EN EN

EUROPEAN COMMISSION

Brussels, 9.9.2026 C(2026) 6318 final

COMMISSION RECOMMENDATION

of 9.9.2026

on housing affordability and supply in areas under housing stress

EN 1 EN

COMMISSION RECOMMENDATION

of 9.9.2026

on housing affordability and supply in areas under housing stress

THE EUROPEAN COMMISSION,

Having regard to the Treaty on the Functioning of the European Union, and in particular

Article 292 thereof,

Whereas:

(1) The Union is facing a housing affordability crisis that weakens social cohesion and

competitiveness by limiting labour and educational mobility, as well as equal

opportunities. While the most disadvantaged in our society are struggling the most, a

growing number of middle-income households are facing difficulties in accessing

affordable housing.

(2) The European Committee of the Regions’ Opinion on the role of cities and regions in

the EU affordable housing plan, adopted on 13 May 2025, highlights the territorial

diversity of the housing crisis and the need for a place-based approach to enable local

and regional authorities to develop tailored responses. It also acknowledges that one

of the solutions to high housing costs is to increase supply through the construction

of new housing while continuing to adapt and renovate the current housing stock.

(3) The Presidency Conclusions on the future European affordable housing plan, adopted

on 1 December 2025 called on the European Commission to pay special attention on

areas and territories with particular challenges in providing affordable, sustainable

and decent housing and to consider ways of supporting Member States’ efforts,

including at regional and local levels, to maintain and, where appropriate, to increase

the supply of affordable, accessible, safe and sustainable housing.

(4) The European affordable housing plan, adopted by the Commission on 16 December

2025, identified 10 key areas of action where the Union can add value and support

the efforts of other public authorities and stakeholders to help deliver affordable,

sustainable and quality housing. The plan also indicated the Commission’s intention

to help public authorities in identifying areas of housing stress, and support them,

complying fully with subsidiarity, in taking measures to protect and promote housing

affordability.

(5) The European Parliament Resolution on the housing crisis in the European Union

with the aim of proposing solutions for decent, sustainable and affordable housing,

adopted on 10 March 2026, acknowledged that the limited supply of housing is one

of the main causes of the housing crisis. It called upon the Union to incentivise

municipalities and regions to promote the construction and renovation of housing as

well as the repurposing of buildings within their areas.

(6) The proposal for a Council Recommendation on fighting housing exclusion1 adopted

by the Commission on 6 May 2026, aims to promote the design, implementation and

improvement of national, regional and/or local strategic frameworks to prevent and

1 COM(2026)540 final of 6 May 2026

EN 2 EN

address housing exclusion. It is based on person-centred, housing-led and integrated

policies, and includes recommendations on how to boost the supply of affordable and

social housing. This Recommendation complements that proposal by setting out

measures to increase housing supply in areas under housing stress.

(7) The Council Recommendation on the New European Bauhaus adopted on 11 May

2026 calls upon Member States to: (i) prioritise renovation over unnecessary

demolition and new construction; (ii) promote affordable and social housing,

avoiding, if possible, urban sprawl and spatial concentration of poverty; (iii) map and

incentivise the transformation of vacant and underused buildings; (iv) streamline and

accelerate zoning and building permitting procedures; and (v) address regulatory

barriers to innovative construction methods and materials entering the market.

(8) The European Housing Alliance, launched on 12 May 2026, brings together Member

States, regions, cities, and other stakeholders concerned by the housing crisis in the

Union. It will harness housing expertise and best practices from across the Union to

facilitate knowledge sharing and mutual learning and help disseminate the findings

of ongoing and future studies. It will also be a valuable forum for exchanges on

matters relevant to implementation and monitoring of this Recommendation.

(9) The Presidency Conclusions adopted on 29 June 2026 stressed the impact of

demographic trends, such as rural-to-urban migration on the housing crisis and called

for special attention to be paid to territories experiencing sustained housing pressure

- where demand persistently exceeds supply - to better align housing provision with

local needs.

(10) Affordability pressures are usually highest in urban areas and tourist hotspots

including rural areas experiencing high tourism pressure, where the mismatch

between housing demand and supply is most severe and results in housing shortages

and prices increasing faster than incomes. While the impacts of the housing crisis are

felt most acutely by the most disadvantaged groups in society, the crisis is also

increasingly impacting middle-income households, including those unable to secure

adequate housing on the market, such as essential workers (e.g. health sector staff,

teachers).

(11) The proposal for a Regulation of the European Parliament and the Council

establishing a framework for measures in Member States to safeguard housing

affordability and availability (Affordable Housing Act), adopted by the Commission

on …, sets out rules on the identification of areas under housing stress and on

restrictive measures adopted in those areas by competent authorities to safeguard

housing affordability and availability.

(12) In areas under housing stress, measures aimed at limiting the use of housing for non-

primary residences may provide relief in the short term. However, it is also necessary

to alleviate the underlying mismatch between supply and demand by addressing

issues such as bottlenecks originating from zoning, building codes, planning and

permitting procedures including administrative capacity, limited public investment,

shortages of skilled labour and insufficient use of the existing building stock.

Increasing housing supply, in particular affordable and social housing, can therefore

help to ease the pressure on housing markets.

(13) Housing acceleration plans should complement any housing-related restrictions

adopted under national, regional or local law. They can help identify where and how

much housing is needed, especially affordable and social housing, to foster inclusive,

EN 3 EN

mixed-income and accessible neighbourhoods. When part of an integrated urban

development plan, they can help: (i) promote compact, transport-oriented urban

development; (ii) reduce pressure on areas under housing stress; (iii) revitalise

smaller towns; (iv) lower capital investment needs for housing and related

infrastructure; (v) improve climate and environmental resilience and health; and (vi)

support better access to services and opportunities. They can create added value

when integrating and complementing existing policy strategies and sectoral

initiatives, including relevant policies at Union level. These include for example the

national building renovation plans pursuant to Directive (EU) 2024/1275 of the

European Parliament and of the Council2, the sustainable urban mobility plans

related to Regulation (EU) 2024/1679, the Council Recommendation on the New

European Bauhaus, the proposal for a Council Recommendation on fighting housing

exclusion, the National Climate Adaptation Plans or the Directive (EU) 2025/2360

on soil monitoring and resilience (Soil Monitoring Law) and its land take mitigation

principles.

(14) Housing is a crosscutting issue for which responsibilities are shared at different

levels of government and across different geographical regions. Some rules

governing the supply of housing can be set by regional and local authorities, while

housing policy, including strategic frameworks to fight housing exclusion, are often

overseen by a national authority. Cooperation across different levels of governance

as well as between all stakeholders (including residents) is therefore key to

successful policies and improved housing affordability. Conversely, fragmented

governance of housing can hinder the efficient design, implementation and

monitoring of housing policies and projects.

(15) The design, implementation and monitoring of housing acceleration plans can

usefully be based on data on ownership, use and quality of housing (number of

dwellings, owner-occupied housing, private and social long-term rental, short-term

rental, secondary homes, vacant buildings, energy usage), housing demand and

supply trends (population dynamics, disaggregated in particular for disadvantaged

groups, building permits, starts and completions), as well as data on buildings or land

suitable for housing development. The European Commission will support such

efforts by improving European statistics related to housing to further strengthen

evidence-based and data-driven policymaking, as part of the implementing the

European affordable housing plan.

(16) Housing below market prices, understood in this Recommendation to cover both

affordable and social housing as defined by Commission Decision (EU) 2025/26303,

is key to providing, in a cost-effective way, the housing needed in areas under

housing stress for disadvantaged households or socially less advantaged groups

including people experiencing homelessness, as well as households that cannot

access housing at market prices. However, in many Member States the share of

affordable and social housing in the housing stock remains very low or has been

declining over recent years, while waiting times to access it have been increasing.

2 Directive (EU) 2024/1275 of the European Parliament and of the Council of 24 April 2024 on the

energy performance of buildings (OJ L, 2024/1275, 08.05.2024,

ELI:http://data.europa.eu/eli/dir/2024/1275/oj). 3 Commission Decision (EU) 2025/2630 of 16 December 2025 on the application of Article 106(2) of the

Treaty on the Functioning of the European Union to State aid in the form of public service

compensation granted to certain undertakings entrusted with the operation of services of general

economic interest and repealing Decision 2012/21/EU (OJ L, 2025/2630, 19.12.2025,

ELI:http://data.europa.eu/eli/dec/2025/2630/oj

EN 4 EN

(17) Decision (EU) 2025/2630 provides that affordable and social housing subsidised

within services of general economic interest is to be available for affordable or social

housing purposes for a sufficiently long period, of at least of 20 years from the

beginning of the delivery of the service, to prevent speculation. This does not

preclude public authorities from adopting longer periods depending on public policy

considerations such as maintaining housing below market prices in areas

experiencing price increases for instance, or shorter periods in duly justified

circumstances.

(18) Increasing the supply of affordable and social housing generally has a positive

impact on the housing market. More specifically, affordable and social housing has

been shown to have a moderating effect on private market prices and rents, and to

support the development of mixed housing projects by enabling early

commercialisation. In some Member States, affordable and social housing providers

have been at the forefront of efforts to retrofit, densify, and extend the existing

building stock, thus reducing the overall environmental footprint of the buildings and

energy poverty.

(19) Affordable and social housing providers exist across Member States as diverse legal

entities: municipal, state-owned, or private, including cooperative, community land

trust, limited-profit or non-profit. Some of these providers, in particular Community

Land Trusts, cooperative or non-profit housing, lack legal recognition in several

Member States, preventing them from accessing public support, in particular funding

and land.

(20) Models which depend on separating land and building ownership can reduce the

upfront cost of housing, making projects more feasible and more affordable. Resale

restrictions guarantee that the land or housing remains affordable despite changes in

ownership. For public entities which keep the ownership of the land or buildings,

holding such assets serves as a source of revenue, amounting to several times the

acquisition cost over a long period, and also as a collateral for other investments.

(21) Models which mix affordable and social housing address the needs of a broader

target group and can levy higher rents from some of their tenants while maintaining

lower rents for tenants in disadvantaged situations, thereby requiring less public

support. Such practices also favour social mixity both within an individual

development and in neighbourhoods. Revolving funds ensure that all returns from

the housing projects are reinvested in expansion, maintenance, or renovations. To

this end, and in particular in areas under housing stress, diversifying forms of

housing below market prices can be a means of responding to a variety of needs

without additional pressure on public finances.

(22) Across the Union, a significant share of the housing stock is either vacant, used as

non-primary residences, or remains underoccupied. Vacant offices, brownfield

(previously developed land now idle) and urban in-fill sites are numerous. Working

with well-located existing buildings often requires specific competences and skills

and involves greater cost uncertainties compared with greenfield development.

Despite these challenges, projects are demonstrating the financial, technical, and

legal feasibility of working with existing buildings, and the associated social,

economic and environmental benefits.

(23) Renovation of the existing housing stock, and in particular energy efficiency

renovation contributes to improving the affordability and safeguarding the

availability of sustainable and quality housing. It does this by addressing the

EN 5 EN

challenges arising from the high operating costs as well as the poor energy

performance, limited summer and winter comfort and high climate vulnerability of a

significant share of homes.

(24) Renovation, repurposing, adaptations, densification, extensions, or sub-divisions of

homes can sometimes be hindered or slowed down by zoning rules, inconsistent

building codes, fiscal rules unfavourable to such projects, or co-ownership laws.

However, this same regulatory framework can also incentivise such projects when

carefully designed. Taxation of vacant buildings, when underpinned by clear

definitions and detection methods, is an example of this, helping activate vacant

buildings. Building codes can encourage new non-residential buildings and

associated infrastructure, such as parking structures, to be designed in such a way as

to facilitate future repurposing into housing. Voluntary schemes, such as flat-

swapping or sub-letting for students, are being set up by local governments and

affordable and social housing providers, to address under-occupation.

(25) Rental markets, both at and below market prices, are underdeveloped in some

Member States. At the same time, some tax measures, such as Mortgage Interest Tax

Relief, favour owner-occupation, may push up house prices and hinder the

development and affordability of the private rental market.

(26) The combination of increasing demand for land – for residential, commercial, tertiary

use– alongside restrictions on its use, such as housing density limitations, has been

driving up land and housing prices across the Union. Control of land is therefore

critical for local governments to be able to ensure sufficient availability of buildable

land (including brownfield sites), steer the development of their cities towards their

planning goals, such as social and affordable housing, and moderate land prices.

Public land ownership can contribute to reducing risks and speeding up project

timelines.

(27) Land policy tools enable public authorities to acquire, manage, transform and make

available land and buildings to both private and public housing developers and

providers. Tools, such as infrastructure levies and charges, developer obligations or

charges for development rights, enable authorities to finance housing related

infrastructure. Authorities can use these policy tools either directly, or through

dedicated public land agencies, land banks or development corporations, which have

specific know-how and financial capacity or in collaboration with large public

landowners such as hospitals or universities.

(28) Reducing permitting time and uncertainty positively impacts the supply and cost of

housing. Digitalisation, one-stop shops, fast-track procedures, pre-application

meetings and compulsory timeframes for permitting have proven efficient in some

cases in reducing permitting time from years to months or even weeks. Wider uptake

of Building Information Modelling, in particular for permitting, can facilitate the use

of a shared digital representation of a built asset in design, construction and operation

processes, providing a reliable basis for decisions.

(29) The current Union public procurement rules, in particular Directive 2014/24/EU of

the European Parliament and of the Council4, provide flexibility to procure speedily

and award tenders taking quality, innovation, and sustainability into account.

4 Directive 2014/24/EU of the European Parliament and of the Council of 26 February 2014 on public

procurement and repealing Directive 2004/18/EC (OJ L 94, 28.3.2014, p. 65,

ELI:http://data.europa.eu/eli/dir/2014/24/oj).

EN 6 EN

Framework agreements, especially with reopening of competition, may accelerate the

procurement of housing. Public buyers may also choose between general contractor

models and division into lots. The latter facilitates direct participation of small and

medium-sized enterprises. General contractor models facilitate the procurement of

prefabricated housing. Allowing different procurement models promotes innovative

construction methods, cost effectiveness and sustainability. Furthermore, the resale

of land and buildings is not subject to the public procurement rules. By leveraging

these flexibilities, authorities can accelerate the delivery of affordable housing.

(30) Modern methods of construction, including for renovations, repurposing and

extensions, have the potential to reduce costs, construction waste, carbon emissions,

construction times and disturbances especially if deployed at scale across the internal

market. Such methods are innovative and tend to be more sustainable, for example

by employing offsite, modular and prefabricated approaches, and using decarbonised

and carbon-storing sustainably sourced biobased materials. They can also promote a

whole-life carbon approach to housing construction and improve quality, thus

delivering social, economic and environmental benefits.

(31) Affordable and social housing, as well as student housing, can provide sufficient and

predictable demand for modern methods of construction to overcome the high

upfront capital costs and associated risks, and to reap the benefits of economies of

scale. Some Member States require their providers to deliver a minimum percentage

of their housing units using these methods.

(32) The widespread adoption of modern methods of construction requires the updating of

a multitude of building codes and the development of harmonised European

standards. These will need to incorporate modular and prefabricated approaches and

to reduce differences in technical requirements between building codes across the

internal market and even within some Member States. In this context, the Eurocodes

have significantly influenced modern methods of construction by providing a

standardized approach to design, construction, and testing.

(33) An additional EUR 150 billion annually is needed on top of current public funding

and private investments to meet the housing needs over the next decade. The Union

is supporting this objective by already mobilising at least EUR 47.7 billion towards

housing related investments under the current multi-annual financial framework

through cohesion policy funds, InvestEU, LIFE, the single market programme and

Horizon Europe, as well as through NextGenerationEU. The flexibilities and

incentives for reprogramming cohesion policy funds towards affordable and

sustainable housing introduced under the mid-term review of cohesion policy have

led to additional investments of EUR 4.7 billion being proposed to date, with

Member States and regions encouraged to continue reprogramming towards housing,

alongside other EU strategic priorities, until the end of programming period, in line

with their needs. The social climate fund will also contribute to the improvement of

the existing housing stock.

(34) New funding possibilities for investments in housing supply will be unlocked in the

next multi-annual financial framework (2028-2034).

(35) Across the Union, public funding for affordable and social housing providers is

provided through various instruments such as grants, concessional loans, equity or

guarantees but is also provided through non-financial instruments such as cheaper

access to land. These different instruments can be blended effectively to help

leverage private financing. Some Member States have implemented successful

EN 7 EN

financing schemes which mobilise household savings. This has involved using

regulated savings accounts to provide long-term loans to affordable and social

housing providers, or providing public support for retail investment in non-profit or

limited-profit housing providers, within a diversified investment strategy.

(36) Some national and regional promotional banks and institutions are supporting local

governments and affordable and social housing providers with very long-term

concessional loans for land and building acquisition. This can spread acquisition

costs over time and strengthen the financial viability of projects, with significant

benefits for brownfield sites redevelopment.

(37) The Pan-European Investment Platform for affordable and sustainable housing

supports collaboration between public authorities and private investors to pool

resources and scale-up investment in housing supply across the Union. It provides

direct access to information about funding and financing opportunities, best

practices, case studies, and innovative approaches across Member States. It helps

develop scalable and innovative funding and financing models and promote project

aggregation through a digital portal, an expert group, and voluntary national

financing hubs.

(38) The measures put forward in this Recommendation are designed to benefit private,

cooperative and public developers and providers on equal terms, with no preferential

access that could distort competition between them.

HAS ADOPTED THIS RECOMMENDATION:

1. SUBJECT MATTER

1. In full respect of subsidiarity, this Recommendation sets out guidance based on

evidence and good practices across the Union for the competent authorities of the

Member States to address housing affordability challenges in areas under housing

stress, or which are at risk of experiencing housing stress, by promoting place-based

responses to increase housing supply, with a focus on housing below market prices.

2. HOUSING ACCELERATION PLANS

2. In and around areas under housing stress, the competent authorities are encouraged to

design and implement a housing acceleration plan, tailored to local and regional

housing conditions, or integrate the relevant aspects listed in this article into existing

plans, in order to boost housing supply with a particular focus on housing below

market prices.

3. A housing acceleration plan should:

(a) address the specific recommendations set out in points 3 to 7 to the benefit of

private and public housing providers alike;

(b) be based on relevant data and consider local housing shortages and territorial

disparities in housing supply, including for housing below market prices and

housing for young people, including students and apprentices;

(c) cover not only the area under housing stress but also commuting zones and

functional urban areas, where relevant, to include underused housing which can

be made more viable and attractive through sustainable and accessible transport

investments, helping to relieve pressure on the area under housing stress;

EN 8 EN

(d) ensure synergies and coordination with other polices and strategies, such as on

addressing housing exclusion, construction and urban planning, financing,

sustainable tourism, transport, and essential services, climate and

environmental resilience and health, including adaptive criteria and climate

scenarios with particular attention to heat resilience and future cooling needs,

and with energy renovation policies at local and national level;

(e) be supported by sufficient financial and human resources.

4. Competent authorities should work closely with relevant levels of governance and

stakeholders, including public and private housing providers and citizens, in the

design, approval, implementation and monitoring of the housing acceleration plan.

3. ACCELERATING CONSTRUCTION AND RENOVATION THROUGH PERMITTING,

PROCUREMENT AND MODERN METHODS OF CONSTRUCTION

5. In areas under housing stress, competent authorities should:

(a) prioritise approval processes for affordable and social housing;

(b) prioritise approval processes for renovations in particular for energy

performance improvements, adaptation, extension and repurposing of existing

buildings towards residential use, and sub-divisions, including by allowing

deviations from local zoning rules when they comply with substantive

standards, quality and sustainability of buildings and neighbourhoods;

(c) work towards putting maximum processing times for permit decisions taking

into consideration local administrative capacity and project complexity,

enforcing 60-day permitting timeframes where relevant as well as tacit

approval, where appropriate, for certain steps of permit granting;

(d) foster a culture of transparent consultation and cooperation between permitting

authorities and housing developers to shorten timeframes for permitting, and

limit uncertainty during the permitting procedure;

(e) set up interoperable digital permitting systems with a gradual introduction of

Building Information Modelling-based workflows;

(f) work towards setting permitting requirements into digitally structured,

interoperable and machine-readable formats, prioritising those domains that are

clearly defined and measurable;

(g) establish openBIM as a legally recognised submission format and promote the

development of interoperable common data requirements and shared rule

libraries in machine-readable form across national jurisdictions;

(h) introduce or apply faster and more streamlined dispute resolution procedures,

for instance, by applying, where legally feasible, standing restrictions and time-

limits for judicial review of decisions.

6. Contracting authorities and entities responsible for providing housing should ensure

that their construction projects use the flexibilities in the Union public procurement

framework for speedy delivery of quality housing, by

(a) requiring or allowing innovative products and building methods such as

prefabrication and off-site construction;

EN 9 EN

(b) using procurement methods such as framework contracts and joint

procurement;

(c) making use of accelerated procedures;

(d) making use of architectural competitions and market consultations during

project preparation to inform contracting authorities about the capacities of the

market and how to harness them for faster procurement.

7. Competent authorities should:

(a) support the procurement of housing units built using modern methods of

construction by housing providers, including, where relevant, by setting

targets;

(b) support the development of harmonised European standards for sustainable off-

site construction products and modular systems under Regulation (EU)

2024/3110 and amend building codes to ensure greater convergence of

technical requirements across the internal market to allow for the increased use

and cross-border provision of modern methods of construction;

(c) promote the exchange of best practices, within national, regional and local

contexts, support performance-based approaches and make wider use of

Eurocodes where appropriate;

(d) support the development of locally based demonstration projects with modern

methods of construction to showcase innovative sustainable technologies, build

confidence among investors and public authorities, and facilitate training and

knowledge sharing.

8. Competent authorities should:

(a) promote upskilling and reskilling in the construction sector in particular for

renovation and repurposing, modern methods of construction, land acquisition

and assembly, and digital skills, including by engaging with relevant Union

initiatives in these areas;

(b) ensure sufficient administrative capacity, particularly at local and regional

level, including by dedicating resources to urban planning and permitting

functions, such as safety and environmental assessments, supporting digital

upskilling, and offering centralised solutions for smaller authorities;

(c) facilitate the cross-border provision of renovation and construction services,

including through mutual recognition of qualifications and simplified

administrative requirements for small and medium-sized construction

enterprises operating across Union borders.

4. INCREASING THE SUPPLY OF HOUSING BELOW MARKET PRICES

9. In and around areas under housing stress, the competent authorities should take all

necessary measures to increase the supply of housing below market price as a share

of the housing stock, in particular by:

(a) legally recognising different public and private providers of affordable and

social housing, and making full use of Commission Decision (EU) 2025/2630

to support them;

EN 10 EN

(b) setting targets at local level for housing below market prices, as a share of the

housing stock, to meet the needs identified, achieve social mix and prevent

spatial segregation;

(c) implementing locally appropriate measures such as inclusive zoning, dedicated

plots or density bonuses in their local zoning rules to achieve the targets for

housing below market prices;

(d) where this housing has been or will be subsidised by public resources,

including within services of a general economic interest, designating the

housing for that purpose for a sufficiently long period, meeting at least the 20-

year minimum where required by Decision (EU) 2025/2630, to answer the

affordability challenges of the area;

(e) creating innovative models for housing below market prices in areas under

housing stress, for instance long-term public leasehold models in which

competent authorities retain land ownership while affordable and social

housing providers finance, construct and manage housing; or enlarging the

target groups to combine different levels of rent and decrease the need for

public financing.

10. Competent authorities should, where appropriate, design measures taken to give

effect to sub-point 9 of this Recommendation in a manner that complements, and

mutually reinforces, the strategic frameworks to fight housing exclusion

implemented in the framework of the future Council Recommendation on fighting

housing exclusion.

5. BETTER USE AND ADAPTATION OF THE EXISTING BUILDING STOCK

11. In and around areas under housing stress, competent authorities should analyse, and

if needed, revise current:

(a) building codes, standards and land-use and zoning policies to enable, facilitate

and incentivise renovations, energy performance improvements, adaptations,

repurposing, densification, including extensions, and sub-divisions of

dwellings, while ensuring the safety, quality, accessibility and sustainability of

buildings and neighbourhoods;

(b) tax systems and rental laws with a view to making better use of the existing

building stock, for example by incentivising long-term residential use of vacant

buildings in areas under housing stress;

(c) co-ownership laws to facilitate decision-making for renovations, repurposing,

extensions or change of use towards housing.

12. Where the rental market is underdeveloped, competent authorities should encourage

private market-rate rental and build-to-rent development, with appropriate

safeguards, for instance, by:

(a) reducing tax distortions between owner-occupied and rental housing

(b) developing public leasehold models in which competent authorities retain land

ownership while housing operators finance, construct and manage housing.

13. To respond to evolving housing needs, competent authorities should:

(a) ensure that rental and tax law facilitates the letting-out of rooms, in particular

to young people, notably students and apprentices;

EN 11 EN

(b) support voluntary right-sizing schemes, both in private housing and in

affordable and social housing through collaboration with providers.

6. INVESTING IN LAND AND BUILDINGS

14. In areas under housing stress, competent authorities should create the necessary tools

and devote the necessary resources and administrative capacity to invest in land and

buildings for housing, and housing below market prices in particular.

(a) Such tools could enable, when locally appropriate or necessary for a given

project:

(1) acquiring of private land and buildings, or owned by other public bodies,

suited for housing development;

(2) readjusting and reassembling land and buildings, including through

negotiated procedures;

(3) separating the property of land and building, in line with 14 (c);

(4) resale restrictions, including through capital gains limitation clauses, or

mandatory buy-back;

(5) contribution of providers to the costs of housing-related infrastructure

borne by the competent authority.

(b) Competent authorities can create public land agencies, land banks or

development corporations, and work on a voluntary, negotiated basis with

other public landowners, to undertake the necessary acquisitions,

environmental remediation or repurposing, and land release;

(c) Where competent authorities make available to housing developers, or

providers, the land and buildings they own, , they should retain ownership

through tools such as long-term leases of land and buildings, or separation of

land and building ownership.

15. Within the framework set out by Decision (EU) 2025/2630, competent authorities

should consider land provision, through lease or resale, as a means of supporting

affordable and social housing providers.

7. MOBILISING FUNDING AND FINANCING

16. Competent authorities should mobilise public and private investments for housing

supply in and around areas under housing stress, in particular for housing below

market rates and affordable housing for students and apprentices, including by:

(a) establishing or coordinating with national hubs within the pan-european

investment platform for affordable and sustainable housing to support the

development, funding and financing of locally identified investment pipelines,

in particular housing below market prices and affordable housing for students

and apprentices including by providing technical assistance and supporting

aggregation;

(b) fully using the wide range of Union funding instruments available, under the

current and future multi-annual financial framework and the social climate

fund, including via blended public-private finance such as the options outlined

EN 12 EN

in the model financial instrument for affordable housing5 and de-risking tools

to crowd in additional public and private capital;

(c) exploring the establishment of revolving funds, which require the mandatory

reinvestment of all profits in the provision of the service concerned, for

affordable and social housing providers, as well as public land agencies, land

banks and development corporations;

(d) attracting and scaling private investments for affordable and social housing

providers, including via public-private partnerships, co-investment structures,

projects structured around mixed social, affordable and market priced housing;

(e) developing specific financing instruments, such as equity and very long-term

debt, for repurposing brownfield sites or acquiring land and buildings to

expand housing below market prices, including by relying on national and

regional promotional banks and institutions, the Council of Europe

Development Bank, the European Bank for Reconstruction and Development

and the European Investment Bank Group to develop them;

(f) developing specific financing instruments for renovation, repurposing,

adaptation and subdivision projects undertaken by private operators,

cooperatives, construction companies and small and medium-sized enterprises;

including by relying on national and regional promotional banks and

institutions, the Council of Europe Development Bank, the European Bank for

Reconstruction and Development and the European Investment Bank Group to

provide this financing.

Done at Brussels, 9.9.2026

For the Commission

Dan Jørgensen

Member of the Commission

5 European Commission, SWD(2025) 78

ET ET

EUROOPA KOMISJON

Brüssel, 9.9.2026 C(2026) 6318 final

KOMISJONI SOOVITUS,

9.9.2026,

eluasemete taskukohasuse ja pakkumise kohta eluasemenappuse käes kannatavates

piirkondades

ET 1 ET

KOMISJONI SOOVITUS,

9.9.2026,

eluasemete taskukohasuse ja pakkumise kohta eluasemenappuse käes kannatavates

piirkondades

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 292,

ning arvestades järgmist:

(1) Liit seisab silmitsi eluaseme taskukohasuse kriisiga, mis nõrgendab sotsiaalset

ühtekuuluvust ja konkurentsivõimet, piirates tööjõu ja haridusega seotud liikuvust

ning võrdseid võimalusi. Kuigi meie ühiskonnas on enim raskusi kõige

ebasoodsamas olukorras olevatel leibkondadel, on ka üha rohkematel keskmise

sissetulekuga leibkondadel probleeme taskukohase eluaseme kättesaadavusega.

(2) Euroopa Regioonide Komitees 13. mail 2025 vastu võetud arvamuses „Linnade ja

piirkondade roll ELi taskukohaste eluasemete kavas“ rõhutatakse eluasemekriisi

territoriaalset mitmekesisust ja vajadust kohapõhise lähenemisviisi järele, et

võimaldada kohalikel ja piirkondade omavalitsustel töötada välja kohandatud

lahendused. Samuti nenditakse selles, et üks lahendus kõrgetele eluasemekuludele on

suurendada pakkumist uute eluasemete ehitamise kaudu, jätkates samal ajal praeguse

elamufondi kohandamist ja renoveerimist.

(3) 1. detsembril 2025 vastu võetud eesistujariigi järeldustes Euroopa taskukohaste

eluasemete tulevase kava kohta kutsuti Euroopa Komisjoni üles pöörama erilist

tähelepanu piirkondadele ja territooriumidele, kus on taskukohase, kestliku ja

inimväärse eluaseme pakkumisel teatavaid probleeme, ning kaaluma viise, kuidas

toetada liikmesriikide jõupingutusi, sealhulgas piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et

säilitada ja asjakohasel juhul suurendada taskukohaste, kättesaadavate, ohutute ja

kestlike eluasemete pakkumist.

(4) Euroopa taskukohaste eluasemete kavas, mille komisjon võttis vastu 16. detsembril

2025, määrati kindlaks kümme peamist tegevusvaldkonda, kus liit saab pakkuda

lisaväärtust ja toetada teiste avaliku sektori asutuste ja sidusrühmade jõupingutusi

taskukohaste, kestlike ja kvaliteetsete eluasemete pakkumisel. Kavas osutati ka

komisjoni kavatsusele aidata avaliku sektori asutustel teha kindlaks eluasemenappuse

käes kannatavad piirkonnad ja toetada neid eluaseme taskukohasuse kaitsmise ja

edendamise meetmete võtmisel, järgides täielikult subsidiaarsuse põhimõtet.

(5) Euroopa Parlamendis 10. märtsil 2026 vastu võetud resolutsioonis eluasemekriisi

kohta Euroopa Liidus, mille eesmärk on pakkuda lahendusi inimväärsete, kestlike ja

taskukohaste eluasemete jaoks, tunnistati, et eluasemekriisi üks peamisi põhjuseid on

eluasemete pakkumise vähesus. Selles kutsuti liitu üles motiveerima omavalitsusi ja

piirkondi edendama elamute ehitamist ja renoveerimist ning hoonete kasutusotstarbe

muutmist oma piirkonnas.

ET 2 ET

(6) Komisjoni poolt 6. mail 2026 vastu võetud ettepanekus võtta vastu nõukogu soovitus

eluasemeturult tõrjutuse vastu võitlemise kohta1 on seatud eesmärgiks edendada

riiklike, piirkondlike ja/või kohalike strateegiliste raamistike kavandamist,

rakendamist ja parandamist, et ennetada ja lahendada eluasemeturult tõrjutuse

probleeme. See põhineb inimesekesksel, eluasemepõhisel ja integreeritud poliitikal

ning sisaldab soovitusi selle kohta, kuidas suurendada taskukohaste ja

sotsiaaleluruumide pakkumist. Käesolev soovitus täiendab seda ettepanekut ning

selles sätestatakse meetmed eluasemete pakkumise suurendamiseks

eluasemenappuse käes kannatavates piirkondades.

(7) 11. mail 2026 vastu võetud nõukogu soovituses algatuse „Uus Euroopa Bauhaus“

kohta kutsutakse liikmesriike üles tegema järgmist: i) eelistama renoveerimist

tarbetule lammutamisele ja uute ehitiste rajamisele; ii) edendama taskukohaseid

eluasemeid ja sotsiaaleluruume, vältides võimaluse korral valglinnastumist ja

vaesuse ruumilist koondumist; iii) kaardistama ja stimuleerima tühjade ja

alakasutatud hoonete ümberkujundamist; iv) ühtlustama ja kiirendama

üldplaneeringu- ja loamenetlusi ning v) kõrvaldama regulatiivseid tõkkeid, mis

takistavad uuenduslike ehitusmeetodite ja -materjalide turuletulekut.

(8) 12. mail 2026 loodud Euroopa elamumajanduse liit ühendab liidu eluasemekriisist

mõjutatud liikmesriigid, piirkonnad, linnad ja muud sidusrühmad. Seal rakendatakse

eluasemealaseid eksperditeadmisi ja parimaid tavasid kogu liidust, et hõlbustada

teadmiste jagamist ja vastastikust õppimist ning aidata levitada käimasolevate ja

tulevaste uuringute tulemusi. Samuti on see väärtuslik foorum, kus vahetada

arvamusi käesoleva soovituse rakendamise ja järelevalve seisukohast olulistes

küsimustes.

(9) 29. juunil 2026 vastu võetud eesistujariigi järeldustes rõhutati demograafiliste

suundumuste, näiteks maapiirkondadest väljarände mõju eluasemekriisile ning

kutsuti üles pöörama erilist tähelepanu piirkondadele, kus valitseb püsiv

eluasemenappus ja kus nõudlus ületab pidevalt pakkumist, et viia eluasemete

pakkumine paremini kooskõlla kohalike vajadustega.

(10) Taskukohasusele avalduv surve on tavaliselt suurim linnapiirkondades ja

turismisihtkohtades, sealhulgas suure turismisurvega maapiirkondades, kus

eluasemenõudluse ja -pakkumise mittevastavus on kõige suurem ning põhjustab

eluasemenappust ja sissetulekute kasvust kiiremat hinnatõusu. Kuigi eluasemekriisi

mõju tunnevad kõige teravamalt kõige ebasoodsamas olukorras olevad

ühiskonnarühmad, mõjutab kriis üha enam ka keskmise sissetulekuga leibkondi,

sealhulgas neid, kes ei suuda oma vajadustele vastavat eluaset turult hankida, nagu

elutähtsad töötajad (nt tervishoiusektori töötajad, õpetajad).

(11) Ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega

kehtestatakse liikmesriikides eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks

võetavate meetmete raamistik (taskukohaste eluasemete õigusakt), mille komisjon

võttis vastu ..., on sätestatud eeskirjad eluasemenappuse käes kannatavate

piirkondade kindlakstegemise kohta ja piiravate meetmete kohta, mille pädevad

asutused on nendes piirkondades eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse

tagamiseks vastu võtnud.

(12) Eluasemenappuse käes kannatavates piirkondades võivad lühiajaliselt leevendust

pakkuda meetmed, mille eesmärk on piirata eluaseme kasutamist muu kui esmase

1 COM(2026)540 final, 6. mai 2026.

ET 3 ET

eluruumina. Vaja on leevendada ka pakkumise ja nõudluse vahelist ebakõla ning

tegeleda selliste probleemidega nagu üldplaneeringust tulenevad kitsaskohad,

ehituseeskirjad, planeerimis- ja loamenetlused, sealhulgas haldussuutlikkus, avaliku

sektori piiratud investeeringud, oskustööjõu nappus ja olemasolevate hoonete

ebapiisav kasutamine. Eluasemete, eelkõige taskukohaste eluasemete ja

sotsiaaleluruumide pakkumise suurendamine võib seega aidata leevendada survet

eluasemeturgudele.

(13) Elamumajanduse kiirendamise kavad peaksid täiendama kõiki eluasemega seotud

piiranguid, mis on vastu võetud riigi, piirkonna või kohaliku tasandi õiguse alusel.

Need võivad aidata kindlaks teha, kus ja kui palju eluasemeid, eelkõige

taskukohaseid eluasemeid ja sotsiaaleluruume, on vaja, et edendada kaasavaid,

erineva sissetulekuga ja juurdepääsetavaid naabruskondi. Kui need on osa

integreeritud linnaarengu kavast, võivad need aidata: i) edendada kompaktset,

transpordile suunatud linnaarengut; ii) vähendada survet eluasemenappuse käes

kannatavatele aladele; iii) taaselustada väiksemaid linnu; iv) vähendada eluasemete

ja nendega seotud taristu kapitaliinvesteeringute vajadust; v) parandada kliima- ja

keskkonnaalast vastupanuvõimet ja tervist ning vi) toetada teenuste ja võimaluste

paremat kättesaadavust. Need võivad luua lisaväärtust olemasolevate

poliitikastrateegiate ja valdkondlike algatuste, sealhulgas asjakohaste liidu tasandi

poliitikameetmete integreerimisel ja täiendamisel. Nende hulka kuuluvad näiteks

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/12752 kohased riiklikud

hoonete renoveerimiskavad, määrusega (EL) 2024/1679 seotud kestliku linnalise

liikumiskeskkonna kavad, nõukogu soovitus algatuse „Uus Euroopa Bauhaus“ kohta,

ettepanek võtta vastu nõukogu soovitus eluasemeturult tõrjutuse vastu võitlemise

kohta, riiklikud kliimamuutustega kohanemise kavad või direktiiv (EL) 2025/2360

mullaseire ja mulla vastupidavuse kohta (mullaseire direktiiv) ning selle põhimõtted

seoses maahõive leevendamisega.

(14) Eluase on valdkondadevaheline küsimus, mille eest vastutavad eri valitsemistasandid

ja eri geograafilised piirkonnad. Mõned eluasemete pakkumist reguleerivad eeskirjad

võidakse kehtestada piirkondlike ja kohalike omavalitsuste poolt, samas kui

eluasemepoliitika, sealhulgas eluasemeturult tõrjutuse vastu võitlemise strateegilised

raamistikud, on sageli riikliku ametiasutuse järelevalve all. Koostöö eri

valitsemistasandite vahel ja kõigi sidusrühmade (sealhulgas elanike) vahel on seega

eduka poliitika ja eluasemete taskukohasemaks muutmise võti. Eluasemevaldkonna

killustatud juhtimine võib seevastu takistada eluasemepoliitika ja -projektide tõhusat

kavandamist, rakendamist ja järelevalvet.

(15) Elamumajanduse kiirendamise kavade väljatöötamine, rakendamine ja järelevalve

võivad soovitatavalt põhineda andmetel eluaseme omamise, kasutamise ja kvaliteedi

kohta (eluruumide arv, omanike kasutuses olevad eluasemed, era- ja

sotsiaaleluruumide pikaajaline üürimine, lühiajaline üürimine, lisaeluasemed, tühjad

hooned, energiakasutus), eluasemenõudluse ja -pakkumise suundumustel (rahvastiku

dünaamika, liigitatud eelkõige ebasoodsas olukorras olevate rühmade kaupa,

ehitusload, algus- ja valmimisaeg), samuti andmetel eluasemete arendamiseks

sobivate hoonete või maa kohta. Euroopa Komisjon toetab selliseid jõupingutusi,

parandades Euroopa eluasemestatistikat, et veelgi tugevdada tõendus- ja andmepõhist

poliitikakujundamist osana Euroopa taskukohaste eluasemete kava rakendamisest.

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. aprilli 2024. aasta direktiiv (EL) 2024/1275 hoonete

energiatõhususe kohta (ELT L, 2024/1275, 8.5.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2024/1275/oj).

ET 4 ET

(16) Turuhinnast madalama hinnaga eluasemed, mida käesolevas soovituses mõistetakse

nii taskukohaste eluasemete kui ka sotsiaaleluruumidena, nagu need on määratletud

komisjoni otsuses (EL) 2025/2630,3 on keskse tähtsusega, et kulutõhusal viisil

pakkuda eluasemenappuse käes kannatavates piirkondades vajalikku eluaset

ebasoodsas olukorras olevatele leibkondadele või sotsiaalselt vähemsoodsas

olukorras olevatele rühmadele, sealhulgas kodututele, ning leibkondadele, kellel

puudub juurdepääs eluasemele turuhinnaga. Paljudes liikmesriikides on taskukohaste

eluasemete ja sotsiaaleluruumide osakaal elamufondis siiski endiselt väga väike või

on viimastel aastatel vähenenud, samas kui nendele juurdepääsu ooteajad on

pikenenud.

(17) Otsuses (EL) 2025/2630 on sätestatud, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste

raames subsideeritud taskukohased eluasemed ja sotsiaaleluruumid peavad olema

sellisena kättesaadavad piisavalt pika aja, vähemalt 20 aasta jooksul alates teenuse

osutamise algusest, et vältida spekuleerimist. See ei takista avaliku sektori asutustel

kehtestada pikemaid perioode, mis sõltuvad avaliku poliitika kaalutlustest, nagu

eluaseme hinna hoidmine turuhinnast madalamal tasemel näiteks hinnatõusuga

piirkondades, või lühemaid perioode nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel.

(18) Taskukohaste eluasemete ja sotsiaaleluruumide pakkumise suurendamisel on

eluasemeturule üldiselt positiivne mõju. Täpsemalt on tõestatud, et taskukohastel

eluasemetel ja sotsiaaleluruumidel on eraturu hindadele ja üüridele leevendav mõju

ning et need toetavad segaeluasemeprojektide arendamist, võimaldades varajast

turustamist. Mõnes liikmesriigis on taskukohaste eluasemete ja sotsiaaleluruumide

pakkujad olnud olemasoleva elamufondi renoveerimisel, eluasemetiheduse

suurendamisel ja laiendamisel esirinnas, vähendades seeläbi hoonete üldist

keskkonnajalajälge ja energiaostuvõimetust.

(19) Taskukohaste eluasemete ja sotsiaaleluruumide pakkujad on liikmesriikides erinevad

juriidilised isikud: munitsipaal-, riigi- või erafirmad, sealhulgas elamuühistud,

kogukondliku maaga ühistud, piiratud kasumiga või mittetulunduslikud ühistud.

Mõned neist pakkujatest, eelkõige kogukondliku maaga ühistud, elamuühistud või

mittetulundusliku eluaseme pakkujad, ei ole mitmes liikmesriigis õiguslikult

tunnustatud, mis takistab neil juurdepääsu avaliku sektori toetusele, eelkõige

rahastamisele ja maale.

(20) Mudelid, mis sõltuvad maa eraldamisest ja hooneomandist, võivad vähendada

eluaseme algkulusid, muutes projektid teostatavamaks ja taskukohasemaks.

Edasimüügipiirangud tagavad, et maa või eluase jääb vaatamata omanikuvahetusele

taskukohaseks. Avaliku sektori üksuste jaoks, kes säilitavad maa või hoonete

omandiõiguse, on sellise vara omamine tuluallikas, mis on pikas perspektiivis mitu

korda suurem kui soetusmaksumus, ning ka muude investeeringute tagatis.

(21) Taskukohaste eluasemete ja sotsiaaleluruumide kombineerimise mudelid vastavad

laiema sihtrühma vajadustele ja nende korral võidakse nõuda mõnelt üürnikult

kõrgemat üüri, samal ajal kui ebasoodsas olukorras olevatele üürnikele säilitatakse

madalamad üürid, mistõttu on vaja vähem avaliku sektori toetust. Sellise tegevusega

soodustatakse ka sotsiaalset segunemist nii üksikarenduses kui ka naabruskondades.

Käibefondid tagavad, et kogu eluasemeprojektidest saadav tulu investeeritakse uuesti

3 Komisjoni 16. detsembri 2025 aasta otsus (EL) 2025/2630 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106

lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike

teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes ja millega tunnistatakse kehtetuks

otsus 2012/21/EL (ELT L, 2025/2630, 19.12.2025, ELI: http://data.europa.eu/eli/dec/2025/2630/oj).

ET 5 ET

laiendamisse, hooldusse või renoveerimisse. Sel eesmärgil võib turuhinnast

madalamate eluasemevormide mitmekesistamine olla eelkõige eluasemenappuse

käes kannatavates piirkondades vahend mitmesuguste vajaduste rahuldamiseks, ilma

et see avaldaks täiendavat survet riigi rahandusele.

(22) Kogu liidus on märkimisväärne osa elamufondist kasutamata, seda ei kasutata

esmase eluasemena või see on pidevalt alakasutatud. On palju vabu kontoreid,

mahajäetud tööstusalasid (varem arendatud maa, mis on nüüd kasutamata) ja

linnades asuvaid tühermaid. Olemasolevates hea asukohaga hoonetes tööde

tegemiseks on sageli vaja spetsiifilisi pädevusi ja oskusi ning kulude suhtes valitsev

ebakindlus on võrreldes uute hoonete arendamisega suurem. Nendest probleemidest

hoolimata nähtub projektidest, et olemasolevate hoonetega töötamine on rahaliselt,

tehniliselt ja õiguslikult teostatav ning sellega käib kaasas sotsiaalne, majanduslik ja

keskkonnaalane kasu.

(23) Olemasoleva elamufondi renoveerimine, eelkõige energiatõhusaks renoveerimine

aitab parandada kestlike ja kvaliteetsete eluasemete taskukohasust ja tagada nende

kättesaadavuse. See saavutatakse suurtest tegevuskuludest ja kehvast

energiatõhususest, piiratud suvisest ja talvisest mugavusest ning märkimisväärse osa

kodude suurest kliimatundlikkusest tulenevaid probleeme lahendades.

(24) Majade renoveerimist, kasutusotstarbe muutmist, kohandamist, eluasemetiheduse

suurendamist, laiendamist või osadeks jagamist võivad mõnikord takistada või

aeglustada üldplaneeringu eeskirjad, vastuolulised ehituseeskirjad, selliste projektide

jaoks ebasoodsad maksueeskirjad või kaasomandit käsitlevad õigusaktid. Hoolika

kavandamise korral võib sama õigusraamistik aga selliseid projekte ka stimuleerida.

Tühjalt seisvate hoonete maksustamine, kui see põhineb selgetel määratlustel ja

avastamismeetoditel, on üks selline näide, mis aitab tühjalt seisvaid hooneid

kasutusse võtta. Ehituseeskirjad võivad soodustada uute mitteeluhoonete ja nendega

seotud taristu, näiteks parkimisrajatiste projekteerimist viisil, mis hõlbustab tulevikus

nende hoonete muutmist eluasemeteks. Kohalikud omavalitsused ning taskukohaste

eluasemete ja sotsiaaleluruumide pakkujad loovad elamispindade alakasutuse

probleemi lahendamiseks vabatahtlikke kavasid, nagu korterivahetus või üliõpilastele

allüürimine.

(25) Nii turuhinnaga kui ka turuhinnast madalama hinnaga tegutsevad renditurud on

mõnes liikmesriigis vähe arenenud. Samal ajal soodustavad mõned maksumeetmed,

näiteks hüpoteeklaenude intresside maksu vähendus, omanikupoolset kasutamist,

võivad kergitada elamute hindu ja takistavad eraüürituru arengut ja taskukohasust.

(26) Kasvav nõudlus maa (elamu-, äri- ja kolmandase kasutusega maa) järele koos selle

kasutuspiirangutega, näiteks eluasemetiheduse piirangutega, on tõstnud maa- ja

eluasemehindu kogu liidus. Seetõttu on kontroll maa üle kohalike omavalitsuste

jaoks äärmiselt oluline, et nad suudaksid tagada ehituskõlbliku maa (sealhulgas

mahajäetud tööstusalad) piisava kättesaadavuse, suunata oma linnade arengut

planeerimiseesmärkide suunas, nagu sotsiaaleluruumid ja taskukohased eluasemed,

ning muuta maahinnad mõõdukaks. Riigimaa omamine võib aidata vähendada riske

ja kiirendada projektide teostamist.

(27) Maapoliitika vahendid võimaldavad avaliku sektori asutustel maad ja hooneid

omandada, hallata ja ümber kujundada ning teha need kättesaadavaks nii era- kui ka

avaliku sektori eluasemearendajatele ja -pakkujatele. Sellised vahendid nagu

taristumaksud ja -tasud, arendaja kohustused või arendusõiguste tasud võimaldavad

ametiasutustel rahastada eluasemega seotud taristut. Ametiasutused saavad neid

ET 6 ET

poliitikavahendeid kasutada kas otse või spetsiaalsete riiklike maa-ametite,

maapankade või arengukorporatsioonide kaudu, kellel on konkreetne oskusteave ja

finantssuutlikkus, või koostöös suurte avaliku sektori maaomanikega, nagu haiglad

või ülikoolid.

(28) Loamenetluse kestuse ja ebakindluse vähendamine avaldab positiivset mõju

eluasemete pakkumisele ja maksumusele. Digiüleminek, ühtsed kontaktpunktid,

kiirmenetlused, taotluse esitamisele eelnevad koosolekud ja kohustuslikud

loamenetluste tähtajad on mõnel juhul osutunud tõhusaks, vähendades lubade

menetlemise aega aastatest kuude või isegi nädalateni. Ehitusteabe modelleerimise

laialdasem kasutuselevõtt, eelkõige lubade andmisel, võib hõlbustada ehitatud vara

ühise digitaalse esituse kasutamist projekteerimis-, ehitus- ja käitamisprotsessides ja

luua usaldusväärse aluse otsuste tegemiseks.

(29) Kehtivad liidu riigihanke-eeskirjad, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiiv 2014/24/EL,4 võimaldavad paindlikkust, et hanked toimuks kiiresti ja

pakkumused tunnistataks edukaks, võttes arvesse kvaliteeti, innovatsiooni ja

kestlikkust. Raamlepingud, eelkõige hankemenetluse taasavamisega, võivad

kiirendada eluasemete hankimist. Avaliku sektori hankijad võivad valida ka

peatöövõtja mudelite ja hangete osadeks jaotamise vahel. Viimane hõlbustab

väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate otse osalemist. Peatöövõtja mudelid

hõlbustavad kokkupandavate majade hankimist. Erinevate hankemudelite lubamine

edendab uuenduslikke ehitusmeetodeid, kulutõhusust ja kestlikkust. Lisaks ei

kohaldata maa ja hoonete edasimüügi suhtes riigihanke-eeskirju. Neid

paindlikkusmeetmeid ära kasutades saavad ametiasutused kiirendada taskukohaste

eluasemete pakkumist.

(30) Tänapäevased ehitusmeetodid, sealhulgas renoveerimiseks, kasutusotstarbe

muutmiseks ja laiendamiseks, võivad vähendada kulusid, ehitusjäätmeid, CO2 heidet,

ehitusaegu ja häireid, eriti kui neid meetodeid kasutatakse laialdaselt kogu siseturul.

Sellised meetodid on uuenduslikud ja kalduvad olema kestlikumad, näiteks seetõttu,

et nende puhul kasutatakse ehitusplatsivälist ehitust, moodulelemente ja

kokkupandavaid maju ning vähese CO2 heitega ja CO2 talletavaid kestlikult hangitud

bioressursipõhiseid materjale. Samuti võivad need edendada kogu olelusringi CO2

heitel põhinevat lähenemisviisi elamuehitusele ja parandada kvaliteeti, tuues seeläbi

sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonnaalast kasu.

(31) Taskukohaste eluasemete ja sotsiaaleluruumidega ning üliõpilaskodudega koos võib

tekkida piisav ja prognoositav nõudlus kaasaegsete ehitusmeetodite järele, et tulla

toime suurte algsete kapitalikuludega ja nendega seotud riskidega ning lõigata kasu

mastaabisäästust. Mõned liikmesriigid nõuavad, et nende eluasemepakkujad peavad

tagama teatava miinimumprotsendi oma eluruumidest neid meetodeid kasutades.

(32) Tänapäevaste ehitusmeetodite laialdane kasutuselevõtt nõuab paljude

ehituseeskirjade ajakohastamist ja Euroopa ühtlustatud standardite väljatöötamist.

Need peavad hõlmama moodulmaju ja kokkupandavaid maju ning vähendama

ehituseeskirjade tehniliste nõuete erinevusi siseturul ja isegi mõnes liikmesriigis.

Sellega seoses on Euroopa ehituseeskirjad (Eurocodes) märkimisväärselt mõjutanud

kaasaegseid ehitusmeetodeid ning taganud standardlähenemisviisi projekteerimisele,

ehitamisele ja katsetamisele.

4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta ja

direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 65, ELI:

http://data.europa.eu/eli/dir/2014/24/oj).

ET 7 ET

(33) Lisaks praegustele avaliku sektori rahalistele vahenditele ja erainvesteeringutele on

järgmise kümne aasta eluasemevajaduste rahuldamiseks vaja lisaks veel 150 miljardit

eurot aastas. Liit toetab seda eesmärki ning juba praegu võetakse mitmeaastase

finantsraamistiku raames eluasemetega seoses kasutusele vähemalt 47,7 miljardi euro

väärtuses investeeringuid ühtekuuluvuspoliitika fondide, programmide „InvestEU“ ja

„LIFE“, ühtse turu programmi, programmi „Euroopa horisont“ ning taasterahastu

„NextGenerationEU“ kaudu. Tänu ühtekuuluvuspoliitika vahehindamise raames

kasutusele võetud paindlikkusmeetmetele ja stiimulitele ühtekuuluvuspoliitika

vahendite ümbersuunamiseks taskukohastesse ja kestlikesse eluasemetesse on seni

lisandunud 4,7 miljardi euro ulatuses investeeringuid, kusjuures lähtutakse ka

muudest ELi strateegilistest prioriteetidest, innustatakse liikmesriike ja piirkondi

jätkuvalt suunama vahendeid vastavalt oma vajadustele ümber eluasemetesse kuni

programmitöö perioodi lõpuni. Olemasolevat elamufondi aitab parandada ka

kliimameetmete sotsiaalfond.

(34) Järgmises mitmeaastases finantsraamistikus (2028–2034) avatakse uued

rahastamisvõimalused eluasemetesse investeerimiseks.

(35) Kogu liidus rahastatakse taskukohaste eluasemete ja sotsiaaleluruumide pakkujaid

mitmesuguste avaliku sektori vahendite kaudu, näiteks toetustega, sooduslaenudega,

omakapitali või tagatistega, kuid seda tehakse ka mitterahaliste vahenditega, näiteks

võimaldades maad odavamalt kätte saada. Neid eri vahendeid saab tõhusalt

kombineerida, et aidata võimendada erasektoripoolset rahastamist. Mõned

liikmesriigid on rakendanud edukaid rahastamiskavasid, kuhu kaasatakse

kodumajapidamiste sääste. Mitmekülgse investeerimisstrateegia raames on kasutatud

reguleeritud hoiuseid pikaajaliste laenude andmiseks taskukohaste eluasemete ja

sotsiaaleluruumide pakkujatele või avaliku sektori toetust jaeinvesteeringuteks

mittetulunduslikesse või piiratud kasumiga eluasemepakkujatesse.

(36) Mõned riiklikud ja piirkondlikud tugipangad ja finantseerimisasutused toetavad

kohalikke omavalitsusi ning taskukohaste eluasemete ja sotsiaaleluruumide

pakkujaid väga pikaajaliste sooduslaenudega maa ja hoonete soetamiseks. Niimoodi

on võimalik hajutada soetamiskulusid teatava aja peale ja muuta projekte rahaliselt

elujõulisemaks, mis on eriti kasulik mahajäetud tööstusalade ümberkujundamisel.

(37) Üleeuroopaline taskukohastesse ja kestlikesse eluasemetesse investeerimise platvorm

toetab avaliku sektori asutuste ja erainvestorite koostööd, et koondada ressursse ja

suurendada investeeringuid elamuarendusse kogu liidus. See annab otsejuurdepääsu

teabele rahastamis- ja finantseerimisvõimaluste, parimate tavade, juhtumiuuringute ja

uuenduslike lähenemisviiside kohta liikmesriikides. Platvorm aitab välja töötada

skaleeritavaid ja uuenduslikke rahastamis- ja finantseerimismudeleid ning koondada

projektid eksperdirühma ja vabatahtlike riiklike rahastamiskeskuste kaudu

digiportaali.

(38) Käesolevas soovituses esitatud meetmete eesmärk on tagada võrdsetel tingimustel

kasu erasektoris, ühistuna tegutsevate ja avaliku sektori arendajatele ja eluruumide

pakkujatele ilma eeliseid tegemata, mis võiks moonutada nendevahelist konkurentsi,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA SOOVITUSE:

1. REGULEERIMISESE

1. Järgides täielikult subsidiaarsuse põhimõtet, esitatakse käesolevas soovituses

liikmesriikide pädevatele asutustele kogu liitu hõlmavatel tõenditel ja headel tavadel

ET 8 ET

põhinevad suunised, et tegeleda eluaseme taskukohasuse probleemidega

eluasemenappuse käes kannatavates või selle ohus olevates piirkondades, edendades

kohapõhiseid meetmeid, mille abil suurendada eluasemete pakkumist, ja seades

tähelepanu keskmesse turuhinnast madalama hinnaga eluasemed.

2. ELAMUMAJANDUSE KIIRENDAMISE KAVAD

2. Eluasemenappuse käes kannatavate piirkondade ja nende naaberpiirkondade

pädevaid asutusi kutsutakse üles töötama välja ja rakendama elamumajanduse

kiirendamise kava, mis on kohandatud kohapealsetele ja piirkonna

eluasemetingimustele, või lõimima käesolevas punktis loetletud asjakohased aspektid

olemasolevatesse kavadesse, et suurendada eluasemete pakkumist, pöörates erilist

tähelepanu turuhinnast madalama hinnaga eluasemetele.

3. Elamumajanduse kiirendamise kava peaks:

(a) käsitlema punktides 3–7 esitatud konkreetseid soovitusi nii era- kui ka avaliku

sektori eluasemepakkujate huvides;

(b) põhinema asjakohastel andmetel ja võtma arvesse eluasemepuudust kohapeal ja

territoriaalseid erinevusi eluasemete pakkumises, sealhulgas turuhinnast

madalama hinnaga eluasemete puhul ja noortele, sealhulgas üliõpilastele ja

praktikantidele mõeldud eluasemete puhul;

(c) hõlmama mitte ainult eluasemenappuse käes kannatavat piirkonda, vaid

vajaduse korral ka pendelrändepiirkondi ja funktsionaalseid linnaalasid, et

võtta arvesse alakasutatud eluasemeid, mida on võimalik muuta elavamaks ja

atraktiivsemaks kestlike ja kättesaadavate transpordiinvesteeringute kaudu,

aidates leevendada survet eluasemenappuse käes kannatavale piirkonnale;

(d) tagama koostoime ja koordineerimise muude poliitikavaldkondade ja

strateegiatega, näiteks sellistes valdkondades nagu eluasemeturult tõrjutusega

tegelemine, ehitus ja linnaplaneerimine, rahastamine, kestlik turism, transport

ja elutähtsad teenused, kliimakerksus, keskkonnaalane vastupanuvõime ja

tervishoid, sealhulgas kohanemiskriteeriumid ja kliimastsenaariumid, milles on

tähelepanu keskmes kuumuskindlus ja edasised jahutusvajadused, ning

energiatõhusaks renoveerimise poliitikaga kohalikul ja riigi tasandil;

(e) saama piisavalt toetust rahaliste vahendite ja inimressursside näol.

4. Pädevad asutused peaksid tegema elamumajanduse kiirendamise kava

väljatöötamisel, heakskiitmisel, rakendamisel ja jälgimisel tihedat koostööd

asjaomaste valitsemistasandite ja sidusrühmadega, sealhulgas avaliku ja erasektori

eluasemepakkujate ja kodanikega.

3. EHITUSE JA RENOVEERIMISE KIIRENDAMINE LOAMENETLUSE, HANGETE JA

KAASAEGSETE EHITUSMEETODITE ABIL

5. Eluasemenappuse käes kannatavate piirkondade pädevad asutused peaksid tegema

järgmist:

(a) seadma prioriteediks taskukohaste eluasemete ja sotsiaaleluruumide

heakskiitmise;

(b) seadma prioriteediks renoveerimise heakskiitmise, eelkõige olemasolevate

hoonete energiatõhususe parandamiseks, kohandamiseks, laiendamiseks ja

ET 9 ET

olemasolevate ehitiste muutmiseks elamuteks ning osadeks jagamiseks,

sealhulgas lubades erandeid kohaliku üldplaneeringu eeskirjadest, kui need

vastavad hoonete ja linnaosadega seotud materiaalõiguslikele normidele ning

kvaliteedi- ja kestlikkusnõuetele;

(c) töötama selle nimel, et kehtestataks maksimaalsed loaotsuste tegemise ajad,

võttes arvesse kohalikku haldussuutlikkust ja projekti keerukust, jõustades

vajaduse korral 60-päevased loamenetlusajad, ning kui asjakohane, siis ka

loamenetluse teatavate etappide vaikimisi heakskiitmise;

(d) edendama läbipaistvat konsulteerimis- ja koostöökultuuri lube menetlevate

asutuste ja eluasemearendajate vahel, et lühendada loamenetluste tähtaegu ja

vähendada ebakindlust menetluse ajal;

(e) looma koostalitlusvõimelised digitaalsed loamenetlussüsteemid, võttes järk-

järgult kasutusele ehitusteabe modelleerimisel põhinevad töövood;

(f) töötama selle nimel, et kehtestataks loamenetlusnõuded digitaalselt

struktureeritud, koostalitlusvõimelises ja masinloetavas vormingus, seades

prioriteediks selgelt kindlaks määratud ja mõõdetavad valdkonnad;

(g) looma platvormi OpenBIM, mis oleks õiguslikult tunnustatud esitamisvorm,

ning edendama koostalitlusvõimeliste ühiste andmenõuete ja masinloetavate

ühiste eeskirjakogumite väljatöötamist kõigis riiklikes jurisdiktsioonides;

(h) kehtestama kiiremad ja sujuvamad vaidluste lahendamise menetlused või

rakendama neid menetlusi, näiteks kohaldades juhul, kui see on õiguslikult

teostatav, kaebeõiguse piiranguid ja seades tähtajad otsuste kohtulikule

läbivaatamisele.

6. Avaliku sektori hankijad ja eluasemete pakkumise eest vastutavad üksused peaksid

tagama, et kvaliteetsete eluasemete kiireks pakkumiseks kasutavad nad oma

ehitusprojektide puhul liidu riigihankeraamistiku paindlikke võimalusi ja teevad

järgmist:

(a) nõuavad või lubavad uuenduslikke tooteid ja ehitusmeetodeid, näiteks

eeltootmist ja väljaspool ehitusplatsi tootmist;

(b) kasutavad selliseid hankemeetodeid nagu raamlepingud ja ühishanked;

(c) kasutavad kiirmenetlusi;

(d) kasutavad projekti ettevalmistamisel ajal arhitektuurikonkursse ja turu-

uuringuid, et teavitada avaliku sektori hankijaid turu suutlikkusest ja sellest,

kuidas seda suutlikkust hankeprotsessi kiirendamiseks ära kasutada.

7. Pädevad asutused peaksid:

(a) toetama eluasemepakkujate poolt kaasaegsete ehitusmeetodite abil ehitatud või

renoveeritud eluruumide hankimist, sealhulgas seades vajaduse korral

eesmärke;

(b) toetama Euroopa harmoneeritud standardite väljatöötamist määruse (EL)

2024/3110 kohaste kestlike väljaspool ehitusplatsi toodetud ehitiste ja

moodulsüsteemide kohta ning muutma ehituseeskirju, et tagada kogu siseturul

ühtsemad tehnilised nõuded, mis võimaldavad laialdasemalt kasutada

tänapäevaseid ehitusmeetodeid ja neid piiriüleselt pakkuda;

ET 10 ET

(c) edendama parimate tavade vahetamist riikide, piirkondade ja kohalike

omavalitsuste vahel, toetama tulemuspõhiseid lähenemisviise ja vajaduse

korral kasutama Euroopa ehituseeskirju laialdasemalt;

(d) toetama kohalike näidisprojektide väljatöötamist kaasaegsete

ehitusmeetoditega, et tutvustada uuenduslikku kestlikku tehnoloogiat,

suurendada investorite ja avaliku sektori asutuste usaldust ning soodustada

koolitust ja teadmiste jagamist.

8. Pädevad asutused peaksid:

(a) edendama ehitussektoris täiend- ja ümberõpet, eelkõige renoveerimise ja

kasutusotstarbe muutmise, kaasaegsete ehitusmeetodite, maa omandamise,

ehitiste kokkupaneku ja digioskuste valdkonnas, kasutades selleks muu hulgas

kõnealuseid valdkondi hõlmavaid asjakohaseid liidu algatusi;

(b) tagama piisava haldussuutlikkuse, eelkõige kohalikul ja piirkonna tasandil,

sealhulgas eraldades vahendeid selliste linnaplaneerimise ja loamenetlusega

seotud ülesannete täitmiseks nagu ohutuse ja keskkonnamõju hindamine,

toetades digioskuste täiendamist ja pakkudes tsentraliseeritud lahendusi

väiksematele asutustele;

(c) hõlbustama renoveerimis- ja ehitusteenuste piiriülest osutamist, sealhulgas tänu

kvalifikatsioonide vastastikusele tunnustamisele ning liidu piiride üleselt

tegutsevatele väikestele ja keskmise suurusega ehitusettevõtjatele lihtsustatud

haldusnõuete kehtestamisega.

4. TURUHINNAST MADALAMA HINNAGA ELUASEMETE SUUREM PAKKUMINE

9. Eluasemenappuse käes kannatavate piirkondade ja nende naaberpiirkondade pädevad

asutused peaksid võtma kõik vajalikud meetmed, et suurendada turuhinnast

madalama hinnaga eluasemete pakkumist osana elamufondist, ning tegema eelkõige

järgmist:

(a) õiguslikult tunnistama erinevaid avalikus ja erasektoris tegutsevaid

taskukohaste eluasemete ja sotsiaaleluruumide pakkujaid ning kasutama nende

toetamiseks täielikult ära komisjoni otsust (EL) 2025/2630;

(b) seadma kohalikul tasandil eesmärgid turuhinnast madalama hinnaga

eluasemete osakaalu kohta, et rahuldada väljaselgitatud vajadusi, saavutada

sotsiaalne mitmekesisus ja vältida ruumilist segregatsiooni;

(c) rakendama oma kohaliku üldplaneeringu eeskirjades asjakohaseid kohalikke

meetmeid, nagu kaasav üldplaneering, sihtotstarbelised maatükid või

tiheduspreemiad, et saavutada turuhinnast madalama hinnaga eluasemetega

seoses seatud eesmärgid;

(d) kui eluaset on subsideeritud või subsideeritakse avaliku sektori vahenditest,

sealhulgas üldist majandushuvi pakkuvate teenuste raames, määrama eluaseme

selleks otstarbeks piisavalt pikaks ajaks, mis vastab vähemalt 20-aastasele

miinimumile, kui see on nõutav otsusega (EL) 2025/2630, et lahendada

piirkonna probleeme seoses eluasemete taskukohasusega;

(e) looma uuenduslikud turuhinnast madalama hinnaga eluasemete mudelid

eluasemenappuse käes kannatavates piirkondades, näiteks pikaajalised avaliku

sektori üürimudelid, mille puhul pädevad asutused säilitavad

ET 11 ET

maaomandiõiguse, samal ajal kui taskukohaste eluasemete ja

sotsiaaleluruumide pakkujad rahastavad, ehitavad ja haldavad neid eluasemeid,

või laiendama sihtrühmade ringi, et kombineerida eri üüritasemeid ja

vähendada vajadust avaliku sektori rahastamise järele.

10. Vastavalt asjaoludele peaksid pädevad asutused kavandama käesoleva soovituse

alapunkti 9 jõustamiseks võetavad meetmed sellisena, et need täiendaksid

eluasemeturult tõrjutuse probleemiga võitlemise strateegia raamistikke, mida

rakendatakse tulevase nõukogu soovituse (eluasemeturult tõrjutusega võitlemise

kohta) raames, ning et kõnealused meetmed ja raamistikud tugevdaksid teineteist

vastastikku.

5. OLEMASOLEVA ELAMUFONDI PAREM KASUTAMINE JA KOHANDAMINE

11. Eluasemenappuse käes kannatavate piirkondade ja nende naaberpiirkondade pädevad

asutused peaksid analüüsima ja vajaduse korral läbi vaatama järgmised praegu

kehtivad normid:

(a) ehituseeskirjad, standardid ning maakasutus- ja üldplaneerimispoliitika, et

võimaldada, hõlbustada ja stimuleerida eluruumide renoveerimist, muuta

eluruumid energiatõhusamaks, kohandada neid, muuta nende kasutusotstarvet,

paigutada neid tihedamalt, sealhulgas laienduste ja osadeks jagamise abil,

tagades samal ajal hoonete ja linnaosade ohutuse, kvaliteedi, juurdepääsetavuse

ja kestlikkuse;

(b) maksusüsteemid ja üüriseadused, et paremini ära kasutada olemasolevat

hoonefondi, näiteks stimuleerides vabade hoonete pikaajalist kasutamist

eluasemenappuse käes kannatavates elamurajoonides;

(c) kaasomandit käsitlevad õigusaktid, et hõlbustada otsuste tegemist eluasemete

renoveerimise, kasutusotstarbe muutmise, laiendamise või maakasutuse

muutmise kohta.

12. Kui üüriturg ei ole piisavalt arenenud, peaksid pädevad asutused soodustama

turuhinnaga üürileandmist ja üürileandmiseks ehitamise arendusi erasektoris, võttes

selleks asjakohaseid kaitsemeetmeid, näiteks:

(a) vähendades omaniku kasutuses olevate eluruumide ja üüripindade vahelisi

maksumoonutusi;

(b) töötades välja riiklikud üürimudelid, mille puhul maaomandiõigus jääb

pädevatele asutustele, samal ajal kui eluaset rahastavad, ehitavad ja haldavad

eluasemete haldajad.

13. Muutuvatele eluasemevajadustele reageerimiseks peaksid pädevad asutused tegema

järgmist:

(a) tagama, et üüri- ja maksuõigus hõlbustaks ruumide üürileandmist, eelkõige

noortele inimestele, täpsemalt üliõpilastele ja praktikantidele;

(b) koostöös eluruumide pakkujatega toetama vabatahtlikke eluaseme suuruse

kohandamise kavasid nii eramajade kui ka taskukohaste eluasemete ja

sotsiaaleluruumide puhul.

ET 12 ET

6. INVESTEERIMINE MAASSE JA HOONETESSE

14. Eluasemenappuse käes kannatavate piirkondade pädevad asutused peaksid looma

vajalikud vahendid ning tagama vajalikud ressursid ja haldussuutlikkuse, et

investeerida eluasemeks kasutatavasse maasse ja hoonetesse, eelkõige turuhinnast

madalama hinnaga eluasemetesse.

(a) Kui see on kohalikul tasandil asjakohane või konkreetse projekti jaoks vajalik,

võiks selliste vahendite abil olla võimalik:

(1) omandada sobivat maad ja sobivaid ehitisi, mis kuuluvad erasektorile,

või muude avalik-õiguslike asutuste omandis olevat maad;

(2) korrastada maad ja hooneid ja neid taastada, kasutades selleks muu

hulgas läbirääkimistega menetlusi;

(3) eraldada maa- ja hooneomand kooskõlas punkti 14 alapunktiga c;

(4) kehtestada edasimüügipiirangud, sealhulgas kapitali kasvutulu piiramise

klauslite abil, või tagasiostukohustus;

(5) näha ette eluruumipakkujate panus pädeva asutuse poolt kantavatesse

eluasemega seotud taristu kuludesse.

(b) Pädevad asutused võivad luua avalik-õiguslikke maa-ameteid, maapanku või

arengukorporatsioone ning teha teiste avalik-õiguslike maaomanikega

läbiräägitud vabatahtlikku koostööd, et viia läbi vajalikud omandamised,

tervendada keskkonda, muuta maa kasutusotstarvet ja vabastada maa.

(c) Kui pädevad asutused teevad elamuarendajatele või eluruumide pakkujatele

kättesaadavaks endale kuuluvad maa ja hooned, peaksid nad säilitama

omandiõiguse selliste vahendite abil nagu maa ja hoonete pikaajaline rendile

andmine või maa eraldamine ja hoone omandiõigus.

15. Otsuses (EL) 2025/2630 sätestatud raamistikus peaksid pädevad asutused käsitama

maa rendile andmist või edasimüüki taskukohaste eluasemete ja sotsiaaleluruumide

pakkujate toetamise vahendina.

7. RAHASTAMIS- JA FINANTSEERIMISVAHENDITE TAGAMINE

16. Pädevad asutused peaksid kaasama avaliku ja erasektori investeeringuid eluasemete

pakkumisse eluasemenappuse käes kannatavates piirkondades ja nende

naaberpiirkondades, eelkõige turuhinnast madalama hinnaga eluasemetesse ning

üliõpilaste ja praktikantide jaoks taskukohastesse eluasemetesse, tehes sealhulgas

järgmist:

(a) luues üleeuroopalise taskukohastesse ja kestlikesse eluasemetesse

investeerimise platvormi raames riiklikud keskused või koordineerides

nendega tegevust, et toetada kohalikul tasandil kindlaks määratud

investeerimisprojektide arendamist, rahastamist ja finantseerimist, seda

eelkõige turuhinnast madalama hinnaga eluasemete ning üliõpilaste ja

praktikantide jaoks mõeldud taskukohaste eluasemete puhul, sealhulgas

pakkudes tehnilist abi ja toetades nõudluse koondamist;

(b) kasutades täielikult ära mitmesuguseid liidu rahastamisvahendeid, mis on

kättesaadavad praeguse ja tulevase mitmeaastase finantsraamistiku ning

kliimameetmete sotsiaalfondi raames, sealhulgas selliste avaliku ja erasektori

segarahastamisvõimaluste kaudu, mida on kirjeldatud taskukohaste eluasemete

ET 13 ET

näidisrahastamisvahendis,5 ja riskide vähendamise vahendite abil, et kaasata

täiendavat avaliku ja erasektori kapitali;

(c) uurides võimalusi luua käibefonde, mis nõuavad asjaomase teenuse

osutamisest saadava kogu kasumi kohustuslikku reinvesteerimist taskukohaste

eluasemete ja sotsiaaleluruumide pakkujate, samuti riiklike maa-ametite,

maapankade ja arenguettevõtete jaoks;

(d) meelitades ligi erainvesteeringuid taskukohaste eluasemete ja

sotsiaaleluruumide pakkujate jaoks ja suurendades neid investeeringuid,

sealhulgas avaliku ja erasektori partnerluste kaudu,

kaasinvesteerimisstruktuuride kaudu ja selliste projektide kaudu, mis on loodud

segatüüpi sotsiaaleluruumide ning taskukohaste ja turuhinnaga eluasemete

jaoks;

(e) töötades välja konkreetsed rahastamisvahendid, nagu omakapital ja väga

pikaajalised laenud mahajäetud tööstusalade kasutusotstarbe muutmiseks või

maa ja hoonete omandamiseks, et laiendada turuhinnast madalama hinnaga

eluasemete majandust, sealhulgas tuginedes nende arendamisel riiklikele ja

piirkondlikele tugipankadele ja finantsinstitutsioonidele, Euroopa Nõukogu

Arengupangale, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangale ning Euroopa

Investeerimispanga grupile;

(f) töötades välja konkreetsed rahastamisvahendid eraettevõtjate, ühistute,

ehitusettevõtjate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate teostatavate

renoveerimis-, kasutusotstarbe muutmise, kohandamis- ja osadeks jagamise

projektide jaoks; tuginedes sealjuures muu hulgas riiklikele ja piirkondlikele

tugipankadele ja finantsinstitutsioonidele, Euroopa Nõukogu Arengupangale,

Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangale ning Euroopa

Investeerimispanga grupile.

Brüssel, 9.9.2026

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Dan Jørgensen

5 Euroopa Komisjon, SWD(2025) 78.