Tere

Soovin tänada TAI-d uue 2026. aasta müügikohtade juhendi koostamise eest. On näha, et selle valmimisega on tehtud väga suur töö ning juhend annab kindlasti palju vajalikku infot ja suuniseid.

Samas on pärast juhendi põhjalikku lugemist tekkinud mitmeid küsimusi, eelkõige koolide ja laste toitlustamise praktilise korralduse vaates.

Kirjutan Teile toitlustaja vaatenurgast, kuid samal ajal püüan vaadata teemat ka lapse, lapsevanema, õpetaja, koolijuhi ja kooli igapäevase elu seisukohast. Eesmärk ei ole juhendit kritiseerida, vaid saada aru, kuidas peaksid selles kirjeldatud põhimõtted praktikas toimima ning kuidas tagada, et erinevad riiklikud eesmärgid ei hakkaks omavahel vastuollu minema.

1. Vajadus selge riikliku teavitustöö järele

Üks minu suuremaid küsimusi on see, kuidas jõuab uus juhend koolidesse ja milline selgitustöö kaasneb selle rakendamisega?

( Saan aru, et juhend juba kehtib, kuigi reedel( 18.09.2026) oli TAI kodulehe vana juhend ja kahjuks nägime uut alles 28.09.2026.)

Kas riiklikult on plaanis teha eraldi teavitustööd koolijuhtidele, õpetajatele, lapsevanematele ja õpilastele?

Millal on teavitustöö planeeritud?

See on väga oluline, sest juhendit võib lugeda väga erinevalt sõltuvalt sellest, millisest rollist seda vaadata.

Toitlustaja vaatest tähendab iga uus nõue väga konkreetseid muudatusi toorainevalikus, toodete valmistamises, töökorralduses, personalikuludes ja lõppkokkuvõttes ka hinnas.

Kui neid aspekte ei selgitata, võib tekkida olukord, kus koolipuhveti või müügikoha toiduvalik muutub küll juhendi mõistes tervislikumaks, kuid õpilased lihtsalt ei osta neid tooteid.

Sellisel juhul tekib toitlustajal paratamatult küsimus: kas on saavutatud soovitud tervise-eesmärgi või on tekitatud olukord, kus toitu toodetakse, kuid seda ei tarbita?

Juhendi avaldamisega peaks kaasas käima selge ja eri sihtrühmadele mõeldud teavitustöö. Mahukas juhend üksi ei pruugi anda koolijuhile või teistele igapäevaselt toitlustusega mittetegelevatele inimestele kindlust, kuidas selle põhimõtteid rakendada. Koolijuhid ja toitlustajad vajavad lühikesi juhiseid, praktilisi näiteid ning võimalust küsida tõlgenduste kohta. Õpetajad ja muu koolipersonal vajavad ühist arusaama, kuidas muudatusi õpilastele selgitada.

Sama oluline on teavitada ja koolitada õpilasi endid. Nemad teevad müügikohas( lisaks poed ja veebitellimsed)  valiku ning peavad aru saama, miks pakutav muutub ja kuidas valida endale sobiv vahepala. Eakohane selgitustöö peaks käima koos juhendi rakendamisega, mitte jääma üksnes kooli või toitlustaja ülesandeks.

2. Kas koolipuhvetist hakkab kujunema konkurent koolitoidule?

Juhendis on väga selge suund  taimse ja veganlus toitude poole. Miks?

Sellistele tingimustele vastavaid valmistooteid on keeruline õpilastele sobivas hinnaklassis leida.

Siin tekib minu jaoks väga oluline küsimus koolitoidu ja puhveti omavahelisest suhtest.

Kui koolis pakutakse lapsele juba tasakaalustatud koolilõunat ning lisaks tekib samas koolis müügikoht, kus pakutakse teisi toitlustaja valmistatud toite, siis kas me loome olukorra, kus koolitoit ja kooli müügikoht hakkavad omavahel konkureerima? 

Probleem ei seisne selles, et koolis võiks olla müügikoht, küsimus on pigem selles, milline peaks olema nende kahe teenuse roll?

Koolilõuna eesmärk on pakkuda lapsele täisväärtuslikku ja tasakaalustatud einet.

Müügikoha( puhveti) eesmärk on pigem toetada seda süsteemi, pakkudes õpilastele koolis mõistlikus mahus sobivaid lisatooteid, vahepalasid. 

Kui aga müügikohas hakatakse pakkuma samuti praade ja magustoite, võib lapse jaoks tekkida hoopis teine valikuloogika: kas võtta koolilõuna või osta endale midagi muud? Siin tekib selge segadus, milleks siis koolilõunale määrus ja suunised loodi?

Siinkohal oleks minu arvates väga oluline saada riigilt selge seisukoht, millist rolli nähakse kooli müügikohal võrreldes koolilõunaga? 

Kas see on koht, kus ostetakse peale lõunat vahepala, magusamps? Või lubame õpilastel kõrvalasuvatest poodidest osta kõike, mida soovitakse?

Õpilaste koolipäevad ja vajadused on erinevad. Mõne lapse päev lõpeb varakult, teisel jätkub see huviringis või treeningul. Seetõttu võiks juhend aidata eristada väikest lisapala vahepalast, mis toetab last pikema koolipäeva jooksul ja aitab tal järgmise toidukorrani hakkama saada. Vahepala sobivust tuleks hinnata tervikuna: mida see sisaldab, kui suur on portsjon ning kas see pakub enamat kui lühiajalise energialaengu. Üksiku koostisosa või pakendil oleva väite põhjal ei saa sellele alati vastata.

Praegu jäävad puudu näited vahepalade sobivate portsjonite kohta. Koolilõuna kavandamisel arvestatakse koguseid, kuid müügikohas on nii väiksema lapse kui ka pikalt koolis viibiva noore jaoks vaja arusaadavaid orientiire. Kasulikud oleksid näidisportsjonid ja näidisvalik, mis sisaldaksid tänapäeva õpilastele tuttavaid ning neile meelepäraseid toite. Näited võiksid näidata ka seda, milline müügikoha valik toetab koolilõunat ja pikemat koolipäeva ning kuidas vältida olukorda, kus müügikohast ostetu hakkab lõunasööki asendama.

3.Hinna küsimus ja toitlustaja vastutus

Juhendis toodud põhimõtted võivad olla väga head, kuid praktikas tuleb arvestada ka toidu tegeliku omahinnaga.

Kui toitlustajalt oodatakse kvaliteetseid, värskeid, vähese töötlemisega, suhkruvabu, väiksema soolasisaldusega ja muudele nõuetele vastavaid tooteid, siis need tooted ei pruugi olla võrreldavad hinnaga, millega laps saab sarnase välimusega toote lähedal asuvast poest.

Koolitoitlustaja tegutseb samal ajal väga rangetes tingimustes: toiduohutus, töötajate kulud, tooraine, säilitamine, transport, dokumentatsioon, allergeenid, hügieen, jäätmekäitlus jne.

Kui lapse jaoks muutub koolipuhvetis müüdav toit seetõttu kallimaks, on täiesti võimalik, et laps lihtsalt ei osta seda.

Kas riigil on plaanis kuidagi toetada või selgitada koolidele ja lapsevanematele, miks koolipuhvetis  müüdav toit võib olla kallim, kui sama kategooria toode tavapoes?

Praegu võib lapsevanemale jääda väga lihtne mulje-" Poest saan odavamalt, koolis maksab sama asi rohkem" (teadmata toote koostist ja valmistamise tingimusi)

Tegelikult ei ole need kaks toodet sageli tootmis- ega kvaliteeditingimuste mõttes võrreldavad.

Kui seda erinevust ei selgitata, võib negatiivne hinnavõrdlus pöörduda koolitoitlustaja vastu taas. 

Nõuded on muutunud  järjest detailsemaks ja kohustuseks, kuid laste tegelik ostukäitumine ei muutu samas tempos. Nii võib tekkida olukord, kus toitlustaja valmistab nõuetele vastava toidu, kuid laps seda ei osta. Tulemuseks toiduraiskamine, tööaja raiskamine jne.

See tundub vastuolus olevat teiste keskkonna- ja kliimaeesmärkidega, mille puhul samal ajal räägime väga palju toiduraiskamise vähendamisest, biojäätmete vähendamisest ja ressursisäästust.

Toit, mis on valmistatud väga heade põhimõtete järgi, kuid jääb müümata, muutub ikkagi biojäätmeks.

Kas uue juhendi koostamisel on hinnatud ka selle võimalikku mõju toiduraiskamisele?

Kas toitlustajatele antakse juhiseid, kuidas sellises olukorras toimida?

Juhendis toodud põhimõtted on mõistetavad ja nende eesmärk on tervise seisukohalt arusaadav.

Samas tekib küsimus, kuidas neid põhimõtteid lapse jaoks arusaadavaks ja atraktiivseks muuta.

Kui võtame näiteks toote, mille puhul on piiratud suhkur või sool, siis lapse jaoks ei ole peamine küsimus, kas toode vastab juhendi nõudele.

Laps vaatab, kas see maitseb talle, kas ta tahab seda süüa ja kas ta tahab selle eest maksta.

Kui toode jääb lapse jaoks kalliks või harjumatuks, liigub laps väga tõenäoliselt alternatiivse müügikoha juurde.

Seetõttu juhendi rakendamisel olla sama oluline ka laste toiduteadlikkuse kasvatamine-kes sellega tegeleb?

Mitte ainult öelda, mida laps ei tohi või mida ei pakuta, vaid selgitada, miks neid muudatusi tehakse ja kuidas laps ise saab tervislikumaid valikuid teha.

5. Kas juhend võib tahtmatult suurendada liikumist koolist välja?  Vaatleme kogu süsteemi tervikuna ka praktikas.

Kui kooli sees olevas müügikohas on väga palju piiranguid, kuid kooli lähedal asuvates kauplustes neid piiranguid ei ole, tekib täiesti vastupidine olukord sellele, mida juhendiga soovite saavutada.

Õpilased lähevad koolist välja ja ostavad lähedal asuvast poest toote, mida koolisiseses müügikohas ei müüda.

Sellisel juhul ei ole me lapse toiduvalikut tegelikult tervislikumaks muutnud – oleme muutnud ainult seda, kust laps oma toidu ostab.

Siin tekib väga praktiline küsimus kooliturvalisuse kohta.

Kui õpilane lahkub kooli territooriumilt, võib ta liikuda tänaval, ületada sõiduteid ja tulla tagasi kooli. Tal võib olla vihmase või libeda ilmaga ebasobiv riietus või jalanõud, kas sellist võimalikku käitumismuutust on juhendi koostamisel hinnatud?

See on kahjuks juba täna reaalsus ja praktika, mida igapäevaselt näeme. 

6. Koolis toitlustavale ettevõttele kehtivad konkreetsed nõuded selle kohta, mida ja kuidas lapsele pakkuda võib.

Samas võib laps tellida kooli territooriumile toitu väljastpoolt, näiteks kullerteenuse kaudu.

Kas me saame rääkida lapse tervise kaitsmisest juhul, kui koolisiseselt kehtivad väga konkreetsed toiduvaliku nõuded, kuid samal ajal võib laps kooli territooriumile tellida toitu, mille koostisele ja toiteväärtusele koolil kontroll puudub?

Samuti võivad kooli lähedal asuvad kauplused ja söögikohad pakkuda tooteid, mida kooli sees ei ole lubatud või soovitatud müüa.

Kui müügikohtade juhendi  eesmärk on kaitsta lapse tervist, siis võiks tervisekaitse tähendada ka seda, et vaatame, millise käitumiseni kehtestatud reeglid on praktikas viinud?

Mis on täna reaalsus?

Õpilased tellivad toitu kooli Boltist, Woltist ja teenustest jne, kus on täna valik laienenud just õpilaste vajadustele toetudes.

Õpilased käivad aina tihedamini lähedal asuvates kauplustes- seal ei kehti koolisisese müügikoga reegleid ja osta võib kõike.

Sama kehtib ka õpilaste poolt loodud müügiautomaatide kohta- puudub reeglistik ja müügiks on kõike.

7. Koolitoidu maine

 Koolitoidu maine on Eestis juba praegu teema, mille parandamisega tegelevad nii koolid, kokad, toitlustajad, kui ka riik.

Me räägime laste toitumisest, puhtast maitsest, värskest toorainest, köögiviljade söömisest ja sellest, kuidas muuta koolitoit lastele meeldivamaks.

Samas muudate  riiklikult kiirelt juhendeid ,kuid osapooli sellest ei teavitata.

"Koolis müüdav toit on piiratud ja kallis, aga väljaspool kooli saan osta seda, mida ise tahan."

Just siin vajavad toitlustajad minu hinnangul riigilt rohkem tuge.

Kui koolijuht, lapsevanem või õpilane küsib toitlustajalt just eelmainitud teemade kohta siis ei peaks toitlustaja jääma üksinda seda riikliku juhendi põhjal selgitama- seda ei usuta.

Palun aidake mõtestada, kuidas erinevad eesmärgid omavahel kokku sobivad.

Saan aru, et see  ei ole TAI  juhendi eesmärk, kuid selle praktiline mõju on selline igapäevaselt ja siis taaskord küsime, miks keegi ei taha tööd teha koolitoitlustuses, puhvetis? 

Minu küsimused ei ole suunatud juhendi eesmärkide vastu.

Vastupidi – laste tervist toetavtoitumine, kvaliteetne toit, toiduohutus ja toiduraiskamise vähendamine on kõik väga olulised.

Küsimus on selles, kuidas need eesmärgid omavahel praktikas kokku sobitada?

Siin on mitu võimalikku vastuolu:

*soovime vähendada suhkru ja soola tarbimist, kuid laps võib sama toote osta väljaspool kooli

*soovime vähendada toiduraiskamist, kuid väga piiratud nõudluse korral võib nõuetele vastav toit jääda müümata

*soovime parandada laste toitumist, kuid liiga piiratud valik võib suunata lapse koolist välja ostma

*soovime toetada koolitoidu head mainet, kuid toitlustaja peab ise lapsele selgitama, miks koolis kehtivad teistsugused reeglid

*soovime kaitsta lapse tervist, kuid kooliväliste toidukanalite üle puudub kontroll

*soovime pakkuda kvaliteetset toitu, kuid kvaliteetne ja nõuetele vastav toit võib olla kallim, kui samalaadne tööstuslik toode kaupluses

Oleksin väga tänulik, kui TAI saaks anda koolidele ja toitlustajatele täiendava selgituse selle kohta, kuidas uut juhendit praktikas rakendada.

Minu arvates võiks väga palju aidata näiteks eraldi praktiline juhend või KKK, kus oleks vastused järgmistele küsimustele:

Milline on kooli müügikoha täpne eesmärk?

Milline on selle roll võrreldes koolilõunaga?

Kas on loodud tootelist valmistoodetega, mis vastaks nõuetele ja jääks hinnastamisel võrdseks lähedal asuvate kauplustega?

Kuidas arvestada laste tegeliku ostukäitumisega?

Kuidas vältida olukorda, kus tervislikum valik tekitab rohkem toiduraiskamist?

Kuidas kujundada hinnataset nii, et toode oleks õpilasele reaalselt kättesaadav?

Kes selgitab lapsevanemale ja õpilasele, miks koolis müüdav toit võib olla kallim?

Milline on kooli ja toitlustaja vastutus võrreldes kooliväliste kaupluste ja kullerteenustega?

Kas juhendi mõju laste liikumisele koolist välja on hinnatud?

Milline on riigi sõnum koolitoitlustajale olukorras, kus õpilane eelistab kooli asemel osta toitu mujalt?

Kuidas peaks kool käsitlema kooli territooriumile väljastpoolt tellitud toitu?

Miks ei kehtestata reegleid kooli territooriumil sisenemis ja väljumis osas?

Miks kauplustel puuduvad reeglid ?

Miks sisse tellitaval toidul puuduvad reeglid?

Kas juhendi rakendamise mõju hakatakse ka reaalselt hindama – näiteks müügimahu, toiduraiskamise, laste rahulolu ja koolist väljaspool ostmise kaudu?

Lõpetuseks tahan veel kord rõhutada, et minu kiri ei ole suunatud juhendi ega selle koostajate vastu.

Vastupidi – hindan väga seda tööd, mis on tehtud.

Soovin väga, et uus juhend aitaks päriselt parandada laste toitumiskeskkonda ning et me ei jõuaks olukorda, kus headest kavatsustest hoolimata liigub laps kooli müügikohast lihtsalt järgmise poe või kullerteenuse juurde.

Oleksin väga tänulik, kui saaksime nende küsimuste osas TAI-lt täiendavat selgitust ning võimalusel ka arutelu toitlustajatega. Usun, et just praktiline koostöö koolide, toitlustajate ja riigi vahel aitaks leida lahendused, mis toimivad mitte ainult juhendis, vaid ka päris koolielus.

From: Tagli Pitsi - TAI <[email protected]>
Sent: Sunday, September 27, 2026 4:08 PM
Tuuli Taimur - TAI <[email protected]>
Subject: Re: SG müügiatomaadi täitmine

Tere, Johannes!

Pean sind kahjuks kurvastama. Jah, sinu viimane lause on õige järeldus.

Rahvatervishoiu seaduses Rahvatervishoiu seadus-Riigi Teataja on sees selline punkt

"Üldhariduskooli ja kutseõppeasutuse direktor kehtestab koolis müügiks pakutavale toidule nõuded ja piirangud, arvestades Sotsiaalministeeriumi valitsemisala asutuse koostatud juhendit, mis on avaldatud Sotsiaalministeeriumi valitsemisala asutuse veebilehel. Nõuded ja piirangud esitatakse enne nende kehtestamist arvamuse avaldamiseks hoolekogule või nõukogule."

See sätestab üheselt, et juhendist Laste- ja haridusasutustes müügiks pakutav toit | Tervise Arengu Instituut lähtumine on kohustuslik. 

Juhendis on öeldud, et valikus tohib 80% pakkuda sobilikke ning 20% mööndustega sobilikke tooteid. Mittesobilikke valikuid pakkuda ei tohi.

Selliste piirangute eesmärk ei ole valikuid lihtsalt keelata, vaid kujundada koolikeskkond selliseks, et seal pakutav toit toetaks laste ja noorte tervist ning tervist toetavate toitumisharjumuste kujunemist.

Tervitades

Tagli

Tere,

Me oleme kaks Gümnaasiumi õpilast, kes sooviksid tuua müügiautomaadi kooli, kuid sellega tekkis paar küsimust. 

Nimelt mõistame et kappi peaks täitma selle dokumendi järgi: https://www.tai.ee/et/ valjaanded/juhend-lasteasutuste- puhvetites-ja-muugiautomaatides- pakutava-toidu-kohta

Sooviksime esmalt mõista, kui ranged need piirangud on, kas tegemist on soovitustega või rangete reeglitega?

Selle dokumendi järgi ei tohiks peaaegu ühtegi suhkruga toodet müüa.

Kõike paremat 

Johannes