Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 177

Tallinn, Toompea Teisipäev, 15. september 2026

Algus 14.00, lõpp 16.02

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Kalle

Laanet, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo

Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Kutsutud: õiguskantsler Ülle Madise; õiguskantsleri asetäitja-nõunik Olari Koppel;

Õiguskantsleri Kantselei kommunikatsioonijuht Janar Filippov ja sotsiaalsete õiguste

osakonna vanemnõunik Aigi Kivioja (1. päevakorrapunkt); Justiits- ja digiministeeriumi

avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Õiguskantsleri ülevaade Riigikogule õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega ja

muude õiguskantslerile seadusega pandud ülesannete täitmisest ajavahemikus 1. september

2025 – 31. august 2026 - tutvustus ja arutelu

2. 22 Riigikogu liikme algatatud Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu (904 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

3. Riigikogu otsuse „Kohtute Nõukogu liikmete nimetamine“ eelnõu esitamine

4. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Tanel Kiige, Andre Hanimäe, Ester Karuse

algatatud Riigikogu otsuse „Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine kaitsevaldkonna

finantsjuhtimise, lepinguliste kohustuste ja riigivara haldamise asjaolude uurimiseks“ eelnõu

(985 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

5. Info ja muud küsimused

1. Õiguskantsleri ülevaade Riigikogule õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega ja

muude õiguskantslerile seadusega pandud ülesannete täitmisest ajavahemikus 1.

september 2025 – 31. august 2026 - tutvustus ja arutelu

Ando Kiviberg andis sõna ülevaate esitamiseks õiguskantsler Ülle Madisele.

Ülle Madise tutvustas õiguskantsleri ülevaadet ning märkis, et õiguskantsleri kantselei

eesmärk on aidata inimesi nende murede lahendamisel nii palju, kui seadus ja põhiseadus seda

2

võimaldavad. Enamasti leitakse inimeste probleemidele lahendused, kuid juhtudel, kus seadus

selleks võimalust ei anna, tuleb seda inimesele ka selgelt selgitada. Jätkuvalt pöördutakse

õiguskantsleri poole perekonnaõiguslikes vaidlustes, eelkõige hooldusõiguse küsimustes.

Mõnel juhul ei lepi inimesed ka pärast kohtuvaidluse lõppu tehtud otsustega ning peavad riiki

neile ebasoodsa lahenduse eest vastutavaks. Ta sõnas, et õiguskantsler ei saa asendada

kohtuid ega muuta jõustunud kohtuotsuseid. Õiguskantsleri poole pöördumiste põhjal on

ühiskonnas märgata suurenenud pinget ja rahulolematust. Tema sõnul avaldub see nii

koolides, tervishoius kui ka ametiasutustes ning mõjutab nii abi otsivaid inimesi kui ka neid

teenindavaid ametnikke. Ta tõi näiteks töötukassaga seotud pöördumised, mille puhul on

õiguskantsleri sekkumisel õnnestunud sageli inimeste probleemid lahendada. Ta tänas

Riigikogu, ministreid ja ametnikke koostöö eest ning märkis, et mitmeid põhiseadusega

vastuolus olnud või ebaõiglasi tagajärgi põhjustanud regulatsioone on viimase aasta jooksul

muudetud. Ta peatus ka varamaksude teemal, mis on tema sõnul tekitanud inimestes palju

vastukaja ja pöördumisi. Inimesed on tundlikud küsimustes, mis puudutavad nende vara, kodu

ja toimetulekut. Tema hinnangul tuleb võimalike uute maksude kujundamisel arvestada

inimeste õigustatud ootuste ja varasemate omandisuhetega seotud eripäradega. Varamaksud

võivad olla põhiseadusega kooskõlas, kuid need ei tohi muutuda sisuliselt konfiskeerivaks ehk

sundida inimesi loobuma oma kodust või muust hädavajalikust varast. Samuti soovitas ta

selliseid küsimusi põhjalikult avalikult arutada.

Ü. Madise jätkas, et ühiskonnas on märgata suundumust, kus riik ja ametiasutused soovivad

koguda inimeste kohta üha rohkem andmeid ning kasutada neid otsuste tegemisel. Sageli

soovitakse ennetada võimalikult palju riske ning suurendada erinevate tegevuste üle kontrolli.

Tema hinnangul tuleb seejuures leida tasakaal julgeoleku ja põhiõiguste kaitse vahel. Raskete

kuritegude ja julgeolekuohtude ennetamine on vajalik, kuid samal ajal tuleb austada inimeste

eraelu puutumatust ja vabadusi. Liigne kontroll võib vähendada inimeste usaldust riigi ja

ühiskonna vastu. Ta juhtis tähelepanu ka halduskoormuse ja bürokraatia kasvule. Suur osa

bürokraatiast on seotud sooviga kõiki võimalikke riske maandada ning tagada erinevate

tegevuste üle täielik kontroll. Iga uus nõue toob kaasa täiendava kontrolli, vaidlused ja

halduskoormuse nii inimestele kui ka ametiasutustele. Ta soovitas seadusandjal hinnata iga

uue kohustuse või nõude kehtestamisel, kas see on tegelikult vältimatult vajalik. Ta tõi näite

juhtumist, kus ettevõtja pidi ametiasutusele tõendama, et tema tegevus vastab nõuetele, kuigi

vastav piirang ei tulenenud otseselt õigusaktidest. Tema hinnangul tekitavad sellised

olukorrad tarbetut halduskoormust ja pingeid. Julgeoleku- ja korrakaitseasutuste tegevuse

kohta märkis ta, et ühelt poolt soovitakse anda neile keerulises julgeolekuolukorras

turvalisuse tagamiseks üha rohkem volitusi, kuid teiselt poolt kõlab nende asutuste tegevuse

kohta avalikkuses kriitikat ja kahtlusi. Õiguskantsleri kantselei on teinud nendesse asutustesse

kontrollkäike ning nende põhjal võib järeldada, et üksikuid vigu esineb, kuid üldjuhul on

asutused ise huvitatud probleemide kõrvaldamisest ning põhimõttelisi süsteemseid vaidlusi ei

ole tuvastatud. Tema hinnangul toimivad julgeoleku- ja korrakaitseasutused üldjoontes

õigusriigile kohasel viisil. Ta juhtis eraldi tähelepanu riigisaladusele juurdepääsu lubade

süsteemile, kus tema hinnangul kasutatakse Eestis liiga sageli täismahus julgeolekukontrolli

olukordades, kus piisaks lihtsamast taustakontrollist. Seaduses võiks olla selgem alus piiratud

ulatusega taustakontrolli tegemiseks juhtudel, kus ei ole vaja anda juurdepääsu riigisaladusele.

Selline muudatus aitaks säästa riigi ressursse ning võimaldaks keskendada põhjalikumaid

julgeolekukontrolle juhtumitele, kus need on tõepoolest vajalikud. Samuti vähendaks see

põhjendamatut sekkumist inimeste eraellu ning vastava regulatsiooni loomine oleks mõistlik

Selle üle tasuks seadusandjal arutleda.

3

Ü. Madise sõnas, et õiguskantsleri töös tuli korduvalt selgitada seaduse tähendust ning

seaduslikkuse põhimõtet. Ta palus Riigikogul jälgida, et õigusi, kohustusi ja vastutust

puudutavad olulised küsimused oleksid seaduses endas selgelt kirjas. Seadus toimib

ühiskondliku kokkuleppena ning selle tõhusus sõltub sellest, kui arusaadav on see inimestele.

Ta juhtis tähelepanu, et seaduse sisu ei saa asendada seletuskiri, arengukava ega juhend.

Õiguskantsler on pidanud korduvalt tegelema kohalike omavalitsuste kehtestatud piirangute ja

tasudega, milleks puudub seaduslik alus. Ta tõi näiteks olukorrad, kus arendajatelt on nõutud

lasteaedade, hooldekodude või muu taristu rajamist või täiendavate tasude maksmist. Tema

sõnul on Riigikohus kinnitanud, et selliseks praktikaks puudub kehtivas õiguses alus, kuigi

vajadus vastavate lahenduste järele võib olla sisuliselt põhjendatud. Praegune regulatsioon

võimaldab arendajatelt nõuda üksnes arendatava piirkonnaga seotud taristu, näiteks teede,

haljastuse ja valgustuse rajamist. Samas on praktikas esinenud juhtumeid, kus ettevõtjatele on

pandud kohustusi, mis ei ole otseselt seotud nende arendustegevusega. Vastava probleemi

lahendamiseks on ministeeriumis seaduseelnõu ette valmistatud, kuid selle menetlemine ei

pruugi enne valimisi edeneda. Ta peatus ka hooldekodude rahastamise küsimusel. Seaduse

kohaselt ei tohi hooldekodu elanike ega nende lähedaste kanda jääda hooldustöötajate

tööjõukulud, kuid kontrollitud juhtumites on selliseid kulusid siiski inimestelt nõutud. Tema

sõnul toimub see sageli kohalike omavalitsuste kehtestatud piirkulude süsteemi kaudu, mille

tulemusena ei ole inimestel võimalik kasutada hooldekoduteenust üksnes seaduses ette nähtud

kulude katmisega. Ta tõi esile ka hooldekodude tööjõupuuduse ning märkis, et olulist rolli on

täitnud Ukrainast pärit töötajad. Igas hooldekodus peab aga olema igal ajal vähemalt üks

töötaja, kellega hooldekodu elanikud ja nende lähedased saavad suhelda eesti keeles. Väga

suur osa õiguskantsleri poole pöördumistest puudutab haridusvaldkonda. Ta juhtis tähelepanu

vastuolule, kus ühelt poolt soovitakse kodulähedasi koole ja kõigile lastele võrdseid

võimalusi, kuid teisalt püütakse luua eliitkoole ja eliitklasse. Tema sõnul kehtiv seadus sellist

õpilaste eristamist üldjuhul ei võimalda. Ta viitas teadusuuringutele, mille kohaselt ei kannata

õpitulemustes tugevamad õpilased sellest, kui nad õpivad koos erineva tasemega lastega.

Samas võib hetkel nõrgemate õpilaste eraldamine nende õpitulemusi halvendada. Tema

hinnangul ei oleks sellise eraldamise lubamine ühiskonna huvides. Ta tõi esile ka

põhikooliõpilaste suure koormuse. Paljud noored loobuvad gümnaasiumisse sisseastumise

surve tõttu huvitegevusest, spordist ja muudest tegevustest, mis neile rõõmu pakuvad. Tema

sõnul on mitmed noored ja lapsevanemad kirjeldanud olukorda, kus kogu põhikooli

lõpuperiood möödub tugeva pinge all. Laste vaimsele tervisele ja heaolule tuleks pöörata

senisest rohkem tähelepanu. Lisaks headele õpitulemustele peab lastel olema võimalus olla

lapsed, arendada sotsiaalseid oskusi ning osaleda huvitegevuses. Eesti ei saa endale lubada

olukorda, kus märkimisväärne osa lastest jääb liigse surve tõttu hätta.

Ando Kiviberg andis sõna komisjoni liikmetele küsimuste esitamiseks.

Ants Frosch palus õiguskantsleri hinnangut julgeolekuasutuste kontrollisüsteemile. Ta

märkis, et isegi valdkonnaga kokku puutunud inimesena on keeruline saada terviklikku

ülevaadet sellest, kuidas tehakse Eestis julgeolekuasutuste üle järelevalvet. Ta viitas

parlamentaarsele, ministeriaalsele ja institutsionaalsele kontrollile ning märkis, et puudub

selge arusaam, kuidas erinevad kontrollimehhanismid omavahel suhestuvad ja tervikuna

toimivad. Ta palus õiguskantsleril selgitada, milline peaks tema hinnangul olema

julgeolekuasutuste kontrolli süsteem. Teise küsimusena tõstatas ta hariduslike erivajadustega

laste kaasava hariduse teema. Oma lapsevanema kogemusele tuginedes leidis ta, et

4

haridusliku erivajadusega lapse õppimine tavaklassis võib muuta õppetöö keerulisemaks ka

teiste õpilaste jaoks. Ta küsis, kas selle kohta on tehtud uuringuid või analüüse ning milliseid

järeldusi neist on tehtud. Samuti tundis ta huvi, kas vastab tõele väide, et mõned riigid, kes

olid kaasava hariduse rakendamisel eeskujuks, on hakanud sellest lähenemisest loobuma või

seda ümber hindama.

Ülle Madise selgitas, et õiguskantsleri kontroll julgeolekuasutuste üle toimub nii kaebuste

lahendamise kui ka omal algatusel tehtavate kontrollide kaudu. Ta tõi näitena juhtumi, kus

inimene kahtlustas õigusvastast teabehankimist ning õiguskantsleri kantselei kontrollis

põhjalikult kõiki tema väiteid. Juhtudel, kus õiguste rikkumine leidis kinnitust, tehti

ettepanekud rikkumise kõrvaldamiseks, muudel juhtudel selgitati kaebajale kontrolli tulemusi.

Õiguskantsleri kantselei kontrollib ka varjatud jälgimise ja pealtkuulamisega seotud

menetlusi, sealhulgas lubade olemasolu, töökorraldust ning sisekontrollisüsteemide toimimist.

Tema sõnul pööratakse tähelepanu sellele, et jälitustoiminguid tehtaks üksnes seaduses

sätestatud korras ning omavoliline tegevus oleks välistatud. Kontroll hõlmab muu hulgas

organisatsioonilisi meetmeid, mis peavad vähendama võimalikke kuritarvituste riske. Ta tõi

näitena töökorralduse, kus tehniliste seadmete paigaldamisega tegelevad töötajad on eraldatud

nendest, kes vastutavad menetluste sisu, lubade ja dokumentatsiooni eest. Õiguskantsleri

kantselei soovib suurendada pistelist ja riskipõhist kontrolli eelkõige varjatud jälgimise ja

pealtkuulamisega seotud menetlustes. Tema hinnangul ei anna üksnes asutuste üldised

selgitused tegelikku ülevaadet süsteemide toimimisest ning tõhus kontroll eeldab ligipääsu

andmetele, dokumentidele ja infosüsteemidele ning vahetut kontrollitegevust. Ta tõi

võrdlusena välja Soome, kus julgeolekuasutuste kontrollisüsteem on põhjalikum ja

ulatuslikum, kuid samas ka kulukam. Soomes on kontrollijate volitused mõnes küsimuses

laiemad kui Eestis ning hõlmavad ka pooleliolevaid menetlusi. Eestis tuleks

julgeolekuasutuste kontrollisüsteem üle vaadata ning keskenduda rohkem sellistele

kontrollimeetoditele, mis võimaldavad võimalikke rikkumisi tegelikult tuvastada või kahtlusi

veenvalt ümber lükata. Hariduslike erivajadustega laste teemal vastates selgitas ta, et tema

varasemad märkused puudutasid eelkõige õpilaste eraldamist õpitulemuste põhjal.

Teadusuuringute kohaselt ei kaota õpitulemustes tugevamad õpilased sellest, kui nad õpivad

koos keskmiste või nõrgemate õpilastega. Samas võib nõrgemate õpilaste eraldamine nende

arengut kahjustada. Tegemist ei ole vaid hariduslike erivajadustega laste küsimusega, vaid

üldise õpilaste taseme järgi eraldamisega. Tema sõnul võib mõni õpilane olla teatud vanuses

nõrgemate tulemustega, kuid hiljem kujuneda väga edukaks spetsialistiks. Ta eristas sellest

olukorrast tugeva haridusliku erivajadusega lapsi, kellel on tõsised käitumisraskused või kes

ei ole intellektuaalselt võimelised tavaklassis õppima. Kaasava hariduse rakendamisel võeti

Eestis üle osa Soome mudelist, kuid tema hinnangul ei pööratud piisavalt tähelepanu klasside

suurusele, õpetajate ettevalmistusele ega tugispetsialistide olemasolule. Kaasava hariduse

toimimiseks tuleb arvestada nii hariduslike erivajadustega laste kui ka teiste õpilaste õigusega

õppida neile sobivas keskkonnas. Tema sõnul vajab see küsimus jätkuvat tähelepanu ja

lahenduste otsimist.

Ants Frosch küsis täpsustavalt, kas õiguskantsleri kontrollide käigus on käsitletud ka

Pegasuse nuhkvara kasutamise teemat Eestis. Ta viitas avalikkuses varem käsitletud teabele,

mille kohaselt oli Eesti riik vastava tarkvara soetanud ning 2022. aastal taotleti selle

kasutusvõimaluste laiendamist Venemaa mobiilinumbrite suhtes. Tema teada ei nõustunud

Iisrael vastava litsentsi laiendamisega. Ta tundis huvi, kas õiguskantsleri kontrollkäikudel

Kaitsepolitseiametisse või muude kontrollitoimingute käigus on Pegasuse kasutamist või selle

5

kasutamisega seotud küsimusi arutatud ning kas õiguskantsleri kantseleile on selle kohta

antud täiendavat teavet.

Ülle Madise vastas, et õiguskantsleri kantselei on valmis seda teemat arutama selleks ette

nähtud tingimustes. Nii õiguskantsleri kantseleis kui ka Riigikogus on olemas ruumid ja

võimalused selliste piiratud juurdepääsuga küsimuste käsitlemiseks.

Evelin Poolamets küsis, kas õiguskantsler tajub, et õiguskantsleri autoriteet ühiskonnas on

vähenenud. Ta viitas oma kogemusele Rakvere Linnavolikogu ühe määrusega seotud

juhtumile, kus õiguskantsleri ettepanekut ei täidetud tema hinnangul tähtajaks. Selline olukord

võib jätta mulje, nagu ei peetaks õiguskantsleri seisukohti piisavalt siduvaks või

autoriteetseks. Ta küsis, kuivõrd sageli õiguskantsler sarnaste olukordadega kokku puutub

ning kas tegemist oli üksikjuhtumiga või on täheldatav laiem probleem, kus õiguskantsleri

ettepanekute täitmine viibib või neid ei järgita.

Ülle Madise vastas, et E. Poolametsa kirjeldatud olukorrad on pigem erandlikud.

Õiguskantsleri kantselei jälgib tähelepanelikult, kuidas nende ettepanekuid täidetakse, ning

selliste juhtumite puhul tuleb vajaduse korral olla järjekindel ja tuletada korduvalt meelde

kohustust probleem lahendada. Kui probleem jääb mõistliku aja jooksul lahendamata ning

kokkuleppele ei jõuta, on võimalik pöörduda Riigikohtu poole põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks. Samas märkis ta, et alati ei pruugi kohtulahend anda probleemile

kõige kiiremat või sisulisemat lahendust ning mõnikord on põhjendatud anda omavalitsusele

või asutusele täiendav aeg olukorra parandamiseks. Üldjuhul toimib süsteem hästi ning

enamik õiguskantsleri ettepanekuid täidetakse. Tema hinnangul on see üks Eesti

põhiseadusliku järelevalve süsteemi tugevusi, sest paljud probleemid lahendatakse ilma

kohtuvaidluseta. Ta tõi näiteks juhtumeid, kus õigusaktidesse on sattunud eksimusi või

ebaõiglasi lahendusi ilma pahatahtliku kavatsuseta ning pärast tähelepanu juhtimist on need

kiiresti parandatud. Tema sõnul esineb selliseid olukordi üsna sageli. Ta tõi välja, et

avalikkuses pälvivad kõige enam tähelepanu inimesed, kes ei ole mõne otsusega rahul, eriti

hooldusõiguse vaidlustes. Samas rõhutas ta, et õiguskantsleri poole pöördub palju inimesi,

kelle probleemid saavad lahenduse ning kes väljendavad selle eest ka tänu. Ta tõi näitena

juhtumid, kus inimesed on saanud õiguskantsleri abiga kätte neile ettenähtud toetused või on

lahendatud muud sotsiaalsed probleemid. Õiguskantsleri autoriteet ei ole tema hinnangul

langenud. Samas eeldab usaldusväärsuse ja autoriteedi säilitamine igapäevast tööd.

Ando Kiviberg märkis, et teda teeb murelikuks suhtumine põhiõigustesse jälgimissüsteemide

ja õiguskaitseasutuste volituste laiendamise aruteludes. Ta leidis, et kõik täitevvõimu

esindajad ei näi alati mõistvat, kui oluline on kaitsta isikuvabadusi, sõnumisaladust ja muid

põhiõigusi. Ta viitas oma kogemusele Riigikogu töös ning tõi näiteks Rahapesu Andmebüroo,

mille tegevuse üle puudus tema hinnangul pikka aega piisav parlamentaarne järelevalve.

Selline olukord on tekitanud temas küsimuse, kas põhiõiguste kaitse vajalikkust mõistetakse

kõigil juhtimistasanditel piisavalt. Jälitustegevus, andmekogumine ja muud sarnased meetmed

peavad olema selgelt seadusega reguleeritud, põhiseadusega kooskõlas ning allutatud tõhusale

kontrollile. Ta küsis, kas õiguskantsler jagab seda muret ning kas õiguskantsleri praktikas on

täheldatud sarnaseid suundumusi.

Ülle Madise vastas, et selliseid hoiakuid kohtab tõepoolest, eriti keerulistel aegadel, kui

julgeoleku või muu olulise eesmärgi nimel peetakse põhiõigusi teisejärguliseks. Aeg-ajalt

6

kõlab seisukohti, mille kohaselt tuleks julgeoleku või muude eesmärkide saavutamiseks

põhiseaduslikke garantiisid vähem tähtsustada. Pikas vaates sõltub nii riigiasutuste autoriteet

kui ka usaldusväärsus sellest, kas nad järgivad seadusi ja põhiõigusi sisuliselt, mitte üksnes

formaalselt. Ta tõi näiteks pangasaladuse ja finantsandmete kaitse, kus ühegi asutuse jaoks ei

tohi olla tavapärane inimeste pangakontode andmete kontrollimatu kasutamine või ulatuslik

kogumine ilma selge õigusliku aluseta. Ta meenutas juhtumit, kus õiguskantsleri kantselei

tuvastas finantsandmete kasutamisega seotud probleemi. Selle avastamine nõudis tavapärasest

põhjalikumat kontrolli ning rikkumise tuvastamine ei olnud lihtne. Tema sõnul ei olnud

probleem seotud rahapesuvastase võitluse eesmärgi kui sellisega, vaid küsimusega, kas

kogutud andmete kasutamine allub piisavale kontrollile ja kas võimalikud kuritarvitused on

välistatud. Ta tõdes, et pärast juhtumi avalikuks tulekut leidus inimesi, kes pidasid

põhiõiguste kaitse küsimuse tõstatamist põhjendamatuks ning rõhutasid üksnes rahapesu

tõkestamise vajadust. Tema hinnangul ei ole need eesmärgid siiski vastuolus, sest tõhus

võitlus rahapesu ja muude raskete kuritegudega peab toimuma seaduslikult ning põhiõigusi

austades. Usaldus finantssüsteemi vastu on väga oluline ning seetõttu peab ka tundliku teabe

kasutamine olema kontrollitav ja läbipaistev. Põhjendatud juhtudel võib asutustel olla vaja

sellisele teabele ligi pääseda, kuid selle kasutamine peab alluma selgetele reeglitele ja

järelevalvele ning seda ei tohi kuritarvitada.

Kalle Laanet märkis, et üksikud probleemsed juhtumid jälitustegevuse või andmekogumise

valdkonnas on tema hinnangul tekitanud olukorra, kus seadusandja suhtub uute volituste

andmisse ettevaatlikult. Ühiskonnas on kujunenud arusaam, nagu toimuks ulatuslik

pealtkuulamine ja inimeste tegevuse jälgimine, kuigi see ei vasta tegelikkusele. Ta viitas

õiguskantsleri kirjeldusele sisulisest kontrollist ning küsis, kas tasakaalu võiks saavutada mitte

õiguskaitseasutuste töövahendite piiramise, vaid sõltumatu järelevalve tugevdamise kaudu.

Tema hinnangul peaksid julgeoleku- ja õiguskaitseasutustel olema vajalikud vahendid kiiresti

muutuvas julgeolekuolukorras tegutsemiseks, kuid samal ajal tuleks suurendada nende

tegevuse sisulist kontrolli. Lahendus võiks seisneda selles, et järelevalvet teostavatele

asutustele antakse rohkem ressursse ja võimekust kontrollida, kuidas neid volitusi tegelikult

kasutatakse. Tema sõnul ei peaks järelevalve piirduma asutuste üldiste selgituste või

ülevaadetega, vaid võimaldama tegelikku sisulist kontrolli.

Ülle Madise vastas, et tema hinnangul on see õige lähenemine. Julgeoleku- ja

korrakaitseasutustel peavad olema vajalikud tööriistad üha keerukamaks muutuva

kuritegevuse ja Eesti riigi vastase tegevuse avastamiseks ning tõkestamiseks. Samas rõhutas

ta, et mida ulatuslikumad ja tõhusamad on need volitused, seda tugevam ja sisulisem peab

olema ka nende kasutamise üle tehtav kontroll. Kontroll peab olema tegelik ja tulemuslik ning

korraldatud riigile jõukohasel viisil. Tema hinnangul ei ole näilisel kontrollil väärtust, sest see

ei aita rikkumisi avastada ega suurenda avalikkuse usaldust. Samuti võib selline formaalne

kontroll mõjuda halvasti ka kontrollitavate asutuste töömotivatsioonile.

Helir-Valdor Seeder küsis olukorra kohta, kus kohalik omavalitsus maksab õpetajatele

naaberomavalitsustest kõrgema töötasu ning seob selle tingimusega, et õpetaja peab olema

registreeritud sama omavalitsuse elanikuna. Sellise tingimuse tulemusena muudavad õpetajad

oma rahvastikuregistri järgset elukohta, kuigi nende tegelik elukoht ei pruugi muutuda.

Selline olukord võib mõjutada ka kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete staatust, kuna

elukoha muutmine võib tuua kaasa volikogu liikme volituste lõppemise. Ta juhtis tähelepanu

sellele, et tegelik elukoht võib jääda samaks, kuid registrikanne muutub. Ta küsis, kuidas

7

sellist olukorda õiguslikult hinnata ning kas tegemist on tavapärase omavalitsustevahelise

konkurentsiga või võib see tekitada probleeme kehtiva õiguse ja hea haldustava seisukohast.

Samuti tundis ta huvi, kas sellises olukorras oleks võimalik või vajalik midagi õiguslikult

muuta.

Ülle Madise vastas, et kirjeldatud probleem on tema jaoks selles konkreetses vormis uus.

Õiguskantsler puutub sageli kokku juhtumitega, kus erinevate toetuste ja hüvede saamine on

seotud rahvastikuregistri järgse elukohaga. Tavapäraselt puudutavad need vaidlused olukordi,

kus toetuse või hüve saamiseks nõutakse, et üks või mõlemad vanemad oleksid vastava

omavalitsuse elanikud. Ta juhtis tähelepanu küsimusele, kas rahvastikuregistris peaks

kajastuma inimese tegelik elukoht või võib sinna märkida ka koha, kus inimene tegelikult ei

ela. Sarnased vaidlused on varem tõusetunud ka valimistega seoses. Õpetajate värbamise ja

elukohanõude sidumine omavalitsuse tulubaasiga on tema jaoks mõnevõrra uus küsimus.

Samas leidis ta, et see puudutab laiemat probleemi, kuidas on Eestis korraldatud hariduse ja

sotsiaalhoolekande juhtimine. Tema hinnangul ei ole ta ammu olnud veendunud, et haridus ja

sotsiaalhoolekanne peaksid olema niivõrd killustatult kohalike omavalitsuste korraldada. Nii

väikeses riigis nagu Eesti võiks nende valdkondade puhul olla rohkem ühtset riiklikku

poliitikat, mis tagaks inimestele sarnased ja õiglased tingimused sõltumata elukohast. Kui

õpetajatele või mõnele teisele sihtrühmale soovitakse pakkuda erisusi või täiendavaid hüvesid,

peaksid need olema läbipaistvad, kõigile teada ning ühtsetel põhimõtetel kokku lepitud. Tema

hinnangul on haridussüsteemi killustatus ja omavalitsustevaheline konkurents loonud

olukordi, mis ei pruugi olla Eesti kui terviku huvides. Ta tõi näiteks ka haridusraha

kasutamise läbipaistvuse küsimuse. Tema sõnul ei ole tema hinnangul normaalne olukord, kus

tuleb teha eraldi põhjalikke analüüse selleks, et saada ülevaade õpetajate palkadest,

töökoormusest või sellest, kuidas haridusele eraldatud raha tegelikult kasutatakse. Tegemist

on teemaga, mis vääriks laiemat ühiskondlikku ja poliitilist arutelu. Tema hinnangul tuleks

vaadata haridussüsteemi tervikuna ning tagada õpetajatele õiglane ja motiveeriv tasustamine

ning lastele võimalus saada kvaliteetset haridust sõltumata omavalitsustevahelisest

konkurentsist.

Aigi Kivioja täiendas, et õpetaja ja kohaliku omavalitsuse kui tööandja vaheline suhe on

eraõiguslik ning seetõttu ei kuulu selliste töölepingutingimuste hindamine üldjuhul

õiguskantsleri pädevusse. Kirjeldatud olukorras on tegemist töölepingu tingimusega ning selle

õiguspärasust tuleks hinnata eraõiguse vaates. Tema sõnul võib sellisel juhul tekkida küsimus,

kas tingimus, mille kohaselt töötaja peab elama või olema registreeritud kindla omavalitsuse

elanikuna, on kooskõlas heade kommetega ning kas selline lepingutingimus on õiguspärane.

Just see võiks olla peamine õiguslik küsimus, mis sellise praktika puhul tõusetub.

Ülle Madise lisas, et rahvastikuregistri seadus näeb jätkuvalt ette kohustuse esitada oma

elukoha kohta õiged andmed. Kuigi selle kohustuse rikkumise eest ei ole ette nähtud otsest

karistust, on rahvastikuregistri andmetel oluline õiguslik tähendus näiteks koolikohtade

määramisel ning sotsiaaltoetuste ja -teenuste saamisel. Ta leidis, et A. Kivioja viidatud

küsimus heade kommetega vastuolus olevast lepingutingimusest võib sellises olukorras olla

asjakohane. Tema hinnangul võib probleem tekkida siis, kui tööandja seatud tingimus sunnib

inimest tegelikkusele mittevastavaid andmeid esitama või seadust rikkuma. Kui ta peaks

kujundama sellises vaidluses õigusesindajana seisukoha, toetaks ta argumenti, et töötajalt ei

saa nõuda tingimust, mis eeldab teadlikult rahvastikuregistrile ebaõigete andmete esitamist

või seaduse rikkumist.

8

2. 22 Riigikogu liikme algatatud Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu (904 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning andis sõna eelnõu esitajate esindajale Anastassia

Kovalenko-Kõlvartile.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart tutvustas eelnõu. Eelnõu eesmärk on sätestada

valimisvaatleja mõiste ning anda valimisvaatlejatele õigus esitada valimistega seotud kaebusi

avalikes huvides. Eelnõu koostamise ajendiks on olnud Euroopa Julgeoleku- ja

Koostööorganisatsiooni Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo

(OSCE/ODIHR) soovitused, mille kohaselt puudub Eestis võimalus esitada valimiskaebusi

avalikes huvides. Ta meenutas, et seda küsimust on varem arutatud nii Riigikogu

komisjonides kui ka avalikel aruteludel. Kehtiva korra järgi peab valimiskaebuse esitaja

tõendama, kuidas väidetav rikkumine on riivanud tema subjektiivseid õigusi. Tema sõnul on

kohtud jätnud kaebusi läbi vaatamata juhtudel, kus kaebaja on juhtinud tähelepanu

võimalikele rikkumistele valimisprotsessis, kuid ei ole suutnud näidata, kuidas need

rikkumised mõjutasid otseselt tema enda õigusi. Eelnõu eesmärk ei ole anda avalikes huvides

kaebuse esitamise õigust kõigile füüsilistele isikutele. Selle asemel nähakse ette

valimisvaatleja staatus juriidilistele isikutele, kelle tegevus on seotud valimiste vaatlemisega.

Sellistel organisatsioonidel oleks õigus tuvastatud rikkumiste korral pöörduda kohtusse

avalikes huvides. Ta tõi näitena juhtumi, kus kaebaja juhtis tähelepanu võimalikule

e-hääletuse turvariskile, kuid kohus leidis, et kaebaja õigusi ei olnud otseselt rikutud ning

jättis kaebuse menetlemata. Sellised juhtumid on tema hinnangul näidanud vajadust luua

võimalus vaidlustada valimisprotsessi puudutavaid rikkumisi ka avalikes huvides. Eelnõu

seletuskirjas on toodud näiteid teistest riikidest, kus avalikes huvides valimiskaebuste

esitamise võimalus on olemas, nagu näiteks Poola, Saksamaa, Prantsusmaa, Soome, Tšehhi ja

teised. Tema sõnul toetaks kavandatav muudatus valimiste usaldusväärsust ning aitaks kaasa

demokraatliku õigusriigi arengule. Eelnõu menetlemise käigus on võimalik täpsustada

valimisvaatlejate organisatsioonidele esitatavaid nõudeid ning vajaduse korral sätestada

täiendavaid tingimusi avalikes huvides kaebuste esitamise õiguse kasutamiseks.

Ando Kiviberg andis sõna justiits- ja digiministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko

Jõeorg-Jurtšenkole Vabariigi Valitsuse seisukoha tutvustamiseks.

Mariko Jõeorg-Jurtšenko sõnas, et Vabariigi Valitsus otsustas 4. juuni istungil eelnõu mitte

toetada. See ei tähenda, nagu oleks valitsus põhimõtteliselt vastu võimalusele vaidlustada

valimistega seotud rikkumisi laiemalt kui üksnes isiklike õiguste kaitseks. Samas leidis

valitsus, et eelnõus on mitmeid küsimusi, mis vajavad täiendavat analüüsi ning seetõttu ei ole

võimalik eelnõu esitatud kujul toetada. Ta märkis, et avalikes huvides kaebeõigus on Eesti

õiguskorras erandlik. Selline võimalus on praegu ette nähtud eelkõige keskkonnaasjades ning

planeerimisvaldkonnas. Planeeringute puhul on õiguspoliitilised arengud pigem suunatud

avalikes huvides kaebeõiguse piiritlemisele, mitte selle laiendamisele. Ta tõi teise küsimusena

esile valimisvaatlejate organisatsiooni mõiste. Eelnõus kasutatud määratlus vajab täpsustamist

ning tuleks põhjalikumalt läbi mõelda, millistele tingimustele peaks valimisvaatlejate

organisatsioon vastama. Selleks võiks kaaluda täiendavate kriteeriumide sätestamist, et oleks

selgem, kellele selline kaebeõigus kuulub. Kolmanda probleemkohana nimetas ta

9

valimiskaebemenetluse regulatsiooni. Valimiskaebemenetlus erineb tavapärasest

halduskohtumenetlusest ning eelnõu ei sisalda muudatusi, mis puudutaksid selle menetluse

erireegleid. Seetõttu tuleks täiendavalt analüüsida, kas avalikes huvides kaebeõiguse

laiendamine on olemasoleva valimiskaebemenetluse raames piisavalt läbi mõeldud või võib

see praktikas tekitada menetluslikke probleeme.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart kommenteeris, et tema hinnangul ei ole valitsus

põhimõtteliselt sellise lahenduse vastu, vaid on juhtinud tähelepanu küsimustele, mida võiks

menetluse käigus täiendavalt läbi arutada. Ta tutvus põhjalikult valitsuse arvamusega ning

leidis, et selles esineb mõningaid vastuolulisi seisukohti. Näiteks et ühelt poolt väljendab

valitsus muret võimaliku liigse kaebuste hulga pärast juhul, kui kaebeõigus antakse

valimisvaatlejate organisatsioonidele. Teisalt küsitakse, miks sellist õigust ei anta kõigile

füüsilistele isikutele. Tema hinnangul võiks just üldise kaebeõiguse andmine füüsilistele

isikutele suurendada põhjendamatute või arvukate kaebuste esitamise riski. Eelnõu eesmärk ei

ole muuta valimiskaebemenetluse tähtaegu ega valimiste korraldust puudutavaid põhireegleid.

Tema sõnul ei oleks põhjendatud Riigikohtu menetlustähtaegade muutmine või nende

pikendamine, kuna see võiks mõjutada valimistulemuste väljakuulutamise kiirust. Eelnõu

vastuvõtmise korral jääks Riigikohtule ka edaspidi õigus jätta menetlusse võtmata ilmselgelt

põhjendamatud, alusetud või pahatahtlikud valimiskaebused. Tema hinnangul on Riigikohus

seda võimalust seni tulemuslikult kasutanud.

Ando Kiviberg küsis A. Kovalenko-Kõlvartilt, kui palju on teada selliseid juhtumeid, kus

valimistega seotud võimalik rikkumine või probleem on olnud tuvastatud, kuid kaebust ei ole

menetlusse võetud põhjusel, et kaebaja ei suutnud näidata oma isiklike õiguste rikkumist. Ta

viitas eelnõu tutvustamisel toodud näitele, mis puudutas e-hääletamisega seotud võimalikku

turvariski, ning palus täpsustada, kui palju samalaadseid juhtumeid on praktikas esinenud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart vastas, et tal ei ole ülevaadet kogu vastavast kohtupraktikast.

Talle on teada ligikaudu viis kuni kuus sisulist juhtumit, kus kaebajad on tema hinnangul

toonud välja ja tõendanud võimalikke e-hääletamisega seotud turvariske või muid probleeme,

kuid kaebusi ei ole menetlusse võetud. Tema hinnangul on selliseid vaidlusi olnud rohkem,

kuid täpset arvu tal ei ole. Ta viitas ka sellele, et valimisvaatlejate võimalused

valimisprotsessi jälgimiseks on aja jooksul laienenud ning kontrollimehhanismide küsimused

on muutunud järjest olulisemaks. Tähelepanu on pälvinud ka e-hääletamise

auditeerimissüsteemi puudutavad küsimused. Ta viitas juhtumile, kus TalTechi teadlased

juhtisid tähelepanu võimalikele riskidele auditeerimisprotsessis ning leidis, et sellised arutelud

näitavad vajadust tõhusa järelevalve ja vaidlustamisvõimaluste järele. Talle teada olevad

näited pärinevad muu hulgas vandeadvokaat Paul Kerese menetletud kohtuasjadest. Ta lubas

täpsustada komisjonile hiljem ka olevate juhtumite arvu.

Ando Kiviberg küsis, miks nähakse eelnõus avalikes huvides kaebeõiguse kandjatena ette

valimisvaatlejate organisatsioonid. Erakonnad on samuti püsivad ja tegutsevad

organisatsioonid, kellel on otsene huvi valimiste korrektsuse vastu ning kes võiksid tema

hinnangul täita järelevalvefunktsiooni. Ta uuris, miks ei võiks avalikes huvides kaebeõigus

kuuluda erakondadele ning miks peetakse vajalikuks siduda see spetsiaalselt

valimisvaatlusega tegelevate mittetulundusühingutega.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart vastas, et tema ei toetaks avalikes huvides kaebeõiguse

10

andmist erakondadele. Ta põhjendas seda sellega, et erakonnad on poliitilised

organisatsioonid ning tema hinnangul peaksid valimisprotsessi sõltumatut järelevalvet tegema

poliitiliselt sõltumatud organisatsioonid. Sellise õiguse kandjateks võiksid olla

valimisvaatlusega tegelevad mittetulundusühingud, kellel on vastav kogemus ja

tegevusajalugu. Menetluse käigus võiks kaaluda täiendavate kriteeriumide kehtestamist,

näiteks nõudeid organisatsiooni varasemale tegevusele valimisvaatlejana või muudele

usaldusväärsust tõendavatele asjaoludele. Erakondade rolli valimiste kontrollimisel võiks

käsitleda eraldi küsimusena. Ta meenutas, et varasemates aruteludes on räägitud võimalusest

anda erakondadele õigus kaasata e-valimiste kontrollimisse oma audiitoreid. Tema sõnul

arutati seda teemat ka põhiseaduskomisjonis ning leiti, et vastavat regulatsiooni võiks

kaaluda, kuid seni ei ole sellekohast seadusemuudatust esitatud. Eelnõu algatajad arutasid

võimalust käsitleda ka audiitorite küsimust samas eelnõus, kuid otsustasid sellest loobuda,

kuna tegemist on eraldiseisva teemaga. Avalikes huvides kaebeõiguse eesmärk on kaitsta

valimiste usaldusväärsust ja avalikku huvi tervikuna. Tema hinnangul esitavad erakonnad

kaebusi eelkõige oma õiguste ja huvide kaitseks, mistõttu ei pea ta erakondi sobivaks avalikes

huvides kaebeõiguse kandjaks.

Jaak Valge märkis, et valitsuse arvamuses rõhutatakse asjaolu, et Eestil puudub

rahvusvaheline kohustus kehtestada avalikes huvides valimiskaebuste esitamise õigus. Samas

juhtis ta tähelepanu sellele, et OSCE/ODIHR on soovitanud kaaluda võimalust anda

valimisvaatlejatele õigus esitada kaebusi avalikes huvides. Ta viitas ka eelnõu seletuskirjas

toodud näidetele teistest riikidest, kus selline võimalus on olemas. Küsimust ei peaks

käsitlema üksnes rahvusvaheliste kohustuste täitmise vaates, vaid lähtuda tuleks ka Eesti enda

huvidest. Ta avaldas arvamust, et selline regulatsioon võiks parandada valimiste

kontrollitavust ning suurendada usaldust valimiste vastu. Tema hinnangul on e-valimiste

usaldusväärsus ühiskonnas olnud arutelude objektiks ning seetõttu tuleks kaaluda meetmeid,

mis aitaksid valimisprotsessi usaldusväärsust suurendada. Ta küsis eelnõu algatajalt, kas

seadusandja peaks piirduma üksnes rahvusvahelistest kohustustest tulenevate muudatustega

või võiks teha ka selliseid muudatusi, mis aitavad tema hinnangul parandada Eesti

valimissüsteemi toimimist ja usaldusväärsust sõltumata sellest, kas vastav kohustus tuleneb

rahvusvahelisest õigusest.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart vastas, et keskkonnaasjades tuleneb avalikes huvides

kaebeõiguse võimaldamine Euroopa Liidu õigusest. Tema hinnangul ei peaks aga ootama

üksnes uusi rahvusvahelisi kohustusi, vaid vajaduse korral võiks Eesti ise oma õiguskorda

täiustada. Nii Veneetsia komisjon kui ka OSCE/ODIHR on juhtinud tähelepanu vajadusele

kaaluda valimiskaebuste esitamise võimaluse laiendamist. Ta meenutas, et seda küsimust on

arutatud ka põhiseaduskomisjonis ning varasemates aruteludes on räägitud vajadusest tulla

välja vastavate muudatusettepanekutega. Avalikes huvides kaebeõiguse loomine aitaks

suurendada valimiste usaldusväärsust. Tema sõnul on oluline, et võimalike rikkumiste kohta

esitatud kaebusi oleks võimalik sisuliselt menetleda ka juhtudel, kui kaebaja ei suuda

tõendada oma isiklike õiguste otsest rikkumist. Selline muudatus ei lahendaks kõiki

valimissüsteemiga seotud küsimusi, kuid oleks tema hinnangul oluline samm demokraatliku

õigusriigi arendamisel ja valimisprotsessi usaldusväärsuse suurendamisel. Ta lisas, et

OSCE/ODIHR-i ja Veneetsia komisjoni tähelepanekud koos teiste riikide praktikaga annavad

tema hinnangul piisava põhjuse selle lahenduse kaalumiseks. Ta küsis, miks peaks Eesti

hoiduma avalikes huvides kaebeõiguse loomisest olukorras, kus kasutatakse e-valimisi ning

samal ajal soovitakse suurendada valimisprotsessi läbipaistvust ja kontrollitavust.

11

Jaak Valge märkis, et valitsus on oma arvamuses tunnustanud eelnõu põhjalikkust ning

väljendanud mõistmist selle eesmärkide suhtes. Samas juhtis ta tähelepanu sellele, et valitsus

on pidanud eelnõus kasutatud valimisvaatleja organisatsiooni määratlust ühtaegu liiga kitsaks

ja liiga laiaks. Selline hinnang jätab tema arvates mõnevõrra vastuolulise mulje. Ta küsis,

miks valitsus ei toeta vähemalt eelnõu menetlemist olukorras, kus eelnõu eesmärki peetakse

iseenesest mõistetavaks ning eelnõu on valitsuse enda hinnangul põhjalikult ette valmistatud.

Eelnõu menetlemise käigus oleks võimalik teha muudatusettepanekuid, täpsustada

valimisvaatleja organisatsiooni mõistet ning lahendada need küsimused, millele valitsus oma

arvamuses tähelepanu juhtis. Miks peetakse vajalikuks eelnõule vastu olla juba menetluse

algfaasis, selle asemel et arutada võimalikke parandusi menetluse käigus.

Mariko Jõeorg-Jurtšenko täpsustas, et ta ei ole väitnud, nagu toetaks valitsus eelnõu

eesmärki. Vabariigi Valitsuse ametlik seisukoht on eelnõu mitte toetada. Samas lisas ta, et

juhul kui komisjon ja Riigikogu otsustavad eelnõu menetlemisega jätkata, on valitsus valmis

osalema selle edasiarendamises, et kujundada võimalikult selge, üheselt mõistetav ja praktikas

rakendatav regulatsioon. Rahvusvahelistes dokumentides sisalduvad seisukohad, millele

eelnõu algatajad viitavad, on soovitused, mitte õiguslikult siduvad kohustused. Tema sõnul

tuleb neil kahel mõistel selgelt vahet teha. Ta juhtis tähelepanu ka valimisvaatlejate staatusele.

Vaatlejad on demokraatlike valimiste oluline osa, kuid Eesti õiguses ei ole valimisvaatlejatele

kehtestatud sõltumatuse nõuet. Tema sõnul võivad vaatlejatena tegutseda kõik soovijad

sõltumata nende seostest või huvidest. Vaatlejaks võib olla nii füüsiline isik kui ka juriidilise

isiku esindaja. Samas teostab vaatlemist alati konkreetne füüsiline isik. Eesti süsteem on üles

ehitatud põhimõttele, et kõik soovijad võivad valimisvaatlejatena osaleda ning vaatlemise

võimalus on kõigile avatud.

Pipi-Liis Siemann märkis, et tema hinnangul ei pruugi olla põhjendatud lahendus, mille

kohaselt saaks kaebeõiguse mittetulundusühing üksnes organisatsioonina, sõltumata sellest,

kas ta on tegelikult valimisvaatlejana tegutsenud. Talle teadaolevalt on mitmes riigis sellised

organisatsioonid seotud registreerimise või akrediteerimise nõuetega. Ta viitas

OSCE/ODIHR-i soovitustele ning märkis, et need sisaldavad mitmeid häid näiteid. Samas

tundis ta huvi, kas Euroopa Liidu liikmesriikides kasutatakse praktikas lahendust, mille

kohaselt oleks valimisvaatlejate organisatsioonidel eraldi avalikes huvides kaebeõigus. Tema

teada võimaldab Saksamaa teatud juhtudel valimiskaebusi esitada laiemalt ega seo seda

otseselt isikliku puutumusega. Samas ei ole ta leidnud näiteid lähiriikidest, näiteks Soomest

või Rootsist, kus valimisvaatlejate organisatsioonidel oleks samasugune avalikes huvides

kaebeõigus. Ta küsis, kas selliseid näiteid teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest siiski leidub

või ei ole ta neid oma otsingutes lihtsalt leidnud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart vastas, et Saksamaal on tõepoolest kasutusel lahendus, kus

kaebeõigus ei ole seotud üksnes isiklike õiguste rikkumisega. Eelnõu algatajad ei soovinud

minna Saksamaa lahenduse teed ning anda vastavat kaebeõigust kõigile isikutele. Tema sõnul

on eesmärk piirata võimalike põhjendamatute või pahatahtlike kaebuste hulka ning seetõttu

nähakse kaebeõiguse kandjatena ette valimisvaatlusega tegelevad organisatsioonid. Tema

teada on sarnaseid lahendusi kasutusel ka teistes riikides. Ta tõi näitena Iirimaa ning lisas, et

ka Sloveenia ja mitmed teised seletuskirjas nimetatud riigid võimaldavad valimistega seotud

kaebuste esitamist laiemalt kui üksnes otseselt mõjutatud isikutele.

12

Evelin Poolamets küsis valitsuse esindajalt, kas valitsus ei toeta eelnõu seetõttu, et ei näe

vajadust laiendada valimiskaebuste esitamise võimalusi. Valimisprotsessis võib esineda

erinevaid rikkumisi, sealhulgas häälte mõjutamist või muid probleeme, mille puhul võiks

tekkida vajadus kaebuse esitamiseks. Ta küsis, kas valitsus leiab, et kehtiv süsteem pakub

piisavaid võimalusi võimalike rikkumiste vaidlustamiseks või nähakse siiski vajadust

muudatuste järele. Samuti tundis ta huvi, kas valitsus töötab välja alternatiivseid lahendusi,

mis võimaldaksid inimestel või organisatsioonidel juhtida tähelepanu valimiste käigus

ilmnenud probleemidele ja neid tõhusamalt vaidlustada.

Mariko Jõeorg-Jurtšenko vastas, et eelnõu mitte toetava valitsuse seisukoha põhjused on

toodud valitsuse arvamuses. Evelin Poolametsa nimetatud põhjuseid valitsus oma seisukohas

esile toonud ei ole. Praegu ei ole valitsuses menetluses ühtegi eelnõu, mis reguleeriks otseselt

käesolevas eelnõus tõstatatud küsimusi. Samas märkis ta, et ettevalmistamisel on eelnõu,

milles käsitletakse tervikuna OSCE/ODIHR-i raportis esile toodud tähelepanekuid ja soovitusi

valimiste korraldamise kohta.

Ando Kiviberg märkis, et talle meenub varasem arutelu, kus Justiits- ja Digiministeerium

lubas tulla välja lahendustega OSCE/ODIHR-i raportis tõstatatud küsimuste käsitlemiseks. Ta

tunnustas Anastassia Kovalenko-Kõlvarti selle meeldetuletuse eest ning märkis, et ei ole

ministeeriumilt nende ettepanekute kohta vahepeal täiendavat infot küsinud. Ta lisas, et

kavatseb ministeeriumile seda lubadust meelde tuletada ning juhtida tähelepanu sellele, et

põhiseaduskomisjon ootab jätkuvalt OSCE/ODIHR-i soovituste põhjal koostatud

ettepanekuid.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart leidis, et OSCE/ODIHR-i raporti avaldamisest on möödunud

juba piisavalt aega ning seadusandja peaks astuma vähemalt esimese sammu raportis

tõstatatud küsimuste lahendamiseks. Ta avaldas arvamust, et kõnealune eelnõu on selleks

sobiv algus ning seda on võimalik menetluse käigus täiendada. Teise lugemise käigus saab

kaasata huvirühmi ning arutada erinevaid lahendusvariante. Ta lisas, et ei välista ka võimalust

kaaluda muid mudeleid, sealhulgas avalikes huvides kaebeõiguse andmist laiemale isikute

ringile. Tema sõnul lähtusid eelnõu algatajad valimisvaatlejate organisatsioonide lahendusest

soovist piirata võimalike põhjendamatute kaebuste hulka ning vältida olukorda, kus kohus

peaks menetlema suurel hulgal kaebusi. Eelnõu eesmärk ei ole suurendada põhjendamatult

Riigikohtu töökoormust. Ta märkis, et avalikes huvides kaebeõiguse piiramine

valimisvaatlejate organisatsioonidega oli üks võimalus tasakaalustada vajadust tõhustada

järelevalvet ja samal ajal vältida kaebuste liigset kasvu. Küsimust ei tuleks käsitleda üksnes

rahvusvaheliste kohustuste vaates. Tema hinnangul on Riigikogu ülesanne hoolitseda selle

eest, et Eesti demokraatlik õigusriik, valimissüsteem ja usaldus valimiste vastu areneksid ning

tugevneksid sõltumata sellest, kas vastav muudatus tuleneb otsesest rahvusvahelisest

kohustusest või üksnes soovitusest. Ta kutsus komisjoni toetama eelnõu esimese lugemise

lõpetamist ning leidis, et võimalikud puudused ja täpsustused saab lahendada menetluse

käigus koostöös komisjoni ja huvirühmadega.

Helir-Valdor Seeder märkis, et loodab, et eelnõu toetajaid on Riigikogus rohkem kui selle

algatajad. Ta avaldas kahtlust, et käesoleva Riigikogu koosseisu ajal jõuab valitsus

OSCE/ODIHR-i soovituste põhjal koostatud eraldi eelnõu Riigikogule esitada ja menetleda.

September on juba poole peal ning eelnõu ettevalmistamine, kooskõlastamine ja kolme

lugemise läbimine võtaks märkimisväärselt aega. Valitsuse esitatud vastuväited antud

13

eelnõule on üldsõnalised ega puuduta tema hinnangul eelnõu keskset eesmärki. Ta tõi välja, et

valitsus on viidanud avalikes huvides kaebeõiguse erandlikkusele, valimisvaatlejate

organisatsiooni määratluse võimalikule ebaselgusele ning küsimustele valimiskaebemenetluse

regulatsiooni sobivuse kohta, kuid ei ole esitanud konkreetseid alternatiivseid lahendusi.

Ta avaldas arvamust, et sellised vastuväited ei anna piisavat põhjust eelnõu menetluse

lõpetamiseks. Tema hinnangul võib eelnõu menetlemise käigus teha vajalikke täpsustusi ja

muudatusi. Valimiste usaldusväärsus on demokraatliku süsteemi toimimise seisukohalt keskse

tähtsusega. Kui valimiste vastu puudub usaldus, mõjutab see ka usaldust valitud esinduskogu

vastu. Ta leidis, et valimissüsteemi puudutavate küsimustega tuleb tegeleda enne järgmisi

valimisi ning kutsus komisjoni üles eelnõu menetlusse jätma. Tema hinnangul on võimalik

menetluse käigus eelnõud täiendada ja vajaduse korral veel käesoleva Riigikogu koosseisu

ajal vastu võtta.

Lauri Läänemets märkis, et mäletab OSCE/ODIHR-i soovituste varasemat arutelu

põhiseaduskomisjonis ning tema hinnangul valitses siis põhimõtteline üksmeel selles, et

seadust tuleks muuta. Ta avaldas kahetsust, et vastavad ettepanekud ei ole seni komisjoni

jõudnud. Ta leidis, et P.-L. Siemann juhtis tähelepanu olulisele probleemile.

Mittetulundusühingu võib luua igaüks ning sellisel juhul võib tekkida küsimus, kas pelgalt

MTÜ olemasolu peaks andma avalikes huvides kaebeõiguse valimisasjades. Ta avaldas

arvamust, et valimiste usaldusväärsust ei suurenda mitte kaebuste suur arv, vaid

valimisprotsessi läbipaistvus. Tema hinnangul peaks süsteemis olema olemas teatud filter või

kontrollimehhanism, mis välistaks põhjendamatute kaebuste esitamise. Tema toetaks pigem

lahendust, mis võimaldaks erakondadel või nende kaasatud ekspertidel osaleda valimiste

kontrollimises. Probleem, millele eelnõu tähelepanu juhib, on olemas ja väärib lahendamist.

Ta lisas siiski, et tema hinnangul ei lahenda eelnõu praegusel kujul seda probleemi kõige

paremini. Tema arvates oleks otstarbekam lähtuda lahendusest, mille suhtes varasemates

aruteludes oli laiem üksmeel saavutatud.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23.09.2026 (konsensus: Ants Frosch,

Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri

Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel

Tein, Jaak Valge).

2.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle

Laanet, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 5: Ants Frosch, Anastassia

Kovalenko-Kõlvart, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; erapooletuid 0; ei

hääletanud 1: Lauri Läänemets).

2.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg

(konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe,

Kalle Laanet, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann,

Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

3. Riigikogu otsuse „Kohtute Nõukogu liikmete nimetamine“ eelnõu esitamine

Ando Kiviberg tegi ettepaneku lükata päevakorrapunkti arutelu edasi. Kohtute seaduse

kohaselt tuleb Riigikogul nimetada kohtute nõukogusse kaks Riigikogu liiget.

Tasakaalustatud esinduse tagamiseks võiks tema hinnangul tulla üks esindaja koalitsioonist ja

14

teine opositsioonist. Ta selgitas, et on palunud opositsioonierakondade fraktsioonide

esimeestel esitada kandidaat kohtute nõukogu liikme kohale. Pärast vestlust Riigikohtu

esimehega selgus, et küsimuse lahendamiseks on rohkem aega, kui A. Kiviberg algselt arvas.

Ta tegi ettepaneku jätta päevakorrapunkti arutelu seekord avamata ning tõsta see järgmise

nädala töökavasse.

4. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Tanel Kiige, Andre Hanimäe, Ester

Karuse algatatud Riigikogu otsuse „Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine

kaitsevaldkonna finantsjuhtimise, lepinguliste kohustuste ja riigivara haldamise

asjaolude uurimiseks“ eelnõu (985 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg andis sõna eelnõu tutvustamiseks Lauri Läänemetsale.

Lauri Läänemets tutvustas eelnõu. Eelnõu eesmärk on moodustada Riigikogu

uurimiskomisjon kaitsevaldkonna finantsjuhtimise, lepinguliste kohustuste täitmise ja

riigivara haldamise asjaolude uurimiseks. Eelnõul on kaks peamist eesmärki. Esiteks on

eesmärk tagada parlamentaarne kontroll ning selgitada välja kõik asjaolud, mis puudutavad

kaitsevaldkonnas ilmnenud probleeme. Teiseks on eesmärk taastada avalikkuse usaldus

riigikaitse ja julgeolekuvaldkonna vastu. Ta viitas asjaolule, et teemat on käsitlenud nii

Riigikontroll kui ka Riigikogu erikomisjonid. Samas leidis ta, et probleemide ulatus eeldab

põhjalikumat ja pikemaajalist parlamentaarset uurimist, kui seda võimaldavad tavapärased

komisjonide arutelud. Ta leidis, et eelnõu on praegusel kujul isegi liiga kitsas. Pärast eelnõu

algatamist on avalikkuse ette tulnud täiendavaid asjaolusid ja probleeme, mistõttu võiks

uurimiskomisjoni mandaat olla laiem ning hõlmata veel rohkem kaitsevaldkonnaga seotud

küsimusi. Komisjon moodustataks Riigikogus väljakujunenud tava kohaselt fraktsioonide

võrdse esindatuse põhimõttel. Komisjoni ülesanne oleks uurida asjaolusid, koostada ülevaade

toimunust ning teha ettepanekuid probleemide lahendamiseks. Kuigi uus kaitseminister on

lubanud probleemidega tegeleda, ei pruugi üksnes ministeeriumi sisene tegevus olla usalduse

taastamiseks piisav. Tema hinnangul on oluline sõltumatu parlamentaarne kontroll, mis aitaks

selgitada välja toimunud asjaolud ning anda avalikkusele kindlus, et probleemid on

põhjalikult läbi uuritud. Usalduse taastamiseks tuleb avalikkusele ausalt selgitada, mis toimus,

millised vead tehti ning kuidas neid edaspidi välditakse. Uurimiskomisjon oleks selleks sobiv

vahend. Ta märkis, et küsimus on eelkõige selles, kas Riigikogu peab sellise

uurimiskomisjoni moodustamist vajalikuks või mitte.

Kalle Laanet küsis, miks eelnõu algataja eeldab, et uurimiskomisjonis selgitatakse asjaolusid

ausamalt kui olemasolevates Riigikogu komisjonides. Ta tundis huvi, millel põhineb hinnang,

et senistes komisjonides ei ole küsimusi piisavalt põhjalikult või ausalt käsitletud.

Kaitsevaldkonnas toimunut on juba uurinud ja käsitlenud mitmed institutsioonid. Ta viitas

Riigikontrolli tehtud auditile, Riigikogu komisjonide tööle ning õiguskaitseorganite

menetlustele. Samuti tõi ta esile Euroopa Prokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti tegevuse, kus

osa asjaolusid on olnud uurimise all juba pikemat aega. Ta küsis, millist täiendavat

lisandväärtust looks tema hinnangul uus uurimiskomisjon olukorras, kus mitmed

institutsioonid juba tegelevad samade küsimuste väljaselgitamisega. Pelgalt uue komisjoni

moodustamine ei pruugi iseenesest anda rohkem teavet ega suurendada usaldust. Tema

hinnangul sõltub tulemuse väärtus eelkõige sellest, kas komisjon suudab välja selgitada

midagi sellist, mida olemasolevad kontrolli- ja uurimisasutused ei ole seni tuvastanud.

15

Lauri Läänemets vastas, et on sel teemal suhelnud Riigikontrolliga ning saanud sealt

kinnituse, et probleemide ring on laiem kui seni avalikkusele teada ning kõigi asjaolude

väljaselgitamiseks ei ole olnud võimalik kogu vajalikule teabele ligi pääseda. Eelnõu

esitamise ajal ei olnud kriminaalmenetlust veel algatatud. Tema hinnangul näitab menetluse

algatamine probleemi tõsidust, mitte vastupidi. Ta viitas ka sellele, et Riigikogus juba

tegutsevad komisjonid täidavad küll oma kontrollifunktsiooni, kuid neil tuleb tegeleda ka

paljude teiste küsimustega. Kaitsevaldkonnas ilmnenud probleemide ulatus ja keerukus

vajavad eraldi ja põhjalikumat parlamentaarset uurimist. Uurimiskomisjoni ülesanne oleks

koguda terviklik ülevaade toimunust, teha vajalikud järeldused ning anda avalikkusele selgus

selle kohta, mis tegelikult juhtus ja kuidas probleemid lahendatakse. Uurimiskomisjoni

eesmärk oleks muu hulgas aidata taastada avalikkuse usaldus ning anda kindlus, et ilmnenud

puudused kõrvaldatakse.

Ants Frosch märkis, et tal ei ole kujunenud lõplikku seisukohta, kas uurimiskomisjoni

moodustamine on vajalik või mitte. Samas leidis ta, et L. Läänemetsal võib endise

valitsusliikmena olla parem ülevaade sellest, kuidas praeguses koalitsioonis ja valitsuses

selliseid küsimusi käsitletakse. Ta viitas endise Kaitsepolitseiameti peadirektori Arnold

Sinisalu avalikele kommentaaridele, milles käsitleti Kaitsepolitseiameti võimalusi teostada

järelevalvet kaitsevaldkonnas toimunu üle. A. Sinisalu on juhtinud tähelepanu ressursside ja

pädevuse piiridele ning tõstatanud küsimuse erinevate riigiasutuste rollijaotusest järelevalve

teostamisel. A. Frosch avaldas arvamust, et Kaitsepolitseiameti ülesanne ei peaks piirduma

üksnes juba toimepandud rikkumiste uurimisega, vaid hõlmama ka võimalike rikkumiste

ennetamist ja tõkestamist. Tema hinnangul võib eri valitsemisalade vaheline eraldatus

raskendada probleemide õigeaegset märkamist ja lahendamist. Ta küsis L. Läänemetsalt, kas

A. Sinisalu juhtis siseministrina töötanud L. Läänemetsa tähelepanu probleemidele, mis

puudutasid Kaitsepolitseiameti võimalusi või ressursse kaitsevaldkonnas toimuvate riskide

jälgimiseks. Samuti küsis ta, kas A. Sinisalu tõstatas ministri ees küsimuse järelevalve

tõhususest olukorras, kus võimalikud probleemid puudutasid teist valitsemisala.

Lauri Läänemets vastas, et temaga ei ole sellel teemal räägitud ei Kaitsepolitseiametist ega

mujalt. Kõige pädevam oleks sellele küsimusele vastama Kaitsepolitseiameti praegune

peadirektor. Ta sõnas, et ei oska hinnata, kui palju teadsid A. Sinisalu või teised asjaosalised

probleemidest nende tekkimise ajal. Tema hinnangul oli praegune Kaitsepolitseiameti juht

teatud ajahetkest nende asjaoludega kindlasti kursis. L. Läänemets ei jaganud seisukohta,

nagu puuduks Kaitsepolitseiametil võimekus selliste küsimustega tegeleda. Tema

siseministriks oleku ajal suurendati Kaitsepolitseiameti võimekust mitmel korral just oluliste

ülesannete täitmiseks ja julgeolekuasutuse töö tugevdamiseks.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart märkis, et Venemaa mõjutustegevuse uurimiseks

moodustatud komisjoni loomisel arutati põhjalikult ka selle tööga kaasnevaid kulusid. Ta

meenutas, et toona hinnati täiendavaks kuluks ligikaudu 100 000 eurot. Ta küsis, kas

käesoleva eelnõu puhul on komisjoni tööga kaasnevad kulud toodud eraldi välja. Tema

arusaama järgi moodustavad osa kuludest nõunike töötasud, kuid lisakulud võivad kaasneda

ka komisjoni esimehe ja aseesimehe tasustamisega. Ta avaldas arvamust, et arvestades

uurimise eset ja avalikkuse tähelepanu kaitsevaldkonna rahakasutusele võiks kaaluda

võimalust sätestada, et komisjoni moodustamisega ei kaasne täiendavaid tasusid komisjoni

juhtidele. Selline lahendus oleks solidaarsuse seisukohast põhjendatud.

16

Lauri Läänemets vastas, et eelnõu eesmärk ei ole luua uusi ametikohti ega täiendavaid

tasustatavaid rolle, vaid uurida kaitsevaldkonnas ilmnenud probleeme ja selgitada välja nende

asjaolud. Eelnõu koostamisel ei ole keskendutud komisjoni liikmete või juhtide tasustamise

küsimustele. Tema hinnangul on peamine eesmärk tagada toimunu põhjalik uurimine ja

vajaliku selguse loomine. Kui Riigikogu või põhiseaduskomisjon peab vajalikuks teha

eelnõusse muudatusi, sealhulgas komisjoni töökorralduse või tasustamise küsimustes, siis on

ta valmis selliseid ettepanekuid kaaluma. Kõige olulisem on aga see, et uurimine saaks läbi

viidud ning vajalikud vastused leitaks.

Helir-Valdor Seeder avaldas arvamust, et kaitsevaldkonnas ilmnenud probleemid on väga

tõsised ning vajavad põhjalikku parlamentaarset tähelepanu. Ta viitas avalikkuses kõlanud

seisukohtadele julgeolekuasutuste järelevalve ja kontrollimehhanismide toimimise kohta ning

leidis, et need peaksid tõsiselt köitma Riigikogu tähelepanu. Rahaliste vahendite eraldamine ei

tähenda automaatselt võimekuste kasvu. Tema hinnangul tuleb lisaks rahastamisele hinnata ka

seda, millised tulemused ja võimed tegelikult saavutatakse. Uurimiskomisjoni peamine

väärtus seisneb võimaluses keskenduda kindla ajavahemiku jooksul ühele konkreetsele

probleemistikule. See võimaldab uurimiskomisjonil käsitleda teemat põhjalikumalt kui teised

komisjonid seda teha saavad, sest viimastel tuleb samaaegselt tegeleda paljude teiste

küsimustega. Uurimiskomisjonil on teatud menetluslikud võimalused, mis eristavad seda

tavapärastest komisjonidest. Ta märkis, et uurimiskomisjoni töös osalemine on kutsutud

isikutele siduvam ning see võimaldab vajaduse korral ära kuulata ka neid ametnikke ja

ametikandjaid, kes ei ole seni parlamentaarsetel aruteludel osalenud. Ta avaldas arvamust, et

uurimiskomisjoni volitused võiksid hõlmata laiemalt kaitsevaldkonna järelevalve ja

kontrollimehhanismide toimimist. Tema hinnangul ei peaks komisjon piirduma üksnes

konkreetsete finantsjuhtimise ja varahalduse küsimustega. Ta juhtis tähelepanu ka

ajafaktorile. Riigikogu koosseisu volituste lõpuni ei ole palju aega jäänud ning

uurimiskomisjonil oleks töö tegemiseks suhteliselt piiratud aeg. Sellest hoolimata on

komisjoni moodustamine vajalik. Ta tõstatas lisaks küsimuse fraktsioonitute saadikute

kaasamisest uurimiskomisjonide töösse. Fraktsioonitute saadikute arv on juba viiendik

Riigikogu koosseisust ning tema hinnangul vajab arutamist, kuidas tagada nende osalemine

sellistes komisjonides.

Ando Kiviberg märkis, et formaalselt on H.-V. Seederi viidatud võimalused õiged ning

uurimiskomisjoni kutsutud isikutel on kohustus komisjoni ette ilmuda, kuid praktikas on

olnud küsimusi selliste kohustuste täitmise tagamise ja võimalike sanktsioonide rakendamise

kohta. Kuigi seadus näeb ette võimaluse määrata uurimiskomisjoni ette ilmumata jätmise

korral sunniraha, on selle rakendamine praktikas keeruline. Inimene, kes ei soovi komisjoni

ette tulla, võib arvestada võimalusega, et sanktsioone tegelikult ei rakendatagi. Ta avaldas

arvamust, et käesolevas küsimuses usaldab ta kõige enam Euroopa Prokuratuuri tööd. Tema

hinnangul on Euroopa Prokuratuur sõltumatu institutsioon, mille eesmärk on välja selgitada,

kas Euroopa Liidu vahendeid on kasutatud õiguspäraselt ja sihipäraselt. Just Euroopa

Prokuratuuri menetlus käesoleva probleemi puhul võib anda kõige usaldusväärsema vastuse

küsimustele, mis puudutavad võimalikke rikkumisi Euroopa Liidu vahendite kasutamisel

kaitsevaldkonnas.

Ants Frosch märkis, et tema hinnangul on lootus saada Euroopa Prokuratuurilt kiireid

vastuseid liialt optimistlik. Ta viitas ajakirjanduses avaldatud seisukohtadele, mille kohaselt

võivad sellised menetlused kesta aastaid. Euroopa Prokuratuuri menetlus ei anna lähiajal

17

vastuseid küsimustele, mille vastu avalikkus praegu huvi tunneb. Tema hinnangul ei saa loota,

et uurimise tulemused selguvad kiiresti. Uurimiskomisjoni mõju ei seisne niivõrd võimalikes

sanktsioonides, vaid avalikus tähelepanus. Kuigi seaduses on ette nähtud võimalus rakendada

uurimiskomisjoni ette ilmumata jätmise korral sunniraha, ei pruugi see olla kõige tõhusam

mõjutusvahend. Tema hinnangul võib olulisemaks osutuda avalikkuse tähelepanu ja surve.

Just avalik kontroll võib motiveerida komisjoni kutsutud isikuid uurimiskomisjoni töös

osalema ning küsimustele vastama.

Helir-Valdor Seeder märkis, et lisaks A. Froschi tähelepanekule Euroopa Prokuratuuri

menetluse ajamahukuse kohta tuleb arvestada, et Euroopa Prokuratuuri pädevus hõlmab vaid

osa probleemidest, mida uurimiskomisjon peaks käsitlema. Euroopa Prokuratuur tegeleb

eelkõige Euroopa Liidu vahendite kasutamise ja vastavate hangetega seotud küsimustega.

Tema hinnangul moodustab see vaid ühe osa laiemast probleemistikust. Uurimist vajavad ka

kaitsevaldkonna finantsjuhtimine, varade arvestus, riigivara haldamine ning

järelevalvesüsteemide toimimine kogu Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Samuti pidas ta

oluliseks hinnata erinevate kontrolli- ja järelevalvemehhanismide toimimist. Nende

küsimustega Euroopa Prokuratuur ei tegele ning seetõttu ei saa taandada kogu

probleemistikku üksnes Euroopa Liidu vahendite kasutamise uurimisele. Nende asjaolude

uurimine saab toimuda üksnes siseriikliku parlamentaarse kontrolli kaudu.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

4.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23.09.2026 (konsensus: Ants Frosch;

Ando Kiviberg; Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe; Kalle Laanet, Lauri

Läänemets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

4.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle

Laanet, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 5: Ants Frosch, Anastassia

Kovalenko-Kõlvart, Lauri Läänemets, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; erapooletuid 0).

4.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Kalle Laanet (konsensus:

Ants Frosch, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe; Kalle Laanet,

Lauri Läänemets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak

Valge).

5. Info ja muud küsimused

Ando Kiviberg teavitas, et järgmisel esmaspäeval külastab Riigikogu Ukraina Ülemkohtu

kohtunike delegatsioon, kes on avaldanud soovi kohtuda ka põhiseaduskomisjoniga. Ta palus

huvitatud põhiseaduskomisjoni liikmetel anda teada soovist kohtumisel osaleda. Teiseks

tuletas ta meelde, et Riigikohtu esimees Villu Kõve tutvustas põhiseaduskomisjonile 8. juuni

istungil tema juhitud töörühma koostatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kavandit,

paludes komisjonil algatada see eelnõu. Vastavad materjalid edastati komisjoni liikmetele

enne 8. juuni istungi arutelu. Materjal saadetakse liikmetele uuesti koos töökava kavandiga.

Ta palus komisjoni liikmetel eelnõu kavandiga tutvuda. Eelnõu puudutab muu hulgas

valimiskaebuste menetlemist ja Riigikohtu töökoormust ning sisaldab mitmeid küsimusi, mis

vajavad tema hinnangul muutmist või täpsustamist. Ta andis teada, et eelnõu algatamise

arutelu on planeeritud järgmise nädala komisjoni istungile.

18

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija

Riigikogu põhiseaduskomisjoni

istungi protokoll nr 177

Tallinn, Toompea Teisipäev, 15. september 2026

Algus 14.00, lõpp 16.02

Juhataja: Ando Kiviberg (esimees)

Protokollija: Markus Veia (konsultant)

Võtsid osa:

Komisjoni liikmed: Ants Frosch, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Kalle

Laanet, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo

Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge

Komisjoni ametnikud: Erle Enneveer (nõunik-sekretariaadijuhataja), Helin Leichter (nõunik),

Karin Tuulik (nõunik)

Kutsutud: õiguskantsler Ülle Madise; õiguskantsleri asetäitja-nõunik Olari Koppel;

Õiguskantsleri Kantselei kommunikatsioonijuht Janar Filippov ja sotsiaalsete õiguste

osakonna vanemnõunik Aigi Kivioja (1. päevakorrapunkt); Justiits- ja digiministeeriumi

avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko (2. päevakorrapunkt)

Päevakord:

1. Õiguskantsleri ülevaade Riigikogule õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega ja

muude õiguskantslerile seadusega pandud ülesannete täitmisest ajavahemikus 1. september

2025 – 31. august 2026 - tutvustus ja arutelu

2. 22 Riigikogu liikme algatatud Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu (904 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

3. Riigikogu otsuse „Kohtute Nõukogu liikmete nimetamine“ eelnõu esitamine

4. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Tanel Kiige, Andre Hanimäe, Ester Karuse

algatatud Riigikogu otsuse „Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine kaitsevaldkonna

finantsjuhtimise, lepinguliste kohustuste ja riigivara haldamise asjaolude uurimiseks“ eelnõu

(985 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

5. Info ja muud küsimused

1. Õiguskantsleri ülevaade Riigikogule õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega ja

muude õiguskantslerile seadusega pandud ülesannete täitmisest ajavahemikus 1.

september 2025 – 31. august 2026 - tutvustus ja arutelu

Ando Kiviberg andis sõna ülevaate esitamiseks õiguskantsler Ülle Madisele.

Ülle Madise tutvustas õiguskantsleri ülevaadet ning märkis, et õiguskantsleri kantselei

eesmärk on aidata inimesi nende murede lahendamisel nii palju, kui seadus ja põhiseadus seda

2

võimaldavad. Enamasti leitakse inimeste probleemidele lahendused, kuid juhtudel, kus seadus

selleks võimalust ei anna, tuleb seda inimesele ka selgelt selgitada. Jätkuvalt pöördutakse

õiguskantsleri poole perekonnaõiguslikes vaidlustes, eelkõige hooldusõiguse küsimustes.

Mõnel juhul ei lepi inimesed ka pärast kohtuvaidluse lõppu tehtud otsustega ning peavad riiki

neile ebasoodsa lahenduse eest vastutavaks. Ta sõnas, et õiguskantsler ei saa asendada

kohtuid ega muuta jõustunud kohtuotsuseid. Õiguskantsleri poole pöördumiste põhjal on

ühiskonnas märgata suurenenud pinget ja rahulolematust. Tema sõnul avaldub see nii

koolides, tervishoius kui ka ametiasutustes ning mõjutab nii abi otsivaid inimesi kui ka neid

teenindavaid ametnikke. Ta tõi näiteks töötukassaga seotud pöördumised, mille puhul on

õiguskantsleri sekkumisel õnnestunud sageli inimeste probleemid lahendada. Ta tänas

Riigikogu, ministreid ja ametnikke koostöö eest ning märkis, et mitmeid põhiseadusega

vastuolus olnud või ebaõiglasi tagajärgi põhjustanud regulatsioone on viimase aasta jooksul

muudetud. Ta peatus ka varamaksude teemal, mis on tema sõnul tekitanud inimestes palju

vastukaja ja pöördumisi. Inimesed on tundlikud küsimustes, mis puudutavad nende vara, kodu

ja toimetulekut. Tema hinnangul tuleb võimalike uute maksude kujundamisel arvestada

inimeste õigustatud ootuste ja varasemate omandisuhetega seotud eripäradega. Varamaksud

võivad olla põhiseadusega kooskõlas, kuid need ei tohi muutuda sisuliselt konfiskeerivaks ehk

sundida inimesi loobuma oma kodust või muust hädavajalikust varast. Samuti soovitas ta

selliseid küsimusi põhjalikult avalikult arutada.

Ü. Madise jätkas, et ühiskonnas on märgata suundumust, kus riik ja ametiasutused soovivad

koguda inimeste kohta üha rohkem andmeid ning kasutada neid otsuste tegemisel. Sageli

soovitakse ennetada võimalikult palju riske ning suurendada erinevate tegevuste üle kontrolli.

Tema hinnangul tuleb seejuures leida tasakaal julgeoleku ja põhiõiguste kaitse vahel. Raskete

kuritegude ja julgeolekuohtude ennetamine on vajalik, kuid samal ajal tuleb austada inimeste

eraelu puutumatust ja vabadusi. Liigne kontroll võib vähendada inimeste usaldust riigi ja

ühiskonna vastu. Ta juhtis tähelepanu ka halduskoormuse ja bürokraatia kasvule. Suur osa

bürokraatiast on seotud sooviga kõiki võimalikke riske maandada ning tagada erinevate

tegevuste üle täielik kontroll. Iga uus nõue toob kaasa täiendava kontrolli, vaidlused ja

halduskoormuse nii inimestele kui ka ametiasutustele. Ta soovitas seadusandjal hinnata iga

uue kohustuse või nõude kehtestamisel, kas see on tegelikult vältimatult vajalik. Ta tõi näite

juhtumist, kus ettevõtja pidi ametiasutusele tõendama, et tema tegevus vastab nõuetele, kuigi

vastav piirang ei tulenenud otseselt õigusaktidest. Tema hinnangul tekitavad sellised

olukorrad tarbetut halduskoormust ja pingeid. Julgeoleku- ja korrakaitseasutuste tegevuse

kohta märkis ta, et ühelt poolt soovitakse anda neile keerulises julgeolekuolukorras

turvalisuse tagamiseks üha rohkem volitusi, kuid teiselt poolt kõlab nende asutuste tegevuse

kohta avalikkuses kriitikat ja kahtlusi. Õiguskantsleri kantselei on teinud nendesse asutustesse

kontrollkäike ning nende põhjal võib järeldada, et üksikuid vigu esineb, kuid üldjuhul on

asutused ise huvitatud probleemide kõrvaldamisest ning põhimõttelisi süsteemseid vaidlusi ei

ole tuvastatud. Tema hinnangul toimivad julgeoleku- ja korrakaitseasutused üldjoontes

õigusriigile kohasel viisil. Ta juhtis eraldi tähelepanu riigisaladusele juurdepääsu lubade

süsteemile, kus tema hinnangul kasutatakse Eestis liiga sageli täismahus julgeolekukontrolli

olukordades, kus piisaks lihtsamast taustakontrollist. Seaduses võiks olla selgem alus piiratud

ulatusega taustakontrolli tegemiseks juhtudel, kus ei ole vaja anda juurdepääsu riigisaladusele.

Selline muudatus aitaks säästa riigi ressursse ning võimaldaks keskendada põhjalikumaid

julgeolekukontrolle juhtumitele, kus need on tõepoolest vajalikud. Samuti vähendaks see

põhjendamatut sekkumist inimeste eraellu ning vastava regulatsiooni loomine oleks mõistlik

Selle üle tasuks seadusandjal arutleda.

3

Ü. Madise sõnas, et õiguskantsleri töös tuli korduvalt selgitada seaduse tähendust ning

seaduslikkuse põhimõtet. Ta palus Riigikogul jälgida, et õigusi, kohustusi ja vastutust

puudutavad olulised küsimused oleksid seaduses endas selgelt kirjas. Seadus toimib

ühiskondliku kokkuleppena ning selle tõhusus sõltub sellest, kui arusaadav on see inimestele.

Ta juhtis tähelepanu, et seaduse sisu ei saa asendada seletuskiri, arengukava ega juhend.

Õiguskantsler on pidanud korduvalt tegelema kohalike omavalitsuste kehtestatud piirangute ja

tasudega, milleks puudub seaduslik alus. Ta tõi näiteks olukorrad, kus arendajatelt on nõutud

lasteaedade, hooldekodude või muu taristu rajamist või täiendavate tasude maksmist. Tema

sõnul on Riigikohus kinnitanud, et selliseks praktikaks puudub kehtivas õiguses alus, kuigi

vajadus vastavate lahenduste järele võib olla sisuliselt põhjendatud. Praegune regulatsioon

võimaldab arendajatelt nõuda üksnes arendatava piirkonnaga seotud taristu, näiteks teede,

haljastuse ja valgustuse rajamist. Samas on praktikas esinenud juhtumeid, kus ettevõtjatele on

pandud kohustusi, mis ei ole otseselt seotud nende arendustegevusega. Vastava probleemi

lahendamiseks on ministeeriumis seaduseelnõu ette valmistatud, kuid selle menetlemine ei

pruugi enne valimisi edeneda. Ta peatus ka hooldekodude rahastamise küsimusel. Seaduse

kohaselt ei tohi hooldekodu elanike ega nende lähedaste kanda jääda hooldustöötajate

tööjõukulud, kuid kontrollitud juhtumites on selliseid kulusid siiski inimestelt nõutud. Tema

sõnul toimub see sageli kohalike omavalitsuste kehtestatud piirkulude süsteemi kaudu, mille

tulemusena ei ole inimestel võimalik kasutada hooldekoduteenust üksnes seaduses ette nähtud

kulude katmisega. Ta tõi esile ka hooldekodude tööjõupuuduse ning märkis, et olulist rolli on

täitnud Ukrainast pärit töötajad. Igas hooldekodus peab aga olema igal ajal vähemalt üks

töötaja, kellega hooldekodu elanikud ja nende lähedased saavad suhelda eesti keeles. Väga

suur osa õiguskantsleri poole pöördumistest puudutab haridusvaldkonda. Ta juhtis tähelepanu

vastuolule, kus ühelt poolt soovitakse kodulähedasi koole ja kõigile lastele võrdseid

võimalusi, kuid teisalt püütakse luua eliitkoole ja eliitklasse. Tema sõnul kehtiv seadus sellist

õpilaste eristamist üldjuhul ei võimalda. Ta viitas teadusuuringutele, mille kohaselt ei kannata

õpitulemustes tugevamad õpilased sellest, kui nad õpivad koos erineva tasemega lastega.

Samas võib hetkel nõrgemate õpilaste eraldamine nende õpitulemusi halvendada. Tema

hinnangul ei oleks sellise eraldamise lubamine ühiskonna huvides. Ta tõi esile ka

põhikooliõpilaste suure koormuse. Paljud noored loobuvad gümnaasiumisse sisseastumise

surve tõttu huvitegevusest, spordist ja muudest tegevustest, mis neile rõõmu pakuvad. Tema

sõnul on mitmed noored ja lapsevanemad kirjeldanud olukorda, kus kogu põhikooli

lõpuperiood möödub tugeva pinge all. Laste vaimsele tervisele ja heaolule tuleks pöörata

senisest rohkem tähelepanu. Lisaks headele õpitulemustele peab lastel olema võimalus olla

lapsed, arendada sotsiaalseid oskusi ning osaleda huvitegevuses. Eesti ei saa endale lubada

olukorda, kus märkimisväärne osa lastest jääb liigse surve tõttu hätta.

Ando Kiviberg andis sõna komisjoni liikmetele küsimuste esitamiseks.

Ants Frosch palus õiguskantsleri hinnangut julgeolekuasutuste kontrollisüsteemile. Ta

märkis, et isegi valdkonnaga kokku puutunud inimesena on keeruline saada terviklikku

ülevaadet sellest, kuidas tehakse Eestis julgeolekuasutuste üle järelevalvet. Ta viitas

parlamentaarsele, ministeriaalsele ja institutsionaalsele kontrollile ning märkis, et puudub

selge arusaam, kuidas erinevad kontrollimehhanismid omavahel suhestuvad ja tervikuna

toimivad. Ta palus õiguskantsleril selgitada, milline peaks tema hinnangul olema

julgeolekuasutuste kontrolli süsteem. Teise küsimusena tõstatas ta hariduslike erivajadustega

laste kaasava hariduse teema. Oma lapsevanema kogemusele tuginedes leidis ta, et

4

haridusliku erivajadusega lapse õppimine tavaklassis võib muuta õppetöö keerulisemaks ka

teiste õpilaste jaoks. Ta küsis, kas selle kohta on tehtud uuringuid või analüüse ning milliseid

järeldusi neist on tehtud. Samuti tundis ta huvi, kas vastab tõele väide, et mõned riigid, kes

olid kaasava hariduse rakendamisel eeskujuks, on hakanud sellest lähenemisest loobuma või

seda ümber hindama.

Ülle Madise selgitas, et õiguskantsleri kontroll julgeolekuasutuste üle toimub nii kaebuste

lahendamise kui ka omal algatusel tehtavate kontrollide kaudu. Ta tõi näitena juhtumi, kus

inimene kahtlustas õigusvastast teabehankimist ning õiguskantsleri kantselei kontrollis

põhjalikult kõiki tema väiteid. Juhtudel, kus õiguste rikkumine leidis kinnitust, tehti

ettepanekud rikkumise kõrvaldamiseks, muudel juhtudel selgitati kaebajale kontrolli tulemusi.

Õiguskantsleri kantselei kontrollib ka varjatud jälgimise ja pealtkuulamisega seotud

menetlusi, sealhulgas lubade olemasolu, töökorraldust ning sisekontrollisüsteemide toimimist.

Tema sõnul pööratakse tähelepanu sellele, et jälitustoiminguid tehtaks üksnes seaduses

sätestatud korras ning omavoliline tegevus oleks välistatud. Kontroll hõlmab muu hulgas

organisatsioonilisi meetmeid, mis peavad vähendama võimalikke kuritarvituste riske. Ta tõi

näitena töökorralduse, kus tehniliste seadmete paigaldamisega tegelevad töötajad on eraldatud

nendest, kes vastutavad menetluste sisu, lubade ja dokumentatsiooni eest. Õiguskantsleri

kantselei soovib suurendada pistelist ja riskipõhist kontrolli eelkõige varjatud jälgimise ja

pealtkuulamisega seotud menetlustes. Tema hinnangul ei anna üksnes asutuste üldised

selgitused tegelikku ülevaadet süsteemide toimimisest ning tõhus kontroll eeldab ligipääsu

andmetele, dokumentidele ja infosüsteemidele ning vahetut kontrollitegevust. Ta tõi

võrdlusena välja Soome, kus julgeolekuasutuste kontrollisüsteem on põhjalikum ja

ulatuslikum, kuid samas ka kulukam. Soomes on kontrollijate volitused mõnes küsimuses

laiemad kui Eestis ning hõlmavad ka pooleliolevaid menetlusi. Eestis tuleks

julgeolekuasutuste kontrollisüsteem üle vaadata ning keskenduda rohkem sellistele

kontrollimeetoditele, mis võimaldavad võimalikke rikkumisi tegelikult tuvastada või kahtlusi

veenvalt ümber lükata. Hariduslike erivajadustega laste teemal vastates selgitas ta, et tema

varasemad märkused puudutasid eelkõige õpilaste eraldamist õpitulemuste põhjal.

Teadusuuringute kohaselt ei kaota õpitulemustes tugevamad õpilased sellest, kui nad õpivad

koos keskmiste või nõrgemate õpilastega. Samas võib nõrgemate õpilaste eraldamine nende

arengut kahjustada. Tegemist ei ole vaid hariduslike erivajadustega laste küsimusega, vaid

üldise õpilaste taseme järgi eraldamisega. Tema sõnul võib mõni õpilane olla teatud vanuses

nõrgemate tulemustega, kuid hiljem kujuneda väga edukaks spetsialistiks. Ta eristas sellest

olukorrast tugeva haridusliku erivajadusega lapsi, kellel on tõsised käitumisraskused või kes

ei ole intellektuaalselt võimelised tavaklassis õppima. Kaasava hariduse rakendamisel võeti

Eestis üle osa Soome mudelist, kuid tema hinnangul ei pööratud piisavalt tähelepanu klasside

suurusele, õpetajate ettevalmistusele ega tugispetsialistide olemasolule. Kaasava hariduse

toimimiseks tuleb arvestada nii hariduslike erivajadustega laste kui ka teiste õpilaste õigusega

õppida neile sobivas keskkonnas. Tema sõnul vajab see küsimus jätkuvat tähelepanu ja

lahenduste otsimist.

Ants Frosch küsis täpsustavalt, kas õiguskantsleri kontrollide käigus on käsitletud ka

Pegasuse nuhkvara kasutamise teemat Eestis. Ta viitas avalikkuses varem käsitletud teabele,

mille kohaselt oli Eesti riik vastava tarkvara soetanud ning 2022. aastal taotleti selle

kasutusvõimaluste laiendamist Venemaa mobiilinumbrite suhtes. Tema teada ei nõustunud

Iisrael vastava litsentsi laiendamisega. Ta tundis huvi, kas õiguskantsleri kontrollkäikudel

Kaitsepolitseiametisse või muude kontrollitoimingute käigus on Pegasuse kasutamist või selle

5

kasutamisega seotud küsimusi arutatud ning kas õiguskantsleri kantseleile on selle kohta

antud täiendavat teavet.

Ülle Madise vastas, et õiguskantsleri kantselei on valmis seda teemat arutama selleks ette

nähtud tingimustes. Nii õiguskantsleri kantseleis kui ka Riigikogus on olemas ruumid ja

võimalused selliste piiratud juurdepääsuga küsimuste käsitlemiseks.

Evelin Poolamets küsis, kas õiguskantsler tajub, et õiguskantsleri autoriteet ühiskonnas on

vähenenud. Ta viitas oma kogemusele Rakvere Linnavolikogu ühe määrusega seotud

juhtumile, kus õiguskantsleri ettepanekut ei täidetud tema hinnangul tähtajaks. Selline olukord

võib jätta mulje, nagu ei peetaks õiguskantsleri seisukohti piisavalt siduvaks või

autoriteetseks. Ta küsis, kuivõrd sageli õiguskantsler sarnaste olukordadega kokku puutub

ning kas tegemist oli üksikjuhtumiga või on täheldatav laiem probleem, kus õiguskantsleri

ettepanekute täitmine viibib või neid ei järgita.

Ülle Madise vastas, et E. Poolametsa kirjeldatud olukorrad on pigem erandlikud.

Õiguskantsleri kantselei jälgib tähelepanelikult, kuidas nende ettepanekuid täidetakse, ning

selliste juhtumite puhul tuleb vajaduse korral olla järjekindel ja tuletada korduvalt meelde

kohustust probleem lahendada. Kui probleem jääb mõistliku aja jooksul lahendamata ning

kokkuleppele ei jõuta, on võimalik pöörduda Riigikohtu poole põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks. Samas märkis ta, et alati ei pruugi kohtulahend anda probleemile

kõige kiiremat või sisulisemat lahendust ning mõnikord on põhjendatud anda omavalitsusele

või asutusele täiendav aeg olukorra parandamiseks. Üldjuhul toimib süsteem hästi ning

enamik õiguskantsleri ettepanekuid täidetakse. Tema hinnangul on see üks Eesti

põhiseadusliku järelevalve süsteemi tugevusi, sest paljud probleemid lahendatakse ilma

kohtuvaidluseta. Ta tõi näiteks juhtumeid, kus õigusaktidesse on sattunud eksimusi või

ebaõiglasi lahendusi ilma pahatahtliku kavatsuseta ning pärast tähelepanu juhtimist on need

kiiresti parandatud. Tema sõnul esineb selliseid olukordi üsna sageli. Ta tõi välja, et

avalikkuses pälvivad kõige enam tähelepanu inimesed, kes ei ole mõne otsusega rahul, eriti

hooldusõiguse vaidlustes. Samas rõhutas ta, et õiguskantsleri poole pöördub palju inimesi,

kelle probleemid saavad lahenduse ning kes väljendavad selle eest ka tänu. Ta tõi näitena

juhtumid, kus inimesed on saanud õiguskantsleri abiga kätte neile ettenähtud toetused või on

lahendatud muud sotsiaalsed probleemid. Õiguskantsleri autoriteet ei ole tema hinnangul

langenud. Samas eeldab usaldusväärsuse ja autoriteedi säilitamine igapäevast tööd.

Ando Kiviberg märkis, et teda teeb murelikuks suhtumine põhiõigustesse jälgimissüsteemide

ja õiguskaitseasutuste volituste laiendamise aruteludes. Ta leidis, et kõik täitevvõimu

esindajad ei näi alati mõistvat, kui oluline on kaitsta isikuvabadusi, sõnumisaladust ja muid

põhiõigusi. Ta viitas oma kogemusele Riigikogu töös ning tõi näiteks Rahapesu Andmebüroo,

mille tegevuse üle puudus tema hinnangul pikka aega piisav parlamentaarne järelevalve.

Selline olukord on tekitanud temas küsimuse, kas põhiõiguste kaitse vajalikkust mõistetakse

kõigil juhtimistasanditel piisavalt. Jälitustegevus, andmekogumine ja muud sarnased meetmed

peavad olema selgelt seadusega reguleeritud, põhiseadusega kooskõlas ning allutatud tõhusale

kontrollile. Ta küsis, kas õiguskantsler jagab seda muret ning kas õiguskantsleri praktikas on

täheldatud sarnaseid suundumusi.

Ülle Madise vastas, et selliseid hoiakuid kohtab tõepoolest, eriti keerulistel aegadel, kui

julgeoleku või muu olulise eesmärgi nimel peetakse põhiõigusi teisejärguliseks. Aeg-ajalt

6

kõlab seisukohti, mille kohaselt tuleks julgeoleku või muude eesmärkide saavutamiseks

põhiseaduslikke garantiisid vähem tähtsustada. Pikas vaates sõltub nii riigiasutuste autoriteet

kui ka usaldusväärsus sellest, kas nad järgivad seadusi ja põhiõigusi sisuliselt, mitte üksnes

formaalselt. Ta tõi näiteks pangasaladuse ja finantsandmete kaitse, kus ühegi asutuse jaoks ei

tohi olla tavapärane inimeste pangakontode andmete kontrollimatu kasutamine või ulatuslik

kogumine ilma selge õigusliku aluseta. Ta meenutas juhtumit, kus õiguskantsleri kantselei

tuvastas finantsandmete kasutamisega seotud probleemi. Selle avastamine nõudis tavapärasest

põhjalikumat kontrolli ning rikkumise tuvastamine ei olnud lihtne. Tema sõnul ei olnud

probleem seotud rahapesuvastase võitluse eesmärgi kui sellisega, vaid küsimusega, kas

kogutud andmete kasutamine allub piisavale kontrollile ja kas võimalikud kuritarvitused on

välistatud. Ta tõdes, et pärast juhtumi avalikuks tulekut leidus inimesi, kes pidasid

põhiõiguste kaitse küsimuse tõstatamist põhjendamatuks ning rõhutasid üksnes rahapesu

tõkestamise vajadust. Tema hinnangul ei ole need eesmärgid siiski vastuolus, sest tõhus

võitlus rahapesu ja muude raskete kuritegudega peab toimuma seaduslikult ning põhiõigusi

austades. Usaldus finantssüsteemi vastu on väga oluline ning seetõttu peab ka tundliku teabe

kasutamine olema kontrollitav ja läbipaistev. Põhjendatud juhtudel võib asutustel olla vaja

sellisele teabele ligi pääseda, kuid selle kasutamine peab alluma selgetele reeglitele ja

järelevalvele ning seda ei tohi kuritarvitada.

Kalle Laanet märkis, et üksikud probleemsed juhtumid jälitustegevuse või andmekogumise

valdkonnas on tema hinnangul tekitanud olukorra, kus seadusandja suhtub uute volituste

andmisse ettevaatlikult. Ühiskonnas on kujunenud arusaam, nagu toimuks ulatuslik

pealtkuulamine ja inimeste tegevuse jälgimine, kuigi see ei vasta tegelikkusele. Ta viitas

õiguskantsleri kirjeldusele sisulisest kontrollist ning küsis, kas tasakaalu võiks saavutada mitte

õiguskaitseasutuste töövahendite piiramise, vaid sõltumatu järelevalve tugevdamise kaudu.

Tema hinnangul peaksid julgeoleku- ja õiguskaitseasutustel olema vajalikud vahendid kiiresti

muutuvas julgeolekuolukorras tegutsemiseks, kuid samal ajal tuleks suurendada nende

tegevuse sisulist kontrolli. Lahendus võiks seisneda selles, et järelevalvet teostavatele

asutustele antakse rohkem ressursse ja võimekust kontrollida, kuidas neid volitusi tegelikult

kasutatakse. Tema sõnul ei peaks järelevalve piirduma asutuste üldiste selgituste või

ülevaadetega, vaid võimaldama tegelikku sisulist kontrolli.

Ülle Madise vastas, et tema hinnangul on see õige lähenemine. Julgeoleku- ja

korrakaitseasutustel peavad olema vajalikud tööriistad üha keerukamaks muutuva

kuritegevuse ja Eesti riigi vastase tegevuse avastamiseks ning tõkestamiseks. Samas rõhutas

ta, et mida ulatuslikumad ja tõhusamad on need volitused, seda tugevam ja sisulisem peab

olema ka nende kasutamise üle tehtav kontroll. Kontroll peab olema tegelik ja tulemuslik ning

korraldatud riigile jõukohasel viisil. Tema hinnangul ei ole näilisel kontrollil väärtust, sest see

ei aita rikkumisi avastada ega suurenda avalikkuse usaldust. Samuti võib selline formaalne

kontroll mõjuda halvasti ka kontrollitavate asutuste töömotivatsioonile.

Helir-Valdor Seeder küsis olukorra kohta, kus kohalik omavalitsus maksab õpetajatele

naaberomavalitsustest kõrgema töötasu ning seob selle tingimusega, et õpetaja peab olema

registreeritud sama omavalitsuse elanikuna. Sellise tingimuse tulemusena muudavad õpetajad

oma rahvastikuregistri järgset elukohta, kuigi nende tegelik elukoht ei pruugi muutuda.

Selline olukord võib mõjutada ka kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete staatust, kuna

elukoha muutmine võib tuua kaasa volikogu liikme volituste lõppemise. Ta juhtis tähelepanu

sellele, et tegelik elukoht võib jääda samaks, kuid registrikanne muutub. Ta küsis, kuidas

7

sellist olukorda õiguslikult hinnata ning kas tegemist on tavapärase omavalitsustevahelise

konkurentsiga või võib see tekitada probleeme kehtiva õiguse ja hea haldustava seisukohast.

Samuti tundis ta huvi, kas sellises olukorras oleks võimalik või vajalik midagi õiguslikult

muuta.

Ülle Madise vastas, et kirjeldatud probleem on tema jaoks selles konkreetses vormis uus.

Õiguskantsler puutub sageli kokku juhtumitega, kus erinevate toetuste ja hüvede saamine on

seotud rahvastikuregistri järgse elukohaga. Tavapäraselt puudutavad need vaidlused olukordi,

kus toetuse või hüve saamiseks nõutakse, et üks või mõlemad vanemad oleksid vastava

omavalitsuse elanikud. Ta juhtis tähelepanu küsimusele, kas rahvastikuregistris peaks

kajastuma inimese tegelik elukoht või võib sinna märkida ka koha, kus inimene tegelikult ei

ela. Sarnased vaidlused on varem tõusetunud ka valimistega seoses. Õpetajate värbamise ja

elukohanõude sidumine omavalitsuse tulubaasiga on tema jaoks mõnevõrra uus küsimus.

Samas leidis ta, et see puudutab laiemat probleemi, kuidas on Eestis korraldatud hariduse ja

sotsiaalhoolekande juhtimine. Tema hinnangul ei ole ta ammu olnud veendunud, et haridus ja

sotsiaalhoolekanne peaksid olema niivõrd killustatult kohalike omavalitsuste korraldada. Nii

väikeses riigis nagu Eesti võiks nende valdkondade puhul olla rohkem ühtset riiklikku

poliitikat, mis tagaks inimestele sarnased ja õiglased tingimused sõltumata elukohast. Kui

õpetajatele või mõnele teisele sihtrühmale soovitakse pakkuda erisusi või täiendavaid hüvesid,

peaksid need olema läbipaistvad, kõigile teada ning ühtsetel põhimõtetel kokku lepitud. Tema

hinnangul on haridussüsteemi killustatus ja omavalitsustevaheline konkurents loonud

olukordi, mis ei pruugi olla Eesti kui terviku huvides. Ta tõi näiteks ka haridusraha

kasutamise läbipaistvuse küsimuse. Tema sõnul ei ole tema hinnangul normaalne olukord, kus

tuleb teha eraldi põhjalikke analüüse selleks, et saada ülevaade õpetajate palkadest,

töökoormusest või sellest, kuidas haridusele eraldatud raha tegelikult kasutatakse. Tegemist

on teemaga, mis vääriks laiemat ühiskondlikku ja poliitilist arutelu. Tema hinnangul tuleks

vaadata haridussüsteemi tervikuna ning tagada õpetajatele õiglane ja motiveeriv tasustamine

ning lastele võimalus saada kvaliteetset haridust sõltumata omavalitsustevahelisest

konkurentsist.

Aigi Kivioja täiendas, et õpetaja ja kohaliku omavalitsuse kui tööandja vaheline suhe on

eraõiguslik ning seetõttu ei kuulu selliste töölepingutingimuste hindamine üldjuhul

õiguskantsleri pädevusse. Kirjeldatud olukorras on tegemist töölepingu tingimusega ning selle

õiguspärasust tuleks hinnata eraõiguse vaates. Tema sõnul võib sellisel juhul tekkida küsimus,

kas tingimus, mille kohaselt töötaja peab elama või olema registreeritud kindla omavalitsuse

elanikuna, on kooskõlas heade kommetega ning kas selline lepingutingimus on õiguspärane.

Just see võiks olla peamine õiguslik küsimus, mis sellise praktika puhul tõusetub.

Ülle Madise lisas, et rahvastikuregistri seadus näeb jätkuvalt ette kohustuse esitada oma

elukoha kohta õiged andmed. Kuigi selle kohustuse rikkumise eest ei ole ette nähtud otsest

karistust, on rahvastikuregistri andmetel oluline õiguslik tähendus näiteks koolikohtade

määramisel ning sotsiaaltoetuste ja -teenuste saamisel. Ta leidis, et A. Kivioja viidatud

küsimus heade kommetega vastuolus olevast lepingutingimusest võib sellises olukorras olla

asjakohane. Tema hinnangul võib probleem tekkida siis, kui tööandja seatud tingimus sunnib

inimest tegelikkusele mittevastavaid andmeid esitama või seadust rikkuma. Kui ta peaks

kujundama sellises vaidluses õigusesindajana seisukoha, toetaks ta argumenti, et töötajalt ei

saa nõuda tingimust, mis eeldab teadlikult rahvastikuregistrile ebaõigete andmete esitamist

või seaduse rikkumist.

8

2. 22 Riigikogu liikme algatatud Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise

seaduse eelnõu (904 SE) esimese lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg tutvustas külalisi ning andis sõna eelnõu esitajate esindajale Anastassia

Kovalenko-Kõlvartile.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart tutvustas eelnõu. Eelnõu eesmärk on sätestada

valimisvaatleja mõiste ning anda valimisvaatlejatele õigus esitada valimistega seotud kaebusi

avalikes huvides. Eelnõu koostamise ajendiks on olnud Euroopa Julgeoleku- ja

Koostööorganisatsiooni Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo

(OSCE/ODIHR) soovitused, mille kohaselt puudub Eestis võimalus esitada valimiskaebusi

avalikes huvides. Ta meenutas, et seda küsimust on varem arutatud nii Riigikogu

komisjonides kui ka avalikel aruteludel. Kehtiva korra järgi peab valimiskaebuse esitaja

tõendama, kuidas väidetav rikkumine on riivanud tema subjektiivseid õigusi. Tema sõnul on

kohtud jätnud kaebusi läbi vaatamata juhtudel, kus kaebaja on juhtinud tähelepanu

võimalikele rikkumistele valimisprotsessis, kuid ei ole suutnud näidata, kuidas need

rikkumised mõjutasid otseselt tema enda õigusi. Eelnõu eesmärk ei ole anda avalikes huvides

kaebuse esitamise õigust kõigile füüsilistele isikutele. Selle asemel nähakse ette

valimisvaatleja staatus juriidilistele isikutele, kelle tegevus on seotud valimiste vaatlemisega.

Sellistel organisatsioonidel oleks õigus tuvastatud rikkumiste korral pöörduda kohtusse

avalikes huvides. Ta tõi näitena juhtumi, kus kaebaja juhtis tähelepanu võimalikule

e-hääletuse turvariskile, kuid kohus leidis, et kaebaja õigusi ei olnud otseselt rikutud ning

jättis kaebuse menetlemata. Sellised juhtumid on tema hinnangul näidanud vajadust luua

võimalus vaidlustada valimisprotsessi puudutavaid rikkumisi ka avalikes huvides. Eelnõu

seletuskirjas on toodud näiteid teistest riikidest, kus avalikes huvides valimiskaebuste

esitamise võimalus on olemas, nagu näiteks Poola, Saksamaa, Prantsusmaa, Soome, Tšehhi ja

teised. Tema sõnul toetaks kavandatav muudatus valimiste usaldusväärsust ning aitaks kaasa

demokraatliku õigusriigi arengule. Eelnõu menetlemise käigus on võimalik täpsustada

valimisvaatlejate organisatsioonidele esitatavaid nõudeid ning vajaduse korral sätestada

täiendavaid tingimusi avalikes huvides kaebuste esitamise õiguse kasutamiseks.

Ando Kiviberg andis sõna justiits- ja digiministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko

Jõeorg-Jurtšenkole Vabariigi Valitsuse seisukoha tutvustamiseks.

Mariko Jõeorg-Jurtšenko sõnas, et Vabariigi Valitsus otsustas 4. juuni istungil eelnõu mitte

toetada. See ei tähenda, nagu oleks valitsus põhimõtteliselt vastu võimalusele vaidlustada

valimistega seotud rikkumisi laiemalt kui üksnes isiklike õiguste kaitseks. Samas leidis

valitsus, et eelnõus on mitmeid küsimusi, mis vajavad täiendavat analüüsi ning seetõttu ei ole

võimalik eelnõu esitatud kujul toetada. Ta märkis, et avalikes huvides kaebeõigus on Eesti

õiguskorras erandlik. Selline võimalus on praegu ette nähtud eelkõige keskkonnaasjades ning

planeerimisvaldkonnas. Planeeringute puhul on õiguspoliitilised arengud pigem suunatud

avalikes huvides kaebeõiguse piiritlemisele, mitte selle laiendamisele. Ta tõi teise küsimusena

esile valimisvaatlejate organisatsiooni mõiste. Eelnõus kasutatud määratlus vajab täpsustamist

ning tuleks põhjalikumalt läbi mõelda, millistele tingimustele peaks valimisvaatlejate

organisatsioon vastama. Selleks võiks kaaluda täiendavate kriteeriumide sätestamist, et oleks

selgem, kellele selline kaebeõigus kuulub. Kolmanda probleemkohana nimetas ta

9

valimiskaebemenetluse regulatsiooni. Valimiskaebemenetlus erineb tavapärasest

halduskohtumenetlusest ning eelnõu ei sisalda muudatusi, mis puudutaksid selle menetluse

erireegleid. Seetõttu tuleks täiendavalt analüüsida, kas avalikes huvides kaebeõiguse

laiendamine on olemasoleva valimiskaebemenetluse raames piisavalt läbi mõeldud või võib

see praktikas tekitada menetluslikke probleeme.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart kommenteeris, et tema hinnangul ei ole valitsus

põhimõtteliselt sellise lahenduse vastu, vaid on juhtinud tähelepanu küsimustele, mida võiks

menetluse käigus täiendavalt läbi arutada. Ta tutvus põhjalikult valitsuse arvamusega ning

leidis, et selles esineb mõningaid vastuolulisi seisukohti. Näiteks et ühelt poolt väljendab

valitsus muret võimaliku liigse kaebuste hulga pärast juhul, kui kaebeõigus antakse

valimisvaatlejate organisatsioonidele. Teisalt küsitakse, miks sellist õigust ei anta kõigile

füüsilistele isikutele. Tema hinnangul võiks just üldise kaebeõiguse andmine füüsilistele

isikutele suurendada põhjendamatute või arvukate kaebuste esitamise riski. Eelnõu eesmärk ei

ole muuta valimiskaebemenetluse tähtaegu ega valimiste korraldust puudutavaid põhireegleid.

Tema sõnul ei oleks põhjendatud Riigikohtu menetlustähtaegade muutmine või nende

pikendamine, kuna see võiks mõjutada valimistulemuste väljakuulutamise kiirust. Eelnõu

vastuvõtmise korral jääks Riigikohtule ka edaspidi õigus jätta menetlusse võtmata ilmselgelt

põhjendamatud, alusetud või pahatahtlikud valimiskaebused. Tema hinnangul on Riigikohus

seda võimalust seni tulemuslikult kasutanud.

Ando Kiviberg küsis A. Kovalenko-Kõlvartilt, kui palju on teada selliseid juhtumeid, kus

valimistega seotud võimalik rikkumine või probleem on olnud tuvastatud, kuid kaebust ei ole

menetlusse võetud põhjusel, et kaebaja ei suutnud näidata oma isiklike õiguste rikkumist. Ta

viitas eelnõu tutvustamisel toodud näitele, mis puudutas e-hääletamisega seotud võimalikku

turvariski, ning palus täpsustada, kui palju samalaadseid juhtumeid on praktikas esinenud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart vastas, et tal ei ole ülevaadet kogu vastavast kohtupraktikast.

Talle on teada ligikaudu viis kuni kuus sisulist juhtumit, kus kaebajad on tema hinnangul

toonud välja ja tõendanud võimalikke e-hääletamisega seotud turvariske või muid probleeme,

kuid kaebusi ei ole menetlusse võetud. Tema hinnangul on selliseid vaidlusi olnud rohkem,

kuid täpset arvu tal ei ole. Ta viitas ka sellele, et valimisvaatlejate võimalused

valimisprotsessi jälgimiseks on aja jooksul laienenud ning kontrollimehhanismide küsimused

on muutunud järjest olulisemaks. Tähelepanu on pälvinud ka e-hääletamise

auditeerimissüsteemi puudutavad küsimused. Ta viitas juhtumile, kus TalTechi teadlased

juhtisid tähelepanu võimalikele riskidele auditeerimisprotsessis ning leidis, et sellised arutelud

näitavad vajadust tõhusa järelevalve ja vaidlustamisvõimaluste järele. Talle teada olevad

näited pärinevad muu hulgas vandeadvokaat Paul Kerese menetletud kohtuasjadest. Ta lubas

täpsustada komisjonile hiljem ka olevate juhtumite arvu.

Ando Kiviberg küsis, miks nähakse eelnõus avalikes huvides kaebeõiguse kandjatena ette

valimisvaatlejate organisatsioonid. Erakonnad on samuti püsivad ja tegutsevad

organisatsioonid, kellel on otsene huvi valimiste korrektsuse vastu ning kes võiksid tema

hinnangul täita järelevalvefunktsiooni. Ta uuris, miks ei võiks avalikes huvides kaebeõigus

kuuluda erakondadele ning miks peetakse vajalikuks siduda see spetsiaalselt

valimisvaatlusega tegelevate mittetulundusühingutega.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart vastas, et tema ei toetaks avalikes huvides kaebeõiguse

10

andmist erakondadele. Ta põhjendas seda sellega, et erakonnad on poliitilised

organisatsioonid ning tema hinnangul peaksid valimisprotsessi sõltumatut järelevalvet tegema

poliitiliselt sõltumatud organisatsioonid. Sellise õiguse kandjateks võiksid olla

valimisvaatlusega tegelevad mittetulundusühingud, kellel on vastav kogemus ja

tegevusajalugu. Menetluse käigus võiks kaaluda täiendavate kriteeriumide kehtestamist,

näiteks nõudeid organisatsiooni varasemale tegevusele valimisvaatlejana või muudele

usaldusväärsust tõendavatele asjaoludele. Erakondade rolli valimiste kontrollimisel võiks

käsitleda eraldi küsimusena. Ta meenutas, et varasemates aruteludes on räägitud võimalusest

anda erakondadele õigus kaasata e-valimiste kontrollimisse oma audiitoreid. Tema sõnul

arutati seda teemat ka põhiseaduskomisjonis ning leiti, et vastavat regulatsiooni võiks

kaaluda, kuid seni ei ole sellekohast seadusemuudatust esitatud. Eelnõu algatajad arutasid

võimalust käsitleda ka audiitorite küsimust samas eelnõus, kuid otsustasid sellest loobuda,

kuna tegemist on eraldiseisva teemaga. Avalikes huvides kaebeõiguse eesmärk on kaitsta

valimiste usaldusväärsust ja avalikku huvi tervikuna. Tema hinnangul esitavad erakonnad

kaebusi eelkõige oma õiguste ja huvide kaitseks, mistõttu ei pea ta erakondi sobivaks avalikes

huvides kaebeõiguse kandjaks.

Jaak Valge märkis, et valitsuse arvamuses rõhutatakse asjaolu, et Eestil puudub

rahvusvaheline kohustus kehtestada avalikes huvides valimiskaebuste esitamise õigus. Samas

juhtis ta tähelepanu sellele, et OSCE/ODIHR on soovitanud kaaluda võimalust anda

valimisvaatlejatele õigus esitada kaebusi avalikes huvides. Ta viitas ka eelnõu seletuskirjas

toodud näidetele teistest riikidest, kus selline võimalus on olemas. Küsimust ei peaks

käsitlema üksnes rahvusvaheliste kohustuste täitmise vaates, vaid lähtuda tuleks ka Eesti enda

huvidest. Ta avaldas arvamust, et selline regulatsioon võiks parandada valimiste

kontrollitavust ning suurendada usaldust valimiste vastu. Tema hinnangul on e-valimiste

usaldusväärsus ühiskonnas olnud arutelude objektiks ning seetõttu tuleks kaaluda meetmeid,

mis aitaksid valimisprotsessi usaldusväärsust suurendada. Ta küsis eelnõu algatajalt, kas

seadusandja peaks piirduma üksnes rahvusvahelistest kohustustest tulenevate muudatustega

või võiks teha ka selliseid muudatusi, mis aitavad tema hinnangul parandada Eesti

valimissüsteemi toimimist ja usaldusväärsust sõltumata sellest, kas vastav kohustus tuleneb

rahvusvahelisest õigusest.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart vastas, et keskkonnaasjades tuleneb avalikes huvides

kaebeõiguse võimaldamine Euroopa Liidu õigusest. Tema hinnangul ei peaks aga ootama

üksnes uusi rahvusvahelisi kohustusi, vaid vajaduse korral võiks Eesti ise oma õiguskorda

täiustada. Nii Veneetsia komisjon kui ka OSCE/ODIHR on juhtinud tähelepanu vajadusele

kaaluda valimiskaebuste esitamise võimaluse laiendamist. Ta meenutas, et seda küsimust on

arutatud ka põhiseaduskomisjonis ning varasemates aruteludes on räägitud vajadusest tulla

välja vastavate muudatusettepanekutega. Avalikes huvides kaebeõiguse loomine aitaks

suurendada valimiste usaldusväärsust. Tema sõnul on oluline, et võimalike rikkumiste kohta

esitatud kaebusi oleks võimalik sisuliselt menetleda ka juhtudel, kui kaebaja ei suuda

tõendada oma isiklike õiguste otsest rikkumist. Selline muudatus ei lahendaks kõiki

valimissüsteemiga seotud küsimusi, kuid oleks tema hinnangul oluline samm demokraatliku

õigusriigi arendamisel ja valimisprotsessi usaldusväärsuse suurendamisel. Ta lisas, et

OSCE/ODIHR-i ja Veneetsia komisjoni tähelepanekud koos teiste riikide praktikaga annavad

tema hinnangul piisava põhjuse selle lahenduse kaalumiseks. Ta küsis, miks peaks Eesti

hoiduma avalikes huvides kaebeõiguse loomisest olukorras, kus kasutatakse e-valimisi ning

samal ajal soovitakse suurendada valimisprotsessi läbipaistvust ja kontrollitavust.

11

Jaak Valge märkis, et valitsus on oma arvamuses tunnustanud eelnõu põhjalikkust ning

väljendanud mõistmist selle eesmärkide suhtes. Samas juhtis ta tähelepanu sellele, et valitsus

on pidanud eelnõus kasutatud valimisvaatleja organisatsiooni määratlust ühtaegu liiga kitsaks

ja liiga laiaks. Selline hinnang jätab tema arvates mõnevõrra vastuolulise mulje. Ta küsis,

miks valitsus ei toeta vähemalt eelnõu menetlemist olukorras, kus eelnõu eesmärki peetakse

iseenesest mõistetavaks ning eelnõu on valitsuse enda hinnangul põhjalikult ette valmistatud.

Eelnõu menetlemise käigus oleks võimalik teha muudatusettepanekuid, täpsustada

valimisvaatleja organisatsiooni mõistet ning lahendada need küsimused, millele valitsus oma

arvamuses tähelepanu juhtis. Miks peetakse vajalikuks eelnõule vastu olla juba menetluse

algfaasis, selle asemel et arutada võimalikke parandusi menetluse käigus.

Mariko Jõeorg-Jurtšenko täpsustas, et ta ei ole väitnud, nagu toetaks valitsus eelnõu

eesmärki. Vabariigi Valitsuse ametlik seisukoht on eelnõu mitte toetada. Samas lisas ta, et

juhul kui komisjon ja Riigikogu otsustavad eelnõu menetlemisega jätkata, on valitsus valmis

osalema selle edasiarendamises, et kujundada võimalikult selge, üheselt mõistetav ja praktikas

rakendatav regulatsioon. Rahvusvahelistes dokumentides sisalduvad seisukohad, millele

eelnõu algatajad viitavad, on soovitused, mitte õiguslikult siduvad kohustused. Tema sõnul

tuleb neil kahel mõistel selgelt vahet teha. Ta juhtis tähelepanu ka valimisvaatlejate staatusele.

Vaatlejad on demokraatlike valimiste oluline osa, kuid Eesti õiguses ei ole valimisvaatlejatele

kehtestatud sõltumatuse nõuet. Tema sõnul võivad vaatlejatena tegutseda kõik soovijad

sõltumata nende seostest või huvidest. Vaatlejaks võib olla nii füüsiline isik kui ka juriidilise

isiku esindaja. Samas teostab vaatlemist alati konkreetne füüsiline isik. Eesti süsteem on üles

ehitatud põhimõttele, et kõik soovijad võivad valimisvaatlejatena osaleda ning vaatlemise

võimalus on kõigile avatud.

Pipi-Liis Siemann märkis, et tema hinnangul ei pruugi olla põhjendatud lahendus, mille

kohaselt saaks kaebeõiguse mittetulundusühing üksnes organisatsioonina, sõltumata sellest,

kas ta on tegelikult valimisvaatlejana tegutsenud. Talle teadaolevalt on mitmes riigis sellised

organisatsioonid seotud registreerimise või akrediteerimise nõuetega. Ta viitas

OSCE/ODIHR-i soovitustele ning märkis, et need sisaldavad mitmeid häid näiteid. Samas

tundis ta huvi, kas Euroopa Liidu liikmesriikides kasutatakse praktikas lahendust, mille

kohaselt oleks valimisvaatlejate organisatsioonidel eraldi avalikes huvides kaebeõigus. Tema

teada võimaldab Saksamaa teatud juhtudel valimiskaebusi esitada laiemalt ega seo seda

otseselt isikliku puutumusega. Samas ei ole ta leidnud näiteid lähiriikidest, näiteks Soomest

või Rootsist, kus valimisvaatlejate organisatsioonidel oleks samasugune avalikes huvides

kaebeõigus. Ta küsis, kas selliseid näiteid teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest siiski leidub

või ei ole ta neid oma otsingutes lihtsalt leidnud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart vastas, et Saksamaal on tõepoolest kasutusel lahendus, kus

kaebeõigus ei ole seotud üksnes isiklike õiguste rikkumisega. Eelnõu algatajad ei soovinud

minna Saksamaa lahenduse teed ning anda vastavat kaebeõigust kõigile isikutele. Tema sõnul

on eesmärk piirata võimalike põhjendamatute või pahatahtlike kaebuste hulka ning seetõttu

nähakse kaebeõiguse kandjatena ette valimisvaatlusega tegelevad organisatsioonid. Tema

teada on sarnaseid lahendusi kasutusel ka teistes riikides. Ta tõi näitena Iirimaa ning lisas, et

ka Sloveenia ja mitmed teised seletuskirjas nimetatud riigid võimaldavad valimistega seotud

kaebuste esitamist laiemalt kui üksnes otseselt mõjutatud isikutele.

12

Evelin Poolamets küsis valitsuse esindajalt, kas valitsus ei toeta eelnõu seetõttu, et ei näe

vajadust laiendada valimiskaebuste esitamise võimalusi. Valimisprotsessis võib esineda

erinevaid rikkumisi, sealhulgas häälte mõjutamist või muid probleeme, mille puhul võiks

tekkida vajadus kaebuse esitamiseks. Ta küsis, kas valitsus leiab, et kehtiv süsteem pakub

piisavaid võimalusi võimalike rikkumiste vaidlustamiseks või nähakse siiski vajadust

muudatuste järele. Samuti tundis ta huvi, kas valitsus töötab välja alternatiivseid lahendusi,

mis võimaldaksid inimestel või organisatsioonidel juhtida tähelepanu valimiste käigus

ilmnenud probleemidele ja neid tõhusamalt vaidlustada.

Mariko Jõeorg-Jurtšenko vastas, et eelnõu mitte toetava valitsuse seisukoha põhjused on

toodud valitsuse arvamuses. Evelin Poolametsa nimetatud põhjuseid valitsus oma seisukohas

esile toonud ei ole. Praegu ei ole valitsuses menetluses ühtegi eelnõu, mis reguleeriks otseselt

käesolevas eelnõus tõstatatud küsimusi. Samas märkis ta, et ettevalmistamisel on eelnõu,

milles käsitletakse tervikuna OSCE/ODIHR-i raportis esile toodud tähelepanekuid ja soovitusi

valimiste korraldamise kohta.

Ando Kiviberg märkis, et talle meenub varasem arutelu, kus Justiits- ja Digiministeerium

lubas tulla välja lahendustega OSCE/ODIHR-i raportis tõstatatud küsimuste käsitlemiseks. Ta

tunnustas Anastassia Kovalenko-Kõlvarti selle meeldetuletuse eest ning märkis, et ei ole

ministeeriumilt nende ettepanekute kohta vahepeal täiendavat infot küsinud. Ta lisas, et

kavatseb ministeeriumile seda lubadust meelde tuletada ning juhtida tähelepanu sellele, et

põhiseaduskomisjon ootab jätkuvalt OSCE/ODIHR-i soovituste põhjal koostatud

ettepanekuid.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart leidis, et OSCE/ODIHR-i raporti avaldamisest on möödunud

juba piisavalt aega ning seadusandja peaks astuma vähemalt esimese sammu raportis

tõstatatud küsimuste lahendamiseks. Ta avaldas arvamust, et kõnealune eelnõu on selleks

sobiv algus ning seda on võimalik menetluse käigus täiendada. Teise lugemise käigus saab

kaasata huvirühmi ning arutada erinevaid lahendusvariante. Ta lisas, et ei välista ka võimalust

kaaluda muid mudeleid, sealhulgas avalikes huvides kaebeõiguse andmist laiemale isikute

ringile. Tema sõnul lähtusid eelnõu algatajad valimisvaatlejate organisatsioonide lahendusest

soovist piirata võimalike põhjendamatute kaebuste hulka ning vältida olukorda, kus kohus

peaks menetlema suurel hulgal kaebusi. Eelnõu eesmärk ei ole suurendada põhjendamatult

Riigikohtu töökoormust. Ta märkis, et avalikes huvides kaebeõiguse piiramine

valimisvaatlejate organisatsioonidega oli üks võimalus tasakaalustada vajadust tõhustada

järelevalvet ja samal ajal vältida kaebuste liigset kasvu. Küsimust ei tuleks käsitleda üksnes

rahvusvaheliste kohustuste vaates. Tema hinnangul on Riigikogu ülesanne hoolitseda selle

eest, et Eesti demokraatlik õigusriik, valimissüsteem ja usaldus valimiste vastu areneksid ning

tugevneksid sõltumata sellest, kas vastav muudatus tuleneb otsesest rahvusvahelisest

kohustusest või üksnes soovitusest. Ta kutsus komisjoni toetama eelnõu esimese lugemise

lõpetamist ning leidis, et võimalikud puudused ja täpsustused saab lahendada menetluse

käigus koostöös komisjoni ja huvirühmadega.

Helir-Valdor Seeder märkis, et loodab, et eelnõu toetajaid on Riigikogus rohkem kui selle

algatajad. Ta avaldas kahtlust, et käesoleva Riigikogu koosseisu ajal jõuab valitsus

OSCE/ODIHR-i soovituste põhjal koostatud eraldi eelnõu Riigikogule esitada ja menetleda.

September on juba poole peal ning eelnõu ettevalmistamine, kooskõlastamine ja kolme

lugemise läbimine võtaks märkimisväärselt aega. Valitsuse esitatud vastuväited antud

13

eelnõule on üldsõnalised ega puuduta tema hinnangul eelnõu keskset eesmärki. Ta tõi välja, et

valitsus on viidanud avalikes huvides kaebeõiguse erandlikkusele, valimisvaatlejate

organisatsiooni määratluse võimalikule ebaselgusele ning küsimustele valimiskaebemenetluse

regulatsiooni sobivuse kohta, kuid ei ole esitanud konkreetseid alternatiivseid lahendusi.

Ta avaldas arvamust, et sellised vastuväited ei anna piisavat põhjust eelnõu menetluse

lõpetamiseks. Tema hinnangul võib eelnõu menetlemise käigus teha vajalikke täpsustusi ja

muudatusi. Valimiste usaldusväärsus on demokraatliku süsteemi toimimise seisukohalt keskse

tähtsusega. Kui valimiste vastu puudub usaldus, mõjutab see ka usaldust valitud esinduskogu

vastu. Ta leidis, et valimissüsteemi puudutavate küsimustega tuleb tegeleda enne järgmisi

valimisi ning kutsus komisjoni üles eelnõu menetlusse jätma. Tema hinnangul on võimalik

menetluse käigus eelnõud täiendada ja vajaduse korral veel käesoleva Riigikogu koosseisu

ajal vastu võtta.

Lauri Läänemets märkis, et mäletab OSCE/ODIHR-i soovituste varasemat arutelu

põhiseaduskomisjonis ning tema hinnangul valitses siis põhimõtteline üksmeel selles, et

seadust tuleks muuta. Ta avaldas kahetsust, et vastavad ettepanekud ei ole seni komisjoni

jõudnud. Ta leidis, et P.-L. Siemann juhtis tähelepanu olulisele probleemile.

Mittetulundusühingu võib luua igaüks ning sellisel juhul võib tekkida küsimus, kas pelgalt

MTÜ olemasolu peaks andma avalikes huvides kaebeõiguse valimisasjades. Ta avaldas

arvamust, et valimiste usaldusväärsust ei suurenda mitte kaebuste suur arv, vaid

valimisprotsessi läbipaistvus. Tema hinnangul peaks süsteemis olema olemas teatud filter või

kontrollimehhanism, mis välistaks põhjendamatute kaebuste esitamise. Tema toetaks pigem

lahendust, mis võimaldaks erakondadel või nende kaasatud ekspertidel osaleda valimiste

kontrollimises. Probleem, millele eelnõu tähelepanu juhib, on olemas ja väärib lahendamist.

Ta lisas siiski, et tema hinnangul ei lahenda eelnõu praegusel kujul seda probleemi kõige

paremini. Tema arvates oleks otstarbekam lähtuda lahendusest, mille suhtes varasemates

aruteludes oli laiem üksmeel saavutatud.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

2.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23.09.2026 (konsensus: Ants Frosch,

Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri

Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel

Tein, Jaak Valge).

2.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle

Laanet, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 5: Ants Frosch, Anastassia

Kovalenko-Kõlvart, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; erapooletuid 0; ei

hääletanud 1: Lauri Läänemets).

2.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg

(konsensus: Ants Frosch, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe,

Kalle Laanet, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann,

Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

3. Riigikogu otsuse „Kohtute Nõukogu liikmete nimetamine“ eelnõu esitamine

Ando Kiviberg tegi ettepaneku lükata päevakorrapunkti arutelu edasi. Kohtute seaduse

kohaselt tuleb Riigikogul nimetada kohtute nõukogusse kaks Riigikogu liiget.

Tasakaalustatud esinduse tagamiseks võiks tema hinnangul tulla üks esindaja koalitsioonist ja

14

teine opositsioonist. Ta selgitas, et on palunud opositsioonierakondade fraktsioonide

esimeestel esitada kandidaat kohtute nõukogu liikme kohale. Pärast vestlust Riigikohtu

esimehega selgus, et küsimuse lahendamiseks on rohkem aega, kui A. Kiviberg algselt arvas.

Ta tegi ettepaneku jätta päevakorrapunkti arutelu seekord avamata ning tõsta see järgmise

nädala töökavasse.

4. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Tanel Kiige, Andre Hanimäe, Ester

Karuse algatatud Riigikogu otsuse „Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine

kaitsevaldkonna finantsjuhtimise, lepinguliste kohustuste ja riigivara haldamise

asjaolude uurimiseks“ eelnõu (985 OE) esimese lugemise ettevalmistamine

Ando Kiviberg andis sõna eelnõu tutvustamiseks Lauri Läänemetsale.

Lauri Läänemets tutvustas eelnõu. Eelnõu eesmärk on moodustada Riigikogu

uurimiskomisjon kaitsevaldkonna finantsjuhtimise, lepinguliste kohustuste täitmise ja

riigivara haldamise asjaolude uurimiseks. Eelnõul on kaks peamist eesmärki. Esiteks on

eesmärk tagada parlamentaarne kontroll ning selgitada välja kõik asjaolud, mis puudutavad

kaitsevaldkonnas ilmnenud probleeme. Teiseks on eesmärk taastada avalikkuse usaldus

riigikaitse ja julgeolekuvaldkonna vastu. Ta viitas asjaolule, et teemat on käsitlenud nii

Riigikontroll kui ka Riigikogu erikomisjonid. Samas leidis ta, et probleemide ulatus eeldab

põhjalikumat ja pikemaajalist parlamentaarset uurimist, kui seda võimaldavad tavapärased

komisjonide arutelud. Ta leidis, et eelnõu on praegusel kujul isegi liiga kitsas. Pärast eelnõu

algatamist on avalikkuse ette tulnud täiendavaid asjaolusid ja probleeme, mistõttu võiks

uurimiskomisjoni mandaat olla laiem ning hõlmata veel rohkem kaitsevaldkonnaga seotud

küsimusi. Komisjon moodustataks Riigikogus väljakujunenud tava kohaselt fraktsioonide

võrdse esindatuse põhimõttel. Komisjoni ülesanne oleks uurida asjaolusid, koostada ülevaade

toimunust ning teha ettepanekuid probleemide lahendamiseks. Kuigi uus kaitseminister on

lubanud probleemidega tegeleda, ei pruugi üksnes ministeeriumi sisene tegevus olla usalduse

taastamiseks piisav. Tema hinnangul on oluline sõltumatu parlamentaarne kontroll, mis aitaks

selgitada välja toimunud asjaolud ning anda avalikkusele kindlus, et probleemid on

põhjalikult läbi uuritud. Usalduse taastamiseks tuleb avalikkusele ausalt selgitada, mis toimus,

millised vead tehti ning kuidas neid edaspidi välditakse. Uurimiskomisjon oleks selleks sobiv

vahend. Ta märkis, et küsimus on eelkõige selles, kas Riigikogu peab sellise

uurimiskomisjoni moodustamist vajalikuks või mitte.

Kalle Laanet küsis, miks eelnõu algataja eeldab, et uurimiskomisjonis selgitatakse asjaolusid

ausamalt kui olemasolevates Riigikogu komisjonides. Ta tundis huvi, millel põhineb hinnang,

et senistes komisjonides ei ole küsimusi piisavalt põhjalikult või ausalt käsitletud.

Kaitsevaldkonnas toimunut on juba uurinud ja käsitlenud mitmed institutsioonid. Ta viitas

Riigikontrolli tehtud auditile, Riigikogu komisjonide tööle ning õiguskaitseorganite

menetlustele. Samuti tõi ta esile Euroopa Prokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti tegevuse, kus

osa asjaolusid on olnud uurimise all juba pikemat aega. Ta küsis, millist täiendavat

lisandväärtust looks tema hinnangul uus uurimiskomisjon olukorras, kus mitmed

institutsioonid juba tegelevad samade küsimuste väljaselgitamisega. Pelgalt uue komisjoni

moodustamine ei pruugi iseenesest anda rohkem teavet ega suurendada usaldust. Tema

hinnangul sõltub tulemuse väärtus eelkõige sellest, kas komisjon suudab välja selgitada

midagi sellist, mida olemasolevad kontrolli- ja uurimisasutused ei ole seni tuvastanud.

15

Lauri Läänemets vastas, et on sel teemal suhelnud Riigikontrolliga ning saanud sealt

kinnituse, et probleemide ring on laiem kui seni avalikkusele teada ning kõigi asjaolude

väljaselgitamiseks ei ole olnud võimalik kogu vajalikule teabele ligi pääseda. Eelnõu

esitamise ajal ei olnud kriminaalmenetlust veel algatatud. Tema hinnangul näitab menetluse

algatamine probleemi tõsidust, mitte vastupidi. Ta viitas ka sellele, et Riigikogus juba

tegutsevad komisjonid täidavad küll oma kontrollifunktsiooni, kuid neil tuleb tegeleda ka

paljude teiste küsimustega. Kaitsevaldkonnas ilmnenud probleemide ulatus ja keerukus

vajavad eraldi ja põhjalikumat parlamentaarset uurimist. Uurimiskomisjoni ülesanne oleks

koguda terviklik ülevaade toimunust, teha vajalikud järeldused ning anda avalikkusele selgus

selle kohta, mis tegelikult juhtus ja kuidas probleemid lahendatakse. Uurimiskomisjoni

eesmärk oleks muu hulgas aidata taastada avalikkuse usaldus ning anda kindlus, et ilmnenud

puudused kõrvaldatakse.

Ants Frosch märkis, et tal ei ole kujunenud lõplikku seisukohta, kas uurimiskomisjoni

moodustamine on vajalik või mitte. Samas leidis ta, et L. Läänemetsal võib endise

valitsusliikmena olla parem ülevaade sellest, kuidas praeguses koalitsioonis ja valitsuses

selliseid küsimusi käsitletakse. Ta viitas endise Kaitsepolitseiameti peadirektori Arnold

Sinisalu avalikele kommentaaridele, milles käsitleti Kaitsepolitseiameti võimalusi teostada

järelevalvet kaitsevaldkonnas toimunu üle. A. Sinisalu on juhtinud tähelepanu ressursside ja

pädevuse piiridele ning tõstatanud küsimuse erinevate riigiasutuste rollijaotusest järelevalve

teostamisel. A. Frosch avaldas arvamust, et Kaitsepolitseiameti ülesanne ei peaks piirduma

üksnes juba toimepandud rikkumiste uurimisega, vaid hõlmama ka võimalike rikkumiste

ennetamist ja tõkestamist. Tema hinnangul võib eri valitsemisalade vaheline eraldatus

raskendada probleemide õigeaegset märkamist ja lahendamist. Ta küsis L. Läänemetsalt, kas

A. Sinisalu juhtis siseministrina töötanud L. Läänemetsa tähelepanu probleemidele, mis

puudutasid Kaitsepolitseiameti võimalusi või ressursse kaitsevaldkonnas toimuvate riskide

jälgimiseks. Samuti küsis ta, kas A. Sinisalu tõstatas ministri ees küsimuse järelevalve

tõhususest olukorras, kus võimalikud probleemid puudutasid teist valitsemisala.

Lauri Läänemets vastas, et temaga ei ole sellel teemal räägitud ei Kaitsepolitseiametist ega

mujalt. Kõige pädevam oleks sellele küsimusele vastama Kaitsepolitseiameti praegune

peadirektor. Ta sõnas, et ei oska hinnata, kui palju teadsid A. Sinisalu või teised asjaosalised

probleemidest nende tekkimise ajal. Tema hinnangul oli praegune Kaitsepolitseiameti juht

teatud ajahetkest nende asjaoludega kindlasti kursis. L. Läänemets ei jaganud seisukohta,

nagu puuduks Kaitsepolitseiametil võimekus selliste küsimustega tegeleda. Tema

siseministriks oleku ajal suurendati Kaitsepolitseiameti võimekust mitmel korral just oluliste

ülesannete täitmiseks ja julgeolekuasutuse töö tugevdamiseks.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart märkis, et Venemaa mõjutustegevuse uurimiseks

moodustatud komisjoni loomisel arutati põhjalikult ka selle tööga kaasnevaid kulusid. Ta

meenutas, et toona hinnati täiendavaks kuluks ligikaudu 100 000 eurot. Ta küsis, kas

käesoleva eelnõu puhul on komisjoni tööga kaasnevad kulud toodud eraldi välja. Tema

arusaama järgi moodustavad osa kuludest nõunike töötasud, kuid lisakulud võivad kaasneda

ka komisjoni esimehe ja aseesimehe tasustamisega. Ta avaldas arvamust, et arvestades

uurimise eset ja avalikkuse tähelepanu kaitsevaldkonna rahakasutusele võiks kaaluda

võimalust sätestada, et komisjoni moodustamisega ei kaasne täiendavaid tasusid komisjoni

juhtidele. Selline lahendus oleks solidaarsuse seisukohast põhjendatud.

16

Lauri Läänemets vastas, et eelnõu eesmärk ei ole luua uusi ametikohti ega täiendavaid

tasustatavaid rolle, vaid uurida kaitsevaldkonnas ilmnenud probleeme ja selgitada välja nende

asjaolud. Eelnõu koostamisel ei ole keskendutud komisjoni liikmete või juhtide tasustamise

küsimustele. Tema hinnangul on peamine eesmärk tagada toimunu põhjalik uurimine ja

vajaliku selguse loomine. Kui Riigikogu või põhiseaduskomisjon peab vajalikuks teha

eelnõusse muudatusi, sealhulgas komisjoni töökorralduse või tasustamise küsimustes, siis on

ta valmis selliseid ettepanekuid kaaluma. Kõige olulisem on aga see, et uurimine saaks läbi

viidud ning vajalikud vastused leitaks.

Helir-Valdor Seeder avaldas arvamust, et kaitsevaldkonnas ilmnenud probleemid on väga

tõsised ning vajavad põhjalikku parlamentaarset tähelepanu. Ta viitas avalikkuses kõlanud

seisukohtadele julgeolekuasutuste järelevalve ja kontrollimehhanismide toimimise kohta ning

leidis, et need peaksid tõsiselt köitma Riigikogu tähelepanu. Rahaliste vahendite eraldamine ei

tähenda automaatselt võimekuste kasvu. Tema hinnangul tuleb lisaks rahastamisele hinnata ka

seda, millised tulemused ja võimed tegelikult saavutatakse. Uurimiskomisjoni peamine

väärtus seisneb võimaluses keskenduda kindla ajavahemiku jooksul ühele konkreetsele

probleemistikule. See võimaldab uurimiskomisjonil käsitleda teemat põhjalikumalt kui teised

komisjonid seda teha saavad, sest viimastel tuleb samaaegselt tegeleda paljude teiste

küsimustega. Uurimiskomisjonil on teatud menetluslikud võimalused, mis eristavad seda

tavapärastest komisjonidest. Ta märkis, et uurimiskomisjoni töös osalemine on kutsutud

isikutele siduvam ning see võimaldab vajaduse korral ära kuulata ka neid ametnikke ja

ametikandjaid, kes ei ole seni parlamentaarsetel aruteludel osalenud. Ta avaldas arvamust, et

uurimiskomisjoni volitused võiksid hõlmata laiemalt kaitsevaldkonna järelevalve ja

kontrollimehhanismide toimimist. Tema hinnangul ei peaks komisjon piirduma üksnes

konkreetsete finantsjuhtimise ja varahalduse küsimustega. Ta juhtis tähelepanu ka

ajafaktorile. Riigikogu koosseisu volituste lõpuni ei ole palju aega jäänud ning

uurimiskomisjonil oleks töö tegemiseks suhteliselt piiratud aeg. Sellest hoolimata on

komisjoni moodustamine vajalik. Ta tõstatas lisaks küsimuse fraktsioonitute saadikute

kaasamisest uurimiskomisjonide töösse. Fraktsioonitute saadikute arv on juba viiendik

Riigikogu koosseisust ning tema hinnangul vajab arutamist, kuidas tagada nende osalemine

sellistes komisjonides.

Ando Kiviberg märkis, et formaalselt on H.-V. Seederi viidatud võimalused õiged ning

uurimiskomisjoni kutsutud isikutel on kohustus komisjoni ette ilmuda, kuid praktikas on

olnud küsimusi selliste kohustuste täitmise tagamise ja võimalike sanktsioonide rakendamise

kohta. Kuigi seadus näeb ette võimaluse määrata uurimiskomisjoni ette ilmumata jätmise

korral sunniraha, on selle rakendamine praktikas keeruline. Inimene, kes ei soovi komisjoni

ette tulla, võib arvestada võimalusega, et sanktsioone tegelikult ei rakendatagi. Ta avaldas

arvamust, et käesolevas küsimuses usaldab ta kõige enam Euroopa Prokuratuuri tööd. Tema

hinnangul on Euroopa Prokuratuur sõltumatu institutsioon, mille eesmärk on välja selgitada,

kas Euroopa Liidu vahendeid on kasutatud õiguspäraselt ja sihipäraselt. Just Euroopa

Prokuratuuri menetlus käesoleva probleemi puhul võib anda kõige usaldusväärsema vastuse

küsimustele, mis puudutavad võimalikke rikkumisi Euroopa Liidu vahendite kasutamisel

kaitsevaldkonnas.

Ants Frosch märkis, et tema hinnangul on lootus saada Euroopa Prokuratuurilt kiireid

vastuseid liialt optimistlik. Ta viitas ajakirjanduses avaldatud seisukohtadele, mille kohaselt

võivad sellised menetlused kesta aastaid. Euroopa Prokuratuuri menetlus ei anna lähiajal

17

vastuseid küsimustele, mille vastu avalikkus praegu huvi tunneb. Tema hinnangul ei saa loota,

et uurimise tulemused selguvad kiiresti. Uurimiskomisjoni mõju ei seisne niivõrd võimalikes

sanktsioonides, vaid avalikus tähelepanus. Kuigi seaduses on ette nähtud võimalus rakendada

uurimiskomisjoni ette ilmumata jätmise korral sunniraha, ei pruugi see olla kõige tõhusam

mõjutusvahend. Tema hinnangul võib olulisemaks osutuda avalikkuse tähelepanu ja surve.

Just avalik kontroll võib motiveerida komisjoni kutsutud isikuid uurimiskomisjoni töös

osalema ning küsimustele vastama.

Helir-Valdor Seeder märkis, et lisaks A. Froschi tähelepanekule Euroopa Prokuratuuri

menetluse ajamahukuse kohta tuleb arvestada, et Euroopa Prokuratuuri pädevus hõlmab vaid

osa probleemidest, mida uurimiskomisjon peaks käsitlema. Euroopa Prokuratuur tegeleb

eelkõige Euroopa Liidu vahendite kasutamise ja vastavate hangetega seotud küsimustega.

Tema hinnangul moodustab see vaid ühe osa laiemast probleemistikust. Uurimist vajavad ka

kaitsevaldkonna finantsjuhtimine, varade arvestus, riigivara haldamine ning

järelevalvesüsteemide toimimine kogu Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Samuti pidas ta

oluliseks hinnata erinevate kontrolli- ja järelevalvemehhanismide toimimist. Nende

küsimustega Euroopa Prokuratuur ei tegele ning seetõttu ei saa taandada kogu

probleemistikku üksnes Euroopa Liidu vahendite kasutamise uurimisele. Nende asjaolude

uurimine saab toimuda üksnes siseriikliku parlamentaarse kontrolli kaudu.

Ando Kiviberg tegi ettepaneku teha menetlusotsused.

Otsustati:

4.1. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23.09.2026 (konsensus: Ants Frosch;

Ando Kiviberg; Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe; Kalle Laanet, Lauri

Läänemets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak Valge).

4.2. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata (poolt 6: Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle

Laanet, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein; vastu 5: Ants Frosch, Anastassia

Kovalenko-Kõlvart, Lauri Läänemets, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge; erapooletuid 0).

4.3. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Kalle Laanet (konsensus:

Ants Frosch, Ando Kiviberg, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Katrin Kuusemäe; Kalle Laanet,

Lauri Läänemets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Tanel Tein, Jaak

Valge).

5. Info ja muud küsimused

Ando Kiviberg teavitas, et järgmisel esmaspäeval külastab Riigikogu Ukraina Ülemkohtu

kohtunike delegatsioon, kes on avaldanud soovi kohtuda ka põhiseaduskomisjoniga. Ta palus

huvitatud põhiseaduskomisjoni liikmetel anda teada soovist kohtumisel osaleda. Teiseks

tuletas ta meelde, et Riigikohtu esimees Villu Kõve tutvustas põhiseaduskomisjonile 8. juuni

istungil tema juhitud töörühma koostatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kavandit,

paludes komisjonil algatada see eelnõu. Vastavad materjalid edastati komisjoni liikmetele

enne 8. juuni istungi arutelu. Materjal saadetakse liikmetele uuesti koos töökava kavandiga.

Ta palus komisjoni liikmetel eelnõu kavandiga tutvuda. Eelnõu puudutab muu hulgas

valimiskaebuste menetlemist ja Riigikohtu töökoormust ning sisaldab mitmeid küsimusi, mis

vajavad tema hinnangul muutmist või täpsustamist. Ta andis teada, et eelnõu algatamise

arutelu on planeeritud järgmise nädala komisjoni istungile.

18

(allkirjastatud digitaalselt)

Ando Kiviberg

juhataja

(allkirjastatud digitaalselt)

Markus Veia

protokollija