| Dokumendiregister | Riigikogu |
| Viit | |
| Registreeritud | 08.10.2026 |
| Sünkroonitud | 11.10.2026 |
| Liik | Protokoll |
| Funktsioon | |
| Sari | |
| Toimik | Komisjoni istung teisipäev, 29.09.2026 kell 14.00 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | |
| Saabumis/saatmisviis | |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
Riigikogu õiguskomisjoni
istungi protokoll nr 142
Tallinn, Toompea Teisipäev, 29. september 2026
Algus 14.04, lõpp 15.10
Juhataja: Madis Timpson (esimees)
Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria
Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja
Toomast
Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja), Linnar Liivamägi (nõunik)
Puudus: Varro Vooglaid
Kutsutud: Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste ja
nõunik Jarmo Lilium, Eesti Pangaliidu pettuste tõkestamise toimkonna liige Eero Ergma ning
maksetoimkonna juriidilise töögrupi liige Mare Ulp, Eesti Krediidiandjate Liidu esindaja
Jevgeni Belavin, Finantsinspektsiooni esindajad Brent-Silvester Viin ja Laura Vassar (1.
päevakorrapunkt); Riigikogu avalike suhete osakonna pressinõunik Merilin Kruuse
Päevakord:
1. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning
makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja
tõkestamine) eelnõu (936 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre
Hanimäe, Züleyxa Izmailova algatatud võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste
muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja tõkestamine) eelnõu (929 SE) esimese
lugemise ettevalmistamine
3. Info ja muud küsimused
Valdo Randpere uuris, miks oli komisjoni päevakorras algselt kaks täiesti identset eelnõu,
millest tänaseks on alles jäänud üks. Ta märkis, et soovis kritiseerida sotsiaaldemokraate
kopeerimise eest, kuid nähtavasti on nad tänaseks oma eelnõu juba tagasi võtnud.
Ta küsis, kas tegemist on ühekordse juhtumiga või lõpetavad sotsiaaldemokraadid ka edaspidi
valitsuse eelnõude kopeerimise ja Riigikogu menetlusse nügimise.
Andre Hanimägi vastas, et sotsiaaldemokraadid kindlasti ei lõpeta valitsuse nügimist selleks,
et õiged eelnõud Riigikokku jõuaksid. Ta märkis, et praeguses olukorras on valitsuse eelnõu
juba õiguskomisjoni menetluses ning jõudis menetluses sotsiaaldemokraatide eelnõust ette,
mistõttu ei ole ka loogilist põhjust arutada peale valitsuse eelnõu täpselt sama eelnõu, kuna
eesmärk on ühine. Eelnevast tulenevalt oli eelnõu tagasivõtmine mõistlik samm.
Valdo Randpere kommenteeris, et sel juhul võiks nii ka edaspidi tegutseda, kui Riigikogu
2
menetlusse jõuavad kaks identset eelnõu, millest ühe on esitanud sotsiaaldemokraadid ja teise
valitsus ehk menetleda valitsuse eelnõu esimesena kuni teise lugemiseni, kuna
sotsiaaldemokraadid võtavad siis enda esitatud eelnõu ise tagasi.
Andre Hanimägi kommenteeris, et tegutsemisviis oleneb konkreetsest olukorrast. Ta tõi
näiteks viibimiskeelu jms küsimused, mille puhul peabki Riigikogu tema hinnangul valitsust
mõnikord tegutsema nügima. Kui valitsus esitabki lõpuks vastava eelnõu Riigikogu
menetlusse, siis ei ole loomulikult mõistlik menetleda paralleelselt kahte täpselt sama sisuga
eelnõu.
Madis Timpson sõnas, et kuna eelnõu 929 SE on tagasi võetud, arutab komisjon täna vaid
esimest päevakorrapunkti ning tegi ettepaneku liikuda selle aruteluga edasi.
1. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning
makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine
ja tõkestamine) eelnõu (936 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine
Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et tänasel istungil on plaanis üle vaadata eelnõule
esitatud muudatusettepanekud, kuid enne seda saavad oma esitatud arvamusi tutvustada
kutsutud hüvirühmade esindajad.
Esimees andis esmalt sõna Eesti Pangaliidu esindajale.
Mare Ulp sõnas, et eelnõu on pankade jaoks väga oluline, sest see aitaks neil pettusi ennetada
ja tõkestada. Pangad kasutavad klientide tehingute monitoorimiseks teatud seiremehhanisme,
mis võimaldavad võimaliku pettuse tuvastada enne maksetehingu kättesaaduks lugemist. Ta
rõhutas, et kui pank tuvastab, et tegemist võib olla pettusega, võimaldaks eelnõu edaspidi
maksetehingu täitmise edasi lükata või sellest keelduda.
M. Ulp selgitas, et kehtiv regulatsioon on üles ehitatud selliselt, et kui klient algatab makse,
siis loetakse see kättesaaduks ning sellest hetkest hakkavad kulgema maksetehingu täitmise
tähtajad. Pangal puudub praegu sisuliselt õigus tehingu täitmisest keelduda, kui klient ütleb, et
see on tema maksekorraldus ja ta soovib makset teha. Eelnõu annaks pangale võimaluse selge
pettusekahtluse korral sekkuda ning tehingu täitmise edasi lükata või sellest keelduda.
M. Ulp tõi teise olulise aspektina esile pankadevahelise infovahetuse. Kõigil pankadel on
enda ettevõttesisesed meetodid pettuste monitoorimiseks ja avastamiseks. Samas võib ühe
panga avastatud teave olla kasulik ka teistele pankadele ning selle informatsiooni jagamine
aitaks teistel samuti nende kahtlaste tehingute täitmisest keelduda või need edasi lükata.
Madis Timpson märkis, et kooskõlastustabeli järgi on Eesti Pangaliidu esitatud märkustega
eelnõus arvestatud.
Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kuidas toimub pankade koostöö ja infovahetus
väljaspool Eestit asuvate pankadega, näiteks teiste Euroopa pankadega. Ta märkis, et temale
teadaolevalt soovivad näiteks mõned Saksamaa pangad pettuste asjaoludesse põhjalikult
süveneda ja ka informatsiooni vahetada ning palus tutvustada Eesti pankade kogemust.
Mare Ulp vastas, et teiste pankadega vahetatakse teavet peamiselt SWIFT-sõnumite kaudu.
Ta märkis, et pankade praktikad on erinevad ehk mõned vastavad kiiremini, teised
aeglasemalt ning see olenebki suuresti sellest, kuidas on nende sisemised tööprotsessid
korraldatud.
Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kas toimub ka otsesuhtlus.
3
Mare Ulp vastas, et suhtlus toimub viisil, mis jätab märgi maha. Ta lisas, et SWIFT-sõnumid
liiguvad üldjuhul sama kiiresti kui näiteks otse telefonivestluse kaudu edastatav teave.
Valdo Randpere tõi esile, et sai ise Swedbankilt hiljuti kirjaga hoiatuse ja soovituse vaadata
üle oma päeva- ja kuulimiidid, sest need olid tema tegelikust kasutusest märkimisväärselt
suuremad. Pärast limiitide ülevaatamist leidis ta, et erinevus oli tõepoolest suur ning vähendas
neid.
V. Randpere leidis, et selline lahendus võiks sisalduda ka muudatuste loetelus või siis võiksid
kõik pangad oma klientidele sel viisil limiitide ülevaatamist soovitada. Tema hinnangul on
tegemist väga hea soovitusega, sest kui inimese päevalimiit on piisavalt väike, siis ei saa
pettur ka kogu kontot korraga tühjendada ja võimalik kahju on väiksem.
Mare Ulp sõnas, et pangad on töötanud välja ühise pettuste tõkestamise hea tava ning ühes
selle punktis on kokku lepitud tegevused, mida pangad klientide kaitsmiseks rakendavad, sh
ka klientide suunamine makselimiite vähendama.
Peeter Ernits meenutas, et Eesti Pangaliit saatis suvel Riigikogule kirja, milles rõhutas
eelnõu kiire menetlemise vajadust. Sellest on tänaseks möödunud juba kolm kuud ning
pettustega on inimestele tänaseks tekitatud kahju üle nelja miljoni euro.
Ta lisas, et teema on talle väga oluline ning ta on suhelnud ka pettuste uurimisega tegelevate
politseinikega. Ta küsis, kas Eesti Pangaliidu esindaja jagab muret, et eelnõu oleks võinud
menetleda märksa kiiremini.
Mare Ulp vastas, et eelnõu menetlemine toimub siiski Riigikogus.
Lea Danilson-Järg tunnustas pankade hoiatus- ja teavituskirju, mis aitavad inimestel
pettustest teadlikumaks saada ning ennast paremini kaitsta. Samas leidis ta, et petturid on
tänapäeval väga osavad. Ta rõhutas, et digiidentiteedi turvaline kasutamine eeldab tema
hinnangul täiesti eraldi ettevalmistust ja oskusi.
L. Danilson-Järg küsis sellest tulenevalt, kas pangad on kaalunud veebipõhise
koolitusprogrammi loomist, millega inimesed saaksid oma teadmisi testida ning õppida end
pettuste eest veel paremini kaitsma. Kui pangad ühendaksid ressursid, siis oleks võimalik luua
ühine koolitusprogramm, mille iga inimene saaks läbida, sh saada oma tulemustele hinnangu.
Tema hinnangul võiks selline testimise võimalus suurendada inimeste motivatsiooni juurde
õppida.
L. Danilson-Järg rõhutas, et vastav koolitusprogramm võiks olla kättesaadav pankade
veebilehtedel ning kutsuda inimesi kontrollima, kas nad oskavad ennast pettuste eest kaitsta.
Ta küsis, kas ühise programmi loomist on pankadega arutatud või võiks mõni pank selleks
initsiatiivi võtta.
Siiri Tõniste tõi esile, et suve jooksul töötati muu hulgas välja pettuste vastu võitlemise
kommunikatsioonistrateegia, mis on Rahandusministeeriumi (RAH) veebilehel kättesaadav.
Selle kohaselt algab käesoleva aasta novembris ka esimene riikliku pettustevastase kampaania
laine. Selle eesmärk on aidata inimestel pettusi ära tunda, juhatada nad õigete infokanaliteni
ning selgitada, mida enda kaitsmiseks teha. Teine kampaanialaine toimub järgmise aasta
kevadel ning kolmas järgmise aasta sügisel.
S. Tõniste rõhutas, et peamine informatsioon koondub Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA)
veebilehele itvaatlik.ee. Seal on juba praegu palju pettustevastast materjali, sh ülevaade
erinevatest pettuseliikidest ning juhised juhtumitest teatamiseks. Sellest saab peamine nn
maandumisleht, kuhu inimesi suunatakse. Osa lahendusi muudetakse muu hulgas
mängulisemaks, et kõnetada paremini ka noori. Need mängud on praegu väljatöötamisel ja
4
käivitatakse kampaaniate käigus.
S. Tõniste lisas, et ka Eesti Pangaliit korraldab oma kampaaniat ning oktoobrist algab veel ka
RIA petulehtedele keskenduv kampaania, mille tunnuslause on „Tundub kahtlane“. Seega
alustatakse sügisel suuremate jõududega inimeste teavitamist, õpetamist, juhendamist,
abistamist ja toetamist. Ta rõhutas, et pettuste teemaga tegeleb aktiivselt ka politsei.
S. Tõniste märkis, et suvi oli pettuste vaatest tegelikult suhteliselt helde, kuna tabati palju
kurjategijaid. Seetõttu esines augustis isegi päevi, mil ei toimunudki ühtegi pettust. Tänaseks
on petturid aga taas aktiivsemad ning uusi juhtumeid lisandub, kuid kahjusummad on siiski
võrreldes varasemaga märgatavalt vähenenud. Samas ei saa tema välistada, et tegemist ei ole
vaikusega enne uut pettustelainet.
Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kas kampaania toimub mitmes keeles.
Siiri Tõniste vastas, et kampaanias keskendutakse põhikeelena eelkõige eesti keelele, kuid
kampaaniapartneritega on kokku lepitud, et teatud asju tehakse teatud ulatuses ka vene keeles.
Ta märkis, et politsei kampaaniad on suuremas osas kakskeelsed.
Lea Danilson-Järg kommenteeris, et kampaaniad on küll vajalikud, kuid probleem tekib siis,
kui need asuvad keskkonnas, kuhu inimesed tavaliselt ei satu. Internetipanka kasutavad aga
inimesed enamasti iga päev ning seetõttu tuleks vajalik informatsioon esitada just seal. Tema
hinnangul ei ole mõistlik kulutada väga suuri summasid kampaaniatele, kui inimesed on just
internetipanga kaudu iga päev kättesaadavad.
L. Danilson-Järg rõhutas, et internetipangas võiks olla vastav õppimis- ja testimiskeskkond,
mis on kliendile kohe nähtav ja lihtsasti kasutatav. Kui informatsioon asub eraldi veebilehel,
siis külastavad seda eelkõige inimesed, kes juba teema vastu ise huvi tunnevad.
Andre Hanimägi tõi esile, et aruteludes on palju räägitud just maksekorraldustest,
täiendavatest hoiatustest nii telefoni kui ka interneti teel ning täiendavatest turvameetmetest
makseinstrumentidele, välismaksetele jne.
Ta juhtis tähelepanu, et probleem võib tekkida ka siis, kui inimene läheb füüsiliselt ise
pangakontorisse kohale ja soovib seal suurt summat sularahas välja võtta. Isegi kui teller
püüab talle selgitada, et tegemist võib olla pettusega, siis võib inimese ümberveenmine olla
keeruline. Ta tõdes, et inimesel peabki olema juurdepääs oma rahale, kuid küsis, kas eelnõu
käsitleb ka selliseid olukordi ning mida saab pank teha juhul, kui on ilmne, et klient soovib
petturite mõjul välja võtta suuri summasid sularahas.
Mare Ulp vastas, et eelnõu üks keskseid muudatusi ongi pangale tehingust keeldumise
võimaluse andmine, mida täna pankadel ei ole. See tähendabki, et kui pangale on selge
pettusele viitav muster ja on alust arvata, et see raha võib jõuda petturiteni, saab pank tehingu
tegemisest keelduda.
Siiri Tõniste lisas, et eelnevalt arutelus esile toodud limiidid puudutavad tegelikult ka
sularahatehinguid. Näiteks saab sularahaautomaadist raha väljavõtmisele panna limiidid, mis
määravad, kui palju sularaha saab klient päeva jooksul välja võtta.
Peeter Ernits kommenteeris, et tal on hea meel kuulda toimivatest meetmetest, kuid tegelik
olukord on tema hinnangul täna hirmuäratav. Ta tõi esile, et veetis hiljuti terve päeva koos
politseinike, tippekspertide ja ettevõtete juhtidega, kes tegelevad pettuste teemaga ning seal
jagatud kogemus näitas, kui veenvalt suudavad petturid esineda eesti keeles ja lausa nimeliselt
päris politseinikena, pangatöötajate või Smart-ID esindajatena.
Ta märkis, et kohtumisel toodi muu hulgas esile, kuidas selliste pettuste ohvriks võivad
tänapäeval langeda ka tippspetsialistid ja ettevõtjad ning kuidas pettuse ohvriks langemisega
kaasnev häbi inimesi mõjutab, kuna paljud ohvrid ei suuda juhtunut tunnistada.
5
P. Ernits avaldas lootust, et kavandatavad kampaaniad leevendavad seda probleemi ning
arvestavad tegeliku olukorra tõsidust, kus inimesed ei saa justkui kedagi enam usaldada. Ta
rõhutas, et tema hinnangul oleks pidanud kampaaniatega alustama juba varem ning küsis,
miks on nende ettevalmistamine nii kaua aega võtnud.
Siiri Tõniste vastas, et kampaaniapartner leiti kevadel ning seejärel alustati kohe kampaania
väljatöötamist. Suvel ei olnud mõistlik korraldada suuremahulist kampaaniat, sest sel ajal ei
pruugi sõnum suurtes meediakanalites piisavalt tõhusalt sihtrühmadeni ega õigetesse
kanalitesse jõuda.
Ta sõnas, et koostatud pettuste vastu võitlemise kommunikatsioonistrateegia dokument võtab
kokku kogu kommunikatsiooni poole ning rõhutas, et kampaaniapartnerid korraldasid ka eri
sihtrühmadega fookusgrupiuuringuid, milles tuli selgelt esile ka pettuse ohvriks langemisega
seotud häbi.
S. Tõniste kinnitas, et teemat hoitakse suuremate jõududega avalikkuse tähelepanu all
vähemalt kuni järgmise aasta lõpuni. Ta rõhutas, et RIA veebileht itvaatlik.ee oli olemas juba
varem ning kampaania üks eesmärke ongi seda veebilehte laiemalt tutvustada.
Heljo Pikhof kommenteeris, et ka tema hinnangul peaks pettustevastane teave olema nähtav
internetipangas. Näiteks võib juhtuda, et ka veebilehte itvaatlik.ee võidakse ühel hetkel
jäljendada ehk inimene võib sattuda selle võltsitud versioonile ning hakata sinna sisestama
andmeid. Seetõttu oleks kõige turvalisem, kui vajalik teave oleks inimese internetipangas.
Siiri Tõniste rõhutas, et itvaatlik.ee on siiski riigile kuuluv veebileht, mida haldab
riigiasutusena RIA. Tema hinnangul on oluline, et riigil oleks ka oma teabekeskkond ning
kogu vastutust ei pandaks kommertspankadele.
Ta nõustus, et kommertspangad teevad küll sellel teemal palju tööd ning võiksid kindlasti
oma kanalites inimesi ka riigi veebilehele suunata, sest seda kavatseb teha ka politsei. Ta
rõhutas veel kord, et riik peab ka ise hoidma töös oma ametlikku riigiasutuse veebilehte ega
tohiks panna kogu kulu ja sisu vastutust kommertspankadele.
Eero Ergma sõnas teavitamise osas, et kõik pangad on juba pikemat aega avaldanud
internetipangas pettusi tutvustavat ja nende eest hoiatavat teavet. Samuti on Eesti Pangaliit
korraldanud juba mitu aastat pettuste tõkestamise, neist hoidumise ja nende tutvustamise
kampaaniaid. Seetõttu ei tohiks jääda muljet, et selles valdkonnas ei ole seni midagi tehtud.
Anti Poolamets kommenteeris, et Eesti digiriigi areng on nähtavasti jõudnud etappi, kus tuleb
tegeleda selle varjukülgedega. Ta märkis, et pangateenused on muutunud nii radikaalselt, et
pangakontoreid ja näost näkku suhtlemise võimalusi on tänapäeval väga raske leida. Tema
hinnangul hakkab selline areng ühiskonnale negatiivselt mõjuma.
Näiteks on digilõhe tõttu umbes 300 000 inimest teataval määral kõrvale jäänud, eriti eakad.
Ta tõi esile, et pettuste suure riski tõttu ei pruugi nad varsti isegi telefoni julgeda vastu võtta.
Samal ajal võidakse sularaha välja võtta soovivat eakat inimest aga automaatselt kahtlustada
selles, et ta on langenud pettuse ohvriks.
A. Poolamets küsis, kas kavandatavad meetmed aitavad vähendada ka sellist digilõhet või
tuleks pigem astuda mõni samm tagasi ning näiteks taastada tavapärane näost näkku
teenindamine. Ta rõhutas, et pangad ei peaks sulgema nii palju kontoreid ja suunama inimesi
teenusetasudega digikanalitesse, et oma tegevust optimeerida, sest pank ei ole üksnes
äriettevõtte, vaid osutab kõikidele olulist teenust. Kui pangad soovivad säilitada oma
usaldusväärsuse, peaks inimesel olema jätkuvalt võimalik turvaliselt ka panka kohale minna,
et nende lähedased ei peaks ka nii palju kartma nende pettuse ohvriks langemist.
Eero Ergma vastas, et üksnes arutatavatest meetmetest kindlasti ei piisa. Ta märkis, et
6
maksete peatamise ja maksete tegemisest keeldumise võimaldamine ning pankade
infovahetuse parandamine on sammud, millega saab olukorda kindlasti leevendada, kuid
edaspidi tuleb selles osas teha veel palju tööd.
E. Ergma selgitas, et käesoleva eelnõu eesmärk on pigem luua pangale selged seaduslikud
alused maksetehingu peatamiseks või sellest keeldumiseks juhul, kui inimene on ilmselgelt
langenud pettuse ohvriks. Samuti luuakse alus vajaliku teabe vahetamiseks pankade vahel.
Need meetmed aitavad pettuste tõkestamisele kaasa, kuid ei saa lubada, et muudatuste
vastuvõtmisega kaovad pettused Eestis täielikult.
Maria Jufereva-Skuratovski märkis, et pankade pettustevastased teavitused on tõesti
tegelikult juba olemas. Näiteks Swedbanki ja LHV kliendina näeb ta neid aeg-ajalt, kuid
tunnistas, et ei loe neid ise alati läbi. Seetõttu ei seisne probleem üksnes teabe vähesuses, vaid
selles, et inimesed ise ei kasuta olemasolevat infot. Tema hinnangul on veel palju inimesi, kes
küll märkavad panga hoiatust, kuid ei süvene selle sisusse.
Lea Danilson-Järg kommenteeris, et lihtsas teavituses ei pruugi olla piisavalt sisulist infot.
Tema hinnangul on oluline, et inimene mõistaks täpsemalt, milles pettus võib seisneda ehk
milliseid petuskeeme kasutatakse ning mida tema tohib või ei tohi mingil juhul teha. Seetõttu
on pigem vaja e-koolitust, mille kaudu saaks inimene rohkem õppida, kuidas eri olukordades
käituda.
L. Danilson-Järg tõi paralleeli kohustusega kontrollida ja uuendada enda kliendiandmeid ehk
klient peab teatud aja pärast oma andmeid uuendama, kuna vastasel juhul ei pruugi ta saada
pangateenuseid edasi kasutada.
Ta märkis, et samamoodi võiks pettustevastane testimine olla kliendile nähtavalt esitatud,
kuna testi kujul teave edastamine võib tekitada inimestes suuremat huvi või isegi soovi saada
hea tulemus. Lihtne hoiatus või üleskutse pettuse ohvriks mitte langeda ei ole tema hinnangul
piisavalt kõnetav, sest õppimine tuleb muuta atraktiivseks ja tuua inimesele võimalikult silma
ette.
Heljo Pikhof küsis, kas internetipangas olevaid hoiatusi saaks muuta märksa tõhusamaks,
näiteks lisades sinna teavet parasjagu levivate petuskeemide kohta.
H. Pikhof kommenteeris, et tema hinnangul oleks samuti oluline tagada jätkuvalt
pangakontorites piisav hulk teenindajaid. Eriti eakate puhul ei pruugi sellised koolitused alati
soovitud tulemust anda ning kui näiteks suurema summaga tehingut teha sooviv inimene
vajab lisaks nõustamist, peaks tal olema võimalik seda saada enne ja ilma, et raha tehingu
tegemise ajal ohtu satuks.
Mare Ulp vastas, et pangateenuste kättesaadavus on täna juba reguleeritud. Ta tõi esile, et
Finantsinspektsioonil (FI) on vastav juhend, milles selgitatakse, kuidas pangakontorid peaksid
paiknema ja pangateenused olema kättesaadavad. Pangad on seni nende juhiste järgi
tegutsenud ja olnud kehtiva korraldusega rahul ning teevad klientide jaoks selles osas palju, et
teenused oleksid kättesaadavad.
Ta märkis, et teenuse pakkumine toimub ka vajaduspõhiselt ehk seal, kus on kliendid, on neile
vajalik teenus ka olemas.
Lea Danilson-Järg kommenteeris, et ka tema toetab näost näkku teenuse kättesaadavuse
säilitamist. Ta tõi esile enda kogemuse, kus ta avastas alles pangakontorisse kohale minnes, et
teeninduseks tuli tegelikult aeg eelnevalt broneerida.
Tema hinnangul ei ole selline olukord normaalne ning pangateenus peaks olema korraldatud
nii, et inimene saab ka lihtsalt kontorisse siseneda, vajaduse korral kasvõi oodata aga seejärel
siiski teenust saada. Ta rõhutas, et ei ole mõistlik nõuda, et klient broneeriks interneti kaudu
endale aja, kui järgmine vaba aeg võib olla alles näiteks nädala pärast.
7
Heljo Pikhof tõi esile enda sarnase kogemuse, kus pangakontoris soovitati minna hoopis koju
ja registreerida end interneti kaudu vastuvõtule. Ta märkis, et paljudel inimestel ei pruugi aga
kodus isegi arvutit olla.
Peeter Ernits küsis, kuidas reageerivad pangad olukordadele, kus nende nimel saadetakse
inimestele väga tõepärase välimusega petukirju. Nimelt, petturlikud e-kirjad jäljendavad täna
pankade kujundust, kirjastiili jms tunnuseid väga täpselt ning erinevus võib ilmneda alles
saatja aadressi kontrollides.
Eero Ergma vastas, et pangad reageerivad sellistele kirjadele kindlasti ning RIA ja
sideettevõtjate abil blokeeritakse juurdepääs petturlikele veebilehtedele. Selline lahendus on
Eestis kasutusel ja toimib suhteliselt tõhusalt, kuid see ei taga, et kõik petukirjad blokeeritakse
ega jõua adressaatideni.
E. Ergma selgitas, et RIA teeb selles osas palju ennetavat tööd, et petukirjad üldse inimesteni
ei jõuaks ning ka sideettevõtjad panustavad sellesse. Pangad on muu hulgas käsitlenud
laiemalt ka küsimust, kust pettused üldse alguse saavad ja millises punktis need jõuavad
pangani. Ta märkis, et suurem osa pettustest ja nende katsetest saavad alguse sotsiaalmeediast
või just petukirjadest, kus avaldatakse reklaame ja üleskutseid, mille abil püütakse inimesi
petturite mõju alla saada.
Ta möönis, et need probleemid jäävad käesoleva eelnõu otsesest ulatusest välja, kuid vajavad
samuti lahendamist. Selleks on muu hulgas vaja ulatuslikku rahvusvahelist koostööd ning
leida viis, kuidas mõjutada suuri ettevõtteid, kelle serverites või keskkondades petturlikud
reklaamid levivad.
Madis Timpson andis sõna Finantsinspektsiooni esindajale.
Brent-Silvester Viin märkis, et eelnõu sisulise vajalikkuse kohta on juba palju olulist arutelus
kõlanud. FI nõustub, et selle probleemiga tuleb tegeleda ning toetab käesolevat eelnõu.
B.-S. Viin tõi siiski esile, et FI viimane tagasiside tõstatas küsimuse, kas eelnõu peaks
muutuma kavandatavate lisaturvameetmete kirjeldamisel nii tehniliseks ja üksikasjalikuks. Ta
rõhutas, et meetmete loomine on kindlasti vajalik, kuid seaduse tasandil võiks see
regulatsioon olla üldisem, kuna pangad saavad lepinguvabaduse põhimõtte alusel sobivaid
meetmeid rakendada ka ilma niivõrd detailse loeteluta. Tuleb silmas pidada, et liiga
üksikasjalik säte võib tekitada nn näilise piiri, millest kaugemale justkui ei minda, selle
asemel et hinnata konkreetset probleemi sisuliselt.
Peeter Ernits palus täpsustada, milliseid sätteid FI konkreetselt silmas peab.
Brent-Silvester Viin vastas, et FI kirjalik tagasiside puudutas võlaõigusseaduse §-i 7248 ja
7249 muudatusi, mis sisaldasid väga konkreetseid meetmeid. Küsimus tõusetus selles, kas
sellisel määral üksikasjalik reguleerimine on just seaduse tasandil vajalik.
Maria Jufereva-Skuratovski kommenteeris, et usaldusisikut puudutav muudatus oli ka tema
ettepanek, kuid pärast arutelu ministeeriumi esindajatega loobuti sellest mõttest ohutuse
huvides, sest sellega võinuks kaasneda suuremad riskid. Probleemiks võinuks kujuneda
usaldusisiku tuvastamine ehk tekkida võimalus, et pettur väidab end olevat konkreetse
inimese usaldusisik.
Madis Timpson andis seejärel sõna Eesti Krediidiandjate Liidu esindajale.
Jevgeni Belavin tänas esmalt võimaluse eest anda eelnõusse oma sisend. Ta rõhutas, et
pettuste teema on väga akuutne, sh juhtudel, kus kelmuse või pettuse teel võetakse teise
8
inimese nimel laenu. Krediidiandjate seisukohalt on oluline luua ka neile konkreetne õiguslik
alus informatsiooni vahetamiseks nii omavahel kui ka teiste finantsturu osalistega, sh
krediidiasutuste ja Politsei- ja Piirivalveametiga (PPA), kuna eesmärk on pettusi tulemuslikult
ennetada ja tõkestada.
J. Belavin tõi esile, et teise inimese nimel laenu taotlemiseks ja saamiseks kasutatakse täna
erinevaid meetodeid. See on seotud muu hulgas infoühiskonna arenguga, sest laenu saadakse
üha sagedamini interneti, mitte näost näkku suhtlemise kaudu. Petturid võivad aga neid
protsesse kuritarvitada ning mõjutada inimesi või kasutada muid võtteid laenu taotlemiseks.
Ta rõhutas, et eelnõu aitaks kindlasti ka neil sellist tegevust ennetada ja tõkestada ning
panustada sellesse, et pettuse toimepanemine muutuks võimalikult keeruliseks või võimatuks.
Seejuures ongi väga oluline õigeaegne infovahetus ning selleks selge õiguslik alus.
Heljo Pikhof palus täpsustada, kas Eesti Krediidiandjate Liit esindab nn kiirlaenude
pakkujaid.
Jevgeni Belavin vastas jaatavalt. Ta märkis, et „kiirlaen“ on mõiste, mida nad soovivad
pigem eesti keele kasutusest välja juurida, kuigi ajalooliselt on sellist nimetust tõepoolest
kasutatud.
Heljo Pikhof sõnas, et kui tegemist on kiirlaenudega, siis on tema hinnangul hea, et pettuste
tõkestamiseks luuakse tõhusamad võimalused. Ta küsis siiski, milles seisneb krediidiandjate
tegelik huvi, kui nende peamine eesmärk on anda laenu ja nõuda raha hiljem tagasi.
Jevgeni Belavin vastas, et krediidiandjate huvi ei ole üksnes äriline. Ka nemad soovivad
vältida olukorda, kus kurjategijad kasutavad kurjasti ära krediidiandjate loodud vahendeid ja
võimalusi, kuna need digitaalsed teenused on siiski loodud selleks, et inimesed saaksid
mugavalt kasutada eri teenuseid, sh krediiti.
Ta rõhutas, et krediidiandjate huvides on see, et laenu taotlev inimene sooviks seda ka
tegelikult saada ning vältida olukordi, kus pettuse tõttu jääb keegi võlgadesse ning tekivad
sotsiaalsed, õiguslikud jm negatiivsed tagajärjed. Tuleb märkida, et ka ärilisest seisukohast ei
ole krediidiandja jaoks eelistatud olukord, kus laenu tuleb tagasi nõuda inimeselt, kes on
tegelikult langenud pettuse ohvriks. Seetõttu on krediidiandjatel samuti selge huvi pettuste
ärahoidmiseks.
Peeter Ernits märkis, et nn pettuseäris esineb väga erinevaid segmente. Näiteks Ukraina
raportite järgi võivad nende hulka kuuluda isegi toidulisandid jm spetsiifilised valdkonnad.
Ta küsis, kas samad probleemid ja petturid on jõudnud ka kiirlaenude sektorisse ning kui suur
osa krediidiandjate sektorist on seni olnud rahvusvaheliste kelmide sihtmärgiks.
Jevgeni Belavin vastas, et täpset osakaalu on keeruline esile tuua, kuid krediidiandjate sektor
on samuti selgelt kogenud pettuste mõju ning näinud, kuidas inimesi mõjutatakse ja nende
nimel taotletakse krediiti, kasutades seejuures digivahendeid nagu mobiil-ID ja Smart-ID.
Samuti võetakse inimestelt üle kasutajakontosid ja esitatakse erinevaid meetodeid kasutades
nende nimel taotlusi.
Ta rõhutas veel kord, et see ongi üks oluline põhjus, miks Eesti Krediidiandjate Liit peab
seadusemuudatust hädavajalikuks.
Maria Jufereva-Skuratovski meenutas, et käesoleva aasta suvel võeti vastu
seadusemuudatus, mis muutis krediidilepingu sõlmimise nõudeid ehk kui varem oli võimalik
laenu saada ka üksnes telefoni teel sõlmitud kokkuleppega, siis enam see võimalik ei ole ning
krediidiandjal on kohustus sõlmida leping.
Ta küsis, kas muudatus on jõustunud ning kas see aitab samuti krediidipettusi tõkestada.
Jevgeni Belavin vastas, et tal on keeruline selle muudatuse praktilist mõju kommenteerida,
9
sest ettevõte, kus ta töötab, ei ole telefoni teel krediidilepingu sõlmimise lahendust üldiselt
kasutanud. Tema hinnangul võib see muudatus aidata teatud riske varasemast paremini
juhtida, kuid see ei ole iseenesest kõige tulemuslikum lahendus.
Ta selgitas, et pettuste toimepanemiseks kasutatakse üha enam pigem muid vahendeid,
mistõttu peab Eesti Krediidiandjate Liit olulisemaks just parema infovahetuse võimaldamist,
mitte üksnes krediidilepingu sõlmimise viiside piiramist.
Brent-Silvester Viin kommenteeris infovahetuse korralduse kohta, et tema hinnangul tasuks
süsteemi ülesehitamisel selgelt läbi mõelda, kuidas infovahetus praktikas toimima hakkaks.
Ta märkis, et pangad on üldjuhul suured ja piisava personaliga asutused, kuid krediidiandjate
suurused ja võimekused varieeruvad märksa rohkem.
Esiteks tekib seega küsimus krediidiandjate valmisolekus seadusest tulenevaid nõudeid
tõhusalt täita. Siin tuleb tagada, et kõik krediidiandjad suudaksid asjakohast informatsiooni
saata, vastu võtta ja töödelda. Teine tähtis küsimus tekib kliendiandmete turvalisuses. Kui
pangasaladus ja vastavad erandid on eelnõus reguleeritud ning pangaklientide andmete kaitse
on pikaajaliselt ja põhjalikult reguleeritud, siis krediidiandjatele ei laiene täna pangasaladuse
regulatsioon.
B.-S. Viin rõhutas, et krediidiandjate kaasamine infovahetussüsteemi on kindlasti pettuste
tõkestamise vaatest vajalik, kuid samal ajal tuleb kaitsta klientide huve ning vältida andmete
tahtmatult avalikuks saamist.
Heljo Pikhof märkis, et kiirlaenude puhul piisab üldiselt laenu saamiseks taotluse saatmisest
ning raha laekub kiiresti kontole. Ta küsis, kuidas sellisel juhul inimese tausta kontrollitakse
ning kuidas krediidiandjad pettusi tõkestavad. Arvestades, et näiteks pangalaenu puhul
kontrollitakse taotleja tausta põhjalikult ning nõutakse ka tagatist.
Jevgeni Belavin vastas, et laenu saamine ei toimu nii, et inimene saadab üksnes kirja
taotlusega ja saab koheselt raha. Krediidiandjad peavad samuti tuvastama isiku ehk
kontrollima vajalikke andmeid ning täitma seadusest tulenevaid nõudeid ja FI juhiseid.
Ta rõhutas, et krediidiandjad tegutsevad seega samuti pettuste tõkestamise eesmärgil ning
kuigi kasutatavad meetodid võivad olenevalt krediidiandjast erineda, aitaks käesolev eelnõu
ka neil pettusi senisest tulemuslikumalt ennetada.
Madis Timpson sõnas, et komisjonil on nüüd arutamiseks kuus muudatusettepanekut, mille
RAH on koos teiste osalistega ette valmistanud.
Esimees andis muudatusettepanekute tutvustamiseks sõna RAH esindajatele.
Jarmo Lilium tutvustas muudatusettepanekuid nr 1–3:
1. Muuta eelnõu pealkirja ja sõnastada see järgmiselt:
„Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus
(finantspettuste ennetamine ja tõkestamine)“.
Selgitus: Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 35 lõige 1 näeb ette, et kui seaduste
muutmise või kehtetuks tunnistamise seaduseelnõus kavandatakse rohkem kui kolme seaduse
muutmine, nimetakse eelnõu pealkirjas selle muudetava seaduse pealkiri, mille muutmine
tuleneb eelnõu peaeesmärgist ja millega seondub teiste seaduste muutmine. Kuivõrd
käesolevate muudatusettepanekutega lisandub neljanda seaduse muutmine, siis tehakse
muudatus ka eelnõu pealkirjas.
Õiguskomisjon
10
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
2. Teha eelnõu § 1 punktis 2 järgmised muudatused:
1.1. muuta punkti preambul ja sõnastada see järgmiselt:
„2) seadust täiendatakse §-dega 7247 ja 7248 järgmises sõnastuses:“
1.2. lisada punkti võlaõigusseaduse täiendamine uue §-ga 7248 järgmises sõnastuses:
„§ 7248. Täiendavad turvameetmed
Maksja ja makseteenuse pakkuja võivad kokku leppida täiendavate turvameetmete
rakendamises maksetehingutega seotud pettuste ennetamiseks, sealhulgas:
1) maksjale täiendavate hoiatuste andmises;
2) makseinstrumendi kasutamisele madalama makselimiidi kohaldamises;
3) tavapärasest suuremale või ebatüüpilisele maksele eraldi hoiatuse andmises;
4) välismaksete või teatud riikidesse tehtavate maksete piiramises maksja soovil;
5) uuele saajale tehtava esimese makse eraldi limiidi seadmises;
6) muude maksetehingutega seotud pettuste ennetamiseks sobivate täiendavate turvameetmete
rakendamises.
Selgitus: §i 7248 lisamisega luuakse õiguslik alus, mille kohaselt võivad maksja ja
makseteenuse pakkuja kokku leppida täiendavate turvameetmete rakendamises
maksetehingutega seotud pettuste ennetamiseks. Muudatuse eesmärk on võimaldada lisaks
makseteenuse pakkuja üldistele turvameetmetele rakendada isiku soovil tema vajadustele ja
riskiprofiilile vastavaid täiendavaid kaitsemeetmeid. Pettuste toimepanemise viisid muutuvad
ning suur osa pettusi pannakse toime isiku mõjutamise ja manipuleerimisega isikut ise
pettuslikku makset kinnitama. Petturid esinevad näiteks panga, politsei või mõne riigiasutuse
töötajana, et veenda isikut makset ise tegema või kinnitama. Sellises olukorras võib makse
olla tehniliselt korrektselt autenditut ning isik ise selle autoriseerinud, kuigi tema otsus
põhineb petturi loodud eksitaval ettekujutusel ning psühholoogilise mõjutamise tingimustes.
Täiendavad turvameetmed võimaldavad luua makse tegemise protsessi täiendava
kontrollimise viisi, mis annab võimaluse makse tegemine uuesti läbi mõelda ning ka
vähendada pettuse teel tekkida võivat rahalist kahju, kui on limiidid seatud.
Näiteks tavapärasest suurema või isiku varasemast maksekäitumisest erineva makse eraldi
hoiatus võimaldab juhtida isiku tähelepanu sellele, et tegemist on ebatüüpilise maksega
olukorras, kus isik tegutseb petturi juhiste järgi ega pruugi sellises olukorras adekvaatselt
tajuda, et millist tehingut ta siiski täpselt tegemas on.
Välismaksete või teatud riikidesse tehtavate maksete piiramise võimalus annab isikule
võimaluse välistada või piirata tehinguid, mida tal tavapäraselt teha ei ole vaja. Kui isiku
maksed piirduvad näiteks Eesti ja Euroopa Liidu siseste maksetega, võib välismaksete
piiramine aidata pettusi enneta olukorras, kus pettuse teel hakatakse raha kandma kuhugi
kolmandasse riiki. Uuele saajale tehtava esimese makse eraldi limiit võimaldab vähendada
selliste pettuste tagajärgi, mille puhul isik teeb pettuse tulemusel makse petturi kontole.
Punkt 6 võimaldab maksjal ja makseteenuse pakkujal kokku leppida ka muudes pettuste
ennetamiseks sobivates täiendavates turvameetmetes. See on vajalik, kuna pettuste
toimepanemise viisid muutuvad ning muutuvad ka makseteenuse pakkujate kasutatavad
riskijuhtimise meetmed. Tegemist on ennetavate meetmetega, mis annavad võimaluse
11
vähendada pettuse ohvriks langemise riski ning vähendada pettuse tulemusel tekkivad rahalist
kahju.
Õiguskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
3. Täiendada eelnõu uue §-ga 2, muutes vastavalt järgmiste paragrahvide numeratsiooni,
järgmises sõnastuses:
㤠2. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine
Krediidiandjate ja -vahendajate seadust täiendatakse §-ga 502 järgmises sõnastuses:
„§ 502. Andmete avaldamine pettuste tõkestamise eesmärgil
(1) Krediidiandjal ja -vahendajal on õigus avaldada teisele krediidiandjale ja -vahendajale,
krediidiasutusele, makseasutusele, e-raha asutusele ning Politsei- ja Piirivalveametile andmeid
ja teavet krediidi andmise või vahendamisega seotud pettuste avastamiseks ja
väljaselgitamiseks, kui esineb objektiivselt põhjendatud kahtlus, et pettusega võib olla
seotud:
1) klient või kliendina esinev kolmas isik;
2) krediidiandja sõlmitav või sõlmitud leping või sellega seotud tehing;
3) krediidivahendaja vahendatav või vahendatud leping või sellega seotud tehing.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil võib avaldada andmeid ja teavet:
1) kliendi või kliendina esineva kolmanda isiku tuvastamise kohta;
2) sõlmitud, sõlmitava, vahendatud või vahendatava lepingu ja sellega seotud tehingu või
asjaolude kohta;
3) pettusliku tegevuse või muu süüteo tunnustele vastava teo kohta;
4) kasutatud seadme kohta.
(3) Krediidiandjal ja -vahendajal on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil
avaldada e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse tähenduses e-allkirjastamist
võimaldavale usaldusteenuse osutajale usaldusteenuse kasutaja isikukood, seadme- ja
sessiooniandmed ning kasutaja elektroonilise side võrgu identifikaatori andmed.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel ei ole lubatud avaldada eriliiki
isikuandmeid.“.
Selgitus: Krediidiandjate ja -vahendate (edaspidi krediidiandja) all peetakse silmas
ettevõtteid, kes tegelevad samuti laenude andmisega, kuid ei ole krediidiasutused.
Krediidiandjad moodustavad arvestatava osa Eesti laenuteenuste turust ning puutuvad kokku
pettuste toimepanemisega olukordades, kus pettuse toimepanija võtab isiku nimel laenusid.
Pettused ei piirdu seejuures ühe krediidiandjaga, vaid võivad hõlmata samaaegselt mitut
krediidiandjat, samuti krediidiasutust või muud makseteenuse osutajat. Seetõttu sõltub pettuse
õigeaegne avastamine ja tõkestamine sageli ka sellest, kas erinevatel teenuseosutajatel on
võimalik pettusekahtluse korral omavahel vajalikku teavet vahetada.
Sagedased on petuskeemid, mille puhul saadakse näiteks sotsiaalse manipulatsiooni või
identiteedivarguse abil enda kontrolli alla isiku autentimisvahendid ning sellise ligipääsu abil
ei piirdu petturid üksnes kannatanu pangakontol oleva raha väljaviimisega, vaid võivad
12
kannatanu nimel taotleda krediiti erinevatelt krediidiandjatelt, mille tulemusel võib isiku
nimele olla võetud mitmeid laenusid.
Ühe krediidiandja käsutuses olev teave ei pruugi eraldiseisvalt anda piisavat alust pettuse
tuvastamiseks. Samas võib mitme krediidiandja käsutuses oleva teabe võrdlemisel ilmneda
pettusele iseloomulik muster, näiteks sama seadme kasutamine mitme isiku või mitme
järjestikuse krediiditaotluse puhul. Seetõttu on pettuste tõkestamisel oluline, et põhjendatud
pettusekahtluse korral oleks võimalik vajalikku teavet operatiivselt vahetada.
Kehtivas õiguses puudub krediidiandjatel õigus omavahel ning näiteks ka krediidiasutuste ja
makseasutusutega andmeid jagada. Andmete avaldamine ei ole lubatud üldise või abstraktse
pettuseriski tõttu, vaid juhul, kui esineb objektiivselt põhjendatud kahtlus, et isiku või isikuna
esineva kolmanda tehing või sellega seotud tehing võib olla seotud pettusega. Samuti nähakse
ette võimalus edastada teavet Politsei- ja Piirivalveametile, et võimaldada pettuse asjaolude
kiiremat väljaselgitamist ning vajaduse korral süüteomenetluse alustamist või läbiviimist.
Andmete koosseis, mida võib jagada, on piiratud. Pettuse avastamiseks võib olla vajalik
võrrelda isiku tuvastamisega seotud andmeid, krediidilepingu või tehinguga seotud
asjaolusid, pettusliku tegevuse tunnuseid ning pettuse toimepanemisel kasutatud seadmega
seotud andmeid. Seadmeandmed võivad olla pettuse tuvastamisel olulised näiteks olukorras,
kus sama seadet kasutatakse lühikese aja jooksul mitme erineva isiku nimel krediidi
taotlemiseks või muude tehingute tegemiseks.
Eraldi nähakse ette võimalus avaldada e-allkirjastamist võimaldavale usaldusteenuse
osutajale kasutaja isikukood ning seadme-, sessiooni- ja elektroonilise side võrgu
identifikaatori andmed. Selle eesmärk on võimaldada kontrollida pettusekahtluse korral
asjaolusid, mis on seotud autentimisvahendi kasutamisega. See on oluline eelkõige selliste
petuskeemide puhul, kus kannatanu identiteeti või autentimisvahendeid kasutatakse tema
teadmata või kus kannatanu nimel luuakse petturi kontrolli all olev autentimise vahend.
Sellisel juhul võib erinevate osapoolte käsutuses olevate tehniliste andmete võrdlemine aidata
tuvastada, et krediiditaotlust ei ole tegelikult esitanud isik, kelle nimel seda tehakse.
Muudatus võimaldab seega muuta selliste pettuste, kus isiku nimele võetakse mitmeid laene,
tõkestamise senisest efektiivsemaks. Kui pettuse tunnused on ühe teenuse osutaja juures juba
tuvastatud, võimaldab teabe operatiivne jagamine vältida tekitada võivat kahju suurust.
Õiguskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
Siiri Tõniste lisas kolmanda muudatusettepaneku kohta täiendava kommentaari. Ta viitas FI
tähelepanekule, et krediidiandjad on väga erineva suuruse ja võimekusega ning neid on
pankadest rohkem.
Kõnealune eelnõu säte annab ka krediidiandjatele õiguse informatsiooni vahetada ehk pärast
sätte jõustumist saavad tehniliselt võimekamad krediidiandjad või need, kes puutuvad
pettuserünnetega sagedamini kokku, hakata informatsiooni vahetama kiiremini, sh näiteks
politseiga. Teised krediidiandjad saavad liikuda omas tempos ehk tegemist ei ole praegu
kohustusega, mida kõik peavad alates esimesest päevast ühesuguses ulatuses täitma.
S. Tõniste avaldas siiski lootust, et krediidiandjad võtavad uut õigust ja võimalust tõsiselt ning
hakkavad seda praktikas ka kasutama, eriti just politseiga suhtlemisel. Ta rõhutas, et politsei
ootab muu hulgas krediidiandjatelt teavet ja vihjeid, mille alusel on võimalik tegutseda.
13
Peeter Ernits uuris, kas Eesti Krediidiandjate Liit liikmed päriselt jagavad politseiga teavet.
Jevgeni Belavin kinnitas, et krediidiandjad jagavad informatsiooni kehtiva seaduse ja nende
kaasamise võimaluste piires juba praegu. Eesti Krediidiandjate Liit on muu hulgas ennetavalt
kohtunud PPA esindajatega, et arutada, kuidas muuta krediidiandjate ja politsei koostöö
võimalikult tõhusaks. Samuti on liit arutanud oma liikmetega tehnilisi võimalusi vajaliku
teabe vahetamiseks ning pidanud läbirääkimisi ka ühe konkreetse teenusepakkujaga.
J. Belavin rõhutas, et liidu liikmed võtavad teemat väga tõsiselt ja ootavad seadusemuudatuse
jõustumist.
Jarmo Lilium tutvustas muudatusettepanekuid nr 4–6:
4. Täiendada eelnõu § 2 (vana nr) punktis 2 sätestatud krediidiasutuste seaduse § 894 lõikega
5, lugedes senine lõige 5 lõikeks 6, järgmises sõnastuses:
„(5) Krediidiasutusel on õigus avaldada krediidiandjale ja -vahendajale krediidi andmisega
seotud pettuste avastamiseks ja väljaselgitamiseks andmeid ja teavet krediidiandjate ja
-vahendajate seaduse §-s 50² sätestatud tingimustel.“.
Selgitus: Muudatus on seotud eelmise ettepanekuga. See on vajalik, et tagada krediidi
andmisega seotud pettuste avastamiseks ja väljaselgitamiseks vajalik vastastikune
andmevahetus krediidiandjate ning krediidiasutuste vahel. Kuna pettus võib puudutada
erinevaid finantsteenuste osutajaid on pettuste tõkestamiseks vajalik teave ka
krediidiasutustel, mille jagamine krediidiandjatega on pettuse toimepanemise korral oluline.
krediidipettus võib hõlmata mitut finantsteenuse osutajat ning pettuse tuvastamiseks vajalik
teave võib olla krediidiasutuse valduses, nähakse ka krediidiasutusele ette selge õiguslik alus
vajalike andmete avaldamiseks krediidiandjale. Andmete avaldamisele kohalduvad
krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 50² sätestatud tingimused.
Õiguskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
5. Asendada eelnõu § 3 (vana nr) sätestatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse §-i 633
lõikes 2 tekstiosa „5“ tekstiosaga „6“.
Selgitus: Tegemist on tehnilise muudatusega, mis tuleneb § 63³ täiendamisest uue lõikega
ning millega korrigeeritakse lõikes 2 sisalduvat viidet.
Õiguskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
6. Täiendada eelnõu § 3 (vana nr) sätestatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse §-i 633
lõikega 4 järgmises sõnastuses:
14
„(4) Makseasutusel ja e-raha asutusel on krediidi andmisega seotud pettuste avastamiseks ja
väljaselgitamiseks õigus avaldada andmeid ja teavet krediidiandjate ja -vahendajate seaduse
§-s 50² sätestatud tingimustel.“.
Selgitus: Muudatus on vajalik, et võimaldada pettuste avastamiseks ja väljaselgitamiseks
vastastikust andmevahetust ka krediidiandjate ja -vahendajate ning makseasutuste ja e-raha
asutuste vahel. Pettusega seotud maksete ja raha liikumise kohta vajalik teave võib olla
makseasutuse või e-raha asutuse valduses ning selle teabe õigeaegne jagamine võib aidata
pettust tuvastada ja tõkestada. Seetõttu nähakse neile ette õigus avaldada krediidiandjale või
-vahendajale andmeid KAVS §-s 50² sätestatud eesmärgil, tingimustel ja ulatuses.
Õiguskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
Madis Timpson märkis, et komisjoni liige Maria Jufereva-Skuratovski oli samuti koostanud
eelnõule muudatusettepanekuid, kuid tema arusaamise järgi oli ta juba saanud koostöös
ministeeriumiga oma küsimustele vastused ning võtnud ettepanekud tagasi.
Maria Jufereva-Skuratovski kinnitas, et võttis muudatusettepanekud tagasi, kuna tema
ettepanekud ühtivad sisuliselt õiguskomisjoni poolt täna algatatud muudatusettepanekutega,
millega ta on igati nõus.
Peeter Ernits uuris, kas pettuste tõkestamisega praktikas tegelev politsei on viimasel ajal
esitanud ministeeriumile uusi ettepanekuid.
Siiri Tõniste rõhutas, et politsei ootab eelnõu vastuvõtmist väga. Ta märkis, et midagi uut ei
ole esitatud. Eelnõu avab politseile finantssektorilt vihjekanali, mida on nende praktikas väga
vaja.
Madis Timpson tänas kutsutuid.
Esimees tegi seejärel ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.
Otsustati:
1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14.10.2026 (konsensus: Lea
Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,
Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
1.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
1.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia
läbi lõpphääletus 21.10.2026 (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi,
Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Stig Rästa, Madis
Timpson, Vilja Toomast).
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige,
Andre Hanimäe, Züleyxa Izmailova algatatud võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt
teiste seaduste muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja tõkestamine) eelnõu
(929 SE) esimese lugemise ettevalmistamine
15
Päevakorrapunkti ei arutatud, kuna eelnõu oli algatajate poolt menetlusest tagasi võetud.
3. Info ja muud küsimused
Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Madis Timpson
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Selena Eenmaa
protokollija
Riigikogu õiguskomisjoni
istungi protokoll nr 142
Tallinn, Toompea Teisipäev, 29. september 2026
Algus 14.04, lõpp 15.10
Juhataja: Madis Timpson (esimees)
Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria
Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja
Toomast
Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja), Linnar Liivamägi (nõunik)
Puudus: Varro Vooglaid
Kutsutud: Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste ja
nõunik Jarmo Lilium, Eesti Pangaliidu pettuste tõkestamise toimkonna liige Eero Ergma ning
maksetoimkonna juriidilise töögrupi liige Mare Ulp, Eesti Krediidiandjate Liidu esindaja
Jevgeni Belavin, Finantsinspektsiooni esindajad Brent-Silvester Viin ja Laura Vassar (1.
päevakorrapunkt); Riigikogu avalike suhete osakonna pressinõunik Merilin Kruuse
Päevakord:
1. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning
makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja
tõkestamine) eelnõu (936 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre
Hanimäe, Züleyxa Izmailova algatatud võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste
muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja tõkestamine) eelnõu (929 SE) esimese
lugemise ettevalmistamine
3. Info ja muud küsimused
Valdo Randpere uuris, miks oli komisjoni päevakorras algselt kaks täiesti identset eelnõu,
millest tänaseks on alles jäänud üks. Ta märkis, et soovis kritiseerida sotsiaaldemokraate
kopeerimise eest, kuid nähtavasti on nad tänaseks oma eelnõu juba tagasi võtnud.
Ta küsis, kas tegemist on ühekordse juhtumiga või lõpetavad sotsiaaldemokraadid ka edaspidi
valitsuse eelnõude kopeerimise ja Riigikogu menetlusse nügimise.
Andre Hanimägi vastas, et sotsiaaldemokraadid kindlasti ei lõpeta valitsuse nügimist selleks,
et õiged eelnõud Riigikokku jõuaksid. Ta märkis, et praeguses olukorras on valitsuse eelnõu
juba õiguskomisjoni menetluses ning jõudis menetluses sotsiaaldemokraatide eelnõust ette,
mistõttu ei ole ka loogilist põhjust arutada peale valitsuse eelnõu täpselt sama eelnõu, kuna
eesmärk on ühine. Eelnevast tulenevalt oli eelnõu tagasivõtmine mõistlik samm.
Valdo Randpere kommenteeris, et sel juhul võiks nii ka edaspidi tegutseda, kui Riigikogu
2
menetlusse jõuavad kaks identset eelnõu, millest ühe on esitanud sotsiaaldemokraadid ja teise
valitsus ehk menetleda valitsuse eelnõu esimesena kuni teise lugemiseni, kuna
sotsiaaldemokraadid võtavad siis enda esitatud eelnõu ise tagasi.
Andre Hanimägi kommenteeris, et tegutsemisviis oleneb konkreetsest olukorrast. Ta tõi
näiteks viibimiskeelu jms küsimused, mille puhul peabki Riigikogu tema hinnangul valitsust
mõnikord tegutsema nügima. Kui valitsus esitabki lõpuks vastava eelnõu Riigikogu
menetlusse, siis ei ole loomulikult mõistlik menetleda paralleelselt kahte täpselt sama sisuga
eelnõu.
Madis Timpson sõnas, et kuna eelnõu 929 SE on tagasi võetud, arutab komisjon täna vaid
esimest päevakorrapunkti ning tegi ettepaneku liikuda selle aruteluga edasi.
1. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning
makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine
ja tõkestamine) eelnõu (936 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine
Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et tänasel istungil on plaanis üle vaadata eelnõule
esitatud muudatusettepanekud, kuid enne seda saavad oma esitatud arvamusi tutvustada
kutsutud hüvirühmade esindajad.
Esimees andis esmalt sõna Eesti Pangaliidu esindajale.
Mare Ulp sõnas, et eelnõu on pankade jaoks väga oluline, sest see aitaks neil pettusi ennetada
ja tõkestada. Pangad kasutavad klientide tehingute monitoorimiseks teatud seiremehhanisme,
mis võimaldavad võimaliku pettuse tuvastada enne maksetehingu kättesaaduks lugemist. Ta
rõhutas, et kui pank tuvastab, et tegemist võib olla pettusega, võimaldaks eelnõu edaspidi
maksetehingu täitmise edasi lükata või sellest keelduda.
M. Ulp selgitas, et kehtiv regulatsioon on üles ehitatud selliselt, et kui klient algatab makse,
siis loetakse see kättesaaduks ning sellest hetkest hakkavad kulgema maksetehingu täitmise
tähtajad. Pangal puudub praegu sisuliselt õigus tehingu täitmisest keelduda, kui klient ütleb, et
see on tema maksekorraldus ja ta soovib makset teha. Eelnõu annaks pangale võimaluse selge
pettusekahtluse korral sekkuda ning tehingu täitmise edasi lükata või sellest keelduda.
M. Ulp tõi teise olulise aspektina esile pankadevahelise infovahetuse. Kõigil pankadel on
enda ettevõttesisesed meetodid pettuste monitoorimiseks ja avastamiseks. Samas võib ühe
panga avastatud teave olla kasulik ka teistele pankadele ning selle informatsiooni jagamine
aitaks teistel samuti nende kahtlaste tehingute täitmisest keelduda või need edasi lükata.
Madis Timpson märkis, et kooskõlastustabeli järgi on Eesti Pangaliidu esitatud märkustega
eelnõus arvestatud.
Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kuidas toimub pankade koostöö ja infovahetus
väljaspool Eestit asuvate pankadega, näiteks teiste Euroopa pankadega. Ta märkis, et temale
teadaolevalt soovivad näiteks mõned Saksamaa pangad pettuste asjaoludesse põhjalikult
süveneda ja ka informatsiooni vahetada ning palus tutvustada Eesti pankade kogemust.
Mare Ulp vastas, et teiste pankadega vahetatakse teavet peamiselt SWIFT-sõnumite kaudu.
Ta märkis, et pankade praktikad on erinevad ehk mõned vastavad kiiremini, teised
aeglasemalt ning see olenebki suuresti sellest, kuidas on nende sisemised tööprotsessid
korraldatud.
Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kas toimub ka otsesuhtlus.
3
Mare Ulp vastas, et suhtlus toimub viisil, mis jätab märgi maha. Ta lisas, et SWIFT-sõnumid
liiguvad üldjuhul sama kiiresti kui näiteks otse telefonivestluse kaudu edastatav teave.
Valdo Randpere tõi esile, et sai ise Swedbankilt hiljuti kirjaga hoiatuse ja soovituse vaadata
üle oma päeva- ja kuulimiidid, sest need olid tema tegelikust kasutusest märkimisväärselt
suuremad. Pärast limiitide ülevaatamist leidis ta, et erinevus oli tõepoolest suur ning vähendas
neid.
V. Randpere leidis, et selline lahendus võiks sisalduda ka muudatuste loetelus või siis võiksid
kõik pangad oma klientidele sel viisil limiitide ülevaatamist soovitada. Tema hinnangul on
tegemist väga hea soovitusega, sest kui inimese päevalimiit on piisavalt väike, siis ei saa
pettur ka kogu kontot korraga tühjendada ja võimalik kahju on väiksem.
Mare Ulp sõnas, et pangad on töötanud välja ühise pettuste tõkestamise hea tava ning ühes
selle punktis on kokku lepitud tegevused, mida pangad klientide kaitsmiseks rakendavad, sh
ka klientide suunamine makselimiite vähendama.
Peeter Ernits meenutas, et Eesti Pangaliit saatis suvel Riigikogule kirja, milles rõhutas
eelnõu kiire menetlemise vajadust. Sellest on tänaseks möödunud juba kolm kuud ning
pettustega on inimestele tänaseks tekitatud kahju üle nelja miljoni euro.
Ta lisas, et teema on talle väga oluline ning ta on suhelnud ka pettuste uurimisega tegelevate
politseinikega. Ta küsis, kas Eesti Pangaliidu esindaja jagab muret, et eelnõu oleks võinud
menetleda märksa kiiremini.
Mare Ulp vastas, et eelnõu menetlemine toimub siiski Riigikogus.
Lea Danilson-Järg tunnustas pankade hoiatus- ja teavituskirju, mis aitavad inimestel
pettustest teadlikumaks saada ning ennast paremini kaitsta. Samas leidis ta, et petturid on
tänapäeval väga osavad. Ta rõhutas, et digiidentiteedi turvaline kasutamine eeldab tema
hinnangul täiesti eraldi ettevalmistust ja oskusi.
L. Danilson-Järg küsis sellest tulenevalt, kas pangad on kaalunud veebipõhise
koolitusprogrammi loomist, millega inimesed saaksid oma teadmisi testida ning õppida end
pettuste eest veel paremini kaitsma. Kui pangad ühendaksid ressursid, siis oleks võimalik luua
ühine koolitusprogramm, mille iga inimene saaks läbida, sh saada oma tulemustele hinnangu.
Tema hinnangul võiks selline testimise võimalus suurendada inimeste motivatsiooni juurde
õppida.
L. Danilson-Järg rõhutas, et vastav koolitusprogramm võiks olla kättesaadav pankade
veebilehtedel ning kutsuda inimesi kontrollima, kas nad oskavad ennast pettuste eest kaitsta.
Ta küsis, kas ühise programmi loomist on pankadega arutatud või võiks mõni pank selleks
initsiatiivi võtta.
Siiri Tõniste tõi esile, et suve jooksul töötati muu hulgas välja pettuste vastu võitlemise
kommunikatsioonistrateegia, mis on Rahandusministeeriumi (RAH) veebilehel kättesaadav.
Selle kohaselt algab käesoleva aasta novembris ka esimene riikliku pettustevastase kampaania
laine. Selle eesmärk on aidata inimestel pettusi ära tunda, juhatada nad õigete infokanaliteni
ning selgitada, mida enda kaitsmiseks teha. Teine kampaanialaine toimub järgmise aasta
kevadel ning kolmas järgmise aasta sügisel.
S. Tõniste rõhutas, et peamine informatsioon koondub Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA)
veebilehele itvaatlik.ee. Seal on juba praegu palju pettustevastast materjali, sh ülevaade
erinevatest pettuseliikidest ning juhised juhtumitest teatamiseks. Sellest saab peamine nn
maandumisleht, kuhu inimesi suunatakse. Osa lahendusi muudetakse muu hulgas
mängulisemaks, et kõnetada paremini ka noori. Need mängud on praegu väljatöötamisel ja
4
käivitatakse kampaaniate käigus.
S. Tõniste lisas, et ka Eesti Pangaliit korraldab oma kampaaniat ning oktoobrist algab veel ka
RIA petulehtedele keskenduv kampaania, mille tunnuslause on „Tundub kahtlane“. Seega
alustatakse sügisel suuremate jõududega inimeste teavitamist, õpetamist, juhendamist,
abistamist ja toetamist. Ta rõhutas, et pettuste teemaga tegeleb aktiivselt ka politsei.
S. Tõniste märkis, et suvi oli pettuste vaatest tegelikult suhteliselt helde, kuna tabati palju
kurjategijaid. Seetõttu esines augustis isegi päevi, mil ei toimunudki ühtegi pettust. Tänaseks
on petturid aga taas aktiivsemad ning uusi juhtumeid lisandub, kuid kahjusummad on siiski
võrreldes varasemaga märgatavalt vähenenud. Samas ei saa tema välistada, et tegemist ei ole
vaikusega enne uut pettustelainet.
Maria Jufereva-Skuratovski küsis, kas kampaania toimub mitmes keeles.
Siiri Tõniste vastas, et kampaanias keskendutakse põhikeelena eelkõige eesti keelele, kuid
kampaaniapartneritega on kokku lepitud, et teatud asju tehakse teatud ulatuses ka vene keeles.
Ta märkis, et politsei kampaaniad on suuremas osas kakskeelsed.
Lea Danilson-Järg kommenteeris, et kampaaniad on küll vajalikud, kuid probleem tekib siis,
kui need asuvad keskkonnas, kuhu inimesed tavaliselt ei satu. Internetipanka kasutavad aga
inimesed enamasti iga päev ning seetõttu tuleks vajalik informatsioon esitada just seal. Tema
hinnangul ei ole mõistlik kulutada väga suuri summasid kampaaniatele, kui inimesed on just
internetipanga kaudu iga päev kättesaadavad.
L. Danilson-Järg rõhutas, et internetipangas võiks olla vastav õppimis- ja testimiskeskkond,
mis on kliendile kohe nähtav ja lihtsasti kasutatav. Kui informatsioon asub eraldi veebilehel,
siis külastavad seda eelkõige inimesed, kes juba teema vastu ise huvi tunnevad.
Andre Hanimägi tõi esile, et aruteludes on palju räägitud just maksekorraldustest,
täiendavatest hoiatustest nii telefoni kui ka interneti teel ning täiendavatest turvameetmetest
makseinstrumentidele, välismaksetele jne.
Ta juhtis tähelepanu, et probleem võib tekkida ka siis, kui inimene läheb füüsiliselt ise
pangakontorisse kohale ja soovib seal suurt summat sularahas välja võtta. Isegi kui teller
püüab talle selgitada, et tegemist võib olla pettusega, siis võib inimese ümberveenmine olla
keeruline. Ta tõdes, et inimesel peabki olema juurdepääs oma rahale, kuid küsis, kas eelnõu
käsitleb ka selliseid olukordi ning mida saab pank teha juhul, kui on ilmne, et klient soovib
petturite mõjul välja võtta suuri summasid sularahas.
Mare Ulp vastas, et eelnõu üks keskseid muudatusi ongi pangale tehingust keeldumise
võimaluse andmine, mida täna pankadel ei ole. See tähendabki, et kui pangale on selge
pettusele viitav muster ja on alust arvata, et see raha võib jõuda petturiteni, saab pank tehingu
tegemisest keelduda.
Siiri Tõniste lisas, et eelnevalt arutelus esile toodud limiidid puudutavad tegelikult ka
sularahatehinguid. Näiteks saab sularahaautomaadist raha väljavõtmisele panna limiidid, mis
määravad, kui palju sularaha saab klient päeva jooksul välja võtta.
Peeter Ernits kommenteeris, et tal on hea meel kuulda toimivatest meetmetest, kuid tegelik
olukord on tema hinnangul täna hirmuäratav. Ta tõi esile, et veetis hiljuti terve päeva koos
politseinike, tippekspertide ja ettevõtete juhtidega, kes tegelevad pettuste teemaga ning seal
jagatud kogemus näitas, kui veenvalt suudavad petturid esineda eesti keeles ja lausa nimeliselt
päris politseinikena, pangatöötajate või Smart-ID esindajatena.
Ta märkis, et kohtumisel toodi muu hulgas esile, kuidas selliste pettuste ohvriks võivad
tänapäeval langeda ka tippspetsialistid ja ettevõtjad ning kuidas pettuse ohvriks langemisega
kaasnev häbi inimesi mõjutab, kuna paljud ohvrid ei suuda juhtunut tunnistada.
5
P. Ernits avaldas lootust, et kavandatavad kampaaniad leevendavad seda probleemi ning
arvestavad tegeliku olukorra tõsidust, kus inimesed ei saa justkui kedagi enam usaldada. Ta
rõhutas, et tema hinnangul oleks pidanud kampaaniatega alustama juba varem ning küsis,
miks on nende ettevalmistamine nii kaua aega võtnud.
Siiri Tõniste vastas, et kampaaniapartner leiti kevadel ning seejärel alustati kohe kampaania
väljatöötamist. Suvel ei olnud mõistlik korraldada suuremahulist kampaaniat, sest sel ajal ei
pruugi sõnum suurtes meediakanalites piisavalt tõhusalt sihtrühmadeni ega õigetesse
kanalitesse jõuda.
Ta sõnas, et koostatud pettuste vastu võitlemise kommunikatsioonistrateegia dokument võtab
kokku kogu kommunikatsiooni poole ning rõhutas, et kampaaniapartnerid korraldasid ka eri
sihtrühmadega fookusgrupiuuringuid, milles tuli selgelt esile ka pettuse ohvriks langemisega
seotud häbi.
S. Tõniste kinnitas, et teemat hoitakse suuremate jõududega avalikkuse tähelepanu all
vähemalt kuni järgmise aasta lõpuni. Ta rõhutas, et RIA veebileht itvaatlik.ee oli olemas juba
varem ning kampaania üks eesmärke ongi seda veebilehte laiemalt tutvustada.
Heljo Pikhof kommenteeris, et ka tema hinnangul peaks pettustevastane teave olema nähtav
internetipangas. Näiteks võib juhtuda, et ka veebilehte itvaatlik.ee võidakse ühel hetkel
jäljendada ehk inimene võib sattuda selle võltsitud versioonile ning hakata sinna sisestama
andmeid. Seetõttu oleks kõige turvalisem, kui vajalik teave oleks inimese internetipangas.
Siiri Tõniste rõhutas, et itvaatlik.ee on siiski riigile kuuluv veebileht, mida haldab
riigiasutusena RIA. Tema hinnangul on oluline, et riigil oleks ka oma teabekeskkond ning
kogu vastutust ei pandaks kommertspankadele.
Ta nõustus, et kommertspangad teevad küll sellel teemal palju tööd ning võiksid kindlasti
oma kanalites inimesi ka riigi veebilehele suunata, sest seda kavatseb teha ka politsei. Ta
rõhutas veel kord, et riik peab ka ise hoidma töös oma ametlikku riigiasutuse veebilehte ega
tohiks panna kogu kulu ja sisu vastutust kommertspankadele.
Eero Ergma sõnas teavitamise osas, et kõik pangad on juba pikemat aega avaldanud
internetipangas pettusi tutvustavat ja nende eest hoiatavat teavet. Samuti on Eesti Pangaliit
korraldanud juba mitu aastat pettuste tõkestamise, neist hoidumise ja nende tutvustamise
kampaaniaid. Seetõttu ei tohiks jääda muljet, et selles valdkonnas ei ole seni midagi tehtud.
Anti Poolamets kommenteeris, et Eesti digiriigi areng on nähtavasti jõudnud etappi, kus tuleb
tegeleda selle varjukülgedega. Ta märkis, et pangateenused on muutunud nii radikaalselt, et
pangakontoreid ja näost näkku suhtlemise võimalusi on tänapäeval väga raske leida. Tema
hinnangul hakkab selline areng ühiskonnale negatiivselt mõjuma.
Näiteks on digilõhe tõttu umbes 300 000 inimest teataval määral kõrvale jäänud, eriti eakad.
Ta tõi esile, et pettuste suure riski tõttu ei pruugi nad varsti isegi telefoni julgeda vastu võtta.
Samal ajal võidakse sularaha välja võtta soovivat eakat inimest aga automaatselt kahtlustada
selles, et ta on langenud pettuse ohvriks.
A. Poolamets küsis, kas kavandatavad meetmed aitavad vähendada ka sellist digilõhet või
tuleks pigem astuda mõni samm tagasi ning näiteks taastada tavapärane näost näkku
teenindamine. Ta rõhutas, et pangad ei peaks sulgema nii palju kontoreid ja suunama inimesi
teenusetasudega digikanalitesse, et oma tegevust optimeerida, sest pank ei ole üksnes
äriettevõtte, vaid osutab kõikidele olulist teenust. Kui pangad soovivad säilitada oma
usaldusväärsuse, peaks inimesel olema jätkuvalt võimalik turvaliselt ka panka kohale minna,
et nende lähedased ei peaks ka nii palju kartma nende pettuse ohvriks langemist.
Eero Ergma vastas, et üksnes arutatavatest meetmetest kindlasti ei piisa. Ta märkis, et
6
maksete peatamise ja maksete tegemisest keeldumise võimaldamine ning pankade
infovahetuse parandamine on sammud, millega saab olukorda kindlasti leevendada, kuid
edaspidi tuleb selles osas teha veel palju tööd.
E. Ergma selgitas, et käesoleva eelnõu eesmärk on pigem luua pangale selged seaduslikud
alused maksetehingu peatamiseks või sellest keeldumiseks juhul, kui inimene on ilmselgelt
langenud pettuse ohvriks. Samuti luuakse alus vajaliku teabe vahetamiseks pankade vahel.
Need meetmed aitavad pettuste tõkestamisele kaasa, kuid ei saa lubada, et muudatuste
vastuvõtmisega kaovad pettused Eestis täielikult.
Maria Jufereva-Skuratovski märkis, et pankade pettustevastased teavitused on tõesti
tegelikult juba olemas. Näiteks Swedbanki ja LHV kliendina näeb ta neid aeg-ajalt, kuid
tunnistas, et ei loe neid ise alati läbi. Seetõttu ei seisne probleem üksnes teabe vähesuses, vaid
selles, et inimesed ise ei kasuta olemasolevat infot. Tema hinnangul on veel palju inimesi, kes
küll märkavad panga hoiatust, kuid ei süvene selle sisusse.
Lea Danilson-Järg kommenteeris, et lihtsas teavituses ei pruugi olla piisavalt sisulist infot.
Tema hinnangul on oluline, et inimene mõistaks täpsemalt, milles pettus võib seisneda ehk
milliseid petuskeeme kasutatakse ning mida tema tohib või ei tohi mingil juhul teha. Seetõttu
on pigem vaja e-koolitust, mille kaudu saaks inimene rohkem õppida, kuidas eri olukordades
käituda.
L. Danilson-Järg tõi paralleeli kohustusega kontrollida ja uuendada enda kliendiandmeid ehk
klient peab teatud aja pärast oma andmeid uuendama, kuna vastasel juhul ei pruugi ta saada
pangateenuseid edasi kasutada.
Ta märkis, et samamoodi võiks pettustevastane testimine olla kliendile nähtavalt esitatud,
kuna testi kujul teave edastamine võib tekitada inimestes suuremat huvi või isegi soovi saada
hea tulemus. Lihtne hoiatus või üleskutse pettuse ohvriks mitte langeda ei ole tema hinnangul
piisavalt kõnetav, sest õppimine tuleb muuta atraktiivseks ja tuua inimesele võimalikult silma
ette.
Heljo Pikhof küsis, kas internetipangas olevaid hoiatusi saaks muuta märksa tõhusamaks,
näiteks lisades sinna teavet parasjagu levivate petuskeemide kohta.
H. Pikhof kommenteeris, et tema hinnangul oleks samuti oluline tagada jätkuvalt
pangakontorites piisav hulk teenindajaid. Eriti eakate puhul ei pruugi sellised koolitused alati
soovitud tulemust anda ning kui näiteks suurema summaga tehingut teha sooviv inimene
vajab lisaks nõustamist, peaks tal olema võimalik seda saada enne ja ilma, et raha tehingu
tegemise ajal ohtu satuks.
Mare Ulp vastas, et pangateenuste kättesaadavus on täna juba reguleeritud. Ta tõi esile, et
Finantsinspektsioonil (FI) on vastav juhend, milles selgitatakse, kuidas pangakontorid peaksid
paiknema ja pangateenused olema kättesaadavad. Pangad on seni nende juhiste järgi
tegutsenud ja olnud kehtiva korraldusega rahul ning teevad klientide jaoks selles osas palju, et
teenused oleksid kättesaadavad.
Ta märkis, et teenuse pakkumine toimub ka vajaduspõhiselt ehk seal, kus on kliendid, on neile
vajalik teenus ka olemas.
Lea Danilson-Järg kommenteeris, et ka tema toetab näost näkku teenuse kättesaadavuse
säilitamist. Ta tõi esile enda kogemuse, kus ta avastas alles pangakontorisse kohale minnes, et
teeninduseks tuli tegelikult aeg eelnevalt broneerida.
Tema hinnangul ei ole selline olukord normaalne ning pangateenus peaks olema korraldatud
nii, et inimene saab ka lihtsalt kontorisse siseneda, vajaduse korral kasvõi oodata aga seejärel
siiski teenust saada. Ta rõhutas, et ei ole mõistlik nõuda, et klient broneeriks interneti kaudu
endale aja, kui järgmine vaba aeg võib olla alles näiteks nädala pärast.
7
Heljo Pikhof tõi esile enda sarnase kogemuse, kus pangakontoris soovitati minna hoopis koju
ja registreerida end interneti kaudu vastuvõtule. Ta märkis, et paljudel inimestel ei pruugi aga
kodus isegi arvutit olla.
Peeter Ernits küsis, kuidas reageerivad pangad olukordadele, kus nende nimel saadetakse
inimestele väga tõepärase välimusega petukirju. Nimelt, petturlikud e-kirjad jäljendavad täna
pankade kujundust, kirjastiili jms tunnuseid väga täpselt ning erinevus võib ilmneda alles
saatja aadressi kontrollides.
Eero Ergma vastas, et pangad reageerivad sellistele kirjadele kindlasti ning RIA ja
sideettevõtjate abil blokeeritakse juurdepääs petturlikele veebilehtedele. Selline lahendus on
Eestis kasutusel ja toimib suhteliselt tõhusalt, kuid see ei taga, et kõik petukirjad blokeeritakse
ega jõua adressaatideni.
E. Ergma selgitas, et RIA teeb selles osas palju ennetavat tööd, et petukirjad üldse inimesteni
ei jõuaks ning ka sideettevõtjad panustavad sellesse. Pangad on muu hulgas käsitlenud
laiemalt ka küsimust, kust pettused üldse alguse saavad ja millises punktis need jõuavad
pangani. Ta märkis, et suurem osa pettustest ja nende katsetest saavad alguse sotsiaalmeediast
või just petukirjadest, kus avaldatakse reklaame ja üleskutseid, mille abil püütakse inimesi
petturite mõju alla saada.
Ta möönis, et need probleemid jäävad käesoleva eelnõu otsesest ulatusest välja, kuid vajavad
samuti lahendamist. Selleks on muu hulgas vaja ulatuslikku rahvusvahelist koostööd ning
leida viis, kuidas mõjutada suuri ettevõtteid, kelle serverites või keskkondades petturlikud
reklaamid levivad.
Madis Timpson andis sõna Finantsinspektsiooni esindajale.
Brent-Silvester Viin märkis, et eelnõu sisulise vajalikkuse kohta on juba palju olulist arutelus
kõlanud. FI nõustub, et selle probleemiga tuleb tegeleda ning toetab käesolevat eelnõu.
B.-S. Viin tõi siiski esile, et FI viimane tagasiside tõstatas küsimuse, kas eelnõu peaks
muutuma kavandatavate lisaturvameetmete kirjeldamisel nii tehniliseks ja üksikasjalikuks. Ta
rõhutas, et meetmete loomine on kindlasti vajalik, kuid seaduse tasandil võiks see
regulatsioon olla üldisem, kuna pangad saavad lepinguvabaduse põhimõtte alusel sobivaid
meetmeid rakendada ka ilma niivõrd detailse loeteluta. Tuleb silmas pidada, et liiga
üksikasjalik säte võib tekitada nn näilise piiri, millest kaugemale justkui ei minda, selle
asemel et hinnata konkreetset probleemi sisuliselt.
Peeter Ernits palus täpsustada, milliseid sätteid FI konkreetselt silmas peab.
Brent-Silvester Viin vastas, et FI kirjalik tagasiside puudutas võlaõigusseaduse §-i 7248 ja
7249 muudatusi, mis sisaldasid väga konkreetseid meetmeid. Küsimus tõusetus selles, kas
sellisel määral üksikasjalik reguleerimine on just seaduse tasandil vajalik.
Maria Jufereva-Skuratovski kommenteeris, et usaldusisikut puudutav muudatus oli ka tema
ettepanek, kuid pärast arutelu ministeeriumi esindajatega loobuti sellest mõttest ohutuse
huvides, sest sellega võinuks kaasneda suuremad riskid. Probleemiks võinuks kujuneda
usaldusisiku tuvastamine ehk tekkida võimalus, et pettur väidab end olevat konkreetse
inimese usaldusisik.
Madis Timpson andis seejärel sõna Eesti Krediidiandjate Liidu esindajale.
Jevgeni Belavin tänas esmalt võimaluse eest anda eelnõusse oma sisend. Ta rõhutas, et
pettuste teema on väga akuutne, sh juhtudel, kus kelmuse või pettuse teel võetakse teise
8
inimese nimel laenu. Krediidiandjate seisukohalt on oluline luua ka neile konkreetne õiguslik
alus informatsiooni vahetamiseks nii omavahel kui ka teiste finantsturu osalistega, sh
krediidiasutuste ja Politsei- ja Piirivalveametiga (PPA), kuna eesmärk on pettusi tulemuslikult
ennetada ja tõkestada.
J. Belavin tõi esile, et teise inimese nimel laenu taotlemiseks ja saamiseks kasutatakse täna
erinevaid meetodeid. See on seotud muu hulgas infoühiskonna arenguga, sest laenu saadakse
üha sagedamini interneti, mitte näost näkku suhtlemise kaudu. Petturid võivad aga neid
protsesse kuritarvitada ning mõjutada inimesi või kasutada muid võtteid laenu taotlemiseks.
Ta rõhutas, et eelnõu aitaks kindlasti ka neil sellist tegevust ennetada ja tõkestada ning
panustada sellesse, et pettuse toimepanemine muutuks võimalikult keeruliseks või võimatuks.
Seejuures ongi väga oluline õigeaegne infovahetus ning selleks selge õiguslik alus.
Heljo Pikhof palus täpsustada, kas Eesti Krediidiandjate Liit esindab nn kiirlaenude
pakkujaid.
Jevgeni Belavin vastas jaatavalt. Ta märkis, et „kiirlaen“ on mõiste, mida nad soovivad
pigem eesti keele kasutusest välja juurida, kuigi ajalooliselt on sellist nimetust tõepoolest
kasutatud.
Heljo Pikhof sõnas, et kui tegemist on kiirlaenudega, siis on tema hinnangul hea, et pettuste
tõkestamiseks luuakse tõhusamad võimalused. Ta küsis siiski, milles seisneb krediidiandjate
tegelik huvi, kui nende peamine eesmärk on anda laenu ja nõuda raha hiljem tagasi.
Jevgeni Belavin vastas, et krediidiandjate huvi ei ole üksnes äriline. Ka nemad soovivad
vältida olukorda, kus kurjategijad kasutavad kurjasti ära krediidiandjate loodud vahendeid ja
võimalusi, kuna need digitaalsed teenused on siiski loodud selleks, et inimesed saaksid
mugavalt kasutada eri teenuseid, sh krediiti.
Ta rõhutas, et krediidiandjate huvides on see, et laenu taotlev inimene sooviks seda ka
tegelikult saada ning vältida olukordi, kus pettuse tõttu jääb keegi võlgadesse ning tekivad
sotsiaalsed, õiguslikud jm negatiivsed tagajärjed. Tuleb märkida, et ka ärilisest seisukohast ei
ole krediidiandja jaoks eelistatud olukord, kus laenu tuleb tagasi nõuda inimeselt, kes on
tegelikult langenud pettuse ohvriks. Seetõttu on krediidiandjatel samuti selge huvi pettuste
ärahoidmiseks.
Peeter Ernits märkis, et nn pettuseäris esineb väga erinevaid segmente. Näiteks Ukraina
raportite järgi võivad nende hulka kuuluda isegi toidulisandid jm spetsiifilised valdkonnad.
Ta küsis, kas samad probleemid ja petturid on jõudnud ka kiirlaenude sektorisse ning kui suur
osa krediidiandjate sektorist on seni olnud rahvusvaheliste kelmide sihtmärgiks.
Jevgeni Belavin vastas, et täpset osakaalu on keeruline esile tuua, kuid krediidiandjate sektor
on samuti selgelt kogenud pettuste mõju ning näinud, kuidas inimesi mõjutatakse ja nende
nimel taotletakse krediiti, kasutades seejuures digivahendeid nagu mobiil-ID ja Smart-ID.
Samuti võetakse inimestelt üle kasutajakontosid ja esitatakse erinevaid meetodeid kasutades
nende nimel taotlusi.
Ta rõhutas veel kord, et see ongi üks oluline põhjus, miks Eesti Krediidiandjate Liit peab
seadusemuudatust hädavajalikuks.
Maria Jufereva-Skuratovski meenutas, et käesoleva aasta suvel võeti vastu
seadusemuudatus, mis muutis krediidilepingu sõlmimise nõudeid ehk kui varem oli võimalik
laenu saada ka üksnes telefoni teel sõlmitud kokkuleppega, siis enam see võimalik ei ole ning
krediidiandjal on kohustus sõlmida leping.
Ta küsis, kas muudatus on jõustunud ning kas see aitab samuti krediidipettusi tõkestada.
Jevgeni Belavin vastas, et tal on keeruline selle muudatuse praktilist mõju kommenteerida,
9
sest ettevõte, kus ta töötab, ei ole telefoni teel krediidilepingu sõlmimise lahendust üldiselt
kasutanud. Tema hinnangul võib see muudatus aidata teatud riske varasemast paremini
juhtida, kuid see ei ole iseenesest kõige tulemuslikum lahendus.
Ta selgitas, et pettuste toimepanemiseks kasutatakse üha enam pigem muid vahendeid,
mistõttu peab Eesti Krediidiandjate Liit olulisemaks just parema infovahetuse võimaldamist,
mitte üksnes krediidilepingu sõlmimise viiside piiramist.
Brent-Silvester Viin kommenteeris infovahetuse korralduse kohta, et tema hinnangul tasuks
süsteemi ülesehitamisel selgelt läbi mõelda, kuidas infovahetus praktikas toimima hakkaks.
Ta märkis, et pangad on üldjuhul suured ja piisava personaliga asutused, kuid krediidiandjate
suurused ja võimekused varieeruvad märksa rohkem.
Esiteks tekib seega küsimus krediidiandjate valmisolekus seadusest tulenevaid nõudeid
tõhusalt täita. Siin tuleb tagada, et kõik krediidiandjad suudaksid asjakohast informatsiooni
saata, vastu võtta ja töödelda. Teine tähtis küsimus tekib kliendiandmete turvalisuses. Kui
pangasaladus ja vastavad erandid on eelnõus reguleeritud ning pangaklientide andmete kaitse
on pikaajaliselt ja põhjalikult reguleeritud, siis krediidiandjatele ei laiene täna pangasaladuse
regulatsioon.
B.-S. Viin rõhutas, et krediidiandjate kaasamine infovahetussüsteemi on kindlasti pettuste
tõkestamise vaatest vajalik, kuid samal ajal tuleb kaitsta klientide huve ning vältida andmete
tahtmatult avalikuks saamist.
Heljo Pikhof märkis, et kiirlaenude puhul piisab üldiselt laenu saamiseks taotluse saatmisest
ning raha laekub kiiresti kontole. Ta küsis, kuidas sellisel juhul inimese tausta kontrollitakse
ning kuidas krediidiandjad pettusi tõkestavad. Arvestades, et näiteks pangalaenu puhul
kontrollitakse taotleja tausta põhjalikult ning nõutakse ka tagatist.
Jevgeni Belavin vastas, et laenu saamine ei toimu nii, et inimene saadab üksnes kirja
taotlusega ja saab koheselt raha. Krediidiandjad peavad samuti tuvastama isiku ehk
kontrollima vajalikke andmeid ning täitma seadusest tulenevaid nõudeid ja FI juhiseid.
Ta rõhutas, et krediidiandjad tegutsevad seega samuti pettuste tõkestamise eesmärgil ning
kuigi kasutatavad meetodid võivad olenevalt krediidiandjast erineda, aitaks käesolev eelnõu
ka neil pettusi senisest tulemuslikumalt ennetada.
Madis Timpson sõnas, et komisjonil on nüüd arutamiseks kuus muudatusettepanekut, mille
RAH on koos teiste osalistega ette valmistanud.
Esimees andis muudatusettepanekute tutvustamiseks sõna RAH esindajatele.
Jarmo Lilium tutvustas muudatusettepanekuid nr 1–3:
1. Muuta eelnõu pealkirja ja sõnastada see järgmiselt:
„Võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus
(finantspettuste ennetamine ja tõkestamine)“.
Selgitus: Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 35 lõige 1 näeb ette, et kui seaduste
muutmise või kehtetuks tunnistamise seaduseelnõus kavandatakse rohkem kui kolme seaduse
muutmine, nimetakse eelnõu pealkirjas selle muudetava seaduse pealkiri, mille muutmine
tuleneb eelnõu peaeesmärgist ja millega seondub teiste seaduste muutmine. Kuivõrd
käesolevate muudatusettepanekutega lisandub neljanda seaduse muutmine, siis tehakse
muudatus ka eelnõu pealkirjas.
Õiguskomisjon
10
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
2. Teha eelnõu § 1 punktis 2 järgmised muudatused:
1.1. muuta punkti preambul ja sõnastada see järgmiselt:
„2) seadust täiendatakse §-dega 7247 ja 7248 järgmises sõnastuses:“
1.2. lisada punkti võlaõigusseaduse täiendamine uue §-ga 7248 järgmises sõnastuses:
„§ 7248. Täiendavad turvameetmed
Maksja ja makseteenuse pakkuja võivad kokku leppida täiendavate turvameetmete
rakendamises maksetehingutega seotud pettuste ennetamiseks, sealhulgas:
1) maksjale täiendavate hoiatuste andmises;
2) makseinstrumendi kasutamisele madalama makselimiidi kohaldamises;
3) tavapärasest suuremale või ebatüüpilisele maksele eraldi hoiatuse andmises;
4) välismaksete või teatud riikidesse tehtavate maksete piiramises maksja soovil;
5) uuele saajale tehtava esimese makse eraldi limiidi seadmises;
6) muude maksetehingutega seotud pettuste ennetamiseks sobivate täiendavate turvameetmete
rakendamises.
Selgitus: §i 7248 lisamisega luuakse õiguslik alus, mille kohaselt võivad maksja ja
makseteenuse pakkuja kokku leppida täiendavate turvameetmete rakendamises
maksetehingutega seotud pettuste ennetamiseks. Muudatuse eesmärk on võimaldada lisaks
makseteenuse pakkuja üldistele turvameetmetele rakendada isiku soovil tema vajadustele ja
riskiprofiilile vastavaid täiendavaid kaitsemeetmeid. Pettuste toimepanemise viisid muutuvad
ning suur osa pettusi pannakse toime isiku mõjutamise ja manipuleerimisega isikut ise
pettuslikku makset kinnitama. Petturid esinevad näiteks panga, politsei või mõne riigiasutuse
töötajana, et veenda isikut makset ise tegema või kinnitama. Sellises olukorras võib makse
olla tehniliselt korrektselt autenditut ning isik ise selle autoriseerinud, kuigi tema otsus
põhineb petturi loodud eksitaval ettekujutusel ning psühholoogilise mõjutamise tingimustes.
Täiendavad turvameetmed võimaldavad luua makse tegemise protsessi täiendava
kontrollimise viisi, mis annab võimaluse makse tegemine uuesti läbi mõelda ning ka
vähendada pettuse teel tekkida võivat rahalist kahju, kui on limiidid seatud.
Näiteks tavapärasest suurema või isiku varasemast maksekäitumisest erineva makse eraldi
hoiatus võimaldab juhtida isiku tähelepanu sellele, et tegemist on ebatüüpilise maksega
olukorras, kus isik tegutseb petturi juhiste järgi ega pruugi sellises olukorras adekvaatselt
tajuda, et millist tehingut ta siiski täpselt tegemas on.
Välismaksete või teatud riikidesse tehtavate maksete piiramise võimalus annab isikule
võimaluse välistada või piirata tehinguid, mida tal tavapäraselt teha ei ole vaja. Kui isiku
maksed piirduvad näiteks Eesti ja Euroopa Liidu siseste maksetega, võib välismaksete
piiramine aidata pettusi enneta olukorras, kus pettuse teel hakatakse raha kandma kuhugi
kolmandasse riiki. Uuele saajale tehtava esimese makse eraldi limiit võimaldab vähendada
selliste pettuste tagajärgi, mille puhul isik teeb pettuse tulemusel makse petturi kontole.
Punkt 6 võimaldab maksjal ja makseteenuse pakkujal kokku leppida ka muudes pettuste
ennetamiseks sobivates täiendavates turvameetmetes. See on vajalik, kuna pettuste
toimepanemise viisid muutuvad ning muutuvad ka makseteenuse pakkujate kasutatavad
riskijuhtimise meetmed. Tegemist on ennetavate meetmetega, mis annavad võimaluse
11
vähendada pettuse ohvriks langemise riski ning vähendada pettuse tulemusel tekkivad rahalist
kahju.
Õiguskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
3. Täiendada eelnõu uue §-ga 2, muutes vastavalt järgmiste paragrahvide numeratsiooni,
järgmises sõnastuses:
㤠2. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse muutmine
Krediidiandjate ja -vahendajate seadust täiendatakse §-ga 502 järgmises sõnastuses:
„§ 502. Andmete avaldamine pettuste tõkestamise eesmärgil
(1) Krediidiandjal ja -vahendajal on õigus avaldada teisele krediidiandjale ja -vahendajale,
krediidiasutusele, makseasutusele, e-raha asutusele ning Politsei- ja Piirivalveametile andmeid
ja teavet krediidi andmise või vahendamisega seotud pettuste avastamiseks ja
väljaselgitamiseks, kui esineb objektiivselt põhjendatud kahtlus, et pettusega võib olla
seotud:
1) klient või kliendina esinev kolmas isik;
2) krediidiandja sõlmitav või sõlmitud leping või sellega seotud tehing;
3) krediidivahendaja vahendatav või vahendatud leping või sellega seotud tehing.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil võib avaldada andmeid ja teavet:
1) kliendi või kliendina esineva kolmanda isiku tuvastamise kohta;
2) sõlmitud, sõlmitava, vahendatud või vahendatava lepingu ja sellega seotud tehingu või
asjaolude kohta;
3) pettusliku tegevuse või muu süüteo tunnustele vastava teo kohta;
4) kasutatud seadme kohta.
(3) Krediidiandjal ja -vahendajal on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil
avaldada e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse tähenduses e-allkirjastamist
võimaldavale usaldusteenuse osutajale usaldusteenuse kasutaja isikukood, seadme- ja
sessiooniandmed ning kasutaja elektroonilise side võrgu identifikaatori andmed.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel ei ole lubatud avaldada eriliiki
isikuandmeid.“.
Selgitus: Krediidiandjate ja -vahendate (edaspidi krediidiandja) all peetakse silmas
ettevõtteid, kes tegelevad samuti laenude andmisega, kuid ei ole krediidiasutused.
Krediidiandjad moodustavad arvestatava osa Eesti laenuteenuste turust ning puutuvad kokku
pettuste toimepanemisega olukordades, kus pettuse toimepanija võtab isiku nimel laenusid.
Pettused ei piirdu seejuures ühe krediidiandjaga, vaid võivad hõlmata samaaegselt mitut
krediidiandjat, samuti krediidiasutust või muud makseteenuse osutajat. Seetõttu sõltub pettuse
õigeaegne avastamine ja tõkestamine sageli ka sellest, kas erinevatel teenuseosutajatel on
võimalik pettusekahtluse korral omavahel vajalikku teavet vahetada.
Sagedased on petuskeemid, mille puhul saadakse näiteks sotsiaalse manipulatsiooni või
identiteedivarguse abil enda kontrolli alla isiku autentimisvahendid ning sellise ligipääsu abil
ei piirdu petturid üksnes kannatanu pangakontol oleva raha väljaviimisega, vaid võivad
12
kannatanu nimel taotleda krediiti erinevatelt krediidiandjatelt, mille tulemusel võib isiku
nimele olla võetud mitmeid laenusid.
Ühe krediidiandja käsutuses olev teave ei pruugi eraldiseisvalt anda piisavat alust pettuse
tuvastamiseks. Samas võib mitme krediidiandja käsutuses oleva teabe võrdlemisel ilmneda
pettusele iseloomulik muster, näiteks sama seadme kasutamine mitme isiku või mitme
järjestikuse krediiditaotluse puhul. Seetõttu on pettuste tõkestamisel oluline, et põhjendatud
pettusekahtluse korral oleks võimalik vajalikku teavet operatiivselt vahetada.
Kehtivas õiguses puudub krediidiandjatel õigus omavahel ning näiteks ka krediidiasutuste ja
makseasutusutega andmeid jagada. Andmete avaldamine ei ole lubatud üldise või abstraktse
pettuseriski tõttu, vaid juhul, kui esineb objektiivselt põhjendatud kahtlus, et isiku või isikuna
esineva kolmanda tehing või sellega seotud tehing võib olla seotud pettusega. Samuti nähakse
ette võimalus edastada teavet Politsei- ja Piirivalveametile, et võimaldada pettuse asjaolude
kiiremat väljaselgitamist ning vajaduse korral süüteomenetluse alustamist või läbiviimist.
Andmete koosseis, mida võib jagada, on piiratud. Pettuse avastamiseks võib olla vajalik
võrrelda isiku tuvastamisega seotud andmeid, krediidilepingu või tehinguga seotud
asjaolusid, pettusliku tegevuse tunnuseid ning pettuse toimepanemisel kasutatud seadmega
seotud andmeid. Seadmeandmed võivad olla pettuse tuvastamisel olulised näiteks olukorras,
kus sama seadet kasutatakse lühikese aja jooksul mitme erineva isiku nimel krediidi
taotlemiseks või muude tehingute tegemiseks.
Eraldi nähakse ette võimalus avaldada e-allkirjastamist võimaldavale usaldusteenuse
osutajale kasutaja isikukood ning seadme-, sessiooni- ja elektroonilise side võrgu
identifikaatori andmed. Selle eesmärk on võimaldada kontrollida pettusekahtluse korral
asjaolusid, mis on seotud autentimisvahendi kasutamisega. See on oluline eelkõige selliste
petuskeemide puhul, kus kannatanu identiteeti või autentimisvahendeid kasutatakse tema
teadmata või kus kannatanu nimel luuakse petturi kontrolli all olev autentimise vahend.
Sellisel juhul võib erinevate osapoolte käsutuses olevate tehniliste andmete võrdlemine aidata
tuvastada, et krediiditaotlust ei ole tegelikult esitanud isik, kelle nimel seda tehakse.
Muudatus võimaldab seega muuta selliste pettuste, kus isiku nimele võetakse mitmeid laene,
tõkestamise senisest efektiivsemaks. Kui pettuse tunnused on ühe teenuse osutaja juures juba
tuvastatud, võimaldab teabe operatiivne jagamine vältida tekitada võivat kahju suurust.
Õiguskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
Siiri Tõniste lisas kolmanda muudatusettepaneku kohta täiendava kommentaari. Ta viitas FI
tähelepanekule, et krediidiandjad on väga erineva suuruse ja võimekusega ning neid on
pankadest rohkem.
Kõnealune eelnõu säte annab ka krediidiandjatele õiguse informatsiooni vahetada ehk pärast
sätte jõustumist saavad tehniliselt võimekamad krediidiandjad või need, kes puutuvad
pettuserünnetega sagedamini kokku, hakata informatsiooni vahetama kiiremini, sh näiteks
politseiga. Teised krediidiandjad saavad liikuda omas tempos ehk tegemist ei ole praegu
kohustusega, mida kõik peavad alates esimesest päevast ühesuguses ulatuses täitma.
S. Tõniste avaldas siiski lootust, et krediidiandjad võtavad uut õigust ja võimalust tõsiselt ning
hakkavad seda praktikas ka kasutama, eriti just politseiga suhtlemisel. Ta rõhutas, et politsei
ootab muu hulgas krediidiandjatelt teavet ja vihjeid, mille alusel on võimalik tegutseda.
13
Peeter Ernits uuris, kas Eesti Krediidiandjate Liit liikmed päriselt jagavad politseiga teavet.
Jevgeni Belavin kinnitas, et krediidiandjad jagavad informatsiooni kehtiva seaduse ja nende
kaasamise võimaluste piires juba praegu. Eesti Krediidiandjate Liit on muu hulgas ennetavalt
kohtunud PPA esindajatega, et arutada, kuidas muuta krediidiandjate ja politsei koostöö
võimalikult tõhusaks. Samuti on liit arutanud oma liikmetega tehnilisi võimalusi vajaliku
teabe vahetamiseks ning pidanud läbirääkimisi ka ühe konkreetse teenusepakkujaga.
J. Belavin rõhutas, et liidu liikmed võtavad teemat väga tõsiselt ja ootavad seadusemuudatuse
jõustumist.
Jarmo Lilium tutvustas muudatusettepanekuid nr 4–6:
4. Täiendada eelnõu § 2 (vana nr) punktis 2 sätestatud krediidiasutuste seaduse § 894 lõikega
5, lugedes senine lõige 5 lõikeks 6, järgmises sõnastuses:
„(5) Krediidiasutusel on õigus avaldada krediidiandjale ja -vahendajale krediidi andmisega
seotud pettuste avastamiseks ja väljaselgitamiseks andmeid ja teavet krediidiandjate ja
-vahendajate seaduse §-s 50² sätestatud tingimustel.“.
Selgitus: Muudatus on seotud eelmise ettepanekuga. See on vajalik, et tagada krediidi
andmisega seotud pettuste avastamiseks ja väljaselgitamiseks vajalik vastastikune
andmevahetus krediidiandjate ning krediidiasutuste vahel. Kuna pettus võib puudutada
erinevaid finantsteenuste osutajaid on pettuste tõkestamiseks vajalik teave ka
krediidiasutustel, mille jagamine krediidiandjatega on pettuse toimepanemise korral oluline.
krediidipettus võib hõlmata mitut finantsteenuse osutajat ning pettuse tuvastamiseks vajalik
teave võib olla krediidiasutuse valduses, nähakse ka krediidiasutusele ette selge õiguslik alus
vajalike andmete avaldamiseks krediidiandjale. Andmete avaldamisele kohalduvad
krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 50² sätestatud tingimused.
Õiguskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
5. Asendada eelnõu § 3 (vana nr) sätestatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse §-i 633
lõikes 2 tekstiosa „5“ tekstiosaga „6“.
Selgitus: Tegemist on tehnilise muudatusega, mis tuleneb § 63³ täiendamisest uue lõikega
ning millega korrigeeritakse lõikes 2 sisalduvat viidet.
Õiguskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
6. Täiendada eelnõu § 3 (vana nr) sätestatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse §-i 633
lõikega 4 järgmises sõnastuses:
14
„(4) Makseasutusel ja e-raha asutusel on krediidi andmisega seotud pettuste avastamiseks ja
väljaselgitamiseks õigus avaldada andmeid ja teavet krediidiandjate ja -vahendajate seaduse
§-s 50² sätestatud tingimustel.“.
Selgitus: Muudatus on vajalik, et võimaldada pettuste avastamiseks ja väljaselgitamiseks
vastastikust andmevahetust ka krediidiandjate ja -vahendajate ning makseasutuste ja e-raha
asutuste vahel. Pettusega seotud maksete ja raha liikumise kohta vajalik teave võib olla
makseasutuse või e-raha asutuse valduses ning selle teabe õigeaegne jagamine võib aidata
pettust tuvastada ja tõkestada. Seetõttu nähakse neile ette õigus avaldada krediidiandjale või
-vahendajale andmeid KAVS §-s 50² sätestatud eesmärgil, tingimustel ja ulatuses.
Õiguskomisjon
Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
Madis Timpson märkis, et komisjoni liige Maria Jufereva-Skuratovski oli samuti koostanud
eelnõule muudatusettepanekuid, kuid tema arusaamise järgi oli ta juba saanud koostöös
ministeeriumiga oma küsimustele vastused ning võtnud ettepanekud tagasi.
Maria Jufereva-Skuratovski kinnitas, et võttis muudatusettepanekud tagasi, kuna tema
ettepanekud ühtivad sisuliselt õiguskomisjoni poolt täna algatatud muudatusettepanekutega,
millega ta on igati nõus.
Peeter Ernits uuris, kas pettuste tõkestamisega praktikas tegelev politsei on viimasel ajal
esitanud ministeeriumile uusi ettepanekuid.
Siiri Tõniste rõhutas, et politsei ootab eelnõu vastuvõtmist väga. Ta märkis, et midagi uut ei
ole esitatud. Eelnõu avab politseile finantssektorilt vihjekanali, mida on nende praktikas väga
vaja.
Madis Timpson tänas kutsutuid.
Esimees tegi seejärel ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.
Otsustati:
1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14.10.2026 (konsensus: Lea
Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,
Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
1.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,
Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,
Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).
1.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia
läbi lõpphääletus 21.10.2026 (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi,
Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Stig Rästa, Madis
Timpson, Vilja Toomast).
2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige,
Andre Hanimäe, Züleyxa Izmailova algatatud võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt
teiste seaduste muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja tõkestamine) eelnõu
(929 SE) esimese lugemise ettevalmistamine
15
Päevakorrapunkti ei arutatud, kuna eelnõu oli algatajate poolt menetlusest tagasi võetud.
3. Info ja muud küsimused
Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Madis Timpson
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Selena Eenmaa
protokollija