1

Eesti Vabariigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi

vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja

maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1 Sisukokkuvõte

Seadusega ratifitseeritakse Eesti Vabariigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelise tulu-

ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste

tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli eelnõu (edaspidi leping).

Ühendkuningriigiga sõlmitud uue lepingu tekstis lepiti kokku 24. augustil 2023. a Tallinnas. Hiljem tehti

lepingusse mõningaid muudatusi kirja teel. Kehtiv topeltmaksustamise leping kahe riigi vahel kirjutati alla

12. mail 1994 ning see jõustus sama aasta 19. detsembril. Uue lepingu läbirääkimiste ajendiks oli mõlema

poole soov kaasajastada lepingu teksti ning lepingu jõustumisel hakkab see asendama kehtivat

maksulepingut. Uus leping muudab maksustamisõigusi (nt sätestab senisest soodsamaid kinnipeetava

tulumaksu määrasid) ning viib lepingu vastavusse rahvusvaheliselt kokkulepitud maksulepingute

väärkasutamise vältimise miinimumstandardiga (lepingusse on sisse viidud nn peamise eesmärgi test).

Uus leping sisaldab ka maksunõuete sissenõudmisel antava abi artiklit, mida kehtiv leping ei reguleeri.

Lepingule kirjutasid Tallinnas alla Eesti suursaadik Ühendkuningriigis Sven Sakkov ja Ühendkuningriigi

suursaadik Eestis Joanne Lomas 28. augustil 2026. a.

Ka uus Eesti ja Ühendkuningriigi vaheline leping järgib üldjoontes Majandusliku Koostöö ja Arengu

Organisatsiooni (ingl k Organisation for Economic Co-operation and Development, edaspidi OECD)

koostatud tüüplepingut. Seisuga 1. september 2026. a on Eestil kehtivaid topeltmaksustamise vältimise

lepingud 66 riigiga1.

Topeltmaksustamise vältimise lepingute eesmärk on soodustada investeeringuid lepinguosaliste riikide

vahel. Leping kui rahvusvaheline õigusakt annab investoritele võrreldes riigisisese õigusaktiga suurema

õiguskindluse lepinguga reguleeritud maksusüsteemi elementide suhtes, kuna kahepoolse rahvusvahelise

lepingu muutmine nõuab üldjuhul rohkem aega kui riigisisese õigusakti muutmine. Eesmärgi saavutamiseks

piirab leping tulumakse, mida tuluallikariik teise riigi residentide tulule võib kehtestada, tagab isikute võrdse

kohtlemise ning kõrvaldab võimaliku topeltmaksustamise. Lepingus sätestatud vastastikuse teabevahetuse

kohustus loob lisavõimalusi maksupettuste tõkestamiseks.

1.2 Eelnõu ettevalmistaja

Seaduse eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika

osakonna peaspetsialist Tiina Hansson (tel 5885 1480, [email protected]). Seaduse eelnõu ning

seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Rahandusministeeriumi personali- ja õigusosakonna

õigusloome valdkonna juht Virge Aasa (tel 5885 1493, [email protected]). Lepingu tõlkis vandetõlk

Mariliis Soomäe (Dussani vandetõlgid, tel 551 2071, [email protected]), tõlget on toimetanud Tiina

1 Sõlmitud lepingute nimekiri on kättesaadav Rahandusministeeriumi veebiaadressilt

https://www.rahandusministeerium.ee/et/topeltmaksustamise-valtimise-lepingud

2

Hansson. Välisministeeriumis on lepingu materjalid üle vaadanud juriidilise osakonna jurist Maarja

Naagel (tel 637 7436, [email protected]).

1.3 Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga, Euroopa Liidu õiguse rakendamisega ega

Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika

eeskiriˮ § 1 lõike 2 punktiga 3 ei ole koostatud eelnõu väljatöötamiskavatsust.

Leping tuleb ratifitseerida Riigikogus ning ratifitseerimise aluseks on Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 113

väljendatud seadusereservatsiooni põhimõte, mille kohaselt tuleb maksuküsimused kehtestada seadusega.

Seaduse vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik poolthäälte enamus.

Tulenevalt Välisministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei vahel kokku lepitud

välislepingute lihtsustatud menetlemise korrast lisati kooskõlastusringil olevale lepingu heakskiitmise

korralduse eelnõu seletuskirjale ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand ning korralduse eelnõu

seletuskiri koostati seaduseelnõu seletuskirjale kehtestatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja

reegleid järgides. Lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esitati ministeeriumidele kooskõlastamiseks

koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga ning esitatakse nüüd otse Vabariigi Valitsusele.

2. Seaduse eesmärk

Seadusega ratifitseeritakse leping ning luuakse võimalus selle kohaldamiseks.

Eesti sõlmib topeltmaksustamise vältimise lepinguid, et tagada maksukeskkonna stabiilsus nii välismaistele

ettevõtjatele, kes investeerivad Eestisse kui ka Eesti ettevõtjatele, kes laiendavad oma tegevust

välisturgudele. Kahes või enamas riigis tegutsemise tagajärjel on isik tavaliselt allutatud vähemalt kahe riigi

maksuseadustele, mille kohaldamise tulemusena võib tekkida juriidiline topeltmaksustamine.

„Rahvusvaheline juriidiline topeltmaksustamine“ on maksuõiguse termin, millega tähistatakse olukorda,

kus kaks riiki maksustavad samalaadsete maksudega ühe ja sama maksumaksja tulu. Juriidilise

topeltmaksustamise kõrval eksisteerib majanduslik topeltmaksustamine, mis tähendab, et sama tulu

maksustatakse kahe erineva maksumaksja tuluna.

Topeltmaksustamise kahjulik mõju rahvusvahelisele majandustegevusele on ilmne ning

topeltmaksustamise vältimise lepingute peamine eesmärk ongi juriidilise topeltmaksustamise

kõrvaldamine. Topeltmaksustamise ennetamiseks jagab leping maksustamisõigusi riikide vahel eri

tululiikide kaupa. Selline jagamine toimub ühe riigi maksustamisõiguse piiramisena teise riigi kasuks ja

vastupidi. Lisaks topeltmaksustamise kõrvaldamisele on välisinvestorile oluline, et teda ei maksustataks

investeeringu sihtkohariigis koormavamalt kui kohalikke ettevõtjaid. Leping sätestabki teatud piirides

maksumaksjate võrdse kohtlemise kohustuse.

Kuna mitmes riigis tegutsemisel võib eri riikide maksuseaduste kohaldamise tulemusena tekkida ka

topeltmittemaksustamine ja suureneda võimalus muul viisil maksukohustuse täitmisest

kõrvalehoidumiseks, sätestab leping võimaluse ja kohustuse maksualase teabe vahetuseks lepinguosaliste

riikide pädevate ametiisikute vahel. Pädevateks ametiisikuteks on üldjuhul maksuhaldurid (st Eestis Maksu-

ja Tolliamet).

3

Leping võib luua maksumaksjatele riigisisese õigusega võrreldes vaid soodsamad tingimused, kuna leping

riigile uusi maksustamisõigusi ei anna. Kui lepingus on antud ühele lepinguosalisele riigile teatud liiki tulu

maksustamise õigus, kuid riigisisese seaduse kohaselt sellist tulu seal ei maksustata, siis ei teki riigil lepingu

alusel õigust maksu võtta. Kui näiteks tulumaksuseaduse (edaspidi ka TuMS) alusel mitteresidendile

makstavat dividendi ei maksustata, pole Eestil õigust lepingus sätestatud määras dividendilt tulumaksu

kinni pidada.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Seaduse eelnõu koosneb ühest lausest, millega ratifitseeritakse leping ja selle juurde kuuluv protokoll.

Eesti ja Ühendkuningriigi vaheline leping koosneb 29 artiklist ja lepingu juurde kuuluvast protokollist.

Lepingu esimesed 5 artiklit käsitlevad lepingu kohaldamisala ja mõisteid.

Artikkel 1

Lepingut kohaldatakse lepinguosaliste riikide residentidele. Residendi mõiste on määratletud viitega

riigisisesele õigusele lepingu artiklis 4. Eesti tulumaksuseaduses on residendi mõiste sätestatud §-s 6.

Teatud lepingu sätted kohalduvad isikutele, kes ei pruugi olla kummagi riigi residendid. Näiteks artikkel 18

(avalik teenistus) võib kohalduda Eesti või Ühendkuningriigi avalikule teenistujale, kes pole kummagi riigi

resident. Artikli 25 (teabevahetus) kohaselt võivad riigid teavet vahetada ka kolmandate riikide residentide

kohta.

Maksustamise mõttes läbipaistvate üksuste tulu loetakse residendi tuluks vaid ulatuses, mille osas

lepinguosaline riik ise käsitleb sellist tulu oma residendi tuluna. Läbipaistvateks üksusteks loetakse selliseid

üksuseid, mille kogutulu või tuluosa maksustatakse lepinguosalise riigi seaduste alusel isikute tasandil, kel

on sellises üksuses osa või osalus, mitte aga üksuse enda tasandil. Näiteks on maksustamise mõttes

läbipaistvad üksused seltsingud ja usaldushaldused (inglise keeles trust). Viimased on levinud Inglise

õigussüsteemi riikides ning lihtsustatult võib öelda, et tegemist on õigussuhtega, kus üks isik valitseb vara

teise isiku kasuks.

Artikkel 2

Lepingu artiklis 2 sätestatakse lepingu ese- maksud, millele lepingut kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse

Eestis ja Ühendkuningriigis kehtestatud tulu- ja kapitalimaksudele sõltumata nende kogumise viisist.

Artikli 2 lõikes 2 on sätestatud tulu- ja kapitalimaksu määratlus ning lõikes 3 on nimetatud kummaski riigis

kehtestatud maksud, millele lepingut eelkõige kohaldatakse. Lepingut kohaldatakse ka samastele või sama

laadi maksudele, mis kehtestatakse olemasoleva maksu asemele või sellele lisaks pärast lepingu

allakirjutamist. Pädevatel ametiisikutel lasub kohustus maksuseaduste olulisematest muudatustest teineteist

teavitada.

Teabevahetuse artikli (artikkel 25) kohaldumisala on laiem. Teavet vahetatakse kõigi maksude kohta, mille

lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või muu haldusüksus on kehtestanud.

Artikkel 3

Mõistete juures tuleb tähele panna, kas määratlus on antud viitega riigisisesele õigusele või on määratlus

riigisiseses õiguses kasutatud samalaadsetest mõistetest sõltumatu. Artikkel 3 koondab mitmeid lepingus

kasutatavaid mõisteid, kuid artiklid 4 ja 5 on pühendatud ühe mõiste selgitamisele. Mõistete ja terminite

määratlusi võib siiski leida ka lepingu teistest artiklitest, kuid sellisel juhul omab termin tähendust ainult

konkreetse artikli kohaldamisel.

4

Artikli 3 lõige 2 sätestab üldreegli lepingus määratlemata mõistete tõlgendamiseks. Kui kontekstist ei tulene

teisiti, lähtub lepinguosaline riik lepingus käsitletud maksudega seotud mõistet tõlgendades selle

lepinguosalise riigi seadustes sellel ajal kasutatud määratlusest, pidades silmas, et maksuseadustes

määratletud mõisted on ülimuslikud teistes seadustes määratletud mõistete suhtes. Nimetatud sätte

kohaldamisel tuleb silmas pidada ka rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklites 31, 32

ja 33 sätestatud rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise üldreegleid.

Artikkel 4

Lepingu artikkel 4 määratleb termini lepinguosalise riigi resident lepingu teiste sätete kohaldamiseks

ning sätestab reeglid lepinguresidentsuse määramiseks, kui lepinguosaliste riikide seaduste koosmõjus

tekib topeltresidentsus. Lepingu kohaselt on isik resident, kui ta on resident lepinguosalise riigi õiguse

alusel ning kui ta on selles riigis maksukohustuslane. Siin peetakse üldiselt silmas piiramatut

maksukohustust maailmatulult, mitte maksukohustust ainult sellest riigist saadud tulult. Samas ei välista

see säte oma kohaldamisalast territoriaalse maksusüsteemiga riikide2 residente. Residendina lepingu

mõistes käsitatakse ka seda riiki ennast, selle kohaliku omavalitsuse üksust või muud haldusüksust ehk

siis selliseid üksuseid, kes lepingus sätestatud üldiste reeglite alusel residendiks ei kvalifitseeruks (ei ole

isikud artikkel 3 lõige 1 punkt d kohaselt ega ka tulumaksukohustuslased), kuid kellele peetakse

vajalikuks lepingut kohaldada, kui nad näiteks teisest riigist tulu saavad.

Protokollis on täpsustatud, et lisaks eelloetletud isikutele ja üksustele käsitatakse selles lepingus

residendina ka investeerimis- ja pensionifonde ning üksnes usulistel, heategevuslikel, teaduslikelt,

kultuurilistel või hariduslikel eesmärkidel asutatud organisatsioone. Investeerimisfondide sõnaselge

määratlemine residendina tähendab seda, et Eestis asutatud lepingulisel investeerimisfondil on võimalus

saada selle lepingu alusel maksuhalduri käest residentsustõend, mille esitamisel saab Ühendkuningriigis

lepingu kohaldamist taotleda. Lisaks sellele, et investeerimisfondi käsitatakse residendina, loetakse ta

ka tema arvele laekuvate väljamaksete saajaks, sest allikariigil on kohustus dividendilt kinnipeetavat

maksu lepingus sätestatud määrani vähendada ainult juhul, kui isik või üksus, kelle arvele väljamakse

laekub, on ka selle tulu saaja.

Kui füüsiline isik on residendi määratluse kohaselt nii Eesti kui ka Ühendkuningriigi resident, siis

lepingu artikli 4 lõike 2 kohaselt määratakse isiku residentsus eelnimetatud artiklis toodud kriteeriume

järgides, andes eelisõiguse isikuga lähemalt seotud riigile.

Muude isikute, kelleks on peamiselt äriühingud, topeltresidentsuse tekkimisel lahendatakse küsimus Eesti

ja Ühendkuningriigi pädevate ametiisikute kokkuleppel, arvestades isiku kõrgeima juhtimisorgani asukohta,

isiku asutamise või muul moel moodustamise kohta või muud asjaomast tegurit. Kui pädevad ametiisikud

kokkuleppele ei jõua, siis lepingus ettenähtud soodustusi ei anta kui maksuhaldurid ei ole omavahel kokku

leppinud teisiti.

Kõrgeima juhtimisorgani asukoht (inglise keeles place of effective management) on Eesti õigussüsteemis

tundmatu termin, kuid paljudes teistes riikides on see juriidiliste isikute ja muude üksuste residentsuse

kindlaksmääramise kriteeriumina kasutusel. Eesti ei ole siiani nõustunud kasutama kõrgeima juhtimisorgani

asukoha kriteeriumi residentsuse määramisel otsustavana, kuid on olnud valmis mainima seda ühe

otsustamist mõjutava tunnusena. OECD 2014. aasta tüüplepingu kommentaar nr 24 artikli 4 lõikele 3

selgitas, mida kõrgeima juhtimisorgani asukoht lepingu kontekstis ja rahvusvahelises maksuõiguses üldiselt

tähendab: „Kõrgeima juhtimisorgani asukoht on koht, kus võetakse sisuliselt vastu kõige olulisemaid

otsuseid üksuse kui terviku juhtimise ja majandustegevuse kohta. Kõrgeima juhtimisorgani asukoha

2 Riigid, kes oma residentide välisriigist saadud tulu ei maksusta.

5

kindlaksmääramiseks tuleb uurida kõiki olulisi asjaolusid. Üksusel võib olla mitu juhtimiskohta, kuid samal

ajal saab tal olla ainult üks kõrgeima juhtimisorgani asukoht.“

Artikkel 5

Püsiva tegevuskoha tekkimise tingimused on kindlaks määratud lepingu artiklis 5. Artikli 5 lõige 1 sätestab

püsiva tegevuskoha tekkimise üldreegli. Lõikes 2 on toodud tüüpiliste püsivate tegevuskohtade näited.

Toodud loetelu täiendab lõiget 1, kuid püsiv tegevuskoht tekib vaid siis, kui see vastab lõikes 1 nimetatud

tingimustele.

Püsiv tegevuskoht lepingu mõistes on reeglina äritegevuse kindel koht, mille kaudu täielikult või osaliselt

toimub ettevõtja äritegevus. Selleks, et mitteresidendil tekiks teises riigis püsiv tegevuskoht, peab tema

käsutuses olema koht äritegevuseks (näiteks kontor, tehas, ehitusplats, töökoht kellegi teise kontoris).

Siinkohal pole oluline, kas see koht on ainuüksi mitteresidendi kasutuses või millisel õiguslikul alusel

mitteresident kohta kasutab, määrav on asjaolu, et mitteresidendil on võimalus konkreetset kohta oma

ettevõtluse jaoks kasutada. Teine oluline tingimus on, et koht peab olema püsiv ning moodustama

majandusliku ja geograafilise terviku. Sõna ’püsiv’ tähendab püsiva tegevuskoha puhul nii geograafilist kui

ka ajalist püsivust ning eeldab tõlgendamisel teatud paindlikkust ja konkreetsele äritegevusele iseloomulike

asjaolude arvestamist. Kolmas tingimus on, et mitteresidendist ettevõtja majandustegevus peab toimuma

eelnimetatud koha kaudu, mis reeglina tähendab seda, et ettevõtja ise või tema heaks töötavad isikud peavad

põhiliselt tegutsema selles kohas.

Püsiva tegevuskoha enamlevinud vormid on välisriigi juriidilise isiku filiaal ja välisriigi ettevõtja käsundi

alusel tegutsevad nii-öelda sõltuvad esindajad, kellel on õigus ettevõtja nimel lepinguid sõlmida (lõige 7).

Kui esindajat saab käsitada ettevõtjast majanduslikult ja õiguslikult sõltumatuna, siis selline esindaja

ettevõtjale püsivat tegevuskohta ei tekita (lõige 8).

Lepingus käsitatakse ehitusplatsi ja ehitus- või seadmestamistöid püsiva tegevuskohana üksnes juhul, kui

selline tegevus kestab üle 12 kuu. Perioodi arvestatakse töö alustamisest (sh igasugune ettevalmistav töö)

kuni lõpetamiseni, ajutisi (nt ilmast, materjali või tööjõu puudumisest sõltuvaid) tööseisakuid maha ei

arvestata.

Olenemata püsiva tegevuskoha tekkimise võimalikkusest artikli 5 lõikes 1 loetletud tunnuste alusel, ei teki

ettevõtjal teises riigis püsivat tegevuskohta juhul, kui tema tegevus teises lepinguosalises riigis piirdub

ettevalmistavat või abistavat laadi tegevusega (lõige 4).

Artikkel täpsustab ka, et äriühingute omavaheline seotus ei anna ainuüksi põhjust käsitada ühte äriühingut

teise püsiva tegevuskohana.

Järgnevates artiklites käsitletakse tulu maksustamist, mille kohta sätestatakse järgmised põhimõtted.

Artikkel 6

Kinnisvaratulu ja kinnisvara võõrandamisest saadud kasu (vt ka artikli 13 seletus) võib maksustada

lepinguosalises riigis, kus vara asub. Kinnisvara mõiste on lepingus laiem kui Eesti riigisiseses õiguses,

näiteks hõlmab see lepingus ka kinnisvara päraldisi, eluskarja, põllumajanduses ja metsanduses

kasutatavaid seadmeid, õigusi tasule maavara leiukoha ja loodusvara kasutamise või kasutusõiguse eest

ning muid kinnisvaraga seotud õigusi. Kinnisvara asukohariigil on piiramatu õigus maksustada kinnisvarast

saadud tulu ka juhul, kui kinnisvara on seotud teise lepinguosalise riigi residendi äritegevusega.

Kuigi näiteks Eesti kinnisvara asukohariigina lubab teise riigi residendil lisada kinnisvaratulu püsiva

tegevuskoha muude tulude hulka ja maksustab seda artikli 7 alusel, kindlustab artikkel 6 kinnisvara

6

asukohariigi maksustamisõiguse ka juhul, kui isikul, kes kinnisvaratulu saab, ei ole kinnisvara asukohariigis

püsivat tegevuskohta.

Artikkel 7

Ärikasumit, mida ettevõtja saab teises lepinguosalises riigis toimuvast äritegevusest, võib maksustada

teises lepinguosalises riigis ainult juhul, kui ettevõtja äritegevus toimub seal asuva püsiva tegevuskoha

kaudu. Kasumit, mis on omistatav püsivale tegevuskohale, võib maksustada püsiva tegevuskoha

asukohariigis.Kuigi püsivtegevuskoht ei ole iseseisev isik vaid majandusüksus, mille kaudu ettevõtja

tegutseb, käsitletakse püsivat tegevuskohta suhetes selle ettevõtjaga, kelle püsiv tegevuskoht ta on,

eraldiseisva isikuna. Sellest põhimõttest lähtudes omistavad lepinguosalised riigid püsivale tegevuskohale

kasumi, mida püsiv tegevuskoht eeldatavasti saaks, kui ta tegutseks iseseisvalt samal tegevusalal kui see

ettevõtja, kelle püsiv tegevuskoht ta on. Kasumi omistamine toimub riigisisese õiguse alusel ehk leping

üldiselt ei sätesta, milliste reeglite alusel püsivale tegevuskohale kasumit omistada tuleb. Võrdse

kohtlemise artiklist tuleneb siiski põhimõte, et mitteresidendist ettevõtjat, kes tegutseb teises

lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu ei tohi maksustada koormavamalt, kui selle riigi

residendist ettevõtjat.

Kasumi omistamisel analüüsitakse püsiva tegevuskoha majanduslikult olulisi tegevusi ja võetud kohustusi

kogu ettevõtte tegevuse kontekstis. Tegevusanalüüsis võrreldakse osapoolte täidetud ülesandeid, võttes

arvesse kasutatud vara ning võetud riske.

Kui püsivale tegevuskohale omistatav kasum on kooskõlas lõikega 2 kindlaks tehtud, siis selle kasumi

maksustamine sõltub iga lepinguosalise riigi õigusaktides sätestatud reeglitest. Selle lõikega ei sätestata

näiteks seda, milliseid kulusid võib ettevõtja maksustatavast tulust maha arvata. Siiski on oluline tähele

panna, et võrdse kohtlemise artiklist tuleneb põhimõte, mille kohaselt mitteresidendist ettevõtjat, kes

tegutseb teises lepinguosalises riigis püsiva tegevuskoha kaudu, ei tohi maksustada koormavamalt kui selle

riigi residendist ettevõtjat. Paraku on selle võrdse kohtlemise põhimõtte tõlgendamine riigiti väga erinev

ning väljaspool Euroopa Liitu asuvad riigid kohtlevad püsivat tegevuskohta võrreldes oma residentidega

siiski ebasoodsamalt. Selline ebavõrdne kohtlemine avaldub sageli just maksubaasi arvestamise reeglite

erinevuses, mida põhjendatakse asjaoluga, et püsiv tegevuskoht on mitteresidendist ettevõtja

struktuuriüksus mitte eraldiseisev juriidiline isik ja seega pole absoluutselt võrdne kohtlemine võimalik.

Kui maksumaksja ei ole püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit kindlaks teinud kooskõlas lõikega 2,

siis võib lepingupool korrigeerida püsivale tegevuskohale omistatavat kasumit. Säte on põhijoontelt sarnane

artikli 9 lõikega 2. Omistatava kasumi korrigeerimist võib teha nii see riik, kus asub püsiv tegevuskoht kui

ka see riik, kus asub ettevõtja. Topeltmaksustamise vältimiseks teeb teine lepinguosaline riik

vastukorrigeerimise, kui ta leiab, et algne korrigeerimine oli õigustatud ning korrigeeritud kasum peegeldab

õigesti kasumit, mida püsiv tegevuskoht oleks teeninud kui tehingud oleksid tehtud turuhinnas.

Artikli 7 viimane lõige paneb paika artikkel 7 vahekorra teiste artiklitega. Kui ettevõtja kasumi hulgas

on lepingu teistes artiklites käsitletud tulu, siis ei takista artikkel 7 teistele tulu liikidele teiste asjakohaste

sätete kohaldamist. Kuigi nii mõnedki teised artiklid viitavad püsiva tegevuskoha kasumi maksustamise

osas omakorda tagasi artiklile 7, on artikli 7 viimane lõige üldreegel teiste artiklite suhtes, millele teised

artiklid on teatud tulu liigi osas kehtestanud erandid.

Artiklit 7 kohaldatakse tulule, mida tulumaksuseaduse alusel maksustatakse paragrahvide 49-53 alusel.

7

Artikkel 8

Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse veoettevõtja residendiriigis.

Rahvusvahelise veo mõiste on määratletud artiklis 3 ning selle kohaselt käsitatakse rahvusvahelise veona

lepinguosalise riigi ettevõtja mere-või õhuvedu, välja arvatud juhul, kui selline tegevus toimub ainult ühes

lepinguosalises riigis ja laeva või õhusõiduki käitaja ei ole selle riigi ettevõtja.

Artikkel 8 on erand artikli 7 suhtes. Rahvusvahelistest mere- ja õhuvedudest saadud kasum maksustatakse

lepinguosalises riigis, kus veoettevõtja on resident, ka siis, kui kasum on omistatav ettevõtja teises

lepinguosalises riigis olevale püsivale tegevuskohale.

Lõike 2 kohaselt maksustatakse veoettevõtja residendiriigis ka kasum, mis on saadud laeva või õhusõiduki

käitamisest seoses osalusega puulis või muud liiki ühises äritegevuses. Puuli jaoks ei ole olemas ühtset

mudelit, esineb erinevaid koostöövorme. Üldjuhul tegutsetakse puulis puulilepingute alusel, mis määravad

kindlaks, kuidas ühisest äritegevusest saadud tulu või kasumit jagatakse3. Näiteks mereveopuul hõlmab

teatavat arvu sarnaseid laevu, mis kuuluvad erinevatele omanikele, kuid mida hallatakse ühiselt.

Artikkel 9

Lepingu artikkel 9 käsitleb maksustatava kasumi jaotamist seotud ettevõtjate vahel ehk teisisõnu sätestab

aluse siirdehindade4 korrigeerimiseks. Selles artiklis on maksustatava kasumi kindlaksmääramise reeglid

juhuks, kui ühe lepinguosalise riigi ettevõtja otseselt või kaudselt osaleb teise lepinguosalise riigi ettevõtja

osa- või aktsiakapitalis või juhtimises. Kui seotud isikute vahel tehtud tehingu hind ei vasta turuhinnale ja

ettevõtja kasum jääb seetõttu väiksemaks kui ta oleks olnud siis, kui tehingud oleksid tehtud turuhinnaga,

on ettevõtja residendiriigil õigus ettevõtja kasumit korrigeerida. Kui üks riik on ühe tehingupoole kasumit

korrigeerinud, peaks teise tehingupoole kasumit ka vastavalt allapoole korrigeerima, et ei tekiks

topeltmaksustamist. Artikkel sätestab ka sellise teises riigis tasutava maksusumma korrigeerimise

kohustuse, kuid OECD tüüplepingu kommentaare lugedes selgub, et teine riik on kohustatud oma

residendist ettevõtja (või seal asuva püsiva tegevuskoha) maksusummat korrigeerima ainult juhul, kui ta

teise riigi korrektuuriga nõus on. Praktikas tähendab see seda, et riigid püüavad vastastikkuse kokkuleppe

menetluse teel üksmeelele jõuda seotud isikute vahel tehtud tehingute turuhinnas, millest tulenevalt siis

korrigeeritakse seotud ettevõtjate kasumit ühes riigis alla- ja teises ülespoole.

Võrreldes Eesti tulumaksuseaduse §-ga 8 on ettevõtjate seotuse määramise kriteeriumid lepingus väga

üldiselt sätestatud.

Artikkel 10

Väljamakstavat dividendi võib maksustada nii see lepinguosaline riik, kus dividendimaksja on resident kui

ka see lepinguosaline riik, kus dividendisaaja on resident. Dividendimaksja kasumit maksustab

lepinguosaline riik, kus dividendi maksev äriühing on resident ja kui äriühingul on välisriigis püsiv

tegevuskoht, siis ka see riik, kus püsiv tegevuskoht asub. Selline kasum maksustatakse artikli 7 kohaselt

ning saadud dividend artikli 10 alusel, üldjuhul väljamakstavalt dividendilt tulumaksu kinnipidamise teel.

Nii kehtiv kui uus leping annab tuluallikariigile5 dividendi piiratud maksustamisõiguse, kuid erinevates

ülemmäärades. Kehtivas lepingus on kinnipeetava maksu ülempiiriks 5% dividendi brutosummast kui

dividendi saaja on äriühing, kellele kuulub vähemalt 25% dividendi maksva äriühingu hääleõigustest ning

15% kõigil muudel juhtudel. Uue lepinguga ei tohi teise riigi residendist füüsilisele isikule makstud

dividendi puhul maksumäär olla kõrgem kui 10% dividendi brutosummast ja 15% ülempiir kehtib

kinnisvaratulust makstavale dividendile, mida maksab investeerimisüksus, mis jaotab suurema osa tulust

3 OECD (2017) tüüplepingu kommentaar nr 23 artiklile 8, lk 224 http://www.oecd.org/berlin/publikationen/43324465.pdf 4 Siirdehind – seotud isikute (nt ema- ja tütarettevõtja) vahel tehtud tehingu hind. 5 Lepinguosaline riik, mille residendist äriühing dividendi maksab

8

iga-aastaselt ja mille kinnisvarast saadud tulu on maksuvaba. Muudel juhtudel on tuluallikariigis dividend

tulumaksust vabastatud.

Leping sätestab ka dividendi mõiste viitega riigisisesele õigusele. Dividend lepingu mõistes on igasugune

tulu osalusest või muust kasumi saamise õigusest (mis ei ole võlanõue) ning teistest õigustest saadav

tulu, mida riigisisese õiguse alusel maksustatakse nagu dividendi või muud kasumijaotist.

Artikkel 10 lõige 5 ei luba riigil maksustada teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu makstavaid

dividende ega selle äriühingu jaotamata kasumit, olenemata sellest, et see kasum võib olla tekkinud

esimesena mainitud riigis. See reegel ei kehti juhul, kui dividendi makstakse esimesena mainitud riigi

residendile ja siis kui osalus, millelt dividendi makstakse on seotud selles riigis asuva püsiva tegevuskoha

äritegevusega. Ehk siis riik võib maksustada teise riigi residendi makstud dividendi kui dividendi saaja

residendiriik või kui püsiva tegevuskoha allikariik, aga mitte kui dividendi allikariik.

Eesti tulumaksuseaduse alusel mitteresidendile makstavalt dividendilt tulumaksu kinni ei peeta, seega

leping ei mõjuta dividendide maksustamist.

Artikkel 11

Lepingu kohaselt ei või teise riigi residendist füüsilisele isikule makstavalt intressilt kinnipeetava maksu

määr ületada10 protsenti intressi brutosummast. Muudel juhtudel tuluallikariigis tulumaksu lepingu

kohaselt kinni pidada ei saa. Kehtiva lepingu kohaselt on tuluallikariigil õigus kinni pidada 10% tulumaksu

intressi brutosummas olenemata sellest, kes on intressi saaja teises lepinguosalises riigis. Sama määr kehtib

ka muuhulgas juhul, kui intressi saaja on äriühing.

Termin intress on lepingus määratletud kui tulu igasuguselt võlanõudelt. Leping täpsustab, et termin ei

hõlma artikli 10 kohaselt dividendina käsitatavat tulu ning hilinenud makse eest võetavat viivist. Intressi

määratlus lepingu mõistes ei sõltu riigisiseses õiguses kasutuselolevast intressi määratlusest ehk siis tulu,

mis riigisisese õiguse alusel võib olla käsitletav intressina, kuid pole seda lepingu mõistes,

maksustatakse mõne teise selle tulu olemusega sobiva lepingu artikli kohaselt või muu tulu maksustamist

käsitleva artikli alusel.

Artiklis sätestatud tuluallikariigi maksustamisõiguse piirang ei kehti olukorras, kus väljamakse tegija ja tulu

saaja või nende mõlema ning muu isiku erisuhte tõttu ületab võlanõude eest makstava intressi summa selle

summa, milles oleksid intressi maksja ja intressi saaja kokku leppinud ilma sellise suhteta. Enammakstud

intressi osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt, arvestades lepingu teisi sätteid.

Tulumaksuseaduse kohaselt on turuväärtust ületav intressi osa maksustatav siirdehinna reeglite alusel

(olenevalt väljamaksja isikust kas TuMS § 14 lõige 7, TuMS § 50 lõige 4 või § 53 lõige 46).

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 7 kohaselt maksustatakse teatud tingimustel tulumaksuga intress, mida

mitteresident sai seoses osalusega lepingulises investeerimisfondis või muus varakogumis, kui tema

varast intressi maksmise ajal või kahe aasta jooksul enne seda moodustasid otse või kaudselt üle 50%

Eestis asuvad kinnisasjad. Sellise fondi arvel osakuomanikule tehtud väljamakse aluseks pole võlanõue.

Kuna lepingu määratluse kohaselt on intress tulu võlanõudelt, siis TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu

maksulepingu mõistes intressiks ei liigitu. Selle lepingu kohaselt on TuMS § 29 lõikes 7 nimetatud tulu

maksustatav artikli 6 (kinnisvaratulu) alusel.

Artikkel 12

Eesti – Ühendkuningriigi uue lepingu kohaselt maksustatakse litsentsitasu vaid litsentsitasu saaja

residendiriigis. Tuluallikariigil ei ole ka kehtiva lepingu kohaselt õigus maksustada teise riigi residendile

makstavat litsentsitasu alates 16. oktoobris 2015. Sellest kuupäevast jõustus lepingu enamsoodustusrežiimi

klausel (inglise keeles most-favoured nation clause, MFN) seoses Eesti ja Šveitsi vahelise

9

topeltmaksustamise vältimise lepingu muutmise protokolli jõustumisega, mis muutis kehtivas lepingus

sätestatud maksustamisõigusi. Enne seda kuupäeva võis tuluallikariik teise riigi residendile makstavat

litsentsitasu brutosummat maksustada sõltuvalt litsentsitasu liigist kas 5% või 10% määraga.

Leping käsitab litsentsitasuna makseid teadustöö, kirjandus- või kunstiteose autoriõiguse eest; patendi,

kaubamärgi, kasuliku mudeli ja tööstusdisainilahenduse, salajase valemi või tehnoloogia eest ning

tööstusliku, kaubandusliku või teadusalase oskusteabe kasutamise eest.

Sarnaselt intressi artikliga on litsentsitasu artiklisse lisatud täpsustus, et tuluallikariigil on maksustamisõigus

olukorras, kus litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja või nende mõlema ja muu isiku erisuhte tõttu ületab

litsentsitasu selle summa, milles oleksid litsentsitasu maksja ja litsentsitasu saaja kokku leppinud ilma sellise

suhteta. Enammakstud litsentsitasu osa võib maksustada kummagi lepinguosalise riigi seaduste kohaselt,

arvestades lepingu teisi sätteid.

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 6 punkt 4, § 41 punkt 8 ja § 43 lõike 1 punkt 2 sätestavad mitteresidentidele

makstavalt litsentsitasult kinnipeetava maksu määraks 10 protsenti. Lepingu mõjul ei saa Eesti

mitteresidendile makstava litsentsitasu puhul maksu kinni pidada, välja arvatud juhul, kui tegemist on

eelmises lõikes mainitud enammakstud litsentsitasuga. Viimasel juhul võime oma tulumaksuseadust

enammakstud litsentsitasu osale piiranguteta kohaldada ehk pidada kinni 10 protsenti tulumaksu.

Artikkel 13

Kasu vara võõrandamisest maksustatakse üldjuhul vara võõrandaja residendiriigis. Terminil

võõrandamine (alienation) on lepingu kontekstis võimalikult lai tähendus hõlmates igasugust vara

üleandmist teisele isikule, sealhulgas müüki, vahetust, sundvõõrandamist, mitterahalist sissemakset

äriühingusse, kinget ja vara üleminekut surma korral. Tuluallikariigil on õigus maksustada kasu, mida teise

riigi resident saab selles riigis asuva kinnisvara võõrandamisest ja selles riigis asuva püsiva tegevuskoha

enda või püsiva tegevuskoha tegevusega seotud vara võõrandamisest.

Artikkel 13 lõike 3 kohaselt võib kasu rahvusvahelises veos kasutatava laeva või õhusõiduki või nende

kasutamisega seotud vallasvara võõrandamisest maksustada ainult see riik, mille resident laeva või

õhusõiduki käitaja on. See lõige on kooskõlas artiklis 8 sätestatud põhimõttega, et rahvusvahelistest

vedudest saadud kasum maksustatakse ainult sõiduki käitaja residendiriigis.

Artikli 13 lõige 4 võrdsustab kinnisvara võõrandamisega ka osaluse võõrandamise sellises äriühingus

või muus üksuses, mille väärtus tuleneb vähemalt 50 protsendi ulatuses otseselt või kaudselt kinnisvarast.

Sellise osaluse võõrandamisest saadud kasu võib esmajärjekorras maksustada see riik, kus kinnisvara asub.

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 4 punkt 5 piirab mõnevõrra artikkel 13 lõike 4 kohaldamist, kuna lubab

mitteresidendi kasu osaluse võõrandamisest maksustada ainult juhul, kui mitteresidendil oli äriühingus või

varakogumis võõrandamise ajal vähemalt 10protsendine osalus. Teise tingimusena tuleb TuMSi kohaselt

hinnata kinnisasjade osakaalu võõrandamisele eelnenud 2-aastasel perioodil.

Lepingu kohaldamisel tuleb arvestada seda, et kui lepingu tähenduses võõrandamistehingutest saadud

kasu maksustatakse TuMS § 50 alusel, siis tähendab see seda, et Eesti käsitab seda tulu ärikasumina ja

kohaldab sellele artiklit 7. Kui tulule kohaldub TuMS § 15, siis kohaldub artikkel 13. Terminid

’ärikasum’ ja ’kasu vara võõrandamisest’ ei ole lepingus määratletud ja seega sisustatakse need artikli 3

lõikest 2 kohaselt lepingut kohaldava riigi (maksu)õigusest lähtuvalt. Näitena võib siinkohal tuua

äriühingu likvideerimisel osanikule või aktsionärile tehtavad väljamaksed, mida erinevate riikide

õigusest tulenevalt võidakse maksustada kolme erineva artikli alusel. Osad riigid käsitavad

likvideerimisel tehtavaid väljamakseid dividendina, teised kasuna vara võõrandamisest ja kolmandad

ärikasumina. Eesti maksustab residendist äriühingu makstava likvideerimisjaotise esmajärjekorras

äriühingu tasandil TuMS § 50 lõike 2 kohaselt ning vajadusel osa likvideerimisjaotisest § 15 lõike 3

10

alusel saaja tuluna. Paragrahv 50 lõige 2 alusel maksustatavale osale kohaldub lepingu artikkel 7 ja §

15 lõige 3 alusel maksustatavale osale artikkel 13.

Artikkel 14

Töötamise eest saadud tulu maksustatakse lepingus sätestatud tingimustel kas lepinguosalises riigis, kus

maksumaksja on resident, või riigis, kus on toimunud töötamine.

Lepinguosalise riigi residendi palka ja töösuhtest saadud muud tasu on teisel lepinguosalisel riigil õigus

maksustada vaid eeldusel, et töötamine toimub selles teises lepinguosalises riigis. Kui lepinguosalise riigi

residendi töötamine toimub küll teises lepinguosalises riigis, kuid see ei kesta enam kui 183 päeva ning

töötamisega seotud tasu ei maksa teise lepinguosalise riigi resident või teises lepinguosalises riigis asuv

mitteresidendi püsiv tegevuskoht, on maksustamise õigus vaid töötaja residendiriigil.

Artikkel sätestab ka erireeglid rahvusvahelistes vedudes kasutatavatel laevadel või õhusõidukitel töötamise

eest saadud tasu maksustamiseks. Artikli ülejäänud sätetest olenemata on nimetatud tasu maksustamise

esmane õigus laevu või õhusõidukeid rahvusvahelistes vedudes käitava ettevõtja residendiriigil.

Mitteresidendist füüsilise isiku Eestis töötamise eest saadud tasu maksustamist reguleerib TuMS § 29 lõige

1, § 41 punkt 2 ja § 43 lõige 1 punkt 1.

Artikkel 15

Tasu, mida lepinguosalise riigi resident saab teise lepinguosalise riigi residendist äriühingu juhatuse või

muu samalaadse organi liikmena, võib maksustada selle äriühingu residendiriigis. Samalaadse organina

käsitatakse Eestis näiteks äriühingu nõukogu. Erinevalt palgatöö eest saadava tasu maksustamise

põhimõtetest ei olene juhatuse liikme tasu maksustamine sellest, kus ülesandeid täidetakse. Äriühingu

juhatuse või muu samalaadse organi liikmeks olemise eest saadava tasu maksustamise õigus on äriühingu

residendiriigil ka juhul, kui juhatuse liikme kohustusi täidetakse väljaspool seda riiki.

Eestis maksustatakse mitteresidendi juhtimis- või kontrollorgani liikme tasud tulumaksuseaduse § 29 lõike

2, § 41 punkti 2 ja § 43 lõike 1 punkti 1 alusel.

Artikkel 16

Meelelahutajate ja sportlaste teises lepinguosalises riigis toimunud tegevusest saadud tulu võib maksustada

lepinguosalises riigis, kus nende tegevus toimus. Kui meelelahutaja ja või sportlase tulu laekub mõnele

teisele isikule, ei takista artiklid 7 ja 14 lepinguosalisel riigil seda tulu artikli 16 alusel selle teise isiku kätes

maksustamast. Eraldi on sätestatud residendiriigi maksustamise ainuõigus tulule, mida saavad sellised

isikud, kelle tegevust rahastatakse riigi, kohaliku omavalitsusüksuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku

vahenditest. Viimatinimetatud erandi alla lähevad näiteks erinevate rahvakultuuri tutvustavate esinejate

külastused teise riiki, mida riik või kohalik omavalitsus toetanud on. Sellise külastuse käigus toimunud

esinemiste eest ei maksta esinejatele ka tavaliselt tasu.

Tulumaksuseaduse § 29 lõike 10 kohaselt maksustatakse mitteresidendist kunstnikule või sportlasele seoses

tema esinemisega Eestis või seoses tema teoste esitamisega Eestis makstud tasu. Tulumaks peetakse kinni

väljamakse tegemisel ning maksumäär on 10% (TuMS § 41 punkt 9 ja § 43 lõige 1 punkt 2).

Artikkel 17

Pensioni ja muud seda laadi tasu maksustamise õigus on lepingu kohaselt reeglina ainult pensionisaaja

residendiriigil. Avaliku teenistuja pensioni maksustamist reguleerib artikli 18 lõige 2.

11

Artikkel 18

Avaliku teenistuja töötasu maksustab üldjuhul see riik, kelle teenistuses või kelle kohaliku omavalitsuse

üksuse või muu haldusüksuse teenistuses isik töötab. Kui lepinguosalise riigi avalik teenistuja töötab teises

lepinguosalises riigis ning on selle teise riigi resident ja kodanik, on sellise tasu maksustamise õigus isiku

residendiriigil.

Pensioni, mida maksab isikule lepinguosaline riik, selle kohaliku omavalitsuse üksus või muu haldusüksus,

või pensioni, mida makstakse eelnimetatute asutatud fondidest eelneva töötamise eest selle riigi,

haldusüksuse või omavalitsusüksuse asutuses, võib maksustada ainult väljamakseid tegev riik eeldusel, et

pensioni saaja ei ole teise riigi resident ega kodanik. Näiteks kui endine Ühendkuningriigi avalik teenistuja

on pensioni saamise ajal nii Eesti resident kui ka kodanik, siis võib temale Ühendkuningriigi teenistuses

oldud aja eest makstavat pensioni maksustada ainult Eesti. Kuna Eestis ei tehta vahet avalikus teenistuses

töötatud aja eest teenitud pensionil ja erasektoris töötatud aja eest teenitud pensionil, siis maksustatakse

kõik Eestis makstud pensionid artikli 17 alusel.

Artikkel 19

Väljamaksed, mida tehakse lepinguosalises riigis viibivatele üliõpilastele või praktikantidele

ülalpidamiseks, õpinguteks või praktikaks, on õpingute asukohamaal maksust vabastatud tingimusel, et neid

saadakse väljaspool seda riiki asuvatest allikatest ja isik on või oli vahetult enne õppima või praktikale

asumist teise lepinguosalise riigi resident.

Artikkel 20

Lepingus eraldi nimetamata muu tulu maksustatakse tulu saaja residendiriigis olenemata tulu tekkimise

kohast. See tähendab, et artikkel kohaldub ka tulule, mis on tekkinud kolmandas riigis. Näiteks kui Eesti ja

Ühendkuningriik mõlemad loevad isikut artikli 4 lõike 1 alusel oma residendiks ning topeltresidentsuse

küsimuse lahendamisel lepingu artikli 4 lõigete 2 või 3 alusel loetakse isik Eesti residendiks, siis

Ühendkuningriik ei või maksustada kolmandates riikides tekkinud tulu isegi siis, kui Ühendkuningriigi

õigusaktide kohaselt loeb ta isikut oma residendiks.

Artikkel 21

Topeltmaksustamise vältimise artikkel on oluline siis, kui mõlemal lepinguosalisel riigil säilib õigus tulu

maksustada. Sel juhul välditakse topeltmaksustamist maksumaksja residendiriigis kas vabastus- või

tasaarvestusmeetodi abil.

Topeltmaksustamise vältimiseks kasutab Eesti sõltuvalt tululiigist vabastus- või tasaarvestusmeetodit. Kui

Eesti resident saab tulu või kasu, mida on maksustatud Ühendkuningriigis, vabastab Eesti selle tulu maksust.

Dividendi, intressi ning meelelahutaja ja sportlase tulu puhul kasutab Eesti topeltmaksustamise vältimiseks

tasaarvestusmeetodit. See tähendab seda, et kui Eesti resident saab Ühendkuningriigist eelpool nimetatud

tulu, mida lepingu kohaselt on seal juba maksustatud, võib Eesti resident oma tulumaksukohustust arvutades

lahutada Eestis tasutavast tulumaksust Ühendkuningriigis tasutud maksu summa. Kui Ühendkuningriigis

tasutud tulumaksusumma on suurem kui maksusumma, mida Eesti resident on kohustatud Eesti seaduste

kohaselt tasuma, siis seda vahet ei hüvitata. Kui aga Ühendkuningriigis tasutud tulumaksusumma on

väiksem kui Eestis tasutav maksusumma, peab Eesti resident tasuma selle tulumaksu vahe.

Ühendkuningriik kasutab samuti topeltmaksustamise kõrvaldamiseks sõltuvalt tululiigist vabastus- või

tasaarvestusmeetodit.

Artikkel 22

See artikkel sätestab lepinguosalistele riikidele kohustuse kõrvaldada maksumaksjate ebavõrdne

kohtlemine konkreetsetel artiklis nimetatud juhtudel. Kõik riigid kohtlevad maksumaksjaid teatud

tunnustest lähtuvalt erinevalt (näiteks arvestatakse maksustamisel isiku maksevõimet ja residentsusest

12

tulenevat maksukohustuse ulatust), kuid selle artikli eesmärk on eristada põhjendamatut

diskrimineerimist põhjendatult erinevast kohtlemisest.

Artikli esimene lõige sätestab kohustuse kõrvaldada ebavõrdne kohtlemine kodakondsuse alusel, mis

tähendab seda, et lepinguosaline riik ei tohi teise riigi kodanikku maksustada koormavamalt kui

võrreldavas olukorras oma riigi kodanikku. Lepingu artikli 3 kohaselt on kodanik lepinguosalise riigi

kodakondsusega füüsiline isik ja juriidiline isik või muu isikute ühendus, mis on asutatud lepinguosalise

riigi seaduste alusel. See säte ei keela maksumaksjate eristamist residentsuse alusel. Ebavõrdse kohtlemise

põhjuseks ei tohi olla kodakondsus.

Lõige 2 kohustab teise lepinguosalise riigi ettevõtja püsivat tegevuskohta kohtlema samamoodi, kui selle

riigi ettevõtjaid, kes tegutsevad samal alal.

Teise lepinguosalise riigi residendile tehtud makseid peab residendist ettevõtjal lubama kasumit arvestades

maha arvata samadel tingimustel kui residendist ettevõtjale tehtud samasuguseid makseid (lõige 3). Eelnev

kohustus ei kehti juhul, kui maksed on tehtud seotud isikutele turuhinnast kõrgema hinnaga.

Lõige 4 keelab ettevõtjate ebavõrdse kohtlemise nende osanike või muul viisil nende üle valitsevat mõju

omavate isikute residentsuse alusel, kuid ei kohusta oma residentidega sarnaselt kohtlema ettevõtja

mitteresidendist osanikke.

Lõige 5 täpsustab, et lepinguosaline riik ei ole kohustatud teise riigi residendist füüsilisele isikule andma

samasuguseid isiklikke maksusoodustusi nagu riik annab oma residendile. Vastasel juhul võib füüsiline

isik saada maksusoodustusi topelt – nii selles riigis, kus ta on resident, kui ka selles riigis, kus tal on püsiv

tegevuskoht.

Artikkel 23

Lepinguga vastuolus olevast maksustamisest tekkida võivate maksuvaidluste lahendamise kord on

sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse artiklis ning selle kohaselt püüavad lepinguosaliste

riikide pädevadametiisikud lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel tekkivad küsimused lahendada

vastastikusel kokkuleppel. Lisaks konkreetsete maksumaksja algatatud vaidluste lahendamisele, on

pädevatele ametiisikutele antud õigus ka üldistes lepingu tõlgendamise ja kohaldamise küsimuste

vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus suhelda.

Kui pädevad ametiisikud ei suuda kahe aasta jooksul arvates isiku kaebuse esitamisest kokkuleppele jõuda

ning samas maksuasjas ei ole Eesti ega Ühendkuningriigi kohtueelne vaidlusorgan ega kohus teinud otsust,

esitatakse juhtum isiku nõudmisel arutamiseks vahekohtule. Kui asjassepuutuv isik vahekohtu otsust ei

vaidlusta, on see siduv mõlema riigi jaoks. Vahekohtumenetluse detailid lepitakse kokku selles samas

artiklis sätestatud vastastikuse kokkuleppe menetluse käigus.

Vahekohtumenetluse säte annab ka maksumaksjale kindluse, et tema maksuvaidlus saab mõistliku aja

jooksul lahenduse ning motiveerib riike kahe aasta jooksul kokkuleppele jõudma, et kulukat

vahekohtumenetlust vältida.

Artikkel 24

Lepingu teabevahetuse artikkel annab lepinguosaliste riikide pädevateleametiisikutele võimaluse

vahetada lepingu ja lepinguosaliste riikide seaduste täitmiseks teavet tingimusel, et maksustamine, mille

jaoks teavet kogutakse, ei ole lepinguga vastuolus.

13

Teisest riigist saadud teavet tuleb hoida saladuses samamoodi ehk sarnaseid turvameetmeid kasutades kui

oma riigist saadud teavet ning seda tohib avaldada ainult lepingus loetletud isikutele ja asutustele. Kuna

maksukorralduse seaduses on maksuhalduri teabe edastamise õigused ja kohustused tunduvalt laiemad kui

lepingus, tuleb lepingu alusel saadud teavet hoida maksukorralduse seaduse alusel saadud teabest eraldi, et

vältida juhuslikku teabe edastamist isikutele, kel seda lepingu alusel õigus saada ei ole. Leping annab siiski

võimaluse lepingu alusel edastatud teavet ka lepingus nimetamata isikutele edastada, kuid selleks peab

olema täidetud kaks tingimust: sellist edastamist peavad lubama mõlema lepingupartneri õigusaktid ja teine

lepingupartner peab selle heaks kiitma.

Teabevahetus ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega lepingus nimetatud maksudega,

kuid välistatud on käibemaksu ja tollimakse puudutav teabevahetus maksulepingu alusel. Põhjuseks on

see, et Euroopa Liit ja Ühendkuningriik on sõlminud vastavad nõuete sissenõudmist ning vastastikust

haldusabi käsitlevad protokollid (vt protokolli punkti 2).

Eesti – Ühendkuningriigi lepingu kohaselt ei või riik teabevahetusest keelduda ainuüksi seetõttu, et tal

enda tarbeks sellist maksualast teavet vaja ei ole. Samuti ei või riik keelduda teabe andmisest ainult

seetõttu, et teabe valdaja on krediidiasutus, mõni muu finantsasutus, esindaja, usaldusisik, varahaldur

või teave puudutab osalust isikus.

Kui teabe andmine eeldab selliseid haldustoiminguid, mis on vastuolus lepinguosalise riigi seaduste ja

halduspraktikaga või kui teave ei ole lepinguosalise riigi seaduste alusel või tavapärases

haldusmenetluses kättesaadav, võib lepinguosaline riik teabe andmisest keelduda. Samuti ei tõlgendata

artikli sätteid lepinguosalise riigi kohustusena anda teavet, mis sisaldab äri- või kutsesaladust või

tootmisprotsessi käsitlevaid salajasi andmeid, või teavet, mille avaldamine on vastuolus avaliku korraga.

Artikkel 25

Eesti ja Ühendkuningriigi vaheline leping sätestab ka maksuhaldurite koostöö põhimõtted maksunõuete

sissenõudmisel. Maksunõuete sissenõudmine ei ole piiratud lepinguosaliste riikide residentidega ega

lepingus nimetatud maksudega, kuid artikli kohaldamisalast on väljas käibemaksu, tollimaksu ja aktsiise

puudutavad maksunõuded. Protokolli punktis 2 on välja toodud Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vahel

sõlmitud protokoll, mis selliseks koostööks aluse annab.

Leping kohustab lepinguosalist riiki teise riigi maksunõuet sisse nõudma kooskõlas oma maksude

sissenõudmist ja kogumist käsitlevate õigusaktidega, nagu oleks tegu tema enda maksunõudega. Riigid

võivad kooskõlas oma seadustega rakendada teise riigi eest ka võlgniku vara säilitamise abinõusid.

Lepinguosaline riik ei ole kohustatud teist riiki abistama maksunõuete täitmisele pööramisel kui

rakendatavad haldusabinõud on vastuolus seaduse, halduspraktika või avaliku korraga. Samuti võib abi

osutamisest keelduda, kui teine riik ei ole võtnud oma riigis maksunõude täitmise tagamiseks kõiki

meetmeid või abi osutamine põhjustaks ebaproportsionaalset halduskoormust.

Artikkel 26 kinnitatakse, et lepinguga ei mõjutata diplomaatide maksusoodustusi.

Artikkel 27

Artiklis 27 sätestatakse nn peamise eesmärgi test (inglise keeles principal purpose test), mis piirab kogu

lepingu ulatuses lepingus tululiigile ettenähtud soodustuse andmise, kui kõikide asjaolude põhjal on

mõistlik järeldada, et selle soodustuse saamine oli tehingu üks peamistest eesmärkidest ning nendel

asjaoludel soodustuse andmine ei vasta lepingu sätete eesmärgile. Seega tuleb sätet lugeda kogu lepingu,

sealhulgas selle preambuli kontekstis.

14

Peamise eesmärgi testi klausel lisati OECD tüüplepingusse 2017. aastal pärast maksubaasi kahandamise

ja kasumi ümberpaigutamise (ingl k Base Erosion and Profit Shifting, edaspidi BEPS) vastase projekti

tegevuskavade6 valmimist. BEPSi tegevuskava nr 6 (maksulepingust tulenevate soodustuste andmisest

keeldumine) kohaselt on selle sättega võimalik oma maksulepingud maksulepingute väärkasutamise

vältimise miinimumstandardiga vastavusse viia. OECD tüüplepingu uue artikli 29 lõike 9

kommentaarides on erinevate näidete toel selgitatud, millistel juhtudel on peamise eesmärgi testi

rakendamine kohane ja millistel mitte.

Kui lepinguga ettenähtud soodustus jäeti lõike 1 alusel andmata, võib maksuhaldur seda siiski isiku

taotlusel otsustada anda juhul, kui isik oleks soodustuse ilma selle tehinguta saanud. Enne lõpliku

keeldumist peavad maksuhaldurid teineteisega nõu pidama (lõige 2).

Artikkel 28

Lepinguosalised riigid edastavad teineteisele teate lepingu jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse

lõpetamise kohta ning leping jõustub hilisema teate kuupäeval. Lepingu sätteid rakendatakse Eestis lepingu

jõustumisele järgneva aasta 1. jaanuarist ning Ühendkuningriigis jõustumisele järgneva teise kuu esimesel

päeval või hiljem makstud või krediteeritud kinnipeetava maksu suhtes, aprilli 6. kuupäeval või hiljem

algava maksustamisaasta tulumaksu või vara võõrandamisel saadud kasult võetava maksu suhtes ning

aprilli 1. kuupäeval või hiljem algava majandusaasta ettevõtte tulumaksu suhtes. Erandina hakatakse

artikleid 24, 25 ja 26 kohaldama lepingu jõustumise kuupäevast. Ühendkuningriigiga sõlmitud kehtivat

maksulepingut ei kohaldata mis tahes maksu suhtes kui kohaldama hakatakse uut lepingut.

Artikkel 29

Lepingu võivad lõpetada mõlemad lepinguosalised riigid sellest diplomaatiliste kanalite kaudu hiljemalt

kalendriaasta 30. juunil ette teatades. Lepingut ei saa lõpetada enne, kui selle jõustumisest on möödunud 5

aastat. Sel juhul ei kohaldata lepingut Eestis teate edastamisele järgneva aasta 1. jaanuarist ning

Ühendkuningriigis teate edastamise kuupäevale järgneva kuue kuu möödumisel või hiljem makstud või

krediteeritud summadelt kinnipeetava maksu suhtes, aprilli 6. kuupäeval või hiljem algava

maksustamisaasta tulumaksu või vara võõrandamisel saadud kasult võetava maksu suhtes ning aprilli 1.

kuupäeval või hiljem algava majandusaasta ettevõtte tulumaksu suhtes

Protokoll moodustab lepingu lahutamatu osa ja selles täpsustakse lepingu kohaldamise asjaolusid.

Protokolli punktiga 1 sätestatakse, et lepingu kohaldamisel käsitatakse residendina ka pensionifondi,

usulistel, heategevuslikel, teaduslikel, kultuurilistel või hariduslikel eesmärkidel tegutsevat organisatsiooni

ning investeerimisfondi.

Protokolli punkt 2 täpsustab, et teabevahetuse ning maksunõuete sissenõudmisel antavat abi

puudutavates artiklites nimetatud mõisted käibemaks, tollimaks ja aktsiisid on määratletud Euroopa

Liidu ja Ühendkuningriigi vahel sõlmitud halduskoostööd puudutavates protokollides.

Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, välissuhtlemisseaduse ja tulumaksuseadusega.

Leping tuleb Riigikogus ratifitseerida tulenevalt põhiseaduse §-s 113 väljendatud seadusereservatsiooni

põhimõttest. Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestatakse riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja

sundkindlustuse maksed seadusega. Maksukorralduse seaduse § 4 lõige 3 loetleb maksuõigussuhte

kohustuslikud elemendid, mis tuleb sätestada maksuseaduses. Üksikute elementide osas otsustusõiguse

6 Teave OECD BEPS projekti kohta OECD veebilehel: https://www.oecd.org/tax/beps/beps-actions.htm

15

delegeerimine täitevvõimule rikub võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet ning on seetõttu

põhiseadusvastane.7 Kohustuslike elementide hulka kuuluvad näiteks maksuobjekt, maksumäär ning

maksusoodustused. Lepinguga kehtestatakse riigisisesest regulatsioonist soodsamad sätted nii residentide

kui ka mitteresidentide maksustamiseks ning mõningad maksumenetlust reguleerivad sätted. Riigisisesest

seadusest võivad erineda ka maksuobjektide määratlused. Seadusereservatsiooni põhimõttest lähtuvalt tuleb

leping jõustada seaduse alusel, kuna lepingu jõustamine Vabariigi Valitsuse korralduse alusel tähendaks

sisuliselt maksuõigussuhte elementide kehtestamise õiguse delegeerimist täitevvõimule, mis oleks

vastuolus põhiseadusega.

Välislepingute ülimuslikkuse põhimõte on sätestatud põhiseaduse §-s 123, mille kohaselt ei sõlmi Eesti

Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on

vastuolus Riigikogus ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingut. Tulumaksuseaduses

reguleerib välislepingu ja seaduse vahekorda § 6 lõige 5, mis sätestab, et kui välislepingu alusel määratud

residentsus erineb seaduse alusel määratud residentsusest või kui lepingus on tulu maksustamisel ette

nähtud seaduses sätestatust soodsamad tingimused, kohaldatakse välislepingu sätteid.

4. Eelnõu terminoloogia

Seaduse eelnõus ei esine õigusaktides varem kasutamata termineid.

Lepingu tõlkimisel on võimaluse korral lähtutud eelkõige tulumaksuseaduses, kuid ka muudes Eesti

õigusaktides kasutatud mõistetest ning arvestatud on keelenõustajate soovitusi.

Lähemat selgitust vajavad kaks lepingus kasutatud mõistet, mis on selle lepinguga sarnaste lepingute

kooskõlastamisel tõstatanud küsimusi nende kasutamise õigsuse kohta.

Artikli 4 lõikes 1 ja artikli 5 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet „juhtkondˮ. Mõiste „juhtkondˮ on

lepingu tähenduses laiem kui mõiste „juhtorganˮ tsiviilseadustiku üldosa seaduse tähenduses.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lõike 2 kohaselt on eraõigusliku juriidilise isiku juhtorganid

juhatus ja nõukogu. Lepingu tähenduses on aga juhtkond igasugune isik või organ, kes äriühingu või

selle osa (ettevõtte) majandustegevust juhib. Juhtkonnaks lepingu tähenduses võivad olla ka filiaali

juhataja ja väljaspool äriühingu residendiriiki asuva tehase juhtimise eest vastutavad isikud.

Artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatakse mõistet „koduˮ, mis on tõlge ingliskeelsest mõistest „permanent

homeˮ. Topeltmaksustamise lepingute kooskõlastamisel on Rahandusministeeriumile tehtud

ettepanekuid asendada sõna „koduˮ väljendiga „alaline elukohtˮ, mis oli varem kasutusel väljendi

„permanent homeˮtõlkena. Rahandusministeerium ei pea topeltmaksustamise vältimise lepingu

kontekstis õigeks väljendi „alaline elukohtˮ kasutamist väljendi „permanent homeˮ eestikeelse vastena

järgmistel põhjustel. Esiteks tuleb ka eesti keeles teha vahet lepingu artikli 4 lõikes 1 kasutatud mõistel

„residenceˮ ja artikli 4 lõike 2 punktis a kasutatud mõistel „permanent homeˮ. Ingliskeelne sõna

„residenceˮ on lepingu eestikeelses tekstis tõlgitud kui „elukohtˮ. Teiseks aitab mõiste „koduˮ

kasutamine vältida olukorda, kus lepingu tõlgendamisel sisustatakse mõiste „permanent homeˮ viitega

kas tsiviilseadustiku üldosa seaduses määratletud mõistele „elukohtˮ või mõnes muus õigusaktis

kasutatud mõistele „alaline elukohtˮ, mis selle mõiste tõlgendamisel oleks vale, kuna rahvusvaheliste

lepingute tõlgendamise põhimõtted, mis sisalduvad rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini

konventsiooni (edaspidi RLÕVK) artiklites 31–32, sätestavad, et lepingute tõlgendamisel võib kasutada

7 Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne (2017), kättesaadav veebiaadressilt

https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=124&p=113 , § 113 kommentaar nr 5.

16

materjale, mille mõlemad pooled on heaks kiitnud või millega mõlemal poolel on olnud võimalik lepingu

sõlmimisele eelnevalt või läbirääkimiste ajal tutvuda. Topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 3

lõikes 2 sisalduv nn ühepoolne tõlgendamisreegel tuleb kasutusele siis, kui RLÕVK võimalused on

ammendatud. Mõistet „koduˮ (permanent home) aitavad sisustada näiteks OECD tüüplepingu

kommentaarid ja artikli 4 tõlgendamise kohta avaldatud kirjandus, mille kohaselt tuleb vältida artikli 4

lõike 2 asümmeetrilist tõlgendamist, mis tuleneb ühe lepinguosalise riigisisese õiguse määratluste

kasutamisest.

Kuna leping põhineb suures osas OECD tüüplepingul, saab lepingu tõlgendamisel kasutada OECD

tüüplepingu kommentaare, mida OECD liikmesriigid (liikmesriikide täidesaatev võim) on moraalselt

kohustatud järgima.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Leping määrab kindlaks maksustamisvõimalused, mis viiakse ellu riigi maksuseaduste kaudu juhul, kui

selline maksustamine on seadusega ette nähtud. Seega sõltub lepingu kohaldamine riigisisesest õigusest,

mis on ELi õigusega juba kooskõlla viidud.

6. Mõjud

Lepingu jõustumisel on ette näha mõju maksumaksjatele, majandusele ning riigiasutuste töö

korraldusele. Kuna Eestil on juba Ühendkuningriigiga kehtiv maksuleping, siis uue lepingu mõju on

pigem väike. Puudub mõju keskkonnale, regionaalarengule ja riigi julgeolekule ning muudele

valdkondadele.

Lepingu jõustumisega kaasnevad võimalikud mõjud sihtrühmade lõikes:

Mõju maksumaksjale

Lepingu jõustumine avaldab positiivset mõju neile Eesti maksumaksjatele, kes saavad

Ühendkuningriigist tulu, mida maksulepingu puudumisel maksustataks mõlemas riigis. Lepingu

peamine eesmärk on juriidilise topeltmaksustamise vältimine. Leping keelab tuluallikariigil teatud

tululiike maksustada, kehtestab tavapärasest madalama maksumäära või nõuab residendiriigil

maksuvabastuste või mahaarvamiste kehtestamist. Samuti kehtestab leping reeglid topeltresidentsuse

lahendamiseks, mida riigisiseste õigusaktidega ei saagi lahendada.

Kuna Eestil on juba Ühendkuningriigiga kehtiv maksuleping, siis sihtrühma suurus uue lepingu

jõustumisel tõenäoliselt oluliselt ei kasva.

Leping aitab ära hoida ka lepinguosaliste riikide kodanike, residentide ja äriühingute diskrimineerimist,

sätestades võrdse kohtlemise reeglid. Lepingu olemasolu annab maksumaksjale kindluse teise riiki

investeerimisel ja seal tegutsemisel, et teda seal õiglaselt koheldakse ning vajadusel saab ta

maksuvaidluse lahendamiseks pöörduda oma riigi maksuhalduri poole teise riigi pädeva asutusega

vastastikuse kokkuleppe saavutamiseks.

Võrreldes kehtiva maksulepinguga on uues lepingus dividendide ja intresside puhul kokku lepitud

soodsamad kinnipeetava tulumaksu määrad. Dividendilt võib kehtiva lepingu kohaselt tuluallikariik

kinni pidada kuni 5% tulumaksu, kui dividendi saaja on teise riigi äriühing, kellele kuulub dividendi

maksvas äriühingus 25% hääleõigustest ning 15% muudel juhtudel. Uues lepingus on teise riigi

äriühingule ja pensionifondile makstav dividend maksuvaba ning füüsilisele isikule makstava dividendi

17

maksumäär ei või ületada 10% dividendi brutosummast. Kui investeerimisüksus maksab dividendi

kinnisvarast saadud tulust, siis on tuluallikariigis dividendilt võetava maksu ülempiir 15%. Intressi puhul

võib uue lepingu kohaselt tuluallikariik maksustada vaid teise riigi füüsilisele isikule makstavat intressi

kuni 10% määraga. Kehtivas lepingus kohaldub 10% maksumäär ka äriühingule makstava intressi puhul.

Litsentsitasu puhul on tänu alates 16.10.2015 rakendunud MFN- sättele litsentsitasu maksustamisõigus

vaid residendiriigil nii kehtiva kui ka uue lepingu alusel.

Mõju majandusele

Maksulepingud vähendavad topeltmaksustamise riski ning seeläbi võivad anda tõuke välisinvesteeringute

kasvuks. Kuna Eestil on juba Ühendkuningriigiga kehtiv maksuleping, siis uue lepingu mõju majandusele

on tõenäoliselt pigem tagasihoidlik. Uue lepinguga piiratakse teatud puhkudel tuluallikariigi

maksustamisõigust enam kui kehtivas lepingus. See võib vähendada tuluallikariigi maksutulu

mitteresidentidele tehtud väljamaksetelt. Maksutulu vähenemise suurus sõltub kapitaliinvesteeringute

mahust ja sellest, kas riigisisese õiguse kohaselt konkreetset tululiiku üldse maksustatakse. Näiteks nii Eesti

kui Ühendkuningriik oma seaduse alusel mitteresidendile makstavalt dividendilt tulumaksu kinni ei pea.

Seetõttu ei mõjuta uues lepingus tuluallikariigile sätestatud füüsilisele isikule makstavalt dividendilt

võetava maksu ülempiir maksutulusid kuniks riigisisese õiguse alusel selline kinnipeetav maks on

kehtestatud.

Mõju riigiasutuste korraldusele

Lepingu jõustumine võib avaldada vähest mõju Maksu- ja Tolliametile. Lepingu rakendamisega seotud

küsimusi lahendab Maksu- ja Tolliamet vastavalt vajadusele, seega võib, kuid ei pruugi suureneda

maksuhalduri töökoormus. Välislepingutega võetud maksualaste kohustuste täitmise tagamine on üks

Maksu- ja Tolliameti põhimäärusega kinnitatud ülesannetest ning selleks pädeva asutusena on

maksuhaldur juba 66 kehtiva topeltmaksustamise vältimise lepingu rakendajaks (seisuga 1. september

2026). Kuivõrd maksulepingud põhinevad OECD tüüplepingul ning on oma sisult sarnased, siis uue

lepingu jõustumisega ei kaasne vajadust maksuhalduri senist töökorraldust muuta.

Lepingus kindlaks määratud teabevahetuse, maksunõuete sissenõudmise ja vastastikuse kokkuleppe

menetluse reeglid hõlbustavad lepinguosaliste riikide maksuhaldurite koostööd. Leping võimaldab

maksuhalduril paremini maksude tasumisest hoidumist takistada ning seeläbi kaitsta oma riigi maksutulu,

kui maksumaksja üritab seda teha näiteks kapitali välisriiki paigutamisega, välisriigi tulu deklareerimata

jätmisega või maksude vältimise skeemide kasutamisega.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja

tulud

Seaduse rakendamine ei too Eestile kaasa otseseid varalisi kohustusi, kuid topeltmaksustamise vältimise

kaudu võib Eestile varalisi kohustusi siiski tekkida – lepingu jõustumisel tuleb Eestil lepingus sätestatud

juhtudel loobuda teatud tulu liikide maksustamisest. Samas peab arvestama ka sellega, et lepingus

ettenähtud juhtudel loobub Ühendkuningriik omakorda Eesti residentide teatud tulu liikide

maksustamisest Eesti kasuks.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kulude ega tulude suurust võimalik ette hinnata.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks ei ole vaja rakendusakte kehtestada.

18

9. Seaduse ja lepingu jõustumine

Seadus jõustub üldkorras.

Leping tuleb seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt ratifitseerida Riigikogus (vt seletuskirja 3. osa).

Artikli 29 kohaselt jõustub leping selle jõustumiseks vajaliku riigisisese menetluse lõpetamise kohta

edastatava hilisema teate kuupäeval. Lepingut kohaldatakse Eestis selle jõustumisele järgneva aasta 1.

jaanuarist ning Ühendkuningriigis i) lepingu jõustumise kuupäevale järgneva teise kuu esimesel päeval või

hiljem makstud või krediteeritud summadelt kinnipeetava maksu suhtes; ii) lepingu jõustumise

kuupäevale järgneva aprilli 6. kuupäeval või hiljem algava maksustamisaasta tulumaksu või vara

võõrandamisel saadud kasult võetava maksu suhtes; ning iii) lepingu jõustumise kuupäevale järgneva

aprilli 1. kuupäeval või hiljem algava majandusaasta ettevõtte tulumaksu suhtes. Sellele vastavalt lõpeb seni

kehtiva lepingu rakendamine samadel kuupäevadel.

10. Eelnõu kooskõlastamine

Ratifitseerimise seaduse eelnõu kavand esitati koos lepingu heakskiitmise korralduse eelnõuga eelnõude

infosüsteemi EIS kaudu kooskõlastamiseks Välisministeeriumile ning Justiits- ja Digiministeeriumile

(toimik 25-1062). Justiits- ja Digiministeerium kooskõlastas eelnõu märkusteta ja Välisministeerium

vaikimisi. Lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esitatakse otse Vabariigi Valitsusele.

Algatab Vabariigi Valitsus

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.fin.ee registrikood 70000272

Riigikantselei

Meie 06.10.2026 nr 1.1-10.1/4243-3

Eesti Vabariigi ning Suurbritannia

ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi

vahelise tulu- ja kapitalimaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning

maksudest hoidumise ja

maksupettuste tõkestamise lepingu

ja selle juurde kuuluva protokolli

ratifitseerimise seadus

Välisministeeriumi nõusolekul esitame Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda „Eesti Vabariigi

ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu

ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse“ eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Jürgen Ligi

rahandusminister

Lisa: 1. Seaduse eelnõu

2. Seaduse eelnõu seletuskiri

3. Eesti- UK maksuleping inglise keeles

4. Eesti- UK maksuleping eesti keeles

5. Välisministeeriumi nõusoleku kinnitus

Tiina Hansson 5885 1480

[email protected]

EELNÕU

29.09.2026

Eesti Vabariigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri

Ühendkuningriigi vahelise tulu- ja kapitalimaksudega

topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja

maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva

protokolli ratifitseerimise seadus

Ratifitseerida juurdelisatud Eesti Vabariigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi

vaheline tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise

ja maksupettuste tõkestamise leping ja selle juurde kuuluv protokoll, mis on alla kirjutatud

2026. aasta 28. augustil Tallinnas.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2026

Algatab Vabariigi Valitsus

Vabariigi Valitsuse nimel