| Dokumendiregister | Riigikogu |
| Viit | |
| Registreeritud | 29.09.2026 |
| Sünkroonitud | 11.10.2026 |
| Liik | Protokoll |
| Funktsioon | |
| Sari | |
| Toimik | Komisjoni istung teisipäev, 22.09.2026 kell 14.00 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Adressaat | |
| Saabumis/saatmisviis | |
| Vastutaja | |
| Originaal | Ava uues aknas |
| Taotle dokumendi eemaldamist või parandamist |
Riigikogu põhiseaduskomisjoni
istungi protokoll nr 179
Tallinn, Toompea Teisipäev, 22. september 2026
Algus 14.00, lõpp 15.28
Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)
Protokollija: Markus Veia (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Kalle Laanet, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder,
Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein
Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),
Karin Tuulik (nõunik)
Puudusid: Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Lauri Läänemets, Hanno Pevkur ja Jaak Valge
Kutsutud: Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi
avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni magistriprogrammi juht dr Külli Taro (esindab
eraldi ka ametnikueetika nõukogu); Eesti Ametiühingute Keskliidu jurist Nelli Loomets; Eesti
Kaubandus-Tööstuskoja poliitikakujundamise ja õigusosakonna juhataja Marko Udras; Eesti
Valdade ja Linnade Liidu õigusnõunik Hanna Maria Kokla; Eesti Advokatuuri esindaja
vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff; Eesti Personalijuhtimise Ühingu PARE esindaja
Haridus- ja Teadusministeeriumi personalijuht Henri Lempu; Vabariigi Presidendi Kantselei
jurist Katre Tubro; Riigikogu Kantselei personaliosakonna juhataja Marika Lepikult;
Riigikantselei strateegiabüroo nõunik Kadi Villers ja Riigikantselei õigusosakonna
asejuhataja Kaidi Paju; Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja esindaja, ettevõtja Taavi
Kotka; Rahandusministeeriumi halduspoliitika asekantsler Karin Madisson;
Rahandusministeeriumi riigihalduse osakonna juhataja Merilin Truuväärt ja sama osakonna
nõunik Liis Lepik (1. päevakorrapunkt)
Päevakord:
1. Vabariigi Valitsuse algatatud vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse ja
teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (836 SE) teise lugemise ettevalmistamine
(huvigruppide kaasamine)
2. Riigikogu otsuse „Kohtute Nõukogu liikmete nimetamine“ eelnõu esitamine
3. Info ja muud küsimused
1. Vabariigi Valitsuse algatatud vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse
ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (836 SE) teise lugemise ettevalmistamine
(huvigruppide kaasamine)
Ando Kiviberg tutvustas eelnõu menetluskäiku ja tänase istungi korda. Eelnõu algatas
Vabariigi Valitsus 9. märtsil 2026. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 7. aprillil 2026 ning
muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 21. aprill 2026. Muudatusettepanekuid esitasid
2
Isamaa fraktsioon ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Eelnõu saadeti arvamuse
avaldamiseks huvirühmadele, kellelt laekusid kirjalikud seisukohad. Tänase istungi eesmärk
on kuulata ära huvirühmade arvamused. Muudatusettepanekute tutvustamine toimub
komisjoni järgmistel istungitel. Ta lisas, et tänasel istungil ei tee komisjon eelnõu kohta
menetlusotsuseid. Ta andis sõna Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja
valitsemise instituudi avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni magistriprogrammi juhile dr
Külli Tarole, kes esindas ka ametnikueetika nõukogu.
Külli Taro tutvustas kõigepealt ametnikueetika nõukogu seisukohti eelnõu kohta. Arvamuse
andmise ettepanek saadeti nii ametnikueetika nõukogule kui ka Tallinna Tehnikaülikoolile
ning tema osales menetluses mõlema vaate esindajana. Ametnikueetika nõukogu toetab
ametnikueetika koodeksi laiendamist kogu avalikule teenistusele. Tema sõnul on oluline, et
avalikus teenistuses kehtiksid ühtsed väärtused sõltumata sellest, kas töötaja on ametnik või
töölepingu alusel töötav isik. Samas juhtis ta tähelepanu sellele, et ka pärast muudatust jäävad
mõned avalikke ülesandeid täitvad asutused koodeksi kohaldamisalast välja. Nõukogu
hinnangul on keskse tähtsusega ühistes eetilistes põhimõtetes kokkuleppimine, mitte üksnes
koodeksi formaalne kohaldamisala laiendamine. Ta märkis, et ametnikueetika nõukogu arutas
avaliku teenistuse väärtuste vaatenurgast eelnõus ette nähtud võimalust maksta ühekordsete
suuremahuliste projektide eest lisatasu. Tema sõnul tekitas nõukogus küsimusi eeldus, et
avalikud teenistujad vajavad täiendavat motivatsiooni seetõttu, et nad ei saa otsest kasu riigile
loodud rahalisest väärtusest. Ametnikueetika koodeksi keskne põhimõte on aga avaliku huvi
teenimine, mitte omakasu taotlemine. Kuigi väärikas töötasu on oluline, tuleb hoolikalt
hinnata, milliseid motivatsioonisõnumeid kavandatav regulatsioon avalikus teenistuses
kujundab. Samuti tõstatas ta küsimuse, kas rahaliselt mõõdetavaid tulemusi võimaldavate
valdkondade eelistamine oleks õiglane nende valdkondade suhtes, kus selliste tulemuste
mõõtmine ei ole võimalik. Lisaks juhtis ta tähelepanu huvide konflikti riskidele, mis võivad
kaasneda lisatasude maksmisega ametist lahkunud isikutele. Kui toetust hakatakse maksma ka
endistele töötajatele, kes võivad töötada samas tegevusvaldkonnas, tuleb võimalikke riske
ennetavalt hinnata ja maandada.
K. Tarotutvustas Tallinna Tehnikaülikooli seisukohti eelnõu kohta. Arvamuse koostamisel
keskenduti keskastme juhtide tähtajalisele teenistussuhtele ja suuremahuliste projektide
tulemustasule. Avaliku teenistuse peamine probleem ei ole keskastme juhtide liiga pikk
ametiaeg, vaid suur voolavus. Tema sõnul näitas Rahandusministeeriumi 2022. aasta uuring,
et märkimisväärne osa keskastme juhtidest (46%) töötab ametikohal lühikest aega, mis
nõrgestab institutsionaalset mälu, katkestab koostöövõrgustikke ning vähendab avaliku
teenistuse võimekust. Eesmärk peaks olema võimekate inimeste avalikku teenistusse toomine
ja nende seal hoidmine. Rahvusvaheline praktika ei toeta keskastme juhtide laialdast
üleviimist tähtajalistele teenistussuhetele. Tema sõnul on tähtajalisi teenistussuhteid kasutatud
peamiselt tippjuhtide või ajutiste ametikohtade puhul. Ta viitas OECD hiljutistele
soovitustele, mille kohaselt tuleks tähtajalisi teenistussuhteid kasutada ajutise meetmena,
mitte püsiva lahendusena. Samuti märkis ta, et Euroopa tööõiguse üldpõhimõtte järgi ei peaks
püsiva iseloomuga töö põhinema tähtajalisel töösuhtel. Ka teaduskirjandus ei kinnita väidet,
nagu parandaks tähtajaline teenistussuhe juhtimiskvaliteeti, kompetentsi, motivatsiooni,
pühendumust, rotatsiooni või tulemuslikkust. Samuti juhtis ta tähelepanu võimalikele
riskidele avaliku teenistuse sõltumatusele. Küsimusi võib tekitada olukord, kus ühelt poolt
lühendatakse teenistussuhte kestust ning teiselt poolt laiendatakse võimalusi ametisse
nimetamiseks ilma konkursita. Kavandatav muudatus suurendaks ka halduskoormust, kuna
3
keskastme juhtide ametikohtade regulaarne konkursside korraldamine nõuab täiendavaid
ressursse. Suuremahuliste projektide tulemustasu käsitledes märkis ta, et eelnõu seletuskirjas
toodud võrdlus erasektori optsioonidega ei ole tema hinnangul asjakohane. Erasektoris on
selliste meetmete eesmärk töötajate sidumine ettevõttega ning tulemused on üldjuhul
rahaliselt mõõdetavad, samas kui avalikus sektoris ei ole tulemuste mõõtmine enamasti
üheselt võimalik ning avalikus teenistuses eeldatakse teenistujatelt juba niigi pühendumust
avalikule huvile ja lojaalsust Eesti riigile. Ta tõi esile, et kavandatud süsteem eeldab keerulisi
hindamisotsuseid ning nende tegemine nõuab märkimisväärset töömahtu. Ta viitas ka
teadusuuringutele, mille kohaselt võivad tulemustasustamise süsteemid avalikus sektoris viia
olukorrani, kus tasusid makstakse välja sõltumata tegelikest tulemustest. Kehtiv õigus
võimaldab juba praegu maksta tulemustasu ning eelnõuga kavandatud muudatus ei muudaks
oluliselt rahalisi võimalusi. Tema hinnangul tuleks esmalt parandada olemasoleva süsteemi
rakendamist. Tulemusjuhtimise peamine eesmärk avalikus sektoris peaks olema
organisatsiooni õppimine ja tegevuste parandamine. Rahaliste stiimulite sidumine
tulemusnäitajatega võib suurendada motivatsiooni tulemusi moonutada ning selliste riskide
kohta on teaduskirjanduses rohkelt näiteid.
Ando Kiviberg andis järgmisena sõna Eesti Ametiühingute Keskliidu juristile Nelli
Loometsale.
Nelli Loomets esitas Eesti Ametiühingute Keskliidu seisukohad eelnõu kohta. Seletuskirjas
esitatud ülevaade huvirühmade arvamustest ei kajasta tema hinnangul korrektselt kõiki
esitatud seisukohti ning ta juhtis tähelepanu sellele, et osa keskliidu ettepanekuid ei kajastu
arvamuste tabelites. Ta käsitles keskastme juhtide tähtajalisi teenistussuhteid ning märkis, et
töölepingu seaduse kohaselt kasutatakse tähtajalisi lepinguid ajutise iseloomuga tööde puhul.
Ta tõi esile, et eelnõu võtab üle tähtajaliste lepingute regulatsiooni, kuid ei näe ette kõiki
töölepingu seaduses sätestatud töötajate garantiisid, sealhulgas hüvitisi tähtajalise lepingu
ennetähtaegse lõppemise korral. Avaliku teenistuse seaduse muutmisel tuleks tema hinnangul
üle vaadata ka ametnike streigikeeld. Kehtiv absoluutne streigikeeld on tema hinnangul
vastuolus Euroopa sotsiaalharta põhimõtetega, millele on viidanud ka 2025. aastal Euroopa
Majandus- ja Sotsiaalkomitee. Suuremahuliste projektide tulemustasu puudutades juhtis ta
tähelepanu eelnõu sõnastusele ning märkis, et seletuskirjas kasutatud regulatsioon võib
tekitada küsimusi tasu maksmise adressaatide ringi kohta. Ta kritiseeris ka muudatust, mille
kohaselt hakatakse palgajuhendeid kohaldama kõigile ametiasutuste töötajatele. See võib
piirata töötajate võimalusi pidada läbirääkimisi töötasu tingimuste üle ning olla vastuolus
ühinemisvabaduse ja kollektiivsete töösuhete põhimõtetega. Ta viitas seejuures Euroopa Liidu
miinimumpalga direktiivile, mis rõhutab sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste tähtsust.
Eelnõuga kavandatakse ametnike jaoks senisest vähem soodsaid koondamisreegleid, mis tema
hinnangul halvendavad ametnike õigusi. Lisaks juhtis ta tähelepanu töötuskindlustuse seaduse
ja avaliku teenistuse seaduse muudatusele, mille kohaselt arvestataks koondamishüvitiste
määramisel teenistusstaaži ametiasutusepõhiselt. See võib vähendada pika avaliku teenistuse
staažiga ametnikele makstavate hüvitiste suurust olukorras, kus nende ametikoht koondatakse.
Ando Kiviberg andis järgmisena sõna Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poliitika kujundamise ja
õigusosakonna juhatajale Marko Udrasele.
Marko Udras märkis, et Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ettepanekute esimene plokk puudutab
töölepingu seaduse muudatusi seoses põhipuhkuse aegumise regulatsiooniga. Tema sõnul
4
esitasid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Tööandjate Keskliit ning Eesti Infotehnoloogia
ja Telekommunikatsiooni Liit selle kohta ühised ettepanekud. Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi hiljem esitatud muudatusettepanekud on ettevõtjate
hinnangul mõistlik kompromiss ning muudavad eelnõu sõnastuse selgemaks. Ta toetas
ministeeriumi ettepanekute arvestamist eelnõu edasisel menetlemisel. Teise teemana käsitles
ta ametnike põhipuhkuse kestust. Ta tegi ettepaneku vähendada ametnike põhipuhkust 35
kalendripäevalt 28 kalendripäevale, viies selle kooskõlla töölepingu seaduses sätestatud üldise
põhipuhkuse määraga. Ta sõnas, et ei ole alust käsitleda ametnikuna töötamist üldjuhul
koormavamana kui erasektoris töötamist ning seetõttu võiks nende hinnangul olla
põhipuhkuse regulatsioon mõlemas sektoris ühesugune. Ettepanek on kooskõlas eelnõu
eesmärgiga lähendada avaliku teenistuse regulatsiooni töölepingu seadusele. Samuti viitas ta
Läti, Leedu ja Soome praktikale, kus ametnike põhipuhkus ei ole erasektori töötajate omast
pikem. See muudatus suurendaks ametiasutuste juhtide paindlikkust töötajate
puhkusekorralduse kujundamisel. Tema hinnangul võib põhipuhkuse lühendamine aidata
kaasa organisatsioonide tõhusamale toimimisele ning võimaldada töötajatel keskenduda
rohkem tööülesannete täitmisele. Muudatuse rakendamisel tuleks nii ametnikele kui ka
ametiasutustele ette näha mõistlik üleminekuperiood.
Karin Madisson küsis, kas ettepanek vähendada ametnike põhipuhkust on seotud ametnike
streigiõiguse puudumisega ning kas Eesti Kaubandus-Tööstuskoda toetaks sellisel juhul
ametnikele streigiõiguse andmist.
Marko Udras vastas, et üle tuleks vaadata ka need põhjendused, millele on seni tuginetud
ametnike pikema põhipuhkuse ja streigikeelu õigustamisel. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
toetab streigikeelu leevendamise või üldsegi kaotamise võimaluse kaalumist.
Ando Kiviberg andis sõna Eesti Personalijuhtimise Ühingu PARE esindajale, Haridus- ja
Teadusministeeriumi personalijuhile Henri Lempule.
Henri Lempu märkis, et üldjoontes peab PARE eelnõu eesmärki mõistlikuks, kuna see
lähendab avaliku teenistuse ja töölepingu seaduse regulatsioone. Ta käsitles esmalt
koondamisolukorras staaži arvestamise küsimust. Eelnõu üleminekusäte säilitab senise
regulatsiooni juba teenistuses olevatele ametnikele, samas kui uutele ametnikele hakkaks
kehtima uus kord. See loob tulevikus kaks erinevat ametnike gruppi, kelle suhtes
kohaldatakse erinevaid reegleid, mis ei ole kooskõlas eelnõu eesmärgiga ühtlustada
regulatsiooni. Samuti märkis ta, et eelnõus ei ole piisavalt hinnatud koondamistega seotud
finantsriske. Avalikus sektoris toimuvad ümberkorraldused ja struktuurimuudatused võivad
kaasa tuua olukordi, kus pika avaliku teenistuse staažiga ametnike koondamisel tekivad
märkimisväärsed kulud. Tema sõnul võib see mõjutada asutuste eelarveid ning vähendada
vahendeid, mida oleks võimalik kasutada töötasude ja muude personalikulude katmiseks.
Keskastme juhtide tähtajalisi teenistussuhteid puudutades väljendas ta muudatuse suhtes
toetavat seisukohta. Kavandatav 5+2 süsteem annab tööandjale piisava paindlikkuse ning ei
tähenda automaatselt teenistussuhte lõppemist viie aasta möödumisel. Tema sõnul loob
regulatsioon eelkõige kohustuse korraldada konkurss, mis võimaldab edukalt töötanud juhil
oma ametikohale uuesti kandideerida. Ta tõi esile ka õiguspärase ootuse põhimõtte erineva
käsitlemise eelnõus. Koondamishüvitiste ja etteteatamistähtaegade muutmise puhul peetakse
ametnike õiguspärast ootust oluliseks, samas kui keskastme juhtide tähtajaliste teenistussuhete
puhul peetakse töötingimuste muutmist põhjendatuks. PARE hinnangul ei ole töötingimused
5
muutumatud ning põhjendatud juhtudel võivad need muutuda, sealhulgas ka töötaja jaoks
vähem soodsas suunas.
Kalle Laanet küsis, kui ulatuslik võib olla eelkõneleja viidatud valimisjärgsete
ümberkorralduste mõju ning kas võimalikud koondamised puudutaksid üksikuid ametikohti,
kümneid või sadu töötajaid.
Henri Lempu vastas, et täpset hinnangut võimalike koondamiste mahu kohta ei ole võimalik
anda. Avaliku teenistuse koguvoolavus on ligikaudu 13% aastas ning mittevabatahtlik
voolavus jääb 5–6% juurde. Ta sõnul võib tavapärastel aastatel ulatuda koondamiste arv
mõnesaja inimeseni. Valimiste või suuremate poliitikamuudatustega kaasnevad sageli asutuste
ümberkorraldused, mistõttu ei saa välistada koondamiste arvu suurenemist. Tegemist on
riskiga, mis võib teatud stsenaariumide korral realiseeruda ning mille mõjuga tuleks eelnõu
menetlemisel arvestada.
Kalle Laanet märkis, et iga struktuurimuudatus ei too automaatselt kaasa koondamisi, vaid
võib luua selleks üksnes võimaluse. Seetõttu tuleks käsitleda võimalike valimisjärgsete
koondamiste ulatust ettevaatlikult ning vältida liiga kaugeleulatuvate järelduste tegemist.
Henri Lempu tõi näitena välja Haridus- ja Teadusministeeriumis läbi viidud
struktuurimuudatuse, mille käigus tuli tal ümber korraldada ametikohti ja töötajate
tööülesandeid. Kehtiv avaliku teenistuse seadus annab ametnikule teatud juhtudel õiguse
nõuda koondamist, kui tema töötingimused, sealhulgas töötasu, töö tegemise koht või
teenistusülesanded, oluliselt muutuvad. Tema sõnul hinnati kõnealuse struktuurimuudatuse
puhul võimalikku koondamiskulu kuni ligi poolele miljonile eurole, kuid lõpuks õnnestus see
risk maandada.
Pipi-Liis Siemann küsis, millised tegurid motiveerivad inimesi tulevikus ametnikuna tööle
asuma olukorras, kus eelnõu annab tööandjale senisest rohkem paindlikkust ning muudab
mõningaid ametnike töötingimusi. Avalikus teenistuses põhineb töösuhe usaldusel ning ka
riigiasutustele laienevad hea tööandja põhimõtted.
Henri Lempu vastas, et inimesi peaksid avalikku teenistusse tööle asumisel motiveerima
eelkõige väärikas töötasu, missioonitunne ja pakutavad hüved. Ametnik ei peaks oma töökoha
valikul lähtuma eeldusest, et võimaliku koondamise korral kaasnevad sellega pikemad
etteteatamistähtajad või muud täiendavad garantiid.
Pipi-Liis Siemann nõustus, et väärikas töötasu on avalikus teenistuses oluline
motivatsioonitegur, kuid märkis, et tema hinnangul on ametnikele pakutavate hüvede hulk
pigem piiratud. Avalik sektor ei konkureeri tööjõuturul ulatuslike lisahüvede pakkumisega
ning seetõttu tuleb ametnike motiveerimisel arvestada ka teiste teguritega.
Henri Lempu nõustus, et avalikus teenistuses on töötajatele pakutavate hüvede valik piiratud.
Juhul kui tema kirjeldatud finantsriskid valimiste järel realiseeruvad, võib koondamiste ja
nendega seotud kulude katmiseks kuluda vahendeid, mida oleks vastasel juhul võimalik
kasutada töötajate hüvede parandamiseks. Näitena tõi ta tervise- ja sporditoetused,
tervisekindlustuse ning täiendavad puhkusepäevad. Tema sõnul võib see tulevikus piirata
ametiasutuste võimalusi pakkuda töötajatele täiendavaid hüvesid.
6
Ando Kiviberg andis sõna Eesti Linnade ja Valdade Liidu õigusnõunikule Hanna Maria
Koklale.
Hanna Maria Kokla märkis, et liit on kogunud tagasisidet oma liikmetelt ning esitanud selle
kirjalikult komisjonile. Tema sõnul on liidu peamine murekoht see, et eelnõu ja selle
seletuskiri lähtuvad valdavalt keskvalitsuse vaatenurgast ega käsitle piisavalt kohalike
omavalitsuste eripärasid. Ta tõi samas esile, et positiivsena on eelnõus arvestatud kohalike
omavalitsuste autonoomiaga ning nende õigusega teha iseseisvaid otsuseid. Ta ütles, et eelnõu
rakendamist käsitlev seletuskiri võiks pakkuda kohalikele omavalitsustele rohkem selgitusi ja
juhiseid. Muus osas ütles ta, et ei hakka üle selgitama Eesti Linnade ja Valdade Liidu
varasemalt esitatud kirjalikke seisukohti.
Ando Kiviberg andis järgmisena sõna Riigikogu Kantselei personaliosakonna juhatajale
Marika Lepikultile.
Marika Lepikult sõnas, et toetab avaliku teenistuse seaduse ja töölepingu seaduse teatud
regulatsioonide ühtlustamist, tuues positiivsete näidetena esile ametnikueetika põhimõtete
laiendamise töötajatele, palgakorralduse põhimõtete ühtlustamise ning konkursimenetluse
muudatused. Ta sõnul peaks seadus andma personalijuhtimisele selge ja paindliku
tegutsemisruumi, mitte seda põhjendamatult piirama. Põhiseaduslikke institutsioone
teenindavate asutuste autonoomia säilitamine on eelnõu oluline tugevus, kuna see võimaldab
arvestada nende asutuste töö eripäradega. Samas juhtis ta tähelepanu sellele, et ametnike ja
töötajate õiguste ning kohustuste ühtlustamisel on jätkuvalt küsimusi, mis vajavad täiendavat
analüüsi. Näitena tõi ta ametniku õiguse saada hüvitist ametiülesannete täitmisel saadud
vigastuse või ründe tagajärjel, mis ei laiene samas ulatuses töölepingulistele töötajatele.
Sellised põhimõttelised erinevused tuleks üle vaadata. Praktikas on paljudes asutustes juba
välja kujunenud töökorraldus, mille eesmärk on kohelda ametnikke ja töötajaid võimalikult
ühetaoliselt, sõltumata nende teenistus- või töösuhte liigist.
Ando Kiviberg andis järgmisena sõna Vabariigi Presidendi Kantselei juristile Katre Tubrole.
Katre Tubro lausus, et Vabariigi Presidendi Kantselei on esitanud kaks ettepanekut. Esimene
neist puudutab keskastme juhtide tähtajalisi teenistussuhteid. Selle eesmärk on sõnastada
selgemalt, et vastav regulatsioon ei kohaldu põhiseaduslikele institutsioonidele. Teise
ettepanekuna käsitles ta ametnike palgaandmete avalikustamist. Ta tegi ettepaneku täiendada
vastavat sätet nii, et ei avalikustataks nende ametnike palgaandmeid, kellel on juurdepääs
salajase või täiesti salajase taseme riigisaladusele. Selline piirang aitaks vähendada
palgaandmete avalikustamisega kaasnevaid julgeolekuriske.
Kalle Laanet küsis, kuidas palgaandmete avalikustamine suurendab julgeolekuriski
olukorras, kus ka riigisaladuse juurdepääsuloaga isikute olemasolu ja nende tööülesanded
võivad olla teada.
Katre Tubro vastas, et ettepanek tugineb julgeolekuasutuste varasematele ettepanekutele.
Karin Madisson märkis, et laiemalt on arutelu all küsimus, millises ulatuses peaksid
ametnike andmed olema avalikud, sealhulgas lähetuste ja puhkustega seotud andmed. Ta
7
juhtis tähelepanu sellele, et kui palgaandmete avalikustamise erand kehtestataks üksnes
salajase või täiesti salajase riigisaladuse juurdepääsuloaga ametnikele, võiks see kaudselt
viidata sellele, millistel ametnikel on vastav luba.
Katre Tubro nõustus, et selline erand võib tuua kaasa riski teha järeldusi selle kohta, millistel
ametnikel on riigisaladusele juurdepääsu luba. Kõnealused ametnikud tegutsevad üldjuhul
avalikel ametikohtadel ning nende ametipositsioonist võib vastava loa olemasolu teatud
juhtudel niigi järeldada. Tegemist on kaalumist vajava küsimusega, mille puhul tuleb
tasakaalustada julgeoleku- ja läbipaistvushuve.
Helir-Valdor Seeder küsis, kus peaks kulgema piir ametnike palgaandmete avalikustamise
erandi kohaldamisel. Riigisaladusele juurdepääsu omavate isikute ring on lai ning hõlmab
lisaks ametnikele ka Riigikogu liikmeid ja ministreid. Ta uuris, kas Vabariigi Presidendi
Kantselei hinnangul tuleks sellisel juhul jätta avalikustamata kõigi nende isikute töötasu
andmed või milliste põhimõtete alusel erandit kohaldada.
Katre Tubro vastas, et ettepanek puudutab tema hinnangul konkreetseid ametnikke ning ei
ole mõeldud laienema näiteks Riigikogu liikmetele.
Ando Kiviberg andis sõna Eesti Advokatuuri esindajale vandeadvokaat Jaanika
Reilik-Bakhoffile.
Jaanika Reilik-Bakhoff tutvustas Eesti Advokatuuri seisukohti eelnõu kohta. Advokatuur on
hinnanud eelnõu eelkõige võimalike tulevaste õigusvaidluste vaatenurgast ning toonud esile
mitu küsimust, mis võivad tekitada praktikas probleeme. Ta käsitles keskastme juhtide
tähtajalisi teenistussuhteid ning leidis, et kavandatav regulatsioon ei ole töötaja seisukohalt
tasakaalustatud. Tähtajaline teenistussuhe piirab töötaja võimalusi töösuhet lõpetada, samas
kui tööandjal on teatud juhtudel võimalik teenistussuhe lõpetada töötaja jaoks vähem
soodsatel tingimustel. Tema hinnangul on küsitav olukord, kus ühe poole võimalused töösuhte
lõpetamiseks on oluliselt erinevad teise poole omadest. Samuti juhtis ta tähelepanu
kasutamata puhkuse aegumise regulatsioonile. Seaduses tuleks selgelt määratleda tähtaeg,
mille jooksul tööandja peab töötajat teavitama kasutamata puhkusest. See aitaks vältida
hilisemaid vaidlusi selle üle, kas teavitamine toimus õigeaegselt ja piisaval viisil. Järgmiseks
tõstatas ta küsimusi ka eelnõu rakendussätete kohta. Sätted, mille kohaselt kohaldatakse
töölepingu tingimuse vastuolu korral seaduses sätestatut, võivad tekitada õigusselguse
probleeme ning vajaksid seletuskirjas põhjalikumat põhjendamist. Lisaks käsitles ta
regulatsiooni, mille kohaselt tuleb teatavate juhtide tähtajatud töölepingud viia hiljemalt
järgmise aasta 30. juuniks kooskõlla uue tähtajalise teenistussuhte korraga. See tekitab
küsimuse, kuidas toimub olemasolevate tähtajatute töösuhete muutmine ning millised on
töötaja võimalused juhul, kui ta ei soovi sellise muudatusega nõustuda. Tema sõnul võib see
puudutada töölepingu poolte kokkuleppevabaduse põhimõtet ning vajab täiendavat
selgitamist.
Ando Kiviberg andis sõna Riigikantselei efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja esindajale
ning ettevõtjale Taavi Kotkale.
Taavi Kotka käsitles suuremahuliste projektide tulemustasu ning märkis, et avalikus sektoris
võiks kaaluda erasektoris kasutatavate optsioonidega sarnaste lahenduste rakendamist. Tema
8
sõnul on optsioonide eesmärk siduda töötaja isiklik huvi organisatsiooni pikaajaliste
eesmärkide ja tulemustega ning tunnustada nende inimeste panust, kes osalevad pikema aja
jooksul oluliste reformide või projektide elluviimisel. T. Kotka leidis, et sarnane lähenemine
võiks aidata motiveerida avaliku sektori töötajaid panustama suure mõjuga muudatustesse ja
reformidesse.
Pipi-Liis Siemann märkis, et suuremahuliste projektide tulemustasu idee on põhimõtteliselt
huvitav, kuid tõstatas küsimuse selle rakendatavuse kohta erinevates valdkondades. Mitmes
valdkonnas, sealhulgas sotsiaalvaldkonnas, võib tulemuste mõõtmine ja tulemusnäitajate
määratlemine olla keeruline. Samuti märkis ta, et paljude eesmärkide saavutamisse panustab
suur hulk inimesi, mistõttu võib olla keeruline määrata, kelle panus väärib eraldi tasustamist.
Ta küsis lisaks, kas kavandatav süsteem võiks olla rakendatav ka väiksemate algatuste puhul,
näiteks kohalikes omavalitsustes ellu viidavate pilootprojektide korral, mille mõju võib
osutuda laiemalt oluliseks ja mille lahendusi oleks võimalik hiljem mujal kasutusele võtta.
Taavi Kotka vastas, et erasektoris on välja kujunenud metoodikad töötajate panuse ja
tulemuste hindamiseks ning tema hinnangul oleks võimalik rakendada sarnaseid põhimõtteid
ka avalikus sektoris. Tasustamise alused lepitakse tavaliselt kokku ette ning need sõltuvad nii
töötaja ametikohast kui ka tema tegelikust panusest eesmärkide saavutamisse. Sellist
lähenemist võiks vajaduse korral katsetada ka väiksemates organisatsioonides või kohalikes
omavalitsustes. Tema sõnul on oluline, et tingimused oleksid eelnevalt kokku lepitud ega
sõltuks tagantjärele antavatest hinnangutest. Ta tõi paralleeli erasektori
optsioonisüsteemidega, kus töötaja võimalik tasu on seotud organisatsiooni pikaajalise edu
saavutamisega. Avalikus sektoris võiks kaaluda sarnaste põhimõtete kasutamist, et siduda
töötajate panus pikemaajaliste reformide ja nende tulemustega.
Tanel Tein küsis, kuidas oleks võimalik ühildada tulemustasul põhinev süsteem avaliku
sektori ja poliitilise juhtimise eripäradega. Erinevalt erasektorist võivad avalikus sektoris
valitsuste vahetumisega muutuda poliitilised eesmärgid ja prioriteedid. Ta uuris, kas sellisel
juhul ei teki ohtu, et ametnikud keskenduvad varasemate eesmärkide täitmisele või
omaalgatuslike prioriteetide elluviimisele olukorras, kus poliitilised suunad on muutunud.
Samas tunnustas ta käsitletud ideed uuendusliku lähenemisena ning märkis, et erasektori
praktikate ülevõtmisel tuleb arvestada avaliku sektori eripäradega.
Taavi Kotka vastas, et tulemustasu või optsioonilaadse lahenduse rakendamise eelduseks on
poliitiliste eesmärkide selge kokkuleppimine ja ühiskondlik arutelu. Kui poliitilised
prioriteedid muutuvad, siis saab ka vastava eesmärgi või projekti lõpetada ning sellisel juhul
ei ole põhjust selle elluviimist jätkata. Tegemist ei peaks olema laialdaselt kasutatava, vaid
pigem erandjuhtudeks mõeldud instrumendiga, mille eesmärk on toetada uuenduslike ja suure
mõjuga algatuste elluviimist. Ta tõi näitena e-residentsuse projekti, kus ta oli üks selle
autoritest, ning märkis, et avalikus sektoris võib olla keeruline motiveerida inimesi panustama
kõrge riskiga innovaatilistesse projektidesse, mille edu ei ole ette teada. Tema sõnul võib
ametnike jaoks olla sageli turvalisem hoiduda uuenduslikest lahendustest, kuna
ebaõnnestumise risk on suurem kui võimalus saada täiendavat tunnustust. Tulemustasul
põhinev lähenemine võiks aidata motiveerida inimesi võtma vastutust murranguliste ideede ja
reformide elluviimise eest. Tasu maksmise tingimused peavad olema eelnevalt kokku lepitud
ning seotud konkreetsete eesmärkide saavutamisega.
9
Evelin Poolamets märkis, et tulemustasu arutelus keskendutakse peamiselt edu
premeerimisele, kuid tähelepanu tuleks pöörata ka vastutusele ebaõnnestumiste eest. Ta tõi
näiteid riigile märkimisväärset kahju põhjustanud otsustest ning küsis, kas ametnikke tuleks
hooletusest või ebapiisavast hoolsusest tekkinud kahju korral võtta senisest enam vastutusele.
Ta tõstatas küsimuse, kas tulemustasude süsteemi kõrval tuleks kaaluda ka mehhanisme, mis
seoksid ametnike vastutuse nende tegevuse tagajärgedega. Kui räägitakse täiendavate
preemiate maksmisest heade tulemuste eest, tuleks arutada ka kahju hüvitamise ja vastutuse
põhimõtteid juhtudel, kui avalikule sektorile on tekitatud olulist kahju.
Taavi Kotka vastas, et eksimine ja vigade tegemine on paratamatu osa nii avaliku kui ka
erasektori tegevusest. Ka erasektoris teevad töötajad ja juhid vigu ning neid käsitletakse
üldjuhul organisatsiooni tegevusega kaasneva riskina. Tema hinnangul ei peaks käsitlema
avalikku sektorit selles küsimuses põhimõtteliselt erinevalt erasektorist. Tema ettepaneku
keskmes ei ole ametnike vastutuse vähendamine, vaid täiendava motivatsioonimehhanismi
loomine juhtudeks, kus töötaja panustab märkimisväärselt uuenduslike või suure mõjuga
algatuste elluviimisse. Praegu puuduvad avalikus sektoris erasektori optsioonisüsteemidega
võrreldavad võimalused tunnustada inimesi, kes loovad riigile pikaajalist väärtust. Avalikus
sektoris võiks olla võimalik tunnustada selliste algatuste eest vastutavaid inimesi täiendava
tasuga olukorras, kus nende panus on aidanud saavutada olulise tulemuse või viia ellu suure
mõjuga reformi.
Kalle Laanet küsis, kuidas oleks praktikas korraldatud eelpool kirjeldatud ühiskondlik
arutelu ning kes langetaks lõpliku otsuse selle kohta, milliste eesmärkide või projektide puhul
tulemustasu või optsioonilaadset lahendust rakendada.
Taavi Kotka vastas, et tema hinnangul võiks selliste algatuste aluseks olla avalik ja
laiapõhjaline arutelu ühiskonnas. Ta viitas samale ideekonkursi kogemusele, kus seda teemat
arutati ka žürii tasandil ning leiti, et oluliste eesmärkide ja probleemide määratlemine võiks
toimuda avaliku ideekorje või konkursi vormis. Võimalikke prioriteetseid valdkondi võiksid
aidata välja selgitada ka erasektori organisatsioonid või meediaväljaanded. Tema sõnul võiks
sellise protsessi eesmärk olla ühiskonna jaoks kõige olulisemate probleemide väljaselgitamine
ning nende lahendamisele suunatud algatuste toetamine. Tema hinnangul ei pea sellise
süsteemi koordineerija olema tingimata riik. Ta tõi näitena võimaluse, et ideekonkursse või
vastavaid algatusi võiksid korraldada ka erasektori organisatsioonid, kes aitaksid hoida teemat
avalikkuse tähelepanu all ja toetada ühiskondlikult oluliste eesmärkide esilekerkimist.
Ants Frosch väljendas kahtlust optsioonilaadsete motivatsioonimeetmete rakendamise
otstarbekuse suhtes avalikus sektoris. Ta viitas USA presidendi John F. Kennedy tuntud
üleskutsele panustada riigi hüvangusse ning märkis, et avaliku teenistuse keskne väärtus
peaks olema soov teenida avalikke huve. Tema hinnangul võib optsioonide või tulemustasude
laialdasem kasutamine nõrgestada avaliku teenistuse eetilist alust ning muuta teenistuse
motivatsioonisüsteemi. Inimesed, kes asuvad tööle avalikus sektoris, teevad teadliku valiku
teenida riiki ja avalikke huve, samas kui suurema isikliku majandusliku kasu taotlemiseks on
võimalik valida töö erasektoris. Enne selliste motivatsioonimeetmete kasutuselevõttu tuleks
hinnata hoolikalt nende mõju avaliku teenistuse väärtustele ja eetosele.
Taavi Kotka leidis, et avalikus sektoris on keerulisi probleeme, mille lahendamiseks ei
pruugi olemasolevatest teadmistest ja oskustest alati piisata. Tema hinnangul võiks
10
tulemustasu või optsioonilaadne motivatsioonimehhanism aidata kaasata ka selliseid
spetsialiste, kes ei soovi või ei saa pikaks ajaks avalikku teenistusse tööle asuda. Erasektoris
on optsioonimudel aidanud tuua organisatsioonidesse inimesi, kes panustavad kindla
eesmärgi, projekti või tehnoloogilise lahenduse elluviimisse ning liiguvad seejärel edasi.
Sarnane paindlikkus võiks toetada avalikus sektoris keerukate ja uuenduslike probleemide
lahendamiseks vajaliku kompetentsi kaasamist. Tema sõnul võimaldaks selline lähenemine
kasutada erinevat tüüpi talente ning tuua avalikku sektorisse täiendavat oskusteavet juhtudel,
kus selleks on konkreetne vajadus.
Kalle Laanet märkis kommentaarina, et avaliku teenistuse ja erasektori vaheline piir ei
pruugi olla tänapäeval enam nii selge kui varem. Ühiskond on muutunud ning esineb
olukordi, kus ametnik teenib päevasel ajal riiki, kuid tegutseb samal ajal väljaspool põhitööd
ka ettevõtluses või muul viisil erasektoris.
Taavi Kotka tõi näite õiguskaitsevaldkonnast, kus rahvusvahelise kuritegevuse tõkestamise
tulemusel riigile tagastatud vara või vahendite puhul võiks kaaluda võimalust tunnustada
sellesse panustanud meeskondi täiendava tasuga. Tegemist on tema isikliku arvamusega ning
see ettepanek ei ole otseselt seotud arutatava eelnõuga.
Kadi Villers selgitas, et kavandatav meede on mõeldud täiendava motivatsioonivahendina
eelkõige selliste ülesannete puhul, mis eeldavad ametnikelt tavapärasest suuremat panust.
Tema sõnul sünnivad uued lahendused, uuenduslikud ideed ja reformiettepanekud sageli
põhitöö kõrvalt või tänu sellele, et ametnik on valmis võtma täiendavat vastutust ja initsiatiivi.
Meetme eesmärk ei ole asendada tavapärast tööd ega väita, et vastavad probleemid jääksid
muidu lahendamata. Tema hinnangul aitab tulemustasu motiveerida ametnikke panustama
rohkem sellistesse algatustesse, mille elluviimine nõuab tavapärasest suuremat pingutust, ning
võimaldab saavutada tulemusi kiiremini ja selgema vastutusega.
Pipi-Liis Siemann uuris, kas kavandatav tulemustasu võiks laieneda ka neile inimestele, kelle
ametikohustuste hulka vastava probleemi lahendamine otseselt ei kuulu. Näitena tõi ta
olukorra, kus mõne kohaliku omavalitsuse ametnik või muu avaliku sektori töötaja tuleb välja
uuendusliku lahendusega ning panustab selle elluviimisse väljaspool oma tavapärast töö- ja
vastutusvaldkonda. Tema hinnangul võiks tulemustasu eesmärk olla eelkõige sellise täiendava
initsiatiivi ja panuse tunnustamine, mitte nende töötajate tasustamine, kelle igapäevaste
tööülesannete hulka vastava probleemi lahendamine juba kuulub.
Kadi Villers selgitas, et projektide valiku ja hindamise kord on kavandatud täpsustada
Vabariigi Valitsuse määrusega. Tema sõnul näeb ettevalmistatud lahendus ette, et
tulemustasuskeemi rakendatavad projektid või reformid valitakse avaliku konkursi kaudu ning
neid hindab sõltumatu komisjon, kuhu kuuluvad avaliku sektori, erasektori,
kodanikuühiskonna ja meediavaldkonna esindajad. Süsteemi keskseteks põhimõteteks on
läbipaistvus, eelnevalt kokkulepitud eesmärgid ja mõõdikud ning sõltumatu hindamine. Enne
projekti algust määratletakse oodatavad tulemused, mõju ja hindamiskriteeriumid ning
tulemustasu maksmine sõltub nende tegelikust saavutamisest. Tegemist ei ole laialdaselt
rakendatava meetmega, vaid erandliku võimalusega tunnustada märkimisväärse mõjuga
reforme või projekte. Tema hinnangul oleks selliseid juhtumeid aastas üksnes üksikuid. Kuigi
süsteem vajab veel täpsustamist, soovitakse seda avalikus sektoris katsetada ja piloteerida. Ta
märkis, et teaduskirjanduse kohaselt võivad tulemustasustamise süsteemid teatud eelduste
11
täitmisel aidata avalikus sektoris kaasa soovitud tulemuste saavutamisele. Tema sõnul sõltub
edu eelkõige sellest, kui läbimõeldult, mõõdetavalt ja läbipaistvalt süsteem on üles ehitatud.
Tulemustasu väljamaksmise õigus tekib alles pärast kokkulepitud tulemuste ja mõju
saavutamist. Seetõttu tehti ettepanek võimaldada tulemustasu maksta ka isikutele, kes on
selleks ajaks avalikust teenistusest või organisatsioonist lahkunud, kuid kelle panus oli
tulemuse saavutamisel oluline.
Taavi Kotka lisas märkusena, et erasektoris toimivad optsioonid samal põhimõttel. Tema
sõnul võib töötaja olla organisatsioonist lahkunud juba aastaid varem, kuid tal säilib õigus
tasule juhul, kui eelnevalt kokkulepitud eesmärk või sündmus, näiteks aktsiate avalik
esmaemissioon ehk IPO, hiljem realiseerub.
Helir-Valdor Seeder küsis täpsustuseks, kas tulemustasu maksmise võimalus pärast projekti
tulemuste saavutamist laieneks üksnes töölt lahkunud isikutele või oleks see mõeldav ka
juhul, kui asjaomane isik on selleks ajaks surnud.
Kadi Villers vastas, et kaaluti nii töölt lahkunud kui ka surnud isikutele tulemustasu
maksmise võimalust, kuid esialgu on ettepanek piirata see üksnes töölt lahkunud ametnike ja
töötajatega.
Evelin Poolamets märkis, et lisaks ametnike motiveerimisele tuleks tema hinnangul arutada
ka ametnike vastutuse suurendamist. Tähelepanu ei peaks olema üksnes heade tulemuste
premeerimisel, vaid ka olukordadel, kus hooletuse või tegematajätmise tõttu tekib kahju.
Ametnike vastutuse ja hoolsuskohustuse küsimus väärib eraldi käsitlemist ning tuleks kaaluda
võimalusi, kuidas suurendada vastutust tehtud otsuste ja nende tagajärgede eest.
Taavi Kotka lisas, et sageli säilib optsioonidest tulenev õigus ka pärast töötaja elust
lahkumist ning teatud juhtudel kandub see edasi pärijatele. Tema sõnul lähtuvad
optsioonisüsteemid põhimõttest, et inimene saab tasu varasema panuse eest siis, kui
kokkulepitud tulemus või eesmärk hiljem realiseerub. Ametnike vastutuse küsimust
kommenteerides märkis ta, et tema hinnangul tuleks avaliku sektori töötajate täiendava
vastutuse üle arutleda eelkõige siis, kui sarnased põhimõtted on laiemalt kasutusel ka
erasektoris.
Ando Kiviberg andis sõna Rahandusministeeriumi riigihalduse osakonna nõunikule Liis
Lepikule.
Liis Lepik andis ülevaate Rahandusministeeriumi seisukohtadest ning märkis, et
ministeerium on arutelus tõstatatud tähelepanekud teadmiseks võtnud ja valmistab ette ka
omapoolseid muudatusettepanekuid. Ta käsitles esmalt keskastme juhtide tähtajaliste
teenistussuhete regulatsiooni, mida ta pidas eelnõu üheks olulisemaks teemaks. Tähtajalisuse
eesmärk ei ole juhtide väljavahetamine, vaid juhtimise regulaarne ja sisuline hindamine. Tema
sõnul võimaldab viieaastane ametiaeg hinnata, kas juhi kompetentsid vastavad organisatsiooni
arenguvajadustele ning kas juht suudab ellu viia muutusi ja saavutada pikaajalisi strateegilisi
eesmärke. Ta viitas tippjuhtide tähtajaliste teenistussuhete senisele kogemusele, mida
ministeerium hindab positiivselt. Uuringute kohaselt on tippjuhid keskmisest pühendunumad
ning keskenduvad enam organisatsiooni arengule ja eesmärkide saavutamisele. Samuti tõi ta
esile, et märkimisväärne osa tippjuhtidest on pidanud keskastme juhtide tähtajalisust
12
võimalikuks vahendiks juhtimiskvaliteedi parandamisel. Tähtajalisus aitab kaasa
loomulikumale rotatsioonile, avab organisatsioone uutele talentidele ning toetab avaliku
teenistuse võimet tuua süsteemi uusi teadmisi ja kogemusi erasektorist, teadusasutustest ning
rahvusvahelistest organisatsioonidest. Tema hinnangul vajab avalik teenistus lisaks
stabiilsusele ka õppimisvõimet, kohanemisvõimet ja uuenduslikkust. Streigikeelu küsimuses
märkis ta, et ministeerium jääb eelnõus toodu juurde. Tema sõnul on ametnike streigikeeld
jätkuvalt põhjendatud ning kehtib üksnes ametnikele, mitte kogu avalikule teenistusele.
Kehtiv regulatsioon ei ole põhjendamatult ulatuslik. Lõpetuseks tunnistas ta, et osa
huvirühmade seisukohti ei ole seletuskirjas piisavalt kajastatud, ning vabandas selle pärast. Ta
kinnitas, et nii Eesti Ametiühingute Keskliidu kui ka Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi vahendusel esitatud ettevõtlusorganisatsioonide
ettepanekuid võetakse eelnõu edasisel menetlemisel arvesse ning nende kohta esitatakse
põhiseaduskomisjonile täiendavad ettepanekud.
Karin Madisson märkis, et peab suuremahuliste projektide tulemustasu ideed põhimõtteliselt
väärtuslikuks. Tema hinnangul võiks selline lähenemine soodustada valdkonnaülest koostööd
ning aidata tuua erinevate ministeeriumide ja asutuste esindajad ühiste probleemide
lahendamiseks ühte meeskonda. Praktikas jõuavad erinevad valdkonnad sageli sama
probleemi käsitlemiseni erineval ajal, mis raskendab terviklike lahenduste kujundamist.
Projektipõhine lähenemine võiks aidata moodustada valdkonnaüleseid meeskondi ning luua
seeläbi avalikule sektorile täiendavat väärtust. Samas väljendas ta muret, et meetme
rakendamiseks loodav menetlus ja halduskoormus võivad muutuda liiga keerukaks ning
vähendada algatuse motiveerivat mõju. Tema hinnangul seisneb peamine väljakutse tasakaalu
leidmises läbipaistvuse ja bürokraatia vältimise vahel.
Taavi Kotka märkis vahemärkusena, et erasektoris kasutatakse optsioonisüsteeme edukalt ka
väga suurtes organisatsioonides. Ta tõi näitena Microsofti ning leidis, et kui selliseid süsteeme
on võimalik hallata 500 000 töötaja arvuga ettevõtetes, ei peaks nende rakendamine
väiksemates meeskondades või projektides olema ülemäära keeruline.
Kadi Villers lisas, et kavandatava määruse järgi on suuremahulise projekti üheks tunnuseks
valdkonnaülesus. Tema sõnul peab projekt hõlmama vähemalt kolme erinevat haldusala ning
võimaluse korral veelgi rohkem osapooli. Seetõttu on meetme üheks eesmärgiks just
haldusaladevahelise koostöö suurendamine ning ühiste probleemide lahendamise
soodustamine üle tavapäraste organisatsiooniliste piiride.
Külli Taro esitas mitu täpsustust varasemas arutelus kõlanud väidete kohta. Kuigi Soomes on
avaliku ja erasektori põhipuhkuse üldmäär sarnane, tulenevad seal olulised erinevused nii
staažist kui ka kollektiivlepingutest. Erinevate riikide avaliku teenistuse süsteemide
võrdlemisel tuleb olla ettevaatlik ning arvestada nende eripäradega. Ta juhtis tähelepanu
sellele, et avalikus teenistuses kehtivad hüved tasakaalustavad ametnikele seatud piiranguid.
Ametnikel on muu hulgas kõrvaltegevuse piirangud, mis võivad piirata ettevõtlusega
tegelemist oma erialases valdkonnas. Samuti käsitles ta tulemustasustamise küsimust,
märkides, et ka kehtiv tulemustasusüsteem eeldab põhimõtteliselt eelnevalt kokkulepitud
eesmärke ja tulemusi, kuid praktikas ei ole seda tema hinnangul õnnestunud alati tõhusalt
rakendada. Ta avaldas kahtlust, et erasektoris kasutatav optsioonimudel oleks samal kujul
avalikus sektoris rakendatav, ning leidis, et selliste lahenduste kavandamisel tuleb võtta
arvesse erasektori ja avaliku sektori toimimisloogika erinevusi.
13
Ando Kiviberg märkis kokkuvõtteks, et komisjoni liikmed on tulemustasu ja
optsioonilaadsete lahenduste üle peetud arutelus esitatud argumente põhjalikult kuulanud. Ta
tõdes, et tegemist on ideega, mis tekitab huvi ja millel on toetajaid, kuid komisjoni ülesanne
on hinnata põhjalikult ka võimalikke riske ning veenduda, et need on piisavalt maandatud.
Arutelu puudutab lahendusi, millel võib olla mõju kogu ühiskonnale, mistõttu tuleb pöörata
erilist tähelepanu võimalike negatiivsete tagajärgede ennetamisele. Tema sõnul tuleb kaaluda
nii innovatsiooni ja uuenduslike lähenemiste soodustamist kui ka võimalikke riske, mis
võivad kaasneda erasektorist pärit motivatsioonimehhanismide rakendamisega avalikus
sektoris. Ta avaldas isikliku seisukohana toetust sellele, et riik otsiks täiendavaid võimalusi
innovatsiooni ja julgete reformide soodustamiseks. Samas leidis ta, et avalik ja erasektor ei
ole oma olemuselt samad ning seetõttu tuleb selliste lahenduste kujundamisel olla ettevaatlik.
Enne võimalike muudatuste rakendamist tuleb nende mõju ja riskid põhjalikult läbi
analüüsida.
Helir-Valdor Seeder märkis, et avaliku teenistuse seaduse varasema reformi üks eesmärke
oli eristada selgemalt ametnikke ja töölepingu alusel töötavaid isikuid ning vähendada
ametnike arvu. Toona pöörati suurt tähelepanu erinevustele õigustes, kohustustes ja
töötingimustes, sealhulgas palga avalikustamisele, töökorraldusele, streigiõigusele ja teistele
teenistussuhte eripäradele. Nüüdseks on arutelu liikunud vastupidises suunas ning üha enam
räägitakse ametnike ja töölepingu alusel töötavate isikute regulatsioonide ühtlustamisest. Ta
juhtis tähelepanu sellele, et mitmed praktilised erinevused on juba praegu piiratud mõjuga,
tuues näitena olukorra, kus töölepingu alusel töötavate spetsialistide, näiteks IT-spetsialistide,
tööseisak võib mõjutada ka ametnike tööd. Ta küsis, kas pikemas vaates oleks mõistlik või
üldse võimalik loobuda ametnike ja töölepingu alusel töötavate töötajate eristamisest ning
käsitleda avalikus sektoris töötavaid inimesi ühtse regulatsiooni alusel.
Liis Lepik vastas, et eelnõu väljatöötamise üheks lähtekohaks on olnud praktiline kogemus,
mille kohaselt ei ole ühe ametiasutuse sees alati otstarbekas teha ametnike ja töötajate vahel
suuri erisusi. Paljudes küsimustes on mõistlik kohaldada mõlemale grupile võimalikult
sarnaseid reegleid ning just sellest põhimõttest lähtub ka eelnõu. Samas sõnas ta, et ametnike
ja töölepingu alusel töötavate isikute täielik samastamine ei ole tema hinnangul võimalik ega
põhjendatud. Ametnikele kehtivad jätkuvalt mitmed erisused, sealhulgas streigikeeld ja
kõrvaltegevuse piirangud, mis tulenevad avaliku võimu teostamisest ning ametniku erilisest
usaldussuhtest riigiga. Just avaliku võimu teostamine ning sellest tulenevad õigused,
kohustused ja piirangud on peamised põhjused, miks ametniku staatus peab jääma ka edaspidi
eraldi reguleerituks.
Helir-Valdor Seeder märkis, et talle ei tundu veenev põhjendus, mille kohaselt tuleb
ametnike ja töölepingu alusel töötavate isikute eristamist säilitada pelgalt seetõttu, et
ametnikud teostavad avalikku võimu. Ta juhtis tähelepanu sellele, et avaliku sektori
toimimine sõltub tervikuna nii ametnikest kui ka tugiteenuseid osutavatest töötajatest ning ühe
grupi töökatkestused võivad otseselt mõjutada ka teise grupi võimet oma ülesandeid täita.
Ametnike ja töötajate eristamine võib praktikas olla kohati subjektiivne ning tõi näitena
ametikohad, mille puhul teenistussuhte vorm ei pruugi olla üheselt põhjendatav. Võrreldes
varasema avaliku teenistuse reformiga on praegune lähenemine sisuliselt vastupidine, kuna
toona peeti oluliseks ametnike ja töötajate selget eristamist, nüüd aga räägitakse üha enam
nende regulatsioonide ühtlustamisest. Ta küsis, millised on sisulised ja põhimõttelised
14
argumendid, mis õigustavad ametnike ja töölepingu alusel töötavate isikute jätkuvat eristamist
olukorras, kus eelnõu eesmärk on paljudes küsimustes nende staatust ühtlustada.
Liis Lepik vastas, et ametnike eristaatuse peamine alus on avaliku võimu teostamine. See
hõlmab selliseid ülesandeid nagu inimeste õigusi piiravate otsuste tegemine, järelevalve
teostamine ning poliitikate kujundamine. Tegemist on selgelt määratletud avaliku võimu
ülesannetega, mille täitmine eeldab ametniku staatust. Tema hinnangul tuleneb ametnike
eristaatus põhiseaduslikust loogikast, mille kohaselt avalikku võimu teostavatel isikutel on
võrreldes teiste töötajatega erinev õiguslik seisund, õigused ja kohustused.
Ando Kiviberg tänas külalisi.
2. Riigikogu otsuse „Kohtute Nõukogu liikmete nimetamine“ eelnõu esitamine
Ando Kiviberg tutvustas Riigikogu otsuse eelnõu kohtute nõukogu liikmete nimetamiseks.
17. juunil 2026 vastu võetud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega
moodustatakse kohtute töö juhtimiseks kohtute nõukogu, mis alustab seaduse kohaselt tööd 1.
oktoobril 2026. Seaduse järgi kuuluvad kohtute nõukokku ka kaks Riigikogu liiget, mistõttu
tuleb Riigikogul nimetada nõukokku kaks oma esindajat. Eelnõu ettevalmistamisel kokku
lepitud põhimõttest lähtudes esitatakse üks kandidaat koalitsiooni ja teine opositsiooni
hulgast. Vajalikud ettevalmistused on tehtud ning mõlema kandidaadi kirjalik nõusolek on
olemas. Koalitsiooni esindajana on kohtute nõukogu liikme kandidaadiks esitatud Madis
Timpson ning opositsiooni esindajana Lea Danilson-Järg. Ta tegi ettepaneku teha
menetlusotsused.
Otsustati:
2.1. Esitada Riigikogu otsuse „Kohtute nõukogu liikmete nimetamine“ eelnõu (konsensus:
Ants Frosch, Ando Kiviberg, Kalle Laanet, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis
Siemann, Tanel Tein).
2.2. Juhul, kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse
põhiseaduskomisjon, siis määrata juhtivkomisjoni esindajaks Ando Kiviberg (konsensus: Ants
Frosch, Ando Kiviberg, Kalle Laanet, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis
Siemann, Tanel Tein).
2.3. Juhul, kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse
põhiseaduskomisjon, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi
lõpphääletus kolmapäeval, 30. septembril (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Kalle
Laanet, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein).
3. Info ja muud küsimused
Infot ja muid küsimusi ei olnud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Ando Kiviberg
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Markus Veia
protokollija
Riigikogu põhiseaduskomisjoni
istungi protokoll nr 179
Tallinn, Toompea Teisipäev, 22. september 2026
Algus 14.00, lõpp 15.28
Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)
Protokollija: Markus Veia (konsultant)
Võtsid osa:
Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Kalle Laanet, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder,
Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein
Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),
Karin Tuulik (nõunik)
Puudusid: Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Lauri Läänemets, Hanno Pevkur ja Jaak Valge
Kutsutud: Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi
avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni magistriprogrammi juht dr Külli Taro (esindab
eraldi ka ametnikueetika nõukogu); Eesti Ametiühingute Keskliidu jurist Nelli Loomets; Eesti
Kaubandus-Tööstuskoja poliitikakujundamise ja õigusosakonna juhataja Marko Udras; Eesti
Valdade ja Linnade Liidu õigusnõunik Hanna Maria Kokla; Eesti Advokatuuri esindaja
vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff; Eesti Personalijuhtimise Ühingu PARE esindaja
Haridus- ja Teadusministeeriumi personalijuht Henri Lempu; Vabariigi Presidendi Kantselei
jurist Katre Tubro; Riigikogu Kantselei personaliosakonna juhataja Marika Lepikult;
Riigikantselei strateegiabüroo nõunik Kadi Villers ja Riigikantselei õigusosakonna
asejuhataja Kaidi Paju; Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja esindaja, ettevõtja Taavi
Kotka; Rahandusministeeriumi halduspoliitika asekantsler Karin Madisson;
Rahandusministeeriumi riigihalduse osakonna juhataja Merilin Truuväärt ja sama osakonna
nõunik Liis Lepik (1. päevakorrapunkt)
Päevakord:
1. Vabariigi Valitsuse algatatud vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse ja
teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (836 SE) teise lugemise ettevalmistamine
(huvigruppide kaasamine)
2. Riigikogu otsuse „Kohtute Nõukogu liikmete nimetamine“ eelnõu esitamine
3. Info ja muud küsimused
1. Vabariigi Valitsuse algatatud vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse
ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (836 SE) teise lugemise ettevalmistamine
(huvigruppide kaasamine)
Ando Kiviberg tutvustas eelnõu menetluskäiku ja tänase istungi korda. Eelnõu algatas
Vabariigi Valitsus 9. märtsil 2026. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 7. aprillil 2026 ning
muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 21. aprill 2026. Muudatusettepanekuid esitasid
2
Isamaa fraktsioon ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Eelnõu saadeti arvamuse
avaldamiseks huvirühmadele, kellelt laekusid kirjalikud seisukohad. Tänase istungi eesmärk
on kuulata ära huvirühmade arvamused. Muudatusettepanekute tutvustamine toimub
komisjoni järgmistel istungitel. Ta lisas, et tänasel istungil ei tee komisjon eelnõu kohta
menetlusotsuseid. Ta andis sõna Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja
valitsemise instituudi avaliku sektori juhtimise ja innovatsiooni magistriprogrammi juhile dr
Külli Tarole, kes esindas ka ametnikueetika nõukogu.
Külli Taro tutvustas kõigepealt ametnikueetika nõukogu seisukohti eelnõu kohta. Arvamuse
andmise ettepanek saadeti nii ametnikueetika nõukogule kui ka Tallinna Tehnikaülikoolile
ning tema osales menetluses mõlema vaate esindajana. Ametnikueetika nõukogu toetab
ametnikueetika koodeksi laiendamist kogu avalikule teenistusele. Tema sõnul on oluline, et
avalikus teenistuses kehtiksid ühtsed väärtused sõltumata sellest, kas töötaja on ametnik või
töölepingu alusel töötav isik. Samas juhtis ta tähelepanu sellele, et ka pärast muudatust jäävad
mõned avalikke ülesandeid täitvad asutused koodeksi kohaldamisalast välja. Nõukogu
hinnangul on keskse tähtsusega ühistes eetilistes põhimõtetes kokkuleppimine, mitte üksnes
koodeksi formaalne kohaldamisala laiendamine. Ta märkis, et ametnikueetika nõukogu arutas
avaliku teenistuse väärtuste vaatenurgast eelnõus ette nähtud võimalust maksta ühekordsete
suuremahuliste projektide eest lisatasu. Tema sõnul tekitas nõukogus küsimusi eeldus, et
avalikud teenistujad vajavad täiendavat motivatsiooni seetõttu, et nad ei saa otsest kasu riigile
loodud rahalisest väärtusest. Ametnikueetika koodeksi keskne põhimõte on aga avaliku huvi
teenimine, mitte omakasu taotlemine. Kuigi väärikas töötasu on oluline, tuleb hoolikalt
hinnata, milliseid motivatsioonisõnumeid kavandatav regulatsioon avalikus teenistuses
kujundab. Samuti tõstatas ta küsimuse, kas rahaliselt mõõdetavaid tulemusi võimaldavate
valdkondade eelistamine oleks õiglane nende valdkondade suhtes, kus selliste tulemuste
mõõtmine ei ole võimalik. Lisaks juhtis ta tähelepanu huvide konflikti riskidele, mis võivad
kaasneda lisatasude maksmisega ametist lahkunud isikutele. Kui toetust hakatakse maksma ka
endistele töötajatele, kes võivad töötada samas tegevusvaldkonnas, tuleb võimalikke riske
ennetavalt hinnata ja maandada.
K. Tarotutvustas Tallinna Tehnikaülikooli seisukohti eelnõu kohta. Arvamuse koostamisel
keskenduti keskastme juhtide tähtajalisele teenistussuhtele ja suuremahuliste projektide
tulemustasule. Avaliku teenistuse peamine probleem ei ole keskastme juhtide liiga pikk
ametiaeg, vaid suur voolavus. Tema sõnul näitas Rahandusministeeriumi 2022. aasta uuring,
et märkimisväärne osa keskastme juhtidest (46%) töötab ametikohal lühikest aega, mis
nõrgestab institutsionaalset mälu, katkestab koostöövõrgustikke ning vähendab avaliku
teenistuse võimekust. Eesmärk peaks olema võimekate inimeste avalikku teenistusse toomine
ja nende seal hoidmine. Rahvusvaheline praktika ei toeta keskastme juhtide laialdast
üleviimist tähtajalistele teenistussuhetele. Tema sõnul on tähtajalisi teenistussuhteid kasutatud
peamiselt tippjuhtide või ajutiste ametikohtade puhul. Ta viitas OECD hiljutistele
soovitustele, mille kohaselt tuleks tähtajalisi teenistussuhteid kasutada ajutise meetmena,
mitte püsiva lahendusena. Samuti märkis ta, et Euroopa tööõiguse üldpõhimõtte järgi ei peaks
püsiva iseloomuga töö põhinema tähtajalisel töösuhtel. Ka teaduskirjandus ei kinnita väidet,
nagu parandaks tähtajaline teenistussuhe juhtimiskvaliteeti, kompetentsi, motivatsiooni,
pühendumust, rotatsiooni või tulemuslikkust. Samuti juhtis ta tähelepanu võimalikele
riskidele avaliku teenistuse sõltumatusele. Küsimusi võib tekitada olukord, kus ühelt poolt
lühendatakse teenistussuhte kestust ning teiselt poolt laiendatakse võimalusi ametisse
nimetamiseks ilma konkursita. Kavandatav muudatus suurendaks ka halduskoormust, kuna
3
keskastme juhtide ametikohtade regulaarne konkursside korraldamine nõuab täiendavaid
ressursse. Suuremahuliste projektide tulemustasu käsitledes märkis ta, et eelnõu seletuskirjas
toodud võrdlus erasektori optsioonidega ei ole tema hinnangul asjakohane. Erasektoris on
selliste meetmete eesmärk töötajate sidumine ettevõttega ning tulemused on üldjuhul
rahaliselt mõõdetavad, samas kui avalikus sektoris ei ole tulemuste mõõtmine enamasti
üheselt võimalik ning avalikus teenistuses eeldatakse teenistujatelt juba niigi pühendumust
avalikule huvile ja lojaalsust Eesti riigile. Ta tõi esile, et kavandatud süsteem eeldab keerulisi
hindamisotsuseid ning nende tegemine nõuab märkimisväärset töömahtu. Ta viitas ka
teadusuuringutele, mille kohaselt võivad tulemustasustamise süsteemid avalikus sektoris viia
olukorrani, kus tasusid makstakse välja sõltumata tegelikest tulemustest. Kehtiv õigus
võimaldab juba praegu maksta tulemustasu ning eelnõuga kavandatud muudatus ei muudaks
oluliselt rahalisi võimalusi. Tema hinnangul tuleks esmalt parandada olemasoleva süsteemi
rakendamist. Tulemusjuhtimise peamine eesmärk avalikus sektoris peaks olema
organisatsiooni õppimine ja tegevuste parandamine. Rahaliste stiimulite sidumine
tulemusnäitajatega võib suurendada motivatsiooni tulemusi moonutada ning selliste riskide
kohta on teaduskirjanduses rohkelt näiteid.
Ando Kiviberg andis järgmisena sõna Eesti Ametiühingute Keskliidu juristile Nelli
Loometsale.
Nelli Loomets esitas Eesti Ametiühingute Keskliidu seisukohad eelnõu kohta. Seletuskirjas
esitatud ülevaade huvirühmade arvamustest ei kajasta tema hinnangul korrektselt kõiki
esitatud seisukohti ning ta juhtis tähelepanu sellele, et osa keskliidu ettepanekuid ei kajastu
arvamuste tabelites. Ta käsitles keskastme juhtide tähtajalisi teenistussuhteid ning märkis, et
töölepingu seaduse kohaselt kasutatakse tähtajalisi lepinguid ajutise iseloomuga tööde puhul.
Ta tõi esile, et eelnõu võtab üle tähtajaliste lepingute regulatsiooni, kuid ei näe ette kõiki
töölepingu seaduses sätestatud töötajate garantiisid, sealhulgas hüvitisi tähtajalise lepingu
ennetähtaegse lõppemise korral. Avaliku teenistuse seaduse muutmisel tuleks tema hinnangul
üle vaadata ka ametnike streigikeeld. Kehtiv absoluutne streigikeeld on tema hinnangul
vastuolus Euroopa sotsiaalharta põhimõtetega, millele on viidanud ka 2025. aastal Euroopa
Majandus- ja Sotsiaalkomitee. Suuremahuliste projektide tulemustasu puudutades juhtis ta
tähelepanu eelnõu sõnastusele ning märkis, et seletuskirjas kasutatud regulatsioon võib
tekitada küsimusi tasu maksmise adressaatide ringi kohta. Ta kritiseeris ka muudatust, mille
kohaselt hakatakse palgajuhendeid kohaldama kõigile ametiasutuste töötajatele. See võib
piirata töötajate võimalusi pidada läbirääkimisi töötasu tingimuste üle ning olla vastuolus
ühinemisvabaduse ja kollektiivsete töösuhete põhimõtetega. Ta viitas seejuures Euroopa Liidu
miinimumpalga direktiivile, mis rõhutab sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste tähtsust.
Eelnõuga kavandatakse ametnike jaoks senisest vähem soodsaid koondamisreegleid, mis tema
hinnangul halvendavad ametnike õigusi. Lisaks juhtis ta tähelepanu töötuskindlustuse seaduse
ja avaliku teenistuse seaduse muudatusele, mille kohaselt arvestataks koondamishüvitiste
määramisel teenistusstaaži ametiasutusepõhiselt. See võib vähendada pika avaliku teenistuse
staažiga ametnikele makstavate hüvitiste suurust olukorras, kus nende ametikoht koondatakse.
Ando Kiviberg andis järgmisena sõna Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poliitika kujundamise ja
õigusosakonna juhatajale Marko Udrasele.
Marko Udras märkis, et Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ettepanekute esimene plokk puudutab
töölepingu seaduse muudatusi seoses põhipuhkuse aegumise regulatsiooniga. Tema sõnul
4
esitasid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Tööandjate Keskliit ning Eesti Infotehnoloogia
ja Telekommunikatsiooni Liit selle kohta ühised ettepanekud. Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi hiljem esitatud muudatusettepanekud on ettevõtjate
hinnangul mõistlik kompromiss ning muudavad eelnõu sõnastuse selgemaks. Ta toetas
ministeeriumi ettepanekute arvestamist eelnõu edasisel menetlemisel. Teise teemana käsitles
ta ametnike põhipuhkuse kestust. Ta tegi ettepaneku vähendada ametnike põhipuhkust 35
kalendripäevalt 28 kalendripäevale, viies selle kooskõlla töölepingu seaduses sätestatud üldise
põhipuhkuse määraga. Ta sõnas, et ei ole alust käsitleda ametnikuna töötamist üldjuhul
koormavamana kui erasektoris töötamist ning seetõttu võiks nende hinnangul olla
põhipuhkuse regulatsioon mõlemas sektoris ühesugune. Ettepanek on kooskõlas eelnõu
eesmärgiga lähendada avaliku teenistuse regulatsiooni töölepingu seadusele. Samuti viitas ta
Läti, Leedu ja Soome praktikale, kus ametnike põhipuhkus ei ole erasektori töötajate omast
pikem. See muudatus suurendaks ametiasutuste juhtide paindlikkust töötajate
puhkusekorralduse kujundamisel. Tema hinnangul võib põhipuhkuse lühendamine aidata
kaasa organisatsioonide tõhusamale toimimisele ning võimaldada töötajatel keskenduda
rohkem tööülesannete täitmisele. Muudatuse rakendamisel tuleks nii ametnikele kui ka
ametiasutustele ette näha mõistlik üleminekuperiood.
Karin Madisson küsis, kas ettepanek vähendada ametnike põhipuhkust on seotud ametnike
streigiõiguse puudumisega ning kas Eesti Kaubandus-Tööstuskoda toetaks sellisel juhul
ametnikele streigiõiguse andmist.
Marko Udras vastas, et üle tuleks vaadata ka need põhjendused, millele on seni tuginetud
ametnike pikema põhipuhkuse ja streigikeelu õigustamisel. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
toetab streigikeelu leevendamise või üldsegi kaotamise võimaluse kaalumist.
Ando Kiviberg andis sõna Eesti Personalijuhtimise Ühingu PARE esindajale, Haridus- ja
Teadusministeeriumi personalijuhile Henri Lempule.
Henri Lempu märkis, et üldjoontes peab PARE eelnõu eesmärki mõistlikuks, kuna see
lähendab avaliku teenistuse ja töölepingu seaduse regulatsioone. Ta käsitles esmalt
koondamisolukorras staaži arvestamise küsimust. Eelnõu üleminekusäte säilitab senise
regulatsiooni juba teenistuses olevatele ametnikele, samas kui uutele ametnikele hakkaks
kehtima uus kord. See loob tulevikus kaks erinevat ametnike gruppi, kelle suhtes
kohaldatakse erinevaid reegleid, mis ei ole kooskõlas eelnõu eesmärgiga ühtlustada
regulatsiooni. Samuti märkis ta, et eelnõus ei ole piisavalt hinnatud koondamistega seotud
finantsriske. Avalikus sektoris toimuvad ümberkorraldused ja struktuurimuudatused võivad
kaasa tuua olukordi, kus pika avaliku teenistuse staažiga ametnike koondamisel tekivad
märkimisväärsed kulud. Tema sõnul võib see mõjutada asutuste eelarveid ning vähendada
vahendeid, mida oleks võimalik kasutada töötasude ja muude personalikulude katmiseks.
Keskastme juhtide tähtajalisi teenistussuhteid puudutades väljendas ta muudatuse suhtes
toetavat seisukohta. Kavandatav 5+2 süsteem annab tööandjale piisava paindlikkuse ning ei
tähenda automaatselt teenistussuhte lõppemist viie aasta möödumisel. Tema sõnul loob
regulatsioon eelkõige kohustuse korraldada konkurss, mis võimaldab edukalt töötanud juhil
oma ametikohale uuesti kandideerida. Ta tõi esile ka õiguspärase ootuse põhimõtte erineva
käsitlemise eelnõus. Koondamishüvitiste ja etteteatamistähtaegade muutmise puhul peetakse
ametnike õiguspärast ootust oluliseks, samas kui keskastme juhtide tähtajaliste teenistussuhete
puhul peetakse töötingimuste muutmist põhjendatuks. PARE hinnangul ei ole töötingimused
5
muutumatud ning põhjendatud juhtudel võivad need muutuda, sealhulgas ka töötaja jaoks
vähem soodsas suunas.
Kalle Laanet küsis, kui ulatuslik võib olla eelkõneleja viidatud valimisjärgsete
ümberkorralduste mõju ning kas võimalikud koondamised puudutaksid üksikuid ametikohti,
kümneid või sadu töötajaid.
Henri Lempu vastas, et täpset hinnangut võimalike koondamiste mahu kohta ei ole võimalik
anda. Avaliku teenistuse koguvoolavus on ligikaudu 13% aastas ning mittevabatahtlik
voolavus jääb 5–6% juurde. Ta sõnul võib tavapärastel aastatel ulatuda koondamiste arv
mõnesaja inimeseni. Valimiste või suuremate poliitikamuudatustega kaasnevad sageli asutuste
ümberkorraldused, mistõttu ei saa välistada koondamiste arvu suurenemist. Tegemist on
riskiga, mis võib teatud stsenaariumide korral realiseeruda ning mille mõjuga tuleks eelnõu
menetlemisel arvestada.
Kalle Laanet märkis, et iga struktuurimuudatus ei too automaatselt kaasa koondamisi, vaid
võib luua selleks üksnes võimaluse. Seetõttu tuleks käsitleda võimalike valimisjärgsete
koondamiste ulatust ettevaatlikult ning vältida liiga kaugeleulatuvate järelduste tegemist.
Henri Lempu tõi näitena välja Haridus- ja Teadusministeeriumis läbi viidud
struktuurimuudatuse, mille käigus tuli tal ümber korraldada ametikohti ja töötajate
tööülesandeid. Kehtiv avaliku teenistuse seadus annab ametnikule teatud juhtudel õiguse
nõuda koondamist, kui tema töötingimused, sealhulgas töötasu, töö tegemise koht või
teenistusülesanded, oluliselt muutuvad. Tema sõnul hinnati kõnealuse struktuurimuudatuse
puhul võimalikku koondamiskulu kuni ligi poolele miljonile eurole, kuid lõpuks õnnestus see
risk maandada.
Pipi-Liis Siemann küsis, millised tegurid motiveerivad inimesi tulevikus ametnikuna tööle
asuma olukorras, kus eelnõu annab tööandjale senisest rohkem paindlikkust ning muudab
mõningaid ametnike töötingimusi. Avalikus teenistuses põhineb töösuhe usaldusel ning ka
riigiasutustele laienevad hea tööandja põhimõtted.
Henri Lempu vastas, et inimesi peaksid avalikku teenistusse tööle asumisel motiveerima
eelkõige väärikas töötasu, missioonitunne ja pakutavad hüved. Ametnik ei peaks oma töökoha
valikul lähtuma eeldusest, et võimaliku koondamise korral kaasnevad sellega pikemad
etteteatamistähtajad või muud täiendavad garantiid.
Pipi-Liis Siemann nõustus, et väärikas töötasu on avalikus teenistuses oluline
motivatsioonitegur, kuid märkis, et tema hinnangul on ametnikele pakutavate hüvede hulk
pigem piiratud. Avalik sektor ei konkureeri tööjõuturul ulatuslike lisahüvede pakkumisega
ning seetõttu tuleb ametnike motiveerimisel arvestada ka teiste teguritega.
Henri Lempu nõustus, et avalikus teenistuses on töötajatele pakutavate hüvede valik piiratud.
Juhul kui tema kirjeldatud finantsriskid valimiste järel realiseeruvad, võib koondamiste ja
nendega seotud kulude katmiseks kuluda vahendeid, mida oleks vastasel juhul võimalik
kasutada töötajate hüvede parandamiseks. Näitena tõi ta tervise- ja sporditoetused,
tervisekindlustuse ning täiendavad puhkusepäevad. Tema sõnul võib see tulevikus piirata
ametiasutuste võimalusi pakkuda töötajatele täiendavaid hüvesid.
6
Ando Kiviberg andis sõna Eesti Linnade ja Valdade Liidu õigusnõunikule Hanna Maria
Koklale.
Hanna Maria Kokla märkis, et liit on kogunud tagasisidet oma liikmetelt ning esitanud selle
kirjalikult komisjonile. Tema sõnul on liidu peamine murekoht see, et eelnõu ja selle
seletuskiri lähtuvad valdavalt keskvalitsuse vaatenurgast ega käsitle piisavalt kohalike
omavalitsuste eripärasid. Ta tõi samas esile, et positiivsena on eelnõus arvestatud kohalike
omavalitsuste autonoomiaga ning nende õigusega teha iseseisvaid otsuseid. Ta ütles, et eelnõu
rakendamist käsitlev seletuskiri võiks pakkuda kohalikele omavalitsustele rohkem selgitusi ja
juhiseid. Muus osas ütles ta, et ei hakka üle selgitama Eesti Linnade ja Valdade Liidu
varasemalt esitatud kirjalikke seisukohti.
Ando Kiviberg andis järgmisena sõna Riigikogu Kantselei personaliosakonna juhatajale
Marika Lepikultile.
Marika Lepikult sõnas, et toetab avaliku teenistuse seaduse ja töölepingu seaduse teatud
regulatsioonide ühtlustamist, tuues positiivsete näidetena esile ametnikueetika põhimõtete
laiendamise töötajatele, palgakorralduse põhimõtete ühtlustamise ning konkursimenetluse
muudatused. Ta sõnul peaks seadus andma personalijuhtimisele selge ja paindliku
tegutsemisruumi, mitte seda põhjendamatult piirama. Põhiseaduslikke institutsioone
teenindavate asutuste autonoomia säilitamine on eelnõu oluline tugevus, kuna see võimaldab
arvestada nende asutuste töö eripäradega. Samas juhtis ta tähelepanu sellele, et ametnike ja
töötajate õiguste ning kohustuste ühtlustamisel on jätkuvalt küsimusi, mis vajavad täiendavat
analüüsi. Näitena tõi ta ametniku õiguse saada hüvitist ametiülesannete täitmisel saadud
vigastuse või ründe tagajärjel, mis ei laiene samas ulatuses töölepingulistele töötajatele.
Sellised põhimõttelised erinevused tuleks üle vaadata. Praktikas on paljudes asutustes juba
välja kujunenud töökorraldus, mille eesmärk on kohelda ametnikke ja töötajaid võimalikult
ühetaoliselt, sõltumata nende teenistus- või töösuhte liigist.
Ando Kiviberg andis järgmisena sõna Vabariigi Presidendi Kantselei juristile Katre Tubrole.
Katre Tubro lausus, et Vabariigi Presidendi Kantselei on esitanud kaks ettepanekut. Esimene
neist puudutab keskastme juhtide tähtajalisi teenistussuhteid. Selle eesmärk on sõnastada
selgemalt, et vastav regulatsioon ei kohaldu põhiseaduslikele institutsioonidele. Teise
ettepanekuna käsitles ta ametnike palgaandmete avalikustamist. Ta tegi ettepaneku täiendada
vastavat sätet nii, et ei avalikustataks nende ametnike palgaandmeid, kellel on juurdepääs
salajase või täiesti salajase taseme riigisaladusele. Selline piirang aitaks vähendada
palgaandmete avalikustamisega kaasnevaid julgeolekuriske.
Kalle Laanet küsis, kuidas palgaandmete avalikustamine suurendab julgeolekuriski
olukorras, kus ka riigisaladuse juurdepääsuloaga isikute olemasolu ja nende tööülesanded
võivad olla teada.
Katre Tubro vastas, et ettepanek tugineb julgeolekuasutuste varasematele ettepanekutele.
Karin Madisson märkis, et laiemalt on arutelu all küsimus, millises ulatuses peaksid
ametnike andmed olema avalikud, sealhulgas lähetuste ja puhkustega seotud andmed. Ta
7
juhtis tähelepanu sellele, et kui palgaandmete avalikustamise erand kehtestataks üksnes
salajase või täiesti salajase riigisaladuse juurdepääsuloaga ametnikele, võiks see kaudselt
viidata sellele, millistel ametnikel on vastav luba.
Katre Tubro nõustus, et selline erand võib tuua kaasa riski teha järeldusi selle kohta, millistel
ametnikel on riigisaladusele juurdepääsu luba. Kõnealused ametnikud tegutsevad üldjuhul
avalikel ametikohtadel ning nende ametipositsioonist võib vastava loa olemasolu teatud
juhtudel niigi järeldada. Tegemist on kaalumist vajava küsimusega, mille puhul tuleb
tasakaalustada julgeoleku- ja läbipaistvushuve.
Helir-Valdor Seeder küsis, kus peaks kulgema piir ametnike palgaandmete avalikustamise
erandi kohaldamisel. Riigisaladusele juurdepääsu omavate isikute ring on lai ning hõlmab
lisaks ametnikele ka Riigikogu liikmeid ja ministreid. Ta uuris, kas Vabariigi Presidendi
Kantselei hinnangul tuleks sellisel juhul jätta avalikustamata kõigi nende isikute töötasu
andmed või milliste põhimõtete alusel erandit kohaldada.
Katre Tubro vastas, et ettepanek puudutab tema hinnangul konkreetseid ametnikke ning ei
ole mõeldud laienema näiteks Riigikogu liikmetele.
Ando Kiviberg andis sõna Eesti Advokatuuri esindajale vandeadvokaat Jaanika
Reilik-Bakhoffile.
Jaanika Reilik-Bakhoff tutvustas Eesti Advokatuuri seisukohti eelnõu kohta. Advokatuur on
hinnanud eelnõu eelkõige võimalike tulevaste õigusvaidluste vaatenurgast ning toonud esile
mitu küsimust, mis võivad tekitada praktikas probleeme. Ta käsitles keskastme juhtide
tähtajalisi teenistussuhteid ning leidis, et kavandatav regulatsioon ei ole töötaja seisukohalt
tasakaalustatud. Tähtajaline teenistussuhe piirab töötaja võimalusi töösuhet lõpetada, samas
kui tööandjal on teatud juhtudel võimalik teenistussuhe lõpetada töötaja jaoks vähem
soodsatel tingimustel. Tema hinnangul on küsitav olukord, kus ühe poole võimalused töösuhte
lõpetamiseks on oluliselt erinevad teise poole omadest. Samuti juhtis ta tähelepanu
kasutamata puhkuse aegumise regulatsioonile. Seaduses tuleks selgelt määratleda tähtaeg,
mille jooksul tööandja peab töötajat teavitama kasutamata puhkusest. See aitaks vältida
hilisemaid vaidlusi selle üle, kas teavitamine toimus õigeaegselt ja piisaval viisil. Järgmiseks
tõstatas ta küsimusi ka eelnõu rakendussätete kohta. Sätted, mille kohaselt kohaldatakse
töölepingu tingimuse vastuolu korral seaduses sätestatut, võivad tekitada õigusselguse
probleeme ning vajaksid seletuskirjas põhjalikumat põhjendamist. Lisaks käsitles ta
regulatsiooni, mille kohaselt tuleb teatavate juhtide tähtajatud töölepingud viia hiljemalt
järgmise aasta 30. juuniks kooskõlla uue tähtajalise teenistussuhte korraga. See tekitab
küsimuse, kuidas toimub olemasolevate tähtajatute töösuhete muutmine ning millised on
töötaja võimalused juhul, kui ta ei soovi sellise muudatusega nõustuda. Tema sõnul võib see
puudutada töölepingu poolte kokkuleppevabaduse põhimõtet ning vajab täiendavat
selgitamist.
Ando Kiviberg andis sõna Riigikantselei efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja esindajale
ning ettevõtjale Taavi Kotkale.
Taavi Kotka käsitles suuremahuliste projektide tulemustasu ning märkis, et avalikus sektoris
võiks kaaluda erasektoris kasutatavate optsioonidega sarnaste lahenduste rakendamist. Tema
8
sõnul on optsioonide eesmärk siduda töötaja isiklik huvi organisatsiooni pikaajaliste
eesmärkide ja tulemustega ning tunnustada nende inimeste panust, kes osalevad pikema aja
jooksul oluliste reformide või projektide elluviimisel. T. Kotka leidis, et sarnane lähenemine
võiks aidata motiveerida avaliku sektori töötajaid panustama suure mõjuga muudatustesse ja
reformidesse.
Pipi-Liis Siemann märkis, et suuremahuliste projektide tulemustasu idee on põhimõtteliselt
huvitav, kuid tõstatas küsimuse selle rakendatavuse kohta erinevates valdkondades. Mitmes
valdkonnas, sealhulgas sotsiaalvaldkonnas, võib tulemuste mõõtmine ja tulemusnäitajate
määratlemine olla keeruline. Samuti märkis ta, et paljude eesmärkide saavutamisse panustab
suur hulk inimesi, mistõttu võib olla keeruline määrata, kelle panus väärib eraldi tasustamist.
Ta küsis lisaks, kas kavandatav süsteem võiks olla rakendatav ka väiksemate algatuste puhul,
näiteks kohalikes omavalitsustes ellu viidavate pilootprojektide korral, mille mõju võib
osutuda laiemalt oluliseks ja mille lahendusi oleks võimalik hiljem mujal kasutusele võtta.
Taavi Kotka vastas, et erasektoris on välja kujunenud metoodikad töötajate panuse ja
tulemuste hindamiseks ning tema hinnangul oleks võimalik rakendada sarnaseid põhimõtteid
ka avalikus sektoris. Tasustamise alused lepitakse tavaliselt kokku ette ning need sõltuvad nii
töötaja ametikohast kui ka tema tegelikust panusest eesmärkide saavutamisse. Sellist
lähenemist võiks vajaduse korral katsetada ka väiksemates organisatsioonides või kohalikes
omavalitsustes. Tema sõnul on oluline, et tingimused oleksid eelnevalt kokku lepitud ega
sõltuks tagantjärele antavatest hinnangutest. Ta tõi paralleeli erasektori
optsioonisüsteemidega, kus töötaja võimalik tasu on seotud organisatsiooni pikaajalise edu
saavutamisega. Avalikus sektoris võiks kaaluda sarnaste põhimõtete kasutamist, et siduda
töötajate panus pikemaajaliste reformide ja nende tulemustega.
Tanel Tein küsis, kuidas oleks võimalik ühildada tulemustasul põhinev süsteem avaliku
sektori ja poliitilise juhtimise eripäradega. Erinevalt erasektorist võivad avalikus sektoris
valitsuste vahetumisega muutuda poliitilised eesmärgid ja prioriteedid. Ta uuris, kas sellisel
juhul ei teki ohtu, et ametnikud keskenduvad varasemate eesmärkide täitmisele või
omaalgatuslike prioriteetide elluviimisele olukorras, kus poliitilised suunad on muutunud.
Samas tunnustas ta käsitletud ideed uuendusliku lähenemisena ning märkis, et erasektori
praktikate ülevõtmisel tuleb arvestada avaliku sektori eripäradega.
Taavi Kotka vastas, et tulemustasu või optsioonilaadse lahenduse rakendamise eelduseks on
poliitiliste eesmärkide selge kokkuleppimine ja ühiskondlik arutelu. Kui poliitilised
prioriteedid muutuvad, siis saab ka vastava eesmärgi või projekti lõpetada ning sellisel juhul
ei ole põhjust selle elluviimist jätkata. Tegemist ei peaks olema laialdaselt kasutatava, vaid
pigem erandjuhtudeks mõeldud instrumendiga, mille eesmärk on toetada uuenduslike ja suure
mõjuga algatuste elluviimist. Ta tõi näitena e-residentsuse projekti, kus ta oli üks selle
autoritest, ning märkis, et avalikus sektoris võib olla keeruline motiveerida inimesi panustama
kõrge riskiga innovaatilistesse projektidesse, mille edu ei ole ette teada. Tema sõnul võib
ametnike jaoks olla sageli turvalisem hoiduda uuenduslikest lahendustest, kuna
ebaõnnestumise risk on suurem kui võimalus saada täiendavat tunnustust. Tulemustasul
põhinev lähenemine võiks aidata motiveerida inimesi võtma vastutust murranguliste ideede ja
reformide elluviimise eest. Tasu maksmise tingimused peavad olema eelnevalt kokku lepitud
ning seotud konkreetsete eesmärkide saavutamisega.
9
Evelin Poolamets märkis, et tulemustasu arutelus keskendutakse peamiselt edu
premeerimisele, kuid tähelepanu tuleks pöörata ka vastutusele ebaõnnestumiste eest. Ta tõi
näiteid riigile märkimisväärset kahju põhjustanud otsustest ning küsis, kas ametnikke tuleks
hooletusest või ebapiisavast hoolsusest tekkinud kahju korral võtta senisest enam vastutusele.
Ta tõstatas küsimuse, kas tulemustasude süsteemi kõrval tuleks kaaluda ka mehhanisme, mis
seoksid ametnike vastutuse nende tegevuse tagajärgedega. Kui räägitakse täiendavate
preemiate maksmisest heade tulemuste eest, tuleks arutada ka kahju hüvitamise ja vastutuse
põhimõtteid juhtudel, kui avalikule sektorile on tekitatud olulist kahju.
Taavi Kotka vastas, et eksimine ja vigade tegemine on paratamatu osa nii avaliku kui ka
erasektori tegevusest. Ka erasektoris teevad töötajad ja juhid vigu ning neid käsitletakse
üldjuhul organisatsiooni tegevusega kaasneva riskina. Tema hinnangul ei peaks käsitlema
avalikku sektorit selles küsimuses põhimõtteliselt erinevalt erasektorist. Tema ettepaneku
keskmes ei ole ametnike vastutuse vähendamine, vaid täiendava motivatsioonimehhanismi
loomine juhtudeks, kus töötaja panustab märkimisväärselt uuenduslike või suure mõjuga
algatuste elluviimisse. Praegu puuduvad avalikus sektoris erasektori optsioonisüsteemidega
võrreldavad võimalused tunnustada inimesi, kes loovad riigile pikaajalist väärtust. Avalikus
sektoris võiks olla võimalik tunnustada selliste algatuste eest vastutavaid inimesi täiendava
tasuga olukorras, kus nende panus on aidanud saavutada olulise tulemuse või viia ellu suure
mõjuga reformi.
Kalle Laanet küsis, kuidas oleks praktikas korraldatud eelpool kirjeldatud ühiskondlik
arutelu ning kes langetaks lõpliku otsuse selle kohta, milliste eesmärkide või projektide puhul
tulemustasu või optsioonilaadset lahendust rakendada.
Taavi Kotka vastas, et tema hinnangul võiks selliste algatuste aluseks olla avalik ja
laiapõhjaline arutelu ühiskonnas. Ta viitas samale ideekonkursi kogemusele, kus seda teemat
arutati ka žürii tasandil ning leiti, et oluliste eesmärkide ja probleemide määratlemine võiks
toimuda avaliku ideekorje või konkursi vormis. Võimalikke prioriteetseid valdkondi võiksid
aidata välja selgitada ka erasektori organisatsioonid või meediaväljaanded. Tema sõnul võiks
sellise protsessi eesmärk olla ühiskonna jaoks kõige olulisemate probleemide väljaselgitamine
ning nende lahendamisele suunatud algatuste toetamine. Tema hinnangul ei pea sellise
süsteemi koordineerija olema tingimata riik. Ta tõi näitena võimaluse, et ideekonkursse või
vastavaid algatusi võiksid korraldada ka erasektori organisatsioonid, kes aitaksid hoida teemat
avalikkuse tähelepanu all ja toetada ühiskondlikult oluliste eesmärkide esilekerkimist.
Ants Frosch väljendas kahtlust optsioonilaadsete motivatsioonimeetmete rakendamise
otstarbekuse suhtes avalikus sektoris. Ta viitas USA presidendi John F. Kennedy tuntud
üleskutsele panustada riigi hüvangusse ning märkis, et avaliku teenistuse keskne väärtus
peaks olema soov teenida avalikke huve. Tema hinnangul võib optsioonide või tulemustasude
laialdasem kasutamine nõrgestada avaliku teenistuse eetilist alust ning muuta teenistuse
motivatsioonisüsteemi. Inimesed, kes asuvad tööle avalikus sektoris, teevad teadliku valiku
teenida riiki ja avalikke huve, samas kui suurema isikliku majandusliku kasu taotlemiseks on
võimalik valida töö erasektoris. Enne selliste motivatsioonimeetmete kasutuselevõttu tuleks
hinnata hoolikalt nende mõju avaliku teenistuse väärtustele ja eetosele.
Taavi Kotka leidis, et avalikus sektoris on keerulisi probleeme, mille lahendamiseks ei
pruugi olemasolevatest teadmistest ja oskustest alati piisata. Tema hinnangul võiks
10
tulemustasu või optsioonilaadne motivatsioonimehhanism aidata kaasata ka selliseid
spetsialiste, kes ei soovi või ei saa pikaks ajaks avalikku teenistusse tööle asuda. Erasektoris
on optsioonimudel aidanud tuua organisatsioonidesse inimesi, kes panustavad kindla
eesmärgi, projekti või tehnoloogilise lahenduse elluviimisse ning liiguvad seejärel edasi.
Sarnane paindlikkus võiks toetada avalikus sektoris keerukate ja uuenduslike probleemide
lahendamiseks vajaliku kompetentsi kaasamist. Tema sõnul võimaldaks selline lähenemine
kasutada erinevat tüüpi talente ning tuua avalikku sektorisse täiendavat oskusteavet juhtudel,
kus selleks on konkreetne vajadus.
Kalle Laanet märkis kommentaarina, et avaliku teenistuse ja erasektori vaheline piir ei
pruugi olla tänapäeval enam nii selge kui varem. Ühiskond on muutunud ning esineb
olukordi, kus ametnik teenib päevasel ajal riiki, kuid tegutseb samal ajal väljaspool põhitööd
ka ettevõtluses või muul viisil erasektoris.
Taavi Kotka tõi näite õiguskaitsevaldkonnast, kus rahvusvahelise kuritegevuse tõkestamise
tulemusel riigile tagastatud vara või vahendite puhul võiks kaaluda võimalust tunnustada
sellesse panustanud meeskondi täiendava tasuga. Tegemist on tema isikliku arvamusega ning
see ettepanek ei ole otseselt seotud arutatava eelnõuga.
Kadi Villers selgitas, et kavandatav meede on mõeldud täiendava motivatsioonivahendina
eelkõige selliste ülesannete puhul, mis eeldavad ametnikelt tavapärasest suuremat panust.
Tema sõnul sünnivad uued lahendused, uuenduslikud ideed ja reformiettepanekud sageli
põhitöö kõrvalt või tänu sellele, et ametnik on valmis võtma täiendavat vastutust ja initsiatiivi.
Meetme eesmärk ei ole asendada tavapärast tööd ega väita, et vastavad probleemid jääksid
muidu lahendamata. Tema hinnangul aitab tulemustasu motiveerida ametnikke panustama
rohkem sellistesse algatustesse, mille elluviimine nõuab tavapärasest suuremat pingutust, ning
võimaldab saavutada tulemusi kiiremini ja selgema vastutusega.
Pipi-Liis Siemann uuris, kas kavandatav tulemustasu võiks laieneda ka neile inimestele, kelle
ametikohustuste hulka vastava probleemi lahendamine otseselt ei kuulu. Näitena tõi ta
olukorra, kus mõne kohaliku omavalitsuse ametnik või muu avaliku sektori töötaja tuleb välja
uuendusliku lahendusega ning panustab selle elluviimisse väljaspool oma tavapärast töö- ja
vastutusvaldkonda. Tema hinnangul võiks tulemustasu eesmärk olla eelkõige sellise täiendava
initsiatiivi ja panuse tunnustamine, mitte nende töötajate tasustamine, kelle igapäevaste
tööülesannete hulka vastava probleemi lahendamine juba kuulub.
Kadi Villers selgitas, et projektide valiku ja hindamise kord on kavandatud täpsustada
Vabariigi Valitsuse määrusega. Tema sõnul näeb ettevalmistatud lahendus ette, et
tulemustasuskeemi rakendatavad projektid või reformid valitakse avaliku konkursi kaudu ning
neid hindab sõltumatu komisjon, kuhu kuuluvad avaliku sektori, erasektori,
kodanikuühiskonna ja meediavaldkonna esindajad. Süsteemi keskseteks põhimõteteks on
läbipaistvus, eelnevalt kokkulepitud eesmärgid ja mõõdikud ning sõltumatu hindamine. Enne
projekti algust määratletakse oodatavad tulemused, mõju ja hindamiskriteeriumid ning
tulemustasu maksmine sõltub nende tegelikust saavutamisest. Tegemist ei ole laialdaselt
rakendatava meetmega, vaid erandliku võimalusega tunnustada märkimisväärse mõjuga
reforme või projekte. Tema hinnangul oleks selliseid juhtumeid aastas üksnes üksikuid. Kuigi
süsteem vajab veel täpsustamist, soovitakse seda avalikus sektoris katsetada ja piloteerida. Ta
märkis, et teaduskirjanduse kohaselt võivad tulemustasustamise süsteemid teatud eelduste
11
täitmisel aidata avalikus sektoris kaasa soovitud tulemuste saavutamisele. Tema sõnul sõltub
edu eelkõige sellest, kui läbimõeldult, mõõdetavalt ja läbipaistvalt süsteem on üles ehitatud.
Tulemustasu väljamaksmise õigus tekib alles pärast kokkulepitud tulemuste ja mõju
saavutamist. Seetõttu tehti ettepanek võimaldada tulemustasu maksta ka isikutele, kes on
selleks ajaks avalikust teenistusest või organisatsioonist lahkunud, kuid kelle panus oli
tulemuse saavutamisel oluline.
Taavi Kotka lisas märkusena, et erasektoris toimivad optsioonid samal põhimõttel. Tema
sõnul võib töötaja olla organisatsioonist lahkunud juba aastaid varem, kuid tal säilib õigus
tasule juhul, kui eelnevalt kokkulepitud eesmärk või sündmus, näiteks aktsiate avalik
esmaemissioon ehk IPO, hiljem realiseerub.
Helir-Valdor Seeder küsis täpsustuseks, kas tulemustasu maksmise võimalus pärast projekti
tulemuste saavutamist laieneks üksnes töölt lahkunud isikutele või oleks see mõeldav ka
juhul, kui asjaomane isik on selleks ajaks surnud.
Kadi Villers vastas, et kaaluti nii töölt lahkunud kui ka surnud isikutele tulemustasu
maksmise võimalust, kuid esialgu on ettepanek piirata see üksnes töölt lahkunud ametnike ja
töötajatega.
Evelin Poolamets märkis, et lisaks ametnike motiveerimisele tuleks tema hinnangul arutada
ka ametnike vastutuse suurendamist. Tähelepanu ei peaks olema üksnes heade tulemuste
premeerimisel, vaid ka olukordadel, kus hooletuse või tegematajätmise tõttu tekib kahju.
Ametnike vastutuse ja hoolsuskohustuse küsimus väärib eraldi käsitlemist ning tuleks kaaluda
võimalusi, kuidas suurendada vastutust tehtud otsuste ja nende tagajärgede eest.
Taavi Kotka lisas, et sageli säilib optsioonidest tulenev õigus ka pärast töötaja elust
lahkumist ning teatud juhtudel kandub see edasi pärijatele. Tema sõnul lähtuvad
optsioonisüsteemid põhimõttest, et inimene saab tasu varasema panuse eest siis, kui
kokkulepitud tulemus või eesmärk hiljem realiseerub. Ametnike vastutuse küsimust
kommenteerides märkis ta, et tema hinnangul tuleks avaliku sektori töötajate täiendava
vastutuse üle arutleda eelkõige siis, kui sarnased põhimõtted on laiemalt kasutusel ka
erasektoris.
Ando Kiviberg andis sõna Rahandusministeeriumi riigihalduse osakonna nõunikule Liis
Lepikule.
Liis Lepik andis ülevaate Rahandusministeeriumi seisukohtadest ning märkis, et
ministeerium on arutelus tõstatatud tähelepanekud teadmiseks võtnud ja valmistab ette ka
omapoolseid muudatusettepanekuid. Ta käsitles esmalt keskastme juhtide tähtajaliste
teenistussuhete regulatsiooni, mida ta pidas eelnõu üheks olulisemaks teemaks. Tähtajalisuse
eesmärk ei ole juhtide väljavahetamine, vaid juhtimise regulaarne ja sisuline hindamine. Tema
sõnul võimaldab viieaastane ametiaeg hinnata, kas juhi kompetentsid vastavad organisatsiooni
arenguvajadustele ning kas juht suudab ellu viia muutusi ja saavutada pikaajalisi strateegilisi
eesmärke. Ta viitas tippjuhtide tähtajaliste teenistussuhete senisele kogemusele, mida
ministeerium hindab positiivselt. Uuringute kohaselt on tippjuhid keskmisest pühendunumad
ning keskenduvad enam organisatsiooni arengule ja eesmärkide saavutamisele. Samuti tõi ta
esile, et märkimisväärne osa tippjuhtidest on pidanud keskastme juhtide tähtajalisust
12
võimalikuks vahendiks juhtimiskvaliteedi parandamisel. Tähtajalisus aitab kaasa
loomulikumale rotatsioonile, avab organisatsioone uutele talentidele ning toetab avaliku
teenistuse võimet tuua süsteemi uusi teadmisi ja kogemusi erasektorist, teadusasutustest ning
rahvusvahelistest organisatsioonidest. Tema hinnangul vajab avalik teenistus lisaks
stabiilsusele ka õppimisvõimet, kohanemisvõimet ja uuenduslikkust. Streigikeelu küsimuses
märkis ta, et ministeerium jääb eelnõus toodu juurde. Tema sõnul on ametnike streigikeeld
jätkuvalt põhjendatud ning kehtib üksnes ametnikele, mitte kogu avalikule teenistusele.
Kehtiv regulatsioon ei ole põhjendamatult ulatuslik. Lõpetuseks tunnistas ta, et osa
huvirühmade seisukohti ei ole seletuskirjas piisavalt kajastatud, ning vabandas selle pärast. Ta
kinnitas, et nii Eesti Ametiühingute Keskliidu kui ka Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi vahendusel esitatud ettevõtlusorganisatsioonide
ettepanekuid võetakse eelnõu edasisel menetlemisel arvesse ning nende kohta esitatakse
põhiseaduskomisjonile täiendavad ettepanekud.
Karin Madisson märkis, et peab suuremahuliste projektide tulemustasu ideed põhimõtteliselt
väärtuslikuks. Tema hinnangul võiks selline lähenemine soodustada valdkonnaülest koostööd
ning aidata tuua erinevate ministeeriumide ja asutuste esindajad ühiste probleemide
lahendamiseks ühte meeskonda. Praktikas jõuavad erinevad valdkonnad sageli sama
probleemi käsitlemiseni erineval ajal, mis raskendab terviklike lahenduste kujundamist.
Projektipõhine lähenemine võiks aidata moodustada valdkonnaüleseid meeskondi ning luua
seeläbi avalikule sektorile täiendavat väärtust. Samas väljendas ta muret, et meetme
rakendamiseks loodav menetlus ja halduskoormus võivad muutuda liiga keerukaks ning
vähendada algatuse motiveerivat mõju. Tema hinnangul seisneb peamine väljakutse tasakaalu
leidmises läbipaistvuse ja bürokraatia vältimise vahel.
Taavi Kotka märkis vahemärkusena, et erasektoris kasutatakse optsioonisüsteeme edukalt ka
väga suurtes organisatsioonides. Ta tõi näitena Microsofti ning leidis, et kui selliseid süsteeme
on võimalik hallata 500 000 töötaja arvuga ettevõtetes, ei peaks nende rakendamine
väiksemates meeskondades või projektides olema ülemäära keeruline.
Kadi Villers lisas, et kavandatava määruse järgi on suuremahulise projekti üheks tunnuseks
valdkonnaülesus. Tema sõnul peab projekt hõlmama vähemalt kolme erinevat haldusala ning
võimaluse korral veelgi rohkem osapooli. Seetõttu on meetme üheks eesmärgiks just
haldusaladevahelise koostöö suurendamine ning ühiste probleemide lahendamise
soodustamine üle tavapäraste organisatsiooniliste piiride.
Külli Taro esitas mitu täpsustust varasemas arutelus kõlanud väidete kohta. Kuigi Soomes on
avaliku ja erasektori põhipuhkuse üldmäär sarnane, tulenevad seal olulised erinevused nii
staažist kui ka kollektiivlepingutest. Erinevate riikide avaliku teenistuse süsteemide
võrdlemisel tuleb olla ettevaatlik ning arvestada nende eripäradega. Ta juhtis tähelepanu
sellele, et avalikus teenistuses kehtivad hüved tasakaalustavad ametnikele seatud piiranguid.
Ametnikel on muu hulgas kõrvaltegevuse piirangud, mis võivad piirata ettevõtlusega
tegelemist oma erialases valdkonnas. Samuti käsitles ta tulemustasustamise küsimust,
märkides, et ka kehtiv tulemustasusüsteem eeldab põhimõtteliselt eelnevalt kokkulepitud
eesmärke ja tulemusi, kuid praktikas ei ole seda tema hinnangul õnnestunud alati tõhusalt
rakendada. Ta avaldas kahtlust, et erasektoris kasutatav optsioonimudel oleks samal kujul
avalikus sektoris rakendatav, ning leidis, et selliste lahenduste kavandamisel tuleb võtta
arvesse erasektori ja avaliku sektori toimimisloogika erinevusi.
13
Ando Kiviberg märkis kokkuvõtteks, et komisjoni liikmed on tulemustasu ja
optsioonilaadsete lahenduste üle peetud arutelus esitatud argumente põhjalikult kuulanud. Ta
tõdes, et tegemist on ideega, mis tekitab huvi ja millel on toetajaid, kuid komisjoni ülesanne
on hinnata põhjalikult ka võimalikke riske ning veenduda, et need on piisavalt maandatud.
Arutelu puudutab lahendusi, millel võib olla mõju kogu ühiskonnale, mistõttu tuleb pöörata
erilist tähelepanu võimalike negatiivsete tagajärgede ennetamisele. Tema sõnul tuleb kaaluda
nii innovatsiooni ja uuenduslike lähenemiste soodustamist kui ka võimalikke riske, mis
võivad kaasneda erasektorist pärit motivatsioonimehhanismide rakendamisega avalikus
sektoris. Ta avaldas isikliku seisukohana toetust sellele, et riik otsiks täiendavaid võimalusi
innovatsiooni ja julgete reformide soodustamiseks. Samas leidis ta, et avalik ja erasektor ei
ole oma olemuselt samad ning seetõttu tuleb selliste lahenduste kujundamisel olla ettevaatlik.
Enne võimalike muudatuste rakendamist tuleb nende mõju ja riskid põhjalikult läbi
analüüsida.
Helir-Valdor Seeder märkis, et avaliku teenistuse seaduse varasema reformi üks eesmärke
oli eristada selgemalt ametnikke ja töölepingu alusel töötavaid isikuid ning vähendada
ametnike arvu. Toona pöörati suurt tähelepanu erinevustele õigustes, kohustustes ja
töötingimustes, sealhulgas palga avalikustamisele, töökorraldusele, streigiõigusele ja teistele
teenistussuhte eripäradele. Nüüdseks on arutelu liikunud vastupidises suunas ning üha enam
räägitakse ametnike ja töölepingu alusel töötavate isikute regulatsioonide ühtlustamisest. Ta
juhtis tähelepanu sellele, et mitmed praktilised erinevused on juba praegu piiratud mõjuga,
tuues näitena olukorra, kus töölepingu alusel töötavate spetsialistide, näiteks IT-spetsialistide,
tööseisak võib mõjutada ka ametnike tööd. Ta küsis, kas pikemas vaates oleks mõistlik või
üldse võimalik loobuda ametnike ja töölepingu alusel töötavate töötajate eristamisest ning
käsitleda avalikus sektoris töötavaid inimesi ühtse regulatsiooni alusel.
Liis Lepik vastas, et eelnõu väljatöötamise üheks lähtekohaks on olnud praktiline kogemus,
mille kohaselt ei ole ühe ametiasutuse sees alati otstarbekas teha ametnike ja töötajate vahel
suuri erisusi. Paljudes küsimustes on mõistlik kohaldada mõlemale grupile võimalikult
sarnaseid reegleid ning just sellest põhimõttest lähtub ka eelnõu. Samas sõnas ta, et ametnike
ja töölepingu alusel töötavate isikute täielik samastamine ei ole tema hinnangul võimalik ega
põhjendatud. Ametnikele kehtivad jätkuvalt mitmed erisused, sealhulgas streigikeeld ja
kõrvaltegevuse piirangud, mis tulenevad avaliku võimu teostamisest ning ametniku erilisest
usaldussuhtest riigiga. Just avaliku võimu teostamine ning sellest tulenevad õigused,
kohustused ja piirangud on peamised põhjused, miks ametniku staatus peab jääma ka edaspidi
eraldi reguleerituks.
Helir-Valdor Seeder märkis, et talle ei tundu veenev põhjendus, mille kohaselt tuleb
ametnike ja töölepingu alusel töötavate isikute eristamist säilitada pelgalt seetõttu, et
ametnikud teostavad avalikku võimu. Ta juhtis tähelepanu sellele, et avaliku sektori
toimimine sõltub tervikuna nii ametnikest kui ka tugiteenuseid osutavatest töötajatest ning ühe
grupi töökatkestused võivad otseselt mõjutada ka teise grupi võimet oma ülesandeid täita.
Ametnike ja töötajate eristamine võib praktikas olla kohati subjektiivne ning tõi näitena
ametikohad, mille puhul teenistussuhte vorm ei pruugi olla üheselt põhjendatav. Võrreldes
varasema avaliku teenistuse reformiga on praegune lähenemine sisuliselt vastupidine, kuna
toona peeti oluliseks ametnike ja töötajate selget eristamist, nüüd aga räägitakse üha enam
nende regulatsioonide ühtlustamisest. Ta küsis, millised on sisulised ja põhimõttelised
14
argumendid, mis õigustavad ametnike ja töölepingu alusel töötavate isikute jätkuvat eristamist
olukorras, kus eelnõu eesmärk on paljudes küsimustes nende staatust ühtlustada.
Liis Lepik vastas, et ametnike eristaatuse peamine alus on avaliku võimu teostamine. See
hõlmab selliseid ülesandeid nagu inimeste õigusi piiravate otsuste tegemine, järelevalve
teostamine ning poliitikate kujundamine. Tegemist on selgelt määratletud avaliku võimu
ülesannetega, mille täitmine eeldab ametniku staatust. Tema hinnangul tuleneb ametnike
eristaatus põhiseaduslikust loogikast, mille kohaselt avalikku võimu teostavatel isikutel on
võrreldes teiste töötajatega erinev õiguslik seisund, õigused ja kohustused.
Ando Kiviberg tänas külalisi.
2. Riigikogu otsuse „Kohtute Nõukogu liikmete nimetamine“ eelnõu esitamine
Ando Kiviberg tutvustas Riigikogu otsuse eelnõu kohtute nõukogu liikmete nimetamiseks.
17. juunil 2026 vastu võetud kohtute seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega
moodustatakse kohtute töö juhtimiseks kohtute nõukogu, mis alustab seaduse kohaselt tööd 1.
oktoobril 2026. Seaduse järgi kuuluvad kohtute nõukokku ka kaks Riigikogu liiget, mistõttu
tuleb Riigikogul nimetada nõukokku kaks oma esindajat. Eelnõu ettevalmistamisel kokku
lepitud põhimõttest lähtudes esitatakse üks kandidaat koalitsiooni ja teine opositsiooni
hulgast. Vajalikud ettevalmistused on tehtud ning mõlema kandidaadi kirjalik nõusolek on
olemas. Koalitsiooni esindajana on kohtute nõukogu liikme kandidaadiks esitatud Madis
Timpson ning opositsiooni esindajana Lea Danilson-Järg. Ta tegi ettepaneku teha
menetlusotsused.
Otsustati:
2.1. Esitada Riigikogu otsuse „Kohtute nõukogu liikmete nimetamine“ eelnõu (konsensus:
Ants Frosch, Ando Kiviberg, Kalle Laanet, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis
Siemann, Tanel Tein).
2.2. Juhul, kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse
põhiseaduskomisjon, siis määrata juhtivkomisjoni esindajaks Ando Kiviberg (konsensus: Ants
Frosch, Ando Kiviberg, Kalle Laanet, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis
Siemann, Tanel Tein).
2.3. Juhul, kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse
põhiseaduskomisjon, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi
lõpphääletus kolmapäeval, 30. septembril (konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Kalle
Laanet, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Tanel Tein).
3. Info ja muud küsimused
Infot ja muid küsimusi ei olnud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Ando Kiviberg
juhataja
(allkirjastatud digitaalselt)
Markus Veia
protokollija