Villu Kõve

Riigikohus

[email protected]

Meie 01.10.2026 nr 6-11/260862/2608131

Taotlus tunnistada Jõelähtme Vallavolikogu 12.01.2023 määruse nr 26

§ 2 punktid 2–4 ja 6, § 3 lõiked 3 ja 9 ning § 6 kehtetuks

Lugupeetud Riigikohtu esimees

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 142 lõike 2, õiguskantsleri seaduse § 18 lõike 1 ja põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 6 lõike 1 punkti 1 alusel esitan taotluse tunnistada Jõelähtme

Vallavolikogu 12.01.2023 määruse nr 26 „Detailplaneeringukohaste ja planeeringulahenduse

elluviimiseks otseselt vajalike ning sellega funktsionaalselt seotud ehitiste väljaehitamise ja

väljaehitamisega seotud kulude kandmise kord“ § 2 punktid 2–4 ja 6, § 3 lõiked 3 ja 9 ning § 6

kehtetuks osas, milles need on seadusega vastuolus.

Volikogu määrus võimaldab panna detailplaneeringust huvitatud isikule (edaspidi: arendaja)

suuremaid kohustusi, kui planeerimisseaduses (PlanS) on ette nähtud, ning lubab määruses

sätestatud tingimusi kohaldada ka projekteerimistingimuste menetluses. Muu hulgas on linn

kehtestanud arendajatele ilma seadusliku aluseta ühetaolise 6500 euro suuruse sotsiaalse

infrastruktuuri tasu elamuühiku1 kohta.

Määruse § 2 punktides 2–4 ja 6 ning § 3 lõigetes 3 ja 9 sätestatuga on ületatud PlanS § 131

lõikega 2¹ kehtestatud volitusnormi ning need sätted on vastuolus seaduslikkuse põhimõttega

(põhiseaduse (PS) § 3 ja § 154 lg 1). Määruse § 3 lõige 9 on vastuolus ka PS §-ga 113 ja § 157

lõikega 2. Määrusega sätestatud rahaline kohustus piirab ühtlasi omandipõhiõigust (PS § 32) ning

ettevõtlusvabadust (PS § 31), milleks peab samuti olema seaduslik alus.

Tegin 14.04.2026 Jõelähtme Vallavolikogule ettepaneku viia volikogu 12.01.2023 määrus nr 26

kooskõlla põhiseadusega. Volikogu ei ole vaidlustatud sätteid siiani kehtetuks tunnistanud ega

muutnud.

Jõelähtme Vallavolikogu möönis 20.05.2026 vastuses (kiri nr 6-4/2066-1), et määruse

põhiseaduspärasus võib põhjustada õiguslikke vaidlusi, ega välistanud määruse muutmist. Samas

ei nõustunud volikogu ettepaneku põhiliste järeldustega. Vald tugines muu hulgas kohaliku

omavalitsuse planeerimisautonoomiale ning Riigikohtu lahenditele, mis puudutavad sotsiaalse

taristu kulude kandmist. Valla hinnangul ei pane määrus arendajatele otsest maksekohustust, sest

sotsiaalse infrastruktuuri tasu maksmise kohustus tekib halduslepinguga.

1 Elamuühik on määruse § 3 lõike 9 järgi üksikelamu või korter, sealhulgas kaksikelamu korter, ridaelamu korter ja

korterelamu korter.

2

Vaidlust ei ole selle üle, et uute elamuarendustega kaasneva sotsiaalse taristu rahastamine vajab

selgemat reguleerimist. Riik on probleemi tunnistanud ja koostanud kohalike maksude seaduse ja

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse, milles on käsitletud sotsiaalse

taristu arendustasu võimalikku õiguslikku alust (Vabariigi Valitsuse eelnõude infosüsteemi toimik

nr 25-0755).

I. Seaduslikkuse põhimõte ja vaidluse õiguslik raamistik

1. Määrus on kehtestatud PlanS § 131 lõike 2¹ alusel. Selle järgi võib kohaliku omavalitsuse üksus

kehtestada detailplaneeringukohaste rajatiste ehitamiseks või ehitamisega seotud kulude

kandmises kokkuleppimiseks korra.

2. Määrusega saab põhiõigusi piirata üksnes seaduse alusel ja volitusnormi piires. Kohaliku

omavalitsuse enesekorraldusõigus ei anna õigust kehtestada põhiõigusi riivavat regulatsiooni ilma

seadusliku aluseta. Kui seaduses on määruse andmiseks olemas volitusnorm, tuleb ka kohaliku elu

küsimuse lahendamisel püsida selle piirides (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 90 lg 2; RKPJKo

18.12.2025, 5-25-6/10, p 39).

3. Õiguskantslerile esitatud selgitustes tugines vald kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusele

(PS § 154 lg 1) ning leidis, et sellest tulenevalt võib määrusega reguleerida ka sotsiaalse taristu

hoonete ehitamist ja projekteerimistingimuste menetlust, kuigi PlanS § 131 lõige 2¹ neid ei käsitle.

4. Valla seisukohaga ei saa nõustuda. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus võimaldab

vallal lahendada kohaliku elu küsimusi, kuid ei anna õigust laiendada seaduse volitust ega

kehtestada üldaktiga põhiõigusi piiravaid rahalisi ja muid kohustusi, milleks puudub seaduslik

alus.

5. Valla viide Riigikohtu 19.06.2025 otsusele asjas nr 5-24-34/13 ei vii teistsuguse tulemuseni.

Riigikohus leidis, et detailplaneeringu menetluses võib kohalik omavalitsus kaaluda

kõrvaltingimuse seadmist või selle asemel halduslepingu sõlmimist, millega huvitatud isik võtab

põhjendatud ulatuses enda kanda sotsiaalse taristu rajamise või selle kulud (p-d 46–49). See

võimalus tuleneb konkreetse detailplaneeringu menetluses olevast kaalutlusruumist ja

haldusmenetluse üldnormidest, mitte PlanS § 131 lõikest 2¹. See, et vald võib arendajaga kokku

leppida selles, et arendaja panustab planeeringulahenduse elluviimisega vallale kaasnevate

kohustuste täitmisse, ei tähenda, et vald võiks teda selleks määrusega kohustada.

6. Riigikohus on sama lahendi punktis 60 nimetanud tingimused, mis võimaldavad jätta sotsiaalse

taristu kulud arendaja kanda: kulud peavad olema põhjuslikus seoses planeeringuga; ilma kulude

ülevõtmiseta peab omavalitsusel olema õigus jätta planeering algatamata, vastu võtmata või

kehtestamata; kulude jätmine huvitatud isiku kanda ei tohi olla seadusega keelatud ning arvestada

tuleb muu sihtotstarbelise rahastusega. Lahendi punktides 54–60 on öeldud, et kohustus peab

olema proportsionaalne ega tohi olla meelevaldne ning arendaja kanda saab jätta üksnes õiglase

osa kulust.

7. Seega ei ole vaidlust selle üle, kas sotsiaalse taristu rajamise kulusid saab üldse arendajale

panna. Küsimus on selles, kas vald võib PlanS § 131 lõike 2¹ alusel antud määrusega reguleerida

ka sotsiaalse taristu hoonete ehitamist, kuigi see säte käsitleb ainult rajatiste ehitamist ja nende

ehitamisega seatud kulude kandmist. Küsimus on ka selles, kas vald võib määrusega reguleerida

projekteerimistingimuste menetlust ning kehtestada arendajatele üldist tasumäära. Kehtiv õigus

3

seda ei võimalda, ka Riigikohus on hiljuti samale järeldusele jõudnud (vt RKPJKo 18.12.2025, 5-

25-6).

8. Vald on veel märkinud, et õiguslik olukord oleks selgem, kui seadus võimaldaks kehtestada

sotsiaalse taristu tasu kohaliku maksuna ning kui PlanS § 131 lõike 2¹ volitusnorm käsitleks ka

ehitisi, mitte üksnes rajatisi. See kinnitab probleemi olemust: määruse vaidlustatud sätetel puudub

seaduslik alus. Kohalik omavalitsus ei saa oma määrusega asendada Riigikogu otsust küsimuses,

mille lahendamiseks on vaja seaduse volitust.

II. Määruse § 2 punktid 2 ja 3 – projekteerimistingimuste hõlmamine

9. Määruse § 2 punkti 2 järgi hõlmab mõiste detailplaneering lisaks menetletavale ja kehtestatud

detailplaneeringule ka projekteerimistingimusi, mida reguleerivad PlanS § 125 lõige 5 ja

ehitusseadustiku (EhS) § 27. Määruse § 2 punkt 3 seob arendusala mõiste muu hulgas alaga,

millele taotletakse projekteerimistingimusi.

Nii laiendatakse PlanS § 131 lõike 2¹ alusel antud määruse kohaldamisala

projekteerimistingimuste menetlusele. See seadusesäte lubab määruses käsitleda üksnes

detailplaneeringu elluviimisega seotud rajatiste ehitamise või nende ehitamise rahastamises

kokkuleppimise korda.

10. Vald põhjendas sellist lahendust praktilise vajadusega. Valla sõnul soovivad uued arendajad

sageli varem kehtestatud, kuid ellu viimata detailplaneeringut EhS § 27 alusel antavate

projekteerimistingimustega ajakohastada. Valla hinnangul tuleks tagada, et ka sellisel juhul

osaleks arendaja avaliku taristu rajamise kulude kandmises. Samuti leiab vald, et

projekteerimistingimuste menetluse välistamine võiks põhjustada ebavõrdset kohtlemist ning

ajendada valda andma vähem projekteerimistingimusi.

11. Need praktilised põhjused ei loo määruse andmiseks õiguslikku alust.

Projekteerimistingimused tuleb anda, kui seaduse kohaselt pole alust nende andmisest keelduda.

Projekteerimistingimuste menetluse raames ei saa enam käsitleda seda, kas

projekteerimistingimuste elluviimisega kaasneb vallale kohustusi, mis tuleks lepinguga arendajale

panna.

12. Sarnases asjas on Riigikohus selgitanud, et see, mil viisil ja kui suures ulatuses osaleb arendaja

arendusest tingitud avaliku ehitise rajamises, tuleb välja selgitada detailplaneeringumenetluses.

Sotsiaalse taristu kulusid arvestada võimaldav ulatuslik planeerimisdiskretsioon on võimalik üld-

ja detailplaneeringu menetluses; ehitusloa andmisest keeldumise alused on ehitusseadustikus

ammendavalt sätestatud ning ehitusloa andmisest ei saa keelduda selle tõttu, et ehitusõiguse

realiseerimisega kaasnevad avaliku ehitise kulud on omavalitsusele ülemäära suured või

ebaotstarbekad (RKPJKo 18.12.2025, 5-25-6/10, p-d 42, 43, 49–50).

13. Vald viitas EhS § 32 punktile 5 ja leidis, et ka projekteerimistingimustega kavandatav ehitis

võib ülemäära piirata valla või teiste isikute õigusi, kui valla kanda jääksid avaliku taristu kulud.

EhS § 32 punkt 5 ei anna siiski üldist alust käsitada valla eelarvelist huvi projekteerimistingimuste

andmisest keeldumise alusena ega siduda projekteerimistingimuste andmist sotsiaalse taristu

rahastamise kokkuleppega.

14. Samuti ei saa õigustada ühetaolise kohtlemise eesmärgiga õigusliku aluseta kohustuse

laiendamist projekteerimistingimuste menetlusele. Võrdse kohtlemise põhimõtte järgi ei pea

4

erinevas olukorras olevaid isikuid kohtlema ühetaoliselt. Kui konkreetse arenduse mõju

sotsiaalsele taristule on erinev või kui menetluslik alus annab omavalitsusele erineva

kaalutlusruumi, tuleb ka kohustuste seadmisel neid erinevusi arvestada. Kui arendaja soovib

kehtestatud planeeringu lahendust uuendada, saab seda teha planeeringut muutes.

III. Määruse § 2 punkt 4 ja § 3 lõige 3 – sotsiaalse taristu hooned

15. Määruse § 2 punkt 4 loeb avalikult kasutatava taristu alla lisaks teedele, haljastusele,

välisvalgustusele ja tehnorajatistele ka sotsiaalse infrastruktuuri ehitised, sealhulgas lasteaia- ja

koolihooned, terviserajad ja muud kohaliku kogukonna hooned. Nii hõlmab määrus lisaks

rajatistele ka hooneid.

16. PlanS § 131 lõike 2¹ volitusnorm viitab PlanS § 131 lõigetes 1 ja 2 nimetatud rajatistele. EhS

§ 3 lõike 2 järgi jagunevad ehitised hooneteks ja rajatisteks. PlanS § 131 lõike 2¹ volitusnormis ei

ole kasutatud üldmõistet ehitis, vaid on piirdutud rajatistega. Seega ei võimalda PlanS § 131

lõige 2¹ anda määrust sotsiaalse taristu hoonete ehitamise või nende rahastamise kohta.

17. Vald leiab, et PS § 154 lõikest 1 tulenev enesekorraldusõigus lubab tal seda lünka täita.

Lasteaedade ja koolide olemasolu tagamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ning kuna kohalike

omavalitsuste rahalised võimalused on piiratud, tuleks ilma arendajate panuseta jätta osa

detailplaneeringuid algatamata. Need kaalutlused kirjeldavad probleemi, kuid ei anna vallale

volitust seda määrusega lahendada.

18. Riigikohtu otsus asjas nr 5-24-34/13 võimaldab sotsiaalse taristu ehitamise rahastamise

küsimust lahendada detailplaneeringu menetluses üksikjuhtumi põhjal. Sotsiaalse taristu hoone

ehitamise või selle kulu võib põhjendatud juhul jätta huvitatud isiku kanda kõrvaltingimuse või

halduslepinguga. See eeldab muu hulgas konkreetse planeeringu mõju, põhjusliku seose,

omavalitsuse rahalise olukorra ja kohustuse ulatuse hindamist. See ei anna õigust reguleerida

PlanS § 131 lõike 2¹ alusel antud määrusega sotsiaalse taristu hoonete ehitamise rahastamist.

19. Määruse § 3 lõike 3 järgi rahastab huvitatud isik täielikult nende ehitiste ehitamist, mida vald

ei ole eelarves või arengukavas ette näinud. Põhjendatud juhul võib vallavalitsus nõuda ka eelarves

või arengukavas ette nähtud ehitiste rajamist või nende kulude osalist või täielikku kandmist.

Koosmõjus § 2 punktis 4 sätestatud avalikult kasutatava taristu avara määratlusega laieneb see

kohustus ka sotsiaalse taristu hoonetele.

20. Määrus ei taga, et sotsiaalse taristu hoonete rajamine oleks seotud konkreetse arendusega, nagu

on nõudnud Riigikohus. Eelkõige ei nähtu määrusest, et arendaja kanda võib jätta üksnes

planeeringulahendusega põhjuslikus seoses oleva õiglase osa kulust, et arvesse tuleb võtta valla

tulude suurenemist ja muud sihtotstarbelist rahastust või et kohustus on lubatud vaid juhul, kui

muidu oleks planeeringu algatamata, vastu võtmata või kehtestamata jätmine põhjendatud.

IV. Määruse § 2 punkt 6 ja § 3 lõige 9 – sotsiaalse infrastruktuuri tasu

21. Määruse § 2 punkt 6 määratleb taristutasu kui arendaja makstava rahasumma valla avalikult

kasutatava taristu väljaehitamise eest. Sättes on nimetatud näitlikult erinevad alltasud, sealhulgas

sotsiaalse infrastruktuuri tasu. Määruse § 3 lõige 9 sätestab sotsiaalse infrastruktuuri tasu

suuruseks 6500 eurot elamuühiku kohta alates kolmandast elamuühikust, täpsustades, et kui

kavandatakse vähemalt kolme elamuühikut, arvestatakse tasu esimesest elamuühikust.

5

22. Valla selgituste järgi ei pane määrus arendajale maksekohustust, sest kohustus tekib alles

halduslepingu sõlmimisel. Määrus andvat üksnes avaliku ja läbipaistva lähtekoha halduslepingu

tingimuste kindlaksmääramiseks ning vähendavat ebavõrdse kohtlemise ja korruptsiooni ohtu.

23. Kohustuse kehtestamine halduslepingus ei muuda määruses ette nähtud tasu soovituslikuks.

Määrus määrab tasu liigi, rakendumise tingimuse ja suuruse. Samuti on määruses loetletud

tagajärjed, mis ootavad arendajat siis, kui ta keeldub taristut rajamast või rahastamise lepingut

sõlmimast. Sellises olukorras on halduslepingu läbirääkimiste lähtekoht kindlaks määratud ning

kui huvitatud isik peaks esitatud tingimusest keelduma, ei saa seda pidada vabadeks

läbirääkimisteks.

24. Riigikohus on rõhutanud, et halduslepingute sõlmimist sotsiaalse taristu rahastamiseks ei tule

põhimõtteliselt keelata ja ettevõtjal võib olla tegelik huvi võtta endale rahalisi kohustusi, et

arenduse saaks ellu viia (RKPJKo 19.06.2025, 5-24-34/13, p-d 51–54). See ei anna siiski vallale

õigust kehtestada määrust, millega vald määrab halduslepingu tingimusena rahalise kohustuse.

Halduslepingu lubatavus ja määruse andmise pädevus on erinevad küsimused.

25. Määruses sätestatud ühetaoline rahaline kohustus sarnaneb oma olemuselt avalik-õigusliku

tasu või kohaliku maksuga. Kui tegemist on kohaliku maksuga, saab selle kehtestada PS § 157

lõike 2 kohaselt üksnes seaduse alusel; muu avalik-õigusliku rahalise kohustuse korral tuleneb

seadusliku aluse nõue PS §-st 113. Detailplaneeringu algatamise eelduseks seatud konkreetse

planeeringuga sidumata üldine tasu on sisuliselt suunatud maksu kehtestamisele (RKPJKo

19.06.2025, 5-24-34/13, p 62). PlanS § 131 lõige 2¹ sellise tasu kehtestamiseks volitust ei anna.

26. Üldise tasu eesmärgid võivad olla mõistetavad. Ühetaoline tasumäär teeb arendaja kulud

etteaimatavaks, võib kiirendada läbirääkimisi ning toetada ühetaolist halduspraktikat. Õigusselgus

ja korruptsiooniohu vähendamine on ka olulised eesmärgid. Need ei saa siiski asendada rahalise

kohustuse kehtestamiseks vajalikku seaduslikku alust ega nõutavat konkreetse arenduse mõju,

põhjusliku seose ja õiglase kuluosa hindamist.

V. Määruse § 6 – halduslepingu sõlmimata või täitmata jätmise tagajärjed

27. Määruse § 6 lõige 1 näeb ette, et kui taristu ehitamise või selle rahastamise leping jääb

sõlmimata, otsustab vald keelduda detailplaneeringu kehtestamisest PlanS § 129 lõike 1 punkti 1

alusel ja lõpetab detailplaneeringu koostamise menetluse. Määruse§ 6 lõike 2 järgi sõlmib vald

halduslepingu tingimusega, et lepinguliste kohustuste täitmata jätmisel võib vald detailplaneeringu

kehtetuks tunnistada või keelduda planeeringualal ehitusloa või teatise andmisest.

28. Vald rõhutab, et kohustused tekivad huvitatud isikul alles halduslepingu sõlmimisel. Määruse

§ 6 tõttu ei ole lepingu sõlmimine siiski vaba valik. Kui lepingust keeldumine võib tuua kaasa

planeeringu kehtestamata jätmise või menetluse lõpetamise ning lepingu täitmata jätmine võib

mõjutada hilisemat ehitusõigust, on vald läbirääkimistel tugevamas positsioonis. See ei muuda

kõiki selliseid lepinguid õigusvastaseks, kuid lepingu sisu ja tagajärjed peavad tuginema

seadusele.

29. PlanS § 129 lõike 1 punktis 1 ja § 131 lõikes 6 sätestatud tagajärgi saab siduda üksnes

õiguspäraste kohustustega. Määruse § 6 rakendusala hõlmab aga määruse teiste vaidlustatud sätete

tõttu ka projekteerimistingimustega seotud kohustusi, sotsiaalse taristu hoonete rahastamist ja

6

ühetaolist 6500 euro suurust tasu. Selliste kohustuste sõlmimata või täitmata jätmisest ei saa

üksnes määrusele tuginedes tuletada seaduses ette nähtud negatiivseid tagajärgi.

30. Detailplaneeringu algatamata, vastu võtmata või kehtestamata jätmine võib sotsiaalse taristu

kulude tõttu olla õiguspärane, kui vald konkreetse planeeringu korral veenvalt põhjendab

rahapuudust või planeeringuga kaasnevate kulude ebaotstarbekust (RKPJKo 19.06.2025, 5-24-

34/13, p-d 39–44). Sama mõtet kinnitab Riigikohtu 30.06.2025 otsus asjas nr 5-24-33/25, mille

punktis 111 on käsitletud omavalitsuse võimalust piirata arendust juhul, kui olemasolev sotsiaalne

taristu on ülekoormatud ja lisanduvate teenuste osutamine ei ole omavalitsusele jõukohane või

otstarbekas. Need lahendid ei anna alust teha planeeringu suhtes negatiivset otsust selle tõttu, et

arendaja ei nõustu määrusega ette nähtud tasu maksma või seadusliku aluseta kohustust täitma.

31. Probleemne on ka määruse § 6 lõike 2 ehitusluba ja -teatist käsitlev osa. Ehitusseadustik

sätestab ammendavalt ehitusloa andmisest keeldumise alused ning vald ei saa määrusega luua uut

keeldumise alust. Kui ehitis vastab kehtivale detailplaneeringule või projekteerimistingimustele ja

ehitamise nõuetele ning seaduses sätestatud keeldumise alust ei ole, tuleb ehitusluba anda

(RKPJKo 18.12.2025, 5-25-6/10, p-d 43 ja 49). Ehitusteatist ei „anta“: teatis esitatakse pädevale

asutusele, kes vajaduse korral kontrollib seda ja võib esitada nõuded haldusaktina (EhS § 36 lg 6).

32. Samuti ei saa detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise võimalust halduslepinguga laiendada

kohustustele, mida PlanS § 131 lõige 6 ei hõlma. Kui lepinguga kehtestatakse määruse alusel

kohustused sotsiaalse taristu hoonete rahastamiseks, ühetaolise taristutasu maksmiseks või

projekteerimistingimuste menetluses, tuleb nende kohustuste õiguspärasust hinnata eraldi.

Lepingu olemasolu ei anna õigusvastasele kohustusele seaduslikku alust.

33. Määruse § 6 suunab seega valla rakenduspraktikat nii, et seadusliku aluseta või volitusnormi

piire ületava kohustuse võtmata või täitmata jätmine võib kaasa tuua planeeringu kehtestamata

jätmise, planeeringu kehtetuks tunnistamise või ehitusõiguse piirangu.

VI. Valla mõjuanalüüs

34. Vald esitas tasu põhjendamiseks 2022. aastal Rapla Rada OÜ tehtud analüüsi „Jõelähtme valla

elanike arvu muutuste mõju eelarvele“, mis võib toetada järeldust, et vallaelanike arvu

suurenemisel võivad märkimisväärselt suureneda ka sotsiaalse taristu rajamise kulud.

35. See analüüs on taotluse lahendamisel kõrvalise tähendusega, kuid selle kohta on siiski põhjust

teha mõned tähelepanekud. See analüüs ei anna määrusele seaduslikku alust ega tõenda, miks iga

elamuühiku rajamisel kaasneb vallale 6500 euro suurune täiendav kulu.

36. Valla tellitud analüüsist ei selgu 6500 euro suuruse tasu arvutuskäik. Analüüsist järeldub, et

ühe hüpoteetilise pere 14-aastane kulu valla eelarvele võib olla 28 798 eurot.

37. Analüüs lähtub keskmisest perest, mitte konkreetsest elamuühikust ega konkreetsest

arendusest. Eeldatakse, et ühes peres on kaks töötavat täiskasvanut, üks või kaks last ja seda, et

kõik lisanduvad täiskasvanud registreerivad end valla elanikuks. Tegelik mõju võib arenduste

kaupa erineda. Elamuühikute arv võib olla üks võimalik arenduse mahu näitaja, kuid see ei tõenda

iseenesest, milline kulu vallale tegelikult lisandub.

7

38. Analüüs ei erista järjekindlalt olemasoleva haridussüsteemi kulu ja uue arenduse põhjustatud

täiendavat kulu. Analüüsis on märgitud, et kui lisanduvad õpilased asuvad õppima

olemasolevatesse õppeasutustesse, ei teki vallale täiendavat kulu.

39. Analüüs arvestab, et pere kasutab haridusteenuseid 14 aasta vältel, kuid ei modelleeri

elanikkonna vanuselise koosseisu ja olemasoleva taristu kasutuse muutumist ajas. Aja jooksul

võivad laste arv, sündimus, sisse- ja väljaränne ning eri vanuserühmade osakaal muutuda. Seetõttu

ei saa eeldada, et iga uue elamu ehitamine toob kaasa uue õppekoha rajamise vajaduse. Ka uued

elanikud võivad kasutada juba olemasolevaid lasteaedu ja koole.

40. Analüüsi järgi oli 2022. aastal lasteaiakohtade vajadus ja pakkumine ligikaudu tasakaalus,

koolides oli võimalik osa lisanduvaid õpilasi olemasolevatesse klassidesse mahutada ning uusi

haridushooneid ei olnud vaja ehitada. Nii on analüüsis lähtutud hüpoteetilisest stsenaariumist,

mille järgi iga lisanduv elamuühik tekitab vajaduse ehitada uus haridusasutus. Sellist vajadust ei

saa eeldada iga arenduse korral.

41. Sotsiaalse taristu vajadus sõltub arenduse asukohast. Analüüsis on märgitud, et kuigi

lasteaiakohtade nõudlus ja pakkumine võivad vallas tervikuna olla tasakaalus, võib arenduste

koondumisel ühte piirkonda tekkida just seal lasteaiakohtade puudus, samal ajal kui mujal vallas

võib olla vabu kohti piisavalt.

42. Määruse § 3 lõikega 9 tasu ei arvesta piirkondlikke erinevusi. Ühesugune 6500 euro suurune

tasu rakendub sõltumata sellest, kas arenduspiirkonnas on olemas piisavalt suur lasteaed ja kool,

kas olemasolevat hoonet tuleb laiendada või tuleb ehitada uus. Määruses lähtutakse eeldusest, et

iga elamuühiku rajamine toob kaasa sotsiaalse taristu kulu. Valla mõjuanalüüs sellist eeldust ei

kinnita.

43. Arendajale pandava kohustuse põhjendamisel tuleb arvestada planeeringu elluviimise mõju

tervikuna, sealhulgas omavalitsuse tulude suurenemist ja muud sihtotstarbelist rahastust. Samuti

tuleb hinnata, milline osa konkreetsest taristukulust on õiglane jätta huvitatud isiku kanda

(RKPJKo 19.06.2025, 5-24-34/13, p-d 54–60).

44. Analüüs ei tõenda, et ühetaoline 6500 euro suurune tasu katab kulu, mille toob kaasa

konkreetse arenduse elluviimine. Planeeringumenetluses tuleb ikka hinnata põhjuslikku seost, uue

taristu rajamise tegelikku vajadust, seda, kas arendusalale elama asuvatele inimestele on võimalik

osutada teenuseid, muid rahastamisallikaid ning seda, kas arendajale pandavad kohustused on

proportsionaalsed.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Ago Pelisaar 693 8407

[email protected]