealust punkti kohaldada;

- puudus on tingitud sellest, et toode vastas turule laskmise ajal kehtinud

kohustuslikele nõuetele. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 11 lg 1 p-st d ja vastab

kehtivale VÕS-i § 1064 lg 1 p-le 4, mistõttu jääb säte muutmata;

- toote turule laskmise või kasutusele võtmise ajal või ajal, mil toode oli tootja

kontrolli all, ei saanud puudust tollaste teaduslike ja tehniliste teadmiste taseme

järgi avastada. Eeltoodu tuleneb uue direktiivi art 11 lg 1 p-st e ning selle ülevõtmiseks

on täpsustatud kehtivat VÕS-i § 1064 lg 1 p 5. Muud vastutuse välistamise alused on

suuresti seotud ajahetkega, mil toode on juba tootja kontrolli alt väljunud. Seda

põhjusel, et kui toode on veel tootja kontrolli all, on tal võimalik selle omadusi mõjutada

ja tootmisprotsessi käigus põhjustada ka toote puudus. Võrreldes teiste alustega on aga

eelnõukohase VÕS-i § 1064 lg 1 p 5 alusel võimalik tootjal vastutusest vabaneda ka

juhul, kui toode oli tootja kontrolli all. Uue direktiivi põhjenduses 52 on selgitatud, et

riski õiglase jaotamise huvides tuleks ettevõtja vastutusest vabastada, kui ta tõendab, et

teaduslike ja tehniliste teadmiste tase, mille kindlaksmääramisel on viidatud kõige

kõrgemale kättesaadavate objektiivsete teadmiste tasemele ja mitte kõnealuse ettevõtja

tegelikele teadmistele ajal, kui toode oli tootja kontrolli all, oli selline, et puuduse

olemasolu ei olnud võimalik avastada. Seda on laiendatud ka ajahetkele, mil toode oli

veel tootja kontrolli all, sest ka siis võib puuduse tuvastamine olla objektiivselt võimatu.

Vastava erandi puudumine võib pidurdada innovatsiooni ja uute toodete

väljatöötamist.14

VÕS-i § 1064 lg 1 p 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna asjaomane tootja vastutusest vabanemise

alus ei ole uue direktiiviga kooskõlas.

VÕS-i § 1064 lg 2

Lõige 2 näeb ette eraldi vastutusest vabanemise aluse toote osa tootjale. Säte muudab osaliselt

kehtiva redaktsiooni lg-t 2 ja põhineb uue direktiivi art 11 lg 1 p-l f. Säte näeb ette, et toote osa

tootja ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et toote puudus on tingitud selle toote

konstruktsioonist, millesse toote osa on integreeritud, või toote tootja antud juhisest. Võrreldes

kehtiva VÕS-i § 1064 lg-ga 2 sisulisi muudatusi ei kaasne, vaid tegemist on sätte sõnastuse

täpsustamisega.

VÕS-i § 1064 lg 21

Lõige 21 näeb ette eraldi vastutusest vabanemise aluse isiku jaoks, kes toodet oluliselt muudab.

Säte põhineb uue direktiivi art 11 lg 1 p-l g. Sarnast vabanemise alust kehtivas redaktsioonis ei

13 Kingisepp, M. Tootja vabanemine vastutusest puudusega tootest põhjustatud kahju korral. – Juridica IV/2012,

lk 307. 14 Vt ka seletuskirja lk 5, erand arendusriskiga seotud kaitsest.

26

ole. Säte näeb ette, et isik, kes toodet oluliselt muudab, ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et

kahju põhjustanud puudus on seotud toote sellise osaga, mida muutmine ei mõjutanud.

VÕS-i § 1064 lg 22

Lõige 22 näeb ette piirangud § 1064 lg 1 p 2 kohaldamisele. Selle järgi ei kohaldata nimetatud

vastutusest vabanemise alust, kui toote puuduse põhjuseks on järgmine tootja kontrolli all olev

asjaolu: 1) seotud teenus; 2) tarkvara, sealhulgas tarkvarauuendus või tarkvara versioonitäiend;

3) toote ohutuse tagamiseks vajaliku tarkvarauuenduse või versioonitäiendi puudumine; 4)

toote oluline muudatus. Uue direktiivi põhjenduses 50 on selgitatud, et kuna digitehnoloogia

võimaldab tootjal teha kontrolli ka pärast toote turule laskmist või kasutusele võtmist, peaks

tootja vastutama ka puuduste eest, mis tekivad pärast seda hetke tema kontrolli all oleva

tarkvara või seotud teenuste tõttu, olgu tegemist kas versioonitäiendi või uuenduse või

masinõppe algoritmiga. Sellist tarkvara või seotud teenuseid tuleks käsitada tootja kontrolli all

olevatena, kui neid tarnib tootja või kui tootja annab tarnimiseks loa kolmandale isikule või

nõustub sellega muul viisil. Näiteks kui nutiteleviisorit esitletakse videorakendust sisaldavana,

kuid kasutaja peab pärast teleri ostmist rakenduse alla laadima mõnelt kolmanda isiku

veebisaidilt, peaks teleri tootja koos videorakenduse tootjaga jääma vastutavaks

videorakenduse puudustest põhjustatud kahju eest, isegi kui puudus tekkis alles pärast

televiisori turule laskmist.

Lõike 22 p 3 kohaselt võib tootja vastutada, kui toote puuduse põhjuseks on toote ohutuse

tagamiseks vajaliku tarkvarauuenduse või versioonitäiendi puudumine. Uue direktiivi

põhjenduse 51 kohaselt vastutab tootja toote ohutuse eest kogu selle olelusringi jooksul,

mistõttu ei tohiks tootjat vastutusest vabastada ka kahju korral, mille on põhjustanud puudusega

toode, kui puudus tuleneb tootja suutmatusest tarnida turvauuendusi või versioonitäiendeid, mis

on vajalikud toote nõrkade kohtade kõrvaldamiseks, et reageerida muutuvatele küberriskidele.

Seda vastutust ei tohiks kohaldada, kui sellise tarkvara tarnimine või paigaldamine ei ole tootja

kontrolli all, näiteks kui toote omanik ei paigalda toote ohutuse tagamiseks või säilitamiseks

tarnitud uuendust või versioonitäiendit.

Lõike 22 p-s 4 nimetatud toote olulist muudatust tuleb käsitada samamoodi nagu VÕS § 10621

lg-s 4. Siinkohal peab aga (VÕS-i § 1064 lg 22 sissejuhatava lauseosa põhjal) toote oluline

muudatus toimuma tootja kontrolli all.

VÕS-i § 1064 lg 3

Sättes on asendatud sõna „tootja“ sõnaga „ettevõtja“, muus osas jääb § 1064 lg 3 kehtima. Säte

põhineb uue direktiivi art 13 lg-l 1 ja see näeb ette, et ettevõtja vastutust ei või vähendada, kui

kahju tekkis nii toote puuduse kui ka kolmanda isiku käitumise tagajärjel. Kõnealusel juhul on

ettevõtja ja kolmas isik kannatanu ees solidaarvõlgnikud. Selline olukord võib tekkida nt juhul,

kui kolmas isik kasutab ära toote turvaauku. Tarbijakaitse huvides ei tohiks sellisel juhul

ettevõtja vastutust vähendada.

VÕS-i § 1064 lg 4

Uue regulatsioonina täpsustab lg 4, et ettevõtja vastutust võib vähendada, kui kahju põhjustas

nii toote puudus kui ka kannatanu süü või sellise isiku süü, kelle eest kannatanu vastutab. See

võib tulla kõne alla nt juhul, kui kannatanu on hooletusest jätnud paigaldamata ettevõtja

pakutud uuenduse või versioonitäiendi, mis oleks kahju vähendanud või ära hoidnud. Säte

põhineb uue direktiivi art 13 lg-l 2. Iseenesest võimaldab samale järeldusele, nagu tuleneb

kõnealusest lõikest, jõuda üldjuhul ka VÕS-i § 139 lg 1 põhjal. Siiski on VÕS-i § 139 oma

27

kohaldamisalalt laiem, kuna võimaldab hüvitist vähendada ka kannatanu osa tõttu, mis ei

väljendu tema süülises käitumises. Direktiivi art 13 lg 2 räägib aga kitsamalt kannatanu süüst.

Seega kujutab VÕS-i § 1064 lg 4 endast erinormi VÕS-i § 139 suhtes.

VÕS-i § 1065 („Kannatanu tõendamiskohustus“)

Üldiselt

Regulatsioon põhineb uue direktiivi art-l 10. VÕS-i senise redaktsiooni § 1065 tekst esitatakse

eelnõu § 1065 lg-s 1. Lisaks on uues direktiivis kannatanu tõendamiskoormist märgatavalt

kergendatud, sätestades reeglid, millal eeldatakse toote puudust (lg 2), millal põhjuslikku seost

(lg 3) ja millal mõlemat (lg 4). Direktiivi põhjenduses 46 on selgitatud, et hageja

tõendamisraskuste vähendamiseks kasutatakse tavaliselt ümberlükatavaid eeldusi ja need

võimaldavad kohtul tugineda puuduse või põhjusliku seose olemasolu näitamisel mõnele muule

tõendatud asjaolule, säilitades samal ajal kostja õigused. Tavapärane tõendamiskoormis võib

siiski kahjustada kannatanu õigust hüvitisele.

VÕS-i § 1065 lg 2

Eelnõu § 1065 lg 2 põhineb uue direktiivi art 10 lg-l 2 ja see näeb ette, et toote puudust

eeldatakse, kui: 1) ettevõtja ei esita tõendeid vastavalt § 10651 lg-s 1 sätestatule; 2) kannatanu

esitab asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et toode ei vasta Euroopa Liidu või Eesti

tooteohutusnõuetele, mille eesmärk on kaitsta kannatanut kahju eest, või 3) kannatanu esitab

asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et kahju põhjustas toote ilmne rike mõistlikult eeldatava

kasutamise ajal või tavatingimustes.

Seega eeldatakse esmalt toote puudust siis, kui ettevõtja rikub kohustusi, mis tulenevad talle

§-st 10651 (eelkõige lg-test 1 ja 5) ja mis puudutavad tema valduses olevate asjakohaste tõendite

esitamist. Selline eeldus peaks motiveerima ettevõtjaid selliseid tõendeid esitama.

Teiseks eeldatakse toote puudust siis, kui kannatanu näitab, et toode ei vasta Euroopa Liidu või

Eesti tooteohutusnõuetele, mille eesmärk on kaitsta kannatanut kahju eest. See eeldus peaks

tugevdama seost tooteohutusnormide ja vastutust kehtestavate normide vahel.

Kolmandaks eeldatakse toote puudust juhul, kui kahju põhjustas toote ilmne rike selle

mõistlikult eeldatava kasutamise ajal või tavatingimustes. Direktiivi põhjenduses 46 on toodud

selle kohta näide: klaaspudel lõhkeb mõistlikult eeldatava kasutamise ajal. Tarbetult koormav

on nõuda hagejalt puuduse tõendamist, kui kahju tekkimise asjaolud on sellised, et toote

puuduse olemasolu on vaieldamatu. Mõistlikult eeldatav kasutamine hõlmab kasutusotstarvet,

milleks toode on tootja või selle turule lasknud ettevõtja esitatud teabe kohaselt ette nähtud,

toote disainile ja konstruktsioonile vastavat tavapärast kasutust ning mõistlikult prognoositavat

kasutamist, kui selline kasutamine võib tuleneda inimeste õiguspärasest ja kergesti

prognoositavast käitumisest.

VÕS-i § 1065 lg 3

Eelnõukohane lg 3 põhineb uue direktiivi art 10 lg-l 3 ja see näeb ette, et põhjuslikku seost toote

puuduse ja kahju vahel eeldatakse, kui on leidnud kinnitust, et toode on puudusega ja tekkinud

kahju on selline, mida asjaomane puudus tavaliselt põhjustab. Seega kui tekkinud kahju ei ole

sellisele puudusele omane, siis põhjuslikku seost ei eeldata. Uue direktiivi põhjenduses 47 on

selgitatud, et kui on kinnitust leidnud, et toode on puudusega, ja tekkinud kahju on eeskätt

28

sarnaste juhtumite põhjal otsustades selline, mida kõnealune puudus tavaliselt põhjustab, ei

tohiks hagejalt nõuda põhjusliku seose tõendamist.

VÕS-i § 1065 lg 4

Eelnõukohane lõige 4 põhineb uue direktiivi art 10 lg-l 4 ja see näeb ette, et toote puudust või

põhjuslikku seost toote puuduse ja kahju vahel või ka mõlemat eeldatakse, kui sõltumata

tõendite esitamisest vastavalt §-s 10651 sätestatule ja kõiki juhtumi asjaolusid arvestades: 1) on

kannatanul ülemääraseid raskusi toote puuduse või põhjusliku seose või mõlema tõendamisel,

eelkõige tehnilise või teadusliku keerukuse tõttu, ning 2) kannatanu esitab asjaolud, mille põhjal

võib eeldada, et toote puuduse või põhjusliku seose või mõlema esinemine on tõenäoline. Seega

piisab toote puuduse ja põhjusliku seose või mõlema eeldamiseks ka sellest, kui kannatanul on

tõendamisel tehnilise või teadusliku keerukuse tõttu ülemääraseid raskusi ja ta näitab, et toote

puuduse ja põhjusliku seose või mõlema esinemine on tõenäoline. See kehtib ka juhul, kui

ettevõtja on täitnud oma tõendite esitamise kohustust VÕS-i § 10651 järgi. Kohus peab

seejuures arvestama kõiki asjaolusid.

Direktiivi põhjenduses 48 on selgitatud, et kuna tootjal on eksperditeadmised ja ta on paremini

informeeritud kui kannatanu, peaks hagejal juhul, kui tema raskused on seotud puuduse

tõendamisega, olema ainult kohustus näidata, et on tõenäoline, et toode on puudusega, või

juhul, kui hageja raskused on seotud põhjusliku seose tõendamisega, ainult seda, et toote

puudus on kahju tekkimise tõenäoline põhjus. Tehnilise või teadusliku keerukuse peaks

kindlaks tegema liikmesriigi kohus iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eri tegureid. Nende

tegurite hulka peaks kuuluma toote, näiteks uuendusliku meditsiiniseadme keerukus; kasutatud

tehnoloogia, näiteks masinõppe keerukus; hageja analüüsitava teabe ja andmete keerukus ning

põhjusliku seose keerukus, näiteks ravimi või toiduaine ja terviseprobleemi tekkimise vahelise

seose korral, või sellise seose keerukus, mille tõendamine nõuaks hagejalt

tehisintellektisüsteemi sisemise toimimise selgitamist. Ka ülemääraseid raskusi peaks

liikmesriigi kohus hindama iga juhtumi puhul eraldi. Kuigi hageja peaks esitama argumendid

ülemääraste raskuste kohta, ei tohiks nõuda selliste raskuste tõendamist. Näiteks

tehisintellektisüsteemi käsitlevas nõudes ei peaks hageja selleks, et kohus saaks otsustada, kas

esinevad ülemäärased raskused, olema kohustatud selgitama tehisintellektisüsteemi eriomadusi

ega seda, kuidas need omadused raskendavad põhjusliku seose kindlakstegemist.

VÕS-i § 1065 lg 5

Eelnõukohane lõige 5 põhineb uue direktiivi art 10 lg-l 5 ja see sätestab ettevõtjale võimaluse

omapoolsete tõenditega lõigetes 2–4 sätestatud toote puuduse või põhjusliku seose või mõlema

eeldus ümber lükata. See kehtib ka juhul, kui kannatanul on tõendamisel ülemääraseid raskusi.

VÕS-i § 10651 („Tõendite esitamine“)

Üldiselt

VÕS-i § 10651 näol on eelnõus tegu uue paragrahviga, mis käsitleb tõendite esitamist ettevõtja

ja kannatanu poolt. Regulatsioon põhineb uue direktiivi art-l 9. Uue direktiivi põhjenduses 43

on selgitatud, et direktiiviga ühtlustatakse tõendite esitamise norme ainult niivõrd, kuivõrd need

küsimused on direktiiviga reguleeritud. Küsimused, mida direktiiv ei reguleeri, hõlmavad

tõendite esitamise norme seoses kohtueelse menetluse, tõendite esitamise taotluse

üksikasjalikkuse, kolmandate isikute, tuvastushagide juhtumite ja karistustega tõendite

esitamise kohustuse täitmata jätmise eest.

29

Tõendite esitamise regulatsioon on lisatud võlaõigusseadusesse, mitte vastavasse

menetlusseadusesse (tsiviilkohtumenetluse seadustik), sest tegemist on tootevastutusele omase

erirežiimiga, mis teistel alustel nõuete puhul ei kohaldu. Näiteks kui isik saaks esitada nõude

nii tootevastutuse kui ka delikti üldkoosseisu alusel, kuid valib viimase, ei saa ükski

menetlusosaline ega ka kohus tugineda VÕS-i §-s 10651 sätestatud tõendite esitamise korrale.

Ka muud tootevastutuse sätted on seotud tootevastutusele omase menetlusliku korraga seotud

– näiteks eelnõukohase VÕS-i § 1065 lg 2 p 1 järgi toote puudust eeldatakse, kui ettevõtja ei

esita tõendeid VÕS-i § 10651 sätestatu kohaselt. Seega on otstarbekas tootevastutusega seotud

erisusi reguleerida ühes seaduses ning selleks ettenähtud jaos. Samasugune lahendus on

tootevastutuse puhul kehtivas õiguses kasutusel ka nõude aegumisega seoses – nõuete

aegumine on tavapäraselt reguleeritud tsiviilseadustiku üldosa seaduses, kuid tootevastutuse

puhul on vastav regulatsioon samuti võlaõigusseaduses.

VÕS-i § 10651 lg 1

VÕS-i § 10651 lg 1 (mis põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-l 1) sätestab, et kohus nõuab

kannatanu taotlusel ettevõtjalt tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite esitamist, kui

kannatanu on oma väiteid nõude olemasolu kohta põhistanud (ingl has presented facts and

evidence). TsMS-i § 235 sätestab, et väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt,

et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud

isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei

ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu

hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seega kui kannatanu on kahju hüvitamise nõude usutavuse tõendamiseks esitanud piisavad

faktid ja tõendid, nõuab kohus kannatanu taotlusel tõendite esitamist ettevõtjalt.

Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 42 on märgitud, et isik, kes nõuab kahju hüvitamist, on sageli

tootjaga võrreldes oluliselt ebasoodsamas olukorras, kuna tootjal on juurdepääs teabele selle

kohta, kuidas toode toodeti ja kuidas see toimib, ning ta saab sellest teabest aru. Selline teabe

asümmeetria võib kahjustada riski õiglast jaotamist, eelkõige tehniliselt või teaduslikult

keerukatel juhtudel. Seepärast on vaja hõlbustada hageja juurdepääsu kohtumenetluses

kasutatavatele tõenditele. Selliste tõendite hulka kuuluvad dokumendid, mille kostja peab

koostama ex novo, kogudes või liigitades olemasolevaid tõendeid.

VÕS-i § 10651 lg 2

Eelnõukohane lõige 2 põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-l 2 ja see sätestab, et kohus nõuab

ettevõtja taotlusel kannatanult tema käsutuses olevate asjakohaste tõendite esitamist, kui

ettevõtja on oma väiteid nõude puudumise kohta põhistanud. Seega, vastukaaluks lg-st 1

tulenevale ettevõtja kohustusele paneb lg 2 tõendite esitamise kohustuse kannatanule

(hagejale), kui ettevõtja on esitanud nõude puudumise kohta piisavad faktid ja tõendid.

Ettevõtjal tuleb esitada kohtule vastav taotlus (nagu kannatanulgi). Ka direktiivi 2024/2853

põhjenduses 44 on selgitatud, et sarnaselt hageja tõendite esitamise taotlusega peaksid

liikmesriikide kohtud kostja tõendite esitamise taotluse hindamisel tagama, et selline

juurdepääs piirdub vajaliku ja proportsionaalse juurdepääsuga, muu hulgas selleks, et vältida

sellise teabe otsingut, mis ei ole menetluse seisukohast asjakohane, ning kaitsta

konfidentsiaalset teavet.

VÕS-i § 10651 lg 3

30

Lõige 3 põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-tel 3 ja 4. Sellest tuleneb, et kohus hindab

kõnealuse paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul tõendi esitamise vajalikkust ja

proportsionaalsust. Seejuures arvestab kohus nii poolte kui ka kolmandate isikute õigustatud

huve, eelkõige seoses konfidentsiaalse teabe ja ärisaladuse kaitsega.

Tõendite esitamise taotluse hindamisel peaks kohus seega tagama, et taotlus oleks vajalik ja

proportsionaalne, muu hulgas selleks, et vältida niisuguse teabe nõudmist, mis ei ole menetluse

seisukohast asjakohane. Samuti tuleb kaitsta konfidentsiaalset teavet, näiteks teavet, mis liidu

ja riigisisese õiguse kohaselt kuulub ärisaladuse alla. Eesmärk on saavutada õiglane ja

proportsionaalne tasakaal ärisaladuse omaja saladuse hoidmise huvi ja kannatanu huvide vahel.

Direktiivi 2024/2853 art 4 p 17 kohaselt on ärisaladus direktiivi (EL) 2016/943 art 2 p-s 1

määratletud ärisaladus. Viimase kohaselt on ärisaladus teave, mis vastab kõikidele järgmistele

nõuetele: a) see on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses

paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav nende ringkondade isikutele, kes

tavaliselt kõnealust laadi teabega tegelevad; b) sellel on kaubanduslik väärtus selle salajasuse

tõttu; c) selle üle seaduslikku kontrolli omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke

meetmeid, et hoida seda salajas.

Samamoodi on määratletud ärisaladus ka ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse

seaduse (EKTÄKS) § 5 lg-s 2. Seega ei ole tarvis ärisaladust eelnõu lg-s 3 määratleda ega teha

ka viidet direktiivile.

VÕS-i § 10651 lg 4

Eelnõukohane lg 4 põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-l 5. See näeb ette kohtu võimaluse

rakendada ettevõtja ärisaladuse kaitseks asjakohaseid meetmeid. Lõige 4 sätestab, et kui

ettevõtjalt nõutakse § 10651 lg-s 1 sätestatud juhul ärisaladuse või väidetava ärisaladuse

avaldamist, võib kohus poolte põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel rakendada

meetmeid, mis on vajalikud ärisaladuse kaitsmiseks. See põhimõte kehtib nii menetluse ajal kui

ka pärast seda. Selliseks meetmeks võib olla nt kohtuistungi kuulutamine kinniseks (TsMS-i

§ 38 lg 1 p-d 6 ja 7), aga ka nt piirangute seadmine kohtuotsuse avalikustamisele (TsMS-i

§ 462).

Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 45 on selgitatud, et vastavad meetmed peaksid hõlmama

vähemalt meetmeid, millega antakse vaid piiratud arvule inimestele juurdepääs ärisaladusi või

väidetavaid ärisaladusi sisaldavatele dokumentidele ning kohtuistungitele või antakse

juurdepääs üksnes väljajätetega dokumentidele või kohtuistungite protokollidele. Kõnealuste

meetmete üle otsustamisel peaksid liikmesriigi kohtud võtma arvesse vajadust tagada õigus

tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele. Samuti tuleb arvestada

poolte või kolmandate isikute õigustatud huve ning neile tekkida võivat kahju, mis tuleneb

selliste meetmete rakendamisest või rakendamata jätmisest.

VÕS-i § 10651 lg 5

Eelnõukohane lg 5 põhineb direktiivi 2024/2853 art 9 lg-l 6. Selle eesmärk on tagada, et pooled

esitaksid tõendid arusaadaval viisil. VÕS-i § 10651 lg 5sätestab, et sama paragrahvi lg-tes 1 ja

2 sätestatud juhul võib kohus teise poole põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel nõuda,

et tõendid esitatakse kergesti kättesaadaval ja mõistetaval viisil, kui see on tõendi esitaja kulusid

ja pingutusi arvestades proportsionaalne. See võib olla asjakohane nt digitoodetega seotud

tõendite puhul.

31

VÕS-i § 1066 („Nõuete aegumine ja lõppemine“)

Üldiselt

Lõige 1 jääb sisu poolest muutmata, üksnes sõna „tootja“ on asendatud sõnaga „ettevõtja“.

Lõike 2 esimest lauset on täiendatud terminiga „kasutusele võtmine“ ja lisatud on teine lause.

Lisatud on lg 21. Lõikes 3 on lisatud viide lg-le 21. Regulatsiooni aluseks on direktiivi

2024/2853 art-d 16 ja 17.

VÕS-i § 1066 lg 1

Nagu ülal märgitud, jääb lg 1 sisult muutmata (v.a termin „ettevõtja“). Lõige 1 vastab direktiivi

2024/2853 art 16 lg-le 1. Direktiiv 2024/2853 ei mõjuta riigisisest õigust lg-s 1 osutatud

aegumistähtaja peatumise või katkemise kohta (art 16 lg 2).

VÕS-i § 1066 lg 2

VÕS-i § 1066 lg 2 põhineb direktiivi 2024/2853 art 17 lg 1 p-l a. Üldiseks nõudeõiguse

kehtivuse ajaks15 jääb kümme aastat (nagu ka VÕS-i kehtivas redaktsioonis). Esimest lauset on

täiendatud terminiga „kasutusele võtmine“, muus osas jääb esimene lause muutmata. Teine

lause täpsustab nõudeõiguse kehtivuse aega oluliselt muudetud toote kontekstis: nimelt

arvestatakse nimetatud kümneaastast tähtaega oluliselt muudetud toote puhul selliselt

muudetud toote turul kättesaadavaks tegemise või kasutusele võtmise päevale järgnevast

päevast.

Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 57 on selgitatud, et kuna tooted vananevad aja jooksul ning

teaduse ja tehnoloogia arenedes töötatakse välja rangemad ohutusstandardid, ei oleks mõistlik

panna tootjat piiramatuks ajaks vastutama oma toodete puuduste eest. Seetõttu peaks vastutus

kehtima mõistliku aja jooksul, nimelt kümme aastat pärast toote turule laskmist või kasutusele

võtmist, ilma et see piiraks lahendamisel olevate nõuete menetlemist kohtus.

Oluliselt muudetud toodete kohta on direktiivi 2024/2853 põhjenduses 58 märgitud: „Kuna

oluliselt muudetud toode on põhimõtteliselt uus toode, peaks uus õigust lõpetav tähtaeg algama

pärast seda, kui toodet on oluliselt muudetud, näiteks taastootmise tulemusel, ja see on seejärel

turul kättesaadavaks tehtud või kasutusele võetud. Uuendus või versioonitäiend, mille puhul ei

ole tegu toote olulise muutmisega, ei tohiks mõjutada algse toote suhtes kohaldatavat õigust

lõpetavat tähtaega.“

VÕS-i § 1066 lg 21

Eelnõukohane lg 21 põhineb direktiivi 2024/2853 art 17 lg 1 p-l b ja on võrreldes VÕS-i kehtiva

redaktsiooniga uus säte. Selle eesmärk on pikendada nõude esitamise õiguse kehtivust

kehavigastuste või tervisekahjustuste korral 25 aastale. Tegemist on 25-aastase tähtajaga, mille

arvestamine algab kahju põhjustanud toote turule laskmise või kasutusele võtmise päevale

järgnevast päevast.16 See kehtib siiski üksnes juhul, kui kannatanul ei olnud võimalik esitada

hagi kümneaastase tähtaja jooksul, sest talle ei olnud tema tervisekahjustus teada ega pidanudki

teada olema. See saab kõne alla tulla eelkõige tervisekahjustuse latentsusperioodi tõttu, kui

kahjustuse nähud ilmnevad aeglaselt.

15 Nn õigust lõpetav tähtaeg. 16 Mitte päevast, mil möödub eelnõukohases VÕS-I § 1066 lg-s 2 sätestatud kümme aastat.

32

VÕS-i § 1066 lg 3

Lõikesse 3 on toodud viide lg-le 21, muus osas jääb lõige muutmata. Selle kohaselt ei kohaldata

lg-tes 2 ja 21 sätestatut jõustunud kohtulahendiga tunnustatud või muust täitedokumendist

tulenevale nõudele, samuti nõudele, mille olemasolu on lepinguga tunnistatud, või

kompromissilepingu alusel omandatud uuest õigusest tulenevale nõudele.

VÕS-i § 1067 („Sätete kohustuslikkus“)

Eelnõukohane VÕS-i § 1067 on sarnane kehtivas redaktsioonis olevaga ja see sätestab, et tühine

on kokkulepe, millega piiratakse või välistatakse samas jaos sätestatud ettevõtja vastutust

kannatanu ees. Norm põhineb uue direktiivi art-l 15. Võrreldes kehtiva redaktsiooniga on

termin „tootja“ asendatud terminiga „ettevõtja“ ning on viidatud (ettevõtja) vastutuse

piirangule kannatanu ees.

Direktiivi 2024/2853 põhjenduses 56 on selgitatud, et füüsiliste isikute kaitse eesmärgi

saavutamist kahjustaks see, kui lepingutingimustega oleks võimalik ettevõtja vastutust piirata

või välistada. Seetõttu ei tohiks lubada lepingulisi erandeid. Samal põhjusel ei tohiks olla

võimalik riigisiseste õigusnormidega vastutust piirata või välistada, näiteks kehtestades

ettevõtja vastutusele rahalise ülemmäära.

3.2. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse muutmine

Eelnõu rakendamiseks tuleb muuta võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 22 lg-t 2. Muudetud sõnastuse

kohaselt kohaldatakse samas jaos sätestatut toodete suhtes, mis on turule lastud või kasutusele

võetud 9. detsembril 2026 või hiljem. Enne 9. detsembrit 2026 turule lastud või kasutusele

võetud toodete suhtes kohaldatakse sel ajal kehtinud seadust.

See põhimõte põhineb direktiivi 2024/2853 art 2 lg-l 1. Põhjenduses 63 on märgitud, et

õiguskindluse huvides ei tuleks direktiivi kohaldada toodete suhtes, mis on turule lastud või

kasutusele võetud enne 9. detsembrit 2026. Seetõttu on vaja ette näha üleminekukord, et tagada

direktiivi 85/374/EMÜ alusel jätkuv vastutus kahju eest, mille on põhjustanud puudusega

toode, mis on turule lastud või kasutusele võetud enne nimetatud kuupäeva.

Seega tuleb enne nimetatud kuupäeva turule lastud või kasutusele võetud puudusega toodete

puhul lähtuda VÕS-i kehtivast redaktsioonist.

3.3. Eelnõu põhiseaduspärasus

Eelnõuga kavandatud muudatused ja täiendused tulenevad Euroopa Liidu õigusaktist ning on

vajalikud uue maksimaalselt ühtlustava tootevastutuse direktiivi kohaldamiseks. Eelnõu on

kooskõlas põhiseadusega.

4. EELNÕU TERMINOLOOGIA

Eelnõus on nii suures ulatuses kui võimalik järgitud VÕS-i termineid. Uued terminid (nt

tellimuse täitmise teenuse osutaja, seotud teenus, digitaalne tootmisfail) on eelnõus

defineeritud.

33

Direktiivist tulenevalt on eelnõukohases VÕS-i § 1061 lg-s 22 täpsustatud, et andmed

võlaõigusseaduse 53. ptk 3. jao tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)

2022/868 art 2 p-s 1 määratletud andmed.

Kuna tootele tehtud muudatus määratletakse olulise muudatusena pärast toote turul kasutusele

võtmist, on VÕS §-i 10621 lg-s 5 täpsustatud, et kasutusele võtmine on toote esmakordne tasu

eest või tasuta kasutamine Euroopa Liidus majandus- või kutsetegevuse raames enne toote

turule laskmist.

Kuna puudusega toote eest saab muudatuste tulemusel vastutada ka tellimuse täitmise teenuse

osutaja, on VÕS-i § 10621 lg-s 8 sellist isikut defineeritud kui füüsilist või juriidilist isikut, kes

pakub oma majandus- või kutsetegevuse raames vähemalt kahte järgmist teenust: talle

mittekuuluva toote ladustamine, pakendamine, adresseerimine ja saatmine.

Toote käsitluse laiendamise tõttu on defineeritud ka digitaalne tootmisfail (VÕS-i § 1063 lg 11,

vallasasja digiversioon või digimall, mis sisaldab vallasasja tootmiseks vajalikku

funktsionaalset teavet, võimaldades masinate või tööriistade automaatset juhtimist), toote osa

(VÕS-i § 1063 lg 12, iga kehaline või mittekehaline ese, tooraine või seotud teenus, mis on

tootesse integreeritud või tootega ühendatud) ja seotud teenus (VÕS-i § 1063 lg 13, digitaalne

teenus, mis on tootesse integreeritud või tootega ühendatud nii, et selle puudumine takistaks

tootel täita üht või mitut funktsiooni).

5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE

Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2024/2853. Eelnõul ei

ole otsest puutumust teiste Euroopa Liidu õigusaktidega. Seletuskirjale on lisatud vastavustabel

(lisa 1) direktiivi 2024/2853 ülevõtmise kohta.

6. SEADUSE MÕJUD

6.1. Euroopa Komisjoni mõjuhinnang

Euroopa Komisjoni aruandes märgiti juba 2018. aastal, et 1985. aastal seisime silmitsi

mõnevõrra teistsuguste probleemidega kui praegu. Käimas on järjekordne tehnoloogiline

revolutsioon. Majandus ja tooted ise on üha rohkem omavahel seotud, digitaalsed,

autonoomsed ja arukad. Peame nendele väljakutsetele reageerima ühtselt ja üleilmselt. Esineb

olukordi, kus kulud ei ole tarbijate ja tootjate vahel võrdselt jaotatud. See kehtib eelkõige

juhtudel, kus tõendamiskohustuse järgimine on keeruline, näiteks mõne kujunemisjärgus

digitehnoloogia või ravimi puhul.17

Direktiivi läbivaatamise eesmärk oli tootevastutuse normide ulatuslikuma ühtlustamise kaudu

aidata veelgi kaasa ausale konkurentsile ja kaupade vabale liikumisele siseturul, parandades

samal ajal tarbijate kaitset (direktiivi 2024/2853 põhjendus 1).

Euroopa Liidu Komisjon on direktiivi mõjusid hinnanud eelkõige 28.09.2022. a mõjuhinnangu

töödokumendis.18 Mõjuhinnangus toodi keskse probleemina välja asjaolu, et puudusega tootega

17 Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele nõukogu

direktiivi 85/374/EMÜ (liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta)

kohaldamise kohta. COM(2018) 246 final. Brüssel: 07.05.2018, lk 8.

https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9096-2018-INIT/et/pdf 18 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the

document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective products

34

kaasnev risk ei ole praegu tarbijate ja tootjate vahel jaotunud võrdselt. Konkreetsemalt tuvastati

kaks probleemi: (1) tootjavastutuse regulatsioon ei hõlma teatud tooteid, ettevõtjaid ja kahjusid

ning (2) kahju hüvitamine on kannatanute jaoks keeruline.19 Kavandatava direktiivi üldiste

eesmärkidena toodi esile siseturu tõhusa toimimise tagamine, kaupade vaba liikumise

soodustamine ja ausa konkurentsi edendamine ning tarbijate tervise ja vara parem kaitse.20

Komisjon prognoosib, et tootjad saavad suurema õiguskindluse, kuid nende

vastutuskindlustuskulud kasvavad; kindlustusandjad peavad maksma suuremaid hüvitisi, kuid

nad saavad seda tasakaalustada suuremate kindlustusmaksete abil; tarbijate kaitse paraneb.21

Samuti prognoositakse kannatanutele väljamakstavate hüvitiste suurenemist (kogumis).

Peamine kaudne kulu on ettevõtjate ja tarbijate kantav kulu õigusteenusele.22 Tööhõivele ja

põhiõigustele direktiiv mõju ei avalda.23

6.2. Muudatustest mõjutatud sihtrühmad

Eestis puudutavad muudatused järgmisi sihtrühmi:

1) tarbijad ja kannatanud;

2) tootjad ja teised vastutavad ettevõtjad

3) kindlustusandjad

4) kohtud

5) Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet.

6.3. Mõjude hinnang

Eelnõu peamised sisulised muudatused on järgmised:

1) laiendatakse ettevõtja vastutust puudusega toote tõttu füüsilisele isikule tekitatud kahju

eest:

a. kaotatakse kahju summa alampiir 500 eurot

b. laiendatakse vastutust ka toodetele, mis on n-ö segakasutuses (kasutatakse nii

kutsetöös kui ka isiklikel eesmärkidel);

c. laiendatakse vastutust puudusega toote tõttu hävinud või kahjustunud andmetele

(üksnes juhul, kui toodet kasutati väljaspool majandus- või kutsetegevust);

d. laiendatakse vastutust ka olukordadele, kus tootja kontrolli all olevasse tootesse

integreeritakse, ühendatakse või tarnitakse puudusega osa või toodet muul moel

muudetakse;

e. tooteks loetakse edaspidi ka digitaalseid tootmisfaile ning toote osaks loetakse

edaspidi ka seotud teenuseid;

2) laiendatakse puudusega toote tekitatud kahju eest vastutavate ettevõtjate ringi:

(SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316 19 Ibid, lk 9–11. 20 Ibid, lk 26. 21 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the

document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective

products (SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 76. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316 22 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the

document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective

products (SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 36. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316 23 Ibid, lk 40.

35

a. tootjaks loetakse edaspidi ka isikut, kes valmistab või toodab toote oma tarbeks

(näiteks teenuse osutamisel);

b. tootjaks loetakse edaspidi ka isikut, kes väljaspool tootja kontrolli oluliselt

muudab toodet, tehes toode seejärel turul kättesaadavaks;

c. nähakse ette samm-sammuline vastutavate ettevõtjate ring juhul, kui toote tootja

ei asu EL-is;

3) täpsustatakse loetelu asjaoludest, mida toote puuduse hindamisel tuleb arvestada;

4) lihtsustatakse puudusega toote tõttu kahju kannatanud füüsilise isiku

tõendamiskohustust:

a. kehtestatakse loetelu asjaoludest, mille korral eeldatakse toote puuduse

olemasolu;

b. kehtestatakse loetelu asjaoludest, mille korral eeldatakse põhjuslikkust seost

toote puuduse ja kahju vahel.

c. pikendatakse kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisest

tuleneva nõude lõppemise tähtaega 10 aastalt 25 aastale.

Tarbijad ja kannatanud

Kuna muudatused, millega laiendatakse kahju hüvitamise võimalusi ning leevendatakse

kannatanu tõendamiskoormust, muudavad hüvitise saamise tarbijate jaoks lihtsamaks, võivad

tarbijad hakata senisest aktiivsemalt nõudma kahju hüvitamist vastutavatelt ettevõtjatelt.

Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt on Euroopa Liidus aastas umbes 1465–3165

tootjavastutust puudutavat vaidlust. Enamik neist lahendatakse kohtuväliselt.24 Eesti kohta

vastavad andmed puuduvad, kuid Euroopa Komisjoni hinnangu Eesti oludele

ekstrapoleerimisel võib eeldada, et aastane vaidluste arv jääb suurusjärku 4–10.25

Eelnõukohaste muudatuste tulemusel nõuete arv oletatavasti suureneb.

Tegelikku juhtumite arvu, kus puudusega toode on põhjustanud füüsilisele isikule tervise- või

varakahju, ei ole siiski võimalik hinnata. Kui kannatanule tekkinud kahju on väike, ei pruugita

selle hüvitamist üldse nõuda. Lisaks on Eestis tavapärane, et kahju hüvitatakse

kindlustuslepingu alusel (näiteks elu- või varakindlustuse kaudu). Seetõttu on kohtusse

pöördumine pigem harv ning kohtupraktika kajastab vaid väikest osa võimalikest juhtumitest.

Mõju võimalikku ulatust aitab kaudselt iseloomustada teave Eesti turul avastatud ohtlike

toodete kohta. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti andmetel on alates 2025. aasta

algusest ohtlike toodete registrisse kantud 351 toodet, mille puhul on tuvastatud nende

olemasolu Eesti turul või on alust arvata, et need on jõudnud Eesti tarbijateni. Suurema osa

ohtlikest toodetest moodustavad mänguasjad ja elektriseadmed (joonis 1).

24 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the

document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective

products (SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 30. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316 25 Andmete ekstrapoleerimisel võeti aluselt elanike arv Eestis ja Euroopa Liidus. Eurostati andmetel moodustab

Eesti elanike arv 0,304% Euroopa Liidu elanike arvust (Eurostati andmetabel demo_pjan) .

36

Joonis 1. Ohtlike toodete registrisse kantud tooted kategooriate kaupa, 2025–202626

Euroopa Liidus tervikuna tunnistati 2025. aastal ohtlikuks 4671 toodet, millest üle kolmandiku

moodustasid kosmeetikatooteid. Peamised riskid, mis ohtliku tootega kaasnesid, olid nii Eestis

kui ka Euroopa Liidus keemiline oht, vigastused ja lämbumisoht. Ligi pooled ohtlikest

toodetest pärinesid Hiinast (43%), Euroopa Liidu ja Euroopa majanduspiirkonna riikide osakaal

oli 35%.27

Eelnõuga kavandatavatest muudatustest on tõenäoliselt kõige laiapindsema mõjuga 500-eurose

varalise kahju alampiiri kaotamine. Muudatuse tulemusena võib kannatanu edaspidi nõuda

kahju hüvitamist sõltumata varalise kahju suurusest. Kannatanute vaates muutub regulatsioon

selgemaks, sest hüvitise nõudmise õigus ei sõltu enam kahju rahalisest hinnangust, mille

määramine võib olla subjektiivne või eeldada eriteadmisi (nt kinnisasjale või ruumidele

tekitatud kahju korral).

Ka ülejäänud muudatused on kannatanute vaatest positiivse mõjuga. Olukorras, kus suur osa

inimeste jaoks olulisest teabest on talletatud digitaalsel kujul, kaasneb andmete hävimise või

kahjustumisega järjest enam riske. Eelnõuga laiendatakse tootja vastutust ka olukordadele, kus

puudusega toote tõttu hävinesid või kahjustusid isiklikuks otstarbeks kasutatavad andmed.

On tõenäoline, et kohtusse pöördumine puudusega toote tõttu tekkinud kahju hüvitamise

nõudes sageneb, sest kannatanute jaoks paraneb kindlus, et nad suudavad tõendada toote

puuduse olemasolu ja põhjuslikku seost puuduse ja kahju vahel.

Kokkuvõttes on eelnõukohaste muudatuste potentsiaalne sihtrühm kõik tarbijad (kogu

elanikkond). Konkreetsed andmed juhtumite kohta, kus puudusega toode on tekitanud

füüsilisele isikule tervise- või varakahju, puuduvad, kuid ligikaudse hinnanguna võib oletada,

et aastane juhtumite arv jääb suurusjärku kuni 1000. Kuigi vastavaid uuringuid ei ole läbi

viidud, võib eeldada, et praegu on tarbijate teadlikkus tootjavastutuse regulatsioonist pigem

madal. Teadlikkuse suurenedes võib nõuete arv kasvada (eelkõige juhtumite puhul, kus elu- või

varakindlustus puudub).

Tootjad ja teised vastutavad ettevõtjad

Potentsiaalselt võib tootjavastutuse regulatsioon puudutada kõiki Eesti ettevõtjaid, kes

töötlevad, sh toodavad, mingit toodet. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus on välja toodud, et

26 Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Ohtlike toodete register | Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. 27 Andmed Euroopa Liidus ohtlikuks tunnistatud toodete kohta pärinevad Euroopa Liidu Safety Gate Rapid Alert

System-i kaudu tehtud teavitustel. Statistika on leitav: Safety Gate 2025 – Directorate-General for Justice and

Consumers (DG JUST). Tuleb rõhutada, et teatud tootekategooriate puhul kasutatakse teisi teavitamisviise,

mistõttu ei hõlma siintoodud andmed ravimeid, meditsiiniseadmeid, toitu ja loomasööta. Tootjavastutuse

regulatsioon kohaldub aga ka neile toodetele.

54

15

19

19

21

33

63

127

0 20 40 60 80 100 120 140

Muud tooted

Kaitsevahendid

Riided, tekstiil- ja…

Elektrilised seadmed ja…

37

tootjavastutuse direktiivi kohaldamisala hõlmab tooteid pea terves töötleva tööstuse sektoris.28

Eelnõu koostamise ajal on Eestis registreeritud 16 560 juriidilist isikut, kelle põhitegevusala

kuulub töötleva tööstuse valdkonda.29 Majanduslikult aktiivsete ettevõtjate arv selles sektoris

jääb 10 000 kanti.30

Tegemist on siiski indikatiivsete näitajatega, sest toodete tootmisega võivad tegeleda ka

ettevõtjad, kelle põhitegevusalaks on märgitud muu tegevusala. Lisaks tuleb arvestada, et kui

toote tootja ei asu Euroopa Liidus, siis laieneb vastutus teistele ettevõtjatele. Eelnõuga

kehtestatakse samm-sammuline vastutuse üleminek (joonis 2): kui tootja ei asu EL-is, laieneb

vastutus importijale või tootja volitatud esindajale; kui too ei asu EL-is, laieneb vastutus

tellimuse täitmise teenuse osutajale; kui seda ettevõtjat ei ole võimalik kindlaks teha, laieneb

vastutus toote levitajale või digiplatvormi pakkujale. Vastutuse jagunemine eri isikute vahel ei

ole aga läbinisti uus, sest ka kehtivas õiguses võrdsustatakse tootjaga eri subjekte, kes ei ole

toote tootjad selle tavatähenduses. Nii võib ka kehtiva õiguse järgi vastutada näiteks toote

sissetooja või toote müüja. Sellegipoolest on vastutuse jagunemist täpsustatud ja lisaks on

vastutavate ettevõtjate ringi lisandunud digiplatvormi pakkujad (näitena võib tuua osta.ee).

Joonis 2. Puudusega toote tekitatud kahju eest vastutavate ettevõtjate ring

Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus prognoositakse, et kavandatavate muudatuste tulemusena

suurenevad tootjate kulud vastutuskindlustusele. Kuigi ka Eesti kontekstis ei saa sellist mõju

välistada, võib selle realiseerumise tõenäosust pidada pigem väikeseks. Esiteks on puudusega

tootest tulenevaid kahjujuhtumeid vähe ning tõenäoliselt moodustavad need vaid väikese osa

kõigist juriidiliste isikute vastutuskindlustuse juhtumitest. Teiseks näitab kindlustusstatistika,

et tsiviilvastutuskindlustuse puhul ületavad laekunud kindlustusmaksed märkimisväärselt

kindlustushüvitiste väljamakseid. Hüvitiste ja laekunud kindlustusmaksete suhe on

tsiviilvastutuskindlustuses oluliselt väiksem kui mitme teise kahjukindlustuse liigi puhul.31

Seega on pigem vähetõenäoline, et eelnõukohased muudatused tingiksid vajaduse

kindlustusmakseid suurendada.

28 Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus (lk 82) on viidatud Euroopa Ühenduse majandustegevusalade

klassifikaatorile NACE, mille Eesti kohandustega versioon on EMTAK. Nii NACE kui ka EMTAK-i kohaselt

kajastatakse töötleva tööstuse ettevõtjad jaotuses C. Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt puudutab direktiiv

pea kõik ettevõtjad, kelle põhitegevusala liigitub töötleva tööstuse jaotusesse. Erandiks on alajaotus C33 (masinate

ja seadmete remont, hooldus ja paigaldus). 29 Äriregistri andmed juriidiliste isikute tegevusalade kohta, Tegevusalad | e-Äriregister (17.09.2026). 30 Statistikaameti andmed statistilisse profiili kuuluvate ettevõtjate kohta (tabelid ER022, ER021). 31 Tuginedes Statistikaameti 2025. aasta andmetele (tabel PR107) on näha, et kahjukindlustuse puhul tervikuna on

väljamaksete ja saadud maksete suhe 0,56, mis sisuliselt tähendab, et iga saadud euro kohta tuleb kindlustusandjal

teha väljamakseid 56 sendi ulatuses. Tsiviilvastutuskindlustuse puhul, mis hõlmab ka vastutust puudusega toote

eest, on vastav koefitsient 0,33.

38

Ka Euroopa Liidu andmed ohtlike toodete kohta viitavad, et Eestist pärit toodetega on pigem

vähe probleeme. 2025. aastal oli 4671 ohtlikuks tunnistatud toote hulgas neli toodet, mille

päritoluriik oli Eesti.32

Mõju vastutavatele ettevõtjatele võib pikas ajaperspektiivis suureneda, kui teadlikkus

tootjavastutuse regulatsioonist kasvab ning kannatanud hakkavad kahju hüvitamist sagedamini

nõudma. Tooteid importivatel ettevõtjatel on võimalik negatiivset mõju ennetada, tugevdades

kontrolli imporditavate toodete ohutuse üle.

Kindlustusandjad

Olulise sihtrühma, keda eelnõuga kavandatavad muudatused mõjutavad, moodustavad

kindlustusandjad. Eestis tegutseb praegu kaheksa kahjukindlustusandjat ja seitse välismaiste

kahjukindlustusandjate filiaali. Lisaks pakub Eestis kahjukindlustusteenust suur hulk

piiriüleseid teenusepakkujaid.33 Sihtrühma piiritlemiseks on tabelis 1 toodud andmed

kindlustusandjate kohta, kes tegid möödunud aastal tsiviilvastutuskindlustuse väljamakseid.

Tabel 1. Kindlustusandjad ja välismaiste kindlusandjate filiaalid ning nende tehtud

tsiviilvastutuskindlustuse väljamaksed 2025. aastal

Tsiviilvastutuskindlustuse

väljamaksete summa 2025.

aastal

Akciné draudimo bendrové Gjensidige Eesti

filiaal 463 600

AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti

filiaal 565 000

ERGO Insurance SE 1 592 400

Swedbank P&C Insurance AS 2 296 100

If P&C Insurance AS 1 987 200

Salva Kindlustuse AS 349 900

AB Lietuvos draudimas Eesti filiaal 762 700

Compensa Vienna Insurance Group UADB

Eesti filiaal 924 000

LHV Kindlustus AS 97 400

Balcia Insurance SE Eesti filiaal 20 400

Allikas: Statistikaamet (tabel PRI107)

Täpsed andmed puuduvad, kui palju on esinenud kahjujuhtumeid põhjusel, et puudusega toode

tekitas füüsilisele isikule kahju, ning millised on olnud väljamakstud kahjusummad. Samuti ei

ole teada, kui palju kasutavad kindlustusandjad taolistel juhtudel tagasinõudeõigust.

Mõju kindlustusandjatele ei ole vahetu, sest see sõltub nii kannatanute kui ka vastutavate

ettevõtjate tegevusest. Pikas ajaperspektiivis on võimalik, et juriidiliste isikute

vastutuskindlustuse juhtumite arv sageneb, see omakorda võib tingida vajaduse

kindlustusmaksete tõstmiseks.

Kohtud

32 Euroopa Liidu Safety Gate Alert System, 2025. aasta ülevaade, Safety Gate 2025 – Directorate-General for

Justice and Consumers (DG JUST) 33 Andmed kindlustusandjate ja -vahendajate kohta on leitavad Finantsinspektsiooni veebilehel, Kindlustusandjad

| Finantsinspektsioon.

39

Seni on tootevastutuse regulatsioon olnud Eestis õiguspraktikas marginaalse tähtsusega.

Kohtuvaidlusi on olnud vaid üksikutel juhtudel (TlnRngKo 2-21-10225 ja HMKo 2-21-10225;

TlnRngKo 2-10-19489 ja HMKo 2-10-19489; TlnRngKo 2-19-8 ja PMKo 2-19-8; TrtRngKo

2-20-2122). Selle üheks põhjuseks on ilmselt asjaolu, et tootja asub reeglina tarbijast

„kaugemal“ kui toote tarbijale müünud isik.

Euroopa Komisjoni mõjuhinnangus on välja toodud, et hinnanguliselt on Euroopa Liidus

tervikuna umbes 209–452 kohtuvaidlust aastas, mis puudutavad tootjavastutust.34

Kohtutele kaasneb eelnõukohaste muudatustega vajadus ennast uute nõuetega kurssi viia.

Edaspidi võib tootjavastutust puudutavate kohtuasjade arv vähesel määral suureneda, kuid

mõju on pikaajaline ning sellega ei kaasne täiendavat ressursivajadust.

Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Amet

Tarbijate üldise teavitamiskohustuse kaudu mõjutavad kavandatavad muudatused vähesel

määral Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ameti töökorraldust.

Direktiivi 2024/2853 põhjenduse 28 kohaselt on liikmesriikidel oluline tagada, et pädevad

tarbijakaitseasutused või -organid annavad mõjutatud tarbijatele kogu asjakohase teabe, et nad

saaksid uue direktiivi kohast hüvitise saamise õigust tulemuslikult kasutada. On asjakohane, et

liikmesriigid võtaksid seda tehes arvesse tarbijakaitseõiguse rakendamise eest vastutavate

riiklike ametiasutuste koostöö kohustusi, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest

(EL) 2017/2394 tulenevaid kohustusi. Oluline on, et liikmesriikide tarbijakaitseasutused ja -

organid vahetaksid korrapäraselt teavet, mida nad saavad, ning teeksid tihedat koostööd

turujärelevalveasutustega. Liikmesriigid saavad lisaks ergutada pädevaid tarbijakaitseasutusi ja

-organeid andma tarbijatele teavet, et tarbijatel oleks hõlpsam direktiivi kohast hüvitise saamise

õigust tulemuslikult kasutada.

7. SEADUSE RAKENDAMISEGA KAASNEVAD RIIGI JA KOHALIKU

OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD

Seaduse rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele otseseid tulusid ega

kulusid.

Direktiivi 2024/2853 art 19 lg 1 kohaselt on liikmesriigil kohustus avaldada kergesti

juurdepääsetavas elektroonilises vormingus kõik lõplikud (jõustunud) otsused, mille tema

riiklik apellatsioonikohus või kõrgeima astme kohus on teinud direktiivi kohaselt algatatud

menetlustes. Otsused avaldatakse kooskõlas liikmesriigi õigusega.

Kuna Eestis juba avaldatakse jõustunud kohtuotsused elektrooniliselt, ei too see artikkel kaasa

uusi kohustusi.

Sama artikli lg 2 kohaselt loob komisjon kergesti juurdepääsetava ja üldsusele kättesaadava

andmebaasi, mis sisaldab liikmesriikide vastavaid kohtuotsuseid, ja haldab seda. Direktiivi

2024/2853 põhjenduse 61 kohaselt on selle eesmärk parandada arusaamist, kuidas direktiivi

34 European Commission. Commission staff working document: Impact assessment report accompanying the

document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on liability for defective

products (SWD(2022) 316 final). Brussels, 28.09.2022, lk 30. Kättesaadav arvutivõrgus: https://eur-

lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A52022SC0316

40

riiklikul tasandil kohaldatakse, muu hulgas üldsuse, õigusvaldkonna töötajate, akadeemiliste

ringkondade esindajate ja liikmesriikide huvides. Kuna Eestis juba avaldatakse kõikides

kohtuastmetes jõustunud lahendeid ja need on elektrooniliselt kättesaadavad Riigi Teataja

veebilehel, ei loo eeltoodu Eestile uusi kohustusi.

8. RAKENDUSAKTID

Seaduse rakendamiseks ei tule luua ega muuta rakendusakte.

9. SEADUSE JÕUSTUMINE

Uue tootevastutuse direktiivi ülevõtmise tähtpäev on 09.12.2026, mis on ka muudatuste

riigisisene jõustumiskuupäev.

Eeldades, et eelnõu on võimalik 2026. a sügisel vastu võtta, on kavandatud aeg seaduse

väljakuulutamise ja jõustumise vahel ligikaudu kaks kuud. See periood on piisav eeltöödeks ja

normidega tutvumiseks nii tootjatele, kes on olnud vastutuse subjektid kehtiva tootevastutuse

regulatsiooni alusel, kui ka muudele vastutavatele ettevõtjatele, kes võivad uue regulatsiooni

järgi samuti toote puuduse eest vastutada. Normidega peavad tutvuma ja eeltöid tegema ka

kindlustusandjad, kellel võib tekkida vajadus üle vaadata tootjate vastutuskindlustuse

tingimused ja maksed.

Juhul kui seaduseelnõu ei jõuta seletuskirjas märgitud aja jooksul menetleda ja seaduse

jõustumine hilineb, tekib vastuolu direktiivi 2024/2853 art 22 lg-s 1 märgitud jõustumisajaga

ning Euroopa Komisjonil on õigus algatada Eesti suhtes rikkumismenetlus ELTL-i art 258

alusel.

10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK

KONSULTATSIOON

Enne eelnõu koostamist küsis Justiits- ja Digiministeerium enda 26.02.2025. a kirjas nr 8-

4/1961-1 huvigruppide arvamust direktiivis liikmesriikidele jäetud valikute kohta. Vastused

esitasid 2025. a kevadel Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Kliimaministeerium, Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Tartu

Ülikooli õigusteaduskond, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Kindlustusseltside

Liit ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Neid arvamusi on püütud võimalikult

suures osas eelnõu koostamisel arvestada.

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Kliimaministeeriumile, Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumile ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile. Eelnõu

esitatakse arvamuse avaldamiseks järgmistel isikutele ja asutustele: Eesti Kaubandus-

Tööstuskoda, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Tartu Ülikooli

õigusteaduskond, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Kindlustusseltside Liit,

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon,

Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti E-kaubanduse Liit, Eesti Advokatuur, Tallinna Ülikooli

ühiskonnateaduste instituut, Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut, Riigikohus, Tallinna

Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus, Harju Maakohus (Tallinna kohtumaja), Pärnu

Maakohus, Tartu Maakohus, Viru Maakohus, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Eesti

Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Elektritööstuse Liit, Eesti Elektroonikatööstuse Liit, Eesti

Kaupmeeste Liit, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Masinatööstuse Liit, Eesti Plastitööstuse Liit,

Eesti Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit, MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit.

41

Algatab Vabariigi Valitsus __.__.2026

(allkirjastatud digitaalselt)

Võlaõigusseaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja juurde

Lisa 2

Euroopa Liidu õigusakti ja Eesti õigusakti vastavustabel

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/2853, 23. oktoober 2024, mis käsitleb vastutust puudusega toodete eest ja millega

tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ

Roheline - minimaalne ülevõtmine. Näiteks:

1) Tootevastutuse direktiivi säte võetakse üle üksnes miinimumnõuete ulatuses. Tootevastutuse direktiiv jätab liikmesriigile valikuõiguse, millises ulatuses sätet

rakendada, ja eelnõuga võetakse säte üle minimaalses ulatuses.

2) Tootevastutuse direktiivi sätte ülevõtmine on direktiivi järgi kohustuslik ja liikmesriigil kaalumisruumi ei ole.

3) Kehtiv õigus on juba tootevastutuse direktiivi sättega kooskõlas ning seadust muuta ei ole vaja.

Kollane – kaalumisruumiga ülevõtmine. Näiteks:

1) Tootevastutuse direktiivi säte jätab liikmesriigile valikuvõimaluse mitme samaväärse lahenduse vahel, näiteks kui direktiiv näeb ette nõude sätestada

liikmesriigi vastutav asutus, kuid ei ütle ette, milline asutus see olema peab.

2) Miinimumnõue ei ole tootevastutuse direktiivi sättest selgelt tuvastatav, näiteks kui direktiiv näeb ette sanktsiooninormid, kuid ei täpsusta, millises

menetluses neid sanktsioone tuleks kohaldada.

3) Tootevastutuse direktiivi annab võimaluse midagi lubada, kuid riik otsustab seda võimalust mitte kasutada.

4) Kehtiv Eesti õigus sätestab direktiivi nõuetega võrreldes rangemad nõuded või nõrgemad standardid ning neid eelnõuga ei muudeta.

Punane – laiem ülevõtmine. Näiteks:

1) Tootevastutuse direktiivi sättes on olemas selgelt tuvastatav miinimum, aga eelnõuga minnakse sellest kaugemale

2) Eelnõu säte on direktiivi kohustuslikust nõudest ulatuslikum või rangem, näiteks kui nõuet kohaldatakse direktiiviga võrreldes suuremale sihtrühmale,

laiemas ulatuses vmt.

EL-i õigusakti

norm

EL-i õigusakti

normi

ülevõtmise

kohustus

EL-i õigusakti

normi sisuliseks

rakendamiseks

kehtestatavad

Märge Kommentaar

riigisisesed

õigusaktid

Art 1 EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud artikkel sätestab direktiivi

(EL) 2024/2853 reguleerimiseseme ja eesmärgi.

Art 2 lg 1 JAH VÕSRS § 22 lg 2

Art 2 lg 2 JAH VÕS § 1061 lg 6

Art 2 lg 3 JAH VÕS § 1061 lg 6

Art 2 lg 4 p a EI Ei pea üle võtma, kuna selgitab direktiivi 2024/2853

vahekorda teiste Euroopa Liidu määruste ja direktiividega ja

eelnõu ei sisalda vastupidist välistavat sätet.

Art 2 lg 4 p b JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1061 lg-s 5

Art 2 lg 4 p c EI Ei pea üle võtma, sest eelnõuga pole sätestatud vastupidist ja

sellise erikorra olemasolu ei ole Eesti suhtes asjakohane.

Art 3 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab ühtlustamise taseme.

Art 4 p 1 JAH VÕS § 1063 lg 1

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 4 p 2 JAH VÕS § 1063 lg 11

Art 4 p 3 JAH VÕS § 1063 lg 13

Art 4 p 4 JAH VÕS § 1063 lg 12

Art 4 p 5 a

alapunkt i

JAH VÕS § 1061 lg 31 p 1

Art 4 p 5 a

alapunkt ii

JAH VÕS § 1061 lg 31 p 2

Art 4 p 5 b JAH VÕS § 1061 lg 32

Art 4 p 6 JAH VÕS § 1061 lg 22

Art 4 p 7 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 11.

Art 4 p 8 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 10.

Art 4 p 9 JAH VÕS § 10621 lg 5

Art 4 p 10 a JAH VÕS § 10621 lg 1 p 1

Art 4 p 10 b JAH VÕS § 10621 lg 1 p 1

Art 4 p 10 c JAH VÕS § 10621 lg 1 p 1

Art 4 p 11 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 14.

Art 4 p 12 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 1.

Art 4 p 13 JAH VÕS § 10621 lg 8

Art 4 p 14 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas TNVS § 4 lg 1 punktis 3.

Art 4 p 15 JAH VÕS § 10621 lg 1 p 1

VÕS § 10621 lg 1 p

2

VÕS § 10621 lg 6

VÕS § 10621 lg 7

VÕS § 10621 lg 9

Seotud teenuse osutaja vastutus on tuletatav sellest, et

puudusega toote eest tekitatud kahju eest vastutab ka toote osa

tootja (VÕS § 10621 lg 1 p 2) ning “toote osa“ mõiste hõlmab

ka seotud teenust (VÕS § 1063 lg 12).

Art 4 p 16 JAH VÕS § 10621 lg 9

Art 4 p 17 JAH

Ärisaladuse mõiste on selgitatud EKTÄKS § 5 lõikes 2

Art 4 p 18 a JAH VÕS § 10621 lg 4 p 1

Art 4 p 18 b

alapunkt i

JAH VÕS § 10621 lg 4 p 2

Art 4 p 18 b

alapunkt ii

JAH VÕS § 10621 lg 4 p 2

Art 5 lg 1 JAH VÕS § 1061 lg 2

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 5 lg 2 p a JAH

Õigusjärgluse põhimõtted on juba sätestatud TsÜS §-s 6.

Art 5 lg 2 p b JAH

Kohtumenetluses esindamise põhimõtted on juba reguleeritud

TsMS 23. peatükis

Art 6 lg 1 p a JAH

Hüvitise saamise võimalus surm, kehavigastuse või

tervisekahjustuse korral on juba ette nähtud kehtivas seaduses.

Tervisekahjustuse mõistega on hõlmatud ka kannatanu vaimse

tervise kahjustamine

Art 6 lg 1 p b JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1061 lg-s 2

Art 6 lg 1 p b

alapunkt i

JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1061 lg-s 3

Art 6 lg 1 p b

alapunkt ii

JAH VÕS § 1061 lg 3

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 6 lg 1 p b

alapunkt iii

JAH VÕS § 1061 lg 2

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 6 lg 1 p c JAH VÕS § 1061 lg 21

Art 6 lg 2 JAH

Nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamine on juba ette

nähtud kehtivas õiguses (VÕS § 127; VÕS § 128; VÕS § 134)

Art 6 lg 3JAH VÕS § 1063 lg 1

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1061 lg-s 5

Art 7 lg 1 JAH VÕS § 1063 lg 14

VÕS § 1063 lg 2

Art 7 lg 2 p a JAH VÕS § 1063 lg 2 p 1

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 7 lg 2 p b JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1063 lg 2 punktis

2.

Art 7 lg 2 p c JAH VÕS § 1063 lg 2 p 4

Art 7 lg 2 p d JAH VÕS § 1063 lg 2 p 5

Art 7 lg 2 p e JAH VÕS § 1063 lg 21

Art 7 lg 2 p f JAH VÕS § 1063 lg 2 p 6

Art 7 lg 2 p g JAH VÕS § 1063 lg 2 p 7

Art 7 lg 2 p h JAH VÕS § 1063 lg 2 p 8

Art 7 lg 2 p i JAH VÕS § 1063 lg 2 p 9

Art 7 lg 3 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1063 lõikes 3.

Art 8 lg 1

esimese lõigu p

a

JAH VÕS § 10621 lg 1 p 1

Art 8 lg 1

esimese lõigu p

b

JAH VÕS § 10621 lg 1 p 2

Art 8 lg 1

esimese lõigu p

c alapunkt i

JAH VÕS § 10621 lg 6

Art 8 lg 1

esimese lõigu p

c alapunkt ii

JAH VÕS § 10621 lg 6

Art 8 lg 1

esimese lõigu p

c alapunkt iii

JAH VÕS § 10621 lg 7

Art 8 lg 1 teine

lõik

JAH VÕS § 10621 lg 2

Art 8 lg 2 JAH VÕS § 10621 lg 3

Art 8 lg 3 JAH VÕS § 10621 lg 9

Art 8 lg 3 p a JAH VÕS § 10621 lg 9 p 1

Art 8 lg 3 p b JAH VÕS § 10621 lg 9 p 2

Art 8 lg 4 JAH VÕS § 10621 lg 10

Art 8 lg 5 VALIKULINE

Eesti on otsustanud täiendavate uute hüvitusskeemide loomise

võimalust mitte kasutada.

Art 9 lg 1 JAH VÕS § 10651 lg 1

Art 9 lg 2 JAH VÕS § 10651 lg 2

Art 9 lg 3 JAH VÕS § 10651 lg 3

esimene lause

Art 9 lg 4 JAH VÕS § 10651 lg 3

teine lause

Art 9 lg 5 JAH VÕS § 10651 lg 4

Art 9 lg 6 JAH VÕS § 10651 lg 5

Art 9 lg 7 EI Ei pea üle võtma, sest VÕS § 10651 ei mõjuta Eesti

siseriiklikke menetlusõiguse norme.

Art 10 lg 1 JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS §-is 1065 – normi

tekst muudetakse eelnõuga lg-ks 1.

Art 10 lg 2 p a JAH VÕS § 1065 lg 2 p 1

Art 10 lg 2 p b JAH VÕS § 1065 lg 2 p 2

Art 10 lg 2 p c JAH VÕS § 1065 lg 2 p 3

Art 10 lg 3 JAH VÕS § 1065 lg 3

Art 10 lg 4 p a JAH VÕS § 1065 lg 4 p 1

Art 10 lg 4 p b JAH VÕS § 1065 lg 4 p 2

Art 10 lg 5 JAH VÕS § 1065 lg 5

Art 11 lg 1 p a JAH VÕS § 1064 lg 1 p 1

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 11 lg 1 p b JAH VÕS § 1064 lg 1 p 11

Art 11 lg 1 p c JAH VÕS § 1064 lg 1 p 2

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 11 lg 1 p d JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1064 lg 1 punktis 4

Art 11 lg 1 p e JAH VÕS § 1064 lg 1 p 5

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse.

Art 11 lg 1 p f JAH VÕS § 1064 lg 2

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 11 lg 1 p g JAH VÕS § 1064 lg 21

Art 11 lg 2 p a JAH VÕS § 1064 lg 22 p 1

Art 11 lg 2 p b JAH VÕS § 1064 lg 22 p 2

Art 11 lg 2 p c JAH VÕS § 1064 lg 22 p 3

Art 11 lg 2 p d JAH VÕS § 1064 lg 22 p 4

Art 12 lg 1 JAH VÕS § 10621 lg 1

Art 12 lg 2 p a JAH

Vastutavate ettevõtjate (solidaarvõlgnike) kokkulepped

tagasinõudeõiguse piiramiseks või välistamiseks omavahelistes

suhetes on lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt lubatavad,

seega tootja vastust reguleerivate sätete juures eraldi

reguleerimist ei vaja.

Art 12 lg 2 p b JAH

Vastutavate ettevõtjate (solidaarvõlgnike) kokkulepped

tagasinõudeõiguse piiramiseks või välistamiseks omavahelistes

suhetes on lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt lubatavad,

seega tootja vastust reguleerivate sätete juures eraldi

reguleerimist ei vaja.

Art 13 lg 1 JAH VÕS § 1064 lg 3

Art 13 lg 2 JAH VÕS § 1064 lg 4

Art 14 JAH

Solidaarvõlgnike omavahelised suhted on juba reguleeritud

VÕS-i §-des 69-70

Art 15 JAH VÕS § 1067

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 16 lg 1 p a JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1066 lg-s 1.

Art 16 lg 1 p b JAH

Vastav regulatsioon on juba olemas VÕS § 1066 lg-s 1.

Art 16 lg 1 p c JAH VÕS § 1066 lg 1

Viidatud siseriiklikku sätet muudetakse

Art 16 lg 2 JAH

Aegumistähtaja peatumine ja katkemine on juba reguleeritud

TsÜS-i 7. osa 5. jaos (§§ 158-169)

Art 17 lg 1 p a JAH VÕS § 1066 lg 2

esimene lause

Art 17 lg 1 p b JAH VÕS § 1066 lg 2

teine lause

Art 17 lg 2 JAH VÕS § 1066 lg 21

Art 18 lg 1

esimene lõik

EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud säte kohaldub riikidele, kes

on juba loobunud kohaldamast arendusriski erandit ettevõtja

vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 1 teine

lõik

EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud säte kohaldub riikidele, kes

on juba loobunud kohaldamast arendusriski erandit ettevõtja

vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 2 VALIKULINE

Eesti on otsustanud mitte loobuda kohaldamast arendusriski

erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 3 p a VALIKULINE

Eesti on otsustanud mitte loobuda kohaldamast arendusriski

erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 3 p b VALIKULINE

Eesti on otsustanud mitte loobuda kohaldamast arendusriski

erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 3 p c VALIKULINE

Eesti on otsustanud mitte loobuda kohaldamast arendusriski

erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 4 EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud säte kohaldub riikidele, kes

on otsustanud loobuda kohaldamast arendusriski erandit

ettevõtja vastutust välistava asjaoluna

Art 18 lg 5 EI Ei pea üle võtma, kuna nimetatud säte reguleerib komisjoni

suhtlust riikidega, kes on otsustanud loobuda kohaldamast

arendusriski erandit ettevõtja vastutust välistava asjaoluna

Art 19 lg 1 EI Ei pea üle võtma, sest jõustunud kohtuotsuste avalikustamine

arvutivõrgus on ette nähtud menetlusseadustikes (TsMS §-s

462, KrMS § 4081 ja HKMS § 175).

Art 19 lg 2 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab Euroopa Komisjoni kohustuse

Art 20 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi hindamise

mehhanismi

Art 21 esimene

lõik

EI Ei pea üle võtma, sest reguleerib direktiivi 85/374/EMÜ

kehtetuks tunnistamist

Art 21 teine lõik EI Ei pea üle võtma, sest viitab direktiivi 85/374/EMÜ ja direktiiv

(EL) 2024/2853 vastavustabelile

Art 22 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi ülevõtmise korra ja

tähtaja.

Art 23 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi jõustumise.

Art 24 EI Ei pea üle võtma, sest sätestab direktiivi adressaadid.

LISA EI Ei pea üle võtma, sest tegemist on vastavustabeliga.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Kliimaministeerium Regionaal- ja Põllumajandusministeerium Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Meie 28.09.2026 nr 8-1/7028-1

Võlaõigusseaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seadus (uue tootevastutuse direktiivi ülevõtmine) Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ja huvigruppidele arvamuse avaldamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/2853, mis käsitleb vastutust puudusega toodete eest ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ, ülevõtmiseks koostatud võlaõigusseaduse ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kooskõlastuskirju ja arvamusi ootame kahe nädala jooksul arvates käesoleva kirja saamisest. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisa: 1. Võlaõigusseaduse ja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 2. Võlaõigusseaduse ja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri koos lisaga

Alexandra Kööp 58871356 [email protected] Lisaadressaadid: Eesti Kaubandus-Tööstuskoda

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet Eesti Kindlustusseltside Liit Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon Eesti Kaupmeeste Liit Eesti E-kaubanduse Liit Eesti Advokatuur

2

Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut Riigikohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja Pärnu Maakohus Tartu Maakohus Viru Maakohus Eesti Toiduainetetööstuse Liit Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit Eesti Elektritööstuse Liit Eesti Elektroonikatööstuse Liit Eesti Keemiatööstuse Liit Eesti Masinatööstuse Liit Eesti Plastitööstuse Liit Eesti Ringmajandusettevõtete Liit Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit MTÜ Eesti Mööblitootjate Liit