Suur-Ameerika tn 1 / 10122 Tallinn / 625 6101/ [email protected] / www.agri.ee

Registrikood 70000734

Bolt Operations OÜ

[email protected]

Teie: 14.09.2026

Meie: kuupäev digiallkirjas nr 13-1/2273-1

Vastus selgitustaotlusele

Lugupeetud Oscar Rõõm

Pöördusite Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi poole taotlusega saada selgitusi kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lõike 1 punkti 367 tõlgendamise kohta ning hinnangut

sellele, kas viidatud säte annab kohaliku omavalitsuse üksusele õiguse kehtestada ettevõtjale

tasu, sealhulgas hooajalist müügipileti tasu, või muud avalik-õiguslikku rahalist kohustust

avalikus ruumis elektritõukerataste renditeenuse pakkumise eest.

Vabariigi Valitsuse seaduse (edaspidi VVS) § 651 lõike 1 alusel on Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas mh regionaalpoliitika ja -arengu, kohaliku

omavalitsuse poliitika ja kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise poliitika kavandamine ja

elluviimine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine. Ministeeriumi pädevuses1 on

anda selgitusi vastutusvaldkonna seaduste tõlgendamise ja rakendamise kohta ning nõustada

kohaliku omavalitsuse üksusi omavalitsuslikes küsimustes. Ministeeriumi vastutusvaldkonna

seaduseks on ka kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (edaspidi KOKS).

Esmalt selgitame, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ei ole kohalike omavalitsuste

üle järelevalvet tegev organ, ka ei ole ministeeriumi pädevuses anda õigusabi ega siduvaid

õiguslikke hinnanguid kohalike omavalitsuste väljatöötatud õigusaktide ja nende eelnõude ega

dokumentide kohta. Ministeerium saab anda üksnes õigusalaseid selgitusi oma

vastutusvaldkonna seaduste kohta.

KOKS § 22 lõike 1 punkti 36⁷ kohaselt kuulub avalikult kasutataval maa-alal kaubanduse

korraldamise nõuete ja korra kehtestamine kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi

omavalitsus) volikogu pädevusse. Nimetatud säte annab volikogule pädevuse reguleerida

avalikul maa-alal kaubanduse korraldamise nõudeid ja korda. Samas ei tulene KOKS § 22 lõike

1 punktist 36⁷ sõnaselgelt volikogu õigust kehtestada selle sätte alusel ettevõtjale avalik-

õiguslikku rahalist kohustust, mille tasumine oleks avalikul maa-alal kaubandustegevuse või

teenuse osutamise eeltingimuseks.

1 Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (edaspidi MSVS) §

3 kohaselt annab riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutus tasuta selgitusi enda väljatöötatud õigusaktide,

nende eelnõude ja asutuse tegevuse aluseks olevate õigusaktide ning asutuse pädevuse ja õigusloome tegevuse

kohta. MSVS alusel antud õigusalane selgitus ei tähenda seaduse ainuõige tõlgenduse kehtestamist ega ole

kellelegi täitmiseks kohustuslik. Õigust mõistab Eesti Vabariigis põhiseaduse § 146 esimese lause kohaselt ainult

kohus.

2 (4)

Järgnevalt selgitame, mis on avalik õiguslik rahaline kohustus. Eesti Vabariigi põhiseaduse

(edaspidi PS) § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse

maksed sätestab seadus. Sättest tulenevalt peavad avalik-õigusliku rahalise kohustuse

olemuslikud elemendid olema sätestatud seaduses. Riigikohtu praktika kohaselt võib

seadusandja teatavatel tingimustel delegeerida rahalise kohustuse täpsema kujundamise

täitevvõimule või omavalitsusele, kuid sellisel juhul peab seadusest tulenema piisavalt

määratletud volitus. Pelgalt üldisest õigusest korraldada teatavat tegevusvaldkonda ei tulene

iseenesest õigust kehtestada selle tegevuse eest avalik-õiguslikku rahalist kohustust.

Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegium on 8. juuni 2010. a otsuse 3-4-1-1-10

punktis 58 on selgitatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamisele kohalduvaid

nõudeid järgmiselt: Avalik-õigusliku rahalise kohustuse seadusega sätestamise nõue tähendab

seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud

seaduses. Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale

võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning

seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära

seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-22-03,

p 19). Volitusnorm avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks peab tagama tasu

suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldama kohustatud subjektil piisava

täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagama isikute võrdse

kohtlemise (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. juuli 2008. a otsus asjas

nr 3-4-1-6-08, p 41). Tulenevalt PS §-st 113 võib kohalik omavalitsus kehtestada avalik-

õigusliku kohustuse üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja

volitus.

Avalik-õigusliku kohustusega PS tähenduses on tegemist juhul, kui tasu nõutakse avalik-

õiguslikus suhtes. Avalik-õiguslik suhe eeldab, et üks pool on avaliku võimu kandja, s.o täidab

avalikke ülesandeid. Avaliku võimu kandjaks võib olla ka avalikke ülesandeid täitev eraõiguslik

isik, kellele on seadusega või seaduse alusel üle antud avaliku võimu volitused.

Omavalitsuse rahaliste kohustuste puhul tuleb lisaks arvestada PS § 157 lõikega 2, mille

kohaselt võib omavalitsus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi üksnes

seaduse alusel. Omavalitsusel ei ole üldist iseseisvat pädevust uusi avalik-õiguslikke rahalisi

kohustusi luua, vaid vastav õiguslik alus peab tulenema seadusest ning seadusest tulenev volitus

peab olema piisavalt määratletud. Kohalike maksude seaduse(edaspidi KoMS) § 5 sätestab

kohalike maksude ammendava loetelu. Seega saab omavalitsus kehtestada üksnes sellise

kohaliku maksu, mis kuulub KoMS §-s 5 nimetatud maksude hulka ning mille kehtestamiseks

ja rakendamiseks on seaduses sätestatud vastav õiguslik alus ja tingimused. Sellest tulenevalt

ei saa omavalitsus kohaliku maksu nimetuse, sisu või maksuobjekti iseseisvalt laiendamise teel

kehtestada uut liiki kohalikku maksu, mida KoMS § 5 ette ei näe.

Kirjeldatud tasu, mida omavalitsus nõuab elektritõukerataste renditeenuse osutamise

eeltingimusena ning mis on seotud hooajalise kaubanduse loa või müügipileti väljastamisega,

ei ole määratud KoMS §-s 5 nimetatud kohalike maksude nimekirjas.

Volikogu nimetatud pädevust tuleb seejuures käsitada koostoimes PS-st tuleneva seaduslikkuse

põhimõttega ning avalik-õiguslike rahaliste kohustuste seadusega sätestamise nõudega.

Ainuüksi volikogule KOKS § 22 lõike 1 punktiga 367 antud pädevusest kehtestada avalikult

kasutataval maa-alal kaubanduse korraldamise nõuded ja kord ei saa tuletada pädevust

kehtestada ettevõtjatele avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. Sellise kohustuse kehtestamiseks

peab olema piisav ja asjakohane seadusest tulenev volitusnorm, mis määratleb vähemalt

rahalise kohustuse kehtestamise aluse ja ulatuse. KOKS § 22 lõike 1 punktis 367 sisalduvat

3 (4)

üldist pädevusnormi ei saa käsitada iseseisva alusena avalik-õigusliku rahalise kohustuse

kehtestamiseks.

Lisaks kohalikele maksudele võib omavalitsus oma vara kasutusse andmise eest kehtestada ja

nõuda renditasu. Kui tasu küsitakse konkreetse omavalitsusele kuuluva müügiplatsi,

rendipunkti või rajatise kasutamise eest, on tegemist olemuslikult vara kasutamise eest

makstava tasuga, mille nõudmine toimub tsiviilõiguslikus suhtes sarnaselt eraõigusliku isiku

omandi kasutamise eest küsitava kasutus- üüri- või renditasuga2. Samas peab omavalitsus ka

vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, vältima isikute ebavõrdset kohtlemist ja

tegema kaalutlusotsuse. Vara kasutusse andmise otsustamine on avalik-õigusliku, lepingust

endast tekkiv suhe eraõigusliku iseloomuga.3

Üldjuhul ei saa kogu omavalitsuse territooriumil sõidukite, sealhulgas kergliikurite kasutamist

samastada konkreetse maa-ala ettevõtjale kasutusse andmisega. Kui konkreetset maa-ala ei anta

ettevõtjale kasutusse ning tasu maksmine on üksnes avalikus ruumis teenuse osutamise

eeltingimus, ei ole alust käsitada sellist tasu tavapärase renditasuna. Pöördumises kirjeldatud

asjaolud ei viita sellele, et nõutav tasu oleks oma olemuselt käsitatav munitsipaalvara

kasutamise eest makstava renditasuna.

Kui aga tasu eesmärk ei ole konkreetse vara kasutamise eest tasu küsimine ning see on seotud

ettevõtlusega tegelemise või selleks loa saamisega abstraktsemalt, ehk omab avalik-õiguslikku

iseloomu, tuleb eraldi kindlaks teha, kas vastav kohustus tuleneb vahetult seadusest või kas

seadus annab omavalitsusele piisavalt selge volituse sellise kohustuse kehtestamiseks.

Pöördumises kirjeldatud tegevuse puhul tuleb lisaks KOKSile arvestada liiklusseaduse

(edaspidi LS) §-dega 190¹³ ja 190¹⁴. LS § 190¹⁴ sätestab omavalitsuse õiguse kehtestada

kergliikuri, pisimopeedi ja jalgratta rendile või üürile andmise majandustegevusele teatavaid

nõudeid. Seadus nimetab seejuures muu hulgas sõidukite tehnilised nõuded, geograafilised ja

ajalised piirangud, sõidukiiruse ja parkimise piirangud ning nõuded parkimiskohtade

kasutamisele.

LS on Kliimaministeeriumi vastutusvaldkonna seadus, mistõttu täiendavate selgituste saamiseks LS-i tõlgendamise ja rakendamise kohta palume pöörduda Kliimaministeeriumi poole (VVS § 61 lg 1).

Samuti tuleb eraldi hinnata, kas kergliikuri renditeenuse osutamine on KOKS § 22 lõike 1

punkti 36⁷ tähenduses üldse käsitatav sellise kaubandusena, mille korraldamist nimetatud säte

reguleerib. KOKS § 22 lõike 1 punkt 36⁷ ei anna iseenesest alust käsitada kogu avalikus ruumis

toimuvat majandustegevust kaubandusena üksnes põhjusel, et teenuse osutamiseks kasutatakse

avalikku maa-ala. Selle küsimuse analüüs eeldab kergliikuri renditeenuse olemuse, selle

osutamise viisi ning KOKS § 22 lõike 1 punktis 36⁷ kasutatud mõiste „kaubandus“ eesmärgi ja

ulatuse hindamist, sealhulgas selle kindlakstegemist, kas nimetatud volitusnorm hõlmab ka

omavalitsuse õigusaktis „hajutatud iseloomuga teenusena“ käsitletud tegevust, mille puhul ei

ole ettevõtjale kasutamiseks antud konkreetset müügikohta ega muud maa-ala.

Kergliikurite renditeenuse puhul on asjakohane eristada sõiduki füüsilist paiknemist avalikul

maa-alal ning teenuse osutamise tehingulist osa. Kui kergliikuri kasutamise alustamine,

rendilepingu sõlmimine ja teenuse eest tasumine toimub mobiilirakenduse kaudu ning

kergliikurid paiknevad avalikus ruumis liiklemise ja parkimise eesmärgil, ei tulene üksnes

2 Seda seisukohta toetab Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi erikogu 20.12.2001 lahend nr 3-3-1-8-01, p 15–

17. Samuti 20.12.2001 lahendi nr 3-3-1-15-01, p 11. 3 Õiguskantsleri 03.03.2015 märgukiri nr 6-12/130213/1500952 „Õigussuhete iseloom koolieelse lasteasutuse

teenuse osutamisel“ lk 6. Vt: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/2024-

11/6iguskantsleri_margukiri_oigussuhete_iseloom_koolieelse_lasteasutuse_teenuse_osutamisel.pdf

4 (4)

kergliikuri paiknemisest avalikul maa-alal automaatselt järeldust, et tegemist on KOKS § 22

lõike 1 punkti 36⁷ tähenduses avalikul maa-alal paikneva müügikohaga. Konkreetse teenuse

kvalifitseerimisel tuleb hinnata omavalitsuse kehtestatud õigus- ja haldusaktides sätestatut ning

teenuse tegelikku korraldust.

Kokkuvõttes ei saa KOKS § 22 lõike 1 punkti 36⁷ käsitada iseseisva ja piisava õigusliku

alusena sellise avalik-õigusliku kohustuse kehtestamiseks, mille tasumine oleks ettevõtjale

avalikul maa-alal kaubandustegevuse või teenuse osutamise eeltingimus.

Käesolev selgitus käsitleb KOKS § 22 lõike 1 punkti 36⁷ üldist tõlgendamist. Konkreetse

omavalitsuse õigus- ja haldusaktide, sealhulgas nende alusel esitatud tasunõude õiguspärasuse

lõplik hindamine eeldab asjaomaste aktide ja nende vastuvõtmise aluseks olnud volitusnormide

analüüsi, mis ei ole Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi pädevuses.

Kohaliku omavalitsuse volikogu otsuste ja valitsuse korralduste õiguspärasuse üle teostab

haldusjärelevalvet Justiits- ja Digiministeerium. Õiguskantsleri pädevusse kuulub kohaliku

omavalitsuse õigusaktide, sealhulgas määruste, põhiseadusele ja seadustele vastavuse kontroll.

Kaubanduse korraldamine, tegevuslubade ning majandus- ja ettevõtluspoliitika kavandamine

ja elluviimine on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas, mistõttu

vastavate selgituste saamiseks tuleb nimetatud ministeeriumi poole pöörduda (VVS § 63 lg 1).

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Sigrid Soomlais

regionaalarengu asekantsler

Teadmiseks:

Õiguskantsleri Kantselei

Justiits- ja Digiministeerium

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Kliimaministeerium

Eliko Saks, 502 5936, [email protected]

Martin Kulp,5885 1442, [email protected]