Austatud lugeja

Iga päev toob õiguskantsleri lauale läbilõike Eesti inimeste muredest. Kirjutavad

vanemad, kelle laps jäi kooli- või lasteaiakohata või on õnnetu ega leia kuskilt abi;

pöörduvad ettevõtjad, kes tunnevad, et bürokraatia pitsitab; inimesed, kes leiavad, et

linn või vald on neid alt vedanud, olgu planeeringut rikkudes, ehitusloa andmisega

venitades või abivajajat hoole ja toeta jättes. Kirjutavad hooldekodu elanikud,

ajateenijad ja kinnipeetavad. Pöörduvad kohtualused, kelle meelest mõned

kuriteokoosseisud on liiga segased ja avalik kriminaalmenetlus ise muutub

karistuseks, millest ei päästa ka täielik õigeksmõistmine. Kaevatakse arstiabi või

tööotsijale mõeldud toeta jäämise pärast, maksudega seotud ebaõiglustunde pärast,

patsiendi- või pangasaladuse rikkumise ja ebaseadusliku varjatud jälgimise kahtluse

pärast.

Õiguskantslerilt paluvad abi puuetega inimesed, Eestis varju saanud ukrainlased ja

need, kes tajuvad elamisloa või ID-kaardi pikendamisel halduskiusu. Hulk linna- ja

vallavolikogusid ei suuda oma tööd korraldada nii, et see oleks kohaliku kogukonna

huvides, mõistlik ja õiglane nii enamuse kui ka vähemuse meelest, ja otsivad siis

vahemeest.

See töölõikude loetelu pole kaugeltki lõplik. Vead ja hõõrumised on inimeste

omavahelises suhtluses ja riigiga läbikäimises paratamatud. Sestap ei tasu oma riiki

ülearu hurjutada. Sellega, mis on hästi, harjutakse kiiresti, ja eks saa rohkem

kõlapinda see, mis halvasti.

Kui vähegi saame, siis aitame. Ikka lühimat õiguspärast teed minnes. Kui Põhiseadus

ja seadused aidata ei luba, siis nii ütlemegi. Püüame mürarikkas elus luua selgust,

seaduse või ametnikutöö veale osutades pakkuda vähemalt üht toimivat ja

õiguspärast lahendust. Kui hästi see meie ametkonnal välja on tulnud, on mõistagi

teie hinnata.

Suur tänu kõikidele Riigikogu liikmetele, ministritele, ametnikele ja asutuste

töötajatele, kes lahenduste nimel tööd on teinud. Kõiki, kes Eestis elavad, nagu ka

Eesti kodanikke väljaspool Eestit, tuleb hoolega hoida – seda nõuab Põhiseadus.

Lõppenud ülevaateaastast koorub õiguskantsleri vaates välja kaks suundumust.

Esiteks paistab, et ühiskonna üldine ärevus on jõuliselt tunginud koolidesse,

haiglatesse, riigi- ja omavalitusasutustesse. Näeme rabedust ja vigu inimestega

suhtlemisel. Varasemast sagedamini ollakse tigedad õpetaja, arsti ja ametniku peale.

Kes mõnikord kahjuks vastavad samaga. Nii kannatab esimesena valmidus leida

murele leidlik ja lahke lahendus. Ehk tasuks meil olla mõlemas rollis üksteise suhtes

osavõtlikum, inimlikum. See toob kasu kõigile, sest kuri ja hoolimatu hoiak tabab

lõpuks neidki, kes ise ei ülbitse.

Teisena joonistub välja ootus täieliku turvalisuse ja mugavuse järele koos sooviga

(teisi) inimesi ümber kasvatada. Sealt ehk tulebki ettevõtlikkust karuputkena

lämmatav bürokraatia ja triiv jälgimisühiskonna suunas.

Liigne bürokraatia tähendab, et põllumeest, ehitajat, kaupmeest, tehnoloogiafirmat

või mis tahes muud ettevõtjat kohustatakse tegema midagi, mille vajalikkust ta ei

mõista: taotlema lube ja kooskõlastusi, esitama aruandeid, vaidlema

järelevalveametnikega. See kõik segab, kulutab aega, raha ja närve. Iga täiendava

nõude eest saab arve maksumaksja: reegli täitmist peab keegi ju kontrollima.

Kontrollimisest tekkivad vaidlused tähendavad omakorda kulu. Need kulud ja

vaidlused jõuavad sageli õiguskantsleri lauale või kohtusse.

Saame kõik väga hästi aru, miks arstilt või ka näiteks bussijuhilt nõutakse

dokumentaalset kinnitust erialaste oskuste ja töökogemuse kohta. Sama kehtib ka

näiteks ohutu toidu kohta. Kui kaup pole usaldusväärne, siis ei tohi seda müüa. Kõik

nõuded peaksid olema põhjendatud, sündima koostöös arstide, transpordifirmade ja

toidutootjatega. Täiesti mõistetav on ka laste, eakate või puuetega inimeste tõhus

kaitse rünnakute eest. Nagu ka seismine ausa konkurentsi poolt ja elukeskkonna

saastamise vastu.

Lämmatavana kipuvad aga mõjuma need reeglid ja nõuded, mis arusaadavat

eesmärki tegelikult ei teeni.

Ülemääraseid või ideoloogiliste eesmärkidega kitsendusi ei ole poliitikud ega

ametnikud harilikult ise välja mõelnud. Neid on nõudnud mõni häälekas huvigrupp.

Kui midagi ette heita, siis ehk seda, et ettevõtlikkust pärssivate liialduste nõudmisele

pole osatud või tahetud vastu seista ei Eestis ega Euroopa Liidus tervikuna. Nii

kulutame lisaplasti, mis hoiab korgi piimapaki küljes, uus auto „abistab“ lakkamatult

juhti ja kanakasvataja peab tõestama, et kana heaolu kasvab murul, aga mitte

kunstkattel.

Eestis kinnitab kanda fobokraatia ehk hirmu võim. See on vesi nii ülereguleerimise kui

massjälgimise veskile. Karda eestimaist maasikat, droone ja meres-järves ujuda. Karda

tuulikuid, põlevkivi, hunte-karusid ja vange. Karda teeäärset suitsukala ja kasevihta.

Karda tehisintellekti, haigust ja sõda. Otsi kõikjalt märke, et asi on halb ja lootust

pole.

Hirm halvab ja muudab haavatavaks, see toodab umbusku ligimese vastu ja üldist

rahulolematust. See kõik töötab vastu bürokraatliku koorma kahandamisele ega lase

inimestel oma elu täiel rinnal elada.

Sestap tasuks ehk mõelda, kuidas muredega tegelda ja hirme vähendada. Tulevik

pole ilmtingimata tume. Hea oleks näidata, miks on mõtet unistada, unistusi teoks

teha, elu Eestiga siduda. Seda kõike vaba ühiskonda kahjustavate ülemääraste

piiranguteta, sest näiline turvatunne annab tagasilöögi.

Kui küsida, kas bürokraatiat on liiga palju, vastatakse pigem jah. Kui aga mõni

ülemäärane reegel vaidlustada, kõlavad vastuhääled. Mõeldagu kasvõi sellele, kuidas

noored seaduslikult soovi- ja jõukohast tööd teha saavad. Raske on selgitada, et

inimühiskonnas ei saa riske nulli viia. Ei ole vajagi, sest nii lämmatatakse

pealehakkamine ja tegutsemisjulgus, kaob mõistlik ettevaatlikkus ja osavus. Eeldus, et

õnnetuse juhtumise ohtugi pole, tekitab juba ise ohu.

Korra, julgeoleku ja mugavusega õigustatakse andmete kogumist, kasutamist ning

üha laialdasemat jälgimist. Vaieldamatult on vaja kurjategijaid jälitada, samuti

tõkestada kavandatavaid kuritegusid. Seda lubab ka Põhiseadus, mõistagi eeldusel, et

kuritegudeks ei peeta tegusid, mida vaba ühiskond ei tohiks keelata.

Möödunud ülevaateaastal põrkusid ühelt poolt korrakaitse- ja julgeolekuasutustele

lisavolituste andmise soov ja teisalt uskumus, justkui seniseidki volitusi kuritarvitataks

ja kontrolli polekski. Saame oma kontrollkäikude tulemusel kinnitada, et süsteemseid

kuritarvitusi ei ole. Nagu igas töös ja inimeste elus üldse võib tekkida vigu ja

vastuolusid. Olukord, kus keegi milleski kunagi ei eksi, pole inimühiskonnas mõeldav.

Tunnustame kontrollitud asutusi avatud koostöö ja tehtud paranduste eest.

Väga põhjalikku kaalumist ja ilmselt Riigikohtu pilku vajaks inimeste muutmine

tehnoloogiast sedavõrd sõltuvaks, et kaovad inimlik vastutus ja otsuste põhjendamis-

ning parandamisvõime. Inimene peab juhtima tehnoloogiat, mitte vastupidi. Kõik, mis

on tehnoloogiliselt võimalik, ei ole vajalik ega õige. Paraku kipub see vahel praktikas

ununema.

Mõnikord on tehnoloogiline lahendus juba ostetud, ja alles siis selgub, et seaduslikult

seda kasutada ei saagi. Sestap tuleb sageli üle selgitada, et põhiõiguste varasemast

ulatuslikumaks piiramiseks ei tohi kulutada sentigi maksumaksja raha enne, kui

piirangut lubav seadus on olemas.

Seal, kus see on õigustatud, tuleb inimeste õiguste ja kohustuste üle otsustamisel

kasutada tehisintellekti. Õiguskantsleri ametkond on esimesed kontrollkäigud

tehisintellekti kasutavatesse asutustesse juba teinud. Oleme võtnud hoiaku, et tühjast

tüli ei tee, hindame riske loogiliselt ja sisuliselt. Põhiseadus nõuab, et riigiasutused

kasutaksid tehisintellekti vaid nii, et põhiõigusi ei rikuta. Vastutab riik ja inimesel peab

alati olema võimalus masina tehtud otsust vaidlustada. Vaidlustada nii, et sellest ka

kasu on – säilima peab oskus ja jaks automaatseid otsuseid üle kontrollida ja julgus

neid vajadusel parandada.

Ülevaateaastal tuli korduvalt ka meenutada, et seadus on olemuselt kokkulepe selle

kohta, mis on lubatud ja mis on keelatud, kuidas õigused ja kohustused jagatakse.

Riigikogus on esindatud kõik suurema kandepinnaga ilmavaated ja huvid. Eesti

kokkuleppedemokraatias tulebki need vaated ja huvid läbi kaaluda, otsida lahendust,

mis on enamuse meelest parim.

Heast kokkuleppest saavad osalised aru. Ja need osalised ei ole üksnes Riigikogu

liikmed, vaid kõik, kes seadust täitma peavad. Paraku on üha rohkem seadusi, mida

lugedes pole selge, kes ja mida peab tegema. Sageli pannakse seadusega ühte patta

seletuskiri. Öeldakse lausa, et pole lugu, parandame või täiendame seletuskirja. Või et

seaduse asemel määratakse õigused ja kohustused arengukavade, juhendite,

teekaartide või muuga.

Isikute põhiõigusi tohib piirata üksnes selge seaduse alusel. Seadusest enesest peab

olema selge, mis on lubatud ja mis keelatud. Seletuskirjad on sageli – oletatavasti

suurte keelemudelite abiga – paisunud üle mõistliku piiri. Seletuskirja mõte peaks

olema aidata eluliste näidete varal mõista, mis on seaduse mõju, mis uute normide

tõttu inimeste jaoks edaspidi teistmoodi on.

Tehisaru vohava tekstiloomega on hädas kõik riigiasutused. Juba on laekunud ka

kaebusi nende ametnike peale, kes tehisaruga tehtud dokumendid lühidalt ja selgelt

esitada paluvad. Eesti õigusruumi rikastab kohtulahend, mis pani tehisaru toodetud

valede eest vastutuse kaebajale.

Inimese muret on lihtsam mõista, kui ta on selle kirja pannud lühidalt ja lihtsalt, oma

sõnadega. Ei kohus, ametnikud ega ka õiguskantsleri ametkond vaja lehekülgede

kaupa tehisintellekti koostatud juttu, kus segamini oluline ja ebaoluline, faktid ja

väljamõeldised, ning tagatipuks ka kõik see, mida ametnik tehisaru meelest vastama

peab.

Kõikidel – ka õiguskantsleri ametkonnal – tuleb kiiresti õppida tehisaru kasutama nii,

et töö on kiirem ja parem. Õppida ehitama agente ja andma tarku ülesandeid

suurtele keelemudelitele. Vastutama ja loovalt mõtlema peab siiski jääma inimene.

Head lugemist!

Ülle Madise

õiguskantsler

Riigi Teataja

[email protected]

Teie nr

Meie 29.09.2026 nr 17-2/2608031

Õiguskantsleri aastaülevaade 2025/2026

Lugupeetud Riigi Teataja toimetus

Edastan õiguskantsleri 2025.−2026. aasta tegevuse ülevaate, mille õiguskantsler andis Riigikogule

üle 14. septembril 2026. a.

Palun avaldage õiguskantsleri pöördumine Riigi Teataja veebilehel ja viidake õiguskantsleri

aastaülevaatele, mis on täies ulatuses kättesaadav õiguskantsleri veebilehel

https://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2026/.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Olari Koppel

asetäitja-nõunik, õiguskantsleri kantselei direktor

õiguskantsleri volitusel

Kadi Kallas 693 8413 [email protected]