21.09.2026 | RIIGIKOGU KESKKONNA JA MAJANDUSKOMISJONI ÜHINE ISTUNG Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu 928 SE Kolm õigusselguse probleemi ja kolm muudatusettepanekut

PÕHISÕNUM Eelnõu probleem ei ole kliimaeesmärkide olemasolu, vaid nende õiguslik konstruktsioon. Eesmärgid on jäigad, kuid põhimõtete toime, eesmärkide saavutamise piirid ja mittesaavutamise tagajärjed on ebapiisavalt määratletud. See võib jätta oluliste poliitiliste valikute sisustamise seadusandja asemel täitevvõimule ja kohtutele.

Milles on probleem? Mida muuta?

1 Põhimõtete õiguslik toime on liiga avar §§ 4–10 kasutavad avatud mõisteid – näiteks „liigne koorem“, „parim teaduslik teadmine“ ja „suurim võimalik väärtus“. Seletuskiri annab neile liialt laia tõlgendusfunktsiooni haldusorganite ja kohtute jaoks.

2 Eesmärgid on jäigad, kontrollimehhanism nõrk

§ 11 fikseerib 2030., 2035., 2040. ja 2050. aasta tulemused. Samas on tehnoloogilise valmisoleku ja konkurentsivõime süvahindamine ette nähtud vähemalt iga viie aasta järel ning eesmärkide muutmise ettepanek üksnes „vajaduse korral“.

3 Riigikogu ja kohtu rollide piir jääb ebaselgeks Riigikohtu (Auvere) lahendi järgi peab olulised kliimapoliitilised valikud tegema seadusandja. Praegune konstruktsioon võib aga suunata kohtuid sisustama, milline teadmine on „parim“, milline koormus „liigne“ ja milline mõju on vastuvõetav.

1 Piirata põhimõtete iseseisvat õiguslikku mõju Sätestada seaduses, et §§ 4–10 ei loo iseseisvalt isikule kohustust ega saa üksi olla loa andmisest keeldumise, tegevuse piiramise või muu õiguste riive alus.

2 Lisada põhimõtete kaalumise reegel Sätestada, et kliimaeesmärke kaalutaks koos konkurentsivõime, energiahindade ja varustuskindluse, julgeoleku, sotsiaalsete mõjude, põhiõiguste ning teiste keskkonnaeesmärkidega. Valikuid tuleb põhjendada.

3 Muuta teostatavuse kontroll kohustuslikuks Tugevdada §§ 15 ja 17: määrata hindamiskriteeriumid, käivitajad ja tähtajad ning panna Vabariigi Valitsusele kohustus esitada olulise kõrvalekalde korral Riigikogule hinnang ja vajaduse korral seaduse muutmise või alternatiivsete meetmete ettepanek.

KOLM KÜSIMUST, MILLELE EELNÕU PEAKS KONKREETSELT VASTAMA

1 Kas §§ 4–10 võivad üksi olla isiku õiguste piiramise alus?

2 Mis juhtub, kui vahe- eesmärk ei ole tehniliselt või majanduslikult realistlik?

3 Millal peab valitsus esitama Riigikogule muudatus- või lisameetmete ettepaneku?

RIIGIKOGU OTSUSTUSKOHT Eesmärgid võib säilitada, kuid seadus peab määrama ka nende kohaldamise piirid, tasakaalustamise reeglid ja kohustusliku realistlikkuse kontrolli.

Alus: 928 SE I ja selle seletuskiri; RKHKo 11.10.2023, 3-20-771/103, p 48; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2026/667.

Kliimakindla majanduse seaduseelnõu (928 SE) olulisemad muudatusettepanekud pärast I lugemist

1

Selgem vastutus ja tugevam järelevalve kliimaeesmärkide täitmisel

Muudatustega on eelnõus senisest selgemalt paigas, kes kliimaeesmärkide täitmist jälgib, kuidas Riigikogu

protsessis osaleb ning mida tehakse juhul, kui eesmärkide saavutamine satub ohtu.

2

3

Tugevdati Riigikogu rolli – Riigikogu keskkonnakomisjon kaasatakse senisest selgemalt kliimaeesmärkide täitmise seiresse ja kliimanõukoja tööga seotud otsustesse.

Täpsustati teekaartide kinnitamist – teekaardid kinnitab eri valdkondade ministreid ühendav valitsuskomisjon, mis tugevdab valdkondadeülest vastutust nende elluviimise eest.

Tugevdati kliimanõukoja rolli – nõukoda hindab kliimaeesmärkide täitmist ja teaduspõhisust, annab hinnangu kliimaaruandele, saab tellida analüüse ja auditeid ning teha valitsusele ettepanekuid.

Muudeti kliimaeesmärkide seire selgemaks – kliimaaruandele lisanduvad kliimanõukoja hinnang ja Riigikogu keskkonnakomisjoni seisukoht.

Lisati selge reageerimismehhanism eesmärkidest mahajäämise korral – kui seire näitab, et eesmärkide saavutamine ei ole seniste meetmetega võimalik, tuleb valitsusele esitada ettepanek teekaartide ajakohastamiseks ja täiendavate meetmete võtmiseks.

Seaduse eesmärk ja põhimõtted seovad kliimapoliitika tugevamalt majanduse ja julgeolekuga

• Täpsustati seaduse eesmärki ja põhimõtteid, sealhulgas konkurentsivõime, strateegilise iseseisvuse, kasvuhoonegaaside lekke vältimise ning süsiniku sidumise ja ringmajanduse käsitlust.

oRingmajanduse põhimõtte täiendamine – lisati kohaliku, taastuva ja teisese toorme väärindamise kõrval biogeense süsiniku võimalikult pikaajalise ja kõrge lisandväärtusega kasutamise eelistamine.

oUued põhimõtted: ▪ Kasvuhoonegaaside ülekandumise (ehk süsinikulekke) vältimise põhimõte ▪ Süsinikuvaru hoidmist ja loodusesse kasvuhoonegaaside sidumist soodustavate

tegevuste ja praktikate eelistamise põhimõte 4

Seadus loob eesmärkidele iga-aastase kontrolli- ja reageerimistsükli

Seaduses ei määrata üksnes pikaajalisi eesmärke, vaid luuakse ka mehhanism, mille kaudu kontrollitakse regulaarselt, kas Eesti liigub nende poole piisava tempoga, ning reageeritakse kõrvalekalletele.

Kliimaeesmärgid → kliimaaruanne → kliimanõukoja hinnang → Riigikogu seisukoht → valitsuse otsus → vajadusel uued meetmed ja teekaartide

ajakohastamine

5

Selgem vastutus kliimaeesmärkide täitmise eest

➢Riigikogu roll eesmärkide täitmise seires tugevneb.

➢Kliimanõukoda annab sõltumatu teaduspõhise hinnangu ja teeb ettepanekuid.

➢Valitsusel tekib selgem kohustus hinnangutele reageerida.

➢Teekaardid seovad eesmärgid konkreetsete valdkondlike meetmetega.

➢Kui eesmärkide saavutamine satub ohtu, tuleb teekaardid ja meetmed üle vaadata.

6

Kliimanõukoda saab tugevama rolli sõltumatu hinnangu andjana

➢ teaduslikku ekspertiisi omav nõuandev kogu;

➢ hindab eesmärkide täitmist ja teaduspõhisust;

➢ annab hinnangu iga-aastasele kliimaaruandele;

➢ saab tellida auditeid ja analüüse;

➢ teeb valitsusele ettepanekuid meetmete kohta;

➢ annab oma tegevusest igal aastal aru Riigikogule.

7

Tänan!

8

Riigikogu majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühise

istungi protokoll nr 106

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 21. september 2026

Algus 11.20, lõpp 13.04

Juhatajad: Marek Reinaas (esimees),Yoko Alender (esimees)

Protokollija: Maria Haas (konsultant)

Võtsid osa:

Majanduskomisjon

Komisjoni liikmed: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder,

Reili Rand, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi

Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Mari Tänav (nõunik),

Kristiina Reinfeldt (nõunik)

Keskkonnakomisjon

Komisjoni liikmed: Jüri Jaanson, Mait Klaassen, Lauri Laats, Hanah Lahe, Tiit Maran,

Andres Metsoja, Tarmo Tamm

Komisjoni ametnikud: Elle Kaur (nõunik-sekretariaadijuhataja), Vivi Older (nõunik), Elle

Nora Kalind (konsultant)

Puudusid:

Majanduskomisjon: Mario Kadastik

Keskkonnakomisjon: Rain Epler, Züleyxa Izmailova

Kutsutud: Kliimaministeeriumi kliima ja keskkonnahoidliku majanduse osakonna juhataja

Laura Remmelgas ja sama osakonna nõunik Maris Arro, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluse ja konkurentsivõime osakonna kestliku arengu

valdkonna juht Kadi Kõiv, Eesti Linnade ja Valdade Liidu asedirektor Heiki Hepner, Eesti

Tööandjate Keskliidu kestliku ettevõtluse ja innovatsiooni valdkonnajuht Kati Rostfeldt, Eesti

Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht Ants-Hannes Viira, Eesti

Keemiatööstuse Liidu tegevjuht Kärt Alaküla, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuht

Henrik Välja, Viru Keemia Grupp AS juhatuse esimees Ahti Asmann, Eesti Elektritööstuse

Liidu tegevjuht Tõnis Vare, Elektrilevi OÜ juhatuse esimees Mihkel Härm, Eesti Turbaliit

MTÜ juhatuse aseesimees Allar Peek, Eesti Puhta Tööstuse ja Tehnoloogia Liidu nõukogu

liige Peep Siitam (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu (928 SE) teise

2

lugemise ettevalmistamine: arutelu huvigruppidega majanduse vaatest

3. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Tiit Maran uuris seoses tänases päevakorras oleva ühisistungiga, et kas arutatakse eelnõud,

mis on esimese lugemise läbinud. Lisaks, ühisistungile on kaasatud tööstuse ja majanduse

esindajad, kuid mitte vabaühendused. Kõneleja küsis, kas võib eeldada, et teatud hetkel

toimub istung, mis puudutab teaduse ja vabaühenduste seisukohti.

Yoko Alender sõnas, et juunis toimunud istungil kuulas keskkonnakomisjon osasid

käesoleval ühisistungil viibijaid kui ka paljusid teisi organisatsioone. Muudatusettepanekuid

laekus Riigikogu liikmetelt väga vähe ja neid otseselt käesoleval ühisistungil ei arutata.

Eelkõige on ühisistungi eesmärgiks, et majanduskomisjon saaks kuulata ära neile

ettepanekuid esitanud huvigrupid, et kujundada oma arvamus, mille nad

keskkonnakomisjonile esitavad.

Tiit Maran palus täpsustada, kas ühisistungil arutatakse eelnõud, mis on esimese lugemise

läbinud.

Yoko Alender vastas jaatavalt. Eelnõu juhtivkomisjoni esindaja Hanah Lahe on koostamas

juhtivkomisjoni poolt ka mõningaid muudatusettepanekuid, mida saab edaspidi

keskkonnakomisjonis arutada. Käesoleval ühisistungil kuulatakse aga eelkõige huvigruppide

seisukohti majanduse vaatest.

Jaak Aab lausus seoses majanduskomisjoni järgneva päeva, 22. septembri istungiga, et

päevakorras on arvamuse andmine keskkonnamisjonile seoses Vabariigi Valitsuse algatatud

kliimakindla majanduse seaduse eelnõuga (928 SE). Kliimaministeerium on teinud seaduse

muutmiseks teatud ettepanekuid. Kõneleja leidis, et majanduskomisjon ei ole valmis 22.

septembri istungil oma arvamust andma, kuna komisjon ei ole neid muudatusi näinud ega

nendega tutvunud. Oleks vajadus Kliimaministeeriumiga muudatusi arutada. Kõneleja leidis,

et arvamuse andmine keskkonnakomisjonile võiks jääda sellest järgnevale nädalale. 22.

septembri istungil võiks toimuda keskkonnakomisjonile arvamuse andmise ettevalmistamine,

kus oleks soov muudatusi sisuliselt arutada.

Marek Reinaas nõustus, et keskkonnakomisjonile on arvamust keeruline avaldada, kui

majanduskomisjonil ei ole kogu informatsiooni. Seega 22. septembri istungil võib teemat

arutada ja kui komisjon ei jõua arvamuse formuleeringuni, saab selle järgmisele

istunginädalale edasi lükata. Ühtlasi, kuna majanduskomisjoni arvamuse andmise tähtaeg on

ametlikult möödas, siis tuleks keskkonnakomisjonilt uurida, kas neile on sobiv, kui

majanduskomisjon annab neile arvamuse järgmisel nädalal.

Yoko Alender sõnas, et kõige olulisem on, et kõik tunnevad, et nad on saanud materjalidega

tutvuda.

Riigikogu majanduskomisjoni nädala (21.09.2026-27.09.2026) töökava

3

Majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühine istung esmaspäeval, 21.09.2026 kell 11.20

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu (928 SE) teise

lugemise ettevalmistamine: arutelu huvigruppidega majanduse vaatest

3. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäeval, 22.09.2026 kell 14.00

1. Arvamuse andmine keskkonnakomisjonile: Vabariigi Valitsuse algatatud kliimakindla

majanduse seaduse eelnõu (928 SE)

2. Riigikogu liikmete Toomas Uibo, Tanel Teini, Varro Vooglaiu, Kalle Laaneti, Madis

Timpsoni ja Rene Koka algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu (911 SE) esimese

lugemise ettevalmistamine

3. Tuumaelektrijaama riigi eriplaneeringu asukoha eelvaliku lähteseisukohtade ja

keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi tutvustus

4. Ülevaade Hiiumaa 110 kV elektriühenduse riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju

strateegilise hindamise algatamisest

5. Kollektiivse pöördumise „Ilutulestiku kasutamise ja müügi piiramine – inimeste, loomade

ja keskkonna hüvanguks“ arutelu

6. Info ja muud küsimused

Riigikogu keskkonnakomisjoni nädala (21.09.2026-27.09.2026) töökava

Keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni ühine istung esmaspäeval, 21.09.2026 kell 11.20

20. Augusti saalis (konverentsisaal)

1. Keskkonnakomisjoni nädala töökava kinnitamine

2. Majanduskomisjoni nädala töökava kinnitamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu (928 SE) teise

lugemise ettevalmistamine

4. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäeval, 22.09.2026 kell 14.00

1. Ülevaade Kliimaministeeriumi 2026. a 2. poolaasta õigusloome plaanist taristuministri

valitsemisalas

2. Vabariigi Valitsuse algatatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse

konventsiooni alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse

kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe ratifitseerimise seadus (988 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava

Majanduskomisjon (konsensus: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov, Rene Kokk, Mart Maastik,

Tõnis Mölder, Reili Rand, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

Keskkonnakomisjon (konsensus: Yoko Alender, Jüri Jaanson, Mait Klaassen, Lauri Laats,

Hanah Lahe, Tiit Maran, Andres Metsoja, Tarmo Tamm).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu (928 SE) teise

lugemise ettevalmistamine: arutelu huvigruppidega majanduse vaatest

Marek Reinaas sõnas sissejuhatuseks, et eelnõu võeti Riigikogu menetlusse 21.05.2026 ja

eelnõu esimene lugemine täiskogus toimus 9.06.2026. Keskkonnakomisjon on juunikuus

4

arutanud eelnõu kahel istungi, millest üks oli avalik istung, kus osalesid huvirühmad.

Käesoleval majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisel istungil keskendutakse

kliimakindla majanduse seaduse eelnõu majanduslikule vaatele ja kuulatakse ära huvirühmade

tagasiside. Istungil ei olnud võimalik osaleda Eesti Transpordikütuste Ühingu, Eesti

Kaubandus-Tööstuskoja ja Sihtasutuse Rohetiiger esindajatel. Kõigi kolme huvirühma

esindajad osalesid keskkonnakomisjoni 16.06.2026 avalikul istungil ning kõik kinnitasid, et

jäävad oma varasemate seisukohtade juurde.

Tõnis Mölder uuris, miks käesolev istung ei ole avalik.

Marek Reinaas lausus, et üldiselt peaks selleks tulema komisjoni liikmete poolt ettepanek

korraldada avalik istung ja sellist ettepanekut ei ole seni tulnud.

Laura Remmelgas andis ülevaate 928 SE olulisematest muudatusettepanekutest pärast

eelnõu esimest lugemist (lisa 1). Eestil on juba 2021. aastast seatud kliimaneutraalsuse

eesmärk aastaks 2050, aga praeguseni ei ole kokku lepitud, millise tempoga selle eesmärgini

jõutakse. Kliimakindla majanduse seadus paneb paika liikumiskiiruse, seades sektoriteülesed

eesmärgid aastaks 2030, 2035 ja 2040. Erinevus eelnõu esimeste versioonidega on, et ei

fikseerita sektoritepõhiseid eesmärke selleks, et jätta paindlikkust. Kui ühes valdkonnas

liigutakse kiiremini, kui mõnes teises on võimalik, siis see jätab paindlikkust. Euroopa Liidu

(EL) aruteludes on samuti uueks suunaks mitte enam nii konkreetselt kitsaste sektorite kaupa

väga jäikasid vahe-eesmärke seada. Õigustatud küsimus on olnud, et kes ja mida võiks teha, et

eesmärkideni jõuda. Seetõttu on kliimakindla majanduse seaduse kõrvale koostatud koostöös

huvirühmadega viis valdkondlikku teekaarti. Teekaardid ei ole seaduse jõuga, vaid annavad

paindlikkust teekonnal vajadusel muudatusi teha. Seal on välja toodud, milliste tegevustega

tänase parima teadmise juures erinevad sektorid saavad oma panuse anda, et kliimakindla

majanduse seaduses toodud vahe-eesmärgid täita. Eesmärkide seadmisel on arvestatud ka

sellega, et Eestisse mahuks juurde rohkem uut tööstust. Arvestatud on ka Eesti

varustuskindlusega, et teatud aja saab ja tuleb põlevkivielektrit veel kasutada. Arvestatud on

ka põlevkiviõli sektori toimimisega. Teekaardid on väga oluline tööriist ka selleks, et kui

valitsuse ja Riigikogu tasandil erinevaid toetusmeetmeid läbi räägitakse, siis näeb, millised on

erinevates valdkondades vajadused, et seaduses toodud eesmärke täita. Lisaks on seaduses

välja toodud põhimõtted. Majanduse osas on põhimõtteid veel tugevdatud. Põhimõtete puhul

on oluline silmas pidada, et need ei ole normid. Tegemist on kaalutluskohtadega, mida

erinevate otsuste juures arvesse võtta, aga need ei ole käsud, et neid tuleks alati just selliselt

rakendada. Kliimakindla majanduse seadus annab Eesti riigile suuna fossiilkütustest

järkjärguliseks väljumiseks, aga tuleb arvestada, et nt kütusehinnad on jätkuvalt kõrged.

Seega pigem vaadatakse teemat n-ö riigi investeeringute vaatest, kuid erasektorile selliseid

keelde kõnealuses seaduses ei ole ja ei ole ka pärast muudatuste tegemist. Lähtuvalt 2026.

aasta suve jooksul tehtud ettepanekutest näeb ministeerium, et eelnõus tuleb selgemalt kirja

panna vastutus ja tugevam järelevalve kliimaeesmärkide täitmise üle. Selgemalt peaks paika

saama, kes jälgib kliimaeesmärkide täitmist, kuidas Riigikogu protsessis osaleb ning mida

tehakse juhul, kui eesmärkide saavutamine satub ohtu. Seetõttu on eelnõu järgnevas

versioonis Riigikogu rolli tugevdatud. Eelnõu näeb ette Riigikogu keskkonnakomisjoni

senisest selgema kaasamise nii kliimaeesmärkide täitmise seiresse kui ka kliimanõukoja tööga

5

seotud otsustesse. Väga aktiivne arutelu oli selles osas, kes teekaardid kinnitab ja mis roll neil

olema saab. Seetõttu on tehtud ettepanek, et teekaardid kinnitab eri valdkondade ministreid

ühendav valitsuskomisjon. See võimaldab tugevdada valdkondadeülest vastutust nende

elluviimise eest. Ka kliimanõukoja rolli tugevdamise osas tuli mitmeid häid ettepanekuid. Sh

oli kõne all nende roll kliimaaruande hindamisel ehk kliimanõukoda saab tellida analüüse ja

auditeid ning teha valitsusele ettepanekuid. Selgemalt on välja toodud, milliste valdkondade

esindajad kliimanõukotta kuuluvad, nt on seal ka majandusvaldkonna esindaja. Selgemaks on

kirjutatud ka kliimaeesmärkide seire teema, sh see, et kliimaaruandele lisanduvad

kliimanõukoja hinnang ja Riigikogu keskkonnakomisjoni seisukoht. Lisatud on ka selge

reageerimismehhanism eesmärkidest mahajäämise korral. Ehk siis kui seire näitab, et

eesmärkide saavutamine ei ole seniste meetmetega võimalik, siis mis sammud järgnevad, kes

sellele tähelepanu juhib, kes peab uue meetmete paketi esitama ja kuidas see jõuab

eelarveläbirääkimistele ning ka teekaartide täiendamisse. Täpsustatud on ka seaduse eesmärki

ja põhimõtteid, sh konkurentsivõime, strateegilise iseseisvuse, kasvuhoonegaaside lekke

vältimise ning süsiniku sidumise ja ringmajanduse käsitlust. Täiendatud on nt ringmajanduse

põhimõtteid sellega, et taastuva ja teisese toorme väärindamise kõrval tuleb eelistada

biogeense süsiniku võimalikult pikaajalist ja kõrge lisandväärtusega kasutamist võimalikult

suures ulatuses. Lisatud on ka kaks uut põhimõtet, mida on paljud sektorid välja toonud.

Nendeks on kasvuhoonegaaside lekke vältimise põhimõte ja süsinikuvaru hoidmise ning

loodusesse kasvuhoonegaaside sidumist soodustavate tegevuste ja praktikate eelistamise

põhimõte ehk looduspõhiste lahenduste eelistamise põhimõte. Need põhimõtted aga ei ole

norm, vaid kaalutluskohad. Seadus loob ka eesmärkide iga-aastase kontrolli ja

reageerimistsükli, kuigi seadus ise määratleb lisaks 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgile

ka tempo selleni jõudmiseks. See ei too välja sektoripõhiseid eesmärke, vaid need saavad kirja

teekaartidesse. Oluline on, et seadus loob ka mehhanismi, mille kaudu regulaarselt jälgida,

kas Eesti liigub ettenähtud tempos, millistes sektorites on mahajäämus ja kus saab selle võrra

rohkem teha. Siin on oma oluline roll nii Riigikogul, valitsusel kui ka kliimanõukojal, et

eesmärkide suunas liikumine oleks ühiskondliku debati osa. Selgem vastutus

kliimaeesmärkide täitmise eest on see, mille kliimakindla majanduse seadus kehtestab.

Selgemalt on välja toodud ka see, et kliimanõukoda annab sõltumatu teaduspõhise hinnangu

ja kohad, kus neid ettepanekuid teha. Valitsusel tekib seadusega selge kohustus hinnangutele

reageerida. Teekaardid seovad eesmärgid konkreetsete valdkondlike meetmetega ja kui

eesmärkide saavutamine satub ohtu, siis tuleb teekaardid ja meetmed üle vaadata.

Kliimanõukoja puhul toodi veel selgesõnaliselt välja, et nad on sõltumatud. Sisse toodi ka

täpsemalt see, kuidas nad eesmärkide täitmist hindavad ja kuidas nad oma hinnangut annavad

ning koostavad. Kliimanõukojale antakse võimalus tellida auditeid ja analüüse ning nad

annavad oma tegevusest igal aastal Riigikogule aru.

Kadi Kõiv lausus, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) vaates ei ole

kliimakindla majanduse seaduse põhiküsimus mitte ainult kliimaeesmärkides, vaid selles,

kuidas neid eesmärke saavutatakse. MKM peab väga oluliseks, et seadus looks ettevõtetele ja

investoritele pikaajalise selguse. Eesti vajab investeeringuid, sh uut tööstust, kuid ka

olemasolevat tööstust ja selle toetamist üleminekul. MKM näeb, et kliimaeesmärkide

seadmisel tuleb väga selgelt arvestada ka majanduse arenguga. Sektoripõhistest eesmärkidest

loobumine toetab MKM-i hinnangul Eesti majanduse kasvatamist ja annab võimaluse selles

6

osas täpsemat vaadet ja sihti kujundada ning investeeringuid Eestisse tuua. MKM näeb, et

valdkondlike ja ka puhta tööstuse teekaardil on väga oluline roll. Teekaardid küll ei lahenda

kõiki probleeme, kuid nähakse, et kui neid hoida ajakohasena ja uuendada, siis on nende

kaudu võimalik anda tööstusele väga selge vaade, mistõttu on oluline neid elavate

dokumentidena hoida. MKM peab oluliseks, et kliimapoliitika toetaks ressursitootlikkuse

kasvu. Tootlikkuse osas on vaja selgelt samme astuda ja tööstust ka selle poole pealt toetada.

Oluline on ressursse mitte vähem kasutada, vaid kasutada neid targemalt ja suurema

lisandväärtuse loomiseks. Lisaks sellele on oluline ka majanduse vaate koostamine. MKM-is

on olemas soov ja ka valmidus konkurentsivõime hinnanguid koostada. See on küll otsese

kohustusena välja jäänud, aga kui suudetakse kokku leppida, et kliimanõukojas oleks lisaks

muule teadmisele esindatud ka majandus- ja finantsvaldkonna ekspertiis, siis usutakse, et

selles osas saab hinnangud tehtud. Tähtis on, et hinnangutega ka edaspidi arvestataks. Lisaks

nähakse, et heite vähendamise eesmärgid, mis on seaduses toodud, ei ole ülempiir. Kui

tehnoloogia areng, investeeringud ja turutingimused võimaldavad, saab heidet ka kiiremini ja

rohkem vähendada. Sellisel kujul seatud raamistik annab võimaluse kompromissina eelnõuga

edasi liikuda.

Laura Remmelgas täiendas, et konkurentsivõime analüüs on jätkuvalt seaduses sees ja on

kõigi jaoks protsessis oluline olnud.

Heiki Hepner sõnas, et kliimakindla majanduse seadus on väga üldine ja kohati võiks justkui

öelda, et see ei mõjuta midagi. Omavalitsuste jaoks on väga oluline regionaalareng ja

töökohad ning need teemad teevad Eesti Linnade ja Valdade Liidule (ELVL) muret. See ei

puuduta ainult põlevkivitööstust, vaid ka metsa- ja puidumajandust, põllumajandust ja

turbatööstust. Teekaardid ei anna samuti nendes küsimustes piisavat selgust. Ühtlasi on tõsine

kitsaskoht, mida ka teekaardid ei puuduta, elektri jaotusvõrguga seonduvad küsimused.

Kliimakindla majanduse juures peaks elektrikasutus hüppeliselt kasvama ja asendama teatud

fossiilseid energiaallikaid. Küll aga teemat, kuidas seda peaks realiseerima nii ettevõtluses kui

ka tavainimeste osas, ei ole arutatud. Need on kitsaskohad, mida eelnõu ei lahenda. Lisaks,

Kliimaministeeriumi poolt on koostamisel looduse taastamise kava. Vaadates kliimakindla

majandusega seonduvaid väljakutseid, siis tundub, et ka seal lähenemised lahknevad. Seega

ka seal on kõneleja vaates mitmeid kohti, mida arutada.

Kati Rostfeldt ütles, ettevõtjad loomulikult toetavad liikumist puhtama majanduse poole, aga

Eesti Tööandjate Keskliit (Tööandjate Keskliit) toetab seda viisil, mis arvestaks ka

investeerimissammude ja -võimekusega. Tööandjate Keskliit ei ole käesolevat toetanud, sest

liidu ootus ühele seadusele on, et see annaks pikaajalise vaate ja õigusselguse. Hetkel on

seadus läinud väga palju üldisemaks ja lühemaks, kui on olnud eelnevad versioonid. Risk,

mida seal nähakse on, et see annab väga laia ruumi erinevate kohustustega seotud

tõlgendustele ja vaidlustele. Kui eelmistes versioonides on olnud ka sektoraalsed eesmärgid,

siis nende arutelude käigus ei ole tööstusettevõtete hinnangul kõigis valdkondades

kliimaneutraalsuse eesmärgid realistlikud. Eestis ei ole sobivaid tehnoloogilisi lahendusi ja on

väga mitmeid keerulisi valdkondasid, nt keemiatööstus, transpordivaldkond, põllumajandus.

Seetõttu on selline üldine seadus väga suure rakendusriskiga. Kui seadus ütleb, et ettevõtjatel

otseseid kohustusi ei ole, siis need kohustused tulevad kaudselt ja otsustusõigus liigub

7

Riigikogult täitevvõimule. See tähendab, et kohustusi ja piiranguid hakatakse seadma ministri

määruste kaudu kohalike omavalitsuste tasandil, kui rakenduvad kliimakavad, mis

survestavad kohalikke omavalitsusi vastutama. Seetõttu Tööandjate Keskliit näeb, et

realiseerumas on risk, et ettevõtlusvabadust hakkavad piirama ametkonnad. Tööandjate

Keskliidu ettepanek on võimalikult selgelt välja öelda, et igasugused ettevõtlusvabadust

piiravad kohustused peaksid tulema seadusest. Põhjus, miks jätkuvalt ollakse mures, kuigi

kõik kohustused on seadusest välja võetud, on, et kevadel pöörati tähelepanu

Kliimaministeeriumi poolt tellitud olulise kliimamõju hindamise uuringule, kus on

markeeritud kõik Eesti ettevõtted, kellel on oluline kliimamõju, tehtud nendest n-ö mustad

nimekirjad ja ettepanekud poliitilisteks otsusteks, et hakata nende tegevusi piirama loastamise

kaudu. See on risk, mida nähakse realiseerumas, kui seadus ühtegi kohustust ja piirangut ei

sätesta. Teekaartide õiguslik staatus on jätkuvalt ebaselge. Küsimus teekaartide osas tuli üles

umbes aasta aega tagasi, kui Tööandjate Keskliit avaldas arvamust, et terviklik

mõjuhindamine ei ole olnud seaduses piisav ja seda tuleks teha sektorite kaupa. Sel hetkel olid

olemas sektorite piirväärtused heitme vähendamiseks ja Kliimaministeerium teekaardid ka

sisse tõi. Praeguseks ei ole teekaardid ettevõtlusorganisatsioonide poolt kooskõlastatud. Oli

väga tugev ajasurve ja liidu hinnangul ei ütle teekaardid hetkel, kas sektori eesmärgid on

jõukohased ja milliseid kohustusi tuleb ettevõtetele seada või mitte. Seetõttu on Tööandjate

Keskliidu ettepanek kindlasti teekaartidega jätkata, sest küsimus on ka jõukohasuses ehk kas

tempo, mille Kliimaministeerium on ette näidanud, on jõukohane. See teadmine annaks aluse

ka EL-is läbirääkimistele minna. Mõnes olulises sektoris teekaarte ei olegi. Nt keemiatööstus

on väga keeruline valdkond, kus tehnoloogilisi lahendusi ei ole. Seal ei ole teekaarti selle

kohta, kuidas kliimaneutraalsust saavutada. Tööstuse teekaart on väga tervitatav ja et on

toetavaid meetmeid rohetehnoloogia arenguks, aga olemasoleva tööstuse väljakutsetele sealt

vastuseid ei leia. Ühtlasi, eelnõu on juba läbinud nii mitmeid muutusi, et see vajaks uuesti

kooskõlastusringi, sest tegemist ei ole eelnõuga, millele viimati ametlik kooskõlastus anti.

Ants-Hannes Viira lausus, et eelnõu seletuskirjas öeldi teekaartide kohta nii seda, et need ei

ole siduvad, kui ka seda, et seal on eesmärgid kirjas. See loobki rakendusriski, millest ka

eelkõneleja rääkis. Teiste riigi poolt ettevalmistatavate dokumentidega rakendusriski juba

kohatakse. Inimesed tõlgendavadki väga erinevalt, kas kliimaeesmärk on sektoraalne või

mitte. Üldiselt Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (Põllumajandus-Kaubanduskoda) toetab

lähenemist, et kliimaeesmärgid on üldisemad ja ei ole kitsa sektori põhised.

Kliimaministeerium tõi välja, et kliimanõukoja roll saab selgemaks ja kõneleja sooviks väga

näha uut eelnõu versiooni, et sellele hinnang anda. Algses eelnõu versioonis oli teemaga veidi

probleeme. Põllumajandus-Kaubanduskoja ning põllumajandus- ja toidusektori poolt

soovitakse kindlasti, et toidujulgeoleku põhimõte saaks põhimõttena kirja. Seda mainiti

eelnõu esimeses versioonis veidi ebaselgelt.

Kärt Alaküla sõnas, et Eesti Keemiatööstuse Liit (Keemiatööstuse Liit) ei ole kahjuks saanud

toetada kliimakindla majanduse seaduse eelnõu selle senisel kujul. Küsimus on, kas eesmärke

seatakse koos realistliku hinnanguga, et kas ja millistel tingimustel on neid võimalik

saavutada. Keemiatööstuse Liit on varasemalt olnud skeptiline ka 2050. aasta

kliimaneutraalsuse eesmärgi suhtes ja ei toetanud 2040. aastaks kavandatud 90%-list

heitkoguse vähendamise eesmärki. Põhjuseks on, et varasem raamistik loodi teistsugustes

8

oludes. Hetkel seisab Euroopa samaaegselt silmitsi tööstuse konkurentsivõime vähenemisega,

tootmiskulude kasvuga, energiahindade volatiilsuse suurenemisega, kasvava

impordisõltuvusega, geopoliitilise ebastabiilsusega ja julgeolekuriskidega ning tööstusliku

tootmise üha kiireneva ümberpaigutumisega väljaspool EL-i. Sellises olukorras peaks

kliimapoliitika läbivaatamine pöörama oluliselt suuremat tähelepanu tööstuse

konkurentsivõimele, energiajulgeolekule, strateegilisele autonoomiale ning ka

energiamahukate tööstusharude realistlikule ülemineku rajale. Kõneleja tuletas meelde, et

Eesti riik nõustus –90% eesmärgiga EL-is tingimuslikult, eeldusel, et vajalikud

dekarboniseerimist võimaldavad tingimused on täidetud. Tekib aga väga oluline küsimus ehk

kus on mehhanism, mis hindab, kas tingimused on olemas ja mis juhtub, kui hindamise

tulemusena selgub, et tingimused ei ole täidetud. Keemiatööstuse Liidu arvates ei saa olla nii,

et heite vähendamise eesmärk on siduv, aga selle saavutamise eeldused on deklaratiivsed. See

küsimus on eriti oluline tööstuse jaoks, kus investeeringud on pikaajalised ja kallid ning

paljude tehnoloogiliste lahenduste puhul ei ole hetkel võimalik öelda, et alternatiivid on

kindlasti olemas, taskukohased ja Eestis rakendatavad. Liit tõi ka oma varasemates

seisukohtades välja mitmeid eelnõuga seotud praktilisi probleeme. Esiteks, praegused

valdkondlikud teekaardid ei täida sisuliselt neile pandud ülesannet. Seaduse järgi peaksid

need andma trajektoori ja sisaldama konkurentsivõime eesmärke, meetmeid, mõõdikuid, aga

praegusel kujul seda ei ole. Kindlasti ei ole seda tööstuse teekaardis ja tööstuse kõige

heitemahukamate sektorite puhul. Samuti delegeeritakse eelnõuga olulisi kliimapoliitilisi

valikuid kohaliku omavalitsuse tasandile, ilma et oleks piisavalt hinnatud nende mõju

ettevõtlusele, tööstusinvesteeringutele või energiajulgeolekule. Lisaks, kliimaeesmärkide ja

konkurentsivõime eesmärkide suhe on eelnõus endiselt väga ebaselge. On arusaadav, mis on

kliimaeesmärgid, aga kuidas ja mil moel hinnatakse või mõõdetakse konkurentsivõime

eesmärke, ei ole mõistetav. Tekstis on see küll deklaratiivselt olemas, aga kliimaeesmärkidega

võrreldavat rolli ei ole. On selge, et konkurentsivõime mõõdikud ja mehhanismid, mille järgi

konkurentsivõime arengut hinnata, puuduvad. Keemiatööstuse Liit on seisukohal, et

praeguses olukorras peaksid konkurentsivõime ja kliimaeesmärgid olema võrdväärsemad,

mitte et konkurentsivõime on kõrvalteema. Ühtlasi on seaduses tõsine probleem ka

õigusselguse, läbipaistvuse ja rakendatavusega. Seadusest ei ole üheselt arusaadav, kellele ja

kuidas pikaajalised eesmärgid praktikas kohalduvad ning kuidas neid hakatakse arvesse

võtma nt lubade andmisel ja planeeringute menetlemisel. Lisaks eelpool mainitule on väga

oluline probleem kogu menetlus ise. Lisaks kliimakindla majanduse seadusele vaadatakse ka

seda, mis toimub EL-is. Hetkel käib Euroopa kliima- ja tööstuspoliitika põhjalik

ümberhindamine. Läbi vaadatakse heitmekaubanduse süsteemi (ETS), selle ülesehitust,

süsinikulekke kaitsemeetmeid ja Euroopa konkurentsivõime küsimusi üldisemalt. Siinkohal

on liidu jaoks tekkinud suur vastuolu. Kogu kliimakindla majanduse seaduse menetlemisele

on kulutatud väga palju aega ja ressurssi, samal ajal kui Eesti tööstuse jaoks lähiaastatel veel

otsesemalt mõjuv ETS-i läbivaatamine toimub kiirkorras. Keemiatööstus on ka ETS-i kohta

esitanud mahukaid ja väga põhjalikke seisukohtasid, aga sisulisi vastuseid on saadud vähe ja

ei ole olnud aega mõjuanalüüside ega sisulise kaasamise jaoks. Liidu hinnangul oleks tulnud

oluline osa ressursist ja ajast kulutada sellele, kuidas püstitada seisukohad ja eesmärgid ETS-i

läbivaatamise protsessis. ETS otsustab, millistel tingimustel saab Eesti tööstus Euroopas edasi

investeerida ja toota. Lisaks, Eesti suurim tööstuslik heiteallikas on põlevkiviõlisektor.

Keemiatööstuse Liidu varasemates seisukohtades on juhitud tähelepanu, et tööstuse teekaart

9

küll nimetab seda sektorit, aga ei anna sisulist vastust, milline võiks olla selle sektori realistlik

üleminekutee, millised tehnoloogiad oleksid kasutatavad, millised oleksid

investeeringuvajadused ja mõju konkurentsivõimele. Seetõttu ei peaks põlevkiviõli puhul

rääkima ainult sellest, millal teatud uus tehnoloogia võiks teoreetiliselt olemas olla, vaid tuleb

vaadata ka seda, millal on võimalik olemasolevaid tooteid ja nende kasutusvaldkondi

asendada. Nt meretransport on üks valdkondi, kus fossiilkütustest loobumine on keeruline ja

aeglane. Ka EL arvestab sellega, et transpordis kasutatakse fossiilkütuseid veel pikka aega.

Seega ei pruugi põlevkiviõli nõudlus lähiaastatel kaduda lihtsalt sellepärast, et Euroopas on

seatud kliimaeesmärk. Kui alternatiivseid kütuseid ja tehnoloogiaid ei ole piisavas mahus,

konkurentsivõimelise hinnaga ja vajalikus taristus olemas, ei ole mõistlik eeldada, et

fossiilkütustel põhinev tootmine lineaarse trajektoori järgi kaob. Seadusega ei tohiks eeldada

tehnoloogiliste lahenduste olemasolu enne, kui on teada, et lahendused on tehnoloogiliselt,

majanduslikult ja taristuliselt teostatavad. Liidu ettepanek kindlasti ei ole kliimapoliitikast

loobuda, vaid teha kliimapoliitika teostatavaks. Kui eesmärkide saavutamiseks vajalikud

tingimused on olemas (energia, taristu, tehnoloogiad, rahastus, turud ja kaitse süsinikulekke

eest), siis peab tööstus olema valmis investeerima ja muutuma. Kui tingimused ei ole olemas,

peab olema mehhanism, mis seda tunnistab ja võimaldab trajektoori vastavalt kohandada.

Henrik Välja ütles, et Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit (EMPL) on seni jäänud kliimakindla

majanduse seaduse küsimuses küllaltki neutraalsele positsioonile. EMPL-i hinnangul on

kliimakindla majanduse eesmärk eelkõige investeerimise, investeeringute keskkonna ja

investeeringute konkurentsivõime küsimus. Seadus on oma senises sõnastuses jäänud nõrgaks

investeerimiskindluse loomisel, samal ajal kui on väga selged riskid, mille tõi välja

Tööandjate Keskliit. Need riskid on EMPL-i jaoks väga tõsised ehk et seadusest tulenevaid

eesmärke hakatakse tõlgendama ametkondade tasemel viisil, mis ei pruukinud algselt olla

eesmärk ja seeläbi ettevõtlust piirama. Teekaartide koostamine kui protsess on olnud

positiivne näide ettevõtlussektori ja riigi koostööst ühiste tulevikuplaanide kujundamisel, aga

nende panus investeerimiskindluse loomisesse jääb hetkel kas ebaselgeks või nõrgaks. Sellest

tuleneb ka EMPL-i üsna neutraalne positsioon selles küsimuses. Investeerimiskeskkonnale

need palju juurde ei anna, aga teatud riskid võivad sellega kaasneda. Samal ajal on riigiga

ühine pika plaani seadmine olnud positiivne. Rääkides käesoleval istungil

Kliimaministeeriumi poolt tutvustatud muudatusettepanekutest, siis seal oli mitmeid

positiivseid muudatusi ja suundasid. Mets ja puit on Eestis kohalik tooraine, mis pakub riigile

strateegilist autonoomiat, mis pakub võimalust üles ehitada kliimasõbralikku tööstust. Küll

aga on peamine küsimus investeeringutes ja nende tegemise kindluses. Biogeense süsiniku

pikaajaline talletamine toodetes ja suurema jalajäljega toodete asendamine on väga mõistlik

eesmärk, mida seadusega võtta ja mis võimaldab vähendada kliimamõju erinevates sektorites,

eelkõige ehitussektoris. Väga palju on võimalik teha ka energeetikavaldkonnas, seejuures

viisil, mis tõstaks ka töötleva tööstuse konkurentsivõimet, mis on Eestis olnud viimastel

aegadel surve all, nt toetades suurte energiatarbijate juurde puidupõhise või bioressursside

põhiste koostootmisjaamade rajamist. Need on teemad, mida teekaardis saab käsitleda ja mida

ka seni käsitletud on. Oluline küsimus on, kuidas jõuda sinna, et teekaart annaks ettevõtjatele

piisava kindlustunde, et ka kirjeldatud investeeringud ära teha.

Ahti Asmann lausus, et käesoleval istungil tuleks lähtuda eelkõige eelnõu majanduslikust

10

aspektist, kuid antud seadusel majanduslik vaade puudub. Tegemist on ainult

kliimaeesmärkide küsimusega. Üsna märgiline on, et seaduse seletuskirja leheküljel 32, kus

on peatükk mõjust majandusele ja riigi rahandusele, hinnangutes tuginetakse Stockholmi

Keskkonnainvesteeringute Tallinna Keskuse läbi viidud uuringule aastal 2019. Seletuskirja

koostajad ei ole märkinud, et selle uuringu kohaselt negatiivne mõju Eesti SKP-le võib

ulatuda kuni –10%. Instituut hindas –10% SKP-le mitte suureks. Kõneleja leidis, et see on

üsna märgiline. Viru Keemia Grupp AS-i (VKG) hinnangul on seaduse suurim probleem, et

eesmärgi saavutamine on lubatud põhimõtteliselt iga hinnaga. Puuduvad elementaarsed

kaalutluskohad, nt kas see on ühiskonnale jõukohane, kas kliimaneutraalsuse suunas

teostatavate tegevuste võimalikud negatiivsed tagajärjed on proportsionaalsed saadava

kasuga, kas ja kuidas mõjutab see riigi majandust, maksulaekumisi, sotsiaalset heaolu ning

julgeolekut. Väga ohtlik on, et seadus sisuliselt legitimiseerib kliimaküsimuse prioriteetsust

ükskõik millise eluvaldkonna ees. Kõneleja lausus, et eelnevalt oli juttu, et seaduses on

arvestatud ka põlevkiviõli jätkuva toimimisega. Deklaratiivses mõttes on sellega arvestatud,

kuid sisulises mõttes mitte. Kui heitmekaubanduse ettepanekud Euroopa Komisjonilt

(Komisjon) tulid, siis anti ettevõtetele võimalus kirjalikuks tagasisideks. Enne seisukohtade

väljatöötamist lubati maha istuda, et vaadata, milliseks saab maksumõju olema ettevõtetele.

Seda lubadust rikuti. VKG-l on olemas mitmed Exceli tabelid erinevate stsenaariumidega, kus

on näha, millisel aastal ja milliste eelduste puhul põlevkiviõli tootmine Eestis lõpetatakse, aga

need stsenaariumid ei ole kahjuks kellelegi huvi pakkunud. Kõnealune seadus sellisel kujul

normaliseerib selle olukorra. Teekaartide puhul jääb arusaamatuks, et Riigikogu komisjon

hakkab majandust läbi teekaartide mõjutama. Kokkuvõttes võib öelda, et maailm ei ole hetkel

nulleesmärgiga sama tempoga kaasa läinud, kui mitte öelda, et üldse pole läinud. Hetkel

tempo fikseerimine on kas vale või kindlasti väga ebatäpne. Lisaks, seadus legitimiseerib

Eesti energiajulgeoleku halvenemise. Kõneleja tõi välja, et ei ole näinud ühtegi analüüsi,

milline on sotsiaal-majanduslik mõju, kui põlevkiviõli tootmine suletakse nt 2032. aastal.

Kõneleja ei toeta kindlasti sellisel kujul ja sõnastuses seaduse vastu võtmist.

Tõnis Vare tutvustas Eesti Elektritööstuse Liidu (Elektritööstuse Liit) seisukohti (lisa 2).

Majanduse areng sõltub investeeringutest ja investeeringute kindlust tekitab õigusselgus.

Vaadates Eesti majandusstatistikat, siis riigi investeeringutega majandust ei kasvatata. Vaja

on erainvesteeringuid, kuid need vähenevad. Põhjuseks on õigusselguse puudumine.

Kliimakindla majanduse seaduse puhul on tegemist normitehnilise fopaaga. Võttes hea

õigusloome ja normitehnika eeskirja, mis on seadusena sätestatud, siis sealt saab probleem

alguse. Võib olla on tegemist ka süsteemse probleemiga, et riigis tegeleb seadusloomega

ministeerium, täitevvõim, mitte seadusandja ja Riigikogu. Eelnõu probleem ei ole

kliimaeesmärkide olemasolu, vaid nende õiguslik konstruktsioon. Eesmärgid on jäigad, kuid

põhimõtete toime, eesmärgi saavutamise piirid ja mittesaavutamise tagajärjed on ebapiisavalt

määratletud. See jätab olulise poliitiliste valikute sisustamise seadusandja asemel

täitevvõimule ja kohtutele. See on põhjus, mis õigusselguse puhul takistab investeeringuid.

Eestisse ei investeerita, vaid minnakse teise riiki, kus õigusselgus on konkreetne. Hea

õigusloome tava ütleb, et kui võetakse kasutusele uus mõiste või õigusanaloogiat ei ole, siis

see pannakse paragrahvi ja kirjutatakse seaduses lahti, mida see tähendab. Täitevvõimul ja

kohtul ei ole võimalust iseenesest seadusloomega tegeleda. Seega esimeseks probleemiks on,

et põhimõtete õiguslik toime on liiga avar. Teiseks probleemiks on, et eesmärgid on jäigad.

11

Antud on kliimaeesmärgid, mida tuleb täita, kuid kuidas sinna jõuda, selle kohta

informatsiooni ei ole. Lahenduseks oleks lisada põhimõtete kaalumise reegel. Kolmandaks

probleemiks on, et Riigikogu ja kohtute rollide piir jääb ebaselgeks. Lahenduseks oleks muuta

teostatavuse kontroll kohustuslikuks. Kõneleja tõi välja kolm küsimust, millele eelnõu peaks

konkreetselt vastama: kas §-des 4–10 võivad üksi olla isiku õiguste piiramise alused; mis

juhtub, kui vahe-eesmärk ei ole tehniliselt või majanduslikult realistlik; ja millal peab valitsus

esitama Riigikogule muudatus- või lisameetmete ettepaneku. Seega kliimaeesmärgid võib

säilitada, kuid seadus peab määrama ka nende kohaldamise piirid, tasakaalustamise reeglid ja

kohustusliku realistlikkuse kontrolli. See tähendab, et Riigikogu määrab eesmärgid ning

nende saavutamise poliitilised ja õiguslikud piirid. Täitevvõim valib nende piires meetmed ja

põhjendab valikuid. Kohus kontrollib otsuste õiguspärasust, menetlust ja põhjendust, kuid ei

pea ise kujundama kliimapoliitilisi põhivalikuid.

Mihkel Härm lausus, et tema hinnangul on väga positiivne, et selline seadus on tekkimas ja

Elektrilevi OÜ (Elektrilevi) toetab, et Eestis kliimakindla majanduse seadus luuakse. Seda

toetatakse, kuna tekib vähemalt teatud selgus. Ühtlasi on positiivne, et sellise pikaajalise

põhimõttelise eesmärgi sõnastab Riigikogu. Riigikogu roll on selliseid riigi pikaajalisi

poliitilisi eesmärke kokku leppida ja neid sõnastada. Majanduse vaates tähendab see, et

elektrifitseerimine peab jätkuma. Elektrifitseerimine peab isegi veel suurema hoo sisse saama.

Elektrilevi vaates tähendab see, et võrk muutub olulisemaks, võrk vajab jätkuvalt veel rohkem

investeeringuid, kui seda ka hetkel ollakse suutelised tegema. Seega, kui raam saadakse paika,

siis saab tegeleda järgmiste oluliste seadustega, nt elektrituruseadus, mille osas ka

majanduskomisjonile on soovikiri saadetud, mida peaks elektrituruseaduses tariifimetoodika

osas ette võtma ja järgmiseks täpsustama. Elektrilevi toetab seaduse vastuvõtmist ja usub, et

edasi saab tegeleda detailide ja nüansside täpsustamisega.

Allar Peek sõnas, et Eesti Turbaliit (Turbaliit) leiab, et kõnealuse seaduse menetlemine

sellisel kujul tuleks lõpetada. On arusaamatu, kuidas 2026. aastal käsitletakse seaduses teatud

sektorit eelmise sajandi alustel. Turbasektor ei ole briketitootjad, vaid ollakse

kõrgtehnoloogiliselt kasvusubstraatide tootjad, mis on oluline alus toidujulgeolekule nii Eestis

kui ka EL-is tervikuna. Lisaks ei ole tehtud piisavalt mõjuanalüüse. On tehtud analüüse küll

kliima kohta, aga ei ole analüüse, mis analüüsiks seaduse majanduslikku mõju,

konkurentsivõimet jne. Seadus on tehtud kiiresti ja valedel alustel. Selles osas tuleks aeg

maha võtta ja läheneda sellele korrektselt. Teekaartide puhul ei ole aru saada, milleks need

mõeldud on. Kui neil ei ole seaduslikku võimu ja need on suunavad, siis mis on nende

eesmärk. Näiliselt on tehtud ka kaasamine, kus Kliimaministeerium teekaarte tutvustas, kuid

sisuliselt nad mitte ühtegi sektori ettepanekut ei arvestanud. Seega on arusaamatu, kuidas

peaks sektor nendega sama rada käima, kui sektori panust ja sisendit ei arvestata. Lisaks

nähakse, et seadus on oluline julgeolekuoht Eesti regionaalpoliitikale. Turbatööstus on olnud

maapiirkonnas pikaajaline, stabiilne, tagab seal kõrgepalgalised töökohad ja on jätkusuutlik,

kuid seaduseloomes puudub igasugune arusaam tööstuse tulevikust. Investeerimiskindlus on

puudulik. Hetkel on sektoril u 150 mln euro eest plaanilisi investeeringuid, mis on pandud

pausile, sest ei saada aru, mida toob tulevik. Turbaliit on näinud ka ministeeriumi

maksupoliitilisi visioone, mis eeldaks sektorile lähiajal u 350%-list maksutõusu, kus nad

kirjeldavad, et osad ettevõtted lõpetavad paratamatult selle tagajärjel töö. Samas teiselt poolt

12

öeldakse, et tuleks teha investeeringuid. Tegemist on üksteisega vastuolus olevate teesidega.

Kokkuvõttes ei ole arusaadav, mis on kõnealuse seaduse eesmärk, kellele see on mõeldud ja

kuidas see peaks Eesti majandust ning kliimat hetkelises olukorras edasi aitama.

Peep Siitam ütles, et Eesti Puhta Tööstuse ja Tehnoloogia Liidu liikmed on arvamusel, et

Eesti elu ilma elamisväärse keskkonna ja konkurentsivõimelise majanduseta ei ole võimalik

edendada. Konkurentsivõimelise majanduse puhul on kõne all eelkõige ekspordivõimeline

majandus. Rääkides ekspordist, siis enamik liidu liikmeid teenivad tulu Eestist väljastpoolt

ehk eksporditegevustega. Üldiselt on väga levinud eksiarvamus, et muu maailm saaste

vähendamise, kliimaeesmärkide või üldse kliimamõjude vähendamisega ei tegele või

tegelevad oluliselt vähem kui Eestis või EL-is. Tegelikult teemaga tegeletakse ja probleem on

hoopis selles, et küsitakse siinsete ettevõtete käest, kes sealsel turul oma tooteid ja teenuseid

müüvad, kuidas teil koduturul konkurentsivõime tagamisega olukord on ja kuidas riigi

majandust edendatakse konkreetselt väiksema keskkonnamõju ja väiksema saastamise mõju

suunas. Kliimakindla majanduse seadus peaks olema selline seadus, mis aitaks sellele

küsimusele vastata. Ühemõtteliselt aga ei aita. See ei aita vastata ka küsimusele, kuidas riik

ekspordivõimelist puhast tööstust ja neid tehnoloogiaid arendab ning neid võimalikult kaua

Eestis peab, selleks et nad tugevamaks saaksid kasvada ja lisandväärtust rohkem maailmast

Eestisse tuua. Eelnõu nimetab konkurentsivõimelist majandust küll eesmärgina, aga ei muuda

seda kliimapoliitiliste otsuste suhtes siduvaks kriteeriumiks. Ehk siis heite vähendamise

eesmärgid on arvulised, tähtajaliselt ja regulaarselt seiratavad, aga majanduskasv,

lisandväärtus, energia taskukohasus ja investeerimisvõime jäävad deklaratiivseteks. Kui

tegemist oleks kliimamõjude vähendamise seadusega, siis see oleks arusaadav. Rääkida aga

kliimakindlast majandusest on üsna kohatu. Lisaks, riigis on olemas säästva arengu seadus,

mis on deklaratiivsuse tasemel peaaegu sama nagu kõnealune seadus. Kliimakindla

majanduse seadus seab küll kliimamõjude vähendamise osas konkreetseid numbreid, kuid

jääb siiski deklaratiivseks. Tekib küsimus, miks ei saaks säästva arengu seadust paremaks

muuta. Säästva arengu seaduses on majanduse ja keskkonnasäästu teemad ühemõtteliselt

balansis ja olulised. Kõnealuse seaduse puhul tasuks ehk hetkeks aeg maha võtta ja

keskenduda veel kord investeerimiskindlusele ning majanduseesmärkide sissetoomisele.

Marek Reinaas lausus, et tundub, et paljud huvigruppide poolt tõstatatud probleemid on

leidnud kajastust ministeeriumi muudatustes. Ühtlasi jääb igaveseks aruteluks see, kas teatud

teekaardid, tegevuskavad jne peavad olema väga konkreetsed või pigem seadma eesmärke ja

teekonna lõpp-punkti leiab mõistlik ettevõtja ise. Ühtlasi on palju kõne all, et kliimakindla

majanduse seadus mõjutab kehvasti konkurentsivõimet ja investeerimiskindlust, justkui

kliimamuutustega seoses maailmale kulusid ei oleks. Tegelikult on kliimamuutustega seotud

kulud majandusele väga suured ja sellest ei saa mööda vaadata. Järgnevalt palus kõneleja

Kliimaministeeriumi kommentaari seoses huvigruppide tagasisidega.

Laura Remmelgas sõnas, et huvigrupid kandsid sõnumeid, millega osalt saab tegeleda Eesti,

kuid mis osalt tuleks viia ka Komisjoni tasandile ja sellega ka tegeletakse. Kliimakindla

majanduse seadus on ettevõtete huvidega väga hästi kooskõlas ja võimaldab Eestil ka

Komisjoni tasandil nii heitkogustega kauplemise süsteemis kui ka riikide kliimaeesmärkide

vaates seista ettevõtete huvide eest. Kliimaministeerium on korduvalt ettevõtetega maha

13

istunud ja ka nende ettepanekutega arvestanud. Eelnevast arutelust jäi üldisemalt kõlama

küsimus sellest, kuidas kogu konkurentsivõime poolega (teekaardid, eesmärkide täitmise

seire) tagada ka see, et majandusmõju ja konkurentsivõimega arvestatakse. Ministeerium on

püüdnud kogu seiremeetmete täiendamisega Riigikogu rolli täpsemaks kirjutada.

Konkurentsivõime aruanne kindlasti annab ka majanduse poolt juurde. Lahti on püütud

kirjutada see, kuidas tõsta sektorite konkurentsivõimet viisil, mis võimaldab kliimaeesmärke

täita. ELVL viitas, et mõned teemad on jäänud tähelepanuta. Energeetika teekaarti hetkel

eraldi ei ole, kuna energiamajanduse arengukava on värskelt valminud. Teekaartide puhul on

oluline silmas pidada, et tegemist on jätkuva protsessiga ja neid tuleb perioodiliselt üle

vaadata ning ajakohastada koostöös huvirühmadega. Hetkel teekaartides sisalduv on praegune

parim teadmine, aga kõne all on 25-aastane periood, seega need tuleb jooksvalt üle vaadata,

meetmeid täpsustada ja võib-olla tekib ka vajadus teekaarte teatud valdkondadele juurde luua.

Toodi ka välja, et igas sektoris pole kliimaneutraalsuse eesmärgid realistlikud, mis on

arusaadav. Ka teekaartides antakse see vaade, kui palju on võimalik panustada nt

põllumajandussektoril. On selge vaade, et kliimaneutraalsust põllumajanduses praeguste

teadmistega ei ole võimalik saavutada. Sellise kindluse teekaardid peaksidki andma, et mis on

hetkel parim teadmine, millega ka eesmärkide seadmisel arvestatakse ning mille alusel

eesmärke ja meetmeid üle vaadatakse ning vajadusel täiendatakse. Mitmel korral viidati ka

loastamisele ehk et seadus võib tekitada täiendavaid ohte. Seadus ei loo mitte midagi uut. Ka

praegu tuleb lubade väljastamisel kliimaeesmärkidega arvestada, aga pigem annab see

realistlikuma trajektoori. Keemiatööstuse Liit rääkis nii EL-i vaatest ja seal toimuvatest

protsessidest kui ka kliimakindla majanduse seadusest. Kliimaministeerium on kliimakindla

majanduse seaduse koostamisel võtnud arvesse arenguid, mis võivad EL-i suunal tulla, aga

pigem andnud põhjendused ja vaated, mis Eesti sektorite edasist toimetamist võimaldavad.

Vaadates ka Eesti hiljuti kinnitatud seisukohti heitkogustega kauplemise süsteemi kohta, siis

need murekohad ja soovid on seal kajastatud. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu on selle

võimaldava raami andnud. Turbaliidu puhul on murekoht turbakäsitlusega seaduses. Kõneleja

kinnitas, et sektoreid eraldi seadus mitte kuidagi ei käsitle. Kliimakindla majanduse seaduses

ühtegi viidet turbasektorile ei ole. Teekaart on aga turbakasutusele koostatud. Teekaardis on

ära markeeritud, et metoodikad tuleks üle vaadata ning teadus- ja arendustegevusele rohkem

rõhku panna. Need on kohad, millele sektor on tähelepanu juhtinud. Põhjus, miks teekaardid

on olulised, on see, et tegemist on tööplaani ja kokkuleppega, et nende teemadega tegeletakse

ja liigutakse edasi. Need peegeldavad paljuski sektori praeguseid murekohti. Kui teekaart

vajab tulevikus täiendamist, siis see on samuti seal ette nähtud. Elektritööstuse Liidu esindaja

tõi välja põhimõtted ja selle, kuidas need ei ole hea seadusloomega kooskõlas. Eesti Puhta

Tööstuse ja Tehnoloogia Liidu esindaja tõi välja säästva arengu seaduse olemasolu. Vaadates

nt keskkonnavaldkonna üldosa seadust, siis ka seal on põhimõtted olemas ja see on

keskkonnaõiguses varasem praktika. Taolistes majandusseadustes ei ole võib olla tõesti sel

kujul põhimõtteid varem kasutatud. See põhimõte on oluline, kuna annab suuna, aga seda

suunda ei pruugi iga kord olla võimalik 100% rakendada, seega kaalutluskoht on väga oluline.

Tõnis Mölder lausus, et VKG oli 2021. aasta septembris esimene suurem ettevõte, kes tuli

välja ideega, et investeerimiskindluse jaoks on vaja kliimaseadust. Praegune Riigikogu

koosseis on ametis veel 5,5 kuud ja kui selle ajaga otsust vastu ei võeta, siis kõik menetluses

olevad seadused kaotavad kehtivuse ja langevad menetlusest välja. Kõneleja uuris, kas VKG

14

esindaja näeb, et kõnealust seadust saab veel läbi muudatuste paremaks teha või peaks uus

Riigikogu koosseis ja valitsus seaduse loomisega soovi korral uuesti alustama.

Ahti Asmann sõnas, et kui VKG tegi ettepaneku selle seaduse loomiseks, siis nende jaoks oli

oluline saada arusaamine, mille vastu seda kaalutakse. Kõneleja lausus, et hetkel menetluses

olevat eelnõud ei anna ümber teha ja sellega peaks uuesti alustama.

Jaak Aab lausus, et keskkonnakomisjon võiks huvigruppidelt uurida, kuidas nad

Kliimaministeeriumi tehtavatesse muudatustesse suhtuvad. Kuna eelnõu on pikalt menetletud

ja selle osas on ka kriitikat, siis võiks veidi aega võtta, et saada muudatustele ka huvigruppide

arvamus.

Mart Maastik tõi esmalt välja, et eelnõu pealkiri ei ole mõistlik. Lisaks kaasnevad seadusega

kohustused kohalikele omavalitsustele. Kõneleja uuris ELVL-i esindajalt, kas on arutatud, kui

palju tuleb uusi kohustusi juurde ja kui palju see omavalitsustelt ressursse nõuab.

Heiki Hepner vastas, et ELVL andis kohustuste rahastamisega seoses ka oma kommentaari

kirjalikult. See puudutab eelkõige kliimakava tegemist ja sellega seonduvat.

Kliimaministeerium on selles osas vastanud, et see ei tohiks väga suureks kohustuseks

osutuda. Teine pool oli, kas omavalitsuste ametnikud peaksid hakkama hindama hoonete

energiatõhusust. Väidetakse, et ei pea hakkama hindama, vaid peaksid lihtsalt vaatama, kas

energiatõhusust on hinnatud või ei ole. Omavalituste roll on suhteliselt formaalseks jäetud.

Kliimakava on vajadusel võimalik ka koos konkreetse omavalitsuse arengukavaga teha.

Pigem on omavalitsustel hetkel kaks peamist murekohta. Esiteks regionaalareng ja töökohad,

mis võivad löögi alla sattuda ja teiseks on läbimõtlemata, kuidas Eesti oma elektrivõrku

hakkab arendama. Seda ei puuduta ka energiamajanduse arengukava.

Rene Kokk lausus, et sai käesoleva istungi põhjal aru, et ettevõtjad, kes peavad ise tagama

oma ettevõtte tulud, töötajate töötasu ja ettevõtte kasumlikkuse, ütlesid praktiliselt valdavalt,

et seadus on läbi kukkunud ja sellega ei peaks edasi minema. Äärmisel juhul peaks sellega

uuesti alustama. Küll aga on huvitav see, et need, kes saavad maksumaksja rahast palka,

arvavad kõik, et seadusega on hästi ja menetlusega peaks edasi minema. Kõneleja uuris, miks

on nii, et ettevõtjad annavad sisendit ja teevad ettepanekuid, kuid neid ei võeta kuulda.

Laura Remmelgas vastas, et üsna palju ettepanekuid on arvesse võetud. Vaadates ka

käesoleva istungi sõnavõtte, siis pigem on tegemist üldsõnaliste avaldustega, mitte

konkreetsete ettepanekutega. Kliimaministeerium on korduvalt uurinud, kus ja mida täpsemalt

parandada. Kui täpsemaid ettepanekuid on saadud, siis neid on ka kaalutud ja suures osas

arvesse võetud. Nt on kritiseeritud, et teekaardid ei ole seaduse jõuga. Samas, kui on küsitud,

et kas need peaks seadustama, siis ettevõtted ei soovi seda.

Yoko Alender lausus, et eelnõu on pikalt arutatud, mis on olnud vajalik ja tulemuslik.

Arutelu on üldjoontes läinud sisulisemaks. Lisaks tõi kõneleja välja, et käesoleval istungil ei

ole järgmise põlvkonna esindajaid ehk noori huvigruppidena, kellele kõnealust seadust

tegelikult luuakse. Küll aga on nad olnud eelneva menetluse juures. Noored pööravad

15

tähelepanu küsimusele, kas tugevam on looduse või raha võim. Sellised küsimused on

õigustatud. Riigikogu liikmed peavad samuti selliseid küsimusi endalt küsima. Üks teema on

olnud, et seadusesse jääb tõlgendusruumi ja seda on proovitud parandada. Samas on tegemist

mitmekülgsete probleemide ja lahendustega ning määramatust ei saa kindlasti tulevikust

lõpuni eemaldada. Seetõttu on eelnõusse lisatud ka ülevaatamise sätted, mida peaks võib olla

tõesti tegema veel siduvamaks. Üldiselt on Eesti ettevõtlus ressursimahukas ja riik on oma

rikkuse rajanud paljuski sellele, mida tehakse loodusressursiga ja kui palju seda

väärindatakse. Kõnealune seadus annab õiges suunas liikumise.

Hanah Lahe sõnas, et keeruline on olla kahe poole vahel. Ühelt poolt ütlevad looduskaitsjad,

et ei tehta piisavalt, teiselt poolt ütlevad ettevõtjad, et tehakse liiga palju. Tuleb meeles

pidada, et mida pikemalt seaduse üle arutatakse, seda kaugemale seaduse vastu võtmine jääb.

Ühtlasi ei ole seaduse vastu võtmine protsessi lõpp. Nt teekaartide uuendamine annab

instrumendid, et ka Riigikogu roll oleks selles protsessis suurem ja et igal aastal saaks üle

vaadata, mis sektoritega toimub ja kuidas läheb konkurentsivõimel. Kliimaseadus on Eestis

tegelikult alles algusjärgus. Nt Rootsi ja Soome võtsid oma kliimaseaduse vastu eelmisel

kümnendil, kuid on seda praeguseks juba mitmel korral uuendanud.

Marek Reinaas tänas osalejaid sisuka arutelu eest.

3. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Reinaas

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Yoko Alender

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Maria Haas

protokollija

Riigikogu majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühise

istungi protokoll nr 106

Tallinn, Toompea Esmaspäev, 21. september 2026

Algus 11.20, lõpp 13.04

Juhatajad: Marek Reinaas (esimees),Yoko Alender (esimees)

Protokollija: Maria Haas (konsultant)

Võtsid osa:

Majanduskomisjon

Komisjoni liikmed: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov, Rene Kokk, Mart Maastik, Tõnis Mölder,

Reili Rand, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi

Komisjoni ametnikud: Eve-Ly Kübard (nõunik-sekretariaadijuhataja), Mari Tänav (nõunik),

Kristiina Reinfeldt (nõunik)

Keskkonnakomisjon

Komisjoni liikmed: Jüri Jaanson, Mait Klaassen, Lauri Laats, Hanah Lahe, Tiit Maran,

Andres Metsoja, Tarmo Tamm

Komisjoni ametnikud: Elle Kaur (nõunik-sekretariaadijuhataja), Vivi Older (nõunik), Elle

Nora Kalind (konsultant)

Puudusid:

Majanduskomisjon: Mario Kadastik

Keskkonnakomisjon: Rain Epler, Züleyxa Izmailova

Kutsutud: Kliimaministeeriumi kliima ja keskkonnahoidliku majanduse osakonna juhataja

Laura Remmelgas ja sama osakonna nõunik Maris Arro, Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluse ja konkurentsivõime osakonna kestliku arengu

valdkonna juht Kadi Kõiv, Eesti Linnade ja Valdade Liidu asedirektor Heiki Hepner, Eesti

Tööandjate Keskliidu kestliku ettevõtluse ja innovatsiooni valdkonnajuht Kati Rostfeldt, Eesti

Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht Ants-Hannes Viira, Eesti

Keemiatööstuse Liidu tegevjuht Kärt Alaküla, Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuht

Henrik Välja, Viru Keemia Grupp AS juhatuse esimees Ahti Asmann, Eesti Elektritööstuse

Liidu tegevjuht Tõnis Vare, Elektrilevi OÜ juhatuse esimees Mihkel Härm, Eesti Turbaliit

MTÜ juhatuse aseesimees Allar Peek, Eesti Puhta Tööstuse ja Tehnoloogia Liidu nõukogu

liige Peep Siitam (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu (928 SE) teise

2

lugemise ettevalmistamine: arutelu huvigruppidega majanduse vaatest

3. Info ja muud küsimused

1. Nädala töökava kinnitamine

Tiit Maran uuris seoses tänases päevakorras oleva ühisistungiga, et kas arutatakse eelnõud,

mis on esimese lugemise läbinud. Lisaks, ühisistungile on kaasatud tööstuse ja majanduse

esindajad, kuid mitte vabaühendused. Kõneleja küsis, kas võib eeldada, et teatud hetkel

toimub istung, mis puudutab teaduse ja vabaühenduste seisukohti.

Yoko Alender sõnas, et juunis toimunud istungil kuulas keskkonnakomisjon osasid

käesoleval ühisistungil viibijaid kui ka paljusid teisi organisatsioone. Muudatusettepanekuid

laekus Riigikogu liikmetelt väga vähe ja neid otseselt käesoleval ühisistungil ei arutata.

Eelkõige on ühisistungi eesmärgiks, et majanduskomisjon saaks kuulata ära neile

ettepanekuid esitanud huvigrupid, et kujundada oma arvamus, mille nad

keskkonnakomisjonile esitavad.

Tiit Maran palus täpsustada, kas ühisistungil arutatakse eelnõud, mis on esimese lugemise

läbinud.

Yoko Alender vastas jaatavalt. Eelnõu juhtivkomisjoni esindaja Hanah Lahe on koostamas

juhtivkomisjoni poolt ka mõningaid muudatusettepanekuid, mida saab edaspidi

keskkonnakomisjonis arutada. Käesoleval ühisistungil kuulatakse aga eelkõige huvigruppide

seisukohti majanduse vaatest.

Jaak Aab lausus seoses majanduskomisjoni järgneva päeva, 22. septembri istungiga, et

päevakorras on arvamuse andmine keskkonnamisjonile seoses Vabariigi Valitsuse algatatud

kliimakindla majanduse seaduse eelnõuga (928 SE). Kliimaministeerium on teinud seaduse

muutmiseks teatud ettepanekuid. Kõneleja leidis, et majanduskomisjon ei ole valmis 22.

septembri istungil oma arvamust andma, kuna komisjon ei ole neid muudatusi näinud ega

nendega tutvunud. Oleks vajadus Kliimaministeeriumiga muudatusi arutada. Kõneleja leidis,

et arvamuse andmine keskkonnakomisjonile võiks jääda sellest järgnevale nädalale. 22.

septembri istungil võiks toimuda keskkonnakomisjonile arvamuse andmise ettevalmistamine,

kus oleks soov muudatusi sisuliselt arutada.

Marek Reinaas nõustus, et keskkonnakomisjonile on arvamust keeruline avaldada, kui

majanduskomisjonil ei ole kogu informatsiooni. Seega 22. septembri istungil võib teemat

arutada ja kui komisjon ei jõua arvamuse formuleeringuni, saab selle järgmisele

istunginädalale edasi lükata. Ühtlasi, kuna majanduskomisjoni arvamuse andmise tähtaeg on

ametlikult möödas, siis tuleks keskkonnakomisjonilt uurida, kas neile on sobiv, kui

majanduskomisjon annab neile arvamuse järgmisel nädalal.

Yoko Alender sõnas, et kõige olulisem on, et kõik tunnevad, et nad on saanud materjalidega

tutvuda.

Riigikogu majanduskomisjoni nädala (21.09.2026-27.09.2026) töökava

3

Majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühine istung esmaspäeval, 21.09.2026 kell 11.20

1. Nädala töökava kinnitamine

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu (928 SE) teise

lugemise ettevalmistamine: arutelu huvigruppidega majanduse vaatest

3. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäeval, 22.09.2026 kell 14.00

1. Arvamuse andmine keskkonnakomisjonile: Vabariigi Valitsuse algatatud kliimakindla

majanduse seaduse eelnõu (928 SE)

2. Riigikogu liikmete Toomas Uibo, Tanel Teini, Varro Vooglaiu, Kalle Laaneti, Madis

Timpsoni ja Rene Koka algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu (911 SE) esimese

lugemise ettevalmistamine

3. Tuumaelektrijaama riigi eriplaneeringu asukoha eelvaliku lähteseisukohtade ja

keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi tutvustus

4. Ülevaade Hiiumaa 110 kV elektriühenduse riigi eriplaneeringu ja keskkonnamõju

strateegilise hindamise algatamisest

5. Kollektiivse pöördumise „Ilutulestiku kasutamise ja müügi piiramine – inimeste, loomade

ja keskkonna hüvanguks“ arutelu

6. Info ja muud küsimused

Riigikogu keskkonnakomisjoni nädala (21.09.2026-27.09.2026) töökava

Keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni ühine istung esmaspäeval, 21.09.2026 kell 11.20

20. Augusti saalis (konverentsisaal)

1. Keskkonnakomisjoni nädala töökava kinnitamine

2. Majanduskomisjoni nädala töökava kinnitamine

3. Vabariigi Valitsuse algatatud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu (928 SE) teise

lugemise ettevalmistamine

4. Info ja muud küsimused

Komisjoni istung teisipäeval, 22.09.2026 kell 14.00

1. Ülevaade Kliimaministeeriumi 2026. a 2. poolaasta õigusloome plaanist taristuministri

valitsemisalas

2. Vabariigi Valitsuse algatatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse

konventsiooni alusel sõlmitava, riigi jurisdiktsiooni alt välja jäävate merealade elurikkuse

kaitse ja kestliku kasutamise kokkuleppe ratifitseerimise seadus (988 SE) esimese lugemise

ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

Otsustati:

1.1. Kinnitada nädala töökava

Majanduskomisjon (konsensus: Jaak Aab, Aleksei Jevgrafov, Rene Kokk, Mart Maastik,

Tõnis Mölder, Reili Rand, Marek Reinaas, Urve Tiidus, Kristina Šmigun-Vähi).

Keskkonnakomisjon (konsensus: Yoko Alender, Jüri Jaanson, Mait Klaassen, Lauri Laats,

Hanah Lahe, Tiit Maran, Andres Metsoja, Tarmo Tamm).

2. Vabariigi Valitsuse algatatud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu (928 SE) teise

lugemise ettevalmistamine: arutelu huvigruppidega majanduse vaatest

Marek Reinaas sõnas sissejuhatuseks, et eelnõu võeti Riigikogu menetlusse 21.05.2026 ja

eelnõu esimene lugemine täiskogus toimus 9.06.2026. Keskkonnakomisjon on juunikuus

4

arutanud eelnõu kahel istungi, millest üks oli avalik istung, kus osalesid huvirühmad.

Käesoleval majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni ühisel istungil keskendutakse

kliimakindla majanduse seaduse eelnõu majanduslikule vaatele ja kuulatakse ära huvirühmade

tagasiside. Istungil ei olnud võimalik osaleda Eesti Transpordikütuste Ühingu, Eesti

Kaubandus-Tööstuskoja ja Sihtasutuse Rohetiiger esindajatel. Kõigi kolme huvirühma

esindajad osalesid keskkonnakomisjoni 16.06.2026 avalikul istungil ning kõik kinnitasid, et

jäävad oma varasemate seisukohtade juurde.

Tõnis Mölder uuris, miks käesolev istung ei ole avalik.

Marek Reinaas lausus, et üldiselt peaks selleks tulema komisjoni liikmete poolt ettepanek

korraldada avalik istung ja sellist ettepanekut ei ole seni tulnud.

Laura Remmelgas andis ülevaate 928 SE olulisematest muudatusettepanekutest pärast

eelnõu esimest lugemist (lisa 1). Eestil on juba 2021. aastast seatud kliimaneutraalsuse

eesmärk aastaks 2050, aga praeguseni ei ole kokku lepitud, millise tempoga selle eesmärgini

jõutakse. Kliimakindla majanduse seadus paneb paika liikumiskiiruse, seades sektoriteülesed

eesmärgid aastaks 2030, 2035 ja 2040. Erinevus eelnõu esimeste versioonidega on, et ei

fikseerita sektoritepõhiseid eesmärke selleks, et jätta paindlikkust. Kui ühes valdkonnas

liigutakse kiiremini, kui mõnes teises on võimalik, siis see jätab paindlikkust. Euroopa Liidu

(EL) aruteludes on samuti uueks suunaks mitte enam nii konkreetselt kitsaste sektorite kaupa

väga jäikasid vahe-eesmärke seada. Õigustatud küsimus on olnud, et kes ja mida võiks teha, et

eesmärkideni jõuda. Seetõttu on kliimakindla majanduse seaduse kõrvale koostatud koostöös

huvirühmadega viis valdkondlikku teekaarti. Teekaardid ei ole seaduse jõuga, vaid annavad

paindlikkust teekonnal vajadusel muudatusi teha. Seal on välja toodud, milliste tegevustega

tänase parima teadmise juures erinevad sektorid saavad oma panuse anda, et kliimakindla

majanduse seaduses toodud vahe-eesmärgid täita. Eesmärkide seadmisel on arvestatud ka

sellega, et Eestisse mahuks juurde rohkem uut tööstust. Arvestatud on ka Eesti

varustuskindlusega, et teatud aja saab ja tuleb põlevkivielektrit veel kasutada. Arvestatud on

ka põlevkiviõli sektori toimimisega. Teekaardid on väga oluline tööriist ka selleks, et kui

valitsuse ja Riigikogu tasandil erinevaid toetusmeetmeid läbi räägitakse, siis näeb, millised on

erinevates valdkondades vajadused, et seaduses toodud eesmärke täita. Lisaks on seaduses

välja toodud põhimõtted. Majanduse osas on põhimõtteid veel tugevdatud. Põhimõtete puhul

on oluline silmas pidada, et need ei ole normid. Tegemist on kaalutluskohtadega, mida

erinevate otsuste juures arvesse võtta, aga need ei ole käsud, et neid tuleks alati just selliselt

rakendada. Kliimakindla majanduse seadus annab Eesti riigile suuna fossiilkütustest

järkjärguliseks väljumiseks, aga tuleb arvestada, et nt kütusehinnad on jätkuvalt kõrged.

Seega pigem vaadatakse teemat n-ö riigi investeeringute vaatest, kuid erasektorile selliseid

keelde kõnealuses seaduses ei ole ja ei ole ka pärast muudatuste tegemist. Lähtuvalt 2026.

aasta suve jooksul tehtud ettepanekutest näeb ministeerium, et eelnõus tuleb selgemalt kirja

panna vastutus ja tugevam järelevalve kliimaeesmärkide täitmise üle. Selgemalt peaks paika

saama, kes jälgib kliimaeesmärkide täitmist, kuidas Riigikogu protsessis osaleb ning mida

tehakse juhul, kui eesmärkide saavutamine satub ohtu. Seetõttu on eelnõu järgnevas

versioonis Riigikogu rolli tugevdatud. Eelnõu näeb ette Riigikogu keskkonnakomisjoni

senisest selgema kaasamise nii kliimaeesmärkide täitmise seiresse kui ka kliimanõukoja tööga

5

seotud otsustesse. Väga aktiivne arutelu oli selles osas, kes teekaardid kinnitab ja mis roll neil

olema saab. Seetõttu on tehtud ettepanek, et teekaardid kinnitab eri valdkondade ministreid

ühendav valitsuskomisjon. See võimaldab tugevdada valdkondadeülest vastutust nende

elluviimise eest. Ka kliimanõukoja rolli tugevdamise osas tuli mitmeid häid ettepanekuid. Sh

oli kõne all nende roll kliimaaruande hindamisel ehk kliimanõukoda saab tellida analüüse ja

auditeid ning teha valitsusele ettepanekuid. Selgemalt on välja toodud, milliste valdkondade

esindajad kliimanõukotta kuuluvad, nt on seal ka majandusvaldkonna esindaja. Selgemaks on

kirjutatud ka kliimaeesmärkide seire teema, sh see, et kliimaaruandele lisanduvad

kliimanõukoja hinnang ja Riigikogu keskkonnakomisjoni seisukoht. Lisatud on ka selge

reageerimismehhanism eesmärkidest mahajäämise korral. Ehk siis kui seire näitab, et

eesmärkide saavutamine ei ole seniste meetmetega võimalik, siis mis sammud järgnevad, kes

sellele tähelepanu juhib, kes peab uue meetmete paketi esitama ja kuidas see jõuab

eelarveläbirääkimistele ning ka teekaartide täiendamisse. Täpsustatud on ka seaduse eesmärki

ja põhimõtteid, sh konkurentsivõime, strateegilise iseseisvuse, kasvuhoonegaaside lekke

vältimise ning süsiniku sidumise ja ringmajanduse käsitlust. Täiendatud on nt ringmajanduse

põhimõtteid sellega, et taastuva ja teisese toorme väärindamise kõrval tuleb eelistada

biogeense süsiniku võimalikult pikaajalist ja kõrge lisandväärtusega kasutamist võimalikult

suures ulatuses. Lisatud on ka kaks uut põhimõtet, mida on paljud sektorid välja toonud.

Nendeks on kasvuhoonegaaside lekke vältimise põhimõte ja süsinikuvaru hoidmise ning

loodusesse kasvuhoonegaaside sidumist soodustavate tegevuste ja praktikate eelistamise

põhimõte ehk looduspõhiste lahenduste eelistamise põhimõte. Need põhimõtted aga ei ole

norm, vaid kaalutluskohad. Seadus loob ka eesmärkide iga-aastase kontrolli ja

reageerimistsükli, kuigi seadus ise määratleb lisaks 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgile

ka tempo selleni jõudmiseks. See ei too välja sektoripõhiseid eesmärke, vaid need saavad kirja

teekaartidesse. Oluline on, et seadus loob ka mehhanismi, mille kaudu regulaarselt jälgida,

kas Eesti liigub ettenähtud tempos, millistes sektorites on mahajäämus ja kus saab selle võrra

rohkem teha. Siin on oma oluline roll nii Riigikogul, valitsusel kui ka kliimanõukojal, et

eesmärkide suunas liikumine oleks ühiskondliku debati osa. Selgem vastutus

kliimaeesmärkide täitmise eest on see, mille kliimakindla majanduse seadus kehtestab.

Selgemalt on välja toodud ka see, et kliimanõukoda annab sõltumatu teaduspõhise hinnangu

ja kohad, kus neid ettepanekuid teha. Valitsusel tekib seadusega selge kohustus hinnangutele

reageerida. Teekaardid seovad eesmärgid konkreetsete valdkondlike meetmetega ja kui

eesmärkide saavutamine satub ohtu, siis tuleb teekaardid ja meetmed üle vaadata.

Kliimanõukoja puhul toodi veel selgesõnaliselt välja, et nad on sõltumatud. Sisse toodi ka

täpsemalt see, kuidas nad eesmärkide täitmist hindavad ja kuidas nad oma hinnangut annavad

ning koostavad. Kliimanõukojale antakse võimalus tellida auditeid ja analüüse ning nad

annavad oma tegevusest igal aastal Riigikogule aru.

Kadi Kõiv lausus, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) vaates ei ole

kliimakindla majanduse seaduse põhiküsimus mitte ainult kliimaeesmärkides, vaid selles,

kuidas neid eesmärke saavutatakse. MKM peab väga oluliseks, et seadus looks ettevõtetele ja

investoritele pikaajalise selguse. Eesti vajab investeeringuid, sh uut tööstust, kuid ka

olemasolevat tööstust ja selle toetamist üleminekul. MKM näeb, et kliimaeesmärkide

seadmisel tuleb väga selgelt arvestada ka majanduse arenguga. Sektoripõhistest eesmärkidest

loobumine toetab MKM-i hinnangul Eesti majanduse kasvatamist ja annab võimaluse selles

6

osas täpsemat vaadet ja sihti kujundada ning investeeringuid Eestisse tuua. MKM näeb, et

valdkondlike ja ka puhta tööstuse teekaardil on väga oluline roll. Teekaardid küll ei lahenda

kõiki probleeme, kuid nähakse, et kui neid hoida ajakohasena ja uuendada, siis on nende

kaudu võimalik anda tööstusele väga selge vaade, mistõttu on oluline neid elavate

dokumentidena hoida. MKM peab oluliseks, et kliimapoliitika toetaks ressursitootlikkuse

kasvu. Tootlikkuse osas on vaja selgelt samme astuda ja tööstust ka selle poole pealt toetada.

Oluline on ressursse mitte vähem kasutada, vaid kasutada neid targemalt ja suurema

lisandväärtuse loomiseks. Lisaks sellele on oluline ka majanduse vaate koostamine. MKM-is

on olemas soov ja ka valmidus konkurentsivõime hinnanguid koostada. See on küll otsese

kohustusena välja jäänud, aga kui suudetakse kokku leppida, et kliimanõukojas oleks lisaks

muule teadmisele esindatud ka majandus- ja finantsvaldkonna ekspertiis, siis usutakse, et

selles osas saab hinnangud tehtud. Tähtis on, et hinnangutega ka edaspidi arvestataks. Lisaks

nähakse, et heite vähendamise eesmärgid, mis on seaduses toodud, ei ole ülempiir. Kui

tehnoloogia areng, investeeringud ja turutingimused võimaldavad, saab heidet ka kiiremini ja

rohkem vähendada. Sellisel kujul seatud raamistik annab võimaluse kompromissina eelnõuga

edasi liikuda.

Laura Remmelgas täiendas, et konkurentsivõime analüüs on jätkuvalt seaduses sees ja on

kõigi jaoks protsessis oluline olnud.

Heiki Hepner sõnas, et kliimakindla majanduse seadus on väga üldine ja kohati võiks justkui

öelda, et see ei mõjuta midagi. Omavalitsuste jaoks on väga oluline regionaalareng ja

töökohad ning need teemad teevad Eesti Linnade ja Valdade Liidule (ELVL) muret. See ei

puuduta ainult põlevkivitööstust, vaid ka metsa- ja puidumajandust, põllumajandust ja

turbatööstust. Teekaardid ei anna samuti nendes küsimustes piisavat selgust. Ühtlasi on tõsine

kitsaskoht, mida ka teekaardid ei puuduta, elektri jaotusvõrguga seonduvad küsimused.

Kliimakindla majanduse juures peaks elektrikasutus hüppeliselt kasvama ja asendama teatud

fossiilseid energiaallikaid. Küll aga teemat, kuidas seda peaks realiseerima nii ettevõtluses kui

ka tavainimeste osas, ei ole arutatud. Need on kitsaskohad, mida eelnõu ei lahenda. Lisaks,

Kliimaministeeriumi poolt on koostamisel looduse taastamise kava. Vaadates kliimakindla

majandusega seonduvaid väljakutseid, siis tundub, et ka seal lähenemised lahknevad. Seega

ka seal on kõneleja vaates mitmeid kohti, mida arutada.

Kati Rostfeldt ütles, ettevõtjad loomulikult toetavad liikumist puhtama majanduse poole, aga

Eesti Tööandjate Keskliit (Tööandjate Keskliit) toetab seda viisil, mis arvestaks ka

investeerimissammude ja -võimekusega. Tööandjate Keskliit ei ole käesolevat toetanud, sest

liidu ootus ühele seadusele on, et see annaks pikaajalise vaate ja õigusselguse. Hetkel on

seadus läinud väga palju üldisemaks ja lühemaks, kui on olnud eelnevad versioonid. Risk,

mida seal nähakse on, et see annab väga laia ruumi erinevate kohustustega seotud

tõlgendustele ja vaidlustele. Kui eelmistes versioonides on olnud ka sektoraalsed eesmärgid,

siis nende arutelude käigus ei ole tööstusettevõtete hinnangul kõigis valdkondades

kliimaneutraalsuse eesmärgid realistlikud. Eestis ei ole sobivaid tehnoloogilisi lahendusi ja on

väga mitmeid keerulisi valdkondasid, nt keemiatööstus, transpordivaldkond, põllumajandus.

Seetõttu on selline üldine seadus väga suure rakendusriskiga. Kui seadus ütleb, et ettevõtjatel

otseseid kohustusi ei ole, siis need kohustused tulevad kaudselt ja otsustusõigus liigub

7

Riigikogult täitevvõimule. See tähendab, et kohustusi ja piiranguid hakatakse seadma ministri

määruste kaudu kohalike omavalitsuste tasandil, kui rakenduvad kliimakavad, mis

survestavad kohalikke omavalitsusi vastutama. Seetõttu Tööandjate Keskliit näeb, et

realiseerumas on risk, et ettevõtlusvabadust hakkavad piirama ametkonnad. Tööandjate

Keskliidu ettepanek on võimalikult selgelt välja öelda, et igasugused ettevõtlusvabadust

piiravad kohustused peaksid tulema seadusest. Põhjus, miks jätkuvalt ollakse mures, kuigi

kõik kohustused on seadusest välja võetud, on, et kevadel pöörati tähelepanu

Kliimaministeeriumi poolt tellitud olulise kliimamõju hindamise uuringule, kus on

markeeritud kõik Eesti ettevõtted, kellel on oluline kliimamõju, tehtud nendest n-ö mustad

nimekirjad ja ettepanekud poliitilisteks otsusteks, et hakata nende tegevusi piirama loastamise

kaudu. See on risk, mida nähakse realiseerumas, kui seadus ühtegi kohustust ja piirangut ei

sätesta. Teekaartide õiguslik staatus on jätkuvalt ebaselge. Küsimus teekaartide osas tuli üles

umbes aasta aega tagasi, kui Tööandjate Keskliit avaldas arvamust, et terviklik

mõjuhindamine ei ole olnud seaduses piisav ja seda tuleks teha sektorite kaupa. Sel hetkel olid

olemas sektorite piirväärtused heitme vähendamiseks ja Kliimaministeerium teekaardid ka

sisse tõi. Praeguseks ei ole teekaardid ettevõtlusorganisatsioonide poolt kooskõlastatud. Oli

väga tugev ajasurve ja liidu hinnangul ei ütle teekaardid hetkel, kas sektori eesmärgid on

jõukohased ja milliseid kohustusi tuleb ettevõtetele seada või mitte. Seetõttu on Tööandjate

Keskliidu ettepanek kindlasti teekaartidega jätkata, sest küsimus on ka jõukohasuses ehk kas

tempo, mille Kliimaministeerium on ette näidanud, on jõukohane. See teadmine annaks aluse

ka EL-is läbirääkimistele minna. Mõnes olulises sektoris teekaarte ei olegi. Nt keemiatööstus

on väga keeruline valdkond, kus tehnoloogilisi lahendusi ei ole. Seal ei ole teekaarti selle

kohta, kuidas kliimaneutraalsust saavutada. Tööstuse teekaart on väga tervitatav ja et on

toetavaid meetmeid rohetehnoloogia arenguks, aga olemasoleva tööstuse väljakutsetele sealt

vastuseid ei leia. Ühtlasi, eelnõu on juba läbinud nii mitmeid muutusi, et see vajaks uuesti

kooskõlastusringi, sest tegemist ei ole eelnõuga, millele viimati ametlik kooskõlastus anti.

Ants-Hannes Viira lausus, et eelnõu seletuskirjas öeldi teekaartide kohta nii seda, et need ei

ole siduvad, kui ka seda, et seal on eesmärgid kirjas. See loobki rakendusriski, millest ka

eelkõneleja rääkis. Teiste riigi poolt ettevalmistatavate dokumentidega rakendusriski juba

kohatakse. Inimesed tõlgendavadki väga erinevalt, kas kliimaeesmärk on sektoraalne või

mitte. Üldiselt Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (Põllumajandus-Kaubanduskoda) toetab

lähenemist, et kliimaeesmärgid on üldisemad ja ei ole kitsa sektori põhised.

Kliimaministeerium tõi välja, et kliimanõukoja roll saab selgemaks ja kõneleja sooviks väga

näha uut eelnõu versiooni, et sellele hinnang anda. Algses eelnõu versioonis oli teemaga veidi

probleeme. Põllumajandus-Kaubanduskoja ning põllumajandus- ja toidusektori poolt

soovitakse kindlasti, et toidujulgeoleku põhimõte saaks põhimõttena kirja. Seda mainiti

eelnõu esimeses versioonis veidi ebaselgelt.

Kärt Alaküla sõnas, et Eesti Keemiatööstuse Liit (Keemiatööstuse Liit) ei ole kahjuks saanud

toetada kliimakindla majanduse seaduse eelnõu selle senisel kujul. Küsimus on, kas eesmärke

seatakse koos realistliku hinnanguga, et kas ja millistel tingimustel on neid võimalik

saavutada. Keemiatööstuse Liit on varasemalt olnud skeptiline ka 2050. aasta

kliimaneutraalsuse eesmärgi suhtes ja ei toetanud 2040. aastaks kavandatud 90%-list

heitkoguse vähendamise eesmärki. Põhjuseks on, et varasem raamistik loodi teistsugustes

8

oludes. Hetkel seisab Euroopa samaaegselt silmitsi tööstuse konkurentsivõime vähenemisega,

tootmiskulude kasvuga, energiahindade volatiilsuse suurenemisega, kasvava

impordisõltuvusega, geopoliitilise ebastabiilsusega ja julgeolekuriskidega ning tööstusliku

tootmise üha kiireneva ümberpaigutumisega väljaspool EL-i. Sellises olukorras peaks

kliimapoliitika läbivaatamine pöörama oluliselt suuremat tähelepanu tööstuse

konkurentsivõimele, energiajulgeolekule, strateegilisele autonoomiale ning ka

energiamahukate tööstusharude realistlikule ülemineku rajale. Kõneleja tuletas meelde, et

Eesti riik nõustus –90% eesmärgiga EL-is tingimuslikult, eeldusel, et vajalikud

dekarboniseerimist võimaldavad tingimused on täidetud. Tekib aga väga oluline küsimus ehk

kus on mehhanism, mis hindab, kas tingimused on olemas ja mis juhtub, kui hindamise

tulemusena selgub, et tingimused ei ole täidetud. Keemiatööstuse Liidu arvates ei saa olla nii,

et heite vähendamise eesmärk on siduv, aga selle saavutamise eeldused on deklaratiivsed. See

küsimus on eriti oluline tööstuse jaoks, kus investeeringud on pikaajalised ja kallid ning

paljude tehnoloogiliste lahenduste puhul ei ole hetkel võimalik öelda, et alternatiivid on

kindlasti olemas, taskukohased ja Eestis rakendatavad. Liit tõi ka oma varasemates

seisukohtades välja mitmeid eelnõuga seotud praktilisi probleeme. Esiteks, praegused

valdkondlikud teekaardid ei täida sisuliselt neile pandud ülesannet. Seaduse järgi peaksid

need andma trajektoori ja sisaldama konkurentsivõime eesmärke, meetmeid, mõõdikuid, aga

praegusel kujul seda ei ole. Kindlasti ei ole seda tööstuse teekaardis ja tööstuse kõige

heitemahukamate sektorite puhul. Samuti delegeeritakse eelnõuga olulisi kliimapoliitilisi

valikuid kohaliku omavalitsuse tasandile, ilma et oleks piisavalt hinnatud nende mõju

ettevõtlusele, tööstusinvesteeringutele või energiajulgeolekule. Lisaks, kliimaeesmärkide ja

konkurentsivõime eesmärkide suhe on eelnõus endiselt väga ebaselge. On arusaadav, mis on

kliimaeesmärgid, aga kuidas ja mil moel hinnatakse või mõõdetakse konkurentsivõime

eesmärke, ei ole mõistetav. Tekstis on see küll deklaratiivselt olemas, aga kliimaeesmärkidega

võrreldavat rolli ei ole. On selge, et konkurentsivõime mõõdikud ja mehhanismid, mille järgi

konkurentsivõime arengut hinnata, puuduvad. Keemiatööstuse Liit on seisukohal, et

praeguses olukorras peaksid konkurentsivõime ja kliimaeesmärgid olema võrdväärsemad,

mitte et konkurentsivõime on kõrvalteema. Ühtlasi on seaduses tõsine probleem ka

õigusselguse, läbipaistvuse ja rakendatavusega. Seadusest ei ole üheselt arusaadav, kellele ja

kuidas pikaajalised eesmärgid praktikas kohalduvad ning kuidas neid hakatakse arvesse

võtma nt lubade andmisel ja planeeringute menetlemisel. Lisaks eelpool mainitule on väga

oluline probleem kogu menetlus ise. Lisaks kliimakindla majanduse seadusele vaadatakse ka

seda, mis toimub EL-is. Hetkel käib Euroopa kliima- ja tööstuspoliitika põhjalik

ümberhindamine. Läbi vaadatakse heitmekaubanduse süsteemi (ETS), selle ülesehitust,

süsinikulekke kaitsemeetmeid ja Euroopa konkurentsivõime küsimusi üldisemalt. Siinkohal

on liidu jaoks tekkinud suur vastuolu. Kogu kliimakindla majanduse seaduse menetlemisele

on kulutatud väga palju aega ja ressurssi, samal ajal kui Eesti tööstuse jaoks lähiaastatel veel

otsesemalt mõjuv ETS-i läbivaatamine toimub kiirkorras. Keemiatööstus on ka ETS-i kohta

esitanud mahukaid ja väga põhjalikke seisukohtasid, aga sisulisi vastuseid on saadud vähe ja

ei ole olnud aega mõjuanalüüside ega sisulise kaasamise jaoks. Liidu hinnangul oleks tulnud

oluline osa ressursist ja ajast kulutada sellele, kuidas püstitada seisukohad ja eesmärgid ETS-i

läbivaatamise protsessis. ETS otsustab, millistel tingimustel saab Eesti tööstus Euroopas edasi

investeerida ja toota. Lisaks, Eesti suurim tööstuslik heiteallikas on põlevkiviõlisektor.

Keemiatööstuse Liidu varasemates seisukohtades on juhitud tähelepanu, et tööstuse teekaart

9

küll nimetab seda sektorit, aga ei anna sisulist vastust, milline võiks olla selle sektori realistlik

üleminekutee, millised tehnoloogiad oleksid kasutatavad, millised oleksid

investeeringuvajadused ja mõju konkurentsivõimele. Seetõttu ei peaks põlevkiviõli puhul

rääkima ainult sellest, millal teatud uus tehnoloogia võiks teoreetiliselt olemas olla, vaid tuleb

vaadata ka seda, millal on võimalik olemasolevaid tooteid ja nende kasutusvaldkondi

asendada. Nt meretransport on üks valdkondi, kus fossiilkütustest loobumine on keeruline ja

aeglane. Ka EL arvestab sellega, et transpordis kasutatakse fossiilkütuseid veel pikka aega.

Seega ei pruugi põlevkiviõli nõudlus lähiaastatel kaduda lihtsalt sellepärast, et Euroopas on

seatud kliimaeesmärk. Kui alternatiivseid kütuseid ja tehnoloogiaid ei ole piisavas mahus,

konkurentsivõimelise hinnaga ja vajalikus taristus olemas, ei ole mõistlik eeldada, et

fossiilkütustel põhinev tootmine lineaarse trajektoori järgi kaob. Seadusega ei tohiks eeldada

tehnoloogiliste lahenduste olemasolu enne, kui on teada, et lahendused on tehnoloogiliselt,

majanduslikult ja taristuliselt teostatavad. Liidu ettepanek kindlasti ei ole kliimapoliitikast

loobuda, vaid teha kliimapoliitika teostatavaks. Kui eesmärkide saavutamiseks vajalikud

tingimused on olemas (energia, taristu, tehnoloogiad, rahastus, turud ja kaitse süsinikulekke

eest), siis peab tööstus olema valmis investeerima ja muutuma. Kui tingimused ei ole olemas,

peab olema mehhanism, mis seda tunnistab ja võimaldab trajektoori vastavalt kohandada.

Henrik Välja ütles, et Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit (EMPL) on seni jäänud kliimakindla

majanduse seaduse küsimuses küllaltki neutraalsele positsioonile. EMPL-i hinnangul on

kliimakindla majanduse eesmärk eelkõige investeerimise, investeeringute keskkonna ja

investeeringute konkurentsivõime küsimus. Seadus on oma senises sõnastuses jäänud nõrgaks

investeerimiskindluse loomisel, samal ajal kui on väga selged riskid, mille tõi välja

Tööandjate Keskliit. Need riskid on EMPL-i jaoks väga tõsised ehk et seadusest tulenevaid

eesmärke hakatakse tõlgendama ametkondade tasemel viisil, mis ei pruukinud algselt olla

eesmärk ja seeläbi ettevõtlust piirama. Teekaartide koostamine kui protsess on olnud

positiivne näide ettevõtlussektori ja riigi koostööst ühiste tulevikuplaanide kujundamisel, aga

nende panus investeerimiskindluse loomisesse jääb hetkel kas ebaselgeks või nõrgaks. Sellest

tuleneb ka EMPL-i üsna neutraalne positsioon selles küsimuses. Investeerimiskeskkonnale

need palju juurde ei anna, aga teatud riskid võivad sellega kaasneda. Samal ajal on riigiga

ühine pika plaani seadmine olnud positiivne. Rääkides käesoleval istungil

Kliimaministeeriumi poolt tutvustatud muudatusettepanekutest, siis seal oli mitmeid

positiivseid muudatusi ja suundasid. Mets ja puit on Eestis kohalik tooraine, mis pakub riigile

strateegilist autonoomiat, mis pakub võimalust üles ehitada kliimasõbralikku tööstust. Küll

aga on peamine küsimus investeeringutes ja nende tegemise kindluses. Biogeense süsiniku

pikaajaline talletamine toodetes ja suurema jalajäljega toodete asendamine on väga mõistlik

eesmärk, mida seadusega võtta ja mis võimaldab vähendada kliimamõju erinevates sektorites,

eelkõige ehitussektoris. Väga palju on võimalik teha ka energeetikavaldkonnas, seejuures

viisil, mis tõstaks ka töötleva tööstuse konkurentsivõimet, mis on Eestis olnud viimastel

aegadel surve all, nt toetades suurte energiatarbijate juurde puidupõhise või bioressursside

põhiste koostootmisjaamade rajamist. Need on teemad, mida teekaardis saab käsitleda ja mida

ka seni käsitletud on. Oluline küsimus on, kuidas jõuda sinna, et teekaart annaks ettevõtjatele

piisava kindlustunde, et ka kirjeldatud investeeringud ära teha.

Ahti Asmann lausus, et käesoleval istungil tuleks lähtuda eelkõige eelnõu majanduslikust

10

aspektist, kuid antud seadusel majanduslik vaade puudub. Tegemist on ainult

kliimaeesmärkide küsimusega. Üsna märgiline on, et seaduse seletuskirja leheküljel 32, kus

on peatükk mõjust majandusele ja riigi rahandusele, hinnangutes tuginetakse Stockholmi

Keskkonnainvesteeringute Tallinna Keskuse läbi viidud uuringule aastal 2019. Seletuskirja

koostajad ei ole märkinud, et selle uuringu kohaselt negatiivne mõju Eesti SKP-le võib

ulatuda kuni –10%. Instituut hindas –10% SKP-le mitte suureks. Kõneleja leidis, et see on

üsna märgiline. Viru Keemia Grupp AS-i (VKG) hinnangul on seaduse suurim probleem, et

eesmärgi saavutamine on lubatud põhimõtteliselt iga hinnaga. Puuduvad elementaarsed

kaalutluskohad, nt kas see on ühiskonnale jõukohane, kas kliimaneutraalsuse suunas

teostatavate tegevuste võimalikud negatiivsed tagajärjed on proportsionaalsed saadava

kasuga, kas ja kuidas mõjutab see riigi majandust, maksulaekumisi, sotsiaalset heaolu ning

julgeolekut. Väga ohtlik on, et seadus sisuliselt legitimiseerib kliimaküsimuse prioriteetsust

ükskõik millise eluvaldkonna ees. Kõneleja lausus, et eelnevalt oli juttu, et seaduses on

arvestatud ka põlevkiviõli jätkuva toimimisega. Deklaratiivses mõttes on sellega arvestatud,

kuid sisulises mõttes mitte. Kui heitmekaubanduse ettepanekud Euroopa Komisjonilt

(Komisjon) tulid, siis anti ettevõtetele võimalus kirjalikuks tagasisideks. Enne seisukohtade

väljatöötamist lubati maha istuda, et vaadata, milliseks saab maksumõju olema ettevõtetele.

Seda lubadust rikuti. VKG-l on olemas mitmed Exceli tabelid erinevate stsenaariumidega, kus

on näha, millisel aastal ja milliste eelduste puhul põlevkiviõli tootmine Eestis lõpetatakse, aga

need stsenaariumid ei ole kahjuks kellelegi huvi pakkunud. Kõnealune seadus sellisel kujul

normaliseerib selle olukorra. Teekaartide puhul jääb arusaamatuks, et Riigikogu komisjon

hakkab majandust läbi teekaartide mõjutama. Kokkuvõttes võib öelda, et maailm ei ole hetkel

nulleesmärgiga sama tempoga kaasa läinud, kui mitte öelda, et üldse pole läinud. Hetkel

tempo fikseerimine on kas vale või kindlasti väga ebatäpne. Lisaks, seadus legitimiseerib

Eesti energiajulgeoleku halvenemise. Kõneleja tõi välja, et ei ole näinud ühtegi analüüsi,

milline on sotsiaal-majanduslik mõju, kui põlevkiviõli tootmine suletakse nt 2032. aastal.

Kõneleja ei toeta kindlasti sellisel kujul ja sõnastuses seaduse vastu võtmist.

Tõnis Vare tutvustas Eesti Elektritööstuse Liidu (Elektritööstuse Liit) seisukohti (lisa 2).

Majanduse areng sõltub investeeringutest ja investeeringute kindlust tekitab õigusselgus.

Vaadates Eesti majandusstatistikat, siis riigi investeeringutega majandust ei kasvatata. Vaja

on erainvesteeringuid, kuid need vähenevad. Põhjuseks on õigusselguse puudumine.

Kliimakindla majanduse seaduse puhul on tegemist normitehnilise fopaaga. Võttes hea

õigusloome ja normitehnika eeskirja, mis on seadusena sätestatud, siis sealt saab probleem

alguse. Võib olla on tegemist ka süsteemse probleemiga, et riigis tegeleb seadusloomega

ministeerium, täitevvõim, mitte seadusandja ja Riigikogu. Eelnõu probleem ei ole

kliimaeesmärkide olemasolu, vaid nende õiguslik konstruktsioon. Eesmärgid on jäigad, kuid

põhimõtete toime, eesmärgi saavutamise piirid ja mittesaavutamise tagajärjed on ebapiisavalt

määratletud. See jätab olulise poliitiliste valikute sisustamise seadusandja asemel

täitevvõimule ja kohtutele. See on põhjus, mis õigusselguse puhul takistab investeeringuid.

Eestisse ei investeerita, vaid minnakse teise riiki, kus õigusselgus on konkreetne. Hea

õigusloome tava ütleb, et kui võetakse kasutusele uus mõiste või õigusanaloogiat ei ole, siis

see pannakse paragrahvi ja kirjutatakse seaduses lahti, mida see tähendab. Täitevvõimul ja

kohtul ei ole võimalust iseenesest seadusloomega tegeleda. Seega esimeseks probleemiks on,

et põhimõtete õiguslik toime on liiga avar. Teiseks probleemiks on, et eesmärgid on jäigad.

11

Antud on kliimaeesmärgid, mida tuleb täita, kuid kuidas sinna jõuda, selle kohta

informatsiooni ei ole. Lahenduseks oleks lisada põhimõtete kaalumise reegel. Kolmandaks

probleemiks on, et Riigikogu ja kohtute rollide piir jääb ebaselgeks. Lahenduseks oleks muuta

teostatavuse kontroll kohustuslikuks. Kõneleja tõi välja kolm küsimust, millele eelnõu peaks

konkreetselt vastama: kas §-des 4–10 võivad üksi olla isiku õiguste piiramise alused; mis

juhtub, kui vahe-eesmärk ei ole tehniliselt või majanduslikult realistlik; ja millal peab valitsus

esitama Riigikogule muudatus- või lisameetmete ettepaneku. Seega kliimaeesmärgid võib

säilitada, kuid seadus peab määrama ka nende kohaldamise piirid, tasakaalustamise reeglid ja

kohustusliku realistlikkuse kontrolli. See tähendab, et Riigikogu määrab eesmärgid ning

nende saavutamise poliitilised ja õiguslikud piirid. Täitevvõim valib nende piires meetmed ja

põhjendab valikuid. Kohus kontrollib otsuste õiguspärasust, menetlust ja põhjendust, kuid ei

pea ise kujundama kliimapoliitilisi põhivalikuid.

Mihkel Härm lausus, et tema hinnangul on väga positiivne, et selline seadus on tekkimas ja

Elektrilevi OÜ (Elektrilevi) toetab, et Eestis kliimakindla majanduse seadus luuakse. Seda

toetatakse, kuna tekib vähemalt teatud selgus. Ühtlasi on positiivne, et sellise pikaajalise

põhimõttelise eesmärgi sõnastab Riigikogu. Riigikogu roll on selliseid riigi pikaajalisi

poliitilisi eesmärke kokku leppida ja neid sõnastada. Majanduse vaates tähendab see, et

elektrifitseerimine peab jätkuma. Elektrifitseerimine peab isegi veel suurema hoo sisse saama.

Elektrilevi vaates tähendab see, et võrk muutub olulisemaks, võrk vajab jätkuvalt veel rohkem

investeeringuid, kui seda ka hetkel ollakse suutelised tegema. Seega, kui raam saadakse paika,

siis saab tegeleda järgmiste oluliste seadustega, nt elektrituruseadus, mille osas ka

majanduskomisjonile on soovikiri saadetud, mida peaks elektrituruseaduses tariifimetoodika

osas ette võtma ja järgmiseks täpsustama. Elektrilevi toetab seaduse vastuvõtmist ja usub, et

edasi saab tegeleda detailide ja nüansside täpsustamisega.

Allar Peek sõnas, et Eesti Turbaliit (Turbaliit) leiab, et kõnealuse seaduse menetlemine

sellisel kujul tuleks lõpetada. On arusaamatu, kuidas 2026. aastal käsitletakse seaduses teatud

sektorit eelmise sajandi alustel. Turbasektor ei ole briketitootjad, vaid ollakse

kõrgtehnoloogiliselt kasvusubstraatide tootjad, mis on oluline alus toidujulgeolekule nii Eestis

kui ka EL-is tervikuna. Lisaks ei ole tehtud piisavalt mõjuanalüüse. On tehtud analüüse küll

kliima kohta, aga ei ole analüüse, mis analüüsiks seaduse majanduslikku mõju,

konkurentsivõimet jne. Seadus on tehtud kiiresti ja valedel alustel. Selles osas tuleks aeg

maha võtta ja läheneda sellele korrektselt. Teekaartide puhul ei ole aru saada, milleks need

mõeldud on. Kui neil ei ole seaduslikku võimu ja need on suunavad, siis mis on nende

eesmärk. Näiliselt on tehtud ka kaasamine, kus Kliimaministeerium teekaarte tutvustas, kuid

sisuliselt nad mitte ühtegi sektori ettepanekut ei arvestanud. Seega on arusaamatu, kuidas

peaks sektor nendega sama rada käima, kui sektori panust ja sisendit ei arvestata. Lisaks

nähakse, et seadus on oluline julgeolekuoht Eesti regionaalpoliitikale. Turbatööstus on olnud

maapiirkonnas pikaajaline, stabiilne, tagab seal kõrgepalgalised töökohad ja on jätkusuutlik,

kuid seaduseloomes puudub igasugune arusaam tööstuse tulevikust. Investeerimiskindlus on

puudulik. Hetkel on sektoril u 150 mln euro eest plaanilisi investeeringuid, mis on pandud

pausile, sest ei saada aru, mida toob tulevik. Turbaliit on näinud ka ministeeriumi

maksupoliitilisi visioone, mis eeldaks sektorile lähiajal u 350%-list maksutõusu, kus nad

kirjeldavad, et osad ettevõtted lõpetavad paratamatult selle tagajärjel töö. Samas teiselt poolt

12

öeldakse, et tuleks teha investeeringuid. Tegemist on üksteisega vastuolus olevate teesidega.

Kokkuvõttes ei ole arusaadav, mis on kõnealuse seaduse eesmärk, kellele see on mõeldud ja

kuidas see peaks Eesti majandust ning kliimat hetkelises olukorras edasi aitama.

Peep Siitam ütles, et Eesti Puhta Tööstuse ja Tehnoloogia Liidu liikmed on arvamusel, et

Eesti elu ilma elamisväärse keskkonna ja konkurentsivõimelise majanduseta ei ole võimalik

edendada. Konkurentsivõimelise majanduse puhul on kõne all eelkõige ekspordivõimeline

majandus. Rääkides ekspordist, siis enamik liidu liikmeid teenivad tulu Eestist väljastpoolt

ehk eksporditegevustega. Üldiselt on väga levinud eksiarvamus, et muu maailm saaste

vähendamise, kliimaeesmärkide või üldse kliimamõjude vähendamisega ei tegele või

tegelevad oluliselt vähem kui Eestis või EL-is. Tegelikult teemaga tegeletakse ja probleem on

hoopis selles, et küsitakse siinsete ettevõtete käest, kes sealsel turul oma tooteid ja teenuseid

müüvad, kuidas teil koduturul konkurentsivõime tagamisega olukord on ja kuidas riigi

majandust edendatakse konkreetselt väiksema keskkonnamõju ja väiksema saastamise mõju

suunas. Kliimakindla majanduse seadus peaks olema selline seadus, mis aitaks sellele

küsimusele vastata. Ühemõtteliselt aga ei aita. See ei aita vastata ka küsimusele, kuidas riik

ekspordivõimelist puhast tööstust ja neid tehnoloogiaid arendab ning neid võimalikult kaua

Eestis peab, selleks et nad tugevamaks saaksid kasvada ja lisandväärtust rohkem maailmast

Eestisse tuua. Eelnõu nimetab konkurentsivõimelist majandust küll eesmärgina, aga ei muuda

seda kliimapoliitiliste otsuste suhtes siduvaks kriteeriumiks. Ehk siis heite vähendamise

eesmärgid on arvulised, tähtajaliselt ja regulaarselt seiratavad, aga majanduskasv,

lisandväärtus, energia taskukohasus ja investeerimisvõime jäävad deklaratiivseteks. Kui

tegemist oleks kliimamõjude vähendamise seadusega, siis see oleks arusaadav. Rääkida aga

kliimakindlast majandusest on üsna kohatu. Lisaks, riigis on olemas säästva arengu seadus,

mis on deklaratiivsuse tasemel peaaegu sama nagu kõnealune seadus. Kliimakindla

majanduse seadus seab küll kliimamõjude vähendamise osas konkreetseid numbreid, kuid

jääb siiski deklaratiivseks. Tekib küsimus, miks ei saaks säästva arengu seadust paremaks

muuta. Säästva arengu seaduses on majanduse ja keskkonnasäästu teemad ühemõtteliselt

balansis ja olulised. Kõnealuse seaduse puhul tasuks ehk hetkeks aeg maha võtta ja

keskenduda veel kord investeerimiskindlusele ning majanduseesmärkide sissetoomisele.

Marek Reinaas lausus, et tundub, et paljud huvigruppide poolt tõstatatud probleemid on

leidnud kajastust ministeeriumi muudatustes. Ühtlasi jääb igaveseks aruteluks see, kas teatud

teekaardid, tegevuskavad jne peavad olema väga konkreetsed või pigem seadma eesmärke ja

teekonna lõpp-punkti leiab mõistlik ettevõtja ise. Ühtlasi on palju kõne all, et kliimakindla

majanduse seadus mõjutab kehvasti konkurentsivõimet ja investeerimiskindlust, justkui

kliimamuutustega seoses maailmale kulusid ei oleks. Tegelikult on kliimamuutustega seotud

kulud majandusele väga suured ja sellest ei saa mööda vaadata. Järgnevalt palus kõneleja

Kliimaministeeriumi kommentaari seoses huvigruppide tagasisidega.

Laura Remmelgas sõnas, et huvigrupid kandsid sõnumeid, millega osalt saab tegeleda Eesti,

kuid mis osalt tuleks viia ka Komisjoni tasandile ja sellega ka tegeletakse. Kliimakindla

majanduse seadus on ettevõtete huvidega väga hästi kooskõlas ja võimaldab Eestil ka

Komisjoni tasandil nii heitkogustega kauplemise süsteemis kui ka riikide kliimaeesmärkide

vaates seista ettevõtete huvide eest. Kliimaministeerium on korduvalt ettevõtetega maha

13

istunud ja ka nende ettepanekutega arvestanud. Eelnevast arutelust jäi üldisemalt kõlama

küsimus sellest, kuidas kogu konkurentsivõime poolega (teekaardid, eesmärkide täitmise

seire) tagada ka see, et majandusmõju ja konkurentsivõimega arvestatakse. Ministeerium on

püüdnud kogu seiremeetmete täiendamisega Riigikogu rolli täpsemaks kirjutada.

Konkurentsivõime aruanne kindlasti annab ka majanduse poolt juurde. Lahti on püütud

kirjutada see, kuidas tõsta sektorite konkurentsivõimet viisil, mis võimaldab kliimaeesmärke

täita. ELVL viitas, et mõned teemad on jäänud tähelepanuta. Energeetika teekaarti hetkel

eraldi ei ole, kuna energiamajanduse arengukava on värskelt valminud. Teekaartide puhul on

oluline silmas pidada, et tegemist on jätkuva protsessiga ja neid tuleb perioodiliselt üle

vaadata ning ajakohastada koostöös huvirühmadega. Hetkel teekaartides sisalduv on praegune

parim teadmine, aga kõne all on 25-aastane periood, seega need tuleb jooksvalt üle vaadata,

meetmeid täpsustada ja võib-olla tekib ka vajadus teekaarte teatud valdkondadele juurde luua.

Toodi ka välja, et igas sektoris pole kliimaneutraalsuse eesmärgid realistlikud, mis on

arusaadav. Ka teekaartides antakse see vaade, kui palju on võimalik panustada nt

põllumajandussektoril. On selge vaade, et kliimaneutraalsust põllumajanduses praeguste

teadmistega ei ole võimalik saavutada. Sellise kindluse teekaardid peaksidki andma, et mis on

hetkel parim teadmine, millega ka eesmärkide seadmisel arvestatakse ning mille alusel

eesmärke ja meetmeid üle vaadatakse ning vajadusel täiendatakse. Mitmel korral viidati ka

loastamisele ehk et seadus võib tekitada täiendavaid ohte. Seadus ei loo mitte midagi uut. Ka

praegu tuleb lubade väljastamisel kliimaeesmärkidega arvestada, aga pigem annab see

realistlikuma trajektoori. Keemiatööstuse Liit rääkis nii EL-i vaatest ja seal toimuvatest

protsessidest kui ka kliimakindla majanduse seadusest. Kliimaministeerium on kliimakindla

majanduse seaduse koostamisel võtnud arvesse arenguid, mis võivad EL-i suunal tulla, aga

pigem andnud põhjendused ja vaated, mis Eesti sektorite edasist toimetamist võimaldavad.

Vaadates ka Eesti hiljuti kinnitatud seisukohti heitkogustega kauplemise süsteemi kohta, siis

need murekohad ja soovid on seal kajastatud. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu on selle

võimaldava raami andnud. Turbaliidu puhul on murekoht turbakäsitlusega seaduses. Kõneleja

kinnitas, et sektoreid eraldi seadus mitte kuidagi ei käsitle. Kliimakindla majanduse seaduses

ühtegi viidet turbasektorile ei ole. Teekaart on aga turbakasutusele koostatud. Teekaardis on

ära markeeritud, et metoodikad tuleks üle vaadata ning teadus- ja arendustegevusele rohkem

rõhku panna. Need on kohad, millele sektor on tähelepanu juhtinud. Põhjus, miks teekaardid

on olulised, on see, et tegemist on tööplaani ja kokkuleppega, et nende teemadega tegeletakse

ja liigutakse edasi. Need peegeldavad paljuski sektori praeguseid murekohti. Kui teekaart

vajab tulevikus täiendamist, siis see on samuti seal ette nähtud. Elektritööstuse Liidu esindaja

tõi välja põhimõtted ja selle, kuidas need ei ole hea seadusloomega kooskõlas. Eesti Puhta

Tööstuse ja Tehnoloogia Liidu esindaja tõi välja säästva arengu seaduse olemasolu. Vaadates

nt keskkonnavaldkonna üldosa seadust, siis ka seal on põhimõtted olemas ja see on

keskkonnaõiguses varasem praktika. Taolistes majandusseadustes ei ole võib olla tõesti sel

kujul põhimõtteid varem kasutatud. See põhimõte on oluline, kuna annab suuna, aga seda

suunda ei pruugi iga kord olla võimalik 100% rakendada, seega kaalutluskoht on väga oluline.

Tõnis Mölder lausus, et VKG oli 2021. aasta septembris esimene suurem ettevõte, kes tuli

välja ideega, et investeerimiskindluse jaoks on vaja kliimaseadust. Praegune Riigikogu

koosseis on ametis veel 5,5 kuud ja kui selle ajaga otsust vastu ei võeta, siis kõik menetluses

olevad seadused kaotavad kehtivuse ja langevad menetlusest välja. Kõneleja uuris, kas VKG

14

esindaja näeb, et kõnealust seadust saab veel läbi muudatuste paremaks teha või peaks uus

Riigikogu koosseis ja valitsus seaduse loomisega soovi korral uuesti alustama.

Ahti Asmann sõnas, et kui VKG tegi ettepaneku selle seaduse loomiseks, siis nende jaoks oli

oluline saada arusaamine, mille vastu seda kaalutakse. Kõneleja lausus, et hetkel menetluses

olevat eelnõud ei anna ümber teha ja sellega peaks uuesti alustama.

Jaak Aab lausus, et keskkonnakomisjon võiks huvigruppidelt uurida, kuidas nad

Kliimaministeeriumi tehtavatesse muudatustesse suhtuvad. Kuna eelnõu on pikalt menetletud

ja selle osas on ka kriitikat, siis võiks veidi aega võtta, et saada muudatustele ka huvigruppide

arvamus.

Mart Maastik tõi esmalt välja, et eelnõu pealkiri ei ole mõistlik. Lisaks kaasnevad seadusega

kohustused kohalikele omavalitsustele. Kõneleja uuris ELVL-i esindajalt, kas on arutatud, kui

palju tuleb uusi kohustusi juurde ja kui palju see omavalitsustelt ressursse nõuab.

Heiki Hepner vastas, et ELVL andis kohustuste rahastamisega seoses ka oma kommentaari

kirjalikult. See puudutab eelkõige kliimakava tegemist ja sellega seonduvat.

Kliimaministeerium on selles osas vastanud, et see ei tohiks väga suureks kohustuseks

osutuda. Teine pool oli, kas omavalitsuste ametnikud peaksid hakkama hindama hoonete

energiatõhusust. Väidetakse, et ei pea hakkama hindama, vaid peaksid lihtsalt vaatama, kas

energiatõhusust on hinnatud või ei ole. Omavalituste roll on suhteliselt formaalseks jäetud.

Kliimakava on vajadusel võimalik ka koos konkreetse omavalitsuse arengukavaga teha.

Pigem on omavalitsustel hetkel kaks peamist murekohta. Esiteks regionaalareng ja töökohad,

mis võivad löögi alla sattuda ja teiseks on läbimõtlemata, kuidas Eesti oma elektrivõrku

hakkab arendama. Seda ei puuduta ka energiamajanduse arengukava.

Rene Kokk lausus, et sai käesoleva istungi põhjal aru, et ettevõtjad, kes peavad ise tagama

oma ettevõtte tulud, töötajate töötasu ja ettevõtte kasumlikkuse, ütlesid praktiliselt valdavalt,

et seadus on läbi kukkunud ja sellega ei peaks edasi minema. Äärmisel juhul peaks sellega

uuesti alustama. Küll aga on huvitav see, et need, kes saavad maksumaksja rahast palka,

arvavad kõik, et seadusega on hästi ja menetlusega peaks edasi minema. Kõneleja uuris, miks

on nii, et ettevõtjad annavad sisendit ja teevad ettepanekuid, kuid neid ei võeta kuulda.

Laura Remmelgas vastas, et üsna palju ettepanekuid on arvesse võetud. Vaadates ka

käesoleva istungi sõnavõtte, siis pigem on tegemist üldsõnaliste avaldustega, mitte

konkreetsete ettepanekutega. Kliimaministeerium on korduvalt uurinud, kus ja mida täpsemalt

parandada. Kui täpsemaid ettepanekuid on saadud, siis neid on ka kaalutud ja suures osas

arvesse võetud. Nt on kritiseeritud, et teekaardid ei ole seaduse jõuga. Samas, kui on küsitud,

et kas need peaks seadustama, siis ettevõtted ei soovi seda.

Yoko Alender lausus, et eelnõu on pikalt arutatud, mis on olnud vajalik ja tulemuslik.

Arutelu on üldjoontes läinud sisulisemaks. Lisaks tõi kõneleja välja, et käesoleval istungil ei

ole järgmise põlvkonna esindajaid ehk noori huvigruppidena, kellele kõnealust seadust

tegelikult luuakse. Küll aga on nad olnud eelneva menetluse juures. Noored pööravad

15

tähelepanu küsimusele, kas tugevam on looduse või raha võim. Sellised küsimused on

õigustatud. Riigikogu liikmed peavad samuti selliseid küsimusi endalt küsima. Üks teema on

olnud, et seadusesse jääb tõlgendusruumi ja seda on proovitud parandada. Samas on tegemist

mitmekülgsete probleemide ja lahendustega ning määramatust ei saa kindlasti tulevikust

lõpuni eemaldada. Seetõttu on eelnõusse lisatud ka ülevaatamise sätted, mida peaks võib olla

tõesti tegema veel siduvamaks. Üldiselt on Eesti ettevõtlus ressursimahukas ja riik on oma

rikkuse rajanud paljuski sellele, mida tehakse loodusressursiga ja kui palju seda

väärindatakse. Kõnealune seadus annab õiges suunas liikumise.

Hanah Lahe sõnas, et keeruline on olla kahe poole vahel. Ühelt poolt ütlevad looduskaitsjad,

et ei tehta piisavalt, teiselt poolt ütlevad ettevõtjad, et tehakse liiga palju. Tuleb meeles

pidada, et mida pikemalt seaduse üle arutatakse, seda kaugemale seaduse vastu võtmine jääb.

Ühtlasi ei ole seaduse vastu võtmine protsessi lõpp. Nt teekaartide uuendamine annab

instrumendid, et ka Riigikogu roll oleks selles protsessis suurem ja et igal aastal saaks üle

vaadata, mis sektoritega toimub ja kuidas läheb konkurentsivõimel. Kliimaseadus on Eestis

tegelikult alles algusjärgus. Nt Rootsi ja Soome võtsid oma kliimaseaduse vastu eelmisel

kümnendil, kuid on seda praeguseks juba mitmel korral uuendanud.

Marek Reinaas tänas osalejaid sisuka arutelu eest.

3. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marek Reinaas

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Yoko Alender

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Maria Haas

protokollija