Pr Karmen Joller
Sotsiaalminister
22. september 2026.a.
KIRJALIK KÜSIMUS


Lugupeetud sotsiaalminister!

Minu poole pöördus Eesti elanik, kes tõstatas olulise küsimuse nende perede olukorrast, kes hooldavad iseseisvalt kodus eakaid inimesi ja puuetega inimesi, kes vajavad pidevat abi. Pöördumises kirjeldatakse ka olukorda hooldekodudes. Kirja autori sõnul esineb juhtumeid, kus inimesed jäävad pikaks ajaks ilma vajalikust hügieenilisest hooldusest, sealhulgas viibivad tunde märgades mähkmetes. Mõned sugulased on sunnitud tulema mitu korda päevas ja tegema ise osa hooldustööst, mille eest tegelikult juba teenuse eest makstakse.
Palun ministeeriumil mitte teha ühe pöördumise põhjal järeldusi konkreetsete asutuste kohta, kuid sellised teated sunnivad püstitama laiemat küsimust nii teenuse kvaliteedi kontrolli kui ka pikaajalise hoolduse rahastamise põhimõtete kohta.
Pärast hooldussüsteemi reformi eraldab riik kohalikele omavalitsustele vahendeid pikaajalise hoolduse korraldamiseks. Neid vahendeid saab kasutada nii asutustes osutatavate teenuste jaoks kui ka kodus hoolduse korraldamiseks. Pealegi on süsteemi üheks põhimõtteks eelistada sellist abi, mis võimaldab inimesel võimalikult kaua elada harjumuspärases kodusemas keskkonnas.
Sellega seoses tekib loomulik küsimus: kui õiglane ja majanduslikult põhjendatud on süsteem, kus riik ja kohalik omavalitsus on valmis suunama märkimisväärseid avalikke vahendeid professionaalse hoolduse eest tasumiseks asutuses, kuid perekond, kes võtab enda peale igapäevase hoolduse lähedase eest kodus, võib saada oluliselt väiksemat tuge?
Paljude perede jaoks võimaldaks piisava hooldushüvitise saamise võimalus jätta abivajaja koju. See võiks samaaegselt parandada tema elukvaliteeti, vähendada koormust pikaajalise hoolduse asutustele ja anda sugulasele võimaluse vähendada töökoormust või ajutiselt tööst loobuda, ilma et ta satuks raskesse materiaalsesse olukorda.

Eelnevast tulenevalt palun Teil vastata järgmistele küsimustele.
1. Kui palju inimesi Eestis praegu saab tuge või hüvitist seoses sugulase eest kodus hooldamisega ja milline on sellise toetuse keskmine suurus kuus?
2. Kui erinevad on toetuste suurused ja nende andmise tingimused erinevates kohalikes omavalitsustes? Kas Sotsiaalministeerium peab põhjendatuks olukorda, kus inimest, kes teeb tegelikult sama hooldustööd, sõltub toetus tema elukohast?
3. Milline on praegu riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt avalike vahendite keskmine summa ühe inimese kohta, kes viibib hooldekodus ööpäevases üldhoolduses?
4. Kas ministeerium on teinud arvutused, kui palju läheb riigile ja kohalikele omavalitsustele maksma ühe inimese hooldamine hooldekodus võrreldes sarnase hooldusvajadusega inimese hoolduse tagamisega kodus?
5. Kas ministeerium kaalub ühtse riikliku hüvitissüsteemi loomise võimalust sugulastele, kes osutavad pidevat hooldust eakale inimesele või puuetega inimesele kodus?
6. Kas kaalutakse mudelit, mille kohaselt võiks pärast inimese hooldusvajaduse hindamist perele maksta teatud osa vahenditest, mille riik või omavalitsus muidu suunaks tema hoolduse eest tasumiseks spetsialiseeritud asutuses?
7. Kas ministeerium peab võimalikuks kehtestada mitu hüvitise taset sõltuvalt inimese hooldusvajaduse astmest — näiteks perioodilise abi, igapäevase hoolduse ja ööpäevase hoolduse vajaduse korral?
8. Kuidas kontrollib riik täna hooldekodude hoolduse tegelikku kvaliteeti? Kui palju kaebusi hoolduse kvaliteedi kohta laekus 2024., 2025. ja 2026. aasta möödunud perioodil, kui palju kontrolle tehti ja kui palju rikkumisi tuvastati?
9. Millised miinimumnõuded kehtivad hooldustöötajate arvu kohta ühe elaniku kohta päeval ja öösel ning kuidas kontrollitakse nende tegelikku järgimist?
10. Kuidas peaks sugulane tegutsema, kui ta avastab, et hooldekodus elav lähedane ei saa süstemaatiliselt õigeaegset hügieeni- või muud vajalikku hooldust? Milline riigiorgan on kohustatud sellise kaebuse läbi vaatama?
11. Kas Sotsiaalministeerium peab praegust pereliikmetest hooldajate toetamise süsteemi piisavaks? Kui ei, siis milliseid konkreetseid muudatusi ja millise tähtaja jooksul kavatseb ministeerium välja pakkuda?

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)
Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige

Pr Karmen Joller
Sotsiaalminister
22. september 2026.a.
KIRJALIK KÜSIMUS


Lugupeetud sotsiaalminister!

Minu poole pöördus Eesti elanik, kes tõstatas olulise küsimuse nende perede olukorrast, kes hooldavad iseseisvalt kodus eakaid inimesi ja puuetega inimesi, kes vajavad pidevat abi. Pöördumises kirjeldatakse ka olukorda hooldekodudes. Kirja autori sõnul esineb juhtumeid, kus inimesed jäävad pikaks ajaks ilma vajalikust hügieenilisest hooldusest, sealhulgas viibivad tunde märgades mähkmetes. Mõned sugulased on sunnitud tulema mitu korda päevas ja tegema ise osa hooldustööst, mille eest tegelikult juba teenuse eest makstakse.
Palun ministeeriumil mitte teha ühe pöördumise põhjal järeldusi konkreetsete asutuste kohta, kuid sellised teated sunnivad püstitama laiemat küsimust nii teenuse kvaliteedi kontrolli kui ka pikaajalise hoolduse rahastamise põhimõtete kohta.
Pärast hooldussüsteemi reformi eraldab riik kohalikele omavalitsustele vahendeid pikaajalise hoolduse korraldamiseks. Neid vahendeid saab kasutada nii asutustes osutatavate teenuste jaoks kui ka kodus hoolduse korraldamiseks. Pealegi on süsteemi üheks põhimõtteks eelistada sellist abi, mis võimaldab inimesel võimalikult kaua elada harjumuspärases kodusemas keskkonnas.
Sellega seoses tekib loomulik küsimus: kui õiglane ja majanduslikult põhjendatud on süsteem, kus riik ja kohalik omavalitsus on valmis suunama märkimisväärseid avalikke vahendeid professionaalse hoolduse eest tasumiseks asutuses, kuid perekond, kes võtab enda peale igapäevase hoolduse lähedase eest kodus, võib saada oluliselt väiksemat tuge?
Paljude perede jaoks võimaldaks piisava hooldushüvitise saamise võimalus jätta abivajaja koju. See võiks samaaegselt parandada tema elukvaliteeti, vähendada koormust pikaajalise hoolduse asutustele ja anda sugulasele võimaluse vähendada töökoormust või ajutiselt tööst loobuda, ilma et ta satuks raskesse materiaalsesse olukorda.

Eelnevast tulenevalt palun Teil vastata järgmistele küsimustele.
1. Kui palju inimesi Eestis praegu saab tuge või hüvitist seoses sugulase eest kodus hooldamisega ja milline on sellise toetuse keskmine suurus kuus?
2. Kui erinevad on toetuste suurused ja nende andmise tingimused erinevates kohalikes omavalitsustes? Kas Sotsiaalministeerium peab põhjendatuks olukorda, kus inimest, kes teeb tegelikult sama hooldustööd, sõltub toetus tema elukohast?
3. Milline on praegu riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt avalike vahendite keskmine summa ühe inimese kohta, kes viibib hooldekodus ööpäevases üldhoolduses?
4. Kas ministeerium on teinud arvutused, kui palju läheb riigile ja kohalikele omavalitsustele maksma ühe inimese hooldamine hooldekodus võrreldes sarnase hooldusvajadusega inimese hoolduse tagamisega kodus?
5. Kas ministeerium kaalub ühtse riikliku hüvitissüsteemi loomise võimalust sugulastele, kes osutavad pidevat hooldust eakale inimesele või puuetega inimesele kodus?
6. Kas kaalutakse mudelit, mille kohaselt võiks pärast inimese hooldusvajaduse hindamist perele maksta teatud osa vahenditest, mille riik või omavalitsus muidu suunaks tema hoolduse eest tasumiseks spetsialiseeritud asutuses?
7. Kas ministeerium peab võimalikuks kehtestada mitu hüvitise taset sõltuvalt inimese hooldusvajaduse astmest — näiteks perioodilise abi, igapäevase hoolduse ja ööpäevase hoolduse vajaduse korral?
8. Kuidas kontrollib riik täna hooldekodude hoolduse tegelikku kvaliteeti? Kui palju kaebusi hoolduse kvaliteedi kohta laekus 2024., 2025. ja 2026. aasta möödunud perioodil, kui palju kontrolle tehti ja kui palju rikkumisi tuvastati?
9. Millised miinimumnõuded kehtivad hooldustöötajate arvu kohta ühe elaniku kohta päeval ja öösel ning kuidas kontrollitakse nende tegelikku järgimist?
10. Kuidas peaks sugulane tegutsema, kui ta avastab, et hooldekodus elav lähedane ei saa süstemaatiliselt õigeaegset hügieeni- või muud vajalikku hooldust? Milline riigiorgan on kohustatud sellise kaebuse läbi vaatama?
11. Kas Sotsiaalministeerium peab praegust pereliikmetest hooldajate toetamise süsteemi piisavaks? Kui ei, siis milliseid konkreetseid muudatusi ja millise tähtaja jooksul kavatseb ministeerium välja pakkuda?

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)
Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige

Pr Karmen Joller
Sotsiaalminister
22. september 2026.a.
KIRJALIK KÜSIMUS


Lugupeetud sotsiaalminister!

Minu poole pöördus Eesti elanik, kes tõstatas olulise küsimuse nende perede olukorrast, kes hooldavad iseseisvalt kodus eakaid inimesi ja puuetega inimesi, kes vajavad pidevat abi. Pöördumises kirjeldatakse ka olukorda hooldekodudes. Kirja autori sõnul esineb juhtumeid, kus inimesed jäävad pikaks ajaks ilma vajalikust hügieenilisest hooldusest, sealhulgas viibivad tunde märgades mähkmetes. Mõned sugulased on sunnitud tulema mitu korda päevas ja tegema ise osa hooldustööst, mille eest tegelikult juba teenuse eest makstakse.
Palun ministeeriumil mitte teha ühe pöördumise põhjal järeldusi konkreetsete asutuste kohta, kuid sellised teated sunnivad püstitama laiemat küsimust nii teenuse kvaliteedi kontrolli kui ka pikaajalise hoolduse rahastamise põhimõtete kohta.
Pärast hooldussüsteemi reformi eraldab riik kohalikele omavalitsustele vahendeid pikaajalise hoolduse korraldamiseks. Neid vahendeid saab kasutada nii asutustes osutatavate teenuste jaoks kui ka kodus hoolduse korraldamiseks. Pealegi on süsteemi üheks põhimõtteks eelistada sellist abi, mis võimaldab inimesel võimalikult kaua elada harjumuspärases kodusemas keskkonnas.
Sellega seoses tekib loomulik küsimus: kui õiglane ja majanduslikult põhjendatud on süsteem, kus riik ja kohalik omavalitsus on valmis suunama märkimisväärseid avalikke vahendeid professionaalse hoolduse eest tasumiseks asutuses, kuid perekond, kes võtab enda peale igapäevase hoolduse lähedase eest kodus, võib saada oluliselt väiksemat tuge?
Paljude perede jaoks võimaldaks piisava hooldushüvitise saamise võimalus jätta abivajaja koju. See võiks samaaegselt parandada tema elukvaliteeti, vähendada koormust pikaajalise hoolduse asutustele ja anda sugulasele võimaluse vähendada töökoormust või ajutiselt tööst loobuda, ilma et ta satuks raskesse materiaalsesse olukorda.

Eelnevast tulenevalt palun Teil vastata järgmistele küsimustele.
1. Kui palju inimesi Eestis praegu saab tuge või hüvitist seoses sugulase eest kodus hooldamisega ja milline on sellise toetuse keskmine suurus kuus?
2. Kui erinevad on toetuste suurused ja nende andmise tingimused erinevates kohalikes omavalitsustes? Kas Sotsiaalministeerium peab põhjendatuks olukorda, kus inimest, kes teeb tegelikult sama hooldustööd, sõltub toetus tema elukohast?
3. Milline on praegu riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt avalike vahendite keskmine summa ühe inimese kohta, kes viibib hooldekodus ööpäevases üldhoolduses?
4. Kas ministeerium on teinud arvutused, kui palju läheb riigile ja kohalikele omavalitsustele maksma ühe inimese hooldamine hooldekodus võrreldes sarnase hooldusvajadusega inimese hoolduse tagamisega kodus?
5. Kas ministeerium kaalub ühtse riikliku hüvitissüsteemi loomise võimalust sugulastele, kes osutavad pidevat hooldust eakale inimesele või puuetega inimesele kodus?
6. Kas kaalutakse mudelit, mille kohaselt võiks pärast inimese hooldusvajaduse hindamist perele maksta teatud osa vahenditest, mille riik või omavalitsus muidu suunaks tema hoolduse eest tasumiseks spetsialiseeritud asutuses?
7. Kas ministeerium peab võimalikuks kehtestada mitu hüvitise taset sõltuvalt inimese hooldusvajaduse astmest — näiteks perioodilise abi, igapäevase hoolduse ja ööpäevase hoolduse vajaduse korral?
8. Kuidas kontrollib riik täna hooldekodude hoolduse tegelikku kvaliteeti? Kui palju kaebusi hoolduse kvaliteedi kohta laekus 2024., 2025. ja 2026. aasta möödunud perioodil, kui palju kontrolle tehti ja kui palju rikkumisi tuvastati?
9. Millised miinimumnõuded kehtivad hooldustöötajate arvu kohta ühe elaniku kohta päeval ja öösel ning kuidas kontrollitakse nende tegelikku järgimist?
10. Kuidas peaks sugulane tegutsema, kui ta avastab, et hooldekodus elav lähedane ei saa süstemaatiliselt õigeaegset hügieeni- või muud vajalikku hooldust? Milline riigiorgan on kohustatud sellise kaebuse läbi vaatama?
11. Kas Sotsiaalministeerium peab praegust pereliikmetest hooldajate toetamise süsteemi piisavaks? Kui ei, siis milliseid konkreetseid muudatusi ja millise tähtaja jooksul kavatseb ministeerium välja pakkuda?

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)
Aleksandr Tšaplõgin
Riigikogu liige