Riigikohus

[email protected]

Teie nr

Meie 07.10.2026 nr 6-4/250016/2608345

Taotlus tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks

Räpina Vallavolikogu 19.04.2023 määruse nr 6 „Hooldustöötajate ja abihooldustöötajate

kulude tasumise piirmäära kehtestamine“ § 1

Austatud Riigikohtu esimees

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 142 lõike 2, õiguskantsleri seaduse § 18 lõike 1 ja põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 6 lõike 1 punkti 1 alusel esitan Riigikohtule taotluse

tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks Räpina Vallavolikogu 19.04.2023 määruse nr 6

„Hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulude tasumise piirmäära kehtestamine“ (edaspidi ka

määrus) § 1.

Leian, et määruse § 1 on vastuolus sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 221 lõigetega 2, 3 ja 4 ning

põhiseaduse (PS) § 3 lõikega 1 ja § 154 lõikega 1.

Esitasin Räpina Vallavolikogule 06.04.2026 ettepaneku viia Räpina Vallavolikogu 19.04.2023

määruse nr 6 „Hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulude tasumise piirmäära kehtestamine“

§ 1 seaduse ja põhiseadusega kooskõlla (vt kirja lisa 1). Õiguskantsleri ettepanekust hoolimata

pole Räpina Vallavolikogu viinud määruse § 1 kooskõlla sotsiaalhoolekande seaduse § 221

lõigetega 2, 3 ja 4 ning põhiseaduse § 3 lõikega 1 ja § 154 lõikega 1.

I. Taotluse lubatavus

1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) kohaselt võib õiguskantsler

esitada Riigikohtule taotluse tunnistada jõustunud kohaliku omavalitsuse organi õigustloov akt või

selle säte kehtetuks (PSJKS § 6 lõige 1 punkt 1). Seda saab õiguskantsler teha siis, kui ta on

eelnevalt teinud akti vastu võtnud organile ettepaneku viia see akt või selle säte 20 päeva jooksul

kooskõlla põhiseaduse ja seadusega (õiguskantsleri seaduse § 17 ja § 18 lõige 1). Leian, et need

tingimused on praegusel juhul täidetud.

2. Õiguskantsler kontrollis, kas Räpina Vallavolikogu 19.04.2023 määruse nr 6 „Hooldustöötajate

ja abihooldustöötajate kulude tasumise piirmäära kehtestamine“ § 1 on põhiseaduspärane. Selle

sättega oli vallavolikogu kehtestanud väljaspool kodu ööpäevaringset üldhooldusteenust osutava

hooldekodu hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu katmise piirmääraks 540 eurot ühe

teenusesaaja kohta kuus. Leidsin, et määruse § 1 oli vastuolus sotsiaalhoolekande seaduse (SHS)

§ 221 lõigetega 2, 3 ja 4 ning põhiseaduse (PS) § 3 lõikega 1 ja § 154 lõikega 1. Tegin Räpina

Vallavolikogule 06.04.2026 ettepaneku viia määruse § 1 seaduse ja põhiseadusega kooskõlla.

2

3. Räpina Vallavolikogu muutis 20.05.2026 määruse § 1. Alates 01.07.2026 kohaldatakse

väljaspool kodu ööpäevaringset üldhooldusteenust osutava hooldekodu hooldustöötajate ja

abihooldustöötajate kulude katmise piirmäära 600 eurot ühe teenusesaaja kohta kuus. Leian, et

õiguskantsleri ettepanekust hoolimata pole Räpina Vallavolikogu põhiseadusvastast määrust

senimaani seaduse ja põhiseadusega kooskõlla viinud. Seega on alus taotluse esitamiseks

Riigikohtule.

4. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt saab õiguskantsler esitada Riigikohtule taotluse

tunnistada jõustunud kohaliku omavalitsuse organi õigustloov akt või selle säte kehtetuks, kui tegu

on materiaalses mõttes üldaktiga (Riigikohtu 22.11.2010 määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 43).

5. SHS § 221 lõige 3 sätestab, et väljaspool kodu ööpäevaringset üldhooldusteenust vahetult

osutavate hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu piirmäära võib kehtestada kohaliku

omavalitsuse üksus. Riigikogu pole sätestanud, millise õigusaktiga tuleb hooldustöötajate ja

abihooldustöötajate kulu piirmäär kehtestada. Seetõttu on linnad ja vallad ise otsustanud, kas kulu

piirmäär kehtestada üldkorralduse või määrusega. Räpina Vallavolikogu on piirmäära kehtestanud

määrusega. Teadaolevalt on aga näiteks Märjamaa Vallavalitsus seda teinud üldkorraldusega.

6. Ka Riigikohus on tõdenud, et üld- ja üksikaktide vahel ei ole selget üleminekupiiri (Riigikohtu

31.10.2022 otsus asjas nr 5-22-4, p 76 ja selles viidatud kohtupraktika) ning sama üldisusastmega

elulise olukorra reguleerimine võib olla võimalik nii üld- kui ka üksikakti vormis. Nii on

Riigikohus leidnud, et müüdava soojuse piirmäära kehtestav akt ei vasta määruse tunnustele, sest

see reguleerib konkreetse soojusettevõtte tegevust ja tarbijaid vaid üksnes kaudselt (Riigikohtu

05.04.2010 määrus asjas nr 3-3-1-7-10, p-d 9 ja 10). Ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse

piirmäärasid kehtestav Vabariigi Valitsuse õigusakt, millega on piiratud hulgi- ja jaemüüjate

vabadust kujundada ise müüdavate toodete hinda, vastab kohtu hinnangul seevastu määruse

tunnustele (Riigikohtu 18.05.2015 otsus asjas nr 3-4-1-55-14). Akt, mis on esmajärjekorras

mõeldud täitmiseks haldusorganile, on Riigikohtu käsitluse järgi halduseeskiri, mille normid

omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena (Riigikohtu 16.01.2008 otsus asjas

nr 3-3-1-81-07, p 13).

7. Hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu piirmäära ei pea hooldekodud järgima, sest seadus

lubab hooldekodudel vabalt oma teenuse hinda määrata. Piirmäära peavad arvestama valla- ja

linnavalitsused, kes peavad abivajavale inimesele korraldama koha hooldekodus, nii nagu on

sätestatud SHS § 3 lõike 1 punktis 6.

8. Linna või valla kehtestatud hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu piirmäär mõjutab

inimese õigusi siis, kui seda tingimust on tema suhtes kohaldatud. Tingimust kohaldatakse tema

suhtes pärast hooldekodusse elama asumist automaatselt ja iga kuu vastavalt tegelikule kulule.

Inimene tunnetab akti negatiivset mõju siis, kui talle korraldatud hooldekodukoha hinnas sisalduv

hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu on kehtivast piirmäärast suurem (sh kui kulu inimese

jaoks on tõusnud ning piirmäär seda enam ei kata) ning see kulu jäetakse tema kanda.

9. Seega mõjutab piirmäär otseselt nende inimeste õigusi, kellele vald või linn on korraldanud

hooldekodukoha. See mõju avaldub inimesele siis, kui ta saab valla- või linnavalitsuselt talle

hooldekodukoha korraldamist puudutava otsuse või oma hooldekodukoha arve, millest selgub, kas

valla- või linnavalitsus katab täielikult hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu või peab

abivajaja kandma osaliselt ka hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulud.

3

10. Riigikohus on mitmel juhul leidnud, et akti olemusele hinnangu andmisel tuleb hinnata ka

seda, kas on mõistlik lahendada selle akti õiguspärasuse küsimust õigustloovate aktide

õiguspärasuse kontrollimiseks ettenähtud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses, mille

vahetuks algatamiseks puudutatud isikul puuduvad võimalused (nt Riigikohtu 07.05.2003 määrus

asjas nr 3-3-1-31-03).

11. Leian, et praegusel juhul on see mõistlik. Õiguskantslerile saadetud pöördumistest nähtub

selgelt, et hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu piirmäära seadusele vastavuse küsimuse

tõstatavad hooldekodukohta vajavate inimeste lähedased. See on ka mõistetav, sest eeldatavasti on

hooldekodukohta vajavate inimeste olukord selline, mis ei võimalda neil aktiivselt oma õiguste

eest seista ega teha seda kehtivaid kaebetähtaegu järgides. Õiguskantsleri nõunikule teadaolevalt

on halduskohtutes alustatud sel teemal vaid üks vaidlus ning selle on algatanud inimese eestkostja,

mitte inimene ise.

12. Neil põhjendustel olen seisukohal, et Räpina Vallavolikogu 19.04.2023 määruse nr 6

„Hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulude tasumise piirmäära kehtestamine“ § 1 on

kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti säte PSJKS § 6 lõike 1 punkt 1 mõttes ning

õiguskantsleri taotlus on lubatav.

II. Vaidlusalune säte

13. Õiguskantsleri ettepaneku tegemise ajal kehtis määruse § 1 järgmises sõnastuses:

„§ 1. Hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulude tasumise piirmäära kehtestamine

Kehtestada väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse osutamisel vahetult

teenust osutavate hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulude tasumise piirmääraks 540 eurot

ühe teenusesaaja kohta kuus.“

14. Pärast õiguskantsleri ettepaneku saamist muutis Räpina Vallavolikogu määruse § 1

sõnastust. Selle muudatuse tagajärjel kohaldatakse Räpina vallas alates 1. juulist 2026 uut

hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulude tasumise piirmäära. Kehtiv määruse § 1:

„§ 1. Hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulude tasumise piirmäära kehtestamine

Kehtestada väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse osutamisel vahetult

teenust osutavate hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulude tasumise piirmääraks 600 eurot

ühe teenusesaaja kohta kuus.“

III. Räpina vallas kehtiva piirmäära vastavus seadusele ja põhiseadusele

3.1. Hooldekodukoha korraldamise kohustus põhiseaduses ja seadustes

15. Põhiseaduse § 3 lõige 1 ja § 154 lõige 1 sätestavad seaduslikkuse nõude. Selle nõude

kohaselt peavad kohalikud omavalitsused nii kohaliku kui ka riigielu küsimuste lahendamisel

järgima seadusi. Järelikult: kui Riigikogu on otsustanud, kuidas peab kohalik omavalitsus mõne

põhiõigusi puudutava küsimuse lahendama, ei saa kohalik omavalitsus seda teisiti teha. Riigikohus

on selgitanud, et ka sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi vallad ja linnad

minna vastuollu seadusega (Riigikohtu 19.12.2019 otsus, 5-18-7/8, p 124).

4

16. Põhiseaduse § 28 järgi on hoolekanne nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse ülesanne (vt

Riigikohtu 05.07.2024 otsus, 5-23-38/48, p 88). Riigikogu on kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse (KOKS) § 6 lõikes 1 sätestanud, et omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada vallas või

linnas sotsiaalhoolekannet, kui seda ülesannet ei ole seadusega antud kellelegi teisele.

Omavalitsusüksuse ülesannete üldine sisu ja täitmise pädevus kehtestatakse seadustega ning

seaduste alusel antud õigusaktidega.

17. Sotsiaalhoolekande seadus paneb vallale kohustuse korraldada oma elanikele väljaspool

kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust (edaspidi: hooldekodukoht), kui nad seda

vajavad (SHS § 3 lõike 1 punkt 1, § 5 lõige 1, § 15 lõige 1, § 20 lõiked 1 ja 3).

18. Vallal on õigus otsustada, kuidas ta enda elanikule hooldekodukoha tagab. Riigikohtu

selgituse kohaselt võib vald hooldekodukoha korraldada valla enda hooldekodus või eraomandis

olevas hooldekodus või teha seda koostöös mõne teise valla või linnaga (Riigikohtu 05.07.2024

otsus, 5-23-38/48, p 96).

19. SHS § 3 lõike 1 punktis 6 on sätestatud, et abi tuleb korraldada inimesele võimalikult

kättesaadaval moel. Seega ei pea vald korraldama abivajajale hooldekodukohta tingimata inimese

koduvallas tegutsevas hooldekodus. Siiski, kui vald peab ise hooldekodu, saab selle eesmärk olla

oma elanikele kvaliteetse ja kättesaadava hooldekodukohtade tagamine (vt KOKS § 2 lõige 3).

3.2. Hooldekodukoha rahastamise tingimused

20. SHS § 16 lõike 1 järgi võib kohalik omavalitsus võtta sotsiaalteenuse osutamise eest tasu.

SHS §-s 16 on sätestatud sotsiaalteenuste osutamise eest tasu võtmise reeglid selleks, et igale

sotsiaalteenust vajavale inimesele oleks teenus taskukohane ja et ta saaks seda kasutada

(sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu 98 SE algataja seletuskiri, lk 19). SHS §-s 221 on sätestatud

sotsiaalteenuse eest tasu võtmise reeglite erandid juhuks, kui inimene elab ööpäevaringselt

hooldekodus. SHS § 221 sätestab:

„§ 221. Väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse rahastamine

(1) Kui kohaliku omavalitsuse üksus on välja selgitanud isiku vajaduse väljaspool kodu osutatava

ööpäevaringse üldhooldusteenuse järele, rahastatakse teenuskoha maksumust teenuse saaja

rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest ja isikult

võetavast tasust.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul rahastab kohaliku omavalitsuse üksus käesoleva

seaduse § 22 lõikes 3 nimetatud hooldusteenust vahetult osutavate hooldustöötajate ja

abihooldustöötajate järgmisi kulusid:

1) tööjõukulud;

2) tööriietuse ja isikukaitsevahendite kulud;

3) tervisekontrolli ja vaktsineerimise kulud;

4) koolituse ja supervisiooni kulud.

(3) Kohaliku omavalitsuse üksus võib kehtestada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kulude

tasumise piirmäära, mis tagab teenuse saajale teenuse kättesaadavuse, arvestades käesoleva

seaduse § 22 lõike 6 alusel kehtestatud hooldusteenust vahetult osutavate töötajate arvu nõudeid.

5

(4) Selle paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul tasub teenuse saaja teenuskoha maksumusest

majutus- ja toitlustuskulud ning muud teenuse osutamisega seotud kulud.

(5) Kui teenuse saaja sissetulek on madalam kui Statistikaameti avaldatud eelarveaastale eelnenud

aasta teise kvartali keskmise vanaduspensioni suurus, katab kohaliku omavalitsuse üksus teenuse

saaja tasutavate kulude ja teenuse saaja sissetuleku vahe, kuid mitte rohkem kui eelmise aasta teise

kvartali keskmise vanaduspensioni suuruse ja teenuse saaja sissetuleku vahe. Sissetulekuna

arvestatakse teenuse saaja riiklik pension, kogumispension kogumispensionide seaduse

tähenduses, töövõimetoetus töövõimetoetuse seaduse tähenduses ja sotsiaalmaksuga maksustatav

tulu sotsiaalmaksuseaduse tähenduses.

(6) Väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse osutaja avalikustab teenuskoha maksumuse ja

käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud hooldustöötajate ja abihooldustöötajate tegelike kulude

maksumuse ühe teenusesaaja kohta.“

21. Niisiis sätestab seadus ühemõtteliselt selle, milliseid kulusid peab kandma kohalik

omavalitsus, kui ta on korraldanud inimesele hooldekodukoha, ja millised kulud jäävad abivajaja

kanda. Sätete sõnastusest on selge, et hooldekodukohta vajava inimese koduvald peab katma

hooldekodukoha maksumuses sisalduva hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu täies

ulatuses. See tähendab, et seda kulu inimene kandma ei pea, kui tema koduvald on talle

hooldekodusse koha korraldanud.

22. Sellist seisukohta toetab ka sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse eelnõu 704

SE algataja seletuskiri (vt seletuskirja lk 6), Riigikogu sotsiaalkomisjoni 18. oktoobri 2022. a

protokollist nr 243 (vt sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo selgitusi) ja ka eelnõu esimest lugemist

käsitlevast Riigikogu stenogrammist (vt sotsiaalkaitseministri selgitusi).

23. SHS §-s 221 sätestatud teenuse eest maksmise erandeid on selgitatud vajadusega tagada

hooldekodukohtade kättesaadavus, sest Sotsiaalministeeriumi tellitud 2020. aasta uuringu (lk 133,

120, 121, 122) järgi

 inimesed loobuvad teenusest enamasti liiga suure omaosaluse tõttu (sotsiaalhoolekande

seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 704 SE algataja seletuskiri, lk 3);

 teenusesaajale ja tema ülalpidajatele langeb ülemäära suur koormus ööpäevaringse teenuse

rahastamisel: 2021. aastal tasusid teenusesaajad ja nende lähedased keskmiselt 80%

ööpäevaringse üldhooldusteenuse kuludest, 19% jäi linnade ja valdade kanda;

 hooldust vajavate eakate ülalpidajad on tööealised inimesed, kes peavad kindlustama

eeskätt oma laste ja alaealiste lastelaste ülalpidamise. Kui neil on valida, kas võimaldada oma

vanematele professionaalset hooldust kättesaamatu hinnaga või jääda ise hooldajaks, valitakse

teine võimalus. Ööpäevaringse hooldusvajadusega inimestele rahaliselt kättesaadav ja

nõuetekohane abi aitab vähendada nende lähedaste inimeste hoolduskoormust ja võimaldab

nende lähedastel tööhõives osaleda.

24. Riigikohus on selgitanud: „Pärast reformi lasub kohaliku omavalitsuse üksusel kohustus

rahastada tema territooriumil elava abi vajava isiku väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse

üldhooldusteenuse maksumus osas, mis hõlmab hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulusid

(s.o tööjõu-, tööriietuse ja isikukaitsevahendite, tervisekontrolli ja vaktsineerimise ning koolituse

ja supervisiooni kulud) (SHS § 221 lõiked 1 ja 2). Seejuures võib kohaliku omavalitsuse üksus

kehtestada hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulude katmise piirmäära, mis peab tagama abi

vajavale isikule teenuse kättesaadavuse (SHS § 221 lõige 3). Viimati nimetatud sättest tulenevale

kohustusele vastab abivajaja subjektiivne nõudeõigus kohaliku omavalitsuse üksuse vastu.

6

Abivajaja kohustus on seevastu tasuda teenuskoha maksumusest majutus- ja toitlustuskulud ning

muud teenuse osutamisega seotud kulud (SHS § 221 lõiked 1 ja 4)“ (vt Riigikohtu 05.07.2024

otsus, 5-23-38/48, p 94).

25. Seega tuleb hooldekodukohta vajaval inimesel seaduse järgi kanda hooldekodukoha

maksumusest majutus- ja toitlustuskulud ning muud teenuse osutamisega seotud kulud, mitte aga

hinnas sisalduvat hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu. Viimast olenemata inimese

tegelikust maksevõimest.

26. Kokkuvõtvalt: SHS §-st 221 järeldub, et kui kohalik omavalitsus on hinnanud inimese

abivajadust ja sellele tuginedes korraldanud talle hooldekodukoha, pole kohalikul omavalitsusel

õigust jätta inimese kanda hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu. Seda ka siis, kui inimene

(vajadusel koos oma pere abiga) jaksaks hooldekodukoha eest täit tasu maksta. SHS § 221 lõiked 2

ja 5 on SHS § 16 lõike 2 suhtes erisätted. SHS § 16 lõikes 2 mainitud teenuse maksumuseks tuleb

pidada ainult SHS § 221 lõikega 4 inimese kanda jäetud majutus-, toitlustus- ja muid kulusid.

27. Kui pidada hooldekodukoha maksumuseks (SHS § 16 lõiget 2 arvestades) üksnes tasu

majutus-, toitlustus- ja muude kulude eest, siis on valla ja linna ülesanne SHS § 16 lõigete 2 ja 3

järgi hinnata seda, mil määral on inimene − arvestades tema (ja ta pere) majanduslikku olukorda

− suuteline neid kulusid kandma nii, et teenuse eest küsitav tasu ei takistaks teenuse saamist.

Näiteks kui SHS § 221 lõikes 5 nimetatud sissetulekust (nt töövõimetoetusest) ei piisa inimese

majutus-, toitlustus- ja muude kulude katmiseks ning SHS § 221 lõikes 5 alusel saadav nn väiksema

sissetuleku hüvitis ka ei võimalda majutuse ja toitlustuse eest täielikult tasuda, tuleb vallal või

linnal hinnata inimese (ja ta pere) majanduslikku olukorda. Kui inimese (ja ta pere) majanduslik

olukord ei võimalda neid kulusid täielikult katta, tuleb vallal või linnal osa neist kuludest enda

kanda võtta (SHS § 16 lg 3).

3.3. Hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu katmise piirmäär

28. SHS § 221 lõike 3 kohaselt võib kohalik omavalitsus kehtestada hoolduskulu katmise

piirmäära, mis tagab teenuse saajale hooldekodukoha kättesaadavuse, arvestades SHS § 22 lõike 6

alusel kehtestatud nõudeid, kui palju peab hooldekodus olema hooldusteenust vahetult osutavaid

töötajaid.

29. Piirmäära kehtestamise õigus on sätestatud selleks, et hoida avaliku sektori raha

kasutamine paremini kontrolli all, mitte aga selleks, et abivajaja maksaks osaliselt kinni ka

hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu. Sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse

eelnõu (nr 704 SE) algataja seletuskirjas (lk 6) on öeldud: „Piirmäära kehtestamisel saab KOV

aluseks võtta koostööpartnerite või haldusterritooriumil või koostööpiirkondades tegutsevate

ööpäevaringse üldhooldusteenuse pakkujate hinnataseme. Kehtestatud kulude tasumise piirmäär

ei pea katma kvalifitseeritud hooldustöötajate kulusid iga teenuseosutaja juures, vaid see peab

kindlustama inimesele teenuse tegeliku kättesaadavuse selliselt, et tal on võimalus valida vähemalt

mõne teenuseosutaja vahel, kelle puhul katab KOV piirmäär hooldustöötajate kulud täies ulatuses

(inimene ei pea täiendavalt kvalifitseeritud hooldustöötajate kulude katmiseks juurde maksma).“

„Kui inimene soovib minna teenuseosutaja juurde, kelle hooldustöötajatega seotud kulude osa

KOV kehtestatud piirmäär ei kata, tasub teenuse saaja ka need kulud omavahenditest või abistavad

teda seadusjärgsed ülalpidajad sarnaselt senise praktikaga.“

30. Seaduse järgi ei pea hooldekodukohta vajav inimene kandma koha hinnas sisalduvat

hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu. Seega tuleb SHS § 221 lõikes 3 sätestatut mõista nii,

7

et kohalik omavalitsus võib kehtestada hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kuludele sellise

piirmäära, mis jätab teenuse saajale õiguse kanda üksnes majutuse ja toitlustuse ning muud teenuse

osutamise kulud.

31. Nagu Riigikohus on selgitanud, on inimese hooldekodukoha rahastamine tihedalt seotud

kohaliku omavalitsuse ülesandega korraldada teenuse osutamine (vt Riigikohtu 05.07.2024 otsus,

5-23-38/48, p 96). See tähendab muu hulgas, et hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu

katmisele piirmäära seades tuleb kohalikul omavalitsusel arvestada seda, et omavalitsus peab

tagama inimesele kvaliteetse (KOKS § 2 lõige 3, SHS § 22, § 221 lõige 3, § 222) ja kättesaadava

(SHS § 3 lõige 1 punkt 6, § 221 lõige 3) hooldekodukoha.

32. Seega peab hoolduskulu katmise piirmäär olema nii kõrge, et inimesel oleks võimalik saada

kvaliteetset hooldust (vt ka sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse eelnõu nr 704 SE

algataja seletuskiri, lk 5-6) ning et ta saaks abi võimalikult kättesaadaval moel.

Järelikult tuleb piirmäära kehtestades silmas pidada ka seda, et

a) inimene saaks enda vajadustele vastava hooldekodukoha mõnes sellises hooldekodus, mille

kaudu vald või linn kavatseb kvaliteetse hooldekodukoha korraldamise kohustust täita ja

b) hooldekodu, kuhu inimesele koht korraldatakse, oleks talle kättesaadav (nt hooldekodu asub

tema elukohast mõistlikus kauguses ning võimaldab tal edasi suhelda talle lähedaste inimestega ja

olla oma kogukonna liige).

3.4. Hooldekodukoha eest tasumise kohustus Räpina vallas

33. Räpina Vallavalitsuse selgituste järgi vajab Räpina vallas hooldekodukohta sadakond

inimest (31.07.2026 seisuga 111), kellele vald on korraldanud hooldekodukoha 13 hooldekodus.

Hooldekodukohta vajavad Räpina valla elanikud on enamasti ise või pereliikmete abiga valinud

endale hooldekodukoha. Vallavalitsuse on inimese avalduse põhjal hinnanud tema abivajadust

ning otsustanud sellele hinnangule vastava abi andmise üle. Räpina Vallavalitsus suunab abivajaja

hooldekodusse juhul, kui vallavalitsus on inimese eestkostja või kui inimene (või tema

pereliikmed) ei ole ise suuteline hooldekodukohta leidma (vt lisa 2). Seega on Räpina vald leidnud,

et iga valla hinnangul hooldekodukohta vajav inimene saab ise vabalt valida endale sobiva

hooldekodukoha.

34. Õiguskantsleri nõunikule 5. oktoobril 2026 Räpina Vallavalitsuse sotsiaalosakonnast

telefonitsi antud teabe kohaselt viibivad hooldekodukohta vajavad Räpina valla elanikud

järgmistes hooldekodudes, mille hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu ühe teenusesaaja

kohta kuus on järgmine:

1) AS Räpina Haigla hooldekodu: 576–595,20 eurot

2) EELK Räpina Miikaeli Koguduse hooldekodu: 650 eurot

3) OÜ Kagutuul Ristipalo Pansionaat: 700–750 eurot

4) Karaski Pansionaat OÜ: 750 eurot

5) Kanepi valla Hooldekeskuse Krootuse hooldekodu: 700 eurot

6) Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS Hellenurme, Kanepi ja Sangaste kodud: 850–1040 eurot

7) Leevi Hooldekodu: 660 eurot

8) MTÜ Vahtra Hooldemaja: 859 eurot

9) Paju Pansionaadid MTÜ: 750 eurot

10) Põlva Valla Hooldekodu: 775 eurot

11) Setomaa Hooldekodu: 622 eurot

8

12) Südamekodu Tartu kodu: alates 810 eurost

13) OÜ Vastseliina Hooldekodu: 714–896 eurot.

35. Räpina valla kehtestatud hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu katmise piirmäär on

600 eurot ühe teenusesaaja kohta kuus. See summa katab Räpina valla territooriumil asuvatest

hooldekodukoha pakkujatest vallale kuuluva AS Räpina Haigla hooldustöötajate ja

abihooldustöötajate kulu (576–595,20 eurot kuus). AS Räpina Haigla pakub hooldekodukohta 63

inimesele.

36. Räpina vallale kuulub ka Leevi Hooldekodu, mis osutab hooldekoduteenuseid eelkõige

inimestele, kelle elukoht on rahvastikuregistri järgi Räpina vald (põhimääruse § 6 lõige 2). Teiste

omavalitsuste elanikke võetakse hooldekodusse sel juhul, kui seal on vabu kohti.

Leevi Hooldekodus on 24 kohta ning kohatasu on seal 1400 eurot kuus, millest 660 eurot on

hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu (Räpina Vallavalitsuse 06.11.2024 korraldus nr 2-

3/692). Seega jääb Leevi hooldekodus viibivate Räpina inimeste kanda ka hooldustöötajate ja

abihooldustöötajate kulu. Nii jäetakse nad ilma hüvest, mis on neile seadusega lubatud.

37. Räpina vallas pakuvad hooldekodukohti veel EELK Räpina Miikaeli Kogudus ja

OÜ Kagutuul. Kokku on neis kahes hooldekodus 137 kohta. Kui inimene saab hooldust

36-kohalises Räpina Miikaeli Koguduse hooldekodus, siis tuleks tal Räpina Vallavolikogu

määruse § 1 tõttu iga kuu juurde maksta 50 eurot (hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu on

koguduse kodulehe andmetel 650 eurot kuus), kui aga OÜ Kagutuul peetavas 101-kohalises

Ristipalo Pansionaadis, siis 100–150 eurot (Ristipalo Pansionaadi kodulehe andmetel on seal

hoolduskulu 700–750 eurot kuus). Seega peab Räpina valla elanik ka neis hooldekodudes osaliselt

katma hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu. Nii jäetakse ta ilma hüvest, mis on talle

seadusega lubatud.

38. Määruse §-s 1 sätestatud piirmäär võimaldab täielikult katta hooldustöötajate ja

abihooldustöötajate kulu vaid Räpina Haigla peetavas 63-kohalises hooldekodus. Küsimus on,

kuidas saavad ülejäänud 48 hooldekodukohta vajavat Räpina elanikku hooldekodukoha, nii et nad

ei peaks ise kandma hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu ning hooldekodu asuks elukohast

mõistlikus kauguses ning võimaldaks edasi suhelda lähedaste inimestega ja olla oma kogukonna

liige.

39. Praegu ei võimalda Räpina Vallavolikogu kehtestatud 600-eurone piirmäär katta

hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu ka üheski väljaspool Räpina valda asuvas

hooldekodus, mille abivajavad Räpina valla elanikud on enesele leidnud. Kõik need hooldekodud

(v.a Vahtra Hooldemaja) jäävad Räpinast umbes tunnipikkuse autosõidu piiresse.

40. Räpina Vallavolikogu kehtestatud 600-eurone piirmäär võimaldab hooldustöötajate ja

abihooldustöötajate kulu väljaspool Räpina valda täielikult katta Villa Alfredi Kunda majas (590

eurot), Vändra Õenduskodus (600 eurot), SeniorPlus Kehtna, Järvakandi, Jõgeva Puiestee

Kodudes (vähese või keskmise hooldusvajaduse korral alates 510-600 eurost), Viljandi Haigla

hooldekodus (550 eurot keskmise kõrvalabi vajaduse korral).

Kui abivajaja peaks asuma elama Kundasse, Vändrasse, Kehtnasse, Järvakanti või Viljandisse, ent

tema lähedased elaksid endiselt Räpinas, tuleks tema lähedastel kulutada tema külastamiseks

edasi-tagasi sõidule neli kuni viis tundi. Seetõttu ei ole realistlik eeldada, et Räpina elanikud

saaksid oma lähedast hooldekodus külastamas käia nii tihti, kui vaja. Seega, kuigi nende

hooldekodude hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu jääb Räpina valla kehtestatud

9

hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu katmise määra piiresse, ei pruugi need hooldekodud

olla inimesele sobivad, sest asuvad inimese elukohast liiga kaugel. Järelikult ei pruugi need

hooldekodud vastata abi kättesaadavuse tingimusele. Seda kinnitab ka Räpina elanike tegelik

valik.

Viljandi Haigla hooldekodu puhul tuleb veel tähele panna, et kui inimesel on keskmisest kõrgem

hooldusvajadus, on tema hoolduskulu suurem kui 550 eurot (721 eurot). See tähendab, et

keskmisest kõrgema hooldusvajaduse korral ei kata määruse §-ga 1 kehtestatud hooldustöötajate

ja abihooldustöötajate kulu katmise piirmäär Viljandi Haigla hooldekodus vastavat kulu. Ühtlasi

tähendab see, et hooldusvajaduse suurenemise korral tuleks abivajajal asuda ümber mõnda teise

hooldekodusse, selleks et hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu jääks Räpina valla

kehtestatud piirmäära sisse. Selline kolimine võib inimesele kaasa tuua rasked tagajärjed, mistõttu

see võib see rikkuda tema muid põhiõigusi (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendit asjas Watts

vs. Ühendkuningriik, p-d 92 ja 99).

Räpina elanikul kuluks Jõgeval viibiva lähedase külastamiseks (edasi-tagasi sõiduks) umbes 3

tundi. See koht võib olla inimesele kättesaadav. Siiski tuleb Jõgeva Puiestee Kodu puhul tähele

panna, et keskmisest kõrgema hooldusvajadusega inimese on hoolduskulu on seal suurem kui 600

eurot (ligi 720 eurot). See tähendab, et keskmisest kõrgema hooldusvajaduse korral ei kata

määruse §-ga 1 kehtestatud hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu katmise piirmäär Jõgeva

Kodu vastavat kulu. Ühtlasi tähendab see, et kui inimese hooldusvajadus suureneb, tuleks

abivajajal asuda mõnda teise hooldekodusse, selleks et hooldustöötajate ja abihooldustöötajate

kulu kataks täielikult Räpina vald.

41. Vabade kohtade olemasolul oleks võimalik abivajajale korraldada koht ka Väike-Maarja

hooldekodus1 (600 eurot), Kihelkonna Hooldekodus2 (560 eurot), Mulgi Hoolekandekeskuses3

(520 eurot), Viljandi Hoolekandekeskuses4 (580 eurot). Neisse hooldekodudesse võetakse eeskätt

kohalikke elanikke. Näiteks õiguskantsleri nõunikule telefonitsi antud teabe kohaselt elavad

praegu Mulgi Hoolekandekeskuses peaaegu eranditult kohalikud elanikud. Lisaks, kui abivajaja

lähedased elaksid Räpina vallas, tuleks neil Väike-Maarja, Mulgi või Viljandi valla hooldekodusse

elama asunud lähedase külastamiseks kulutada edasi-tagasi sõidule peaaegu neli tundi.

Kihelkonnas asuva hooldekodu külastamiseks kuluks edasi-tagasi sõiduks ilmselt terve ööpäev,

kuna üks ots võtaks üle kuue tunni. Seetõttu ei pruugi need kohad juba ainuüksi oma kauguse tõttu

vastata seaduses sätestatud tingimusele, et abi peab olema inimesele kättesaadav.

42. Abivajajale annaks koha korraldada 36-kohalises Võru valla peetavas

Kääpa Sotsiaalkeskuses5 (540 eurot) või 49-kohalises Võru valla sihtasutusele kuuluvas

Sõmerpalu Hooldekodus (570–600 eurot). Kääpa Sotsiaalkeskus pakub hooldekodukohti esimeses

järjekorras Võru valla elanikele. Võru vallale kuuluvast Sõmerpalu Hooldekodust saadud teabe

kohaselt on lõviosa elanikest Võru valla elanikud. Kuna teadaolevalt pole Räpina vallal sõlmitud

lepingut, mis tagaks Räpina valla elanikele igal juhul võimaluse neis hooldekodudes koht saada,

1 Väike-Maarja Hooldekodu põhimääruse § 6 lõike 3 järgi osutab hooldekodu teenuseid eelkõige inimestele, kelle

elukohana on rahvastikuregistris märgitud Väike-Maarja vald. 2 Kihelkonna Hooldekodu põhimääruse § 7 lõike 4 järgi osutab hooldekodu teenuseid eelkõige inimestele, kelle

elukohana on rahvastikuregistris märgitud Saaremaa vald. 3 Mulgi Hoolekandekeskuse põhimääruse § 7 lõike 1 järgi osutab hoolekandekeskus teenuseid eelkõige inimestele,

kelle elukohana on rahvastikuregistris märgitud Mulgi vald. 4 Viljandi Hoolekandekeskuse põhimääruse § 6 järgi osutab hoolekandekeskus teenust eelkõige inimestele, kes on

Eesti Rahvastikuregistri järgselt Viljandi linna kodanikud. 5 Kääpa Sotsiaalkeskuse põhimääruse § 2 lõike 1 järgi on sotsiaalkeskus eelkõige Võru valla eakate ja puuetega isikute

ajutiseks või püsivaks elamiseks loodud ööpäevaringselt tegutsev üldhooldusteenust osutav hoolekandeasutus [---].

10

ei saa ka Räpina Vallavolikogul olla kindlust, et Räpina Vallavalitsusel õnnestub inimesele

hooldekodukoht korraldada just neis hooldekodudes. Seda enam, et neis hooldekodudes on kokku

ainult 85 kohta. Võru valla elanike vajadusi arvestades ei pruugi sellest piisata, et tagada koht

kõigile neile Räpina elanikele, kes hooldekodukohta vajavad, aga Räpina Haigla peetavasse

hooldekodusse ei mahu.

Seega, kui Räpina valla elanik ei saa kohta Sõmerpalu või Kääpa hooldekodus, pole Räpina valla

ümbruskonnas ühtegi muud hooldekodu, mille hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu saaks

katta täielikult Räpina vald.

43. Kokkuvõtvalt: määruse § 1 ei taga, et kodust mõistlikul kaugusel asuv hooldekodukoht

oleks igale inimesele võrdsetel tingimustel kättesaadav.

44. Sotsiaalhoolekandeabi tuleb tagada inimesele võimalikult kättesaadaval moel

(SHS § 3 lõige 1 punkt 6, § 221 lõige 3). Omavalitsus ei ole taganud inimesele hooldekodukohta

nõuetekohaselt, kui inimene peab talle korraldatud teenuse eest maksma rohkem või tegema

märkimisväärseid pingutusi selleks, et mitte maksta hooldekodukoha eest rohkem, kui seadus

nõuab.

45. Räpina vald on õiguskantsleri nõunikule selgitanud, et vald tagab hooldekodukoha

kättesaadavuse sellega, et maksab inimesele vajaduse korral sotsiaaltoetust. Neist selgitustest

järeldub üheselt, et vald maksab sotsiaaltoetusi ainult neile inimestele, kes oma pereliikmete abiga

hooldekodu kohatasu maksta ei suuda. Seaduse järgi peab vald katma hooldekodukohta vajava

inimese hoolduskulu konkreetse inimese maksevõimet hindamata ehk olenemata sellest, kas

inimesel ja tema perel on võimalik koha eest maksta. See, et vald määrab osale hooldekodu

elanikest sotsiaaltoetuse, et nad saaksid hooldustöötajate ja abihooldustöötajate kulu kanda, ei

muuda valla kehtestatud piirmäära seadusega kooskõlas olevaks. Teised hooldekodukohta vajavad

inimesed jäävad sellest hüvest ilma ning peavad kandma ka selle osa hooldekodukulust, mida nad

seaduse järgi kandma ei pea.

46. Räpina vald ei taga määruse § 1 tõttu kõikidele hooldekodukohta vajavatele Räpina

elanikele kvaliteetset ja kättesaadavat hooldekodukohta, nii nagu seda näeb ette

sotsiaalhoolekande seadus. Määruse § 1 on vastuolus SHS § 221 lõigetega 2, 3 ja 4 ning on seetõttu

vastuolus ka PS § 3 lõikega 1 ja § 154 lõikega 1.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Lisad: 1) õiguskantsleri 06.04.2026 ettepanek nr 6-4/250016/2602870 Räpina Vallavolikogule

2) Räpina Vallavalitsuse 03.08.2026 vastus nr 1-8/2026/40-6

Kärt Muller 693 8418

[email protected]