.09.2026 nr 1-2/26-354/4

ARVAMUS

Kellele: Euroopa Liidu asjade komisjon

Istungi kuupäev: 28.09.2026

Võtsid osa: Komisjoni liikmed: Marek Reinaas, Jaak Aab, Vladimir Arhipov (Aleksei

Jevgrafovi asendusliige), Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Heljo

Pikhof (Reili Rand asendusliige), Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi

Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Mari Tänav (nõunik),

Kristiina Reinfeldt (nõunik), Maria Haas (konsultant)

Kutsutud: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi innovatsiooni ja tehnoloogia

osakonna tehnoloogia- ja teadmussiirde nõunik Kairi Otto, majanduse ja innovatsiooni

valdkonna vanemnõunik (majandusküsimused) Evelin Tõnisson

Teema: Arvamuse andmine Euroopa Liidu kiibimääruse 2.0 eelnõu kohta - COM(2026) 504

Ülevaade arutelust

Kairi Otto sõnas sissejuhatuseks, et kiibid on tänapäeval peaaegu kõigi elektrooniliste

seadmete oluline osa, neid kasutatakse nt telefonides, autodes, kaitsevaldkonnas jne. Seetõttu

mõjutab kiipide kättesaadavus otseselt Euroopa majandust, julgeolekut ja tehnoloogilist

arengut. Uue, 2026. aasta 3. juunil Euroopa Komisjoni poolt esitatud kiibimääruse 2.0

ettepaneku eesmärk on tugevdada Euroopa kiibivaldkonda, vähendada sõltuvust kolmandatest

riikidest ja parandada valmisolekut võimalikeks tarnehäireteks. Võrreldes 2023. aastal vastu

võetud esimese kiibimäärusega on uus ettepanek laiem. See pöörab lisaks tootmisele suuremat

tähelepanu ka kiibidisainile, uute lahenduste katsetamisele, teadustulemuste turule jõudmisele,

oskustele, rahastusele ja Euroopa jaoks oluliste tarneahelate tugevdamisele. Samuti soovitakse

tuua kiipide arendajad ja neid kasutavad ettevõtted paremini kokku. Selleks kavandatakse

suuri Euroopa-üleseid ühiseid arendusalgatusi ning innovatsioonihanked, mis aitaksid siduda

tehnoloogia arendamise tööstuse tegelike vajadustega. Eesti toetab määruse üldist eesmärki.

Eesti jaoks on algatuse mõju eelkõige sektoripõhine. Eesti jaoks on oluline, et Euroopa

arendaks kogu väärtusahelat, mitte ainult suuri kiibitehaseid. Eestis ei ole hetkel

suuremahulist kiibitootmist ja tulevikus sellise tootmise rajamine ei ole kahjuks realistlik, sest

eeldaks Eesti majanduse suurust arvestades väga suuri investeeringuid, mahukat eritaristut, sh

piisavat energia- ja veevarustust ning arvukalt vajaliku ettevalmistuse ja praktilise

kogemusega spetsialiste. Seetõttu on Eesti võimalused kiibivaldkonnas seotud eelkõige

kiibidisaini, testimise, verifitseerimise, elektroonika tootmisteenuste ja tootearendusega, kus

Eestis juba tegutsevad asjaomase kompetentsiga ettevõtted. Ühtlasi on Eestis kiibitehnoloogia

kompetentsikeskus KIIP ja nende kavandatavate teenuste vastu on huvi väljendanud üle 20

Eestis tegutseva ettevõtja. Neile ettevõtjatele võib määrus pakkuda uusi võimalusi parandades

ligipääsu Euroopa projekteerimisvahenditele, katseliinidele, kompetentsikeskustele ja

rahastusele. See võib arenduskulusid vähendada ja aidata ettevõtjatel kiiremini prototüübist

valmis tooteni jõuda. Samas ei ole olemasolevate andmete põhjal võimalik usaldusväärselt

hinnata määruse mõju Eesti ettevõtjate käibele, investeeringutele või tööhõivele. Rääkides

Eesti seisukohtadest, siis esiteks kuna Eesti tugevused on eelkõige kiibidisainis, testimises,

verifitseerimises ja prototüüpimises, mitte suuremahulises kiibitootmises, siis seetõttu peab

2

määrus toetama kogu arendusteekonda ning tagama, et Euroopa kallis teadus- ja

innovatsioonitaristu oleks praktiliselt ja rahaliselt kättesaadav ka väiksema

pooljuhiökosüsteemiga riikide ettevõtjatele ja teadusasutustele. Nii saavad Eesti ettevõtjad

osaleda Euroopa väärtusahelates ilma suuri tootmisinvesteeringuid tegemata. Teiseks, kuna

kiipide arendamine on pikk, kallis ja keerukas protsess ning eriti väikestel ja keskmise

suurusega ettevõtetel ning iduettevõtjatel on raske leida sobivaid projekteerimisvahendeid,

katseliine, eksperte, rahastust ja tootmispartnereid, siis pädevuskeskus peab olema ettevõtjale

praktiline esimene kontakt, mis aitab liikuda ideest disainini, prototüüpimise, testimise,

tootmise ja turule jõudmiseni. Selleks vajavad pädevuskeskused pikaajalist ja prognoositavat

rahastust ning tihedat seost ettevõtjate oskuste ja tööjõuvajadustega. Kolmandaks, kiip loob

praktilist väärtust alles elektroonikaseadmes või elektroonikasüsteemi osana. Seetõttu tuleb

Euroopa varustuskindluse tugevdamisel arvestada ka pakendamise, koostamise, testimise,

trükkplaatide ja süsteemide lõimimisega. See vastab paremini Eesti elektroonikatööstuse

ülesehitusele, kus tegutsevad valdavalt kiipe kasutavad tootmis- ja tootearendus- ning

inseneriettevõtjad. Samas tuleb meetmeid rakendada sihitult ainult seal, kus on tuvastatud

strateegiline sõltuvus, turutõrge või ebapiisav investeerimine. Neljandaks, Euroopa probleem

ei ole ainult uute tehnoloogiate arendamine, vaid ka nende aeglane jõudmine turule ja

tööstuslikku kasutusse. Innovatsioonihanked ja nõudlust toetavad meetmed võivad anda uuele

tehnoloogiale esimese kliendi ning siduda arendustegevuse tööstuse tegelike vajadustega.

Samas ei tohi varustuskindluse nõuded muuta hankeid ebamõistlikult keeruliseks. Ettevõtjalt

tuleb küsida ainult talle mõistlikku kättesaadavat teavet ning deklaratsiooninõue peab püüdma

puudutada üksnes selliseid seadmeid või süsteemi, mille toimimiseks on konkreetsed

pooljuhid tõepoolest kriitilise tähtsusega. Viiendaks, tarneahela seire aitab võimalikke

tarnehäireid varakult märgata, kuid ettevõtjatelt ei tohiks selleks küsida rohkem teavet, kui

tegelikult vaja. Esmalt tuleb kasutada juba olemasolevaid andmeid ning ettevõtjalt küsida

ainult konkreetse riski hindamiseks vajalikku ja talle mõistlikku kättesaadavat teavet. Samuti

tuleb kaitsta ärisaladust, intellektuaalomandit ning muud tundlikku äri- ja julgeolekuteavet.

Ühisostud ja prioriteetsed tellimused peavad jääma ajaliselt piiratud kriisimeetmeks, sest eri

kiibid ei ole alati üksteisega asendatavad ning ühe sektori eelistamine võib kahjustada teiste

oluliste sektorite varustuskindlustust või ettevõtjate olemasolevaid lepinguid. Kuues Eesti

seisukoht jaguneb kaheks. Esimene osa on, et kuna Eestis on eri lubadel erinev eesmärk,

menetlusaeg ja pädev asutus ning ettevõtjal ei pruugi projekti alguses olla lubade taotlemiseks

vajalikke andmeid, siis Eesti toetab küll strateegiliste projektide loamenetluse kiirendamist,

kuid liikmesriikidele peab jääma võimalus kasutada olemasolevaid menetluslahendusi.

Seetõttu ei toeta Eesti kõigi lubade kohustuslikku koondamist ühte menetlusse. Ettevõtjal

peab säilima võimalus taotleda eri lube eraldi, sobivas järjekorras või paralleelselt. Ühtne

kontaktpunkt võib taotlejat nõustada ja menetlusi koordineerida, kuid see ei pea tähendama

kõigi lubade ühendamist üheseks menetluseks. Eesti toetab ka ettevõtja asjaajamist

lihtsustavat digitaalse juurdepääsupunkti põhimõtet, kuid mitte kohustust luua tingimata uus

eraldiseisev portaal. Esmalt tuleb kasutada ja vajaduse korral omavahel ühendada

olemasolevaid riiklikke registreid ja infosüsteeme. Lahendus peab olema

tehnoloogianeutraalne, koostalitlusvõimeline ja ettevõtjale kasutatav ilma kohustuslike

tasuliste vahendusteenusteta. Kui uue Euroopa Liidu tehnilise lahenduse kasutamine

muudetakse kohustuslikuks, peaks selle arendamisele ja rakendamisele olema tagatud ka

Euroopa Liidu vastav rahastus. Kokkuvõttes toetab Eesti Euroopa pooljuhiökosüsteemi

tugevdamist, mille jaoks on oluline, et meetmed oleksid kättesaadavad ka väiksema

pooljuhiökosüsteemiga liikmesriikidele ja nende ettevõtjatele, toetaksid innovatsiooni

jõudmist ideest turule ning ei tekitaks ettevõtjatele ega avalikule sektorile juurde

ebaproportsionaalselt suurt halduskoormust ja kulusid.

3

Urve Tiidus uuris, kas määrus mõjutab seda, et Euroopa investeeringud, mis on seni maha

jäänud, kasvavad kiibitootmisesse või Euroopa ei tooda ja tegeleb ainult ettevalmistuse,

projekteerimise jms.

Kairi Otto ütles, et kuna esimene kiibimäärus oli põhiliselt suurte kiibitehaste loomiseks,

kuid siis saadi aru, et neid on heal juhul võimalik luua mõnda suuremasse riiki, siis

kiibimäärus 2.0 laiendab seda ja teeb üleminekut pehmemaks. Kui on piisavalt palju ilma

tootmiseta kiibidisaini ettevõtteid, siis tekib juba võimalus luua Euroopas kuskile ka

kiibitehaseid. Seega tegemist on sammuga õiges suunas.

Otsus

Komisjon otsustas Vabariigi Valitsuse seisukohti toetada.

Komisjoni otsus oli konsensuslik (Jaak Aab, Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik,

Tõnis Mölder, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Reinaas

majanduskomisjoni esimees

Koostaja: Maria Haas

631 6436 [email protected]

.09.2026 nr 1-2/26-354/4

ARVAMUS

Kellele: Euroopa Liidu asjade komisjon

Istungi kuupäev: 28.09.2026

Võtsid osa: Komisjoni liikmed: Marek Reinaas, Jaak Aab, Vladimir Arhipov (Aleksei

Jevgrafovi asendusliige), Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder, Heljo

Pikhof (Reili Rand asendusliige), Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi

Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Mari Tänav (nõunik),

Kristiina Reinfeldt (nõunik), Maria Haas (konsultant)

Kutsutud: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi innovatsiooni ja tehnoloogia

osakonna tehnoloogia- ja teadmussiirde nõunik Kairi Otto, majanduse ja innovatsiooni

valdkonna vanemnõunik (majandusküsimused) Evelin Tõnisson

Teema: Arvamuse andmine Euroopa Liidu kiibimääruse 2.0 eelnõu kohta - COM(2026) 504

Ülevaade arutelust

Kairi Otto sõnas sissejuhatuseks, et kiibid on tänapäeval peaaegu kõigi elektrooniliste

seadmete oluline osa, neid kasutatakse nt telefonides, autodes, kaitsevaldkonnas jne. Seetõttu

mõjutab kiipide kättesaadavus otseselt Euroopa majandust, julgeolekut ja tehnoloogilist

arengut. Uue, 2026. aasta 3. juunil Euroopa Komisjoni poolt esitatud kiibimääruse 2.0

ettepaneku eesmärk on tugevdada Euroopa kiibivaldkonda, vähendada sõltuvust kolmandatest

riikidest ja parandada valmisolekut võimalikeks tarnehäireteks. Võrreldes 2023. aastal vastu

võetud esimese kiibimäärusega on uus ettepanek laiem. See pöörab lisaks tootmisele suuremat

tähelepanu ka kiibidisainile, uute lahenduste katsetamisele, teadustulemuste turule jõudmisele,

oskustele, rahastusele ja Euroopa jaoks oluliste tarneahelate tugevdamisele. Samuti soovitakse

tuua kiipide arendajad ja neid kasutavad ettevõtted paremini kokku. Selleks kavandatakse

suuri Euroopa-üleseid ühiseid arendusalgatusi ning innovatsioonihanked, mis aitaksid siduda

tehnoloogia arendamise tööstuse tegelike vajadustega. Eesti toetab määruse üldist eesmärki.

Eesti jaoks on algatuse mõju eelkõige sektoripõhine. Eesti jaoks on oluline, et Euroopa

arendaks kogu väärtusahelat, mitte ainult suuri kiibitehaseid. Eestis ei ole hetkel

suuremahulist kiibitootmist ja tulevikus sellise tootmise rajamine ei ole kahjuks realistlik, sest

eeldaks Eesti majanduse suurust arvestades väga suuri investeeringuid, mahukat eritaristut, sh

piisavat energia- ja veevarustust ning arvukalt vajaliku ettevalmistuse ja praktilise

kogemusega spetsialiste. Seetõttu on Eesti võimalused kiibivaldkonnas seotud eelkõige

kiibidisaini, testimise, verifitseerimise, elektroonika tootmisteenuste ja tootearendusega, kus

Eestis juba tegutsevad asjaomase kompetentsiga ettevõtted. Ühtlasi on Eestis kiibitehnoloogia

kompetentsikeskus KIIP ja nende kavandatavate teenuste vastu on huvi väljendanud üle 20

Eestis tegutseva ettevõtja. Neile ettevõtjatele võib määrus pakkuda uusi võimalusi parandades

ligipääsu Euroopa projekteerimisvahenditele, katseliinidele, kompetentsikeskustele ja

rahastusele. See võib arenduskulusid vähendada ja aidata ettevõtjatel kiiremini prototüübist

valmis tooteni jõuda. Samas ei ole olemasolevate andmete põhjal võimalik usaldusväärselt

hinnata määruse mõju Eesti ettevõtjate käibele, investeeringutele või tööhõivele. Rääkides

Eesti seisukohtadest, siis esiteks kuna Eesti tugevused on eelkõige kiibidisainis, testimises,

verifitseerimises ja prototüüpimises, mitte suuremahulises kiibitootmises, siis seetõttu peab

2

määrus toetama kogu arendusteekonda ning tagama, et Euroopa kallis teadus- ja

innovatsioonitaristu oleks praktiliselt ja rahaliselt kättesaadav ka väiksema

pooljuhiökosüsteemiga riikide ettevõtjatele ja teadusasutustele. Nii saavad Eesti ettevõtjad

osaleda Euroopa väärtusahelates ilma suuri tootmisinvesteeringuid tegemata. Teiseks, kuna

kiipide arendamine on pikk, kallis ja keerukas protsess ning eriti väikestel ja keskmise

suurusega ettevõtetel ning iduettevõtjatel on raske leida sobivaid projekteerimisvahendeid,

katseliine, eksperte, rahastust ja tootmispartnereid, siis pädevuskeskus peab olema ettevõtjale

praktiline esimene kontakt, mis aitab liikuda ideest disainini, prototüüpimise, testimise,

tootmise ja turule jõudmiseni. Selleks vajavad pädevuskeskused pikaajalist ja prognoositavat

rahastust ning tihedat seost ettevõtjate oskuste ja tööjõuvajadustega. Kolmandaks, kiip loob

praktilist väärtust alles elektroonikaseadmes või elektroonikasüsteemi osana. Seetõttu tuleb

Euroopa varustuskindluse tugevdamisel arvestada ka pakendamise, koostamise, testimise,

trükkplaatide ja süsteemide lõimimisega. See vastab paremini Eesti elektroonikatööstuse

ülesehitusele, kus tegutsevad valdavalt kiipe kasutavad tootmis- ja tootearendus- ning

inseneriettevõtjad. Samas tuleb meetmeid rakendada sihitult ainult seal, kus on tuvastatud

strateegiline sõltuvus, turutõrge või ebapiisav investeerimine. Neljandaks, Euroopa probleem

ei ole ainult uute tehnoloogiate arendamine, vaid ka nende aeglane jõudmine turule ja

tööstuslikku kasutusse. Innovatsioonihanked ja nõudlust toetavad meetmed võivad anda uuele

tehnoloogiale esimese kliendi ning siduda arendustegevuse tööstuse tegelike vajadustega.

Samas ei tohi varustuskindluse nõuded muuta hankeid ebamõistlikult keeruliseks. Ettevõtjalt

tuleb küsida ainult talle mõistlikku kättesaadavat teavet ning deklaratsiooninõue peab püüdma

puudutada üksnes selliseid seadmeid või süsteemi, mille toimimiseks on konkreetsed

pooljuhid tõepoolest kriitilise tähtsusega. Viiendaks, tarneahela seire aitab võimalikke

tarnehäireid varakult märgata, kuid ettevõtjatelt ei tohiks selleks küsida rohkem teavet, kui

tegelikult vaja. Esmalt tuleb kasutada juba olemasolevaid andmeid ning ettevõtjalt küsida

ainult konkreetse riski hindamiseks vajalikku ja talle mõistlikku kättesaadavat teavet. Samuti

tuleb kaitsta ärisaladust, intellektuaalomandit ning muud tundlikku äri- ja julgeolekuteavet.

Ühisostud ja prioriteetsed tellimused peavad jääma ajaliselt piiratud kriisimeetmeks, sest eri

kiibid ei ole alati üksteisega asendatavad ning ühe sektori eelistamine võib kahjustada teiste

oluliste sektorite varustuskindlustust või ettevõtjate olemasolevaid lepinguid. Kuues Eesti

seisukoht jaguneb kaheks. Esimene osa on, et kuna Eestis on eri lubadel erinev eesmärk,

menetlusaeg ja pädev asutus ning ettevõtjal ei pruugi projekti alguses olla lubade taotlemiseks

vajalikke andmeid, siis Eesti toetab küll strateegiliste projektide loamenetluse kiirendamist,

kuid liikmesriikidele peab jääma võimalus kasutada olemasolevaid menetluslahendusi.

Seetõttu ei toeta Eesti kõigi lubade kohustuslikku koondamist ühte menetlusse. Ettevõtjal

peab säilima võimalus taotleda eri lube eraldi, sobivas järjekorras või paralleelselt. Ühtne

kontaktpunkt võib taotlejat nõustada ja menetlusi koordineerida, kuid see ei pea tähendama

kõigi lubade ühendamist üheseks menetluseks. Eesti toetab ka ettevõtja asjaajamist

lihtsustavat digitaalse juurdepääsupunkti põhimõtet, kuid mitte kohustust luua tingimata uus

eraldiseisev portaal. Esmalt tuleb kasutada ja vajaduse korral omavahel ühendada

olemasolevaid riiklikke registreid ja infosüsteeme. Lahendus peab olema

tehnoloogianeutraalne, koostalitlusvõimeline ja ettevõtjale kasutatav ilma kohustuslike

tasuliste vahendusteenusteta. Kui uue Euroopa Liidu tehnilise lahenduse kasutamine

muudetakse kohustuslikuks, peaks selle arendamisele ja rakendamisele olema tagatud ka

Euroopa Liidu vastav rahastus. Kokkuvõttes toetab Eesti Euroopa pooljuhiökosüsteemi

tugevdamist, mille jaoks on oluline, et meetmed oleksid kättesaadavad ka väiksema

pooljuhiökosüsteemiga liikmesriikidele ja nende ettevõtjatele, toetaksid innovatsiooni

jõudmist ideest turule ning ei tekitaks ettevõtjatele ega avalikule sektorile juurde

ebaproportsionaalselt suurt halduskoormust ja kulusid.

3

Urve Tiidus uuris, kas määrus mõjutab seda, et Euroopa investeeringud, mis on seni maha

jäänud, kasvavad kiibitootmisesse või Euroopa ei tooda ja tegeleb ainult ettevalmistuse,

projekteerimise jms.

Kairi Otto ütles, et kuna esimene kiibimäärus oli põhiliselt suurte kiibitehaste loomiseks,

kuid siis saadi aru, et neid on heal juhul võimalik luua mõnda suuremasse riiki, siis

kiibimäärus 2.0 laiendab seda ja teeb üleminekut pehmemaks. Kui on piisavalt palju ilma

tootmiseta kiibidisaini ettevõtteid, siis tekib juba võimalus luua Euroopas kuskile ka

kiibitehaseid. Seega tegemist on sammuga õiges suunas.

Otsus

Komisjon otsustas Vabariigi Valitsuse seisukohti toetada.

Komisjoni otsus oli konsensuslik (Jaak Aab, Mario Kadastik, Rene Kokk, Mart Maastik,

Tõnis Mölder, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Reinaas

majanduskomisjoni esimees

Koostaja: Maria Haas

631 6436 [email protected]