SOTK protokoll 29.09.2026

Dokumendiregister	Riigikogu
Viit
Registreeritud	05.10.2026
Sünkroonitud	11.10.2026
Liik	Protokoll
Funktsioon
Sari
Toimik	Komisjoni istung teisipäev, 29.09.2026 kell 14.00
Juurdepääsupiirang	Avalik
Adressaat
Saabumis/saatmisviis
Vastutaja
Originaal	Ava uues aknas
	Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist

Failid

Lisa_1_(SOM_slaidid)_.pdf

Lisa_2_(SOM_slaidid).pdf

SOTK_protokoll_29.09.2026.asice

SOTK_protokoll_nr_190_(29.09.2026).pdf

Lisa_1_(SOM_slaidid)_.pdf

Sirlis Sõmer-Kull

Hoolekandeteenuste poliitikajuht

Sotsiaalministeerium, 2026

Sotsiaalhoolekande seaduse ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse (erihoolekandeteenused) eelnõu

Peamised muudatused

Sotsiaalhoolekande seaduse ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse (erihoolekandeteenused) eelnõu

Eesmärk: abi kiiremini, kodule lähemal ja vähema asjaajamisega.

1 Vähem asjaajamist ja lihtsam teenuse korraldus

Menetlus viiakse üle STARi, teenuse osutamise protsess on lihtsam ja osapooli vähem koormav, sh hindamisandmeid ristkasutatakse, selged tähtajad teenusele asumiseks, kvaliteetsemad osutajad jm

2 Kodulähedased teenuskohad Omavalitsuse loodud uutele kohtadele suunatakse eelkõige oma elanikke

3 Vajaduspõhine järjekord Kiireloomulise teenuse vajadusega inimene saab teenusele esmajärjekorras

4 Lihtsam omaosalus Arvestatakse ainult riiklikku pensioni ja töövõimetoetust

1.1. Vähem asjaajamist: andmete ristkasutus

PRAEGU

Samu andmeid esitatakse korduvalt SKA-le ja omavalitsusele, abivajadust hinnatakse paralleelselt.

EDASPIDI

• Omavalitsus ja SKA kasutavad olemasolevaid hindamisandmeid STARs

• SKA edastab hindamisandmed teenuseosutajale koha ettevalmistamiseks

• SKA saab erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel kasutada hariduse ja õppimise andmeid EHISest ning õppeasutuse õpilase individuaalse arengu jälgimise andmeid

Jõustub: 01.08.2027 (STAR live)

STAR-i arenduse kulu, kõik muudatused: [ ca 1,2 mln € (välisvahendid); püsikulu 180 000 € SKA/TEHIK ]

OODATAV MÕJU

• Inimesele ja lähedastele vähem avaldusi ja korduvaid hindamisi

• Omavalitsuse ja SKA töökoormus väheneb

• Teenusvajaduse hindamisel saab paremini arvestada õppimise andmetega

• Parem ülevaade inimese teenusteekonnast

1.2. Lihtsam teenuse korraldus

PRAEGU

Teenusele asumiseks on erinevatel teenustel erinevad tähtajad.

EDASPIDI

• Teenusele asumine kokkulepitud päeval, hiljemalt 30 päeva jooksul koha pakkumisest

• Kui inimene ei tule pöördu tähtaja jooksul, tasub SKA teenuseosutajale kuni 30 päeva eest

• SKA võib keelduda lepingust osutajaga, kellega leping on 3 aasta jooksul rikkumise tõttu lõpetatud

• Teenuse lõpetamise otsuse jõustumise tähtaeg lüheneb 6 kuult 4 kuule

Jõustub: 01.01.2027

OODATAV MÕJU

• Kohad täituvad kiiremini ja järjekord liigub

• Teenusele asumiseks on üle teenuste ühtsed tähtajad

• Teenuseosutaja saab koha rahulikult ette valmistada

• Teenusesaajad on kaitstud ebausaldusväärsete osutajate eest

1.3. Lihtsam teenuse korraldus: Teenuse jätkamine ilma uue taotluseta

PRAEGU

Teenuse jätkamiseks tuleb esitada uus taotlus kuigi vajalikud andmed on SKA-l juba olemas.

EDASPIDI

• Kehtib inimesele, kellel on kehtiv õigustatuse otsus ja kes soovib teenust jätkata – kasutab teenust või on järjekorras

• SKA hindab teenusevajadust teenuseosutaja kokkuvõtva hinnangu põhjal enne otsuse lõppemist

• Uut taotlust ei ole vaja – kehtib inimese esialgne tahteavaldus

Jõustub: 01.08.2027

OODATAV MÕJU

• Teenus jätkub katkestusteta

• Inimesel ja lähedastel on vähem asjaajamist ja kaob risk, et teenus katkeb

• SKA saab korduvhindamised aegsasti planeerida ja halduskoormus väheneb

2. Kodulähedased teenuskohad

PRAEGU

SKA suunab omavalitsuse loodud kohtadele inimesi järjekorrast üle Eesti, erinevatest omavalitsustest.

EDASPIDI

• Omavalitsuse asutuse loodud uutele kohtadele teiste omavalitsuste elanikke ei suunata

• Erand on võimalik teenuseosutaja nõusolekul

• Kehtib kohtadele, mille tegevusluba antakse alates 01.01.2027

Jõustub: 01.01.2027

OODATAV MÕJU

• Omavalitsusel on kindlus ja motivatsioon kohti luua

• Omavalitsusel on lihtsam täita oma ülesandeid inimese ees, kui inimene jääb elama lähipiirkonda

• Inimene saab teenust kodu lähedal, sidemed lähedastega säilivad

• Teenuskohti luuakse juurde sinna, kus neid päriselt vaja on, kus inimesed elavad

3. Vajaduspõhine järjekord

PRAEGU

Kõik on ühes järjekorras – kohapakkumisi tehakse järjekorra positsiooni alusel

EDASPIDI

• Teenusele suunamisel arvestatakse teenuse vajaduse kiireloomulisust

• Kiireloomuline on olukord, kus viivitus ohustab tervist, turvalisust või toimetulekut

• Järjekorra pidamise korra sh kiireloomulisusega arvestamise tingimused kehtestab minister määrusega

Jõustub: 01.01.2027

OODATAV MÕJU

• Kõige kriitilisemas olukorras inimesed jõuavad teenusele ja saavad abi kiiremini

4. Lihtsam omaosalus

PRAEGU

Omaosaluse arvestamisel lähevad arvesse mitmed tulud (pension, kogumispension, töist tulu jm).

Isik tasub omaosalust toitlustuse ja majutuse eest.

EDASPIDI

• Arvesse võetakse ainult riiklik pension ja töövõimetoetus

• Pärast omaosalust ja tulumaksu jääb inimesele alles endiselt vähemalt 15%

• Kui tulust ei piisa, katab puuduva osa riik

Jõustub: 01.01.2027

OODATAV MÕJU

• Arvestus on lihtne ja inimesele ette teada

• Muid tulusid ei pea tõendama

• Sissetuleku jälgimine ja puudujääva osa hüvitamise IS lahendus on lihtne ja väikese ressursikuluga

Aitäh!

Lisa_2_(SOM_slaidid).pdf

Tea Varrak Reformijuht

Ivar Sikk Nõunik

Erihoolekande reform

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040

Reformikava ülevaade: kuhu oleme jõudnud, miks muutust on vaja ja millist terviklahendust pakume

RIIGIKOGU SOTSIAALKOMISJON 29.09.2026

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040 Sotsiaalministeerium

Reform algab teenuse vajajast Kui abi viibib, ei oota lihtsalt üks nn teenusekoht täitmist. Ootab teenuse vajaja ja koos temaga ootavad ka tema lähedased.

Üks võimalik teekond tänases süsteemis

Teenuse vajaja ja pere vajavad abi, kuid peavad otsima abi- ja toetust teenusvajaduse katmiseks eri asutuste ja teenuste hulgast.

Abivajaduse hindamised korduvad, otsused võtavad aega ning tihti ei ole sobiv tugi kohe kättesaadav – põhjus nii rahastuse puudumises, kui vaba teenusekoha olemasolus.

Ootamise ajal võib teenuse vajaja toimetulek halveneda ja lähedaste hoolduskoormus kasvab.

Reformi mõte: abi peab jõudma teenuse vajajani enne, kui olukord muutub kriisiks.

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040 Sotsiaalministeerium

Miks on reformi vaja? Probleem on süsteemi sobimatus kaasaegsesse maailma ja teenuse osiste omavaheline sobimatus.

Teenuse sisu ei vasta vajadustele • Toetus on killustatud: SHS-s

11 eri EHT teenuseliiki + 13 KOV teenust.

• Püsib pikk järjekord. • Raamistik surub teenuse

vajaja olemasolevasse teenusesse.

• Teenuse vajaja ja perede vajadused ja ootused on ajas muutunud.

• Teenus ei ole individuaalsest vajadusest lähtuv ja paindlik.

• Teenuse mõju teenusesaaja toimetulekule ei hinnata.

Teekond on katkendlik

• Puudub elukaareülene vaade ja teenuste vaheline liikumine on lünklik.

• Täiskasvanud teenusesaaja jääb KOV le kaugeks.

• Ei ole tagatud elukohajärgne teenuse kasutamine.

• Toimuvad korduvhindamised. • Teenusele jõudmise protsess

on aeglane. • Exceli tabelid ja puuduv

automaatne andmevahetus ei toeta teenusesaajat.

Jätkusuutlikkus on ohus

• Puudub tuleviku kindlustunne teenuse jätkuvuses.

• Puudub integreeritud sotsiaal- tervishoiu vaade.

• ISTE kogemusi ei rakendata. • Tööjõupuuduse kasv. • Ebapiisav rahastus. • Asutusepõhiste

ööpäevaringsete teenusekohtade puudus.

• Taristu investeeringute vajadus.

Reformiga tuleb korraga parandada teenuse sisu, teekonda, vastutust, kvaliteeti, tööjõu puudust, rahastust.

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040 Sotsiaalministeerium

Kuhu oleme reformikavaga jõudnud? 2026. aasta töö on liikunud probleemide kaardistamisest terviklahenduse väljatöötamiseni ja otsustuskohtadeni.

Tehtud • Tuleviku prognoos on

olemas. • Kaardistatud tuleviku

sihtrühmad. • Teenusesaaja

teekond ja vajadused. • Kaardistatud teenuse

komponendid. • Kvaliteedi mõõdikud. • Personali

arendusvajadused. • Taristu vajadused

hinnatud.

Võrreldud

• Korraldusmudel - hinnatud kolme korraldusmudelit, nende tugevusi, riske ja mõju.

• Koostatud rollide ja vastutuse jaotus.

Eelistatud lahendus

• KOV i ja riigi ühine mudel: KOV korraldab teenuseid kodus ja kogukonnas ja SKA korraldab keerukat ööpäevaringset teenust.

• Kirjas mudeli ülemineku eeldused.

Veel otsustada • Koostamisel

rakenduskava koos ajakava ja vastutajatega.

• Ette tuleb valmistada õigusaktide muudatused.

• Rahastus - ja finantseerimise mu- delid valmimas.

• Andmearendused. • KOV de valmisolek

kaardistamisel.

Valminud on terviklik ettepanekute pakett, mis vajab suunaotsust ja etapilist rakendamist.

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040 Sotsiaalministeerium

Neli põhimõtet, millest reform inimese vaatest lähtub Liigume teenusenimetuse haldamiselt inimese abi- ja toetusvajaduse tervikliku lahendamiseni.

Üks uks

Teenusesaaja ja pere ei pea ise asutuste vahel teed otsima. KOV on lähim kontakt ja senine toetaja ning juhtumikorraldaja. Pere saab jääda pereliikme rolli.

Üks ühendatud protsess

Sama abivajadust ei hinnata korduvalt. Otsustes kasutatakse ühist hindamist. Osa sihtrühma õigustatuse ja suunamisotsused pikaajalised või eluaegsed.

Paindlik teenus

Teenus kujuneb konkreetse teenuse vajaja individuaalsest vajadusest lähtuvalt ja teenuse sisu saab vajaduse muutudes kohandada. Enam ei jää praeguseid teenuse nimetusi.

Kodu ja kogukond enne asutust

Varane kodu- ja kogukonnatugi ennetab keerulisema ja kulukama toe vajadust.

Muutus peab olema tajutav lihtsama teekonna, kiirema toe, suurema valiku ja järjepideva vastutusena.

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040 Sotsiaalministeerium

Kuidas me teame, et teenus on hea? Kvaliteeti tuleb hinnata selle järgi, mida teenus inimese elus päriselt muudab.

Teenusesaaja vaade

• Kas teenusesaaja ja lähedane saavad rohkem ise otsustada?

• Kas igapäevane toimetulek ja osalus kogukonna elus paranevad?

• Kas teenusesaaja saab elada võimalikult kaua kodus ja kogukonnas?

• Kas lähedaste koormus väheneb?

• Kas teenuse keskkond on teenusesaajale sobiv?

Uus kvaliteedisüsteem

• Ühtsed standardid ja riiklik miinimumtase.

• Teenuse mõju mõõtmine toimetulekus, õigustes ja osaluses.

• Teenuseosutaja enesehindamine ja parendusplaan.

• Riskipõhine, õppiv ja toetav järelevalve.

Kontroll jääb vajalikuks, kuid süsteem peab õppima ja parandama teenusesaaja jaoks olulisi tulemusi.

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040 Sotsiaalministeerium

Hea teenus vajab pädevat teenuseosutajat Kvaliteedinõudeid ei saa lahutada töötajate olemasolust, oskustest ega teenuse tegelikust hinnast.

Põhiprobleemid

• Töötajaid on raske leida ja hoida.

• Töötasu ei konkureeri tööturul. • Jäigad personalinõuded

piiravad paindlikkust. • Hind ei kata tegelikku kulu.

Mida muudame?

• Ajakohastame kompetentsid ja karjäärimudeli, õppekavad.

• Muudame koosseisu paindlikumaks.

• Rahastame digi- ja abitehnoloogia arendamist.

Oodatav tulemus

• Nõuded keskenduvad pädevusele ja kvaliteedile.

• Teenuseosutajal on rohkem otsustusruumi ning suurem vastutus tulemuse eest.

Paindlikkus tähendab õigete oskuste ja ressursi suunamist teenusesaaja tegeliku vajaduse järgi.

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040 Sotsiaalministeerium

Valik: kolm võimalikku korraldusmudelit Reformikavas analüüsiti kolme varianti. Valik puudutab nii teenusesaajat, lähedast tuge kui ka üleriigilist kindlust.

1. Praegune korraldus

• Stabiilne kuid ei lahenda põhiküsimust.

• Säilib tänane korralduse loogika.

• SKA korraldab teenust. • Mudel on stabiilne, kuid KOV l

on vähene huvi ja sidusus teenusesaajaga.

• Säilib sotsiaalteenuste dubleerimine.

2. Kõik KOV le

• Teenusesaaja keskne, aga suur rakendusrisk – KOV de valmisolek teenust pakkuda ja seda ennekõike väheneva rahvastiku tõttu.

• Kohalik seotus suureneb, kuid KOV de võimekus on ebaühtlane ja keerukate teenuste üleriigiline tagamine muutub riskiks.

3. Kahe korraldajaga mudel

• Tasakaalustatud mudel : KOV i ja riigi tugevused koos.

• KOV panustab elukaare, ennetuse ja kogukonna vaatega - üks uks.

• Riik tagab teenusesaajale ühtlase teenuse, kvaliteedi ja keerukate teenuste korralduse.

Reformikava eelistus ühendab KOV i läheduse ja riigi võime tagada keerukas abi üle Eesti.

EHT (Tulevikus: Toetuse- ja abivajadusega inimene) teenused ja rahastus

KOV üks uks (teenusesaajale) ja KOV korraldatavad teenused (va asutusepõhine ööpäevaringe) SKA korraldatav teenus- suure ja püsiva abi-

ning toetusvajadusega täisealine inimene, kelle vajadusi ei ole võimalik kogukonnas piisavalt ja ohutult katta

Vaimne tervis

Igapäevae lu Suhted Füüsiline

tervis

Kodus elamist toetavad kogukonnapõhised teenuste komponendid, eluvaldkonnad (TAH)

KOV sotsiaalteenused (kogukonnapõhised ja kodus pakutavad teenused)

Asutusepõhine ööpäevaringne teenus (võimalik ka KOV) Elu-

keskkond

Koduteenus Tugiisiku teenus Sotsiaal- transport

Isikliku abistaja teenus

Täisealise isiku hooldus

Üldhooldus Turvakodu

teenus Eluruumi tagamine

Võla- nõustamine

Varjupaiga- teenus

KOV i otsus teenusesaaja vajadusest lähtuvalt

Teenuse rahastus alguses KOV toetusfondi kaudu (hiljem tulubaasis)

SOM/SKA: Strateegilised ülesanded

Poliitika kujundamine

Standardid ja nõuded

Hindamise metoodika

Rahastusreeglid Kvaliteedi- süsteem

Andmete juhtimine

SOM/ SKA rahastus riigieelarvest

SKA rahastus riigieelarvest

Riigieelarve pluss KOV eelarve

HõivatusVaba aeg

KOV lõimitud teenus SKA kaasamine hindamisele otsuse tegemiseks ja suunamine

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040 Sotsiaalministeerium

Mida muudatus osapoolte jaoks tähendab? Rollid muutuvad, kuid vastutus peab liikuma koos raha, oskuste, andmete ja toega.

Teenusesaaja Üks kontakt, vähem korduvhindamisi, vajaduspõhine

teenus ja sujuvam liikumine teenuste vahel. Teenusele suunamine funktsionaalsuse ja sobivuse järgi.

KOV Suurem roll kodus ja kogukonnas pakutavate teenuste korraldamisel, hindamisel ja juhtumikorralduses. Vähem dubleerimisi. Omastehooldajad ei jää tähelepanuta. TERVIK u võimalused. Halduskoormuse kasv.

Teenuseosutaja

Paindlikum teenuse sisu, mõju mõõtmine, selgem kulumudel ja suurem vastutus kvaliteedi eest. Otsustusõiguse ja vastutuse kasv.

SKA

Fookus keerukal asutusepõhisel ööpäevaringsel toel, üleriigilisel kvaliteedil ja süsteemi juhtimisel. KOV de nõustamis- ja toetamise rolli kasv.

Reform peab olema osapooltele teostatav, kuid keskmesse jääb teenusesaaja õigus saada vajalikku abi.

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040 Sotsiaalministeerium

Peamised riskid ja kuidas neid maandada Enne vastutuse muutmist peavad koos olema õigus, raha, andmed, kompetents ja kohalik valmisolek.

KOV de ebaühtlane võimekus Valmisoleku kriteeriumid, etapiline alustamine, koostööpiirkonnad ja riiklik tugi.

Piirkondlik ebavõrdsus Üleriigilised miinimumstandardid, rahastuse tagamine ja riiklik seire.

Teenusesaaja jääb süsteemide vahele

Üks juhtumikorraldaja, selge rollikaart ja vaidlust võimaldav otsustusahel.

Kompetents hajub SKA keeruka teenuse roll, koolitus, mentorlus ja metoodiline tugi.

Teenuse katkestus Õiguspärase ootuse kaitse ning lepingute ja rahastuse üleminekusätted.

Rakendamise tempo peab sõltuma valmisolekust ja tulemustest, mitte üksnes kalendrist.

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040 Sotsiaalministeerium

Mida saame kohe ära teha? Korraldusmudeli otsust ei pea ära ootama tegevustes, mis parandavad tänast süsteemi ja valmistavad ette tulevikumudelit.

Järjekord ja teenuskohad Selge protsessiomanik, ajakohane aktiivjärjekord ning täpne ülevaade vabadest ja täidetud kohtadest. Kriitilisuse ja prognoosi arvestamine.

Hindamine ja teekond TAH küsimustiku ja juhiste parendamine, hindajate koolitus ning rollide ja infovahetuse kirjeldamine.

Teenuse sisu ja lähedaste tugi Teenuse komponentide kirjeldused, kodus elamist toetavad piloodid ja lähedaste nõustamise programm.

Kvaliteet ja järelevalve Enesehindamine, mõju mõõdikute piloot ning riskipõhise ja õppiva järelevalve metoodika.

Tööjõud ja rahastus Kompetentsiprofiilid ja koolitused, tegeliku omahinna valideerimine ning komponendipõhise hinna mudel.

Andmed ja digilahendused Ühine andmebaas ning STAR2 arenduste prioriteedid hindamise, järjekorra ja suunamise toetamiseks.

Kohe alustatav töö vähendab halduskoormust ja parandab abi kättesaadavust ka enne korraldusmudeli muutust.

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040 Sotsiaalministeerium

Reformikava peamised ettepanekud Otsustamiseks esitame ühe tervikliku paketi, mitte üksikute paranduste loetelu.

1. Suunduda KOV ja riigi ühisele korraldusmudelile

2. Vajadus- ja komponendipõhine teenus

3. Üks hindamine ja üks teekond 4. Vajaduspõhine järjekord

5. Kodu- ja kogukonnatoe tugevdamine 6. Uus kvaliteedisüsteem

7. Tööjõu ja teenuseosutaja võimekus 8. Kestlik rahastus, andmed ja üleminek

Ettepanekuted toetavad üksteist. Ühe puudumine nõrgestab kogu reformi tulemust.

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040 Sotsiaalministeerium

Rahastus: vastutus peab liikuma koos rahaga Uus mudel vajab teenuse tegeliku kuluvajaduse, korralduskulu ja investeeringute terviklahendust.

Teenuse hind

Komponendipõhine hind peab peegeldama toe intensiivsust ja tööjõukulu ning vabadust korraldusel. Omaosalus.

KOV i uus ülesanne

Korraldus- ja juhtumikorralduskulu tuleb arvestada eraldi ning tagada püsivalt.

Investeeringud

Taristu, digilahendused, abitehnoloogia ja teenuse arendamine vajavad pikaajalist vaadet.

Ülemineku garantii

Teenuse järjepidevus ja teenusesaaja õigused peavad olema rahaliselt kaitstud.

Uus vastutus ilma piisava rahata ei ole reform. See on riski ümbertõstmine.

INIMKESKNE ERIHOOLEKANNE 2040 Sotsiaalministeerium

Etapiline rakendamine ja otsused Üleminek ei alga enne, kui õigused, rahastus, andmed ja valmisolek on koos.

2026 | Suuna otsus

• Lõppvalik, kulu – ja finantseerimis mudelid.

• Õigusaktide muudatuste paketi vajaduste kaardistus.

• Rakenduskava koostamine.

2027–2028 | Ettevalmistus ja piloodid • Õigusloome

ettevalmistamine

• Kvaliteedisüsteemi ettevalmistamine.

• STAR2 ja koolitused.

2028–2030 | Etapiline üleminek

• Alustamine kõrge valmisolekuga KOV dest.

Edasi | Laiendamine

• Mudeli korrigeerimine, laiendamine ja pika vaate investeeringud.

Otsus määrab suuna. Rakendamise tempo peab tuginema valmisolekule ja tulemustele.

Reformi edu ei mõõdeta dokumentidega ja mudeli muutusega.

Edukas tulemus on siis kui teenuse vajaja saab abi õigel ajal, elada võimalikult kaua oma kodus ja kogukonnas, teha oma valikuid ning lähedane saab olla kindel, et vastutus ei kao asutuste vahele.

TEENUSESAAJA EI PEA KOHANEMA SÜSTEEMIGA. SÜSTEEM PEAB KOHANEMA TEENUSESAAJA VAJADUSEGA.

Arutelu ja küsimused

Erihoolekandepööre JVP

SOTK_protokoll_29.09.2026.asice

Digiallkirjad

Allkirjade kehtivust ei ole kontrollitud.

Riin Lindpere PNOEE-47706250300 2026-10-06 18:21:34

Signe Riisalo PNOEE-46810080252 2026-10-06 18:49:12

TERLE KASK PNOEE-48809212711 2026-10-06 19:47:26

SOTK_protokoll_nr_190_(29.09.2026).pdf

Riigikogu sotsiaalkomisjoni

istungi protokoll nr 190

Tallinn, Toompea Teisipäev, 29. september 2026

Algus 14.00, lõpp 15.50

Juhataja: Signe Riisalo (esimees)

Protokollijad: Terle Kask (konsultant), Riin Lindpere (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Kalle Grünthal, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees,

Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak

Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik),

Helgi Kundla (nõunik)

Puudus: Aleksandr Tšaplõgin

Kutsutud: sotsiaalminister Karmen Joller, Sotsiaalministeeriumi erihoolekande reformi juht

Tea Varrak, strateegia- ja arendusosakonna nõunik Ivar Sikk (1.-2. päevakorrapunkt),

hoolekandeteenuste osakonna hoolekandeteenuste poliitika juht Sirlis Sõmer-Kull,

Sotsiaalkindlustusameti sotsiaal- ja erihoolekande osakonna erihoolekande ja rehabilitatsiooni

talituse juhataja Lagle Kalberg (1. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja sotsiaalseadustiku üldosa

seaduse muutmise seaduse (erihoolekandeteenused) eelnõu (1001 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

2. "Inimkeskne erihoolekanne" arutelu

3. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja sotsiaalseadustiku üldosa

seaduse muutmise seaduse (erihoolekandeteenused) eelnõu (1001 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

Signe Riisalo avas komisjoni istungi ja märkis, et istungi päevakorras on kaks omavahel

seotud, kuid eri fookusega erihoolekande valdkonda käsitlevat punkti. Esimeses

päevakorrapunktis valmistatakse ette Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande

seaduse ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu 1001 SE esimest

lugemist. Teises päevakorrapunktis käsitletakse põhjalikumalt erihoolekande tulevikku. S.

Riisalo selgitas, et eelnõu eesmärk on lihtsustada erihoolekandeteenuse taotlemist,

abivajaduse hindamist ja teenusele suunamist. Olulise muudatusena saavad kohalikud

omavalitsused (KOV) ja Sotsiaalkindlustusamet (SKA) kasutada senisest ulatuslikumalt

olemasolevaid hindamisandmeid. Erihoolekandeteenuste menetlus viiakse sotsiaalteenuste ja -

toetuste andmeregistrisse STAR. Samuti võimaldab eelnõu arvestada teenusele suunamisel

abivajaduse kiireloomulisust ja toetab teenuste osutamist inimese kodule lähemal. S. Riisalo

pidas õigeks suunda, mis vähendab inimese ja tema lähedaste asjaajamiskoormust ning väldib

samade andmete korduvat esitamist. Seejärel andis ta sõna sotsiaalminister K. Jollerile eelnõu

tutvustamiseks.

Karmen Joller märkis sissejuhatuseks, et eelnõu puudutab üht Eesti kõige haavatavamat

elanikkonnarühma. Teenusevajadus ja rahastus ei ole alati olnud tasakaalus. Viimase

pooleteise aasta jooksul ja ka varem on tehtud mitu parandust ning täiendust, mis ei ole

nõudnud seaduse muutmist. Käesoleva eelnõuga kavandatud muudatuste elluviimiseks on aga

vaja seadust muuta. Seejärel andis ta sõna S. Sõmer-Kullile eelnõu üksikasjalikumaks

tutvustamiseks.

Sirlis Sõmer-Kull andis eelnõust ülevaate slaidide (lisa 1) abil. Ta selgitas, et kuigi eelnõu on

mahukas, on selle peamised eesmärgid lihtsustada erihoolekandeteenuste korraldust ja

vähendada asjaajamist. Erihoolekandeteenuste menetluse üleviimine STARi võimaldab

kujundada protsessi algusest peale kavandatavate muudatuste järgi. Kuna teenuse korralduse

üksikasjad on suures osas reguleeritud seaduse tasandil, eeldavad ka protsessi ajakohastavad

muudatused seaduse muutmist. Sisulisemad muudatused puudutavad kodulähedaste

teenuskohtade loomist, teenusevajaduse kiireloomulisuse arvestamist järjekorras ja

omaosaluse arvestamise lihtsustamist. Andmete ristkasutuse kohta selgitas S. Sõmer-Kull, et

praegu hindavad inimese abivajadust nii KOVid kui ka SKA erihoolekandeteenuse või

rehabilitatsiooniteenuse vajaduse tuvastamisel ja kasutatavad hindamisvahendid on sarnased.

Edaspidi saavad KOVid ja SKA kasutada STARis juba olemasolevaid hindamisandmeid,

mistõttu ei pea inimene samu andmeid korduvalt esitama ega läbima paralleelseid hindamisi.

SKA saab edastada vajalikud hindamisandmed ka teenuseosutajale, et viimane saaks

teenuskoha ette valmistada. Lisaks paraneb andmevahetus Eesti hariduse infosüsteemiga

(EHIS), teenusevajaduse hindamisel saab kasutada inimese hariduse ja õppimise andmeid

ning õppeasutuse koostatud individuaalse arengu jälgimise teavet. See on oluline, sest paljud

teenusekasutajad on noored, kuid õppida võidakse ka hilisemas eas. STARi arendus on juba

alanud ja selle ligikaudu 1,2 mln euro suurune arenduskulu kaetakse välisvahenditest.

Ligikaudu 180 000 euro suurune aastane püsikulu on kavas katta SKA ja TEHIKu

vahenditest. Eelnõu rakendamine ei too seetõttu riigieelarvesse täiendavaid kulusid, sest

vajalikud vahendid on olemas või nende katteallikad on kavandatud. Teenusele suunamise

protsessi kohta märkis S. Sõmer-Kull, et erihoolekandeteenustel, sealhulgas ööpäevaringsetel

ja toetavatel teenustel, kehtivad praegu erinevad teenusele asumise tähtajad. See põhjustab

segadust ja halduskoormust nii inimesele kui ka teenuseosutajale. Edaspidi lepitakse teenusele

asumise kuupäev kokku ja inimene peab teenusele asuma hiljemalt 30 päeva jooksul koha

pakkumisest. Selle aja jooksul peab ta teatama, kas võtab koha vastu või loobub sellest. Ühtne

tähtaeg muudab korralduse selgemaks ja aitab vältida teenuskohtade põhjendamatult pikaks

ajaks tühjaks jäämist. Kui inimene asub teenusele kokkulepitust hiljem, hüvitab SKA

teenuseosutajale kuni 30 päeva eest 95% teenuse hinnast, et teenuseosutaja ei kannaks koha

inimesele hoidmise tõttu kahju. Samuti saab SKA keelduda uue lepingu sõlmimisest

teenuseosutajaga, kellega sõlmitud leping on viimase kolme aasta jooksul rikkumise tõttu

lõpetatud. Nii suunatakse inimesed usaldusväärsete ja kvaliteetsete teenuseosutajate juurde.

Teenuse lepingu lõpetamise otsuse jõustumise tähtaeg lüheneb seniselt kuuelt kuult neljale

kuule. Neli kuud peab olema piisav, et inimene saaks liikuda teisele erihoolekandeteenusele,

vaidlustada otsuse või teenuselt väljuda. Kui selle aja jooksul ei ole võimalik sobivat

lahendust leida, saab teenuse jätkamises ajutiselt kokku leppida, et keegi ei jääks abita.

Muudatuse eesmärk on vabastada teenuskohad kiiremini neile, kes neid vajavad, ning vältida

olukorda, kus inimene jätkab põhjendamatult teenusel, mida ta enam ei vaja. Teenuse

jätkamise lihtsustamiseks ei pea inimene õigustatuse otsuse kehtivuse lõppemisel enam uut

taotlust esitama. SKA võtab inimesega enne otsuse kehtivuse lõppemist ühendust ja hindab

teenuseosutaja kokkuvõtva hinnangu alusel uuesti inimese teenusevajadust. Inimene saab

seejärel otsustada, kas soovib teenuse kasutamist jätkata. Nii väheneb asjaajamine ja risk, et

teenuse kasutamine katkeb üksnes uue taotluse esitamata jätmise tõttu. Kodulähedaste

teenuskohtade kohta selgitas S. Sõmer-Kull, et praegu sõlmib SKA teenuseosutajatega

lepingud ja suunab inimesi vabadele kohtadele üleriigilise järjekorra alusel. Edaspidi

suunatakse KOVi asutuse loodud uutele kohtadele eelkõige sama KOVi elanikke. Teiste

KOVide elanikke saab sinna suunata teenuseosutaja nõusolekul. Muudatus puudutab

teenuskohti, mille tegevusluba antakse alates 1. jaanuarist 2027. See annab KOVile kindluse,

et tema tehtud investeering teenib eelkõige kohalike elanike vajadusi, ja suurendab

motivatsiooni uusi kohti luua. KOVil on lihtsam täita ka oma muid kohustusi, näiteks

eestkostja ülesandeid, kui inimene elab samas vallas või vähemalt samas maakonnas.

Toetavad teenused on praegu üldjuhul kättesaadavad vähemalt inimese kodumaakonnas, kuid

ööpäevaringsed teenuskohad paiknevad ebavõrdselt ja neid on elanike arvu suhtes märksa

rohkem Lõuna-Eestis kui Põhja-Eestis. Muudatus peaks pikemas vaates soodustama

teenuskohtade ühtlasemat piirkondlikku jaotumist. Samas säilib inimesel võimalus valida

teenuskoht üle Eesti ja muudatus ei piira tema liikumisvabadust. Vajaduspõhise järjekorra

kohta märkis S. Sõmer-Kull, et praegu tehakse kohapakkumisi peamiselt järjekorda asumise

aja järgi. Edaspidi saab SKA arvestada ka teenusevajaduse kiireloomulisust, lähtudes muu

hulgas ohust inimese tervisele, turvalisusele ja toimetulekule. Täpsemad kiireloomulisuse

hindamise tingimused ja järjekorra pidamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister

määrusega. Muudatuse eesmärk on eristada inimesi, kelle elu on ajutiselt korraldatud ja kes ei

soovi kohe teenusele minna, neist, kes ei tule teenuseta iseseisvalt toime ning vajavad abi

viivitamata. Omaosaluse puhul tasub inimene ööpäevaringsel teenusel majutuse ja

toitlustamise eest. Pärast omaosaluse ja tulumaksu tasumist peab talle jääma vähemalt 15%

sissetulekust ning puudujääva osa katab riik. Praegu arvestatakse sissetulekuna riiklikku

pensioni, kogumispensioni, töövõimetoetust ja töist tulu. Eelnõu kohaselt võetakse edaspidi

arvesse üksnes riiklik pension ja töövõimetoetus. S. Sõmer-Kull põhjendas muudatust sellega,

et enamik ööpäevaringset erihoolekandeteenust kasutavaid inimesi on puuduva töövõimega ja

nende töine sissetulek on harv ning ebaregulaarne. Püsivat töist tulu saavad vaid üksikud

erihoolekandeteenust kasutavad inimesed. Muutliku töise tulu igakuine kontrollimine eeldaks

kulukat infosüsteemi ja selle haldamise kulu oleks suurem kui arvestamisest saadav rahaline

kasu. Enamik muudatusi jõustub üldises korras või 1. jaanuaril 2027. STARi suuremate

arendustega seotud muudatused, sealhulgas andmete ristkasutus ja teenuse jätkamine ilma uue

taotluseta, jõustuvad 1. augustil 2027.

Signe Riisalo tänas ettekandjat ja andis komisjoni liikmetele sõna küsimuste esitamiseks.

Kalle Grünthal küsis sotsiaalminister K. Jollerilt Riigikohtu erihoolekannet käsitleva lahendi

täitmise kohta. Ta märkis, et 20. aprillil jõustunud lahendis rahuldas Riigikohus

erihoolekandeteenust vajanud isiku taotluse täielikult ega pidanud piisavaks riigi vastuväidet,

et vajalikku raha ei ole riigieelarves. K. Grünthali sõnul tuleneb põhiseadusest inimese õigus

saada tema tegelikule vajadusele vastavat abi ja jõustunud kohtuotsust tuleb täita. Ta viitas

saadud teabele, mille kohaselt on erihoolekande lisarahastuse vajadus ligikaudu 30 mln eurot,

kuid selleks on eraldatud umbes 7 mln eurot. K. Grünthal lisas, et kohtuotsuse täitmata

jätmise korral on võimalik taotleda kuni 32 000 euro suuruse rahatrahvi määramist. Ta

selgitas, et Riigikohtu käsitluse järgi sunnib selline meede kohustatud isikut kohtuotsust

täitma ja toimib ühtlasi sanktsioonina kohtu autoriteedi eiramise eest. Seejuures tuleb kindlaks

teha konkreetne isik, kes on kohtuotsuse täitmist eiranud või jätnud selle täitmata. K. Grünthal

küsis sotsiaalministrilt, kas sotsiaalminister on kohtuotsuse täitmist takistanud või jätnud selle

täitmises osalemata.

Karmen Joller vastas K. Grünthali küsimusele, et ta ei ole Riigikohtu otsuse täitmist

takistanud.

Helmen Kütt leidis, et inimeste elu lihtsustavad ja halduskoormust vähendavad muudatused

on vajalikud. Ta pidas mõistlikuks, et omaosaluse arvestamisel võetakse arvesse üksnes

riiklikku pensioni ja töövõimetoetust ja inimesele jääb isiklikeks vajadusteks vähemalt 15%

sissetulekust. Töise tulu arvestamata jätmine on põhjendatud, sest erihoolekandeteenuse

kasutajate teenimisvõimalused on enamasti ajutised ja juhuslikud. H. Kütt küsis, kuidas

seostub eelnõus kavandatud 30-päevane teenusele asumise tähtaeg varem vastu võetud

regulatsiooniga, mille kohaselt on inimesel pärast kohapakkumise saamist kümme tööpäeva,

et teatada koha vastuvõtmisest või sellest loobumisest. Ta soovis teada, kas need tähtajad on

omavahel kooskõlas.

Sirlis Sõmer-Kull vastas, et tähtajad on kooskõlas. Kui inimese õigust teenusele on hinnatud,

ta on järjekorras ja saab kohapakkumise, peab ta kümne tööpäeva jooksul teatama, kas võtab

koha vastu või loobub sellest. Kui ta koha vastu võtab, lepitakse kokku teenusele asumise

kuupäev. Teenusele tuleb asuda hiljemalt 30 päeva jooksul kohapakkumise tegemisest. Seega

kuulub kümne tööpäeva pikkune otsustamisaeg 30-päevase tähtaja sisse.

Tanel Kiik leidis, et eelnõus kavandatud muudatused tunduvad esmapilgul mõistlikud ja on

samm õiges suunas. Ta palus täpsustada KOVidele loodud teenuskohtade kasutamise korda.

T. Kiik märkis, et eelnõu varasemas käsitluses oli juttu võimalusest reserveerida 30%

kohtadest KOVi elanikele ja jätta 70% kohtadest üldise järjekorra alusel täitmiseks, kuid tema

arusaama järgi on sellisest jaotusest loobutud. Ta küsis, kas KOV võib uutele teenuskohtadele

suunata oma elanikke vajalikus ulatuses ja teiste KOVide elanikele avaneb võimalus alles siis,

kui teenuseosutaja on sellega nõus.

Sirlis Sõmer-Kull vastas, et eelnõu varasemas versioonis kaaluti kindla osa ööpäevaringsete

teenuskohtade reserveerimist KOVi elanikele. Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) ja

KOVid suhtusid sellisesse protsendipiirangusse siiski kriitiliselt. Kuna kohtade osakaalu

pidev jälgimine ja haldamine oleks olnud keerukas, otsustati protsendipõhisest lahendusest

loobuda. Ka edaspidi saavad inimesed teenusele järjekorra alusel. KOVil on ülevaade sellest,

kui palju tema elanikke teenust taotleb. KOV saab SKAga kokku leppida vajalike

teenuskohtade arvu ja koostöökorralduse. See ei tähenda, et kõik sama KOVi elanikud

suunatakse automaatselt KOVi rajatud teenuskohtadele. Suunamisel lähtutakse endiselt

järjekorrast ja teenusevajadusest.

Signe Riisalo märkis, et mitu KOVi on sellist võimalust oodanud juba aastaid. Mõne KOVi

jaoks on kohalike elanike eelistamise võimalus olnud oluline kriteerium otsustamisel, kas

rajada oma territooriumile teenuskohti. S. Riisalo rõhutas, et kodulähedus on eriti tähtis

noortele, kes jõuavad lapseeast täiskasvanuikka ning kelle pered, sõbrad ja tuttav keskkond on

lähedal. Seetõttu pidas ta kavandatud lahendust vajalikuks ja väga positiivseks muudatuseks.

Kalle Grünthal pöördus uuesti sotsiaalminister K. Jolleri poole. Ta viitas sotsiaalministri

varasemale vastusele, mille kohaselt ei ole sotsiaalminister Riigikohtu otsuse täitmist

takistanud. K. Grünthal märkis, et erihoolekande hinnanguline lisarahastuse vajadus on 30

mln eurot, kuid talle teadaolevalt on eraldatud 7 mln eurot, mis ei kata kogu vajadust. Ta

küsis, miks eraldati erihoolekandele vajalikust vähem raha ja kes selle otsuse tegid.

Karmen Joller vastas, et rahastamisotsused teeb Vabariigi Valitsuse liikmed ühiselt.

Riigieelarve läbirääkimistel oli valdkondade vahel jaotamiseks kasutada ligikaudu 50 mln

eurot, kuid vajadused ületasid seda summat märkimisväärselt. Erihoolekandele ei eraldatud

sellest summast kohe kindlat osa, vaid vahendid paigutati reservi. Sotsiaalminister avaldas

lootust, et reservist rahastatakse eelkõige kahte valdkonna suurimat katmata vajadust:

erihoolekannet ja residentuuri. Ta kutsus komisjoni liikmeid neid valikuid Riigikogus

arutama, et leida sobivaim lahendus. K. Joller möönis, et kavandatud rahastus ei kata kogu

vajadust. Kuna tal ei olnud istungil üksikasjalikke andmeid käepärast, ei saanud ta täpsustada,

millises ulatuses on võimalik erihoolekande vajadusi katta, kuid kinnitas, et olemasolevate

vahenditega aidatakse esmajärjekorras kõige hädavajalikumaid teenuseid vajavaid ja kõige

keerulisemas olukorras olevaid inimesi.

Signe Riisalo lisas, et talle teadaolevalt taotles sotsiaalminister 2027. aastaks erihoolekandele

20 mln eurot lisaraha. See vastas sihtrühma esindajate, SOMi ja SKA hinnangule tegeliku

rahavajaduse kohta. Riigi eelarvestrateegia perioodiks prognoositi täiendavat

rahastamisvajadust igaks aastaks, kokku nelja aasta jooksul 200 mln eurot.

Helmen Kütt rääkis, et ta küsis samal päeval täiskogus riigieelarve tutvustamisel

peaministrilt avaliku sektori töötajate 3% palgatõusu kohta. Palgatõus puudutab õpetajaid,

päästjaid, politseinikke ja kultuuritöötajaid, kuid peaministri selgituse kohaselt ei hõlma see

erihoolekandeteenuseid osutavaid sotsiaaltöötajaid. H. Kütt osutas, et SOMile on

lisavahenditena ette nähtud 7,5 mln eurot. Kui sellest summast arvestada maha

õenduspraktika, residentuuri ja digiarenduste kulud, jääks tema hinnangul erihoolekande jaoks

ligikaudu neli mln eurot. Ta meenutas varasemat arutelu, mille kohaselt võib ebapiisava

rahastuse tõttu tekkida SOMil täiendavaid kohtumenetluse ja kahjuhüvitiste kulusid,

sealhulgas vajadus hüvitada KOVidele või inimestele tekitatud kahju. H. Kütt küsis esiteks,

kuidas on kavandatud kasutada neljaks aastaks ette nähtud 37 mln eurot, arvestades, et

ainuüksi 2027. aastaks taotleti erihoolekandele 20 mln eurot lisaraha. Teiseks soovis ta teada,

kui suur osa SOMile ette nähtud 7,5 mln eurost jääb pärast muude kulude mahaarvamist

tegelikult erihoolekande rahastamiseks. Kolmandaks küsis ta, kas järelejääv summa kulub

sisuliselt üksnes võimalike kohtukulude katmiseks, eriti olukorras, kus erihoolekande

töötajatele ei ole ette nähtud teiste nimetatud sihtrühmadega võrreldavat 3% palgatõusu.

Karmen Joller vastas, et erihoolekande töötajate palgatõus sõltub teenuseosutajatele

makstava tasu suurendamisest. Teenuseosutajad otsustavad ise, kui suur osa lisarahast

suunatakse töötajate palkadeks. Samal põhimõttel suurendati teenuste rahastamist ka eelmisel

aastal. Sotsiaalminister märkis, et eri valdkondade vahelise rahajaotuse otsustab Riigikogu.

Signe Riisalo märkis, et eelarve arutelu koos rahanduskomisjoni ja sotsiaalministriga toimub

7. oktoobril 2026.

Eero Merilind palus selgitada, kuidas suhestuvad üleriigiline vajaduspõhine järjekord ning

kohaliku elaniku eelis. Ta küsis, kellel on teenuskohale eelis, kas vähem kiireloomulise

teenusevajadusega KOVi elanikul või kriitilise abivajadusega teise KOVi elanikul.

Sirlis Sõmer-Kull vastas, et eelis on kriitilise abivajadusega teise KOVi elanikul.

Tanel Kiik palus selgitada KOVi loodud teenuskohtade täitmise põhimõtet. Ta märkis, et

varasemast 30% piirmäärast on loobutud ning tema arusaama järgi peaks KOVi elanikul

olema sellise koha saamisel eelis. E. Merilinnu küsimusele antud vastusest jäi aga mulje, et

määrav on teenusevajaduse kiireloomulisus, mitte inimese elukoht. T. Kiik palus täpsustada,

kuidas neid kahte põhimõtet koos rakendatakse.

Sirlis Sõmer-Kull vastas, et inimesed järjestatakse kõigepealt teenuseliigi ja abivajaduse

kiireloomulisuse alusel. Kui vabaneb teenuskoht või lisandub raha, tehakse pakkumine

järjekorras esimesele inimesele, kes saab valida endale sobiva teenuskoha. Näiteks võib

Tallinna elanik valida sobiva teenuskoha Tallinnas. KOVi loodud teenuskoha puhul otsustab

teenuseosutaja, kas võtta vastu ka teise KOVi elanik. Seega määrab abivajaduse

kiireloomulisus inimese koha järjekorras, kuid konkreetse teenuskoha saamine sõltub tema

valikust ja teise KOVi elaniku puhul ka teenuseosutaja nõusolekust.

Tanel Kiik tõi selgituseks näite olukorrast, kus Tallinnas on üks vaba teenuskoht ja sellele

kandideerivad tõsise abivajadusega Tallinna elanik ja väga tõsise abivajadusega Tartu elanik.

Ta küsis, kumma inimese peab või võib Tallinna teenuseosutaja vastu võtta.

Sirlis Sõmer-Kull vastas, et kui Tartu elanik paikneb suurema kiireloomulisuse tõttu

järjekorras eespool, tehakse kohapakkumine esmalt talle. Inimene saab valida, millise talle

sobiva teenuskoha ta vastu võtab, kuid Tallinna teenuseosutaja ei ole kohustatud teise KOVi

elanikku vastu võtma. Kui teenuseosutaja on nõus, saab Tartu elanik Tallinna teenuskohale

asuda. Vastasel juhul pakutakse talle mõnda muud vaba ja sobivat kohta.

Tanel Kiik täpsustas, kas Tallinn võib seega otsustada, et ei võta väga kiireloomulise

abivajadusega teise KOVi elanikku vastu, vaid eelistab oma elanikku.

Sirlis Sõmer-Kull kinnitas, et Tallinn ei ole kohustatud teise KOVi elanikku vastu võtma.

Kehtiva korra järgi tuleks aga suurema kiireloomulisuse tõttu järjekorras eespool olevale

inimesele sobiva vaba koha olemasolul pakkumine teha.

Tanel Kiik järeldas, et vajaduspõhine järjekord ei ole sel juhul ainus otsustuskriteerium.

Teise kriteeriumina arvestatakse elukohta, sest teenuskoha rajanud KOV võib eelistada oma

elanikku ka siis, kui teise KOVi elaniku abivajadus on suurem.

Signe Riisalo selgitas, et KOVi asutusena tegutsev teenuseosutaja võib keelduda teiste

KOVide elanike vastuvõtmisest. Kui teenuskohad jäävad täitmata ja asutuse jätkusuutlikkus

satub ohtu, võib teenuseosutaja hakata vastu võtma ka teiste KOVide elanikke. Ka siis säilib

tal õigus eelistada üksikjuhtumil oma KOVi elanikku. Toodud näite korral pakutaks Tartu

elanikule järgmist sobivat vaba kohta mujal Eestis.

Tanel Kiik märkis, et see võib ajendada inimest registreerima oma elukoha KOVi, kus asub

soovitud teenuseosutaja. Kui suure abivajadusega inimese elukohajärgses KOVis sobivat

teenust ei pakuta, võib ta sel viisil püüda parandada oma võimalusi saada koht teises KOVis.

Sirlis Sõmer-Kull vastas, et sellist riski on eelnõu ettevalmistamisel arutatud. Toetavate

teenuste puhul jäävad inimesed üldjuhul oma kodumaakonda ja teenuskorraldus on

piirkondlikult loomulikul viisil kujunenud. Näiteks kasutavad Tallinnas toetavaid teenuseid ka

paljud lähivaldade elanikud, ilma et nad peaksid end Tallinna elanikuks registreerima. Seega

võib elukoha ümberregistreerimise ajend mõnel juhul tekkida, kuid seda ei ole peetud

ulatuslikuks riskiks.

Tanel Kiik täpsustas, et kui inimene elab tegelikult näiteks Tartus, kuid registreerib end

Tallinna elanikuks, võib ta samal ajal riskida sellega, et ei saa oma tegelikus elukohas muid

KOVi teenuseid.

Sirlis Sõmer-Kull selgitas, et tegeliku elukoha KOVil säilivad inimese ees oma kohustused,

sealhulgas eestkostega seotud ülesanded, samal ajal kui registrijärgne KOV peab korraldama

talle oma pädevusse kuuluvaid teenuseid. Seetõttu ei pruugi elukoha formaalne

ümberregistreerimine olla inimese jaoks üheselt kasulik.

Tanel Kiik märkis, et selline motivatsioon võib tekkida eelkõige lähivaldade elanikel, kes

võivad suurema teenusele saamise võimaluse tõttu registreerida oma elukoha Tallinnasse.

Signe Riisalo märkis, et elukoha registreerimine soodsamate kohalike teenuste saamiseks on

erihoolekandest laiem probleem.

Tanel Kiik nõustus, et tegemist ei ole üksnes erihoolekandele omase probleemiga, kuid leidis,

et muudatus võib anda sihtrühmale täiendava ajendi elukohta ümber registreerida. Sarnane

loogika toimib tema sõnul näiteks lasteaiakohtade ja ühistranspordisoodustuste puhul.

Signe Riisalo lisas, et kavandatav muudatus võib suurendada KOVide survet ühtlustada

teenuste kvaliteeti. Teenuste ebaühtlane kvaliteet on tema sõnul üks peamisi probleeme,

millele on tähelepanu juhtinud nii Riigikontroll kui ka õiguskantsler.

Sirlis Sõmer-Kull lisas, et iga väike KOV ei pea teenuskohta tingimata üksi looma. KOVid

võivad teha koostööd, rajada teenuskoha ühiselt ja leppida kokku selle kasutamise

põhimõtted, ilma et inimene peaks teenuse saamiseks oma elukohta ümber registreerima. See

on KOVidele üks võimalik lahendus.

Kalle Grünthal pöördus taas sotsiaalminister K. Jolleri poole. Ta meenutas sotsiaalministri

varasemat vastust, mille kohaselt ei ole sotsiaalminister Riigikohtu otsuse täitmist takistanud,

ja märkis, et riigieelarve piirangud ei ole Riigikohtu hinnangul piisav põhjendus otsuse

täitmata jätmiseks. K. Grünthal küsis, milliseid konkreetseid samme on sotsiaalminister

astunud erihoolekannet käsitleva Riigikohtu otsuse täitmiseks.

Karmen Joller vastas, et Riigikohtu otsuse täitmiseks tehtavad sammud hõlmavad

menetletavat seaduseelnõu, järgmises päevakorrapunktis käsitletavat erihoolekande

tulevikukorraldust ja riigieelarve läbirääkimisi, kus ta oli erihoolekande täiendava rahastamise

eest jõuliselt seisnud.

Kalle Grünthal märkis, et sotsiaalministri kirjeldatud tegevuste põhjal ei ole sotsiaalminister

Riigikohtu otsuse täitmiseks seni konkreetseid samme astunud.

Helmen Kütt esitas kaks küsimust ja märkis, et kui neile ei ole võimalik kohe vastata, võib

vastused saata komisjonile kirjalikult. Esiteks palus ta esitada võimalikult ajakohase, näiteks

30. juuni või 1. septembri seisuga ülevaate erihoolekandeteenuste järjekordadest

teenuseliikide kaupa, hõlmates nii ööpäevaringset erihooldusteenust kui ka teisi

erihoolekandeteenuseid. Teiseks palus H. Kütt täpsustada riigi makstava teenuse hinna

suurust. Ta viitas varasemale selgitusele, et teenuse hinna tõstmine võimaldaks suurendada

töötajate palku, ja küsis, milline on praegu kehtiv hind ning milliseks kavandatakse see

edaspidi. Kui järgmise perioodi hinda ei ole veel kindlaks määratud, palus ta esitada vähemalt

kehtivad hinnad. H. Kütt märkis, et tema teada katab riigi makstav tasu praegu ligikaudu 60%

teenuse tegelikust maksumusest.

Karmen Joller vastas, et teenuste hinnad saadetakse komisjonile kirjalikult. Ta selgitas, et

kui H. Küti nimetatud ligikaudu 60% katvuse hinnang pärines Riigikontrolli 2025. aasta

aruandest, siis pärast eelmise aasta riigieelarvega neljaks aastaks ette nähtud 4,2 mln euro

suurust iga-aastast lisarahastust tõusid riigi makstavad teenusehinnad. Selle tulemusel katab

riiklik rahastus praegu ligikaudu 78% teenuse maksumusest. Sotsiaalminister möönis, et

katvus võiks olla suurem, kuid rõhutas, et olukord on võrreldes varasemaga paranenud.

Signe Riisalo palus komisjonile saata ülevaade erihoolekandeteenuste järjekordadest ja

teenuseliikide kaupa ka kehtivatest hindadest.

Eero Merilind küsis erihoolekandeteenuste järjekordade kohta. Ta soovis teada, kui kaua

inimesed erihoolekandeteenustel keskmiselt viibivad, kui palju teenuskohti aastas vabaneb,

kui suur osa järjekorrast saab teenusele vabanevate kohtade arvelt ja kui palju uusi

teenuskohti oleks järjekordade vähendamiseks vaja.

Signe Riisalo vastas, et E. Merilinnu tõstatatud küsimusi käsitletakse põhjalikumalt järgmises

päevakorrapunktis, kus antakse ülevaade erihoolekande praegusest olukorrast, vajadustest ja

edasistest arengusuundadest. Ta tegi ettepaneku keskenduda selles päevakorrapunktis

menetletava eelnõu muudatustele, kuid rõhutas, et esitatud küsimused on olulised.

Tanel Kiik tõi esile, et SOMi hinnangul vajab erihoolekanne järgmise nelja aasta jooksul

kokku 200 mln eurot lisaraha, kuid reservi on kavandatud vaid 37 mln eurot. Tema sõnul

tuleb sellest summast katta peale erihoolekande ka residentuuri, õenduspraktika,

digilahenduste ja võimalikud muud kulud. T. Kiik märkis, et rahastamisvajadus ületab

kavandatud vahendeid ligikaudu 5,4 korda. Ta küsis, kas on olemas esialgne ülevaade

KOVidest, kes kavandavad või kaaluvad uute erihoolekande teenuskohtade loomist. Samuti

soovis ta teada, kas KOVidel on võimalik saada investeeringuteks toetust Euroopa Liidu

vahenditest või mõnest riiklikust meetmest. Ta rõhutas, et investeeringud on suured ning

KOVidel võib põhjendatult tekkida küsimus, miks peaksid nad riigi ülesande täitmiseks

rajama teenuskohti ilma rahalise toetuseta.

Signe Riisalo rõhutas, et eelnõuga lahendatakse ka juba olemasolevat probleemi: mõnel

KOVil on teenuseosutamiseks vajalik asutus loodud, kuid senine riiklik regulatsioon on

piiranud selle võimalusi ja olnud kohalike elanike jaoks ebamugav ning ebasoodne. Samas ei

pane eelnõu KOVidele kohustust uusi teenuskohti luua, vaid annab selleks võimaluse.

Sirlis Sõmer-Kull vastas, et eelnõu ei pane KOVidele kohustust erihoolekandeteenuseid

osutada. Teenuste kättesaadavuse peab endiselt tagama riik, kes osutab teenuseid oma

aktsiaseltsi kaudu ja ostab neid ka teistelt teenuseosutajatelt. Kui KOV otsustab siiski

teenuskohti luua, saab ta neid pakkuda eelkõige oma elanikele. Euroopa Liidu vahendite

käimasoleval rahastusperioodil toetatakse reorganiseerimist tingimusel, et suletakse üle 30-

kohaline suur asutus ja selle elanikele rajatakse väiksemad teenusüksused. Selles meetmes

osaleb ka Tallinna linn, kellele tekivad ümberkorraldamise tulemusena uued teenuskohad.

Kuigi tegemist ei ole teenuskohtade koguarvu lihtsa suurendamisega, jäävad loodavad kohad

edaspidi Tallinna elanike teenindamiseks. Tallinna projekti maht on ligikaudu 10 mln eurot.

Praegusel rahastusperioodil ei ole eraldi meedet, millest toetada KOVe täiesti uute

teenuskohtade loomisel. Kasutada saab üksnes reorganiseerimiseks ette nähtud vahendeid.

Mitmed KOVid on siiski väljendanud valmisolekut teenuskohti rajada, sealhulgas Viimsi

vald. Huvi on olnud eeskätt Põhja-Eesti KOVidel, sest teenuskohtade praegune jaotus soosib

Lõuna-Eestit ja paljud Põhja-Eesti elanikud peavad teenuse saamiseks liikuma kodust

kaugele.

Helmen Kütt märkis, et KOVi võimalus luua teenuskohti oma ja vajaduse korral ka naaber-

KOVide elanikele on positiivne. H. Kütt küsis, kas riik saab kinnitada, et KOVide loodud

uute teenuskohtade rahastamiseks on piisavad vahendid olemas. Ta soovis teada, kas KOV

võib investeeringut tehes ja inimeste teenusevajadust lahendades olla kindel, et riik tagab

loodud kohtade edasise rahastamise.

Sirlis Sõmer-Kull vastas, et teenuskohtade loomist kavandav KOV peab kõigepealt SKAga

kokku leppima piirkonna põhjendatud kohtade vajaduse, järjekorras olevate kohalike elanike

arvu ja kohtade kasutuselevõtu aja. KOV ei peaks teenuskohti rajama ilma eelneva

kokkuleppeta ja jääma seejärel ootama, kas neile inimesi suunatakse. SKA suunab igal aastal

uusi inimesi teenusele, samal ajal kui osa seniseid teenusekasutajaid lahkub, mistõttu

teenuskohtade vajadus muutub pidevalt. KOV saab neid muutusi planeerimisel arvesse võtta,

kuid uute kohtade rahastamise ulatus sõltub riigieelarve läbirääkimiste tulemusest ja

teenustele eraldatavatest vahenditest. Seega eeldab teenuskohtade loomine KOVi ja SKA

eelnevat koostööd, kuid riik ei saa enne eelarveotsuseid tagada kõigi kavandatavate kohtade

rahastamist.

Signe Riisalo leidis, et erihoolekande praegused probleemid ei lahene üksnes uute

teenuskohtade loomise, muude meetmete rakendamise või järjekordade ümberkorraldamisega.

Selleks tuleb erihoolekande korraldust tervikuna ja põhimõtteliselt muuta. Ta lisas, et

süsteemi terviklikku ümberkorraldamist käsitletakse järgmises päevakorrapunktis.

Kalle Grünthal märkis, et teenusejärjekorras on palju inimesi, näiteks Tallinnas ligikaudu

sada. Samal ajal sõltub uute teenuskohtade rahastamine veel vastu võtmata riigieelarvest. K.

Grünthal juhtis tähelepanu Riigikohtu seisukohale, et riik ei saa jätta põhiseaduse alusel abi

vajava inimese õigusi tagamata üksnes eelarvevahendite puudumise tõttu. Ta küsis, milliseid

samme kavatsetakse olukorra lahendamiseks astuda.

Sirlis Sõmer-Kull vastas, et K. Grünthali küsimust käsitletakse põhjalikumalt järgmises

päevakorrapunktis. Ta rõhutas, et erihoolekandesüsteem tuleb tervikuna üle vaadata ja

korraldada nii, et Riigikohtu lahend oleks täidetud. Kui inimese teenusevajadus on

kiireloomuline, peab ta saama vajaliku teenuse. Selle eesmärgi saavutamiseks võib olla vaja

kogu süsteemi korrastada.

Signe Riisalo pani hääletusele menetluslikud otsused.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14.10.2026 (konsensus: Kalle Grünthal,

Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne

Pillak, Signe Riisalo).

1.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 8: Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen

Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo; vastu 0;

erapooletuid 0; ei hääletanud 1: Kalle Grünthal).

1.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Helmen Kütt (konsensus: Kalle Grünthal, Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak,

Signe Riisalo).

Signe Riisalo märkis, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute tähtaeg 10 tööpäeva. 

2. "Inimkeskne erihoolekanne" arutelu

Tea Varrak andis ülevaate erihoolekande reformikava hetkeseisust (lisa 2). Ta selgitas, et

reformikavaga eesmärk on kujundada terviklik lahendus ja määrata kindlaks valdkonna

edasine suund. Praegused järjekorrad tähendavad, et inimesed peavad teenust ootama, nende

olukord võib selle aja jooksul halveneda ning lähedaste hoolduskoormus suureneda. Reformi

eesmärk on tagada abivajajale vajalik tugi enne kriisiolukorra tekkimist. Üle Eesti toimunud

kohtumised asutuste ja kohalike omavalitsustega (KOV) näitasid, et teenuse praegune sisu ei

vasta enam algsele ülesehitusele ega inimeste, lähedaste ja ühiskonna muutunud ootustele.

Sotsiaalhoolekande seaduses kirjeldatud erihoolekandeteenused ja KOV sotsiaalteenused on

killustunud ega moodusta inimese individuaalsetest vajadustest lähtuvat tervikut. Selle

tulemusena lähtutakse inimese suunamisel sageli mitte talle sobivaimast lahendusest, vaid

parajasti vaba teenuskoha olemasolust.

Teise probleemina tõi T. Varrak esile teenuste teekonna katkendlikkuse. Ta selgitas, et

reformi ettevalmistamisel vaadeldi tervet inimese elukaart. Koostöös psühhiaatrite,

perearstide, haridustöötajate ja teiste osapooltega kaardistati eri sihtrühmade teekonnad ning

üleminekukohtade puudused. Selgus, et osa KOVe ei tea nende territooriumil elavatest

erihoolekandeteenuse saajatest piisavalt. Samuti on probleemiks korduvhindamised, aeglane

teenusele jõudmise protsess ja järjekordade haldamine. T. Varrak sõnas, et teenuseosutajad

vajavad pikemaajalist kindlust, KOVide valmisolek ja võimekus on aga ebaühtlane. Samal

ajal on asutusepõhiste ööpäevaringsete teenusekohtade puudus, teenus kallis ning taristu vajab

investeeringuid.

Tehtud töödest nimetas T. Varrak kuni 2040. aastani koostatud tulevikuprognoosi. Ta märkis,

et kaardistatud on tuleviku sihtrühmad, teenusesaaja teekond ja vajadused ning teenuse

komponendid. Samuti on töötatud välja kvaliteedi mõõdikud, kaardistatud personali

vajadused ja hinnatud taristuvajadust. Võrreldud on kolme korraldusmudelit ja vaadatud

nende tugevusi, nõrkusi ja mõju ning riskide maandamise meetmeid. T. Varrak sõnas, et

eelistatud lahendus on riigi ja KOVi ühine korraldusmudel. Selle kohaselt korraldaks KOV

kodus ja kogukonnas osutatavaid teenuseid ning asutusepõhise ööpäevaringse teenuse

korraldamine jääks riigi ehk Sotsiaalkindlustusameti ülesandeks. Ta lisas, et pärast

põhisuundade kinnitamist koostatakse aasta lõpuks rakenduskava, milles määratakse

tegevused, vastutajad, vajalikud õigusaktide muudatused jms. Rahastus -ja

finantseerimismudelid on välja töötatud, kuid arutelud Rahandusministeeriumiga veel

jätkuvad. T. Varrak rõhutas, et teenuste üleandmise eelduseks peab olema KOVi tegelik

valmisolek, et ükski inimene ei jääks üleminekul teenuseta.

Järgnevalt rääkis T. Varrak neljast põhimõttest, millest reform inimese vaatest lähtub. Ta tõi

välja, et teenusesaaja ja pere seisukohast on keskne ühe ukse põhimõte. Kavandatava mudeli

järgi esitataks abivajaduse avaldus KOVile, kes hindaks inimese vajadusi ning koostaks

inimese vajadustest lähtuva lahenduse. Standardsete teenusenimetuste asemel lähtutaks

inimese tegelikust abi- ja toevajadusest. Hindamisprotsessid ühendataks, et vältida inimese

korduvat hindamist ja eri asutuste vahel liikumist. Samuti võiks teatud juhtudel osa sihtrühma

õigustatuse ja suunamisotsused olla pikaajalised või eluaegsed. T. Varrak märkis, et reformi

eesmärk on võimaldada inimesel elada võimalikult kaua kodus või kogukonnas ning

vähendada survet asutusepõhisele ööpäevaringsele teenusele. Selle eelduseks on

omastehooldajatele pakutavad meetmed ja toetatud tegevused. Kvaliteedikorralduses

soovitakse kasutusele võtta teenuse mõju mõõtvad näitajad ning teenuseosutajate kohustuslik

enesehindamine. Kvaliteediraamistiku rakendamine võimaldaks anda teenuseosutajatele

rohkem otsustus- ja vastutusõigust ning paindlikkust meeskonna komplekteerimisel.

Järelevalve keskmes ei oleks üksnes jäigad töötajate suhtarvud, vaid teenuse tulemus ja

kvaliteet.

Lõpetuseks rääkis T. Varrak korraldusmudelitest. Ta märkis, et kõigi teenuste kohene

üleandmine ei ole realistlik, sest omavalitsuste valmisolek on erinev. Euroopa Liidus on

erihoolekanne täielikult tsentraliseeritud üksnes Maltal ja Iirimaal. Mujal kasutatakse

kombineeritud või kohaliku tasandi korraldust. Oluline on, et teenusesaaja jaoks muutuks

süsteem lihtsamaks ja teenuseosutaja jaoks paindlikumaks. Ta lisas, et sõltumata

korraldusmudeli lõplikust valikust saab kohe parandada järjekordade haldamist,

teenuskohtade ülevaadet ja aktiivset pakkumuste otsimist, ajakohastada teenuste sisu,

lihtsustada hindamist ning arendada kvaliteedi- ja digilahendusi.

Signe Riisalo tänas ettekandjat ja andis komisjoni liikmetele sõna küsimuste esitamiseks.

Jaanus Karilaid märkis, et tema hinnangul on peamine probleem tegevusjuhendajate madal

töötasu. Ta selgitas, et tegevusjuhendaja töö on keerukas ja vastutusrikas ning eeldab vastavat

ettevalmistust. Kuigi aastas omandab neljanda taseme tegevusjuhendaja kutse ligikaudu 150

inimest, ei asu kõik lõpetajad selles valdkonnas tööle ning töötajaid on jätkuvalt puudu. Ta

küsis, kas reformi fookuses peaks seetõttu olema tegevusjuhendajate palga tõstmine.

Tea Varrak nõustus, et palgaküsimus on oluline, kuid rõhutas selle seotust teenuse

korraldusega. Praegu on töötajate suhtarvud teenuseliikide kaupa jäigalt ette määratud.

Teenuseosutajate tagasiside kohaselt aitaks lisarahale lisaks võimalus otsustada sihtrühma ja

inimese vajaduse järgi, kui palju on vaja tegevusjuhendajaid, hooldustöötajaid või teisi

spetsialiste. Ta lisas, et ministeeriumis tegeleb teemaga eraldi töörühm, kes koostöös OSKA

ja teiste partneritega on kaardistanud tööjõuvajaduse ning otsib võimalusi motivatsiooni

suurendamiseks ja kutse omandanute valdkonda tööle asumise toetamiseks.

Signe Riisalo märkis, et reformi eesmärk ei ole üksnes muuta teenus inimesele ja tema

lähedastele mugavamaks, lihtsamaks ja vajaduspõhisemaks. Praegune süsteem kasutab ka

lisaraha ebatõhusalt ning ilma struktuursete muudatusteta võib kümne aasta pärast olla

olukord sama. Teenuse sisu ei vasta enam tänapäevastele vajadustele ega ole piisavalt

kliendikeskne. S. Riisalo andis sõna Ivar Sikule rahastamismudeli tutvustamiseks.

Ivar Sikk märkis, et palgaküsimus on oluline, kuid reformi käigus saadud tagasiside kohaselt

saakska olemasolevaid vahendeid tõhusamalt kasutada, kui tegevusjuhendajate suhtarvud ei

oleks teenuste kaupa jäigalt kindlaks määratud. Viimase viie aasta jooksul on valdkonna

eelarve kasvanud ligikaudu 10–11%, kuid nende vahenditega ei ole olnud võimalik üheaegselt

tõsta palku, täita tegevusjuhendajate suhtarve ja katta muid teenuse osutamisega seotud

kulusid. Seetõttu on võtmeküsimuseks teenusekorralduse paindlikumaks muutmine ning

teenuseosutajatele suurema vastutuse ja otsustusvabaduse andmine. Ta lisas, et kavandatav

rahastusmudel aitab lahendada palgakuludega seotud küsimust ja see põhineb neljal

komponendil. Esimene, teenuse osutamisega seotud komponent, jaguneb kaheks

alakomponendiks. Esimene hõlmab tegevusjuhendajaid, kelle tööpanus on teenuse

osutamiseks vältimatu. Praegusest pearahast moodustab tegevusjuhendajate palgakomponent

ligikaudu 70–80%. Teine, ligikaudu 20% teenuse hinnast moodustav alakomponent on seotud

teenuse sisuga. Selle vahenditest on võimalik kaasata teenuse osutamisse täiendavaid

töötajaid, maksta lisatasu, tellida teatavaid alateenuseid ning korraldada kogukonnas tegevusi.

Muudatuse kohaselt lähtuvad kulu- ja rahastusmudel sihtrühmadest, mitte teenustest. Teine

komponent hõlmab teenuse osutamiseks vajalikku elu- ja töökeskkonda, sealhulgas teatud

teenuste puhul kinnisvara- ja kommunaalkulusid. Kolmas komponent on teenuse

korraldamisega seotud halduskulu, mis moodustab ligikaudu 10%. Neljas komponent on

omaosalus, millest kaetakse muu hulgas toitlustus-, majutus- ja muud samalaadsed kulud.

Komponentide hinnad kujundatakse sihtrühmapõhiselt. Teenuse hinna edasisel

ajakohastamisel lähtutakse eelkõige palgakomponendi muutumisest kooskõlas

Rahandusministeeriumi prognoosiga. Selline lahendus lihtsustab rahastamist ja võimaldab

teenust sihtrühmapõhiselt paremini korraldada. Teenuse jätkusuutlikkuse tagamiseks on

aruteludes peetud vajalikuks palgakomponendi suurendamist ligikaudu 15% võrra koos teiste

komponentide vastava kasvuga. Kokku tähendaks see teenuste hindade tõusu praegusega

võrreldes ligikaudu 23–25% kõigis sihtrühmades. Selle taseme saavutamine ja edasine

kohandamine vastavalt palgataseme muutumisele aitaks tagada rahastamise jätkusuutlikkuse

ning annaks teenuseosutajatele paremad võimalused kvaliteetse teenuse pakkumiseks.

Signe Riisalo märkis, et tegemist on üldhooldusreformiga sarnase, põhimõttelise ja

erakondadeülese küsimusega. Üksikute lisarahastuste taotlemine ei ole jätkusuutlik ning

süsteemi tuleb muuta nii, et rahastus kasvaks koos vajadusega.

Tanel Kiik tunnustas tehtud tööd ning soovitas reformi põhjendamisel esitada selle

maksumus koos alternatiivsete stsenaariumidega. Võrrelda tuleks praeguse süsteemi

jätkumise korral kujunevat teenusevajadust, teenusemahtu ja prognoositavat kulu reformi

elluviimise kulude ja mõjuga. Reform peaks korraga parandama teenuse kättesaadavust ja

muutma rahakasutuse tõhusamaks, suunates inimese õigel ajal sobivale teenusele. Vananeva

rahvastiku ja kahaneva maksumaksjate arvu tõttu on selline võrdlus vajalik nii valitsusele kui

ka avalikkusele. Teise küsimusena käsitles T. Kiik lapse täisealiseks saamisega seotud järsku

üleminekut. Lapsevanemate jaoks on suur mure, kes pärast täisealiseks saamist vastutab,

millised teenused ja õigused inimesele jäävad ning kuidas vältida uutest taotlustest ja

menetlustest põhjustatud stressi. Ta küsis, kas reformis kavandatakse elukaarepõhist teenust,

mis ei katkeks formaalse vanusepiiri ületamisel.

Tea Varrak kinnitas, et reformi lähtekoht ongi elukaarepõhisus. KOV on lapse ja perega

üldjuhul juba varem seotud ning seetõttu peaks teenusele sisenemine toimuma sealt kaudu.

Protsessi kirjeldusse on kavandatud KOVi ennetavad tegevused enne vanusepiiri saabumist.

Ettevalmistustega võiks alustada juba 12–13-aastaselt. Eesmärk on käsitleda inimese abi- ja

toevajadust vanusest sõltumatult ning pikemas vaates loobuda ka mõistest „erihoolekanne“.

Teenusekomponentidest koostatud lahendus võimaldaks tuge elukaare jooksul vajaduse järgi

kohandada. Rahaliste arvutuste kohta selgitas T. Varrak, et numbrid ja stsenaariumide

võrdlused lisatakse kavasse. Veel analüüsitakse, kas KOVide sotsiaalteenuste ja

erihoolekandeteenuste kattuvate osade ühendamine annaks rahalist kokkuhoidu või tõhususe

kasvu.

Helmen Kütt tänas põhjaliku ülevaate ja tehtud töö eest. Ta küsis esiteks, kas kava

koostamisel on tehtud koostööd kohalike omavalitsuste ning Eesti Linnade ja Valdade

Liiduga (ELVL) ja millist sisendit neilt on saadud. Teiseks küsis H. Kütt, kas ministeerium

kavandab läbirääkimisi Euroopa Liidu vahendite saamiseks teenusmajade jätkuprojektile. Ta

rõhutas, et enne kõige kallima teenuse vajaduse tekkimist pakutavad lahendused, sealhulgas

teenusmajad, toetavad inimese võimalikult pikaajalist iseseisvat toimetulekut.

Tea Varrak vastas, et reformi ettevalmistamise algusest peale on töörühma kaasatud Eesti

Puuetega Inimeste Koja, ELVLi ning eri suurusega teenuseosutajate esindajad. Töörühm

kohtub iga kahe nädala järel ning pakutud lahendused on ühiselt läbi arutatud. Reformikava

on tutvustatud ka ELVLi volikogus, kus osales 61 linna- ja vallajuhti ning kus reformi

vajalikkust toetati, rõhutades samas piisava rahastuse vajadust.

Ivar Sikk lisas, et Euroopa Liidu vahendite saamiseks on esitatud reformitaotlused ning

praeguseks on saadud ligikaudu 50% taotletud vahenditest. Esmane prioriteet on ellu viia

reform ja struktuursed muudatused. Seejärel hinnatakse reformi toetavaid hädavajalikke

taristuinvesteeringuid. Euroopa Komisjoniga peetavateks 16. oktoobri läbirääkimisteks

valmistatakse ette Eesti seisukoht. Pärast kohtumist peaks selguma rahastamisraamistik ning

vahendite võimalik jaotus investeeringute ja struktuursete muudatuste vahel.

Irja Lutsar küsis, kas tööjõupuuduse leevendamiseks käsitletakse reformikavas ka

tehisintellekti ning muid digi- ja tehnoloogialahendusi.

Tea Varrak vastas, et kulumudeli väljatöötamisel on arvesse võetud digi- ja

tehnoloogialahenduste kasutamise võimalusi. Eraldi peatükis käsitletakse rahvusvahelisele

praktikale tuginedes lahendusi teenuseosutajate töö lihtsustamiseks ning inimeste ja nende

lähedaste toimetuleku toetamiseks. Samuti vaadeldakse mujal juba kasutusel olevaid

tehnoloogiaid. Seni on selliseid lahendusi rahastatud projektipõhiselt, kuid projekti lõppedes

katkeb sageli ka rahastus. Seetõttu on üheks ettepanekuks tõendatud lahenduste püsiv

integreerimine teenustesse.

Irja Lutsar märkis, et perekonnal on inimese toetamisel oluline roll. Ta küsis, kuidas on

perekonna roll kavandatavas mudelis määratletud.

Tea Varrak vastas, et reformikavas käsitletakse omastehooldajate toetamist ja neile suunatud

meetmete väljatöötamist. Selle teemaga tegeleb eraldi projektijuht ning osa meetmeid on ka

juba olemas. Lähtutakse põhimõttest, et lähedane saaks olla eelkõige lähedane, mitte inimese

peamine abistaja sellises ulatuses nagu praegu.

Signe Riisalo märkis, et tööealine inimene peaks võimaluse korral osalema tööturul ning

täisealiseks saanud erivajadusega inimese puhul tuleb sarnaselt teiste inimestega toetada

iseseisvumist. Kui pereliige hooldab täisealist lähedast osaliselt või täisajaga, vajab ta selleks

tuge, kuid eesmärk ei peaks olema jätta inimene püsivalt pere hooldada.

Tea Varrak lisas, et reformikavas on kaardistatud ka kaks varem vähem käsitletud sihtrühma.

Vaikne vajaja ja suure hoolduskoormusega pereliige. Vaikne vajaja ei pruugi praegu kuuluda

erihoolekande sihtrühma, kuid diagnoosi ja ravivajaduse tõttu võib temast toe puudumisel

saada tulevane teenusevajaja. Samuti võib pikaajalise suure hoolduskoormusega pereliige toe

puudumisel läbi põleda ja ise abi vajada. Seetõttu tuleb mõlemat rühma ennetavalt toetada.

Tanel Kiik küsis, kas teenuste kohalikele omavalitsustele üleandmine toimub üksnes

valmisoleku ja huvi alusel või kaalutakse ka seadusest tulenevat diferentseerimist, näiteks

omavalitsuse elanike arvu järgi. Ta rõhutas, et Tallinna ja Ruhnu võimalused ning vajadused

ei ole võrreldavad ning ühetaoline regulatsioon ei pruugi olla põhjendatud.

Tea Varrak vastas, et kõigi 78 kohaliku omavalitsuse kohta on maakondade kaupa koostatud

tabel. Süstematiseerimisel võeti aluseks veebikeskkonna minuomavalitsus.ee andmed.

Arvesse võeti ka varasemat kogemust, väljendatud huvi, valmisolekut ja teenusevajajate arvu.

Omavalitsused jaotati valgusfoori põhimõttel rühmadesse. Praeguse ettepaneku kohaselt

toimuks üleminek valmisolekupõhiselt. Ta lisas, et väikese teenusevajajate arvuga

omavalitsusel ei pruugi olla otstarbekas kõiki teenuseid ise korraldada või teenuskohti luua.

Sellisel juhul tuleb arendada omavalitsuste koostööd ja saab kasutada teenuste ostmist

naaberomavalitsustelt.

Signe Riisalo lausus lõpetuseks, et tegemist on laiemaga küsimusega, mis ei puuduta üksnes

erihoolekannet, vaid avalike teenuste korraldamist üldiselt. On objektiivselt põhjendatud, et

KOVide suutlikkus ja olukorrad on erinevad. Küsimus on selles, kuidas KOVide erinevusi

arvestatakse ja neid toetatakse, milliseid mudeleid kasutatakse ning kuidas edendatakse

regionaalarengut. Iga konkreetse teenuse või sihtrühma elukorralduse kujundamisel on sellele

äärmiselt oluline tähelepanu pöörata.

3. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Terle Kask

protokollija

(allkirjastatud digitaalselt)

Riin Lindpere