Riigikogu sotsiaalkomisjoni

istungi protokoll nr 186

Tallinn, Toompea Teisipäev, 15. september 2026

Algus 14.04, lõpp 15.20

Juhataja: Signe Riisalo (esimees)

Protokollijad: Terle Kask (konsultant), Riin Lindpere (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Kalle Grünthal, Toomas Järveoja, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen

Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind

Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik),

Helgi Kundla (nõunik)

Puudus: Aleksandr Tšaplõgin

Kutsutud: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töösuhete ja töökeskkonna

osakonna nõunik Dana Kadanik-Liiv, töökeskkonna poliitika juht Eva Põldis ja töö- ja

võrdsuspoliitika asekantsler Hedi Arukase, Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna

nõunik Artur Panov, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja jurist Ireen Tarto, Eesti Ametiühingute

Keskliidu jurist Nelli Loomets ja organisatsiooni sekretär Evelin Tomson, Eesti Advokatuuri

vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff, Eesti Töötervishoiu Teenuseosutajate Liidu esindaja

META Advisory vanemkonsultant Stinne Vaga (1. päevakorrapunkt); Riigikogu liige Reili

Rand (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise ning sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (888 SE) teise lugemise

ettevalmistamine

2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku

tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja seadusemuudatused viljatusravi kättesaadavuse

parandamiseks“ eelnõu (913 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise ning

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (888 SE) teise lugemise

ettevalmistamine 

Signe Riisalo märkis sissejuhatuseks, et eelnõu (888 SE) eesmärk on ajakohastada

töötervishoiu ja tööohutuse seadust (TTOS), vähendada tööandjate ja Tööinspektsiooni (TI)

halduskoormust ning muuta tööohutuse korraldus selgemaks ja tõhusamaks. Muudatustega

kaotatakse dubleerivad kohustused ja vähendatakse aruandlust, säilitades samal ajal töötajate

ohutuse. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 3.06.2026 ning muudatusettepanekute esitamise

tähtajaks ettepanekuid ei esitatud. Komisjonile on saabunud Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ettepanekud täiendavate muudatuste tegemiseks. S.

2

Riisalo selgitas, et komisjon kuulab esmalt ära huvigruppide arvamused, seejärel saavad

komisjoni liikmed esitada küsimusi ning pärast seda vaadatakse läbi muudatusettepanekud

ning tehakse menetlusotsused.

Nelli Loomets tutvustas Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) arvamust. Esmalt juhtis ta

tähelepanu sellele, et Eesti töötervishoiu ja tööohutuse olukord ei ole hea. TI andmetel

registreeriti 2025. aastal 3327 tööõnnetust, sh surmaga lõppes 7 tööõnnetust ja iga 1000

töötaja kohta toimus keskmiselt 4,8 tööõnnetust. N. Loomets märkis, et teadaolevalt jääb väga

palju tööõnnetusi registreerimata ning selliste numbrite taustal ei ole EAKLil võimalik

nõustuda muudatustega, mis vähendavad töötajate esindajate osalust töökeskkonna

küsimustes. Lisaks juhtis N. Loomets tähelepanu eelnõu punktidele 16–18, mille järgi ei oleks

töökeskkonnavoliniku valimine kohustuslik, kui vähemalt 10% ettevõtte, selle

struktuuriüksuse või vahetuse töötajatest ei avalda soovi töökeskkonnavoliniku valimiseks.

Sama põhimõte rakenduks ka töökeskkonnanõukogu moodustamisele. EAKLi hinnangul tekib

bürokraatia vähendamise tulemusena vastuolu Euroopa Liidu töötervishoiu ja tööohutuse

raamdirektiiviga, mis kohustab tööandjat töötajate või nende esindajatega konsulteerima ning

võimaldama töötajate osalemist kõigis tööohutuse ja töötervishoiu küsimustes. Sealjuures

peab töötajate osalus olema “tasakaalustatud” vastavalt siseriiklikele seadustele ja tavadele.

Samuti näeb direktiiv ette, et töötajad või töötajate esindajad, kellel on töötajate ohutuse ja

tervishoiu eest erivastutus, peavad saama osaleda nimetatud aruteludes tasakaalustatult või

nendega tuleb aegsasti konsulteerida kõikides olulistes tööohutust ja -tervist mõjutavates

küsimustes. Vabatahtliku mudeli korral võivad töötajate esindajad ja esindusorganid jääda

moodustamata. Üldine koostöökohustus ei ole EAKLi hinnangul piisav ning seetõttu tehakse

ettepanek jätta eelnõu § 1 punktid 16–18 välja.

Jaanika Reilik-Bakhoff lausus, et mitme Eesti Advokatuuri seisukohaga on juba eelnõus

arvestatud, kuid toob välja kaks põhimõttelist ettepanekut. Eelnõu § 1 punktis 1 kavandatud

muudatuse kohta leiti, et juhatuse liikmeid ei tuleks TTOSi kaitsealast välja jätta. Suuremates

ettevõtetes võivad juhatuse liikmest tegevjuhid täita sisuliselt töölepinguliste töötajatega

võrreldavaid ülesandeid ja tegutseda omanike huvides, mistõttu ei ole nende kaitse

välistamine põhjendatud. Samuti jäädi ettepaneku juurde säilitada ohtlike tööprotsesside

puhul tehtava töö ohutusjuhendi koostamise kohustus. Leitakse, et üksnes töövahendi

ohutusjuhend ei pruugi olla piisav, sest tööprotsess võib olla töövahendist ohtlikum ning

tööandjad ei pruugi vabatahtlikult vajalikke juhendeid koostada.

Stinne Vaga märkis, et Eesti Töötervishoiu Teenuseosutajate Liit toetab eelnõu eesmärki

ning peab vajalikuks vähendada ebaproportsionaalset halduskoormust ja muuta süsteem

tööandjate jaoks lihtsamaks. Samas ei tohi halduskoormuse vähendamine nõrgendada

terviseennetust, eriti nende töötavate inimeste puhul, kellel puudub regulaarne kokkupuude

tervishoiusüsteemiga. Ta juhtis tähelepanu, et 44% iseendale palka maksvatest inimestest

(FIEd, väikeste osaühingute juhid, platvormitöötajad) ei jõua juba täna üldse

töötervishoiuteenuseni. Ettevõtte suurus ega tegevusvaldkond ei määra isiku terviseriske.

Näiteks üksinda töötaval iluteenindajal või ehitusettevõtjal võivad olla märkimisväärsed

riskid, sealhulgas suur töökoormus, ebaregulaarne tööaeg ja sundasendid. Ta märkis, et

töötervishoiu puudumisel jõuavad terviseprobleemid ravisüsteemi sageli alles raskes

staadiumis, mis on nii riigile kui tööandjale ennetusest kulukam.

Signe Riisalo andis ülevaate Fintall Estonia OÜ kirjalikust seisukohast, milles on tõstatatud

20 küsimust, mida palutakse eelnõu menetlemisel käsitleda. Peamiste probleemkohtadena on

välja toodud tööandja, töökeskkonnaspetsialisti, töötervishoiuarsti ja töötervishoiuteenuse

osutaja ülesannete ning vastutuse piirid. Ta lisas, et eelnõule on oma arvamuse esitanud ka

Viru Keemia Grupp AS, kes tänasel komisjoni istungil ei osale, kuid on kirjalikult teatanud, et

koostöös ministeeriumiga on suuremad probleemid lahendatud ning olulisi murekohti jäänud

ei ole.

Ireen Tarto lausus, etEesti Kaubandus-Tööstuskoda toetab eelnõuga plaanitavaid muudatusi,

kuna muudatuste tulemusel väheneb ettevõtjate halduskoormus ning kaovad mitmed

ebamõistlikud nõuded ja liigne bürokraatia.

Dana Kadanik-Liiv vastas EAKLi tõstatatud küsimusele töötajate esindamise kohta. Ta

selgitas, et kavandatav seadusemuudatus ei ole vastuolus Euroopa Liidu raamdirektiiviga,

3

kuna juhul, kui töötajate esindajat ei ole valitud, säilib tööandjal kohustus konsulteerida

töökeskkonda puudutavates küsimustes kõikide töötajatega. Ta lisas, et voliniku valimise

muudatuse eesmärk on pakkuda paindlikumat lahendust. Praktikas on olnud olukordi, kus

töökeskkonna volinik jääb valimata, sest volinikku ei saa tööandja määrata samamoodi nagu

töökeskkonnaspetsialisti. Seetõttu luuakse võimalus toetada töötajate omaalgatust ja

soodustada paindlikku lähenemist, et töökeskkonna küsimustes kaasa rääkida soovivad

töötajad saaksid vabatahtlikult voliniku rolli täita.

Eesti Advokatuuri seisukohale vastates selgitas D. Kadanik-Liiv, et TTOSi kohaldatakse

üldjuhul töölepingulises suhtes olevatele isikutele. Juhatuse liige ei tööta tavaliselt töölepingu

alusel ning väljakujunenud praktika kohaselt seadus talle sellisel juhul ei kohaldu. Riigikohus

on siiski selgitanud, et juhul, kui juhatuse liige teeb ühingus tööd, võib seadus talle

kohalduda. Ministeeriumi hinnangul ei mõjuta kavandatav muudatus hüvitiste saamist.

Eva Põldis märkis, et mis puudutab tehtavale tööle koostatavat juhendit, siis eelnõu kohaselt

ei pea tööandja edaspidi koostama tehtava töö kohta eraldi ohutusjuhendit. Küll aga säilib

tööandjal kohustus teha iga töökeskkonna kohta riskianalüüs, milles kaardistatakse

tööprotsessidega kaasnevad riskid ja nende maandamise meetmed. Enne töötaja tööle

lubamist peab tööandja töötajat juhendama, tutvustama talle tööprotsessidega kaasnevaid

riske ja nende maandamise meetmeid ning veenduma, et töötaja oskab tööd ohutult teha.

Kehtivas õiguses nõutud tehtava töö ohutusjuhendi sisu on seega kaetud muude tööandja

koostatavate ettevõttesiseste dokumentidega, eelkõige riskianalüüsiga, mistõttu ei peeta

dubleerivate dokumentide koostamist vajalikuks. E. Põldis lisas, et säilib kohustus koostada

töövahendite ohutusjuhendid, mis hõlmavad enamasti ka peamisi tööga seotud riske.

Nimetatud kaalutlustel on eelnõus kavandatud vastav muudatus. Alles jäävad ka töövahendi

kohta koostatavad ohutusjuhendid, mis enamikel juhtudel katavad ära peamised riskid,

millega töötaja oma tööd tehes kokku puutub.

Lisaks kommenteeris E. Põldis töötervishoidu puudutavaid küsimusi, mis ühe ettevõtte poolt

tõstatati. Ta märkis, et TTOS näeb ette, et tööandja peab üks kord kolme aasta jooksul tellima

töötervishoiuteenuse osutajalt tervikliku töötervishoiu analüüsi. Selle eesmärk on pakkuda

tervisekontrolli andmete pinnalt ettevõttele põhjalikku ülevaadet ettevõtte töötervishoiu

probleemidest üldistatud kujul ja ka lahendusi. Ta selgitas, et tegemist on terviseandmetel

põhineva analüüsiga, mitte dubleeriva tegevusega, mida teeb töökeskkonnaspetsialist

ettevõttes. Seetõttu on ka seaduses n-ö kaks erinevat rolli – töökeskkonnaspetsialisti ja

töötervishoiuteenuse osutaja.

Signe Riisalo tänas ettekannete eest ning andis küsimusteks sõna komisjoni liikmetele.

Irja Lutsar viitas esitatud andmetele, mille kohaselt puudub 44%-l asutustest kokkupuude

töötervishoiuarsti või -teenusega. Ta küsis, kas on analüüsitud tööõnnetuste esinemissageduse

erinevust ettevõtete või isikute puhul sõltuvalt sellest, kas neil on töötervishoiuteenus või

mitte. Ta rõhutas, et selline võrdlus võimaldaks hinnata töötervishoiuteenuse tegelikku mõju

tööõnnetuste ennetamisele.

Stinne Vaga vastas, et tema eelnevalt viidatud 44% puudutas iseendale palka maksvaid FIE-

sid, osaühingu kaudu töötavaid inimesi ja platvormitöötajaid, kellel puudub regulaarne

kokkupuude töötervishoiuteenusega.

Eva Põldis lisas, et ühe töötajaga ettevõtete kohta statistika puudub, kuna nende tegevus ei

kuulu TTOSi kohaldamisalasse. Seetõttu ei käsitleta nendega töö käigus juhtunud õnnetusi

seaduse tähenduses tööõnnetustena ning vastavat statistikat ei koguta.

Irja Lutsar arvas, et kõnealune statistika on oluline töötervishoiuteenuse mõju hindamiseks.

Stinne Vaga lausus, et töötervishoiu ja tööohutuse käsitluses keskendutakse sageli füüsilise

tööga seotud tööõnnetustele ja kutsehaigustele, kuid kontoritööga kaasnevatele riskidele

pööratakse vähem tähelepanu. Ta rõhutas, et on oluline, et töötervishoiu arengusuundade

koostamisel arvestataks ka kontoritöötajate terviseriskidega. Ta viitas värskele uuringule,

mille kohaselt esineb vaimset kurnatust ligikaudu 35%-l kontoritöötajatest ning näitaja on

32%-i kõrgem kui neil, kes kontoritööd ei tee.

Jaanika Reilik-Bakhoff märkis, et töötervishoiu mõju ei väljendu niivõrd tööõnnetuste

ennetamises, kuivõrd tööst põhjustatud haiguste ja kutsehaiguste käsitlemises. Ta rõhutas, et

töökontekstis puututakse sageli kokku läbipõlemise, vaimse kurnatuse ja depressiooniga.

4

Samuti juhtis ta tähelepanu sellele, et iseseisvalt töötavad inimesed ei pruugi

töötervishoiuteenusele jõuda ning nende terviseprobleemidega tuleb hiljem tegeleda riikliku

ravikindlustussüsteemi kaudu.

Kalle Grünthal küsis ministeeriumi esindajalt töötervishoiuandmete analüüsi koostamise

kohta. Ta soovis teada, kas analüüsis kasutatavad terviseandmed on isikustatud või esitatakse

need koondkujul. Samuti palus ta selgitada, kuidas välistatakse andmete lekkimine

kolmandatele isikutele, kellel puudub nendele juurdepääsuõigus.

Eva Põldis vastas, et töötervishoiuarst ja tema meeskond kasutavad analüüsi tegemisel

isikustatud tervisekontrolli algandmeid, kuid tööandjale esitatav analüüs koostatakse

isikustamata kujul ettevõtte kui terviku kohta. Tööandjal ei ole õigust saada töötajate

diagnoose ega muid detailseid terviseandmeid. Tööandjale antakse üksnes töökeskkonna

parandamiseks vajalik üldistatud sisend.

Eero Merilind küsis, kas madala riskiga töökohtade puhul võiks töötajate tervisekontrolle

teha perearst või korraldada see perearstisüsteemi kaudu, et vältida töötervishoiu ja

esmatasandi tervishoiu dubleerimist.

Stinne Vaga märkis, et töötervishoiuteenuse korraldamine perearstisüsteemi kaudu ei ole

otstarbekas. Töötervishoiuteenus lähtub konkreetse töökoha riskidest ning teenuseosutaja

kliendiks on tööandja. Perearstide kaasamine eeldaks organisatsiooni töökeskkonna ja riskide

hindamist mitme erineva perearsti poolt, mis on praktikas raskesti teostatav.

Ireen Tarto esitas vastupidise vaate ja märkis, et Kaubandus-Tööstuskoda on pikalt toetanud

võimalust, et madala riskiga töökohtade puhul saaks teenust osutada ka perearst. Eeskätt

väiksemates piirkondades, näiteks Hiiumaal, on töötervishoiuarsti teenuse kättesaadavus

probleemne ja töötaja saatmine kaugemasse keskusesse võib võtta terve tööpäeva.

Eva Põldis lisas, et Sotsiaalministeeriumis (SOM) koostatakse töötervishoiu arengusuundi

ning selle käigus arutatakse huvigruppidega muu hulgas töötervishoiu ja esmatasandi

tervishoiu koostöö küsimusi.

Signe Riisalo tegi ettepaneku kutsuda SOMi esindajad järgmise aasta alguses komisjoni

tutvustama arengusuundade valmimise seisu ja tulevast töötervishoiukorralduse nägemust.

Tanel Kiik märkis, et esmatasandi tervishoiu, sealhulgas peremeditsiini, ja töötervishoiu

parem lõimimine on vältimatult vajalik. Patsiendi seisukohast ei ole mõistlik, kui kaks

eraldiseisvat süsteemi ei ole piisavalt teadlikud teineteise tegevusest ega jaga vajalikku teavet.

Võimaliku lahendusena võiks kaaluda töötervishoiuarsti kaasamist suurematesse

tervisekeskustesse või muid lõimimise viise. Ta leidis, et praegune süsteem ei ole piiratud

tervishoiutöötajate arvu ega inimeste ajaressurssi arvestades piisavalt otstarbekas. Ta küsis

ministeeriumi esindajalt, kas eelnõu halduskoormuse ja bürokraatia vähendamisele suunatud

muudatuste puhul on hinnatud ohtu, et need võivad anda tööandjatele signaali töötervishoiu ja

tööohutuse nõuete leevenemisest. Ta märkis, et Eesti ei kuulu tööohutuse ja tööõnnetuste

näitajate poolest Euroopa parimate hulka ning palus selgitada, millised eelnõu muudatused

aitavad tööohutust parandada.

Eva Põldis vastas, et kavandatud muudatused ei halvenda ministeeriumi hinnangul ohutuse

taset ega töötajate positsiooni. Muudatused on peamiselt tehnilised ja nende eesmärk on

leevendada tööandjate koormust. Eelnõu koostamisel on kontrollitud kooskõla Euroopa Liidu

direktiividega ja analüüsitud töötajate olukorda. Täiendavaid kohustusi ega eraldi tööohutust

parandavaid meetmeid eelnõusse ei lisata, sest eelnõu keskne eesmärk on halduskoormuse

vähendamine.

Jaanus Karilaid palus ministeeriumi esindajal selgitada, kuidas dokumenteeritakse tööandja

tegevused töötaja tööle asumisel, sealhulgas tööohutusalane juhendamine ja tööprotsessi

ohutuse tagamine, et nende nõuetekohane läbimine oleks tõendatav. Samuti küsis ta, kui

sageli on tööandjad viimastel aastatel tööõnnetuse eest vastutavaks tunnistamise korral

maksnud töötajatele hüvitisi või korvanud tekkinud kahju.

Eva Põldis selgitas, et dokumenteerimise puhul on tööandja esimene põhikohustus koostada

riskianalüüs, vormistada see kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ning hoida seda

pidevalt ajakohasena. Teine põhikohustus on töötajate juhendamine, et nad oleksid ohututest

töövõtetest teadlikud. Ka juhendamine tuleb kirjalikult registreerida ja töötajatel allkirjaga

kinnitada.

5

Jaanus Karilaid soovis teada, milline on tegelik olukord. Kas kirjeldatu toimib ka

praktikas?

Eva Põldis nentis, et ettevõtete olukord Eestis on erinev: leidub nii väga korralikke

ettevõtteid kui ka neid, kus on veel arenguruumi. Tööinspektsiooni (TI) järelevalve tulemused

näitavad, et aeg-ajalt esineb endiselt probleeme. Näiteks ei ole mõni ettevõte riskianalüüsi

korrektselt teinud või on jätnud töötajad juhendamata. TI statistika põhjal olukord siiski järk-

järgult paraneb. Eesti süsteemis saab tööõnnetusse sattunud inimene suurema osa hüvitistest

ja teenustest solidaarsest ravikindlustusest või muudest skeemidest. Kui inimesel tekivad

näiteks püsiva töövõimetuse tõttu täiendavad kulud, on tal õigus esitada tööandjale kahju

hüvitamise nõue. Statistikat selle kohta, kui paljud tööandjad maksavad igal aastal

tööõnnetuste korral kahjuhüvitist, on keeruline koguda. Praegu sellist andmebaasi ei ole, sest

hüvitamine toimub poolte kokkuleppel ning vaidlused lahendatakse sageli kohtus.

Tanel Kiik märkis, et praeguse valitsuse tööõigust ja majanduskeskkonda puudutavad

eelnõud ning algatused rõõmustavad pigem tööandjaid ja ettevõtjaid, kuid tekitavad töötajate

esindajates sageli muret. T. Kiige hinnangul ei saa tööandjad esindada korraga nii tööandjate

kui ka töötajate huve, töötajaid esindavad pigem ametiühingud. Seetõttu küsis ta EAKLi

esindajalt, kuidas kavandatavad muudatused nende hinnangul tööohutust ja töökeskkonda

mõjutavad ning kas nad nõustuvad MKMi seisukohaga, et olukord ei muutu ei paremaks ega

halvemaks.

Nelli Loomets selgitas, et EAKL on eelnõu menetlust algusest peale jälginud ning mõne

tehtud muudatusega leppinud. Seetõttu keskendutakse peamiselt töökeskkonnavolinike

küsimusele, mille puhul leitakse, et töötajate olukord halveneb. Tööõnnetuse tagajärjel

tekkinud kahju hüvitamise korral peetakse jätkuvalt ebamõistlikuks, et töötaja peab pöörduma

tööandja vastu kohtusse, tõendama tööandja süüd ja nõudma kahju hüvitamist

kohtumenetluses. Hüvitamisvajadus tuleneb töökeskkonnast, kus töötaja töötab. Ohutu

töökeskkonna kujundamise eest vastutab tööandja. Eelnõu vähendab küll tööandja

halduskoormust, kuid probleeme nähakse ka töökeskkonna riskianalüüsidega. Riskianalüüsid

laaditakse TI andmebaasi, ent nende sisu ei kontrollita alati. Sisuline kontroll toimub sageli

alles siis, kui ettevõttes tekib probleem ning riskianalüüs avatakse ja vaadatakse üle. Mõnel

juhul piirdutakse dokumendi andmebaasi üleslaadimisega, ilma et selle sisusse põhjalikumalt

süvenetaks. See on seotud TI võimekusega, mille suurendamiseks tuleks ametile eraldada

rohkem raha. EAKLi seisukoht on, et töötajate positsiooni tuleb tugevdada. Kuigi direktiiviga

vastuolu ei ole ja töötajate esindajaid saab ka edaspidi vabatahtlikult valida, kaheldakse, kas

seadusest tuleneva kohustuseta valitakse neid piisavalt. Kui tööandja kujundab töökeskkonna

tingimused üksi, töötajad ei ole endale esindajat valinud ning seadus seda ei nõua, ei ole

EAKLi hinnangul alust eeldada, et töökeskkond paraneb.

Signe Riisalo palusMKMi esindajal veel kord selgitada, kuidas nähakse selle

seadusemuudatuse valguses töötajate kaasamist töökeskkonna kujundamisse ja tööohutuse

tagamisse.

Dana Kadanik-Liiv märkis, et töökeskkond muutub üha olulisemaks teemaks. Tööandja

mainet ja atraktiivsust tööturul toetab läbimõeldud ning turvaline töökeskkond, mille

kujundamisse on panustatud. Töötaja ei soovi asuda tööle ettevõttesse, kus ta peab ise kiivrit

otsima ja õnnetused järgnevad üksteisele. Sama kehtib väiksema riskiga kontoritöö puhul, kus

tuleb arvestada töötajate vajadustega, lahendada ligipääsetavuse küsimused, tagada näiteks

reguleeritavate laudade olemasolu ning kujundada sobiv töökeskkond tervikuna. Selline

töökeskkond sünnib tööandja ja töötajate koostöös. Ka praeguse töökeskkonnavoliniku

valimise kohustuse korral võib volinik jääda valimata või valimisprotsess takerduda. Kehtiv

kohustus ei taga, et volinik kindlasti valitakse või et n-ö poolkohustuslikus korras ametisse

määratud inimene soovib täita töökeskkonnaspetsialisti laadset rolli ja töökeskkonna

parandamisse sisuliselt panustada. Eesmärk on kujundada regulatsioon nii, et töökeskkonna

arendamine toimiks koostöös. Töökeskkonnavolinik peaks soovima selle valdkonnaga

tegeleda, sest roll eeldab panustamist, milleks on ette nähtud ka tööaeg. Valitud volinik peab

olema valmis töökeskkonnas tegelikke muutusi ellu viima.

Eva Põldis lisas, et kui töökeskkonnavolinikku ei valita, peab tööandja tegema koostööd

kõigi töötajatega ning leidma sobivad viisid töökeskkonna küsimuste arutamiseks kogu

6

töötajaskonnaga. Tööandja enda huvides on võimaldada voliniku valimist ja suurendada

töötajate teadlikkust, sest töökeskkonnavolinikul on ohutu töökeskkonna tagamisel oluline

roll.

Signe Riisalo tänas päevakorrapunkti arutelusse kaasatud esindajaid ning andis seejärel sõna

SOMi esindajale, et tutvustada kahte muudatusettepanekut.

Artur Panov selgitas, et kaks muudatusettepanekut puudutavad maksukorralduse seadust

ning annavad SKA-le õiguse ja kohustuse kanda isa- ja emapuhkuse andmed töötamise

registrisse. Praegu teeb need kanded tööandja, kuigi vajalikud andmed ja tehniline võimekus

on SKA-l juba olemas. Kuna isa- või emapuhkusega seotud vanemahüvitist taotletakse

niikuinii SKA-lt, on otstarbekas, et andmed kannab registrisse amet ise. Tehniline lahendus on

selleks olemas, lisakulusid ei teki ning tööandjate halduskoormus väheneb.

Signe Riisalo küsis, kas protsess toimub automaatselt, kuna vajalik teave on SKA

andmebaasides juba olemas.

Artur Panov selgitas, et kanded edastatakse automaatselt töötamise registrisse, vähendades

seeläbi iga-aastast halduskoormust.

Signe Riisalo palus MKMi esindajal kommenteerida kolmandat muudatusettepanekut.

Dana Kadanik-Liiv selgitas, et kavandatav säte annab Statistikaametile võimaluse saada

soolise palgalõhe näitajate arvutamiseks vajalikke andmeid, mida kasutatakse Palgapeeglis.

Need andmed on tööandjad juba töötamise registrile esitanud ning neid ei küsita eraldi.

Tegemist on tehnilise täpsustusega.

Signe Riisalo pani hääletusele muudatusettepanekud.

1. Muuta eelnõu § 3 punkti 1 ning sõnastada see järgmiselt:

„1) paragrahvi 251 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

”(2) Töötamise registri kaasvastutavad töötlejad on Maksu- ja Tolliamet, Tööinspektsioon,

Eesti Töötukassa ning Sotsiaalkindlustusamet. Töövaidluskomisjoni juhatajal ja sekretäril on

õigus teha käesoleva seaduse § 255 punktis 4 nimetatud otsuse alusel töövaidluse lahendamise

seaduse §-s 63 nimetatud kandeid. Töötukassal on õigus teha käesoleva seaduse § 255 punktis

3 nimetatud dokumendi alusel kandeid, juhul kui selle alusel tuvastatakse õigus

töötuskindlustuse seaduse alusel määratavale hüvitisele. Sotsiaalkindlustusametil on õigus

teha käesoleva seaduse § 255 punkti 1 alusel töötamise peatumise kohta isa- ja emapuhkuse

kandeid.”;

Selgitus: Muudatuse eesmärk on anda Sotsiaalkindlustusametile (SKA) õigus teha töötamise

registrisse isa- ja emapuhkusest tulenevaid töötamise peatumise kandeid. Perehüvitiste

seaduse alusel menetleb SKA isa- ja emapuhkusega seotud õigusi ning SKA-l tekib menetluse

käigus vahetu kontakt õigustatud isikuga. SKA-l on menetluse tulemusena olemas puhkuse

õiguse ja perioodi kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Seetõttu on põhjendatud, et sama

menetluse tulemusena teeb SKA ka vastava töötamise peatumise kande töötamise registrisse.

Sellega viiakse registrikande tegemise pädevus asutusele, kes menetleb vastava õiguse

tekkimist ning kelle käsutuses on kande tegemiseks vajalikud andmed. Lahendus väldib

olukorda, kus sama õiguse ja perioodiga seotud andmeid tuleb täiendavalt edastada teisele

osapoolele üksnes töötamise registri kande tegemiseks. Muudatus vähendab dubleerivaid

tegevusi, andmete mitmekordset sisestamist ja sellest tulenevat halduskoormust ning aitab

tagada töötamise registri andmete õigeaegsuse ja korrektsuse.

Sotsiaalkomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

2. Muuta eelnõu § 3 ja lisada uus punkt 2 (muutes järgnevate punktide numeratsiooni) ning

sõnastada see järgmiselt:

„2) paragrahvi 252 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

7

„(21) Sotsiaalkindlustusamet on kohustatud töötamise registris registreerima käesoleva

seaduse § 251 lõikes 4 nimetatud isikute töötamise peatumise seoses emapuhkusel või

isapuhkusel viibimisega.““

Selgitus: Kehtiva seaduse kohaselt on töötamise peatumise kannete tegemise kohustus

tööandjal. Ema vanemahüvitise ja isa vanemahüvitise saamiseks esitab isik taotluse

perehüvitiste seaduse alusel Sotsiaalkindlustusametile. Kuna Sotsiaalkindlustusametil on info

ema- ja isapuhkuste kohta, siis on põhjendatud panna kande tegemise kohustus

Sotsiaalkindlustusametile, et nad saaks töötamise registrisse kanda ema- ja isapuhkuse ja

selle tühistamise andmed. See väldib dubleerivat andmeesitust ning vähendab tööandjate

halduskoormust. Muudatus puudutab üksnes ema- ja isapuhkuse kandeid, muude peatumise

kannete tegemise kohustus jääb tööandjale.

Sotsiaalkomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

3. Teha eelnõus järgmised muudatused:

3.1 Täiendada eelnõu § 3 uue punktiga 9 järgmises sõnastuses:

„9) paragrahvi 29 täiendatakse punktiga 111 järgmises sõnastuses:

„111) Statistikaametile soolise võrdõiguslikkuse seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;“

3.2 Täiendada eelnõu uue §-ga 5 järgmises sõnastuses:

„§ 5. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 3 punkt 9 jõustub järgmisel päeval pärast seaduse Riigi Teatajas

avaldamist“.

Selgitus: Tegemist on muudatusega, millega parandatakse töölepingu seaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (837 SE) menetlemisel tekkinud

ebatäpsus. Statistikaamet vajab andmeid soolise palgalõhe näitajate arvutamiseks. Uusi

andmeid selle sätte alusel jagama ei hakata, kuid täpsustub õiguslik alus palgapeegli teenuse

jaoks andmete kasutamiseks.

Muudatusega täiendatakse maksukorralduse seaduse § 29 punktiga 111, lisades

Statistikaametile maksuandmete jagamise aluse hulka soolise võrdõiguslikkuse seaduses

sätestatud ülesannete täitmise. Muudatus on vajalik, kuna seni on Statistikaamet saanud

maksusaladusega kaetud andmeid riikliku statistika tegemiseks, kuid eelnõuga antakse

Statistikaametile tööandja taotlusel soolise palgalõhe (palgapeegli) näitajate arvutamise

ülesanne. Maksusaladusega kaetud andmeid vajab Statistikaamet lisaks riikliku statistika

programmi ülesannete täitmisele ka soolise palgalõhe näitajate arvutamiseks arvestades

andmete ühekordse esitamise printsiipi. See tähendab, et Statistikaamet kasutab andmeid,

mida tööandja on juba esitanud Töötamise registrisse ja ei päri neid tööandjalt. Soolise

palgalõhe näitajate arvutamiseks ei kehtestata tööandjale uut andmete esitamise kohustust.

Statistikaamet kasutab soolise võrdõiguslikkuse seaduses sätestatud ülesande täitmiseks talle

seadusest tulenevalt kättesaadavaid maksukohustuslaste registri andmeid.

Jõustumise sätet muudetakse selliselt, et lisanduv punkt jõustuks seaduse Riigi teatajas

avaldamisele järgneval päeval, kuna muud eelnõu 837 SE sätted juba kehtivad.

Sotsiaalkomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus

8

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

Signe Riisalo pani hääletusele menetluslikud otsused.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23.09.2026 (konsensus: Toomas

Järveoja, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind,

Signe Riisalo).

1.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus Karilaid,

Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

1.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 30.09.2026 (konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku

tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja seadusemuudatused viljatusravi

kättesaadavuse parandamiseks“ eelnõu (913 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo andis eelnõu tutvustamiseks sõna selle esitajate esindajale.

Reili Rand selgitas, et sündimuse suurendamiseks ja laste sünni toetamiseks tuleb aidata ka

neid peresid, kes soovivad last, kuid ei saa neid tervislikel põhjustel. Sotsiaaldemokraatide

esitatud otsuse eelnõu sisaldab selleks kolme ettepanekut. Riiklikult rahastatud viljatusravi

lõpeb naise 40. eluaasta täitumisel ning alates 41. eluaastast riik ravi enam ei rahasta. Mitmes

Euroopa riigis on see vanusepiir 42–43 aastat. Seetõttu tehakse ettepanek rahastada

viljatusravi vähemalt naise 42. eluaastani, kui ravi on meditsiiniliselt näidustatud. Ravi

võimalikkuse üle otsustaks raviarst, lähtudes patsiendi tervislikust seisundist ja

meditsiinilistest näidustustest. Teiseks tehakse ettepanek suurendada viljatusravi mahtu. Ravi

läbinud pered on juhtinud tähelepanu pikkadele ravijärjekordadele, kuigi ravi edukus sõltub

suuresti selle õigeaegsest alustamisest. Riiklikult rahastatud teenuse ebapiisav maht võib ravi

algust edasi lükata, mis puudutab eriti teravalt patsiente, kellel läheneb 41. eluaasta

vanusepiir. Teenuse mahu suurendamine aitaks ravijärjekordi lühendada ja võimaldaks

alustada ravi õigel ajal. Kolmandaks tehakse ettepanek hüvitada doonorrakkude soetamise

kulud osaliselt või täielikult. Geneetiliste haiguste, vähiravi või muude keerukate

meditsiiniliste asjaolude tõttu ei ole partneri sugurakkude kasutamine alati võimalik, mistõttu

võib osutuda vajalikuks kasutada doonorrakke. Sellistel juhtudel peaks riik toetama ravi

senisest suuremas ulatuses. R. Ranna sõnul sisaldab ka Sotsiaalministeeriumi (SOM) perede

kindlustunde tegevuskava samalaadseid samme. Tema hinnangul kinnitab see, et eksperdid ja

poliitikakujundajad on jõudnud mitmes küsimuses sarnastele järeldustele. Ta märkis, et otsuse

eelnõu võiks anda kavandatud tegevustele lisatõuke ja kiirendada nende elluviimist.

Signe Riisalo andis sõna komisjoni liikmete küsimusteks.

Irja Lutsar küsis, miks on ettepanekus vanusepiiriks valitud just 42. eluaasta ja miks ei võiks

see olla näiteks 41,5. või 43,5. eluaasta. Ta märkis, et bioloogiliselt võib doonorrakkude abil

olla võimalik rasedus esile kutsuda ka märksa kõrgemas eas. Samas tuleb arvestada, et laps

vajab vanemaid mitte ainult sünnihetkel, vaid vähemalt järgmised 20–25 aastat. Vanemate

kõrgem vanus võib mõjutada seda, kui kaua saavad nad lapse kõrval olla. I. Lutsar küsis ka,

kas doonorrakkude kasutamine kõrgemas eas võib suurendada riske emale või lapsele. Tema

sõnul ei ilmnenud talle kättesaadavatest uuringutest selliseid riske selgelt, kuid valdkonnas

võib olla veel palju teadmatust. Lisaks palus ta täpsustada ettepaneku mõju riigieelarvele ja

küsis, kas on arvutatud, kui palju läheks vanusepiiri tõstmine ning ravi rahastamise

laiendamine riigile maksma, arvestades ka ebaõnnestunud ravikatsete arvu.

Reili Rand vastas, et ettepanekus on vanusepiir sõnastatud kui „vähemalt 42. eluaastani“ ning

algatajate hinnangul ei ole vaja lõplikku piiri tingimata siduda konkreetse vanusepiiriga.

SOMi perede kindlustunde tegevuskavas on seatud eesmärk tõsta vanusepiir 41+ eluaastani,

kuid täpne lahendus tuleks välja töötada koostöös erialaseltside ja arstidega. Eelnõus lähtuti

42. eluaastast eelkõige lähiriikide ja teiste Euroopa riikide praktikast, kus viljatusravi,

sealhulgas riiklikult rahastatud ravi, on kättesaadav kõrgema vanuseni. Algatajad eeldasid, et

9

võrreldavate riikide tingimused on üldjoontes sarnased. Doonorrakkude kasutamise

meditsiinilisi tingimusi eelnõuga muuta ei soovita, vaid ettepanek puudutab üksnes kulude

katmist. Viljatusravi rahastamise laiendamise täpne kulu sõltub muu hulgas vanusepiiri

tõstmise ulatusest, kuid SOMi andmetel võiks lisakulu olla ligikaudu üks miljon eurot aastas.

Doonorrakkude kasutamise kulude hindamine sõltub paljudest teguritest. Tal ei olnud arutelu

ajal võimalik täpset summat nimetada, mistõttu lubas ta andmed üle kontrollida ja komisjonile

edastada.

Irja Lutsar küsis seejärel, miks on vaja otsuse eelnõu menetleda, kui SOM juba kavandab

vanusepiiri tõstmist üle 41+ eluaastani.

Reili Rand vastas, et seaduseelnõu ei ole veel menetlusse jõudnud ning perede kindlustunde

tegevuskavas on praegu sõnastatud üksnes vastav eesmärk. Otsuse eelnõu esitati enne

tegevuskava avaldamist, et kiirendada vajalike sammude astumist. See muudatus aitaks tema

sõnul peresid ega avaldaks riigieelarvele ebamõistlikult suurt mõju. Riigikogu võiks anda

valitsusele selge suunise lahendusega edasi liikuda.

Signe Riisalo selgitas, et SOMis kavandatud tegevused on ametis olevale valitsusele küll

teataval määral siduvad, kuid järgmisele valitsusele ei pruugi need seda olla. Tegevused on

kirjeldatud Vabariigi Valitsuse tööplaanis ning viljatusravi vanusepiiri tõstmine on vaid üks

paljudest soovitustest. Selle elluviimiseks tuleb astuda konkreetseid poliitilisi samme.

Helmen Kütt meenutas, et komisjonis on viljatusravi kättesaadavust käsitlenud ka naistearst

Made Laanpere. H. Küti hinnangul ei tohiks vajaliku muudatusega viivitada pelgalt seetõttu,

et ministeeriumis koostatakse samal teemal laiemat plaani. Ta viitas jätkuvalt vähenevale

sündimusele ja leidis, et otsuse eelnõu toetamine oleks praktiline samm olukorra

parandamiseks.

Eero Merilind küsis uuesti, miks on vanusepiiriks valitud just 42 eluaastat. Ta märkis, et

mõnes riigis on kasutusel kõrgemad piirid, näiteks Taanis 45 ja Hollandis 49 eluaastat.

Reili Rand vastas, et eelnõus kasutatakse sõnastust „vähemalt 42. eluaastani“, sest algatajate

andmetel on 42 eluaastat Euroopa riikides üks levinumaid piire. Eelnõu algatajad on valmis

arutama ka kõrgemat vanusepiiri. Erialaseltsides puudub üksmeel selle osas, kui kõrgele

tuleks piir tõsta ja arvestada tuleb ka tervishoiuressursside, sealhulgas arstide nappusega.

Seetõttu valiti tasakaalustatud lähtekohaks 42 eluaastat. Doonorrakkude kulude hüvitamise

ettepanekus ei ole täpselt määratud võimalikku ülempiiri ega seda, millisest ravikatsest alates

kulud hüvitataks. Need küsimused tuleks lahendada SOMi, Tervisekassa ja erialaseltside

koostöös, sest valitud tingimustest sõltub ka mõju riigieelarvele.

Signe Riisalo märkis, et vestlustest naistearstidega on selgunud, et erialal puudub üksmeel nii

vanusepiiri tõstmise vajaduse kui ka võimaliku uue piiri suhtes. Samas on tehtud esialgseid

arvutusi, milles on arvestatud kehavälise viljastamise õnnestumise tõenäosusega. Arvutuste

kohaselt on ravi tulemuslikkus kuni 42. eluaastani piisav, et kulude ja tulemuse suhet võiks

pidada põhjendatuks. S. Riisalo osutas, et otsuse eelnõu eesmärk on anda Vabariigi

Valitsusele suunis küsimust analüüsida, lahendusi kaaluda ja vajalikud muudatused välja

töötada. Eelnõus nimetatud vanusepiir on seega soovituslik miinimum, mitte vahetult

kehtestatav lõplik piir.

Tanel Kiik leidis, et praeguses rahvastiku- ja usalduskriisis on ka väikestel, kuid märgilistel

otsustel oluline tähendus. Viljatusravi kättesaadavuse parandamine näitaks, et riik väärtustab

inimesi ega jäta abivajajaid kõrvale. Kuigi tema hinnangul võiks vanusepiir olla ka kõrgem,

oleks eelnõus pakutud lahendus samm õiges suunas ja laiendaks toetuse saajate ringi. T. Kiik

viitas Euroopa Liidu riikide statistikale, mille kohaselt on vanusepiiri mediaan ligikaudu 42–

43 eluaastat. Mõnes riigis on piir kõrgem ning alla 40 eluaasta jäävaid piire on vähe, mistõttu

on Eesti kehtiv piir Euroopa võrdluses madal. Ta märkis ka, et 42. eluaasta piiri on avalikult

toetanud eri fraktsioonide esindajad, mis viitab võimalusele jõuda erakondadeülese

kokkuleppeni. T. Kiik rõhutas, et eelnõu ei käsitle üksnes vanusepiiri, vaid viljatusravi

kättesaadavuse parandamist laiemalt, sealhulgas teenuse mahu suurendamist ja

doonorrakkude soetamise kulude hüvitamist.

Irja Lutsar tegi ettepaneku kaaluda kindla vanusepiiri asemel sõnastust „41+“. See

võimaldaks hõlmata ka 42-, 43- või 45-aastaseid patsiente. Samal ajal pidas ta oluliseks

ühiskondlikku sõnumit, et laste saamist ei tohiks põhjendamatult edasi lükata. Tema

10

hinnangul on laste saamisel nooremas eas mitmeid eeliseid nii lapse arengu kui ka pere

hilisema toimetuleku seisukohalt.

Reili Ranna hinnangul ei ole võimalik jätta vanusepiiri seaduses lahtiseks sõnastusega „41+“,

sest see võiks tähendada, et õigustatud isikute hulka kuuluksid tulevikus ka fertiilse ea väga

hilises järgus või selle ületanud inimesed. Seetõttu tuleb edasise töö käigus leida

meditsiiniliselt, õiguslikult ja rahaliselt põhjendatud kesktee ning sätestada vanusepiir

seaduses üheselt.

Signe Riisalo lisas, et üldjuhul on soovitatav saada lapsed eas, mil vanematel jätkub nende

kasvatamiseks tervist, elujõudu ja jaksu. Eestis on kunstliku viljastamise õiguslik vanusepiir

alla 51 eluaasta. Kunstliku viljastamise vajadus võib aga tekkida väga erinevatel põhjustel.

Mõnel juhul on viljatusravi meditsiiniliste raskuste tõttu pikale veninud, teisel juhul võib pere

vajada abi kolmanda või neljanda lapse saamiseks ajal, mil vanus on juba kõrgem ja

lisandunud on terviseprobleemid. Seetõttu ei saa kõiki abivajajaid käsitleda eeldusega, et nad

on lapse saamist teadlikult edasi lükanud.

Helmen Küti hinnangul võiks avatud sõnastus „üle 40“ või „41+“ oluliselt muuta nii

sihtrühma ulatust kui ka rahalist mõju. Täpse otsuse tegemisel tuleks arvestada statistikat,

abivajajate arvu ja vajalikke kulusid, kuid mõistlik oleks alustada ühest selgest sammust. H.

Kütt rõhutas, et tegemist on otsuse eelnõuga, millega antakse valitsusele võimalus esitada

seaduseelnõu. Kui valitsus soovib lahendust hiljem laiendada või parandada, saab seda

edasise menetluse käigus teha.

Signe Riisalo märkis, et Riigikogu otsuse vastuvõtmiseks on vaja vähemalt 51 poolthäält. Ta

pani hääletusele menetluslikud otsused.

Otsustati:

2.1. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo (konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

2.2 Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 23.09.2026

(konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja

Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

3. Info ja muud küsimused

Signe Riisalo rääkis, et Rahandusministeerium kutsub komisjoni liikmeid osalema

19.10.2026 toimuval teaduspäeval: Uuringud ja andmed tõenduspõhiste otsuste toetamiseks

hasartmängukahjude vähendamisel

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Terle Kask

protokollija

(allkirjastatud digitaalselt)

Riin Lindpere

protokollija

Riigikogu sotsiaalkomisjoni

istungi protokoll nr 186

Tallinn, Toompea Teisipäev, 15. september 2026

Algus 14.04, lõpp 15.20

Juhataja: Signe Riisalo (esimees)

Protokollijad: Terle Kask (konsultant), Riin Lindpere (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Kalle Grünthal, Toomas Järveoja, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen

Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind

Komisjoni ametnikud: Heidi Barot (nõunik-sekretariaadijuhataja), Kristi Reindla (nõunik),

Helgi Kundla (nõunik)

Puudus: Aleksandr Tšaplõgin

Kutsutud: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töösuhete ja töökeskkonna

osakonna nõunik Dana Kadanik-Liiv, töökeskkonna poliitika juht Eva Põldis ja töö- ja

võrdsuspoliitika asekantsler Hedi Arukase, Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna

nõunik Artur Panov, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja jurist Ireen Tarto, Eesti Ametiühingute

Keskliidu jurist Nelli Loomets ja organisatsiooni sekretär Evelin Tomson, Eesti Advokatuuri

vandeadvokaat Jaanika Reilik-Bakhoff, Eesti Töötervishoiu Teenuseosutajate Liidu esindaja

META Advisory vanemkonsultant Stinne Vaga (1. päevakorrapunkt); Riigikogu liige Reili

Rand (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Vabariigi Valitsuse algatatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise ning sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (888 SE) teise lugemise

ettevalmistamine

2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku

tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja seadusemuudatused viljatusravi kättesaadavuse

parandamiseks“ eelnõu (913 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

3. Info ja muud küsimused

1. Vabariigi Valitsuse algatatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmise ning

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (888 SE) teise lugemise

ettevalmistamine 

Signe Riisalo märkis sissejuhatuseks, et eelnõu (888 SE) eesmärk on ajakohastada

töötervishoiu ja tööohutuse seadust (TTOS), vähendada tööandjate ja Tööinspektsiooni (TI)

halduskoormust ning muuta tööohutuse korraldus selgemaks ja tõhusamaks. Muudatustega

kaotatakse dubleerivad kohustused ja vähendatakse aruandlust, säilitades samal ajal töötajate

ohutuse. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 3.06.2026 ning muudatusettepanekute esitamise

tähtajaks ettepanekuid ei esitatud. Komisjonile on saabunud Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) ettepanekud täiendavate muudatuste tegemiseks. S.

2

Riisalo selgitas, et komisjon kuulab esmalt ära huvigruppide arvamused, seejärel saavad

komisjoni liikmed esitada küsimusi ning pärast seda vaadatakse läbi muudatusettepanekud

ning tehakse menetlusotsused.

Nelli Loomets tutvustas Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) arvamust. Esmalt juhtis ta

tähelepanu sellele, et Eesti töötervishoiu ja tööohutuse olukord ei ole hea. TI andmetel

registreeriti 2025. aastal 3327 tööõnnetust, sh surmaga lõppes 7 tööõnnetust ja iga 1000

töötaja kohta toimus keskmiselt 4,8 tööõnnetust. N. Loomets märkis, et teadaolevalt jääb väga

palju tööõnnetusi registreerimata ning selliste numbrite taustal ei ole EAKLil võimalik

nõustuda muudatustega, mis vähendavad töötajate esindajate osalust töökeskkonna

küsimustes. Lisaks juhtis N. Loomets tähelepanu eelnõu punktidele 16–18, mille järgi ei oleks

töökeskkonnavoliniku valimine kohustuslik, kui vähemalt 10% ettevõtte, selle

struktuuriüksuse või vahetuse töötajatest ei avalda soovi töökeskkonnavoliniku valimiseks.

Sama põhimõte rakenduks ka töökeskkonnanõukogu moodustamisele. EAKLi hinnangul tekib

bürokraatia vähendamise tulemusena vastuolu Euroopa Liidu töötervishoiu ja tööohutuse

raamdirektiiviga, mis kohustab tööandjat töötajate või nende esindajatega konsulteerima ning

võimaldama töötajate osalemist kõigis tööohutuse ja töötervishoiu küsimustes. Sealjuures

peab töötajate osalus olema “tasakaalustatud” vastavalt siseriiklikele seadustele ja tavadele.

Samuti näeb direktiiv ette, et töötajad või töötajate esindajad, kellel on töötajate ohutuse ja

tervishoiu eest erivastutus, peavad saama osaleda nimetatud aruteludes tasakaalustatult või

nendega tuleb aegsasti konsulteerida kõikides olulistes tööohutust ja -tervist mõjutavates

küsimustes. Vabatahtliku mudeli korral võivad töötajate esindajad ja esindusorganid jääda

moodustamata. Üldine koostöökohustus ei ole EAKLi hinnangul piisav ning seetõttu tehakse

ettepanek jätta eelnõu § 1 punktid 16–18 välja.

Jaanika Reilik-Bakhoff lausus, et mitme Eesti Advokatuuri seisukohaga on juba eelnõus

arvestatud, kuid toob välja kaks põhimõttelist ettepanekut. Eelnõu § 1 punktis 1 kavandatud

muudatuse kohta leiti, et juhatuse liikmeid ei tuleks TTOSi kaitsealast välja jätta. Suuremates

ettevõtetes võivad juhatuse liikmest tegevjuhid täita sisuliselt töölepinguliste töötajatega

võrreldavaid ülesandeid ja tegutseda omanike huvides, mistõttu ei ole nende kaitse

välistamine põhjendatud. Samuti jäädi ettepaneku juurde säilitada ohtlike tööprotsesside

puhul tehtava töö ohutusjuhendi koostamise kohustus. Leitakse, et üksnes töövahendi

ohutusjuhend ei pruugi olla piisav, sest tööprotsess võib olla töövahendist ohtlikum ning

tööandjad ei pruugi vabatahtlikult vajalikke juhendeid koostada.

Stinne Vaga märkis, et Eesti Töötervishoiu Teenuseosutajate Liit toetab eelnõu eesmärki

ning peab vajalikuks vähendada ebaproportsionaalset halduskoormust ja muuta süsteem

tööandjate jaoks lihtsamaks. Samas ei tohi halduskoormuse vähendamine nõrgendada

terviseennetust, eriti nende töötavate inimeste puhul, kellel puudub regulaarne kokkupuude

tervishoiusüsteemiga. Ta juhtis tähelepanu, et 44% iseendale palka maksvatest inimestest

(FIEd, väikeste osaühingute juhid, platvormitöötajad) ei jõua juba täna üldse

töötervishoiuteenuseni. Ettevõtte suurus ega tegevusvaldkond ei määra isiku terviseriske.

Näiteks üksinda töötaval iluteenindajal või ehitusettevõtjal võivad olla märkimisväärsed

riskid, sealhulgas suur töökoormus, ebaregulaarne tööaeg ja sundasendid. Ta märkis, et

töötervishoiu puudumisel jõuavad terviseprobleemid ravisüsteemi sageli alles raskes

staadiumis, mis on nii riigile kui tööandjale ennetusest kulukam.

Signe Riisalo andis ülevaate Fintall Estonia OÜ kirjalikust seisukohast, milles on tõstatatud

20 küsimust, mida palutakse eelnõu menetlemisel käsitleda. Peamiste probleemkohtadena on

välja toodud tööandja, töökeskkonnaspetsialisti, töötervishoiuarsti ja töötervishoiuteenuse

osutaja ülesannete ning vastutuse piirid. Ta lisas, et eelnõule on oma arvamuse esitanud ka

Viru Keemia Grupp AS, kes tänasel komisjoni istungil ei osale, kuid on kirjalikult teatanud, et

koostöös ministeeriumiga on suuremad probleemid lahendatud ning olulisi murekohti jäänud

ei ole.

Ireen Tarto lausus, etEesti Kaubandus-Tööstuskoda toetab eelnõuga plaanitavaid muudatusi,

kuna muudatuste tulemusel väheneb ettevõtjate halduskoormus ning kaovad mitmed

ebamõistlikud nõuded ja liigne bürokraatia.

Dana Kadanik-Liiv vastas EAKLi tõstatatud küsimusele töötajate esindamise kohta. Ta

selgitas, et kavandatav seadusemuudatus ei ole vastuolus Euroopa Liidu raamdirektiiviga,

3

kuna juhul, kui töötajate esindajat ei ole valitud, säilib tööandjal kohustus konsulteerida

töökeskkonda puudutavates küsimustes kõikide töötajatega. Ta lisas, et voliniku valimise

muudatuse eesmärk on pakkuda paindlikumat lahendust. Praktikas on olnud olukordi, kus

töökeskkonna volinik jääb valimata, sest volinikku ei saa tööandja määrata samamoodi nagu

töökeskkonnaspetsialisti. Seetõttu luuakse võimalus toetada töötajate omaalgatust ja

soodustada paindlikku lähenemist, et töökeskkonna küsimustes kaasa rääkida soovivad

töötajad saaksid vabatahtlikult voliniku rolli täita.

Eesti Advokatuuri seisukohale vastates selgitas D. Kadanik-Liiv, et TTOSi kohaldatakse

üldjuhul töölepingulises suhtes olevatele isikutele. Juhatuse liige ei tööta tavaliselt töölepingu

alusel ning väljakujunenud praktika kohaselt seadus talle sellisel juhul ei kohaldu. Riigikohus

on siiski selgitanud, et juhul, kui juhatuse liige teeb ühingus tööd, võib seadus talle

kohalduda. Ministeeriumi hinnangul ei mõjuta kavandatav muudatus hüvitiste saamist.

Eva Põldis märkis, et mis puudutab tehtavale tööle koostatavat juhendit, siis eelnõu kohaselt

ei pea tööandja edaspidi koostama tehtava töö kohta eraldi ohutusjuhendit. Küll aga säilib

tööandjal kohustus teha iga töökeskkonna kohta riskianalüüs, milles kaardistatakse

tööprotsessidega kaasnevad riskid ja nende maandamise meetmed. Enne töötaja tööle

lubamist peab tööandja töötajat juhendama, tutvustama talle tööprotsessidega kaasnevaid

riske ja nende maandamise meetmeid ning veenduma, et töötaja oskab tööd ohutult teha.

Kehtivas õiguses nõutud tehtava töö ohutusjuhendi sisu on seega kaetud muude tööandja

koostatavate ettevõttesiseste dokumentidega, eelkõige riskianalüüsiga, mistõttu ei peeta

dubleerivate dokumentide koostamist vajalikuks. E. Põldis lisas, et säilib kohustus koostada

töövahendite ohutusjuhendid, mis hõlmavad enamasti ka peamisi tööga seotud riske.

Nimetatud kaalutlustel on eelnõus kavandatud vastav muudatus. Alles jäävad ka töövahendi

kohta koostatavad ohutusjuhendid, mis enamikel juhtudel katavad ära peamised riskid,

millega töötaja oma tööd tehes kokku puutub.

Lisaks kommenteeris E. Põldis töötervishoidu puudutavaid küsimusi, mis ühe ettevõtte poolt

tõstatati. Ta märkis, et TTOS näeb ette, et tööandja peab üks kord kolme aasta jooksul tellima

töötervishoiuteenuse osutajalt tervikliku töötervishoiu analüüsi. Selle eesmärk on pakkuda

tervisekontrolli andmete pinnalt ettevõttele põhjalikku ülevaadet ettevõtte töötervishoiu

probleemidest üldistatud kujul ja ka lahendusi. Ta selgitas, et tegemist on terviseandmetel

põhineva analüüsiga, mitte dubleeriva tegevusega, mida teeb töökeskkonnaspetsialist

ettevõttes. Seetõttu on ka seaduses n-ö kaks erinevat rolli – töökeskkonnaspetsialisti ja

töötervishoiuteenuse osutaja.

Signe Riisalo tänas ettekannete eest ning andis küsimusteks sõna komisjoni liikmetele.

Irja Lutsar viitas esitatud andmetele, mille kohaselt puudub 44%-l asutustest kokkupuude

töötervishoiuarsti või -teenusega. Ta küsis, kas on analüüsitud tööõnnetuste esinemissageduse

erinevust ettevõtete või isikute puhul sõltuvalt sellest, kas neil on töötervishoiuteenus või

mitte. Ta rõhutas, et selline võrdlus võimaldaks hinnata töötervishoiuteenuse tegelikku mõju

tööõnnetuste ennetamisele.

Stinne Vaga vastas, et tema eelnevalt viidatud 44% puudutas iseendale palka maksvaid FIE-

sid, osaühingu kaudu töötavaid inimesi ja platvormitöötajaid, kellel puudub regulaarne

kokkupuude töötervishoiuteenusega.

Eva Põldis lisas, et ühe töötajaga ettevõtete kohta statistika puudub, kuna nende tegevus ei

kuulu TTOSi kohaldamisalasse. Seetõttu ei käsitleta nendega töö käigus juhtunud õnnetusi

seaduse tähenduses tööõnnetustena ning vastavat statistikat ei koguta.

Irja Lutsar arvas, et kõnealune statistika on oluline töötervishoiuteenuse mõju hindamiseks.

Stinne Vaga lausus, et töötervishoiu ja tööohutuse käsitluses keskendutakse sageli füüsilise

tööga seotud tööõnnetustele ja kutsehaigustele, kuid kontoritööga kaasnevatele riskidele

pööratakse vähem tähelepanu. Ta rõhutas, et on oluline, et töötervishoiu arengusuundade

koostamisel arvestataks ka kontoritöötajate terviseriskidega. Ta viitas värskele uuringule,

mille kohaselt esineb vaimset kurnatust ligikaudu 35%-l kontoritöötajatest ning näitaja on

32%-i kõrgem kui neil, kes kontoritööd ei tee.

Jaanika Reilik-Bakhoff märkis, et töötervishoiu mõju ei väljendu niivõrd tööõnnetuste

ennetamises, kuivõrd tööst põhjustatud haiguste ja kutsehaiguste käsitlemises. Ta rõhutas, et

töökontekstis puututakse sageli kokku läbipõlemise, vaimse kurnatuse ja depressiooniga.

4

Samuti juhtis ta tähelepanu sellele, et iseseisvalt töötavad inimesed ei pruugi

töötervishoiuteenusele jõuda ning nende terviseprobleemidega tuleb hiljem tegeleda riikliku

ravikindlustussüsteemi kaudu.

Kalle Grünthal küsis ministeeriumi esindajalt töötervishoiuandmete analüüsi koostamise

kohta. Ta soovis teada, kas analüüsis kasutatavad terviseandmed on isikustatud või esitatakse

need koondkujul. Samuti palus ta selgitada, kuidas välistatakse andmete lekkimine

kolmandatele isikutele, kellel puudub nendele juurdepääsuõigus.

Eva Põldis vastas, et töötervishoiuarst ja tema meeskond kasutavad analüüsi tegemisel

isikustatud tervisekontrolli algandmeid, kuid tööandjale esitatav analüüs koostatakse

isikustamata kujul ettevõtte kui terviku kohta. Tööandjal ei ole õigust saada töötajate

diagnoose ega muid detailseid terviseandmeid. Tööandjale antakse üksnes töökeskkonna

parandamiseks vajalik üldistatud sisend.

Eero Merilind küsis, kas madala riskiga töökohtade puhul võiks töötajate tervisekontrolle

teha perearst või korraldada see perearstisüsteemi kaudu, et vältida töötervishoiu ja

esmatasandi tervishoiu dubleerimist.

Stinne Vaga märkis, et töötervishoiuteenuse korraldamine perearstisüsteemi kaudu ei ole

otstarbekas. Töötervishoiuteenus lähtub konkreetse töökoha riskidest ning teenuseosutaja

kliendiks on tööandja. Perearstide kaasamine eeldaks organisatsiooni töökeskkonna ja riskide

hindamist mitme erineva perearsti poolt, mis on praktikas raskesti teostatav.

Ireen Tarto esitas vastupidise vaate ja märkis, et Kaubandus-Tööstuskoda on pikalt toetanud

võimalust, et madala riskiga töökohtade puhul saaks teenust osutada ka perearst. Eeskätt

väiksemates piirkondades, näiteks Hiiumaal, on töötervishoiuarsti teenuse kättesaadavus

probleemne ja töötaja saatmine kaugemasse keskusesse võib võtta terve tööpäeva.

Eva Põldis lisas, et Sotsiaalministeeriumis (SOM) koostatakse töötervishoiu arengusuundi

ning selle käigus arutatakse huvigruppidega muu hulgas töötervishoiu ja esmatasandi

tervishoiu koostöö küsimusi.

Signe Riisalo tegi ettepaneku kutsuda SOMi esindajad järgmise aasta alguses komisjoni

tutvustama arengusuundade valmimise seisu ja tulevast töötervishoiukorralduse nägemust.

Tanel Kiik märkis, et esmatasandi tervishoiu, sealhulgas peremeditsiini, ja töötervishoiu

parem lõimimine on vältimatult vajalik. Patsiendi seisukohast ei ole mõistlik, kui kaks

eraldiseisvat süsteemi ei ole piisavalt teadlikud teineteise tegevusest ega jaga vajalikku teavet.

Võimaliku lahendusena võiks kaaluda töötervishoiuarsti kaasamist suurematesse

tervisekeskustesse või muid lõimimise viise. Ta leidis, et praegune süsteem ei ole piiratud

tervishoiutöötajate arvu ega inimeste ajaressurssi arvestades piisavalt otstarbekas. Ta küsis

ministeeriumi esindajalt, kas eelnõu halduskoormuse ja bürokraatia vähendamisele suunatud

muudatuste puhul on hinnatud ohtu, et need võivad anda tööandjatele signaali töötervishoiu ja

tööohutuse nõuete leevenemisest. Ta märkis, et Eesti ei kuulu tööohutuse ja tööõnnetuste

näitajate poolest Euroopa parimate hulka ning palus selgitada, millised eelnõu muudatused

aitavad tööohutust parandada.

Eva Põldis vastas, et kavandatud muudatused ei halvenda ministeeriumi hinnangul ohutuse

taset ega töötajate positsiooni. Muudatused on peamiselt tehnilised ja nende eesmärk on

leevendada tööandjate koormust. Eelnõu koostamisel on kontrollitud kooskõla Euroopa Liidu

direktiividega ja analüüsitud töötajate olukorda. Täiendavaid kohustusi ega eraldi tööohutust

parandavaid meetmeid eelnõusse ei lisata, sest eelnõu keskne eesmärk on halduskoormuse

vähendamine.

Jaanus Karilaid palus ministeeriumi esindajal selgitada, kuidas dokumenteeritakse tööandja

tegevused töötaja tööle asumisel, sealhulgas tööohutusalane juhendamine ja tööprotsessi

ohutuse tagamine, et nende nõuetekohane läbimine oleks tõendatav. Samuti küsis ta, kui

sageli on tööandjad viimastel aastatel tööõnnetuse eest vastutavaks tunnistamise korral

maksnud töötajatele hüvitisi või korvanud tekkinud kahju.

Eva Põldis selgitas, et dokumenteerimise puhul on tööandja esimene põhikohustus koostada

riskianalüüs, vormistada see kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ning hoida seda

pidevalt ajakohasena. Teine põhikohustus on töötajate juhendamine, et nad oleksid ohututest

töövõtetest teadlikud. Ka juhendamine tuleb kirjalikult registreerida ja töötajatel allkirjaga

kinnitada.

5

Jaanus Karilaid soovis teada, milline on tegelik olukord. Kas kirjeldatu toimib ka

praktikas?

Eva Põldis nentis, et ettevõtete olukord Eestis on erinev: leidub nii väga korralikke

ettevõtteid kui ka neid, kus on veel arenguruumi. Tööinspektsiooni (TI) järelevalve tulemused

näitavad, et aeg-ajalt esineb endiselt probleeme. Näiteks ei ole mõni ettevõte riskianalüüsi

korrektselt teinud või on jätnud töötajad juhendamata. TI statistika põhjal olukord siiski järk-

järgult paraneb. Eesti süsteemis saab tööõnnetusse sattunud inimene suurema osa hüvitistest

ja teenustest solidaarsest ravikindlustusest või muudest skeemidest. Kui inimesel tekivad

näiteks püsiva töövõimetuse tõttu täiendavad kulud, on tal õigus esitada tööandjale kahju

hüvitamise nõue. Statistikat selle kohta, kui paljud tööandjad maksavad igal aastal

tööõnnetuste korral kahjuhüvitist, on keeruline koguda. Praegu sellist andmebaasi ei ole, sest

hüvitamine toimub poolte kokkuleppel ning vaidlused lahendatakse sageli kohtus.

Tanel Kiik märkis, et praeguse valitsuse tööõigust ja majanduskeskkonda puudutavad

eelnõud ning algatused rõõmustavad pigem tööandjaid ja ettevõtjaid, kuid tekitavad töötajate

esindajates sageli muret. T. Kiige hinnangul ei saa tööandjad esindada korraga nii tööandjate

kui ka töötajate huve, töötajaid esindavad pigem ametiühingud. Seetõttu küsis ta EAKLi

esindajalt, kuidas kavandatavad muudatused nende hinnangul tööohutust ja töökeskkonda

mõjutavad ning kas nad nõustuvad MKMi seisukohaga, et olukord ei muutu ei paremaks ega

halvemaks.

Nelli Loomets selgitas, et EAKL on eelnõu menetlust algusest peale jälginud ning mõne

tehtud muudatusega leppinud. Seetõttu keskendutakse peamiselt töökeskkonnavolinike

küsimusele, mille puhul leitakse, et töötajate olukord halveneb. Tööõnnetuse tagajärjel

tekkinud kahju hüvitamise korral peetakse jätkuvalt ebamõistlikuks, et töötaja peab pöörduma

tööandja vastu kohtusse, tõendama tööandja süüd ja nõudma kahju hüvitamist

kohtumenetluses. Hüvitamisvajadus tuleneb töökeskkonnast, kus töötaja töötab. Ohutu

töökeskkonna kujundamise eest vastutab tööandja. Eelnõu vähendab küll tööandja

halduskoormust, kuid probleeme nähakse ka töökeskkonna riskianalüüsidega. Riskianalüüsid

laaditakse TI andmebaasi, ent nende sisu ei kontrollita alati. Sisuline kontroll toimub sageli

alles siis, kui ettevõttes tekib probleem ning riskianalüüs avatakse ja vaadatakse üle. Mõnel

juhul piirdutakse dokumendi andmebaasi üleslaadimisega, ilma et selle sisusse põhjalikumalt

süvenetaks. See on seotud TI võimekusega, mille suurendamiseks tuleks ametile eraldada

rohkem raha. EAKLi seisukoht on, et töötajate positsiooni tuleb tugevdada. Kuigi direktiiviga

vastuolu ei ole ja töötajate esindajaid saab ka edaspidi vabatahtlikult valida, kaheldakse, kas

seadusest tuleneva kohustuseta valitakse neid piisavalt. Kui tööandja kujundab töökeskkonna

tingimused üksi, töötajad ei ole endale esindajat valinud ning seadus seda ei nõua, ei ole

EAKLi hinnangul alust eeldada, et töökeskkond paraneb.

Signe Riisalo palusMKMi esindajal veel kord selgitada, kuidas nähakse selle

seadusemuudatuse valguses töötajate kaasamist töökeskkonna kujundamisse ja tööohutuse

tagamisse.

Dana Kadanik-Liiv märkis, et töökeskkond muutub üha olulisemaks teemaks. Tööandja

mainet ja atraktiivsust tööturul toetab läbimõeldud ning turvaline töökeskkond, mille

kujundamisse on panustatud. Töötaja ei soovi asuda tööle ettevõttesse, kus ta peab ise kiivrit

otsima ja õnnetused järgnevad üksteisele. Sama kehtib väiksema riskiga kontoritöö puhul, kus

tuleb arvestada töötajate vajadustega, lahendada ligipääsetavuse küsimused, tagada näiteks

reguleeritavate laudade olemasolu ning kujundada sobiv töökeskkond tervikuna. Selline

töökeskkond sünnib tööandja ja töötajate koostöös. Ka praeguse töökeskkonnavoliniku

valimise kohustuse korral võib volinik jääda valimata või valimisprotsess takerduda. Kehtiv

kohustus ei taga, et volinik kindlasti valitakse või et n-ö poolkohustuslikus korras ametisse

määratud inimene soovib täita töökeskkonnaspetsialisti laadset rolli ja töökeskkonna

parandamisse sisuliselt panustada. Eesmärk on kujundada regulatsioon nii, et töökeskkonna

arendamine toimiks koostöös. Töökeskkonnavolinik peaks soovima selle valdkonnaga

tegeleda, sest roll eeldab panustamist, milleks on ette nähtud ka tööaeg. Valitud volinik peab

olema valmis töökeskkonnas tegelikke muutusi ellu viima.

Eva Põldis lisas, et kui töökeskkonnavolinikku ei valita, peab tööandja tegema koostööd

kõigi töötajatega ning leidma sobivad viisid töökeskkonna küsimuste arutamiseks kogu

6

töötajaskonnaga. Tööandja enda huvides on võimaldada voliniku valimist ja suurendada

töötajate teadlikkust, sest töökeskkonnavolinikul on ohutu töökeskkonna tagamisel oluline

roll.

Signe Riisalo tänas päevakorrapunkti arutelusse kaasatud esindajaid ning andis seejärel sõna

SOMi esindajale, et tutvustada kahte muudatusettepanekut.

Artur Panov selgitas, et kaks muudatusettepanekut puudutavad maksukorralduse seadust

ning annavad SKA-le õiguse ja kohustuse kanda isa- ja emapuhkuse andmed töötamise

registrisse. Praegu teeb need kanded tööandja, kuigi vajalikud andmed ja tehniline võimekus

on SKA-l juba olemas. Kuna isa- või emapuhkusega seotud vanemahüvitist taotletakse

niikuinii SKA-lt, on otstarbekas, et andmed kannab registrisse amet ise. Tehniline lahendus on

selleks olemas, lisakulusid ei teki ning tööandjate halduskoormus väheneb.

Signe Riisalo küsis, kas protsess toimub automaatselt, kuna vajalik teave on SKA

andmebaasides juba olemas.

Artur Panov selgitas, et kanded edastatakse automaatselt töötamise registrisse, vähendades

seeläbi iga-aastast halduskoormust.

Signe Riisalo palus MKMi esindajal kommenteerida kolmandat muudatusettepanekut.

Dana Kadanik-Liiv selgitas, et kavandatav säte annab Statistikaametile võimaluse saada

soolise palgalõhe näitajate arvutamiseks vajalikke andmeid, mida kasutatakse Palgapeeglis.

Need andmed on tööandjad juba töötamise registrile esitanud ning neid ei küsita eraldi.

Tegemist on tehnilise täpsustusega.

Signe Riisalo pani hääletusele muudatusettepanekud.

1. Muuta eelnõu § 3 punkti 1 ning sõnastada see järgmiselt:

„1) paragrahvi 251 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

”(2) Töötamise registri kaasvastutavad töötlejad on Maksu- ja Tolliamet, Tööinspektsioon,

Eesti Töötukassa ning Sotsiaalkindlustusamet. Töövaidluskomisjoni juhatajal ja sekretäril on

õigus teha käesoleva seaduse § 255 punktis 4 nimetatud otsuse alusel töövaidluse lahendamise

seaduse §-s 63 nimetatud kandeid. Töötukassal on õigus teha käesoleva seaduse § 255 punktis

3 nimetatud dokumendi alusel kandeid, juhul kui selle alusel tuvastatakse õigus

töötuskindlustuse seaduse alusel määratavale hüvitisele. Sotsiaalkindlustusametil on õigus

teha käesoleva seaduse § 255 punkti 1 alusel töötamise peatumise kohta isa- ja emapuhkuse

kandeid.”;

Selgitus: Muudatuse eesmärk on anda Sotsiaalkindlustusametile (SKA) õigus teha töötamise

registrisse isa- ja emapuhkusest tulenevaid töötamise peatumise kandeid. Perehüvitiste

seaduse alusel menetleb SKA isa- ja emapuhkusega seotud õigusi ning SKA-l tekib menetluse

käigus vahetu kontakt õigustatud isikuga. SKA-l on menetluse tulemusena olemas puhkuse

õiguse ja perioodi kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Seetõttu on põhjendatud, et sama

menetluse tulemusena teeb SKA ka vastava töötamise peatumise kande töötamise registrisse.

Sellega viiakse registrikande tegemise pädevus asutusele, kes menetleb vastava õiguse

tekkimist ning kelle käsutuses on kande tegemiseks vajalikud andmed. Lahendus väldib

olukorda, kus sama õiguse ja perioodiga seotud andmeid tuleb täiendavalt edastada teisele

osapoolele üksnes töötamise registri kande tegemiseks. Muudatus vähendab dubleerivaid

tegevusi, andmete mitmekordset sisestamist ja sellest tulenevat halduskoormust ning aitab

tagada töötamise registri andmete õigeaegsuse ja korrektsuse.

Sotsiaalkomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

2. Muuta eelnõu § 3 ja lisada uus punkt 2 (muutes järgnevate punktide numeratsiooni) ning

sõnastada see järgmiselt:

„2) paragrahvi 252 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

7

„(21) Sotsiaalkindlustusamet on kohustatud töötamise registris registreerima käesoleva

seaduse § 251 lõikes 4 nimetatud isikute töötamise peatumise seoses emapuhkusel või

isapuhkusel viibimisega.““

Selgitus: Kehtiva seaduse kohaselt on töötamise peatumise kannete tegemise kohustus

tööandjal. Ema vanemahüvitise ja isa vanemahüvitise saamiseks esitab isik taotluse

perehüvitiste seaduse alusel Sotsiaalkindlustusametile. Kuna Sotsiaalkindlustusametil on info

ema- ja isapuhkuste kohta, siis on põhjendatud panna kande tegemise kohustus

Sotsiaalkindlustusametile, et nad saaks töötamise registrisse kanda ema- ja isapuhkuse ja

selle tühistamise andmed. See väldib dubleerivat andmeesitust ning vähendab tööandjate

halduskoormust. Muudatus puudutab üksnes ema- ja isapuhkuse kandeid, muude peatumise

kannete tegemise kohustus jääb tööandjale.

Sotsiaalkomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

3. Teha eelnõus järgmised muudatused:

3.1 Täiendada eelnõu § 3 uue punktiga 9 järgmises sõnastuses:

„9) paragrahvi 29 täiendatakse punktiga 111 järgmises sõnastuses:

„111) Statistikaametile soolise võrdõiguslikkuse seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks;“

3.2 Täiendada eelnõu uue §-ga 5 järgmises sõnastuses:

„§ 5. Seaduse jõustumine

Käesoleva seaduse § 3 punkt 9 jõustub järgmisel päeval pärast seaduse Riigi Teatajas

avaldamist“.

Selgitus: Tegemist on muudatusega, millega parandatakse töölepingu seaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (837 SE) menetlemisel tekkinud

ebatäpsus. Statistikaamet vajab andmeid soolise palgalõhe näitajate arvutamiseks. Uusi

andmeid selle sätte alusel jagama ei hakata, kuid täpsustub õiguslik alus palgapeegli teenuse

jaoks andmete kasutamiseks.

Muudatusega täiendatakse maksukorralduse seaduse § 29 punktiga 111, lisades

Statistikaametile maksuandmete jagamise aluse hulka soolise võrdõiguslikkuse seaduses

sätestatud ülesannete täitmise. Muudatus on vajalik, kuna seni on Statistikaamet saanud

maksusaladusega kaetud andmeid riikliku statistika tegemiseks, kuid eelnõuga antakse

Statistikaametile tööandja taotlusel soolise palgalõhe (palgapeegli) näitajate arvutamise

ülesanne. Maksusaladusega kaetud andmeid vajab Statistikaamet lisaks riikliku statistika

programmi ülesannete täitmisele ka soolise palgalõhe näitajate arvutamiseks arvestades

andmete ühekordse esitamise printsiipi. See tähendab, et Statistikaamet kasutab andmeid,

mida tööandja on juba esitanud Töötamise registrisse ja ei päri neid tööandjalt. Soolise

palgalõhe näitajate arvutamiseks ei kehtestata tööandjale uut andmete esitamise kohustust.

Statistikaamet kasutab soolise võrdõiguslikkuse seaduses sätestatud ülesande täitmiseks talle

seadusest tulenevalt kättesaadavaid maksukohustuslaste registri andmeid.

Jõustumise sätet muudetakse selliselt, et lisanduv punkt jõustuks seaduse Riigi teatajas

avaldamisele järgneval päeval, kuna muud eelnõu 837 SE sätted juba kehtivad.

Sotsiaalkomisjon

Juhtivkomisjon: ARVESTADA TÄIELIKULT (konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus

8

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

Signe Riisalo pani hääletusele menetluslikud otsused.

Otsustati:

1.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23.09.2026 (konsensus: Toomas

Järveoja, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind,

Signe Riisalo).

1.2. Teha ettepanek teine lugemine lõpetada (konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus Karilaid,

Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

1.3. Kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia

läbi lõpphääletus 30.09.2026 (konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik,

Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

2. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse „Ettepaneku

tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja seadusemuudatused viljatusravi

kättesaadavuse parandamiseks“ eelnõu (913 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

Signe Riisalo andis eelnõu tutvustamiseks sõna selle esitajate esindajale.

Reili Rand selgitas, et sündimuse suurendamiseks ja laste sünni toetamiseks tuleb aidata ka

neid peresid, kes soovivad last, kuid ei saa neid tervislikel põhjustel. Sotsiaaldemokraatide

esitatud otsuse eelnõu sisaldab selleks kolme ettepanekut. Riiklikult rahastatud viljatusravi

lõpeb naise 40. eluaasta täitumisel ning alates 41. eluaastast riik ravi enam ei rahasta. Mitmes

Euroopa riigis on see vanusepiir 42–43 aastat. Seetõttu tehakse ettepanek rahastada

viljatusravi vähemalt naise 42. eluaastani, kui ravi on meditsiiniliselt näidustatud. Ravi

võimalikkuse üle otsustaks raviarst, lähtudes patsiendi tervislikust seisundist ja

meditsiinilistest näidustustest. Teiseks tehakse ettepanek suurendada viljatusravi mahtu. Ravi

läbinud pered on juhtinud tähelepanu pikkadele ravijärjekordadele, kuigi ravi edukus sõltub

suuresti selle õigeaegsest alustamisest. Riiklikult rahastatud teenuse ebapiisav maht võib ravi

algust edasi lükata, mis puudutab eriti teravalt patsiente, kellel läheneb 41. eluaasta

vanusepiir. Teenuse mahu suurendamine aitaks ravijärjekordi lühendada ja võimaldaks

alustada ravi õigel ajal. Kolmandaks tehakse ettepanek hüvitada doonorrakkude soetamise

kulud osaliselt või täielikult. Geneetiliste haiguste, vähiravi või muude keerukate

meditsiiniliste asjaolude tõttu ei ole partneri sugurakkude kasutamine alati võimalik, mistõttu

võib osutuda vajalikuks kasutada doonorrakke. Sellistel juhtudel peaks riik toetama ravi

senisest suuremas ulatuses. R. Ranna sõnul sisaldab ka Sotsiaalministeeriumi (SOM) perede

kindlustunde tegevuskava samalaadseid samme. Tema hinnangul kinnitab see, et eksperdid ja

poliitikakujundajad on jõudnud mitmes küsimuses sarnastele järeldustele. Ta märkis, et otsuse

eelnõu võiks anda kavandatud tegevustele lisatõuke ja kiirendada nende elluviimist.

Signe Riisalo andis sõna komisjoni liikmete küsimusteks.

Irja Lutsar küsis, miks on ettepanekus vanusepiiriks valitud just 42. eluaasta ja miks ei võiks

see olla näiteks 41,5. või 43,5. eluaasta. Ta märkis, et bioloogiliselt võib doonorrakkude abil

olla võimalik rasedus esile kutsuda ka märksa kõrgemas eas. Samas tuleb arvestada, et laps

vajab vanemaid mitte ainult sünnihetkel, vaid vähemalt järgmised 20–25 aastat. Vanemate

kõrgem vanus võib mõjutada seda, kui kaua saavad nad lapse kõrval olla. I. Lutsar küsis ka,

kas doonorrakkude kasutamine kõrgemas eas võib suurendada riske emale või lapsele. Tema

sõnul ei ilmnenud talle kättesaadavatest uuringutest selliseid riske selgelt, kuid valdkonnas

võib olla veel palju teadmatust. Lisaks palus ta täpsustada ettepaneku mõju riigieelarvele ja

küsis, kas on arvutatud, kui palju läheks vanusepiiri tõstmine ning ravi rahastamise

laiendamine riigile maksma, arvestades ka ebaõnnestunud ravikatsete arvu.

Reili Rand vastas, et ettepanekus on vanusepiir sõnastatud kui „vähemalt 42. eluaastani“ ning

algatajate hinnangul ei ole vaja lõplikku piiri tingimata siduda konkreetse vanusepiiriga.

SOMi perede kindlustunde tegevuskavas on seatud eesmärk tõsta vanusepiir 41+ eluaastani,

kuid täpne lahendus tuleks välja töötada koostöös erialaseltside ja arstidega. Eelnõus lähtuti

42. eluaastast eelkõige lähiriikide ja teiste Euroopa riikide praktikast, kus viljatusravi,

sealhulgas riiklikult rahastatud ravi, on kättesaadav kõrgema vanuseni. Algatajad eeldasid, et

9

võrreldavate riikide tingimused on üldjoontes sarnased. Doonorrakkude kasutamise

meditsiinilisi tingimusi eelnõuga muuta ei soovita, vaid ettepanek puudutab üksnes kulude

katmist. Viljatusravi rahastamise laiendamise täpne kulu sõltub muu hulgas vanusepiiri

tõstmise ulatusest, kuid SOMi andmetel võiks lisakulu olla ligikaudu üks miljon eurot aastas.

Doonorrakkude kasutamise kulude hindamine sõltub paljudest teguritest. Tal ei olnud arutelu

ajal võimalik täpset summat nimetada, mistõttu lubas ta andmed üle kontrollida ja komisjonile

edastada.

Irja Lutsar küsis seejärel, miks on vaja otsuse eelnõu menetleda, kui SOM juba kavandab

vanusepiiri tõstmist üle 41+ eluaastani.

Reili Rand vastas, et seaduseelnõu ei ole veel menetlusse jõudnud ning perede kindlustunde

tegevuskavas on praegu sõnastatud üksnes vastav eesmärk. Otsuse eelnõu esitati enne

tegevuskava avaldamist, et kiirendada vajalike sammude astumist. See muudatus aitaks tema

sõnul peresid ega avaldaks riigieelarvele ebamõistlikult suurt mõju. Riigikogu võiks anda

valitsusele selge suunise lahendusega edasi liikuda.

Signe Riisalo selgitas, et SOMis kavandatud tegevused on ametis olevale valitsusele küll

teataval määral siduvad, kuid järgmisele valitsusele ei pruugi need seda olla. Tegevused on

kirjeldatud Vabariigi Valitsuse tööplaanis ning viljatusravi vanusepiiri tõstmine on vaid üks

paljudest soovitustest. Selle elluviimiseks tuleb astuda konkreetseid poliitilisi samme.

Helmen Kütt meenutas, et komisjonis on viljatusravi kättesaadavust käsitlenud ka naistearst

Made Laanpere. H. Küti hinnangul ei tohiks vajaliku muudatusega viivitada pelgalt seetõttu,

et ministeeriumis koostatakse samal teemal laiemat plaani. Ta viitas jätkuvalt vähenevale

sündimusele ja leidis, et otsuse eelnõu toetamine oleks praktiline samm olukorra

parandamiseks.

Eero Merilind küsis uuesti, miks on vanusepiiriks valitud just 42 eluaastat. Ta märkis, et

mõnes riigis on kasutusel kõrgemad piirid, näiteks Taanis 45 ja Hollandis 49 eluaastat.

Reili Rand vastas, et eelnõus kasutatakse sõnastust „vähemalt 42. eluaastani“, sest algatajate

andmetel on 42 eluaastat Euroopa riikides üks levinumaid piire. Eelnõu algatajad on valmis

arutama ka kõrgemat vanusepiiri. Erialaseltsides puudub üksmeel selle osas, kui kõrgele

tuleks piir tõsta ja arvestada tuleb ka tervishoiuressursside, sealhulgas arstide nappusega.

Seetõttu valiti tasakaalustatud lähtekohaks 42 eluaastat. Doonorrakkude kulude hüvitamise

ettepanekus ei ole täpselt määratud võimalikku ülempiiri ega seda, millisest ravikatsest alates

kulud hüvitataks. Need küsimused tuleks lahendada SOMi, Tervisekassa ja erialaseltside

koostöös, sest valitud tingimustest sõltub ka mõju riigieelarvele.

Signe Riisalo märkis, et vestlustest naistearstidega on selgunud, et erialal puudub üksmeel nii

vanusepiiri tõstmise vajaduse kui ka võimaliku uue piiri suhtes. Samas on tehtud esialgseid

arvutusi, milles on arvestatud kehavälise viljastamise õnnestumise tõenäosusega. Arvutuste

kohaselt on ravi tulemuslikkus kuni 42. eluaastani piisav, et kulude ja tulemuse suhet võiks

pidada põhjendatuks. S. Riisalo osutas, et otsuse eelnõu eesmärk on anda Vabariigi

Valitsusele suunis küsimust analüüsida, lahendusi kaaluda ja vajalikud muudatused välja

töötada. Eelnõus nimetatud vanusepiir on seega soovituslik miinimum, mitte vahetult

kehtestatav lõplik piir.

Tanel Kiik leidis, et praeguses rahvastiku- ja usalduskriisis on ka väikestel, kuid märgilistel

otsustel oluline tähendus. Viljatusravi kättesaadavuse parandamine näitaks, et riik väärtustab

inimesi ega jäta abivajajaid kõrvale. Kuigi tema hinnangul võiks vanusepiir olla ka kõrgem,

oleks eelnõus pakutud lahendus samm õiges suunas ja laiendaks toetuse saajate ringi. T. Kiik

viitas Euroopa Liidu riikide statistikale, mille kohaselt on vanusepiiri mediaan ligikaudu 42–

43 eluaastat. Mõnes riigis on piir kõrgem ning alla 40 eluaasta jäävaid piire on vähe, mistõttu

on Eesti kehtiv piir Euroopa võrdluses madal. Ta märkis ka, et 42. eluaasta piiri on avalikult

toetanud eri fraktsioonide esindajad, mis viitab võimalusele jõuda erakondadeülese

kokkuleppeni. T. Kiik rõhutas, et eelnõu ei käsitle üksnes vanusepiiri, vaid viljatusravi

kättesaadavuse parandamist laiemalt, sealhulgas teenuse mahu suurendamist ja

doonorrakkude soetamise kulude hüvitamist.

Irja Lutsar tegi ettepaneku kaaluda kindla vanusepiiri asemel sõnastust „41+“. See

võimaldaks hõlmata ka 42-, 43- või 45-aastaseid patsiente. Samal ajal pidas ta oluliseks

ühiskondlikku sõnumit, et laste saamist ei tohiks põhjendamatult edasi lükata. Tema

10

hinnangul on laste saamisel nooremas eas mitmeid eeliseid nii lapse arengu kui ka pere

hilisema toimetuleku seisukohalt.

Reili Ranna hinnangul ei ole võimalik jätta vanusepiiri seaduses lahtiseks sõnastusega „41+“,

sest see võiks tähendada, et õigustatud isikute hulka kuuluksid tulevikus ka fertiilse ea väga

hilises järgus või selle ületanud inimesed. Seetõttu tuleb edasise töö käigus leida

meditsiiniliselt, õiguslikult ja rahaliselt põhjendatud kesktee ning sätestada vanusepiir

seaduses üheselt.

Signe Riisalo lisas, et üldjuhul on soovitatav saada lapsed eas, mil vanematel jätkub nende

kasvatamiseks tervist, elujõudu ja jaksu. Eestis on kunstliku viljastamise õiguslik vanusepiir

alla 51 eluaasta. Kunstliku viljastamise vajadus võib aga tekkida väga erinevatel põhjustel.

Mõnel juhul on viljatusravi meditsiiniliste raskuste tõttu pikale veninud, teisel juhul võib pere

vajada abi kolmanda või neljanda lapse saamiseks ajal, mil vanus on juba kõrgem ja

lisandunud on terviseprobleemid. Seetõttu ei saa kõiki abivajajaid käsitleda eeldusega, et nad

on lapse saamist teadlikult edasi lükanud.

Helmen Küti hinnangul võiks avatud sõnastus „üle 40“ või „41+“ oluliselt muuta nii

sihtrühma ulatust kui ka rahalist mõju. Täpse otsuse tegemisel tuleks arvestada statistikat,

abivajajate arvu ja vajalikke kulusid, kuid mõistlik oleks alustada ühest selgest sammust. H.

Kütt rõhutas, et tegemist on otsuse eelnõuga, millega antakse valitsusele võimalus esitada

seaduseelnõu. Kui valitsus soovib lahendust hiljem laiendada või parandada, saab seda

edasise menetluse käigus teha.

Signe Riisalo märkis, et Riigikogu otsuse vastuvõtmiseks on vaja vähemalt 51 poolthäält. Ta

pani hääletusele menetluslikud otsused.

Otsustati:

2.1. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo (konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus

Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

2.2 Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 23.09.2026

(konsensus: Toomas Järveoja, Jaanus Karilaid, Tanel Kiik, Helmen Kütt, Mihkel Lees, Irja

Lutsar, Eero Merilind, Signe Riisalo).

3. Info ja muud küsimused

Signe Riisalo rääkis, et Rahandusministeerium kutsub komisjoni liikmeid osalema

19.10.2026 toimuval teaduspäeval: Uuringud ja andmed tõenduspõhiste otsuste toetamiseks

hasartmängukahjude vähendamisel

(allkirjastatud digitaalselt)

Signe Riisalo

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Terle Kask

protokollija

(allkirjastatud digitaalselt)

Riin Lindpere

protokollija