Erkki Keldo

Majandus- ja tööstusminister

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Meie: Reg nr: EMK-004/2026 Kuupäev: 13.08.2026

Eesti Merendusklastri ettepanekud ÜRP 2050 täiendamiseks

Eesti Merendusklaster peab ÜRP 2050 koostamist oluliseks ja vajalikuks sammuks Eesti ruumilise

arengu suunamisel. Planeeringul on keskne roll mitte ainult majandus- ja

kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas, vaid see on ka alusdokument, millele tuginevad teiste

ministeeriumide strateegiad, investeeringud ja ruumiotsused. ÜRP määrab ruumilise raamistikku,

mille järgi kujundatakse nii keskkonna-, regionaalarengu-, energeetika-, transpordi- kui

toidujulgeolekupoliitika. Seetõttu on ÜRP-l otsene mõju kogu riigi majandusstrateegiale,

sealhulgas meremajanduse, vesiviljeluse, rannakalanduse, sadamate ja meretehnoloogia arengule.

Meremajandus on Eesti majandusruumi lahutamatu osa ning selle potentsiaal on märkimisväärne.

Eesti geograafia, rannikuala, mereruum ja sadamad loovad eeldused majandusharudele, mille kasv

võiks olla oluliselt kiirem, kui ruumiline raamistik seda toetaks. Paraku jääb osa sellest

potentsiaalist praegu kasutamata. ÜRP 2050 toetab meremajanduse arengut osaliselt, kuid mitmed

kriitilised ruumilised, õiguslikud ja menetluslikud väljakutsed vajavad selgemat ja süsteemsemat

käsitlemist, et meremajanduse areng ei jääks killustatud regulatsioonide, ebaproportsionaalsete

menetluste või planeeringutevaheliste vastuolude taha. Eesti Merendusklaster esitab alljärgnevalt

oma seisukohad ja ettepanekud, mis on suunatud ÜRP 2050 sisulisele tugevdamisele. Need

ettepanekud on konstruktiivsed, lahenduskesksed ja toetavad planeeringu eesmärki kujundada

Eesti ruum selliselt, et see võimaldaks meremajanduse, vesiviljeluse, rannakalanduse, sadamate ja

meretehnoloogia terviklikku arengut.

Meremajanduse ja eriti vesiviljeluse vaatest on planeering ebaproportsionaalselt maismaakeskne.

Seda illustreerib hästi võrdlus põllumajandusega. Põllumajandus ja põllumajandusmaa on

planeeringus läbivalt käsitletud: maapiirkondade roll seotakse otseselt toidujulgeoleku,

põllumajanduse ja toidusektoriga ning väärtuslikele põllumajandusmaadele on pühendatud eraldi

alapeatükk. Seal on konkreetselt sätestatud, et väärtuslikke põllumajandusmaid hoitakse

põllumajanduslikus kasutuses, et tagada toidutootmise võimekus ja toidujulgeolek, välditakse

nende killustamist ning toetatakse nende ökoloogilist rolli. Ka planeeringu mõistete osas

defineeritakse väärtuslik põllumajandusmaa otseselt ressursina, millel on oluline roll Eesti

toidujulgeoleku ja maamajanduse kestlikkuse tagamisel. Vesiviljeluse puhul selline kontseptsioon

puudub.

ÜRP peatükk 3.9 „Tugev mere ja maismaa seos“ seab iseenesest õige eesmärgi: aastaks 2050

peaksid toimima mereala planeeringuga määratud meri–maismaa klastrid, sadamad peaksid olema

majandussidemete sõlmpunktid ning mereala ja maismaa planeerimine omavahel paremini seotud.

Samuti sätestatakse, et meri–maismaa klastreid toetatakse maismaal paikneva taristu ja

ühendustega. Skeemil 12 on Lääne-Eestis toodud välja Sinikasvu klaster, mille tegevussuundadena

on märgitud „energeetika, vesiviljelus, väikelaevaehitus ja -innovatsioon“. Sellega vesiviljeluse

sisuline käsitlus aga praktiliselt lõpeb. Planeeringu masinloetavas tekstiosas ei leidu sõnale

„vesiviljelus“ ühtegi vastet ning sama kehtib „Sinikasvu“ kohta – need esinevad üksnes skeemi

graafilise elemendina. See on oluline puudujääk. Kui vesiviljelus on nimetatud ühe tulevase meri–

maismaa klastri keskse tegevusena, peaks planeering ka selgitama, mida vesiviljeluse ruumilise

arengu all mõeldakse, milliseid mere- ja maismaapoolseid eeldusi sektor vajab, kuidas Sinikasvu

klastri põhimõte peaks kajastuma madalama tasandi planeeringutes ning millist ruumi tuleb

säilitada või kavandada selle väärtusahela toimimiseks. Praegu on Sinikasvu klaster olemas kaardil,

kuid sellel puudub vesiviljeluse seisukohast sisuline kontseptsioon.

Planeering nimetab toidutootmise ruumiliste eelduste säilitamist üheks Eesti julgeoleku ja

kriisivalmiduse strateegiliseks eelduseks. Praktiliselt tõlgendatakse seda aga peamiselt

põllumajandusmaa kaudu. Selline käsitlus on 2050. aasta perspektiivis liiga kitsas. Eesti ruum ei

lõpe rannajoonel. Riigi territooriumi ja majandusruumi moodustab olulises osas meri ning

merepõhine toidutootmine – kalandus ja vesiviljelus – peaks olema toidujulgeoleku ruumilise

käsitluse loomulik osa. Klastri hinnangul ei ole vesiviljelust ja põllumajandust vaja käsitleda üks-

ühele samadel alustel. Küll aga peaks planeeringus olema põhimõtteline sümmeetria: kui riik

kaitseb põllumajandusmaa ruumilisi eeldusi, et säilitada tulevikus toidu tootmise võimekus, peab

riik hoidma ka merepõhise toidutootmise ruumilisi eeldusi. See tähendab sobiva mereruumi kõrval

ka sadamaid, lossimiskohti, teenindusalasid, logistikat ja töötlemiseks vajalikku kaldaruumi.

Vesiviljelus on väga hea näide tegevusest, mida ei saa planeerida eraldi „merel“ ja „maal“. Merel

paiknev kasvatus vajab kaldal vähemalt sadamat või lossimiskohta, hoiustamist ja külmaahelat,

hooldus- ja logistikaala, töötlemist, biomassi väärindamist ning ühendusi ülejäänud majandusega.

Seetõttu on ÜRP praegune põhimõte, et meri–maismaa klastreid toetatakse maismaal paikneva

taristu ja ühendustega, õige, kuid liiga abstraktne. Klastri hinnangul tuleks see põhimõte sisuliselt

avada: meri–maismaa klastrite arendamisel tagatakse ruumilised eeldused meremajanduse,

sealhulgas kalanduse ja vesiviljeluse terviklike väärtusahelate toimimiseks. Planeerimisel

arvestatakse merepõhise tootmise teenindamiseks vajalike sadamate, logistika-, ladustamis-,

töötlemis- ja väärindamisaladega ning nende ühendustega.

ÜRP käsitleb sadamaid õigesti asustuse osana ja majandussidemete sõlmpunktina, kuid samal ajal

pannakse suurt rõhku nende avatusele, jalgsikäidavusele, avaliku ruumi funktsioonile ja

rannikupiirkondade puhkeotstarbele. Kõik need eesmärgid on põhjendatud, kuid väikesadamates

võib tekkida nende vahel väga reaalne konflikt. Meremajanduse seisukohalt ei tohiks juhtuda, et

sadamate ja sadamalähedase ruumi väärtustamisel tõrjub elamu-, turismi- või puhkemajandus järk-

järgult välja rannakalanduse, vesiviljeluse ja muu tootliku meremajanduse jaoks vajaliku ruumi.

Klastri hinnangul tuleks lisada põhimõte, et sadamate kasutuse mitmekesistamisel säilitatakse

nende meremajanduslik funktsioon ning vajadusel reserveeritakse ruum rannakalanduse,

vesiviljeluse ja muu merepõhise tootmise teenindamiseks.

Klastri hinnangul ei ole vaja Sinikasvu klastri ideest loobuda – vastupidi, see on perspektiivikas.

Probleem on selles, et praegu on nimi olemas, aga sisu ei ole. Skeem seob Lääne-Eesti puhul ühe

klastri alla energeetika, vesiviljeluse, väikelaevaehituse ja innovatsiooni. See on sisuliselt väga

huvitav kombinatsioon, sest just seal võiks tekkida vesiviljeluse ja meretehnoloogia koostöö,

meretuuleenergia ja vesiviljeluse kooskasutus, väikelaevaehituse ja farmide hooldustehnoloogia

seosed, biomassi töötlemine ja väärindamine, teadus- ja arendustegevus ning kohalike sadamate

kasutamine ühise taristuna. Sellisel juhul ei tohiks Sinikasvu klaster olla lihtsalt geograafiline silt.

ÜRP peaks andma vähemalt selle funktsionaalse definitsiooni ja arenguloogika. Klastri hinnangul

võiks Sinikasvu klastri eesmärk olla kujundada Lääne-Eestis merepõhise tootmise, vesiviljeluse,

meretehnoloogia, energeetika, sadamate, teadus- ja arendustegevuse ning biomassi väärindamise

omavahel seotud majandusruum.

ÜRP ei ole koht, kus reguleerida keskkonnalubasid või määrata üksikute kasvatustehnoloogiate

tingimusi. Küll aga peaks 2050 perspektiiviga ruumiplaneering tunnistama, et vesiviljelus ei ole

üks homogeenne tegevus. Näiteks karbi- ja vetikakasvatus ei vaja sööda ega väetiste lisamist ning

biomassi koristamise kaudu eemaldatakse veekeskkonnast sinna seotud toitaineid. Selliseid

tegevusi ei ole ruumilise mõju ja keskkonnariski seisukohalt põhjendatud käsitleda automaatselt

samal viisil intensiivse söödal põhineva kasvatusega. Planeeringu tasandil piisaks põhimõttest, et

vesiviljeluse ruumiliste eelduste kavandamisel arvestatakse erinevate tootmisviiside

keskkonnamõju ning ökosüsteemiteenustega ja toetatakse vähese keskkonnamõjuga merepõhise

tootmise arengut.

Klastri hinnangul ei ole probleem selles, et ÜRP 2050 peaks vesiviljelust detailselt planeerima.

Probleem on käsitluse proportsioonis. Põllumajandusliku toidutootmise puhul jõuab ÜRP väga

konkreetselt selleni, millist ressurssi tuleb kaitsta, miks seda tuleb kaitsta ja milliseid põhimõtteid

peavad järgmised ruumiotsused järgima. Väärtuslikele põllumajandusmaadele on isegi omaette

alapeatükk koos kolme konkreetse planeerimissuunisega. Vesiviljeluse puhul on samal ajal üks

sõna Sinikasvu klastri joonisel. See ei ole klastri hinnangul piisav planeeringus, mille ajaline

horisont on 2050 ja mis peab looma Eesti ruumilised eeldused nii toidujulgeolekuks, regionaalseks

arenguks kui majanduse konkurentsivõimeks. Planeering ise ütleb, et maapiirkonnad mängivad

olulist rolli toidujulgeolekus ning põllumajandus- ja toidusektori elujõulisust tuleb toetada. Sama

loogika peaks ulatuma rannajoonest edasi merele. Ettepanek ei peaks olema vesiviljelusele sama

mahuka eraldi peatüki loomine nagu põllumajandusmaadele. Pigem on vaja viia Sinikasvu klastri

joonisel juba tehtud valik planeeringu tekstilisse ossa ning siduda vesiviljelus kolme olemasoleva

ÜRP põhiteemaga: toidujulgeolek, meri–maismaa seos ja regionaalne ettevõtlus.

Maismaa- ja merealaplaneeringud ei ole praegu omavahel kooskõlas. Sadamaid käsitletakse

maismaa poolel ühe seadustiku ja meretegevusi teise kaudu, mistõttu puudub ühtne ruumiline

raamistik, mis vaataks sadamat tervikliku majandusüksusena. Sadama akvatoorium, kaldarajatised,

juurdepääsuteed ja meretegevused on menetluslikult killustunud, mis takistab sadamate

arendamist kui ühtset süsteemi. Rannikuala tervikuna on kaetud ulatuslike

looduskaitsepiirangutega. Ranna- ja kalda kaitsevööndid, Natura 2000 alad, linnualad ja tundlikud

suublad moodustavad tiheda piirangutevõrgu, mille tulemusel vajab praktiliselt iga arendus

keskkonnamõjude hindamist või eelhinnangut. Kuigi kaitse-eesmärgid on põhjendatud, on

praegune lähenemine ebaproportsionaalne, eriti väikese mõjuga meremajanduse puhul.

Väikesadamaid koheldakse õigusruumis samamoodi nagu suuri kaubasadamad või terminalid.

Menetlused, kooskõlastused ja KMH nõuded on samad, kuigi ruumiline mõju ja majanduslik roll

on oluliselt erinevad. Väikesadamad on kriitilise tähtsusega rannakalanduse, vesiviljeluse,

mereturismi ja kohaliku ettevõtluse toimimiseks ning vajavad eristatud käsitlust. Sadamaseadus ei

anna sadamale eristaatust kaldaarenduse jaoks. Sadama kui majandusüksuse arendamine kaldal ei

ole ruumiliselt eristatud tavalisest kinnisvaraarendusest, mis tähendab, et sadama funktsiooni

toetavad hooned peavad läbima sama menetluse nagu suvalised äri- või elamuprojektid. See ei

arvesta sadama rolli regionaalse majanduse ja meremajanduse tugipunktina.

Vesiviljelust koheldakse sisuliselt kui suurt meretaristut. Ka väikese keskkonnamõjuga

vesiviljelus peab läbima sama mahuka loa- ja KMH-menetluse kui suured tööstuslikud rajatised.

See takistab sektori arengut, sest sobivate alade leidmine on keeruline, kooskõlastused venivad,

kulud on väikeettevõtjale ebamõistlikud ning merealaplaneering ei erista vesiviljelust teistest

kasutustest. Kohalik vastuseis takistab arendusi ka siis, kui planeeringud neid lubavad. Kohalikud

omavalitsused ja Keskkonnaamet tõlgendavad looduskaitsepiiranguid sageli konservatiivselt ning

väikesadamate ja vesiviljeluse projektid takerduvad kogukondlikku vastuseisu. Planeeringu

tasandil lubatud tegevused ei pruugi praktikas realiseeruda.

Loamenetlused on killustatud ja ülemäära koormavad. Sadamate ja vesiviljeluse arendamiseks

tuleb paralleelselt taotleda akvatooriumi luba, ehitusluba, vee erikasutusluba koos tasudega,

KMH-d, looduskaitse kooskõlastusi ja navigatsioonikooskõlastusi. Väikese mõjuga projektidele

rakendatakse sama menetlust kui suurtele taristutele. 2025. aasta muudatused olid ajutised ega

lahendanud süsteemset probleemi. Lisateenuste määrus ei muutnud planeeringu- ega ehitusõigust

ning kuigi lubati määrust igal aastal üle vaadata, jäi lahendus poolikuks.

Eesti Merendusklaster peab vajalikuks käsitleda ka üldplaneeringu kehtestamise õiguslikku

probleemi. Üldplaneering määrab ruumilise arengu ligi 20–25 aastaks ning on aluseks

detailplaneeringutele, ehituslubadele ja muudele ruumiotsustele. Sellise kaaluga dokument ei saa

tugineda üksnes Vabariigi Valitsuse korraldusele. Üldplaneeringu õiguslik staatus peab olema

tugevam, et tagada ruumilise arengu stabiilsus, õiguskindlus ja kooskõla teiste strateegiliste

arengudokumentidega. Klastri hinnangul peaks üldplaneering olema kehtestatud seaduse tasandil,

et vältida olukorda, kus eri ministeeriumid lähtuvad ruumilistes otsustes erinevatest tõlgendustest

või paralleelsetest raamistikest. Ühtne ja siduv õiguslik alus on eelduseks, et meremajanduse

ruumilised vajadused oleksid arvestatud kõigi valdkondade planeerimises.

Samuti peab Eesti Merendusklaster oluliseks kehtestada erikord sadamate ja juurdepääsuteede

süvendamiseks. Süvendusvajadused on püsivad, ette teada ja kriitilised nii saartega ühenduse

pidamiseks kui ohutu mereliikluse tagamiseks. Klastri hinnangul tuleb määrata kindlad

hooldussüvenduse alad ja süvenduskoridorid, mille regulaarne hooldus on lubatud ilma

täiendavate kooskõlastuste ja menetlusteta, eeldusel et töö toimub varasemalt määratud sügavuste

ja tehniliste tingimuste piires. Selline lahendus tagaks mereliikluse toimimise, väldiks tarbetuid

viivitusi ning looks ettevõtjatele ja kohalikele omavalitsustele prognoositava ja toimiva

raamistikku.

Lisaks tuleb täpsustada sadama kui tervikliku majandusüksuse definitsiooni. Sadam ei ole üksnes

akvatoorium või kai, vaid meri ja maismaa ühenduskoht, mis hõlmab kaldarajatisi, juurdepääsuteid,

logistika- ja teenindusruumi ning meremajanduse toimimiseks vajalikke tugitegevusi.

Planeeringutes tuleb sadamaid käsitleda ühtse majandusruumina, mille toimimine on oluline nii

regionaalse ettevõtluse, meremajanduse väärtusahelate kui Eesti toidujulgeoleku seisukohalt.

Eesti Merendusklaster rõhutab ka vajadust määratleda merel toimuvad tegevused selgemalt.

Mereteenuste osutamiseks sobilikud ankrualad, ajutised tööalad, hooldus- ja teeninduspiirkonnad

ning muud merel toimuvad majandustegevused vajavad ruumilist määratlemist nii

merealaplaneeringus kui üldplaneeringutes. Täna on selles valdkonnas puudujäägid nii

regulatsioonides kui planeeringutes — mereteenuste ruumiline loogika ei ole pildis, mis tekitab

ebakindlust nii ettevõtjatele kui ametkondadele. Selge ruumiline määratlus võimaldaks

mereteenustel areneda, toetaks vesiviljeluse ja rannakalanduse toimimist ning looks eeldused

mereturismi ja meretehnoloogia kasvuks.

Lugupidamisega

Jaak Viilipus

Tegevjuht

Eesti Merenduklaster

Erkki Keldo

Majandus- ja tööstusminister

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Meie: Reg nr: EMK-004/2026 Kuupäev: 13.08.2026

Eesti Merendusklastri ettepanekud ÜRP 2050 täiendamiseks

Eesti Merendusklaster peab ÜRP 2050 koostamist oluliseks ja vajalikuks sammuks Eesti ruumilise

arengu suunamisel. Planeeringul on keskne roll mitte ainult majandus- ja

kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas, vaid see on ka alusdokument, millele tuginevad teiste

ministeeriumide strateegiad, investeeringud ja ruumiotsused. ÜRP määrab ruumilise raamistikku,

mille järgi kujundatakse nii keskkonna-, regionaalarengu-, energeetika-, transpordi- kui

toidujulgeolekupoliitika. Seetõttu on ÜRP-l otsene mõju kogu riigi majandusstrateegiale,

sealhulgas meremajanduse, vesiviljeluse, rannakalanduse, sadamate ja meretehnoloogia arengule.

Meremajandus on Eesti majandusruumi lahutamatu osa ning selle potentsiaal on märkimisväärne.

Eesti geograafia, rannikuala, mereruum ja sadamad loovad eeldused majandusharudele, mille kasv

võiks olla oluliselt kiirem, kui ruumiline raamistik seda toetaks. Paraku jääb osa sellest

potentsiaalist praegu kasutamata. ÜRP 2050 toetab meremajanduse arengut osaliselt, kuid mitmed

kriitilised ruumilised, õiguslikud ja menetluslikud väljakutsed vajavad selgemat ja süsteemsemat

käsitlemist, et meremajanduse areng ei jääks killustatud regulatsioonide, ebaproportsionaalsete

menetluste või planeeringutevaheliste vastuolude taha. Eesti Merendusklaster esitab alljärgnevalt

oma seisukohad ja ettepanekud, mis on suunatud ÜRP 2050 sisulisele tugevdamisele. Need

ettepanekud on konstruktiivsed, lahenduskesksed ja toetavad planeeringu eesmärki kujundada

Eesti ruum selliselt, et see võimaldaks meremajanduse, vesiviljeluse, rannakalanduse, sadamate ja

meretehnoloogia terviklikku arengut.

Meremajanduse ja eriti vesiviljeluse vaatest on planeering ebaproportsionaalselt maismaakeskne.

Seda illustreerib hästi võrdlus põllumajandusega. Põllumajandus ja põllumajandusmaa on

planeeringus läbivalt käsitletud: maapiirkondade roll seotakse otseselt toidujulgeoleku,

põllumajanduse ja toidusektoriga ning väärtuslikele põllumajandusmaadele on pühendatud eraldi

alapeatükk. Seal on konkreetselt sätestatud, et väärtuslikke põllumajandusmaid hoitakse

põllumajanduslikus kasutuses, et tagada toidutootmise võimekus ja toidujulgeolek, välditakse

nende killustamist ning toetatakse nende ökoloogilist rolli. Ka planeeringu mõistete osas

defineeritakse väärtuslik põllumajandusmaa otseselt ressursina, millel on oluline roll Eesti

toidujulgeoleku ja maamajanduse kestlikkuse tagamisel. Vesiviljeluse puhul selline kontseptsioon

puudub.

ÜRP peatükk 3.9 „Tugev mere ja maismaa seos“ seab iseenesest õige eesmärgi: aastaks 2050

peaksid toimima mereala planeeringuga määratud meri–maismaa klastrid, sadamad peaksid olema

majandussidemete sõlmpunktid ning mereala ja maismaa planeerimine omavahel paremini seotud.

Samuti sätestatakse, et meri–maismaa klastreid toetatakse maismaal paikneva taristu ja

ühendustega. Skeemil 12 on Lääne-Eestis toodud välja Sinikasvu klaster, mille tegevussuundadena

on märgitud „energeetika, vesiviljelus, väikelaevaehitus ja -innovatsioon“. Sellega vesiviljeluse

sisuline käsitlus aga praktiliselt lõpeb. Planeeringu masinloetavas tekstiosas ei leidu sõnale

„vesiviljelus“ ühtegi vastet ning sama kehtib „Sinikasvu“ kohta – need esinevad üksnes skeemi

graafilise elemendina. See on oluline puudujääk. Kui vesiviljelus on nimetatud ühe tulevase meri–

maismaa klastri keskse tegevusena, peaks planeering ka selgitama, mida vesiviljeluse ruumilise

arengu all mõeldakse, milliseid mere- ja maismaapoolseid eeldusi sektor vajab, kuidas Sinikasvu

klastri põhimõte peaks kajastuma madalama tasandi planeeringutes ning millist ruumi tuleb

säilitada või kavandada selle väärtusahela toimimiseks. Praegu on Sinikasvu klaster olemas kaardil,

kuid sellel puudub vesiviljeluse seisukohast sisuline kontseptsioon.

Planeering nimetab toidutootmise ruumiliste eelduste säilitamist üheks Eesti julgeoleku ja

kriisivalmiduse strateegiliseks eelduseks. Praktiliselt tõlgendatakse seda aga peamiselt

põllumajandusmaa kaudu. Selline käsitlus on 2050. aasta perspektiivis liiga kitsas. Eesti ruum ei

lõpe rannajoonel. Riigi territooriumi ja majandusruumi moodustab olulises osas meri ning

merepõhine toidutootmine – kalandus ja vesiviljelus – peaks olema toidujulgeoleku ruumilise

käsitluse loomulik osa. Klastri hinnangul ei ole vesiviljelust ja põllumajandust vaja käsitleda üks-

ühele samadel alustel. Küll aga peaks planeeringus olema põhimõtteline sümmeetria: kui riik

kaitseb põllumajandusmaa ruumilisi eeldusi, et säilitada tulevikus toidu tootmise võimekus, peab

riik hoidma ka merepõhise toidutootmise ruumilisi eeldusi. See tähendab sobiva mereruumi kõrval

ka sadamaid, lossimiskohti, teenindusalasid, logistikat ja töötlemiseks vajalikku kaldaruumi.

Vesiviljelus on väga hea näide tegevusest, mida ei saa planeerida eraldi „merel“ ja „maal“. Merel

paiknev kasvatus vajab kaldal vähemalt sadamat või lossimiskohta, hoiustamist ja külmaahelat,

hooldus- ja logistikaala, töötlemist, biomassi väärindamist ning ühendusi ülejäänud majandusega.

Seetõttu on ÜRP praegune põhimõte, et meri–maismaa klastreid toetatakse maismaal paikneva

taristu ja ühendustega, õige, kuid liiga abstraktne. Klastri hinnangul tuleks see põhimõte sisuliselt

avada: meri–maismaa klastrite arendamisel tagatakse ruumilised eeldused meremajanduse,

sealhulgas kalanduse ja vesiviljeluse terviklike väärtusahelate toimimiseks. Planeerimisel

arvestatakse merepõhise tootmise teenindamiseks vajalike sadamate, logistika-, ladustamis-,

töötlemis- ja väärindamisaladega ning nende ühendustega.

ÜRP käsitleb sadamaid õigesti asustuse osana ja majandussidemete sõlmpunktina, kuid samal ajal

pannakse suurt rõhku nende avatusele, jalgsikäidavusele, avaliku ruumi funktsioonile ja

rannikupiirkondade puhkeotstarbele. Kõik need eesmärgid on põhjendatud, kuid väikesadamates

võib tekkida nende vahel väga reaalne konflikt. Meremajanduse seisukohalt ei tohiks juhtuda, et

sadamate ja sadamalähedase ruumi väärtustamisel tõrjub elamu-, turismi- või puhkemajandus järk-

järgult välja rannakalanduse, vesiviljeluse ja muu tootliku meremajanduse jaoks vajaliku ruumi.

Klastri hinnangul tuleks lisada põhimõte, et sadamate kasutuse mitmekesistamisel säilitatakse

nende meremajanduslik funktsioon ning vajadusel reserveeritakse ruum rannakalanduse,

vesiviljeluse ja muu merepõhise tootmise teenindamiseks.

Klastri hinnangul ei ole vaja Sinikasvu klastri ideest loobuda – vastupidi, see on perspektiivikas.

Probleem on selles, et praegu on nimi olemas, aga sisu ei ole. Skeem seob Lääne-Eesti puhul ühe

klastri alla energeetika, vesiviljeluse, väikelaevaehituse ja innovatsiooni. See on sisuliselt väga

huvitav kombinatsioon, sest just seal võiks tekkida vesiviljeluse ja meretehnoloogia koostöö,

meretuuleenergia ja vesiviljeluse kooskasutus, väikelaevaehituse ja farmide hooldustehnoloogia

seosed, biomassi töötlemine ja väärindamine, teadus- ja arendustegevus ning kohalike sadamate

kasutamine ühise taristuna. Sellisel juhul ei tohiks Sinikasvu klaster olla lihtsalt geograafiline silt.

ÜRP peaks andma vähemalt selle funktsionaalse definitsiooni ja arenguloogika. Klastri hinnangul

võiks Sinikasvu klastri eesmärk olla kujundada Lääne-Eestis merepõhise tootmise, vesiviljeluse,

meretehnoloogia, energeetika, sadamate, teadus- ja arendustegevuse ning biomassi väärindamise

omavahel seotud majandusruum.

ÜRP ei ole koht, kus reguleerida keskkonnalubasid või määrata üksikute kasvatustehnoloogiate

tingimusi. Küll aga peaks 2050 perspektiiviga ruumiplaneering tunnistama, et vesiviljelus ei ole

üks homogeenne tegevus. Näiteks karbi- ja vetikakasvatus ei vaja sööda ega väetiste lisamist ning

biomassi koristamise kaudu eemaldatakse veekeskkonnast sinna seotud toitaineid. Selliseid

tegevusi ei ole ruumilise mõju ja keskkonnariski seisukohalt põhjendatud käsitleda automaatselt

samal viisil intensiivse söödal põhineva kasvatusega. Planeeringu tasandil piisaks põhimõttest, et

vesiviljeluse ruumiliste eelduste kavandamisel arvestatakse erinevate tootmisviiside

keskkonnamõju ning ökosüsteemiteenustega ja toetatakse vähese keskkonnamõjuga merepõhise

tootmise arengut.

Klastri hinnangul ei ole probleem selles, et ÜRP 2050 peaks vesiviljelust detailselt planeerima.

Probleem on käsitluse proportsioonis. Põllumajandusliku toidutootmise puhul jõuab ÜRP väga

konkreetselt selleni, millist ressurssi tuleb kaitsta, miks seda tuleb kaitsta ja milliseid põhimõtteid

peavad järgmised ruumiotsused järgima. Väärtuslikele põllumajandusmaadele on isegi omaette

alapeatükk koos kolme konkreetse planeerimissuunisega. Vesiviljeluse puhul on samal ajal üks

sõna Sinikasvu klastri joonisel. See ei ole klastri hinnangul piisav planeeringus, mille ajaline

horisont on 2050 ja mis peab looma Eesti ruumilised eeldused nii toidujulgeolekuks, regionaalseks

arenguks kui majanduse konkurentsivõimeks. Planeering ise ütleb, et maapiirkonnad mängivad

olulist rolli toidujulgeolekus ning põllumajandus- ja toidusektori elujõulisust tuleb toetada. Sama

loogika peaks ulatuma rannajoonest edasi merele. Ettepanek ei peaks olema vesiviljelusele sama

mahuka eraldi peatüki loomine nagu põllumajandusmaadele. Pigem on vaja viia Sinikasvu klastri

joonisel juba tehtud valik planeeringu tekstilisse ossa ning siduda vesiviljelus kolme olemasoleva

ÜRP põhiteemaga: toidujulgeolek, meri–maismaa seos ja regionaalne ettevõtlus.

Maismaa- ja merealaplaneeringud ei ole praegu omavahel kooskõlas. Sadamaid käsitletakse

maismaa poolel ühe seadustiku ja meretegevusi teise kaudu, mistõttu puudub ühtne ruumiline

raamistik, mis vaataks sadamat tervikliku majandusüksusena. Sadama akvatoorium, kaldarajatised,

juurdepääsuteed ja meretegevused on menetluslikult killustunud, mis takistab sadamate

arendamist kui ühtset süsteemi. Rannikuala tervikuna on kaetud ulatuslike

looduskaitsepiirangutega. Ranna- ja kalda kaitsevööndid, Natura 2000 alad, linnualad ja tundlikud

suublad moodustavad tiheda piirangutevõrgu, mille tulemusel vajab praktiliselt iga arendus

keskkonnamõjude hindamist või eelhinnangut. Kuigi kaitse-eesmärgid on põhjendatud, on

praegune lähenemine ebaproportsionaalne, eriti väikese mõjuga meremajanduse puhul.

Väikesadamaid koheldakse õigusruumis samamoodi nagu suuri kaubasadamad või terminalid.

Menetlused, kooskõlastused ja KMH nõuded on samad, kuigi ruumiline mõju ja majanduslik roll

on oluliselt erinevad. Väikesadamad on kriitilise tähtsusega rannakalanduse, vesiviljeluse,

mereturismi ja kohaliku ettevõtluse toimimiseks ning vajavad eristatud käsitlust. Sadamaseadus ei

anna sadamale eristaatust kaldaarenduse jaoks. Sadama kui majandusüksuse arendamine kaldal ei

ole ruumiliselt eristatud tavalisest kinnisvaraarendusest, mis tähendab, et sadama funktsiooni

toetavad hooned peavad läbima sama menetluse nagu suvalised äri- või elamuprojektid. See ei

arvesta sadama rolli regionaalse majanduse ja meremajanduse tugipunktina.

Vesiviljelust koheldakse sisuliselt kui suurt meretaristut. Ka väikese keskkonnamõjuga

vesiviljelus peab läbima sama mahuka loa- ja KMH-menetluse kui suured tööstuslikud rajatised.

See takistab sektori arengut, sest sobivate alade leidmine on keeruline, kooskõlastused venivad,

kulud on väikeettevõtjale ebamõistlikud ning merealaplaneering ei erista vesiviljelust teistest

kasutustest. Kohalik vastuseis takistab arendusi ka siis, kui planeeringud neid lubavad. Kohalikud

omavalitsused ja Keskkonnaamet tõlgendavad looduskaitsepiiranguid sageli konservatiivselt ning

väikesadamate ja vesiviljeluse projektid takerduvad kogukondlikku vastuseisu. Planeeringu

tasandil lubatud tegevused ei pruugi praktikas realiseeruda.

Loamenetlused on killustatud ja ülemäära koormavad. Sadamate ja vesiviljeluse arendamiseks

tuleb paralleelselt taotleda akvatooriumi luba, ehitusluba, vee erikasutusluba koos tasudega,

KMH-d, looduskaitse kooskõlastusi ja navigatsioonikooskõlastusi. Väikese mõjuga projektidele

rakendatakse sama menetlust kui suurtele taristutele. 2025. aasta muudatused olid ajutised ega

lahendanud süsteemset probleemi. Lisateenuste määrus ei muutnud planeeringu- ega ehitusõigust

ning kuigi lubati määrust igal aastal üle vaadata, jäi lahendus poolikuks.

Eesti Merendusklaster peab vajalikuks käsitleda ka üldplaneeringu kehtestamise õiguslikku

probleemi. Üldplaneering määrab ruumilise arengu ligi 20–25 aastaks ning on aluseks

detailplaneeringutele, ehituslubadele ja muudele ruumiotsustele. Sellise kaaluga dokument ei saa

tugineda üksnes Vabariigi Valitsuse korraldusele. Üldplaneeringu õiguslik staatus peab olema

tugevam, et tagada ruumilise arengu stabiilsus, õiguskindlus ja kooskõla teiste strateegiliste

arengudokumentidega. Klastri hinnangul peaks üldplaneering olema kehtestatud seaduse tasandil,

et vältida olukorda, kus eri ministeeriumid lähtuvad ruumilistes otsustes erinevatest tõlgendustest

või paralleelsetest raamistikest. Ühtne ja siduv õiguslik alus on eelduseks, et meremajanduse

ruumilised vajadused oleksid arvestatud kõigi valdkondade planeerimises.

Samuti peab Eesti Merendusklaster oluliseks kehtestada erikord sadamate ja juurdepääsuteede

süvendamiseks. Süvendusvajadused on püsivad, ette teada ja kriitilised nii saartega ühenduse

pidamiseks kui ohutu mereliikluse tagamiseks. Klastri hinnangul tuleb määrata kindlad

hooldussüvenduse alad ja süvenduskoridorid, mille regulaarne hooldus on lubatud ilma

täiendavate kooskõlastuste ja menetlusteta, eeldusel et töö toimub varasemalt määratud sügavuste

ja tehniliste tingimuste piires. Selline lahendus tagaks mereliikluse toimimise, väldiks tarbetuid

viivitusi ning looks ettevõtjatele ja kohalikele omavalitsustele prognoositava ja toimiva

raamistikku.

Lisaks tuleb täpsustada sadama kui tervikliku majandusüksuse definitsiooni. Sadam ei ole üksnes

akvatoorium või kai, vaid meri ja maismaa ühenduskoht, mis hõlmab kaldarajatisi, juurdepääsuteid,

logistika- ja teenindusruumi ning meremajanduse toimimiseks vajalikke tugitegevusi.

Planeeringutes tuleb sadamaid käsitleda ühtse majandusruumina, mille toimimine on oluline nii

regionaalse ettevõtluse, meremajanduse väärtusahelate kui Eesti toidujulgeoleku seisukohalt.

Eesti Merendusklaster rõhutab ka vajadust määratleda merel toimuvad tegevused selgemalt.

Mereteenuste osutamiseks sobilikud ankrualad, ajutised tööalad, hooldus- ja teeninduspiirkonnad

ning muud merel toimuvad majandustegevused vajavad ruumilist määratlemist nii

merealaplaneeringus kui üldplaneeringutes. Täna on selles valdkonnas puudujäägid nii

regulatsioonides kui planeeringutes — mereteenuste ruumiline loogika ei ole pildis, mis tekitab

ebakindlust nii ettevõtjatele kui ametkondadele. Selge ruumiline määratlus võimaldaks

mereteenustel areneda, toetaks vesiviljeluse ja rannakalanduse toimimist ning looks eeldused

mereturismi ja meretehnoloogia kasvuks.

Lugupidamisega

Jaak Viilipus

Tegevjuht

Eesti Merenduklaster