Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502

Riigikogu Põhiseaduskomisjon 07.10.2026 nr 5-1/26/2-14

Lossi plats 1a [email protected]

Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (920SE) muudatusettepanekud

Riigikogu põhiseaduskomisjoni menetluses on riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise

ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (edaspidi eelnõu 920 SE), mille põhieesmärk

on luua ühtne struktuur teabe kaitset korraldavate ametkondade reeglites.

Alljärgnevalt esitame eelnõule 920 SE muudatusettepanekud ning loodame, et saate nimetatud

ettepanekutega eelnõu menetlemisel arvestada.

1. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 11 ning muuta § 1 järgnevat numeratsiooni vastavalt:

„11) paragrahvi 17 täiendatakse lõigetega 4–6 järgmises sõnastuses:

„(4) Salastatud teabekandjat tuleb kaitsta käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides

sätestatud nõuete kohaselt.

(5) Salastatud teavet või salastatud teabekandjat sisaldava relvasüsteemi, mida selle kasutusotstarbe või

muu eripära tõttu ei ole võimalik või otstarbekas kaitsta käesolevas seaduses ja selle alusel antud

õigusaktides sätestatud viisil, kaitse tuleb tagada muude meetmetega. Sellise relvasüsteemi kaitse

meetmed kooskõlastatakse vastavalt Kaitsepolitseiameti, Kaitseväe, Välisluureameti või riigi julgeoleku

volitatud esindajaga.

(6) Vabariigi Valitsus võib riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korras ette näha käesoleva

paragrahvi lõikes 5 nimetatud meetmete kohaldamise alused ja korra.“.“.

Selgitus

Eesti riigisaladuse kaitse süsteem põhineb valdavalt teabekesksel lähenemisel. Salastatud teabeks on

õigusaktides sätestatud tunnustele vastav teave ning salastatud teabekandjaks on mis tahes objekt,

millele selline teave on jäädvustatud. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (edaspidi ka RSVS)

ja selle rakendusaktid on kujundatud eelkõige dokumentide, andmekandjate ja töötlussüsteemide

kaitseks, st selline regulatsioon võimaldab tõhusalt kaitsta dokumente, andmekandjaid ja

infosüsteemides sisalduvat salastatud teavet, kuid tekitab mitmeid õiguslikke ja praktilisi küsimusi

kaasaegsete relvasüsteemide osas. Eelkõige tekib küsimus, kas ja millistel tingimustel on võimalik

käsitada relvasüsteemi ennast salastatud teabekandjana või salastatud teabe töötlussüsteemina ning

kuidas tagada selles sisalduva või selle kaudu töödeldava salastatud teabe piisav kaitse ja selle süsteemi

sihipärane kasutamine olukorras, kus kõiki salastatud teabe kaitse nõudeid ei ole võimalik rakendada,

kuna kaasaegsete relvasüsteemide areng on olukorda oluliselt muutnud. Tänapäevased relvasüsteemid

ühendavad endas füüsilise relva, sõiduki, tarkvara, sensorid, sidevõrgud, juhtimissüsteemid,

andmetöötlusvõimekused ja sageli ka autonoomsed funktsioonid. Sellest tulenevalt ei ole relvasüsteem

enam käsitatav üksnes relva või info/töötlussüsteemina, vaid kujutab endast mitmekihilist tehnoloogilist

süsteemi, mille kaudu realiseeritakse sõjaline võimekus.

Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502

Seetõttu on salastatud teavet sisaldavate relvasüsteemide regulatsiooni kujundamisel esmase tähtsusega

küsimus, kuidas relvasüsteemi salastatud teabe valdkonnas õiguslikult käsitada. Sellest sõltub, kas ja

millised Eesti seadusandlusega ettenähtud salastatud teabe kaitse meetmed sellele kohalduvad, milline

on selle töötlemise kord, kas süsteem vajab akrediteerimist ning millised on selle kasutamise, säilitamise,

vedamise ja hävitamise nõuded. Samas ei ole salastatud teavet sisaldav relvasüsteem tavapärane

süsteem, sest selle põhieesmärk ei ole ainult teabe töötlemine/hoiustamine, vaid hoopis sõjalise mõju

tekitamine ja seda ka asukohtades ning olukordades, kus ei pruugi olla võimalik täita RSVS-is või selle

alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõudeid (nt kasutamine turvaalal). Seetõttu peavad salastatud

teabe kaitse regulatsioonid võimaldama kasutada salastatud teavet sisaldavat relvasüsteemi nii nagu

seda on loodud/mõeldud kasutama. Seega on vajalik salastatud teabe kaitse regulatsiooni täiendamine

salastatud teavet sisaldavate relvasüsteemide eripäradega.

Probleemi aktuaalsust suurendab asjaolu, et Kaitsevägi on viimastel aastatel kasutusele võtnud või

kasutusele võtmas mitmeid kõrgtehnoloogilisi relvasüsteeme, mille toimimine põhineb keerukatel

sensoritel, sidevõrkudel, tulejuhtimissüsteemidel, tarkvaral ja andmetöötlusel. Nende süsteemide

sõjaline väärtus ei seisne üksnes füüsilises relvas, vaid suurel määral ka nende tehnoloogilistes

lahendustes, tarkvaras, andmetes ja kasutamise põhimõtetes. Seetõttu on vajalik, et salastatud teavet

sisaldavaid relvasüsteeme saaks kasutada vastavalt nende otstarbele, kuna see otseselt suurendab Eesti

kaitsevõimet, parandab liitlassuhteid ja tõstab riiklikku julgeolekut.

Kuna relvasüsteem võib ise olla salastatud teabekandja või sisaldada salastatud teabekandjat, siis

arusaadavalt ei ole alati võimalik relvasüsteemi hoida ja kasutada eesmärgipäraselt, nt turvaalale

ettenähtud tingimustes. Relvasüsteemi lahingumoona, mis on või mis sisaldab salastatud teabekandjat,

hävimine/hävitamine toimub selle eesmärgipärase kasutamise käigus, samuti ei ole (topelt)pakendamise

nõude täitmine mõeldav, kui toimub teatud suuruses relvasüsteemi vedu. Relvasüsteemi eesmärgipärasel

kasutamisel, st sõjaväelisel väljaõppel osalemisel, aga ka riigi sõjalisel kaitsmisel on vaja nendega

liikuda või neid kasutada avalikus ruumis. Üldistatud kujul eluline näide on relvasüsteem, mille

juhtimispult/tulejuhtimisseade (mis on selle süsteemi oluline osa) tuleb süsteemi kasutamiseks viia

sõidukist/platvormist eemale ja kuivõrd selline vajadus võib tekkida mh ootamatult ja ettevalmistamata

asukohas, siis ei ole alati võimalik selleks kehtestada ajutist turva- ega ka administratiivala ning

juhtimispuldiga tuleb nt kuni SALAJASEL tasemel salastatud teavet töödelda avalikus ruumis. Sisuliselt

tuleb keset metsa jalastuda ja relvasüsteemi kasutada sellise (mehitatud) valvega, mis parajasti võtta

on.

Relvasüsteem on enamasti kompleksne süsteem ja koosneb paljudest erinevatest (sh liikuvatest) osadest,

mis täiendavad/täiustavad teineteist ning nende erinevate osade kasutamine toimub paralleelselt. Seega

on relvasüsteemi sihipäraseks kasutamiseks oluline mõista, et antud erandi eesmärk on katta ka

relvasüsteemi juurde kuuluvad olulised osad, mis ise on või sisaldavad salastatud teavet. Nendeks

võivad olla relvasüsteemi vajalikud varuosad, aga ka dokumentatsioon (nt kasutusjuhendid, tehnilised

joonised) ja lahingumoon, mis on vajalikud relvasüsteemi efektiivseks kasutamiseks ning millega tuleb

vajaduse korral relvasüsteemi või selle ümber avalikus ruumis tutvuda/kasutada. Relvasüsteemi

salastatud osad võivad olla nt laskeseadmed, radarid, tulejuhtimiskeskus, sõidukid, raketid, mobiilsed

ja mittemobiilsed tulejuhtimisseadmed jne. Täpset loetelu, mis on relvasüsteemi juurde kuuluv oluline

osa, ei ole mõistlik seaduses ammendava loeteluna määratleda, kuna iga relvasüsteem ja selle

kasutamise tingimused ning selle juurde kuuluvad osad on erinevad. Seetõttu on mõistlik, et

relvasüsteemi juurde kuuluvaid olulisi osasid ei hakata õigusakti tasandil eraldi nimetama, vaid see on

iseenesest mõistetav, et erandi alla läheb kogu relvasüsteem ehk ka kõik süsteemi vajalikuks toimimiseks

ettenähtud osised.

Et Eesti salastatud teabe kaitse õigusruum vastaks paremini kaasaegsete relvasüsteemide olemusele, on

vaja luua erand, kus salastatud teavet või salastatud teabekandjat sisaldava relvasüsteemi kasutamisel

on võimalik teha teatud erisusi salastatud teabe kaitse nõuetes. Salastatud teavet või salastatud

teabekandjat sisaldavate relvasüsteemide erandi rakendamine siiski ei tähenda, et reegleid üldse ei ole

või et neid ei pea järgima, vaid vastava relvasüsteemi kasutamine, mille puhul ei ole võimalik salastatud

teabe kaitse õigusaktides toodud kaitse meetmeid kohaldada, siis nende kaitse nõuded tuleb

kooskõlastada järelevalvet tegeva asutusega, kes seda tehes peab olema veendunud, et kasutusele

Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502

võetavad kaitse meetmed on piisavad tagamaks relvasüsteemi enda ning ka salastatud teabe vajaliku

kaitse. Selliste relvasüsteemide puhul tuleb kooskõlastamise käigus välja tuua, milliseid õigusaktides

nimetatud kaitse meetmeid ei kasutata ja samas kirjeldatakse, kuidas ning milliste muude meetmetega

tagatakse teabe (sh teabekandja) vajalik kaitse. Antud muude meetmete eesmärk on tagada, et vajalik

kaitsetase oleks vähemalt samaväärne, kui RSVS-is või nt Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007. a

määruses nr 262 „Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord“ (edaspidi ka RSVKK) on toodud.

Kui kooskõlastamise protsessi käigus ei ole konkreetset erandit loodud, kohalduvad õigusaktides toodud

kaitsemeetmed. Nt, kui sellise relvasüsteemi kaitse puhul rakendatatakse RSVS-i ja RSVKK-d, siis ei pea

nendes õigusaktides toodud ja rakendatavaid kaitsemeetmeid eraldi kooskõlastama ning seda isegi, kui

muus osas erandit küsitakse (st kooskõlastada on vaja ainult erandlikud kaitsemeetmed). Nt

relvasüsteemi sihipäraseks kasutamiseks Kaitseväe territooriumil ei ole erandi küsimise vajalik, aga

avalikus ruumis kasutamiseks on mingi kaitsemeetme erand vajalik, siis tuleb kooskõlastada vaid see

konkreetne kaitsemeetme erand. Järelevalveasutus oma kooskõlastuse kaudu saab anda hinnangu, kas

ettenähtud meetmete kogum, tagab piisava salastatud teabe kaitse. Nimetatud kooskõlastust ei ole siiski

vaja teha kõikide loetletud asutustega, vaid kooskõlastajad sõltuvad teabe liigist või töötlevast üksusest,

nt 1) Kaitseväe struktuuriüksuse poolt kasutatav relvasüsteem, mis töötleb salastatud välisteabega, siis

sellisel juhul on muude kaitse meetmete kooskõlastajateks luurekeskus (kui riigisaladuse kaitse

korraldaja Kaitseväes) ja Riigi julgeoleku volitatud esindaja (kui salastatud välisteabe kaitse korraldaja

ja kontrollija); 2) Kaitseväe struktuuriüksuse poolt kasutatav relvasüsteem, mis töötleb salastatud

välisteavet ja on ühtlasi ka töötlussüsteem, siis sellisel juhul on muude kaitse meetmete

kooskõlastajateks luurekeskus (kui riigisaladuse kaitse korraldaja Kaitseväes) ja Riigi julgeoleku

volitatud esindaja (kui salastatud välisteabe kaitse korraldaja ja kontrollija) ning Välisluureamet (kui

elektroonilise teabeturbe korraldaja ja selleks kehtestatud nõuete täitmise kontrollija).

Relvasüsteemi kasutamisel (nt taktikalistes situatsioonides) on Kaitseväe struktuuriüksusel, kes sellist

süsteemi kasutab, olemas standardprotseduurid, mis tavapäraselt saadakse relvasüsteemi väljaõppe

käigus tootja poolt või veelgi varem (nt relvasüsteemi kohta käiva dokumentatsiooni tutvumise raames).

Siis neid samu protseduure saab planeeritava erandi rakendamise raames kasutada, nt Kaitseväe

struktuuriüksus fikseerib need konkreetse relvasüsteemi kasutusloos ja ühtlasi kirjeldab, kuidas

relvasüsteemi kasutatakse ja kuidas (relvasüsteemiga seotud) salastatud teavet töödeldakse ning seda

kaitstakse(sh määratleb ka relvasüsteemi juurde kuuluvad olulised osad). Otstarbekas on kirjeldada igat

toimingut, mille puhul ei järgita RSVS-is ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõudeid (nt

märgistamist, hoiustamist, hävitamist, vedamist jne) ning koheselt kirjeldatakse, milliste meetmetega

tagatakse vajalik turvalisus, et tagada salastatuse vajalik konfidentsiaalsus, terviklus ja käideldavus.

Relvasüsteemi kui salastatud teabekandja suhtes RSVS-is ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud

käitlemise nõuete kohaldamata jätmine ei tohi viia salastatud teabe kaitse ärajätmiseni, vaid selle kaitset

on nt Kaitseväe struktuuriüksusel võimalik tagada teistes õigusaktides sätestatud meetmetega. Eelkõige

on selleks Kaitseväe julgeolekuala, Kaitseliidu valvatav objekt ja muud sellised regulatsioonid, mille

kaudu on relvasüsteemile võimalik tagada piisav kaitse, kuid puuduvad otsesed RSVS-ist ja selle alusel

antud õigusaktidest tulenevad nõuded nt turvaalale, vedamisele, pakendamisele, hävitamisele vms.

Selline erand annab võimaluse nt riskipõhiselt luua üldistest nõuetest teistsugused kaitsemeetmed, mis

arvestavad relvasüsteemi kasutuslooga. Samuti on salastatud teabe töötlemisega seonduv võimalik

kokku leppida eraldi hankelepingute juurde lisatavates julgeolekutingimustes. Sellisel juhul ei ole

mõistlik, kui relvasüsteemi täpsem kasutamine on juba kokku lepitud, et hakatakse veel eraldi

täiendavaid erandeid uuesti kirjeldama, vaid kasutada saab juba kokkulepitud julgeolekutingimusi.

Samuti antakse Vabariigi Valitsusele võimalus RSVKKS-s ette näha kompenseerivate meetmete

kohaldamise üldised alused ja kord. Vabariigi Valitsus saab vajaduse korral kehtestada need kaitse

meetmed, millest mingil juhul ei tohi kõrvale kalduda või siis vastupidi, loetleda need meetmed, mida

on lubatud asendada muude meetmetega.

2. Sõnastada eelnõu § 1 punktis 14 (uue numeratsiooniga 15) esitatud riigisaladuse ja salastatud

välisteabe seaduse § 201 lõike 1 punkt 2 järgmiselt:

„2) valdkonna eest vastutava ministri otsuse alusel, mis on tehtud pärast Siseministeeriumi,

Välisministeeriumi, julgeolekuasutuste ja riigi julgeoleku volitatud esindaja arvamuste ärakuulamist,

ning tingimusel, et teabe vastuvõtja tagab kaitse avaldatava teabe avalikuks tuleku eest.“.

Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502

Selgitus:

01.10.2026 kehtima hakanud kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega (KORKS) tehti muudatused ka

RSVS-is, mille tulemusel jäeti RSVS-ist välja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni (edaspidi VVJK)

pädevust ja ülesandeid reguleerivad sätted. Põhjendusena on toodud, et VVJK ülesanded on kavas

sätestada VVJK põhimääruses, sest ükski neist ülesannetest pole selline, mille üle peab otsustama

seadusandja. Soovitus on vaadata VVJK ülesanded üle, lähtudes sellest, et VVJK peaks ennekõike

tegelema üldiste, strateegiliste teemadega ning mitte konkreetseid kaasusi puudutavate küsimustega

(KORKS seletuskiri lk 450).

Erandina on VVJK-d endiselt mainitud RSVS § 35 lõike 4 punktis 2. Eelnõuga 920 SE tõstetakse RSVS

§ 35 lõike 4 punkti 2 regulatsioon RSVS § 201 lõike 1 punkti 2, mille kohaselt võib töötlev üksus avaldada

riigisaladust välisriigi töötlevale üksusele, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise

kokkuleppega loodud institutsioonile VVJK otsuse alusel, kui teabe vastuvõtja tagab kaitse avaldatava

teabe avalikuks tuleku eest.

Kehtiva RSVS-i seletuskirjas on märgitud, et VVJK peaks iga kord teabega tutvuma, et anda hinnang.

See on VVJK olemust arvestades ebaproportsionaalselt detailne ülesanne. Laiemas vaates peaks VVJK

roll olema poliitika suunamine, mitte tehniliste üksikjuhtumite lahendamisega tegelemine.

Ettepanek on asendada VVJK valdkonna eest vastutava ministriga. See tähendab, et kui soovitakse

avaldada välissuhtlemisega seotud riigisaladust, siis teeb otsuse välissuhtlemise valdkonna eest

vastutav minister ning kui soovitakse avaldada kaitsekoostööga seonduvat riigisaladust, siis teeb otsuse

kaitsevaldkonna eest vastutav minister jne. Sel viisil on tagatud, et otsuse langetaja võtab otsuse eest

poliitilise vastutuse. Samas eeldab teabe kaitstuse sisuline hindamine erialast kompetentsi ning järeldusi

tuleb sisuliselt põhjendada. Asjakohase hinnangu saavad anda vaid pädevad asutused.

Seetõttu tuleb ministril enne otsuse langetamist ära kuulata järgmiste asutuste arvamus:

1) Siseministeerium – riigisaladuse kaitse eest vastutav ministeerium;

2) Välisministeerium – välissuhtlemise eest vastutav ministeerium;

3) riigi julgeoleku volitatud esindaja – riigisaladuse avaldamine välisriigile, rahvusvahelisele

organisatsioonile ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonile;

4) Välisluureamet – ohuhinnang;

5) Kaitsepolitseiamet – riigisaladuse kaitse ja ohuhinnang.

Nimetatud asutused omavad kogumis vajalikku kompetentsi, et hinnata konkreetse välisriigi,

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni suhteid Eestiga

ning laiemalt teiste riikide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsioonidega, näiteks Euroopa Liidu või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO).

Samuti omavad nimetatud asutused kompetentsi, et hinnata välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni

või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni poolt avaldatava riigisaladuse kaitseks

rakendatavaid kaitsemeetmeid ning tahet ja võimekust avaldatavat riigisaladust kaitsta. See tagab

ministrile võimaluse langetada informeeritud otsus. Ministri ülesanne ei ole tutvuda detailselt

avaldatava teabega, vaid kujundada ülalnimetatud asutuste abiga arusaam konkreetse välisriigi,

rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsiooni välissuhete ja

salastatud teabe kaitseks rakendatava kaitsemeetmete osas ning selle pinnalt langetada otsus, kas

riigisaladuse avaldamise korral on see tõenäoliselt kaitstud või mitte. Oluline on rõhutada, et minister

ei pea otsustama iga üksiku riigisaladust sisaldava teabekandja edastamist, vaid annab loa

riigisaladuse avaldamiseks konkreetse projekti või koostöösuhte (nt relvajõudude koostöö) raames.

Juhtumeid, kus ministril tuleb riigisaladuse avaldamise osas otsus langetada, esineb tõenäoliselt harva.

Enamiku Eesti jaoks oluliste välisriikidega on juba sõlmitud salastatud teabe vastastikuse kaitse

kokkulepped ja mitmed sellised kokkulepped on veel sõlmimisel. Eesti jaoks oluliste rahvusvaheliste

organisatsioonide ja rahvusvahelise kokkuleppega loodud institutsioonide salastatud teabe kaitse

reeglite järgimise kohustuse on Eesti üldjuhul võtnud nendega ühinedes. Seega peab minister

riigisaladuse avaldamise otsustama väga harvadel juhtudel.

Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502

3. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 27 (uue numeratsiooniga 28) ning muuta § 1 järgnevat

numeratsiooni vastavalt:

„27) paragrahvi 301 lõikes 1 asendatakse sõna „riigikaitse“ sõnadega „kriisiolukorra ja riigikaitse“;“.

Selgitus:

01.10.2026 kehtima hakanud KORKS-iga muudetakse ka RSVS § 7 pealkirja, aga RSVS § 301 lõike 1

sõnastuse loogikas on kasutatud just RSVS §-de 7 ja 10 pealkirja sõnastust, seega on vaja muuta ka

RSVS § 301 lõike 1 sõnastust ning lisada sõna „riigikaitse“ ette sõnad „kriisiolukorra ja“. Selle

muudatusega tagatakse, et RSVS § 301 toodud põhimõte jääks alles ja rakendatavaks.

4. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 32 (uue numeratsiooniga 34) ning muuta § 1 järgnevat

numeratsiooni vastavalt:

„32) paragrahvi 342 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „lõikes 4“ tekstiosaga „lõigetes 4 ja 41“;“.

Selgitus:

Muudatusettepaneku eesmärk on anda kaitseväeluuret teostavale Kaitseväe struktuuriüksusele

analoogne erand akrediteerimise nõudest, nagu on RSVS § 342 lõikes 4 ette nähtud julgeolekuasutuste

puhul. RSVS § 342 lõige 1 sätestab riigisaladuse elektroonse töötlemise lubatavuse. Kehtiva õiguse

kohaselt võib riigisaladust elektrooniliselt töödelda töötlussüsteemis, millele on antud vastav sertifikaat

või kasutusluba, v.a sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul, mille kohaselt julgeolekuasutuse

töötlussüsteemi, mida kasutatakse riigisaladuse edastamiseks välisriigi politsei- või

julgeolekuasutusele, võib kasutada julgeolekuasutuse juhi otsuse alusel, kus määratakse

töötlussüsteemis töödelda lubatud riigisaladuse tase, töötlussüsteemi kasutamise tähtaeg ning

käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud elektroonilise teabeturbe nõuete

täitmise ja kontrollimise eest vastutavad struktuuriüksused. Muudatusettepanekuga täiendatakse erandi

tegemist ka Kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse töötlussüsteemile, mis on kavandatud

eelnõuga 920 SE muudetava RSVS § 342 lõikes 41.

5. Sõnastada eelnõu § 1 punktis 32 (uue numeratsiooniga 35) esitatud riigisaladuse ja salastatud

välisteabe seaduse § 342 lõige 41 järgmiselt:

„(41) Kaitseväe põhimääruses määratud kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse

töötlussüsteemi, mida kasutatakse riigisaladuse edastamiseks välisriigi luure- või vastuluureülesannet

täitvale asutusele, võib kasutada Kaitseväe juhataja või tema poolt volitatud Kaitseväe põhimääruses

määratud kaitseväeluuret teostava struktuuriüksuse ülema otsuse alusel, kus määratakse

töötlussüsteemis töötlemiseks lubatud riigisaladuse tase, töötlussüsteemi kasutamise tähtaeg ning

käesolevas seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud salastatud teabe küberturvalisuse

nõuete täitmise ja kontrollimise eest vastutavad struktuuriüksused.“

Selgitus:

Muudatusettepaneku eesmärk on kaitseväeluuret teostavale Kaitseväe struktuuriüksusele anda

analoogne erand akrediteerimise nõudest, nagu on RSVS § 342 lõikes 4 ette nähtud julgeolekuasutuste

puhul. Rahvusvahelise koostöö raames on kaitseväeluure valdkonnas ja luure koostöö arendamise

huvides vajadus erinevate töötlussüsteemide kasutamiseks. Kaitseväeluuret teostav Kaitseväe

struktuurüksus teeb igapäevaselt koostööd välisriikide partnerteenistustega ning infot vahetatakse

töötlussüsteemides, mis on teiste riikide poolt Eestile usaldatud ja kus töödeldakse riigisaladust eelkõige

konkreetse koostöö kontekstis. Samuti peab kaitseväeluuret teostaval Kaitseväe struktuuriüksusel olema

võimalus enda ehitatud töötlussüsteeme koostöö raames partnerteenistusele kasutada anda. Sellistele

töötlussüsteemidele ei peaks kehtima akrediteerimise nõue, kuivõrd tuleb arvestada teadmisvajaduse

põhimõttega (sama põhimõte, mis rakendub teabele, mille osas puudub RJVE-l korraldamise funktsioon

– uus RSVS § 231 lõige 4). Kaitseväe juhatajal on ka teistest õigusaktidest nagu näiteks Kaitseväe

korralduse seadusest tulenevalt võimalus teatud juhtudel pädevaid ülemaid volitada konkreetseid

ülesandeid tegema. Volitusnormi eesmärk on tagada Kaitseväe tõhus, paindlik ja operatiivne korraldus

olukordades, kus töötlussüsteemide kasutusele võtmine puudutab kaitseväeluuret teostava

struktuuriüksuse tööülesandeid ja vastutusvaldkonda luuret ja vastuluuret puudutavas salastatud teabe

Sakala 1 / 15094 Tallinn / 717 0022 / [email protected] / www.kaitseministeerium.ee Registrikood 70004502

vahetuses välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitva asutusega. Kaitseväe juhatajal asutuse juhina

lasub üldvastutus asutuse tegevuse ja infosüsteemide õiguspärase ning eesmärgipärase kasutamise eest,

kuid praktikas ei ole otstarbekas ega alati võimalik, et kõik töötlussüsteemide kasutuselevõtmise otsused

tehakse üksnes asutuse juhi tasandil. Struktuuriüksuste juhid omavad vahetut ülevaadet oma valdkonna

tööprotsessidest ja vajadustest ning suudavad hinnata, milliste töötlussüsteemide kasutuselevõtmine on

vajalik põhimäärustes sätestatud ülesannete tõhusaks ja eesmärgipäraseks täitmiseks. Volitamise

võimaldamine aitab kiirendada töökorralduslike ja tehniliste otsuste tegemist, vähendada asutuse juhi

halduskoormust, tagada paindlikuma ja vajaduspõhisema juhtimise, et otsuseid teeksid isikud, kellel on

vastava valdkonna sisuline pädevus ja praktiline teadmine. Kaitseväe põhimääruses määratud

kaitseväeluuret teostav struktuuriüksus on muuhulgas riigisaladuse kaitset korraldav ja järelevalvet

teostav struktuuriüksus Kaitseväes ja Kaitseliidus ning omab pädevust hinnata salastatud teabe

töötlemiseks mõeldud töötlussüsteemides salastatud teabe kaitse tagamiseks rakendatavaid vajalikke

nõudeid ja meetmeid. Samas ei vabasta volitamine Kaitseväe juhatajat vastutusest asutuse tegevuse

seaduslikkuse ja teenistuslikku järelevalve tegemise eest Kaitseväe struktuuriüksustes. Arvestades

asjaolu, et riigi julgeoleku volitatud esindaja (edaspidi ka RJVE) ei korralda ega kontrolli

kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse luuret ja vastuluuret puudutava riigisaladuse ja

salastatud välisteabe vahetust, on põhjendatud, et Välisluureamet (edaspidi VLA) ei akrediteeri selleks

otstarbeks kasutatavaid töötlussüsteeme. Näiteks ei pea riigisaladuse edastamist registreerima RJVE

juures, kui välisriigile edastatakse muuhulgas kaitseväeluuret teostava Kaitseväe struktuuriüksuse

kogutud ja sünteesitud teavet (RSVS § 35 lõige 6) ja RJVE ei kinnita rahvusvahelisi külastustaotluseid

RSVS § 52 lõikes 3 sätestatud juhul (RSVKK § 1222). Tulenevalt eeltoodust ei peaks VLA akrediteerima

töötlussüsteeme, mis on ette nähtud RSVS § 7 punktides 7, 10 ja 11 nimetatud teabe vahetamiseks

välisriigi luure- või vastuluureülesannet täitva asutusega.

6. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 41 (uue numeratsiooniga 44) ning muuta § 1 järgnevat

numeratsiooni vastavalt:

„41) paragrahvi 50 täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Salastatud välisteavet sisaldava teabekandja, mida selle kasutusotstarbe või omaduse tõttu ei ole

võimalik või otstarbekas töödelda käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud

nõuete kohaselt, töötlemise nõuded võib kooskõlastatult riigi julgeoleku volitatud esindaja ja välisriigi

pädeva asutuse, rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooniga leppida kokku tsiviilõiguslikus või halduslepingus.“.“

Selgitus:

Paragrahvi 50 lõike 9 sõnastus salastatud välisteabe erisuse osas on teadlikult formuleeritud laiemalt,

kuna selle eesmärk ongi laiendada RSVS-is toodud salastatud välisteabe kaitse erisusi ka teistele

teabekandjatele, mitte ainult relvasüsteemidele. Salastatud välisteavet võivad sisaldada ka muud

teabekandjad, mis ei ole seotud ainult relvasüsteemidega (nt raadiosaatjad ning muud sidevahendid ja

kaasaskantavad töötlussüsteemid) ning selliste toodete/objektide puhul võib tekkida vajadus rakendada

teistsuguseid töötlemise/kaitse nõudeid ehk selliseid nagu tootjariik seda ette näeb. Paragrahvi 17 lõike

5 erandit rakendatakse olukorras, kus tootjariik ei ole Eestile salastatud teabe kaitse nõudeid

relvasüsteemi kasutamisel nii detailselt lepinguga ette kirjutanud, mille tõttu peab Eesti vastavad

erandlikud nõuded ise kehtestama. Paragrahvi 50 lõike 9 erandi kohaldamisala on küll laiem, kuid

erandi mõte on kaitsta salastatud välisteavet täpselt nii nagu tootjariik on Eestile lepinguliselt ette

näinud ehk mitte Eesti üldiste salastatud teabe kaitse nõuete kohaselt.

Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Martin Herem minister