Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee

Riigikogu juhatus   Meie: 08.10.2026 nr 2-5/26-01978-2

      Eesti seisukohad Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse C-571/26 (Kahmus) kohta

  Austatud Riigikogu juhatus      Edastan  Vabariigi  Valitsuse  8.  oktoobri  2026.  a  istungil  heaks  kiidetud  järgmised  Eesti  seisukohad eelotsusetaotluse C-571/26 (Kahmus) kohta:   -  Eesti  on  seisukohal,  et  pankrotiseaduse  §  1003  lõike  4  punkt  1, mille  kohaselt  loetakse  kohtulahendist  tulenev  nõue  kaitsmiseta  tunnustatuks,  on  kooskõlas  tarbija  õigusi  kaitsva  direktiivi 2008/48/EÜ artiklitega 8 ja 23, mis kohustavad riiki tagama, et krediidiandja hindaks  tarbija krediidivõimelisust enne krediidilepingu sõlmimist.   -  Eesti  leiab,  et  pankrotiseaduse  §  1003  lõike  4  punkt  1  võimaldab  kohtul  läbi  viia  omaalgatusliku kontrolli,  kas krediidiandja hindas  tarbija  laenuvõimekust. Kui kohus  jõuab  omaalgatusliku  kontrolli  käigus  järeldusele,  et  krediidiandja  ei  ole  nõuetekohaselt  tarbija  krediidivõimelisust hinnanud, siis tuleb kohtul omal algatusel kohaldada selleks Eesti õiguses  ette nähtud tagajärgi.     Lugupidamisega     (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik     Lisad:  1. Seletuskiri AK  2. Eelotsusetaotlus C-571 (26)      Teadmiseks:  Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon  

Sandra Metste    

.

2 (2)

Sandra Metste [email protected]

Vastuvõtmise kuupäev : 30/07/2026

Anonüümseks muudetud versioon

C-571/26 - 1

Kohtuasi C-571/26 [Kahmus]i

Eelotsusetaotlus

Saabumise kuupäev:

28. mai 2026

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Riigikohus (Eesti)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

27. mai 2026

Kaebuse esitaja:

YYY OÜ

Võlgnik:

XXX, esindaja pankrotihaldur MX

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 2-25-7

[OMISSIS] [OMISSIS]

Kohtuasi XXX maksejõuetusmenetlus

[OMISSIS] [OMISSIS]

i Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.

ET

EELOTSUSETAOTLUS 27.5.2026 – KOHTUASI C-571/26

2

Anonüümseks muudetud versioon

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik YYY OÜ määruskaebus

Menetlusosalised [OMISSIS]

Riigikohtus

Võlgnik XXX

Pankrotihaldur [MX]

Võlausaldaja YYY OÜ [OMISSIS]

[OMISSIS] [OMISSIS]

RIIGIKOHUS MÄÄRAB

1. Taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

a) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikleid 8 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et

nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt tarbija

pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamisel loetakse

kaitsmiseta tunnustatuks tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded,

mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga, mille põhjendustest ei

nähtu, et kohus oleks kontrollinud, kas krediidiandja on enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist nõuetekohaselt hinnanud tarbija

krediidivõimelisust?

b) Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas liikmesriigi

kohus peab jätma kohaldamata sellise liidu õigusega vastuolus oleva

riigisisese õigusnormi, mille kohaselt tarbija pankrotimenetluses

võlausaldajate nimekirja kinnitamisel loetakse kaitsmiseta tunnustatuks

tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded, mis on rahuldatud

jõustunud kohtulahendiga?

c) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikleid 8 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et

nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis tarbija

pankrotimenetluses ei võimalda liikmesriigi kohtul omal algatusel

kontrollida seda, kas krediidiandja on järginud kohustust hinnata

tarbija krediidivõimelisust ka juhul, kui tarbijakrediidilepingust

tulenev nõue on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga, kuid selle

põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks vastavaid asjaolusid hinnanud?

d) Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas tõhususe

põhimõttest tulenevalt peab liikmesriigi kohus tarbija

pankrotimenetluses direktiivi 2008/48/EÜ artiklile 23 vastavaid ja

liikmesriigi õiguses sätestatud tsiviilõiguslikke tagajärgi kohaldama

omal algatusel, kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole nõuetekohaselt

hinnanud tarbija krediidivõimelisust?

[OMISSIS][menetluse peatamine]

KAHMUS

3

Anonüümseks muudetud versioon

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1 Pärnu Maakohus kuulutas 3. jaanuari 2025. a määrusega välja XXX (võlgnik)

pankroti, algatas tema kohustustest vabastamise menetluse ja nimetas võlgniku

pankrotihalduriks [MXi] (pankrotihaldur).

2 Võlgniku pankrotimenetluses esitas nõudeavalduse 10 703 eurot 28 senti mh

YYY OÜ (võlausaldaja). Võlausaldaja nõue tuleneb tsiviilasjades nr 2-21-119948,

2-24-101518 ja 2-19-114606 tehtud maksekäskudest ja tsiviilasjas nr 2-20-110894

tehtud tagaseljaotsusest, millega võlgnikult mõisteti võlausaldaja kasuks välja

kokku 7033 eurot 49 senti. Sellele lisandub viivis 3669 eurot 79 senti.

3 Pankrotihaldur esitas võlausaldaja nõudele vastuväite ja palus võlausaldajal

esitada dokumendid, mis tõendavad vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist.

4 Võlausaldaja ei nõustunud pankrotihalduri vastuväitega ning leidis, et ükski kehtiv

õigusnorm ei anna pankrotihaldurile õigust vaidlustada ega kohtule õigust hinnata

jõustunud kohtulahendist tulenevat nõuet. Selline nõue loetakse pankrotiseaduse

(PankrS) § 1003 lg 4 p 1 järgi kaitsmiseta tunnustatuks. Jõustunud lahendi saab

tühistada üksnes teistmismenetluses. Kuna tegemist on juba lahendatud

vaidlusega, ei esita võlausaldaja ühtki tõendit.

5 Pankrotihaldur esitas 15. mail 2025 maakohtule kinnitamiseks võlausaldajate

nimekirja, milles palus mh jätta võlausaldaja nõue tunnustamata, sest võlausaldaja

ei esitanud andmeid ega dokumente, mille alusel saaks kontrollida

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist.

6 Pärnu Maakohus rahuldas 1. juuli 2025. a määrusega pankrotihalduri vastuväite,

jättis võlausaldaja nõude tunnustamata ning kinnitas võlausaldajate nimekirja.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleneb võlausaldaja nõue

tarbijakrediidilepingutest, mistõttu peab kohus omal algatusel kontrollima nende

lepingute kehtivust. Kuigi nõue koosneb jõustunud tagaseljaotsuse ja

maksekäskudega välja mõistetud summadest, ei nähtu neist kohtulahenditest, et

kohus oleks kontrollinud nõude aluseks oleva tehingu tühisuse aluste puudumist.

Sellist nõuet ei saa kohus ilma täiendava kontrollita lugeda kaitsmiseta

tunnustatuks. Koostoimes PankrS § 1003 lg-ga 1 tähendab see, et kohus kontrollib

nii omal algatusel kui ka teiste menetlusosaliste (sh halduri) väidete alusel, kas

tarbijakrediidisuhtest tuleneva nõude kohta esitatud kohtulahend kajastab

piisavaid, st vähemalt kokkuvõtvaid põhjendusi. Võlausaldaja nõudeavaldusele

lisatud maksekäsud ega tagaseljaotsus ei sisalda selliseid põhjendusi, mistõttu

kohustas pankrotihaldur õigesti võlausaldajat esitama tõendeid ja ümberarvutust.

Hoolimata pankrotihalduri vastuväitest ja võlausaldajale selleks antud tähtajast ei

esitanud võlausaldaja ühtegi tõendit, millest nähtuks, et võlausaldaja oleks

lepingute sõlmimisel hinnanud võlgniku krediidivõimelisust. Samuti ei esitanud

võlausaldaja oma nõude ümberarvutust. Kui võlausaldaja pole nõuetekohaselt

EELOTSUSETAOTLUS 27.5.2026 – KOHTUASI C-571/26

4

Anonüümseks muudetud versioon

hinnanud tarbija krediidivõimelisust ega ole pankrotimenetluses esitanud

pankrotihaldurile oma nõude ümberarvutust võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 7

järgi, ei saa nõude ümberarvutust teha pankrotihaldur ega kohus, vaid võlausaldaja

nõue jääb tunnustamata.

7 Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus

tühistada maakohtu määruse osas, millega võlausaldaja nõue jäeti tunnustamata,

ning teha asjas uus lahend, millega tunnustada võlausaldaja nõuet 10 703 euro

28 sendi ulatuses.

Määruskaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse normi, kui jättis

võlausaldaja nõude tunnustamata. Võlausaldaja nõue tuleneb kohtulahenditest ja

see tuleb lugeda PankrS § 1003 lg 4 p 1 järgi kaitsmiseta tunnustatuks.

Pankrotihaldur ega kohus ei saa valida, milliseid jõustunud kohtulahendeid nad

tunnustavad ja milliseid mitte. Asjas ei ole tõendeid selle kohta, et maksekäsu

kiirmenetluses rikuti võlgniku kui tarbija õigusi. Kohus ega pankrotihaldur ei ole

uurinud ega arvesse võtnud, mis on tegelikult vaidlusalustes tsiviilasjades esitatud

nõuete sisu, ning on ekslikult seisukohal, nagu oleks kõikide tsiviilasjade puhul

tegemist tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuetega. Tsiviilasjas nr 2-21-

119948 esitatud nõue tulenes võlgniku ja ZZZ AS vahel sõlmitud sideteenuse

lepingust. Tsiviilasjas nr 2-24-101518 esitatud nõue tulenes CCC AS ja võlgniku

vahel sõlmitud liikmelepingust. Kummagi nõude aluseks ei ole

tarbijakrediidileping. Seega tuleb nõue tunnustatuks lugeda vähemalt 479 euro

92 sendi ulatuses.

8 Pankrotihaldur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9 Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et

olukorras, kus jõustunud kohtulahendi esemeks on tarbijakrediidisuhtest tulenev

krediidiandja nõue tarbija vastu, aga kohtulahendist ei nähtu, et kohus oleks

kontrollinud nõude aluseks oleva tehingu tühisuse aluste puudumist, tuleb kohtul

pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitades tarbijakrediidilepingu

tühisuse aluseid kontrollida. PankrS § 1003 lg 4 p 1 kohaldamisel tuleb arvestada

ka Euroopa Liidu õigusega, mis kohustab Eesti kohut lepingu tingimuste

ebaõiglast laadi kontrollima.

Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel hindama,

kas direktiivi 93/13/EMÜ kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on

ebaõiglane, ja sel moel tasandama tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahelist

ebavõrdsust, ning seda peab tegema kohe, kui kohtu käsutuses on selleks

vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud. Seejuures hõlmab ringkonnakohtu

hinnangul kohtu omaalgatuslik kontroll ka direktiivis 2008/48/EÜ

KAHMUS

5

Anonüümseks muudetud versioon

tarbijakrediidilepingute kohta sätestatut. Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et

lepingutingimuste võimaliku ebaõiglase laadi tõhusat kontrolli ei oleks võimalik

tagada, kui kohtuotsuse seadusjõud oleks kohtulahenditel, millest ei nähtu, et

selline kontroll on toimunud. Euroopa Kohtu seisukoha järgi kohustab

direktiiv 93/13/EMÜ kohut hindama, kas tarbijaga sõlmitud lepingu tingimused

võivad olla ebaõiglased, mh pankrotimenetluse hilisemas faasis, kui

võlausaldajate nimekirja kinnitades ei ole seda kontrollitud, aga ka kohtulahendi

täitmiseks alustatud täitemenetluses, kui täitemenetluse aluseks olevat lahendit

tehes ei ole seda kontrollitud, samuti pärast hüpoteegiga koormatud kinnisasja

kohtuvälise sundtäitemenetluse toimumist alustatud väljatõstmise hagi

menetluses. Direktiiviga on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis sellist

kontrolli ei võimalda.

PankrS § 1003 lg 4 p 1 saab tõlgendada koosmõjus Euroopa Liidu õigusega

selliselt, et olukorras, kus maksekäsuga on lahendatud tarbijakrediidisuhtest

tulenev krediidiandja nõue tarbija vastu, aga maksekäsust ei nähtu, et kohus oleks

kontrollinud nõude aluseks oleva tehingu tühisuse aluste puudumist, peab kohus

võlausaldajate nimekirja kinnitades omal algatusel kontrollima

tarbijakrediidilepingu kehtivust, et tagada tarbijatele Euroopa Liidu õiguse järgne

kaitse. Selle tagamiseks ei saa tõlgendada PankrS § 1003 lg 4 p 1 selliselt, et kohus

ei saa kontrollida kohtulahendiga rahuldatud nõude aluseks oleva

tarbijakrediidilepingu kehtivust, kui seda ei ole kohtulahendist nähtuvalt varem

tehtud. Euroopa Liidu õigus on Eesti õiguse suhtes ülimuslik ning seda tuleb

riigisisest õigust tõlgendades ja kohaldades arvestada.

Kuigi õiguskindluse ja pankrotimenetluse kiire kulgemise huvides on tunnustada

jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõudeid lihtsustatud korras, kaalub tarbija

kaitsevajadus need eesmärgid üles ning õigustab erandina tarbijakrediidilepingust

tulenevate nõuete tunnustamisel täiendavat kohtulikku sekkumist.

Võlausaldaja peab nõudest teatamiseks esitama PankrS § 94 lg 1 järgi

pankrotihaldurile kirjaliku avalduse koos nõude sisu, aluse ja suurusega ning

tõendid avalduses nimetatud asjaolude kohta. Kui nõudeavaldus ei ole

nõuetekohaselt vormistatud, annab haldur PankrS § 94 lg 3 järgi esitajale tähtaja

puuduste kõrvaldamiseks ning kui puudusi ei kõrvaldata, võib kohus lugeda, et

nõudeavaldust ei ole esitatud. Praeguses asjas andis pankrotihaldur võlausaldajale

täiendava tähtaja, kuid võlausaldaja keeldus nõutud andmeid ja tõendeid

esitamast. Ka sellele, et tema nõue ei tulene osaliselt tarbijakrediidilepingutest,

pidanuks võlausaldaja tuginema juba siis, kui talle anti tähtaeg oma nõude

täpsustamiseks. Sellises olukorras võis maakohus PankrS § 94 lg 3 järgi lugeda, et

nõuet ei ole esitatud, või jätta nõude tõendamatuse tõttu tunnustamata.

Ringkonnakohus ei pidanud asjakohaseks võlausaldaja väidet, et seadus ei luba tal

üle kolme aasta säilitada dokumente, millega tõendada seda, et ta on kontrollinud

tarbija krediidivõimelisust. Kuna kohustus tõendada vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist lasub võlausaldajal, tuleb võlausaldajal arvestada vajadusega

EELOTSUSETAOTLUS 27.5.2026 – KOHTUASI C-571/26

6

Anonüümseks muudetud versioon

säilitada asjaomased dokumendid senikaua, kuni püsib väljavaade nõue tarbija

vastu maksma panna.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10 Võlausaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub

maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega tunnustada

võlausaldaja nõuet 10 703 euro 28 sendi ulatuses. Võlausaldaja palub küsida

Euroopa Kohtult eelotsust saamaks selgust, millisel juhul peab kohus omal

algatusel kontrollima seda, kas krediidiandja on kontrollinud tarbija

krediidivõimelisust. Samuti peab võlausaldaja vajalikuks küsida selle kohta,

millisel juhul on õigustatud mööda minna res judicata põhimõttest ja avada uuesti

vaidlus jõustunud kohtulahendiga lahendatud nõude üle.

Kaebaja hinnangul on vaja küsida Euroopa Kohtult eelotsust, sest kohtute

tõlgendus seadusest ja seaduse mõte ei ole omavahel kooskõlas ja tekitab

õiguskindlusetust. Teadlikkus maksekäsu kiirmenetluse valdkonna

problemaatikast ja võimalikust vastuolust Euroopa Liidu õigusega on Eestis olnud

alates 2017. aastast ja seni on seda probleemi ignoreeritud. See võib viia

riigivastutuseni, sest võlausaldajad ei saa tugineda nende kasuks tehtavatele

kohtulahenditele.

Määruskaebuse kohaselt ei ole ka Euroopa Liidu õiguse mõte see, et kohus

kontrolliks juba lahendatud nõude põhjendatust uuesti pelgalt põhjusel, et

kohtulahendi põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud, kas

krediidiandja on hinnanud tarbija krediidivõimelisust. Selline kohustus on kohtul

vaid juhul, kui tal on kahtlus, et tarbijaga sõlmitud krediidilepingu tingimused on

ebaõiglased. Ka pankrotiseaduse mõte ei ole see, et mingit tüüpi lepingutest

tulenevad kohtulahendiga kinnitatud nõuded vaadataks uuesti läbi. See on

vastuolus ka Riigikohtu seisukohaga, mille järgi ei saa jätta kohtulahendist

tulenevat nõuet tunnustamata. See on võimalik üksnes teistmismenetluses. Samuti

on selline olukord vastuolus põhiseadusest tuleneva õiguskindluse ja kohtulahendi

seadusjõu põhimõttega.

Samuti ei ole võlausaldajal võimalik aastaid pärast lepingu lõppemist tõendada

lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid, sest ta ei tohi seaduse järgi säilitada

tarbijat puudutavaid dokumente üle kolme aasta. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumine ei too kaasa kogu krediidilepingu tühisust, mistõttu on

võlausaldajal ka rikkumise korral õigus nõuda laenu põhiosa tagastamist. Seega

oleks kohus pidanud lugema tunnustatuks vähemasti laenu põhiosa ja seadusjärgse

viivise ja saanud maksimaalselt jätta tunnustamata intressinõude.

Ringkonnakohus oleks pidanud vastu võtma võlausaldaja esitatud tõendid, mis

tõendavad, et võlausaldaja nõuded, mis on rahuldatud tsiviilasjades nr 2-21-

119948 ja 2-24-101518 tehtud maksekäskudega, ei tulene

tarbijakrediidilepingutest. Selline kohustus tuleneb uurimispõhimõttest ja

KAHMUS

7

Anonüümseks muudetud versioon

võlausaldaja nõuet oleks pidanud tunnustama vähemalt 479 euro 92 sendi

ulatuses.

11 Pankrotihaldur vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Samuti ei ole tema hinnangul vaja küsida Euroopa Kohtult eelotsust.

12 Võlgnik määruskaebuse kohta oma seisukohta ei väljendanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13 Kolleegium leiab, et tsiviilasja lahendamine eeldab eelotsuse taotlemist

direktiivi 2008/48/EÜ art 8 lg 1 ja art 23 tõlgendamiseks (Euroopa Liidu

toimimise lepingu art 267 lg 1 p b). [OMISSIS] [menetluse peatamine]

14 Määruskaebuse lahendamiseks tuleb muu hulgas vastata küsimusele, kas

pankrotihalduril oli õigus esitada vastuväide tarbijakrediidilepingust tulenevale

nõudele, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga ja mille põhjendustest ei

nähtu, et kohus oleks kontrollinud, kas krediidiandja on enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist nõuetekohaselt hinnanud tarbija

krediidivõimelisust, ning kas maakohtul oli õigus jätta selline nõue tunnustamata

ja võlausaldajate nimekirja kandmata.

15 Kolleegium esitab esmalt ülevaate vaidlusaluseid küsimusi puudutavast Eesti

riigisisesest õigusraamistikust ja asjakohase direktiivi sätetest (I), käsitleb seejärel

lühidalt varasemaid Euroopa Kohtu seisukohti sarnastes asjades (II) ning

lõpetuseks menetlusosaliste väiteid ja Riigikohtul tekkinud küsimusi (III).

I

16 Direktiivi 2008/48/EÜ art 8 lg 1 järgi tagavad liikmesriigid, et enne

krediidilepingu sõlmimist hindab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust

vajaduse korral tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajadusel

asjakohaseid andmebaase. Eesti seadusandja on kehtestanud krediidiandjatele

kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust VÕS §-s 4034. Krediidiandja võib

tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Eesti

kohtupraktikas on arvukatel juhtudel tuvastatud, et krediidiandja on rikkunud

tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust.

17 Direktiivi 2008/48/EÜ art 23 sätestab, et liikmesriigid kehtestavad eeskirjad

karistuste kohta, mida kohaldatakse sama direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike

õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende

rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad,

proportsionaalsed ja hoiatavad. Eesti seadusandja on tarbija krediidivõimelisuse

hindamise kohustuse rikkumise puhuks kehtestanud lisaks avalik-õiguslikele

karistustele ja meetmetele (nt krediidiandjate- ja vahendajate seaduse §-s 99 ette

EELOTSUSETAOTLUS 27.5.2026 – KOHTUASI C-571/26

8

Anonüümseks muudetud versioon

nähtud rahatrahv või tegevusloa kehtetuks tunnistamine sama seaduse § 18 lg 2

p 8 alusel, kui krediidiandja või -vahendaja on rikkunud tarbija

krediidivõimelisuse hindamise nõuet) ka tsiviilõiguslikud tagajärjed. VÕS § 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub oma kohustust sõlmida

tarbijakrediidileping üksnes sellise tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta on

veendunud, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.

Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

18 VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär on Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga

aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. See tähendab, et võlausaldaja kaotab rikkumise korral

enamasti osa sellest tasust, mida ta saaks tarbijakrediidilepingu sõlmimisest

teenida, sest üldjuhul on tarbijakrediidilepingutes kokku lepitud intressimäärad

kõrgemad.

19 Riigikohus on tõlgendanud VÕS § 4034 lg-t 7 selliselt, et seadus toob

krediidiandja poolt tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumise

korral kaasa intressikokkuleppe tühisuse ja tühisus on selline asjaolu, mida kohus

peab hindama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad

(ex officio) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13). Sellest tulenevalt ei pea

tarbija kohtumenetluses krediidiandja rikkumisele tuginema, vaid kohus kontrollib

sõltumata menetlusliigist omal algatusel, kas krediidiandja on kontrollinud

nõuetekohaselt tarbija krediidivõimelisust (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50,

p 25). Sealjuures on oma kohustuste täitmise tõendamise koormis krediidiandjal

(VÕS § 4034 lg 13).

20 [Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)] § 407 sätestab, et kohus võib hageja

nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja

asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on

määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse, et

kostja on hageja esitatud faktilised väited omaks võtnud. Kuigi Riigikohtu

praktika kohaselt ei või kohus teha tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude puhul

tagaseljaotsust, kontrollimata enne intressikokkuleppe kehtivust (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p 26), on tagaseljaotsus jõustudes täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 2 p 1 mõttes täitedokument ka siis, kui kohus jätab selle

kontrollimata.

21 TsMS §-d 481 jj sätestavad maksekäsu kiirmenetluse korra. TsMS § 481 lg 1 järgi

lahendab kohus teise isiku vastu esitatud eraõigussuhtest tuleneva kindla

rahasumma maksmise nõude avalduse alusel maksekäsu kiirmenetluses.

Maksekäsu kiirmenetlust ei toimu nõuete puhul, mis ületavad 8000 eurot (TsMS

§ 481 lg 22). Nõuetele vastava avalduse korral teeb kohus määrusega

makseettepaneku, milles sisalduvad mh avalduse andmed; selgitus, et kohus ei ole

põhjalikult kontrollinud, kas avaldaja võib nõude esitada; ettepanek tasuda

väidetav võlg koos viivise ja makseettepanekus nimetatud menetluskuludega;

KAHMUS

9

Anonüümseks muudetud versioon

selgitus, et kohus võib makseettepaneku alusel koostada täitedokumendina

maksekäsu, kui võlgnik ettenähtud tähtaja jooksul makseettepanekule vastuväidet

ei esita (TsMS § 484 lg-d 1 ja 2). Makseettepanekule võib võlgnik esitada

15 päeva jooksul alates selle kättetoimetamisest põhjendamist mittevajava

vastuväite (TsMS § 485 lg-d 1 ja 2). Vastuväite esitamise korral antakse asi

menetlemiseks üle hagimenetlusse (TsMS § 486), v.a kui avaldaja on sõnaselgelt

väljendanud soovi vastuväite esitamise korral menetlus lõpetada (TsMS § 485

lg 4).

22 Maksekäsu kiirmenetluses ei ole kohtul kohustust ega ka õigust hinnata tõendeid.

Seetõttu ei saa kohus kontrollida, kas krediidiandja on nõuetekohaselt veendunud

tarbija krediidivõimelisuses ja kas tema intressinõue on seega põhjendatud. Kui

tarbija ei esita makseettepanekule vastuväidet, teeb kohus maksekäsu, mille peale

saab tarbija esitada TsMS § 4891 lg 1 järgi 15 päeva jooksul, maksekäsu välismaal

kättetoimetamise korral 30 päeva jooksul, alates maksekäsu kättetoimetamisest

määruskaebuse, milles saab tugineda mh sellele, et nõue on selgelt põhjendamatu

(TsMS § 4891 lg 2 p 3). Jõustunud maksekäsk on TMS § 2 p 1 järgi

täitedokument.

23 PankrS § 1003 lg 4 p 1 järgi loetakse pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatuks

nõue, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga. Kui võlausaldaja tugineb

nõuet esitades muule dokumendile kui kohtulahend, on haldur kohustatud esitama

nõudele kirjaliku vastuväite, kui ta leiab, et nõue ei ole põhjendatud (PankrS

§ 1001 lg 4). Sellist võimalust ei näe seadus ette juhuks, kui võlausaldaja nõue on

rahuldatud jõustunud kohtulahendiga, sh maksekäsu ja tagaseljaotsusega. See

tähendab, et seadus ei näe ette tarbijakrediidilepingust tulenevale nõudele

pankrotimenetluses vastuväite esitamise võimalust ka olukorras, kus võlausaldaja

nõue on rahuldatud kohtulahendiga, milles ei ole põhjendusi selle kohta, kas

kohus on kontrollinud seda, kas krediidiandja on nõuetekohaselt hinnanud tarbija

krediidivõimelisust.

II

24 Euroopa Kohus on leidnud direktiivi 2008/48/EÜ kohta, et tarbija tegelikku

kaitset ei ole võimalik saavutada, kui liikmesriigi kohus ei pea omal algatusel

kontrollima, kohe kui talle on teada selleks vajalikud asjaolud, kas krediidiandja

on täitnud direktiivi artiklis 8 sätestatud kohustuse. Artiklid 8 ja 23 kohustavad

liikmesriigi kohut omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja

lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, mis on ette nähtud

selle direktiivi artiklis 8 (EKo 05.03.2020, C-679/18, p-d 23 ja 46). Sellise omal

algatusel kontrollimise kohustuse näevad Eesti seadused koos neile antud

tõlgendusega üldjuhul ette. Siiski ei ole selline omaalgatuslik kontroll võimalik

maksekäsu kiirmenetluses. Nagu märgitud otsuse p-s 20, ei ole välistatud, et

sellised põhjendused võivad puududa ka jõustunud tagaseljaotsusest. Seega on

võimalik, et tarbija vastu tehakse tarbijakrediidilepingust tulenevas nõudes

kohtulahend, mille puhul ei ole kohus kontrollinud, kas krediidiandja on hinnanud

EELOTSUSETAOTLUS 27.5.2026 – KOHTUASI C-571/26

10

Anonüümseks muudetud versioon

nõuetekohaselt tarbija krediidivõimelisust. Sellises olukorras ei näe seadus ette

võimalust jätta võlausaldaja nõue tarbija pankrotimenetluses tunnustamata.

25 Euroopa Kohus on tõlgendanud direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste

kohta tarbijalepingutes art 7 lg-t 1 selliselt, et sellega on vastuolus selline

riigisisene õigusnorm, mis võimaldab anda maksekäsu välja nõuetekohase veksli

alusel, mis tagab tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse täitmise, kui

maksekäsu avaldust lahendaval kohtul ei ole pädevust kontrollida selle lepingu

tingimuste võimalikku ebaõiglast olemust, kuivõrd niisugusele maksekäsule

vastuväite esitamise kord ei võimalda tagada tarbijale sellest direktiivist

tulenevate õiguste järgimist (EKo C-176/17, p 71). Samuti on Euroopa Kohus

leidnud, et direktiiviga 93/13/EMÜ on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei

võimalda kohtul, kellele on esitatud maksekäsu nõue, hinnata omal algatusel,

in limine litis ega menetluse üheski muus staadiumis - ehkki talle on juba teada

kõik vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud - ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud

lepingus sisalduva viivitusintressi tingimuse ebaõiglast laadi, kui see tarbija ei ole

vastuväidet esitanud (EKo 14.06.2012, C-618/10, p 57).

26 Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivi 93/13/EMÜ art 6 lg-ga 1 ja art 7

lg-ga 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et füüsiliste isikute

pankrotimenetluses on nõuete nimekiri pärast seda, kui kohus on selle nimekirja

heaks kiitnud, ilma et ta oleks käsitlenud asjasse puutuva lepingu tingimuste

võimalikku ebaõiglust, ja pankrotikohtus on menetlust alustatud, viimati

nimetatud kohtu jaoks siduv, mistõttu ei saa ta hinnata, kas sellise krediidilepingu

tingimused, millel põhineb sellesse nimekirja kantud nõue, on ebaõiglased (EKo

03.07.2025, C-582/23, p 58). Samalaadset tõlgendust ei ole Euroopa Kohus seni

andnud direktiivile 2008/48/EÜ seostuvalt kohtu kohustusega hinnata tarbija

pankrotimenetluses seda, kas krediidiandja on nõuetekohaselt kontrollinud tarbija

krediidivõimelisust.

27 Nii direktiivi 93/13/EMÜ kui ka direktiivi 2008/48/EÜ eesmärk on tagada

kõrgetasemeline tarbijakaitse (direktiivi 2008/48/EÜ põhjenduste p-d 8, 9 ja 43;

EKo 11.01.2024, C-755/22, p 33; EKo 15.06.2023, C-287/22, p 36). Riigikohus

peab võimalikuks, et direktiivi 93/13/EMÜ kohta antud tõlgendus, mille järgi on

selle eesmärgiga vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis välistavad

pankrotimenetluses tüüptingimuste kehtivuse kontrollimise võimaluse, kui

eelnevas menetluses ei ole sellist kontrolli tehtud ega seda põhjendatud (EKo

03.07.2025, C-582/23, p-d 57-58), kohaldub sarnaselt ka direktiivi 2008/48/EÜ

kohta. See tähendaks, et direktiiviga 2008/48/EÜ oleks vastuolus riigisisesed

õigusnormid, mis välistavad tarbija pankrotimenetluses kohtu võimaluse hinnata,

kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust, kui lahendist ei nähtu, et krediidiandja kohustuse täitmist

oleks eelnevas menetluses kontrollitud.

28 Eeldades Riigikohtu eelkirjeldatud kahtluse õigsust, tekib küsimus riigisisese

õiguse tõlgendamise kohta. Nimelt on Euroopa Kohus selgitanud, et kohustus

tõlgendada riigisisest õigusnormi kooskõlas liidu õigusnormidega ei või olla

KAHMUS

11

Anonüümseks muudetud versioon

aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele (EKo 09.04.2024,

C-582/21, p 63). Riigisisene õigus (PankrS § 1003 lg 4 p 1) välistab Riigikohtu

hinnangul sõnaselgelt pankrotikohtu õiguse hinnata tarbija pankrotimenetluses

seda, kas krediidiandja on rikkunud oma lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust, kui tarbija vastu on tehtud jõustunud kohtulahend ja selle

lahendi põhjendustest ei nähtu, et krediidiandja kohustuse täitmist oleks eelnevas

menetluses kontrollitud. PankrS § 105 ei võimalda kohtumäärusega kinnitatud

võlausaldajate nimekirja kantud ja tunnustatud nõuet ega selle rahuldamisjärku

hiljem vaidlustada, v.a juhul, kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine

põhineb võltsitud või ebaõigetel andmetel või kui kohtule esitatud võlausaldajate

nimekirja koostamisel on oluliselt rikutud seadust (PankrS § 106 lg 2).

Vaidlustamiseks ei anna alust see, kui kaitsmiseta on loetud tunnustatuks nõue,

millele võiks esitada materiaalõiguslikke vastuväiteid, kuid mis on sellest

hoolimata rahuldatud jõustunud kohtulahendiga. Seega tekib ühtlasi küsimus,

millisel viisil peab toimima liikmesriigi kohus, kui riigisisest õigust ei ole

võimalik tõlgendada kooskõlas liidu õigusnormidega muul viisil kui contra legem.

III

29 Võlausaldaja tugineb oma kaebuses sellele, et riigisisene kohtupraktika

põhikohtuasjas on selges vastuolus seaduse tekstiga. Seadust ei või tõlgendada

contra legem. PankrS § 1003 lg 4 p 1 mõte on vältida juba lahendatud vaidluse

uuesti avamist. See oleks vastuolus res judicata põhimõttega. Sellist kohustust ei

tulene võlausaldaja hinnangul ka liidu õigusest, sest Euroopa Kohus ei ole

leidnud, et kohtul oleks pankrotimenetluses kohustus hinnata uuesti

tüüptingimuste ebaõiglast laadi pelgalt põhjusel, et selle kohtulahendi

põhjendustest, millega nõue on rahuldatud, ei nähtu, et kohus oleks seda

kontrollinud. Selline kohustus peaks kohtul olema vaid juhul, kui tal on kahtlus, et

tarbijaga sõlmitud lepingu tingimused on ebaõiglased. Samamoodi tuleks

võlausaldaja arvates kontrollida tarbija krediidivõime hindamise kohustuse

täitmist vaid kahtluse korral, et see on varem jäetud tegemata.

30 Võlausaldaja arvates saab kohtul tekkida kohustus kontrollida tarbija

krediidivõime hindamise kohustuse täitmist üksnes siis, kui tal tekib kahtlus, et

vastavat kohustust on rikutud. Üksnes kohtulahendi põhjenduste puudumisest ei

saa sellist kahtlust tekkida. Samuti ei nõua liidu õigus, et kohtud korvaks tarbija

täieliku passiivsuse (EKo 07.11.2024, C-600/19, p 44).

31 Euroopa Kohus ei ole väljendanud seisukohta selle kohta, kas liidu õigusega on

vastuolus see, kui liikmesriigi kohtu jaoks on füüsiliste isikute pankrotimenetluses

võlausaldajate nimekirja kinnitamisel siduv jõustunud kohtulahend, millega on

lahendatud tarbijakrediidilepingust tulenev nõue, kui nimetatud kohtulahendi

põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud, kas krediidiandja on

analüüsinud tarbija krediidivõimelisust. Ilma selle seisukohata ei pea Riigikohus

võimalikuks praegust asja lahendada. Seega peab Riigikohus vajalikuks küsida

Euroopa Kohtult eelotsust alltoodud küsimustes.

EELOTSUSETAOTLUS 27.5.2026 – KOHTUASI C-571/26

12

Anonüümseks muudetud versioon

- Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikleid 8 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et

nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt tarbija

pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamisel loetakse

kaitsmiseta tunnustatuks tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded,

mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga, mille põhjendustest ei

nähtu, et kohus oleks kontrollinud, kas krediidiandja on enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist nõuetekohaselt hinnanud tarbija

krediidivõimelisust?

- Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas liikmesriigi kohus

peab jätma kohaldamata sellise liidu õigusega vastuolus oleva

riigisisese õigusnormi, mille kohaselt tarbija pankrotimenetluses

võlausaldajate nimekirja kinnitamisel loetakse kaitsmiseta

tunnustatuks tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded, mis on

rahuldatud jõustunud kohtulahendiga?

- Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikleid 8 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et

nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis tarbija

pankrotimenetluses ei võimalda liikmesriigi kohtul omal algatusel

kontrollida seda, kas krediidiandja on järginud kohustust hinnata

tarbija krediidivõimelisust ka juhul, kui tarbijakrediidilepingust

tulenev nõue on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga, kuid selle

põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks vastavaid asjaolusid hinnanud?

- Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas tõhususe

põhimõttest tulenevalt peab liikmesriigi kohus tarbija

pankrotimenetluses direktiivi 2008/48/EÜ artiklile 23 vastavaid ja

liikmesriigi õiguses sätestatud tsiviilõiguslikke tagajärgi kohaldama

omal algatusel, kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole nõuetekohaselt

hinnanud tarbija krediidivõimelisust?

32 Enne eeltoodud küsimustes Euroopa Kohtu seisukoha saamist ei pea kolleegium

võimalikuks võtta seisukohta selles, kas pankrotihalduril on õigus esitada

vastuväide nõudele, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga, ja kohtul õigus

jätta selline nõue võlausaldajate nimekirja kandmata, kui nõue tuleneb

tarbijakrediidilepingust.

[OMISSIS]