Sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi integreerimine Eelnõu tutvustus

Sotsiaalministeerium

September 2026

MIKS REFORMI VAJA ON ?

Me elame kauem, kulutame rohkem, kuid tervena elatud aeg ei pikene

Tervena elatud aastad 2022–2025: −1,9 aastat59,2

2022

58,0

2023

58,7

2024

57,3

2025

Näitaja kõigub aastati, kuid püsivat paranemist ei ole ja 2025. aasta tase on nelja aasta madalaim.

Oleme arendanud eraldiseisvaid kliiniliselt efektiivseid üksikteenuseid— jätnud tähelepanuta tervikliku abi

Vajame mõttemuutust: pöördumis- ja üksikteenusepõhisest süsteemist proaktiivse, tervikliku ja esmatasandilt koordineeritud tervisetee poole.

Sotsiaalministeerium • TERVIKUD 1

Kulud 2019 2025

Tervishoiu kulud

1400 mln 2500 mln

Sotsiaalkaitse kulud

190 mln 360 mln

MIKS TEENUSEKORRALDUST REFORMIDA?

Kulud kasvavad niikuinii — küsimus on, kas juhime kulukasvu

154 mln €

demograafia mõju kuludele juba praegu

8,6% võrreldes 2000.a.

>260 mln € aastane demograafiast tulenev lisakulu

2060. aastal ~14% võrreldes 2024.a.

>25%

65+ elanike osakaal 2035. aastal

kasvav vajadus

Ainult sisemisest tõhustamisest ei piisa: kasvava vajaduse juures tuleb muuta abi osutamise struktuuri.

Kui korraldust ei muudeta • abi jõuab inimeseni liiga hilja ja tagajärjed on kallimad • kasvavad EMO-visiidid ja statsionaarne ravi ning hooldekodude kasutus • dubleeriv töö ja välditavad voodipäevad jäävad süsteemi • rahulolematus tervishoiusüsteemiga kasvab veelgi • tervena elatud eluaastaid ei võideta

Struktuurne reform juhib kulukasvu

• õigeaegne ravi ja sotsiaalne tugi ennetab kulukamaid tagajärgi • koordinatsioon vähendab välditavat kasutust • spetsialistide aeg liigub dubleerimiselt põhitööle

Sotsiaalministeerium • TERVIKUD 4

TERVIKute eelnõu: mõtteviisi muutus kõigil tasanditel Liigume üksikprobleemide lahendamiselt inimese tervise ja toimetuleku terviklikule toetamisele

MÕTTEVIISI MUUTUS MIS PRAEGU TAKISTAB? KUIDAS EELNÕU VÕIMALDAB?

Abi saajast aktiivseks partneriks Abi lähtub üksikprobleemidest. Inimese eesmärgid ja võimalused jäävad tagaplaanile.

Koos inimesega koostatud heaoluplaan muudab inimese aktiivseks osapooleks oma tervise ja heaolu juhtimisel, vajadusel terviseteejuhi tugi. (§ 133)

Pöördumise ootamiselt varajasele ennetavale abile

Abivajadus jääb märkamata, kuni probleemid süvenevad ja aidata on keeruline.

Tervisekassa riskitunnus, spetsialisti kohustus täita märkamisleht ja terviseteejuhi kohustus kutsuda hindamisele. (§ 132,§ 135)

Eraldi teenustelt järjepidevale abile Info ja vastutus killustunud. Inimene või lähedane peab abi ise erinevatest teenustest kokku siduma. Tundliku info jagamine vajab seaduslikke ligipääsuõigusi, kasutuse jälgitavust ja turvalist kanalit.

Terviseteejuht, tugimeeskond, heaoluplaan ja ühine tegevuskava ning andmevahetuse õiguslik alus ühendavad abi. (§ 291)

Asutusekeskselt tegevuselt ühiselt koordineeritud tegevustele

Teenuseosutajad, KOVid ning riik planeerivad ja korraldavad abi eraldi, puudub koostöö mehhanism.

TERVIKu koostöökorraldus on kohustuslikele osalistele siduv. (§ 131 ) TERVIK ja koostöökogu toimivad ühtse andmepõhise juhtimise alusel. (§ 8 ja § 81)

Üksikteenuste tasustamiselt koostöö ja tulemuste toetamisele

Eraldi rahastus ei motiveeri piisavalt koostööd ega ühist tulemusvastutust. Ennetust ja tervisedendust ei prioritiseerita.

Tervisekassale antakse TERVIKu ja koordinatsiooniteenuse rahastamise kohustus sh TERVIKule tulemustasu maksmise võimalus. (§31 täiendatakse lõigetega 6–9)

Eesmärk: Inimene tuleb võimalikult kaua toime oma kodus ja saab vajalikku abi õigel ajal. Tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi ressursse kasutatakse optimaalselt.

Reformiga pakutav lahendus

Reformi eesmärk on elanikkonna tervise paranemine ning targem ressursikasutus.

Fookus on hiliselt ravilt tervise hoidmisele ja sotsiaalsete probleemide ennetamisele.

Ühine vastutus Teenused töötavad koos Inimene ei jää üksi

2. Home | HN Company

Vale of York CCG rolls out AI nursing service | UKAuthority ´ RCT summary report - MJ

Kestus 7 aastat

36% vähem EMO külastusi 30% vähem erakorralisi hospitaliseerimisi 25% vähem plaanilisi hospitaliseerimisi 55% patsientidest tundsid ennast rohkem kaasatuna oma ravisse 84% raporteerisid elukvaliteedi paranemist ja suuremad kindlustunnet ise oma tervise juhtimisel üle 75-aastaste meeste suremus aasta jooksul vähenes 46%

Health Navigatori kasutuselevõtuga saab erakorralisi EMO külastusi ja hospitaliseerimisi vähendada 25-35% ja NHS saaks sellega kokku hoida £6 miljardit aastas

Tõenduspõhisus Eestis: väljavõte eelnõu seletuskirjast

• Tervisekassa on alates 2015. aastast teinud koostööd maailmapangaga ja analüüsinud tervishoiusüsteemi vähesest integreeritusest tingitud probleeme Suur hulk välditavaid hospitaliseerimisi ja pikale veninud haiglaravi, eriarsti vastuvõtte ja uuringuid, vähene huvi koostööd teha, vähene patsiendikesksus jne

• Koostöös maailmapanga ja Eesti Perearstide Seltsiga viidi läbi perearstide riskipatsientide ravijuhtimise pilootprojekt. Selle käigus andis Tervisekassa perearstidele ette ambulatoorsele ravile tundlike krooniliste haigustega riskirühma, uuringus osalenud perearstid koostasid oma nimistu riskirühma patsientidele terviseplaani, mis on sarnane heaoluplaanile, kuid sisaldab ainult inimese tervise, haiguste ja ravi infot- ja soovitusi. Meeskond koosnes perearstist ja pereõest, KOV sotsiaaltöötajaid (lisanduva keerukuse tõttu) ei kaasatud, ehkki nende vajadust tunnetati.

• Tulemused näitasid, et väiksema kroonilise haiguskoormusega patsientidel, kelle ravi juhtimist rakendati, õnnestus vähendada suremust 1,3% (statistiliselt oluline), suurema kroonilise haiguskoormusega patsientidel õnnestus vähendada hospitaliseerimisi 3,2%, kuid statistilist olulisust ei õnnestunud näidata, sest uuringusse kaasatute arv oli liiga väike.

Motivating-Improved-Healthcare-Using-Holistic-Patient-Contracts.pdf

Tervisekassa on lisanud vastava teenuse oma tervishoiuteenute loetellu, kuid selle laiaulatuslikku rakendamist piirab perearsti meeskondade ebapiisav personal ja sobiliku IT lahenduse puudumine. Eesti Perearstide Selts taotleb Tervisekassalt terviseteejuhi lisamist oma meeskonda.

OODATAV MÕJU

Mõju ravikindlustuse eelarvele: konservatiivne baasstsenaarium on tasuv — suurem väärtus jääb rahast välja

Baasstsenaarium: riskirühma EMO- ja statsionaarse ravi kasutus väheneb 5% • tasuvuspunkt 3,8%

63,9 mln €

investeering 2026–2032

83,7 mln €

eeldatav tõhustus 2026-2032

+19,8 mln € Vabanev raha, mida saab

suunata teenuste kättesaadavuse hoidmisse ja

ennetusse

31% / 4 a

ROI / tasuvusaeg

Ravikindlustuseelarves nähtav mõju

Edukate riikide näitel: • haiglaravi kasutus −10–25% • korduvhospitaliseerimised −20–30% • voodipäevad −20–30% • EMO-visiidid −20–35%

Väärtus, mida arvutus rahasse ei pannud

• paremad tervisetulemid ja rohkem tervena elatud aastaid • parem patsiendikogemus ja subjektiivne rahulolu • väiksem ebavõrdsus ning lähedaste ja töötajate koormus

Mõju ei ole automaatne: tasuvus sõltub riskirühma täpsest sihistamisest, terviseteejuhtide koormusest, rakendamise kvaliteedist ja tulemuste pidevast mõõtmisest.

Sotsiaalministeerium • TERVIKUD 5

Abislaidid

Planeeritud kulud ja hinnatud tõhustus Tegevus 2027 2028 2029 2030 2027-2030 Katteallikas SOTSIAALVALDKONNA JA TERVISEVALDKONNA INTEGRATSIOON

4 181 721 4 620 547 -2 719 082 -6 784 508 -701 322

KULU ILMA HINNATUD TÕHUSTUSETA 4 181 721 6 535 756 12 708 648 13 490 334 36 916 459

SOTSIAALMINISTEERIUM 2 354 550 618 087 0 0 2 972 637 Üleminekuprojektide rahastamine 2 354 550 618 087 0 0 2 972 637 Välisvahendid TERVISEKASSA 352 980 3 602 460 -3 025 082 -7 096 628 -6 166 270 Tervisekassa tegevuskulud 352 980 370 629 389 160 408 618 1 521 388 Ravikindlustuse eelarve Terviseteejuhtide tegevuskulud 0 4 276 480 10 707 648 11 398 464 26 382 592 Ravikindlustuse eelarve TERVIKute tegevuskulud 0 870 560 1 305 840 1 371 132 3 547 532 Ravikindlustuse eelarve Oodatav tõhustus 0 -1 915 209 -15 427 730 -20 274 843 - 37 617 782 Ravikindlustuse eelarve TOETAVAD TEGEVUSED 1 474 191 400 000 306 000 312 120 2 492 311 Terviseteejuhtide õppekava väljatöötamine ja täiendkoolitused

150 000 100 000 0 0 250 000 Välisvahendid

IT-lahenduse ettevalmistamine 1 324 191 0 0 0 1 324 191 Välisvahendid IT-süsteemide ülalpidamise kulu 0 300 000 306 000 312 120 918 120 RES 2027-2030 lisataotlus

Ennetus (E)

Pere- arstiabi

(PA) Kiirabi (K) Haigla (H)

KOV-id/ sotsiaalteenuste

osutajad

Inimesekesksus

E+PA+K+H+KOV= TERVIK

Mida tahame?

Kuidas? - Igas maakonnas oma TERVIK - TERVIK-ul inimesekesksed eesmärgid konkreetsete mõõdikutega - Saavutamisel tulemustasu

Mis on eesmärgid?

1. Kompleksse vajadusega inimesed tulevad oma tervise- ja sotsiaalprobleemidega kodus toime 2. Inimesed saavad teenuseid õigel ajal õiges kohas

Kuidas toetatakse TERVIK-uid eesmärkide saavutamisel?

Valdkondadeülese koordinatsiooni teenus

Täna toimetavad kõik omaette

3. Tugev esmatasand

Innovatsiooni ja arengu alane abi

IT lahendused ja juhtimislauad

- Haiglavõrgu arengukava - Esmatasandi arengukava - Kiirabi arengukava

- Rahvatervise arengukava - Heaolu arengukava

Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna integratsioon – oluline samm inimesekeskse ja väärtuspõhise abi suunas

Andmetele tuginev rahvastikupõhine terviseriski juhtimine

TÄNA

Osutatakse pöördumispõhiselt üksikteenuseid, ´ei toimu rahvastiku terviseriskide juhtimist

PLANEERITAV SÜSTEEM

Terved inimesed

Tõusev risk

1-3 kroonilist haigust

4+ kroon. haigust

Raskelt haiged

ESMANE ENNETUS JA TERVISEDENDUS

RISKIPÕHINE RAVI JUHTIMINE + VALDKONNAÜLENE KOORDINATSIOON

HAIGLA, HOOLDEKODU

Sotsiaal sed

problee mid

RISKIPÕHINE RAVI JUHTIMINE

Sihistatakse teenuseid lähtuvalt inimese terviseriskist, rõhk ennetusel ja proaktiivsel terviseriskide juhtimisel

Personaalne HEAOLUPLAAN

Üks inimene, üks plaan!

Selged eesmärgid TERVIK-ule ja tulemustasu süsteem -> fookuse ja ressursside ümber suunamine riskidega tegelemisse ja ennetusse TERVIK-u peamine eesmärk on oma piirkonna

elanikkonna tervise ja heaolu parandamine, piiratud ressursside parimal moel kasutamine

Terviseteejuht

Näited integratsiooni uuringutest: Examining the Influence of Integrated Home and Community Care Programs on Quadruple Aim and Health Equity Outcomes Across the Health Care System: A Scoping Review | International Journal of Integrated Care

• integreeritud programmid, mis vastasid rahvusvaheliselt tunnustatud quality of care tunnustele, avaldatud 2026

• 10–25% kulude langus (aga ainult hästi valitud sihtrühmaga programmides)

• sagedamini ~5–15%

• peamiselt tuleneb kokkuhoid vähenenud (re)hospitaliseerimistest ja EMO külastustest

Impact of Integrating Social and Health Home Care Services in Catalonia: A Retrospective Cohort-Based Two-Year Study | International Journal of Integrated Care

• võrreldi: integreeritud hooldust (sotsiaal + tervishoid koos) vs tavalist killustatud süsteemi

• populatsioon: sõltuvad (hooldusvajadusega) inimesed, suur populatsioonipõhine kohortuuring (~17 000 inimest)

Kulud

• sotsiaalkulud ↓ ~19,1% (hooldekodusse sattumise risk ↓ ~19,5%)

• kokku (tervishoid + sotsiaal) ↓ ~2,6% Lühemad viibimised haiglas ja asutustes - viibimispikkus ↓ ~7,7%, Päevakeskused (+23,7%)

Costs and cost-effectiveness of stepped, evidence-based and integrated care for common and persistent severe mental illness: Results of the RECOVER trial - ScienceDirect

Kulud:

• Ambulatoorsed kulud ↑ 50%, haiglakulud ↓ 50%

• tervishoiu kulud ↓ 25%

• kogukulud ↓ 22%

Hedvig Sultson, TAI teadur Minni Timberg, SOM vaimse tervise osakond Eva Kuslap, SOM laste ja perede osakond

22.09.2026

Laste heaolu ja vaimse tervise olukord ja arengusuunad

Laste vaimne tervis ja heaolu teadlase vaatest

• Vaimse tervise probleemid on suurenenud kõikjal maailmas erinevate vanusrühmade, sh laste ja noorukite seas

• Vaimse tervise probleemid on komplekssed, mõjureid on palju

• Millised mõjutegurid on seotud Eesti laste vaimse tervisega?

• Laste vaimse tervise uuring (LVTU)

o Teostajad: Tervise Arengu Instituut, Tartu Ülikool, Turu-Uuringute AS

• Tellija: Sotsiaalministeerium

• Enesekohane küsimustik koolides

• Andmekogumine: veebr–mai 2024

• Lõppvalim: 681 õpilast (8-17a; 2. - 11. klass)

o Vanusegrupid: noorem (8-10a), keskmine (11-14), vanem (15+a)

Vanuse kasvades suurenevad probleemid

Mõjutegureid on palju

• LVTUs mõõdetud vaimse tervise probleemid: o Meeleolu- ja ärevushäired, tähelepanuprobleemid, käitumisprobleemid,

liigsöömine, enesevigastamine, heaolu

• Kõigi probleemidega läbivalt seotud riski- ja kaitsetegurid: o Taustatunnused: sugu (tüdruk), vanus

o Pere ja vanemlus: konfliktid ja kriisid peres, rahulolu peresuhetega

o Eakaaslased ja sõbrad: kiusamine, sõprade vaimse tervise probleemid, sõprade piisavus, rahulolu sõprussuhetega

o Kool ja vaba aeg: kooliga seotud läbipõlemine, kooliga rahulolu, vaba ajaga seotud rahulolu

Mõjutegureid on palju

o Emotsioonide ja stressiga toimetulek: raskused emotsioonide reguleerimisega, tajutud stress, säilenõtkus

o Tervis ja eluviis: digiseadmete kasutusaeg (sh pigem ülemäärane kasutusaeg), sõltuvusainete tarvitamine, hea füüsiline tervis, unekvaliteet

Kokkuvõte teadlaste vaatest

• Mõjutegureid on palju, ei saa vaid üht kindlat "süüdlast" välja tuua

• Mõjutegureid tuleb analüüsida koosmõjus teiste teguritega: o Siilbek, Sultson jt (esitatud ajakirja):

o Kehvemad peresuhted seostuvad depressiooniga, aga me ei tea, miks ▪ Analüüs: kehvemad peresuhted seostuvad depressiooniga, kuna mõjutavad lapse

emotsiooni regulatsiooni oskuste arengut, mis omakorda seostub depressiooniga <- vaja uurida mõjumehhanisme

Ennetus- ja tugitegevuste arendamine

• Välja kuulutatud uus teadusuuring 2027. aasta andmekorjega (Subjektiivse heaolu ja vaimse tervise elukaareülese seiremetoodika loomine“) mis on jätk ka LVTU-le.

• Kuna laste heaolu ja vaimse tervise mõjurid on valdkondadeülesed, valmis eelmisel aastal ministeeriumite ülese töörühma raport „Laste ja noorte vaimse tervise parandamise ettepanekud“ Rõhutab turvaliste perekondlike suhete, kättesaadava huvihariduse, lapse iseseisvust toetava avaliku ruumi, pere majandusliku toimetuleku, kiusamisvaba koolikeskkonna, nüüdisaegse õpikäsitluse ja tervislike eluviiside (uni, liikumine, toitumine) tähtsust.

• Kohalikele omavalitsustele loodi läbi toetusfondi riiklik püsirahastus psühhosotsiaalse ja psühholoogilise abi teenuste osutamiseks​ alates 2025. aastast. Peamine sihtrühm on just laosed ja pered ning pakutud on perenõustamist, loovteraapiaid (nt muusika-, kunsti-, liikumisteraapia), mänguteraapiat, kriisinõustamist jms.

• EL ühistegevuse kaasabil valmis valdkondadeülene Suitsiidiennetuse tegevuskava 2025–2028 mida viime ellu strateegiliste partnerluste raames (hetkel partnerid: ERSI, Peaasjad, Elus), selle raames töötatakse välja ka eraldi suitsiidikatsete järgse toe mudel lastele ning viiakse läbi tugigruppe suitsiidse inimese lähedastele ning suitsiidi läbi hukkunud inimeste lähedastele, SOS-programme koolides, valmib juhis suitsiidikatse toimumise järgseteks sammudeks koolidele.

Abivõimaluste laiendamine • Vaimse tervise spetsialistide juurdetoomine tervishoidu.

• Korraldame psühholoogide kutseaastate rahastust kliinilistele psühholoogidele ja psühholoog-nõustajatele (hinnanguliselt 15+15 kohta). Alates 2024. aastast on kliinilistele psühholoogidele loodud õigusruum iseseisva psühholoogilise ravi osutamiseks (saatekirjaga). Alates 2025. aasta aprillist saab ka perearstipraksistes rakendada psühholoog-nõustaja ja vaimse tervise õe teenuseid.

• Laste- ja noorukitepsühhiaatria residentuurikohtade tellimus tõsteti 4-5 kohalt aastas 7 kohale.

• Tervisekassa vaatab üle teenuse sisu ja rahastusmudelit eriala nüüdisajastamise protsessis.

• Meeleolu- ja ärevushäirete astmelise abi pilootprojekt ning vastavalt ka uue varajase abi teenuskihi loomine Rahvatervishoiu seaduses: • Inimkeskne digitaalselt toetatud terviklik teekond ja seisundi hindamine, tõenduspõhised

struktureeritud eneseabi sekkumised ja väheintensiivsed psühholoogilised sekkumised (VIPSid).

• Avatud taotlusvoorus rahastame 2026. aastal teenuseosutamist: PeaHea noortesekkumine, iFightDepression, iFightDepression grupisekkumine, Vaikuseminutite noortekursus, Teadveloleku kursus, Tähelepanu ja meelerahu lühiharjutuste kursus.

• TAI-ga koostöös arendatud uued sekkumised (depressiooni eneseabi kursus, ärevuse eneseabi kursus, WHO ProblemManagement+ sekkumine) ning spetsialistide väljaõpe.

Varajased sekkumised lastele • Cool Kids programm: 7-12 aastastele ärevushäire riskiga lastele ja nende

peredele Cool Kids programmi pakkumine ja arendamine Eestis. Teostatavuse uuringu tutvustus 29.09.

• HANEN logopeediliste grupisekkumiste katseprojekt, programmide "More Than Words" ja "It Takes Two to Talk" rakendamine ja teostatavuse analüüsi Eestis. Kõne hilistumisega lastele ning autismispektrihäirega lastele mõeldud tõenduspõhised varajased sekkumised.

• SoM hange "Laste vaimse tervise valdkondadeülese tervikliku teekonna uuring". Hetkel pakkumiste hindamine. Töö alustamine 10.2026, teostamise aeg 11 kuud.

Keerukamate vajadustega lapsed • Rehabilitatsioonisüsteemi muudatused.Rehabilitatsiooniteenus ravile

lähemale ning teenuse kättesaadavus varasemaks. • SoM tellitud EY teostatav " WHO poolt loodud nägemis- ja kuulmispuudega

lastele sihitatud sekkumiste paketi võrdlus Eestis täna toimiva süsteemiga ning kulutõhususe analüüs". Lõpuseminar 16.11.2026.

• DKT (dialektilise käitumisteraapia) koolitused spetsialistidele, sh KLAT töötajatele, et parandada tuge keerulisemate emotsionaalsete ja käitumisraskustega laste puhul.

• KLAT / MedKLAT arendused: laste vaimse tervise teenuste ja raviteekondade parem ühtlustamine ning ligipääsu parandamine.

Pere- ja keskkonnapõhine tugi ning süsteemiarendus

• Lastekaitse lahenduskesksemaks ja spetsialistide töö parem korraldus:

Turvalisuse märgid

• Ohvriabiteenused: tagatud tasuta psühholoogiline nõustamine

• Perepesad: kogukondlik ennetus- ja peretöökeskus

• Terviseprobleemiga lapse andmevahetus:mõlema silma pimedus, harvikhaigus, vähidiagnoos, Retti sündroom, Downi sündroom või vaimne alaareng

• "Terviseprobleemiga laste ja nende perede toetamise hea tava" juhendmaterjal

• "Lastele sobivate ruumide kujundamine tugiteenuste pakkumiseks igapäevakeskkonnas" juhendmaterjal

• Suure hooldus- ja abivajadusega laste hoiu teenuse teenusedisain (2026)

• Safe Box: Vaimse tervise toetamise tööriist

• Laste heaolu teenuste mess, konverents ja töötoad: teadlikkuse suurendamine, heade praktikate levitamine ja teenuste nähtavuse tõstmine. Toimus 18.-19. august 2026

Riigikogu sotsiaalkomisjoni

istungi protokoll nr 188

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 22. september 2026

Algus 14.00, lõpp 16.11

Juhataja: Signe Riisalo (esimees)

Protokollijad: Terle Kask (konsultant), Riin Lindpere (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero

Merilind, Õnne Pillak, Aleksandr Tšaplõgin

Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik),

Helgi Kundla (nõunik)

Puudus: Kalle Grünthal

Kutsutud: sotsiaalminister Karmen Joller, Sotsiaalministeeriumi asekantsler Anniki Lai ning

tervishoiuteenuste osakonna tervise- ja sotsiaalvaldkonna integratsiooni juht Anneli Taal (1.

päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna vaimse tervise poliitika juht

Minni Timberg ning laste ja perede osakonna nõunik Eva Kuslap ja Tervise Arengu Instituudi

teadur Hedvig Sultson (2. päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi tervishoiukorralduse

osakonna nõunik Kristiina Aavik (3. päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi laste ja perede

osakonna perepoliitika juht Maarja Kärson (4. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse (tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö) eelnõu (999 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

2. Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad

3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikmete Andre Hanimägi, Tanel

Kiige ja Züleyxa Izmailova algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (917 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

4. Elatisabi nõude aegumise ja vanemahüvitise ümberarvutamise reeglite arutelu

5. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse (tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö) eelnõu (999

SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo avas päevakorrapunkti ja selgitas, et arutelu keskendub tervishoiu- ja

sotsiaalvaldkonna tulevasele koostöökorraldusele. Vabariigi Valitsuse algatatud

rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

(tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö) eelnõu (999 SE) eesmärk on tugevdada inimese

õigust saada vajaduspõhist ja koordineeritud abi. Kavandatav koostöökorraldus peaks

2

vähendama olukordi, kus inimene või tema lähedane peab ise eri asutuste vahel liikuma ning

oma abivajadust korduvalt tõendama. Selleks luuakse suurema ja keerukama abivajadusega

inimestele valdkondadeülene koordinatsiooniteenus ning terviseteejuhi süsteem. Seejärel

andis ta eelnõu tutvustamiseks sõna sotsiaalministrile.

Karmen Joller märkis, et tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna probleemid on praktikas tihedalt

põimunud, eriti nende inimeste puhul, kellel esineb korraga mitu tervisemuret ja sotsiaalne

abivajadus. Eelnõu üksikasjade tutvustamiseks andis minister sõna Sotsiaalministeeriumi

(SOM) esindajatele.

Anniki Lai tõdes, et inimkesksest tervishoiust ja sotsiaaltööst ning inimese sujuvast

liikumisest nende süsteemide vahel on räägitud aastaid. Kuigi see eesmärk kajastub ka

riiklikes arengukavades, on praktilised lahendused seni olnud valdavalt projektipõhised.

Näidetena nimetas ta Viljandi Haigla PAIK-projekti, hoolduskoordinatsiooni projekte,

perearstide riskipatsientide ravijuhtimise teekonda ning Euroopa Komisjoni toel ellu viidud

reformiprojekti. Nende kogemuste põhjal soovitakse kujundada süsteemne lahendus.

A. Lai põhjendas reformivajadust muu hulgas tervena elatud aastate vähenemise ja tervishoiu-

ja sotsiaalkaitsekulude kasvuga. Slaididel (lisa 1) esitatud andmete kohaselt vähenes tervena

elatud aastate näitaja 2022. aasta 59,2 aastalt 2025. aastaks 57,3 aastani ehk 1,9 aasta võrra.

Samal ajal kasvasid tervishoiukulud ligikaudu 1,4 miljardilt eurolt 2019. aastal 2,5 miljardi

euroni 2025. aastal ning sotsiaalkaitsekulud ligikaudu 190 miljonilt eurolt 360 miljoni euroni.

A. Lai rõhutas, et kuigi Eesti tervishoid ja kliiniline ravi on kõrgel tasemel, ei ole

üksikteenuste arendamise kõrval pööratud piisavalt tähelepanu inimese terviklikule

toetamisele ega sellele, kuidas ta pärast ravi kodus toime tuleb. Muutuse saavutamiseks on

vaja mõttemuutust ja teist viisi töökorraldust. Tervisekassa liigub 2030. aastaks

eelarvetasakaalu suunas. Lähiaastatel on Tervisekassasse aga raha juurde vaja. Kulude kasvu

põhjuseks võib pidada inflatsiooni aga ka rahvastiku vananemist. Demograafilist mõju

selgitades märkis ta, et kui 2024. aasta rahvastiku vanuskoosseis oleks vastanud 2000. aasta

omale, olnuks tervishoiukulud hinnanguliselt 154 miljonit eurot väiksemad. Aastaks 2060

võib demograafilistest muutustest tulenev lisakulu ületada 260 miljonit eurot aastas ning juba

2035. aastaks moodustavad üle 65-aastased enam kui veerandi elanikkonnast. Seetõttu ei piisa

üksnes süsteemisisesest tõhustamisest, vaid vaja on ka põhimõttelist mõtteviisi muutust.

Eesmärk peaks olema võimaldada inimestel elada võimalikult kaua iseseisvalt oma kodus,

tagades neile selleks vajaliku esmatasandi arstiabija eriarstiabi ning ka vajaliku sotsiaaltoe

kohalikult omavalitsuselt (KOV). Struktuurse reformi eesmärk on juhtida kulude kasvu ja

parandada inimeste tervist.

Anneli Taal rääkis, et eelnõu eesmärk on luua eeldused oluliseks mõtteviisi muutuseks:

liikuda üksikteenustelt ja üksikprobleemide lahendamiselt inimese tervise ja toimetuleku

tervikliku toetamise poole. Seaduse vastuvõtmine ei too muutust iseenesest, kuid aitab

kõrvaldada takistusi, mis praegu piiravad inimesekeskse ja koordineeritud abi osutamist.

Esiteks soovitakse, et inimene ei oleks pelgalt abi saaja, vaid aktiivne partner oma tervise ja

heaolu juhtimisel. Praegu lähtutakse sageli üksikprobleemidest ning inimese eesmärgid ja

võimalused jäävad tagaplaanile. Koos inimesega koostatav heaoluplaan ja vajaduse korral

terviseteejuhi tugi aitavad suurendada tema osalust, terviseteadlikkust ja suutlikkust oma

tervist juhtida. Teiseks peab liikuma inimeselt pöördumise ootamiselt varajase ja ennetava

abini. Praegune süsteem on valdavalt reaktiivne: abi jõuab inimeseni sageli alles siis, kui

probleemid on süvenenud ning vaja läheb EMO, haigla või hooldekodu teenuseid. See on

süsteemile kõige kulukam tee, samal ajal kui tervena elatud aastad ega heaolu ei parane.

Olemasolevad andmed võimaldavad riskirühmi varem tuvastada ja abi õigel ajal pakkuda.

Rahvastikupõhine terviseriski juhtimine, mida kasutatakse ka teistes riikides, aitab suunata

ennetuse ja koordineeritud toe inimesteni, kes sellest kõige rohkem kasu saavad. Kolmandaks

tuleb liikuda eraldi teenustelt järjepideva abini. Praegu on info ja vastutus killustunud ning

tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostööd takistavad puudulikud ligipääsuõigused ja

andmevahetuse võimalused. Eelnõu loob õigusliku aluse, et perearst, KOVi sotsiaaltöötaja ja

teised tugimeeskonna liikmed saaksid inimese vajadustest tervikliku ülevaate, et tegutseda

ühise plaani alusel. Neljandaks peavad riik, KOVid ja teenuseosutajad abi ühiselt kavandama

ja koordineerima. Kuigi sotsiaalteenused on korraldatud peamiselt kohalikul ja tervishoid

3

riiklikul tasandil, tuleb eesmärgid, andmed ja vastutus kokku tuua. Reform on kavandatud nii,

et see kasutaks võimalikult palju olemasolevaid struktuure ega tekitaks põhjendamatut

halduskoormust. Rakendamist toetavad pidev seire, mõõdikud ja juhtimislauad, mis

võimaldavad õppeprotsessi käigus lahendusi kohandada. Viiendaks peab rahastamine toetama

koostööd ja ühiseid tulemusi, mitte üksnes üksikteenuste osutamist. Eelnõu võimaldab siduda

rahastamise paremini inimese tervise- ja heaolutulemustega ning motiveerida osapooli ühiselt

tegutsema. Rahvusvaheline kogemus on näidanud, et valdkondade lõimimine ei teki

iseenesest, vaid eeldab koordineeritud tegevust kõigil tasanditel. Eesti süsteemi kujundamisel

on lähtutud eesmärgist kasutada võimalikult palju olemasolevaid struktuure ja lahendusi ning

hoida täiendav halduskoormus minimaalsena. Kuna reform on alles õppimisjärgus, on

eelnõusse jäetud paindlikkus töökorralduse kohandamiseks rakendamise käigus. Muudatusi

toetab pidev seire eri tasanditel, sealhulgas indikaatorite ja juhtimislaudade kasutamine. Teiste

riikide kogemusest tõi ta esile Suurbritannias tavapraktikasse võetud sarnase teenusemudeli,

kus andmete ja tehisintellekti abil tuvastatakse riskirühmad ning valitakse välja inimesed, kes

teenusest enim kasu saavad. Neile pakutakse tuge terviseteadlikkuse ja iseseisva toimetuleku

suurendamiseks ning koordineeritakse vajalikku abi. Eestis ei olda tehisintellekti laialdaseks

kasutamiseks veel valmis, mistõttu alustatakse järk-järgult automatiseeritud

masinõppeprotsessidega, et töödelda suuri andmemahtusid ja muuta need otsustamiseks

kasutatavaks teabeks. Tulevikus nähakse tehisintellektil selles valdkonnas senisest suuremat

rolli. Vaadeldud sekkumised on parandanud patsientide ja tervishoiutöötajate rahulolu ning

kliinilisi näitajaid. Tervisekassa, Maailmapanga ja Eesti Perearstide Seltsi riskipatsientide

ravijuhtimise pilootprojekt näitas positiivset mõju, kuid tõi esile esmatasandi piiratud

võimekuse. Seetõttu peab integratsiooniga kaasnema esmatasandi tugevdamine ning

terviseteejuhtide lisamine perearstimeeskondadesse. Ravikindlustuse eelarve mõju hindamisel

lähtuti eeldusest, et kui inimeste tervis on paremini juhitud, siis riskirühma EMO- ja

statsionaarse ravi kasutus väheneb 5%. Kavandatud investeeringu tasuvuspunkt on 3,8% ja

investeering peaks tasuma end ligikaudu nelja aastaga. Aastaks 2032 prognoositakse ca 20

miljonit eurot vabanevat raha, mida saab suunata teenuste kättesaadavusse ja ennetusse.

Sellele lisandub väärtus, mida rahaliselt ei arvestata, eelkõige paremad tervisetulemid ja

rohkem tervena elatud aastaid. Samas ei teki soovitud mõju automaatselt, protsessi tuleb

targalt ja järjepidevalt juhtida. Selleks teeb juhtkogu rakenduspartneritega tihedat koostööd

ning annab reformi edenemisest korrapäraselt aru. Juhtimislauad ja mõõdikud on selle

protsessi lahutamatu osa, sest reformi juhitakse andmete põhjal.

Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele küsimusteks sõna.

Jaanus Karilaid küsis, kuidas aitavad eelnõuga kavandatavad muudatused saavutada reformi

peamist eesmärki – pikendada tervena elatud aastaid. Kuna eelnõu muudab haiglate,

perearstikeskuste ja KOVide rolli, palus ta täpsustada vastutuse jaotust. Kui palju

terviseteejuhte kavatsetakse tööle võtta, kes nende tööd koordineerib ning millised ülesanded

jäävad KOVidele? Eesti 78 KOVi võimekus, koostöövalmidus ja rahalised võimalused

erinevad piirkonniti märkimisväärselt. Milliseid lisakulusid reform KOVidele kaasa toob ning

kas nende katmiseks nähakse ette riiklik rahastus või tuleb KOVidel leida vahendid oma

eelarvest? Kuidas on KOVide roll ja rahastamine eelnõus tagatud? Samuti soovis ta teada, kui

palju on sotsiaalminister reformi ettevalmistamise käigus kohtunud KOVide juhtide ning

Eesti Linnade ja Valdade Liidu (ELVL) esindajatega.

Karmen Joller kinnitas, et on kohtunud nii ELVLi kui ka omavalitsusjuhtidega. Mitmes

piirkonnas, sealhulgas Valgamaal, Saaremaal, Raplamaal, Ida-Virumaal ja Viljandimaal, on

lõimitud töökorraldust juba projektipõhiselt katsetatud. Kogemused on olnud head, kuid

mudelid on killustunud ja standardid erinevad. Eelnõu eesmärk on luua ühtne süsteem ja

võimalus hinnata keskselt kvaliteeti ja ressursivajadust.

Anneli Taal vastas, et terviseteejuhte ei palka SOM ega KOVid. Nad hakkavad tööle

tervishoiuasutustes: kavandatavalt kaks kolmandikku esmatasandil ehk tervisekeskustes ja

perearstikeskustes ning üks kolmandik haiglates. Esmatasandil aitavad nad ennetada inimeste

haiglasse või hooldekodusse jõudmist, haiglates aga koordineerivad üleminekut haiglaravilt

kodusele ravile. Nende tööjõukulu katab Tervisekassa ravikindlustusvahenditest. Selline

rahastusmudel on kasutusel ka teistes riikides, sest parem koordinatsioon vähendab eelkõige

4

tervishoiusüsteemi koormust ja kulusid. Eestis vajavad tugevdamist nii tervishoiusisene kui ka

tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vaheline koordinatsioon. KOVidele reform otsest lisakulu ei

tekita. Nende võimalik rahaline võit sõltub sellest, kas nad suunavad rohkem vahendeid

koduteenustesse ja muudesse toetavatesse teenustesse, mis aitavad inimestel kauem kodus

toime tulla ning pidurdavad üldhooldekodude kasutuse ja kulude kasvu. Mõju ulatus sõltub

seega iga KOVi valmisolekust uusi lahendusi rakendada ja koostööd teha. Piirkondlikku

koostööd koordineerivate võrgustikujuhtide kulu katab samuti Tervisekassa. Integratsiooni

algatus- ja juhtrühmad on kõigis piirkondades juba moodustatud ning praegu välisvahenditest

rahastatavad võrgustikujuhid viiakse kavakohaselt üle Tervisekassa rahastusele. See püsikulu

on hinnanguliselt umbes 1,5 miljonit eurot aastas. KOVile jääb ülesanne kutsuda koostöökogu

kokku paar korda aastas ja korraldada selle tööd. See ei ole uus ülesanne, sest KOV kinnitab

juba praegu tervise- ja heaoluprofiili ning teeb selle üle järelevalvet.

Helmen Kütt tunnustas tervishoiu ja sotsiaalhoolekande lõimimise eesmärki, kuid kahtles,

kas see konkreetne eelnõu parandab olukorda. Eestis on 78 väga erineva võimekusega KOVi.

Seadus kohustab neid osutama 13 sotsiaalteenust, kuid praktikas ei ole kõik teenused kõikjal

kättesaadavad. Ka haiglate ja kohalike sotsiaaltöötajate koostöö toimib mõnes piirkonnas

hästi, kuid mitte üle Eesti. Ta soovis teada, kuidas tagab eelnõu, et tervishoiu- ja

sotsiaalvaldkonna koostöö hakkab toimima kõigis KOVides, mitte ainult seal, kus selleks on

juba praegu piisavalt võimekust ja valmisolekut? Millised täiendavad ressursid või rahastus

nähakse KOVidele ette koduteenuste ja teiste kodus toimetulekut toetavate teenuste

arendamiseks? Kuidas välditakse olukorda, kus terviseteejuht suunab inimese vajaliku

teenuseni, kuid KOVil ei ole seda teenust võimalik pakkuda? Milline on koostöökogude

tegelik otsustusõigus ja vastutus ning kuidas tagatakse, et nende töö ei piirdu arutelude ja

soovitustega? Samuti palus ta selgitada, kelle jaoks ja milliste kulude arvelt peaks reform

olema kulusäästlik. Haiglaravi kulud võivad väheneda, kuid kas selle tulemusel ei kasva

KOVide sotsiaalteenuste kulud? Hooldereformi kogemus näitab, et kodu ja hooldekodu

vahelisi teenuseid on endiselt vähe ning hooldekodude kasutamine ei ole vähenenud oodatud

määral. Millised konkreetsed meetmed tagavad, et seekord suureneb just kodus toimetulekut

toetavate teenuste kättesaadavus?

Karmen Joller möönis, et eelnõu ei lahenda kõiki KOVide ressursiprobleeme ega käivita

automaatselt uusi sotsiaalteenuseid. Koostöö toimub kahel tasandil. Piirkondlikul tasandil

hindab koostöökogu piirkonna olukorda tervikuna, lepib kokku parendusvajadused ja jälgib

tulemusi kokkulepitud näitajate alusel. Teine tasand on üksikisiku abi korraldamine. Arstil

peab olema ülevaade KOVi pakutavatest teenustest ning KOVi spetsialistil inimesele juba

määratud tervishoiuteenustest, näiteks füsioteraapiast või psühholoogilisest abist. Nii saab

vältida teenuste dubleerimist ja suunata piiratud ressursid sinna, kus neid kõige rohkem

vajatakse. Reform ei lahenda KOVide rahapuudust, kuid aitab olemasolevaid vahendeid

tõhusamalt kasutada ja panna tervishoiu- ning sotsiaalsüsteemi inimese huvides koostööd

tegema. Igal sihtrühma kuuluval inimesel on kindel terviseteejuht, kes hoiab temaga ühendust

ja koordineerib abi. Tehisintellekt võib terviseteejuhti toetada, kuid ei peaks teda asendama,

sest mitme kroonilise haigusega inimene vajab järjepidevat kontakti päris inimesega.

Anniki Lai sõnul eelnõu eesmärk on korraldada olemasolev abi paremini ja tagada, et

inimene jõuaks õigel ajal õige teenuseni. Muutus ei toimu kohe: koostöö kujunemine ja uue

töökorralduse juurdumine võtavad aega. Paljud sotsiaalteenuste vajadused tulenevad

terviseprobleemidest. Kui vajalik abi jääb õigel ajal saamata, võib inimese seisund halveneda

ning suureneda vajadus ulatuslikumate sotsiaalteenuste või hooldekodukoha järele. Seetõttu

on eelnõu oluline osa tervishoiusisese koostöö parandamine. Näiteks tuleb juba haiglaravi ajal

tagada, et inimesel oleks koju naastes vajalik tugivõrgustik ja teenused. See aitab vältida

seisundi halvenemist, korduvat haiglaravi ja suuremat hooldusvajadust. Reform ei vähenda

kulusid hetkega, kuid aitab pidurdada teenusevajaduse ja kulude kasvu. Kui töökorraldust ei

muudeta, suurenevad demograafiliste muutuste tõttu nii teenuste kasutus kui ka kulud

paratamatult. Investeeringu tasuvuse hinnang põhineb põhjalikul analüüsil ja

teaduskirjandusel. Kulude kokkuhoiu prognoosid on koostatud konservatiivsetel eeldustel

ning valideeritud koostöös Tervisekassa ja välisekspertidega.

Anneli Taali sõnul annavadvõrdlusandmed KOVidele selge ülevaate, kuidas sarnase eelarve

5

ja vajadustega KOVid teenuseid korraldavad. Kui sama kulutaseme juures suudab teine KOV

pakkuda abi rohkematele inimestele ja koduteenuseid paremini arendada, loob see konkreetse

aluse oma töökorralduse muutmiseks. Kulude erinevus on märkimisväärne: hooldekoduteenus

maksab ligikaudu 10 000 eurot inimese kohta aastas, kodus toimetuleku toetamine aga

suurusjärgus 2000 eurot. Teiseks vähendab terviseteejuht sotsiaaltöötaja koormust, võttes

enda kanda abi koordineerimise. Nii saab sotsiaaltöötaja keskenduda oma põhiülesannetele ja

pakkuda teenuseid enamatele inimestele.

Irja Lutsar kinnitas, et see on samm õiges suunas. Meditsiinisüsteemi mõju inimese tervisele

on hinnanguliselt 10–15%, ülejäänut mõjutavad muu hulgas pärilikkus ja elukeskkond. Kui

ulatuslikult on reformi ettevalmistamisel tehtud koostööd teiste ministeeriumidega, eelkõige

kommunikatsiooni-, haridus- ja kultuurivaldkonnas? Keskkonna muutumisest sõltub selle

projekti edukus.

Anniki Lai vastas, et eelnõu on tutvustatud kõigi ministeeriumide asekantsleritele ning

arutatud koostöövõimalusi eelkõige Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM), Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Euroopa

Liidu uuel eelarveperioodil kavandatakse reformi toetamiseks lisaraha, et arendada uusi

teenuseid, tugevdada tervise- ja sotsiaalvaldkonna osapoolte piirkondliku koostöökogu

(TERVIK) ja võimaldada tulevikus liituda lahendusega ka teistel valdkondadel. HTM näeb

TERVIKute potentsiaali eelkõige laste vaimse tervise toetamisel. Pikemas vaates võiks

ühisesse korraldusse kaasata ka haridus- ja tugiteenused, sest praegu on vaimse tervise abi

killustunud tervishoiu-, sotsiaal- ja haridussüsteemi vahel. Ministeeriumide huvi on suur ning

Euroopa Liidu uus rahastusperiood loob võimaluse valdkondadeülest koostööd edasi

arendada.

Irja Lutsar täpsustas, et pidas silmas eelkõige seda, millise konkreetse panuse saavad teised

ministeeriumid ja piirkondlikud osapooled reformi õnnestumisse anda. Tema teine küsimus

puudutas tulemuste hindamist. Kui viie aasta pärast küsida, mida reform paremaks muutis, siis

milliste näitajate põhjal sellele vastatakse? Mõju usaldusväärseks hindamiseks peavad

lähteandmed ja mõõdikud olema selged juba reformi alguses. Tervena elatud aastate näitaja ei

pruugi selleks üksi sobida, sest see kõigub aastati ega pruugi kajastada reformi tegelikku

mõju. Milliseid täiendavaid või alternatiivseid mõõdikuid kavatsetakse kasutada ning kuidas

määratakse nende lähteväärtused?

Karmen Joller vastas, et tervena elatud aastad on rahvusvaheliselt kasutatav mõõdik, mis

ühendab subjektiivseid hinnanguid ja objektiivseid andmeid. Kuna see võimaldab Eestit teiste

riikidega võrrelda, ei ole otstarbekas sellest loobuda ega asendada seda üksnes riigisiseste

näitajatega. Samas on see vaid üks reformi mõju hindamiseks kasutatavatest mõõdikutest ning

sellele lisanduvad teised indikaatorid.

Anneli Taal lisas, et reformi mõju hinnatakse kolme liiki mõõdikutega. Sotsiaalvaldkonnas

jälgitakse, kui suur osa sihtrühmast saab kodus toimetulekut toetavaid sotsiaalteenuseid.

Tervishoius mõõdetakse eelkõige erakorraliste hospitaliseerimiste ja EMO-külastuste

sagedust sihtrühmas, sest eesmärk on vähendada välditava erakorralise abi vajadust.

Kolmandaks hinnatakse inimeste terviseteadlikkust ja sellega seotud muutusi.

Õnne Pillak märkis, et patsiendi vaatenurgast on reformi eesmärk õige: parandada

tervisetulemeid ja teenuste kättesaadavust ning muuta inimese teekond süsteemis sujuvamaks.

Ta küsis, millised on reformi peamised rakendusriskid ja kitsaskohad, mis võivad kavandatud

tulemuste saavutamist takistada. Eelnõu seletuskirja kohaselt on terviseteejuhte vaja

hinnanguliselt 230. Ta soovis teada, millel see hinnang põhineb. Lisaks palus ta selgitada

terviseteejuhtide ülesandeid ning põhjendada, miks on reformi eesmärkide saavutamiseks vaja

luua nii suur püsikulu.

Anniki Lai vastas, et reformi rakendamisega kaasneb kolm peamist riski. Esiteks peavad

vajalikud infosüsteemid valmima õigel ajal. Arendusi rahastatakse välisvahenditest ning riski

maandamiseks on koostatud üksikasjalik ajakava ja lepitud asutuste vahel kokku selge

vastutusjaotus. Kuigi ajakava on pingeline ja IT-arendustes võib esineda viivitusi, tehakse

nende ennetamiseks kõik võimalik. Teiseks tuleb tagada terviseteejuhtidele kogu Eestis ühtne

baasväljaõpe. Kolmandaks nõuab aega uue koostöökultuuri ja hoiakute kujunemine. Teiste

riikide kogemus kinnitab, et integreeritud abi on õige suund ning selle pikaajaline kasu kaalub

6

üleminekuraskused üles. Aastaks 2030 on kavandatud 230 terviseteejuhti, kelle rakendamiseni

jõutakse järk-järgult. Alates 1. maist 2028 on plaanis rakendada ligikaudu 130 terviseteejuhti.

Esimeses etapis koolitatakse uude rolli ümber juba süsteemis töötavaid spetsialiste, näiteks

haiglate sotsiaaltöötajaid, hoolduskoordinaatoreid ja rehabilitatsioonimeeskondade

sotsiaaltöötajaid. Nende töö alustamiseks on oluline, et õigeks ajaks valmiksid ka

andmevahetust toetavad IT-lahendused.

Mihkel Lees tõdes, et KOVide võimekus ja teenuste tase on väga erinevad. Ta küsis, milliste

konkreetsete meetmete ja stiimulitega suunatakse seni vähem aktiivseid KOVe koduteenuseid

arendama ning kuidas toetatakse neid KOVe, kus teenuste laiendamist piirab rahapuudus.

Samuti palus ta täpsustada väidet, et koduteenuste ulatuslikum pakkumine võimaldab

üldhooldusteenuse arvelt märkimisväärselt kokku hoida. M. Leesi sõnul paljud KOVid

kasutavad koduteenuste võimalusi juba praegu maksimaalselt ja suunavad inimese

üldhooldusteenusele alles siis, kui tema abivajadust ei ole enam võimalik kodus mõistlikult ja

ohutult katta. Seetõttu küsis ta, kuidas arvestab reform KOVidega, kellel puudub

koduteenuste arendamise kaudu oluline kokkuhoiuvõimalus.

Anniki Lai vastas, et eelnõu annab täpsema ülevaate teenustest, mida inimesed vajavad, kuid

praegu ei saa, ja loob TERVIKute kaudu võimaluse tugevdada maakondlikku ja KOVide

koostööd. Seni on KOVidel olnud keeruline teenuseid ühiselt korraldada. Reformiga

soovitakse soodustada koostööd ja kaasata teenuste korraldamisse tervishoiu võimekus.

Pikaajalises hoolduses peavad tervishoid ja KOVid kavandama teenuseid ühiselt, et katta

inimeste hooldusvajadus terviklikult. Iga piirkond võib TERVIKutega minna eelnõus

sätestatud miinimumist kaugemale. Selleks vajavad osapooled koolitust, teadmisi ja

rakendustuge.

Tanel Kiik märkis, eteelnõu eesmärgid on head, kuid valdkonna osapoolte tagasiside ei

väljenda samaväärset toetust. Näiteks ei toeta eelnõu Eesti Arstide Liit (EAL) ja kriitikat on

esitanud ka Eesti Perearstide Selts ning teised organisatsioonid. Muudatusi rakendama

hakkavad osapooled suhtuvad eelnõusse pigem skeptiliselt või neutraalselt. Ta küsis, millest

tuleneb vastuolu eelnõu eesmärkide ja valdkonna osapoolte tagasiside vahel.

Anniki Lai vastas, et kõigis kooskõlastuskirjades toetati eelnõu üldist suunda, kuigi esitati ka

kriitilisi küsimusi. Suured muudatused tekitavad paratamatult vastuseisu ning kõiki otsuseid ei

ole võimalik teha täielikus üksmeeles. Tagasiside on aidanud eelnõu täiendada ning arvesse

on võetud enamikku nii esimeses kui ka teises kooskõlastusringis tehtud ettepanekutest. Suve

jooksul kohtuti osapooltega korduvalt, kuid mõned erimeelsused jäid püsima. EALi peamised

mured puudutavad eelkõige Tervisekassa eelarve jätkusuutlikkust ja ravirahastuse piisavust,

mitte üksnes selle eelnõu eesmärke. Ka perearstidel on olnud küsimusi, kuid valitud suunda

toetatakse. Haiglate jaoks on keskne nende rahaline jätkusuutlikkus. Senise teenusepõhise ei

saa jätkata, mistõttu uuendatakse paralleelselt haiglate rahastamismudelit. Uus mudel peab

toetama integreeritud lähenemist ega tohi seada haiglaid muudatuste tõttu halvemasse

olukorda.

Tanel Kiik küsis, miks esitab SOM mahuka eelnõu Riigikogule viis ja pool kuud enne

valimisi. Ta märkis, et eelnõu esitamine aasta või poolteist varem oleks jätnud

sotsiaalkomisjonile rohkem aega sisuliseks aruteluks, huvirühmade kuulamiseks ja

fraktsioonide seisukohtade kujundamiseks. Kooskõlastusringid on toonud palju olulist

tagasisidet ning ka täiendavad ringid võiksid anda arvestamist väärivaid ettepanekuid, kuid

praeguse ajakava tõttu selleks enam aega ei jää. Ta palus selgitada, miks jõuavad see ja mitu

teist mahukat eelnõu parlamenti alles nüüd.

Karmen Joller vastas, et eelnõu ettevalmistamist alustas toonane terviseminister Riina

Sikkut. Ta rõhutas, et muudatusega ei taotleta poliitilist tunnustust, vaid otsitakse ühisosa, et

teha Eesti inimeste huvides vajalikke otsuseid. SOM on valmis hindama reformi mõju ühe või

kahe aasta pärast ja vajaduse korral muudatusi tegema.

Irja Lutsar märkis, et Viljandi Haigla PAIK-projekti on korduvalt edukaks peetud. Ta küsis,

kas projekti mõju on juba näha ka tervisetulemustes, näiteks Viljandi maakonna suremuse

vähenemises. Kuna suremus erineb Eestis maakonniti märkimisväärselt, soovis ta teada, kas

projekti mõju on Viljandis mõõdetav.

Anneli Taal vastas, et projekti sihtrühmas on haiglaravi ja erakorralise meditsiini osakonna

7

kasutus vähenenud. Suremuse ja teiste pikaajaliste tervisetulemite mõju tuleb edaspidi eraldi

analüüsida.

Irja Lutsar küsis, kas terviseteejuhtide koolitamine suurendab ülikoolide või

tervishoiukõrgkoolide koormust ja kas õppeasutused on selleks valmis. Samuti soovis ta

teada, kas uute ametikohtade palgatase võib meelitada töötajaid tervishoiusüsteemist ära.

Kuna sama haridustasemega tervishoiutöötajate palk erineb Eestis sageli märkimisväärselt,

küsis ta, kas seda mõju on kavandamisel arvestatud.

Anneli Taal vastas, ettäienduskoolitus toob mõningase lisakoormuse eelkõige

tervishoiukõrgkoolidele. Koolitus kestab viis kuud, mistõttu ei ole koormus väga suur.

Eeldatakse, et osalejatel on sotsiaal- või tervishoiuvaldkonna kõrgharidus. Peamised

kandidaadid on seega õed ja terapeudid. Ametikoha palgatase on kavandatud õe

miinimumpalga tasemele. Seega ei tohiks uus amet tervishoiust liiga palju õdesid ära tuua,

kuid võib samal ajal motiveerida sotsiaalvaldkonna spetsialiste.

Eero Merilinnu sõnul tuleb TERVIKud moodustada 1. novembriks 2027 ehk ligikaudu aasta

pärast. Ta küsis, millal lõpetavad terviseteejuhid väljaõppe ja alustavad tööd.

Anniki Lai vastas, et terviseteejuhid alustavad tööd 1. mail 2028. TERVIKute moodustamise

tähtajaks, 1. novembriks 2027, peavad maakonnad sõlmima koostöökokkuleppe. Kõik

maakonnad on tähtajast teadlikud ja valmistuvad selleks välisvahendite toel. Seejärel

sõlmivad nad Tervisekassaga lepingu, mis esialgu keskendub sisulise töö ettevalmistamisele

ega hõlma rahastust. Tervisekassa rahastamiskohustus tekib 1. mail 2028, kui terviseteejuhid

alustavad tööd. Seni jätkuvad pilootprojektid.

Eero Merilind küsis, kas perearstikeskus peab terviseteejuhi teenuse saamiseks liituma

TERVIKuga.

Anniki Lai kinnitas, et TERVIKuga liitumine on terviseteejuhi teenuse saamise eeldus.

Helmen Kütt märkis, et Viljandis toimib tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö hästi ning

sealset mudelit võiks võtta eeskujuks. Neli KOVi teevad omavalitsusliidu tasandil koostööd

Viljandi Haigla TERVIKUMiga. Samas tuleks pilootprojekti tulemusi põhjalikult hinnata,

sest selle mõju ei pruugi avalduda ühe aastaga. Samuti vajab selgitamist, kuidas kaasatakse

erineva võimekusega KOVid. Kuigi eelnõu ei pane neile otseseid uusi kohustusi, ei saa

terviklikku süsteemi luua ilma nende aktiivse osaluseta. KOVid peaksid seadma

sotsiaalvaldkonna arengukavades selged eesmärgid eakate kodus toimetuleku toetamiseks ja

arendama selleks vajalikke teenuseid. Riik peab omalt poolt kujundama toimiva tervishoiu- ja

tugivõrgustiku, millele KOVid saavad toetuda. Viljandi kogemus näitab, et selline terviklik

mudel on võimalik, kuid paljudes piirkondades see praegu puudub ja mõnes maakonnas on

piiratud isegi haiglavõimekus.

Anniki Lai vastas, et KOVidel on TERVIKutes selge roll ja osalemiskohustus. Koostöökogus

lepivad KOVide, Tervisekassa ja SOMi haldusala esindajad kokku strateegilised eesmärgid

ning koostavad maakonna tervise- ja heaoluprofiili, mis võimaldab igal KOVil hinnata ka

oma olukorda. TERVIK toetab KOVe teenusevajaduse kavandamisel, probleemide ühisel

lahendamisel ning tervikliku raviteekonna kujundamisel. Ida-Virumaal viiakse välisvahendite

toel ellu VESTA projekti ja sarnast mudelit on katsetatud ka Raplamaal, Kuressaares ja

Valgas. Projektis osalejad ei soovi enam varasema töökorralduse juurde naasta. Muudatuse

eesmärk on luua TERVIKud kogu Eestis, sest seni on neid arendatud üksnes vabatahtlike

projektide raames.

Tanel Kiik palus terviseteejuhi rolli täpsemalt selgitada. Ta küsis, kas inimene peab

konkreetse mure korral endiselt ise pöörduma perearsti, KOVi või muu asutuse poole või

vahendab ja esindab teda teenuste saamisel terviseteejuht. Samuti soovis ta teada, kas

terviseteejuhi roll sõltub inimese vajadustest ja tema võimest iseseisvalt toime tulla.

Anniki Lai selgitas, et terviseteejuhi teenusele jõutakse peamiselt kahel viisil. Esiteks

võimaldab andmepõhine riskihindamine perearstil patsiendi abivajadust ennetavalt märgata ja

suunata ta terviseteejuhi juurde. Teiseks võivad abivajadust märgata eriarsti või KOVi

sotsiaaltöötaja. Inimese tuvastamiseks ja teenusele suunamiseks kasutatakse märkamislehte.

Kui terviseteejuht leiab, et inimene vajab teenuste koordineerimist, hakkab ta teda toetama,

aidates suurendada valmisolekut oma tervise eest vastutada ja jõuda õigete teenusteni.

Vajaduse korral esindab terviseteejuht inimest ja vahendab talle vajalikke teenuseid.

8

Anneli Taal selgitas, et eesmärk on toetada inimest nii, et ta suudaks võimalikult kiiresti ise

vajalikke toiminguid teha. Seni, kuni ta selleks veel valmis ei ole, pakutakse talle vajalikku

tuge.

Tanel Kiik küsis, kas eelnõuga võib kaasneda vastutuse hajumise oht. Praegu vastutab

patsiendi abivajaduse märkamise ja lahendamise eest eelkõige perearst või KOV, kuid

edaspidi lisandub terviseteejuht. Kuidas välditakse olukorda, kus osapooled hakkavad

vastutust üksteisele suunama ning jääb ebaselgeks, kes peab abivajadust märkama, inimese

õigel ajal teenusele suunama ja vajaliku abi korraldama? Samuti soovis ta teada, kas KOVide

senistele ülesannetele lisandub sisuliselt uus vastutustasand.

Anneli Taal vastas, et terviseteejuht toetab esialgu nii inimest kui ka tema tugimeeskonda, et

parandada osapoolte koostööd. Ta aitab selgelt eristada KOVi ja tervishoiusüsteemi

ülesandeid ning juhib tähelepanu võimalikele puudustele. Eesmärk ei ole kedagi süüdistada,

vaid leppida TERVIKu tasandil kokku iga osapoole vastutus. Kui terviseteejuht märkab, et

mõni teenus või töökorraldus ei toimi nõuetekohaselt, määratakse TERVIKus kindlaks

probleemi lahendamise eest vastutaja. Nii saavad kõik osapooled oma ülesandeid täita, ilma et

vastutus hajuks.

Irja Lutsar küsis, kas süsteem lähtub eeldusest, et inimene ei suuda iseseisvalt toime tulla.

Paljud inimesed oskavad siiski ise sobivad teenused leida ja nende kasutamist korraldada. Kas

neile jääb võimalus tegutseda iseseisvalt või muutub tervikteenuse kasutamine

kohustuslikuks?

Anniki Lai selgitas, et terviseteejuhti ja teenuste koordineerimist ei vaja kõik inimesed.

Teenus on mõeldud eelkõige neile, kellel on mitu kroonilist haigust ja samal ajal ka sotsiaalne

abivajadus. Terviseteejuhi üks olulisi ülesandeid on toetada inimese iseseisvat toimetulekut.

Heaoluplaanis määratakse lisaks vajalikele teenustele kindlaks ka inimese enda ja tema

lähedaste ülesanded tervise hoidmisel.

Irja Lutsar küsis, kas riik on valmis jätkama süsteemi rahastamist oma vahenditest, kui

Euroopa Liidu toetus peaks lõppema. Samuti soovis ta teada, kuidas tagatakse süsteemi

kestlikkus välisrahastuse lõppemisel.

Anniki Lai vastas, et alates 1. maist 2028 rahastab Tervisekassa terviseteejuhtide põhiteenust

ja TERVIKute töökorraldust. TERVIKute tegevuseks on kavandatud ligikaudu 1,5 miljonit

eurot. Töökorraldus on kavandatud võimalikult tõhusaks ja kulusäästlikuks.

Diana Ingerainen väljendas heameelt, et projekt on sellisel kujul aruteluni jõudnud. Ta

märkis, et H. Küti tõstatatud probleemide tõttu on reformi korduvalt edasi lükatud.

Maailmapanga ja Tervisekassa ulatuslikus riskipatsientide projektis määratleti abivajadusega

sihtrühm ning iseseisvalt toime tulevaid inimesi sinna ei kaasatud. Projekti tulemuste

hindamine nõudis palju käsitööd, kuid proaktiivse lähenemise ja õigesti määratletud

sihtrühmale teenuste osutamise tulemusel vähenes eelkõige välditavate eriarstivisiitide arv. Ta

küsis, kui kaugele on mõõdikute väljatöötamisega jõutud ja kas tehakse koostööd mõne

teadusasutusega, kes aitaks hinnata ka elukvaliteeti. Projekti eesmärk ei ole olnud raha kokku

hoida. Ta soovis teada, kas on mõõdikud, mida saab järjepidevalt jälgida ja mille põhjal

vajaduse korral muudatusi teha.

Anneli Taal vastas, et mõõdikute väljatöötamiseks on sõlmitud koostöökokkulepped

rahvusvahelise integreeritud teenuste valdkonna organisatsiooni ja selle ekspertidega. Nad

aitavad mõõdikute paketti valideerida ning nõustavad, kuidas viia see võimalikult hästi

kooskõlla rahvusvahelise praktikaga. Protsessi on kaasatud ka Eesti eksperdid.

Signe Riisalo võttis arutelu kokku ja märkis, et eelnõu käsitlemist jätkatakse pikema

kaasamisaruteluga, kuhu kutsutakse eri osapooled oma seisukohti esitama. Arutelu komisjonis

andis SOMile ülevaate komisjoni liikmete küsimustest ja teemadest, millele edaspidi rohkem

tähelepanu pöörata.

Jaanus Karilaid tunnustas eksperte tehtud mahuka töö eest. Samas märkis ta, et põhiseadus

kaitseb KOVide autonoomiat ja juba eelnõu esmasel vaatlusel ilmneb võimalikke vastuolusid,

sealhulgas KOVidele pandav kohustus süsteemiga liituda. Tema hinnangul vajab nii mahukas

eelnõu põhjalikuks aruteluks parlamendis rohkem aega. Seetõttu pidas ta õigeks jätkata

menetlemist 2027. aasta kevadel, et anda eelnõule täiendavat küpsemisaega. Neil põhjustel

ei toeta J. Karilaid eelnõu menetlemise jätkamist praeguses etapis.

9

Signe Riisalo pani hääletusele menetluslikud otsused.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 30.09.2026 (konsensus: Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak,

Signe Riisalo).

1.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 6: Tanel Kiik, Mihkel Lees, Irja Lutsar,

Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo; vastu 1: Jaanus Karilaid; erapooletuid 1: Helmen

Kütt).

1.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Irja Lutsar (konsensus: Jaanus Karilaid, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

Signe Riisalo märkis, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute tähtaeg 10 tööpäeva. 

2. Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad

Signe Riisalo märkis, et Sotsiaalministeeriumi (SOM) ja Tervise Arengu Instituudi (TAI)

esindajad on kutsutud komisjoni andma ülevaadet laste vaimse tervise valdkonnas tehtud

tegevustest. Ta selgitas, et arutelu on sissejuhatuseks olulise tähtsusega riikliku küsimuse

(OTRK) arutelu ettevalmistamisele.

Hedvig Sultson andis ülevaate laste vaimse tervise ja heaolu olukorrast teadlase vaatest,

tuginedes 2024. aastal koostöös Tartu Ülikooliga tehtud laste vaimse tervise uuringule (lisa

2). Ta märkis, et kogu maailmas on vaimse tervise probleemid eri vanuserühmades

sagenenud, sealhulgas laste ja noorte seas. Tegemist on kompleksse nähtusega, mille puhul ei

saa esile tuua üht konkreetset põhjust, vaid arvestada tuleb paljude omavahel seotud

teguritega. Uuringu tulemustest on näha, et vanuse kasvades laste probleemid suurenevad –

heaolu väheneb ja depressiooni sümptomid sagenevad. Samuti ilmnesid tulemustest soolised

erinevused ehk tüdrukutel esines vaimse tervise sümptomeid rohkem kui poistel. Oluliste

mõjuteguritena, mis on seotud vaimse tervise probleemidega, tõi H. Sultson esile lapse vanuse

ja soo, suhted perekonnas, eakaaslaste ja sõpradega ning koolis. Psühholoogilistest teguritest

on määrava tähtsusega lapse oskus tulla toime oma emotsioonide ja kogetava stressiga. Lisaks

avaldavad mõju ka tervisekäitumine ja eluviis, sealhulgas digiseadmete kasutamine. Seejuures

ei ole määrav üksnes seadmetes veedetud aeg, vaid eelkõige tegevuse laad ning lapse enda

hinnang sellele, kas kasutus on ülemäärane. Samuti mõjutavad vaimset tervist uni ja füüsiline

tervis. Uuring näitas, et pikem uneaeg seostub parema heaoluga, kuid veel olulisem on une

kvaliteet. H. Sultson märkis, et kokkuvõttes ei ole võimalik nimetada üht kindlat põhjust,

mille kõrvaldamine probleemi lahendaks, sest mõjutegureid on palju ja neid tuleb analüüsida

kogumis.

Minni Timberg tõi välja, etmuutuste hindamiseks on välja kuulutatud uus teadusuuring

2027. aasta andmekorjega, mis võimaldab hinnata vahepealsetel aastatel toimunud muutusi.

Ta lisas, et kuna laste heaolu ja vaimse tervise mõjurid on valdkondade ülesed, valmis

eelmisel aastal ministeeriumite ülese töörühma raport „Laste ja noorte vaimse tervise

parandamise ettepanekud“. Lisaks on kohalikele omavalitsustele alates 2025. aastast loodud

toetusfondi kaudu püsirahastus psühhosotsiaalse ja psühholoogilise abi osutamiseks.

Peamiseks sihtrühmaks on just lapsed ja pered ning pakutud on perenõustamist ja

loovteraapiaid (nt muusika-, kunsti-, liikumisteraapia), mänguteraapiat, kriisinõustamist jms.

Lisaks juhtis M. Timberg tähelepanu EL ühistegevuse kaasabil valminud valdkondade ülese

Suitsiidiennetuse tegevuskavale 2025–2028, mida viiakse ellu strateegiliste partnerluste

raames. Ta selgitas, et selle tegevuskava raames töötatakse välja ka eraldi suitsiidikatsete

järgse toe mudel lastele ning korraldatakse tugigruppe suitsiidse inimese lähedastele ning

suitsiidi läbi hukkunud inimeste lähedastele. Samuti viiakse läbi SOS-programme koolides

ning koolidele valmib juhis suitsiidikatse toimumise järgseteks sammudeks. M. Timberg lisas,

et laiendatud on ka vaimse tervise abi võimalusi. Viimastel aastatel on kasvanud nii teenuste

10

mahud kui ka teenust saavate inimeste arv, kuid abivajadus suureneb veel kiiremini. Ta tõi

välja, et korraldatakse psühholoogide kutseaastate rahastust kliinilistele psühholoogidele ja

psühholoog-nõustajatele. Alates 2024. aastast on kliinilistele psühholoogidele loodud

õigusruum iseseisva psühholoogilise ravi osutamiseks (saatekirjaga). Samuti saab eelmise

aasta aprillist perearstipraksistes rakendada psühholoog-nõustaja ja vaimse tervise õe

teenuseid. Tervisekassa vaatab üle psühhiaatriateenuse sisu ja rahastusmudeli ning

suurendatud on laste- ja noorukite psühhiaatria residentuurikohtade arvu. Suurima lähiaja

projektina nimetas M. Timberg vaimse tervise varajase abi teenuste väljatöötamist. Selle

raames rakendatakse väheintensiivseid sekkumisi, sealhulgas noortele suunatud teenuseid,

näiteks peaasi.ee noortenõustamist, Vaikuseminutite noortekursust ja muid varajase abi

võimalusi.

Eva Kuslap tutvustas laste ja perede valdkonnas rakendatavaid ning kavandatavaid sekkumisi

ja tegevusi. Esiteks käsitles ta vajadusest lähtuvaid individuaalseid sekkumisi ja tõi välja Cool

Kids programmi, mis on mõeldud 7-12-aastastele ärevushäire riskiga lastele ja nende

peredele. Lisaks rääkis ta HANEN logopeediliste grupisekkumiste katseprojektide

programmide rakendamisest ja teostatavuse analüüsist ning SOMi tellitavast laste vaimse

tervise valdkondadeülese tervikliku teekonna uuringust.

Teiseks käsitles E. Kuslap keerukamate vajadustega lastele suunatud tegevusi. Ta selgitas, et

nende hulka kuuluvad rehabilitatsioonisüsteemi muudatused, mille kohaselt ei pea teenuse

saamise eelduseks olema puue või diagnoos, vaid ennetava eesmärgiga teenuseid peab olema

võimalik saada juba varakult. Ta lisas, et tegevustes liigutakse tervikliku käsitluse poole,

ühendades haridus-, sotsiaal- ja tervisevaldkonna tegevused. Samuti korraldatakse koolitusi ja

arendatakse metoodikaid, mis toetavad laste vaimse tervise teenuseid.

Viimasena käsitles E. Kuslap pere- ja keskkonnapõhiseid tugimeetmeid. Ta tõi välja töö

lastekaitses, et lastekaitsetöötaja oskaks abivajadust märgata ega keskenduks üksnes teenuste

pakkumisele, samuti ohvriabiteenused ja kogukonnapõhised Perepesad, mis toetavad varajast

märkamist ja sekkumist. Lisaks rääkis ta terviseprobleemidega laste puhul kasutatavast

andmevahetusest ja sellest, et teatud diagnooside korral saab kohalik omavalitsus teavituse,

kuid diagnoosi sisu ei näe. Tulenevalt sellest saab omavalitsus perega ennetavalt ühendust

võtta ja küsida, kas pere vajab abi või tuge. Selleks on koostatud juhendmaterjalid. Samuti

arendatakse suure hooldusvajadusega lastele mõeldud teenuseid ning spetsialistide

valdkondadeülest koostööd.

Jaanus Karilaid palus välja tuua kolm esmatähtsat poliitikasoovitust, millele laste vaimse

tervise parandamisel keskenduda.

Minni Timberg vastas, et oluline on laste vaimset tervist käsitleda laiemalt kui üksnes

teenuste kaudu. Ta tõi välja, et Lastekaitse Liidu poolt laste seas tehtud andmekorje näitab, et

lapsed soovivad eelkõige turvalist ja toetavat igapäevakeskkonda, et vanemad ei peaks

muretsema raha pärast, koolis ei esineks kiusamist jms. Lapsed ei soovi tingimata uusi

teenuseid ega seda, et järjekordne võõras inimene hakkaks nende probleeme lahendama.

Tulenevalt selleks tuleks keskenduda nii kooli- kui ka kodukeskkonnale.

Tanel Kiik nõustus, et vaja on laiemat keskkonnamuutuste käsitlust. Ta märkis, et

psühhiaatrilise ravi ja muude teenuste rahastamist tuleb küll suurendada, kuid üksnes sellega

ei kõrvaldata probleeme ega nende tekkepõhjuseid, vaid leevendatakse tagajärgi. Ta küsis

vaimse tervise valdkonna rahastamise kohta ning soovis teada, kui palju kulutab Eesti riik

vaimse tervise probleemide leevendamisele haridus- ja tervisevaldkonnas ning kohalikes

omavalitsustes kokku. Väidetavalt moodustavad OECD riikide vastavad kulutused keskmiselt

6% tervisevaldkonna eelarvest. Kui suur on see osakaal Eestis?

Minni Timberg vastas, et seda küsimust esitatakse sageli, kuid praegu puudub sellele

ammendav vastus. Koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga on järgmiseks aastaks

kavandatud teadusuuring, mis annab vajalikku sisendit.

Mihkel Lees märkis, et kirjeldatud mõjutegurid on laiaulatuslikud, kuid lahenduste ja

meetmete käsitlus keskendus peamiselt SOMi ja TAI haldusalale. Ta küsis, kas

haridussüsteemi ja kultuurivaldkonna vaate võiks anda Sotsiaalministeeriumi tellitud laste

vaimse tervise valdkondadeülese tervikliku teekonna uuring. Kas uuring võiks anda ka

ülevaate laste vaimse tervisega seotud kogurahastusest.

11

Minni Timberg selgitas, et nimetatud uuring käsitleb last, kellel on juba ilmnenud probleem

või kaebus. Uuringu eesmärk on ennetada olukordi, kus laps jääb haridus-, tervise- ja

sotsiaalvaldkonna vahel vajaliku toeta. Ta juhtis tähelepanu, et valdkondadeülesed laiemad

soovitused sisalduvad raportis „Laste ja noorte vaimse tervise parandamise ettepanekud“.

Raportist on olemas ka lühiversioon, kus tuuakse esile muu hulgas linna- ja koolikeskkond

kui võimalikud sekkumiskohad.

Õnne Pillak nõustus keskkonna muutmise vajadusega ning märkis, et kooli- ja

lasteaiakeskkonnast keerulisem on mõjutada perekeskkonda. Ta küsis, milliseid soovitusi või

sekkumisvõimalusi on olukorras, kus lapsevanem ei mõista näiteks lapse liikumise ja õues

viibimise tähtsust vaimsele tervisele.

Minni Timberg märkis, et lapse vaimset tervist ja toimetulekut võib toetada see, kui laps

saab elada eakohaselt iseseisvat elu. Näiteks minna alates seitsmendast eluaastast ise kooli ja

trenni, tulla ise koju ning veeta aega sõpradega. Ta möönis, et tegemist ongi keerulise

küsimusega, kuidas teatud ühiskondlike muutusi ja hoiakuid mõjutada.

Signe Riisalo viitas vanemahariduse programmidele, mille eesmärk on suurendada vanemate

teadlikkust. Ta märkis, et lisaks seni väikelaste vanematele suunatud programmidele

kohandatakse ja võetakse kasutusele ka teismeliste laste vanematele mõeldud programme.

Tanel Kiik märkis, et lisaks koolikeskkonnale on oluline pöörata tähelepanu ka

lasteaiakeskkonnale ja haridussüsteemile tervikuna. Ta tõdes, et sündide arvu vähenemine

Eestis loob negatiivse suundumuse kõrval võimaluse pakkuda lastele rohkem individuaalset

tähelepanu. Selleks tuleks lasteaia- ja koolitöötajate arvu vähendamise asemel kujundada

lasteaedades väiksemad rühmad ja koolides väiksemad klassid. Ta küsis, kas suurem töötajate

arv lapse kohta võiks avaldada laste vaimsele tervisele positiivset mõju, võimaldades rohkem

tähelepanu, varajast märkamist ja ennetustegevust.

Minni Timberg nõustus, et laste arvu vähenemine võib anda võimaluse pöörata igale lapsele

rohkem tähelepanu. Samas ei paikne lapsed Eestis ühtlaselt ning on oht, et teenused ja

võimalused koonduvad Tallinnasse. Koolivõrgu kavandamisel tuleb hinnata ka laste võrdset

kohtlemist.

Signe Riisalo tänas päevakorrapunktis osalenud külalisi.

Seejärel tegi S. Riisalo ettepaneku algatada Riigikogu täiskogus olulise tähtsusega riikliku

küsimuse arutelu teemal „Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad“, mis toimuks 19.

novembril 2026. OTRK ettevalmistamiseks soovis ta moodustada komisjoni töörühma, milles

lisaks komisjoni esimehele nõustusid osalema Tanel Kiik, Mihkel Lees ja Irja Lutsar.

Signe Riisalo pani hääletusele menetlusliku otsuse.

Otsustati:

2.1. Algatada Riigikogu täiskogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu (konsensus:

Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne

Pillak, Signe Riisalo).

3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikmete Andre Hanimägi,

Tanel Kiige ja Züleyxa Izmailova algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu

(917 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Helmen Kütt andis ülevaate eelnõust (917 SE), millega sätestatakse ravimiseaduses alus

Tervisekassale hüvitada mittetulundusühingutele, sihtasutusetele või usulisetele ühendustele

annetuste eest ostetud harvikhaiguste, vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks

mõeldud ravimi ostmisel tasutud käibemaksuga võrdne summa. Muudatustega soovitakse

vähendada kulusid harvikhaiguste, vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks

mõeldud ravimitele ja toetada eraõiguslikke juriidilisi isikuid selliste ravimite ostmisel. H.

Kütt selgitas, et eelnõu algatajad kaalusid ka võimalust vabastada annetajate toel soetatud

ravimid käibemaksust või rakendada nendele ravimitele käibemaksuerandit. Kuna kehtiv

õigus ei võimalda kehtestada käibemaksuerandit, mis sõltuks ravimi soetajast või

rahastamisallikast, otsustasid eelnõu algatajad töötada välja kompensatsioonimehhanismi ehk

toetuse väljaspool maksusüsteemi. Lisaks tõi H. Kütt välja, et 2024. aastal maksis sihtasutus

12

Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu soetatud ravimitelt riigile käibemaksu enam kui

400 000 eurot ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond maksis riigiarvesse läbi ravimite

käibemaksu enam kui 300 000 eurot. H. Kütt rõhutas, et eelnõu ei ole erakonnapoliitiline,

vaid lähtub pikalt arutatud probleemi lahendamise vajadusest.

Kristiina Aavik tutvustas Vabariigi Valitsuse arvamust ravimiseaduse muutmise seaduse

eelnõu (917 SE) kohta. Ta märkis, et algatuse eesmärk parandada raske haigusega patsientide

ravivõimalusi on oluline ning heategevusorganisatsioonide ja annetajate panus väga

tänuväärne. Eelnõus pakutud meede keskendub käibemaksu kompenseerimisele. Tegemist on

riigieelarve tuluga ning muudatus tooks sisuliselt kaasa täiendava rahalise kohustuse

Tervisekassale, kelle ülesanne on tagada ravikindlustuse vahendite kestlik kasutamine. See

tähendab, et see tuleks teiste ravimite ja raviteenuste arvelt. Kavandatava lahenduse kohaselt

saaksid täiendavat avalikku rahastust annetuste toel soetatud ravimid, kuid toetus ei laieneks

patsientidele, kes ostavad ravimeid omal kulul. Rahandusministeerium on juhtinud tähelepanu

sellele, et võrreldavas olukorras olevaid patsiente tuleb kohelda ühetaoliselt. Seetõttu on

Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium ja Vabariigi Valitsus seisukohal, et eelnõu

esitatud kujul toetada ei saa.

K. Aaviklisas, et oluline on tagada heade ravimite kättesaadavus kõigile kindlustatud

isikutele selge ja ühetaolise menetluse alusel. Riik on harvikhaiguste ravimite kättesaadavuse

parandamiseks juba rakendanud meetmeid. Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu on neljaks

aastaks ette nähtud ligi neli miljonit eurot aastas ning loodud on ultraharvikravimite

erandkord. Selle alusel ei pea soodusravimite loetellu kandmise taotlust esitama ravimitootja,

vaid seda saavad teha patsient ja tema raviarst. Tervisekassa hindab neid taotlusi omal

algatusel ja võtab ühendust ravimitootjaga. Seetõttu tekib küsimus, kas annetuste eest soetatud

ravimite käibemaksukulu hüvitamiseks on vaja täiendavat paralleelset lahendust.

Irja Lutsar märkis, et lisaks ravimitele vajavad haiged, eriti harvikhaigustega inimesed, ka

muid raviteenuseid. Kui ravimite rahastamise tõttu vähenevad näiteks füsioteraapia või teiste

teenuste vahendid, võib see halvendada üldist ravikättesaadavust. Samuti juhtis ta tähelepanu

sellele, et Tervisekassa ei rahasta registreerimata ravimeid, kuid fondid võivad seda teha. I.

Lutsar ei pidanud tõenduspõhise meditsiini põhimõtetest lähtudes õigeks registreerimata

ravimite kasutuselevõtu täiendavat rahalist toetamist, kuid märkis, et toetab uute ja

innovaatiliste ravimite kasutuselevõttu.

Eero Merilind märkis, et toetab kõnealuseid ettepanekuid. Ta lausus, et on ka ise varasemalt

püüdnud algatada vastavat seaduseelnõu, kuid selle koostamisel sai takistuseks Euroopa Liidu

direktiiv, mis ei võimalda ravimeid käibemaksuvabalt müüa.

Tanel Kiik tõstatas patsientide ebavõrdse kohtlemise argumendiga seoses küsimuse. Ta

märkis, et sama loogika kohaselt võiks ebavõrdsust tekitavaks pidada iga riigi pakutavat

toetust, kuna osa inimesi tasub vastava teenuse eest ise täies ulatuses. Kõnealusel juhul on aga

tegemist annetustega, millelt annetajad on juba tasunud tulu- ja sotsiaalmaksu. Seega on riik

maksutulu juba saanud ning ravimite soetamisel lisandub sellele käibemaksutulu.

Käibemaksust vabastamise või selle tagastamise korral saaks fond vastavaid vahendeid

kasutada suuremas ulatuses inimeste tervise toetamiseks. Ta lisas, et tema hinnangul ei

tekitaks see sisulist ebavõrdsust ega annaks kellelegi põhjendamatut eelist, vaid võimaldaks

laiendada toetust saavate inimeste ringi.

Kristiina Aavik märkis, et sarnase sisuga kollektiivse pöördumise arutamisel jäi välja

toomata asjaolu, et annetustelt käibemaksuna tasutav raha ei lähe tervishoiusüsteemi jaoks

kaduma, vaid jõuab sellesse kaudselt tagasi.

Tanel Kiik lausus, et tema hinnangul koheldakse ebaõiglaselt annetajaid, kes on

annetamiseks kasutatud tulult tasunud tulu- ja sotsiaalmaksu ning kelle annetatud vahenditelt

võtab riik täiendavalt käibemaksu. Ta sõnas, et ebavõrdsus seisneb pigem selles ning

ühiskonna enamuse toetust sellele seisukohale näitavad ka esitatud pöördumised ja

algatused.

Kristiina Aavik selgitas, et kui eelnõu võetakse vastu praegusel kujul, hüvitatakse saamata

jääv käibemaks ravikindlustuse eelarvest. Seetõttu väheneks teistele kindlustatud isikutele

osutatavate tervishoiuteenuste maht.

Tanel Kiik märkis, et hüvitamise viis on võimalik kokku leppida eelnõu menetlemise käigus

13

ning selleks ei pea kasutama ravikindlustuse eelarve vahendeid.

Helmen Kütt juhtis tähelepanu, et mittetulundusühingute puudumise korral ei tehtaks

vastavaid annetusi ega laekuks riigile nendelt vahenditelt käibemaksu. Tema hinnangul saaks

riik laekunud käibemaksu samas ulatuses Tervisekassale suunata, vähendamata seejuures

teiste tervishoiuteenuste rahastamist. Ta rõhutas, et inimeste olukorrad ja ravivõimalused on

erinevad, mõne patsiendi haigus allub Tervisekassa rahastatavale ravimile, teise puhul aga

mitte. Täiendavate ravivõimaluste leidmine annaks patsiendile lootust. Ta lisas, et

Tervisekassa varasemad juhid on märkinud annetuste toel tegutsevate fondide positiivset

mõju, kuna nende kaudu abi saavate inimeste ravi on täiendanud riiklikke ravivõimalusi. Kui

annetusi vahendavad organisatsioonid tegevuse lõpetaksid, jääks riigil saamata ka vastav

käibemaksutulu.

Signe Riisalo pani hääletusele menetluslikud otsused. 

Otsustati:

3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 29.09.2026 (konsensus: Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak,

Signe Riisalo).

3.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 4: Mihkel Lees, Irja Lutsar, Õnne Pillak, Signe

Riisalo; vastu 3: Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt; erapooletuid 1: Eero Merilind).

3.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Irja Lutsar (konsensus: Jaanus Karilaid, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

Signe Riisalo märkis, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute tähtaeg 10 tööpäeva. 

4. Elatisabi nõude aegumise ja vanemahüvitise ümberarvutamise reeglite arutelu

Signe Riisalo märkis, et 14. septembri2026 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi määrusest tulenevalt tuleb muuta perehüvitiste seadust (PHS). Samuti tuleb

perehüvitiste seaduses täpsustada riigile üle läinud elatisnõuete aegumise regulatsiooni, et

nõuded ei aeguks enne, kui riigil tekib tegelik võimalus need võlgnikult sisse nõuda. Seejärel

andis ta muudatuste tutvustamiseks sõna Sotsiaalministeeriumi esindajale.

Maarja Kärson rääkis, et esimene muudatus on seotud eelmisel nädalal avalikustatud

Riigikohtu lahendiga, milles tõlgendati perehüvitiste seadust senisest praktikast erinevalt.

Nimelt leidis Riigikohus, et emale makstavat vanemahüvitist tuleks arvutada senisest

erinevalt. M. Kärson selgitas, et praegu makstakse emadele kahte liiki vanemahüvitist. Ema

vanemahüvitist makstakse juba enne lapse sündi (varasem sünnitushüvitis). Pärast lapse sündi

hakatakse emale või isale maksma jagatavat vanemahüvitist, mille kasutamist saavad

vanemad omavahel jagada ja kombineerida. Kehtiva seaduse kohaselt arvutatakse enne lapse

sündi määratava ema vanemahüvitise suurus lapse eeldatava sünnikuupäeva alusel ning pärast

lapse sündi määratava jagatava vanemahüvitise suurus lapse tegeliku sünniaja alusel. Et lapse

eeldatava/tegeliku sünnikuu järgi määratakse hüvitise referentsperiood, siis nt väga enneaegse

sünnituse korral võivad referentsperioodid ja seega ka hüvitiste suurused erineda. M. Kärson

selgitas, et enamikul juhtudel hüvitise maksmisel erinevust ei teki. Ligikaudu 90% naistest on

mõlema perioodi hüvitise suurus sama, kuna laps sünnib eeldatava tähtaja lähedal. Kui

eeldatava ja tegeliku sünnikuupäeva vahe on aga suur, võib hüvitiste suurus erineda.

Riigikohus on leidnud, et ema vanemahüvitist tuleks maksta kogu perioodi vältel samas

suuruses. See seisukoht erineb senisest praktikast, mille alusel Sotsiaalkindlustusamet (SKA)

hüvitist arvutab. Seetõttu on vaja teha kiireloomuline seadusemuudatus, et vältida ebaselgust

vanemahüvitiste arvutamisel ning võimalikke täiendava väljamakse või tagasinõude

juhtumeid.

Signe Riisalo küsis selgitust, miks Riigikohtu lahendis sisaldub viide PHS § 39 lg 3 punktile

2, aga eelnõus sisaldub viide sama paragrahvi lg 3 punktile 1.

Maarja Kärson selgitas, et Riigikohtu hinnangul tuleks senise tõlgenduse säilitamiseks näha

14

PHS § 45 lõikes 3 ette selge erand, viidates PHS § 39 lg 3 punktile 2, mis reguleerib jagatava

vanemahüvitise arvutamist. Nimetatud säte hõlmab nii ema vanemahüvitist varem saanud

emasid kui ka teisi vanemahüvitise saajaid ning näeb mõlemal juhul ette hüvitise arvutamise

lapse tegeliku sünnikuupäeva alusel. Analüüsi tulemusel jõuti järeldusele, et viide PHS § 39

lg 3 punktile 2 laiendaks regulatsiooni ka sihtrühmadele, kellele see ei peaks kohalduma.

Kuna Riigikohtu käsitlus puudutas üksnes emasid, soovitakse muudatus piirata selle

sihtrühmaga ning vältida selle laienemist isadele, teistele vanemahüvitise saajatele ja

lapsendajaperedele.

Tanel Kiik küsis, kas muudatus käsitleb ka enneaegseid sünde, arvestades põhimõtet, et

vanemahüvitise suurus ei tohiks sõltuda isiku tahtest sõltumatutest asjaoludest ega seetõttu

väheneda.

Maarja Kärson vastas, et enneaegsete laste vanemate vanemahüvitise küsimus tõstatati ka

kõnealuses kohtumenetluses. Riigikohus ei tuvastanud kehtiva regulatsiooni

põhiseadusvastasust, vaid lahendas küsimuse tõlgendamise teel. Konkreetse juhtumi menetlus

jätkub madalama astme kohtutes. Küsimust ei ole võimalik lahendada kiirkorras, kuna

võimalik erand enneaegsete laste vanematele eeldab põhjalikumat analüüsi. Muu hulgas tuleb

hinnata erandi ulatust, selle põhjendatust ja võimalikku kohaldamist teistele sihtrühmadele.

Samuti eeldaks muudatus SKA väljamaksete süsteemide kohandamist.

Signe Riisalo küsis, kas enne võimalike muudatuste tegemist oodatakse ära kohtulahend ja

seejärel hinnatakse regulatsiooni muutmise vajadust.

Maarja Kärson vastas, et teemat on kavas põhjalikumalt analüüsida ning enne edasiste

otsuste tegemist oodatakse ära kohtulahend.

Tanel Kiik küsis elatisnõuete aegumist puudutava muudatuse kohta.

Maarja Kärson vastas, et muudatusega reguleeritakse selgemalt riigile üle läinud

elatisnõuete aegumist, et need ei aeguks enne, kui riigil tekib tegelik võimalus nõue võlgnikult

sisse nõuda. Ta selgitas, et elatisabi on riiklik toetus lastele, kelle vanem ei täida

ülalpidamiskohustust. Kui elatist ei ole võimalik kohtuotsuse alusel täitemenetluses sisse

nõuda, maksab riik perele elatisabi 200 eurot kuus. Väljamaksete ulatuses läheb elatisnõue üle

riigile ning seda nõuet menetletakse täitemenetluses lapse nõude kõrval. Lapse nõue hakkab

aeguma lapse täisealiseks saamisel ja aegumistähtaeg on kümme aastat. Riigile üle läinud

nõude aegumise algus ja peatumine ei ole kehtivas õiguses piisavalt selgelt reguleeritud,

mistõttu võib riigi nõue aeguda enne lapse põhinõuet ning riigil võib puududa võimalus nõude

rahuldamiseks. Ebaselguse kõrvaldamiseks tuleks seaduses sätestada, et riigi nõude aegumine

algab lapse täisealiseks saamisel ja aegumistähtaeg on kümme aastat ehk riigi nõudele

kohaldatakse lapse põhinõudega samu reegleid. Küsimus on kiireloomuline, sest

elatisabisüsteem loodi 2017. aastal ning kehtiva regulatsiooni kohaselt võivad riigi nõuded

hakata aeguma 2027. aastal, kui aegumistähtaega ei pikendata.

Signe Riisalo pani hääletusele menetluslikud otsused.

Otsustati:

4.1. Algatada sotsiaalkomisjoni poolt perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu

(konsensus: Tanel Kiik, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

4.2. Juhul, kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse sotsiaalkomisjon,

siis määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tanel Kiik (konsensus: Tanel Kiik, Mihkel Lees, Irja

Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

4.3. Juhul, kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse sotsiaalkomisjon,

siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13.10.2026 (konsensus: Tanel Kiik,

Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

4.4. Juhul, kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse sotsiaalkomisjon,

siis teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Tanel Kiik, Mihkel Lees, Irja

Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

Signe Riisalo märkis, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute tähtaeg 10 tööpäeva. 

15

5. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Terle Kask

protokollija

(allkirjastatud digitaalselt)

Riin Lindpere

protokollija

Riigikogu sotsiaalkomisjoni

istungi protokoll nr 188

Tallinn, Toompea ja videosild Teisipäev, 22. september 2026

Algus 14.00, lõpp 16.11

Juhataja: Signe Riisalo (esimees)

Protokollijad: Terle Kask (konsultant), Riin Lindpere (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero

Merilind, Õnne Pillak, Aleksandr Tšaplõgin

Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik),

Helgi Kundla (nõunik)

Puudus: Kalle Grünthal

Kutsutud: sotsiaalminister Karmen Joller, Sotsiaalministeeriumi asekantsler Anniki Lai ning

tervishoiuteenuste osakonna tervise- ja sotsiaalvaldkonna integratsiooni juht Anneli Taal (1.

päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna vaimse tervise poliitika juht

Minni Timberg ning laste ja perede osakonna nõunik Eva Kuslap ja Tervise Arengu Instituudi

teadur Hedvig Sultson (2. päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi tervishoiukorralduse

osakonna nõunik Kristiina Aavik (3. päevakorrapunkt); Sotsiaalministeeriumi laste ja perede

osakonna perepoliitika juht Maarja Kärson (4. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seaduse (tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö) eelnõu (999 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

2. Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad

3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikmete Andre Hanimägi, Tanel

Kiige ja Züleyxa Izmailova algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu (917 SE)

esimese lugemise ettevalmistamine

4. Elatisabi nõude aegumise ja vanemahüvitise ümberarvutamise reeglite arutelu

5. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse (tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö) eelnõu (999

SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo avas päevakorrapunkti ja selgitas, et arutelu keskendub tervishoiu- ja

sotsiaalvaldkonna tulevasele koostöökorraldusele. Vabariigi Valitsuse algatatud

rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

(tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö) eelnõu (999 SE) eesmärk on tugevdada inimese

õigust saada vajaduspõhist ja koordineeritud abi. Kavandatav koostöökorraldus peaks

2

vähendama olukordi, kus inimene või tema lähedane peab ise eri asutuste vahel liikuma ning

oma abivajadust korduvalt tõendama. Selleks luuakse suurema ja keerukama abivajadusega

inimestele valdkondadeülene koordinatsiooniteenus ning terviseteejuhi süsteem. Seejärel

andis ta eelnõu tutvustamiseks sõna sotsiaalministrile.

Karmen Joller märkis, et tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna probleemid on praktikas tihedalt

põimunud, eriti nende inimeste puhul, kellel esineb korraga mitu tervisemuret ja sotsiaalne

abivajadus. Eelnõu üksikasjade tutvustamiseks andis minister sõna Sotsiaalministeeriumi

(SOM) esindajatele.

Anniki Lai tõdes, et inimkesksest tervishoiust ja sotsiaaltööst ning inimese sujuvast

liikumisest nende süsteemide vahel on räägitud aastaid. Kuigi see eesmärk kajastub ka

riiklikes arengukavades, on praktilised lahendused seni olnud valdavalt projektipõhised.

Näidetena nimetas ta Viljandi Haigla PAIK-projekti, hoolduskoordinatsiooni projekte,

perearstide riskipatsientide ravijuhtimise teekonda ning Euroopa Komisjoni toel ellu viidud

reformiprojekti. Nende kogemuste põhjal soovitakse kujundada süsteemne lahendus.

A. Lai põhjendas reformivajadust muu hulgas tervena elatud aastate vähenemise ja tervishoiu-

ja sotsiaalkaitsekulude kasvuga. Slaididel (lisa 1) esitatud andmete kohaselt vähenes tervena

elatud aastate näitaja 2022. aasta 59,2 aastalt 2025. aastaks 57,3 aastani ehk 1,9 aasta võrra.

Samal ajal kasvasid tervishoiukulud ligikaudu 1,4 miljardilt eurolt 2019. aastal 2,5 miljardi

euroni 2025. aastal ning sotsiaalkaitsekulud ligikaudu 190 miljonilt eurolt 360 miljoni euroni.

A. Lai rõhutas, et kuigi Eesti tervishoid ja kliiniline ravi on kõrgel tasemel, ei ole

üksikteenuste arendamise kõrval pööratud piisavalt tähelepanu inimese terviklikule

toetamisele ega sellele, kuidas ta pärast ravi kodus toime tuleb. Muutuse saavutamiseks on

vaja mõttemuutust ja teist viisi töökorraldust. Tervisekassa liigub 2030. aastaks

eelarvetasakaalu suunas. Lähiaastatel on Tervisekassasse aga raha juurde vaja. Kulude kasvu

põhjuseks võib pidada inflatsiooni aga ka rahvastiku vananemist. Demograafilist mõju

selgitades märkis ta, et kui 2024. aasta rahvastiku vanuskoosseis oleks vastanud 2000. aasta

omale, olnuks tervishoiukulud hinnanguliselt 154 miljonit eurot väiksemad. Aastaks 2060

võib demograafilistest muutustest tulenev lisakulu ületada 260 miljonit eurot aastas ning juba

2035. aastaks moodustavad üle 65-aastased enam kui veerandi elanikkonnast. Seetõttu ei piisa

üksnes süsteemisisesest tõhustamisest, vaid vaja on ka põhimõttelist mõtteviisi muutust.

Eesmärk peaks olema võimaldada inimestel elada võimalikult kaua iseseisvalt oma kodus,

tagades neile selleks vajaliku esmatasandi arstiabija eriarstiabi ning ka vajaliku sotsiaaltoe

kohalikult omavalitsuselt (KOV). Struktuurse reformi eesmärk on juhtida kulude kasvu ja

parandada inimeste tervist.

Anneli Taal rääkis, et eelnõu eesmärk on luua eeldused oluliseks mõtteviisi muutuseks:

liikuda üksikteenustelt ja üksikprobleemide lahendamiselt inimese tervise ja toimetuleku

tervikliku toetamise poole. Seaduse vastuvõtmine ei too muutust iseenesest, kuid aitab

kõrvaldada takistusi, mis praegu piiravad inimesekeskse ja koordineeritud abi osutamist.

Esiteks soovitakse, et inimene ei oleks pelgalt abi saaja, vaid aktiivne partner oma tervise ja

heaolu juhtimisel. Praegu lähtutakse sageli üksikprobleemidest ning inimese eesmärgid ja

võimalused jäävad tagaplaanile. Koos inimesega koostatav heaoluplaan ja vajaduse korral

terviseteejuhi tugi aitavad suurendada tema osalust, terviseteadlikkust ja suutlikkust oma

tervist juhtida. Teiseks peab liikuma inimeselt pöördumise ootamiselt varajase ja ennetava

abini. Praegune süsteem on valdavalt reaktiivne: abi jõuab inimeseni sageli alles siis, kui

probleemid on süvenenud ning vaja läheb EMO, haigla või hooldekodu teenuseid. See on

süsteemile kõige kulukam tee, samal ajal kui tervena elatud aastad ega heaolu ei parane.

Olemasolevad andmed võimaldavad riskirühmi varem tuvastada ja abi õigel ajal pakkuda.

Rahvastikupõhine terviseriski juhtimine, mida kasutatakse ka teistes riikides, aitab suunata

ennetuse ja koordineeritud toe inimesteni, kes sellest kõige rohkem kasu saavad. Kolmandaks

tuleb liikuda eraldi teenustelt järjepideva abini. Praegu on info ja vastutus killustunud ning

tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostööd takistavad puudulikud ligipääsuõigused ja

andmevahetuse võimalused. Eelnõu loob õigusliku aluse, et perearst, KOVi sotsiaaltöötaja ja

teised tugimeeskonna liikmed saaksid inimese vajadustest tervikliku ülevaate, et tegutseda

ühise plaani alusel. Neljandaks peavad riik, KOVid ja teenuseosutajad abi ühiselt kavandama

ja koordineerima. Kuigi sotsiaalteenused on korraldatud peamiselt kohalikul ja tervishoid

3

riiklikul tasandil, tuleb eesmärgid, andmed ja vastutus kokku tuua. Reform on kavandatud nii,

et see kasutaks võimalikult palju olemasolevaid struktuure ega tekitaks põhjendamatut

halduskoormust. Rakendamist toetavad pidev seire, mõõdikud ja juhtimislauad, mis

võimaldavad õppeprotsessi käigus lahendusi kohandada. Viiendaks peab rahastamine toetama

koostööd ja ühiseid tulemusi, mitte üksnes üksikteenuste osutamist. Eelnõu võimaldab siduda

rahastamise paremini inimese tervise- ja heaolutulemustega ning motiveerida osapooli ühiselt

tegutsema. Rahvusvaheline kogemus on näidanud, et valdkondade lõimimine ei teki

iseenesest, vaid eeldab koordineeritud tegevust kõigil tasanditel. Eesti süsteemi kujundamisel

on lähtutud eesmärgist kasutada võimalikult palju olemasolevaid struktuure ja lahendusi ning

hoida täiendav halduskoormus minimaalsena. Kuna reform on alles õppimisjärgus, on

eelnõusse jäetud paindlikkus töökorralduse kohandamiseks rakendamise käigus. Muudatusi

toetab pidev seire eri tasanditel, sealhulgas indikaatorite ja juhtimislaudade kasutamine. Teiste

riikide kogemusest tõi ta esile Suurbritannias tavapraktikasse võetud sarnase teenusemudeli,

kus andmete ja tehisintellekti abil tuvastatakse riskirühmad ning valitakse välja inimesed, kes

teenusest enim kasu saavad. Neile pakutakse tuge terviseteadlikkuse ja iseseisva toimetuleku

suurendamiseks ning koordineeritakse vajalikku abi. Eestis ei olda tehisintellekti laialdaseks

kasutamiseks veel valmis, mistõttu alustatakse järk-järgult automatiseeritud

masinõppeprotsessidega, et töödelda suuri andmemahtusid ja muuta need otsustamiseks

kasutatavaks teabeks. Tulevikus nähakse tehisintellektil selles valdkonnas senisest suuremat

rolli. Vaadeldud sekkumised on parandanud patsientide ja tervishoiutöötajate rahulolu ning

kliinilisi näitajaid. Tervisekassa, Maailmapanga ja Eesti Perearstide Seltsi riskipatsientide

ravijuhtimise pilootprojekt näitas positiivset mõju, kuid tõi esile esmatasandi piiratud

võimekuse. Seetõttu peab integratsiooniga kaasnema esmatasandi tugevdamine ning

terviseteejuhtide lisamine perearstimeeskondadesse. Ravikindlustuse eelarve mõju hindamisel

lähtuti eeldusest, et kui inimeste tervis on paremini juhitud, siis riskirühma EMO- ja

statsionaarse ravi kasutus väheneb 5%. Kavandatud investeeringu tasuvuspunkt on 3,8% ja

investeering peaks tasuma end ligikaudu nelja aastaga. Aastaks 2032 prognoositakse ca 20

miljonit eurot vabanevat raha, mida saab suunata teenuste kättesaadavusse ja ennetusse.

Sellele lisandub väärtus, mida rahaliselt ei arvestata, eelkõige paremad tervisetulemid ja

rohkem tervena elatud aastaid. Samas ei teki soovitud mõju automaatselt, protsessi tuleb

targalt ja järjepidevalt juhtida. Selleks teeb juhtkogu rakenduspartneritega tihedat koostööd

ning annab reformi edenemisest korrapäraselt aru. Juhtimislauad ja mõõdikud on selle

protsessi lahutamatu osa, sest reformi juhitakse andmete põhjal.

Signe Riisalo andis komisjoni liikmetele küsimusteks sõna.

Jaanus Karilaid küsis, kuidas aitavad eelnõuga kavandatavad muudatused saavutada reformi

peamist eesmärki – pikendada tervena elatud aastaid. Kuna eelnõu muudab haiglate,

perearstikeskuste ja KOVide rolli, palus ta täpsustada vastutuse jaotust. Kui palju

terviseteejuhte kavatsetakse tööle võtta, kes nende tööd koordineerib ning millised ülesanded

jäävad KOVidele? Eesti 78 KOVi võimekus, koostöövalmidus ja rahalised võimalused

erinevad piirkonniti märkimisväärselt. Milliseid lisakulusid reform KOVidele kaasa toob ning

kas nende katmiseks nähakse ette riiklik rahastus või tuleb KOVidel leida vahendid oma

eelarvest? Kuidas on KOVide roll ja rahastamine eelnõus tagatud? Samuti soovis ta teada, kui

palju on sotsiaalminister reformi ettevalmistamise käigus kohtunud KOVide juhtide ning

Eesti Linnade ja Valdade Liidu (ELVL) esindajatega.

Karmen Joller kinnitas, et on kohtunud nii ELVLi kui ka omavalitsusjuhtidega. Mitmes

piirkonnas, sealhulgas Valgamaal, Saaremaal, Raplamaal, Ida-Virumaal ja Viljandimaal, on

lõimitud töökorraldust juba projektipõhiselt katsetatud. Kogemused on olnud head, kuid

mudelid on killustunud ja standardid erinevad. Eelnõu eesmärk on luua ühtne süsteem ja

võimalus hinnata keskselt kvaliteeti ja ressursivajadust.

Anneli Taal vastas, et terviseteejuhte ei palka SOM ega KOVid. Nad hakkavad tööle

tervishoiuasutustes: kavandatavalt kaks kolmandikku esmatasandil ehk tervisekeskustes ja

perearstikeskustes ning üks kolmandik haiglates. Esmatasandil aitavad nad ennetada inimeste

haiglasse või hooldekodusse jõudmist, haiglates aga koordineerivad üleminekut haiglaravilt

kodusele ravile. Nende tööjõukulu katab Tervisekassa ravikindlustusvahenditest. Selline

rahastusmudel on kasutusel ka teistes riikides, sest parem koordinatsioon vähendab eelkõige

4

tervishoiusüsteemi koormust ja kulusid. Eestis vajavad tugevdamist nii tervishoiusisene kui ka

tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna vaheline koordinatsioon. KOVidele reform otsest lisakulu ei

tekita. Nende võimalik rahaline võit sõltub sellest, kas nad suunavad rohkem vahendeid

koduteenustesse ja muudesse toetavatesse teenustesse, mis aitavad inimestel kauem kodus

toime tulla ning pidurdavad üldhooldekodude kasutuse ja kulude kasvu. Mõju ulatus sõltub

seega iga KOVi valmisolekust uusi lahendusi rakendada ja koostööd teha. Piirkondlikku

koostööd koordineerivate võrgustikujuhtide kulu katab samuti Tervisekassa. Integratsiooni

algatus- ja juhtrühmad on kõigis piirkondades juba moodustatud ning praegu välisvahenditest

rahastatavad võrgustikujuhid viiakse kavakohaselt üle Tervisekassa rahastusele. See püsikulu

on hinnanguliselt umbes 1,5 miljonit eurot aastas. KOVile jääb ülesanne kutsuda koostöökogu

kokku paar korda aastas ja korraldada selle tööd. See ei ole uus ülesanne, sest KOV kinnitab

juba praegu tervise- ja heaoluprofiili ning teeb selle üle järelevalvet.

Helmen Kütt tunnustas tervishoiu ja sotsiaalhoolekande lõimimise eesmärki, kuid kahtles,

kas see konkreetne eelnõu parandab olukorda. Eestis on 78 väga erineva võimekusega KOVi.

Seadus kohustab neid osutama 13 sotsiaalteenust, kuid praktikas ei ole kõik teenused kõikjal

kättesaadavad. Ka haiglate ja kohalike sotsiaaltöötajate koostöö toimib mõnes piirkonnas

hästi, kuid mitte üle Eesti. Ta soovis teada, kuidas tagab eelnõu, et tervishoiu- ja

sotsiaalvaldkonna koostöö hakkab toimima kõigis KOVides, mitte ainult seal, kus selleks on

juba praegu piisavalt võimekust ja valmisolekut? Millised täiendavad ressursid või rahastus

nähakse KOVidele ette koduteenuste ja teiste kodus toimetulekut toetavate teenuste

arendamiseks? Kuidas välditakse olukorda, kus terviseteejuht suunab inimese vajaliku

teenuseni, kuid KOVil ei ole seda teenust võimalik pakkuda? Milline on koostöökogude

tegelik otsustusõigus ja vastutus ning kuidas tagatakse, et nende töö ei piirdu arutelude ja

soovitustega? Samuti palus ta selgitada, kelle jaoks ja milliste kulude arvelt peaks reform

olema kulusäästlik. Haiglaravi kulud võivad väheneda, kuid kas selle tulemusel ei kasva

KOVide sotsiaalteenuste kulud? Hooldereformi kogemus näitab, et kodu ja hooldekodu

vahelisi teenuseid on endiselt vähe ning hooldekodude kasutamine ei ole vähenenud oodatud

määral. Millised konkreetsed meetmed tagavad, et seekord suureneb just kodus toimetulekut

toetavate teenuste kättesaadavus?

Karmen Joller möönis, et eelnõu ei lahenda kõiki KOVide ressursiprobleeme ega käivita

automaatselt uusi sotsiaalteenuseid. Koostöö toimub kahel tasandil. Piirkondlikul tasandil

hindab koostöökogu piirkonna olukorda tervikuna, lepib kokku parendusvajadused ja jälgib

tulemusi kokkulepitud näitajate alusel. Teine tasand on üksikisiku abi korraldamine. Arstil

peab olema ülevaade KOVi pakutavatest teenustest ning KOVi spetsialistil inimesele juba

määratud tervishoiuteenustest, näiteks füsioteraapiast või psühholoogilisest abist. Nii saab

vältida teenuste dubleerimist ja suunata piiratud ressursid sinna, kus neid kõige rohkem

vajatakse. Reform ei lahenda KOVide rahapuudust, kuid aitab olemasolevaid vahendeid

tõhusamalt kasutada ja panna tervishoiu- ning sotsiaalsüsteemi inimese huvides koostööd

tegema. Igal sihtrühma kuuluval inimesel on kindel terviseteejuht, kes hoiab temaga ühendust

ja koordineerib abi. Tehisintellekt võib terviseteejuhti toetada, kuid ei peaks teda asendama,

sest mitme kroonilise haigusega inimene vajab järjepidevat kontakti päris inimesega.

Anniki Lai sõnul eelnõu eesmärk on korraldada olemasolev abi paremini ja tagada, et

inimene jõuaks õigel ajal õige teenuseni. Muutus ei toimu kohe: koostöö kujunemine ja uue

töökorralduse juurdumine võtavad aega. Paljud sotsiaalteenuste vajadused tulenevad

terviseprobleemidest. Kui vajalik abi jääb õigel ajal saamata, võib inimese seisund halveneda

ning suureneda vajadus ulatuslikumate sotsiaalteenuste või hooldekodukoha järele. Seetõttu

on eelnõu oluline osa tervishoiusisese koostöö parandamine. Näiteks tuleb juba haiglaravi ajal

tagada, et inimesel oleks koju naastes vajalik tugivõrgustik ja teenused. See aitab vältida

seisundi halvenemist, korduvat haiglaravi ja suuremat hooldusvajadust. Reform ei vähenda

kulusid hetkega, kuid aitab pidurdada teenusevajaduse ja kulude kasvu. Kui töökorraldust ei

muudeta, suurenevad demograafiliste muutuste tõttu nii teenuste kasutus kui ka kulud

paratamatult. Investeeringu tasuvuse hinnang põhineb põhjalikul analüüsil ja

teaduskirjandusel. Kulude kokkuhoiu prognoosid on koostatud konservatiivsetel eeldustel

ning valideeritud koostöös Tervisekassa ja välisekspertidega.

Anneli Taali sõnul annavadvõrdlusandmed KOVidele selge ülevaate, kuidas sarnase eelarve

5

ja vajadustega KOVid teenuseid korraldavad. Kui sama kulutaseme juures suudab teine KOV

pakkuda abi rohkematele inimestele ja koduteenuseid paremini arendada, loob see konkreetse

aluse oma töökorralduse muutmiseks. Kulude erinevus on märkimisväärne: hooldekoduteenus

maksab ligikaudu 10 000 eurot inimese kohta aastas, kodus toimetuleku toetamine aga

suurusjärgus 2000 eurot. Teiseks vähendab terviseteejuht sotsiaaltöötaja koormust, võttes

enda kanda abi koordineerimise. Nii saab sotsiaaltöötaja keskenduda oma põhiülesannetele ja

pakkuda teenuseid enamatele inimestele.

Irja Lutsar kinnitas, et see on samm õiges suunas. Meditsiinisüsteemi mõju inimese tervisele

on hinnanguliselt 10–15%, ülejäänut mõjutavad muu hulgas pärilikkus ja elukeskkond. Kui

ulatuslikult on reformi ettevalmistamisel tehtud koostööd teiste ministeeriumidega, eelkõige

kommunikatsiooni-, haridus- ja kultuurivaldkonnas? Keskkonna muutumisest sõltub selle

projekti edukus.

Anniki Lai vastas, et eelnõu on tutvustatud kõigi ministeeriumide asekantsleritele ning

arutatud koostöövõimalusi eelkõige Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM), Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Euroopa

Liidu uuel eelarveperioodil kavandatakse reformi toetamiseks lisaraha, et arendada uusi

teenuseid, tugevdada tervise- ja sotsiaalvaldkonna osapoolte piirkondliku koostöökogu

(TERVIK) ja võimaldada tulevikus liituda lahendusega ka teistel valdkondadel. HTM näeb

TERVIKute potentsiaali eelkõige laste vaimse tervise toetamisel. Pikemas vaates võiks

ühisesse korraldusse kaasata ka haridus- ja tugiteenused, sest praegu on vaimse tervise abi

killustunud tervishoiu-, sotsiaal- ja haridussüsteemi vahel. Ministeeriumide huvi on suur ning

Euroopa Liidu uus rahastusperiood loob võimaluse valdkondadeülest koostööd edasi

arendada.

Irja Lutsar täpsustas, et pidas silmas eelkõige seda, millise konkreetse panuse saavad teised

ministeeriumid ja piirkondlikud osapooled reformi õnnestumisse anda. Tema teine küsimus

puudutas tulemuste hindamist. Kui viie aasta pärast küsida, mida reform paremaks muutis, siis

milliste näitajate põhjal sellele vastatakse? Mõju usaldusväärseks hindamiseks peavad

lähteandmed ja mõõdikud olema selged juba reformi alguses. Tervena elatud aastate näitaja ei

pruugi selleks üksi sobida, sest see kõigub aastati ega pruugi kajastada reformi tegelikku

mõju. Milliseid täiendavaid või alternatiivseid mõõdikuid kavatsetakse kasutada ning kuidas

määratakse nende lähteväärtused?

Karmen Joller vastas, et tervena elatud aastad on rahvusvaheliselt kasutatav mõõdik, mis

ühendab subjektiivseid hinnanguid ja objektiivseid andmeid. Kuna see võimaldab Eestit teiste

riikidega võrrelda, ei ole otstarbekas sellest loobuda ega asendada seda üksnes riigisiseste

näitajatega. Samas on see vaid üks reformi mõju hindamiseks kasutatavatest mõõdikutest ning

sellele lisanduvad teised indikaatorid.

Anneli Taal lisas, et reformi mõju hinnatakse kolme liiki mõõdikutega. Sotsiaalvaldkonnas

jälgitakse, kui suur osa sihtrühmast saab kodus toimetulekut toetavaid sotsiaalteenuseid.

Tervishoius mõõdetakse eelkõige erakorraliste hospitaliseerimiste ja EMO-külastuste

sagedust sihtrühmas, sest eesmärk on vähendada välditava erakorralise abi vajadust.

Kolmandaks hinnatakse inimeste terviseteadlikkust ja sellega seotud muutusi.

Õnne Pillak märkis, et patsiendi vaatenurgast on reformi eesmärk õige: parandada

tervisetulemeid ja teenuste kättesaadavust ning muuta inimese teekond süsteemis sujuvamaks.

Ta küsis, millised on reformi peamised rakendusriskid ja kitsaskohad, mis võivad kavandatud

tulemuste saavutamist takistada. Eelnõu seletuskirja kohaselt on terviseteejuhte vaja

hinnanguliselt 230. Ta soovis teada, millel see hinnang põhineb. Lisaks palus ta selgitada

terviseteejuhtide ülesandeid ning põhjendada, miks on reformi eesmärkide saavutamiseks vaja

luua nii suur püsikulu.

Anniki Lai vastas, et reformi rakendamisega kaasneb kolm peamist riski. Esiteks peavad

vajalikud infosüsteemid valmima õigel ajal. Arendusi rahastatakse välisvahenditest ning riski

maandamiseks on koostatud üksikasjalik ajakava ja lepitud asutuste vahel kokku selge

vastutusjaotus. Kuigi ajakava on pingeline ja IT-arendustes võib esineda viivitusi, tehakse

nende ennetamiseks kõik võimalik. Teiseks tuleb tagada terviseteejuhtidele kogu Eestis ühtne

baasväljaõpe. Kolmandaks nõuab aega uue koostöökultuuri ja hoiakute kujunemine. Teiste

riikide kogemus kinnitab, et integreeritud abi on õige suund ning selle pikaajaline kasu kaalub

6

üleminekuraskused üles. Aastaks 2030 on kavandatud 230 terviseteejuhti, kelle rakendamiseni

jõutakse järk-järgult. Alates 1. maist 2028 on plaanis rakendada ligikaudu 130 terviseteejuhti.

Esimeses etapis koolitatakse uude rolli ümber juba süsteemis töötavaid spetsialiste, näiteks

haiglate sotsiaaltöötajaid, hoolduskoordinaatoreid ja rehabilitatsioonimeeskondade

sotsiaaltöötajaid. Nende töö alustamiseks on oluline, et õigeks ajaks valmiksid ka

andmevahetust toetavad IT-lahendused.

Mihkel Lees tõdes, et KOVide võimekus ja teenuste tase on väga erinevad. Ta küsis, milliste

konkreetsete meetmete ja stiimulitega suunatakse seni vähem aktiivseid KOVe koduteenuseid

arendama ning kuidas toetatakse neid KOVe, kus teenuste laiendamist piirab rahapuudus.

Samuti palus ta täpsustada väidet, et koduteenuste ulatuslikum pakkumine võimaldab

üldhooldusteenuse arvelt märkimisväärselt kokku hoida. M. Leesi sõnul paljud KOVid

kasutavad koduteenuste võimalusi juba praegu maksimaalselt ja suunavad inimese

üldhooldusteenusele alles siis, kui tema abivajadust ei ole enam võimalik kodus mõistlikult ja

ohutult katta. Seetõttu küsis ta, kuidas arvestab reform KOVidega, kellel puudub

koduteenuste arendamise kaudu oluline kokkuhoiuvõimalus.

Anniki Lai vastas, et eelnõu annab täpsema ülevaate teenustest, mida inimesed vajavad, kuid

praegu ei saa, ja loob TERVIKute kaudu võimaluse tugevdada maakondlikku ja KOVide

koostööd. Seni on KOVidel olnud keeruline teenuseid ühiselt korraldada. Reformiga

soovitakse soodustada koostööd ja kaasata teenuste korraldamisse tervishoiu võimekus.

Pikaajalises hoolduses peavad tervishoid ja KOVid kavandama teenuseid ühiselt, et katta

inimeste hooldusvajadus terviklikult. Iga piirkond võib TERVIKutega minna eelnõus

sätestatud miinimumist kaugemale. Selleks vajavad osapooled koolitust, teadmisi ja

rakendustuge.

Tanel Kiik märkis, eteelnõu eesmärgid on head, kuid valdkonna osapoolte tagasiside ei

väljenda samaväärset toetust. Näiteks ei toeta eelnõu Eesti Arstide Liit (EAL) ja kriitikat on

esitanud ka Eesti Perearstide Selts ning teised organisatsioonid. Muudatusi rakendama

hakkavad osapooled suhtuvad eelnõusse pigem skeptiliselt või neutraalselt. Ta küsis, millest

tuleneb vastuolu eelnõu eesmärkide ja valdkonna osapoolte tagasiside vahel.

Anniki Lai vastas, et kõigis kooskõlastuskirjades toetati eelnõu üldist suunda, kuigi esitati ka

kriitilisi küsimusi. Suured muudatused tekitavad paratamatult vastuseisu ning kõiki otsuseid ei

ole võimalik teha täielikus üksmeeles. Tagasiside on aidanud eelnõu täiendada ning arvesse

on võetud enamikku nii esimeses kui ka teises kooskõlastusringis tehtud ettepanekutest. Suve

jooksul kohtuti osapooltega korduvalt, kuid mõned erimeelsused jäid püsima. EALi peamised

mured puudutavad eelkõige Tervisekassa eelarve jätkusuutlikkust ja ravirahastuse piisavust,

mitte üksnes selle eelnõu eesmärke. Ka perearstidel on olnud küsimusi, kuid valitud suunda

toetatakse. Haiglate jaoks on keskne nende rahaline jätkusuutlikkus. Senise teenusepõhise ei

saa jätkata, mistõttu uuendatakse paralleelselt haiglate rahastamismudelit. Uus mudel peab

toetama integreeritud lähenemist ega tohi seada haiglaid muudatuste tõttu halvemasse

olukorda.

Tanel Kiik küsis, miks esitab SOM mahuka eelnõu Riigikogule viis ja pool kuud enne

valimisi. Ta märkis, et eelnõu esitamine aasta või poolteist varem oleks jätnud

sotsiaalkomisjonile rohkem aega sisuliseks aruteluks, huvirühmade kuulamiseks ja

fraktsioonide seisukohtade kujundamiseks. Kooskõlastusringid on toonud palju olulist

tagasisidet ning ka täiendavad ringid võiksid anda arvestamist väärivaid ettepanekuid, kuid

praeguse ajakava tõttu selleks enam aega ei jää. Ta palus selgitada, miks jõuavad see ja mitu

teist mahukat eelnõu parlamenti alles nüüd.

Karmen Joller vastas, et eelnõu ettevalmistamist alustas toonane terviseminister Riina

Sikkut. Ta rõhutas, et muudatusega ei taotleta poliitilist tunnustust, vaid otsitakse ühisosa, et

teha Eesti inimeste huvides vajalikke otsuseid. SOM on valmis hindama reformi mõju ühe või

kahe aasta pärast ja vajaduse korral muudatusi tegema.

Irja Lutsar märkis, et Viljandi Haigla PAIK-projekti on korduvalt edukaks peetud. Ta küsis,

kas projekti mõju on juba näha ka tervisetulemustes, näiteks Viljandi maakonna suremuse

vähenemises. Kuna suremus erineb Eestis maakonniti märkimisväärselt, soovis ta teada, kas

projekti mõju on Viljandis mõõdetav.

Anneli Taal vastas, et projekti sihtrühmas on haiglaravi ja erakorralise meditsiini osakonna

7

kasutus vähenenud. Suremuse ja teiste pikaajaliste tervisetulemite mõju tuleb edaspidi eraldi

analüüsida.

Irja Lutsar küsis, kas terviseteejuhtide koolitamine suurendab ülikoolide või

tervishoiukõrgkoolide koormust ja kas õppeasutused on selleks valmis. Samuti soovis ta

teada, kas uute ametikohtade palgatase võib meelitada töötajaid tervishoiusüsteemist ära.

Kuna sama haridustasemega tervishoiutöötajate palk erineb Eestis sageli märkimisväärselt,

küsis ta, kas seda mõju on kavandamisel arvestatud.

Anneli Taal vastas, ettäienduskoolitus toob mõningase lisakoormuse eelkõige

tervishoiukõrgkoolidele. Koolitus kestab viis kuud, mistõttu ei ole koormus väga suur.

Eeldatakse, et osalejatel on sotsiaal- või tervishoiuvaldkonna kõrgharidus. Peamised

kandidaadid on seega õed ja terapeudid. Ametikoha palgatase on kavandatud õe

miinimumpalga tasemele. Seega ei tohiks uus amet tervishoiust liiga palju õdesid ära tuua,

kuid võib samal ajal motiveerida sotsiaalvaldkonna spetsialiste.

Eero Merilinnu sõnul tuleb TERVIKud moodustada 1. novembriks 2027 ehk ligikaudu aasta

pärast. Ta küsis, millal lõpetavad terviseteejuhid väljaõppe ja alustavad tööd.

Anniki Lai vastas, et terviseteejuhid alustavad tööd 1. mail 2028. TERVIKute moodustamise

tähtajaks, 1. novembriks 2027, peavad maakonnad sõlmima koostöökokkuleppe. Kõik

maakonnad on tähtajast teadlikud ja valmistuvad selleks välisvahendite toel. Seejärel

sõlmivad nad Tervisekassaga lepingu, mis esialgu keskendub sisulise töö ettevalmistamisele

ega hõlma rahastust. Tervisekassa rahastamiskohustus tekib 1. mail 2028, kui terviseteejuhid

alustavad tööd. Seni jätkuvad pilootprojektid.

Eero Merilind küsis, kas perearstikeskus peab terviseteejuhi teenuse saamiseks liituma

TERVIKuga.

Anniki Lai kinnitas, et TERVIKuga liitumine on terviseteejuhi teenuse saamise eeldus.

Helmen Kütt märkis, et Viljandis toimib tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö hästi ning

sealset mudelit võiks võtta eeskujuks. Neli KOVi teevad omavalitsusliidu tasandil koostööd

Viljandi Haigla TERVIKUMiga. Samas tuleks pilootprojekti tulemusi põhjalikult hinnata,

sest selle mõju ei pruugi avalduda ühe aastaga. Samuti vajab selgitamist, kuidas kaasatakse

erineva võimekusega KOVid. Kuigi eelnõu ei pane neile otseseid uusi kohustusi, ei saa

terviklikku süsteemi luua ilma nende aktiivse osaluseta. KOVid peaksid seadma

sotsiaalvaldkonna arengukavades selged eesmärgid eakate kodus toimetuleku toetamiseks ja

arendama selleks vajalikke teenuseid. Riik peab omalt poolt kujundama toimiva tervishoiu- ja

tugivõrgustiku, millele KOVid saavad toetuda. Viljandi kogemus näitab, et selline terviklik

mudel on võimalik, kuid paljudes piirkondades see praegu puudub ja mõnes maakonnas on

piiratud isegi haiglavõimekus.

Anniki Lai vastas, et KOVidel on TERVIKutes selge roll ja osalemiskohustus. Koostöökogus

lepivad KOVide, Tervisekassa ja SOMi haldusala esindajad kokku strateegilised eesmärgid

ning koostavad maakonna tervise- ja heaoluprofiili, mis võimaldab igal KOVil hinnata ka

oma olukorda. TERVIK toetab KOVe teenusevajaduse kavandamisel, probleemide ühisel

lahendamisel ning tervikliku raviteekonna kujundamisel. Ida-Virumaal viiakse välisvahendite

toel ellu VESTA projekti ja sarnast mudelit on katsetatud ka Raplamaal, Kuressaares ja

Valgas. Projektis osalejad ei soovi enam varasema töökorralduse juurde naasta. Muudatuse

eesmärk on luua TERVIKud kogu Eestis, sest seni on neid arendatud üksnes vabatahtlike

projektide raames.

Tanel Kiik palus terviseteejuhi rolli täpsemalt selgitada. Ta küsis, kas inimene peab

konkreetse mure korral endiselt ise pöörduma perearsti, KOVi või muu asutuse poole või

vahendab ja esindab teda teenuste saamisel terviseteejuht. Samuti soovis ta teada, kas

terviseteejuhi roll sõltub inimese vajadustest ja tema võimest iseseisvalt toime tulla.

Anniki Lai selgitas, et terviseteejuhi teenusele jõutakse peamiselt kahel viisil. Esiteks

võimaldab andmepõhine riskihindamine perearstil patsiendi abivajadust ennetavalt märgata ja

suunata ta terviseteejuhi juurde. Teiseks võivad abivajadust märgata eriarsti või KOVi

sotsiaaltöötaja. Inimese tuvastamiseks ja teenusele suunamiseks kasutatakse märkamislehte.

Kui terviseteejuht leiab, et inimene vajab teenuste koordineerimist, hakkab ta teda toetama,

aidates suurendada valmisolekut oma tervise eest vastutada ja jõuda õigete teenusteni.

Vajaduse korral esindab terviseteejuht inimest ja vahendab talle vajalikke teenuseid.

8

Anneli Taal selgitas, et eesmärk on toetada inimest nii, et ta suudaks võimalikult kiiresti ise

vajalikke toiminguid teha. Seni, kuni ta selleks veel valmis ei ole, pakutakse talle vajalikku

tuge.

Tanel Kiik küsis, kas eelnõuga võib kaasneda vastutuse hajumise oht. Praegu vastutab

patsiendi abivajaduse märkamise ja lahendamise eest eelkõige perearst või KOV, kuid

edaspidi lisandub terviseteejuht. Kuidas välditakse olukorda, kus osapooled hakkavad

vastutust üksteisele suunama ning jääb ebaselgeks, kes peab abivajadust märkama, inimese

õigel ajal teenusele suunama ja vajaliku abi korraldama? Samuti soovis ta teada, kas KOVide

senistele ülesannetele lisandub sisuliselt uus vastutustasand.

Anneli Taal vastas, et terviseteejuht toetab esialgu nii inimest kui ka tema tugimeeskonda, et

parandada osapoolte koostööd. Ta aitab selgelt eristada KOVi ja tervishoiusüsteemi

ülesandeid ning juhib tähelepanu võimalikele puudustele. Eesmärk ei ole kedagi süüdistada,

vaid leppida TERVIKu tasandil kokku iga osapoole vastutus. Kui terviseteejuht märkab, et

mõni teenus või töökorraldus ei toimi nõuetekohaselt, määratakse TERVIKus kindlaks

probleemi lahendamise eest vastutaja. Nii saavad kõik osapooled oma ülesandeid täita, ilma et

vastutus hajuks.

Irja Lutsar küsis, kas süsteem lähtub eeldusest, et inimene ei suuda iseseisvalt toime tulla.

Paljud inimesed oskavad siiski ise sobivad teenused leida ja nende kasutamist korraldada. Kas

neile jääb võimalus tegutseda iseseisvalt või muutub tervikteenuse kasutamine

kohustuslikuks?

Anniki Lai selgitas, et terviseteejuhti ja teenuste koordineerimist ei vaja kõik inimesed.

Teenus on mõeldud eelkõige neile, kellel on mitu kroonilist haigust ja samal ajal ka sotsiaalne

abivajadus. Terviseteejuhi üks olulisi ülesandeid on toetada inimese iseseisvat toimetulekut.

Heaoluplaanis määratakse lisaks vajalikele teenustele kindlaks ka inimese enda ja tema

lähedaste ülesanded tervise hoidmisel.

Irja Lutsar küsis, kas riik on valmis jätkama süsteemi rahastamist oma vahenditest, kui

Euroopa Liidu toetus peaks lõppema. Samuti soovis ta teada, kuidas tagatakse süsteemi

kestlikkus välisrahastuse lõppemisel.

Anniki Lai vastas, et alates 1. maist 2028 rahastab Tervisekassa terviseteejuhtide põhiteenust

ja TERVIKute töökorraldust. TERVIKute tegevuseks on kavandatud ligikaudu 1,5 miljonit

eurot. Töökorraldus on kavandatud võimalikult tõhusaks ja kulusäästlikuks.

Diana Ingerainen väljendas heameelt, et projekt on sellisel kujul aruteluni jõudnud. Ta

märkis, et H. Küti tõstatatud probleemide tõttu on reformi korduvalt edasi lükatud.

Maailmapanga ja Tervisekassa ulatuslikus riskipatsientide projektis määratleti abivajadusega

sihtrühm ning iseseisvalt toime tulevaid inimesi sinna ei kaasatud. Projekti tulemuste

hindamine nõudis palju käsitööd, kuid proaktiivse lähenemise ja õigesti määratletud

sihtrühmale teenuste osutamise tulemusel vähenes eelkõige välditavate eriarstivisiitide arv. Ta

küsis, kui kaugele on mõõdikute väljatöötamisega jõutud ja kas tehakse koostööd mõne

teadusasutusega, kes aitaks hinnata ka elukvaliteeti. Projekti eesmärk ei ole olnud raha kokku

hoida. Ta soovis teada, kas on mõõdikud, mida saab järjepidevalt jälgida ja mille põhjal

vajaduse korral muudatusi teha.

Anneli Taal vastas, et mõõdikute väljatöötamiseks on sõlmitud koostöökokkulepped

rahvusvahelise integreeritud teenuste valdkonna organisatsiooni ja selle ekspertidega. Nad

aitavad mõõdikute paketti valideerida ning nõustavad, kuidas viia see võimalikult hästi

kooskõlla rahvusvahelise praktikaga. Protsessi on kaasatud ka Eesti eksperdid.

Signe Riisalo võttis arutelu kokku ja märkis, et eelnõu käsitlemist jätkatakse pikema

kaasamisaruteluga, kuhu kutsutakse eri osapooled oma seisukohti esitama. Arutelu komisjonis

andis SOMile ülevaate komisjoni liikmete küsimustest ja teemadest, millele edaspidi rohkem

tähelepanu pöörata.

Jaanus Karilaid tunnustas eksperte tehtud mahuka töö eest. Samas märkis ta, et põhiseadus

kaitseb KOVide autonoomiat ja juba eelnõu esmasel vaatlusel ilmneb võimalikke vastuolusid,

sealhulgas KOVidele pandav kohustus süsteemiga liituda. Tema hinnangul vajab nii mahukas

eelnõu põhjalikuks aruteluks parlamendis rohkem aega. Seetõttu pidas ta õigeks jätkata

menetlemist 2027. aasta kevadel, et anda eelnõule täiendavat küpsemisaega. Neil põhjustel

ei toeta J. Karilaid eelnõu menetlemise jätkamist praeguses etapis.

9

Signe Riisalo pani hääletusele menetluslikud otsused.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 30.09.2026 (konsensus: Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak,

Signe Riisalo).

1.2. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 6: Tanel Kiik, Mihkel Lees, Irja Lutsar,

Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo; vastu 1: Jaanus Karilaid; erapooletuid 1: Helmen

Kütt).

1.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Irja Lutsar (konsensus: Jaanus Karilaid, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

Signe Riisalo märkis, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute tähtaeg 10 tööpäeva. 

2. Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad

Signe Riisalo märkis, et Sotsiaalministeeriumi (SOM) ja Tervise Arengu Instituudi (TAI)

esindajad on kutsutud komisjoni andma ülevaadet laste vaimse tervise valdkonnas tehtud

tegevustest. Ta selgitas, et arutelu on sissejuhatuseks olulise tähtsusega riikliku küsimuse

(OTRK) arutelu ettevalmistamisele.

Hedvig Sultson andis ülevaate laste vaimse tervise ja heaolu olukorrast teadlase vaatest,

tuginedes 2024. aastal koostöös Tartu Ülikooliga tehtud laste vaimse tervise uuringule (lisa

2). Ta märkis, et kogu maailmas on vaimse tervise probleemid eri vanuserühmades

sagenenud, sealhulgas laste ja noorte seas. Tegemist on kompleksse nähtusega, mille puhul ei

saa esile tuua üht konkreetset põhjust, vaid arvestada tuleb paljude omavahel seotud

teguritega. Uuringu tulemustest on näha, et vanuse kasvades laste probleemid suurenevad –

heaolu väheneb ja depressiooni sümptomid sagenevad. Samuti ilmnesid tulemustest soolised

erinevused ehk tüdrukutel esines vaimse tervise sümptomeid rohkem kui poistel. Oluliste

mõjuteguritena, mis on seotud vaimse tervise probleemidega, tõi H. Sultson esile lapse vanuse

ja soo, suhted perekonnas, eakaaslaste ja sõpradega ning koolis. Psühholoogilistest teguritest

on määrava tähtsusega lapse oskus tulla toime oma emotsioonide ja kogetava stressiga. Lisaks

avaldavad mõju ka tervisekäitumine ja eluviis, sealhulgas digiseadmete kasutamine. Seejuures

ei ole määrav üksnes seadmetes veedetud aeg, vaid eelkõige tegevuse laad ning lapse enda

hinnang sellele, kas kasutus on ülemäärane. Samuti mõjutavad vaimset tervist uni ja füüsiline

tervis. Uuring näitas, et pikem uneaeg seostub parema heaoluga, kuid veel olulisem on une

kvaliteet. H. Sultson märkis, et kokkuvõttes ei ole võimalik nimetada üht kindlat põhjust,

mille kõrvaldamine probleemi lahendaks, sest mõjutegureid on palju ja neid tuleb analüüsida

kogumis.

Minni Timberg tõi välja, etmuutuste hindamiseks on välja kuulutatud uus teadusuuring

2027. aasta andmekorjega, mis võimaldab hinnata vahepealsetel aastatel toimunud muutusi.

Ta lisas, et kuna laste heaolu ja vaimse tervise mõjurid on valdkondade ülesed, valmis

eelmisel aastal ministeeriumite ülese töörühma raport „Laste ja noorte vaimse tervise

parandamise ettepanekud“. Lisaks on kohalikele omavalitsustele alates 2025. aastast loodud

toetusfondi kaudu püsirahastus psühhosotsiaalse ja psühholoogilise abi osutamiseks.

Peamiseks sihtrühmaks on just lapsed ja pered ning pakutud on perenõustamist ja

loovteraapiaid (nt muusika-, kunsti-, liikumisteraapia), mänguteraapiat, kriisinõustamist jms.

Lisaks juhtis M. Timberg tähelepanu EL ühistegevuse kaasabil valminud valdkondade ülese

Suitsiidiennetuse tegevuskavale 2025–2028, mida viiakse ellu strateegiliste partnerluste

raames. Ta selgitas, et selle tegevuskava raames töötatakse välja ka eraldi suitsiidikatsete

järgse toe mudel lastele ning korraldatakse tugigruppe suitsiidse inimese lähedastele ning

suitsiidi läbi hukkunud inimeste lähedastele. Samuti viiakse läbi SOS-programme koolides

ning koolidele valmib juhis suitsiidikatse toimumise järgseteks sammudeks. M. Timberg lisas,

et laiendatud on ka vaimse tervise abi võimalusi. Viimastel aastatel on kasvanud nii teenuste

10

mahud kui ka teenust saavate inimeste arv, kuid abivajadus suureneb veel kiiremini. Ta tõi

välja, et korraldatakse psühholoogide kutseaastate rahastust kliinilistele psühholoogidele ja

psühholoog-nõustajatele. Alates 2024. aastast on kliinilistele psühholoogidele loodud

õigusruum iseseisva psühholoogilise ravi osutamiseks (saatekirjaga). Samuti saab eelmise

aasta aprillist perearstipraksistes rakendada psühholoog-nõustaja ja vaimse tervise õe

teenuseid. Tervisekassa vaatab üle psühhiaatriateenuse sisu ja rahastusmudeli ning

suurendatud on laste- ja noorukite psühhiaatria residentuurikohtade arvu. Suurima lähiaja

projektina nimetas M. Timberg vaimse tervise varajase abi teenuste väljatöötamist. Selle

raames rakendatakse väheintensiivseid sekkumisi, sealhulgas noortele suunatud teenuseid,

näiteks peaasi.ee noortenõustamist, Vaikuseminutite noortekursust ja muid varajase abi

võimalusi.

Eva Kuslap tutvustas laste ja perede valdkonnas rakendatavaid ning kavandatavaid sekkumisi

ja tegevusi. Esiteks käsitles ta vajadusest lähtuvaid individuaalseid sekkumisi ja tõi välja Cool

Kids programmi, mis on mõeldud 7-12-aastastele ärevushäire riskiga lastele ja nende

peredele. Lisaks rääkis ta HANEN logopeediliste grupisekkumiste katseprojektide

programmide rakendamisest ja teostatavuse analüüsist ning SOMi tellitavast laste vaimse

tervise valdkondadeülese tervikliku teekonna uuringust.

Teiseks käsitles E. Kuslap keerukamate vajadustega lastele suunatud tegevusi. Ta selgitas, et

nende hulka kuuluvad rehabilitatsioonisüsteemi muudatused, mille kohaselt ei pea teenuse

saamise eelduseks olema puue või diagnoos, vaid ennetava eesmärgiga teenuseid peab olema

võimalik saada juba varakult. Ta lisas, et tegevustes liigutakse tervikliku käsitluse poole,

ühendades haridus-, sotsiaal- ja tervisevaldkonna tegevused. Samuti korraldatakse koolitusi ja

arendatakse metoodikaid, mis toetavad laste vaimse tervise teenuseid.

Viimasena käsitles E. Kuslap pere- ja keskkonnapõhiseid tugimeetmeid. Ta tõi välja töö

lastekaitses, et lastekaitsetöötaja oskaks abivajadust märgata ega keskenduks üksnes teenuste

pakkumisele, samuti ohvriabiteenused ja kogukonnapõhised Perepesad, mis toetavad varajast

märkamist ja sekkumist. Lisaks rääkis ta terviseprobleemidega laste puhul kasutatavast

andmevahetusest ja sellest, et teatud diagnooside korral saab kohalik omavalitsus teavituse,

kuid diagnoosi sisu ei näe. Tulenevalt sellest saab omavalitsus perega ennetavalt ühendust

võtta ja küsida, kas pere vajab abi või tuge. Selleks on koostatud juhendmaterjalid. Samuti

arendatakse suure hooldusvajadusega lastele mõeldud teenuseid ning spetsialistide

valdkondadeülest koostööd.

Jaanus Karilaid palus välja tuua kolm esmatähtsat poliitikasoovitust, millele laste vaimse

tervise parandamisel keskenduda.

Minni Timberg vastas, et oluline on laste vaimset tervist käsitleda laiemalt kui üksnes

teenuste kaudu. Ta tõi välja, et Lastekaitse Liidu poolt laste seas tehtud andmekorje näitab, et

lapsed soovivad eelkõige turvalist ja toetavat igapäevakeskkonda, et vanemad ei peaks

muretsema raha pärast, koolis ei esineks kiusamist jms. Lapsed ei soovi tingimata uusi

teenuseid ega seda, et järjekordne võõras inimene hakkaks nende probleeme lahendama.

Tulenevalt selleks tuleks keskenduda nii kooli- kui ka kodukeskkonnale.

Tanel Kiik nõustus, et vaja on laiemat keskkonnamuutuste käsitlust. Ta märkis, et

psühhiaatrilise ravi ja muude teenuste rahastamist tuleb küll suurendada, kuid üksnes sellega

ei kõrvaldata probleeme ega nende tekkepõhjuseid, vaid leevendatakse tagajärgi. Ta küsis

vaimse tervise valdkonna rahastamise kohta ning soovis teada, kui palju kulutab Eesti riik

vaimse tervise probleemide leevendamisele haridus- ja tervisevaldkonnas ning kohalikes

omavalitsustes kokku. Väidetavalt moodustavad OECD riikide vastavad kulutused keskmiselt

6% tervisevaldkonna eelarvest. Kui suur on see osakaal Eestis?

Minni Timberg vastas, et seda küsimust esitatakse sageli, kuid praegu puudub sellele

ammendav vastus. Koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga on järgmiseks aastaks

kavandatud teadusuuring, mis annab vajalikku sisendit.

Mihkel Lees märkis, et kirjeldatud mõjutegurid on laiaulatuslikud, kuid lahenduste ja

meetmete käsitlus keskendus peamiselt SOMi ja TAI haldusalale. Ta küsis, kas

haridussüsteemi ja kultuurivaldkonna vaate võiks anda Sotsiaalministeeriumi tellitud laste

vaimse tervise valdkondadeülese tervikliku teekonna uuring. Kas uuring võiks anda ka

ülevaate laste vaimse tervisega seotud kogurahastusest.

11

Minni Timberg selgitas, et nimetatud uuring käsitleb last, kellel on juba ilmnenud probleem

või kaebus. Uuringu eesmärk on ennetada olukordi, kus laps jääb haridus-, tervise- ja

sotsiaalvaldkonna vahel vajaliku toeta. Ta juhtis tähelepanu, et valdkondadeülesed laiemad

soovitused sisalduvad raportis „Laste ja noorte vaimse tervise parandamise ettepanekud“.

Raportist on olemas ka lühiversioon, kus tuuakse esile muu hulgas linna- ja koolikeskkond

kui võimalikud sekkumiskohad.

Õnne Pillak nõustus keskkonna muutmise vajadusega ning märkis, et kooli- ja

lasteaiakeskkonnast keerulisem on mõjutada perekeskkonda. Ta küsis, milliseid soovitusi või

sekkumisvõimalusi on olukorras, kus lapsevanem ei mõista näiteks lapse liikumise ja õues

viibimise tähtsust vaimsele tervisele.

Minni Timberg märkis, et lapse vaimset tervist ja toimetulekut võib toetada see, kui laps

saab elada eakohaselt iseseisvat elu. Näiteks minna alates seitsmendast eluaastast ise kooli ja

trenni, tulla ise koju ning veeta aega sõpradega. Ta möönis, et tegemist ongi keerulise

küsimusega, kuidas teatud ühiskondlike muutusi ja hoiakuid mõjutada.

Signe Riisalo viitas vanemahariduse programmidele, mille eesmärk on suurendada vanemate

teadlikkust. Ta märkis, et lisaks seni väikelaste vanematele suunatud programmidele

kohandatakse ja võetakse kasutusele ka teismeliste laste vanematele mõeldud programme.

Tanel Kiik märkis, et lisaks koolikeskkonnale on oluline pöörata tähelepanu ka

lasteaiakeskkonnale ja haridussüsteemile tervikuna. Ta tõdes, et sündide arvu vähenemine

Eestis loob negatiivse suundumuse kõrval võimaluse pakkuda lastele rohkem individuaalset

tähelepanu. Selleks tuleks lasteaia- ja koolitöötajate arvu vähendamise asemel kujundada

lasteaedades väiksemad rühmad ja koolides väiksemad klassid. Ta küsis, kas suurem töötajate

arv lapse kohta võiks avaldada laste vaimsele tervisele positiivset mõju, võimaldades rohkem

tähelepanu, varajast märkamist ja ennetustegevust.

Minni Timberg nõustus, et laste arvu vähenemine võib anda võimaluse pöörata igale lapsele

rohkem tähelepanu. Samas ei paikne lapsed Eestis ühtlaselt ning on oht, et teenused ja

võimalused koonduvad Tallinnasse. Koolivõrgu kavandamisel tuleb hinnata ka laste võrdset

kohtlemist.

Signe Riisalo tänas päevakorrapunktis osalenud külalisi.

Seejärel tegi S. Riisalo ettepaneku algatada Riigikogu täiskogus olulise tähtsusega riikliku

küsimuse arutelu teemal „Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad“, mis toimuks 19.

novembril 2026. OTRK ettevalmistamiseks soovis ta moodustada komisjoni töörühma, milles

lisaks komisjoni esimehele nõustusid osalema Tanel Kiik, Mihkel Lees ja Irja Lutsar.

Signe Riisalo pani hääletusele menetlusliku otsuse.

Otsustati:

2.1. Algatada Riigikogu täiskogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu (konsensus:

Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne

Pillak, Signe Riisalo).

3. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikmete Andre Hanimägi,

Tanel Kiige ja Züleyxa Izmailova algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu

(917 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Helmen Kütt andis ülevaate eelnõust (917 SE), millega sätestatakse ravimiseaduses alus

Tervisekassale hüvitada mittetulundusühingutele, sihtasutusetele või usulisetele ühendustele

annetuste eest ostetud harvikhaiguste, vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks

mõeldud ravimi ostmisel tasutud käibemaksuga võrdne summa. Muudatustega soovitakse

vähendada kulusid harvikhaiguste, vähktõve ja muude pahaloomuliste kasvajate raviks

mõeldud ravimitele ja toetada eraõiguslikke juriidilisi isikuid selliste ravimite ostmisel. H.

Kütt selgitas, et eelnõu algatajad kaalusid ka võimalust vabastada annetajate toel soetatud

ravimid käibemaksust või rakendada nendele ravimitele käibemaksuerandit. Kuna kehtiv

õigus ei võimalda kehtestada käibemaksuerandit, mis sõltuks ravimi soetajast või

rahastamisallikast, otsustasid eelnõu algatajad töötada välja kompensatsioonimehhanismi ehk

toetuse väljaspool maksusüsteemi. Lisaks tõi H. Kütt välja, et 2024. aastal maksis sihtasutus

12

Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu soetatud ravimitelt riigile käibemaksu enam kui

400 000 eurot ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond maksis riigiarvesse läbi ravimite

käibemaksu enam kui 300 000 eurot. H. Kütt rõhutas, et eelnõu ei ole erakonnapoliitiline,

vaid lähtub pikalt arutatud probleemi lahendamise vajadusest.

Kristiina Aavik tutvustas Vabariigi Valitsuse arvamust ravimiseaduse muutmise seaduse

eelnõu (917 SE) kohta. Ta märkis, et algatuse eesmärk parandada raske haigusega patsientide

ravivõimalusi on oluline ning heategevusorganisatsioonide ja annetajate panus väga

tänuväärne. Eelnõus pakutud meede keskendub käibemaksu kompenseerimisele. Tegemist on

riigieelarve tuluga ning muudatus tooks sisuliselt kaasa täiendava rahalise kohustuse

Tervisekassale, kelle ülesanne on tagada ravikindlustuse vahendite kestlik kasutamine. See

tähendab, et see tuleks teiste ravimite ja raviteenuste arvelt. Kavandatava lahenduse kohaselt

saaksid täiendavat avalikku rahastust annetuste toel soetatud ravimid, kuid toetus ei laieneks

patsientidele, kes ostavad ravimeid omal kulul. Rahandusministeerium on juhtinud tähelepanu

sellele, et võrreldavas olukorras olevaid patsiente tuleb kohelda ühetaoliselt. Seetõttu on

Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium ja Vabariigi Valitsus seisukohal, et eelnõu

esitatud kujul toetada ei saa.

K. Aaviklisas, et oluline on tagada heade ravimite kättesaadavus kõigile kindlustatud

isikutele selge ja ühetaolise menetluse alusel. Riik on harvikhaiguste ravimite kättesaadavuse

parandamiseks juba rakendanud meetmeid. Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu on neljaks

aastaks ette nähtud ligi neli miljonit eurot aastas ning loodud on ultraharvikravimite

erandkord. Selle alusel ei pea soodusravimite loetellu kandmise taotlust esitama ravimitootja,

vaid seda saavad teha patsient ja tema raviarst. Tervisekassa hindab neid taotlusi omal

algatusel ja võtab ühendust ravimitootjaga. Seetõttu tekib küsimus, kas annetuste eest soetatud

ravimite käibemaksukulu hüvitamiseks on vaja täiendavat paralleelset lahendust.

Irja Lutsar märkis, et lisaks ravimitele vajavad haiged, eriti harvikhaigustega inimesed, ka

muid raviteenuseid. Kui ravimite rahastamise tõttu vähenevad näiteks füsioteraapia või teiste

teenuste vahendid, võib see halvendada üldist ravikättesaadavust. Samuti juhtis ta tähelepanu

sellele, et Tervisekassa ei rahasta registreerimata ravimeid, kuid fondid võivad seda teha. I.

Lutsar ei pidanud tõenduspõhise meditsiini põhimõtetest lähtudes õigeks registreerimata

ravimite kasutuselevõtu täiendavat rahalist toetamist, kuid märkis, et toetab uute ja

innovaatiliste ravimite kasutuselevõttu.

Eero Merilind märkis, et toetab kõnealuseid ettepanekuid. Ta lausus, et on ka ise varasemalt

püüdnud algatada vastavat seaduseelnõu, kuid selle koostamisel sai takistuseks Euroopa Liidu

direktiiv, mis ei võimalda ravimeid käibemaksuvabalt müüa.

Tanel Kiik tõstatas patsientide ebavõrdse kohtlemise argumendiga seoses küsimuse. Ta

märkis, et sama loogika kohaselt võiks ebavõrdsust tekitavaks pidada iga riigi pakutavat

toetust, kuna osa inimesi tasub vastava teenuse eest ise täies ulatuses. Kõnealusel juhul on aga

tegemist annetustega, millelt annetajad on juba tasunud tulu- ja sotsiaalmaksu. Seega on riik

maksutulu juba saanud ning ravimite soetamisel lisandub sellele käibemaksutulu.

Käibemaksust vabastamise või selle tagastamise korral saaks fond vastavaid vahendeid

kasutada suuremas ulatuses inimeste tervise toetamiseks. Ta lisas, et tema hinnangul ei

tekitaks see sisulist ebavõrdsust ega annaks kellelegi põhjendamatut eelist, vaid võimaldaks

laiendada toetust saavate inimeste ringi.

Kristiina Aavik märkis, et sarnase sisuga kollektiivse pöördumise arutamisel jäi välja

toomata asjaolu, et annetustelt käibemaksuna tasutav raha ei lähe tervishoiusüsteemi jaoks

kaduma, vaid jõuab sellesse kaudselt tagasi.

Tanel Kiik lausus, et tema hinnangul koheldakse ebaõiglaselt annetajaid, kes on

annetamiseks kasutatud tulult tasunud tulu- ja sotsiaalmaksu ning kelle annetatud vahenditelt

võtab riik täiendavalt käibemaksu. Ta sõnas, et ebavõrdsus seisneb pigem selles ning

ühiskonna enamuse toetust sellele seisukohale näitavad ka esitatud pöördumised ja

algatused.

Kristiina Aavik selgitas, et kui eelnõu võetakse vastu praegusel kujul, hüvitatakse saamata

jääv käibemaks ravikindlustuse eelarvest. Seetõttu väheneks teistele kindlustatud isikutele

osutatavate tervishoiuteenuste maht.

Tanel Kiik märkis, et hüvitamise viis on võimalik kokku leppida eelnõu menetlemise käigus

13

ning selleks ei pea kasutama ravikindlustuse eelarve vahendeid.

Helmen Kütt juhtis tähelepanu, et mittetulundusühingute puudumise korral ei tehtaks

vastavaid annetusi ega laekuks riigile nendelt vahenditelt käibemaksu. Tema hinnangul saaks

riik laekunud käibemaksu samas ulatuses Tervisekassale suunata, vähendamata seejuures

teiste tervishoiuteenuste rahastamist. Ta rõhutas, et inimeste olukorrad ja ravivõimalused on

erinevad, mõne patsiendi haigus allub Tervisekassa rahastatavale ravimile, teise puhul aga

mitte. Täiendavate ravivõimaluste leidmine annaks patsiendile lootust. Ta lisas, et

Tervisekassa varasemad juhid on märkinud annetuste toel tegutsevate fondide positiivset

mõju, kuna nende kaudu abi saavate inimeste ravi on täiendanud riiklikke ravivõimalusi. Kui

annetusi vahendavad organisatsioonid tegevuse lõpetaksid, jääks riigil saamata ka vastav

käibemaksutulu.

Signe Riisalo pani hääletusele menetluslikud otsused. 

Otsustati:

3.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 29.09.2026 (konsensus: Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak,

Signe Riisalo).

3.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 4: Mihkel Lees, Irja Lutsar, Õnne Pillak, Signe

Riisalo; vastu 3: Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt; erapooletuid 1: Eero Merilind).

3.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Irja Lutsar (konsensus: Jaanus Karilaid, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

Signe Riisalo märkis, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute tähtaeg 10 tööpäeva. 

4. Elatisabi nõude aegumise ja vanemahüvitise ümberarvutamise reeglite arutelu

Signe Riisalo märkis, et 14. septembri2026 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi määrusest tulenevalt tuleb muuta perehüvitiste seadust (PHS). Samuti tuleb

perehüvitiste seaduses täpsustada riigile üle läinud elatisnõuete aegumise regulatsiooni, et

nõuded ei aeguks enne, kui riigil tekib tegelik võimalus need võlgnikult sisse nõuda. Seejärel

andis ta muudatuste tutvustamiseks sõna Sotsiaalministeeriumi esindajale.

Maarja Kärson rääkis, et esimene muudatus on seotud eelmisel nädalal avalikustatud

Riigikohtu lahendiga, milles tõlgendati perehüvitiste seadust senisest praktikast erinevalt.

Nimelt leidis Riigikohus, et emale makstavat vanemahüvitist tuleks arvutada senisest

erinevalt. M. Kärson selgitas, et praegu makstakse emadele kahte liiki vanemahüvitist. Ema

vanemahüvitist makstakse juba enne lapse sündi (varasem sünnitushüvitis). Pärast lapse sündi

hakatakse emale või isale maksma jagatavat vanemahüvitist, mille kasutamist saavad

vanemad omavahel jagada ja kombineerida. Kehtiva seaduse kohaselt arvutatakse enne lapse

sündi määratava ema vanemahüvitise suurus lapse eeldatava sünnikuupäeva alusel ning pärast

lapse sündi määratava jagatava vanemahüvitise suurus lapse tegeliku sünniaja alusel. Et lapse

eeldatava/tegeliku sünnikuu järgi määratakse hüvitise referentsperiood, siis nt väga enneaegse

sünnituse korral võivad referentsperioodid ja seega ka hüvitiste suurused erineda. M. Kärson

selgitas, et enamikul juhtudel hüvitise maksmisel erinevust ei teki. Ligikaudu 90% naistest on

mõlema perioodi hüvitise suurus sama, kuna laps sünnib eeldatava tähtaja lähedal. Kui

eeldatava ja tegeliku sünnikuupäeva vahe on aga suur, võib hüvitiste suurus erineda.

Riigikohus on leidnud, et ema vanemahüvitist tuleks maksta kogu perioodi vältel samas

suuruses. See seisukoht erineb senisest praktikast, mille alusel Sotsiaalkindlustusamet (SKA)

hüvitist arvutab. Seetõttu on vaja teha kiireloomuline seadusemuudatus, et vältida ebaselgust

vanemahüvitiste arvutamisel ning võimalikke täiendava väljamakse või tagasinõude

juhtumeid.

Signe Riisalo küsis selgitust, miks Riigikohtu lahendis sisaldub viide PHS § 39 lg 3 punktile

2, aga eelnõus sisaldub viide sama paragrahvi lg 3 punktile 1.

Maarja Kärson selgitas, et Riigikohtu hinnangul tuleks senise tõlgenduse säilitamiseks näha

14

PHS § 45 lõikes 3 ette selge erand, viidates PHS § 39 lg 3 punktile 2, mis reguleerib jagatava

vanemahüvitise arvutamist. Nimetatud säte hõlmab nii ema vanemahüvitist varem saanud

emasid kui ka teisi vanemahüvitise saajaid ning näeb mõlemal juhul ette hüvitise arvutamise

lapse tegeliku sünnikuupäeva alusel. Analüüsi tulemusel jõuti järeldusele, et viide PHS § 39

lg 3 punktile 2 laiendaks regulatsiooni ka sihtrühmadele, kellele see ei peaks kohalduma.

Kuna Riigikohtu käsitlus puudutas üksnes emasid, soovitakse muudatus piirata selle

sihtrühmaga ning vältida selle laienemist isadele, teistele vanemahüvitise saajatele ja

lapsendajaperedele.

Tanel Kiik küsis, kas muudatus käsitleb ka enneaegseid sünde, arvestades põhimõtet, et

vanemahüvitise suurus ei tohiks sõltuda isiku tahtest sõltumatutest asjaoludest ega seetõttu

väheneda.

Maarja Kärson vastas, et enneaegsete laste vanemate vanemahüvitise küsimus tõstatati ka

kõnealuses kohtumenetluses. Riigikohus ei tuvastanud kehtiva regulatsiooni

põhiseadusvastasust, vaid lahendas küsimuse tõlgendamise teel. Konkreetse juhtumi menetlus

jätkub madalama astme kohtutes. Küsimust ei ole võimalik lahendada kiirkorras, kuna

võimalik erand enneaegsete laste vanematele eeldab põhjalikumat analüüsi. Muu hulgas tuleb

hinnata erandi ulatust, selle põhjendatust ja võimalikku kohaldamist teistele sihtrühmadele.

Samuti eeldaks muudatus SKA väljamaksete süsteemide kohandamist.

Signe Riisalo küsis, kas enne võimalike muudatuste tegemist oodatakse ära kohtulahend ja

seejärel hinnatakse regulatsiooni muutmise vajadust.

Maarja Kärson vastas, et teemat on kavas põhjalikumalt analüüsida ning enne edasiste

otsuste tegemist oodatakse ära kohtulahend.

Tanel Kiik küsis elatisnõuete aegumist puudutava muudatuse kohta.

Maarja Kärson vastas, et muudatusega reguleeritakse selgemalt riigile üle läinud

elatisnõuete aegumist, et need ei aeguks enne, kui riigil tekib tegelik võimalus nõue võlgnikult

sisse nõuda. Ta selgitas, et elatisabi on riiklik toetus lastele, kelle vanem ei täida

ülalpidamiskohustust. Kui elatist ei ole võimalik kohtuotsuse alusel täitemenetluses sisse

nõuda, maksab riik perele elatisabi 200 eurot kuus. Väljamaksete ulatuses läheb elatisnõue üle

riigile ning seda nõuet menetletakse täitemenetluses lapse nõude kõrval. Lapse nõue hakkab

aeguma lapse täisealiseks saamisel ja aegumistähtaeg on kümme aastat. Riigile üle läinud

nõude aegumise algus ja peatumine ei ole kehtivas õiguses piisavalt selgelt reguleeritud,

mistõttu võib riigi nõue aeguda enne lapse põhinõuet ning riigil võib puududa võimalus nõude

rahuldamiseks. Ebaselguse kõrvaldamiseks tuleks seaduses sätestada, et riigi nõude aegumine

algab lapse täisealiseks saamisel ja aegumistähtaeg on kümme aastat ehk riigi nõudele

kohaldatakse lapse põhinõudega samu reegleid. Küsimus on kiireloomuline, sest

elatisabisüsteem loodi 2017. aastal ning kehtiva regulatsiooni kohaselt võivad riigi nõuded

hakata aeguma 2027. aastal, kui aegumistähtaega ei pikendata.

Signe Riisalo pani hääletusele menetluslikud otsused.

Otsustati:

4.1. Algatada sotsiaalkomisjoni poolt perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu

(konsensus: Tanel Kiik, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

4.2. Juhul, kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse sotsiaalkomisjon,

siis määrata juhtivkomisjoni esindajaks Tanel Kiik (konsensus: Tanel Kiik, Mihkel Lees, Irja

Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

4.3. Juhul, kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse sotsiaalkomisjon,

siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 13.10.2026 (konsensus: Tanel Kiik,

Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

4.4. Juhul, kui eelnõu võetakse menetlusse ja juhtivkomisjoniks määratakse sotsiaalkomisjon,

siis teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensus: Tanel Kiik, Mihkel Lees, Irja

Lutsar, Eero Merilind, Õnne Pillak, Signe Riisalo).

Signe Riisalo märkis, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorraseadusele on

muudatusettepanekute tähtaeg 10 tööpäeva. 

15

5. Info ja muud küsimused

Infot ei esitatud ja muid küsimusi ei arutatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Terle Kask

protokollija

(allkirjastatud digitaalselt)

Riin Lindpere

protokollija