Justiits- ja Digiministeerium

Austatud justiits- ja digiminister

Täname, et edastasite meile arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, ohvriabi seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu (lastevastased seksuaalkuriteod ja naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiiv).

Meie kommentaarid on alljärgnevad:
1. Üle 14 000 inimese Eestis soovib, et laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtajad täielikult kaotataks. Eelnõu seletuskiri ei anna vastust, miks seda pole võimalik teostada.
Meie 29. märtsil 2026 loodud rahvaalgatuse eesmärk oli tagada laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude ohvritele tõhusam õiguskaitse ning õiglasem kohtlemine.
Eelnõu seletuskirjas ei ole piisavalt selgelt põhjendatud, miks laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude puhul ei ole peetud võimalikuks aegumistähtaegade täielikku kaotamist ja süüdimõistva otsusega ohvrile hüvitise määramist.
Ka ei ole seletuskirjast selgelt näha, millise analüüsi põhjal jõutakse järeldusele, et 32 aasta möödudes ei peaks menetluse alustamine enam olema võimalik. Tõendite vananemine ja tõendamisraskused on menetluses arvestatavad asjaolud, kuid need ei ole iseenesest sama küsimus, kui õiguslikult ette kindlaksmääratud aegumistähtaja möödumine. Palume seletuskirja selles osas täiendada.
Palusime ka, et seadusandja analüüsiks võimalust kohaldada uut regulatsiooni vähemalt nendele kuritegudele, mille aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise hetkeks veel möödunud. Selles osas puudub hetkel selgus, kas seda rakendatakse või mitte.
2. Eelnõuga kavandatav Ohvriabi teenuse nimetuse muutmine „traumast taastumist toetavast vaimse tervise abist“ „psühholoogiliseks abiks“ kitsendab ohvri tegeliku abivajaduse kirjeldust.
Me ei toeta trauma mõiste eemaldamist teenuse nimetusest, sest trauma kirjeldab ohvri abi vajaduse olemust. Kuriteo- ja vägivallaohvrite puhul on traumast taastumise toetamine teenuse keskne eesmärk ning ka Euroopa Liidu direktiivides kasutatakse mõisteid trauma care ja specialised trauma support and counselling. Trauma mõiste eemaldamine võib muuta teenuse sisulise eesmärgi vähem nähtavaks ning kitsendada arusaama ohvrite tegelikust abivajadusest.
Ohvri abivajadus ei piirdu tingimata psühholoogilise abiga. Vägivalla ja kuriteo tagajärjed võivad olla samaaegselt psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, suhtelised, kehalised ja praktilised ning abi vajadus võib hõlmata nii tugigrupi teenust, nõustamist, traumast taastumist toetavat psühhoteraapiat, kui ka psühhosotsiaalset tuge ning teiste teenustega seotud abi.
Praegune nimetus kirjeldab abi eelkõige selle eesmärgi ja ohvri vajaduse kaudu ehk toetada inimest traumast taastumisel ja vaimse tervisega toimetulekul. Mõiste „psühholoogiline abi“ suunab seevastu tähelepanu konkreetsemalt psühholoogilisele dimensioonile ning võib jätta mulje, et tegemist on kitsalt psühholoogilise probleemiga või psühholoogilise sekkumisega. Leiame, et Ohvriabi puhul ei peaks teenuse nimetus lähtuma küsimusest „millise spetsialisti abi ohver saab?“, vaid küsimusest „millist abi ohver vajab“.
Kui eesmärk on kirjeldada ohvrile vajalikku abi, peaks teenuse nimetus peegeldama pigem abivajaduse terviklikkust ja traumast taastumise protsessi kui ühte selle võimalikku mõõdet. Seetõttu võib „psühholoogiline abi“ olla sisuliselt kitsendav teenusenimetus.
3. EL direktiiv ei nõua teenuse nimetamist „psühholoogiliseks abiks“.
Seletuskirjas põhjendatakse teenuse nimetuse muutmist muu hulgas vajadusega viia terminoloogia kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Direktiiv (EL) 2024/1385 ei käsitle spetsialiseeritud ohvriabi pelgalt „psühholoogilise abina“, vaid ohvrite toetust multidistsiplinaarselt.
Artikli 25 kohaselt hõlmavad spetsialiseeritud tugiteenused muu hulgas sotsiaalset ja praktilist abi, õigusabi, meditsiinilisi ja kohtumeditsiinilisi teenuseid ning psühhosotsiaalset nõustamist, sealhulgas traumaga seotud abi.
Seetõttu ei ole põhjendatud esitada mõistet „psühholoogiline abi“ Euroopa Liidu õiguses kasutatava teenuse üldmõistena, millega Eesti õigus peaks oma teenuse nimetuse ühtlustama. Direktiivi mõiste specialist support services on sisult laiem. Direktiivi artiklis 25 kasutatakse mõistet specialist support services ning selles nimetatakse muu hulgas psychosocial counselling, including trauma care.
Seksuaalvägivalla korral räägitakse artiklis 26 specialised trauma support and counselling teenusest. Seega kirjeldab direktiivi terminoloogia ohvri abivajadust laiemalt kui üksnes psühholoogilise abi vajadust.
Seletuskirjast ei nähtu, et senine terminoloogia oleks vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Direktiiv nõuab ohvritele spetsialiseeritud toe, sealhulgas psühhosotsiaalse nõustamise ja traumatoe kättesaadavust, kuid ei näe ette konkreetset riigisisest teenusenimetust. Seetõttu vajab täiendavat põhjendamist, milline konkreetne õiguslik või praktiline probleem lahendatakse just senise teenusenimetuse asendamisega mõistega „psühholoogiline abi“.
4. Teenuse nimetuse muutmise mõju ei saa hinnata täielikult eraldiseisvana teenuseosutajate kvalifikatsiooni kontrollimise muudatustest.
Kuigi seletuskirjas märgitakse, et muudatus puudutab üksnes teenuse nimetust, võib teenuse nimetuse muutmisel olla oluline mõju selle hilisemale õiguslikule ja halduslikule tõlgendamisele. Eriti puudutab see olukorda, kus teenuse uueks nimetuseks saab „psühholoogiline abi“, kuid teenust osutavad seaduse seletuskirja kohaselt nii psühholoogid, psühholoog-nõustajad kui ka psühhoterapeudid.
Eelnõus tuleks selgelt eristada teenuse nimetust „psühholoogiline abi“ ning teenuse osutaja kutse- või kvalifikatsiooninimetust. Psühhoterapeut ja psühholoog on eraldiseisvad elukutsed. Kui seadusandja soovib säilitada psühhoterapeutide kaasamise teenuseosutajatena, võib teenuse nimetuse muutmine tekitada olukorra, kus teenuse nimetus hakkab kaudselt määratlema või piirama teenuse osutajate ringi.
Eriti tuleb vältida olukorda, kus traumateraapia või muu kvalifitseeritud psühhoterapeutiline abi hakkab halduspraktikas olema seotud üksnes psühholoogi kutsega. Psühholoogia bakalaureuse- ja magistriõpe annab tugeva psühholoogiaalase professionaalse baasi ning võib hõlmata teadmisi muu hulgas kliinilisest psühholoogiast, nõustamisest, psühhopatoloogiast ja kriisitööst. See ei tähenda aga iseenesest traumateraapia või muu psühhoterapeutilise töö spetsiifilist pädevust. Ka traumateemaliste teadmiste omandamine ei anna veel oskust traumaga terapeutiliselt töötada – traumateraapia eeldab lisaks asjakohast terapeutilist väljaõpet, juhendatud praktikat ja supervisiooni.
Juhime sellele tähelepanu, kuna tugigruppide liikmed on kirjeldanud kogemusi, kus psühholoogilise abi saamisel ei ole seksuaalvägivalla eripära piisavalt mõistetud või on puudunud valmisolek ja pädevus sellega tegelemiseks. Samuti on kirjeldatud sekkumissoovitusi, mis on ohvrite jaoks olnud retraumeerivad.
5. Palume täpsustada teenusele suunatud isikute kontaktandmete kasutamise vajalikkust ja piire.
Eelnõuga antakse Sotsiaalkindlustusametile õigus kasutada ohvriabiteenusele suunatud isikute kontaktandmeid, sealhulgas STAR-i kantud kontaktandmeid, et küsida neilt hiljem tagasisidet teenusega rahulolu kohta. Peame vajalikuks hinnata, kas selline andmete kasutamine on eesmärgi saavutamiseks vajalik.
Samuti tuleb eristada tagasiside andmise vabatahtlikkust kontaktandmete kasutamise vabatahtlikkusest. Asjaolu, et inimesel on õigus küsimustikule vastamisest keelduda, ei tähenda, et kontaktandmete kasutamine uuel eesmärgil oleks tema jaoks vabatahtlik. Seetõttu vajab täpsustamist, milline teave antakse inimesele kontaktandmete kogumisel ning milline on tema võimalus sellisest edasisest kasutusest loobuda. Juhime tähelepanu, et näiteks seksuaaltraumaga on ohvrid pöördunud tugigruppidesse just selle teadmise toel, et neile on tagatud täielik anonüümsus.
Eraldi tähelepanu vajab olukord, kus tagasiside puudutab psühholoogilise abi, psühhoteraapia või muu traumaga seotud abi teenust. Sellise teenuse kohta antav tagasiside võib puudutada väga isiklikke ja tundlikke kogemusi. Palume selgelt sätestada, et tagasiside kogumine ei tohi võimaldada SKA-l kasutada tagasisidet viisil, mis seostab inimese tundliku abivajaduse või teenuse sisu konkreetse teenuseosutajaga väljaspool seaduses sätestatud eesmärki.
Lisaks palume selgitada, kas tagasiside kogumise mehhanism on ette nähtud üksnes ohvriabiteenuste üldise kvaliteedi hindamiseks või kasutatakse kogutud tagasisidet ka konkreetsete teenuseosutajate või spetsialistide tegevuse hindamisel. Viimasel juhul vajab selline kasutus eraldi selget õiguslikku alust, läbipaistvaid hindamiskriteeriume ning selget eristamist teenuse saaja subjektiivse rahulolu ja professionaalse teenuse kvaliteedi hindamise vahel.
Samuti palume välja tuua, milline konkreetne Euroopa Liidu õigusest tulenev kohustus eeldab sellise kontaktandmete kasutamise mehhanismi loomist. Direktiiv (EL) 2024/1385 nõuab kvaliteetsete ja ohvrite vajadustele vastavate tugiteenuste tagamist, kuid ei sätesta iseenesest kohustust kasutada teenusele suunatud isikute kontaktandmeid sellisel viisil rahulolu-uuringu läbiviimiseks.

Lugupidamisega
Lugupidamisega rahvaalgatuse loojad
Rita Holm – Eesti SVA Tugigruppide looja
Kaire Talviste-Baiocco - kliiniline gestaltpsühhoterapeut, traumaterapeut

Justiits- ja Digiministeerium

Austatud justiits- ja digiminister

Täname, et edastasite meile arvamuse avaldamiseks karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, ohvriabi seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu (lastevastased seksuaalkuriteod ja naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiiv).

Meie kommentaarid on alljärgnevad:
1. Üle 14 000 inimese Eestis soovib, et laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude aegumistähtajad täielikult kaotataks. Eelnõu seletuskiri ei anna vastust, miks seda pole võimalik teostada.
Meie 29. märtsil 2026 loodud rahvaalgatuse eesmärk oli tagada laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude ohvritele tõhusam õiguskaitse ning õiglasem kohtlemine.
Eelnõu seletuskirjas ei ole piisavalt selgelt põhjendatud, miks laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude puhul ei ole peetud võimalikuks aegumistähtaegade täielikku kaotamist ja süüdimõistva otsusega ohvrile hüvitise määramist.
Ka ei ole seletuskirjast selgelt näha, millise analüüsi põhjal jõutakse järeldusele, et 32 aasta möödudes ei peaks menetluse alustamine enam olema võimalik. Tõendite vananemine ja tõendamisraskused on menetluses arvestatavad asjaolud, kuid need ei ole iseenesest sama küsimus, kui õiguslikult ette kindlaksmääratud aegumistähtaja möödumine. Palume seletuskirja selles osas täiendada.
Palusime ka, et seadusandja analüüsiks võimalust kohaldada uut regulatsiooni vähemalt nendele kuritegudele, mille aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise hetkeks veel möödunud. Selles osas puudub hetkel selgus, kas seda rakendatakse või mitte.
2. Eelnõuga kavandatav Ohvriabi teenuse nimetuse muutmine „traumast taastumist toetavast vaimse tervise abist“ „psühholoogiliseks abiks“ kitsendab ohvri tegeliku abivajaduse kirjeldust.
Me ei toeta trauma mõiste eemaldamist teenuse nimetusest, sest trauma kirjeldab ohvri abi vajaduse olemust. Kuriteo- ja vägivallaohvrite puhul on traumast taastumise toetamine teenuse keskne eesmärk ning ka Euroopa Liidu direktiivides kasutatakse mõisteid trauma care ja specialised trauma support and counselling. Trauma mõiste eemaldamine võib muuta teenuse sisulise eesmärgi vähem nähtavaks ning kitsendada arusaama ohvrite tegelikust abivajadusest.
Ohvri abivajadus ei piirdu tingimata psühholoogilise abiga. Vägivalla ja kuriteo tagajärjed võivad olla samaaegselt psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, suhtelised, kehalised ja praktilised ning abi vajadus võib hõlmata nii tugigrupi teenust, nõustamist, traumast taastumist toetavat psühhoteraapiat, kui ka psühhosotsiaalset tuge ning teiste teenustega seotud abi.
Praegune nimetus kirjeldab abi eelkõige selle eesmärgi ja ohvri vajaduse kaudu ehk toetada inimest traumast taastumisel ja vaimse tervisega toimetulekul. Mõiste „psühholoogiline abi“ suunab seevastu tähelepanu konkreetsemalt psühholoogilisele dimensioonile ning võib jätta mulje, et tegemist on kitsalt psühholoogilise probleemiga või psühholoogilise sekkumisega. Leiame, et Ohvriabi puhul ei peaks teenuse nimetus lähtuma küsimusest „millise spetsialisti abi ohver saab?“, vaid küsimusest „millist abi ohver vajab“.
Kui eesmärk on kirjeldada ohvrile vajalikku abi, peaks teenuse nimetus peegeldama pigem abivajaduse terviklikkust ja traumast taastumise protsessi kui ühte selle võimalikku mõõdet. Seetõttu võib „psühholoogiline abi“ olla sisuliselt kitsendav teenusenimetus.
3. EL direktiiv ei nõua teenuse nimetamist „psühholoogiliseks abiks“.
Seletuskirjas põhjendatakse teenuse nimetuse muutmist muu hulgas vajadusega viia terminoloogia kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Direktiiv (EL) 2024/1385 ei käsitle spetsialiseeritud ohvriabi pelgalt „psühholoogilise abina“, vaid ohvrite toetust multidistsiplinaarselt.
Artikli 25 kohaselt hõlmavad spetsialiseeritud tugiteenused muu hulgas sotsiaalset ja praktilist abi, õigusabi, meditsiinilisi ja kohtumeditsiinilisi teenuseid ning psühhosotsiaalset nõustamist, sealhulgas traumaga seotud abi.
Seetõttu ei ole põhjendatud esitada mõistet „psühholoogiline abi“ Euroopa Liidu õiguses kasutatava teenuse üldmõistena, millega Eesti õigus peaks oma teenuse nimetuse ühtlustama. Direktiivi mõiste specialist support services on sisult laiem. Direktiivi artiklis 25 kasutatakse mõistet specialist support services ning selles nimetatakse muu hulgas psychosocial counselling, including trauma care.
Seksuaalvägivalla korral räägitakse artiklis 26 specialised trauma support and counselling teenusest. Seega kirjeldab direktiivi terminoloogia ohvri abivajadust laiemalt kui üksnes psühholoogilise abi vajadust.
Seletuskirjast ei nähtu, et senine terminoloogia oleks vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Direktiiv nõuab ohvritele spetsialiseeritud toe, sealhulgas psühhosotsiaalse nõustamise ja traumatoe kättesaadavust, kuid ei näe ette konkreetset riigisisest teenusenimetust. Seetõttu vajab täiendavat põhjendamist, milline konkreetne õiguslik või praktiline probleem lahendatakse just senise teenusenimetuse asendamisega mõistega „psühholoogiline abi“.
4. Teenuse nimetuse muutmise mõju ei saa hinnata täielikult eraldiseisvana teenuseosutajate kvalifikatsiooni kontrollimise muudatustest.
Kuigi seletuskirjas märgitakse, et muudatus puudutab üksnes teenuse nimetust, võib teenuse nimetuse muutmisel olla oluline mõju selle hilisemale õiguslikule ja halduslikule tõlgendamisele. Eriti puudutab see olukorda, kus teenuse uueks nimetuseks saab „psühholoogiline abi“, kuid teenust osutavad seaduse seletuskirja kohaselt nii psühholoogid, psühholoog-nõustajad kui ka psühhoterapeudid.
Eelnõus tuleks selgelt eristada teenuse nimetust „psühholoogiline abi“ ning teenuse osutaja kutse- või kvalifikatsiooninimetust. Psühhoterapeut ja psühholoog on eraldiseisvad elukutsed. Kui seadusandja soovib säilitada psühhoterapeutide kaasamise teenuseosutajatena, võib teenuse nimetuse muutmine tekitada olukorra, kus teenuse nimetus hakkab kaudselt määratlema või piirama teenuse osutajate ringi.
Eriti tuleb vältida olukorda, kus traumateraapia või muu kvalifitseeritud psühhoterapeutiline abi hakkab halduspraktikas olema seotud üksnes psühholoogi kutsega. Psühholoogia bakalaureuse- ja magistriõpe annab tugeva psühholoogiaalase professionaalse baasi ning võib hõlmata teadmisi muu hulgas kliinilisest psühholoogiast, nõustamisest, psühhopatoloogiast ja kriisitööst. See ei tähenda aga iseenesest traumateraapia või muu psühhoterapeutilise töö spetsiifilist pädevust. Ka traumateemaliste teadmiste omandamine ei anna veel oskust traumaga terapeutiliselt töötada – traumateraapia eeldab lisaks asjakohast terapeutilist väljaõpet, juhendatud praktikat ja supervisiooni.
Juhime sellele tähelepanu, kuna tugigruppide liikmed on kirjeldanud kogemusi, kus psühholoogilise abi saamisel ei ole seksuaalvägivalla eripära piisavalt mõistetud või on puudunud valmisolek ja pädevus sellega tegelemiseks. Samuti on kirjeldatud sekkumissoovitusi, mis on ohvrite jaoks olnud retraumeerivad.
5. Palume täpsustada teenusele suunatud isikute kontaktandmete kasutamise vajalikkust ja piire.
Eelnõuga antakse Sotsiaalkindlustusametile õigus kasutada ohvriabiteenusele suunatud isikute kontaktandmeid, sealhulgas STAR-i kantud kontaktandmeid, et küsida neilt hiljem tagasisidet teenusega rahulolu kohta. Peame vajalikuks hinnata, kas selline andmete kasutamine on eesmärgi saavutamiseks vajalik.
Samuti tuleb eristada tagasiside andmise vabatahtlikkust kontaktandmete kasutamise vabatahtlikkusest. Asjaolu, et inimesel on õigus küsimustikule vastamisest keelduda, ei tähenda, et kontaktandmete kasutamine uuel eesmärgil oleks tema jaoks vabatahtlik. Seetõttu vajab täpsustamist, milline teave antakse inimesele kontaktandmete kogumisel ning milline on tema võimalus sellisest edasisest kasutusest loobuda. Juhime tähelepanu, et näiteks seksuaaltraumaga on ohvrid pöördunud tugigruppidesse just selle teadmise toel, et neile on tagatud täielik anonüümsus.
Eraldi tähelepanu vajab olukord, kus tagasiside puudutab psühholoogilise abi, psühhoteraapia või muu traumaga seotud abi teenust. Sellise teenuse kohta antav tagasiside võib puudutada väga isiklikke ja tundlikke kogemusi. Palume selgelt sätestada, et tagasiside kogumine ei tohi võimaldada SKA-l kasutada tagasisidet viisil, mis seostab inimese tundliku abivajaduse või teenuse sisu konkreetse teenuseosutajaga väljaspool seaduses sätestatud eesmärki.
Lisaks palume selgitada, kas tagasiside kogumise mehhanism on ette nähtud üksnes ohvriabiteenuste üldise kvaliteedi hindamiseks või kasutatakse kogutud tagasisidet ka konkreetsete teenuseosutajate või spetsialistide tegevuse hindamisel. Viimasel juhul vajab selline kasutus eraldi selget õiguslikku alust, läbipaistvaid hindamiskriteeriume ning selget eristamist teenuse saaja subjektiivse rahulolu ja professionaalse teenuse kvaliteedi hindamise vahel.
Samuti palume välja tuua, milline konkreetne Euroopa Liidu õigusest tulenev kohustus eeldab sellise kontaktandmete kasutamise mehhanismi loomist. Direktiiv (EL) 2024/1385 nõuab kvaliteetsete ja ohvrite vajadustele vastavate tugiteenuste tagamist, kuid ei sätesta iseenesest kohustust kasutada teenusele suunatud isikute kontaktandmeid sellisel viisil rahulolu-uuringu läbiviimiseks.

Lugupidamisega
Lugupidamisega rahvaalgatuse loojad
Rita Holm – Eesti SVA Tugigruppide looja
Kaire Talviste-Baiocco - kliiniline gestaltpsühhoterapeut, traumaterapeut