| Dokumendiregister | Riigikogu |
| Viit | 1-2/26-673/1 |
| Registreeritud | 05.10.2026 |
| Sünkroonitud | 11.10.2026 |
| Liik | EL dokument |
| Funktsioon | |
| Sari | |
| Toimik | KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE vastavalt nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ artiklile 395 - COM(2026) 511 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | |
| Saabumis/saatmisviis | |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
EN EN
EUROPEAN COMMISSION
Brussels, 29.9.2026 COM(2026) 511 final
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION TO THE COUNCIL
in accordance with Article 395 of Council Directive 2006/112/EC
1
1. BACKGROUND
Pursuant to Article 395 of Council Directive 2006/112/EC of 28 November 2006 on
the common system of value added tax1 (the VAT Directive), the Council, acting
unanimously on a proposal from the Commission, may authorise any Member State to
introduce special measures for derogation from the provisions of this Directive, in order
to simplify the procedure for collecting VAT or to prevent certain forms of tax evasion
or avoidance. As this procedure provides for a derogation from the general principles
of VAT, in accordance with the case-law of the Court of Justice of the European Union
(CJEU), the national derogating measures referred to in Article 395 of the VAT
Directive which are allowed ‘in order to simplify the procedure for charging the tax or
to prevent certain types of tax evasion or avoidance’, must be interpreted strictly and
those measures must also be necessary and appropriate for realising the specific
objective which they pursue and have as little effect as possible on the objectives and
principles of the VAT Directive2.
By letter registered at the Commission on 28 May 2026, Latvia requested an
authorisation to further extend the authorisation to apply, by derogation of Article 193
of the VAT Directive, the reverse charge mechanism in relation to the supply of timber
or the provision of related services, as initially granted upon Latvia’s accession to the
Union on 1 May 2004, extended by Council Decision 2006/42/EC in 2006, and
prolonged on six further occasions since, most recently until 31 December 2026 by
Council Implementing Decision (EU) 2024/3207.
In accordance with the second paragraph of Article 395 of the VAT Directive, the
Commission informed the other Member States by letter dated 21 August 2026 of the
request made by Latvia. By letter dated 25 August 2026, the Commission notified
Latvia that it had all the information it considered necessary for appraisal of the request.
2. THE REQUEST
Latvia requests, under Article 395 of the VAT Directive, that the Council, acting upon
a proposal of the Commission, would extend the application of a special measure
derogating from Article 193 of the VAT Directive as regards the application of the
reverse charge mechanism in relation to the supply of timber or the provision of related
services.
As a rule, the person liable for the payment of VAT, pursuant to Article 193 of the VAT
Directive, is the taxable person supplying the goods (or services). The purpose of the
reverse charge mechanism is to shift that liability onto the taxable person to whom the
supplies are made in order to avoid that the supplier would have the possibility to
disappear with the VAT received (missing trader fraud).
The derogation was first granted to Latvia in Chapter 7, point 1(b) of Annex VIII to the
2003 Act of Accession3, until 30 April 2005, and was subsequently extended for the
1 OJ L 347, 11.12.2006, p. 1 2 See judgment of 27 January 2011 in case Vandoorne C-489/09, EU:C:2011:33, paragraph 27. 3 Act concerning the conditions of accession of the Czech Republic, the Republic of Estonia, the Republic of
Cyprus, the Republic of Latvia, the Republic of Lithuania, the Republic of Hungary, the Republic of Malta, the
2
first time, in relation to Article 21 of Sixth Council Directive 77/388/EEC, by Council
Decision 2006/42/EC of 24 January 20064 until 31 December 2009. It was subsequently
authorised, by way of derogation from Article 193 of the VAT Directive, by Council
Implementing Decision 2009/1008/EU of 7 December 20095 until 31 December 2012,
and was extended on five further occasions, by Council Implementing Decisions
2013/55/EU of 22 January 20136, (EU) 2015/2396 of 10 December 20157, (EU)
2018/2006 of 11 December 20188, (EU) 2022/81 of 18 January 20229 and, most
recently, (EU) 2024/3207 of 12 December 202410, which extended the special measure
until 31 December 2026. The special measure has therefore been in continuous
application for more than two decades and has already been prolonged seven times.
3. THE COMMISSION’S VIEW
When the Commission receives requests in accordance with Article 395 of the VAT
Directive, these are examined with a view to ensure that the basic conditions for
granting a derogation are fulfilled, i.e. whether the proposed specific measure simplifies
procedures for taxable persons and/or the tax administration or whether the proposal
aims to prevent certain types of tax evasion or avoidance. In this context, the
Commission has always taken a restrictive, cautious approach to ensure that
derogations do not undermine the operation of the general VAT system, are limited in
scope and time, and necessary and proportionate. Any derogation from the system of
fractioned payment can, therefore, not be more than a last resort for a limited time and
must offer guarantees as to its necessity and exceptional nature.
Given more than two decades of application, it is the Commission’s view that Latvia
has had ample time to introduce conventional measures, for which no derogation from
the VAT Directive is required, to control the timber sector, which consists of rather high-
volume tangible goods that should allow for an adequate auditing and follow-up.
Republic of Poland, the Republic of Slovenia and the Slovak Republic, and the adjustments to the Treaties on
which the European Union is founded, Annex VIII, Chapter 7, point 1(b), OJ L 236, 23.9.2003, p. 33. 4 Council Decision 2006/42/EC of 24 January 2006 authorising Latvia to extend the application of a measure
derogating from Article 21 of the Sixth Council Directive 77/388/EEC on the harmonisation of the laws of the
Member States relating to turnover taxes, OJ L 25, 28.1.2006, p. 31. 5 Council Implementing Decision 2009/1008/EU of 7 December 2009 authorising the Republic of Latvia to
extend the application of a measure derogating from Article 193 of Directive 2006/112/EC on the common
system of value added tax, OJ L 347, 24.12.2009, p. 30. 6 Council Implementing Decision 2013/55/EU of 22 January 2013 amending Implementing Decision
2009/1008/EU authorising the Republic of Latvia to extend the application of a measure derogating from Article
193 of Directive 2006/112/EC on the common system of value added tax, OJ L 22, 25.1.2013, p. 16. 7 Council Implementing Decision (EU) 2015/2396 of 10 December 2015 amending Implementing Decision
2009/1008/EU authorising the Republic of Latvia to extend the application of a measure derogating from Article
193 of Directive 2006/112/EC on the common system of value added tax, OJ L 332, 18.12.2015, p. 142. 8 Council Implementing Decision (EU) 2018/2006 of 11 December 2018 amending Implementing Decision
2009/1008/EU authorising the Republic of Latvia to extend the application of a measure derogating from Article
193 of Directive 2006/112/EC on the common system of value added tax, OJ L 322, 18.12.2018, p. 20. 9 Council Implementing Decision (EU) 2022/81 of 18 January 2022 amending Implementing Decision
2009/1008/EU authorising the Republic of Latvia to extend the application of a measure derogating from Article
193 of Directive 2006/112/EC on the common system of value added tax, OJ L 13, 20.1.2022, p. 49. 10 Council Implementing Decision (EU) 2024/3207 of 12 December 2024 amending Implementing Decision
2009/1008/EU authorising the Republic of Latvia to extend the application of a measure derogating from Article
193 of Directive 2006/112/EC on the common system of value added tax, OJ L, 23.12.2024.
3
Moreover, Latvia has been reminded to take appropriate measures to fight against fraud
as, more particularly,
recital 5 of Council Implementing Decision (EU) 2024/3207, which granted the
extension currently in force, recalled that “(…) Special measures are in general granted
for a limited period of time to allow an assessment of whether those special measures
are appropriate and effective. Special measures grant Member States time to introduce
other conventional measures at national level to monitor the movement of materials,
the payment of VAT, and the compliance of taxable persons, which should tackle the
respective problem until the expiry of the special measure, thus making an extension of
the special measure redundant. A special measure allowing the making use of the
reverse charge mechanism is granted only exceptionally for specific fraudulent areas
and constitutes a means of last resort”.
recital 6 of that Decision indicated that “(…) before the expiry of the extension of the
special measure under this Implementing Decision, Latvia should implement other
conventional measures to fight and prevent VAT fraud in the timber market, so that a
further extension of the special measure would no longer be needed”.
The request submitted by Latvia does not identify any new conventional measure
introduced since the adoption of Decision (EU) 2024/3207. Latvia states that work is
under way to strengthen the measures already in place and expresses an intention to
return to the standard VAT regime in the timber sector “in a planned manner and within
a reasonable timeframe”, without specifying that timeframe or presenting measurable
results. It also points to the continued use of a pre-existing corporate rating system
operated by its tax administration.
Nonetheless, Latvia argues that a further extension should be granted, referring in
particular to the decision of the Latvian Parliament (Saeima) to postpone the entry into
force of mandatory business-to-business electronic invoicing from 1 January 2026 to 1
January 2028, which it describes as a sufficient reason for the reverse charge
mechanism to continue. As the postponement of domestic e-invoicing reflects a choice
within Latvia’s own control and is not a constraint imposed by Union law, it cannot in
itself justify a further Union-level derogation under Article 395.
Furthermore, Lithuania and Romania, which held comparable derogations for the
timber sector under Council Implementing Decisions (EU) 2018/1920 and (EU)
2023/218 respectively, did not have those measures extended beyond 2021 and 2025,
in application of the same conditions under Article 395 of the VAT Directive.
In light of the above and taking into account that the Commission already informed
Latvia in 2024 that conventional measures should be implemented, and taking into
account that the special measure has already been in place since 2004 and prolonged
seven times, respectively in 2006, 2009, 2013, 2015, 2018, 2022 and 2024, it can no
longer be justified to grant a further extension.
4. CONCLUSION
4
Based on the above-mentioned arguments, the Commission objects to the request made
by Latvia.
ET ET
EUROOPA KOMISJON
Brüssel, 29.9.2026 COM(2026) 511 final
KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE
vastavalt nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ artiklile 395
1
1. TAUST
Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ1 (mis käsitleb ühist
käibemaksusüsteemi) (edaspidi „käibemaksudirektiiv“) artikli 395 kohaselt võib
nõukogu ühehäälselt komisjoni ettepaneku põhjal anda igale liikmesriigile loa võtta
erimeetmeid selle direktiivi sätetest erandite tegemiseks eesmärgiga lihtsustada
käibemaksu kogumist või hoida ära teatavat liiki maksudest kõrvalehoidmist või
maksustamise vältimist. Kuna see menetlus näeb kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu
praktikaga ette erandi käibemaksu üldpõhimõtetest, tuleb käibemaksudirektiivi artiklis
395 osutatud riiklikke erandmeetmeid, mis on lubatud „et lihtsustada maksu kogumise
menetlust või ära hoida teatavat liiki maksudest kõrvalehoidmist või maksustamise
vältimist“, tõlgendada kitsalt ning need meetmed peavad olema ka vajalikud ja
asjakohased taotletava konkreetse eesmärgi saavutamiseks ning neil peab olema
käibemaksudirektiivi eesmärkidele ja põhimõtetele võimalikult väike mõju2.
Komisjonis 28. mail 2026 registreeritud kirjas palus Läti, et veel kord pikendataks luba
kohaldada erandina käibemaksudirektiivi artiklist 193 puidutehingute ja nendega
seotud teenuste suhtes pöördmaksustamist, mis algselt anti Läti ühinemisel liiduga 1.
mail 2004, mida pikendati nõukogu otsusega 2006/42/EÜ 2006. aastal ja mida on pärast
seda pikendatud veel kuuel korral, viimati kuni 31. detsembrini 2026 nõukogu
rakendusotsusega (EL) 2024/3207.
Kooskõlas käibemaksudirektiivi artikli 395 teise lõiguga teavitas komisjon 21. augusti
2026. aasta kirjaga teisi liikmesriike Läti taotlusest. Komisjon teatas 25. august 2026.
aasta kirjas Lätile, et tal on olemas kogu taotluse hindamiseks vajalik teave.
2. TAOTLUS
Läti taotleb käibemaksudirektiivi artikli 395 alusel, et nõukogu lubaks komisjoni
ettepaneku põhjal Lätil jätkata käibemaksudirektiivi artiklist 193 kõrvale kalduva
erimeetme kohaldamist seoses pöördmaksustamise kohaldamisega puidutehingute ja
nendega seotud teenuste suhtes.
Käibemaksudirektiivi artikli 193 kohaselt vastutab üldjuhul käibemaksu tasumise eest
kaupu (või teenuseid) tarniv maksukohustuslane. Pöördmaksustamise eesmärk on
kanda see vastutus üle maksukohustuslasele, kellele tarneid tehakse, et vältida
olukorda, kus tarnijal on võimalus saadud käibemaksuga kaduda (varifirmadega seotud
käibemaksupettus).
Erand tehti Lätile esimest korda 2003. aasta ühinemisakti3 VIII lisa 7. peatüki punkti 1
alapunktis b kuni 30. aprillini 2005 ning seejärel pikendati seda esimest korda nõukogu
24. jaanuari 2006. aasta otsusega 2006/42/EÜ4, mis tehti seoses nõukogu kuuenda
1 ELT L 347, 11.12.2006, lk 1. 2 Vt kohtu 27. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas Vandoorne C-489/09, EU:C:2011:33, punkt 27. 3 Akti (Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi,
Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu
aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta) VIII lisa 7. peatüki punkti 1 alapunkt b (ELT L 236, 23.9.2003,
lk 33). 4 Nõukogu 24. jaanuari 2006. aasta otsus 2006/42/EÜ, millega lubatakse Lätil pikendada meetme, mis kaldub
kõrvale kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist käsitleva nõukogu
kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ artiklist 21, kohaldamist (ELT L 25, 28.1.2006, lk 31).
2
direktiivi 77/388/EMÜ artikliga 21, kuni 31. detsembrini 2009. Seejärel anti erandina
käibemaksudirektiivi artiklist 193 luba selle erimeetme kohaldamiseks nõukogu 7.
detsembri 2009. aasta rakendusotsusega 2009/1008/EL5 kuni 31. detsembrini 2012 ning
seda pikendati veel viiel korral: nõukogu 22. jaanuari 2013. aasta rakendusotsusega
2013/55/EL6, nõukogu 10. detsembri 2015. aasta rakendusotsusega (EL) 2015/23967,
nõukogu 11. detsembri 2018. aasta rakendusotsusega (EL) 2018/20068, nõukogu 18.
jaanuari 2022. aasta rakendusotsusega (EL) 2022/819 ja viimati nõukogu 12. detsembri
2024. aasta rakendusotsusega (EL) 2024/320710, millega pikendati erimeetme kehtivust
kuni 31. detsembrini 2026. Erimeedet on seega pidevalt kohaldatud rohkem kui kaks
aastakümmet ja juba seitse korda pikendatud.
3. KOMISJONI SEISUKOHT
Kui komisjon saab käibemaksudirektiivi artikli 395 kohase taotluse, kontrollib ta, et
selle rahuldamise põhitingimused oleksid täidetud, st kas kavandatud erimeede
lihtsustab menetlust maksukohustuslaste ja/või maksuhalduri jaoks või kas
ettepanekuga hoitaks ära teatavat liiki maksudest kõrvalehoidmist või maksustamise
vältimist. Komisjoni lähenemisviis on sellistel juhtudel olnud alati piirav ja ettevaatlik,
kuna ta soovib tagada, et erandid ei kahjustaks üldise käibemaksusüsteemi toimimist
ning oleksid piiratud ulatuse ja kestusega, vajalikud ja proportsionaalsed. Igasugune
osadena maksmise süsteemist tehtav erand saab seega olla ainult viimane abinõu ja
piiratud kestusega meede ning see peab pakkuma garantiisid seoses erandi vajalikkuse
ja erakorralise laadiga.
Võttes arvesse, et erandit on kohaldatud rohkem kui kakskümmend aastat, on komisjon
seisukohal, et Lätil on olnud piisavalt aega kehtestada tavapäraseid meetmeid, mille
puhul ei ole vaja teha erandit käibemaksudirektiivist, et kontrollida puidusektorit, mis
koosneb üsna suure mahuga materiaalsetest kaupadest, mille puhul peaks asjakohane
auditeerimine ja järelmeetmed võimalikud olema.
Lisaks on Lätilt nõutud, et ta võtaks asjakohaseid meetmeid pettusevastaseks
võitluseks, eelkõige:
5 Nõukogu 7. detsembri 2009. aasta rakendusotsus 2009/1008/EL, millega lubatakse Läti Vabariigil pikendada
meetme kohaldamist, millega tehakse erand direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi)
artiklist 193 (ELT L 347, 24.12.2009, lk 30). 6 Nõukogu 22. jaanuari 2013. aasta rakendusotsus 2013/55/EL, millega muudetakse rakendusotsust
2009/1008/EL, millega lubatakse Läti Vabariigil pikendada meetme kohaldamist, millega tehakse erand
direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklist 193 (ELT L 22, 25.1.2013, lk 16). 7 Nõukogu 10. detsembri 2015. aasta rakendusotsus (EL) 2015/2396, millega muudetakse rakendusotsust
2009/1008/EL, millega lubatakse Läti Vabariigil pikendada selle meetme kohaldamist, millega tehakse erand
direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklist 193 (ELT L 332, 18.12.2015, lk 142). 8 Nõukogu 11. detsembri 2018. aasta rakendusotsus (EL) 2018/2006, millega muudetakse rakendusotsust
2009/1008/EL, millega lubatakse Läti Vabariigil pikendada meetme kohaldamist, millega tehakse erand
direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklist 193 (ELT L 322, 18.12.2018, lk 20). 9 Nõukogu 18. jaanuari 2022. aasta rakendusotsus (EL) 2022/81, millega muudetakse rakendusotsust
2009/1008/EL, millega lubatakse Läti Vabariigil pikendada meetme kohaldamist, millega tehakse erand
direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklist 193 (ELT L 13, 20.1.2022, lk 49). 10 Nõukogu 12. detsembri 2024. aasta rakendusotsus (EL) 2024/3207, millega muudetakse rakendusotsust
2009/1008/EL, millega lubatakse Läti Vabariigil pikendada meetme kohaldamist, millega tehakse erand
direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklist 193 (ELT L, 23.12.2024).
3
praegu kehtiva pikenduse andnud nõukogu rakendusotsuse (EL) 2024/3207
põhjenduses 5 tuletati meelde, et „(...) Üldiselt on erimeetmed ajaliselt piiratud, et oleks
võimalik hinnata nende erimeetmete asjakohasust ja tõhusust. Erimeetmed annavad
liikmesriikidele aega kehtestada riiklikul tasandil muid tavapäraseid meetmeid, et
jälgida materjalide liikumist, käibemaksu tasumist ja maksukohustuslaste kohustuste
täitmist, mis peaks lahendama vastava probleemi erimeetme kehtivusaja lõpuks, muutes
seega erimeetme pikendamise ülearuseks. Erimeede, millega lubatakse kasutada
pöördmaksustamist, antakse ainult erandkorras konkreetsete pettuste puhuks ning see
on viimane abinõu“;
otsuse põhjenduses 6 on osutatud, et Läti peaks „enne käesoleva rakendusotsuse kohase
erimeetme pikendatud kehtivusaja lõppemist rakendama muid tavapäraseid meetmeid,
et võidelda käibemaksupettuste vastu puiduturul ja neid ära hoida, nii et erimeedet ei
oleks vaja enam uuesti pikendada“.
Läti esitatud taotluses ei ole osutatud ühelegi uuele tavapärasele meetmele, mis oleks
kehtestatud pärast otsuse (EL) 2024/3207 vastuvõtmist. Läti märgib, et käimas on töö
juba kehtestatud meetmete tugevdamiseks, ning väljendab kavatsust naasta
puidusektoris tavapärase käibemaksukorra juurde kavandatud viisil ja mõistliku aja
jooksul, kuid ei täpsusta ajakava ega esita mõõdetavaid tulemusi. Samuti juhib Läti
tähelepanu sellele, et jätkuvalt kasutatakse maksuameti hallatavat ettevõtte
krediidireitingu süsteemi.
Sellest hoolimata väidab Läti, et tähtaega tuleks jälle pikendada, viidates eelkõige Läti
parlamendi (seimi) otsusele lükata ettevõtjatevahelise kohustusliku e-arveldamise
jõustumine edasi 1. jaanuarilt 2026 1. jaanuarile 2028, mida ta peab piisavaks
põhjuseks pöördmaksustamise jätkamiseks. Kuna riigisisese e-arveldamise
edasilükkamine on Läti enda valik, mitte liidu õigusega kehtestatud piirang, ei saa see
iseenesest artikli 395 kohast liidu tasandi erandi jätkumist õigustada.
Võrdlusena ei pikendatud Leedus ja Rumeenias, kus kohaldati puidusektori suhtes
käibemaksudirektiivi artiklis 395 sätestatud samade tingimuste juures sarnaseid
erandeid vastavalt nõukogu rakendusotsustele (EL) 2018/1920 ja (EL) 2023/218, neid
meetmeid rohkem kui vastavalt 2021. ja 2025. aastani.
Eespool toodut silmas pidades ja võttes arvesse, et komisjon teatas Lätile juba 2024.
aastal, et rakendada tuleks tavapäraseid meetmeid, ning võttes arvesse, et erimeede on
kehtinud juba alates 2004. aastast ja seda on pikendatud seitse korda –2006., 2009.,
2013., 2015., 2018., 2022. ja 2024. aastal – ei ole selle edasine pikendamine enam
põhjendatud.
4. JÄRELDUS
Eespool toodud põhjendusi arvesse võttes lükkab komisjon Läti esitatud taotluse tagasi.