EN EN

EUROPEAN COMMISSION

Brussels, 23.9.2026 COM(2026) 497 final

REPORT FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT AND

THE COUNCIL

on the implementation of Commission Recommendation (EU) 2023/681 of 8 December

2022 on procedural rights of suspects and accused persons subject to pre-trial detention

and on material detention conditions

1

Introduction

On 8 December 2022, the Commission adopted Commission Recommendation (EU) 2023/681

on procedural rights of suspects and accused persons subject to pre-trial detention and on

material detention conditions (1) (hereinafter: the ‘Recommendation on Detention’). The

Recommendation on Detention constitutes the first EU act to embody standards on pre-trial

detention and material detention conditions.

Paragraph 87 of the Recommendation on Detention provides that Member States should inform

the Commission of their follow-up to that Recommendation within 18 months of its adoption.

On the basis of that information, the Commission should monitor and assess the measures taken

by Member States and submit a report to the European Parliament and to the Council within

24 months of the Recommendation’s adoption.

The Recommendation on Detention underlines that pre-trial detention must remain a measure

of last resort, applied only where strictly necessary and when no suitable alternative is available.

At the same time, detention conditions must meet minimum standards to safeguard human

dignity and ensure compliance with fundamental rights obligations. These principles are not

only essential in themselves but also form the foundation of mutual trust, which is essential for

smooth judicial cooperation within the EU.

The case-law of the European Court of Human Rights establishes that pre-trial detention must

be regarded as an exceptional measure, and that the widest possible use should be made of non-

custodial supervision measures. Excessively long periods of pre-trial detention are detrimental

to the individual, and a pattern of excessively long pre-trial detention in a particular Member

State can undermine mutual trust.

Framework Decision 2009/829/JHA on the European Supervision Order (ESO) has the

potential to reduce pre-trial detention in the EU, but its application by the Member States

remains extremely limited.

Moreover, where material detention conditions fall below the agreed standards, the effects are

felt beyond the individual case. Poor accommodation, overcrowding, lack of access to

healthcare and insufficient safeguards for vulnerable groups raise serious concerns under the

Charter of Fundamental Rights and the European Convention on Human Rights.

These shortcomings directly affect the operation of the European Arrest Warrant (EAW), as

executing judicial authorities must refuse to surrender a requested person if they are at a real

risk of inhuman or degrading treatment. In recent years, courts have increasingly scrutinised

detention conditions in the issuing Member State, leading to delays, additional evidentiary

requirements and, in some cases, refusal to execute EAWs.

Available statistics on the EAW (2) demonstrate that, since 2016, in close to 586 cases, Member

States have refused or delayed execution on grounds related to a real risk of breach of

fundamental rights and to inadequate material conditions of detention.

(1) Commission Recommendation (EU) 2023/681 of 8 December 2022 on procedural rights of suspects and

accused persons subject to pre-trial detention and on material detention conditions, C/2022/8987, (OJ L 86,

24.3.2023, p. 44).

(2) https://commission.europa.eu/publications/replies-questionnaire-quantitative-information-practical-operation-

european-arrest-warrant_en.

2

A practice of seeking assurances from the requesting judicial authorities has also arisen.

This demonstrates the central role of detention standards in maintaining mutual trust (3). The

principle of mutual recognition depends on the presumption that all Member States ensure an

equivalent and appropriate level of rights protection. When this presumption is weakened by

evidence of systemic deficiencies in detention, the efficiency and credibility of the EAW

mechanism are compromised. This erodes confidence among judicial authorities, affects

cooperation in cross-border criminal cases and places an additional burden on courts to assess

compliance on a case-by-case basis.

In this regard, the meetings in 2025 of the High-Level Forum on the Future of Criminal Justice

(HLF) concerning possible EU rules on pre-trial detention and material detention conditions

divided the opinion of the participants. One group stressed that detention matters should be

dealt with at national level, as they fall under national procedural autonomy, while the other

group called for action at EU level to draw up binding standards of protection. The first group

voiced openness to further soft law measures, such as project financing, and stressed the need

to focus on implementing the Recommendation on Detention. The second group underlined

strong evidence of shortcomings in Member States’ detention standards and the inadequacy of

existing preventive mechanisms at Council of Europe level.

(3) The judgments of the CJEU in Cases Aranyosi and Căldăraru (Joined Cases C‑404/15 and C‑659/15 PPU),

ML (C-220/18 PPU), Dorobantu (C-128/18) and Breian (C-318/24) have shown how material conditions can

affect mutual trust in practice.

3

Methodology

This implementation report examines how EU standards on procedural rights in pre-trial

detention and material detention conditions are applied in the 27 Member States. It seeks to

provide a comparative overview of existing legal frameworks and practices, highlighting key

areas of convergence and divergence, and implementation gaps.

Member States informed the Commission of their follow-up to the Recommendation within

24 months of its adoption. For that purpose, questionnaires were developed in 2024 in

cooperation with prison staff, judges and prosecutors, as well as with representatives of the

Council of Europe’s Committee for the Prevention of Torture (CPT) and the EU Fundamental

Rights Agency (FRA).

As regards material detention conditions, the questionnaire focuses mostly on the practical

implementation of the standards as laid down in the Recommendation on Detention.

Information on the legislative implementation of these standards for material detention

conditions for each Member State can already be found in the FRA’s Criminal Detention

Database, which has been developed at the request of the Commission and is publicly accessible

at https://fra.europa.eu/en/databases/criminal-detention/.

The questionnaire also served to obtain information on how Member States have implemented

procedural rights in pre-trial detention and how they have applied pre-trial detention in practice.

The questionnaires were submitted via EU Survey on 24 July 2024. The Commission received

all the Member States’ replies by June 2025.

While all Member States’ prison administrations participated, not all responded to every

question in the questionnaire. Additionally, information systems supporting data collection

differ widely. Some Member States maintain advanced centralised databases that track

occupancy levels, incidents, solitary confinement, complaints, staffing and programme

participation. Others rely on decentralised or manual record-keeping, which limits the ability

to aggregate data or monitor trends.

When the Commission assessed the information, it found that some Member States had

provided incomplete information, while others had provided very detailed data. The amount

and quality of data provided to the Commission varied considerably across Member States.

Therefore, there is a risk of drawing distorted conclusions or presenting a misleading picture of

the detention situation in individual Member States.

As a first step, the Commission will therefore publish this report, which provides a general

overview of the situation across the EU regarding procedural rights in pre-trial detention and

material detention conditions.

As a second step, the Commission is developing country factsheets on material detention

conditions in close collaboration with the Council of Europe under the ongoing joint

EU/Council of Europe project (4). The factsheets could also serve as an accessible tool

(4) https://www.coe.int/en/web/implementation/european-npm-forum.

4

providing a clear overview of the detention situation in each Member State, also in the context

of assessments under the EAW.

The added value of this report is to provide insight into how the Recommendation on Detention

is applied across the EU. The analysis aims to evaluate compliance across Member States, as

well as to identify systemic gaps where more convergence would be needed. The conclusion of

this report not only describes shortcomings but also underlines examples of good practice.

5

MINIMUM STANDARDS FOR THE PROCEDURAL RIGHTS OF SUSPECTS AND

ACCUSED PERSONS SUBJECT TO PRE-TRIAL DETENTION

1. Pre-trial detention as a measure of last resort and alternatives to detention

Most legal frameworks allow deprivation of liberty before conviction, when necessary,

proportionate, and when detention cannot be replaced by a less intrusive measure. In some

Member States, this requirement is spelled out explicitly in legislation; in others, it is

implemented through case law and consistent judicial practice. Even where the principle is not

expressly codified, courts apply proportionality assessments that effectively limit detention to

exceptional cases. No Member State mandates automatic pre-trial detention for any category of

offences or alleged offenders. In a small number of systems, serious crimes may generate

rebuttable presumptions in favour of detention, but judges must still apply an individualised

assessment grounded in necessity and proportionality.

(14) Member States should impose pre-trial detention only where strictly necessary and as

a measure of last resort, taking due account of the specific circumstances of each individual

case. To this end, Member States should apply alternative measures where possible.

(15) Member States should adopt a presumption in favour of release. Member States should

require the competent national authorities to bear the burden of proof for demonstrating

the necessity of imposing pre-trial detention.

(16) To avoid inappropriate use of pre-trial detention, Member States should make

available the widest possible range of alternative measures, such as the alternative

measures mentioned in Framework Decision 2009/829/JHA on the application of the

principle of mutual recognition to decisions on supervision measures as an alternative to

provisional detention.

(17) Such measures could include: (a) undertakings to appear before a judicial authority

as and when required, not to interfere with the course of justice and not to engage in

particular conduct, including that involved in a profession or particular employment; (b)

requirements to report on a daily or periodic basis to a judicial authority, the police or

other authority; (c) requirements to accept supervision by an agency appointed by the

judicial authority; (d) requirements to submit to electronic monitoring; (e) requirements to

reside at a specified address, with or without conditions as to the hours to be spent there;

(f) requirements not to leave or enter specified places or districts without authorisation;

(g) requirements not to meet specified persons without authorisation; (h) requirements to

surrender passports or other identification papers; and (i) requirements to provide or

secure financial or other forms of guarantees as to conduct pending trial.

(18) Member States should furthermore require that, where a financial surety is fixed as a

condition for release, the amount is proportionate to the suspect’s or accused person’s

means.

6

In all Member States, judicial authorities are responsible for issuing detention orders and must

provide a reasoned decision specifying why alternative measures cannot achieve the intended

aims.

All Member States provide alternatives to pre-trial detention, though their structure and

availability vary. Common measures include obligations to report to authorities, restrictions on

contact or movement, residence requirements, travel bans, surrender of travel documents,

financial guarantees, and various forms of electronic monitoring or supervised release. Some

systems provide an open-ended list of alternatives that allow courts to tailor conditions to the

accused’s personal circumstances. Other systems have more restrictive lists but still apply

alternatives on a case-by-case basis, particularly where risk can be sufficiently mitigated

without detention.

Electronic monitoring is available in most Member States, though its use remains uneven due

to technical limitations, staffing constraints or requirements such as stable housing. Some

employ electronic monitoring widely, while others reserve it for post-conviction contexts or

rarely apply it at all. Bail continues to be used throughout Member States but takes different

forms. In some Member States, bail serves mainly as a guarantee to secure the accused person’s

appearance before the court or their compliance with the rules governing conditional release,

while in others it operates as a central feature of the release procedure and is rooted in

constitutional protections. Variations include whether the courts must offer bail of their own

motion, how courts determine whether the amount is proportionate to the suspect’s financial

means, and whether the suspect may pay in instalments. Many Member States rarely rely on

bail, instead favouring reporting obligations or movement restrictions.

Supervision mechanisms for alternatives also differ. Probation services play a central role in

many Member States, providing monitoring, compliance checks and pre-sentence reports that

help courts determine appropriate conditions. Other systems do not rely on such reports, except

in complex cases or when electronic monitoring is considered. Common obstacles to applying

alternatives at the pre-trial stage include unstable housing, limited social or family ties,

insufficient resources for supervision and administrative delays caused by staff shortages.

The ESO (Framework Decision 2009/829/JHA), which is intended to facilitate cross-border

recognition of pre-trial alternatives, remains rarely used. Although nearly all Member States

have transposed the instrument, its practical application remains limited due to administrative

complexity, low awareness among practitioners and concerns about enforceability.

Vulnerable persons are generally not subject to separate legal regimes, but courts are required

to consider individual circumstances such as disability, age, pregnancy, illness or social

marginalisation when deciding on detention or alternatives. Some Member States have explicit

legislative provisions promoting non-custodial measures in cases involving vulnerable persons.

Overall trends

Overall, three broad patterns emerge across Member States:

• systems combining strong legal safeguards with regular use of alternatives to pre-trial

detention and well-developed supervision structures;

7

• systems with detailed legal frameworks but inconsistent implementation due to resource

or technical constraints;

• systems in which alternatives to pre-trial detention exist but are applied infrequently,

and where the resulting judicial discretion often leads to the overuse of pre-trial

detention

Most Member States enshrine either in legislation or case law the principle of detention as a

last resort and provide for alternatives such as reporting duties, bail, electronic monitoring or

movement restrictions. However, practical reliance on such measures in the pre-trial stage

varies widely, impeded in some cases by technical limitations and a lack of trust or resources.

The use of the ESO also remains limited. Some Member States still apply mandatory pre-trial

detention for certain offences, although this is rare.

2. Reasonable suspicion and grounds for pre-trial detention

Pre-trial detention requires two cumulative aspects to be fulfilled across all Member States, i.e.

a sufficiently established level of suspicion regarding the commission of an offence, and

specific statutory grounds demonstrating that detention is necessary. Although terminology

differs across Member States - ranging from ‘reasonable suspicion’ to ‘serious indications’ or

‘probable cause’- the underlying evidentiary standard is similar. Thus, suspicion must be based

on objective evidence exceeding mere speculation but not reaching the level of proof required

for conviction.

(19) Member States should impose pre-trial detention only on the basis of a reasonable

suspicion, established through a careful case-by-case assessment, that the suspect has

committed the offence in question, and should limit the legal grounds for pre-trial detention

to: (a) risk of absconding; (b) risk of re-offending; (c) risk of the suspect or accused person

interfering with the course of justice; or (d) risk of a threat to public order.

(20) Member States should ensure that the determination of any risk is based on the

individual circumstances of the case, but that particular consideration be given to: (a) the

nature and seriousness of the alleged offence; (b) the penalty likely to be incurred in the

event of conviction; (c) the age, health, character, previous convictions and personal and

social circumstances of the suspect, and in particular their community ties; and (d) the

conduct of the suspect, especially how they have fulfilled any obligations that may have

been imposed on them in the course of previous criminal proceedings. The fact that the

suspect is not a national of, or has no other links with, the state where the offence is

assumed to have been committed is not in itself sufficient to conclude that there is a risk of

flight.

(21) Member States are encouraged to impose pre-trial detention only for offences that

carry a minimum custodial sentence of 1 year.

8

The evidentiary threshold that courts must apply sits between simple police suspicion and the

standard applicable at trial. Judicial authorities must be satisfied that there are concrete,

verifiable indications linking the accused to the alleged criminal conduct. Some Member States

adopt a comparatively high evidentiary bar, requiring clear factual elements; others rely on

internal judicial conviction consistent with European Court of Human Rights case-law. In

certain systems, detention cannot be ordered until formal charges are brought, while others

permit pre-trial detention for brief periods where formalisation of suspicion is imminent.

Minimum penalty thresholds also vary. Some Member States restrict pre-trial detention to

offences punishable by penalties above a defined level, while others do not impose a statutory

minimum but still apply proportionality principles in practice.

The recognised grounds for detention are highly harmonised. All systems allow detention based

on risk of flight, risk of interference with the investigation and risk of reoffending. Some also

include threats to public order or safety. Courts assess risk through a holistic evaluation of the

accused’s personal circumstances, including residence, employment, social ties, nationality,

previous behaviour and the seriousness of the offence. The absence of a fixed residence is

widely considered an aggravating factor, though Member States differ in how EU cross-border

residence is assessed, with some accepting EU-wide ties as mitigating risk under principles of

mutual trust.

Risk assessments are conducted individually in every case. Judges examine the gravity of the

offence, the potential sentence, the suspect’s community ties, criminal record and their

behaviour during the investigation. So far, none of the Member States uses automated or

algorithmic tools in risk evaluation; decisions remain fully judicial and discretionary.

Health, age and disability commonly influence assessments of whether pre-trial detention is

necessary. Some jurisdictions authorise release or home detention on medical or humanitarian

grounds, while others offer therapeutic alternatives already at the pre-trial stage for persons

with substance-dependence or mental health needs. However, in other Member States this is

not possible in view of the presumption of innocence. Vulnerability considerations may justify

less intrusive measures or prohibit detention outright in certain cases.

Overall trends

Across all Member States, courts rely on a combination of evidentiary thresholds and risk-based

justifications to determine whether pre-trial detention is warranted. However, the threshold for

imposing pre-trial detention, for example, ‘reasonable suspicion’ or ‘serious indications of

guilt’, is defined in a different manner across Member States. Judicial discretion is central

across Member States, and no system relies on automated tools. Vulnerability considerations

are taken into account in many Member States.

9

3. Reasoning of pre-trial detention decisions

Judicial reasoning is a core safeguard ensuring transparency, fairness and legality when

imposing and continuing pre-trial detention. All Member States require courts to issue reasoned

decisions detailing the factual and legal grounds for detention, explaining why alternatives are

inappropriate and demonstrating that continued custody remains necessary and proportionate.

A detention order must identify the accused, specify the alleged offences, cite the relevant

provisions, outline the grounds for detention, and set out the factual basis supporting both

suspicion and necessity.

Many Member States set strict deadlines for issuing written decisions, ranging from immediate

provision to delivery within 24 or 48 hours. Written reasoning is indispensable for appeal, and

failure to provide it typically renders the order invalid.

Courts are expected to provide individualised reasoning rather than formulaic or standardised

wording, although such wording is still used in some Member States. Judicial authorities must

examine personal circumstances and demonstrate why detention is indispensable in the specific

case. Proportionality assessments, which require the explicit balancing of public interest against

personal liberty, are formalised in several Member States. Other systems rely on case-law to

impose similar obligations.

All Member States require courts to justify the rejection of alternatives to pre-trial detention

before ordering detention. Common reasons include the seriousness of the offence, prior non-

compliance with conditions, the lack of a stable residence, or a high risk of reoffending. In

Member States with less formal requirements, courts may still address alternatives implicitly.

Decisions must be communicated promptly to the accused, with translation provided where

necessary. Some Member States provide oral decisions followed by written copies; others serve

written documentation immediately.

Overall trends

While most Member States require judges to provide individualised and reasoned decisions

when ordering pre-trial detention such reasoning can take different forms, with some Member

States relying on standard wording or templates. Most Member States also impose strict time

limits for issuing written decisions. The obligation to consider and reject alternatives exists in

practice in all Member States, even where it is less formalised.

(22) Member States should ensure that every decision by a judicial authority to impose

pre-trial detention, to prolong such pre-trial detention, or to impose alternative measures

is duly reasoned and justified and refers to the specific circumstances of the suspect or

accused person justifying their detention. The person affected should be provided with a

copy of the decision, which should also include reasons why alternatives to pre-trial

detention are not considered appropriate.

10

4. Periodic review of pre-trial detention

Regular judicial review of pre-trial detention is a fundamental safeguard across all Member

States, ensuring that the deprivation of liberty remains justified throughout the proceedings. All

Member States provide mechanisms for reassessing detention, though the structure, frequency,

and procedural detail vary considerably. Reviews may occur at fixed statutory intervals, at key

procedural stages, or upon request by the defence or prosecution.

In Member States with fixed-interval reviews, courts reassess detention every few weeks or

months. These frequent, scheduled reviews ensure that judges evaluate whether the grounds for

detention still apply, whether suspicion remains sufficiently substantiated and whether

alternatives can replace pre-trial detention. Other systems link review to procedural stages, such

as the completion of investigative steps or the transfer of the case to trial courts. A third group

relies primarily on reviews initiated by the defence, though courts still have the authority to

review detention of their own motion.

The accused and the defence counsel are typically allowed to participate in review procedures.

Many Member States require oral hearings, with the accused brought before a judge, while

others allow written procedures for routine reviews. Oral hearings commonly include the

participation of the prosecution and allow defence submissions, the presentation of evidence

and requests for release. Interpretation and translation are generally provided when necessary.

In many Member States, judges reassessing detention must re-examine the evidentiary basis of

suspicion, the relevance and strength of risk factors, and the proportionality of continued pre-

trial detention in light of time elapsed. Courts generally also need to consider whether

developments in the case - such as reduced flight risk, completion of investigative steps, or

improved personal circumstances - justify substituting pre-trial detention with less intrusive

alternative measures. Some Member States require that changes in circumstances be explicitly

analysed in every review.

Timely communication of review decisions is standard practice across Member States.

Notifications are generally provided in writing to the accused, the defence counsel and the

relevant authorities. In some Member States, automated or centralised communication systems

facilitate the rapid transmission of decisions and hearing dates.

(23) Member States should ensure that the continued validity of the grounds on which a

suspect or accused person is held in pre-trial detention is periodically reviewed by a

judicial authority. As soon as the grounds for detaining the person cease to exist, Member

States should ensure that the suspect or accused person is released without undue delay.

(24) Member States should permit the periodic review of pre-trial detention decisions to be

initiated upon request by the defendant or, ex officio, by a judicial authority.

(25) Member States should, in principle, limit the interval between reviews to a maximum

of 1 month, except in cases where the suspect or accused person has the right to submit, at

any time, an application for release and to receive a decision on this application without

undue delay.

11

As detention length increases, judicial scrutiny becomes more intense in many systems. Higher

courts may be required to review prolonged detention, or special oversight procedures may

apply when certain time periods have elapsed.

Overall trends

Regular judicial review of pre-trial detention is required in most Member States, often at fixed

intervals. Nevertheless, the timing, frequency and thoroughness of these reviews varies

considerably. In many Member States, reviews are conducted by written procedure.

5. Hearing of the suspect or accused person

The right to be heard before any decision imposing or extending pre-trial detention is

guaranteed across all Member States. All Member States require that persons deprived of liberty

be brought promptly before a judicial authority and given the opportunity to present their views

personally or via a defence counsel.

Statutory time limits for bringing detainees before a court are generally strict, typically ranging

between 24 and 48 hours. A small number of Member States permit periods up to 72 or 96 hours

in exceptional cases, but such extensions remain limited. Hearings must be conducted promptly,

and exceeding statutory deadlines often results in automatic release.

Across Member States, detention hearings are oral and adversarial. They are conducted with

the participation of the defence counsel and, where appropriate, the prosecution. Defence

representation is mostly mandatory, and proceedings cannot lawfully continue without a lawyer

present. Confidential communication between the accused and their defence counsel is

protected as a core component of fair process.

The accused should appear in person at the first detention hearing. Subsequent hearings may be

conducted via videoconferencing, though Member States’ laws differ on whether this requires

the accused’s consent. Some prohibit remote participation for initial hearings to ensure that

judges can assess the person directly before ordering pre-trial detention.

Access to case materials is essential for effective participation. Many systems grant immediate

access to relevant evidence once pre-trial detention is sought, while others impose strict

timelines for disclosure before the hearing.

(26) Member States should ensure that a suspect or accused person is heard in person or

through a legal representative by way of an adversarial oral hearing before the competent

judicial authority making a decision on pre-trial detention. Member States should ensure

that decisions on pre-trial detention are made without undue delay.

(27) Member States should uphold the suspect or accused person’s right to a trial within

a reasonable time. In particular, Member States should ensure that cases in which pre-trial

detention has been imposed are treated as a matter of urgency and with due diligence.

12

Hearings are formally documented. Written minutes are required in all Member States and

audiovisual recording is increasingly common. The duration of hearings varies, with some

Member States having brief, focused hearings that last only around 15 minutes, while hearings

in complex cases or multi-person proceedings may last significantly longer and extend up to

several hours. Decisions are mostly delivered immediately or shortly after the hearing.

Some Member States operate highly structured and formalised hearing procedures, with

detailed legal requirements regarding timing, documentation and evidentiary rights. Others

adopt more flexible approaches. Videoconferencing practices vary widely, reflecting

differences in technological infrastructure, legal culture and views on the necessity of the

accused’s physical presence.

Overall trends

While the comparative analysis shows that Member States generally ensure suspects’ right to

be heard before a decision on pre-trial detention is taken, there are differences in access to case

files and communication rights with defence counsel. Videoconferencing practices vary widely

across Member States.

6. Effective remedies and right to appeal

The ability to challenge pre-trial detention is a fundamental safeguard embedded in all national

systems. Member States provide several avenues for contesting detention orders, ensuring that

that individuals have effective access to justice.

Three main remedies are commonly available. The first is an ordinary appeal against the

decision imposing or maintaining pre-trial detention. Such appeals are typically reviewed by

higher courts and decided within fixed time limits to avoid undue prolongation of pre-trial

detention. The second remedy consists of requests for release or the substitution of pre-trial

detention with less restrictive measures. These can usually be filed at any time during the

proceedings. The third remedy involves habeas corpus – a procedure for reviewing the legality

of detention – which allows detainees to challenge the legality of their detention.

Individuals must be informed of their rights to challenge detention at the moment the decision

is issued. Written decisions often include explicit information on appeal rights. Interpretation

and translation services ensure that accused persons understand the remedies available

regardless of language barriers.

Appeals typically do not suspend the execution of pre-trial detention orders, but courts must

decide them expeditiously. Time limits differ among Member States, ranging from decisions

(28) Member States should guarantee that suspects or accused persons who are deprived

of their liberty have recourse to proceedings before a court, which is competent to review

the lawfulness of their detention and, where appropriate, to order their release.

(29) Member States should grant suspects or accused persons subject to a decision on pre-

trial detention the right of appeal against such a decision and inform them of this right

when the decision is made.

13

within 24 hours to periods of several days or weeks, or a complete absence of time limits.

However, in Member States where no statutory deadline exists, courts prioritise pre-trial

detention appeals to prevent the unjustified continuation of custody.

Reviewing courts evaluate both legality and proportionality. They assess whether suspicion and

risk grounds remain valid and whether alternatives to pre-trial detention could sufficiently

mitigate risks. If the basis for pre-trial detention lapses, courts must order the detained person’s

release. Some Member States have expedited judicial review procedures (such as référé-

liberté), which are specifically designed to address urgent cases.

While few Member States provide specialised mechanisms for vulnerable detainees, general

judicial review and appeal procedures also apply in such cases. Legal aid is widely available,

and representation is often mandatory, guaranteeing effective access to remedies.

Overall trends

All Member States recognise the right to appeal pre-trial detention decisions, although

deadlines and notification practices differ. Some impose deadlines as short as 24 hours, raising

concerns about effective access to remedies.

7. Length of pre-trial detention

Member States’ systems regulate the permissible duration of pre-trial detention through

statutory limits and ongoing proportionality assessments. While approaches differ, all Member

States ensure that pre-trial detention cannot be indefinite and must end when it is no longer

justified when the grounds for pre-trial detention no longer apply.

Some Member States impose strict maximum time limits for pre-trial detention, which vary

depending on the nature of the offence or procedural stage. These limits may range from a few

months for minor offences to several years for exceptionally serious crimes. When time limits

expire, release is mandatory, though courts may impose non-custodial alternative measures to

secure compliance with procedural obligations.

Other Member States operate mixed models, combining maximum time limits with judicial

discretion to extend detention in complex cases. Extensions generally require court

authorisation and may be subject to scrutiny by a higher court.

(30) Member States should ensure that the length of pre-trial detention does not exceed,

and is not disproportionate to, the penalty that may be imposed for the offence concerned.

(31) Member States should ensure that the length of pre-trial detention imposed does not

conflict with the right of a detained person to be tried within a reasonable time.

(32) Member States should consider as a priority cases involving a person subject to pre-

trial detention.

14

A third group of Member States does not rely on fixed statutory maximum time limits but

instead subjects pre-trial detention to a continuous proportionality review, requiring that

detention remains necessary and reasonable in light of the circumstances and time elapsed.

Mechanisms to prevent breaches of time limits include electronic tracking systems,

prosecutorial oversight and automated alerts that notify authorities when deadlines approach.

Such systems are intended to safeguard against detention periods overrunning.

Delays in proceedings, which can prolong detention, are commonly attributed to case

complexity, the involvement of several defendants, cross-border investigations, reliance on

expert evidence or limited judicial resources. Most Member States recognise that procedural

inefficiencies, rather than the deliberate overuse of pre-trial detention, are the primary causes

of extended detention.

Compensation for excessive or unlawful detention is available in many systems, although

eligibility may depend on the outcome of the case or specific legislative criteria and eligibility

rules vary. In some Member States, compensation requires acquittal, while in others,

compensation is available even where proceedings result in conviction where the pre-trial

custody was unjustified.

Overall trends

Maximum time limits on pre-trial detention exist in most Member States, but the maximum

durations vary from a few days to several years. Even where time limits exist, procedural delays,

case complexity and judicial backlog often lead to prolonged detention.

8. Deduction of time spent in pre-trial detention from the final sentence

All Member States recognise the principle that time spent in pre-trial detention must be

deducted from any custodial sentence imposed following conviction. This principle prevents

double punishment and ensures that the total deprivation of liberty remains proportionate and

legally justified. Although the scope of the deduction, the taking into account of restrictive

alternative measures to detention and the mechanisms for calculation vary, time already spent

in pre-trial detention is generally deducted automatically.

In all Member States, formal pre-trial detention is deducted on a day-for-day basis. Sentencing

courts typically apply the deduction directly, though in some jurisdictions, enforcement

authorities are responsible for calculating and applying the deduction once a sentence becomes

final. Automated systems in certain jurisdictions track pre-trial detention periods electronically

to streamline accuracy and avoid errors. In others, deduction relies on judicial verification or

administrative documentation.

(33) Member States should deduct any period of pre-trial detention prior to conviction,

including where enforced through alternative measures, from the length of any sentence

of imprisonment subsequently imposed

15

Some Member States extend deduction to restrictive alternatives to pre-trial detention such as

house arrest, electronic monitoring or intensive supervision, treating these as sufficiently

similar to detention to warrant deduction. In those systems, restrictive measures may be

deducted equivalently or proportionally depending on the degree of limitation imposed. Other

jurisdictions restrict deduction strictly to formal custody in pre-trial detention facilities,

although they may consider restrictive alternatives as mitigating factors during sentencing even

if they do not formally reduce the sentence.

Conversion formulas exist in a few Member States to translate different forms of deprivation

or restriction of liberty into equivalent custodial days. These formulas may convert periods of

house arrest, community service, fines or reporting obligations into custodial equivalents for

deduction purposes. In other systems, courts apply case-law to determine proportional

deduction based on the nature of the restrictions.

Disputes about deduction are rare because rules are clearly stipulated and consistently applied.

Situations involving overlapping pre-trial detention in related proceedings may be addressed

through legislative provisions that avoid duplication of credit. Where unlawful or excessive pre-

trial detention occurs, compensation mechanisms provide additional safeguards.

Overall trends

Deducting time spent in pre-trial detention from the final custodial sentence is standard practice

across Member States. However, there is no consistent approach to taking alternative measures

(e.g. house arrest or electronic monitoring) into consideration when calculating sentences. Only

a few Member States deduct the full range of alternatives, while others exclude them entirely.

16

MINIMUM STANDARDS FOR MATERIAL DETENTION CONDITIONS

1. Accommodation

Accommodation standards in detention facilities reflect a combination of legal obligations,

administrative practice and material constraints such as overcrowding. While most Member

States impose mandatory minimum standards for personal living space, sanitary facilities,

lighting, ventilation and sleeping arrangements, compliance varies widely due to structural and

operational challenges.

A significant number of Member States incorporate binding minimum space requirements (in

m²) through primary legislation, regulations or administrative rules. Others rely on policy

guidelines or non-binding standards. Even among jurisdictions with mandatory standards, the

amount of minimum personal space differs substantially. Some systems prescribe space per

detainee that aligns closely with recommended levels, while others set limits significantly

below the standards set out in European Court of Human Rights case-law and the

Recommendation on Detention. A few jurisdictions permit exceptionally low minimums of

2 m² of personal space in defined circumstances, such as temporary overcrowding or short-term

placements. Across Member States, personal space in single-occupancy cells ranges from 2 m²

to 12 m², which demonstrates the very large divergence in detainees’ basic living standards in

the EU.

Compliance with these standards varies. Several Member States report that all detainees have

access to at least the minimum required space and that no detainees have less than 4 m² of

personal space. Others report that a small proportion of detainees have less personal space than

the recommended thresholds. However, in a handful of Member States with extensive

overcrowding, large percentages (above 50%) of detainees have less than 4 m² of personal

space. Overcrowding in such systems also affects several prison facilities.

(34) Member States should assign each detainee a minimum amount of surface area of at

least 6 m² in single-occupancy cells and 4 m² in multi-occupancy cells. Member States

should guarantee that the absolute minimum personal space available to each detainee,

including in a multi-occupancy cell, amounts to the equivalent of at least 3 m² surface area

per detainee. Where the personal space available to a detainee is below 3 m², a strong

presumption of a violation of Article 3 of the ECHR arises. The calculation of the available

space should include the area occupied by furniture but not that occupied by sanitary

facilities.

(35) Member States should ensure that any exceptional reduction of the absolute minimum

surface area per detainee of 3 m² is short, occasional, minor and accompanied by sufficient

freedom of movement outside the cell and appropriate out-of-cell activities. Furthermore,

Member States should ensure that, in such cases, the general conditions of detention at the

facility are appropriate and that there are no other aggravating factors in the conditions

of the concerned person’s detention, such as shortcomings in minimum structural

requirements for cells or sanitary facilities.

(36) Member States should guarantee that detainees have access to natural light and fresh

air in their cells.

17

Only a minority of Member States use modern IT-based occupancy management tools to

monitor compliance and trigger alerts when capacity limits are exceeded. Most rely on manual

monitoring, periodic reporting or inspections by oversight bodies.

Sleeping arrangements vary. Many systems report that detainees do not sleep on floor

mattresses or in triple bunks. Where such situations occur, they are described as rare, temporary,

or limited to specific secured cells. A small number of jurisdictions report widespread use of

triple bunks or significant numbers of detainees sleeping on floors due to overcrowding.

Most Member States report that detainees have access to natural light and fresh air in cells.

Smoking policies differ, with many Member States allowing smoking in single cells or only

with the consent of all detainees in multi-occupancy cells, while other Member States ban

indoor smoking entirely.

Remedies for inadequate accommodation also differ widely. Some Member States provide more

out-of-cell time or opportunities for transfers, while others allow judicial review, complaints

procedures or sentence reductions. In systems with low legal space requirements or widespread

exceptions, remedies are often limited.

Overall trends

Across Member States, accommodation standards vary widely. While many Member States

provide adequate space and living conditions, others face serious prison overcrowding issues,

affecting compliance with minimum thresholds and leading to some detainees sleeping on

mattresses for prolonged periods of time. Monitoring systems are improving but remain

inconsistent.

2. Allocation

Allocation policies govern where detainees are placed geographically and how they are

separated within facilities.

Across Member States, allocation decisions consider detainees’ family ties and previous

residence. Proximity to family is widely recognised as important for maintaining relationships

and supporting reintegration. However, allocation based on family location is often restricted

by the need to match detainees with appropriate security levels, treatment programmes or

(37) Member States are encouraged, and in the case of children, should make sure, to

allocate detainees, as far as possible, to detention facilities close to their homes or other

places suitable for the purpose of their social rehabilitation.

(38) Member States should make sure that pre-trial detainees are held separately from

convicted detainees. Women should be held separately from men. Children should not be

detained with adults, unless it is considered to be in the child’s best interests.

(39) When a detained child reaches the age of 18 and, where appropriate, for young adults

under the age of 21, Member States should provide for the possibility to continue to hold

that person separately from other detained adults where warranted, taking into account

the circumstances of the person concerned and provided that this is compatible with the

best interests of children who are detained with that person.

18

available spaces. Specialised facilities for medical or psychological needs may require

placement away from home regions.

Most systems separate pre-trial and sentenced detainees, though in some Member States these

groups participate in shared activities during the day. Nonetheless, the presumption in favour

of separation is broadly upheld to protect the presumption of innocence.

Separation by gender is nearly universal. Women are typically held in separate facilities or

distinct units within mixed institutions. Some systems allow women to participate in mixed

activities under supervision, though accommodation is separate.

The separation of minors from adults is widely implemented. Children under 18 are usually

placed in specialised juvenile institutions or dedicated wards. Age thresholds vary in a few

Member States, with some extending juvenile-style placement to persons aged up to 21 or even

24 under certain conditions. A small number of systems allow for the case-by-case placement

of young adults (18 to 21 years) with children or, conversely, older adolescents with adults

when considered appropriate.

Practices for supporting young adults differ more widely. Some Member States provide

specialised units or youth-oriented programmes, while others integrate young adults into the

general prison population with additional educational and rehabilitative supports.

Overall trends

Allocation practices reflect shared goals – protecting vulnerable detainees, preserving the

presumption of innocence of pre-trial detainees and enabling rehabilitation – yet

implementation depends on the design and capacity of the facility. Housing women and children

separately is consistently prioritised, while the situation for young adults varies. Family

proximity is considered important but not determinative, as operational requirements often take

precedence.

3. Hygiene and sanitary conditions

Hygiene and sanitary conditions are central to dignity, health and disease prevention in

detention facilities. Most Member States report that detainees have access at all times to basic

(40) Member States should ensure that sanitary facilities are accessible at all times and

that they offer sufficient privacy to detainees, including effective structural separation from

living spaces in multi-occupancy cells.

(41) Member States should establish effective measures to maintain good hygienic

standards through disinfection and fumigation. Member States should furthermore ensure

that basic sanitary products, including hygienic towels, are provided to detainees and that

warm and running water is available in cells.

(42) Member States should provide detainees with appropriate clean clothing and bedding,

and with the means to keep such items clean.

19

sanitary facilities (toilets and wash basins), either within cells or in shared areas with immediate

staff access. The extent and quality of in-cell sanitary provision vary significantly across

Member States.

Most Member States provide both a toilet and washbasin in almost all cells. Some report full

coverage in all cells, while others indicate partial provision, particularly in older facilities or

multi-occupancy cells. Certain systems provide these facilities in fewer than 50% of all cells,

requiring detainees to rely on shared sanitary areas.

Privacy in toilet use depends heavily on whether toilets are partitioned off. Some Member States

report universal or near-universal partitioning off, while others provide this in only less than

50% of cells. It is especially common in multi-occupancy cells to have toilets that are not

partitioned off, raising concerns about dignity and privacy.

Infestations or sanitary problems such as mould, insects, rats or bedbugs are reported by some

Member States, though usually in a limited number of facilities. A few Member States report

more widespread issues affecting a large proportion of institutions. Preventive measures include

regular pest control, ventilation improvements and the replacement or heat treatment of

mattresses.

Running water is generally available across Member States, though access to warm water is

inconsistent. Some Member States provide warm water in all cells; others provide it in more

than 50% of cells. A smaller group reports limited or no in-cell warm water, requiring detainees

to shower in shared facilities according to regulated schedules.

Shower frequency varies between systems, ranging from daily access to once or twice a week,

with some providing more frequent access for women.

Hygiene products such as soap, shampoo and feminine hygiene items are widely provided. Most

Member States provide such products free of charge, though some allow detainees to buy

additional supplies.

Clothing and bedding are usually supplied free of charge, especially upon admission. Laundry

arrangements differ, with the washing of clothing and bedding once or twice a week being

standard practice. Some systems allow detainees to use shared laundry facilities for personal

washing.

Overall trends

Hygiene standards vary widely across Member States. While many Member States provide

adequate in-cell sanitation and privacy, others rely on shared facilities or do not partition toilets

off, particularly in multi-occupancy cells. Warm water access and shower frequency vary

greatly, reflecting infrastructure disparities. Infestations remain an issue in some Member

States.

20

4. Nutrition

Nutrition is a core component of detainee health and well-being, and most Member States

recognise the obligation to provide meals that are balanced and sufficient in caloric value. Most

Member States aim to provide three meals per day, with caloric ranges typically between 2 200

and 3 000 kcal per detainee. Some explicitly align their standards with national nutritional

guidelines or incorporate medical oversight to ensure adequacy.

Daily spending on food varies significantly across Member States. Some report relatively high

spending levels, enabling diverse and nutritionally varied diets. Others operate on substantially

lower budgets, in some cases less than EUR 2 per detainee per day. These differences (ranging

from less than EUR 2 to more than EUR 10 per detainee per day) raise concerns about whether

food quality and variety can be maintained in low-spending systems, even though all

jurisdictions assert compliance with minimum dietary standards.

Most Member States provide dietary adaptations for medical conditions, allergies, age-related

needs, pregnancy, breastfeeding and religious requirements. Vegetarian diets are widespread,

and vegan diets are increasingly available. Certain Member States also offer supplementary

meals or adjusted schedules for detainees engaged in work or physically demanding activities.

All report universal access to clean drinking water at all times.

Overall trends

Across Member States, standards for caloric intake and dietary variety are broadly consistent,

but food budgets differ sharply, ranging from below EUR 2 to more than EUR 10 per detainee

per day. Systems with higher spending can more easily provide fresh and diverse food, whereas

low-spending systems risk relying on less varied or lower-quality options despite formal

compliance. Dietary accommodations for religious and medical needs are widely embedded

across all Member States. Access to clean drinking water is guaranteed in all Member States.

(43) Member States should ensure that food is provided in sufficient quantity and quality

to meet the detainee’s nutritional needs, and that food is prepared and served under

hygienic conditions. Furthermore, Member States should guarantee that clean drinking

water is available to detainees at all times.

(44) Member States should provide detainees with a nutritious diet that takes into account

their age, disability, health, physical condition, religion, culture and the nature of their

work.

21

5. Time spent outside the cell and outdoors

Time spent outside the cell is fundamental to detainees’ physical and mental well-being. All

Member States guarantee detainees at least one (1) hour of outdoor activity daily, except under

exceptional conditions such as extreme weather or specific security measures. This standard is

widely respected and reflects a shared understanding of the importance of exercise and exposure

to fresh air.

Beyond the mandatory hour outdoors, the average daily out-of-cell time varies significantly.

While many Member States aim for a minimum of three hours, actual figures often depend on

detention regime, staffing capacity, security classification and the availability of structured

activities. Some Member States, particularly those with extensive programming for sentenced

detainees, allow substantially more out-of-cell time. Pre-trial detainees, who are not obliged to

work and may have fewer programme obligations, often spend more time locked in their cells.

A few Member States report average out-of-cell times as low as one to two hours for certain

categories of detainees.

Activities available to detainees typically include work, vocational training, formal education,

psychological and social programmes, addiction treatment, debt counselling, parenting courses

and reintegration support. Recreational activities such as sports, art, music and access to

libraries or religious services are also common. Some systems offer more specialised or

culturally oriented programmes provided by volunteers or NGOs, including creative

workshops, discussion circles or supervised day trips for eligible detainees.

Special security regimes exist in many Member States, though definitions vary. Such regimes

often involve increased monitoring, restricted movement or isolation measures, and may

include placement in specially secured cells, increased searches, continuous lighting or

limitations on activities. Placement under these regimes usually requires an assessment of risks

such as violence, self-harm, escape attempts or gang affiliations. Regular reviews are required

to ensure these measures do not extend beyond necessity.

Statistics on solitary confinement - defined as isolation for 22 hours or more without meaningful

human contact - is limited. Few Member States maintain comprehensive monitoring systems,

making comparisons difficult. Available data suggest that solitary confinement exists but is

inconsistently recorded and varies widely between institutions.

(45) Member States should allow detainees to exercise in the open air for at least 1 hour

per day and provide spacious and appropriate facilities and equipment for this purpose.

(46) Member States should allow detainees to spend a reasonable amount of time outside

their cells to engage in work, education, and recreational activities as are necessary for

an appropriate level of human and social interaction. To prevent a violation of the

prohibition of torture and inhuman or degrading treatment or punishment, Member States

should ensure that any exceptions to this rule in the context of special security regimes and

measures, including solitary confinement, are necessary and proportionate.

22

Overall trends

Time outside the cell remains one of the most variable aspects of detention conditions. All

Member States meet the basic requirement of one hour outdoors daily, but overall, out-of-cell

time differs greatly due to infrastructure, staffing and programme availability. Structured

activities are widespread but often prioritise sentenced detainees above pre-trial detainees.

Special security regimes persist across Member States, typically with safeguards for review. A

consistent trend is the lack of robust data on solitary confinement, highlighting ongoing

challenges in transparency and monitoring.

6. Work and education of detainees to promote their social reintegration

Work and education are widely recognised as essential tools for rehabilitation and reintegration.

Most Member States provide structured activities that allow detainees to acquire skills, maintain

daily routines and build competencies for post-release life. However, there are notable

differences in participation rates, programme availability and the use of individualised

planning.

Many Member States support sentenced detainees through individual enforcement or

rehabilitation plans. These plans identify specific educational, vocational, psychological and

behavioural objectives tailored to the detainee’s needs. However, not all systems apply

individual enforcement plans uniformly. Some create enforcement plans only for those serving

longer sentences (at least one year) or those assessed as requiring targeted support. A few

Member States maintain comprehensive planning for all detainees, regardless of sentence

length. Pre-trial detainees rarely receive full rehabilitation plans but may still access education

or work opportunities when security and procedural constraints allow.

Participation in work varies significantly. Some Member States report that only a small

percentage of detainees engage in work, while others indicate very high participation rates

among sentenced detainees. Pre-trial detainees participate far less frequently due to voluntary

participation rules, presumption of innocence and practical obstacles related to ongoing

investigations.

Education opportunities range from basic literacy programmes to university-level distance

studies. Many systems allow detainees to continue formal education begun before their

(47) Member States should invest in the social rehabilitation of detainees, taking into

account their individual needs. To that effect, Member States should strive to provide

remunerated work of a useful nature. With a view to promoting detainees’ successful

reintegration into society and the labour market, Member States should give preference

to work that involves vocational training.

(48) To help detainees prepare for their release and to facilitate their reintegration into

society, Member States should ensure that all detainees have access to safe, inclusive and

accessible educational programmes (including distance learning) that meet their

individual needs while taking into account their aspirations.

23

detention. Distance learning platforms are increasingly used, particularly in systems with strong

ICT infrastructure, though access to digital tools is often strictly controlled.

Detainees are generally paid for work, though pay levels vary widely. Some Member States

also offer financial or non-financial incentives for completing educational courses or

participating in treatment programmes.

Overall trends

Work and education are widely available but unevenly accessed. Sentenced detainees benefit

most from structured programmes and individual planning, while pre-trial detainees have fewer

opportunities. Participation rates vary largely across Member States, influenced by facility

capacity, labour availability and legal frameworks. Education is increasingly flexible due to

distance learning options.

7. Healthcare

All Member States conduct medical assessments upon admission, though timing varies from

immediate screening within 24 hours upon arrival to assessments conducted within several days

(usually within 3-5 working days).

Most Member States test for communicable diseases such as HIV, hepatitis, tuberculosis and

sexually transmitted infections, alongside screenings for non-communicable conditions,

including cancers. In some systems, the focus is primarily on communicable diseases, reflecting

resource constraints or the prioritisation of public health risks.

(49) Member States should guarantee that detainees have access in a timely manner to the

medical, including psychological, assistance they require to maintain their physical and

mental health. To this end, Member States should ensure that healthcare in detention

facilities meets the same standards as that provided by the national public health system,

including with regard to psychiatric treatment.

(50) Member States should provide regular medical supervision and should encourage

vaccination and health screening programmes including communicable (HIV, viral

hepatitis B and C, tuberculosis and sexually transmitted diseases) and non-communicable

diseases (especially cancer screening), followed up by diagnosis and initiation of treatment

where required. Health education programmes can contribute to improving screening rates

and health literacy. In particular, Member States should ensure that special attention is

paid to treatment for detainees with drug addiction, infectious diseases prevention and

care, mental health and suicide prevention.

(51) Member States should require that a medical examination is carried out without undue

delay at the beginning of any period of deprivation of liberty and subsequent to any

transfer.

24

Healthcare delivery models vary. Some Member States rely heavily on in-house healthcare

staff, including general practitioners, nurses, psychologists, psychiatrists and dentists. Others

use mixed models combining in-house services with external specialists. Certain Member

States - particularly those with older or smaller facilities - offer only basic in-house medical

care, relying extensively on external hospitals or outpatient clinics for specialised services to

ensure 24/7 care.

Suicide remains a concern across all Member States. Reported figures vary widely, with some

jurisdictions experiencing high absolute numbers due to large detainee populations, while

others report higher rates relative to population size (ranging from 0.07% to 1.19% of the prison

population). Most systems maintain protocols for suicide prevention, including reporting and

investigation tools, independent inquiries and protocols.

Treatment for addiction is available in all Member States. Services include supervised

detoxification, medically assisted treatment, psychotherapy, group sessions and long-term

rehabilitation programmes. These interventions often form part of broader mental health

strategies, given the overlap between substance use and psychological vulnerabilities.

Overall trends

While all Member States provide basic services and initial screening, the availability of

specialist care varies significantly. Suicide prevention and addiction treatment are prioritised

across Member States. A common trend is the reliance on mixed medical models and the

integration of external providers for specialised treatment.

8. Prevention of violence and ill-treatment

Preventing violence and ensuring protection from ill-treatment are core responsibilities of

detention systems. Member States report varied approaches to data collection, risk

management, staff training and oversight mechanisms, reflecting differing institutional

capacities and reporting cultures. Although fatal incidents are generally rare, non-fatal violence,

intimidation and aggression occur to differing degrees across Member States.

Reliable data on violent incidents remain difficult to obtain in many jurisdictions. A few

Member States maintain centralised databases documenting violence resulting in serious injury

or death, while others rely on manual reporting from facilities, limiting accuracy and

comparability. Most Member States report low numbers or no fatal incidents over the relevant

(52) Member States should take all reasonable measures to ensure the safety of detainees

and to prevent any form of torture or ill-treatment. In particular, Member States should

take all reasonable measures to ensure that detainees are not subject to violence or ill-

treatment by staff in the detention facility and that they are treated with respect for their

dignity. Member States should also require staff in the detention facility and all competent

authorities to protect detainees from violence or ill-treatment by other detainees.

(53) Member States should ensure that the fulfilment of this duty of care and any use of

force by staff in the detention facility are subject to supervision.

25

years. Non-fatal violence statistics show considerable diversity, with some systems recording

hundreds or thousands of incidents annually, while others report only a handful.

Preventive measures against violence among detainees typically include structured risk

assessment, reporting protocols for medical staff, the mapping of protection needs and camera

surveillance.

Other measures reported by some Member States include promoting a non-violent environment

through, for instance, interior design choices and the presence of supervisors; increased

observation and regular body searches of high-risk detainees; programmes designed to help

detainees manage their emotions and impulses, such as anti-aggression training or animal

therapy; specialist prison police units; and multidisciplinary monitoring boards.

Many systems employ dynamic security approaches that emphasise continuous interaction

between staff and detainees to prevent conflict and identify risks early. Staff training frequently

includes de-escalation techniques, management of aggressive behaviour and protocols for the

use of force.

Virtually all Member States confirmed that prison medical staff are under a duty to

automatically report cases indicative of ill-treatment to the prison hierarchy (e.g. the chief

warden or the prison governor), the competent police department and/or the supervising

prosecutor. That duty applies regardless of whether the ill-treatment is attributable to another

detainee or to prison staff. A handful of Member States noted that - in principle - medical staff

are bound by confidentiality and thus can disclose personal information only after obtaining

consent. But even in those Member States there are exceptions, especially when the affected

detainee is a minor or otherwise vulnerable, when medical staff witnessed the incident, when

the ill-treatment constitutes a serious offence attracting a sentence of more than one year’s

imprisonment, and/or when there is a significant risk to the life or health of the detainee or third

parties. In some Member States confidentiality can, or must, be broken in all cases where prison

staff has been implicated.

Safeguards against ill-treatment by staff mirror those applied to detainee-to-detainee violence,

presented above.

Other measures against ill-treatment by staff reported by some Member States include special

prison departments charged with monitoring potential ill-treatment of detainees by staff,

compulsory body cameras for staff who interact with detainees, staff education in human rights

and the prevention of torture, vulnerability training, as well as access to internal and external

accountability and complaint procedures. Moreover, almost all Member States declared having

systems in place to record the use of force against detainees, although these systems can vary

in scope and sophistication, ranging from the availability of camera footage to imposing an

obligation on prison staff to file a report with their hierarchy and/or the supervising judge or

prosecutor. Most Member States also (or at least) have a centralised IT system or log to record

all unusual incidents between staff and detainees, including the use of force, and some have

special reporting procedures for the use of weapons such as guns and batons.

Staff-to-detainee ratios also vary significantly among jurisdictions, ranging from fewer than 0.2

staff members per detainee to more than 0.8 staff members per detainee, reflecting differing

staffing models, facility sizes and resource constraints. Some systems have relatively high ratios

that support more intensive monitoring and dynamic security, while others operate with fewer

staff relative to the detainee population, raising challenges for supervision and safety.

26

Overall trends

Across Member States, the prevention of violence and ill-treatment remains a priority, though

data quality and monitoring capacity vary widely. Fatal incidents are rare, but non-fatal violence

continues to pose challenges. Systems increasingly focus on preventive strategies, staff training

and dynamic security. Staff ratios differ greatly, influencing levels of supervision and safety.

9. Contact with the outside world

Maintaining connections with family, friends, legal representatives and community support is

a vital component of humane detention and successful reintegration. All Member States

guarantee detainees the right to maintain contact with the outside world, though the frequency,

duration and conditions of visits and communication vary substantially.

Family visits in pre-trial detention, for instance, are permitted in every State. However, the

minimum frequency can range from as little as once or twice per month to between once and

three times per week to every day or as often as institutional capacities allow, while the reported

minimum duration of each visit is 30-60 minutes across most jurisdictions. Some Member

States, moreover, treat conjugal visits like family visits or allow for an additional, longer visit

every month or quarter if certain conditions are met, while others do not provide for this option

at all. Overnight visits are possible, also under certain conditions and at lower frequencies

(typically once or twice every six months), only in few jurisdictions. Lawyers, by contrast, have

access to their clients upon request in all Member States.

For the most part, these visitation patterns do not change post-trial. In some Member States, the

frequency of family visits can be adjusted down, but the duration tends to go up, while in others,

the frequency can increase as well. And finally, more Member States are prepared to organise

conjugal and/or overnight visits.

(54) Member States should allow detainees to receive visits from their families and other

persons, such as legal representatives, social workers and medical practitioners. Member

States should also allow detainees to correspond freely with such persons by letter and, as

often as possible, by telephone or other forms of communication including alternative

means of communication for persons with disabilities.

(55) Member States should provide suitable facilities to accommodate family visits under

child-friendly conditions, compatible with the demands of security but less traumatic for

children. Such family visits should ensure the maintenance of regular, meaningful contact

between family members.

(56) Member States should consider enabling communication via digital means, such as

video calls, in order to, inter alia, enable detainees to maintain contact with their families,

to apply for jobs, to take training courses or to look for accommodation in preparation for

release.

27

Almost all Member States confirmed that in both pre- and post-trial detention there are special

arrangements for visits from children. However, the scale and purpose of these arrangements

can range from meeting basic safeguarding requirements (especially the accompaniment of the

child by an appropriate adult) and providing child-friendly areas with toys, etc., which were

reported by most Member States; to extended or additional visits that take school hours into

consideration; and to structured activities and staffed programmes designed to foster a healthy

bond between parent and child and to break the intergenerational cycle of disadvantage and

incarceration.

The list of reasons for limiting visitation rights, either through bans and restrictions or

surveillance, including by technical means, can include concerns around security and order, as

well as disciplinary action for violating prison rules, child welfare considerations or the lack of

parental consent. Furthermore, the (court-ordered) protection of ongoing pre-trial investigations

prevents contact with victims and witnesses, gang members, etc., and the (court-ordered)

protection of the post-trial custodial objective prevents contact with persons who are likely to

have a detrimental impact on rehabilitation and reintegration efforts.

Letters and telephone calls are standard across all Member States, although the calls may be

limited in frequency and duration. Typically, they are allowed at least once per week, for 10-20

minutes on average and are subject to the detainee having purchased sufficient credit. The vast

majority of Member States, moreover, have set up, or are in the process of setting up, video

calls to take place either in addition to, or in lieu of, regular in-person visits. These video calls

are intended especially for family and young children, and especially in post-trial detention

where such relationships can be harder to maintain. Unlike telephone calls, video calls can be

subject to conditions, such as prior approval and supervision, but they can also last longer, with

some Member States, for instance, allowing up to two hours per session. Communication via

email and independent use of the internet, on the other hand, are largely unavailable. Several

Member States reported exceptions for specific purposes, such as educational activities, work

or the regulation of personal affairs. But in these cases, access is generally granted for certain

‘white-listed’ websites only and is not intended for personal communication.

Like visits, communication with the outside world can also be restricted or banned. Except for

official or privileged correspondence, letters may be opened, read and/or withdrawn. Calls may

be recorded and the numbers to be reached may require approval. The grounds for implementing

those measures vary across Member States. They include concerns around security and order,

especially regarding the prevention of crimes and/or (further) radicalisation, as well as

disciplinary action for violation of prison rules. Further grounds include the (court-ordered)

protection of ongoing pre-trial investigations (risk of witness tampering, etc.) and the (court-

ordered) protection of victims and the broader post-trial custodial objective. Nearly all Member

States were keen to stress that every decision to restrict or prohibit communication needs to be

targeted, reasoned and temporary, but most were unable to specify a time limit. Court orders

can stay in place throughout the entire duration of pre-trial detention, for instance, while

disciplinary measures will necessarily be shorter-lived. Overall, proportionality and regular

review appear to be the guiding principles.

Overall trends

Contact with the outside world is widely enabled but unevenly implemented. Family visits and

telephone access are standard, while video calls are increasingly common. Internet and email

28

access remain restricted. Member States place strong emphasis on child-focused visiting

arrangements. The overarching trend reflects a balance between maintaining security and

enabling meaningful social ties, with modern technologies gradually expanding communication

opportunities.

10. Legal assistance

All Member States confirmed, in more or less detail, that pre-trial detainees can access legal

assistance, particularly by exercising their right to appoint a defence counsel. Many Member

States made it clear that pre-trial detention is a situation requiring mandatory defence, and that

legal aid and public defenders are available to those with insufficient financial resources (as

defined by national legislation). Additionally, some Member States noted that staff and social

workers in their prisons provide pre-trial detainees with practical information and advice on

how to seek assistance (list of lawyers, NGOs, etc.) and can help set up the initial contact.

Communication and correspondence with defence counsel are privileged in all Member States,

and their visits are not subject to limitations.

After sentencing, detainees in all Member States have the right to seek legal assistance to

challenge administrative or disciplinary decisions and security measures, and to lodge

complaints about ill-treatment or poor detention conditions, either internally, in court or by

recourse to international mechanisms. Most Member States again noted the availability of legal

aid, and a small number of them reported that legal aid lawyers are regularly present in prisons

to give advice. The measures in place in a large number of Member States to facilitate the right

to legal assistance are as follows:

• the possibility of a remote (VoIP) consultation with a lawyer; • telephone calls, email exchanges and postal correspondence between the lawyer and

detainee;

• access to the file by the detainee (through the lawyer);

• access to a computer by the detainee to make notes;

• a list of lawyers for detainees who are unrepresented; and

• permission for the lawyer to bring their own computer to the prison.

Most Member States give detainees physical access to personal and/or case files. Some Member

States also provide digital access (on a secure viewing platform, via USB, etc.) in all or some

cases.

(58) Member States should ensure that detainees have effective access to a lawyer.

(59) Member States should respect the confidentiality of meetings and other forms of

communication, including legal correspondence, between detainees and their legal

advisers.

(60) Member States should grant detainees access to, or allow them to keep in their

possession, documents relating to their legal proceedings.

29

Overall trends

Legal assistance is guaranteed across Member States. Mandatory defence in pre-trial detention,

legal aid and strong confidentiality protections create strong safeguards. Digital access to legal

communication is expanding but varies in reach.

11. Requests and complaints

Effective complaint mechanisms ensure accountability, transparency and respect for detainees’

rights. All jurisdictions provide mechanisms for detainees to obtain information, make requests

and lodge complaints about conditions, treatment or procedural issues.

All Member States confirmed that, upon arrival, detainees are clearly informed of the rules of

the facility in which they are detained. In most Member States, this is done orally - for instance,

during the reception interview with the prison governor - and/or in writing by means of

brochures, quick-reference guides, illustrated posters, etc., which are handed out to the

detainees and/or located in cells and communal spaces. Some Member States reported using

informational videos as well. Some Member States also stood out for their efforts to make

essential information available in electronic form, having put in place dedicated IT portals such

as organisational intranets (with sections on rules, rights and documents, but also updates on

activities and news, personal accounts to manage allowances, etc.) that can be accessed either

directly from the detainees’ cell or by visiting an information point. Whatever the medium, all

Member States gave some assurance that the rules are translated - by an interpreter or with the

help of appropriate software - into different languages.

Complaint mechanisms vary but generally include the submission of oral or written complaints

directly to staff, anonymous complaint boxes, complaint forms and procedures involving

specialised internal roles such as prison ombudsmen, complaint judges or prosecutors. Some

systems use elected detainee spokespersons or detention ‘buddies’ to support communication.

The time limits for detainees to receive a response to their complaints vary among Member

States and depend both on the nature and urgency of the complaint and the way in which it was

lodged. Most Member States reported that complaints are processed and addressed as quickly

as possible, ranging from three days to 2-3 months at the very latest.

External complaint procedures tend to include the prison board, the head of the prison service,

and the highest supervisory authority (typically, the Ministry of Justice), as well as independent

(61) Member States should ensure that all detainees are clearly informed of the rules

applicable in their specific detention facility.

(62) Member States should facilitate effective access to a procedure enabling detainees to

officially challenge aspects of their life in detention. In particular, Member States should

ensure that detainees can freely submit confidential requests and complaints about their

treatment, through both internal and external complaint mechanisms.

(63) Member States should ensure that detainee complaints are handled promptly and

diligently by an independent authority or tribunal empowered to order measures of relief,

in particular measures to terminate any violation of the right not to be subjected to torture

or inhuman or degrading treatment.

30

national authorities - such as a prison commissioner or an ombudsman - and international

oversight bodies, particularly, the European Committee for the Prevention of Torture and

Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT). Most Member States also mentioned

the possibility of judicial review (including of administrative decisions taken in response to

internal complaints) by competent national and international courts. Moreover, detainees are

always free to reach out to police and prosecutorial agencies as well as defence counsel to draw

attention to relevant grievances and misconduct.

Overall trends

Across Member States, access to complaint mechanisms is comprehensive but varies in

sophistication. Digitalisation is gradually improving transparency and response times.

Information, also in different languages, is provided at admission. External oversight remains

an important means of complementing internal complaint mechanisms.

12. Special measures for women and girls

Women in detention have distinct needs related to healthcare, safety, family responsibilities and

vulnerability to abuse. Member States have adopted a range of measures addressing these needs,

though the level of provision varies widely.

Member States provide separate allocation either in separate facilities or separate wards, as well

as feminine hygiene products and mother-child units that enable women to live with their

children while serving their sentences or awaiting trial (see below). In addition to this, most

Member States noted a broad commitment to targeted treatment and support measures for

female detainees. That can include specialist physical and mental healthcare, in particular,

access to routine gynaecological examinations, pre- and post-natal services, as well as social,

psycho-social and psychiatric interventions for those who struggle with anxiety or depression

or have experienced violence or abuse; ‘gender-specific’ sports and leisure activities,

educational programmes, or work and vocational training opportunities, longer or additional

(64) Member States should take into account women’s and girls’ specific physical,

vocational, social and psychological needs, as well as sanitary and healthcare

requirements, when making decisions that affect any aspect of their detention.

(65) Member States should allow detainees to give birth in a hospital outside of the

detention facility. Where a child is nevertheless born in the detention facility, Member

States should arrange all necessary support and facilities to protect the bond between

mother and child and to safeguard their physical and mental well-being, including

appropriate pre-natal and post-natal health care.

(66) Member States should allow detainees who have infant children to keep such children

with them in the detention facility to the extent that this is compatible with the best interests

of the child. Member States should provide special accommodation and take all reasonable

child-friendly measures to ensure the health and welfare of affected children throughout

the execution of the sentence.

31

visits from children; body searches and/or supervision by female prison staff; and a more tightly

regulated use of disciplinary measures, especially solitary confinement, during pregnancy and

postpartum.

All Member States confirmed that female detainees are routinely allowed to give birth outside

the prison, although there are significant differences across Member States regarding the

absolute number of detainees who have given birth over the last three years, ranging from less

than 10 to over 150 births in detention. This indicates, in turn, rather different approaches to the

incarceration of pregnant women across the EU.

The age until which children are allowed to stay with their mother in prison is one or three years

in most Member States, where this is in the best interests of the child. In some Member States,

there is no strict age limit, while in a few Member States children may stay with their mother

in prison until the age of six.

Most Member States confirmed that they have mother-child units and that women with children

are accommodated in those units.

Overall trends

Women’s needs are increasingly recognised across detention systems, with improvements in

healthcare, hygiene provision, safety and family support. Mother-child units are widely

available, though their structure and age limits vary. Gender-sensitive policies remain uneven,

with some jurisdictions offering comprehensive services and others relying on more limited

provisions.

13. Special measures for foreign nationals

Foreign nationals make up a significant proportion of detainee populations in many

jurisdictions, and detention systems have adapted their procedures to address the linguistic,

legal and social barriers that such detainees may face. All Member States report specialised

(67) Member States should ensure that foreign nationals and other detainees with

particular linguistic needs have reasonable access to professional interpretation services

and translations of written materials in a language that they understand.

(68) Member States should ensure that foreign nationals are informed, without undue

delay, of their right to request contact, and be allowed reasonable facilities to

communicate, with the diplomatic or consular service of their country of nationality.

(69) Member States should ensure that information about legal assistance is provided.

(70) Member States should ensure that foreign nationals are informed of the possibility to

request that the execution of their sentence or pre-trial supervision measures be

transferred to their country of nationality or permanent residence, such as under

Framework Decision 2008/909/JHA and Framework Decision 2009/829/JHA

32

measures intended to ensure that foreign nationals can understand and exercise their rights,

maintain communication with their consulates and access reintegration support.

Apart from the translation and interpretation of information, such as the facility’s rules, many

Member States reported additional measures to support foreign nationals in detention. These

measures include, in particular, access to relevant language courses, investment in activities,

programmes or specialist staff to foster integration and intercultural skills, facilitation of

international telephone or video calls to protect family ties, accommodation together with

detainees of the same national and/or linguistic background and assistance with immigration

matters. The different kinds of interpretation services used by Member States include internal

or external interpreters (in-person), audio/video interpreting, e-translation tools, multilingual

staff members, or assistance from detainees who speak the same language.

All Member States confirmed that, within the framework and scope of international agreements,

foreign nationals have a right to notify their respective diplomatic or consular representation of

their detention, and that correspondence, telephone or video calls, and visits may take place

confidentially and without undue restrictions. Likewise, all Member States confirmed that

foreign nationals can access legal assistance and legal aid under the same conditions as their

own citizens.

Almost all Member States reported that foreign nationals are proactively informed about the

possibility to request that the execution of their sentence or pre-trial supervision measure be

transferred to their country of nationality or permanent residence under Framework Decisions

2008/909/JHA and 2009/829/JHA. In some Member States, this information is provided by

prison staff during the admission procedure, orally and/or in writing and in a language that the

detainee is able to understand. In some Member States, it is included in the informational

brochures that are handed out to all detainees upon arrival. Several Member States made clear,

however, that national legal aid is - at least in some cases - available for requesting such a

transfer.

Overall trends

Foreign nationals receive widespread procedural support, particularly in access to translation

and interpretation and communication with consular authorities. Educational and integration

measures are common, though their availability varies, and assistance with transfers of

custodial sentences or supervision measures is more uneven.

33

14. Special measures for children and young adults

Children and young adults in detention require specialised safeguards due to their

developmental needs, heightened vulnerability and greater potential for rehabilitation. Member

States provide a wide range of protection measures that govern separation, education,

disciplinary practices and psychological support.

In addition to separate allocation, most Member States reported that the detention regimes of

children under the age of 18 and, where applicable, young adults between the ages of 18 and

21 are founded on non-punitive, educational objectives and the social and psychological support

necessary to promote a sense of civic responsibility and belonging. Besides the completion of

compulsory schooling, vocational training and appropriate sports and leisure activities, concrete

examples of what that might entail include open or semi-open living conditions; increased

supervision by, and access to, specially trained, multidisciplinary staff; frequent, close contact

with family - including during home visits and family therapy sessions - and participation in

the local community; as well as personal, emotional and social skills training, for instance, to

help foster healthy eating and hygiene habits, control aggression and violent behaviour, prevent

addiction and build social trust.

Most Member States generally confirmed the availability of solitary confinement as a

disciplinary measure for pre-trial and sentenced detainees under the age of 18. However, they

made clear that this is a measure of last resort applied only to serious and/or repeated offences,

as specified in the prison rules. Such offences include escape, the smuggling of drugs or other

prohibited items into the facility, threats and violent attacks on staff or other detainees,

simulation of an illness with the aim of being transported out of the facility, taking part in an

act of collective insubordination, etc. Some Member States use solitary confinement also for

protection reasons in cases of suspected self-harm or risk of suicide, for health reasons, or when

there is a need to shield other vulnerable detainees. In principle, while the time spent in solitary

confinement will have to be proportionate to the reason for which it was imposed, the maximum

duration can vary significantly from 3-21 days. In most Member States, it ranges from 5-10

days, while one Member State limits the measure to four hours per day on no more than five

(71) Member States should ensure that the child’s best interests are a primary

consideration in all matters relating to their detention, and that their specific rights and

needs are taken into account when making decisions that affect any aspect of their

detention.

(72) For children, Member States should establish an appropriate and multidisciplinary

detention regime, that ensures and preserves their health and their physical, mental and

emotional development, their right to education and training, the effective and regular

exercise of their right to family life, and their access to programmes that foster their

reintegration into society.

(73) Any use of disciplinary measures, including solitary confinement, use of restraints

or use of force should be subject to strict necessity and proportionality considerations.

(74) Where appropriate, Member States are encouraged to apply the juvenile detention

regime to young offenders under the age of 21.

34

consecutive days, and another usually applies it only during recreational time so that it does not

affect school activities. Finally, while few Member States actually specified how frequently

solitary confinement decisions are reviewed, many noted the importance of medical and

psychological supervision.

In addition to, or in lieu of, solitary confinement, several Member States also confirmed the

availability of other, less invasive disciplinary measures for children under the age of 18. The

most common ones include warnings and reprimands, increased surveillance, confiscating or

withholding certain items, restricting pocket money and shopping in the prison store, restricting

(communal) leisure activities and cultural events, removing audiovisual devices (such as a

personal television), fewer or shorter visits and telephone calls, suspending the right to engage

in work, and prohibiting the receipt of parcels. All of these measures are temporary, lasting

anywhere from a few days to several months at a time, and have to be proportionate to the

disciplinary offence committed. Thus, disrespecting staff or failing to clean one’s cell, for

instance, warrant a milder response than stealing or trading drugs. Some Member States

emphasised the importance of using disciplinary measures only if restorative or pedagogical

interventions have failed.

Overall trends

Across Member States, the protection of children and young adults is a high priority. Separation

from adults, mandatory education and extensive psychological support are widely

implemented. Limitations on solitary confinement and emphasis on family contact provide

consistent safeguards. Approaches for young adults (18-21 years) vary more widely, but many

systems increasingly recognise their specific developmental needs.

15. Special measures for persons with disabilities / serious medical

conditions

Persons with disabilities or serious medical conditions face obstacles in detention, and Member

States have developed various measures to identify, accommodate and support their needs.

Member States provide general information on the delivery of physical and mental health

(75) Member States should ensure that persons with disabilities or other persons with

serious medical conditions receive appropriate care comparable to that provided by the

national public health system which meets their specific needs. In particular, Member

States should ensure that persons who are diagnosed with mental health related medical

conditions receive specialised professional care, where needed in specialised institutions

or dedicated sections of the detention facility under medical supervision, and that

continuity of healthcare is provided for detainees in preparation of release, where

necessary.

(76) Member States should take special care to meet the needs of and ensure accessibility

for detainees with disabilities or serious medical conditions with regards to material

detention conditions and detention regimes. This should include the provision of

appropriate activities for such detainees.

35

services, and put programmes in place for managing substance addiction and withdrawal. In

addition to those measures, the most frequently cited measures taken by Member States to adapt

detention conditions to the needs of (pre-trial and sentenced) detainees with disabilities or

serious medical conditions are related to the accessibility of cells and wards, and to communal

areas for physically disabled and older detainees. That can include anything from elevated in-

cell toilets and shower chairs, added handrails and adjustable beds, to ramps, lifts and wider

corridors (including in visitation spaces). Some Member States also mentioned the provision of

aids, such as crutches and wheelchairs - although that is presumably considered essential

healthcare across all jurisdictions - while others noted that detainees can receive special

assistance to help them navigate daily life. Special activities and treatments, such as sports

programmes, work opportunities, etc., on the other hand, were mentioned only by some

Member States. And finally, more than one third of all Member States reported the existence of

specialised mental health and/or drug addiction wards.

Overall trends

Across Member States, the recognition of disability-related needs is increasing, but

implementation still varies. Adaptations include structural adjustments and, in some cases, the

provision of assistive devices or individual support to help detainees manage daily life. More

specialised responses, such as adapted activities or dedicated mental health and drug addiction

wards, are less widespread.

16. Special measures for persons with special needs / vulnerabilities

Detention systems encounter a wide range of vulnerable detainees, including older persons,

persons with mental illnesses, those at risk of suicide, LGBTIQ detainees and persons with

substance-dependence needs.

Virtually all Member States confirmed that they take steps to ensure the safety of detainees with

special needs and vulnerabilities, be that through general anti-discrimination policies and staff

training, vulnerability classifications and protection measures, individual care and rehabilitation

plans, inclusive activities and awareness raising among the broader detainee population, or the

strict implementation of internal reporting obligations. When asked specifically about the

protection of LGBTIQ+ detainees, a handful of Member States reported practical guidelines

(77) Member States should ensure that placement in detention does not further aggravate

the marginalisation of persons because of their sexual orientation, racial or ethnic origin

or religious beliefs or on the basis of any other ground.

(78) Member States should take all reasonable measures to prevent any violence or other

ill-treatment, such as physical, mental or sexual abuse, against persons because of their

sexual orientation, racial or ethnic origin, religious beliefs or on the basis of any other

ground by staff in the detention facility or other detainees. Member States should ensure

that special protection measures are applied where there is a risk of such violence or ill-

treatment.

36

addressing specific problems such as access to appropriate healthcare, bathing arrangements,

use of pronouns, privacy and data protection, body searches, violence and bullying, etc.

However, virtually all Member States identified the allocation of transgender detainees as their

principal focus. The various approaches taken in this regard range from allocation in line with

registered (legal) gender, a case-by-case decision (personal wishes, security concerns, expert

assessments) or special wards or single-occupancy cells.

Member States generally confirmed that hormonal treatment can be started, or continued, in

prison.

Overall trends

Vulnerability management is generally integrated into detention operations. Virtually all

Member States reported measures to protect detainees with special needs and vulnerabilities,

including anti-discrimination policies, staff training, vulnerability assessments and individual

care or placement plans.

17. Inspections and monitoring

Robust inspection and monitoring mechanisms are central to transparency, accountability and

the prevention of ill-treatment.

Many Member States operate a tripartite framework of internal and external, as well as domestic

and international controls. This framework commonly includes (i) judges, prosecutors and/or

the inspectorate of the national prison administration; (ii) the Ministry of Justice as the highest

supervisory authority, an ombudsman and/or specialised agencies and commissioners tasked

with auditing prisons and protecting detainees’ rights, and (iii) members of the national

parliament, and the CPT.

As a general rule, the more removed a particular oversight body is from the national prison

service, the more likely it is that its findings are, or can be, made public. Virtually all Member

States reported no restrictions on access to sites and documents, particularly for those acting as

(79) Member States should facilitate regular inspections by an independent authority to

assess if detention facilities are administered in accordance with the requirements of

national and international law. In particular, Member States should grant unhindered

access to the Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading

Treatment or Punishment and to the National Preventive Mechanisms network.

(80) Member States should grant access to detention facilities to national

parliamentarians and are encouraged to grant similar access to members of the European

Parliament.

(81) Member States should also consider organising regular visits to detention facilities

and other detention centres for judges, prosecutors and defence lawyers as part of their

judicial training.

37

National Preventive Mechanisms. Some Member States noted that sensitive information must

be handled confidentially or may be restricted due to reasons of national security, ongoing

investigations, medical privilege, etc. and that site access may also be temporarily limited,

especially if the safety of visitors cannot be guaranteed.

When asked whether there are any systems in place for monitoring compliance with the

assurances given to other Member States as part of European Arrest Warrant (EAW)

proceedings, many Member States referred to the general monitoring of detention conditions

and some declared that this is the responsibility of the courts, the prosecution or the Ministry

of Justice, etc. Only one Member State reported a sophisticated real-time verification system

within its prisons which monitors whether assurances are being complied with and issues

automated alerts when they are not. At the same time, it actively checks whether assurances

have been given for new arrivals and uses specific cells to avoid non-compliance.

Overall trends

Inspection and monitoring frameworks are comprehensive across jurisdictions, though

implementation differs. Independent oversight is widely institutionalised, and external bodies

play an active role in evaluating conditions. Reporting and follow-up mechanisms vary in

effectiveness.

18. Specific measures to address radicalisation in prisons

(82) Member States are encouraged to carry out an initial risk assessment to determine

the appropriate detention regime applicable to detainees suspected or convicted of

terrorist and violent extremist offences.

(83) Based on this risk assessment, these detainees may be placed together in a separate

terrorist wing or may be dispersed among the general prison population. In the latter case,

Member States should prevent such individuals from having direct contact with detainees

in situations of particular vulnerability in detention.

(84) Member States should ensure that further risk assessments are carried out on a

regular basis by the prison administration (at the beginning of detention, during detention

and prior to release of detainees suspected or convicted of terrorist and violent extremist

offences).

(85) Member States are encouraged to provide general awareness training to all staff, and

training to specialised staff, to recognise signs of radicalisation at an early stage. Member

States should also consider providing an appropriate number of well-trained prison

chaplains representing a variety of religions.

(86) Member States should implement measures providing for rehabilitation,

deradicalisation and disengagement programmes in prison, in preparation of release, and

programmes after release to promote reintegration of detainees convicted of terrorist and

violent extremist offences.

38

Preventing radicalisation and supporting disengagement are key priorities across detention

systems. Member States employ a variety of strategies combining risk assessment, specialised

interventions, staff training and inter-agency cooperation.

Most Member States reported that at least some and often several specific measures have been

put in place to address radicalisation in prisons. It must be noted, however, that not all Member

States have implemented the same measures in the same way. One example, frequently

mentioned, is that risk assessment tools are widely used to identify individuals at risk of

radicalisation or exhibiting extremist ideologies.

Some jurisdictions operate specialised units or wards dedicated to individuals assessed as

posing radicalisation risks. Other systems avoid physical segregation to prevent the formation

of extremist networks, choosing instead to integrate detainees with the general prison

population.

Deradicalisation and disengagement programmes are also widely available in Member States,

as well as recourse to multi-agency cooperation with national security agencies, police

authorities, probation services and community organisations to monitor individuals before and

after release.

Staff training, ranges from ‘basic’, ongoing and progressive professional development to

extensive programmes designed to impart sound, up-to-date knowledge and skills on

radicalisation assessment, prevention and intervention strategies.

Overall trends

Across Member States, strategies to prevent radicalisation, such as risk assessment, specialised

interventions and multidisciplinary cooperation are widespread. Some Member States rely on

segregation, while others prioritise integration with the general prison population. Despite some

differences in the level of staff training, inter-agency coordination is generally well-developed.

39

Conclusions, best practices and way forward

Overall conclusions

The comparative assessment of pre-trial detention and the material conditions of detention

demonstrates that Member States have put in place a legal framework that broadly reflects

European and international standards. Across both areas, however, there is a recurring gap

between law and practice.

In the area of pre-trial detention, most systems enshrine the principle that deprivation of liberty

before trial must be exceptional, and subject to necessity and proportionality tests. A broad

catalogue of alternatives is available, yet these measures remain underused. Despite the formal

recognition of reporting obligations, bail, electronic monitoring and residence restrictions,

courts frequently rely on custodial measures. Barriers such as lack of trust, resource shortages,

and technical constraints reduce the effectiveness of alternatives, while cross-border

instruments, such as the European Supervision Order (ESO), remain particularly underutilised.

The requirement of reasonable suspicion is a consistent safeguard, but its definition and

threshold vary, leading to differences in protection across jurisdictions.

Courts are typically obliged to provide reasoning for pre-trial detention decisions, but the

quality of this reasoning is uneven, and in some cases remains generic or formulaic. Periodic

reviews are also common in law, but their effectiveness is not always guaranteed, leading to

risks that such reviews become a formality. The right to be heard before pre-trial detention is

almost universally recognised, but access to case files and the protection of confidentiality -

particularly in videoconference hearings - remain areas of concern. Remedies and appeals are

available, but deadlines, clarity of rules and practical effectiveness differ widely. Maximum

periods for pre-trial detention are in place in many Member States, yet prolonged detention

remains a recurring challenge in complex cases. Deduction of time served in pre-trial detention

from final sentences is a near-universal safeguard, but rules on compensation in cases of

acquittal remain uneven. Despite the transposition of the Framework Decision on the ESO in

all Member States, its practical application remains minimal.As a result, foreign suspects often

remain in pre-trial detention even where equivalent supervision could be arranged in their home

Member State.

Turning to material conditions, minimum standards for accommodation are widely established,

particularly regarding personal space and access to basic facilities. Yet overcrowding continues

to undermine compliance, leaving many detainees in situations that are below international

benchmarks. Allocation policies generally aim to separate detainees by legal status, gender and

age, but capacity constraints limit strict implementation. Standards of hygiene and sanitation

are guaranteed, though privacy, access to warm water, and pest control remain weak points.

Nutrition is broadly secured, but disparities in budgets lead to unequal quality of diets across

facilities.

Time outside cells and daily outdoor activity are guaranteed, but actual practice varies

considerably. Opportunities for meaningful activities such as work, education and vocational

training are available but unevenly implemented, particularly for pre-trial detainees. Healthcare

provision is widely guaranteed, but gaps persist in mental health support, suicide prevention

40

and addiction treatment. Protocols exist, yet suicides and self-harm remain pressing issues.

Efforts to prevent violence and ill-treatment are in place, including surveillance and staff

training, but inconsistent data collection and reporting weaken oversight.

Rights to have contact with the outside world and to legal assistance are firmly established.

Family visits, correspondence and legal defence rights are broadly respected, with innovations

such as video calls and child-friendly visiting arrangements gaining ground. However, digital

communication opportunities remain limited, particularly for foreign nationals. Complaint

mechanisms are well established and complemented by independent monitoring bodies, but

responsiveness, frequency of inspections and follow-up on recommendations differ widely.

Special safeguards for vulnerable groups - such as women, children, foreign nationals, persons

with disabilities, and others with specific needs - are widely recognised. These include gender-

sensitive healthcare, child-specific education, interpretation services and accessible

infrastructure. Nevertheless, outdated facilities, overcrowding and uneven resourcing constrain

their consistent implementation. Tailored units and programmes exist in some places but are far

from universal.

Taken together, these findings show that most Member States have produced a rather solid legal

framework both for procedural rights in pre-trial detention and material conditions of detention.

However, persistent practical implementation gaps continue to undermine these standards. The

recurring challenges of overcrowding, under-use of alternatives to detention, infrastructural

weaknesses and uneven protection of vulnerable groups highlight the need for further efforts to

ensure that rights are fully respected in practice.

Best practices

Despite the wide variation in infrastructure, resources and legal traditions, many jurisdictions

have developed best practices that strengthen procedural safeguards in pre-trial detention and

improve detention conditions. These practices can also support the social rehabilitation of

detainees and serve as examples for broader implementation.

Regarding procedural rights in pre-trial detention, the following best practices can be

identified.

- A number of Member States have adopted detailed statutory requirements obliging

judges to provide explicit, personalised reasoning when ordering or extending detention.

This includes an analysis of risk factors, proportionality assessments and explicit

explanations why alternatives to pre-trial detention (such as supervision, reporting

duties or electronic monitoring) are not considered adequate. Such an obligation to

provide individualised reasoning increases transparency and creates stronger safeguards

against excessive or arbitrary pre-trial detention.

- Best practices include the use of short, non-renewable detention periods that require

frequent judicial review. Automatic hearings prevent prolonged detention without

oversight and ensure ongoing evaluation of case progress, risk and proportionality. In

some systems, extended detention must be authorised by higher courts, providing an

additional layer of scrutiny.

- Advanced digital systems that track procedural deadlines, detention time limits and

scheduled reviews help prevent unlawful extensions of pre-trial detention. Automated

41

alerts to judges and prosecutors support timely action and reduce administrative errors.

These systems are particularly effective where case volumes are high.

- Some Member States ensure that defence lawyers are automaticallyappointed (rather

than requested), regardless of the suspect’s or accused’s financial means, as soon as that

person is deprived of liberty. This ensures that detainees benefit from quick access to

legal advice throughout the pre-trial detention period, for example, through defence

counsel’s participation in early investigative acts, and effective representation at pre-

trial detention hearings.

- Member States with a more centralised system for issuing and executing ESOs use that

instrument more frequently. A more centralised approach allows them to build up

networks and expertise on the arrangements for the monitoring of supervision measures,

as an alternative to pre-trial detention in other Member States.

Regarding material detention conditions, the following best practices can be identified.

- Some Member States have introduced IT-based systems that track occupancy levels and

automatically prevent facilities from exceeding capacity. These tools support the

equitable allocation of detainees across facilities and facilitate compliance with

minimum space requirements. Real-time monitoring also helps administrations plan

transfers to avoid overcrowding.

- Newer prisons designed with improved natural light, ventilation and environmental

controls represent best practices in infrastructure development. Such facilities often

incorporate energy-efficient systems, single-cell accommodation and better

accessibility for detainees with disabilities.

- Several Member States train staff in dynamic security approaches that emphasise

communication, trust-building, conflict prevention and daily interaction with detainees.

This approach reduces reliance on physical restraints and isolation and improves overall

safety. Specialised training modules on mental health, intercultural communication and

trauma-informed care further strengthen staff capacity.

- Some Member States conduct immediate, multidisciplinary medical screenings at

admission, including psychological assessments, addiction evaluations and infectious

disease testing. Early detection of vulnerabilities enables rapid interventions and

reduces the risk of deterioration.

- Dedicated mental health units staffed by psychiatrists, psychologists and specialised

nurses represent good practice. These units provide structured therapy, crisis

intervention, medication management and long-term treatment for detainees with

complex mental health needs. They reduce reliance on solitary confinement for

individuals in crisis and improve continuity of care.

- Some Member States employ comprehensive violence prevention frameworks

combining staff training, intelligence gathering, conflict mediation programmes and

targeted interventions for high-risk individuals. Such strategies help reduce both

detainee-to-detainee and staff-to-detainee violence.

- Best practices include centralised, detailed recording of all use-of-force incidents,

mandatory medical examinations following any use of force and independent oversight

of incident reviews.

- Effective penitentiary systems ensure that each detainee receives a personalised plan

addressing education, work, health needs, psychological support and reintegration

goals. Plans are regularly reviewed and updated with input from multidisciplinary

teams, including probation services.

42

- Partnerships with private companies and labour market organisations provide detainees

with vocational qualifications and real-work experience. These opportunities

significantly improve post-release employment prospects.

- Controlled access to digital learning tools - such as tablets with limited internet access,

e-libraries or accredited online courses - stands out as best practice. These tools improve

educational opportunities for detainees, especially children and young adults.

- Specialised visiting rooms, parenting programmes and extended visits for detainees with

young children promote family stability and well-being. Such practices help maintain

positive relationships and support reintegration.

- Combining in-person visits with video calls, digital messaging systems and monitored

email access expands communication options and reduces isolation - particularly for

detainees from distant regions or those with mobility restrictions.

- Separate units or tailored support services for vulnerable groups create safer

environments and provide targeted interventions. Examples include mother-child units,

youth wards with more extensive educational services, and dedicated facilities for older

detainees.

- Best practices include allowing national prison monitoring bodies unrestricted access to

all areas, detainees and records, and ensuring regular unannounced inspections.

- Some Member States require formal action plans in response to inspection findings and

institutionalise follow-up mechanisms to evaluate progress. This strengthens

accountability and drives reform efforts.

The way forward

The way forward lies in consolidating the progress made at the legal level while closing the

gap between standards and daily reality on the ground.

As regards pre-trial detention, national legal frameworks are compliant overall, but in practice

the recourse to pre-trial detention remains excessive in the EU. The principle of pre-trial

detention as a measure of last resort should be applied more consistently. Decisions imposing

pre-trial detention should always include individualised reasoning in order to ensure

proportionality and alternatives to pre-trial detention, including the European Supervision

Order (Framework Decision 2009/829/JHA), should be applied more systematically.

As regards material detention conditions, addressing overcrowding demands not only

investment in infrastructure but also structural reforms in sentencing policy and greater reliance

on alternative sanctions. Strengthening healthcare provision, particularly for mental health,

suicide prevention and addiction treatment, will improve both outcomes in detention and

reintegration prospects after release. Expanding access to education, vocational training and

meaningful work is equally vital, ensuring that detention supports rehabilitation rather than

increases the risk of reoffending

Safeguards for vulnerable groups must be translated into consistent practice, through gender-

sensitive regimes, child-appropriate facilities, accessible infrastructure and specialised services

tailored to individual needs. The use of digital tools to facilitate complaints, monitoring and

contact with the outside world should be expanded to increase accessibility and transparency.

43

Prison monitoring mechanisms must also be strengthened by giving independent monitoring

bodies sufficient resources and empowering them to ensure that their recommendations lead to

tangible improvements.

By identifying systemic challenges and highlighting best practices, this report contributes to

ongoing efforts to improve compliance with the Recommendation on Detention and with

international standards. Its purpose is to provide evidence for policy discussion and to

strengthen the foundations of mutual trust. Ensuring that pre-trial detention is used as a last

resort and that material detention conditions respect human dignity is not only a matter of

individual rights but is also indispensable for the effective functioning of the EAW and, more

broadly, for the credibility of judicial cooperation in the EU.

The Commission will therefore continue to improve the sharing of information on detention

conditions in EU Member States. For this purpose, it will develop, in close coordination with

the Council of Europe, country fact sheets setting out the detention situation in each Member

State.

Discussions are also ongoing on how EU prison monitoring bodies can use the questionnaire

developed for this report to increase consistency in monitoring practices across the EU.

Training activities on the implementation of the Recommendation will also be prioritised.

Reference is made in this context to the 2025 Guide for National Preventive Mechanisms on

the monitoring of the implementation of the Recommendation on Detention, as developed under

the joint EU/CoE project https://www.coe.int/en/web/implementation/european-npm-forum.

ET ET

EUROOPA KOMISJON

Brüssel, 23.9.2026 COM(2026) 497 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE,

mis käsitleb komisjoni 8. detsembri 2022. aasta soovituse (EL) 2023/681 (eelvangistust

kandvate kahtlustatavate ja süüdistatavate menetlusõiguste ning materiaalsete

kinnipidamistingimuste kohta) rakendamist

1

Sissejuhatus

8. detsembril 2022 võttis komisjon vastu komisjoni soovituse (EL) 2023/681 eelvangistust

kandvate kahtlustatavate ja süüdistatavate menetlusõiguste ning materiaalsete

kinnipidamistingimuste kohta1 (edaspidi „kinnipidamist käsitlev soovitus“). Kinnipidamist

käsitlev soovitus on esimene ELi õigusakt, mis sisaldab eelvangistuse ja materiaalsete

kinnipidamistingimuste nõudeid.

Kinnipidamist käsitleva soovituse punktis 87 on sätestatud, et liikmesriigid peaksid teavitama

komisjoni soovituse järelmeetmetest 18 kuu jooksul pärast selle vastuvõtmist. Saadud teabe

põhjal peaks komisjon liikmesriikide võetud meetmeid jälgima ja hindama ning esitama

aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule 24 kuu jooksul pärast soovituse vastuvõtmist.

Kinnipidamist käsitlevas soovituses on rõhutatud, et eelvangistus peab jääma viimaseks

abinõuks, mida kohaldatakse üksnes juhul, kui see on rangelt vajalik ja kui puudub sobiv

alternatiiv. Samal ajal peavad kinnipidamistingimused vastama miinimumnõuetele, et kaitsta

inimväärikust ja tagada põhiõigustega seotud kohustuste täitmine. Need põhimõtted ei ole mitte

ainult iseenesest olulised, vaid panevad ka aluse vastastikusele usaldusele, mis on oluline

sujuvaks õigusalaseks koostööks ELis.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on sätestatud, et eelvangistust tuleb pidada erakorraliseks

meetmeks ning et vabadusekaotuseta järelevalvemeetmeid tuleks kasutada võimalikult

laialdaselt. Kohtueelse kinnipidamise ülemäära pikk kestus on kahjulik asjaomasele isikule

ning kui mõnes liikmesriigis on tavaks kohaldada liiga pikka eelvangistust, võib see õõnestada

vastastikust usaldust.

Raamotsus 2009/829/JSK Euroopa järelevalvekorralduse kohta võib vähendada eelvangistust

ELis, kuid selle kohaldamine liikmesriikides on endiselt äärmiselt piiratud.

Kui materiaalsed kinnipidamistingimused jäävad allapoole kokkulepitud nõudeid, on mõju

tuntav ka väljaspool üksikjuhtumit. Halb majutus, ülerahvastatus, tervishoiuteenuste

kättesaamatus ja haavatavate rühmade ebapiisavad kaitsemeetmed tekitavad suuri probleeme

seoses põhiõiguste harta ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

Need puudused mõjutavad otseselt Euroopa vahistamismääruse toimimist, kuna

vahistamismäärust täitvad õigusasutused peavad keelduma tagaotsitava üleandmisest, kui neid

ähvardab reaalne ebainimliku või alandava kohtlemise oht. Viimastel aastatel on kohtud üha

enam kontrollinud kinnipidamistingimusi vahistamismääruse teinud liikmesriigis, mis on

põhjustanud viivitusi, täiendavaid tõendamisnõudeid ja mõnel juhul Euroopa

vahistamismääruse täitmisest keeldumist.

Euroopa vahistamismääruse kohta olemasoleva statistika põhjal2 on liikmesriigid alates

2016. aastast peaaegu 586 juhul tegeliku põhiõiguste rikkumise ohu tõttu määruse täitmisest

keeldunud või sellega viivitanud, sealhulgas ebapiisavate materiaalsete kinnipidamistingimuste

tõttu.

1 Komisjoni 8. detsembri 2022. aasta soovitus (EL) 2023/681 eelvangistust kandvate kahtlustatavate ja

süüdistatavate menetlusõiguste ning materiaalsete kinnipidamistingimuste kohta, C/2022/8987 (ELT L 86,

24.3.2023, lk 44). 2 https://commission.europa.eu/publications/replies-questionnaire-quantitative-information-practical-operation-

european-arrest-warrant_en.

2

Samuti on tekkinud tava küsida taotlevalt õigusasutuselt tagatisi.

See näitab kinnipidamisnõuete keskset rolli vastastikuse usalduse säilitamisel3. Vastastikuse

tunnustamise põhimõte sõltub eeldusest, et kõik liikmesriigid tagavad õiguste kaitse

samaväärse ja asjakohase taseme. Kui seda eeldust nõrgendavad tõendid kinnipidamise

süsteemsete puuduste kohta, on Euroopa vahistamismääruse mehhanismi tõhusus ja

usaldusväärsus ohus. See vähendab õigusasutuste usaldust, mõjutab koostööd piiriülestes

kriminaalasjades ja paneb kohtutele lisakoormuse, kuna nõuetele vastavust tuleb hinnata igal

üksikjuhul eraldi.

Sellega seoses lahknesid 2025. aastal toimunud kriminaalõigussüsteemi tulevikku käsitleva

kõrgetasemelise foorumi kohtumistel (kus käsitleti eelvangistust ja materiaalseid

kinnipidamistingimusi käsitlevaid võimalikke ELi õigusnorme) osalejate arvamused. Üks rühm

rõhutas, et kinnipidamisküsimustega tuleks tegeleda riiklikul tasandil, kuna need kuuluvad

riikliku menetlusautonoomia alla, kuid teine rühm kutsus üles võtma ELi tasandi meetmeid

siduvate kaitsenõuete väljatöötamiseks. Esimene rühm väljendas avatust täiendavatele pehme

õiguse meetmetele, nagu projektide rahastamine, ning rõhutas vajadust keskenduda

kinnipidamist käsitleva soovituse rakendamisele. Teine rühm tõi esile, et on tugevaid tõendeid

puuduste kohta liikmesriikide kinnipidamisnõuetes ja olemasolevate ennetusmehhanismide

ebapiisavuse kohta Euroopa Nõukogu tasandil.

3 Euroopa Liidu Kohtu otsused kohtuasjades Aranyosi ja Căldăraru (liidetud kohtuasjad C-404/15 ja C-659/15

PPU), ML (C-220/18 PPU), Dorobantu (C-128/18) ja Breian (C-318/24) on näidanud, kuidas materiaalsed

tingimused võivad mõjutada vastastikust usaldust praktikas.

3

Metoodika

Käesolevas rakendamisaruandes uuritakse, kuidas kohaldatakse 27 liikmesriigis eelvangistuse

ja materiaalsete kinnipidamistingimustega seotud menetlusõigusi käsitlevaid ELi nõudeid.

Selle eesmärk on anda võrdlev ülevaade olemasolevatest õigusraamistikest ja tavadest, tuues

esile peamised lähenemise ja lahknevuste valdkonnad ning rakendamislüngad.

Liikmesriigid teavitasid komisjoni soovituse järelmeetmetest 24 kuu jooksul pärast selle

vastuvõtmist. Selleks töötati 2024. aastal koostöös vanglatöötajate, kohtunike ja prokuröridega

ning Euroopa Nõukogu piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise

tõkestamise Euroopa Komitee ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti esindajatega välja

küsimustikud.

Materiaalsete kinnipidamistingimuste puhul keskendutakse küsimustikus peamiselt

kinnipidamist käsitlevas soovituses sätestatud nõuete praktilisele rakendamisele. Teave nende

materiaalsete kinnipidamistingimuste nõuete õigusliku rakendamise kohta igas liikmesriigis on

juba kättesaadav Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti kriminaalkorras kinnipidamise

andmebaasis, mis on välja töötatud komisjoni taotlusel ja on avalikult kättesaadav aadressil

https://fra.europa.eu/en/databases/criminal-detention/.

Küsimustiku eesmärk oli ka saada teavet selle kohta, kuidas liikmesriigid on rakendanud

eelvangistuse puhul menetlusõigusi ja kuidas nad on eelvangistust praktikas kohaldanud.

Küsimustikud esitati ELi uuringuvahendi EU Survey kaudu 24. juulil 2024. Komisjon sai kõik

liikmesriikide vastused 2025. aasta juuniks.

Kuigi osalesid kõigi liikmesriikide vanglateenistused, ei vastanud kõik igale küsimustikus

esitatud küsimustele. Lisaks sellele on andmete kogumist toetavad infosüsteemid väga

erinevad. Mõnes liikmesriigis on täiustatud tsentraliseeritud andmebaasid, mis jälgivad

täitumust, vahejuhtumeid, üksikvangistust, kaebusi, personali ja programmis osalemist. Teised

tuginevad andmete detsentraliseeritud või käsitsi registreerimisele, mis piirab võimalust

andmeid koondada või suundumusi jälgida.

Teabe hindamisel leidis komisjon, et mõned liikmesriigid olid esitanud puuduliku teabe, teised

aga väga üksikasjalikud andmed. Komisjonile esitatud andmete hulk ja kvaliteet oli

liikmesriigiti väga erinev. Seepärast on oht, et tehakse moonutatud järeldusi või esitatakse

eksitav pilt kinnipidamisolukorrast eri liikmesriikides.

Seetõttu avaldab komisjon esimese sammuna käesoleva aruande, milles antakse üldine

ülevaade olukorrast kogu ELis seoses eelvangistuse menetlusõiguste ja materiaalsete

kinnipidamistingimustega.

Teise sammuna töötab komisjon tihedas koostöös Euroopa Nõukoguga käimasoleva ELi ja

Euroopa Nõukogu ühisprojekti raames välja riikide teabelehed materiaalsete

kinnipidamistingimuste kohta4. Teabelehed võiksid olla ka kättesaadavaks vahendiks, mis

annab selge ülevaate kinnipidamisolukorrast igas liikmesriigis, seda ka Euroopa

vahistamismääruse kohaste hindamiste kontekstis.

4 https://www.coe.int/en/web/implementation/european-npm-forum.

4

Käesoleva aruande lisaväärtus on ülevaade sellest, kuidas kinnipidamist käsitlevat soovitust

kohaldatakse kogu ELis. Analüüsi eesmärk on hinnata nõuetele vastavust kõigis liikmesriikides

ning teha kindlaks süsteemsed lüngad, mille puhul oleks vaja ulatuslikumat lähenemist.

Käesoleva aruande järeldustes mitte ainult ei kirjeldata puudusi, vaid tuuakse ka näiteid heast

tavast.

5

MIINIMUMNÕUDED EELVANGISTUST KANDVATE KAHTLUSTATAVATE JA

SÜÜDISTATAVATE MENETLUSÕIGUSTELE

1. Eelvangistus kui viimane abinõu ning kinnipidamise alternatiivid

Enamik õigusraamistikke võimaldab vabadusekaotust enne süüdimõistmist, kui see on vajalik

ja proportsionaalne ning kui kinnipidamist ei saa asendada vähem sekkuva meetmega. Mõnes

liikmesriigis on see nõue õigusaktides sõnaselgelt kindlaks määratud; teistes liikmesriikides

rakendatakse seda järjepideva kohtupraktika kaudu. Isegi kui põhimõte ei ole sõnaselgelt

kodifitseeritud, kohaldavad kohtud proportsionaalsuse hindamist, mis tegelikult piirab

kinnipidamist erandjuhtudega. Ükski liikmesriik ei näe ette automaatset eelvangistust ühegi

süüteokategooria või teo oletatava toimepanija puhul. Vähestes süsteemides võivad rasked

kuriteod tekitada ümberlükatavaid eeldusi kinnipidamise kasuks, kuid kohtunikud peavad siiski

kohaldama vajadusest ja proportsionaalsusest lähtuvat individuaalset hindamist.

(14) Liikmesriigid peaksid määrama eelvangistuse ainult siis, kui see on rangelt vajalik,

ja viimase abinõuna, võttes nõuetekohaselt arvesse iga üksikjuhtumi konkreetseid

asjaolusid. Seetõttu peaksid liikmesriigid võimaluse korral kohaldama alternatiivseid

meetmeid.

(15) Liikmesriigid peaksid rakendama vabaduses viibimise eeldust. Liikmesriigid peaksid

nõudma, et pädevad riigiasutused oleksid kohustatud tõendama eelvangistuse määramise

vajalikkust.

(16) Eelvangistuse nõuetevastase kasutamise vältimiseks peaksid liikmesriigid tegema

kättesaadavaks võimalikult laia valiku alternatiivseid meetmeid, näiteks need, mida on

mainitud raamotsuses 2009/829/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise

kohta järelevalvemeetmete rakendamise otsuste kui eelvangistusega seotud alternatiivse

võimaluse suhtes.

(17) Meetmed võivad hõlmata järgmist: a) kohustus ilmuda nõudmise korral

õigusasutusse, mitte sekkuda õigusemõistmisesse ja mitte käituda teataval viisil,

sealhulgas kutsealal tegutsedes või konkreetsel töökohal töötades; b) kohustus ilmuda iga

päev või perioodiliselt õigusasutusse, politseisse või muusse asutusse; c) kohustus

nõustuda õigusasutuse määratud ameti järelevalvega; d) kohustus nõustuda elektroonilise

järelevalvega; e) kohustus elada kindlaksmääratud aadressil, koos tingimustega seal

veedetavate tundide arvu kohta või ilma; f) keeld ilma loata teatavatest kohtadest või

piirkondadest lahkuda või teatavaid kohti või piirkondi külastada; g) keeld ilma loata

kindlaksmääratud isikutega kohtuda; h) kohustus loovutada passid või muud isikut

tõendavad dokumendid ning i) kohustus anda või tagada rahalised või muud tagatised

eelseisva kohtuistungi toimumiseks.

(18) Liikmesriigid peaksid ka nõudma, et kui vabastamise tingimus on rahaline tagatis,

peab summa suurus olema kooskõlas kahtlustatava või süüdistatava vahenditega.

6

Kõikides liikmesriikides vastutavad kinnipidamiskorralduste tegemise eest õigusasutused, kes

peavad esitama põhjendatud otsuse, milles täpsustatakse, miks alternatiivsete meetmetega ei

ole võimalik kavandatud eesmärke saavutada.

Kõik liikmesriigid pakuvad eelvangistusele alternatiive, kuigi nende struktuur ja kättesaadavus

on erinevad. Ühised meetmed hõlmavad kohustust ilmuda õigusasutusse, kontakt- või

liikumispiiranguid, elukohanõudeid, reisikeelde, reisidokumentide loovutamist, finantstagatisi

ning mitmesuguseid elektroonilise järelevalve või järelevalve all vabastamise vorme. Mõnes

süsteemis on esitatud avatud loetelu alternatiividest, mis võimaldavad kohtutel kohandada

tingimusi süüdistatava isiklike asjaoludega. Teistel süsteemidel on piiravamad loetelud, kuid

nad kohaldavad siiski alternatiive igal üksikjuhul eraldi, eelkõige juhul, kui riski on võimalik

piisavalt vähendada ilma kinnipidamiseta.

Elektrooniline järelevalve on kättesaadav enamikus liikmesriikides, kuid selle kasutamine on

endiselt ebaühtlane tehniliste piirangute, personalipiirangute või nõuete tõttu (nagu stabiilne

eluase). Mõned liikmesriigid kasutavad elektroonilist järelevalvet laialdaselt, kuid teised

liikmesriigid reserveerivad selle süüdimõistva kohtuotsuse järgseks olukorraks või kohaldavad

seda harva. Kautsjonit kasutatakse jätkuvalt kõigis liikmesriikides, kuid selle vormid on

erinevad. Mõnes liikmesriigis toimib kautsjon peamiselt tagatisena, et süüdistatav ilmub

kohtusse või et ta järgib vangistusest tingimisi vabastamist reguleerivaid norme, kuid teistes

liikmesriikides toimib see vabastamismenetluse keskse elemendina ja põhineb põhiseaduslikul

kaitsel. Muudatused hõlmavad seda, kas kohtud peavad omal algatusel pakkuma kautsjoni vastu

vabastamist, kuidas kohtud otsustavad, kas summa on proportsionaalne kahtlustatava rahaliste

vahenditega ja kas kahtlustatav võib maksta osamaksetena. Paljud liikmesriigid kasutavad

harva kautsjonit, eelistades selle asemel õigusasutusse ilmumise kohustust või

liikumispiiranguid.

Alternatiivide järelevalvemehhanismid on samuti erinevad. Paljudes liikmesriikides on keskne

roll kriminaalhooldusasutustel, mis pakuvad järelevalvet, vastavuskontrolle ja kohtuotsuse

eelseid aruandeid, mis aitavad kohtutel määrata kindlaks asjakohased tingimused. Muud

süsteemid ei tugine sellistele aruannetele, välja arvatud keerulistel juhtudel või kui kaalutakse

elektroonilist järelevalvet. Kohtueelses etapis alternatiivide kasutamist takistavad sageli

ebastabiilne eluase, piiratud sotsiaalsed või perekondlikud sidemed, ebapiisavad

järelevalvevahendid ja töötajate nappusest tingitud haldusviivitused.

Euroopa järelevalvekorraldust (raamotsus 2009/829/JSK), mille eesmärk on hõlbustada

kohtueelsete alternatiivide piiriülest tunnustamist, kasutatakse endiselt harva. Kuigi peaaegu

kõik liikmesriigid on õigusakti üle võtnud, on selle praktikas kohaldamine halduskeerukuse,

praktikute vähese teadlikkuse ja täitmise tagamisega seotud probleemide tõttu endiselt piiratud.

Haavatavate isikute suhtes ei kohaldata üldiselt eraldi õiguskorda, kuid kohtud peavad

kinnipidamise või alternatiivide üle otsustamisel võtma arvesse individuaalseid asjaolusid,

nagu puue, vanus, rasedus, haigus või sotsiaalne tõrjutus. Mõnes liikmesriigis on olemas

sõnaselged õigusnormid, millega edendatakse haavatavate isikutega seotud juhtumite puhul

vabadusekaotuseta meetmeid.

Üldised suundumused

Üldiselt ilmnevad liikmesriikides kolm üldist mustrit:

7

• süsteemid, mis ühendavad tugevad õiguslikud tagatised eelvangistuse alternatiivide

regulaarse kasutamisega ja hästi väljaarendatud järelevalvestruktuuridega;

• üksikasjaliku õigusraamistikuga süsteemid, mille rakendamine on ressursside või

tehniliste piirangute tõttu ebajärjekindel;

• süsteemid, kus eelvangistuse alternatiivid on olemas, kuid neid kohaldatakse harva, ning

kus sellest tulenev kaalutlusõigus toob sageli kaasa eelvangistuse liigse kasutamise.

Enamik liikmesriike sätestab kas õigusaktides või kohtupraktikas viimase abinõuna

kinnipidamise põhimõtte ja näeb ette alternatiivid, nagu õigusasutusse ilmumise kohustus,

kautsjon, elektrooniline järelevalve või liikumispiirangud. Praktiline tuginemine sellistele

meetmetele kohtueelses etapis on aga väga erinev. Mõnel juhul takistavad seda tehnilised

piirangud ning usalduse või vahendite puudumine. Euroopa järelevalvekorralduse kasutamine

on samuti endiselt piiratud. Mõnes liikmesriigis kohaldatakse teatavate süütegude puhul

endiselt kohustuslikku eelvangistust, kuigi seda tehakse harva.

2. Mõistlik kahtlus ja eelvangistuse määramise alused

Eelvangistus eeldab, et kõigis liikmesriikides on täidetud kaks kumulatiivset aspekti, st süüteo

toimepanemise kahtluse piisav tase ja konkreetsed õiguslikud alused, mis näitavad, et

kinnipidamine on vajalik. Kuigi terminoloogia on liikmesriigiti erinev – alates „mõistlikust

kahtlusest“ kuni „tõsiste märkide“ või „küllaldase aluseni“ –, on aluseks olev tõendamisnõue

sarnane. Seega peab kahtlus põhinema objektiivsetel tõenditel, mis lähevad kaugemale pelgast

spekulatsioonist, kuid ei ulatu süüdimõistmiseks nõutava tõendamistasemeni.

(19) Liikmesriigid peaksid määrama eelvangistuse üksnes siis, kui konkreetse juhtumi

põhjalikul hindamisel tekib mõistlik kahtlus, et kahtlustatav on kõnealuse süüteo toime

pannud. Samuti peaksid liikmesriigid kasutama eelvangistuse õiguslike alustena vaid

järgmist: a) põgenemise risk; b) süüteo kordumise risk; c) risk, et kahtlustatav või

süüdistatav sekkub õigusemõistmisesse, või d) avaliku korra ohustamise risk.

(20) Liikmesriigid peaksid tagama, et riski kindlaksmääramisel lähtutakse juhtumi

individuaalsetest asjaoludest, kuid erilist tähelepanu tuleks pöörata järgmisele: a)

väidetava süüteo laad ja raskus; b) süüdimõistmisega tõenäoliselt kaasnev karistus; c)

kahtlustatava vanus, tervis, iseloom, varasemad süüdimõistmised ning isiklikud ja

sotsiaalsed asjaolud, eelkõige tema kogukondlikud sidemed, ning d) kahtlustatava

käitumine, eelkõige see, kuidas ta on täitnud talle varasemate kriminaalmenetluste raames

määratud kohustusi. Asjaolu, et kahtlustatav ei ole selle riigi kodanik või tal ei ole muid

sidemeid selle riigiga, kus süütegu eeldatavasti toime pandi, ei ole iseenesest

põgenemisohu järeldamiseks piisav.

(21) Liikmesriikidel soovitatakse kasutada eelvangistust ainult nende süütegude korral,

mille eest määratav vabadusekaotuslik karistus on vähemalt üks aasta.

8

Tõendamiskünnis, mida kohtud peavad kohaldama, jääb politsei lihtsa kahtluse ja

kohtumenetluses kohaldatava standardi vahele. Õigusasutused peavad veenduma, et on olemas

konkreetsed ja kontrollitavad tõendid, mis seovad süüdistatavat väidetava kuritegeliku

käitumisega. Mõnes liikmesriigis on kehtestatud ranged tõendamisnõuded, millega nõutakse

selgeid faktilisi asjaolusid; teised liikmesriigid tuginevad sisemisele süüdimõistvale

kohtuotsusele, mis on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Teatavates

süsteemides ei saa kinnipidamist määrata enne, kui on esitatud ametlikud süüdistused, samas

lubatakse teistes süsteemides eelvangistust lühiajaliselt, kui kahtlus lähemal ajal ametlikult

vormistatakse.

Erinevad on ka minimaalsed karistusmäärad. Mõned liikmesriigid piiravad eelvangistust

süütegudega, mille eest määratav karistus ületab kindlaksmääratud taset. Teised liikmesriigid

ei kehtesta seadusjärgset miinimumi, vaid kohaldavad praktikas siiski proportsionaalsuse

põhimõtteid.

Kinnipidamise tunnustatud alused on väga ühtlustatud. Kõik süsteemid võimaldavad

kinnipidamist põgenemisohu, uurimisse sekkumise ohu ja süüteo kordumise riski alusel.

Mõned süsteemid võtavad arvesse ka ohtu avalikule korrale või turvalisusele. Kohtud hindavad

riski süüdistatava isiklike asjaolude, sealhulgas elukoha, tööhõive, sotsiaalsete sidemete,

kodakondsuse, varasema käitumise ja süüteo raskuse tervikliku hindamise kaudu. Alalise

elukoha puudumist peetakse üldiselt raskendavaks asjaoluks, kuigi liikmesriigid hindavad ELi

piiriülest elukohta erinevalt. Mõned liikmesriigid aktsepteerivad kogu ELi hõlmavaid sidemeid

riski vähendavate teguritena vastastikuse usalduse põhimõtete alusel.

Riskihindamisi tehakse iga juhtumi korral eraldi. Kohtunikud uurivad süüteo raskust,

võimalikku karistust, kahtlustatava kogukondlikke sidemeid, karistusregistri andmeid ja tema

käitumist uurimise ajal. Seni ei kasuta ükski liikmesriik riskihindamisel automatiseeritud või

algoritmipõhiseid vahendeid; otsused jäävad täielikult kohtulikuks ja kaalutlusõigusel

põhinevaks.

Tervis, vanus ja puue mõjutavad tavaliselt eelvangistuse vajalikkuse hindamist. Mõned

jurisdiktsioonid lubavad sõltuvusprobleemidega või vaimse tervise vajadustega isikute

vabastamist või kodus kinnipidamist meditsiinilistel või humanitaarkaalutlustel, kuid teised

pakuvad ravialternatiive juba kohtueelses etapis. Teistes liikmesriikides ei ole see aga süütuse

presumptsiooni arvestades võimalik. Haavatavusega seotud kaalutlused võivad teatavatel

juhtudel õigustada vähem sekkuvaid meetmeid või keelata otseselt kinnipidamise.

Üldised suundumused

Selleks et teha kindlaks, kas eelvangistus on põhjendatud, tuginevad kohtud kõigis

liikmesriikides tõendamiskünniste ja riskipõhiste põhjenduste kombinatsioonile. Eelvangistuse

määramise künnis, näiteks „mõistlik kahtlus“ või „tõsised märgid süüst“, on aga liikmesriigiti

erinevalt määratletud. Kaalutlusõigus on kõigis liikmesriikides kesksel kohal ja ükski süsteem

ei tugine automatiseeritud vahenditele. Paljudes liikmesriikides võetakse arvesse

haavatavusega seotud kaalutlusi.

9

3. Eelvangistusotsuste õiguslik põhjendamine

Õiguslik põhjendamine on peamine kaitsemeede, millega tagatakse eelvangistuse määramisel

ja jätkamisel läbipaistvus, õiglus ja seaduslikkus. Kõik liikmesriigid nõuavad, et kohtud teeksid

põhjendatud otsused, milles kirjeldatakse üksikasjalikult kinnipidamise faktilisi ja õiguslikke

aluseid, selgitatakse, miks alternatiivid ei ole asjakohased, ning tõendatakse, et kinnipidamise

jätkamine on endiselt vajalik ja proportsionaalne.

Kinnipidamiskorralduses tuleb tuvastada süüdistatav, täpsustada väidetavad süüteod, viidata

asjakohastele sätetele, kirjeldada kinnipidamise aluseid ning esitada faktiline alus, mis toetab

nii kahtlust kui ka vajalikkust.

Paljud liikmesriigid on kehtestanud kirjalike otsuste tegemiseks ranged tähtajad, mis ulatuvad

viivitamatust esitamisest kuni 24 või 48 tunni jooksul kättetoimetamiseni. Kirjalik põhjendus

on edasikaebamiseks hädavajalik ja selle esitamata jätmine muudab määruse tavaliselt

kehtetuks.

Eeldatakse, et kohtud esitavad formaalse või standardsõnastuse asemel individuaalse

põhjenduse, kuigi mõnes liikmesriigis kasutatakse sellist sõnastust endiselt. Õigusasutused

peavad uurima isiklikke asjaolusid ja tõendama, miks kinnipidamine on konkreetsel juhul

hädavajalik. Proportsionaalsuse hindamine, mis nõuab avaliku huvi ja isikuvabaduse selget

tasakaalustamist, on mitmes liikmesriigis ametlikuks muudetud. Teised süsteemid tuginevad

kohtupraktikale, et kehtestada sarnaseid kohustusi.

Kõik liikmesriigid nõuavad, et kohtud põhjendaksid enne kinnipidamise määramist

eelvangistuse alternatiivide tagasilükkamist. Ühiste põhjuste hulka kuuluvad süüteo raskus,

eelnev tingimuste täitmata jätmine, alalise elukoha puudumine või suur süüteo kordumise risk.

Liikmesriikides, kus vorminõudeid on vähem, võivad kohtud siiski käsitleda alternatiive

kaudselt.

Otsused tuleb süüdistatavale viivitamata edastada, vajaduse korral koos tõlkega. Mõned

liikmesriigid esitavad suulised otsused, millele järgnevad kirjalikud koopiad; teised toimetavad

kirjalikud dokumendid viivitamata kätte.

Üldised suundumused

Kuigi enamik liikmesriike nõuab, et kohtunikud teeksid eelvangistuse määramisel

individuaalseid ja põhjendatud otsuseid, võib selline põhjendus esineda eri vormides ning

mõned liikmesriigid tuginevad standardsõnastusele või -vormidele. Enamik liikmesriike

kehtestab ka ranged ajapiirangud kirjalike otsuste tegemiseks. Alternatiivide kaalumise ja

(22) Liikmesriigid peaksid tagama, et kõik õigusasutuste otsused eelvangistuse määramise

või pikendamise või alternatiivsete meetmete võtmise kohta on nõuetekohaselt

põhjendatud ja õigustatud ning nendes viidatakse kahtlustatava või süüdistatava

konkreetsele olukorrale, mis annab aluse tema kinnipidamiseks. Kõnealusele isikule tuleks

esitada otsuse koopia, mis peaks sisaldama ka põhjuseid, miks eelvangistuse alternatiive

ei peeta asjakohaseks.

10

tagasilükkamise kohustus on praktikas olemas kõigis liikmesriikides, isegi kui see ei ole veel

täielikult ametlikuks muudetud.

4. Eelvangistuse perioodiline läbivaatamine

Eelvangistuse regulaarne kohtulik läbivaatamine on kõigis liikmesriikides peamine

kaitsemeede, millega tagatakse, et vabadusekaotus on kogu menetluse vältel põhjendatud. Kõik

liikmesriigid pakuvad mehhanisme kinnipidamise ümberhindamiseks, kuigi selle struktuur,

sagedus ja menetluslikud üksikasjad on väga erinevad. Läbivaatamine võib toimuda

kindlaksmääratud seadusjärgsete ajavahemike järel, olulistes menetlusetappides või kaitse või

prokuratuuri taotlusel.

Liikmesriikides, kus läbivaatamine toimub kindla ajavahemiku järel, hindavad kohtud

kinnipidamist uuesti iga paari nädala või kuu järel. Nende sagedaste ja kavandatud

läbivaatamistega tagatakse, et kohtunikud hindavad, kas kinnipidamise alused on endiselt

kehtivad, kas kahtlus on endiselt piisavalt põhjendatud ja kas eelvangistust saab asendada

alternatiividega. Teistes süsteemides seotakse läbivaatamine menetlusetappidega, nagu

uurimistoimingute lõpuleviimine või asja üleandmine asja menetlevale kohtule. Kolmas rühm

tugineb peamiselt kaitsja algatatud läbivaatamisele, kuigi kohtutel on endiselt õigus omal

algatusel kinnipidamist läbi vaadata.

Süüdistataval ja kaitsjal on tavaliselt lubatud läbivaatamismenetluses osaleda. Paljud

liikmesriigid nõuavad suulisi ärakuulamisi, kus süüdistatav tuuakse kohtuniku ette, kuid teised

liikmesriigid lubavad kirjalikke menetlusi rutiinseks läbivaatamiseks. Suuline ärakuulamine

hõlmab tavaliselt prokuratuuri osalemist ja võimaldab esitada kaitseargumente, esitada

tõendeid ja taotleda vabastamist. Vajaduse korral pakutakse tavaliselt suulist ja kirjalikku tõlget.

Paljudes liikmesriikides peavad kinnipidamist ümber hindavad kohtunikud uuesti läbi vaatama

kahtlustuse tõendusliku aluse, riskitegurite asjakohasuse ja tugevuse ning jätkuva eelvangistuse

proportsionaalsuse, võttes arvesse möödunud aega. Kohtud peavad üldiselt kaaluma ka seda,

kas juhtumiga seotud muutused – näiteks väiksem põgenemisoht, uurimistoimingute

lõpuleviimine või paremad isiklikud asjaolud – õigustavad eelvangistuse asendamist vähem

(23) Liikmesriigid peaksid tagama, et õigusasutus vaatab korrapäraselt läbi, kas

kahtlustatava või süüdistatava eelvangistuse alused kehtivad endiselt. Niipea kui isiku

kinnipidamise aluste kehtivus lõppeb, peaksid liikmesriigid tagama, et kahtlustatav või

süüdistatav vabastatakse põhjendamatu viivituseta.

(24) Liikmesriigid peaksid lubama eelvangistusotsuste perioodilise läbivaatamise

algatamist kahtlustatava või süüdistatava või ex officio õigusasutuse taotlusel.

(25) Liikmesriigid peaksid põhimõtteliselt kehtestama läbivaatamiste vaheliseks ajaks kuni

üks kuu, välja arvatud juhtudel, kui kahtlustataval või süüdistataval on õigus esitada igal

ajal vabastamistaotlus ja saada selle taotluse kohta ilma põhjendamatu viivituseta otsus.

11

sekkuvate alternatiivsete meetmetega. Mõned liikmesriigid nõuavad, et asjaolude muutumist

analüüsitaks sõnaselgelt iga läbivaatamise käigus.

Läbivaatamisotsuste õigeaegne edastamine on liikmesriikides tavapärane. Teated edastatakse

üldjuhul kirjalikult süüdistatavale, kaitsjale ja asjaomastele asutustele. Mõnes liikmesriigis

hõlbustavad automatiseeritud või tsentraliseeritud sidesüsteemid otsuste ja kohtuistungite

kuupäevade kiiret edastamist.

Kinnipidamise kestuse pikenemise korral muutub kohtulik kontroll paljudes süsteemides

intensiivsemaks. Kõrgema astme kohtutelt võidakse nõuda pikaajalise kinnipidamise

läbivaatamist või teatavate ajavahemike möödumisel võidakse kohaldada spetsiaalseid

järelevalvemenetlusi.

Üldised suundumused

Enamikus liikmesriikides on nõutav eelvangistuse regulaarne kohtulik läbivaatamine, sageli

kindlate ajavahemike järel. Sellest hoolimata on nende läbivaatamiste ajastus, sagedus ja

põhjalikkus väga erinev. Paljudes liikmesriikides toimub läbivaatamine kirjaliku menetluse

teel.

5. Kahtlustatava või süüdistatava ärakuulamine

Kõigis liikmesriikides on tagatud õigus olla ära kuulatud enne, kui tehakse otsus eelvangistuse

määramise või pikendamise kohta. Kõik liikmesriigid nõuavad, et isikud, kellelt on võetud

vabadus, toodaks viivitamata kohtu ette ja neile antaks võimalus esitada oma seisukohad

isiklikult või kaitsja kaudu.

Seadusjärgsed tähtajad kinnipeetavate kohtusse toomiseks on üldiselt ranged, tavaliselt 24–

48 tundi. Väike arv liikmesriike lubab erandjuhtudel kuni 72-tunnist või 96-tunnist

ajavahemikku, kuid tähtaja pikendamine sel viisil on piiratud. Kohtuistungid tuleb läbi viia

kiiresti ja seadusjärgsete tähtaegade ületamine toob sageli kaasa automaatse vabastamise.

Kõigis liikmesriikides toimuvad kinnipidamise üle peetavad kohtuistungid suuliselt ja

võistlevas menetluses. Need viiakse läbi kaitsja ja vajaduse korral prokuratuuri osalusel. Kaitsja

osalemine on enamasti kohustuslik ning menetlust ei saa õiguspäraselt jätkata ilma kaitsja

(26) Liikmesriigid peaksid tagama, et enne, kui pädev õigusasutus teeb otsuse

eelvangistuse kohta, kuulatakse kahtlustatav või süüdistatav ära kas isiklikult või esindaja

kaudu suulisel istungil võistlevas menetluses. Liikmesriigid peaksid tagama, et

eelvangistusotsused tehakse põhjendamatu viivituseta.

(27) Liikmesriigid peaksid kaitsma kahtlustatava või süüdistatava õigust kohtulikule

arutamisele mõistliku aja jooksul. Eelkõige peaksid liikmesriigid tagama, et eelvangistuse

määramise juhtumeid käsitletakse kiiremas korras ja nõuetekohase hoolsusega.

12

kohalolekuta. Konfidentsiaalset suhtlust süüdistatava ja tema kaitsja vahel kaitstakse õiglase

menetluse põhikomponendina.

Süüdistatav peaks ilmuma isiklikult esimesele kinnipidamise üle peetavale kohtuistungile.

Järgmised kohtuistungid võib läbi viia videokonverentsi teel, kuigi liikmesriikide õigusaktid

erinevad selle poolest, kas selleks on vaja süüdistatava nõusolekut. Mõned liikmesriigid

keelavad kaugosalemise esialgsetel kohtuistungitel, tagamaks, et kohtunikud saavad isikut enne

eelvangistuse määramist vahetult hinnata.

Juurdepääs juhtumi materjalidele on tõhusa osalemise jaoks hädavajalik. Paljud süsteemid

võimaldavad kohest juurdepääsu asjakohastele tõenditele, kui taotletakse eelvangistust, teised

süsteemid aga kehtestavad enne kohtuistungit avaldamiseks ranged tähtajad.

Kohtuistungid dokumenteeritakse ametlikult. Kõigis liikmesriikides nõutakse kirjalikke

protokolle ja audiovisuaalne salvestamine on üha levinum. Kohtuistungite kestus on erinev:

mõnes liikmesriigis on lühikesed ja sihipärased kohtuistungid, mis kestavad ainult ligikaudu

15 minutit, kuid keeruliste juhtumite või mitme isikuga menetluste puhul võivad kohtuistungid

kesta märkimisväärselt kauem, isegi mitu tundi. Otsused tehakse enamasti kohe või varsti pärast

kohtuistungit.

Mõnes liikmesriigis kasutatakse väga struktureeritud ja ametlikke ärakuulamismenetlusi, mis

sisaldavad üksikasjalikke õiguslikke nõudeid ajastuse, dokumentide ja tõendamisõiguste kohta.

Teised liikmesriigid kasutavad paindlikumaid lähenemisviise. Videokonverentside pidamise

tavad on väga erinevad, kajastades erinevusi tehnoloogiataristus, õiguskultuuris ja

seisukohtades süüdistatava füüsilise kohaloleku vajalikkuse kohta.

Üldised suundumused

Kuigi võrdlev analüüs näitab, et liikmesriigid tagavad üldiselt kahtlustatava õiguse olla ära

kuulatud enne, kui tehakse otsus eelvangistuse kohta, on juurdepääs juhtumi toimikutele ja

õigus kaitsjaga suhelda erinev. Videokonverentside pidamise tavad on liikmesriigiti väga

erinevad.

6. Tõhusad õiguskaitsevahendid ja kaebeõigus

Võimalus eelvangistust vaidlustada on kõigi riiklike süsteemide peamine kaitsemeede.

Liikmesriigid pakuvad kinnipidamiskorralduste vaidlustamiseks mitmeid võimalusi, tagades

üksikisikutele tõhusa juurdepääsu õigusemõistmisele.

(28) Liikmesriigid peaksid tagama, et kahtlustataval või süüdistataval, kellelt on võetud

vabadus, on võimalus pöörduda kohtusse, mis on pädev kontrollima isiku kinnipidamise

seaduslikkust ja andma vajadusel korralduse tema vabastamiseks.

(29) Liikmesriigid peaksid andma kahtlustatavatele ja süüdistatavatele, kelle suhtes on

tehtud eelvangistusotsus, õiguse see otsus edasi kaevata ja teavitama neid sellest õigusest

otsuse tegemisel.

13

Üldiselt on kättesaadavad kolm peamist õiguskaitsevahendit. Esimene on eelvangistuse

määramise või säilitamise otsuse tavalises korras edasi kaebamine. Sellised kaebused vaatavad

tavaliselt läbi kõrgema astme kohtud ja nende kohta tehakse otsus kindlaksmääratud ajapiirangu

kohaselt, et vältida eelvangistuse põhjendamatut pikendamist. Teine õiguskaitsevahend seisneb

vabastamise taotlustes või eelvangistuse asendamises vähem piiravate meetmetega. Neid saab

tavaliselt esitada menetluse käigus igal ajal. Kolmas õiguskaitsevahend hõlmab habeas corpus’t

– kinnipidamise õiguspärasuse kontrollimise menetlust –, mis võimaldab kinnipeetavatel

vaidlustada oma kinnipidamise õiguspärasuse.

Isikuid tuleb otsuse tegemise ajal teavitada nende õigusest kinnipidamine vaidlustada.

Kirjalikud otsused sisaldavad sageli selget teavet kaebeõiguse kohta. Suulise ja kirjaliku tõlke

teenustega tagatakse, et süüdistatavad mõistavad olemasolevaid õiguskaitsevahendeid,

olenemata keelebarjäärist.

Edasikaebamised ei peata tavaliselt eelvangistuskorralduste täitmist, kuid kohtud peavad

tegema nende kohta otsuse kiiresti. Ajapiirangud on liikmesriigiti erinevad, ulatudes 24 tunni

jooksul tehtud otsustest mitme päeva või nädala pikkuste ajavahemikeni või ajapiirangute

täieliku puudumiseni. Liikmesriikides, kus seadusjärgne tähtaeg puudub, seavad kohtud siiski

esikohale eelvangistusega seotud kaebused, et vältida kinnipidamise põhjendamatut jätkamist.

Kontrollimist teostavad kohtud hindavad nii seaduslikkust kui ka proportsionaalsust. Nad

hindavad, kas kahtlused ja riskipõhjused on endiselt kehtivad ning kas eelvangistuse

alternatiivid võiksid riske piisavalt vähendada. Kui eelvangistuse alus aegub, peab kohus andma

korralduse kinnipeetud isiku vabastamiseks. Mõned liikmesriigid on kiirendanud kohtuliku

kontrolli menetlusi (nt référé-liberté), mis on spetsiaalselt ette nähtud kiireloomuliste juhtumite

lahendamiseks.

Kuigi vähesed liikmesriigid pakuvad haavatavatele kinnipeetavatele erimehhanisme,

kohaldatakse sellistel juhtudel ka üldist kohtulikku kontrolli ja edasikaebemenetlust. Tasuta

õigusabi on laialdaselt kättesaadav ja esindamine on sageli kohustuslik, mis tagab tõhusa

juurdepääsu õiguskaitsevahenditele.

Üldised suundumused

Kõik liikmesriigid tunnustavad õigust eelvangistusotsus edasi kaevata, kuigi tähtajad ja

teavitamistavad on erinevad. Mõnes riigis on kehtestatud 24-tunnised tähtajad, mis tekitab

muret tõhusa juurdepääsu pärast õiguskaitsevahenditele.

14

7. Eelvangistuse kestus

Liikmesriikide süsteemid reguleerivad eelvangistuse lubatud kestust seadusest tulenevate

piirangute ja pideva proportsionaalsuse hindamise kaudu. Kuigi lähenemisviisid on erinevad,

tagavad kõik liikmesriigid, et eelvangistus ei saa olla kindlaks määramata kestusega ja peab

lõppema, kui see ei ole enam põhjendatud, kui eelvangistuse määramise alused enam ei kehti.

Mõned liikmesriigid on kehtestanud eelvangistuse suhtes range maksimaalse ajapiirangu, mis

varieerub sõltuvalt süüteo laadist või menetlusetapist. See võib ulatuda väärtegude puhul

mõnest kuust kuni erakordselt raskete kuritegude puhul mitme aastani. Ajapiirangute

möödumisel on vabastamine kohustuslik, kuigi kohtud võivad kehtestada vabadusekaotuseta

alternatiivseid meetmeid, et tagada menetluskohustuste täitmine.

Teised liikmesriigid kasutavad segamudeleid, ühendades maksimaalse ajapiirangu

kaalutlusõigusega, et keeruliste juhtumite puhul kinnipidamist pikendada. Pikendamiseks on

tavaliselt vaja kohtu luba ja seda võib kontrollida kõrgema astme kohus.

Kolmas liikmesriikide rühm ei tugine kindlaksmääratud seadusjärgsetele maksimaalsetele

ajapiirangutele, vaid kohaldab selle asemel eelvangistuse suhtes pidevat proportsionaalsuse

kontrolli, millega nõutakse, et kinnipidamine jääks asjaolusid ja möödunud aega arvesse võttes

vajalikuks ja mõistlikuks.

Ajapiirangute rikkumise ennetamise mehhanismid hõlmavad elektroonilisi jälgimissüsteeme,

prokuratuuri järelevalvet ja automaatseid hoiatusteateid, millega teatatakse ametiasutustele

tähtaegade lähenemisest. Selliste süsteemide eesmärk on kaitsta kinnipidamisaja ületamise eest.

Viivitused menetlustes, mis võivad pikendada kinnipidamist, on tavaliselt tingitud kohtuasja

keerukusest, mitme kahtlustatava või süüdistatava kaasamisest, piiriülestest uurimistest,

eksperdiarvamustele tuginemisest või piiratud kohturessurssidest. Enamik liikmesriike

tunnistab, et pikendatud kinnipidamise peamine põhjus on pigem menetluse ebatõhusus kui

eelvangistuse tahtlik liigkasutamine.

Paljudes süsteemides on võimalik saada hüvitist ülemäärase või ebaseadusliku

vabadusevõtmise eest, kuigi õigus hüvitisele võib sõltuda juhtumi tulemusest või konkreetsetest

õiguslikest kriteeriumidest ja tingimustele vastavuse reeglitest. Mõnes liikmesriigis on hüvitise

saamise eelduseks õigeksmõistmine, kuid teistes liikmesriikides on hüvitis kättesaadav isegi

siis, kui menetlus lõpeb süüdimõistmisega, kui eelvangistus ei olnud põhjendatud.

Üldised suundumused

(30) Liikmesriigid peaksid tagama, et eelvangistuse kestus ei ületa asjaomase süüteo eest

määratavat karistust ega ole selle suhtes ebaproportsionaalne.

(31) Liikmesriigid peaksid tagama, et määratud eelvangistuse kestus ei läheks vastuollu

kinnipeetava õigusega kohtumõistmisele mõistliku aja jooksul.

(32) Liikmesriigid peaksid eelvangistuses viibivate isikute juhtumeid menetlema

eelisjärjekorras.

15

Enamikus liikmesriikides kehtivad eelvangistuse maksimaalsed ajapiirangud, kuid nende

maksimaalne kestus varieerub mõnest päevast mitme aastani. Isegi kui on kehtestatud

ajapiirangud, toovad menetluslikud viivitused, kohtuasjade keerukus ja kohtuasjade kuhjumine

sageli kaasa pikaajalise kinnipidamise.

8. Eelvangistuses viibitud aja mahaarvamine lõplikust karistusest

Kõik liikmesriigid tunnustavad põhimõtet, et eelvangistuses viibitud aeg tuleb maha arvata mis

tahes vabadusekaotuslikust karistusest, mis on määratud pärast süüdimõistmist. Selle

põhimõttega hoitakse ära topeltkaristamine ning tagatakse, et täielik vabadusekaotus jääb

proportsionaalseks ja õiguslikult põhjendatuks. Kuigi mahaarvamise ulatus, kinnipidamisele

alternatiivsete piiravate meetmete arvessevõtmine ja arvutamise mehhanismid on erinevad,

arvatakse eelvangistuses juba veedetud aeg üldjuhul automaatselt maha.

Kõigis liikmesriikides arvatakse ametlik eelvangistus päevapõhiselt maha. Karistust määravad

kohtud kohaldavad mahaarvamist tavaliselt otse, kuigi mõnes jurisdiktsioonis vastutavad

mahaarvamise arvutamise ja kohaldamise eest täitevasutused, kui karistus muutub lõplikuks.

Teatavate jurisdiktsioonide automaatsed süsteemid jälgivad eelvangistuse perioode

elektrooniliselt, et tõhustada täpsust ja vältida vigu. Teistes jurisdiktsioonides tugineb

mahaarvamine kohtulikule kontrollile või haldusdokumentidele.

Mõned liikmesriigid laiendavad mahaarvamist eelvangistuse piiravatele alternatiividele, nagu

koduarest, elektrooniline järelevalve või intensiivne järelevalve, käsitledes neid

kinnipidamisega piisavalt sarnastena, et õigustada mahaarvamist. Nendes süsteemides võib

piiravaid meetmeid maha arvata samaväärselt või proportsionaalselt, sõltuvalt kehtestatud

piirangute ulatusest. Teistes jurisdiktsioonides on mahaarvamine rangelt piiratud ametliku

kinnipidamisega eelvangistusasutustes, kuigi nad võivad karistuse määramisel kaaluda

piiravaid alternatiive karistust kergendavate asjaoludena, isegi kui nad karistust ametlikult ei

lühenda.

Mõnes liikmesriigis on olemas ümberarvutamise valemid, et teisendada erinevad

vabadusekaotuse või vabaduse piiramise vormid samaväärseteks kinnipidamispäevadeks.

Nende valemitega saab koduaresti perioodid, üldkasuliku töö perioodid, trahvid või

õigusasutusse ilmumise kohustuse arvestada mahaarvamise eesmärgil ümber samaväärseteks

kinnipidamispäevadeks. Teistes süsteemides kohaldavad kohtud kohtupraktikat, et määrata

proportsionaalne mahaarvamine kindlaks piirangute laadi alusel.

Mahaarvamisega seotud vaidlusi esineb harva, sest eeskirjad on selgelt sätestatud ja neid

kohaldatakse järjepidevalt. Olukordi, mis hõlmavad kattuvat eelvangistust seotud menetlustes

saab lahendada õigusnormidega, mis väldivad arvestuse dubleerimist. Ebaseadusliku või

ülemäärase eelvangistuse korral nähakse hüvitusmehhanismidega ette täiendavad

kaitsemeetmed.

(33) Liikmesriigid peaksid määratud vangistuse kestusest maha arvama süüdimõistmisele

eelneva eelvangistuse perioodi, kaasa arvatud juhul, kui see viidi täide alternatiivsete

meetmetega.

16

Üldised suundumused

Eelvangistuses viibitud aja mahaarvamine lõplikust vabadusekaotuslikust karistusest on kõigis

liikmesriikides tavapärane. Siiski puudub ühtne lähenemisviis, et võtta karistuste arvutamisel

arvesse alternatiivseid meetmeid (nt koduarest või elektrooniline järelevalve). Vaid vähesed

liikmesriigid arvavad karistuse pikkusest maha kõik alternatiivid, samas kui mõned

liikmesriigid ei võta arvesse ühtegi alternatiivset meedet.

17

MATERIAALSETE KINNIPIDAMISTINGIMUSTE MIINIMUMNÕUDED

1. Majutus

Kinnipidamisasutuste majutusnõuded kajastavad juriidiliste kohustuste, haldustavade ja

materiaalsete piirangute, näiteks ülerahvastatuse kombinatsiooni. Kuigi enamik liikmesriike on

kehtestanud kohustuslikud miinimumnõuded isikliku ruumi, sanitaarruumide, valgustuse,

ventilatsiooni ja magamisaseme kohta, on nõuete täitmine struktuursete ja tegevuslike

probleemide tõttu väga erinev.

Märkimisväärne arv liikmesriike on võtnud siduva minimaalse ruumivajaduse (ruutmeetrites)

üle esmaste õigusaktide, eeskirjade või halduseeskirjadega. Teised liikmesriigid tuginevad

poliitilistele suunistele või mittesiduvatele nõuetele. Isegi jurisdiktsioonides, kus kehtivad

kohustuslikud nõuded, on minimaalse isikliku ruumi suurus väga erinev. Mõned süsteemid

näevad kinnipeetava kohta ette ruumi, mis on täpselt kooskõlas soovitatud tasemetega, kuid

teised seavad piirid, mis on märkimisväärselt madalamad Euroopa Inimõiguste Kohtu

kohtupraktikas ja kinnipidamist käsitlevas soovituses kindlaksmääratud nõuetest. Mõned

jurisdiktsioonid lubavad teatud tingimustel, näiteks ajutise ülerahvastatuse või lühiajaliste

paigutamiste korral, erandkorras 2 m² suurust minimaalset isiklikku ruumi. Liikmesriikides on

ühekohalistes kambrites isikliku ruumi suurus 2–12 m², mis näitab väga suuri erinevusi

kinnipeetavate elementaarsetes elustandardites ELis.

Nende standardite järgimine on erinev. Mitu liikmesriiki on teatanud, et kõigil kinnipeetavatel

on võimalik kasutada vähemalt minimaalset nõutavat ruumi ja et ühelgi kinnipeetaval ei ole

vähem kui 4 m² isiklikku ruumi. Teised liikmesriigid on teatanud, et väikesel osal

kinnipeetavatest on isiklikku ruumi vähem kui soovitatud piirmääradega ette nähtud. Kuid

vähestes liikmesriikides, kus on ulatuslik ülerahvastatus, on suurel osal (üle 50 %)

kinnipeetavatest vähem kui 4 m² isiklikku ruumi. Ülerahvastatus sellistes süsteemides mõjutab

ka mitut vanglat.

(34) Liikmesriigid peaksid määrama igale kinnipeetavale minimaalse pindala, mis on

vähemalt 6 m² ühekohalistes kambrites ja 4 m² mitmekohalistes kambrites. Liikmesriigid

peaksid tagama, et iga kinnipeetava isikliku ruumi absoluutne alampiir, sealhulgas

mitmekohalises kambris, on vähemalt 3 m² kinnipeetava kohta. Kui kinnipeetava isikliku

ruumi pindala on alla 3 m², siis on alust arvata, et rikutakse Euroopa inimõiguste

konventsiooni artiklit 3. Ruumi arvutamisel tuleks arvestada mööbliga hõivatud pinda,

kuid mitte sanitaarruumide pinda.

(35) Liikmesriigid peaksid tagama, et kinnipeetava ruumi absoluutse minimaalse pindala

3 m² erandlikku vähendamist esineb ainult lühikese aja vältel, harva ja väikeses ulatuses

ning seejuures on kinnipeetavale tagatud piisav liikumisvabadus väljaspool kambrit ja

nõuetekohane kambriväline tegevus. Lisaks peaksid liikmesriigid tagama, et sellistel

juhtudel on asutuses üldised kinnipidamistingimused nõuetekohased ja et asjaomase isiku

kinnipidamistingimused ei hõlma muid raskendavaid asjaolusid, näiteks muid puudusi

kambrite või sanitaarruumide minimaalsetes struktuurinõuetes.

(36) Liikmesriigid peaksid tagama kinnipeetavatele päevavalguse ja värske õhu nende

kambrites.

18

Vaid vähesed liikmesriigid kasutavad nõuete täitmise jälgimiseks ja mahutavuse piirmäärade

ületamisel hoiatuste edastamiseks tänapäevaseid IT-põhiseid täitumuse haldamise vahendeid.

Enamik neist tugineb käsitsi järelevalvele, regulaarsele aruandlusele või järelevalveasutuste

tehtavatele kontrollidele.

Magamistingimused on erinevad. Paljud süsteemid on teatanud, et kinnipeetavad ei maga

põrandamadratsitel ega kolmekordsetes narivoodites. Selliseid olukordi kirjeldatakse

harvaesinevatena, ajutistena või piirduvad need konkreetsete turvatud kambritega. Väike arv

jurisdiktsioone on teatanud kolmekordsete narivoodite laialdasest kasutamisest või

ülerahvastatuse tõttu põrandal magavate kinnipeetavate märkimisväärsest arvust.

Enamik liikmesriike on teatanud, et kinnipeetavatele on tagatud päevavalgus ja värske õhk

kambrites. Suitsetamist käsitlevad eeskirjad on erinevad: paljud liikmesriigid lubavad

suitsetamist üksikkambrites või ainult kõigi kinnipeetavate nõusolekul mitmekohalistes

kambrites, kuid teistes liikmesriikides on siseruumides suitsetamine täielikult keelatud.

Ebapiisava majutuse korral kasutatavad abinõud on samuti väga erinevad. Mõned liikmesriigid

annavad rohkem kambrist väljas veedetavat aega või võimalusi üleviimiseks, samas

võimaldavad teised kohtulikku kontrolli, kaebuste esitamise korra rakendamist või karistuse

lühendamist. Süsteemides, kus õigusruumi nõuded on madalad või erandid laialt levinud, on

õiguskaitsevahendid sageli piiratud.

Üldised suundumused

Majutusnõuded on liikmesriigiti väga erinevad. Kuigi paljudes liikmesriikides on piisavalt

ruumi ja nõuetekohased elamistingimused, seisavad teised liikmesriigid silmitsi vanglate suure

ülerahvastatusega, mis mõjutab miinimumnõuete järgimist ja viib selleni, et mõned

kinnipeetavad magavad pikka aega madratsitel. Järelevalvesüsteemid muutuvad küll paremaks,

kuid on endiselt ebajärjekindlad.

2. Paigutamine

Paigutamispõhimõtted reguleerivad kinnipeetavate geograafilist paigutamist ja nende

eraldamist kinnipidamisasutustes.

Kõigis liikmesriikides võetakse paigutamisotsuste tegemisel arvesse kinnipeetavate

peresidemeid ja varasemat elukohta. Perekonna lähedust peetakse üldiselt oluliseks suhete

(37) Liikmesriikidel soovitatakse paigutada kinnipeetavad võimaluse korral

kinnipidamisasutusesse, mis asub nende kodu lähedal või muus nende sotsiaalseks

rehabilitatsiooniks sobivas kohas; seda tuleks kindlasti teha laste puhul.

(38) Liikmesriigid peaksid tagama, et kohtueelselt vahistatuid hoitakse süüdimõistetud

kinnipeetavatest eraldi. Naisi tuleks hoida meestest eraldi. Lapsi ei tohiks kinni pidada

koos täiskasvanutega, välja arvatud juhul, kui leitakse, et see on lapse parimates huvides.

(39) Kui kinnipeetav laps saab 18aastaseks ja alla 21aastaste noorte täiskasvanute puhul,

kui see on asjakohane, peaksid liikmesriigid ette nägema võimaluse hoida isikut

põhjendatud juhul jätkuvalt teistest täiskasvanud kinnipeetavatest lahus, võttes arvesse

asjaomase isiku olukorda ning tingimusel, et see on kooskõlas isikuga koos kinnipeetavate

laste parimate huvidega.

19

säilitamisel ja taasintegreerumise toetamisel. Perekonna asukohal põhinevat paigutamist piirab

aga sageli vajadus leida kinnipeetavatele asjakohased turvatasemed, raviprogrammid või

olemasolevad ruumid. Meditsiiniliste või psühholoogiliste vajaduste täitmiseks mõeldud

eriasutusse viimise korral võib olla vajalik kodupiirkonnast kaugemale paigutamine.

Enamik süsteeme eraldab kohtueelselt vahistatud ja süüdimõistetud kinnipeetavad, kuigi mõnes

liikmesriigis osalevad need rühmad päeva jooksul ühises tegevuses. Sellest hoolimata järgitakse

süütuse presumptsiooni kaitsmiseks üldiselt eraldamise eeldust.

Sooline eraldatus on peaaegu üldine. Naisi hoitakse tavaliselt eraldi ruumides või eraldi

üksustes segaasutustes. Mõned süsteemid võimaldavad naistel osaleda järelevalve all

segategevustes, kuigi majutus on eraldi.

Laialdaselt rakendatakse alaealiste eraldamist täiskasvanutest. Alla 18aastased lapsed

paigutatakse tavaliselt spetsiaalsetesse alaealiste asutustesse või eraldi osakondadesse.

Vanusepiirid on mõnes liikmesriigis erinevad ning mõnes liikmesriigis laiendatakse alaealiste

paigutamist teatavatel tingimustel kuni 21aastastele või isegi 24aastastele isikutele. Väike arv

süsteeme võimaldab noorte täiskasvanute (18–21aastased) juhtumipõhist paigutamist koos

lastega või vastupidi, vanemate noorukite paigutamist koos täiskasvanutega, kui seda peetakse

asjakohaseks.

Noorte täiskasvanute toetamise tavad on väga erinevad. Mõnes liikmesriigis on loodud

spetsialiseeritud üksused või noortele suunatud programmid, teistes aga integreeritakse noored

täiskasvanud teiste kinnipeetavatega ning neile pakutakse täiendavat haridus- ja

rehabilitatsioonituge.

Üldised suundumused

Paigutamistavad kajastavad ühiseid eesmärke – kaitsta haavatavaid kinnipeetavaid, säilitada

kohtueelselt vahistatute süütuse presumptsioon ja võimaldada rehabilitatsiooni –, kuid

rakendamine sõltub asutuse ülesehitusest ja mahutavusest. Naiste ja laste eraldi majutamine on

pidevalt prioriteediks seatud, samas on noorte täiskasvanute olukord erinev. Perekondlikku

lähedust peetakse oluliseks, kuid mitte määravaks, kuna tegevusnõuded on sageli esimuslikud.

3. Hügieeni- ja sanitaartingimused

(40) Liikmesriigid peaksid tagama, et sanitaarruumid on kogu aeg juurdepääsetavad ja et

need on kinnipeetavate jaoks piisavalt privaatsed, nii et tagatud on tegelik struktuuriline

eraldatus mitmekohaliste kambrite eluruumidest.

(41) Liikmesriigid peaksid kehtestama tulemuslikud meetmed heade hügieeninõuete

järgimiseks desinfitseerimise ja fumigeerimise abil. Lisaks peaksid liikmesriigid tagama,

et kinnipeetavatele antakse põhilised hügieenitooted, sealhulgas hügieenisidemed, ning et

kambrites on olemas soe voolav vesi.

(42) Liikmesriigid peaksid varustama kinnipeetavaid nõuetekohaste puhaste riiete ja

voodipesuga ning nende esemete puhastamiseks ettenähtud vahenditega.

20

Hügieeni- ja sanitaartingimused on kinnipidamisasutustes väärikuse, tervise ja haiguste

ennetamise seisukohast keskse tähtsusega. Enamik liikmesriike on teatanud, et kinnipeetavatel

on alati juurdepääs põhilistele sanitaarruumidele (tualetid ja valamud) kas kambrites või

ühiskasutatavates ruumides, millele töötajatel on vahetu juurdepääs. Kambrisisese

sanitaarvarustuse ulatus ja kvaliteet on liikmesriigiti väga erinev.

Enamikus liikmesriikides on peaaegu kõigis kambrites nii tualett kui ka valamu. Mõned

liikmesriigid on teatanud, et tualett ja valamu on olemas kõigis kambrites, teised on märkinud,

et kõigis kambrites neid ei ole, eelkõige vanemates asutustes või mitmekohalistes kambrites.

Mõnes süsteemis on sellised sanitaarruumid vähem kui 50 %-s kambritest, mistõttu peavad

kinnipeetavad kasutama ühiseid sanitaarruume.

Privaatsus tualeti kasutamisel sõltub suurel määral sellest, kas tualetid on vaheseintega

eraldatud. Mõned liikmesriigid on teatanud, et tualetid on vaheseintega eraldatud kõigil või

peaaegu kõigil juhtudel, kuid teised tagavad selle kõigest vähem kui 50 % kambrite puhul.

Mitmekohalistes kambrites on eriti tavaline, et tualetid ei ole vaheseintega eraldatud, mis

tekitab muret väärikuse ja privaatsuse pärast.

Mõned liikmesriigid on teatanud kahjuritest või sanitaarprobleemidest, nagu hallitus, putukad,

rotid või voodilutikad, kuigi tavaliselt on neid vähestes ruumides. Mõned liikmesriigid on

teatanud laialdasematest probleemidest, mis mõjutavad suurt osa asutustest. Ennetusmeetmed

hõlmavad regulaarset kahjuritõrjet, ventilatsiooni parandamist ning madratsite kuumtöötlemist

või asendamist uutega.

Voolav vesi on liikmesriikides üldiselt kättesaadav, kuid juurdepääs soojale veele on

ebaühtlane. Mõnes liikmesriigis on soe vesi kõigis kambrites; teistes liikmesriikides ei ole seda

enam kui 50 % kambritest. Väiksem rühm teatab, et kambrisisene soe vesi on piiratud või

puudub üldse, mistõttu peavad kinnipeetavad käima duši all ühisruumides vastavalt

reguleeritud ajakavale.

Duši kasutamise sagedus on eri riikides erinev, ulatudes igapäevasest duši kasutamise

võimalusest kuni ühe või kahe korrani nädalas, ning mõnes vanglasüsteemis võimaldatakse

naistele sagedamini dušši kasutada.

Laialdaselt pakutakse hügieenitooteid, nagu seep, šampoon ja naiste hügieenitarbed. Enamik

liikmesriike pakub selliseid tooteid tasuta, kuigi mõned lubavad kinnipeetavatel osta

lisavarusid.

Riided ja voodipesu on tavaliselt tasuta, eelkõige kinnipidamisasutusse saabumisel.

Pesupesemise kord on erinev, tavaks on riiete ja voodipesu pesemine üks või kaks korda

nädalas. Mõned süsteemid võimaldavad kinnipeetavatel kasutada isiklikuks pesemiseks ühiseid

pesupesemisvõimalusi.

Üldised suundumused

Hügieeninõuded on liikmesriigiti väga erinevad. Kuigi paljudes liikmesriikides on kambrites

nõuetekohased sanitaartingimused ja privaatsus, kasutatakse teistes ühiseid sanitaarruume või

ei ole tualetid ülejäänud kambrist eraldatud, eelkõige mitmekohalistes kambrites. Sooja vee

kättesaadavus ja duši kasutamise sagedus on väga erinevad, mis kajastab taristu erinevusi.

Mõnes liikmesriigis on endiselt probleemiks saastumine.

21

4. Toit

Toitumine on kinnipeetavate tervise ja heaolu põhikomponent ning enamik liikmesriike

tunnustab kohustust pakkuda tasakaalustatud ja piisava kalorsusega toitu. Enamik liikmesriike

on seadnud eesmärgiks pakkuda kolm söögikorda päevas, mille kalorsus jääb tavaliselt

vahemikku 2 200–3 000 kilokalorit kinnipeetava kohta. Mõned liikmesriigid viivad oma

nõuded sõnaselgelt vastavusse riiklike toitumissuunistega või kaasavad meditsiinilise

järelevalve, et tagada piisavus.

Igapäevased kulutused toidule on liikmesriigiti väga erinevad. Mõned liikmesriigid teatavad

suhteliselt suurtest kulutustest, mis võimaldavad pakkuda mitmekesist ja toiteväärtuselt

vaheldusrikast menüüd. Teistel on oluliselt väiksem eelarve, mõnel juhul vähem kui 2 eurot

kinnipeetava kohta päevas. Need erinevused (mis ulatuvad vähem kui 2 eurost kuni rohkem kui

10 euroni kinnipeetava kohta päevas) tekitavad muret selle pärast, kas toidu kvaliteeti ja

mitmekesisust on võimalik säilitada väheste kulutustega süsteemides, kuigi kõik

jurisdiktsioonid kinnitavad vastavust minimaalsetele toitumisnõuetele.

Enamik liikmesriike kohandab toitumist vastavalt terviseprobleemidele, allergiale, vanusega

seotud vajadustele, rasedusele, rinnaga toitmisele ja religioossetele nõuetele. Taimetoit on laialt

levinud ja vegantoit muutub üha kättesaadavamaks. Teatavad liikmesriigid pakuvad ka

täiendavat einet või kohandatud ajakava kinnipeetavatele, kes tegelevad tööga või füüsiliselt

nõudliku tegevusega.

Kõik liikmesriigid on teatanud, et igal ajal on olemas üldine juurdepääs puhtale joogiveele.

Üldised suundumused

Kalorsust ja toiduvalikut käsitlevad nõuded on liikmesriikides üldjoontes ühesugused, kuid

toidueelarved on väga erinevad, ulatudes vähem kui 2 eurost kuni rohkem kui 10 euroni

kinnipeetava kohta päevas. Suuremate kulutustega süsteemid võivad kergemini pakkuda

värsket ja mitmekesist toitu, samas kui väikeste kulutustega süsteemid võivad ametlikust

vastavusest hoolimata toetuda vähem mitmekesistele või madalama kvaliteediga võimalustele.

Religioossete ja meditsiiniliste vajadustega seotud toitumisalased kohandused on kõigis

liikmesriikides laialt levinud. Juurdepääs puhtale joogiveele on tagatud kõigis liikmesriikides.

(43) Liikmesriigid peaksid tagama, et toitu antakse piisavas koguses ja see on piisavalt

kvaliteetne, et rahuldada kinnipeetavate toiduvajadus, ning et toit valmistatakse ja

serveeritakse hügieenilistes tingimustes. Lisaks peaksid liikmesriigid tagama, et

kinnipeetavatele on alati kättesaadav puhas joogivesi.

(44) Liikmesriigid peaksid tagama kinnipeetavatele toitainerikka toidu, võttes arvesse

nende vanust, puuet, tervist, füüsilist seisundit, usku, kultuuri ja töö laadi.

22

5. Väljaspool kambrit ja õues veedetav aeg

Väljaspool kambrit veedetav aeg on kinnipeetavate füüsilise ja vaimse heaolu jaoks väga

oluline. Kõik liikmesriigid tagavad kinnipeetavatele vähemalt ühe (1) tunni vabaõhutegevust

päevas, välja arvatud erandlikes tingimustes, nagu äärmuslikud ilmastikuolud või konkreetsed

turvameetmed. Seda nõuet järgitakse laialdaselt ning see kajastab ühist arusaama sellest, kui

oluline on liikumine ja värskes õhus viibimine.

Lisaks kohustuslikule õues veedetavale tunnile varieerub keskmine päevane väljaspool kambrit

veedetav aeg märkimisväärselt. Kuigi paljudes liikmesriikides on eesmärgiks seatud vähemalt

kolm tundi, sõltuvad tegelikud arvud sageli kinnipidamisrežiimist, personali suutlikkusest,

turvaklassifikatsioonist ja struktureeritud tegevuse kättesaadavusest. Mõned liikmesriigid,

eelkõige need, kus süüdimõistetud kinnipeetavate jaoks on ette nähtud ulatuslikud programmid,

lubavad märksa rohkem väljaspool kambrit veedetavat aega. Kohtueelselt vahistatud, kes ei ole

kohustatud töötama ja kellel võib olla vähem programmiga seotud kohustusi, veedavad sageli

rohkem aega oma kambrites. Mõned liikmesriigid on teatanud, et teatavate kinnipeetavate

kategooriate puhul on keskmine väljaspool kambrit veedetav aeg vaid üks kuni kaks tundi.

Kinnipeetavatele pakutavad tegevused hõlmavad tavaliselt tööd, kutseõpet, formaalharidust,

psühholoogilisi ja sotsiaalseid programme, sõltuvusravi, võlanõustamist, vanemluskursusi ja

taasintegreerumistoetust. Samuti on levinud harrastused, nagu sport, kunst, muusika ja

juurdepääs raamatukogudele või usutalitustele. Mõned süsteemid pakuvad vabatahtlike või

valitsusväliste organisatsioonide pakutavaid spetsialiseeritumaid või kultuurilise suunitlusega

programme, sealhulgas loomingulisi õpikodasid, aruteluringe või järelevalve all toimuvaid

ühepäevaseid reise tingimustele vastavatele kinnipeetavatele.

Paljudes liikmesriikides kehtib julgeoleku erikord, kuigi määratlused on erinevad. Selline kord

hõlmab sageli rangemat järelevalvet, piiratud liikumis- või isolatsioonimeetmeid ning võib

hõlmata paigutamist spetsiaalselt turvatud kambritesse, sagedasemaid läbiotsimisi, pidevat

valgustust või tegevuse piiramist. Sellise korra kohane paigutamine nõuab tavaliselt selliste

riskide hindamist nagu vägivald, enesevigastamine, põgenemiskatsed või jõukudesse

kuulumine. Vaja on regulaarset kontrolli tagamaks, et need meetmed ei läheks vajalikust

kaugemale.

Üksikvangistuse (mis on määratletud kui 22-tunnine või pikem isolatsioon ilma sisuka

inimkontaktita) kohta on statistikat vähe. Vähestel liikmesriikidel on terviklikud

järelevalvesüsteemid, mis muudab võrdlemise keeruliseks. Olemasolevatest andmetest nähtub,

(45) Liikmesriigid peaksid lubama kinnipeetavatel treenida vabas õhus vähemalt ühe tunni

päevas ning tagama selleks avarad ja sobivad rajatised ja varustuse.

(46) Liikmesriigid peaksid võimaldama kinnipeetavatel veeta mõistliku aja väljaspool oma

kambrit, et tegeleda töö, hariduse ja harrastustega, mis on vajalik piisaval tasemel

inimestevaheliseks suhtluseks ja sotsiaalseks läbikäimiseks. Selleks et hoida ära piinamise

ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keelu rikkumist, peaksid

liikmesriigid tagama, et kõik erandid sellest reeglist seoses julgeoleku erikorra ja -

meetmetega, sealhulgas üksikvangistus, on vajalikud ja proportsionaalsed.

23

et üksikvangistus on olemas, kuid seda ei registreerita järjepidevalt ja see on eri asutustes väga

erinev.

Üldised suundumused

Kinnipidamistingimuste üks kõige muutlikumaid aspekte on endiselt väljaspool kambrit

veedetav aeg. Kõik liikmesriigid täidavad põhinõuet, et välitingimustes peab olema üks tund

päevas, kuid üldiselt on väljaspool kambrit veedetav aeg taristu, personali ja programmide

kättesaadavuse tõttu väga erinev. Struktureeritud tegevus on laialt levinud, kuid sageli

eelistatakse süüdimõistetud kinnipeetavaid kohtueelselt vahistatutele. Julgeoleku erikord püsib

kõigis liikmesriikides, tavaliselt on olemas kontrollimiseks ettenähtud kaitsemeetmed. Üks

järjepidevaid suundumusi on usaldusväärsete andmete puudumine üksikvangistuse kohta, mis

toob esile jätkuvad läbipaistvuse ja järelevalvega seotud probleemid.

6. Kinnipeetavate töö ja haridus nende ühiskonda taasintegreerumise toetamiseks

Tööd ja haridust peetakse laialdaselt rehabilitatsiooni ja taasintegreerumise olulisteks

vahenditeks. Enamik liikmesriike pakub struktureeritud tegevusi, mis võimaldavad

kinnipeetavatel omandada oskusi, säilitada igapäevaseid harjumusi ja arendada pädevusi

vabastamisele järgnevaks eluks. Siiski esineb märkimisväärseid erinevusi osalusmäärades,

programmide kättesaadavuses ja individuaalse kavandamise kasutamises.

Paljud liikmesriigid toetavad süüdimõistetud kinnipeetavaid individuaalsete jõustamis- või

rehabilitatsioonikavade kaudu. Nendes kavades määratakse kindlaks konkreetsed hariduslikud,

kutsealased, psühholoogilised ja käitumuslikud eesmärgid, mis on kohandatud kinnipeetava

vajadustele. Siiski ei kohalda kõik süsteemid individuaalseid jõustamiskavasid ühetaoliselt.

Mõned liikmesriigid koostavad jõustamiskavad ainult nendele, kes kannavad pikemaid

karistusi (vähemalt üks aasta) või kelle puhul leitakse, et nad vajavad sihipärast tuge. Mõned

liikmesriigid säilitavad põhjaliku planeerimise kõigi kinnipeetavate jaoks, olenemata karistuse

pikkusest. Kohtueelselt vahistatud saavad harva täieliku rehabilitatsioonikava, kuid neil on

siiski juurdepääs haridus- või töövõimalustele, kui turva- ja menetluspiirangud seda

võimaldavad.

(47) Liikmesriigid peaksid investeerima kinnipeetavate sotsiaalsesse rehabilitatsiooni,

võttes arvesse nende individuaalseid vajadusi. Selleks peaksid liikmesriigid püüdma

tagada neile kasulikku tasustatud tööd. Selleks et toetada kinnipeetavate edukat

taasintegreerumist ühiskonda ja tööturule, peaksid liikmesriigid eelistama tööd, mis

hõlmab kutseõpet.

(48) Selleks et aidata kinnipeetavatel valmistuda vabanemiseks ja soodustada nende

taasintegreerumist ühiskonda, peaksid liikmesriigid tagama, et kõigil kinnipeetavatel on

juurdepääs turvalistele, kaasavatele ja kättesaadavatele haridusprogrammidele

(sealhulgas kaugõppele), mis vastavad nende individuaalsetele vajadustele, võttes samas

arvesse nende püüdlusi.

24

Töös osalemine on väga erinev. Mõned liikmesriigid on teatanud, et ainult väike osa

kinnipeetavatest teeb tööd, kuid teised liikmesriigid märgivad, et süüdimõistetud kinnipeetavate

osalusmäär on väga suur. Kohtueelselt vahistatud osalevad vabatahtliku osalemise eeskirjade,

süütuse presumptsiooni ja käimasolevate uurimistega seotud praktiliste takistuste tõttu palju

harvemini.

Haridusvõimalused ulatuvad kirjaoskuse põhiprogrammidest ülikoolitasemel kaugõppeni.

Paljud süsteemid võimaldavad kinnipeetavatel jätkata formaalharidust, mis algas enne nende

kinnipidamist. Üha enam kasutatakse kaugõppeplatvorme, eelkõige tugeva IKT-taristuga

süsteemides, kuigi juurdepääsu digivahenditele kontrollitakse sageli rangelt.

Kinnipeetavatele makstakse üldiselt töö eest tasu, kuigi palgatase on väga erinev. Mõned

liikmesriigid pakuvad ka rahalisi või mitterahalisi stiimuleid hariduskursuste läbimiseks või

raviprogrammides osalemiseks.

Üldised suundumused

Töö ja haridus on laialdaselt kättesaadavad, kuid juurdepääs neile on ebaühtlane.

Süüdimõistetud kinnipeetavad saavad kõige rohkem kasu struktureeritud programmidest ja

individuaalsest planeerimisest, kuid kohtueelselt vahistatutel on vähem võimalusi. Osalemise

määr on liikmesriigiti väga erinev, mida mõjutavad asutuse mahutavus, tööjõu kättesaadavus ja

õigusraamistikud. Haridus on tänu kaugõppe võimalustele üha paindlikum.

7. Tervishoid

(49) Liikmesriigid peaksid tagama, et kinnipeetavatel on õigel ajal juurdepääs

meditsiinilisele, sealhulgas psühholoogilisele abile, mida nad vajavad oma füüsilise ja

vaimse tervise hoidmiseks. Selleks peaksid liikmesriigid tagama, et kinnipidamisasutustes

pakutavad tervishoiuteenused vastavad samadele nõuetele kui riikliku tervishoiusüsteemi

teenused, kaasa arvatud psühhiaatrilise ravi valdkonnas.

(50) Liikmesriigid peaksid pakkuma regulaarset meditsiinilist järelevalvet ning edendama

vaktsineerimis- ja tervisekontrolli programme (sealhulgas nakkushaiguste (HIV, B- ja C-

hepatiit, tuberkuloos ja suguhaigused) ja mittenakkushaiguste (eriti vähi sõeluuringud)

valdkonnas), millele järgneb diagnoos ja vajaduse korral ravi. Terviseõpetusprogrammid

võivad aidata kaasa sõeluuringutes osalemise määra ja tervisealase teadlikkuse

suurendamisele. Eelkõige peaksid liikmesriigid tagama, et erilist tähelepanu pööratakse

uimastisõltuvusega kinnipeetavate ravile, nakkushaiguste ennetamisele ja ravile, vaimsele

tervisele ning enesetappude ennetamisele.

(51) Liikmesriigid peaksid nõudma, et vabadusekaotuse perioodi alguses ja iga kord

pärast isiku üleviimist tehtaks põhjendamatu viivituseta alati tervisekontroll.

25

Kõik liikmesriigid teevad vastuvõtmisel meditsiinilise läbivaatuse, kuigi selle toimumisaeg

varieerub alates kohesest tervisekontrollist 24 tunni jooksul pärast saabumist kuni hindamisteni,

mis viiakse läbi mitme päeva jooksul (tavaliselt 3–5 tööpäeva jooksul).

Enamik liikmesriike kontrollib nakkushaiguste suhtes, nagu HIV, hepatiit, tuberkuloos ja

sugulisel teel levivad nakkused, ning teeb mittenakkuslike haiguste, sealhulgas vähktõve

sõeluuringuid. Mõnes süsteemis keskendutakse peamiselt nakkushaigustele, mis kajastab

vahendite piiratust või rahvatervishoiu riskide esikohale seadmist.

Tervishoiuteenuste osutamise mudelid on erinevad. Mõned liikmesriigid sõltuvad suurel määral

asutusesisestest tervishoiutöötajatest, sealhulgas perearstidest, meditsiiniõdedest,

psühholoogidest, psühhiaatritest ja hambaarstidest. Teised kasutavad segamudeleid, milles on

ühendatud asutusesisesed teenused ja välisspetsialistid. Teatavad liikmesriigid, eelkõige need,

kus on vanemad või väiksemad vanglad, pakuvad kohapeal üksnes põhilist arstiabi ning

tuginevad ööpäevaringse arstiabi tagamiseks suures osas eriarstiabi teenuseid osutavatele

haiglatele või ambulatoorsetele kliinikutele.

Enesetapud on endiselt probleemiks kõigis liikmesriikides. Esitatud arvud on väga erinevad.

Mõnes jurisdiktsioonis on kinnipeetavate suure arvu tõttu suured absoluutarvud, kuid teistes

riikides on kinnipeetavate arvuga võrreldes suuremad määrad (vahemikus 0,07–1,19 %

kinnipeetavatest). Enamikus süsteemides on kehtestatud enesetapu ennetamise protokollid,

sealhulgas aruandlus- ja uurimisvahendid, sõltumatud uurimised ning protokollid.

Sõltuvusravi on kättesaadav kõigis liikmesriikides. Teenuste hulka kuuluvad järelevalve all

toimuv võõrutus, meditsiiniline ravi, psühhoteraapia, grupiteraapia seansid ja pikaajalised

rehabilitatsiooniprogrammid. Need sekkumised on sageli osa laiemast vaimse tervise

strateegiast, pidades silmas, et narkootiliste ainete kasutamine ja psühholoogiline haavatavus

on omavahel seotud.

Üldised suundumused

Kuigi kõik liikmesriigid pakuvad põhiteenuseid ja esialgset tervisekontrolli, on eriarstiabi

kättesaadavus väga erinev. Enesetappude ennetamine ja sõltuvusravi on kõigis liikmesriikides

esmatähtsad. Levinud suundumus on tuginemine kombineeritud meditsiinimudelitele ja väliste

teenuseosutajate integreerimine eriravisse.

26

8. Vägivalla ja väärkohtlemise ennetamine

Vägivalla ennetamine ja väärkohtlemise eest kaitse tagamine on kinnipidamissüsteemide

peamised kohustused. Liikmesriigid on teatanud erinevatest lähenemisviisidest andmete

kogumisele, riskijuhtimisele, töötajate koolitamisele ja järelevalvemehhanismidele, mis

kajastab erinevat institutsioonilist suutlikkust ja aruandluskultuuri. Kuigi surmaga lõppevaid

vahejuhtumeid esineb üldiselt harva, esineb liikmesriikides erineval määral mittesurmavat

vägivalda, hirmutamist ja agressiooni.

Paljudes jurisdiktsioonides on endiselt raske saada usaldusväärseid andmeid vägivaldsete

vahejuhtumite kohta. Mõned liikmesriigid peavad tsentraliseeritud andmebaase, kus

dokumenteeritakse raskete vigastusega või surmaga lõppenud vägivald, teised aga tuginevad

vanglate käsitsi esitatud aruandlusele, mis piirab täpsust ja võrreldavust. Enamik liikmesriike

on teatanud surmaga lõppenud vahejuhtumite väikesest arvust või nende puudumisest

asjaomaste aastate jooksul. Mittesurmava vägivalla statistika näitab märkimisväärset

mitmekesisust: mõned süsteemid registreerivad igal aastal sadu või tuhandeid vahejuhtumeid,

kuid teised teatavad vaid mõnest üksikust vahejuhtumist.

Kinnipeetavate vägivalla ennetamise meetmed hõlmavad tavaliselt struktureeritud

riskihindamist, meditsiinitöötajate aruandlusprotokolle, kaitsevajaduste kaardistamist ja

kaameravalvet.

Mõne liikmesriigi teatatud muude meetmete hulka kuuluvad vägivallatu keskkonna

edendamine näiteks sisekujunduse valikute ja järelevaatajate kohaloleku abil; suure riskiga

kinnipeetavate sagedasem jälgimine ja regulaarne keha läbiotsimine; programmid, mille

eesmärk on aidata kinnipeetavatel hallata oma emotsioone ja impulsse, näiteks

agressiivsusevastane koolitus või loomateraapia; vanglapolitsei eriüksused ning

valdkondadevahelised järelevalvekomisjonid.

Paljudes süsteemides kasutatakse dünaamilisi turvastrateegiaid, mis rõhutavad pidevat suhtlust

töötajate ja kinnipeetavate vahel, et ennetada konflikte ja teha riskid varakult kindlaks.

Töötajate koolitus hõlmab sageli pingete leevendamise tehnikaid, agressiivse käitumise

ohjamist ja jõu kasutamise protokolle.

Peaaegu kõik liikmesriigid kinnitasid, et vanglate meditsiinitöötajatel on kohustus teatada

väärkohtlemisele viitavatest juhtumitest automaatselt vangla juhtkonnale (nt vanglaülemale või

vanglajuhile), pädevale politseiosakonnale ja/või järelevalvet teostavale prokurörile. See

(52) Liikmesriigid peaksid võtma kõik mõistlikud meetmed kinnipeetavate ohutuse

tagamiseks ning igasuguse piinamise või väärkohtlemise ärahoidmiseks. Eelkõige peaksid

liikmesriigid võtma kõik mõistlikud meetmed tagamaks, et kinnipeetavad ei langeks

kinnipidamisasutuse personali vägivalla või väärkohtlemise ohvriks ning et austataks

nende inimväärikust. Samuti peaksid liikmesriigid nõudma, et kinnipidamisasutuste

töötajad ja kõik pädevad asutused kaitseksid kinnipeetavaid teiste kinnipeetavate

vägivalla või väärkohtlemise eest.

(53) Liikmesriigid peaksid tagama, et selle üle tehtaks järelevalvet, kuidas

kinnipidamisasutuste töötajad seda hoolsuskohustust täidavad, samuti iga kord, kui nad

jõudu kasutavad.

27

kohustus kehtib sõltumata sellest, kas väärkohtlemine on omistatav teisele kinnipeetavale või

vanglatöötajatele. Mõned liikmesriigid märkisid, et meditsiinitöötajad on põhimõtteliselt

seotud konfidentsiaalsusega ja saavad seega avaldada isikuandmeid alles pärast nõusoleku

saamist. Kuid isegi nendes liikmesriikides on erandeid, eriti kui asjaomane kinnipeetav on

alaealine või muul viisil haavatav, kui meditsiinitöötajad olid vahejuhtumi tunnistajaks, kui

väärkohtlemine kujutab endast rasket kuritegu, mille eest on ette nähtud rohkem kui ühe aasta

pikkune vangistus, ja/või kui esineb märkimisväärne oht kinnipeetava või kolmandate isikute

elule või tervisele. Mõnes liikmesriigis võib või tuleb konfidentsiaalsust rikkuda kõigil

juhtudel, kui sellega on seotud vanglatöötajad.

Töötajate väärkohtlemisevastased kaitsemeetmed sarnanevad nendega, mida kohaldatakse

kinnipeetavate vahelise vägivalla suhtes, mida on kirjeldatud eespool.

Muud töötajatepoolse väärkohtlemise vastased meetmed, millest mõned liikmesriigid on

teatanud, hõlmavad spetsiaalseid vanglaosakondi, mille ülesanne on jälgida kinnipeetavate

võimalikku väärkohtlemist töötajate poolt, kinnipeetavatega suhtlevate töötajate kohustuslikke

kehakaameraid, töötajate koolitamist inimõiguste ja piinamise tõkestamise valdkonnas,

haavatavusealast koolitust ning juurdepääsu sisemisele ja välisele aruandekohustusele ja

kaebuste esitamise menetlustele. Lisaks sellele teatasid peaaegu kõik liikmesriigid, et neil on

olemas süsteemid kinnipeetavate vastu jõu kasutamise registreerimiseks, kuigi need süsteemid

võivad olla erineva ulatuse ja keerukusega, alates kaamerasalvestiste kättesaadavusest kuni

vanglatöötajatele kohustuse kehtestamiseni esitada aruanne oma juhile ja/või järelevalvet

teostavale kohtunikule või prokurörile. Enamikus liikmesriikides on samuti (või vähemalt)

olemas keskne IT-süsteem või logi, et registreerida kõik töötajate ja kinnipeetavate vahelised

ebatavalised vahejuhtumid, sealhulgas jõu kasutamine, ning mõnes liikmesriigis on spetsiaalne

aruandluskord relvade, näiteks tulirelvade ja kumminuiade kasutamise kohta.

Töötajate ja kinnipeetavate suhtarvud on eri jurisdiktsioonides samuti väga erinevad, ulatudes

vähem kui 0,2 töötajast kinnipeetava kohta rohkem kui 0,8 töötajani kinnipeetava kohta, mis

kajastab erinevusi personalimudelites, vangla suuruses ja vahendite piiratuses. Mõnel süsteemil

on suhteliselt suur suhtarv, mis toetab intensiivsemat järelevalvet ja dünaamilist turvalisust,

kuid teistel on kinnipeetavate arvuga võrreldes vähem töötajaid, mis tekitab probleeme

järelevalve ja ohutusega.

Üldised suundumused

Liikmesriikides on endiselt prioriteediks vägivalla ja väärkohtlemise ennetamine, kuigi

andmete kvaliteet ja järelevalvesuutlikkus on väga erinev. Surmaga lõppevaid vahejuhtumeid

esineb harva, kuid jätkuvalt tekitab probleeme mittesurmav vägivald. Süsteemid keskenduvad

üha enam ennetusstrateegiatele, töötajate koolitamisele ja dünaamilisele turvalisusele.

Töötajate arv on väga erinev, mis mõjutab järelevalve ja ohutuse taset.

28

9. Kontakt välismaailmaga

Perekonna, sõprade, esindajate ja kogukonna toetusega sidemete säilitamine on humaanse

kinnipidamise ja eduka taasintegreerumise oluline osa. Kõik liikmesriigid tagavad

kinnipeetavatele õiguse säilitada kontakt välismaailmaga, kuigi külastuste ja teabevahetuse

sagedus, kestus ja tingimused on väga erinevad.

Näiteks on igas riigis lubatud perekülastused eelvangistuse ajal. Minimaalne sagedus võib aga

ulatuda ühest või kahest korrast kuus kuni ühe kuni kolme korrani nädalas või iga päevani või

nii sageli, kui institutsiooniline suutlikkus seda võimaldab, samas kui iga külastuse teatatud

minimaalne kestus on enamikus jurisdiktsioonides 30–60 minutit. Lisaks sellele käsitletakse

mõnes liikmesriigis abikaasa külastusi perekülastustega sarnaselt või lubatakse täiendavat

pikemat külastust igas kuus või kvartalis, kui teatavad tingimused on täidetud, kuid teised

liikmesriigid ei näe seda võimalust üldse ette. Ööbimisega külastused on võimalikud samuti

teatavatel tingimustel ja harvemini (tavaliselt üks kord või kaks korda kuue kuu jooksul), kuid

ainult vähestes jurisdiktsioonides. Seevastu advokaatidel on taotluse korral juurdepääs oma

klientidele kõigis liikmesriikides.

Enamasti ei muutu need külastusreeglid pärast kohtumenetlust. Mõnes liikmesriigis võib

perekülastuste sagedust vähendada, kuid nende kestus kipub pikenema, samas kui teistes võib

sagedus samuti suureneda. Lisaks sellele on rohkem liikmesriike valmis korraldama abikaasa

külastusi ja/või ööbimisega külastusi.

Peaaegu kõik liikmesriigid kinnitasid, et nii eelvangistuse kui ka kohtujärgse kinnipidamise

puhul kehtib erikord laste külastusteks. Sellise korra ulatus ja eesmärk võivad siiski ulatuda

põhiliste laste turvalisuse tagamise nõuete täitmisest (eelkõige lapse saatmine asjakohase

täiskasvanu poolt) kuni lapsesõbralike alade loomiseni (mänguasjadega jne), millest enamik

liikmesriike teatas, pikemate või täiendavate külastusteni, mille puhul võetakse arvesse

koolitunde, ning struktureeritud tegevuste ja personaliga varustatud programmideni, mille

eesmärk on edendada tervet sidet vanema ja lapse vahel ning katkestada põlvkondadevaheline

ebasoodsate olude ja vangistuse tsükkel.

(54) Liikmesriigid peaksid lubama kinnipeetavaid külastada nende perel ja teistel isikutel,

näiteks nende esindajatel, sotsiaaltöötajatel ja arstidel. Samuti peaksid liikmesriigid

võimaldama kinnipeetavatel selliste isikutega vabalt suhelda kirja teel ja nii sageli kui

võimalik telefoni teel või muude sidevahendite kaudu, sealhulgas puuetega inimeste jaoks

mõeldud alternatiivsete sidevahendite kaudu.

(55) Liikmesriigid peaksid tagama sobivad vahendid perekülastuste korraldamiseks

lapsesõbralikes tingimustes, mis on kooskõlas turvanõuetega, kuid ei ole lastele nii

traumeerivad. Sellised perekülastused peaksid tagama pereliikmete vahel regulaarse ja

tähendusrikka kontakti säilimise.

(56) Liikmesriigid peaksid kaaluma suhtlemise võimaldamist digivahendite, näiteks

videokõnede kaudu, et muu hulgas võimaldada kinnipeetavatel säilitada kontakt oma

perega, kandideerida tööle, osaleda koolitustel või otsida vabanemiseks valmistudes

elukohta.

29

Külastusõiguste piiramise põhjuste loetelu, mis hõlmab kas keelde ja piiranguid või jälgimist,

sealhulgas tehniliste vahendite abil, võib hõlmata muret turvalisuse ja korra pärast, samuti

distsiplinaarmeetmeid vanglareeglistiku rikkumise eest, laste heaoluga seotud kaalutlusi või

vanemate nõusoleku puudumist. Lisaks sellele takistab käimasolevate kohtueelsete uurimiste

(kohtu määratud) kaitse kontakte ohvrite ja tunnistajatega, jõukude liikmetega jne ning

kohtujärgse kinnipidamisega seotud eesmärgi (kohtu määratud) kaitse takistab kontakte

isikutega, kellel on tõenäoliselt kahjulik mõju rehabilitatsiooni- ja

taasintegreerumispüüdlustele.

Kirjad ja telefonikõned on kõigis liikmesriikides tavapäraselt lubatud, kuigi kõnede sagedus ja

kestus võivad olla piiratud. Tavaliselt on need lubatud vähemalt kord nädalas, keskmiselt 10–

20 minutit, ja tingimusel, et kinnipeetav on ostnud piisavalt kõneaega. Lisaks sellele on enamik

liikmesriike võtnud kasutusele või võtab praegu kasutusele videokõned, mis toimuvad kas

lisaks regulaarsetele kohapealsetele külastustele või nende asemel. Need videokõned on

mõeldud eelkõige perele ja väikelastele ning eelkõige kohtujärgse kinnipidamise puhul, kus

selliste suhete säilitamine võib olla keerulisem. Erinevalt telefonikõnedest võivad videokõnede

suhtes kehtida tingimused, nagu eelnev nõusolek ja järelevalve, kuid need võivad kesta ka

kauem, näiteks mõned liikmesriigid lubavad kuni kaks tundi seansi kohta. E-posti teel

suhtlemine ja interneti sõltumatu kasutamine on seevastu suures osas kättesaamatud. Mitu

liikmesriiki teatas eranditest konkreetsetel eesmärkidel, nagu haridustegevus, töö või isiklike

asjade reguleerimine. Kuid sellistel juhtudel antakse juurdepääs üldiselt ainult teatavatele nn

valgesse nimekirja kantud veebisaitidele ja see ei ole mõeldud isiklikuks suhtluseks.

Nagu külastused, võib ka suhtlus välismaailmaga olla piiratud või keelatud. Kirju võib avada,

lugeda ja/või tagasi võtta, välja arvatud ametliku või eelisõigusega kirjavahetuse puhul.

Kõnesid võib salvestada ja valitavad telefoninumbrid võivad vajada heakskiitu. Nende

meetmete rakendamise põhjused on liikmesriigiti erinevad. Need hõlmavad muret julgeoleku

ja korra pärast, eelkõige seoses kuritegevuse ja/või (edasise) radikaliseerumise ennetamisega,

samuti distsiplinaarmeetmeid vanglareeglistiku rikkumise korral. Muud põhjused hõlmavad

käimasolevate kohtueelsete uurimiste (kohtu määratud) kaitset (tunnistajate mõjutamise oht

jne) ja ohvrite (kohtu määratud) kaitset ning laiemat kohtujärgse kinnipidamisega seotud

eesmärki. Peaaegu kõik liikmesriigid soovisid rõhutada, et iga otsus teabevahetusvajaduste

piiramise või keelamise kohta peab olema sihipärane, põhjendatud ja ajutine, kuid enamik neist

ei suutnud ajapiirangut kindlaks määrata. Kohtumäärused võivad kehtida kogu eelvangistuse

kestuse jooksul, kuid distsiplinaarmeetmed on paratamatult lühemad. Üldiselt näib, et

juhtpõhimõteteks on proportsionaalsus ja regulaarne läbivaatamine.

Üldised suundumused

Kontaktid välismaailmaga on laialdaselt lubatud, kuid neid rakendatakse ebaühtlaselt.

Tavapärased on perekülastused ja telefoniühendus, kuid üha levinumad on videokõned.

Juurdepääs internetile ja e-postile on endiselt piiratud. Liikmesriigid pööravad suurt tähelepanu

lastele suunatud külastuskorrale. Üldine suundumus kajastab tasakaalu turvalisuse tagamise ja

sisukate sotsiaalsete sidemete võimaldamise vahel, kusjuures nüüdisaegsed tehnoloogiad

laiendavad järk-järgult suhtlusvõimalusi.

30

10. Õigusabi

Kõik liikmesriigid kinnitasid rohkem või vähem üksikasjalikult, et kohtueelselt vahistatutel on

juurdepääs õigusabile, eelkõige kasutades oma õigust määrata kaitsja. Paljud liikmesriigid

selgitasid, et eelvangistus on olukord, mis nõuab kohustuslikku kaitset, ning et tasuta õigusabi

ja riiklikud kaitsjad on kättesaadavad neile, kellel ei ole piisavalt rahalisi vahendeid (nagu on

määratletud siseriiklikes õigusaktides). Lisaks sellele märkisid mõned liikmesriigid, et nende

vanglate töötajad ja sotsiaaltöötajad annavad kohtueelselt vahistatutele praktilist teavet ja nõu

selle kohta, kuidas abi otsida (advokaatide, valitsusväliste organisatsioonide jne loetelu), ning

võivad aidata luua esmase kontakti. Suhtlus ja kirjavahetus kaitsjaga on kõigis liikmesriikides

eelisseisundis ning nende külastuste suhtes ei kohaldata piiranguid.

Pärast karistuse määramist on kinnipeetavatel kõigis liikmesriikides õigus taotleda õigusabi

haldus- või distsiplinaarotsuste ja turvameetmete vaidlustamiseks ning esitada kaebusi

väärkohtlemise või halbade kinnipidamistingimuste kohta kas riigisiseselt, kohtus või

rahvusvaheliste mehhanismide kaudu. Enamik liikmesriike märkis taas tasuta õigusabi

kättesaadavust ja väike arv neist teatas, et tasuta õigusabi pakkuvad advokaadid viibivad

regulaarselt vanglates, et anda nõu. Paljudes liikmesriikides on õigusabi saamise õiguse

hõlbustamiseks kehtestatud järgmised meetmed:

• võimalus kasutada kaugkonsultatsiooni (IP-kõnet) advokaadiga; • advokaadi ja kinnipeetava vahelised telefonikõned, e-kirjavahetus ja kirjavahetus;

• kinnipeetava juurdepääs toimikule (advokaadi kaudu);

• kinnipeetava juurdepääs arvutile märkmete tegemiseks;

• esindamata kinnipeetavate jaoks ettenähtud advokaatide loetelu, ning

• luba advokaadil tuua vanglasse oma arvuti.

Enamik liikmesriike annab kinnipeetavatele füüsilise juurdepääsu isiku- ja/või

juhtumitoimikutele. Mõned liikmesriigid pakuvad kõigil või mõnel juhul ka digitaalset

juurdepääsu (turvalisel vaatamisplatvormil, USB kaudu jne).

Üldised suundumused

Õigusabi on tagatud kõigis liikmesriikides. Kohustuslik kaitse eelvangistuses, tasuta õigusabi

ja tugev konfidentsiaalsuskaitse loovad tugevad kaitsemeetmed. Digitaalne juurdepääs

õigusteabele laieneb, kuid selle ulatus on erinev.

(58) Liikmesriigid peaksid tagama kinnipeetavatele tõhusa juurdepääsu juristi abile.

(59) Liikmesriigid peaksid austama kinnipeetavate ja nende õigusnõustajate vaheliste

kohtumiste ja muude suhtlusviiside, sealhulgas õigusalase kirjavahetuse

konfidentsiaalsust.

(60) Liikmesriigid peaksid võimaldama kinnipeetavatel tutvuda kohtumenetlusega seotud

dokumentidega või lubama neil neid dokumente enda valduses hoida.

31

11. Taotlused ja kaebused

Tõhusad kaebuste esitamise mehhanismid tagavad vastutuse, läbipaistvuse ja kinnipeetavate

õiguste austamise. Kõik jurisdiktsioonid pakuvad kinnipeetavatele mehhanisme teabe

saamiseks ning taotluste ja kaebuste esitamiseks tingimuste, kohtlemise või menetlusküsimuste

kohta.

Kõik liikmesriigid kinnitasid, et kinnipeetavaid teavitatakse saabumisel selgel viisil selle

asutuse eeskirjadest, kus neid kinni peetakse. Enamikus liikmesriikides tehakse seda suuliselt

– näiteks vastuvõtuvestlusel vanglajuhiga – ja/või kirjalikult, kasutades brošüüre,

lühijuhendeid, illustreeritud plakateid jne, mis antakse kinnipeetavatele ja/või mis asuvad

kambrites ja ühisruumides. Mõned liikmesriigid teatasid ka teabevideote kasutamisest. Mõned

liikmesriigid paistsid silma ka oma pingutuste poolest olulise teabe elektroonilisel kujul

kättesaadavaks tegemisel, luues spetsiaalsed IT-portaalid, näiteks organisatsiooni intraneti (kus

on jaotised eeskirjade, õiguste ja dokumentide kohta, aga ka tegevuste uuendused ja uudised,

isiklikud kontod toetuste haldamiseks jne), millele saab juurdepääsu kas otse kinnipeetava

kambrist või infopunkti külastades. Kõik liikmesriigid teatasid kindlalt, et olenemata teabe

esitamise viisist tõlgitakse eeskirjad tõlgi või asjakohase tarkvara abil eri keeltesse.

Kaebuste esitamise mehhanismid on erinevad, kuid üldjuhul hõlmavad need suuliste või

kirjalike kaebuste esitamist otse töötajatele, anonüümseid kaebustekaste, kaebuste vorme ja

menetlusi, mis hõlmavad spetsiaalseid asutusesiseseid rolle, nagu vanglaombudsmanid,

kaebustega tegelevad kohtunikud või prokurörid. Mõnes süsteemis kasutatakse suhtluse

hõlbustamiseks kinnipeetavate valitud esindajaid või tugiisikuna tegutsevaid

kaaskinnipeetavaid.

Kinnipeetavate kaebustele vastuse saamise ajapiirangud on liikmesriigiti erinevad ning

sõltuvad nii kaebuse laadist ja kiireloomulisusest kui ka esitamise viisist. Enamik liikmesriike

teatas, et kaebusi menetletakse ja käsitletakse võimalikult kiiresti – kolmest päevast kuni kõige

rohkem 2–3 kuuni.

Asutusevälised kaebuste esitamise menetlused hõlmavad tavaliselt vanglaametit,

vanglateenistuse juhti ja kõrgeimat järelevalveasutust (tavaliselt justiitsministeeriumi), samuti

sõltumatuid riiklikke ametnikke, nagu vanglavolinik või ombudsman, ning rahvusvahelisi

järelevalveasutusi, eelkõige piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise

tõkestamise Euroopa Komiteed. Enamik liikmesriike nimetas ka pädevate riiklike ja

rahvusvaheliste kohtute poolse kohtuliku kontrolli võimalust (sealhulgas asutusesiseste

(61) Liikmesriigid peaksid tagama, et kõiki kinnipeetavaid teavitatakse selgel viisil

konkreetselt nende kinnipidamisasutuses kohaldatavatest eeskirjadest.

(62) Liikmesriigid peaksid soodustama tõhusat juurdepääsu menetlusele, mis võimaldab

kinnipeetavatel ametlikult vaidlustada kinnipidamisasutuses viibimisega seotud aspekte.

Eelkõige peaksid liikmesriigid tagama, et kinnipeetavatel on võimalik oma kohtlemise

kohta vabalt esitada konfidentsiaalseid taotlusi ja kaebusi sise- ja välismehhanismide

kaudu.

(63) Liikmesriigid peaksid tagama, et kinnipeetavate kaebusi käsitleb viivitamata ja

hoolsalt sõltumatu asutus või kohus, mis on volitatud määrama abimeetmeid, eelkõige

meetmeid piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise lõpetamiseks.

32

kaebuste alusel tehtud haldusotsuste puhul). Lisaks sellele on kinnipeetavatel alati vabadus

pöörduda politsei ja prokuratuuri ning kaitsja poole, et juhtida tähelepanu asjakohastele

kaebustele ja väärkäitumisele.

Üldised suundumused

Liikmesriikides on juurdepääs kaebuste esitamise mehhanismidele ulatuslik, kuid erineva

keerukusega. Digiüleminek parandab järk-järgult läbipaistvust ja reageerimisaega. Teavet (ka

eri keeltes) antakse asutusse vastuvõtmisel. Väline järelevalve on endiselt oluline vahend

asutusesiseste kaebuse esitamise mehhanismide täiendamiseks.

12. Erimeetmed naistele ja tüdrukutele

Kinnipeetavatel naistel on selged vajadused, mis on seotud tervishoiu, turvalisuse, perekondlike

kohustuste ja haavatavusega väärkohtlemise suhtes. Liikmesriigid on võtnud nende vajaduste

täitmiseks mitmesuguseid meetmeid, kuigi nende pakkumise tase on väga erinev.

Liikmesriigid tagavad naiste paigutamise eraldi asutustesse või eraldi osakondadesse, samuti

naiste hügieenitooted ning ema ja lapse üksused, mis võimaldavad naistel elada koos oma

lastega, kui nad kannavad karistust või ootavad kohtumenetlust (vt allpool). Peale selle märkis

enamik liikmesriike, et nad on kindlalt võtnud eesmärgiks pakkuda naissoost kinnipeetavatele

spetsialiseeritud ravi ja toetusmeetmeid. Nende hulka võivad kuuluda füüsilise ja vaimse tervise

alane eriarstiabi, eelkõige juurdepääs regulaarsetele günekoloogilistele uuringutele,

sünnituseelsetele ja -järgsetele teenustele ning sotsiaalne, psühhosotsiaalne ja psühhiaatriline

abi nende jaoks, kes kannatavad ärevuse või depressiooni all või on kogenud vägivalda või

väärkohtlemist; naistele sobivad sportimisvõimalused ja vabaajategevused, haridusprogrammid

või töö- ja kutseõppevõimalused, pikemad või lisakohtumised lastega; keha läbiotsimine ja/või

järelevalve naissoost vanglatöötajate poolt ning distsiplinaarmeetmete, eelkõige

üksikvangistuse rangemalt reguleeritud kasutamine raseduse ajal ja sünnitusjärgselt.

(64) Kui liikmesriigid teevad otsuseid, mis mõjutavad naiste ja tüdrukute kinnipidamisega

seotud aspekte, peaksid nad võtma arvesse naistele ja tüdrukutele omaseid füüsilisi,

kutsealaseid, sotsiaalseid ja psühholoogilisi vajadusi ning sanitaar- ja tervishoiunõudeid.

(65) Liikmesriigid peaksid lubama kinnipeetavatel sünnitada väljaspool

kinnipidamisasutust asuvas haiglas. Kui laps sünnib siiski kinnipidamisasutuses, peaksid

liikmesriigid korraldama kogu vajaliku toetuse ja vahendid, et kaitsta ema ja lapse vahelist

sidet ning nende füüsilist ja vaimset heaolu; see peab hõlmama nõuetekohast

sünnituseelset ja -järgset tervishoidu.

(66) Liikmesriigid peaksid lubama kinnipeetavate väikelastel viibida oma vanemaga

kinnipidamisasutuses laste parimatele huvidele vastaval määral. Liikmesriigid peaksid

pakkuma vastavaid majutusvõimalusi ja võtma kõik mõistlikud lapsesõbralikud meetmed,

et tagada karistuse täideviimise ajal sellest mõjutatud laste tervis ja heaolu.

33

Kõik liikmesriigid kinnitasid, et naissoost kinnipeetavatel on tavaliselt lubatud sünnitada

väljaspool vanglat, kuigi viimase kolme aasta jooksul sünnitanud kinnipeetavate absoluutarv

on liikmesriigiti väga erinev, ulatudes vähem kui 10 sünnist rohkem kui 150 sünnini

kinnipidamisasutuses. See omakorda viitab üsna erinevatele lähenemisviisidele rasedate naiste

vangistusele kogu ELis.

Enamikus liikmesriikides on vanus, milleni lastel on lubatud emaga vanglas viibida, üks kuni

kolm aastat, kui see on lapse parimates huvides. Mõnes liikmesriigis ei ole kehtestatud ranget

vanusepiirangut, kuid mõnes liikmesriigis võivad lapsed jääda emaga vanglasse kuni

kuueaastaseks saamiseni.

Enamik liikmesriike kinnitas, et neil on ema ja lapse üksused ning et lastega naised majutatakse

neisse üksustesse.

Üldised suundumused

Naiste vajadusi võetakse kinnipidamissüsteemides üha enam arvesse, parandades tervishoidu,

hügieenitingimusi, ohutust ja perede toetamist. Ema ja lapse üksused on laialdaselt

kättesaadavad, kuigi nende struktuur ja vanusepiirid on erinevad. Sootundlik poliitika on

endiselt ebaühtlane – mõned jurisdiktsioonid pakuvad terviklikke teenuseid ja teised tuginevad

piiratumatele sätetele.

13. Erimeetmed välismaalastele

Paljudes jurisdiktsioonides moodustavad välismaalased kinnipeetavate arvust märkimisväärse

osa ning kinnipidamissüsteemid on kohandanud oma menetlusi, et kõrvaldada keelelised,

õiguslikud ja sotsiaalsed takistused, millega sellised kinnipeetavad võivad kokku puutuda. Kõik

liikmesriigid on teatanud erimeetmetest, mille eesmärk on tagada, et välismaalased mõistaksid

ja kasutaksid oma õigusi, suhtleksid oma konsulaatidega ja saaksid taasintegreerumistoetust.

(67) Liikmesriigid peaksid tagama, et välismaalastel ja teistel keeleliste erivajadustega

kinnipeetavatel on neile arusaadavas keeles mõistlik juurdepääs professionaalsele tõlgile

ja tõlkijale.

(68) Liikmesriigid peaksid tagama, et välismaalasi teavitatakse põhjendamatu viivituseta

nende õigusest taotleda kontakti oma kodakondsusriigi diplomaatilise või

konsulaarteenistusega ning neile võimaldatakse mõistlikud vahendid nende teenistustega

suhtlemiseks.

(69) Liikmesriigid peaksid tagama õigusabi puudutava teabe andmise.

(70) Liikmesriigid peaksid tagama, et välismaalasi teavitatakse võimalusest taotleda

nende karistuse täideviimise või vabadusekaotuseta kohtueelsete järelevalvemeetmete

üleviimist nende kodakondsusriiki või alalise elukoha riiki, näiteks vastavalt

raamotsusele 2008/909/JSK ning raamotsusele 2009/829/JSK.

34

Lisaks teabe, näiteks kinnipidamisasutuse eeskirjade kirjalikule ja suulisele tõlkimisele teatasid

paljud liikmesriigid täiendavatest meetmetest kinnipeetavate välismaalaste toetamiseks. Need

meetmed hõlmavad eelkõige juurdepääsu asjakohastele keelekursustele, investeerimist

tegevustesse, programmidesse või spetsialistidesse, et edendada integratsiooni ja

kultuuridevahelisi oskusi, rahvusvaheliste telefoni- või videokõnede hõlbustamist peresidemete

kaitsmiseks, majutust koos sama rahvusliku ja/või keelelise taustaga kinnipeetavatega ning abi

sisserändeküsimustes. Eri liiki suulise tõlke teenused, mida liikmesriigid kasutavad, on sise-

või välistõlgid (füüsilise kohalviibimisega), audio-/videotõlge, e-tõlke vahendid, mitmekeelsed

töötajad või sama keelt kõnelevate kinnipeetavate abi.

Kõik liikmesriigid kinnitasid, et rahvusvaheliste lepingute raames ja ulatuses on välismaalastel

õigus teatada kinnipidamisest oma diplomaatilisele või konsulaaresindusele ning et

kirjavahetus, telefoni- või videokõned ning külastused võivad toimuda konfidentsiaalselt ja

põhjendamatute piiranguteta. Samuti kinnitasid kõik liikmesriigid, et välismaalastel on

juurdepääs tasuta õigus- ja menetlusabile samadel tingimustel kui nende endi kodanikel.

Peaaegu kõik liikmesriigid teatasid, et välismaalasi teavitatakse ennetavalt võimalusest taotleda

nende karistuse täideviimise või vabadusekaotuseta kohtueelse järelevalvemeetme üleviimist

nende kodakondsusjärgsesse riiki või alalise elukoha riiki vastavalt raamotsusele 2008/909/JSK

ning raamotsusele 2009/829/JSK. Mõnes liikmesriigis annavad seda teavet vanglatöötajad

vastuvõtmismenetluse ajal suuliselt ja/või kirjalikult ning keeles, millest kinnipeetav aru saab.

Mõnes liikmesriigis on see lisatud teabebrošüüridesse, mis antakse kõigile kinnipeetavatele

nende saabumisel. Mitu liikmesriiki selgitas siiski, et sellise üleviimise taotlemiseks on –

vähemalt mõnel juhul – võimalik saada riiklikku tasuta õigusabi.

Üldised suundumused

Välismaalased saavad ulatuslikku menetluslikku tuge, eelkõige juurdepääsul kirjalikule ja

suulisele tõlkele ning konsulaarasutustega suhtlemisel. Haridus- ja integratsioonimeetmed on

üldlevinud, kuigi nende kättesaadavus on erinev, ning abi vabadusekaotuslike karistuste või

järelevalvemeetmete üleviimisel on ebaühtlasem.

35

14. Erimeetmed lastele ja noortele täiskasvanutele

Kinnipeetavad lapsed ja noored vajavad oma arenguvajaduste, suurenenud haavatavuse ja

suurema rehabilitatsioonipotentsiaali tõttu spetsiaalseid kaitsemeetmeid. Liikmesriigid näevad

ette mitmesugused kaitsemeetmed, millega reguleeritakse eraldamist, haridust,

distsiplinaartavasid ja psühholoogilist tuge.

Lisaks eraldi paigutamisele teatas enamik liikmesriike, et alla 18aastaste laste ja vajaduse korral

18–21aastaste noorte täiskasvanute kinnipidamisrežiim põhineb mittekaristuslikel hariduslikel

eesmärkidel ning sotsiaalsel ja psühholoogilisel toel, mis on vajalik kodanikuvastutuse ja -

kuuluvuse tunde edendamiseks. Lisaks kohustuslikule kooliharidusele, kutseõppele ning

asjakohasele spordi- ja vabaajategevusele hõlmavad konkreetsed näited selle kohta, mida see

võib tähendada, avatud või poolavatud elamistingimusi; spetsiaalse väljaõppega

valdkondadevaheliste töötajate poolset suuremat järelevalvet ja juurdepääsu neile töötajatele;

sagedast ja tihedat kontakti perekonnaga – sealhulgas koduvisiitide ja pereteraapia seansside

ajal – ning osalemist kohalikus kogukonnas; samuti isiklike, emotsionaalsete ja sotsiaalsete

oskuste alast koolitust, näiteks selleks, et aidata edendada tervislikke toitumis- ja

hügieeniharjumusi, kontrollida agressiooni ja vägivaldset käitumist, vältida sõltuvust ja

suurendada sotsiaalset usaldust.

Enamik liikmesriike kinnitas üldiselt üksikvangistuse kui distsiplinaarmeetme olemasolu alla

18aastaste kohtueelselt vahistatute ja süüdimõistetud kinnipeetavate puhul. Nad selgitasid

siiski, et tegemist on viimase abinõuga, mida kohaldatakse ainult raskete ja/või korduvate

süütegude korral, nagu on täpsustatud vanglareeglistikus. Sellised süüteod hõlmavad

põgenemist, uimastite või muude keelatud esemete toimetamist asutusse, ähvardusi ja

vägivaldseid rünnakuid töötajate või teiste kinnipeetavate vastu, haiguse simuleerimist

eesmärgiga, et nad viidaks asutusest välja, osalemist kollektiivses allumatuses jne. Mõned

liikmesriigid kasutavad üksikvangistust ka kaitse eesmärgil, kui kahtlustatakse

enesevigastamist või enesetapu ohtu, tervislikel põhjustel või kui on vaja kaitsta teisi

haavatavaid kinnipeetavaid. Kuigi üksikvangistuses viibitud aeg peab olema proportsionaalne

üksikvangistuse määramise põhjusega, võib selle maksimaalne kestus suurel määral erineda (3–

(71) Liikmesriigid peaksid tagama, et kõigis laste kinnipidamisega seotud küsimustes on

esmatähtsad laste huvid ning et laste kinnipidamise aspekte mõjutavate otsuste tegemisel

võetakse arvesse laste konkreetseid õigusi ja vajadusi.

(72) Liikmesriigid peaksid kehtestama laste jaoks nõuetekohase ja mitut valdkonda

hõlmava kinnipidamisrežiimi, mis tagab ja säilitab nende tervise ning nende füüsilise,

vaimse ja emotsionaalse arengu, õiguse haridusele ja koolitusele, selle, et nende õigust

perekonnaelule kasutatakse tulemuslikult ja korrapäraselt, ning nende juurdepääsu

programmidele, mis soodustavad nende taasintegreerumist ühiskonda.

(73) Distsiplinaarmeetmete, sealhulgas üksikvangistuse, piirangute või jõu kasutamine

peab olema rangelt vajalik ja proportsionaalne.

(74) Liikmesriikidel soovitatakse kohaldada alla 21aastaste noorte õigusrikkujate suhtes

alaealiste kinnipidamisrežiimi.

36

21 päeva). Enamikus liikmesriikides ulatub see 5–10 päevani, kuid üks liikmesriik piirab

meedet nelja tunniga päevas mitte rohkem kui viiel järjestikusel päeval ning teine kohaldab

seda tavaliselt ainult vaba aja veetmise ajal, nii et see ei mõjuta koolitegevust. Kuigi vähesed

liikmesriigid on tegelikult täpsustanud üksikvangistuse otsuste läbivaatamise sagedust,

märkisid paljud, et oluline on meditsiiniline ja psühholoogiline järelevalve.

Mitu liikmesriiki kinnitas, et lisaks üksikvangistusele või selle asemel kasutatakse alla

18aastaste laste puhul ka muid, vähem sekkuvaid distsiplinaarmeetmeid. Kõige levinumad neist

on hoiatused ja noomitused, suurem jälgimine, teatavate esemete konfiskeerimine või

kinnipidamine, taskuraha ja vanglapoes sisseostude tegemise piiramine, (kogukonna)

vabaajategevuse ja kultuuriürituste piiramine, audiovisuaalsete seadmete (nt isikliku teleri)

eemaldamine, külastuste ja telefonikõnede arvu või kestuse vähendamine, töö tegemise õiguse

peatamine ja pakkide vastuvõtmise keelamine. Kõik need meetmed on ajutised, kestavad

mõnest päevast kuni mitme kuuni korraga ning peavad olema proportsionaalsed toime pandud

distsiplinaarsüüteoga. Seega õigustab näiteks lugupidamatus töötajate suhtes või oma kambri

koristamata jätmine leebemat reageerimist kui uimastite varastamine või nendega kauplemine.

Mõned liikmesriigid rõhutasid, kui oluline on kasutada distsiplinaarmeetmeid üksnes juhul, kui

taastav või pedagoogiline sekkumine on ebaõnnestunud.

Üldised suundumused

Kõigis liikmesriikides on laste ja noorte täiskasvanute kaitse üks peaeesmärke. Laialdaselt

rakendatakse eraldamist täiskasvanutest, kohustuslikku haridust ja ulatuslikku psühholoogilist

tuge. Üksikvangistuse piirangud ja rõhuasetus perekondlikele kontaktidele pakuvad

järjepidevaid tagatisi. Lähenemisviisid noortele täiskasvanutele (18–21aastased) erinevad

rohkem, kuid paljudes süsteemides tunnistatakse üha enam nende konkreetseid arenguvajadusi.

15. Erimeetmed puuetega või raskete tervisehäiretega

inimestele

Puuetega ja raskete terviseprobleemidega inimestel on raske kinnipidamisasutuses hakkama

saada ning liikmesriigid on välja töötanud mitmesugused meetmed nende vajaduste

(75) Liikmesriigid peaksid tagama puuetega inimestele või muudele raskete

tervisehäiretega inimestele nende erivajadustele vastava nõuetekohase hoolduse, mis on

võrreldav riiklikus tervishoiusüsteemis pakutavaga. Eelkõige peaksid liikmesriigid

tagama, et isikud, kellel on diagnoositud vaimse tervise häire, saavad eriarstiabi, vajaduse

korral eriasutuses või kinnipidamisasutuse eriosakonnas meditsiinilise järelevalve all,

ning et kinnipeetavatele tagatakse vabastamiseks valmistumisel vajaduse korral

tervishoiuteenuste jätkumine.

(76) Materiaalsete kinnipidamistingimuste ja kinnipidamisrežiimide valdkonnas peaksid

liikmesriigid pöörama erilist tähelepanu puuetega või raskete tervisehäiretega

kinnipeetavate vajaduste rahuldamisele ja neile juurdepääsetavuse tagamisele. See peaks

hõlmama sellistele kinnipeetavatele sobiva tegevuse pakkumist.

37

kindlakstegemiseks, tingimuste kohandamiseks nende vajadustele vastavalt ja nende inimeste

toetamiseks. Liikmesriigid annavad üldist teavet füüsilise ja vaimse tervise teenuste osutamise

kohta ning on kehtestanud programmid sõltuvusprobleemide ja võõrutusnähtude raviks. Lisaks

nendele meetmetele on liikmesriikide kõige sagedamini nimetatud meetmed

kinnipidamistingimuste kohandamiseks puuetega või raskete terviseprobleemidega (nii

kohtueelselt vahistatud kui ka süüdimõistetud) kinnipeetavate vajadustele seotud kambrite,

osakondade ja ühiskasutatavate ruumide juurdepääsetavuse tagamisega liikumispuudega ja

eakatele kinnipeetavatele. See võib hõlmata kõike alates kõrgendatud kambrisisestest

tualettidest ja dušitoolidest, lisatud käsipuudest ja reguleeritavatest vooditest kuni kaldteede,

liftide ja laiemate koridorideni (sealhulgas külastuskohtades). Mõned liikmesriigid mainisid ka

abivahendite, näiteks karkude ja ratastoolide pakkumist, kuigi seda peetakse eeldatavasti kõigis

jurisdiktsioonides hädavajalikuks tervishoiuteenuseks. Teised märkisid, et kinnipeetavad

võivad saada eriabi, mis aitab neil igapäevaeluga toime tulla. Eritegevusi ja -kohtlemist, nagu

spordiprogrammid, töövõimalused jne, mainisid aga ainult mõned liikmesriigid. Lisaks sellele

teatas üle kolmandiku kõigist liikmesriikidest spetsiaalsete vaimse tervise ja/või

uimastisõltuvuse osakondade olemasolust.

Üldised suundumused

Liikmesriikides tunnistatakse üha enam puuetega seotud vajadusi, kuid nende täitmine on

endiselt erinev. Kohandused hõlmavad struktuurilisi kohandamisi ja mõnel juhul abivahendite

või individuaalse toe pakkumist, et aidata kinnipeetavatel igapäevaeluga toime tulla.

Spetsiifilisemad lahendused, nagu kohandatud tegevused või spetsiaalsed vaimse tervise ja

uimastisõltuvuse osakonnad on vähem levinud.

16. Erimeetmed erivajadustega või haavatavatele inimestele

Kinnipidamissüsteemid puutuvad kokku paljude haavatavate kinnipeetavatega, sealhulgas

eakad, psüühikahäiretega inimesed, enesetapuohus olevad inimesed, LGBTIQ-inimestest

kinnipeetavad ja sõltuvusprobleemidega isikud.

Peaaegu kõik liikmesriigid kinnitasid, et nad võtavad meetmeid erivajadustega ja haavatavate

kinnipeetavate turvalisuse tagamiseks, näiteks üldise diskrimineerimisvastase poliitika ja

töötajate koolituse, haavatavuse klassifitseerimise ja kaitsemeetmete, individuaalsete hooldus-

(77) Liikmesriigid peaksid tagama, et kinnipidamine ei süvenda isikute tõrjutust nende

seksuaalse sättumuse, rassilise või etnilise päritolu, usuliste veendumuste tõttu või muudel

põhjustel.

(78) Liikmesriigid peaksid võtma kõik mõistlikud meetmed, et hoida ära

kinnipidamisasutuse töötajate või teiste kinnipeetavate toime pandav vägivald isikute

suhtes või isikute muu väärkohtlemine, nagu füüsiline, vaimne või seksuaalne

väärkohtlemine, nende seksuaalse sättumuse, rassilise või etnilise päritolu või usuliste

veendumuste tõttu või muudel põhjustel. Liikmesriigid peaksid tagama, et sellise vägivalla

või väärkohtlemise ohu korral kohaldatakse erikaitsemeetmeid.

38

ja rehabilitatsioonikavade, kaasava tegevuse ja suurema arvu kinnipeetavate teadlikkuse

suurendamise või asutusesisese aruandekohustuse range rakendamise kaudu. Kui neilt küsiti

konkreetselt LGBTIQ+-inimestest kinnipeetavate kaitse kohta, teatasid üksikud liikmesriigid

praktilistest suunistest, milles käsitletakse konkreetseid probleeme, nagu asjakohaste

tervishoiuteenuste kättesaadavus, pesemisvõimaluste korraldus, asesõnade kasutamine, eraelu

puutumatus ja andmekaitse, keha läbiotsimine, vägivald ja kiusamine jne. Siiski nimetasid

peaaegu kõik liikmesriigid esmatähtsaks transsooliste kinnipeetavate paigutamist. Isikud

võidakse paigutada nende registreeritud (õigusliku) soo alusel, otsustada juhtumipõhiselt(võttes

arvesse isiku soove, turvakaalutlusi ja eksperdihinnanguid) või paigutada isikud

eriosakondadesse või ühekohalistesse kambritesse.

Liikmesriigid kinnitasid üldiselt, et vanglas saab alustada ja jätkata hormoonravi.

Üldised suundumused

Haavatavate isikute haldamine on üldjuhul integreeritud kinnipidamisasutuste toimimisse.

Peaaegu kõik liikmesriigid teatasid meetmetest erivajadustega ja haavatavate kinnipeetavate

kaitseks, sealhulgas diskrimineerimisvastane poliitika, töötajate koolitamine, haavatavuse

hindamine ning individuaalsed hooldus- või paigutamiskavad.

17. Kontroll ja järelevalve

Tugevad kontrolli- ja järelevalvemehhanismid on läbipaistvuse, vastutuse ja väärkohtlemise

ennetamise seisukohast keskse tähtsusega.

Paljudes liikmesriikides on kasutusel kolmepoolne sise- ja väliskontrolli ning riigisisese ja

rahvusvahelise kontrolli raamistik. See raamistik hõlmab tavaliselt i) kohtunikke, prokuröre

ja/või riikliku vanglateenistuse inspektsiooni; ii) justiitsministeeriumi kui kõrgeimat

järelevalveasutust, ombudsmani ja/või spetsialiseeritud asutusi ja volinikke, kelle ülesanne on

kontrollida vanglaid ja kaitsta kinnipeetavate õigusi, ning iii) riigi parlamendi liikmeid ning

(79) Liikmesriigid peaksid hõlbustama sõltumatu asutuse tehtavaid korrapäraseid

kontrolle, mille eesmärk on hinnata, kas kinnipidamisasutusi juhitakse liikmesriigi ja

rahvusvahelise õiguse nõuete kohaselt. Eelkõige peaksid liikmesriigid võimaldama

takistusteta juurdepääsu piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise

tõkestamise komiteele ning riikide ennetusasutuste võrgustikule.

(80) Liikmesriigid peaksid andma oma riigi parlamendiliikmetele juurdepääsu

kinnipidamisasutustele ja neil soovitatakse anda sama juurdepääs ka Euroopa Parlamendi

liikmetele.

(81) Ühtlasi peaksid liikmesriigid kaaluma võimalust korraldada kohtunike, prokuröride

ja kaitseadvokaatide õigusalase koolituse raames korrapäraseid külastusi

kinnipidamisasutustesse ja muudesse kinnipidamiskeskustesse.

39

piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

Komiteed.

Üldreeglina on nii, et mida sõltumatum on konkreetne järelevalveasutus riiklikust

vanglateenistusest, seda tõenäolisemalt avalikustatakse või on võimalik avalikustada selle

järeldused. Peaaegu kõik liikmesriigid teatasid, et juurdepääs kinnipidamisasutustele ja

dokumentidele ei ole piiratud, eelkõige nende asutuste puhul, kes tegutsevad riigi

ennetusasutusena. Mõned liikmesriigid märkisid, et tundlikku teavet tuleb käsitleda

konfidentsiaalselt või seda võidakse piirata riikliku julgeoleku, käimasolevate uurimiste,

arstisaladuse jms tõttu ning et juurdepääsu kinnipidamisasutusele võib ajutiselt piirata, eriti kui

külastajate turvalisust ei ole võimalik tagada.

Kui küsiti, kas on olemas süsteemid teistele liikmesriikidele Euroopa vahistamismäärusega

seotud menetluste raames antud tagatiste täitmise jälgimiseks, viitasid paljud liikmesriigid

kinnipidamistingimuste üldisele järelevalvele ja mõned teatasid, et see on kohtute, prokuratuuri

või justiitsministeeriumi jne ülesanne. Ainult üks liikmesriik teatas oma vanglates kasutatavast

keerukast reaalajas kontrollimise süsteemist, mis jälgib tagatiste täitmist ja annab automaatseid

hoiatusi, kui neid ei täideta. Samal ajal kontrollib see süsteem aktiivselt, kas on antud tagatisi

uute saabujate kohta, ja kasutab nõuete rikkumise vältimiseks spetsiaalseid kambreid.

Üldised suundumused

Kontrolli- ja järelevalveraamistikud on kõigis liikmesriikides terviklikud, kuigi nende

rakendamine on erinev. Sõltumatu järelevalve on laialdaselt institutsionaliseeritud ja välistel

organitel on tingimuste hindamisel aktiivne roll. Aruandlus- ja järelmeetmete mehhanismide

tõhusus on erinev.

40

18. Erimeetmed vanglates toimuva radikaliseerumise vastu

Radikaliseerumise ennetamine ja vabastamise toetamine on kinnipidamissüsteemide

põhiprioriteedid. Liikmesriigid kasutavad mitmesuguseid strateegiaid, milles on ühendatud

riskihindamine, erisekkumised, töötajate koolitamine ja asutustevaheline koostöö.

Enamik liikmesriike teatas, et vanglates toimuva radikaliseerumise vastu võitlemiseks on

kehtestatud vähemalt mõned erimeetmed ja sageli mitu erimeedet. Tuleb siiski märkida, et kõik

liikmesriigid ei ole rakendanud samu meetmeid samal viisil. Üks sageli esitatud näide on see,

et riskihindamisvahendeid kasutatakse laialdaselt radikaliseerumise ohus olevate või

äärmuslikke ideoloogiaid väljendavate isikute tuvastamiseks.

Mõnes jurisdiktsioonis on spetsialiseeritud üksused või osakonnad, mis on ette nähtud isikutele,

kes on hinnatud radikaliseerumise ohus olevateks isikuteks. Teistes süsteemides välditakse

füüsilist eraldamist, et takistada äärmusvõrgustike teket, ning selle asemel otsustatakse

integreerida kinnipeetavad teiste kinnipeetavatega.

Liikmesriikides on laialdaselt kättesaadavad ka deradikaliseerimis- ja vabastamisprogrammid,

samuti kasutatakse asutustevahelist koostööd riiklike julgeolekuasutuste, politseiasutuste,

kriminaalhooldusasutuste ja kogukonnaorganisatsioonidega, et jälgida isikuid enne ja pärast

vabastamist.

Töötajate koolitus ulatub algtasemest, pidevast ja progressiivsest kutsealasest arengust

ulatuslike programmideni, mille eesmärk on anda usaldusväärseid ja ajakohaseid teadmisi ja

oskusi radikaliseerumise hindamise, ennetamise ja sekkumise strateegiate kohta.

(82) Liikmesriikidel soovitatakse teha esialgne riskihindamine, et määrata kindlaks

asjakohane kinnipidamisrežiim, mida kohaldada kinnipeetavate suhtes, keda

kahtlustatakse terroristlikes ja vägivaldsetes äärmuslikes kuritegudes või kes on sellises

kuriteos süüdi mõistetud.

(83) Riskihindamise alusel võidakse need kinnipeetavad paigutada kokku terroristidest

kinnipeetavatele ette nähtud eriosakonda või hajutada nad teiste kinnipeetavate sekka.

Viimasel juhul peaksid liikmesriigid ära hoidma selliste isikute otsekontakti eriti

haavatavate kinnipeetavatega.

(84) Liikmesriigid peaksid tagama, et vangla juhtkond teeb korrapäraselt täiendavaid

riskihindamisi (terroristlikes ja vägivaldsetes äärmuslikes kuritegudes kahtlustatavate ja

süüdimõistetute kinnipidamise alguses, kinnipidamise ajal ja enne nende vabastamist).

(85) Liikmesriikidel soovitatakse korraldada kõigile töötajatele mõeldud üldisi teadlikkuse

parandamise koolitusi ja eritöötajate koolitusi, et radikaliseerumise märke varakult

märgata. Samuti peaksid liikmesriigid kaaluma piisaval arvul hästi koolitatud ja erinevaid

religioone esindavate vanglakaplanite palkamist.

(86) Liikmesriigid peaksid rakendama meetmeid, millega nähakse ette vangla

rehabilitatsiooni-, deradikaliseerimis- ja vabastamisprogrammid, et vabastamiseks ette

valmistada, ning vabastamisjärgsed programmid, et toetada terroristlike ja vägivaldsete

äärmuslike kuritegude eest süüdi mõistetud kinnipeetavate taasintegreerumist ühiskonda.

41

Üldised suundumused

Liikmesriikides on laialt levinud radikaliseerumise ennetamise strateegiad, nagu

riskihindamine, erisekkumised ja valdkondadevaheline koostöö. Mõned liikmesriigid

tuginevad eraldamisele, kuid teised seavad prioriteediks integreerumise teiste kinnipeetavatega.

Hoolimata mõningatest erinevustest töötajate koolituse tasemes on asutustevaheline

koordineerimine üldiselt hästi välja arendatud.

42

Järeldused, parimad tavad ja edasine tegevus

Üldised järeldused

Eelvangistuse ja materiaalsete kinnipidamistingimuste võrdlev hindamine näitab, et

liikmesriigid on kehtestanud õigusraamistiku, mis vastab üldjoontes Euroopa ja

rahvusvahelistele nõuetele. Mõlemas valdkonnas on aga korduv lõhe seaduse ja tava vahel.

Eelvangistuse valdkonnas on enamikus süsteemides sätestatud põhimõte, et vabadusekaotus

enne kohtumenetlust peab olema erandlik ning selle suhtes tuleb kohaldada vajalikkuse ja

proportsionaalsuse kontrolli. Olemas on lai valik alternatiive, kuid neid meetmeid ei kasutata

ikka veel piisavalt. Hoolimata õigusasutusse ilmumise kohustuse, kautsjoni, elektroonilise

järelevalve ja elukohapiirangute ametlikust tunnustamisest tuginevad kohtud sageli

vabadusekaotuslikele meetmetele. Sellised tõkked nagu usalduse puudumine, ressursside

nappus ja tehnilised piirangud vähendavad alternatiivide tõhusust, samas on piiriülesed

vahendid, nagu Euroopa järelevalvekorraldus, endiselt liiga vähe kasutatud. Mõistliku kahtluse

nõue on järjepidev kaitsemeede, kuid selle määratlus ja künnis on erinevad, mis toob kaasa

kaitsealased erinevused eri jurisdiktsioonides.

Kohtud on tavaliselt kohustatud esitama eelvangistusotsuste põhjendused, kuid nende

põhjenduste kvaliteet on ebaühtlane ja mõnel juhul on need üldised või formaalsed.

Perioodilised läbivaatamised on samuti õiguslikult tavalised, kuid nende tõhusus ei ole alati

tagatud, mis toob kaasa riski, et sellised läbivaatamised muutuvad formaalsuseks. Õigust olla

enne eelvangistust ära kuulatud tunnustatakse peaaegu üldiselt, kuid juurdepääs juhtumi

toimikutele ja konfidentsiaalsuse kaitse – eelkõige videokonverentsi teel toimuvatel

kohtuistungitel – on endiselt probleemsed valdkonnad. Õiguskaitsevahendid ja

edasikaebamisvõimalused on kättesaadavad, kuid tähtajad, reeglite selgus ja praktiline tõhusus

on väga erinevad. Paljudes liikmesriikides on kehtestatud eelvangistuse maksimaalne kestus,

kuid keerulistel juhtudel on pikaajaline kinnipidamine endiselt korduv probleem.

Eelvangistuses veedetud aja mahaarvamine lõplikest karistustest on peaaegu universaalne

kaitsemeede, kuid reeglid hüvitise maksmise kohta õigeksmõistmise korral on endiselt

ebaühtlased. Hoolimata Euroopa järelevalvekorraldust käsitleva raamotsuse ülevõtmisest

kõigis liikmesriikides kohaldatakse seda praktikas endiselt minimaalselt.Selle tulemusena

jäävad välismaalastest kahtlustatavad sageli eelvangistusse, isegi kui nende

päritoluliikmesriigis oleks võimalik korraldada samaväärne järelevalve.

Materiaalsete tingimuste osas on laialdaselt kindlaks määratud majutuse miinimumnõuded,

eelkõige seoses isikliku ruumiga ja juurdepääsuga põhiruumidele. Ülerahvastatus kahjustab aga

jätkuvalt nõuete täitmist, jättes paljud kinnipeetavad olukorda, mis jääb allapoole

rahvusvahelisi võrdlusaluseid. Paigutamispõhimõtete eesmärk on üldjuhul kinnipeetavate

eraldamine õigusliku staatuse, soo ja vanuse alusel, kuid kinnipidamisasutuste piiratud

mahutavus ei võimalda neid põhimõtteid alati rangelt järgida. Hügieeni- ja sanitaarnõuete

täitmine on tagatud, kuigi privaatsus, juurdepääs soojale veele ja kahjuritõrje on endiselt nõrgad

kohad. Toitumine on üldiselt tagatud, kuid erinevused eelarvetes põhjustavad eri asutustes

ebavõrdset toitumiskvaliteeti.

43

Tagatud on väljaspool kambrit veedetav aeg ja igapäevane vabaõhutegevus, kuid tegelikud

tavad on väga erinevad. Võimalused sisukaks tegevuseks, nagu töö, haridus ja kutseõpe, on

olemas, kuid neid rakendatakse ebaühtlaselt, eelkõige kohtueelselt vahistatute puhul.

Tervishoiuteenuste osutamine on laialdaselt tagatud, kuid vaimse tervise toetamises,

enesetappude ennetamises ja sõltuvusravis esineb endiselt lünki. Protokollid on olemas, kuid

enesetapud ja enesevigastamine on endiselt pakilised probleemid. Vägivalla ja väärkohtlemise

ennetamiseks on tehtud jõupingutusi, sealhulgas järelevalve ja töötajate koolitamine, kuid

ebajärjekindel andmete kogumine ja aruandlus nõrgendavad järelevalvet.

Kindlalt on kehtestatud õigus suhelda välismaailmaga ja saada õigusabi. Perekülastusi,

kirjavahetust ja õiguskaitseõigusi üldiselt austatakse ning üha enam on hakatud kasutama

selliseid uuendusi nagu videokõned ja lapsesõbralik külastuskord. Digitaalse teabevahetuse

võimalused on siiski endiselt piiratud, eelkõige välismaalaste puhul. Kaebuste esitamise

mehhanismid on hästi sisse seatud ja neid täiendavad sõltumatud järelevalveasutused, kuid

reageerimisvõime, kontrollide sagedus ja soovituste järelmeetmed on väga erinevad.

Laialdaselt tunnustatakse spetsiaalseid kaitsemeetmeid haavatavatele rühmadele, nagu naised,

lapsed, välismaalased, puuetega inimesed ja teised erivajadustega inimesed. Need hõlmavad

sootundlikku tervishoidu, lastele suunatud haridust, suulise tõlke teenuseid ja juurdepääsetavat

taristut. Sellest hoolimata piiravad aegunud rajatised, ülerahvastatus ja ebaühtlane rahastamine

nende järjepidevat rakendamist. Mõnes kohas on olemas kohandatud üksused ja programmid,

kuid need ei ole kaugeltki universaalsed.

Kokkuvõttes näitavad need järeldused, et enamik liikmesriike on loonud üsna kindla

õigusraamistiku nii eelvangistuse menetlusõiguste kui ka materiaalsete kinnipidamistingimuste

jaoks. Neid nõudeid õõnestavad aga jätkuvalt püsivad praktilise rakendamise puudujäägid.

Korduvad probleemid, nagu ülerahvastatus, kinnipidamise alternatiivide alakasutamine, taristu

puudused ja haavatavate rühmade ebaühtlane kaitse, toovad esile vajaduse teha täiendavaid

jõupingutusi, et tagada õiguste täielik järgimine praktikas.

Parimad tavad

Hoolimata taristu, ressursside ja õigustavade suurtest erinevustest on paljud jurisdiktsioonid

välja töötanud parimad tavad, mis tugevdavad eelvangistuse menetluslikke tagatisi ja

parandavad kinnipidamistingimusi. Need tavad võivad toetada ka kinnipeetavate sotsiaalset

rehabilitatsiooni ja olla eeskujuks laiemale rakendamisele.

Eelvangistuse menetlusõigustega seoses võib välja tuua järgmised parimad tavad.

- Mitu liikmesriiki on vastu võtnud üksikasjalikud õiguslikud nõuded, mis kohustavad

kohtunikke kinnipidamise määramisel või selle pikendamisel esitama sõnaselgeid ja

isikustatud põhjendusi. See hõlmab riskitegurite analüüsi, proportsionaalsuse hindamist

ja selgeid selgitusi selle kohta, miks eelvangistuse alternatiive (nt järelevalve,

õigusasutusse ilmumise kohustus või elektrooniline järelevalve) ei peeta piisavaks.

Selline individuaalse põhjenduse esitamise kohustus suurendab läbipaistvust ja loob

tugevamad kaitsemeetmed ülemäärase või meelevaldse eelvangistuse vastu.

- Heaks tavaks on, et kinnipidamisperioodid on lühikesed, neid ei saa pikendada ja need

nõuavad sagedast kohtulikku kontrolli. Automaatsed kohtuistungid hoiavad ära

pikaajalise järelevalveta kinnipidamise ning tagavad juhtumi edenemise, riski ja

44

proportsionaalsuse pideva hindamise. Mõnes süsteemis peavad pikendatud

kinnipidamiseks andma loa kõrgema astme kohtud, mis tagab täiendava

kontrollitasandi.

- Täiustatud digisüsteemid, mis jälgivad menetlustähtaegu, kinnipidamise ajapiiranguid

ja kavandatud läbivaatamisi, aitavad vältida eelvangistuse ebaseaduslikku pikendamist.

Automaatsed hoiatusteated kohtunikele ja prokuröridele toetavad õigeaegseid

meetmeid ja vähendavad haldusvigu. Need süsteemid on eriti tõhusad juhul, kui

juhtumite arv on suur.

- Mõned liikmesriigid tagavad, et kaitseadvokaadid määratakse automaatselt (mitte

taotluse alusel), olenemata kahtlustatava või süüdistatava rahalistest vahenditest, niipea

kui isikult vabadus võetakse. Sellega tagatakse, et kinnipeetavatel on kogu

eelvangistuse ajal kiire juurdepääs õigusnõustamisele, näiteks kaitsja osalemise kaudu

varajastes uurimistoimingutes, ja tõhus esindatus eelvangistuse kohtuistungitel.

- Liikmesriigid, kellel on Euroopa järelevalvekorralduste väljaandmiseks ja täitmiseks

tsentraliseeritum süsteem, kasutavad seda vahendit sagedamini. Tsentraliseeritum

lähenemisviis võimaldab neil luua võrgustikke ja eksperditeadmisi järelevalvemeetmete

järelevalve korra kohta alternatiivina eelvangistusele teistes liikmesriikides.

Materiaalsete kinnipidamistingimustega seoses võib välja tuua järgmised parimad tavad.

- Mõned liikmesriigid on võtnud kasutusele IT-põhised süsteemid, mis jälgivad täitumust

ja takistavad automaatselt vanglate mahutavuse ületamist. Need vahendid toetavad

kinnipeetavate õiglast paigutamist vanglate vahel ja hõlbustavad ruumi

miinimumnõuete täitmist. Reaalajas järelevalve aitab haldusasutustel ka üleviimisi

kavandada, et vältida ülerahvastatust.

- Uuemad vanglad, mis on ehitatud nii, et tagatud on rohkem päevavalgust, parem

ventilatsioon ja keskkonnakontroll, kajastavad taristu arendamise parimaid tavasid.

Sellised vanglad hõlmavad sageli energiatõhusaid süsteeme, ühekohalise kambriga

majutust ja paremat juurdepääsetavust puuetega kinnipeetavatele.

- Mitu liikmesriiki koolitavad töötajaid dünaamiliste turvastrateegiate alal, milles

rõhutatakse teabevahetust, usalduse suurendamist, konfliktide ennetamist ja igapäevast

suhtlemist kinnipeetavatega. Selline lähenemisviis vähendab sõltuvust füüsilistest

piirangutest ja isoleeritusest ning suurendab üldist ohutust. Töötajate suutlikkust

tugevdavad veelgi vaimset tervist, kultuuridevahelist suhtlust ja traumateadlikku ravi

käsitlevad spetsiaalsed koolitusmoodulid.

- Mõned liikmesriigid teevad vastuvõtmisel kohe valdkondadevahelisi tervisekontrolle,

sealhulgas psühholoogilisi hindamisi, sõltuvuse hindamisi ja nakkushaiguste suhtes

kontrollimist. Nõrkade kohtade varajane avastamine võimaldab kiiret sekkumist ja

vähendab olukorra halvenemise ohtu.

- Heaks tavaks on spetsiaalsed vaimse tervise üksused, kus töötavad psühhiaatrid,

psühholoogid ja eriõed. Need üksused pakuvad keerukate vaimse tervise vajadustega

kinnipeetavatele struktureeritud ravi, kriisisekkumist, ravi haldamist ja pikaajalist ravi.

Need vähendavad üksikvangistuse määramist kriisis olevatele inimestele ja parandavad

ravi järjepidevust.

- Mõnes liikmesriigis kasutatakse terviklikke vägivalla ennetamise raamistikke, milles on

ühendatud töötajate koolitus, teabe kogumine, konfliktide vahendamise programmid ja

sihipärased sekkumised suure riskiga isikutele. Sellised strateegiad aitavad vähendada

nii kinnipeetavatevahelist kui ka töötajate ja kinnipeetavate vahelist vägivalda.

45

- Parimad tavad hõlmavad kõigi jõu kasutamisega seotud vahejuhtumite tsentraliseeritud

ja üksikasjalikku registreerimist, kohustuslikku arstlikku kontrolli pärast jõu kasutamist

ja sõltumatut järelevalvet vahejuhtumite läbivaatamise üle.

- Tõhusate kinnipidamissüsteemidega tagatakse, et iga kinnipeetav saab individuaalse

kava, milles käsitletakse hariduse, töö, tervishoiuvajaduste, psühholoogilise toe ja

taasintegreerumise eesmärke. Kavad vaadatakse regulaarselt läbi ja neid

ajakohastatakse valdkonnaüleste meeskondade, sealhulgas kriminaalhooldusasutuste

kaasabil.

- Partnerlus eraettevõtjate ja tööturuorganisatsioonidega annab kinnipeetavatele

kutsekvalifikatsiooni ja tegeliku töökogemuse. Need võimalused parandavad

märkimisväärselt vabastamisjärgseid tööhõiveväljavaateid.

- Kontrollitud juurdepääs digitaalsetele õppevahenditele, nagu piiratud

internetiühendusega tahvelarvutid, e-raamatukogud või akrediteeritud veebikursused,

on näide heast tavast. Need vahendid parandavad kinnipeetavate, eelkõige laste ja

noorte täiskasvanute haridusvõimalusi.

- Spetsiaalsed külastusruumid, vanemlusprogrammid ja väikelastega kinnipeetavate

pikemad külastused edendavad perekonna stabiilsust ja heaolu. Sellised tavad aitavad

säilitada positiivseid suhteid ja toetavad taasintegreerumist.

- Kohapealsete külastuste kombineerimine videokõnede, digitaalsete sõnumisüsteemide

ja juurdepääsuga jälgitavale e-postile laiendab suhtlusvõimalusi ja vähendab

isoleeritust, eelkõige kaugetest piirkondadest pärit või liikumispiirangutega

kinnipeetavate puhul.

- Eraldi üksused või kohandatud tugiteenused haavatavatele rühmadele loovad

turvalisema keskkonna ja pakuvad sihipäraseid sekkumisi. Näiteks võib tuua ema ja

lapse üksused, noorteosakonnad, kus pakutakse ulatuslikumaid haridusteenuseid, ning

spetsiaalsed ruumid vanematele kinnipeetavatele.

- Parimate tavade hulka kuulub riiklikele vanglajärelevalveasutustele piiramatu

juurdepääsu võimaldamine kõigile aladele, kinnipeetavatele ja registritele ning

regulaarsete etteteatamata kontrollide tagamine.

- Mõned liikmesriigid nõuavad ametlikke tegevuskavasid, et reageerida kontrolli

tulemustele ja institutsionaliseerida järelevalvemehhanismid edusammude

hindamiseks. See suurendab vastutust ja soodustab reformipüüdlusi.

Edasine tegevus

Edasine tegevus seisneb õiguslikul tasandil tehtud edusammude kindlustamises, kaotades

samal ajal lõhe nõuete ja igapäevase kohapealse tegelikkuse vahel.

Mis puudutab eelvangistust, siis on riiklikud õigusraamistikud üldiselt kooskõlas, kuid

praktikas kasutatakse eelvangistust ELis endiselt ülemäära sageli. Eelvangistuse kui viimase

abinõu põhimõtet tuleks kohaldada järjepidevamalt. Eelvangistuse määramise otsused peaksid

proportsionaalsuse tagamiseks alati sisaldama individuaalset põhjendust ning eelvangistuse

alternatiive, sealhulgas Euroopa järelevalvekorraldust (raamotsus 2009/829/JSK), tuleks

kohaldada süstemaatilisemalt.

Mis puudutab materiaalseid kinnipidamistingimusi, siis nõuab ülerahvastatuse probleemiga

tegelemine mitte ainult investeeringuid taristusse, vaid ka struktuurireforme karistuste

määramise poliitikas ja suuremat tuginemist asenduskaristustele. Tervishoiuteenuste osutamise

46

tõhustamine, eelkõige vaimse tervise, enesetappude ennetamise ja sõltuvusravi valdkonnas,

parandab nii kinnipidamise tulemusi kui ka taasintegreerumise väljavaateid pärast vabastamist.

Sama oluline on laiendada juurdepääsu haridusele, kutseõppele ja sisukale tööle, tagades, et

kinnipidamine toetaks rehabilitatsiooni, mitte ei suurendaks süüteo kordumise riski.

Haavatavate rühmade kaitsemeetmed tuleb muuta järjepidevaks tavaks sootundlike režiimide,

lastele sobivate ruumide, juurdepääsetava taristu ja individuaalsetele vajadustele kohandatud

eriteenuste kaudu. Digivahendite kasutamist kaebuste esitamise, järelevalve ja välismaailmaga

suhtlemise hõlbustamiseks tuleks laiendada, et suurendada kättesaadavust ja läbipaistvust.

Samuti tuleb tugevdada vanglate järelevalvemehhanisme, andes sõltumatutele

järelevalveasutustele piisavad vahendid ja võimestades neid tagama, et nende soovitused

viiksid käegakatsutavate edusammudeni.

Määrates kindlaks süsteemsed probleemid ja tuues esile parimad tavad, aitab käesolev aruanne

kaasa käimasolevatele jõupingutustele parandada kinnipidamist käsitleva soovituse ja

rahvusvaheliste nõuete järgimist. Selle eesmärk on esitada tõendeid poliitiliseks aruteluks ja

tugevdada vastastikuse usalduse aluseid. Selle tagamine, et eelvangistust kasutatakse viimase

abinõuna ja et materiaalsetes kinnipidamistingimustes austatakse inimväärikust, ei ole mitte

ainult üksikisiku õiguste küsimus, vaid see on hädavajalik ka Euroopa vahistamismääruse

tõhusaks toimimiseks ja üldisemalt õigusalase koostöö usaldusväärsuse tagamiseks ELis.

Seepärast jätkab komisjon teabe jagamise parandamist kinnipidamistingimuste kohta ELi

liikmesriikides. Selleks töötab komisjon tihedas koostöös Euroopa Nõukoguga välja riikide

teabelehed, milles kirjeldatakse kinnipidamisolukorda igas liikmesriigis.

Käimas on ka arutelud selle üle, kuidas ELi vanglajärelevalveasutused saavad kasutada

käesoleva aruande jaoks koostatud küsimustikku, et suurendada järelevalvetavade

järjepidevust kogu ELis.

Prioriteediks seatakse ka soovituse rakendamist käsitlev koolitustegevus. Sellega seoses

viidatakse 2025. aastal välja antud riigi ennetusasutusele mõeldud juhendile kinnipidamist

käsitleva soovituse rakendamise järelevalve kohta, mis töötati välja ELi ja Euroopa Nõukogu

ühisprojekti https://www.coe.int/en/web/implementation/european-npm-forum raames.