1

Väljatöötamiskavatsus 16.06.2026

pankrotihalduri kutseala jätkusuutlikkuse ja professionaalse kompetentsi säilitamiseks

ja järelkasvu tagamiseks ning kohtutäituri ametiala jätkusuutlikkuse ja professionaalse

kompetentsi säilitamiseks

Sisukord

1. Lahendatav probleem ............................................................................................................. 2

1.1. Pankrotihalduri kutseala jätkusuutlikkuse ja professionaalse kompetentsi säilitamine

ning järelkasvu tagamine ........................................................................................................ 2

1.2. Kohtutäituri ametiala jätkusuutlikkuse ja professionaalse kompetentsi säilitamine ....... 6

2. Eesmärgid ............................................................................................................................... 7

2.1. Pankrotihalduri kutseala jätkusuutlikkusega seotud eesmärgid ...................................... 7

2.2. Kohtutäituri ametiala jätkusuutlikkusega seotud eesmärgid ........................................... 9

3. Võimalikud lahendused ........................................................................................................ 10

3.1. Võimalikud lahendused pankrotihalduri kutsealas ........................................................ 10

3.1.1. Võimalikud lahendused kutsestandardi muutmiseks, kutsesse sisenemiseks ja

halduri töö korraldamiseks ............................................................................................... 10

3.1.2. Võimalikud lahendused halduri tasusüsteemi muutmiseks .................................... 16

3.2. Võimalikud lahendused kohtutäiturite ametiala jätkusuutlikkuse tagamiseks .............. 22

4. Uuringud ja kaasatud osapooled .......................................................................................... 23

5. Mõju ..................................................................................................................................... 24

5.1. Mõjude hindamise lähtekohad ...................................................................................... 24

5.2. Mõju sihtrühmade kaupa ............................................................................................... 25

5.3. Mõjude hinnang lahenduste kaupa ................................................................................ 26

5.3.1. Pankrotihaldurite kutseala jätkusuutlikkuse ja professionaalse kompetentsi

säilitamine ja järelkasvu tagamine .................................................................................... 27

5.3.2. Kohtutäiturite ametiala jätkusuutlikkuse tagamine ................................................. 35

6. Edasine väljatöötamine......................................................................................................... 36

2

1. Lahendatav probleem

1.1. Pankrotihalduri kutseala jätkusuutlikkuse ja professionaalse kompetentsi säilitamine

ning järelkasvu tagamine

Eesti maksejõuetusõiguses ei ole pankrotihaldurite kui maksejõuetuspraktikute süsteem

tervikuna ühtlane ja kestlik. See puudutab ühelt poolt praktikute kutsesse sisenemist,

ettevalmistust ja järelkasvu, teiselt poolt aga pankrotihaldurite tasustamist. Pankrotihalduri roll

on kõrge vastutusega – halduri ülesandeks on viia pankrotimenetlus läbi seaduslikult, kiirelt ja

majanduslikult otstarbekalt. Halduri tegevus mõjutab otseselt võlausaldajate ja võlgnike,

avalikkuse ja riigi huve. Seni kehtinud maksejõuetusmenetlus ei soodusta haldurite järelkasvu

ega valmista kutsesse sisenejaid ette iseseisvaks tegutsemiseks. Ühtlasi ei ole halduri poolt

seadusest tulenevate ülesannete täitmine tasustatud viisil, mis toetaks menetluste kvaliteeti ja

valdkonna pikaajalist jätkusuutlikkust.

Arvestades, et kohtute menetlusstatistika kohaselt esitatakse aastast aastasse füüsiliste ja

juriidiliste isikute endi ja nende vastu esitatud pankrotiavaldusi üha rohkem - 2022.a 1451,

2023.a 1936, 2024.a 2058, 2025.a 1973, ning 2026.a mai seisuga 839 -, siis on kasvanud ka

pankrotimenetluste arv, mida (ajutisel) halduril tuleb läbi viia. Kuigi menetluste arv on

kasvanud, ei ole haldurite arv samaväärselt kasvanud. Lisaks on sekkumisvajadus tuvastatud

ka kehtiva regulatsiooni analüüsi, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja (edaspidi ka Koda)

poolt esitatud pöördumiste ja antud selgituste alusel ning kutsepraktika andmete, eksamite

tulemuste, haldurite tasustamise statistika ning menetluspraktikas ilmnenud probleemide

põhjal. Eeltoodud andmed koosmõjus viitavad sellele, et menetluste arv on suur, samas

praktikute ring on väike, järelkasv piiratud, kutsesse sisenemise ettevalmistus ebaühtlane ning

tasustamismudel ei arvesta piisavalt vältimatu töö tegelikku mahtu ega menetluste keerukust.

Kuna maksejõuetusõiguse ja maksejõuetusmenetluse läbiviimise tagamine on nii Eesti kui ka

Euroopa Liidu poolne ülesanne seda korraldada, tuleb tõusetunud probleemidele reageerida ja

ennetada maksejõuetussüsteemi kokku kukkumist. Selleks pakutakse käeolevas

väljatöötamiskavatsuses välja lahendusi pankrotihalduri kutseala jätkusuutlikkuse ja

professionaalse kompetentsi säilitamiseks ning järelkasvu suurendamiseks.

Maksejõuetusmenetluses on mitmeid osapooli (võlgnik, võlausaldajad, haldur, kohus,

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Maksejõuetuse teenistus) ja huvisid (võlgniku huvi,

võlausaldajate huvid ühiselt ja iga võlausaldaja üksik huvi, avalik huvi), mida riik peab

samaaegselt kaitsma ja tagama.

Kokkuvõttes ei ole tegemist üksnes pankrotihaldurite kutsekorralduse sisemise küsimusega.

Kui haldurite ettevalmistus, järelkasv, töökoormuse jaotus ja tasustamine ei taga

pankrotimenetluste kvaliteetset läbiviimist, kahjustab see otseselt võlausaldajate võimalust

saada oma nõuetele võimalikult suur rahuldus ning vähendab avalikkuse usaldust

maksejõuetussüsteemi vastu. Ühiskonna tasandil väljendub probleem selles, et menetlused

muutuvad aeglasemaks, on ebaühtlasema kvaliteediga ja vähem tulemuslikud. Samuti suureneb

risk, et maksejõuetuse põhjuseid, vara liikumist või võimalikke rikkumisi ei tuvastata piisava

3

põhjalikkusega. Selle tagajärjel kannatavad aus majanduskeskkond, õiguskindlus,

kohtusüsteemi toimimine ning üldine arusaam, et pankrotimenetlus on tõhus ja õiglane avalik

menetlus.

Väljatöötamiskavatsusega asutakse lahendama järgmisi omavahel seotud alaprobleeme:

1. Kutsesse sisenemine ja maksejõuetusspetsiifiline ettevalmistus. Pankrotihalduri

(PankrS § 56, § 57) tavapärasel kutsesse sisenemise teel on ette nähtud haridus- ja

kogemusnõuded, eksam ja väljaõpe. Samas saab osa isikuid (nt vandeadvokaadid,

vandeaudiitorid ja vastava haridustasemega kohtutäiturid) siseneda kutsesse

lihtsustatud korras, kellele ei ole kohustuseks läbida maksejõuetusspetsiifilist väljaõpet.

Ehk osadel isikutel on võimalik siseneda pankrotihalduri kutsesse lihtsustatud

korras, ilma et neil oleks kohustust läbida maksejõuetusmenetluse rollispetsiifiline

väljaõpe. Selline korraldus ei taga, et kõik kutsesse sisenejad oleksid iseseisvaks

tegutsemiseks ühtlaselt ette valmistatud. See võib aga viia menetluste ebaühtlase

kvaliteedini ning kahjustada menetlusosaliste huve, sest pankrotihalduril on

keskne roll võlgniku vara väljaselgitamisel ja müümisel, nõuete kontrollimisel ja

menetluse tulemuslikul juhtimisel.

2. Kutsesüsteemi haprus, kutsepidajate väike ring, menetluste jagamine.

Pankrotihaldur täidab kõrge usaldusega kutserolli, kuid kehtiv süsteem ei taga piisavalt,

et kutsesse siseneja valmisolekut hinnatakse ja arendatakse terviklikult enne iseseisvat

tegutsemist. Kui ettevalmistus ja järelhindamine puudub või on ebaühtlane,

suureneb risk, et menetlusi viiakse läbi erineva kvaliteediga. See kahjustab

võlgnikku, võlausaldajaid, kelle nõuete rahuldamine sõltub halduri pädevusest,

ning avalikku huvi, sest pankrotimenetlus peab tagama usaldusväärse ja

läbipaistva kontrolli võlgniku vara ja kohustuste üle.

Koja 2025. aasta aruande järgi oli aasta lõpus 60 pankrotihaldurina tegutsemise õigust

omavat isikut, 34 saneerimisnõustajana tegutsemise õigust omavat isikut ning

usaldusisikute nimekirjas 50 inimest. 24.04.2026 seisuga on Koja kutsekogus liikmeid

kokku 71, kellest 62 pankrotihaldurina tegutsemise õigust omavad isikud (neist 33

vandeadvokaadid), ning 34 saneerimisnõustajana tegutsemise õigust omavad isikud;

ühe halduri ja saneerimisnõustaja tegevus on peatatud. Koja liikmete arv ei näita

siiski, kui paljud neist tegelikult aktiivselt tegutsevad, milline on piirkondlik

katvus või kui suur osa keerukamatest menetlustest koondub väheste kogenud

praktikute kätte. Seetõttu ei seisne probleem ainult õigusnormides, vaid ka süsteemi

tegelikus läbilaskevõimes, järelkasvus ja kestlikkuses. Koja andmetel on liikmemaksu

aruande pinnalt alates 2011. aastast igal aastal vähenenud halduri tasu saamist

deklareerivate isikute arv (vt „pankrotihaldurite arvu muutus“).

Kuigi pankrotihaldureid on nimekirjas läbi aastate olnud ca 60 haldurit, siis 2024.a ja

2025.a pankrotimenetluste statistikast nähtuvalt jagatakse kohtu poolt menetlustest ca

4

60% 11 halduri vahel1. Ehkki pankrotihaldurite nimekirjas olevate isikute arv on ajas

muutuv, samuti igal aastal menetletavate pankrotimenetluste arv, siis näitab see siiski ca

1/5 haldurite teatavat kõrgemat (üle)koormust, keskmiselt 10 haldurit ei teeni

halduritegevuse tulu (lähtuvalt liikmemaksu aruannetest), mistõttu 3/5 halduritest (ca

39) nimetatakse halduriteks ühes kuni kuues menetluses ühe aasta jooksul.

3. Kutsesse sisenemisel maksejõuetusmenetluste läbiviimiseks piisava ja vajalike

oskuste ja teadmiste läbimõeldud ja süsteemne väljaõpe, koolitamine ja

järelhindamine. Pankrotiseadus käsitleb haldurit pankrotimenetluse keskse organina

ning näeb ette kutsetegevuse, põhikohustused, kutsekindlustuse, toimikute pidamise,

kohtu järelevalve, haldusjärelevalve ja distsiplinaarvastutuse.

2023-2025 on kutsesse sisenemine (Koja liikmeks astunud) ja väljumine olnud madal

(vt “kutsekogu liikmeskonna ja usaldusisikute arvu muutus”), enamikel juhtudel on

kutsekogu liikmeks astunud vandeadvokaat (22/31). Halduri kutseeksamit on

sooritanud viidatud perioodil seitse inimest ning saneerimisnõustaja eksamit kaks -

keegi neist ei ole eksamit edukalt sooritanud.

1 2024-2025.a jooksul on viidatud 11 isikut nimetatud halduriks keskmiselt 8-15 menetluses.

5

Seega on praktikute ring väike, kutsesse sisenemine on madal ning suur osa

pankrotimenetlustest koondub väheste aktiivsete haldurite kätte. Samal ajal ei

näita nimekirjas olevate haldurite arv seda, kui paljud neist tegelikult aktiivselt

tegutsevad või milline on menetluste piirkondlik ja sisuline katvus. See aga

muudab süsteemi haavatavaks. Kui keerukamad või suurem osa menetlustest

koondub väheste praktikute kätte, võib halveneda menetluste kättesaadavus, kiirus ja

kvaliteet. Ühiskonna tasandil tähendab see riski, et pankrotimenetluste läbiviimine ei

ole piisavalt stabiilne ega järjepidev ning võlgniku ja võlausaldajate huvide kaitse sõltub

liiga suurel määral väheste isikute töökoormusest.

4. Pankrotihalduri ülesanded ja tasustamise kord. Kehtiv tasustamissüsteem on

tugevalt seotud pankrotivara suurusega ega arvesta piisavalt menetluse vältimatu töö

tegelikku mahtu, asja keerukust ega menetluse kestust. Väikese või puuduva varaga

menetlustes peab haldur tegema kohustuslikud toimingud sõltumata sellest, kas varast

on võimalik tasu maksta. Kui vältimatu töö ei ole mõistlikult tasustatud, muutuvad

väikese varaga või keerukad menetlused majanduslikult väheatraktiivseks. See

vähendab kutseala järelkasvu, võib langetada menetluste kvaliteeti ning kahjustab

võlausaldajaid, sest halduri töö tulemuslikkus mõjutab otseselt pankrotivara

väljaselgitamist ja nõuete rahuldamist. Avaliku huvi seisukohalt süvendab see

usaldamatust maksejõuetussüsteemi vastu ja võib jätta riigi delegeeritud ülesande

sisuliselt ebapiisavalt rahastatuks.

Haldur peab aga tegema hulga tööd sõltumata sellest, kas varast laekub palju, vähe või

üldse mitte midagi. Aruanded, võlausaldajate koosolekud, nõuete läbivaatamine,

võlausaldajatega, võlgnikuga, kohtuga ja asutuste/ isikutega suhtlemine, vara ja

kohustuste väljaselgitamine ja kaardistamine ning menetluse lõpetamine on töö, mida

ei saa tegemata jätta. Kehtiv süsteem ei erista seda vältimatut tööd ega taga piisavalt ka

selle tasustamist. Seadus sätestab ka tunnitasu põhimõttel tasu küsimist, kuid seda

rakendatakse erandjuhtudel. Riigi poolt hüvitatakse pankrotihaldurile varatu

pankrotimenetluse korral ühe töötasu alammääras (946 eurot + käibemaks) nn vältimatu

töö, millele kulunud aeg võib olla 10 või 100 tundi. Ehk tasustamise loogikas ei ole

piisavalt hästi tasakaalustatud kolme elementi: vältimatu töö mahtu, konkreetse asja

keerukust ja halduri pankrotipesasse toodud lisandväärtust. Selle tulemusena jäävad

väikese varaga, kuid tegelikult töömahukad menetlused alatasustatuks, samas kui mõnes

suurema varaga asjas peab kohus tasu hiljem korrigeerima, et see ei muutuks

ebamõistlikult suureks.

Samuti nähakse süsteemipuudusena ka asjaolu, et halduri tasu määratakse

pankrotimenetluse lõppedes - samas ei ole ennustatav kaua pankrotimenetlus kestab ega

sõltu ainuüksi halduri tegevusest. Pankrotimenetluse kestust saavad mõjutada seejuures

nii võlgniku võimalikud vaidlustused, vaidlused võlausaldajatega või võlausaldajate

vahelised vaidlused ja tegevus, muude pankrotimenetlust puudutavate kohtuvaidluste

pidamise ajaline kestvus, kohtu poolt halduri esitatud lõpliku võlausaldajate nimekirja

ja lõpparuande kinnitamiseks kuluv aeg (tegemist ei ole ammendava loeteluga). Kehtiv

6

tasustamismudel ei seo halduri tasu piisavalt õiglaselt ega läbipaistvalt menetluse

tegeliku ajakulu ja töömahuga, sh vältimatu tööga. Samuti on halduri keskmine tasu

pankrotimenetluse kohta aastas tagasi 2011. aasta tasemel, kui muu keskkond (kulud,

keskmine brutopalk, töötasu alamäär, tarbijahinnaindeks) on oluliselt kasvanud (vt

„pankrotihalduri keskmine tasu pankrotimenetluse kohta aastas“ ja „muutused 2018.

aastaga võrreldes“).

Kokkuvõtvalt, kehtiv raamistik ei taga piisavalt, et kutsesse sisenejad oleksid ühtlaselt ja

maksejõuetusspetsiifiliselt ette valmistatud, juhendatud ning süsteemi kestlikkuse tagamiseks

piisavas arvus olemas. Samuti ei ole tagatud töökoormuse ühtlane jaotus ega õiglane

tasustamine, mis arvestaks menetluse tegelikku töömahtu, keerukust ja tulemuslikkust. Kui

vältimatu töö ei ole mõistlikult tasustatud, muutuvad väikese varaga ja keerukad menetlused

majanduslikult väheatraktiivseks, mis takistab järelkasvu, halvendab menetluste kvaliteeti ning

kahjustab võlausaldajate, riigi ja avalikku huvi. Seetõttu tuleb ühtlustada kutsesse sisenemist,

tugevdada väljaõpet ja järelkasvu, parandada töökoormuse jaotust ning kujundada õiglasem

tasustamismudel.

1.2. Kohtutäituri ametiala jätkusuutlikkuse ja professionaalse kompetentsi säilitamine

Lisaks käsitletakse käesolevas väljatöötamiskavatsuses probleemina ka kohtutäituri ameti

jätkusuutlikkuse küsimust. Lähiaastatel võib märkimisväärne osa ametis olevatest

kohtutäituritest (neist ligikaudu 15 kohtutäiturit) jõuda pensioniikka või ametist lahkuda. See

tähendab, et mitme kohtutäituri büroo tegevus võib lähiaastatel lõppeda või vajada

ümberkorraldamist. Arvestades kohtutäituri büroode olulist rolli kohtulahendite ja muude

täitedokumentide sundtäitmisel, on nende töö järjepidevus õigussüsteemi toimimise seisukohalt

väga oluline. Büroode tegevuse jätkusuutlikkus mõjutab ka täitemenetluse teenuse

piirkondlikku kättesaadavust.

Kohtutäituri bürood on aastate jooksul kujunenud toimivateks organisatsioonideks, kus on välja

kujunenud kindel töökorraldus, menetluspraktika ja professionaalne kompetents. Paljudes

büroodes töötavad kohtutäituri abid, kellel on pikaajaline kogemus täitemenetluse praktilises

läbiviimises ning büroo töö korraldamises.

7

Kehtiv kord ei võimalda aga selgelt lahendada olukorda, kus pensioneeruva või ametist lahkuva

kohtutäituri büroo tegevust võiks jätkata samas büroos töötanud pädev kohtutäituri abi, isegi

juhul, kui ta vastab kohtutäituri ametisse nimetamise üldistele nõuetele. Selle tulemusel võib

toimiva büroo tegevus katkeda ning selle menetlused ja tööülesanded jagatakse ümber teiste

kohtutäiturite vahel.

Selline olukord võib katkestada büroode töökorraldusliku järjepidevuse, suurendada ajutiselt

teiste kohtutäiturite töökoormust ning viia süsteemis kujunenud praktilise kompetentsi

kadumiseni. Samuti võib see vähendada kompetentsete kohtutäituri abide motivatsiooni

kutsealal pikemalt tegutseda.

Olukorras, kus lähiaastatel võib ametist lahkuda märkimisväärne hulk kohtutäitureid, on oluline

leida lahendusi, mis aitaksid säilitada olemasolevat kompetentsi ning tagada kohtutäituri

büroode tegevuse võimalikult sujuva jätkumise.

2. Eesmärgid

2.1. Pankrotihalduri kutseala jätkusuutlikkusega seotud eesmärgid

Kavandatavate muudatuste eesmärgid ja hindamise aluseks olevad võimalikud mõõdikud:

1. Ühtlase ettevalmistuse saavutamiseks on eesmärk tagada, et kõik uued

pankrotihaldurid omandavad enne iseseisvat tegutsemist kutsespetsiifilised

teadmised ja oskused. See suurendab menetluste kvaliteeti, prognoositavust ja

usaldusväärsust võlausaldajate, võlgnike, kohtute ja avalikkuse jaoks.

Pankrotihaldurite roll ei ole üksnes tehniline menetlusülesanne, vaid oluline osa

toimivast ettevõtluskeskkonnast ja õiguskindlusest. Seetõttu peab kutsesse sisenemine

ja tööle asumine tagama, et pankrotihaldurid oleksid võrreldavatel alustel ette

valmistatud ning valmis tegutsema sõltumatult, professionaalselt ja avaliku usalduse

vääriliselt.

Mõõdik: uute praktikute osakaal, kes on läbinud maksejõuetusspetsiifilise väljaõppe.

2. Järelkasvu suurendamiseks on eesmärk kehtestada pankrotihaldurite kutsesse

sisenemisel selged ettevalmistus- ja väljaõppe põhimõtted. Kutsesüsteem peab

olema pädevuspõhine, juhendatud ja kestlik. Selle eesmärk ei ole üksnes suurendada

praktikute arvu ega muuta kutsesse pääsu rangemaks, vaid luua tasakaalustatud

süsteem, kus uued praktikud saavad vajaliku väljaõppe, sisseelamiskoolituse ja

vajaduse korral juhendamise või mentorluse. See aitab tagada, et kutsealale sisenemine

ja seal püsimine oleks professionaalselt ning majanduslikult realistlik.

Mõõdikud: uute kutsealale sisenejate arv aastas; eksami sooritanute arv; aktiivsete

praktikute arv.

8

3. Maksejõuetusmenetluste läbiviijate ja töö jaotamise tagamiseks on eesmärk

tugevdada järelkasvu ja vähendada süsteemi sõltuvust väikesest aktiivsete

praktikute ringist. Maksejõuetusmenetluste kvaliteet ja kättesaadavus eeldavad, et

praktikuid on piisavalt, nende töökoormus on mõistlikult jaotatud ning riigil, kohtutel

ja kutseorganisatsioonil on ülevaade praktikute arvust, aktiivsusest, piirkondlikust

kättesaadavusest ja võimekusest. Ühtlasem tööjaotus aitab vältida olukorda, kus

menetlused koonduvad väheste praktikute kätte ning süsteemi kestlikkus sõltub liigselt

väikesest isikute ringist.

Mõõdikud: aktiivsete haldurite arvu kasv; piirkondlik katvus; ühtlasem menetluste

jaotus praktikute vahel.

4. Õiglase tasustamismudeli eesmärk on kujundada pankrotihaldurite

tasustamismudel, mis arvestab vältimatut tööd, menetluse keerukust ja

tulemuslikkust. See suurendab menetluse kvaliteeti, prognoositavust ja

usaldusväärsust võlausaldajate, võlgnike, kohtute ja avalikkuse jaoks.

Tasustamismudel peab tagama, et haldur saab mõistliku tasu ka väikese või puuduva

pankrotivaraga menetlustes, sest osa tööst on vältimatu sõltumata menetluse

majanduslikust tulemist. Samal ajal peab süsteem vältima menetluse venitamist,

põhjendamatuid kulusid ja väikeste menetluste alatasustamise kompenseerimist

suuremate menetluste arvelt.

Tasustamine peab väärtustama tegelikku töömahtu, asja keerukust ja halduri loodud

lisandväärtust, kaitstes samal ajal võlausaldajate, võlgnike ja avalikku huvi. Sellega

seonduvalt võib olla põhjendatud ka ajutise halduri ja halduri ülesannete ning muu

töökorralduslike muudatuste tegemine. Kuna kutsealale sisenemine ja seal püsimine

sõltub ka töö majanduslikust jätkusuutlikkusest, on tasustamismudel otseselt seotud

kogu maksejõuetuspraktikute süsteemi järelkasvu ja kestlikkusega.

Mõõdikud: väikese või puuduva varaga menetlustes tasustatud vältimatu töö osakaal;

keskmise tasu suhe töötasu alammäära, keskmise palga või tarbijahinnaindeksiga;

menetluste kestus; kohtute poolt tasu korrigeerimise sagedus; kaebuste ja

distsiplinaarasjade arv; võlausaldajatele jaotise alusel väljamakstavate maksete suuruse

kasv.

Kirjeldatud probleemide lahendamiseks pakutakse välja alternatiivsed lahendused (1-5, 6A),

mille üldine eesmärk on tugevdada Eesti maksejõuetussüsteemi tervikuna, võimestades

kehtivat pankrotihaldurite kutsesüsteemi ning leida võimalusi õiglasemaks tasustamiseks.

Kutsesse sisenemise nõuded, väljaõpe, tööjaotus ja tasustamine peavad moodustama toimiva

terviku, mis toetab menetluste kvaliteeti, võlausaldajate ja võlgnike kaitset, avalikku huvi,

valdkonna järelkasvu ning Eesti ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust. Alternatiivse

võimalusena esitatakse ka lahendus 6B, mille alusel kujundataks halduri kutsesüsteemi ümber

selliselt, et haldurid tegutsevad kui ametiisikud (riigiametnikud).

9

Eesmärkide seadmisel tuginetakse strateegiale „Eesti 2035“, mille üks keskseid sihte on Eesti

heaolu, konkurentsivõime ja hea valitsemise toetamine. Maksejõuetussüsteemi tõhusus on

seotud eelkõige ettevõtluskeskkonna, õiguskindluse, riigivalitsemise kvaliteedi ja majanduse

usaldusväärsusega. „Eesti 2035“ annab maksejõuetusõiguse kaasajastamiseks ja

pankrotihalduri kutse jätkusuutlikkuse tagamiseks riigi pikaajalise poliitikakujundamise suuna

ning on aluseks ka käesoleva väljatöötamiskavatsusele. „Eesti 2035“ strateegia kohaselt

vajavad Eesti ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime parandamiseks tõhustamist muu hulgas

maksejõuetusega seotud lahendused. Samuti toetab VTK „Eesti 2035“ sihte kujundada Eesti

tugevaks, uuendusmeelseks ja vastutustundlikuks majanduseks ning uuendusmeelseks,

usaldusväärseks ja inimesekeskseks riigiks. Maksejõuetuspraktikute pädevus, sõltumatus,

piisav järelkasv ja õiglane tasustamine mõjutavad otseselt võlausaldajate ja võlgnike õiguste

kaitset, kohtumenetluste tõhusust, ettevõtluskeskkonna prognoositavust ning investeerimis-

kindlust.

Käesolev VTK on seotud ka Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi ja koalitsioonileppe

eesmärkidega tugevdada õigusriiki, muuta õiguse ja õigluse saavutamine kiiremaks ja

efektiivsemaks, vähendada halduskoormust ning tagada stabiilne ja õiguskindel

ettevõtluskeskkond. Täpsemalt haakub algatus koalitsioonileppe punktidega 178, 188, 224 ja

225, mis käsitlevad halduskoormuse juurdekasvu peatamist, kohtumenetluste ökonoomsemaks

muutmist, regulatsioonide lihtsustamist ning EL-i õiguse rakendamisel Eesti konkurentsivõime

eest seismist.

Kavandatavad muudatused on seotud ka Justiits- ja Digiministeeriumi Õigusriigi programmiga

aastateks 2026-2029, kuna aitab kujundada selget, terviklikku ja usaldusväärset õigusruumi,

kus võlgniku ja võlausaldaja põhiõigused on kaitstud ning riik toimib läbipaistvalt ja tõhusalt.

Usaldusväärse ja tulemusliku õigusruumi programm keskendub selge ja tervikliku õigusruumi

kujundamisele, kus põhiõigused on kaitstud ning riik toimib läbipaistvalt ja tõhusalt.

Maksejõuetusmenetlused on selle eesmärgiga otseselt seotud, sest pankrotihaldurid

(saneerimisnõustajad ja usaldusisikud) täidavad avaliku usaldusega rolli ning nende

pädevusest, sõltumatusest ja motiveeritusest sõltub, kas võlausaldajate ja võlgnike õigused on

tegelikult kaitstud ning kas kohtumenetlused toimivad tõhusalt. Seega mõjutab

maksejõuetussüsteemi ja -menetluste kvaliteet otseselt võlausaldajate ja võlgnike õiguste

kaitset, kohtumenetluste tõhusust, ettevõtluskeskkonna atraktiivsust ja Eesti õiguskeskkonna

rahvusvahelist konkurentsivõimet.

2.2. Kohtutäituri ametiala jätkusuutlikkusega seotud eesmärgid

Kohtutäiturite ametialaga seonduvate kavandatavate muudatuste eesmärgid:

 luua selgemad ja paindlikumad võimalused kohtutäituri büroode tegevuse jätkamiseks

olukorras, kus ametis olev kohtutäitur lõpetab tegevuse;

 tagada kohtutäituri büroode töökorralduslik järjepidevus büroo siseselt ka kohtutäituri

ametist lahkumise korral;

 säilitada büroodes aastate jooksul kujunenud töökorraldus, menetluspraktika ja

professionaalne kompetents;

10

 suurendada kohtutäituri abide rolli ameti arengus ning luua neile selgem

karjääriperspektiiv;

 toetada kvalifitseeritud spetsialistide püsimist ametialal ja seeläbi kohtutäituri ametiala

jätkusuutlikkust;

 tagada täitemenetluse süsteemi järjepidev toimimine ning täitemenetluse teenuse

ühtlane ja piirkondlikult kättesaadav osutamine.

Kavandatavad muudatused on seotud Justiits- ja Digiministeeriumi Õigusriigi programmiga

aastateks 2026-2029, mille kohaselt tegeleb ministeerium täitemenetluse- ja

maksejõuetusvaldkonna korrastamisega. Tsiviiltäite- ja maksejõuetusvaldkonnas tegeletakse

valdkonna õigusaktides (täitemenetluse seadustik, kohtutäituri seadus, kohtutäiturimäärustik)

suuremate kitsaskohtade kõrvaldamisega ning aktide kaasajastamisega.

3. Võimalikud lahendused

Eelnõu VTK ettevalmistamisel kaaluti tavapäraselt lisaks õiguslikele muudatustele ka

mitteregulatiivseid meetmeid, nagu avalikkuse teavitamine, rahastuse suurendamine,

olemasoleva olukorra säilitamine (ehk muudatustest loobumine), kehtivate sätete parem

rakendamine ning muud alternatiivsed lahendused. Käesoleval juhul ei võimalda alternatiivsed

meetmed tuvastatud probleeme siiski piisavalt lahendada ja soovitud eesmärke saavutada.

Kuigi teoreetiliselt oleks võimalik püüda kehtivaid sätteid praktikas ühtsemalt kohaldada,

eeldaks see märkimisväärset aega ning ühtse praktika kujunemine kõigi haldurite, kohtute ja

kohtutäiturite seas ei ole tagatud. Seetõttu on probleemide lahendamiseks vajalik üle vaadata

kehtiv õiguslik kord ning kujundada selgem raamistik ka nende olukordade jaoks, mis ei ole

praegu piisavalt reguleeritud.

Võimalikud lahendused on esitatud kahes osas. Esimeses osas (p 3.1.) esitatakse

pankrotihalduri kutsealast puudutavad võimalikud lahendused (lahendused 1-6): kutsestandardi

muutmine, kutsesse sisenemine, halduri töö korraldamine (p 3.1.1.); ning halduri tasusüsteemi

muutmine (p 3.1.2.). Lahendused on esitatud kitsaskohtade kaupa. Teises osas (p 3.2.) esitatakse

kohtutäituri ametiala puudutav võimalik lahendus (lahendus 7).

3.1. Võimalikud lahendused pankrotihalduri kutsealas

3.1.1. Võimalikud lahendused kutsestandardi muutmiseks, kutsesse sisenemiseks ja halduri

töö korraldamiseks

Lahendus 1. Pankrotihalduri haridustaseme muutmine

Kehtiva õiguse järgi võib pankrotihaldurina tegutsemise õiguse saada isik, kellel on riiklikult

tunnustatud bakalaureusekraad ja vähemalt kaheaastane töökogemus rahanduse, õiguse,

juhtimise või raamatupidamise valdkonnas, või isik, kellel on magistrikraad sõltumata erialast.

11

Seega ei ole kehtiv haridusnõue otseselt seotud pankrotimenetluse sisuks vajalike õigus- ja

majandusalaste teadmistega.

Pankrotihalduri roll erineb saneerimisnõustaja ja usaldusisiku rollist muuhulgas sellega, et

pankroti väljakuulutamisel läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise ja käsutamise õigus.

Haldur teeb võlgniku eest ja nimel tehinguid, juhib menetlust, selgitab välja vara ja kohustused,

hindab nõudeid ning kaitseb nii võlausaldajate kui ka võlgniku huve. Seetõttu eeldab halduri

töö tugevat arusaamist nii pankrotiõigusest kui ka majandustegevuse ja finantsarvestuse

põhimõtetest.

Praktikas on pankrotimenetlused muutunud õiguslikult ja majanduslikult keerukamaks. Seda

kinnitab ka asjaolu, et märkimisväärne osa haldurite nimekirjas olevatest isikutest on

vandeadvokaadid. Samas ei taga üksnes mistahes valdkonna magistrikraad ega

bakalaureusekraad koos üldise töökogemusega piisavalt ühtlast ettevalmistust pankroti-

menetluste juhtimiseks.

Seetõttu on põhjendatud asendada senine haridusnõue nõudega, et pankrotihalduriks saamise

eelduseks oleks õigusteaduse või majanduse magistrikraad. Õigusteaduse taustaga isikule

tuleks tagada majandusalane täiendõpe ning majandustaustaga isikule maksejõuetusõiguse ja

menetlusõiguse täiendõpe. Täpsem väljaõppekorraldus on käsitletud lahenduses 2.

Selline muudatus aitab ühtlustada pankrotihaldurite ettevalmistust, suurendada kohtute ja

võlausaldajate usaldust haldurite pädevuse vastu ning toetada pankrotimenetluste kvaliteetset

ja professionaalset läbiviimist. Samal ajal tuleb edasises väljatöötamises hinnata

üleminekumeetmeid, et kõrgem haridusnõue ei kitsendaks põhjendamatult kutseala järelkasvu.

Lahendus 2. Kutsesse sisenemine, väljaõpe (A) ja töövoo tagamine (B)

A. Kutsesse sisenemine ja väljaõpe

Kehtiva õiguse järgi saab pankrotihalduri kutsealale siseneda kahel viisil:

i) kutseeksami kaudu või

ii) lihtsustatud korras liikmeks astumisega ehk eksamierandi alusel.

Kui pankrotihaldurile kehtestatakse kõrgem haridusnõue, on järelkasvu ja kutse kvaliteedi

tagamiseks põhjendatud täpsustada ka kutsesse sisenemise ja väljaõppe korda.

Esiteks on põhjendatud laiendada eksamierandit kohtutäituri abidele, kellel on

pankrotihalduri kutsele vastav haridustase ja kohtutäituri asendamisõigus. Kohtutäituri

abidel on täitemenetluse ja büroo töökorralduse praktiline kogemus, mida saab

maksejõuetusmenetluses kasutada. See avardaks võimalikku järelkasvu, säilitades samal ajal

nõude, et kutsesse sisenejal peab olema piisav hariduslik ja kutsealane ettevalmistus.

Teiseks tuleks kaotada väljaõppeerand. See tähendab, et vandeadvokaadid, vandeaudiitorid,

vastava haridustasemega kohtutäiturid ja asendamisõigusega kohtutäituri abid võiksid jätkuvalt

12

olla vabastatud täismahus kutseeksamist, kuid nad peaksid enne iseseisvat tegutsemist läbima

kohustusliku sissejuhatava koolituse. Koolitus peaks hõlmama vähemalt pankrotimenetluse

praktilist juhtimist, vara valitsemist, dokumentide koostamist ja pidamist, võlausaldajate

koosoleku läbiviimist, nõuete kontrollimist, kutse-eetikat ning huvide konflikti vältimist.

Selline lahendus arvestab varasemat kutsekogemust, kuid ei eelda, et õigus-, auditi-, täite- või

finantsvaldkonna kogemus annab automaatselt piisava ettevalmistuse pankrotimenetluse

praktiliseks juhtimiseks. Eksamierand ei peaks asendama rollispetsiifilist ettevalmistust, sest

pankrotihalduri töö eeldab eriteadmisi nii menetluse juhtimisest, pankrotivara moodustamisest,

võlausaldajate nõuete käsitlemisest kui ka menetlusosaliste ja kohtuga suhtlemisest.

Lisaks võiks kaaluda uutele halduritele juhendatud algusperioodi või mentorlust. Mentorlus

võiks olla suunatud eelkõige neile, kes sisenevad kutsealale eksami kaudu ja kellel puudub

varasem maksejõuetusmenetluse kogemus. Mentori töö peaks olema tasustatud või seotud muu

hüvega, näiteks koolituspunktide või Koja koolitustel osalemise soodustusega. Samuti võib

kaaluda järelhindamist pärast esimest tegutsemisperioodi, et hinnata uue halduri praktilist

valmisolekut ja vajaduse korral suunata teda täiendavale koolitusele.

Kutse atraktiivsuse suurendamiseks võib ette näha toetavaid meetmeid, näiteks esimese aasta

liikmemaksu soodustuse, tasuta sissejuhatava koolituse või mentorluskulude osalise katmise.

Samuti võiks mitte-regulatiivse muudatusena luua Koda kutset tutvustava programmi

juristidele, audiitoritele, finantsnõustajatele ja teistele potentsiaalsetele sisenejatele, et anda

enne eksamit selgem ülevaade pankrotihalduri (saneerimisnõustaja ja usaldusisiku) töö sisust.

Kokkuvõttes aitaksid need muudatused ühtlustada kutsesse sisenejate ettevalmistust,

vähendada kvaliteediriske ja toetada pankrotihaldurite järelkasvu.

B. Töövoo tagamine - menetluste automatiseeritud ja läbipaistev jagamine

Pankrotihalduri kutse pidamisega kaasnevad regulaarsed kulud, sealhulgas büroo pidamise,

kutsekindlustuse, töötajate ja töövahenditega seotud kulud. Seetõttu ei piisa kutseala järelkasvu

toetamiseks üksnes kutsesse sisenemise lihtsustamisest ja väljaõppe tugevdamisest. Uutel ja

tegutsevatel halduritel peab olema ka mõistlik ja prognoositav võimalus saada menetlusi ja tasu

tehtud töö eest.

Kehtiva korra järgi teeb kohus haldurile ettepaneku konkreetses menetluses ajutise haldurina

või pankrotihaldurina tegutsemiseks üldjuhul e-kirja teel. Praktikas võivad kujuneda kohtunike

ja haldurite püsivad töögrupid. Kuigi kohtuniku ja halduri vaheline usaldus on oluline, ei pruugi

selline korraldus tagada süsteemivälist läbipaistvust, ühtlast tööjaotust ega uutele halduritele

piisavat töövoogu.

Samuti ei ole praegu piisavalt selget ülevaadet sellest, kui paljudes menetlustes konkreetne

haldur tegutseb, milline on tema tegelik koormus, piirkondlik kättesaadavus, spetsialiseerumine

13

või senine menetluspraktika. Kuigi menetluste arv ei näita üksi halduri töökoormust ega

suutlikkust, on see oluline näitaja süsteemi juhtimiseks ja arendamiseks.

Seetõttu on põhjendatud kaaluda automatiseeritud menetluste pakkumise või jaotamise mudelit.

Selline süsteem võiks arvestada halduri piirkonda, töökoormust, kogemust, spetsialiseerumist

ja menetluse keerukust. Võimalik lahendus oleks luua kohtute infosüsteemis täiendav

võimekus, mille kaudu pakutakse või jaotatakse pankrotiasju haldurite vahel läbipaistvate

kriteeriumide alusel ning võimalikult ühtlaselt. Samas peab säilima võimalus teha põhjendatud

erandeid. Näiteks ei pruugi olla otstarbekas määrata värskelt kutsealale sisenenud haldurit kohe

väga suure või keeruka pankrotimenetluse juurde, kus on palju vara, võlausaldajaid, töötajaid

või kohtuvaidlusi. Sellisel juhul peab kohtul olema võimalik valida menetlusse sobiva

kogemuse ja pädevusega haldur, kuid erand peaks olema põhjendatud ja läbipaistev.

Automatiseeritud või poolautomatiseeritud töövoo mudel ei vähendaks kohtu rolli halduri

nimetamisel, vaid toetaks kohtu otsustamist parema teabe ja ühtsemate kriteeriumidega. Selleks

võib olla vajalik Koja peetava haldurite nimekirja liidestamine kohtute infosüsteemiga või

nimekirja pidamise korralduse täpsustamine.

Muudatuse eesmärk on muuta menetluste jagamine läbipaistvamaks, vähendada menetluste

koondumist väheste praktikute kätte, toetada uute haldurite kutsealal püsimist ning tagada

haldurite töökoormuse ühtlasem jaotus. See tugevdaks pankrotihalduri kutseala kestlikkust ja

suurendaks usaldust haldurite nimetamise süsteemi vastu.

Lahendus 3. Halduri töökorralduse paindlikumaks muutmine - halduri ülesannete

delegeerimine (A); lühiajaline asendamine (B); halduribüroo organisatsiooniline

võimekus (C) ja halduribüroo teenuste kasutamise tingimused (D)

A. Halduri ülesannete delegeerimine

Kehtiva õiguse järgi peab pankrotihaldur täitma oma kohustusi isiklikult. Selline sõnastus on

praktikas liiga jäik, sest pankrotimenetluse läbiviimine eeldab sageli büroo, abiliste, juristide,

raamatupidajate või teiste teenuseosutajate kasutamist. Halduri põhiülesanne on tagada

seaduslik, kiire ja majanduslikult otstarbekas pankrotimenetlus, kuid see ei tähenda, et kõik

tehnilised või ettevalmistavad toimingud peaks tegema haldur ise.

Seetõttu tuleks seaduses selgemalt eristada toimingud, mida haldur peab tegema

isiklikult, ja toimingud, mida võib teha abilise, esindaja, büroo töötaja või teenuseosutaja

kaudu. Isiklikult täidetavateks ülesanneteks võiksid jääda näiteks võlausaldajate üldkoosoleku

juhatamine, häälte arvu määramine, nõuetele vastuväidete esitamine, olulisemate

menetlusdokumentide allkirjastamine ning muud otsustava tähendusega toimingud. Tehnilised

ja korralduslikud tegevused, nagu teadete saatmine, dokumentide ettevalmistamine, koosoleku

protokollimine, vara müügikuulutuse sisestamine, raamatupidamise korraldamine või muu

abistav tegevus, võiksid olla delegeeritavad.

14

Delegeerimise lubamine ei vähenda halduri vastutust. Haldur vastutab jätkuvalt selle eest, et

tema abilised, esindajad ja teenuseosutajad tegutseksid seaduse, kohtu korralduste ja menetluse

huvide kohaselt. Delegeerimine peab olema sisuliselt põhjendatud ega tohi kujuneda

olukorraks, kus menetlust juhib tegelikult keegi teine kui ametisse nimetatud haldur.

B. Lühiajaline asendamine

Lisaks tuleks lihtsustada halduri lühiajalist asendamist. Pankrotimenetlus ei saa peatuda

põhjusel, et haldur on puhkusel, haige või ajutiselt eemal. Seetõttu võiks lühiajaline asendamine

toimuda lihtsustatud korras, näiteks halduri teavituse alusel kohtule ja vajaduse korral

pankrotitoimkonnale. Teates tuleks märkida eemaloleku aeg, asendaja või kontaktisik ning

asendaja volituste ulatus.

Asendaja kasutamine peaks olema lubatud üksnes kindla sündmuse, toimingu või

piiratud ajavahemiku jaoks. Kui asendamine kestab pikemat aega, näiteks üle 28 päeva,

peaks kohus hindama, kas haldur tuleks vabastada ja nimetada uus. Selline lahendus võimaldab

tagada menetluse jätkuvuse, kuid säilitab kohtu kontrolli olukordades, kus asendamine ei ole

enam üksnes ajutine.

C. Halduribüroo organisatsiooniline võimekus

Samuti tuleks täpsustada halduribüroo minimaalse organisatsioonilise võimekuse nõudeid.

Halduril peab olema tegelik võimekus menetlust läbi viia, sealhulgas tagada turvaline

dokumendihaldus, andmekaitse, eraldi maksekonto kasutamine, kutsekindlustus ning vajaduse

korral abilise, esindaja või teenuseosutaja kaasamine. See ei pea tähendama kohustuslikku

büroovormi, kuid peab tagama, et halduril on menetluste läbiviimiseks piisav töökorralduslik

tugi. Organisatsioonilise võimekus tagamine saab toimuda ka läbi Koja kaudu kasutavate

platvormide, teenuste jms.

Teenuste sisseostmise ja abiliste kasutamise kulude kandmine vajab samuti selgemat

regulatsiooni. Kui abilise, esindaja, raamatupidamisteenuse või muu vajaliku teenuse

kasutamine toob kaasa kulu pankrotivarale, peaks üldreeglina säilima pankrotitoimkonna või

võlausaldajate kontroll. Samas tuleks lubada põhjendatud juhtudel teenuse kasutamist ka

eelneva kooskõlastuseta, kui kooskõlastuse ootamine kahjustaks menetluse kiirust, vara

säilimist või võimalike nõuete maksmapanekut.

Sellisel juhul peaks pankrotitoimkonna või võlausaldajate ja kohtu kontroll toimuma hiljem

kulude põhjendatuse hindamisel. Kohus või pankrotitoimkond saaks vajaduse korral jätta

põhjendamata kulud pankrotivara arvelt hüvitamata või nõuda need tagasi pankrotivarasse.

Erandina võib olla vajalik hoida teatud kulude tegemine ajutiselt konfidentsiaalsena, näiteks

juhul, kui õigusteenust kasutatakse juhtorgani liikme vastu nõude esitamiseks või kuriteoteate

koostamiseks ning teabe avaldamine võiks kahjustada nõude maksmapanekut või vara säilimist.

15

D. Halduribüroo teenuste kasutamise tingimused

Kehtivas õiguses puudub piisav õigusselgus selles, kas ja millistel tingimustel võib

pankrotihaldur kasutada pankrotimenetluses selle büroo teenuseid, mille kaudu ta ise tegutseb.

Korruptsioonivastane seadus näeb ette erandi, mille kohaselt ei kohaldata pankrotihaldurile

toimingupiiranguid tema enda büroo teenuste kasutamisel pankrotimenetluse läbiviimisel.

Samas keelab PankrS § 125 halduril teha pankrotivara arvel tehinguid iseenda või endaga

seotud isikuga ning taotleda sellise tehinguga kaasnevate kulude hüvitamist.

Selline vastuolu tekitab praktikas ebaselgust eelkõige advokaadist pankrotihaldurite puhul.

Näiteks võib vandeadvokaadist halduril olla menetluse huvides otstarbekas kasutada oma

advokaadibüroo õigusteenust, sest menetlusega seotud teave, töökorraldus ja strateegia on

samas büroos paremini hallatavad. See võib olla kiirem, tõhusam ja mõnel juhul ka

majanduslikult soodsam kui õigusteenuse ostmine teisest büroost. Samas ei ole kehtiva

regulatsiooni järgi piisavalt selge, kas sellise teenuse kulu võib tasuda pankrotivara arvelt.

Seetõttu on põhjendatud täpsustada seaduses, et pankrotihaldur võib pankrotimenetluse

huvides kasutada selle büroo teenuseid, mille kaudu ta tegutseb, kui teenus on menetluse

jaoks vajalik, majanduslikult põhjendatud ja läbipaistvalt kontrollitav. Selline võimalus

võiks hõlmata eelkõige õigusalast nõustamist, audiitor- ja raamatupidamisteenust või muid

menetluse läbiviimiseks vajalikke tugiteenuseid.

Riskide maandamiseks peab haldur teenuse kasutamise kavatsusest varakult teavitama

kohut, pankrotitoimkonda ja võlausaldajaid. Vastav teave võiks sisalduda halduri tasu ja

menetluskulude kalkulatsioonis, mis esitatakse enne võlausaldajate esimest üldkoosolekut.

Kalkulatsioonis tuleks märkida, millist teenust soovitakse kasutada, miks on see vajalik, milline

on eeldatav kulu ning miks on teenuse kasutamine halduri enda büroo kaudu menetluse huvides.

Samuti peab säilima võlausaldajate, pankrotitoimkonna ja kohtu kontroll kulude põhjendatuse

üle. Võlausaldajatel ja kohtul peaks olema võimalik esitada vastuväiteid, kui teenuse

kasutamine halduri enda büroo kaudu ei ole vajalik või võib kaasa tuua ebamõistliku kulu.

Sellisel juhul peab haldur kaaluma teenuse ostmist sõltumatult teenuseosutajalt.

Eraldi tuleb vältida halduri töö topelttasustamist. Halduri enda ülesannete täitmist ei tohi

esitada eraldi õigusteenuse või muu bürooteenusena, kui selle eest makstakse haldurile tasu

pankrotimenetluse tasu regulatsiooni alusel. Büroo teenuse eest võib pankrotivara arvelt tasuda

üksnes ulatuses, milles tegemist on eraldi vajaliku teenusega, mida ei saa mõistlikult pidada

halduri enda tavapäraseks tööks.

Kokkuvõttes muudaks lahendus halduri töökorralduse paindlikumaks ja tegelikule

praktikale vastavamaks ning annaks pankrotihalduritele selgemad reeglid oma büroo

teenuste kasutamiseks. Samal ajal säiliks põhimõte, et haldur juhib menetlust isiklikult,

vastutab kaasatud isikute tegevuse eest ning menetluse kulud peavad olema vajalikud,

põhjendatud ja kontrollitavad. Nii oleksid kaitstud pankrotivara, võlgniku ja

võlausaldajate huvid ning menetluse läbipaistvus.

16

3.1.2. Võimalikud lahendused halduri tasusüsteemi muutmiseks

Kehtiva õiguse alusel läbiviidavas pankrotimenetluses püüab halduri tasusüsteem korraga

kaitsta võlausaldajaid, võlgnikku ja avalikku huvi ning motiveerida haldurit tulemuslikkusele,

kuid kehtiva süsteemi telg on tugevalt seotud pankrotivara suurusega. Samas tuleb halduril viia

läbi menetlust ja teha menetlustoiminguid sõltumata pankrotivara olemasolust ja suurusest (nn

vältimatu töö). Ühtlasi tuleb silmas pidada, et halduri tasu määratakse üldreeglina menetluse

lõpus (pankrotivara olemasolul tasu arvestuse alusel alam- ja ülemmäär, nn tabelisüsteem),

samal ajal peab haldur esitama tasu ja kulutuste kalkulatsiooni ning pidama tööaja arvestust.

Riigikohus on rõhutanud, et alammäär on pigem orienteeruv, mitte absoluutne. See näitab, et

maksejõuetusmenetluse läbiviimine eeldab kapitali, mida ei saa aga eeldada ei süsteemi uuelt

sisenejalt, samuti ei peaks käimasolevaid menetlusi rahastama haldur isiklikult või tegema

aastaid (sõltuvalt menetluse pikkusest) tasuta tööd. Kuigi halduri tasu määramise süsteem on

juba täna hübriid, on see osaliselt vastuoluline ega anna võimalust ennustada võlausaldajal,

kohtul ega halduril selle võimalikku kulu/ tasu, samuti ei ole halduril võimalik saada tasu

tegelikult tehtud töö eest menetluse ajal jooksvalt. Halduri töö (büroopidamine) eeldab

jooksvate teenuste kasutamist, mille eest tuleb haldurina tegutseval isikul ka igakuiselt tasuda.

Eestis teist sellist ametit/ kutset ei ole, kus tööd tehakse teadmata aja teadmata tasu eest oma

vahendite arvelt.

Lahendusi eristab see, kas, kes ja kui palju soovib muuta stiimuleid, jagada rahastamisriski ja

kujundada ümber halduri rolli majanduslikku alust - kas selleks peaks olema riik või

pankrotivara või võlgnik, võlausaldajad.

Kõige lihtsam lahendus oleks jätta kehtiv loogika alles, kuid tõsta alam- ja ülemmäärasid,

toimingutasu ja riigi hüvitatavat miinimumi. See ei muudaks süsteemi filosoofiat, vaid

tunnistaks, et vältimatu töö tegelik maksumus on kõrgem kui kehtiv määr. Samas oleks see

kõige ebaefektiivsem viis probleemi lahendada, kuna vaatamata suuremale tasule ei ole tasu

garanteeritud kutsesse sisenejale, tasu määrataks jätkuvalt menetluse lõpus ning väike või

varatu menetlus jääb jätkuvalt alatasustatud. Kehtiv seadus juba eristab tavatasu, piirmäärasid,

kulude hüvitamist, kalkulatsiooni ja mõnes olukorras riiklikku hüvitamist, seega oleks määrade

tõstmine tehniliselt kõige lihtsam sekkumine, kuid kulukam tasu allikale (pankrotivara/

võlgnik, võlausaldajad/ riigieelarve). Seetõttu tuleks halduri tasusüsteemi muudatusi teha

ettenägelikult viisil, mis toetaks ühteaegu uute isikute sisenemist kutsesse ilma eelduseta omada

selleks isiklikku omakapitali - pankrotimenetlus on õigusriigi, kohtumenetluse ja

majandustsükli (ettevõtluskeskkonna) loomupärane osa ehk tegu ei ole eraldiseisva erasektori

ettevõtlusega oma tavapärases vormis - seetõttu on ka riigil lahenduste leidmiseks siin kandev

roll.

Lahendus 4. Hüvitada varatutes või väikese varaga menetlustes halduri tasu riigieelarvest

Varatutes või vähese varaga menetlustes tuleb riigil tagada halduri poolt tehtud vältimatu töö

tegemise eest tasu, selleks on võimalik muuta riiklikku hüvitamise määra ja/või korda,

rahastusallikat. See sobiks loogikaga, et probleem ei ole niivõrd kõigis asjades, vaid just nendes

17

menetlustes, kus vältimatu töö tuleb ära teha ka ilma reaalse rahalise tagatiseta. Rahatute

menetluste puhul saaks hüvitise määrata üldisemalt riigieelarvest või eraldi maksejõuetuse

teenistusele (MJT) kasutada antud vahenditest (kehtiva õiguse alusel tegeleb MJT varatute

menetlustega läbi avaliku uurimise, kuid varatute või väikese varaga menetluse läbiviimise tasu

saaks hüvitada MJT). Halduri tasusüsteem vajaks küll tasusüsteemi sätete muutmist

pankrotiseaduses, kuid eeldab ka haldusesiseste reeglite ja korra muutmist selliselt, et

riigieelarve vahendeid on võimalik sellisel viisil kasutada.

Kehtiva õiguse alusel on võimalik määrata pankrotimenetluses menetlusabi halduri tasu

katteks. Samas on need võimalused piiratud ega ole kohaldatavad igas pankrotimenetluses.

Seetõttu hõlmaks sellisel moel tasusüsteemi muutmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku

täiendamist selliselt, et kohtul oleks võimalik määrata pankrotivara puudumise või vähesuse

tõttu halduri tasu hüvitamisele riigivahenditest. Samuti on võimalik sellise lahenduse korral

määrata ka, et halduri tasu hüvitamisel riigi vahenditest, on võimalik seda hiljem (nt

pankrotivara tekkimisel) määrata hüvitamisele pankrotivarast tagasi riigile. Tegemist ei oleks

igakuise tasu väljamaksmise või hüvitamisega, kuid see annaks pankrotihaldurile kindluse, et

tema menetluses tehtav vältimatu töö saab tasustatud sõltumata sellest, kas ja kui kiirelt

pankrotivara tagasi võidetakse (kohtuvaidlused võivad kesta aastaid), realiseeritakse või tagasi

saadakse. Vältimatuks tööks on siinkohal kõik seadusest tulenevad halduri ülesanded,

aruandlus-kohustuse täitmine, koosolekute läbiviimine jm vältimatu osa menetlustoimingutest

ilma milleta ei ole võimalik pankrotimenetlust läbi viia.

Käesolev muudatusettepanek võib tuua kaasa vajaduse hinnata ning korrigeerida üleüldiselt

pankrotimenetluse etappe ja halduri poolt neis etappides menetluse läbiviimiseks tehtavaid

toiminguid. Võib olla põhjendatud halduri ülesannete või toimingute vähendamine või

suurendamine, toimingu tegemise järjekorra ja prioriteetide või tähtaegade muutmine.

Lahendus 5. Halduri tasusüsteemi muutmine

Muudatuste eesmärk on lahendada varaga menetlustes üheaegselt halduri tasusüsteemi hetkel

nn nõrgad kohad, et muuta halduri kutse pidamine efektiivseks, otstarbekaks ja ennustatavaks

nii võlgniku, võlausaldajate ja riigi vaatest kui ka halduri kui kutsepidaja jaoks. Selleks tuleks

samaaegselt:

1. Muuta tasu määramine menetluse lõpus vähem dominantseks

Kehtiva õiguse alusel määratakse halduri tasu üldreeglina menetluse lõppemisel. Üks reformi

osa oleks laiendada esialgse tasu kasutamist (hetkel kuue kuu möödudes) või luua vahetasude

(kindla toimingu järel saadav summa/ intervalliga toimuvad maksed) süsteem. Kuna menetluse

läbiviimisel ja kutse pidamisel kaasnevad regulaarsed kulud, mida ei saa tasumata jätta, siis on

oluline saavutada teatav suurem tasude väljamaksmise tihedus, kui täna on võimaldatud. See

leevendaks jooksva rahavoo probleemi, eriti uute haldurite jaoks, kuid ei looks veel

kestuspreemiat. Riigikohus on kinnitanud, et pankrotimenetluses määratakse tasu menetluse

18

lõpus - just seetõttu oleks ka tasude määramise ja väljamaksmise osaline nihutamine menetluse

jooksul oluline muudatus (menetlusabi süsteem).

Samuti tuleks arvestada, et regulaarse(ma) tasu süsteemi korral tuleks tagada võimalus saada

tasu nn vältimatu töö eest ka sellistes menetlustes, kus pesas vahendid puuduvad, kuid on nt

tõenäoliselt laekumas. Selleks võiks rakendada tasu määramist riigivahendite (sh nt MJT-le

eraldatud vahenditest) arvelt kohustusega see tagasi maksta, kui pankrotipessa selleks rahalisi

vahendeid tekib.

2. Uue tasumudeli loomine - baastasu + tulemustasu + lisatasu mudel

Kehtiva tasusüsteemi asemele loodaks kolmeastmeline tasusüsteem (rakenduks varaga

menetlustes). Tasu jaguneks kolmeks:

- baastasu vältimatu töö eest,

- tulemustasu pankrotivara tagasitoomise/ võlausaldaja kasu suurendamise eest ning

- lisatasu objektiivselt raskemate/ suuremate menetluste eest.

Baastasu kataks vältimatu nn kohustusliku töö: vara ja kohustuste kaardistus, koosolekud,

aruanded, nõuete läbivaatamine, vaidlustamine, menetluse lõpetamine. Baastasu kehtestamisel

saab lähtuda kahest põhimõttest - sarnaselt kohtutäituritele ja notaritele luuakse halduri

toimingutele standardne hinnakiri, millest lähtutakse baastasu määramisel nn vältimatu töö eest.

Viidatud toimingute ja menetluse juhtimise baastasu on võimalik määrata varatu menetluse

korral riigi vahenditest; varaga menetluses pankrotivara arvelt ega oleks sõltuv

menetluseetapist. Kui toiming on tehtud, on halduril võimalik taotleda kohtult tasu määramist

nende toimingute eest, mis on tehtud. Selleks, et halduri töö ei kujuneks tasu taotlemiseks,

tuleks kehtestada kas ajaline piirang (sarnaselt kehtivale seadusele kuue kuu möödudes) või

menetlustoimingud, mille järel on võimalik baastasu saada. Kehtivate menetlusnormide järgi

tuleb halduril teha esimese nelja kuni kuue kuu jooksul suurem osa aruandlusest, samuti

korraldada võlausaldajate nimekirja koostamine ja kohtule kinnitamiseks esitamine. Seega võib

olla põhjendatud kuuekuulise perioodi säilitamine baastasu määramiseks.

Siinkohal on ka oluline kehtestada garantii, et menetluse jooksul tehtud töö eest määratud tasu

ei ole võimalik menetluse lõpus tühistada, tagasi nõuda või muuta. Vastasel juhul säiliks

ebamäärasus halduri tehtud töö ja saadava tasu osas nagu kehtiva õiguse alusel täna.

Baastasule lisanduks tulemustasu ainult sellelt väärtuselt, mille haldur reaalselt pankrotivarana

tagasi toob - näiteks vaidlustades võlausaldajate nõudeid, mille arvelt rahuldatakse teiste

võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses, või võidab tagasivõitmise korras tagasi vara, või

nõuab sisse võlgniku poolt sisse nõudmata kohustused ehk suurendab oma töö tulemusel

pankrotivara mahtu. See mudel sarnaneks osalt kohtutäiturite tasustamisega, kus teatud

toimingute eest on kindlaks määratud tasu suurus, ning täiendavate toimingute eest on täituril

võimalik saada lisatasu. Baas- ja tulemustasu süsteemi kombinatsioon lahendaks peamise

praeguse puuduse - vältimatu töö ei sõltuks enam liigselt pankrotivara suurusest, kuid vara

kasvatamise stiimul jääks alles. See sobib kokku Riigikohtu rõhutatud mõttega, et tasu ei peaks

19

sõltuma üksnes varast, vaid ka töö mahust ja keerukusest. Tulemustasu määramine ei tohiks

olla võimalik ainult menetluse lõpus, vaid ka teatud tulemuste saavutamise järel - nt

pankrotivara müügist, kohtuvaidluse tulemusel laekunud, debitoorsete nõuete sissenõudmise

järel raha laekumisel. Samuti peaks olema tagatud, et menetluse jooksul määratud tasu ei oleks

tühistatav või muudetav tagantjärele menetluse lõpus. Võlausaldajatel ja kohtul tuleb jääda oma

otsustele kindlaks, samal ajal ei saa haldur ega halduri tasu sõltuda temast sõltumatutest

välistest oludest (nt kohtuvaidluste kestusest). Tulemustasu saaks olla määratav protsendina

pankrotivara ja vaidlustatud nõuete suurusest.

Lisaks baas- ja tulemustasule saaks seadusandja näha ette võimaluse eriti suurtes, keerulistes

menetlustes määrata haldurile ka eraldi lisatasu. Menetluse suurus või keerukus peaks olema

seotud mõõdetavate tunnustega, näiteks võlgniku töötajate arv, teadaolevate võlausaldajate arv

või nõuete suurus, vara maht, piiriülene element - aluseks saab võtta ka raamatupidamisliku

mõõtme ja keerulisemateks menetlusteks kvalifitseeruvad suurettevõtjad ja/või auditeerimis-

kohustusega ettevõtted. Lisatasu määramine peaks toimuma pankrotimenetluse lõppedes, kui

on kogu menetluse tulemuslikkus üheselt selge.

3. Menetluse alguses “rahastusotsus”

Et võlgnikul, võlausaldajatel, halduril ja riigil tekiks kohe menetluse alguses võimalik arusaam,

millisel moel ja kes menetlusse rahaliselt panustavad, tuleks selleks teha nn rahastusotsus -

esmalt esitleb haldur oma nägemust koos tasu ja kulutuste kalkulatsiooniga kohtule ja

võlausaldajate üldkoosolekule, mille osas teeksid võlausaldajad esimesel üldkoosolekul otsuse,

ning mille kinnitab kohus kohtumäärusega (sarnaselt ühingu likvideerimise/ kustutamise

otsusega). Rahastusotsus sõltub pankrotivara olemasolust, suurusest pankroti väljakuulutamise

hetkel, ning saaks olla, kas:

a) täielikult deposiidi (võlausaldajate rahastus) põhine;

b) täielikult pankrotivara põhine;

c) täielikult riigi hüvitiste põhine;

d) osaliselt riigi toetatud hüvitise, deposiidi ja pankrotivara põhine – eelmiste variantide

kombinatsioon, pankrotivara tekkimise korral hüvitatakse riigi vahenditest tasutud tasu.

Kui halduri tasu on hüvitatud riigivahenditest ning pankrotimenetluses selgub, et võlgniku

juhtorgani liige on olnud pahatahtlik, põhjustanud ühingu maksejõuetuse või pannud toime

kuriteotunnusega teo või tuvastatakse muul moel võlgniku juhtorgani liikme poolt kahju

tekitamine ühingule, siis tuleb säilitada ka võimalus nõuda vastutavalt juhtorgani liikmelt tagasi

pankrotimenetlusega seotud kulud (sh halduri tasu) riigi tuludesse. Muudatuse eesmärk on viia

hetkel halduril lasuv juhtorgani liikme kohustuste rikkumisest tingitud tasu kättesaamise riisiko

riigile, et tagada haldurile tehtud töö eest raha kättesaamine ilma täiendavate vaidluste või

viivitusteta.

See muudaks rahastamise läbipaistvaks kohe algusest peale, mitte alles lõpus, tagades

etteennustatavuse nii haldurile kui ka võlgnikule ja võlausaldajale ning lõppastmes ka riigile.

Kui pankrotimenetluse jooksul selgub, et esimesel üldkoosolekul otsustatud rahastusotsus ei

20

kehti ega lähe kokku menetluse tegeliku olukorraga, tuleb halduril sellest lisaks kohtule (PankrS

§ 158) teavitada ka võlausaldajaid (üldkoosolekut) või pankrotitoimkonda, et seejärel teha

viivitamatult uus rahastusotsus või suunata pankroti väljakuulutamise järgselt menetlus

raugemisele (sh tekiks MJT-l võimalus otsustada, kas pankrotimenetlus jätkuks avalikus

uurimisena ja riigi rahastusega).

Lahendus 6. Avalike huvide kaitsmine riigi poolt

Üks viis vähendada halduri töö tulemusel tekkivaid menetluse kulusid võlausaldajatele ja

võlgnikule, on suurendada riigipoolseid kulusid, andes teatud osa ülesandeid (ajutise halduri

ülesanded) riigile (maksejõuetuse teenistusele), kelle ülesandeks oleks pankrotiavalduste

(pankotivõlgnike) esmase analüüsi tegemine ja hinnangu andmine, võimalike rikkumiste

kaardistamine - selle pinnalt saab kohus hinnata, kas tegu on varatu või varaga menetlusega

ning otsustada, kas pankrotimenetlus viiakse läbi tavapärases korras või avaliku uurimisena.

Kaotades ajutise halduri rolli ja ülesanded ning nende täitmise haldurite poolt, väheneb sellega

kaasnev kulu ajutise halduri tasule, kuid see eeldab maksejõuetuse teenistuselt ressurssi ning

pädeva ja õiguslikult selgete ja kindlate seisukohtade ja sisendi andmist kohtutele pankroti

väljakuulutamise või raugemise otsustamiseks ning halduritele pankroti väljakuulutamise järel.

Varatute menetluste (avalikud uurimised) jätkumisel ei ole enam põhjendatud paralleelselt

halduri nimetamine koos maksejõuetuse teenistusega menetlust läbi viima - avalikku uurimist

võiks juhtida vaid maksejõuetuse teenistuse ametnik. Seeläbi ei teki ka võlausaldajatele ja

võlgnikule topelt kulu menetlejate rohkuse tõttu.

A. Avalikes huvides tehtava ajutise halduri töö üleviimine maksejõuetuse teenistusele

(riiklikult rahastatud)

Riik (nt läbi MJT) tunnistaks osa pankrotihalduri tööst (ajutise halduri ülesanded) avaliku huvi

teenimiseks ja selle kaitseks tehtavaks tööks ning teostaks ja rahastaks selle ise. Ajutise halduri

asemel teostaks MJT näiteks järgmisi ülesandeid: menetluse algne audit (ajutise halduri

arvamus), vara olemasolu kontroll, maksejõuetuse põhjuste esmane analüüs, juhatuse

võimalike rikkumiste sõelumine, esmaste aruannete koostamine. Ehk sisuliselt eraldatakse

halduri tegevusest ajutise halduri ülesanded – haldur kaitseks jätkuvalt võlgniku ja

võlausaldajate kollektiivseid huve, valitseks vara, kaitseks nõudeid jmt peale pankroti

väljakuulutamist. Ajutise halduri ülesannete üleviimisega maksejõuetuse teenistusele kaotataks

ajutise halduri roll pankrotiavalduse läbivaatamise etapil, ning riik (maksejõuetuse teenistuse

ja kohtute koostöös) selgitab välja ettevõtja tegeliku majandusliku seisu jm, misjärel

hinnatakse, kas tegemist on varaga või varatu menetlusega, ning kas on põhjendatud määrata

pankrotihaldur pankrotimenetlust läbi viima või jätkab menetlust MJT avalikus uurimises.

Samuti kaotataks avaliku uurimisena läbiviidava pankrotimenetluse korral halduri roll.

Avalikku uurimist viiks läbi MJT ja kohus. Ehk tegutsema jäävad nö erahaldurid, kes viivad

läbi neid pankrotimenetlusi, mida kohus peab põhjendatuks. Avalikke uurimisi (raugevaid

menetlusi) viivad läbi MJT koosseisu kuuluvad ametnikud.

21

Süsteemne muudatus annab ühtaegu võimaluse halduril tegeleda menetluse juhtimisega (mitte

andmekogumise ja analüüsiga) ning tugineda pädeva ametniku ja spetsialisti analüüsile

(eriauditile), millel on õiguslik jõud ja tõendiväärtus, ning millest lähtuvalt on halduril koostöös

võlausaldajatega võimalik võlgniku eest ja nimelt hageda kohustatud ja vastutavaid isikuid (nt

juhtorgani liikmeid), esitada kuriteoteateid jne. Kehtiv õigus küll võimaldab halduril pöörduda

teenistuse poole ja „tellida“ eriauditeid, nn spetsialisti analüüsi võlgnikust lähtuvalt, kuid neid

ei ole praktikas kasutatud. Muutes seaduses MJT ülesandeid selliselt, et need toetaks ühteaegu

pankrotimenetluse läbiviimist ja halduri töö tõhusust, on võimalik saavutada ka kõrgem

tulemuslikkus pankrotimenetlustes võlausaldajate nõuete rahuldamisel.

Tegemist on menetluslikult segamudeliga, kus riik ei võta kogu maksejõuetuspraktikat üle, vaid

tagab menetluse toimimise seal, kus eraturumudel üksi ei tööta - varatud menetlused, avaliku

huvi uurimised, väikesed pankrotivarad, järelevalve ja menetluse algfaas.

B. Täielik üleminek riiklikule mudelile

Maksejõuetuse teenistuse hinnangul on haldurite tase ebaühtlane, haldurite koormus erinev,

muu töö takistab halduri tööd ja spetsialiseerumist. Halduri ülesannete täitmine eeldab

spetsiifilisi analüüse, milleks halduritel puudub tihti vajalik (tehniline) võimekus. Seetõttu võib

olla üheks lahenduseks koondada kompetentsi ja spetsialiseeruda ühtseks riiklikuks

kompetentsikeskuses. Riik saab planeerida personalivajadust ja järelkasvu sõltumatult

turudünaamikast. Mahukate ja keerukate menetluste lahendamiseks on võimalik moodustada

erinevaid valdkondlikke uurimisgruppe (IT, finants, lepinguõiguse eksperdid), tagades

menetluste kiiruse, kvaliteedi ja tulemuslikkuse. Kui hetkel korraldab iga haldur iseseisvalt

raamatupidamise, personalijuhtimise, arhiivinduse, kutsekindlustuse, advokaatide kaasamise,

büroo toimimine jne, siis riikliku asutuse korral on võimalik luua üks raamatupidamis- ja

personaliosakond, IT-osakond, arhiiv, andmekaitseametnik ja kommunikatsiooniosakond.

Tugiteenused 30-50 ametniku jaoks ühes asutuses on odavamad kui iga kutsepidaja eraldiseisva

üksuse tugiteenused. Ametnik ei pea tegelema büroohaldusega ja saab täielikult pühenduda

menetlusele. Sarnane maksejõuetuse menetlussüsteem kehtib Lätis, Rootsis, Inglismaal ja

Wales’s ning Iirimaal.

Läbi riikliku asutuse on võimalik arendada välja ühtne IT-süsteem, mille abil on võimalik

vähendada riske ja lõppastmes saavutada suurem kokkuhoid. Hetkel haldab iga haldur oma

dokumendihaldussüsteemi, andmekaitsepraktikat, menetlustarkvara, pangasuhteid jne, mis

tähendab mitmeid paralleelseid lahendusi, korduvaid arendustest tingitud kulusid ja hajutatud

küberturberiske. Riikliku asutuse puhul luuakse üks tsentraliseeritud menetluste

haldamise süsteem. Ühekordse kuluna arendatakse vajalikud andmevahetuse liidestused ja

infosüsteem - selliselt on IT-investeeringud kulutõhusad ja planeeritavad - üks riigieelarve

sisendkulu asendab arvukaid, kuid kokkuvõttes suuremaid hajutatud kulutusi.

Riiklik mudel:

- võimaldab kaitsta avalikku huvi ja sekkuda ettevõtluskeskkonnas esinevatele

anomaaliatele, tankistidele, pahatahtlike ettevõtjate tegevusele operatiivsemalt, mille

22

läbi paraneks majanduskeskkond tervikuna, eemaldades süsteemist ettevõtjad, kelle

tegevuse tulemusel saavad kahju koostööpartnerid, töötajad, kuid ka riik.

- sisaldab spetsialiseerunud ametnikke, kes täidavad halduri ülesandeid ning kes

suudavad katta praegusega võrreldava menetlusmahu;

- tagab, et kõik (ka varatud ja raugevad) menetlused viiakse alati läbi, misläbi on avaliku

huvi kaitse garanteeritud;

Ehk pankrotihalduri ülesanded antakse üle riigile ning pankrotihaldurid sellises vormis kui täna

lõpetavad tegevuse. Riikliku mudeli korral täidab pankrotihalduri ülesandeid ametnik. Justiits-

ja Digiministeeriumi haldusalas tegutsev riiklik asutus hõlmaks järgmisi spetsialiseerumisi ja

struktuuriüksusi:

- Menetlusosakond: pankrottide (võimalik ka viia üle saneerimiste ja füüsilise isiku

maksejõuetuse) menetlejad - valdkonna spetsialistid (ametnikud), kellel on ühine IT-

süsteem, ühine dokumendihaldus ja ühine aruandlus kohtutele;

- Uurimis- ja jõustamisosakond: võlgniku juhatuse liikmete ja lähikondsete vastutuse

uurimine, tagasivõitmise menetlused, avaliku huviga juhtumid;

- Ekspertiisi- ja analüütiline osakond: kohtuekspert-raamatupidajad, tõendite

kogumise spetsialistid, pankrotieelsete tehingute analüüs;

- Töötajate nõuete osakond: tööandjate maksejõuetuse korral töötajate nõuete

rahuldamine garantiifondi kaudu - Töötukassalt ülesannete ülevõtmine analoogselt

Lätiga;

- IT-osakond: ühtse menetlussüsteemi arendus ja haldus, liidestused äriregistri, kohtute,

pankade ja maksuhalduriga jm;

- Tugiteenused: üks raamatupidamine, üks personaliosakond, üks kommunikatsioon, üks

arhiiv kõigi osakondade jaoks.

3.2. Võimalikud lahendused kohtutäituri ametiala jätkusuutlikkuse tagamiseks

Lahendus 7. Kohtutäituri büroo üleandmine kohtutäituri abile

Antud valdkonna probleemide puhul ei võimalda alternatiivsed meetmed tuvastatud probleeme

lahendada. Avalikkuse teavitamine, rahastuse suurendamine, olemasoleva olukorra säilitamine

(ehk muudatustest loobumine), kehtivate sätete parem rakendamine ning muud alternatiivsed

lahendused ei ole asjakohased meetmed täitemenetluse süsteemis ametialase kompetentsi

säilitamiseks.

Seetõttu on vajalik üle vaadata kehtiv õiguslik kord. Kavandamisel on kohtutäituri seaduse

(KTS) § 15 muutmine ja täiendamine selliselt, et kohtutäiturid saaksid ametist

vabastamisel (võimaluse korral ka tagandamisel ning surma korral) anda oma büroo üle

kohtutäituri abile, kes vastab kohtutäituri ametisse nimetamise nõuetele.

Kavandatava lahenduse kohaselt toimuks büroo üleandmine järgmiste põhimõtete alusel:

Büroo üleandmine. Kohtutäituri büroo saab anda üle kohtutäituri abile ministri

nõusolekul kohtutäituri avalduse alusel. Üleandmise eelduseks on, et abi vastab kohtutäituri

23

ametisse nimetamise nõuetele2, tal on asendamise õigus ning tema suhtes ei esine kohtutäituriks

saamist välistavaid asjaolusid. Kohtutäituri surma korral antakse büroopidamine kohtutäituri

abile üle üksnes juhul, kui kohtutäitur ja kohtutäituri abi on selles eelnevalt kirjalikult kokku

leppinud.

Üleantav büroo. Abi võib üle võtta nii sama büroo, kus ta on töötanud, kui ka teise kohtutäituri

büroo.

Koja arvamus. Enne nõusoleku andmist küsitakse koja arvamust. Koja arvamus ei ole siduv,

kuid seda võib arvestada nõusoleku andmisel või mitte andmisel.

Katseaeg. Büroo antakse üle katseajaga (nt 2-3 aastat), mille eesmärk on hinnata abi suutlikkust

büroo juhtimisel ja täitemenetluse läbiviimisel.

Korraline ja erakorraline kontroll. Katseaja möödumisel viiakse läbi korraline kontroll, mille

käigus hinnatakse büroo tegevuse vastavust seadusest tulenevatele nõuetele ning ametialase

tegevuse kvaliteeti. Kontroll võib toimuda vajadusel ka erakorraliselt katseaja vältel.

Ametisse nimetamine. Kui kontrolli tulemused on positiivsed ning puuduvad kohtutäituriks

saamist välistavad asjaolud, nimetatakse abi ministri käskkirjaga kohtutäituriks.

Negatiivse tulemuse korral. Juhul kui korralise kontrolli tulemused ei ole rahuldavad, tuleb

ette näha täiendavad meetmed, sealhulgas võimalus katseaega pikendada või korraldada büroo

üleandmine ümber teisele kohtutäiturile. Juhul kui katseaja jooksul avastatakse tõsised

puudused ametitegevuses ka erakorralise kontrolli käigus, annab see aluse katseaja

katkestamiseks ja büroo üleandmiseks teisele kohtutäiturile.

4. Uuringud ja kaasatud osapooled

Väljatöötamiskavatsuse probleemi kaardistamisel ja eesmärkide seadmisel on tuginetud

Riigikohtu praktikale (halduri tasu), Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojaga peetud

kohtumistele ja edastatud pöördumisele, suhtlusele Maksejõuetuse teenistusega ning viimastele

tegevusaruannetele ja pöördumistele, suhtlusele maksejõuetuskohtunikega.

Käesoleva VTK koostamisel on võetud arvesse ka maksejõuetuse teenistuse 06.05.2026

seisukohta nr 12-1/2026-012-1 ning Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja 08.05.2026

kirjas nr 3-1/17 toodud ettepanekuid. Samuti on lähtutud 29.04.2026 toimunud kohtumisel

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja, Advokatuuri ja kohtutega ning maksejõuetuse

teenistuse esindajate esitatud arvamuste ja seisukohtadega.

2 Kohtutäituri seadus § 17 lg 1 p 1 sätestab, et kohtutäituriks võib nimetada Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku,

kes valdab kõnes ja kirjas eesti keelt, on aus ja kõlbeline ning on omandanud riiklikult tunnustatud

bakalaureusekraadi või läbinud riiklikult tunnustatud rakenduskõrgharidusõppe õiguse õppesuunal või omandanud

vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või vastava välisriigi

kvalifikatsiooni ning kes on tegutsenud kohtutäituri abina vähemalt ühe aasta.

24

Samuti on võetud arvesse mais 2025 läbiviidud küsitlust3, mis tõi esile süsteemi

põhiprobleemid: vananenud kvalifikatsiooninõuded, järelkasvu puudumine, subjektiivne

määramiskord ning prognoosimatu tasustamine. Vastajad toetasid objektiivset

määramissüsteemi ja tasustamismudelit, mis võimaldaks tasu maksmist menetluse käigus ja

keerukama töö eest eraldi hüvitist.

Maksejõuetuse teenistuse tegevusaruanded 2023, 2024, 2025 aastate kohta rõhutavad, et

järelevalve ressursid on ebapiisavad ning puudub IT-lahendus, mis võimaldaks menetluste

reaalajas jälgimist ja analüüsi. Samuti rõhutatakse vajadust ühtlustada haldurite tööpõhimõtteid

ja tagada usaldusväärne statistika töömahu ja tasustamise kohta.

Innosprindi 2025 intervjuud4 võlausaldajatega näitavad, et pankrotimenetluse killustatus,

vähene läbipaistvus ja nõrgad vastutusmehhanismid kahjustavad otseselt võlausaldajate õiguste

kaitset ning muudavad menetluse ebaühtlaseks ja ebatõhusaks. See kinnitab vajadust viia sisse

olulised süsteemimuudatused - eelkõige automatiseerida halduri määramine, ühtlustada info

liikumise põhimõtted ning kujundada ümber halduri roll ja tasustamismudel.

2024. aasta statistiline analüüs5 Ametlikes Teadaannetes avaldatud määramiste põhjal näitab

pankrotihaldurite tööjaotuse suurt ebavõrdsust - enamik menetlusi koondub väheste haldurite

kätte, samas kui osa haldureid ei saa menetlusi üldse. See viitab töökoormuse

tasakaalustamatusele ning läbipaistva, andmepõhise rotatsioonisüsteemi puudumisele.

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja 17.09.2024 pöördumine osutab, et

pankrotihaldurite tasumäärad ei ole alates 2004. aastast muutunud, mistõttu ei kata need enam

tegelikke töö- ega püsikulusid. Lisaks juhitakse tähelepanu sellele, et kehtiv kord ei võimalda

tasu maksmist menetluse kestel, mis takistab elukutselise halduri töö jätkusuutlikkust ja peletab

uusi tegijaid valdkonda tulemast.

5. Mõju

5.1. Mõjude hindamise lähtekohad

Kavandatavate muudatuste eesmärk on tugevdada maksejõuetuspraktikute süsteemi

kestlikkust, tagada pankrotihaldurite ühtlane ettevalmistus ning kujundada tasustamise mudel

selliselt, et see arvestaks menetluse tegelikku töömahtu, keerukust ja tulemuslikkust. Lisaks

käsitletakse kohtutäiturite ametkonna jätkusuutlikkust ning kohtutäituri büroode

töökorraldusliku järjepidevuse tagamist.

3 Küsitlus edastati vastamiseks Eesti Advokatuuri, Eesti Kaubandus-Tööstuskotta, Eesti Võlausaldajate Liitu,

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kotta, kohtutele, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile,

Maksejõuetuse teenistusele, Maksu- ja Tolliametile, Prokuratuurile, Rahandusministeeriumile, Õiguskantsleri

Kantseleile, Eesti Juristide Liidule, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale. 4 Tegemist ei ole avalikult kättesaadava teabega, intervjuud viis läbi Justiits- ja Digiministeeriumi nõunik Ilona

Põld (teenistusest lahkunud). 5 Tegemist ei ole avalikult kättesaadava analüüsiga, analüüsi viis läbi Justiits- ja Digiministeeriumi nõunik Ilona

Põld (teenistusest lahkunud).

25

Mõjude hindamisel on lähtutud sellest, millistes valdkondades mõju avaldub, millised

sihtrühmad on mõjutatud, kui suur on mõjutatud sihtrühm, kui sageli mõju avaldub, kui

ulatuslik on mõju sihtrühma jaoks ning millised on ebasoovitavate mõjude riskid. Eraldi on

hinnatud mõju haldus- ja/või töökoormusele ja riigieelarvele.

Kavandatavate muudatuste peamised mõjuvaldkonnad on:

 majanduslik mõju;

 mõju riigivalitsemisele ja asutuste töökorraldusele;

 sotsiaalne mõju;

 mõju siseturvalisusele ja õiguskorrale;

 mõju regionaalarengule;

 mõju infotehnoloogiale ja infoühiskonnale.

Eelnõul puudub otsene ja oluline mõju keskkonnale, kultuurile, spordile, riigikaitsele ja

välissuhetele. Need valdkonnad ei ole kavandatavate maksejõuetus- ja täitemenetluse

praktikute kutsetegevuse, väljaõppe, töökorralduse ega tasustamise muudatustega otseselt

seotud.

Otsene kutsealane sihtrühm on arvuliselt väike, kuid süsteemi toimimise seisukohalt kriitiline.

Maksejõuetuspraktikute pädevusest, sõltumatusest, motiveeritusest ja piisavast arvust sõltub

pankrotimenetluste tegelik kvaliteet. Kaudne sihtrühm on oluliselt laiem, hõlmates

võlausaldajaid, võlgnikke, ettevõtjaid, töötajaid, kohtuid, riiki ja avalikkust.

5.2. Mõju sihtrühmade kaupa

Pankrotihalduritele (62 isikut)avaldub mõju peamiselt kutsealale sisenemise, ettevalmistuse,

töökorralduse ja tasustamise kaudu. Positiivne mõju seisneb selgemas karjäärimudelis, paremas

ettevalmistuses, õiglasemas tasustamises ja väiksemas isiklikus finantsriskis. Negatiivne mõju

võib avalduda kõrgemate sisenemisnõuete, koolituskoormuse ja suurema aruandlus-

kohustusena.

Võlausaldajatele (võlausaldajaks saavad olla kõik juriidilised (üle 360 000) ja füüsilised (1

360 745 seisuga 1. jaanuar 2026) isikud) avaldub positiivne mõju eelkõige menetluste

kvaliteedi, läbipaistvuse ja tulemuslikkuse paranemises. Pädevam ja motiveeritum haldurkond

võib suurendada pankrotivara leidmise ja võlausaldajate nõuete rahuldamise võimalusi. Risk

seisneb selles, et uued tasu- ja rahastusmudelid võivad suurendada menetluskulusid

pankrotivara arvelt.

Võlgnikele (võlgnikuks saavad olla kõik juriidilised (üle 360 000) ja füüsilised (1 360 745

seisuga 1. jaanuar 2026) isikud)avaldub mõju menetluse õiglasema, professionaalsema ja

läbipaistvama läbiviimise kaudu. Füüsilisest isikust võlgnike jaoks on oluline, et menetlus oleks

korrektne ja võimaldaks seaduses ette nähtud uut algust. Juriidiliste isikute juhtorganite liikmete

jaoks võib tugevam uurimisvõimekus tähendada suuremat vastutusele võtmise riski süülise või

ebaausa tegevuse korral; seda tuleb pidada eesmärgipäraseks, mitte ebasoovitavaks mõjuks.

26

Kohtutele (maakohtute maksejõuetuskohtunikud 31, ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

kohtunikud 20, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtunikud 6)avaldub mõju eelkõige uute tasu-

ja rahastusotsuste kontrolli, haldurite töö kvaliteedi ja menetluste digitaalse toe kaudu.

Lühiajaliselt võib töökoormus suureneda, kuid pikemas perspektiivis võib professionaalsem

haldurkond ja parem andmekvaliteet vähendada järelevalve- ja vaidluskoormust.

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale avaldub oluline mõju, sest suureneb roll

koolituste, mentorluse, järelhindamise, büroode võimekuse kontrolli ja kohtutäituri büroo

üleandmise menetluses. Vajalik võib olla Koja rahastusmudeli ja haldusvõimekuse

ülevaatamine. Advokatuurile lisandub advokaadibüroode kontrolli ülesannete hulka ka

haldurina tegutsevate advokaatide advokaadibüroode vastavuskontroll halduri kutsetegevuse

osas.

Riigile ja riigieelarvele avaldub mõju eelkõige lahenduste 4, 5, 6A ja 6B kaudu. Need võivad

kaasa tuua IT-arenduse kulud, riikliku hüvitise varatutes menetlustes, MJT ülesannete

laienemise või täieliku riikliku mudeli korral kasvab oluliselt riigi püsikulu.

Kohtutäituritele (35) ja kohtutäituri abidele (23) avaldub mõju lahenduse 7 kaudu. Büroo

üleandmise võimalus toetab ametiala järjepidevust ja annab kohtutäituri abidele selgema

karjääriperspektiivi.

5.3. Mõjude hinnang lahenduste kaupa

Kõik käsitletud lahendused on mõjude hindamise seisukohalt vähemalt olulise mõjuga, sest

need puudutavad kõrge usaldusega kutse- ja ametiala ja õigussüsteemi toimimiseks vajalikke

menetlusi. Kuigi otsene kutsealane sihtrühm on arvuliselt väike, sõltub nende isikute

pädevusest ja majanduslikust jätkusuutlikkusest maksejõuetus- ja täitemenetluste tegelik

toimimine.

Kõige suurema mõjuga lahendused on halduri tasusüsteemi terviklik muutmine ja täielik

riiklik mudel. Need vajavad põhjalikku lisaanalüüsi, sealhulgas eelarvemõju, halduskoormuse,

andmekaitse, IT-kulude, töökoormuse ja personalivajaduse hindamist.

Olulise, kuid kitsama mõjuga lahendused on haridusnõuete muutmine, kutsesse sisenemise ja

väljaõppe ühtlustamine, halduri töökorralduse paindlikumaks muutmine, oma advokaadibüroo

õigusteenuse kasutamise reguleerimine, varatute menetluste tasu riiklik hüvitamine, avaliku

huvi töö osaline üleviimine MJT-le ning kohtutäituri büroo üleandmine kohtutäituri abile.

Kavandatavate muudatuste kogumõju on positiivne, kui muudatused rakendatakse

tasakaalustatult ja koos vajalike leevendusmeetmetega. Reform peab tagama, et

maksejõuetuspraktikud oleksid ühtlaselt ette valmistatud, juhendatud ja piisavas arvus, ning et

pankrotihaldurite tasustamine peegeldaks menetluse tegelikku töömahtu, keerukust ja

tulemuslikkust. Samal ajal tuleb kaitsta võlausaldajate ja võlgnike huve, vältida põhjendamatut

27

halduskoormuse ja riigieelarve kulude kasvu ning tagada menetluste usaldusväärsus ja

läbipaistvus.

5.3.1. Pankrotihaldurite kutseala jätkusuutlikkuse ja professionaalse kompetentsi

säilitamine ja järelkasvu tagamine

Lahendus 1. Pankrotihalduri haridustaseme muutmine

Lahenduse kohaselt muudetakse pankrotihalduriks saamise haridusnõudeid selliselt, et

kutsealale sisenemise eeldus oleks senisest selgemalt seotud õigusteaduse või majanduse

valdkonna ettevalmistusega. Kehtiva õigusega võrreldes tähendaks see, et pankrotihalduriks ei

oleks enam võimalik saada üksnes bakalaureusekraadi ja töökogemuse või mistahes valdkonna

magistrikraadi alusel, vaid nõutav oleks maksejõuetusmenetluse sisuga paremini seotud

hariduslik ettevalmistus.

Peamised mõjutatud sihtrühmad on tulevased pankrotihaldurid, olemasolevad kutseala vastu

huvi tundvad isikud, Koda, kohtud, võlausaldajad ja võlgnikud. Mõju sihtrühm on arvuliselt

väike, kuid süsteemi jaoks oluline, sest pankrotihaldur täidab kõrge usaldusega ülesandeid ning

tema pädevusest sõltub otseselt menetluse kvaliteet.

Majanduslik mõju avaldub eelkõige selles, et kõrgem või täpsem haridusnõue võib parandada

menetluste kvaliteeti ja vähendada vigadest või ebapiisavast ettevalmistusest tulenevaid

kulusid. Samas võib nõude karmistamine vähendada potentsiaalsete kandidaatide ringi ja

seeläbi süvendada järelkasvuprobleemi, kui ei nähta ette paindlikke üleminekumeetmeid või

täiendkoolituse võimalusi.

Sotsiaalne mõju seisneb kutse usaldusväärsuse suurenemises. Võlausaldajate ja võlgnike jaoks

võib olla positiivne, kui pankrotihalduri ametisse siseneb isik, kellel on selgem õiguslik või

majanduslik ettevalmistus. Negatiivne mõju võib avalduda juhul, kui süsteem muutub liiga

suletuks ning praktilise kogemusega, kuid formaalselt nõudele mittevastavad isikud jäävad

kutsealalt kõrvale.

Mõju riigivalitsemisele on seotud Koja ja kohtute tööga. Koda peab kontrollima uute

haridusnõuete täitmist ning vajaduse korral korraldama täiendkoolitusi. Kohtute jaoks võib

pikemas perspektiivis paraneda menetlusdokumentide kvaliteet ja väheneda

järelevalvekoormus.

Mõju ulatus on suur, sest muudatus puudutab kutsesse sisenemise põhitingimusi. Mõju

sagedus on keskmine, sest see avaldub eelkõige uute kutsealale sisenejate puhul.

Ebasoovitavate mõjude risk on keskmine, sest liiga kitsas haridusnõue võib vähendada

järelkasvu.

28

Lahendusega ei kaasne eelduslikult olulist otsest riigieelarve mõju, välja arvatud juhul, kui riik

otsustab toetada täiendkoolitusi või üleminekumeetmeid. Koormus suureneb eelkõige Kojal,

kes peab nõude täitmist kontrollima.

Leevendusmeetmed: ette näha mõistlik üleminekuaeg, võimalus arvestada samaväärset

pädevust, ning kohustuslik täiendkoolitus juhul, kui isikul on tugev ettevalmistus ühes

valdkonnas, kuid puudulik ettevalmistus teises.

Järeldus: lahendusel on oluline mõju, sest see muudab kutsealale sisenemise põhitingimusi ja

mõjutab otseselt süsteemi järelkasvu.

Lahendus 2. Kutsesse sisenemine, väljaõpe ja töövoo tagamine

Lahenduse eesmärk on ühtlustada pankrotihaldurite kutsesse sisenemist ning tagada, et kõik

uued praktikud läbiksid maksejõuetusspetsiifilise ettevalmistuse. Kehtiva õigusega võrreldes

tähendaks see, et ka lihtsustatud korras kutsealale sisenejad ei saaks tegutsema asuda ilma

rollispetsiifilise sissejuhatava koolituseta. Lisaks kaalutakse mentorlust, juhendamist,

järelhindamist, kutset tutvustavat programmi ja töövoo läbipaistvamat jaotamist.

Peamised mõjutatud sihtrühmad on uued kutsealale sisenejad, vandeadvokaadid,

vandeaudiitorid, kohtutäiturid, kohtutäituri abid, Koda, kohtud, mentorid, võlausaldajad ja

võlgnikud. Mõju avaldub ka kutseala vastu huvi tundvatele õigusteaduse, majanduse, auditi ja

finantsvaldkonna spetsialistidele.

Positiivne mõju seisneb selles, et kõik uued praktikud omandavad enne iseseisvat tegutsemist

vähemalt esmased praktilised teadmised maksejõuetusmenetluste läbiviimisest. See vähendab

kvaliteediriski ja parandab menetluste ühetaolisust. Mentorlus ja järelhindamine võimaldavad

tuvastada probleemid varakult ning toetada uue praktiku kujunemist enne, kui

menetluskvaliteedi puudused kahjustavad võlausaldajate või võlgnike huve.

Majanduslik mõju on seotud kutse atraktiivsuse ja järelkasvuga. Juhendatud sisenemistee võib

muuta kutse uutele spetsialistidele atraktiivsemaks, sest vähendab riski, et isik peab iseseisvalt

alustama ilma praktilise toe ja töövoota. Samas võivad koolitus, mentorlus ja järelhindamine

suurendada kutsealale sisenemise kulusid, kui nende rahastamine jäetakse täielikult siseneja

kanda.

Mõju riigivalitsemisele avaldub eelkõige Koja ja kohtute töökorralduses. Koda peab

korraldama või koordineerima koolitust, mentorlust, järelhindamist ja võimalikke kutset

tutvustavaid programme. Kohtute roll võib suureneda tagasiside andmisel ning töövoo

läbipaistvama jaotuse kujundamisel.

Mõju ulatus on suur, sest lahendus muudab kutsesse sisenemise ja ettevalmistuse põhimõtteid.

Mõju sagedus on püsiv, kuna see avaldub iga uue siseneja puhul. Ebasoovitavate mõjude risk

29

on keskmine: koolitus ja mentorlus võivad muutuda formaalseks, mentorite arv võib olla

piiratud ning uute sisenejate kulud võivad suureneda.

Lahendusega kaasneb mõõdukas töökoormuse kasv Kojale ja vajaduse korral kohtutele.

Riigieelarve mõju sõltub sellest, kas koolitus- ja mentorlusprogrammi rahastab riik, Koda või

kutsealale siseneja.

Leevendusmeetmed: sätestada koolituse sisu ja õpiväljundid, mentorite valikukriteeriumid,

järelhindamise alused ning rahastamismudel. Uute sisenejate koormuse vähendamiseks võib

kaaluda koolituste osalist riiklikku või Koja poolset rahastamist.

Järeldus: lahendusel on oluline mõju, sest see tugevdab maksejõuetuspraktikute

ettevalmistust ja süsteemi kestlikkust.

Lahendus 3. Halduri töökorralduse paindlikumaks muutmine - halduri ülesannete

delegeerimine; lühiajaline asendamine; halduribüroo organisatsiooniline võimekus ning

halduribüroo teenuste kasutamise tingimused

Lahenduse eesmärk on muuta pankrotihalduri töökorraldus paindlikumaks ja tegelikule

menetluspraktikale vastavamaks. Selleks täpsustatakse, milliseid ülesandeid peab

pankrotihaldur täitma isiklikult ning milliseid võib ta delegeerida esindajale, abilisele, büroo

töötajale või välisele teenuseosutajale. Samuti nähakse ette halduri lühiajalise asendamise

paindlikum kord, halduribüroo minimaalse organisatsioonilise võimekuse nõuded ning seotud

büroo teenuste kasutamise ja pankrotivara arvelt kulude hüvitamise tingimused.

Kehtiva õigusega võrreldes seisneb muudatus selles, et isikliku täitmise põhimõte muutuks

täpsemaks ja paindlikumaks. Haldur ei peaks kõiki tehnilisi, administratiivseid või tugitegevusi

tegema isiklikult, kuid tema lõppvastutus menetluse õiguspärase ja otstarbeka läbiviimise eest

säiliks. Samuti antaks selgem regulatsioon olukordadeks, kus haldur soovib pankrotimenetluses

kasutada selle büroo teenuseid, mille kaudu ta ise tegutseb, ning taotleda selliste kulude

hüvitamist pankrotivara arvelt.

Peamised mõjutatud sihtrühmad on pankrotihaldurid, halduribürood ja nende töötajad, abilised,

esindajad, raamatupidajad, juristid, advokaadibürood ja muud teenuseosutajad, kohtud,

pankrotitoimkonnad, võlausaldajad, võlgnikud ja Koda. Seotud büroo teenuste kasutamise

regulatsioon mõjutab eelkõige neid haldureid, kes tegutsevad büroo kaudu ning kelle büroos on

olemas menetluse läbiviimiseks vajalik õigus-, raamatupidamis-, auditi- või muu tugiteenus.

Positiivne mõju seisneb menetluste paindlikumas ja kiiremas läbiviimises. Haldur saab

keskenduda sisulistele otsustele, vara valitsemisele, nõuete hindamisele, võlausaldajatega

suhtlemisele ja strateegilistele menetlustoimingutele, samal ajal kui tehnilised,

administratiivsed ja tugitegevused saab teha büroo, abilise, esindaja või teenuseosutaja kaudu.

Lühiajaline asendamine võimaldab tagada menetluse järjepidevuse halduri puhkuse, haiguse

30

või muu ajutise takistuse korral. Täiendav positiivne mõju seisneb õigusselguse suurenemises.

Kui halduril on võimalik kasutada seotud büroo teenuseid selgetel tingimustel, võib see olla

menetluse seisukohalt kiirem, ökonoomsem ja otstarbekam kui teenuse ostmine sõltumatult

väliselt teenuseosutajalt. See võib vähendada dubleerivat infovahetust, kiirendada

menetlusstrateegia elluviimist ning võimaldada menetluse jaoks vajalikke tugiteenuseid

kasutada paremini koordineeritult.

Negatiivne mõju ja riskid on seotud vastutuse hajumise, kulude suurenemise, huvide konflikti

ja menetlusosaliste usalduse vähenemisega. Kui ei ole selgelt määratud, milliseid toiminguid

peab haldur tegema isiklikult, võib tekkida olukord, kus menetlust juhib tegelikult keegi muu

kui ametisse nimetatud haldur. Abiliste, esindajate ja teenuseosutajate kasutamine võib

suurendada pankrotivara kulusid. Seotud büroo teenuse kasutamisel võib lisaks tekkida kahtlus,

et teenuse vajadus, maht või hind ei ole objektiivselt põhjendatud. Eraldi risk on halduri töö

topelttasustamine. Halduri enda ülesannete täitmist ei tohi esitada eraldi õigusteenuse,

raamatupidamisteenuse või muu bürooteenusena, kui selle eest makstakse haldurile tasu

pankrotimenetluse tasu regulatsiooni alusel. Büroo teenuse eest võib pankrotivara arvelt tasuda

üksnes ulatuses, milles tegemist on eraldi vajaliku teenusega, mida ei saa mõistlikult pidada

halduri enda tavapäraseks tööks.

Mõju ulatus on suur, sest lahendus muudab halduri töökorralduse põhimõtteid ning puudutab

potentsiaalselt suurt osa pankrotimenetlustest. Mõju sagedus on suur, kuna delegeerimine,

abiliste ja esindajate kasutamine, lühiajaline asendamine ning büroo töökorraldus võivad

esineda paljudes menetlustes. Seotud büroo teenuste kasutamise mõju sagedus on väiksem, kuid

selle ebasoovitavate mõjude risk on suurem, sest huvide konflikt ja põhjendamata kulud võivad

kahjustada menetluse usaldusväärsust.

Haldurite igapäevane töökoormus võib väheneda, sest tehnilisi ja tugitegevusi saab paremini

jaotada. Samal ajal suureneb vajadus dokumenteerida volitused, tööjaotus, asendamise ulatus,

teenuse kasutamise vajadus ja kulude põhjendatus. Seotud büroo teenuse kasutamisel suureneb

halduri põhjendamiskoormus, sest teenuse kasutamine peab olema läbipaistev, menetluse

huvides vajalik ja majanduslikult põhjendatud.

Koja järelevalvekoormus võib suureneda, kui halduribüroo minimaalse organisatsioonilise

võimekuse nõuete täitmist tuleb kontrollida. Kohtute koormus võib osaliselt väheneda, kui

lühiajaline asendamine ei vaja igal juhul kohtumäärust. Samas võib kohtute,

pankrotitoimkondade ja võlausaldajate koormus suureneda juhul, kui tekivad vaidlused

vastutuse, seotud büroo teenuse kasutamise, huvide konflikti või kulude põhjendatuse üle.

Otsene mõju riigieelarvele on väike. Mõju avaldub eelkõige pankrotivara, võlgniku ja

võlausaldajate huvide, Koja järelevalve ja kohtute töökorralduse kaudu. Koja ja kohtute

lisakoormus võib eeldada töökorralduslikke muudatusi, kuid lahendus ei loo iseenesest uut

riigieelarvelist rahastamiskohustust.

31

Leevendusmeetmetena tuleb sätestada halduri isiklikult tehtavate toimingute loetelu,

delegeeritavate toimingute piirid, asendamise maksimaalne kestus, kohtu või

pankrotitoimkonna teavitamise kohustus, halduri lõppvastutus ning kulude kontrolli kord.

Seotud büroo teenuse kasutamisel tuleb lisaks ette näha teenuse kasutamise avalikustamine

halduri tasu ja kulude kalkulatsioonis, pankrotitoimkonna või võlausaldajate kontroll, kohtu

lõppkontroll, turutingimustele vastava hinnastamise nõue ning sama töö topelttasustamise

keeld.

Järeldus: lahendusel on oluline mõju, sest see muudab pankrotimenetluse praktilist

töökorraldust, vastutuse jaotust ning teenuste kasutamise tingimusi. Mõju on valdavalt

positiivne, kui paindlikuma töökorraldusega kaasnevad selged vastutusreeglid, kulude kontroll

ja huvide konflikti maandamise mehhanismid.

Lahendus 4. Varatutes või väikese varaga menetlustes halduri tasu hüvitamine

riigieelarvest

Lahenduse kohaselt jääks üldine halduri tasusüsteem põhimõtteliselt muutmata, kuid varatutes

või vähese varaga pankrotimenetlustes hüvitataks halduri vältimatu töö riigieelarvest või

maksejõuetuse teenistuse kaudu. Kehtiva olukorraga võrreldes nihkuks varatu menetluse

rahastamisrisk haldurilt osaliselt riigile, kuid riigil tekiks õigus nõuda kulu sisse põhjendatud

juhtudel pahatahtlikelt juhatuse liikmetelt, osanikelt. Ehk halduri kanda olev raha kättesaamise

risk antakse tagasi riigile, kelle ülesandel haldur tegutseb.

Peamised sihtrühmad on pankrotihaldurid, kohtud, maksejõuetuse teenistus, riik,

võlausaldajad ja võlgnikud.

Positiivne mõju seisneb selles, et haldur ei pea tegema vältimatut seadusest tulenevat tööd

teadmata aja jooksul ilma mõistliku tasu saamise kindluseta. See parandab kutse majanduslikku

jätkusuutlikkust ning võib toetada uute haldurite sisenemist kutsealale. Võlausaldajate ja

võlgnike jaoks võib suureneda menetluste sisuline kvaliteet ka olukorras, kus pankrotivara

puudub või on väga vähe.

Negatiivne mõju seisneb riigieelarve kulude kasvus. Kui hüvitamise alused ei ole selged, võib

riigi rahastamiskohustus muutuda raskesti prognoositavaks. Samuti võib tekkida risk, et riiklik

hüvitis soodustab menetluste jätkamist ka olukorras, kus menetlusel puudub tegelik

majanduslik perspektiiv.

Mõju ulatus on keskmine kuni suur, sest lahendus ei muuda kogu tasusüsteemi, kuid mõjutab

oluliselt varatute menetluste rahastamist. Mõju sagedus on korduv, avaldudes igas varatus või

vähese varaga menetluses. Ebasoovitavate mõjude risk on keskmine kuni suur.

32

Töökoormus suureneb kohtutel või maksejõuetuse teenistusel, kes peavad hindama, kas

menetlus vastab riikliku hüvitamise tingimustele ja kas tasu on põhjendatud. Samuti tuleb riigil

korraldada võimalik tagasinõue pankrotivara tekkimisel või vastutava isiku suhtes.

Riigieelarve mõju on otsene ja võib olla keskmine kuni suur, sõltudes varatute menetluste

arvust, hüvitise suurusest ja tagasinõuete toimivusest.

Leevendusmeetmed: määratleda varatu ja vähese varaga menetluse kriteeriumid, kehtestada

hüvitise ülempiir, sätestada hüvitatavate toimingute loetelu, luua tagasinõude mehhanism ning

näha ette regulaarne eelarvemõju hindamine.

Järeldus: lahendusel on oluline mõju, sest see loob riigile uue rahalise kohustuse ja mõjutab

varatute menetluste tegelikku läbiviimist.

Lahendus 5. Halduri tasusüsteemi terviklik muutmine

Lahendus hõlmab kolme omavahel seotud muudatust varaga menetlustes: tasu määramine ei

sõltuks enam valdavalt menetluse lõpust; luuakse baastasu, tulemustasu ja lisatasu mudel; ning

menetluse alguses tehakse rahastusotsus, mis määrab, kes ja kuidas menetlust rahastab.

Kehtiva korraga võrreldes oleks tegemist olulise muudatusega, sest praegu määratakse halduri

tasu valdavalt menetluse lõpus ning tasustamise loogika on tugevalt seotud pankrotivara

suurusega. Uus mudel seoks tasu selgemalt vältimatu töö, menetluse keerukuse ja halduri

loodud lisandväärtusega.

Peamised sihtrühmad on kõik pankrotihaldurid, võlausaldajad, võlgnikud, kohtud, Koda,

maksejõuetuse teenistus ja riik.

Positiivne mõju seisneb halduri finantsriski vähenemises, kutse atraktiivsuse kasvus ja

tasustamise läbipaistvuse paranemises. Baastasu tagaks tasu vältimatu töö eest, tulemustasu

säilitaks motivatsiooni pankrotivara suurendada ning lisatasu võimaldaks arvestada

objektiivselt keerukamate menetlustega. Rahastusotsus menetluse alguses suurendaks

võlausaldajate, võlgniku, halduri ja riigi jaoks menetluse rahastamise prognoositavust.

Negatiivne mõju seisneb tasusüsteemi keerukuse suurenemises. Võivad tekkida vaidlused selle

üle kuidas arvutada tulemustasu, millal on põhjendatud lisatasu. Võlausaldajate jaoks võib

suureneda risk, et pankrotivara väheneb menetluskulude tõttu.

Mõju ulatus on suur, sest lahendus muudab halduri tasustamise põhiloogikat. Mõju sagedus

on püsiv, kuna tasu ja rahastus puudutavad kõiki pankrotimenetlusi. Ebasoovitavate mõjude

risk on suur.

33

Haldus- ja töökoormus suureneb halduritel, kohtutel ja võlausaldajatel. Haldurid peavad

esitama detailsemaid kalkulatsioone, kohtud peavad neid kontrollima ning võlausaldajad

peavad osalema rahastusotsuste tegemisel. Samas võib pikemas perspektiivis väheneda

vaidluste arv, kui tasumudel on läbipaistev ja standardiseeritud.

Riigieelarve mõju sõltub sellest, kui sageli kasutatakse riigivahendeid baastasu või vahetasu

maksmiseks, ning kas tagasinõuded pankrotivarale või vastutavatele isikutele toimivad. Mõju

võib olla keskmine kuni suur.

Leevendusmeetmed: kehtestada standardiseeritud toimingute loetelu, selged baastasu määrad,

läbipaistev tulemustasu valem, objektiivsed lisatasu kriteeriumid, rahastusotsuse menetluskord

ning kohtu kontrolli juhised. Enne rakendamist tuleb modelleerida mõju eri suuruse ja

varakusega pankrotipesadele.

Järeldus: lahendusel on väga oluline mõju, sest see mõjutab pankrotimenetluse rahastamise

ja halduri tasustamise süsteemi tervikuna.

Lahendus 6A. Avalikes huvides tehtava ajutise halduri töö üleviimine maksejõuetuse

teenistusele (riiklikult rahastatud)

Lahenduse kohaselt tunnistaks riik osa pankrotihalduri tööst avaliku huvi teenimiseks tehtavaks

tööks ning teostaks ja rahastaks selle ise, eelkõige maksejõuetuse teenistuse kaudu. Sellised

ülesanded võivad olla menetluse algne audit (ajutise halduri arvamus), vara olemasolu kontroll,

maksejõuetuse põhjuste esmane analüüs, juhatuse võimalike rikkumiste sõelumine ja esmased

aruanded. Tehniliselt oleks tegemist ajutise halduri ülesannete üleviimisega maksejõuetuse

teenistusel, kaotataks ajutise halduri roll juriidilise isiku pankrotiavalduse läbivaatamise etapil,

ning riik (maksejõuetuse teenistus koostöös kohtuga) selgitab välja ettevõtja tegeliku

majandusliku seisu jm, misjärel hinnatakse, kas tegemist on varaga või varatu menetlusega,

ning kas on põhjendatud määrata pankrotihaldur pankrotimenetlust läbi viima.

Kehtiva korraga võrreldes muudaks lahendus ajutise halduri ja riigi rollijaotust. Osa seni ajutise

halduri tehtud tööst liiguks riiklikult rahastatud avaliku huvi funktsiooniks, samal ajal kui

haldur keskenduks peale pankroti väljakuulutamist pankrotivara valitsemisele, võlausaldajate

kollektiivsete huvide kaitsele, vara tagasivõitmisele ja menetluse juhtimisele.

Peamised sihtrühmad on pankrotihaldurid, maksejõuetuse teenistus, kohtud, võlausaldajad,

võlgnikud, juhatuse liikmed, võimalikud vastutavad isikud ja riik.

Positiivne mõju seisneb avaliku huvi paremas kaitses. Maksejõuetuse põhjuste, vara olemasolu

ja juhtorgani võimalike rikkumiste süsteemsem analüüs võib parandada vastutusnõuete ja

kuriteoteadete kvaliteeti. Halduri töökoormus väheneks nende toimingute osas, mis on pigem

avaliku huvi kui üksnes võlausaldajate kollektiivse huvi teenistuses.

34

Negatiivne mõju seisneb rollide dubleerimise ja vastutuse hajumise riskis. Kui ei ole selge,

mida teeb haldur ja mida teeb maksejõuetuse teenistus, võib menetlus aeglustuda. Samuti tekib

riigieelarve püsikulu ja vajadus tagada teenistusele piisav pädevus, ligipääs andmetele ja

töökorraldus.

Mõju ulatus on suur, sest lahendus muudab halduri ja riigi rollijaotust pankrotimenetluses.

Mõju sagedus on püsiv, kuna avaliku huvi analüüs võib olla asjakohane paljudes menetlustes.

Ebasoovitavate mõjude risk on keskmine kuni suur.

Töökoormus väheneb osaliselt halduril, kuid suureneb maksejõuetuse teenistusel. Kohtute

koormus võib väheneda, kui MJT analüüs on kvaliteetne ja kasutatav menetluse sisendina, kuid

suureneda juhul, kui tekivad vaidlused analüüsi tähenduse või vastutuse üle.

Riigieelarve mõju on suur, sest osa seni halduri tehtud tööst rahastataks riigi vahenditest.

Leevendusmeetmed: määratleda MJT ülesanded, halduri ülesanded, vastutuse piirid,

andmevahetuse kord, analüüside õiguslik tähendus ja rahastamise mudel. Vajalik on hinnata,

kas MJT analüüs on kohtumenetluses tõend, halduri töö sisend või halduslik hinnang.

Järeldus: lahendusel on oluline mõju, sest see tugevdab avaliku huvi kaitset, kuid muudab

oluliselt riigi ja halduri rollijaotust.

Lahendus 6B. Täielik üleminek riiklikule mudelile

Lahenduse kohaselt antaks pankrotihalduri ülesanded üle riigile, eelkõige maksejõuetuse

teenistusele. Pankrotihaldurid senisel kujul lõpetaksid tegevuse ning pankrotimenetlusi viiksid

läbi riigi palgalised ametnikud. Teenistus hõlmaks menetlusosakonda, uurimis- ja

jõustamisosakonda, ekspertiisi- ja analüütilist osakonda, töötajate nõuete osakonda, IT-

struktuuri ning tugiteenuseid.

Kehtiva korraga võrreldes oleks tegemist kõige ulatuslikuma muudatusega. Senine kutsepõhine

mudel asenduks riikliku ametnikumudeliga.

Peamised sihtrühmad on kõik pankrotihaldurid (saneerimisnõustajad, usaldusisikud),

maksejõuetuse teenistus, kohtud, võlausaldajad, võlgnikud, töötajad ja riik.

Positiivne mõju võib seisneda menetluste suuremas ühetaolisuses, riikliku uurimisvõimekuse

tugevdamises, ühise IT- ja dokumendihalduse kasutamises, paremas andmekvaliteedis ning

avaliku huvi süsteemsemas kaitses. Riigil oleks võimalik koondada menetlus-, uurimis-,

analüüsi- ja tugifunktsioonid ühtsesse struktuuri.

Negatiivne mõju ja riskid on väga suured. Lahendus kaotaks või muudaks põhjalikult senise

vabakutselise pankrotihalduri mudeli, tekitaks suure üleminekukulu, nõuaks uut

35

personalimudelit, suurendaks riigieelarve püsikulu ja võib vähendada halduri isiklikku

tulemusstiimulit pankrotivara suurendamiseks. Samuti tuleb lahendada ametnike sõltumatuse,

riigivastutuse, kohtute ja teenistuse suhte ning menetlusosaliste usalduse küsimused.

Mõju ulatus on väga suur, mõju sagedus püsiv ja ebasoovitavate mõjude risk suur. Lahendus

mõjutaks kogu maksejõuetussüsteemi institutsionaalset korraldust.

Töökoormus kaoks halduritel ja Kojal, kuid riigi töökoormus suureneks väga oluliselt. Riik

peaks tagama personali, palgad, koolitused, ruumid, IT-süsteemid, tugiteenused, sisekontrolli

ja aruandluse.

Riigieelarve mõju on väga suur. Kaasnevad ametnike palgakulud, IT-arendused, ruumi- ja

tugiteenuste kulud, koolituskulud ning üleminekukulud.

Leevendusmeetmed: enne lahenduse rakendamist tuleb teha eraldi põhjalik institutsionaalne

reformianalüüs, kulu-tulu analüüs, personalianalüüs, sõltumatuse ja riigivastutuse analüüs ning

kaaluda pilootprojekti või etapiviisilist üleminekut.

Järeldus: lahendusel on väga oluline mõju. Tegemist ei ole üksiku regulatiivse muudatusega,

vaid kogu maksejõuetussüsteemi institutsionaalse ümberkujundamisega.

5.3.2. Kohtutäiturite ametiala jätkusuutlikkuse tagamine

Lahendus 7. Kohtutäituri büroo üleandmine kohtutäituri abile

Lahenduse eesmärk on tagada kohtutäituri ametkonna jätkusuutlikkus ja büroode

töökorralduslik järjepidevus olukorras, kus kohtutäitur lõpetab tegevuse, vabastatakse ametist,

tagandatakse või sureb. Kavandatava muudatuse kohaselt võiks kohtutäituri büroo ministri

nõusolekul üle anda kohtutäituri abile, kes vastab kohtutäituri ametisse nimetamise nõuetele,

kellel on asendamise õigus ja kelle suhtes ei esine välistavaid asjaolusid.

Kehtiva korraga võrreldes luuakse selgem võimalus säilitada toimiv büroo, selle töökorraldus,

menetluspraktika ja kompetents büroo sees. Praegu võib ametist lahkuva kohtutäituri büroo

tegevus katkeda ning menetlused tuleb ümber jagada teiste kohtutäiturite vahel.

Peamised sihtrühmad on kohtutäiturid, kohtutäituri abid, Koda, Justiits- ja Digiministeerium,

sissenõudjad, võlgnikud, büroo töötajad ning piirkondlikud teenuse kasutajad.

Positiivne mõju seisneb büroo töökorraldusliku järjepidevuse säilimises. Kohtutäituri abile

tekib selgem karjääriperspektiiv, mis võib suurendada motivatsiooni jääda ametialale.

Sissenõudjate ja võlgnike jaoks väheneb risk, et täiteasjade ümberjagamine põhjustab viivitusi

või segadust. Teiste kohtutäiturite töökoormus ei suurene järsult ametist lahkuva kohtutäituri

menetluste ümberjagamise tõttu.

36

Regionaalne mõju on oluline eelkõige piirkondades, kus kohtutäiturite arv on väike. Büroo

järjepidevuse säilitamine võib aidata tagada täitemenetluse teenuse piirkondlikku

kättesaadavust.

Negatiivsed mõjud ja riskid on seotud sellega, kas kohtutäituri abi on valmis bürood

iseseisvalt juhtima. Abi võib olla kogenud täitemenetluse läbiviimises, kuid büroo pidamine

eeldab ka juhtimis-, finants-, personalijuhtimise ja vastutuse kandmise võimekust. Samuti võib

tekkida küsimus võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse kohta, kui büroo antakse üle abile ilma

avaliku konkursita.

Mõju ulatus on suur, sest lahendus võimaldab säilitada toimiva büroo tegevuse. Mõju sagedus

on korduv, avaldudes iga kord, kui kohtutäitur ametist lahkub ja büroo üleandmine on võimalik.

Sihtrühm on arvuliselt väike (kohtutäitureid 38 ja kohtutäituri abisid 23), kuid süsteemi

toimimiseks oluline. Risk on madal kuni keskmine, kui kehtestatakse selged

kontrollimehhanismid.

Koormus suureneb ministeeriumil ja Kojal, sest tuleb hinnata abi nõuetele vastavust, küsida

Koja arvamust, anda ministri nõusolek, korraldada katseaeg ja teha korraline või erakorraline

kontroll. Samas võib süsteemi kogukoormus väheneda, sest täiteasju ei pea automaatselt ümber

jagama.

Riigieelarve mõju on väike kuni keskmine. Suurt püsikulu ei kaasne, kuid tekivad kulud seoses

otsustusmenetluse, kontrollide ja võimalike vaidlustega.

Leevendusmeetmed: sätestada büroo üleandmise tingimused, Koja arvamuse andmise kord,

katseaja pikkus, kontrollikriteeriumid, negatiivse tulemuse tagajärjed ja büroo üleandmise kord.

Eraldi tuleb reguleerida vastutus enne ja pärast üleandmist tehtud toimingute eest.

Järeldus: lahendusel on oluline mõju, sest see toetab kohtutäituri ametiala järelkasvu,

täitemenetluse teenuse järjepidevust ja regionaalset kättesaadavust.

6. Edasine väljatöötamine

Väljatöötamiskavatsuse eesmärk on kaasata sellest mõjutatud isikuid kaasa mõtlema ja toetama

või pakkuma välja alternatiivseid lahendusi kõnealuste probleemide igakülgseks

lahendamiseks.

Väljatöötamiskavatsus saadetakse tutvumiseks ja tagasiside andmiseks ministeeriumitele,

huvirühmadele, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale (kohtutäituritele ja

pankrotihalduritele), Eesti Advokatuurile, kohtutele, Maksejõuetuse teenistusele,

Õiguskantslerile, Prokuratuurile, Maksu- ja Tolliametile, Töötukassale, Eesti Võlanõustajate

Liidule, MTÜ-le Eesti Võlausaldajate Liit, Eesti Juristide Liidule, Eesti Kaubandus-

Tööstuskojale. Väljatöötamiskavatsus saadetakse teadmiseks Riigikogu Kantseleile.

37

Eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks huvirühmadele eelduslikult 2027. aasta II poolaastal.

Eelnõu saadetakse Vabariigi Valitsuse istungile eelduslikult 2028. aasta I kvartalis.

Sõltuvalt muudatustest on nende eeldatav jõustumisaeg 2028-2029 aasta. Osad muudatused

võivad eeldada täiendava üleminekuperioodi kehtestamist.

Küsimused, millele oodatakse tagasisidet:

1. Justiits- ja Digiministeerium ootab tagasisidet kõigile kavandatavatele

muudatustele ja pakutud alternatiividele ning oodatud on ka muud alternatiivsed

lahendused, mida pakutud ei ole.

2. Pankrotihalduri kutsealaga seonduvalt oodatakse tagasisidet lahenduste 1-6 kohta

vastavalt esitatud lahendustele ja alternatiividele.

3. Kohtutäituri ametiala jätkusuutlikkuse tagamisega seonduvalt oodatakse

tagasisidet pakutud lahendusele 7.

Kooskõlastusringil saadud tagasisidest sõltuvalt korraldab Justiits- ja Digiministeerium

vajaduse korral täiendavaid arutelusid huvirühmadega.

Vastutav ministeerium

Justiits- ja Digiministeerium

Vastutavate ametnike nimed ja kontaktandmed

Maarja Roht [email protected] (pankrotihaldurite kutseala)

Aleksandr Logussov [email protected] (kohtutäiturite ametiala)

1

Väljatöötamiskavatsus

18.09.2026

Täitemenetluse seadustiku täitemenetluse peatamise regulatsiooni muutmine

Käesoleva VTK eesmärk on kooskõlastada täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud

täitemenetluse peatamise regulatsiooni muutmise vajadus. Kehtivas regulatsioonis esineb

mitmeid ebaselgusi ja lünkasid seoses täitemenetluse peatamisega ning täpsustamist vajavad

täitemenetluse peatamise õiguslikud tagajärjed.

Praktikas peaks käesoleva väljatöötamiskavatsuse tulemusel väljatöötatud lahendustest saama

kasu kõik võlgnikud, kelle võlgade suhtes toimub sundtäitmine. Kõige rohkem võidavad aga

need maksejõuetud võlgnikud, kes asuvad aktiivselt oma võlgadega tegelema ning läbivad

füüsilise isiku maksejõuetusmenetluse. Kavandatavad muudatused loovad paremad eeldused

menetluste edukaks läbimiseks.

1. Lahendatav probleem

1.1 Täitemenetluse peatamise alused, kord ja tagajärjed on reguleeritud TMS §-des 46 ja 47.

TMS § 46 sätestab täitemenetluse peatamise alused ning TMS § 47 peatamise korra ja

tagajärjed, samuti täitemenetluse uuendamise korra. Praktikas on ilmnenud, et TMS §-s 47

sätestatud lakooniline ja üldine regulatsioon ei ole enam piisav ega ajakohane. Mitmed

täitemenetluse peatamisega seotud küsimused ja täitemenetluses esinevad olukorrad vajavad

seetõttu senisest täpsemat reguleerimist seaduse tasandil.

1.2 Oluliseks kitsaskohaks on kehtiva täitemenetluse peatamise regulatsiooni vähene

paindlikkus, kuna täitemenetluse peatamisel on üldjuhul kogu menetlust hõlmav mõju.

Täitemenetluse peatamise otsuse tegemisega kaasneb keeld teha edasisi täitetoiminguid. Selline

absoluutne mõju ei pruugi aga olla igas olukorras põhjendatud ning võib kaasa tuua sissenõudja

õiguste ebaproportsionaalse piiramise.

Näiteks ei ole tingimata põhjendatud kogu täitemenetluse peatamine olukorras, kus vaidlus

puudutab üksnes võlgniku sissetuleku arestimise ulatust või lubatavust. Sellisel juhul puudub

üldjuhul kaalukas põhjus välistada ka selliste täitetoimingute tegemine, mis ei ole vaidluse

esemega seotud, sealhulgas sissenõude pööramine võlgniku muule varale.

TMS ei näe praegu ette piisavalt paindlikku regulatsiooni, mis võimaldaks kohtutäituril või

kohtul hinnata peatamise vajalikku ulatust ning vajaduse korral peatada täitemenetlus üksnes

osaliselt, näiteks konkreetse täitetoimingu või kohtutäituri menetlusliku otsuse suhtes.

Sama puudutab ka olukordi, kus nt kohus peab vajalikuks määrata konkreetseid tingimusi, mis

peaksid kehtima täitemenetluse peatamise ajal. Näiteks võib olla asjakohane reguleerida eraldi

võlgniku vara käsutamist täitemenetluse peatamise ajal, eelkõige pidades silmas näiteks

sissetuleku arestimise või arestist vabastamise ulatust. Selleks vajalik paindlikkus käesoleval

ajal TMS-i normides puudub.

Praegu ei ole täitemenetluse osalistel võimalik täitemenetluse peatamise tagajärgi sisuliselt

mõjutada. Täitemenetluse peatamist on menetluslikult võimalik vaidlustada kas kaebusega

kohtutäiturile või määruskaebusega kohtule, kuid TMS-is sätestatud peatamise regulatsioon ja

2

selle õiguslikud tagajärjed muudavad sellised vaidlused praktikas vähese perspektiiviga. Kuna

täitemenetluse peatamise alused võivad esineda igas täitemenetluses, võib põhjendamatult jäik

regulatsioon mõjutada tuhandeid menetlusosalisi. Eriti puudutab see sissenõudjaid, kelle õigusi

piirab täitemenetluse peatamise absoluutne mõju kõige enam.

1.3 Täpsemat reguleerimist vajab täitemenetluse peatamise mõju võlgniku sissetuleku

arestimisele. TMS § 47 kohaselt jäävad enne täitemenetluse peatamist tehtud täitetoimingud

jõusse, kuid peatamise ajaks peatub kolmandale isikule edastatud arestimisakti alusel nõude

täitmine.

Kehtivast regulatsioonist ei selgu siiski üheselt, milline mõju on täitemenetluse peatamisel

sissetuleku arestist tulenevale käsutuspiirangule, kolmanda isiku kinnipidamiskohustusele ning

võlgniku õigusele kasutada peatamise ajal tekkivat sissetulekut.

Igal ajal on menetluses ligikaudu 400 000 aktiivset täitemenetlust. Võlgniku nõudeõiguste

arestimine on sageli üks tõhusamaid ja mõnel juhul ainus viis sundtäitmisele esitatud nõude

rahuldamiseks. Sageli konkureerivad ühe ja sama võlgniku nõudeõiguste ja sissetuleku

arestimisel omavahel mitmes täitemenetluses seatud arestid. Seetõttu võib iga ebaselgus või

ebatäpsus, mis tuleneb normi puudulikust sõnastusest või selge regulatsiooni puudumisest,

mõjutada mitut tuhandet täitemenetlust ning tuhandete menetlusosaliste õigusi ja huve.

1.4 Ühtlasi ei anna kehtiv TMS-i regulatsioon selget vastust, millist mõju avaldab ühe nõude

arestimise akti alusel toimuva täitemenetluse peatamine teiste sama nõude arestimiseks

kolmandale isikule edastatud arestimisaktide täitmisele, mis paiknevad nõuete rahuldamise

järjekorras peatatud arestimisaktist tagapool. Loogiliselt peaks kolmas isik sellises olukorras

jätkama nende arestimisaktide täitmist, mille alusel toimuvat täitemenetlust ei ole peatatud.

Kehtiv regulatsioon ei anna selleks aga selget juhist, mistõttu vajab ka see küsimus täpsemat

reguleerimist.

1.5 Täpsustamist vajab ka olukord, kus täitemenetluse peatamise ajal hakkavad omavahel koos

toimima või konkureerima erinevatest menetlustest tulenevad võlgniku vara käsutuskeelud ja

vara käsutamist reguleerivad põhimõtted. Eelkõige tõusetub see küsimus võlgniku

maksejõuetusavalduse (MJA) menetlemise staadiumis.

Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 16 lg 3 kohaselt peatab kohus usaldusisiku

nimetamisel võlgniku vara suhtes läbiviidava täitemenetluse või muu sundtäitmise raha

sissenõudmiseks kuni pankroti väljakuulutamiseni, ümberkujundamiskava kinnitamiseni või

menetluse lõppemiseni. FIMS § 15 lg 11 kohaselt on usaldusisikul tema nimetamisest kuni

MJA lahendamiseni lisaks FIMS-is sätestatud õigustele ja kohustustele ka kõik seaduses

sätestatud ajutise pankrotihalduri õigused ja kohustused. Seega juhul, kui kohus peab vajalikuks

kohaldada füüsilisest isikust võlgniku vara suhtes pankrotiseaduse § 20 lg 1 alusel

käsutuskeeldu, võimaldatakse kohtumäärusega võlgnikule vara käsutamist seaduses sätestatud

ulatuses.

Samal ajal jäävad üldjuhul kehtima ka peatatud täitemenetluses võlgniku varale, sealhulgas

sissetulekule, seatud käsutuskeelud ja neist tulenevad vara käsutamise piirangud. Kehtiv

regulatsioon ei sätesta aga piisavalt selgelt, kuidas suhestuvad omavahel MJA menetlemise

käigus kohtu kohaldatud käsutuspiirangud ning täitemenetluses varem kehtestatud

käsutuskeelud ja sissetuleku kasutamist reguleerivad piirangud. Samuti ei ole üheselt

3

reguleeritud, millised käsutuspiirangud on sellises olukorras esmatähtsad ning millises ulatuses

on võlgnikul võimalik oma vara ja sissetulekut kasutada.

Selgete õigusaktidest tulenevate juhiste puudumine viis selleni, et MJA menetlemisel hakati

tegema toiminguid, sealhulgas tühistama varem täitemenetluses seatud areste, mis küll

soodustasid MJA menetluse edukat läbiviimist, kuid avaldasid samal ajal negatiivset mõju

peatatud täitemenetlustele ning võisid halvendada sissenõudjate väljavaateid oma nõuete

rahuldamisele.

Aastatel 2023–2025 esitati kohtutele igal aastal ligikaudu 1000 füüsilise isiku

maksejõuetusavaldust. Igas sellises menetluses on kaalul võlgniku ning mitme võlausaldaja

õigused ja huvid. Regulatsiooni puudused võivad kahjustada nii võlgniku väljavaateid

kohustustest vabastamisele eduka maksejõuetusmenetluse tulemusena kui ka võlausaldajate

võimalusi saada oma nõuded võlgniku maksejõuetusmenetluses rahuldatud.

1.6 TMS-is vajab täpsustamist ka täitemenetluse peatamise mõju nõude sundtäitmise

aegumisele. Kuigi seda küsimust on käsitletud kohtupraktikas, on tegemist täitemenetluse

seisukohalt olulise küsimusega, mis peaks olema selgelt ja üheselt reguleeritud seaduses.

1.7 Maksejõuetuse valdkonna kohtunikud juhtisid ühtlasi tähelepanu võimalikule kitsaskohale,

mille tõttu võib võlgniku vara pärast tema surma müüa ilma, et tema pärijad oleksid sellest

teadlikud. Ka see küsimus vajab lahendamist.

2. Eesmärgid

Käesolevas VTK-s kavandatud muudatuste eesmärk on kujundada tasakaalukas ja kaasaegne

täitemenetluse peatamise kord, mis arvestab menetlusosaliste huve ning toimib kooskõlas teiste

võlgnevuste lahendamisele suunatud menetlustega.

VTK-s kavandatud lahenduste eesmärk on saavutada järgmised tulemused:

 ühtlustub rakenduspraktika ning sätete kohaldamine muutub selgemaks ja

ühetaolisemaks;

 väheneb täitemenetluse peatamisega seotud tõlgendusküsimuste ja vaidluste arv;

 täitemenetluse regulatsiooni paindlikumaks muutmise tulemusena paraneb

menetlusosaliste huvide tasakaal;

 kujunevad selged reeglid selle kohta, millal ja millises ulatuses võib täitemenetluse

peatada;

 täpsustuvad täitemenetluse peatamise tagajärjed võlgniku vara, sissetuleku ja kontode

suhtes;

 ühtlustub võlgniku kohustustest vabastamise menetluses võlgniku sissetulekust

kinnipidamiste tegemise praktika.

3. Võimalikud lahendused

3.1. Alternatiivsed lahendused regulatiivsetele meetmetele

4

Eelnõu VTK ettevalmistamisel kaalutakse tavapäraselt lisaks õiguslikele muudatustele ka

mitteregulatiivseid meetmeid, nagu avalikkuse teavitamine, rahastuse suurendamine,

olemasoleva olukorra säilitamine ehk muudatustest loobumine, kehtivate sätete parem

rakendamine ning muud alternatiivsed lahendused.

Käesoleval juhul ei võimalda alternatiivsed meetmed tuvastatud probleeme siiski piisavalt

lahendada.

Avalikkuse teavitamine ei lahenda olukorda, kuna tegemist on äärmiselt spetsiifilise

täitemenetluse ja maksejõuetusõiguse valdkonnaga, millega avalikkus üldjuhul kokku ei puutu.

Samuti ei ole spetsiifilise regulatsiooni puudulikkus seotud täitemenetluse või maksejõuetuse

valdkonna rahastamisega.

Kehtiva korra säilitamisel jäävad eespool kirjeldatud tõlgendus- ja rakendusküsimused

lahendamata. Sätete kohaldamine võib jääda ebaselgeks ning menetlusosaliste ja kolmandate

isikute halduskoormus püsida suur. Arvestades regulatsiooni rakendajate – kohtutäiturite,

kohtunike ja usaldusisikute – rohkust ning normide erinevaid tõlgendusvõimalusi, võtaks

rakenduspraktika ühtlustamine ja isikute juhendamine märkimisväärselt aega ning ka sel juhul

ei oleks ühtsema praktika kujunemine tagatud. Seni praktika ühtlustamiseks korraldatud

ümarlauad ja seminarid on toonud esile olulisi ja püsivaid erinevusi normide tõlgendamises ja

rakendamises.

Praegu kehtivate sätete parem rakendamine ei osutunud võimalikuks. Kuigi osa küsimusi on

käsitletud kohtupraktikas, ei anna kehtiv regulatsioon kõigis kirjeldatud olukordades piisavalt

selgeid ja ühetaolisi juhiseid.

Seetõttu on probleemide lahendamiseks vajalik üle vaadata kehtiv õiguslik kord ning

kujundada selgem raamistik ka nende olukordade jaoks, mis ei ole praegu piisavalt

reguleeritud.

3.2. Kavandatavad regulatiivsed lahendused

3.2.1 Täitemenetluse osaline peatamine

TMS-i regulatsiooni on kavas täiendada normiga, mis võimaldab peatada täitemenetluse

kas osaliselt või täies ulatuses.

Kehtiv TMS-i regulatsioon ei erista täitemenetluse osalist peatamist ja täitemenetluse peatamist

täies ulatuses. TMS § 47 sätestab sisuliselt, et täitemenetluse peatamisel teeb kohtutäitur

täitemenetluse peatamise otsuse, toimetab selle kätte pooltele ja asjassepuutuvatele

kolmandatele isikutele ning peatamise ajal jääb kehtima võlgniku varale seatud käsutuskeeld.

Lisaks on praktikas täitemenetluse peatamist sisustatud selliselt, et täitemenetluse peatamise

ajal täitetoiminguid ei tehta, välja arvatud üksikud toimingud, mis peaksid näiteks tagama

menetlusosaliste õigusi ning mille puhul ei ole kohane või võimalik oodata täitemenetluse

peatamise aluseks olevate asjaolude äralangemiseni.

See kõik viib selleni, et täitemenetluse peatamisel on absoluutne mõju kogu täitemenetlusele,

sõltumata peatamise asjaoludest. Samas on teatud juhtudel selline peatamise kõikehõlmav

toime ilmselgelt põhjendamatu ning võib piirata sissenõudja õigust saada oma nõue kiiresti ja

efektiivselt täidetud.

5

Näiteks võib tuua kohtutäituri tegevuse vaidlustamise võlgniku sissetuleku arestimisel. Kui

võlgnik esitab sellekohase kaebuse, annab TMS § 46 lg 2 p 1 kohtutäiturile õiguse täitemenetlus

peatada. Sama kehtib juhul, kui võlgnik vaidlustab hiljem kohtutäituri otsuse kohtus ning palub

vaidluse tagamiseks täitemenetluse peatada.

Kohtutäituri otsuse või kohtumääruse alusel peatub vaidluse ajaks kogu täitemenetlus. Samas

on ilmne, et võlgnik vaidlustab sellisel juhul konkreetset toimingut, mitte täitemenetluse

läbiviimist tervikuna. Sellises olukorras oleks põhjendatud, et kohtutäitur saaks jätkata

täitemenetlust näiteks võlgniku muu vara suhtes. Sissetuleku aresti ulatuse üle käiv vaidlus ei

peaks peatama kogu menetlust, kui ülejäänud menetlus toimub seaduse raamides.

Sama kehtib ka vastupidise näite puhul. Kui võlgnik seab kahtluse alla näiteks vallasvarale või

kinnisvarale sissenõude pööramise õiguspärasuse, ei peaks selline vaidlus automaatselt kaasa

tooma täitemenetluse peatumist võlgniku sissetulekule sissenõude pööramise ulatuses.

Nende kitsaskohtade ületamiseks on kavas täiendada TMS-i regulatsiooni normiga, mis

võimaldaks kohtutäituril või kohtul peatamise alusest ja vaidluse esemest lähtudes

hinnata, millises ulatuses on täitemenetluse peatamine vajalik ja põhjendatud.

Osaline peatamine võib puudutada näiteks konkreetset täitetoimingut, konkreetset vara,

sissetulekut või üksnes vaidlusaluse summa sissenõudmist.

Näiteks juhul, kui esitatakse kaebus täitedokumendi puudumise tõttu või hagi sundtäitmise täies

ulatuses lubamatuks tunnistamiseks, tuleks eelkõige hinnata, kas täitemenetlus tuleb peatada

täies ulatuses. Kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse korral, mis puudutab sissetuleku

arestimist või võlgniku konkreetse vara arestimist või müügi korraldamist, tuleks hinnata ka

seda, kas täitemenetluse peatamine on põhjendatud üksnes osaliselt, mõne konkreetse toimingu

suhtes.

Kui võlgnik esitaks näiteks sissenõudja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

üksnes teatud summa, mitte kogu võlgnevuse ulatuses, saaks kohus peatada täitemenetluse

üksnes vaidlusaluse summa sissenõudmise osas. Täitemenetlus saaks seega jätkuda selle

võlgnevuse osa suhtes, mida ei ole vaidlustatud.

3.2.2. Täitemenetluse peatamise mõju võlgniku sissetuleku ja konto arestimisele

TMS-i on kavas täiendada normiga, mille kohaselt ei kehti täitemenetluse peatamise ajal

võlgniku sissetulekule või muudele sarnastele nõudeõigustele ning kontodele samas

menetluses koostatud arestimisaktiga seatud käsutuspiirangud.

TMS § 47 lg 1² sätestab, et täitemenetluse peatamise ajal jäävad püsima võlgniku varale seatud

keelumärked. Lisaks sätestab TMS § 47 lg 1, et täitemenetluse peatamise korral jäävad tehtud

täitetoimingud jõusse. Seega säilib ka täitemenetluse peatamise ajaks võlgniku sissetulekule

ning kontodele sissenõudja kasuks seatud käsutuskeeld.

On selge, et sissetuleku arestimisega kaasnev käsutuskeeld ei ole samastatav tavapärase

nõudeõiguse arestimise keeluga kas või seetõttu, et ka käimasoleva täitemenetluse kestel

jaguneb võlgniku sissetulek arestitavaks ja mittearestitavaks osaks. Sissenõudja seadusjärgne

arestipandiõigus ulatub seega üksnes arestitavale osale ning mittearestitav osa on seadusega

tagatud ja kaitstud.

6

Seoses eeltooduga tekib küsimus, millele kehtiv TMS-i regulatsioon otseselt vastust ei anna:

kuidas tuleb täitemenetluse peatamise ajal toimida arestitava sissetulekuga, sealhulgas kontole

laekuva sissetulekuga. TMS § 47 lg 1² sätestab, et täitemenetluse peatamise ajaks peatub

arestimisakti alusel nõude täitmine.

Praktikas tähendab arestimisakti alusel nõude täitmine kolmanda isiku, sealhulgas krediidi- või

makseasutuse jaoks seda, et ta teeb arestimisakti alusel kinnipidamisi, eraldades sissetuleku

arestitava osa mittearestitavast osast, ning kannab kinnipeetud summad TMS § 111 alusel

kohtutäiturile sissenõudja nõude rahuldamiseks.

Seega peab arestimisakti alusel nõude täitmise peatumine omakorda väljenduma selles, et

kolmas isik kinnipidamisi ei tee ega kanna raha kohtutäiturile.

Eeltoodust järeldub, et täitemenetluse peatamise ajal peatub ka võlgniku sissetulekule ja

kontodele seatud käsutuspiirangu mõju ning seda piirangut ja kolmanda isiku

kinnipidamiskohustust peatamise ajal ei kohaldata. Võlgnikul taastub täitemenetluse peatamise

ajaks käsutusõigus kogu sissetuleku ja täies ulatuses ka kontode üle.

Kuigi selline tagajärg on ka praegu kehtivast regulatsioonist ja ilmselt ka praktikast tuletatav,

väärib sedavõrd oluline küsimus eraldi normiga reguleerimist, kas või võlgniku õiguste parema

kaitse huvides.

3.2.3. Täitemenetluse peatamine mitme konkureeriva täitemenetluse puhul

TMS-i on kavas täiendada regulatsiooniga, mis sätestaks, et kui peatub täitemenetlus,

milles edastatud sissetuleku arestimise akt on esimesel järjekohal ning kolmas isik seda

täidab, asub kolmas isik kuni täitemenetluse peatumise aluseks olevate asjaolude

äralangemiseni täitma järgmisi järjekorras olevaid arestimisakte.

Käesoleva VTK punktis 3.2.2 pakutud lahendus, mille kohaselt taastub täitemenetluse

peatamisel võlgniku käsutusõigus tema sissetulekute üle, on siiski õige ainult juhul, kui

võlgniku suhtes on algatatud üks täitemenetlus ning see peatatakse.

Olukorras, kus võlgniku suhtes on algatatud mitu täitemenetlust, tähendaks sama reegli

rakendamine teiste sissenõudjate õiguste piiramist saada oma nõue rahuldatud võlgniku

sissetulekust. Sisuliselt tooks ühe menetluse peatumine kaasa ka teiste menetluste peatumise

sissetulekule sissenõude pööramise osas.

Sellistes olukordades on kohane luua menetluslik kord, mille kohaselt asub kolmas isik juhul,

kui peatub järjekorras esimese arestimisakti täitmine ning selle aktiga sissetuleku käsutamisele

seatud piirangud ja kinnipidamiseks antud korraldused ei kehti, täitma järjekorras järgmist

arestimisakti ning lähtub selles aktis kehtestatud piirangutest ja korraldustest.

Peale täitemenetluse peatamise aluste äralangemist ning juhul kui kohtutäitur jätkab selles

menetlust – taastub esialgne aktide täitmise järjekord.

Põhimõtteliselt on kolmanda isiku selline kohustus ka praegu loogiliselt tuletatav TMS § 47 lg-

st 2 ja § 119 lg-st 1. Õigusselguse ja täitemenetluse parema läbipaistvuse huvides on siiski

kohane täiendada TMS-i vastava erinormiga.

3.2.4. Täitemenetluse peatamine füüsilise isiku MJA menetlemisel

7

Käesolevas punktis kirjeldatu puhul on tegemist punktis 3.2.2 kavandatud üldreegli erireegliga

MJA menetlemisel.

FIMS § 16 lg 3 kohaselt peatab kohus usaldusisiku nimetamisel võlgniku vara suhtes

läbiviidava täitemenetluse või muu sundtäitmise raha sissenõudmiseks kuni pankroti

väljakuulutamiseni, ümberkujundamiskava kinnitamiseni või menetluse lõppemiseni.

Lisaks võib kohus kohaldada füüsilisest isikust võlgniku vara suhtes pankrotiseaduse (PankrS)

§ 20 lg 1 alusel käsutuskeeldu, mille tagajärjena osaleb usaldusisik võlgniku vara käsutamises

seaduses sätestatud ulatuses. FIMS § 15 lg 11 kohaselt on usaldusisikul tema nimetamisest kuni

MJA lahendamiseni lisaks FIMS-is sätestatud õigustele ja kohustustele ka kõik seaduses

sätestatud ajutise pankrotihalduri õigused ja kohustused.

8

Kehtiv regulatsioon ei sätesta piisavalt selgelt, kuidas suhestuvad omavahel MJA menetlemise

käigus kohtu kohaldatud käsutuspiirangud ning täitemenetluses varem kehtestatud

käsutuskeelud ja sissetuleku kasutamist reguleerivad piirangud. Seetõttu on regulatsiooni

rakendamise praktikas tekkinud olukordi, kus täitemenetluses seatud arestid takistasid MJA

menetlemist ja võlgnikul MJA menetluse kulude kandmist. Täitemenetluses seatud arestide

mõju piiramiseks puudusid omakorda selged õiguslikud alused ja seaduses sätestatud

menetluskord.

Kehtiva regulatsiooni rakendamisel kujunev kohtupraktika (vt nt Tartu Ringkonnakohtu

22.05.2025 määrus tsiviilasjas 2-23-14572) näitab, et vähemalt sissetuleku ja muude sarnaste

nõudeõiguste ning konto arestimise puhul tuleb senisest selgemalt sisustada FIMS § 16 lg 3

alusel tehtava sundtäitmise peatamise mõju. Samuti tuleb täpsustada täitemenetluses võlgniku

varale seatud käsutuskeeldude kehtivust pärast sundtäitmise peatamist MJA menetlemise ajal

ja pärast selle avalduse lahendamist. Täiendavalt väärib täpsustamist kohtutäituri poolt

täitemenetluses ja kohtu poolt FIMS-i menetluses seatud käsutuskeeldude koostoime või

konkurents.

Praktilise olukorra õigusselguse tagamiseks, menetluspraktikate vastuolude ja käsutuskeeldude

kokkupõrgete välistamiseks ning FIMS-i menetluste läbipaistvuse ja tõhususe tagamiseks tuleb

luua regulatsioon, mis sätestaks, et FIMS § 16 lg 3 alusel tehtud sundtäitmise peatamisel on

vähemalt võlgniku sissetuleku ja sarnaste nõudeõiguste ning kontode puhul absoluutne mõju.

See tähendaks, et juhul kui kohus peatab täitemenetluse, jäävad varem täitemenetluses

arestimiseks tehtud toimingud küll TMS § 46 lg 1 ja kohtutäituri otsuse alusel kehtima, kuid

täitemenetluses seatud võlgniku sissetuleku või muu sarnase nõudeõiguse käsutamise piirangud

maksejõuetusavalduse menetlemise ajal ei kehti.

Eelduslikult on füüsilise isiku MJA põhjendatud ning seetõttu algab peagi võlgniku vastu

suunatud nõuete kollektiivne menetlus kas pankrotimenetluses, VÜK menetluses või KVM-s.

Sellises olukorras on õigustatud üldisest lähenemisest kõrvale kaldumine, mille kohaselt TMS-

is sätestatud alustel täitemenetluse peatamisel deponeeritakse peatatud menetluses vahendid

konkreetse sissenõudja kasuks.

Isegi juhul, kui MJA menetlus ei ole võlgniku vaatest edukas ning FIMS-i järgseid menetlusi

ei algatata, ei ole üksikute sissenõudjate seisukohast tegemist kriitilise olukorraga. MJA

menetlemine toimub kiiresti: eelduslikult lahendatakse see paari kuu jooksul. Isegi kui võlgnik

saab sellise perioodi jooksul kogu oma sissetuleku enda käsutusse, ei avalda see sissenõudja

nõude rahuldamise perspektiivile olulist negatiivset mõju.

MJA menetlemise ajal saab määravaks üksnes kohtu poolt selleks perioodiks määratud

käsutuspiirang. Kui kohus otsustab MJA menetlemisel võlgniku varale PankrS § 20 lg 1 järgset

käsutuskeeldu mitte kohaldada, saab võlgnik avalduse menetlemise ajaks täieliku

käsutusõiguse oma sissetulekute ja sarnaste nõudeõiguste üle.

Sellises olukorras täidaksid kõik võlgniku suhtes kohustatud kolmandad isikud oma kohustusi

otse võlgnikule ning võlgnik saaks ise otsustada, kuidas ta kasutab MJA menetlemise ajal oma

sissetulekuid. Tuleb eeldada, et võlgnik on avalduse menetlemise ajal motiveeritud suunama

vajaliku osa sissetulekust oma minimaalsete vajaduste rahuldamiseks ning ülejäänud osa kas

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks või näiteks tulevase võlgade ümberkujundamise või

kohustustest vabastamise menetluse menetluskulude katteks. Maksejõuetuse valdkonna

9

kohtunikud on rõhutanud, et MJA menetlemise ajal on oluline, et võlgnik koguks vahendeid,

mis on vajalikud maksejõuetusmenetluse finantseerimiseks, näiteks ajutise halduri ülesannetes

tegutseva usaldusisiku või VÜK/KVM menetluses tegutseva usaldusisiku töö tasustamiseks.

Võlgnikule tuleb anda selle kohta selged juhised ja selgitused.

Kui võlgnik asuks usaldust kuritarvitama ning oma sissetulekuid varjama või kasutama neid

viisil, mis seaks kahtluse alla tema heausksuse, võiks see anda kohtule ja usaldusisikule juba

selles menetlusstaadiumis aluse hinnata VÜK/KVM menetluse perspektiivikust ning võlgniku

võimalikku käitumist nendes menetlustes.

Kui kohus siiski kohaldab võlgniku varale PankrS § 20 lg 1 järgset käsutuskeeldu, asub

usaldusisik MJA menetlemise ajal täitma ajutise halduri ülesandeid, mh täitma kohtumäärust,

millega on võimaldatud võlgnikul oma sissetulekuid käsuda seaduses sätestatud ulatuses. Ka

sellises olukorras jääb kohtu poolt seatud võlgniku sissetuleku käsutamise korra mõju

absoluutseks ning sõltumata MJA menetlemise ajaks peatatud täitemenetlustes seatud

käsutuskeeldude tingimustest saab võlgnik enda sissetulekuid ja sarnaseid nõudeid käsutada

MJA menetluses seatud korra järgi.

Viidatud olukorras tuleb ühtlasi tagada kohtu seatud käsutuskeelu mõju ning käsutuskeeluga

kaasnevate usaldusisiku kui vara käsutamise korraldaja ülesannete võimalikult tõhus täitmine.

Selleks kaalutakse FIMS-i täiendamist normiga, mis kohustaks võlgnikku suunama kõik

oma sissetulekud ning sarnaste nõudeõiguste alusel laekuvad summad võlgniku enda

nimele Eestis krediidi- või makseasutuses avatud kontole.

Praktilisest küljest allutaks selline muudatus ja tulevane kohustus võlgniku sissetulekud

usaldusisiku täielikule kontrollile. Teiselt poolt, kui võlgnik on seni suunanud oma

sissetulekuid kontodele, millele sissenõude pööramine oli raskendatud, ning piiranud seejuures

tahtlikult või tahtmatult sissenõudjate võimalust saada oma nõudeid rahuldatud, oleks niikuinii

oodatav, et võlgnik näitab MJA menetlemise ajal üles heas usus tegutsemist ja valmisolekut

teha kohtu või usaldusisikuga koostööd ning teeb oma vara usaldusisikule kättesaadavaks.

Eeltoodu pinnalt on kavas täiendada FIMS-i regulatsiooni normidega, mis reguleeriksid

selgemalt FIMS § 16 lg 3 alusel seni menetluses olnud täiteasjade peatamise mõju võlgniku

sissetulekute ja kontode käsutamisele. Kokkuvõtvalt sätestaks regulatsioon järgmist:

· FIMS § 16 lg 3 alusel peatamise mõju on absoluutne: peatatud täitemenetluste arestid

jäävad kehtima, kuid nendes seatud piirangud ja vabastused ei kehti MJA menetlemise

ajal;

· kui kohus ei määra võlgniku varale PankrS § 20 lg 1 järgset käsutuskeeldu, on võlgnik

MJA menetluse ajal vaba käsutama oma sissetulekuid ja kontot enda äranägemise järgi;

· kui kohus määrab võlgniku varale PankrS § 20 lg 1 järgse käsutuskeelu, kehtivad MJA

menetluse ajal võlgniku sissetuleku ja muude sarnaste nõudeõiguste suhtes kohtu

määratud piirangud ja vabastused.

Kuna ka MJA lahendamisele järgnevate VÜK/KVM menetluste ajal jäävad peatatud

täitemenetlustes tehtud toimingud, sealhulgas sissetulekute ja konto arest, jõusse, kuid ei

realiseeru, täpsustatakse õigusselguse huvides, et ka nende menetluste vältel ei kehti

peatatud täitemenetlustes seatud arestide piirangud ja vabastused. Võlgniku sissetulekute

ja konto käsutamine toimub FIMS-i menetlustes seatud korra järgi.

10

Peale MJA edukat menetlemist: a) täies ulatuses taastub võlgniku õigus käsutada enda

sissetulekuid ja kontosid (VÜK menetluses) või b) võlgnik käsutab enda sissetulekuid

vastavalt kohtu korraldusele (KVM-s).

Muudatuste realiseerimisel:

11

3.2.5. Täitemenetluse peatamise mõju sundtäitmise aegumisele

TMS-i regulatsiooni on kavas täiendada normiga, mille kohaselt peatub täitmisele

esitatud nõude sundtäitmise aegumine ajaks, kui täitemenetlus on peatatud TMS §-de 45

ja 46 alusel või kui kohus on TMS § 45 alusel täitmist pikendanud või ajatanud.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 162 kohaselt peatub aegumine ajaks, mil kohustatud

isikul on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige

juhul, kui talle on antud täitmiseks täiendav tähtaeg.

Nõude sundtäitmise aegumise tähtaja kohta on Riigikohus 11.05.2022 lahendi nr 2-21-10665

punktis 12.4 öelnud järgmist: TsÜS § 162 kohaselt peatub aegumine ajaks, mil kohustatud isikul

on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui

talle on antud täitmiseks täiendav tähtaeg. Seega, nt täitemenetluses maksegraafikus

kokkuleppimise korral tuleb selle kehtivuse ajal täitemenetlus kas peatada või võimaldada muul

viisil maksegraafiku täitmist (nt vabastada arestitud pangakonto aresti alt vms), hoidudes sel

ajal ka muudest täitetoimingutest.

Samuti peatub täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg nt juhul, mil kohus on

rakendanud TMS §-s 45 märgitud abinõusid, st täitemenetluse peatanud, täitmise pikendanud

või ajatanud.

Riigikohtu kirjeldatud viisil täitemenetluse peatamine on täitemenetluses igapäevane nähtus.

Näiteks sõlmitakse täitemenetlustes sageli maksegraafikuid tingimusel, et sissenõudja annab

nõusoleku lükata täitetoimingute tegemine edasi ajaks, mil võlgnik täidab maksegraafikut.

Kuna täitemenetluse peatamine avaldab omakorda olulist mõju nõude sundtäitmise aegumisele,

on õigusselguse ja täitemenetluse läbipaistvuse huvides kohane täiendada TMS-i vastava selge

normiga.

3.2.6. Täitemenetluse peatamine võlgniku surma korral

TMS-i on kavas täiendada sättega, mille kohaselt peatub täitemenetlus alates võlgniku

surmast kuni pärimismenetluse või pärandvara inventuuri lõpuni.

Ettepanek lubada täitemenetluse peatamist pärimismenetluse või pärandvara inventuuri

läbiviimise ajaks laekus Harju Maakohtu kohtunikelt põhjendusel, et kehtiv regulatsioon

võimaldab kohtutäituril müüa surnud võlgniku vara olukorras, kus pärijad ei ole menetlusse

kaasatud ega pruugi menetluse toimumisest teadlikud olla.

Kehtiva TMS § 16 lg 2 kohaselt määrab kohus sissenõudja avalduse alusel pärijale ajutise

esindaja, kui pärast võlgniku surma tuleb pärandvara suhtes jätkuvas täitemenetluses teha

toiming, mida muidu tuleks teha võlgniku juuresolekul või millest tuleks võlgnikule teatada,

ning pärandit ei ole veel vastu võetud, pärijat ei ole teada või ei ole teada, kas pärija pärandi

vastu võtab. Esindajat ei määrata, kui pärandvara valitseb hooldaja või testamenditäitja.

Võib nõustuda, et kehtiv regulatsioon loob teatava võimaluse pöörata sissenõue võlgniku varale

nii, et pärijad saavad sellest teada alles tagantjärele. Tegemist ei ole ebaseadusliku tegevusega,

kuid see võib vähendada täitemenetluse läbipaistvust.

12

Kuna kohtunike ettepanekuga võib nõustuda ning ministeeriumil on juba käimasolevas

õigusloomes1 plaanis TMS § 16 loogika ümber kujundada, võib olla põhjendatud näha ette

täitemenetluse peatamine ajaks, mil selguvad võlgniku õigusjärglased. Kuna kohtunike välja

toodud ohud võivad realiseeruda ka enne pärimismenetluse algatamist, oleks asjakohane

peatada täitemenetlus juba võlgniku surmast alates.

4. Uuringud ja kaasatud osapooled

FIMS-i menetluste osas on VTK aluseks kohtupraktika, nt Tartu Ringkonnakohtu 22.05.2025

kohtumäärus tsiviilasjas 2-23-14572.

Lisaks käsitleti VTK teemasid Riigikohtu 11.12.2025 korraldatud ümarlaual „Täitemenetluse

peatamisega kaasnev füüsilise isiku maksejõuetusmenetluses“. Ümarlaual osalesid

krediidiasutuste, Maksu- ja Tolliameti, Justiits- ja Digiministeeriumi, Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Koja esindajad ning maksejõuetuse valdkonna kohtunikud.

5. Mõju

Täitemenetluse peatamine on menetluslik abinõu, mis võib oluliselt mõjutada nii võlgniku kui

ka sissenõudja õigusi ning kohtutäituri, kohtu ja täitemenetlusse kaasatud kolmandate isikute

tegevust.

Eestis on igal ajal menetluses ligikaudu 400 000 täiteasja umbes 90 000 võlgniku suhtes, kellest

70 000 on füüsilised ja 20 000 juriidilised isikud. Menetlused on algatatud umbes 20 000

erineva sissenõudja nõuete rahuldamiseks.

Kavandatavate muudatuste mõju avaldub eelkõige täitemenetluse läbiviimisele,

menetlusosaliste õiguste kaitsele ja õigusselgusele ning kohtutäiturite, kohtute ja kolmandate

isikute töökorraldusele. Füüsilise isiku maksejõuetusavalduse menetlemist puudutavad

muudatused mõjutavad lisaks usaldusisikuid ning maksejõuetusmenetluse võlausaldajaid.

Võlgniku surma korral täitemenetluse peatamist puudutav muudatus mõjutab ka võlgniku

pärijaid.

Muudatuste mõju sagedus on üldjuhul piiratud. Kuigi kavandatav regulatsioon võib

potentsiaalselt puudutada kõiki täitemenetluses osalevaid isikuid, avaldub selle vahetu mõju

üksnes nendes menetlustes, kus esineb alus täitemenetluse peatamiseks. Veel kitsam on nende

muudatuste kohaldamisala, mis puudutavad täitemenetluse peatamist füüsilise isiku

maksejõuetusavalduse menetlemisel või võlgniku surma korral.

Kavandatavate muudatuste eesmärk ei ole täitemenetluse peatamise aluseid ulatuslikult

laiendada, vaid muuta peatamise ulatus ja õiguslikud tagajärjed senisest selgemaks,

paindlikumaks ja paremini etteaimatavaks.

1 927 SE

13

Muudatusest on kokkuvõtvalt mõjutatud järgmised sihtrühmad:

Mõju võlgnikele

Võlgnike jaoks seisneb kavandatavate muudatuste peamine positiivne mõju õigusselguse ja

menetlusliku kaitse suurenemises.

Sihtrühm Suurus Avalduv mõju

Võlgnikud

Ligikaudu

90 000

isikut

Tegelik mõju avaldub peatatud täitemenetlustes. Suureneb

õigusselgus. Osaline peatamine võimaldab piirata menetlust

üksnes vajalikus ulatuses. Selgemaks muutub peatamise mõju

sissetulekule, kontole ja maksejõuetusmenetlusele. Suureneb

võlgniku omandipõhiõiguse kaitse ning tugevneb õigus

tõhusale kohtulikule kaitsele.

Sissenõudjad Ligikaudu

20 000

isikut

Väheneb kogu menetluse põhjendamatu seiskumise risk.

Konkureerivate arestide korral paraneb võimalus jätkata

järgmise järjekoha sissenõudja nõude rahuldamist.

Sundtäitmise aegumise peatumine kaitseb sissenõudja

positsiooni. Suureneb sissenõudja omandipõhiõiguse kaitse

ning tugevneb õigus tõhusale kohtulikule kaitsele.

Kohtutäiturid 35 Suureneb kaalutlusruum peatamise ulatuse määramisel, kuid

regulatsioon muutub selgemaks. Esialgu võib suureneda

põhjendamis- ja selgitamiskoormus.

Kohtud Tekib selgem õiguslik alus täitemenetluse osaliseks

peatamiseks ja peatamise tingimuste määramiseks. Pikemas

vaates võib väheneda ebaselgest regulatsioonist tingitud

vaidluste arv.

Kolmandad

isikud, sh

tööandjad ja

muud

väljamaksete

tegijad

Selgemaks muutub, kuidas toimida arestimisaktiga

täitemenetluse peatamise ajal ning millal tuleb asuda täitma

järjekorras järgmist arestimisakti.

Krediidi- ja

makseasutused

Selgemaks muutub konto aresti ja sellest tulenevate

käsutuspiirangute toime täitemenetluse peatamise ajal.

Võimalik on vajadus kohandada tehnilisi protsesse.

Usaldusisikud

57

Selgemaks muutub täitemenetluses seatud käsutuspiirangute ja

MJA menetluses kohaldatavate piirangute omavaheline suhe

ning usaldusisiku roll võlgniku sissetuleku käsutamisel.

Võlgniku

pärijad

Paraneb võimalus saada enne pärandvaraga seotud

täitetoimingute jätkamist menetlusest teada ja oma õigusi

teostada.

14

Täitemenetluse osalise peatamise võimalus võimaldab vältida olukordi, kus konkreetse

täitetoimingu vaidlustamine toob automaatselt kaasa kogu täitemenetluse peatamise. Võlgniku

seisukohast tähendab see samal ajal, et peatamise kaitsev toime seotakse senisest täpsemalt

konkreetse vaidluse või peatamise alusega. Kui vaidlus puudutab näiteks üksnes sissetuleku

arestimise õiguspärasust, saab peatada sissetulekule sissenõude pööramise, ilma et see

tingimata mõjutaks teisi täitetoiminguid.

Selline lahendus muudab menetluse proportsionaalsemaks, kuid võib üksikjuhtudel tähendada

ka seda, et võlgniku jaoks on peatamise toime senisest kitsam. Kui kehtiva regulatsiooni järgi

võib peatamise tulemuseks olla kogu menetluse faktiline seiskumine, võimaldab kavandatav

regulatsioon jätkata neid täitetoiminguid, mida peatamise alus ei puuduta. Võlgniku seisukohast

võib see olla ebasoodne, kuid mõju on põhjendatud vajadusega tasakaalustada võlgniku ja

sissenõudja huve.

Positiivne mõju avaldub ka sissetuleku ja konto arestimise regulatsiooni täpsustamisel.

Võlgnikule muutub senisest paremini etteaimatavaks, millises ulatuses saab ta peatatud

täitemenetluse ajal oma sissetulekut ja kontol olevaid vahendeid kasutada. Regulatsiooni selgus

vähendab vajadust küsida kohtutäiturilt täiendavaid selgitusi või vaidlustada praktikat

küsimuses, milline toime on menetluse peatamisel varem seatud arestile.

Füüsilise isiku maksejõuetusavalduse menetlemisel parandab kavandatav regulatsioon

võlgniku jaoks eelkõige õigusselgust. Täitemenetluses varem seatud käsutuspiirangute ning

MJA menetluses kohtu või usaldusisiku määratud vara käsutamise korra omavaheline suhe

muutub ühesemaks. See aitab vältida olukorda, kus võlgnikule kohalduvad samaaegselt

erinevatest menetlustest tulenevad ning omavahel raskesti ühitatavad piirangud.

Kui MJA menetlemise ajal ei kohaldata võlgniku suhtes pankrotiseadusest tulenevat

käsutuskeeldu, võimaldab kavandatav lahendus võlgnikul kasutada, vaatamata peatatud

täitemenetluses seatud piirangutele, sissetulekut ja kontol olevaid vahendeid. See võib

parandada võlgniku võimalust katta MJA menetlemise ajal oma igapäevaseid kulutusi ning

koguda vahendeid võimaliku järgneva maksejõuetusmenetluse kulude katmiseks. Samas

kaasneb sellega vastutus kasutada vara heas usus ning viisil, mis ei kahjusta põhjendamatult

võlausaldajate huve.

Võlgniku jaoks võib ebasoodne majanduslik mõju kaasneda sundtäitmise aegumise

regulatsiooni täpsustamisega. Kui seaduses sätestatakse selgelt, et nõude sundtäitmise

aegumine peatub ajaks, mil täitemenetlus on peatatud, võib nõude sundtäitmise võimalus säilida

senisest pikema perioodi vältel. Samas vastab selline tulemus põhimõttele, et sissenõudja ei

peaks kaotama nõude sundtäitmise võimalust ajal, mil tal ei ole peatamise tõttu võimalik

täitemenetlust jätkata. Kuna kavandatav muudatus lähtub juba kohtupraktikas väljendatud

põhimõttest, on muudatuse tegelik mõju olemasoleva õigusliku olukorra muutmisele vähene.

Juhul kui võlgnikke kohustatakse suunama MJA menetlemise ajal ja edaspidi ka FIMS-i

kohastes menetlustes oma sissetulekud Eestis krediidi- või makseasutuses avatud kontole,

suureneb ajutiselt võlgnike halduskoormus. Seda kasvu tuleb siiski pidada väheseks, kuna see

väljendub üksnes ühekordse taotluse esitamises. Muudatus ei puuduta ka kõiki võlgnikke, kuna

osa neist kasutab niikuinii enda nimele Eestis avatud kontot.

Kokkuvõttes on mõju võlgnikele valdavalt positiivne õigusselguse ja menetluslike garantiide

seisukohast, kuid osalise peatamise ning sundtäitmise aegumise küsimustes võib muudatus

teatud juhtudel vähendada võlgniku jaoks kehtivast regulatsioonist tulenevat soodsat faktilist

olukorda.

Mõju sissenõudjatele

15

Sissenõudjate jaoks on olulisim positiivne mõju täitemenetluse peatamise

proportsionaalsemaks muutumine. Kui peatamise alus puudutab ainult konkreetset

täitetoimingut, vara või osa nõudest, ei pea ülejäänud täitemenetlus automaatselt seiskuma. See

võimaldab jätkata nõude rahuldamist selles ulatuses, mida vaidlus või muu peatamise alus ei

puuduta.

Oluline positiivne mõju kaasneb ka mitme konkureeriva täitemenetluse korral. Kui järjekorras

esimese arestimisakti alusel toimuv täitemenetlus peatatakse, võimaldab kavandatav

regulatsioon asuda täitma järgmist arestimisakti. Sellega välditakse olukorda, kus ühe

sissenõudja menetluse peatamine takistab põhjendamatult ka teiste sissenõudjate nõuete

rahuldamist.

Sissenõudjate õigusi toetab samuti sundtäitmise aegumise regulatsiooni täpsustamine.

Sissenõudja ei kanna sellisel juhul aegumisega seotud riski perioodil, mil nõude täitmine on

menetluse peatamise tõttu õiguslikult takistatud. Muudatus suurendab nõude sundtäitmise

tähtaja arvestamise etteaimatavust.

Võlgniku surma korral kavandatav täitemenetluse peatamine võib sissenõudja jaoks pikendada

nõude rahuldamiseks kuluvat aega. Eelkõige võib vara realiseerimine viibida kuni pärijate või

pärandvara õigusliku seisundi selgumiseni. Samas suurendab muudatus menetluse

õiguskindlust ning vähendab riski, et täitetoiminguid tuleb hiljem pärijate õiguste rikkumise

tõttu vaidlustada.

Kokkuvõttes on mõju sissenõudjatele tasakaalustav: ühelt poolt piiratakse teatud olukordades

ajutiselt nõude rahuldamist, kuid teisalt välditakse põhjendamatult ulatuslikku täitemenetluse

seiskumist ning tugevdatakse sissenõudja õiguskindlust.

Mõju kohtutäituritele

Kohtutäiturite jaoks toob regulatsiooni muutmine kaasa töökorralduslikku lisakoormust. Samas

on oodata ka õigusselgusest tulenevat positiivset mõju.

Täitemenetluse osalise peatamise võimalus suurendab kohtutäituri kaalutlusruumi. Kohtutäitur

peab senisest enam hindama, millises ulatuses on menetluse peatamine konkreetsel juhul

põhjendatud ning milliseid täitetoiminguid on võimalik jätkata. See võib suurendada

peatamisotsuste põhjendamise vajadust ja esialgu ka menetlusosalistele selgituste andmise

koormust. Muudatuste jõustumise järel võib ajutiselt suureneda ka vaidluste arv, kui

menetlusosalised vaidlustavad täitemenetluse peatamise ulatuse.

Teiselt poolt annab selgem regulatsioon kohtutäiturile konkreetsemad õiguslikud alused

olukordade lahendamiseks, mida kehtiv TMS otseselt ei reguleeri. Eelkõige väheneb vajadus

tuletada sissetuleku ja konto aresti, konkureerivate arestimisaktide ning peatamise muude

tagajärgede lahendusi üldistest normidest.

Mitme konkureeriva täitemenetluse puhul võib uue korra rakendamine nõuda kohtutäiturite

vahel ja kolmandate isikutega senisest täpsemat infovahetust selle kohta, millal esimese

järjekoha arestimisakti täitmine peatub ja millal tuleb selle täitmist uuendada. Kui vastav

infovahetus on võimalik korraldada automatiseeritult, jääb pikaajaline haldus- ja töökoormuse

kasv eeldatavasti väheseks.

Võlgniku surma korral võib kohtutäituritele lisanduda kohustus tuvastada peatamise alguse ja

lõppemise asjaolud ning jälgida, millal on võimalik menetlust jätkata. Samas annab selge

seaduslik peatamisreegel kohtutäiturile kindlama tegevusraamistiku ning vähendab vajadust

hinnata igal üksikjuhul, milliseid toiminguid võib enne pärijate selgumist teha.

16

Kokkuvõttes võib kohtutäiturite töökoormus muudatuste rakendamise algfaasis mõnevõrra

suureneda, kuid pikemas vaates peaks täpsem regulatsioon vähendama tõlgendusprobleeme ja

muutma peatatud täitemenetluste haldamise ühetaolisemaks.

Mõju kohtutele

Kohtute jaoks avaldub mõju eelkõige täitemenetluse peatamise üle otsustamisel ning füüsilise

isiku maksejõuetusavalduse menetlemisel.

Täitemenetluse osalise peatamise võimalus annab kohtule senisest paindlikuma võimaluse

kujundada menetluse peatamise ulatus vastavalt vaidluse esemele. Kohus saab vajaduse korral

peatada üksnes konkreetse täitetoimingu, vara suhtes läbiviidava täitmise või vaidlusaluse

nõudeosa sissenõudmise, selle asemel et peatada kogu täitemenetlus.

Suurema kaalutlusruumiga võib esialgu kaasneda vajadus kujundada kohtupraktika peatamise

ulatuse määramise kriteeriumide kohta. Seetõttu ei saa välistada, et regulatsiooni jõustumise

järel tekib mõningaid uusi vaidlusi osalise peatamise ulatuse ja tingimuste üle.

Pikemas perspektiivis peaks mõju olema siiski positiivne. Kui seadus sätestab selgemalt

peatamise tagajärjed sissetulekule, kontole, konkureerivatele arestidele, aegumisele ja MJA

menetlusele, väheneb vajadus lahendada vaidlusi kehtiva regulatsiooni ebaselgusest tulenevate

tõlgendusküsimuste üle.

Füüsilise isiku maksejõuetusmenetluses muutub kohtule selgemaks ka see, milline mõju on

täitemenetluse peatamisel varem seatud käsutuspiirangutele ning kuidas suhestuvad need kohtu

poolt MJA menetluses kohaldatud käsutuskeeluga.

Kokkuvõttes võib mõju kohtute töökoormusele olla lühiajaliselt vähesel määral suurendav, kuid

pikemas perspektiivis pigem koormust vähendav.

Mõju kolmandatele isikutele

Muudatused mõjutavad tööandjaid, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi ning teisi isikuid, kes

täidavad võlgniku sissetuleku või muu nõude arestimise akti.

Peamine positiivne mõju seisneb õigusselguse suurenemises. Kolmandale isikule muutub

senisest selgemaks, kuidas toimida juhul, kui arestimisakti aluseks olev täitemenetlus

peatatakse. Kui peatamise ajaks ei kehti arestimisaktist tulenev kinnipidamiskohustus, ei pea

kolmas isik tegema võlgniku sissetulekust kinnipidamisi ega kandma raha kohtutäiturile.

Mitme arestimisakti korral kaasneb kolmandale isikule kohustus asuda peatatud esimese

järjekoha arestimisakti asemel täitma järjekorras järgmist arestimisakti. Muudatusega luuakse

õigusnormides siiski üksnes täiendavat selgust ning aktide täitmise praktiline kord ei muutu.

Seega on tegemist suuresti ka praegu kehtivast järjekohasüsteemist tuleneva tegevusega. Selge

erinormi kehtestamine vähendab eksimisriski ning vajadust küsida kohtutäiturilt täiendavaid

juhiseid. Kui vajalik teabevahetus korraldatakse täitmisregistri või muu elektroonilise

lahenduse kaudu, ei ole alust eeldada märkimisväärset pikaajalist halduskoormuse kasvu.

Mõju krediidi- ja makseasutustele

Krediidi- ja makseasutusi mõjutavad eelkõige muudatused, millega täpsustatakse konto aresti

ja sellest tulenevate käsutuspiirangute toimet täitemenetluse peatamise ajal.

Positiivne mõju seisneb selles, et seadusest tuleneb senisest selgemalt, millises ulatuses võib

võlgnik täitemenetluse peatamise ajal oma kontol olevaid vahendeid käsutada ning millal tuleb

peatatud aresti asemel arvestada järgmise järjekoha arestiga.

17

Muudatuste rakendamine võib sõltuvalt tehnilisest lahendusest eeldada krediidi- ja

makseasutuste infosüsteemide või täitmisregistriga toimuva andmevahetuse kohandamist.

Mõju usaldusisikutele ja füüsilise isiku maksejõuetusmenetlusele

Usaldusisikutele avaldub otsene mõju MJA menetlemise ajal. Kavandatav regulatsioon muudab

selgemaks täitemenetluses varem seatud käsutuskeeldude ning MJA menetluses kohtu

määratud vara käsutamise korra omavahelise suhte.

Kui kohus kohaldab võlgniku varale käsutuskeeldu, saab usaldusisik lähtuda võlgniku

sissetuleku ja konto käsutamise korraldamisel MJA menetluses kehtestatud piirangutest, ilma

et paralleelselt tuleks arvestada peatatud täitemenetlustes kehtestatud erinevate sissetuleku

kasutamise piirangutega. See muudab usaldusisiku tegevuse selgemaks ja toetab võlgniku vara

terviklikku käsitlemist maksejõuetusmenetluse eesmärkidest lähtudes.

Võlgnikule kavandatav kohustus suunata sissetulekud ja sarnaste nõudeõiguste alusel laekuvad

summad enda nimele Eestis avatud krediidi- või makseasutuse kontole võib suurendada

võlgniku kohustusi, kuid lihtsustab usaldusisiku võimalust saada ülevaadet võlgniku rahalisest

olukorrast ja kontrollida kohtu määratud käsutuspiirangute järgimist.

Kokkuvõttes on mõju usaldusisikutele pigem positiivne, sest erinevatest menetlustest

tulenevate käsutuspiirangute konkurents väheneb ning vastutus võlgniku vara käsutamise

korraldamise eest muutub selgemaks.

Mõju võlgniku pärijatele

Võlgniku surma korral on täitemenetluse peatamise regulatsioonil otsene positiivne mõju

pärijate menetluslike õiguste kaitsele.

Täitemenetluse peatamine kuni pärijate või pärandvara õigusliku seisundi selgumiseni

vähendab riski, et pärandvara hulka kuuluv vara realiseeritakse enne, kui pärijad on saanud

täitemenetlusest teada ja võimaluse oma õigusi teostada. Muudatus suurendab täitemenetluse

läbipaistvust ja õiguskindlust nii täite- kui pärimismenetluses.

Mõju riigieelarvele ja avalikule sektorile

Kavandatavate muudatustega ei kaasne VTK koostamise etapis teadaolevalt olulist otsest mõju

riigieelarve tuludele või kuludele.

Mõningane kulu võib kaasneda infosüsteemide, eelkõige täitmisregistri või sellega liidestatud

süsteemide kohandamisega juhul, kui täitemenetluse osalise peatamise, arestimisakti täitmise

peatamise või konkureerivate arestide haldamiseks on vaja uusi tehnilisi funktsionaalsusi.

Muudatustega ei ole ette näha olulist mõju keskkonnale, regionaalarengule ega riigi

julgeolekule.

Kokkuvõte

Kavandatavate muudatuste peamine mõju seisneb täitemenetluse peatamise regulatsiooni

õigusselguse, paindlikkuse ja proportsionaalsuse suurenemises.

Võlgnike jaoks paraneb võimalus ette näha täitemenetluse peatamise mõju nende varale,

sissetulekule ja kontole. Sissenõudjate jaoks väheneb risk, et ühe piiratud vaidluse tõttu peatub

põhjendamatult kogu täitemenetlus või ühe sissenõudja menetluse peatamine takistab teiste

sissenõudjate nõuete rahuldamist. Kohtutäiturid ja kohtud saavad selgema õigusliku aluse

peatamise ulatuse ja tagajärgede määramiseks ning kolmandate isikute jaoks muutuvad

arestimisaktide täitmise reeglid paremini etteaimatavaks.

18

Füüsilise isiku maksejõuetusmenetluses aitab muudatus vältida erinevatest menetlustest

tulenevate käsutuspiirangute konkurentsi ning muudab selgemaks kohtu ja usaldusisiku rolli

võlgniku sissetuleku ja kontode käsutamise korraldamisel. Võlgniku surma korral tugevneb

pärijate menetluslike õiguste kaitse.

Muudatustega võib eelkõige rakendamise algfaasis kaasneda kohtutäituritele, kohtutele ja

teatud kolmandatele isikutele mõningane täiendav töö- ja kohanemiskoormus ning võimalik

vajadus infosüsteemide arendamiseks. Pikemas perspektiivis on mõju siiski valdavalt

positiivne, kuna selgem regulatsioon vähendab tõlgendusprobleeme, võimaldab menetlust

peatada üksnes vajalikus ulatuses ning toetab täitemenetluse tõhusamat ja ühetaolisemat

läbiviimist.

6. Edasine väljatöötamine

Väljatöötamiskavatsus saadetakse tutvumiseks ja tagasiside andmiseks ministeeriumidele,

huvirühmadele, kohtutele, Maksu- ja Tolliametile, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale,

Eesti Advokatuurile, Eesti Võlanõustajate Liidule, MTÜ-le Eesti Võlausaldajate Liit,

Maksejõuetuse teenistusele, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Tööandjate Keskliidule ja

Eesti Pangaliidule.

Eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks huvirühmadele eelduslikult 2027. aasta II poolaastal.

Eelnõu saadetakse Vabariigi Valitsuse istungile eelduslikult 2028. aasta I poolaastal.

Eeldatav muudatuste jõustumise aeg on 2028. aasta. Osa muudatusi võib eeldada täiendava

üleminekuperioodi kehtestamist.

Ministeerium ootab tagasisidet kõigi kavandatavate muudatuste kohta ning samuti

täiendavaid ettepanekuid täitemenetluse peatamise regulatsiooni muutmiseks

küsimustes, mida käesolevas VTK-s ei ole käsitletud.

Ministeerium palub täitmisregistriga liidestatud infosüsteemide omanikel anda

tagasisidet selle kohta, milliseid arendusvajadusi nähakse ette seoses VTK-s kavandatud

muudatustega ning milline võiks olla nende arenduste orienteeruv maksumus. Kui

arendusvajadusi või nende maksumust ei ole VTK põhjal võimalik hinnata, palume see

tagasisides samuti välja tuua.

Kooskõlastusringil saadud tagasisidest sõltuvalt korraldab ministeerium vajaduse korral

täiendavaid arutelusid huvirühmadega.

Vastutav ministeerium

Justiits- ja Digiministeerium

Vastutavate ametnike nimed ja kontaktandmed

Aleksandr Logussov [email protected]

1

30.06.2026

Väljatöötamiskavatsus

Lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamine

1. Lahendatavad probleemid

Iga viies laps Euroopas langeb mingis vormis seksuaalvägivalla ohvriks. See hõlmab muu

hulgas vägistamist, seksuaalset ahistamist, lapse seksuaalset ahvatlemist, ekshibitsionismi,

ärakasutamist prostitutsioonis ja laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali tootmist,

samuti veebipõhist seksuaalset väljapressimist ja sundi.1

Seksuaalvägivalla ulatuslikku negatiivset mõju tervisele on põhjalikult uuritud ja on teada, et

see ilmneb aastate jooksul2. Lapsepõlves kogetud väärkohtlemisel, sealhulgas seksuaalsel

väärkohtlemisel, on inimese jaoks eluaegsed tagajärjed3. Lisaks sagedasti esinevatele

posttraumaatilistele stressihäiretele ja väsimussündroomile on vägistamisohvritel ka kõrge risk

enesetapuks4 ja suurem tõenäosus langeda ka hiljem uute väärkohtlemiste ohvriks5. Nii

Sotsiaalkindlustusameti poolt 2021. aastal läbiviidud uuring6 kui laste ja noorte seksuaalse

väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuring (2020)7 kinnitavad kokkuvõtvalt, et suurusjärgus

50–70% vastanutest, sh seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud noortest pole julgenud

oma kogemusest kas lapse- või ka täiskasvanueas kellelegi rääkida, mis ilmestab

seksuaalkuritegude varjatud olemust. 2020. a uuringu kohaselt oli noorte keskmine vanus

esimest korda või ebameeldivaima seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langedes 15,7 aastat.

Euroopa mastaabis 70–85% lapsohvritest tunneb oma väärkohtlejat ja enamik neist langeb

nende inimeste ohvriks, keda nad usaldavad.8 Vastavalt 2020. a uuringule pani kolmandikul

juhtudest seksuaalse väärkohtlemise toime ohvrile võõras isik, 31% juhtudest oli tegemist mõne

ohvri tuttavaga, 10% puhul endise poiss- või tüdruksõbraga ning 8% korral perekonnatuttava

või -sõbraga. 2025. a registreeritud lastevastaste seksuaalkuritegude statistika põhjal oli 12%

juhtudest toimepanijaks võõras, kolmandikul juhtudel pereliige/sugulane ning 54% juhtudest

muu tuttav isik.9 2021. a uuringust selgus, et mida tõsisem oli kogetu, seda enam inimesi tundis,

et juhtunu mõjutab neid ka täna. Lapseeas vägistamist kogenutest 83% leidis, et kogetud

väärkohtlemine mõjutab neid täiskasvanuna: toodi välja raskusi meessoost täiskasvanute

usaldamisel, intiimsuhete loomisel ja probleeme vaimse tervisega (nt depressioon ja

ärevushäired).

1 Human rights channel. Council of Europe. Kättesaadav veebis: https://human-rights-channel.coe.int/stop-child-sexual-abuse-

in-sport-et.html 2 Carlsson, A. C., Owen, U, Rajan, G. (2022). Sexual violence, mental health, and suicidality—Results from a survey in

cooperation with idea-driven organizations and their social media platform followers Health Science Reports. DOI:

10.1002/hsr2.973. Kättesaadav veebis: https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC9719029/pdf/HSR2-6-e973.pdf 3 Wood, S., Bellis, M., Hughes, K., Quigg, Z., Butler, N. (2023). Tackling Adverse Childhood Experiences (ACEs). State of

the Art and Options for Action 4 Viide 2. 5 Viide 3. 6 Sotsiaalkindlustusamet (2021). Vagivalla_kogemise_uuring (raport) ;Vägivalla kogemise uuring (esitlus). 7 Hillep, P., Pärnamets, R. (2020). Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuring. Eesti

Uuringukeskus OÜ, Norstat Eesti AS. 8 Viide 1. 9 Kuritegevus Eestis 2025. Seksuaalkuriteod. Kättesaadav veebis: https://www.justdigi.ee/kuritegevus2025/seksuaalkuriteod/

2

Uuringutes märgitakse, et lapsepõlves kogetud seksuaalsest väärkohtlemisest mitteteatamine

on seotud enesesüüdistamise, piinlikkuse, hirmu, sealhulgas enese või oma lähedaste ohutuse

pärast muretsemise, aga ka piiratud kognitiivse arengu või avalikustamiseks vajalike oskuste

puudumisega. Teatamist võivad takistada kurjategija manipuleerimine lapsega ja kättemaksu

ähvardused, usaldusväärse usaldusisiku puudumine kodus või väljaspool kodu ning ohvri hirm

teiste reaktsioonide pärast avalikustamise korral. Teatamist takistavad ühiskonnas levinud

seksuaalsusega seotud tabud, ohvrite häbimärgistamine või vähene teadlikkus.10

Eestis registreeritakse laste vastu toimepandud seksuaalkuritegusid üha rohkem. Alaealiste

kannatanutega registreeritud kontaktsetest seksuaalkuritegudest moodustavad suurima osa

vägistamisjuhtumid (karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 141) ning suguühe või muud sugulise

iseloomuga teod lapseealisega (KarS § 145). Mittekontaktsete kuritegude seas domineerivad

omakorda lapsporno valmistamise ja selle võimaldamisega seotud teod (KarS § 178) ning

lapseealise seksuaalne ahvatlemine (KarS § 179). Statistika kinnitab kasvutrendi: kui 2022.

aastal registreeriti kokku 530 alaealise kannatanuga seksuaalkuritegu, millest 280 olid

kontaktset laadi, siis 2025. aastal tõusis vastav näitaja 654 juhtumini, sealhulgas 332 kontaktset

kuritegu11. Statistiliste näitajate kujunemist mõjutab muu hulgas ka 2022. aasta novembris

jõustunud seadusemuudatus, millega tõsteti seksuaalse enesemääramise vanusepiiri 14

eluaastalt 16 eluaastale.12 Samal ajal on märgatavalt kasvanud laste, noorte ning laiemalt kogu

ühiskonna teadlikkus, mille tulemusena jõuab õiguskaitseorganiteni rohkem teateid selliste

kuritegude kohta.13

Eeltoodu ilmestab probleemi, mille kohaselt lapseeas seksuaalse väärkohtlemise all kannatanud

inimesed võivad saada nii lühi- kui pikaajalisi tervisekahjustusi, kuid nende kuritegude

toimepanijaid ei saa vastutusele võtta, sest õiguskaitseasutusi teavitatakse liiga hilja (pärast

kuritegude aegumist) või ei teavitata üldse. Arvestades laste vastu suunatud seksuaalkuritegude

eripära ja avastamisraskusi, ei ole süütegude aegumise regulatsioon (KarS § 81) taoliste

kuritegude puhul piisavaks meetmeks, et kannatanud saaksid õigeaegset tuge ja kaitset ning

toimepanijaid oleks võimalik vastutusele võtta.

Prokuratuurilt saadud kriminaalstatistika põhjal esitatakse alljärgnevalt näiteid aegunud

juhtumitest, kus kriminaalmenetlust oleks saanud läbi viia, kui lastevastaste seksuaalkuritegude

aegumisregulatsioon oleks olnud sarnane käesolevas väljatöötamiskavatsuses planeeritavale:

 2025. a pöördus politseisse kannatanu, keda 14-aastasena 1990. aastatel vägistas

täisealine mees (KarS § 141);

 2020. a pöördus politseisse kannatanu, keda 5–6-aastasena oli tema isa seksuaalselt

korduvalt väärkohelnud (KarS § 1411 lg 2);

 2026. a kirjeldas kannatanu, et 7–8-aastasena (2007. a) katsus ja hõõrus talle tuttav

täiskasvanud mees korduvalt tema suguelundeid (KarS § 1411 lg 2);

 2021. a laekus kuriteokaebus, mille kohaselt oli 1990. aastate alguses üks täiskasvanu

korduvalt kasutanud seksuaalselt ära nooremat kui 14-aastast last (KarS § 1432 lg 2);

10 Mathews, B., Finkelhor, D., Malacova, E., Higgins, D. J., Collin-Vézina, D., Do H. P. (2025). Characteristics of first

disclosure of child sexual abuse: age, delay, recipient, and feeling of support. https://doi.org/10.1016/j.chiabu.2025.107803 11 Kuritegevuse statistika. Seksuaalkuriteod. Kättesaadav veebis: https://statistika.justdigi.ee/kuritegevuse-

statistika/isikuvastased-kuriteod/seksuaalkuriteod?chart=Show+line+chart 12 Karistusseadustiku, perekonnaseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seadus (seksuaalse enesemääramise ja

abiellumise eapiiri muutmine) 601 SE. Kättesaadav veebis: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f984a697-8eae-

4024-a037-8bc526c7d35a/ 13 Lepp, A., Petersell, O. Seksuaalkasvatus on parim tööriist seksuaalkuritegude ennetamiseks. Prokuratuuri aastaraamat 2023.

Kättesaadav veebis: https://aastaraamat.prokuratuur.ee/prokuratuuri-aastaraamat-2023/seksuaalkasvatus-parim-tooriist-

seksuaalkuritegude-ennetamiseks

3

 2023. a esitati kaebus, mille kohaselt kuni 2005. a detsembrini tegi täisealine mees 14-

aastasega seksuaalakte (KarS § 145);

 2015. a esitati kaebus, mille kohaselt tegi mees kuni 2006. a poistest alasti pilte (KarS

§ 175).

Kriminaalstatistika pinnalt esineb ka näiteid, kus KarS § 81 lg 7 p-s 3 sätestatud erinormi

rakendamise läbi on saavutatud kurjategija vastutusele võtmine:

 Kriminaalasi nr 1-23-7314: süüdistatav mõisteti süüdi KarS § 145¹ lg 1 järgi. Kannatanu

oli teo toimepanemise ajal 14-aastane. Kriminaalmenetluse ajend ilmnes alles

kahtlustatava ülekuulamisel ning süüteo aegumine oli peatunud kuni 21. oktoobrini

2021. Seetõttu ei olnud süüks arvatud tegu aegunud.

 Kriminaalasi nr 1-17-4243: süüdistatav mõisteti süüdi KarS § 146 (kehtiva

karistusseadustiku redaktsiooni § 145 lg 2) järgi. Tegemist oli jätkuva süüteoga

vahemikus ajavahemikus 2005–2008. Kuna jätkuva teo toimepanemise ajal jõustus

KarS § 81 lg 7 p 3, peatus aegumine kannatanu täisealiseks saamiseni, mistõttu

vaatlusalune tegu ei ole praeguseks ajaks aegunud.

2. Eesmärgid

Justiits- ja Digiministeerium kinnitas 4. oktoobril 2023. a kuritegevuse vastased prioriteedid,

mis on suunatud ressursside tõhusale kasutamisele ning kuritegevuse ennetamise, tõkestamise,

avastamise ja menetlemise tulemuslikkuse suurendamisele. Nende prioriteetide hulka kuulub

ka alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude vastane võitlus, eelkõige veebis ja piiriüleselt

toimepandavate õigusrikkumiste suhtes.14 Väljatöötamiskavatsuse ajendiks on Eesti Vabariigi

Valitsuse ja Riigikogu tasandi konsensus15 muuta ELi seadusandliku initsiatiivi16 valguses omal

algatusel lastevastaste seksuaalkuritegude aegumisregulatsiooni.

Väljatöötamiskavatsuse eesmärk on tõhustada karistusseadustikus kuritegude aegumistähtaegu

puudutavat regulatsiooni (KarS § 81) tagamaks, et lastevastased seksuaalkuriteod ei aeguks

enne, kui kannatanud on valmis nendest kuritegudest õiguskaitseasutusi teavitama ning

kriminaalmenetluses osalema.

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb süüteo aegumise üle otsustamisel kohaldada isikule kõige

soodsamat aegumise redaktsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni17.

Pikendatavad aegumistähtajad ei kohalduks seega tagasiulatuvalt juba toime pandud

kuritegudele, kuid soodustavad edaspidi kannatanute pöördumist uurimisasutuste poole ja

taoliste kuritegude menetlemist, omades pärssivat mõju ka nende toimepanemisele tulevikus.

14 Õiguskaitse prioriteedid. Justiits- ja Digiministeerium. Kättesaadav veebis: https://www.justdigi.ee/kuritegevus-ja-selle-

ennetus/oiguskaitse-prioriteedid 15 Vt nt Riigikogu liikmed toetavad lastevastaste kuritegude aegumistähtaja pikendamist | Eesti | ERR; Valitsuse

kabinetinõupidamise päevakord, 28. mai 2026 | Eesti Vabariigi Valitsus; Valitsuse pressikonverents, 28. mai 2026 | Eesti

Vabariigi Valitsus 16 Vt 3. peatükk. 17 Vt RKKKo 1-17-4243, p 11.

4

3. EL õigus ja teiste riikide regulatsioonid

Euroopa Liit (edaspidi ka EL) on laste seksuaalse kuritarvitamise vastu võitlemist oma

tegevuskavas prioriseerinud, sh seadnud ELi 2020–2025. aasta julgeolekuliidu strateegia üheks

peamiseks eesmärgiks.18 Oluline ELi tasandi dokument selle eesmärgi saavutamisel on laste

seksuaalset kuritarvitamist ja ärakasutamist käsitlev direktiiv 2011/93/EL19 (edaspidi 2011/93

direktiiv).

Alaealiste suhtes toimepandud seksuaalkuritegude aegumistähtajad varieeruvad ELi

liikmesriigiti. Algse 2011/93 direktiivi art 15 kohaselt pidid liikmesriigid võtma vajalikud

meetmed, et piisava tähtaja jooksul pärast ohvri täisealiseks saamist oleks võimalik esitada

süüdistus direktiivis sätestatud lastevastaste seksuaalkuritegude eest. Direktiivi ülevõtmise

raporti kohaselt enamik liikmesriike suutsid „piisava ajavahemiku“ ka tagada, kuid mõnes

liikmesriigis oli aegumistähtaja kulgemine teatud seksuaalkuritegude puhul seotud kuriteo

toimepanemise kuupäevast, mis sõltuvalt kannatanu vanusest võib oluliselt pärssida hilisemaid

võimalusi kuriteo menetlemiseks.20 Ka nn Lanzarote konventsiooni21 rakendamise kohta

läbiviidud võrdlevast analüüsist22 selgus konventsiooniosalisteks olevate riikide

aegumisregulatsioonide suur varieeruvus, sh nii aegumistähtaegade kestuse kui ka

aegumistähtaja alguse suhtes.23

Alljärgnevalt on esitatud üksikuid näiteid liikmesriikide aegumisregulatsioonide arengutest:

- Šveitsis kehtestati 2013. aastal, et alla 12-aastaste laste seksuaalse enesemääramise

vastu suunatud teatud kuriteod on aegumatud.24 Mitmed seksuaalkuriteod ei aegu

vähemalt kuni kannatanu 25-aastaseks saamiseni, kui need hõlmasid toimepanemise

hetkel alla 16-aastast last. 25

- Rootsis tunnistati aegumatuteks alla 18-aastase isiku suhtes toimepandud (raskendatud)

vägistamise ja suguelundite moonutamise kuriteod.26

- Ungari parlament kiitis 2024. aastal heaks seadusemuudatused, millega muu hulgas

kaotati alla 18-aastaste isikute vastu toime pandud seksuaalkuritegude

aegumistähtajad.27

18 European Parliament. Combating child sexual abuse Revising Directive (2011/93/EU) – recast. Kättesaadav veebis:

https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/BRIE/2024/762374/EPRS_BRI(2024)762374_EN.pdf 19 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/93/EL , 13. detsember 2011 , mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja

ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (EÜT L 335, 17.12.2011, p.1) 20 Combating sexual abuse of children Directive 2011/93/EU. European Implementation Assessment. European Parliamentary

Research Service (2017), lk 50. Kättesaadav veebis:

https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2017/598614/EPRS_STU%282017%29598614_EN.pdf 21 Laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest käsitlev Euroopa Nõukogu konventsioon.

Kättesaadav veebis: https://www.riigiteataja.ee/et/akt/203112016002 22 M.A. Kostopoulou, Comparative study of the statutes of limitations in respect of sexual offences against children in the

States Parties to the Lanzarote Convention, May 2023, pp. 27-28. Kättesaadav veebis:

https://rm.coe.int/comparative-study-of-the-statutes-of-limations-in-respect-of-sexual-of/1680ac931d 23 Ibid, lk-d 22, 23 ja 26. 24 Hochmayr, G. A Comparative Analysis of Statutes of Limitation (2021). – https://www.nomos-

elibrary.de/10.5771/9783748926535- 705.pdf?download_chapter_pdf=1 25 Šveitsi karistusseadustik - Schweizerisches Strafgesetzbuch. § 97 lg 2. Kättesaadav veebis:

https://www.fedlex.admin.ch/eli/cc/54/757_781_799/en 26 Hochmayr, G. A Comparative Analysis of Statutes of Limitation (2021). 27 Kulikova, M. Lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegade pikendamise põhjendatus. Magistritöö. Tartu Ülikool.

Tartu 2026. Kasutatud allikad, viide nr 38.

5

- Poolas 1. oktoobril 2023 jõustunud seaduse kohaselt kestab lastevastaste

seksuaalkuritegude aegumistähtaeg kuni kannatanu 40-aastaseks saamiseni.28

- Saksamaal on enamiku lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaeg 20 aastat, kuid

2013. aastal jõustunud seadusemuudatusega peatub aegumistähtaeg teatud kuritegude

puhul kuni kannatanu 30-aastaseks saamiseni.29

- Leedus pikendati 2026. aasta juunis lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaja

kestust kuni kannatanu 30-aastaseks saamiseni.30

Euroopa Komisjon (edaspidi ka Komisjon) esitas 6. veebruaril 2024 2011/93 direktiivi uuesti

sõnastamise ettepaneku31, et tõhustada ennetustegevust ja ohvrite kaitset, sh kuritegude

aegumistähtaegade pikendamise kaudu32. Vastava soovituse piisavalt pikkade

aegumistähtaegade seadmiseks laste vastu suunatud väärkohtlemise puhul on andnud ka

mitmed rahvusvahelised organisatsioonid33,34,35,36.

4. Võimalikud lahendused

Lahendusalternatiiv nr 1: regulatsiooni muutmata jätmine

Ülaltoodust nähtub, et liikmesriikide praktika laste seksuaalset väärkohtlemist puudutavate

süütegude aegumistähtaegade reguleerimisel on olnud erinev, kuid vastavalt 2011/93 direktiivi

uuestisõnastamise ettepaneku senisele menetluskäigule on ilmnenud, et ELi liikmesriigid on

saavutanud konsensuse nende kuritegudega seonduvate aegumistähtaegade pikendamise

suunas, mis mõjutab ka Eestis kuritegude aegumisregulatsiooni. Kuigi varasemalt on Eesti

pidanud ELi tasandil kuritegude aegumise detailset reguleerimist ebavajalikuks, on 2011/93

direktiivi menetluse käigus Eesti seisukohti muudetud, sh nõustutud erandkorras kehtestama

lastevastaste seksuaalkuritegude suhtes pikemaid aegumistähtaegu.37

2011/93 direktiivi uuesti sõnastatud versioon muutub pärast vastuvõtmist ja jõustumist

liikmesriikidele siduvaks. Ka Eestile kaasneb seega kohustus direktiivi sätted, sh lastevastaste

28 Krajewski, R. The statute of limitations for sexual offences committed against minors. Probacja nr 2/2023, 30.06.2023, lk

11. 29 Saksamaa Strafgesetzbuch (StGB), § 78b lg 1 p 1. Kättesaadav veebis: German Criminal Code (Strafgesetzbuch – StGB) 30 LRT English. 05.06.2026. Kättesaadav veebis: Lithuanian parliament moves to reform sexual offences law with introduction

of consent - LRT 31 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning laste

seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK (uuesti

sõnastatud). COM(2024) 60 final, 2024/0035 (COD). Kättesaadav veebis: https://www.riigikogu.ee/download/ab606b16-

4423-45cd-9d01-3634c825de14 32 Euroopa Komisjoni pressiteade (06.02.2024): Laste seksuaalse väärkohtlemise vastane võitlus saab tänu ajakohastatud

kriminaalõigusnormidele uue hoo. Kättesaadav veebis: Võitlus laste seksuaalse väärkohtlemise vastu

The fight against child sexual abuse receives new impetus with updated criminal law rules. European Comission press release.

Kättesaadav veebis: https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/en/ip_24_631 33 Euroopa Nõukogu, Lanzarote Komitee (2024). Opinion on Article 33 of the Lanzarote Convention and its explanatory note.

Requirements of the provision on statute of limitations and recommendations on its implementation. Kättesaadav veebis:

https://rm.coe.int/opinion-on-article-33-of-the-lanzarote-convention-and-its-explanatory-/1680b06622 34 ÜRO Lapse Õiguste Komitee. (2021). Children’s Rights and Alternative Care Outcome Report. 35 UN Committee on the Rights of the Child (2019), CRC/C/156, Guidelines regarding the implementation of the Optional

Protocol to the Convention on the Rights of the Child on the sale of children, child prostitution and child pornography. 36 The European Child Sexual Abuse Legislation Advocacy Group. EXTEND TIME LIMITS FOR REPORTING CHILD

SEXUAL ABUSE UNTIL SURVIVORS REACH 53y OLD. Kättesaadav veebis: ECLAG_Directive Memo_3. Statute of

limitations for Child Sexual Abuse in the EU 37 Riigikogu seisukoht Eesti seisukohtadele laste seksuaalse väärkohtlemise tõkestamise Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi uuesti sõnastatud versiooni eelnõu kohta - COM(2024) 60. Kättesaadav veebis:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/1bb5d6c2-6d04-42fd-b6db-adebb7a8bde1/

6

seksuaalkuritegude aegumistähtaegu puudutav regulatsioon riigisisesesse õigusesse üle võtta,

mistõttu tegevusetuks jääda pole võimalik.

Lahendusalternatiiv nr 2: lastevastaste seksuaalkuritegude aegumatuse kehtestamine

29. märtsil 2026. a loodi laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vastu võitlemiseks

rahvaalgatus38 karistusseadustiku muutmiseks, mille kohaselt ei aeguks laste vastu suunatud

seksuaalsüüteod, ning et kehtestataks paremad riiklikud meetmed süüteo toimepanijatelt

hüvitise väljamõistmiseks ohvritele põhjustatud kannatuste eest.

Karistusõigussüsteemi loogika kohaselt on aegumatuks tunnistatud (KarS § 81 lg 2) eelkõige

rahvusvahelise õiguse mõttes erakorralise raskusega kuriteod, mille hukkamõist ei põhine

üksnes individuaalse õigushüve kahjustamisel, vaid kogu rahvusvahelise õiguskorra kaitsel –

agressioonikuriteod (KarS § 91), genotsiid (KarS § 90), inimsusevastased kuriteod (KarS § 89),

sõjakuriteod (KarS §-d 95–109) – ning kuriteod, mille eest saab mõista eluaegse vangistuse (nt

mõrv, KarS § 114). Ka kõigi lastevastaste seksuaalkuritegude aegumatuks muutmine võib

kahjustada karistusõigussüsteemi koherentsust, hägustades muu hulgas piire raskemat liiki

kuritegevuse ning õigushüvede rikkumise astmete vahel. Õigushüvede konkurentsis peetakse

õigust elule kõige olulisemaks põhiõiguseks39, sh olulisemaks ka õigusest kehalisele

puutumatusele, mistõttu ka seni aegumatuks tunnistatud kuritegudest enamik on suunatud

eelkõige inimelu kaitseks. Õigushüvedest lähtuvalt ei pruugi nt tahtevastase sugulise

iseloomuga teo (KarS § 1411) või lapseealise seksuaalse ahvatlemise (KarS § 179) aegumatuks

tunnistamine olla proportsionaalne meede, kui samal ajal pole aegumatud nt ka kõik eluvastased

süüteod (KarS §-d 113–117) lisaks mõrvale (KarS § 114). Tuleb arvestada, et nii vägistamise

kui tahtevastase muu sugulise iseloomuga tegude kohta kehtivad ka kvalifitseeritud koosseisud

seoses retsidiivsete toimepanijatega, kellele on võimalik mõista eluaegset vangistust (vt KarS

§ 141 lg 21 ja KarS 1411 lg 3), mistõttu need kuriteod ei aegu.

Kuritegude aegumatus mõjutab õigusrahu ja õiguskindluse põhimõtteid, kuivõrd karistusõigus

lähtub eeldusest, et aja möödudes väheneb kuriteo eest nii riiklik kui ühiskondlik

karistusvajadus. Õiguskindlust ja õigusrahu kui aegumise keskseid väärtusi on Eesti rõhutanud

korduvalt, sh ka 2011/93 direktiivi läbirääkimiste raames. Samas tuleb arvestada, et lapsed on

täiskasvanutega võrreldes haavatavam sihtgrupp, kelle erikaitse vajadus on kehtestatud ka

rahvusvaheliselt40. Kuigi lastevastaste seksuaalkuritegude laad ja raskusaste on erinevad, peab

riigi karistusõiguslik reaktsioon peegeldama ühiskondlikku sõnumit selliste tegude

lubamatusest ja ka nt 40–50 aastat pärast konkreetse kuriteo toimumist ei pruugi selle suhtes

karistusõiguslik huvi olla muutunud, võrreldes kuriteo toimepanemise hetkega. Erinevate

taastava õiguse teemaliste uuringute, sh USA pilootprogrammi „RESTORE“ ja Uus-Meremaa

programmi „Project Restore“ raames on leidnud kinnitust, et kannatanu turvatunde ning õigus-

ja meelerahu taastamine on osaliselt seotud ka toimepanija siira kahetsustunde, oma teo

tagajärgede mõistmise ja valmisolekuga kahjude hüvitamiseks41. Seega võivad pikemad

kuritegude aegumistähtajad toetada taastava õiguse protsesside läbiviimist juba

kriminaalmenetluse ajal. Samas kümnete aastate möödumisel pärast kuriteo toimepanemist

võib selle positiivne mõju kannatanule ka väheneda. Juhutoimepanija vaatest võib karistuse

38 Eesti Koostöö Kogu. Algatused. Kättesaadav veebis: https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1774-kaotada-laste-vastu-toime-

pandud-seksuaalkuritegude-aegumise-ajaline-piir-ja-m%C3%A4%C3%A4rata-ohvritele-h%C3%BCvitis 39 Roosma, P. Põhiseaduse § 16 kommentaar, komm 1. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud

väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020. 40 ÜRO lapse õiguste konventsioon: Convention on the Rights of the Child | OHCHR 41 Wemmers, J.-A. Judging Victims: Restorative choices for victims of sexual violence. Victims of Crime Research Digest No.

10

7

eripreventiivne mõju pärast mitukümmend aastat kaduda näiteks olukorras, kus isik, oma teo

põhjuseid ja tagajärgi mõistnuna, on olnud hiljem õiguskuulekas ega ole toime pannud uusi

kuritegusid.

Aegumine on seotud õiglase menetluse tagatiste nõrgenemise jatõendamiskindluse

vähenemisega. Mida rohkem aega kuriteost möödub, seda raskem on koguda usaldusväärseid

tõendeid. Lastevastaste seksuaalkuritegude puhul võib teavitamine toimuda aastakümneid

hiljem, mis õigustab küll pikemaid aegumistähtaegu, kuid pärsib seejuures tõendite kogumist

ja raskendab süüdistatava kaitseõiguse tegelikku teostamist: võimalikud tunnistajad on surnud,

dokumentaalsed tõendid hävinud või kadunud, mälestused moondunud. Lähtuvalt süütuse

presumptsioonist tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused tõlgendada kahtlustatava

või süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3).

Lahendusalternatiiv nr 3: lastevastaste seksuaalkuritegude aegumistähtaegade

proportsionaalne pikendamine

Eeltoodud põhjustel saab õigusdogmaatiliselt proportsionaalseimaks lahenduseks pidada mitte

lastevastaste seksuaalkuritegude aegumatust, vaid kuritegude pikendatud aegumistähtaegu,

mille kulgemisel on võimalik arvestada ka aegumistähtaja peatumise või katkemise eranditega.

Seda lahendust toetab ka justiits- ja digiminister.

Laste seksuaalset väärkohtlemist puudutavad kuriteod on erineva laadi ja raskusastmega.

Seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude jaos (KarS §-d 141–1451) on sätestatud

raskemat liiki ja eelkõige kontaktse iseloomuga seksuaalkuriteod, mis rikuvad vahetult

kannatanu põhiõigust oma inimväärikusele ja kehalisele puutumatusele. Lisaks sätestab

karistusseadustik alaealise suhtes toime pandud inimkaubanduse (KarS § 175) ja

mittekontaktsema iseloomuga seksuaalkuritegudena lapspornole juurdepääsu taotlemise ja

selle jälgimise (KarS § 1751), lapsporno valmistamise ja selle võimaldamise (KarS § 178),

seksuaalse eesmärgiga kokkuleppe lapseealisega kohtumiseks (§ 1781) ja lapseealise seksuaalse

ahvatlemise (KarS § 179) ning väärteona seksuaalse ahistamise42 (KarS § 1531).

Arvestades nende kuritegude eripärasid ja sanktsioonimäärasid, on proportsionaalseks peetud

erinevate aegumistähtaegade kehtestamist. Väljatöötamiskavatsuse koostamise hetkeks on

2011/93 direktiivi uuestisõnastamise ettepaneku raames saavutatud poliitiline konsensus kolme

aegumistähtajaga sõltuvalt kuriteo eripärast ja raskusest, mis hakkab kulgema alates kannatanu

täisealiseks saamisest kokkuvõtvalt järgmiselt:

- 15-aastane aegumistähtaeg laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali tootmise

ning laste prostitutsioonis ärakasutamise raames seksuaalse enesemääramise eas oleva

lapsega seksuaaltegevuses osalemise eest,

- pikim, s.o 32-aastane aegumistähtaeg lapse vägistamise eest vaginaalselt või oraalselt,

samuti jõu või sunni abil seksuaalse enesemääramise eas mitteoleva lapse

prostitutsioonis osalema panemise eest, ning

- 20-aastane aegumistähtaeg muude lapsega seotud seksuaaltegevuste, sh

pornograafilistes etteastes osalema sundimise või laste prostitutsioonis ärakasutamisega

seotud kuritegude eest nii sunnijõu, usaldussuhte või sõltuvuse abil kui ka ilma.

42 KarS § 1531 kohaldamisalasse kuuluvad seksuaalse tähendusega tegevused (nt puudutamine/käperdamine), mis küll riivavad

kannatanu seksuaalse enesemääramise õigust ja eeldavad karistusõiguslikku sekkumist, kuid ei ületa olulise riive lävendit.

Ehkki olemuslikult kuuluvad § 1531 teod ka KarS § 1411 kohaldamisalasse, on need võrreldes KarS § 1411 alla kuuluvate

õigusvastaste tegudega olemuslikult vähem intensiivsed. Vt ka RKKK 1-17-6580, p 16.

8

Tulevase seaduseelnõu koostamisel tuleks arvestada, et 2011/93 direktiiv ei kehtesta

minimaalseid aegumistähtaegu lapse seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjaliga

seonduvate tegude osas, v.a selle materjali tootmine. Kuivõrd tegemist on

miinimumharmoneerimisega, võib ka nende kuritegude aegumisregulatsiooni muutmine olla

riigisisesel tasandil siiski õigustatud. Ühelt poolt tuleb arvestada, et nt laste seksuaalset

kuritarvitamist kujutava materjali valmistamise puhul võib kannatanu õigushüve vahetu

rikkumine seisneda eelkõige primaarteos, s.o suguühtes või muu sugulise iseloomuga teo

tegemises pornograafilise sisuga teoses osalemise tõttu, mitte selle teose (re)produtseerimises,

näitamises või levitamises. Samas põhjustab nii laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava

materjali tootmine, levitamine kui ka selle jälgimine kannatanute taasohvristamist ja nende

õiguste jätkuvat rikkumist, võimendades ühtlasi laste seksuaalse kuritarvitamise ja

ärakasutamise uute episoodide toimepanemist, sh ka tehisaru abil loodud sisu puhul43.

KarSi kontekstis võiks lähtuvalt sanktsioonimääradest ja 2011/93 direktiivi uuestisõnastamise

ettepanekust 32-aastane aegumistähtaeg olla kohaldatav eelkõige KarS §-des 141–145¹ ja §-s

175 sätestatud kuritegude korral ning 15–20-aastane aegumistähtaeg §-des 1751, 178, 178¹ ja

179 sätestatud kuritegude korral. Näite puhul, kus kannatanu on kuriteo toimepanemise ajal 15-

aastane, lõpeks nt suguühtele või muule sugulise iseloomuga teole sundimise (KarS § 143) või

lapsporno valmistamise ja selle võimaldamise (KarS § 178) aegumistähtaeg siis, kui kannatanu

on vastavalt 50-aastane või 33–38-aastane.

Lahendusalternatiivi 3 kohane seadusemuudatus seisneb KarS § 81 täiendamises uue

lõikega/lõigetega, mille kohaselt kohaldub alaealiste, s.o nooremate kui 18-aastaste isikute

vastu suunatud seksuaalkuritegudele senisest pikem aegumistähtaeg. Formaal-juriidiliselt

tähendaks see erinormi(de) kehtestamist üldreegli (KarS § 81 lg 1) suhtes, mis sätestab

aegumistähtajad sõltuvalt kuriteo astmest. Ka varasemast ajast kehtib üldreeglile teatud

kuritegude suhtes erinorm (KarS § 81 lg 2), mis põhjendab erinormi kehtestamise kui

meetodivaliku sobilikkust.

Kehtestatavat lõiget/lõikeid tuleks rakendada koosmõjus aegumistähtaegade peatumise ja

katkemise eranditega, eelkõige KarS § 81 lg 7 punktiga 3. Selle sätte kohaselt peatub süüteo

aegumine muu hulgas seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo korral noorema kui

kaheksateistaastase isiku suhtes kuni kannatanu kaheksateistaastaseks saamiseni, kui

kriminaalmenetluse ajend ei ilmnenud enne tema poolt nimetatud vanuse saavutamist.

Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod on sätestatud karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos

(KarS §-d 141–1451) ning muudele laste seksuaalse väärkohtlemise ja kuritarvitamisega seotud

kuritegudele (KarS §-d 175, 1751, 178, 1781 ja 179) ei ole KarS § 81 lg 7 punktist 3 tulenev

aegumistähtaja peatumise erand kohaldatav.

Käesolev väljatöötamiskavatsus hõlmab seega ka KarS § 81 lg 7 punktis 3 sätestatud erandi

kohaldamisala laiendamist eelkõige KarS §-des 175, 178 ja 179 sätestatud kuritegudele, mis

hõlmavad endas lapse õiguste vahetut rikkumist. Erandi kohaldamisala laiendamise küsimuse

on väljatöötamiskavatsuse koostamise hetkeks tõstatanud ka prokuratuur. Seaduseelnõu 931 SE

seletuskirjas, millega 2007. aastal seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo erand KarS § 81

lg 7 punktiga 3 kehtestati, on erandi kehtestamist põhjendatud alaealise vastu suunatud

seksuaalkuritegude varjatud olemuse ja avastamisraskustega44. Sõltuvalt sellest, kui laialt tuleks 43 UNICEF (04.02.2026): „Deepfake abuse is abuse“. Kättesaadav veebis: https://www.unicef.org/press-releases/deepfake-

abuse-is-abuse 44 Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus 931 SE, algteksti lk 25: „Karistusseadustiku

üldosas muudetakse süütegude aegumise regulatsiooni, kuna praegune sõnastus ei näe teatud juhtudel ette süütegude aegumise

lõpptähtaega. Selline olukord võib tekitada põhiseadusega vastuolus oleva mõistliku menetlusaja printsiibi rikkumise. /…/

9

käsitada alaealiste vastu suunatud (s.o lastevastaste) seksuaalkuritegude definitsiooni ja

arvestades, et seksuaalkuritegude avastamisraskused on tugevalt seotud ohvrite hirmu või

soovimatusega nendest teavitada, ei saa välistada tõlgendust, et seadusandja eesmärk oli lisaks

seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegudele (KarS §-d 141–147)45 hõlmata erandiga ka

teisi sel perioodil kehtinud alaealisi puudutavaid seksuaalkuritegusid, nt alaealise

prostitutsioonile kallutamist (KarS § 175) või kaasaaitamist (KarS § 176), lapsporno

valmistamist (KarS § 178) jne. Sellist käsitlust toetab ka kehtiva KarS § 1781 lg 1 sõnastus, kus

„seksuaalse iseloomuga süüteo“ mõistega on hõlmatud nii KarS §-des 141–1451 kui §-des 175–

179 sätestatud süüteod, mis hõlmavad ka alaealistest kannatanuid.

5. Kavandavate muudatuste mõju ja järeldus mõju olulisuse kohta

1. Sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud:

Seksuaalvägivald on isikuvastane traumasündmus, mida ohvril on keeruline taluda, sest see

puudutab inimese identiteeti, ohustab tema mina-pilti ja eneseväärikust. Inimestevahelise

vägivalla keskmes on inimõiguste põhiväärtused, mis seksuaalvägivalla kaudu uskumusi

usaldusväärsusest ja inimlikkusest lõhuvad. Seetõttu on oluline, et karistusõigus sellele

asjakohaselt reageeriks. Pikem laste vastu suunatud seksuaalkuritegude aegumistähtaeg

avaldab positiivset mõju ohvritele, võimaldades neil õiguskaitse poole pöörduda ja

õigusemõistmine algatada ajal, mil nad on selleks valmis. Eesti inimeste hoiakud

seksuaalvägivalla ja vägistamisega seotud küsimustes kannavad endas valdavalt üksteise tahte

austamist ja jõu kasutamise mittetolereerimist46, mistõttu võib ühiskondlik õiglustunne ja

usaldus riigi ja õiguskaitsesüsteemi vastu tervikuna tugevneda.

Seksuaalvägivald mõjutab inimeste heaolu ja toimetulekut tervikuna ning on ühiskonnale

kulukas. Lisaks otsestele kuludele nagu kriminaalmenetlus, vangistus, ohvriabiteenused -

meetmed jne, kaasnevad seksuaalvägivallaga ka kaudsed kulud, nt kannatanute tööturult

eemalejäämine/töövõimetus, laekumata maksutulu, laste saamisest loobumine või selle

võimatus, riigist lahkumine, sõltuvus alkoholist või narkootikumidest, suitsiid jne.

Eelnimetatud põhjustel on seksuaalvägivalla ennetus ning selle tõkestamine ülimalt olulised47.

Planeeritav seadusemuudatus julgustab ohvreid kogetud seksuaalvägivallast teatama, seeläbi

kasvab abi otsijate ja saajate arv ning ohvrid ei jää enam oma murega üksi. Seksuaalvägivalla

vähenemine ühiskonnas on pikaajaline protsess. Seadusemuudatus on vaid üks tegur paljudest,

mis seksuaalvägivalla taset ühiskonnas mõjutavad.

Suureneda võib vanemate kuriteojuhtumite hulk, mille tõendamine on keeruline või võimatu.

Suureneb risk, et kaua aega tagasi toimunud kuritegude menetlemine takerdub tõendite

Aegumise tähtaegasid käesoleva eelnõuga ei muudeta. Erandiks on alaealise vastu toimepandud seksuaalkuriteod, mille

varjatud olemuse tõttu võiks aegumine peatuda kuni ohvritäisealiseks saamiseni. /---/“

Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus 931 SE, algteksti lk 32: „/…/ Uue alusena on

lõike 7 punktis 3 toodud aegumise kord seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude osas, kus tegu on toime pandud

alaealise suhtes. Analoogiline erandlik kuriteo aegumise kord kehtib ka nt Rootsis, Soomes, Taanis, Prantsusmaal ja

Saksamaal. Erandi kehtestamist põhjendab alaealise vastu suunatud seksuaalkuritegude olemus ja avastamisraskused.

Aegumistähtaja pikendamine ei lahenda tõendamisprobleeme, mis kaasnevad pikka aega tagasi toimepandud kuriteo

uurimisega, kuid teisalt on aegumise tõttu menetluse lõpetamine kannatanute seisukohast kahjulikum tagajärg.“45 Karistusseadustiku 15.03.2007 jõustunud redaktsioonis. Kättesaadav veebis: https://www.riigiteataja.ee/et/akt/12792390 46 Sotsiaalkindlustusamet (2024). Eesti elanikkonna teadlikkuse uuring soopõhise vägivalla ja inimkaubanduse valdkonnas

https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/sites/default/files/documents/2024-

04/Eesti%20elanikkonna%20teadlikkuse%20uuring%20soop%C3%B5hise%20v%C3%A4givalla%20ja%20inimkaubandus

%20valdkonnas.pdf 47 Euroopa Komisjon (2022). Commission Staff Working Document Impact Assessment Report Accompaning the Document

Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on combating violence against women and domestic

violence. SWD(2022) 62 final. Lk-d 49-52. Kättesaadav veebis: EUR-Lex - 52022SC0062 - ET - EUR-Lex

10

puudumise või ebausaldusväärsuse tõttu ja ei too kannatanu või ühiskonna poolt oodatavat

tulemust. Pole ka tagatud, et vanade kuriteojuhtumite menetlemine ning ka potentsiaalne

süüdimõistev otsus mitukümmend aastat hiljem taastaks kuriteoohvrite meele- ja õigusrahu või

pakuks neile vajalikku tuge sellises ulatuses, nagu kannatanu võis vajada vahetult pärast kuriteo

toimepanemist. Võib kasvada juhtumite arv, kus kriminaalmenetluse käigus toimepanija süü

kinnitust ei leia, kuid kellele võib seoses kriminaaluurimise ja sellest tingitud avaliku

tähelepanuga kaasneda muu hulgas mainekahju. Muudatuse puhul on oluline ohvritega

kokkupuutuvate institutsioonide teadlik ja ohvrit toetav suhtumine, sh taasohvristamisest

hoidumine.

Muudatus avaldab üldist mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele eelkõige kuritegevuse, sh laste

vastu suunatud seksuaalvägivallaga võitlemise ning sisejulgeoleku kujundamise kaudu.

Üldpreventsioonist lähtuvalt võib kaasneda lastevastase seksuaalkuritegevuse osaline langus,

kuivõrd pikemate aegumistähtaegadega suureneb võimalus nende kuritegude toimepanijaid

vastutusele võtta. Vastavalt põhiseaduse §-le 24 tuleb riigi julgeolekule avalduva mõju

hindamisel arvesse võtta isikute õigusi kriminaalmenetluses. Mõju välissuhetele tuleneb

rahvusvaheliste kokkulepete täitmisest. Aegumistähtaegade pikendamine toetab rahvusvahelise

kuvandi loomist Eestist kui inimõigusi ja lapse õigusi austavast kaasaegsest riigist.

2. Mõjud avaliku sektori korraldusele ning riigieelarvele:

Seadusemuudatusega võib kaasneda õiguskaitseasutuste ja kohtute töökoormuse kasv esiteks

olukorras, kus menetlusse jõuab rohkem taolisi kuriteojuhtumeid, ning teiseks olukorras, kus

alustatakse kriminaalmenetlust mitukümmend aastat tagasi väidetavalt toimunud kuritegude

suhtes, mille tõendamine võib olla raskendatud ja ressursimahukas. Vanade kuriteojuhtumite

menetlemine võib tõendamisraskustest tingituna suurendada kohtumenetlusele kuluvat aega ja

kohtunike töökoormust. Suurema arvu juhtumite ilmsikstulekuga võib suureneda ka

kannatanute arv, kes potentsiaalselt vajavad riigipoolse ohvriabisüsteemi abi, tingides

koormuse kasvu ohvriabitöötajatele ja ohvriabiteenustega seotud partneritele. Seksuaalse

väärkohtlemisega seotud pöördumiste arvu tõusuga võib proportsionaalselt suureneda ka

nendega seotud valekaebuste48 arv.

Kriminaalmenetluste arvu tõusuga võib riigieelarveliselt täheldada kriminaalmenetluste kulude

(sh ekspertiisid, riigi õigusabi, tunnistajate ja kannatanute kaitse meetmed) kasvu,

ohvriabisüsteemiga kaasnevate kulude kasvu (hüvitised, kannatanute nõustamine, tervishoiu-

ja teraapiateenused) ja vajadusttäiendavate ametikohtade ja/või ametnike koolitustegevuse

järele. Muudatused võivad mõjutada ka vanglasüsteemiga seotud ametnikke, sotsiaalse

rehabilitatsiooniga tegelevaid asutusi ning muid vägivaldse käitumisega isikute ja

seksuaalkuritegude toimepanijatega tegelevaid spetsialiste või vabatahtlikke.

Kuivõrd kuritegude uurimise, menetlemise ja ohvrite abistamise süsteemis sisulisi muutusi ei

toimu, ei ole suured struktuursed ümberkorraldused vajalikud. Seksuaalvägivalda uurivate ja

ohvreid abistavate organisatsioonide poole pöördujate arvu suurenemisel tuleb tagada sujuv

infovahetus juhtumit uurivate ja ohvreid toetavate osapoolte vahel.

6. Edasine väljatöötamine

48 Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus (nn nõusolekuseaduse VTK). Justiitsministeerium

2024. lk 32. Kättesaadav veebis: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/400611f8-9bb7-45b7-842f-

9bf6ee8bc07e#nXI9QtJ4

11

Väljatöötamiskavatsus saadetakse kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks puudutatud

asutustele, organisatsioonidele ja huvigruppidele. Saadud tagasisidet analüüsitakse ning

väljatöötamiskavatsuse jätkuna järgnevad ettevalmistused vastava seaduseelnõu koostamiseks.

Eelnõu on kavas esitada vastu võtmiseks veel selle Riigikogu koosseisu poolt.

Eeldatava eelnõu avaliku konsultatsiooni ja kooskõlastamise

aeg

2026, II poolaasta

Õigusakti eeldatav jõustumise aeg 2027, II poolaasta

Vastutavate ametnike nimed ja kontaktandmed Steven Andrekson, Andra

Reinomägi

[email protected];

[email protected]

58 876 522; 54 840 744

Riigikogu õiguskomisjoni

istungi protokoll nr 141

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 28. september 2026

Algus 11.15, lõpp 13.16

Juhataja: Madis Timpson (esimees)

Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja

Toomast, Varro Vooglaid

Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja), Linnar Liivamägi (nõunik)

Kutsutud: Riigikogu liikmed Henn Põlluaas ja Priit Sibul, Siseministeeriumi õigusnõunik

Marju Aibast ja nõunik Riita Proosa, Kaitseministeeriumi õigusosakonna juhataja Kristel

Urke ja õigusloome nõunik Elise Saar, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse

kaitsetööstusparkide portfellijuht Ivar Kaldasaun, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi

tehnikaosakonna kohtuekspert Olger Nõmm (2. päevakorrapunkt); Justiits- ja

Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika osakonna vabakutsete talituse nõunikud Maarja Roht

ja Aleksandr Logussov (3.-4. päevakorrapunkt); Justiits- ja Digiministeeriumi karistusõiguse

ja menetluse talituse nõunik Steven Andrekson ning arenduse ja kriminaalstatistika talituse

nõunik Andra Reinomägi (5. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse

eelnõu (855 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

3. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus pankrotiseaduse

ja kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu koostamiseks

4. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus täitemenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu (täitemenetluse peatamise regulatsiooni muutmine)

koostamiseks

5. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus

karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (lastevastaste seksuaalkuritegude

aegumistähtaegade pikendamise) koostamiseks

6. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Riigikogu õiguskomisjoni nädala (28.09.2026-04.10.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 28. september 2026 kell 11.15

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse

2

eelnõu (855 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

3. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus pankrotiseaduse

ja kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu koostamiseks

4. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus täitemenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu (täitemenetluse peatamise regulatsiooni muutmine)

koostamiseks

5. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus

karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (lastevastaste seksuaalkuritegude

aegumistähtaegade pikendamise) koostamiseks

6. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäev, 29. september 2026 kell 14.00

1. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning

makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja

tõkestamine)eelnõu (936 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Jaak Aab, Ester Karuse, Tanel Kiik, Andre

Hanimägi, Züleyxa Izmailova algatatud võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja tõkestamine) eelnõu (929 SE) esimese

lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas,

Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise

seaduse eelnõu (855 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et eelmisel eelnõu arutelu istungil toimus

kaasamisring, kus huvirühmad said enda seisukohti esitada. Tänasel istungil on plaanis üle

vaadata eelnõule esitatud muudatusettepanekud.

Esimees andis esimeste muudatusettepanekute tutvustamiseks sõna Siseministeeriumi (SIM)

esindajale ning viis samaaegselt läbi hääletused.

Marju Aibast tutvustas muudatusettepanekuid nr 1-2:

1. Asendada eelnõu § 1 punktis 2 RelvS § 11 lõike 7 punkti 2 sõnastuses sõna „ja“ sõnaga

„või“.

Selgitus: Tegemist on tehnilist laadi muudatusega, millega RelvS § 11 lõike 7 punktis 2

asendatakse sõna „ja“ sõnaga „või“, et säte hõlmaks nii Kaitseliidu tegevliikmeid kui ka

toetajaliikmeid eraldi.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Peeter Ernits, Andre Hanimägi,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja

Toomast)

2. Muuta eelnõu § 1 punktis 3 RelvS § 11 lõike 7 punkti 3 ja sõnastada see järgmiselt:

3

„3) paragrahvi 11 lõike 7 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) riigieelarvest tegevustoetust saava reservis olevate isikute esindusorganisatsiooni

(edaspidi esindusorganisatsioon) liige.”;“.

Selgitus: Tegemist on tehnilist laadi muudatusega, mis parandab sätte loetavust ega muuda

eelnõuga kavandatud regulatsiooni sisu.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Peeter Ernits, Andre Hanimägi,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja

Toomast)

Madis Timpson andis järgneva muudatusettepaneku tutvustamiseks sõna

Kaitseministeeriumi (KAM) esindajale.

Kristel Urke tutvustas muudatusettepanekut nr 3:

3. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 7 ( järgnevate p-de numeratsioon muutub) järgmises

sõnastuses:

„7) paragrahvi 3 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõnu „valitsemisala asutustele“ sõnadega

„ja Kaitseliidule“;“.

Selgitus: Relvaseaduse (RelvS) § 3 lõike 1 punkt 2 sätestab sõjaväerelva definitsiooni. Selle

kohaselt on sõjaväerelv relv, mis on ette nähtud Kaitseministeeriumi valitsemisala asutustele

teenistusülesannete või teenistuskohustuste täitmiseks. Samas on seadusandja tahe olnud

selgelt hõlmata sõjaväerelva mõiste ka Kaitseliidu relvadega. Näiteks 2018. aasta RelvS (615

SE) seletuskirjast nähtub, et sõjaväerelv on relv, mis on põhiliselt ette nähtud Kaitseväele ja

Kaitseliidule lahingutegevuseks ning Kaitseväele, Kaitseliidule ja Kaitseministeeriumi

valitsemisala asutustele teenistusülesannete täitmiseks. Lisaks, RelvS § 3 lg 6 sätestab

kaitseministri volitusnormi, mille alusel nähakse ette sõjaväerelvade ja nende laskemoona

ning lahingumoona käitlemise nõuded ja kord. Kõnesolev määrus reguleerib ka Kaitseliidu

omandis olevaid relvi ja nende üleandmise, laenutamise ja muude käitlemistoimingute

tegemise korda. Seega on vajalik, et ka RelvS tooks selgelt välja, et sõjaväerelva kasutab ka

Kaitseliit ning sellistele relvadele kohaldatakse RelvS § 3 lõike 6 alusel kehtestatud määrust.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Anti Poolamets, Valdo

Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

Marju Aibast tutvustas muudatusettepanekuid nr 4-5:

4. Muuta eelnõu § 1 punkti 12 (RelvS-i § 17 lõiget 1) ja sõnastada see järgmiselt:

„12) paragrahvi 17 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Laskemoon on terviklik padrun või selle komponent, kui selle soetamiseks on käesoleva

seaduse § 19 lõike 3 kohaselt vajalik käesoleva seaduse §-des 32 ja 34 sätestatud soetamisluba

või relvaluba.“;“.

4

Selgitus: Eelnõu § 1 punktis 11 esitatud RelvS-i § 17 lõike 1 kohaselt on laskemoon terviklik

padrun või selle komponent. Tulenevalt Eesti Relvaomanike Liidu tähelepanekust, teeme

ettepaneku sätte sõnastust täpsustada selliselt, et laskemoonaks loetakse terviklik padrun või

selle komponent ainult juhul, kui selle soetamiseks on vaja luba.

Kehtiv RelvS eristab padrunikomponente nende ohtlikkuse ja käibepiirangute järgi. RelvS § 17

lõike 1 järgi koosneb laskemoon püssirohust või muust paiskelaengust, sütikust, kuulist,

haavlist või muust lendkehast ning padrunikestast. RelvS § 18 kohaselt on piiramata

tsiviilkäibega padrunikomponent kuul, haavel või muu lendkeha ja padrunikest. Seega on

kehtivas seaduses juba tehtud sisuline vahetegu komponentide vahel, mille käive vajab

rangemat kontrolli, ning komponentide vahel, mis eraldiseisvalt samaväärset ohtu ei kujuta.

Muudatusettepaneku eesmärk on vältida seaduse senise loogikaga vastuolus olevat tõlgendust.

Täpsustatud sõnastus seob padrunikomponendi laskemoonaks lugemise selgelt loa nõudega.

See tähendab, et terviklik padrun on jätkuvalt laskemoon, kuid padrunikomponent loetakse

laskemoonaks üksnes juhul, kui selle soetamiseks on RelvS § 19 lõike 3 kohaselt vaja RelvS

§-des 32 ja 34 sätestatud soetamisluba või relvaluba.

Selline lahendus on kooskõlas ka Euroopa Liidu tulirelvadirektiivi loogikaga. Direktiivi järgi

hõlmab laskemoona mõiste terviklikku padrunit või selle osakomponente üksnes tingimusel, et

asjaomases liikmesriigis on nende komponentide jaoks vajalik luba. Kuna Eestis ei ole kuuli,

haavli, muu lendkeha ega padrunikesta soetamiseks luba nõutav, ei tuleks neid komponente ka

eraldiseisvalt käsitada laskemoonana.

Täpsustus aitab säilitada kehtiva regulatsiooni põhimõtte, mille kohaselt on rangemalt

kontrollitud need komponendid, mis võivad eraldiseisvalt kujutada suuremat ohtu, eelkõige

püssirohi ja sütikud. Samal ajal välistab see võimaluse, et piiramata tsiviilkäibega

komponente käsitatakse üksnes definitsiooni muutmise tõttu laskemoonana.

Muudatusettepanek parandab õigusselgust ning tagab, et relvaomanike, laskespordiklubide,

lasketiirude, ettevõtjate ja heausksete tavakodanike õigusi ei piirata rohkem, kui on avaliku

korra ja riigi julgeoleku eesmärgil vajalik.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Anti Poolamets, Valdo

Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

5. Täiendada eelnõu § 1 uute punktidega 18 ja 19 (muutes järgnevate punktide

numeratsiooni) järgnevas sõnastuses:

„18) paragrahvi 19 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Piiratud tsiviilkäibega laskemoon on piiratud tsiviilkäibega relvas kasutatav laskemoon,

püssirohi ja sütikud.

(22) Piiratud tsiviilkäibega laskemoona hoitakse käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuete

kohaselt.“;

19) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Piiratud tsiviilkäibega relvadele mõeldud laskemoona, püssirohtu ja sütikuid ei või

soetada käesoleva seaduse § 29 lõikes 12 nimetatud 15-18-aastane isik paralleelrelvaloa

alusel.“;“.

Selgitus: Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 uue punkti 18 eesmärk on parandada

õigusselgust ning korrastada seaduses kasutatavat terminoloogiat seoses laskemoona ja selle

komponentidega.

5

Kehtivas RelvS-s kasutatakse paralleelselt mõisteid „laskemoon“, „püssirohi“ ja „sütikud“,

kuid puudub neid ühendav selge ja üheselt mõistetav kategooria. Samas on ilmne, et tegemist

on esemetega, mille tsiviilkäive on piiratud ning mille suhtes kehtivad rangemad nõuded nii

soetamisel, käitlemisel kui ka hoiustamisel. Eraldi loetelude korduv kasutamine mitmetes

sätetes muudab seaduse teksti kohati raskesti jälgitavaks ning võib tekitada praktikas

tõlgendamisraskusi.

Ettepanekuga lisatav lõige 21 defineerib mõiste „piiratud tsiviilkäibega laskemoon“, hõlmates

selle alla piiratud tsiviilkäibega relvas kasutatava laskemoona, samuti püssirohu ja sütikud.

Tegemist ei ole uute piirangute kehtestamisega, vaid olemasoleva regulatsiooni

süstematiseerimise ja selgemaks muutmisega. Kõnealused esemed on juba kehtiva RelvS-i

alusel piiratud tsiviilkäibega ning nende käsitlemine ühtse mõistena aitab vältida tarbetut

dubleerimist ja ebaselgust.

Lõikega 22 seotakse nimetatud mõiste üheselt RelvS §-s 46 sätestatud hoiustamisnõuetega. See

tagab, et puudub kahtlus, milliste esemete suhtes vastavaid nõudeid kohaldatakse. Praktikas

aitab see kaasa ühtsele arusaamale nii relvaomanike, ettevõtjate kui ka järelevalveasutuste

seas ning vähendab tõlgendusvaidluste tekkimise võimalust.

Muudatus on oluline ka laiemas kontekstis, arvestades eelnõus kavandatavaid muudatusi

laskemoona definitsioonis. Selge eristuse loomine piiratud tsiviilkäibega laskemoona osas

aitab vältida olukorda, kus erineva ohtlikkuse ja käibepiiranguga esemed käsitatakse

ühtmoodi. Seeläbi säilib kehtiva regulatsiooni sisuline loogika, mille kohaselt kohaldatakse

rangemaid nõudeid üksnes nendele esemetele, mille käitlemine kujutab endast suuremat riski

avalikule korrale ja julgeolekule.

Kokkuvõtvalt aitab muudatusettepanek parandada seaduse arusaadavust ja rakendatavust,

ilma et see laiendaks kehtivaid piiranguid või seaks täiendavaid kohustusi õiguspärastele

relvaomanikele ja teistele isikutele.

Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 uue punktiga 19 sätestatakse üheselt, et

15–18-aastane noor, kellel on paralleelrelvaluba, ei või ise osta laskemoona, püssirohtu ega

sütikuid, mis on mõeldud piiratud tsiviilkäibega relvadele.

Kuigi paralleelrelvaluba võimaldab alaealisel teatud tingimustel relva kasutada, ei anna see

talle täielikku õigust relva iseseisvalt käidelda. Laskemoon ja selle komponendid on iseseisvalt

ohtlikud ning nende hankimine eeldab suuremat vastutust ja kogemust. Seetõttu on

põhjendatud, et nende soetamine jääb täisealise relvaloa omaja ülesandeks. Nii väheneb risk,

et laskemoona kasutatakse valesti, satub kõrvaliste isikute kätte või rikutakse ohutusnõudeid.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson).

Henn Põlluaas kommenteeris, et paukmoon ei tohiks selle sätte alla minna, kuna selle

soetamiseks ei ole relvaluba vaja.

Riita Proosa vastas, et uue regulatsiooni kohaselt on tulirelvas kasutamiseks mõeldud

paukmoona soetamiseks vaja ka vastava tulirelva luba.

Valdo Randpere märkis, et varasemas eelnõu arutelus kritiseeriti sellist ettepanekut

põhjalikult ning on üllatav, et ettepanek on endiselt eelnõus. Tema hinnangul ei peaks

paukmoon või siis akustilise relva paukpadrunid kuuluma piiratud käibesse ega eeldama luba.

Ta meenutas varasemat arutelu mutilõksude ja stardipüstolite üle, mis kasutavad samuti

paukmoona ning küsis, miks soovitakse luua olukord, kus inimene peaks sisuliselt ka

mutilõksu jaoks relvaluba taotlema.

Riita Proosa vastas, et selle küsimuse selgitamiseks on istungile kaasa palutud Eesti

6

Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) ekspert, kes saab anda ülevaate paukpadrunite

ohtlikkusest.

Olger Nõmm sõnas, et varasemas arutelus käsitleti üldjoontes õigeid asjaolusid, kuid

termineid kasutati liiga üldistatult. Ta selgitas, et ei ole olemas paukpadrunit kui sellist, vaid

on eraldi tulirelva, mutilõksu, hoiatus- ja signaalrelva ning ehitus- ja montaažipüstoli

paukpadrunid. Neil kõikidel on erinevad kaliibrid ja kasutusotstarbed ning need ei ole

mõeldud ristkasutamiseks. See tähendab, et kuigi suure vaevaga võib kindla paukpadruni

kasutamine teistsuguses relvas mõnikord õnnestuda, on see puhas juhus.

Ta rõhutas, et tulirelva paukpadrunit saab kasutada üksnes tulirelvas või akustilises relvas.

Seda ei saa kasutada mutilõksus ega hoiatus- ja signaalrelvas, sest kaliibrid on erinevad.

Seetõttu on tulirelva paukmoona reguleerimine RelvS-is põhjendatud ning see ei riiva

mutilõksude, hoiatus- ja signaalrelvade ega ehitus- ja montaažipüstolite kasutajaid.

O. Nõmm juhtis eraldi tähelepanu hoiatus- ja signaalrelvade ümberehitamise probleemile.

Selliste relvade tulirelvadeks ümberehitamine on viimase kümne aasta jooksul

märkimisväärselt kasvanud ning kujutab endast olulist probleemi nii kohtuekspertiisis kui ka

süüteomenetlustes.

Ta jagas komisjoni liikmetega poolelioleva menetluse fotot, millel on näha ümberehitatud

hoiatus- ja signaalpüstoli paukpadrun. Paukpadrunit näitab roheline kork ning sellesse oli ise

käsitööna lisatud pihtamislaeng. Menetluse all oleva sündmuse käigus lasti pihtamislaeng

avalikus ruumis välja.

O. Nõmm tõi välja, et kümme aastat varem esines selliseid ekspertiisijuhtumeid ligikaudu

kaks aastas, kuid nüüd juba umbes 60 aastas. Ta rõhutas, et paukmoon tuleb üldiselt inimeste

huviorbiiti kohe, kui selle kasutamiseks tekib vajadus ja võimalus.

Ta lisas statistika osas, et Eestis on aastas ligikaudu 150 tulirelvadega seotud kohtuekspertiisi.

See ei ole liiga suur arv, kuid umbes sajal juhul on tegemist relvade, relvaosade või padrunite

ebaseadusliku omamisega ning neist juhtumitest sisaldab hinnanguliselt 80–90% ka tulirelva

paukpadruneid. See näitab, et inimesed, kellel on selline huvi tegeleda tulirelvadega ilma

loata, pöörduvad sageli esimesena just paukpadrunite poole.

O. Nõmm märkis, et see ei tähenda alati paukpadruni ümberehitamist. Ta nõustus varasemas

arutelus kõlanud kommentaariga, et paukpadruni ümbertegemine on keeruline ega pruugi olla

otstarbekas. Samas tuleb rõhutada, et paukpadrun sisaldab samasugust ja samas koguses

püssirohtu nagu kuuliga tulirelvapadrun. Seda on võimalik paukpadrunist kätte saada ning

püssirohi ongi peamine materjal, mida paukpadrunitest välja võetakse. Sütiku eemaldamine

on keerulisem ja selleks leitakse tavaliselt muid allikaid.

O. Nõmm sõnas, et relvade ja laskemoona ebaseadusliku käitluse olemus on ajas muutunud.

Kui umbes 20 aastat tagasi olid tulirelva kohtuekspertiisi juhtumid valdavalt seotud Esimesest

või Teisest maailmasõjast pärinevate peidetud relvade ja laskemoonaga, mida leiti näiteks

maakodudest, siis täna on see nähtus taandumas ning asemele on tulnud just hoiatus- ja

signaalrelvade ümberehitamine.

Ta lisas, et Eesti on kahetsusväärselt rahvusvaheliselt tuntud riigina, kus selliseid relvi on

suhteliselt lihtne hankida. Neid saadetakse muu hulgas postipakkidega ka Rootsi, Soome ja

Hollandisse ning ehitatakse tulirelvadeks ümber. Relvi on lisaks hankimisele lihtne ka n-ö

anonüümseks muuta, mistõttu saab neid kasutada kuritegelikus maailmas.

7

O. Nõmm rõhutas veel kord, et muudatuse puhul käib jutt justnimelt tulirelva paukpadrunist.

Kui see jääb reguleerimata, antakse inimestele justkui signaal, et seda ongi lihtne osta ning

kuna selle kasutamiseks on vaja tulirelva, siis ekspertiisid näitavad, et inimesed valmistavadki

või ehitavadki selleks selliseid relvi ümber.

Ta möönis, et selliseid juhtumeid võib aastas olla vähe, kuna kogu ekspertiisimaht on umbes

150 juhtumit ning sellise mõttemaailmaga inimesi ongi õnneks vähe. Samas tuleb rõhutada, et

juhtumite vähesus ei tähenda, et seda ohtu ei eksisteeri.

Anti Haugas küsis, miks peetakse tulirelva paukpadrunit teistest paukpadrunitest

ohtlikumaks. Arvestades, et ka muud paukpadrunid sisaldavad sama püssirohtu ning nende

ümbertegemine võib olla sama lihtne.

Olger Nõmm vastas, et eristamiseks on mitu põhjust. Hoiatus- ja signaalrelva, ehitus- ja

montaažirelva või mutilõksu paukpadrunid võivad olla tsiviilkäibes vabalt või siis

vanusepiiranguga ning neid padruneid saab seega kasutada poest vabalt ostetavas relvas.

Tulirelva paukpadrunil tsiviilkäibes selline kasutusviis puudub, sest selle kasutamiseks on

vaja juba tulirelva.

Ta lisas, et kõigis padrunites kasutatav püssirohi ei ole ka täpselt sama. Praktikas on nähtud

erinevate püssirohtude segamist, mille puhul lasu omadused muutuvad täiesti ettearvamatuks.

Pigem on küsimus püssirohu koguses ning paukpadrun sisaldab samas koguses sama

püssirohtu, mida kasutatakse ka tulirelvas kuuli taga. See tähendab, et piisab padruni

avamisest ning püssirohi välja valamisest ja kokku kogumisest.

O. Nõmm tõi esile, et praktikas korjatakse polügoonidelt, lasketiirudest ja jahilaskepaikadest

padrunikestasid ning sõelutakse liivast välja kuule. Puudu jäävadki sellisel juhul sütikud ja

püssirohi, mis on aga paukpadrunis olemas.

Ta selgitas veel, et hoiatus- ja signaalrelva paukpadrun on eest suletud plastkorgiga, mis peab

kontrollitult avanema. Ümberehitamisel lõigatakse kork välja ja selle asemele surutakse

metallkuul.

Valdo Randpere palus kaliibrite osas selgitada, kuidas näiteks 9 mm P.A.K. kaliibriga

hoiatus- ja signaalrelva paukpadrun ei sobi 9 mm P.A.K. kaliibriga tulirelva.

Ta märkis, et tema hinnangul tabaks muudatusega kavandatav piirang liiga laia inimeste ringi,

kuid ei takistaks tegelikke rikkujaid, kes näiteks koguvadki püssirohtu suurtes kogustes.

Olger Nõmm vastas, et menetlejate tagasiside järgi seisneb täna probleem selles, et

regulatsiooni puudumise tõttu tuleb menetluse lõppedes paukpadrunid tegelikult isikule

tagastada, kuna need ei ole piiratud käibega. See tähendab, et kui inimese juurest leitakse

ümberehitatud relvi, relvaosi või tulirelvapadruneid, saab need küll hävitada, kuid

paukpadrunid tuleb praegu tagastada.

Ta selgitas, et ohtlikkus tuleneb erinevate asjaolude kombinatsioonist. Hoiatus- ja signaalrelva

padruni ümbertegemine on väga lihtne ehk plastkorgi saab kasvõi kööginoaga eemaldada,

selle asemele saab asetada näiteks kalastustarvete hulgast võetud haavli ning padruni relva

sisestada. Sellise ümberehitatud relva suudmeenergia võib ühe või isegi viie meetri kaugusel

olla võrreldav Makarovi püstoli energiaga ning sellega on võimalik inimene tappa.

8

O. Nõmm rõhutas, et kuigi tulirelva paukpadruni enda ümberehitamine on tõesti keeruline ja

ebamõistlik, on oluline silmas pidada, et kasutatakse padrunis sisalduvat püssirohtu.

Valdo Randpere märkis, et tänapäevastel hoiatus- ja signaalrelvadel on toru ots kinni

ehitatud ning toru ise valmistatud kergmetallist, mis ei peaks suuremale survele vastu pidama.

Olger Nõmm tõdes, et see teave on õige, kuid märkis, et vastav muudatus jõustus alles 2018.a

või 2019.a. Varasematel relvadel võisid toru sulgevad korgid olla eemaldatavad ning selliseid

relvi võib ka täna ringluses olla. Uute relvade puhul aga puuritakse need läbi, kuna inimestel

on teadmised ja oskused nende relvade ümbertegemiseks. Surve vähendamiseks kasutatakse

nn alakaliibrilisi kuule ehk kui toruava läbimõõt on näiteks 8,6 mm, võidakse kasutada hoopis

6 mm kuuli. Soovitud toime saavutatakse ka sellisel viisil, sest täielikult tulirelvaga

samaväärset lahendust ei olegi selleks vaja.

O. Nõmm selgitas veel kaliibrite osas, et 9 mm P.A.K. on paukpadruni kaliiber, 9 mm P.A. on

gaasipadruni kaliiber ning olemas on ka 9 mm traumapadrun. Ta selgitas, et kõigi kolme kesta

välismõõtmed on samad. Traumapadrun on levinud eeskätt Venemaal ning Eestis ega teistes

Euroopa riikides temale teadaolevalt neid ei kasutata. Ta rõhutas, et tulirelva kaliibrit 9 mm

P.A.K. ei ole olemas.

Ta möönis, et mõnikord võibki ühe kaliibriga padrunit õnnestuda lasta ka teise kaliibriga

relvast. Näiteks võib 9 × 19 mm püstolist mõnikord lasta ka 9 × 18 mm padrunit. Samuti võib

mutilõksu paukpadruni laskmine tulirelvast või hoiatus- ja signaalrevolvrist tehniliselt teatud

juhtudel küll õnnestuda, kuid need padrunid ei ole selleks ette nähtud.

O. Nõmm rõhutas, et eristada tuleb siiski asja ettenähtud kasutust ja kuritahtlikku või

teadmatusest tulenevat väärkasutust. Tulirelva paukpadrunil puudub muu ettenähtud kasutus

peale tulirelvast või akustilisest relvast laskmise. Ta märkis, et akustiline relv saab olla ainult

relv, mis oli varem tulirelv.

Anti Haugas palus selgitada loogikat, et kui eelkõneleja sõnul on tulirelva paukpadruni

ümbertegemine sisuliselt mõttetu ja kätte saab üksnes püssirohtu ning hoiatus- ja signaalrelva

paukpadruni ohtlikuks ümberehitamine on märksa lihtsam, siis miks seda ei ole plaanis

piirata.

Ta küsis, kas tulirelva paukpadruni piiramise eesmärk on seega takistada sellest püssirohu

võtmist ja kasutamist hoiatus- ja signaalrelva padruni kestas.

Olger Nõmm vastas, et see küsimus kuulub osaliselt juba õigusvaldkonda, mis ei ole päris

tema valdkond.

Ta selgitas, et tulirelva paukpadrun sisaldab siiski sama püssirohtu, mida kasutatakse kuuliga

padrunis. Näiteks, kui laual on hunnik püssirohtu, siis on kõigile arusaadav, et see kuulub juba

lõhkematerjaliseaduse või sõltuvalt püssirohu liigist RelvS-i alusel piiratud käibesse. Samuti

on piiratud käibega kuuliga padrun, milles on sama sütik ja püssirohi ning seetõttu ei ole

loogiline, et ilma kuulita aga sisuliselt samasugune padrun oleks vabas käibes.

O. Nõmm märkis, et selliseid paukpadruneid esineb sageli menetlustes, mis puudutavad

RelvS kontekstis keelatud tegevusest huvitatud inimesi. Ta lisas, et hoiatus- ja signaalrelv on

tsiviilkäibes tavapärane ese, mida kasutatakse näiteks ka koerte treenimiseks või lindude

9

peletamiseks. Kuritegelikes ringkondades on selle lihtsat ümberehitatavust aga ära kasutatud

ning nendesse relvadesse on hakatud lisama pihtamislaenguid.

Ta nõustus, et üksikute väärkasutajate tõttu ei saa kogu ühiskonnale põhjendamatuid

piiranguid kehtestada. Tema põhiargument on see, et tulirelva paukpadrun on eraldiseisev ese,

mis vastab tulirelva kaliibrile ega sobi mujale. Tavalises tsiviilkäibes puudub selleks vajadus

ning nende vaba kättesaadavus tekitab üksnes kiusatust.

Anti Haugas märkis, et eelmisel eelnõu arutelul leidsid mõned huvirühmad siiski, et tulirelva

paukpadrun peaks samuti jääma vabamalt kättesaadavaks. Ta küsis, mis võiks olla selle

loogiline põhjendus.

Olger Nõmm vastas, et kui uut terviklikku RelvS-i koostatakse, siis tuleks tema hinnangul

muu hulgas eelmisel arutelul esindatud MTÜ Front Line ja ka teiste ajalooliste lahingute

imiteerijate murekoht seoses akustilistes relvades kasutatavate paukpadrunite

kättesaadavusega lahendada eraldi ja kuidagi teisiti. See, et nemad vajavad laskemoonale

lihtsamat juurdepääsu, ei tähenda seda, et samasugune juurdepääs peaks olema kõigil.

Henn Põlluaas palus täpsustada, kas ta saab õigesti aru, et piirama ei hakata hoiatus- ja

signaalrelvade paukpadruneid, vaid üksnes tulirelvade paukpadruneid. Ta märkis, et

mitmesugused klubid, sh nimetatud MTÜ Front Line’i-laadsed organisatsioonid kasutavad

lahingute imiteerimisel või isegi filmivõtetel relvi ning kavandatava muudatuse järgi ei saaks

nad nähtavasti enam senisel viisil tegutseda.

Olger Nõmm täpsustas, et akustiline relv on RelvS-i tähenduses tulirelv, mis on muudetud

osaliselt laskekõlbmatuks nii, et sellest ei saa enam pihtamislaengut lasta ehk tulirelv, mille

rauaõõs on osaliselt suletud, kuid mis kasutab endiselt tulirelva kaliibriga paukpadrunit.

Tavakeeles nn stardipüstol ei ole seega akustiline relv, vaid hoiatus- ja signaalrelv.

Ta nõustus, et kirjeldatud otstarbel akustiliste relvade kasutajatele võiks jätkuvalt tagada

laskemoona ostmise võimalus, sest puudub põhjus nende hobi või kultuuriajaloolise tegevuse

takistamiseks.

O. Nõmm rõhutas, et tema hinnangul ei ole nende tegevuse võimaldamiseks siiski õige jätta

tulirelva paukmoon üleüldse reguleerimata. Arvestades, et praeguses olukorras tuleb sellised

padrunid menetluse lõppedes isikule tagastada, kuigi tema juurest võib olla leitud teisi

ebaseaduslikke relvi või relvaosi.

Henn Põlluaas küsis, miks ei ole vastavat erandit juba eelnõusse lisatud. Tema hinnangul

võib vastasel juhul küsimus õhku jääda, samas kui seadusega keelatakse tegevus sisuliselt ära.

Riita Proosa vastas, et seda täiendavat muudatust ei ole jõutud veel nii põhjalikult läbi

mõelda, kuid seda saab kaaluda RelvS-i tervikteksti koostamisel. Ta märkis, et muudatusega

ei ole tegelikult niivõrd kiire, kuna ka akustilise relva omamiseks peab isikul olema

tulirelvaluba ehk sisuliselt ei ole ka täna akustilise relva omanikel takistusi vastava

laskemoona soetamiseks.

Ta selgitas, et MTÜ Front Line’i poolne soov puudub eeskätt laskemoona soetamise

mugavust, kuna organisatsioon soovib osta MTÜ nimel suurema koguse ja jagada seda siis

liikmetele.

10

Valdo Randpere märkis, et tema on seni arvanud, et hoiatus- ja signaalrelv ning akustiline

relv tähendavad sisuliselt sama. Ta palus täpsustada, kuidas neid seaduses eristatakse.

Olger Nõmm selgitas erinevaid relvaliike. Esiteks on tulirelv, millest võib omakorda tekkida

kaks eraldi liiki. Tulirelvast saab teha akustilise relva, mis kasutab paukpadrunit ja mida

tavakeeles võidakse nimetada nn filmirelvaks. Teine võimalus on muuta tulirelv jäädavalt

laskekõlbmatuks ehk teatud nõuete kohaselt rikkudes kõik selle olulised osad.

Teiseks on eraldi relvaliik hoiatus- ja signaalrelv, mida tavakeeles nimetatakse nn

stardipüstoliks või paukrelvaks. Lisaks on eraldi liikidena olemas gaasi- ja pneumorelvad.

Lea Danilson-Järg palus täpsustada, kas kirjeldatud näidislahinguid või -mänge korraldavad

MTÜ-d saavad täna MTÜ kaudu neid paukpadruneid osta, kuid kavandatava sätte jõustumise

järel nad enam seda teha ei saa ehk sellisel juhul peaks iga liikmest relvaloa omanik

laskemoona individuaalselt soetama.

Riita Proosa vastas jaatavalt.

Lea Danilson-Järg küsis, kuidas oleks võimalik laskemoona institutsionaalset soetamist

võimaldada ning kas seda täpsustust seaduses on kaalutud.

Riita Proosa vastas, et kõige lihtsam võimalus oleks MTÜ-l taotleda akustiliste relvade

omamiseks juriidilise isiku relvaluba, mille alusel saaks MTÜ soetada ka suuremas koguses

laskemoona. Teine võimalus oleks korraldada ühine hange, millesse iga osaleja panustaks

oma relvaloa alusel.Kolmanda võimalusena saaks edaspidi kaaluda täiendavat erandit ehk

määrata kindlaks tingimused, millele MTÜ peaks vastama, et ta saaks paukmoona nii soetada.

R. Proosa rõhutas, et need lahendused vajavad veel kaalumist ja mõjude hindamist.

Valdo Randpere uuris, miks peab akustiline relv üldse olema loakohustuslik, kui see ei sobi

enam n-ö tavapäraseks tulistamiseks. Tema hinnangul võiks kaaluda liberaalsemat lahendust,

mille kohaselt akustilise relva soetamiseks luba ei nõuta, kuna hoiatus- ja signaalrelv ning

akustilise relv ei erine oma funktsionaalsusest suuresti.

Riita Proosa vastas, et akustilise relva loakohustus tuleneb tulirelvadirektiivist. Lisaks ei ole

akustilist relva muudetud jäädavalt laskekõlbmatuks, mistõttu võib pahatahtlik isik selle

uuesti ka laskekõlblikuks muuta.

Ta selgitas, et seetõttu eristataksegi kahte olukorda. Esiteks on akustiline relv, mis on

osaliselt, kuid mitte jäädavalt laskekõlbmatuks muudetud. Teiseks on jäädavalt

laskekõlbmatuks muudetud relv, mille kõik osad on rikutud ning mille nõuded tulenevad

Euroopa Liidu (EL) õigusest. Sellist relva ei saa uuesti laskekõlblikuks muuta ilma olulisi osi

vahetamata.

Henn Põlluaas uuris, kas jäädavalt laskekõlbmatuks muudetud relva omamiseks on luba vaja.

Riita Proosa vastas, et jäädavalt laskekõlbmatu relva omamiseks luba ei nõuta, kuid sellele

kehtib registreerimiskohustus. Akustilise tulirelva omamiseks on seevastu luba vajalik.

11

Olger Nõmm lisas, et akustilise relva puhul on kõik relvaosad peale relvaraua rikkumata. See

tähendab, et relvalukk ja kõik teised mehhanismid töötavad täielikult ehk algse tulirelva

funktsionaalsusest on säilinud kaks kolmandikku, mis põhjendab loakohustust.

Lea Danilson-Järg küsis, kas üheks lahenduseks võiks olla selle konkreetse sätte

jõustumistähtaja edasilükkamine, mis annaks aega töötada välja ka MTÜ-sid puudutav erand.

See aitaks vältida olukorda, kus need organisatsioonid satuvad vahepeal nn õiguslikku lünka.

Riita Proosa vastas, et eelnõu jõustumistähtaja edasilükkamine on üks viimaseid eelnõusse

lisatud muudatusettepanekuid.

Anti Haugas pöördus tagasi arutelus kõlanud väite juurde, et Eesti on rahvusvaheliselt tuntud

riigina, kust saab hoiatus- ja signaalrelvi suhteliselt lihtsalt soetada, et neid siis välismaal

ümber ehitada ja kuritegevuses kasutada. Ta palus selgitada, mille poolest erineb selles osas

Eesti seadusandlus teiste Euroopa riikide omast.

Olger Nõmm vastas, et ei oska seadusandluse osa nii kommenteerida, sest tema teave pärineb

kitsalt tema enda tööalasest kanalist. Tema on saanud selle teave politseiametnikelt, kes

tegelevad rahvusvahelise koostöö ning vastava teabe kogumise ja vahetamisega.

O. Nõmm sõnas, et tema arusaama järgi ei ole Eestis hoiatus- ja signaalrelvade ostmisel

registreerimiskohustust ehk isik võib osta kasvõi iga päev ühe sellise relva või korraga väga

suure koguse ning saata need postiga teise riiki. Tema teada on teistes riikides selline

registreerimiskohustus olemas.

Riita Proosa lisas, et EL-i direktiivi järgi kuulub hoiatus- ja signaalrelv, mis on kergesti

ümberehitatav, piiratud käibesse. Liikmesriikidel on olnud ise võimalik otsustada, kas riigis

on hoiatus- ja signaalrelva omamiseks vajalik luba või registreerimine.

Ta tõi esile, et Saksamaal kasutatakse selleks nn väikest relvaluba. Eesti lähiriikides nagu

Lätis ja Leedus on selliseid relvi peetud kergesti ümberehitatavaks ning need on muudetud

loakohustuslikuks. Kuna hoiatus- ja signaalrelva loa saamise nõuded on võrreldavad tulirelva

loa nõuetega, ei ole inimestel tavaliselt huvi nende soetamiseks luba taotlema hakata. Soomes

ei ole käsitulirelva üldse lubatud omada pelgalt turvalisuse tagamiseks, mistõttu ei ole sellised

relvad iseenesest tsiviilkäibes.

R. Proosa selgitas, et Eestis otsustati hinnata iga hoiatus- ja signaalrelva eraldi. See tähendab,

et ekspertiisi jõudnud relvade puhul hinnatakse, kas neid saab kergesti ümber ehitada ning

ümberehitatavad relvad loetakse loakohustuslikuks. Suur hulk relvi ei jõua aga üldse

ekspertiisi, sest nende Eestisse toomisele ei ole kehtestatud piiranguid.

Tarõhutas, et seda probleemi soovitakse lahendada edaspidi RelvS-i tervikteksti eelnõuga või

sellele järgnevas etapis. Käesoleva eelnõuga kehtestatakse müüjatele majandustegevusest

teavitamine ehk juba kohustus relvade üle arvestust pidada. Kui nende meetmete abil

saadakse olukorrast parem ülevaade, hinnatakse järgmisi vajalikke samme.

R. Proosa tutvustas seejärel muudatusettepanekut nr 6:

12

6. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 22 (muutes järgnevate punktide numeratsiooni)

järgnevas sõnastuses:

„22) paragrahvi 201 lõiget 31 täiendatakse pärast sõna „kehti“ sõnaga „vähemalt“;“.

Selgitus: RelvS § 20¹ lõike 3¹ kohaselt ei kehti helisummuti relvale kinnitamise piirang jahi-

või vastava spordialaga tegelemise otstarbel registreeritud püssi puhul tingimusel, et relva

kantakse vaid jahipidamisel, lasketiirus või laskepaigas. Muudatusettepaneku kohaselt

täiendatakse sätet pärast sõna „kehti“ sõnaga „vähemalt“, et täpsustada sätte kohaldamisala

olukorras, kus relv on registreeritud mitmel otstarbel (nt jahipidamiseks ja samaaegselt

turvalisuse tagamiseks). Kehtiv sõnastus võib jätta mulje, et helisummuti kinnitamine relvale

on lubatud üksnes juhul, kui relva kasutatakse ainult jahipidamisel, lasketiirus või

laskepaigas. Praktikas esineb aga olukordi, kus sama relv on relvaloal registreeritud mitmel

otstarbel.

Sõna „vähemalt“ lisamine võimaldab käsitada seaduses loetletud juhtumeid miinimumina,

mitte ammendava loeteluna, väldib olukorda, kus mitmeotstarbelise relva puhul rakenduks

põhjendamatult kitsas tõlgendus, ning võimaldab hoida helisummutit relvale kinnitatuna

relvakapis ka juhul, kui relv on registreeritud nii jahipidamiseks, spordi otstarbel kui ka

turvalisuse tagamiseks.

Muudatuse eesmärk ei ole laiendada helisummuti kasutamise või kinnitatuna hoidmise õigust

relvadele, mis on soetatud üksnes turvalisuse tagamise otstarbel. Sellisel juhul kehtivad

jätkuvalt olemasolevad piirangud.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

Marju Aibast tutvustas muudatusettepanekut nr 7:

7. Täiendada eelnõu § 1 uute punktidega 36–39, 41, 42, 46 ja 47 (muutes järgnevate

punktide numeratsiooni) järgnevas sõnastuses:

„36) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) 16–18-aastane isik võib vallata jahitulirelva jahipidamiseks ja 15–18-aastane isik

sporditulirelva vastava spordialaga tegelemiseks paralleelrelvaloa alusel tingimusel, et tal on

selleks lapsevanema või eestkostja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolek.“;

37) paragrahvi 29 lõike 2 teises lauses asendatakse sõna „ta“ tekstiosaga „tema, tema laps või

eestkostetav“;

38) paragrahvi 29 lõike 3 kolmandas lauses asendatakse sõna „tal“ tekstiosaga „temal, tema

lapsel või eestkostetaval“;

39) seadust täiendatakse §-ga 291 järgmises sõnastuses:

㤠291. Tulirelva soetamine, omamine ja valdamine alaealise jahipidamise ning

laskesporditegevuse toetamiseks

(1) Füüsiline isik võib soetada, omada ja vallata tulirelva käesoleva seaduse § 28 lõike 1

punktis 1 nimetatud otstarbel ka juhul, kui see on vajalik tema 16–17-aastase lapse või

eestkostetava jahipidamise võimaldamiseks tingimusel et:

13

1) 16–17-aastane laps või eestkostetav on jahindusorganisatsiooni liige ning omab kehtivat

jahitunnistust ning jahindusorganisatsiooni kinnitust regulaarse jahipidamise kohta;

2) soetatav tulirelv vastab jahiseaduse § 24 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud nõuetele.

(2) Füüsiline isik võib soetada, omada ja vallata tulirelva käesoleva seaduse § 28 lõike 1

punktides 2 ja 21 nimetatud otstarbel ka juhul, kui see on vajalik tema 12–17-aastase lapse või

eestkostetava laskespordiga tegelemise võimaldamiseks tingimusel et:

1) 12–17-aastane laps või eestkostetav on laskespordiga tegeleva organisatsiooni liige ning

omab laskeinstruktori või treeneri kinnitust regulaarse treeningtegevuse kohta;

2) soetatav tulirelv vastab konkreetse laskespordiala nõuetele.“;

41) paragrahvi 30 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Välismaalane, kes on Eestis asuva Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi diplomaatilise

või konsulaaresinduse töötaja, võib soetada, omada ja vallata käesoleva seaduse § 29

lõikes 1 loetletud relva käesoleva seadusega kehtestatud korras Välisministeeriumi taotlusel

Politsei- ja Piirivalveameti antud loa alusel tingimusel, et tal on kodakondsusjärgse riigi

relvaluba.“;

42) paragrahvi 30 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

„(51) Välismaalane, kes on Eestis asuva, käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetamata riigi

diplomaatilise või konsulaaresinduse töötaja, võib soetada, omada ja vallata käesoleva

seaduse § 29 lõikes 1 loetletud relva, käesoleva seadusega kehtestatud korras

Välisministeeriumi taotlusel Politsei- ja Piirivalveameti antud loa alusel tingimusel, et:

1) ta on sellise riigi kodanik, kellega Eesti Vabariik on sõlminud salastatud teabe vastastikuse

kaitse lepingu või

2) ta on muu riigi kodanik, kellele loa andmiseks on valdkonna eest vastutav minister andnud

nõusoleku ning

3) tal on kodakondsusjärgse riigi relvaluba.

(52) Käesoleva paragrahvi lõike 51 punkti 2 kohaselt antud haldusakti aluseks olevaid

põhjendusi, samuti menetluses kogutud teavet ja tõendeid ei avaldata, sealhulgas taotlejale,

ulatuses, milles see võib ohustada Eesti Vabariigi, Euroopa Liidu, NATO, muu välisriigi või

mõne muu rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni julgeolekut või avaliku korra kaitset või milles sellele kohaldub seaduses

sätestatud juurdepääsupiirang.“;

46) paragrahvi 34 täiendatakse lõigetega 16 ja 17 järgmises sõnastuses:

„(16) Isik, kes taotleb relvaluba käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktis 1 sätestatud otstarbel

selleks, et toetada käesoleva seaduse § 291 lõikes 2 nimetatud alaealise jahipidamisega

tegelemist, peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule tõendama, et alaealisel on:

1) kehtiv jahitunnistus ja

2) jahiorganisatsiooni kinnitus aktiivselt jahiorganisatsiooni tegevuses osalemise kohta.

(17) Isik, kes taotleb relvaluba käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktis 2 või 21 sätestatud

otstarbel selleks, et toetada käesoleva seaduse § 291 lõikes 1 nimetatud alaealise

laskespordiga tegelemist, peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule tõendama, et:

1) alaealine harjutab aktiivselt laskevõistlustel osalemiseks või osaleb laskevõistlustel, mida

on tunnustanud laskespordiorganisatsioon või rahvusvaheline ametlikult tunnustatud

laskespordiföderatsioon;

2) alaealine on vastava laskespordi organisatsiooni liige ning tal on laskeinstruktori või

treeneri kinnitus regulaarses treeningtegevuses osalemise kohta.“;

14

47) paragrahvi 34 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:

„(31) 16-17-aastane isik, kes taotleb paralleelrelvaluba käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktis

1 nimetatud otstarbel peab, lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule tõendama, et tal

on:

1) kehtiv jahitunnistus;

2) jahiorganisatsiooni kinnitus aktiivselt jahiorganisatsiooni tegevuses osalemise kohta;

3) lapsevanema või eestkostja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolek.

(32) 15-17-aastane isik, kes taotleb paralleelrelvaluba käesoleva seaduse § 28 lõike 1

punktides 2 või 21 nimetatud otstarbel peab, lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule

tõendama, et:

1) ta harjutab aktiivselt laskevõistlustel osalemiseks või osaleb laskevõistlustel, mida on

tunnustanud laskespordiorganisatsioon või rahvusvaheline ametlikult tunnustatud

laskespordiföderatsioon;

2) ta on vastava laskespordi organisatsiooni liige ning tal on laskeinstruktori või treeneri

kinnitus regulaarses treeningtegevuses osalemise kohta;

3) tal on selleks lapsevanema või eestkostja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

nõusolek.“;“.

Selgitus: Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 uute punktidega täiendatakse RelvS-i

regulatsiooni viisil, mis arvestab paremini alaealiste tegelikku osalemist jahinduses ja

laskespordis ning loob selleks selge, süsteemse ja õigusselge raamistiku.

Muudatusettepanekud on tehtud huvirühmade – eeskätt Eesti Jahimeeste Seltsi ja Eesti

Laskesuusatamise Föderatsiooni – ettepanekuid arvestades, kus on toodud esile, et kehtiv kord

ei võimalda alaealistel praktikas piisavalt paindlikult ja õigusselgelt relva kasutada, kuigi nad

osalevad aktiivselt treeningutel, võistlustel ja jahitegevuses.

Nii Eesti Jahimeeste Selts kui Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon on juhtinud tähelepanu

probleemile seoses alaealiste sportimis- ja jahipidamisvõimaluste piiratusega ning vajadusega

luua praktikas toimiv õiguslik raamistik, mis võimaldaks alaealistel kontrollitud tingimustel

relva kasutada nii treeningutel, võistlustel kui ka jahipidamisel. Samuti on rõhutatud, et kehtiv

regulatsioon ei arvesta piisavalt noorte tegelikke osalemisvõimalusi ega spordi- ja

jahindusvaldkonna eripära, mistõttu on vajalik täpsustada nii paralleelrelvaloa regulatsiooni

kui ka lapsevanema rolli relva soetamisel ja kasutamise võimaldamisel, tagades samal ajal

piisavad ohutus- ja järelevalvemehhanismid.

RelvS-i § 28 sätestab ammendavalt otstarbed, milleks füüsiline isik võib relva soetada, omada

ja vallata, sealhulgas jahipidamiseks ja laskespordiga tegelemiseks. RelvS-i § 29 omakorda

reguleerib, millises vanuses isikud võivad relvi soetada ja omada. Kehtiva regulatsiooni

kohaselt on relva soetamise, omamise ja valdamise õigus seotud täisealisusega, samas kui

alaealiste osalemine jahinduses ja laskespordis on praktikas levinud ning nende valdkondade

esindusorganisatsioonid on korduvalt toonud välja vajaduse muuta alaealiste sportlaste ja

jahimeeste relva valdamine paindlikumaks.

Oluline on rõhutada, et kehtiva õiguse kohaselt ei või alaealine paralleelrelvaloa alusel

tulirelva vallata. Kavandatav muudatus loob selles osas uue õiguse. Samas ei ole tegemist

piiranguteta õiguse laiendamisega, vaid selgelt reguleeritud ja tingimusliku võimalusega.

Muudatuse kohaselt saab alaealine paralleelrelvaloa alusel relva vallata, kuid see eeldab, et

alaealine vastab relvaloa saamise üldtingimustele (sh usaldusväärsus, tervislik seisund,

teadmised ja oskused vastavalt seadusele), talle väljastatakse relvaluba, olemas on

lapsevanema või eestkostja kirjalik nõusolek.

Seega on tegemist olukorraga, kus alaealine on õigustatud relva valdama, kuid tema õigused

on siiski piiratud võrreldes täisealise loaomanikuga. Kavandatav regulatsioon ei anna

alaealisele õigust relva ise soetada ega relva omanik olla. Relva soetab jätkuvalt täisealine

isik (nt lapsevanem või eestkostja), kellele jääb ka omandiõigus ning esmane vastutus relva

eest.

15

Alaealisele antav õigus seisneb eelkõige relva seaduslikus valdamises konkreetse tegevuse

(jahindus või laskesport) raames, samuti relva transportimises ja kasutamises lubatud

eesmärgil. See tähendab, et alaealisel on võimalik näiteks toimetada relv lasketiirust või

võistluselt koju, osaleda relvaga võistlustel, sealhulgas välisriikides, transportida relva nende

tegevustega lahutamatult seotud ulatuses. Selline lahendus on praktikas väga oluline, kuna

rahvusvaheline laskesport eeldab sageli noorte sportlaste iseseisvat liikumist koos

spordivahenditega.

RelvS-i § 28 sätestab selgelt, millistel otstarvetel võib relva soetada, omada ja vallata (nt

jahipidamine, vastava spordialaga tegelemine jne).

RelvS-i § 29 lõigete 2 ja 3 täpsustused („tema, tema laps või eestkostetav“) on vajalikud

selleks, et vältida tõlgendust, mille kohaselt peab relva soetaja ise olema vahetult selle

kasutusotstarbe kandja, ning võimaldada selgesõnaliselt olukorda, kus relva kasutatakse

seaduses ette nähtud eesmärgil alaealise lapse või eestkostetava poolt. Muudatus kõrvaldab

senise ebaselguse ja viib normi kooskõlla tegeliku praktikaga.

Muudatusega ei looda uusi relva soetamise, omamise ja valdamise otstarbeid, vaid

täpsustatakse olemasolevate otstarvete rakendamist olukorras, kus relva kasutamine on seotud

alaealise tegevusega. Sätte kohaselt võib täisealine füüsiline isik soetada, omada ja vallata

relva RelvS-s juba ette nähtud otstarbel ka juhul, kui see on mõeldud tema alaealise lapse või

eestkostetava jahipidamise või laskespordiga tegelemise võimaldamiseks.

Oluline on rõhutada, et relva ei soetata alaealisele ning relva omanikuks ja vastutajaks jääb

jätkuvalt täisealine isik. Muudatus ei anna alaealisele õigust relva iseseisvalt soetada ega

omada.

Sättes ettenähtud tingimused tagavad, et tegemist on sisulise ja kontrollitava tegevusega.

Laskespordi puhul peab alaealine olema vastava organisatsiooni liige ning omama treeneri

või instruktori kinnitust regulaarse treeningtegevuse kohta, samuti peab relv vastama

konkreetse spordiala nõuetele. Jahinduse puhul peab alaealine olema jahindusorganisatsiooni

liige, omama kehtivat jahitunnistust ning kinnitust regulaarse jahipidamise kohta, lisaks peab

relv vastama jahiseaduses sätestatud nõuetele. Need tingimused välistavad juhusliku või

formaalse kasutuse ning seovad relva kasutamise reaalse tegevuse ja pädevuse olemasoluga.

Muudatus on seotud ka RelvS-i § 29 täiendamisega, millega antakse alaealisele võimalus

vallata relva paralleelrelvaloa alusel. Koostoimes loovad need sätted tervikliku regulatsiooni:

ühelt poolt on täisealisel isikul selge õigus soetada relv alaealise tegevuse toetamiseks, teiselt

poolt on alaealisel seaduslik alus relva valdamiseks ja kasutamiseks seadusega lubatud

eesmärkidel.

Kokkuvõttes ei muudeta relvade lubatud otstarbeid ega laienda relvade kättesaadavust

kontrollimatult. See tagab õigusselguse, vähendab tõlgendusvaidluste riski ning viib seaduse

kooskõlla tegeliku praktikaga, säilitades samal ajal kõik olulised vastutuse ja ohutuse

mehhanismid. Selline lähenemine tagab ühelt poolt noorte jahindus- ja sporditegevuse arengu

ning teiselt poolt säilitab kontrolli ja vastutuse, mis on vajalikud avaliku korra ja riigi

julgeoleku tagamiseks. Muudatusel on ka laiem riigikaitseline mõõde. Noorte varajane ja

turvaline kaasamine laskespordi ja jahinduse tegevustesse aitab kujundada relva ohutu

käsitsemise oskusi, vastutustunnet ja distsipliini. Need teadmised ja hoiakud toetavad

hilisemat valmisolekut panustada riigikaitsesse ning aitavad kaasa üldise kaitsetahte

kujunemisele.

Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 punktides 41 ja 42 täpsustatakse ja laiendatakse

RelvS § 30 regulatsiooni, mis käsitleb välisriikide diplomaatiliste ja konsulaaresinduste

töötajate õigust relva soetada, omada ja vallata Eestis. Oluline on rõhutada, et muudatus ei

anna diplomaatidele automaatset õigust relva omada, vaid säilitab loapõhise süsteemi, mis

võimaldab riigil hinnata iga juhtumi puhul võimalikke riske ning tagada, et relva omamine ei

ohusta avalikku korda ega riigi julgeolekut.

Rahvusvahelise õiguse seisukohalt on selline lähenemine põhjendatud ja lubatav.

Diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni1 artikli 41 kohaselt on diplomaatilistel esindajatel

kohustus austada vastuvõtva riigi seadusi ja määrusi. See tähendab, et kuigi diplomaatidel on

1 Diplomaatiliste suhete Viini konventsioon – RT II 2006, 16, 0.

16

mitmeid immuniteete, ei hõlma need automaatselt õigust relvi omada. Vastuvõttev riik võib

seega kehtestada relvade omandamisele ja valdamisele tingimusi, eelkõige avaliku korra ja

riigi julgeoleku kaitse eesmärgil. Sama põhimõte tuleneb ka konsulaarsuhete Viini

konventsiooni2 regulatsioonist konsulaartöötajate suhtes.

Esiteks korrastatakse kehtivat regulatsiooni EL-i ja NATO liikmesriikide diplomaatide puhul,

täpsustades menetluskorda ja tingimusi. Teiseks luuakse selge õiguslik raamistik ka nende

riikide diplomaatiliste esinduste töötajatele, kes ei kuulu EL-i ega NATO-sse, sidudes relva

soetamise ja relvaloa taotlemise võimaluse täiendavate julgeolekutingimustega (nt salastatud

teabe vastastikuse kaitse koostööleping või ministri nõusolek).

Muudatus eristab ühelt poolt EL-i ja NATO liikmesriikide diplomaate ning teiselt poolt teiste

riikide esindajaid. Selline eristamine on praktikas põhjendatav, kuna EL-i ja NATO riikidega

on Eestil tihe julgeoleku- ja õigusalane koostöö ning vastastikune usaldus. Nende riikide

diplomaatide puhul piisab üldjuhul sellest, kui isikul on kodakondsusjärgse riigi relvaluba

ning Eesti pädev asutus annab loa pärast vastavat kontrolli. See tähendab, et isik on juba

läbinud oma riigis eelkontrolli ning lisaks teostatakse hindamine Eestis.

Teiste riikide diplomaatide puhul on ette nähtud täiendavad tingimused. Esiteks eelistatakse

riike, kellega Eestil on sõlmitud salastatud teabe kaitse leping, mis viitab kõrgemale

usaldustasemele ja koostöövõimele julgeolekuvaldkonnas. Teiseks nähakse ette võimalus anda

luba valdkonna eest vastutava ministri nõusolekul ka muudel juhtudel, mis võimaldab

arvestada konkreetse olukorra eripärasid ning teha individuaalne riskihinnang. Ka nendel

juhtudel on nõutav, et isikul oleks kodakondsusjärgse riigi relvaluba, mis tagab vähemalt

miinimumtasemel eelkontrolli.

Erinev kohtlemine ei ole vastuolus rahvusvahelise õigusega. Diplomaatiliste suhete Viini

konventsiooni artikkel 47 lubab vastuvõtval riigil kohaldada erinevat kohtlemist, kui see on

põhjendatud vastastikkuse põhimõtte või muude objektiivsete kaalutlustega. Käesoleval juhul

on eristuse aluseks eelkõige julgeoleku- ja usalduskaalutlused, mis on relvade käitlemise

kontekstis õigustatud.

Lisaks sätestatakse, et loa andmise aluseks olevat julgeolekutundlikku teavet ei avalikustata

ulatuses, mis võiks ohustada julgeolekut või avalikku korda.

Muudatused ei laienda relvade kättesaadavust, vaid loovad selgema regulatsiooni, mis

arvestab nii rahvusvahelisi suhteid kui ka julgeolekukaalutlusi. Muudatused aitavad

vähendada julgeolekuriske, suurendavad õigusselgust ning tagavad, et relva omamine Eestis

toimub kontrollitud tingimustel.

Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 uued punktid 46 ja 47 täpsustavad tingimusi, mille

alusel saab:

• täisealine taotleda relvaluba alaealise laskespordi või jahindustegevuse toetamiseks,

• alaealine taotleda paralleelrelvaluba.

Kavandatava muudatuse kohaselt täiendatakse RelvS-i § 34 uute lõigetega, millega

sätestatakse täiendavad nõuded juhtudel, kui relvaluba taotletakse eesmärgiga toetada

alaealise tegevust laskespordis või jahinduses. Kui täiskasvanu taotleb relvaluba oma lapse

või eestkostetava laskespordi toetamiseks, peab ta lisaks üldtingimuste täitmisele tõendama, et

alaealine tegeleb aktiivselt laskespordiga, valmistudes võistlusteks või osaledes ametlikult

tunnustatud võistlustel. Samuti peab alaealine olema vastava laskespordiorganisatsiooni liige

ning tema regulaarset treeningtegevust peab kinnitama treener või laskeinstruktor.

Jahinduse toetamise eesmärgil relvaloa taotlemisel tuleb täiendavalt tõendada, et alaealisel

on kehtiv jahitunnistus ning jahiorganisatsiooni kinnitus tema aktiivse osalemise kohta

jahindustegevuses.

Paralleelrelvaloa taotlemisel kehtivad sarnased nõuded ka alaealisele endale. Laskespordi

puhul (vanuses 15–17 aastat) tuleb tõendada regulaarset treeningut või võistlustel osalemist,

kuulumist organisatsiooni ning esitada treeneri või instruktori kinnitus. Lisaks on vajalik

lapsevanema või eestkostja kirjalik nõusolek. Jahinduse puhul (vanuses 16–17 aastat) peab

alaealisel olema kehtiv jahitunnistus, osalus jahiorganisatsioonis ning samuti lapsevanema

või eestkostja nõusolek.

2 Konsulaarsuhete Viini konventsioon – RT II 2006, 16, 0.

17

Erinev vanuseline lävend laskespordi ja jahinduse puhul tuleneb nende tegevusalade

olemusest ning kehtivast õigusraamistikust. Laskesport toimub kontrollitud tingimustes ja

juhendaja järelevalve all, mistõttu on põhjendatud madalam vanusepiir. Jahiseaduse kohaselt

on jahitunnistuse omandamine lubatud alates 16. eluaastast, mistõttu on ka paralleelrelvaloa

taotlemise alumine vanusepiir jahinduse eesmärgil seotud sama vanusega.

Muudatuste eesmärk on tagada, et relvaluba antakse alaealisega seotud juhtudel üksnes siis,

kui tema tegevus vastavas valdkonnas on tegelik ja tõendatud ning toimub kontrollitud ja

vastutustundlikes tingimustes.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

Henn Põlluaas kommenteeris, et tema hinnangul on muudatus mõistlik, sest praegu on noori

küll, kes sooviksid laskespordiga tegeleda ja võistelda, kuid see ei ole praktikas nii lihtne.

Muudatus võimaldab nähtavasti nendel noortel relva jahipidamises ja laskespordis kasutada,

kelle lapsevanemal on relvaluba ja relv. Ta märkis, et kõikidel huvitatud noorte vanematel aga

ei ole relva ning küsis, kuidas lahendatakse nende noorte olukord.

Riita Proosa vastas, et muudatus ei nõua tingimata just lapsevanema relva kasutamist. Ta

selgitas, et lapsevanemal on küll võimalik sellel otstarbel relva soetada, et tema laps saaks

treeningutel ja võistlustel osaleda, kuid samuti võib tegemist olla ka treeneri või klubi relvaga.

Ta rõhutas, et kõikidel nendel juhtudel on siiski vajalik lapsevanema nõusolek.

Valdo Randpere esitas küsimuse §-i 30 täiendava lõike 51 punkti 2 kohta, mille kohaselt võib

relva soetada muu riigi kodanik, kellele loa andmiseks on valdkonna eest vastutav minister

andnud nõusoleku. Ta märkis, et sellega langeb justkui esimeses lõikes olev tingimus ära,

mille kohaselt peab isik olema sellise riigi kodanik, kellega Eesti Vabariik on sõlminud

salastatud teabe vastastikuse kaitse lepingu.

V. Randpere küsis, milliste EL-i ja NATO-sse mittekuuluvate riikidega on Eesti üldse

sõlminud salastatud teabe vastastikuse kaitse lepingu. Samuti tundis ta muret, et viidatud lõike

sõnastus võiks justkui võimaldada loa andmist tulevikus näiteks ka Venemaa kodanikule

üksnes vastutava ministri nõusolekul. Arvestades, et ei ole ette teada, kes tulevikus

ministriametit täidab.

Riita Proosa selgitas, et neid tingimused on teineteist täiendavad. Kõigepealt peab tulema

ettepanek teha konkreetse riigi diplomaatidele selline erand. Seejärel rakendub juba terve jada

kontrollimehhanisme ehk olemas peab olema vastav riikidevaheline leping,

Kaitsepolitseiameti julgeolekukaalutlustel tehtud hinnang konkreetse isiku osas ning alles

seejärel saab minister kaaluda, kas erandiga nõustuda. Ta rõhutas, et tegemist ei ole üksnes

ühe ministri enda otsusega.

Kristel Urke tõi näitena esile Iisraeli. Ta märkis, et on ka teisi riike, mis ei kuulu küll EL-i

ega NATO-sse, kuid millega Eesti on sõlminud salastatud teabe kaitse kokkuleppe ning seda

haldab Välisluureamet.

Marju Aibast tutvustas muudatusettepanekut nr 8:

18

8. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 44 (järgnevate punktide numeratsioon muutub)

järgnevas sõnastuses:

„44) paragrahvi 34 täiendatakse lõikega 72 järgmises sõnastuses.

„(72) Käesoleva seaduse § 29 lõikes 12 nimetatud 15-18-aastasele isikule väljastatud

paralleelrelvaluba kehtib kuni isiku 19-aastaseks saamiseni.“;“.

Selgitus: Muudatusettepanekuga täiendatakse RelvS §-i 34 uue lõikega 7², millega

sätestatakse, et 15–18-aastasele väljastatud paralleelrelvaluba kehtib kuni tema 19-aastaseks

saamiseni.

Kehtiv RelvS ei näe ette paralleelrelvaloa andmist alaealisele, mistõttu puudub ka

regulatsioon sellise loa kehtivuse kohta. Kuigi relvaloa üldine kehtivusaeg (kuni viis aastat) on

RelvS-s olemas, on see mõeldud täisealistele ega arvesta alaealise erisusi.

Muudatuse eesmärk on siduda loa kehtivus inimese vanusega. See aitab vältida segadust

olukorras, kus noor saab täisealiseks, ning väldib vajadust kohe täisealiseks saamisel uut luba

taotleda. Kui luba kehtib kuni 19. eluaastani, jääb talle piisavalt aega oma olukord üle

vaadata ja vajadusel taotleda juba täisealisena uus relvaluba.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

Riita Proosa tutvustas muudatusettepanekut nr 9:

9. Jätta välja eelnõu § 1 p 48 (järgnevate p-de numeratsioon muutub):

Väljajäetav tekst:

„48) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Revolvri hoidmisel võib olla padrun padrunipesas, kuid see ei tohi paikneda vahetult

lööknõela ees.“;

Selgitus: Eelnõu §-st 1 jäetakse välja punkt 48, millega kavandati sätestada, et revolvri

hoidmisel võib padrun olla padrunipesas tingimusel, et see ei paikne vahetult lööknõela ees.

Täiendava erisätte kehtestamine ei ole vajalik. Eelnõus sätestatakse, et padrunipesa tühjuse

nõuet ei kohaldata revolvrile. Revolvri konstruktsioonist tulenevalt ei ole põhjendatud

reguleerida seaduse tasandil täiendavalt padrunite paiknemist trumlis. Relva hoidmisel tuleb

sõltumata relva konstruktsioonist järgida üldisi ohutu hoidmise nõudeid ning tagada, et relva

hoidmine ei põhjustaks ohtu inimese elule või tervisele. Samuti võib nõue, mille kohaselt ei

tohi padrun paikneda vahetult lööknõela ees, olla erineva konstruktsiooniga revolvrite puhul

tehniliselt ebatäpne või ebavajalikult detailne. Seetõttu jäetakse esialgu kavandatud § 45

lõige 3¹ eelnõust välja ning revolvri erisus sätestatakse üksnes § 45 lõikes 3.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

Madis Timpson tutvustas muudatusettepanekut nr 10:

19

10. Asendada eelnõu § 1 punktis 62 (RelvS § 46 lõike 5 p 1 sõnastuses) arv „1000“ arvuga

„1200“.

Selgitus: Eelnõus on lubatud padrunite hulk tõstetud 1000-le. Muudatus suurendaks seda

arvu veel 200 võrra.

Padruneid müüakse soodushinnaga alates 1000-st ja hinnavahe on märkimisväärne kui osta

neid väiksemates kogustes. Relvaomanik tahab olla kuluefektiivne ja osta padruneid

soodushinnaga. Lubatud 1000 padruni puhul peaks ta kogu oma padrunivaru (1000 padrunit)

enne ära kasutama ja alles seejärel osta uue varu – 1000 padrunit. Nii võib relvaomanik

jääda mingiks perioodiks padruniteta, eriti kui ta elab väljaspool suuremaid keskusi.

Seetõttu on turvalisuse tagamise otstarbega tulirelvade laskemoona optimaalne kogus 1200

padrunit (Soomes on lubatud padrunite arvuks 25 000). Nii saab relvaomanik soodushinnaga

koguse padruneid (1000 tk) harjutamisele kulutada ja talle jääks reservi veel kuni 200

padrunit, mis välistaks kiire vajaduse uute padrunite hankimiseks.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

Madis Timpson andisjärgnevamuudatusettepaneku tutvustamiseks sõna Eesti

Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esindajale.

Anti Poolamets tutvustas muudatusettepanekut nr 11:

11. Muuta eelnõu § 1 punkt 51 (vana nr) ja sõnastada see järgmiselt:

„51) paragrahvi 46 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Padruneid, välja arvatud paukpadruneid, püssirohtu ja sütikuid hoitakse relvakapis.“;“.

Selgitus: Muudatus on tarvilik välistamaks ebavajalikku kohustust hoida ka paukpadruneid

relvakapis. Vastasel juhul peaks ka vaid akustilist relva omavad isikud hankima endale

relvakapi, mis ei ole sisuliselt põhjendatud, kuna akustilised relvad ei ole teiste tulirelvadega

võrreldava ohu allikad. Ülejäänud osas säilitab muudatusettepanek eelnõuga kavandatud

mõistliku muudatuse – s.t. muudatuse, et padruneid, püssirohtu ja sütikuid ei pea relvakapis

hoidma relvadest eraldi lukustatavas osas.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon

Juhtivkomisjon: JÄTTA ARVESTAMATA (muudatusettepaneku poolt 1: Anti Poolamets;

vastu 8: Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti

Poolamets, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast; ei osalenud 2: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits).

(RKKTS § 106 lg 2 alusel ei kuulu hääletamisele)

Riita Proosa kommenteeris SIM poolt, et üldjoontes ei olda pakutud sõnastuse vastu, kuid

akustilise relva puhul tuleb arvestada, et kui relval on piiratud käibega ehk suur padrunisalv,

peab seda akustilist relva juba kehtiva korra järgi hoidma relvakapis. Seetõttu on sellise

akustilise relva omanikul relvakapp üldjuhul juba olemas.

R. Proosa meenutas, et eelnõuga kehtestatakse ka nõue, mille kohaselt peab relvakapp

edaspidi olema juba esimese relva omamisel. Seetõttu kaob ka akustilise relva omaniku senine

20

võimalus relvakappi mitte omada ning kuna relvakapp peab niikuinii olemas olema, võib ka

sätestada, et tulirelva paukpadruneid tuleb hoida relvakapis.

Anti Haugas küsis, miks peaks inimesel üldse kodus olema püssirohtu ehk millisel eesmärgil

seda praktikas hoitakse.

Riita Proosa vastas, et inimesel ei saagi püssirohtu lihtsalt niisama olla. Ta rõhutas, et

püssirohi on loakohustuslik kaup ning seda võivad soetada üksnes jahimehed ja

laskesportlased, kes vajavad seda ise laskemoona laadimiseks.

Henn Põlluaas märkis, et varasemalt pidi hoidma kõiki padruneid jm laskemoona relvakapi

eraldi lukustatavas osas ning küsis, kas edaspidi seda enam tegema ei pea.

Riita Proosa vastas, et ei pea.

Anti Poolamets tutvustas muudatusettepanekut nr 12:

12. Muuta eelnõu § 1 punkt 53 (vana nr) ja sõnastada see järgmiselt:

„53) paragrahvi 46 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Ühte turvalisuse otstarbel registreeritud tulirelva ja kuni 50 padrunit võib relva hoiukohas

hoida väljaspool relvakappi või relvahoidlat. Sel juhul tuleb relva ja selle laskemoona hoida

hoiukohas, mis on kõrvalisele isikule raskesti avastatav ja kättesaadav.“;“.

Selgitus: Selleks, et relva saaks kasutada enese ja vara kaitseks tõhusalt, s.t. et relv oleks

vajadusel operatiivselt kättesaadav, on mõistlik sätestada, et üht relva võib koos piiratud

hulga laskemoonaga hoida relva hoiukohas alati väljaspool relvakappi, nagu seda on siiani

saanud teha vaid üht relva omades. Kui sätestataks eelnõuga ettenähtud regulatsioon, mille

kohaselt seda võib teha vaid siis, kui relva omanik viibib ise relva hoiukohas, siis see

tähendaks kohustust hakata iga kord kodunt lahkudes paigutama relva relvakappi, ja tagasi

koju tulles võtta relv uuesti relvakapist välja. Selline regulatsioon oleks põhjendamatult

koormav ja suurendaks tõenäosust, et relv ei ole enese ja vara kaitsmise vajaduse tekkimisel

operatiivselt kättesaadav.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon

Juhtivkomisjon: JÄTTA ARVESTAMATA (muudatusettepaneku poolt 2: Anti Poolamets,

Varro Vooglaid; vastu 8: Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo

Pikhof, Anti Poolamets, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast; ei

osalenud 2: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits).

Riita Proosa kommenteeris, et SIM seda ettepanekut ei toeta, sest esimesest relvast alates

relvakapi nõudel on kindel eesmärk. Ta selgitas, et eelnõu kohaselt võib relva hoida

relvakapist väljas üksnes ajal, mil relvaomanik on ise kodus ja adekvaatne. Kui

relvaomanikku kodus ei ole, siis ei ole tal vaja ennast ka kuidagi kodus relvakapis peidetud

relvaga kaitsta. Kui tal on vaja ennast kaitsta, võtab ta relva kaasa.

Marju Aibast tutvustas muudatusettepanekut nr 13:

21

13. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 71 (muutes järgnevate punktide numeratsiooni)

järgnevas sõnastuses:

„71) paragrahvi 74 lõiget 2 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) müüa piiratud tsiviilkäibega relvale mõeldud laskemoona, püssirohtu ja sütikuid

käesoleva seaduse § 29 lõikes 12 nimetatud 15-18-aastasele isikule paralleelrelvaloa

alusel;“;“.

Selgitus: Muudatusettepanekuga täiendatakse RelvS §-i 74 lõiget 2 uue punktiga, millega

sätestatakse selgesõnaline keeld müüa laskemoona, püssirohtu ja sütikuid 15–18-aastasele

paralleelrelvaloa omajale.

Muudatuse eesmärk on selgelt sätestada, et paralleelrelvaluba ei anna alaealisele õigust

soetada piiratud tsiviilkäibega relvale mõeldud laskemoona, püssirohtu ega sütikuid. See on

vajalik, et vältida tõlgendamisvaidlusi ning tagada, et laskemoona soetamise ja üldise

käitlemise vastutus jääb jätkuvalt täisealisele isikule, säilitades RelvS-i süsteemse loogika ja

kontrolli relvade ja laskemoona käitlemise üle.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Kristel Urke tutvustas muudatusettepanekut nr 14:

14. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 78 (järgnevate p-de numeratsioon muutub) järgmises

sõnastuses:

„78) seadust täiendatakse §-ga 8360 järgmises sõnastuses:

㤠8360 . Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse poolt osutatavad tasulised teenused

(1) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus võib osutada ettevõtjatele järgmisi tasulisi teenuseid:

1) laskemoona ja lahingumoona hoidmine;

2) sõjarelva, relvasüsteemi, sõjarelva laskemoona ja lahingumoona edasitoimetamine;

3) sõjarelva, relvasüsteemi, sõjarelva laskemoona ja lahingumoona vedamine;

4) sõjarelva, relvasüsteemi, sõjarelva laskemoona, lahingumoona ja nende oluliste osade või

laskemoona või lahingumoona tootmises lõhkeainet sisaldavate jääkide hävitamine;

5) kaitsetööstuspargi katseplatsi kasutamise korraldamine;

6) kaitsetööstuspargi haldamine.

(2) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse poolt

osutatavate tasuliste teenuste täpsema loetelu, tasumäärad või tasu arvestamise alused ja

tasuliste teenuste osutamise korra.“;“.

Selgitus: RelvS-i täiendatakse uue §-ga 8360, millega sätestatakse tasuliste teenuste loetelu,

mida Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (edaspidi RKIK) saab ettevõtjatele pakkuda. Lisaks

sätestatakse volitusnorm, millega kaitseminister saab kehtestada RKIK-i poolt osutatavate

tasuliste teenuste täpsema loetelu, tasumäärad või tasu arvestamise alused ja tasuliste

teenuste osutamise korra. Volitusnorm võimaldab reguleerida teenuste osutamisega seotud

tehnilisi ja kulupõhiseid küsimusi paindlikult määruse tasandil. Muudatus lähtub tänasest

julgeolekuolukorrast, mis eeldab riigikaitse valdkonnas kiiret tegutsemist, strateegilist

ettenägelikkust ning senisest tihedamat koostööd riigi ja erasektori vahel. Selle eesmärk on

22

toetada kaitsetööstuse arengut ja vähendada ettevõtjate koormust olukorras, kus laskemoona

hoidmise, veoteenuste, hävitamise ning katseplatside kasutamise võimekuse iseseisev loomine

oleks kulukas või praktiliselt raskendatud. Muudatus on seotud ka kaitsetööstuspargi kui riigi

julgeoleku ja kaitsevõime seisukohalt olulise tööstusala arendamisega, mille eesmärk on luua

Eestis terviklik kaitsetööstuse väärtusahel ning tagada kriitiliste varude, sealhulgas

lõhkeainete, laskemoona, lahingumoona ja relvasüsteemide tootmise, katsetamise ja

ladustamise võimekus riigi territooriumil. Kaitsetööstusparki koondatav tootmis- ja

tugitaristu aitab suurendada tootmiskiirust, vähendada sõltuvust välismaistest tarneahelatest

ning parandada kriisiolukorras reageerimisvõimet. Teenuste tasulisus lähtub põhimõttest, et

tegemist ei ole tasuta avaliku ülesande täitmisega ettevõtjate huvides, vaid kulupõhiselt

osutatavate teenustega. Tegemist ei ole avalik-õigusliku tasuga ning selle eest ei saada

avalik-õiguslikku hüve, vaid tasu vastab isiku kokku hoitavale kasutuseelisele. Ministrile

antud volitus kehtestada teenuste täpsem loetelu, tasumäärad ja osutamise kord tagab

vajalikku paindlikkust ning võimaldab tehnilised ja hinnastamise küsimused reguleerida

määruse tasandil. Muudatus toetab seega ühtaegu kaitsetööstuspargi toimimist ning laiemalt

Eesti kaitsevõime tugevdamist. Kaitsetööstuspark on olulise riikliku huviga ja märkimisväärse

ruumilise mõjuga majandustegevuse piirkond, mille arendamist korraldab Kaitseministeerium

ning mis on suunatud riigikaitse eesmärkide saavutamisele ja kus koondatakse

tootmisrajatised, taristu ja tugiteenused relvade, laskemoona, lahingumoona või nende

oluliste osade arendamiseks ja tootmiseks. Kaitsetööstuspargi eesmärk on luua riigi poolt ette

valmistatud ja turvaline tööstuskeskkond, mille põhitaristu arendamine ja haldamine on

RKIK-i ülesanne. Kaitsetööstuspargiga seotud tegevusteks on kinnisvara korrashoid ja

tehniline haldamine (ehitiste ja territooriumi füüsilise säilimise ja ohutuse tagamine),

julgeoleku ja valve korraldamine, kasutuslepingute sõlmimine, ehitustegevuse ja planeerimise

koordineerimine. Kokkuvõtvalt hõlmab kaitsetööstuspargi haldamine riigivara

eesmärgipärast ja säästlikku valitsemist, tagades samal ajal spetsiifilised riigikaitselised

nõuded ja toetades kaitsetööstuse arengut läbi kinnisvararessursi juhtimise.

Kaitsetööstuspargi alale ehitatakse põhitaristu osana muuhulgas ka hooned sõjarelva

laskemoona, lahingumoona ja nende oluliste osade (sh lõhkematerjali) hoidmiseks ning

RKIKil on õigus tegeleda sõjarelva laskemoona ja lahingumoona hoidmisega (RelvS § 8350

lõiked 1 ja 2). Samuti rajatakse alale lõhkematerjali katseplats ja lõhkematerjali

tootmisjääkide hävitamise plats. Sõjarelva laskemoona, lahingumoona ja nende oluliste

osadega seotud käitlemistegevused on seotud otseselt kaitsetööstuspargi arendamise ja

toimimise korraldamisega. Kaitsetööstuspargi katseplats on spetsiaalselt rajatud ja

kontrollitud ala, kus saab testida ning katsetada kaitsetööstuses arendatavaid või toodetavaid

süsteeme, laskemoona, lahingumoona, relvi ning nende olulisi osi ohutult. Selle mõte on anda

tootjatele koht, kus arendus ja katsetamine toimuks turvaliselt, kontrollitud tingimustes ja

sageli kõrgendatud julgeoleku ning ohutusnõuete järgi tootmiskoha läheduses.

Kaitsetööstuspargi kontekstis on katseplats osa laiemast ökosüsteemist, kus tootmine,

arendus, ladustamine ja testimine on koondatud ühte strateegilisse tervikusse. RKIK võib

sellise katseplatsi kasutamist ettevõtjatele korraldada tasulise teenusena, näiteks võimaldada

juurdepääsu või pakkuda sellega seotud tugiteenuseid. Samuti võib muudatuse kohaselt RKIK

osutada sõjarelva, relvasüsteemi, sõjarelva laskemoona, lahingumoona edasitoimetamise ja

veoteenust. Ka need tegevused on otseses puutumises RKIK-i kaitsetööstuspargiga seotud

ülesannetega ning nende eesmärgiks on tagada, et kaitsetööstuspargi alal oleks kontrollitud,

turvaline ja ühtsete standarditega toimiv logistika.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Madis Timpson uuris, kas tasumäärad kehtestab tõepoolest minister oma määrusega.

23

Kristel Urke vastas jaatavalt. Ta selgitas, et kuna Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ei ole

ettevõte, tuleb tasumäärad õigusaktis sätestada.

Madis Timpson andisjärgnevamuudatusettepaneku tutvustamiseks sõna ettepaneku

algatajate esindajale.

Priit Sibul tutvustas muudatusettepanekut nr 15:

15. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 80 (järgnevate p-de numeratsioon muutub) järgmises

sõnastuses:

„80) seaduse paragrahv 84 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠84. Lasketiir, laskekeskus ja laskepaik

(1) Lasketiir on käesoleva seaduse mõistes laskevõistlusteks või -harjutusteks alaliselt

kasutatav ehitis, ruum või territoorium.

(11) Laskekeskus on laskeharjutusteks alaliselt kasutatav ehitis, ruum või territoorium, mille

laskeala pikkus on kuni 50 m. Laskekeskusele kehtivad lihtsustatud nõuded võrreldes

lasketiiruga. Laskekeskust ei tohi kasutada ärilistel eesmärkidel.

(2) Laskepaik on koht, mis sobib või on kohandatud laskevõistluste või -harjutuste ajutiseks

korraldamiseks.

(3) Lasketiiru või laskepaiga rajamiseks peab olema selle kohaliku omavalitsuse kirjalik

nõusolek, kelle territooriumile see tahetakse rajada, ning Politsei- ja Piirivalveameti kirjalik

nõusolek. Laskekeskuse ja laskepaiga rajamisest teavitatakse seda kohalikku omavalitsust,

kelle territooriumile see tahetakse rajada, samuti Politsei- ja Piirivalveametit. Lennuvälja ja

kopteriväljaku lähiümbrusse jääva lahtise lasketiiru, laskekeskuse ja laskepaiga rajamiseks või

ümberehitamiseks peab olema ka Transpordiameti kirjalik nõusolek.

(31) Teenistusrelvi käitleva asutuse kinnise lasketiiru rajamiseks ei ole vajalik käesoleva

paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek.

(32) Teenistusrelvi või sõjaväerelvi käitleva asutuse lasketiiru ja laskepaiga rajamiseks ei ole

vajalik käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud Politsei- ja Piirivalveameti kirjalik nõusolek.

Laskepaiga kasutusele võtmisest teavitatakse Politsei- ja Piirivalveametit.

(4) Lasketiir, laskekeskus või laskepaik peab asetsema, olema rajatud ja seadistatud selliselt,

et selle kasutamisel on tagatud lasketiiru, laskekeskuse või laskepaiga kasutajate ja ümbruse

ohutus ning välistatud on kõrvaliste inimeste ja loomade pääs laskmispiirkonda.

(5) Lasketiir ja laskepaik, kus korraldatakse spordivõistlusi, peab olema ehitatud ja varustatud

vastava rahvusvaheliselt tunnustatud spordiorganisatsiooni nõuete kohaselt.

(6) Lasketiirus, laskekeskuses ja laskepaigas peavad nähtavale kohale olema välja pandud

ohutusnõuded, sisekorraeeskiri ning laskmise eest vastutava isiku nimi.

(61) Lennuohutuse tagamise eesmärgil esitatakse Transpordiametile lahtise lasketiiru,

laskekoha ja laskepaiga laskeala keskpunkti koordinaadid WGS-84 süsteemis, ohuala

maksimaalne kõrgus meetrites ning laskeala diagonaali pikkus meetrites vähemalt 90 päeva

enne lasketiirus tegevuse alustamist või 30 päeva enne laskekeskuse või laskepaiga

kasutuselevõttu.

(7) Lasketiiru, laskekeskuse ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise

ohutusnõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(8) [Kehtetu - RT I, 14.03.2023, 22 - jõust. 01.10.2023]

(9) Käesolevas paragrahvis kasutatud termineid ja esitatud nõudeid kohaldatakse

teenistusrelvi käitleva asutuse lasketiirule ja laskepaigale.“.“.

Selgitus: Lasketiirust eristab laskekeskust asjaolu, et seda ei või kasutada laskevõistlusteks,

vaid üksnes laskeharjutusteks. Laskepaigast eristab laskekeskust see, et laskekeskus on

alaline, mitte ajutine.

24

Kuigi laskekeskuse puhul on äriline kasutamine keelatud, ei ole see mõeldud üksnes isiklikuks

kasutuseks – seal võib käia sõpruskond, Kaitseliidu malev, küla kogukond jt. Sarnane

regulatsioon on Soomes, kus on olemas vähese kasutusega lasketiirude kategooria, kus on

lubatud teha aastas 10 000 lasku.

Sõnastuse väljapakkumisel on lähtutud esiteks sellest, et eristada terminoloogiliselt seda tüüpi

laskmiseks kasutatavat kohta lasketiirust ja laskepaigast. Sarnane sõnastus ärilistel

eesmärkidel mitte kasutamise kohta on ka autoriõiguse seaduses, mille järgi lubatakse autori

nõusolekuta ja autoritasu maksmata reprodutseerida ja tõlkida teost isikliku kasutamise

eesmärgil tingimusel, et selline tegevus ei taotle ärilisi eesmärke (§ 18 lg 1). Isiklik

kasutamine ei oleks laskekeskuste puhul sobiv määratlus – keelatud on korraldada laskmist

tasu eest, kuid selle kasutamine sõprade, tuttavate, kogukonna vmt poolt on lubatud.

Käesoleva muudatusettepaneku aktsepteerimisel tuleks asjakohased muudatused teha ka

teistes RelvS sätetes, mis reguleerivad praegu lasketiire ja laskepaiku mõttega, et reguleerida

igat tüüpi laskmise kohti.

Riigikogu liikmed Priit Sibul, Tõnis Mölder, Jaanus Karilaid

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (poolt 5: Lea Danilson-Järg, Heljo Pikhof, Anti

Poolamets, Valdo Randpere, Varro Vooglaid; vastu 4: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Madis Timpson, Vilja Toomast; ei osalenud 3: Peeter Ernits, Andre

Hanimägi, Stig Rästa).

Riita Proosa kommenteeris, et SIM seda ettepanekut ei toeta. Ta märkis, et ministeeriumis on

hetkel kooskõlastuse läbinud ja ministri allkirjastamist ootamas lasketiiru määrus, millega

nähakse ette kergemate nõuetega ehk vähese kasutusega lasketiir või laskepaik. Sellises kohas

oleks lubatud teha aastas kuni 10 000 lasku. Ta rõhutas, et kõnealuse muudatusettepaneku

eesmärk on seega tulevase määrusega juba kaetud.

Anti Haugas uuris, miks ei võiks kõnealust regulatsiooni sätestada ka seaduse tasandil.

Riita Proosa selgitas, et sisuliselt on tegemist ikkagi lasketiiru või laskepaigaga. Eraldi

„laskekeskuse” mõiste ei ole vajalik, sest kõnealune koht oleks endiselt lasketiir või

laskepaik, millele kehtivad lihtsalt teistsugused nõuded. Samuti, lasketiiru ja laskepaiga

mõisted on seaduse tasandil juba olemas ning seadus annab ka volituse kehtestada nende

nõuded määrusega.

Ta märkis, et küsimus on seega eri tasemega lasketiirudes ja laskepaikades, millele

kohaldatakse erinevaid nõudeid.

Valdo Randpere leidis, et eraldi mõiste kasutuselevõtt muudaks siiski regulatsiooni

selgemaks. Mõisted „lasketiir”, „laskekeskus” ja „laskepaik” tähistaksid kolme erinevat kohta

ning seadust lugedes oleks kohe arusaadav, millega tegemist on. Vastasel juhul tuleb

määrusest eraldi otsida, millistele nõuetele see konkreetne lasketiir vastab.

Riita Proosa vastas, et lasketiiru või laskepaika rajamiseks peab isik igal juhul määrusega

tutvuma. Seega, valdkonnas tegutseval inimesel ei ole keeruline vaadata määrusest nõudeid,

mida ta peab rajamisel nagunii järgima, sh eri tasemetele kehtestatud tingimusi.

Priit Sibul uuris, kas komisjoni liikmetele on teada, milliseid leevendusi praegu ministri

allkirja ootav määrus sisaldab.

Ta märkis, et tema ei teadnud muudatusettepanekut koostades, et ministeerium juba kavandab

samalaadset muudatust ning kui juhtivkomisjon peab justkui valima praegu esitatud

25

muudatusettepaneku ja ministri juures oleva määruse vahel, peaks liikmetele olema ka teada,

mille üle nad üldse otsustavad.

Riita Proosa vastas, et lasketiiru määruse eelnõu oli avalikul kooskõlastusringil ehk kõikidel

osapooltel ja huvirühmadel oli võimalik sellega tutvuda. Ametliku tagasiside põhjal tehti

eelnõusse ka täpsustusi.

Anti Haugas küsis, kas SIM on selle muudatusettepaneku põhjalikult läbi töötanud ning kas

selles esineb vastuolusid, millest komisjon peaks teadlik olema. Arvestades, et ettepanek

leidis siin toetust ja arvestatakse.

Riita Proosa vastas, et ettepanek muudab SIM-i jaoks senist tööd olulisel määral, kuna

ministeerium peaks uuesti avama lasketiiru määruse, mida juba menetleti kaks aastat ja

alustama selle ümbertöötamist.

Ta selgitas, et uues lasketiiru määruses on huvirühmade ettepanekutest lähtudes lisatud

lihtsamad nõuded ning nende eesmärk on võimaldada rajada lasketiire soodsamatel

tingimustel. Mõiste „laskekeskus” seadusesse lisamine tähendaks, et ka määrus tuleks uuesti

avada ja selles kasutatavad nimetused ümber teha.

R. Proosa lisas, et „laskekeskus” on sisult ka märksa laiem mõiste kui „lasketiir”, sest

laskekeskus võib tähistada näiteks Kaitseliidu harjutusvälja, kus asub mitu lasketiiru.

Valdo Randpere kommenteeris, et kui minister jõuab määruse allkirjastada enne eelnõu saali

jõudmist, võib 15. muudatusettepanek saalis toetuse kaotada, sest selle eesmärk oleks juba

määrusega täidetud.

Andre Hanimägi kommenteeris, et isegi kui määrust ei jõuta allkirjastada, võiks selle ikkagi

vähemalt Riigikogule saata, et täiskogus oleks ka arusaadav, et määruses kavandatakse

sisuliselt sama lahendust.

Kristel Urke tutvustas muudatusettepanekut nr 16:

16. Muuta eelnõu § 1 punkt 82 (uus nr) ja sõnastada see järgmiselt:

„82) paragrahvi 85 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kaitsevägi või Kaitseliit võib võimaldada ettevõtjatele kasutada tasu eest Kaitseväe ja

Kaitseliidu harjutusvälja relvade, relvasüsteemide, lahingumoona, lahingu- ja muu tehnika

katsetamiseks ja testimiseks, kui see ei takista Kaitseväe ega Kaitseliidu ülesannete täitmist.

(12) Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja kasutada andmise otsustamise tingimused ja

kasutamise korra, ettevõtjaga sõlmitava lepingu sõlmimise tingimused ja korra, tasumäärad

või tasu arvestamise alused käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud tegevusteks kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;“.

Selgitus: Muudatusega luuakse ettevõtjatele võimalus kasutada Kaitseväe ja Kaitseliidu

harjutusväljasid nendel aegadel, millal harjutusväli ei ole vajalik Kaitseväe, Kaitseliidu

ülesannete täitmiseks, sealhulgas rahvusvahelise sõjalise koostöö raames liitlaste vajaduste

tagamiseks. Harjutusvälja vabade aegade olemasolu määrab kindlaks Kaitsevägi ja Kaitseliit,

millest Kaitseministeeriumi valitsemisala riigivara volitatud asutusena Riigi

26

Kaitseinvesteeringute Keskus kui harjutusväljade valdaja lähtub ettevõtjatele harjutusvälja

kasutada andmise korraldamisel.

Muudatus lähtub vajadusest luua võimalused toetada kaitsetööstusettevõtete arendus- ja

tootmisvõimekust, kuna toodete valmistamise kõrval on nende testimine ja katsetamine

vältimatu osa kogu kaitsetööstuse väärtusahelast. Kehtivast RelvS § 85 lõikest 1 ei tulene

piisavalt selgelt võimalust lubada Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja ettevõtjatel sellisel

eesmärgil kasutada, mistõttu annab uus lõige 11 selleks sõnaselge õigusliku aluse. Ühtlasi

nähakse lõikes 12 ette volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada

määrusega harjutusväljade kasutada andmise otsustamise tingimused ja kasutamise kord,

ettevõtjatega sõlmitavate lepingute sõlmimise tingimused ja kord ning tasumäärad või tasu

arvestamise alused, et tagada tegevuste läbiviimine kooskõlas ohutusnõuete ning Kaitseväe ja

Kaitseliidu tegevusvajadustega. Teenuse kasutamise eest võetav tasu ei ole avalik-õiguslik

tasu ega anna avalik-õiguslikku hüve, vaid vastab isiku kokku hoitavale kasutuseelisele.

Muudatus toetab seega ühtaegu õigusselgust, kaitsetööstuse arendamist ning riigi

olemasoleva taristu kontrollitud ja eesmärgipärast kasutamist.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Marju Aibast tutvustas muudatusettepanekut nr 17:

17. Muuta eelnõu § 1 punkt 87 (uus nr) ja sõnastada see järgmiselt:

„87) paragrahvi 91 täiendatakse lõigetega 49 - 52 järgmises sõnastuses:

„(49) Isik, kellel on enne käesoleva paragrahvi jõustumist vaid üks tulirelv, peab tagama

käesoleva seaduse § 46 lõikes 3 sätestatud nõuetele vastava hoiukoha hiljemalt enne relvaloa

kehtivuse pikendamist.

(50) Kui isik on tegutsenud enne käesoleva paragrahvi jõustumist käesoleva seaduse § 66

lõikes 5 nimetatud tegevusaladel, siis on tal kohustus esitada majandustegevusteade

käesolevas seaduses sätestatud korras hiljemalt 2027. aasta 1. märtsiks.

(51) Isik, kelle valduses on enne käesoleva paragrahvi jõustumist tulirelva paukpadrun, võib

seda omada ja vallata 24 kuu jooksul käesoleva paragrahvi jõustumisest arvates. Selle tähtaja

jooksul peab isik paukpadruni üle andma Politsei- ja Piirivalveametile, võõrandama isikule,

kellel on käesoleva seaduse kohaselt õigus seda omada, või esitama Politsei- ja

Piirivalveametile kollektsioneerimisloa taotluse.

(52) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 51 nimetatud isik on kollektsioneerimisloa taotluse

esitanud nimetatud tähtaja jooksul, võib isik paukpadrunit omada ja vallata kuni taotluse

kohta tehtud otsuse jõustumiseni.“.

Selgitus: Eelnõu § 1 punktiga 72 täiendatakse RelvS § 91 lõigetega 49–52.

Lõikes 49 võrreldes eelnõu varasema sõnastusega muudatusi ei tehta.

Lõikes 50 muudetakse majandustegevusteate esitamise üleminekutähtaega. Isik, kes on enne

sätte jõustumist tegutsenud RelvS § 66 lõikes 5 nimetatud tegevusalal, peab esitama

majandustegevusteate hiljemalt 2027. aasta 1. märtsiks. Tähtaja muutmise eesmärk on anda

juba tegutsevatele isikutele piisav aeg uue teatamiskohustusega kohanemiseks ja

majandustegevusteate esitamiseks ning tagada uue regulatsiooni sujuv rakendumine.

Uute lõigetega 51 ja 52 nähakse ette üleminekuregulatsioon isikutele, kelle valduses on sätte

jõustumise ajal tulirelva paukpadruneid. Üleminekuregulatsioon on vajalik, kuna tulirelva

paukpadrun ei ole seni olnud relvaseaduses sellisel kujul reguleeritud ning eelnõuga

kehtestatakse selle omamisele ja valdamisele uued nõuded. Seetõttu võib sätte jõustumise ajal

olla isikute valduses paukpadruneid, mille omamiseks ei ole seni olnud vaja eelnõuga

ettenähtud õigust või luba.

27

Lõike 51 kohaselt antakse sellistele isikutele 24 kuud oma valduse uue regulatsiooniga

kooskõlla viimiseks. Selle aja jooksul võib isik paukpadrunit jätkuvalt omada ja vallata, kuid

peab üleminekuaja lõpuks selle Politsei- ja Piirivalveametile üle andma, võõrandama isikule,

kellel on õigus seda omada, või esitama Politsei- ja Piirivalveametile kollektsioneerimisloa

taotluse. 24-kuuline üleminekuaeg on põhjendatud eelkõige regulatsiooni uudsusega ning

vajadusega anda isikutele piisav aeg uuest regulatsioonist teada saamiseks ja oma valduse

õiguspäraseks ümberkorraldamiseks. Samuti ei pruugi riigil olla täielikku ülevaadet isikutest,

kelle valduses on seaduse jõustumise ajal tulirelva paukpadruneid.

Lõikega 52 tagatakse, et tähtaja jooksul kollektsioneerimisloa taotluse esitanud isiku valdus

ei muutu õigusvastaseks üksnes põhjusel, et Politsei- ja Piirivalveamet ei ole jõudnud taotlust

üleminekuaja lõpuks lahendada. Sellisel juhul võib isik paukpadrunit omada ja vallata kuni

kollektsioneerimisloa taotluse kohta tehtud otsuse jõustumiseni.

Muudatustega tagatakse uute nõuete proportsionaalne rakendamine ning antakse nii

majandustegevusega tegelevatele isikutele kui ka tulirelva paukpadruneid omavatele isikutele

piisav aeg oma tegevuse ja valduse uue regulatsiooniga kooskõlla viimiseks.

Muudatuse mõju:

Lõikes 50 sätestatud tähtaja muutmise mõju on vähene. Pikem üleminekuaeg annab juba

tegutsevatele isikutele rohkem aega majandustegevusteate esitamiseks ning võimaldab

Politsei- ja Piirivalveametil korraldada uue teatamiskohustuse rakendamist ja puudutatud

isikute teavitamist sujuvamalt. Muudatusega ei kaasne uut sisulist kohustust, vaid pikeneb

selle täitmiseks ettenähtud aeg.

Lõigete 51 ja 52 lisamine mõjutab isikuid, kelle valduses on seaduse jõustumise ajal tulirelva

paukpadruneid. Kuna tulirelva paukpadrun ei ole seni olnud relvaseaduses sellisel kujul

reguleeritud, kaasneb eelnõuga nende isikute jaoks uus piirang. Isik peab 24-kuulise

üleminekuaja jooksul paukpadruni Politsei- ja Piirivalveametile üle andma, võõrandama selle

isikule, kellel on õigus seda omada, või esitama selle edasiseks omamiseks

kollektsioneerimisloa taotluse. Kollektsioneerimisloa taotlemise korral kaasneb isikule loa

taotlemise ja selle saamise tingimuste täitmisega seotud halduskoormus ning võimalik kulu.

24-kuuline üleminekuaeg leevendab muudatusega kaasnevat mõju, kuna annab isikutele

piisava aja oma valduse uue regulatsiooniga kooskõlla viimiseks. Lõikega 52 välditakse

ühtlasi olukorda, kus tähtajaks kollektsioneerimisloa taotluse esitanud isiku valdus muutuks

õigusvastaseks üksnes seetõttu, et Politsei- ja Piirivalveamet ei ole jõudnud taotlust

üleminekuaja jooksul lahendada.

Politsei- ja Piirivalveametile võib muudatusega kaasneda täiendav töökoormus seoses

paukpadrunite vastuvõtmise ning kollektsioneerimisloa taotluste menetlemisega. Mõju täpset

ulatust ei ole võimalik ette hinnata, kuna puudub täielik ülevaade isikutest, kelle valduses on

tulirelva paukpadruneid, ja nende valduses olevatest kogustest. 24-kuuline üleminekuaeg

võimaldab paukpadrunite üleandmise ja loataotluste esitamise pikema aja peale hajutada

ning vähendab seeläbi PPA töökoormuse lühiajalise suurenemise riski.

Muudatus suurendab õigusselgust ning võimaldab pärast üleminekuaja lõppu teha tulirelva

paukpadrunite käitlemise üle senisest tõhusamat järelevalvet. Samal ajal tagab

üleminekuregulatsioon, et uue piirangu rakendamine ei toimuks järsult ning seni

õiguspäraselt paukpadruneid omanud isikutele jääks mõistlik aeg oma valduse uute nõuetega

kooskõlla viimiseks.

Muudatusega ei ole eeldatavalt ette näha olulist eelarvemõju, kuid mõju täpne ulatus sõltub

esitatavate kollektsioneerimisloa taotluste ja Politsei- ja Piirivalveametile üleantavate

paukpadrunite arvust.

Lea Danilson-Järg küsis täiendava lõike 51 kohta, kas seaduses on asjakohane sel viisil

loetleda tegevused, mida isik peab 24 kuu jooksul tegema. Ta märkis, et isikul tekivad ka

teised seaduslikud võimalused, näiteks võib ta laskemoona hävitada.

Riita Proosa nõustus, et sisuliselt võib sättesse konkreetse loetelu asemel kirjutada näiteks

„käesolevas seaduses sätestatud korras“, kuid märkis, et ka teistes taolistes üleminekusätetes

28

on tavaks loetleda isiku võimalused. Ta selgitas, et kui tulirelva paukmoon muutub seaduse

jõustumisel piiratud tsiviilkäibega laskemoonaks, siis ei ole isikul kuigi palju võimalusi

tegutsemiseks. Ta rõhutas, et isik ei tohi siiski laskemoona ise hävitada ning kuigi laskemoona

saaks põhimõtteliselt ära kasutada, ei ole isikul selleks tulirelva.

R. Proosa tõi esile, et seaduslikud võimalused ongi anda laskemoon hävitamiseks üle Politsei-

ja Piirivalveametile, võõrandada see relvaluba omavale isikule, kellel on vastavat liiki relv,

milles seda laskemoona saab kasutada, või siis taotleda kollektsioneerimisluba. Ta lisas, et

juba täna on mitu kollektsionääri, kellel on laskemoona kollektsioneerimise luba. Sageli on

tegemist laskesportlaste või laskevõistluste korraldajatega, kelle valdusse satub eri kaliibriga

laskemoona, mida nad võivadki oma kollektsioonis hoida.

Lea Danilson-Järg märkis, et sätestatud tähtaja jooksul võibki inimene tegelikult laskemoona

ka ära kasutada, kuid seda võimalust ei ole samuti sättesse kirjutatud. Seetõttu ei ole esitatud

loetelu ammendav ning selline lahendus võib olla küsitav.

Riita Proosa rõhutas, et tulirelva paukpadrunit saab kasutada üksnes tulirelvas. Seega isik,

kellel on selleks sobiv tulirelv, võib ka laskemoona edasi hoida. Arutelu puudutab inimesi,

kellel ei ole ei relvaluba ega relva ning seetõttu ka võimalust laskemoona lihtsalt ära kasutada.

Ta lisas, et relvaluba saab taotleda relvale, mitte üksnes tulirelva laskemoonale.

Andre Hanimägi tegi ettepaneku, et lõike 51 puhul võiks sel juhul teise lause koos loeteluga

sättest lihtsalt ära kustutada ning täpsustada seda loetelu pigem eelnõu seletuskirjas. Seaduse

sättes võiks jääda üksnes esimene lause, mis kehtestab tähtajaks 24 kuud käesoleva paragrahvi

jõustumisest arvates.

Lea Danilson-Järg küsis, kas võib tekkida oht, et kollektsioneerimisloa taotlust ei jõuta 24

kuu jooksul ära menetleda. Täpsemalt, kas sellisel juhul võib tekkida olukord, kus inimene on

sunnitud oma kollektsiooni hävitama, kuna kollektsioneerimisloa küsimust ei jõuta tähtaja

jooksul lahendada.

Riita Proosa vastas, et just selle olukorra lahendamiseks on sättesse lisatud punkt 52. Ta

selgitas, et kui inimene on kollektsioneerimisloa taotluse juba esitanud, siis selle menetluse

ajal ei peaks ta laskemoonast loobuma. Edasine sõltub sellest, kas taotlus rahuldatakse või

mitte.

Lea Danilson-Järg märkis, et sellisel juhul tuleks lihtsalt punkti 52 sõnastust muuta ja

kasutada tingimuslikku konstruktsiooni, mille kohaselt kohaldub erand juhul, kui isik on

esitanud kollektsioneerimisloa taotluse.

Madis Timpson pani parandustega muudatusettepaneku nr 17 hääletusele:

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

29

Madis Timpson tutvustas viimasena muudatusettepanekut nr 18:

18. Muuta eelnõu § 3 teksti ja sõnastada see järgmiselt:

„(1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 78 ja 82 jõustuvad 2027. aasta 1. märtsil.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 12, 13 ja 15 jõustuvad 2027. aasta 1. juulil.“.

Selgitus: Jõustumissättesse lisatud muudatusele nähakse ette hilisem jõustumisaeg, et

vajalikud rakendusaktid jõutaks mõistliku aja jooksul välja töötada. Hilisem jõustumine

tagab, et seaduse rakendamiseks vajalik õiguslik ja praktiline raamistik oleks muudatuste

jõustumise hetkeks valmis ning uued normid oleksid tegelikkuses rakendatavad.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Madis Timpson tänas kutsutuid ning märkis lõpetuseks, et komisjon on kõik eelnõule

esitatud muudatusettepanekud nüüd üle vaadanud.

Esimees tegi seejärel ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14.10.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

2.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

2.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 21.10.2026 14:00 (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre

Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig

Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Madis Timpson tegi ettepaneku pikendada komisjoni istungit vähemalt kuni kella 13.15ni.

Komisjon nõustus konsensuslikult.

3. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus

pankrotiseaduse ja kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu koostamiseks

Madis Timpson andis väljatöötamiskavatsuse (VTK) tutvustamiseks sõna Justiits- ja

Digiministeeriumi (JDM) esindajatele.

Maarja Roht tegi VTK (Lisa 1) tutvustamiseks ettekande (Lisa 2).Ta tõi esile, et VTK

põhineb Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja, kohtute, maksejõuetuse teenistuse ning

teiste huvirühmade sisendil ning selles käsitletakse kutsetegevusega seotud kitsaskohti, mida

eelkõige pankrotihaldurid soovivad lähitulevikus lahendada.

Ta selgitas, et VTK teemade hulka kuuluvad täpsemalt halduri kutsesse sisenemine,

menetluse korralduslikud ja tehnilised küsimused ning halduri töö rahastamine. Samuti

käsitletakse ka riigi võimalikku rolli, sh maksejõuetuse teenistuse ülesannete laiendamist või

30

üleüldse pankrotihaldurite kutsetegevuse üleviimist riigiteenistusse.

M. Roht rõhutas, et VTK peamine eesmärk on mõlemat kutset tugevdada ja tagada järelkasv.

Ta tõi esile, et viimaste kutseeksamite kaudu ei ole uusi pankrotihaldureid lisandunud ning

uued liikmed on kutsekoguga liitunud peamiselt vandeadvokaatide hulgast, mistõttu puudub

kutsekogul praegu piisav järelkasv ja selge tulevikuperspektiiv.

Ta lisas, et pankrotihaldurite arv püsib 60-70 vahel, kuid aktiivselt tegutsevate haldurite arv

on veel väiksem. Samuti suureneb iga aasta haldurite keskmine vanus ning noori spetsialiste

ei tule piisavalt juurde. Seetõttu otsitakse võimalusi muuta pankrotihalduri kutsetegevus

atraktiivsemaks, tuua valdkonda uusi pädevaid inimesi ja tagada, et nad oskaksid

maksejõuetusmenetlusi nõuetekohaselt juhtida.

Madis Timpson palus selgitada, mida riikliku mudeli variant täpsemalt tähendaks.

Maarja Roht vastas, et lihtsustatult tähendaks riiklik mudel riiklikke pankrotihaldureid ehk

kõik praegu erasüsteemis tegutsevad pankrotihaldurid viidaks riigiteenistusse, neist saaksid

ametnikud ning pankrotimenetlusi hakkaksid edaspidi läbi viima nemad.

Ta rõhutas, et tegemist on vaid ühe alternatiivse lahendusega, mitte kindla suunaga, mille

poole ministeerium soovib tingimata liikuda.

Peeter Ernits uuris, millal võiks VTK-st saada eelnõu.

Maarja Roht vastas, et eelnõuni soovitakse jõuda 2027.a teisel poolel. Ta märkis, et

huvirühmadelt saadud tagasiside on aga näidanud, et mõned kavandatavad suunad vajavad

täiendavat analüüsi ja terviklikuma ülevaate koostamist, mida ministeerium peab enne

eelnõuni jõudmist tegema või siis tellima.

Peeter Ernits küsis, kas praegused pankrotihaldurid toetavad Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Koja süsteemi muutmist ning riiklikule mudelile üleminekut.

Ta viitas lisaks ühe tuntud ajakirjaniku varasemale väga kriitilisele hinnangule

pankrotihaldurite kohta ja küsis, kas VTK-s on mõeldud ka institutsiooni tõsiseltvõetavuse

parandamisele.

Maarja Roht vastas, et pankrotihaldurite riiklikku süsteemi viimist toetab tagasiside andjatest

üksnes maksejõuetuse teenistus. Teised huvirühmad on sellele vastu. Ta märkis, et ka

ministeeriumi eelistatud suund ei ole pankrotihaldurite riigiteenistusse viimine, kuid see

võimalus lisati VTK-sse eelkõige analüüsi ja arutelu algatamiseks.

M. Roht sõnas, et üks VTK sisuline eesmärk ongi anda pankrotihalduri kutsele ja

maksejõuetusmenetlusele n-ö uus hingamine. Värskust saabki tuua uute liikmete kaudu, kuid

selleks tuleb inimesi kutsealale kutsuda ja motiveerida neid seda tööd tegema. Ta möönis, et

pankrotihalduri kutse ei ole enamiku juristide esimene valik, mistõttu püütakse kujundada

terviklikumat motivatsioonipaketti, mis muudaks kutseala atraktiivsemaks.

Madis Timpson tänas kutsutuid ettekande eest.

4. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus

täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (täitemenetluse peatamise

regulatsiooni muutmine) koostamiseks

Madis Timpson andis VTK tutvustamiseks sõna JDM esindajale.

Aleksandr Logussov tutvustas VTK (Lisa 3) sisu ja eesmärke.Ta märkis sissejuhatuseks, et

31

JDM-i laiem eesmärk on täitemenetluse süsteemi väiksemate teemade kaupa kaasajastada

ning käesolev VTK käsitleb täitemenetluse peatamist.

A. Logussov selgitas, et teema tõusetus maksejõuetuse valdkonnas, kus eeskätt esineb

probleem füüsilisest isikust võlgnike puhul, kes soovisid kohustustest vabaneda ja pöördusid

kohustustest vabastamise ehk võlgade ümberkujundamise menetlusse, kuid selle edukat

läbimist raskendasid täitemenetluses varem seatud arestid. Nimelt, kohustustest vabastamise

menetluse ajal täitemenetlus peatub, kuid kehtiva regulatsiooni järgi jäävad varasemad arestid

jõusse.

Ta tõi esile, et kui 2021.a füüsilise isiku maksejõuetuse seadust loodi, ei reguleeritud seal

üksikasjalikult, mis saab kohustustest vabastamise menetluse alustamisel varasematest

arestidest ning seetõttu hakkasid praktikas kohtud areste omal algatusel tühistama. VTK

pakub sellele probleemile lahendusi.

A. Logussov tõi veel olulise ja Eesti õiguskorras uuendusliku lahendusena esile

täitemenetluse osalise peatamise võimaluse. Muudatus kaitseks eelkõige sissenõudja huve. Ta

tõi näiteks olukorra, kus võlgnik vaidlustab konkreetse kohtutäituri toimingu, sest tema

hinnangul on sissetulek arestitud vales ulatuses. Kui võlgnik palub praegu kohtul vaidluse

ajaks täitemenetluse peatada ja kohus taotluse rahuldab, peatub kogu täitemenetlus, kuigi

vaidlus puudutab ainult üht toimingut.

Ta rõhutas, et muudatusega antaks kohtutäiturile ja kohtule edaspidi võimalus

kaalutlusotsusega peatada täitemenetlus ainult konkreetse vaidlustatud toimingu suhtes ning

ülejäänud osas saaks seega täitemenetlust sissenõudja huvides jätkata, et nõude täitmine ei

viibiks põhjendamatult.

A. Logussov märkis, et võlgniku seisukohast on positiivne muudatus see, et ühe

täitemenetluse korral saaks ta ka peatamise ajal oma arestitud kontosid ja vahendeid vabalt

kasutada. See põhimõte tuleneb ka kehtivast regulatsioonist, kuid keerukate õigusvaidluste

vältimiseks on soov see seaduses sõnaselgelt sätestada.

Ta lisas, et samuti vaadati üle reeglid, mis käsitlevad eri täitemenetluste omavahelist

konkurentsi. Täpsemalt, ühe täitemenetluse peatamine ei tohiks jätta võlgniku teisi

võlausaldajaid võimalikest vahenditest ilma ning seetõttu sätestatakse, et ühe menetluse

peatamise ajal võivad teised sissenõudjad oma nõudeid võlgniku suhtes sundtäita.

Peeter Ernits uuris, millal võiks VTK-st saada eelnõu. Samuti, kuidas hakkaks osaline

täitemenetluse peatamine senises regulatsioonis praktikas toimima ning kas vastav süsteem on

juba paigas.

Aleksandr Logussov vastas, et eelnõu on kavas saata kooskõlastusringile 2027.a teisel

poolaastal ning esitada Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule menetlemiseks 2028.a.

A. Logussov selgitas veel, et süsteem toimib põhijoontes juba praegu, kuid sellele soovitakse

juurde tuua selge õiguslik alus. Täitemenetluses juba kehtib põhimõte, mida kõnekeeles

nimetatakse „üks akt korraga” põhimõtteks. Selle kohaselt täidetakse esmalt esimesena

menetlusse võetud täitedokumenti, olenemata sellest, mitu järgmist dokumenti sama võlgniku

suhtes sundtäitmist ootab.

Ta lisas, et kui esimese täitedokumendi menetlus peatatakse, siis saab juba täna järjekorras

edasi liikuda. Kehtivas õiguses paiknevad vastavad põhimõtted lihtsalt eri regulatsioonides

ning uue regulatsiooniga soovitakse need põhimõtted koondada ja selgemalt sõnastada.

Madis Timpson tänas ettekande eest.

5. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus

karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (lastevastaste seksuaalkuritegude

32

aegumistähtaegade pikendamise) koostamiseks

Madis Timpson andis VTK tutvustamiseks sõna JDM esindajatele.

Steven Andreksontutvustas VTK (Lisa 4) sisu ja eesmärke. Ta selgitas, et võrreldes VTK-ga

on eelnõusse lisaks KarS-i 9. peatüki 7. jaos käsitletud seksuaalse enesemääramise vastastele

süütegudele lisatud ka inimkaubanduse ja inimkaubanduse toetamise koosseisud ehk KarS §

133 ja § 1331, mille lõige 2 punkt 2 puudutab konkreetselt alaealise vastu suunatud

inimkaubandust. Lisandub ka KarS-i § 175, mis käsitleb eraldi koosseisuna alaealiste vastu

suunatud inimkaubandust, kuid erinevus seisneb selles, et § 133 kirjeldab inimkaubandust

vägivaldsetel meetoditel, siis § 175 vägivaldseid meetodite kasutust konkreetselt ei nõua.

Ta märkis, et mittekontaktsete kuritegude puhul jäid eelnõus koosseisud VTK-ga võrreldes

samaks. Kõige raskemate kuritegude aegumistähtaeg oleks 32 aastat arvates kannatanu

täisealiseks saamisest ning mittekontaktsete kuritegude puhul 20 aastat.

S. Andreksen lisas, et eelnõust jäeti välja § 1781, mis puudutab seksuaalse eesmärgiga

kokkuleppe sõlmimist lapseealisega kohtumiseks. Kuigi tegemist on kahtlemata kuriteoga,

leiti, et selle seos jääb kuriteokoosseisu sisu arvestades liiga kaugeks ning aegumistähtaja

pikendamine ei oleks teiste käsitletavate kuritegude sisuga võrreldes põhjendatud.

S. Andrekson sõnas, et kuriteod, mille aegumistähtaega eelnõuga pikendatakse, oleksid

hõlmatud KarS §-i 81 lõike 7 punktis 3 sätestatud aegumise peatumise erandiga. See

tähendab, et kuriteo aegumistähtaeg hakkaks kulgema alles kannatanu 18-aastaseks saamisest

ning kestaks sõltuvalt kuriteokoosseisust pikendatult 32 või 20 aastat.

Ta tõi esile, et VTK-le saadud tagasisidest ja huvirühmadega toimunud kaasamiskohtumistest

ilmnes ka vajadus hinnata, kas kuriteost tingitud tsiviilõigusliku nõude esitamise võimalus

tsiviilhagi raames peaks olema seotud pikendatud kuriteo aegumistähtajaga. Eesmärk on

vältida olukorda, kus kuritegu ei ole veel iseenesest aegunud, kuid sellest tulenev kannatanu

tsiviilõiguslik nõude esitamise võimalus on juba aegunud. Ta rõhutas, et kannatanul peaks

igal juhul olema võimalus esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi seni, kuni kuritegu ei ole

aegunud.

S. Andrekson lisas veel olulise tulevase muudatusena, et nii KarS-is kui ka

kriminaalmenetluse seadustikus soovitakse senine mõiste „lapsporno“ asendada

ohvrikesksema ja neutraalsema terminiga „laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“.

Vilja Toomast küsis, kas JDM kaalus lahendust, mille kohaselt lastevastased

seksuaalkuriteod ei aeguks üldse kunagi ehk ei kehtestataks ka 32-aastast aegumistähtaega.

Steven Andrekson vastas, et sellist võimalust kaaluti ning sellist ettepanekut esitati ka VTK

tagasisides. Ta selgitas, et õigusdogmaatiliselt väljendab kuriteo aegumine arusaama, et mida

rohkem aega on kuriteo toimepanemisest möödunud, seda väiksem on vajadus riikliku

sekkumise järele. Ta rõhutas, et teo nn karistusväärsus küll säilib, kuid karistuse mõju ja

väärtus vähenevad aja jooksul.

S. Andrekson lisas, et karistamisvajadus sõltub omakorda ka süüteo raskusest ehk kas

tegemist on esimese või teise astme kuriteoga.Praegu on ajalooliselt aegumatuks tunnistatud

inimsusevastased kuriteod, genotsiid ja agressioonikuriteod. Nende kuritegudega rikutavad

õigushüved ei ole samad kui lastevastaste seksuaalkuritegude puhul ning kui avada laiem

arutelu lastevastaste seksuaalkuritegude aegumatuks muutmise üle, tekiks laiem küsimus,

milliseks peaks üleüldse kujunema karistusõigussüsteem tervikuna.

Andre Hanimägi küsis hüvitussüsteemi kohta. Ta märkis, et Euroopa Nõukogu võttis

käesoleva aasta suvel vastu direktiivi, mille kohaselt peab iga riik leidma võimalused hüvitiste

maksmise süsteemi parandamiseks, kuid VTK-s seda küsimust nähtavasti ei käsitletud. Ta

nõustus, et hüvitise nõude esitamise tähtaeg ei tohiks lõppeda enne kuriteo aegumistähtaega,

33

kuid küsis, kas on kaalutud hüvitussüsteemi automatiseerimist nii, et kannatanu ei peaks üldse

ise hakkama hüvitist taotlema tsiviilvaidluse kaudu.

A. Hanimägi tõi näiteks, et kui kurjategijal ei ole võimalust ega tahtmist tasuda mittevaralise

kahju hüvitist, siis mõnes riigis maksab selle kannatanule riik ning nõuab ise summa hiljem

kurjategijalt tagasi. Ta küsis, kas selliseid lahendusi on siinkohal arutatud.

Andra Reinomägi selgitas, et kehtiv kuriteoohvrite hüvitamise süsteem võimaldab samuti

inimesel pöörduda ning ohvriabi kaudu riigilt nii hüvitist taotleda. Hüvitise taotlemiseks

kehtivad küll omad tähtajad, kuid juhul, kui kannatanul on ilmnenud terviseprobleemid, mille

tõttu ei olnud tal võimalik varem taotlust esitada, lubab seadus hüvitist taotleda ka pikema aja

jooksul.

Ta rõhutas, et alaealise puhul on hüvitist võimalik taotleda kolme aasta jooksul pärast

täisealiseks saamist ning kui sellele lisandub veel terviseprobleem, saab taotlust esitada ka

hiljem. Tähtaega arvestatakse ajast, mil inimese terviseseisund võimaldab tal taotluse esitada.

Seega võimaldab ka kehtiv kuriteoohvrite hüvitamise süsteem taotleda riigilt

tervisekahjustuse korral hüvitist pikema aja jooksul. Ta lisas, et hüvitussüsteemi poolt eraldi

selle eelnõu raames siiski ei käsitletud.

Andre Hanimägi täpsustas, et kui alaealise puhul on hüvitise taotlemise tähtaeg kolm aastat

pärast täisealiseks saamist, kuid kuriteo enda aegumistähtaeg on näiteks 10 või 15 aastat ning

inimene pöördub alles 15 aasta pärast õiguskaitseasutuse poole ja kuriteo toimumine

tõendatakse, siis kas tal on endiselt võimalik eraldiseisvalt taotleda ka mittevaralise kahju

hüvitamist.

Andra Reinomägi vastas jaatavalt.

Valdo Randpere küsis, kas praegu välja pakutavad pikemad aegumistähtajad oleksid

võimaldanud lahendada mõne seni Eestis esinenud juhtumi, kus kuritegu oli selgelt tõendatav,

kuid menetlemine ei olnud aegumistähtaja möödumise tõttu enam võimalik.

Steven Andrekson vastas jaatavalt ning tõi esile, et VTK-s on kirjeldatud mõned sellised

prokuratuurilt saadud näited. Ta rõhutas, et seksuaalkuriteod on teatavasti väga varjatud

iseloomuga ning seetõttu võib eeldada, et õiguskaitseasutusteni jõudnud juhtumid

moodustavad vaid jäämäe tipu.

Heljo Pikhof kommenteeris, et teatud juhtudel võib inimene olla juba aastaid ravi vajanud ja

läbinud, kuid tagasiulatuvalt ei saa inimene tehtud kulutuste eest hüvitist taotleda ning julgus

pöörduda õiguskaitseasutuste poole ja rääkida sellest, mis temaga juhtus, võib tekkida veel

hiljem. Selleks ajaks võib inimene olla juba pika aja jooksul kandnud suuri kulusid oma

tervise taastamiseks.

H. Pikhof leidis, et üks võimalus on hüvitada neid kulusid tagantjärele. Ta tõi lisaks esile, et

kaaluda võiks elatisabiga sarnast süsteemi, mille puhul makstaks kannatanule hüvitist

riiklikust fondist ning nõutaks raha hiljem kurjategijalt tagasi.

Andra Reinomägi vastas, et tänane süsteem juba toimib nii. Ta selgitas veel lisaks, et

ohvriabi seaduse (OAS) alusel makstava kuriteoohvri hüvitise puhul annab tervisehäire

esinemine õiguse taotlemise tähtaega ka edasi lükata. Tähtaeg võib alaealise puhul seega olla

pikem kui kolm aastat pärast 18-aastaseks saamist. Kui terviseseisund paraneb, saab ta

paranemisest arvates kolme aasta jooksul hüvitist taotleda. Ta rõhutas, et seda hinnatakse ja

sisustatakse sõltuvalt konkreetsest juhtumist.

Peeter Ernits küsis, kui palju praegu Eestis eluaegset vangistust kandvaid vägistajaid vanglas

viibib.

Lisaks, kas on tehtud uuringuid selle kohta, kui usaldusväärne on tõendamise vaatepunktist

34

kannatanu ja teo toimepanija mälu juhul, kui sündmusest on möödunud väga palju aega.

Steven Andrekson vastas, et eluaegset vangistust kandvate vägistajate arvu ei oska ta kohe

välja tuua, kuid saab selle vastuse hiljem kirjalikult esitada.

S. Andreksen möönis, et tõendamise osas kaasnevad aja möödumisega paratamatult

probleemid. Sellele juhtisid kaasamiskohtumistel tähelepanu ka prokuratuur ja kohtunik, et

mida rohkem aega on teo toimepanemisest möödunud, seda vähem tõendeid tavaliselt säilib.

Teiste riikide näitel on esinenud erandlikke juhtumeid, kus leitakse näiteks kannatanu 30 aasta

vanune päevik, mille põhjal on võimalik saada teavet toimunu kohta. Enamasti on nii, et mida

rohkem aega on möödunud, seda enam jääb juhtum sõna-sõna-vastu-olukorraks. Kohtumisel

rõhutas kohtunik, et seda probleemi ei ole võimalik lõpuni vältida.

Heljo Pikhof küsis, kas arutelus peetakse silmas ohvriabist tulenevat raha või kuriteoohvri

hüvitist.

Andra Reinomägi vastas, et Eestis maksab kuriteoohvrite hüvitisi Sotsiaalkindlustusamet. Ta

juhtis tähelepanu, et OAS §-i53 kohaselt on riigil tagasinõudeõigus.

Madis Timpson uuris, millal jõuab kirjeldatud eelnõu valitsusse.

Steven Andrekson vastas, et VTK-le tagasiside esitamise tähtaeg saabub kahe päeva pärast.

Pärast tagasiside läbivaatamist ja analüüsimist püütakse eelnõuga võimalikult kiiresti edasi

liikuda ning esitada see valitsusele oktoobris.

Andre Hanimägi küsis tagasiside osas, kas ohvrite esindajad on samuti pärast õigusliku

tausta selgitamist kavandatava 32- või 20-aastase aegumistähtajaga nõustunud.

Andra Reinomägi vastas, et ohvrite esindajatega on räägitud ning nad mõistavad samuti hästi

tõendamisega seotud probleemkohti. Ta märkis, et 32-aastane aegumistähtaeg annab

võimaluse neile kannatanutele, kelle juhtumis on ka tõendid olemas, et kuriteo toimepanija

saaks süüdi mõista. Ohvrite esindajad on kinnitanud, et selline lahendus neile sobib.

Lea Danilson-Järg küsis, kas 32-aastane aegumistähtaeg tähendab seda, et selle jooksul peab

olema jõustunud kohtuotsus või saab selle aja jooksul esitada kuriteoteate.

Andra Reinomägi vastas, et selle aja jooksul saab kuriteoteate esitada ning menetlust

algatada, mitte menetlus ei pea selleks ajaks lõppenud olema.

Madis Timpson tänas kutsutuid ettekande eest.

6. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Timpson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Selena Eenmaa

protokollija

Riigikogu õiguskomisjoni

istungi protokoll nr 141

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 28. september 2026

Algus 11.15, lõpp 13.16

Juhataja: Madis Timpson (esimees)

Protokollija: Selena Eenmaa (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets, Valdo Randpere, Stig Rästa, Vilja

Toomast, Varro Vooglaid

Komisjoni ametnikud: Raini Laide (nõunik-sekretariaadijuhataja), Linnar Liivamägi (nõunik)

Kutsutud: Riigikogu liikmed Henn Põlluaas ja Priit Sibul, Siseministeeriumi õigusnõunik

Marju Aibast ja nõunik Riita Proosa, Kaitseministeeriumi õigusosakonna juhataja Kristel

Urke ja õigusloome nõunik Elise Saar, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse

kaitsetööstusparkide portfellijuht Ivar Kaldasaun, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi

tehnikaosakonna kohtuekspert Olger Nõmm (2. päevakorrapunkt); Justiits- ja

Digiministeeriumi justiitshalduspoliitika osakonna vabakutsete talituse nõunikud Maarja Roht

ja Aleksandr Logussov (3.-4. päevakorrapunkt); Justiits- ja Digiministeeriumi karistusõiguse

ja menetluse talituse nõunik Steven Andrekson ning arenduse ja kriminaalstatistika talituse

nõunik Andra Reinomägi (5. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse

eelnõu (855 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

3. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus pankrotiseaduse

ja kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu koostamiseks

4. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus täitemenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu (täitemenetluse peatamise regulatsiooni muutmine)

koostamiseks

5. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus

karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (lastevastaste seksuaalkuritegude

aegumistähtaegade pikendamise) koostamiseks

6. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Riigikogu õiguskomisjoni nädala (28.09.2026-04.10.2026) töökava

Komisjoni istung esmaspäev, 28. september 2026 kell 11.15

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise seaduse

2

eelnõu (855 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

3. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus pankrotiseaduse

ja kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu koostamiseks

4. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus täitemenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu (täitemenetluse peatamise regulatsiooni muutmine)

koostamiseks

5. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus

karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (lastevastaste seksuaalkuritegude

aegumistähtaegade pikendamise) koostamiseks

6. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäev, 29. september 2026 kell 14.00

1. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse, krediidiasutuste seaduse ning

makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja

tõkestamine)eelnõu (936 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Jaak Aab, Ester Karuse, Tanel Kiik, Andre

Hanimägi, Züleyxa Izmailova algatatud võlaõigusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse (finantspettuste ennetamine ja tõkestamine) eelnõu (929 SE) esimese

lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava (konsensus: Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas,

Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muutmise

seaduse eelnõu (855 SE) teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamine

Madis Timpson sõnas sissejuhatuseks, et eelmisel eelnõu arutelu istungil toimus

kaasamisring, kus huvirühmad said enda seisukohti esitada. Tänasel istungil on plaanis üle

vaadata eelnõule esitatud muudatusettepanekud.

Esimees andis esimeste muudatusettepanekute tutvustamiseks sõna Siseministeeriumi (SIM)

esindajale ning viis samaaegselt läbi hääletused.

Marju Aibast tutvustas muudatusettepanekuid nr 1-2:

1. Asendada eelnõu § 1 punktis 2 RelvS § 11 lõike 7 punkti 2 sõnastuses sõna „ja“ sõnaga

„või“.

Selgitus: Tegemist on tehnilist laadi muudatusega, millega RelvS § 11 lõike 7 punktis 2

asendatakse sõna „ja“ sõnaga „või“, et säte hõlmaks nii Kaitseliidu tegevliikmeid kui ka

toetajaliikmeid eraldi.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Peeter Ernits, Andre Hanimägi,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja

Toomast)

2. Muuta eelnõu § 1 punktis 3 RelvS § 11 lõike 7 punkti 3 ja sõnastada see järgmiselt:

3

„3) paragrahvi 11 lõike 7 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„3) riigieelarvest tegevustoetust saava reservis olevate isikute esindusorganisatsiooni

(edaspidi esindusorganisatsioon) liige.”;“.

Selgitus: Tegemist on tehnilist laadi muudatusega, mis parandab sätte loetavust ega muuda

eelnõuga kavandatud regulatsiooni sisu.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Peeter Ernits, Andre Hanimägi,

Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja

Toomast)

Madis Timpson andis järgneva muudatusettepaneku tutvustamiseks sõna

Kaitseministeeriumi (KAM) esindajale.

Kristel Urke tutvustas muudatusettepanekut nr 3:

3. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 7 ( järgnevate p-de numeratsioon muutub) järgmises

sõnastuses:

„7) paragrahvi 3 lõike 2 punkti 2 täiendatakse pärast sõnu „valitsemisala asutustele“ sõnadega

„ja Kaitseliidule“;“.

Selgitus: Relvaseaduse (RelvS) § 3 lõike 1 punkt 2 sätestab sõjaväerelva definitsiooni. Selle

kohaselt on sõjaväerelv relv, mis on ette nähtud Kaitseministeeriumi valitsemisala asutustele

teenistusülesannete või teenistuskohustuste täitmiseks. Samas on seadusandja tahe olnud

selgelt hõlmata sõjaväerelva mõiste ka Kaitseliidu relvadega. Näiteks 2018. aasta RelvS (615

SE) seletuskirjast nähtub, et sõjaväerelv on relv, mis on põhiliselt ette nähtud Kaitseväele ja

Kaitseliidule lahingutegevuseks ning Kaitseväele, Kaitseliidule ja Kaitseministeeriumi

valitsemisala asutustele teenistusülesannete täitmiseks. Lisaks, RelvS § 3 lg 6 sätestab

kaitseministri volitusnormi, mille alusel nähakse ette sõjaväerelvade ja nende laskemoona

ning lahingumoona käitlemise nõuded ja kord. Kõnesolev määrus reguleerib ka Kaitseliidu

omandis olevaid relvi ja nende üleandmise, laenutamise ja muude käitlemistoimingute

tegemise korda. Seega on vajalik, et ka RelvS tooks selgelt välja, et sõjaväerelva kasutab ka

Kaitseliit ning sellistele relvadele kohaldatakse RelvS § 3 lõike 6 alusel kehtestatud määrust.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Anti Poolamets, Valdo

Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

Marju Aibast tutvustas muudatusettepanekuid nr 4-5:

4. Muuta eelnõu § 1 punkti 12 (RelvS-i § 17 lõiget 1) ja sõnastada see järgmiselt:

„12) paragrahvi 17 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Laskemoon on terviklik padrun või selle komponent, kui selle soetamiseks on käesoleva

seaduse § 19 lõike 3 kohaselt vajalik käesoleva seaduse §-des 32 ja 34 sätestatud soetamisluba

või relvaluba.“;“.

4

Selgitus: Eelnõu § 1 punktis 11 esitatud RelvS-i § 17 lõike 1 kohaselt on laskemoon terviklik

padrun või selle komponent. Tulenevalt Eesti Relvaomanike Liidu tähelepanekust, teeme

ettepaneku sätte sõnastust täpsustada selliselt, et laskemoonaks loetakse terviklik padrun või

selle komponent ainult juhul, kui selle soetamiseks on vaja luba.

Kehtiv RelvS eristab padrunikomponente nende ohtlikkuse ja käibepiirangute järgi. RelvS § 17

lõike 1 järgi koosneb laskemoon püssirohust või muust paiskelaengust, sütikust, kuulist,

haavlist või muust lendkehast ning padrunikestast. RelvS § 18 kohaselt on piiramata

tsiviilkäibega padrunikomponent kuul, haavel või muu lendkeha ja padrunikest. Seega on

kehtivas seaduses juba tehtud sisuline vahetegu komponentide vahel, mille käive vajab

rangemat kontrolli, ning komponentide vahel, mis eraldiseisvalt samaväärset ohtu ei kujuta.

Muudatusettepaneku eesmärk on vältida seaduse senise loogikaga vastuolus olevat tõlgendust.

Täpsustatud sõnastus seob padrunikomponendi laskemoonaks lugemise selgelt loa nõudega.

See tähendab, et terviklik padrun on jätkuvalt laskemoon, kuid padrunikomponent loetakse

laskemoonaks üksnes juhul, kui selle soetamiseks on RelvS § 19 lõike 3 kohaselt vaja RelvS

§-des 32 ja 34 sätestatud soetamisluba või relvaluba.

Selline lahendus on kooskõlas ka Euroopa Liidu tulirelvadirektiivi loogikaga. Direktiivi järgi

hõlmab laskemoona mõiste terviklikku padrunit või selle osakomponente üksnes tingimusel, et

asjaomases liikmesriigis on nende komponentide jaoks vajalik luba. Kuna Eestis ei ole kuuli,

haavli, muu lendkeha ega padrunikesta soetamiseks luba nõutav, ei tuleks neid komponente ka

eraldiseisvalt käsitada laskemoonana.

Täpsustus aitab säilitada kehtiva regulatsiooni põhimõtte, mille kohaselt on rangemalt

kontrollitud need komponendid, mis võivad eraldiseisvalt kujutada suuremat ohtu, eelkõige

püssirohi ja sütikud. Samal ajal välistab see võimaluse, et piiramata tsiviilkäibega

komponente käsitatakse üksnes definitsiooni muutmise tõttu laskemoonana.

Muudatusettepanek parandab õigusselgust ning tagab, et relvaomanike, laskespordiklubide,

lasketiirude, ettevõtjate ja heausksete tavakodanike õigusi ei piirata rohkem, kui on avaliku

korra ja riigi julgeoleku eesmärgil vajalik.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Anti Poolamets, Valdo

Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

5. Täiendada eelnõu § 1 uute punktidega 18 ja 19 (muutes järgnevate punktide

numeratsiooni) järgnevas sõnastuses:

„18) paragrahvi 19 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Piiratud tsiviilkäibega laskemoon on piiratud tsiviilkäibega relvas kasutatav laskemoon,

püssirohi ja sütikud.

(22) Piiratud tsiviilkäibega laskemoona hoitakse käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuete

kohaselt.“;

19) paragrahvi 19 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Piiratud tsiviilkäibega relvadele mõeldud laskemoona, püssirohtu ja sütikuid ei või

soetada käesoleva seaduse § 29 lõikes 12 nimetatud 15-18-aastane isik paralleelrelvaloa

alusel.“;“.

Selgitus: Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 uue punkti 18 eesmärk on parandada

õigusselgust ning korrastada seaduses kasutatavat terminoloogiat seoses laskemoona ja selle

komponentidega.

5

Kehtivas RelvS-s kasutatakse paralleelselt mõisteid „laskemoon“, „püssirohi“ ja „sütikud“,

kuid puudub neid ühendav selge ja üheselt mõistetav kategooria. Samas on ilmne, et tegemist

on esemetega, mille tsiviilkäive on piiratud ning mille suhtes kehtivad rangemad nõuded nii

soetamisel, käitlemisel kui ka hoiustamisel. Eraldi loetelude korduv kasutamine mitmetes

sätetes muudab seaduse teksti kohati raskesti jälgitavaks ning võib tekitada praktikas

tõlgendamisraskusi.

Ettepanekuga lisatav lõige 21 defineerib mõiste „piiratud tsiviilkäibega laskemoon“, hõlmates

selle alla piiratud tsiviilkäibega relvas kasutatava laskemoona, samuti püssirohu ja sütikud.

Tegemist ei ole uute piirangute kehtestamisega, vaid olemasoleva regulatsiooni

süstematiseerimise ja selgemaks muutmisega. Kõnealused esemed on juba kehtiva RelvS-i

alusel piiratud tsiviilkäibega ning nende käsitlemine ühtse mõistena aitab vältida tarbetut

dubleerimist ja ebaselgust.

Lõikega 22 seotakse nimetatud mõiste üheselt RelvS §-s 46 sätestatud hoiustamisnõuetega. See

tagab, et puudub kahtlus, milliste esemete suhtes vastavaid nõudeid kohaldatakse. Praktikas

aitab see kaasa ühtsele arusaamale nii relvaomanike, ettevõtjate kui ka järelevalveasutuste

seas ning vähendab tõlgendusvaidluste tekkimise võimalust.

Muudatus on oluline ka laiemas kontekstis, arvestades eelnõus kavandatavaid muudatusi

laskemoona definitsioonis. Selge eristuse loomine piiratud tsiviilkäibega laskemoona osas

aitab vältida olukorda, kus erineva ohtlikkuse ja käibepiiranguga esemed käsitatakse

ühtmoodi. Seeläbi säilib kehtiva regulatsiooni sisuline loogika, mille kohaselt kohaldatakse

rangemaid nõudeid üksnes nendele esemetele, mille käitlemine kujutab endast suuremat riski

avalikule korrale ja julgeolekule.

Kokkuvõtvalt aitab muudatusettepanek parandada seaduse arusaadavust ja rakendatavust,

ilma et see laiendaks kehtivaid piiranguid või seaks täiendavaid kohustusi õiguspärastele

relvaomanikele ja teistele isikutele.

Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 uue punktiga 19 sätestatakse üheselt, et

15–18-aastane noor, kellel on paralleelrelvaluba, ei või ise osta laskemoona, püssirohtu ega

sütikuid, mis on mõeldud piiratud tsiviilkäibega relvadele.

Kuigi paralleelrelvaluba võimaldab alaealisel teatud tingimustel relva kasutada, ei anna see

talle täielikku õigust relva iseseisvalt käidelda. Laskemoon ja selle komponendid on iseseisvalt

ohtlikud ning nende hankimine eeldab suuremat vastutust ja kogemust. Seetõttu on

põhjendatud, et nende soetamine jääb täisealise relvaloa omaja ülesandeks. Nii väheneb risk,

et laskemoona kasutatakse valesti, satub kõrvaliste isikute kätte või rikutakse ohutusnõudeid.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson).

Henn Põlluaas kommenteeris, et paukmoon ei tohiks selle sätte alla minna, kuna selle

soetamiseks ei ole relvaluba vaja.

Riita Proosa vastas, et uue regulatsiooni kohaselt on tulirelvas kasutamiseks mõeldud

paukmoona soetamiseks vaja ka vastava tulirelva luba.

Valdo Randpere märkis, et varasemas eelnõu arutelus kritiseeriti sellist ettepanekut

põhjalikult ning on üllatav, et ettepanek on endiselt eelnõus. Tema hinnangul ei peaks

paukmoon või siis akustilise relva paukpadrunid kuuluma piiratud käibesse ega eeldama luba.

Ta meenutas varasemat arutelu mutilõksude ja stardipüstolite üle, mis kasutavad samuti

paukmoona ning küsis, miks soovitakse luua olukord, kus inimene peaks sisuliselt ka

mutilõksu jaoks relvaluba taotlema.

Riita Proosa vastas, et selle küsimuse selgitamiseks on istungile kaasa palutud Eesti

6

Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) ekspert, kes saab anda ülevaate paukpadrunite

ohtlikkusest.

Olger Nõmm sõnas, et varasemas arutelus käsitleti üldjoontes õigeid asjaolusid, kuid

termineid kasutati liiga üldistatult. Ta selgitas, et ei ole olemas paukpadrunit kui sellist, vaid

on eraldi tulirelva, mutilõksu, hoiatus- ja signaalrelva ning ehitus- ja montaažipüstoli

paukpadrunid. Neil kõikidel on erinevad kaliibrid ja kasutusotstarbed ning need ei ole

mõeldud ristkasutamiseks. See tähendab, et kuigi suure vaevaga võib kindla paukpadruni

kasutamine teistsuguses relvas mõnikord õnnestuda, on see puhas juhus.

Ta rõhutas, et tulirelva paukpadrunit saab kasutada üksnes tulirelvas või akustilises relvas.

Seda ei saa kasutada mutilõksus ega hoiatus- ja signaalrelvas, sest kaliibrid on erinevad.

Seetõttu on tulirelva paukmoona reguleerimine RelvS-is põhjendatud ning see ei riiva

mutilõksude, hoiatus- ja signaalrelvade ega ehitus- ja montaažipüstolite kasutajaid.

O. Nõmm juhtis eraldi tähelepanu hoiatus- ja signaalrelvade ümberehitamise probleemile.

Selliste relvade tulirelvadeks ümberehitamine on viimase kümne aasta jooksul

märkimisväärselt kasvanud ning kujutab endast olulist probleemi nii kohtuekspertiisis kui ka

süüteomenetlustes.

Ta jagas komisjoni liikmetega poolelioleva menetluse fotot, millel on näha ümberehitatud

hoiatus- ja signaalpüstoli paukpadrun. Paukpadrunit näitab roheline kork ning sellesse oli ise

käsitööna lisatud pihtamislaeng. Menetluse all oleva sündmuse käigus lasti pihtamislaeng

avalikus ruumis välja.

O. Nõmm tõi välja, et kümme aastat varem esines selliseid ekspertiisijuhtumeid ligikaudu

kaks aastas, kuid nüüd juba umbes 60 aastas. Ta rõhutas, et paukmoon tuleb üldiselt inimeste

huviorbiiti kohe, kui selle kasutamiseks tekib vajadus ja võimalus.

Ta lisas statistika osas, et Eestis on aastas ligikaudu 150 tulirelvadega seotud kohtuekspertiisi.

See ei ole liiga suur arv, kuid umbes sajal juhul on tegemist relvade, relvaosade või padrunite

ebaseadusliku omamisega ning neist juhtumitest sisaldab hinnanguliselt 80–90% ka tulirelva

paukpadruneid. See näitab, et inimesed, kellel on selline huvi tegeleda tulirelvadega ilma

loata, pöörduvad sageli esimesena just paukpadrunite poole.

O. Nõmm märkis, et see ei tähenda alati paukpadruni ümberehitamist. Ta nõustus varasemas

arutelus kõlanud kommentaariga, et paukpadruni ümbertegemine on keeruline ega pruugi olla

otstarbekas. Samas tuleb rõhutada, et paukpadrun sisaldab samasugust ja samas koguses

püssirohtu nagu kuuliga tulirelvapadrun. Seda on võimalik paukpadrunist kätte saada ning

püssirohi ongi peamine materjal, mida paukpadrunitest välja võetakse. Sütiku eemaldamine

on keerulisem ja selleks leitakse tavaliselt muid allikaid.

O. Nõmm sõnas, et relvade ja laskemoona ebaseadusliku käitluse olemus on ajas muutunud.

Kui umbes 20 aastat tagasi olid tulirelva kohtuekspertiisi juhtumid valdavalt seotud Esimesest

või Teisest maailmasõjast pärinevate peidetud relvade ja laskemoonaga, mida leiti näiteks

maakodudest, siis täna on see nähtus taandumas ning asemele on tulnud just hoiatus- ja

signaalrelvade ümberehitamine.

Ta lisas, et Eesti on kahetsusväärselt rahvusvaheliselt tuntud riigina, kus selliseid relvi on

suhteliselt lihtne hankida. Neid saadetakse muu hulgas postipakkidega ka Rootsi, Soome ja

Hollandisse ning ehitatakse tulirelvadeks ümber. Relvi on lisaks hankimisele lihtne ka n-ö

anonüümseks muuta, mistõttu saab neid kasutada kuritegelikus maailmas.

7

O. Nõmm rõhutas veel kord, et muudatuse puhul käib jutt justnimelt tulirelva paukpadrunist.

Kui see jääb reguleerimata, antakse inimestele justkui signaal, et seda ongi lihtne osta ning

kuna selle kasutamiseks on vaja tulirelva, siis ekspertiisid näitavad, et inimesed valmistavadki

või ehitavadki selleks selliseid relvi ümber.

Ta möönis, et selliseid juhtumeid võib aastas olla vähe, kuna kogu ekspertiisimaht on umbes

150 juhtumit ning sellise mõttemaailmaga inimesi ongi õnneks vähe. Samas tuleb rõhutada, et

juhtumite vähesus ei tähenda, et seda ohtu ei eksisteeri.

Anti Haugas küsis, miks peetakse tulirelva paukpadrunit teistest paukpadrunitest

ohtlikumaks. Arvestades, et ka muud paukpadrunid sisaldavad sama püssirohtu ning nende

ümbertegemine võib olla sama lihtne.

Olger Nõmm vastas, et eristamiseks on mitu põhjust. Hoiatus- ja signaalrelva, ehitus- ja

montaažirelva või mutilõksu paukpadrunid võivad olla tsiviilkäibes vabalt või siis

vanusepiiranguga ning neid padruneid saab seega kasutada poest vabalt ostetavas relvas.

Tulirelva paukpadrunil tsiviilkäibes selline kasutusviis puudub, sest selle kasutamiseks on

vaja juba tulirelva.

Ta lisas, et kõigis padrunites kasutatav püssirohi ei ole ka täpselt sama. Praktikas on nähtud

erinevate püssirohtude segamist, mille puhul lasu omadused muutuvad täiesti ettearvamatuks.

Pigem on küsimus püssirohu koguses ning paukpadrun sisaldab samas koguses sama

püssirohtu, mida kasutatakse ka tulirelvas kuuli taga. See tähendab, et piisab padruni

avamisest ning püssirohi välja valamisest ja kokku kogumisest.

O. Nõmm tõi esile, et praktikas korjatakse polügoonidelt, lasketiirudest ja jahilaskepaikadest

padrunikestasid ning sõelutakse liivast välja kuule. Puudu jäävadki sellisel juhul sütikud ja

püssirohi, mis on aga paukpadrunis olemas.

Ta selgitas veel, et hoiatus- ja signaalrelva paukpadrun on eest suletud plastkorgiga, mis peab

kontrollitult avanema. Ümberehitamisel lõigatakse kork välja ja selle asemele surutakse

metallkuul.

Valdo Randpere palus kaliibrite osas selgitada, kuidas näiteks 9 mm P.A.K. kaliibriga

hoiatus- ja signaalrelva paukpadrun ei sobi 9 mm P.A.K. kaliibriga tulirelva.

Ta märkis, et tema hinnangul tabaks muudatusega kavandatav piirang liiga laia inimeste ringi,

kuid ei takistaks tegelikke rikkujaid, kes näiteks koguvadki püssirohtu suurtes kogustes.

Olger Nõmm vastas, et menetlejate tagasiside järgi seisneb täna probleem selles, et

regulatsiooni puudumise tõttu tuleb menetluse lõppedes paukpadrunid tegelikult isikule

tagastada, kuna need ei ole piiratud käibega. See tähendab, et kui inimese juurest leitakse

ümberehitatud relvi, relvaosi või tulirelvapadruneid, saab need küll hävitada, kuid

paukpadrunid tuleb praegu tagastada.

Ta selgitas, et ohtlikkus tuleneb erinevate asjaolude kombinatsioonist. Hoiatus- ja signaalrelva

padruni ümbertegemine on väga lihtne ehk plastkorgi saab kasvõi kööginoaga eemaldada,

selle asemele saab asetada näiteks kalastustarvete hulgast võetud haavli ning padruni relva

sisestada. Sellise ümberehitatud relva suudmeenergia võib ühe või isegi viie meetri kaugusel

olla võrreldav Makarovi püstoli energiaga ning sellega on võimalik inimene tappa.

8

O. Nõmm rõhutas, et kuigi tulirelva paukpadruni enda ümberehitamine on tõesti keeruline ja

ebamõistlik, on oluline silmas pidada, et kasutatakse padrunis sisalduvat püssirohtu.

Valdo Randpere märkis, et tänapäevastel hoiatus- ja signaalrelvadel on toru ots kinni

ehitatud ning toru ise valmistatud kergmetallist, mis ei peaks suuremale survele vastu pidama.

Olger Nõmm tõdes, et see teave on õige, kuid märkis, et vastav muudatus jõustus alles 2018.a

või 2019.a. Varasematel relvadel võisid toru sulgevad korgid olla eemaldatavad ning selliseid

relvi võib ka täna ringluses olla. Uute relvade puhul aga puuritakse need läbi, kuna inimestel

on teadmised ja oskused nende relvade ümbertegemiseks. Surve vähendamiseks kasutatakse

nn alakaliibrilisi kuule ehk kui toruava läbimõõt on näiteks 8,6 mm, võidakse kasutada hoopis

6 mm kuuli. Soovitud toime saavutatakse ka sellisel viisil, sest täielikult tulirelvaga

samaväärset lahendust ei olegi selleks vaja.

O. Nõmm selgitas veel kaliibrite osas, et 9 mm P.A.K. on paukpadruni kaliiber, 9 mm P.A. on

gaasipadruni kaliiber ning olemas on ka 9 mm traumapadrun. Ta selgitas, et kõigi kolme kesta

välismõõtmed on samad. Traumapadrun on levinud eeskätt Venemaal ning Eestis ega teistes

Euroopa riikides temale teadaolevalt neid ei kasutata. Ta rõhutas, et tulirelva kaliibrit 9 mm

P.A.K. ei ole olemas.

Ta möönis, et mõnikord võibki ühe kaliibriga padrunit õnnestuda lasta ka teise kaliibriga

relvast. Näiteks võib 9 × 19 mm püstolist mõnikord lasta ka 9 × 18 mm padrunit. Samuti võib

mutilõksu paukpadruni laskmine tulirelvast või hoiatus- ja signaalrevolvrist tehniliselt teatud

juhtudel küll õnnestuda, kuid need padrunid ei ole selleks ette nähtud.

O. Nõmm rõhutas, et eristada tuleb siiski asja ettenähtud kasutust ja kuritahtlikku või

teadmatusest tulenevat väärkasutust. Tulirelva paukpadrunil puudub muu ettenähtud kasutus

peale tulirelvast või akustilisest relvast laskmise. Ta märkis, et akustiline relv saab olla ainult

relv, mis oli varem tulirelv.

Anti Haugas palus selgitada loogikat, et kui eelkõneleja sõnul on tulirelva paukpadruni

ümbertegemine sisuliselt mõttetu ja kätte saab üksnes püssirohtu ning hoiatus- ja signaalrelva

paukpadruni ohtlikuks ümberehitamine on märksa lihtsam, siis miks seda ei ole plaanis

piirata.

Ta küsis, kas tulirelva paukpadruni piiramise eesmärk on seega takistada sellest püssirohu

võtmist ja kasutamist hoiatus- ja signaalrelva padruni kestas.

Olger Nõmm vastas, et see küsimus kuulub osaliselt juba õigusvaldkonda, mis ei ole päris

tema valdkond.

Ta selgitas, et tulirelva paukpadrun sisaldab siiski sama püssirohtu, mida kasutatakse kuuliga

padrunis. Näiteks, kui laual on hunnik püssirohtu, siis on kõigile arusaadav, et see kuulub juba

lõhkematerjaliseaduse või sõltuvalt püssirohu liigist RelvS-i alusel piiratud käibesse. Samuti

on piiratud käibega kuuliga padrun, milles on sama sütik ja püssirohi ning seetõttu ei ole

loogiline, et ilma kuulita aga sisuliselt samasugune padrun oleks vabas käibes.

O. Nõmm märkis, et selliseid paukpadruneid esineb sageli menetlustes, mis puudutavad

RelvS kontekstis keelatud tegevusest huvitatud inimesi. Ta lisas, et hoiatus- ja signaalrelv on

tsiviilkäibes tavapärane ese, mida kasutatakse näiteks ka koerte treenimiseks või lindude

9

peletamiseks. Kuritegelikes ringkondades on selle lihtsat ümberehitatavust aga ära kasutatud

ning nendesse relvadesse on hakatud lisama pihtamislaenguid.

Ta nõustus, et üksikute väärkasutajate tõttu ei saa kogu ühiskonnale põhjendamatuid

piiranguid kehtestada. Tema põhiargument on see, et tulirelva paukpadrun on eraldiseisev ese,

mis vastab tulirelva kaliibrile ega sobi mujale. Tavalises tsiviilkäibes puudub selleks vajadus

ning nende vaba kättesaadavus tekitab üksnes kiusatust.

Anti Haugas märkis, et eelmisel eelnõu arutelul leidsid mõned huvirühmad siiski, et tulirelva

paukpadrun peaks samuti jääma vabamalt kättesaadavaks. Ta küsis, mis võiks olla selle

loogiline põhjendus.

Olger Nõmm vastas, et kui uut terviklikku RelvS-i koostatakse, siis tuleks tema hinnangul

muu hulgas eelmisel arutelul esindatud MTÜ Front Line ja ka teiste ajalooliste lahingute

imiteerijate murekoht seoses akustilistes relvades kasutatavate paukpadrunite

kättesaadavusega lahendada eraldi ja kuidagi teisiti. See, et nemad vajavad laskemoonale

lihtsamat juurdepääsu, ei tähenda seda, et samasugune juurdepääs peaks olema kõigil.

Henn Põlluaas palus täpsustada, kas ta saab õigesti aru, et piirama ei hakata hoiatus- ja

signaalrelvade paukpadruneid, vaid üksnes tulirelvade paukpadruneid. Ta märkis, et

mitmesugused klubid, sh nimetatud MTÜ Front Line’i-laadsed organisatsioonid kasutavad

lahingute imiteerimisel või isegi filmivõtetel relvi ning kavandatava muudatuse järgi ei saaks

nad nähtavasti enam senisel viisil tegutseda.

Olger Nõmm täpsustas, et akustiline relv on RelvS-i tähenduses tulirelv, mis on muudetud

osaliselt laskekõlbmatuks nii, et sellest ei saa enam pihtamislaengut lasta ehk tulirelv, mille

rauaõõs on osaliselt suletud, kuid mis kasutab endiselt tulirelva kaliibriga paukpadrunit.

Tavakeeles nn stardipüstol ei ole seega akustiline relv, vaid hoiatus- ja signaalrelv.

Ta nõustus, et kirjeldatud otstarbel akustiliste relvade kasutajatele võiks jätkuvalt tagada

laskemoona ostmise võimalus, sest puudub põhjus nende hobi või kultuuriajaloolise tegevuse

takistamiseks.

O. Nõmm rõhutas, et tema hinnangul ei ole nende tegevuse võimaldamiseks siiski õige jätta

tulirelva paukmoon üleüldse reguleerimata. Arvestades, et praeguses olukorras tuleb sellised

padrunid menetluse lõppedes isikule tagastada, kuigi tema juurest võib olla leitud teisi

ebaseaduslikke relvi või relvaosi.

Henn Põlluaas küsis, miks ei ole vastavat erandit juba eelnõusse lisatud. Tema hinnangul

võib vastasel juhul küsimus õhku jääda, samas kui seadusega keelatakse tegevus sisuliselt ära.

Riita Proosa vastas, et seda täiendavat muudatust ei ole jõutud veel nii põhjalikult läbi

mõelda, kuid seda saab kaaluda RelvS-i tervikteksti koostamisel. Ta märkis, et muudatusega

ei ole tegelikult niivõrd kiire, kuna ka akustilise relva omamiseks peab isikul olema

tulirelvaluba ehk sisuliselt ei ole ka täna akustilise relva omanikel takistusi vastava

laskemoona soetamiseks.

Ta selgitas, et MTÜ Front Line’i poolne soov puudub eeskätt laskemoona soetamise

mugavust, kuna organisatsioon soovib osta MTÜ nimel suurema koguse ja jagada seda siis

liikmetele.

10

Valdo Randpere märkis, et tema on seni arvanud, et hoiatus- ja signaalrelv ning akustiline

relv tähendavad sisuliselt sama. Ta palus täpsustada, kuidas neid seaduses eristatakse.

Olger Nõmm selgitas erinevaid relvaliike. Esiteks on tulirelv, millest võib omakorda tekkida

kaks eraldi liiki. Tulirelvast saab teha akustilise relva, mis kasutab paukpadrunit ja mida

tavakeeles võidakse nimetada nn filmirelvaks. Teine võimalus on muuta tulirelv jäädavalt

laskekõlbmatuks ehk teatud nõuete kohaselt rikkudes kõik selle olulised osad.

Teiseks on eraldi relvaliik hoiatus- ja signaalrelv, mida tavakeeles nimetatakse nn

stardipüstoliks või paukrelvaks. Lisaks on eraldi liikidena olemas gaasi- ja pneumorelvad.

Lea Danilson-Järg palus täpsustada, kas kirjeldatud näidislahinguid või -mänge korraldavad

MTÜ-d saavad täna MTÜ kaudu neid paukpadruneid osta, kuid kavandatava sätte jõustumise

järel nad enam seda teha ei saa ehk sellisel juhul peaks iga liikmest relvaloa omanik

laskemoona individuaalselt soetama.

Riita Proosa vastas jaatavalt.

Lea Danilson-Järg küsis, kuidas oleks võimalik laskemoona institutsionaalset soetamist

võimaldada ning kas seda täpsustust seaduses on kaalutud.

Riita Proosa vastas, et kõige lihtsam võimalus oleks MTÜ-l taotleda akustiliste relvade

omamiseks juriidilise isiku relvaluba, mille alusel saaks MTÜ soetada ka suuremas koguses

laskemoona. Teine võimalus oleks korraldada ühine hange, millesse iga osaleja panustaks

oma relvaloa alusel.Kolmanda võimalusena saaks edaspidi kaaluda täiendavat erandit ehk

määrata kindlaks tingimused, millele MTÜ peaks vastama, et ta saaks paukmoona nii soetada.

R. Proosa rõhutas, et need lahendused vajavad veel kaalumist ja mõjude hindamist.

Valdo Randpere uuris, miks peab akustiline relv üldse olema loakohustuslik, kui see ei sobi

enam n-ö tavapäraseks tulistamiseks. Tema hinnangul võiks kaaluda liberaalsemat lahendust,

mille kohaselt akustilise relva soetamiseks luba ei nõuta, kuna hoiatus- ja signaalrelv ning

akustilise relv ei erine oma funktsionaalsusest suuresti.

Riita Proosa vastas, et akustilise relva loakohustus tuleneb tulirelvadirektiivist. Lisaks ei ole

akustilist relva muudetud jäädavalt laskekõlbmatuks, mistõttu võib pahatahtlik isik selle

uuesti ka laskekõlblikuks muuta.

Ta selgitas, et seetõttu eristataksegi kahte olukorda. Esiteks on akustiline relv, mis on

osaliselt, kuid mitte jäädavalt laskekõlbmatuks muudetud. Teiseks on jäädavalt

laskekõlbmatuks muudetud relv, mille kõik osad on rikutud ning mille nõuded tulenevad

Euroopa Liidu (EL) õigusest. Sellist relva ei saa uuesti laskekõlblikuks muuta ilma olulisi osi

vahetamata.

Henn Põlluaas uuris, kas jäädavalt laskekõlbmatuks muudetud relva omamiseks on luba vaja.

Riita Proosa vastas, et jäädavalt laskekõlbmatu relva omamiseks luba ei nõuta, kuid sellele

kehtib registreerimiskohustus. Akustilise tulirelva omamiseks on seevastu luba vajalik.

11

Olger Nõmm lisas, et akustilise relva puhul on kõik relvaosad peale relvaraua rikkumata. See

tähendab, et relvalukk ja kõik teised mehhanismid töötavad täielikult ehk algse tulirelva

funktsionaalsusest on säilinud kaks kolmandikku, mis põhjendab loakohustust.

Lea Danilson-Järg küsis, kas üheks lahenduseks võiks olla selle konkreetse sätte

jõustumistähtaja edasilükkamine, mis annaks aega töötada välja ka MTÜ-sid puudutav erand.

See aitaks vältida olukorda, kus need organisatsioonid satuvad vahepeal nn õiguslikku lünka.

Riita Proosa vastas, et eelnõu jõustumistähtaja edasilükkamine on üks viimaseid eelnõusse

lisatud muudatusettepanekuid.

Anti Haugas pöördus tagasi arutelus kõlanud väite juurde, et Eesti on rahvusvaheliselt tuntud

riigina, kust saab hoiatus- ja signaalrelvi suhteliselt lihtsalt soetada, et neid siis välismaal

ümber ehitada ja kuritegevuses kasutada. Ta palus selgitada, mille poolest erineb selles osas

Eesti seadusandlus teiste Euroopa riikide omast.

Olger Nõmm vastas, et ei oska seadusandluse osa nii kommenteerida, sest tema teave pärineb

kitsalt tema enda tööalasest kanalist. Tema on saanud selle teave politseiametnikelt, kes

tegelevad rahvusvahelise koostöö ning vastava teabe kogumise ja vahetamisega.

O. Nõmm sõnas, et tema arusaama järgi ei ole Eestis hoiatus- ja signaalrelvade ostmisel

registreerimiskohustust ehk isik võib osta kasvõi iga päev ühe sellise relva või korraga väga

suure koguse ning saata need postiga teise riiki. Tema teada on teistes riikides selline

registreerimiskohustus olemas.

Riita Proosa lisas, et EL-i direktiivi järgi kuulub hoiatus- ja signaalrelv, mis on kergesti

ümberehitatav, piiratud käibesse. Liikmesriikidel on olnud ise võimalik otsustada, kas riigis

on hoiatus- ja signaalrelva omamiseks vajalik luba või registreerimine.

Ta tõi esile, et Saksamaal kasutatakse selleks nn väikest relvaluba. Eesti lähiriikides nagu

Lätis ja Leedus on selliseid relvi peetud kergesti ümberehitatavaks ning need on muudetud

loakohustuslikuks. Kuna hoiatus- ja signaalrelva loa saamise nõuded on võrreldavad tulirelva

loa nõuetega, ei ole inimestel tavaliselt huvi nende soetamiseks luba taotlema hakata. Soomes

ei ole käsitulirelva üldse lubatud omada pelgalt turvalisuse tagamiseks, mistõttu ei ole sellised

relvad iseenesest tsiviilkäibes.

R. Proosa selgitas, et Eestis otsustati hinnata iga hoiatus- ja signaalrelva eraldi. See tähendab,

et ekspertiisi jõudnud relvade puhul hinnatakse, kas neid saab kergesti ümber ehitada ning

ümberehitatavad relvad loetakse loakohustuslikuks. Suur hulk relvi ei jõua aga üldse

ekspertiisi, sest nende Eestisse toomisele ei ole kehtestatud piiranguid.

Tarõhutas, et seda probleemi soovitakse lahendada edaspidi RelvS-i tervikteksti eelnõuga või

sellele järgnevas etapis. Käesoleva eelnõuga kehtestatakse müüjatele majandustegevusest

teavitamine ehk juba kohustus relvade üle arvestust pidada. Kui nende meetmete abil

saadakse olukorrast parem ülevaade, hinnatakse järgmisi vajalikke samme.

R. Proosa tutvustas seejärel muudatusettepanekut nr 6:

12

6. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 22 (muutes järgnevate punktide numeratsiooni)

järgnevas sõnastuses:

„22) paragrahvi 201 lõiget 31 täiendatakse pärast sõna „kehti“ sõnaga „vähemalt“;“.

Selgitus: RelvS § 20¹ lõike 3¹ kohaselt ei kehti helisummuti relvale kinnitamise piirang jahi-

või vastava spordialaga tegelemise otstarbel registreeritud püssi puhul tingimusel, et relva

kantakse vaid jahipidamisel, lasketiirus või laskepaigas. Muudatusettepaneku kohaselt

täiendatakse sätet pärast sõna „kehti“ sõnaga „vähemalt“, et täpsustada sätte kohaldamisala

olukorras, kus relv on registreeritud mitmel otstarbel (nt jahipidamiseks ja samaaegselt

turvalisuse tagamiseks). Kehtiv sõnastus võib jätta mulje, et helisummuti kinnitamine relvale

on lubatud üksnes juhul, kui relva kasutatakse ainult jahipidamisel, lasketiirus või

laskepaigas. Praktikas esineb aga olukordi, kus sama relv on relvaloal registreeritud mitmel

otstarbel.

Sõna „vähemalt“ lisamine võimaldab käsitada seaduses loetletud juhtumeid miinimumina,

mitte ammendava loeteluna, väldib olukorda, kus mitmeotstarbelise relva puhul rakenduks

põhjendamatult kitsas tõlgendus, ning võimaldab hoida helisummutit relvale kinnitatuna

relvakapis ka juhul, kui relv on registreeritud nii jahipidamiseks, spordi otstarbel kui ka

turvalisuse tagamiseks.

Muudatuse eesmärk ei ole laiendada helisummuti kasutamise või kinnitatuna hoidmise õigust

relvadele, mis on soetatud üksnes turvalisuse tagamise otstarbel. Sellisel juhul kehtivad

jätkuvalt olemasolevad piirangud.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

Marju Aibast tutvustas muudatusettepanekut nr 7:

7. Täiendada eelnõu § 1 uute punktidega 36–39, 41, 42, 46 ja 47 (muutes järgnevate

punktide numeratsiooni) järgnevas sõnastuses:

„36) paragrahvi 29 täiendatakse lõikega 12 järgmises sõnastuses:

„(12) 16–18-aastane isik võib vallata jahitulirelva jahipidamiseks ja 15–18-aastane isik

sporditulirelva vastava spordialaga tegelemiseks paralleelrelvaloa alusel tingimusel, et tal on

selleks lapsevanema või eestkostja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolek.“;

37) paragrahvi 29 lõike 2 teises lauses asendatakse sõna „ta“ tekstiosaga „tema, tema laps või

eestkostetav“;

38) paragrahvi 29 lõike 3 kolmandas lauses asendatakse sõna „tal“ tekstiosaga „temal, tema

lapsel või eestkostetaval“;

39) seadust täiendatakse §-ga 291 järgmises sõnastuses:

㤠291. Tulirelva soetamine, omamine ja valdamine alaealise jahipidamise ning

laskesporditegevuse toetamiseks

(1) Füüsiline isik võib soetada, omada ja vallata tulirelva käesoleva seaduse § 28 lõike 1

punktis 1 nimetatud otstarbel ka juhul, kui see on vajalik tema 16–17-aastase lapse või

eestkostetava jahipidamise võimaldamiseks tingimusel et:

13

1) 16–17-aastane laps või eestkostetav on jahindusorganisatsiooni liige ning omab kehtivat

jahitunnistust ning jahindusorganisatsiooni kinnitust regulaarse jahipidamise kohta;

2) soetatav tulirelv vastab jahiseaduse § 24 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud nõuetele.

(2) Füüsiline isik võib soetada, omada ja vallata tulirelva käesoleva seaduse § 28 lõike 1

punktides 2 ja 21 nimetatud otstarbel ka juhul, kui see on vajalik tema 12–17-aastase lapse või

eestkostetava laskespordiga tegelemise võimaldamiseks tingimusel et:

1) 12–17-aastane laps või eestkostetav on laskespordiga tegeleva organisatsiooni liige ning

omab laskeinstruktori või treeneri kinnitust regulaarse treeningtegevuse kohta;

2) soetatav tulirelv vastab konkreetse laskespordiala nõuetele.“;

41) paragrahvi 30 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Välismaalane, kes on Eestis asuva Euroopa Liidu või NATO liikmesriigi diplomaatilise

või konsulaaresinduse töötaja, võib soetada, omada ja vallata käesoleva seaduse § 29

lõikes 1 loetletud relva käesoleva seadusega kehtestatud korras Välisministeeriumi taotlusel

Politsei- ja Piirivalveameti antud loa alusel tingimusel, et tal on kodakondsusjärgse riigi

relvaluba.“;

42) paragrahvi 30 täiendatakse lõigetega 51 ja 52 järgmises sõnastuses:

„(51) Välismaalane, kes on Eestis asuva, käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetamata riigi

diplomaatilise või konsulaaresinduse töötaja, võib soetada, omada ja vallata käesoleva

seaduse § 29 lõikes 1 loetletud relva, käesoleva seadusega kehtestatud korras

Välisministeeriumi taotlusel Politsei- ja Piirivalveameti antud loa alusel tingimusel, et:

1) ta on sellise riigi kodanik, kellega Eesti Vabariik on sõlminud salastatud teabe vastastikuse

kaitse lepingu või

2) ta on muu riigi kodanik, kellele loa andmiseks on valdkonna eest vastutav minister andnud

nõusoleku ning

3) tal on kodakondsusjärgse riigi relvaluba.

(52) Käesoleva paragrahvi lõike 51 punkti 2 kohaselt antud haldusakti aluseks olevaid

põhjendusi, samuti menetluses kogutud teavet ja tõendeid ei avaldata, sealhulgas taotlejale,

ulatuses, milles see võib ohustada Eesti Vabariigi, Euroopa Liidu, NATO, muu välisriigi või

mõne muu rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise kokkuleppega loodud

institutsiooni julgeolekut või avaliku korra kaitset või milles sellele kohaldub seaduses

sätestatud juurdepääsupiirang.“;

46) paragrahvi 34 täiendatakse lõigetega 16 ja 17 järgmises sõnastuses:

„(16) Isik, kes taotleb relvaluba käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktis 1 sätestatud otstarbel

selleks, et toetada käesoleva seaduse § 291 lõikes 2 nimetatud alaealise jahipidamisega

tegelemist, peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule tõendama, et alaealisel on:

1) kehtiv jahitunnistus ja

2) jahiorganisatsiooni kinnitus aktiivselt jahiorganisatsiooni tegevuses osalemise kohta.

(17) Isik, kes taotleb relvaluba käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktis 2 või 21 sätestatud

otstarbel selleks, et toetada käesoleva seaduse § 291 lõikes 1 nimetatud alaealise

laskespordiga tegelemist, peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule tõendama, et:

1) alaealine harjutab aktiivselt laskevõistlustel osalemiseks või osaleb laskevõistlustel, mida

on tunnustanud laskespordiorganisatsioon või rahvusvaheline ametlikult tunnustatud

laskespordiföderatsioon;

2) alaealine on vastava laskespordi organisatsiooni liige ning tal on laskeinstruktori või

treeneri kinnitus regulaarses treeningtegevuses osalemise kohta.“;

14

47) paragrahvi 34 täiendatakse lõigetega 31 ja 32 järgmises sõnastuses:

„(31) 16-17-aastane isik, kes taotleb paralleelrelvaluba käesoleva seaduse § 28 lõike 1 punktis

1 nimetatud otstarbel peab, lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule tõendama, et tal

on:

1) kehtiv jahitunnistus;

2) jahiorganisatsiooni kinnitus aktiivselt jahiorganisatsiooni tegevuses osalemise kohta;

3) lapsevanema või eestkostja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolek.

(32) 15-17-aastane isik, kes taotleb paralleelrelvaluba käesoleva seaduse § 28 lõike 1

punktides 2 või 21 nimetatud otstarbel peab, lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule

tõendama, et:

1) ta harjutab aktiivselt laskevõistlustel osalemiseks või osaleb laskevõistlustel, mida on

tunnustanud laskespordiorganisatsioon või rahvusvaheline ametlikult tunnustatud

laskespordiföderatsioon;

2) ta on vastava laskespordi organisatsiooni liige ning tal on laskeinstruktori või treeneri

kinnitus regulaarses treeningtegevuses osalemise kohta;

3) tal on selleks lapsevanema või eestkostja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

nõusolek.“;“.

Selgitus: Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 uute punktidega täiendatakse RelvS-i

regulatsiooni viisil, mis arvestab paremini alaealiste tegelikku osalemist jahinduses ja

laskespordis ning loob selleks selge, süsteemse ja õigusselge raamistiku.

Muudatusettepanekud on tehtud huvirühmade – eeskätt Eesti Jahimeeste Seltsi ja Eesti

Laskesuusatamise Föderatsiooni – ettepanekuid arvestades, kus on toodud esile, et kehtiv kord

ei võimalda alaealistel praktikas piisavalt paindlikult ja õigusselgelt relva kasutada, kuigi nad

osalevad aktiivselt treeningutel, võistlustel ja jahitegevuses.

Nii Eesti Jahimeeste Selts kui Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon on juhtinud tähelepanu

probleemile seoses alaealiste sportimis- ja jahipidamisvõimaluste piiratusega ning vajadusega

luua praktikas toimiv õiguslik raamistik, mis võimaldaks alaealistel kontrollitud tingimustel

relva kasutada nii treeningutel, võistlustel kui ka jahipidamisel. Samuti on rõhutatud, et kehtiv

regulatsioon ei arvesta piisavalt noorte tegelikke osalemisvõimalusi ega spordi- ja

jahindusvaldkonna eripära, mistõttu on vajalik täpsustada nii paralleelrelvaloa regulatsiooni

kui ka lapsevanema rolli relva soetamisel ja kasutamise võimaldamisel, tagades samal ajal

piisavad ohutus- ja järelevalvemehhanismid.

RelvS-i § 28 sätestab ammendavalt otstarbed, milleks füüsiline isik võib relva soetada, omada

ja vallata, sealhulgas jahipidamiseks ja laskespordiga tegelemiseks. RelvS-i § 29 omakorda

reguleerib, millises vanuses isikud võivad relvi soetada ja omada. Kehtiva regulatsiooni

kohaselt on relva soetamise, omamise ja valdamise õigus seotud täisealisusega, samas kui

alaealiste osalemine jahinduses ja laskespordis on praktikas levinud ning nende valdkondade

esindusorganisatsioonid on korduvalt toonud välja vajaduse muuta alaealiste sportlaste ja

jahimeeste relva valdamine paindlikumaks.

Oluline on rõhutada, et kehtiva õiguse kohaselt ei või alaealine paralleelrelvaloa alusel

tulirelva vallata. Kavandatav muudatus loob selles osas uue õiguse. Samas ei ole tegemist

piiranguteta õiguse laiendamisega, vaid selgelt reguleeritud ja tingimusliku võimalusega.

Muudatuse kohaselt saab alaealine paralleelrelvaloa alusel relva vallata, kuid see eeldab, et

alaealine vastab relvaloa saamise üldtingimustele (sh usaldusväärsus, tervislik seisund,

teadmised ja oskused vastavalt seadusele), talle väljastatakse relvaluba, olemas on

lapsevanema või eestkostja kirjalik nõusolek.

Seega on tegemist olukorraga, kus alaealine on õigustatud relva valdama, kuid tema õigused

on siiski piiratud võrreldes täisealise loaomanikuga. Kavandatav regulatsioon ei anna

alaealisele õigust relva ise soetada ega relva omanik olla. Relva soetab jätkuvalt täisealine

isik (nt lapsevanem või eestkostja), kellele jääb ka omandiõigus ning esmane vastutus relva

eest.

15

Alaealisele antav õigus seisneb eelkõige relva seaduslikus valdamises konkreetse tegevuse

(jahindus või laskesport) raames, samuti relva transportimises ja kasutamises lubatud

eesmärgil. See tähendab, et alaealisel on võimalik näiteks toimetada relv lasketiirust või

võistluselt koju, osaleda relvaga võistlustel, sealhulgas välisriikides, transportida relva nende

tegevustega lahutamatult seotud ulatuses. Selline lahendus on praktikas väga oluline, kuna

rahvusvaheline laskesport eeldab sageli noorte sportlaste iseseisvat liikumist koos

spordivahenditega.

RelvS-i § 28 sätestab selgelt, millistel otstarvetel võib relva soetada, omada ja vallata (nt

jahipidamine, vastava spordialaga tegelemine jne).

RelvS-i § 29 lõigete 2 ja 3 täpsustused („tema, tema laps või eestkostetav“) on vajalikud

selleks, et vältida tõlgendust, mille kohaselt peab relva soetaja ise olema vahetult selle

kasutusotstarbe kandja, ning võimaldada selgesõnaliselt olukorda, kus relva kasutatakse

seaduses ette nähtud eesmärgil alaealise lapse või eestkostetava poolt. Muudatus kõrvaldab

senise ebaselguse ja viib normi kooskõlla tegeliku praktikaga.

Muudatusega ei looda uusi relva soetamise, omamise ja valdamise otstarbeid, vaid

täpsustatakse olemasolevate otstarvete rakendamist olukorras, kus relva kasutamine on seotud

alaealise tegevusega. Sätte kohaselt võib täisealine füüsiline isik soetada, omada ja vallata

relva RelvS-s juba ette nähtud otstarbel ka juhul, kui see on mõeldud tema alaealise lapse või

eestkostetava jahipidamise või laskespordiga tegelemise võimaldamiseks.

Oluline on rõhutada, et relva ei soetata alaealisele ning relva omanikuks ja vastutajaks jääb

jätkuvalt täisealine isik. Muudatus ei anna alaealisele õigust relva iseseisvalt soetada ega

omada.

Sättes ettenähtud tingimused tagavad, et tegemist on sisulise ja kontrollitava tegevusega.

Laskespordi puhul peab alaealine olema vastava organisatsiooni liige ning omama treeneri

või instruktori kinnitust regulaarse treeningtegevuse kohta, samuti peab relv vastama

konkreetse spordiala nõuetele. Jahinduse puhul peab alaealine olema jahindusorganisatsiooni

liige, omama kehtivat jahitunnistust ning kinnitust regulaarse jahipidamise kohta, lisaks peab

relv vastama jahiseaduses sätestatud nõuetele. Need tingimused välistavad juhusliku või

formaalse kasutuse ning seovad relva kasutamise reaalse tegevuse ja pädevuse olemasoluga.

Muudatus on seotud ka RelvS-i § 29 täiendamisega, millega antakse alaealisele võimalus

vallata relva paralleelrelvaloa alusel. Koostoimes loovad need sätted tervikliku regulatsiooni:

ühelt poolt on täisealisel isikul selge õigus soetada relv alaealise tegevuse toetamiseks, teiselt

poolt on alaealisel seaduslik alus relva valdamiseks ja kasutamiseks seadusega lubatud

eesmärkidel.

Kokkuvõttes ei muudeta relvade lubatud otstarbeid ega laienda relvade kättesaadavust

kontrollimatult. See tagab õigusselguse, vähendab tõlgendusvaidluste riski ning viib seaduse

kooskõlla tegeliku praktikaga, säilitades samal ajal kõik olulised vastutuse ja ohutuse

mehhanismid. Selline lähenemine tagab ühelt poolt noorte jahindus- ja sporditegevuse arengu

ning teiselt poolt säilitab kontrolli ja vastutuse, mis on vajalikud avaliku korra ja riigi

julgeoleku tagamiseks. Muudatusel on ka laiem riigikaitseline mõõde. Noorte varajane ja

turvaline kaasamine laskespordi ja jahinduse tegevustesse aitab kujundada relva ohutu

käsitsemise oskusi, vastutustunnet ja distsipliini. Need teadmised ja hoiakud toetavad

hilisemat valmisolekut panustada riigikaitsesse ning aitavad kaasa üldise kaitsetahte

kujunemisele.

Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 punktides 41 ja 42 täpsustatakse ja laiendatakse

RelvS § 30 regulatsiooni, mis käsitleb välisriikide diplomaatiliste ja konsulaaresinduste

töötajate õigust relva soetada, omada ja vallata Eestis. Oluline on rõhutada, et muudatus ei

anna diplomaatidele automaatset õigust relva omada, vaid säilitab loapõhise süsteemi, mis

võimaldab riigil hinnata iga juhtumi puhul võimalikke riske ning tagada, et relva omamine ei

ohusta avalikku korda ega riigi julgeolekut.

Rahvusvahelise õiguse seisukohalt on selline lähenemine põhjendatud ja lubatav.

Diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni1 artikli 41 kohaselt on diplomaatilistel esindajatel

kohustus austada vastuvõtva riigi seadusi ja määrusi. See tähendab, et kuigi diplomaatidel on

1 Diplomaatiliste suhete Viini konventsioon – RT II 2006, 16, 0.

16

mitmeid immuniteete, ei hõlma need automaatselt õigust relvi omada. Vastuvõttev riik võib

seega kehtestada relvade omandamisele ja valdamisele tingimusi, eelkõige avaliku korra ja

riigi julgeoleku kaitse eesmärgil. Sama põhimõte tuleneb ka konsulaarsuhete Viini

konventsiooni2 regulatsioonist konsulaartöötajate suhtes.

Esiteks korrastatakse kehtivat regulatsiooni EL-i ja NATO liikmesriikide diplomaatide puhul,

täpsustades menetluskorda ja tingimusi. Teiseks luuakse selge õiguslik raamistik ka nende

riikide diplomaatiliste esinduste töötajatele, kes ei kuulu EL-i ega NATO-sse, sidudes relva

soetamise ja relvaloa taotlemise võimaluse täiendavate julgeolekutingimustega (nt salastatud

teabe vastastikuse kaitse koostööleping või ministri nõusolek).

Muudatus eristab ühelt poolt EL-i ja NATO liikmesriikide diplomaate ning teiselt poolt teiste

riikide esindajaid. Selline eristamine on praktikas põhjendatav, kuna EL-i ja NATO riikidega

on Eestil tihe julgeoleku- ja õigusalane koostöö ning vastastikune usaldus. Nende riikide

diplomaatide puhul piisab üldjuhul sellest, kui isikul on kodakondsusjärgse riigi relvaluba

ning Eesti pädev asutus annab loa pärast vastavat kontrolli. See tähendab, et isik on juba

läbinud oma riigis eelkontrolli ning lisaks teostatakse hindamine Eestis.

Teiste riikide diplomaatide puhul on ette nähtud täiendavad tingimused. Esiteks eelistatakse

riike, kellega Eestil on sõlmitud salastatud teabe kaitse leping, mis viitab kõrgemale

usaldustasemele ja koostöövõimele julgeolekuvaldkonnas. Teiseks nähakse ette võimalus anda

luba valdkonna eest vastutava ministri nõusolekul ka muudel juhtudel, mis võimaldab

arvestada konkreetse olukorra eripärasid ning teha individuaalne riskihinnang. Ka nendel

juhtudel on nõutav, et isikul oleks kodakondsusjärgse riigi relvaluba, mis tagab vähemalt

miinimumtasemel eelkontrolli.

Erinev kohtlemine ei ole vastuolus rahvusvahelise õigusega. Diplomaatiliste suhete Viini

konventsiooni artikkel 47 lubab vastuvõtval riigil kohaldada erinevat kohtlemist, kui see on

põhjendatud vastastikkuse põhimõtte või muude objektiivsete kaalutlustega. Käesoleval juhul

on eristuse aluseks eelkõige julgeoleku- ja usalduskaalutlused, mis on relvade käitlemise

kontekstis õigustatud.

Lisaks sätestatakse, et loa andmise aluseks olevat julgeolekutundlikku teavet ei avalikustata

ulatuses, mis võiks ohustada julgeolekut või avalikku korda.

Muudatused ei laienda relvade kättesaadavust, vaid loovad selgema regulatsiooni, mis

arvestab nii rahvusvahelisi suhteid kui ka julgeolekukaalutlusi. Muudatused aitavad

vähendada julgeolekuriske, suurendavad õigusselgust ning tagavad, et relva omamine Eestis

toimub kontrollitud tingimustel.

Muudatusettepanekus esitatud eelnõu § 1 uued punktid 46 ja 47 täpsustavad tingimusi, mille

alusel saab:

• täisealine taotleda relvaluba alaealise laskespordi või jahindustegevuse toetamiseks,

• alaealine taotleda paralleelrelvaluba.

Kavandatava muudatuse kohaselt täiendatakse RelvS-i § 34 uute lõigetega, millega

sätestatakse täiendavad nõuded juhtudel, kui relvaluba taotletakse eesmärgiga toetada

alaealise tegevust laskespordis või jahinduses. Kui täiskasvanu taotleb relvaluba oma lapse

või eestkostetava laskespordi toetamiseks, peab ta lisaks üldtingimuste täitmisele tõendama, et

alaealine tegeleb aktiivselt laskespordiga, valmistudes võistlusteks või osaledes ametlikult

tunnustatud võistlustel. Samuti peab alaealine olema vastava laskespordiorganisatsiooni liige

ning tema regulaarset treeningtegevust peab kinnitama treener või laskeinstruktor.

Jahinduse toetamise eesmärgil relvaloa taotlemisel tuleb täiendavalt tõendada, et alaealisel

on kehtiv jahitunnistus ning jahiorganisatsiooni kinnitus tema aktiivse osalemise kohta

jahindustegevuses.

Paralleelrelvaloa taotlemisel kehtivad sarnased nõuded ka alaealisele endale. Laskespordi

puhul (vanuses 15–17 aastat) tuleb tõendada regulaarset treeningut või võistlustel osalemist,

kuulumist organisatsiooni ning esitada treeneri või instruktori kinnitus. Lisaks on vajalik

lapsevanema või eestkostja kirjalik nõusolek. Jahinduse puhul (vanuses 16–17 aastat) peab

alaealisel olema kehtiv jahitunnistus, osalus jahiorganisatsioonis ning samuti lapsevanema

või eestkostja nõusolek.

2 Konsulaarsuhete Viini konventsioon – RT II 2006, 16, 0.

17

Erinev vanuseline lävend laskespordi ja jahinduse puhul tuleneb nende tegevusalade

olemusest ning kehtivast õigusraamistikust. Laskesport toimub kontrollitud tingimustes ja

juhendaja järelevalve all, mistõttu on põhjendatud madalam vanusepiir. Jahiseaduse kohaselt

on jahitunnistuse omandamine lubatud alates 16. eluaastast, mistõttu on ka paralleelrelvaloa

taotlemise alumine vanusepiir jahinduse eesmärgil seotud sama vanusega.

Muudatuste eesmärk on tagada, et relvaluba antakse alaealisega seotud juhtudel üksnes siis,

kui tema tegevus vastavas valdkonnas on tegelik ja tõendatud ning toimub kontrollitud ja

vastutustundlikes tingimustes.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

Henn Põlluaas kommenteeris, et tema hinnangul on muudatus mõistlik, sest praegu on noori

küll, kes sooviksid laskespordiga tegeleda ja võistelda, kuid see ei ole praktikas nii lihtne.

Muudatus võimaldab nähtavasti nendel noortel relva jahipidamises ja laskespordis kasutada,

kelle lapsevanemal on relvaluba ja relv. Ta märkis, et kõikidel huvitatud noorte vanematel aga

ei ole relva ning küsis, kuidas lahendatakse nende noorte olukord.

Riita Proosa vastas, et muudatus ei nõua tingimata just lapsevanema relva kasutamist. Ta

selgitas, et lapsevanemal on küll võimalik sellel otstarbel relva soetada, et tema laps saaks

treeningutel ja võistlustel osaleda, kuid samuti võib tegemist olla ka treeneri või klubi relvaga.

Ta rõhutas, et kõikidel nendel juhtudel on siiski vajalik lapsevanema nõusolek.

Valdo Randpere esitas küsimuse §-i 30 täiendava lõike 51 punkti 2 kohta, mille kohaselt võib

relva soetada muu riigi kodanik, kellele loa andmiseks on valdkonna eest vastutav minister

andnud nõusoleku. Ta märkis, et sellega langeb justkui esimeses lõikes olev tingimus ära,

mille kohaselt peab isik olema sellise riigi kodanik, kellega Eesti Vabariik on sõlminud

salastatud teabe vastastikuse kaitse lepingu.

V. Randpere küsis, milliste EL-i ja NATO-sse mittekuuluvate riikidega on Eesti üldse

sõlminud salastatud teabe vastastikuse kaitse lepingu. Samuti tundis ta muret, et viidatud lõike

sõnastus võiks justkui võimaldada loa andmist tulevikus näiteks ka Venemaa kodanikule

üksnes vastutava ministri nõusolekul. Arvestades, et ei ole ette teada, kes tulevikus

ministriametit täidab.

Riita Proosa selgitas, et neid tingimused on teineteist täiendavad. Kõigepealt peab tulema

ettepanek teha konkreetse riigi diplomaatidele selline erand. Seejärel rakendub juba terve jada

kontrollimehhanisme ehk olemas peab olema vastav riikidevaheline leping,

Kaitsepolitseiameti julgeolekukaalutlustel tehtud hinnang konkreetse isiku osas ning alles

seejärel saab minister kaaluda, kas erandiga nõustuda. Ta rõhutas, et tegemist ei ole üksnes

ühe ministri enda otsusega.

Kristel Urke tõi näitena esile Iisraeli. Ta märkis, et on ka teisi riike, mis ei kuulu küll EL-i

ega NATO-sse, kuid millega Eesti on sõlminud salastatud teabe kaitse kokkuleppe ning seda

haldab Välisluureamet.

Marju Aibast tutvustas muudatusettepanekut nr 8:

18

8. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 44 (järgnevate punktide numeratsioon muutub)

järgnevas sõnastuses:

„44) paragrahvi 34 täiendatakse lõikega 72 järgmises sõnastuses.

„(72) Käesoleva seaduse § 29 lõikes 12 nimetatud 15-18-aastasele isikule väljastatud

paralleelrelvaluba kehtib kuni isiku 19-aastaseks saamiseni.“;“.

Selgitus: Muudatusettepanekuga täiendatakse RelvS §-i 34 uue lõikega 7², millega

sätestatakse, et 15–18-aastasele väljastatud paralleelrelvaluba kehtib kuni tema 19-aastaseks

saamiseni.

Kehtiv RelvS ei näe ette paralleelrelvaloa andmist alaealisele, mistõttu puudub ka

regulatsioon sellise loa kehtivuse kohta. Kuigi relvaloa üldine kehtivusaeg (kuni viis aastat) on

RelvS-s olemas, on see mõeldud täisealistele ega arvesta alaealise erisusi.

Muudatuse eesmärk on siduda loa kehtivus inimese vanusega. See aitab vältida segadust

olukorras, kus noor saab täisealiseks, ning väldib vajadust kohe täisealiseks saamisel uut luba

taotleda. Kui luba kehtib kuni 19. eluaastani, jääb talle piisavalt aega oma olukord üle

vaadata ja vajadusel taotleda juba täisealisena uus relvaluba.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

Riita Proosa tutvustas muudatusettepanekut nr 9:

9. Jätta välja eelnõu § 1 p 48 (järgnevate p-de numeratsioon muutub):

Väljajäetav tekst:

„48) paragrahvi 45 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Revolvri hoidmisel võib olla padrun padrunipesas, kuid see ei tohi paikneda vahetult

lööknõela ees.“;

Selgitus: Eelnõu §-st 1 jäetakse välja punkt 48, millega kavandati sätestada, et revolvri

hoidmisel võib padrun olla padrunipesas tingimusel, et see ei paikne vahetult lööknõela ees.

Täiendava erisätte kehtestamine ei ole vajalik. Eelnõus sätestatakse, et padrunipesa tühjuse

nõuet ei kohaldata revolvrile. Revolvri konstruktsioonist tulenevalt ei ole põhjendatud

reguleerida seaduse tasandil täiendavalt padrunite paiknemist trumlis. Relva hoidmisel tuleb

sõltumata relva konstruktsioonist järgida üldisi ohutu hoidmise nõudeid ning tagada, et relva

hoidmine ei põhjustaks ohtu inimese elule või tervisele. Samuti võib nõue, mille kohaselt ei

tohi padrun paikneda vahetult lööknõela ees, olla erineva konstruktsiooniga revolvrite puhul

tehniliselt ebatäpne või ebavajalikult detailne. Seetõttu jäetakse esialgu kavandatud § 45

lõige 3¹ eelnõust välja ning revolvri erisus sätestatakse üksnes § 45 lõikes 3.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

Madis Timpson tutvustas muudatusettepanekut nr 10:

19

10. Asendada eelnõu § 1 punktis 62 (RelvS § 46 lõike 5 p 1 sõnastuses) arv „1000“ arvuga

„1200“.

Selgitus: Eelnõus on lubatud padrunite hulk tõstetud 1000-le. Muudatus suurendaks seda

arvu veel 200 võrra.

Padruneid müüakse soodushinnaga alates 1000-st ja hinnavahe on märkimisväärne kui osta

neid väiksemates kogustes. Relvaomanik tahab olla kuluefektiivne ja osta padruneid

soodushinnaga. Lubatud 1000 padruni puhul peaks ta kogu oma padrunivaru (1000 padrunit)

enne ära kasutama ja alles seejärel osta uue varu – 1000 padrunit. Nii võib relvaomanik

jääda mingiks perioodiks padruniteta, eriti kui ta elab väljaspool suuremaid keskusi.

Seetõttu on turvalisuse tagamise otstarbega tulirelvade laskemoona optimaalne kogus 1200

padrunit (Soomes on lubatud padrunite arvuks 25 000). Nii saab relvaomanik soodushinnaga

koguse padruneid (1000 tk) harjutamisele kulutada ja talle jääks reservi veel kuni 200

padrunit, mis välistaks kiire vajaduse uute padrunite hankimiseks.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast).

Madis Timpson andisjärgnevamuudatusettepaneku tutvustamiseks sõna Eesti

Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esindajale.

Anti Poolamets tutvustas muudatusettepanekut nr 11:

11. Muuta eelnõu § 1 punkt 51 (vana nr) ja sõnastada see järgmiselt:

„51) paragrahvi 46 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Padruneid, välja arvatud paukpadruneid, püssirohtu ja sütikuid hoitakse relvakapis.“;“.

Selgitus: Muudatus on tarvilik välistamaks ebavajalikku kohustust hoida ka paukpadruneid

relvakapis. Vastasel juhul peaks ka vaid akustilist relva omavad isikud hankima endale

relvakapi, mis ei ole sisuliselt põhjendatud, kuna akustilised relvad ei ole teiste tulirelvadega

võrreldava ohu allikad. Ülejäänud osas säilitab muudatusettepanek eelnõuga kavandatud

mõistliku muudatuse – s.t. muudatuse, et padruneid, püssirohtu ja sütikuid ei pea relvakapis

hoidma relvadest eraldi lukustatavas osas.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon

Juhtivkomisjon: JÄTTA ARVESTAMATA (muudatusettepaneku poolt 1: Anti Poolamets;

vastu 8: Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti

Poolamets, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast; ei osalenud 2: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits).

(RKKTS § 106 lg 2 alusel ei kuulu hääletamisele)

Riita Proosa kommenteeris SIM poolt, et üldjoontes ei olda pakutud sõnastuse vastu, kuid

akustilise relva puhul tuleb arvestada, et kui relval on piiratud käibega ehk suur padrunisalv,

peab seda akustilist relva juba kehtiva korra järgi hoidma relvakapis. Seetõttu on sellise

akustilise relva omanikul relvakapp üldjuhul juba olemas.

R. Proosa meenutas, et eelnõuga kehtestatakse ka nõue, mille kohaselt peab relvakapp

edaspidi olema juba esimese relva omamisel. Seetõttu kaob ka akustilise relva omaniku senine

20

võimalus relvakappi mitte omada ning kuna relvakapp peab niikuinii olemas olema, võib ka

sätestada, et tulirelva paukpadruneid tuleb hoida relvakapis.

Anti Haugas küsis, miks peaks inimesel üldse kodus olema püssirohtu ehk millisel eesmärgil

seda praktikas hoitakse.

Riita Proosa vastas, et inimesel ei saagi püssirohtu lihtsalt niisama olla. Ta rõhutas, et

püssirohi on loakohustuslik kaup ning seda võivad soetada üksnes jahimehed ja

laskesportlased, kes vajavad seda ise laskemoona laadimiseks.

Henn Põlluaas märkis, et varasemalt pidi hoidma kõiki padruneid jm laskemoona relvakapi

eraldi lukustatavas osas ning küsis, kas edaspidi seda enam tegema ei pea.

Riita Proosa vastas, et ei pea.

Anti Poolamets tutvustas muudatusettepanekut nr 12:

12. Muuta eelnõu § 1 punkt 53 (vana nr) ja sõnastada see järgmiselt:

„53) paragrahvi 46 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(8) Ühte turvalisuse otstarbel registreeritud tulirelva ja kuni 50 padrunit võib relva hoiukohas

hoida väljaspool relvakappi või relvahoidlat. Sel juhul tuleb relva ja selle laskemoona hoida

hoiukohas, mis on kõrvalisele isikule raskesti avastatav ja kättesaadav.“;“.

Selgitus: Selleks, et relva saaks kasutada enese ja vara kaitseks tõhusalt, s.t. et relv oleks

vajadusel operatiivselt kättesaadav, on mõistlik sätestada, et üht relva võib koos piiratud

hulga laskemoonaga hoida relva hoiukohas alati väljaspool relvakappi, nagu seda on siiani

saanud teha vaid üht relva omades. Kui sätestataks eelnõuga ettenähtud regulatsioon, mille

kohaselt seda võib teha vaid siis, kui relva omanik viibib ise relva hoiukohas, siis see

tähendaks kohustust hakata iga kord kodunt lahkudes paigutama relva relvakappi, ja tagasi

koju tulles võtta relv uuesti relvakapist välja. Selline regulatsioon oleks põhjendamatult

koormav ja suurendaks tõenäosust, et relv ei ole enese ja vara kaitsmise vajaduse tekkimisel

operatiivselt kättesaadav.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon

Juhtivkomisjon: JÄTTA ARVESTAMATA (muudatusettepaneku poolt 2: Anti Poolamets,

Varro Vooglaid; vastu 8: Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo

Pikhof, Anti Poolamets, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast; ei

osalenud 2: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits).

Riita Proosa kommenteeris, et SIM seda ettepanekut ei toeta, sest esimesest relvast alates

relvakapi nõudel on kindel eesmärk. Ta selgitas, et eelnõu kohaselt võib relva hoida

relvakapist väljas üksnes ajal, mil relvaomanik on ise kodus ja adekvaatne. Kui

relvaomanikku kodus ei ole, siis ei ole tal vaja ennast ka kuidagi kodus relvakapis peidetud

relvaga kaitsta. Kui tal on vaja ennast kaitsta, võtab ta relva kaasa.

Marju Aibast tutvustas muudatusettepanekut nr 13:

21

13. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 71 (muutes järgnevate punktide numeratsiooni)

järgnevas sõnastuses:

„71) paragrahvi 74 lõiget 2 täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:

„11) müüa piiratud tsiviilkäibega relvale mõeldud laskemoona, püssirohtu ja sütikuid

käesoleva seaduse § 29 lõikes 12 nimetatud 15-18-aastasele isikule paralleelrelvaloa

alusel;“;“.

Selgitus: Muudatusettepanekuga täiendatakse RelvS §-i 74 lõiget 2 uue punktiga, millega

sätestatakse selgesõnaline keeld müüa laskemoona, püssirohtu ja sütikuid 15–18-aastasele

paralleelrelvaloa omajale.

Muudatuse eesmärk on selgelt sätestada, et paralleelrelvaluba ei anna alaealisele õigust

soetada piiratud tsiviilkäibega relvale mõeldud laskemoona, püssirohtu ega sütikuid. See on

vajalik, et vältida tõlgendamisvaidlusi ning tagada, et laskemoona soetamise ja üldise

käitlemise vastutus jääb jätkuvalt täisealisele isikule, säilitades RelvS-i süsteemse loogika ja

kontrolli relvade ja laskemoona käitlemise üle.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Kristel Urke tutvustas muudatusettepanekut nr 14:

14. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 78 (järgnevate p-de numeratsioon muutub) järgmises

sõnastuses:

„78) seadust täiendatakse §-ga 8360 järgmises sõnastuses:

㤠8360 . Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse poolt osutatavad tasulised teenused

(1) Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus võib osutada ettevõtjatele järgmisi tasulisi teenuseid:

1) laskemoona ja lahingumoona hoidmine;

2) sõjarelva, relvasüsteemi, sõjarelva laskemoona ja lahingumoona edasitoimetamine;

3) sõjarelva, relvasüsteemi, sõjarelva laskemoona ja lahingumoona vedamine;

4) sõjarelva, relvasüsteemi, sõjarelva laskemoona, lahingumoona ja nende oluliste osade või

laskemoona või lahingumoona tootmises lõhkeainet sisaldavate jääkide hävitamine;

5) kaitsetööstuspargi katseplatsi kasutamise korraldamine;

6) kaitsetööstuspargi haldamine.

(2) Valdkonna eest vastutav minister kehtestab Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse poolt

osutatavate tasuliste teenuste täpsema loetelu, tasumäärad või tasu arvestamise alused ja

tasuliste teenuste osutamise korra.“;“.

Selgitus: RelvS-i täiendatakse uue §-ga 8360, millega sätestatakse tasuliste teenuste loetelu,

mida Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (edaspidi RKIK) saab ettevõtjatele pakkuda. Lisaks

sätestatakse volitusnorm, millega kaitseminister saab kehtestada RKIK-i poolt osutatavate

tasuliste teenuste täpsema loetelu, tasumäärad või tasu arvestamise alused ja tasuliste

teenuste osutamise korra. Volitusnorm võimaldab reguleerida teenuste osutamisega seotud

tehnilisi ja kulupõhiseid küsimusi paindlikult määruse tasandil. Muudatus lähtub tänasest

julgeolekuolukorrast, mis eeldab riigikaitse valdkonnas kiiret tegutsemist, strateegilist

ettenägelikkust ning senisest tihedamat koostööd riigi ja erasektori vahel. Selle eesmärk on

22

toetada kaitsetööstuse arengut ja vähendada ettevõtjate koormust olukorras, kus laskemoona

hoidmise, veoteenuste, hävitamise ning katseplatside kasutamise võimekuse iseseisev loomine

oleks kulukas või praktiliselt raskendatud. Muudatus on seotud ka kaitsetööstuspargi kui riigi

julgeoleku ja kaitsevõime seisukohalt olulise tööstusala arendamisega, mille eesmärk on luua

Eestis terviklik kaitsetööstuse väärtusahel ning tagada kriitiliste varude, sealhulgas

lõhkeainete, laskemoona, lahingumoona ja relvasüsteemide tootmise, katsetamise ja

ladustamise võimekus riigi territooriumil. Kaitsetööstusparki koondatav tootmis- ja

tugitaristu aitab suurendada tootmiskiirust, vähendada sõltuvust välismaistest tarneahelatest

ning parandada kriisiolukorras reageerimisvõimet. Teenuste tasulisus lähtub põhimõttest, et

tegemist ei ole tasuta avaliku ülesande täitmisega ettevõtjate huvides, vaid kulupõhiselt

osutatavate teenustega. Tegemist ei ole avalik-õigusliku tasuga ning selle eest ei saada

avalik-õiguslikku hüve, vaid tasu vastab isiku kokku hoitavale kasutuseelisele. Ministrile

antud volitus kehtestada teenuste täpsem loetelu, tasumäärad ja osutamise kord tagab

vajalikku paindlikkust ning võimaldab tehnilised ja hinnastamise küsimused reguleerida

määruse tasandil. Muudatus toetab seega ühtaegu kaitsetööstuspargi toimimist ning laiemalt

Eesti kaitsevõime tugevdamist. Kaitsetööstuspark on olulise riikliku huviga ja märkimisväärse

ruumilise mõjuga majandustegevuse piirkond, mille arendamist korraldab Kaitseministeerium

ning mis on suunatud riigikaitse eesmärkide saavutamisele ja kus koondatakse

tootmisrajatised, taristu ja tugiteenused relvade, laskemoona, lahingumoona või nende

oluliste osade arendamiseks ja tootmiseks. Kaitsetööstuspargi eesmärk on luua riigi poolt ette

valmistatud ja turvaline tööstuskeskkond, mille põhitaristu arendamine ja haldamine on

RKIK-i ülesanne. Kaitsetööstuspargiga seotud tegevusteks on kinnisvara korrashoid ja

tehniline haldamine (ehitiste ja territooriumi füüsilise säilimise ja ohutuse tagamine),

julgeoleku ja valve korraldamine, kasutuslepingute sõlmimine, ehitustegevuse ja planeerimise

koordineerimine. Kokkuvõtvalt hõlmab kaitsetööstuspargi haldamine riigivara

eesmärgipärast ja säästlikku valitsemist, tagades samal ajal spetsiifilised riigikaitselised

nõuded ja toetades kaitsetööstuse arengut läbi kinnisvararessursi juhtimise.

Kaitsetööstuspargi alale ehitatakse põhitaristu osana muuhulgas ka hooned sõjarelva

laskemoona, lahingumoona ja nende oluliste osade (sh lõhkematerjali) hoidmiseks ning

RKIKil on õigus tegeleda sõjarelva laskemoona ja lahingumoona hoidmisega (RelvS § 8350

lõiked 1 ja 2). Samuti rajatakse alale lõhkematerjali katseplats ja lõhkematerjali

tootmisjääkide hävitamise plats. Sõjarelva laskemoona, lahingumoona ja nende oluliste

osadega seotud käitlemistegevused on seotud otseselt kaitsetööstuspargi arendamise ja

toimimise korraldamisega. Kaitsetööstuspargi katseplats on spetsiaalselt rajatud ja

kontrollitud ala, kus saab testida ning katsetada kaitsetööstuses arendatavaid või toodetavaid

süsteeme, laskemoona, lahingumoona, relvi ning nende olulisi osi ohutult. Selle mõte on anda

tootjatele koht, kus arendus ja katsetamine toimuks turvaliselt, kontrollitud tingimustes ja

sageli kõrgendatud julgeoleku ning ohutusnõuete järgi tootmiskoha läheduses.

Kaitsetööstuspargi kontekstis on katseplats osa laiemast ökosüsteemist, kus tootmine,

arendus, ladustamine ja testimine on koondatud ühte strateegilisse tervikusse. RKIK võib

sellise katseplatsi kasutamist ettevõtjatele korraldada tasulise teenusena, näiteks võimaldada

juurdepääsu või pakkuda sellega seotud tugiteenuseid. Samuti võib muudatuse kohaselt RKIK

osutada sõjarelva, relvasüsteemi, sõjarelva laskemoona, lahingumoona edasitoimetamise ja

veoteenust. Ka need tegevused on otseses puutumises RKIK-i kaitsetööstuspargiga seotud

ülesannetega ning nende eesmärgiks on tagada, et kaitsetööstuspargi alal oleks kontrollitud,

turvaline ja ühtsete standarditega toimiv logistika.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Anti Poolamets,

Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Madis Timpson uuris, kas tasumäärad kehtestab tõepoolest minister oma määrusega.

23

Kristel Urke vastas jaatavalt. Ta selgitas, et kuna Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ei ole

ettevõte, tuleb tasumäärad õigusaktis sätestada.

Madis Timpson andisjärgnevamuudatusettepaneku tutvustamiseks sõna ettepaneku

algatajate esindajale.

Priit Sibul tutvustas muudatusettepanekut nr 15:

15. Täiendada eelnõu § 1 uue punktiga 80 (järgnevate p-de numeratsioon muutub) järgmises

sõnastuses:

„80) seaduse paragrahv 84 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

㤠84. Lasketiir, laskekeskus ja laskepaik

(1) Lasketiir on käesoleva seaduse mõistes laskevõistlusteks või -harjutusteks alaliselt

kasutatav ehitis, ruum või territoorium.

(11) Laskekeskus on laskeharjutusteks alaliselt kasutatav ehitis, ruum või territoorium, mille

laskeala pikkus on kuni 50 m. Laskekeskusele kehtivad lihtsustatud nõuded võrreldes

lasketiiruga. Laskekeskust ei tohi kasutada ärilistel eesmärkidel.

(2) Laskepaik on koht, mis sobib või on kohandatud laskevõistluste või -harjutuste ajutiseks

korraldamiseks.

(3) Lasketiiru või laskepaiga rajamiseks peab olema selle kohaliku omavalitsuse kirjalik

nõusolek, kelle territooriumile see tahetakse rajada, ning Politsei- ja Piirivalveameti kirjalik

nõusolek. Laskekeskuse ja laskepaiga rajamisest teavitatakse seda kohalikku omavalitsust,

kelle territooriumile see tahetakse rajada, samuti Politsei- ja Piirivalveametit. Lennuvälja ja

kopteriväljaku lähiümbrusse jääva lahtise lasketiiru, laskekeskuse ja laskepaiga rajamiseks või

ümberehitamiseks peab olema ka Transpordiameti kirjalik nõusolek.

(31) Teenistusrelvi käitleva asutuse kinnise lasketiiru rajamiseks ei ole vajalik käesoleva

paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek.

(32) Teenistusrelvi või sõjaväerelvi käitleva asutuse lasketiiru ja laskepaiga rajamiseks ei ole

vajalik käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud Politsei- ja Piirivalveameti kirjalik nõusolek.

Laskepaiga kasutusele võtmisest teavitatakse Politsei- ja Piirivalveametit.

(4) Lasketiir, laskekeskus või laskepaik peab asetsema, olema rajatud ja seadistatud selliselt,

et selle kasutamisel on tagatud lasketiiru, laskekeskuse või laskepaiga kasutajate ja ümbruse

ohutus ning välistatud on kõrvaliste inimeste ja loomade pääs laskmispiirkonda.

(5) Lasketiir ja laskepaik, kus korraldatakse spordivõistlusi, peab olema ehitatud ja varustatud

vastava rahvusvaheliselt tunnustatud spordiorganisatsiooni nõuete kohaselt.

(6) Lasketiirus, laskekeskuses ja laskepaigas peavad nähtavale kohale olema välja pandud

ohutusnõuded, sisekorraeeskiri ning laskmise eest vastutava isiku nimi.

(61) Lennuohutuse tagamise eesmärgil esitatakse Transpordiametile lahtise lasketiiru,

laskekoha ja laskepaiga laskeala keskpunkti koordinaadid WGS-84 süsteemis, ohuala

maksimaalne kõrgus meetrites ning laskeala diagonaali pikkus meetrites vähemalt 90 päeva

enne lasketiirus tegevuse alustamist või 30 päeva enne laskekeskuse või laskepaiga

kasutuselevõttu.

(7) Lasketiiru, laskekeskuse ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise

ohutusnõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

(8) [Kehtetu - RT I, 14.03.2023, 22 - jõust. 01.10.2023]

(9) Käesolevas paragrahvis kasutatud termineid ja esitatud nõudeid kohaldatakse

teenistusrelvi käitleva asutuse lasketiirule ja laskepaigale.“.“.

Selgitus: Lasketiirust eristab laskekeskust asjaolu, et seda ei või kasutada laskevõistlusteks,

vaid üksnes laskeharjutusteks. Laskepaigast eristab laskekeskust see, et laskekeskus on

alaline, mitte ajutine.

24

Kuigi laskekeskuse puhul on äriline kasutamine keelatud, ei ole see mõeldud üksnes isiklikuks

kasutuseks – seal võib käia sõpruskond, Kaitseliidu malev, küla kogukond jt. Sarnane

regulatsioon on Soomes, kus on olemas vähese kasutusega lasketiirude kategooria, kus on

lubatud teha aastas 10 000 lasku.

Sõnastuse väljapakkumisel on lähtutud esiteks sellest, et eristada terminoloogiliselt seda tüüpi

laskmiseks kasutatavat kohta lasketiirust ja laskepaigast. Sarnane sõnastus ärilistel

eesmärkidel mitte kasutamise kohta on ka autoriõiguse seaduses, mille järgi lubatakse autori

nõusolekuta ja autoritasu maksmata reprodutseerida ja tõlkida teost isikliku kasutamise

eesmärgil tingimusel, et selline tegevus ei taotle ärilisi eesmärke (§ 18 lg 1). Isiklik

kasutamine ei oleks laskekeskuste puhul sobiv määratlus – keelatud on korraldada laskmist

tasu eest, kuid selle kasutamine sõprade, tuttavate, kogukonna vmt poolt on lubatud.

Käesoleva muudatusettepaneku aktsepteerimisel tuleks asjakohased muudatused teha ka

teistes RelvS sätetes, mis reguleerivad praegu lasketiire ja laskepaiku mõttega, et reguleerida

igat tüüpi laskmise kohti.

Riigikogu liikmed Priit Sibul, Tõnis Mölder, Jaanus Karilaid

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (poolt 5: Lea Danilson-Järg, Heljo Pikhof, Anti

Poolamets, Valdo Randpere, Varro Vooglaid; vastu 4: Anti Haugas, Maria

Jufereva-Skuratovski, Madis Timpson, Vilja Toomast; ei osalenud 3: Peeter Ernits, Andre

Hanimägi, Stig Rästa).

Riita Proosa kommenteeris, et SIM seda ettepanekut ei toeta. Ta märkis, et ministeeriumis on

hetkel kooskõlastuse läbinud ja ministri allkirjastamist ootamas lasketiiru määrus, millega

nähakse ette kergemate nõuetega ehk vähese kasutusega lasketiir või laskepaik. Sellises kohas

oleks lubatud teha aastas kuni 10 000 lasku. Ta rõhutas, et kõnealuse muudatusettepaneku

eesmärk on seega tulevase määrusega juba kaetud.

Anti Haugas uuris, miks ei võiks kõnealust regulatsiooni sätestada ka seaduse tasandil.

Riita Proosa selgitas, et sisuliselt on tegemist ikkagi lasketiiru või laskepaigaga. Eraldi

„laskekeskuse” mõiste ei ole vajalik, sest kõnealune koht oleks endiselt lasketiir või

laskepaik, millele kehtivad lihtsalt teistsugused nõuded. Samuti, lasketiiru ja laskepaiga

mõisted on seaduse tasandil juba olemas ning seadus annab ka volituse kehtestada nende

nõuded määrusega.

Ta märkis, et küsimus on seega eri tasemega lasketiirudes ja laskepaikades, millele

kohaldatakse erinevaid nõudeid.

Valdo Randpere leidis, et eraldi mõiste kasutuselevõtt muudaks siiski regulatsiooni

selgemaks. Mõisted „lasketiir”, „laskekeskus” ja „laskepaik” tähistaksid kolme erinevat kohta

ning seadust lugedes oleks kohe arusaadav, millega tegemist on. Vastasel juhul tuleb

määrusest eraldi otsida, millistele nõuetele see konkreetne lasketiir vastab.

Riita Proosa vastas, et lasketiiru või laskepaika rajamiseks peab isik igal juhul määrusega

tutvuma. Seega, valdkonnas tegutseval inimesel ei ole keeruline vaadata määrusest nõudeid,

mida ta peab rajamisel nagunii järgima, sh eri tasemetele kehtestatud tingimusi.

Priit Sibul uuris, kas komisjoni liikmetele on teada, milliseid leevendusi praegu ministri

allkirja ootav määrus sisaldab.

Ta märkis, et tema ei teadnud muudatusettepanekut koostades, et ministeerium juba kavandab

samalaadset muudatust ning kui juhtivkomisjon peab justkui valima praegu esitatud

25

muudatusettepaneku ja ministri juures oleva määruse vahel, peaks liikmetele olema ka teada,

mille üle nad üldse otsustavad.

Riita Proosa vastas, et lasketiiru määruse eelnõu oli avalikul kooskõlastusringil ehk kõikidel

osapooltel ja huvirühmadel oli võimalik sellega tutvuda. Ametliku tagasiside põhjal tehti

eelnõusse ka täpsustusi.

Anti Haugas küsis, kas SIM on selle muudatusettepaneku põhjalikult läbi töötanud ning kas

selles esineb vastuolusid, millest komisjon peaks teadlik olema. Arvestades, et ettepanek

leidis siin toetust ja arvestatakse.

Riita Proosa vastas, et ettepanek muudab SIM-i jaoks senist tööd olulisel määral, kuna

ministeerium peaks uuesti avama lasketiiru määruse, mida juba menetleti kaks aastat ja

alustama selle ümbertöötamist.

Ta selgitas, et uues lasketiiru määruses on huvirühmade ettepanekutest lähtudes lisatud

lihtsamad nõuded ning nende eesmärk on võimaldada rajada lasketiire soodsamatel

tingimustel. Mõiste „laskekeskus” seadusesse lisamine tähendaks, et ka määrus tuleks uuesti

avada ja selles kasutatavad nimetused ümber teha.

R. Proosa lisas, et „laskekeskus” on sisult ka märksa laiem mõiste kui „lasketiir”, sest

laskekeskus võib tähistada näiteks Kaitseliidu harjutusvälja, kus asub mitu lasketiiru.

Valdo Randpere kommenteeris, et kui minister jõuab määruse allkirjastada enne eelnõu saali

jõudmist, võib 15. muudatusettepanek saalis toetuse kaotada, sest selle eesmärk oleks juba

määrusega täidetud.

Andre Hanimägi kommenteeris, et isegi kui määrust ei jõuta allkirjastada, võiks selle ikkagi

vähemalt Riigikogule saata, et täiskogus oleks ka arusaadav, et määruses kavandatakse

sisuliselt sama lahendust.

Kristel Urke tutvustas muudatusettepanekut nr 16:

16. Muuta eelnõu § 1 punkt 82 (uus nr) ja sõnastada see järgmiselt:

„82) paragrahvi 85 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Kaitsevägi või Kaitseliit võib võimaldada ettevõtjatele kasutada tasu eest Kaitseväe ja

Kaitseliidu harjutusvälja relvade, relvasüsteemide, lahingumoona, lahingu- ja muu tehnika

katsetamiseks ja testimiseks, kui see ei takista Kaitseväe ega Kaitseliidu ülesannete täitmist.

(12) Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja kasutada andmise otsustamise tingimused ja

kasutamise korra, ettevõtjaga sõlmitava lepingu sõlmimise tingimused ja korra, tasumäärad

või tasu arvestamise alused käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud tegevusteks kehtestab

valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;“.

Selgitus: Muudatusega luuakse ettevõtjatele võimalus kasutada Kaitseväe ja Kaitseliidu

harjutusväljasid nendel aegadel, millal harjutusväli ei ole vajalik Kaitseväe, Kaitseliidu

ülesannete täitmiseks, sealhulgas rahvusvahelise sõjalise koostöö raames liitlaste vajaduste

tagamiseks. Harjutusvälja vabade aegade olemasolu määrab kindlaks Kaitsevägi ja Kaitseliit,

millest Kaitseministeeriumi valitsemisala riigivara volitatud asutusena Riigi

26

Kaitseinvesteeringute Keskus kui harjutusväljade valdaja lähtub ettevõtjatele harjutusvälja

kasutada andmise korraldamisel.

Muudatus lähtub vajadusest luua võimalused toetada kaitsetööstusettevõtete arendus- ja

tootmisvõimekust, kuna toodete valmistamise kõrval on nende testimine ja katsetamine

vältimatu osa kogu kaitsetööstuse väärtusahelast. Kehtivast RelvS § 85 lõikest 1 ei tulene

piisavalt selgelt võimalust lubada Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusvälja ettevõtjatel sellisel

eesmärgil kasutada, mistõttu annab uus lõige 11 selleks sõnaselge õigusliku aluse. Ühtlasi

nähakse lõikes 12 ette volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile kehtestada

määrusega harjutusväljade kasutada andmise otsustamise tingimused ja kasutamise kord,

ettevõtjatega sõlmitavate lepingute sõlmimise tingimused ja kord ning tasumäärad või tasu

arvestamise alused, et tagada tegevuste läbiviimine kooskõlas ohutusnõuete ning Kaitseväe ja

Kaitseliidu tegevusvajadustega. Teenuse kasutamise eest võetav tasu ei ole avalik-õiguslik

tasu ega anna avalik-õiguslikku hüve, vaid vastab isiku kokku hoitavale kasutuseelisele.

Muudatus toetab seega ühtaegu õigusselgust, kaitsetööstuse arendamist ning riigi

olemasoleva taristu kontrollitud ja eesmärgipärast kasutamist.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Marju Aibast tutvustas muudatusettepanekut nr 17:

17. Muuta eelnõu § 1 punkt 87 (uus nr) ja sõnastada see järgmiselt:

„87) paragrahvi 91 täiendatakse lõigetega 49 - 52 järgmises sõnastuses:

„(49) Isik, kellel on enne käesoleva paragrahvi jõustumist vaid üks tulirelv, peab tagama

käesoleva seaduse § 46 lõikes 3 sätestatud nõuetele vastava hoiukoha hiljemalt enne relvaloa

kehtivuse pikendamist.

(50) Kui isik on tegutsenud enne käesoleva paragrahvi jõustumist käesoleva seaduse § 66

lõikes 5 nimetatud tegevusaladel, siis on tal kohustus esitada majandustegevusteade

käesolevas seaduses sätestatud korras hiljemalt 2027. aasta 1. märtsiks.

(51) Isik, kelle valduses on enne käesoleva paragrahvi jõustumist tulirelva paukpadrun, võib

seda omada ja vallata 24 kuu jooksul käesoleva paragrahvi jõustumisest arvates. Selle tähtaja

jooksul peab isik paukpadruni üle andma Politsei- ja Piirivalveametile, võõrandama isikule,

kellel on käesoleva seaduse kohaselt õigus seda omada, või esitama Politsei- ja

Piirivalveametile kollektsioneerimisloa taotluse.

(52) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 51 nimetatud isik on kollektsioneerimisloa taotluse

esitanud nimetatud tähtaja jooksul, võib isik paukpadrunit omada ja vallata kuni taotluse

kohta tehtud otsuse jõustumiseni.“.

Selgitus: Eelnõu § 1 punktiga 72 täiendatakse RelvS § 91 lõigetega 49–52.

Lõikes 49 võrreldes eelnõu varasema sõnastusega muudatusi ei tehta.

Lõikes 50 muudetakse majandustegevusteate esitamise üleminekutähtaega. Isik, kes on enne

sätte jõustumist tegutsenud RelvS § 66 lõikes 5 nimetatud tegevusalal, peab esitama

majandustegevusteate hiljemalt 2027. aasta 1. märtsiks. Tähtaja muutmise eesmärk on anda

juba tegutsevatele isikutele piisav aeg uue teatamiskohustusega kohanemiseks ja

majandustegevusteate esitamiseks ning tagada uue regulatsiooni sujuv rakendumine.

Uute lõigetega 51 ja 52 nähakse ette üleminekuregulatsioon isikutele, kelle valduses on sätte

jõustumise ajal tulirelva paukpadruneid. Üleminekuregulatsioon on vajalik, kuna tulirelva

paukpadrun ei ole seni olnud relvaseaduses sellisel kujul reguleeritud ning eelnõuga

kehtestatakse selle omamisele ja valdamisele uued nõuded. Seetõttu võib sätte jõustumise ajal

olla isikute valduses paukpadruneid, mille omamiseks ei ole seni olnud vaja eelnõuga

ettenähtud õigust või luba.

27

Lõike 51 kohaselt antakse sellistele isikutele 24 kuud oma valduse uue regulatsiooniga

kooskõlla viimiseks. Selle aja jooksul võib isik paukpadrunit jätkuvalt omada ja vallata, kuid

peab üleminekuaja lõpuks selle Politsei- ja Piirivalveametile üle andma, võõrandama isikule,

kellel on õigus seda omada, või esitama Politsei- ja Piirivalveametile kollektsioneerimisloa

taotluse. 24-kuuline üleminekuaeg on põhjendatud eelkõige regulatsiooni uudsusega ning

vajadusega anda isikutele piisav aeg uuest regulatsioonist teada saamiseks ja oma valduse

õiguspäraseks ümberkorraldamiseks. Samuti ei pruugi riigil olla täielikku ülevaadet isikutest,

kelle valduses on seaduse jõustumise ajal tulirelva paukpadruneid.

Lõikega 52 tagatakse, et tähtaja jooksul kollektsioneerimisloa taotluse esitanud isiku valdus

ei muutu õigusvastaseks üksnes põhjusel, et Politsei- ja Piirivalveamet ei ole jõudnud taotlust

üleminekuaja lõpuks lahendada. Sellisel juhul võib isik paukpadrunit omada ja vallata kuni

kollektsioneerimisloa taotluse kohta tehtud otsuse jõustumiseni.

Muudatustega tagatakse uute nõuete proportsionaalne rakendamine ning antakse nii

majandustegevusega tegelevatele isikutele kui ka tulirelva paukpadruneid omavatele isikutele

piisav aeg oma tegevuse ja valduse uue regulatsiooniga kooskõlla viimiseks.

Muudatuse mõju:

Lõikes 50 sätestatud tähtaja muutmise mõju on vähene. Pikem üleminekuaeg annab juba

tegutsevatele isikutele rohkem aega majandustegevusteate esitamiseks ning võimaldab

Politsei- ja Piirivalveametil korraldada uue teatamiskohustuse rakendamist ja puudutatud

isikute teavitamist sujuvamalt. Muudatusega ei kaasne uut sisulist kohustust, vaid pikeneb

selle täitmiseks ettenähtud aeg.

Lõigete 51 ja 52 lisamine mõjutab isikuid, kelle valduses on seaduse jõustumise ajal tulirelva

paukpadruneid. Kuna tulirelva paukpadrun ei ole seni olnud relvaseaduses sellisel kujul

reguleeritud, kaasneb eelnõuga nende isikute jaoks uus piirang. Isik peab 24-kuulise

üleminekuaja jooksul paukpadruni Politsei- ja Piirivalveametile üle andma, võõrandama selle

isikule, kellel on õigus seda omada, või esitama selle edasiseks omamiseks

kollektsioneerimisloa taotluse. Kollektsioneerimisloa taotlemise korral kaasneb isikule loa

taotlemise ja selle saamise tingimuste täitmisega seotud halduskoormus ning võimalik kulu.

24-kuuline üleminekuaeg leevendab muudatusega kaasnevat mõju, kuna annab isikutele

piisava aja oma valduse uue regulatsiooniga kooskõlla viimiseks. Lõikega 52 välditakse

ühtlasi olukorda, kus tähtajaks kollektsioneerimisloa taotluse esitanud isiku valdus muutuks

õigusvastaseks üksnes seetõttu, et Politsei- ja Piirivalveamet ei ole jõudnud taotlust

üleminekuaja jooksul lahendada.

Politsei- ja Piirivalveametile võib muudatusega kaasneda täiendav töökoormus seoses

paukpadrunite vastuvõtmise ning kollektsioneerimisloa taotluste menetlemisega. Mõju täpset

ulatust ei ole võimalik ette hinnata, kuna puudub täielik ülevaade isikutest, kelle valduses on

tulirelva paukpadruneid, ja nende valduses olevatest kogustest. 24-kuuline üleminekuaeg

võimaldab paukpadrunite üleandmise ja loataotluste esitamise pikema aja peale hajutada

ning vähendab seeläbi PPA töökoormuse lühiajalise suurenemise riski.

Muudatus suurendab õigusselgust ning võimaldab pärast üleminekuaja lõppu teha tulirelva

paukpadrunite käitlemise üle senisest tõhusamat järelevalvet. Samal ajal tagab

üleminekuregulatsioon, et uue piirangu rakendamine ei toimuks järsult ning seni

õiguspäraselt paukpadruneid omanud isikutele jääks mõistlik aeg oma valduse uute nõuetega

kooskõlla viimiseks.

Muudatusega ei ole eeldatavalt ette näha olulist eelarvemõju, kuid mõju täpne ulatus sõltub

esitatavate kollektsioneerimisloa taotluste ja Politsei- ja Piirivalveametile üleantavate

paukpadrunite arvust.

Lea Danilson-Järg küsis täiendava lõike 51 kohta, kas seaduses on asjakohane sel viisil

loetleda tegevused, mida isik peab 24 kuu jooksul tegema. Ta märkis, et isikul tekivad ka

teised seaduslikud võimalused, näiteks võib ta laskemoona hävitada.

Riita Proosa nõustus, et sisuliselt võib sättesse konkreetse loetelu asemel kirjutada näiteks

„käesolevas seaduses sätestatud korras“, kuid märkis, et ka teistes taolistes üleminekusätetes

28

on tavaks loetleda isiku võimalused. Ta selgitas, et kui tulirelva paukmoon muutub seaduse

jõustumisel piiratud tsiviilkäibega laskemoonaks, siis ei ole isikul kuigi palju võimalusi

tegutsemiseks. Ta rõhutas, et isik ei tohi siiski laskemoona ise hävitada ning kuigi laskemoona

saaks põhimõtteliselt ära kasutada, ei ole isikul selleks tulirelva.

R. Proosa tõi esile, et seaduslikud võimalused ongi anda laskemoon hävitamiseks üle Politsei-

ja Piirivalveametile, võõrandada see relvaluba omavale isikule, kellel on vastavat liiki relv,

milles seda laskemoona saab kasutada, või siis taotleda kollektsioneerimisluba. Ta lisas, et

juba täna on mitu kollektsionääri, kellel on laskemoona kollektsioneerimise luba. Sageli on

tegemist laskesportlaste või laskevõistluste korraldajatega, kelle valdusse satub eri kaliibriga

laskemoona, mida nad võivadki oma kollektsioonis hoida.

Lea Danilson-Järg märkis, et sätestatud tähtaja jooksul võibki inimene tegelikult laskemoona

ka ära kasutada, kuid seda võimalust ei ole samuti sättesse kirjutatud. Seetõttu ei ole esitatud

loetelu ammendav ning selline lahendus võib olla küsitav.

Riita Proosa rõhutas, et tulirelva paukpadrunit saab kasutada üksnes tulirelvas. Seega isik,

kellel on selleks sobiv tulirelv, võib ka laskemoona edasi hoida. Arutelu puudutab inimesi,

kellel ei ole ei relvaluba ega relva ning seetõttu ka võimalust laskemoona lihtsalt ära kasutada.

Ta lisas, et relvaluba saab taotleda relvale, mitte üksnes tulirelva laskemoonale.

Andre Hanimägi tegi ettepaneku, et lõike 51 puhul võiks sel juhul teise lause koos loeteluga

sättest lihtsalt ära kustutada ning täpsustada seda loetelu pigem eelnõu seletuskirjas. Seaduse

sättes võiks jääda üksnes esimene lause, mis kehtestab tähtajaks 24 kuud käesoleva paragrahvi

jõustumisest arvates.

Lea Danilson-Järg küsis, kas võib tekkida oht, et kollektsioneerimisloa taotlust ei jõuta 24

kuu jooksul ära menetleda. Täpsemalt, kas sellisel juhul võib tekkida olukord, kus inimene on

sunnitud oma kollektsiooni hävitama, kuna kollektsioneerimisloa küsimust ei jõuta tähtaja

jooksul lahendada.

Riita Proosa vastas, et just selle olukorra lahendamiseks on sättesse lisatud punkt 52. Ta

selgitas, et kui inimene on kollektsioneerimisloa taotluse juba esitanud, siis selle menetluse

ajal ei peaks ta laskemoonast loobuma. Edasine sõltub sellest, kas taotlus rahuldatakse või

mitte.

Lea Danilson-Järg märkis, et sellisel juhul tuleks lihtsalt punkti 52 sõnastust muuta ja

kasutada tingimuslikku konstruktsiooni, mille kohaselt kohaldub erand juhul, kui isik on

esitanud kollektsioneerimisloa taotluse.

Madis Timpson pani parandustega muudatusettepaneku nr 17 hääletusele:

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

29

Madis Timpson tutvustas viimasena muudatusettepanekut nr 18:

18. Muuta eelnõu § 3 teksti ja sõnastada see järgmiselt:

„(1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 78 ja 82 jõustuvad 2027. aasta 1. märtsil.

(2) Käesoleva seaduse § 1 punktid 12, 13 ja 15 jõustuvad 2027. aasta 1. juulil.“.

Selgitus: Jõustumissättesse lisatud muudatusele nähakse ette hilisem jõustumisaeg, et

vajalikud rakendusaktid jõutaks mõistliku aja jooksul välja töötada. Hilisem jõustumine

tagab, et seaduse rakendamiseks vajalik õiguslik ja praktiline raamistik oleks muudatuste

jõustumise hetkeks valmis ning uued normid oleksid tegelikkuses rakendatavad.

Õiguskomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Madis Timpson tänas kutsutuid ning märkis lõpetuseks, et komisjon on kõik eelnõule

esitatud muudatusettepanekud nüüd üle vaadanud.

Esimees tegi seejärel ettepanekud eelnõu menetluslike otsuste osas.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14.10.2026 (konsensus: Lea

Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski,

Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

2.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits,

Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere,

Stig Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

2.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 21.10.2026 14:00 (konsensus: Lea Danilson-Järg, Peeter Ernits, Andre

Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Heljo Pikhof, Valdo Randpere, Stig

Rästa, Madis Timpson, Vilja Toomast, Varro Vooglaid).

Madis Timpson tegi ettepaneku pikendada komisjoni istungit vähemalt kuni kella 13.15ni.

Komisjon nõustus konsensuslikult.

3. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus

pankrotiseaduse ja kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu koostamiseks

Madis Timpson andis väljatöötamiskavatsuse (VTK) tutvustamiseks sõna Justiits- ja

Digiministeeriumi (JDM) esindajatele.

Maarja Roht tegi VTK (Lisa 1) tutvustamiseks ettekande (Lisa 2).Ta tõi esile, et VTK

põhineb Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja, kohtute, maksejõuetuse teenistuse ning

teiste huvirühmade sisendil ning selles käsitletakse kutsetegevusega seotud kitsaskohti, mida

eelkõige pankrotihaldurid soovivad lähitulevikus lahendada.

Ta selgitas, et VTK teemade hulka kuuluvad täpsemalt halduri kutsesse sisenemine,

menetluse korralduslikud ja tehnilised küsimused ning halduri töö rahastamine. Samuti

käsitletakse ka riigi võimalikku rolli, sh maksejõuetuse teenistuse ülesannete laiendamist või

30

üleüldse pankrotihaldurite kutsetegevuse üleviimist riigiteenistusse.

M. Roht rõhutas, et VTK peamine eesmärk on mõlemat kutset tugevdada ja tagada järelkasv.

Ta tõi esile, et viimaste kutseeksamite kaudu ei ole uusi pankrotihaldureid lisandunud ning

uued liikmed on kutsekoguga liitunud peamiselt vandeadvokaatide hulgast, mistõttu puudub

kutsekogul praegu piisav järelkasv ja selge tulevikuperspektiiv.

Ta lisas, et pankrotihaldurite arv püsib 60-70 vahel, kuid aktiivselt tegutsevate haldurite arv

on veel väiksem. Samuti suureneb iga aasta haldurite keskmine vanus ning noori spetsialiste

ei tule piisavalt juurde. Seetõttu otsitakse võimalusi muuta pankrotihalduri kutsetegevus

atraktiivsemaks, tuua valdkonda uusi pädevaid inimesi ja tagada, et nad oskaksid

maksejõuetusmenetlusi nõuetekohaselt juhtida.

Madis Timpson palus selgitada, mida riikliku mudeli variant täpsemalt tähendaks.

Maarja Roht vastas, et lihtsustatult tähendaks riiklik mudel riiklikke pankrotihaldureid ehk

kõik praegu erasüsteemis tegutsevad pankrotihaldurid viidaks riigiteenistusse, neist saaksid

ametnikud ning pankrotimenetlusi hakkaksid edaspidi läbi viima nemad.

Ta rõhutas, et tegemist on vaid ühe alternatiivse lahendusega, mitte kindla suunaga, mille

poole ministeerium soovib tingimata liikuda.

Peeter Ernits uuris, millal võiks VTK-st saada eelnõu.

Maarja Roht vastas, et eelnõuni soovitakse jõuda 2027.a teisel poolel. Ta märkis, et

huvirühmadelt saadud tagasiside on aga näidanud, et mõned kavandatavad suunad vajavad

täiendavat analüüsi ja terviklikuma ülevaate koostamist, mida ministeerium peab enne

eelnõuni jõudmist tegema või siis tellima.

Peeter Ernits küsis, kas praegused pankrotihaldurid toetavad Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Koja süsteemi muutmist ning riiklikule mudelile üleminekut.

Ta viitas lisaks ühe tuntud ajakirjaniku varasemale väga kriitilisele hinnangule

pankrotihaldurite kohta ja küsis, kas VTK-s on mõeldud ka institutsiooni tõsiseltvõetavuse

parandamisele.

Maarja Roht vastas, et pankrotihaldurite riiklikku süsteemi viimist toetab tagasiside andjatest

üksnes maksejõuetuse teenistus. Teised huvirühmad on sellele vastu. Ta märkis, et ka

ministeeriumi eelistatud suund ei ole pankrotihaldurite riigiteenistusse viimine, kuid see

võimalus lisati VTK-sse eelkõige analüüsi ja arutelu algatamiseks.

M. Roht sõnas, et üks VTK sisuline eesmärk ongi anda pankrotihalduri kutsele ja

maksejõuetusmenetlusele n-ö uus hingamine. Värskust saabki tuua uute liikmete kaudu, kuid

selleks tuleb inimesi kutsealale kutsuda ja motiveerida neid seda tööd tegema. Ta möönis, et

pankrotihalduri kutse ei ole enamiku juristide esimene valik, mistõttu püütakse kujundada

terviklikumat motivatsioonipaketti, mis muudaks kutseala atraktiivsemaks.

Madis Timpson tänas kutsutuid ettekande eest.

4. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus

täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (täitemenetluse peatamise

regulatsiooni muutmine) koostamiseks

Madis Timpson andis VTK tutvustamiseks sõna JDM esindajale.

Aleksandr Logussov tutvustas VTK (Lisa 3) sisu ja eesmärke.Ta märkis sissejuhatuseks, et

31

JDM-i laiem eesmärk on täitemenetluse süsteemi väiksemate teemade kaupa kaasajastada

ning käesolev VTK käsitleb täitemenetluse peatamist.

A. Logussov selgitas, et teema tõusetus maksejõuetuse valdkonnas, kus eeskätt esineb

probleem füüsilisest isikust võlgnike puhul, kes soovisid kohustustest vabaneda ja pöördusid

kohustustest vabastamise ehk võlgade ümberkujundamise menetlusse, kuid selle edukat

läbimist raskendasid täitemenetluses varem seatud arestid. Nimelt, kohustustest vabastamise

menetluse ajal täitemenetlus peatub, kuid kehtiva regulatsiooni järgi jäävad varasemad arestid

jõusse.

Ta tõi esile, et kui 2021.a füüsilise isiku maksejõuetuse seadust loodi, ei reguleeritud seal

üksikasjalikult, mis saab kohustustest vabastamise menetluse alustamisel varasematest

arestidest ning seetõttu hakkasid praktikas kohtud areste omal algatusel tühistama. VTK

pakub sellele probleemile lahendusi.

A. Logussov tõi veel olulise ja Eesti õiguskorras uuendusliku lahendusena esile

täitemenetluse osalise peatamise võimaluse. Muudatus kaitseks eelkõige sissenõudja huve. Ta

tõi näiteks olukorra, kus võlgnik vaidlustab konkreetse kohtutäituri toimingu, sest tema

hinnangul on sissetulek arestitud vales ulatuses. Kui võlgnik palub praegu kohtul vaidluse

ajaks täitemenetluse peatada ja kohus taotluse rahuldab, peatub kogu täitemenetlus, kuigi

vaidlus puudutab ainult üht toimingut.

Ta rõhutas, et muudatusega antaks kohtutäiturile ja kohtule edaspidi võimalus

kaalutlusotsusega peatada täitemenetlus ainult konkreetse vaidlustatud toimingu suhtes ning

ülejäänud osas saaks seega täitemenetlust sissenõudja huvides jätkata, et nõude täitmine ei

viibiks põhjendamatult.

A. Logussov märkis, et võlgniku seisukohast on positiivne muudatus see, et ühe

täitemenetluse korral saaks ta ka peatamise ajal oma arestitud kontosid ja vahendeid vabalt

kasutada. See põhimõte tuleneb ka kehtivast regulatsioonist, kuid keerukate õigusvaidluste

vältimiseks on soov see seaduses sõnaselgelt sätestada.

Ta lisas, et samuti vaadati üle reeglid, mis käsitlevad eri täitemenetluste omavahelist

konkurentsi. Täpsemalt, ühe täitemenetluse peatamine ei tohiks jätta võlgniku teisi

võlausaldajaid võimalikest vahenditest ilma ning seetõttu sätestatakse, et ühe menetluse

peatamise ajal võivad teised sissenõudjad oma nõudeid võlgniku suhtes sundtäita.

Peeter Ernits uuris, millal võiks VTK-st saada eelnõu. Samuti, kuidas hakkaks osaline

täitemenetluse peatamine senises regulatsioonis praktikas toimima ning kas vastav süsteem on

juba paigas.

Aleksandr Logussov vastas, et eelnõu on kavas saata kooskõlastusringile 2027.a teisel

poolaastal ning esitada Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule menetlemiseks 2028.a.

A. Logussov selgitas veel, et süsteem toimib põhijoontes juba praegu, kuid sellele soovitakse

juurde tuua selge õiguslik alus. Täitemenetluses juba kehtib põhimõte, mida kõnekeeles

nimetatakse „üks akt korraga” põhimõtteks. Selle kohaselt täidetakse esmalt esimesena

menetlusse võetud täitedokumenti, olenemata sellest, mitu järgmist dokumenti sama võlgniku

suhtes sundtäitmist ootab.

Ta lisas, et kui esimese täitedokumendi menetlus peatatakse, siis saab juba täna järjekorras

edasi liikuda. Kehtivas õiguses paiknevad vastavad põhimõtted lihtsalt eri regulatsioonides

ning uue regulatsiooniga soovitakse need põhimõtted koondada ja selgemalt sõnastada.

Madis Timpson tänas ettekande eest.

5. Ettekanne: Justiits- ja Digiministeeriumi väljatöötamiskavatsuse tutvustus

karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (lastevastaste seksuaalkuritegude

32

aegumistähtaegade pikendamise) koostamiseks

Madis Timpson andis VTK tutvustamiseks sõna JDM esindajatele.

Steven Andreksontutvustas VTK (Lisa 4) sisu ja eesmärke. Ta selgitas, et võrreldes VTK-ga

on eelnõusse lisaks KarS-i 9. peatüki 7. jaos käsitletud seksuaalse enesemääramise vastastele

süütegudele lisatud ka inimkaubanduse ja inimkaubanduse toetamise koosseisud ehk KarS §

133 ja § 1331, mille lõige 2 punkt 2 puudutab konkreetselt alaealise vastu suunatud

inimkaubandust. Lisandub ka KarS-i § 175, mis käsitleb eraldi koosseisuna alaealiste vastu

suunatud inimkaubandust, kuid erinevus seisneb selles, et § 133 kirjeldab inimkaubandust

vägivaldsetel meetoditel, siis § 175 vägivaldseid meetodite kasutust konkreetselt ei nõua.

Ta märkis, et mittekontaktsete kuritegude puhul jäid eelnõus koosseisud VTK-ga võrreldes

samaks. Kõige raskemate kuritegude aegumistähtaeg oleks 32 aastat arvates kannatanu

täisealiseks saamisest ning mittekontaktsete kuritegude puhul 20 aastat.

S. Andreksen lisas, et eelnõust jäeti välja § 1781, mis puudutab seksuaalse eesmärgiga

kokkuleppe sõlmimist lapseealisega kohtumiseks. Kuigi tegemist on kahtlemata kuriteoga,

leiti, et selle seos jääb kuriteokoosseisu sisu arvestades liiga kaugeks ning aegumistähtaja

pikendamine ei oleks teiste käsitletavate kuritegude sisuga võrreldes põhjendatud.

S. Andrekson sõnas, et kuriteod, mille aegumistähtaega eelnõuga pikendatakse, oleksid

hõlmatud KarS §-i 81 lõike 7 punktis 3 sätestatud aegumise peatumise erandiga. See

tähendab, et kuriteo aegumistähtaeg hakkaks kulgema alles kannatanu 18-aastaseks saamisest

ning kestaks sõltuvalt kuriteokoosseisust pikendatult 32 või 20 aastat.

Ta tõi esile, et VTK-le saadud tagasisidest ja huvirühmadega toimunud kaasamiskohtumistest

ilmnes ka vajadus hinnata, kas kuriteost tingitud tsiviilõigusliku nõude esitamise võimalus

tsiviilhagi raames peaks olema seotud pikendatud kuriteo aegumistähtajaga. Eesmärk on

vältida olukorda, kus kuritegu ei ole veel iseenesest aegunud, kuid sellest tulenev kannatanu

tsiviilõiguslik nõude esitamise võimalus on juba aegunud. Ta rõhutas, et kannatanul peaks

igal juhul olema võimalus esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi seni, kuni kuritegu ei ole

aegunud.

S. Andrekson lisas veel olulise tulevase muudatusena, et nii KarS-is kui ka

kriminaalmenetluse seadustikus soovitakse senine mõiste „lapsporno“ asendada

ohvrikesksema ja neutraalsema terminiga „laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“.

Vilja Toomast küsis, kas JDM kaalus lahendust, mille kohaselt lastevastased

seksuaalkuriteod ei aeguks üldse kunagi ehk ei kehtestataks ka 32-aastast aegumistähtaega.

Steven Andrekson vastas, et sellist võimalust kaaluti ning sellist ettepanekut esitati ka VTK

tagasisides. Ta selgitas, et õigusdogmaatiliselt väljendab kuriteo aegumine arusaama, et mida

rohkem aega on kuriteo toimepanemisest möödunud, seda väiksem on vajadus riikliku

sekkumise järele. Ta rõhutas, et teo nn karistusväärsus küll säilib, kuid karistuse mõju ja

väärtus vähenevad aja jooksul.

S. Andrekson lisas, et karistamisvajadus sõltub omakorda ka süüteo raskusest ehk kas

tegemist on esimese või teise astme kuriteoga.Praegu on ajalooliselt aegumatuks tunnistatud

inimsusevastased kuriteod, genotsiid ja agressioonikuriteod. Nende kuritegudega rikutavad

õigushüved ei ole samad kui lastevastaste seksuaalkuritegude puhul ning kui avada laiem

arutelu lastevastaste seksuaalkuritegude aegumatuks muutmise üle, tekiks laiem küsimus,

milliseks peaks üleüldse kujunema karistusõigussüsteem tervikuna.

Andre Hanimägi küsis hüvitussüsteemi kohta. Ta märkis, et Euroopa Nõukogu võttis

käesoleva aasta suvel vastu direktiivi, mille kohaselt peab iga riik leidma võimalused hüvitiste

maksmise süsteemi parandamiseks, kuid VTK-s seda küsimust nähtavasti ei käsitletud. Ta

nõustus, et hüvitise nõude esitamise tähtaeg ei tohiks lõppeda enne kuriteo aegumistähtaega,

33

kuid küsis, kas on kaalutud hüvitussüsteemi automatiseerimist nii, et kannatanu ei peaks üldse

ise hakkama hüvitist taotlema tsiviilvaidluse kaudu.

A. Hanimägi tõi näiteks, et kui kurjategijal ei ole võimalust ega tahtmist tasuda mittevaralise

kahju hüvitist, siis mõnes riigis maksab selle kannatanule riik ning nõuab ise summa hiljem

kurjategijalt tagasi. Ta küsis, kas selliseid lahendusi on siinkohal arutatud.

Andra Reinomägi selgitas, et kehtiv kuriteoohvrite hüvitamise süsteem võimaldab samuti

inimesel pöörduda ning ohvriabi kaudu riigilt nii hüvitist taotleda. Hüvitise taotlemiseks

kehtivad küll omad tähtajad, kuid juhul, kui kannatanul on ilmnenud terviseprobleemid, mille

tõttu ei olnud tal võimalik varem taotlust esitada, lubab seadus hüvitist taotleda ka pikema aja

jooksul.

Ta rõhutas, et alaealise puhul on hüvitist võimalik taotleda kolme aasta jooksul pärast

täisealiseks saamist ning kui sellele lisandub veel terviseprobleem, saab taotlust esitada ka

hiljem. Tähtaega arvestatakse ajast, mil inimese terviseseisund võimaldab tal taotluse esitada.

Seega võimaldab ka kehtiv kuriteoohvrite hüvitamise süsteem taotleda riigilt

tervisekahjustuse korral hüvitist pikema aja jooksul. Ta lisas, et hüvitussüsteemi poolt eraldi

selle eelnõu raames siiski ei käsitletud.

Andre Hanimägi täpsustas, et kui alaealise puhul on hüvitise taotlemise tähtaeg kolm aastat

pärast täisealiseks saamist, kuid kuriteo enda aegumistähtaeg on näiteks 10 või 15 aastat ning

inimene pöördub alles 15 aasta pärast õiguskaitseasutuse poole ja kuriteo toimumine

tõendatakse, siis kas tal on endiselt võimalik eraldiseisvalt taotleda ka mittevaralise kahju

hüvitamist.

Andra Reinomägi vastas jaatavalt.

Valdo Randpere küsis, kas praegu välja pakutavad pikemad aegumistähtajad oleksid

võimaldanud lahendada mõne seni Eestis esinenud juhtumi, kus kuritegu oli selgelt tõendatav,

kuid menetlemine ei olnud aegumistähtaja möödumise tõttu enam võimalik.

Steven Andrekson vastas jaatavalt ning tõi esile, et VTK-s on kirjeldatud mõned sellised

prokuratuurilt saadud näited. Ta rõhutas, et seksuaalkuriteod on teatavasti väga varjatud

iseloomuga ning seetõttu võib eeldada, et õiguskaitseasutusteni jõudnud juhtumid

moodustavad vaid jäämäe tipu.

Heljo Pikhof kommenteeris, et teatud juhtudel võib inimene olla juba aastaid ravi vajanud ja

läbinud, kuid tagasiulatuvalt ei saa inimene tehtud kulutuste eest hüvitist taotleda ning julgus

pöörduda õiguskaitseasutuste poole ja rääkida sellest, mis temaga juhtus, võib tekkida veel

hiljem. Selleks ajaks võib inimene olla juba pika aja jooksul kandnud suuri kulusid oma

tervise taastamiseks.

H. Pikhof leidis, et üks võimalus on hüvitada neid kulusid tagantjärele. Ta tõi lisaks esile, et

kaaluda võiks elatisabiga sarnast süsteemi, mille puhul makstaks kannatanule hüvitist

riiklikust fondist ning nõutaks raha hiljem kurjategijalt tagasi.

Andra Reinomägi vastas, et tänane süsteem juba toimib nii. Ta selgitas veel lisaks, et

ohvriabi seaduse (OAS) alusel makstava kuriteoohvri hüvitise puhul annab tervisehäire

esinemine õiguse taotlemise tähtaega ka edasi lükata. Tähtaeg võib alaealise puhul seega olla

pikem kui kolm aastat pärast 18-aastaseks saamist. Kui terviseseisund paraneb, saab ta

paranemisest arvates kolme aasta jooksul hüvitist taotleda. Ta rõhutas, et seda hinnatakse ja

sisustatakse sõltuvalt konkreetsest juhtumist.

Peeter Ernits küsis, kui palju praegu Eestis eluaegset vangistust kandvaid vägistajaid vanglas

viibib.

Lisaks, kas on tehtud uuringuid selle kohta, kui usaldusväärne on tõendamise vaatepunktist

34

kannatanu ja teo toimepanija mälu juhul, kui sündmusest on möödunud väga palju aega.

Steven Andrekson vastas, et eluaegset vangistust kandvate vägistajate arvu ei oska ta kohe

välja tuua, kuid saab selle vastuse hiljem kirjalikult esitada.

S. Andreksen möönis, et tõendamise osas kaasnevad aja möödumisega paratamatult

probleemid. Sellele juhtisid kaasamiskohtumistel tähelepanu ka prokuratuur ja kohtunik, et

mida rohkem aega on teo toimepanemisest möödunud, seda vähem tõendeid tavaliselt säilib.

Teiste riikide näitel on esinenud erandlikke juhtumeid, kus leitakse näiteks kannatanu 30 aasta

vanune päevik, mille põhjal on võimalik saada teavet toimunu kohta. Enamasti on nii, et mida

rohkem aega on möödunud, seda enam jääb juhtum sõna-sõna-vastu-olukorraks. Kohtumisel

rõhutas kohtunik, et seda probleemi ei ole võimalik lõpuni vältida.

Heljo Pikhof küsis, kas arutelus peetakse silmas ohvriabist tulenevat raha või kuriteoohvri

hüvitist.

Andra Reinomägi vastas, et Eestis maksab kuriteoohvrite hüvitisi Sotsiaalkindlustusamet. Ta

juhtis tähelepanu, et OAS §-i53 kohaselt on riigil tagasinõudeõigus.

Madis Timpson uuris, millal jõuab kirjeldatud eelnõu valitsusse.

Steven Andrekson vastas, et VTK-le tagasiside esitamise tähtaeg saabub kahe päeva pärast.

Pärast tagasiside läbivaatamist ja analüüsimist püütakse eelnõuga võimalikult kiiresti edasi

liikuda ning esitada see valitsusele oktoobris.

Andre Hanimägi küsis tagasiside osas, kas ohvrite esindajad on samuti pärast õigusliku

tausta selgitamist kavandatava 32- või 20-aastase aegumistähtajaga nõustunud.

Andra Reinomägi vastas, et ohvrite esindajatega on räägitud ning nad mõistavad samuti hästi

tõendamisega seotud probleemkohti. Ta märkis, et 32-aastane aegumistähtaeg annab

võimaluse neile kannatanutele, kelle juhtumis on ka tõendid olemas, et kuriteo toimepanija

saaks süüdi mõista. Ohvrite esindajad on kinnitanud, et selline lahendus neile sobib.

Lea Danilson-Järg küsis, kas 32-aastane aegumistähtaeg tähendab seda, et selle jooksul peab

olema jõustunud kohtuotsus või saab selle aja jooksul esitada kuriteoteate.

Andra Reinomägi vastas, et selle aja jooksul saab kuriteoteate esitada ning menetlust

algatada, mitte menetlus ei pea selleks ajaks lõppenud olema.

Madis Timpson tänas kutsutuid ettekande eest.

6. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Madis Timpson

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Selena Eenmaa

protokollija