Riigikogu majanduskomisjoni

istungi protokoll nr 205

Tallinn, Toompea ja videosild Neljapäev, 17. september 2026

Algus 14.00, lõpp 15.13

Juhataja: Marek Reinaas (esimees)

Protokollija: Maria Haas (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Mario Kadastik, Rene Kokk, Tõnis Mölder, Urve Tiidus, Kristina

Šmigun-Vähi

Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Mari Tänav (nõunik),

Kristiina Reinfeldt (nõunik)

Puudusid: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov, Mart Maastik ja Reili Rand

Kutsutud: justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta (1.-3. päevakorrapunkt); Justiits- ja

Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna intellektuaalse omandi ja konkurentsiõiguse

talituse nõunik Natalia Mäekivi (1. päevakorrapunkt); Justiits- ja Digiministeeriumi

õiguspoliitika osakonna tsiviilõiguse talituse nõunik Alexandra Kööp (2. päevakorrapunkt);

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu (926 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (uue

tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine) eelnõu (947 SE) esimese lugemise

3. Ülevaade Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloomeplaanidest majanduskomisjoni

valdkonnas

4. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu (926 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

Liisa-Ly Pakosta sõnas sissejuhatuseks, et Euroopa Liit (EL) on vastu võtnud mitu

otsekohalduvat määrust. Otsekohalduvate määruste rakendamisel on siseriikliku regulatsiooni

peamine eesmärk määrata kindlaks pädev asutus ja selle ülesanded. Käesoleval juhul on

pädevaks asutuseks Konkurentsiamet ning eelnõuga täpsustatakse ameti ülesandeid.

Ettevõtjatele ja ka teistele EL-i partneritele peab olema õigusselge, milline on Eestis

digiturgude määruse ja välisriigi subsiidiumide määruse puhul praktiline töökorraldus.

2

Natalia Mäekivi lausus, et detailsemalt on eelnõu seotud Euroopa Komisjoni (Komisjon)

võimalike menetlustoimingute toetamisega, juhul, kui need Eesti territooriumil peaksid aset

leidma. See on mõlema määruse puhul pigem vähetõenäoline, arvestades, et fookuses on väga

suured ettevõtted. Digiturgude määruse puhul puudutab regulatsioon eelkõige

tehnoloogiaettevõtteid, kes kvalifitseeruvad pääsuvalitsejateks, samuti nende tütarettevõtteid

ja filiaale. Välisriigi subsiidiumide määruse puhul peaksid kolmandast riigist tulevad toetused

olema väga suured selleks, et Komisjon asuks neid kontrollima. Samuti peaks ettevõtjate

käive olema väga kõrge. Eesti ettevõtjad ei ole üldjuhul nende määruste peamine sihtrühm

ega tõenäoliselt ka ettevõtjad, kelle suhtes Komisjon menetlusi läbi viiks. Samas ei saa

välistada, et nad võivad konkreetsetes olukordades olla menetlusaluste ettevõtjatega mingil

viisil seotud, nt äriklientidena. Sellisel juhul võib Komisjon leida, et Eestis on vaja teatud

menetlustoiminguid läbi viia, nt läbiotsimine ja teabe nõudmine. Antud olukorras peab Eesti

olema valmis Komisjoni vastu võtma ja neid toiminguid toetama. Kuna kontaktpunktiks

määratakse Konkurentsiameti, siis nemad käivad edaspidi Komisjoniga vajadusel kaasas,

viibivad menetlustoimingute juures ja taotlevad vajaduse korral ka politsei kaasabi. Viimast

juhul, kui ilmneb, et ettevõtja ei soovi mingil põhjusel uurimistoimingule alluda. Seega

politsei koostöö on samuti eelnõu sisuga seotud. Lisaks võib digiturgude määruse puhul olla

asjakohane Komisjoni tehtavate turu-uuringute toetamine. Juhul, kui Eesti puhul on vaja läbi

viia täiendavad analüüsid või uuringud, siis seda saab teha Konkurentsiamet, seega antud

pädevusnorm on samuti eelnõu osaks. Ühtlasi näeb digiturgude määrus ette võimaluse anda

siseriiklikule konkurentsiasutusele pädevus algatada menetlus juhul, kui on alust arvata, et

ettevõtja on määrust rikkunud. Kuigi selliste juhtumite esinemine Eestis on pigem

ebatõenäoline, on eelnõuga loodud vastav pädevusnorm, mis võimaldab Konkurentsiametil

menetlus algatada ning anda see seejärel edasiseks menetlemiseks üle Komisjonile. Lisaks on

eelnõus paar tehnilist muudatust, mis ei puuduta otseselt eelnevalt räägitut, kuid tekkisid

kooskõlastusringi raames ja nende eesmärgiks on teatud sätteid täpsustada, et

konkurentsiseadus Eestis korras oleks.

Kristina Šmigun-Vähi küsis, kas kõnealune eelnõu puudutab veel mõne seaduse muudatusi.

Natalia Mäekivi vastas, et muudatused puudutavad ainult konkurentsiseadust.

Urve Tiidus lausus, et eelkõneleja tõi välja, et välisriigi subsiidiumide määruse puhul peaksid

toetused, mis võivad kolmandalt riigilt tulla, olema väga suured selleks, et Komisjon asuks

neid kontrollima ja uuris, kui suur summa olema peab. Lisaks küsis kõneleja, millal tekib

vahetu sunni kohaldamise vajadus.

Natalia Mäekivi vastas, et välisriigi subsiidiumide määruse järgi tähendab suur subsiidium

vähemalt 50 mln eurot ja ettevõtja käive peab samal ajal olema vähemalt 500 mln eurot kolme

eelneva aasta jooksul. Rääkides vahetu sunni rakendamisest, siis see tähendab eelkõige

olukordi, kus Komisjon soovib ettevõtja juures viia läbi läbiotsimine, kuid ettevõtja ei luba

ametnikel siseneda. Sellisel juhul ei saa Komisjon ega Konkurentsiamet jõuga sisse tungida ja

ainus võimalus läbiotsimise läbiviimiseks on politsei kaasamine, kellel on riiklik pädevus

osutada vahetut sundi.

3

Liisa-Ly Pakosta lisas, et erisus tulenebki üksnes sellest, et Komisjon saab nüüd teha

uurimist. Kui Eestis juhtub selline olukord, et Konkurentsiametil on vaja koguda tõendeid, siis

see on Eestis juba reguleeritud. Seega muudatus on pigem tehniline, mitte sisuline.

Marek Reinaas uuris, et kui rahvusvahelised digiturul toimetavad ettevõtted rikuvad Eestis

konkurentsiseadust, siis kuidas saaks Komisjon sellest teada ja kuidas saaks uurimise neile üle

anda.

Natalia Mäekivi vastas, et üldjuhul toimub kõik kaebusepõhiselt ehk kas konkurent või

tarbija esitavad kaebuse.

Marek Reinaas küsis, et kuidas lahendatakse olukord, kus kodanik kaebab, et digiettevõtted

tegelevad Eestis kõlvatu konkurentsiga.

Natalia Mäekivi lausus, et kui kõne all on uurimistoimingud ettevõtte suhtes, siis neid viiakse

läbi riigis, kus asub nende peakontor. Juhul, kui ettevõttel on ka Eestis kontor ja kui on alust

arvata, et tõendid asuvad siin, siis oleks kirjeldatud olukord praktiliselt võimalik. Pigem

tehakse rahvusvaheliste suurettevõtete puhul läbiotsimisi seal, kus reaalselt paiknevad nende

kõige suuremad asutused, mitte riikides, kuhu nad oma teenuseid suunavad.

Urve Tiidus tundis huvi, millised on lähimad riigid, kellel võib seaduse rakendamise vajadus

tekkida.

Natalia Mäekivi lausus, et seaduse riigisisene rakendamise vajadus võib tõenäoliselt tekkida

nt Iirimaal või Saksamaal. Küll aga ei ole ühegi riigi puhul välistatud, et uurimistoimingud

osutuvad vajalikuks, kuid mõne riigi puhul, kus asuvad teatud suurte ettevõtete peakontorid,

on see tõenäolisem.

Otsustati:

1.1. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas (konsensus: Mario Kadastik, Rene

Kokk, Tõnis Mölder, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

1.2. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 29.09.2026 (konsensus: Mario

Kadastik, Rene Kokk, Tõnis Mölder, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

1.3. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Mario Kadastik, Rene Kokk,

Tõnis Mölder, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine) eelnõu (947 SE) esimese lugemise

Liisa-Ly Pakosta sõnas sissejuhatuseks, et tarbijakrediidi vaidlused on vaidlustest kõikides

Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides kohtus kõige suurema osakaaluga esindatud. Eestis on u

100 000 võlglast. Eelnõu on seotud EL-i uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisega. Uus

tarbijakrediidi direktiiv on olnud Riigikogus arutlusel 28. septembril 2021. aastal ja jõustus

2023. aasta novembris. See on läbinud mitmeid kooskõlastusringe. Rääkides eelnõust, siis

tarbijakrediidi reeglid hakkavad rakenduma ka tasuta krediidile. Tegemist on nn „osta nüüd,

maksa hiljem“ lahendusega, kus ostusumma tasutakse osade kaupa. Sellisel puhul tekib nüüd

4

teenusepakkujale uus kohustus ehk ta peab hakkama hindama tarbija võimekust järelmakse

teha. Teenusepakkuja peab tarbijat varustama lepingueelse teabega, mis tähendab, et tarbija

peab aru saama, et ta peab ka hilisemad maksed tasuma. Seega kogu tarbijakrediidi

regulatsioon rakendub ka juhul, kui intressi ei ole. Regulatsioon ei rakendu kauplejatele, kes

ise on krediidi andjad. Kui kasutatakse krediidiasutuse teenust, siis regulatsioon rakendub, kui

aga müüja ise annab järelmaksuvõimalust, mis ei ole pikem kui 50 päeva ja viivis hilinemise

puhul ei ole kõrgem, kui seadus ette näeb, siis ei pea pood tarbijakrediidi nõudeid rakendama.

Samuti on sellega edaspidi hõlmatud ka kõik liisingulepingud ehk nii kasutusrent kui ka

kapitalirent. Teiseks muutuvaks teemaks on reklaam. EL ütleb, et kasutada tuleb hoiatavat

teksti, nt „hoiatus, laenu võtmise eest tuleb maksta“ või muud samaväärset väljendit. Samuti

on täpsustused eksitava teabe esitamise keelu osas. Küll aga on ka siinkohal erandeid. Juhul,

kui tegemist on tasuta krediidiga, ei pea reklaamis märkima lepingu kestust, lepingu eseme

hinda, kui krediit on ainult antud eseme ostmiseks ega ka kogusummat ja tagasimaksete arvu.

Kolmas osa eelnõus puudutab seda, kuidas saab inimene, kes soovib midagi järelmaksuga

osta, seda teha. Lisandub selline teema, et inimene peab saama valida, kas ta edaspidi soovib

teavet paberil või muul inimese valitud andmekandjal. Küll aga peab inimene olema mõistlik,

kui ta nimetab muid andmekandjaid, millega ta lepinguteavet soovib saada. Neljas teema

eelnõus puudutab inimese krediidivõime hindamist. Hetkel on kehtiv regulatsioon, mis toob

välja, et laenata tohib üksnes vastutustundlikult. Selles osas eelnõus olevad täpsustused on

valdavalt Eesti seadustes juba olemas. Kuigi tegemist on teatavas mõttes nüansiliste

muudatustega, võib senist kohtuvaidluste hulka arvestades eeldada, et need täpsustused

aitavad kaasa vaidluste arvu vähenemisele. Maksehäireregistrid on teema, mis Eestis on töös

ja nendega soovitakse lihtsustada müüjate jaoks tarbija maksekäitumise võime hindamist.

Samuti on öeldud, et kontroll ei pea olema iga ostuga ühesugune, vaid teatud ostude puhul

võib see olla lihtsam ja teiste puhul keerukam. Ühtlasi kehtib Eestis juba praegu nõue, et

tarbijat tuleb teavitada automatiseeritud haldusotsuste tegemisest. See hõlmab ka olukordi,

kus otsuse tegemisel kasutatakse tarbija kohta olemasolevaid digitaalseid andmeid. Nagu

Riigikogu on juba varem automatiseeritud haldusotsuste puhul otsustanud, säilib inimesel

õigus taotleda, et automatiseeritult tehtud otsuse vaataks üle ka inimene. Lepingueelse teabe

puhul lisandub kohustus taganemisõigusest teavitada. Ühtlasi, EL on arvanud, et inimestel on

lihtsam, kui üle EL-i kehtib ühesugune tarbijakrediidi standardinfo teabeleht, mida iga müüja

täpselt samal kujul poes füüsiliselt annab või digitaalselt saadab. Rääkides lepingu

sõlmimisest ja lepingust taganemisest, siis tarbija vaikimist ei tohi lugeda nõusolekuks, vaid

tarbija peab ütlema, et ta on tingimustega nõus. Samuti ei tohi inimesele etteruttavalt krediiti

väljastada ehk seda ei tohi reklaamimeetodina kasutada. Lisaks ei tohi olla seosmüüki ehk

tarbijakrediidilepingut ei tohi teha sõltuvaks mõne teise finantsteenuse osutamise lepingu

sõlmimisest. Juhul, kui leping öeldakse üles või krediiti vähendatakse, aga tarbija on laenu või

krediidi juba kasutusele võtnud, siis tuleb anda talle võimalus maksta osamakseid vähemalt 12

kuud. Tarbijal tekib kindlustunnet selles osas juurde, et krediidiandjal kaob ära õigus

tarbijakrediidilepingut üles öelda põhjusel, et laenuandja ise ei hinnanud tarbijakrediidi

võimekust õigesti. Seda välja arvatud juhul, kui tarbija ise teadlikult valeinfot esitas.

Eelnõuga nähakse ette, et juhul, kui krediidiandja kaalub krediidilepingu lõpetamist või

tingimuste muutmist, kuid tema käsutuses on teave võimaluse kohta jätkata lepingusuhet

tarbija jaoks soodsamatel tingimustel, tuleb tal sellist võimalust tarbijale pakkuda. Rääkides

eelnõu mõjudest, siis ettevõtjatel, kes krediiti pakuvad, tekivad teatud muudatused, aga need

5

on ühekordsed kulud, et ennast uute nõuetega vastavusse viia. Tarbijate olukord ja

tarbijakaitse lähvad paremaks. Ülelaenamist peaks vähem ette tulema ja võlakoormat peaks

vähem tekkima. Tarbijad peaksid olema järelmaksuteenust võttes paremate teadmistega.

Kaduma peaks ka see, et antakse laenu eestkoste all olevale inimesele, kellele tegelikult ei

tohiks laenu anda. Finantsinspektsioonile, Andmekaitse Inspektsioonile ning Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Ametile tulevad uued ülesanded, mis muutustest tulenevad. Tähtaegselt

on direktiivi üle võtnud ainult Prantsusmaa.

Mario Kadastik küsis, kas krediidiasutusel on võimalik diskrimineerida krediidiotsuse

andmisel isikut teatud parameetri alusel, mis ei ole seotud isiku rahalise võimekusega. Nt

keeldub Eestis üks teenusepakkuja automaatselt kõigist teenustest, kui tegemist on PEP-i ehk

riikliku taustaga isikuga.

Liisa-Ly Pakosta lausus, et on nimetatud murega tuttav. Kõneleja on töötanud varasemalt

volinikuna ja vastab sellest vaatest. EL-is on diskrimineerimine keelatud. Temaatikat on

Finantsinspektsiooniga põhjalikult kaalutud. Kõikides muudes eluvaldkondades ei ole lubatud

inimesi nende sotsiaalse või majandusliku olukorra tõttu halvemini kohelda või

diskrimineerida. Finantsinspektsioon on aga selgitanud, et vastutustundliku laenamise

põhimõttest tulenevalt tuleb krediidiandjal laenuotsuse tegemisel just neid asjaolusid arvesse

võtta, et hinnata tarbija suutlikkust krediidikohustusi täita. Nt sellest tulenevalt, et isikul on

sündinud laps, ei tohi teda halvemini kohelda. Küll aga on vastutustundlik laenamine nii suur

väärtus, et sellisel juhul tohib pank otsustada, et lapsest tulenevalt laenu ei anta. Inimene võib

sattuda olukorda, kus lapsevanemana on võetud laenu, aga seda ei suudeta tagasi maksta,

jäädakse kodust ilma ja see on inimesele majanduslikult kokkuvõttes veel kahjulikum.

Kõneleja ei pea seda mõistlikuks ja sellega volinikuna ei nõustunud, kuid talle kinnitati, et

EL-is on vastutustundlikust laenamisest selline arusaam.

Urve Tiidus lausus, et justiits- ja digiminister tõi välja, et ainult üks EL-i riik on direktiivi

tähtaegselt üle võtnud ja uuris, mis on põhjus, et teised riigid sellega ei kiirusta.

Alexandra Kööp vastas, et tegemist on keerulise ja pika regulatsiooniga. Protsessid, mida

Eesti on siseriiklikult läbi teinud, nt kuidas üksikuid norme tõlgendada jne, on jäänud ka

paljudele teistele liikmesriikidele ette. Eesti on keskmisest paremas positsioonis, kuna palju

teemasid, mis direktiiviga kaasnevad, on juba siseriiklikult olemas olnud. Nt tarbijakrediidi

väljastajatel peab olema juba varasemast ajast tegevusluba. Eestis on olnud väga põhjalik

vastutustundliku laenamise regulatsioon.

Liisa-Ly Pakosta lisas, et tegemist on kõige mahukama osaga Eesti kohtuvaidlustest ja sama

on olukord ka teistes EL-i liikmesriikides. Tarbijakrediit on konkurentsitult kõige suurem

vaidluste objekt olnud.

Tõnis Mölder uuris, ega Eestis ei kehtestata direktiivist tulenevaid nõudeid rangemalt ning

kas leidub valdkondi, kus liikmesriigile jäetud kaalutlusruumi arvestades võiks Riigikogu

täiendavalt sisse vaadata.

6

Alexandra Kööp ütles, et eelnõu koostamisel lähtuti eelkõige direktiivi miinimummahus

ülevõtmise põhimõttest. Tegemist on üldiselt väga piiratud kaalutlusruumiga direktiiviga, küll

aga oli ka teatavaid valikukohti. Minister mainis eelnevalt nt erisust seoses ettevõtja ise

krediidiandjaks olemisega ja ka see oli Eestile valikukoht. Sisuliselt oli variant antud erand

kehtestamata jätta.

Liisa-Ly Pakosta lisas, et valikukohad on tõesti miinimumi kasuks.

Tõnis Mölder lausus seoses eelnõu rakendamise ajaga, et hetkel on selleks määratud 6 kuud,

kuid enamike huvigruppide soov on olnud 1 aasta. Kõneleja uuris, et kui Riigikogu kaaluks

rakendustähtaja pikendamist, siis kui suur oht võib olla rikkumismenetluse alustamiseks.

Liisa-Ly Pakosta vastas, et eelnõu parandab olukorda ja vähendab avaliku sektori koormust

eelkõige kohtusüsteemis. Teisest küljest on Eesti ajast maas positiivse krediidiregistri

rakendamises, mis annaks kõige suuremat hõlpu. Kõneleja leidis, et eelkõige võiks tähelepanu

pöörata sisulistele küsimustele. Arusaadavalt on ettevõtjate soov võimalikult pikk

üleminekuaeg. Tuleb mõelda, kuhu panna kaalukauss tarbija ja ettevõtte vaates. Rääkides

sellest, kas Komisjon algataks rikkumismenetluse olukorras, kus Eestis on seadus juba

Riigikogus vastu võetud ja Riigikogu on otsustanud, et kohaldamise aeg on lühem või pikem,

siis see tõenäosus on olemas, aga ei ole liiga suur. Üldiselt aga soovitakse luua selgus

tarbijatele ja ettevõtjatele, mis aitab kõiki osapooli.

Tõnis Mölder uuris, millal positiivne register valmib.

Liisa-Ly Pakosta ütles, et küsimus tuleks suunata rahandusministrile.

Kristina Šmigun-Vähi palus täpsustada, kas tavatarbijatele ei tule seadusega muudatusi

juurde, vaid kohustusi tuleb juurde krediidiasutustele, mis on samas ka neile kasulikud.

Liisa-Ly Pakosta sõnas, et tarbija suurem kaitse tähendab tarbija vaates ka seda, et tarbijat

kaitstakse tema enda eest. Kui inimesel ei ole suure tõenäosusega võimekust laenu tagasi

maksta, siis seda tuleb arvestada. Eestis on u 100 000 inimest, kelle kontod on arestitud.

Nendest u 70 000 on füüsilised isikud ja u 30 000 juriidilised isikud. Selle mõju majandusele

on väga suur, sest selliste inimeste motivatsioon, kelle konto on arestitud, minna legaalselt

tööle, on oluliselt madalam. Tegemist on väga suure ühiskondliku probleemiga.

Vastutustundliku laenamise nõude tugevamaks muutmine kaitseb ka ühte rühma, kes on veel

väga oluline ja need on inimesed, kes ei ole võimelised toimuvast aru saama ning kelle nimel

võetakse tarbijakrediidi laene. See on kahjuks väga levinud. See on ka üks põhjustest, miks

kõneleja oleks murelik tähtaja pikendamise osas. Pingutus, mida ettevõtjad peavad tegema, on

üsna vähene, võrreldes ühiskondliku mõjuga, mis sellest tuleb.

Kristina Šmigun-Vähi uuris, kui palju tuleb ametitele inimesi uute kohustuste tõttu juurde

võtta.

Liisa-Ly Pakosta vastas, et valitsus on otsustanud, et kuna võlakasv ei ole see, mida nii

suures ulatuses Eesti rahvale pakkuda soovitakse, siis mitte ühegi seadusest tuleneva uue

7

kohustuse täitmiseks ühtegi uut inimest tööle ei võeta ja uued ülesanded tuleb ära täita

olemasolevate ressurssidega.

Marek Reinaas lausus, et kui suur osa laene jääb välja andmata, siis tegemist on käibega,

mida ei teki. Kõneleja uuris, milline on selle mõju jaekaubandusele ja majandusele üldiselt.

Liisa-Ly Pakosta ütles, et ühtpidi mõju kindlasti on. Teistpidi aga ei ole ka ettevõtjate huvi

laenuvõla ja kogu muu protsessi käivitamine. Murelikud on inkassoettevõtted, kellele on

otsene mõju. Samas ei peaks ühegi riigi eesmärk olema muretseda selle pärast, et inimestel

tekib vähem võlgu, mida nad ei suuda tagasi maksta. Minister tõi välja ka oma isikliku

arvamuse, et edaspidi tuleks vaadata, mida saaks üldises pildis muuta, et laenuvõtmine oleks

õiglasem. Nt mida tuleks teha, et lapsega pere ikkagi saaks eluasemelaenu jne, ühtlasi, et ka

intressil oleks mõistlik piir. Seadusega on pandud intressi piir, kuid isegi inkassoettevõtted

võtavad seadusega lubatud intressimäärast rohkem, juhul, kui inimene on sellega ise lepingut

sõlmides nõustunud. Intressimäärad on äärmiselt kõrged ja kodaniku arvates on see

ebaõiglane. Üle tuleks vaadata, kui palju tohib võlgnike osas liigkasuvõttu olla.

Seadusandjatena võiks sätestada mõistlikumad piirid. Teema on Rahandusministeeriumi

arutada, et kus on mõistlik piirmäär. Kohtuasjade vaade on väga kurb, kuna võlgu maksavad

erihoolekandel inimesed ja inimesed, kellele ei oleks tohtinud toodet müüa. Selleks, et turg

normaalselt toimiks ja inimesed ostaksid tooteid, mida neil vaja on ning seda selliselt, et nad

suudavad pärast nende eest tagasi maksta, on vaja ka mitmeid muid muudatusi, mis väljuvad

kõnealuse eelnõu piiridest.

Marek Reinaas küsis, kas on andmeid, mis on kohtusse jõudnud tarbijakrediidi

koguvõlgnevus.

Liisa-Ly Pakosta vastas, et võimalusel saadetakse informatsioon komisjonile hiljem.

Tõnis Mölder tundis huvi, kui palju on Eestis füüsilise isiku pankrotte ja kas see number on

pigem tõusev või kahanev.

Liisa-Ly Pakosta vastas, et need andmed edastatakse samuti komisjonile peale istungit.

Kõneleja lisas, et füüsilise isiku pankrotte on tegelikult vähem kui arvud näitavad, et neid

olema peaks. Sellel on tõenäoliselt mitu põhjust, millest üks on teadlikkus. Tegemist on

õiguslikult keerulise konstruktsiooniga, milleni on tavalisel inimesel keeruline jõuda. Lisaks,

alles hiljuti jõuti Eestis ka selleni, et inimesed näevad kõiki oma võlgasid ühest kohast. On

olnud probleeme, et inimesed ei tea, milliseid tarbijakrediidilepinguid nad sõlminud on.

Otsustati:

2.1. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tõnis Mölder (konsensus: Mario Kadastik, Tõnis

Mölder, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

2.2. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 29.09.2026 (konsensus: Mario

Kadastik, Tõnis Mölder, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

2.3. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Mario Kadastik, Tõnis Mölder,

Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

2.4. Küsida eelnõu kohta arvamust õiguskomisjonilt. Arvamuse esitamise tähtajaks on

muudatusettepanekute esitamise tähtaeg (konsensus: Mario Kadastik, Tõnis Mölder, Marek

8

Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

3. Ülevaade Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloomeplaanidest majanduskomisjoni

valdkonnas

Liisa-Ly Pakosta andis ülevaate Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloomeplaanidest

majanduskomisjoni valdkonnas. Patendiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse puhul on

tegemist lihtsustamisega. Probleemiks on, et Eestis on patentide arv väga väike, seega antud

protsessi lihtsustatakse mitmes eelnõus, kuid see konkreetne eelnõu puudutab kitsamalt

patendi osa. On analüüsitud, kus on takistused, et Eestis nii vähe patente on. Osade teemadega

on juba tegeletud, kuid konkreetselt patendiseaduse teemad tulevad majanduskomisjoni

menetlusse. Rääkides elektroonilise side seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse

eelnõust, siis droonide maha võtmiseks on lihtsustatult öeldes kaks võimalust. Esimene

võimalus on droon alla tulistada ja teine võimalus on võtta midagi ette informatiivse

keskkonnaga, mis drooni ümber on ehk seda kas mõjutada, lülitada signaalid välja vms.

Elektroonilise side seadus lahendab küsimust, kuidas saavad Eestis vastavad ametiasutused

julgeolekuolukorra parandamiseks raadiosidet maha võtta. Riigilõivuseaduse muutmine on

seotud sellega, et piiramiseks vajaliku sagedusloa puhul riigilõivu tasuda ei ole vaja. Rääkides

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. aasta määrusest (EL) 2024/1183, millega

muudetakse määrust (EL) nr 910/2014 seoses Euroopa digiidentiteedi raamistiku

kehtestamisega, siis sellega on tekkinud mõningad probleemid seoses ka riigieelarvega.

Üldiselt on mõistlik, et Euroopa Liidus (EL) peavad olema digitaalsed dokumendid

vastastikku tunnustatud. EL-is peab olema üks digitaalne identifitseerimisviis, mis kehtib üle

terve EL-i. Seoses selle teema reguleerimisega on olnud üsna palju õigusakte. Eelnimetatu on

üks nendest õigusaktidest. Taustainfona tõi kõneleja välja, et Eestil õnnestus varasemate

läbirääkimiste käigus saavutada lahendus, mille kohaselt ei muutu ettevõtete digiidentiteedi

kasutuselevõtt kohustuslikuks ja seetõtu ei pea ka vastavaid investeeringuid tegema.

4. Info ja muud küsimused

Marek Reinaas teavitas eesootavatest töörühma koosolekutest.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Reinaas

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Maria Haas

protokollija

Riigikogu majanduskomisjoni

istungi protokoll nr 205

Tallinn, Toompea ja videosild Neljapäev, 17. september 2026

Algus 14.00, lõpp 15.13

Juhataja: Marek Reinaas (esimees)

Protokollija: Maria Haas (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Mario Kadastik, Rene Kokk, Tõnis Mölder, Urve Tiidus, Kristina

Šmigun-Vähi

Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Mari Tänav (nõunik),

Kristiina Reinfeldt (nõunik)

Puudusid: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov, Mart Maastik ja Reili Rand

Kutsutud: justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta (1.-3. päevakorrapunkt); Justiits- ja

Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna intellektuaalse omandi ja konkurentsiõiguse

talituse nõunik Natalia Mäekivi (1. päevakorrapunkt); Justiits- ja Digiministeeriumi

õiguspoliitika osakonna tsiviilõiguse talituse nõunik Alexandra Kööp (2. päevakorrapunkt);

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu (926 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (uue

tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine) eelnõu (947 SE) esimese lugemise

3. Ülevaade Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloomeplaanidest majanduskomisjoni

valdkonnas

4. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu (926 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

Liisa-Ly Pakosta sõnas sissejuhatuseks, et Euroopa Liit (EL) on vastu võtnud mitu

otsekohalduvat määrust. Otsekohalduvate määruste rakendamisel on siseriikliku regulatsiooni

peamine eesmärk määrata kindlaks pädev asutus ja selle ülesanded. Käesoleval juhul on

pädevaks asutuseks Konkurentsiamet ning eelnõuga täpsustatakse ameti ülesandeid.

Ettevõtjatele ja ka teistele EL-i partneritele peab olema õigusselge, milline on Eestis

digiturgude määruse ja välisriigi subsiidiumide määruse puhul praktiline töökorraldus.

2

Natalia Mäekivi lausus, et detailsemalt on eelnõu seotud Euroopa Komisjoni (Komisjon)

võimalike menetlustoimingute toetamisega, juhul, kui need Eesti territooriumil peaksid aset

leidma. See on mõlema määruse puhul pigem vähetõenäoline, arvestades, et fookuses on väga

suured ettevõtted. Digiturgude määruse puhul puudutab regulatsioon eelkõige

tehnoloogiaettevõtteid, kes kvalifitseeruvad pääsuvalitsejateks, samuti nende tütarettevõtteid

ja filiaale. Välisriigi subsiidiumide määruse puhul peaksid kolmandast riigist tulevad toetused

olema väga suured selleks, et Komisjon asuks neid kontrollima. Samuti peaks ettevõtjate

käive olema väga kõrge. Eesti ettevõtjad ei ole üldjuhul nende määruste peamine sihtrühm

ega tõenäoliselt ka ettevõtjad, kelle suhtes Komisjon menetlusi läbi viiks. Samas ei saa

välistada, et nad võivad konkreetsetes olukordades olla menetlusaluste ettevõtjatega mingil

viisil seotud, nt äriklientidena. Sellisel juhul võib Komisjon leida, et Eestis on vaja teatud

menetlustoiminguid läbi viia, nt läbiotsimine ja teabe nõudmine. Antud olukorras peab Eesti

olema valmis Komisjoni vastu võtma ja neid toiminguid toetama. Kuna kontaktpunktiks

määratakse Konkurentsiameti, siis nemad käivad edaspidi Komisjoniga vajadusel kaasas,

viibivad menetlustoimingute juures ja taotlevad vajaduse korral ka politsei kaasabi. Viimast

juhul, kui ilmneb, et ettevõtja ei soovi mingil põhjusel uurimistoimingule alluda. Seega

politsei koostöö on samuti eelnõu sisuga seotud. Lisaks võib digiturgude määruse puhul olla

asjakohane Komisjoni tehtavate turu-uuringute toetamine. Juhul, kui Eesti puhul on vaja läbi

viia täiendavad analüüsid või uuringud, siis seda saab teha Konkurentsiamet, seega antud

pädevusnorm on samuti eelnõu osaks. Ühtlasi näeb digiturgude määrus ette võimaluse anda

siseriiklikule konkurentsiasutusele pädevus algatada menetlus juhul, kui on alust arvata, et

ettevõtja on määrust rikkunud. Kuigi selliste juhtumite esinemine Eestis on pigem

ebatõenäoline, on eelnõuga loodud vastav pädevusnorm, mis võimaldab Konkurentsiametil

menetlus algatada ning anda see seejärel edasiseks menetlemiseks üle Komisjonile. Lisaks on

eelnõus paar tehnilist muudatust, mis ei puuduta otseselt eelnevalt räägitut, kuid tekkisid

kooskõlastusringi raames ja nende eesmärgiks on teatud sätteid täpsustada, et

konkurentsiseadus Eestis korras oleks.

Kristina Šmigun-Vähi küsis, kas kõnealune eelnõu puudutab veel mõne seaduse muudatusi.

Natalia Mäekivi vastas, et muudatused puudutavad ainult konkurentsiseadust.

Urve Tiidus lausus, et eelkõneleja tõi välja, et välisriigi subsiidiumide määruse puhul peaksid

toetused, mis võivad kolmandalt riigilt tulla, olema väga suured selleks, et Komisjon asuks

neid kontrollima ja uuris, kui suur summa olema peab. Lisaks küsis kõneleja, millal tekib

vahetu sunni kohaldamise vajadus.

Natalia Mäekivi vastas, et välisriigi subsiidiumide määruse järgi tähendab suur subsiidium

vähemalt 50 mln eurot ja ettevõtja käive peab samal ajal olema vähemalt 500 mln eurot kolme

eelneva aasta jooksul. Rääkides vahetu sunni rakendamisest, siis see tähendab eelkõige

olukordi, kus Komisjon soovib ettevõtja juures viia läbi läbiotsimine, kuid ettevõtja ei luba

ametnikel siseneda. Sellisel juhul ei saa Komisjon ega Konkurentsiamet jõuga sisse tungida ja

ainus võimalus läbiotsimise läbiviimiseks on politsei kaasamine, kellel on riiklik pädevus

osutada vahetut sundi.

3

Liisa-Ly Pakosta lisas, et erisus tulenebki üksnes sellest, et Komisjon saab nüüd teha

uurimist. Kui Eestis juhtub selline olukord, et Konkurentsiametil on vaja koguda tõendeid, siis

see on Eestis juba reguleeritud. Seega muudatus on pigem tehniline, mitte sisuline.

Marek Reinaas uuris, et kui rahvusvahelised digiturul toimetavad ettevõtted rikuvad Eestis

konkurentsiseadust, siis kuidas saaks Komisjon sellest teada ja kuidas saaks uurimise neile üle

anda.

Natalia Mäekivi vastas, et üldjuhul toimub kõik kaebusepõhiselt ehk kas konkurent või

tarbija esitavad kaebuse.

Marek Reinaas küsis, et kuidas lahendatakse olukord, kus kodanik kaebab, et digiettevõtted

tegelevad Eestis kõlvatu konkurentsiga.

Natalia Mäekivi lausus, et kui kõne all on uurimistoimingud ettevõtte suhtes, siis neid viiakse

läbi riigis, kus asub nende peakontor. Juhul, kui ettevõttel on ka Eestis kontor ja kui on alust

arvata, et tõendid asuvad siin, siis oleks kirjeldatud olukord praktiliselt võimalik. Pigem

tehakse rahvusvaheliste suurettevõtete puhul läbiotsimisi seal, kus reaalselt paiknevad nende

kõige suuremad asutused, mitte riikides, kuhu nad oma teenuseid suunavad.

Urve Tiidus tundis huvi, millised on lähimad riigid, kellel võib seaduse rakendamise vajadus

tekkida.

Natalia Mäekivi lausus, et seaduse riigisisene rakendamise vajadus võib tõenäoliselt tekkida

nt Iirimaal või Saksamaal. Küll aga ei ole ühegi riigi puhul välistatud, et uurimistoimingud

osutuvad vajalikuks, kuid mõne riigi puhul, kus asuvad teatud suurte ettevõtete peakontorid,

on see tõenäolisem.

Otsustati:

1.1. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas (konsensus: Mario Kadastik, Rene

Kokk, Tõnis Mölder, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

1.2. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 29.09.2026 (konsensus: Mario

Kadastik, Rene Kokk, Tõnis Mölder, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

1.3. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Mario Kadastik, Rene Kokk,

Tõnis Mölder, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse

(uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine) eelnõu (947 SE) esimese lugemise

Liisa-Ly Pakosta sõnas sissejuhatuseks, et tarbijakrediidi vaidlused on vaidlustest kõikides

Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides kohtus kõige suurema osakaaluga esindatud. Eestis on u

100 000 võlglast. Eelnõu on seotud EL-i uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmisega. Uus

tarbijakrediidi direktiiv on olnud Riigikogus arutlusel 28. septembril 2021. aastal ja jõustus

2023. aasta novembris. See on läbinud mitmeid kooskõlastusringe. Rääkides eelnõust, siis

tarbijakrediidi reeglid hakkavad rakenduma ka tasuta krediidile. Tegemist on nn „osta nüüd,

maksa hiljem“ lahendusega, kus ostusumma tasutakse osade kaupa. Sellisel puhul tekib nüüd

4

teenusepakkujale uus kohustus ehk ta peab hakkama hindama tarbija võimekust järelmakse

teha. Teenusepakkuja peab tarbijat varustama lepingueelse teabega, mis tähendab, et tarbija

peab aru saama, et ta peab ka hilisemad maksed tasuma. Seega kogu tarbijakrediidi

regulatsioon rakendub ka juhul, kui intressi ei ole. Regulatsioon ei rakendu kauplejatele, kes

ise on krediidi andjad. Kui kasutatakse krediidiasutuse teenust, siis regulatsioon rakendub, kui

aga müüja ise annab järelmaksuvõimalust, mis ei ole pikem kui 50 päeva ja viivis hilinemise

puhul ei ole kõrgem, kui seadus ette näeb, siis ei pea pood tarbijakrediidi nõudeid rakendama.

Samuti on sellega edaspidi hõlmatud ka kõik liisingulepingud ehk nii kasutusrent kui ka

kapitalirent. Teiseks muutuvaks teemaks on reklaam. EL ütleb, et kasutada tuleb hoiatavat

teksti, nt „hoiatus, laenu võtmise eest tuleb maksta“ või muud samaväärset väljendit. Samuti

on täpsustused eksitava teabe esitamise keelu osas. Küll aga on ka siinkohal erandeid. Juhul,

kui tegemist on tasuta krediidiga, ei pea reklaamis märkima lepingu kestust, lepingu eseme

hinda, kui krediit on ainult antud eseme ostmiseks ega ka kogusummat ja tagasimaksete arvu.

Kolmas osa eelnõus puudutab seda, kuidas saab inimene, kes soovib midagi järelmaksuga

osta, seda teha. Lisandub selline teema, et inimene peab saama valida, kas ta edaspidi soovib

teavet paberil või muul inimese valitud andmekandjal. Küll aga peab inimene olema mõistlik,

kui ta nimetab muid andmekandjaid, millega ta lepinguteavet soovib saada. Neljas teema

eelnõus puudutab inimese krediidivõime hindamist. Hetkel on kehtiv regulatsioon, mis toob

välja, et laenata tohib üksnes vastutustundlikult. Selles osas eelnõus olevad täpsustused on

valdavalt Eesti seadustes juba olemas. Kuigi tegemist on teatavas mõttes nüansiliste

muudatustega, võib senist kohtuvaidluste hulka arvestades eeldada, et need täpsustused

aitavad kaasa vaidluste arvu vähenemisele. Maksehäireregistrid on teema, mis Eestis on töös

ja nendega soovitakse lihtsustada müüjate jaoks tarbija maksekäitumise võime hindamist.

Samuti on öeldud, et kontroll ei pea olema iga ostuga ühesugune, vaid teatud ostude puhul

võib see olla lihtsam ja teiste puhul keerukam. Ühtlasi kehtib Eestis juba praegu nõue, et

tarbijat tuleb teavitada automatiseeritud haldusotsuste tegemisest. See hõlmab ka olukordi,

kus otsuse tegemisel kasutatakse tarbija kohta olemasolevaid digitaalseid andmeid. Nagu

Riigikogu on juba varem automatiseeritud haldusotsuste puhul otsustanud, säilib inimesel

õigus taotleda, et automatiseeritult tehtud otsuse vaataks üle ka inimene. Lepingueelse teabe

puhul lisandub kohustus taganemisõigusest teavitada. Ühtlasi, EL on arvanud, et inimestel on

lihtsam, kui üle EL-i kehtib ühesugune tarbijakrediidi standardinfo teabeleht, mida iga müüja

täpselt samal kujul poes füüsiliselt annab või digitaalselt saadab. Rääkides lepingu

sõlmimisest ja lepingust taganemisest, siis tarbija vaikimist ei tohi lugeda nõusolekuks, vaid

tarbija peab ütlema, et ta on tingimustega nõus. Samuti ei tohi inimesele etteruttavalt krediiti

väljastada ehk seda ei tohi reklaamimeetodina kasutada. Lisaks ei tohi olla seosmüüki ehk

tarbijakrediidilepingut ei tohi teha sõltuvaks mõne teise finantsteenuse osutamise lepingu

sõlmimisest. Juhul, kui leping öeldakse üles või krediiti vähendatakse, aga tarbija on laenu või

krediidi juba kasutusele võtnud, siis tuleb anda talle võimalus maksta osamakseid vähemalt 12

kuud. Tarbijal tekib kindlustunnet selles osas juurde, et krediidiandjal kaob ära õigus

tarbijakrediidilepingut üles öelda põhjusel, et laenuandja ise ei hinnanud tarbijakrediidi

võimekust õigesti. Seda välja arvatud juhul, kui tarbija ise teadlikult valeinfot esitas.

Eelnõuga nähakse ette, et juhul, kui krediidiandja kaalub krediidilepingu lõpetamist või

tingimuste muutmist, kuid tema käsutuses on teave võimaluse kohta jätkata lepingusuhet

tarbija jaoks soodsamatel tingimustel, tuleb tal sellist võimalust tarbijale pakkuda. Rääkides

eelnõu mõjudest, siis ettevõtjatel, kes krediiti pakuvad, tekivad teatud muudatused, aga need

5

on ühekordsed kulud, et ennast uute nõuetega vastavusse viia. Tarbijate olukord ja

tarbijakaitse lähvad paremaks. Ülelaenamist peaks vähem ette tulema ja võlakoormat peaks

vähem tekkima. Tarbijad peaksid olema järelmaksuteenust võttes paremate teadmistega.

Kaduma peaks ka see, et antakse laenu eestkoste all olevale inimesele, kellele tegelikult ei

tohiks laenu anda. Finantsinspektsioonile, Andmekaitse Inspektsioonile ning Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Ametile tulevad uued ülesanded, mis muutustest tulenevad. Tähtaegselt

on direktiivi üle võtnud ainult Prantsusmaa.

Mario Kadastik küsis, kas krediidiasutusel on võimalik diskrimineerida krediidiotsuse

andmisel isikut teatud parameetri alusel, mis ei ole seotud isiku rahalise võimekusega. Nt

keeldub Eestis üks teenusepakkuja automaatselt kõigist teenustest, kui tegemist on PEP-i ehk

riikliku taustaga isikuga.

Liisa-Ly Pakosta lausus, et on nimetatud murega tuttav. Kõneleja on töötanud varasemalt

volinikuna ja vastab sellest vaatest. EL-is on diskrimineerimine keelatud. Temaatikat on

Finantsinspektsiooniga põhjalikult kaalutud. Kõikides muudes eluvaldkondades ei ole lubatud

inimesi nende sotsiaalse või majandusliku olukorra tõttu halvemini kohelda või

diskrimineerida. Finantsinspektsioon on aga selgitanud, et vastutustundliku laenamise

põhimõttest tulenevalt tuleb krediidiandjal laenuotsuse tegemisel just neid asjaolusid arvesse

võtta, et hinnata tarbija suutlikkust krediidikohustusi täita. Nt sellest tulenevalt, et isikul on

sündinud laps, ei tohi teda halvemini kohelda. Küll aga on vastutustundlik laenamine nii suur

väärtus, et sellisel juhul tohib pank otsustada, et lapsest tulenevalt laenu ei anta. Inimene võib

sattuda olukorda, kus lapsevanemana on võetud laenu, aga seda ei suudeta tagasi maksta,

jäädakse kodust ilma ja see on inimesele majanduslikult kokkuvõttes veel kahjulikum.

Kõneleja ei pea seda mõistlikuks ja sellega volinikuna ei nõustunud, kuid talle kinnitati, et

EL-is on vastutustundlikust laenamisest selline arusaam.

Urve Tiidus lausus, et justiits- ja digiminister tõi välja, et ainult üks EL-i riik on direktiivi

tähtaegselt üle võtnud ja uuris, mis on põhjus, et teised riigid sellega ei kiirusta.

Alexandra Kööp vastas, et tegemist on keerulise ja pika regulatsiooniga. Protsessid, mida

Eesti on siseriiklikult läbi teinud, nt kuidas üksikuid norme tõlgendada jne, on jäänud ka

paljudele teistele liikmesriikidele ette. Eesti on keskmisest paremas positsioonis, kuna palju

teemasid, mis direktiiviga kaasnevad, on juba siseriiklikult olemas olnud. Nt tarbijakrediidi

väljastajatel peab olema juba varasemast ajast tegevusluba. Eestis on olnud väga põhjalik

vastutustundliku laenamise regulatsioon.

Liisa-Ly Pakosta lisas, et tegemist on kõige mahukama osaga Eesti kohtuvaidlustest ja sama

on olukord ka teistes EL-i liikmesriikides. Tarbijakrediit on konkurentsitult kõige suurem

vaidluste objekt olnud.

Tõnis Mölder uuris, ega Eestis ei kehtestata direktiivist tulenevaid nõudeid rangemalt ning

kas leidub valdkondi, kus liikmesriigile jäetud kaalutlusruumi arvestades võiks Riigikogu

täiendavalt sisse vaadata.

6

Alexandra Kööp ütles, et eelnõu koostamisel lähtuti eelkõige direktiivi miinimummahus

ülevõtmise põhimõttest. Tegemist on üldiselt väga piiratud kaalutlusruumiga direktiiviga, küll

aga oli ka teatavaid valikukohti. Minister mainis eelnevalt nt erisust seoses ettevõtja ise

krediidiandjaks olemisega ja ka see oli Eestile valikukoht. Sisuliselt oli variant antud erand

kehtestamata jätta.

Liisa-Ly Pakosta lisas, et valikukohad on tõesti miinimumi kasuks.

Tõnis Mölder lausus seoses eelnõu rakendamise ajaga, et hetkel on selleks määratud 6 kuud,

kuid enamike huvigruppide soov on olnud 1 aasta. Kõneleja uuris, et kui Riigikogu kaaluks

rakendustähtaja pikendamist, siis kui suur oht võib olla rikkumismenetluse alustamiseks.

Liisa-Ly Pakosta vastas, et eelnõu parandab olukorda ja vähendab avaliku sektori koormust

eelkõige kohtusüsteemis. Teisest küljest on Eesti ajast maas positiivse krediidiregistri

rakendamises, mis annaks kõige suuremat hõlpu. Kõneleja leidis, et eelkõige võiks tähelepanu

pöörata sisulistele küsimustele. Arusaadavalt on ettevõtjate soov võimalikult pikk

üleminekuaeg. Tuleb mõelda, kuhu panna kaalukauss tarbija ja ettevõtte vaates. Rääkides

sellest, kas Komisjon algataks rikkumismenetluse olukorras, kus Eestis on seadus juba

Riigikogus vastu võetud ja Riigikogu on otsustanud, et kohaldamise aeg on lühem või pikem,

siis see tõenäosus on olemas, aga ei ole liiga suur. Üldiselt aga soovitakse luua selgus

tarbijatele ja ettevõtjatele, mis aitab kõiki osapooli.

Tõnis Mölder uuris, millal positiivne register valmib.

Liisa-Ly Pakosta ütles, et küsimus tuleks suunata rahandusministrile.

Kristina Šmigun-Vähi palus täpsustada, kas tavatarbijatele ei tule seadusega muudatusi

juurde, vaid kohustusi tuleb juurde krediidiasutustele, mis on samas ka neile kasulikud.

Liisa-Ly Pakosta sõnas, et tarbija suurem kaitse tähendab tarbija vaates ka seda, et tarbijat

kaitstakse tema enda eest. Kui inimesel ei ole suure tõenäosusega võimekust laenu tagasi

maksta, siis seda tuleb arvestada. Eestis on u 100 000 inimest, kelle kontod on arestitud.

Nendest u 70 000 on füüsilised isikud ja u 30 000 juriidilised isikud. Selle mõju majandusele

on väga suur, sest selliste inimeste motivatsioon, kelle konto on arestitud, minna legaalselt

tööle, on oluliselt madalam. Tegemist on väga suure ühiskondliku probleemiga.

Vastutustundliku laenamise nõude tugevamaks muutmine kaitseb ka ühte rühma, kes on veel

väga oluline ja need on inimesed, kes ei ole võimelised toimuvast aru saama ning kelle nimel

võetakse tarbijakrediidi laene. See on kahjuks väga levinud. See on ka üks põhjustest, miks

kõneleja oleks murelik tähtaja pikendamise osas. Pingutus, mida ettevõtjad peavad tegema, on

üsna vähene, võrreldes ühiskondliku mõjuga, mis sellest tuleb.

Kristina Šmigun-Vähi uuris, kui palju tuleb ametitele inimesi uute kohustuste tõttu juurde

võtta.

Liisa-Ly Pakosta vastas, et valitsus on otsustanud, et kuna võlakasv ei ole see, mida nii

suures ulatuses Eesti rahvale pakkuda soovitakse, siis mitte ühegi seadusest tuleneva uue

7

kohustuse täitmiseks ühtegi uut inimest tööle ei võeta ja uued ülesanded tuleb ära täita

olemasolevate ressurssidega.

Marek Reinaas lausus, et kui suur osa laene jääb välja andmata, siis tegemist on käibega,

mida ei teki. Kõneleja uuris, milline on selle mõju jaekaubandusele ja majandusele üldiselt.

Liisa-Ly Pakosta ütles, et ühtpidi mõju kindlasti on. Teistpidi aga ei ole ka ettevõtjate huvi

laenuvõla ja kogu muu protsessi käivitamine. Murelikud on inkassoettevõtted, kellele on

otsene mõju. Samas ei peaks ühegi riigi eesmärk olema muretseda selle pärast, et inimestel

tekib vähem võlgu, mida nad ei suuda tagasi maksta. Minister tõi välja ka oma isikliku

arvamuse, et edaspidi tuleks vaadata, mida saaks üldises pildis muuta, et laenuvõtmine oleks

õiglasem. Nt mida tuleks teha, et lapsega pere ikkagi saaks eluasemelaenu jne, ühtlasi, et ka

intressil oleks mõistlik piir. Seadusega on pandud intressi piir, kuid isegi inkassoettevõtted

võtavad seadusega lubatud intressimäärast rohkem, juhul, kui inimene on sellega ise lepingut

sõlmides nõustunud. Intressimäärad on äärmiselt kõrged ja kodaniku arvates on see

ebaõiglane. Üle tuleks vaadata, kui palju tohib võlgnike osas liigkasuvõttu olla.

Seadusandjatena võiks sätestada mõistlikumad piirid. Teema on Rahandusministeeriumi

arutada, et kus on mõistlik piirmäär. Kohtuasjade vaade on väga kurb, kuna võlgu maksavad

erihoolekandel inimesed ja inimesed, kellele ei oleks tohtinud toodet müüa. Selleks, et turg

normaalselt toimiks ja inimesed ostaksid tooteid, mida neil vaja on ning seda selliselt, et nad

suudavad pärast nende eest tagasi maksta, on vaja ka mitmeid muid muudatusi, mis väljuvad

kõnealuse eelnõu piiridest.

Marek Reinaas küsis, kas on andmeid, mis on kohtusse jõudnud tarbijakrediidi

koguvõlgnevus.

Liisa-Ly Pakosta vastas, et võimalusel saadetakse informatsioon komisjonile hiljem.

Tõnis Mölder tundis huvi, kui palju on Eestis füüsilise isiku pankrotte ja kas see number on

pigem tõusev või kahanev.

Liisa-Ly Pakosta vastas, et need andmed edastatakse samuti komisjonile peale istungit.

Kõneleja lisas, et füüsilise isiku pankrotte on tegelikult vähem kui arvud näitavad, et neid

olema peaks. Sellel on tõenäoliselt mitu põhjust, millest üks on teadlikkus. Tegemist on

õiguslikult keerulise konstruktsiooniga, milleni on tavalisel inimesel keeruline jõuda. Lisaks,

alles hiljuti jõuti Eestis ka selleni, et inimesed näevad kõiki oma võlgasid ühest kohast. On

olnud probleeme, et inimesed ei tea, milliseid tarbijakrediidilepinguid nad sõlminud on.

Otsustati:

2.1. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tõnis Mölder (konsensus: Mario Kadastik, Tõnis

Mölder, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

2.2. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 29.09.2026 (konsensus: Mario

Kadastik, Tõnis Mölder, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

2.3. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Mario Kadastik, Tõnis Mölder,

Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

2.4. Küsida eelnõu kohta arvamust õiguskomisjonilt. Arvamuse esitamise tähtajaks on

muudatusettepanekute esitamise tähtaeg (konsensus: Mario Kadastik, Tõnis Mölder, Marek

8

Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

3. Ülevaade Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloomeplaanidest majanduskomisjoni

valdkonnas

Liisa-Ly Pakosta andis ülevaate Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloomeplaanidest

majanduskomisjoni valdkonnas. Patendiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse puhul on

tegemist lihtsustamisega. Probleemiks on, et Eestis on patentide arv väga väike, seega antud

protsessi lihtsustatakse mitmes eelnõus, kuid see konkreetne eelnõu puudutab kitsamalt

patendi osa. On analüüsitud, kus on takistused, et Eestis nii vähe patente on. Osade teemadega

on juba tegeletud, kuid konkreetselt patendiseaduse teemad tulevad majanduskomisjoni

menetlusse. Rääkides elektroonilise side seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse

eelnõust, siis droonide maha võtmiseks on lihtsustatult öeldes kaks võimalust. Esimene

võimalus on droon alla tulistada ja teine võimalus on võtta midagi ette informatiivse

keskkonnaga, mis drooni ümber on ehk seda kas mõjutada, lülitada signaalid välja vms.

Elektroonilise side seadus lahendab küsimust, kuidas saavad Eestis vastavad ametiasutused

julgeolekuolukorra parandamiseks raadiosidet maha võtta. Riigilõivuseaduse muutmine on

seotud sellega, et piiramiseks vajaliku sagedusloa puhul riigilõivu tasuda ei ole vaja. Rääkides

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. aasta määrusest (EL) 2024/1183, millega

muudetakse määrust (EL) nr 910/2014 seoses Euroopa digiidentiteedi raamistiku

kehtestamisega, siis sellega on tekkinud mõningad probleemid seoses ka riigieelarvega.

Üldiselt on mõistlik, et Euroopa Liidus (EL) peavad olema digitaalsed dokumendid

vastastikku tunnustatud. EL-is peab olema üks digitaalne identifitseerimisviis, mis kehtib üle

terve EL-i. Seoses selle teema reguleerimisega on olnud üsna palju õigusakte. Eelnimetatu on

üks nendest õigusaktidest. Taustainfona tõi kõneleja välja, et Eestil õnnestus varasemate

läbirääkimiste käigus saavutada lahendus, mille kohaselt ei muutu ettevõtete digiidentiteedi

kasutuselevõtt kohustuslikuks ja seetõtu ei pea ka vastavaid investeeringuid tegema.

4. Info ja muud küsimused

Marek Reinaas teavitas eesootavatest töörühma koosolekutest.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Reinaas

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Maria Haas

protokollija