Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Riigikogu

Teie: 11.09.2026 nr 2-3/15-601

Meie: 30.09.2026 nr 1-9/1909-2

Vastuskiri riigikogu liikme kirjalikele

küsimustele

Lugupeetud Riigikogu juhatus

Tänan teid Riigikogu liikme kirjaliku küsimuse edastamise eest. Selles tõstatato küsimusi

koduses keskkonnas kukkunud inimeste abistamise töökorralduse kohta. Siinse kirjaga vastan

esitatud küsimustele.

1. Milline on alates 1. septembrist kohaliku omavalitsuse konkreetne kohustus

tööajal kella 9–17? Kas omavalitsus peab tagama inimese juurde kohapeale

mineva töötaja või teenuseosutaja ning millisel õiguslikul alusel selline kohustus

KOV-ile pannakse?

Siseministeeriumi eesmärk koduses keskkonnas kukkunud inimeste abistamise küsimuses on,

et abi oleks pädev ja professionaalne, vältimaks edasisi kukkumisi. Viimased kümme aastat on

sellistele väljakutsetele sageli aga reageerinud relvastatud politseipatrullid. Mullu pea 600

korral. Kuid tegemist ei ole nende põhifunktsiooni ega pädevusvaldkonda kuuluva ülesandega.

Omavalitsuste poole pöördudes ei olnud meie eesmärk panna uusi kohustusi, vaid teavitada

senisest tõhusamalt sotsiaalse abivajaduse juhtumitest, mis võivad vajada täiendavat olukorra

hindamist. Misjärel omavalitsus hindab oma pädevuse ja võimaluste piires, kuidas abi

korraldada. Tunnevad omavalitsused ju oma inimesi, kohalikke vajadusi, olusid ja võimalusi

kõige paremini.

Just sel põhjusel palus Häirekeskus omavalitsustel edastada kontaktid, mille kaudu saaks

teavitada juhtumitest, mis ei ole olemuselt kiirabi-, pääste- ega politseisündmused ning mille

puhul seisneb inimese abivajadus hädaabikõnes edastatud info põhjal üksnes püsti aitamises.

Kontaktandmete olemasolul saab Häirekeskus võtta omavalitsusega senisest tõhusamalt

ühendust ja teavitada võimalikust sotsiaalsest abivajadusest vastavalt sotsiaalhoolekande

seaduse §-le 13. Samuti küsib päästekorraldaja, millised on omavalitsuse võimalused abi

korraldamiseks. Nii väldime olukorda, kus sotsiaalse abivajadusega seotud olukorra lahendaja

on vaikimisi relvastatud politseipatrull. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 sätestab,

et omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada vallas või linnas sotsiaalhoolekannet.

Sotsiaalhoolekande seaduse § 5 kohaselt on elukohajärgne kohaliku omavalitsuse üksus

kohustatud korraldama isikule sotsiaalteenuseid, vältimatut sotsiaalabi ja muud abi.

2 (3)

Eesti Linnade ja Valdade Liit juhtis tähelepanu sellele, et omavalitsustel puudub võimekus

tagada ööpäevaringset reageerimist. Seetõttu tegi Siseministeerium ajutise

kompromissettepaneku, mille kohaselt võtab Häirekeskus tööajal esmalt ühendust

omavalitsusega. Töövälisel ajal suunatakse sellised teated jätkuvalt vajadusel riiklikele

operatiivressurssidele, ka neil puhkudel, mil telefonikõne sisu järgi ei ole tegemist politsei,

pääste ega kiirabi sündmusega, sest abita ei saa inimesi jätta.

2. Kuidas peab KOV tagama sellistele väljakutsetele reageerimiseks vajaliku

valmisoleku ja väljaõppe? Kes vastutab juhul, kui sotsiaaltöötaja läheb inimest

püsti aitama, kuid sündmuskohal selgub, et tegemist on trauma, raske terviserikke

või töötajale ohtliku olukorraga?

Kui hädaabikõnes ilmneb, et inimesel on tervisehäire, trauma või muu meditsiiniline probleem,

edastab Häirekeskus teate otse kiirabile. Kohalikele omavalitsustele edastatakse teated üksnes

nende juhtumite kohta, kus kõnes antud info põhjal puudub viide terviserikkele ning tegemist

näib olevat üksnes inimese püsti aitamise vajadusega.

Kui sündmuskohal selgub, et inimesel on trauma, raske terviserike või muu terviseprobleem,

tuleb helistada hädaabinumbrile 112, et Häirekeskus saaks saata sündmuskohale kiirabi. Kui

ilmneb oht töötaja elule või tervisele või vajadus korrakaitseliseks sekkumiseks, tuleb samuti

teavitada Häirekeskust, kes edastab teate politseile.

Häirekeskus teeb otsuseid hädaabikõnes edastatud teabe ja kehtivate sündmuste menetlemise

juhendite alusel. Juhendid on kehtestanud Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse kuuluv

Terviseamet ning Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad Päästeamet ja Politsei- ja

Piirivalveamet. Kui sündmuskohal ilmneb uus teave, mida hädaabikõnes ei olnud võimalik

tuvastada, kaasatakse vastava pädevusega teenistus.

Valmisoleku ja väljaõppe täpsem korraldus kuulub eelkõige sotsiaalvaldkonna ja kohaliku

omavalitsuse korralduslike otsuste hulka.

Samas toon välja, et kiitmist väärt lahendusi on omavalitsustes juba olemas, teiste seas

heaolumeistri teenus Narva ja Tartu linnas, häirenuppude süsteem Tallinnas ning pilootprojekt

Tartumaa omavalitsustes. Usun, et ka need senised initsiatiivid on väärtuslikud valmisoleku ja

väljaõppe hindamiseks.

3. Millised täiendavad kulud tekivad kohalikele omavalitsustele uue korraldusega

ning kas riik eraldab nende kulude katmiseks täiendavaid vahendeid? Kui

riigipoolset lisarahastust ei kavandata, siis millisel alusel eeldatakse, et KOV katab

Siseministeeriumi algatatud töökorralduse muudatusega kaasnevad kulud oma

eelarvest?

Koduses keskkonnas kukkunud inimeste abistamine on olemuselt seotud tervisealase või

sotsiaalse abivajadusega ning ei kuulu Siseministeeriumi haldusalasse. Seetõttu ei ole

Siseministeerium pädev kujundama selle valdkonna teenusmudelit ega rahastuslahendusi.

Rõhutan, et relvastatud politseipatrulli reageerimine koduses keskkonnas kukkunud inimeste

abistamisele on olnud ajutine lahendus ega kuulu politsei põhifunktsioonide või

pädevusvaldkonda.

Siseministeerium on seisukohal, et võimalike pikaajaliste lahenduste, sealhulgas

rahastamisküsimuste kujundamine peab toimuma eelkõige Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel

3 (3)

koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi, Eesti Linnade ja Valdade Liidu ning teiste

asjaomaste osapooltega.

4. Siseministeerium on teatanud, et väljaspool tööaega jätkavad praegu reageerimist

riiklikud operatiivteenistused – politsei, pääste või kiirabi. Kui kaua see ajutine

korraldus kehtib ning milline on kavandatav püsiv lahendus pärast selle

lõppemist?

Siseministeeriumi hinnangul peaks hiljemalt 1. jaanuariks 2027 olema kokku lepitud lahendus,

mis võimaldab tagada professionaalse abi ka nendele inimestele, kes vajavad pärast kukkumist

abi väljaspool tavapärast tööaega ning kelle juhtum ei kvalifitseeru kiirabi-, pääste- ega

politseisündmuseks.

Siseministeeriumi hinnangul peab püsiva lahenduse väljatöötamine toimuma eelkõige

Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi, Eesti

Linnade ja Valdade Liidu ning teiste seotud osapooltega. Siseministeerium on valmis selles töös

osalema ja oma kogemusi jagama.

5. Kes vastutab selle eest, et sõltumata inimese elukohast ja kellaajast jõuaks abi

temani ka olukorras, kus ta ei vaja esialgse hinnangu järgi kiirabi ega politsei

sekkumist, kuid ei suuda pärast kukkumist iseseisvalt püsti tõusta?

Häirekeskuse päästekorraldaja annab igale hädaabikõnele ohuhinnangu ning suunab teate

sobivaimale ressursile.

Kui hädaabikõnes öeldu põhjal puudub alus kiirabi, pääste või politsei alarmeerimiseks, uurib

päästekorraldaja esmalt, kas inimest saavad aidata lähedased, naabrid või teised kontaktisikud.

Kui see ei ole võimalik, teavitatakse võimalikust sotsiaalsest abivajadusest kohalikku

omavalitsust ning selgitatakse välja, millised on omavalitsuse võimalused abi korraldamiseks.

Kui abi ei ole võimalik muul viisil tagada, kaasab Häirekeskus vajaduse korral riiklikud

operatiivressursid. Lähtume Siseministeeriumis põhimõttest, et inimene ei tohi abita jääda.

Küll aga ei nõustu Siseministeerium põhimõttega, et koduses keskkonnas inimeste abistamine,

mis on olemuselt tervisealane või sotsiaalne abivajadus, on vaikimisi relvastatud politseipatrulli

ülesanne.

Pean vajalikuks korrata, et Siseministeerium on pidanud seda ajutiseks lahenduseks, et

sotsiaalse või tervisetaustaga väljakutsetele reageerivad relvastatud politseipatrullid, kellel

puudub pädevus ja oskus lahendada sotsiaalseid probleeme või hinnata inimese tervise

seisundit. Paraku on see ajutine lahendus kestnud kümme aastat ning kõik teised osapooled –

Sotsiaalministeerium ning Eesti Linnade ja Valdade Liit – on teadnud, et selline töökorraldus

ei ole kestlik ega aita professionaalsel viisil abivajajaid.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister

Pikk 61 / 15065 Tallinn / [email protected] / www.siseministeerium.ee

Registrikood 70000562

Riigikogu

Teie: 11.09.2026 nr 2-3/15-601

Meie: 30.09.2026 nr 1-9/1909-2

Vastuskiri riigikogu liikme kirjalikele

küsimustele

Lugupeetud Riigikogu juhatus

Tänan teid Riigikogu liikme kirjaliku küsimuse edastamise eest. Selles tõstatato küsimusi

koduses keskkonnas kukkunud inimeste abistamise töökorralduse kohta. Siinse kirjaga vastan

esitatud küsimustele.

1. Milline on alates 1. septembrist kohaliku omavalitsuse konkreetne kohustus

tööajal kella 9–17? Kas omavalitsus peab tagama inimese juurde kohapeale

mineva töötaja või teenuseosutaja ning millisel õiguslikul alusel selline kohustus

KOV-ile pannakse?

Siseministeeriumi eesmärk koduses keskkonnas kukkunud inimeste abistamise küsimuses on,

et abi oleks pädev ja professionaalne, vältimaks edasisi kukkumisi. Viimased kümme aastat on

sellistele väljakutsetele sageli aga reageerinud relvastatud politseipatrullid. Mullu pea 600

korral. Kuid tegemist ei ole nende põhifunktsiooni ega pädevusvaldkonda kuuluva ülesandega.

Omavalitsuste poole pöördudes ei olnud meie eesmärk panna uusi kohustusi, vaid teavitada

senisest tõhusamalt sotsiaalse abivajaduse juhtumitest, mis võivad vajada täiendavat olukorra

hindamist. Misjärel omavalitsus hindab oma pädevuse ja võimaluste piires, kuidas abi

korraldada. Tunnevad omavalitsused ju oma inimesi, kohalikke vajadusi, olusid ja võimalusi

kõige paremini.

Just sel põhjusel palus Häirekeskus omavalitsustel edastada kontaktid, mille kaudu saaks

teavitada juhtumitest, mis ei ole olemuselt kiirabi-, pääste- ega politseisündmused ning mille

puhul seisneb inimese abivajadus hädaabikõnes edastatud info põhjal üksnes püsti aitamises.

Kontaktandmete olemasolul saab Häirekeskus võtta omavalitsusega senisest tõhusamalt

ühendust ja teavitada võimalikust sotsiaalsest abivajadusest vastavalt sotsiaalhoolekande

seaduse §-le 13. Samuti küsib päästekorraldaja, millised on omavalitsuse võimalused abi

korraldamiseks. Nii väldime olukorda, kus sotsiaalse abivajadusega seotud olukorra lahendaja

on vaikimisi relvastatud politseipatrull. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 sätestab,

et omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada vallas või linnas sotsiaalhoolekannet.

Sotsiaalhoolekande seaduse § 5 kohaselt on elukohajärgne kohaliku omavalitsuse üksus

kohustatud korraldama isikule sotsiaalteenuseid, vältimatut sotsiaalabi ja muud abi.

2 (3)

Eesti Linnade ja Valdade Liit juhtis tähelepanu sellele, et omavalitsustel puudub võimekus

tagada ööpäevaringset reageerimist. Seetõttu tegi Siseministeerium ajutise

kompromissettepaneku, mille kohaselt võtab Häirekeskus tööajal esmalt ühendust

omavalitsusega. Töövälisel ajal suunatakse sellised teated jätkuvalt vajadusel riiklikele

operatiivressurssidele, ka neil puhkudel, mil telefonikõne sisu järgi ei ole tegemist politsei,

pääste ega kiirabi sündmusega, sest abita ei saa inimesi jätta.

2. Kuidas peab KOV tagama sellistele väljakutsetele reageerimiseks vajaliku

valmisoleku ja väljaõppe? Kes vastutab juhul, kui sotsiaaltöötaja läheb inimest

püsti aitama, kuid sündmuskohal selgub, et tegemist on trauma, raske terviserikke

või töötajale ohtliku olukorraga?

Kui hädaabikõnes ilmneb, et inimesel on tervisehäire, trauma või muu meditsiiniline probleem,

edastab Häirekeskus teate otse kiirabile. Kohalikele omavalitsustele edastatakse teated üksnes

nende juhtumite kohta, kus kõnes antud info põhjal puudub viide terviserikkele ning tegemist

näib olevat üksnes inimese püsti aitamise vajadusega.

Kui sündmuskohal selgub, et inimesel on trauma, raske terviserike või muu terviseprobleem,

tuleb helistada hädaabinumbrile 112, et Häirekeskus saaks saata sündmuskohale kiirabi. Kui

ilmneb oht töötaja elule või tervisele või vajadus korrakaitseliseks sekkumiseks, tuleb samuti

teavitada Häirekeskust, kes edastab teate politseile.

Häirekeskus teeb otsuseid hädaabikõnes edastatud teabe ja kehtivate sündmuste menetlemise

juhendite alusel. Juhendid on kehtestanud Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse kuuluv

Terviseamet ning Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad Päästeamet ja Politsei- ja

Piirivalveamet. Kui sündmuskohal ilmneb uus teave, mida hädaabikõnes ei olnud võimalik

tuvastada, kaasatakse vastava pädevusega teenistus.

Valmisoleku ja väljaõppe täpsem korraldus kuulub eelkõige sotsiaalvaldkonna ja kohaliku

omavalitsuse korralduslike otsuste hulka.

Samas toon välja, et kiitmist väärt lahendusi on omavalitsustes juba olemas, teiste seas

heaolumeistri teenus Narva ja Tartu linnas, häirenuppude süsteem Tallinnas ning pilootprojekt

Tartumaa omavalitsustes. Usun, et ka need senised initsiatiivid on väärtuslikud valmisoleku ja

väljaõppe hindamiseks.

3. Millised täiendavad kulud tekivad kohalikele omavalitsustele uue korraldusega

ning kas riik eraldab nende kulude katmiseks täiendavaid vahendeid? Kui

riigipoolset lisarahastust ei kavandata, siis millisel alusel eeldatakse, et KOV katab

Siseministeeriumi algatatud töökorralduse muudatusega kaasnevad kulud oma

eelarvest?

Koduses keskkonnas kukkunud inimeste abistamine on olemuselt seotud tervisealase või

sotsiaalse abivajadusega ning ei kuulu Siseministeeriumi haldusalasse. Seetõttu ei ole

Siseministeerium pädev kujundama selle valdkonna teenusmudelit ega rahastuslahendusi.

Rõhutan, et relvastatud politseipatrulli reageerimine koduses keskkonnas kukkunud inimeste

abistamisele on olnud ajutine lahendus ega kuulu politsei põhifunktsioonide või

pädevusvaldkonda.

Siseministeerium on seisukohal, et võimalike pikaajaliste lahenduste, sealhulgas

rahastamisküsimuste kujundamine peab toimuma eelkõige Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel

3 (3)

koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi, Eesti Linnade ja Valdade Liidu ning teiste

asjaomaste osapooltega.

4. Siseministeerium on teatanud, et väljaspool tööaega jätkavad praegu reageerimist

riiklikud operatiivteenistused – politsei, pääste või kiirabi. Kui kaua see ajutine

korraldus kehtib ning milline on kavandatav püsiv lahendus pärast selle

lõppemist?

Siseministeeriumi hinnangul peaks hiljemalt 1. jaanuariks 2027 olema kokku lepitud lahendus,

mis võimaldab tagada professionaalse abi ka nendele inimestele, kes vajavad pärast kukkumist

abi väljaspool tavapärast tööaega ning kelle juhtum ei kvalifitseeru kiirabi-, pääste- ega

politseisündmuseks.

Siseministeeriumi hinnangul peab püsiva lahenduse väljatöötamine toimuma eelkõige

Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi, Eesti

Linnade ja Valdade Liidu ning teiste seotud osapooltega. Siseministeerium on valmis selles töös

osalema ja oma kogemusi jagama.

5. Kes vastutab selle eest, et sõltumata inimese elukohast ja kellaajast jõuaks abi

temani ka olukorras, kus ta ei vaja esialgse hinnangu järgi kiirabi ega politsei

sekkumist, kuid ei suuda pärast kukkumist iseseisvalt püsti tõusta?

Häirekeskuse päästekorraldaja annab igale hädaabikõnele ohuhinnangu ning suunab teate

sobivaimale ressursile.

Kui hädaabikõnes öeldu põhjal puudub alus kiirabi, pääste või politsei alarmeerimiseks, uurib

päästekorraldaja esmalt, kas inimest saavad aidata lähedased, naabrid või teised kontaktisikud.

Kui see ei ole võimalik, teavitatakse võimalikust sotsiaalsest abivajadusest kohalikku

omavalitsust ning selgitatakse välja, millised on omavalitsuse võimalused abi korraldamiseks.

Kui abi ei ole võimalik muul viisil tagada, kaasab Häirekeskus vajaduse korral riiklikud

operatiivressursid. Lähtume Siseministeeriumis põhimõttest, et inimene ei tohi abita jääda.

Küll aga ei nõustu Siseministeerium põhimõttega, et koduses keskkonnas inimeste abistamine,

mis on olemuselt tervisealane või sotsiaalne abivajadus, on vaikimisi relvastatud politseipatrulli

ülesanne.

Pean vajalikuks korrata, et Siseministeerium on pidanud seda ajutiseks lahenduseks, et

sotsiaalse või tervisetaustaga väljakutsetele reageerivad relvastatud politseipatrullid, kellel

puudub pädevus ja oskus lahendada sotsiaalseid probleeme või hinnata inimese tervise

seisundit. Paraku on see ajutine lahendus kestnud kümme aastat ning kõik teised osapooled –

Sotsiaalministeerium ning Eesti Linnade ja Valdade Liit – on teadnud, et selline töökorraldus

ei ole kestlik ega aita professionaalsel viisil abivajajaid.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Igor Taro

siseminister